Looduskaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu (483 SE)

Vabariigi Valitsus .11.2021 nr 1-1/14-483/1 Eelnõu saatmine arvamuse andmiseks Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 14 lõike 2 punktile 11 ja § 94 lõikele 1 saadan Vabariigi Valitsuse arvamuse saamiseks Riigikogu liikmete Heiki Kranichi, Peeter Ernitsa, Erki Savisaare ja Andres Metsoja k.a 10. novembril algatatud looduskaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu (483 SE). Riigikogu juhatus määras eelnõu juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Hanno Pevkur Lisad: 1) eelnõu neljal lehel 2) seletuskiri kümnel lehel Eneli Illaru 631 6332, [email protected]  Looduskaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnöu seletuskiri l. Sissejuhatus Eelnöu eesmärgiks on kujundada timber loodusväärtuste kaitse veekogu rannal ja kaldal, leevendada seniseid looduskaitseseadusest tulenevaid omandipiiranguid, vähendades piirangute hulkaja ulatust, kuid kahjustamata oluliste loodusväärtuste voi -ressursside kaitset. Kehtiv looduskaitseseadus näeb kaitstavate loodusobjektide ja kaitstavate looma- ja taimeliikide isendi kaitse körval ette veel eraldiseisvad ja konkreetsest loodusväärtustest mittesöltuvad omandipiirangud rannal ja kaldal. Eelnöu näeb ette omandipiirangute korrastamise, et igal omandipiirangul veekogu rannal voi kaldal oleks konkreetne pöhjendus, mis tugineb oluliste loodusväärtuste kaitsele vastavalt looduskaitseseadusele, vee kaitsele vastavalt veeseadusele voi ruumilise arengu pöhimötetele vastavalt planeerimisseadusele. Uhtlasi koondatakse senine looduskaitseseaduses sisaldunud veekogu ranna voi kalda ehituskeeluvööndi regulatsioon veeseadusesse, kuna selliste piirangute peamine eesmärk on seotud vee kaitsega. Selliselt tagatakse suurem öigusselgus, öigusnonnide korduste vältimine ja uhtlasi omandipiirangute proportsionaalsus ja eesmärgipärasus. Omandipiirangute leevendamisega tagatakse laiemalt isikute omandiöigust, töstetakse veekogu äärsete kinnisasjade atraktiivsust ja kasutatavust ning luuakse eeldusi majanduse ja maapiirkondade arenguks, kahjustamata samas olulisi loodusväärtusi voi -ressursse. Eelnöu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnöuga ega Euroopa Liidu öiguse rakendamisega. Eelnöu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnöukohase seadusega muudetakse looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) redaktsiooni, mis jöustus 01.07.2021 (RT I, 16.06.2021, 3) ning LKS lisa ,,Valik- ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti ning ranna ja kalda piiranguvööndis", mis jöustus 01.09.2017 (RT I, 06.07.2017, l); keskkonnaseadustiku uldosa seaduse (edaspidi KeUS) 01.01.2021 jöustunud redaktsiooni (RT I, 10.07.2020, 47); planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) 01.05.2019 jöustunud redaktsiooni (RT I, 19.03.2019, 104); veeseaduse (edaspidi VeeS) 01.01.2021 jöustunud redaktsiooni (RT I, 10.12.2020, 36). Eelnöu seadusena vastuvötmiseks Riigikogus piisab lihthäälteenamusest. 2. Seaduse eesmärk Seaduseelnöu algatamise vajalikkus ja seaduse eesmärk Eelnöukohase seaduse eesmärk on kujundada umber loodusväärtuste kaitse veekogu rannal ja kaldal ning leevendada seniseid looduskaitseseadusest tulenevaid omandipiiranguid kohtades, kus piiranguteks puudub selge looduskaitseline vajadus. Pöhiseaduse § 32 sätestab uldpöhimöttena, et igauhel on öigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Pöhiseaduse § 11 on ette nähtud, et oigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskölas pöhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus uhiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate öiguste ja vabaduste olemust. Kuivörd rannaja kalda osas on omandipiirangute pöhjendus ja vajadus ajajooksul muutunud, on eelnöu eesmärk seotud pöhiseaduses sätestatud omandi kaitsega. Raima ja kalda kasutust piiravate vööndite ulatus ning vööndites kehtivad piirangud on tänä laialdaselt määratletud looduskaitseseaduse (LKS) 6. peatukis. LKS 6. peatukk (§-id 34 - 42)  näeb ette rämiä ja kalda kaitse eesmärgi (LKS § 34), rannaja kalda kasutamise kitsendused (LKS § 35), raruiajakaldapiiranguvööndi (LKS § 37), rämiä jäkälää ehituskeeluvööndi (LKS § 38), ranna ja kalda veekaitsevööndi (LKS § 39), ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamise ja vähendamise (LKS § 40), uue tiheasustusala moodustamise ja olemasoleva laiendamise (LKS § 41) ning rannaja kalda kasutamise supelraanana (LKS § 42). Kehtivas looduskaitseseaduses sätestatud ranna ja kalda kaitse regulatsioon pärineb valdavas osas 1995. aastal taasiseseisvunud Eestis vastu vöetud ranna ja kalda kaitse seadusest (RT 11995, 31, 382), mis oli täienduseks 1994. aastal vastu vöetud kaitstavate loodusobjektide seadusele (RT 11994, 46, 773), mis puudutas enlist kaitset vajavate loodusobjektide kaitse alla (looduskaitse alla) vötmistja kaitset. Kui seoses Euroopa Liiduga liitumisega tehti looduskaitse valdkonnas ulatuslikke muudatusi, viidi rannaja kalda kaitse seaduse sätted pikema analiiiisita ule 2004. aastal vastu vöetud looduskaitseseadusesse eraldi 6. peatukina. Samas on ranna ja kalda kaitse looduskaitseseaduses muust seadusest sisuliselt eraldiseisev, rand ja kallas ei ole kaitstav loodusobjekt (LKS § 5 Ig 3) ning rannaja kaldaga seotud normia omavad minimaalseid kokkupuutepuiikte muu looduskaitse regulatsiooniga. 1995. aastal kehtestatud ulatuslikud automaatsed ja konkreetsetest loodusväärtustest mittesöltuvad piirangud rarunal ja kaldal töukusid eeldatavalt pöhjusest, et ENSV perioodil ei olnud piiratud juurdepääsuga (sageli Nöukogude armee voi piirivalve valduses olnud) rannaaladele looduskaitse aspektist suurt tähelepanu pööratud ning seal vois leiduda loodusväärtusi, mille kaitseks voivaa piirangud olla vajalikud. Samas oli selge, et oluliste loodusväärtuste kaitse 1994. aastal vastu vöetud kaitstavate loodusobjektide seadusega vötab kauem aegaja ressurssi. Nii on möistetav omaaegne soov preventiivseltja ettevaatuspöhimötte vaimus vältida rannal ja kaldal leiduvate tegelikult kaitset väärivate loodusväärtuste kahjustamist enne, kui need jöutakse n-ö traditsioonilise looduskaitse ehk kaitstavate loodusobjektide seadusega alla vötta. Sellist preventiivset eesmärki ja pigem ajutist olemust kinnitab kasvoi teiste Pöhjamaade (sh Soome) praktika, kus Eesti ga vörreldavaid ulatuslikke omandipiiranguid rannal ja kaldal ei ole vajalikuks peetud. Rannaja kalda kaitse seadus kehtestati ajal, mil n-ö traditsiooniline looduskaitse ehk kaitstavate loodusobjektide seadusest tulenev regulatsioonja selle alusel alade looduskaitse alla vötmine oli alles rakendumise algusj argus. Sei ajal oli tänasega vörreldes väiksem hulk alasid looduskaitse all ning riigi voimekus looduskaitse alla vötmist vajavaid alasid leida, inventeerida ning kaitse alla vötmist otsustada oli tänasega vörreldes tunduvalt madalam. Järgnevatel aastatel (tänaseks ule 25 aasta jooksul) on järjest vöetud alasid looduskaitse alla (suuremate näidetena loodud IVIatsaluja Alutaguse rahvuspargid) ning seoses Euroopa Liiduga liitumisega rakendunud Natura 2000 vörgustikku kuuluvate alade kaitse rahvusparkide, looduskaitsealade, hoiualade ja piisielupaikade kaudu, lisaks kaitsealuste liikide kaitse. Kaitstavate alade pindaja on jätkuvalt kasvav.1 Niisiis on algselt kaitstavate loodusobjektide seadusest ja hiljem looduskaitseseadusest tuleneva n-ö traditsioonilise looduskaitse ja sellest tulenevalt omandipiirangud oluliselt ajajooksul laienenud, sealhulgas on kaitse alla vöetud looduskaitse alla vötmise eeldustele vastav osa randadestja kallastest. Olukorras, kus möödunud ule 25 aasta jooksul on aga köik tegelikult looduskaitseliselt väärtuslik vöetud juba looduskaitse alla kaitstava loodusobjektina varasemalt kaitstavate loodusobjektide seadusega ja hilisemalt looduskaitseseadusega, on vajalik tile vaadata eraldi ranna ja kalda kaitse regulatsioon, mille algsete eesmärkide hulgas oli idee preventiivselt anda aega traditsioonilise looduskaitse rakendamiseks randadelja kallastel. Olukorras, kus looduskaitseliselt väärtuslik onjuba aastate l https://keskkonnaaRentuur.ee/uudised/varske-ulevaade-eestis-kaitse-all-pea-neli-tuhat-loodusobiekti jooksul eraldi looduskaitse alla vöetud, ei ole pöhjendatud rannalja kaldal sedavörd ulatuslike omandipiiranguidjätkuvalt kehtivana hoida. Kehtivates seadustes tulenevad omandipiirangud mitmest erinevast vööndistja möistest: l) kallasrada, mis on kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks. Kallasrada puudutav normistik asub keskkonnaseadustiku uldosa seaduses ning käesoleva eelnöuga kallasrada puudutavat regulatsiooni ei ole plaanis muuta. 2) veekaitsevöönd, mis on veekogu kaldal voi ramial veekogu kalda voi ranna erosiooni ja hajuheite vältimiseks kehtestatud vöönd, milles kehtivad erinevad piirangud. Veekaitsevööndi möistet, ulatust ja sellest tulenevaid piiranguid reguleeritakse veeseaduses. Veekaitsevööndi piiranguid käesoleva eelnöuga samuti pöhiosas ei muudeta. 3) ranna voi kalaa piiranguvöönd, mis on looduskaitseseadusest 6. peatiikist tulenevalt vöönd rannal voi kaldal, kus on keelatud voi piiratud teatud tegevused. Eelnöuga loobutakse ranna voi kalda piiranguvööndi möistestja sellega seoses seadusest tulenevatest omandipiirangutest. 4) ranna voi kalaa ehituskeeluvöönd, mis on looduskaitseseadusest 6. peatukist tulenevalt vöönd rannal voi kaldal, kus on uute hooneteja rajatiste ehitamine keelatud. Eelnöu puudutab oluliselt senist ehituskeeluvööndit, paigutades senise normistiku umber veeseadusesse ning uhtlasi vähendades ehituskeeluvööndi mumilist ulatust. 