EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: KEM/21-0303 - Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri
Kohustuslikud kooskõlastajad:
Kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 26.03.2021 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/760c813f-12e1-466c-bbb3-354d9a72b7ee
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/760c813f-12e1-466c-bbb3-354d9a72b7ee?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main
Ministeeriumid
11.03.2021 nr 1-4/20/4514-2
Keskkonnaministri määruse „Keila-Niitvälja
kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaitse alla
võtmine ja kaitse-eeskiri“ eelnõu kooskõlastamiseks
esitamine
Keskkonnaministeerium esitab kooskõlastamiseks keskkonnaministri määruse „Keila-Niitvälja
kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” eelnõu koos
seletuskirjaga.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tõnis Mölder
minister
Lisad: 1. Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga määruse eelnõu
2. Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga määruse seletuskiri
3. Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaart
Anni Kurisman, 5300 7063
[email protected]
Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/
[email protected]/ www.envir.ee/
Registrikood 70001231
EELNÕU
KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tallinn
Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri
Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 2, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaitse alla võtmise eesmärk
(1) Määrusega võetakse kaitse alla Vabariigi Valitsuse 20. mai 2004. a määruse nr 195 „I ja II
kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loeteluˮ § 1 lõike 2 punkti 12 ning § 5 lõike 3
punktide 36, 40, 51, 801, 941, 104 ja 110 kohaselt I ja II kaitsekategooriasse kuuluvate taimeliikide
väljaspool kaitsealasid ja hoiualasid asuvad kasvukohad, mida tuleb kaitsta nende liikide soodsa
seisundi tagamiseks. Need liigid on harilik kobarpea (Ligularia sibirica), kaunis kuldking
(Cypripedium calceolus), sile tondipea (Dracocephalum ruyschiana), lõhnav käoraamat
(Gymnadenia odoratissima), kuninga-kuuskjalg (Pedicularis sceptrum-carolinum), eesti
soojumikas (Saussurea alpina subsp. Esthonica), püst-linalehik (Thesium ebracteatum) ja kõrge
kannike (Viola elatior).
(2) Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga (edaspidi püsielupaik) maa-ala kuulub
sihtkaitsevööndisse.
(3) Püsielupaigas tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses
ettenähtud erisustega.
§ 2. Püsielupaiga asukoht
(1) Püsielupaik asub Harju maakonnas Keila linnas ja Lääne-Harju vallas Niitvälja külas.
(2) Püsielupaiga välis- ja vööndi piirid on esitatud kaardil määruse lisas1.
§ 3. Püsielupaiga valitseja
Püsielupaiga valitseja on Keskkonnaamet.
§ 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused
Määruse seletuskirjas2 on esitatud põhjendused:
1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele;
1
2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta;
3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta;
4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndi piiride kulgemise kohta;
5) kaitsekorra kohta.
2. peatükk
PÜSIELUPAIGA KAITSEKORD
§ 5. Lubatud tegevus
(1) Inimestel on lubatud viibida, pidada jahti ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi
kogu püsielupaigas.
(2) Püsielupaigas on lubatud:
1) jalgrattaga sõitmine radadel;
2) sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine järelevalve- ja päästetöödel, püsielupaiga valitsemise ja
kaitse korraldamisega seotud tegevusel, püsielupaiga valitseja nõusolekul teostataval
teadustegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusel;
3) kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistatud ja püsielupaiga valitseja poolt
tähistatud kohas.
(3) Püsielupaigas on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud:
1) telkimine;
2) lõkke tegemine kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusel;
3) rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine ja rahvaürituse korraldamine selleks
ettevalmistamata ja püsielupaiga valitseja poolt tähistamata kohas;
4) olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd;
5) loodusliku veerežiimi taastamine;
6) koosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile ja kaitsealuste liikide elutingimuste
säilitamiseks vajalik tegevus, kusjuures metsakoosluse kujundamisel on püsielupaiga valitsejal
õigus esitada nõudeid raieaja ja tehnoloogia, metsamaterjali kokku- ja väljaveo ning puistu
koosseisu ja täiuse kohta;
7) poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik tegevus;
8) olemasolevate rajatiste hooldustööd.
§ 6. Keelatud tegevus
(1) Püsielupaigas on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi:
1) majandustegevus;
2) loodusvarade kasutamine;
3) uute ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga valitseja nõusolekul tee, tehnovõrgu rajatise
või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine püsielupaiga tarbeks või püsielupaigas paikneva kinnistu
tarbeks.
(2) Püsielupaiga valitseja nõusolekuta on püsielupaigas keelatud:
1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet;
2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid;
3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut;
4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist;
5) anda projekteerimistingimusi;
6) anda ehitusluba;
2
7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda
veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist;
8) jahiulukeid lisasööta.
§ 7. Tegevuse kooskõlastamine
(1) Püsielupaiga valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab püsielupaiga
valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada püsielupaiga kaitse-eesmärgi saavutamist või
püsielupaiga seisundit.
(2) Kui tegevust ei ole püsielupaiga valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud
püsielupaiga valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta püsielupaiga
kaitse-eesmärgi saavutamist või püsielupaiga seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud
tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse
suhtes.
3. peatükk
LÕPPSÄTTED
§ 8. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
§ 9. Määruse muutmine
Keskkonnaministri 1. märtsi 2006. a määruses nr 17 „Eesti soojumika püsielupaikade kaitse alla
võtmine ja kaitse-eeskiriˮ tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõike 1 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;
2) määruse lisas esitatud Niitvälja eesti soojumika püsielupaiga kaart tunnistatakse kehtetuks.
§ 10. Menetluse läbiviimine
Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 17. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-2/20/184
algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos ärakuulamise tulemustega on esitatud käesoleva
määruse seletuskirjas.
§ 11. Vaidlustamine
Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse
seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja
kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.
1
Looduskaitseseaduse § 53 lõike 2 alusel ei avaldata Riigi Teatajas püsielupaiga kaarti, sellega saab tutvuda
Keskkonnaministeeriumis, Keskkonnaametis või keskkonnaregistris.
2
Määruse seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumis ja Keskkonnaametis.
Tõnis Mölder
Minister Meelis Münt
Kantsler
Lisa. Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaart
3
Keskkonnaministri määruse
„Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-
eeskiri” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Looduskaitseseaduse (edaspidi ka LKS) § 10 lõike 2 alusel ja kooskõlas § 11 lõikega 1 on
keskkonnaministril õigus võtta ala kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase
määrusega moodustatakse olemasoleva Niitvälja eesti soojumika püsielupaiga (edaspidi ka
olemasolev Niitvälja püsielupaik) põhjal Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaik
(edaspidi ka Keila-Niitvälja püsielupaik). Keila-Niitvälja püsielupaik asub Harju maakonnas
Keila linnas ja Lääne-Harju vallas Niitvälja külas.
Olemasoleva Niitvälja püsielupaiga territoorium võeti esimest korda kaitse alla
keskkonnaministri 1. märtsi 2006. a määrusega nr 17 „Eesti soojumika püsielupaikade kaitse
alla võtmine ja kaitse-eeskiriˮ. Eelnõukohase määrusega moodustatakse looduskaitseseaduse
§ 13 lõike 1 alusel olemasoleva Niitvälja püsielupaiga põhjal Keila-Niitvälja püsielupaik,
laiendatakse kaitse all olevat ala ning muudetakse kaitse-eesmärke ja kaitsekorda. Muudatuse
on tinginud vajadus tagada olemasoleva Niitvälja püsielupaigaga vahetult piirnevate I ja II
kaitsekategooria taimeliikide kasvukohtade kaitse. Need taimeliigid on I kaitsekategooriasse
kuuluv harilik kobarpea (Ligularia sibirica) ning II kaitsekategooriasse kuuluvad kaunis
kuldking (Cypripedium calceolus), sile tondipea (Dracocephalum ruyschiana), lõhnav
käoraamat (Gymnadenia odoratissima), kuninga-kuuskjalg (Pedicularis sceptrum-carolinum),
eesti soojumikas (Saussurea alpina subsp. Esthonica), püst-linalehik (Thesium ebracteatum) ja
kõrge kannike (Viola elatior).
Keila-Niitvälja püsielupaik hõlmab osaliselt Natura 2000 võrgustikku kuuluva
Niitvälja loodusala.
MTÜ Eesti Orhideekaitse Klubi 2014. aastal Keskkonnaministeeriumile esitatud kaitse alla
võtmise ettepaneku alusel kanti keskkonnaregistri projekteeritavate alade kihile olemasoleva
Niitvälja püsielupaiga kõrval asuv Niitvälja soo püsielupaik1. Tuginedes liigieksperdi
Toomas Hirse 2015.2 ja 2018.3 aastal koostatud ekspertiisidele, analüüsis Keskkonnaamet
kavandatavate püsielupaikade piiride ja tsoneeringu otstarbekust ning esitas liikide kaitse ja
võõrliikide ohjamise planeerimise komisjoni 4. juulil 2019. a otsuse4 alusel
Keskkonnaministeeriumile uue, LKS § 8 kohase täiendatud kaitse alla võtmise ettepaneku ja
väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) Keila-Niitvälja püsielupaiga kaitse alla võtmiseks5.
Kavandatav püsielupaik oli 213 ha suurune ja planeeritud terves ulatuses sihtkaitsevööndisse.
1 MTÜ Eesti Orhideekaitse Klubi. 2014. Niitvälja soo kaitstavate taimede leiukohtade püsielupaigana kaitse alla
võtmise ettepanek. Kättesaadav Keskkonnaametis.
2 T. Hirse. 2015. Niitvälja soo püsielupaiga moodustamise ettepaneku ekspertiis. Kättesaadav Keskkonnaametis.
3 T. Hirse. 2018. Valikuliste kaitsealuste taimeliikide inventuur Niitvälja soos ja eksperthinnangud Niitvälja eesti
soojumika püsielupaiga, kavandatava Niitvälja soo lõhnava käoraamatu, eesti soojumika ja kuninga-kuuskjala
püsielupaiga ning Niitvälja loodusala piiride ja kaitse-eesmärkide kohta. Kättesaadav Keskkonnaametis.
4 Liikide kaitse planeerimise ja võõrliikide ohjamise komisjoni 04.07.2019 koosoleku protokoll nr 7-3/19/12.
Kättesaadav Keskkonnaametis.
5 01.08.2019 registreeritud kiri nr 7-16/19/12578.
