Arvamuse andmine

Justiitsministeerium Teie 07.10.2016 nr 7-1/7237 [email protected] Meie 02.11.2016 nr 6-6/16-42 Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust ühtset patendikohut käsitleva lepingu ja ühtse patendikohtu Põhjamaade ja Balti riikide piirkondliku talituse asutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu ning Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni kohaldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Rätsep Õigusteabe osakonna peaspetsialist Lisa: Arvamus seoses ühtset patendikohut käsitleva lepingu ja Põhjamaade ja Balti riikide piirkondliku talituse asutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõuga Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus seoses ühtset patendikohut käsitleva lepingu ja Põhjamaade ja Balti riikide piirkondliku talituse asutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõuga Riigikohus üldiselt tervitab ühtse toimega Euroopa patendi kehtestamist ja sellega seonduvalt ka Eestis ühtse patendikohtu lepingu ratifitseerimist, samuti kõiki selleks vajalikke seadusemuudatusi. Oleme seisukohal, et võimalus taotleda 26 liikmesriigis ühtsena kehtivat patenti on patendiomanike huvides, võimaldades neil saada laiaulatuslik ja ühetaoline kaitse vaid ühe taotluse alusel ning seeläbi hoida kokku tõlkekuludelt ja riigilõivudelt. Just äärmiselt suuri tõlkekulusid saab pidada seniste rahvusvahelist patentide väljastamist võimaldavate süsteemide (nii Patendikoostöölepingu kui Euroopa patendikonventsiooni alusel) üheks olulisemaks puuduseks, mida ühtse toimega Euroopa patendi loomine aitab leevendada. Samuti aitab ühtse patendikohtu loomine õiguste omajatel vältida paljude paralleelsete siseriiklike menetluste algatamist (mille vajadus juhul, kui küsimuse all on siseriikliku patendi kehtivus, tuleneb nt Euroopa Kohtu otsusest asjas GAT) ning seeläbi hoida olulisel määral kokku menetluskulusid. Samuti, kuna asju lahendatakse ühes kohtus ühtede materiaal- ja menetlusreeglite alusel, on alust arvata, et olulisel määral suureneb patendivaidlustes tehtavate lahendite ühetaolisus ning seeläbi menetlusosalistele vajalik õiguskindlus. Väheneb ka motivatsioon ja võimalused nn forum shopping-uks, mida praegune Euroopa patent võimaldab koostoimes erinevustega riikide kohtute õigusemõistmise kiiruses ning siseriiklike seaduste ja kohtupraktika alusel väljamõistetavate kahjuhüvitiste suuruses. Ühe etteheitena ühtse patendikohtu süsteemile on välja toodud seda, et õiguste omajad kaotavad võimaluse lahendada vaidlusi koduriigis. Ehkki tuleb nõustuda, et kodu lähedal menetluste pidamise võimalus on õigusemõistmise kättesaadavuse tagamiseks oluline, on ühtse patendikohtu kavandatav struktuur kõiki asjaolusid tervikuna arvestades optimaalne. Lisaks kesktalitusele näeb see ette ka kohalikud ja piirkondlikud talitused, mis aitavad tagada, et reeglina on isikutel võimalik osaleda kohtumenetlustes oma tegeliku elu- või asukoha lähedal. Arvestades seda, kui vähe on Eestis senise praktika kohaselt patendivaidlusi, ei ole Eestil otstarbekas asutada kohalikku talitust. Valitud lahendus asutada koos Läti, Leedu ja Rootsiga Põhjamaade ja Balti riikide piirkondlik talitus, on selles olukorras optimaalne. Väga oluline on siinkohal arvestada piirkondlikele talitustele antud võimalusega menetleda kohtuasju mitmes kohas. Juhul, kui tulevikus peaks Eestit puudutavate patendimenetluste arv märkimisväärselt tõusma, ei välista miski seniste lahenduste üle vaatamist ja vajadusel muutmist. Riigikohus tervitab ühtset patendikohut käsitleva lepinguga ette nähtud lahendusi seoses patendivaidlusi lahendavate kohtunike koosseisuga. Mööname, et patendiasjades on nende tehnilisest iseloomust tingituna mõistlik kaasata vaidluste lahendamisele ka tehnilisi kohtunikke. Samuti tervitame lepinguga ette nähtud paindlikkust kohtukoosseisu kujundamisel, sh lisakohtuniku määramise võimalus kolleegiumi koosseisu ning poolte võimalus leppida kokku, et nende kohtuasja menetleb üksainus õiguslikult pädev kohtunik. Need lahendused võimaldavad arvestada patendivaidluste laia ampluaa ning konkreetse juhtumi