EUROPEAN
COMMISSION
Brussels, 22.3.2023
COM(2023) 155 final
2023/0083 (COD)
Proposal for a
DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL
on common rules promoting the repair of goods and amending Regulation (EU)
2017/2394, Directives (EU) 2019/771 and (EU) 2020/1828
(Text with EEA relevance)
{SEC(2023) 137 final} - {SWD(2023) 59 final} - {SWD(2023) 60 final}
EN EN
EXPLANATORY MEMORANDUM
1. CONTEXT OF THE PROPOSAL
Reasons for and objectives of the proposal
This explanatory memorandum accompanies the proposal for a Directive promoting the repair
of goods purchased by consumers and amending Directive (EU) 2019/771, Directive (EU)
2020/1828 and Regulation (EU) 2017/2394. The proposal delivers on the Commission
priority of the green transition, specifically the European Green Deal1 and its objective of
sustainable consumption.
When consumer products become defective, consumers often do not seek to repair them, but
discard them prematurely, even though they could be repaired and used for longer. This
happens under the legal guarantee of the Sale of Goods Directive (SGD)2 when consumers
choose replacement instead of repair, and outside the legal guarantee, when consumers are
dissuaded from repair because of sub-optimal repair choices and conditions. In this context,
the use of refurbished goods is also limited, leaving the potential for goods to be reused by
different users untapped.
The premature disposal of reparable goods purchased by consumers leads to an increase in
waste, and generate greenhouse gas emissions and more demand for valuable resources in the
production of new goods. The problem of premature disposal of repairable goods purchased
by consumers exists across the EU for a wide range of these goods. More than two-thirds of
respondents to the public consultation (65–74%) supported EU-level solutions.
The requests of the Conference on the Future of Europe3 include a call for a right to repair, in
particular in Proposal 5 on sustainable consumption, packaging and production and Proposal
11 on Sustainable Growth and innovation. This proposal on promoting the repair of goods is
part of the Commission’s reply to this call4.
To promote sustainable consumption, this Directive aims to increase the repair and reuse of
viable defective goods purchased by consumers within and beyond the legal guarantee.
• Consistency with existing policy provisions in the policy area
The Commission is pursuing the Green Deal objective of sustainable consumption in a
comprehensive manner in various initiatives that tackle different aspects of premature
disposal on both the supply and demand side.
On the supply side, the Ecodesign for Sustainable Products Regulation (ESPR) proposal5, sets
the framework for product reparability at the production phase, in particular, on product
design requirements and the availability of spare parts.
On the demand side, the proposal for a Directive on empowering consumers for the green
transition (ECGT)6 provides for better information on the durability and reparability of goods
at the point of sale. This enables consumers to take sustainable purchasing decisions.
1
COM(2019)640 final, 11.12.2019.
2
OJ L 136, 22.5.2019, p. 28
3
Conference on the Future of Europe, Report on the final outcome, May 2022
4
COM(2022)404 final
5
COM(2022) 142 final, 30.3.2022.
EN 1 EN
Under the proposal for a Regulation on harmonised rules on fair access to and use of data
(Data Act), users of connected products shall have access to data they generate during their
use and have the right to give such data to a third party of their choice. Such data access will
be relevant for independent repairers.
If a product becomes defective in the after-sales phase, the SGD provides the consumers with
remedies against sellers for defects that existed at the time when the goods were delivered and
become apparent within the liability period of a minimum of 2 years. Under the SGD,
consumers choose between repair and replacement free of charge. They cannot request the
remedy chosen if it is impossible or disproportionately costly compared to the other remedy.
The combined effect of the ESPR and the ECGT will improve product sustainability and
promote sustainable purchases. However, they do not tackle the issues that dissuade
consumers from repair in the after-sales phase. This initiative fills that gap focusing on the use
phase of goods purchased by consumers. It promotes repair as a remedy in the legal guarantee
framework of the SGD and provides consumers and businesses with new tools that promote
repair beyond the legal guarantee.
The three initiatives are complementary and generate synergies by establishing a
comprehensive approach towards the common objective of sustainable consumption. They are
designed to have a cumulative effect and together cover the entire lifecycle of a product.
2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY
• Legal basis
The legal basis for the proposal is Article 114 Treaty on the Functioning of the European
Union (TFEU) which provides for the adoption of measures to ensure the establishment and
functioning of the internal market. This proposal contributes to the better functioning of the
internal market by setting out a harmonised system of rules to promote repair within and
beyond the legal guarantee for the sale of goods purchased by consumers..
The SGD fully harmonises the remedies available to consumers within the legal guarantee
framework for the lack of conformity of goods and the conditions under which such remedies
can be exercised. It was adopted on the basis of Article 114 TFEU aiming to contribute to the
functioning of the internal market by tackling contract law-related obstacles for the cross-
border sales of goods purchased by consumers in the EU. This Directive amends in a targeted
manner the choice between the remedies of repair and replacement in order to promote repair
and thereby more sustainable consumption, using the same legal basis of Article 114 TFEU.
Beyond the SGD, individual Member States have already introduced or are considering to
introduce rules promoting the repair and reuse of goods purchased by consumers. Diverging
mandatory national rules promoting sustainable consumption in the contractual context create
actual or potential obstacles for the smooth functioning of the internal market, adversely
affecting cross-border transactions in the internal market. For instance, economic operators
may be faced with additional transaction costs for obtaining the necessary legal advice in
order to find out about the requirements of the law of the country in the consumer’s habitual
6
COM(2022) 143 final, 30.3.2022
EN 2 EN
residence, applicable under Regulation (EC) No 593/2008.7 Repair service providers may be
discouraged to offer their services in more than one Member State as they would need to
adapt their repair contracts accordingly.
Furthermore, differing national rules and resulting differences in market practices result in
low transparency in repair options and conditions. This will dissuade consumers from
accessing repair services, in particular across borders as in the absence of harmonised rules
the complexity in cross-border transactions is even higher than in a national context. The
resulting limited consumer demand hinders the development of repair services, especially
across borders. As digital technologies evolve and more goods include digital features that
can be accessed remotely, repair services at a distance and across borders are likely to develop
even more in the future. The obstacles that discourage consumer demand for repair indirectly
also discourage the cross-border movement of goods, such as spare parts and repair
equipment that are necessary for repair services.
It is therefore necessary to harmonise certain aspects of repair outside the existing liability of
the seller, in order to ensure the functioning of the single market concerning the relation
between a consumer and a repairer, increase legal certainty and reduce transaction costs in
particular for small and medium sized enterprises, mostly represented in the repair sector.
According to Article 114(3) TFEU, the Commission takes as a basis a high level of
environmental and consumer protection. The SGD aims to improve the functioning of the
internal market while achieving a high level of consumer protection. This Directive adds the
additional objective of promoting sustainable consumption, a circular economy and the green
transition, thus also ensuring a high level of environmental protection
• Subsidiarity
The problems tackled by this Directive are of a cross-border nature and on a European and
global scale.
The SGD has already fully harmonised certain rules on the sale of goods purchased by
consumers. As this proposal changes one aspect of these rules in order to promote repair
within the legal guarantee, the change needs to be done at EU level.
In the absence of EU-level action, national initiatives outside the scope of the SGD would
follow in all likelihood and take different approaches in order to promote repair beyond the
legal guarantee in line with the goal of more sustainable consumption. While they could bring
certain benefits to consumers and the environment at national level, they would at the same
time create or increase fragmentation of the internal market.
EU action is therefore necessary in order to achieve the overall objective of a functioning
internal market with more sustainable consumption of goods purchased by consumers. It is
only through EU action that the desired effect of promoting repair and reuse in the context of
cross-border sales can be achieved consistently across the internal market.
7
Regulation (EC) No 593/2008 of the European Parliament and of the Council of 17 June 2008 on the
law applicable to contractual obligations (Rome I) (OJ L 177, 4.7.2008, p. 6).
EN 3 EN
• Proportionality
This Directive puts forward a balanced approach that respects the principle of proportionality.
For promoting repair in the context of the legal guarantee, national laws are amended only to
the minimum extent necessary to achieve the objective. This proposal does not interfere with
well-established national arrangements on liability periods. The amendment only concerns
rules that are already subject to full harmonisation.
Outside the legal guarantee, harmonisation at EU level is limited only to those options,
namely the standardised European Repair Information Form and obligation to repair, which
have an internal market dimension. Where a solution at national level is equally effective, in
particular the repair platform, this is the preferred choice. The design of the European
standard for repair services is shaped as a voluntary commitment to avoid far-reaching
interference with national laws on the provision of services.
The provisions of this Directive, while aiming at more sustainable consumption, are tailored
to the needs they must address and are of a targeted nature, carefully designed in terms of
scope and intensity.
• Choice of the instrument
The preferred instrument is a standalone directive. It includes on the one hand a targeted
amendment to the SGD with respect to remedies under the legal guarantee, and on the other
hand, new contractual rules on promoting repair beyond the liability of the seller under the
SGD. A directive is the most suitable instrument here, as it ensures the desired harmonisation
effect and legal certainty, while also allowing Member States to incorporate the harmonised
measures into their national laws without friction.
In addition, as a non-regulatory measure, the Commission intends to encourage the
development of a European standard for repair services.
3. RESULTS OF EX-POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER
CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS
• Stakeholder consultations
In line with the Better Regulation guidelines, an extensive consultation strategy was
implemented to ensure a wide participation of stakeholders throughout the policy cycle of this
proposal. The consultation strategy included relevant stakeholders, including consumers,
consumer organisations at both national and EU level, businesses and business associations,
environmental organisations, academic experts and national authorities. Several consultation
activities took place:
call for evidence for a period of 12 weeks from 11 January 2022 to 5 April 2022,
which resulted in 325 contributions
online open public consultation for a period of 12 weeks from 11 January 2022 to 5
April 2022, which resulted in 331 contributions
EN 4 EN
consumer and business surveys, behavioral experiments and targeted interviews in
the context of the impact assessment support study
targeted bilateral meetings with stakeholders
workshop with Member States on 7 April 2022
Open public consultation
In the open public consultation, the majority of respondents agreed with the existence of the
problem of the decrease in the time during which most goods purchased by consumers are
used. Among all stakeholder categories, major causes for the decreased lifespan of goods
purchased by consumers included the difficulty for consumers to repair products themselves
as well as the inconvenience, high costs or non-availability of repair services for consumers.
The vast majority of all respondents agreed that providing incentives to repair products
instead of buying new ones in case of defects, both within and beyond the legal guarantee, is
an objective to be pursued in order to promote sustainable consumption. The vast majority of
all stakeholders also agreed that providing incentives to buy and use refurbished goods is an
important objective for promoting sustainable consumption. A clear majority of all
respondents considered the EU the appropriate level for action.
An option to prioritise repair whenever it is cheaper than replacement was found effective by
a slight majority of all stakeholders, including the majority of EU-citizens, business
stakeholders and public authorities that responded. The majority of consumer and
environmental organisations found the measure ineffective.
Half of all stakeholders that responded saw voluntary commitments promoting repair as
effective measures. Business stakeholders in particular found this measure effective, while the
majority of responding environmental organisations and half of consumer organisations found
the measure ineffective.
On the producer’s obligation to repair against a price, a slight majority of respondents
considered that this should apply where defects result from wear and tear, and half considered
that it should apply where defects occur after the legal guarantee has expired. Business
stakeholders had a different view: only a minority considered that defects resulting from wear
and tear should be covered.
Call for evidence
The call for evidence outlined policy options on promoting repair in the remedies system of
the SGD, on the obligation to repair and voluntary commitments promoting repair.
Stakeholders from different categories (business organisations/associations, companies, non-
governmental organisations) supported the option that prioritises repair where it is cheaper or
at the same cost as replacement in the context of the legal guarantee. On the obligation to
repair, business stakeholders underlined that such an obligation should be against a price. The
majority of stakeholders supported the option of voluntary commitments promoting repair.
Workshop with Member States
Many Member States did not yet have a position on the outlined measures. The measures that
prioritise repair within the remedies system of the SGD generally found more support than
EN 5 EN
measures that provide other kinds of incentives to consumers to choose repair (such as an
extension of the liability period after repair). Some Member States supported repair as the
primary remedy when its cost is less than or equal to the replacement cost.
The majority of Member States did not support imposing obligations to repair on economic
operators. Some of them argued that an obligation would be an excessive burden and would
likely increase the price of goods purchased by the consumers. Those Member States that
supported the obligation to repair pointed out that repair costs should not increase due to the
obligation and that the producer should bear the responsibility of repair, not the seller.
On the obligation to issue a quote for repair outside the scope of the SGD, the majority of
Member States did not have a position. Some supported such a measure while some showed
reluctance.
Data collection in the context of the impact assessment support study
Data collection in the context of the impact assessment support study comprised a mystery
shopping exercise, a consumer survey with two integrated consumer experiments, a business
survey and stakeholder interviews. These provide data for defining the problem and assessing
the impact of the policy options.
The mystery shopping exercise, targeted at retailers, resulted in 600 observations about
consumer experiences when seeking repair within and outside the legal guarantee and about
reasons for not getting products repaired by sellers.
The consumer survey and the integrated experiments on situations within the SGD resulted in
1,000 responses per Member State (10 Member States included) and provided input on
consumer experiences when seeking for repair or purchase of second-hand goods. The second
consumer experiment covering situations outside the legal guarantee period resulted in 800
observations per Member State (10 Member States included) and provided data on the barriers
to repair, information of repair and consumer likelihood to repair under different
circumstances.
The business survey conducted among producers, sellers and repairers resulted in 80 full
responses and 284 partial responses. It provided data for the analysis of the repair market and
market practices regarding the repair and replacement of defective goods. Lastly, 21
stakeholder interviews provided insights into the problem definition and market practices.
• Impact assessment
This proposal is based on an impact assessment. The Commission’s Regulatory Scrutiny
Board (RSB) first issued a negative opinion on 30 September 2022. After the initial draft,
underwent a significant revision, the RSB provided a positive opinion with further comments
on 24 January 2023. Annex 1 of the impact assessment explains how the RSB comments were
addressed.
Several of policy options were examined on tackling the premature disposal of goods
purchased by consumers both within and outside the legal guarantee.
The assessed options to promote the repair and reuse of goods within the legal guarantee
include: prioritising repair within the remedies system of the SGD whenever it is cheaper than
EN 6 EN
replacement; making repair the primary remedy; extending the liability period in the context
of repair; aligning the liability period of refurbished goods with new goods; and replacing
defective goods with refurbished goods.
The assessed options to facilitate and encourage the repair and reuse of goods beyond the
legal guarantee include: providing information on repair by producers and by a matchmaking
platform on repair and refurbished goods at national or EU level; improving transparency and
conditions for repair by way of voluntary commitments; obliging repairers to issue a repair
quote on price and conditions for repair; and obliging producers to repair goods subject to
reparability requirements under Union law or all products against a price.
The preferred options package includes options from both clusters, with a focus on
addressing repair beyond the legal guarantee. The largest share of defects appears in this
scenario and so the potential to increase repair is the highest. On the basis of a multi-criteria
and cost-benefit analysis as well as a qualitative assessment of the proportionality of the
various options considered, a combination of six preferred policy options was proposed to
address the problems:
– prioritising repair whenever it is cheaper than replacement within the legal guarantee
framework.
– an online platform at national level, matchmaking consumers with repairers and
promoting refurbished goods.
– an obligation on repairers to issue upon request a quote on price and conditions for
repair in a standardised form (European Repair Information Form).
– an obligation on producers of goods to which reparability requirements under Union
law apply to repair outside the legal guarantee against a price.
– an obligation on producers to inform on their applicable obligation to repair.
– a voluntary EU easy repair standard (European Standard for repair services).
The preferred options package increases the repair of goods purchased by consumers both
within and outside the legal guarantee by tackling several of the identified drivers of
premature disposal of these goods.
Prioritising repair over replacement within the remedies system of the SGD will drive
consumer behaviour towards sustainable consumption and increase repairs within the legal
guarantee of viable goods purchased by consumers..
Beyond the legal guarantee, various measures will make repair easier and more attractive for
consumers, increasing repairs and the lifetime of consumer goods. The national online repair
platform and the obligation of producers to inform on their applicable obligation of repair
services will improve the transparency of available repair services. The binding quote on
repair price and conditions (European Repair Information Form) will tackle consumer price
concerns and inconvenience factors in the repair process through transparency and
predictability and make it easier to compare offers. The obligation to repair will promote
sustainable consumption by giving consumers a right to claim repair against the producer for
specific product groups that are reparable by design. The European Standard for repair
services is a useful non-regulatory add-on to the binding measures that will build consumer
EN 7 EN
trust in repair services. The refurbishment function of the national platform increases the use
of refurbished goods bringing benefits both to the demand and supply side.
The preferred options package contributes to increased employment, investment, and
competition in the EU repair sector in the internal market, while bringing benefits to EU
consumers (EUR 176.5 billion consumer savings over 15 years, translating into 25 EUR per
consumer annually) and the environment (saving 18.4 million tonnes of CO28 over 15 years).
Independent repairers, including small and medium-sized enterprises are well placed to
benefit from this package. Businesses will face losses due to forgone sales and reduced
production of new goods, but substantial consumer savings exceed the cost on businesses. The
losses of businesses therefore reflect a transfer from business revenues to consumer welfare.
Consumers are also likely to invest the money saved in the overall economy, which in turn
will lead to growth and investment.
Fundamental rights
The package has a positive impact on fundamental rights enshrined in the Charter of
Fundamental Rights of the European Union (Charter). It promotes the right to a high level of
environmental protection and improvement in the quality of the environment, as set out in
Article 37 of the Charter. In particular, it helps to reduce greenhouse gas emissions, waste and
use of new resources by increasing repairs both within and beyond the legal guarantee and
thereby extending the lifetime of goods purchased by consumers. This proposal contributes to
a high level of consumer protection (Article 38 of the Charter) by strengthening consumer
rights beyond the legal guarantee. This will be ensured by
(a) providing consumers with tools that improve transparency and conditions for repair.
(b) obliging producers to repair beyond the legal guarantee certain goods purchased by
consumers.
These measures will encourage and facilitate the choice of repair when goods become
defective and prevent consumers from unnecessarily buying new replacement goods, reducing
consumer expenditure.
While this proposal regulates certain business practices concerning repair in view of the
sustainable consumption objective, it safeguards contractual freedom and is conducive to the
freedom to conduct business (Article 16 of the Charter). The provisions under this proposal
aim at boosting the repair market without creating a burden, in particular for small and
medium-sized enterprises.
This proposal also contributes to the integration of persons with disabilities (Article 26 of the
Charter), as Member States are required to ensure accessibility to the online platform for
repair also for persons with disabilities, thereby facilitating their access to repair services. In
addition, the proposal seeks to ensure the right to an effective remedy and to a fair trial
(Article 47 of the Charter), in particular by specific provisions on enforcement to ensure
compliance with this Directive.
8
The environmental impact of the preferred option package has to be seen together with those of the
ESPR (471 million tonnes of CO2 savings) and the ECGT (0.33-0.47 million tonnes CO2 savings), as
they are designed to have a complementary effect. The combined environmental impact is therefore
very significant. The initiatives also help each other to generate their impact.
EN 8 EN
4. BUDGET IMPLICATIONS
This proposal will not have implications for the EU budget.
5. OTHER ELEMENTS
Implementation plans and monitoring, evaluation and reporting arrangements
The Commission will evaluate the impacts of this initiative 5 years after its entry into
application. This allows for the necessary period for application and evidence collection in
Member States. The progress will be monitored based on a set of indicators covering the
package as a whole and its individual elements. Data on the transposition and application of
the initiative will also feed into the evaluation. For that purpose, the Commission will also
remain in contact with Member States and stakeholders.
The Commission will draw up a report in respect on the delegation of power to adopt
delegated acts not later than 9 months before the end of the six-year period of empowerment.
Detailed explanation of the specific provisions of the proposal
Article 1: Subject matter, purpose and scope
Article 1(1) indicates the subject matter of this Directive, which is to improve the functioning
of the internal market by laying down common rules promoting the repair of goods purchased
by consumers. In line with Article 114(3) TFEU, the Commission takes as its basis a high
level of environmental and consumer protection. While pursuing the same purpose as the
SGD, namely to improve the functioning of the internal market and achieve a high level of
consumer protection, this Directive also adds environmental protection as an ancillary
objective. In particular, by promoting sustainable consumption through repair and reuse this
Directive contributes to a circular economy and the green transition.
Article 1 (2) defines the scope of this Directive which shall apply to the repair of goods
purchased by consumers in the event of a defect of the goods that occurs or becomes apparent
outside the liability of the seller pursuant to Article 10 of Directive (EU) 2019/771. This may
be the case where the defect did not exist yet at the time that the goods were delivered to the
consumer or where the lack of conformity becomes apparent only after the liability period.
For these defects, this Directive introduces several provisions, namely the obligation to
provide the European Repair Information Form (Article 4), the obligation to repair (Article 5)
with the corresponding information requirement (Article 6) and, the platform for repair and
refurbishment (Article 7). This Directive also introduces changes to the remedies systems
concerning defects that fall within the liability of the sellers pursuant to Article 10 of SGD. In
particular, Article 12 of this Directive amends in a targeted manner the choice between repair
and replacement under the SGD. In line with the SGD, Article 12 applies to sales contracts
concluded between consumers and sellers.
Article 2: Definitions
EN 9 EN
Article (2) introduces the definition of ‘repairer’, which is any natural or legal person who
offers a repair service for commercial purposes, including independent repair service
providers, producers and sellers that offer repair services.
