Ettepanekud

Justiitsministeerium Teie 05.04.2016 nr 10-4/2864-1 [email protected] Meie 13.05.2016 nr 7-7/16-373 Ettepanekute saatmine Saadame teile ettepanekud kokkuhoiukohtade kohta kohtumenetluses. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Signe Rätsep Õigusteabe osakonna peaspetsialist Lisa: Kokkuhoiukohad kohtumenetluses Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e-post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Kokkuhoiukohad kohtumenetluses 1. Riigikohus jääb 16. juuni 2015. a kirjaga nr 6-6/15-19 saadetud ettepanekute juurde, mis puudutasid kohtulahendite Riigikohtusse edasikaebamisõiguse temaatikat. 2. Tsiviilasjades on Riigikohtul veel ettepanek kaaluda alljärgnevaid muudatusi. 2.1 Lepingulise esindaja tasude/kulude määrad Riigikohtu üldkogu tunnistas juba 26. juunil 2014 määrusega asjas 3-2-1-153-13 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks mh tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 4 ning Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad". Selle tagajärjel tuleb kehtivas õiguses kohtutel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise ulatus määrata vaid TsMS § 175 lg-s 1 sätestatud kriteeriumi "põhjendatud ja vajalik" alusel. Sellise kriteeriumi üldsõnalisus on aga äärmiselt problemaatiline, kuna menetlusosalise jaoks puudub vähimgi pidepunkt, saamaks enne kohtumenetlust teada, milliste vastaspoole esindaja kulude tasumisega peab ta arvestama kohtuasja kaotamise korral. Seda probleemi vähendab vaid osaliselt Riigikohtu praktika TsMS § 175 lg 1 sisustamise kohta (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14; samas p-s viitas Riigikohus ka kulude ettenähtavuse vajalikkusele). Möönan, et ka Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 kehtivusajal ei olnud probleem olematu, sest piirmäärad olid sätestatud äärmiselt suures vahemikus (vt täpsemalt Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a otsust asjas 3-4-1-29-13, p 43.5), kuid need olid siiski täpsemaks orientiiriks kui TsMS § 175 lg 1 regulatsioon. Hagita menetluses ei olnud viidatud määruse kehtivusajal piirmäärasid kehtestatud, mille kohta on Riigikohtu tsiviilkolleegium pidanud 19. juuni 2013. a määruses asjas nr 3-2-1-58-13 märkida, et Vabariigi Valitsusel oleks õigusselguse huvides otstarbekas määrata ka hagita menetluses kindlaks piirmäärad, mida ületavalt ei ole võimalik esindajakulusid välja mõista (p 14). Piirmäärade kehtestamine, sh vähemalt osaliselt toimingupõhiselt, annaks lisaks ettenähtavusele võimaluse oluliselt kokku hoida nii kohtute kui ka menetlusosaliste aega. Toimingupõhise määramise korral oleks eelduslikult võimalik menetluskulusid määrata ka kohtujuristil (vt Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a otsust asjas 3-4-1-29-13, p 48). Märgin, et Riigikohtu üldkogu oma lahendis 3-2-1-153-13 ei asunud seisukohale, et piirmäärad oleks põhiseadusevastased üldse, vaid leiti, et kuna tegemist on kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamisega, kuulub küsimus üldkogu hinnangul olemuslikult kohtumenetluse seaduse (PS § 104 lg 2 p 14) reguleerimisalasse ja tulenevalt PS § 104 lg-st 2 peab kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise küsimus olema seega reguleeritud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seaduses. 2.2 Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus üldiselt Olulise probleemina ja kohtumenetluse aeglustajana (mh ka Riigikohtusse jõudvate vaidluste suur arv) võib näha ka alates 1. jaanuarist 2015 kehtivat uut menetluskulude kindlaksmääramise korda. Seadusandja on uut korda kehtestades jätnud reguleerimata olulised üleminekusätted (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22) ning palju probleeme on ka olemasoleva regulatsioonis.  