Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga tehakse kriminaalmenetluse seadustikus (edaspidi KrMS) ja teistes seadustes mitmeid muudatusi, mille eesmärgiks on: 1) võimaldada üleminek täisdigitaalsele kriminaalmenetlusele, milleks muudetakse seaduse sõnastus tehnoloogianeutraalseks ning loobutakse mõistetest, mis viitavad paberdokumentide vormistamisele. Samuti nähakse ette üldreegel, et teabevahetus kriminaalmenetluse raames toimub eelkõige digitaalses vormis; 2) laiendada menetleja võimalusi kriminaalmenetlust mitte alustada või see lõpetada olukordades, kus puudub avalik huvi kriminaalasja menetlemiseks ja süüdlase karistamiseks; 3) kõrvaldada seaduse nõuded, mis kohustasid menetlejaid sama tõendi kogumisel ja vormistamisel tegema dubleerivaid tegevusi. Selleks lihtsustatakse erinevate menetlustoimingute protokollimise nõudeid ning soodustatakse heli- ja videosalvestiste tegemist, samuti võimaldatakse isikutel anda kriminaalmenetluses ütlusi menetleja juurde kohale tulemata; 4) muuta selgemaks kohtu roll kohtueelses menetluses, milleks kaotatakse seadusest eeluurimiskohtuniku mõiste ja täiendatakse kohtuniku taandumise aluseid seoses eeluurimisfunktsiooni täitmisega; 5) laiendada kriminaalmenetlust tagavate meetmete kataloogi uute ja paindlike meetmetega, näiteks e-postkasti kontrollimise kohustuse või liikumiskeelu kohaldamisega; 6) lahendada KrMS tähtaegade regulatsiooni tõlgendamisel üleskerkinud probleemid ning muud praktika käigus tekkinud küsimused. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud kriminaalmenetluse revisjoni töörühm koosseisus: • Jaan Ginter (e-post: [email protected] , telefon +372 5164 273), töörühma juht; • Martin Hirvoja (e-post: [email protected]); • Andreas Kangur (e-post: [email protected]); • Anneli Soo (e-post: [email protected]). Eelnõu selle lõplikul kujul on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunikud Aare Pere (teenistusest lahkunud) ja Mare Tannberg (620 8237, [email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik (620 8270, [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni RT I, 05.12.2017, 8; karistusseadustiku redaktsiooni RT I, 30.12.2017, 29, vangistusseaduse redaktsiooni RT I, 07.07.2017, 10, väärteomenetluse seadustiku redaktsiooni RT I, 30.12.2017, 22 ning äriseadustiku redaktsiooni RT I, 17.11.2017, 22. Eelnõu on seotud Euroopa Liidu Nõukogu 23.10.2009 raamotsusega Euroopa Liidu liikmesriikides vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse suhtes (2009/829/JSK) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiviga Euroopa lähenemiskeelu kohta (2011/99/EL). Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi (2015-2019) punktiga 11.16 (prokuratuuri infosüsteemi uuele platvormile viimine ning menetluse digiteerimise ettevalmistamine, projekti I etapp, november 2018) ja punktiga 12.10, mis käsitleb e-politsei infosüsteemi ja digitoimiku arendamist politseis, ning punktiga 10.3, mis näeb ette kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse. Kriminaalmenetluse revisjon viiakse läbi Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud projekti „Õiguse revisjon“ raames. Kõnealune eelnõu ei ole seotud mõne muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus, millele esitasid arvamuse Riigikohus, Riigiprokuratuur, Siseministeerium, Tartu Maakohus, Rahandusministeerium, Eesti Advokatuur.1 Juriidilise isiku karistusest kõrvalehoidumise vältimisega seonduvad muudatused on pakutud välja 29.05.2017 kooskõlastamiseks esitatud karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuses.2 Väljatöötamiskavatsusele esitatud arvamusi on revisjoni töörühma poolt ja eelnõu koostamisel arvesse võetud. Üleminek täielikult digitaalsele kriminaalmenetlusele leidis väljatöötamiskavatsuse kooskõlastusringil küll toetust, kuid samas toodi välja sellega seonduvad praktilised probleemid. Samuti leidsid legaliteediprintsiibi piiramise ettepanekud üldiselt toetust, kuid kohtule omal algatusel kohtumenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise võimaluse andmisele KrMS § 202 alusel esitati vastanduvaid seisukohtasid. Eelnõu koostamise käigus leiti siiski, et nimetatud võimaluse lisamine on põhjendatud. Eelnõus loobutud nii eeluurimiskohtuniku kui täitmiskohtuniku terminitest, mida pakuti ühe variandina välja ka väljatöötamiskavatsuses, samuti laiendatakse kohtuniku taandumise aluseks olevate kohtueelses menetluses teostatavate toimingute loetelu. Kriminaalmenetlust tagavate meetmete süsteemi korrastamise ettepanek leidis kooskõlastamisel toetust. Kooskõlastamise käigus tehtud ettepanekut lõpetada kriminaalmenetlust tagavate muude vahendite ja tõkendite eristamist on küll eelnõu koostamise käigus kaalutud, kuid leiti, et selle erisuse kaotamist võiks kaaluda tulevikus võimaliku uue KrMS teksti kodifitseerimisel. Probleemina toodi välja, et kehtivas seaduses ei ole võimalik juriidilisele isikule kohaldada tõkendina teatud toimingute keeldu, mis võimaldab hetkel juriidilistel isikutel karistusest kõrvale hoida. Kuigi sellist tõkendit väljatöötamiskavatsuses välja ei pakutud, siis on eelnõu koostamisel peetud vajalikuks pakkuda nimetatud probleemi kõrvaldamiseks välja lahendused. Eelnõuga välja pakutud apellatsioonitähtaja pikendamine 30 päevani ei olnud küll käsitletud väljatöötamiskavatsuses, kuid muutmise vajadusele on juhtinud tähelepanu Eesti Advokatuur. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna kriminaalmenetluse seadustiku kui kohtumenetlust puudutava seaduse muutmiseks on põhiseaduse §-st 104 tulenevalt vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 2. Seaduse eesmärk 1 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/be03fbe0-3846-4fe3-afd2-fb53a42b4227 2 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/914164c4-0787-4708-b480-488125c36298. Eelnõu peamised eesmärgid on alljärgnevad: 2.1. üleminek täisdigiteeritud kriminaalmenetlusele lähtuvalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi3 punktist 11.16 (prokuratuuri infosüsteemi uuele platvormile viimine ning menetluse digiteerimise ettevalmistamine, projekti I etapp, november 2018), aga ka punktist 12.10, mis käsitleb e-politsei infosüsteemi ja digitoimiku arendamist politseis. Lähteülesande kohaselt on digitaalsele kriminaalmenetlusele ülemineku eesmärgiks: 1) kokku hoida menetlusele kuluvat tööjõu- ja rahalist ressurssi ja vähendada tarbetut bürokraatiat; 2) võimaldada uurimisasutusel ja prokuratuuril kriminaalasjaga samaaegselt tööd teha; 3) võimaldada tunnistajate ja kannatanute ütluste andmine vajadusel asendada digitaalselt allkirjastatud dokumendiga, mis säästaks nii uurimisasutuste kui ka menetlusosaliste aega; 2.2. laiendada menetleja võimalusi kriminaalmenetlust mitte alustada või see lõpetada olukordades, kus puudub avalik huvi kriminaalasja menetlemiseks ja süüdlase karistamiseks, kus karistus ei täida eesmärki või kus muul põhjusel ei ole mõistlik kriminaalmenetlust läbi viia. Eesmärgiks on nii riigi kui ka menetlusosaliste ressursside kokkuhoid. Eelnõu on kantud ideest, et teatud juhtudel on mõistlik ja põhjendatud asi lahendada ilma nii represseeriva tagajärjeta, nagu seda on kriminaalkaristus. Sellega toetab eelnõu karistusõiguses kehtivat ultima ratio põhimõtet, keskendudes olukordadele, kus materiaalõigus teatud põhjustel ei suuda välja arvata tegusid, mille puhul ei ole põhjendatud reageerida kriminaalmenetluse läbiviimise ja isiku karistamisega. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks eelnõu: a) laiendab võimalust kriminaalmenetluse lõpetamiseks oportuniteediprintsiibi alusel, luues aluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks avaliku huvita asjades ilma kahtlustatava nõusolekuta, kui menetluse lõpetamisega ei kaasne kahtlustatavale kohustusi; b) loob võimaluse kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks menetluseelse lepituse abil, mis võimaldab teatud liiki vaidlused taastava õiguse põhimõtteid rakendades lahendada juba enne kriminaalmenetlust; c) loob võimaluse kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks juhul, kui teise astme kuriteo aegumistähtaja saabumiseni on jäänud vähe aega ning arvestades asja keerukust on selge, et asja selle aja jooksul ei suudeta lahendada; d) annab kohtutele pädevuse avaliku huvita asjades menetlus ilma prokuratuuri nõusolekuta lõpetada; 2.3. leida võimalusi dubleerivate tegevuste vähendamiseks tõendite kogumisel ja vormistamisel. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks eelnõu: a) täiustab tõendite süstemaatikat (tõendite liigituse korrastamine, dokumentaalse tõendi mõiste loomine); b) loob võimaluse kirjalike ütluste kasutamiseks kohtueelses menetluses; c) laiendab kaugülekuulamise võimalusi; d) lihtsustab menetlusdokumentide koostamist (ekspertiisimääruse ja ekspertiisiakti vormi lihtsustamine) ning piirab käekirjas menetlusdokumentide koostamist; e) selgitab asjatundja ja eksperdiga seonduvat (selgelt sätestatakse asjatundja kui eraeksperdi kasutamise võimalus ja vähendatakse piiranguid nii asjatundja kui ka eksperdi ülekuulamisel); f) annab kohtule täiendavad hoovad menetluse juhtimiseks (omal algatusel sekkumise õigus, samuti õigus tõendi esitamise faasis tagasi lükata vahendlikke tõendeid ning tuvastamata päritoluga tõendeid); 3 Valitsuse tegevuseesmärgid aastateks 2015–2019 on sõnastatud Eesti Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit kokkuleppes valitsuse moodustamise ja valitsusliidu tegevusprogrammi põhialuste kohta. https://valitsus.ee/et/valitsuse-tegevusprogramm  g) täpsustab kohtuliku arutamisega seonduvaid reegleid (eksperdi ja asjatundja ristküsitlus, dokumentaalsete tõendite avaldamisest loobumine, tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamine); 2.4. kaotada KrMS-i terminite hulgast terminid „eeluurimiskohtunik“ ja “täitmiskohtunik”. Samuti on eesmärgiks juurutada läbivalt, et kui seadustik annab mingi funktsiooni prokuratuurile või kohtule, siis ei kasutata sättes formuleeringut, mis annab selle funktsiooni prokurörile või kohtule. Samuti täpsustab eelnõu kohtunike kohtueelses menetluses osalemise vormide loetelu, mis välistavad kohtuniku osalemise kohtumenetluses. Praegu on kohtuniku taandumise aluseks ainult vahistamise ja kautsjoni kohaldamine ning nende kohaldamise põhjendatuse kontroll. Kuid ka mitmete teiste kohtueelsete toimingute käigus peab kohtunik paratamatult tutvuma kriminaaltoimikus olevate tõenditega, mis ei pruugi olla kohtulikus menetluses esitatud või isegi lubatavad ning sellega võib kohtunik nendes kohtueelse menetluse toimingutes osalemise tõttu olla sobimatu neutraalseks erapooletuks kohtunikuks võistlevas kohtumenetluses; 2.5. pakkuda välja lahendused, millega viia KrMS-i tõkendite regulatsioon täpsemini kooskõlla Euroopa Liidu järelevalvemeetmete raamotsusega (liikmesriigis tehtud vahistamise asemel alternatiivse tõkendi kohaldamise otsuse vastastikuse tunnustamise ja täitmise regulatsiooniga, raamotsus 2009/829/JSK). Eelnõus tehakse ettepanek avardada ja mitmekesistada oluliselt vahistamise kõrval alternatiivsete tõkendite valikut seaduses, mis võimaldab tagada paremini isikute põhiõigusi, tagada kannatanute ja avalikkuse täpsema ja tõhusama kaitse ning vähendada kinnipidamisasutuste koormust, sest luuakse alternatiivid vahistamisele. Pakutakse välja ka mitu uudset tõkendiliiki, mis ei ole otseselt nõutud EL raamotsusega, kuid mis suurendavad kriminaalmenetluse efektiivsust. Eelnõu lahendab muid kriminaalmenetluslike tõkenditega kerkinud praktilisi küsimusi, m.h viib EIK praktikaga kooskõlla vangistusseaduse (edaspidi VangS) sätted, millele on tähelepanu juhtinud õiguskantsler. Lisaks pakutakse eelnõus välja kaks erinevat tõkendi liiki juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse vältimise takistamiseks; 2.6. pakkuda välja lahendused kriminaalmenetluses tähtaegade arvutamisel esile kerkinud ebaselgete situatsioonide jaoks ning lahendada mõned praktikas esile kerkinud üksikprobleemid. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs § 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine KrMS § 12 täiendamine lõikega 41 ja lg 5 muutmine Eelnõuga luuakse analoogiliselt TsMS-iga süsteem, mille alusel kohus võib menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid määrusega kohustada asja menetlemisel teatavaks saanud asjaolu saladuses hoidma ka juhul, kui menetlus ei ole kinniseks kuulutatud, kuid saladuse hoidmine on ilmselt vajalik istungi kinniseks kuulutamise aluseks oleva õiguse või huvi kaitseks, ning võib selle keelu rikkujaid (välja arvatud süüdistatav) trahvida. Sellise süsteemiga luuakse võimalus kaitsta istungi kinniseks kuulutamiseks alust andvaid õigusi ja huvisid avalikku õigusemõistmist vähem häirival viisil kui istungi kinniseks kuulutamine. Selle sättega peaks paranema avalikkuse juurdepääs kohtuistungitele, kus käsitletakse informatsiooni, mis ilma sellise avalikustamise keelamise võimaluseta tuleks käsitlemisele ainult kinnistel istungitel. KrMS § 19 lg 1 muutmine Eelnõuga muudetakse lihtmenetlustes toimuvate kriminaalasjade arutamisel ringkonnakohtu koosseisu nii, et selliseid kriminaalasju arutaks ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. Muudatus on tingitud asjaolust, et lihtmenetluses arutatavad kriminaalasjad on tavaliselt lihtsamad ega vaja kolme kohtuniku osalemist. Samuti hoiab selline muudatus oluliselt kokku ringkonnakohtunike tööaega ning võimaldab kohtuasjade arutamist paremini planeerida. KrMS §-de 21 ja 22 kehtetuks tunnistamine Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks KrMS §-d 21 ja 22 ning sellega kaotatakse KrMS-ist terminid „eeluurimiskohtunik“ ja „täitmiskohtunik“. Uus sõnastus välistab segadused KrMS-i tekstis, kus mitmetes kohtades on eeluurimiskohtunik jäänud mõne toimingu puhul mainimata. Samuti kaob ära väärtõlgendamise võimalus, millega eeluurimiskohtuniku funktsiooni täitjat on tajutud eraldi pädevusega kohtunikuna, kellel ei ole kohtumenetluses kohtunikuna osalemise pädevust. KrMS § 24 lg 1 ja 4 muutmine Eelnõuga täiendatakse § 24 lõiget 1 vastavalt praegusele praktikale selliselt, et kriminaalasi allub maakohtule, kelle tööpiirkonnas on vähemalt üks kuritegudest toime pandud. Sama põhimõte kehtib § 24 lg 4 kohaselt kohtueelses menetluses kohtu ülesandeid täitva kohtu alluvuse määramisel. KrMS § 24 lõike 4 kolmandasse lausesse lisatakse täpsustus, et kui kuriteo toimepanemise kohta ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata, võib kohtu ülesandeid täita lisaks menetlustoimingu tegemise koha järgsele maakohtule ka menetlejate asukoha järgne maakohus. Lisaks muudetakse eelnõuga § 24 lõige 4 ning kaotatakse termin „eeluurimiskohtunik“ ning sätestatakse, et kohtueelses menetluses peab kohtuniku ülesandeid täitma võimaluse korral üks kohtunik. Selle reegli järgimine aitab kokku hoida kohtunike ajaressurssi, kuna sama kriminaalasjaga teist korda kokku puutudes jõuab kohtunik kiiremini saada ülevaate kriminaaltoimikust. Samuti vähendab selle reegli järgimine tõenäosust, et väikestes kohtumajades jõuavad kõik kohtunikud kohtueelses menetluses tutvuda nii suures ulatuses kriminaaltoimiku materjalidega, et see välistab nende osalemise kohtunikuna kohtumenetluses. Kaotatakse ära piirang jälitustoiminguteks luba andvate kohtunike arvule ning jälitustoiminguks luba andvate kohtunike arvu otsustamine jääb üksnes maakohtu tööjaotusplaani küsimuseks, et vähendada võimalust, et ükski jälitustoiminguks luba anda võiv kohtunik pole vajalikul ajal vaba. KrMS § 24 täiendamine lõikega 41 Eelnõuga sätestatakse, et täitmismenetluses täidab kohtu funktsioone ainuisikuliselt selle maakohtu kohtunik, mille tööpiirkonnas kohtuotsust täidetakse. Loobutud on selle kohtuniku kohta eraldi täitmiskohtuniku nimetuse kasutamisest vältimaks eksiarvamust, et see kohtunik saabki kõigis kohtutes ainult täitmismenetluses funktsioone omada. KrMS § 27 lõike 2 muutmine Eelnõu § 1 punktiga 6 on ära jäetud termin „eeluurimiskohtunik“ ning jälitustoiminguks loa andmine kohtunikele on jäetud samuti maakohtu tööjaotusplaani otsustada. Seni oli jälitustoiminguks loa andmine teise ringkonnakohtu tööpiirkonna maakohtu esimehe funktsioon. KrMS § 36 muutmine Eelnõuga täiendatakse füüsiliste isikute ringi, kelle kaudu on juriidilisest isikust kahtlustataval või süüdistataval võimalik kriminaalmenetluses osaleda, volitatud töötaja ning lepingulise esindajaga. Teatud juhtudel võib juhatuse liikme kriminaalmenetluses osalemise nõue olla ebamõistlik ning juriidilisel isikul peaks olema võimalus nimetada muu isik, kelle kaudu ta kriminaalmenetluses osaleb. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-13-06 (p 10-11) selgitanud, et kuigi esmaselt on juriidilisele isikule omistatav tema juhatuse kui seadusliku esindaja (TsÜS § 34 lg 1) teadmine ja tahe ning selline põhimõte kehtib KrMS §-st 36 nähtuvalt ka kriminaalmenetluses, võib juriidilise isiku seaduslik esindaja juriidilise isiku teatud ülesannete täitmise vahetult või vahendatult edasi delegeerida. Seega on eelnõus koostamisel leitud, et juriidilise isiku seaduslikul esindajal peaks olema KrMS § 36 kohaselt võimalik volitada kas juriidilise isik töötajat juriidilise isiku nimel kriminaalmenetluses osalema või nimetada lepinguline esindaja (nt juriidilise isiku advokaat), kelle kaudu juriidiline isik kriminaalmenetluses osaleb. Praktikas nimetatakse sageli pika kohtumenetluse ajaks juriidilise isiku juhatuse liikmeks isik, kelle ainuke sisuline roll juhatuse liikmena on juriidilise isiku esindamine kohtumenetluses. 16.01.2016 jõustunud muudatustega4 täiendati sarnaselt KrMS § 37 lõiget 2, lubades juriidilisest isikust kannatanul kriminaalmenetluses osaleda lisaks seadusliku esindaja või pankrotihalduri kaudu ka seadusliku esindaja poolt volitatud töötaja ja lepingulise esindaja kaudu. Sarnaselt KrMS § 37 lõikega 2, on ka KrMS § 36 kohaselt kahtlustatava või süüdistatava juriidilise isiku nimel ütluste andmise õigus vaid juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikmel või pankrotihalduril ning seda õigust volitatud töötajale ega lepingulisele esindajale ei laiendata. KrMS §-de 43, 67 jt muutmine (eeluurimiskohtunik) Eelnõuga asendatakse KrMS-is termin „eeluurimiskohtunik“ läbivalt terminiga „kohtunik“ või arvestatakse seni terminiga „eeluurimiskohtunik“ tähistatud kohtunikud üldterminiga „kohus“ või „kohtunik“ kaetute alla. KrMS §-de 45, 67 jt muutmine (prokurör) Eelnõuga asendatakse KrMS-is läbivalt olukordades, kus mingi funktsioon on antud vastavale asutusele, mitte aga konkreetsele isikule, termin „prokurör“ terminiga „prokuratuur“. KrMS §-de 45, 208 jt muutmine (kohtunik) Eelnõuga asendatakse KrMS-i paragrahvides, kus mingi funktsioon on antud vastavale asutusele, mitte aga konkreetsele isikule, termin „kohtunik“ terminiga „kohus“. KrMS § 49 lõike 1 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 49 lõike 1 punkti 2, millega laiendatakse kohtuniku taandumise aluseks olevate kohtueelses menetluses teostatavate toimingute loetelu, hõlmamaks kõik sellised toimingud, kus kohtunik kohtueelses menetluses peab tutvuma suures ulatuses kriminaaltoimikus olevate tõenditega. Vahistamise ja kautsjoniga seonduvatele toimingutele on lisatud postisaadetise arestiks ja läbivaatuseks, läbiotsimiseks, kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse sundpaigutamiseks, postisaadetise varjatud läbivaatuseks, teabe salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks, kuriteo matkimiseks, advokaadi tema kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatavana kinni pidamiseks ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku vahistamiseks loa andmine; vahistamise asendamine elektroonilise 4 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses (80 SE) jõustus 16.01.2016. Eelnõu ja seletuskiri kättesaadav arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3fdc8de9-e0bc-4c52-87ac- b823f8369cfe/Kriminaalmenetluse%20seadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20 muutmise%20seadus,%20millega%20laiendatakse%20kannatanute%20%C3%B5igusi%20kriminaalmenetluses/ valvega; kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamine; ajutise lähenemiskeelu kehtestamine; ametist kõrvaldamise ja ajutise lähenemiskeelu põhjendatuse kontrollimine, ajutise lähenemiskeelu muutmine ja tühistamine kannatanu ja prokuratuuri taotlusel; vara konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse ja varalise karistuse tagamine ja vara arestimine. Kõigi nende toimingute puhul puutub kohtunik enne kohtumenetlust kokku suure hulga kriminaaltoimiku materjalidega, millega ta enne kohtumenetluses kohtuniku funktsiooni erapooletut täitmist kokku puutuda ei tohiks. KrMS § 49 lõike 3 muutmine Muudatusega asendatakse termin „eeluurimiskohtuniku“ terminiga „kohtueelses menetluses tehtud kohtu“ ning muudatus on tingitud termini „eeluurimiskohtunik“ kaotamisest. KrMS § 53 lõike 2 muutmine Kui varasemalt lahendas kohtueelses menetluses prokuröri vastu esitatud taandamistaotluse riigiprokuratuur määrusega ning seda viie päeva jooksul, siis muudatusega sätestatakse, et kohtueelses menetluses lahendab prokuröri vastu esitatud taandamistaotluse kõrgemalseisev prokurör ning seda taotluse esitamisest alates viie tööpäeva jooksul. KrMS § 56 lõike 1 punkti 1 muutmine Muudatusega asendatakse termin „eeluurimiskohtunik“ terminiga „kohtunik“ ning sätestatakse, et kaitsja taandamise menetlust toimetab kohtueelses menetluses kohtunik ainuisikuliselt. KrMS § 63 lõike 1 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 63 lõiget 1, mis on eelkõige tingitud üldise mõisteaparaadi muutmisest (eelkõige dokumentaalse tõendi mõiste kriminaalmenetlusse toomisest – vt KrMS § 1241 muutmise selgitust). Üldist süstemaatikat silmas pidades koondati ka erinevad isikulised tõendid üldmõiste “ütlused” alla. Muudatuse eesmärk ei ole kuigivõrd piirata senist lubatavate tõendite ringi ning pigem on muudatuse toime vastupidine: senine sõnastus ei maini tõendina näiteks tsiviilkostja ja kolmanda isiku ütlusi, ehkki ka nendest isikutest võib lähtuda oluline tõendusteave tõendamiseseme asjaolude kohta. Olukorras, kus kannatanu (kes on samas ka tsiviilhageja) kohta on seaduses selgesti kirjas, et tema ütlused on tõendiks, ei ole alust hagimenetluse vastaspoolt kriminaalmenetluses teisiti kohelda (ja praktikas kuulatakse nii kolmandad isikud kui ka tsiviilkostjad kohtueelses menetluses tunnistajatena üle, ehkki päriselt aru saada ei ole, kuidas tunnistajana on käsitatavad osa menetlusosalisi, aga osa mitte, ja kehtiva KrMS § 63 lg 1 detailset loetelu arvestades nt tsiviilkostja ütlused justkui tõendiks ei oleks). See seni kehtinud sõnastusest nähtuv kitsendus on uue sõnastusega likvideeritud. § 63 lg 1 tekstist on välja jäetud ka piirangud eksperdi ütluste sisule ning eksperdi ülekuulamisse puutuvat käsitletakse §-s 109, mille sõnastust samuti muudetakse (vt KrMS § 109 muutmise selgitust). KrMS § 671 lg 2 muutmine Muudatus on tingitud termini „eeluurimiskohtunik“ asendamisest terminiga“ „kohus“. KrMS § 68 lõike 1 muutmine Eelnõuga muudetakse § 68 lõike 1 sõnastust. Senise regulatsiooni kohaselt tuli ülekuulatavale isikule anda võimalus oma ülekuulamisel antud ütlused ülekuulamisprotokolli ise käsitsi kirja panna ning seda tema õigust talle ka seletada. See regulatsioon pärineb juba kriminaalmenetluse koodeksi ajast (KrMK § 134 lg 4). Regulatsiooni eesmärgiks oli pakkuda tunnistajale kaitset selle eest, et menetleja ametnik võiks tema ütlusi ülekuulamisprotokollis võltsida või lihtsalt ekslikult üles tähendada. Uurimisasutuste usaldusväärsuse tõus, samuti võistleva kohtumenetluse juurutamine ja kohtueelses menetluses antud ütluste tõendamiseks kasutamise võimaluste vähenemine on vajadust selle meetme järele kahandanud. Samuti on ülekuulatavatel isikutel, sh tunnistajatel, võimalik kehtiva