5) planeeringutest, eeskätt uld- voi detailplaneeringutest tulenevad rohealadega seotud voi muud maa-alade kasutus- voi ehitustingimused. Eelnöu eesmärgiks senisel kujul ranna ja kalda kaitse regulatsioonist looduskaitseseaduses (6. peatukis) loobuda, samas säilitades pöhiosas omandipiirangud voi nende alused, mis tulenevad keskkonnaseadustiku uldosa seadusest, veeseadusest ja planeerimisseadusest. Vee kaitsele orienteeritud ranna voi kalda ehituskeeluvööndiga seotud öigusnomiid viiakse looduskaitseseadusest iile veeseadusesse, et tagada öigusselgust sei moel, et uht eesmärki soosivad regulatsioonid sisalduksid vaid uhes seaduses, st veeseaduses. Arvestades eelnöu kontseptuaalset eesmärki mitte säilitada ulatuslikku muust looduskaitsest eraldiseisvat rannaja kalda kaitse regulatsiooni, näeb eelnöu ette valdavas osas senisest ranna voi kalda piiranguvööndi piirangutest loobumist ning ehituskeeluvööndi piirangute ulatuse vähendamist. Teatavas osas aitavad senised ehituspiirangud kaasa vee ja veekogude kaitsele. Kuna vee ja veekogude kaitse normistik on koondatud veeseadusesse, on pöhjendatud ka senise ehituskeeluvööndi regulatsioon piiratud ulatuses viia ule veeseadusesse. Veeseaduses on juba kehtestatud veekaitsevöönd, mille piires on teatud tegevus piiratud. Nii ongi eelnöukohase seaduse eesmärgiks on lihtlasi viia looduskaitseseaduses sätestatud veekogu ranna voi kalda ehituskeeluvööndi regulatsioon veeseadusesse. Kuna ehitoskeeluvööndi eesmärk on samuti vee voi veekogu, sh selle kallasteja ranna kaitsega seotud, siis vastav normistik sobibki eesmärgist lähtuvalt veeseadusesse tunduvalt paremini, kui loodusseadusesse. Otstarbekas on kehtestada ehituskeeld uldjuhtumina veekaitsevööndi ulatuses ning sätestada vastavad tingimused ning erandid veeseaduses. Erandid, millal ehituskeeld ei kohaldu, on otstarbekas säilitada pöhiosas analoogselt kehtivas looduskaitseseaduses sätestatuga. Kavandatavate muudatustega ei satu ka rannal ja kaldal voi selle praeguses piirangu- voi ehituskeeluvööndis asuvaa olulised loodusväärtused ohtu. Esiteks, tegelikult on olulisi loodusväärtusi juba saanud vötta looduskaitse alla kaitstavate loodusobjektidena. Kui looduskaitse kord ala suhtes kehtib, siis reguleerib see tavaliselt ka kusimusi seoses ehitamisega. Lisaks on seaduse jöustumiseks jäetud uleminekuaeg, mis vajadusel vöimaldab algatada rannal ja kaldal täiendavate alade looduskaitse alla vötmist voi kaitsekordade muutmist, kui selline vajadus peaks ilmnema. Lahendus, kus looduskaitse eesmärgil kehtestatavad ulatuslikke maa-alasid puudutavad omandipiirangud kehtestataksejust looduskaitseseaduse alusel kaitstavate loodusobjektide vormis ja vastava kaitse alla vötmise haldusmenetluse tulemusena, omab ka selget valdkonda korrastavat, dubleerimise vältivat ning öigusselgust tagavat toimet. Teiseks tegeletakse randadele ja kallastele ehitamise ning nende osas kasutamistingimuste määramisega planeeringutes, eelköige uld-ja detailplaneeringutes. Arvestades, et rannaja kalda aladel kehtib arvukaid planeeringuid, mis on kehtestatud varem kehtinudja laiemaid piiranguid sätestanud öigusaktide alusel, on ilmne, et ka planeeringutest tulenevad tingimusedja piirangud möjutavad seda, mida rannal ja kaldal teha saab, sh ehitamise osas. Eelnöu vastuvötmine ei muuda planeeringuid kehtetuks. Omanike poolt vöib hakata tulema taotlusi planeeringute lilevaatamiseks ning seda on kohalikel omavalitsusuksutel vöimalik pärast seadusejöustumist teha, otsustades, kas lubada soovitud ehitustegevust rannal ja kaldal voi hoopis ehituskeeluvööndit suurendada. Seega tekib eelnou seadusena vastuvötmisel olukord, kus l) randadel ja kallastel on köige olulisemad loodusväärtused kaitstud kaitstavate loodusobjektidena looduskaitseseaduse alusel, 2) veekaitse aspektist oluline on kaitstud veeseadusega ning 3) mumilise planeerimise aspektist oluline on lahendatud planeerimisseaduse, tapsemalt planeeringute kaudu. Selliselt tekib loogiline terviklik susteem, mis uhelt poolt väldib dubleerivaid omandipiiranguid, aga teiselt poolt tagab ka oluliste väärtuste kaitse selges ja amsaadavas korras. 3. Eelnöu sisu ja vördlev analuus Eelnöu koosneb viiest paragrahvist. Eelnöuga muudetakse looduskaitseseadust (§ l), keskkonnaseadustiku uldosa seadust (§ 2), planeerimisseadust (§ 3), veeseadust (§ 4), ning nähakse ette seaduse jöustumine (§ 5). Suurem osa muudatusi tehakse looduskaitseseadusesse ja veeseadusesse. Alljärgnevalt kirjeldatakse eelnöu sisu täpsemalt sätete kaupa. Eelnöu paragrahv l käsitleb looduskaitseseaduse muutmist. Paragrahvi l punktiga l tunnistatakse LKS § 5 senisel kujul kehtetuks, mis omab eeskätt normitehnilist tähendust. Kehtiva seaduse § 5 sätestab löikes l kalda definitsiooni ning löikes 2 ranna definitsiooni. Kuivörd eelnöuga soovitakse ranna voi kalda regulatsiooni puudutavad öigusnormid (eeskätt LKS 6. peatukk) teatud osas ule viia veeseadusesse, siis tuleb kehtiva LKS § 5 sisu lisada veeseadusesse (vt allpool paragrahvi 4 punkt 3). Olukorras, kus LKS § 5 regulatsioon teise seadusesse ule viiakse, puudub sisuline vajadus säilitada oigusnorm kehtival kujul looduskaitseseaduses. Veeseadusesse ei lisätä kehtivat LKS § 5 lg-t 3, mis täpsustab, et rand voi kallas, mida kaitstakse LKS-iga, ei ole kaitstav loodusobjekt LKS-i tähenduses. Sellise täpsustuse järgi veeseaduses vajadust ei ole, kuna on niigi selge, et tegemist ei ole kaitstava loodusobjektiga LKS-i tähenduses. Paragrahvi l punktiga 2 tunnistatakse LKS 6. peatukk (LKS §-id 34 - 42) kehtetuks. Muudatus on seotud eelnöu uldise eesmärgiga pöhimötteliselt loobuda senisest dubleerivast ranna ja kalda kaitsereziimist LKSis ja luua loogiline loodusväärtuste kaitse siisteem teiste seaduste pöhjal. Sellest lähtuvalt ei ole kehtival kujul LKS kuuenda peatuki säilitamine pöhjendatud. Kehtiv LKS 6. peatukk näeb ette rarma ja kalda kaitse eesmärgi (LKS § 34), rämiä ja kalda kasutamise kitsendused (LKS § 35), läbi- jajuurdepääsu tagamise (LKS §36, kehtetu), ranna ja kalda piiranguvööndi (LKS § 37), rannaja kalda ehituskeeluvööndi (LKS § 38), rannaja kalda veekaitsevööndi (LKS § 39), ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamise ja vähendamise (LKS § 40), uue tiheasustusala moodustamiseja olemasoleva laiendamise (LKS § 41) ning rannaja kalda kasutamise supelrannana (LKS § 42). LKS-is sätestatud rannaja kalda osas kehtivate piirangute peamine eesmärk on seotud vee kaitsega, sh on ka ranna ja kalda ehituskeeluvöönd seotud vee kaitsega. Veekaitse uldised eesmärgid onjuba praegu reguleeritud veeseaduses (VeeS § 31 -37), kuid ranna ja kaldaga seotud piirangud on öigusselguse tagamiseks ja öigusaktides korduste vältimiseks asjakohane vajalikus osas viia ule veeseadusesse. Paragrahvi l punktiga 3 muudetakse LKS § 70 löiget 3, jättes normist väljä Keskkonnaameti öigus likvideerida ranna voi kalda ehituskeeluvööndis olevaa omavolilised ehitised, kuna vastav öigus sätestatakse veeseaduses. Eelnöuga täiendatakse veeseaduse §-i 252 löikega 3 (vt allpool paragrahv 4 punkti 8). Paragrahvi l punktiga 4 tunnistatakse LKS § 74 kui vastav väärteokoosseis kehtetuks. Muudatuse pöhjuseks on ranna ja kalda kasutamisega seonduva regulatsiooni iileviimine veeseadusesse. Osaliselt on LKS § 74 regulatsioon juba tänä olemas VeeS §-s 260, kuid selles puudub vastutuse alus ranna voi kalda ehituskeeluvööndis kehtestatud piirangute rikkumise eest. Seetöttu on eelnöukohase muudatusega planeeritud ka muuta VeeS §-i 260 (vt allpool paragrahvi 4 punkti 9). Paragrahvi l punktiga 5 muudetakse looduskaitseseaduses seaduse Iisa pealkirja. Muudatus on uksnes tehniline ja kavandatava muudatusega voetakse uhend ,,ning ranna ja kalda" LKS lisa pealkirjast väljä, sest LKS rannaja kalda temaatikat LKS 6. peatuki kehtetuks tunnistamise töttu eraldi enam ei reguleeri. Seegajääb eelnöukohase muudatusega LKS lisapealkirjaks ,,Lisa Valik-ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis." Muudatus ei ole siiski pöhimötteline, kuivörd veeseadusesse lisatav rannal voi kaldal tehtävät valik- voi turberaiet puudutav sate teeb viite looduskaitseseaduse lisale (vt allpool paragrahvi 4 punkti 6). Paragrahvi l punktiga 6 muudetakse looduskaitseseaduses seaduse Iisa pealkirja vastavas seaduse lisas. Muudatuse kohaselt jääb LKS lisa pealkirjaks, nii nagu paragrahvi 1 punktis 5 selgitatud, ,,Valik- ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis." " Eelnöu paragrahv 2 käsitleb keskkonnaseadustiku uldosa seaduse muutmist. Paragrahviga 2 muudetakse KeUS § 39 löiget 2. Antud sättes muudetakse seaduse nimetust, st looduskaitseseadus vahetatakse veeseadusega. Muudatuse järel näeb KeUS § 39 Ig 2 seega ette, et kallasraja vöib sulgeda ka ulekaaluka erahuvi korral sellise öiguslikul alusel pustitatud ehitise vahetus läheduses, mille ehitamisele vastavalt veeseadusele ei laiene ehituskeeld ehituskeeluvööndis voi mille ehitamiseks on ehituskeeluvööndit öiguspäraselt vähendatud. Kuivörd kavandatava eelnöuga viidatud LKS sätted LKS 6. peatukis tunnistatakse kehtetuks, on tarvis muuta ka KeUS §39 löiget 2 selliselt, et öigusnormis seisaks looduskaitseseaduse asemel veeseadus, milles eelnöu kohaselt vastavat temaatikat reguleeritakse. Eelnöu paragrahv 3 käsitleb planeerimisseaduse muutmist.  Paragrahviga 3 muudetakse PlanS § 126 Ig l punkti 16, mille kehtiv sönastus näeb ette, et detailplaneeringuga lahendatakse ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine. Eelnöuga täiendatakse sätet selliselt, et detailplaneeringuga on vöimalik nii ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamine kui ka vähendamine. Kehtiv seadus näeb ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamise ja vähendamise vöimaluse ette uksnes uldplaneeringuga (PlanS § 751g l p 12). Uhtlasi näeb eelnöuga kehtetuks tunnistatav LKS § 40 Ig 2 ette, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit vöib kohalik omavalitsus suurendada vaid uldplaneeringuga. Siinse muudatusega on ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamise ja vähendamise vöimalus tagatud ka detailplaneeringuga. Seejuures tuleb detailplaneeringu koostamisel siiski an/estada uldplaneeringus toodud tingimuste ja pöhimötetega, kuivörd detailplaneeringu eesmärgiks on eelköige uldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale mumilise terviklahenduse loomine (PlanS § 124 lg2 Is 1). Olukorras, kus detailplaneering vo ib määrätä krundi hoonestusalad (PlanS § 126 lg l p 2), shjätta rannale hoonestusala määramata, puudub loogiline pöhjus, miks ei vöiks detailplaneeringuga otsustada ranna voi kalda ehituskeeluvööndi suurendamist, kui kohalik omavalitsusuksus peab seda konkreetsetel asjaoludel pöhjendatuksja see on kooskölas planeerimise pöhimötetega. Eelnöu paragrahv 4 käsitleb veeseaduse muutmist. Paragrahvi 4 punktiga l täiendatakse VeeS §-i 91 löikega 3 selliselt, et kohalik omavalitsus saab öiguse kehtestada uldplaneeringuga määratud supelranna kasutamiseja hooldamise korra. Täienduse eeskujuks on LKS § 42 lg-d l ja 3, kuid eelnöuga kavandatujärgi kaotab LKS § 42 kehtivuse. Sei pöhjusel on LKS § 42 Ig-tes l ja 3 sätestatud pöhimöte ule viidud VeeS § 91 löikesse 3. Muude LKS § 42 sätete veeseadusesse uleviimine ei ole vajalik, kuna need on tarbetud voi teisi seadusi kordavad. Paragrahvi 4 punktiga 2 täiendatakse VeeS §118 pealkirja ning löikeid l, 2, 3ja 4 pärast söna ,,veekaitsevöönd" sönadega Ja ehituskeeluvöönd" vastavas käändes. LKS § 38, mis näeb ette ranna ja kalda ehituskeeluvööndi, tunnistatakse eelnöu kohaselt kehtetuks. Kuna ehituskeeld on teatud ulatuses vee kaitseks vajalik ja veekaitsevööndi kohta sätestatu sobib sisuliselt ka ehituskeeluvööndit puudutava reguleerimiseks, on otstarbekas veekaitsevööndi ja ehituskeeluvööndi nonnistik maksimaalselt uhendada. Nii käsitletakse analoogselt mölema vööndi eesmärki, ulatust ja arvestamise lähtejoont. Eelnöu koostamisel kaaluti ka eraldi ehituskeeluvööndi möistest loobumist ja normistiku veelgi ulatuslikumat uhendamist veekaitsevööndi normistikuga. Eesmärgiga säilitada pöhimötet, et ehituskeeluvööndit saab vähendadaja suurendada (erinevalt veekaitsevööndist) ning teatud erandid puudutavad iiksnes ehituskeeldu, mitte muid tegevusi, säilitati siiski eraldi ehituskeeluvööndi möiste. Paragrahvi 4 punktiga 3 täiendatakse VeeS § 118 löigetega I1 - l . Eelnöukohase muudatusega on VeeS §118 Ig-ga I1 ule voetud LKS § 5 Ig 1 sonastus ning VeeS §118 Ig-ga l2 ule vöetud LKS § 5 Ig 2 regulatsioon, viidatud LKS