Article 2(7) contains a definition of ‘reparability requirements’, which relates to the
producer’s obligation to repair goods that are covered by such reparability requirements
provided for by Union legal acts (Article 5). ‘Reparability requirements’ should mean any
requirements under Union legal acts listed in Annex II that enable a product to be repaired.
These are for instance requirements for the disassembly and the availability of spare parts
applicable to products or specific components of products, as well as repair-related
information and tools.
In addition, Article 2 refers to several definitions already established in the SGD and in the
ESPR.
Article 3: Level of harmonisation
In line with the SGD, this Directive follows a full harmonisation approach, whereby Member
States cannot maintain or introduce in their national law provisions that diverge from those
laid down in this Directive.
Article 4: European Repair Information Form
Article 4(1) introduces an obligation for repairers to provide standardised key information on
their repair services via the European Repair Information Form set out in Annex I. Such
standardised presentation will allow consumers to assess and easily compare repair services.
Consumers will be free to decide whether they need the European Repair Information Form in
a given case, for instance where they would like to gain an overview of the key conditions of
the repair service or in order to compare different repair services. In such cases when it is
needed and brings added value consumers can obtain the form from repairers upon request.
Article 4(2) sets out that repairers who are not obliged to repair by virtue of Article 5 shall not
be obliged to provide the European Repair Information Form where they do not intend to
provide the repair service, thereby avoiding unnecessary burden on the repairers.
If repairers incur costs that are necessary for providing the European Repair Information
Form, for instance, for inspecting the defective goods, they may request the consumer to pay
these limited costs (Article 4(3)).
Article 4(4) sets out the key parameters that influence consumer decisions when considering
repair. These are in particular: the price for repair or, if the price cannot be calculated in
advance, the calculation method and the maximum price, repair conditions such as the time
needed to complete repair, the availability of temporary replacement goods during the time of
repair, the place where the consumer hands over the goods for repair and the availability of
ancillary services such as removal, installation and transportation, where relevant.
Article 4(5) prohibits repairers to alter the European Repair Information Form for 30 days,
once provided. This ensures that consumers have sufficient time to compare different repair
offers and are protected from changing conditions. In order to safeguard contractual freedom
of repairers, repairers who are not obliged to repair by virtue of Article 5, remain free to
decide whether to conclude a contract, even if they had provided a form upon the consumer’s
EN 10 EN
request. If a contract for a provision of repair is concluded, repairers are bound to the
information given in the European Repair Information Form, which also constitutes an
integral part of the contract for the provision of the repair services.
The European Repair Information Form will also make it easier to provide information on
repair services including for micro, small and medium sized repairers, as Article 4(6) provides
that repairers should be deemed to have fulfilled corresponding information requirements
related to a repair service laid down in Directives 2011/83/EU, 2006/123/EC and 2000/31/EC.
Article 5: Obligation to repair
Article 5 introduces an obligation for producers to repair defects outside the liability of the
seller upon the request of consumers and against a price.
In terms of scope, Article 5(1) limits the obligation to repair to goods for which and to the
extent reparability requirements are established in Union legal acts listed in Annex II of this
Directive. Those goods include product groups covered by reparability requirements under the
ecodesign framework, such as household washing machines, household dishwashers,
refrigerating appliances and vacuum cleaners. The reparability requirements under Union
legal acts listed in Annex II ensure that the respective products are technically reparable. The
obligation to repair corresponds to the scope of the reparability requirements,9 among others
to the components covered and the period during which the respective reparability
requirements apply. Therefore, linking the obligation to repair to existing reparability
requirements in Union legal acts in Annex II ensures that this obligation can be performed in
practice and that there is legal certainty for economic operators. The obligation to repair under
this Directive, which allows consumers to directly claim repair against the producer in the
after-sales phase, complements supply-side requirements on reparability, encouraging
consumer demand for repair.
According to Article 5(1), the producer may perform the obligation to repair for free of
against a price. Where the producer repairs against a price, such repair services could become
an additional source of revenue and the producer would have an interest to reach an
agreement on the price with the consumer in order to conclude a contract. The competitive
pressure from other repair actors are likely to keep the price acceptable for the consumer. The
producer may also have an interest to perform the obligation for free as part of a commercial
guarantee on durability of its products.
The producer should be exempted from the obligation to repair only where repair is
impossible, for instance, where goods are damaged in a manner, which makes repair
technically unfeasible (Article 5(1) sentence 2).
Article 5(2) regulates the situation where consumers purchase a good from a third country
producer established outside the Union. It provides legal certainty for third country producers
by specifying how they may comply with the obligation to repair when marketing goods
9
For example, Commission Regulation (EU) 2019/2023 requires that manufacturers, importers or
authorised representatives of household washing machines and household washer-dryers make available
to professional repairers a specified list of spare parts, for a minimum period of 10 years after placing
the last unit of the model on the market. Therefore, the obligation to repair will apply to the respective
products, defects that necessitate a replacement with such spare parts and the time period of 10 years.
EN 11 EN
purchased by consumers in the Union. It also provides legal certainty to consumers by
specifying which economic operators they may approach in the Union with respect to the
obligation to repair of third country producers
To keep Annex II up to date, Article 5(4) introduces an empowerment for the Commission to
adopt delegated acts to amend Annex II, for instance by adding new product groups when
new reparability requirements are adopted in Union legal acts. The Commission
empowerment for delegated acts will ensure that all relevant future reparability requirements
can be integrated into Annex II.
Article 6: Information on obligation to repair
If producers are obliged to repair goods pursuant to Article 5, they need to inform consumers
of that obligation and provide information on the repair services (Article 6). The information
obligation aims to ensure that consumers are aware of the obligation to repair, which will
increase the likelihood of repair. Article 6 allows for flexibility in how the information is
made accessible as long as the producer makes it available in a clear and comprehensible
manner.
Article 7: Online platform for repair and goods subject to refurbishment
Article 7 introduces an obligation for Member States to provide for at least one national
platform to matchmake consumers with repairers. This will help consumers assess and
compare the merits of different repair services and thereby incentivise them to choose repair
instead of buying new goods. Where a relevant national platform already exists that meets the
conditions set out in this Directive, Member States should not be required to create new
platforms.
Article 7(1) sets a number of requirements that the national platform needs to comply with.
First, the platform should include search functions for goods, location of repair services and
repair conditions, for instance, the time needed to complete the repair, the availability of
temporary replacement goods, ancillary services and quality standards for repairers (Article
7(1)(a)). The platform should also enable consumers to directly request the European Repair
Information Form via the platform (Article 7(1)(b)) in order to make it easier for them to
obtain it. To ensure that the information on the platform is accurate, the platform should allow
the repairers to make regular updates (Article 7(1)(c)). In addition, in order to build consumer
trust, it should allow for special labels to be displayed in accordance with national and Union
law whereby repairers indicate their adherence to European or national quality standards
related to repair (Article 7(1)(d)). To create awareness, the platform should also enable
accessibility through national websites connected to the Single Digital Gateway (Article
7(1)(e)).
To promote the refurbishment of goods, Article 7(2) requires Member States to ensure that the
online platform also includes a search function to find sellers of goods subject to
refurbishment and purchasers of defective goods for refurbishment.
Article 7(3) clarifies that registration on the platform is voluntary for repair and refurbishment
actors. In addition, Member States should be free to decide who can access the repair platform
and how it should be accessed, as long as all repairers in the EU are treated equally.
Consumers should be able to access the platform for free.
Article 12: Amendment to the SGD
EN 12 EN
Article 12 adapts in a targeted manner the harmonised conditions under which the choice
between the remedies of repair and replacement can be exercised according to Article 13(2)
SGD. This article stipulates that the consumer may choose between repair and replacement,
unless the remedy chosen would be impossible or, compared to the other remedy, would
impose costs on the seller that would be disproportionate. While maintaining this principle,
Article 12 adds an additional sentence to Article 13(2) SGD to promote repair over
replacement, stating that the seller should always repair the goods where the costs for
replacement are equal to or greater than the costs for repair. As a result, the consumer may
only choose replacement as a remedy when it is cheaper than repair.
EN 13 EN
2023/0083 (COD)
Proposal for a
DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL
on common rules promoting the repair of goods and amending Regulation (EU)
2017/2394, Directives (EU) 2019/771 and (EU) 2020/1828
(Text with EEA relevance)
THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION,
Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular
Article 114 thereof,
Having regard to the proposal from the European Commission,
After transmission of the draft legislative act to the national parliaments,
Having regard to the opinion of the European Economic and Social Committee10,
Acting in accordance with the ordinary legislative procedure11,
Whereas:
(1) Directive (EU) 2019/771 of the European Parliament and of the Council12 pursues the
objective of improving the functioning of the internal market, while achieving a high
level of consumer protection. In the context of the green transition, this Directive
pursues the objective of improving the functioning of the internal market, while
promoting more sustainable consumption, and thereby complements the objective
pursued by Directive (EU) 2019/771.
(2) In order to achieve these objectives, and in particular to facilitate cross-border
provision of services and competition among repairers of goods purchased by
consumers in the internal market, it is necessary to lay down uniform rules promoting
the repair of goods purchased by consumers within and beyond the liability of the
seller established by Directive (EU) 2019/771. Member States have already taken or
are considering to introduce rules promoting repair and reuse of goods purchased by
consumers outside the existing liability of the seller established by Directive (EU)
2019/771. Differing mandatory national rules in this area constitute actual or potential
obstacles to the functioning of the internal market, adversely affecting cross-border
transactions of economic operators acting on that market. Those operators may have to
adapt their services to comply with the different mandatory national rules and may be
10
OC J […]
11
Position of the European Parliament of […] (not yet published in the Official Journal) and decision of
the Council of […].
12
Directive (EU) 2019/771 of the European Parliament and of the Council of 20 May 2019 on
certain aspects concerning contracts for the sale of goods, amending Regulation (EU) 2017/2394 and
Directive 2009/22/EC, and repealing Directive 1999/44/EC (OJ L 136, 22.5.2019, p. 28).
EN 14 EN
faced with additional transaction costs for obtaining the necessary legal advice on the
requirements of the law of the Member State of the consumer’s habitual residence,
when applicable pursuant to Regulation (EC) 593/2008 of the European Parliament
and of the Council13, and to adapt their contracts for the provision of repair services
accordingly. This will affect, in particular, small and medium sized enterprises, mostly
represented in the repair sector. Legal fragmentation may also negatively affect
consumer confidence in cross-border repair due to uncertainties regarding factors
which are important for the decision to repair goods.
(3) In order to reduce premature disposal of viable goods purchased by consumers and to
encourage consumers to use their goods longer, it is necessary to set out rules on repair
of such goods. Repair should result in more sustainable consumption, since it is likely
to generate less waste caused by discarded goods, less demand for resources, including
energy, caused by the process of manufacturing and sale of new goods replacing
defective goods, as well as less greenhouse gas emissions. This Directive promotes
sustainable consumption in view of achieving benefits for the environment while also
producing benefits for consumers by avoiding costs associated with new purchases in
the short term.
(4) Regulation (EU)… of the European Parliament and of the Council [on the Ecodesign
Sustainable Products] lays down, in particular, supply-side requirements pursuing the
objective of more sustainable product design at the production phase. Directive
(EU)… of the European Parliament and of the Council [on Empowering consumers
for the green transition] lays down demand-side requirements ensuring the provision
of better information on durability and reparability of goods at the point of sale, which
should enable consumers to make informed sustainable purchasing decisions. This
Directive complements those supply-side and demand-side requirements, by
promoting repair and reuse in the after-sales phase both within and outside the liability
of the seller established by Directive (EU) 2019/771. This Directive thus pursues the
objectives, in the context of the European Green Deal, of promoting a more
sustainable consumption, a circular economy and the green transition.
(5) This Directive should not affect the freedom of Member States to regulate aspects of
contracts for the provision of repair services other than those harmonised in Union
law.
(6) Reparability requirements should comprise all requirements under Union legal acts
which ensure that goods can be repaired, including but not limited to requirements
under the ecodesign framework referred to in Regulation [on the Ecodesign for
Sustainable Products], to cover a broad range of products as well as future
developments in any other field of Union law.
(7) In order to help consumers identify and choose suitable repair services, consumers
should receive key information on repair services. The European Repair Information
Form should lay down key parameters that influence consumer decisions when
considering whether to repair defective goods. This Directive should set out a model
standardised format. A standardised format for presenting repair services should allow
consumers to assess and easily compare repair services. Such standardised format
should also facilitate the process of providing information on repair services, in
particular for micro, small and medium sized businesses providing repair services. In
13
Regulation (EC) No 593/2008 of the European Parliament and of the Council of 17 June 2008 on the
law applicable to contractual obligations (Rome I) (OJ L 177, 4.7.2008, p. 6).
EN 15 EN
order to avoid additional burdens due to overlapping pre-contractual information
requirements, a repairer should be deemed to have fulfilled corresponding information
requirements of relevant EU legal acts, where applicable, if the European Repair
Information Form has been filled in correctly and provided to the consumer.
Information in the European Repair Information Form should be provided to
consumers in a clear and comprehensible manner and in line with the accessibility
requirements of Directive 2019/88214.
(8) The consumer’s free choice to decide by whom to have its goods repaired should be
facilitated by requesting the European Repair Information Form not only from the
producer, but also from the seller of the goods concerned or from independent
repairers, where applicable. Repairers should provide the European Repair Information
Form only where the consumer requests that form and the repairer intends to provide
the repair service or it is obliged to repair. A consumer may also choose not to request
the European Repair Information Form and to conclude a contract for the provision of
repair services with a repairer pursuant to pre-contractual information provided by
other means in accordance with Directive 2011/83/EU of the European Parliament and
the Council. 15
(9) There are situations in which a repairer incurs costs necessary for providing the
information on repair and price included in the European Repair Information Form.
For instance, the repairer may need to inspect the goods to be able to determine the
defect or type of repair that is necessary, including the need for spare parts, and to
estimate the repair price. In these cases, a repairer may only request a consumer to pay
the costs that are necessary for providing the information included in the European
Repair Information Form. In line with the pre-contractual information and other
requirements set out in Directive 2011/83/EU, the repairer should inform the consumer
about such costs before the consumer requests the provision of the European Repair
Information Form. Consumers may refrain from requesting the European Repair
Information Form where they consider that the costs for obtaining that form are too
high.
(10) Repairers should not alter the conditions of repair that they provide in the European
Repair Information Form, including on the price for repair, for a certain period of time.
This ensures that consumers are given sufficient time to compare different repair
offers. In order to safeguard as much as possible the contractual freedom for repairers
other than producers of goods for whom an obligation to repair applies, to be able to
decide whether to conclude a contract for the provision of repair services at all,
repairers should remain free to decide not to conclude such a contract, including in
situations where they have provided the European Repair Information Form. If a
contract for the provision of repair services is concluded based on the European Repair
Information Form, the information on conditions of repair and price contained in that
form should constitute an integral part of the contract for the provision of repair
services, thereby defining the repairer’s obligations under that contract. Non-
14
Directive 2019/882/EU of the European Parliament and of the Council of 17 April 2019 on the
accessibility requirements for products and services (OJ L 151, 7.6.2019, p. 70).
15
Directive 2011/83/EU of the European Parliament and of the Council of 25 October 2011 on consumer
rights, amending Council Directive 93/13/EEC and Directive 1999/44/EC of the European Parliament
and of the Council and repealing Council Directive 85/577/EEC and Directive 97/7/EC of the European
Parliament and of the Council (Text with EEA relevance) (OJ L 304, 22.11.2011, p. 64–88).
EN 16 EN
compliance with those contractual obligations is governed by the applicable national
law.
(11) Directive (EU) 2019/771 imposes an obligation on sellers to repair goods in the event
of a lack of conformity which existed at the time that the goods were delivered and
which becomes apparent within the liability period. Under that Directive, consumers
are not entitled to have defects repaired which fall outside that obligation. As a
consequence, a large number of defective, but otherwise viable, goods are prematurely
discarded. In order to encourage consumers to repair their good in such situations, this
Directive should impose an obligation on producers to repair goods to which
reparability requirements imposed by Union legal acts apply. That repair obligation
should be imposed, upon the consumer’s request, on the producers of such goods,
since they are the addressees of those reparability requirements. That obligation should
apply to producers established both inside and outside the Union in relation to goods
placed on the Union market.
(12) Since the obligation to repair imposed on producers under this Directive covers defects
that are not due to the non-conformity of the goods with a sales contract, producers
may provide repair against a price paid by the consumer, against another kind of
consideration, or for free. The charging of a price should encourage producers to
develop sustainable business models, including the provision of repair services. Such a
price may take into account, for instance, labour costs, costs for spare parts, costs for
operating the repair facility and a customary margin. The price for and the conditions
of repair should be agreed in a contract between the consumer and the producer and
the consumer should remain free to decide whether that price and those conditions are
acceptable. The need for such a contract and the competitive pressure from other
repairers should encourage producers who are obliged to repair to keep the price
acceptable for the consumer. The repair obligation may also be performed for free
when the defect is covered by a commercial guarantee, for instance, in relation to
guaranteed durability of goods.
(13) Producers may fulfil their obligation to repair by sub-contracting repair, for instance, if
the producer does not have the repair infrastructure or if repair can be carried out by a
repairer located closer to the consumer, among others where the producer is
established outside the Union.
(14) The requirements laid down in delegated acts adopted pursuant to Regulation [on the
Ecodesign for Sustainable Products] or implementing measures adopted pursuant to
Directive 2009/125/EC of the European Parliament and of the Council16, according to
which producers should provide access to spare parts, repair and maintenance
information or any repair related software tools, firmware or similar auxiliary means,
apply. Those requirements ensure the technical feasibility of repair, not only by the
producer, but also by other repairers. As a consequence, the consumer can select a
repairer of its choice.
(15) The obligation to repair should also be effective in cases where the producer is
established outside the Union. In order to enable consumers to turn to an economic
operator established within the Union to perform this obligation, this Directive
foresees a sequence of alternative economic operators required to perform the
16
Directive 2009/125/EC of the European Parliament and of the Council of 21 October 2009 establishing
a framework for the setting of ecodesign requirements for energy-related products (recast) (Text with
EEA relevance) (OJ L 285, 31.10.2009, p. 10–35).
EN 17 EN
obligation to repair of the producer in such cases. This should enable producers
located outside the Union to organise and perform their obligation to repair within the
Union.
(16) To avoid overburdening producers and to ensure they are able to perform their
obligation to repair, that obligation should be limited to those products for which and
to the extent any reparability requirements are provided for in Union legal acts.
Reparability requirements do not oblige producers to repair defective goods, but
ensure that goods are reparable. Such reparability requirements can be laid down in
relevant Union legal acts. Examples are delegated acts adopted pursuant to Regulation
[on the Ecodesign for Sustainable Products] or implementing measures adopted
pursuant to Directive 2009/125/EC of the European Parliament and of the Council17,
which create a framework to improve the environmental sustainability of products.
This limitation of the obligation to repair ensures that only those goods which are
reparable by design are subject to such obligation. Relevant reparability requirements
include design requirements enhancing the ability to disassemble the goods and a
range of spare parts to be made available for a minimum period. The obligation to
repair corresponds to the scope of the reparability requirements, for instance,
ecodesign requirements may apply only to certain components of the goods or a
specific period of time may be set to make spare parts available. The obligation to
repair under this Directive, which allows the consumer to claim repair directly against
the producer in the after-sales phase, complements the supply-side related reparability
requirements laid down in Regulation [on the Ecodesign Sustainable Products],
encouraging consumer demand for repair.
(17) To ensure legal certainty, this Directive lists in Annex II relevant product groups
covered by such reparability requirements under Union legal acts. In order to ensure
coherence with future reparability requirements under Union legal acts, the power to
adopt acts in accordance with Article 290 of the Treaty on the Functioning of the
European Union should be delegated to the Commission in respect of in particular
adding new product groups to Annex II when new reparability requirements are
adopted. It is of particular importance that the Commission carry out appropriate
consultations during its preparatory work, including at expert level, and that those
consultations be conducted in accordance with the principles laid down in the
Interinstitutional Agreement of 13 April 2016 on Better Law-Making18. In particular,
to ensure equal participation in the preparation of delegated acts, the European
Parliament and the Council should receive all documents at the same time as Member
States' experts, and their experts systematically should have access to meetings of
Commission expert groups dealing with the preparation of delegated acts.
(18) While this Directive imposes the obligation to repair on the producer, it also facilitates
consumer choice of repair services from other repairers. This choice should in
particular be facilitated by requesting the European Repair Information Form not only
from the producer but also other repairers like the seller or independent repairers or by
searching via the online repair platform. As consumers would need to pay for the
repair, they are likely to compare repair opportunities in order to choose the most
suitable repair services for their needs. Thus, it is likely they approach independent
17
Directive 2009/125/EC of the European Parliament and of the Council of 21 October 2009 establishing
a framework for the setting of ecodesign requirements for energy-related products (recast).
18
Interinstitutional Agreement between the European Parliament, the Council of the European Union and
the European Commission on Better Law-Making (OJ L 213,12.5.2016, p. 1).
EN 18 EN
repairers in their proximity or the seller before reaching out to producers which may
for instance be located at a greater distance and for which the price could be higher
due to transportation costs.
