Sissetulev kiriAvalik

Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmisest teavitamine

Veeteede Amet · 7. märts 2016

Viit: 6-3.-1./16/773
Registreeritud: 7. märts 2016
Dokumendi liik: Sissetulev kiri
Adressaat: Keskkonnaamet
Saabumis/saatmisviis: Elektroonselt (DVK)

Funktsioon: 6-3. Eesti vete navigatsioonimärgistuse kavandamine ja hooldamine (2003-2016)
Sari: 6-3.-1. Projektid ehitustegevuse kohta veeteedel ja navigatsioonimärkide läheduses
Toimik: 6-3.-1./16
Vastutaja: Taivo Kivimäe (HNT juhtkond)

Failid

Sisu (failidest)

EELNÕU 4.03.2016 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Tallinn Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskiri1 Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Ontika maastikukaitseala kaitse-eesmärk (1) Ontika maastikukaitseala2 (edaspidi kaitseala) eesmärk on kaitsta: 1) Balti klinti, Saka mõisa parki, piirkonnale iseloomulikke loodusmetsi ja maastikuilmet ning kaitsealuseid liike ja nende elupaiku; 2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab I lisas. Need on esmased rannavallid (1210)3, püsitaimestuga kivirannad (1220), merele avatud pankrannad (1230), püsitaimestuga liivarannad (1640), eelluited (2110), lubjakivipaljandid (8210), vanad laialehised metsad (9020*), rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning rusukallete ja jäärakute metsad (pangametsad − 9180*); 3) laialehist nestikut (Cinna latifolia), mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta nimetab II lisas, ning selle elupaiku; 4) kaitsealuseid taimeliike villtulikat (Ranunculus lanuginosus), varju-püsiklustet (Bromus benekenii), mets-kuukressi (Lunaria rediviva) ja sudeedi põisjalga (Cystopteris sudetica) ning nende liikide elupaiku; 5) kaitsealust seeneliiki roosat võrkheinikut (Rhodotus palmatus) ja selle elupaiku; 6) kaitsealust samblikuliiki rohe-tilksamblikku (Biatoridium monasteriense) ja selle elupaiku. (2) Kaitseala maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kolmeks sihtkaitsevööndiks ja kaheks piiranguvööndiks. (3) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses sätestatud erisustega. § 2. Kaitseala asukoht (1) Kaitseala asub Ida-Viru maakonnas Kohtla ja Toila vallas Altküla, Martsa, Ontika, Saka, Uikala ja Valaste külas. (2) Kaitseala välispiir ja vööndite piirid on esitatud kaardil määruse lisas4. § 3. Kaitseala valitseja Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet. § 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused Määruse seletuskirjas on esitatud põhjendused: 1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele; 2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) kaitstava loodusobjekti välispiiri ja vööndite piiride kulgemise kohta; 5) kaitsekorra kohta. 2. peatükk KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED § 5. Lubatud tegevus (1) Inimestel on lubatud viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi ning pidada jahti kogu kaitsealal. (2) Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Samuti on telkimine ja lõkke tegemine lubatud õuemaal kinnistu omaniku või valdaja loal. Muul juhul on telkimine ja lõkke tegemine lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. (3) Kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine teedel, piiranguvööndis on lubatud jalgrattaga sõitmine ka radadel. Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ning maastikusõidukiga sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud töödel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sealhulgas piiranguvööndis liinirajatiste hooldamisel, metsamajandus- ja põllumajandustöödel ning Saka mõisapargi piiranguvööndis pargi hooldustöödel. § 6. Keelatud tegevus Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud: 1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet; 2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid; 3) kehtestada detail- ja üldplaneeringut; 4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda; 5) anda projekteerimistingimusi; 6) anda ehitusluba; 7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist; 8) jahiulukeid lisasööta. § 7. Tegevuse kooskõlastamine (1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. (2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes. 3. peatükk SIHTKAITSEVÖÖND § 8. Sihtkaitsevööndi määratlus (1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate koosluste säilitamiseks. (2) Kaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit: 1) Martsa sihtkaitsevöönd; 2) Pangametsa sihtkaitsevöönd; 3) Uikala sihtkaitsevöönd. § 9. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk (1) Pangametsa sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsa- ja rannikukoosluste arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina, elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilimine, Balti klindi ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. (2) Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on kooslusetüüpide säilitamine või taastamine, neile omase liigilise ja vanuselise struktuuri hoidmine, elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. § 10. Lubatud tegevus (1) Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud ning Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndis kuni kahekümne osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas. (2) Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud: 1) rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ettevalmistatud ja tähistatud; 2) Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndis rohkem kui kahekümne osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas; 3) Pangametsa sihtkaitsevööndis rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas; 4) Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndis koosluse kujundamine vastavalt kaitse- eesmärgile; 5) Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndis loodusliku veerežiimi taastamine; 6) Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndis kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus; 7) olemasolevate ehitiste hooldustööd. § 11. Keelatud tegevus Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega: 1) majandustegevus; 2) loodusvarade kasutamine; 3) uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine. 4. peatükk PIIRANGUVÖÖND § 12. Piiranguvööndi määratlus (1) Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. (2) Kaitsealal on kaks piiranguvööndit: 1) Ontika piiranguvöönd; 2) Sakamõisa pargi piiranguvöönd. § 13. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk (1) Ontika piiranguvööndi kaitse-eesmärk on Saka-Ontika-Toila klindiplatoo, elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. (2) Saka mõisapargi piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse, ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt, kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu ning pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise kasutamise ja arendamise suunamisega. § 14. Lubatud tegevus (1) Piiranguvööndis on lubatud: 1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega; 2) kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas; 3) väetise, taimekaitsevahendi ja biotsiidi kasutamine, välja arvatud metsamaal ning looduslikul rohumaal. (2) Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud: 1) rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas; 2) rajatise püstitamine; 3) hoonete püstitamine õuemaal; 4) Ontika piiranguvööndis turberaie langi pindalaga kuni 2 hektarit; 5) Ontika piiranguvööndis lageraie kuusikutes langi pindalaga kuni 0,5 ha ning hall- lepikutes langi pindalaga kuni 1 ha; 6) Saka mõisapargi piiranguvööndis puuvõrade ja põõsaste kujundamine ja puittaimestiku raie- ja istutustööd. (3) Metsade majandamisel tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus. § 15. Keelatud tegevus (1) Piiranguvööndis on keelatud: 1) uue maaparandussüsteemi rajamine; 2) maavara kaevandamine; 3) veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmine kaitseala valitseja nõusolekuta; 4) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. (2) Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab. 5. peatükk LÕPPSÄTTED § 16. Määruse jõustumine Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. § 17. Määruse osaline kehtetuks tunnistamine (1) Vabariigi Valitsuse 11. oktoobri 1996. a määruses nr 248 „Ontika ja Smolnitsa maastikukaitsealade kaitse-eeskirjade ja välispiiri kirjelduste kinnitamine” tehakse järgmised muudatused: 1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt: „Smolnitsa maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine”; 2) punkti 1 alapunktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks; 3) punkt 2 sõnastatakse järgmiselt: „Smolnitsa maastikukaitseala valitseja on Keskkonnaamet”. (2) Vabariigi Valitsuse 29. juuni 2006. a määruses nr 152 „Ida-Viru maakonna kaitsealuste parkide piirid” tunnistatakse kehtetuks § 1 punkt 14 ning määruse lisas 1 esitatud Saka pargi piir. § 18. Menetluse läbiviimine Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja kehtestamise menetlus viidi läbi keskkonnaministri xx xx xxxx algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos läbi viidud ärakuulamise tulemustega on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas5. § 19. Vaidlustamine Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. 1 EÜ Nõukogu direktiiv nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50). 2 Kaitseala moodustati Vabariigi Valitsuse 19. mai 1939. a otsusega (RT 1939, 45, 354) Saka-Ontika paekalda ja metsa kaitsealana. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 11. juuli 1957. a määrusega nr 242 „Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s” (ENSV Teataja 1957, 14, 125) taasasutati maastikuline keeluala Saka-Ontika- Toila klint ning Eesti NSV Ministrite Nõukogu 6. aprilli 1959. a määrusega nr 119 „Riiklike maastikuliste, geoloogiliste, botaanilis-zooloogiliste, botaaniliste ja ornitoloogiliste keelualade ja nende piiride kinnitamisest” (ENSV Teataja 1959, 20, 107) kinnitati maastikuline keeluala Saka-Ontika-Toila paekallas ning selle piirid. Vabariigi Valitsuse 11. oktoobri 1996. a määrusega nr 248 „Ontika ja Smolnitsa maastikukaitsealade kaitse- eeskirjade ja välispiiri kirjelduste kinnitamine” (RT I 1999, 8, 125) moodustati Ontika maastikukaitseala, millesse kuulub lahustükina Ida-Viru Maavalitsuse 16. augusti 1990. a määrusega nr 170 moodustatud Toila taimestiku mikrokaitseala. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktist 257 ja alapunktist 280 hõlmab kaitseala Ontika ja Pangametsa loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse- eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi. 3 Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi nr 92/43/EMÜ I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid. 4 Kaitseala välispiir ja vööndite piirid on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Keskkonnaametis, Keskkonnaministeeriumis, keskkonnaregistris (register.keskkonnainfo.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee). 5 Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi veebilehel www.envir.ee. Taavi Rõivas Peaminister Marko Pomerants Keskkonnaminister Heiki Loot Riigisekretär Lisa. Ontika maastikukaitseala Vabariigi Valitsuse määruse „Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu SELETUSKIRI 1. Sissejuhatus Looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasoleva maastikukaitseala piire, kaitse-eesmärke ja kaitsekorda. Kaitseala asub Ida-Viru maakonnas Kohtla ja Toila vallas Altküla, Martsa, Ontika, Saka, Uikala ja Valaste külas. Ontika maastikukaitseala (edaspidi kaitseala) on moodustatud Vabariigi Valitsuse 11. oktoobri 1996. a määrusega nr 248 „Ontika ja Smolnitsa maastikukaitsealade kaitse-eeskirjade ja välispiiri kirjelduste kinnitamine” Vabariigi Valitsuse 19. mai 1939. a otsusega „Vabariigi Valitsuse otsus 19. maist 1939 maa-ala looduskaitse alla võtmise kohta” looduskaitse alla võetud Sakka-Ontika paekalda ja metsa kaitseala, Eesti NSV Ministrite Nõukogu 11. juuli 1957. a määrusega nr 242 „Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s” kinnitatud Saka-Ontika-Toila klindi maastikulise keeluala ning Ida-Viru Maavalitsuse 16. augusti 1990. a määrusega nr 170 moodustatud Toila taimestiku mikrokaitseala põhjal ja osaliselt uute alade kaitse alla võtmisega. Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord seni, kuni looduskaitseseaduse alusel kehtestatakse uued kaitse-eeskirjad. Seega ei võeta määrusega kaitse alla uut ala, vaid laiendatakse olemasolevat kaitseala ja muudetakse tsoneeringut ning kinnitatakse sellele kehtiva looduskaitseseaduse kohane kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel olemasoleva maastikukaitseala piire, tsoneeringut, kaitse-eesmärke ja kaitsekorda. Muudatuse on tinginud vajadus tagada paremini nõukogu direktiivi nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (edaspidi loodusdirektiiv) I lisas nimetatud ranniku- ja metsaelupaigatüüpide, alal esinevate kaitsealuste liikide, väärtuslike pinnavormide ning Saka mõisa pargi kaitse. Ontika maastikukaitsealaga liidetakse Vabariigi Valitsuse 29. juuni 2006. a määrusega nr 152 „Ida-Viru maakonna kaitsealuste parkide piirid” kaitse alla võetud Saka park. Kaitseala hõlmab täielikult Natura võrgustikku kuuluvad Ontika ja Pangametsa loodusala. Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti Viru regiooni kaitse planeerimise spetsialist Iti Jürjendal (tel 733 4163, e-post [email protected]), eelnõu kaitsekorra otstarbekust on kontrollinud Keskkonnaameti kaitse planeerimise peaspetsialist Riina Kotter (tel 325 8404, e-post [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti üldosakonna peajurist Lüüli Junti (tel 680 7435, e-post [email protected]) ja Margit Halopi Õigusbüroo OÜ jurist Margit Halop (tel 517 9278, e-post [email protected]). Eksperdihinnangu on andnud Pille Tomson ja Silvia Pihu, keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post [email protected]). 1 2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse all olemise põhjendus 2.1. Kaitse-eesmärkide vastavus kaitse all olemise eeldustele Kaitseala eesmärk on kaitsta Balti klinti, Saka mõisa parki, piirkonnale iseloomulikke loodusmetsi ja maastikuilmet ning kaitsealuseid liike ja nende elupaiku. Kaitsealal kaitstakse elupaigatüüpe, mida loodusdirektiiv nimetab I lisas: esmased rannavallid (1210), püsitaimestuga kivirannad (1220), merele avatud pankrannad (1230), püsitaimestuga liivarannad (1640), eelluited (2110), lubjakivipaljandid (8210), vanad laialehised metsad (9020*), rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning rusukallete ja jäärakute metsad (9180*). Elupaigatüübi nimetuse järel sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt loodusdirektiivi I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid. Kaitsealal kaitstakse loodusdirektiivi II ja IV lisas nimetatud ja II kaitsekategooriasse kuuluvat soontaimeliiki laialehist nestikut (Cinna latifolia). Lisaks kaitstakse I kaitsekategooriasse kuuluvaid taimeliike villtulikat (Ranunculus lanuginosus) ja sudeedi põisjalga (Cystopteris sudetica) ning seeneliiki roosat võrkheinikut (Rhodotus palmatus), II kaitsekategooriasse kuuluvat taimeliiki varju-püsiklustet (Bromus benekenii) ja samblikuliiki rohe-tilksamblikku (Biatoridium monasteriense) ning III kaitsekategooriasse kuuluvat taimeliiki mets-kuukressi (Lunaria rediviva) ning nende liikide elupaiku. Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus. Ontika maastikukaitseala kaitse all olemise eeldus on alale eesmärgiks seatud väärtuste tüüpilisus, ohustatus, haruldus, ajaloolis- kultuuriline, teaduslik ja esteetiline väärtus. Ontika maastikukaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta kaitsealale jäävat kõrgeimat osa Balti klindist, mis on linnulennult umbes 1200 km pikkune Ölandi saarest üle Läänemere ja piki Põhja-Eesti rannikut kuni Laadoga järveni kulgev rannaastangute süsteem (Suuroja 2006). Balti klint on tüüpiline maastikuelement Põhja-Eesti rannikul ning sellel on suur teaduslik ja esteetiline väärtus. Kaitsealaga liidetav vabakujuline ja looduslähedane Saka mõisa park on rajatud kõrgele paekaldale ning on 17. sajandil rajatud Saka mõisakompleksi esteetilise ja ajaloolis- kultuurilise väärtusega osa. Haruldased ja ohustatud looduslikud ranna- ja metsakooslused. Ontika maastikukaitsealal esinevad ranna- ja metsakooslused – elupaigatüübid esmased rannavallid (1210), püsitaimestuga kivirannad (1220), merele avatud pankrannad (1230), püsitaimestuga liivarannad (1640), eelluited (2110), lubjakivipaljandid (8210), vanad laialehised metsad (9020*), rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning rusukallete ja jäärakute metsad (9180*) – on haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse ning osaliselt märgitud esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel eriline vastutus. Nimetatud elupaigatüübid on intensiivse metsamajanduse tõttu muutunud Euroopa boreaalses piirkonnas haruldaseks ja seetõttu on ohustatud ka paljud nende kooslustega seotud liigid, kes kasutavad eespool nimetatud elupaigatüüpi elupaigana või toitumisalana. Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud liike ja nende elupaiku ning aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele 2 ja taastamisele. Loodusdirektiivi artikli 6 punkti 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja nende elupaikade kaitseks kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele nõudlustele. Esmased rannavallid (1210) ja püsitaimestuga kivirannad (1220) on tüüpilised kogu Eesti rannaaladele. Veepiiril paiknevad mereheidise alla jäävad lämmastikurikast orgaanilist ainet sisaldavad esmased rannavallid on lainetuse tõttu pidevas muutumises ning seetõttu elupaigaks peamiselt üheaastastele taimedele. Püsitaimestuga kivirannad esinevad klibuvallide kõrgemal osal ja moreenrannikul, kus on iseloomulik rändrahnude rohkus. Püsitaimestuga liivarannad (1640) on Eesti rannikualadele tüüpilised, kuna Läänemere rannikul on loodete mõju peaaegu olematu ning see võimaldab liiva kinnistavate püsiktaimede kasvamist. Elupaigatüüp esineb kaitsealal Pangametsa sihtkaitsevööndi lääne- ja idapoolses rannaosas. Rannikuluidete kujunemise esimesi staadiume esindavad lahtise liivapinnasega ja taimestumata eelluited (2110) on tüüpilised kogu Euroopa rannikualadel, samuti Läänemere kallastel. Eestis leidub seda elupaigatüüpi eelkõige Lääne-Eesti saartel, Läänemaa ja Pärnumaa rannikul, väiksemas ulatuses Põhja-Eesti rannikul. Kaitsealal esinevad eelluited Pangametsa sihtkaitsevööndi läänepoolses rannaosas. Paljandid ja koopad on haruldased elupaigatüübid, kuna neid leidub Eestis piiratud aladel. Lubjakivipaljandeid (8210) leidub piiratud aladel üle kogu Euroopa, Eestis eeskätt Põhja-Eesti pangal, Lääne-Eesti klindil ja Soome lahte suubuvate jõgede kanjonorgudes. Lubjakivipaljandite pragudes kasvab rohkesti endeemseid taimeliike. Kaitsealal esinevad lubjakivipaljandid Balti klindil Pangametsa sihtkaitsevööndis. Vanad laialehised metsad (9020*) kui üleminek läänetaiga ja nemoraalsete metsade vahel on Eestis haruldane elupaigatüüp, kuna seda leidub võrdlemisi väikeste laikudena piiratud aladel. Rohunditerikkad kuusikud (9050) on ohustatud metsade intensiivse majandamise tõttu. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*) ohustab kuivendamine, samas on elupaigatüüp Eestis tüüpiline niisketel aladel levinud kooslus. Ontikas esinevad need metsaelupaigad peamiselt Uikala lahustükil, vähemal määral leidub vanu laialehiseid metsi pangametsade leviku piirkonnas. Rusukallete ja jäärakute metsad ehk pangametsad (9180*) on Eestis haruldased, kuna kasvavad väga kitsal alal Põhja- Eestis klindi jalamil ning mõne jõe rusukalletel ja Lääne-Eesti klindi paekõlvikutel. Kaitsealal kasvavad pangametsad Pangametsa sihtkaitsevööndis. Ontika maastikukaitseala on oluline elupaik mitmele haruldasele liigile, sealhulgas elupaigaspetsiifilistele pangametsade liikidele. Taimeliikidest on kaitseala kaitse-eesmärgiks nimetatud laialehine nestik, villtulikas, sudeedi põisjalg, varju-püsikluste ja mets-kuukress, seeneliikidest roosa võrkheinik ning samblikuliikidest rohe-tilksamblik. Laialehine nestik (Cinna latifolia) on haruldane II kaitsekategooriasse kuuluv kõrreline, mis on Eesti punase nimestiku järgi (2008) ohualtis seisus. Hariliku saluheinaga (Milium effusum) sarnane ja kumariini järgi lõhnav laialehine nestik eelistab elupaigana niiskeid varjukaid erivanuselisi segametsi, kus ta kasvab sageli valgusküllasemates häiludes ojade ja lompide läheduses. Laialehine nestik on väheuuritud liik, kuid teadaolevate seireandmete põhjal on arvukus Eestis olnud languses. Peamised ohutegurid on metsade kuivendamine ja raietegevus, samuti vähesed teadmised liigi bioloogiast. (Laialehise nestiku Cinna latifolia kaitse tegevuskava aastateks 2012‒2016 eelnõu, Thea Kull, 2010, edaspidi nestiku tegevuskava.) Villtulikas (Ranunculus lanuginosus) on haruldane I kaitsekategooriasse kuuluv tulikaline, mis on Eesti punase nimestiku järgi (2008) ohualtis seisus. Pehmekarvaste kurereha lehti meenutavate lehtede ja kuldkollaste õitega villtulikas eelistab kasvukohana poolvarjulisi salumetsi ja kasvab sageli häilude servaaladel. Eestis on teada vaid viis villtulika leiukohta, millest enamik asub Kirde-Eestis. Peamine ohutegur on sobilike elupaikade kadumine 3 metsaraie ja kuivenduse tõttu, samuti vähesed teadmised liigi bioloogiast. (Villtulikas Ranunculus lanuginosus L. kaitse tegevuskava lõpparuanne. Ülle Jõgar ja Kai Rünk, 2012, edaspidi villtulika tegevuskava.) Sudeedi põisjalg (Cystopteris sudetica) on väga haruldane I kaitsekategooriasse kuuluv sõnajalgtaim, mis on Eesti punase nimestiku järgi (2008) ohustatud seisus. Roomava risoomiga madalakasvuline, kuni 40 cm pikkuste suvehaljaste kaheli- kuni kolmelisulgjate õrnade lehtedega sudeedi põisjalg on lubja- ja niiskuslembene poolvarjulist kasvukohta eelistav kaljutaim, mille ainus teadaolev kasvukoht Eestis asub Ontika maastikukaitseala klindialuses salumetsas lubjarikkal kivisel ja klibusel mullal. Peamised ohutegurid on liigne tallamine ja prügi alla mattumine, vähesel määral ka putukarüüste. (Sudeedi põisjalg. Kaitsekorralduskava. Kai Rünk, 2001, edaspidi sudeedi põisjala tegevuskava.) Varju-püsikluste (Bromus benekenii) on haruldane II kaitsekategooriasse kuuluv kõrreline, mis on Eesti punase nimestiku järgi (2008) ohulähedases seisus. Kuni 150 cm kõrgune mätastena kasvav ja varre sõlmede kohal iseloomulikult harali karvadega varju-püsikluste eelistab kasvukohana varjukaid salumetsailmelisi toitaineterikkaid kooslusi. EELIS-e andmetel on varju-püsikluste levinud Eestis peamiselt saartel ja Põhja-Eestis rannikulähedastel aladel, kohati ka Lõuna-Eestis. Peamine ohutegur on liigile sobilike kasvukohtade kadumine metsaraie ja kuivenduse tõttu. Mets-kuukress (Lunaria rediviva) on III kaitsekategooriasse kuuluv ristõieline, mis on Eesti punase nimestiku järgi (2008) ohulähedases seisus. Kuni 115 cm kõrgune suurte südajate lehtede, helelillade õite ja omapäraste litrikujuliste viljadega mets-kuukress on tüüpiline pangametsade liik, mis kasvab laialehistes metsades viljakal lubjarikkal mullal. Spetsiifilise elupaiga tõttu on liik Eestis levinud peamiselt Põhja-Eesti pankrannikul, üksikud leiukohad on teada ka Lääne-, Edela- ja Kagu-Eestist. Peamised ohutegurid on sobilike kasvukohtade vähesus ja prügistamine, vähesel määral ka võimalik liigne viljade noppimine inimeste poolt ja metsaraie. Roosa võrkheinik (Rhodotus palmatus) on I kaitsekategooriasse kuuluv lehikseen, mis on Eesti punase nimestiku järgi (2008) ohustatud seisus. Lõheroosade ümarate ning kärjelis- soomuseliste limase pinnaga sügiseti ilmuvate viljakehadega roosa võrkheinik on saprofüüt, mis kasvab eelistatult salumetsas laialehiste lehtpuude (eelkõige jalakas) lamavatel tüvedel ja kändudel. EELIS-e andmetel on Eestis registreeritud vaid kolm roosa võrkheiniku leiukohta, need asuvad Viljandimaal, Jõgevamaal ja Ida-Virumaal. Peamised ohutegurid on laialehiste lehtpuude raiumine, puutüügaste ja lamapuidu eemaldamine ning kändude väljajuurimine. (Roosa võrkheiniku (Rhodotus palmatus) kaitse tegevuskava. Indrek Sell, 2013, edaspidi roosa võrkheiniku tegevuskava.) Rohe-tilksamblik (Biatorella monasteriensis) on II kaitsekategooriasse kuuluv samblikuliik, mis on Eesti punase nimestiku järgi (2008) ohulähedases seisus. Kahvaturohelise värvusega koorikja tallusega rohe-tilksamblik kasvab eelistatult varjulistes metsades lehtpuude (eelkõige saar, jalakas ja pihlakas) tüvedel ja okstel ning on oma väiksuse tõttu sageli äratuntav vaid spetsialistidele. Sobilikud on vanad paksu krobelise korbaga puud, sest liigi mikroelupaik on koorepragudes. EELIS-e andmetel on Eestis registreeritud 11 rohe-tilksambliku leiukohta, enamik Põhja-Eestis ja mõned Lääne-Eestis. Peamine ohutegur on sobiva vanuse ja korbaga laialehiste lehtpuude raiumine. 