Arvamus eelnõule 266SE

Riigikogu Teie 27.09.2016 nr 1-1/13-266/1 [email protected] Meie 21.10.2016 nr 6-6/16-38 Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust kriminaalmenetluse seadustiku ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu (266 SE) kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Rätsep Õigusteabe osakonna peaspetsialist Lisa: Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta (266 SE I) Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta (266 SE I) Riigikogu õiguskomisjon on Riigikohtule saatnud arvamuse avaldamiseks Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu (266 SE I). Riigikohus ei toeta eelnõud allpool toodud kokkuvõtlikel põhjustel. 1. Kaalukas osa eelnõuga kavandatud muudatustest kordab praegu kehtivate kriminaalmenetluse seadustiku sätete sõnastust või sisu või on need kohtupraktikas lahendatud. Näiteks on eelnõu § 1 p-des 2, 3, 8 ja 9 sisuliselt teistsuguses sõnastuses korratud KrMS § 33 lg-s 2, §-s 34, §-s 35, §-s 351, §-s 47 ja § 211 lg-s 2 märgitut. 2. Mitmed muudatusettepanekud on kantud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites väljendatud seisukohtadest, kuid neid seisukohti ei ole õige võtta üks-ühele üle seadusesse, arvestamata konkreetse kohtuasja eripära. Muu hulgas peab märkima, et nt eelnõu § 1 p-ga 1 tehtav täiendus, mille järgi ei ole menetlejal õigust panna tõendamise kohustust kahtlustatavale ja süüdistatavale, ei ole täiel määral kooskõlas nii EIK kui ka Riigikohtu praktikas omaksvõetud põhimõttega, et PS § 23 lg-s 2 sätestatud õigust võib piirata kaitseõiguse aktiivse teostamise korral. Eelnõu tekstist ja seletuskirjast ei selgu, kas muudatusettepanekust tulenevalt sellest põhimõttest tulevikus enam ei juhinduta, samuti millega on selline lähenemine põhjendatav. 3. Mitmed eelnõu sätted raskendaksid või muudaksid võimatuks tõe tuvastamise kriminaalasjades, kuna nende sõnastamisel on lähtutud pigem kahtlustatava ning süüdistatava huvidest kui kriminaalmenetluse eesmärkidest. Nt tahetakse menetlusseadust eelnõu § 1 p-ga 6 muuta mh selliselt, et kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses asjast huvitatud või süüdistatava või tema lähedastega vaenulikes suhetes oleva isiku ütlustele või sellise isiku poolt tehtud dokumendile või teabesalvestusele või tema avaldustele, mis on kajastatud jälitustegevuse protokollis (KrMS § 15 lg 3 p 7). Seletuskirja järgi on selle paragrahvi 3. lõikes toodud loetelus nimetatud juhtumite puhul tegemist olukordadega, kus väidetav kuritegu on toime pandud grupis. Eelnõu tekstiga selline selgitus aga ei ühildu. Osutatud muudatus teeks võimatuks nt kannatanu ütlustele tuginemise olukorras, kus tema ütlused on süüdistatava ütluste kõrval kriminaalasjas ainuke tõend. On ju kannatanu isik, kes on asjast huvitatud või võib ta menetletava kuriteo tõttu olla süüdistatavaga vaenulikes suhetes. Millega saab aga põhjendada kannatanu ütluste aprioorselt ebausaldusväärseks lugemist, eelnõu tekstist ja seletuskirjast ei selgu. Samuti puudub seletus selle kohta, miks ei tohi süüdimõistev kohtuotsus rajaneda ka vaid ühel tõendil. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukohad kirjeldatud arusaama ei toeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-114-13, p 9). 