Kiri

SELETUSKIRI õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde 1. SISSEJUHATUS JA EELNÕU EESMÄRK 1.1 Sisukokkuvõte Eesti konkurentsivõime kava „Eesti 2020“ üks põhisuund on tagada teaduse inimressursi arendamine ning inseneride ja tippteadlaste juurdekasv. Et majandus oleks konkurentsivõimeline ja üha teadmuspõhisem, peab ühiskonnas olema piisavalt doktorikraadiga inimesi, tagamaks akadeemiliste töötajate järelkasv, ettevõtlussektori teadus- ja arendustegevuse (edaspidi ka TA) arenguks vajalikud teadlased ja insenerid ning teadmuspõhise poliitika kujundamiseks vajalikud teadlased avalikus sektoris. Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014‒ 2020 eesmärk 2020. aastaks on 300 doktorikraadi kaitsjat aastas. OECD riikidega võrreldes oli Eestis 2016. aastal tuhande tööealise inimese kohta keskmiselt kaheksa doktorikraadiga inimest, samal ajal kui OECD keskmine näitaja oli kümme inimest. Soome näitaja oli 12,6 inimest.1 Lisaks on hariduse ja teaduse valdkonna OSKA raporti (2018) järgi suurem osa doktorikraadiga inimesi koondunud kõrgharidussektorisse ning kraadi omandanud ei leia väljaspool kõrgharidus- ja teadusvaldkonda oma kvalifikatsioonile vastavat tööd. See viitab vajadusele vaadata kriitiliselt üle doktoriõppe korraldus. Haridus- ja Teadusministeerium (edaspidi HTM) on koostöös ülikoolide ning teiste teadus- ja arendusasutustega (edaspidi TA-asutused) varasematele uuringutele tuginedes analüüsinud doktoriõppe korralduse peamisi probleeme. Vaatamata doktorikraadi kaitsmiste arvu ja akadeemiliste töötajate osakaalu mõningasele suurenemisele on doktoriõppe lõpetajate arv siiski endiselt madal ning majanduse struktuuri muutmiseks ja ühiskonna vajaduste täitmiseks ebapiisav. Probleemi leevendamiseks oli Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias 2014‒2020 „Teadmistepõhine Eesti“2 (edaspidi TAI strateegia) eesmärk tagada teadlaste ja inseneride järelkasv, pöörata senisest enam tähelepanu doktoriõppe süsteemsele arendamisele, tagada õppe konkurentsivõimeline rahastamine (sh doktoranditoetused) ja jätkata doktoriõppes nooremteaduri ametikohtade toetamist. 2020. aastaks seatud eesmärk oli, et Eestis kaitstakse õppeaasta jooksul 300 doktorikraadi. Eesti hariduse infosüsteemi (edaspidi EHIS) andmetel ei ole eesmärki õnnestunud saavutada. Parimal juhul ületas doktorikraadi kaitsmiste arv 2017. aastal napilt 250 piiri, kuid on pärast seda taas langenud. Silmas tuleb pidada ka seda, et viimase paari aasta jooksul on lõpetanud või lõpetamas doktorandid, kes astusid doktoriõppesse vahemikus 2010‒2012, kui vastuvõtunäitajad olid rekordiliselt kõrged (2010/11. õa võeti vastu 574 doktoranti, 2011/12. õa 515 doktoranti ja 2012/13. õa 392 doktoranti). Arvestades, et viimase nelja aasta vastuvõtunäitajad on olnud väiksemad ja jäänud igal aastal umbes 350 doktorandi juurde, ei suudeta aastaks 2020 seatud eesmärki tõenäoliselt täita. Muret tekitab ka see, et katkestamiste arv doktoriõppes on igal aastal püsinud kõrgemal doktorikraadi kaitsmiste arvust (joonis 1). See tähendab, et doktoriõppe efektiivsus on madal ja praegusest lõpetamiste arvust ei piisa, et tagada doktorikraadiga tippspetsialistide järelkasvu. See omakorda pärsib teadmistepõhise ühiskonna edasist arengut. 1 OECD Science, Technology and Innovation Outlook 2018. 2 Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014‒2020 „Teadmistepõhine Eesti“. https://www.hm.ee/sites/default/files/59705_teadmistepohine_eesti_est.pdf 1 Uues teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukava 2021–2035 (edaspidi TAIE) eelnõus3 on doktoriõppe tõhustamine endiselt olulisel kohal – jätkatakse doktoriõppe tõhususe ja atraktiivsuse suurendamist, sh toetatakse doktorantide asumist nooremteaduri ametikohale, mis annab neile sotsiaaltagatised ja kindlustab sissetuleku. Samuti jätkatakse ettevõtlusdoktorantuuri toetamist, kuna vajadus tippspetsialistide järele ühiskonnas kasvab. TAIE eelnõu seab sihiks suurendada ettevõtlussektoris töötavate teadlaste ja inseneride arvu 3,4 korda. 450 400 396 397 387 350 374 380 364 361 300 343 290 290 300 250 275 275 270 200 150 100 50 213 208 240 253 244 235 221 0 2013/14 2014/15 2015/16 2016/17 2017/18 2018/19 2019/20 2020/21 Kaitsmisi Sihttase (kaitsmisi) Vastuvõetud Joonis 1. Doktorantuuri vastuvõtt, doktorikraadi kaitsmiste arv õppeaastas ja sihttase. Allikas: EHIS * Sihttase Kehtiv kõrgharidusseadus (edaspidi KHaS) sätestab doktoriõppe nominaalkestuseks kolm kuni neli aastat (KHaS § 8 lg 2). Tegelikult lõpetab doktorantuuri nominaalajaga vaid väike osa doktorantidest. Tartu Ülikooli (edaspidi TÜ) näitel on viimase viie aasta jooksul doktoriõppe lõpetamiseks kulunud aeg olnud keskmiselt 1,5 aastat pikem ehk viis ja pool aastat. Lisaks on lõpetamiseks kulunud aeg hakanud üha enam pikenema. Kui 2013. aastal kulus TÜ-s kõikide valdkondade keskmisena doktoriõppe alustamisest lõpetamiseni 5,1 aastat, siis 2017. aastal juba 5,7 aastat (allikas: Tartu Ülikool). Humanitaarvaldkonnas läheneb keskmine lõpetamiseks kulunud aeg koguni seitsmele aastale. Ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (edaspidi EMTA) kulub vastuvõtust kaitsmiseni keskmiselt 5,5 aastat, kuid doktoriõppesse vastuvõetutest ligikaudu pooled ei jõua üldse kaitsmiseni. Eesti Maaülikoolis (edaspidi EMÜ) jõuab kuue aasta jooksul kaitsmiseni kõigest 20‒30% doktorantidest. Tallinna Tehnikaülikoolis (edaspidi TTÜ) katkestab keskmiselt 40% doktoriõppesse vastuvõetutest. Doktorantide hulgas, kes on püsinud õppes kauem kui viis aastat, on katkestamise osakaal keskmiselt juba 51% (allikas: EHIS). Esitatud statistika viitab selgelt doktoriõppe ebaefektiivsusele. Madal tulemuslikkus tähendab aga, et doktoriõppe väljundina ei lisandu piisavalt uusi akadeemilisi töötajaid, kes aitaksid kaasa Eesti majanduse, kultuuri, tervishoiu jm valdkondade arengule ning õpetaksid tulevikus ülikoolides uusi tippspetsialiste. 2019. aasta APIKS uuringust4 tuli välja, et nooremteaduritel on 3 https://www.hm.ee/et/TAIE-2035 4 Mägi, E., Koppel, K., Kõiv, K., Kindsiko, E. ja Beerkens, M. (2019). Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas. Lõpparuanne. Tartu: Tartu Ülikool ja Mõttekoda Praxis. 2 kõrge töökoormus (keskmiselt 49 tundi nädalas), millest suure osa moodustavad õpetamine (14 tundi) ning juhtimis- ja administratiivülesanded (8 tundi), mis ei vasta nooremteadurite tajutud pädevusele ega ka eelistustele (79% nooremteaduritest eelistab teadustööd õpetamisele). See tähendab, et nooremteadurid on üle koormatud muude ülesannetega ega saa keskenduda oma doktoritööle. Ülekoormus võib viia õpingute pikenemiseni ja pärssida õigel ajal lõpetamist. Eelnõu eesmärk on võimaldada doktorantidel töötada ülikoolides või TA-asutustes nooremteaduritena, kusjuures ülikool või TA-asutus tagab doktorantidele vajalikud töötingimused ja -keskkonna. Töölepinguline suhe võimaldab selgemalt fikseerida doktoriõppega seotud tööülesanded ja töö tasustamise, kaitseb doktorante ülemäärase töökoormuse eest ning tõstab seeläbi doktoriõppe tõhusust. Muudatuse tulemusena saavutame olukorra, kus valdav osa doktorante on ülikoolis, TA-asutuses või ettevõttes seotud töölepinguga, mille põhisisu on teadus- ja arendustegevus doktorandi doktoritööga samas valdkonnas ning kooskõlas tema õppe- ja teadustöö kavaga. Doktorandi tööleping ongi edaspidi otseselt seotud tema õppe- ja teadustöö kavaga. See tagab doktorantidele selge sisu ja ulatusega tööülesanded. Väheneb doktoriõppe läbimise aeg ja suureneb lõpetamiseni jõudnute osakaal. Oluliselt kasvab väljaspool akadeemiat doktoritöö tegemiseks sõlmitud töölepingute (nn ettevõtlusdoktorantuur/tööstusdoktorantuur) arv, mille tulemus on doktoriõppe suurem kooskõla erasektori vajadustega ja sellest tulenevalt doktorikraadi suurem väärtustamine ühiskonnas. Säilib ka võimalus omandada doktorikraad sarnaselt praeguse süsteemiga (üliõpilasena). Selline võimalus on mõeldud neile, kes läbivad doktoriõpingud muu põhitöö kõrvalt ning kelle uurimistöö ei sobi ülikooli ja ettevõtte koostööl põhineva doktorantuuri ega nooremteaduri mudeliga või kes ei soovi ülikooliga nooremteaduri töölepingut sõlmida. Võimalus sobib nt doktorandile, kes leiab endale ise teema ja juhendaja. Uue doktoriõppe kontseptsiooniga laienevad doktorantide karjäärivalikud ning senine jäik akadeemiline karjäärimudel muutub mitmekesisemaks ja paindlikumaks. Samuti luuakse võimalus ettevõtete ja ülikooli ning doktorantide senisest efektiivsemaks koostööks doktoriõpingute raames, mis tagab teadustööde parema sidususe ühiskonna vajadustega. Muudatuse üks eesmärke on, et töölepingu alusel töötavad nooremteadurid saaksid tulevikus vähemalt Eesti keskmise palgaga võrreldavat töötasu. Senise doktoranditoetuse fondi arvelt eraldatakse ülikoolidele ja TA-asutustele lisavahendid nooremteadurite palkamiseks. Täiendava kulu katmine nähakse ette kõrghariduse tegevustoetuse ning teadus- ja arendustegevuse põhiinstrumentide rahastuse kasvu arvelt. Lisaks muudatustele doktoriõppes muudetakse õppetoetuste ja õppelaenu seaduses ühtlasi ka kutseõppeasutuste õppetoetuste määramise protsessi. 1.2. Eelnõu ettevalmistajad Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna peaekspert Allan Padar (735 4070, [email protected]) ja õigusosakonna õigusnõunik Tiina Silem (735 4066, [email protected]). Eelnõu ja seletuskirja koostamisse andsid panuse kõrghariduse osakonna juhataja Margus Haidak (735 0151, [email protected]), teadusosakonna juhataja Katrin Pihor (735 0170, [email protected]), kõrghariduse osakonna peaekspert Kristi Raudmäe (735 0186, [email protected]), teadusosakonna peaekspert Maarja Lillak (735 4039, [email protected]) ja õigusosakonna jurist Sander Pelisaar (735 0261, [email protected]). 3 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi: - õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) RT I, 13.03.2019, 202 avaldatud redaktsioon; - kõrgharidusseaduse (KHaS) RT I, 16.06.2020, 9 avaldatud redaktsioon; - sotsiaalmaksuseaduse (SMS) RT I, 27.10.2020, 2 avaldatud redaktsioon. Eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu lihthäälteenamust. 2. PROBLEEMIPÜSTITUS HTM on koostöös ülikoolide ja TA-asutustega varasematele uuringutele tuginedes analüüsinud doktoriõppe korralduse peamisi probleeme. Peamised kitsaskohad on doktoriõppe madal efektiivsus ja doktorikraadi vähene väärtustamine väljaspool akadeemilist sektorit. Järgnevalt on doktoriõppe kitsaskohti detailsemalt analüüsitud. 2.1. Doktoriõppe madal efektiivsus Mitmed varasemad uuringud5 6 on doktoriõppes edasijõudmise peamise takistusena esile toonud doktorantide liigse hõivatuse tööga, mida sageli tehakse väljaspool kõrgkooli ja mis ei ole seotud doktorandi teadustööga. Eesti kõrgkoolide 2016.–2018. aasta vilistlaste uuringu7 andmeil oli tööga hõivatud koguni 85% doktorantidest. See viitab, et senised doktoranditoetused ei taga piisavat toimetulekut, mis võimaldaks täiskoormusega pühenduda doktoritööle. Sageli tehakse ka muud tööd täiskoormusega, mis sunnib doktorante osalema doktoriõpingutes osalise koormusega või olema küll formaalselt täiskoormusega doktoriõppes, kuid ei jäta doktorantuuri kõrvalt töötades tegelikult aega täies mahus doktoritööle pühendumiseks. Osakoormusega teadustööd tegevate doktorantide lõpetamise tõenäosus on madalam kui täiskoormusega doktorantidel. Eametsa jt (2014) uuringu järgi vähendab osakoormuses õppimine võrreldes täiskoormusega lõpetamise tõenäosust ca 24% võrra8. Kitsaskoht on seegi, et isegi kui doktorant töötab doktoriõpingutega paralleelselt samal ajal ülikoolis, ei pruugi ülikoolis tehtav töö olla seotud tema teadustööga, mis sisuliselt tähendab taas liigset hõivatust muu tööga. Uuringust „Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“ 9 selgus, et doktorantidest nooremteadurite töö hõlmab märkimisväärses osas õppetööd (14 tundi nädalas) ning juhtimis- ja administratiivülesandeid (8 tundi nädalas), mis ei lase pühenduda teadustööle. See omakorda vähendab nominaalajaga lõpetamise tõenäosust. Seega ei ole doktorandi edukaks lõpetamiseks oluline mitte pelgalt doktorandi seotus ülikooliga, vaid doktorandi seotus doktoritööga haakuva teadustööga. 5 Puura, V., Lehtsaar, T. ja Kärner, A. (2004). Meetmete kogumi väljatöötamine doktoriõppe tugevdamiseks Eestis. Phare projekti aruanne. Tartu Ülikool. 