normide sisu ei muudeta. Muudatuse vajadus tuleneb sellest, et LKS § 5 tunnistatakse eelnöuga kehtetuks, kuid senine LKS regulatsioon on siiski vajalik VeeS-s öigusselguse eesmärgil säilitada, et tagada uhtne amsaam kaldaja ranna tähendusest. Niisiis näeb kavandatava muudatusejärel VeeS § 118 Ig l ette, et kallas on merd, järve, jöge, tehisjärve, oja, allikat voi maaparandussusteemi eesvoolu ääristav ja erinöuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse käesoleva seadusega. Planeeritud VeeS § 118 lg l sönastuse kohaselt nimetatakse Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkvajärveja Vörtsjärve kaldaid rannaks. Paragrahvi 4 punktiga 4 täiendatakse veeseaduse §-i 118 löigetega 3 - 3 . Antud muudatusega on VeeS § 118 löigetesse 31 - 34 ule toodud senine LKS § 35 Ig-te 3, 31, 4 ja 5 kohane regulatsioon muudetud kujul. Täpsemalt sätestab VeeS § 1181g3 , et korduva uleujutusega veekogude veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd laienevad uleujutusala piirini. See tähendab, et vastavate vööndite ulatus tuleneb eelköige VeeS §118 löikest 2, kuid korduva uleujutusala esinemise korral ei piirdu vööndid VeeS §118 löikes 2 toodud ulatusega, vaid laienevad korduvauleujutusalapiirini (kuid mitte edasi). Kuna uleujutused on ainult aeg-ajalt, tagab selline lahendus tasakaalu vee kaitse eesmärkideja omaniku öiguste vahel. VeeS § 118 Ig 32 näeb ette, etsuurte uleujutusaladega siseveekogudel määratakse uleujutusala piir korras, mille kehtestab valdkoima eest vastutav minister määrusega. Suurte uleujutusaladega siseveekogude nimistu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. VeeS § 118 Ig 33 kohaselt määratakse korduva uleujutusala piir mererannal uldplaneeringuga. Kui korduva uleujutisega ala piiri ei ole määratud, loetakse uleujutusala piiriks uks meeter kaldajoone körgusväärtusest. Eelnöukohaselt sönastatakse VeeS § 118 Ig 3 selliselt, et kui Eesti topograafia andmekogu pöhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui 200 meetrit on ule viie meetri körgune kaldaastang, laienevad veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd kuni kaldaastanguni. Kehtiva seadusejärgi vois ehituskeeluvöönd ulatuda ka kaldaastangust maismaa poole, kuid kaldaastangust edasi vastavate piirangute laiendamine ei ole pöhjendatud, kuna need ei ole vee kaitseks vajalikud. Kaldaastangu läheduses ehitiste ohutuse kusimused on reguleeritud ehitusseadustikuga, samuti voivaa varieeruvast pinnamoest lähtuvaid tingimusi kajastada planeeringud. Kui aga kaldaastangu läheduses on loodusväärtused, mis vastavad kaitstava loodusobjekti tunnustele, kaitstakse neid vastavalt looduskaitseseadusele. Paragrahvi 4 punktiga 5 muudetakse kehtiva VeeS § 119 punkti 5, jättes väljä viite looduskaitseseadusele. Arvestades eelnöuga kavandatud pöhimöttelisi muudatusi ja ehituskeelu seost vee kaitsega, sätestatakse, et veekaitsevööndis on keelatud ehitamine, väljä arvatudjuhul, kui see on kooskölas veeseaduse § 118 löikes l nimetatud eesmärgiga. Kuivörd looduskaitseseaduses sätestatud ranna- ja kalda eesmärgid paiknevad LKS 6. peatukis, mis eelnöuga kehtetuks tunnistatakse, siis vajab VeeS §119 punkt 5 vastavalt korrigeerimist. Paragrahvi 4 punktiga 6 täiendatakse veeseadust §-ga 1211 senise LKS § 37 Ig 2 eeskujul piirangutega, mis kehtivad metsä raiele veekogu rannal ja kaldal. Veeseaduse § 121 juba sätestab nöude, et veekaitsevööndis vo ib puu- ja pöösarinnet raiuda Keskkonnaameti nöusolekul, kuid täiendava nöudena säilitatakse tingimused metsä raiele rannal ja kaldal ulatuses, mis uldjuhul vastab senisele ranna voi kalda piiranguvööndile. Paragrahvi 4 punktiga 7 täiendatakse veeseadust §-dega 1231 ja § 1232. Eelnöukohaste muudatustega sätestatakse VeeS §-is 1231 senised ehituskeeluvööndi sätted, mis on iile toodud LKS §38 Ig-test 3-5, 51, 6 ja 9 osaliselt muudetud kujul. VeeS § 123 lg l vastab kehtivale LKS § 38 Ig-le 3 sätestades järgmist: ,,Ranna voi kalda ehituskeeluvööndis on uute hooneteja rajatiste ehitamine keelatud."if, VeeS § 123' lg 2on lildjoontes vastav LKS §38 Ig-le 4, kuid VeeS § 1231 Ig-sse 2 ei ole ule toodud LKS § 38 lg4p-i l, mille kohaselt ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva elamu Ouemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Selline erand on eesmärgipärane siis, kui ehituskeeluvöönd on veekaitsevööndist laiem, kuid eelnöu kohaselt on vööndid sama ulatusega. VeeS §-i 1231 Ig 2 p-s 9 erandit, mille järgi ehituskeeld ei laiene ,,olemasoleva hoone tarbeks rajatavale tehnovörgule ja -rajatisele", on LKS § 38 lg4p 9 vörreldes laiendatud, kuna pöhjendamatu on piirata erandit uksnes elamuga. Tehnovörgu vajadus vöib seonduda ka muu olemasoleva ehitisega (nt kalanduse voi pöllumajandusega seotud ehitis). Kui tegemist on olemasoleva öiguspärase ehitisega, on pöhjendamatu keelata selle vamstamist tänapäevaste kommunikatsioonidega. VeeS § 123 lg 3 nimetab objektiä, millele ehituskeeld ei laiene, kui sättes nimetatud objektiä on kavandatud kehtestatud detailplaneeringu voi uldplaneeringuga. VeeS § 123 lg3 on uldjoontes vastav LKS § 38 Ig-le 5, kuid VeeS § 1231 Ig 3 p 9 on kehtiva LKS § 38 lg5p 10 vörreldes laiendatud köigile planeeringus ettenähtud teedele, piiramata seda ,,avalikult kasutatava teega". Praegune sönastus vöib tekitada kurioosseid olukordi, kus ehitada on vöimalik hoone, kuid juurdepääsu selle juurde saab rajada uksnes siis, kui tee on iihtlasi avalikuks kasutamiseks, mis ei ole möistlik ega mitme ehitise puhui ka loogiline (nt riigikaitse ehitiste puhui). Ehitise ja tee rajamise otstarbekust saab koos kaaluda planeeringumenetluse käigus. VeeS § 1231 lg4 on muutmata kujul ule vöetud LKS §38 Ig-st 51 sätestades, et »Ehituskeeld ei laiene kehtestatud riigi eriplaneeringu alusel ehitatavale ehitisele." " VeeS § 123' lg 5 on muudetud kujul iile voetud LKS § 38 Ig-st 6. Kehtiv LKS § 38 Ig 6 näeb ette, et lautrit ja paadisilda tohib rannale voi kaldale rajada, kui see ei ole vastuolus ranna ja kalda kaitse eesmärkidega. Eelnöukohane VeeS § 1231 Ig 4 sätestab, et lautritja paadisilda tohib rannale voi kaldale rajada, kui see ei ole vastuolus veekaitse eesmärkidega, lähtudes sellest, et eraldi rannaja kalda kaitse eesmärkide sönastamisest on eelnöuga loobutud. VeeS § 1231 lg 6 on muutmata kujul ule vöetud LKS §38 Ig-st 9 sätestades, et ,,Kui kohalik omavalitsus lubab ranna voi kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus käesolevas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati voi kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele öiguspärast ootust ehitamise oigusparasuse osas." it VeeS §-i 1232 on ule toodud LKS § 40 sätted osaliselt muudetud kujul. VeeS §-i 1232 Ig l on koostatud kehtiva LKS § 40 Ig l eeskujul lisades juurde löigu ,,arvestades inimtegevusest lähtuva kahjuliku möju piiramise, raana voi kalda eripära arvestava asustuse suunamise ning seal vaba liikumisejajuurdepääsu tagamise eesmärke", arvestades, et uldistes rannaja kalda kaitse eesmärkide sönastamisest on eelnöus loobutud. VeeS §-i 1232 Ig 2 on muudetud kujul ule vöetud LKS § 40 Ig-st 2, andes kohalikule omavalitsusele vöimaluse rannaja kalda ehituskeeluvööndit muuta ka detailplaneeringuga. VeeS §-i 1232 Ig 3 on muutmata kujul ule vöetud LKS § 40 Ig-st 3. VeeS §-i 1232 Ig 4 on muutmata kujul iile vöetud LKS § 40 Ig-st 4. VeeS §-i 1232 Ig 5 on muutmata kujul iile vöetud LKS § 40 Ig-st 5. VeeS §-i 1232 Ig 6 on muutmata kujul ule vöetud LKS § 40 Ig-st 6. Paragrahvi 4 punktiga 8 täiendatakse veeseaduse §-i 252 löikega 3 . Täienduse eeskujuks on kehtiv, aga eelnöuga kehtetuks tunnistatav LKS § 704 Ig 3, millest ranna voi kalda ehituskeeluvööndis olevate omavoliliste ehitiste likvideerimise vöimalus on eelnöukohase muudatusega LKS § 70 löigest 3 väljä jäetud. Kuivörd rämiä ja kalda osas kehtivad piirangud on looduskaitseseadusest ule tostetud veeseadusesse, on vajalik Keskkonnaameti oigus ranna voi kalda ehituskeeluvööndis olevaa omavolilised ehitised likvideerida samuti sätestada veeseaduses. Paragrahvi 4 punktiga 9 täiendatakse veeseaduse §-i 260 pealkirja ja löiget l sönaga ,,ehituskeeluvööndis". Praegusel hetkel näeb VeeS § 260 ette vastutuse vaid veekaitsevööndis, sanitaarkaitsealal, joogiveehaarde toitealal, hooldusalal voi nitraaditundlikul alal kehtestatud nöuete rikkumise eest, kuid kuna eelnöukohaselt viiakse kehtivas looduskaitseseaduses sisaldunud veekogu ranna voi kalda ehituskeeluvööndi regulatsioon veeseadusesse, siis on vajalik veeseaduses kindlaks määrätä ka vastutuse alus ehituskeeluvööndi alal kehtestatud tegevuspiirangute rikkumise eest. Kavandatava muudatusega on seega vöimalik fiiusilist isikut ehituskeeluvööndi alale kehtestatud nöuete rikkumise eest karistada rahatrahviga kuni 300 trahviuhikut. Muudatusejärel on sama teo eest vöimalikjuriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Eelnouga kehtetuks tunnistatava LKS § 74 Ig 2 kohaselt karistatakse ranna voi kalda kasutamise voi kaitse nöuete rikkumise eest juriidilist isikut rahatrahviga kuni 3200 eurot. VeeS § 260 lg-s 2 toodud karistusnormi kohaselt on VeeS § 260 lg-s l sätestatud rikkumise eest vöimalik juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Järelikult muutub juriidilisele isikule kohaldatav maksimaalne trahvimäär senisega (st LKS § 74 lg-s 2 sätestatuga) vörreldes körgemaks. Sanktsiooni rangemaks muutmine on seotud eelnöu teiste sätetega, mille kohaselt ehituskeeluvööndi ulatus, mille suhtes piirangud ja karistusnomi kehtivad, muutuvad väiksemaks. Väiksema ruumilise ulatusega ehituskeeluvööndi nöuete rikkumise puhui on rangem sanktsiooni maksimaalmäär öigustatud. Eelnöu paragrahviga 5 sätestatakse seadusejoustumise ajaks l. September 2022. 4. Eelnöu terminoloogia Eelnöus ei ole uusi termineid kasutusele vöetud. 5. Eelnöu vastavus Euroopa Liidu öigusele Eelnöu ei seondu Euroopa Liidu öigusega. 6. Seaduse möjud Kuna seadusega leevendatakse rannal ja kaidat maaomanikule kehtestatud piiranguid, on eelnöul eeldatavalt positiivne sotsiaalne, sealhulgas demograafiline möju eeskätt maaomavalitsustele, kus on palju veekogude äärseid maid. Senised ulatuslikud piirangud on vähendanud sellise kinnisvara atraktiivsust ja maaomanikud voivaa meelsamini rajada oma eluasemeid piirkondadesse, kus see neil varem oli piiratud. Selliselt avaldub ka positiivne möju regionaalarengule. Avalik-öiguslike kitsenduste leevendamine omab positiivset möju ka majandusele, kuna sellega pareneb kinnisvara väärtus ning vo ib elavdada ka kinnisvaraturgu eriti maapiirkondades. Positiivseks saab hinnata ka möju elukeskkonnale, sest heakorrastatud ja kasutusele vöetud maad veekogude randadel ja kallastel muudavad elukeskkonna atraktiivsemaks. Seejuures ei muutu eelnöuga kallasrada puudutav regulatsioon ehk avalikkuse juurdepääs randadel ja kallastel jääb muutumatuks. Olukorras, kus piirangute leevendamine vöib tuua aktiivsemat ehitustegevust seni looduslikus seisundis olnud rannal ja kaldal, vöib tekkida kusimus möningasest negatiivsest möjust looduskeskkonnale, kuid nii teised kehtivad seadused, kehtivad planeeringud kui ka eelnöuga ettenähtavad reeglid tagavad piisava kaitse olulistele loodusväärtustele, kui need rannal voi kaldal asuvaa.  