(19) In line with Directive (EU) 2019/771, a producer should be exempted from the
obligation to repair where repair is factually or legally impossible. For example, the
producer should not refuse repair for purely economic reasons, such as the costs of
spare parts. National law implementing Directive (EU) 2019/771 or the preceding
Directive 1999/44/EC of the European Parliament and of the Council19 is already
using the criterion whether repair is impossible and national courts are applying it.
(20) In order to increase the consumer awareness on the availability of repair and thus its
likelihood, producers should inform consumers of the existence of that obligation. The
information should mention the relevant goods covered by that obligation, together
with an explanation that and to what extent repair is provided for those goods, for
instance through sub-contractors. That information should be easily accessible to the
consumer and provided in a clear and comprehensible manner, without the need for
the consumer to request it, and in line with the accessibility requirements of Directive
2019/882. The producer is free to determine the means through which it informs the
consumer.
(21) In order to encourage repair, Member States should ensure that for their territory at
least one online platform exists which enables consumers to search for suitable
repairers. That platform may be an existing or privately operated platform, if it meets
the conditions laid down in this Directive. That platform should include user-friendly
and independent comparison tools which assist consumers in assessing and comparing
the merits of different repair service providers, thereby incentivising consumers to
choose repair instead of buying new goods. While that platform aims at facilitating the
search for repair services in business-to-consumer relationships, Member States are
free to extend its scope also to include business-to-business relationships as well as
community-led repair initiatives.
(22) Member States should ensure that all economic operators that may provide repair
services in the Union have easy access to the online platform. Member States should
be free to decide which repairers can register on the online platform as long as access
to that platform is reasonable and non-discriminatory for all repairers in accordance
with Union law. Enabling repairers from one Member State to register on the online
platform in another Member State in order to provide repair services in areas that the
consumer searched for should support the cross-border provision of repair services. It
should be left to Member States’ discretion how to populate the online platform, for
instance by self-registration or extraction from existing databases with the consent of
the repairers, or if registrants should pay a registration fee covering the costs for
operating the platform. To guarantee a wide choice of repair services on the online
platform, Member States should ensure that access to the online platform is not limited
to a specific category of repairers. While national requirements, for instance, on the
necessary professional qualifications, continue to apply, Member States should ensure
that the online platform is open to all repairers that fulfil those requirements. Member
States should also be free to decide whether and to what extent community-led repair
initiatives, such as repair cafés, may register on the online platform, taking account of
19
Directive 1999/44/EC of the European Parliament and of the Council of 25 May 1999 on certain aspects
of the sale of consumer goods and associated guarantees (OJ L 171, 7.7.1999, p. 12).
EN 19 EN
safety considerations where relevant. Registration on the online platform should
always be possible upon repairers’ request, provided they fulfil the applicable
requirements to access the online platform.
(23) Member States should ensure that consumers have easy access to the online platform
allowing them to find suitable repair services for their defective goods. The online
platform should also be accessible to vulnerable consumers, including persons with
disabilities, in accordance with applicable Union law relating to accessibility.
(24) The search function based on products may refer to the product type or brand. Since
repairers cannot know the specific defect before a request to repair has been made, it is
sufficient that they provide on the online platform generic information on key
elements of repair services to enable consumers to decide whether to repair the good in
question, in particular the average time to complete repair, the availability of
temporary replacement goods, the place where the consumer hands over the goods for
repair and the availability of ancillary services. Repairers should be encouraged to
regularly update their information on the online platform. In order to build consumer
confidence in the repair services available on the online platform, repairers should be
able to demonstrate their adherence to certain repair standards.
(25) In order to facilitate obtaining the European Repair Information Form, the online
platform should include the possibility for consumers to directly request that form
from the repairer through the online platform. This possibility should be displayed in a
prominent manner on the online platform. To create awareness of national online
repair platforms and to facilitate access to such platforms across the Union, Member
States should ensure that their online platforms are accessible through relevant
national webpages connected to the Single Digital Gateway established by Regulation
(EU) 2018/1724 of the European Parliament and of the Council20. To raise consumer
awareness of the online platform, Member States should undertake appropriate steps,
for instance sign-post the online platform on related national websites or carry out
communication campaigns.
(26) In order to promote sustainable consumption of goods in situations outside the liability
of the seller, the online platform should also promote goods subject to refurbishment
as an alternative to repair or to buying new goods. To that end, the online platform
should include a functionality allowing consumers to find sellers of goods subject to
refurbishment or businesses buying defective goods for refurbishment purposes, in
particular by enabling a search function per product category. Such sellers of goods
subject to refurbishment or purchasers of defective goods for refurbishment should
have access to the platform based on the same principles and technical specifications
applicable to the repair functionality.
(27) The Commission should enable the development of a voluntary European quality
standard for repair services, for instance by encouraging and facilitating voluntary
cooperation on a standard between businesses, public authorities and other
stakeholders or by issuing a standardisation request to the European standardisation
organisations. A European standard for repair services could boost consumer trust in
repair services across the Union. Such standard could include aspects influencing
20
Regulation (EU) 2018/1724 of the European Parliament and of the Council of 2 October 2018
establishing a single digital gateway to provide access to information, to procedures and to assistance
and problem-solving services and amending Regulation (EU) No 1024/2012 (OJ L 295, 21.11.2018, p.
1).
EN 20 EN
consumer decisions on repair, such as the time to complete repair, the availability of
temporary replacement goods, quality assurances such as a commercial guarantee on
repair, and the availability of ancillary services such as removal, installation and
transportation offered by repairers.
(28) In order to promote repair within the liability of the seller as established in Directive
(EU) 2019/771, the harmonised conditions under which the choice between the
remedies of repair and replacement can be exercised should be adapted. The principle
established in Directive (EU) 2019/771 to use the consideration whether the remedy
chosen would impose costs on the seller that are disproportionate as compared to the
other remedy, as one of the criteria to determine the applicable remedy, should be
maintained. The consumer remains entitled to choose repair over replacement, unless
repair would be impossible or it would impose disproportionate costs on the seller as
compared to replacement. However, where the costs for replacement are higher than or
equal to the costs of repair, the seller should always repair the goods. Hence, the
consumer is entitled to choose replacement as a remedy only where it is cheaper than
repair. Directive (EU) 2019/771 should therefore be amended accordingly.
(29) In order to enable the enforcement of the rules set out in this Directive by means of
representative actions, an amendment of Annex I to Directive (EU) 2020/1828 of the
European Parliament and of the Council16 is necessary. For competent authorities
designated by their Member States to cooperate and coordinate actions with each other
and with the Commission in order to enforce compliance with the rules set out in this
Directive, an amendment of the Annex to Regulation 2017/2394 of the European
Parliament and of the Council17 is necessary.
(30) In order to allow economic operators to adapt, transitional provisions concerning the
application of some Articles of this Directive should be introduced. Thus, the
obligations to repair and to provide related information on this obligation should apply
to contracts for the provision of repair services after [24 months after the entry into
force]. The amendment to Directive (EU) 2019/771 should apply only to sales
contracts concluded after [24 months after the entry into force] to ensure legal
certainty and to provide sellers with sufficient time to adapt to the amended remedies
of repair and replacement.
(31) In accordance with the Joint Political Declaration of 28 September 2011 of Member
States and the Commission on explanatory documents18, Member States have
undertaken to accompany, in justified cases, the notification of their transposition
measures with one or more documents explaining the relationship between the
components of a directive and the corresponding parts of national transposition
instruments. With regard to this Directive, the legislator considers the transmission of
such documents to be justified.
(32) Promoting the repair of goods purchased by consumers, with a view to contributing to
the proper functioning of the internal market while providing for a high level of
environmental and consumer protection, cannot be sufficiently achieved by the
Member States. Emerging national mandatory rules promoting sustainable
consumption by way of repair of defects outside the scope of Directive (EU) 2019/771
are likely to diverge and lead to fragmentation of the internal market. Member States
may not amend the fully harmonised rules concerning defects within the liability of
the seller set out in Directive (EU) 2019/771. The objective of this Directive can
rather, by reason of its scale and effects, better be achieved at Union level through
fully harmonised common rules promoting repair within and outside the liability of the
EN 21 EN
seller established in Directive (EU) 2019/771. The Union may therefore adopt
measures, in accordance with the principle of subsidiarity as set out in Article 5 of the
Treaty on European Union. In accordance with the principle of proportionality, as set
out in that Article, this Directive does not go beyond what is necessary in order to
achieve this objective.
(33) This Directive respects the fundamental rights and freedoms and seeks to ensure full
respect in particular for Articles 16, 26, 37, 38 and 47 of Charter of Fundamental
Rights of the European Union. It contributes to an improvement of the quality of the
environment in accordance with Article 37 of the Charter of Fundamental Rights of
the European Union by promoting sustainable consumption of goods and thereby
reducing negative environmental impacts from premature disposal of viable goods.
This Directive ensures full respect for Article 38 on consumer protection by enhancing
consumer rights relating to defects that occur or become apparent outside the liability
of the seller pursuant to Article 10 of Directive (EU) 2019/771. It also ensures respect
for the freedom to conduct a business in accordance with Article 16 of the Charter of
Fundamental Rights of the European Union by safeguarding contractual freedom and
encouraging the development of repair services in the internal market. This Directive
contributes to the integration of persons with disabilities in accordance with Article 26
the Charter of Fundamental Rights of the European Union by facilitating accessibility
to the online platform for persons with disabilities. This Directive seeks to ensure full
respect for Article 47 on the right to an effective remedy and to a fair trial through
effective means of enforcement.
HAVE ADOPTED THIS DIRECTIVE:
Article 1
Subject matter, purpose and scope
1. This Directive lays down common rules promoting the repair of goods, with a view
to contributing to the proper functioning of the internal market, while providing for a
high level of consumer and environmental protection.
2. This Directive shall apply to the repair of goods purchased by consumers in the event
of a defect of the goods that occurs or becomes apparent outside the liability of the
seller pursuant to Article 10 of Directive (EU) 2019/771.
Article 2
Definitions
For the purpose of this Directive, the following definitions apply:
EN 22 EN
1. ‘consumer’ means a consumer as defined in Article 2, point (2) of Directive (EU)
2019/771;
2. ‘repairer’ means any natural or legal person who, related to that person’s trade,
business, craft or profession, provides a repair service, including producers and
sellers that provide repair services and repair service providers whether independent
or affiliated with such producers or sellers;
3. ‘seller’ means a seller as defined in Article 2, point (3) of Directive (EU) 2019/771;
4. ‘producer’ means a manufacturer as defined in Article 2, point (42) of Regulation [on
the Ecodesign for Sustainable Products];
5. ‘authorised representative’ means authorised representative as defined in Article 2,
point (43), of Regulation [on the Ecodesign for Sustainable Products];
6. ‘importer’ means importer as defined in Article 2, point (44), of Regulation [on the
Ecodesign for Sustainable Products];
7. ‘distributor’ means distributor as defined in Article 2, point (45), of Regulation [on
the Ecodesign for Sustainable Product];
8. ‘goods’ means goods as defined in Article 2, point (5), of Directive (EU) 2019/771
except water, gas and electricity;
9. ‘refurbishment’ means refurbishment as defined in Article 2, point (18), of
Regulation [on the Ecodesign for Sustainable Products];
10. ‘reparability requirements’ mean requirements under the Union legal acts listed in
Annex II which enable a product to be repaired including requirements to improve its
ease of disassembly, access to spare parts, and repair-related information and tools
applicable to products or specific components of products;
Article 3
Level of harmonisation
Member States shall not maintain or introduce in their national law provisions diverging from
those laid down in this Directive.
Article 4
European Repair Information Form
1. Member States shall ensure that, before a consumer is bound by a contract for the
provision of repair services, the repairer shall provide the consumer, upon request,
with the European Repair Information Form set out in Annex I on a durable medium
within the meaning of Article 2 (11) of Directive 2019/771/EU.
2. Repairers other than those obliged to repair by virtue of Article 5 shall not be obliged
to provide the European Repair Information Form where they do not intend to
provide the repair service.
EN 23 EN
3. The repairer may request the consumer to pay the necessary costs the repairer incurs
for providing the information included in the European Repair Information Form.
Without prejudice to Directive 2011/83/EU, the repairer shall inform the consumer
about the costs referred to in the first subparagraph before the consumer requests the
provision of the European Repair Information Form.
4. The European Repair Information Form shall specify the following conditions of
repair in a clear and comprehensible manner:
(a) the identity of the repairer;
(b) the geographical address at which the repairer is established as well as the
repairer’s telephone number and email address and, if available, other means of
online communication which enable the consumer to contact, and communicate
with, the repairer quickly and efficiently;
(c) the good to be repaired;
(d) the nature of the defect and the type of repair suggested;
(e) the price or, if the price cannot reasonably be calculated in advance, the
manner in which the price is to be calculated and the maximum price for the
repair;
(f) the estimated time needed to complete the repair;
(g) the availability of temporary replacement goods during the time of repair and
the costs of temporary replacement, if any, for the consumer;
(h) the place where the consumer hands over the goods for repair,
(i) where applicable, the availability of ancillary services, such as removal,
installation and transportation, offered by the repairer and the costs of those
services, if any, for the consumer;
5. The repairer shall not alter the conditions of repair specified in the European Repair
Information Form for a period of 30 calendar days as from the date on which that
form was provided to the consumer, unless the repairer and the consumer have
agreed otherwise. If a contract for the provision of repair services is concluded
within the 30 day period, the conditions of repair specified in the European Repair
Information Form shall constitute an integral part of that contract.
6. Where the repairer has supplied a complete and accurate European Repair
Information Form to the consumer, it shall be deemed to have complied with the
following requirements:
(a) information requirements regarding the main features of the repair service laid
down in Article 5(1) point (a), and Article 6(1), point a of Directive
2011/83/EU and Article 22(1), point (j), of Directive 2006/123/EC;
(b) information requirements regarding the repairer’s identity and contact
information laid down in Article 5(1), point (b), and Article (6)(1), points (b)
and (c), of Directive 2011/83/EU, Article 22(1), point (a), of Directive
2006/123/EC and Article 5(1), points (a), (b) and (c), of Directive 2000/31/EC;
(c) information requirements regarding the price laid down in Articles 5(1), point
(c), and Article 6(1), point (e), of Directive 2011/83/EU and Article 22(1),
point (i) and (3), point (a), of Directive 2006/123/EC;
EN 24 EN
(d) information requirements regarding the arrangements for the performance and
the time to perform the repair service laid down in Articles 5(1), point (d), and
Article 6(1), point (g), of Directive 2011/83/EU.
Article 5
Obligation to repair
1. Member States shall ensure that upon the consumer’s request, the producer shall
repair, for free or against a price or another kind of consideration, goods for which
and to the extent that reparability requirements are provided for by Union legal acts
as listed in Annex II. The producer shall not be obliged to repair such goods where
repair is impossible. The producer may sub-contract repair in order to fulfil its
obligation to repair.
2. Where the producer obliged to repair pursuant to paragraph 1 is established outside
the Union, its authorised representative in the Union shall perform the obligation of
the producer. Where the producer has no authorised representative in the Union, the
importer of the good concerned shall perform the obligation of the producer. Where
there is no importer, the distributor of the good concerned shall perform the
obligation of the producer.
3. Producers shall ensure that independent repairers have access to spare parts and
repair-related information and tools in accordance with the Union legal acts listed in
Annex II.
4. The Commission is empowered to adopt delegated acts in accordance with Article 15
to amend Annex II by updating the list of Union legal acts laying down reparability
requirements in the light of legislative developments.
Article 6
Information on obligation to repair
Member States shall ensure that producers inform consumers of their obligation to repair
pursuant to Article 5 and provide information on the repair services in an easily accessible,
clear and comprehensible manner, for example through the online platform referred to in
Article 7.
Article 7
Online platform for repair and goods subject to refurbishment
1. Member States shall ensure that at least one online platform exists for their territory
that allows consumers to find repairers. That platform shall:
(a) include search functions regarding goods, location of repair services, repair
conditions, including the time needed to complete the repair, the availability of
temporary replacement goods and the place where the consumer hands over the
goods for repair, availability and conditions of ancillary services, including
removal, installation and transportation, offered by repairers, and applicable
European or national quality standards;
EN 25 EN
(b) enable consumers to request the European Repair Information Form via the
platform;
(c) allow for regular updates of contact information and services by repairers;
(d) allow repairers to indicate their adherence to applicable European or national
quality standards;
(e) enable accessibility through national websites connected to the Single Digital
Gateway established by Regulation (EU) 2018/1724.
(f) ensure accessibility for persons with disabilities
2. Member States shall ensure that the online platform also includes a search function
by product category to find sellers of goods subject to refurbishment and purchasers
of defective goods for refurbishment.
3. Registration on the online platform for repairers, as well as for sellers of goods
subject to refurbishment and for purchasers of defective goods for refurbishment,
shall be voluntary. Member States shall determine the access to the platform in
accordance with Union law. The use of the online platform shall be free of charge for
consumers.
Article 8
Enforcement
1. Member States shall ensure that adequate and effective means exist to ensure
compliance with this Directive.
2. The means referred to in paragraph 1 shall include provisions allowing one or more
of the following bodies, as determined by national law, to take action under national
law before the courts or competent administrative bodies of the Member State to
ensure that the national provisions transposing this Directive are applied:
(a) public bodies or their representatives;
(b) organisations having a legitimate interest in protecting consumers or the
environment;
(c) professional organisations having a legitimate interest in acting.
Article 9
Consumer information
Member States shall take appropriate measures to ensure that information on the rights of
consumers under this Directive, and on the means to enforce those rights, are available to
consumers, including on national websites connected to the Single Digital Gateway
established by Regulation (EU) 2018/1724.
Article 10
Mandatory nature
EN 26 EN
1. Unless otherwise provided in this Directive, any contractual agreement which, to the
detriment of the consumer, excludes the application of national measures transposing
this Directive, derogates from them, or varies their effect, shall not be binding on the
consumer.
2. This Directive shall not prevent the repairer from offering to the consumer
contractual arrangements that go beyond the protection provided for in this
Directive.
Article 11
Penalties
1. Member States shall lay down the rules on penalties applicable to infringements of
national provisions adopted pursuant to Articles 4, 5 and 6 and shall take all
measures necessary to ensure that they are implemented. The penalties provided for
shall be effective proportionate and dissuasive.
2. Member States shall, by 24 months from the entry into force notify the Commission
of the rules and of the measures referred to in paragraph 1and shall notify it without
delay of any subsequent amendment affecting them.
Article 12
Amendment to Directive (EU) 2019/771
In Article 13(2) of Directive (EU) 2019/771 the following sentence is added:
‘In derogation from the first sentence of this paragraph, where the costs for replacement are
equal to or greater than the costs for repair, the seller shall repair the goods in order to bring
those goods in conformity.’
Article 13
Amendment to Directive (EU) 2020/1828
In Annex I to Directive (EU) 2020/1828, point 67 is added:
‘67. Directive (EU) xx/xx of the European Parliament and of the Council of x on common
rules promoting the repair of goods and amending Regulation (EU) 2017/2394, Directives
(EU) 2019/771 and (EU) 2020/1828 (OJ L xx)’.
Article 14
Amendment to Regulation (EU) 2017/2394
In the Annex to Regulation (EU) 2017/2394, the following point 27 is added:
‘27. Directive (EU) xx/xx of the European Parliament and of the Council of x on common
rules promoting the repair of goods and amending Regulation (EU) 2017/2394, Directives
(EU) 2019/771 and (EU) 2020/1828 (OJ L xx) ’.
EN 27 EN
Article 15
Exercise of the delegation
1. The power to adopt delegated acts is conferred on the Commission subject to the
conditions laid down in this Article.
2. The power to adopt delegated acts referred to in Article 5(4) shall be conferred on the
Commission for a period of six years from [one month after the entry into force of
this act]. The Commission shall draw up a report in respect of the delegation of
power not later than nine months before the end of the six-year period. The
delegation of power shall be tacitly extended for periods of an identical duration,
unless the European Parliament or the Council opposes such extension not later than
three months before the end of each period.
3. The delegation of power referred to in Article 5(4) may be revoked at any time by
the European Parliament or by the Council. A decision to revoke shall put an end to
the delegation of the power specified in that decision. It shall take effect on the day
following the publication of the decision in the Official Journal of the European
Union or at a later date specified therein. It shall not affect the validity of any
delegated acts already in force.
4. Before adopting a delegated act, the Commission shall consult experts designated by
each Member State acting in accordance with the principles laid down in the Inter-
institutional Agreement of 13 April 2016 on Better Law-Making.
5. As soon as it adopts a delegated act, the Commission shall notify it simultaneously to
the European Parliament and to the Council.
6. A delegated act adopted pursuant to Article 5(4) shall enter into force only if no
objection has been expressed either by the European Parliament or the Council
within a period of two months of notification of that act to the European Parliament
and the Council or if, before the expiry of that period, the European Parliament and
the Council have both informed the Commission that they will not object. That
period shall be extended by two months at the initiative of the European Parliament
or of the Council.
Article 16
Transitional provisions
1. Article 5(1) and (2) and Article 6 of this Directive shall not apply to contracts for the
provision of repair services concluded before [24 months after the entry into force].
2. Article 12 of this Directive shall not apply to sales contracts concluded before [24
months after the entry into force]
Article 17
Transposition
1. Member States shall bring into force the laws, regulations and administrative
provisions necessary to comply with this Directive by [24 months from the entry into
force] at the latest. They shall immediately inform the Commission thereof.
EN 28 EN
When Member States adopt those measures, they shall contain a reference to this
Directive or be accompanied by such a reference on the occasion of their official
publication. The methods of making such reference shall be laid down by Member
States.