1
2019. aastal toimunud kaasamise tulemusena korrigeeris Keskkonnaamet VTK-d, vähendas
Keila-Niitvälja püsielupaiga ulatust (uus pindala 206,2 ha, kaitstav ala suurenes võrreldes
olemasoleva Niitvälja püsielupaigaga 181,2 ha) ning esitas selle 2. märtsil 2020. aastal6
Keskkonnaministeeriumile. Keskkonnaminister algatas 17. aprilli 2020. a käskkirjaga nr
1-2/20/184 menetluse Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaitse alla
võtmiseks ja kaitse-eeskirja kehtestamiseks.
Keskkonnaministri määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna
liigikaitse büroo liigikaitse peaspetsialist Anni Kurisman (tel 5300 7063, e-post
[email protected]), eelnõu kaitsekorra otstarbekust on kontrollinud
Keskkonnaameti looduskaitse osakonna liigikaitse büroo juhataja Marju Erit (5649 6373,
e-post
[email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti
üldosakonna jurist Reelika Metshein (tel 5697 7994,
e-post
[email protected]), advokaadibüroo EnvirLaw vandeadvokaat
Mirjam Vili (tel 5273703, e-post:
[email protected]), keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel
640 9308, e-post
[email protected]) ja kaardid on kontrollinud Keskkonnaagentuuri
eluslooduse osakonna peaspetsialist Kristin Pille (tel 673 7580, e-post
[email protected]).
2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus
2.1. Kaitse-eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused ohustatus,
haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või
rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine.
Keila-Niitvälja püsielupaiga kaitse alla võtmise eelduseks on eesmärgiks seatud I ja II
kaitsekategooriasse kuuluvate taimeliikide ohustatus ja haruldus.
Keila-Niitvälja püsielupaigas kasvavaid kaitsealuseid taimeliike on ulatuslikult inventeeritud
2013. ja 2018. aastal (2018. aastal tehtud inventuuri ja ekspertiisi on edaspidi nimetatud
2018. aasta ekspertiis). Inventuuride tulemustest nähtub, et Niitvälja soo on kõrge
looduskaitselise väärtusega märgala, kus kasvab hulgaliselt haruldasi ja ohustatud taimeliike.
Tabelis 1 on ülevaade liikidest, mille Eesti mastaabis esinduslikud kasvukohad asuvad
2018. aasta ekspertiisi põhjal Keila-Niitvälja püsielupaigas ja mis arvatakse seetõttu
püsielupaiga kaitse-eesmärkideks.
Tabel 1. Ülevaade Keila-Niitvälja püsielupaiga kaitse-eesmärgiks olevatest taimeliikidest.
Tärniga on märgitud liigid, mis on ühtlasi loodusdirektiivi7 II lisa liigid
Taimeliik Kaitse- Ümberteisendatud Esinduslikkus 2018. a
kategooria Eesti punase inventuuri järgi
nimestiku
kategooria8
Harilik kobarpea* I ohualdis Üks Eesti 15 osapopulatsioonist ja
Harjumaa ainuke
6
Määruse „Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiriˮ menetluse
algatamine. Keskkonnaministeeriumile saadetud kiri nr 7-4/20/3295. Kättesaadav Keskkonnaametis.
7
Nõukogu direktiiv nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta.
8
Keskkonnaagentuur. 2020. Eesti liikide piirkondlikud ohustatuse hinnangud. Eesti Looduse infosüsteem
(www.eelis.ee; kasutatud 15.06.2020; edaspidi (Keskkonnaagentuur, 2020)).
2
Taimeliik Kaitse- Ümberteisendatud Esinduslikkus 2018. a
kategooria Eesti punase inventuuri järgi
nimestiku
kategooria8
Kaunis kuldking* II ohulähedane Harjumaa arvukaim ja Eesti 20
suurima osapopulatsiooni
hulgas
Sile tondipea II ohualdis Eesti viie suurima
osapopulatsiooni hulgas
Lõhnav käoraamat II ohualdis Mandri-Eesti suurim osa-
populatsioon, Eesti kolme suurima
hulgas
Kuninga-kuuskjalg II väljasuremisohus Eesti suurim osapopulatsioon
Eesti soojumikas* II ohulähedane Eesti suuruselt teine
osapopulatsioon
Püst-linalehik* II ohualdis Eesti viie suurima
osapopulatsiooni hulgas
Kõrge kannike II ohualdis Eesti viie suurima
osapopulatsiooni hulgas
Harilik kobarpea on haruldane 25–110 cm kõrgune kollaste õitega mitmeaastane taim9. Liigil
on ulatuslik levila, mis ulatub Kesk-Euroopast Kaug-Idani. Eestis on harilik kobarpea oma
loodepiiril, Lätis on liik väga haruldane ja Leedus puudub (Keskkonnaagentuur, 2020). Eestis
on 2020. aasta juuli seisuga keskkonnaregistris 37 hariliku kobarpea leiukohta, mis jagunevad
ligikaudu 15 osapopulatsiooniks. Neist valdav osa asub Lääne- ja Ida-Virumaal ning Tartu- ja
Viljandimaal.
Hariliku kobarpea kasvukoha sobivuse määravad liigi jaoks niiskus- ja valgustingimused. Taim
eelistab niiskemaid kasvukohti, kasvades mitmesugustel soostunud niitudel, sageli põõsaste või
puude varjus. Ta võib kasvada ka madalsoodes, sealhulgas allikasoos, ja liikuva põhjaveega
aladel. Harilik kobarpea eelistab kasvada poolvarjus, ta talub ka täisvalgust, kuid ei suuda
kasvada varjus. Hariliku kobarpea kaitsetegevuskava eelnõu järgi kasvukohti ohustab enim
kuivendamine ja võsastumine. Olulisemad ohutegurid on ka hariliku kobarpea kasvukohtadele
jäätmete ladestamine ja ehitustegevus.
Keila-Niitvälja püsielupaigas leiti harilik kobarpea esimest korda 2016. aasta suvel, kui
Niitvälja soo kaguosas leiti kasvamas mõned taimed. 2018. aasta ekspertiisis on märgitud, et
kuna liik on alal alles avastatud, siis vajab selle lokaalne levik edaspidi täpsustamist. Tegemist
on I kaitsekategooria liigiga, kelle olemasolu ja kvaliteetne kasvukoht on püsielupaigas
tuvastatud, seetõttu on harilik kobarpea püsielupaiga kaitse-eesmärkide hulka arvatud.
Kaunis kuldking on 32–57 cm kõrgune suure kollase sussitaolise huulega taim, mis on
Euroopa Liidu ainuke kuldkinga perekonda kuuluv liik10. Kuldking on peamiselt boreaalne liik,
mille levila ulatub Suurbritanniast Rebuni saareni Jaapani meres. Kaunis kuldking püsib oma
9
Tegevuskava hariliku kobarpea (Ligularia sibirica (L.) Cass.) kaitseks 2008–2017. 2007. Eelnõu. Kättesaadav
Keskkonnaametis.
10
Kurbel ja Hirse. 2017. Eesti orhideede käsiraamat. Piltmääraja. Levik. Kirjeldused. Huvitavat. Kirjastus
Käoraamat MTÜ, Tallinn. Edaspidi (Hirse ja Kurbel, 2017)
3
kasvupaigas väga kaua, aga uusi paiku asustab harva ja visalt. Võib oletada, et mõnisada aastat
tagasi oli ta Eestis ja meie naaberaladel, ilmselt ka Kesk-Euroopas, võrdlemisi laialt levinud11.
Kaunist kuldkinga leidub kõigis maakondades. Sagedasem on ta lubjarikka mullaga
piirkondades Saaremaast Virumaani ning väheste leiukohtadega ja madalama arvukusega
liivakivil kujunenud muldadel (Kurbel ja Hirse, 2017). 2020. aasta juuli seisuga on kaunil
kuldkingal keskkonnaregistris 1209 leiukohta ja sadu osapopulatsioone.
Kaunis kuldking on Eestis põhiliselt metsataim. Metsakasvukohatüüpidest on kuldkingale
sobivad salu-, sürja-, sooviku- ja kõdusoometsad. Soodsad kasvukohad on ka puisniidud ja
lookadastikud (Kurbel ja Hirse, 2017). Kohati võib kuldking kasvada ka soistel aladel, areaali
põhjapiiril ongi ta eelkõige sootaim. Keerulise sigimisbioloogia ja aastatepikkuse algarengu
tõttu on paljunemisikka jõudmisel liik jäänud püsima eelkõige inimtegevusest vähem häiritud
vanemates metsades. Kuldking ei talu täisvarju ega täisvalgust ning niiskustingimuste muutusi.
Kõige soodsamates kasvupaikades jõuab taimedeni veerand täisvalgusest12. Liiki ohustavateks
teguriteks on eelkõige kasvukohatingimuste halvenemine (võsastumine ja lageraie), aga ka
korjamine ja väljakaevamine (Hirse ja Kurbel, 2017).
2018. aasta ekspertiisi järgi kasvab valdav osa Keila-Niitvälja püsielupaigas leitud
kuldkingadest Niitvälja soo kaguosast kirdesse jäävates puistutes. 2018. aastal loendati seal
ekspertiisi koostamise käigus 952 kauni kuldkinga võsu. 2019. aastal loendati samas piirkonnas
kokku 1610 võsu13.
Väheneva arvukusega sile tondipea on 20–60 cm kõrgune siniste õitega taimeliik14, mille levila
paikneb kontinentaalses Euraasias, ulatudes boreaalsest kliimavöötmest parasvöötmeni15.
Eestis on sile tondipea levinud paiguti, rohkem leidub teda Loode-Eestis. Liik on meil oma
üldlevila põhjapiiril (Keskkonnaagentuur, 2020). Keskkonnaregistrisse on 2020. aasta juuli
seisuga kantud 108 sileda tondipea kasvukohta, mis jagunevad umbes 29 osapopulatsiooniks.
Sile tondipea kasvab meil kuivadel niitudel, nõlvadel, hõredates metsades ja metsaservadel ning
loometsades valgusküllastes tingimustes. Liigi kasvukohti ohustab enim nende hävimine
võsastumise, ehitustegevuse või metsamajanduse tagajärjel16.
Esimest korda loendati sileda tondipea isendeid Keila-Niitvälja püsielupaiga territooriumil
2006. aastal, kui leiti kokku ligikaudu 3000 isendit. 2011. aastal registreeriti 1000 isendit,
2017. aastal 1730 võsu ja 2018. aastal 785 võsu. T. Hirse on 2018. aasta ekspertiisis järeldanud,
et sileda tondipea isendite arvukuse suur kõikumine on Keila-Niitvälja püsielupaigas liigile
omane.
