Kiri

Rahandusministeerium 22.07.2020 Planeeringute osakond Eksperdi seisukoht rohetaristust teedel ja rohevõrgustiku planeerimisest: kaaskiri Maanteeameti pöördumisele Maanteede ja raudteede juurde kuuluv rohetaristu on äärmiselt oluline keskkonnahoiu ja elurikkuse (bioloogilise mitmekesisuse) kaitse tagamise meede, kuid vajalik ka liiklusohutuse tagamiseks. Tee rohetaristu hulka kuuluvad nii ulukiläbipääsud (ulukitunnelid, ökoduktid, võrasillad jms) kui loomade teele jõudmist takistavad (aiad) ning teealalt eemale juhtivad rajatised (tagasihüppekohad). Rohetaristu on funktsionaalne osa laiemast rohevõrgustikust, mis on vajalik looma- aga ka taimepopulatsioonide elujõulisuse tagamiseks ning tasa- kaalustatud keskkonna püsimiseks inimesele ja majandusele. Rohevõrgustik on ruumiline süsteem (planeering), milles on rohekoridoridega ühendatud paljude erinevate liikide elu- paiga-tuumalad. Tulemusena moodustub sidus, terviklik ja tugev ökosüsteem. Seejuures on oluline nii rohekoridoride kui tuumalade funktsionaalne kvaliteet erineva elupaiganõudluse ja käitumispiirangutega liikidele [1]. Suure liikluskoormusega ja aedadega piiratud teedel on üks tugevamaid mõjusid maismaa ökosüsteemidele ja loomapopulatsioonidele. Selle üheks peamiseks põhjuseks on elupaiga- tuumalade ja rohekoridoride killustamine ning teega kaasnev häiring. Populatsioonide killustamise vastu on olemas põhimõttelt lihtne ja maailmas möödunud poolsajandil palju tõestust leidnud lahendus – spetsiaalselt planeeritud ja rajatud ulukiläbipääsud. Muidugi ei ole sellised rajatised odavad, näiteks ökodukti hind võib küündida mitme miljoni euroni [lisa I, 2]. Peale selle on palju muid detaile, mida tuleb arvestada, et tagada ulukiläbipääsu sihtotstarbeline toimivus ja kestvus. Rohevõrgustiku terviklikkuse ja kvaliteedi seisukohalt on teedel olevad ulukiläbipääsud kriitilise tähtsusega. Need on kohad, kus koondub väga paljude liikide kohalolu väga väikesele alale. Kui planeeritud rohekoridoride laius küündib mitmesajast meetrist mitme kilomeetrini [3], siis ulukiläbipääsu (st rohekoridori kitsaima koha) laius jääb sõltuvalt rajatisest mõne- kümnest sentimeetrist (kahepaiksetunnel) kümnete meetriteni (suurulukitunnel, ökodukt). Seega on ulukiläbipääsud elurikkuse tulipunktid – aga võiks öelda ka "tugipunktid", kuhu eri liikide isendid koonduvad ja mis on olulised laiema piirkonna populatsioonide püsimiseks. Tänapäeva Euroopas (sh Eestis), kus on tihe teevõrk ja palju suure liikluskoormusega maanteid ei ole võimalik tagada rohevõrgustiku sidusust ilma hästi funktsioneerivate ulukiläbipääsudeta. Lisaks vahetule ulukiläbipääsu alale on funktsionaalselt tähtis rajatise ümbrus, nn juurde- pääsuala. Kui loomad ei suuda läbipääsuni jõuda, kaotab läbipääs oma tomivuse isegi juhul, kui see on eeskujulikult rajatud. Kahjuks on Eestis mitu näidet, kui maantee ulukiläbipääsude juures on toimunud tugev elupaigahäiring (metsa lageraie vms), mis vähendab rajatiste toimivust ja tehtud investeeringu tasuvust [lisa II]. On tegevused, mida tuleb ulukiläbipääsude 1 lähedal vältida: ulatuslik metsaraie, teede, hoonete ja asulate rajamine, maavarade kaevandamine jms. Regulatiivseks lahenduseks võiks olla rohetaristu kaitsevööndi kehtestamine ja vastava nõude sisse viimine planeeringutesse (sh üld- ja detailplaneeringud jm). Sellisele vajadusele on tähelepanu juhitud näiteks Eesti Päevalehe arvamusloos 12.04.2018 [4; lisa III]. Analoogilised kaitsevööndid on kaitstavate liikide pesakohtadel, veekogu kallastel, puurkaevudel jt, kus johtuvalt objektist on inim- ja majandustegevus