ERAELU KAITSE JA RIIGI LÄBIPAISTVUSE EEST
Põlva Vallavalitsus Teie 28.11.2024 nr 14-5/24-2115-1
[email protected]
Meie 23.12.2024 nr 2.3-8/24/3075-2
Vastus pöördumisele
Andmekaitse Inspektsioon sai Põlva Vallavalitsuse (KOV) pöördumise, milles küsite
inspektsiooni seisukohta Pärnu Maakohtu poolt füüsilise isiku kohta nõutava teabe ja
isikuandmete (sh eriliigiliste andmete) väljastamise osas. Pöördumisest ei selgu täpsemalt, mis
menetluses ja millisel õiguslikul alusel kohus andmeid küsib, seetõttu saame anda üldiseid
selgitusi.
Esmalt selgitan, et Andmekaitse Inspektsioon ei saa selgitustaotlusele vastates anda konkreetsele
juhtumile siduvat õiguslikku hinnangut, see on võimalik ainult järelevalvemenetluses.
Inspektsiooni kohustus on märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse
pöördumise esitamise seaduse §-st 3 tulenevalt anda õigusalaseid selgitusi.
KOV-ile seadusega pandud ülesanne on muu hulgas sotsiaalhoolekande ja sotsiaalabi teenuste
korraldamine. Seaduses ette nähtud ülesannete täitmisel tekkivat teavet saab pidada avalikuks
teabeks avaliku teabe seaduse (AvTS) mõttes, kui teavet, mis on saadud või loodud õigusaktides
sätestatud avalikke ülesandeid täites ning millele juurdepääsu võib seaduses sätestatud korras
piirata (AvTS § 3). Avaliku teabe seadus on üldseadus, mida tuleb teabevaldajal üldjuhul alati
kohaldada (v.a erinormi olemasolul) avaliku teabe avalikustamise ja juurdepääsupiirangute
suhtes. Sõltumata asjaolust, millises menetluses ja kelle poolt sama teavet võidakse veel
kasutada1. AvTS § 35 lg 1 sätestab teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise alused, mis
muuhulgas hõlmavad era- ja perekonnaelu kaitset, teavet sotsiaalabi ja -teenuste kohta jt
piiranguid. Teabevaldaja ei väljasta teavet, millele on kehtestatud juurdepääsupiirang ning
taotlejal ei ole piiranguga teabele juurdepääsuõigust (AvTS § 23 lg 1 p 1). Seega, kui ei esine
alust keeldumiseks, tuleb teabevaldajal teabenõue täita teabenõudja soovitud viisil, kaitstes
teavet, millele teabenõudjal juurdepääs puudub.
Isikuandmeid sisaldava teabe töötlemisele rakendatakse isikuandmete kaitse üldmääruses2
(IKÜM) sätestatud korda (AvTS § 39 lg 1). IKÜM-ist tulenevalt tuleb isikuandmete ja
isikuandmete töötlemise mõisteid käsitleda laialt, st isikuandmetena tuleb käsitleda igasugust
teavet, mis puudutab kõnealust isikut3 ning töötlemisena mõista mistahes isikuandmetega
tehtavat toimingut4.
1
RKHKo 18.04.2022 asjas 3-20-1265 p 19
2
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete
töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta
3
EL Kohtu 04.05.2023 otsus asjas C-487/21 p 23
4
EL Kohtu 24.02.2022 otsus asjas C-175/20 p 35
Tatari tn 39 / 10134 Tallinn / 627 4135 /
[email protected] / www.aki.ee / registrikood 70004235
Igasuguseks isikuandmete töötlemiseks (sh andmete vaatamine, päringute tegemine, andmete
edastamine jms) peab lähtuvalt IKÜM artiklist 6 esinema õiguslik alus. Eriliigiliste isikuandmete
töötlemisel on lisaks vajalik, et esineks üks IKÜM artikkel 9 lõikes 2 toodud punktidest, mis lubaks
eriliigilisi (näiteks terviseandmeid) töödelda, ning muul juhul on eriliigiliste andmete töötlemine
keelatud.