Eelnöu omab tarbetut burokraatiat vähendavat möju, kuna iga avalik-öiguslik piirang toob kaasa selle administreerimisejajöustamisega seotud halduskoormuse. Kuna ehituskeeluvöönd jääb kuli alles, kuid selle mumiline ulatus märkimisväärselt väheneb, väheneb vastavas ulatuses ka vajadus teha detailplaneeringuid selleks, et otsustada ehituskeeluvööndi vähendamisi (väheneb kohalike omavalitsusuksuste halduskoormus) ning Keskkonnaamet ei pea andma nöusolekuid ehituskeeluvööndi vähendamiseks senises ulatuses ega teostama järelevalvet piirangu-ja ehituskeeluvööndi kasutamise iile senises mahus. Arvestades, et sellinejärelevalve eeldab suuresti välitöid, toob eelnöu olulise keskkonnajärelevalve ressursi kokkuhoiu ja ressursse saab limber suunata oluliste loodusväärtuste kaitsele. Eelnoul ei ole olulist möju riigijulgeolekuleja välissuhetele. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnöu eesmärk on loobuda senises ulatuses tarbetust rämiä ja kalda kaitseks kehtestatud omandipiirangutest, sest need kohalduvad uldiselt, söltumata sellest, kas konkreetses kohas on olulisi loodusväärtusi voi mitte. Arvestades ka Euroopa Liidu öigusest tulenevaid noudeid, on igati möistuspärane eeldada, et koik olulised loodusväärtused (ka rannal voi kaldal) on juba kaitse alla vöetud kaitstavate loodusobjektidena, mida käesoleva eelnöuga ei muudeta. Järelikult ei ole ette näha, et omandipiirangute leevendamine peaks tooma kaasa olulist riigi tegevust vahetult seaduse rakendamisel voi sellega seotud kulusid. Siiski on eelnöu jöustumiseks jäetud piisav aeg, mida on vajadusel vöimalik kasutada selleks, et algatada menetlus möne senise ranna ja kalda kaitse regulatsiooniga kaitstud ala kaitstava loodusobjektina kaitse alla vötmiseks voi karmistada juba kaitse alla vöetud objektidel kaitsekorda. Kui sellised olulised loodusväärtused kusagil esinevad, aga ei ole veel kaitstava loodusobjektina kaitse alla vöetud (mille töenäosus on väike), on siiski vöimalik need enne seaduse jöustumist tagada nende piisav kaitse. Uhtlasi on vöimalik kaitse alla vötmise menetluse ajaks näiteks ehituslubade andmine peatada (LKS § 8 Ig 6). Kehtimas on hulgaliselt planeeringuid, mis juba sisaldavad senistest omandipiirangutest lähtuvalt alasid, millel on hoonestamine keelatud. Eelnöu kohane seadus automaatselt planeeringute kehtivust ei möjuta ja need kehtivad edasi kuni neid ei ole muudetud voi kehtetuks tuimistatud. Seetöttu vöib prognoosida, et maaomanikud vöivad hakata esitama kohalikele omavalitsustele taotlusi planeeringute muutmiseks, kehtetuks tunnistamiseks voi kohalikud omavalitsused soovivad ise algatada planeerimismenetlusi, et viia kehtivad planeeringud uuele seadusele vastavaks. Sellega kaasnevad planeerimismenetlustega seotud kulud, kuid ruumiline planeerimine on osa tavapärasest kohaliku omavalitsuse tegevusest. 8. Rakendusaktid Seadus ei eelda rakendusaktide andmist. 9. Seaduse jöustumine Arvestades, et seadus toob arvestatavaid muudatusi praeguse ranna ja kalda kaitset puudutavasse reeglistikku, on möistlik jätta möistlik aeg pärast seaduse vastuvötmist ja enne seadusejöustumist. Seegajöustub seadus l. septembril 2022. Algatavad Riigikogu liikmed Hetki Kranich, Peeter Emits, Erki S ar ja Andres Metspja'S* no%M21 ^ p^d^ l /  EELNÖU Looduskaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seadus § l. Looduskaitseseaduse muutmine Looduskaitseseaduses tehaksejärgmised muudatused: l) seaduse § 5 tunnistatakse kehtetuks; 2) seaduse 6. peatiikk tunnistatakse kehtetuks; 3) seaduse § 70 löiget 3 muudetakseja sönastataksejärgnevalt: ,,(3) Keskkonnaamet vöib kaitsealal, hoiualal, kaitstava looduse uksikobjekti piiranguvööndis ja pusielupaigas olevaa omavolilised ehitised likvideerida. Asendustäitmise rakendamisest ehitiste likvideerimiseks peab Keskkonnaamet eelnevalt teavitama vastavat kohalikku omavalitsust." 4) seaduse § 74 tunnistatakse kehtetuks; 5) seaduse lisa pealkirja seaduses muudetakseja sönastataksejärgnevalt: »Lisa Valik- ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis" 6) seaduse lisa pealkirja lisas muudetakseja sönastataksejärgnevalt: ,,Valik- ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis". § 2. Keskkonnaseadustiku uldosa seaduse muutmine Keskkonnaseadustiku iildosa seaduses tehaksejärgmised muudatused: Seaduse § 39 löiget 2 muudetakseja sönastataksejärgmiselt: ,,(2) Kallasraja vöib sulgeda ka ulekaaluka erahuvi korral sellise öiguslikul alusel pustitatud ehitise vahetus läheduses, mille ehitamisele vastavalt veeseadusele ei laiene ehituskeeld ehituskeeluvööndis voi mille ehitamiseks on ehituskeeluvööndit öiguspäraselt vähendatud." f.f. § 3. Planeerimisseaduse muutmine Planeerimisseaduses tehaksejärgmised muudatused: Paragrahvi 126 löike l punkti 16 muudetakseja sönastataksejärgmiselt: ,,16) rannaja kalda ehituskeeluvööndi suurendamine ja vähendamine';' VHt'^Z^^M: § 4. Veeseaduse muutmine Veeseaduses tehaksejärgmised muudatused: l) seaduse §91 täiendatakse löikega 3 järgmises sönastuses: ,,(3) Kohalik omavalitsus vöib kehtestada uldplaneeringuga määratud supelranna kasutamiseja hooldamise korra." (( 2) seaduse §118 pealkirjaja löikeid l, 2, 3ja 4 täiendatakse pärast söna ,,veekaitsevöönd" sönadega Ja ehituskeeluvöönd" vastavas käändes. 3) seaduse §118 täiendatakse löigetega I1 - lzjärgmises sönastuses: ,,(1) Kallas on merd, järve, jöge, tehisjärve, oja, allikat voi maaparandussusteemi eesvoolu ääristavja erinöuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse käesoleva seadusega. (l ) Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Vörtsjärve kaldaid nimetatakse rannaks." 4) seaduse §118 täiendatakse löigetega 3 - 34järgmises sönastuses: ,,(3!) Korduva uleujutusega veekogude veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd laienevad 1\ uleujutusala piirini. (3 ) Suurte uleujutusaladega siseveekogudel määratakse uleujutusala piir korras, mille kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Suurte uleujutusaladega siseveekogude nimistu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määmsega. (33) Korduva uleujutusala piir mererannal määratakse iildplaneeringuga. Kui korduva uleujutusega ala piiri ei ole määratud, loetakse uleujutusala piiriks uks meeter kaldajoone körgusväärtusest. (34) Kui Eesti topograafia andmekogu pöhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui 200 meetrit on ule viie meetri korgune kaldaastang, laienevad veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd kuni kaldaastanguni."6(; 5) seaduse §119 punkti 5 muudetakseja sönastataksejärgnevalt: ,,5) ehitamine, väljä arvatud juhul, kui see on kooskölas käesoleva seaduse §118 löikes l nimetatud eesmärgiga."a 6) seadust täiendatakse §-ga 1211 järgmises sönastuses: ,,1211. Veekogu rannal ja kaldal metsä raie erisus (l) Veekogu rannalja kaldal metsä raiele kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatud tingimusi vööndis (edaspidi piiranguvöönd), mille ulatus veekaitsevööndija ehituskeeluvööndi arvestamise lähtejoonest on: l) Läänemere, Peipsijärve, Lämmijärve, Pihkvajärveja Vörtsjärve rannal 200 meetrit; 2) iile kumne hektari suuruseljärvelja tehisjärvel ning ule 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga joel, ojal, maaparandussusteemi eesvoolul 100 meetrit; 3) allikal ning kuni kumne hektari suumsel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 ruutkilomeetri suumse valgalagajöelja oj al 50 meetrit; 4) maaparandussiisteemi 10-25 mutkilomeetri suuruse valgalaga avatud eesvoolul 50 meetrit. (2) Ranna piiranguvööndis on keelatud lageraie. Kalda piiranguvööndis ei tohi lageraielangi pindala olla suurem kui kaks hektarit, väljä arvatud maaparandussiisteemi eesvoolu veekaitsevööndis maaparandushoiutööde tegemisel. (3) Ranna ja kalda piiranguvööndis valik- ja turberaiele kohaldatakse kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis valik-ja turberaietele looduskaitseseaduse lisas kindlaksmääratud tingimusi.' 6i 7) seadust täiendatakse §-dega 123 - § 1232järgmises sönastuses: „§ 1231. Piirangud ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ?5 (l) Ranna voi kalda ehituskeeluvööndis on uute hooneteja rajatiste ehitamine keelatud. (2) Ehituskeeld ei laiene: l) tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise pustitamisele; 2) kalda kindlustusrajatisele; 3) supelranna teenindamiseks vajalikule rajatisele; 4) maaparandussusteemile, väljä arvatud poldrile; 5) olemasoleva ehitise esmakordsele juurdeehitisele juhul, kui juurdeehitise maht on väiksem kui uks kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist; 6) piirdeaedadele; 7) piirivalve rajatisele; 8) maakaabelliinile; 9) olemasoleva hoone tarbeks rajatavale tehnovörguleja -rajatisele. (3) Ehituskeeld ei laiene kehtestatud detailplaneeringuga voi kehtestatud uldplaneeringuga kavandatud: l) pinnavee veehaarde ehitisele; 2) sadamaehitiseleja veeliiklusrajatisele; 3) ranna kindlustusrajatisele; 4) hudrograafiateenistuse ja seirejaama ehitisele; 5) kalakasvatusehitisele; 6) riigikaitse, piirivalvejapäästeasutuse ehitisele; 7) tehnovörguleja -rajatisele; 8) sillale; 9)teele; 10) raudteele. (4) Ehituskeeld ei laiene kehtestatud riigi eriplaneeringu alusel ehitatavale ehitisele. (5) Lautrit ja paadisilda tohib rannale voi kaldale rajada, kui see ei ole vastuolus veekaitse eesmärkidega. (6) Kui kohalik omavalitsus lubab ranna voi kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus käesolevas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba valjastat! voi kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele öiguspärast ootust ehitamise öiguspärasuse osas. § 1232. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamme ja vähendamine (l) Ranna ja kalda ehituskeeluvööndit vöib suurendada voi vähendada, arvestades inimtegevusest lähtuva kahjuliku möju piiramise, ranna voi kalda eripära arvestava asustuse suunamise ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamise eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kölvikuteja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede-ja tehnovörgust ning väljakujunenud asustusest. (2) Rannaja kalda ehituskeeluvööndit vöib kohalik omavalitsus suurendada uldplaneeringuga voi detailplaneeringuga. (3) Rannaja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine vöib toimuda Keskkonnaameti nöusolekul. (4) Ehituskeeluvööndi vähendamiseks esitab kohalik omavalitsus Keskkonnaametile taotluse ja planeerimisseaduse kohaselt: l) vastuvöetud uldplaneeringu; 2) kehtestatud uldplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava vastuvöetud detailplaneeringu; 3) vastuvöetud detailplaneeringu, kui kehtestatud uldplaneering puudub. (5) Keskkonnaamet hindab ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust käesoleva paragrahvi löikes l sätestatule. (6) Ehituskeeluvööndi laiuse suurendamineja vähendaminejöustub kehtestatud uldplaneeringu voi detailplaneeringu jöustumisel." 