Kohalikud omavalitsused
Meie 01.12.2023 nr 7-5/231304/2306148
Puhta joogivee kättesaadavus
Lugupeetud linnapea/vallavanem
Õiguskantslerini on jõudnud mitu avaldust, milles inimesed muretsevad puhta joogivee
kättesaadavuse pärast. Samas pole teavet, et need inimesed oleksid jäänud puhta joogiveeta enda
hooletuse või tegevusetuse tõttu.
Veeseaduse § 88 kohaselt peavad just vallad ja linnad korraldama oma territooriumil puhta
joogivee kättesaadavuse. See tähendab, et kui joogiveele juurdepääs on mingil põhjusel takistatud,
peab kohalik omavalitsus hoolitsema, et inimesed ei jääks puhta joogiveeta. Muu hulgas peab
kohalik omavalitsus välja selgitama, mis takistab joogiveele juurdepääsu ning kuidas on võimalik
olukorda parandada. Kohalik omavalitsus peab inimestele teada andma ka teistest joogivee
saamise võimalustest, kui elanikel pole võimalik võtta joogivett kraanist või kaevust. Nende 17.
veebruaril 2023 jõustunud veeseaduse (VeeS) § 88 muudatustega võttis Eesti üle Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/21841 (edaspidi joogivee direktiiv) artikli 16 sätted,
mis käsitlevad ligipääsu tagamist joogiveele. Veeseaduse muutmise eelnõu seletuskirjas on
märgitud, et muudatuste eesmärk on vähendada joogivee varustamisega seotud riske tervisele ja
keskkonnale, optimeerida joogivee käitlemise kulusid ning tagada ohutu joogivesi kogu
elanikkonnale.
Väga oluline on, et kohalik omavalitsus rakendaks vajaduse korral asjakohaseid ja
proportsionaalseid meetmeid haavatavatele ja tõrjutud rühmadele joogivee kättesaadavuse
parandamiseks. Vajaduse korral tuleb luua avalik joogiveevõtukoht, arvestades seejuures
kohalikke olusid (näiteks talvel võib vesi väljas asuvas joogiveevõtuseadmes ära külmuda).
Juurdepääs puhtale joogiveele on otseselt seotud õigusega tervisele2. Ka joogivee direktiivi üks
eesmärke on inimeste tervise kaitse.
1
Euroopa Liidu toimimise leping (ELTL) 435, 23.12.2020, lk 1–62.
2
Past, M. Inimõiguste raamat. „Õigus tervisele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises
paktis ja teistes ÜRO rahvusvahelistes konventsioonides“. Vt ka Maailma Terviseorganisatsiooni 13.09.2023
avaldatud seisukohti ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 04.09.2014 otsust Dzemyuk vs. Ukraine; ja 07.09.2020 otsust
Hudorovič and others vs. Slovenia.
2
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovituste3 kohaselt ei
tohiks avalik joogiveevõtukoht jääda inimese kodust kaugemale kui üks kilomeeter (kõige rohkem
30-minutise jalutuskäigu kaugusele). See tähendab, et kui avalik joogiveevõtukoht või näiteks
veevärgiga ühendatud muu avalikkusele juurdepääsetav koht jääb inimese elukohast liiga kaugele,
siis tuleb leida muid viise joogivee jagamiseks või anda inimestele toetust vee ostmiseks, kui see
on vajalik.
VeeS §-ga 88 sätestatud kohustuste täitmisel tuleb arvestada ka lapse õiguste konventsiooni
põhimõtteid. Konventsiooni artikli 24 lõike 2 punkti c järgi võtavad konventsiooni osalisriigid
tarvitusele abinõud, et lastele oleks kättesaadav puhas joogivesi. Eesti on selle kohustuse täitnud
ka VeeS § 88 kaudu.
Niisiis tuleb valdadel ja linnadel tagada, et nende elanikele oleks kättesaadav puhas joogivesi.
Lisaks peab kohalik omavalitsus jälgima, et joogivee kaitseks oleks vastu võetud vajalikud
eeskirjad, ning hoolitsema, et neid eeskirju täidetaks. Näiteks reovee kohtkäitlust käsitleva
eeskirjaga (VeeS § 104 lg 7) ning ehitusjärelevalve kaudu tuleb tagada, et reovee kohtkäitluses
kasutatavad mahutid oleksid lekkekindlad (VeeS § 124 lg 6) ning et neid tühjendataks regulaarselt
selleks ettenähtud purgimissõlme.
Kui kohalik omavalitsus on jätnud oma kohustused joogivee kaitsel või kättesaadavuse tagamisel
täitmata ja inimesed kannavad selle tõttu kahju, on neil õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt
kahju hüvitamist. See tähendab, et kui inimesed on ise hankinud endale joogivee ning kandnud
sellega seotud kulud, siis saavad nad esitada kohaliku omavalitsuse vastu nõude varalise kahju
hüvitamiseks (riigivastutuse seaduse § 2 lõike 1 punkt 5, §-d 8 ja 9; halduskohtumenetluse
seadustiku § 37 lõike 2 punkt 4 ja § 38 lõige 2). Võimalik on nõuda ka puhta joogivee puudumise
tõttu tekkinud tervisekahjuga kaasnenud kulu ja mittevaralise kahju hüvitamist.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Karolin Soo 693 8410
[email protected]
Ivika Nõukas 693 4819
Ivika.Nõ
[email protected]
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
3
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni veebilehel: The Human Right to Water and Sanitation, lk 5.