Taotlus riigipreemiale

RIIGI KULTUURIPREEMIA ETTEPANEK LISA Möödunud aastal tähistatati helilooja ja muusiku Olav Ehala 70. sünnipäeva. Teatavasti on juubilari näol tegu mehega, kes sobib klaveri taha nii lasteaiapeol, sumedas lokaalis kui ka kontserdisaali lühtrite all. Sellisel unikaalsel haardel on kaks põhjust. Esiteks on Ehala üks neid suurmehi, kes mõjub nagu kõige muhedam üleaedne. Teiseks on Ehala kunstnik, kelle looming on ühtaegu isikupärane ja avatud, peaaegu kättesaamatult ilus ja samas sügavalt omane. Pole imestada, et suur osa tema kirjutatud muusikast on omandanud vormi loomingulise koostöö vaimus. Niisiis võib öelda, et Olav Ehala ühtaegu andekas kunstnik ja andekas inimene. Olav Ehala on kirjutanud muusikat üle 70 näidendile ja 60 filmile. Ehala ja ta looming on populaarsed ja tuntud mitme põlvkonna eestlaste seas. Seda mitmekülgset ja avatud andekust tähistati ka 28. septembril 2020 Alexela Kontserdimajas kontserdiga Eesti Heliloojate Liidu, Eesti Kinoliidu ja Eesti Teatriliidu eestvedamisel, et heita pidulik pilk Ehala panusele Eesti muusika-, teatri- ja filmilukku. Olav Ehala H elilooja, pianist ja pedagoog, EHL liige 1977. aastast Sündinud 31.07.1950 [email protected] Olav Ehala on tuntud eelkõige laululoojana ning filmi- ja teatrimuusika kirjutajana. Tema laulud (suures osas filmidest, muusikalidest ja teatrilavastustest) on saanud ülimenukateks, need on tuntud mitmele põlvkonnale eestlastele, jõudnud laulupidude kavadesse ning kuuluvad eesti muusika kullafondi. Suure osa tema loomingust moodustab lastemuusika. Ehala lauludes on võrdselt tähtsad kaunistusterikas meloodia, äratuntav ja isikupärane harmoonia ning nõudlik rütmika. Tema muusika on loodud eranditult eestikeelsetele tekstidele, enim Leelo Tungla ja Juhan Viidingu luulele. Olav Ehala lõpetas 1969. aastal Tallinna Muusikakooli ja 1974. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal Eugen Kapi õpilasena. Aastatel 1970–1973 oli Ehala ENSV Riikliku Filharmoonia estraadiansambli juht. 1970–1975 töötas ta Noorsooteatris muusikuna ning 1975–1991 muusikaala juhatajana. Aastast 1991 on Olav Ehala Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud (1998 dotsent, 2004 professor) ning oli 2001–2014 Eesti Heliloojate Liidu esimees. Ta on kirjutanud muusika ligi 50 näidendile ja 60 filmile. Suurem osa näidendimuusikast on sündinud Noorsooteatrile, kus algas ka tema koostöö tuntud Vene lavastaja Adolf Šapiroga. Filmi vallas on kõige viljakam olnud koostöö Priit Pärnaga – Ehala on kirjutanud muusika peaagu kõikidele Pärna joonisfilmidele, mis on ka pälvinud kõrgeid rahvusvahelisi auhindu. Lisaks esineb Ehala pianistina ning osaleb ansamblite töös. Tihedam koostöö seob Ehalat ansambliga Kiigelaulukuuik, kus ta 1989. aastast tegutseb helilooja, klaverisaatja ja arranžeerijana. Olav Ehala on oma mitmekülgse tegevuse eest pälvinud rohkelt tunnustusi: Eesti muusika aastapreemia (1992), Suure Vankri preemia (1997), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia joonisfilm “Lotte” loomingulises kollektiivis (2000), Valgetähe V klassi teenetemärgi (2001), Riho Pätsi Koolimuusika Fondi stipendiumi (2002), Eesti Muusika Nõukogu aastapreemia põlvkondi, maitseid ja südameid ühendava heliloomingu eest (2005), Eesti Raadio Aasta Muusiku tiitli (2005), Eesti Muusikaauhinna panuse eest Eesti muusikasse (2007), Riikliku Kultuuripreemia 2010. aasta loomingu eest (2011), Tallinna teeneka kultuuritegelase preemia (2015). Olav Ehala on Eesti Muusikaõpetajate Liidu ja Eesti Kooriühingu auliige. Olav Ehalal on ilmunud 6 autori-CD-d: “Olav Ehala. Laulud” (Forte, 1992), “Olav Ehala. Kino. Teater. Muusika” (Eesti Raadio, Concerto Grosso, 1998), “Kaotajad” (Tallinna Linnateater, 2003), “Olav Ehala. Armastatud laulud” (Mojo Records, 2004), “Head lapsed, need kasvavad lauluga” (Eesti Raadio, 2005), “Olav Ehala. 