Siiski ei tähenda isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse olemasolu seda, et isikuandmete
töötlemine on igal konkreetsel juhul õiguspärane. Töötlemine kui toiming peab olema õigusliku
alusega ka kooskõlas. Teisisõnu, lisapiirangud võivad tuleneda õiguslikust alusest enesest ja
IKÜM artiklis 5 sätestatud töötlemise põhimõtetest, sealhulgas võimalikult väheste andmete
kogumise ehk minimaalsuse põhimõttest. Eeltoodud põhimõtet tuleb hinnata koostoimes IKÜM
artiklites 6 ja 9 sätestatud „vajalikkuse“ kriteeriumiga. See tähendab, et konkreetsete isikuandmete
töötlemine peab olema „vajalik“ kõnealuses aluses sätestatud eesmärgil töötlemiseks.5 Näiteks
sätestab kindlustustegevuse seaduse § 219 andmetöötlejale kohustuse kindlustusandjale
terviseandmete edastamiseks kui need on vajalikud kindlustuslepingu täitmiseks ja selle täitmise
tagamiseks või tagasinõuete esitamiseks. Kuid selle alusel tuleb edastada isikuandmed ainult selle
eesmärgi täitmiseks vajalikus ulatuses.
Lisaks on kohus terviseandmete töötlemise õigusliku aluse osas selgitanud näiteks juhul, kui
võlaõigusseaduse (VÕS § 768) kohaselt kehtib tervishoiutöötaja saladuse hoidmise kohustus.
Seadusest tulenev alus terviseandmete väljastamiseks võib olla kahetine – kas andmete
avaldamist lubav või selleks kohustav. Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda
mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on
olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses,
nt abivajavast lapsest teavitamise kohustus.6
Samas lubav alus saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks saab olla mh vastamisel
kohaliku omavalitsuse nõudele seoses neile seadusega pandud ülesannete täitmisega, näiteks isiku
kinnisesse asutusse paigutamise menetluses7. Isiku kinnisesse asutusse paigutamine ilma tema
nõusolekuta saab toimuda ainult kohtu loal ja eeldusel, et isikul esineb raske psüühikahäire8.
Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 5 lg 2 sätestab, et psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutav
teave on isiku eraelu saladus ja selle edastamine väljapoole raviprotsessi on lubatud ainult isiku
enda või tema seadusliku esindaja kirjalikul nõusolekul, samuti uurimisasutuse, politsei,
prokuratuuri, kriminaalhooldusosakonna või kohtu seadusest tuleneva nõude alusel, muuhulgas
isiku elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele ja isiku lähedastele ulatuses, milles see on vajalik
neile isikutele seisukoha või kaebuse esitamiseks isiku kinnisesse asutusse paigutamise
menetluses. PsAS § 5 lõikes 3 sätestatud arsti konfidentsiaalsuskohustuse eesmärki silmas pidades
tuleb PsAS § 5 lõiget 2 tõlgendada nii, et see lubab asutusele viimase nõudmisel esitada üksnes
info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga
alust VÕS §-s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o
avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude
asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest9. Märgin ka, et kohtu hinnangul ei loo
ükski seadus iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi
andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda
võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5)10.
Eelpool kirjeldatud ja näidete abil selgitatud põhimõtted kehtivad ka isikuandmete nõudmisel
5
RKHKo 26.09.2022 nr 3-20-1449 p 24
6
RKKKo 01.04.2022 nr 1-20-5071, p 20 jj
7
Kohtule vastava avalduse ja kohtu korraldusel vajalike dokumentide esitamine on üldjuhul KOV ülesanne, vt
tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54. ptk.
8
Vt sotsiaalhoolekandeseaduse § 105 ja psühhiaatrilise abi seaduse § 11.
9
RKKKo 01.04.2022 nr 1-20-5071, p 28
10
samas, p 30
2 (3)
kohtu poolt. Kohus peaks isikuandmete küsimisel tuginema õiguslikule alusele (kas on näiteks
menetlusseadustikust tulenev erinorm kohtule andmete esitamiseks vmt), selgitama eesmärki ja
põhjendama andmete küsimise ulatust kooskõlas selle eesmärgiga.
Kokkuvõttes on Põlva Vallavalitsuse kohustus isikuandmete vastutava töötlejana tagada ja
tõendada, et tema poolt toimub isikuandmete töötlemine kooskõlas IKÜM nõuetega. Seetõttu on
KOV kohustus hinnata, kas isikuandmete väljastamine küsitud ulatuses on põhjendatud.
Kahtluse korral tuleb üle küsida ning andmete küsijal on kohustus selgitada millisel õiguslikul
alusel, milliseid andmeid vajatakse ja miks just sellises ulatuses andmed on vajalikud eesmärgi
täitmiseks.
Loodan, et minu selgitustest oli abi.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Anu Suviste
jurist
peadirektori volitusel
3 (3)