Lõhnav käoraamat on väheneva arvukusega 18–38 cm kõrgune roosakaspunaste õitega
intensiivselt lõhnav orhideeliik, mis on ühtlasi Eesti kõige haruldasem käpaline. Liigi üldlevila
piirdub Euroopaga, kus ta on kõikjal üsna harv ja esineb peamiselt vaid mäestikes. Eestis on
11
T. Kull. 2006. Kukulinnu pätis ehk kaunis kuldking. Eesti Loodus 2006/6.
12 Kauni kuldkinga (Cypripedium calceolus) kaitse tegevuskava. [WWW]
https://www.envir.ee/sites/default/files/kuldking_tk_2015.pdf (01.07.2020).
13
I. Leidus 2019. aasta loendusandmed. Kättesaadav Keskkonnaametis.
14
eElurikkus. 2019. Dracocephalum ruyschiana L. [WWW] https://elurikkus.ee/bie-hub/species/4439#overview
(01.07.2020).
15
P. Lazarević, M. Lazarević, Z. Krivošej, V. Stevanović. 2009. On the distribution of Dracocephalum
ruyschiana (Lamiaceae) in the Balkan Peninsula. – Phytologia Balcanica, 15 (2), 175–179.
16
Vähetuntud elurikkus. 2016. Dracocephalum ruyschiana – sile tondipea. [WWW]
http://eseis.ut.ee/efloora/Eesti-vte/species/Dracocephalum_ruyschiana.html (01.07.2020).
4
lõhnav käoraamat oma leviku kirdepiiril. Soomes, Lätis ja Venemaa kirdeosas liik puudub.
Leedus on teada vaid üks esinemiskoht (Kurbel ja Hirse, 2017).
Eestis kasvab lõhnav käoraamat Saare-, Harju-, Rapla, Tartu- ja Lääne-Virumaal. Liigi
kasvukohtadeks on allika- ja madalsood ja endised lubjakarjäärid. Peamised lõhnava
käoraamatu kasvukohti ohustavad tegurid on kuivendamine ning sellest tingitud võsastumine
ja metsastumine (Kurbel ja Hirse, 2020).
Keila-Niitvälja püsielupaigas loendati 2018. aastal toimunud inventuuri käigus kokku ligikaudu
1400 lõhnava käoraamatu isendit.
Kuninga-kuuskjalg on 30–100 cm kõrgune kollaste õitega taim17, mis on levinud Euraasia
lähisarktilises ja parasvöötmes ning alpiinses vööndis. Tegemist on haruldase jääajast pärit
reliktiga, mis on poolparasiit ja ammutab toitaineid teistelt taimedelt. Kuninga-kuuskjalg
kasvab üle Eesti üksteisest eraldatud populatsioonides, enamik leiukohti on Lääne- ja
Loode-Eestis18. Keskkonnaregistris on 2020. aasta juuli seisuga 125 kuninga-kuuskjala
leiukohta, mis jagunevad umbes 70 osapopulatsiooni vahel.
Kuninga-kuuskjala kaitse tegevuskava järgi on liigile sobivad kasvukohad on aluselise või
nõrgalt happelise reaktsiooniga liigirikkad madalsood ja avatud niisked rohumaad (puisniidud,
luhaniidud, liinialused). Liigi Eesti asurkond on killustunud ja arvukus väheneb kiiresti.
Kuninga-kuuskjalga ohustab sobivate kasvukohtade vähesus, veerežiimi muutustest tulenevad
kasvukohtade võsastumine ja roostumine, väikestest populatsioonidest tulenevad ohutegurid,
lähiristumissurutis, tolmeldajate puudus ja vahel ka maavarade (lubjakivi) kaevandamine, kui
leiukoht asub aktiivse maardla territooriumil või selle naabruses.
2018. aasta ekspertiisi järgi loendasid Pärandkoosluste Kaitse Ühingu eksperdid Niitvälja soos
2014. aastal 40 kuninga-kuuskjala puhmikut. 2013. aastal ja 2015. aastal loendati õitsvaid
võsusid vastavalt 192 ja 103. Aastal 2018 loendas Ivar Leidus 1752 võsu (sh 556 õitsvat).
Ekspertiisi on märgitud, et õitsvate võsundite märkamine on lihtne, kuid vaid lehtiva taime
leidmine rohustust eeldab head õnnestumist. Paraku pole erinevate loendusmetoodikate
võrreldavuse saavutamiseks kindlat teisendamise meetodit. Sellegi poolest võib eeldada, et
Niitvälja soos on tegemist suurima lokaalpopulatsiooniga Eestis, sest keskkonnaregistris
puuduvad muud leiukohad, kus oleks arvukus üle tuhande isendi (taime, puhmiku).
Eesti soojumikas on kahvatulillade õisikutega 10–85 cm kõrgune neoendeemne liik19. Teda on
seni leitud vaid Eestist ja Põhja-Lätist, kus on teada kaks leiukohta Pope ja Tukumsi juures.
Eestis leidub teda ainult mandriosas, rohkem Lääne-, Lääne-Pärnu-, Rapla-, Harju- ja
Lääne-Virumaal. Keskkonnaregistris on 2020. aasta juuli seisuga 438 eesti soojumika
leiukohta, mis jagunevad umbes 154 osapopulatsiooniks.
Eesti soojumikas on iseseisvaks alamliigiks arenenud ligikaudu 10 000–12 000 aasta jooksul.
Arvatavasti jõudsid eellastaimed siia subarktilise kliimaperioodi lõpul või preboreaalis, kui
taimkattes valitsesid tundra- ja metsatundrailmelised soised kooslused. Tõenäoliselt on
17
eElurikkus. 2019. Pedicularis sceptrum-carolinum L. [WWW] https://elurikkus.ee/bie-
hub/species/6138#overview (02.07.2020).
18
Kuninga-kuuskjalg Pedicularis sceptrum-carolinum kaitse tegevuskava. 2014. [WWW]
https://www.envir.ee/sites/default/files/kuninga_kuuskjala_tk_2014.pdf (02.07.2020).
19
T. Kukk. 2018. Eesti taimede kukeaabits. Kirjastus Varrak, Tallinn.
5
vahepealsed soojemad ajajärgud liigiteket kiirendanud, mistõttu külmade piirkondade liigist
kujunes soojemat taluv uus alamliik20.
Eesti soojumikale sobivad lubjarikkad soostunud niidud, madalsood ning soised hõredad
metsad ja võsad, kus rohustus kasvab pruuni sepsikat, sinihelmikat, lubikat, raudtarna ja teisi
lubjalembeseid niiskust armastavaid taimi (Kukk, 2002). Eesti soojumika peamine ohutegur on
kasvukohaks olevate soode kuivendamine, millele enamasti järgneb tugev võsastumine, kui
neid maid ei niideta või seal ei karjatata loomi21.
2018. aastal loendati ekspertiisi järgi Niitvälja soo kagusopis 1906 õitsvat eesti soojumika
taime. Ülejäänud madalsooalal oli soojumikat mõnevõrra vähem. Kogu Niitvälja madalsoo
eesti soojumika arvukuseks on eksperdi hinnangul vähemalt 7500 taime.
2015. aastal toimunud inventuuri käigus Keila-Niitvälja püsielupaigas eesti soojumikat ei
leitud. 2018. aasta ekspertiisi kohaselt leiti samal aastal olemasolevas Niitvälja eesti soojumika
püsielupaigas varem teadmata kasvukohas 12 eesti soojumika isendit. Umbes 20 aastat tagasi
oli sealse soo eesti soojumika populatsioon hinnatud 1000-isendiliseks. Eksperdi hinnangul ei
ole tegemist liigi kasvukoha hävimisega, sest olemasolevas püsielupaigas olev madalsoo on
kohati isegi paremas seisus, kui MTÜ Eesti Orhideekaitse Klubi 2014. aasta ettepaneku alusel
planeeritavas püsielupaigas. Kuid kuna lääne pool asuvas planeeritavas püsielupaigas asuvas
soos on eesti soojumika populatsioon umbkaudu samas suurusjärgus nagu on märgitud
2001. aastal olemasolevas püsielupaigas, siis peab ekspert tõenäoliseks, et kunagi on liigi
kasvukoht valesse asukohta märgitud.
Püst-linalehik on 10–20 cm kõrgune pisikeste vähe silmapaistvate kollakasroheliste kellukjate
õite ja harunemata vartega poolparasiitne püsik. Tegemist on pontosarmaatilise metsastepi
liigiga, kelle üldlevila ulatub Kesk-Euroopast Siberini. Eestis kasvab püst-linalehik oma levila
põhjapiiril. Teda leidub põhiliselt Harju- ja Raplamaal ning üksikutes kohtades Läänemaal22.
Keskkonnaregistris on 2020. aasta juuli seisuga 158 püst-linalehiku leiukohta, mis jagunevad
umbes 57 osapopulatsiooniks.
Püst-linalehiku kaitsetegevuskava eelnõu järgi on püst-linalehik kaltsifiilne taim, kelle
kasvukohtadeks on kuivad ja parasniisked lubjarikkad madala rohustuga looniidud, loometsa
valgusrikkad häilud ja servad, raiesmikud, aru- ja puisniidud. Liik eelistab valgusrikkaid või
poolvarjulisi kasvukohti. Aru- ja puisniidul püsib linalehik ainult pideva hooldamise (niitmise)
varal, kasutusest välja jäänud aladel kaob ta võsastumise (valgustingimuste halvenemise) tõttu.
Sama oht on ka kinnikasvavatel loopealsetel. Niitmise lõppemine ja järgnev võsastumine on
suur ohutegur. Liiki võivad ohustada ka maaparandustööd ja ehitustööde lähedusse jäämine.
Keskkonnaregistris on 2020. aasta juuli seisuga 438 püst-linalehiku leiukohta, mis jagunevad
umbes 154 osapopulatsiooni.
2018. aasta ekspertiisi kohaselt on planeeritavas Keila-Niitvälja püsielupaigas leitud kokku
umbes 1000 püst-linalehiku võsu. Kuna taim on raskesti leitav ja potentsiaalseid kasvukohti on
planeeritavas püsielupaigas hulgaliselt, võib liigi arvukus olla suurem.
20
T. Kukk. 2002. Poliitiliselt ebakindel eesti soojumikas. Eesti Loodus 11/2002. Edaspidi (Kukk, 2002)
21
K. Vilbaste (koostaja). 2004. Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. AS Kirjastus Ilo, Tallinn.
22
M. Leht. 2011. Püst-linalehiku (Thesium ebracteatum Hayne) kaitse tegevuskava 2012–2016 koostamine.
Lepingulise töö aruanne. Kättesaadav Keskkonnaametis.
6
Kõrge kannike on 20–60 cm kõrgune helesiniste õitega haruldane mitmeaastane taim. Liigi
levikuareaal ulatub Kesk-Euroopast Kesk-Aasia mäestikeni. Eestis on kõrge kannike oma
leviku põhjapiiril ning teda leidub vaid Lääne-Eestis ja Lääne-Eesti saartel23.
