Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmisest teavitamine

EELNÕU 22.12.2015 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Tallinn 1 Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskiri Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Pakri maastikukaitseala kaitse-eesmärk 2 (1) Pakri maastikukaitseala (edaspidi kaitseala) eesmärk on kaitsta: 1) Pakri saarte ja poolsaare geoloogiliselt väärtuslike aluspõhjakivimite paljandeid kui Põhja-Eesti klindi täiuslikult eksponeeritud ja ainulaadseid osi; 2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab I lisas. 3 Need on rannikulõukad (1150*) , laiad madalad abajad ja lahed (1160), esmased rannavallid (1210), püsitaimestuga kivirannad (1220), merele avatud pankrannad (1230), väikesaared ning laiud (1620), rannaniidud (1630*), vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140), kadastikud (5130), kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210), lood (alvarid ‒ 6280*), puisniidud (6530*), allikad ja allikasood (7160*), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning rusukallete ja jäärakute metsad (pangametsad ‒ 9180*); 3) liike, mida nõukogu direktiiv nr 92/43/EMÜ nimetab II lisas, ja nende elupaiku. Need liigid on suur-mosaiikliblikas (Hypodryas maturna), teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia), suur-kuldtiib (Lycaena dispar), nõmmnelk (Dianthus arenarius), madal unilook (Sisymbrium supinum), soohiilakas (Liparis loeselii) ja emaputk (Angelica palustris); 4) liike, mida Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25) nimetab I lisas, ja nende elupaiku. Need liigid on sõtkas (Bucephala clangula), väikeluik (Cygnus columbianus bewickii), laululuik (Cygnus cygnus), kühmnokk-luik (Cygnus olor), kalakajakas (Larus canus), jääkoskel (Mergus merganser), tutkas (Philomachus pugnax), hahk (Somateria mollissima), punajalg-tilder (Tringa totanus), merikotkas (Haliaetus albicilla), roo-loorkull (Circus aeruginosus), rukkirääk (Crex  2 crex), sookurg (Grus grus), väiketiir (Sterna albifrons), jõgitiir (Sterna hirundo), randtiir (Sterna paradisaea), musträhn (Dryocopus martius), nõmmelõoke (Lullula arborea), vööt-põõsalind (Sylvia nisoria), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), punaselg-õgija (Lanius collurio) ja põldtsiitsitaja (Emberiza hortulana); 6) tuttpütti (Podiceps cristatus) ning kaitsealuseid loomaliike ja nende elupaiku. Need kaitsealused liigid on krüüsel (Cepphus grylle), liivatüll (Charadrius hiaticula), tõmmuvaeras (Melanitta fusca), hahkkaruslane (Phragmatobia lucifera) ja tume-nõlvaöölane (Chresotis andereggii); 7) kaitsealuseid taimeliike, milleks on aasnelk (Dianthus superbus), kärbesõis (Ophrys insectifera), soovalk (Malaxis monophyllos), pruun raunjalg (Asplenium trichomanes) ja kolmis- seligeeria (Seligeria patula). (2) Kaitseala maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kolmeks sihtkaitsevööndiks ja neljaks piiranguvööndiks. (3) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses ettenähtud erisustega. § 2. Kaitseala asukoht (1) Kaitseala asub Harju maakonnas Paldiski linnas. 4 (2) Kaitseala välispiir ja vööndite piirid on esitatud kaardil määruse lisas . § 3. Kaitseala valitseja Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet. § 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused Määruse seletuskirjas5 on esitatud põhjendused: 1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele; 2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride kulgemise kohta; 5) kaitsekorra kohta. 2. peatükk KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED § 5. Lubatud tegevus (1) Inimestel on lubatud viibida ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, välja arvatud § 11 punktis 3 sätestatud ajal Pakerordi sihtkaitsevööndis. (2) Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud kohtades, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. (3) Kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine teedel, jalgrattaga ka radadel. Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sh metsa- ja põllumajandustöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud töödel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning liinirajatiste hooldustöödel.  3 (4) Kaitsealal on lubatud ujuvvahendiga sõitmine. (5) Kaitsealal on lubatud jahipidamine, välja arvatud Pakerordi sihtkaitsevööndis ja linnujaht Pakri saarte piiranguvööndis, Pakri saarte külade piiranguvööndis ning Pakri saarte metsade sihtkaitsevööndis. (6) Kaitsealal on lubatud kalapüük. § 6. Keelatud tegevus Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud: 1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet; 2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid; 3) kehtestada detail- ja üldplaneeringut; 4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda; 5) anda projekteerimistingimusi; 6) anda ehitusluba; 7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee-erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist; 8) jahiulukeid lisasööta. § 7. Tegevuse kooskõlastamine (1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. (2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes. 3. peatükk SIHTKAITSEVÖÖND § 8. Sihtkaitsevööndi määratlus (1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate koosluste säilitamiseks. (2) Kaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit: 1) Pakerordi sihtkaitsevöönd; 2) Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevöönd; 3) Pakri saarte metsade sihtkaitsevöönd. § 9. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk (1) Pakerordi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on krüüsli (Cepphus grylle) elupaiga kaitse ning lubjakivipaljandite, esmaste rannavallide ja loopealsete kaitse. (2) Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on hahkkaruslase (Phragmatobia lucifera) ja suur-kuldtiiva (Lycaena dispar) ning teiste kaitsealuste looma- ja taimeliikide elupaikade kaitse ning esmaste rannavallide, püsitaimestuga kivirandade, taimestunud  4 pankrandade, loopealsete, allikate ja allikasoode, lubjarikaste madalsoode, lubjakivipaljandite, liivakivipaljandite, vanade loodusmetsade, vanade laialehiste metsade, madalsoo- ja lodumetsade, rusukallete ja jäärakute metsade ning poollooduslike koosluste kaitse. (3) Pakri saarte metsade sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on liigirikaste madalsoode, vanade loodusmetsade, vanade laialeheliste metsade ning soostuvate ja soo-lehtmetsade loodusliku seisundi taastamine ja säilitamine, neile omase liigi ja vanusestruktuuri hoidmine. § 10. Lubatud tegevus (1) Sihtkaitsevööndis on lubatud rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja nõusolekul ette valmistatud ja tähistatud kohas ning kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine ettevalmistamata ja kaitseala valitseja poolt tähistamata kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. (2) Kaitsela valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud: 1) poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus; 2) olemasolevate maaparandussüsteemide hooldustööd; 3) metsakoosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile; 4) roo ja adru varumine. § 11. Keelatud tegevus Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega: 1) majandustegevus; 2) loodusvarade kasutamine; 3) inimeste viibimine Pakerordi sihtkaitsevööndis klindi seinal ja klindiesisel alal 1. maist 31. augustini, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemisega ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. § 12. Ehitustegevus sihtkaitsevööndis Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud: 1) olemasolevate ehitiste hooldustööd; 2) tootmisotstarbeta rajatise püstitamine kaitseala ja kinnistu tarbeks; 3) tee ja tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitseala tarbeks Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevööndis ja Pakri saarte metsade sihtkaitsevööndis. § 13. Vajalik tegevus sihtkaitsevööndis Poollooduslike koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilme ja liigikoosseisu säilimist tagav tegevus nagu loomade karjatamine, rohu niitmine ning puu- ja põõsarinde harvendamine. 4. peatükk PIIRANGUVÖÖND § 14. Piiranguvööndi määratlus (1) Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. (2) Kaitsealal on neli piiranguvööndit: 1) Pakrineeme piiranguvöönd; 2) Pakri poolsaare piiranguvöönd;  5 3) Pakri saarte piiranguvöönd; 4) Pakri külade piiranguvöönd. § 15. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk (1) Pakrineeme piiranguvööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine, poollooduslike koosluste ja liikide kaitse ja soodsa seisundi tagamine ning tume- nõlvaöölase ja hahkkaruslase kaitse. (2) Pakri saarte ja Pakri poolsaare piiranguvööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine, poollooduslike koosluste ja liikide kaitse ja soodsa seisundi tagamine. (3) Pakri külade piiranguvööndi kaitse-eesmärk on ajaloolise asustuse kaitse ja maastikuilme säilitamine. § 16. Lubatud tegevus (1) Piiranguvööndis on lubatud: 1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega; 2) kuni 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja poolt tähistamata kohas. (2) Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud: 1) Pakri poolsaare piiranguvööndis rajatise püstitamine; 2) Pakri saarte piiranguvööndis põllumajanduslike ehitise püstitamine kaitse-eesmärgist lähtuvalt ja rajatise püstitamine kaitseala tarbeks; 3) tootmisotstarbeta ehitise püstitamine Pakri külade piiranguvööndis; 4) Pakrineeme piiranguvööndis ehitise püstitamine vastavalt Paldiski linnavalitsuse 22. mai 2014. a otsusele nr 21 „Paldiski LNG terminali mandriosa detailplaneeringu kehtestamine”; 5) Pakrineeme piiranguvööndis rajatise püstitamine kaitseala tarbeks, tee püstitamine ja tehnovõrgu rajatise püstitamine kinnisel meetodil; 6) uuendusraie kuni 0,5 hektari suuruse langina; 7) roo varumine külmumata pinnasel; 8) rohkem kui 100 osalejaga rahvaürituste korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas. § 17. Vajalik tegevus Piiranguvööndis on poollooduslike koosluste esinemisaladel vajalik nende ilme ja liigikoosseisu säilimist tagav tegevus nagu loomade karjatamine, rohu niitmine ning puu- ja põõsarinde harvendamine. Pakrineeme piiranguvööndis on vajalik kaitsealuste liikide tume- nõlvaöölase ja hahkkaruslase elupaikade hooldamine. § 18. Keelatud tegevus (1) Piiranguvööndis on keelatud: 1) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; 2) maavarade kaevandamine; 3) uute veekogude rajamine; 4) uue maaparandussüsteemi rajamine; 5) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud õue- ja põllumaal. (2) Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala  6 valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab. 5. peatükk LÕPPSÄTTED § 19. Määruse jõustumine Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. § 20. Määruse muutmine (1) Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2005. a määruses nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas” tehakse järgmised muudatused: 1) § 1 lõike 1 punkti 12 lisatakse Pakri hoiuala kaitse-eesmärgiks nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ elupaigatüübid, milleks on veealused liivamadalad (1110) ja karid (1170); 2) määruse lisas esitatud Pakri hoiuala kaart asendatakse käesoleva määruse lisas 2 esitatud kaartidega (lisatud). § 21. Määruse kehtetuks tunnistamine Vabariigi Valitsuse 5. mai 1998. a määrus nr 97 „Leigri looduskaitseala ja Pakri maastikukaitseala kaitse alla võtmine, kaitse-eeskirjade ja välispiiride kirjelduste kinnitamine” tunnistatakse kehtetuks. § 22. Menetluse läbiviimine Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskirja kehtestamise menetlus viidi läbi keskkonnaministri xx.xx.xxxx a käskkirjaga nr xxx algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos läbiviidud ärakuulamise tulemustega on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas5. § 23. Vaidlustamine Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. 