Member States shall apply those measures from [24 months from the entry into
force].
2. Member States shall communicate to the Commission the text of the main provisions
in national law which they adopt in the field covered by this Directive and the
national online platforms on repair and goods subject to refurbishment established in
accordance with this Directive.
Article 18
Entry into force
This Directive shall enter into force on the twentieth day following its publication in
the Official Journal of the European Union.
Article 19
Addressees
EN 29 EN
This Directive is addressed to the Member States.
Done at Brussels,
For the European Parliament For the Council
The President The President
EN 30 EN
EUROOPA
KOMISJON
Brüssel, 22.3.2023
COM(2023) 155 final
2023/0083 (COD)
Ettepanek:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV
kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse
määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828
(EMPs kohaldatav tekst)
{SEC(2023) 137 final} - {SWD(2023) 59 final} - {SWD(2023) 60 final}
ET ET
SELETUSKIRI
1. ETTEPANEKU TAUST
Ettepaneku põhjused ja eesmärgid
Käesolev seletuskiri on lisatud ettepanekule võtta vastu direktiiv, millega edendatakse
tarbijate ostetud kaupade parandamist ning muudetakse direktiivi (EL) 2019/771, direktiivi
(EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2017/2394. Ettepaneku eesmärk on saavutada komisjoni
rohepöörde prioriteet, eelkõige Euroopa roheline kokkulepe1 ja sellega seatud kestliku
tarbimise eesmärk.
Kui tarbekaubad rikki lähevad, ei püüa tarbijad neid sageli parandada, vaid viskavad need
enneaegselt ära, kuigi neid saaks parandada ja kauem kasutada. See juhtub kaupade müügi
direktiivi2 kohase seadusest tuleneva garantii alusel, kui tarbijad valivad parandamise asemel
asendamise, ning väljaspool seadusest tulenevat garantiid, kui tarbijad ei soovi parandamist
mitteoptimaalsete parandusvalikute ja -tingimuste tõttu. Selles kontekstis on ka taastatud
kaupade kasutamine piiratud, mis jätab kasutamata potentsiaali, et eri kasutajad saaksid kaupu
korduskasutada.
Tarbijate ostetud parandatavate kaupade enneaegne äraviskamine toob kaasa jäätmete hulga
suurenemise, tekitab kasvuhoonegaaside heidet ja suurendab nõudlust väärtuslike ressursside
järele uute kaupade tootmiseks. Tarbijate ostetud parandatavate kaupade enneaegse
äraviskamise probleem esineb kogu ELis paljude selliste tarbekaupade puhul. Rohkem kui
kaks kolmandikku avalikul konsultatsioonil vastanutest (65–74 %) toetas ELi tasandi
lahendusi.
Euroopa tuleviku konverentsi soovitustes3 nõutakse parandamisõigust, eelkõige 5.
ettepanekus kestliku tarbimise, pakendamise ja tootmise kohta ning 11. ettepanekus
jätkusuutliku majanduskasvu ja innovatsiooni kohta. Käesolev ettepanek, mis käsitleb
kaupade parandamise edendamist, on osa komisjoni vastusest sellele üleskutsele4.
Kestliku tarbimise edendamiseks on käesoleva direktiivi eesmärk suurendada tarbijate ostetud
kasutuskõlblike, kuid puudusega kaupade parandamist ja korduskasutamist nii seadusest
tuleneva garantii raames kui ka väljaspool seda.
• Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega
Komisjon taotleb rohelise kokkuleppe kestliku tarbimise eesmärki terviklikult mitmesugustes
algatustes, mis käsitlevad enneaegse äraviskamise eri aspekte nii pakkumise kui ka nõudluse
poolel.
Pakkumise poolel sätestatakse kestlike toodete ökodisaini määruse ettepanekus5 toodete
parandatavuse raamistik tootmisetapis, eelkõige seoses tootedisaini nõuete ja varuosade
kättesaadavusega.
1
COM(2019) 640 final, 11.12.2019.
2
ELT L 136, 22.5.2019, lk 28
3
Euroopa tuleviku konverents, aruanne lõpptulemuse kohta, mai 2022.
4
COM(2022) 404 final
5
COM(2022) 142 final, 30.3.2022.
ET 1 ET
Nõudluse poolel on ettepanekus võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse tarbijate mõjuvõimu
suurendamist rohepöördel (tarbijaõiguse direktiiv)6 sätestatud kohustus anda müügikohas
paremat teavet toodete vastupidavuse ja parandatavuse kohta. See võimaldab tarbijatel teha
kestlikke ostuotsuseid.
Vastavalt ettepanekule võtta vastu määrus ühtlustatud õigusnormide kohta, millega
reguleeritakse õiglast juurdepääsu andmetele ja andmete kasutamist (andmemäärus) on
ühendatud toodete kasutajatel juurdepääs andmetele, mida nad loovad nende toodete
kasutamise ajal, ja õigus anda need andmed vabalt valitud kolmandale isikule. Selline
juurdepääs andmetele on oluline sõltumatute parandajate jaoks.
Kui tootel ilmneb puudus müügijärgses etapis, pakub kaupade müügi direktiiv tarbijatele
müüjate vastu õiguskaitsevahendeid puuduste eest, mis esinesid kauba üleandmise ajal ja mis
ilmnesid vähemalt kaheaastase garantiiperioodi jooksul. Kaupade müügi direktiivi kohaselt
saavad tarbijad valida tasuta parandamise ja asendamise vahel. Nad ei saa nõuda valitud
õiguskaitsevahendit, mis on võimatu või teise meetodiga võrreldes ebaproportsionaalselt
kulukas.
Kestlike toodete ökodisaini määruse ja tarbijaõiguse direktiivi koosmõju parandab toodete
kestlikkust ja edendab kestlikke oste. Need ei lahenda siiski probleeme, mis vähendavad
tarbijate soovi parandada tooteid müügijärgses etapis. Käesolev algatus täidab selle lünga,
keskendudes tarbijate ostetud kaupade kasutusetapile. Sellega edendatakse parandamist kui
õiguskaitsevahendit kaupade müügi direktiivi seadusest tuleneva garantii raamistikus ning
pakutakse tarbijatele ja ettevõtjatele uusi vahendeid, mis edendavad toodete parandamist
väljaspool seadusest tulenevat garantiid.
Need kolm algatust täiendavad üksteist ja loovad sünergiat, kujundades välja tervikliku
lähenemisviisi kestliku tarbimise ühise eesmärgi saavutamiseks. Algatused on kavandatud nii,
et neil on kumulatiivne mõju ja nad hõlmavad üheskoos toote kogu olelusringi.
2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS
• Õiguslik alus
Ettepaneku õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise
leping“) artikkel 114, milles on ette nähtud meetmete võtmine, et tagada siseturu loomine ja
toimimine. Käesolev ettepanek aitab kaasa siseturu paremale toimimisele, sest kehtestatakse
ühtlustatud normid, millega edendatakse tarbijate ostetud kaupade parandamist seadusest
tuleneva garantii raames ja väljaspool seda.
Kaupade müügi direktiiviga ühtlustatakse täielikult õiguskaitsevahendid, mida tarbijad saavad
kasutada seadusest tuleneva garantii raamistikus kauba mittevastavuse korral, ja tingimused,
mille alusel saab selliseid õiguskaitsevahendeid kasutada. See võeti vastu ELi toimimise
lepingu artikli 114 alusel, eesmärgiga aidata kaasa siseturu toimimisele, tegeledes
lepinguõigusega seotud takistuste kaotamisega tarbijate poolt ELis ostetud kaupade
piiriüleselt müügilt. Käesoleva direktiiviga muudetakse sihipäraselt valikut
õiguskaitsevahendite vahel, milleks on parandamine ja asendamine, et edendada toodete
6
COM(2022) 143 final, 30.3.2022
ET 2 ET
parandamist ja seeläbi kestlikumat tarbimist, kasutades sama õiguslikku alust, nimelt ELi
toimimise lepingu artiklit 114.
Lisaks kaupade müügi direktiivile on üksikud liikmesriigid juba kehtestanud või kavatsevad
kehtestada normid, millega edendatakse tarbijate ostetud kaupade parandamist ja
korduskasutamist. Erinevused kohustuslikes riiklikes õigusnormides, millega edendatakse
kestlikku tarbimist lepingulises raamistikus, loovad tegelikke või võimalikke takistusi siseturu
sujuvale toimimisele ning mõjutavad seeläbi negatiivselt piiriüleseid tehinguid siseturul.
Näiteks võivad ettevõtjad kanda täiendavaid tehingukulusid seoses vajaliku juriidilise
nõustamisega, et saada teavet tarbija alalise elukohariigi õigusnormide nõuete kohta, mida
kohaldatakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 593/20087. Parandusteenuste osutajatel võib kaduda
soov pakkuda oma teenuseid rohkem kui ühes liikmesriigis, sest nad peaksid oma
parandusteenuste lepinguid vastavalt kohandama.
Lisaks põhjustab riiklike õigusnormide erinemine ja sellest tulenevad erinevused turutavades
parandamisvõimaluste ja -tingimuste vähest läbipaistvust. See heidutab tarbijaid kasutamast
parandusteenuseid, eelkõige piiriüleselt, kuna ühtlustatud normide puudumisel on piiriülesed
tehingud veel keerukamad kui riigisiseses kontekstis. Sellest tulenev tarbijate vähene nõudlus
takistab parandusteenuste arendamist, eriti piiriüleselt. Kuna digitehnoloogia areneb ja üha
rohkem kaupu sisaldab digifunktsioone, millele on võimalik kaugjuurdepääs, areneb
parandusteenuste osutamine vahemaa tagant ja piiriüleselt tulevikus tõenäoliselt veelgi
rohkem. Takistused, mis vähendavad tarbijate nõudlust parandamise järele, pärsivad kaudselt
ka kaupade, näiteks parandusteenuste jaoks vajalike varuosade ja seadmete piiriülest
liikumist.
Seepärast on vaja ühtlustada parandamise teatavaid aspekte väljaspool müüja vastutust, et
tagada ühtse turu toimimine seoses tarbija ja parandaja vaheliste suhetega, suurendada
õiguskindlust ja vähendada tehingukulusid eelkõige väikeste ja keskmise suurusega
ettevõtjate jaoks, keda on parandusteenuste sektoris kõige rohkem.
Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 114 lõikega 3 võtab komisjon aluseks keskkonna- ja
tarbijakaitse kõrge taseme. Kaupade müügi direktiivi eesmärk on parandada siseturu
toimimist, saavutades samal ajal tarbijakaitse kõrge taseme. Käesoleva direktiiviga lisatakse
täiendav eesmärk edendada kestlikku tarbimist, ringmajandust ja rohepööret, tagades seega ka
keskkonnakaitse kõrge taseme.
• Subsidiaarsus
Käesoleva direktiiviga käsitletavad probleemid on laadilt piiriülesed ja neil on Euroopa ja
üleilmne mõõde.
Kaupade müügi direktiiviga on juba täielikult ühtlustatud teatavad normid, mis käsitlevad
tarbijate ostetud kaupade müüki. Kuna käesoleva ettepanekuga muudetakse nende normide
üht aspekti, et edendada toodete parandamist seadusest tuleneva garantii raames, tuleb
muudatus teha ELi tasandil.
7
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus (EL) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete
suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) ( ELT L 177, 4.7.2008, lk 6).
ET 3 ET
ELi tasandi meetmete puudumisel järgiksid riiklikud algatused, mis ei kuulu kaupade müügi
direktiivi kohaldamisalasse, tõenäoliselt erinevaid lähenemisviise, et edendada toodete
parandamist väljaspool seadusest tulenevat garantiid kooskõlas kestlikuma tarbimise
eesmärgiga. Kuigi need võivad tuua teatavat kasu tarbijatele ja keskkonnale riiklikul tasandil,
tekitaksid või suurendaksid need samal ajal siseturu killustatust.
Seetõttu on vaja ELi meetmeid, et saavutada üldine eesmärk, milleks on toimiv siseturg, kus
tarbijad tarbivad ostetud kaupu kestlikumalt. Ainult ELi meetmete abil on võimalik saavutada
ühtselt kogu siseturul soovitud mõju, milleks on parandamise ja korduskasutamise
edendamine piiriülese müügi kontekstis.
• Proportsionaalsus
Käesolevas direktiivis esitatakse tasakaalustatud lähenemisviis, millega on austatud
proportsionaalsuse põhimõtet. Parandamise edendamiseks seadusest tuleneva garantii
kontekstis muudetakse siseriiklikke õigusakte üksnes niivõrd, kuivõrd see on eesmärgi
saavutamiseks vajalik. Käesolev ettepanek ei mõjuta vastutusperioode käsitlevat
väljakujunenud riiklikku korraldust. Muudatus puudutab ainult juba täielikult ühtlustatavaid
õigusnorme.
Väljaspool seadusest tulenevat garantiid piirdub ühtlustamine ELi tasandil ainult nende
võimalustega, nimelt standardiseeritud Euroopa parandusteabe vormiga ja
parandamiskohustusega, millel on siseturu mõõde. Kui lahendus riiklikul tasandil (näiteks
parandusplatvorm) on sama tõhus, on see eelistatud valik. Parandusteenuste Euroopa standard
kujundatakse vabatahtliku kohustusena, et vältida ulatuslikku sekkumist teenuste osutamist
käsitlevatesse siseriiklikesse õigusaktidesse.
Käesoleva direktiivi sätted, mille eesmärk on kestlikum tarbimine, on kohandatud vajadustele,
millega nad peavad tegelema, ning on sihipärased, kohaldamisala ja intensiivsuse poolest
hoolikalt läbi mõeldud.
• Vahendi valik
Eelistatud õiguslik vahend on uus direktiiv. See hõlmab ühelt poolt kaupade müügi direktiivi
sihipärast muutmist seoses õiguskaitsevahenditega seadusest tuleneva garantii raames ja
teiselt poolt uusi lepingutingimusi, mis käsitlevad parandamise edendamist väljaspool müüja
vastutust, mis tuleneb kaupade müügi direktiivist. Direktiiv on siinkohal kõige sobivam
vahend, sest see tagab soovitud ühtlustamise ja õiguskindluse, võimaldades samal ajal
liikmesriikidel võtta ühtlustatud meetmed vastuolusid tekitamata oma siseriiklikesse
õigusaktidesse üle.
Lisaks kavatseb komisjon mitteregulatiivse meetmena toetada parandusteenuste Euroopa
standardi väljatöötamist.
ET 4 ET
3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU
HINDAMISE TULEMUSED
• Konsulteerimine sidusrühmadega
Kooskõlas parema õigusloome suunistega rakendati ulatuslikku konsultatsioonistrateegiat, et
tagada sidusrühmade laialdane osalemine kogu käesoleva ettepaneku poliitikatsüklis.
Konsultatsioonistrateegia hõlmas asjaomaseid sidusrühmi, sealhulgas tarbijaid,
tarbijaorganisatsioone nii riiklikul kui ka ELi tasandil, ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi,
keskkonnaorganisatsioone, teaduseksperte ja riiklikke ametiasutusi. Toimus mitu
konsultatsiooni:
12 nädalane tagasisidekorje 11. jaanuarist 2022 kuni 5. aprillini 2022, mille
tulemusel esitati 325 vastust;
12 nädalane veebipõhine avalik konsultatsioon 11. jaanuarist 2022 kuni 5. aprillini
2022, mille tulemusel esitati 331 vastust;
tarbija- ja ettevõtlusuuringud, käitumiskatsed ja sihtotstarbelised vestlused
mõjuhinnangut toetava uuringu raames;
sihtotstarbelised kahepoolsed kohtumised sidusrühmadega;
seminar liikmesriikidega 7. aprillil 2022.
Avalik konsultatsioon
Avaliku konsultatsiooni käigus nõustus suurem osa vastajatest, et tarbijate ostetavate kaupade
puhul on probleeme sellega, et suuremat osa neist kasutatakse järjest lühemat aega. Kõigis
sidusrühmade kategooriates nimetati tarbijate ostetud kaupade kasutusaja lühenemise
peamiste põhjustena seda, et tarbijatel on raske tooteid ise parandada ning seda, et
parandusteenused ei ole tarbijatele mugavad, need on kallid või ei ole kättesaadavad.
Valdav osa kõigist vastajatest nõustus, et kestliku tarbimise edendamiseks on eesmärk
pakkuda puuduste ilmnemisel uue toote ostmise asemel stiimuleid toote parandamiseks, nii
seadusest tuleneva garantii raames kui ka väljaspool seda. Enamik sidusrühmi nõustus ka
sellega, et stiimulite pakkumine taastatud kaupade ostmiseks ja kasutamiseks on oluline
eesmärk kestliku tarbimise edendamisel. Vastajate selge enamus leidis, et EL on meetmete
võtmiseks sobiv tasand.
Pisut rohkem kui pool kõigist sidusrühmadest, sealhulgas enamik vastanud ELi kodanikest,
ettevõtjate sidusrühmadest ja avaliku sektori asutustest, pidas tulemuslikuks võimalust seada
parandamine esikohale alati, kui see on odavam kui asendamine. Enamik tarbija- ja
keskkonnaorganisatsioone pidas seda meedet ebatõhusaks.
Pooled vastanud sidusrühmadest leidsid, et vabatahtlikud kohustused, millega edendatakse
parandamist, on tõhusad meetmed. Eelkõige ettevõtjate sidusrühmad arvasid, et see meede on
tulemuslik, samas kui enamik vastanud keskkonnaorganisatsioone ja pooled
tarbijaorganisatsioonidest pidasid meedet ebatõhusaks.
Seoses tootja kohustusega parandada tasu eest leidis vastajatest napp enamus, et seda tuleks
kohaldada juhul, kui puudused tulenevad tavapärasest kulumisest, ning pooled leidsid, et seda
tuleks kohaldada juhul, kui puudused ilmnevad pärast seadusest tuleneva garantii lõppemist.
ET 5 ET
Ettevõtjate sidusrühmadel oli teistsugune seisukoht: vaid väike osa leidis, et tavapärasest
kulumisest tulenevad puudused peaksid olema kaetud.
Tagasisidekorje
Tagasisidekorjes kirjeldati poliitikavalikuid, mis käsitlevad parandamise edendamist kaupade
müügi direktiivi õiguskaitsevahendite süsteemis, parandamiskohustust ja parandamisega
seotud vabatahtlikke kohustusi.
Eri kategooriate (äriorganisatsioonid/ühendused, äriühingud, valitsusvälised organisatsioonid)
sidusrühmad toetasid võimalust asetada seadusest tuleneva garantii kontekstis esikohale
parandamine, kui see on odavam või sama hinnaga kui asendamine. Parandamiskohustuse
osas rõhutasid ettevõtjad, et sellise kohustuse täitmist peaks saama nõuda tasu eest. Enamik
sidusrühmi toetas võimalust võtta vabatahtlikke kohustusi, mis edendavad parandamist.
Seminar liikmesriikidega
Paljudel liikmesriikidel ei olnud veel kavandatud meetmete suhtes seisukohta. Meetmed, mis
prioriseerivad parandamist kaupade müügi direktiivi õiguskaitsevahendite süsteemis, leidsid
üldiselt suuremat toetust kui meetmed, mis pakuvad tarbijatele parandamise valimiseks muud
liiki stiimuleid (nt vastutusperioodi pikendamine pärast toote parandamist). Mõned
liikmesriigid toetasid parandamist peamise õiguskaitsevahendina, kui selle maksumus on
asendamise maksumusest väiksem või sellega võrdne.
Enamik liikmesriike ei toetanud ettevõtjatele parandamiskohustuse kehtestamist. Mõned neist
väitsid, et kohustus kujutaks endast ülemäärast koormust ja suurendaks tõenäoliselt tarbijate
ostetud kaupade hinda. Need liikmesriigid, kes toetasid parandamiskohustust, juhtisid
tähelepanu sellele, et parandamiskulud ei tohiks kohustuse tõttu suureneda ning et
parandamise eest peaks vastutama tootja, mitte müüja.
Suuremal osal liikmesriikidest ei olnud seisukohta seoses kohustusega anda välja parandamise
hinnapakkumine, kui see ei kuulu kaupade müügi direktiivi kohaldamisalasse. Mõned toetasid
sellist meedet, kuid mõned olid pigem vastu.
Andmete kogumine mõjuhinnangut toetava uuringu raames
Andmete kogumine mõjuhinnangut toetava uuringu raames hõlmas kontrollostude tegemist,
tarbijaküsitlust kahe integreeritud tarbijakatsega, ettevõtlusuuringut ja vestlusi
sidusrühmadega. Need annavad teavet probleemi määratlemiseks ja poliitikavalikute mõju
hindamiseks.
Jaemüüjatele suunatud kontrollostude käigus tehti 600 tähelepanekut tarbijate kogemuste
kohta, kui nad püüavad tooteid parandada seadusest tuleneva garantii raames ja väljaspool
seda, ning põhjuste kohta, miks müüjad tooteid ei paranda.
Tarbijaküsitluse ja integreeritud katsete põhjal, mis tehti kaupade müügi direktiivis käsitletud
olukordade kohta, saadi 1 000 vastust liikmesriigi kohta (osales 10 liikmesriiki) ning need
andsid teavet tarbijate kogemustest kasutatud kaupade parandamisel või ostmisel. Teises
tarbijakatses, mis hõlmas väljaspool seadusjärgset garantiiaega tekkinud olukordi, esitati 800
tähelepanekut liikmesriigi kohta (osales 10 liikmesriiki) ning esitati andmeid parandamise
tõkete kohta, teavet parandamise kohta ja tõenäosuse kohta, et tarbija valiks teissuguses
olukorras parandamise.