Keskkonnaregistris on 2020. aasta juuli seisuga 39 kõrge kannikese leiukohta, mis jagunevad
umbes 20 osapopulatsiooni vahel.
Liik kasvab lubjarikkal mullal niisketel (puis)niitudel ja segametsades, eeskätt metsaservades.
Enim ohustab kõrge kannikese kasvukohti metsahooldustööd ja puisniitude kinnikasvamine24.
2019. aastal loendati kõrge kannikese taimi Keila-Niitvälja püsielupaigas asuval puisniidul ja
leiti kokku 177 isendit25.
Valdava osa Keila-Niitvälja püsielupaiga loodusmaastikust hõlmab Niitvälja sookompleks,
mille moodustavad madalsood ja nendevahelised sooniidud. See on ajalooliselt olnud terviklik
avamaastik (sh suur madalsoo pind), mis on kuivenduse mõjul ja karjatamise/niitmise
lakkamisel hakanud kinni kasvama. Suurim, Niitvälja-nimeline madalsoo asub püsielupaiga
läänepoolsel lahustükil ja hõlmab peaaegu 90 ha. Oluliselt väiksemad Kulna Tire ja Kulna
Aedevahe madalsoo (kokku umbes 6 ha) asuvad püsielupaiga idapoolsel lahustükil.
Madalsoode seisund on Eestis inimtegevuse tagajärjel aina halvenev ja pindala vähenev.
Viimase poole sajandi jooksul on madalsoode pindala vähenenud üle 90%26.
Piirkonna sookooslusi inventeeriti põhjalikumalt 2010. aastal toimunud märgalade inventuuri
käigus ja selle tulemusena leiti, et valdav osa sookooslustest vastab loodusdirektiivi
elupaigatüübi liigirikkad madalsood (7230 – loodusdirektiivi kood) tunnustele. See on
kooslusetüüp, mis hõlmab lisaks madalsoodele ka sooniitusid. Kokku vastab liigirikka
madalsoo tunnustele ligi 80 ha Keila-Niitvälja püsielupaigas olevatest sookooslustest. Neist
49 ha on looduskaitselist väärtust hinnatud kõrgeks (B) ja ülejäänud 31 ha-l arvestatavaks (C).
Lisaks sookooslustele asuvad Keila-Niitvälja püsielupaigas ka mitmekesised ja liigirikkad
puistud, millest suur osa on ajalooliselt olnud kasutusel heina- ja karjamaadena (kohati ka
hõreda puistu struktuuriga puisniidud (6530* – tärn tähistab esmatähtsat elupaigatüüpi)),
millest annavad tunnistust siiani säilinud kiviaiad. Tänapäeval on püsielupaigas asuvaid
kunagisi puisniite uuesti taastama hakatud ning nüüdseks on neist hooldamisel juba üle 15 ha.
Alale on iseloomulik ka vanemate laialehiste puistute olemasolu. Näiteks on püsielupaika jääva
kunagise Surnumäe talu maadel 130–140-aastane tammik, mida piirab ümbritsevast maastikust
vana kiviaed27.
Lisaks eespool nimetatud loodusväärtustele on Keila-Niitvälja püsielupaiga kaitse alla võtmine
oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taimeliikide kaitseks. Samas pole nende kõigi eraldi
kaitse-eesmärgina nimetamine vajalik, kuna eesmärgiks seatav liik ja selle kasvukohtade
kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka nende kaitse. Kaitsekorra väljatöötamisel on
lähtutud kaitse-eesmärgiks seatud taimeliikide ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse
kaitse kõikidele liikidele, kelle elupaigaeelistused sarnanevad püsielupaiga kaitse-eesmärgiks
23
M. Moora, Ü. Jõgar. 2006. Competitive responses of rare Viola eliator and the common Viola mirabilis. – Plant
Ecology, 184, 105–110.
24
eElurikkus. 2019. Viola elator Fr. [WWW] http://vana.elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=8204
(02.07.2020).
25
I. Leidus 2019. aasta loendusandmed. Kättesaadav Keskkonnaametis.
26
Paal, J. ja Leibak, E. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus.
27
OÜ Sfäär Planeeringud. 2019. Keila linna rohestruktuuri analüüs. 3.3 loodusmaastikud. Kättesaadav
Keskkonnaametis ja Keila linnavalitsuses.
7
olevate liikide omadega.
Keila-Niitvälja püsielupaik on peale kaitse-eesmärgiks olevate liikide kasvukohaks ka paljudele
teistele kaitsealustele taimeliikidele. II kaitsekategooria taimeliikidest kasvavad seal veel turd-
lühikupar (Brachythecium turgidum), täpiline sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata subsp.
Cruenta), Russowi sõrmkäpp (Dactylorhiza russowii), kärbesõis (Ophrys insectifera) ja koldjas
selaginell (Selaginella selaginoides). Seal on leitud ohtralt III kaitsekategooria käpaliste, nagu
balti sõrmkäpp (Dactylorhiza Baltica), vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii),
kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), soo-neiuvaip (Epipactis palustris), harilik
käoraamat (Gymnadenia conopsea), suur käopõll (Listera ovata), hall käpp (Orchis militaris),
kahelehine käokeel (Platanthera bifolia) ja rohekas käokeel (Platanthera chlorantha),
kasvukohti. Samuti leidub seal harilikku porssa (Myrica gale) ja põõsasmaranat (Potentilla
fruticosa), mis kuuluvad ka III kaitsekategooriasse. Nende liikide puhul tuleb arvestada, et
püsielupaiga valitseja võib tuginedes LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse sätetele seada lisaks
kaitse-eeskirjas esitatud piirangutele liigispetsiifilisi tingimusi, mis on vajalikud isendikaitseks.
Loodusdirektiivi rakendamine
Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja elupaigatüüpe ning aidata kaasa
looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt tuleb
liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja nende
elupaikade kaitseks vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja liikide
ökoloogilistele nõudlustele. Keila-Niitvälja püsielupaik kuulub osaliselt Niitvälja loodusala
koosseisus (Niitvälja loodusala, EE0010137) üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku
Natura 2000. Loodusala eesmärk on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi liigirikaste
madalsoode (7230) ja II lisas nimetatud liigi Eesti soojumika (Saussurea alpina ssp. esthonica)
elupaikade kaitse.
2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus
Harilik kobarpea kuulub Vabariigi Valitsuse 20. mai 2004. a määruse nr 195 „I ja II
kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loeteluˮ § 1 lõike 2 punkti 12 kohaselt
I kaitsekategooria taimeliikide hulka. Kaunis kuldking, sile tondipea, lõhnav käoraamat,
kuninga-kuuskjalg, Eesti soojumikas, püst-linalehik ja kõrge kannike kuuluvad sama määruse
§ 5 lõike 3 punktide 36, 40, 51, 801, 941, 104 ja 110 kohaselt II kaitsekategooria taimeliikide
hulka. LKS § 46 lõike 1 kohaselt arvatakse I kaitsekategooriasse liigid, mis on Eestis
haruldased, asuvad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate
asurkondadena, ning liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul
vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on
ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline. LKS § 46 lõike 2 kohaselt arvatakse
II kaitsekategooriasse liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning
levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel, ning liigid,
mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumise sattuda hävimisohtu.
LKS § 48 lõike 1 kohaselt tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate ja
keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade
moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. LKS § 48 lõike 2 kohaselt tagatakse
II kaitsekategooria liikide vähemalt 50 protsendi teadaolevate ja keskkonnaregistris
registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või
püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest.
8
Keila-Niitvälja püsielupaiga kaitse alla võtmise eesmärk on väljaspool kaitse- ja hoiualasid
asuvate elupaikade kaitse alla võtmisega tagada püsielupaiga kaitse-eesmärgiks olevate liikide
soodne seisund. Vastavalt LKS § 3 lõikele 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna
arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade
elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks
säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. Kuni pindalalise
kaitstava loodusobjekti moodustamiseni on LKS § 55 lõike 7 alusel tagatud isendite kaitse (st
keelatud taimede kahjustamine ja hävitamine), kuid see ei ole pikaajalise ja tulemusliku kaitse
(liikide soodsa seisundi) tagamiseks piisav.
Enne Keila-Niitvälja püsielupaiga moodustamist asus hariliku kobarpea 15 osapopulatsioonist
kümme (67%), sileda tondipea 29 osapopulatsioonist 17 (59%), lõhnava käoraamatu
32 osapopulatsioonist 27 (84%), kuninga-kuuskjala 70 osapopulatsioonist 47 (67%), Eesti
soojumika 154 osapopulatsioonist 89 (58%), püst-linalehiku 57 osapopulatsioonist 33 (58%) ja
kõrge kannikese 20 osapopulatsioonist 12 (60%) kaitstaval või kaitse alla kavandatud (välja
arvatud planeeritav Keila-Niitvälja püsielupaik) alal. Kauni kuldkinga sadadest
osapopulatsioonidest (1209 leiukohast 821) jääb umbes 68% kaitstavale või kaitse alla
kavandatud alale.
Keila-Niitvälja püsielupaiga moodustamisega lisandus kaitse alla iga kaitse-eesmärgiks oleva
taimeliigi üks varem kaitseta osapopulatsioon. Ülejäänud kasvukohtade kaitse alla võtmise
otstarbekus otsustatakse edaspidi eraldi menetluste käigus.
2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik
Kaitstava loodusobjekti tüübiks on valitud püsielupaik. Ala peamine väärtus on kaitsealuste
taimeliikide kasvukohad, kus tuleb määrusega sätestada piirangud sellises ulatuses ja
kaitsekorraga, mis tagavad kaitse-eesmärgiks seatud taimeliikide ja nende kasvukohtade soodsa
seisundi. Keskkonnaregistri kohaselt ei ole planeeritavates püsielupaikades muid
loodusväärtusi, sh liike teistsuguste ökoloogiliste nõudlustega, sellises ulatuses, mis põhjendaks
muu kaitstava ala tüübi (nt looduskaitseala) valikut. Püsielupaiga tüübi valiku korral on
võimalik kohaldada optimaalse suurusega alal just kaitse-eesmärgiks seatavate liikide kaitseks
vajalikke ja kohaseid piiranguid.
2.4. Püsielupaiga välis- ja vööndi piirid
Keila-Niitvälja püsielupaiga kogupindala on 206,2 ha, selle idapoolne lahustükk on 19,8 ha ja
läänepoolne 186,4 ha suurune. Püsielupaigast jääb 37 ha eramaale ja ülejäänud 169,2 ha
riigimaale. Kogu püsielupaik jääb sihtkaitsevööndisse. Varem kaitse all olnud Niitvälja eesti
soojumika püsielupaiga pindala oli 25 ha, mis oli samuti tsoneeritud kõik sihtkaitsevööndisse.