47 parimat laulu” (Hitivabrik, 2007). Täiendavat infot leiab Eesti Muusika Infokeskus RIIGI KULTUURIPREEMIA ETTEPANEK LISA Väljavõte arvustusest „ Pärnu Linnaorkestri julge avang “ 18. septembri Sirbis. Autor TAAVI HARK: Rasmus Puuri värske viiulikontsert on murranguline, erutav ja krobeline, rohkete varjunditega ning peenelt orkestreeritud magnum opus . Teose uudsus ega murrangulisus ei seisne selles, et puuduksid lihtsalt järele lauldavad meloodiakaared, ennustatavad harmoonilised trajektoorid või tuttavlikud tantsurütmid. Puur ei ole sihiks seadnud hüljata kõike tuttavlikku, teha põrpivat revolutsiooni. Varasemast omane on endiselt alles, aga peenendatud kujul ja muutunud helilises mikrokliimas. Kõik algab madalast burdoonhelist, mille peale asub viiul üle keelte liueldes kuduma oma helikangast, taustal kerkivad keelpillide muutlikud klastripilved, vahelduvad värelused. Põnevate koloristlike pahvakute kohal otsib viiul ärevalt õigeid „sõnu“. Karedad turtsatused trummidelt heiastavad hetkeks marsitakti sõjakat sammu, mis jääb siiski tulemata. Üllatab hõrgu akordikaga vaskpillide koraal, mis asub saatma viiuli intensiivset kaebelaulu, kihtide vargsi lisandudes kasvab välja esimene suur kulminatsioon, millele peagi järgneb teine, lausa ekstaatiline haripunkt. Pole kahtlust: meloodiarikkuse koha on haaranud muusikaliste žestide kõne, mida võimestab meisterlik orkestratsioon. Teise osa hakul vaikib orkester sootuks, kõlab kapriisitsev viiulisoolo, kus ricochet ja dissoneerivad topeltnoodid vahelduvad tormiliste jooksude ning akrobaatiliste hüpetega, roobi lähedalt mängimisega ja muu laiendatud strihhilis-tehnilise võttestikuga. Viiulisolist Linda-Anette Verte vaimustas imetlusväärse mänguhoo ja pillivaldamisega, ereda kõla ja hiilgava poognatehnikaga, mis pääses avaosas kõigi orkestraalsete sündmuste tõttu lihtsalt vähem esiplaanile. Eri heli- ja rütmikombinatsioonide mäng nagu otsinuks ostinaatot, taustale tekkisid toekad keelpilliklastrid. Kolmandas osas pääses mõjule metsikusse kulminatsiooni kappav stiihiline galopp, mis viis lõpuks hoopis dramaturgilise energia raugemiseni. Viiuli flööditooniliste kõrgustega liitus kellamängu karge kõlin, millest moodustus kokku tambergilik öine viiv. Teose lõpetanud epiloog tõi uuesti meelde Eino Tambergi ja tema neljanda sümfoonia („Sümfoonia epiloogiga“). Sealgi jõutakse pärast väga tujukat rännakut epiloogis kõike lepitava lahenduseni, mis justkui hellitab kurnatud kuulajat pehmete akordide padjal. Puuri epiloog polnud siiski analoogne: siin kõlas sooloviiuli eleegiline meloodia, mis näis lausa katkematuna, taustal kostusid tromboonide ohketaolised kujundid ja torukellade leinalöögid. Linda-Anette Verte mäng tõi epiloogis esile eriliselt kauni kantileeni, mida toetas pilli avar ja külluslik kõla. Rasmus Puuri vastne viiulikontsert on tähelepanuväärne lisandus meie sajandi kontserdižanrile. See teos võib oma fantaasiarikka kõlailmaga julgelt vaadata tõtt parimatega ka laia ilma kontekstis. Õnneks kandis Klassikaraadio kontserdi Pärnu saalist üle raadiolainete ka virtuaalsesse maailma, kus nüüd saab iga huviline Puuri meistritööd ise (taas) kuulata. Uskuda pimesi üht nappi ülevaadet leheveerul – kas poleks see lausa patt? Rasmus Puur „Kummaline inimene, kel on tohutu vägi sees“ – nii iseloomustas Rasmus Puuri 30. detsembril 2017 ERRi telesaates „Aasta säravaimad tähed“ Tarmo Tiisler. Ja seda põhjusel, et Rasmus Puur on loonud mitte ainult muusikat erinevatele kooslustele, vaid ta on olnud tunnustatud dirigent mitmete kollektiivide ees; koos Edmar Tuulega oli ta aastatel 2007 – 2017 noorteorkestri Reelmažoor eestvedaja (kümne asta jooksul anti välja kuus heliplaati); ta on olnud muusikaline juht mitmele muusikateatri etendusele (Jarek Kasari „Katuselt“ NO99 Põhuteatris; NUKU muusikalis „Shrek“); ta oli Eesti Vabariigi 101. aastapäeva kontsertaktuse muusikaline juht ning koos Veiko Tubinaga 2017. aastal toimunud XII noorte laulu- ja tantsupeo „Mina jään“ ideekavandi autor ja peadirigendi assistent; ta oli 2019. aastal toimunud XXVII laulupeo „Minu arm“ segakooride liigidirigent“; ta on hinnatud arranžeerija ja orkestreerija (Jarek Kasari / Uku Uusbergi „Katuselt“, Priit Pajusaare „Prints