Arvamus

Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit Reg 80343719 Endla 4 Tallinn 10142 Lugupeetud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo Sotsiaalministeerium 11. jaanuar 2023 [email protected] Eelnõu kohta arvamuse avaldamine 1. Esitasite oma 04.01.2023 kirjaga nr 1.2-2/2-1 arvamuse avaldamiseks sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruse nr 66 „Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasumise ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise tingimused ja rehabilitatsiooniprogrammi hindamiskriteeriumid“ muutmise määruse eelnõu (edaspidi määruse eelnõu). 2. Olete palunud eelnõu kohta arvamust avaldada 5 tööpäeva jooksul. Vabariigi Valitsuse reglemendi § 7 lõike 3 kohaselt on ministri määruse kooskõlastamise tähtaeg üldjuhul 10 tööpäeva. Nagu ka varasematel aastatel ja teiste õigusaktide eelnõude puhul, ei järgita eelnõu menetlusnõudeid ega põhjendata seletuskirjas eelnõu kiireloomulisust kuigi võib mõista, sest uusi hindu planeeritakse rakendada alates 01.01.2023. 3. Toetame otsust mitte jätta teenuste hinnad muutmata. 4. Täname, et on teenuste hindade puhul on arvestatud paarisarvulise komakohaga. See on oluline, et 0,5 tunni osutamisel jaguneks hind täpselt pooleks. 5. Teenuste hindade kasv vahemikus 4,0 – 5,9 % on ebapiisav olukorras, kus ainuüksi perioodil 2021. a. 4. kvartal – 2022. a. 4. kvartal on Statistikaameti andmetel olnud THI kasv 20,4%. Teadaolevalt on THI kasv on aeglustumas, ent endiselt väga kõrge. Meie hinnangul peaks teenuste hindade kasv olema kordades suurem, et katta teenuse osutamiseks vajalike kulude hinnatõus ja vastata palgasurvele. Ebapiisavas mahus teenuse hinna tõus toob kaasa teenuse kvaliteedi languse, teenuse kättesaadavuse halvenemise ja ei taga määruse eelnõu seletuskirjas nimetatud spetsialistide palgakasvu palgakomponendi kasvu ulatuses. Teenuse osutajatel on otsesed kulud kasvanud oluliselt enam kui teenuste hinnatõus määruse eelnõu kohaselt. 6. Määruse eelnõu seletuskirja kohaselt on määruse mõju teenuste kättesaadavusele, kvaliteedile ja teenuse saajate iseseisva toimetuleku paranemisele kaudne. See ei vasta tõele. Kuna teenuse mahu aastaseid piirmäärasid ei suurendata paralleelselt hindade tõusuga, siis väheneb isikutele teenuse kättesaadavus otseselt ja teenuste aastase määra ulatuses või rohkem teenust vajavate isikute puhul halveneb seeläbi iseseisva toimetuleku paranemise võimalus samuti otseselt. 7. Eelnõu seletuskirjas on leitud, et tuginedes anonüümsete sihtrühma ja teenuseosutajate sisendile pole vaja aastaseid määrasid tõsta: “Tuginedes senisele aastase piirmäära kasutusele ei ole vaja aastast piirmäära korrigeerida. Sihtrühma ja teenuseosutajate sisendi põhjal on aastase piirmäära kasutus seoses sotsiaalse 1  rehabilitatsiooni kompleksteenuse tingimusega, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kaasajastamise vajadusega ja sihtrühma motivatsiooniga kõikidel määratud teenustel aktiivselt osaleda.” Taolisel selgitusel puudub sisu ja see on arusaamatu. Kõikide teenuse kasutajate aastase piirmäära keskmise kasutuse järgi, eriti olukorras, kus riigi poolt rakendatud meetmed on soodustanud teenuse mahtude vähenemist, ei saa tugineda suurema abivajadusega inimeste abivajaduse mahu hindamisel ja selle üle otsustamisel kõikide teenuse saajate keskmistele näitajatele, sest nende vahel puudub seos. Sisuliselt ütleb seletuskiri, et kuna aastast piirmäära kasutati mingis kindlas mahus, siis on põhjendatud teenuse maksimaalset mahtu vähendada. Me ei saa sellega nõustuda ja leiame, et aastaseid piirmäärasid tuleks samuti tõsta. 8. Määruse eelnõu, mille eesmärk on kehtestada teenuse osutajate jaoks äritulu baas, ei ava määruse seletuskirja osas mitte kuskil teenuse osutajate majanduslikust toimetuleku seisukorrast ega sellest, kas planeeritav hinnatõus on üleüldise hinnatõusu olukorras piisav. Selgusetuks jääb, kas planeeritav hinnatõus vastab sisendhindade tõusust tingitud kulude kasvule näiteks kulumudeli järgi. Leiame, et teenuse osutajate majandusliku vaate tervikliku käsitluse puudumine on loonud eelnõu autoritele eksliku arusaama tegelikest vajadustest. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, miks tõstetakse teenuse hindasid just sellises mahus nagu määruse eelnõus planeeritud ning kas see on piisav. Teenuse pikaajaline alarahastus võib tulevikus tingida sarnase olukorra, kus õigeaegselt tegemata otsuste tagajärjel jääb teenus kättesaamatuks nagu on ajakirjanik Kadri Ibrus kirjutanud erihoolekandeteenuste kohta oma artiklis (11.01.2023 Päevaleht) „Erihoolekande hädaolukord. Kohtuotsusega kinnisesse asutusse määratud ohtlikele patsientidele pole kohti“i. Soovitame Teil tutvuda Eesti Töötukassas teenuseosutajate poolt kehtestatud tööalase rehabilitatsiooniteenuse keskmiste hindadega, mis arvestavad tegelike kuludega ning selgitada määruse eelnõu seletuskirjas või eelnõu juurde lisatavas märkuste tabelis asjaolud, millega on taoline hinnaerinevus põhjendatud. Sisuliselt maksab riik meile samaväärse rehabilitatsiooniteenuse eest ühe teenuse korral suurusjärgus poole vähem kui teise teenuse eest. 9. Määruse eelnõu lisa 1 üldpõhimõtetes on sätestatud: ”Enne teenuse osutamist isiku seisundi hindamine on osa teenusest.” Selgitame, et sellist sõnastust tuleks muuta, sest see ei ole loogiline ega arusaadav. Enne teenuse osutamisega alustamist ei saa teenust ega ühtegi selle osa osutada. 10. Täname võimaluse eest määruse eelnõu kohta arvamust avaldada. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Marilin Vaksman Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liidu juhatuse esimees i https://epl.delfi.ee/artikkel/120126180/erihoolekande-hadaolukord-kohtuotsusega-kinnisesse-asutusse- maaratud-ohtlikele-patsientidele-pole-kohti 2