4 2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus Ontika maastikukaitseala on osaliselt kaitse all olnud juba 1939. aastast, kui looduskaitse alla võeti umbes 39,7 ha suurune paekalda ja metsamaa ala Ontika, Saka ja Valaste küla ümbruses eelkõige pangametsade ja nendes kasvavate liikide kaitseks. Kaitseala taasasutati 1957. aastal, kui moodustati Saka-Ontika-Toila klindi ja Valgejõe oru maastikuline keeluala. 1990. aastal moodustati Toila taimestiku kaitseks mikrokaitseala (praegune Uikala lahustükk). Ontika maastikukaitsealana on ala kaitse all olnud alates 1996. aastast. Käesoleva määrusega laiendatakse kaitseala piire Uikala lahustükil, et tagada paremini haruldaste soontaimede villtulika ja varju-püsikluste kaitse. Kaitseala põhitükki laiendatakse, et tagada Saka mõisa pargi kaitse. Kaitsealale jääb Balti klindi üks esinduslikumaid ja suurema absoluutse kõrgusega osasid, Baltikumi kolm kõige kõrgemat juga ning mitme Eestis haruldase ja väga haruldase liigi elupaigad. Ala jätkuv kaitse all hoidmine ja laiendamine on oluline eeskätt Balti klindi, Saka mõisa pargi ja maastikuilme säilimise, kaitsealuste liikide ning loodusdirektiivi ranniku- ja metsaelupaigatüüpide kaitse eesmärgil. Käesoleva määrusega seatakse kaitse-eesmärgiks kaitsealal esinevad ranniku- ja metsaelupaigad, kaitsealused taimeliigid laialehine nestik, villtulikas, sudeedi põisjalg, varju-püsikluste ja mets-kuukress, kaitsealune seeneliik roosa võrkheinik ning kaitsealune samblikuliik rohe-tilksamblik. Kaitseala tuumiku moodustab ligi 300 km pikkuse Põhja-Eesti klindi Ida-Viru klindilõigu Saka-Ontika-Toila klindiplatoo, mida ääristab kõrge klindiastang. Põhja-Eesti klint on Balti klindi tähelepanuväärseim osa nii klindiastangute kõrguse kui paljanduvate astangute ulatuse poolest (Suuroja, 2006). Kaitsealale jääb merepinnast kuni 55,6 m kõrgune klindiastang, mis on Põhja-Eesti klindi suurima suhtelise kõrgusega lõik. Klindi astangult laskuvad alla kolm Baltikumi kõrgeimat juga: Valaste juga (26,1 m), kolmeastmeline Kivisilla juga ja kaheastmeline Karjaoru juga (Suuroja, 2006). Seetõttu on kaitsealale jääval Balti klindi osal oluline tähtsus ka laiemalt kui ainult Eesti piirides. Kaitsealaga liidetakse Saka mõisa pargi osa, kus on säilinud pargile iseloomulikud puudegrupid, alleed, pargiaasad ja puisniidud. Vabakujulise ja looduslähedase Saka mõisapargi peamine väärtus seisneb selle unikaalses maastikuilmes ja vaateavaruses, mille tingib asumine kõrgel paekaldal. Pargi puistu liigirikkus on suhteliselt väike (23 liiki), kuid siin kasvab vanu puid, mille ümbermõõt on üle nelja meetri (Eesti pargid I, 2007). Kaitseala eesmärkideks lisatavad haruldased ja ohustatud looduslikud metsakooslused – elupaigatüübid vanad laialehised metsad (9020*), rohunditerikkad kuusikud (9050) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) – on alal määranud Natura inventuuri käigus 2002. aastal Aveliina Helm ja Virve Sõber. Rusukallete ja jäärakute metsad (9180*) on inventeerinud Eerik Leibak ELF-i inventuuri käigus. Kaitseala põhjapoolse lahustüki metsaelupaikade inventuuri on täiendanud 2009. aastal OÜ Metsaruum. Uikala lahustüki metsaelupaikade inventuuri on täiendanud 2015. a Riina Kotter. Rannikuelupaikadest on püsitaimestuga liivarannad (1640) inventeerinud Ökoloogiainstituut 2003. aastal ning eelluited (2110) ELF-i inventuuri käigus Eerik Leibak. Lisaks on kaitsealal inventeeritud pankade ja luidete inventuuri käigus lubjakivipaljandid (8210). Elupaigatüüpide esmased rannavallid (1210) ja püsitaimestuga kivirannad (1220) ning merele avatud pankrannad (1230) on inventeerinud Ökoloogia Instituut, kuid kuna osaliselt on tegemist suhteliselt kiiresti asukohta muutvate elupaikadega, kattuvad need mõnikord omavahel ning levikuandmeid tuleb täpsustada. Kõik inventeeritud elupaigatüübid on nimetatud kaitse-eesmärgiks, need moodustavad kaitseala pindalast ligikaudu veerandi. Kõige rohkem (enam kui kümnendik) esineb kaitsealal 5 klindiastangule iseloomulikke rusukallete ja jäärakute metsi (9180*). Need metsad on levinud kaitsealal klindialusel rusukaldel terves ulatuses piki pankrannikut. Peaaegu sama suurusjärgus on kaitsealal levinud ka vanad laialehised metsad (9020*), mille esinduslikkus on valdavalt A (väga esinduslik). Suures osas esinevad need metsad Uikala lahustükil, väikeses osas ka piki pankrannikut. Vähesel määral esinevad kaitseala Uikala lahustükil kuivenduse mõju tõttu keskmise esinduslikkusega (C) rohunditerikkad kuusikud (9050). Ajapikku lakkavad kuivenduskraavid funktsioneerimast ja taastub metsakooslustele iseloomulik veerežiim. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*) on alla 10 ha ning nende esinduslikkus on suurel osal A (väga esinduslik). Kaitseala põhjapoolsel lahustükil esinevad merega piirneval alal kitsa ribana rannikuelupaigad rannavallid (1210), püsitaimestuga kivirannad (1220), püsitaimestuga liivarannad (1640) ja eelluited (2110). Kiiresti ajas asukohta ja suurust muutvate elupaigatüüpidena on nende esinduslikkus ja täpne asukoht inventuuri käigus hindamata jäetud. Klindiplatoo vertikaalsel seinal piki pankrannikut esinevad lubjakivipaljandid (8210), mille esinduslikkus on A (väga esinduslik). Ontika maastikukaitsealal esineb ka loodusdirektiivi elupaigatüüpidena mittemääratud ranniku-, vee-, niidu- ja metsakooslusi, mis on elupaigaks kaitsealal leiduvatele kaitsealustele liikidele ning on oluliseks osaks maastikuilmest. Kaitseala pangametsad on tüüpiline elupaik mets-kuukressile, rohe-tilksamblikule ja roosale võrkheinikule. Mets-kuukress on kaitsealal levinud laiguti ja suhteliselt arvukalt kogu pangametsa alal ja väikese laiguna ka Uikala lahustükil salumetsas. Vanadel laialehistel lehtpuudel kasvavat rohe-tilksamblikku on 2009. aasta inventuuri andmete põhjal leitud Pangametsa sihtkaitsevööndist kahest leiukohast. Valaste joa läheduses olevas leiukohas kasvas liik kaheksal jalakal, kaitseala idaosasse jäävas leiukohas kahel jalakal. Samuti Valaste joa läheduses pangametsas kasvavat ja Eesti-Soome mükoloogide ühismatka käigus leitud väga haruldast roosat võrkheinikut on 2006. aastal registreeritud vähemalt üks isend. 2014. aasta sügisel registreeris Keskkonnaameti spetsialist liigi kahel lamatüvel. Kaitseala klindialune klibune ja karbonaadirohke mullapind on tüüpiline elupaik sudeedi põisjalale, mis on ühtlasi selle liigi ainus teadaolev leiukoht Eestis. Vastavalt sudeedi põisjala tegevuskavale registreeriti liik esimest korda Ontika maastikukaitsealal 1969. aastal, kusjuures populatsiooni 2000. aasta seireandmete järgi on Ontikal leitud lisaks seireruudu kogumikule sudeedi põisjalga kasvamas veel kolme – 0,5 m2, 100 m2 ja 400 m2 ─, üksteisele suhteliselt lähedal asuva kogumikuna. Populatsioon on elujõuline ja laienev. EELIS-e andmetel registreeriti liik 2009. aasta seirel kokku kolme laiguna, kus oli taimi ruutmeetri kohta vastavalt 12, 300 ja 10. Seireandmete põhjal oli liigi seisund püsiseireruudul märkimisväärselt kahanenud ja suurema osapopulatsiooni seisund rahuldav. 2010. aasta vaatlusandmete põhjal on liigi seisund kaitsealal hea. Kaitseala parasniisked segametsad Uikala lahustükil on tüüpiline elupaik laialehisele nestikule, villtulikale ja varju-püsiklustele. Laialehine nestik on kaitsealal registreeritud Uikala lahustüki laialehises metsas. Viimased registreeritud andmed liigi seisundi kohta on aastast 2001, kui laialehist nestikut loendati kokku 60 isendit. Villtulikas levib ulatuslikul alal Uikala lahustükil, olles suurim teadaolev villtulikapopulatsioon Eestis. Liigi uusimad registreeritud vaatlusandmed pärinevad 2014. aasta kevadest kaitse-eeskirja eelnõu ettevalmistamisega seotud Keskkonnaameti spetsialistide tehtud välitöödest, kus villtulikat esines kohati ohtralt. Valdavalt esines liik salumetsades, kohati ka märjemates metsades 6 (naadi, sõnajala ja angervaksa kasvukohatüüp). Eriti arvukalt esines liiki väikestes häiludes, aga ka noortes hämarates laialehiste lehtpuudega kuusikutes. Liigi ohtrus oli suurim inimtegevusest puutumatutes või väheste raiejälgedega parasniisketest metsaosades. Kohtades, kus oli hiljuti lageraie toimunud, olid esimesed kevadised villtulika isendid hakanud juba koltuma. Pole teada, kas liik suudab raiesmikel ellu jääda või hukkub. Varju- püsikluste esineb kaitsealal Uikala lahustükil kolme väikese leiukohana. Uusimad leiukoha andmed pärinevad 2013. aastast, kui liik registreeriti Martsa suvilarajooni viivate teede ristist edelas ja teest itta jääval liinisihil hajusate kogumikena nelja alampopulatsioonina ning populatsiooni seisund oli hea. Lahustüki lääneosas olevas leiukohas registreeriti 2009. aastal vaatlusel vähemalt kümme isendit ja populatsiooni seisund oli samuti hea. Kolmanda leiukoha kohta täpsemad seisundihinnangud populatsiooni kohta puuduvad. Lisaks eespool nimetatud loodusväärtustele on Ontika maastikukaitseala kaitse all hoidmine oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitseks. Samas pole nende kaitse-eesmärgiks seadmine vajalik, kuna elupaikade kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab ka nende kaitse. Teadaolevatest kaitsealustest taimeliikidest, mida kaitseala kaitse-eesmärgiks ei ole seatud, esinevad III kaitsekategooriasse kuuluvad karulauk (Allium ursinum), vööthuul- sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii), laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine), paas- kolmissõnajalg (Gymnocarpium robertianum), harilik ungrukold (Huperzia selago), rand- seahernes (Lathyrus japonicus subsp. maritimus), sulgjas õhik (Neckera pennata), pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis), ohaka-soomukas (Orobanche pallidiflora) ja künnapuu (Ulmus laevis). Kaitseala vanades metsades ja veekogude ümbruses on II kaitsekategooriasse kuuluvate käsitiivaliste elupaigad. Alal on registreeritud põhja-nahkhiire (Eptesicus nilssonii), tõmmu- või habelendlase (Myotis brandtii/mystacinus), tiigilendlase (M. dasycneme), veelendlase (M. daubentonii), pargi-nahkhiire (Pipistrellus nathusii) ja hõbe-nahkhiire (Vespertilio murinus) esinemine. Samblikest on kaitsealal registreeritud III kaitsekategooriasse kuuluvad rant-tähnsamblik (Arthonia byssacea), harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) ja puna-nõisasamblik (Lecidea erythrophaea). (EELIS 2015) Ontika maastikukaitseala kaitse all hoidmine on põhjendatud ka asjaoluga, et tegemist on osaliselt Natura võrgustikku kuuluva alaga. Kaitsealale jäävad terves ulatuses Ontika ja Pangametsa loodusala. 2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik Kuna kaitsealal on peamine kaitse-eesmärk Balti klindi, maastiku (sealhulgas pargi) ning looduslike elupaikade ja liikide kaitse, on kaitseala tüübiks jätkuvalt valitud maastikukaitseala. Väärtuslike elupaigatüüpide ja haruldaste liikide esinemise tõttu kaitsealal võiks kaitseala tüübiks valida ka looduskaitseala, kuid kaitseala peamiste väärtuste, Balti klindi ning maastikuilme, sh pargi säilitamise ja kaitse tagab kõige paremini kaitseala jätkuv hoidmine maastikukaitsealana. Balti klinti ei ole võimalik kaitsta hoiualana, kuna hoiuala moodustatakse loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku soodsa seisundi tagamiseks ning seal kaitstakse elupaikasid ja kasvukohtasid, mille kaitseks on hoiuala moodustatud. Hoiuala kaitsekord ei võimalda kaitsta kooslusi tervikuna. Hoiualale ei koostata kaitse- eeskirja, mis on paljude erinevate kaitseväärtuste olemasolu korral kaitserežiimi täpsustamiseks vajalik. Ainsa kultuuriväärtuste poolest olulise piirkonnana jääb kaitsealale osaliselt Saka mõisakompleks, mis aga ei moodusta kaitsealast väga suurt osa ning mille kaitse on tagatud maastikukaitsealana. Seega ei saa ala tüübiks valida rahvusparki, kuna rahvusparke iseloomustab olulisemas mahus kultuuripärandi kaitse-eesmärgiks seadmine. 