Saatja: SM Info </O=JM/OU=EXCHANGE ADMINISTRATIVE GROUP (FYDIBOHF23SPDLT)/CN=RECIPIENTS/CN=63B03AE80B6F479D83E57A8E40D99BA9-SM INFO SB>
Saaja: SM Info
Teema: FW: TLS § 57 täiendavad selgitused ja statistika
From: Dana Kadanik
Sent: Friday, January 27, 2023 4:30 PM
To:
[email protected]<mailto:
[email protected]>;
[email protected]<mailto:
[email protected]>
Subject: TLS § 57 täiendavad selgitused ja statistika
Tere!
Esitame täiendavad selgitused töölepingu seaduse (TLS) § 57 kohaldumise ning tausta kohta.
Küsimuse all on, kas TLS § 57 alusel puhkuse andmisel koheldakse erinevalt osalise või puuduva töövõimega tööealist isikut ning töötavat vanaduspensioniealist isikut. Meie hinnangul ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemise olukorraga, kuivõrd tegemist ei ole võrdsete ja võrreldavate gruppidega.
Kuivõrd vähenenud töövõime tõttu ei ole isikul võimalik täiel määral tööhõives osaleda, on neile asendussissetulekuna ette nähtud töövõimetoetus, mida ei maksta samal ajal pensioniga (TVTS § 12 lg 4). Vanaduspensioniealiste puhul on arvestatud, et vanusest tuleneva töövõime kao tõttu ei pruugi neil olla võimalust sissetulekut teenida sellises ulatuses nagu tööealistena ning seetõttu makstakse neile asendussissetulekuna pensioni. Pensionisüsteemi eesmärk on olnud tagada pensionile läinud inimesele igakuine sissetulek. Seega on tegemist erinevate sihtrühmadega, kelle toetamiseks on välja töötatud erinevad meetmed, mis lähtuvad konkreetse sihtrühma eripäradest. Vanaduspensioniealiste puhul lähtutakse vanusega seotud tegevuspiirangutest ja eeldusest, et töötamine on piiratud, mistõttu riik tagab neile sissetuleku varasemalt töötatud aja eest. Vähenenud töövõimega inimeste puhul lähtutakse aga eeldusest, et tööealine isik peaks tööturul osalema kui see on vähegi võimalik. Seetõttu on riik neile ette näinud meetmed, mis toetavad töövõime taastamist ja tööturul osalemist (sh pikem puhkus).
Kui eeltoodud isikuid käsitleda võrreldavate gruppidena, siis teatud juhtudel võib vanuse tõttu ka inimesi erinevalt kohelda, st esineb olukordi, kus inimese erinev kohtlemine tema vanuse tõttu võib üldsuse huvides olla õigustatud[1].
Siinjuures juhime tähelepanu Riigikohtu lahendile 3-4-1-12-07<https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=206128148>, kus on selgitatud, et keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.[2] Lisaks täpsustab võrdse kohtlemise seadus, et vanusega seotud erandid võivad olla põhjendatud objektiivsete tööhõive- ja tööturupoliitika eesmärkidega (võrdse kohtlemise seadus § 9 lg 2).
Alljärgnevalt selgitame, et antud juhul ei ole tegemis ebavõrdse kohtlemisega, kuivõrd isikute eristamisel on mõistlik ja asjakohane tööhõivepoliitika eesmärkidest lähtuv põhjendus.
Selgitame, et TLS § 57 alusel on töövõimetoetuse seaduse (TVTS) alusel tuvastatud osalise või puuduva töövõimega töötajal põhipuhkus 35 kalendripäeva. TVTS § 2 lg 1 näeb ette, et töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele on õigus 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel isikul ehk tööealisel isikul. Seega ei ole seaduse mõistes sellist isikut nagu töötav vanaduspensioniikka jõudnud osalise või puuduva töövõimega isik kuna vanaduspensioniikka jõudnud isikutel töövõimet ei hinnata.