4. Eelnõu seletuskirjast kumab nii vaadeldava punkti, s.o eelnõu § 1 p 6, kui ka laiemalt muude sätete osas läbi usaldamatus kriminaalmenetlust toimetavate ametiisikute (eeskätt prokuratuuri) vastu, millega kohati ongi sisuliselt muudatuste vajalikkust põhjendatud. Selliseid kaalutlusi ei tohiks aga seaduse muutmisel aluseks võtta. Praegu kehtivad menetlusseaduse normid jätavad süüdistatavale ja kaitsjale võimaluse kontrollida konkreetsete tõendiallikate usaldusväärsust ristküsitluse teel, samuti annavad need erinevaid võimalusi seada selliste tõendiallikate usaldusväärsus kahtluse alla. Mingi  Lisa 1 tõendiliigi kõrvalejätmine, võttes seejuures aluseks vaid abstraktsed eeldused, ei ole kindlasti põhjendatud. 5. Osad muudatusettepanekud võivad kaasa tuua tarbetuid ja kriminaalmenetluse kestust pikendavaid ning menetluskulusid suurendavaid vaidlusi selle üle, kas kriminaalmenetluse jätkamiseks on kindlal ajahetkel piisavalt tõendeid ja õiguslik alus ning kas esineb alus menetluse viivitamatuks lõpetamiseks (eelnõu § 1 p 7) või kas kahtlustatava ülekuulamise protokollis või süüdistusaktis olev teokirjeldus on küllalt üksikasjalik ja detailne (eelnõu § 1 p-d 13 ja 26). Põhimõtteliselt võimaldab eelnõu § 1 p-ga 7 tehtav muudatus kahtlustataval ja tema kaitsjal kohtueelses menetluses igal ajahetkel ja korduvalt tõstatada küsimuse kriminaalmenetluse jätkamise põhjendatusest. Kuigi menetleja peab arusaadavalt kriminaalmenetlust välistavate asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetluse lõpetama võimalikult kiiresti, ei tohi teda seada olukorda, kus teda võidakse koormata ja survestada korduvate samasisuliste taotlustega. Teo kirjeldamise detailsus (samas ka üksikasjalikkus või mis iganes muu sünonüüm) sõltub aga menetletava kuriteo tehioludest, mille tõttu ei saa seadusandja selles küsimuses kirjutada ette liiga ühetaolisi ja rangeid õiguslikke raame. Kohtul tuleb igal üksikjuhul hinnata, kas süüdistusaktis sisalduv teokirjeldus on piisav kuriteo asjaolude tuvastamiseks või tuleb süüdistusakt teokirjelduse puudulikkuse tõttu prokuratuurile tagastada või mõista isik sel põhjusel õigeks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 8 jj). 6. Eelnõu seletuskirja kohaselt toovad menetlusseaduses tehtavad muudatused kaasa prokuröride, uurijate ja kohtunike töökoormuse suurenemise. Kuigi seletuskirjas täpsem prognoos puudub, võib eeldada, et kavandatud muudatuste jõustumine tooks endaga kaasa menetlejate töökoormuse märkimisväärse kasvu. Siinkohal võib näitena esile tuua eelnõu § 1 p-d 14, 21 ja 24, millega muudetakse läbiotsimist, jälitustoiminguks loa andmist ja vahistamise korda puudutavaid sätteid ning pannakse menetlejatele varasemast oluliselt ulatuslikum menetlusdokumentide põhjendamise kohustus. Arvestades vajadust teha kohtueelse menetluse toiminguid kiireloomuliselt ja ka seda, et kõnealuses menetluse staadiumis võib kogutud teabe hulk olla vähene, pole sedavõrd rangete nõuete kehtestamine õigustatud. Eriti jälitustoiminguks loa andmise korral võib eelnõu § 1 p 21 järgi kohtumääruses lahendamist vajavate küsimuste hulk osutuda selliseks, mis halvemal juhul ületab samas asjas tehtava kohtuotsuse mahtu. Ka nähakse ette arusaamatult ranged nõuded, mis tooksid ka näiteks minimaalsete jälitustegevuse taotluse või jälitustegevuse loa vorminõuete rikkumise korral kaasa jälitustegevuse teel saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Vahistamise kontekstis (eelnõu § 1 p 24) soovitakse aga sisuliselt luua eraldiseisvat täiemahulist vahistamismenetlust, kus kohtul tuleb tutvuda kriminaaltoimiku ja esitatud tõenditega ning uurida isikulisi tõendeid, s.t kuulata üle tunnistajaid. Arvestades nappi ajaressursi, mis on ette nähtud isiku kahtlustatavana kinnipidamiseks, ülekuulamiseks ja edasiselt vahistamise küsimuse lahendamise ettevalmistamiseks, poleks kirjeldatud regulatsiooni puhul suure tõenäosusega vahistamise tähtaegne otsustamine praktikas üldse võimalik. 