6 Vassil, K. ja Solvak, M. (2012). When failing is the only option: explaining failure to finish PhDs in Estonia. Higher Education, 64(4), 503–516. 7 Eesti kõrgkoolide 2016.–2018. aasta vilistlaste uuringu aruanne. https://www.hm.ee/sites/default/files/htm_aruanne_v3.pdf 8 Eamets, R., Tamm, K., Tamm-Klaos, D., Aksen, M. ja Kärner, A. (2014). Doktoriõppe tulemuslikkuse analüüs. Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programm. Tartu Ülikool. 9 Mägi, E.; Koppel, K.; Kõiv, K.; Kindsiko, E.; Beerkens, M. (2019). Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas. Lõpparuanne. Tartu: Tartu Ülikool ja Mõttekoda Praxis. 4 Nii Eestis kui ka mujal Euroopas astutakse üha sagedamini doktorantuuri mitte vahetult pärast magistriõpinguid, vaid pärast mõnda aastat töötamist10. Selle tõttu on doktorandid üha vanemad, neil on sageli perekohustused ja nad käivad doktorantuuri kõrvalt tööl, mis aeglustab õpingutes ja teadustöös edasijõudmist. Doktorantide hulgas on viimastel aastatel enim suurenenud 30aastaste ja vanemate osakaal (joonis 2) ning vähenenud alla 30aastaste osakaal. Osaliselt põhjustab seda ka eespool mainitud doktoriõpingute kestuse pikenemine. Keskmiselt on doktorite vanus kraadi pälvimisel 35 eluaastat11, kuid valdkondade vahel on väga suured erinevused. Nooremad doktorid tulevad loodus- ja täppisteaduste valdkonnast (keskmine vanus doktorikraadi kaitsmisel 33‒34 aastat), humanitaar- ja sotsiaalteadustes kaitstakse kraad keskmiselt 40‒42 aastaselt. See tähendab, et doktorantuur läbitakse kõige intensiivsemal pere loomise ja laste kasvatamise perioodil, mis seab doktorantidele täiendavaid ajalisi ja rahalisi kohustusi. 100% 90% 29% 30% 30% 32% 32% 31% 32% 31% 32% 33% 80% 70% 60% 25% 24% 27% 27% 27% 29% 30% 31% 30% 50% 32% 40% 30% 40% 41% 39% 38% 37% 20% 37% 35% 35% 35% 33% 10% 6% 5% 4% 3% 3% 3% 3% 3% 3% 3% 0% 2010/11 11/12 12/13 13/14 14/15 15/16 16/17 17/18 18/19 19/20 20-24 25-29 30-34 35 ja enam Joonis 2. Doktorantide vanuseline jaotus. Allikas: EHIS Teadustöö kõrvalt muud tööd tegema sunnib paljuski majanduslik olukord. Projekti „Eesti doktoriõppe kvaliteedi, tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse tagamise süsteem“ raames läbi viidud küsitlusest selgus, et doktorantide majanduslikku toimetulekut piirab väike doktoranditoetus.12 2006. aastal oli doktoranditoetus eurodesse arvestatuna 383 eurot kuus ning püsis sellel tasemel aastani 2015, mil tõusis 422 euroni. Seega püsis täiskoormusega õppivatele doktorantidele mõeldud toetus ligikaudu kümme aastat muutumatuna. Võrdluseks võib tuua, et Statistikaameti järgi oli 2006. aastal Eesti keskmine netopalk ca 490 eurot (9407 EEK), millest doktoranditoetus moodustas ligikaudu 80%. 2015. aasta keskmisest netopalgast (852 eurot), moodustas doktoranditoetus (422 eurot) ligikaudu 50%. 1. jaanuarist 2018 tõusis doktoranditoetus 660 euroni. Tegemist oli küll suurima ühekordse tõusuga, kuid endiselt ei saa 660 euro suurust toetust pidada magistrikraadi omandanud ja 10 Kindsiko, E., Vadi, M., Täks, V., Loite, K. ja Kurri, K. (2017). Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. Tartu: Tartu Ülikool. 11 Kindisko, E. ja Vadi, M. (02.11.2018). Sissevaade teadusdoktoriks pürgimise protsessi. Sirp. 12 Puura, V., Kärner, A., Voolaid, E. ja Saluveer, M. (2006). Eesti doktoriõppe kvaliteedi, tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse tagamise süsteem. Ettekanded ja uurimused II. Tartu Ülikool. 5 täiskoormusega teadustööd tegevale doktorandile motiveerivaks. Võrdluseks oli Eesti keskmine netopalk 2018. aastal 1098 eurot ning uuringu „Kutse- ja kõrgharidusõpingud lõpetanute edukus tööturul 2017“ andmetel oli 2016. aastal magistriõppe lõpetanute keskmine netopalk 2017. aastal ligikaudu 1200 eurot.13 Doktoranditoetus moodustab neist näitajatest ligikaudu 60%. Doktorantuur tähendab aga üldjuhul nelja aasta jooksul 40 tundi nädalas täielikku pühendumist teadustööle ning samal ajal loengute andmist bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilastele. Teadustöö kõrvalt muu töö tegemine tähendab, et kusagilt tuleb järele anda. Doktorantide sissetulekute suurendamiseks on ülikoolid otsinud võimalusi oma eelarve vahenditest. Nt TTÜ-s on seatud tingimus, et doktorandile makstakse kas töötasu või stipendiumina vähemalt täishõivega nooremteaduri töötasu alammäärale vastavat netosissetulekut.14 TÜ eraldab alates 1. septembrist 2018 täiskoormusega edasi jõudvale doktorandile stipendiumi 400 eurot, mis koos riikliku doktoranditoetusega moodustab netotasuks 1060 eurot kuus. Arvestades, et ülikoolidel on raske leida sisemisi vahendeid doktorantide sissetuleku suurendamiseks, ei saa seda kindlasti pidada jätkusuutlikuks lahenduseks. Selline lahendus paneb doktorandid ka ebavõrdsesse olukorda, sest osale makstakse lisasissetulekut töötasuna ja teistele stipendiumina, mis mõjutab sotsiaalmaksu tasumist ja sellega seotud hüvesid (nt pensionifondi sissemaksed vms). Samuti ei ole nimetatud sissetulek tagatud kõikidele Eesti ülikoolides õppivatele doktorantidele. 2.2. Doktorikraadi ebapiisav väärtustamine ühiskonnas Tõsine doktoriõppega seotud probleem Eestis on olnud doktorandi staatus ja doktorikraadi väärtustamine ühiskonnas. Tihti ei ole tulevane karjäär doktorantuuri astumisel oluline motivaator, kuna ühelt poolt ei ole akadeemilise sektori töötasu mitmes valdkonnas tööturul enam konkurentsivõimeline ja teiselt poolt ei hinda doktorantide küsitluse põhjal ka erasektori tööandjad doktorikraadi olemasolu. Uuringutes on esile toodud, et Eestis ei rakendata teadlasi piisavalt ettevõtluses ja doktorikraadiga spetsialistide järele ei ole väljaspool ülikooli suurt nõudlust.15 Teadlaste vähesel rakendatavusel ettevõtetes on mitu põhjust. Ühelt poolt ei teata vähese koostöö tõttu, mida kumbki pool saaks teisele pakkuda.16 Teisalt ei teadvusta ettevõtete esindajad, mida doktorikraadiga töötaja värbamine neile juurde annab.17 Ka ei selgu enamasti doktoritöö teadustulemuste praktilise rakendamise võimalused, mistõttu teadustöö rakendused ja teadlaste oskused jäävad väljaspool akadeemiat raskesti hoomatavaks.18 Doktorikraadi väärtustamine ja mõistmine, et doktorantuuris omandatavad oskused ja teadmised on väärtuslikud ka väljaspool akadeemilist sektorit, on üks suuremaid väljakutseid doktoriõppe maine tõstmisel. Rahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC19 andmed näitavad, et aastatel 2011‒2012 hindas Eestis 16‒65-aastastest küsitletutest vaid marginaalne 0,5%, et nende töö saamiseks oleks 13 Leppik, M. (2019). Kutse- ja kõrgharidusõpingud lõpetanute edukus tööturul 2017. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium 14 3. märtsi 2016. a TTÜ käskkiri nr 48 „Doktoriõppe vastuvõtuks avatavate doktoritööde teemade valimise kord“. 15 Roosalu, T., Raudsepp, M. ja Aavik, K. (2018). Jätkusuutlikud teadlaskarjääri kontseptsioonid ja mudelid Eesti kontekstis: doktorite ja tööandjate seisukohad ja soovitused teaduskirjanduse ja teiste riikide kogemuste valguses. Tallinn: Tallinna Ülikool 16 Ibid ja seal viidatud kirjandus. 17 Kindsiko, E., Vadi, M., Täks, V., Loite, K. ja Kurri, K. (2017). Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. Tartu: Tartu Ülikool. 18 Pihor, K. ja H. Tammsaar (2018). Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi konkurentsivõime ja arengupotentsiaal. Hinnang olukorrale ja ettepanekud edasisteks tegevusteks. Riigikantselei. 19 Halapuu, V. (2015). Oskuste ja hariduse mittevastavuse mõõtmine Eestis PIAACi andmete baasil: PIAAC uuringu temaatiline aruanne nr 7. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. 6 vaja doktorikraadi. See osutab selgelt, et ühiskonnas ei tunnetata vajadust doktorikraadiga tippspetsialistide järele. Doktorikraadi omandanute keskmine sissetulek pärast lõpetamist on küll magistrikraadi omandanute omast kõrgem, kuid erinevused ei ole suured. Uuringu „Kutse- ja kõrgharidusõpingud lõpetanute edukus tööturul 2018“20 järgi oli 2005.‒2017. aastatel doktoriõppe lõpetanute keskmine brutosissetulek 2018. aastal 2043 eurot kuus, mis on vaid 69 eurot kõrgem kui integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppe lõpetanute keskmine kuusissetulek (1974 eurot) ning 295 eurot kõrgem kui magistrikraadi omandanute sissetulek (1748 eurot). Uuringus „Eesti doktorantide karjääritee ja seda mõjutavad tegurid“ vaadeldi doktorikraadi kui eelduse esinemissagedust CV Online ja CV Keskuse era- või avaliku sektori töökuulutustes.21 11. juuni 2017 seisuga oli CV Online portaalis kokku 18 237 kuulutust, millest vaid üks eeldas soovituslikult doktorikraadi või samaväärset töökogemust. Sama kuupäeva seisuga oli CV Keskuse portaalis 18 123 töökuulutust, kuid neist ükski ei eeldanud doktorikraadi, mis võib viidata, et praegune doktoriõppe sisu ei pruugi anda oskusi, teadmisi ja kogemusi, mis on olulised väljaspool akadeemilist maailma. Samal ajal oli ülikoolide kodulehtedel olevatel töökuulutustel doktorikraadi nõue selgemalt välja toodud. Üle 60% nii TÜ kui ka TTÜ kodulehtedel olevatest aktiivsetest töökuulutustest eeldas doktorikraadi või sellele vastavat kvalifikatsiooni. Erinevalt teistest ülikoolidest nõuavad nt TÜ ja TLÜ lektori ametikohale kandideerijatelt doktorikraadi. Esitatud statistika näitab selgelt, kuidas doktorikraadi nõue tööturul akadeemilise ja mitteakadeemilise sektori vahel varieerub. Erasektori huvi palgata doktorikraadiga töötajaid on väike, Eesti on OECD riikide hulgas ettevõtluses töötavate teadlaste arvu poolest 1000 töötaja kohta viimaste seas22. Ühelt poolt ei pruugi ettevõtted tajuda, kuidas teadus- ja arendustegevusega tegelemine võiks nende toodete ja teenuste arendamisele kaasa aidata. Teisalt ei pruugi tööandjad osata doktorikraadiga töötajate potentsiaali tulemuslikult rakendada ega ole kindlad, et doktorikraad tagab paremad oskused ja teadmised, võrreldes madalama astme kõrgharidusega.23 Tihti peetakse doktorikraadi olemasolu mõnele ametikohale kandideerimisel pigem takistuseks kui eeliseks ning kandidaati ametikohale ülekvalifitseerituks.24 Vähesed võimalused erasektoris doktorikraadile vastavat tööd leida vähendavad tõenäoliselt doktorantide motivatsiooni õpingud lõpetada või üldse doktorantuuri astuda. Doktoriõppe korralduse probleemiks peetakse doktoriõppe vähest praktilist väljundit ja vähest seotust ettevõtluse vajadustega. Ülikoolides tehtav teadustöö ei jõua piisavalt ühiskonna kasutusse või ei teki sellest hiljem ettevõtlusele lisandväärtust. TAIE arengukava eelnõu25 toob väljakutsena esile, et: „Teadustöö tulemused ei leia rakendust ettevõtluses. Eestis sünnib vähe läbimurdelist innovatsiooni. Ülikoolidel ja ettevõtjatel napib motivatsiooni ja võimekust teha koostööd, ettevõtetesse ei palgata TA-spetsialiste. Teadussuunad on kasvanud lahku majandusest ja ühiskonnast ning seetõttu on TAI ühiskondlik kasu (tõhusus) väike.“ Samuti on mainitud, et tööturul on puudus doktorikraadiga inimestest. 20 Leppik, M. (2020). Kutse- ja kõrgharidusõpingud lõpetanute edukus tööturul 2018. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. 21 Kindsiko, E., Vadi, M., Täks, V., Loite, K. ja Kurri, K. (2017). Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. Tartu: Tartu Ülikool. 22 https://stats.oecd.org/ 23 Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Haridus ja teadus (2018). Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. 24 Kindsiko, E., Vadi, M., Täks, V., Loite, K. ja Kurri, K. (2017). Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. Tartu: Tartu Ülikool, 25, 66. 