8) seaduse § 252 täiendatakse löikega 3 ja sönastataksejärgnevalt: ,,(3!) Keskkomiaamet vöib raima voi kalda ehituskeeluvööndis olevaa omavolilised ehitised likvideerida. Asendustäitmise rakendamisest ehitiste likvideerimiseks peab Keskkonnaamet eelnevalt teavitama vasta vat kohalikku omavalitsusiiksust." 9) seaduse § 260 pealkirja ja löiget l täiendatakse pärast söna ,,Veekaitsevööndis" sönaga ,,ehituskeeluvööndis,". § 5. Seaduse jöustumine Seadusjöustub l. septembril 2022. Juri Ratas Riigikogu esimees Tallinn,...... 2021 Algatavad Riigikogu liikmed Heiki Kranich, Peeter Emits. Erki Savisaarja Andres Metsoj; 8. novembril 202i ^y0 /:^ 9^t^T" ^^^^^ ^ ^ ^ <.  Looduskaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. S issejuhatus Eelnõu eesmärgiks on kujundada ümber loodusväärtuste kaitse veekogu rannal ja kaldal, leevendada seniseid looduskaitseseadusest tulenevaid omandipiiranguid , vähendades piirangute hulka ja ulatust , kuid kahjustamata oluliste loodusväärtuste või -ressursside kaitset . Kehtiv l ooduskaitseseadus näeb kaitstavate loodusobjektide ja kaitstavate looma- ja taimeliikide isendi kaitse kõrval ette veel eraldi seisvad ja konkreetsest loodusväärtustest mittesõltuvad omandipiirangud ranna l ja kalda l . Eelnõu näeb ette omandipiirangute korrastamise , et igal omandipiirangu l veekogu rannal või kalda l oleks konkreetne põhjendus, mis tugineb oluliste loodusväärtuste kaitsele vastavalt looduskaitseseadusele , vee kaitsele vastavalt veeseadusele või ruumilise arengu põhimõtetele vastavalt planeerimisseadusele . Ühtlasi koonda takse senine looduskaitseseaduses sisaldunud veekogu ranna või kalda ehituskeeluvööndi regulatsioon veeseadusesse, kuna selliste piirangute peamine eesmärk on seotud vee kaitsega . S elliselt tagatakse suurem õigusselgus , õigusnormide korduste vältimine ja ühtlasi omandipiirangute proportsionaalsus ja eesmärgipärasus. Omandipiirangute leevendamisega tagatakse laiemalt isikute omandiõigust, tõstetakse veekogu äärsete kinnisasjade atraktiivsust ja kasutatavust ning luuakse eeldusi majanduse ja maapiirkondade arengu ks , kahjustamata samas olulisi loodusväärtusi või -ressursse . Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõukohase seadusega muudetakse looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) redaktsiooni, mis jõustus 01.07.2021 (RT I, 16.06.2021, 3) ning LKS lisa „Valik- ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti ning ranna ja kalda piiranguvööndis“, mis jõustus 01.09.2017 (RT I, 06.07.2017, 1) ; k eskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS ) 01.01.2021 jõustunud redaktsiooni ( RT I, 10.07.2020, 47) ; planeerimisseaduse (edaspidi PlanS ) 01.05.2019 jõustunud redaktsiooni (RT I, 19.03.2019, 104) ; veeseaduse (edaspidi VeeS ) 01.01.2021 jõustunud redaktsiooni (RT I, 10.12.2020, 36) . Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks Riigikogus piisab lihthäälteenamusest. 2. S eaduse eesmärk Seaduseelnõu algatamise vajalikkus ja seaduse eesmärk Eelnõukohase seaduse eesmärk on kujundada ümber loodusväärtuste kaitse veekogu rannal ja kaldal ning leevendada seniseid looduskaitseseadusest tulenevaid omandipiiranguid kohtades, kus piiranguteks puudub selge looduskaitseline vajadus . Põhiseaduse § 32 sätestab üldpõhimõttena, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Põhiseaduse § 11 on ette nähtud, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kuivõrd ranna ja kalda osas on omandipiirangute põhjendus ja vajadus aja jooksul muutunud , on eelnõu eesmärk seotud põhiseaduses sätestatud omandi kaitsega. Ranna ja kalda kasutust piiravate vööndite ulatus ning vööndites kehtivad piirangud on täna laialdaselt määratletud looduskaitseseaduse (LKS) 6. peatükis. LKS 6. peatükk (§-id 34 – 42) näeb ette ranna ja kalda kaitse eesmärgi (LKS § 34), ranna ja kalda kasutamise kitsendused (LKS § 35), ranna ja kalda piiranguvööndi (LKS § 37), ranna ja kalda ehituskeeluvööndi (LKS § 38), ranna ja kalda veekaitsevööndi (LKS § 39), ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamise ja vähendamise (LKS § 40), uue tiheasustusala moodustamise ja olemasoleva laiendamise (LKS § 41) ning ranna ja kalda kasutamise supelrannana (LKS § 42). Kehtivas looduskaitseseaduses sätestatud ranna ja kalda kaitse regulatsioon pärineb valdavas osas 1995. aastal taasiseseisvunud Eestis vastu võetud ranna ja kalda kaitse seadusest (RT I 1995, 31, 382) , mis oli täienduseks 1994. aastal vastu võetud kaitstavate loodusobjektide seadusele (RT I 1994, 46, 773) , mis puudutas erilist kaitset vajavate loodusobjektide kaitse alla (looduskaitse alla) võtmis t ja kaitset. Kui seoses Euroopa Liiduga liitumisega tehti looduskaitse valdkonnas ulatuslikke muudatusi, viidi ranna ja kalda kaitse seaduse sätted pikema analüüsita üle 2004. aastal vastu võetud looduskaitseseadusesse eraldi 6. peatükina. Samas on ranna ja kalda kaitse looduskaitseseaduses muust seadusest sisuliselt eraldiseisev , rand ja kallas ei ole kaitstav loodusobjekt (LKS § 5 lg 3) ning ranna ja kaldaga seotud normid oma vad minimaalseid kokkupuutepunkte muu looduskaitse regulatsiooniga . 1995. aastal kehtest atud ulatuslikud automaatsed ja konkreetsetest loodusväärtustest mittesõltuvad piirangud rannal ja kaldal tõukusid eeldatavalt põhjusest , et ENSV perioodil ei olnud piiratud juurdepääsuga (sageli Nõukogude armee või piirivalve valduses olnud) rannaaladele looduskaitse aspektist suurt tähelepanu pööratud ning seal või s leiduda loodusväärtusi, mi lle kaitseks võivad piirangud olla vajalikud . Samas oli selge, et oluliste loodusväärtuste kaitse 1994. aasta l vastu võetud kaitstavate loodusobjektide seadusega võtab kauem aega ja ressurssi . Nii on mõistetav omaaegne soov preventiivselt ja ettevaatuspõhimõtte vaimus vältida rannal ja kaldal leiduvate tegelikult kaitset väärivate loodusväärtuste kahjustamist enne, kui need jõutakse n-ö traditsioonilise looduskaitse ehk kaitstavate loodusobjektide seadusega alla võtta. Sellist preventiivset eesmärki ja pigem ajutist olemust kinnitab kasvõi teiste Põhjamaade (sh Soome) praktika, kus Eestiga võrreldavaid ulatuslikke omandipiiranguid rannal ja kaldal ei ole vajalikuks peetud . Ranna ja kalda kaitse seadus kehtestati ajal, mil n-ö traditsiooniline looduskaitse ehk kaitstavate loodusobjektide seadusest tulenev regulatsioon ja selle alusel alade looduskaitse alla võtmine oli alles rakendumise algusjärgus. Sel ajal oli tänasega võrreldes väiksem hulk alasid loodus kaitse all ning riigi võimekus looduskaitse alla võtmist vajavaid alasid leida, inventeerida ning kaitse alla võtmist otsustada oli tänasega võrreldes tunduvalt madalam. Järgnevatel aastatel (tänaseks üle 25 aasta jooksul) on järjest võetud alasid looduskaitse alla (suuremate näidetena loodud Matsalu ja Alutaguse rahvuspargid) ning seoses Euroopa Liiduga liitumisega rakendunud Natura 2000 võrgustikku kuuluvate alade kaitse rahvusparkide, looduskaitsealade, hoiualade ja püsielupaikade kaudu, lisaks kaitsealuste liikide kaitse. Kaitstavate alade pindaja on jätkuvalt kasvav. Niisiis on algselt kaitstavate loodusobjektide seadusest ja hiljem looduskaitseseadusest tuleneva n-ö traditsioonili se looduskaitse ja sellest tulenevalt omandipiirangud oluliselt aja jooksul laienenud, sealhulgas on kaitse alla võetud looduskaitse alla võtmise eeldustele vastav osa randadest ja kallastest. Olukorras, kus m öödunud üle 25 aasta jooksul on aga kõik tegelikult looduskaitseliselt väärtuslik võetud juba looduskaitse alla kaitstava loodusobjektina varasemalt kaitstavate loodusobjektide seadusega ja hilisemalt looduskaitseseadusega, on vajalik üle vaadata eraldi ranna ja kalda kaitse regulatsioon , mille alg sete eesmärk ide hulgas oli idee preventiivselt anda aega traditsioonilise looduskaitse rakendamiseks randadel ja kallastel . Olukorras, kus looduskaitseliselt väärtuslik on juba aastate jooksul eraldi looduskaitse alla võetud, ei ole põhjendatud rannal ja kaldal sedavõrd ulatuslike omandipiirangu id jätkuvalt kehtivana hoida . Kehtivates seadustes tulenevad omandipiirangud mitmest erinevast vööndist ja mõistest: 1) kallasrada , mis on kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks. Kallasrada puudutav normistik asub keskkonnaseadustiku üldosa seaduses ning käesoleva eelnõuga kallasrada puudutavat regulatsiooni ei ole plaanis muuta . 2) veekaitsevöönd , mis on veekogu kaldal või rannal v eekogu kalda või ranna erosiooni ja hajuheite vältimiseks kehtestatud vöönd , milles kehtivad erinevad piirangud. Veekaitsevööndi mõistet, ulatust ja sellest tulenevaid piiranguid reguleeritakse veeseaduses. Veekaitsevööndi piiranguid käesoleva eelnõuga samuti põhiosas ei muudeta. 3) ranna või kalda piiranguvöönd , mi s on looduskaitseseadusest 6. peatükist tulenevalt vöönd rannal või kaldal, kus on keelatud või piiratud teatud tegevused. Eelnõuga loobutakse ranna või kalda piiranguvööndi mõistest ja sellega seoses seadusest tulenevatest omandipiirangutest . 4) ranna või kalda ehituskeeluvöönd , mis on looduskaitseseadusest 6. peatükist tulenevalt vöönd rannal või kaldal, kus on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Eelnõu puudutab oluliselt senist ehituskeeluvööndit , paigutades senise normistiku ümber veeseadusesse ning ühtlas i vähendades ehituskeeluvööndi ruumilist ulatust. 5) planeeringutest , eeskätt üld - või detailplaneeringutest tulenevad rohealadega seotud või muud maa-alade kasutus- või ehitustingimused. E elnõu eesmär giks senisel kujul ranna ja kalda kaitse regulatsioonist looduskaitseseaduse s (6. peatükis) loobuda , samas säilitades põhiosas omandipiirangud või nende alused, mis tulenevad keskkonnaseadustiku üldosa seadusest, veeseadusest ja planeerimisseadusest. Vee kaitsele orienteeritud ranna või kalda ehituskeeluvööndiga seotud õigusnormid viiakse looduskaitseseadusest üle veeseadusesse, et tagada õigusselgust sel moel, et üht eesmärki soosivad regulatsioonid sisalduksid vaid ühes seaduses, st veeseaduses. Arvestades eelnõu kontseptuaalset eesmärki mitte säilitada ulatuslikku muust looduskaitsest eraldiseisvat ranna ja kalda kaitse regulatsiooni, näeb eelnõu ette valdavas osas senisest ranna või kalda piiranguvööndi piirangutest loobumist ning ehituskeeluvööndi piirangute ulatuse vähendamist. T eatavas osas aitavad senised ehituspiirangud kaasa vee ja veekogude kaitsele. Kuna vee ja veekogude kaitse normistik on koondatud veeseadusesse, on põhjendatud ka senise ehituskeeluvööndi regulatsioon piiratud ulatuses viia üle veeseadusesse. Veeseaduses on juba kehtestatud veekaitsevöönd, mille piires on teatud tegevus piiratud . Nii ongi e elnõukohase seaduse eesmärgiks on ühtlasi viia looduskaitseseaduses sätestatud veekogu ranna või kalda ehituskeeluvööndi regulatsioon veeseadusesse. Kuna ehituskeeluvööndi eesmärk on samuti v ee või veekogu , sh selle kallaste ja ranna kaitsega seotud , siis vastav normistik sobibki eesmärgist lähtuvalt veeseadusesse tunduvalt paremini, kui loodusseadusesse . Otstarbekas on kehtestada ehituskeeld üldjuhtumina veekaitsevööndi ulatuses ning sätestada