Seega suureneb kaitstava ala pindala kokku 181,2 ha võrra. Kuna olemasoleva püsielupaiga
ulatust vähendati ala võrra, kus ei ole registreeritud kaitstavate taimeliikide kasvukohti ning
kuhu ei ulatu sooala kaitseks vajalik puhver, jääb Niitvälja eesti soojumika püsielupaigast
Keila-Niitvälja püsielupaika vaid 17,1 ha ning lisandub 189,1 ha seni kaitseta ala.
Keila-Niitvälja püsielupaiga piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et sinna oleks hõlmatud
kaitset vajavad kaitsealuste taimeliikide kasvukohaks olevad kooslused ja nende säilimiseks
9
vajalik puhver. Puhver on vajalik alal asuvate madalsookoosluste optimaalse veerežiimi
tagamiseks. Eestis pole teadaolevalt tehtud uuringuid, kus oleks hinnatud madalsoosse rajatud
kraavituse mõju ulatust, mistõttu puuduvad otsesed juhised selles kooslusetüübis minimaalse
vajaliku puhvri laiuse määramiseks. Oluliselt rohkem on Eestis uuritud
maaparandussüsteemide rajamist, mis on loomu poolest vastupidine tegevus kuivendamisele.
Madalsookoosluste kuivendamisel kultuurrohumaadeks on dreenide normikohane vahekaugus
olenevalt piirkonna iseärasustest 6,1–34 m ning kraavide vahekaugus vastavalt kuni kolm korda
suurem28. Sellest võib eeldada, et kui madalsoo, mis jääb kahe üksteisest ligikaudu
100 m (34 x 3 m) kaugusel oleva kraavi vahele, on võimalik kuivendada kultuurrohumaale
sarnanevaks, siis suurema vahekaugusega kraavide vahele jääval alal on kuivenduse mõju juba
nõrgem. Kuna kuivendava mõju ulatus 100 m saadakse kahe kraavi koosmõjul, võib ühe kraavi
osaks selles lugeda tinglikult 50 m. Sellest lähtuvalt peaks optimaalne puhver madalsoo ümber
olema selle veerežiimi säilimiseks vähemalt 50 m.
Püsielupaigas ei ole niisuguse puhvri jätmine igal pool võimalik. Lõunaküljel piirnevad
püsielupaiga lahustükkidesse jäävad madalsood vahetult raudteega, mistõttu piisava laiusega
puhvri jätmine tähendaks ebamõistlikult suuremahulisi ümberkorraldusi. Samuti toimib
raudteetamm vee äravoolu takistava vallina ja tõenäoliselt hoopis soodustab madalsoode
veerežiimi püsimist. Mujal piirneb püsielupaik mitmel pool õuealade ja haritavate
põllumaadega, seal tekitaks sookooslustele 50 m laiuse puhvri loomine ebaproportsionaalseid
piiranguid maaomanikele.
Püsielupaiga piiritlemisel on samuti arvestatud, et ala piirid peavad olema looduses selgelt
tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe
muutuvaid objekte (katastriüksuste piirid, kraavide kaldad, teed, rajad). Nende puudumisel on
erandkorras piiritlemisel kasutatud geograafiliste koordinaatidega fikseeritud mõttelisi
sirgjooni.
Kokkuvõtvalt on püsielupaika haaratud Niitvälja, Kulna Aedevahe ja Kulna Tire madalsoo,
nende ümbrusesse jäävad väiksemad soolaigud ja niisked niidud, samuti sooäärsed väärtuslikud
kaitsealuste taimeliikide kasvukohaks olevad puistud. Mitmel pool on püsielupaiga välispiiri
aluseks 2018. aasta ekspertiisis toodud välispiir. On ka erandeid, mida on eraldi põhjendatud.
Püsielupaiga lõunapiiriks (mõlemal lahustükil) on Keila-Paldiski 1,5–4,9 km maaüksuse
(29601:001:0059) põhjapiir kuni selle ristumiseni Balticconnectori gaasitrassi kaitsevööndi
koridoriga punktis koordinaatidega 6 574 918,510 ja 519 663,986, kus piir kulgeb edasi mööda
kaitsevööndi serva. Erisuseks on lõik Keila metskond 373 (29601:001:0239) maaüksuse
edelaosas. Seal suundub püsielupaiga läänepoolse lahustüki piir punktis koordinaatidega
6 574 968,059 ja 519 395,763 mõttelise sirgena gaasitrassi kaitsevööndi servast Altpere
(29601:001:0072) maaüksuse läänepoolseimasse nurka ja sealt mõttelise sirgena Koplimetsa
(29601:001:0071) maaüksuse põhjanurka. Edasi kulgeb läänepoolse lahustüki piir mööda
Koplimetsa maaüksuse lääneserva ja suundub siis sealt mõttelise sirgena taas gaasitrassi
kaitsevööndi serva punkti koordinaatidega 6 574 998,612 ja 519 232,455. Nii raudtee kui ka
gaasitrass ja selle kaitsevöönd jäävad terves ulatuses püsielupaigast välja.
Võrreldes 2018. aasta ekspertiisis esitatud piiriga on püsielupaiga piiri selles piirilõigus
muudetud, kuna võrreldes ekspertiisi koostamise ajaga on rajatava gaasitrassi asukohta
nihutatud ja see ulatub oluliselt väiksemas ulatuses Niitvälja soole. See osa Niitvälja soost, mis
28
Põllumajandusministri 17.02.2005 määrus nr 18 „Maaparandussüsteemi projekteerimisnormid“. Kättesaadav
veebiaadressilt https://www.riigiteataja.ee/akt/128052011005.
10
enam gaasitrassi koridori ei ulatu, liideti püsielupaigaga (liidetav ala on umbes 1 ha suurune).
Kuivõrd trassi lõplik asukoht ei olnud ekspertiisi koostamise ajal selge, on ka ekspertiisis
nimetatud võimalust piiri nihutamiseks lähtuvalt trassi reaalsest asukohast.
Kaasamise käigus saadud info põhjal on püsielupaiga piiri Balticconnectori gaasitrassiga
piirnevas osas veel väga väikeses ulatuses korrigeeritud. Piiri on nihutatud umbes 20 cm
ulatuses, et kindlustada trassi püsielupaigast väljajätmine.
Võrreldes 2018. aasta ekspertiisi välispiiri ettepanekuga on püsielupaigast jäetud välja
püsielupaiga edelaosas asuv ala, mis jääb Niitvälja soo põhiosa ja sellest edelasse jääva soolaigu
vahele. Sellel 7 ha suurusel metsasel alal ei ole teadaolevalt inventeeritud olulisi kaitsealuseid
liike, samuti ei ulatu sinna madalsoid ega nende kaitseks vajalik 50 m laiune puhver. Seega pole
põhjendatud selle ala püsielupaika liitmine.
Kui püsielupaiga välispiiriks olev gaasitrassi kaitsevööndiserv ristub Keila metskond
373 maaüksuse läänepiiriga, algab püsielupaiga läänepoolse lahustüki läänepiir, mis suundub
edasi mööda maaüksuste piire. Erisuseks on piirilõik Keila metskond 373 maaüksuse välispiiril
oleva punkti koorinaatidega 6 575 234,472 ja 518 941,572 ning Tüüri (29501:007:0774)
maaüksuse edelapiiril oleva punkti koordinaatidega 6 575 237,096 ja 518 822,153 vahel, mida
ühendab mõtteline sirge.
Kaasamisel laekunud ettepaneku põhjal on seal vähendatud püsielupaiga ulatust kokku 0,5 ha
võrra Tuhkru (29501:007:1797) ja Tüüri (29501:007:0774) maaüksusel. Tegemist on
metsamaaga, kus püsielupaiga kaitse-eesmärgiks seatavaid taimeliike ei ole. Ala jääb
Maa-ameti mullastiku kaardirakenduse järgi küll alaliselt liigniiskete muldade piirimaile, kuid
eeldatavasti sealne majandustegevus (hobuste kasvatus, ratsutamine) oluliselt püsielupaika
jäävaid loodusväärtusi ei mõjuta.
Tüüri maaüksuse loodeservas suundub püsielupaiga piir edasi mööda maaüksuse välispiiri
kõrval olevat kraavi. Sealt kuni Keila metskond 386 (29501:007:1761) maaüksuse loodepiiril
oleva haritava maa servas lõppeva kraavini ongi püsielupaiga läänepoolse lahustüki piiriks
kuivenduskraavid. Edasi kulgeb püsielupaiga piir mõttelise sirgena Kobrase (29501:007:1869)
maaüksuse idapoolseimasse nurka ning jookseb siis edasi mööda maaüksuse piire.
Kobrase maaüksuse kirdeservas olevast välispiiri käänupunktist suundub püsielupaiga
läänepoolse lahustüki välispiir mõtteliste sirgetena Keila metskond 386 maaüksuse loodeosas
oleva kuivenduskraavini (punkti koordinaatidega 6 576 451,001 ja 518 692,372), läbides enne
samal maaüksusel oleval kuivenduskraavil olevat punkti koordinaatidega 6 576 365,252 ja
518 919,190. Sealt jookseb püsielupaiga piir mööda kuivenduskraavi serva, kusjuures kraav ise
jääb püsielupaigast välja, kuni Keila metskond 386 maaüksuse välispiirini ja suundub siis edasi
mööda seda. Seal lõigus jääb kuivenduskraav püsielupaigast välja, kuna see asub veerežiimi
muutuste suhtes tundlikest sookooslustest piisavalt kaugel ja on püsielupaiga piiriks vaid
väikesel lõigul (valdav osa kraavist jääb püsielupaigast välja), mistõttu pole selle püsielupaiga
liitmine vajalik.
Võrreldes 2018. aasta ekspertiisiga on püsielupaiga ulatust vähendatud Keila metskond 386
(29501:007:1761) maaüksuse lääneosas ja jäetakse välja Kobrase (29501:007:1869)
maaüksusele ulatuv püsielupaiga osa. Kokku jääb seeläbi püsielupaigast välja 15 ha suurune
ala. Väljajäetaval alal Kobrase maaüksusel asub põllu- ja metsapiiril kõrge kannikese
kasvukoht, mis leiti 2018. aastal toimunud inventuuri käigus. Selle kasvukoha puhul on
11
arvestatud, et liigi peamised ohutegurid on seotud metsamajandustöödega (vt ptk 2.1). Kuna
leitud kasvukoht jääb valdavas ulatuses maaüksusel paiknevale põllumaale, siis seaks seal
range sihtkaitsevööndi kaitsekorra kehtestamine maaomanikule ebaproportsionaalselt suuri
piiranguid. Metsamaale ulatuvas kasvukohas rakendub isendikaitse (LKS § 55 lõige 7), mistõttu
on seal keelatud kasvavaid kõrge kannikese taimi hävitada.