ET 6 ET
Tootjate, müüjate ja parandajate seas korraldatud ettevõtlusuuringu tulemusel saadi 80
täielikku vastust ja 284 osalist vastust. Uuring pakkus andmeid parandustööde turu ning
puudusega kauba parandamise ja asendamisega seotud turutavade analüüsimiseks. 21
sidusrühmadega peetud vestlust andsid ülevaate probleemi määratlusest ja turutavadest.
• Mõjuhinnang
Ettepanek toetub mõjuhinnangule. Komisjoni õiguskontrollikomitee esitas kõigepealt 30.
septembril 2022 negatiivse arvamuse. Pärast esialgse eelnõu olulist parandamist esitas
õiguskontrollikomitee 24. jaanuaril 2023 positiivse arvamuse koos täiendavate märkustega.
Mõjuhinnangu 1. lisas selgitatakse, kuidas õiguskontrollikomitee märkusi on arvesse võetud.
Uuriti mitut poliitikavarianti, et võidelda tarbijate ostetud kaupade enneaegse äraviskamise
vastu nii seadusest tuleneva garantii raames kui ka väljaspool seda.
Hinnatud võimalused kaupade parandamise ja korduskasutamise edendamiseks seadusest
tuleneva garantii raames on järgmised: eelistada parandamist kaupade müügi direktiivi
õiguskaitsevahendite süsteemis alati, kui see on odavam kui asendamine; parandamise
muutmine esmaseks õiguskaitsevahendiks; vastutusperioodi pikendamine toote parandamise
puhul; taastatud kaupade vastutusperioodi ühtlustamine uute kaupade omaga ning puudusega
kaupade asendamine taastatud kaupadega.
Hinnati järgmisi võimalusi kaupade parandamise ja korduskasutamise hõlbustamiseks ja
toetamiseks väljaspool seadusest tulenevat garantiid: parandamise kohta pakuvad teavet
tootjad ning riiklikul või ELi tasandil parandamise ja taastatud kaupade jaoks kontaktide
loomise platvormid; parandada läbipaistvust ja parandamistingimusi vabatahtlike kohustuste
abil; kohustada parandajaid esitama parandamise hinnapakkumisi hindade ja tingimuste kohta
ning kohustada tootjaid parandama tasu eest kaupu, mille suhtes kohaldatakse ELi õiguse
kohaseid parandatavuse nõudeid, või kõiki tooteid.
Eelistatud variantide pakett sisaldab mõlema kategooria variante, keskendudes
parandamisele väljaspool seadusest tulenevat garantiid. Selles stsenaariumis ilmneb kõige
rohkem puudusi ja seega on parandamise suurendamise potentsiaal kõige suurem. Mitme
kriteeriumiga kulude-tulude analüüsi ning erinevate kaalutud variantide proportsionaalsuse
kvalitatiivse hindamise alusel pakuti probleemide lahendamiseks välja kuue eelistatud
poliitikavariandi kombinatsioon:
– eelistada seadusest tuleneva garantii raamistikus alati parandamist, kui see on
odavam kui asendamine;
– riigi tasandi veebiplatvorm, mis viib tarbijad kokku parandajatega ja propageerib
taastatud kaupu;
– parandajate kohustus esitada taotluse korral standardkujul hinnapakkumine
parandamise hinna ja tingimuste kohta (Euroopa parandusteabe vorm);
– selliste kaupade tootjatele, mille suhtes kohaldatakse liidu õigusaktide kohaseid
parandatavuse nõudeid, pandud kohustus teha parandustöid väljaspool seadusest
tulenevat garantiid tasu eest;
– tootjate kohustus teavitada nende suhtes kohaldatavast parandamiskohustusest;
– vabatahtlik lihtne ELi parandamisstandard (Euroopa parandusteenuste standard).
ET 7 ET
Eelistatud variantide paketiga edendatakse tarbijate ostetud kaupade parandamist nii seadusest
tuleneva garantii raames kui ka väljaspool seda, tegeledes nende kaupade enneaegse
äraviskamise mitme kindlakstehtud põhjusega.
Parandamise asendamisele eelistamine müügi direktiivi õiguskaitsevahendite süsteemi raames
aitab juhtida tarbijate käitumist kestliku tarbimise suunas ja suurendab tarbijate ostetud
kasutuskõlblike kaupade parandamist seadusest tuleneva garantii raames.
Lisaks seadusest tulenevale garantiile muudavad mitmesugused meetmed parandamise
tarbijate jaoks lihtsamaks ja atraktiivsemaks, suurendades tarbekaupade parandamist ja
kasutusiga. Riiklik veebipõhine parandusplatvorm ja tootjate kohustus teavitada enda suhtes
kohaldatavatest parandusteenuste kohustustest parandavad kättesaadavate parandusteenuste
läbipaistvust. Siduv hinnapakkumine parandustööde hinna ja tingimuste kohta (Euroopa
parandusteabe vorm) lahendab tarbijahinnaga seotud probleemid ja parandusprotsessi
ebamugavuse läbipaistvuse ja prognoositavuse kaudu ning lihtsustab pakkumiste võrdlemist.
Parandamiskohustus edendab kestlikku tarbimist, andes tarbijatele õiguse nõuda tootjalt
parandamist konkreetsete tooterühmade puhul, mis on kavandatud parandatavatena.
Parandusteenuste Euroopa standard on kasulik mitteregulatiivne täiendus siduvatele
meetmetele, et suurendada tarbijate usaldust parandusteenuste vastu. Riikliku platvormi
taastamisfunktsioon suurendab taastatud kaupade kasutamist, tuues kasu nii nõudlusele kui ka
pakkumisele.
Eelistatud variantide pakett aitab suurendada tööhõivet, investeeringuid ja konkurentsi ELi
parandusteenuste sektoris siseturul, tuues samal ajal kasu ELi tarbijatele (176,5 miljardit eurot
tarbijate säästu 15 aasta jooksul, mis tähendab 25 eurot aastas tarbija kohta) ja keskkonnale
(sääst 18,4 miljonit tonni CO28 15 aasta jooksul). Sõltumatutel parandajatel, sealhulgas
väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel, on head võimalused sellest paketist kasu saada.
Ettevõtjad seisavad silmitsi kahjumiga, mis tuleneb saamatajäänud müügitulust ja uute
kaupade tootmise vähenemisest, kuid tarbijate märkimisväärne kokkuhoid ületab ettevõtete
kulusid. Ettevõtete kahjum kajastab seega üleminekut ettevõtjate tuludelt tarbijate heaolule.
Tarbijad investeerivad tõenäoliselt ka säästetud raha majandusse tervikuna, mis omakorda
viib majanduskasvu ja investeeringuteni.
Põhiõigused
Paketil on positiivne mõju Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „põhiõiguste harta“)
sätestatud põhiõigustele. Sellega edendatakse õigust kõrgetasemelisele keskkonnakaitsele ja
keskkonna kvaliteedi parandamisele, nagu on sätestatud harta artiklis 37. Eelkõige aitab see
vähendada kasvuhoonegaaside heidet, jäätmeid ja uute ressursside kasutamist, edendades
parandamist nii seadusest tuleneva garantii raames kui ka väljaspool seda ning pikendades
seeläbi tarbijate ostetud kaupade kasutusiga. Käesolev ettepanek aitab kaasa tarbijakaitse
kõrge taseme saavutamisele (harta artikkel 38), tugevdades tarbijate õigusi väljaspool
seadusest tulenevat garantiid. See tagatakse järgmiste meetmete abil:
a) pakkuda tarbijatele vahendeid, mis parandavad läbipaistvust ja parandamistingimusi;
8
Eelistatud variantide paketi keskkonnamõju tuleb vaadelda koos kestlike toodete ökodisaini määruse
(471 miljonit tonni CO2 heite vähenemist) ja tarbijaõiguse direktiivi (0,33–0,47 miljonit tonni CO2 heite
vähenemist) mõjuga, kuna need on kavandatud täiendavat mõju silmas pidades. Seega on
kombineeritud keskkonnamõju väga suur. Algatused aitavad ka üksteisel oma mõju saavutada.
ET 8 ET
b) kohustada tootjaid parandama teatavaid tarbijate ostetud kaupu väljaspool seadusest
tulenevat garantiid.
Need meetmed toetavad ja hõlbustavad parandamist, kui kaubal ilmneb puudus, nii et tarbijad
ei pea ostma tarbetult uusi asenduskaupu; seeläbi vähenevad tarbijate kulutused.
Kuigi käesoleva ettepanekuga reguleeritakse kestliku tarbimise eesmärki silmas pidades
teatavaid parandamisega seotud äritavasid, kaitstakse sellega lepinguvabadust ja
soodustatakse ettevõtlusvabadust (harta artikkel 16). Käesoleva ettepaneku sätete eesmärk on
edendada parandusteenuste turgu, tekitamata seejuures koormust, eelkõige väikestele ja
keskmise suurusega ettevõtjatele.
Käesolev ettepanek aitab kaasa ka puuetega inimeste integreerimisele (harta artikkel 26), kuna
liikmesriigid peavad tagama ka puuetega inimestele juurdepääsu parandamise
veebiplatvormile, hõlbustades seeläbi nende juurdepääsu parandusteenustele. Lisaks püütakse
ettepanekuga tagada õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele
(harta artikkel 47), eelkõige konkreetsete sätetega nõuete täitmise tagamise kohta, et tagada
käesoleva direktiivi järgimine.
4. MÕJU EELARVELE
Käesolev ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet.
5. MUU TEAVE
Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord
Komisjon hindab käesoleva algatuse mõju viis aastat pärast selle jõustumist. See jätab
liikmesriikidele vajaliku aja kohaldamiseks ja tõendite kogumiseks. Edusamme jälgitakse
näitajate kogumi alusel, mis hõlmab paketti tervikuna ja selle üksikuid elemente. Hindamisel
võetakse arvesse ka andmeid algatuse ülevõtmise ja kohaldamise kohta. Sel eesmärgil jätkab
komisjon kontakte ka liikmesriikide ja sidusrühmadega.
Komisjon esitab delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise volituste kohta aruande hiljemalt
üheksa kuud enne volituste kestuse kuueaastase tähtaja möödumist.
Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus
Artikkel 1 Reguleerimisese, eesmärk ja kohaldamisala
Artikli 1 lõikes 1 määratakse kindlaks direktiivi reguleerimisese, milleks on parandada
siseturu toimimist, sätestades ühised normid, millega edendatakse tarbijate ostetud kaupade
parandamist. Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 114 lõikega 3 võtab komisjon aluseks
keskkonna- ja tarbijakaitse kõrge taseme. Kuigi käesoleva direktiiviga taotletakse sama
eesmärki kui kaupade müügi direktiiviga, nimelt siseturu toimimise parandamist ja
tarbijakaitse kõrge taseme saavutamist, lisandub käesolevas direktiivis kõrvaleesmärgina ka
keskkonnakaitse. Edendades kestlikku tarbimist parandamise ja korduskasutamise kaudu,
aitab käesolev direktiiv eelkõige kaasa ringmajandusele ja rohepöördele.
ET 9 ET
Artikli 1 lõikes 2 määratakse kindlaks käesoleva direktiivi kohaldamisala; seda kohaldatakse
tarbijate ostetud kaupade parandamise suhtes, kui kaubal esineb või ilmneb puudus väljaspool
direktiivi (EL) 2019/771 artikli 10 kohast müüja vastutust. Nii võib see olla juhul, kui puudust
kauba tarbijale üleandmise ajal veel ei olnud või kui mittevastavus ilmneb alles pärast
vastutusperioodi lõppu. Nende puuduste suhtes kehtestatakse käesoleva direktiiviga mitu
sätet, nimelt kohustus esitada Euroopa parandusteabe vorm (artikkel 4), parandamiskohustus
(artikkel 5) koos vastava teabe esitamise nõudega (artikkel 6) ning parandamise ja taastamise
platvorm (artikkel 7). Käesoleva direktiiviga muudetakse ka õiguskaitsevahendite süsteeme
seoses puudustega, mis kuuluvad kaupade müügi direktiivi artikli 10 kohaselt müüjate
vastutusalasse. Eelkõige muudetakse käesoleva direktiivi artikliga 12 sihipäraselt kaupade
müügi direktiivi kohast valikut parandamise ja asendamise vahel. Kooskõlas kaupade müügi
direktiiviga kohaldatakse artiklit 12 tarbijate ja müüjate vahel sõlmitud müügilepingute
suhtes.
Artikkel 2 Mõisted
Lõikes 2 esitatakse mõiste „parandaja“ määratlus – füüsiline või juriidiline isik, kes pakub
parandusteenust ärilisel eesmärgil, sealhulgas sõltumatud parandusteenuse osutajad, ning
tootjad ja müüjad, kes pakuvad parandusteenuseid.
Artikli 2 lõige 7 sisaldab „parandatavuse nõuete“ määratlust, mis on seotud tootja
kohustusega parandada kaupa, mis on hõlmatud liidu õigusaktides sätestatud parandatavuse
nõuetega (artikkel 5). „Parandatavuse nõuded“ peaks tähendama kõigi II lisas loetletud liidu
õigusaktide nõudeid, mis võimaldavad toodet parandada. Need on näiteks nõuded
demonteerimise ja varuosade kättesaadavuse kohta, mida kohaldatakse toodete või nende
konkreetsete komponentide suhtes, samuti parandamisega seotud teave ja vahendid.
Lisaks viidatakse artiklis 2 mitmele määratlusele, mis on juba sätestatud kaupade müügi
direktiivis ja kestlike toodete ökodisaini määruses.
Artikkel 3 Ühtlustamistase
Kooskõlas kaupade müügi direktiiviga järgitakse käesolevas direktiivis täieliku ühtlustamise
lähenemisviisi, mille kohaselt ei saa liikmesriigid säilitada ega kehtestada oma siseriiklikes
õigusaktides sätteid, mis erinevad käesolevas direktiivis sätestatust.
Artikkel 4 Euroopa parandusteabe vorm
Artikli 4 lõikega 1 kehtestatakse parandajatele kohustus esitada standardne põhiteave oma
parandusteenuste kohta I lisas esitatud Euroopa parandusteabe vormi kaudu. Selline
standardesitus võimaldab tarbijatel hinnata ja hõlpsasti võrrelda parandusteenuseid. Tarbijatel
on vabadus otsustada, kas nad vajavad konkreetsel juhul Euroopa parandusteabe vormi,
näiteks juhul, kui nad soovivad saada ülevaadet parandusteenuse põhitingimustest või
võrrelda eri parandusteenuseid. Juhul, kui see on vajalik ja annab lisaväärtust, võivad tarbijad
taotluse korral saada parandajatelt vormi.
Artikli 4 lõikes 2 sätestatakse, et parandajad, kes ei ole artikli 5 kohaselt kohustatud
parandama, ei ole kohustatud esitama Euroopa parandusteabe vormi, kui nad ei kavatse
parandusteenust osutada; nii välditakse parandajate tarbetut koormamist.
ET 10 ET
Kui parandajad kannavad kulusid, mis on vajalikud Euroopa parandusteabe vormi
esitamiseks, näiteks puudusega kauba kontrollimiseks, võivad nad nõuda tarbijalt nende
piiratud kulude tasumist (artikli 4 lõige 3).
Artikli 4 lõikes 4 sätestatakse peamised parameetrid, mis mõjutavad tarbija valikuid
parandamise kohta otsuse tegemisel. Need on eelkõige järgmised: parandamise hind, või kui
hinda ei ole võimalik eelnevalt arvutada, arvutusmeetod ja maksimumhind, parandamise
tingimused, nagu parandamise lõpuleviimiseks kuluv aeg, ajutise asenduskauba kättesaadavus
parandamise ajal, koht, kus tarbija annab kauba parandamiseks üle, ning vajaduse korral
selliste abiteenuste kättesaadavus nagu teisaldamine, paigaldamine ja transport.
Artikli 4 lõikega 5 keelatakse parandajatel muuta Euroopa parandusteabe vormi 30 päeva
jooksul pärast selle esitamist. Sellega tagatakse, et tarbijatel on piisavalt aega erinevate
paranduspakkumiste võrdlemiseks ja et nad on kaitstud tingimuste muutmise eest. Parandajate
lepinguvabaduse kaitsmiseks on parandajatel, kes ei ole artikli 5 alusel kohustatud
parandustöid tegema, vabadus otsustada, kas sõlmida leping, isegi kui nad on tarbija taotlusel
vormi esitanud. Kui sõlmitakse parandusteenuste osutamise leping, on parandajad seotud
Euroopa parandusteabe vormil esitatud andmetega, mis on samuti parandusteenuste osutamise
lepingu lahutamatu osa.
Euroopa parandusteabe vorm lihtsustab ka teabe esitamist parandusteenuste kohta, sealhulgas
mikro-, väikeste ja keskmise suurusega parandajate jaoks, kuna artikli 4 lõikes 6 on
sätestatud, et parandajate puhul tuleks parandusteenuse kohta direktiivides 2011/83/EL,
2006/123/EÜ ja 2000/31/EÜ sätestatud teabenõuded lugeda täidetuks.
Artikkel 5 Parandamiskohustus
Artikliga 5 kehtestatakse tootjatele kohustus parandada tarbijate nõudmise korral ja tasu eest
puudused, mis ei kuulu müüja vastutuse alla.
Kohaldamisala osas piirab artikli 5 lõige 1 parandamiskohustuse kaubaga, mille
parandatavuse nõuded on sätestatud käesoleva direktiivi II lisas loetletud liidu õigusaktides,
nendes õigusaktides ette nähtud ulatuses. Nende kaupade alla kuuluvad ökodisaini raamistiku
parandatavuse nõuetega hõlmatud tooterühmad, nagu kodumajapidamises kasutatavad
pesumasinad, kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad, jahutus-külmutusseadmed
ja tolmuimejad. II lisas loetletud liidu õigusaktide kohaste parandatavuse nõuetega tagatakse,
et vastavad tooted on tehniliselt parandatavad. Parandamiskohustus vastab parandatavuse
nõuete kohaldamisalale9, muu hulgas hõlmatud komponentide ja ajavahemiku osas, mille
jooksul vastavaid parandatavuse nõudeid kohaldatakse. Seega tagab parandamiskohustuse
sidumine kehtivate parandatavuse nõuetega, mis on sätestatud II lisas esitatud liidu
õigusaktides, et seda kohustust saab praktikas täita ja et ettevõtjatel on õiguskindlus.
Käesolevast direktiivist tulenev parandamiskohustus, mis võimaldab tarbijatel müügijärgses
9
Näiteks on komisjoni määruses (EL) 2019/2023 nõutud, et kodumajapidamises kasutatavate
pesumasinate ja kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate-kuivatite tootjad, importijad või
volitatud esindajad teeksid kutselistele parandajatele kättesaadavaks teatava varuosade loetelu vähemalt
10 aasta jooksul pärast mudeli viimase seadme turulelaskmist. Seetõttu kohaldatakse
parandamiskohustust vastavate toodete suhtes selliste puuduste puhul, mis nõuavad asendamist nende
varuosadega, ja kümneaastase ajavahemiku jooksul.
ET 11 ET
etapis nõuda parandamist otse tootjalt, täiendab pakkumispoolseid parandatavust käsitlevaid
nõudeid, suurendades tarbijate nõudlust parandamise järele.
Artikli 5 lõike 1 kohaselt võib tootja täita kohustust teha parandustöid tasuta või tasu eest. Kui
tootja parandab tasu eest, võivad sellised parandusteenused muutuda täiendavaks tuluallikaks
ning tootjal oleks huvi jõuda tarbijaga lepingu sõlmimise eesmärgil hinna suhtes
kokkuleppele. Teiste parandustööde tegijate konkurentsisurve hoiab tõenäoliselt hinna tarbija
jaoks vastuvõetavana. Tootjal võib olla ka huvi täita parandamiskohustust tasuta oma toodete
vastupidavusega seotud müügigarantii osana.
Tootja tuleks vabastada parandamiskohustusest üksnes juhul, kui parandamine on võimatu,
näiteks kui kaup on kahjustatud viisil, mis muudab parandamise tehniliselt teostamatuks
(artikli 5 lõike 1 teine lause).
Artikli 5 lõikega 2 reguleeritakse olukorda, kus tarbijad ostavad kauba kolmanda riigi tootjalt,
kes on asutatud väljaspool liitu. See tagab kolmandate riikide tootjatele õiguskindluse, sest
täpsustatakse, kuidas nad võivad täita parandamiskohustust, kui nad turustavad kaupu, mida
ostavad liidus asuvad tarbijad. Samuti annab see õiguskindluse tarbijatele, sest täpsustatakse,
milliste ettevõtjate poole nad liidus võivad pöörduda seoses kolmandate riikide tootjate
parandamiskohustusega.
II lisa ajakohasena hoidmiseks antakse artikli 5 lõikega 4 komisjonile õigus võtta vastu
delegeeritud õigusakte II lisa muutmiseks, näiteks lisades uusi tooterühmasid, kui liidu
õigusaktides võetakse vastu uusi parandatavuse nõudeid. Komisjoni volitus võtta vastu
delegeeritud õigusakte tagab, et kõik tulevased asjakohased parandatavuse nõuded saab lisada
II lisasse.