7 2.4. Kaitstava loodusobjekti välispiir ja vööndite piirid Kaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kaitsealasse on hõlmatud kaitset vajavad loodusväärtused ja loodusväärtustele vajalik puhver ning ala piirid on looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud võimaluse korral selgepiirilisi ja looduses hästi nähtavaid objekte (kaldajoon, klindijoon, teed, metsasihid, kraavid, alleed). Kohtades, kus maastikulised alused puuduvad, on kasutatud piiritlemisel maakatastri andmeid (mõõdistatud katastriüksused) ning geograafilisi koordinaate. Kaitseala piir on kantud kaardile, kasutades alusena Eesti põhikaarti (2015, mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Võrreldes Vabariigi Valitsuse 11. oktoobri 1996. a määrusega nr 248 „Ontika ja Smolnitsa maastikukaitsealade kaitse-eeskirjade ja välispiiri kirjelduste kinnitamine” moodustatud Ontika maastikukaitsealaga on kaitseala välispiiri laiendatud ning muudetud on tsoneeringut ja kaitsekorda. Kaitsealaga liidetakse seni osaliselt Ontika maastikukaitsealaga kattunud Saka mõisa park. Pargi piiritlemisel on lähtutud põhimõttest kaitsta parki kui tervikut, st nii pargi elus- (põlispuud, pargi puistu ja neist sõltuvad elustikurühmad) kui ka eluta (pargi ajalooline struktuur, pargi piirded, väikevormid jm kultuuriväärtused) väärtusi. Võrreldes varasema Ontika maastikukaitseala pindalaga (1218,9 ha), suureneb kaitseala pindala 1362,8 ha-ni, st 143,9 ha võrra. Varasema kahe lahustüki asemel koosneb kaitseala viiest lahustükist: mereäärne lahustükk, Uikala lahustükk ja Uikala lahustükist edelasse jäävad kolm väiksemat lahustükki. Kaitseala laienemine on tingitud vajadusest tagada paremini kaitsealuste liikide villtulika ja varju-püsikluste ning Saka mõisapargi kaitse. Kaitsealalt arvatakse piirimuudatustega välja 80,9 ha, millest 29,7 ha on eraomand, 47,4 ha riigiomand ning 3,8 ha jätkuvalt riigi omandis oleva maa. Suure osa kaitsealalt maha arvatud maast moodustab mereäärsest lahustükist maha arvatud suurfarmi ja selle ehitiste alune maa ning kaitseala välispiiri rannajoonega ühildamisest tingitud merealune maa. Suurfarmi alale jäävad maaüksused Laiakivi (32001:001:0381), Suurekivi (32001:001:0391), Valge (32001:001:0130), Tammiku (32001:001:0362), Merepiiri (32001:001:0192), Roosi (32001:001:0202) ja Kuldserva (32001:001:0341). Kaitsealalt arvatakse välja hoonestatud elamumaa sihtotstarbega Merila (80201:001:0532) maaüksus. Samuti arvatakse kaitse alt välja ligi 40 ha suure inimmõjuga ja tugevalt kuivendatud metsa endise Uikala lahustüki kirdenurgas, mis kõik jääb riigiomandis olevale maaüksusele Kohtla metskond 34 (80201:001:0340). Need metsad ei vasta loodusdirektiivi elupaigakriteeriumitele ning need ei ole elupaigaks kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele. Lisaks arvatakse kaitse alt välja 0,1 ha varem Saka mõisa pargina kaitse all olnud maad, millest pool on riigiomand ja pool eraomand. Kaitsealale liidetakse juurde 221,5 ha varem kaitse all mitte olnud maad, millest 37,6 ha on eraomand, 181,8 ha riigiomand, 0,7 ha munitsipaalomand ning 1,4 ha jätkuvalt riigi omandis olev maa. Lisaks liidetakse kaitsealale juurde 3,3 ha juba varasemalt Saka mõisa pargina kaitse all olnud maad, millest 0,4 ha on riigiomand ja 2,9 ha eraomand. Seega liidetakse kaitsealale kokku juurde 224,8 ha. Juurdeliidetavast maast moodustab enamuse (212,3 ha) villtulika ja varju-püsikluste paremaks kaitseks Uikala lahustükkidega liidetud ala. Sellest hõlmab riigimaa (175,8 ha) osaliselt maaüksuseid Kohtla metskond 30 (32001:002:0090), Kohtla metskond 131 (80201:001:0585), Kohtla metskond 34 (80201:001:0340) ja Kohtla metskond 132 8 (80201:001:0586) ning väikses ulatuses ka Ontika maastikukaitseala (80201:001:0552) ja Kohtla metskond 152 (32001:002:0192). Eraomanduses olevatest maaüksustest (35,6 ha) jäävad Uikala lahustükile juurdeliidetavale alale tervenisti Tiigi (32001:002:0034) maaüksus ning osaliselt Kikka (80201:001:0247), Martsa (80201:001:0157, 80201:001:0158 ja 80201:001:0159), Lepiku (80201:001:0203) ja Suurekivi (80201:001:0162) maaüksused. Samuti jääb juurdeliidetavale osale osaliselt munitsipaalomandis olev maaüksus Suvila tee (80201:001:0612). Samuti laiendatakse kaitseala mereäärse lahustüki piire ning arvatakse kaitseala koosseisu varem kaitsealuse pargina kaitse all olnud ja osaliselt Ontika maastikukaitsealale jäänud Saka mõisapark. Pargi arvamisel kaitseala koosseisu on korrigeeritud pargi piire ning võetud varem ainult osaliselt kaitse all olnud mere äärde viiv allee alates Saka mõisa peahoonest tervenisti kaitse alla. Nimetatud ala jääb eraomandis olevatele maaüksustele Sakaoja (32001:001:0137) ja Kalda (32001:001:0029) ning riigi omandis olevatele maaüksustele Ontika maastikukaitseala 5 (32001:001:0158 ) ja 13121 Voorepera-Saka tee (32001:001:0057). Lisaks korrigeeritakse kaitseala välispiiri väiksemal määral, et ühildada piir vahepeal muutunud rannajoonega, katastrisse kantud maaüksuste piiridega ja looduses paremini jälgitavate objektidega (näiteks klindiastang, teed ja kraavid). Kokku moodustab väljaarvamiste ja juurdeliitmiste tulemusena Ontika maastikukaitsealast riigiomand 591,2 ha (43,4% kaitsealast, sh 555,6 ha metsamaa), eraomand 720,4 ha (52,9%, sh 74,3 ha metsamaa), munitsipaalomand 33 ha (2,4%, sh 10,4 ha metsamaa) ning jätkuvalt riigi omandis olev maa 18,2 ha (1,3%, sh 2,3 ha metsamaa). Käesoleva määrusega muudetakse oluliselt kaitseala kaitsekorda ja tsoneeringut. Eelnõujärgse tsoneeringu kohaselt koosneb Ontika maastikukaitseala kolmest sihtkaitsevööndist (Martsa, Uikala ja Pangametsa) ning varasema kuue piiranguvööndi asemel on moodustatud kaks piiranguvööndit (Ontika ja Saka mõisapargi). Sihtkaitsevööndisse on tsoneeritud Balti klint koos sellelt laskuvate jugadega, kaitse-eesmärgiks nimetatud haruldaste ja kaitsealuste liikide elupaigad ning väärtuslikud metsa- ja rannikukooslused. Piiranguvööndisse on tsoneeritud suurema inimmõjuga ja vähem väärtuslikud kooslused, sealhulgas haritavad põllumaad, et moodustada puhvertsoon Balti klindi ning kaitstavate liikide elupaikade kaitseks. Samuti on piiranguvööndisse tsoneeritud Saka mõisapark. Sihtkaitsevööndisse jääb 625,7 ha (45,9 %) kaitsealast, millest 62 ha on eraomand, 558,9 ha riigiomand, 1,9 ha munitsipaalomand ja 2,9 ha jätkuvalt riigi omanduses olev maa. Piiranguvööndisse jääb 737,1 ha (54,1%) kaitsealast, millest 658,3 ha on eraomand, 32,3 ha riigiomand, 31,1 ha munitsipaalomand ja 15,4 ha jätkuvalt riigi omanduses olev maa. Balti klindi paremaks kaitseks on muudetud Pangametsa sihtkaitsevööndi piire. Vööndi lõunapiiril on kohtades, kus kaitseala välispiir ei kulge mööda Saka-Ontika-Toila teed, ühildatud vööndi piir looduses selgelt eristatava klindijoonega ning arvatud sellega sihtkaitsevööndisse varem osaliselt Sakamõisa, Saka ja Valaste piiranguvööndisse kuulunud maa. Samuti on sihtkaitsevööndisse arvatud varem tervenisti Martsa ja Ontika piiranguvööndisse kuulunud klindijoone ning Saka-Ontika-Toila tee vaheline kuni mõnekümne meetri laiune ala, sest kitsa maariba säilitamine piiranguvööndina pole otstarbekas. Ümbertsoneerimine tagab, et kaitsealale jääv Balti klindi ja kaldajoone vaheline ala jääks ka pärast klindi võimalikke murranguid tervenisti sihtkaitsevööndisse ning vööndi piir oleks looduses selgelt tuvastatav. Varem Sakamõisa piiranguvööndisse kuulunud klindijoonest maismaa poole jääv ala on arvatud uude, Saka mõisapargi piiranguvööndisse, 9 millesse on arvatud ka kaitsealaga liidetud Voorepera-Saka teest lõuna poole jääv ning varem kaitsealuse Saka pargi koosseisus olnud puisniiduilmeline tammik. Varasemate Saka ja Valaste piiranguvööndi klindijoonest maismaa poole jäänud maa põhjal on moodustatud uus, ühtse kaitsekorraga Ontika piiranguvöönd. Kaitsealuste liikide villtulika, varju-püsikluste ja laialehise nestiku ning väärtuslike metsakoosluste parema kaitse tagamiseks on Uikala lahustüki varasem piiranguvööndi režiim muudetud tervenisti sihtkaitsevööndiks, kusjuures vähemväärtuslik ja tugeva inimmõjuga osa on kaitse alt maha arvatud. Uikala sihtkaitsevööndi piire on laiendatud, arvates vööndisse varasemalt osaliselt Uikala piiranguvööndisse kuulnud maast ning liites vööndiga juurde seni kaitse all mitte olnud alasid. Kaitse-eesmärgiks olevate liikide ja väärtuslike metsakoosluste kaitseks on Uikala lahustükiga liidetud juurde varem mitte kaitse all olnud alasid ning moodustatud nende põhjal Martsa sihtkaitsevöönd. Vööndit läbiva 80 m laiuse liinisihi tõttu, mida pole otstarbekas kaitse alla võtta, koosneb Martsa sihtkaitsevöönd neljast lahustükist. Kaitsealaga ei liideta kõiki villtulika kasvukohti. Vastavalt villtulika tegevuskavale on tehtud ettepanek viia liik üle I kaitsekategooriast II kaitsekategooriasse, mis kohustab kaitse all hoidma vähemalt 50% liigi leiukohtadest. Villtulika kasvukohtade osaline väljajätmine kaitseala laiendusest on põhjendatud asjaoluga, et väljajäetud alade puhul on tegemist äärmiselt fragmenteeritud kasvukohtadega, kus liigi arvukus on väike. Vastavalt kaitse- eeskirja ekspertiisile (Pihu, 2014) on liigi säilimise seisukohast kõige olulisem säilitada villtulika populatsioon suurematel killustamata aladel. Kaitseala välispiiril kulgevad Läänemeri, liini- ja metsasihid ning teed ja rajad on kaitsealast välja jäetud. Piirikraavid on kaitsealasse sisse jäetud. Kraavide arvamine kaitseala koosseisu võimaldab teha koosluste veerežiimi taastamistöid ning koosluste taastamis- ja kujundustöid, mis on oluline parasniisket veerežiimi vajavate laialehise nestiku ja villtulika kaitse tagamiseks. Kohtades, kus kaitseala välispiir kulgeb mööda alleed ja puisniitu, on piiritlemisel lähtutud põlispuude võraulatusest, et tagada terviklik kaitse nende juurestikule ja võradele. Kaitseala põhjapoolne lahustükk on 937,4 ha suurune. Lahustüki välispiir kulgeb Saka külast kaitseala loodenurgast maaüksuse Ontika maastikukaitseala 5 (katastritunnusega 32001:001:0158) loodenurgast mööda rannajoont ida poole kuni Altkülani, kust läheb punktis koordinaatidega 6593130,327 ja 698633,393 mõttelise sirgena lõuna poole, kuni ristub punktis koordinaatidega 6592935,344 ja 698543,066 maaüksuse 13133 Saka-Ontika-Toila tee (katastritunnusega 80201:001:0136) põhjapiiriga. Edasi kulgeb piir mööda maaüksuste piire, kusjuures Lingu maaüksuse loodenurgast (katastritunnusega 32001:001:0701) kulgeb piir mõttelise sirgena läbi Sigala maaüksuse (32001:001:0039) kuni punktini koordinaatidega 6593276,152 ja 683835,813. Ristudes kraaviga läheb välispiir veidi mööda kraavi ning edasi lõuna poole mõtteliste sirgetena, mis ühendavad puisniidu servaalal kasvavate tammede täielikult kaitsealale jäävaid võraprojektsioone. Nimetatud mõttelised sirged on kraavi nurga ning punktide koordinaatidega 6593086,738 ja 680826,917; 6593028,248 ja 680832,937; 6592966,945 ja 680812,672; 6592889,424 ja 680774,999 ning 6592869,018 ja 680750,600 vahel. Seejärel läheb piir mööda kraavi ja teed ning alates Saka mõisa peahoone sissesõidu juures kasvavast vanast pärnast punktis koordinaatidega 6593063,417 ja 680402,178 mööda kaherealise allee läänepoolset osa (kusjuures allee jääb tervenisti kaitsealale ja allee laiuseks on arvatud 10 m tee telgjoonest) kuni ristumiseni klindinõlvaga paralleelselt kulgeva teega ning sealt mööda Ontika maastikukaitseala 5 maaüksuse läänepiiri kuni rannajooneni. Pangametsa sihtkaitsevöönd on 200,3 ha suurune ning see on moodustatud Balti klindi, Valaste, Kivisilla ja Karjaoru joa, kaitsealuste liikide ning väärtuslike metsa- ja 10 rannikukoosluste kaitseks. Vööndi piiritlemisel on lähtutud sellest, et kaitsealale jääv Balti klindi osa oleks tervenisti sihtkaitsevööndis ning hõlmaks haruldaste liikide sudeedi põisjala, roosa võrkheiniku, rohe-tilksambliku ja mets-kuukressi kasvukohad. Vöönd jääb suures osas riigimaale (170 ha), 26,5 ha jääb eramaale ja 1,3 ha munitsipaalmaale. Vööndi lääne-, põhja- ja idapiir kulgevad mööda kaitseala välispiiri. Vööndi lõunapiir kulgeb läänepoolt alates mööda klindijoont kuni punktini koordinaatidega 6594 040,469 ja 687611,521, seejärel