Täna kehtivad töövõime hindamise põhimõtted on korrastatud töövõimereformi käigus, mille esmane eesmärk oli vähenenud töövõimega inimeste tööturule tagasitoomine, neile sobiva töö leidmine ja säilitamine. Teine eesmärk on töövõime kaotuse ennetamine ja inimese motiveerimine säilinud töövõime ulatuses ühiskonnaelus aktiivne olema. Samuti oli reformi eesmärk abi osutamine tööandjale töövõime kaotusega tööealise inimese tööl hoidmisel ja tööle võtmisel.[3] Töövõime hindamise sihtrühma määramisel on lähtutud asjaolust, et tööealise isiku puhul eeldatakse tema poolt tööturul osalemist ja enda majandusliku toimetuleku tagamist (aktiivsusnõue toetuse saamiseks, töövõime taastamiseks teenuste kaudu), erinevalt vanaduspensioniealistest isikutest.
Vanaduspensioniiga on kehtestatud arvestades inimeste bioloogilisi eripärasusi ja füüsilist võimekust, ehk tegemist on eaga, kus isikute töövõime langeb. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel on vanaduspensioniea arvutamise aluseks Statistikaameti igal aastal avaldatav 65 aasta vanuste meeste ja naiste keskmine elada jäänud aastate arv. Kui meeste oodatav eluiga oli 72,8 ja naistel 81,4 aastat 2021. aastal, siis tervena elatud[4] eluaastad on meeste puhul eeldatavalt 54,9 ja naiste puhul 58 eluaastat.[5]
Vanemaealiste tervis mõjutab olulisel määral nende võimalusi aktiivsena vananeda, mis omakorda on seotud nende võimega ühiskonda panustada, sh püsida tööturul. Sotsiaalministeeriumi 2015. aasta vanemaealiste uuringu[6] järgi põhjendavad vanaduspensionärid ennetähtaegsele vanaduspensionile minekut kõige sagedamini terviseprobleemi või puudega (39%), aga ka suutmatusega töökaotuse korral uut tööd leida (36%). Sama uuringu kohaselt kavatseb tasustatud või tasustamata tööd tegevatest vanemaealistest vanaduspensioniikka jõudes töötamist jätkata 76%.
See näitab, et kuigi vanaduspensioniikka jõudnud isikud võivad osaleda tööturul, siis kogevad nad siiski vanaduspensioniikka jõudes teatud east tulenevaid terviseprobleeme, mis piiravad nende võimekust. Vaadates töövõime hindamise sisu, siis lisaks töövõime ulatusele hinnatakse tegevuspiiranguid seitsmes valdkonnas: liikumine, käeline tegevus, teabe edasiandmine ja vastuvõtmine, teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste sooritamine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine, suhtlemine.[7]
Seega kui anda vanaduspensioniealistele isikutele võimaluse hinnata töövõimet, et nad saaksid pikendatud puhkust kasutada, tuleb tõdeda, et nende töövõime hindamisel ei ole eelduslikult sisulist väärtust ega mõtet. Kuna töövõime hindamine toimub tööealise isikuga võrdluses, siis paratamatult tekib olukord, kus töövõime hindamisega tuvastatakse vanaduspensioniikka jõudnud isikul eelduslikult mingis valdkonnas tegevuspiirang. Kuna vanaduspensionieas langeb inimese töövõime, siis on suur tõenäosus, et enamus vanaduspensionäridel tuvastataks töövõime hindamisel osaline või puuduv töövõime. See tekitaks olukorra, kus igal pensioniealisel isikul, kes töötab, on õigus puhkusele. See ei ole olnud puhkuseregulatsiooni eesmärk.
TLS-is on vähenenud töövõimega töötajatele lisapuhkus ette nähtud eelkõige selleks, et inimene saaks täiendavat vaba aega töövõime taastamiseks ning riigipoolt tagatud teenuste/meetmete kasutamiseks. Kui isikul tuvastatakse osaline töövõime, siis on tal õigus erinevatele toetavatele tööturuteenustele (nt tööalane rehabilitatsioon, koolitus vms)[8]. Lisaks on osalise töövõimega tööealiste inimeste töövõimetoetuse saamine seotud aktiivsusnõudega – aktiivsusega tööturul, õpingutes või töö otsimisel. See tähendab, et vähenenud töövõimega isikul on vaja osaleda teenustes ja kasutada talle ette nähtud meetmeid, et taastada või hoida oma töövõimet, sest tööealiselt isikult eeldatakse panuse andmist tööturul. Seega on vähenenud töövõimega töötaja pikema puhkuse eesmärk eelkõige võimaldada inimesel osaleda töövõimet taastavatel teenustel, mida samal ajal toetab riik, võimaldades pikemat puhkust ning hüvitades tööandjale 7 päeva põhipuhkusetasust.