Artikkel 6 Teave parandamiskohustuse kohta
Kui tootjad on artikli 5 kohaselt kohustatud kaupa parandama, peavad nad tarbijaid sellest
kohustusest teavitama ja esitama teabe parandusteenuste kohta (artikkel 6). Teabekohustuse
eesmärk on tagada, et tarbijad on parandamiskohustusest teadlikud, mis suurendab
parandamise tõenäosust. Artikkel 6 võimaldab paindlikkust selles osas, kuidas teave
kättesaadavaks tehakse, eeldusel et tootja teeb selle kättesaadavaks selgel ja arusaadaval viisil.
Artikkel 7 Parandamise ja taastatud kaupade veebiplatvorm
Artikliga 7 kehtestatakse liikmesriikidele kohustus näha ette vähemalt üks riiklik platvorm
tarbijate kokkuviimiseks parandajatega. See aitab tarbijatel hinnata ja võrrelda erinevate
parandusteenuste eeliseid ning ergutab neid seega valima uute kaupade ostmise asemel
parandamist. Kui juba on olemas sobiv riiklik platvorm, mis vastab käesolevas direktiivis
sätestatud tingimustele, ei tohiks liikmesriigilt nõuda uue platvormi loomist.
Artikli 7 lõikes 1 on sätestatud mitu nõuet, millele riiklik platvorm peab vastama. Esiteks
peaks platvorm hõlmama võimalust otsida kaupade, parandusteenuste asukoha ja parandamise
tingimuste järgi, näiteks parandamise lõpuleviimiseks kuluv aeg, ajutiste asenduskaupade
kättesaadavus, abiteenused ja parandajate kvaliteedistandardid (artikli 7 lõike 1 punkt a).
Samuti peaks tarbijatel olema võimalik taotleda Euroopa parandusteabe vormi otse platvormi
kaudu (artikli 7 lõike 1 punkt b), et lihtsustada selle saamist. Platvormil oleva teabe täpsuse
tagamiseks peaks platvorm võimaldama parandajatel seda korrapäraselt ajakohastada (artikli 7
lõike 1 punkt c). Lisaks peaks see tarbijate usalduse suurendamiseks võimaldama esitada
ET 12 ET
kooskõlas siseriikliku ja liidu õigusega erimärgiseid, millega parandajad näitavad, et nad
järgivad parandamisega seotud Euroopa või riiklikke kvaliteedistandardeid (artikli 7 lõike 1
punkt d). Teadlikkuse suurendamiseks peaks platvorm võimaldama ligipääsetavust ka ühtse
digiväravaga ühendatud riiklike veebisaitide kaudu (artikli 7 lõike 1 punkt e).
Selleks et edendada kaupade taastamist, peavad liikmesriigid artikli 7 lõike 2 kohaselt tagama,
et veebiplatvorm sisaldab ka otsingufunktsiooni, mille kaudu leida taastatud kaupade müüjaid
ja taastamiseks puudusega kaupu otsivaid ostjaid.
Artikli 7 lõikes 3 selgitatakse, et platvormil registreerimine on parandamise ja taastamisega
tegelejate jaoks vabatahtlik. Lisaks peaks liikmesriikidel olema vabadus otsustada, kellel on
juurdepääs parandusplatvormile ja kuidas sellele juurde pääseda, tingimusel et kõiki
parandajaid ELis koheldakse võrdselt. Tarbijate juurdepääs platvormile peaks olema tasuta.
Artikkel 12 Kaupade müügi direktiivi muutmine
Artikliga 12 kohandatakse sihipäraselt ühtlustatud tingimusi, mille alusel on võimalik valida
parandamise ja asendamise õiguskaitsevahendite vahel vastavalt kaupade müügi direktiivi
artikli 13 lõikele 2. Nimetatud artiklis on sätestatud, et tarbija võib valida parandamise ja
asendamise vahel, välja arvatud juhul, kui valitud õiguskaitsevahendi kasutamine on võimatu
või see on teise õiguskaitsevahendiga võrreldes müüjale ebamõistlikult kulukas. Säilitades
küll selle põhimõtte, lisatakse artikliga 12 kaupade müügi direktiivi artikli 13 lõikele 2
täiendav lause, et parandamise edendamiseks seda asendamisele eelistada, sätestades, et
müüja peaks kauba alati parandama, kui asendamise kulud on võrdsed parandamise kuludega
või nendest suuremad. Selle tulemusena võib tarbija valida õiguskaitsevahendina asendamise
üksnes siis, kui see on odavam kui parandamine.
ET 13 ET
2023/0083 (COD)
Ettepanek:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV
kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse
määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828
(EMPs kohaldatav tekst)
EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,
võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,
olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,
võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust10,
toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt11
ning arvestades järgmist:
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/77112 eesmärk on parandada
siseturu toimimist, saavutades samal ajal tarbijakaitse kõrge taseme. Rohepöörde
kontekstis on käesoleva direktiivi eesmärk parandada siseturu toimimist ja edendada
samal ajal kestlikumat tarbimist ning seega täiendab see direktiivi (EL) 2019/771
eesmärki.
(2) Nende eesmärkide saavutamiseks ja eelkõige selleks, et hõlbustada teenuste piiriülest
osutamist ja tarbijate ostetud kaupade parandajate vahelist konkurentsi siseturul, on
vaja kehtestada ühtsed normid, millega edendatakse tarbijate ostetud kaupade
parandamist nii direktiiviga (EL) 2019/771 kehtestatud müüja vastutuse piires kui ka
väljaspool seda. Liikmesriigid on juba vastu võtnud või kavatsevad kehtestada
õigusnormid, millega edendatakse tarbijate ostetud kaupade parandamist ja
korduskasutamist väljaspool direktiiviga (EL) 2019/771 kehtestatud müüja vastutust.
Kohustuslike siseriiklike õigusnormide erinevused selles valdkonnas kujutavad endast
tegelikke või võimalikke takistusi siseturu toimimisele, mõjutades negatiivselt sellel
turul tegutsevate ettevõtjate piiriüleseid tehinguid. Kõnealustel ettevõtjatel võib olla
vaja kohandada oma teenuseid nii, et need vastaksid erinevatele kohustuslikele
siseriiklikele normidele, ning neil võib tekkida täiendavaid tehingukulusid, et saada
vajalikku õigusalast nõu tarbija alalise elukohariigi õigusnormide nõuete kohta, mida
10
ELT J […]
11
Euroopa Parlamendi … seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu … otsus.
12
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute
teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning
tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.5.2019, lk 28).
ET 14 ET
kohaldatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 593/200813,
ning kohandada oma parandusteenuste osutamise lepinguid vastavalt. See mõjutab
eelkõige väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid, keda on parandusteenuste sektoris
kõige rohkem. Õiguslik killustatus võib negatiivselt mõjutada ka tarbijate usaldust
piiriülese parandamise vastu, kuna puudub kindlus seoses teguritega, mis on olulised
kauba parandamise otsuse tegemiseks.
(3) Et vähendada tarbijate ostetud kasutuskõlblike kaupade enneaegset äraviskamist ja
ärgitada tarbijaid kasutama tooteid kauem, on vaja kehtestada eeskirjad selliste
kaupade parandamise kohta. Parandamine peaks kaasa tooma kestlikuma tarbimise,
kuna nii tekib tõenäoliselt vähem jäätmeid, mida põhjustavad äravisatud kaubad,
väheneb nõudlus ressursside, sealhulgas energia järele, mis on tingitud puudusega
kaupade asemele uute kaupade tootmise ja müügi protsessist, ning väheneb
kasvuhoonegaaside heide. Käesoleva direktiiviga edendatakse kestlikku tarbimist, et
saavutada kasu keskkonnale, tuues samal ajal kasu ka tarbijatele, sest lühikeses
perspektiivis välditakse uute ostudega seotud kulusid.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) … [kestlike toodete ökodisaini kohta]
on eelkõige sätestatud pakkumispoolsed nõuded, mille eesmärk on kestlikum
tootedisain tootmisetapis. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) …
[tarbijate mõjuvõimu suurendamise kohta rohepöördel] on sätestatud nõudluspoolsed
nõuded, millega tagatakse, et müügikohas antakse paremat teavet kaupade
vastupidavuse ja parandatavuse kohta, mis peaks võimaldama tarbijatel teha teadlikke
kestlikke ostuotsuseid. Käesolev direktiiv täiendab neid pakkumis- ja nõudluspoolseid
nõudeid, edendades parandamist ja korduskasutamist müügijärgses etapis nii
direktiiviga (EL) 2019/771 kehtestatud müüja vastutuse piires kui ka väljaspool seda.
Seega on käesoleva direktiivi eesmärk Euroopa rohelise kokkuleppe kontekstis
edendada kestlikumat tarbimist, ringmajandust ja rohepööret.
(5) Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide vabadust reguleerida
parandusteenuste osutamise lepingute muid aspekte kui need, mis on liidu õigusega
ühtlustatud.
(6) Parandatavuse nõuded peaksid hõlmama kõiki liidu õigusaktide nõudeid, millega
tagatakse, et kaupu saab parandada, sealhulgas, kuid mitte ainult, määruse [kestlike
toodete ökodisaini määrus] kohaseid ökodisaini raamistiku nõudeid, et hõlmata
paljusid eri tooteid ja tulevikusuundumusi muudes liidu õiguse valdkondades.
(7) Selleks et aidata tarbijatel sobivaid parandusteenuseid kindlaks teha ja valida, peaksid
tarbijad saama olulist teavet parandusteenuste kohta. Euroopa parandusteabe vormis
tuleks esitada põhiparameetrid, mis mõjutavad tarbijate otsuseid, kui nad kaaluvad,
kas lasta puudusega kaupa parandada. Käesolevas direktiivis tuleks sätestada
standardvormi näidis. Parandusteenuste esitamise standardvorm peaks võimaldama
tarbijatel parandusteenuseid hinnata ja hõlpsasti võrrelda. Selline standardvorm peaks
hõlbustama ka parandusteenuste kohta teabe andmist, eelkõige parandusteenuseid
osutavate mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul. Et vältida
lepingueelsete teabenõuete kattumisest tulenevat lisakoormust, tuleks vajaduse korral
lugeda parandaja puhul asjakohaste ELi õigusaktide vastavad teavitamisnõuded
täidetuks, kui Euroopa parandusteabe vorm on nõuetekohaselt täidetud ja tarbijale
esitatud. Euroopa parandusteabe vormis esitatud teave tuleks tarbijatele esitada selgel
13
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus (EL) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete
suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) ( ELT L 177, 4.7.2008, lk 6).
ET 15 ET
ja arusaadaval viisil ning kooskõlas direktiivi 2019/88214 kohaste
ligipääsetavusnõuetega.
(8) Tarbija vaba valikut valida, kellel ta laseb oma kauba parandada, tuleks hõlbustada,
nõudes Euroopa parandusteabe vormi mitte ainult tootjalt, vaid ka asjaomase kauba
müüjalt või vajaduse korral sõltumatutelt parandajatelt. Parandajad peaksid esitama
Euroopa parandusteabe vormi ainult juhul, kui tarbija seda vormi nõuab ja parandaja
kavatseb parandusteenust osutada või on kohustatud seda tegema. Samuti võib tarbija
otsustada mitte taotleda Euroopa parandusteabe vormi ja sõlmida parandusteenuse
osutamise lepingu parandajaga vastavalt muul viisil esitatud lepingueelsele teabele
kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/83/EL. 15
(9) On olukordi, kus parandaja kannab seoses Euroopa parandusteabe vormis esitatud
parandamise ja hinnateabe esitamisega kulusid. Näiteks võib parandajal olla vaja
kaupa kontrollida, et teha kindlaks puudus või vajalik parandamisviis, sealhulgas
varuosade vajadus, ning hinnata parandamise hinda. Sellistel juhtudel võib parandaja
nõuda tarbijalt üksnes nende kulude tasumist, mis on vajalikud Euroopa parandusteabe
vormis sisalduva teabe esitamiseks. Kooskõlas lepingueelse teabe ja muude direktiivis
2011/83/EL sätestatud nõuetega peaks parandaja teavitama tarbijat sellistest kuludest
enne, kui tarbija taotleb Euroopa parandusteabe vormi esitamist. Tarbijad võivad
loobuda Euroopa parandusteabe vormi taotlemisest, kui nad leiavad, et kulud selle
saamiseks on liiga suured.
(10) Parandajad ei tohiks teatava aja jooksul muuta Euroopa parandusteabe vormis esitatud
tingimusi, sealhulgas parandamise hinda. Sellega tagatakse, et tarbijatele antakse
piisavalt aega erinevate pakkumiste võrdlemiseks. Et kaitsta nii palju kui võimalik
muude parandajate kui parandamiskohustusega kaupade tootjate lepinguvabadust
otsustada, kas sõlmida parandusteenuste osutamise leping, peaks parandajatel olema
õigus otsustada sellist lepingut mitte sõlmida, sealhulgas juhul, kus nad on esitanud
Euroopa parandusteabe vormi. Kui parandusteenuste osutamise leping sõlmitakse
Euroopa parandusteabe vormi alusel, peaks selles vormis sisalduv teave parandamise
tingimuste ja hinna kohta moodustama parandusteenuste osutamise lepingu lahutamatu
osa, määratledes seega lepingust tulenevad parandaja kohustused. Nende lepinguliste
kohustuste täitmata jätmist reguleeritakse kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega.
(11) Direktiiviga (EL) 2019/771 on müüjatele kehtestatud kohustus parandada kaup
nõuetele mittevastavuse korral, kui mittevastavus esines selle üleandmise ajal ja tuleb
ilmsiks müüja vastutuse tähtaja jooksul. Selle direktiivi kohaselt ei ole tarbijatel õigust
nõuda selliste puuduste parandamist, mis ei kuulu selle kohustuse alla. Selle
tulemusena visati suur hulk puudusega, kuid muidu kasutuskõlblike kaupu enneaegselt
ära. Et ärgitada tarbijaid sellistes olukordades oma kaupa parandama, tuleks käesoleva
direktiiviga kehtestada tootjatele kohustus parandada kaupa, mille suhtes kohaldatakse
liidu õigusaktidega kehtestatud parandatavuse nõudeid. Parandamiskohustus tuleks
tarbija taotlusel kehtestada nende kaupade tootjatele, kuna nemad on kõnealuste
14
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv 2019/882/EL toodete ja teenuste
ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, 7.6.2019, lk 70).
15
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta,
millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (EMPs kohaldatav tekst), (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88).
ET 16 ET
parandatavuse nõuete adressaadid. Seda kohustust tuleks kohaldada nii liidus kui ka
väljaspool liitu asutatud tootjate suhtes seoses liidu turule lastavate kaupadega.
(12) Kuna käesoleva direktiiviga tootjatele pandud parandamiskohustus hõlmab puudusi,
mis ei ole tingitud sellest, et kaup ei vasta müügilepingule, võivad tootjad pakkuda
parandustöid tarbijale tasu eest, muu vastusoorituse eest või tasuta. Tasu nõudmine
peaks ärgitama tootjaid arendama jätkusuutlikke ärimudeleid, mis hõlmavad ka
parandusteenuste pakkumist. Hinnas võib arvesse võtta näiteks tööjõukulusid,
varuosade kulusid, parandusseadmete käitamise kulusid ja tavapärast
kasumimarginaali. Parandamise hind ja tingimused tuleks kokku leppida tarbija ja
tootja vahelises lepingus ning tarbijale peaks jääma vabadus otsustada, kas hind ja
tingimused on vastuvõetavad. Vajadus sellise lepingu järele ja teiste parandajate
konkurentsisurve peaksid ärgitama parandustöid tegema kohustatud tootjaid hoidma
hinda tarbijale vastuvõetavana. Parandamiskohustust võib täita ka tasuta, juhul kui
puudus kuulub müügigarantii alla, näiteks seoses kaupade garanteeritud
vastupidavusega.
(13) Tootjad võivad täita parandamiskohustuse alltöövõtu korras, näiteks kui tootjal
puudub parandamise taristu või kui parandustöid saab teha tarbijale lähemal asuv
parandaja, muu hulgas juhul, kui tootja asub väljaspool liitu.
(14) Kohaldatakse nõudeid, mis on sätestatud määruse [kestlike toodete ökodisaini määrus]
kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides või Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2009/125/EÜ16 kohaselt vastu võetud rakendusmeetmetes, mille kohaselt
tootjad peaksid tagama juurdepääsu varuosadele, parandus- ja hooldusteabele või mis
tahes parandamisega seotud tarkvarale, püsivarale või muudele samalaadsetele
abivahenditele. Need nõuded tagavad, et parandamine on tehniliselt teostatav mitte
ainult tootja, vaid ka teiste parandajate jaoks. Selle tulemusena saab tarbija ise valida
endale sobiva parandaja.
(15) Parandamiskohustus peaks olema tõhus ka juhul, kui tootja asub väljaspool liitu.
Selleks et tarbijad saaksid selle kohustuse täitmiseks pöörduda liidus asutatud ettevõtja
poole, nähakse käesoleva direktiiviga ette rida alternatiivseid ettevõtjaid, kes sellistel
juhtudel tootja parandamiskohustust täidavad. See peaks võimaldama väljaspool liitu
asuvatel tootjatel korraldada ja täita oma parandamiskohustust liidus.
(16) Et vältida tootjate ülekoormamist ja tagada, et nad suudavad oma parandamiskohustust
täita, peaks see kohustus piirduma toodetega, mille parandatavuse nõuded on liidu
õigusaktides ette nähtud, nendes õigusaktides ette nähtud ulatuses. Parandatavuse
nõuded ei kohusta tootjaid puudusega kaupu parandama, vaid tagavad, et kaubad on
parandatavad. Sellised parandatavuse nõuded võib sätestada asjakohastes liidu
õigusaktides. Näiteks delegeeritud õigusaktid, mis on vastu võetud vastavalt määrusele
[kestlike toodete ökodisaini määrus], või rakendusmeetmed, mis on vastu võetud
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ17, millega luuakse
raamistik toodete keskkonnakestlikkuse parandamiseks. Selline parandamiskohustuse
piirang tagab, et selline kohustus kehtib ainult nende kaupade suhtes, mis on
16
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb
raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (EMPs kohaldatav
tekst) (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10–35).
17
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb
raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (uuesti sõnastatud).
ET 17 ET
kavandatud parandatavatena. Asjakohased parandatavuse nõuded hõlmavad
projekteerimisnõudeid, mis parandavad kauba demonteerimise võimalikkust, ja
mitmeid varuosi, mis tuleb teatava miinimumperioodi jooksul kättesaadavaks teha.
Parandamiskohustus vastab parandatavuse nõuete kohaldamisalale, näiteks võib
ökodisaininõudeid kohaldada ainult kauba teatavate komponentide suhtes ning
varuosade kättesaadavaks tegemiseks võib kehtestada teatava ajavahemiku.
Käesolevast direktiivist tulenev parandamiskohustus, mis võimaldab tarbijatel
müügijärgses etapis nõuda parandamist otse tootjalt, täiendab määruses [kestlike
toodete ökodisaini määrus] sätestatud pakkumispoolseid parandatavust käsitlevaid
nõudeid, suurendades tarbijate nõudlust parandamise järele.
(17) Õiguskindluse tagamiseks on käesoleva direktiivi II lisas loetletud asjaomased
tooterühmad, mis on liidu õigusaktide kohaste parandatavuse nõuetega hõlmatud. Et
tagada sidusus liidu õigusaktide kohaste tulevaste parandatavuse nõuetega, peaks
komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290
vastu delegeeritud õigusakte, eelkõige uute parandatavuse nõuete vastuvõtmise korral
II lisasse uute tooterühmade lisamiseks. On eriti oluline, et komisjon korraldaks
ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil,
ja et kõnealused konsultatsioonid toimuksid kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta
institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes18 sätestatud põhimõtetega.
Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne
osalemine, peaksid Euroopa Parlament ja nõukogu saama kõik dokumendid
liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel peaks olema pidev
juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, kus arutatakse delegeeritud
õigusaktide ettevalmistamist.
(18) Kuigi käesoleva direktiiviga kehtestatakse tootjale parandamiskohustus, hõlbustab see
ka tarbijatel teiste parandajate pakutavate parandusteenuste valimist. Seda valikut
peaks eelkõige hõlbustama võimalus taotleda Euroopa parandusteabe vormi mitte
ainult tootjalt, vaid ka teistelt parandajatelt, näiteks müüjalt või sõltumatutelt
parandajatelt, või teha otsinguid veebipõhise parandusplatvormi kaudu. Kuna tarbijatel
tuleks parandamise eest maksta, võrdlevad nad tõenäoliselt parandusvõimalusi, et
valida oma vajadustele kõige sobivamad parandusteenused. Seega on tõenäoline, et
nad pöörduvad oma läheduses asuvate sõltumatute parandajate või müüja poole, enne
kui nad võtavad ühendust tootjaga, kes võib näiteks asuda kaugemal ja kelle hind võib
transpordikulude tõttu olla kõrgem.
(19) Kooskõlas direktiiviga (EL) 2019/771 tuleks tootja vabastada parandamiskohustusest,
kui parandamine on faktiliselt või õiguslikult võimatu. Näiteks ei tohiks tootja
keelduda parandamisest puhtalt majanduslikel põhjustel nagu varuosade maksumus.
Siseriiklikes õigusaktides, millega rakendatakse direktiivi (EL) 2019/771 või sellele
eelnenud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ19, kasutatakse juba
parandamise võimatuse kriteeriumi ja liikmesriikide kohtud kohaldavad seda.