ühel või teisel moel piiratud. Selliste kaitsevööndite ulatus küündib mõnel juhul kuni 500 meetrini (nt kotka pesad) [5]. Oma põhimõttelt on sarnased ka maantee ja raudtee 10–50 m ulatusega kaitsevöönd, mis on vajalikud tee funktsionaalsuse ja ohutuse tagamiseks ning keskkonnamõju minimeerimiseks [6]. Tuleb arvestada, et ka ulukiläbipääsud on osa teetaristust. Kuid neil, eriti suuruluki- tunnelitel ja ökoduktidel on vajalik suurema ulatusega kaitsevöönd. Tee otsene mõju suuruluki populatsioonidele võib ulatuda mitme kilomeetrini [7–9]. Rahvusvahelises teaduskirjanduses ja Euroopa maade rahvuslikes ulukitaristu juhistes on suurulukiläbipääsude planeerimisel üldise reeglina soovitatud minimeerida inimtegevust ja elupaigahäiringuid ca 0,5–1 km ulatuses rajatisest [7–12]. Väikeulukiläbipääsude puhul on vajaliku kaitsevööndi ulatus eeldatavasti väiksem. Kuna ulukiläbipääsude arv teedel on suhteliselt väike, siis võib olla põhjendatud ka kohapõhine lähenemine ja lahenduse väljatöötamine ulukiläbipääsu naabrust hõlmavas üld- ja detailplaneeringutes. Kokkuvõtteks. Spetsiaalne rohetaristu (sh ulukiläbipääsud) maanteedel ja raudteedel on hädavajalik jätkusuutliku keskkonna ja elurikkuse kaitse ning liiklusohutuse tagamiseks. Selleks, et need rajatised sihtotstarbeliselt toimiks ja ennast õigustaks on eriti oluline tagada rohevõrgustiku soodne seisund rohetaristu objektide naabruses. Arvestades maakasutuse ja planeerimise praktikat ja arenguid Eestis ning seni rajatud rohetaristu objektidega seotud taunitavaid juhtumeid, on väga oluline, et seni rajatud ning planeerimises oleva rohetaristuga arvestataks senisest märksa tõhusamalt. Seda nii rohetaristu objektide naabrusesse jäävas keskkonnakasutuses kui erinevates planeeringutes. Jaanus Remm, PhD ulukiekspert ja teeökoloog OÜ Rewild, Tartu Ülikool Telefon: +372 5620 1082 E-post: [email protected] 2 LISAD I. Viidatud allikad 1. Remm, J., Jaik, K., Remm, P., 2017. Rohevõrgustiku sobivus liikide elupaigakasutusega. Põdra (Alces alces), tiigilendlase (Myotis dasycneme), rukkiräägu (Crex crex) ning raba- ja rohukonna (Rana arvalis, R. temporaria) elupaikade paiknemine Pärnu piirkonnas ning seos planeeritud rohevõrgustikuga. OÜ Rewild, töö 2017-6. 2. Remm, J., Remm, P., Jaik, K., Lemba, H., Kont, R., 2018. Ulukiohtlikud teelõigud. Uluki- õnnetuste koondumiskohtade tehniline analüüs. OÜ Rewild, töö 2017-8. 3. Kutsar, R., Metspalu, P., Eschbaum, K., Vahtrus, S., Sepp, K., 2018. Rohevõrgustiku planeerimisjuhend. OÜ Hendrikson & Ko. 4. Remm, J., Remm, P., 2018. Eesti vajab uut tüüpi looduse kaitsmise alasid. Eesti Päevaleht, 12.04.2018, lk 10. 5. Looduskaitseseadus, §50. 6. Ehitusseadustik, §71–73. 7. van der Ree, R., Smith, D. J., Grilo, C., 2015. Handbook of Road Ecology. John Wiley & Sons. (Ülemaailmne teeökoloogia ja ulukitaristu käsiraamat) 8. Iuell, B., Bekker, G.J., Cuperus, R., Dufek, J., Fry, G., Hicks, C., Hlaváč, V., Keller, V., B., Rosell, C., Sangwine, T., Tørsløv, N., Wandall, B. le Maire, (Toimet.), 2003. Wildlife and Traffic: A European Handbook for Identifying Conflicts and Designing Solutions. COST341 Habitat Fragmentation due to Transportation Infrastructure. (Euroopa ulukitaristu käsiraamat). 9. Klein, L., 2010. Loomad ja liiklus Eestis. Käsiraamat konfliktide määratlemiseks ja tehnilised lahendused meetmete rakendamiseks. Maanteeamet. 10. Kurek, R. T., 2010. Poradnik projektowania przejść dla zwierząt i działań ograniczających śmiertelność fauny przy drogach. Stowarzyszenie Pracownia na rzecz Wszystkich Istot. (Poola ulukitaristu käsiraamat). 