eripäradega. Lepingu artikliga 15 ette nähtud kriteeriumid kohtunike ametisse nimetamiseks aitavad tagada kohtunike kõrge pädevuse. Samas on näiteks tehniliselt pädevate kohtunike kvalifikatsiooninõuded isegi murettekitavalt kõrged – on kaheldav, kas nt Eestis on piisavalt tehnilise kõrghariduse ja tehnoloogiavaldkonna kogemusega isikuid, kellel oleks samal ajal ka tõendatud kogemused tsiviilõiguse ja patendivaidluste lahendamisega seotud kohtumenetluse valdkonnas. Rõhutame vajadust pöörata tähelepanu potentsiaalsete Eestist pärit kohtunike otsimisele, väljaõppele ja täienduskoolitusele. Kõne alla võiksid tulla spetsiaalsed suunatud kursused tsiviilõigusest ja patendivaidluste lahendamisest tehnoloogiavaldkonna inimestele, kes oma muu kvalifikatsiooni poolest võiksid potentsiaalselt sobida ühtse patendikohtu kohtunikuks. Märgime, 1  Lisa 1 et sarnased eesmärgid on seatud ka ühtse patendikohtu lepingu artiklis 19, mis käsitleb koolitusraamistikku. Nagu juba kohtu talituste asukohaga seonduvalt märgitud, on riigikohtu hinnangul äärmiselt oluline tagada ühtse patendikohtu poolt teostatava õigusemõistmise kättesaadavus õiguste omajatele, kuivõrd vastasel juhul ei täida patendikaitse oma funktsioone. Seetõttu hindame murettekitavaks ühtsesse patendikohtusse pöördumise äärmiselt kõrgeid lõivusid. Neid aitab selgitada asjaolu, et lõivude tase on kõigis liikmesriikides ühtne, ning õigustada asjaolu, et õiguste omajatel on võimalik kõrgele lõivule vaatamata hoida kokku menetluskuludelt paralleelsete menetluste pealt. Samuti leevendavad olukorda kehtestatud erandid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Lisaks on asjade lahendamise kõrgem kvaliteet mõningatest lisakuludest kindlasti olulisem ka menetlusosaliste jaoks. Erinevalt Eesti siseriiklikust tsiviilkohtumenetlusest on ühtse patendikohtu kulud ka täpsemini reguleeritud, st kindlaks on määratud lisaks lõivudele ka teiselt poolelt väljamõistetavate kulude ülempiir (lepingu Art 69 ja vastavad ettevalmistuskomitee heaks kiidetud reeglid). Eelkõige võib menetlus olla poolte jaoks majanduslikult koormavam, kui see toimub kesktalituses või Luxembourgis. Selliseid vaidlusi ei tohiks siiski väga tihti esineda ning ka sellisel juhul kompenseerib vajalikud kulud kohtunike kõrgema spetsialiseerumisega saavutatav õiguskindlus. Samuti tagab ühtne patendikohus ja Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimise võimalus senisest ühtlasema praktika patendivaidluste lahendamisel. Sellegipoolest vajab riigilõivude suurus ning nende mõju õiguskaitse kättesaadavusele regulaarset hindamist, mh koostoimes muude ühtse patendikohtu poole pöördumisega kaasnevate kuludega (nt tõlkekulud, mis on tingitud inglisekeelsest menetlusest, esindajate kulude keskmine suurusjärk jne), ning vajadusel meetmete võtmist (nt täiendav mehhanism riigi õigusabi tagamiseks või nt tõlkekulude kandmiseks menetlusabi andmiseks). Ühtset patendikohut käsitlevas lepingus sisalduv regulatsioon seoses patendist tulenevate ainuõiguste sisuga ei erine olulisel määral siseriiklikus patendiseaduses sätestatust. Seetõttu ei too ühtse patendikohtu loomine selles osas olulisi kohanemisraskusi õiguste omajatele. Olulise tähelepanekuna rõhutab Riigikohus siiski vajadust Eesti siseriikliku patendiõiguse ulatuslikuma analüüsi ja võimaliku reformi järele lähitulevikus. Nimelt kaasneb ühtse patendikohtu lepingu jõustumisega olukord, kus lisaks patendi registreerimise sisulistele eeldustele (sh uudsuse ja leiutustaseme kriteeriumid), mida juba seni reguleeris PatS kõrval paralleelse süsteemina ka Euroopa patendikonventsioon, kehtestab ühtse patendikohtu leping ka sätted seoses ainuõiguste ulatuse (sh õiguskaitse sisu ja erandid) ning jõustamisega (sh nii põhilised õiguskaitsevahendid kui erinevad ajutised meetmed). Vältimaks olukorda, kus Eesti PatS reguleeriks sarnaseid küsimusi erinevalt Euroopa patendikonventsioonist ja ühtse patendikohtu lepingust, tuleks püüda tagada meie siseriikliku õiguse võimalikult suur ühtsus nende rahvusvaheliste õigusaktidega, sh nii nende normide sõnastuse kui kohaldamispraktikaga. Sarnaste olukordade erinev käsitlemine ei oleks Riigikohtu hinnangul põhjendatud. Patendiseaduse kriitiline ülevaatamine on seda olulisem, et Euroopa patendikonventsiooni alusel väljastatud ning ühtse patendikohtu lepingu normidega reguleeritud patentide, mis kehtivad Eestis paralleelselt siseriiklike patentidega, osatähtsus suure tõenäosusega tulevikus oluliselt tõuseb. 