Katrin Prükk Teie 12.01.2024 nr
Advokaadibüroo Advocatus
[email protected] Meie 20.02.2024 nr 14-1/240243/2401067
Abivajajale abi andmine
Lugupeetud Katrin Prükk
Kirjutasite, et puutusite tööalaselt kokku looga, mis pani Teid küsima, kas inimese põhiõigused on
ikka kaitstud olukorras, kus teda abistama pidavad asutused ja teenuseosutajad lähtuvad oma
tegevuses abivajaja lähedase soovidest ning jätavad välja selgitamata abivajaja enda tahte ja
vajadused.
Täname, et sellest probleemist meile kirjutasite. Õiguskantslerile on ka varem olnud lahendada
asju, kus abivajaja vajaduste ja tahte üle on otsustanud tema lähedane, mitte abivajaja ise.
On selge, et oma vajadusi, soove ja tahet teab kõige paremini inimene ise. See tähendab, et
abivajaja lähedane saab mõnikord vaid vahendada teistele isikutele abivajaja tahet. Näiteks võib
ta selgitada abivajaja viibete, häälitsuste vms tähendust, kuidas abivajaja millelegi reageerib ning
niiviisi vahendada abivajaja soove ja vajadusi. See võib tulla kõne alla näiteks sotsiaalabi
korraldamisel.
Õiguskantsler on leidnud, et nii abivajaduse hindamisel kui ka abi pakkumise üle otsustamisel
tuleb suhelda siiski otse abivajajaga (vt nt õiguskantsleri ettepanekut abi korraldamise kohta Põhja-
Tallinna Linnaosa Valitsusele). Abivajaja lähedaste kaasamisel tuleb teadvustada ohtu, et
vahendajal võib segi minna tema enda ja abivajaja vaatenurk asjadele. Märkisite seda ka oma
pöördumises.
Tervishoiuteenuste osutamisel kehtib reegel, et kui inimene on võimeline ise tahet avaldama, siis
teeb ta ise otsuse, kas ta kasutab tervishoiuteenust või mitte (võlaõigusseaduse § 766 lg 4, vt ka
patsiendi koostöökohustuse kohta §-st 764). Seega peab tervishoiutöötaja suhtlema otse
patsiendiga ning veenduma, kas patsient on võimeline teenuse osutamiseks vajalikku nõusolekut
andma, nii nagu seadus seda ette näeb.
See, millal on põhjendatud täisealisele inimesele määrata seaduslik esindaja (eestkostja), sõltub
paljuski konkreetsetest asjaoludest. Perekonnaseaduse § 203 lõike 2 järgi on eestkostja määramise
peale põhjust mõelda siis, kui täisealise huve ei saa kaitsta volituse andmise ning
perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.
2
Teie kirjelduse ei luba järeldada, kas inimesele tulnuks määrata eestkostja või saanuks tema huve
kaitsta teisiti. Selge on aga see, et ajendatuna hoolitsust vajava inimese kaitsmise soovist ei saa ka
selliseid otsuseid teha kergekäeliselt, vaid ka see otsus peab olema alati hästi läbi kaalutud ja
põhjendatud.
Kolleegidega arutades jõudsime arusaamisele, et nende murede lahendamiseks ei piisa ilmselt
ühekordsest selgitustööst või koolitusest. Näiteks on võlaõigusseadus kehtinud 2002. aasta juulist
alates, ent Õiguskantsleri Kantselei eestvedamisel on alles nüüd hakatud teadvustama
lapspatsientide õigusi ning patsiendi õigust anda etteulatuvalt korraldusi puhuks, kui ta on
otsustusvõimetu ega saa teda puudutavate raviotsuste tegemisel kaasa rääkida. Püüame leida
võimalusi selleks, et ka Teie tõstatatud küsimustes ametnike ja arstide õigusteadlikkust tõsta.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Olari Koppel
õiguskantsleri asetäitja-nõunik-kantselei direktor
õiguskantsleri volitusel
Kärt Muller 693 8418
[email protected]
Anneli Kivitoa 693 8417
[email protected]