Euroopa Parlamendi liige Yana Toom

Õiguskantsler 05.12.2023. a Kohtu 8, Tallinn Austatud pr Madise! Eesti kodanikuna ja Euroopa Parlamendi liikmena pöördun Teie poole palvega kontrollida karistusseadustiku ( KarS ) § 234 2 tõlgendamis e vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele (PS) ning astuda samme Eesti kodanike põhiseaduslike õiguste kaitseks. Kõnealuse normi sõnastus on järgmine: „ Kar S § 234 2 . Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine (1) Välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja poolt või selle huvides või ülesandel tegutseva isiku poolt Eesti Vabariigi julgeoleku vastu suunatud tegevuse eest, sealhulgas teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise eest, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 231, 232, 233 või 234 sätestatud süüteokoosseis, – karistatakse kahe- kuni viieteistaastase vangistusega. ” Vastavalt seletuskirjale karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (terrorismivastase võitluse direktiivi ülevõtmine) eelnõu juurde seadusandja eesmärgiks oli välistada võimalikud õiguslüngad KarS §-de 231, 232, 233, 234, 235 1 ja 243 rakendamisel ning sätestada karistusseadustikus selgelt, et välisriigi Eesti Vabariigi vastane luuretegevus ja sellise tegevuse toetamine on kuriteona karistatav. Tuleb rõhutada, et enne muudatuste tegemist teabe mõistega oli hõlmatud ainult riigisaladuse või salastatud välisteave. P ärast normi laiendamist, vastavalt eelnimetatud seletuskirjale , teabe mõistega on hõlmatud nii avalik teave, asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave kui ka riigisaladus ja salastatud välisteave. Võib esineda olukordi, kus välisriigi luure- või julgeolekuteenistus või selle huvides või ülesandel tegutsev isik kogub infot mittesalajaste valdkondade kohta. Kaitsepolitseiameti aastaraamatutes on kajastatud juhtumeid, kust nähtub, et välisluure huvi võib seisneda ka Eesti riigi otsuste ja siinse olukorra mõjutamises ja seaduse mõttes mittesalajase või asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe või avaliku teabe hankimises. Selgitamaks välja seda, kas isiku tegevus on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuleb arvesse võtta kõiki konkreetse tegevusega seonduvaid asjaolusid. Eesti Vabariigi julgeoleku vastast tegevust ei ole võimalik ammendavalt defineerida ning see on ajas muutuv mõiste, mis sõltub riiki ähvardavatest julgeolekuohtudest ning riigi julgeolekupoliitikast. Eesti Vabariigi julgeoleku vastase tegevuse sisustamisel on muu hulgas võimalik tugineda riigikaitse strateegilis t e le arengudokumentide le ja riigi kaitsetegevuse kava le ehk „Eesti julgeolekupoliitika aluste s “ (riigikaitseseaduse § 6 lg 1) ning riigi julgeolekuteabe hanke ja analüüsi kava s (julgeolekuasutuste seaduse § 9 lg 2) esitatud ülesannete le ja kogutava teabe kava le . Selle normi rakendamise ja tõlgendamise näiteks saab pidada kohtulahend it kriminaalasjas nr 1-21-5633. Minu arvates vajab normi rakendamine kontrollimist ja täpsustamist, kuna võib olla põhiseadusega vastuolus . KarS § 234 2 lõige 1 kooskõla põhiseaduse § 44 lõikega 1 Igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. EV p õhiseaduse kommenteeritud väljaande (edaspidi KPS) kommentar nr 9 näeb ette: “ PS § 44 lg-s 1 on määratletud põhiõigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Formuleering „üldiseks kasutamiseks levitatav“ tähendab, et informatsioon on tehtud vabatahtlikult või seaduses sätestatud kohustust täites kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile avalikus teabelevis, kusjuures ei ole oluline informatsiooni edastaja ega ka selle kandja ( RKÜKo 07.12.2009, 3-3-1-5-09 , p 21, vt ka p 24). Teisisõnu, tegu on avalikku teabelevisse suunatud informatsiooniga, mille (vähemalt üheks) sihtgrupiks on