Lisa 1 Pikemalt on ühte suuremat probleemi ja selle lahendust kirjeldatud Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. Viidatud lahendist nähtub, et seaduses pole tõhusat lahendust olukorrale, mil kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu otsuse ja teeb vastupidise lahendi – kui alama astme kohus on nt hagi rahuldanud ja määranud kindlaks vaid hageja menetluskulud, kuid kõrgemas kohtuastmes jääb hagi rahuldamata ja kindlaks tuleks määrata kostja menetluskulud. Riigikohtu hinnangul ei ole sellistel juhtudel kõrgemas astmes kostja menetluskulude kindlaksmääramine ökonoomiline. Ökonoomiline on otsustada menetluskulud kõikides kohtuastmetes korraga. Siit vaid väike samm edasi on soovitus kohtutele alati järgida TsMS § 177 lg 1 p 2 võimalust ja jätta menetluskulude kindlaksmääramine edasisse eraldi menetlusse. Probleeme on ka menetluskulude kindlaksmääramise peale edasikaebekorraga, vt Riigikohtu üldkogu 1.veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-146-15. Vaieldav on TsMS § 178 lg 2 kohaldamisala. Edasikaebekorra, aga ka muud probleemid on tekkinud mh ka sellest, et kohtutel on võimalik valida, kas määrata menetluskulud kindlaks koos lõpplahendiga või jätta nende määramine eraldi menetlusse. Probleemide lahendamiseks tuleks kaaluda naasmist regulatsiooni juurde, mis kehtis enne 1. jaanuari 2015. Selle regulatsiooni suurim probleem oli rakenduslik: menetluskulude kindlaksmääramise menetluse aeglus, mis aga omakorda johtus kohtute personalipoliitikast. Sellele, et tegemist võib olla ülekaalukalt vaid töökorraldusliku küsimusega, viitas Riigikohtu tsiviilkolleegium juba 31. mai 2011 lahendis nr 3-2-1-18-11: "Kuigi TsMS § 174 lg 8 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse teha kohtunikuabi, ei tähenda see, et asja ei võiks lahendada kohtunik, mh asja maakohtus lahendanud kohtunik. On kohtute tööjaotuse ja töökorralduse küsimus, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduste lahendamine ei veniks mh seetõttu, et nende lahendamine on antud üksnes või põhiliselt kohtunikuabide teha, kes füüsiliselt seda aga ei jõua." 3. Süüteoasjade puhul tuleks kaaluda järgmisi ettepanekuid:  Väärteoasjades nn hüppekassatsioonide kaotamist ning asja lõpetamist ringkonnakohtus  Jälitustoimingute peale edasikaebevõimaluste (Kriminaalmenetluse seadustik § 12616) piiramist, et ei tekiks võimalikke paralleelmenetlusi määruskaebe- ja kohtumenetlustena  Kohtulikus eelmenetluses ainuisikulise kohtukoosseisu osakaalu suurendamist Riigikohtus ja ringkonnakohtus nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses  Ringkonnakohtus resolutiivlahendite tegemise võimalikkust, seda eeskätt teatud määruskaebemenetlustes (pidades siinkohal silmas kaebemenetlusi, kus protsentuaalselt tuleb maakohtu lahendi muutmist harvemini ette)  Osade määruskaebemenetluste üle vaatamist, mille arutamine kolmes kohtuastmes ei pruugi olla tarvilik (nt enne tähtaega vangistusest vabastamise ja karistuse täitmisele pööramise menetluses, aga ka kokkuleppemenetluses) 4. Haldusasjade puhul võib seoses kohtumenetluse kokkuhoiukohtade tuvastamisega märkida järgmist: Halduskohtumenetluse seadustiku muutmiseks on moodustatud 2015. aastal töögrupp ning lähinädalatel peaks Justiitsministeerium välja saatma HKMS-i VTK. Riigikohus on sellele töögrupile esitanud mitu ettepanekut, mis paljuski ongi suunatud menetluse efektiivsemaks  Lisa 1 muutmisele ja ressursikulude vähendamisele (kaebuse tagastamise lisaaluse kehtestamine, määruskaebemenetluse reformimine, sh edasikaebeõiguse piiramine ja ringkonnakohtu määruste põhjendamise kohustuse vähendamine, määruskaebuste riigilõivust vabastamine, menetlusabi regulatsiooni lihtsustamine jne). Lisaks on töögrupile edastatud ka osa sätete projektid. HKMS-i töögrupis on ka ministeeriumi esindaja. Vastav materjal on ministeeriumil seega olemas ning nende uuesti esitamiseks puudub praegu vajadus.