Püsielupaiga läänepoolse lahustüki põhjapiiriks on esialgu maaüksuste välispiirid. Erisuseks on
piirilõik Keila metskond 386 maaüksuse kirdeosas. Seal ühendab mõtteline sirge maaüksuse
välispiiril olevat käänupunkti, mis on ühtlasi Virvallika (29501:007:0174) maaüksuse
lõunapoolseim nurk, sellest 219 m kagus oleva välispiiril oleva punktiga koordinaatidega
6 576 214,524 ja 519 522,340.
Seejärel kulgeb püsielupaiga välispiir mööda Keila metskond 386 maaüksuse välispiiri edelasse
ning suundub siis mõtteliste sirgetena Keila metskond 373 maaüksusel asuva kraavini (punkti
koordinaatidega 6 575 595,718 ja 519 919,341), läbides enne sama maaüksuse põhjaosas oleva
rohumaa servas asuvat punkti koordinaatidega 6 575 892,878 ja 519 703,898 ning sellest edelas
metsas asuvat punkti koordinaatidega 6 575 706,438 ja 519 639,144. Seejärel läheb
püsielupaiga välispiir mööda kraaviserva kirdesse ning suundub siis kraavi lõppedes mõttelise
sirgjoonena Tammetõru (29601:001:0437) maaüksuse läänepoolseimasse nurka.
Võrreldes 2018. aasta ekspertiisiga on erisus Keila metskond 386 maaüksuse kirdeosas.
Eksperdi ettepaneku järgi oli seal püsielupaiga piiriks planeeritud maaüksust läbiv rada. Seeläbi
jääb püsielupaigast välja osa Niitvälja soo kaitse tagamiseks vajalikust puhvrist. Puhvri terves
ulatuses kaitsmiseks liidetakse püsielupaika rajast ida poole jääv umbes 1 ha suurune ala.
Võrreldes ekspertiisiga muudeti püsielupaiga piiri ka Keila metskond 373 (29601:001:0239)
maaüksuse kirdeosas. 2018. aasta ekspertiisi järgi on seal püsielupaiga välispiiriks planeeritud
Tammiku tee. Nüüd kulgeb püsielupaiga välispiir Keila metskond 373 maaüksuse loodenurgast
mõtteliste sirgjoonte kaudu maaüksuse kirdeosas asuva õuemaani. Nii jääb püsielupaigast välja
umbes 13 ha suurune ala, kus ei ole seni teadaolevalt leitud olulisi kaitsealuseid taimeliike ja
kuhu ei ulatu madalsood ega nende kaitseks vajalik puhver.
Tammetõru maaüksuse servast kulgeb püsielupaiga läänepoolse lahustüki piir edasi mööda
maaüksuste piire. Surnumäe (29601:001:0030) maaüksusel suundub piir maaüksuse piiril
olevast punktist koordinaatidega 6 575 117,729 ja 520 855,962 mõtteliste sirgetena läbi
maaüksuse lääneosas olevate punktide koordinaatidega 6 574 984,688 ja 520 976,249 ning
6 574 870,041 ja 520 811,144 Keila-Paldiski 1,5–4,9 km maaüksuse välispiiril olevasse punkti
koordinaatidega 6 574 610,249 ja 521 124,984.
Võrreldes 2018. aasta ekspertiisiga on püsielupaiga piire korrigeeritud ka Surnumäe
(29601:001:0030) maaüksusel. Eksperdi ettepaneku järgi kulgeb püsielupaiga põhjapiir seal
mööda maaüksust läbiva Tammiku tee serva. Enne kaasamist oli püsielupaiga piiriks
planeeritud mõttelised sirgjooned, mis ühendasid maaüksusel paiknevate radade otsapunkte
Tammiku teega. Väljajäetav ala oli umbes 5 ha suurune. Kaasamisel tulnud ettepanekute põhjal
korrigeeriti püsielupaiga piire Surnumäe maaüksusel veelgi. Muudatuste tõttu eraldus
püsielupaik kaheks lahustükiks. Muudatus on vajalik, et jätta võimalikult suures ulatuses
püsielupaigast välja maaüksuse lääneosas paiknev kunagine põllumaa ja sellest itta jääv mets.
Väljajäetaval alal ei ole leitud püsielupaiga kaitse-eesmärgiks seatavaid taimeliike, samuti ei
ulatu sinna madalsookooslused ega nende kaitseks vajalik puhver, mistõttu eeldatavasti sealne
majandustegevus püsielupaigas olevaid loodusväärtusi oluliselt ei mõjuta.
12
Püsielupaiga idapoolse lahustüki läänepiiriks on Surnumäe maaüksuse idapiir. Keila metskond
374 (29601:001:0242) maaüksuse loodenurgaga ristudes suundub lahustüki põhjapiir mõttelise
sirgena idas asuva kiviaia lõunapoolseimasse otsa. Seejärel läheb püsielupaiga piir mõttelise
sirgena koerte harjutusväljaku servas olevasse punkti koordinaatidega 6 574 858,250 ja
521 423,210 ning kulgeb sealt taas kujuteldava sirgjoonena ida pool asuva kiviaia
lõunapoolseimasse otsa. Seejärel suundub piir jälle mõtteliste sirgetena Tammiku tee 5a
(29601:001:0390) maaüksuse loodepoolseimasse nurka, läbides enne punkti koordinaatidega
6 574 817,068 ja 521 728,381.
Püsielupaiga välispiiri on võrreldes 2018. aasta ekspertiisiga korrigeeritud Keila metskond 374
(29601:001:0242) maaüksuse põhjaosas. Ekspertiisi järgi oli seal püsielupaiga piiriks Tammiku
tee ja koerte harjutusväljaku juurde jääval alal mõtteline sirge. Nüüd on seal püsielupaiga piiriks
planeeritud mõttelised sirged, mis ühendavad Keila metskond 374 maaüksuse ida- ja
lääneserva. Seeläbi jääb püsielupaigast välja umbes 4 ha suurune ala, kus teadaolevalt ohustatud
kaitsealuste taimeliikide kasvukohti inventeeritud ei ole ning kuhu ei ulatu ka madalsoo ega
selle kaitseks vajalik puhver, mistõttu pole põhjendatud selle ala püsielupaika liitmine.
Edasi kulgeb püsielupaiga idapoolse lahustüki piir mööda Tammiku tee 5a maaüksuse
välispiiri. Selle kagupoolseimast nurgast suundub lahustüki välispiir mõtteliste sirgetena
Keila-Paldiski 1,5–4,9 km maaüksuse kirdenurka, läbides enne Tammiku tee 3
(29601:002:0170) maaüksuse edelanurka.
2.5. Kaitsekord
2.5.1. Kaitsekorra kavandamine
Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud Keila-Niitvälja püsielupaigas leiduvaid hariliku
kobarpea, kauni kuldkinga, sileda tondipea, lõhnava käoraamatu, kuninga-kuuskjala, eesti
soojumika, püst-linalehiku ja kõrge kannikese kasvukohti ning püsielupaiga piiride,
tsoneeringu ja kaitse-eeskirja kohta koostatud eksperdiarvamust (ekspert Toomas Hirse
MTÜ-st Käoraamat, 2015. ja 2018. a). Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud
ulatuses, mis tagab püsielupaigas leiduvate kaitse-eesmärgiks seatud taimeliikide kasvukohtade
soodsa seisundi ning on proportsionaalne muude huvide suhtes.
Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga moodustamiseks tunnistatakse käesoleva
määrusega kehtetuks keskkonnaministri 1. märtsi 2006. a määruse nr 17 „Eesti soojumika
püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiriˮ § 2 lõike 1 punkt 1, millega võeti kaitse
alla Niitvälja eesti soojumika püsielupaik.
Määrusega seatakse kitsendused Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 31 tulenevale
ettevõtlusvabadusele ja §-st 32 tulenevale omandiõigusele. Keskkonda mõjutava tegevuse
õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui
rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele
tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning
keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata.
Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema
proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad.
Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärk on alal leiduvate loodusväärtuste (kaitsealuste
13
taimeliikide kasvukohtade) säilimine. Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute
seadmisega kaitse-eesmärgiks seatud taimeliikide kasvukohad säilivad, loodusväärtusi
kahjustavate tegevuste elluviimisel need hävivad.
Metsamajandus- ja kaevandamisalase ettevõtluse korral on teada risk, et tegevust ei saa
võimaldada juhul, kui see kahjustab loodust või elukeskkonda. Ettevõtlusvabadus ei anna
isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides.
Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale seatud
eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive. Järgnevates kaitsekorra
peatükkides on esitatud kitsenduste kaupa põhjendused, miks need piirangud on vajalikud.
Püsielupaiga kaitse-eeskirjas ei ole reguleeritud sõidukiga sõitmist teedel, kuna püsielupaigas
ei asu teid. Püsielupaik on valdavas ulatuses tallamisõrn soomaastik ja kaetud kaitsealuste
taimeliikide kasvukohtadega, mida sõitmisega kahjustatakse. Seetõttu on sõidukiga ning
maastikusõidukiga sõitmine püsielupaigas lubatud üksnes järelevalve- ja päästetöödel, kaitse-
eeskirjaga lubatud töödel, püsielupaiga valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel
ning püsielupaiga valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. Püsielupaigas asuvatel
radadel on lubatud sõita jalgrattaga. Kavandatavad liikumispiirangute leevendused on
kooskõlas looduskaitseseadusega ja need ei sea ohtu püsielupaiga kaitse-eesmärkide
saavutamist. Samuti ei ole kaitse-eeskirjas reguleeritud pilliroo ja adru varumist, kuna
püsielupaigas ei leidu pilliroo ja adru varumiseks sobilikke alasid. Reguleeritud ei ole ka
kalapüüki ja sõitmist veealal, sest püsielupaigas puuduvad veesõidukitega sõitmiseks ja
kalastamiseks sobilikud veekogud.
2.5.2. Sihtkaitsevööndi kaitsekord
2.5.2.1. Lubatud tegevused
Püsielupaigas kehtiv kaitsekord on kooskõlas looduskaitseseadusega, samas on määruses
sätestatud mõningaid leevendavaid erisusi.
Inimestel on lubatud viibida, pidada jahti ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi
kõikjal püsielupaigas. Eeldatavasti ei viibi nende tegevuste puhul alal sellisel hulgal inimesi, et
juhuslik tallamine kahjustaks püsielupaiga kaitse-eesmärgiks olevate taimeliikide kasvukohti,
seega pole põhjendatud nende piiramine.