avalikkus. Seejuures kuuluvad PS § 44 lg 1 kaitsealasse igasugused informatsiooniallikad, mille vahendusel on võimalik infot saada ükskõik kellel, nt raadio, televisioon, ajakirjandusväljaanded, internet jne. Sisuliselt saab üldiselt kasutamiseks levitatava informatsiooni all rääkida avalikustatud teabest. ” Kui aga võtta arvesse Eestile siduvaid rahvusvahelisi õigusakte , ning silmas pidades ka seda, et § 44 lg 1 on reservatsioonita põhiõigus, on eeldatav § 44 lg 1 piisavalt avar sisustamine. Järelikult saab järeldada, et KarS-is kasutatud termin “avalik teave” on hõlmatud KPS-s kasutatud “üldiseks kasutamiseks levitav a informatsiooni ga ”. Õigus saada informatsiooni, sh avalik ku teave t , on EV kodaniku põhiõigus ja demokraatliku ühiskonna üks alusväärtustest. PS § 44 lg-s 1 sätestatud põhiõigus on reservatsioonita põhiõigus ja seega peavad selle põhiõiguse piirangud olema õigustatavad teiste põhiseaduslike väärtustega või teiste põhiõigustega (vt eesmärgi konkreetsusega seoses RKÜKo 30.06.2017, 3-3-2-1-16 , p-d 22–24; RKHKo 15.12.2017, 3-13-2425/53 , p-d 21–22). Kriminaliseerides selle õiguse kasutamist ning kehtestades kriminaalvastutust selle eest, et isik kogub üldiseks kasutamiseks levitava t informatsiooni, piiratakse oluliselt PS §-s 44 sätestatud põhiõigust. KarS § 234 2 koosseis ei sisalda viiteid reservatsioonina teiste põhiõiguste kaitsele ega erakorralise või sõjaseisukorra le , mil PS § 130 kohaselt võib PS §-s 44 sätestatud õigusi piirata seadusega ettenähtud juhtudel riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides. KarS § 234 2 piiramata avar sisustamine ja võimaliku krimvastutuse hirm oluliselt mõjutab isiku soovi ja võimalus t nimetatud põhiõigust kasutada, mis on vastuolus PS §-ga 11 (õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust). Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguste piirang on siis ja ainult siis põhiseadusega kooskõlas, kui see võetakse ette mõne põhiseaduse normi alusel. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Samuti tuleb eelistada tõlgendust, millega on tagatud põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (otsus nr 3-2-1-73-04, p 36; vt ka otsus t nr 3-4-1-1-09, p 19). KarS § 234 2 võimaldab põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendamist. Kuid prokuratuur ja kohtud tõlgendavad KarS § 234 2 viisil, mis jätab EV kodaniku sisuliselt võimaluseta koguda ja saada informatsiooni. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas PS § 44 lõikes 1 riigile pandud kohustustega. KarS § 234 2 lõige 1 kooskõla põhiseaduse § 45 Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi. Tegelik ja tõhus demokraatia on mõeldamatu ilma sõnavabaduseta. S elles kontekstis on poliitiliste vabaduste osas asjakohased krestomaatilis t eks kujunenud sedastused, et „demokraatia eeldab pluralismi, tolerantsust ja avatud hoiakut” ning et sõnavabadus on „üks demokraatlike ühiskondade progressi ja iga indiviidi arengu põhitingimusi”. Sõnavabaduse kaitse ei „ laiene üksnes informatsioonile ja ideedele, mida võetakse vastu heasoovlikult või käsitletakse kui mitteründavat, vaid ka sellisele eneseväljendusele, mis ründab, šokeerib ja häirib riiki või mõnda selle sektorit” (vt EIK asi Handyside v. the United Kingdom , 07.12.1976. a otsus, Series A no. 24, §49). EIÕK ning ELPH lisavad täiendava kriteeriumi „sõltumata riigipiiridest“ (vt nt EIKo 39288/98, Association Ekin vs. Prantsusmaa , 17.07.2001 ). EIK on juba hinnanud, et teabe levitamise eest süüdimõistmisel on tegemist sõnavabaduse rikkumisega konventsiooni artikli 10 tähenduses. Nii, Castellsi asjas, kus baskide aktivist ja Hispaania parlamendi liige mõisteti süüdi artikli pärast, milles ta kritiseeris valitsust selle eest, et too toetab sõjaväe rünnakuid baskide vastu, märkis EIK et „ei tohi unustada