1 EÜ Nõukogu direktiiv nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25). 2 Pakri maastikukaitseala on moodustatud Vabariigi Valitsuse 5. mai 1998. a määrusega nr 97 „Leigri looduskaitseala ja Pakri maastikukaitseala kaitse alla võtmine, kaitse-eeskirjade ja välispiiride kirjelduste kinnitamine”. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktist 39 ning punkti 2 alapunktist 289 hõlmab kaitseala Pakri linnu- ja loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata nende mõju kaitse- eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade suhtes kehtivaid erisusi. 3 Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid. 4 Kaitseala välispiir ja vööndite piirid on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti (mõõtkava 1:10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Keskkonnaametis, Keskkonnaministeeriumis, keskkonnaregistris (register.keskkonnainfo.ee) ning maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).  7 5 Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi veebilehel www.envir.ee. Taavi Rõivas Peaminister Marko Pomerants Keskkonnaminister Heiki Loot Riigisekretär Lisa 1. Pakri maastikukaitseala 1 Pakri maastikukaitseala 2 Lisa 2. Pakri hoiuala 1 Pakri hoiuala 2 Pakri hoiuala 3 Vabariigi Valitsuse määruse „Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu SELETUSKIRI 1. Sissejuhatus Looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala kaitse alla ning kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse Pakri maastikukaitseala (edaspidi kaitseala) kaitsekorda, laiendatakse kaitseala peamiselt Pakri hoiuala arvelt ja vähesel määral seni kaitseta ala arvelt ning kehtestatakse uus kaitse-eeskiri. Moodustatav kaitseala hõlmab osaliselt Natura võrgustikku kuuluvat Pakri loodus- ja linnuala. Kaitseala paikneb Harju maakonnas Paldiski linnas Pakri poolsaarel ja Pakri saartel. Kaitseala territoorium on olnud kaitse all alates 1998. aastast, kui moodustati Pakri maastikukaitseala, mille kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitas Vabariigi Valitsus 5. mai 1998. a määrusega nr 97 „Leigri looduskaitseala ja Pakri maastikukaitseala kaitse alla võtmine, kaitse-eeskirjade ja välispiiride kirjelduste kinnitamine”. Pakri hoiuala on moodustatud Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2005. a. määrusega nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas”. Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord seni, kuni looduskaitseseaduse alusel kehtestatakse uued kaitse-eeskirjad. Eelnõukohase määrusega muudetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel olemasoleva kaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda. Kaitseala laieneb Pakri saartel (Väike-Pakri ja Suur- Pakri) 1661,7 ha ulatuses seni hoiualasse kuuluva osa arvelt ning seni kaitseta ala arvelt 43,7 ha võrra ja seda peamiselt Pakri poolsaarel. Hoiuala arvamisel kaitsealasse muudetakse kaitstava loodusobjekti tüüpi. Kaitseala piire ja kaitsekorda muudetakse selle tõttu, et senine kaitsekord ei taga Natura loodusala eesmärkide täitmist ja metsaelupaikade ning haruldaste ööliblikate elupaikade kaitset.. Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni kaitse planeerimise spetsialist Meelis Mägi (tel 484 1174, e-post [email protected]), eksperthinnangu on andnud Andres Tõnisson, kaitseala inventuuri ja esialgsed kaitse-eeskirja muutmise ettepanekud on teinud ekspert Lauri Klein, eelnõu kaitsekorra otstarbekust on kontrollinud Keskkonnaameti kaitse planeerimise peaspetsialist Roland Müür (tel 627 2184; e-post [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud õigusosakonna juristid Maiu Paloots (tel 730 2244; e-post [email protected]) ja Madina Talu (tel 627 2178; e-post [email protected]), keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308; e-post [email protected]). 2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus 2.1. Kaitse-eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele 1 Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta Pakri saarte ja poolsaare geoloogiliselt väärtuslike aluspõhjakivimite paljandeid kui Põhja-Eesti klindi täiuslikult eksponeeritud ja ainulaadseid osi ning elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; edaspidi loodusdirektiiv) nimetab I lisas: rannikulõukad (1150*), laiad madalad abajad ja lahed (1160), esmased rannavallid (1210), püsitaimestuga kivirannad (1220), merele avatud pankrannad (1230), väikesaared ning laiud (1620), rannaniidud (1630*), vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140), kadastikud (5130), kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210), lood (alvarid ‒ 6280*), puisniidud (6530*), allikad ja allikasood (7160*), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning rusukallete ja jäärakute metsad (pangametsad ‒ 9180*). Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid. Kaitsealal kaitstakse liike, mida loodusdirektiiv nimetab II lisas, ja nende elupaiku. Need on suur mosaiikliblikas (Hypodryas maturna), teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia), suur- kuldtiib (Lycaena dispar), nõmmnelk (Dianthus arenarius), madal unilook (Sisymbrium supinum), soohiilakas (Liparis loeselii) ja emaputk (Angelica palustris). Kaitsealal kaitstakse liike, mida Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25; edaspidi linnudirektiiv) nimetab I lisas, ja nende elupaiku. Need on sõtkas (Bucephala clangula), väikeluik (Cygnus columbianus bewickii), laululuik (Cygnus cygnus), kühmnokk-luik (Cygnus olor), kalakajakas (Larus canus), jääkoskel (Mergus merganser), tutkas (Philomachus pugnax), hahk (Somateria mollissima), punajalg-tilder (Tringa totanus), merikotkas (Haliaetus albicilla), roo-loorkull (Circus aeruginosus), rukkirääk (Crex crex), sookurg (Grus grus), väiketiir (Sterna albifrons), jõgitiir (Sterna hirundo), randtiir (Sterna paradisaea), musträhn (Dryocopus martius), nõmmelõoke (Lullula arborea), vööt-põõsalind (Sylvia nisoria), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), punaselg-õgija (Lanius collurio) ja põldtsiitsitaja (Emberiza hortulana). Kaitsealal kaitstakse veel lisaks Pakri linnuala kaitse-eesmärgiks olevat tuttpütti (Podiceps cristatus) ning järgmiseid kaitsealuseid loomaliike ja nende elupaiku: krüüsel (Cepphus grylle), liivatüll (Charadrius hiaticula), tõmmuvaeras (Melanitta fusca), hahkkaruslane (Phragmatobia lucifera), tume-nõlvaöölane (Chresotis andereggii); ning kaitsealuseid taimeliike, milleks on aasnelk (Dianthus superbus), kärbesõis (Ophrys insectifera), soovalk (Malaxis monophyllos), pruun raunjalg (Asplenium trichomanes) ja kolmis-seligeeria (Seligeria patula). Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Pakri maastikukaitseala kaitse all olemise eelduseks on alale eesmärgiks seatud väärtuste haruldus, ohustatus, tüüpilisus, teaduslik ja esteetiline väärtus. Kaitsealal on esindatud Põhja-Eesti rannikule tüüpilise klindi esinduslik paljandumine, mis annab alale ka suure esteetilise väärtuse. Pakri klindipoolsaar on 12 km pikk, 5 km lai ja ta pindala on umbes 35 km2. Klindipoolsaare piires eristatakse viit panka: Paldiski, Uuga, Pakri, Leetse ja Lahepere pank. Poolsaart ääristav astang on kuni 24 meetrit kõrge, poolsaare keskel tõuseb 2 paeplatoo mõnemeetriste astangutega isegi kuni 30 meetrit üle merepinna. Just Pakri panga osa on Põhja-Eesti kõige võimsam ja esinduslikum näide. Alal on suur teaduslik väärtus, sest siin asuvad Pakerordi lademe ning Pakri ja Leetse kihistu stratotüübid (tüüpläbilõiked). Haruldased ja ohustatud looduslikud ranniku-, magevee-, niidu-, soo-, paljandite- ja metsakooslused. Pakri maastikukaitsealal esinevad looduslikud ranniku-, magevee-, niidu-, soo-, paljandite- ja metsakooslused ‒ rannikulõukad (1150*), laiad madalad abajad ja lahed (1160), esmased rannavallid (1210), püsitaimestuga kivirannad (1220), merele avatud pankrannad (1230), väikesaared ning laiud (1620), rannaniidud (1630*), vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140), kadastikud (5130), kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210), lood (alvarid ‒ 6280*), puisniidud (6530*), allikad ja allikasood (7160*), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning rusukallete ja jäärakute metsad (pangametsad ‒ 9180*) ‒ on haruldaste ja ohustatud kooslustena lisatud loodusdirektiivi I lisasse. Tärniga tähistatud esmatähtsate elupaigatüüpide kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel eriline vastutus. Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja nende elupaiku ning aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikkel 6 punkti 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada vajalikud kaitsemeetmed direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja nende elupaikade kaitseks, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele nõudlustele. Rannikumere elupaik rannikulõukad (1150*) on madalad, merega veel ajutiselt ühenduses olevad rannikujärved, mis on tekkinud madalate abajate ja lahtede eraldumisel merest. Rannikulõukad esinevad kaitsealal Suur- ja Väike-Pakri saarte vahel. Laiad madalad abajad ja lahed (1160) on lainetuse eest kaitstud madalaveelised lahed ja abajad, mis esinevad samuti Pakri saarte vahel. Esmased rannavallid (1210) on lainete poolt kuhjatud liiva-kruusa- või klibuvallid veepiiril või selle lähedal ja nad esinevad Suur- ja Väike-Pakril. Püsitaimestuga kivirannad (1220) hõlmavad jämedast kruusast ja veeristikust rannavalle ning kiviseid moreenrandu, kuhu tormilained tavaliselt ei ulatu ning kus on kujunenud või kujunemas püsitaimestu. Neid esineb Suur- ja Väike-Pakril. Merele avatud pankrannad (1230) on üksnes murrutusjärsakuga pangad merelainete otsese mõju piirkonnas Pakri poolsaarel ja saartel esineb pankrandasid laialdaselt. Väikesaared ning laiud (1620) on alla 10 ha suurused saared ja laiud. Taimkate on siin väga hõre, kohati paljastuvad pealiskorra kivimid. Kaitsealal leidub seda elupaigatüüpi Suur-ja Väike- Pakri vahel. Rannaniidud (1630*) on lauged madalakasvuliste taimedega looduslikud või poollooduslikud rohumaad. Kaitsealal on see elupaik levinud Väike-Pakril ja Suur-Pakril. Elupaigatüübi vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140) alla kuuluvad nii selge veega lubjarikkad järved kui kollase või pruunika veega lubja- ja humiinainerikkad järved. Kaitsealal asub neid elupaiku nii Suur- kui Väike-Pakril. Kadastikud (5130) on poollooduslikud kooslused, kus kadakas katab vähemalt kolmandiku alast. Kaitsealal esineb seda elupaigatüüpi Väike- ja Suur-Pakril. Elupaigatüübi kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*) alla kuuluvad poollooduslikud liigirohked aruniidud kuivadel ja poollkuivadel lubjarikastel muldadel, samuti sürjaniidud. Kaitsealal leidub elupaigatüüpi nii poolsaarel kui Pakri saartel. Lood (alvarid ‒ 6280*) on väga õhukse mullakihiga poollooduslikud kooslused, mis katavad tasaseid paepealseid alasid. Need on kuivad või väga kuivad kasvukohad. Kaitsealal on see elupaik levinud poolsaarel ja Pakri saartel. Puisniidud (6530*) on liigirikka taimestikuga pärandkooslused, kus avatud niidulapid 3 vahelduvad väikeste puudetukkade ja põõsastega. Kõige rohkem on Eestis puisniite säilinud läänesaartel, Lääne- ja Pärnumaal. Kaitsealal esineb elupaika poolsaarel ja Pakri saartel. Elupaigatüüp allikad ja allikasood (7160*) hõlmab eelkõige allikasoid, kuid ka ümbritseva soota allikaid. Elupaik paikneb seal, kus põhjavesi voolab või igritseb maapinnale – nõlvade või veerude jalamil või veekogude kaldaalal. Eestis leidub allikaoid eelkõige Pandivere ja Sakala kõrgustiku äärealadel ja Saaremaal. Pakri maastikukaitsealal esineb elupaik Pakri poolsaare idaküljel. Liigirikkad madalsood (7230) on soode esimene arenguaste, kus taimed saavad suurema osa toitainetest lubjarikkast põhjaveest. Pakri maastikukaitsealal esineb madalsoid Suur- ja Väike-Pakril. Vanad loodusmetsad (9010*) on inimmõjuta või vähese inimmõjuga metsad. Intensiivse metsamajandamise tõttu on vanadele loodusmetsadele iseloomuliku puistuga metsad kadumisohus. Kaitsealal leidub seda elupaigatüüpi Pakri saartel. Vanad laialehised metsad (9020*) kui üleminek läänetaiga ja nemoraalsete metsade vahel on Eestis ka haruldane elupaigatüüp, kuna teda leidub võrdlemisi väikeste laikudena piiratud aladel. Pakri maastikukaitsealal leidub seda elupaigatüüpi poolsaarel ja eriti rohkesti Pakri saartel. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*) ohustab kuivendamine, samas on mõlemad elupaigatüübid Eestis tüüpilised niisketel aladel levinud kooslused. Pakri maastikukaitsealal on see metsaelupaik levinud Pakri saartel. Rusukallete ja jäärakute metsad (9180*) e pangametsad on pankranniku rusukallete liigirikkad laialehised metsad. Nad kasvavad väga kitsal selgesti eristataval alal eelkõige Põhja-Eesti pankranniku jalamil. Kaitsealal levib see elupaigatüüp Pakri poolsaarel. Pakri maastikukaitseala on rikas haruldaste ja ohustatud linnuliikide poolest ning ta on oluline ala veelinnustiku kaitsel Eestis Kaitseala on oluliseks peatus- ja koondumispaigaks rändlindudele ja hõlmab Pakri linnuala. Ala kaitse-eesmärgiks on nimetatud 26 linnuliiki. Merikotkas (Haliaeetus albicilla) on vähearvukas ja spetsiifilise elupaiganõudlusega I kaitsekategooriasse kuuluv haukaline, kes on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi (2008) ohulähedases seisus. Eestis aastaringselt elava merikotka eelistatud pesapaigaks on enamasti vanad suurte veekogude lähedusse jäävad metsad, kus pesa rajatakse kõige sagedamini valgusküllases kohas kasvanud männile või haavale. Saagijahile lendab merikotkas kuni 19 km kaugusel paiknevatele veekogudele. 70-ndatel aastatel oli merikotkas Eestis väljasuremisohus, viimasel kahel kümnendil on liigi arvukus aga pidevalt kasvanud. Kotkaklubi andmetel elas 2012. a Eestis hinnanguliselt 220–250 merikotkapaari. Merikotkast ohustavad enim keskkonnamürgid, sealhulgas pliihaavlite ja muu pliid sisaldava laskemoona kasutamine, sobivate pesapuude nappus ja pesapaikade hävimine, pesitsusaegne häirimine, toitumisalade kvaliteedi langus ning hukkumine elektriliinides, teedel ja tuuleparkides. (Merikotka kaitse tegevuskava 2013–2017, Kotkaklubi) Sookurg (Grus grus) on Eestis üldlevinud väikesearvuline haudelind ja arvukas läbirändaja, kes kuulub III kaitsekategooriasse ning kes on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi (2008) ohuvälises seisus. See kureline pesitseb hõredates lage- ja põõsassoodes, lamminiitudel ning kohati ka roostikes ja raiesmikel. Rändel teevad sookured vahepeatusi kultuur- ja avamaastikel, nõmmedel, rannaniitudel. Eestis pesitseb ligi 8% ja sügisrändel peatub siin 10% Euroopa sookurgedest. Eestis on sookure arvukus viimastel aastakümnetel tõusnud üle 20 korra, ulatudes hinnanguliselt 6500–7500 paarini. Peamisteks ohuteguriteks on pesitsusala maastiku muutmine, 4 maaparandustööd, karjatamine, küttimine ja häirimine pesitsusajal. (Sookure kaitse tegevuskava 2009–2013, Aivar Leito, 2008). Sookurg kuulub loodusmälestiste hulka. Tutkas (Philomachus pugnax) on haruldane haudelind ja arvukas läbirändaja, kes kuulub I kaitsekategooriasse ning on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi (2008) ohustatud seisus. See rästa suurune kahlajate hulka kuuluv kurvitsaline eelistab elupaigana niiskeid madala rohurindega avamaakooslusi (jõe- ja järveluhad, rannaniidud, madalsood) ning pesa rajab maapinnale lohku. Kevaditi peavad isased tutkad mänguplatsidel salkadena turniire. Tutka arvukus on kogu Euroopas viimastel aastakümnetel katastroofiliselt kahanenud. Eestis säilinud tutka asurkonna suurus on hinnanguliselt 10–30 pesitsevat emaslindu. Liigi taandumise peamiseks põhjuseks peetakse sobivalt majandatavate rohumaade kadumist ja väikekiskjate arvukuse tõusu, kuid mitme potentsiaalselt kriitilise või suure tähtsusega teguri mõju on teadmata. (Tegevuskava tutka (Philomachus pugnax) kaitse korraldamiseks Eestis aastateks 2010‒2013, Eve Mägi ja Hannes Pehlak) Laululuik (Cygnus cygnus) on harv haudelind ja arvukas läbirändaja, kes kuulub II kaitsekategooriasse ning kelle ohustatus on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi (2008) mittehinnatav. See kollase nokalaiguga haneline peatub läbirändel madalatel merelahtedel, järvedel ja üleujutatud luhtadel. Laululuik on Eestis harv talvituja, talvitujate arvukus sõltub jääoludest. Harva jääb laululuik peamiselt rabajärvedele pesitsema, hinnanguliselt pesitseb meil 70–100 paari (EOÜ, 2009) laululuiki. Väikeluik (Cygnus columbianus bewickii) Eestis ei pesitse ja kohatakse meil vaid läbirändel peamiselt aprillis ja mais ning oktoobris ja novembris, üksikud talvituvad. Väikeluik kuulub II kaitsekategooriasse ning on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi (2008) ohustatud seisus. Kevadise rände ajal Eestis kuni 60 000, sügisel üle 21 000 linnu. Talvituma jääb väikeluiki Eestisse vähe, vaid 30‒50 lindu. Euroopas pesitseb kuni 11 000 paari (peamiselt Venemaal), Euroopas talvitub rohkem kui 23 000 lindu. Kühmnokk-luik (Cygnus olor) on Eesti merelahtedel ja saartel tüüpiline, siseveekogudel haruldane haudelind. Kühmnokk-luik saabub Eestisse jää sulamise aegu märtsis, linnud lahkuvad novembris või veelgi hiljem Osad jäävad soojadel talvedel talvituma, osad on inimeste toitmise tõttu paigallinnud. Kühmnokk-luik pesitseb Euroopa ja Aasia parasvöötmes. Eestis pesitseb 2000‒3000 paari, Euroopas 86 000 ‒ 120 000 paari. Euroopas talvitub üle 260 000 isendi. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel on tegemist ohuvälise liigiga. Kalakajakas (Larus canus) on Eestis tüüpiline rannikualade lind, keda võib Eestis kohata aastaringselt. Erinevatel andmetel on kalakajakaid Eestis 50 000 ‒ 100 000 pesitsuspaari. Euroopas u 1 miljon pesituspaari. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel on tegemist ohuvälise liigiga. Jääkosklat (Mergus merganser) on tüüpiline väikesearvuline haudelind rannikul, saartel, Põhja- ja Lääne-Eesti siseveekogudel ja Koiva jõgikonnas. Jääkosklat võib Eestis näha märtsi algusest kuni novembrini, avamerel võib liiki kohata ka talvel. Pesitsejaid on 1500‒2000 paari, talvitujaid 4000‒8000 paari. Euroopas on jääkosklaid suvel erinevatel andmetel 35 000 ‒ 74 000 paari, talvel veidi rohkem. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel on tegemist ohuvälise liigiga. 5 Hahk (Somateria mollissima) on kahaneva arvukusega väikesearvuline haudelind meresaartel ning laidudel. Inimtegevuse tagajärjel on haha arvukus kiiresti kahanenud nii Eestis kui mujal Euroopas. Hinnanguliselt on Eestis 3000–7000 haudepaari. Viimastel aastatel on liigi arvukus oluliselt vähenenud. (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009) Punajalg-tilder (Tringa totanus) on märgade ja niiskete rannikualade lind. Heaks elupaigaks on talle mereäärsed soolaksood, madalsood ja rabad. Ta on levinud lind ka niisketel heinamaadel ja luhtadel. Punajalg-tilder kuulub III kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohuväline liik. Hinnanguliselt on Eestis 5000–7000 paari punajalg- tildreid, kuid nende arvukus väheneb. Eestis võib teda kohata eeskätt rannikualade luhtadel ja niitudel. Ka sisemaa veekogudega külgnevad heinamaad on sellele liigile sobivad elupaigad. Punajalg-tildrit võib meil kohata aprillist oktoobrini. Roo-loorkull (Circus aeruginosus) on kogu Eestis levinud väikesearvuline haudelind. Roo- loorkull kuulub III kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohuväline liik. Roo-loorkulli jaoks on kõige sobivamaks pesitsusbiotoobiks vees kasvav, vähemalt 1,5 m kõrgune kaldataimestik, eeskätt pilliroog, kõrkjastik ja hundinuiad. Pesitsuskohaks valib lind tiheda roostiku, milles leidub vana (eelmise talve) pilliroogu, mille kõrgus on keskmiselt 2,4 m. Samas pesitseb roo-loorkull ka roostunud laidudel ja rannaniitudel ning koguni põldudel, kuid kõrgeima pesitsusedukusega on roostikes pesitsevad paarid. Kuna roo-loorkullid hakkavad pesitsema väga vara, siis on eelmise aasta pilliroo säilimine talle roostikulindudest kõige olulisem. Suure koduterritooriumi vajaduse tõttu on eriti tähelepanuväärsed alad liigi jaoks vähemalt 100 ha pindalaga roostikud. Roo-loorkulli pesitsusaegseks arvukuseks on aastatel 2003–2008 hinnatud 500–1000 paari ja liigi arvukuse seisu on ajavahemikus 1991–2008 hinnatud stabiilseks. Liigi esindatust kaitstavatel aladel hinnatakse heaks. (Roostikulindude kaitse tegevuskava eelnõu; Eesti Ornitoloogiaühing, 2013) Rukkirääk (Crex crex) on rändlind, kes on pesitsusajal levinud vaid Euraasias. Liik on lisatud enamiku Euroopa riikide punastesse nimestikesse ja on Euroopas kaitset vääriv liik. Rukkirääk kuulub III kaitsekategooriasse ja kuna liigi seisund Eestis on hea, on ta Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohuväline liik. Rukkirääk on tänapäeval üle Eesti laialt levinud haudelind, kes asustab erinevaid avamaastikke. Rukkiräägu arvukus on kõrgeim niisketel rohumaadel. Räägul on kindlad elupaigaeelistused: taimestik peab olema vähemalt 20–30 cm kõrge, et rääk sellesse varjuda saaks, ja suhteliselt hõre. Räägule ei sobi liigtihe taimestik, mis tekib hästi väetatud või kasutamata rohumaal. Kuigi rukkirääk on Eestis laialt levinud, on tema arvukus viimasel kümnendil pidevalt langenud. (Rukkiräägu (Crex crex L.) kaitse tegevuskava 2012–2016 koostamine; J. Elts, 2011) Väiketiir (Sterna albifrons) on Eesti rannikul ja laidudel pesitsev harv haudelind. Väiketiir kuulub III kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohulähedane liik. Ohuteguriteks on liigile häirimine ja rannikualade kinnikasvamine. Eestis on hinnanguliselt 400–700 haudepaari ning viimastel aastatel on väiketiirude arvukus Eestis kasvanud (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). 6 Jõgitiir (Sterna hirundo) on tüüpiline haudelind Eesti rannikul, kes saabub Eestisse mais, lahkub septembris. Jõgitiir kuulub III kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohuväline liik. Jõgitiire pesitseb Eestis 5000‒7000 paari ning arvukus on stabiilne (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Randtiir (Sterna paradisaea) on tüüpiline Eesti rannikutel ja saartel pesitsev haudelind, kes saabub Eestisse aprilli lõpus või mai alguses, lahkub juulis-septembris. Randtiir kuulub III kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohuväline liik. Eestis pesitseb 7000 ‒ 10 000 paari randtiire, arvukus on stabiilne (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Musträhn (Dryocopus martius) on stabiilse arvukusega lind, kes on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohuvälises seisus ja looduskaitseseaduse alusel arvatud III kaitsekategooria liikide hulka. Elupaigana eelistab musträhn suuri okasmetsi, männi-segametsi, kõrgetüvelisi hõredaid männikuid, raiesmikke ja põlendikke. Musträhni ohustab sobilike elupaikade pindala vähenemine. Musträhn rajab igal aastal uue pesaõõnsuse ja valmistab nii palju pesakoopaid teistele metsaasukatele. Vööt-põõsalind (Sylvia nisoria) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohuvälises seisus ning arvatud looduskaitseseaduse alusel vähenevate elupaikade ja väheneva arvukusega liigina III kaitsekategooria liikide hulka. Vööt-põõsalind elutseb peamiselt rannikul ja saartel, Lääne-Eestis on liik harilik, mujal on arvukus väiksem. Eestis pesitseb 15 000 ‒ 25 000 paari ning arvukus on mõõdukalt tõusev (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Väike-kärbsenäpp (Ficedula parva) on tüüpiline suuremate leht- ja segametsade ning vanade kuusikute liik. Ida-Eestis on väike-kärbsenäpp harilik, Lääne-Eestis väikesearvuline haudelind. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning arvatud III kaitsekategooria liikide hulka. Väike-kärbsenäppe pesitseb Eestis 50 000 ‒ 80 000 paari ning nende arvukus on mõõdukalt tõusev (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Põldtsiitsitajat (Emberiza hortulana) võib Eestis põhiliselt kohata Lääne- ja Põhja-Eesti kultuur- ja avamaastikel, mis vahelduvad põõsastike ja võsastunud aladega. Liik eelistab rannikulähedasi alasid ning on väikesearvuline haudelind, kes on levinud peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis. Põldtsiitsitaja kuulub II kaitsekategooriasse ning Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel on tegemist ohualti liigiga. Ohuteguriteks on liigile põllumaade pindala vähenemine ja niidualade võsastumine. Eestis pesitseb 300‒600 paari ning arvukus on tugevas languses (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Viimase 40 aasta jooksul on arvukus kahanenud ligi paarkümmend korda (Põldtsiitsitaja kaitse tegevuskava eelnõu). Sõtkas (Bucephala clangula) on üldlevinud väikesearvuline haudelind ja arvukas läbirändaja. See peamiselt metsa- ja rabajärvede või vooluvee läheduses elav haneline pesitseb enamasti musträhni vanades pesaõõnsustes või pesakastides. Sõtkas talvitub järvedel, veehoidlatel, suurtel jõgedel ja varjulistel rannavetel. Liiki ohustab veekogude reostumine ning linnujaht. Sõtka 7 pesitsevate paaride arvukus on viimastel aastakümnetel pidevalt tõusnud, hinnanguliselt pesitseb meil 3000–5000 paari (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Punaselg-õgija (Lanius collurio) on Eestis üldlevinud harilik haudelind, kes kuulub III kaitsekategooriasse ning kes on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohuvälises seisus. See rästa suurune värvuline eelistab elupaigana mitmesuguseid pool- avamaastikke (põõsasniidud ja -sood, lookadastikud, võsa, raiesmikud, metsaservad, pargid) ning rajab pesa tavaliselt põõsasse. Liigi arvukus on viimastel aastatel peale mõningast langusperioodi taas tõusnud. Aastatel 1998‒2002 hinnati tema arvukuseks 20 000 – 35 000 haudepaari, aastatel 2003‒2008 juba 40 000 – 60 000 haudepaari ((Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Liiki ohustab väikekiskjate suur arvukus. Nõmmelõoke (Lullula arborea) on meil üldlevinud, aga väiksearvuline haudelind (10 000 ‒ 20 000 paari), kes elutseb peamiselt nõmmemetsades, loopealsetel ja raiesmikel. Sageli võib nõmmlõokest kohata ka võsastuma hakanud vanadest karjääridest. Kevadel saabub märtsis, sügisel lahkub oktoobris, üksikud linnud jäävad talvituma. Eestis on nõmmelõoke III kaitsekategooria liik, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on liik ohuvälises seisus. Euroopas on liik levinud kõikjal, kuid enimarvukamad populatsioonid asuvad Belgias, Saksamaa idaosas ning Põhja-Inglismaal. Peamisteks ohustajateks on röövlinnud ja väikekiskjad. Tõmmuvaeras (Melanitta fusca) on Eesti rannikul harv haudelind, aga tavaline läbirändaja ja talvituja. Tõmmuvaeras kuulub III kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohuväline liik. Hinnanguliselt on Eestis 400–700 tõmmuvaerase haudepaari, viimastel aastatel on liigi arvukus Eestis tõenäoliselt kasvanud (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Krüüsel (Cepphus grylle) on Eestis haruldane haudelind, kes pesitseb ainult Loode-Eesti klindil, läbirändajana ja talvitujana on teda väikesearvuliselt ka merel. Krüüslid elavad mere ääres olevatel kivistel kaldajärsakutel ja -pankadel. Nad on üpris varjulise eluviisiga linnud ning pesa rajavad nad enamasti raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse: kaljulõhed, pangaalused jms kohad. Eesti tingimustes pesitsevad nad kaljustel ja kivistel randadel ning laidudel. Krüüsel kuulub II kaitsekategooriasse ja Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel on tegemist ohualti liigiga. Ohuteguriks on liigile häirimine. Eestis pesitseb krüüsleid 20‒40 paari, talvitujana viibib siin 1000‒3000 isendit; liigi arvukus on praegu stabiilne (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Liivatüll (Charadrius hiaticula) on Eesti mererandades üldlevinud haudelind. Liivatüll pesitseb liival või kiviklibul rannikute ääres ja harvem ka kruusaaukudes. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel on tegemist ohulähedase liigiga. Ohutegurid pole teada. Samas on viimastel aastatel liivatülli arvukus Eestis märkimisväärselt langenud, hinnanguliselt on Eestis 1000–2000 pesitsevat paari (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Suur-mosaiikliblikas (Scarce Fritillary) on keskmise suurusega liblikas, aga mosaiikliblikatest üks suurimaid. Tiibade siruulatus kuni 47 millimeetrit. Tiibade ülakülg on kolmevärviline: kollakaspruun mustja joonisega ning valkjaskollane kuni ruugete vöötitega tiibade välisserval. 8 Elupaigaks on niisked metsaservad ja soised metsad. Levinud on liik Kesk-Prantsusmaal, Ungaris, Bulgaarias, Rumeenias, Taanis, Rootsis, Soomes, Lätis ja Leedus. Eestis on liik levinud kogu alal, aga kohati. Liik kuulub III kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase raamatu (2008) järgi kuulub puuduliku andmestikuga liikide hulka. Ohuteguriteks on liigile elupaikade võsastumine ja killustumine. Teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) on keskmise suurusega liblikas, kelle tiibade siruulatus küünib 41 millimeetrini. Tiibade ülakülg kolmevärviline: kollakaspruun põhivärvus mustja joonisega ning kollakate tähnidega. Elupaigaks on liigile niisked või soostunud niidud ja võrdlemisi kuivad alvarid. Levinud on teelehe-mosaiikliblikas Euroopas, Aasias kuni Kaug-Idani välja, Eestis kogu territooriumil lokaalselt. Teelehe-mosaiikliblikas kuulub III kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi kuulub puuduliku andmestikuga liikide hulka. Ohuteguriks niitude ja karjamaade võsastumine ja põllumajanduses kasutatavad kemikaalid. Suur-kuldtiib (Lycaena dispar) on suhteliselt väike päevaliblikas, kuid suurim Eesti kuldtiiblaste hulgas. Tiibade siruulatus kuni 27 mm. Tiibade ülakülg on läikivpunane, tumeda joonisega. Suur- kuldtiib elab luhtadel ja jõelammidel, soistel niitudel, veekogu kallastel. Euroopas on suur- kuldtiib hajusalt levinud liik ning viimasel ajal pigem taandumas. Eestis läheb liigil hästi ning tema levila on laienenud, teda leidub üle kogu mandriosa, enam Kagu-Eestis. Suur-kuldtiib kuulub III kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi kuulub ohuväliste liikide hulka. Suurim ohutegur Euroopas on soode kuivendamine. Nõmmnelk (Dianthus arenarius) on madal sinakasroheline mätasjalt kasvav taim nelgiliste sugukonnast. Eestis kaitstakse nõmmnelgi endeemset alamliiki (Dianthus arenarius spp. arenarius), mille leiukohad on teada vaid Baltimaadest ja Rootsist. Eestis leidub kaitsealuse alamliigi leiukohti kõige rohkem Harju ja Põlva maakonnas. Elupaigaks on nõmmnelgile valgusrohked männimetsad, loopealsed, luited, liivikud, peamiselt kasvab taim rannikul. Nõmmnelk kuulub II kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on ta ohualdis liik. Ohuteguriteks on liigile metsastumine ja liivikute kinnikasvamine, ehitustegevus, teeservade võsastumine ja rannikualade puhkepiirkondades ka ülemäärane tallamine (Nõmmnelgi kaitse tegevuskava eelnõu). Madal unilook (Sisymbrium supinum) on väike lamavate või tõusvate varte ja väikeste valgete õitega taim, mis kasvab loodudel ja paepaljandil, paemurudes; taim on lubjalembene. Levila on Euroopas kahe keskmega: Prantsusmaa ja selle ümbrus ning Läänemeremaad. Eestis kasvab unilook levila kirdepiiril peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis. Madal unilook kuulub II kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on tegemist ohulähedase liigiga. Peamine ohutegur on kasvukohtade kamardumises. Taime kasvukohtad on inimtekkelised ning nende säilimiseks on vajalik inimmõju jätkumine. (Madala unilooga kaitse tegevuskava eelnõu) Soohiilakas (Liparis loeselii) on väike, üleni rohekas-kollakas sootaim, mis kasvab lubjarikastes soodes, soistel jõe- ja järvekallastel. Taim on mitmeaastane, õitseb juunis ja juulis. Soohiilakas on levinud Ahvenamaal ja selle naabruses oleval Rootsi rannikul. Eestis on taim levinud paiguti, tavalisem leviala jääb Lääne-Eesti rannikule. Soohiilakas kuulub II kategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel on liik ohualdis. Ohuteguriteks on taimele soode 9 kuivendamine ja turba võtmine. Emaputk (Angelica palustris) on vaolise, seest õõnsa varrega ja valgete õitega kahe- kuni mitmeaastane sarikalinem mis kasvab niisketel ja märgadel niitudel, merelähedastel aladel mineraal- või soomuldadel. Taim on levinud Kesk-Euroopast Ida-Siberini ja Kesk-Aasiani. Eestis kasvab taim põhiliselt läänesaartel ja Lääne-Eesti rannikualadel ning Tartu ümbruses. Emaputk kuulub II kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) on ta ohualdis liik. Ohuteguriteks on taimele metsamajanduslik tegevus, soode kuivendamine ja turba võtmine, ranna- ja luhaniitude majandamata jätmine ning ehitustegevus (Emaputke kaitse tegevuskava eelnõu). Hahkkaruslane (Phragmatobia lucifera) on keskmise suurusega (tiibade siruulatus 31–38 mm) ööliblikas, kelle segiajamine teiste liblikatega on Eesti oludes vähetõenäoline. Hahkkaruslane on Kesk- ja Lõuna-Euroopas võrdlemisi laialt levinud ööliblikas, kuid Euroopa põhjaosas on liik väga piiratud levikuga. Eestis esineb hahkkaruslane praegusel ajal ainult mandriosa loodenurgas ning lähimad populatsioonid jäävad mitmesaja kilomeetri kaugusele. Emaste liblikate lennuvõime pole kuigi hea, mistõttu on väga ebatõenäoline Eesti ala looduslikul teel taasasustamine juhul, kui siinne populatsioon välja sureb. Hahkkaruslane kuulub III kaitsekategooriasse. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on hahkkaruslane puuduliku andmestikuga liik. Peamisteks hahkkaruslast ohustavateks teguriteks on elupaikade kinnikasvamine ja ehitustegevus. (Hahkkaruslase kaitse tegevuskava eelnõu) Tume-nõlvaöölane (Chresotis andereggii) on keskmise suurusega (tiibade siruulatus 29–32 mm) tumepruun ööliblikas. Ta on peamiselt Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikes lokaalselt levinud liik. Eesti loodeosas paikneb selle liigi väga eraldatud osaareaal, mis asub lähimatest välismaistest leiukohtadest vähemalt 1600 kilomeetri kaugusel. Tume-nõlvaöölane kuulub III kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on tume-nõlvaöölane puuduliku andmestikuga liik. Ohuteguriteks on liigile elupaikade võsastumine ja ehitustegevus. (Tume-nõlvaöölase kaitse tegevuskava eelnõu) Aasnelk (Dianthus superbus) on peene roomava risoomiga püsik, 40‒90 cm kõrge. Taim kasvab Skandinaavias, Kesk-Euroopas, Eestis, Siberis, Kaug-Idas ja paiguti ka Kesk-Aasias. Aasnelk eelistab kuiva pinnast , mis on lubjarikas. Eestis kasvab niitudel, puisniitudel ja põõsalootudel ning on levinud Loode- ja Põhja-Eestis, mujal leidub harva. Aasnelk kuulub II kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on tegemist ohustatud liigiga. Ohuteguriteks on ehitustegevus, kasvukohtade võsastumine, liigne korjamine. Kärbesõis (Ophrys insectifera) kasvab niisketel niitudel, allikasoodes, lookadastikes. Taim on mitmeaastane, õitseb juunis ja juulis. Levinud on Euroopa kesk- ja lääneosas. Eestis on kärbesõis oma levila kirdepiiril. Liiki esineb paiguti, põhiliselt Lääne- ja Loode-Eestis ja saartel. Kärbesõis kuulub II kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on tegemist ohulähedase liigiga. Ohuteguriteks on karjamaade ja niitude võsastumine, soode kuivendamine ja turba võtmine. Soovalk (Malaxis monophyllos) on ühe, harva kahe rohelise lehe ja pika, õierikka õisikuga roheliseõieline käpaline, mis kasvab madalsoometsades ja -niitudel. Euroopas on taim laialt levinud, kuid taanduv liik. Eestis esineb teda paiguti ja vähearvuliselt Põhja- ja Lääne-Eestis. 