25 https://www.hm.ee/et/TAIE-2035 7 Nii akadeemilise kui ka muu teadus- ja arendustegevuse võti on kvalifitseeritud tippspetsialistide olemasolu ja juurdekasv. Praegune doktoriõppe korraldus on eelkõige suunatud akadeemilise järelkasvu taastootmisele ning ei võimalda edukalt ega piisavalt ehitada silda Eesti teaduse ja majanduse vahele, kuigi paljud doktorikraadi omandanud võiksid anda panuse ettevõtlusse või laiemalt väljapoole akadeemilist maailma. Ülikooli vajadustele keskenduv doktoriõpe ei ole piisavalt suunatud doktorikraadiga inimeste väärtustamisele ja suuremale rakendamisele eraettevõtetes ja muudes organisatsioonides.26 Doktoritööde teemad ei vasta kõige paremini tööandjate tegevusprofiilile ning seetõttu on raske leida teadustöö ühisosa ülikoolivälise maailmaga. TAI strateegia näeb ette, et teadus- ja arendustegevus on Eesti ühiskonna ja majanduse huvides ning toetatakse ülikoolide ja ettevõtete koostööd. Lisaks akadeemilisele järelkasvule on Eesti ühiskonnas aga vaja ka kvalifitseeritud tippspetsialiste, kes oskavad uurimistöö kogemusele tuginedes lahendada probleeme, juhtida protsesse ja toetada innovatsiooni. Seda on vaja nii era-, avalikus kui ka mittetulundussektoris, et muuta ühiskonda tervikuna teaduspõhisemaks. Eelnevalt nimetatud põhjused on kaasa toonud laiema probleemi ‒ Eesti üliõpilaste vähenenud huvi doktorantuuri astuda. Aasta-aastalt on vähenenud doktoriõppesse vastu võetud Eesti doktorantide osakaal. Veel 2015/2016. õppeaastal moodustasid eestlased doktoriõppesse vastuvõetutest 81% ja välisdoktorandid 19%, 2020/2021. õppeaasta vastuvõtul oli Eesti ja välisdoktorantide suhe juba 56% vs 44%.27 Seega on Eesti doktorantide osakaal doktoriõppesse sisseastunute hulgas märgatavalt vähenenud, mis ohustab tugevalt Eesti akadeemiliste töötajate edasist järelkasvu. Enim on välisdoktorantide osakaal suurenenud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas, tehnika, tootmise ja ehituse, kuid samuti ärinduse, halduse ja õiguse valdkonnas. Eestlaste vähene huvi doktoriõppe vastu toob kaasa vähenenud konkurentsi doktoriõppesse sisseastumisel. Suurim mure seisneb aga selles, et tulevikus võivad ülikoolid olla silmitsi olukorraga, kus mõnes valdkonnas puudub eestlastest akadeemiliste töötajate järelkasv. Sellega seatakse ohtu valdkonna eestikeelse teadussuuna jätkusuutlikkus. 3. DOKTORIÕPPE KONTSEPTSIOONI KOKKUVÕTE Käesoleva eelnõu eesmärk on kujundada doktoriõpe ümber selliselt, et enamikule doktorantidele oleks tagatud nooremteaduri ametikoht ülikoolides või teistes positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutuses või neil oleks sõlmitud tööleping ülikoolivälise asutusega oma doktoritööga seotud valdkonnas. Teisisõnu oleksid doktorandid teadustööd tegevad töötajad oma tööandja juures. Lisaks nooremteaduri positsioonile ülikoolis või TA-asutuses võib doktorandi tööandjaks olla näiteks erasektori ettevõte, avaliku sektori asutus või mittetulundusühing. Väljaspool ülikooli doktoritöö tegemist nimetatakse sageli ka ettevõtlusdoktorantuuriks või tööstusdoktorantuuriks (ingl industrial PhD), mille puhul doktoritöö valmib ettevõtte või asutuse vajadusi arvestades. Doktoritöö tegemine koostöös tööandjaga tagab doktorantidele selge sisu ja ulatusega tööülesanded, väheneb doktoriõppe läbimise aeg ja suureneb lõpetamiseni jõudnute osakaal. Doktorandi ja ülikooli või mõne teise positiivselt evalveeritud TA-asutuse vahel sõlmitava nooremteaduri töölepinguga on võimalik senisest selgemalt määratleda poolte vastastikused kohustused, mis siiani on olnud küllaltki üldsõnalised. Töölepinguline suhe nooremteaduri ja asutuse vahel erineb olemuselt üliõpilase ja ülikooli vahelisest suhtest. Üliõpilase staatus kohustab täitma eelkõige õppekava ning üliõpilane on oluliselt vabam oma tegevust korraldama. Töölepinguga sätestatud vastastikused kohustused ja ajaraam nende täitmiseks on aga 26 Roolaht, T. (2014), Ettevõtlusdoktorantuuri (Industrial PhD) koostööprogramm. Tartu. 27 Eesti hariduse infosüsteem 8 konkreetsemad. Samamoodi saab käsitleda ettevõttes töötavat doktoranti, kellel on tööandja poolt selged ülesanded ning ülikooli poolt tagatud teadustöö juhendamine ja õppetöö. Oma iseloomult sarnanebki doktoriõpe pigem töötamise kui traditsioonilise õppes osalemisega, kuna suurema osa doktorandi tegevusest ei moodusta mitte õppetöö ehk õppeainete läbimine, vaid doktoritööga otseselt seotud teadustöö, mida doktorant teeb tööandja (juhendaja) juhendamise ja kontrolli all ja mille eest ta saab tasu. On doktorante, kelle suhe ülikooliga vastab juba praegu töösuhte tunnustele, mille puhul suur osa õppekavast läbitakse teadustööd tehes juhendaja juhendamise ja kontrolli all – 2019/2020. õppeaastal töötas ülikoolides nooremteadurina kokku 150 doktoranti. Töölepingu sõlmimisega kaasnevad nii doktorandile kui ka tööandjale töösuhtest tulenevad kohustused ja vastutus. Seega kaob tulevikus seni kehtinud ebamäärane olukord, kus doktorandi staatus nii ülikoolide lõikes kui ka ühes ülikoolis võib erineda. Nooremteadur kuulub kõrgharidusseaduse § 33 järgi akadeemiliste töötajate hulka ning Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2019. a määruse nr 62 „Kõrgharidusstandard“ (edaspidi kõrgharidusstandard) § 10 järgi teaduri kategooriasse, mis on üks neljast akadeemilise töötaja ametikohast. Nooremteaduri ametikoha nõue on teaduskraadi asemel immatrikuleeritus doktoriõppesse, s.t nooremteaduri ametiaste on suunatud doktorantidele ja erinevalt teistest teaduri ametiastmetest eeldab magistrikraadi olemasolu. Töölepinguga tagatud nooremteaduri ametikoht võimaldab doktorandil tunda end samaväärsena teiste akadeemiliste töötajatega koos kõigi neile kehtivate kohustuste ja hüvedega ning pühenduda doktorantuuri ajal oma teadustööle. Doktorandi doktoriõpingute aluseks on tema õppe- ja teadustöö kava ehk individuaalplaan, mis sisaldab teadustöö tulemusi ja ajagraafikut nendeni jõudmiseks. Individuaalplaani alusel atesteeritakse doktoranti ülikoolis perioodiliselt kõrgharidusseaduses kehtestatud tingimustel ja korras. Vastavalt kõrgharidusseaduse §-le 8 läbib doktoriõppe üliõpilane õppe- ja teadustöös edasijõudmise hindamiseks perioodilise atesteerimise ülikooli kehtestatud tingimustel ja korras. Nõue kehtib kõikidele doktoriõppesse immatrikuleeritud doktorantidele, olenemata nende töölepingulisest suhtest (nooremteadur või ettevõtlusdoktorant). Individuaalplaani täitmata jätmine ja atesteerimise mitte läbimine annab ülikoolile KHaS § 8 lõike 3 alusel õiguse hinnata doktoriõppe üliõpilase edasijõudmise ebapiisavaks ning ta doktoriõppest eksmatrikuleerida, millega tal kaob alus töötada nooremteadurina. Täpsemad protseduurid ja tingimused töölepingu sõlmimiseks ja lõpetamiseks kehtestab ülikool, lähtudes töölepingu seaduses sätestatud nõuetest. Töölepingu erakorralise lõpetamise korral võib üliõpilase staatus alles jääda, juhul kui doktorandi ja ülikooli vahel lepitakse kokku uus individuaalplaan ja uued tingimused, mille raames doktorant saab doktoriõpingud lõpetada üliõpilasena. Oluline on mainida, et nooremteaduri töölepingu alusel töötades jääb doktorant üliõpilase staatusse. Seega kehtivad doktoriõppesse immatrikuleeritud üliõpilasele töölepingulisest suhtest olenemata kõrgharidusseadusega kehtestatud üliõpilase staatusest tulenevad õigused ja kohustused. Kokkuvõttes on doktorandil edaspidi võimalik doktoriõpet läbida kolmel moel. A. Doktorant läbib doktorantuuri nooremteaduri ametipositsioonil ehk akadeemilise töötajana. Doktoriõppesse immatrikuleeritud üliõpilane sõlmib ülikooli või TA- asutusega nooremteaduri töölepingu, mille tulemusel ta hakkab kuuluma kõrgharidusseaduse kontekstis akadeemiliste töötajate hulka. Teisisõnu saab doktorandist nooremteaduri ametiastmel olev akadeemiline töötaja, kelle töö põhisisu on doktoritöö teemaga seotud teadustöö tegemine. Kui nooremteadur täidab õpingute jooksul individuaalplaani, tagatakse talle nominaalaja jooksul nooremteaduri töötasu. Nooremteaduri töötasu toetusfondi alused lepitakse kokku riigi ja ülikoolidega sõlmitavates halduslepingutes. Positiivselt evalveeritud TA-asutusega koostöös tehtava 9  doktorantuuri raames lepitakse riigi ja TA-asutuse vahel kokku teadus- ja arendustegevuse sihttoetuse maksmises TAKS § 153 alusel. Sihttoetusest kaetakse kokkulepitud ulatuses TA-asutuses töötavate nooremteadurite töötasu. Töölepingu sõlmimisel kaasnevad nii doktorandile kui ka ülikoolile töösuhtest tulenevad kohustused ja vastutus. Erinevalt üliõpilasest rakenduvad nooremteaduri suhtes nt töötervishoiu reeglid, õigus saada haigestudes haigushüvitist, õigus tasustatud puhkusele jne. Tihedam seotus ülikooli või teiste positiivselt evalveeritud TA-asutustega võimaldab doktorandil tihendada koostööd nii juhendaja kui ka teiste akadeemiliste töötajatega, nt arutamaks oma teadustöö teemaga seotud küsimusi, ning aitab kokkuvõttes saavutada kiiremini ja paremini doktoriõppe eesmärke. Doktorant saab eelkõige keskenduda oma teadustööle ning nooremteadurina tunnetab tõenäoliselt oma juhendaja ja ka tööandja ees suuremat vastutust kui üliõpilased, kelle peamine töökoht on väljaspool ülikooli. Nooremteaduritel tekiks moraalne kohustus õpingud edukalt lõpetada. Nii Eesti kui ka välismaised uuringud ja ka doktorantide seas läbiviidud küsitlused kinnitavad, et doktorandi seotus ülikooliga, kuulumine uurimisgruppi ja teadusprojektidesse ning tööalase tegevuse seotus doktoritöö teemaga on doktorantuuri eduka lõpetamise väga olulised eeltingimused. Eri riikide kogemus doktorantuuri tulemuslikkuse hindamisel osutab, et doktorandi põhitöö peab olema teadustöö. B. Doktoriõpe läbitakse koostöös ülikoolivälise asutusega (nö ettevõtlus-/ tööstusdoktorantuur). Selleks asutuseks võib olla näiteks erasektori ettevõte, avaliku sektori asutus või mittetulundusühing. Kontseptsiooni põhimõte on, et doktorandi teadustöö lähtub ettevõtte või asutuse vajadusest ning seda tehakse ülikooli- ja ettevõttepoolse juhendaja juhendamisel. Kolmepoolses koostöös asutuse, ülikooli ja doktorandi vahel on oluline, et kõik osalised kujundaksid ühise arusaama uurimistöö sihtidest ja tulemitest. Ettevõtlusdoktorant on asutuses palgaline töötaja ning osapoolte vastutus lepitakse kokku ülikooli ja asutuse vahelises lepingus. Eesmärk on rakenduslik teadmusülekanne ja doktorikraadi kaitsja hõivevõimaluste parendamine. Doktorant immatrikuleeritakse ülikooli üliõpilasena, kuid teadustöö läbiviimiseks ei sõlmita nooremteaduri töölepingut ülikooliga, mis tähendab, et neile doktorantidele ei ole tagatud ka riigipoolne nooremteaduri palgatoetus ega doktoranditoetus. Nõuded ja tingimused doktoriõppe läbimisel tehtavale teadustööle on sellegi poolest samad, mis nooremteaduri positsioonis oleval doktorandil – teadustöö valmib individuaalplaani alusel, mida hinnatakse ülikooli kehtestatud tingimustel ja korras atesteerimiste käigus. Ettevõtlusdoktorantuuri peamine eesmärk on kaasata tippspetsialiste väljastpoolt akadeemilist maailma ning edendada ülikoolide ja ettevõtete tihedamat ja pikemaajalist teadus- ja arendustegevuse alast koostööd. Doktorantide sihipärane töö doktorantuuris, kus on ühendatud ettevõtte vajadustest lähtuvad tööülesanded ja teadustöö, on kasulik nii ettevõttele kui ka doktorandile. See suurendab ettevõtete võimekust rakendada teadustulemusi, patendiloomet, eksporti ja müüki ning annab doktorandile uusi oskusi, praktilisi kogemusi, tõstab tema kvalifikatsiooni tööturul ning suurendab tema karjääriväljavaateid väljaspool akadeemilist sektorit. C. Doktoriõpe läbitakse üliõpilasena. Lisaks eelkirjeldatud variantidele on oluline säilitada ka võimalus, et doktorant ei asu teadustöö tegemiseks töölepingulisse suhtesse. Eelkõige on selline mudel mõeldud neile doktorantidele, kes läbivad doktoriõpingud muu 10  põhitöö kõrvalt ning kelle uurimistöö ei sobi ülikooli ja ettevõtte koostööl põhineva doktorantuuri ega nooremteaduri mudeliga või kes ei soovi sellist lepingut sõlmida. Sellisel juhul oleks doktorant ainult üliõpilase staatuses, täites doktoriõppe õppekava vastavalt individuaalplaanis kokkulepitud ajakavale, aga ilma seni kehtinud õiguseta saada doktoranditoetust. Joonis 3. Doktoriõppe kontseptsioon 4. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS Eelnõu §-ga 1 muudetakse õppetoetuste ja õppelaenu seaduse sätteid. Eelnõu § 1 punkt 1 – õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 2 punkt 3, § 5 lõige 3, § 5 lõige 73, § 9, § 10 lõiked 11 ja 12, § 11 lõige 3 ja § 14 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Nimetatud punktid sätestavad ÕÕS-is doktoranditoetuse taotlemise, määramise, maksmise, maksmise lõpetamise ja doktoranditoetuse fondi eraldamise. Seega kaotatakse § 2 punktis 3 defineeritud õppetoetuse liigina doktoranditoetus ja tunnistatakse kehtetuks kõik ÕÕS-i sätted, mis reguleerivad doktoranditoetust. Kõrgharidusseaduses asendatakse doktoranditoetuse fond nooremteaduri töötasu toetusfondiga, millest makstakse nooremteaduri ametikohal töötajate töötasu. Eelnõu § 1 punkt 2 – doktorandi definitsioon viiakse uue sätte alla. Kuna eelnõu punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks kehtiva seaduse § 2 punkt 3, millega mh defineeriti doktorant kui doktoriõppes õppiv isik, lisatakse § 2 punkti 4 täpsustus, et eelnõu kontekstis nimetatakse doktorandiks doktoriõppes õppivat isikut. ÕÕS-i kontekstis on doktorandi defineerimine endiselt oluline, kuna doktoriõppes olijatele jääb endiselt õigus taotleda õppelaenu. Eelnõu § 1 punkt 3 – õigusselguse huvides täpsustatakse, et käesoleva seaduse mõistes ei arvestata üliõpilase õppe nominaalkestuse hulka perioodi, mis on sätestatud kõrgharidusseaduse § 14 lõike 7 punktidega 1‒4. Kehtiv ÕÕS sätestab üheselt, et õppekava nominaalkestuse hulka ei arvestata õpilase ja üliõpilase akadeemilist puhkust. See tähendab, et ÕÕSi kontekstis ei 11 arvestata õppekava nominaalkestuse hulka akadeemilisel puhkusel viibitud aega ning pärast akadeemiliselt puhkuselt naasmist jätkub üliõpilasel periood, kus tal on võimalik seaduse raames taotleda õppetoetusi. Lisaks akadeemilisele puhkusele on õppekava nominaalkestuse pikendamise aluseid veel ning KHaS § 14 lõige 7 lisab nominaalse õppeaja pikenemise alustena nii välisriigis viibitud perioodi, eesti keele süvaõppe võimaluse kui ka õppekavajärgse praktika. Kehtivast seadusest ei nähtu üheselt, et nimetatud perioodid pikendaksid ÕÕS-i alusel õppekava nominaalkestust ning sellega ka õppetoetuste maksmise perioodi. Selle tõttu on õigusselguse huvides vaja lisada täpsustus. Eelnõu § 1 punkt 4 – õigusselguse huvides lisatakse täpsustus, et ÕÕS-i alusel makstavate õppetoetuste õigus ei laiene sisekaitselise ja riigikaitselise rakenduskõrgkooli üliõpilastele. Nende kõrgkoolide õppetegevuse, sh üliõpilaste toetamise alused kinnitatakse vastava ministeeriumi õigusaktidega. Eelnõu § 1 punkt 5 – muudetakse põhitoetuse määramise tingimusi seoses õppetoetuste määramisega kutseõppeasutustes. Põhitoetuse määramise tingimuste muutmine täidab kolme eesmärki: toetada põhikoolijärgse õppija õppes püsimist, vähendada kooli halduskoormust ja kasutada õppetoetuste fondi eesmärgipärasemalt. Olulisim muudatus on õppijate paremusjärjestuse moodustamise paindlikkus, mis aitab koolil eesmärgipäraselt sihtrühma vajadusi arvesse võtta. Paremusjärjestuse moodustamisel antakse õigus seada eelisseisundisse keskhariduse tasemel õppijaid. Muudatuse ajend on õppijaskonna vanuselise struktuuri muutus. Üle 25-aastaste õpilaste osakaal kõigist õppijatest ulatub üle 40%, lõpetajate osakaalust juba 57%ni28. Samas lõpetab alla 50% põhikooli järel kutsekeskharidusõpingute alustajatest õppe nominaalajal. Täisealise õppija õppes püsimisele ei avalda õppetoetuse saamine määravat mõju, sest valdavalt on tegemist tööturul juba hõivatud sihtrühmaga. Uuringute29 põhjal kasvab Eestis nooremates vanuserühmades keskhariduseta inimeste osakaal, mis võib pikemas perspektiivis mõjutada sotsiaalsete riskide võimendumist. Põhitoetus peaks seetõttu motiveerima ja toetama eeskätt põhikoolijärgse õppija õppele ligipääsu ja keskhariduse omandamist. Teine oluline eesmärk on kooli tugisüsteemi halduskoormuse vähendamine paremusjärjestuste moodustamisel. Kehtiva regulatsiooni kohaselt sätestatakse õppetoetuse tingimused ja kord kooli õppekorralduseeskirjas ning selle kinnitab kooli nõukogu. Seni olid seaduses sätestatud täpsed kriteeriumid paremusjärjestuse moodustamiseks. Kehtiv regulatsioon andis võrdsete tulemuste korral eelise neile, kelle eelmise aasta sissetulek oli väiksem. Koolide tagasisidest on esile kerkinud, et õpilaste eelmise aasta tulude tõendamine ja tuvastamine ning nende põhjal paremusjärjestuse moodustamine on keeruline ja ajamahukas. Samas on kutseõppes õppetoetuse määramise peamine eesmärk toetada edukat ja silmapaistvat õppimist ning õpingute lõpetamist nominaalajaga. Olukorras, kus paremusjärjestuse kaalukaim osa on tulude tõendamise protsess ning selle alusel paremusjärjestuse moodustamine, ei kanna põhitoetus seatud eesmärki. Seetõttu antakse käesoleva muudatusega kooli nõukogule õigus seada paremusjärjestuse moodustamiseks kooli tasandil täiendavaid kriteeriume. Kool võib tugineda ka seni kehtinud kriteeriumidele, millega võidi arvestada osalust erialastel konkurssidel, siseriiklikel või rahvusvahelistel kutsemeistrivõistlustel. Kutsealase professionaalsuse kasvu näitab ka positiivne praktika kaitsmiste tulemus ehk tööandja tunnustav hinnang. Samuti võib kooli tasandil usaldada 28 Eesti hariduse infosüsteemi andmetel, 10.12.2020 29 Serbak. K. (2018). Mis mõjutab keskhariduseni jõudmist Eestis? Analüüs EHISe andmetel. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. 12 juhtõpetajate pädevust õpilaste pingutuste kokkuvõtval hindamisel. Oluline on tagada, et paremusjärjestuse kriteeriumid oleksid kõigile osapooltele selged ja üheselt mõistetavad. Muudatuse kolmas ülesanne on toetada kutseõppeasutuste põhitoetuseks ettenähtud vahendite eesmärgipärasemat ja ulatuslikumat kasutust. Viie viimase aasta põhitoetuse fondi keskmine kasutus jääb 94‒95% juurde ning jäägid ulatuvad aastati keskmiselt 300 000 euroni. Eesmärk on sihitada toetuseks mõeldud vahendite kasutust, seades sihtrühma täpsustamiseks täiendavaid kriteeriume toetuse saamiseks. Eelnõu § 1 punkt 6 – sõnastatakse ümber ÕÕS-s õppetoetuste suuruse kehtestamise säte. Kehtiva seaduse kohaselt kehtestatakse õpilasele igal õppekuul makstava põhitoetuse, doktoranditoetuse ja vajaduspõhise eritoetuse suurus igaks aastaks riigieelarvega. Muudatusega eemaldatakse sättest viide doktoranditoetusele, mis toetuse liigina kaob ja mille suurust ei ole enam vaja kehtestada. Põhitoetuse ja vajaduspõhise eritoetuse suurus kehtestatakse ka edaspidi igaks aastaks riigieelarvega. Juba immatrikuleeritud doktorantidele jätkatakse kuni nende õppekava nominaalkestuse lõpuni doktoranditoetuse maksmist samadel alustel ja samas määras. Doktoriõppesse astunud doktorantidel on õigustatud ootus lõpetada õpingud immatrikuleerimisel kehtinud alustel. Seega on enne käesoleva seaduse jõustumist doktoriõppesse immatrikuleeritud doktorantidel ÕÕS § 5 lõike 3 punktide 1‒4 alusel õigus saada doktoranditoetust kehtestatud perioodi lõpuni. Eelnõu § 1 punkt 7 – muudetakse õppetoetuste fondi eraldamise sätet. Kehtiva seadusega sätestatakse põhitoetuse, doktoranditoetuse ja vajaduspõhise eritoetuse fondide eraldamise alused õppeasutustele. Kuna doktoranditoetus õppetoetuse liigina kaob, ei arvestata enam eraldi doktoranditoetuse eraldamise fondi, välja arvatud enne seaduse jõustumist immatrikuleeritud doktorantide puhul. Kuna nendel doktorantidel on alus saada doktoranditoetust õppekava nominaalkestuse lõpuni, eraldatakse ülikoolidele doktoranditoetuse fond seni kehtinud alustel kuni 2024/2025. õppeaasta lõpuni, mil lõppeb 2021/2022. õppeaastal vastu võetute õpingute nominaalkestus. Eelnõu § 1 punkt 8 – seadusesse lisatakse rakendussäte. HTM-i kokku kutsutud doktoriõppe reformi eelnõu väljatöötamise töögruppides30 arutati üleminekut uuele süsteemile ning arutelude käigus leiti, et üleminek peaks toimuma järk-järgult üks aastakäik korraga. Käesolev seadus on planeeritud jõustuma 2022/2023. õppeaasta algusest. See tähendab, et alates 2022/2023. õppeaastast vastuvõetutele on tagatud nooremteaduri töötasu. Enne seadusemuudatuse jõustumist ehk enne 2022/2023. õppeaastat immatrikuleeritud doktorantide jaoks jäävad üldjuhul õpingute nominaalaja kestvuse lõpuni doktoranditoetuse taotlemisel, määramisel ja maksmisel kehtima immatrikuleerimise ajal kehtinud tingimused. Enne seadusemuudatust immatrikuleeritud doktorandid on doktoriõppesse astunud toonaste tingimuste alusel ja seetõttu on neil õigustatud ootus saada õpingute nominaalkestuse lõpuni doktoranditoetust senistel tingimustel. Enne 2022/2023. õppeaastat immatrikuleeritud doktorandile on ülikoolil õigus pakkuda nooremteaduri ametikohta, kuid doktorandil ei ole kohtustust seda vastu võtta ning tal säilib õigus jätkata doktoriõppes enne käesoleva eelnõu jõustumist kehtinud tingimustel. 30 Kokku toimus kolm töögrupi arutelu, kus osalesid ülikoolide ja TA-asutuste esindajad, ministeeriumide esindajad, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Kutse- ja Kõrghariduse Kvaliteediagentuur. Kohtumised toimusid 2020. aasta jooksul. 13 Eelnõu §-ga 2 muudetakse kõrgharidusseadust. Eelnõu § 2 punkt 1 – sätestatakse doktoriõppes osalemise ajaraamid. Kehtiva seaduse järgi on doktoriõppe nominaalkestus kolm kuni neli õppeaastat ning see jääb kehtima ka käesoleva eelnõuga. Nominaalkestus loob üldise ajaraami, mille jooksul doktorant peaks oma õpingud lõpetama. Õppekava nominaalkestusest tuleb eristada õppuri nominaalne õppeaeg. KHaS-i § 14 lõige 7 sätestab, et üliõpilase, sh doktorandi, nominaalne õppeaeg vastab üldjuhul õppekava nominaalkestusele ehk doktoriõppe puhul kolmele kuni neljale aastale, kuid üliõpilase nominaalne õppeaeg võib erineda õppekava nominaalkestusest ja pikeneda: 1) akadeemilise puhkuse võrra; 2) semestri võrra, mille jooksul üliõpilane õppis välisriigis ja mille jooksul läbitud õpinguid arvestab kõrgkool vähemalt 15 ainepunkti ulatuses; 3) süvendatud riigikeele õppimise korral kuni ühe õppeaasta võrra ning; 4) õppekavas ettenähtud juhul üliõpilasel, kelle õppekavajärgse praktika kestus on pikem kui kuus kuud, praktika kestuse võrra. KHaS § 14 lõike 7 punktid 1‒4 ei kehti edaspidi eelnõu kohaselt doktorantide puhul. Eelnõuga käsitletakse doktorante kui töötajaid, kes on kas ülikooli või mõne ülikoolivälise asutusega töölepingulises suhtes ning kelle põhitööks on doktoriõppe raames tehtav teadustöö, mis toimub doktorandi õppe- ja teadustöö kava ehk individuaalplaani alusel. Doktorandi individuaalplaanis peavad olema sätestatud võimalikud välisriigis kogemuse omandamise perioodid või ka praktikad või muud sündmused, mis muudavad doktoriõpingute ajalist kestust. Seega on individuaalplaan personaalne, see koostatakse tingimusi arvestades ülikooli ja doktorandi koostöös ning võib poolte vajadustest lähtuvalt olla erineva pikkusega. Samad nõuded kehtivad edaspidi kõikidele doktorantidele, sh neile, kes ei sõlmi ülikooliga nooremteaduri töölepingut ja läbivad doktorantuuri vaid üliõpilasena. Endiselt on siiski põhjendatud seaduses sätestada erandid, mille alusel doktorandi nominaalne õppeaeg ka edaspidi pikeneb. A. Õppeaeg pikeneb õppe- ja teadustöö kavas sätestatud juhul kuni nelja õppeaasta võrra. Doktoriõppe õppekava nominaalkestus on endiselt kolm kuni neli õppeaastat ehk üldjuhul sõlmitakse töölepingud õppekava nominaalkestuse ajaks. See tähendab, et senise määratluse järgi nooremteaduri ametikohal täiskoormusel töötava ja täiskoormusega edeneva doktorandi doktoriõpingute läbimise aeg on ka edaspidi üldjuhul kolm kuni neli aastat. Doktoriõppe reformi eelnõu koostamise töögruppide arutelude käigus leiti, et õppekava nominaalkestuse range piirang seab mõne eriala, nt meditsiinivaldkonna doktorandid (arst-residendid) keerulisse seisu ja neil ei ole tihti võimalik ette antud õppekava nominaalkestuse jooksul doktoritööd valmis saada. Seega on oluline, et doktoriõppe ja nooremteadurina töötamise aega oleks võimalik pikendada ka õppekava nominaalkestusest pikemale perioodile. Eelnõuga on lähtutud osakoormusega õppimise sarnasest mahust, mille järgi osakoormusega õppes täidab õppur iga õppeaasta lõpuks õppekavas ettenähtud õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 50%. Doktorandi töölepingujärgse töökoormusena tähendab see keskmiselt 0,5 ametikohta. Kuna kõikide Eesti ülikoolide doktoriõppe õppekavade nominaalkestus on praegu neli õppeaastat, tähendab see edaspidi, et doktorandi maksimaalne õppeaeg saab olla kokku kuni kaheksa õppeaastat. Kui doktorant ei ole kaheksa aasta jooksul doktoritööd kaitsnud, on ülikoolil üldjuhul õigus 14  temaga tööleping lõpetada ja kohustus ta doktoriõppest eksmatrikuleerida. Pärast seda perioodi on endiselt võimalik doktoritööd kaitsta eksternõppe tingimustel. Kaheksa- aastane doktoriõppes olemise ajapiirang jääb kehtima ka doktorantide puhul, kes ei asu nooremteaduri positsioonile. Sisuliselt piirang ei karmistu, sest ka praegu saab doktoriõpet läbida osakoormusega õppides ehk kaheksa aasta jooksul. Riigipoolset nooremteaduri töötasu toetusfondi arvestatakse endiselt õppekava nominaalkestuse järgi ning ülikoolil ja TA-asutusel on võimalik seda vastavalt doktorandiga kokku lepitud töökoormusele kasutada õppekava nominaalkestusest pikema perioodi jooksul. B. Õppeaeg pikeneb kuni kolmeaastase lapse hooldamiseks doktoriõppest eemal oldud aja võrra. Võrreldes kehtiva seadusega jääb endiselt võimalus doktoriõppe nominaalset õppeaega