2  Lisa 1 Riigikohtu arvamus seoses Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni kohaldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga Seaduse muutmise eesmärk on võtta vastu vajalikud meetmed, et rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1257/2012 tõhustatud koostöö rakendamise kohta ühtse patendikaitse loomise valdkonnas (edaspidi määrus nr 1257/2012) ning teha Eesti õiguskorras vajalikud muudatused seoses ühtse patendikohtu asutamise ja tegevusega. Viidatud õigusaktide ning käesoleva eelnõu tulemusel on isikutel edaspidi võimalik taotleda ühtse toimega Euroopa patenti. Alternatiivsena on jätkuvalt võimalik taotleda nn klassikalist Euroopa patenti kui ka siseriiklikku patenti, kusjuures Riigikohus toetab topeltkaitsekeelu kohaldamist, nagu eelnõuga ongi ette nähtud. Paketi näol on seega tegemist olulise arenguga Euroopa patendiõiguses, millest ka Eesti ettevõtjad ja muud isikud tulevikus kahtlemata palju kasu saavad. Riigikohus peab vajalikuks tähelepanu juhtida siiski mõningatele eelnõu osadele, mis võivad vajada täpsustamist või selgitamist, teatud juhtudel ehk ka täiendamist. A. Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni kohaldamise seaduses tehtavad muudatused 1. EPVKKS § 7 lg 11 Kui vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 1257/2012 registreeritakse Euroopa patendi ühtne toime ja see laieneb Eesti territooriumile, siis ei käsitata kõnealust Euroopa patenti alates Euroopa Patendibülletäänis patendi väljaandmise teate avaldamisest Eesti territooriumil siseriikliku patendina. Kuna ühtse toimega Euroopa patendil on ühetaoline kaitse kõigis osalevates liikmesriikides, siis jääb arusaamatuks, miks on antud sättes täiend „ja see laieneb Eesti territooriumile“. Määruse artiklist 3 saab järeldada, et patendi kehtivus laieneb kõigile osalevatele riikidele ühetaoliselt. Kas on mingisuguseid olukordi, kus ühte toimega Euroopa patendi kaitse ei laiene Eesti territooriumile? Lisaks on sättes kasutatud väljendit, et kõnealust patenti „ei käsitata“ ühte toimega Euroopa patendi väljaandmise teate avaldamisest Eesti siseriikliku patendina. Siin on kasutatud küll määruse sõnastust, aga ebaselgeks jääb, kas ühtse toime saamisest alates kaotab siseriiklik patent automaatselt kehtivuse. Vastavate muudatuste tegemist registrisse reguleerib eelnõu järgi EPVKKS § 12 lg 5. Eelnõu seletuskirja kohaselt seetõttu ei oma Eesti registrikanne „enam õiguslikku tähendust“, mis viitab sellele, et Eestis patendile antud siseriiklik kaitse lõpeb ühtse toimega Euroopa patendi registreerimisel automaatselt. Sellest tulenevalt võiks EPVKKS § 7 lg 11 ehk ka täpsemalt väljendada, et vastav Euroopa patent kaotab ühtse toimega Euroopa patendi väljaandmise teate avaldamisest kehtivuse või õigusjõu Eesti territooriumi siseriikliku patendina. 2. EPVKKS § 7 lg 21 Küsitav on EPVKKS § 7 lg-s 21 sätestatu vajalikkus eraldi lõikena. Nagu seletuskirjas on märgitud, siis tegemist on analoogse sättega EPVKKS § 7 lg-ga 2. Seega oleks võimalik vastavalt täiendada § 7 lg-t 2, nt viitega EPVKKS § 7 lg-s 13 nimetatud sissenõutavaks muutunud jõushoidmise riigilõivule. 3. EPVKKS § 12 lg 1 Riigikohus toetab ühtse toimega Euroopa patendi ja Eesti siseriikliku patendi topeltkaitse keelamist, nagu antud sättega on eelnõus ette nähtud. Nii nagu määruse nr 1257/2012 Art 4 lg-ga 2 on välistatud ühtse toimega Euroopa patendi kooseksisteerimine siseriikliku toimega 3  Lisa 1 nn klassikalise Euroopa patendiga, ei tohiks ta paralleelselt kehtida ka siseriikliku patendiseaduse alusel väljastatud patendiga, mille õiguslik toime on klassikalise Euroopa patendiga samaväärne. Lõikes toodud loetelus on Euroopa patendi puhul eraldi punktides sätestatud vaidlustamise tähtaja möödumise olukord ning vaidlustusavalduse menetlemise lõppotsuse jõustumise olukord. Ühtse Euroopa patendi puhul on mõlemad olukorrad pandud sama punkti alla. Seadus oleks ehk lihtsamini loetav, kui ka ühtse Euroopa patendi puhul kasutataks samasugust eristust nagu p-des 1 ja 2. Hilisemast kuupäevast lähtumise saab lahendada näiteks punktide vahelise viitega (nt kui lõppotsuse jõustumise kuupäev on hilisem punktis 3 nimetatud kuupäevast). 