seaduse kohaselt kasutada ülekuulamisel advokaadist esindaja abi (seda KrMK ette ei näinud) ja järjest tavapärasemaks muutub kohtueelses menetluses ülekuulamise salvestamine. Selles olukorras ei ole enam õigustatud kunagine regulatsioon, mille tulemusena tekivad raskesti loetavad käekirjas (ja halvemal juhul ka võõrkeelsed) ülekuulamisprotokollid, ülekuulamisele kulub rohkem aega ning hiljem tuleb käekirjas paberdokument kas ümber trükkida või siis leppida, et ülekuulamisprotokoll on e- toimikus pildifailina, milles tekstiotsingut teha ei saa. Seetõttu uue regulatsiooni järgi isikud oma ütlusi ülekuulamisel ise käekirjas protokolli kanda ei saa. Uus regulatsioon ei takista isikutel menetlejale oma kirjutatud seletusi vms dokumente üle anda, ei ülekuulamise käigus ega väljaspool seda. Kui menetleja peab vajalikuks, saab need dokumendid kriminaalasja materjalide hulka võtta. Muudatuse tulemusena hoitakse kokku nii ülekuulamisele kui selle protokolli hilisemale kasutamisele kuluvat aega, samuti ühildub arvutikirjas koostatud protokoll täisdigitaalse kriminaaltoimiku kontseptsiooniga. KrMS 68 lõike 4 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 68 lõige 4. Senine regulatsioon tunnistajate küsitlemist tõendite usaldusväärsuse ja lubatavuse kohta ette ei näe, kuna tõendi lubatavus ja usaldusväärsus (sh nähtavasti ka tunnistaja enda ütluste usaldusväärsus) ei kuulu tõendamiseseme asjaolude hulka. See omakorda tähendab, et tunnistajal puudub kohustus selleteemalistele küsimustele vastata. Tunnistaja ristküsitlemisel kohtus § 68 lg 4 sätestatud piirang ei kohaldu (vt KrMS § 288 lg 8) ning seadust järgides kohtueelset menetlust läbi viies tähendaks see, et küsimused tõendi usaldusväärsuse ja lubatavuse kohta peaksid jääma üllatuseks kohtuistungil. See olukord ei ole põhjendatud. Muudatuse tulemusena on kohtueelses menetluses ülekuulamisel lubatud tunnistajalt küsida selliseid küsimusi, mis puutuvad tema enda ütluste või ka muude tõendite (nt isiku poolt kaasa toodud dokumentide või asitõendite või teise tunnistaja ütluste) usaldusväärsusesse. Näiteks võib olla vaja selgitada tunnistaja enda või teise isiku tajumisvõimet ja -tingimusi (kui kaugelt sündmust jälgis, kas nägemine on korras jne) või seda, kuidas, kelle poolt ja milliste andmete alusel koostati kaasa toodud dokument. Senises praktikas ei ole seesugused küsimused muidugi küsimata jäänud, ent ülekuulamisel nende küsimuste esitamine ei ole nähtavasti päriselt seadusega kooskõlas. Muudatusega see ebakõla parandatakse. KrMS § 69 lõike 1 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 69 lõiget 1. Seadusemuudatusega laiendatakse kaugülekuulamise kasutusala ja täpsustatakse mõningaid praktikas kerkinud küsimusi. KrMS §-s 69 sätestatud kaugülekuulamise võimalus on kaasaegsete tehnoloogiliste võimaluste juures järjest populaarsem alternatiiv traditsioonilisele näost näkku ülekuulamisele. Olukorras, kus audiovisuaalset ülekannet võimaldavad seadmed on laialt kättesaadavad üle kogu maailma, annab isiku ülekuulamine ilma, et menetleja peaks füüsiliselt isiku juurde minema või isik menetleja juurde tulema, märkimisväärse kokkuhoiu nii reisimisele kuluvas ajas kui ka selleks kulutatavas rahas. Seaduse kehtiv regulatsioon näeb ette tunnistajate kaugülekuulamist kolmel juhul: kui vahetu ülekuulamine on raskendatud, põhjustab ülemääraseid kulutusi või kaugülekuulamine võiks olla soovitav ülekuulatava isiku kaitset silmas pidades. KrMS § 69 lg 1 muutmisega soovitakse saavutada õigusselgust kahes küsimuses, mis on praktikas esile kerkinud ning põhjustavad segadust:  Muus menetlusseisundis kui tunnistajana kriminaalmenetluses osalevate isikute kaugülekuulamise lubatavus. Kehtiv regulatsioon nimetab kaugülekuulatavate isikutena vaid tunnistajaid. Kuivõrd muude ülekuulamiste puhul lähtutakse tunnistajate ülekuulamise kohta käivatest sätetest, järeldub sellest ka kaugülekuulamise lubatavus nt kannatanu ülekuulamisel. Asendades sõna „tunnistaja“ sõnaga „isik“, avardatakse kaugülekuulamise rakendusala sõnaselgelt kõikidele neile, keda on vaja üle kuulata. See ei tähenda loomulikult kaugülekuulamise kohustuslikuks muutmist, vaid lihtsalt seda, et ülekuulamise vormi valib menetleja vastavalt menetlustaktikalistele vajadustele. On selge, et kaugülekuulamine ka videopildi vahendusel ei saa anda edasi kogu informatsiooni, mida menetleja võiks saada ülekuulatavaga vahetus suhtluses. Põhimõtteliselt ei ole takistust ka nt kahtlustatava kaugülekuulamiseks – järgida tuleb vastavaid kahtlustatava ülekuulamise kohta käivaid erisätteid. Süüdistatava kohtus kaugülekuulamise võimalikkuse välistab enamasti see, et süüdistatava viibimine kohtuistungil on kohustuslik.  Kaugülekuulamise lubatavus ülekuulatava mugavuse eesmärgil. Ka selles küsimuses on kehtiv regulatsioon tõlgendamisele avatud, ent menetlejad on siiski olnud ettevaatlikud olukorras, kus vahetu ülekuulamine on võimalik (st inimene saaks kodukülast politseijaoskonda ilmuda) ega oleks ka objektiivselt võttes ülemäära kulukas, kuid nt põhjustaks kannatanule märkimisväärset ebamugavust (harv bussigraafik või pikk sõit). Lõike 1 sõnastusse lisatud „ülekuulatavale ebamõistlikult koormav“ annab menetlejale võimaluse kaaluda kaugülekuulamise võimalust ka ülekuulatava seisukohast ning kaugülekuulamist rakendada juhtudel, kus vahetust ülekuulamisest saadav lisaväärtus (võimalus vahetult ülekuulatavaga samas ruumis viibides jälgida tema käitumist ning veenduda, et keegi ülekuulatavat ülekuulamise ajal ei mõjuta) ei kaaluks üles ülekuulatavale tekitatavat ebamugavust, mida talle menetluskuludena ei hüvitata. Lisaks sätestatakse, et kaugülekuulamise võib korraldada isiku huvide kaitsmist silmas pidades, mis hõlmab endas varasemalt sätestatud tunnistaja või kannatanu kaitsmise eesmärgi, kuid annab menetlejale võimaluse võtta arvesse isiku huvisid laiemalt. Seadusemuudatus võimaldab kriminaalmenetluses otstarbekamalt kasutada olemasolevaid tehnoloogilisi võimalusi ning seeläbi hoida kokku menetlusressurssi ja väärtustada menetluses osalevate isikute aega. KrMS § 69 lg 4 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 69 lõiget 4. Seadusemuudatuse eesmärgiks on tagada kaugülekuulamisel saadud ütluste suurem usaldusväärsus. Kaugülekuulamise eripärast tulenevalt (ülekuulatav ja ülekuulaja ei viibi samas kohas koos) ei ole kaugülekuulamise puhul võimalik ülekuulamisprotokolli tavapäraselt koostada ja sellele ülekuulatava allkirja võtta. See tekitab olukorra, kus kaugülekuulamise kohta koostab protokolli menetleja ning mingit kinnitust protokolli õigsuse kohta ülekuulatavalt ei saada. See omakorda vähendab sellise protokolli usaldusväärsust. Samuti võetakse vahetul ülekuulamisel koostatavasse ülekuulamisprotokolli ülekuulatava allkiri selle kohta, et talle on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi ning vastutust. Kuna seda kaugülekuulamise puhul teha ei ole võimalik, nähakse § 69 lg 4 muudatusega ette, et kaugülekuulamised tuleb heli- või videosalvestada. Salvestisel on protokolli ees mitmeid eeliseid, sh on salvestiselt selgesti aru saada, kas ja kuidas ülekuulatavale tutvustati tema õigusi. Samuti on lihtsasti lahendatavad vaidlused selle üle, kas ülekuulamisprotokoll kajastab ülekuulamisel antud ütlusi õigesti – selleks tuleb protokolli teksti võrrelda salvestisega. Ehkki seadus annab menetlejale valiku, kas kaugülekuulamine heli- või videosalvestada, tuleks võimalusel kasutada seda meediumi, mille kaudu kaugülekuulamine läbi viidi – videoülekuulamine tuleks videosalvestada ning telefonitsi toimunud ülekuulamise salvestamiseks kasutada audiosalvestist. Nii saab salvestisega tutvuja võimalikult täpse pildi sellest, milline teave ülekuulamisel menetlejani jõudis. KrMS § 691 muutmine KrMS § 691 muutmisega asendatakse termin „eeluurimiskohtunik“ terminiga „kohus“. KrMS täiendamine §-ga 692 Eelnõuga täiendatakse KrMS-i §-ga 692. KrMS-i lisatakse § 692 selleks, et hõlbustada kodanikel riigiga suhtlemist ning hoida kokku menetlusressurssi seal, kus traditsioonilisel viisil korraldatud vahetu ülekuulamine ei annaks võrreldes kirjalikult küsimustele vastamisega arvestatavat lisaväärtust. Praktiline probleem, mille lahendamiseks kirjalike ütluste instituut seadustikku tuuakse, seondub eelkõige politsei suhtlemisega kannatanutega. Kehtiv seadus võimaldab küll suulise kuriteoteate protokollida, ent seejärel tuleks ikkagi kannatanu politseijaoskonda kutsuda, et ta siis üle kuulata. Veelgi enam: kui hilisemas menetluses peaks selguma, et kannatanult on mõne olulise detaili kohta tarvis täpsustust küsida, tuleks korraldada täiendav ülekuulamine. Samasugune olukord on tunnistajatega – ka üksiku täpsustuse tegemiseks või täiendava küsimuse esitamiseks on vaja kokku leppida kohtumine politseijaoskonnas. Seesugune asjakorraldus kujutab endast menetlusressursi raiskamist ning sageli oma tahtest sõltumatult kriminaalmenetlusse kaasatud inimestele õigustamatute ebamugavuste valmistamist. Kirjalike ütluste instituudi loomine annab menetlejale võimaluse valida, kas kannatanu või tunnistajaga isiklikult kohtuda ja vestelda (olgu siis vahetult samas ruumis viibides või kaugülekuulamise vormis) või saata isikule küsimused kirjalikult vastamiseks. Valiku tegemisel tuleb menetlejal lähtuda otstarbekusest ning kaaluda mitmeid tegureid. Kirjalike ütluste andmine sobib paremini siis, kui menetleja on isikuga juba kohtunud või puudub kahtlus ülekuulatava usaldusväärsuses; esitatavad küsimused on konkreetsed ja neile on võimalik ka konkreetselt vastata; ülekuulatav on aga selline isik, kellest saab eeldada võimet end adekvaatselt kirjalikult väljendada. Samuti kallutab otsust kirjalike ütluste kasuks see, kui isiklik kokkusaamine oleks mingil põhjusel kulukas või tülikas. Sõltuvalt tehnilistest võimalustest võib menetlejal olla otstarbekam rakendada kaugülekuulamist just juhtudel, kus küsimused, mida ülekuulatava abiga selgitada soovitakse, eeldavad pigem põhjalikumat vestlust. Kirjalike ütluste andmine võib toimuda nii tavaposti kui elektronposti vahendusel. Mõlemal juhul tuleb ülekuulatavale koos küsimustega edastada selgitus kirjalike ütluste andmise olemuse, tema õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta – ning nende teavitustega tutvumise kohta tuleb ülekuulataval allkiri anda. Sealjuures ei sõltu ülekuulatava võimalik vastutus valeütluste andmise või ütluste andmisest õigusliku aluseta keeldumise eest ütluste andmise vormist, ent isik peab olema aru saanud, et kiri, milles menetleja temalt vastuseid nõuab, kujutab endast sisuliselt ülekuulamist ja tema vastustel on samasugune tähendus kui neil, mida ta annaks uurija kabinetis. Eelnevale vaatamata võib uurimise käigus siiski tekkida vajadus isik suuliselt üle kuulata. See võib juhtuda olukorras, kus hiljem tekib kahtlus kirjalikult antud vastuse õigsuses või ülekuulatava usaldusväärsuses, aga ka näiteks siis, kui menetlejale saadetud vastustest nähtub, et isik ei ole võimeline end kirjalikult piisava täpsuse ja konkreetsusega väljendama. Samuti võib kirjalikult antud vastus pakkuda teavet, mille täpsustamine edasise kirjaliku suhtluse teel raiskaks liialt aega. Vajadus isik lisaks ka suuliselt üle kuulata võib kerkida ka näiteks seetõttu, et isik jättis kirjalikule küsimusele vastamata, kaitsja taotles hiljem isiku vahetut ülekuulamist või pidas seda vajalikuks prokurör. Asjaolu, et isik on juba kord kirjalikult vastuseid andnud, ei piira kuidagi menetleja võimalust teda suuliselt üle kuulata. Arusaadavalt tekib kirjalike ütluste puhul küsimus nende ütluste usaldusväärsusest: protsess, mille tulemusel ütlused menetlejani jõudsid, ei ole ju menetleja kontrolli all ning ütlused võib tegelikult kirja panna keegi kolmas – või siis ülekuulatavat hirmutada või meelitada. Selle ohu maandamiseks on neli meedet:  ülekuulatava hoiatamine kriminaalvastutusest valeütluste andmise eest;  võimalus ülekuulatav vahetult üle