pikendada lapse hooldamiseks kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Sel perioodil säilib doktorandil ka üliõpilase staatus. Eelnevalt kirjeldatud kaheksa-aastane doktoriõppe periood ei kehti doktorandi puhul, kelle õpingud pikenevad lapse hooldamise tõttu. Lapse hooldamise periood võib kesta kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, näiteks kahe järjestikuse lapse hooldamise korral kuni kuus aastat, mis võtaks enamiku kaheksa- aastases doktoriõppes oleva isiku nominaalsest õppeajast. Seega on lapse hooldamise tõttu doktoriõpingutest eemal oleva doktorandi puhul erandina põhjendatud kaheksast aastast pikem nominaalne õppeaeg. Doktorant esitab ülikoolile sellekohase avalduse, mille alusel ülikool on kohustatud nominaalset õppeaega pikendama. C. Õppeaeg pikeneb aja- ja asendusteenistuses viibitud aja võrra. Samuti jääb võrreldes kehtiva seadusega võimalus pikendada õpingute perioodi aja- ja asendusteenistuses viibitud aja võrra. Võimaluse säilimine on oluline, kuna tegemist ei ole üliõpilase valikuga, vaid kohustusega riigi ees. Doktorant esitab nominaalse õppeaja pikendamiseks ülikoolile sellekohase avalduse, mille alusel ülikool on kohustatud pikendust andma. Avalduse esitamise täpsema korra võib ülikool ette näha oma regulatsioonidega. Eelnõu § 2 punkt 2 – eelnõu kohaselt ei arvestata doktoriõppe puhul enam kõrgharidustaseme õppes tavapärast täis- ja osakoormust. Kehtiv KHaS § 14 lõige 1 sätestab, et kõrgharidustasemel on võimalik õppida kas täis- või osakoormusega. Täiskoormusega õppes täidab üliõpilane igal aastal õppeaasta lõpuks õppekavas ettenähtud õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75% ning osakoormuse puhul 50% kuni 75%. Alla selle koormuse õppekava täitnud üliõpilast on ülikoolil õigus eksmatrikuleerida edasijõudmatuse tõttu. Doktoriõppes moodustab kõrgharidusstandardi kohaselt vähemalt 70% doktorandi teadustöö, mida on keeruline ja kunstlik igal aastal ainepunktideks ümber arvestada. Seetõttu ei ole KHaS-s doktoriõppe puhul erinevalt teistest kõrgharidustaseme õpetest enam sätestatud õppekava mahtu ainepunktides. Doktoriõppe puhul ei ole mõistlik enam rakendada ka täis- ja osakoormuse mõistet, mis tavapäraselt tugineb ainepunktide arvestusele. Nooremteaduri positsioonis töölepingulisse suhtesse asumisel määratakse doktorandi töökoormus ülikooli ja doktorandi vahelise kokkuleppega, arvestades individuaalplaani. Eelnõu kohaselt koostab doktorant doktoriõppesse astudes koostöös ülikooliga selge individuaalplaani, mille raames üldjuhul kavandatakse doktoritöö valmimine vastavalt õppekava nominaalkestusele, kuid maksimaalselt kaheksa aasta jooksul. Õppeaeg võib pikeneda vaid lapse hooldamisel viibitud perioodi või aja- ja asendusteenistuses viibitud perioodi võrra. 15 Ka ainult üliõpilasena doktoriõpingud läbiva doktorandi puhul ei arvestata enam täis- või osakoormust, kuid kuna edaspidi on doktoriõppes olemise aeg kokku kuni kaheksa aastat ehk kahekordne nominaalkestus, siis on ka sel juhul tingimuslikult siiski lähtutud osakoormuse perioodist. Doktorandi nominaalse õppeaja pikenemine on edaspidi sätestatud KHaS § 8 lõikes 2. Doktoriõppe eelnõu töörühmades arutleti ka doktoriõpingute jooksul doktoritööga otseselt mitte seotud ülesannete osakaalu üle, mida ülikool võib doktorandile õpingute jooksul määrata. Uuringust „Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“31 selgus, et doktorantidest nooremteadurite töö hõlmab märkimisväärses osas õppetööd (14 tundi nädalas) ning juhtimis- ja administratiivülesandeid (8 tundi nädalas), mis ei lase piisaval määral teadustööle pühenduda. See omakorda vähendab nominaalajaga lõpetamise tõenäosust. Seega ei ole doktorandi edukaks lõpetamiseks oluline mitte pelgalt doktorandi seotus ülikooliga, vaid eelkõige seotus doktoritööga haakuva teadustööga. Arutelude käigus leiti, et doktoritööga mitte seotud ülesannete mahtu võiks piirata doktorandi kaitseks ja vältimaks olukorda, kus ülikool koormab nooremteadurit liigselt muu tööga. Täiskoormusega edeneval doktorandil on aga doktoriõpingute jooksul teatavas ulatuses muude ülesannete täitmine (nt suures mahus õpetamine, projektikirjutamine jms) sarnaselt teiste akadeemiliste töötajatega vastavalt akadeemilise töötaja ametijuhendile siiski oluline, vastavate kompetentside omandamiseks. Nimetatud muude ülesannete piirmahtu ei sätestata käesoleva eelnõuga. Selleks on vaja edasist arutelu ja ühiseid kokkuleppeid ülikoolide ja teiste TA-asutustega. Eelnõu § 2 punkt 3 – kehtiva seaduse § 14 lõike 7 teises lauses olev tekst „Üliõpilase nominaalne õppeaeg pikeneb“ asendatakse järgmise sõnastusega: „Üliõpilase nominaalne õppeaeg esimeses ja teises õppeastmes pikeneb“. Kehtiva seaduse § 14 lg 7 sätestab, et üliõpilase nominaalne õppeaeg vastab üldjuhul õppekava nominaalkestusele, kuid toob esile neli punkti, mis pikendavad üliõpilase nominaalset õppeaega kõrgharidusõppes ja kohalduvad kehtiva seaduse järgi ka doktoriõppe üliõpilastele. Eelnõuga sätestatakse, et edaspidi kehtivad lõikes 7 nimetatud punktid vaid kõrghariduse I ja II astme üliõpilaste puhul, mitte III astme üliõpilaste ehk doktorantide puhul. Eelnõu § 2 punktis 1 ehk KHaS § 8 lõikes 2 soovitakse sätestada doktoriõppe ajaraam. Võimalikud doktoritöö kaitsmiseni jõudmist pikendavad asjaolud, mis on tingitud nt välismaal kogemuste omandamisest, ettevõttepraktikast või muul põhjusel vajaminevast õppe- või teadustöö pausist, tuleks edaspidi sätestada doktorandi individuaalses õppe- ja teadustöö kavas. Õppe- ja teadustöö tervikuna peab edaspidi mahtuma käesoleva eelnõu § 2 punktis 1 kavandatud ajaraami. Eelnõu § 2 punkt 4 – eelnõuga tehakse muudatus eksternõppes doktoriõppe kontekstis. Kuna eelnõu § 2 punktiga 3 kaotatakse doktoriõppe puhul ära osa- ja täiskoormuse määratlus, on vaja sama muudatus teha ka KHaS § 14 lõikes 9. Kehiva seaduse nimetatud säte ütleb, et kõrgkoolil on õigus korraldada eksternõpet, milles õppija õppekoormus, arvestamata lõputööd, lõpueksamit või praktika läbimist, on osakoormusest väiksem. Kuna doktoriõppe puhul osa- või täiskoormuse määratlus edaspidi kaob, eraldatakse KHaS § 14 lõikes 9 õppekoormuse osast doktoriõpe ning sätestatakse, et kõrghariduse esimeses ja teises õppeastmes on õppija õppekoormus, arvestamata lõputööd, lõpueksamit või praktika läbimist, osakoormusest väiksem. Lõikes 9 sätestatu ülejäänud osa jääb doktoriõpe puhul kehtima ehk ülikoolil on endiselt õigus korraldada eksternõpet ka doktoriõppes ning õppija peab vastama 31 Mägi, E., Koppel, K., Kõiv, K., Kindsiko, E. ja Beerkens, M. (2019). Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas. Lõpparuanne. Tartu: Tartu Ülikool ja Mõttekoda Praxis. 16 õppekava vastuvõtutingimustele. Samuti on eksternõppes õppijal õigus ülikooli kehtestatud tingimustel ja korras kaitsta lõputööd. Endiselt ei kohaldu eksternõppes olijale üliõpilase kohustused ja õigused ning teda ei immatrikuleerita. Eelnõu § 2 punkt 5 – eelnõu kohaselt ei ole doktorandil edaspidi võimalik saada akadeemilist puhkust kõrgkooli kehtestatud korras omal soovil, tervislikel põhjustel ega ka aja- või asendusteenistuse puhul ning lapse hooldamiseks. See ei tähenda siiski, et doktorandil ei oleks edaspidi võimalik õppe- ja teadustöös pause teha. Nii nooremteadurina töötava doktorandi kui ka ettevõttes töötava doktorandi puhul on tegemist töölepingulises suhtes oleva isikuga, kes teeb vastavalt individuaalsele plaanile teadustööd. Võimalikud doktorandi soovist lähtuvad pausid doktoriõppes lepitakse kokku doktorandi ja tema tööandja vahel ning kajastatakse tema individuaalplaanis. Pausi ajaks võib töölepingu tööandja ja töötaja kokkuleppel peatada. Doktoriõppe nominaalse õppeaja piiranguks jääb siiski eelnõu § 2 punktis 1 välja toodud kaheksa aastat, mis tähendab, et võimalik paus (nt doktorandi soovil aastane paus mujal töötamiseks) peab jääma kaheksa-aastase perioodi sisse koos teadustöö tegemise ja doktoritöö kaitsmisega, välja arvatud lapse hooldamise korral ning aja- või asendusteenistuse puhul. Ka pelgalt üliõpilasena läbitav doktorantuuri periood peab edaspidi üldjuhul mahtuma kaheksa aasta sisse. See tähendab, et ka sel juhul ei ole enam mõistlik rääkida tavapärasest akadeemilisest puhkusest. Eelnõu töögruppide aruteludes jäi kõlama, et doktorantidel, kes ei sõlmi nooremteaduri töölepingut ega tee doktoritööd koostöös ülikoolivälise tööandjaga, peaks säilima paindlikum ajaraam doktoriõppe läbimiseks kaheksa aasta jooksul. Seega on neil üliõpilastel võimalik ise otsustada oma doktoritöö valmimise aja üle ning vajaduse korral kokkuleppel ülikooliga teha sellesse ka pause, kuid kaheksa aasta piirmäär jääb kehtima. Seega ei ole edaspidi kohane rääkida doktorantide puhul tavapärasest üliõpilastele mõeldud akadeemilisest puhkusest, vaid doktoriõppes osalejatele rakendub etteantud ajaline piir, mille sisse on võimalik kavandada kokkuleppelisi pause ülikooliga ja ühepoolselt doktorandist tingitud pause nt lapse hooldamiseks või aja- või asendusteenistuse läbimiseks. Edaspidi kohaldub akadeemiline puhkus vaid kõrghariduse esimese ja teise astme üliõpilastele. Muudatus ei tähenda, et doktoriõppes kaoks ära võimalus teha paus tervisega seotud põhjustel. Kui doktorandi puhul on tegemist töölepingulises suhtes oleva nooremteaduriga, on tal ravikindlustuse seaduse alusel võimalik võtta haigusleht, mis võimaldab olla teadustööst eemal ja saada selle eest ka ajutist töövõimetushüvitist. Seega oleks paus seotud konkreetse haigusperioodiga, mitte akadeemilise puhkusega. Ülikooliga töölepingulist suhet mitte omaval doktorandil on samuti võimalik teha tervisega seotud põhjustel pause õppe- ja teadustöös etteantud ajaraamides. Ka lapse hooldamiseks mõeldud paus on endiselt võimalik, kuid mitte enam akadeemilise puhkuse mõistes. Doktoriõppes olijatel säilib endiselt võimalus pikendada õppes oleku aega lapse hooldamiseks kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, nagu on sätestatud eelnõu § 2 punktis 1. Töötaja staatuses olevale doktorandile rakendub lapsehoolduspuhkusest tingitud paus teadustöö tegemisest töölepingu seaduse § 62 alusel. Töölepinguta doktorantidel pikeneb nominaalne õppeaeg kuni kolmeaastase lapse hooldamiseks doktoriõppest eemal viibitud aja võrra. Samuti jääb doktorantidele võimalus võtta õppe- ja teadustööst paus aja- või asendusteenistuse tõttu. Eelnõu § 2 punktid 6 ja 7 – täpsustatakse õppekulude hüvitamist kõrghariduse õpete kaupa. 17 Erinevalt kõrghariduse esimesest või teisest astmest ei ole doktoriõppe õppekavadel ühe õppekeele nõuet, mille tõttu ei saa doktoriõppe puhul kohaldada kõrghariduse tavapärast praktikat, kus mitte-eestikeelsel õppekaval õppivatelt üliõpilastelt on ülikoolil õigus nõuda õppekulude hüvitamist. Samuti ei ole kõrgharidusseadusega doktoriõppe puhul erinevalt esimese ja teise astme õppest sätestatud õppekava mahtu ainepunktides. Seetõttu ei saa doktoriõppe puhul rääkida osalisest õppekulude hüvitamisest puudu olevate ainepunktide eest. Eelnõu punktiga 6 täpsustatakse kõrgharidusseaduses § 16 pealkirja ning edaspidi reguleerib nimetatud paragrahv õppekulude hüvitamist kõrgharidustaseme esimese ja teise astme õppes. Eelnõu punktiga 7 lisatakse uus säte KHaS § 161, mis reguleerib õppekulude hüvitamist kõrgharidustaseme kolmandas õppeastmes ehk doktoriõppes. Doktoriõppes õppiva üliõpilase jaoks on õppimine tasuta õppekava nominaalkestuse jooksul. Periood, mil doktoriõppes osalemise eest tasu ei küsita, pikeneb aja- või asendusteenistuses oldud aja võrra ning lapse hooldamiseks doktoriõppest eemal oldud aja võrra kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Ülikoolis nooremteaduri positsioonil või üliõpilasena doktoriõppes olevate doktorantide tingimused ei erine. Õppekava nominaalkestuse ületamisel tekib ülikoolil õigus nõuda üliõpilaselt õppekulude hüvitamist ülikooli kehtestatud määrade ulatuses. Õppekulude hüvitamise määrad ja tingimused peavad olema kehtestatud vähemalt neli kuud enne õppeaasta algust. Eelnõu § 2 punkt 8 – kõrgharidusseaduses tehakse tehniline parandus. Eemaldatakse kehtiva seaduse § 24 lõikest 6 viide § 24 lõike 1 punktile 4, mida selles paragrahvis ei ole. Eelnõu § 2 punkt 9 –§ 34 lisatakse uus lõik 31, millega täpsustatakse nooremteaduri kui akadeemilise töötaja tähtajalise töölepingu kestust. Eelnõu § 2 punktiga 1 kehtestatakse nõue, et nooremteaduriga võib