7. Mõistlikuks ei saa pidada ka muudatusi, millega soovitakse kohtuliku eelmenetluse staadiumis hakata lahendama küsimust kriminaalmenetluse lõpetamisest KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel (eelnõu § 1 p 36). KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel tuleb kriminaalmenetlus lõpetada siis, kui puudub kriminaalmenetluse alus. Öeldu tähendab, et kriminaalmenetluse lõpetamise alus esineb siis, kui isiku käitumises pole sedastatavad kuriteo tunnused. Tegemist on kriminaalasja sisulise arutamise esemesse kuuluva küsimusega, mida kohus ei saa kriminaaltoimiku puudumise tõttu eelmenetluses lahendada. Selline lahendus hälbiks  Lisa 1 samuti kohtuliku eelmenetluse eesmärgist. Samasisuline märkus puudutab näiteks eelnõu § 1 p-i 38, millesse on toodud sisse tõendi lubatavuse üle otsustamise kohustus. Tõendi lubatavust saab kohus siiski esmajoones hinnata kohtuotsuse tegemisel. 8. Eelnõu mitmed sätted hälbivad kriminaalmenetluse seadustikus kasutatud mõistetest ja süstemaatikast. Näiteks ei ole kriminaalmenetluse seadustikus kasutusel mõistet „kohtualune“ (vt eelnõu § 1 p 39). Jälitustegevuse puhul tuuakse aga ultima ratio-põhimõtte arvestamise vajaduse kõrvale veel ka vajadus kaaluda jälitustegevuse proportsionaalsust. 9. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 47 lg 1 kohaselt tuleb seletuskirjas anda riigiasutuste kaupa ülevaade seaduse rakendamiseks vajalikest tegevustest ja kõikidest seaduse rakendamiseks eeldatavalt vajalike otseste ühekordsete ja iga-aastaste kulude ulatusest ning nende katmise allikatest, lisades asjakohased rahalised arvestused ja põhjendused. Eelnõu seletuskirja punktis 7 märgitakse lakooniliselt, et seaduse rakendamine toob kaasa kulutusi ulatuses, mis puudutab kriminaalasju menetlevatele ametnikele lisatöökoormuse tekkimist, mida on võimalik leevendada, suurendades kriminaalasju menetlevate ametnike hulka. On ilmne, et seletuskirja see osa ei vasta hea õigusloome ja normitehnika eeskirja nõuetele. Samuti pole kahtlust, et kavandatud muudatuste mõju ja lisanduv töökoormus pole uurimisasutuste, prokuratuuri ja kohtusüsteemi jaoks vähetähtis. 10. Eelnõus nähakse ette riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 25 lg 1 muutmine järgmiselt: "Teabevaldaja on kohustatud enne riigisaladusele juurdepääsu andmist veenduma, et isikul on vastava taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus ja teadmisvajadus, arvestades kriminaalmenetluse seadustikus ja käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud erandeid." RSVS § 25 lg-s 1 on sätestatud üldine põhimõte salastatud teabega tutvumiseks, mille kohaselt peab isikul selleks olema juurdepääsuõigus ja teadmisvajadus. Need nõuded on universaalsed ja neist erandite tegemiseks puudub vajadus. Teadmisvajaduse nõue salastatud teabega tutvumiseks on kriminaalmenetluse kontekstis samavõrra eelduspärane kui mujal ja lähtub sellest, mis on konkreetse kahtlustatava või süüdistatava kriminaalmenetluses kaitsmiseks vajalik. 