Püsielupaigas on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistatud
ja püsielupaiga valitseja poolt tähistatud kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse
korraldamine ja rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja püsielupaiga valitseja
poolt tähistamata kohas on lubatud üksnes püsielupaiga valitseja nõusolekul. Praegu puuduvad
püsielupaigas rahvaürituse korraldamiseks ettevalmistatud kohad, kuid huvi nende rajamise
vastu on olemas. Inimeste püsielupaigas viibimist on piiratud vaid lähtuvalt suuremate
inimgruppide ja ürituste võimalikust kahjulikust mõjust kaitsealuste taimeliikide
kasvukohtadele ning pehmele ja tallamisõrnale soopinnasele. Piirang võimaldab vältida
rahvakogunemisi, samas saab püsielupaiga valitseja nõusolekul korraldada loodushariduslikke
rahvaüritusi ette valmistamata kohtades ja suuremale osalejaskonnale asukohas, kus pinnas
seda ürituse korraldamise ajal võimaldab. Seega on kavandatud piisav paindlikkus ürituste
võimaldamiseks eeldusel, et need ei ohusta loodusväärtusi.
14
Püsielupaigas on telkimine lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul. Lõkke tegemine on
lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul vaid kaitse-eeskirjaga lubatud töödel. Nii lõkke
tegemine kui ka telkimine on suure kohapealse mõjuga ja on oluline, et püsielupaiga valitseja
saaks tegevusi suunata kohtadesse, kus nende mõju kaitsealuste taimeliikide kasvukohtadele on
minimaalne. Püsielupaiga valitseja saab lubada lõkke tegemist põhjendatud juhtudel
kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, näiteks püsielupaiga kaitse-eesmärgiks olevate taimeliikide
kasvukohtade või püsielupaigas paiknevate poollooduslike koosluste taastamisel või
hooldamisel tekkivate raiejäätmete põletamiseks. Lõkke tegemiseks ei anta nõusolekut, kui see
pole seotud kaitsealuste taimeliikide kasvukohtade või poollooduslike koosluste taastamis- või
hooldustöödega.
Püsielupaigas on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud olemasolevate
maaparandussüsteemide hoiutööd. Maaparandussüsteem on maaparandusseaduse tähenduses
maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks ja keskkonnakaitseks vajalike ehitiste
kogum, mis on kinnisasja oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lõike 1 tähenduses.
Olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid lubatakse juhul, kui nende hooldamine ei
avalda negatiivset mõju püsielupaigas olevatele kaitsealuste taimeliikide kasvukohtadele ja see
on vajalik, kui maaparandussüsteemi hooldamata jätmine tekitaks ulatuslikku kahju väljaspool
püsielupaiga piiri asuvatele aladele. Püsielupaiga valitsejale selles küsimuses kaalutlusõiguse
andmise eesmärk on leida kompromiss maaparandussüsteemi toimimise ja loodusväärtuste
kaitse vahel. Hooldustööde lubamisel hindab Keskkonnaamet ühelt poolt tegevuse
potentsiaalset mõju ala loodusväärtustele, teisalt kaalub, kas hooldamata jätmine tekitaks kahju
väljaspool püsielupaika asuvatele aladele (näiteks võib põhjustada üleujutusi või soostumist
majandusmetsades või põllumajandusmaastikes). Kuivõrd kuivendamine on üks olulisemaid
püsielupaiga kaitse-eesmärgiks olevate taimeliikide kasvukohti mõjutav tegur, on
olemasolevate maaparandussüsteemide hooldamise lubamine vaid mõjuvalt põhjendatud erand.
Maaparandussüsteemide hooldustööd, milleks on vajalik kaitseala valitseja nõusolekut, on
näiteks puittaimestiku raiumine, veejuhtme sügavuse ja põhjalaiuse taastamine sette
eemaldamisega, truubi ja regulaatori settest puhastamine, truubiotsakute korrastamine ja
voolutakistuse eemaldamine, välja arvatud siis, kui voolusängist kõrvaldatakse
voolutakistusena üksikuid esemeid, nagu langenud puud, suuremad kivid ja prügi. Samuti ei
ole püsielupaiga valitseja nõusolekut vaja rohttaimede niitmiseks. Tee servades paiknevad
kraavid on tee lahutamatu osa ning seal tuleb tegevuste kavandamisel lähtuda olemasolevate
ehitiste hooldustööde punktist. Samas on oluline, et ka nende tööde tegemisel arvestataks ala
kaitse-eesmärki ega kahjustataks loodusväärtusi. Muid üksikkraave käsitatakse rajatistena ja
nende hooldustööde lubamisel hinnatakse samuti võimalikku mõju kaitse-eesmärgiks seatud
loodusväärtustele.
Püsielupaigas on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud loodusliku veerežiimi taastamine.
See on vajalik kuivendamisega rikutud madalsoode veerežiimi taastamiseks. Kraavide
sulgemine on üks peamisi ja efektiivsemaid meetodeid madalsoo veerežiimi taastamiseks.
Tulemuslikuks taastamistööks ja madalsoole iseloomuliku taimekoosluse kujunemise
soodustamiseks on vajalik ka kuivenduse mõjul madalsoosse kasvanud puittaimestiku
eemaldamine (kujundusraie). Seeläbi väheneb ka transpiratsioon (vee auramine taimedest) ja
vett jääb madalsoosse rohkem pidama. Ka loodusliku veerežiimi taastamisel jälgitakse, et see
ei mõjutaks püsielupaika ümbritsevate tulundusmaade veerežiimi ega muudaks neid
liigniiskeks. Veerežiimi taastamiseks on vajalik ka maaomaniku nõusolek.
Püsielupaigas on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud koosluste kujundamine vastavalt
15
kaitse-eesmärgile ja kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, kusjuures
metsakoosluse kujundamisel on püsielupaiga valitsejal õigus esitada nõudeid raieaja ja
tehnoloogia, metsamaterjali kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse kohta. Tegevus
võib olla vajalik, et võimaldada metsakoosluste kujundamist (nt puisniitude ja madalsoode
taastamist) vastavalt alal elutsevate kaitsealuste liikide elupaiganõudlustele. Püsielupaiga
valitseja võib lubada kujundusraiet, kui tegevus ei ohusta ala kaitse-eesmärgiks olevate
taimeliikide kasvukohti. Kasvukohtade taastamiseks vajalikud kujundusraied planeeritakse kas
vastavate kaitsealuste liikide kaitse tegevuskava või Keila-Niitvälja püsielupaiga
kaitsekorralduskava alusel.
Püsielupaigas on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud poollooduslike koosluste ilme ja
liigikoosseisu tagamiseks vajalik tegevus. Eeskätt on vajalik püsielupaigas asuvate hiljuti
taastatud puisniitude järjepidev niitmine. Võimaluse korral tuleb hooldatavat ala laiendada ja
kunagisi puisniite taastada. Lisaks leidub piirkonnas sooniitusid ning seetõttu võib olla vajalik
nende taastamine ja hooldamine (niitmine/karjatamine ja võsa tõrjumine). Hooldustööde käigus
tuleb niidetud hein ning raiutud puud ja põõsad eemaldada sooalalt kohe, hiljemalt kümne päeva
jooksul pärast niitmist või raiumist. Niiduse ja raidmete õigel ajal eemaldamine on vajalik, et
vältida kaitsealuste taimede mattumist nende alla.
Püsielupaiga kaitse-eesmärgiks seatud liikide elutingimuste parandamiseks vajalikud tööd
peavad lähtuma liigieksperdi soovitustest, vastava liigi kaitse tegevuskavas või ala
kaitsekorralduskavas kavandatust.
Püsielupaigas on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud olemasolevate rajatiste
hooldustööd. Püsielupaika ei jää hooneid. Olemasolevateks rajatisteks on sihtkaitsevööndis
tehnorajatised (näiteks elektriliinid vajavad rikete puhul hooldust) ja metsasihid. Teatud
juhtudel võib osutuda vajalikuks elektriliinide rekonstrueerimine, näiteks õhuliini asendamine
õhu- või maakaabliga, mida käsitatakse samuti olemasoleva rajatise hooldustööna. Püsielupaiga
valitseja nõusolek olemasolevate rajatiste hooldustöödeks võimaldab vajaduse korral seada
tingimusi nii, et hooldustööd ei kahjustaks kaitsealuste taimeliikide kasvukohti.
2.5.2.2. Keelatud tegevused
Püsielupaigas on kooskõlas kaitse-eeskirjaga sätestatud erisustega keelatud majandustegevus,
loodusvarade kasutamine ning uute ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga valitseja
nõusolekul tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine püsielupaiga
tarbeks või püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks.
Ehitustegevus on üldjuhul püsielupaigas keelatud, et vältida kaitsealuste taimeliikide
kasvukohtade otsest kahjustamist ja hävimist või nende seisundi halvenemist ehitustegevusega
kaasneva veerežiimi muutuste tõttu. Hoonete püstitamine koos nende juurde kuuluvate
tehnovõrkude ja juurdepääsuteede rajamisega eeldaks kuivendussüsteemide rajamist, reljeefi ja
pinnase ümberkujundustöid (näiteks pinnase tõstmist). Erandina võib püsielupaika rajada
näiteks koosluse kujundamiseks ja hooldamiseks vajalikke rajatisi (näiteks truubid,
heinaküünid), paigaldada maakaablit vm rajatisi, kui nende rajamine ei kahjusta kaitsealuste
taimeliikide isendeid ega kasvukohta. Püsielupaiga tarbeks võib olla vaja rajada ka
loodushariduslikke eesmärke täitvaid rajatisi, näiteks infotahvleid või laudteid.
Vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt
16
teostatav, tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud.
Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse samuti
majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärk ei ole tulu saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja
kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud ja mida
tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud püsielupaiga valitseja
nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on püsielupaikades lubatud
majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse majandustegevust, mis ei kahjusta püsielupaiga
kaitse-eesmärki või seisundit.
2.5.2.3. Tegevuste kooskõlastamine püsielupaiga valitsejaga
Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole vaja püsielupaiga valitseja nõusolekut, on
määratud vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Püsielupaiga valitseja nõusolekuta on
püsielupaikades keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada
maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja
üldplaneeringut, lisasööta jahiulukeid, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või
ehitusloakohustuslikku ehitist, seada projekteerimistingimusi ja anda ehitusluba ning rajada uut
veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba,
ehitusluba ega esitada ehitusteatist.
Püsielupaiga valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab püsielupaiga
valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada püsielupaiga kaitse-eesmärkide saavutamist või
püsielupaiga seisundit. Kui tegevust ei ole püsielupaiga valitsejaga kooskõlastatud või
tegevuses ei ole arvestatud püsielupaiga valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel
tegevus ei kahjusta püsielupaiga kaitse-eesmärgi saavutamist või püsielupaiga seisundit, ei teki
isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast
ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas.
Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitstavatel
aladel majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on
kaitse-eeskirjas lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu
leida lahendusi, kus tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.
3. Menetluse kirjeldus
Keila-Niitvälja püsielupaiga kaitse alla võtmise ettepanek ja väljatöötamise kavatsus saadeti
15.–16. augustil 2019. aastal kõigile menetlusosalistele (maaomanikele ja kohalikele
omavalitsustele) tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks, milleks anti aega 20. septembrini
2019. Tuhkru (29501:007:1797) maaüksuse omaniku palvel pikendati arvamuse esitamise
tähtaega 2019. aasta 4. novembrini. Samuti toimus 3. septembril 2019. aastal avalikkusele
suunatud teavitav kaasamiskoosolek. Väljatöötamise kavatsus sisaldas Keila-Niitvälja
püsielupaiga kaitse alla võtmise põhjendust ja eesmärki, püsielupaiga piiritlemise ja
tsoneerimise põhimõtteid, kaitseks kavandatavate piirangute kirjeldust ning kaitse alla võtmise
ja kaitse korraldamisega seotud kulutuste hinnangut.
Lääne-Harju vallavalitsus toetas oma vastuskirjas püsielupaiga moodustamist. Samuti on Keila
linnavalitsus kogu menetlusprotsessi vältel näidanud üles suurt huvi püsielupaiga
moodustamise vastu ning on omal initsiatiivil toetanud ala koosluste hooldamist. Tabelis 2 on
17
kaasamise käigus esitatud huvigruppide ettepanekud ja vastuväited ning Keskkonnaameti
seisukohad.
Tabel 2. Maaomanike jt huvigruppide ettepanekud ja vastuväited püsielupaiga VTK-le
Ettepaneku tegijaEttepaneku sisu Tulemus
Elering AS Täpsustati Balticconnectori Keskkonnaamet arvestas
gaasitrassi täpset asukohta ja ettepanekuga ja korrigeeris
paluti see terves ulatuses püsielupaiga piiri.
püsielupaigast välja jätta.
Riigimetsa Tehti ettepanek käsitleda Keskkonnaamet arvestas
Majandamise püsielupaiga ettepanekuga ja käsitles püsielupaiga
Keskus menetlusprotsessi järgmistes moodustamisega seotud sotsiaal-
etappides põhjalikumalt majanduslikku mõju põhjalikumalt
püsielupaiga moodustamisega käesolevas seletuskirjas.
seotud sotsiaal-majanduslikku
mõju.
Tuhkru maaüksuse Tehti ettepanek jätta Tuhkru Keskkonnaamet arvestas
(29501:007:1797) maaüksus püsielupaigast ettepanekuga osaliselt. Vähendati
omanik välja, lubada püsielupaigas püsielupaiga ulatust Tuhkru
olevate kraavide puhastamist maaüksusel. Põhjendati püsielupaika
ning suurendada jääva maaüksuse osa kaitse vajadust,
ettevalmistatud kohas samuti rahvaürituse korraldamise ja
rahvaüritusel osalejate arvu kraavide puhastamisega seotud
100-ni. ettepanekute arvestamata jätmist.
Surnumäe Tehti ettepanek jättaKeskkonnaamet arvestas
maaüksuse Surnumäe maaüksus ettepanekuga osaliselt. Vähendati
(29601:001:0030) püsielupaigast välja ja sooviti püsielupaiga ulatust ja põhjendati
omanik põhjendust seniste piirangute püsielupaika jääva maaüksuse osa
ebapiisavuse ja infot kaitse vajadust. Lisaks selgitati
maaüksusel toimunud püsielupaiga moodustamise vajadust
inventuuride kohta. ja inventuuride toimumisega
seonduvat.
Pärast selgitavate kirjade saatmist rohkem vastuväiteid ega ettepanekuid ei esitatud, v.a
Surnumäe maaüksuse omanik, kes on jätkuvalt vastu Keila-Niitvälja püsielupaiga
moodustamisele.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on arvestatud EL õigusaktiga EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ
looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (EÜT L 206,
22.07.1992, lk 7–50).
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega
aidata kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura
2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral
leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide
18
elupaiku. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa
Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktile 255 on
Natura 2000 võrgustiku loodusalaks esitatud Niitvälja loodusala, mis hõlmab osaliselt Keila-
Niitvälja püsielupaika. Seetõttu tuleb Keila-Niitvälja püsielupaigas tegevuse kavandamisel
hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta
kehtivaid erisusi.
Niitvälja loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni
12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile
92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade
esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 12,
15.01.2008, lk 118–382). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade
nimekirja Euroopa Komisjoni 24. märtsi 2020. a rakendusotsusega (EL) 2020/494, millega
võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu
kolmeteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2020) 1713 all, ELT L 111,
8.04.2020, lk 1–175).
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lisada Niitvälja loodusala
kaitse-eesmärkide hulka järgmised liigid: harilik kobarpea, kaunis kuldking ja püst-linalehik.
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek muuta Niitvälja loodusala
piire ja hõlmata sinna Keila-Niitvälja püsielupaik terves ulatuses.
Niitvälja loodusala piiride muutmisel lisanduvad Natura 2000 võrgustiku alade hulka järgmised
eramaa katastriüksused: Altpere, Tüüri, Põdrakanepi, Kopli, Surnumäe, Koplimetsa, Tüüri 2,
Vainu ja Tuhkru.
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega
kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele.
Planeeringud tuleb kooskõlla viia kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse
kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. Teadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega
ei ole, mistõttu oluline mõju selles küsimuses puudub. Avalikustamise käigus saadeti kohalikele
omavalitsustele ja maaomanikele arvamuse avaldamiseks Keila-Niitvälja püsielupaiga kaitse
alla võtmise ettepanek ja väljatöötamise kavatsus. Avalikustamise jooksul ei esitatud
vastuväiteid, et määruse jõustumine takistaks kehtivate planeeringute teostamist.
Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse
maamaksutulude vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab
maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril.
Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt sihtkaitsevööndi maalt maamaksu ei maksta.
Keila-Niitvälja püsielupaiga moodustamisega laekub maamaksu Keila linnale vähem 466 eurot
aastas ja Lääne-Harjule laekub maamaksu vähem 110 eurot aastas.
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada
kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele
vastava tasu eest. Oluliste looduskaitseliste kitsendustega eramaa riigi omandamise hind
19
kujuneb Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruses nr 24229 sätestatud väärtuse määramise
aluste põhjal. Pärast Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga kaitse-eeskirja
kinnitamist on püsielupaigas umbes 37 ha eraomandis olevaid kinnisasju, mille sihtotstarbelist
kasutamist kaitsekord oluliselt piirab. Valdava osa oluliste kitsendustega eramaast
moodustavad kinnistud, mille koosseisus on metsamaa (metsamaad on eramaal kokku ligikaudu
18 ha). Metsamaa kõlviku keskmine omandamishind arvestati 2018. ja 2019. aastal toimunud
metsaga kinnistute riigi omandamistehingute põhjal, sealjuures võeti arvesse metsa koosseisu.
Metsaga kinnistu koosseisus oleva muu maa kõlviku hindamisel arvestati keskmist maa
maksustamishinda. Metsata kinnistud on püsielupaigas valdavalt sooalad. Nende väärtuse
leidmisel lähtuti Maa-ameti iga-aastasest turu ülevaatest ja arvestati, et nende väärtus on umbes
¼ loodusliku rohumaa hinnast, kuivõrd sooalade kasutamine on looduslike olude tõttu
raskendatud30. Kokkuvõtvalt on oluliste looduskaitseliste kitsendustega eramaade riigile
omandamise hinnanguline maksumus kuni 70 000 eurot. Tegemist on hüpoteetilise summaga,
kuna maid omandatakse riigile maaomaniku taotluse alusel. Arvestades seni esitatud maade
omandamise taotluste hulka on huvi maade riigile müümise vastu eeldatavalt tagasihoidlik.
Omandamise tegelik hind kujuneb konkreetse kinnisasja olusid arvestava eksperdiarvamuse
põhjal.
Maaeluministri 22. aprilli 2015. a määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus” alusel
hüvitatakse erametsaomanikele väljaspool Natura 2000 alasid asuvate püsielupaikade
sihtkaitsevööndites asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimist. Toetuse
ühikumäär püsielupaiga sihtkaitsevööndis asuva metsaala ühe hektari kohta on 110 eurot
kalendriaastas. Kavandatavatesse püsielupaikade sihtkaitsevööndisse jääb umbes 18 ha
eraomandis olevat metsamaad. Seega on Keila-Niitvälja püsielupaiga kehtestamisel
erametsatoetuste maksumus umbes 1980 eurot aastas.
Püsielupaiga kaitse alla võtmisega arvatakse kaitse alla 78,3 ha riigimetsa, sellest 12,1 ha oli
juba varem kaitse all. 4,8 ha varem kaitse alla olnud riigimetsa on kavandatud kaitse alt välja
arvata, sellest 0,9 ha moodustab küps või valmiv mets. Küpset või valmivat riigimetsa jääb
planeeritavasse püsielupaika 4,7 ha, sellest 3,4 ha oli juba varem kaitse all.
Riigimetsa Majandamise Keskuse Harjumaa metskonna metsa majandamise kava kohaselt
vähendab ühe hektari range kaitse majandusmetsa puidukasutuse tulu 116 eurot aastas.
Arvestades lisanduvate piirangutega alal asuva küpse ja valmiva metsa osakaalu, kus lähima
kümne aasta jooksul oleks võimalik piirangute muutmiseta raiet teha, on planeeritava Keila-
Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaiga moodustamise tagajärjel saamata jääv tulu
keskmiste määrade järgi kogu kavandatavasse püsielupaika jäävat küpset või valmivat
riigimetsa arvestades ligikaudu 46,4 eurot aastas. Keskkonnaagentuuri uuringu kohaselt jääb
keskmiselt 40% raieküpsetel aladel väljastatud metsateatistest realiseerimata muudel põhjustel
(ebasoodsad ilmastikuolud, puiduturu olukord jne).
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
29
„Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning
kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning
kinnisasja väärtuse määramise kord ja alusedˮ.
30
Maa-amet. (2019). Haritava maa 2019. aasta turuülevaade. Kättesaadav:
https://www.maaamet.ee/sites/default/files/content-editors/kinnisvara/haritava_maa_turuulevaade_2019.pdf.
20
7. Vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,
esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.
Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega
vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused, mis on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning
puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike
1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks
tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
21