4. Täiendavad märkused Kuivõrd EPVKKS-is on ka mõisteid seletav säte (§ 2), siis oleks asjakohane ka vastavalt mõistete loetelu täiendada. Eelkõige tuleks lisada „ühtse toimega Euroopa patent“, et seaduse lugemisel oleks lihtsam eristada (nn klassikalist) Euroopa patenti ja ühtse toimega Euroopa patenti. B. Muudes seadustes tehtavad muudatused 1. Kavandatud TsMS § 9 lg-s 11 terminoloogia ja kooskõla TsMS ülesehituse loogikaga Eelnõu kohaselt täiendatakse TsMS-i § 9 lg-ga 11, mille kohaselt „Euroopa patentide ja ühtse toimega Euroopa patentidega seotud tsiviilasju, välja arvatud need Euroopa patentide ja ühtse toimega Euroopa patentidega seotud tsiviilasjad, mis ei kuulu ühtset patendikohut käsitleva lepingu kohaselt ühtse patendikohtu pädevusse, ei lahenda Eesti kohus.“ Nimetatud muudatust täiendab ka TsMS ja TMS rakendamise seaduse kavandatav täiendus, mis näeb Euroopa patente puudutavas osas ette 7- aastase üleminekuperioodi, mil nende rikkumist või tühistamist puudutavaid asju on siiski pädev lahendama ka maakohus. Riigikohtul on selle sättega seonduvalt kolm kommentaari ja ettepanekut: 1.1. Sätte vajalikkus on küsitav. Sisuliselt välistatakse kavandatava normiga Eesti tsiviilasju lahendavate kohtute pädevus lahendada ühtse toimega Euroopa patendi ja Euroopa patendiga seonduvaid vaidlusi. Vastav välistus tuleneb aga juba ühtset patendikohut käsitleva lepingu Art 32 lg-st 1, mis näeb ette loetelu asjadest, mis kuuluvad kohtu ainupädevusse. Seda sätet täiendab üleminekusätte Art 83 lg-st 1 tulenev erand, mis võimaldab esitada teatud Euroopa patente puudutavad hagid esimese 7 aasta jooksul ka siseriiklikule kohtule. Seega on küsitav, kas lepingu Art 32 lg-t 1 sisuliselt dubleeriv säte on Eesti riigisiseses õiguses üldse vajalik. Mööname siiski, et see säte täidaks selgitamise funktsiooni, kuivõrd pole kindel, et Eesti kohtunikud oleksid (vähemalt esialgu) ühtset patendikohut käsitleva lepingu vastavast sättest teadlikud ning oskaksid sellele tugineda. 1.2. Termini „Eesti kohus“ kasutamine. Riigikohtu hinnangul on terminikasutus „ei lahenda Eesti kohus“ omane pigem rahvusvahelist kohtualluvust reguleerivatele sätetele.1 Kuivõrd antud kontekstis reguleeritakse kohtu sisulist pädevust, nähes ette erandi TsMS § 11 lg-s 1 sätestatud maakohtu üldisest pädevusest lahendada kõiki tsiviilasju, võiks sättes termini „Eesti kohus“ asemel kasutada mõistet „maakohus“ (nt „ei lahenda maakohus“). See oleks mõistekasutuse poolest 1 TsMS § 70 (Rahvusvaheline kohtualluvus) lg 1: „Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus“ 4  Lisa 1 vastavuses ka kavandatava tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muudatusega, millega nähakse ette 7 aasta pikkune üleminekuaeg, mil teatud Euroopa patendiga seonduvaid vaidlusi on „pädev lahendama ka maakohus“ (eelnõu § 4). Lisaks, ühtset patendikohut käsitleva lepinguga loodud ühtne patendikohus on „lepinguosaliste liikmesriikide ühine kohus“, mis on küll asutatud konkreetselt Euroopa patentide ja ühtse toimega Euroopa patentidega seotud vaidluste lahendamiseks, ent mille suhtes kehtivad samad liidu õigusest tulenevad kohustused, mis lepinguosaliste liikmesriikide kohtute suhtes (lepingu artikkel 1). Lepingu preambula kohaselt peaks ühtne patendikohus olema lepinguosaliste liikmesriikide ühine kohus ja seega osa nende kohtusüsteemist. Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 542/2014, millega muudetakse nn Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust seoses ühtse patendikohtu loomisega, tunnustatakse ühtset patendikohut mitme liikmesriigi ühise kohtuna (vt artikkel 1). Järelikult ei ole Riigikohtu hinnangul päris korrektne öelda, et ühtne patendikohus ei ole „Eesti kohus“. Ka sel põhjusel oleks soovitatav välistada TsMS-is pigem „maakohtu“ pädevus ühtse patendikohtu pädevusse kuuluvate tsiviilasjade lahendamiseks, mitte aga „Eesti kohtu“. 