vastavad tingimused ning erandid veeseaduses. Erandid, millal ehituskeeld ei kohaldu, on otstarbekas säilitada põhiosas analoogselt kehtivas looduskaitse seaduses sätestatuga. Kavandatavate muudatustega ei satu ka rannal ja kaldal või selle praeguses piirangu - või ehituskeelu vööndis asuvad olulised loodusväärtused ohtu . Esiteks, tegelikult on olulis i loodusväärtus i juba saanud võtta looduskaitse alla kaitstavate loodusobjektidena . Kui looduskaitse kord ala suhtes kehtib, siis reguleerib see tavaliselt ka küsimusi seoses ehitamisega. Lisaks on seaduse jõustumiseks jäetud üleminekuaeg, mis vajadusel võimaldab algatada rannal ja kaldal täiendavate alade looduskaitse alla võtmist või kaitsekordade muutmist, kui selline vajadus peaks ilmnema. Lahendus, kus looduskaitse eesmärgil kehtestatavad ulatuslikke maa-alasid puudutavad omandipiirangud kehtestatakse just looduskaitseseaduse alusel kaitstavate loodusobjektide vormis ja vastava kaitse alla võtmise haldusmenetluse tulemusena, omab ka selget valdkonda korrastavat, dubleerimise vältivat ning õigusselgust tagavat toimet. Teiseks tegeletakse randadele ja kallastele ehitamise ning nende osas kasutamistingimuste määramisega planeeringutes, eelkõige üld - ja detailplaneeringutes . Arvestades, et ranna ja kalda aladel kehtib arvukaid planeeringuid, mis on kehtestatud varem kehtinud ja laiemaid piiranguid sätestanud õigusaktide alusel, on ilmne, et ka planeeringutest tulenevad tingimused ja piirangud mõjutavad seda, mida rannal ja kaldal teha saab, sh ehitamise osas. Eelnõu vastuvõtmine ei muuda planeeringuid kehtetuks . Omanike poolt võib hakata tulema taotlusi planeeringute ülevaatamiseks ning seda on kohalikel omavalitsusüksutel võimalik pärast seaduse jõustumist teha, otsustades, kas lubada soovitud ehitustegevust rannal ja kaldal või hoopis ehituskeeluvööndit suurendada. Seega tekib eelnõu seadusena vastuvõtmisel olukord, kus 1) randade l ja kallaste l on kõige olulisemad loodusväärtused kaitstud kaitstavate loodusobjektidena looduskaitseseaduse alusel, 2) vee kaitse aspektist oluline on kaitstud veeseadusega ning 3) ruumilise planeerimise aspektist oluline on lahendatud planeerimisseaduse, täpsemalt planeeringute kaudu. Selliselt tekib loogiline terviklik süsteem, mis ühelt poolt väldib dubleerivaid omandipiiranguid, aga teiselt poolt tagab ka oluliste väärtuste kaitse selges ja arusaadavas korras. 3. E elnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb viie st paragrahvist. Eelnõuga muudetakse looduskaitseseadust (§ 1 ), keskkonnaseadustiku üldosa seadust (§ 2 ) , planeerimisseadust (§ 3 ), veeseadust (§ 4 ) , ning nähakse ette seaduse jõustumine (§ 5 ). Suurem osa muudatusi tehakse looduskaitseseadusesse ja veeseadusesse. Alljärgnevalt kirjeldatakse eelnõu sisu täpsemalt sätete kaupa. Eelnõu paragrahv 1 käsitleb looduskaitseseaduse muutmist. Paragrahvi 1 punktiga 1 tunnistatakse LKS § 5 senisel kujul kehtetuks , mis omab eeskätt normitehnilist tähendust . Kehtiva seaduse § 5 sätestab lõikes 1 kalda definitsiooni ning lõikes 2 ranna definitsiooni . Kuivõrd eelnõuga soovitakse ranna või kalda regulatsiooni puudutavad õigusnormid (eeskätt LKS 6. peatükk) teatud osas üle viia veeseadusesse, siis tuleb kehtiva LKS § 5 sisu lisada veeseadusesse (vt allpool paragrahvi 4 punkt 3) . Olukorras , kus LKS § 5 regulatsioon teise seadusesse üle viiakse, puudub sisuline vajadus säilitada õigusnorm kehtival kujul looduskaitseseaduses. V eeseadusesse ei lisata kehtivat LKS § 5 lg-t 3, mis täpsustab, et rand või kallas, mida kaitstakse LKS-iga, ei ole kaitstav loodusobjekt LKS-i tähenduses. Sellise täpsustus e järgi veeseaduses vajadust ei ole , kuna on niigi selge, et tegemist ei ole kaitstava loodusobjektiga LKS-i tähenduses. Paragrahvi 1 punktiga 2 tunnistatakse LKS 6. peatükk (LKS §-id 34 – 42) kehtetuks. Muudatus on seotud eelnõu üldis e eesmär giga põhimõtteliselt loobuda senisest dubleerivast ranna ja kalda kaitsere žiimist LKSis ja luua loogiline loodusväärtuste kaitse süsteem teiste seaduste põhjal. Sellest lähtuvalt ei ole kehtival kujul LKS kuuenda peatüki säilitamine põhjendatud. Kehtiv LKS 6. peatükk näeb ette ranna ja kalda kaitse eesmärgi (LKS § 34), ranna ja kalda kasutamise kitsendused (LKS § 35), läbi- ja juurdepääsu tagamise (LKS § 36, kehtetu), ranna ja kalda piiranguvööndi (LKS § 37), ranna ja kalda ehituskeeluvööndi (LKS § 38), ranna ja kalda veekaitsevööndi (LKS § 39), ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamise ja vähendamise (LKS § 40), uue tiheasustusala moodustamise ja olemasoleva laiendamise (LKS § 41) ning ranna ja kalda kasutamise supelrannana (LKS § 42). LKS- is sätestatud ranna ja kalda osas kehtivate piirangute peamine eesmärk on seotud vee kaitsega , sh on ka ranna ja kalda ehituskeeluvöönd seotud vee kaitsega. Veekaitse üldised eesmärgid on juba praegu reguleeritud veeseaduses ( VeeS § 31 – 37) , kuid ranna ja kaldaga seotud piirangud on õigusselguse tagamiseks ja õigusaktides korduste vältimiseks asjakohane vajalikus osas viia üle veeseadusesse. Paragrahvi 1 punktiga 3 muudetakse LKS § 70 4 lõiget 3 , jättes normist välja Keskkonnaameti õigus likvideerida ranna või kalda ehituskeeluvööndis olevad omavolilised ehitised , kuna vastav õigus sätestatakse veeseaduses . Eelnõu ga täiendatakse veeseaduse §-i 252 lõikega 3 1 (vt allpool paragrahv 4 punkti 8 ). Paragrahvi 1 punktiga 4 tunnistatakse LKS § 74 kui vastav väärteokoosseis kehtetuks. Muudatuse põhjuseks on ranna ja kalda kasutamisega seonduva regulatsiooni üleviimine veeseadusesse. Osaliselt on LKS § 74 regulatsioon juba täna olemas VeeS §-s 260, kuid selles p uudub vastutuse alus ranna või kalda ehituskeeluvööndis kehtestatud piirangute rikkumise eest. Seetõttu on eelnõukohase muudatusega planeeritud ka muuta VeeS §-i 260 (vt allpool paragrahvi 4 punkti 9 ). Paragrahvi 1 punktiga 5 muudetakse looduskaitseseaduses seaduse lisa pealkirja. Muudatus on üksnes tehniline ja kavandatava muudatusega võetakse ühend „ning ranna ja kalda“ LKS lisa pealkirjast välja , sest LKS ranna ja kalda temaatikat LKS 6. peatüki kehtetuks tunnistamise tõttu eraldi enam ei reguleeri. Seega jääb eelnõukohase muudatusega LKS lisa pealkirjaks „Lisa V alik- ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis.“ Muudatus ei ole siiski põhimõtteline, kuivõrd veeseadusesse lisatav rannal või kaldal tehtavat valik- või turberaiet puudutav säte teeb viite looduskaitseseaduse lisale (vt allpool paragrahvi 4 punkti 6). Paragrahvi 1 punktiga 6 muudetakse looduskaitseseaduses seaduse lisa pealkirja vastavas seaduse lisas . Muudatuse kohaselt jääb LKS lisa pealkirjaks, nii nagu paragrahvi 1 punktis 5 selgitatud, „Valik- ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis.“ Eelnõu paragrahv 2 käsitleb keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmist. Paragrahviga 2 muudetakse KeÜS § 39 lõiget 2. Antud sättes muudetakse seaduse nimetust, st looduskaitseseadus vahetatakse veeseadusega. Muudatuse järel näeb KeÜS § 39 lg 2 seega ette, et kallasraja võib sulgeda ka ülekaaluka erahuvi korral sellise õiguslikul alusel püstitatud ehitise vahetus läheduses, mille ehitamisele vastavalt veeseadusele ei laiene ehituskeeld ehituskeeluvööndis või mille ehitamiseks on ehituskeeluvööndit õiguspäraselt vähendatud. Kuivõrd kavandatava eelnõuga viidatud LKS sätted LKS 6. peatükis tunnistatakse kehtetuks, on tarvis muuta ka KeÜS § 39 lõiget 2 selliselt, et õigusnormis seisaks looduskaitseseaduse asemel veeseadus, milles eelnõu kohaselt vastavat temaatikat reguleeritakse. Eelnõu paragrahv 3 käsitleb planeerimisseaduse muutmist . Paragrahviga 3 muudetakse PlanS § 126 lg 1 punkti 16 , mille kehtiv sõnastus näeb ette, et detailplaneeringuga lahendatakse ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine. Eelnõuga täiendatakse sätet selliselt, et detailplaneeringuga on võimalik nii ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendami n e kui ka vähendami n e. Kehtiv seadus näeb ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamise ja vähendamise võimaluse ette üksnes üldplaneeringuga ( PlanS § 75 lg 1 p 12). Ühtlasi näeb eelnõuga kehtetuks tunnistatav LKS § 40 lg 2 ette, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib kohalik omavalitsus suurendada vaid üldplaneeringuga. Siinse muudatusega on ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamise ja vähendamise võimalus tagatud ka detailplaneeringuga. Seejuures tuleb detailplaneeringu koostamisel siiski arvestada üldplaneeringus toodud tingimuste ja põhimõtetega, kuivõrd detailplaneeringu eesmärgiks on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine ( PlanS § 124 lg 2 ls 1). Olukorras, kus detailplaneering võib määrata krundi hoonestusalad ( PlanS § 126 lg 1 p 2), sh jätta rannale hoonestusala määramata, puudub loogiline põhjus, miks ei võiks detailplaneeringuga otsustada ranna või kalda ehituskeeluvööndi suurendamis t, kui kohalik omavalitsusüksus peab seda konkreetsetel asjaoludel põhjendatuks ja see on kooskõlas planeerimise põhimõtetega . Eelnõu paragrahv 4 käsitleb veeseaduse muutmist. Paragrahvi 4 punktiga 1 täiendatakse VeeS § -i 91 lõikega 3 selliselt, et kohalik omavalitsus saab õiguse kehtestada üldplaneeringuga määratud supelranna kasutamise ja hooldamise korra . Täi e nduse e eskujuks on LKS § 42 lg- d 1 ja 3, kuid eelnõuga kavandatu järgi kaotab LKS § 42 kehtivuse. Sel põhjusel on LKS § 42 lg- tes 1 ja 3 sätestatud põhimõte üle viidud VeeS § 91 lõikesse 3. Muude LKS § 42 sätete veeseadusesse üle viimine ei ole vajalik, kuna need on tarbetud või teisi seadusi kordavad . Paragrahvi 4 punktiga 2 täiendatakse VeeS § 118 pealkirja ning lõikeid 1, 2, 3 ja 4 pärast sõna „veekaitsevöönd“ sõnadega „ja ehituskeeluvöönd“ vastavas käändes. LKS § 38, mis näeb ette ranna ja kalda ehituskeeluvööndi , tunnistatakse eelnõu kohaselt kehtetuks . Kuna ehituskeeld on teatud ulatuses vee kaitseks vajalik ja veekaitsevööndi kohta sätestatu sobib sisuliselt ka ehituskeeluvööndit puudutava reguleerimiseks, on otstarbekas veekaitsevööndi ja ehituskeeluvööndi normistik maksimaalselt ühendada. Nii käsitletakse analoogselt mõlema vööndi eesmärki, ulatust ja arvestamise lähtejoont. Eelnõu koostamisel kaaluti ka eraldi ehituskeeluvööndi mõistest loobumist ja normistiku veelgi ulatuslikumat ühendamist veekaitsevööndi normistikuga. Eesmärgiga säilitada põhimõtet, et ehituskeeluvööndit saab vähendada ja suurendada (erinevalt veekaitsevööndist) ning teatud erandid puudutavad üksnes ehituskeeldu, mitte muid tegevusi, säilitati siiski eraldi ehituskeeluvööndi mõiste. Paragrahvi 4 punktiga 3 täiendatakse VeeS § 118 lõigetega 1 1 – 1 2 . Eelnõukohase muudatusega on VeeS § 118 lg-ga 1 1 üle võetud LKS § 5 lg 1 sõnastus ning VeeS § 118 lg-ga 1 2 üle võetud LKS § 5 lg 2 regulatsioon , viidatud LKS normide sisu ei muudeta . Muudatuse vajadus tuleneb sellest, et LKS § 5 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks, kuid senine LKS regulatsioon on siiski vajalik VeeS-s õigusselguse eesmärgil säilitada, et tagada ühtne arusaam kalda ja