mööda kaitseala välispiiri kuni Kaevu maaüksuseni (32001:002:0642) ning mööda selle läänepiiri. Edasi läheb piir mööda klindijoont ning mõttelist sirget punktide koordinaatidega 6594324,553 ja 693751,392 ning 6594 299,940 ja 693753,254 vahel, misjärel jätkab kulgemist mööda kaitseala lõunapiiri. Ontika piiranguvöönd suurusega 720,2 ha on kaitseala suurim vöönd. See on moodustatud Saka-Ontika-Toila klindiplatoo ja maastikuilme kaitseks ning puhvertsooniks Balti klindi ja kaitsealuste liikide elupaikade vahel. Vöönd esineb kahe lahustükina ja jääb suures osas eramaadele (642,1 ha). Vöönd on enamasti kaetud haritava põllumaaga ja seal tegeletakse põllumajandusega. Riigimaad on vööndis kokku 31,6 ha ja munitsipaalmaad 31,1 ha. Vööndi põhjapiir kulgeb mööda Pangametsa sihtkaitsevööndi lõunapiiri ning lõuna- ja idapiir ühtib kaitseala välispiiriga. Läänepiir kulgeb mööda kraavi, mis jääb vööndist välja. Saka mõisapargi piiranguvöönd on 16,9 ha suurune ja see on moodustatud Saka mõisa pargi kaitseks. Ajaloolise pargi piiride kindlaks tegemiseks on kasutatud mõisaaegset, 1879. aasta kaarti (Eesti Ajalooarhiiv, 2486.1.3405) ja välitöid ning liidetud üheks tervikuks pargis säilinud alleed, pargiaasad ja puisniit. Pargi mõisaaegsetest piiridest on välja jäetud alad, mille esteetiline välimus, sh puistu koosseis ja ilme ei vasta pargi kriteeriumidele. Alleede liitmisel pargiga on juhindutud sellest, et tagatud oleks põlispuude elujõulisus ja allee vaadeldavus. Vöönd jääb suures osas eraomandis olevatele maaüksustele (16,2 ha).Vööndi põhjapiir kulgeb mööda Pangametsa sihtkaitsevööndi lõunapiiri, idapiir kulgeb mööda Ontika piiranguvööndi läänepiiri ning lääne- ja lõunapiir mööda kaitseala välispiiri. Uikala lahustükk koosneb liinisihiga eraldatud neljast lahustükist, mille pindala on kokku 425,4 ha. Kõige suurema lahustüki (405,3 ha) välispiir kulgeb Ontika maastikukaitseala maaüksuse (80201:001:0552) loodenurgast alates mööda liinisihti (kusjuures 15 kV nimipingega liinisihi laiuseks on arvatud 10 m liini teljest) punktini koordinaatidega 6593423,564 ja 694719,944, kust läheb mõttelise sirgena (nähtav looduses põhikaardile kandmata kraavina) punktini koordinaatidega 6593100,840 ja 694603,232. Sealt jookseb piir mööda kraavi ja metsasihti punktini koordinaatidega 6592681,251 ja 694851,662, kust läheb mõtteline sirge kraavi alguspunkti. Edasi läheb kaitseala piir mööda kraave ja nende mõttelisi pikendusi, metsasihte, teid, maaüksuste piire ja kraavide ristumiskoha ning kraavi ja liinisihi ristumiskoha vahelist mõttelist sirget kuni liinisihini (kusjuures 330 kV nimipingega liini sihi laiuseks on arvatud 40 m liini teljest) ning seejärel mööda seda liinisihti, maaüksuste piire, kraave ja metsasihte uuesti ristumiseni liinisihiga Ontika maastikukaitseala maaüksuse (80201:001:0552) loodenurgas. Kohas, kus piir kulgeb mööda Martsa maaüksuse (80201:001:0157) põhjapiiri, ei jää kaitsealale maa-ala, mis ulatub 10 m sellest piirist lõuna poole. Lahustüki kirdepoolseim nurk asub punktis koordinaatidega 6592963,796 ja 696625,713. Punktide 6591908,881 ja 695783,375 ning 6591788,129 ja 695756,485 ning 6591834,446 ja 695540,874 ning 6591530,142 ja 695292,296 vahel kulgeb piir kolme mõttelise sirgena. Samuti kulgeb piir mõtteliste sirgetena järgmiste punktide vahel: punkt koordinaatidega 6591594,952 ja 11 694059,515 ning maaüksuse Kohtla metskond 132 (tunnusega 80201:001:0586) kirdenurk; punkt koordinaatidega 6592796,870 ja 693580,665 ning metsasihi nurk. Suuruselt teise lahustüki (11,1) piir kulgeb mööda liinisihte, kusjuures läänepoolse sihi laiuseks on arvatud 10 m ja idapoolse liinisihi laiuseks 40 m liini teljest. Mõttelise sirgena kulgeb piir läänepoolse liinisihi ja Kikka maaüksuse lõunapiiri ristumiskoha ning punkti koordinaatidega 6591810,042 ja 693707,994 vahel. Suuruselt kolmanda lahustüki (5,1 ha) piir kulgeb Lepiku maaüksuse idapiiri ja liinisihi ristumiskohast mööda liinisihti (sihi laiuseks on arvatud 40 meetrit liini teljest), Kohtla metskond 131 maaüksuse (80201:001:0585) piiri ning kraave (kusjuures kraavi servas asuva punkti koordinaatidega 6591013,623 ja 694386,604 ning maaüksuse Kohtla metskond 131 nurga vahel on mõtteline sirge). Neljanda ja kõige väiksema lahustüki (3,9 ha) piir kulgeb mööda kraavi ja liinisihti (sihi laiuseks on arvatud 40 meetrit liini teljest) ning mõtteliste sirgetena järgmise kolme punkti vahel: 6591497,002 ja 694047,762 ning 6591476,114 ja 693897,543 ning 6591296,143 ja 693881,138. Martsa sihtkaitsevöönd koosneb neljast lahustükist ja see on 200,1 ha suurune. Vöönd on moodustatud kaitsealuste taimeliikide villtulika ja varju-püsikluste ning väärtuslike metsakoosluste kaitseks. Vööndi piiritlemisel on lähtutud sellest, et kaitseala koosseisu oleksid hõlmatud esinduslikumad alad kaitsealuste villtulika ja varju-püsikluste populatsioonidest, samuti väärtuslikud metsakooslused. Vöönd jääb suures osas riigimaale (164,5 ha), vähesel määral jääb vööndisse ka eramaid (34,7 ha) ning munitsipaalmaad (0,6 ha). Vööndi kõige suurema lahustüki piir kulgeb suuremas osas mööda kaitseala piiri, vaid vööndi läänepiir kulgeb mööda metsasihti (siht jääb vööndisse), kraavi (kraav jääb vööndist välja) ja Metsavahi teed (tee jääb vööndisse). Ülejäänud kolme lahustüki piir ühtib kaitseala välispiiriga. Uikala sihtkaitsevöönd on 225,3 ha suurune ning see ühtib Ontika loodusala piiriga. Vööndi piiritlemisel on lähtutud sellest, et kaitseala koosseisu oleksid hõlmatud esinduslikumad alad laialehise nestiku elupaigast, samuti väärtuslikud metsakooslused. Osaliselt jäävad vööndisse ka villtulika ja varju-püsikluste elupaigad. Vöönd jääb suures osas riigimaale, eramaast jääb vööndisse tervenisti Tiigi kinnistu (0,9 ha). Vööndi lääne-, põhja- ja idapiir ühtib kaitseala välispiiriga, lõunapiir kulgeb mööda Martsa sihtkaitsevööndi põhjapiiri. 2.5. Kaitsekord 2.5.1. Kaitsekorra kavandamine Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal esinevaid loodusväärtusi ning tsoneeringu ja kaitse-eeskirja kohta koostatud ekspertarvamusi (Pille Tomson, 2006, Silvia Pihu, 2014). Samuti on arvestatud Keskkonnaameti tellimusel koostatud roosa võrkheiniku, sudeedi põisjala, laialehise nestiku ja villtulika tegevuskavades toodud soovitusi liikide paremaks kaitseks. Saka mõisapargi piiritlemisel on arvestatud Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialisti Marica-Maris Paju ettepanekuid. Kaitse-eeskirja koostamisel 12 on arvestatud ka kaitsekorra mõjuga Pangametsa ja Ontika loodusala kaitse-eesmärkidele ning Natura 2000 võrgustiku alade suhtes kehtivate erisustega. Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagavad kaitsealal esinevate liikide, looduslike elupaikade, Balti klindi ja Saka mõisapargi soodsa seisundi ning on proportsionaalsed saavutatavale efektile. Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tsoneeritud kolme sihtkaitsevööndisse ja kahte piiranguvööndisse. Leebem kaitserežiim seaks ohtu kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamise, kuna ei võimalda tagada Balti klindi ja Saka mõisapargi ning väärtuslike koosluste ja kaitse-eesmärgiks nimetatud liikide ja nende elupaikade säilimist. Kaitseala seniste piiride muutmiseks ja kaitsekorra uuendamiseks tunnistatakse käesoleva määrusega osaliselt kehtetuks Vabariigi Valitsuse 11. oktoobri 1996. a määrus nr 248 „Ontika ja Smolnitsa maastikukaitsealade kaitse-eeskirjade ja välispiiri kirjelduste kinnitamine”. Samuti tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse 29. juuni 2006. a määruses nr 152 „Ida- Viru maakonna kaitsealuste parkide piirid” § 1 punkt 14 ning määruse lisas 1 esitatud Saka pargi piir. Saka park arvatakse moodustatavasse Saka mõisapargi piiranguvööndi, kus kaitsekorra koostamisel on arvestatud pargi kaitse vajadusega. Kaitsealal ei ole reguleeritud sõitmist veealal ja kalapüüki, sest kaitsealal puuduvad sõitmiseks ja kalastamiseks sobilikud veekogud ning mereala ei jää kaitseala koosseisu. Kaitsealal ei ole poollooduslikke kooslusi ning seetõttu ei käsitleta kaitse-eeskirjas nendega seotud tegevust. Kaitsealal ei ole reguleeritud adru ega pilliroo varumist, kuna kaitsealal ei leidu märkimisväärseid pilliroo esinemisalasid ning adru esineb vaid raskesti ligipääsetavates kohtades, kus selle kogumise vastu huvi puudub ja selle kättesaamine kahjustaks oluliselt kaitseala väärtusi. 2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted Kogu kaitsealal kehtivad kaitsekorra üldpõhimõtted on kooskõlas looduskaitseseadusega, samas on määruses sätestatud mõningaid erisusi. Inimestel on lubatud viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi ning pidada jahti kogu kaitsealal. Inimeste liikumist ja loodusandide korjamist pole piiratud, kuna see ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist. Saka park on mõeldud avalikuks kasutamiseks ning valdajal ei ole õigust keelata pargi maa-alal erateede ja radade avalikku kasutamist päikesetõusust päikeseloojanguni. Õuemaal viibimine on lubatud üksnes kinnistu valdaja või omaniku loal. Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Samuti on telkimine ja lõkke tegemine lubatud õuemaal kinnistu omaniku või valdaja loal. Muul juhul on telkimine ja lõkke tegemine lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Telkimise piirang on vajalik sihtkaitsevööndis koosluste kaitseks, piiranguvööndis aga klindiserva ja pargimuru kaitseks ning tuleohutuse tagamiseks. Telkimine ja lõkke tegemine juhuslikus kohas võib häirida ja kahjustada kaitse-eesmärgiks 13 seatud liike ja nende elupaiku ning kahjustada varisemisohtlikku Balti klinti, tallamistundlikke kooslusi ja elupaigatüüpe. Telkimise ja lõkke tegemisega kaasneb taimede tallamine, prahistamine, puude raie lõkke tegemiseks ja tuleoht: suure osa kaitsealast moodustavad metsad, mis on kuival ajal eriti tuleohtlikud. Lõkke tegemine Saka pargis selleks mitteettenähtud kohas kahjustab pargimuru ja puude juuri, mis võib viia nende hävimiseni. Kaitsealal puuduvad lõkke- ja telkimiskohad. Lõkke- ja telkimiskohtade rajamise vajadus määratakse kaitsekorralduskavaga. Kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine selleks ettenähtud teedel, piiranguvööndis jalgratastega ka radadel. Kaitseala valitsejal on õigus määrata, millised teed on mõeldud kaitsealal liiklemiseks ning millised teed tuleb liikluseks sulgeda, kuna see ohustaks kaitsealuste liikide elupaiku ja klinti, ületaks inimmõjule äärmiselt tundlike koosluste taluvuspiiri või halvendaks oluliselt nende seisundit. Sõidukitega sõitmiseks ettenähtud teed määratakse täpsemalt ära kaitsekorralduskavaga. Kaitsealal asuvad varisemisohtlik Balti klint ning tallamisõrnad looduslikud kooslused (pangametsad, rannikuelupaigad, niisked metsad), mis on kaitsealuste liikide elupaigad. Sõidukiga sõitmine väljapool teid ning maastikusõidukiga sõitmine kahjustab oluliselt elupaikade looduslikku seisundit ja maastikuilmet. Eriliselt tundlikud on liigsele koormusele pehmel ja libiseval sinisavi põhjal asuvad kooslused, mis sõidukite raskuse all häviksid. Kaitsealuste liikide elutegevuse häirimine ning pinnase kahjustamine viib koosluste vaesustumiseni, killustumiseni ja hävinemiseni ning rikub maastikuilmet. Elupaikade kadumine vähendab bioloogilist mitmekesisust ning toob kaasa kaitsealuste liikide kadumise neist paigust. Nendel põhjustel pole erisust tehtud sihtkaitsevööndis jalgrattaga sõitmist radadel. Piiranguvööndisse jäävad peamiselt põllumajandusalad ning Saka mõisapark, kus jalgrattaga sõitmine radadel ei kahjusta kaitstavaid väärtusi. Erandjuhtudel on lubatud sõidukitega sõitmine väljaspool selleks ettenähtud teid ja maastikusõidukiga sõitmine. Nendeks erandjuhtudeks on järelevalve- ja päästetööd, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tööd, kaitseala valitseja nõusolekul teostatav teadustegevus ning kaitse-eeskirjaga lubatud tööd, sealhulgas piiranguvööndis liinirajatiste hooldamine, metsamajandus- ja põllumajandustööd ning Saka mõisapargi piiranguvööndis pargi hooldustööd. Kavandatavad sõidukiga sõitmise leevendused on kooskõlas looduskaitseseadusega ega sea ohtu kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist. Põllumajandus- ja metsatööd piiranguvööndis on erandite nimistus, kuna kaitseala Ontika piiranguvööndisse jäävad suures ulatuses haritavad põllumaad, vähesel määral ka metsamaad. Samuti on Saka mõisapargis vajalikud puistute ja niitude hooldustööd. 