1.3. Sätte paiknemine §-s 9. Meie hinnangul ei ole § 9 eelnõuga lisatavale sättele kõige sobivam koht. Viidatud paragrahvis kehtestatakse Eestis tsiviilasju lahendavate kohtute üldine süsteem. Lõikest 1 tulenevalt lahendavad tsiviilasju maakohtud, ringkonnakohtud ja riigikohus, kusjuures lõikest 3 tulenevalt paiknevad need kohtud omavahelises hierarhias. Lõikest 2 tuleneb erand, mille kohaselt võib teatud tingimustel anda tsiviilasja lahendada vahekohtule. See säte annab seega kohtute süsteemist üksnes üldise ülevaate. Kohtute pädevuse ulatust ja sellest kehtestatud erandeid reguleerivad järgnevad normid: § 10 kehtestab üldise erandi, mille kohaselt Eesti Vabariigi kohtutel puudub pädevus lahendada teatud eksterritoriaalseid isikuid puudutavaid vaidlusi; §-d 11-13 aga kehtestavad vastavalt maakohtu, ringkonnakohtu ja riigikohtu pädevuse ulatuse. Meie hinnangul sobiks TsMS § 9 lg-na 11 kavandatud lisandus paremini hoopis § 11 osana, kas siis lisatuna lõikele 1 või esitatud täiesti uue lõikena. Nimelt kujutab kavandatud täiendus endast sisuliselt erandit § 11 lg-s 1 kehtestatud põhimõttest, et „maakohtud vaatavad esimese astme kohtuna läbi kõiki tsiviilasju“, sätestades, et teatud liiki tsiviilasju (ühtse toimega Euroopa patendi ja Euroopa patendiga seonduvaid vaidlusi) nad siiski ei lahenda. Erandi kehtestamise kõige loogilisem koht on üldreegli juures. Antud juhul sisaldab ka § 11 lg 2 erandit lg-st 1, mis kinnitab veelgi selle asukoha süstemaatilist sobivust. Vastav lahendus saavutaks oma eesmärgi, kuna kui maakohtul puudub asja lahendamiseks sisuline pädevus, puudub see ka ringkonna- ja riigikohtul (vt TsMS § 12 lg 1 ja § 13 lg 1). Alternatiivne lahendus oleks kehtestada kõnealune erand maakohtu sisulisest pädevusest §-s 10, mis kehtival kujul sisaldab erandit Eesti kohtute pädevusest seoses konkreetsete isikutega. Kuivõrd see aga eeldaks olemasoleva sätte ulatuslikumat muutmist (sh jaotamist isikulisteks ja sisulisteks eranditeks kohtute pädevusest), toetame pigem eespool kirjeldatud § 11 täiendamise varianti. Täiendava alternatiivina võib kõne alla tulla maakohtu sisulise pädevuse asemel Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse välistamine, millisel juhul sobiks vastav säte rahvusvahelist kohtualluvust reguleerivate sätete juurde, nt TsMS §-i 70. Eespool kirjeldatud põhjustel oleme siiski arvamusel, et sätte sisuks on Eesti kohtu sisulise pädevuse, mitte kohtualluvuse välistamine. Seetõttu jääme ettepaneku juurde kajastada kõnealune säte §-s 11. Leiame, et TsMS § 9 iseloomu arvestades võiks sinna sobida pigem üldise iseloomuga säte, mille kohaselt teatud juhtudel võib maakohtu asemel lahendada tsiviilasju mitme riigi ühine kohus (nt uue lg 21-na). Seeläbi toodaks Eestis tsiviilasju lahendavate organite süsteemi täiendavalt sisse selline uus nähtus nagu mitme riigi ühine kohus. Eraldi küsimus on, kas vastava sätte olemasolu järele oleks otsest vajadust. 5  Lisa 1 2. Ühtse toimega Euroopa patent kui varaese Määruse nr 1257/2012 artikli 7 lg 1 kohaselt „ühtse toimega Euroopa patenti kui varaeset peaks käsitama tervikuna ja kõigis osalevates liikmesriikides selle osaleva liikmesriigi riikliku patendina, kus kõnealusel patendil on ühtne toime ja kus, vastavalt Euroopa patendiregistrile: a) oli patenditaotleja elukoht või peamine tegevuskoht Euroopa patendi taotluse esitamise kuupäeval; või b) kui punkt a ei ole kohaldatav, oli Euroopa patendi taotluse esitamise kuupäeval patenditaotleja tegevuskoht. Riigikohtu hinnangul tuleneb eelnevast, et ühtse toimega Euroopa patendi käsutamine (sh loovutamine, pantimine), selle suhtes kehtivad asjaõigused, tõenäoliselt ka selle suhtes antud litsentside või sellega tehtud tehingute toime kolmandate isikute suhtes, on jäetud reguleerida siseriikliku õigusega. Eelnõust ega selle seletuskirjast ei nähtu, kas sellega on arvestatud ning kas on analüüsitud sellega kaasnevate seadusemuudatuste