ranna tähendusest. Niisiis näeb kavandatava muudatuse järel VeeS § 118 lg 1 1 ette, et kallas on merd, järve, jõge, tehisjärve, oja, allikat või maaparandussüsteemi eesvoolu ääristav ja erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse käesoleva seadusega. Planeeritud VeeS § 118 lg 1 2 sõnastuse kohaselt nimetatakse Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve kaldaid rannaks. Paragrahvi 4 punktiga 4 täiendatakse veeseaduse § -i 118 lõigetega 3 1 – 3 4 . Antud muudatusega on VeeS § 118 lõigetesse 3 1 – 3 4 üle toodud senine LKS § 35 lg-te 3, 3 1 , 4 ja 5 kohane regulatsioon muudetud kujul. Täpsemalt sätestab VeeS § 118 lg 3 1 , et korduva üleujutusega veekogude veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd laienevad üleujutusala piirini. See tähendab, et vastava te vööndite ulatus tuleneb eelkõige VeeS § 118 lõikest 2, kuid korduva üleujutusala esinemise korral ei piirdu vööndid VeeS § 118 lõikes 2 toodud ulatusega, vaid laienevad korduva üleujutusala piirini (kuid mitte edasi) . Kuna üleujutused on ainult aeg-ajalt, tagab selline lahendus tasakaalu vee kaitse eesmärkide ja omaniku õiguste vahel. VeeS § 118 lg 3 2 näeb ette, et suurte üleujutusaladega siseveekogudel määratakse üleujutusala piir korras, mille kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Suurte üleujutusaladega siseveekogude nimistu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. VeeS § 118 lg 3 3 kohaselt määratakse korduva üleujutusala piir mererannal üldplaneeringuga. Kui korduva üleujutusega ala piiri ei ole määratud, loetakse üleujutusala piiriks üks meeter kaldajoone kõrgusväärtusest. Eelnõukohaselt sõnastatakse VeeS § 118 lg 3 4 selliselt, et k ui Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui 200 meetrit on üle viie meetri kõrgune kaldaastang, laienevad veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd kuni kaldaastanguni. Kehtiva seaduse järgi võis ehituskeeluvöönd ulatuda ka k aldaastangust maismaa poole , kuid kaldaastangust edasi vastavate piirangute laiendamine ei ole põhjendatud, kuna need ei ole vee kaitseks vajalikud. Kaldaastangu läheduses ehitiste ohutuse küsimused on reguleeritud ehitusseadustikuga , samuti võivad varieeruvast pinnamoest lähtuvaid tingimusi kajastada planeeringud . K ui aga kaldaastangu läheduses on loodusväärtused, mis vastavad kaitstava loodusobjekti tunnustele, kaitstakse neid vastavalt looduskaitseseadusele. Paragrahvi 4 punktiga 5 muudetakse kehtiva VeeS § 119 punkti 5 , jättes välja viite looduskaitseseadusele . Arvestades eelnõuga kavandatud põhimõttelisi muudatusi ja ehituskeelu seost vee kaitsega, sätestatakse, et v eekaitsevööndis on keelatud ehitamine, välja arvatud juhul, kui see on kooskõlas vee seaduse § 118 lõikes 1 nimetatud eesmärgiga. Kuivõrd looduskaitseseaduses sätestatud ranna- ja kalda eesmärgid paiknevad LKS 6. peatükis, mis eelnõuga kehtetuks tunnista takse , siis vajab VeeS § 119 punkt 5 vastavalt korrigeerimist . Paragrahvi 4 punktiga 6 täiendatakse veeseadust §-ga 121 1 senise LKS § 37 lg 2 eeskujul piirangutega, mis kehtivad metsa raiele veekogu rannal ja kaldal. Veeseaduse § 121 juba sätestab nõude, et veekaitsevööndis võib puu- ja põõsarinnet raiuda Keskkonnaameti nõusolekul, kui d täiendava nõudena säilitatakse tingimused metsa raiele rannal ja kaldal ulatuses , mis üldjuhul vastab senisele ranna või kalda piiranguvööndile. Paragrahvi 4 punktiga 7 täiendatakse veeseadust §-dega 123 1 ja § 123 2 . Eelnõukohaste muudatus t ega sätestatakse VeeS §- i s 123 1 senised ehituskeeluvööndi sätted, mis on üle toodud LKS § 38 lg -tes t 3-5, 5 1 , 6 ja 9 osaliselt muudetud kujul. VeeS § 123 1 lg 1 vastab kehtivale LKS § 38 lg-le 3 sätestades järgmist: „Ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.“ VeeS § 123 1 lg 2 on üldjoontes vastav LKS § 38 lg-le 4, kuid VeeS § 123 1 lg-sse 2 ei ole üle toodud LKS § 38 lg 4 p-i 1, mille kohaselt ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Selline erand on eesmärgipärane siis, kui ehituskeeluvöönd on veekaitsevööndist laiem, kuid eelnõu kohaselt on vööndid sama ulatusega. VeeS §-i 123 1 lg 2 p-s 9 erandit, mille järgi ehituskeeld ei laiene „olemasoleva hoone tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja -rajatisele“ , on LKS § 38 lg 4 p 9 võrreldes laiendatud, kuna põhjendamatu on piirata erandit üksnes elamuga. T ehnovõrgu vajadus võib seonduda ka muu olemasoleva ehitisega (nt kalanduse või põllumajandusega seotud ehitis) . Kui tegemist on olemasoleva õiguspärase ehitisega, on põhjendamatu keelata selle varustamist tänapäevaste kommunikatsiooni dega. VeeS § 123 1 lg 3 nimetab objektid, millele ehituskeeld ei laiene, kui sättes nimetatud objektid on kavandatud kehtestatud detailplaneeringu või üldplaneeringuga. VeeS § 123 1 lg 3 on üldjoontes vastav LKS § 38 lg-le 5, kuid VeeS § 123 1 lg 3 p 9 on kehtiva LKS § 38 lg 5 p 10 võrreldes laiendatud kõigile planeeringus ettenähtud teedele, piiramata seda „avalikult kasutatava tee ga “. Praegune sõnastus võib tekitada kurioosseid olukordi, kus ehitada on võimalik hoone, kuid juurdepääsu selle juurde saab rajada üksnes siis, kui tee on ühtlasi avalikuks kasutamiseks , mis ei ole mõistlik ega mitme ehitise puhul ka loogiline (nt riigikaitse ehitiste puhul). Ehitise ja tee rajamise otstarbekust saab koos kaaluda planeeringumenetluse käigus. VeeS § 123 1 lg 4 on muutmata kujul üle võetud LKS § 38 lg-st 5 1 sätestades, et „Ehituskeeld ei laiene kehtestatud riigi eriplaneeringu alusel ehitatavale ehitisele.“ VeeS § 123 1 lg 5 on muudetud kujul üle võetud LKS § 38 lg-st 6. Kehtiv LKS § 38 lg 6 näeb ette, et lautrit ja paadisilda tohib rannale või kaldale rajada, kui see ei ole vastuolus ranna ja kalda kaitse eesmärkidega. Eelnõukohane VeeS § 123 1 lg 4 sätestab, et lautrit ja paadisilda tohib rannale või kaldale rajada, kui see ei ole vastuolus veekaitse eesmärkidega , lähtudes sellest, et eraldi ranna ja kalda kaitse eesmärkide sõnastamisest on eelnõuga loobutud. VeeS § 123 1 lg 6 on muutmata kujul üle võetud LKS § 38 lg-st 9 sätestades, et „ Kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus käesolevas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas.“ VeeS §-i 123 2 on üle toodud LKS § 40 sätted osaliselt muudetud kujul. VeeS §-i 123 2 lg 1 on koostatud kehtiva LKS § 40 lg 1 eeskujul lisades juurde lõigu „arvestades inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramise, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamise ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamise eesmärke“ , arvestades, et üldistes ranna ja kalda kaitse eesmärkide sõnastamisest on eelnõus loobutud . VeeS §-i 123 2 lg 2 on muudetud kujul üle võetud LKS § 40 lg-st 2 , andes kohalikule omavalitsusele võimaluse ranna ja kalda ehituskeeluvööndit muuta ka detailplaneeringuga. VeeS §-i 123 2 lg 3 on muutmata kujul üle võetud LKS § 40 lg-st 3 . VeeS §-i 123 2 lg 4 on muutmata kujul üle võetud LKS § 40 lg-st 4. VeeS §-i 123 2 lg 5 on muutmata kujul üle võetud LKS § 40 lg-st 5 . VeeS §-i 123 2 lg 6 on muutmata kujul üle võetud LKS § 40 lg-st 6 . Paragrahvi 4 punktiga 8 täiendatakse veeseaduse §-i 252 lõikega 3 1 . T äienduse eeskujuks on kehtiv , aga eelnõuga kehtetuks tunnistatav LKS § 70 4 lg 3 , millest ranna või kalda ehituskeeluvööndis olevate omavoliliste ehitiste likvideerimise võimalus on eelnõukohase muudatusega LKS § 70 4 lõigest 3 välja jäetud. Kuivõrd ranna ja kalda osas kehtivad piirangud on looduskaitseseadusest üle tõstetud veeseadusesse, on vajalik Keskkonnaameti õigus ranna või kalda ehituskeeluvööndis olevad omavolilised ehitised likvideerida samuti sätestada veeseaduses . Paragrahvi 4 punktiga 9 täiendatakse veeseaduse §-i 260 pealkirja ja lõiget 1 sõnaga „ehituskeeluvööndis“. Praegusel hetkel näeb VeeS § 260 ette vastutuse vaid veekaitsevööndis, sanitaarkaitsealal, joogiveehaarde toitealal, hooldusalal või nitraaditundlikul alal kehtestatud nõuete rikkumise eest , kuid kuna eelnõukohaselt viiakse kehtivas looduskaitseseaduses sisaldunud veekogu ranna või kalda ehituskeeluvööndi regulatsioon veeseadusesse, siis on vajalik veeseaduses kindlaks määrata ka vastutuse alus ehituskeeluvööndi alal kehtestatud tegevuspiirangute rikkumise eest. Kavandatava muudatusega on seega võimalik füüsilist isikut ehituskeeluvööndi alale kehtestatud nõuete rikkumise eest karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Muudatuse järel on sama teo eest võimalik juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Eelnõuga k ehtetuks tunnistatava LKS § 74 lg 2 kohaselt karistatakse ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest juriidilist isikut rahatrahviga kuni 3200 eurot. VeeS § 260 lg-s 2 toodud karistusnormi kohaselt on VeeS § 260 lg-s 1 sätestatud rikkumise eest võimalik juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Järelikult muutub juriidilisele isikule kohaldatav maksimaalne trahvimäär senisega (st LKS § 74 lg-s 2 sätestatuga) võrreldes kõrgemaks . Sanktsiooni rangemaks muutmine on seotud eelnõu teiste sätetega, mille kohaselt ehituskeelu vööndi ulatus, mille suhtes piirangud j a karistusnorm kehti vad , muutu vad väiksemaks. Väiksema ruumilise ulatusega ehituskeeluvööndi nõuete rikkumise puhul on rangem sanktsiooni maksimaalmäär õigustatud. Eelnõu paragrahviga 5 sätestatakse seaduse jõustumise ajaks 1 . september 2022 . 4. E elnõu terminoloogia Eelnõus ei ole uusi termineid kasutusele võetud. 5. E elnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei seondu Euroopa Liidu õigusega. 