11. Juurdepääsuõigus on defineeritud RSVS § 3 p-s 7 kui "isiku õigus töödelda riigisaladust või salastatud välisteavet ametikohajärgselt või asutuse juhi otsuse, juurdepääsuloa või -sertifikaadi, tunnistajakaitse kaitseabinõude kohaldamise või uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määruse alusel." Puudub põhjus, miks sellestki nõudest teha erandit. Nagu RSVS § 29 lg-s 3 on sätestatud, ei ole kahtlustataval, süüdistataval või advokaadist kaitsjal vaja juurdepääsuõiguse saamiseks läbida julgeolekukontrolli menetlust. Juurdepääsuõigus vormistatakse kaitseõiguse tagamise vajadusest lähtuvalt RSVS § 3 p-s 7 sätestatud vormis. 12. Eelnõus nähakse ette ka RSVS § 25 lg 2 muutmine järgmiselt: "Kui salastatud teabekandja sisaldab erineva taseme riigisaladust, muud juurdepääsupiiranguga teavet või juurdepääsupiiranguteta teavet, siis tagatakse juurdepääs sellele osale teabekandjast, mis ei sisalda juurdepääsupiiranguga teavet või millele juurdepääsuks on isikul juurdepääsuõigus ja teadmisvajadus. Selleks kaetakse juurdepääsupiiranguga teabekandja osad kinni või need muudetakse loetamatuks muul viisil. Kui teavet on vaja kaitseõiguse teostamiseks kriminaalasjas, ei ole kaitsjale kogu teabekandja tutvustamata jätmine lubatud." Leian, et eelnõus on põhjendamatult välja jäetud RSVS § 25 lg 2 eesmärki tagav ls 2, mille järgi ei anta juurdepääsu teabekandja osale, millega tutvumisel on võimalik teha kindlaid järeldusi teabekandja selle osa kohta, millele juurdepääsuks puudub isikul juurdepääsuõigus või  Lisa 1 teadmisvajadus. Alati ei pruugi olla võimalik seda ohtu vältida teksti kinnikatmise või teatud osade loetamatuks muutmise kaudu. Seetõttu, kuigi seda võib pidada üldjuhul soovitavaks meetodiks, ei pruugi selle seaduses sätestamine olla võimalik erandeid ette nägemata. 13. Samuti nähakse eelnõus ette RSVS § 29 lg 3 täiendamine lausega: "Kaitseõiguse tagamise vajaduseks loetakse muu hulgas vajadust omada süüdistusfunktsiooni teostajaga võrdset teavet ja menetlusõigusi, samuti õiguse teostamist süüdistuse versioonide, süüdistuse tõendite ja nende saamise seaduslikkuse ning usaldusväärsuse kahtluse alla seadmisel." Leian, et selline seaduse täiendamine ei ole vajalik. RSVS § 29 lg-s 3 on niigi sätestatud keeld julgeolekukontrolli tegemiseks kahtlustatava, süüdistatava ja advokaadist kaitsja suhtes, kui teadmisvajadus tuleneb kaitseõiguse tagamisest kriminaalmenetluses. Küsimus sellest, mida tuleb lugeda selliseks teadmisvajaduseks, mis tuleneb kriminaalmenetluses kaitseõiguse tagamisest, on mh kohtupraktika kujundada ja kohtute kaaluda. Seadusesätte illustreerimine sellekohaste näidetega ei ole praegusel juhul põhjendatud. 14. Kriminaalmenetluse eesmärkideks saab pidada kuriteo võimalikult kiiret avastamist, tõe väljaselgitamist, süüdlase karistamist ja kannatanule tekitatud kahju heastamist. Nende eesmärkide saavutamine peab toimuma kõigi menetlusosaliste huvisid tasakaalustatult arvestaval viisil. Käsitletava eelnõu puhul on aga selgelt täheldatav kallutatus kahtlustatava ja süüdistatava huvide kaitseks, arvestamata seejuures teiste menetlusosaliste huve, selleks kuluvaid ressursse ning kriminaalmenetluse eesmärke. Seetõttu ei saa eelnõud väljapakutud kujul ka toetada.