10 Soovalk kuulub II kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on soovalk ohualdis liik. Ohuteguriteks on kuivendamine, turba võtmine ja metsaraie. Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes) on väike lubjalembene sõnajalgtaim, mis kasvab kiviaedadel ja paepragudes. Eestis kohtab teda harva, peamiselt läänesaartel ja mandri loodeosas. Pruun raunjalg kuulub II kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on ta ohualdis liik. Ohuteguriteks on kaevandamine, väljakaevamine ja tallamine. Kolmis-seligeeria (Seligeria patula) on väga väike, vaid mõne millimeetri kõrguste võsudega tippkupraline sammal. Liik on Euroopa endeem, mis on Eestis oma levila põhjapiiril, kasvades veel ka Lõuna-Rootsis. Eestis on teada ainult üks leiukoht. Kolmis-seligeeria kasvab varjulistel, niisketel lubjakivipaljanditel. Taim kuulub I kaitsekategooriasse, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on liik ohualdis. Ohuteguriteks on tallamine ja kasvukoha niiskusrežiimi muutumine. 2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus Pakri maastikukaitseala on moodustatud 5. mai 1998. a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 97 „Leigri looduskaitseala ja Pakri maastikukaitseala kaitse alla võtmine, kaitse-eeskirjade ja välispiiride kirjelduste kinnitamine”. Pakri hoiuala on moodustatud 16. juuni 2005. a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas”. Käesoleva määrusega liidetakse maastikukaitsealaga Pakri saarte maismaaosas olev Pakri hoiuala osa, nii et saartel moodustub üks kaitsealune loodusobjekt ‒ maastikukaitseala. Pakri poolsaarel laiendatakse kaitseala piirnevatel aladel niidu- ja metsaelupaikade ning loomaliikide kaitseks Kaitseala laiendus moodustab kitsa mereäärse riba, olles puhvriks mere ääres kõrguvale Pakri paekaldale. Piiri muutmine on põhjendatud ühtlase puhverala loomiseks panga serval, teisalt asub alal rohkelt looduskaitsealuseid taimeliike (nõmmnelk, aasnelk, erinevad käpalised). Sihtkaitsevööndisse tsoneeriti krüüsli elupaigad ja loodusdirektiivi metsa- ja sooelupaigatüübid, mille kaitsmine piiranguvööndis pole võimalik, kuna nende elupaigatüüpide kaitseks on oluline hoiduda majandustegevusest. Pakri maastikukaitseala hõlmab täielikult Suur-Pakri ja Väike-Pakri saared, Pakri poolsaarel oleva klindi ning sellega külgnevad niidu- ja metsakooslused. Ala jätkuv kaitse all hoidmine ja laiendamine on oluline soostiku maastikuilme ja funktsioneerimise säilimise, kaitsealuste liikide ning loodusdirektiivi ranniku-, mageveekogu, niidu-, soo-, paljandite- ja metsaelupaigatüüpide kaitse eesmärgil. Pakri maastikukaitsealal asub ka kõige tuntum ja monumentaalsem loodusmälestis ‒ Põhja-Eesti paekallas (klint). Paldiski piirkond on ala, kus klint jõuab saartelt mandrile (Pakri poolsaar) ja kus klindi eksponeeritus on Eesti oludes täiuslik. Klindilõikude kogupikkus saartel ja poolsaarel küünib 20 kilomeetrini ja kõrgus Pakri neemel 25 meetrini. Pakri on Eestis ainuke paene poolsaar ja Pakri saartele on analoog olemas vaid Osmussaare näol. Ainult Pakri poolsaarel paljandub klint ka n-ö külglõikes, mis võimaldab jälgida kihtide lõunasuunalist kallakust – geoloogilised kihid, mis Paldiski linnas asuvad merepiiril, on neeme juures 15 m kõrgusel. Pakri neemelt u 200 m sisemaa poole jääb paeklibu alla väike astang, kus avaneb kogu Kukruse lade ja alumine osa Idavere lademest. Seega võib Pakri poolsaarel jälgida paekihte tunduvalt suuremas ulatuses kui Ontikal – kokku avaneb siin u. 50 miljoni aasta jooksul settinud merepõhja läbilõige (Einasto, 1996). 11 Käesoleva määrusega seatakse kaitse-eesmärgiks kaitsealal esinevad ranniku-, mageveekogu-, niidu-, soo-, paljandite- ja metsaelupaigad. Elupaigatüüpide inventuurid on kaitsealal teostanud 1990. aastate keskel Elle Puurmann. Lauri Kleini poolt on teostatud Pakri poolsaare elupiagatüübide ekspertiis aastal 2009. PKÜ (Toomas Kukk) inventeeris Pakri saartel ja poolsaarel eluapaigatüüpe aastatel 2011‒2012. 2012. aastal inventeeriti Metsaruum OÜ poolt Väike- Pakri ja Suur-Pakri metsaelupaikasid. Kaitsealal inventeeritud elupaikadest moodustavad rannikulõukad (1150*) kaitsealast 0,63% (20,3 ha), nende esinduslikkus on C (arvestatav). Laiad madalad abajad ja lahed (1160) moodustavad kaitsealast 4,5% (146,2 ha), nende esinduslikkus on C (arvestatav). Esmased rannavallid (1210) moodustavad kaitsealast 0,98% (31,5 ha), nende esinduslikkus on A‒B (väga esinduslik kuni esinduslik). Püsitaimestuga kivirannad (1220) moodustavad kaitsealast 0,73% (23,5 ha), nende esinduslikkus on A‒B (väga esinduslik kuni esinduslik). Merele avatud pankrannad (1230) moodustavad kaitsealast 1,0% (32,4 ha), nende esinduslikkus on A (väga esinduslik). Väikesaared ning laiud (1620) moodustavad kaitsealast 0,18% (5,8 ha), nende esinduslikkus on C (arvestatatav). Rannaniidud (1630*) moodustavad kaitsealast 2,9% (95,6 ha), nende esinduslikkus on A‒C (väga esinduslik kuni arvestatav). Vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140) moodustavad kaitsealast 0,53% (17 ha), nende esinduslikkus on B (esinduslik). Kadastikud (5130) moodustavad kaitsealast 1,78% (57,2 ha), nende esinduslikkus on B (esinduslik). Kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210) moodustavad kaitsealast 13,8% (445 ha), nende esinduslikkus on A‒C (väga esinduslik kuni arvestatav). Lood (alvarid ‒ 6280*) moodustavad kaitsealast 28,7% (920 ha), nende esinduslikkus on A‒C (väga esinduslik kuni arvestatav). Puisniidud (6530*) moodustavad kaitsealast 0,7% (2,4 ha), nende esinduslikkus on B‒C (esinduslik kuni arvestatav). Allikad ja allikasood (7160*) moodustavad kaitsealast 0,05% (1,5 ha), nende esinduslikkus on C (arvestatav). Liigirikkad madalsood (7230) moodustavad kaitsealast 1,48% (47,6 ha) nende esinduslikkus on A‒B (väga esinduslik kuni esinduslik). Vanad loodusmetsad (9010*) moodustavad kaitsealast 1,00% (3,2 ha), nende esinduslikkus on A‒C (väga esinduslik kuni arvestatav). Vanad laialehised metsad (9020*) moodustavad kaitsealast 12,7% (406,5 ha), nende esinduslikkus on A‒C (väga esinduslik kuni arvestatav). Soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) moodustavad kaitsealast 3,75% (120,5 ha), nende esinduslikkus on B‒C (esinduslik kuni arvestatav). Rusukallete ja jäärakute metsad (9180*) moodustavad kaitsealast 1,70% (54,5 ha), nende esinduslikkus on B (esinduslik). Pakri saared on väga olulised paljude linnuliikide, eelkõige vee- ja rannikulindude pesitsus-, toitumis-, koondumis- ja läbirändepaigana. Kaitse-eesmärgiks seatakse kaitsealused linnuliigid sõtkas, väikeluik, laululuik, kühmnokk-luik, kalakajakas, jääkoskel, tutkas, hahk, punajalg-tilder, merikotkas, roo-loorkull, rukkirääk, sookurg, väiketiir, jõgitiir, randtiir, musträhn, nõmmelõoke, vööt-põõsalind, väike-kärbsenäpp, punaselg-õgija, põldtsiitsitaja, tõmmuvaeras, krüüsel ja liivatüll ning tuttpütt. Pakri linnustiku kõige silmapaistvamaks esindjaks on krüüsel, kelle teadaolev ainuke pesitsuskoht asub Pakri poolsaare tipus ja kelle koloonia Pakri neemel on teada juba ligikaudu saja aasta jooksul. Tema häirimise tõkestamiseks ongi Pakri neemealune rannalõik tsoneeritud sihtkaitsevööndisse (liikumiskeeld 1. maist kuni 31. augustini). Krüüslite koloonia suuruseks on hinnatud 20‒40 paari (EOÜ 2012). Olulisel määral peatub siin kolm linnudirektiivis nimetatud indikaator-linnuliiki (väikeluik, laululuik, sõtkas). 12 Teistest loomaliikidest on Pakri poolsaarel Pakri neemel 1997. aastal avastatud Eesti esimesed tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase leiukohad. Järgnevate aastate vaatlused näitavad, et neid liike esineb piirkonnas stabiilselt. Leitud on nii ööliblikate valmikuid kui röövikuid. Praeguseks ajaks on nimetatud liiki leitud veel ainult Paldiski lahe lõunaosas Laokülas. Kuigi hahkkaruslast leiti 2011. aastal laiemalt alalt kui seni teada, on 1997. aastast alates teadaolev Pakri neeme populatsioon liigi säilimise seisukohalt olulisim. Praeguseks on liik sellel alal esinenud järjepidevalt vähemalt 15 aastat. Mõlema ööliblika lähimad elupaigad on Kesk- ja Lõuna- Euroopa mägedes ja selle tõttu ei ole tõenäoline, et siinne populatsioon saaks eraldatuse tõttu taastuda. (Hahkkaruslase kaitse tegevuskava eelnõu, Erki Õunap, 2011, Tume-nõlvaöölase kaitse tegevuskava eelnõu, Erki Õunap, 2011). Päevaliblikatest on kaitse-eesmärgiks kolm liiki: suur-kuldtiib, suur-mosaiikliblikas ja teelehe- mosaiikliblikas. Suur-kuldtiib on kaitsealal levinud Pakri poolsaare idaosas, Pakri metsade sihtkaitsevööndis. Teelehe-mosaiikliblika ja suur-mosaiikliblika leiukohad on Pakri saartel. Liblikad eelistavad elupaigana niisket looniitu, mida on poolsaarel mitmes vööndis inventeeritud. Taimeliikidest on Pakri maastikukaitse kaitse-eesmärgiks nõmmnelk, madal unilook, soohiilakas, emaputk, aasnelk, kärbesõis, soovalk, pruun raunjalg ja kolmis-seligeeria. Nendest liikidest on kolmis-seligeeria I kaitsekategooria sammaltaim, mis kasvab Väike-Pakri saare idarannikul paepaljandil Tegemist on liigi Eestis teadaoleva ainukese leiukohaga (Kolmis-seligeeria kaitse tegevuskava, Kai Vellak, 2014). Aasnelk ja nõmmenelk on mõlemad II kaitsekategooria liigid, mida on laialdaselt inventeeritud Pakri poolsaare kõigis neljas vööndis ja ka mõlemal Pakri saarel. Kaitseala kaitse-eesmärgiks ei ole seatud on välja jäetud mõned Pakri loodus- ja linnuala kaitse- eesmärgiks seatud elupaigatüübid ja liigid, mis asuvad või on levinud Pakri maastikukaitsealast välja jääval Pakri hoiuala osal. Elupaigatüüpidest kuuluvad siia veealused liivamadalad (1110), jõgede lehtersuudmed (1130), karid (1170) ja hallid luited (kinnistunud rannikuluited ‒ 2130*). Linnuala nimekirjas nimetatud liigid, keda kaitse-eeskiri kaitse-eesmärkides ei kajastata, on viupart (Anas penelope), sinikael-part (Anas platyrhynchos), merivart (Aythya marila), hüüp (Botaurus stellaris) ja aul (Clangula hyemalis). Lisaks eelpool nimetatud loodusväärtustele on Pakri maastikukaitseala kaitse all hoidmine oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitseks. Samas pole nende kaitse- eesmärgiks seadmine vajalik, kuna elupaikade kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab ka nende kaitse. Teadaolevatest kaitsealustest taimeliikidest, mida kaitseala kaitse-eesmärgiks ei ole seatud, esinevad kaitsealal II kaitsekategooriasse kuuluvad mustpeasammal (Catoscopium nigritum), tundra vasksirbik (Warnstorfia tundrae), kurdsammal (Rhytidium rugosum), jäik keerdsammal (Tortella rigens), turd-lühikupar (Brachythecium turgidum), täpiline sõrmkäpp (Dactylorhiza cruenta), rand-tarn (Carex extensa), karvane lipphernes (Oxytropis pilosa) ning III kaitsekategooriasse kuuluvad põõsasmaran (Potentilla fruticosa), müürkevadik (Draba muralis), pae-kolmissõnajalg (Gymnocarpium robertianum) kaljukress (Hornungia petraea), longus rippsammal (Antitrichia curtipendula), tõmmu pungsammal (Bryum neudamense), kalrulauk (Allium ursinum), aas-karukell (Pulsatilla pratensis), harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea), kahjkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), suur käopõll (Listera ovata), hall käpp (Orchis militaris), rohekas käokeel (Platanthera chlorantha), kahelehine käokeel (Platanthera bifolia) vööthuul sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii), kuradi sõrmkäpp (Dactylorhiza maculata), 13 balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica), laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine) ja tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens). Kaitseala maastikku väärtustavad veel järgmised siin asuvad objektid: Pakri poolsaare joad (kokku kuus), mis on tekkinud poolsaare maismaastumise käigus viimase 4000‒6000 aasta jooksul. Noored