(20) Selleks et suurendada tarbijate teadlikkust parandamise võimalustest ja seega selle
tõenäosust, peaksid tootjad tarbijaid selle kohustuse olemasolust teavitama. Teabes
tuleks nimetada selle kohustusega hõlmatud asjaomased kaubad ning selgitus selle
18
Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud
institutsioonidevaheline parema õigusloome kokkulepe (ELT L 213, 12.5.2016, lk 1).
19
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiiv 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja
nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (EÜT L 171, 7.7.1999, lk 12).
ET 18 ET
kohta, et neid kaupu parandatakse näiteks alltöövõtjate kaudu, ja millises ulatuses seda
tehakse. See teave tuleks teha tarbijale kättesaadavaks selgel ja arusaadaval viisil, ilma
et tarbija peaks seda taotlema, ning kooskõlas direktiivi 2019/882
ligipääsetavusnõuetega. Tootjal on vabadus määrata kindlaks vahendid, mille kaudu ta
tarbijat teavitab.
(21) Parandamise soodustamiseks peaksid liikmesriigid tagama, et nende territooriumil on
vähemalt üks veebiplatvorm, mis võimaldab tarbijatel otsida sobivaid parandajaid.
Kõnealune platvorm võib olla olemasolev või erasektori hallatav platvorm, kui see
vastab käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele. See platvorm peaks sisaldama
kasutajasõbralikke ja sõltumatuid võrdlusvahendeid, mis aitavad tarbijatel hinnata ja
võrrelda erinevate parandusteenuste osutajate eeliseid, et nii stimuleerida tarbijaid
valima uute kaupade ostmise asemel parandamise. Kuigi platvormi eesmärk on
hõlbustada parandusteenuste otsimist ettevõtja ja tarbija vahelistes suhetes, on
liikmesriikidel õigus laiendada selle kohaldamisala ka ettevõtjatevahelistele suhetele ja
kogukonna juhitud parandusalgatustele.
(22) Liikmesriigid peaksid tagama, et kõigil ettevõtjatel, kes võivad liidus osutada
parandusteenuseid, on veebiplatvormile lihtne juurdepääs. Liikmesriikidel peaks
olema vabadus otsustada, millised parandajad saavad veebiplatvormil registreeruda,
kui juurdepääs platvormile on kõigi parandajate jaoks liidu õiguse kohaselt mõistlik ja
mittediskrimineeriv. See, kui ühe liikmesriigi parandajad saavad registreeruda teises
liikmesriigis asuval veebiplatvormil, et osutada tarbijate otsitud valdkondades
parandusteenuseid, peaks toetama parandusteenuste piiriülest osutamist. Tuleks jätta
liikmesriikide otsustada, kuidas veebiplatvormi asustada, näiteks kas parandajad
registreeruvad ise või tehakse olemasolevatest andmebaasidest parandajate nõusolekul
väljavõte, või kas registreerijad peaksid maksma registreerimistasu, mis katab
platvormi käitamise kulud. Tagamaks, et veebiplatvormil on lai valik
parandusteenuseid, peaksid liikmesriigid tagama, et juurdepääs veebiplatvormile ei ole
piiratud konkreetse parandajate kategooriaga. Kuigi riiklikke nõudeid, näiteks
vajalikke kutsekvalifikatsioone kohaldatakse jätkuvalt, peaksid liikmesriigid tagama,
et veebiplatvorm on avatud kõigile parandajatele, kes neid nõudeid täidavad.
Liikmesriikidel peaks samuti olema vabadus otsustada, kas ja mil määral võivad
veebiplatvormil registreeruda kogukonna juhitud parandusalgatused, näiteks
remondikohvikud, võttes vajaduse korral arvesse ohutuskaalutlusi. Veebiplatvormil
peaks olema parandajate taotlusel alati võimalik registreeruda, tingimusel et
parandajad vastavad veebiplatvormile juurdepääsu suhtes kohaldatavatele nõuetele.
(23) Liikmesriigid peaksid tagama, et tarbijatel on lihtne juurdepääs veebiplatvormile, mis
võimaldab neil leida puudusega kaupade jaoks sobivaid parandusteenuseid.
Veebiplatvorm peaks olema juurdepääsetav ka haavatavatele tarbijatele, sealhulgas
puuetega inimestele, kooskõlas kohaldatavate ligipääsetavust käsitlevate liidu
õigusaktidega.
(24) Toodetel põhinev otsingufunktsioon võib võimaldada otsingut tooteliigi või
kaubamärgi järgi. Kuna parandajad ei saa konkreetset puudust teada enne, kui on
esitatud parandamistaotlus, piisab sellest, kui nad esitavad veebiplatvormil üldteavet
parandusteenuste põhielementide kohta, et tarbijatel oleks võimalik otsustada, kas
lasta kõnealune kaup parandada, eelkõige keskmine parandamiseks kuluv aeg, ajutise
asenduskauba kättesaadavus, koht, kus tarbija kauba parandamiseks üle annab, ning
abiteenuste kättesaadavus. Parandajaid tuleks ärgitada oma teavet veebiplatvormil
korrapäraselt ajakohastama. Et suurendada tarbijate usaldust veebiplatvormil
ET 19 ET
pakutavate parandusteenuste vastu, peaks parandajatel olema võimalik tõendada, et
nad järgivad teatavaid parandamisstandardeid.
(25) Et hõlbustada Euroopa parandusteabe vormi hankimist, peaks tarbijatel olema
võimalus taotleda seda vormi otse parandajalt veebiplatvormi kaudu. See võimalus
tuleks esitada veebiplatvormil silmapaistval viisil. Et suurendada teadlikkust riiklikest
parandamise veebiplatvormidest ja hõlbustada juurdepääsu sellistele platvormidele
kogu liidus, peaksid liikmesriigid tagama, et nende veebiplatvormid on kättesaadavad
asjakohaste riiklike veebilehtede kaudu, mis on ühendatud Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrusega (EL) 2018/172420 loodud ühtse digiväravaga. Et suurendada
tarbijate teadlikkust veebiplatvormist, peaksid liikmesriigid astuma asjakohaseid
samme, näiteks osutama veebiplatvormile asjakohastel riiklikel veebisaitidel või
korraldama teavituskampaaniaid.
(26) Et edendada kaupade kestlikku tarbimist olukordades, mis ei kuulu müüja vastutuse
alla, peaks veebiplatvorm edendama parandamise või uute kaupade ostmise
alternatiivina ka taastatud kaupu. Selleks peaks veebiplatvorm sisaldama funktsiooni,
mis võimaldab tarbijatel leida taastatud kaupade müüjaid või ettevõtteid, kes ostavad
puudusega kaupu taastamise eesmärgil, eelkõige võimaldades otsingufunktsiooni iga
tootekategooria puhul. Sellistel taastatud kaupade müüjatel või taastamiseks
puudusega kaupade ostjatel peaks olema juurdepääs platvormile vastavalt samadele
põhimõtetele ja tehnilistele kirjeldustele, mida kohaldatakse parandamise suhtes.
(27) Komisjon peaks võimaldama Euroopa parandusteenuste vabatahtliku
kvaliteedistandardi väljatöötamist, näiteks soodustades ja hõlbustades standardialast
vabatahtlikku koostööd ettevõtjate, riigiasutuste ja muude sidusrühmade vahel või
esitades Euroopa standardiorganisatsioonidele standardimistaotluse. Euroopa
parandusteenuste standard võiks suurendada tarbijate usaldust parandusteenuste vastu
kogu liidus. Selline standard võiks hõlmata aspekte, mis mõjutavad tarbija otsuseid
parandamise kohta, nagu parandamise lõpuleviimise aeg, ajutise asenduskauba
kättesaadavus, kvaliteedi tagamine, näiteks parandamise müügigarantii, ning
parandajate pakutavate abiteenuste, näiteks teisaldus-, paigaldus- ja transporditeenuste
kättesaadavus.
(28) Selleks et edendada parandamist direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud müüja vastutuse
piires, tuleks kohandada ühtlustatud tingimusi, mille alusel saab õiguskaitsevahendina
valida parandamise ja asendamise vahel. Tuleks säilitada direktiivis (EL) 2019/771
sätestatud põhimõte kasutada kohaldatava õiguskaitsevahendi kindlaksmääramisel ühe
kriteeriumina kaalumist, kas valitud õiguskaitsevahend tekitaks müüjale teise
vahendiga võrreldes ebaproportsionaalseid kulusid. Tarbijale jääb õigus valida
asendamise asemel parandamine, välja arvatud juhul, kui parandamine oleks võimatu
või kui see põhjustaks müüjale asendamisega võrreldes ebaproportsionaalseid kulusid.
Kui aga asendamise kulud on suuremad kui parandamise kulud või nendega võrdsed,
peaks müüja kauba alati parandama. Seega võib tarbija valida õiguskaitsevahendina
asendamise üksnes siis, kui see on odavam kui parandamine. Direktiivi (EL) 2019/771
tuleks seetõttu vastavalt muuta.
(29) Selleks et võimaldada käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormide täitmise tagamist
esindushagide kaudu, on vaja muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)
20
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1724, millega luuakse ühtne
digivärav teabele ja menetlustele ning abi- ja probleemilahendamisteenustele juurdepääsu pakkumiseks
ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012 (ELT L 295, 21.11.2018, lk 1).
ET 20 ET
2020/1828 16 I lisa. Et liikmesriikide määratud pädevad asutused teeksid omavahel ja
komisjoniga koostööd ja koordineeriksid meetmeid, et tagada käesolevas direktiivis
sätestatud õigusnormide järgimine, on vaja muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse 2017/2394 17 lisa.
(30) Et ettevõtjatel oleks võimalik kohaneda, tuleks kehtestada üleminekusätted käesoleva
direktiivi teatavate artiklite kohaldamise kohta. Seega tuleks parandamise ja sellega
seotud teabe esitamise kohustust kohaldada parandusteenuste osutamise lepingute
suhtes pärast [24 kuud pärast jõustumist]. Direktiivi (EL) 2019/771 muudatust tuleks
kohaldada üksnes müügilepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast [24 kuud pärast
jõustumist], et tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega, et kohaneda
parandamise ja asendamise muudetud õiguskaitsevahenditega.
(31) Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise
deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta 18 kohustuvad liikmesriigid
põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu
dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi
õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et
nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.
(32) Liikmesriigid ei suuda piisavalt saavutada eesmärki edendada tarbijate ostetud
kaupade parandamist, et aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades
samal ajal kõrgetasemelise keskkonna- ja tarbijakaitse. Uued riiklikud kohustuslikud
õigusnormid, millega edendatakse kestlikku tarbimist direktiivi (EL) 2019/771
kohaldamisalast välja jäävate puuduste parandamise teel, oleksid tõenäoliselt erinevad
ja põhjustaksid siseturu killustumist. Liikmesriigid ei tohi muuta direktiivis (EL)
2019/771 sätestatud täielikult ühtlustatud norme müüja vastutuse alla kuuluvate
puuduste kohta. Käesoleva direktiivi eesmärki on selle ulatuse ja toime tõttu parem
saavutada liidu tasandil täielikult ühtlustatud ühiste õigusnormide abil, millega
edendatakse parandamist direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud müüja vastutuse piires
ja väljaspool seda. Seega võib liit võtta vastu meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu
lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud
proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi
saavutamiseks vajalikust kaugemale.
(33) Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja -vabadusi ning eelkõige on selle
eesmärk tagada, et täielikult austataks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 16,
26, 37, 38 ja 47. See aitab parandada keskkonna kvaliteeti kooskõlas Euroopa Liidu
põhiõiguste harta artikliga 37, sest edendatakse kaupade kestlikku tarbimist ja seeläbi
vähendatakse kasutuskõlblike kaupade enneaegse äraviskamise negatiivset
keskkonnamõju. Käesoleva direktiiviga tagatakse tarbijakaitset käsitleva artikli 38
täielik austamine, tõhustades tarbijate õigusi seoses puudustega, mis esinevad või
ilmnevad väljaspool direktiivi (EL) 2019/771 artikli 10 kohast müüja vastutust.
Sellega tagatakse ka ettevõtlusvabaduse austamine kooskõlas Euroopa Liidu
põhiõiguste harta artikliga 16, kaitstes lepinguvabadust ja soodustades
parandusteenuste arengut siseturul. Käesolev direktiiv aitab kaasa puuetega inimeste
integreerimisele kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 26, hõlbustades
puuetega inimeste juurdepääsu veebiplatvormile. Käesoleva direktiivi eesmärk on
tagada, et täielikult austataks artiklit 47, mis käsitleb õigust tõhusale
õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele tõhusate täitmise tagamise
meetmete abil.
ET 21 ET
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:
Artikkel 1
Reguleerimisese, eesmärk ja kohaldamisala
1. Käesolevas direktiivis sätestatakse ühised normid, millega edendatakse kaupade
parandamist, et aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades samal ajal
tarbija- ja keskkonnakaitse kõrge taseme.
2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse tarbijate ostetud kaupade parandamise suhtes, kui
kaubal esineb või ilmneb puudus väljaspool direktiivi (EL) 2019/771 artikli 10
kohast müüja vastutust.
Artikkel 2
Mõisted
Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1. „tarbija“ – direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punktis 2 määratletud tarbija;
2. „parandaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes oma kaubandus-, majandus-,
ametialases või kutsetegevuses osutab parandusteenust, sealhulgas parandusteenuseid
osutavad tootjad ja müüjad, ning sõltumatud või selliste tootjate või müüjatega
seotud parandusteenuste osutajad;
3. „müüja“ – direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punktis 3 määratletud müüja;
4. „tootja“ – määruse [kestlike toodete ökodisaini määrus] artikli 2 punktis 42
määratletud tootja;
5. „volitatud esindaja“ – määruse [kestlike toodete ökodisaini määrus] artikli 2 punktis
43 määratletud volitatud esindaja;
6. „importija“ – määruse [kestlike toodete ökodisaini määrus] artikli 2 punktis 44
määratletud importija;
7. „turustaja“ – määruse [kestlike toodete ökodisaini määrus] artikli 2 punktis 45
määratletud turustaja;
8. „kaup“ – direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punktis 5 määratletud kaup, välja arvatud
vesi, gaas ja elekter;
9. „taastamine“ – määruse [kestlike toodete ökodisaini määrus] artikli 2 punktis 18
määratletud renoveerimine;
10. „parandatavuse nõuded“ – II lisas loetletud liidu õigusaktide nõuded, mis
võimaldavad toodet parandada, sealhulgas nõuded, millega suurendatakse toote
demonteerimise lihtsust, juurdepääsu varuosadele ja parandamisega seotud teabele ja
vahenditele, mida kohaldatakse toodete või nende konkreetsete osade suhtes;
ET 22 ET
Artikkel 3
Ühtlustamistase
Liikmesriigid ei säilita ega kehtesta oma siseriiklikes õigusaktides sätteid, mis erinevad
käesoleva direktiivi sätetest.
Artikkel 4
Euroopa parandusteabe vorm
1. Liikmesriigid tagavad, et enne kui parandusteenuste osutamise leping muutub tarbija
jaoks siduvaks, esitab parandaja tarbijale taotluse korral I lisas sätestatud Euroopa
parandusteabe vormi püsival andmekandjal direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punkti
11 tähenduses.
2. Parandajad, kes ei ole artikli 5 kohaselt kohustatud parandama, ei ole kohustatud
esitama Euroopa parandusteabe vormi, kui nad ei kavatse parandusteenust osutada.
3. Parandaja võib nõuda tarbijalt Euroopa parandusteabe vormis sisalduva teabe
esitamisega parandaja kantud kulude tasumist.
Ilma et see piiraks direktiivi 2011/83/EL kohaldamist, teavitab parandaja tarbijat
esimeses lõigus osutatud kuludest enne, kui tarbija taotleb Euroopa parandusteabe
vormi esitamist.
4. Euroopa parandusteabe vormis täpsustatakse selgelt ja arusaadavalt järgmised
parandamise tingimused:
(a) parandaja andmed;
(b) parandaja asukoha aadress, samuti parandaja telefoninumber ja e-posti aadress
ning olemasolu korral muud veebipõhise suhtlemise vahendid, mis
võimaldavad tarbijal parandajaga kiiresti ja tõhusalt ühendust võtta ja temaga
suhelda;
(c) parandatav kaup;
(d) puuduse laad ja soovitatud parandusviis;
(e) hind, või kui hinda ei ole põhjendatult võimalik eelnevalt arvutada, hinna
arvutamise viis ja parandamise maksimumhind;
(f) parandamise lõpuleviimiseks hinnanguliselt kuluv aeg;
(g) ajutise asenduskauba kättesaadavus parandamise ajaks ja vajaduse korral
ajutise asendamise võimalikud kulud tarbijale;
(h) koht, kus tarbija annab kauba parandamiseks üle;
(i) vajaduse korral parandaja pakutavate abiteenuste, näiteks teisaldus-, paigaldus-
ja transporditeenuste kättesaadavus ning nende teenuste võimalikud kulud
tarbijale.
ET 23 ET
5. Parandaja ei muuda Euroopa parandusteabe vormis täpsustatud parandamise
tingimusi 30 kalendripäeva jooksul alates kuupäevast, mil kõnealune vorm tarbijale
esitati, välja arvatud juhul, kui parandaja ja tarbija on kokku leppinud teisiti. Kui
parandusteenuste osutamise leping sõlmitakse 30 päeva jooksul, moodustavad
Euroopa parandusteabe vormis täpsustatud parandamise tingimused kõnealuse
lepingu lahutamatu osa.
6. Kui parandaja on tarbijale esitanud täieliku ja täpse Euroopa parandusteabe vormi,
loetakse, et ta on täitnud järgmised nõuded:
(a) parandusteenuse põhiomadusi käsitlevad teavitamisnõuded, mis on sätestatud
direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõike 1 punktis a ja artikli 6 lõike 1 punktis a
ning direktiivi 2006/123/EÜ artikli 22 lõike 1 punktis j;
(b) parandaja nime ja kontaktandmeid käsitlevad teavitamisnõuded, mis on
sätestatud direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõike 1 punktis b ja artikli 6 lõike 1
punktides b ja c, direktiivi 2006/123/EÜ artikli 22 lõike 1 punktis a ning
direktiivi 2000/31/EÜ artikli 5 lõike 1 punktides a, b ja c;
(c) hinda käsitlevad teavitamisnõuded, mis on sätestatud direktiivi 2011/83/EL
artikli 5 lõike 1 punktis c ja artikli 6 lõike 1 punktis c ning direktiivi
2006/123/EÜ artikli 22 lõike 1 punktis i ja lõike 3 punktis a;
(d) parandusteenuse osutamise korda ja selleks kuluva aega käsitlevad
teavitamisnõuded, mis on sätestatud direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõike 1
punktis d ja artikli 6 lõike 1 punktis g.
Artikkel 5
Parandamiskohustus
1. Liikmesriigid tagavad, et tarbija taotlusel parandab tootja tasuta või tasu või mis
tahes muu vastusoorituse eest kaubad, mille parandatavuse nõuded on ette nähtud II
lisas loetletud liidu õigusaktidega, ja seda nendes õigusaktides ette nähtud ulatuses.
Tootja ei ole kohustatud parandama sellist kaupa, mille parandamine on võimatu.
Tootja võib parandamiskohustuse täitmiseks tellida parandamise allhanke korras.
2. Kui tootja, kes on kohustatud lõike 1 kohaselt parandustöid tegema, asub väljaspool
liitu, täidab tootja kohustust tema volitatud esindaja liidus. Kui tootjal ei ole liidus
volitatud esindajat, täidab tootja kohustust asjaomase kauba importija. Kui puudub
importija, täidab tootja kohustust asjaomase kauba turustaja.
3. Tootjad tagavad, et sõltumatutel parandajatel on juurdepääs varuosadele ja
parandamisega seotud teabele ja vahenditele kooskõlas II lisas loetletud liidu
õigusaktidega.
4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 15 vastu delegeeritud õigusakte II lisa
muutmiseks, ajakohastades õigusnormide arengut silmas pidades parandatavuse
nõudeid sätestavate liidu õigusaktide loetelu.
Artikkel 6
Teave parandamiskohustuse kohta
ET 24 ET
Liikmesriigid tagavad, et tootjad teavitavad tarbijaid artikli 5 kohasest parandamiskohustusest
ja esitavad teabe parandusteenuste kohta kergesti kättesaadaval, selgel ja arusaadaval viisil,
näiteks artiklis 7 osutatud veebiplatvormi kaudu.
Artikkel 7
Parandamise ja taastatud kaupade veebiplatvorm
1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil on vähemalt üks veebiplatvorm, mis
võimaldab tarbijatel parandajaid leida. Kõnealune platvorm:
(a) hõlmab võimalust otsida kaupade, parandusteenuste asukoha ja parandamise
tingimuste järgi, näiteks parandamise lõpuleviimiseks kuluv aeg, ajutiste
asenduskaupade kättesaadavus ja koht, kus tarbija kauba parandamiseks üle
annab, parandajate pakutavate abiteenuste kättesaadavus ja tingimused,
sealhulgas teisaldamine, paigaldus ja transport, ning kohaldatavad Euroopa või
riiklikud kvaliteedistandardid;
(b) võimaldab tarbijatel taotleda platvormi kaudu Euroopa parandusteabe vormi;
(c) võimaldab parandajatel kontaktandmeid ja teenuseid korrapäraselt
ajakohastada;
(d) võimaldab parandajatel näidata, et nad järgivad kohaldatavaid Euroopa või
riiklikke kvaliteedistandardeid;
(e) võimaldab juurdepääsu riiklike veebisaitide kaudu, mis on ühendatud
määrusega (EL) 2018/1724 loodud ühtse digiväravaga;
(f) tagab juurdepääsuvõimalused puuetega inimestele.