pressi keskset osa õigusriigis […] Pressivabadus annab avalikkusele ühe parima võimaluse avaldada ja kujundada arvamust oma poliitiliste liidrite ideede ja hoiakute kohta. Eriti annab see aga poliitikutele võimaluse peegeldada avalikku arvamust ja reageerida sellele, seega annab ta igaühele võimaluse osaleda poliitilises debatis, mis ongi demokraatliku ühiskonna sügavaks olemuseks“ (vt EIKo 11798/85, Castells vs. Hispaania , 23.04.1992 ). Väljendusvabadus on ka vahetult seotud PS §-s 1 sätestatud demokraatia põhimõttega, olles viimase immanentseks osaks. Demokraatia põhimõte on üks Eesti ühiskonnakorralduse aluspõhimõtteid. Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või kuritarvitustele ning teha põhistatud valikuid eraelus. KPS § 45 kommentar nr 7 rõhutab, et PS tekst kasutab väljendit „igaüks võib vabalt“, EIÕK art 10 kaitseb väljendusvabadust „võimude sekkumise“ eest. Seega seavad need allikad võimudele, sh ka kohtutele, üldise negatiivse kohustuse mitte sekkuda väljendusvabaduse kasutamisse ehk hoiduda sellest. See nõue jääb jõusse ka erasüüdistusasjades, sest kellegi õigus ja soov/taotlus algatada erasüüdistus sõnavabaduse väidetava kuritarvitaja (kaebaja, solvaja või laimaja) vastu ei too endaga kaasa veel võimude (kohtu) kohustust kedagi menetluse algataja soovi kohaselt karistada (vt PS § 17 komm-d). PS § 45 lg-s 1 sätestatud põhiõigus on kvalifitseeritud reservatsiooniga põhiõigus ja seega norm sisaldab ammendavat loetelu. Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga varustatud põhiõiguse piiramine muudel põhjustel kui seaduse reservatsioonis sisalduvail, on lubatav ainult erandjuhtudel, näiteks PS § 130 nimetatud erijuhtudel (erakorralise või sõjaseisukorra ajal). Õigustamata või põhjendamata loetelu laiendamist saab pidada vastuoluks põhiseadusega. KarS § 234 2 piiramata avar sisustamine on vastuolus põhiseadusega. Põhiõiguste kandjal peab olema võimalik ette näha õiguslikke tagajärgi, mis tema tegevus võib kaasa tuua ning isikul peab olema võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Tuleb märkida, et kriminaalasjas 1-21-5633 kõi gi kolme astme kohtud nõustusid sellega, et KarS § 234 2 riivab PS § 45 lõikest 1 tulenevat õigust. Sellest on otseselt öeldud Harju m aakohtu 22.09.2022 . a otsuse punktis 435. Kontrasteerides ülaltooduga, otsuse punktis 430 avaldatakse, et “kohtu hinnangul tuleb käesolevalt PS § 45 otse nimetatud piirangute loetelu laiendada. Nimelt ei ole PS § 45 lõikest 1 lauses 2 tõepoolest väljendusvabadust piirava klauslina nimetatud otsesõnu “Eesti Vabariigi julgeolekut”, kuid hoolimata sellest, ei saa nõustuda väitega, et “riigi julgeolek” ei kuulu nende põhiseaduslike põhjuste hulka, mis lubavad sõnavabadust piirata”. Kohtuotsuse punktides 431 ja 432 viitas m aakohus PS § 10 ning leidis, et “kui põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste kataloog on avatud, siis ka põhiõiguste piirangute kataloog on avatud”. Ka Tallinna r ingkonnakohus oma 19.12.2022 . a otsuses leidis, et “riigi julgeolekut saab asendada “avaliku korraga”, ja viimane on PS § 45 mainitud. Riigi julgeolek seondub otseselt avaliku korraga, sest oht seisnebki selles, et riigi elanikke suunatakse välisriigist siseriiklikule õiguskorrale ja riigile tervikuna vastandumi sele ”. Kas selline laiendatud PS normi tõlgendamine, kui kohtud hakkavad ise “laiendama, täiendama” põhiseadust, looma erandeid ja avama põhiõiguste piirangute loetelu on kooskõlas p õhiseadusega? Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus annab Teile õiguse algatada õigustloova akti põhiseaduslikkuse järelevalvet. Palun Teid analüüsida KarS § 234 2 rakendamise praktikat ning vajadusel kaaluda järelevalve menetluse algatamist. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Yana Toom Euroopa Parlamendi liige