töölepingu sõlmida kuni õppekava nominaalkestuse lõpuni, kuid mitte kauem kui üliõpilase nominaalse õppeaja lõpuni ehk kuni kaheksaks aastaks. Töösuhte oluliseks tunnuseks on selle kestus ja püsivus, mistõttu töölepingu seadus (edaspidi TLS) eeldab, et tööleping sõlmitakse üldjuhul tähtajatult. Tähtajalise töölepingu saab sõlmida poolte kokkuleppel ja seaduses sätestatud nõudeid järgides. Tähtajalise töölepingu sõlmimist õigustab näiteks töö ajutine iseloom. Nooremteadurite töölepingute puhul saab töölepingu tähtaja fikseerida sündmusega, milleks on doktoriõppe õppekava nominaalkestuse lõpp. Nooremteaduri positsioonil doktorandi töölepingu tulemus on tema doktoriõpingute raames valmiva doktoritöö kaitsmine. Doktoritöö koostamise eesmärgid ja ajaraamistik on kokku lepitud doktorandi individuaalplaanis. Kehtib eeldus, et täiskoormusega töötava nooremteaduri doktoritöö eeldatav valmimisaeg vastab õppekava nominaalkestusele. Kuna doktoriõppes õppiva üliõpilase nominaalne õppeaeg pikeneb õppe- ja teadustöö kavas sätestatud aja võrra maksimaalselt kaheksa aastani, on põhjendatud teha nooremteaduri töölepingu sõlmimisel võrreldes ülejäänud akadeemiliste töötajatega erand. Seetõttu on ülikoolil võimalik sõlmida nooremteaduriga tähtajaline tööleping kuni doktoritöö kaitsmiseni, s.o üldjuhul kuni kaheksaks aastaks. Kui nooremteadur teeb nädalas ligikaudu 40 tundi õppe- või teadustööd, sõlmitakse tööleping üldjuhul õppekava nominaalkestuse ulatuses ehk neljaks aastaks. Vastavalt töölepingu seadusele lõpeb tähtajaline tööleping tähtaja möödumisel. Doktorandi nominaalne õppeaeg võib pikeneda individuaalplaanis kokku lepitud aja võrra kuni neli aastat või lapse hooldamise korral ja aja- või asendusteenistuse korral. Ülikoolil või TA-asutusel on võimalik sõlmida doktorandiga nooremteaduri tööleping kuni doktoritöö kaitsmiseni. Töölepingu seadus võimaldab osapoolte kokkuleppel töölepingu ajutiselt ka peatada, mis annab doktorandile paindlikkuse nt käia vahepealsel perioodil välismaal kogemusi omandamas või mõnes ettevõttes praktiseerimas. 18 Töölepingu sõlmimisel ei kohaldata nooremteadurile tavapärast katseaega. Doktorandid ja akadeemilised töötajad läbivad perioodilisi atesteerimisi, kus hinnatakse õppe- ja teadustöö edenemist ning mitterahuldavate tulemuste korral on ülikoolil õigus doktorant eksmatrikuleerida ja nooremteaduriga tööleping lõpetada. Ka on ülikooli õigus korraldada erakorralisi atesteerimisi. Seega ei ole vajadust määrata eraldi katseaega. Eelnõu § 2 punkt 10 – seadusesse lisatakse uus lõige, mis sätestab töölepingu erakorralise ülesütlemise tingimused. Töölepingu ülesütlemise tingimused on sätestatud töölepingu seaduse 5. peatüki 2. jaos. Lisaks töölepingu seadusele kehtestatakse eelnõuga kõrgharidusseaduses täiendavad tingimused nooremteaduri tähtajalise töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kõrgharidusseadusesse lisatakse kaks võimalust nooremteaduri tähtajalise töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Neist esimene käsitleb juhtu, kui doktorant ei läbi korralist atesteerimist, mis tähendab, et nooremteadur ei ole doktoritöö tegemisel täitnud oma õppe- ja teadustöö kavas ette nähtud tegevusplaani. Atesteerimise mitteläbimine annab ülikoolile aluse doktorandi eksmatrikuleerimiseks ja töösuhte lõpetamiseks. Eraldi alusena on sätestatud doktoriõppest eksmatrikuleerimine, mille raames tekib ülikoolil õigus tähtajaline töölepingu erakorraliselt üles öelda. Kuna nooremteaduri ametikohale saab vastata vaid doktoriõppesse immatrikuleeritud isik, ei saa pärast doktoriõppest eksmatrikuleerimist jätkuda ka nooremteaduri ja ülikooli vaheline töösuhe. Atesteerimise mitteläbimine ja eksmatrikuleerimine kattuvad osaliselt, kuid ei tähenda alati üks ühele sama. Eksmatrikuleerida on ülikoolil võimalik nt vääritu käitumise või ka lõputöö eduka kaitsmise tõttu, atesteerimisel aga hinnatakse eelkõige akadeemilist edasijõudmist õpingute käigus. Eelnõu § 2 punkt 11 – KHaS § 35 lõikesse 2 lisatakse täpsustus, et doktoriõppesse immatrikuleeritud nooremteaduri atesteerimine toimub sama seaduse § 8 lõike 3 alusel. KHaS § 35 lõiked 1 ja 2 sätestavad akadeemiliste töötajate perioodilise atesteerimise, mille eesmärk on toetada akadeemilise töötaja arengut ja karjäärivõimalusi ning millega määratakse töötaja sobivus ametikohale. Kuna nooremteadur on nii doktoriõppesse immatrikuleeritud üliõpilane kui kuulub teadurite ehk akadeemiliste töötajate hulka, tekib olukord, kus nooremteadurit tuleks seaduse järgi atesteerida kahel alusel – doktorandina ja akadeemilise töötajana. Topelt atesteerimiseks ei ole aga vajadust. Kuna ülikoolis nooremteadurina töötamise eeltingimus on doktoriõppesse immatrikuleeritus, siis on õigusselguse huvides sätestatud, et nooremteaduri atesteerimine toimub KHaS § 8 lg 3 alusel doktorandi perioodilise atesteerimise raames. Atesteerimisel hinnatakse doktorandi edasijõudmist õpingutes ja kui tema edasijõudmine ei ole piisav, tekib alus eksmatrikuleerimiseks, mis tähendab ka nooremteaduri töölepingu lõpetamist. Atesteerimise tingimused jäävad endiselt ülikooli määrata. Atesteerimise väljundi saab sisuliselt jagada kolmeks: A. Doktorant atesteeritakse ning ta jätkab kokkulepitud õppe- ja teadustöö kava alusel või peetakse vajalikuks õppe- ja teadustöö kava muuta. Tegemist on tavapärase positiivse atesteerimisega, mis tähendab, et doktorant on edukalt täitnud oma õppe- ja teadustöö kava ehk individuaalplaani ning tal on alus jätkata doktoriõppes ja/või nooremteadurina. B. Doktorant atesteeritakse, kuid nooremteaduri tööleping lõpetatakse. Nooremteaduri töölepingu lõpetamine ei pruugi alati tähendada, et lõppeb ka doktorandi staatus ja 19  doktorant eksmatrikuleeritakse. Näiteks kui nominaalajaks sõlmitud töölepingu jooksul ei ole nooremteadur jõudnud doktoritöö kaitsmiseni, ei pruugi ülikool nooremteaduriga töölepingut pikendada, kuid võib juhtuda, et ülikooli ja doktorandi kokkuleppel otsustatakse muuta õppe- ja teadustöö plaani ning doktorant säilitab oma üliõpilase staatuse, mis võimaldab tal seni alustatud töö siiski lõpuni viia. C. Doktorant ei läbi atesteerimist, ta ei ole rahuldaval määral täitnud oma õppe- ja teadustöö kava, mis annab aluse tema eksmatrikuleerimiseks doktoriõppest ning koos sellega ka nooremteaduri töölepingu lõpetamiseks. Eelnõu § 2 punkt 12 – sätestatakse nooremteaduri töötasu toetusfondi eraldamine. Lähtuvalt käesoleva eelnõu eesmärgist muutuvad doktorandid edaspidi töölepingu alusel töötavateks nooremteaduriteks. Riigi poolt toetatakse nooremteadurite palkamist nii ülikoolides kui ka positiivselt evalveeritud TA-asutustes ning eraldatakse selleks täiendavad vahendid. Käesoleva punktiga lisatakse nooremteaduri töötasu toetusfondi arvutamise alused avalik-õiguslike ülikoolidega sõlmitavatesse halduslepingutesse. Kehtiva KHaS § 43 lõike 3 punkti 4 alusel lepivad HTM ja avalik-õiguslikud ülikoolid halduslepingus kokku doktoranditoetuse fondi arvestamise alused. Halduslepinguga lepitakse kokku doktoriõppe õppekohtade arv, mille ülikool on kohustatud vastavatel õppeaastatel looma, ja oodatav lõpetajate arv, mille ülikool on kohustatud eeldatavalt tagama. Eelnõu kohaselt lepitakse edaspidi doktoranditoetuse fondi asemel ülikoolidega halduslepingus kokku nooremteaduri töötasu toetusfondi arvestamise alused. Halduslepinguga kokkulepitavad põhimõtted nagu näiteks nooremteadurite arv või nende jagunemine ülikoolide või valdkondade vahel eelnõuga ei muutu. Need jäävad endiselt ministeeriumi ja ülikoolide vaheliste läbirääkimiste tulemusel sõlmitavate kokkulepete määrata. Positiivselt evalveeritud TA-asutusega koostöös korraldatava doktoritöö puhul lepitakse riigi ja TA-asutuse vahel TAKS § 153 alusel kokku teadus- ja arendustegevuse sihttoetuse maksmises, millest kaetakse kokkulepitud ulatuses positiivselt evalveeritud TA-asutuses töötavate nooremteadurite töötasu. Eelnõu § 2 punkt 13 – seadusesse lisatakse rakendussäte, mille kohaselt eelnõuga muudetavad tingimused hakkavad kehtima alates 2022. aasta 1. septembrist immatrikuleeritud doktorantidele. Ülikoolid ja TA-asutused saavad juba praegu palgata nooremteadureid, kuid eelnõuga sätestatakse, et doktorantide puhul, kellega on sõlmitud nooremteaduri tööleping enne 2022/2023. õppeaasta algust, kohaldatakse töölepingu sõlmimise ajal kehtinud seadust. Eelnõu § 3-ga muudetakse sotsiaalmaksuseadust. Sotsiaalmaksuseaduses muudetakse § 6 lõike 1 punktis 14 olevat viidet. Nimetatud punkt sätestab, et riik või avalik-õiguslik juriidiline isik maksab sotsiaalmaksu isiku eest, kes saab doktoranditoetust ÕÕS § 5 lõikes 3 ja § 41 lõikes 1 sätestatud tingimustel. Kuna eelnõu kohaselt tulevikus enam ÕÕS § 5 lg 3 alusel doktoranditoetust ei maksta, kuid juba õppima asunud doktorantidel on õppekava nominaalkestuse lõpuni õigus doktoranditoetusele, tuleb muuta ka viidet. Edaspidi maksab riik või avalik-õiguslik juriidiline isik sotsiaalmaksu isiku eest, kes saab doktoranditoetust ÕÕS § 41 lõike 1 või käesoleva eelnõuga lisatava § 43 alusel. Eelnõu §-s 4 sätestatakse seadusemuudatuste jõustumine. Käesoleva eelnõuga sätestatud muudatused on kavandatud jõustuma alates 2022. aasta 1. septembrist ehk 2022/2023. õppeaasta algusest. Nimetatud jõustumisaeg on määratud, arvestades 20 keskmist seaduseelnõu menetlemise aega ja vajadust anda ülikoolidele üleminekuaeg sisemiste kordade muutmiseks. Eelnõu § 1 punkt 5 jõustub üldises korras. 5. EELNÕU TERMINOLOOGIA Eelnõuga võetakse kasutusele termin „õppe- ja teadustöö kava“ – doktoriõppesse immatrikuleeritud isiku ja ülikooli vahel kokkulepitav individuaalne tööplaan, kus on sätestatud doktoriõppes õppetöö läbimise ja teadustöö valmimise täpne aja- ja tegevuskava koos saavutatavate eesmärkidega. 6. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSAKTIDELE Euroopa Ühenduse asutamislepingu32 artikli 149 kohaselt aitab ühendus kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust. Seega on õpetuse sisu ja haridussüsteemide korraldus liikmesriikide valida ja Euroopa Liidu tasandi regulatsioone hariduse reguleerimiseks reeglina ei anta. Eelnõu on seotud Euroopa Nõukogu direktiivi 1999/70/EÜ, 28. juuni 1999, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta33, rakendamisega. 7. SEADUSE MÕJUD Eelnõu koostamise ajendas senise doktoriõppe ebaefektiivsus, madal lõpetamiste ja doktorikraadi kaitsmiste määr ning suutmatus täita seatud eesmärke. Eelnõu ettevalmistamise käigus lepiti partneritega kokku doktoriõppes vajalikud muudatused, mille eesmärk on suurendada doktorikraadi kaitsmiste arvu Eestis ning suunata teadmust väljapoole akadeemilist sektorit, et viia rohkem teadus- ja arendustegevust nii erasektorisse kui ka avalikku sektorisse. Eelnõuga tehakse doktoriõppes seaduse tasandil muudatusi, millega doktorantidest saavad ülikooli, TA-asutuse või ettevõtte lepingulised töötajad, kelle töö põhisisu on teadus- ja arendustegevus doktoritööga seotud valdkonnas kooskõlas doktorandi õppe- ja teadustöö kavaga. Töölepinguline suhe võimaldab selgemalt fikseerida doktoriõppega seotud tööülesanded ja neid tasustada, kaitseb doktorante ülemäärase töökoormuse eest ning tõstab seeläbi doktoriõppe läbimise tõhusust. Seetõttu võib eelnõu üldist mõju hinnata märkimisväärseks doktorandi vaates, kuna senine üliõpilase ja ülikooli vaheline suhe asendub töölepingulise suhtega. Samuti võib positiivseks lugeda mõju ülikoolidele ja teistele positiivselt evalveeritud TA asutustele. Suurem doktorikraadi kaitsmiste arv annab otsese panuse teadlaste järelkasvu ja sellega tagab Eesti teaduse jätkusuutlikkuse. Eelnõu oluline eesmärk on soodustada teadmussiiret, et ülikoolides ja TA asutustes tehtav teadus- ja arendustegevus jõuaks üha enam 32 Euroopa Ühenduse asutamisleping ELT C 321E, 29.12.2006 33 Nõukogu direktiiv 1999/70/EÜ, 28. juuni 1999, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta 21 akadeemilisest sektorist väljapoole ning toetaks majanduse ja ühiskonna arengut. See tähendab, et muudatustel on mõju ka ettevõtetele ning nende teadus- ja arendustegevusele. Eelnõu ei avalda olulist demograafilist mõju ega mõju elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule ega riigi julgeolekule ja välissuhtele. Selle sotsiaalne ja majanduslik mõju on samas märkimisväärne. Mõju avaldavate muudatuste analüüs on esitatud järgnevates punktides. Mõju avaldav muudatus: doktoranditoetuse asendamine nooremteaduri palgaga, mis tagatakse nooremteaduri töölepinguga Valdkond: Majanduslik mõju Sihtrühm: Doktoriõppesse immatrikuleeritud üliõpilased, kes töötavad nooremteadurina Doktorant hakkaks nooremteaduri ametikohal töötades doktoranditoetuse asemel saama töölepingu kohaselt nooremteaduri töötasu. Eesmärk on jõuda olukorrani, kus nooremteaduri töötasu võrdub vähemalt Eesti keskmise palgaga. Vaid doktoranditoetust saav doktorant on mitme ühiskondliku teenuse tarbimisel või hüve kasutamisel ebasoodsas positsioonis võrreldes töötasu teenivate isikutega. Näiteks ei pruugi doktorant saada pangalt ei krediitkaarti ega kodulaenu, kuna tema sissetulekuks ei ole mitte stabiilne palk, vaid riiklik toetus, mis panga jaoks suurendab riski. Muudatuse rakendumisel oleks doktorant krediidiasutuste silmis usaldusväärsem. Kuna enamik doktorante teeb oma teadustööd eluetapil, kuhu jääb pere loomine ja eluaseme soetamine, on laenukõlblikkus ja majanduslik kindlus tegurid, mis mõjutavad doktorantuuri astumist. Muudatuse positiivne mõju seisneb ka selles, et suureneb doktorandi igakuine sissetulek, mis võimaldab rohkem keskenduda teadustööle ning vähem muudele tööülesannetele, sh ülikoolivälistele töökohustustele, mis on võetud pelgalt majanduslikel põhjustel, et kompenseerida doktoranditoetuse madalat määra. See loob tugeva eelduse, et doktorandid jõuavad efektiivsemalt doktorikraadi kaitsmiseni, kuna saavad suuremas ulatuses pühenduda teadustööle. Muudatuse eesmärk on parandada doktoriõppe efektiivsust, mille tulemusel suureneks iga-aastane doktorikraadi kaitsnute arv. Lõpptulemusena suureneb doktorikraadiga inimeste hulk ühiskonnas, mis aitab omakorda suurendada tippspetsialistide hulka ning laiendada teadmistel ja innovatsioonil põhineva mõttelaadi kandepinda ühiskonnas. Palgauuringute järgi on doktorikraadiga inimeste keskmine palk bakalaureuse- või magistrikraadiga inimeste omast suurem. See tähendab, et doktorikraadiga inimesed töötavad üldjuhul tööturul suurema lisandväärtusega töökohtadel ja loovad uut teadmist. See aitab muuta Eesti majandust teadmistel ja innovatsioonil põhinevaks ning on ümber arvestatav majanduslikuks kasuks. Mõju sihtrühma kuuluvad kõik doktoriõppesse immatrikuleeritud üliõpilased. 2019/2020. õppeaastal oli doktoriõppes kokku 2316 doktoranti (tabel 1), kellest doktoranditoetust sai 54% (joonis 4) ehk 1311. Muudatuse mõju on negatiivne nendele doktorantidele, kes ei soovi sõlmida nooremteaduri lepingut ega õppida ettevõtlusdoktorantuuri mudeli alusel, s.t õpivad ülikoolis pelgalt üliõpilasena. Neile ei maksta pärast seadusemuudatust ja üleminekuaega enam riiklikku doktoranditoetust. Nende puhul kehtib aga eeldus, et nad teevad doktoritööd oma huvist muu töö kõrvalt. See võimalus on eelkõige mõeldud isikutele, kes töötavad oma teadustööga mitteseotud ametikohal ega ole valmis täistööajaga doktorantuurile pühenduma. Muudatuse tulemusel tõenäoliselt ei suurene doktoriõppesse astuvate doktorantide arv, kuid paraneb nende lõpetamiseni jõudmise efektiivsus. 22 Tabel 1. Doktorantide arv ülikoolide kaupa. Allikas: EHIS 15/16 16/17 17/18 18/19 19/20 Eesti Kunstiakadeemia 52 58 57 57 59 Eesti Maaülikool 224 220 221 222 223 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 45 43 32 30 26 Estonian Business School 49 56 60 56 50 Tallinna Tehnikaülikool 737 644 597 534 504 Tallinna Ülikool 378 356 327 329 307 Tartu Ülikool 1 348 1 257 1 196 1 184 1 147 1800 70% 61% 1600 56% 54% 60% 1400 45% 50% 1200 40% 1000 40% 800 23% 30% 600 20% 400 200 10% 694 1164 1289 1600 1390 1311 0 0% 2014 2015 2016 2017 2018 2019 Doktoranditoetuse saajate arv Osakaal kõikidest doktorantidest Joonis 4. Doktoranditoetuse saajate arv ja toetuse saajate osakaal kõikidest doktorantidest. Allikas: EHIS Sihtrühm: Ülikoolid ja teised positiivselt evalveeritud TA-asutused ning doktorantidega koostööd tegevad asutused (ettevõtted, avalik sektor) Doktorandid täidavad teadustööde ja -projektide elluviimisel olulist rolli. Nende ülesanded on sageli seotud uurimistöö praktilise osaga – andmete kogumise, töötlemise ja analüüsiga ‒ mis annab olulise panuse projekti edukasse elluviimisse. Nooremteaduri ametikoht suurendab doktorantide sisemist motivatsiooni pühenduda teadustööle, kuna nad osaleksid projektis võrdsematel alustel – tegu oleks teaduri-nooremteaduri, mitte juhendaja-üliõpilase suhtega. Nooremteadur on akadeemiline töötaja ja oma karjääri alustav teadlane. Eelnev väljendub lõpuks teadusprojektide kvaliteetsemas elluviimises, mis võimaldab teadusgruppidel taotleda rohkem teadusgrante ja selle abil ülikoolidesse raha kaasata. Samuti võib grantidest vabaneda nooremteadurite palgaraha, mida saab suunata mujale. Mõju olulisust võib pidada keskmiseks, kuna paljud doktorandid töötavad ka praegu ülikoolides. Küll aga on ülikoolid seni pidanud leidma oma vahenditest võimalusi, et töötajatele palka maksta. Muudatuse tulemusena on ülikoolidel võimalik edaspidi vabanevad vahendid mujale suunata. Töölepingu seaduse kohaselt on tööandja ülesanne tagada töötajale füüsiline töökoht ja töö tegemiseks vajalikud vahendid (nt arvuti), tagada tasustatud puhkus, maksta vajadusel ajutise töövõimetuse hüvitist, kompenseerida kokkuleppel lähetuskulud ning tagada töötervishoiu arstlik ülevaatus jm. Samas on ülikoolil juba praegu kohustus tagada doktorandile teadustööks vajalikud vahendid, s.t tegu ei ole olulise mõjuga. Lisakulu tekib ülikoolidele juhtudel, kus siiani 23 on doktorantide sissetulek tagatud stipendiumina, aga tulevikus tuleb maksta töötasu ja sellelt makstavad maksud. Era- ja avaliku sektori asutuste ja doktorantide vaheline koostöö (nn ettevõtlusdoktorantuur) suurendab koostööd ülikoolide ja teiste asutuste vahel (ettevõtted, avaliku sektori asutused jne). Selle abil toimub teadmussiire ülikoolidest teistesse asutustesse ja teadustöö tulemused leiavad rakendust väljaspool ülikooli. Tõuseb asutuste teadus- ja arendustegevuse alane teadlikkus, võimekus ja teadmusmahukus, mille abil on võimalik luua lisandväärtust. Lisaks aitab ülikoolide ja ettevõtete tihedam koostöö vähendada teaduse ja ettevõtluse vahelist lõhet, ettevõtted suudavad uusi teadmisi ja tehnoloogiaid rohkem rakendada ning teaduse väljundid ja tulemused on vastavuses majanduse vajadustega. Planeeritud muudatused aitavad kaasa doktorantide laiemale rakendamisele väljaspool akadeemilist sektorit ja suurendavad doktorantide väärtust ettevõtete silmis. Mõju doktorantidega koostööd tegevale asutusele on positiivne, kuna suurendab asutuse teadus- ja arendustegevuse võimekust, kuid arvestades sihtgrupi suurust ehk ettevõtetega koostööd tegevate doktorantide arvu võib mõju olulisust pidada keskmiseks, kuna seni on teadus- ja arendustegevusega tegelevate ettevõtete arv Eestis väike. Valdkond: Sotsiaalne mõju Sihtrühm: Doktorandid Suurim sotsiaalne mõju seisneb selles, et enamikule doktorantidest omistatakse lisaks üliõpilase staatusele ka töötaja staatus. Kehtivas õigusraamistikus on doktorant eelkõige üliõpilane, mitte akadeemiline töötaja, st praegu on doktorant staatuselt võrdne bakalaureuse- või magistriõppe üliõpilastega. See ei pruugi olla piisavalt motiveeriv teadustöö kirjutamiseks. Nooremteaduri positsioon võimaldab doktorantidel tunda end võrdväärsemana ülejäänud akadeemiliste töötajatega ja lisada motivatsiooni edukaks teadustööks. Nooremteadurina töötamine peaks aitama kaasa doktoritöö valmimisele ja motiveerima pärast doktorantuuri lõpetamist teadus- ja arendustööle pühenduma. Muudatuste oodatav mõju on doktoriõppe efektiivsuse suurenemine, kuna doktorandid ja nooremteadurid on ülikooli ja TA asutusega tihedamalt seotud ning see toetab nende sisemist motivatsiooni doktorantuur lõpetada. Muudatus puudutab kõikide doktorantide edasist staatust, kuid ei suurenda oluliselt sihtgruppi. Senisega võrreldes hakkaksid nooremteadurile kehtima töölepingust tulenevad õigused ja kohustused. Näiteks on töölepingu alusel töötajal õigus iga-aastasele tasustatud puhkusele, talle laieneb kollektiivlepingu sõlmimise õigus ja kohalduvad töötervishoiu nõuded. Lisaks on töölepingu alusel võimalik haigestumise korral saada haigushüvitist. Seega oleks selgelt reguleeritud töötaja õigused ja kohustused, tööülesannete kirjeldus, puhkuse regulatsioon jne. 2018. aastal sai rohkem kui 500 eurot aastas töist sissetulekut 75% doktoriõppes olijatest. See tähendab, et enamikul doktorantidel on praegu kas ülikooli või muu asutusega töölepinguline suhe, mille raames teenitakse doktoranditoetusele lisaks töist tulu. Kuna eelnimetatud töölepingust tulenevad hüved kohalduvad ka praegu paljudele doktorantidele, ei laiene märkimisväärselt sihtrühm, kellele töölepingu seadus kohaldub. Sihtrühm: Ülikoolid ja teised positiivselt evalveeritud TA asutused Doktoriõppe üks eesmärke on suurendada akadeemilist järelkasvu ülikoolides ja TA asutustes. Nt nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Ülikoolis on lektori ametikoha tingimuseks doktorikraadi olemasolu. Tagamaks piisav akadeemiline järelkasv, on oluline, et Eestis oleks piisavalt doktorikraadiga inimesi. Kuna seadusemuudatuste eesmärk on suurendada erasektoriga koostööd 24 tegevate ja lõpetamise järel erasektorisse suunduvate doktorantide arvu, võib eeldada, et akadeemilisse sektorisse jäävate doktorite arv oluliselt ei suurene. Samas ei ole karta ka langust, kuna selle tasandaks doktoriõpingute efektiivsuse kasv ja katkestamise vähenemine, mis on muudatuste ühed peamised eesmärgid. Mõju olulisust võib pidada keskmiseks, kuna kindlasti ei jätka kõik doktorikraadi kaitsnud inimesed akadeemilist karjääri. Mõju on positiivne, kuna akadeemiliste töötajate järelkasvu tagamine on tähtis kvaliteetse kõrghariduse ja teaduse tuleviku kindlustamiseks. Eesti ühiskonnas on doktorante osakaaluna OECD keskmisest vähem ja sageli ei ole doktorikraadiga inimesed tööturul hinnatud, vaid neid peetakse koguni ülekvalifitseerituks. Suurem doktorikraadiga inimeste osakaal ühiskonnas ja doktorantide saamine nooremteaduriteks aitab muuta seda arusaama ning doktorante ja doktorikraadiga inimesi ühiskonnas rohkem väärtustada. 8. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD Kulud. Muudatusega kaasnevad iga-aastasele riigieelarvele otsesed rahalised kohustused, mis sõltuvad sellest, milline saab olema nooremteaduri töötasu toetusfond. Arvestuste tegemisel on aluseks võetud täistööajaga töötava nooremteaduri töötasu, mille ulatuses kaetakse palgavahendid riigieelarvest. Doktoranditoetus asendatakse järk-järgult nooremteaduri töötasuga, makstes nooremteadurile edaspidi vähemalt Eesti keskmist brutotöötasu. Kui nooremteadurile nt 2023. aastal tagada brutotöötasu 1433 eurot, siis süsteemi täielikul rakendumisel on riigieelarves nooremteadurite töötasuks kokku vaja ca 27 mln eurot. Selle täiendava kulu katmist nähakse ette kõrghariduse tegevustoetuse ja teaduse põhiinstrumentide kasvu arvelt. Oluline on märkida, et kulu puhul on osaliselt tegemist maksudega, mis laekuvad tagasi riigieelarvesse või kohalike omavalitsuste eelarvetesse ning ei mõjuta avaliku sektori eelarvepositsiooni. Võrreldes doktoranditoetusega lisanduks eelkõige füüsilise isiku tulumaks ja suureneks sotsiaalmaksu kulu. Täpsemalt jaotuvad kaasnevad kulud ja maksud täielikul üleminekul nooremteaduri töötasule järgnevalt (arvestuse aluseks on brutotöötasu 1433 eurot): - doktorant-nooremteaduri töötasu ja maksud kokku ~ 27,6 mln eurot; - sh sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse ~ 7,7 mln eurot; - sh tulumaks ~ 2,9 mln eurot. 2020. aastal jaguneb doktoranditoetuse eelarve järgmiselt: - doktoranditoetus kokku 9,5 mln eurot; - arvestuslik sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse 4,6 mln eurot; - kokku 14,1 mln eurot. Lisavajadus täielikul üleminekul uuele süsteemile on võrreldes 2020. aastaga 13,5 mln eurot. Nooremteaduri palga kasvu mõju on kumulatiivne, kuna seadusmuudatust rakendatakse järk- järgult. Alates 1. jaanuarist 2020 laekub maksumaksja elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust 11,96%. 2,9 miljonilise tulumaksu korral laekuks kohalikele omavalitsustele seega 348 185 eurot aastas. 25 Tulud. Otsest mõõdetavat tulu muudatuste rakendamisega ei kaasne, kuid doktoriõppe efektiivsuse kasvades kasutatakse paremini doktoriõppe korraldamiseks ülikoolidele eraldatud tegevustoetust. Kaudse tuluna suureneb doktorikraadiga inimeste hulk nii haridussektoris kui ka ettevõtluses, nad loovad rohkem lisandväärtust, panustavad ettevõtlussektori käibe suurendamisse ja maksavad suuremat palka teenides riigile rohkem makse. 