kuulata, kas menetleja omal algatusel või kaitsja taotlusel;  keeld üldmenetluses kirjalikke ütlusi kasutada KrMS § 291 alusel ristküsitluse asemel;  menetleja igakordne kaalumine, kas kirjalike ütluste andmine on otstarbekas ja võimalik. Kirjalike ütluste andmise võimalus on kasutusel ka tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 253), kus sisalduv regulatsioon oli teatud määral eeskujuks ka § 692 loomisel. Seadusemuudatus võimaldab hoida kokku menetlusressurssi, muudab inimestel riigiga suhtlemise mugavamaks, kriminaalmenetluse kiiremaks ja odavamaks. KrMS § 72 lg 1 muutmine Muudatus on tingitud termini „eeluurimiskohtunik“ kaotamisest. KrMS § 72 lõike 3 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 72 lõiget 3. Muudatusega parandatakse oluline lünk ametisaladuse kaitse regulatsioonis. Kehtivas sõnastuses on KrMS § 72 lg 3 tekitanud pretsedenditu olukorra, kus kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav isik võib kõik ametisaladuse hoidmiseks kohustatud professionaalid vabastada ametisaladuse hoidmise kohustusest (ja õigusest). Teisisõnu – kui kahtlustataval õnnestub saavutada sellise saladuse hoidmise kohustusega isiku kohtusse ülekuulamisele kutsumine, ei ole isikul, kelle saladusi professionaal (arst, advokaat, notar jne) on kohustatud ja õigustatud hoidma, enam mingit kaitset. Nii võiks kahtlustatav nõuda näiteks kaaskahtlustatava või kannatanu advokaadi või näiteks vaimuliku ülekuulamist ja ehkki neil on kutsesaladuse hoidmise kohustus, puudub seadustiku kehtiva redaktsiooni kohaselt õigus kriminaalmenetluses seda kutsesaladust hoida, sest „ütluste andmist taotleb kahtlustatav või süüdistatav“. Sellises olukorras ei ole võimalik efektiivselt tagada kutsesaladuse hoidmist ega saavutada eesmärke, mida ülekuulamiskeeldude kehtestamisega on silmas peetud (nt vaba ja usalduslikku suhtlust arsti ja patsiendi või advokaadi ja tema kliendi vahel). Seisukohal, et kehtiv regulatsioon ei ole põhjendatud, on ka kriminaalmenetluse seadustiku kommentaari autorid. Sestap ongi ülekuulamiskeelust vabastamise regulatsioon viidud vastavusse muu maailma (sh nt Saksamaa, USA, Venemaa) praktikaga ning Eestis kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsiooniga. Seadusemuudatuse kohaselt on õigus ülekuulamiskeelu all olevat isikut saladuse hoidmise kohustusest vabastada vaid sellel, kelle kaitseks on saladuse hoidmise kohustus isikule pandud. Teisisõnu, advokaadi võib ülekuulamiskeelu alt vabastada tema klient, arstile võib ütluste andmiseks loa anda tema patsient jne. Selline keelu alt vabastamine saab toimuda ka konkludentselt: kui isik ise oma arsti tunnistajana ütlusi andma kutsub, ei saa ta arsti poolt ütluste andmise vastu protestida sel alusel, et arstil pole kutsesaladuse tõttu lubatud ütlusi anda. Samuti saab lugeda ülekuulamiskeelu kustunuks olukorras, kus see, kelle kasuks keeld on kehtestatud, ise keeluga kaetud teavet jagab – järelikult tal puudub soov teavet konfidentsiaalsena hoida. Keelust vabastamisena saab nähtavasti käsitada ka olukorda, kus keelu hoidja tunnistaja ülekuulamisel kas isiklikult või esindaja vahendusel juures viibib, kuid keeluga kaetud teabe kohta küsimise ja teabe avaldamise vastu ei protesti. KrMS § 74 lõike 4 kehtetuks tunnistamine Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks KrMS § 74 lg 4. Muudatusega kaotatakse omakäeliselt kirjutatud ülekuulamise protokollid. Vt täpsemalt KrMS § 68 lõike 1 muutmise selgitust. KrMS § 89 lg 1, § 102 lg 2, § 141 lg 1, § 142 lg 2, § 217 lg 5 muutmine Muudatused on tingitud termini „eeluurimiskohtunik“ kaotamisest ning muudatuse kohaselt asendatakse sõnad „eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse“ sõnadega „kohtu määruse“. KrMS § 91 lg 2, § 98 lg 3 ja § 102 lg 3 muutmine Muudatused on tingitud „eeluurimiskohtuniku“ termini asendamisest „kohtu“ terminiga. KrMS § 106 muutmine KrMS § 106 muutmise eesmärgiks on lihtsustada ekspertiisimääruse vormistamist ja kaotada tarbetud bürokraatlikud nõuded ekspertiisimäärusele, hoides seeläbi kokku ekspertiisimääruse vormistamisele kuluvat aega. Esmalt on § 106 lg 1 p 1 sõnastus viidud kooskõlla määruse üldnõuetega (KrMS § 145 lg 2 p 3), mille kohaselt kriminaalasja number ja nimetus asuvad määruse sissejuhatavas osas, mitte põhiosas. Määruse põhiosas kuriteo asjaolude kajastamine ei ole alati vajalik selleks, et ekspert saaks oma tööd teha – ja seetõttu on ekspertiisiks vajalike lähteandmete valik ekspertiisimääruses edaspidi menetleja hooleks jäetud. Peamine kokkuhoiukoht on ekspertiisimääruse muutmine üheks erandlikest põhistamata määrustest. Muudatus lähtub tõdemusest, et reeglina ekspertiisimääruse põhjendamisel praktilist tähtsust ei ole ja ekspertiisi määramine on sisuliselt menetleja tellimus eksperdile, st sisemine dokument, mis näitab eelkõige tõendite käitlusahelat. Ekspertiisi määramine lähtub alati vajadusest kasutada eriteadmisi, et välja selgitada kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid ning see, millised asjaolud väljaselgitamist vajavad, nähtub eksperdile esitatavatest küsimustest ja määratava ekspertiisi liigist. Samuti on määruses vaja niikuinii esitada ekspertiisiks vajalikud lähteandmed ning eksperdile esitatavate materjalide loend. Seetõttu on määruses ekspertiisi määramise põhjendamine enamasti tarbetu lisatöö. Erandiks on sellised ekspertiisimäärused, millega lisaks ekspertiisi tellimisele tehakse ka kahtlustatavale või süüdistatavale või kolmandatele isikutele korraldusi ekspertiisi võimaldamiseks – näiteks nõutakse võrdlusmaterjali üleandmist, eksperdi lubamist eravaldusesse või paigutatakse isik statsionaarse kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemiseks raviasutusse. Selliste meetmete puhul eksisteerib intensiivne põhiõiguste riive ja meetmete võtmist tuleb põhjendada. Seetõttu ongi § 106 lg-s 11 ette nähtud põhjenduste ärajätmine üksnes juhul, kui ekspertiisi tagavaid meetmeid ei rakendata. Seadusemuudatusega ei piirata loomulikult menetleja võimalust ekspertiisimääruses oma kaalutlusi ekspertiisi määramisel põhjalikumalt lahti kirjutada, kui menetleja arvates see on vajalik ekspertiisi tegemiseks või hiljem ekspertiisi vajalikkuse ja põhjendatuse hindamiseks. KrMS § 106 lg 4 p 2 muudatus lähtub tõdemusest, et eksperdi näol on tegu eeldatavasti eriala tippspetsialistiga, kelle eriteadmised võimaldaksid tal vastata ka sellistele küsimustele, mis puudutavad eriala üldiseid küsimusi ja teadaolevaid seaduspärasusi. Näiteks on narkootilise aine ekspertiisi teinud eksperdil tavaliselt küllaltki selge arusaamine sellest, mitmele isikule tema poolt uuritud aine narkojoobe tekitaks. Samas ei ole selle viimase küsimuse vastus eksperdi poolt kriminaalasjas tehtud eksperdiuuringu tulemus, vaid tugineb konkreetses teadusvaldkonnas tehtud muudele uuringutele. Kehtivas sõnastuses seadus eksperdile sellist küsimust esitada ei lubaks. Samas on Riigikohus leidnud, et kohtunik ei tohi ka ise erialakirjanduse abil sellele küsimusele vastust otsima minna5 ning nii ei jäägi muud üle kui ekspert kohtusse kutsuda ekspertiisiakti sisu selgitama või kohtus üle kuulata asjatundja, kes üldisi seaduspärasusi selgitaks. Selline jäik regulatsioon eriteadmiste kasutamisel kujutab endast põhjendamatut keerukust, mis omakorda tingib põhjendamatuid ja täiendavat ressurssi nõudvaid lisategevusi. Seetõttu on otstarbekas piirang kaotada ja lubada eksperdile esitada ka selliseid tema erialaga seotud küsimusi, millele vastamine otseselt eksperdiuuringut ei nõua, kuid millele ekspert on suuteline vastama. Vastavalt muudetakse ka KrMS § 107 lõiget 4. Seaduse senise redaktsiooniga sarnane vahetegu konkreetselt eksperdiuuringut nõudva ja nn üldküsimuse vahel on muudes võistleva menetlusega riikides pigem tundmatu, kuivõrd ei põhine mitte tõendiallikaks oleva isiku pädevusel, vaid on sisuliselt arbitraarne piirang, mida võib ehk õigustada õiguskaitseasutuste sisemise töökorralduse ja ressursikasutusega. Ka uue regulatsiooni alusel on eksperdil loomulikult õigus keelduda vastamast küsimustele, millele vastamiseks tal pädevus puudub. KrMS täiendamine §-ga 107 lg 31 Eelnõuga täiendatakse KrMS § 107 lõikega 31, mille eesmärgiks on lihtsustada ekspertiisiakti koostamist ja jätta ekspertiisiaktist välja sellised kohustuslikud kirjed, mis lisaväärtust ei pakuks, kuna kordaksid sisuliselt ekspertiisimäärust. Ekspertiisiakti sisuks ja eesmärgiks on eksperdi eriteadmistel põhinev arvamus kriminaalasjas tähtsa asjaolu kohta ning andmed, mis võimaldaksid eksperdi järelduse usaldusväärsust hinnata. Kehtivas sõnastuses nõuab ekspertiisiakti sisu käsitlev KrMS § 107 paljude selliste andmete esitamist, mis dubleerivad ekspertiisimäärust. Nende andmete kordamine ei pruugi olla otstarbekas ega vajalik ekspertiisiakti sisu mõistmiseks. Samuti on nõutud ekspertiisiaktis eksperdiuuringute käigu ja metoodika põhjalikku selgitust, mis on kahtlemata oluline eksperdi järelduste usaldusväärsuse kontrollimisel, kuid on siiski väikese praktilise tähtsusega olukorras, kus kriminaalasjas on tehtud nn automaatekspertiis (st ekspertiisimaterjali analüüsib ja tulemused väljastab masin) või kui ekspertiis esitatud võrdlusmaterjali hulgast midagi positiivselt ei tuvasta ja kriminaalasja uurimine jääb täiendavaid tõendeid ootama või lõpetatakse. Just neid olukordi silmas pidades ongi eksperdil menetlejaga kokkuleppel võimaldatud jätta ekspertiisiaktis esitamata uuringute kirjeldus ja eksperdijärelduste põhjendused. Oluline moment selle sätte rakendamisel on just menetleja otsustus, kas leppida lühiformaadis ekspertiisiaktiga või nõuda põhjendatud ekspertiisiakti. Kindlasti tuleks põhjendatud ekspertiisiakti nõuda nende ekspertiiside kohta, kus eksperdi järeldus põhineb tema professionaalsel hinnangul, mitte automaadist numbrite lugemisel – peamiseks näiteks on siin kohtuarstlik ekspertiis ja kohtupsühhiaatriaekspertiis, mis mõlemad muutuks ilma eksperdi 5 RKKKo 3-1-1-89-13. põhjendusteta praktiliselt kontrollimatuks. Samuti tuleb menetlejal silmas pidada, et ekspertiisiaktis põhjenduste ja uuringute kirjelduse ärajätmine suurendab vajadust eksperdi ülekuulamise järele kohtus. Võrdlusena saab märkida, et ka teistes võistleva menetlusega riikides piirduvad ekspertiisiaktid pigem eksperdi järelduste esitamisega ning informatsioon selle kohta, kuidas ekspert oma järeldusteni jõudis, esitatakse kohtule eksperdi ristküsitluse käigus. Regulatsiooni tulemusena saavutatakse menetlusressursi kokkuhoid ekspertiisiaktide koostamisel. KrMS § 109 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 109, mille eesmärgiks on kõrvaldada põhjendamatud piirangud eksperdi küsitlemisele kohtueelses menetluses. Isikulise tõendiallikana on eksperdi ja tavalise tunnistaja peamine erinevus nende pädevuses. Tunnistajalt oodatakse tema vahetul tajul põhineva teadmise edastamist. Eksperdil on aga mingi valdkonna eriteadmised, mistõttu tema kaasamise eesmärgiks pole mitte „toorandmete“ vahendamine kohtule, vaid just tema eriteadmistele tuginevalt olemasoleva „toorandmestiku“ pinnalt uue teadmise loomine, millega eriteadmisi omamata hakkama ei saaks. Selline erialateadmiste abil loodud täiendav teadmine saab paratamatult olla järelduslikku laadi (ehkki mõnel juhul vägagi kindel järeldus). Kui aga teadmiste allikas kõrvale jätta, on ekspert ja tunnistaja samasugused isikulised tõendiallikad, st nende ülekuulamine peaks käima samade reeglite kohaselt ja nendest lähtuva tõendusteabe usaldusväärsus sõltub samadest teguritest (siirus, mälu, tajumistingimused, väljendusselgus). Senine regulatsioon on eksperdi küsitlemist piiranud rangelt ekspertiisiakti selgitamisega, mis on omakorda tekitanud vaidlusi neil juhtudel, kui eksperdilt palutakse üldisemat laadi selgitusi, mis iseenesest uuringute tegemist ei eelda. Samamoodi on senise regulatsiooni kohaselt problemaatilised need küsimused, mille kohta võiks ekspert oma järelduse anda vahetult