ja veevaesed (suviti kuivavad) joad ei ole endale kujundanud märgatavaid kanjonorgusid. Kõrgematest jugadest (Põlde, Pakri, Kaasiku, h = 5‒6 m) on suurema kaitseväärtusega kaks viimast, madalamatest jugadest (h = 2 m) on väärtuslikum Kersalu kaskaad. Veerikkaim on Pakri juga. Kaitsealal avanevad mitmel pool paekalda jalamil allikad, tihedamini Kersalu ja Leetse vahelises lõigus. Saartest on allikaid rohkem Väike-Pakril (29). Valdavalt langeallikate (vooluhulk 1‒5 l/s) kõrval esineb poolsaare idarannikul mattunud panga jalamil ka tõusuallikaid ja allikasoid. Viimased on seotud pangametsaga. Langeallikad omavad üldiselt kohalikku, tõusuallikad piirkondlikku tähtsust. Seoses allikate kui Natura 2000 spetsiifiliste loodusalade inventuuriga on Pakri poolsaare idarannikul, maastikukaitseala piires, välja eraldatud ka nn Pakri allikaala (Kink, 2004b), mis kuulub Eesti 70 allikaala, sealhulgas 17 mineraalaineterikka allikaala, hulka. Pakri allikaalal on fikseeritud 12 allika avanemine, mõõdetud vooluhulgad on 1‒10 l/s, allikaala väärtuskategooria on III. Kaitsealale jäävad suuremad rändrahnud ja kivikülvid kuuluvad suurrahnude (ü 10‒25 m) hulka. Piiranguvööndisse jäävad nendest Pärnasalu kivikülvid, Ubaniidi kivikülv, Leetse suured rahnud (Leetse rändrahnud) ja Lodurahnud, Väike-Pakri Suurkivi ja Kaguranna kivi, Suur-Pakri Suurkivi. Ümbermõõt üle 20 m on kahel kaitsealusel Suurkivil. Üksikobjektidena on nendest alates 1959. aastast looduskaitse all Leetse rändrahnud ning Väike-Pakri Suurkivi ja Suur-Pakri Suurkivi. Harjumaa väärtuslike maastike teemaplaneeringuga (kehtestatud 2003) on eraldi Pakri saared ja Pakri poolsaare rannavöönd nimetatud väärtuslikeks maastikeks koos üldiste ohtude ja hooldussoovituste kirjeldamisega. Rohevõrgustiku maakondlik teemaplaneering määratleb piirkondliku tähtsusega tuumalana Pakri saared ja osa poolsaarest. Eesti metsakaitsealade võrgustiku projektis (Viilma jt., 2001) on soovitatud rangemat (seega sihtkaitsevööndi) kaitset kahele pangametsa alale Pakri poolsaare idaosas. Lisaks eelpool kirjas olevale on Pakri maastikukaitseala kaitse all hoidmine põhjendatud ka asjaoluga, et tegemist on Natura võrgustikku kuuluva alaga. Kaitseala senine territoorium ja sellega liidetav hoiuala osa kuuluvad Pakri loodusala ja Pakri linnuala koosseisu. Pakri linnu- ja loodusala koosseisu ei kuulu seni kaitse alt väljas olnud ala. 2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik Kaitseala tüübiks on maastikukaitseala. Kaitseala väärtuste analüüs näitab, et kaitseala vastab pigem maastikukaitseala määratlusele, sest kaitseala suurim väärtus on tema unikaalne maastik: Pakri saarte ja poolsaare geoloogiliselt väärtuslikud aluspõhjakivimite paljandid, pankrannik, joad ja rändrahnud, samuti ulatuslikud pärand- ja loodusmaastikud loopealsete ja niitude näol ning seetõttu on põhjendatud säilitada senine kaitseala tüüp – maastikukaitseala. 14 Hoiuala kaitsekord ei võimalda kaitsta kooslusi tervikuna. Hoiualale ei koostata kaitse-eeskirja, mis on paljude erinevate kaitseväärtuste olemasolu korral kaitserežiimi täpsustamiseks vajalik. Hoiuala kaitsekord ei võimalda mitme erineva rangusega vööndi moodustamist, mis antud alal on vajalik, et rakendada konkreetse kaitse-eesmärgi ökoloogilisi nõudlusi arvestavaid piiranguid kaitseala osal, kus need vajalikud on (nt liikumispiirang liikide häirimise vältimiseks pesitsusajal, jahi reguleerimine). Püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi. Kaitseala territooriumile jäävad küll inventuuriga „Pärandkultuur metsas” inventeeritud kultuuripärandiobjektid, kuid need ei oma sellist tähtsust, mis looks vajaduse kultuuripärandi kaitseks. Seega ei saa ala tüübiks valida rahvusparki, kuna rahvusparke iseloomustab kultuuripärandi kaitse kaitse-eesmärgiks seadmine. 2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piirid Kaitseala välispiiri ja vööndite piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et oleks hõlmatud kaitset vajavad loodusväärtused ja loodusväätustele vajalik puhver ning ala piirid peavad olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte (eritasandilised teed, kraavid, kiviaiad, metsasihid, mõõdistatud maaüksused). Kaitseala välispiiril olevad kraavid on tsoneeritud kaitsealast välja, või asuvad nad hooldatavas sihtkaitsevööndis. Kaitseala piir ja vööndite piirid on kantud kaardile, kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1:10 000) ja maakatastri andmeid. Pakri maastikukaitseala kogupindala on 3165,1 ha, millest sihtkaitsevöönd moodustab 928,2 ha ja piiranguvöönd 2236,9 ha. Kaitseala maaomand on riigimaa (1054,7 ha), jätkuvalt riigi omandis olev maa (313,1 ha), munitsipaalmaa (197,3 ha) ja eramaa (1600 ha). Võrreldes Vabariigi Valitsuse 5. mai 1998. a määrusega nr 97 kehtestatud Pakri maastikukaitsealaga laieneb kaitseala Pakri saartel 1661,7 ha võrra seni hoiualasse kuuluva osa arvelt ning 43,7 ha võrra seni kaitseta ala arvelt ja seda peamiselt Pakri poolsaarel. Kaitsealaga liidetavast seni hoiualasse kuuluvast alast kuulub eraomandisse 1082,5 ha, millest 223,5 ha tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse ja 859,0 ha piiranguvööndisse. Kaitsealaga liidetavast seni kaitseta olnud alast kuulub eraomandisse 20,5 ha, millest 13,7 ha tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse ja 6,8 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndite pindala suureneb 924,2 ha: seni kuulus Pakri maastikukaitsealast sihtkaitsevööndisse vaid 4,0 ha, mille hulgas eraomandit ei olnud. Senise kaitseala piiranguvööndist tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse 231,6 ha eramaid. Kokku tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse 468,8 ha eramaid, millest 13,7 ha ei olnud varem kaitse all. Pakri maastikukaitseala välispiiri määramisel on lähtutud eelkõige maastikuelementide ja loodusväärtuste paiknemisest ning ala terviklikkusest. Välispiir on piiritletud nii, et kõik kõrge looduskaitselise väärtusega kooslused jääksid tervikuna kaitsealale. Kaitseala välispiiri muutmisel on arvestatud vastavust olemasolevate kinnistute piiridega ja uue põhikaardiga. Kaitseala on tsoneeritud vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kolmeks sihtkaitsevööndiks ning neljaks piiranguvööndiks. Kaitseala mandriosas, Pakri poolsaarel, asuvad Pakerordi sihtkaitsevöönd, Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevöönd, Pakrineeme piiranguvöönd ja Pakri poolsaare piiranguvöönd. Pakri saartel asuvad Pakri saarte metsade sihtkaitsevöönd, Pakri saarte piiranguvöönd ja Pakri külade piiranguvöönd. 15 Kaitseala laiendatakse seni kaitseta alal poolsaarel Vägari tee kruntide piirkonnas, kus kaitseala laiendus moodustab kitsa mereäärse riba, olles puhvriks mere ääres kõrguvale Pakri paekaldale. Kaitseala uus piir langeb kokku panga serval kulgeva teega ja kattub valdavas ulatuses Läänemere ranna ehituskeeluvööndiga. Piiri muutmine on põhjendatud ühtlase puhverala loomiseks panga serval, teisalt asub alal rohkelt looduskaitsealuseid taimeliike (nõmmnelk, aasnelk, erinevad käpalised). Sihtkaitsevööndisse tsoneeriti krüüsli elupaigad ja loodusdirektiivi metsa- ja sooelupaigatüübid, mille kaitsmine piiranguvööndis pole võimalik, kuna nende elupaigatüüpide kaitseks on oluline hoiduda majandustegevusest. Pakri poolsaarel moodustatakse juurde kaks uut vööndit: Pakrineeme piiranguvöönd (18,1 ha) looduskaitsealuste ja haruldaste ööliblikate elupaigas, mis hõlmab seni kaitseta olnud maa ning Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevöönd (174,6 ha) juba kaitsealas olevate ja kaitseala laiendusega hõlmatava esmatähtsate metsaelupaikade (9020*, 9180*) kaitseks. Poolsaarel olev senine Pakri piiranguvöönd nimetatakse ümber Pakri poolsaare piiranguvööndiks (178,4 ha) esmatähtsate niiduelupaigatüüpide (6210, 6280*) ja kaitsealuste taimeliikide esinemisalal. Poolsaare tipus asuva Pakerordi sihtkaitsevööndi (4,7 ha), mis on moodustatud kaitsealuse linnuliigi krüüsli pesitsuskoha kaitseks, piire korrigeeritakse panga peal nii, et vööndi pindala suureneb 0,6 ha võrra. Pakri saartele (Väike-Pakri ja Suur-Pakri) on senise ühe piiranguvööndi ja hoiuala baasil moodustatud kolm uut vööndit – Pakri saarte piiranguvöönd, Pakri külade piiranguvöönd ja Pakri saarte metsade sihtkaitsevöönd. Pakri saarte piiranguvöönd (1969,7 ha) on mõeldud poollooduslike elupaigatüüpide kaitseks. Ajalooliste külakohtade piirkondades saartel on moodustatud Pakri külade piiranguvöönd (70,7 ha). Väärtuslike metsaelupaikade (9020* ja 9080*) kaitseks on moodustatud Pakri saarte metsade sihtkaitsevöönd (748,9 ha), arvestades 2012. aastal Metsaruum OÜ poolt läbiviidud metsainventuuri tulemusi. Pakerordi sihtkaitsevöönd (4,7 ha). Pakerordi (looduslik) sihtkaitsevöönd hõlmab kitsa riba Pakri poolsaare loodeosas mere ja Paldiski Majaka tee vahelisel alal kuni poolsaare tipuni. Vöönd on moodustatud krüüsli pesitsuskoha kaitseks ja siia kuulub ainult riigimaa. Krüüsli elupaigas on oluline tagada lindude häirimatus ning vööndisse jääv elupaigatüüp merele avatud pankrannad ja kitsa ribana panga peal olev kuiva pinnasega alvar hooldamist ei vaja. Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevöönd (174,6 ha). Pakri poolsaare metsade (hooldatav) sihtkaitsevöönd asub lahustükkidena Pakri poolsaare põhjaotsas ja poosaare kirde- ning idaküljes ulatudes siin merest 30‒250 meetri kaugusele. Poolsaare otsas asuv lahustükk hõlmab RMK maaüksuse Keila metskond 66 ning teine lahustükk RMK maaüksuse Keila metskond 279 ning eramaaüksused Vana-Tallinna mnt 8, 14, 16, 20 ning Leetse tee 37, 43 ja Leetse. Vööndiga kaitstakse eelkõige esmatähtsaid metsaelupaiku vanad laialehised metsad (9020*) ning rusukallete ja jäärakute metsad (9180*). Lisaks on siin inventeeritud ka kaitsealuseid taime- ja loomaliike. Pakri saarte metsade sihtkaitsevöönd (748,9 ha). Pakri saarte metsade (hooldatava) sihtkaitsevööndi moodustavad Väike-Pakril kaks sihtkaitsevööndi lahustükki ja Suur-Pakril viis lahustükki. Vöönd hõlmab nii riigi-, munitsipaal- kui eramaid ja vööndite piiritlemisel on lähtutud Metsaruum OÜ poolt 2012. aastal inventeeritud metsaelupaikade levikust (vanad 16 loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*)) ning nende kaitse vajadusest. Pakrineeme piiranguvöönd (18,1 ha). Pakrineeme piiranguvöönd on moodustatud Pakri poolsaare kirdeosas asuvale mereäärsele alale, et tagada kaitsealuste ööliblikate hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase kaitse. Lisaks on siin inventeeritud mitmeid kaitsealuseid liike (nõmmnelk, aas-karukell ja käpalisi). Vöönd hõlmab jätkuvalt riigimaad, erakinnistu Lahepere piilkonnamaja ning osaliselt Pakrineeme ja Testepere1 kinnistud. Pakri poolsaare piiranguvöönd (178,4 ha). Pakri poolsaare piiranguvöönd paikneb Pakri poolsaare lääne-loode ja kirde-idaosas kolme lahustükina. Vööndi moodustavad riigi-, jätkuvalt riigi- ja eramaa. Vööndiga kaitstakse poolsaare poollooduslikke kooslusi (kuivad niidud lubjarikkal mullal, lood, puisniidud) ja kaitsealuseid taime- ja loomaliike, mida siin on inventeeritud. Siin vööndis asuvad esinduslikumad aas- ja nõmmnelgi kasvukohad kaitsealal ja väga rikkalikult erinevaid käpaliste liike. Pakri saarte piiranguvöönd (1969,7ha). Pakri saarte piiranguvöönd moodustab enamuse Suur- Pakri ja Väike-Pakri pindalast ja paikneb saartel kolme lahustükina. Vööndi moodustavad nii riigi- kui eramaad. Siin asuvad suurimad poollooduslike koosluste (kuivad niidud lubjarikkal mullal, lood) massiivid kaitsealal ja rohkesti kaitsealuseid taimeliike. See vöönd hõlmab ka osaliselt saarte põhjaosa vahelist madalveelist mereala ja sealseid laidusid, mistõttu on siin oluline linnustiku asurkond. Pakri külade piiranguvöönd (70,7 ha). Pakri külade piiranguvöönd asub Pakri saartel kuue eraldi lahustükina, kolm Suur-Pakri saarel ja kolm Väike Pakri saarel. Vööndi piiritlemisel on lähtutud saarel asunud ajaloolistest külakohtadest ja tihedama hoonestusega aladest. Vööndi moodustavad riigi- munitsipaal- ja eramaad. Siia jäävad elupaigad on reeglina väga väikesed ja killustatud. 