6. S eaduse mõjud Kuna seadusega leevendatakse rannal ja kaldal maaomanikule kehtestatud piiranguid, on eelnõul eeldatavalt positiivne sotsiaal ne , sealhulgas demograafili ne mõju eeskätt maaomavalitsustele , kus on palju veekogude äärseid maid. Senised ulatuslikud piirangud on vähendanud sellise kinnisvara atraktiivsust ja m aaomanikud võivad meelsamini rajada oma eluasemeid piirkondadesse, kus see neil varem oli piiratud. Selliselt avaldub ka positiivne mõju regionaalarengule. Avalik-õiguslik e kitsenduste leevendamine omab positiivset mõju ka majandusele, kuna sellega pareneb kinnisvara väärtus ning võib elavdada ka kinnisvaraturgu eriti maapiirkondades. Positiivseks saab hinnata ka mõju elukeskkonnale, sest heakorrastatud ja kasutusele võetud maad veekogude randadel ja kallastel muudavad elukeskkonna atraktiivsemaks. Seejuures ei muutu eelnõuga kallasrada puudutav regulatsioon ehk avalikkuse juurdepääs randadel ja kallastel jääb muutumatuks. Olukorras, kus piirangute leevendamine võib tuua aktiivsemat ehitustegevust seni looduslikus seisundis olnud rannal ja kaldal, võib tekkida küsimus mõningas es t negatiivse s t mõju st looduskeskkonnale, kuid nii teised kehtiv ad seadused, kehtivad planeeringud kui ka eelnõu ga ettenähtavad reeglid tagavad piisava kaitse olulistele loodusväärtustele, kui need rannal või kaldal asuvad. Eelnõu omab tarbetut bürokraatiat vähendavat mõju, kuna iga avalik-õiguslik piirang toob kaasa selle administreerimise ja jõustamisega seotud halduskoormuse. Kuna ehituskeeluvöönd jääb küll alles, kuid selle ruumiline ulatus märkimisväärselt väheneb, väheneb vastavas ulatuses ka vajadus teha detailplaneeringuid selleks, et otsustada ehituskeeluvööndi vähendamisi (väheneb kohalike omavalitsusüksuste halduskoormus) ning Keskkonnaamet ei pea andma nõusolekuid ehituskeeluvööndi vähendamiseks senises ulatuses ega teostama järelevalvet piirangu- ja ehituskeeluvööndi kasutamise üle senises mahus. Arvestades, et selline järelevalve eeldab suuresti välitöid, toob eelnõu olulise keskkonnajärelevalve ressursi kokkuhoiu ja ressursse saab ümber suunata oluliste loodusväärtuste kaitsele. Eelnõul ei ole olulist mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele. 7. S eaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõu eesmärk on loobuda senises ulatuses tarbetust ranna ja kalda kaitseks kehtestatud omandipiirangutest, sest need kohalduvad üldiselt, sõltumata sellest, kas konkreetses kohas on olulisi loodusväärtusi või mitte. Arvestades ka Euroopa Liidu õigusest tulenevaid nõudeid, on igati mõistuspärane eeldada, et kõik olulised loodusväärtused (ka rannal või kaldal) on juba kaitse alla võetud kaitstavate loodusobjektidena, mida käesoleva eelnõuga ei muudeta. Järelikult ei ole ette näha, et omandipiirangute leevendamine peaks tooma kaasa olulist riigi tegevust vahetult seaduse rakendamisel või sellega seotud kulusid . Siiski on eelnõu jõustumiseks jäetud piisav aeg, mida on vajadusel võimalik kasutada selleks, et algatada menetlus mõne senise ranna ja kalda kaitse regulatsiooniga kaitstud ala kaitstava loodusobjektina kaitse alla võtmiseks või karmistada juba kaitse alla võetud objektidel kaitsekorda . Kui sellised olulised loodusväärtused kusagil esinevad, aga ei ole veel kaitstava loodusobjektina kaitse alla võetud (mille tõenäosus on väi k e), on siiski võimalik need enne seaduse jõustumist tagada nende piisav kaitse. Ühtlasi on võimalik kaitse alla võtmise menetluse ajaks näiteks ehituslubade andmine peatada (LKS § 8 lg 6). K ehtimas on hulgaliselt planeeringuid, mis juba sisaldavad senistest omandipiirangutest lähtuvalt alasid, millel on hoonestamine keelatud. Eelnõu kohane seadus automaatselt planeeringute kehtivust ei mõjuta ja need kehtivad edasi kuni neid ei ole muudetud või kehtetuks tunnistatud. Seetõttu võib prognoosida, et maaomanikud võivad hakata esitama kohalikele omavalitsustele taotlusi planeeringute muutmiseks , kehtetuks tunnistamiseks või kohalikud omavalitsused soovivad ise algatada planeerimismenetlusi, et viia kehtivad planeeringud uuele seadusele vastavaks. Sellega kaasnevad planeerimismenetlustega seotud kulud, kuid ruumiline planeerimine on osa tavapärasest kohaliku omavalitsuse tegevusest. 8. R akendusaktid Seadus ei eelda rakendusaktide andmist. 9. S eaduse jõustumine Arvestades, et seadus toob arvestatavaid muudatusi praeguse ranna ja kalda kaitset puudutavasse reeglistikku, on mõistlik jätta mõistlik aeg pärast seaduse vastuvõtmist ja enne seaduse jõustumist . Seega jõustub seadus 1. septembril 2022. Algata vad Riigikogu lii kmed Heiki Kranich , Peeter Ernits , Erki Savisaar ja Andres Metsoja 8. novembril 2021 EELNÕU L ooduskaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seadus § 1. Looduskaitseseaduse muutmine Looduskaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduse § 5 tunnistatakse kehtetuks; 2) seaduse 6. peatükk tunnistatakse kehtetuks; 3) seaduse § 70 4 lõiget 3 muudetakse ja sõnastatakse järgnevalt: „(3) Keskkonnaamet võib kaitsealal, hoiualal, kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndis ja püsielupaigas olevad omavolilised ehitised likvideerida. Asendustäitmise rakendamisest ehitiste likvideerimiseks peab Keskkonnaamet eelnevalt teavitama vastavat kohalikku omavalitsust.“ 4) seaduse § 74 tunnistatakse kehtetuks; 5) seaduse lisa pealkirja seaduses muudetakse ja sõnastatakse järgnevalt: „Lisa Valik- ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis“ 6) seaduse lisa pealkirja lisas muudetakse ja sõnastatakse järgnevalt: „ Valik- ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis “. § 2 . Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmine Keskkonnaseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused: Seaduse § 39 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (2) Kallasraja võib sulgeda ka ülekaaluka erahuvi korral sellise õiguslikul alusel püstitatud ehitise vahetus läheduses, mille ehitamisele vastavalt veeseadusele ei laiene ehituskeeld ehituskeeluvööndis või mille ehitamiseks on ehituskeeluvööndit õiguspäraselt vähendatud.“ § 3 . Planeerimisseaduse muutmine Planeerimisseaduses tehakse järgmised muudatused: Paragrahvi 126 lõike 1 punkti 16 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „16) ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamine ja vähendamine;“ § 4 . Veeseaduse muutmine Veeseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduse § 91 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kohalik omavalitsus võib kehtestada üldplaneeringuga määratud supelranna kasutamise ja hooldamise korra.“ 2) seaduse § 118 pealkirja ja lõikeid 1, 2, 3 ja 4 täiendatakse pärast sõna „veekaitsevöönd“ sõnadega „ja ehituskeeluvöönd“ vastavas käändes. 3) seaduse § 118 täiendatakse lõigetega 1 1 – 1 2 järgmises sõnastuses: „ (1 1 ) Kallas on merd, järve, jõge, tehisjärve, oja, allikat või maaparandussüsteemi eesvoolu ääristav ja erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse käesoleva seadusega. (1 2 ) Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve kaldaid nimetatakse rannaks.“ 4) seaduse § 118 täiendatakse lõigetega 3 1 – 3 4 järgmises sõnastuses: „(3 1 ) Korduva üleujutusega veekogude veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd laienevad üleujutusala piirini. (3 2 ) Suurte üleujutusaladega siseveekogudel määratakse üleujutusala piir korras, mille kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Suurte üleujutusaladega siseveekogude nimistu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3 3 ) Korduva üleujutusala piir mererannal määratakse üldplaneeringuga. Kui korduva üleujutusega ala piiri ei ole määratud, loetakse üleujutusala piiriks üks meeter kaldajoone kõrgusväärtusest. (3 4 ) Kui Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui 200 meetrit on üle viie meetri kõrgune kaldaastang, laienevad veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd kuni kaldaastanguni.“ 5) seaduse § 119 punkti 5 muudetakse ja sõnastatakse järgnevalt: „5) ehitamine, välja arvatud juhul, kui see on kooskõlas käesoleva seaduse § 118 lõikes 1 nimetatud eesmärgiga.“ 6) seadust täiendatakse §-ga 121 1 järgmises sõnastuses: „ 121 1 . Veekogu rannal ja kaldal metsa raie erisus (1) Veekogu rannal ja kaldal metsa raiele kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatud tingimusi vööndis (edaspidi piiranguvöönd ), mille ulatus veekaitsevööndi ja ehituskeeluvööndi arvestamise lähtejoonest on: 1) Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 200 meetrit; 2) üle kümne hektari suurusel järvel ja tehisjärvel ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 100 meetrit; 3) allikal ning kuni kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel ja ojal 50 meetrit; 4) maaparandussüsteemi 10–25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga avatud eesvoolul 50 meetrit. (2) Ranna piiranguvööndis on keelatud lageraie. Kalda piiranguvööndis ei tohi lageraielangi pindala olla suurem kui kaks hektarit, välja arvatud maaparandussüsteemi eesvoolu veekaitsevööndis maaparandushoiutööde tegemisel. (3) Ranna ja kalda piiranguvööndis valik- ja turberaiele kohaldatakse kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis valik- ja turberaietele looduskaitseseaduse lisas kindlaksmääratud tingimusi.“ 7) seadust täiendatakse §-dega 123 1 - § 123 2 järgmises sõnastuses: „ § 123 1 . Piirangud ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ( 1) Ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. (2) Ehituskeeld ei laiene: 1) tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisele; 2) kalda kindlustusrajatisele; 3) supelranna teenindamiseks vajalikule rajatisele; 4) maaparandussüsteemile, välja arvatud poldrile; 5) olemasoleva ehitise esmakordsele juurdeehitisele juhul, kui juurdeehitise maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist; 6) piirdeaedadele; 7) piirivalve rajatisele; 8) maakaabelliinile; 9) olemasoleva hoone tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja -rajatisele. (3) Ehituskeeld ei laiene kehtestatud detailplaneeringuga või kehtestatud üldplaneeringuga kavandatud: 1) pinnavee veehaarde ehitisele; 2) sadamaehitisele ja veeliiklusrajatisele; 3) ranna kindlustusrajatisele; 4) hüdrograafiateenistuse ja seirejaama ehitisele; 5) kalakasvatusehitisele; 6) riigikaitse, piirivalve ja päästeasutuse ehitisele; 7) tehnovõrgule ja -rajatisele; 8) sillale; 9) teele; 10) raudteele. (4) Ehituskeeld ei laiene kehtestatud riigi eriplaneeringu alusel ehitatavale ehitisele. (5) Lautrit ja paadisilda tohib rannale või kaldale rajada, kui see ei ole vastuolus veekaitse eesmärkidega. (6) Kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus käesolevas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. § 123 2 . Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamine ja vähendamine (1) Ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib suurendada või vähendada, arvestades inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramise, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamise ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamise eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. (2) Ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib kohalik omavalitsus suurendada üldplaneeringuga või detailplaneeringuga. (3) Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine võib toimuda Keskkonnaameti nõusolekul. (4) Ehituskeeluvööndi vähendamiseks esitab kohalik omavalitsus Keskkonnaametile taotluse ja planeerimisseaduse kohaselt: 1) vastuvõetud üldplaneeringu; 2) kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava vastuvõetud detailplaneeringu; 3) vastuvõetud detailplaneeringu, kui kehtestatud üldplaneering puudub. (5) Keskkonnaamet hindab ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule. (6) Ehituskeeluvööndi laiuse suurendamine ja vähendamine jõustub kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu jõustumisel.“ 8 ) seaduse § 252 täiendatakse lõikega 3 1 ja sõnastatakse järgnevalt: „(3 1 ) Keskkonnaamet võib ranna või kalda ehituskeeluvööndis olevad omavolilised ehitised likvideerida. Asendustäitmise rakendamisest ehitiste likvideerimiseks peab Keskkonnaamet eelnevalt teavitama vastavat kohalikku omavalitsusüksust.“ 9 ) seaduse § 260 pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „Veekaitsevööndis“ sõnaga „ehituskeeluvööndis,“. § 5 . Seaduse jõustumine Seadus jõustub 1. septembril 2022. Jüri Ratas Riigikogu esimees Tallinn, ...... 2021 Algata vad Riigikogu liikmed Heiki Kranich , Peeter Ernits . Erki Savisaar ja Andres Metsoja 8. novembril 2021