kohtus ilma eraldi muid uuringuid tegemata või kirjalikku akti koostamata – ent seadus lubab eksperti küsitleda vaid ekspertiisiakti selgitamiseks ja täpsustamiseks, mis justkui nõuab, et ekspert siiski koostaks ka ekspertiisiakti. KrMS § 109 muutmise eesmärgiks on need kunstlikud tõkked eemaldada ning võimaldada eksperdi ülekuulamist ka neis küsimustes, mis kitsalt ekspertiisiakti sisu selgitamise alla ei mahu, kuid on eriteadmistega tippspetsialisti küsitlemisel siiski vajalikud ja otstarbekad. Muudetud sõnastuses KrMS § 109 eesmärk on võimaldada eksperdiks määratud isikut küsitleda kogu temale teada oleva kriminaalasjas tähtsust omava informatsiooni kohta – nii selle kohta, mille ekspert on teada saanud vahetult tajudes, kui ka selle kohta, mille teadmine tugineb tema tehtud uuringutele ja temal kriminaalasjast sõltumata olevatele eriteadmistele. Ehkki KrMS § 109 reguleerib otsesõnu vaid eksperdi ülekuulamist kohtueelses menetluses, on samale sättele tehtud viide ka eksperdi ristküsitluse regulatsiooni juures, st ka kohtus ülekuulamisel on eksperdile lubatud küsimusi esitada kõikidel nimetatud teemadel. Ehkki KrMS kommenteeritud väljaandes on avaldatud arvamust, et eksperdi ja asjatundja küsitlemisel KrMS § 66 lg 21 rakendamine ei ole võimalik, puudub siiski põhjus seadust selles küsimuses muuta. KrMS § 66 lg 21 kujutab endast üldist kuulduste tõendina kasutamise keeldu ühes loeteluga olukordadest, kus tunnistaja ütlused teise isiku vahendusel teada saadu kohta on siiski tõendina aktsepteeritavad. Probleemi olemus seisneb selles, et eksperdile võivad olla ekspertiisi tehes kättesaadavaks saanud ka selliste isikute avaldused kuriteosündmuse kohta, kes ise mingil põhjusel ütlusi ei anna. Kui KrMS § 66 lg-t 21 eksperdi ülekuulamisel mitte rakendada, muutuks eksperdi ülekuulamine justkui tagaukseks, mille kaudu tõendina saaks esitada ka sellist teavet, mis muidu tõendina kasutatav poleks. KrMS § 1091 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 1091, mis on tingitud vajadusest täpsustada asjatundja instituuti kriminaalmenetluses. Seisukohad küsimuses, milline on asjatundja pädevus kriminaalasjas, on seni olnud lahknevad. Kohati nähakse asjatundjat analoogiliselt KrMS kommentaaride autoritega kui „puhast teadlast“, kes küll võib selgitada üldisi seaduspärasusi, ent konkreetse asja kohta midagi öelda ei saa, selle kõrval on kohtud asjatundjat käsitanud ka analoogselt tsiviilkohtumenetlusega kui „eraeksperti“, kelle võib menetlusse kaasata nt kaitsja ilma, et selleks oleks menetleja eelnevat heakskiitu tarvis, ja kes võib kohtule anda mitte üksnes üldisi selgitusi, vaid ka pakkuda oma professionaalset arvamust konkreetse kriminaalasja tõendamisesemesse puutuvais küsimustes. Seega täpsustatakse eelnõuga, et asjatundja instituudi näol antakse menetlusosalistele menetlejast sõltumatu võimalus kaasata eriteadmised kriminaalmenetlusse ja seeläbi edendada võistlevale menetlusele iseloomulikku poolte võrdsust. Asjatundja kaasamise võimalus on muidugi ka uurimisasutusel ja prokuratuuril. Tunnistaja ja asjatundja vaheline erinevus on seesama, mis tunnistajat ja eksperti üksteisest lahutab – nii eksperdilt kui ka asjatundjalt eeldatakse eriteadmisi ja nad kaasatakse menetlusse selleks, et nad oma eriteadmiste abil aitaksid kriminaalasjas kogutud informatsiooni kohta adekvaatseid ja tõendamisele kuuluvate asjaolude väljaselgitamiseks vajalikke järeldusi teha. Tunnistajalt oodatakse, et ta annaks edasi seda, mida ise vahetult tajus, asjatundjalt ja eksperdilt oodatakse aga eriteadmistele tuginevaid järeldusi. Asjatundja ja eksperdi eristamisel on peamiseks kriteeriumiks eriteadmistega isiku menetlusse kaasamise viis: eksperdi määrab menetleja, eelistades riiklikus ekspertiisiasutuses töötavaid elukutselisi kohtueksperte, asjatundja võib samuti olla menetleja poolt kaasatud, kuid omapoolse asjatundja võib menetlusse kaasata ka mõni teine menetlusosaline. Kui ekspertiisi tagamiseks on seaduses ette nähtud ka sunnivahendid, siis asjatundjaga koostöö tagamiseks sunnivahendeid ette nähtud ei ole. Samuti ei ole pool asjatundja valikul piiratud riikliku ekspertiisiasutuste töötajate ega riiklikult tunnustatud ekspertidega, vaid võib vabalt valida asjatundja, kellel on piisavad erialateadmised ja kogemused, et arvamust anda. Ette pole nähtud ka asjatundja taandamist – asjatundja erialast pädevust ja tema võimalikku huvi kriminaalasja tulemi vastu saab arvesse võtta tema arvamuse usaldusväärsuse hindamisel. KrMS § 1091 lõiget 2, mis reguleerib asjatundja kaasamist menetlustoimingusse, ei muudeta. See, kelle algatusel asjatundja menetlustoimingusse kaasatakse, ei ole seaduses kuigivõrd piiratud ning põhimõtteliselt on võimalik, et oma asjatundja kaasamist menetlustoimingusse taotleb hoopis kaitsja. Otsustajaks menetlustoimingu juurde muude isikute lubamise üle ning selle üle, mida need kaasatud isikud teha tohivad, jääb loomulikult siiski menetleja. Tavapärasemaks jääb ilmselt ka edaspidi kaitsja poolt asjatundja kaasamine paralleelselt kohtueelse menetlusega või siis kohtueelse menetluse lõpuleviimise järel. Lg 3 viitab veel ühele erinevusele eksperdi ja asjatundja vahel. Asjatundja saab nimelt kaasata ja üle kuulata ka õiguslike küsimuste lahendamisel – välisriigi ja rahvusvahelise õiguse ning tavaõiguse väljaselgitamiseks analoogiliselt tsiviilkohtumenetlusega (TsMS § 293 lg 1, mis näeb ette võimaluse korraldada neis õigusküsimustes ekspertiisi). Siin tuleb silmas pidada kahte olulist aspekti. Esiteks ei saa kohus mingis olukorras delegeerida asjatundjale õiguse rakendamist, st asjatundja saab osutada kohtule vaid abi normide väljaselgitamisel, ent norme, kui neid peaks olema vaja rakendada, tuleb tõlgendada ja kohaldada kohtul endal. Teine tähtis aspekt on see, et asjatundja arvamus ei ole lubatav Eestis kehtiva õiguse kohta. Kui välismaise õiguse puhul võib Eesti kohtunik jääda hätta õiguse allikate tuvastamisegagi ning tavaõigus on oma olemuselt pärimuslik, st selle sisu tuvastamine ongi asjaolude tuvastamine, siis Eesti õiguse puhul on Eesti kohtutel eksklusiivne roll õiguse tõlgendaja, rakendaja ja teatud olukordades loojana. Seetõttu ei ole ka asjatundjal kui tõendusteabe allikal kohtule Eestis kehtiva õiguse kohta võimalik teavet pakkuda, kuna kehtivasse õigusse puutuvad küsimused tuleb lahendada õigusliku argumentatsiooni, mitte tõendamise abil. Asjatundja kasutamist õigusküsimuste puhul ei välistanud ka seni kehtinud redaktsioon. Lg 4 teeb viite eksperdi küsitlemise regulatsioonile. See tähendab, et asjatundjat küsitletakse samade reeglite kohaselt nagu tunnistajat (kuna ka eksperdi ülekuulamine toimub tunnistaja ülekuulamise sätete kohaselt, arvestades KrMS §-s 109 eksperdi ülekuulamise kohta sätestatud erisusi), ent küsimuste ring, mida asjatundjale esitada saab, on sama, mida kohaldatakse eksperdi ülekuulamisel. Selline regulatsioon on põhjendatud sellega, et nii asjatundja kui ka ekspert on isikulised tõendiallikad, kellelt lisaks vahetul tajul põhinevale teadmisele oodatakse ka nende eriteadmistele tuginevaid järeldusi. Samas puudub põhjus piirata asjatundja ja eksperdi küsitlemist selles osas, mis puudutab nende poolt vahetult tajutud tõendamiseseme asjaolusid ning kahtlemata on asjakohased ka küsimused, mis võimaldavad hinnata asjatundja arvamuse usaldusväärsust. Kuna eelnõuga lisatav eksperdi ülekuulamist reguleeriv KrMS § 109 lg 1 juba viitab KrSM § 66 lõikele 21, tunnistatakse KrMS § 1091 lg 5 kehtetuks. KrMS § 123 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 123, millega tuuakse kriminaalmenetluse seadustikku tsiviilkohtumenetluse eeskujul sisse dokumentaalse tõendi mõiste. Vastavalt muudetakse ka 3. ptk 9. jao pealkirja. Dokumentaalse tõendi mõiste alla mahuvad ka kõik seni kehtinud § 63 lg- s 1 eraldi loetletud dokumendid – menetlustoimingute protokollid ja erinevad salvestised (videosalvestis, helisalvestis, film). Dokumentaalne tõend on igasugune teabetalletus, mis sisaldab andmeid kriminaalasja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta. Dokumentaalse tõendi mõistesse kuuluvad seega igasugused andmesalvestised, olenemata sellest, millisel kujul need esinevad (kirjamärgid savitahvlil, paberile kirjutatud tähemärgid, videolint, fail arvuti kõvakettal, e-mail serveris jne). Samuti ei ole tähtis, kas andmekogum on inimese poolt vahetult tajutav või taasesitatav mingi tehnilise lahenduse abil. Selliselt on dokumentaalse tõendi mõistesse haaratud ka digitaalsel kujul esinevad andmehulgad – iseenesest ei ole vajalik, et dokumentaalsel tõendil oleks füüsiline keha. Veelgi enam, oluline on eristada andmekandjat ja dokumentaalset tõendit: mälupulk, millel ehk tuhandeid faile, on andmekandja ning võib olla asitõend, dokumentaalseks tõendiks on aga need failid, mis mälupulgale on salvestatud ja millel kriminaalasjas tähtsust on. Füüsilist keha omava dokumentaalse tõendi eristamisel asitõendist on oluline eelkõige see, milles seisneb objekti tõendiväärtus. Ilmsesti saab asitõendiks olla vaid kehaline ese. Kui selle eseme tõendiväärtus seisneb selle individuaaltunnustes, st tema väliskujus, füüsikalistes või keemilistes omadustes, toimimisviisis, asukohas või olemasolus, on tegu asitõendiga. Kui aga eseme tõendiväärtus seisneb temal talletatud teabes (olgu selleks siis mingi tekst või pilt), on tegu dokumentaalse tõendiga. Sealjuures ei ole välistatud, et sama ese on korraga nii dokumentaalne tõend kui ka asitõend. Samuti on võimalik, et algselt andmekandjaks loodud ese (nt paberdokument) on kriminaalasjas oluline mitte nende andmete pärast, mida ta kannab, vaid väliste, vaatlusel sedastatavate tunnuste tõttu (nt on paber verega määrdunud). Dokumentaalseks tõendiks loetakse ka video- ja helisalvestised (eeldusel, et salvestis on tõendiks salvestatud andmete, mitte andmekandjal kui kehalisel esemel kajastunud kuriteojälgede tõttu), mis tähendab, et nende kasutamiseks tõendamisel ei ole vajalik vaatluse kui eraldi menetlustoimingu korraldamine ja selle protokollimine (samas tuleb siiski silmas pidada, et tuvastatav peab olema dokumentaalse tõendi päritolu, terviklikkus ja ehtsus, samuti on võimalik vajaduse korral koostada dokumentaalsetest tõenditest kokkuvõtteid, mis küll ei ole kriminaalasjas tõendiks, kuid võivad olla abiks dokumentaalsete tõendite sisu kohtule esitamisel). Dokumentaalse tõendi mõiste kriminaalmenetlusse toomisega muutub tõendite süstemaatika selgemaks ja lihtsamaks, ühildub paremini tsiviilkohtumenetlusega ning võtab paremini arvesse digitaalsete tõendite järjest suuremat osakaalu menetluses. Liigitades elektroonilised teabetalletused (eriti erinevad salvestised) dokumentaalsete tõendite alla, ei kehti nende kohta enam ka asitõendite regulatsioon, mida praktikas on sageli tõlgendatud selliselt, et salvestiste kohta tuleb kohustuslikult alati vaatlusprotokoll koostada. Lisaks süstemaatilisele selgusele annab dokumentaalse tõendi mõiste sätestamine seega ka mõõdetava kokkuhoiu erinevate menetlusdokumentide vormistamisele kuluvas ajas. KrMS täiendamine §-ga 1241 Eelnõuga täiendatakse seadustikku paragrahviga 1241. KrMS § 1241 eesmärgiks on tagada, et kriminaalasja juurde võetud asitõendite ja dokumentaalsete tõendite käitlusahel (ingl k chain of custody) oleks tuvastatav. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus kriminaaltoimikusse on võetud dokumentaalseid tõendeid (nt salvestised), kuid ei ole kuidagi dokumenteeritud see, kuidas tõend kriminaalasja juurde sai – kust see pärineb, kes selle menetlejale üle andis jne. Sellise asja või dokumendi puhul on tegelikult isegi kahtlane, kas tegu üldse on tõendiga, kuna ei ole selge, kas ja mil määral see on seotud menetletava kriminaalasjaga. Seetõttu on asitõendi või dokumentaalse tõendi kriminaalasja juurde võtmise eeltingimuseks, et tõendi päritolu, terviklikkus ja ehtsus, st käitlusahel oleks tuvastatav. Tõendi käitlusahela tuvastamine tähendab kõige lihtsamal juhul seda, et isik, kes tõendi menetlejale üle annab, oskab samas ka seletada, kuidas tõend kriminaalasjaga seostub – kust see saadi, kuidas see tekkis, kuidas seda on hoitud jne (nt salvestise puhul oleks selliseks isikuks see inimene, kelle kontrolli all oli videosalvestusseade, mis salvestise üles võttis). Kui aga nt elektrooniline dokumentaalne tõend saadetakse menetlejale elektronposti teel, võib tõendi käitlusahelat aidata tuvastada koos tõendiga saadetud kaaskiri. Ametiasutuste koostatud ametlike dokumentide päritolu ja ehtsus on nähtavasti tuvastatav dokumendi rekvisiitide järgi ning vajaduse korral kontrollitav asutuse dokumendiregistrist. Teisisõnu: iga dokumentaalse tõendi või asitõendi puhul peab menetleja hindama, kas ja mille alusel on tõendi käitlusahel tuvastatav ning kas see tõend muudab mingit kriminaalasjas tähtsat asjaolu rohkem või vähem tõenäoliseks (asjakohasus). Kui asitõend või dokumentaalne tõend antakse üle sellise menetlustoimingu käigus, mille kohta menetleja koostab protokolli, on käitlusahelat puudutavad andmed tavaliselt fikseeritud protokollis. Kui aga protokolli ei koostata, on vaja tõendi võtmine kriminaaltoimikusse dokumenteerida muul viisil, nt menetleja koostatavas õiendis. Dokumenteerimisnõue on täidetud ka siis, kui vajalikud andmed nähtuvad muust kriminaaltoimiku dokumendist – nt toimikus leiduvas kannatanu e-kirjas menetlejale viidatakse ka digifotodele, mille kannatanu menetlejale saatis. Lõike 2 nõuete kohaselt tuleb lisaks tõendi käitlusahela (st päritolu, terviklikkus ja ehtsus) dokumenteerimisele võtta ka meetmed, et tõend hiljem selgesti identifitseeritav oleks. See tähendab seda, et tõendi suhtes tuleb võtta kasutusele abinõud, et seda märkamatult välja vahetada ega rikkuda (moonutada) ei saaks ja et tõend teiste omasugustega segamini ei läheks (nt digidokument õigesse kohta salvestada ja kataloogida, paberdokumendile märkida number, asitõend pakkida ja pitseerida jne). KrMS § 12616 lõike 1 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 12616 lõiget 1 nii, et antakse kohtunikele õigus väljastada ka neid jälituslubasid, mis seni on olnud ainult prokuröride pädevuses. Kui prokuratuur peab vajalikuks jälitustoiminguid, milleks mõne jaoks loa andmine on praegu ainult prokuratuuri pädevuses ning mõne jaoks loa andmine kohtu pädevuses, siis on praktilise töökorralduse mõttes säästlikum, kui kõik need load saaks vormistada ühe toiminguga, prokuratuuri taotlusel antud kohtu loaga. KrMS § 12616 muutmine Eelnõuga sätestatakse, et jälitustoimingute lubade vaidlustamine toimub määruskaebuse vormis ainult enne kriminaalasja kohtusse saatmist. Pärast kriminaalasja kohtusse saabumist saab mainitud lubasid vaidlustada ainult kohtumenetluses. Muudatuse eesmärk on tagada, et kohtumenetluse kõrval ei saaks toimuda paralleelsed määruskaebemenetlused, mis võivad põhikohtuasja menetlemist takistada. KrMS § 127 muutmine Eelnõu § 1 punktiga 40 kehtestatakse KrMS § 127 uus sõnastus. Paragrahvi pealkirjas on täpsustatud, et see puudutab mitte üksnes tõkendi valimist, vaid ka selle kohaldamist. Lõikes 1 on täpsustatud, et see kohaldub lisaks tõkendi valimisele ka muule kriminaalmenetluse tagamise vahendile. Mitmed 4. ptk 2 jaos sätestatud kriminaalmenetluse tagamise muud vahendid, iseäranis näiteks ametist kõrvaldamine (§ 141. Kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamine) ja ajutine lähenemiskeeld (§ 1411. Ajutine lähenemiskeeld) on oma sisult ja mõjult äravahetamiseni sarnased mis tahes muu tõkendiga. Teisalt mõned muud menetluse tagamise vahendid siiski erinevad tõkendist süstemaatiliselt, kuna nendest puudutatud isikute ring on laiem kui üksnes kahtlustatav või süüdistatav (näiteks § 1402. Viibimiskeeld, § 1401. Isikusamasuse tuvastamine) või on nende eesmärk erinev. Üldine proportsionaalsuspõhimõte, mis on kehtestatud §-s 127, peaks siiski kohalduma ka muude tõkendite valimisel. Näiteks isiku ametist kõrvaldamine on praegu liigitatud „muu vahendi“ alla, ometi ei erine ta oma adressaadilt ega ka põhiõiguse riive raskuselt tõkendist. Samuti ei ole iga muu tagamise meetme puhul võimalik isikut trahvida. On püstitatud küsimus, milleks üldse edaspidi eristada tõkendeid ja muid vahendeid. Samas ilmneb eelnevast, et teatud juhtudel neil siiski on erinevus, mis samas ei välista, et selle erinevuse kaotamist ei võiks kaaluda tulevikus. Nimetatud küsimus on pigem normitehniline ja väärib tähelepanu võimaliku tulevase uue KrMS teksti kodifitseerimisel. Praegu seadustiku põhistruktuuri samaks jätmine sisuliste muudatuste tegemist ei takista ning kodifitseeriv korrastamine ainult ühe KrMS peatüki piires ei oleks ratsionaalne ega annaks soovitud tulemust. Lõikes 3 on täpsustatud, et samaaegselt võib kohaldada mitut tõkendit või muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit. Kehtivas seaduses ei ole see ilmne, samas on mitme tõkendi paralleelse kohaldamise sõnaselge lubamine otseses seoses eelnõu eesmärgiga mitmekesistada vahistamisele alternatiivsete tõkendite kataloogi. Vahistamisele alternatiivsete tõkendite kohaldamisel on iseäranis oluline, et oleks võimalik kohaldada mitut liiki tõkendeid korraga, sest igaühel neist võib olla mõnevõrra erinev eesmärk tulenevalt juhtumi asjaoludest. Eelnõus on siiski täpsustatud, et mitut tõkendit või muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit ei ole lubatud samaaegselt kohaldada, kui see ei ole võimalik tõkendi olemusest tulenevalt. Ennekõike on siin silmas peetud vahistamist, mis reeglina ei ole ühildatav muude tõkenditega. Samas ei ole välistatud vahistamise kohaldamine koos mõne muu kriminaalmenetlust tagava vahendiga, näiteks vahistamise lisapiirangutega. Lisaks vahistamisele võivad ka muud tõkendid olemuselt teatud juhtudel olla kokkusobimatud teise tõkendiga: näiteks elukohast lahkumise keeld välistab juba iseenesest elukoha muutmise, mistõttu see ei sobi kohustusega teavitada menetlejat elukoha muutumisest. Samuti näiteks alaealise puhul võib olla kokkusobimatu tema kohustamine ilmuda teatud ajavahemike järel menetleja juurde kellaajal, kui ta seadusest tulenevalt või nn vaba tõkendi järgi peab täitma koolikohustust jne. Tõkendite kohaldamisel on äärmiselt oluline nende proportsionaalsus ja gradatsioon tulenevalt juhtumi asjaoludest. Vaikimisi baastasemeks väga kergete juhtumite korral võiks olla kombinatsioon elektronpostkastis menetleja kutsete ja muude teadete kontrollimise kohustusest ja Schengeni alalt lahkumise keelust. Raskemate juhtumite korral võiks rakendada Eestist või sellest järgmisena elukohast lahkumise keeldu. Veelgi raskemate juhtude korral tuleks kõne alla regulaarselt menetleja juurde ilmumise kohustus, tagatisraha, suhtluspiirang, koduarest jne. Enamikku neist tõkenditest saab vastavalt juhtumi asjaoludele kasutada ka kombineeritult, aga võib kohaldada ka vaid üht tõkendit. Kõige raskemate juhtumise korral on alati võimalik kohaldada vahistamist kui viimast abinõu. Juhul kui seaduses ettenähtud vahistamise aluseid ei ole kohe olemas, võivad need ilmneda ka näiteks juhul, kui isik rikub temale varem kohaldatud kergemat tõkendit või tõkendeid. Lõikega 4 on ette nähtud nn vaba tõkend ehk võimalus kohaldada ka seaduses otse nimetamata, kuid vahistamisest kergemat tõkendit. Erinevalt enamikust muudest tõkenditest tohib seda kohaldada üksnes puudutatud isiku (st kahtlustatava, süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja) nõusolekul ning kohtueelses menetluses prokuratuuri määrusega ning kohtumenetluses prokuratuuri taotlusel kohtu määrusega. Sellisteks tõkenditeks on ennekõike kõikvõimalikud alaealistele kohaldatavad täiendavad tõkendid, mille ammendav loetlemine seaduses ei oleks praktiline ega võimalik. Näiteks võidakse alaealist kohustada kindlaks kellaajaks koju või kriminaalhooldaja juurde ilmuma, viibima teatud kellaaegadel kodus vanemate järelevalve all, täitma tõkendina teatud õppimiskohustust või koolikohustust, ilmudes muu hulgas õigeks ajaks kooli, mitte kasutama elektroonilist seadet või muud eset, mis konkreetsel juhul on seotud õiguserikkumisega jms. Ka täiskasvanute puhul võib esineda juhtumeid, kus nn vaba tõkend on kasutatav – näiteks isik annab lisatagatisena hoiule passi või muu reisidokumendi, annab hoiule või kohustub mitte kasutama teatud eset, näiteks sõidukit, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse sõiduki kasutamisega seotud süüteos. Isikule võib vastavalt vajadusele kohaldada ka alkoholi tarvitamise keeldu. Samamoodi võib teatud juhtudel olla põhjendatud hoopis nt arvuti või muu tehnilise vahendi kasutamise piirang, iseäranis juhul, kui see on mingil moel ka tagatav. Sarnane vaba tõkend on olemas ka näiteks Saksamaa kriminaalmenetluse seadustiku §-s 116.6 Lisaks on nimetatud sätte alusel võimalik seada ka sotsiaalprogrammis või ravil osalemise kohustust. Sotsiaalprogrammis osalemise või ravil osalemise kohustuse seadmine on võimalik ainult isiku nõusolekul, mistõttu ei ole kahtlustatava ja süüdistatava jaoks tegemist mitte niivõrd kohustuse, kuivõrd võimalusega, mida on võimalik kasutada eelkõige sõltuvusprobleemidega kahtlustatavatel ja süüdistatavatel. Selliste isikute puhul on ravi või sotsiaalprogrammiga sekkumise efektiivsus oluliselt suurem siis, kui programmiga saab alustada võimalikult vara. Kehtiva õiguse alusel peaks isik enne sotsiaalprogrammis osalemise võimaluse avanemist ootama ära kas kohtuotsuse või kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, millega talle vastav kohustus määratakse, sest isegi juhul, kui isik ise soovib sotsiaalprogrammis osaleda, ei ole need programmid enne vastavat määramist praegu isikule kättesaadavad. Lisaks võimaldab sellise kohustuse määramine kohtueelse menetluse jooksul seda menetluse hilisemas faasis arvesse võtta. Lõikesse 5 on koondatud § 127 lg-s 4 ja §-des 1281282 sätestatud tõkendite kohta määruse koostamise regulatsioon, selle asemel et seda dubleerivalt reguleerida igas nimetatud paragrahvis eraldi. Määruse nende tõkendite kohaldamiseks võib teha iga menetleja, välja arvatud nn vaba tõkendi puhul, mida tohib kohaldada kohtueelses menetluses vaid prokuratuuri ning kohtumenetluses prokuratuuri taotlusel kohtu määrusega. Samuti on sõnaselgelt sätestatud, et samale isikule mitme nimetatud tõkendi kohaldamisel võib need vormistada ühes 6 Kättesaadav: https://www.gesetze-im-internet.de/stpo/__116.html ja samas määruses. Määrus tuleb koostada ka muude tõkendite puhul, kuid nende vorminõuded on sarnaselt kehtiva seadusega jäetud iga tõkendit reguleeriva paragrahvi teksti. Võimaliku tulevase KrMS tervikteksti koostamisel on selles asjas võimalik kodifitseerimist jätkata. Lõikesse 6 on koondatud õiguslik alus trahvimiseks tõkendi rikkumise korral, selle asemel, et seda igas tõkendit reguleerivas paragrahvis dubleerivalt sätestada. Lõikes 7 on sätestatud tõkendite kohaldamise üldine üheaastane tähtaeg pikendamisvõimalusega kuni kahe aastani. Lõikes 8 on sätestatud kaalutlusalused alaealisele tõkendi kohaldamiseks. Ennekõike tuleb tagada, et tõkend ei takista alaealisel seaduses ettenähtud koolikohustuse täitmist või ka muu samalaadse õiguse või kohustuse kasutamist või täitmist. Siiski võib teatud juhtudel olla selle printsiibi rikkumine vältimatu. Sellisel juhul peab piirang olema ajaliselt nii lühike kui võimalik. Säte täpsustab kehtiva KrMS § 131 lg 3 kolmandas lauses ettenähtud printsiipi, et alaealise vahistatava puhul hindab eeluurimiskohtunik (kõnesoleva eelnõuga loobutakse eeluurimiskohtuniku mõiste kasutamisest, vt kõnesoleva seletuskirja punktis 2.4 toodud selgitust) erilise põhjalikkusega vahistamisega kaasnevaid võimalikke negatiivseid mõjusid vahistatule. Eelnõuga tehtav täiendus laiendab sõnaselgelt sama printsiipi ka kõikidele muudele alaealistele kohaldatavatele tõkendiliikidele ning täpsustab selle sisu. KrMS § 128 muutmine Eelnõuga asendatakse elukohast lahkumise keelu tõkend