Arvamus

Justiitsministeerium Teie 28.06.2016 nr 10-4/5055-1 [email protected] Meie 05.07.2016 nr 6-6/16-26 Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust avaliku teenistuse seaduse, kohtute seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Rätsep Õigusteabe osakonna peaspetsialist Lisa: Arvamus avaliku teenistuse seaduse, kohtute seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e-post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Arvamus avaliku teenistuse seaduse, kohtute seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule 1. Riigikogu menetluses on avaliku teenistuse seaduse, kohtute seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 268. Eelnõu §-ga 2 muudetakse kohtute seaduse (KS) § 47 lg 2 p 1, mille kohaselt ei või kohtunikuks nimetada isikut, keda on karistatud kuriteo eest ja karistusandmed ei ole kustunud. 2. KS § 47 lg 2 p 1 muutmisega ettepandud kujul ei saa nõustuda alljärgnevatel põhjustel. 3. Kohtunikke tuleb eristada teistest avalikest teenistujatest ( vt RKÜKo 4. veebruar 2014, nr 3-4-1-29-13, p 44.3). 4. Õigusemõistmise ülesande teostamisel peab kohtunik vastama kindlasti vähemalt kahele kaalukale tingimusele, milleks on tema sõltumatus ja erapooletus, sh see peab ta ka näima sõltumatu ja erapooletu. Kui isik on toime pannud kuriteo, tekitab see esmalt küsimus, kas ta on kohtuvõimule õigusemõistmise ülesande täitmisel lojaalne (nn sisesuhe). Teiseks tekib küsimus, kas sellise isiku poolt kohtunikuna õigusemõistmise ülesande täitmine ka näib väljapoole kohtuvõimu aus, sõltumatu ja erapooletu (välissuhe). Tegemist on PS §-st 15 tulenevate kaalukate väärtusega (RKÜKo 4. veebruar 2014, nr 3-4-1-29-13, p 44.6). 4.1. Sõltumatuse ja erapooletuse, sh näivuse aspektist on väga keeruline ette kujutada olukorda, kus nt kohtualuse süüküsimust lahendab inimene, kes on ise kunagi sarnastel asjaoludel süüdi mõistetud. Esmalt võib selline inimene õigusemõistmise ülesande täitmisel kohelda kohtualust karmimalt või leebemalt kui ta seda vääriks põhjusel, et tagatud oleks näivus. Teiseks kahandaks see kohtuvõimu usaldusväärsust nii menetlusosaliste kui ka avalikkuse silmis. Kohtunik on kergesti muudetav rünnakuobjektiks nii menetlusosaliste kui ka avalikkuse poolt. 4.2. Kuna õigusemõistmise ülesande peamine olemus seisneb selles, et isik mõistab teiste isikute üle õigust, eeldab see ülesande täitjale ehk kohtunikule kõrgendatud nõudmiste seadmist. Seejuures ei ole õigusemõistmise sõltumatuse ja erapooletuse näivuse tagamisel määravaks, et isiku karistus on kustunud. Kui isik on kuriteos süüdi mõistetud, see on juba iseenesest niivõrd kaalukas ja kõnekas asjaolu, mis peaks reeglina välistama tema kohtunikuks saamise. PS § 29 ei nõua, et kõik isikud peaksid saama kohtunikuks ning et keelatud on arvesse võtta nende varasemat elukäiku. Seejuures ei saa kaalukat tähendust omistada dekriminaliseerimise argumendile. Dekriminaliseerida võidakse erinevaid tegusid, mis oma olemuselt jäävad endiselt sellise kaaluga, mis välistavad isiku saamise kohtunikuks (nt pisivargused). Kui teatud isikute grupi seisundit soovitakse parandada, on seadusandjal võimalik see küsimus eraldi seadusega rehabiliteerimise näol lahendada (nt seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta).  Lisa 1 5. Eeltoodust tulenevalt Riigikohus ei toeta KS § 47 lg 2 p 1 muutmist eelnõu §-s 2 sätestatud kujul. Nimetatud muudatus vajab meie hinnangul veel täiendavat analüüsi. Alternatiivsete lahenduste osas ei ole Riigikohtus üksmeelt. Eelnõuga tutvumisel avaldati ka arvamust et üheks võimaluseks oleks KS § 47 lg-s 2 p-s 1 tahtliku ja ettevaatamatu kuriteo eristamine. Lubades ettevaatamatusest sooritatud kuriteo toimepannud isikul kohtunikuks kandideerida, jäävad küll samuti üles eespool kirjeldatud probleemid, kuid need ei pruugi kuriteo väiksemat raskust arvestades olla piisavalt kaalukad. Lisaks leiame, et teistele avalikus teenistuses või eriteenistuses olevatele isikutele sätestatavad nõuded karistatuse osas võivad olla leebemad kui kohtunikule esitatavad nõuded. Võimalus oleks ka teatud avalike teenistujate gruppide puhul sätestada absoluutse keelu asemel kaalutlusõigus, st lahendus, kus kustunud karistusandmeid võidakse teenistusse mittevõtmise otsuse põhjendamisel arvesse võtta, kuid need ei pruugi teenistusse võtmist tingimusteta välistada.