9. SEADUSE JÕUSTUMINE Seadus on planeeritud jõustuma 2022. aasta 1. septembril. Eelnõu § 1 punkt 5 jõustub üldises korras. 10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK KONSULTATSIOON Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks teistele ministeeriumidele ja Riigikantseleile ning arvamuse avaldamiseks positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutustele, Eesti Üliõpilaskondade Liidule, Eesti Rektorite Nõukogule, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogule, Eesti Noorte Teaduste Akadeemiale, Eesti Teaduste Akadeemiale, Eesti Tööandjate Keskliidule, Haridus- ja Noorteametile, Eesti Teadusagentuurile, Eesti Õpilasesinduste Liidule ja Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingule. Jaak Aab minister 26 Lisa 1 - Rakendusaktid EELNÕU ... 2021 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2019. a määruse nr 62 „Kõrgharidusstandard“ muutmine Määrus kehtestatakse Eesti Vabariigi haridusseaduse § 5 lõike 2 punkti 7 ja § 28 lõike 21 ning kõrgharidusseaduse § 3 lõike 4 alusel. Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2019. a määruses nr 62 „Kõrgharidusstandard“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 10 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Nooremteaduri ametiastmele (edaspidi nooremteadur) vastab isik, kellel on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, kes on immatrikuleeritud doktoriõppesse ning kellel on õppe- ja teadustöö kava täitmiseks sõlmitud tööleping Eesti juriidilise isikuga.“; 2) määrust täiendatakse §-ga 151 järgmises sõnastuses: „§ 151. Nooremteaduri töölepingu erisuste kohaldamine Nooremteadurile, kellega on sõlmitud tööleping enne 1. septembrit 2022. a, kohaldatakse töölepingu sõlmimise ajal kehtinud seadust.“. 27 HARIDUS- JA TEADUSMINISTEERIUM EELNÕU ... 2021 MÄÄRUS Haridus- ja teadusministri 27. augusti 2019. a määruse nr 42 „Tulemusrahastamisel arvesse võetavate tulemusnäitajate täpsustused, nende osakaalud ja tulemusrahastamise arvestamise alused ning doktoriõppe tulemustasu määr ja arvutamise kord“ muutmine Määrus kehtestatakse kõrgharidusseaduse § 41 lõike 6 ja § 42 lõike 3 alusel. Haridus- ja teadusministri 27. augusti 2019. a määruse nr 42 „Tulemusrahastamisel arvesse võetavate tulemusnäitajate täpsustused, nende osakaalud ja tulemusrahastamise arvestamise alused ning doktoriõppe tulemustasu määr ja arvutamise kord“ paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Doktoriõppe tulemustasu nende kaitstud doktorikraadide puhul, kus doktorant töötas doktoriõppe raames nooremteadurina väljaspool ülikooli arvestatakse koefitsiendiga 1,5.“. 28  Kooskõlastamiseks: Ministeeriumid 15.01.2021 nr 8-1/21/212 Riigikantselei Arvamuse avaldamiseks: Rektorite Nõukogu Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu Eesti Üliõpilaskondade Liit Seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Esitame Teile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee. Palume Teie kooskõlastust või arvamust 15 tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Jaak Aab minister Lisad: 1. Eelnõu_13012021.pdf; 2. Seletuskiri_13012021.pdf. Arvamuse avaldamiseks: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia Eesti Teaduste Akadeemia Positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutused Eesti Tööandjate Keskliit Haridus- ja Noorteamet SA Eesti Teadusagentuur Eesti Õpilasesinduste Liit Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing Allan Padar 735 4070 [email protected] Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740  EELNÕU 13.01.2021 ÕPPETOETUSTE JA ÕPPELAENU SEADUSE NING SELLEGA SEONDUVALT TEISTE SEADUSTE MUUTMISE SEADUS § 1. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmine Õppetoetuste ja õppelaenu seaduses (RT I, 13.03.2019, 202) tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 punkt 3, § 5 lõige 3, § 5 lõige 73, § 9, § 10 lõiked 11 ja 12, § 11 lõige 3, § 14 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) vajaduspõhine õppetoetus – üliõpilasele, välja arvatud doktoriõppes õppivale isikule (edaspidi doktorant), käesolevas seaduses sätestatud tingimustel antav ning isiku majanduslikust olukorrast lähtuv rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks;“; 3) paragrahvi 4 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Õppekava nominaalkestuse hulka ei arvestata käesoleva seaduse mõistes õpilase akadeemilist puhkust ja üliõpilase puhul kõrgharidusseaduse § 14 lõike 7 punktides 1‒4 esitatud nominaalse õppeaja pikendamise aluseid.“; 4) paragrahvi 5 täiendatakse lõikega 24 järgmises sõnastuses: „(24) Käesoleva paragrahvi alusel makstava õppetoetuse õigus ei laiene sisekaitselise ja riigikaitselise rakenduskõrgkooli üliõpilasele.“; 5) paragrahvi 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 7. Põhitoetuse määramine (1) Põhitoetuse määramiseks esitab õpilane taotluse õppeasutusele. (2) Põhitoetuse määramisel lähtub õppeasutus õppekorralduseeskirjas sätestatud toetuste määramise ja maksmise tingimustest ja korrast, mille alusel moodustatakse tähtajaks esitatud taotlustest paremusjärjestus. (3) Paremusjärjestuse moodustamisel on õppeasutus kohustatud lähtuma nõutavast õppemahu täitmise protsendist ja õpilase õppeedukusest. Õppeasutusel on õigus moodustada paremusjärjestused õppekavade või õppekavarühmade lõikes, eelistada toetuse määramisel kutsekeskhariduse õppekavadel õppivaid õpilasi ja arvestada teisi õppekorralduseeskirjas sätestatud kriteeriume. (4) Õppeasutus otsustab taotluse esitanud õpilasele põhitoetuse määramise septembris taotluse esitanute osas hiljemalt sama aasta 10. oktoobriks ja veebruaris taotluse esitanute osas hiljemalt sama aasta 10. märtsiks, kaasates otsustamisse õpilaskonna esindajaid. (5) Õppeasutusel on õigus mitte määrata õppetoetust õpilasele, kes ei täida kutseõppeasutuse seaduses sätestatud kohustust osaleda õppetöös ning järgida seaduste, kooli põhimääruse, sisekorraeeskirja, õppekorralduseeskirja ja muude õigusaktidega kehtestatud kohustusi. (6) Põhitoetus määratakse riigieelarves selleks otstarbeks ettenähtud ja õppeasutusele eraldatud vahendite piires vastavalt paremusjärjestusele.“; 6) paragrahvi 12 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Õpilasele või üliõpilasele igal õppekuul makstava põhitoetuse ja vajaduspõhise eritoetuse suurus kehtestatakse igaks aastaks riigieelarvega.“; 7) paragrahvi 14 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Põhitoetuse ja vajaduspõhise eritoetuse fondid eraldatakse õppeasutusele, ühisõppekava korral ühisõppekava koostöölepingus kokku lepitud õppeasutusele riigieelarvest Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu.“; 8) seadust täiendatakse §-ga 43 järgmises sõnastuses: „§ 43. Enne 1. septembrit 2022 immatrikuleeritud doktorandile doktoranditoetuse taotlemine, määramine ja maksmine (1) Enne 1. septembrit 2022 immatrikuleeritud doktorandile kohaldatakse õpingute nominaalkestuse lõpuni doktoranditoetuse taotlemise ja maksmise osas immatrikuleerimise ajal kehtinud seadust. (2) Doktorandile makstakse doktoranditoetust talle viimati määratud summas. (3) Doktoranditoetust ei maksta üliõpilasele, kes on doktoriõppesse immatrikuleeritud alates 1. septembrist 2022.“. § 2. Kõrgharidusseaduse muutmine Kõrgharidusseaduses (RT I, 19.03.2019, 12) tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 8 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Doktoriõppe nominaalkestus on kolm kuni neli õppeaastat. Doktoriõppes õppiva isiku (edaspidi doktorant) nominaalne õppeaeg pikeneb: 1) õppe- ja teadustöö kavas sätestatud juhul kuni nelja õppeaasta võrra; 2) kuni kolmeaastase lapse hooldamiseks doktoriõppest eemal oldud aja võrra; 3) aja- või asendusteenistuses oldud aja võrra.“; 2) paragrahvi 14 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kõrgharidustaseme õppes saab õppida täis- või osakoormusega, välja arvatud doktoriõppes.“;  3) paragrahvi 14 lõike 7 teises lauses asendatakse tekst „Üliõpilase nominaalne õppeaeg pikeneb:“ järgmise sõnastusega: „Üliõpilase nominaalne õppeaeg esimeses ja teises õppeastmes pikeneb:“; 4) paragrahvi 14 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(9) Kõrgkoolil on õigus korraldada eksternõpet. Esimeses ja teises õppeastmes on õppija õppekoormus, arvestamata lõputööd, lõpueksamit või praktika läbimist, osakoormusest väiksem. Eksternõppes õppija peab vastama õppekava vastuvõtutingimustele ning tal on õigus kõrgkooli kehtestatud tingimustel ja korras kaitsta lõputööd ning sooritada lõpueksamit. Eksternõppes õppija ei ole üliõpilane.“; 5) paragrahvi 15 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „7) saada esimeses ja teises õppeastmes akadeemilist puhkust kõrgkooli kehtestatud korras üldjuhul kuni üks aasta, lisaks tervislikel põhjustel kuni kaks aastat, aja- või asendusteenistuse puhul kuni üks aasta ning lapse hooldamiseks kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni;“; 6) paragrahvi 16 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 16. Õppekulude hüvitamine kõrgharidustaseme esimeses ja teises õppeastmes“; 7) seadust täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses: „§ 161. Õppekulude hüvitamine kõrgharidustaseme kolmandas õppeastmes (1) Kõrghariduse kolmandas õppeastmes õppimine on üliõpilase jaoks tasuta õppekava nominaalkestuse jooksul. Periood, mil õppetöös osalemise eest tasu ei küsita, pikeneb käesoleva seaduse § 8 lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatud aja võrra. (2) Ülikool kehtestab tasu määrad ning õppekulude hüvitamise määra ja tingimused vähemalt neli kuud enne õppeaasta algust. Juba õppima asunud üliõpilase õppekulude hüvitamise määra võib ülikool suurendada eelmise õppeaastaga võrreldes kuni kümme protsenti.“; 8) paragrahvi 24 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Käesoleva paragrahvi lõikeid 2–5 ei kohaldata riigikaitselise rakenduskõrgkooli rektorile.“; 9) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Tööandjal on õigus sõlmida doktoriõppes õppiva isikuga tähtajaline tööleping nooremteadurina töötamiseks teadustöö tegemise eripärast tulenevalt kuni tema nominaalse õppeaja lõpuni. Nooremteaduri töölepingule ei kohaldata töölepingu seaduses katseaja kohta sätestatut.“; 10) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses: „(32) Tööandja võib nooremteaduri tähtajalise töölepingu erakorraliselt üles öelda töölepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras või kui isik: 1) ei läbi atesteerimist käesoleva seaduse § 8 lõikes 3 sätestatud korras, või 2) eksmatrikuleeritakse.“; 11) paragrahvi 35 lõikesse 2 lisatakse teine lause järgmises sõnastuses: „Nooremteaduri korraline atesteerimine toimub käesoleva seaduse § 8 lõike 3 alusel.“; 12) paragrahvi 43 lõike 3 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) nooremteaduri töötasu toetusfondi arvestamise alused;“; 13) seadust täiendatakse §-ga 491 järgmises sõnastuses: „§ 491. Nooremteaduri töölepingu erisuste kohaldamine Nooremteaduri suhtes, kellega on sõlmitud tööleping enne 1. septembrit 2022, kohaldatakse töölepingu sõlmimise ajal kehtinud seadust.“. § 3. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine Sotsiaalmaksuseaduse (RT I, 21.04.2020, 40) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 14 sõnastatakse järgmiselt: „14) isik, kes saab doktoranditoetust õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 41 lõikes 1 ja § 43 sätestatud tingimustel;“. § 4. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2022. aasta 1. septembril. (2) Käesoleva seaduse § 1 punkt 5 jõustub üldises korras. Riigikogu esimees Henn Põlluaas Tallinn, Toompea „….“.............. 2021 Algatanud Vabariigi Valitsus “…”……………………2021. a EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: HTM/21-0047 - Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Kultuuriministeerium; Riigikantselei; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 05.02.2021 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/7f2b9930-0058-4a39-b04e-ab979fd6fe76 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/7f2b9930-0058-4a39-b04e-ab979fd6fe76?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main