üldise liikumispiirangute tõkendiga. Sarnaselt kehtiva elukohast mittelahkumise kohta antava allkirjaga saab seda tõkendit KrMS § 127 lõike 5 kohaselt kohaldada iga menetleja (uurimisasutus, prokuratuur, kohus). Sellesse tõkendisse on koondatud kõik isikule tõkendina kohaldatavad liikumispiirangud. Sisse on toodud uued liikumispiirangud, mida kehtiv seadus ei tunne:  keeld lahkuda elukohast – punktis 1 sätestatakse menetlejale võimalus kehtestada tõkend, mille kohaselt isik ei tohi lahkuda oma eluruumiks olevalt kinnisasjalt või korteriomandi reaalosast ning korteriomandiga seotud kinnisasja kaasomandi piiridest, välja arvatud menetleja lubatud ajal ja juhtudel. Selle tõkendi kohaselt on näiteks eramajas elaval isikul lubatud viibida ka väljaspool hoonet, kuid kinnisasja piires, korteriomandi puhul aga mitte lahkuda hoonest, välja arvatud juhul, kui korteriomandi kaasomandi esemeks on ka hooneväline maatükk. Elukohast lahkumise keelu määruses tuleb täpselt kirjeldada, millises ulatuses ja milliste tingimustega see tõkend kehtestatakse, sest tõkendi sõnastus on väga paindlik ning võimaldab väga erineva ulatusega elukohast lahkumise keelamist, alates täielikust koduarestist, mille puhul lubatud on üksnes hädavajalikud toimingud (nt toidupoes ja ametiasutustes käimine tööpäeva jooksul), ja lõpetades keeluga, mille kohaselt ei tohi isik üksnes pikaajaliselt oma elukohast lahkuda. Tõkendi kohaldamise määrus peab olema põhistatud, mistõttu tuleb määruses ka selgitada, kuidas just sellises ulatuses tõkend kriminaalasja menetlemise tagamiseks vajalik on. Elukohast lahkumise keeldu on võimalik sarnaselt teiste uute tõkendiliikidega kohaldada ka koos elektroonilise valvega, millisel juhul saab tõkendit kohaldada üksnes kohus. Elukohast lahkumise keelu vaidlustamine toimub tavapärases, KrMS §-s 228 sätestatud korras.  teatud isiku läheduses või kohas viibimise keeld tõkendina – tõkend on sisult sarnane seni KrMS §-s 1402 sätestatud viibimiskeeluga, mida on võimalik kohaldada üksnes menetlustoimingu tagamiseks KorS alusel muu menetlust tagava meetmena. Selline võimalus jääb ka eelnõu kohaselt eraldi sättena alles, kuid täiendavalt luuakse võimalus viibimiskeeldu kohaldada ka pikaajalisemalt eraldi tõkendina. Näiteks on võimalik nimetatud sätte alusel keelata isikul kannatanu läheduses viibimine. Juhul, kui kannatanu on aga kahtlustatava või süüdistatava leibkonna liige või endine või praegune perekonnaliige, siis ei ole võimalik seada liikumispiirangut nimetatud sätte alusel. Lõike 2 kohaselt ei ole isikule tema kodus või töökohas viibimise keelamine, samuti tema lähenemise keelamine leibkonna liikmele või praegusele või endisele perekonna liikmele nimetatud sätte alusel võimalik. Eelnimetatud piiranguid saab kohaldada üksnes prokuratuuri või kohtu loal ajutise lähenemiskeeluga vastavalt eelnõuga muudetava KrMS § 1411 lõikele l ning KrMS §-s 1411 sätestatud korras;  Eesti Vabariigist lahkumise keeld. See piirang ei ole Schengeni ruumi riikidesse reisimisel jäigalt tagatav, kuid mingil määral siiski, nt pistelise füüsilise patrullimise, sadamate või lennujaamade näotuvastustarkvara vms meetodiga. Samuti võib olla tagantjärele muude andmete alusel võimalik tuvastada selle tõkendi rikkumine. Näiteks kui isik paneb mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis toime kuriteo ning süüdimõistev kohtuotsus kantakse Euroopa karistusregistrite infosüsteemi.  Schengeni viisaruumist lahkumise keeld. Seoses hiljutiste arengutega Schengeni infosüsteemi arendamisel Euroopa Liidu tasandil võib saada võimalikuks ka selle keelu sissekandmine Schengeni infosüsteemi, mille tulemuseks võiks olla see, et vastava tõkendiga isik kas peetakse Schengeni välispiiri ületamise katsel kinni või saadetakse tagasi või vähemalt teavitatakse Eesti menetlejat, sõltuvalt sellest, kuidas lahendatakse Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktides vastava infosüsteemi märkuse sisu ja juriidiline jõud. Nimetatud tõkendi kohaldamine paralleelselt võib olla seega põhjendatud ka juhul, kui isikule kohaldatakse elukohast või Eestist lahkumise keeldu, kuna tõkendi rikkumisel võidakse isiku liikumine tõkestada ka füüsiliselt hiljemalt Schengeni välispiiri ületamise katsel. Mõistlikum oleks siiski lahendus, kus liikumispiirangud saaksid kantud Schengeni infosüsteemi selliselt, et ka näiteks koduarest või Eesti Vabariigist lahkumise keeld oleks automaatselt ka Schengeni infosüsteemis olemas, ilma et selleks tuleks nimetatud punktis sisalduvat tõkendit eraldi kohaldada. Samuti on nimetatud tõkend oluline võimalus tänapäeva tööjõu vaba liikumise tingimustes, kus näiteks Soomes töötava isiku suhtes temale Eestist lahkumise keelu kohaldamine võib seada ohtu tema perekonna ülalpidamise ning ilma vajaduseta ei oleks proportsionaalne tema Schengeni ruumis liikumise piiramine tõkendiga. Võttes arvesse Euroopa Liidus tehtavat süvendatud õigusalast koostööd justiits- ja siseküsimustes, on isik üldjuhul Euroopa Liidu piires ka hiljem kättesaadav, nt Euroopa vahistamismääruse alusel või muu süvendatud koostöö raames. Sama ei saa öelda isiku reisimise kohta EL välisesse riiki. Liikumispiirangu kohaldamise vormistuslik pool, samuti selle kohaldamise tähtajad ning tähtaja pikendamise alus on jäetud samaks võrreldes kehtiva elukohast lahkumise keeluga (reguleeritud eelnõuga lisanduvate KrMS §-i 127 muudatustega). KrMS täiendamine §-ga 1281 Eelnõuga kehtestatakse uue tõkendiliigina suhtluspiirang, mis seisneb isiku kohustamises mitte suhelda menetleja määratud isikuga. Isikul suhtlemise keelamine oma leibkonna liikmega või endise või praeguse perekonnaliikmega ei ole nimetatud sätte alusel võimalik, see saab toimuda üksnes eelnõuga täpsustatud KrMS § 1411 alusel ja kohtumäärusega. Eelnõus on ette nähtud, et suhtluspiirangut saab kohaldada ka selliselt, et keelatakse üksnes teatud vormis või teatud sisuga suhtlemine või lubatakse üksnes teatud vormis või teatud sisuga suhtlemine. Näiteks võib ette näha, et üldjuhul ei tohi kahtlustatav kannatanuga suhelda, välja arvatud kahju hüvitamisega seonduva info vahetamiseks. KrMS täiendamine §-ga 1282 Eelnõuga kehtestatakse uue tõkendiliigina tegutsemiskohustused, mille hulka on koondatud kõik tõkendid, mida puudutatud isik peab ise vahetult täitma ning mis seisnevad erinevalt liikumispiirangutest, kus isikul tuleb teatud tegudest hoiduda, aktiivses teos, mille isik peab tõkendi täitmiseks sooritama. Sellisteks tõkenditeks on kohustus:  teavitada elukohamuutusest;  viibida kindlaksmääratud aegadel kindlas kohas;  ilmuda regulaarselt menetleja juurde;  kontrollida oma elektrooniliste kontaktandmete aadressile (elektronposti või muude elektroonilise side kanalite kaudu) menetleja saadetud kutseid ja muid teateid ning neile vastata;  kontrollida oma füüsilist postkasti samadel tingimustel. Eelnõuga nähakse KrMS § 1282 lõikes 2 ette nõue, et enne tegutsemiskohustuse kohaldamist peab menetleja veenduma, et isik on võimeline vastavat kohustust täitma. Erinevalt liikumispiirangutest eeldab tegutsemiskohustus üht või mitut aktiivset sooritust, mistõttu on asjakohane kõigepealt veenduda, et isik on selleks võimeline. Näiteks ei pruugi olla võimalik kohaldada teatud kohta ilmumise kohustust liikumispuudega isikule, kes selle tõttu ei saa tõkendit täita. Samuti võib esineda isikul puue või muu asjaolu, mille tõttu ta ei ole võimeline näiteks oma elektronpostkasti kontrollima, võib ka olla, et isikul ei olegi elektroonilist suhtluskanalit. Lisaks elektronpostile võib selliseks kanaliks olla ka muu elektroonilise suhtluse vahend – näiteks SMS, erinevad suhtlustarkvarad sõnumite saatmiseks ja vastuvõtmiseks, näiteks Facebook, Messenger, WhatsApp jne. Sõna „elektroonilised kontaktandmed“ on legaaldefinitsioon elektroonilise side seaduse (ESS) § 2 p 81 tähenduses, mis hõlmab endas kõikvõimalike elektrooniliste kanalite aadresse (elektroonilised kontaktandmed on andmed, mis võimaldavad elektroonilise side võrgu kaudu edastada isikule teavet, sealhulgas faksi, elektronposti või lühi- ja multimeediasõnumiga). Sellisel moel on lahti jäetud võimalus nii olemasolevate kui ka võimalike tulevikus loodavate elektrooniliste suhtluskanalite kasutamiseks teabevahetuseks kriminaalmenetluses. Üldjuhul võiks siiski tänapäeval olla esmaseks tõkendiks elektronpostkasti igapäevase lugemise kohustus ning sellega paralleelselt ei tuleks reeglina kohaldada füüsilise postkasti kontrollimise kohustust, mis segaks näiteks isikul Soomes tööl käimist, kui see just ei ole põhjendatud muudel kaalutlustel peale teate kättetoimetamise vajaduse. Juhul kui isik ei kasuta elektronposti või seda tõkendit rikub, võiks üldreeglina kohaldada menetlejale kulukamat, arhailisemat ja isiku põhiõigusi rohkem riivavat füüsilise postkasti kontrollimise kohustust. Määruses, millega isikut selleks kohustatakse, oleks otstarbekas ka fikseerida, millisel elektronposti, muu elektroonilise suhtluskanali või füüsilise postkasti aadressil saadetud teateid isik kohustub viivitamata vastu võtma. KrMS §-de 130, 133, 134 ja 135 muutmine Muudatused on tingitud eeluurimiskohtuniku termini kaotamisest. KrMS § 133 lõike 1 muudatusega on lisaks eeluurimiskohtuniku mõiste kaotamisele sätestatud erinevalt senisest, et vahistamisest teatamine on kohustuslik üksnes alaealise puhul ning seda vaid tema vanemale või seaduslikule esindajale. Ülejäänud vahistatute puhul toimub teavitamine nende soovil. Isiku tahte vastaselt tema töökoha või isegi lähedase teavitamine on isiku põhiõiguste piirang, mis ei ole ratsionaalse vajadusega põhjendatav. Kui isik soovib kellegi teavitamist, peaks ta saama ka valida, kellele nimetatutest kohus vahistamisest teatab. KrMS § 135 lg 51 muudatuse eesmärk on sätestada kooskõlas eelnõuga lisatava KrMS § 127 lõikega 3, et koos tõkendiga on võimalik kohaldada kahtlustatava või süüdistava suhtes muud käesolevas peatükis ettenähtud tõkendit või muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit. KrMS § 137 muutmine Eelnõuga sätestatakse lisaks kautsjonile ka vara arestimise ning muu hagi tagamise abinõu põhjendatuse kontroll. Muu hagi tagamise abinõu all mõeldakse KrMS § 1414 alusel kohaldatud muu tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõu. Praegu on nimetatud loetelust ette nähtud vaid kautsjoni põhjendatuse kontroll, aga samaväärselt isikut koormavate muude rahaliste või varaliste kriminaalmenetluse tagamise vahendite puhul vastavat kontrolli isiku põhiõiguste paremaks tagamiseks ei tehta. Normitehniliselt osutus võimalikuks teha seda olemasolevas, kautsjoni põhjendatuse kontrolli ettenägevas paragrahvis. Põhjendatuse kontrolli sisulised ja vormilised tingimused on jäetud samaks mis kautsjonil. KrMS § 1371 muutmine Eelnõuga kehtestatakse võimalus kohaldada elektroonilist valvet ka eraldiseisva tõkendina. Praegu on elektroonilise valve kohaldamine võimalik üksnes vahistamise asendamisena ehk juhul, kui isik on juba vahistatud. Elektrooniline valve sobib aga lisatõkendiks tagamaks ja kontrollimaks näiteks liikumispiiranguid, aga ka näiteks tegutsemiskohustust, kui isik peab kindlal ajal mingisse kohta ilmuma. Samuti võib elektrooniline valve aidata tagada lähenemis- ja suhtlemiskeeldu jne. Eelnõuga sätestatakse, et võimalik on nii vahistamise asendamine elektroonilise valvega kui ka elektroonilise valve kohaldamine vabaduses viibiva kahtlustatava või süüdistatava suhtes. Kuna elektroonilise valve näol on tegemist intensiivsema põhivabaduste riivega, on selle kohaldamine jäetud üksnes kohtu pädevusse. Seega kui menetleja soovib liikumispiirangule või suhtluspiirangule lisaks kehtestada ka elektroonilist valvet, siis tuleb prokuröril seda taotleda kohtult. KrMS §-de 138 ja 141 muutmine Muudatused on tingitud eeluurimiskohtuniku termini kaotamisest. KrMS § 1411 muutmine Eelnõuga täpsustatakse oluliselt ajutise lähenemiskeelu kui muu menetluse tagamise vahendi kohta kehtivat sõnastust eesmärgiga tagada Euroopa lähenemiskeelu direktiivi nõuete täitmine ning et oleks samal ajal üheselt selge, millal on võimalik kohaldada üldist suhtlus- või lähenemiskeeldu eelnõujärgse KrMS §-de 128 ja 1281 kohaselt ning millal on selleks vaja kohtu või prokuratuuri luba. Isiku eemaldamiseks kodust või tema keelamiseks suhelda perekonna- või leibkonnaliikmega on vaja kohtu luba, muudel juhtudel saab samalaadset piirangut kohaldada teiste paragrahvide alusel ka muude menetlejate loal. Kohtu asemel võib edasilükkamatul juhul vastava loa anda ka prokuratuur, kes peab sellisel juhul kahe tööpäeva jooksul teatama kohtule, kes otsustab lähenemiskeelu lubatavaks tunnistamise. Selline regulatsioon on sarnane läbiotsimise lubatavaks tunnistamise menetlusega. Lisaks perekonnale on uue mõistena KrMS-i sisse toodud leibkond, tagamaks kaetuse isikute puhul, kes elavad koos, kuid ei moodusta perekonda. Leibkond on riikliku statistika seaduse § 24 lg-s 4 defineeritud järgmiselt: „Leibkond käesoleva seaduse tähenduses on koos elavad isikud, keda seob ühine kodune majapidamine. Leibkond on ka üksinda elav isik. Hoolekande- , ravi-, puhke- ja muudes asutustes ning kinnipidamiskohtades ja ajateenistuses viibivad isikud, kes viibivad asutuses pikka aega, moodustavad asutusleibkonna.