Töötava vanaduspensionäri tööturul osalemine seejuures ei ole seotud aktiivsusnõudega nagu tööealise osalise töövõimega isiku puhul, mistõttu ei ole neile ette nähtud ka täiendavaid puhkuse päevi töövõime toetamisega seotud meetmete kasutamiseks.
Täiendavalt selgitame, et vanaduspensioniikka jõudnud isikute töövõime hindamine üksnes sellel eesmärgil, et neile võimaldada 7-päeva pikemat põhipuhkust, ei ole eesmärgipärane ega mõistlik ning toob kaasa märkimisväärse koormuse, sh administratiivse ja rahalise koormuse riigile.
Prognoosi kohaselt on 2023. aastal 65+ vanuses pensionäre 271 562, kellest töötavad 20% ehk 54 321 inimest. Rahandusministeeriumi palgakasvuga korrigeeritult on dokumendipõhise töövõime hindamise ekspertiisi maksumus 2023. aastal 68,6 eur, lihtsustatud dokumendipõhise ekspertiisi maksumus 22 eur ja visiidipõhise ekspertiisi maksumus 100,2 eur.
Seoses vanaduspensioniealiste töövõime hindamisega, eeldusel, et kõikidel 65+ vanuses isikutel hinnatakse töövõimet, oleksid esmase töövõime hindamise ekspertiisi kulud 2023. aastal 18,4 miljonit eurot (millest 3,7 miljonit eurot töötavate vanaduspensionäride töövõime hindamise ekspertiisi kulud). Arvutus on tehtud nii töötavate kui mittetöötavate vanaduspensionäride kohta kuivõrd ei ole võimalik hinnata, kui palju vanaduspensionäre oleksid huvitatud töövõime hindamisest. Seejuures on oluline silmas pidada, et tänase süsteemi järgi kehtib töövõime hindamise otsus tähtajaliselt ehk järgnevatel aastatel tuleb arvestada korduvate töövõime hindamise ekspertiiside kuludega. Kuivõrd seni ole vanaduspensionäridel töövõimet hinnatud, siis ei ole täna võimalik prognoosida, kui kaua kehtiks 65+ inimeste töövõime hindamise otsus.
Lisaks tuleb arvestada, et 2015. aastal tehtud „Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuring 2015“ toob välja, et kui 2014. aastal oli 65-aastaste ja vanemate osakaal rahvastikus 18,4%, siis 2040. aastaks kasvab see Statistikaameti prognoosi kohaselt 27,6%-ni, ehk vanemaealiste ja eakate osakaal ühiskonnas tervikuna ja suure tõenäosusega tööturul kasvab.[9]
Kui kõikidel 65+ töötavatel pensionäridel tuvastatakse vähenenud töövõime, mistõttu kõikidel 65+ vanuses töötavatel pensionäridel tekiks 2023. aastal õigus täiendavale lisapuhkusele, tooks 7 päeva lisapuhkuse hüvitamine kulude maksumuse koos sotsiaalmaksuga 17,6 miljonit eurot. Seejuures tuleb arvestada, et tegemist on ühe aasta kulude hinnanguga ning vastavalt 65+ vanuses töötavate pensionäride arvule ning nende palgajaotusele lisanduksid lisapuhkusega seonduvad kulud ka järgnevatel aastatel.
Lisaks rahalistele kuludele tuleb arvestada ka nt ajalise kuluga. Töötukassa andmetel toimub aastas ca 50 000 töövõime hindamist, töövõimet hinnatakse 30 päeva jooksul (dokumentide menetluse aeg). Töövõime hindamise ekspertiiside keskmine ajakulu varieerub 15 minuti (välistav seisund) ja 150 minuti vahel (visiidipõhine hindamine). Täiendavalt võib niivõrd suure hulga sihtrühma lisandumisel Töötukassa vajada lisapersonali töövõime hindamiseks(nt täiendavate menetlejate töölevärbamine, välja koolitamine jm).