2.5.3. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid, kehtestada detail- ja üldplaneeringut, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, anda projekteerimistingimusi ja ehitusluba, rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist, ning lisasööta jahiulukeid. Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle 14 huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas. Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid. 2.5.4. Sihtkaitsevöönd 2.5.4.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate koosluste säilitamiseks. Kaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit: Martsa, Pangametsa ja Uikala. Pangametsa sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsa- ja rannikukoosluste arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina, elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilimine, Balti klindi ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Vöönd hõlmab Balti klindi ja mere vahelist ala piki pankrannikut idast läände. Vööndisse jäävad Põhja-Eesti paekalda suurima suhtelise kõrgusega osa (kuni 55,6 m merepinnast), samuti Baltikumi kolm kõrgeimat juga: Valaste juga (26,1 m), kolmeastmeline Kivisilla juga ja kolmeastmeline Karjaoru juga. Enamiku vööndist katavad haruldased pangametsad (9180*) esinduslikkusega A (väga esinduslik). Piki rannikut esinevad rannikukooslused esmased rannavallid (1210), püsitaimestuga kivirannad (1220), merele avatud pankrannad (1230), püsitaimestuga liivarannad (1640) ja eelluited (2110), mille esinduslikkust pole määratud. Balti klindi vertikaalsel tasapinnal esineb piki pankrannikut elupaigatüüp lubjakivipaljandid (8210), mille esinduslikkus on A (väga esinduslik). Pangametsad on elupaigaks kaitsealustele liikidele roosale võrkheinikule, sudeedi põisjalale, mets-kuukressile ja rohe-tilksamblikule. Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on kooslusetüüpide säilitamine või taastamine, neile omase liigilise ja vanuselise struktuuri hoidmine, elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Martsa sihtkaitsevööndis kaitstakse villtulikat, varju-püsiklustet ja mets-kuukressi ning nende liikide elupaiku. Vööndisse jäävad esinduslikumad osad nii varju-püsiklust kui villtulika osapopulatsioonidest. Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud taastada metsakoosluste looduslikku veerežiimi (eelkõige villtulikale sobilike kasvukohtade säilitamiseks ja taastamiseks), teha koosluste kujundustöid (eelkõige villtulikale sobilike metsakoosluste valgusküllasemaks muutmiseks) ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks ja parandamiseks vajalikke tegevusi. Uikala sihtkaitsevööndis kaitstakse laialehist nestikut, villtulikat, varju-püsiklustet ning mets- kuukressi ning nende liikide elupaiku ja väärtuslikke metsakooslusi. Suure osa vööndist katavad vanad laialehised metsad (9020*) esinduslikkusega A (väga esinduslik), mis on sobilikuks elupaigaks villtulikale, laialehisele nestikule ja varju-püsiklustele. Vööndis esinevad ka rohunditerikkaid kuusikuid (9050) esinduslikkusega C (arvestatava esinduslikkusega) ning vähesel määral ka soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) esinduslikkusega A (väga esinduslik). Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud taastada metsakoosluste looduslikku veerežiimi (eelkõige laialehisele nestikule ja villtulikale sobilike kasvukohtade säilitamiseks ja taastamiseks), teha koosluste kujundustöid (eelkõige villtulikale 15 sobilike metsakoosluste valgusküllasemaks muutmiseks) ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks ja parandamiseks vajalikke tegevusi. 2.5.4.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud ning Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndis kuni kahekümne osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas. Kaitseala valitseja nõusolekul selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohas rohkem kui 50 osalejaga, Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndis selleks ettevalmistamata kohas rohkem kui kahekümne osalejaga ning Pangametsa sihtkaitsevööndis selleks ettevalmistamata kohas rahvaürituse korraldamine on lubatud ainult kaitseala valitseja nõusolekul. Sihtkaitsevööndid on ette nähtud looduslike liikide ja elupaikade kaitseks ning looduslike koosluste säilitamiseks, mistõttu võib külastajate massiline viibimine kahjustada vööndite kaitse-eesmärgi saavutamist. Rohkem kui kahekümne osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas on Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndis lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul, et vältida tallamisõrnade metsakoosluste (niisked metsad) ning kaitsealuste liikide elupaikade kahjustamist. Pangametsa sihtkaitsevööndis on rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul, et vältida liikumist tallamisõrnades ranniku- ja metsakooslustes ning varisemisohtlikel rusukalletel ja klindil, kus näiteks alpinismiharrastajad armastavad treenida. Alpinismi harrastamine Balti klindil juhuslikus kohas võib viia selle varisemiseni ning kahjustada saaksid nii klint kui ka sealsed kooslused. Eriti tallamisõrnad on klindi pooleldi vertikaaltasapinnal ning jalami rusukaldel ja niiskel libedal sinisavil levivad kooslused, mis hävivad tallamiskoormuse mõjul kergesti. Selleks, et tagada Balti klindi, koosluste ja kaitsealuste liikide ning nende elupaikade soodne seisund, tuleb piirata rahvaüritustest osalejate arvu ning suunata üritused kohtadesse, kus nende mõju kooslustele oleks minimaalne. Kaitseala valitsejal on täpsem teave ala kaitseväärtuste kohta ning ta oskab omalt poolt anda soovitusi tegevuste paremaks korraldamiseks. Kaitseala valitseja nõusolekul on Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndis lubatud koosluse kujundamine ja loodusliku veerežiimi taastamine vastavalt kaitse-eesmärgile. Loetletud tegevused on looduskaitseseaduse § 30 lõikes 4 kirjas tegevustena, mida sihtkaitsevööndis võib kaitse-eeskirjaga lubada, kui need tegevused on vajalikud kaitstava loodusobjekti säilimiseks. Koosluste kujundamine on vajalik villtulikale sobilike kasvukohtade loomiseks ja säilitamiseks. Vajaduse korral tuleb villtulika kasvukohas teha kujundusraiet, et muuta metsa valgusküllasemaks. Vööndit läbivad mitu kuivenduskraavi, mis on kohati rikkunud sealsete metsade looduslikku veerežiimi ja seeläbi metsade struktuuri. Sellest tingitud muutused koosluses võivad mõjuda ebasoodsalt kaitsealustele liikidele laialehisele netsikule ja villtulikale, mis vajavad kasvamiseks parasniiskeid lehtpuu enamusega metsakooslusi. Martsa ja Uikala sihtkaitsevööndis on lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, et võimaldada teha looduskaitselisi töid kaitsealuste liikide elupaikade seisundi parandamiseks. Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd. Erisus võimaldab hooldadaja rekonstrueerida teid ja radu ning Pangametsa sihtkaitsevööndisse jäävat pumbajaama ja piirivalverajatist või kaitseala tarbeks püstitatud rajatisi (infotahvlid, tähised, 16 õpperajad). Kaitseala Uikala lahustükk piirneb põhjast Martsa suvilarajooniga. Teede hoolduse ja rekonstrueerimise käigus on võimalik rajada tee ja tehnovõrgu rajatisi (näiteks kommunikatsioonid) ka väljaspool kaitseala paikneva kinnistu tarbeks, kui selleks peaks vajadus tekkima. Kaitseala valitseja võib rajatise püstitamiseks seada lisatingimusi, kui see on vajalik ala väärtuste säilimiseks. Lisatingimuste seadmine võib Uikala lahustükki läbivate teede hooldamisel olla vajalik eelkõige kaitsealuse liigi villtulika kaitse tagamiseks. 2.5.4.3. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis Sihtkaitsevööndis on arvestades kaitse-eeskirjaga sätestatud erisustega keelatud majandustegevus, loodusvarade kasutamine ning uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine. Vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse samuti majandustegevuseks juhul, kui selle eesmärk ei ole tulu saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või sihtkaitsevööndite peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud ja mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on kaitsealal lubatud majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse sihtkaitsevööndis majandustegevust, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või seisundit. Kaitse-eeskirjaga ei tehta olulisi leevendusi majandustegevusele ja loodusvarade kasutamisele, kuna need tegevused seaksid ohtu kaitseala loodusväärtuste säilimise. Majanduslikeks huvideks oleks piirkonnas metsaraiete tegemine. Metsaraied hävitaksid väärtuslikud metsakooslused, mis on kaitsealuste liikide elupaigad, ja muudaksid kooslused killustatuks. Metsaraied hävitaksid ka loodusdirektiivi metsaelupaigad. Vastavalt Uikala lahustüki laienduse ekspertiisile (Pihu, 2014) on kõige olulisem säilitada villtulika populatsioonid suurematel killustamata osadel ning tuleb vältida uute raielankide teket. Tingimuste pidev muutmine on kaitsealustele liikidele ebasoodne. Nii pärast lageraiet kui ka turberaiet hävib tõenäoliselt varjulembene varju-püsikluste ning villtulikale sobilikud tingimused muutuvad kuni ala taasmetsastumiseni ebasoodsaks. Metsaraiete lubamist sihtkaitsevööndis majanduslikel eesmärkidel ei võimalda ka looduskaitseseadus. Sihtkaitsevööndis on keelatud uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine. Erisus võimaldab püstitada infostende, tähistada vööndite piire ning rajada õpperadasid ja vaateplatvorme (näiteks Valaste joaga tutvumiseks). Külastuse korraldamine on vajalik, et vähendada külastuskoormust kaitseala tallamisõrnades ja varisemisohtlikes kooslustes ning võimaldada külastajatel laskuda järsust klindist alla mereranda ohutult ja ilma klinti kahjustamata. Rajatiste püstitamine on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, mis võimaldab leida neile optimaalseimaid asukohti kaitseala väärtusi kahjustamata. Hoonete ehitamise keeld tagab Balti klindi ning kaitsealal esinevate loodusdirektiivi ja kaitsealuste liikide elupaikade soodsa seisundi säilimise. Samuti on sihtkaitsevööndite maa kas metsamaa või jääb maa klindiastangule väga lähedale (suures osas ehituskeeluvööndisse), mistõttu ei ole hoonete püstitamiseks vajadust ega sobivaid kohti. Ka on kehtestatud hoonete ehitamise keeld, et ei killustataks ehitustegevuse käigus kaitsealuste liikide elupaiku, mis viiks liikide ja nende elupaikade hävimiseni. 17 2.5.5. Piiranguvöönd 2.5.5.1. Piiranguvööndi eesmärgid Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Kaitsealal on kaks piiranguvööndit: Ontika ja Saka mõisapargi. Ontika piiranguvööndi kaitse-eesmärk on Saka-Ontika-Toila klindiplatoo, elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Vööndis tagatakse puhvertsoon Balti klindi ja kaitsealuste liikide elupaikade ning tiheasustusega alade vahel. Suuremat osa vööndist katavad klindiplatoole jäävad haritavad põllumaad, vähesel määral esineb klindiserva lähedal metsakooslusi. Saka mõisapargi piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse, ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt, kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu ning pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise kasutamise ja arendamise suunamisega. 2.5.5.