vajadust. Näiteks PatS § 45, mis reguleerib patendi üleminekut, lähtub praegusel kujul eeldusest, et üleantava patendi näol on alati tegu siseriikliku toimega patendiga: patendiomaniku andmete kande muutmiseks tuleb esitada avaldus Patendiametile (lg 3), tasuda riigilõiv (mille suurus lähtub tõenäoliselt eeldusest, et omanik vahetub vaid ühe liikmesriigi osas), mille järgselt teeb Patendiamet registrisse (mis §-s 34 on defineeritud PatS alusel peetava registrina) registreeringu andmete muutmise kande (lg 5), mis jõustub muudatuse kohta Patendiameti ametlikus väljaandes teate avaldamise päeval (lg 6). Kogu see protsess peab silmas vaid siseriikliku patenti, mis on kantud Patendiameti registrisse. Puuduvad aga sätted selle kohta, kuidas toimub ühtse toimega Euroopa patendi võõrandamine. Lisaks seab PatS § 45 lg 8 omandaja poolt patendiomaniku õiguste kasutamise alustamise sõltuvaks registreeringu andmete muutmise kande jõustumise päevast, mis ühtse toimega Euroopa patendi kontekstis samuti ei sobi, kuivõrd selle patendi puhul on keelatud õiguste omandamise sõltuvaks seadmine ühestki riikliku patendiregistri kandest (määruse nr 1257/2012 Art 7 lg 4). Riigikohtu hinnangul vajaks analüüsimist kas või üldise iseloomuga sätete vajalikkus seoses ühtse toimega Euroopa patendi varaesemena käsitlemisega. Siinkohal võib teatud määral olla võimalik võtta eeskujuks EL kaubamärki ning EL registreeritud disainilahendust reguleerivates määrustes sätestatut, kuivõrd neis on vastava EL-ülese õiguse käsutamise ja varaesemena käsitlemise küsimusi osaliselt reguleeritud (nt määruse nr 207/2009 Art-d 16-24). Iseloomuliku joonena saab välja tuua registrikannete väiksema tähtsuse viidatud EL määruste alusel, võrreldes paralleelsete siseriiklike seadustega – kanded täidavad eeskätt avalikustamise funktsiooni ning on vajalikud pigem kolmandatele isikutele tagajärgede kaasatoomiseks kui õiguse suhtes tehtud käsutuse jõustumiseks. 3. Täiendav kaitse Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse „Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni kohaldamise seadust“ §-ga 172 (täiendav kaitse, mille aluspatendiks on ühtse toimega Euroopa patent), millega nähakse ette, et „sellise täiendava kaitse registreerimisele, mille aluspatendiks on ühtse toimega Euroopa patent, kohaldatakse patendiseaduses sätestatut.“ Eelnõu §-ga 2 täiendatakse patendiseadust § 395 lg-ga 11, mille kohaselt „[t]äiendav kaitse, mille aluspatendiks on ühtse toimega Euroopa patent, registreeritakse vastavas täiendava kaitse määruses ettenähtud andmete kandmisega Eestis kehtivate Euroopa patentide registrisse.“ Riigikohtu hinnangul on põhimõtteliselt küsitav, kas ühtse patendi, mis kehtib ühetaoliselt 26 liikmesriigis, põhjal saab anda välja täiendava kaitse tunnistust, mis kehtib vaid ühe riigi territooriumil. Ühtset patendikohut käsitleva lepingu artikli 30 kohaselt „täiendava kaitse tunnistus annab 6  Lisa 1 samasugused õigused, mis patent ning selle suhtes kohaldatakse samu piiranguid ja kohustusi“. Ka EL määrused, mis kehtestavad täiendava kaitse andmise, näevad ette, et täiendava kaitse tunnistus annab samad õigused kui aluspatent ja sellest tulenevad samad piirangud ja kohustused (vt nt määruse nr 1768/92 Art 5). Kuivõrd ühtse toimega Euroopa patent annab patendiomanikule õigused kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil (vt lepingu Art-d 25-26), on küsitav, kas ainult riigisisese toimega täiendav kaitse on kirjeldatud nõudega kooskõlas. Sisuliselt vastab eelnõuga ühtse toimega Euroopa patendi kui aluspatendi alusel antav täiendav kaitse nn traditsioonilise Eestis kehtiva Euroopa patendi täiendavale kaitsele ega anna seega samu õigusi kui aluspatent. Samuti on EL määruste, mis sätestavad meditsiinitoodete ja taimekaitsetoodete täiendava kaitse, ning nende põhjal kehtestatud PatS regulatsiooni põhjal selge, et need on ette nähtud täiendava kaitse taotlemiseks juhul, kui aluspatendiks on riigisisese toimega patent. Seda kinnitab vajadus esitada täiendava kaitse taotlus selle liikmesriigi pädevale tööstusomandi õiguskaitse ametile, kes andis välja aluspatendi või