2. Liikmesriigid tagavad, et veebiplatvorm sisaldab ka otsingufunktsiooni
tootekategooria kaupa, et leida taastatud kaupade müüjaid ja taastamiseks puudusega
kaupu otsivaid ostjaid.
3. Parandajate, taastatud kaupade müüjate ja taastamiseks puudusega kaupade ostjate
veebiplatvormil registreerimine on vabatahtlik. Liikmesriigid määravad platvormile
juurdepääsu kindlaks kooskõlas liidu õigusega. Veebiplatvormi kasutamine on
tarbijatele tasuta.
Artikkel 8
Täitmise tagamine
1. Liikmesriigid tagavad käesoleva direktiivi täitmise tagamiseks vajalike piisavate ja
tõhusate vahendite olemasolu.
2. Lõikes 1 osutatud vahendite hulka kuuluvad õigusnormid, mille kohaselt üks või
mitu järgmistest liikmesriigi õigusega määratud asutustest võivad kooskõlas
liikmesriigi õigusega pöörduda liikmesriigi kohtute või pädevate haldusasutuste
poole, et tagada käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriigi
õigusnormide kohaldamine:
(a) avalik-õiguslikud asutused või nende esindajad;
(b) organisatsioonid, kellel on õigustatud huvi kaitsta tarbijaid või keskkonda;
(c) kutseorganisatsioonid, kellel on õigustatud huvi meetmeid võtta.
ET 25 ET
Artikkel 9
Tarbijate teavitamine
Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et teave käesolevast direktiivist
tulenevate tarbijate õiguste ja nende õiguste täitmise tagamise vahendite kohta on
tarbijatele kättesaadav, sealhulgas riiklikel veebisaitidel, mis on ühendatud määrusega
(EL) 2018/1724 loodud ühtse digiväravaga.
Artikkel 10
Sätete kohustuslikkus
1. Kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti, ei ole tarbija jaoks siduv
lepingutingimus, mis välistab tarbija kahjuks käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu
võetud liikmesriigi sätete kohaldamise, kaldub neist tarbija kahjuks kõrvale või
muudab nende toimet tarbija kahjuks.
2. Käesoleva direktiivi kohaldamine ei takista parandajat pakkumast tarbijale
lepingutingimusi, mille alusel pakutakse käesolevas direktiivis sätestatust
ulatuslikumat kaitset.
Artikkel 11
Karistused
1. Liikmesriigid kehtestavad karistusnormid, mida kohaldatakse artiklite 4, 5 ja 6 alusel
vastu võetud liikmesriigi sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud
meetmed, et tagada kõnealuste normide rakendamine. Kehtestatud karistused peavad
olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
2. Liikmesriigid teatavad komisjonile 24 kuu jooksul alates jõustumisest lõikes 1
osutatud õigusnormidest ja meetmetest ning annavad viivitamata teada nende
edaspidistest muudatustest.
Artikkel 12
Direktiivi (EL) 2019/771 muutmine
Direktiivi (EL) 2019/771 artikli 13 lõikesse 2 lisatakse järgmine lause:
„Erandina käesoleva lõike esimesest lausest, kui asendamise kulud on võrdsed parandamise
kuludega või nendest suuremad, parandab müüja kauba, et viia kaup nõuetega vastavusse.“
Artikkel 13
Direktiivi (EL) 2020/1828 muutmine
Määruse (EL) 2020/1828 I lisasse lisatakse järgmine punkt 67:
ET 26 ET
„67. Euroopa Parlamendi ja nõukogu [kuupäev] direktiiv (EL) xx/xx kaupade parandamist
edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning
direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L xx).“
Artikkel 14
Määruse (EL) 2017/2394 muutmine
Määruse (EL) 2017/2394 lisasse lisatakse järgmine punkt 27:
„27. Euroopa Parlamendi ja nõukogu [kuupäev] direktiiv (EL) xx/xx kaupade parandamist
edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning
direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L xx).“
Artikkel 15
Delegeeritud volituste rakendamine
1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis
sätestatud tingimustel.
2. Artikli 5 lõikes 4 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse
komisjonile kuueks aastaks alates [üks kuu pärast käesoleva õigusakti jõustumist].
Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne
kuueaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt
samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu
esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.
3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 5 lõikes 4 osutatud volituste
delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses
nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle
avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei
mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.
4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli
2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud
põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.
5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal
teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
6. Artikli 5 lõike 4 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui
Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti
teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes
vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist
komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu
algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.
Artikkel 16
Üleminekusätted
1. Käesoleva direktiivi artikli 5 lõikeid 1 ja 2 ning artiklit 6 ei kohaldata
parandusteenuste osutamise lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne [24 kuud pärast
jõustumist].
ET 27 ET
2. Käesoleva direktiivi artiklit 12 ei kohaldata müügilepingute suhtes, mis on sõlmitud
enne [24 kuud pärast jõustumist].
Artikkel 17
Ülevõtmine
1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja
haldusnormid hiljemalt [24 kuu jooksul pärast direktiivi jõustumist]. Liikmesriigid
teatavad nendest viivitamata komisjonile.
Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul
avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise
viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates [24 kuud pärast jõustumist].
2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas
valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti ning
käesoleva direktiivi kohaselt loodud parandamise ja taastatud kaupade riiklikud
veebiplatvormid.
Artikkel 18
Jõustumine
Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa
Liidu Teatajas.
Artikkel 19
Adressaadid
ET 28 ET
Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.
Brüssel,
Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel
president eesistuja
ET 29 ET
EUROOPA
KOMISJON
Brüssel, 22.3.2023
COM(2023) 155 final
ANNEXES 1 to 2
LISAD
järgmise dokumendi juurde: Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv
kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse
määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828
{SEC(2023) 137 final} - {SWD(2023) 59 final} - {SWD(2023) 60 final}
ET ET
I LISA
EUROOPA PARANDUSTEABE VORM
1. Parandusteenust osutava parandaja nimi ja kontaktandmed
Parandaja [Nimi]
Aadress: [Asukoha aadress tarbija jaoks]
Telefoninumber
E-posti aadress
Kui parandaja seda pakub, muud
veebipõhised sidevahendid, mis võimaldavad
tarbijal parandajaga kiiresti ja tõhusalt
ühendust võtta ja temaga suhelda
2. Teave parandusteenuse kohta
Parandatav kaup [Kauba määratlemine]
Puuduse kindlaksmääramine [Puuduse kirjeldus]
Soovitatud paranduse liik [Milliseid meetmeid võetakse puuduse
kõrvaldamiseks]
Parandamise hind, või kui seda ei ole võimalik [See tähendab kogusummat, või kui see
arvutada, kohaldatav arvutusmeetod ja ei ole võimalik, arvutusmeetodit ja
parandamise maksimumhind parandusteenuse ülemmäära eurodes
või omavääringus]
Hinnanguline aeg parandamise lõpuleviimiseks [Päevades alates lepingu sõlmimisest
kuni parandamise lõpetamiseni]
Ajutise asendustoote kättesaadavus [Ajutine asendustoode tähendab, et
tarbija saab parandamise ajal
kasutamiseks samaväärse toote,
parandaja peab märkima „jah“ või „ei“]
Kui jah, märkige vajaduse korral asjaomased [eurodes/omavääringus]
kulud:
Parandamise koht [Koht, kus parandaja parandustöid teeb,
näiteks tarbija elukohas,
parandustöökojas või mujal]
Vajaduse korral abiteenuste kättesaadavus [Märkige, kas ja millises ulatuses
pakutakse abiteenuseid, nagu
teisaldamine, paigaldamine ja transport,
või „puuduvad“, kui asjaomase
parandamise puhul ei pakuta abiteenust]
Kui jah, märkige vajaduse korral asjaomased [Eurodes/omavääringus, iga pakutava
kulud: teenuse kohta]
Nurksulgudes esitatud märkused on parandajale selgituseks ning need peab asendama vastava
teabega.
II LISA
LOETELU LIIDU ÕIGUSAKTIDEST,
MILLES ON SÄTESTATUD PARANDATAVUSE NÕUDED
1. Kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja kodumajapidamises kasutatavad
pesumasinad-kuivatid kooskõlas komisjoni määrusega (EL) 2019/20231
2. Kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad kooskõlas komisjoni
määrusega (EL) 2019/20222
3. Otsese müügifunktsiooniga jahutus-külmutusseadmed kooskõlas komisjoni
määrusega (EL) 2019/20243
4. Jahutus-külmutusseadmed kooskõlas komisjoni määrusega (EL) 2019/20194
5. Kuvarid kooskõlas komisjoni määrusega (EL) 2019/20215
6. Keevitusseadmed kooskõlas komisjoni määrusega (EL) 2019/17846
7. Tolmuimejad kooskõlas komisjoni määrusega (EL) 666/20137
8. Serverid ja andmesalvestustooted kooskõlas komisjoni määrusega (EL) 2019/4248
9. [Mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid kooskõlas komisjoni
määrusega (EL) .../...9]
1
Komisjoni 1. oktoobri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2023, millega kehtestatakse kodumajapidamises
kasutatavate pesumasinate ja kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate-kuivatite ökodisaini nõuded
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ)
nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 1015/2010 (ELT L 315,
5.12.2019, lk 285).
2
Komisjoni 1. oktoobri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2022, millega kehtestatakse kodumajapidamises
kasutatavate nõudepesumasinate ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks
komisjoni määrus (EL) nr 1016/2010 (ELT L 315, 5.12.2019, lk 267).
3
Komisjoni 1. oktoobri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2024, millega kehtestatakse otsese müügifunktsiooniga
jahutus-külmutusseadmete ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile
2009/125/EÜ (ELT L 315, 5.12.2019, lk 313).
4
Komisjoni 1. oktoobri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2019, millega kehtestatakse jahutus-külmutusseadmete
ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning tunnistatakse
kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 643/2009 (ELT L 315, 5.12.2019, lk 187).
5
Komisjoni 1. oktoobri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2021, millega kehtestatakse kuvarite ökodisaini nõuded
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr
1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 642/2009 (ELT L 315, 5.12.2019, lk 241).
6
Komisjoni 1. oktoobri 2019. aasta määrus (EL) 2019/1784, millega kehtestatakse keevitusseadmete ökodisaini
nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ (ELT L 272, 25.10.2019, lk 121).
7
Komisjoni 8. juuli 2013. aasta määrus (EL) nr 666/2013, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ seoses tolmuimejate ökodisaini nõuetega (ELT L 192, 13.7.2013, lk 24).
8
Komisjoni 15. märtsi 2019. aasta määrus (EL) 2019/424, millega kehtestatakse serverite ja
andmesalvestustoodete ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ
ning muudetakse komisjoni määrust (EL) nr 617/2013 (ELT L 74, 18.3.2019, lk 46).
9
…
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV kaupade parandamist edendavate
ANDMED Nimetus ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL)
ALGATUSE
KOHTA 2019/771 ja (EL) 2020/1828
Eelnõu nr COM(2023) 155 Esitamise kuupäev: 22.03.2023 Menetluskord EL-is: tavamenetlus
RKKTS § 1521 lg 1
1. p1
- algatuse/teatise reguleerimisala nõuab seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist
SEISUKOHA 2. RKKTS § 1521 lg 1
- algatuse/ vastuvõtmisega või teatises toodud meetmete rakendamisega kaasneb oluline majanduslik , sotsiaalne või muu mõju
VALITSUSSE p2
TOOMISE ALUS 3. RKKTS § 1521 lg 2 - Euroopa Liidu asjade komisjoni või väliskomisjoni nõue
4. VVS § 201 lg 1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab VV pädevusse kuuluva otsuse vastuvõtmist (määruse vastuvõtmine, muutmine, tühistamine)
5. VVS § 201 lg 2 - seisukoha võtmist algatuse/teatise osas peab oluliseks peaminister või minister (on poliitiliselt oluline või tundlik (Eestis või EL-is))
VALITSUSELE
Kuupäev
24.05 KOK, 01.06 EL menetluse
ESITAMINE VV ajakava
MKM, KEM
SISERIIKLIK Vastutav Kaasatud Sotsiaalpartnerid, Kaasata kõik asjasse puutuvad
MENETLUS min JM ministeeriumid (sisendi andmise huvigrupid partnerid ja huvigrupid
tähtaeg 24.04)
EELNÕU ÜLEVAADE
KOKKUV Viimaste aastakümnete jooksul on asendamist eelistatud parandamisele alati, kui tooted muutuvad
ÕTE defektseks. Tarbijatel ei ole ka olnud põhjust eelistada kauba parandamist pärast seadusest tuleneva
EELÕU garantii aegumist. Algatuse eesmärgiks on muuta tarbijate jaoks kaupade parandamine lihtsamaks
SISUST ja kulutõhusamaks. Lisaks peaks see motiveerima tootjaid ja müüjaid arendama jätkusuutlikumaid
JA ärimudeleid.
EESMÄR Ettepanekuga kehtestatakse tarbijatele uus remondiõigus nii seadusest tuleneva garantii raames kui
KIDEST ka väljaspool seda. Seadusliku garantii raames peavad müüjad pakkuma remonti, välja arvatud
juhul, kui see on asendamisest kallim.
Lisaks seaduslikule garantiile luuakse uued meetmed, mis muudavad parandamise lihtsaks ja
juurdepääsetavaks:
- tarbijad saavad tulevikus nõuda tehniliselt parandatavate toodete (nt pesumasinad,
televiisorid) parandamist tootjatelt;
- tootjatel on kohustus teavitada tarbijaid sellistest toodetest, mida nad on kohustatud ise
parandama;
- veebipõhine remondiplatvorm, mis ühendab tarbijad oma piirkonna remonditöökodade ja
renoveeritud kaupade müüjatega;
- Euroopa remonditeabe vorm, mis muudab remonditingimused ja hinnad läbipaistvaks ning
muudab tarbijate jaoks remondipakkumiste võrdlemise lihtsamaks;
- Euroopa remonditeenuste kvaliteedistandard, mis aitab tarbijatel leida kvaliteetset teenust
pakkuvad remonditöökojad. Standard on avatud kõigile remonditöökodadele kogu ELis,
kes on valmis järgima minimaalseid kvaliteedistandardeid, näiteks toodete kestuse või
saadavuse põhjal.
ONVÕIMALIKUD
SOTS-MAJ. MÕJUD
VÕIMALIKUD
ÕIGUSLIKUD
MUUDATUSED
MÕJU EELARVELE
KOMMENTAARID
SEISUKOHAD
EESTI
SEISUKOHT
TEISTE RIIKIDE
SEISUKOHAD
KOMMENTAARID
1/1 Alustatud: 04/03/2023 Muudetud: 03.04.2023
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne.
Eelnõu toimik: 12.14.1/23-0136 - COM(2023) 155 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828
Arvamuse andmine eelnõu kohta Justiitsministeeriumile vastavalt Riigikantselei 03.04.2023 resolutsioonile.
Osapooled: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Keskkonnaministeerium
Tähtaeg: 24.04.2023 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5262be47-033f-4b87-ad10-2d9b0ec05936
Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5262be47-033f-4b87-ad10-2d9b0ec05936?activity=2
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main
Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon
Viide: Justiitsministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/23-00547
Resolutsiooni teema: Kaupade parandamist edendavate ühiste normide direktiiv
Adressaat: Justiitsministeerium
Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse
reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgneva
algatuse kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli:
- EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV kaupade parandamist edendavate ühiste
normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja
(EL) 2020/1828, COM(2023) 155.
EISi toimiku nr: 23-0136
Tähtaeg: 22.05.2023
Adressaat: Keskkonnaministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Ülesanne: Palun esitada oma sisend Justiitsministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud
eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu).
Tähtaeg: 24.04.2023
Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 01.06.2023 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi §
6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (24.05.2023) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid
EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 22.05.2023.
Kinnitaja: Merli Vahar, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja
Kinnitamise kuupäev: 03.04.2023
Resolutsiooni koostaja: Elen Nurme
[email protected], 693 5201
EUROPEAN
COMMISSION
Brussels, 22.3.2023
COM(2023) 155 final
ANNEXES 1 to 2
ANNEXES
to the proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council
on common rules promoting the repair of consumer goods and amending Regulation
(EU) 2017/2394, Directives (EU) 2019/771 and (EU) 2020/1828
{SEC(2023) 137 final} - {SWD(2023) 59 final} - {SWD(2023) 60 final}
EN EN
ANNEX I
EUROPEAN REPAIR INFORMATION FORM
1. Identity and contact details of the repairer providing the repair service
Repairer [Identity]
Address [Geographical address to be used by the
consumer]
Telephone number
Email address
If provided by the repairer, other means of
online communication, which enable the
consumer to contact, and communicate with,
the repairer quickly and efficiently
2. Information on the repair service
Good to be repaired [Identification of the good]
Determination of the defect [Description of the defect]
Type of repair suggested [What kind of measures will be taken to
repair the defect]
Price for repair or, if it cannot be calculated, the [This means the total amount or, if not
applicable calculation method and maximum price possible, the calculation method and the
of repair ceiling for the repair service, in
EUR/national currency]
Estimated time to complete repair [In days, counting from the conclusion
of the contract until the repair will be
completed]
Availability of a temporary replacement product [A temporary replacement product
means that the consumer will receive an
equivalent product for use during the
time of repair, the repairer has to
indicate ‘Yes’ or ‘No’]
If yes, indicate the corresponding costs, if any: [In EUR/national currency]
Place of repair [The place where repair is carried out
by the repairer, for instance, at the
residence of the consumer, the location
of the repair facility or elsewhere]
If applicable, the availability of ancillary services [Indicate if and to the extent ancillary
services such as removal, installation
and transportation are offered, or
‘None’ if no ancillary service is offered
for the repair concerned]
If yes, indicate the corresponding costs, if any: [In EUR/national currency, per service
offered]
Indications between square brackets provide explanations for the repairer and must be
replaced with the corresponding information.
ANNEX II
LIST OF UNION LEGAL ACTS
LAYING DOWN REPARABILITY REQUIREMENTS
1. Household washing machines and household washer-dryers according to
Commission Regulation (EU) 2019/20231
2. Household dishwashers according to Commission Regulation (EU) 2019/20222
3. Refrigerating appliances with a direct sales function according to Commission
Regulation (EU) 2019/20243
4. Refrigerating appliances according to Commission Regulation (EU) 2019/20194
5. Electronic displays according to Commission Regulation (EU) 2019/20215
6. Welding equipment according to Commission Regulation (EU) 2019/17846
7. Vacuum cleaners according to Commission Regulation (EU) 666/20137
8. Servers and data storage products according to Commission Regulation (EU)
2019/4248
9. [Mobile phones, cordless phones and tablets according to Commission Regulation
(EU) .../…9]
1
Commission Regulation (EU) 2019/2023 of 1 October 2019 laying down ecodesign requirements for
household washing machines and household washer-dryers pursuant to Directive 2009/125/EC of the European
Parliament and of the Council, amending Commission Regulation (EC) No 1275/2008 and repealing
Commission Regulation (EU) No 1015/2010 (OJ 315, 5.12.2019, p. 285).
2
Commission Regulation (EU) 2019/2022 of 1 October 2019 laying down ecodesign requirements for
household dishwashers pursuant to Directive 2009/125/EC of the European Parliament and of the Council
amending Commission Regulation (EC) No 1275/2008 and repealing Commission Regulation (EU) No
1016/2010 (OJ 315, 5.12.2019, p. 267).
3
Commission Regulation (EU) 2019/2024 of 1 October 2019 laying down ecodesign requirements for
refrigerating appliances with a direct sales function pursuant to Directive 2009/125/EC of the European
Parliament and of the Council (OJ 315, 5.12.2019, p. 313).
4
Commission Regulation (EU) 2019/2019 of 1 October 2019 laying down ecodesign requirements for
refrigerating appliances pursuant to Directive 2009/125/EC of the European Parliament and of the Council and
repealing Commission Regulation (EC) No 643/2009 (OJ 315, 5.12.2019, p. 187).
5
Commission Regulation (EU) 2019/2021 of 1 October 2019 laying down ecodesign requirements for
electronic displays pursuant to Directive 2009/125/EC of the European Parliament and of the Council, amending
Commission Regulation (EC) No 1275/2008 and repealing Commission Regulation (EC) No 642/2009 (OJ 315,
5.12.2019, p.241).
6
Commission Regulation (EU) 2019/1784 of 1 October 2019 laying down ecodesign requirements for welding
equipment pursuant to Directive 2009/125/EC of the European Parliament and of the Council (OJ 272,
25.10.2019, p. 121).
7
Commission Regulation (EU) 666/2013 of 8 July 2013 implementing Directive 2009/125/EC of the European
Parliament and of the Council with regard to ecodesign requirements for vacuum cleaners (OJ 192, 13.07.2013,
p. 24).
8
Commission Regulation (EU) 2019/424 of 15 March 2019 laying down ecodesign requirements for servers and
data storage products pursuant to Directive 2009/125/EC of the European Parliament and of the Council and
amending Commission Regulation (EU) No 617/2013 (OJ 74, 18.03.2019, p. 46).
9
…