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis Piiranguvööndis on lubatud majandustegevus, arvestades looduskaitseseadusest ja kaitse- eeskirjast tulenevaid kitsendusi. Piiranguvööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul, et kaitseala valitseja saaks seada tingimusi kaitseväärtuste säilimise tagamiseks. Rahvaürituste korraldamine piiranguvööndis ei kahjusta oluliselt olemasolevaid kooslusi, kui üritusi korraldatakse nii, et arvestatakse loodusväärtuste paiknemisega ja pärast üritust ala korrastatakse. Kaitseala valitseja nõusolek rahvaürituse korraldamiseks on vajalik, et kaitseala valitseja saaks piiranguvööndis esinevate loodusväärtuste, näiteks kaitsealuste liikide ja Balti klindi kaitseks tingimusi seada. Külastajate kogunemisel klindi servale liiga lähedale võib see murduda. Külastajate arvu reguleerimine Saka pargis on vajalik, et oleks võimalik hoida pargi füüsilist seisundit ja kultuurilist väärtust. Samuti on kaitseala valitsejal rohkem teavet ala kaitseväärtuste kohta ja ta oskab anda soovitusi tegevuste paremaks korraldamiseks. Piiranguvööndis on lubatud väetise, taimekaitsevahendi ja biotsiidi kasutamine, välja arvatud metsamaal ja looduslikul rohumaal. Väetise, taimekaitsevahendi ja biotsiidi kasutamine Ontika piiranguvööndis on lubatud näiteks haritava maa või õuemaa kõlvikul, sest nimetatud vööndisse jääb suurel hulgal haritavat põllumaad ja väiksemaid majapidamisi. Väetise, taimekaitsevahendi ja biotsiidi kasutamine Saka mõisapargi piiranguvööndis on lubatud näiteks õuemaa kõlvikul, sest see võib olla vajalik haljastuse rajamisel ja hooldamisel. Biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamist metsamaal ning looduslikul rohumaal keelatakse, et mitte vähendada elustiku mitmekesisust ega kahjustada ökosüsteemi. Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud rajatise püstitamine Rajatise püstitamine võimaldatud eeskätt õppe- ja külastusotstarbega rajatiste rajamiseks, aga ka tee ja tehnovõrgu või siderajatise püstitamiseks. Hoonete püstitamisele tehtud erisus võimaldab 18 hoonete ehitamist Saka mõisapargi ja Ontika piiranguvööndisse jäävatel õuemaadel (nt abihoonete või pargile iseloomulike hoonete ehitamine). Metsamaale hoonete ehitamise keeld on vajalik loodusliku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamiseks. Hoonete püstitamiseks metsamaale tuleb mets raadata, mis omakorda killustab ja hävitab elupaigad ja viib loodusliku mitmekesisuse vaesestumiseni. Piiranguvööndis on lubatud metsa majandamine. Looduskaitseseadus keelab piiranguvööndis uuendusraied, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti. Kaitseala valitseja nõusolekul on Ontika piiranguvööndis lubatud turberaie langi pindalaga kuni 2 hektarit ning lageraie kuusikutes langi suurusega kuni 0,5 ha ja hall-lepikutes pindalaga kuni 1 ha. Langi pindala suuruse piiramine on vajalik, et vältida intensiivset metsade majandamist ning hoida kooslustes tekkinud häiringute tase madalal. Väikeste lankidena tehtud raie sarnaneb looduslikule häiringule rohkem kui suurte lankide puhul ning metsakoosluse kui terviku taastumine toimub kiiremini. Lageraiest põhjustatud häiring on suurem kui turberaiest põhjustatud häiring, seega on lageraie korral lubatud langi pindala väiksem. Kuusikutes kaasnevad lageraiega langi äärtel olulised muudatused koosluse varje-, valgus- ja niiskustingimustes, misläbi saab oluliselt kahjustatud kuusikutele iseloomulik mikrokliima. Hall-lepikud on kooslusele iseloomulike tingimuste muutustele vastupidavamad. Lageraiega kaasnevatest häiringutest mõjutatud ala suurus on seega mõne aasta möödudes kuusikutes ja hall-lepikutes sarnane. Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 31 võib piiranguvööndis seada raielangi suurusele metsaseadusest erinevaid piiranguid, kui need on vajalikud koosluse või kaitsealuse liigi säilimiseks. Langi suuruse piiramine aitab kaitsealal säilitada metsakoosluste liigilist ja vanuselist mitmekesisust ning mosaiiksust. Liiga suured langid killustavad kaitsealuste liikide elupaikade ümber olevaid metsakooslusi ja puhvertsooni ning vähendavad metsamaastiku sidusust. Ontika piiranguvööndi metsad on juba niigi äärmiselt fragmenteeritud. Uuendusraie piiramisega tagatakse maastikuilme, koosluste ja liikide kaitse ning hoitakse ära liiga kiired muutused metsade vanuse struktuuris. Saka mõisapargi piiranguvööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud puuvõrade ja põõsaste kujundamine ja puittaimestiku raie- ja istutustööd. Säte on kooskõlas kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskirjaga. Pargi puud ja põõsad on olulised pargiruumi kujundajad. Puu- ja põõsarinde kujundamine ja regulaarne hooldamine tagab pargi ajaloolise struktuuri säilimise. Vanade parkide puistutes on puid, mis on muutunud hoonetele või inimestele ohtlikeks ning mille võrasid tuleb puude säilitamise eesmärgil kärpida või kui see pole enam võimalik, siis tuleb ohtlikud puud maha raiuda. Sageli võib puistu või põõsagrupid vajada uuendamist. Seega tuleb nendel aladel teha raiet. Vanade puude hukkumisel ja järelkasvu puudumisel on pargi struktuuri säilitamiseks vajalik uute puude või põõsaste istutamine. Need tööd on vajalikud ka alleede puhul. Kaitseala valitseja nõusolek nende tööde tegemiseks tagab pargi alal kaitsealuste liikide elupaikade säilimise. Sageli võib seetõttu osutuda vajalikuks põliste puude säilitamine. Jämedatüvelised õõnsustega lehtpuud on sageli lindude või nahkhiirte pesapuudeks või kasvavad nende tüvedel väärtuslikud samblikuliigid. Kaitsealustes parkides on oluline loodusliku mitmekesisuse säilitamine. Samuti on enne raietöid vajalik dendroloogiliselt hinnata mahavõetavaid üksikpuid. Pargis tehtavad ulatuslikumad tööd planeeritakse varem koostatud rekonstrueerimisprojekti ja/või hoolduskava alusel. Uusistutusteks ja kujundusraieteks tellitakse eraldi projekt. Metsade majandamisel tuleb säilitada koosluse looduslik tasakaal ning liigiline ja vanuseline mitmekesisus. Säte on vajalik, et anda kaitseala valitsejale võimalus seada tingimusi väärtuslike üksikpuude või puugruppide säilitamiseks. Sageli on see vajalik, et tagada puistu liigilise mitmekesisuse ja kaitsealuste liikide elupaikade ja liikumiskoridoride säilimine. 19 Vanad õõnsuste ja paksu korbaga lehtpuud on elupaigaks lindudele, nahkhiirtele, samblikele ja sammaldele, sageli leiab neilt kaitsealuseid liike. Samuti tuleb jälgida, et pärast raiet oleks tagatud liigiliselt mitmekesise puistu taastumine. Hooldusraiete käigus on vajalik jälgida eri puuliikide järelkasvu olemasolu. Hooldusraie tegemisel saab taastuva puistu liigilist koosseisu reguleerida. Kasvama jäetakse ja kasvutingimusi parandatakse okaspuudel ning väärtuslikel laialehistel puuliikidel. Oluline on, et pärast uuendusraiet taastuks kasvukohale omane ja ümbritsevate elupaikadega sarnane puistu. Tingimuste seadmise detailsem info, sealhulgas allesjäetavad puud ja lamapuidu osakaal esitatakse koosluse tüüpide või alade kaupa kaitsekorralduskavas, kus muu hulgas tuuakse välja kaitsealal esinevate kaitsealuste liikide põhilised ohutegurid ja kavandatakse meetmed. Kaitsekorralduskava koostamisel lähtutakse liigikaitseks vajalike meetmete kavandamisel liigi kaitseks koostatavatest tegevuskavadest. Raietingimused tuleb samuti üle vaadata raieloa igakordsel menetlemisel. 2.5.5.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis Piiranguvööndis on keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmine kaitseala valitseja nõusolekuta, maavara kaevandamine ja puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. Samuti on piiranguvööndis keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kui pinnas seda võimaldab, võib kaitseala valitseja lubada puidu kokku- ja väljavedu. Need piirangud tulenevad otseselt looduskaitseseaduse § 31 lõikest 2 ja on suunatud vööndi kaitse-eesmärkide saavutamisele. Uue maaparandussüsteemi rajamine on keelatud, sest piiranguvööndisse kaevatavad kraavid mõjutaksid oluliselt sihtkaitsevööndis olevaid kooslusi ning rikuksid kaitseala ühe peamise väärtuse − Balti klindi ja klindiplatoo ilmet. Kaitseala kooslused on pikaajalisest kuivendusest osaliselt juba rikutud, mis väljendub eelkõige metsakoosluste veerežiimi rikutuses ja nende struktuuri muutustes. Uute kraavide rajamine halvendaks kaitseala koosluste seisundit veelgi. Ontika piiranguvööndis klindiplatoosse ja klindiastangusse raiutud kraavid on osaliselt rikkunud klindi looduslikku ilmet. Uute kraavide rajamine Ontika piiranguvööndisse lõhuks klindiplatood ja klindiserva veelgi. Veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmine on kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud, et tagada eelkõige kaitsealale jäävate pooleldi inimtekkeliste Valaste, Kivisilla ja Karjaoru joa säilimine. Piiranguvööndis on keelatud maavara kaevandamine. Kaevandamine hävitaks Saka-Ontika- Toila klindiplatoo, Balti klindi ning väärtuslikud metsa- ja rannikukooslused koos sealse elustikuga, samuti mõjutaks negatiivselt looduslikku veerežiimi. Ontika maastikukaitsealal ei ole kinnitatud aktiivseid maavaravarusid. Puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine on keelatud, kuna vaesestab looduslikku mitmekesisust ja maastikuilmet. Kaitseala metsad on erivanuselised, eriilmelised ja suure liigilise koosseisuga. Puhtpuistud ei ole Eesti loodusmaastikule ega parkidele omased. Puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt on keelatud, sest tegemist on väga õhukese mullaga kasvukohtadega Ontika piiranguvööndis Saka-Ontika-Toila klindiplatool ning pargimuruga Saka mõisapargi piiranguvööndis. Liikumine külmumata pinnasel kahjustab pinnast ning metsa- ja pargitaimestikku. Kuna pankranniku läheduses ei pruugi maapind igal talvel külmuda, võib kaitseala valitseja siiski lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab, näiteks pikalt kestnud kuivade ilmade puhul. 20 3. Menetluse kirjeldus Lisatakse pärast avalikustamist. 4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu koostamisel on arvestatud EÜ Nõukogu direktiiviga nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7– 50). EÜ Nõukogu direktiivi nr 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil. Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunkti 268 ja alapunkti 298 kohaselt hõlmab kaitseala Pangametsa ja Ontika loodusala, seetõttu tuleb Ontika maastikukaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju kaitse- eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi. Pangametsa ja Ontika loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12. detsembri 2008. a otsusega 2009/94/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile nr 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade teine ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2008) 8046 all, ELT L 043, 13.02.2009, lk 245–392). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade nimekirja Euroopa Komisjoni 3. detsembri 2014. a rakendusotsusega (EL) 2015/73, millega võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu kaheksas uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2014) 9092 all), ELT L 18, 23.01.2015, lk 485−695). Seoses Pangametsa ja Uikala sihtkaitsevööndi piiride korrigeerimisega tuleb kõnesoleva kaitse-eeskirja alusel Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” alusel moodustatud Pangametsa loodusala piir viia vastavusse Pangametsa sihtkaitsevööndi piiriga ning Ontika loodusala piir vastavusse Uikala sihtkaitsevööndi piiriga. Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek Pangametsa ja Ontika loodusala piiride muutmiseks. Samuti tuleb täpsustada Pangametsa loodusala kaitse-eesmärke. Kaitse-eesmärgiks tuleb nimetada metsaelupaigatüüp vanad laialehised metsad (9020*) ning täpsustada selle ja rannikuelupaigatüüpide esmased rannavallid (1210), püsitaimestuga kivirannad (1220), ja merele avatud pankrannad (1230) levikuulatus kaitsealal. Pangametsa loodusala piiride muutmisel suureneb loodusala pindala 200,3 ha-ni ehk 19,7 ha võrra. Pindala suurenemine on tingitud loodusala piiri ühildamisest klindijoone ja Läänemere kaldajoonega. Loodusalast arvatakse tervenisti välja eraomandis olevad maaüksused Lubjaahju (32001:001:0007), Kalda (32001:001:0029 ), Merila (80201:001:0532) ja Kuusemetsa 21 (32001:001:0041). Kõik nimetatud maaüksused jäid varasemalt loodusalale vähem kui 0,05 ha ulatuses. Loodusalale liidetakse osaliselt juurde eraomandis olevad maaüksused Paekalda (32001:002:0049), Oravälja (32001:002:0094), Kooli (32001:002:0097) ja Kollektori (32001:001:0096). Kõik nimetatud maaüksused jäävad loodusalale vähem kui 0,03 ha ulatuses. Loodusala osakaal väheneb eraomandis olevatel maaüksustel Kalda (80201:001:0090), Unemaa (32001:001:0109), Angre (80201:001:0417) ja Kajaka (32001:002:0105). Kõikidel nimetatud maaüksustel väheneb loodusala osakaal alla 0,5 ha. Loodusala osakaal suureneb alla 0,1 ha eraomandis olevatel maaüksustel Parskamäe (32001:001:0015), Salmisto (32001:001:0077), Kaldapealse (32001:002:0104) ja Kivi (32001:001:0083) ning rohkem kui 0,1 ha ulatuses maaüksustel Liivamäe (80201:001:0416), Pingi (32001:002:0081), Luigekaela (80201:001:0085), Sivadi (80201:001:0344), Teelahkme (32001:002:0055), Mäepõllu (32001:002:0124), Luige (80201:001:0092), Saarekalda (80201:001:0096) ja Luigekaela (80201:001:0084). Loodusala osakaal jääb samaks eraomandis olevatel maaüksustel Süvavee (32001:001:0095) ja Sakaoja (32001:001:0137). Ontika loodusala piiride muutmisel väheneb loodusala pindala 29,1 ha võrra 225,3 ha-ni. Loodusala vähenemine on tingitud tugeva inimmõjuga ja loodusdirektiivi elupaigatüübi kriteeriumtele mitte vastavate metsade mahaarvamisest loodusalast. Loodusalast arvatakse tervenisti välja eraomandis olevad maaüksused Paani (32001:002:0040), Kalda (32001:002:0470), Vilu (32001:002:0091) ja Nõmme (32001:002:0144). Kõik nimetatud maaüksused jäid varasemalt loodusalale vähem kui 0,1 ha ulatuses. Ühtegi uut eraomandis olevat maaüksust loodusalale juurde ei liideta Looduala osakaal suureneb eraomandis oleval Tiigi (32001:002:0034) maaüksusel. 