11. Rijkswaterstaat, ProRail, 2013. Leidraad Faunavoorzieningen bij Infrastructuur. Bijlagen. 2013. (Hollandi ulukitaristu käsiraamat). 12. Ministry of Agriculture, Food and the Environment, 2016. Technical prescriptions for wildlife crossing and fence design (second edition, revised and expanded). Documents for the mitigation of habitat fragmentation caused by transport infrastructure, number 1. Ministry of Agriculture, Food and the Environment. Madrid. (Hispaania ulukitaristu käsiraamat). 3 II. Näide taunitavast elupaigahäiringust Lageraie lank äsja valminud Kohatu ökodukti kõrval ulukite rajatisele juurdepääsu alal. Selline järsk ja tugev maastikumuutus ja elupaiga häiring peletab ulukeid ning piirab nende kohanemist rajatisega. Tulemusena väheneb rajatise funktsionaalsus ning tehtud inves- teeringu tasuvus. Foto: J. Remm, 15.03.2020, Tallinn-Pärnu-Ikla mnt kilomeetripunkt 35. 4 III. J. Remmi ja P. Remmi arvamuslugu Eesti päevalehes, 12.04.2018, lk 10. 5  Pr Katri-Liis Ennok Rahandusministeerium [email protected] Meie 24.07.2020 nr 15-2/20/34494-1 Suur-Ameerika 1 15006, Tallinn Rohevõrgustiku toimivuse tagamine üldplaneeringutes Pöördume Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna poole seoses üldisemat koordineerimist vajava probleemiga, mis on tõusetunud kohalike omavalitsuste üldplaneeringute koostamisel ja kooskõlastamisel. Riigi transpordiinfrastruktuuri planeerimisel ja väljaehitamisel tehakse riigi tasandil arvestatavaid jõupingutusi rohevõrgustiku sidususe ning toimivuse tagamiseks. Uutes teeprojektides (ning ka Rail Baltic raudtee projekteerimisel) hinnatakse asjakohased keskkonnamõjud ning pakutakse meetmed oluliste mõjude leevendamiseks. Rohevõrgustiku toimivuse ja elustiku ohutute liikumisvõimaluste tagamiseks rajatakse teedele, eelkõige suure liiklussagedusega põhi- ja tugimaanteedele, eritasandilisi nii alt- kui ülepääse – tunneleid ja ökodukte. Need on ressursikulukad rajatised, mille toimivuse tagamiseks on oluline nende asukohavalik ja sidusus ümbritsevate elupaikadega. Rajatised peavad olema sobivad ühtviisi pelglikematele metsaliikidele kui adaptiivsematele kultuurmaastikuliikidele. Paraku oleme kokku puutunud probleemiga, kus rohevõrgustiku sidususe tagamiseks ehitatud rajatise sidusus ümbritseva metsaalaga katkeb raiete tõttu ning rajatise omaksvõtt või kasutatavus, st toimivus oluliselt seeläbi kannatab. Raieid on teostatud vahetult peale valmimist nii Eesti esimese Kolu ökodukti kui ka teise Kohatu ökoduktiga piirnevalt. Rohelise võrgustiku toimivuse kaitse Eestis on nõrgalt korraldatud, kuid kehtiva PlanS alusel on siiski võimalik KOV tasandil näiteks läbi KOV üldplaneeringute kaitset korraldada. Nimelt on PlanS § 75 lõige 1 punkti 10 kohaselt üldplaneeringu ülesanne mh rohevõrgustiku toimivust tagavate tingimuste täpsustamine ning sellest tekkivate kitsenduste määramine. PlanS § 75 lõige 1 punkti 1 kohaselt on üldplaneeringu ülesanne transpordivõrgustiku ja muu infrastruktuuri, sealhulgas kohalike teede, raudteede, sadamate ning väikesadamate üldise asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine. Praktikas seatakse üldplaneeringutes üldiseid maakasutustingimusi rohevõrgustiku elementide (koridorid, tuumalad) osas, kuid puudulikuks jääb sidususe/toimivuse tagamine (nt metsaliikidele) ning erikäsitlus konfliktalade ning leevendusmeetmete piirkonnas. Näiteks ökoduktide toimivuse tagamiseks on oluline säilitada ökodukti suudmete piirkonnas senine maasikuilme ning välistada Teelise 4 / 10916 Tallinn / 6119 300 / Registrikood 70001490 / www.mnt.ee / [email protected], 