2.5. Kaitsekord 2.5.1. Kaitsekorra kavandamine Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal esinevaid loodusväärtusi (ekspert Lauri Klein) ning kaitseala tsoneeringu ja kaitse-eeskirja kohta koostatud ekspertarvamust (ekspert Andres Tõnisson). Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagavad kaitsealal esinevate looduslike elupaikade ja liikide soodsa seisundi ning oleksid proportsionaalsed. Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tsoneeritud kolmeks sihtkaitsevööndiks ja kolmeks piiranguvööndiks. Leebem kaitserežiim seaks ohtu kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamise, kuna ei võimalda tagada elupaikade ja liikide kasvukohtade säilimist. Seniste kaitseala piiride muutmiseks ja kaitsekorra uuendamiseks tunnistatakse käesoleva määrusega kehtetuks Vabariigi Valitsuse 5. mai 1998. a määrus nr 97 „Leigri looduskaitseala ja Pakri maastikukaitseala kaitse alla võtmine, kaitse-eeskirjade ja välispiiride kirjelduste 17 kinnitamine”. Määrusega muudetakse Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2005. a määrust nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas”. Maastikukaitsealaga piirneva hoiuala piir viiakse vastuvusse kaitseala piiriga ning hoiualast arvatakse välja kaitsealaga liidetav ala. Samuti lisatakse Pakri hoiuala kaitse-eesmärgiks loodusdirektiivi elupaigatüübid, milleks on veealused liivamadalad (1110) ja karid (1170). Veealuseid liivamadalaid jääb Pakri hoiualale 5795,8 ha ulatuses ning karisid 13,7 ha ulatuses. 2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted Lubatud on viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, välja arvatud Pakerordi sihtkaitsevööndis klindiesisel alal ja klindi seinal 1. maist kuni 31. augustini. Klindi sein ja klindiesine ala moodustab osa vööndist, viibimist ei piirata klindi serval paikneval alvaril. Inimeste liikumist ja loodusandide kasutamist pole enamikul alal piiratud, kuna see ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist. Liikumispiirang on kehtestatud Pakerordi sihtkaitsevööndis, kus inimeste viibimine võib kahjustada lindude pesitusperioodil seal pesitsevat kaitstavat liiki krüüslit, kelle pesitsuskohti ei ole Eestis rohkem registreeritud. Inimeste viibimine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, loodusobjekti kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud kohtades, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Sellised puhkekohad aitavad vältida väärtuslike metsa- ja niiduelupaikade kahjustamist. Kaitseala valitseja nõusolekul on Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ette valmistanud ja tähistanud ühe telkimis- ja lõkkekoha Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevööndis. Tegemist on aktiivselt kasutatava puhkealaga, mis aitab suunata kaitseala kasutamist külastajate poolt ja väldib isetekkeliste puhke- ja lõkkekohtade teket kaitsealal. Puhke- ja lõkkekohtade ümbruses toimub suurem tallamine ja prahistamine ning see kahjustab oluliselt kooslusi (niidud, taimede kasvukohad). Samuti on klindipealsetes niiduelupaikades ning metsades kuival suveperioodil suur tuleoht. Kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine teedel ning jalgrattaga sõitmine teedel ja radadel. Mootorsõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sh metsa- ja põllumajandustöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud töödel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning liinirajatiste hooldustöödel. Sõitmine väljaspool teid rikub kaitstavate elupaikade pinda ja kaitsealuste taimeliikide kasvukohti. Kaitsealal on lubatud ujuvvahendiga sõitmine. Vees saab liigelda Pakri saarte piiranguvööndis Suur-Pakri ja Väike-Pakri vahelisel merealal, mujal kaitsealal sõidetavad veekogud puuduvad. Mootoriga ujuvvahendiga sõitmise osas ei ole suurt survet, mootorita ujuvvahendiga sõitmine häirib linnustikku vähe. Kaitsealal on lubatud jahipidamine, välja arvatud Pakerordi sihtkaitsevööndis, mis on krüüsli Eestis ainsana teadaolev pesituspaik. Jahiga kaasnev liikumine ja müra (püssilasud) häirib lindude pesitsust ja võib viia siinse asurkonna vähenemise ja kadumiseni, kuna pesitsemine ei pruugi häiriva faktori tõttu olla enam edukas. Pakerordi sihtkaitsevöönd hõlmab osa Pakri pangast poolsaare tipus ja siin puudub reaalne võimalus ulukite maismaal liikumiseks ja nende jahtimiseks. 18 Linnujaht on keelatud Pakri saarte piiranguvööndis, Pakri saarte külade piiranguvööndis ning Pakri saarte metsade sihtkaitsevööndis. Linnujahi piirang tagab Pakri saartel, mis kuuluvad täielikult Pakri linnuala koosseisu, nii kaitseala kui ka sellega vahetult piirneva hoiuala kaitse- eesmärgiks olevate linnuliikide pesitsus-, puhke-, toitumis- ja rändepaikades rahu säilitamise. Erinevad kaitsealused linnuliigid kasutavad seda piirkonda aastaringselt ja seetõttu häiriks linnujaht neid otseselt ja aasta läbi. Pakri saari kasutavad mitmed partlased ja hanelased, kes on Eestis jahiulukite loendis. Nendest on Pakri linnuala kaitse-eesmärgis kaks liiki – sinikael-part ja viupart, mis omakorda põhjustab õiguslikku vastuolu ja toetab linnujahi keelamist saartel. Kalapüük kooskõlas kalapüügiseaduse nõuetega on kaitsealal lubatud, sest see tegevus ei kahjusta kaitseala kaitseväärtusi. 2.5.3. Tegevuste kooskõlastamine Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid. Kehtestada detail- ja üldplaneeringut, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda. Anda projekteerimistingimusi ja anda ehitusluba, rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee-erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist ning jahiulukeid lisasööta. Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see tegevus võib kahjustada kaitseala kaitse eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas. Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel majandustegevuse kahjulikku mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid. 2.5.4. Sihtkaitsevöönd 2.5.4.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate koosluste säilitamiseks. Pakri maastikukaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit. Pakerordi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on krüüsli (Cepphus grylle) elupaiga kaitse ning lubjakivipaljandite, esmaste rannavallide ja loopealsete kaitse. Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste loomaliikide hahkkaruslase (Phragmatobia lucifera), suur-kuldtiiva (Lycaena dispar) ja teiste kaitsealuste looma- ja taimeliikide elupaikade kaitse ning esmaste rannavallide, püsitaimestuga kivirandade, taimestunud pankrandade, loopealsete, allikate ja allikasoode, lubjarikaste madalsoode, lubjakivipaljandite, liivakivipaljandite, vanade loodusmetsade, vanade laialehiste metsade, madalsoo- ja lodumetsade, rusukallete ja jäärakute metsade ning poollooduslike 19 koosluste kaitse. Pakri saarte metsade sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on liigirikaste madalsoode, vanade loodusmetsade, vanade laialeheliste metsade ning soostuvate ja soo-lehtmetsade kaitse ja taastamine. 2.5.4.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis Sihtkaitsevööndis on lubatud rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja nõusolekul ette valmistatud ja tähistatud kohas ning kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine ettevalmistamata ja kaitseala valitseja poolt tähistamata kohas. RMK poolt on ette valmisatud üks puhkekoht Leetses sihtkaitsevööndis. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitseala nõusolek on vajalik, et oleks võimalik arvestada vööndis kaitstavate elupaikade ja liikide koormustaluvusega. Piirarv 50 tuleneb tavalise bussi mahutavusest. Pakri poolsaarelele toimuvad tihti geoloogilisi vaatamisväärsusi tutvustavad ekskursioonid, näiteks „Looduse Omnibussi” retked. Pakri poolsaarel ja saartel on levinud loopealsete kasvukohad, mida tallamine võib väga kergesti kahjustada, samuti kasvavad õhukesel paepealsel kaitsealused taimed. Ettevalmistatud kohas pole rahvaarvu piiramine vajalik, rahvaarvule seab piirid puhkekoha mahutavus. Sihtkaitsevööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu säilimise tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus. Näiteks niitmine, karjatamine, võsaraie. Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud olemasolevate maaparandussüsteemide hooldustööd, sest on vajalik Pakri poolsaarel olemasolevate kraavide hooldamine. Hooldustööd on seotud masinate kasutamisega ja tagamaks, et tööde käigus ei kahjustataks kaitstavaid elupaigatüüpe, on vaja valitseja eelnevat nõusolekut ja vajadusel tingimuste seadmist töödele. Vööndis olevate metsakoosluste kujundamiseks on kooskõlastatult valitsejaga lubatud raied. Eelkõige metsaelupaigatüüpides 9020* ja 9080* on puistus sellele elupaigale mittevastavaid puuliike nagu hall lell ja mänd, mida tuleks valik- või sanitaarraie käigus elupaigatüübist eemaldada. Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud roo ja adru varumine. Tagamaks, et roo lõikamine ei muutuks nii massiliseks, mis viib roos elutsevate ja seal toituvate lindude elupaiga kadumiseni, on vajalik eelnev nõusolek. Adru varumine on võimalik samuti vaid Pakri saartel, kus seda saavad kasutada kohalikud elanikud oma majapidamiste aiamaadel, nii nagu seda tehakse teistel asustatud Eesti väikesaartel. 2.5.4.3. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis Arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega, on sihtkaitsevööndis keelatud, majandustegevus ja loodusvarade kasutamine. Vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse samuti majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärgiks ei ole tulu saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või sihtkaitsevööndite peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud ja mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on kaitsealal lubatud majandustegevused. Kaitse-eeskirjaga lubatakse sihtkaitsevööndis majandustegevusi, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või seisundit. Kaitse-eeskirjaga ei tehta olulisi leevendusi majandustegevuse ja loodusvarade kasutamise osas, kuna need tegevused seaksid ohtu kaitseala loodusväärtuste säilimise. 20 Inimeste viibimine on keelatud 1. maist kuni 31. augustini Pakerordi sihtkaitsevööndis klindi seinal ja klindiesisel alal. Sellel perioodil toimub krüüsli pesitsemine selles vööndis ja inimeste liikumine klindi all mere ääres või ronimine klindi seinal häirib kaitsealuste lindude pesitsemist. Erandina on lubatud inimestel liikuda, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel, loodusobjekti kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. 2.5.4.4. Ehitustegevus sihtkaitsevööndis Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd ja tootmisotstarbeta rajatiste rajamine kaitseala tarbeks. Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevööndis ja Pakri saarte metsade sihtkaitsevööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ka tee ning tehnovõrgu rajatise rajamine kaitseala tarbeks. Pakerordi sihtkaitsevööndis puudub reaalne võimalus hoonete püstitamiseks, kuna vööndi moodustab kitsas maariba mere ja klindi vahel ning klindisein ise, igasugune ehitis mõjutaks negatiivselt ka krüüsli pesitsusedukust. Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevööndis on vajalik pangametsa ja poollooduslike koosluste säilitamine. Vööndis on vanad varemekohad nii era- kui riigimaal, ehitised puuduvad. Harjumaa Keskkonnateenistus on oma 20.10.2008 a. kirjas nr 30-3- 1/42294 Sweco Projekt AS-le (koopia Harju Maavalitsus ja Paldiski Linnavalitsus) teatanud, et nende hoonete korrastamine on võimalik puhkemajanduslikul otstarbel. Varemete baasil elamute rajamise sihtkaitsevööndisse Keskkonnaamet välistab, sest elamute ehitus, koos nende juurde kuuluvate kommunikatsioonidega, kahjustab väga oluliselt siin kaitstavaid metsaelupaigatüüpe. Pakri saarte metsade sihtkaitsevööndisse jääb alasid, kus rajatiste püstitamine ei kahjusta väärtuslikke metsaelupaikasid ega poollooduslikke kooslusi, siin asuvad näiteks vanad kiviaiad, millede taastamine võib tulevikus kõne alla tulla. Samuti on võimalus anda nõusolek poollooduslike koosluste hooldamiseks vajalike rajatiste püstitamiseks ja rajatiste püstitamiseks kinnistu tarbeks kui see aitab kaasa sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkide saavutamisele. 2.5.4.5. Vajalik tegevus sihtkaitsevööndis Sihtkaitsevööndites on poollooduslike koosluste, kokku 284 hektaril, esinemisaladel vajalik nende ilme ja liigikoosseisu säilimist tagav tegevus nagu loomade karjatamine, rohu niitmine ning puu- ja põõsarinde harvendamine. 2.5.5. Piiranguvöönd 2.5.5.1. Piiranguvööndi eesmärgid Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Kaitsealal on neli piiranguvööndit: Pakrineeme, Pakri poolsaare, Pakri saarte ja Pakri külade piiranguvöönd. Pakrineeme piiranguvööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine, poollooduslike koosluste ja liikide kaitse ja soodsa seisundi tagamine ning tume- nõlvaöölase ja hahkkaruslase kaitse. Pakri saarte ja Pakri poolsaare piiranguvööndi kaitse- eesmärk on looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine, poollooduslike koosluste ja liikide kaitse ja soodsa seisundi tagamine. Pakri külade piiranguvööndi kaitse-eesmärk on ajaloolise asustuse kaitse ja maastikuilme säilitamine. 21 2.5.5.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis Piiranguvööndis on lubatud majandustegevus, arvestades kaitse-eeskirjas sätestatud erisustega. Lubatud on kuni 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja poolt tähistamata kohas ning kaitseala valitseja nõusolekul rohkem kui 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas. Kaitseala valitseja nõusolek on vajalik, et vähendada inimtegevuse mõju kaitsealustele liikidele ja nende elupaikadele. Tegemist on paepealsete, väga õhukese mullakihiga poollooduslike aladega, mis on tallamisõrnad ja mis on paljude II ja III kaitsekategooria taimede kasvukohaks. Seetõttu on seatud ka külastajate piirarv. Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud rajatiste püstitamine Pakri poolsaare piiranguvööndis, põllumajanduslike ehitise püstitamine kaitse-eesmärgist lähtuvalt ja rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks Pakri saarte piiranguvööndis, tootmisotstarbeta ehitiste püstitamine Pakri külade piiranguvööndis. Rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks on lubatud ka Pakrineeme piiranguvööndis ning lisaks on siin lubatud tehnovõrgu rajamine kinnisel meetodil ja tee rajamine. Põllumajanduslike ehitiste püstitamise eesmärgiks saab olla kaasa aitamine piiranguvööndi eesmärkidele, mis tähendab siin pool-looduslike koosluste hooldamist karjatamise teel. Roo varumine on lubatud ka külmumata pinnasel. Uuendusraie on lubatud kuni 0,5 hektari suuruse langina, maastikuilme säilimise eesmärgil, arvestades piiranguvööndi metsaosade väiksust ja hajali paiknemist. Pakri poolsaare piiranguvöönd paikneb Läänemere rannal ja kattub suures ulatuses ehituskeeluvööndiga. Arvestades, et Pakri poolsaare ja Pakri saarte piiranguvööndi territoorium on suures osas kaetud loodusdirektiivi I lisas nimetatud hooldatavate niiduelupaigatüüpidega ja neil aladel ei ole olnud ajaloolist asustust, ei ole neis piiranguvööndites uute hoonete ehitamise võimaldamine põhjendatud. Tee rajamine ja olemasoleva pinnastee baasil ja tehnovõrgu rajamine on vajalik planeeritava LNG terminali ehitamise võimaldamiseks, terminal on kavandatud rajada kaitseala kõrvale Pakrineeme klindipealsele ja sellega seotud sadamarajatised merre, seega on kaitse-eeskirjaga võimaldatud trasside ja tee rajamine Pakrineeme piiranguvööndis asuval kinnistul. Kuna Pakrineeme vööndis asuval kinnistul on koostatud ja Keskkonnaametiga kooskõlastatud LNG terminaali detailplaneering (Paldiski linnavalitsuse 22. mai 2014. a otsus nr 21 „Paldiski LNG terminali mandriosa detailplaneeringu kehtestamine”) siis on siin lubatud ka planeeringuga ettenähtud ehitised. Kaitsealuste liblikaliikide elupaiga ja alal esinevate loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpide kaitse tagamiseks on vööndis keelatud muu ehitustegevus. 2.5.5.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis Piiranguvööndis on keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine, maavarade kaevandamine, uute veekogude rajamine, uue maaparandussüsteemi rajamine, uuendusraie ning biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud õue- ja põllumaal. Need piirangud tulenevad otseselt looduskaitseseaduse § 31 lõikest 2 ning on suunatud vööndi kaitse- 22 eesmärkide saavutamisele. Puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine vaesestab looduslikku mitmekesisust ja maastikuilmet. Uue maaparandussüsteemi rajamine on keelatud, sest piiranguvööndisse rajatavad kraavid mõjutaksid oluliselt ka sihtkaitsevööndis olevaid kooslusi. Kaitseala kooslused on pikaajalisest kuivenduse mõjust juba suures ulatuses rikutud, mis väljendub eelkõige lagerabade puistumises ning metsakoosluste struktuuri muutustes. Uute kraavide rajamine halvendaks kaitseala koosluste seisundit veelgi. Biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine mõjutab looduslikke ökosüsteeme ja elustikku, mistõttu on selle kasutamine väljaspool õue- ja põllumaad keelatud. Piiranguvööndis on keelatud maavara kaevandamine. Avamaakaevandus hävitaks Pakri poolsaare ja saarte maastikuilme, kooslused ja elustiku. Allmaakaevandus mõjutaks negatiivselt looduslikku veerežiimi. Pakri maastikukaitsealal ei ole kinnitatud aktiivseid maavaravarusid. Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab. Puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt on keelatud, sest piiranguvööndis on tegemist suures enamuses märjemate kasvukohatüüpidega veekogude kaldaalade läheduses, kus liikumine kahjustab pinnast ja metsataimestikku. Kaitseala valitseja võib siiski lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab, nt pikalt kestnud kuivade ilmade puhul. 2.5.5.4. Vajalik tegevus piiranguvööndis Piiranguvööndis on poollooduslike koosluste esinemisaladel vajalik nende ilme ja liigikoosseisu säilimist tagav tegevus nagu loomade karjatamine, rohu niitmine ning puu- ja põõsarinde harvendamine 1244 hektaril. Pakrineeme piiranguvööndis on vajalik kaitsealuste liikide tume- nõlvaöölase ja hahkkaruslase elupaikade hooldamine vähemalt 10 hektaril. 3. Menetluse kirjeldus Lisatakse pärast avalikku väljapanekut. 4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega: 1. EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50). 2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25). EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil. 23 Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktile 289 on Natura 2000 võrgustiku loodusalaks esitatud Pakri loodusala, mis hõlmab Pakri maastikukaitseala. Seetõttu tuleb Pakri maastikukaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju kaitse eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi. Pakri loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 012, 15.01.2008 lk 118–382). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade nimekirja Euroopa Komisjoni 7. novembri 2013. a rakendusotsusega 2013/742/EL, millega võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade seitsmes ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri C(2013) 7361 all, ELT L 350, 21.12.2013 lk 555–758). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult esinevate linnuliikide kaasa arvatud nende munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset, hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi. Pakri maastikukaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks mitmete linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliikide kaitse: sõtkas, väikeluik, laululuik, kühmnokk-luik, kalakajakas, jääkoskel tutkas, hahk, punajalg-tilder, merikotkas, roo-loorkull, rukkirääk, sookurg, väiketiir, jõgitiir, randtiir, musträhn, nõmmelõoke, vööt-põõsalind, väike-kärbsenäpp, punaselg-õgija ja põldtsiitsitaja. Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile muuta Pakri linnu- ja loodusala piire ning viia nende piir vastavusse kaitseala piiriga. Linnu- ja loodusala osakaal suureneb järgmistel kinnistutel: 11183 Paldiski majaka tee, Kadaka tee 49, Kadaka tee 34, Keila metskond 279, Keila metskond 66, Lahepere piilkonnamaja, Leetse, Majaka tee 28, Majaka tee 29, Majaka tee 34, Male, Pakeroti, Pakrineeme, Ranna 1, Ranna 2, Ranna 3, Testepere 1, Ubaniidi, Ubaniidi 1, Vana-Tallinna mnt 12, Vägari tee 7, Vägari tee 9, Vägari tee 11, Vägari tee 13, Vägari tee 15, Vägari tee 17 ja Väike-Pakrineeme. 5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Määrus aitab kaasa väärtuslike metsa- ja sookoosluste ning kaitsealuste taimeliikide kasvukohtade säilitamisele ja nende soodsa seisundi saavutamisele. Kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju 24 välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajaduse sätestavad nii Euroopa 2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2020 (KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist. Pakri maastikukaitseala on juba valdavas osas riikliku kaitse all, kas kaitseala või hoiuala režiimis, seetõttu puuduvad määruse jõustumisel olulised mõjud sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ja riigiasutuste ning kohaliku omavalitsuse korraldusele. Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse maamaksutulude vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril. Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 1 kohaselt kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu ei maksta ja § 4 lõike 2 kohaselt makstakse looduskaitseseaduse §-s 31 sätestatud piiranguvööndi maalt maamaksu 50% maamaksumäärast. Maamaksu laekub Paldiski linnale vähem ligikaudu ...... eurot aastas. Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele vastava tasu eest. Pakri maastikukaitsealal jääb sihtkaitsevööndisse 468,8 ha eramaid. Maa-ameti tehingute andmebaasi alusel toimus Paldiski linnas 48,51 ha maatulundusmaaga 10 tehingut kogusummas 904 357 eurot, seega on ühe hektari hind keskmiselt 18 642 eurot. Kaitsealale jääb 367,2 ha Natura 2000 alal asuvat toetusõiguslikku erametsamaad. Piiranguvööndisse jääb 182,9 ha ja sihtkaitsevööndisse 184,3 ha toetusõiguslikku ala. Varem kuulus kogu toetusõiguslik metsamaa kas kaitseala piiranguvööndisse või hoiualasse, seega maksti toetust madalama määra alusel. Pärast määruse jõustumist hakatakse 184,3 ha ulatuses maksma toetust kõrgema määra alusel. Loodusalaga liidetaval alal on erametsamaad 10,8 ha ulatuses, millest 4,9 ha tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse ja 5,9 ha piiranguvööndisse. Toetuse määr Natura 2000 piiranguvööndis asuva metsaala ühe hektari kohta on 60 eurot aastas ning sihtkaitsevööndis asuva metsaala ühe hektari kohta 110 eurot aastas. Poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse määr muu poolloodusliku koosluse ühe hektari kohta on 185,98 eurot aastas. 6. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 7. Vaidlustamine Käesoleva määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada, esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse. Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku 25 seisundi muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates. 8. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu. Marko Pomerants Keskkonnaminister 26