Tuginedes statistiliste andmete mõjudele ja vaadates eelduslike kulusid, mis kaasneksid vanaduspensioniealiste töötavate isikute töövõime hindamisega oleks tegemist ebamõistlike kuludega.
Eeltoodust tulenevalt tooks töövõime hindamine pikema puhkuse andmiseks kaasa ebamõistlikud kulud riigieelarvele. Tegemis ei ole meie hinnangul pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega, millest räägib Riigikohus oma otsuses 3-4-1-7-03<https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=206126407>.[10] Töövõime hindamine vanaduspensioniealistel isikutel toob kaasa oluliselt ülemääraseid kulusid riigile.
Kokkuvõtvalt leiame, et tegemist ei ole ebavõrdse kohtlemisega. Tööhõivepoliitika eesmärkidest lähtuvalt on pikendatud puhkus ette nähtud just osalise ja puuduva töövõimega isikutele, kelleks ei ole vanaduspensioni saavad töötajad. Pikem puhkus annab osalise või puuduva töövõimega isikutele ennekõike võimaluse osaleda Töötukassa pakutavatel teenustel ning täita tööturuseadusest tulenevaid kohustusi (nt aktiivselt töö otsimine töövõimetoetuse saamiseks). Pensioniealistel isikutel töövõime hindamine pikema puhkuse saamiseks tooks riigile kaas ülemäärased kulud ning tekitaks olukorra, kus kõigil töötavatel pensioniealistel isikutel oleks sisuliselt õigus pikemale puhkusele (töövõime hindamine viiks eelduslikult vähenenud töövõime tuvastamiseni) ja seda olukorras, kus puudub vajadus pensioniealistele isikutele pikema puhkuse andmiseks (ei ole vajadust osaleda tööturuteenustel, täita töövõimetoetuse saamiseks aktiivsusnõudeid).
Lugupidamisega
Dana Kadanik
nõunik | Töösuhete ja töökeskkonna osakond
7153461 |
[email protected]
Sotsiaalministeerium
Suur-Ameerika 1 | 10122 Tallinn
626 9301 | http://www.sm.ee<http://www.sm.ee/et>
________________________________
________________________________
________________________________
[1] https://humanrights.ee/app/uploads/2017/01/V6rdse20kohtlemise20kasiraamat_EST_veeb.pdf
[2] Riigikohtu otsus 3-4-1-12-07<https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=206128148>, p 19
[3] Töövõimetoetuse seaduse muutmise eelnõu seletuskiri https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ff6a05e4-c2f1-428b-9650-8a1eea4237ee?activity=2#xWOpUc9y
[4] Tervena elada jäänud aastad näitavad keskmist aastate arvu, mida elab inimene tõenäoliselt igapäevategevuste piiranguteta, kui suremus ja rahvastiku tervise näitajad jäävad samaks. Selle näitaja arvutamise üks komponent on küsitlusuuringuga saadav info selle kohta, mil määral on inimestel olnud vähemalt viimasel kuuel kuul mõne terviseprobleemi tõttu piiratud igapäevategevus. Arvesse lähevad ainult need vastused, kus inimene ütles, et ta ei ole terviseprobleemi tõttu üldse piiratud olnud.
[5] https://www.stat.ee/et/uudised/oodatav-eluiga-ja-tervena-elatud-aastad-2021
[6] TNS Emor. (2015). Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuring 2015. Uuringu aruanne. https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/veu2015aruanne_tnsemorsapraxis_final.pdf
[7] https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2021/05/Lo%CC%83ppraport.pdf
[8] https://www.tootukassa.ee/web/sites/default/files/2022-01/tk_b5_landscape_243x174mm-kinnitatud.pdf
[9] Emor, Praxis. 2015. Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuring 2015: https://www.sm.ee/sites/default/files/contenteditors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/veu2015aruanne_tnsemorsapraxis_final .pdf.
[10] Riigikohtu otsus 3-4-1-7-03<https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=206126407>, p 39