ja kerjus“, „Lotte unenäomaalimas“ jt); 2017. aasta septembris esietendus Rahvusooperis Estonia tema lavateos „Pilvede värvid“ (libreto Laur Lomper, lavastaja Roman Baskin), mis oli Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks pühendatud ooperiloomingu konkursi võidutöö; sama aasta kevadel esietendus Kultuurikatlas tänapäeva noorte tunnete ja mõtete üle arutlev kontsertetendus „Kord annan end päriselt ära“ (lavastaja Priit Võigemast); alates 2015. aastast on ta Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkestri dirigent; oma tegevuse eest on ta pälvinud Eesti Kooriühingu preemia Aasta noor dirigent (2017), Eesti Sümfooniaorkestrite Liidu aastapreemia (2017) ning Veljo Tormise fondi stipendiumi (2020). Nimetatud suurte tegude kõrval võiks loetelu nähtavasti jätkata pisematega. Ent samas intervjuus mainib Puur, et „helilooming – see üksiku inimese tegevus – on talle rohkem südamelähedane“. Põhiosa Rasmus Puuri loomingust hõlmab koorimuusika (tema laulud „Meie“ ja „Maa, mida armastan“ on kõlanud ka laulupeol), ent ta on loonud ka teistes žanrites. Senini on Puur soleerivale pillile ja orkestrile kirjutanud kolm lühipala: „Miniatuur oboele ja keelpilliorkestrile“ (2014), „Igatsus“ oboele ja keelpilliorkestrile „(2013) ning „Pluribus e unum“ tšellole ja sümfooniaorkestrile (2016). Viiulikontsert on Puuri esimene täispikk instrumentaalkontsert. Teose ajendiks ja tagant tõukajaks on viiuldaja Linda-Anette Verte, kes on Puuri loomingut sooloviiulile varem esitanud ja ka plaadistanud. 2017. aastal avaldas Verte luuleraamatu koos heliplaadiga. Luulega vaheldumisi kõlavate muusikapalade hulgas on kaks osa Rasmus Puuri tsüklist sooloviiulile „Aastaajad“. Rasmus Puur on viiulikontserdi saamislugu ja oma tutvust solisti Linda-Anette Vertega meenutanud järgmiselt: „see ulatub juba paljude aastate taha ning nagu elus sageli juhtub, on keeruline öelda, miks just mõne inimesega tajud üsna silmapilkset klappi või mõistmist. See ei pruugi olla identne maailmavaade või suur iseloomude sarnasus, kuivõrd äratundmine mingil sügavamal ja sõnastamatul tasandil, et teine mõistab, toetab ja hoiab sind. See loob turvatunde. Ilmselt selle pealt Linda-Anette mõned aastad tagasi, pärast albumi „ Kahe südamega “ plaadistust , minu poole viiulikontserdi palvega pöörduski. /---/ Kuivõrd sel hetkel 2017. aasta hilissügisel oli toimetamisi palju, lükkus kirjutamine edasi, kuid kuklasse kumisema jäi see siiski. Olgugi et tundsin nii solisti, dirigenti kui orkestrit pikka aega ja hästi, ei olnud viiulikontserdi kirjutamine kerge. Õigemini esimesel katsel see ei õnnestunudki ning jäi soiku. Töö selgema idee, sisulise arenduse ja vormiga jätkusid ning pool aastat hiljem õnnestus teos pea ühe hingetõmbega paberile panna. Pärast pikki sisemisi mõtisklemisi, heitlemisi ja piikide murdmisi, millest omal kombel ka see kontsert kõnelebki.“ Dirigent Kaspar Mänd näeb Puuri viiulikontserdis loomingulist arenguhüpet – kui helilooja senine looming on kantud noore helilooja ausast ja siirast otsekohesusest, siis viiulikontserdi orkestrikasutus on mitmekülgsem, vormile ja helikeelel lähenemine keerukam ning põnevam. Rasmus Puur on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kompositsioonieriala Tõnu Kõrvitsa ja René Eespere juhendamisel (2014), lisaks on ta õppinud dirigeerimist Tõnu Kaljuste käe all. 2012. aastal osales ta Vince Mendoza ja Metropole Orkesti rahvusvahelisel arranžeerijate meistrikursustel. (Liisi Laanemets „Tüür, Puur &amp; Beethoven“ kontserdi kavaraamatus) Saatja: Elo-Liis Parmas <[email protected]> Saadetud: 11.01.2021 11:55 Adressaat: KUL preemia <[email protected]> Teema: Kultuuripreemiad 2020 Manused: Kultuuripreemiad 2020_taotlusvormid_Tähesõ jad.asice Tere, OÜ Tähesõjad esitab elutööpreemiale pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest Olav Ehala ja preemiale eelmisel kalendriaastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest Rasmus Puuri. Lugupidamisega Elo-Liis Parmas, produtsent OÜ Tähesõjad juhatuse liige Tel: 5166610