5. Määruse mõju ja määruse rakendamiseks vajalikud kulutused Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Määrus aitab tagada metsa- ja rannikukoosluste ning seal esinevate liikide kaitse. Kehtestatav kaitsekord arvestab ala eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ja selle rakendamine tagab nende säilimise. Uue kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajaduse sätestavad nii Euroopa 2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2020 (KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist. 22 Ontika maastikukaitseala on juba suures osas riikliku kaitse all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse maamaksutulu vähenemine. Maamaksuseaduse §4 lõike 3 kohaselt hakkab maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 1 kohaselt kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu ei maksta ja § 4 lõike 2 kohaselt looduskaitseseaduse §-s 31 sätestatud piiranguvööndi maalt makstakse maamaksu 50% maamaksumäärast. Kaitsealaga liidetavast varem kaitse all mitte olnud maast arvatakse sihtkaitsevööndisse 220,2 ha, millest 181,7 ha on riigiomand (sh 173,6 ha metsamaa), 36,5 ha eraomand (sh 34,8 ha metsamaa), 0,7 ha munitsipaalomand (sh 0,5 ha metsamaa) ning 1,4 ha jätkuvalt riigi omandis olev maa (sh 0,5 ha metsamaa). Kaitsealaga liidetavast varem kaitse all mitte olnud maast arvatakse piiranguvööndisse 1,3 ha, millest 0,1 ha on riigiomand (metsamaad sh pole) ja 1,1 ha eraomand (sh 0,1 ha metsamaa). Kaitsealalt arvatakse välja 5,6 ha varem sihtkaitsevööndisse kuulunud maast, millest 0,7 ha on riigiomand, 1,1 ha eraomand ning 3,8 ha jätkuvalt riigi omandis olev maa. Kaitsealalt arvatakse välja 75,4 ha varem piiranguvööndisse kuulunud maast, millest 46,7 ha on riigiomand ja 28,7 ha eraomand. Lisaks arvatakse kaitse alt maha 0,1 ha varem Saka mõisa pargi piiranguvööndisse kuulunud maast, millest pool on riigiomand ja pool eraomand. Tsoneeringu muudatustega on varasemalt sihtkaitsevööndis olnud maast arvatud 1,6 ha piiranguvööndisse, millest 0,8 ha on riigiomand, 0,2 ha eraomand, 0,3 ha munitsipaalomand ning 0,3 ha jätkuvalt riigi omandis olev maa. Varasemalt piiranguvööndis olnud maast on sihtkaitsevööndisse arvatud 79,9 ha, millest 74,8 ha on riigiomand (sh 70 ha metsamaa), 3,9 ha eraomand (sh 1,7 ha metsamaa), 1,1 ha munitsipaalomand (sh 0,9 ha metsamaa) ning 0,1 ha jätkuvalt riigi omandis olev maa (metsamaad sh pole). Määruse jõustumise tõttu väheneb esialgse arvestuse järgi Kohtla valla maamaksutulu ligikaudu xxx eurot aastas ja Toila vallal xxx eurot aastas. Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Sihtkaitsevööndisse on arvatud 36,5 ha kaitsealaga liidetavast varem kaitse all mitte olnud maatulundusmaa sihtotstarbega eramaast. Tsoneeringu muudatusega on sihtkaitsevööndisse arvatud 3,9 ha varem piiranguvööndis olnud maatulundusmaa sihtotstarbega eramaad. Kokku on täiendavalt sihtkaitsevööndisse arvatud 40,4 ha maatulundusmaa sihtotstarbega eramaad, millest 2,1 ha jääb Kohtla valda ja 38,3 ha Toila valda. Seega on riigil kanda võimalikud maa omandamise kulud. Maa-ameti tehingute andmebaasi alusel tehti 2014. aastal Kohtla vallas 24 tehingut kogupindalaga 318,42 ha ja kogusummas 845 860 eurot ning Toila vallas 16 tehingut kogupindalaga 216,62 ha ja kogusummas 573 994 eurot. Seega on ühe hektari maatulundusmaa hind Kohtla vallas keskmiselt 2656 eurot ning Toila vallas 2650 eurot. Sihtkaitsevööndis oleva eramaa riigile ostmise korral oleks selle hind kokku ligikaudu 107 073 eurot (Kohtla vallas 5578 eurot ja Toila vallas 101 495 eurot). 23 Natura 2000 alal asuva erametsamaa omanikule antakse toetust, et kompenseerida Natura 2000 metsaalade majandamisest saamata jäänud tulu. Võrreldes varasema Ontika maastikukaitseala piiridega riigi kulud seoses Natura metsatoetusega suurenevad. Kõikidel Pangametsa loodusalaga liidetavatel varasemalt loodusala koosseisus mitte olnud eramaadel jääb toetuskõlbuliku metsa suurus alla 0,3 ha, samal ajal suureneb juba varasemalt toetuskõlbulikku metsamaad omanud maaüksustel toetuskõlbuliku metsamaa pind kokku varasema 18,8 ha asemel (kõik jäi sihtkaitsevööndisse) 20,1 ha-ni ehk 1,3 ha võrra. Ontika loodusala piirimuudatusega lisandub toetuskõlbulikku metsamaad 0,9 ha. Kokku suureneb Ontika maastikukaitseala piiri- ja tsoneeringu muudatustega toetuskõlbuliku metsamaa pindala 2,2 ha võrra ehk 21 ha-ni, mis kõik on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse. Erametsaomanikel on võimalus taotleda Natura alal paikneva metsaala majandamisel saamata jäänud tulu kompensatsiooni. Toetust võib taotleda vähemalt 0,3 ha suuruse, taotleja omandis oleva metsaala kohta, mis asub Natura 2000 võrgustiku alal ja on kantud metsaalana keskkonnaregistrisse. Toetuse määr Natura 2000 võrgustiku alale jääva kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis, hoiualal ja projekteeritaval alal asuva ühe hektari metsaala kohta on 60 eurot aastas, sihtkaitsevööndis 110 eurot hektari kohta aastas. Kaitsealal puuduvad toetuskõlblikud poollooduslikud kooslused ja vastavad kulud riigil puuduvad. 6. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 7. Vaidlustamine Käesoleva määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada, esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse. Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik- õigusliku seisundi muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates. 8. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu on kooskõlastatud teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu. Marko Pomerants Keskkonnaminister 24 Ida-Viru Maavalitus [email protected] 4.03.2016 nr 7-4/16/3090 Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmisest teavitamine Vastavalt looduskaitseseadusele moodustatakse looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks maastikukaitsealad. Maastikukaitseala moodustatakse ja selle kaitsekord kinnitatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskiri on muutmisel. Praegu kehtiv Ontika maastikukaitseala 1996. a kinnitatud kaitse-eeskiri vajab kooskõlla viimist kehtiva õigusega. Kaitseala kaitsekorda, piire ja tsoneeringut on vaja täpsustada, arvestamaks Eesti rahvusvahelisi kohustusi looduskaitse vallas, koosluste ja haruldaste liikide nõudluste tagamist ning rakendamaks kaasaja looduskaitse põhimõtete elluviimist kaitsealal. Kaitsealaga liidetakse Saka mõisa park. Teavitame Teid, et keskkonnaministri 26. veebruari 2016. a käskkirjaga nr 189 on algatatud Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmise menetlus. Kaitseala kaitse-eeskirja menetlust viib läbi Keskkonnaamet. Käesolevaga edastame Teile Vabariigi Valitsuse määruse „Ontika maastikukaitseala kaitse- eeskiri” eelnõu, seletuskirja ja kaardi. Ootame põhjendatud ettepanekuid ning kutsume aktiivselt osalema avalikustatud kaitse- eeskirja menetluses. Eesti loodusväärtuste kaitse on tagatud heas koostöös maaomanike ja huvigruppidega ning Teie panus on meile oluline. Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu avalik väljapanek toimub 14.03.2016 kuni 3.04.2016. Palume Teil esitada oma põhjendatud parandusettepanekud ja vastuväited kaitseala kaitse-eeskirja muutmise kohta kirjalikult Keskkonnaameti Viru regiooni aadressil Kunderi 18, Rakvere 44307 või [email protected] hiljemalt 3.04.2016. Kaitseala kaitse-eeskirja muutmise avalik arutelu toimub 21. aprillil 2016 kl 15.00 Toila rahvamajas Toila alevikus (Pikk 14), kus tutvustatakse laekunud küsimusi ja ettepanekuid ning kaitsekorra viimast seisu. Kui Te hiljemalt 3.04.2016 ei ole parandusettepanekuid või vastuväiteid esitanud, arvestame, et olete meie esitatud kaitse-eeskirja eelnõu muutmise ettepanekuga nõus. Peale avalikustamist esitatakse määruse eelnõu orienteeruvalt jaanuaris 2017. aastal ministeeriumide vahelisele kooskõlastamisele. Määrus jõustub eeldatavasti 2017. aasta märtsis. Narva mnt 7a / 15172 Tallinn / Tel 680 7438 / Faks 680 7427 / e-post: [email protected] / www.keskkonnaamet.ee / Registrikood 70008658 Maastikukaitseala määruse kinnitamise järgselt kehtivad kinnisasja omanikele maamaksusoodustused. Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 ei maksta maamaksu kaitseala sihtkaitsevööndis asuva maa osas ning piiranguvööndi maalt makstakse 50 % maamaksumäärast. Kaitseala kaitse-eeskirja muutmise järgselt tehakse ettepanek Natura 2000 võrgustikku kuuluvate Pangametsa ja Ontika loodusalade piiride korrigeerimiseks. Loodusalade piiride muutmisega seonduvaga saate tutvuda seletuskirja 4. peatükis. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Maret Vildak looduskaitse juhtivspetsialist Viru regioon Lisad: 1) Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja määruse eelnõu; 2) Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja seletuskiri; 3) Ontika maastikukaitseala kaart. Saata: Keskkonnainspektsioon Ida-Virumaa büroo, Politsei- ja Piirivalveamet, Maanteeamet, Veeteede Amet Iti Jürjendal 733 4163 [email protected] 2/2 Saatja: [email protected] Saatmisaeg: 7. m�rts 2016. a. 11:50 Adressaat: [email protected] Teema: Parandus Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmisest teavitamise kohta Austatud adressaadid, Keskkoonnaameti 07.03.2016 saadetud kirjas, mis k�sitleb Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmist, on avaliku arutelu toimumiskoha aadress ekslikult vale. Parandame, et Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmise avalik arutelu toimub 21. aprillil 2016 kl 15.00 Toila rahvamajas Toila alevikus (Pikk 41). Vabandame tehtud eksimuse p�rast. Lugupidamisega Iti J�rjendal kaitse planeerimise spetsialist Viru regioon Keskkonnaamet Tel: 7334 163 7.3.2016 Parandus Ontika maastikukaitseala kaitseeeskirja muutmisest teavitamise kohta Parandus Ontika maastikukaitseala kaitse‐eeskirja muutmisest teavitamise kohta From: Iti Jyrjendal To: [email protected] <[email protected]> BC: Date: Monday ‐ March 7, 2016 11:49 AM Subject: Parandus Ontika maastikukaitseala kaitse‐eeskirja muutmisest teavitamise kohta Austatud adressaadid, Keskkoonnaameti 07.03.2016 saadetud kirjas, mis käsitleb Ontika maastikukaitseala kaitse‐eeskirja muutmist, on avaliku arutelu toimumiskoha aadress ekslikult vale. Parandame, et Ontika maastikukaitseala kaitse‐eeskirja muutmise avalik arutelu toimub 21. aprillil 2016 kl 15.00 Toila rahvamajas Toila alevikus ﴾Pikk 41﴿. Vabandame tehtud eksimuse pärast. Lugupidamisega Iti Jürjendal kaitse planeerimise spetsialist Viru regioon Keskkonnaamet Tel: 7334 163 https://post.envir.ee/gw/webacc?User.context=1b8b83ccc1f627ebef2b679b72a01afb307f50ed&Provider.name=SOAP&Item.drn=_NTZERDZBRDEuQU1F… 1/1

Allikas: Veeteede Amet dokumendiregister →

Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmisest teavitamine

Veeteede Amet · 7. märts 2016

Viit: 6-3.-1./16/773
Registreeritud: 7. märts 2016
Dokumendi liik: Sissetulev kiri
Adressaat: Keskkonnaamet
Saabumis/saatmisviis: Elektroonselt (DVK)

Funktsioon: 6-3. Eesti vete navigatsioonimärgistuse kavandamine ja hooldamine (2003-2016)
Sari: 6-3.-1. Projektid ehitustegevuse kohta veeteedel ja navigatsioonimärkide läheduses
Toimik: 6-3.-1./16
Vastutaja: Taivo Kivimäe (HNT juhtkond)