kelle nimel see välja anti (vt nt määruse nr 1768/92 Art 9 lg 1, millele vastab PatS § 392 lg 1) ning tunnistuse väljaandmine selle asutuse poolt (vt nt määruse nr 1768/92 Art 10 lg 1, millele vastab PatS § 397 lg 1). Need menetluslikud sätted koostoimes nõudega, et täiendava kaitse tunnistus peab andma aluspatendiga samad õigused, annavad alust järeldada, et EL määrustega sätestatud täiendava kaitse taotlemise võimalused ei ole ette nähtud ühtse toimega Euroopa patendi jaoks ega kohaldu selle puhul. Teisalt tuleb möönda, et vastavad määrused ei täpsusta seda, millise „aluspatendi“ osas saab täiendavat kaitset taotleda. Seega ei ole täiendava kaitse andmine aluspatendile, milleks on ühtse toimega Euroopa patent, otseselt välistatud. Järelikult juhul, kui leida, et „samasugused õigused“ tähendab identseid õigusi vaid õiguste omajale antavate ainuõiguste sisu, aga mitte nt nende territoriaalse ulatuse osas, võiks ühtse toimega Euroopa patendi põhjal siseriikliku kehtivusega täiendava kaitse tunnistuse andmine põhimõtteliselt kõne alla tulla. Riigikohtu hinnangul peaks aga siiski ka õiguste territoriaalne ulatus kattuma selleks, et aluspatendi ja selle põhjal antud täiendava kaitse puhul saaks rääkida „samasugustest õigustest“. 4. Sundlitsents Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse „Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni kohaldamise seadust“ §-ga 171 (sundlitsentsi andmine ühtse toimega Euroopa patendile), millega nähakse ette, et ühtse toimega Euroopa patendile sundlitsentsi andmisel kohaldatakse patendiseaduses sundlitsentsi kohta sätestatut. 4.1. Sundlitsentsi territoriaalne ulatus. Sundlitsentside määramine on küsimus, mis ühtse toimega Euroopa patendi Art 32 lg-ga 1 ei ole antud ühtse patendikohtu ainupädevusse, mistõttu sellise hagi menetlemiseks on pädev siseriiklik kohus. Patendiseaduses reguleerib sundlitsentsiga seonduvat § 47, mis reguleerib mh sundlitsentsi määramise eeldusi ning kohtu poolt litsentsi tingimuste kindlaks määramist. Litsentsi tingimuste määramise osas märgime, et § 47 ei sea kohtule otsesõnu selget piirangut, et sundlitsentsi territoriaalne kehtivus peaks olema seotud Eesti Vabariigi territooriumiga. Kuivõrd PatS kohaldamisala ning Eestis kehtivad patendid ongi traditsiooniliselt olnud piiratud Eesti territooriumiga, ei ole vastavat piirangut ka seni vaja olnud. Ühtse toimega patendi osas sundlitsentsi määramisel tekib aga küsimus määratava litsentsi territoriaalsest ulatusest. Nimelt on sellise patendi osas võimalik litsents anda osalevate liikmesriikide kogu territooriumi või osa territooriumi kohta (määruse nr 1257/2012 Art 3 lg 2 kolmas lõik). Määruse nr 1257/2012 preambula p 10 järgi tuleks aga ühtse toimega Euroopa patente puudutavaid sundlitsentse nende vastavate territooriumide osas reguleerida osalevate liikmesriikide õigusaktidega. Seega peaksid Eesti kohtud piirduma ühtse toimega Euroopa patendi 7  Lisa 1 osas sundlitsentsi määramisel Eesti territooriumiga. Riigikohtu hinnangul tuleks kaaluda vastava piirangu selgelt välja toomist PatS § 47 regulatsioonis. Teisalt, PatS § 47 lg 1 seab sundlitsentsi määramise üldiseks tingimuseks, et isik „on huvitatud patenditud leiutise kasutamisest ja on suuteline seda tegema Eesti Vabariigis“ ning ka mitmed lg 1 p-des 1-5 loetletud täiendavad tingimused seonduvad leiutise kasutamisega Eesti Vabariigis. Lõike 3 kohaselt määrab kohus kindlaks sundlitsentsi tingimused, võttes leiutise kasutamise mahu ja kestuse määramisel aluseks Eesti Vabariigi siseturu vajaduse. Tõlgendamise teel on ka nendest sätetest võimalik iseenesest tuletada, et sundlitsentsi määramine on põhjendatud vaid Eesti Vabariigi territooriumi ulatuses. 