620 1200 (kliendiinfo) / [email protected]; 611 9300 (teedealased küsimused) maakasutuse muutmine (sh kaevandamine), piirdeaedade rajamine, uute joonobjektide rajamine jne. Heaks näiteks üldplaneeringu tasandil rakendatud meetmetest on endise Kõue valla (liitunud Kose vallaga) üldplaneering, kus on seletuskirjas seatud konkreetsed kitsendused ning põhijoonisel on määratud ökodukte ümbritsev piiranguvöönd ehk ala, kus piirangud kehtivad (vt Lisa 1). Väljavõte kehtivast Kõue valla üldplaneeringu (kehtestatud Kõue Vallavolikogu 15.08.2013 määrusega nr 68) seletuskirjast lk 13: Maanteeamet on teinud KOVidele üldplaneeringute koostamise käigus ettepanekuid seada üldplaneeringus rohelise võrgustiku ja läbipääsurajatiste toimivuse tagamiseks reaalseid meetmeid. Olukorras, kus riik on teinud olulisi investeeringuid rohevõrgustiku sidususe tagamiseks ning Maanteeamet on uutes taristuprojektides välja ehitanud ressursikulukad rajatisi (ökoduktid, ulukitunnelid jms), on eesmärgipärane tagada nende rajatiste toimivus pikas perspektiivis. Harjumaal koostatava Kose valla üldplaneeringu näitel oleme põrkunud mõistmatusele ja vastuseisule. Kose vallas on tänaseks põhimaanteel 2 Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa välja ehitatud kolm ökodukti, mistõttu küsimus on Kose valla üldplaneeringus eriti aktuaalne. Maanteeameti ettepanek on määrata üldplaneeringutes rohevõrgustiku konfliktkohad (probleemkohad) ja võtmealad (leevendatud konfliktkohad, nt ökoduktid, ulukitunnelid), mille toimivuse tagamiseks on vajalik seada eritingimusi maakasutuse suunamiseks, sh arvestades ka töös olevates taristuprojektides kavandatavate uute rajatistega. Kahtlemata vajavad eritingimused põhjalikku kohaspetsiifilist käsitlust ning erialaekspertide kaasamist nende väljatöötamisse, kuid Maanteeameti hinnangul oleksid võimalikud meetmed järgmised: - olemasolevate sidusust tagavate elementidega (tunnelid, ökoduktid, sillaalused kallasrajad) piirnevalt rakendada metsalise sidususe nõuet ning kehtestada teatud ulatuses lageraiete keeld, sh seada piiranguid lageraie langi suurusele; - piirata ei ole vaja valik- ja aegjärkseid raied, mis võimaldavad tagada sidususe elupaikade ja rajatise vahel igal ajahetkel; - maakasutuse kitsendusena välistada maakasutuse muutmine (sh hoonete ehitamine, kaevandamine), piirdeaedade rajamine, uute joonobjektide rajamine jne. Käesolevale kirjale on lisatud ulukieksperdi Jaanus Remm arvamus (vt lisa 2), mis on koostatud eksperdi vaate lisamiseks antud temaatikasse. Ulukieksperdid on antud probleemile tähelepanu juhtinud ka varem ning pakkunud võimalikke lahendusmeetmeid. Kuivõrd Rahandusministeeriumil on ruumilise planeerimise korraldamisel koordineeriv roll, teeme ettepaneku analüüsida, kuidas rohevõrgustiku võtmealade kaitset senisest paremini 2 (3) planeerimisprotsessis ja üldplaneeringute tasandil tagada ning nõustada KOVe seda rakendama. Maanteeamet on arvamusel, et kui KOVide üldplaneeringud jäävad rohevõrgustiku võtmekohade maakasutuse määramisel üldsõnaliseks ja ebakonkreetseks, puuduvad KOVil hiljem reaalsed hoovad ebasoovitava tegevuse ohjamiseks ehitus- või detailplaneeringu etapis. See võib viia rohevõrgustiku katkemiseni ning seada küsitavuse alla võrgustiku toimimiseks tehtud investeeringute mõttekuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andres Urm juhataja taristu arendamise osakond Lisa 1: Kõue valla üldplaneeringu põhijoonis Lisa 2: Eksperdi seisukoht Teadmiseks: Keskkonnaministeerium Keskkonnaamet Villu Lükk 6119368 [email protected] Elle Tamm 6119384 [email protected] 3 (3)