4.2. Sundlitsentsi kehtima hakkamine. PatS § 47 lg 6 järgi hakkab sundlitsents kehtima registrisse kande tegemise kuupäevast. Registrikande tegemise avaldus koos kohtuotsuse ärakirja ja andmetega riigilõivu tasumise kohta esitatakse Patendiametile ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast arvates. Seejuures mõistetakse „registrina“ PatS § 34 lg 1 järgset patendiregistrit, mida peetakse PatS ja tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse alusel ning nimetatud seadustes sätestatud korras. Sundlitsentsi kehtima hakkamise regulatsioon ei võta seega arvesse asjaolu, et viidatud registris ühtse toimega Euroopa patente ei kajastata, vaid need on kantud Euroopa Patendiameti hallatavasse kesksesse registrisse. Seega tuleks kaaluda, kas ühtse toimega Euroopa patendi suhtes määratud sundlitsentsi kehtima hakkamise küsimust oleks vaja eraldi reguleerida. Täpsustavale sättele alternatiivne variant on kohaldada analoogia korras PatS § 47 lg 6 regulatsiooni, mõistes „registri“ all tegelikkuses asjakohast registrit ja mitte siseriiklikku registrit PatS § 34 tähenduses. Eelnõu §-ga 2 muudetakse PatS § 47, täiendades seda lõikega 61, mille kohaselt „[s]undlitsentsi registreerimiseks edastab asjast huvitatud isik sundlitsentsi puudutava jõustunud kohtuotsuse ärakirja Euroopa Patendiametile.“ Sättes pole aga täpsustatud, et see kohustus kehtib vaid ühtse toimega Euroopa patendi osas (mitte nt siseriikliku patendi või Eesti suhtes kehtiva Euroopa patendi). Vastava täpsustuse võiks lg 61 kohaldamisala kohta lisada. Ühtlasi oleks võimalik selle sätte täiendamise teel seada ühtse toimega Euroopa patendi suhtes antud sundlitsentsi kehtima hakkamine sõltuvaks vastava ärakirja EPO-le edastamisest või EPO asjakohases registris kande tegemisest. See lahendaks ka eelmises lõigus välja toodud probleemi. 5. Ühtse patendikohtu otsuste ja korralduste täitmine Ühtset patendikohut käsitleva lepingu Art 82 lg 2 näeb ette, et „[v]ajaduse korral on kohtu otsuse täitmise tingimuseks, eelkõige ettekirjutuste puhul, kautsjoni või samaväärse tagatise esitamine, mille eesmärgiks on tagada tekitatud kahju hüvitamine.“ Sätte sõnastuse põhjal jääb ebaselgeks, kas vastav tingimus kohtu otsuse täitmiseks tuleks seada täitemenetluses ja seega siseriikliku õigusega, või seab selle tingimuse vajaduse korral ühtne patendikohus juba otsust tehes. See vajaks täiendavat analüüsi ning vajadusel TMS täiendamist. 6. Kohtualluvus Riigikohtu hinnangul võiks eelnõu seletuskirjas lühidalt käsitlemist leida ka ühtse patendikohtu ja Eesti siseriiklike kohtute (rahvusvahelise) kohtualluvuse temaatika ning EL määruse nr 542/2014, ühtset patendikohut käsitleva lepingu ja TsMS kohtualluvust reguleerivate sätete omavaheline vahekord. Meie esialgse hinnangu kohaselt täiendavaid rahvusvahelise kohtualluvuse sätteid Eesti õigusesse lisada pole vaja, eriti kui maakohtu pädevus asjakohaseid tsiviilasju lahendada on niigi välistatud. Küll 8  Lisa 1 aga võib (rahvusvahelise) kohtualluvuse temaatika omada tähtsust 7-aastasel üleminekuajal, mil vastavast pädevuse piirangust on ette nähtud erand. 7. Ühtset patendikohut käsitlevas lepingus sisalduvate materiaalõiguse normide kohaldamine siseriikliku kohtu poolt Ühtset patendikohut käsitleva lepingu Art 83 lg 1 alusel kehtestatud üleminekusäte näeb Eesti siseriiklikele kohtutele esimese 7 aasta jooksul ette pädevuse lahendada Euroopa patendi rikkumist või tühistamist puudutavaid asju ja Euroopa patendiga kaitstud tootele antud täiendava kaitse tunnistuse rikkumist või kehtetuks tunnistamist puudutavaid asju. Kuivõrd aga üleminekusättest ei tulene, et siseriiklik kohus võiks kohaldada hagi lahendamisel siseriiklikku õigust, siis näib, et asja menetlev Eesti maakohus peaks kohaldama asja lahendamisel ühtset patendikohut käsitleva lepingu neid sätteid, mis reguleerivad patendiomaniku ainuõiguse sisu ja ulatust (Art-d 25-26) ning patendi mõju piiranguid ja muid erandeid (Art-d 27-29). Eesti kohtu kohustust neid sätteid kohaldada ei ole vaja seaduse tasandil eraldi kehtestada, kuivõrd see tuleneb juba PatS §-st 4, mille kohaselt PatS vastuolu korral välislepinguga tuleb kohaldada välislepingu sätteid. Siiski tuleks kaaluda, kas kohtud saavad – ja oskavad – asjakohastele ühtset patendikohut käsitleva lepingu sätetele otse tugineda, või vajavad need Eesti riigisiseses õiguses mingil viisil viitamist (nt üleminekusättesse täpsustava lause lisamise teel, mille kohaselt tuleb kohtul lahendada vaidlus kooskõlas ühtset patendikohut käsitleva lepinguga). 9