“ KrMS § 1411 lõigete 3, 31 ja 6 muutmine on tingitud eeluurimiskohtuniku termini asendamisest kohtu terminiga. Lõikes 3 täpsustatakse, et kohus tutvub kriminaaltoimikuga ning küsitleb menetlusosalisi lisaks ajutise lähenemiskeelu kohaldamise määruse tegemisele ka prokuratuuri poolt tehtud määruse lubatavaks tunnistamisel. KrMS §-de 1412, 1413 ja 142 muutmine Muudatused on tingitud eeluurimiskohtuniku termini asendamisest kohtu terminiga. KrMS täiendamine §-dega 1415-1416 Eelnõuga täiendatakse KrMS-i kahe uue kriminaalmenetluse tagamise vahendiga. Muudatuste eesmärgiks on pakkuda lahendus praktikas juriidilise isiku karistusõigusliku vastutusega seoses kerkinud probleemile, mis seisneb juriidilise isiku jagunemise, ühinemise või likvideerimise abil karistusõigusliku vastutuse vältimises ning millele on tähelepanu juhtinud Riigikohtu kriminaalkolleegium obiter dictum korras otsuses asjas nr 3-1-1-133-13 (p 16), tuues välja, et praegu võimaldab seadus juriidilise isiku jagunemise, ühinemise või likvideerimise abil vältida selle isiku karistamist või siis muuta karistamine ebatõhusaks põhjusel, et süüteo toime pannud juriidilise isiku majanduslik identiteet on karistamise hetkeks üle läinud mõnele teisele juriidilisele isikule. Taoliste võimaluste olemasolu on vaevalt kooskõlas seadusandja eesmärkidega juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel. Riigikohus tõi välja, et seadusandja võimuses on luua õiguslik mehhanism, mis takistaks jagunemise, ühinemise või likvideerimise kasutamist süüteo toime pannud juriidilise isiku karistamise vältimiseks, näiteks kriminaalmenetluse tagamise vahendi kaudu. Juriidilise isiku puhul on võimalik kehtivas seaduses ettenähtud vahenditega tagada konfiskeerimine, selle asendamine, tsiviilhagi ja varaline karistus vara arestimisega või muude tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 ettenähtud hagi tagamise abinõudega (KrMS §-d 1414 ja 142). Ühe hagi tagamise abinõuna on TsMS § 378 lg 1 punktis 3 sätestatud teatud tehingute ja toimingute tegemise keelamine, mis võimaldab keelata juriidilisel isikul mh jaguneda, ühineda ja seda likvideerida kriminaalmenetluse kestel. Samas tuleb silmas pidada, et KrMS § 1414 alusel on võimalik TsMS § 378 lg 1 punktis 3 nimetatud abinõu kohaldada ainult nimetatud sättest tulenevatel eesmärkidel, st vaid konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. Juriidilisele isikule on kuriteo eest võimalik põhikaristusena kohaldada üksnes rahalist karistust, kuid rahalise karistuse täitmise tagamiseks vara arestida ei ole võimalik. Seega puudub kehtivas õiguses kriminaalmenetluse tagamise vahend, millega oleks võimalik tagada, et juriidiline isik ei kasutaks jagunemist, ühinemist või likvideerimist karistamise vältimiseks või karistamise ebatõhusaks muutmiseks, ning vaja on regulatsiooni täiendada. Eristada saab kahte problemaatilist olukorda. Esiteks ei ole juriidilise isiku karistamine võimalik tema lõppemise tõttu. Kriminaalmenetluse kestel ühinedes, jagunedes või end likvideerides on võimalik saavutada juriidilise isiku lõppemine, mis toob KrMS § 199 lg 1 p 4 ja § 200 kohaselt kaasa juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise, ning seeläbi on võimalik vältida juriidilise isiku karistamist. Kui juriidiline isik on lõppenud, ei ole tema suhtes võimalik realiseerida ühtegi karistamise eesmärki. Teiseks võib aga esineda olukord, kus juriidiline keha on küll alles, kuid selle karistamine on muutunud ebatõhusaks. Juriidilise isiku jagunemisel eraldumise teel on küll võimalik algset ühingut karistada, kuid karistamine on muutunud ebatõhusaks põhjusel, et süüteo toime pannud juriidilise isiku majanduslik identiteet on karistamise hetkeks teisele isikule üle läinud. Sama olukord võib tekkida ettevõtte ülemineku korral. Kuigi süüteo toime pannud juriidilise isiku karistamine on iseenesest võimalik, kuna juriidiline isik ei ole lõppenud, ei ole tihti sellisel juhul täidetud üld- ja eripreventiivsed karistamise eesmärgid. Veelgi enam, kui sisuliselt sama ühing tegutseb teise registrikoodi all edasi, siis annab see ühiskonnas tugeva signaali, et juriidilisel isikul on võimalik oma karistusõiguslik vastutus vanasse kehasse maha jätta ja nö puhtalt lehelt uuesti alustada. Eelnõus pakutakse ühe lahendusena välja keelata juriidilisel isikul kriminaalmenetluse, st nii kohtueelse- kui kohtumenetluse, ajal jaguneda, ühineda või end likvideerida. Kuna juriidilise isiku lõppemine toob alati kaasa tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise, siis on põhjendatud sätestada kahtlustatavast ja süüdistatavast juriidilisele isikule keeld jaguneda, ühineda või end likvideerida kriminaalmenetluse ajal selleks, et juriidilise isiku suhtes oleks võimalik kriminaalmenetlust läbi viia. Põhjendatud juhul on prokuratuuri määruse alusel kahtlustatavast või süüdistatavast juriidilisel isikul siiski võimalik jagunemine, ühinemine või likvideerimine lubada. Jagunemise, ühinemise ja likvideerimise keelu kohta teavitab prokuratuur Tartu maakohtu registriosakonda pärast juriidilisele isikule kahtlustatava menetlusseisundi omistamist KrMS § 33 lg 1 kohaselt. Kuna juriidilise isiku ühinemine, jagunemine ja likvideerimine on ühinguõiguslikud protsessid, kus kolmandate osapoolte teavitamine keelust äriregistri kaudu ei täida oma eesmärki (äriregistri kannete eesmärk on tsiviilkäibe jaoks oluliste õigussuhete avalikustamine), siis ei ole põhjendatud kanda registrisse vastavat keelumärget. Registripidaja võtab vastava info teadmiseks ning kandeavalduse saamisel keeldub kande tegemisest. Selleks on täiendatud ka äriseadustiku § 58 lõiget 3, sätestades, et äriregistrisse ei tehta kannet, kui kriminaalmenetluse ajal jagunemise, ühinemise ja likvideerimise keelu all olev äriühing esitab kandeavalduse äriühingu jagunemiseks, ühinemiseks või likvideerimiseks. Mittetulundusühingute seaduse täiendamine ei ole vajalik, kuna selle § 76 sätestab, et registrile kohaldatakse mh äriseadustiku § 58. Kui juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse või kui asjas on jõustunud kohtuotsus, teavitab prokuratuur Tartu maakohtu registriosakonda keelu lõppemisest. Lisaks täiendatakse kriminaalmenetluse seadustikku uue kriminaalmenetluse tagamise vahendiga, mille kohaselt on juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks võimalik keelata juriidilisel isikul teatud tehingute tegemine. Kuna tegemist on ettevõtlusvabaduse piiramisega, siis on vaja igakordselt konkreetse keelu panemise vajadust põhjendada. Nimetatud kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamine on põhjendatud eelkõige siis, kui on alust arvata, et juriidiline isik püüab tehingu tegemise kaudu karistamist vältida või karistamist muuta ebatõhusaks (nt ettevõtte ülemineku korral). Kriminaalmenetluse läbiviimise tagamise vajadus võib esineda näiteks juhul, kui juriidilise isiku juhtorgani liige või omanik on varem vältinud juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetluse läbiviimist või juriidilise isiku tõhusat karistusõiguslikku vastutusele võtmist, näiteks viies juriidilisest isikust vara välja. Lõikes 2 sätestatakse, et kõnealust tehingute tegemise keeldu rikkuv tehing on tühine. Teatud tehingute tegemise keelamine on võimalik prokuratuuri taotlusel kohtumääruse alusel ning vastav keeld kantakse äri- või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse määruse tekstist vabatekstina märkuste lahtrisse (st uue kandeliigi arendamine ei ole vajalik). Kuna tehingu tegemise keeld puudutab ka kolmandaid isikuid, on põhjendatud keelu kohta märke kandmine vastavasse registrisse. Edasilükkamatutel juhtudel võib prokuratuur vastava taotluse teha kohtu loata, kuid sellisel juhul tuleb kohut tehingu tegemise keelamisest 24 tunni jooksul teavitada ning kohus otsustab loa andmise või sellest keeldumise viivitamata. Eelnõu koostamisel leiti, et perioodiline kohtulik kontroll kõnealuse kriminaalmenetlust tagava vahendi üle ei ole vajalik. Vahendi kohaldamise vajaduse põhjendamisel arvesse võetavad asjaolud ei ole ilmselt sellised, mis võrdlemisi lühikese perioodi jooksul muutuksid. Juhul kui selguvad asjaolud, mis viitavad vahendi kohaldamise aluse äralangemisele, tühistab väljapakutud regulatsiooni kohaselt kohus keelu oma määrusega ning sellest teavitatakse registripidajat. Lõikes 1 nimetatud tehingu tegemise keelu määruse peale on võimalik esitada määruskaebus KrMS 15. peatükis sätestatud korras. Käesolevas eelnõuga täiendatakse § 385 punkti 5, tuues selgesõnaliselt välja, et nimetatud määruse peale on võimalik määruskaebust esitada. KrMS § 1431 muutmine Eelnõuga täiendatakse KrMS §-s 1431 ettenähtud vahistamise lisapiirangute meedet kehtetuks tunnistatavate VangS sätete asemel, mis praegu ilma diskretsioonita keelavad vahistatu suhtlemise teise kambrisse paigutatud vahistatuga, tema lühi- või pikaajalise kokkusaamise, samuti mis nõuavad tema ööpäev läbi lukustatud kambris hoidmist. Eelnõu kohaselt oleksid edaspidi sellised meetmed kohaldatavad menetleja diskretsiooniotsuse alusel KrMS vahistatu lisapiirangute meetme alusel, mitte aga alati obligatoorsena nagu seni. Vahistamise põhiseaduslikuks aluseks on põhiseaduse § 20 lg 2 p 3, mille kohaselt vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Põhiseadus toob seega esile kaks eristuvat vahistamise eesmärki – kuritegude (sh nii uute ja korduvate kuritegude kui ka spetsiifilisemalt õigusemõistmist takistavate kuritegude nagu õigusemõistmise mõjutamine, tõendi kõrvaldamine, menetlusosalise ilmumise takistamine) ärahoidmine ning õigusemõistmisest kõrvalehoidmise vältimine. Samad eesmärgid on nimetatud ka kehtivas KrMS § 130 lõikes: kahtlustatava või süüdistatava võib vahistada […], kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid ning vahistamine on vältimatult vajalik. Arvestades, et vahistamine on juba iseenesest tõsine vabadusõiguse riive, tuleb vahistamisega kaasnevaid riiveid nagu suhtlemis- või liikumispiirangud, kohaldada proportsionaalselt taotletava eesmärgiga, neid ei tuleks pidada vahistamisega paratamatult kaasnevateks. Näiteks juhul, kui isik on vahistatud ainsa põhjendusega, et see on vajalik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise takistamiseks, siis ei ole automaatselt hädavajalikud suhtlemispiirangud vangide või külastajatega. Kuigi Riigikohus on otsustes 3-4-1-2-16 ja 3-3-1-13-17 kinnitanud kehtiva VangS regulatsiooni põhiseaduspärasust, ei saa tähelepanuta jätta EIK otsuseid Varnas vs. Leedu (2013) ja Costel Gaciu vs. Rumeenia (2015), kus EIK leidis, et pikaajalise kohtumise võimaldamisest keeldumine normi alusel, mis ei võimalda kaalutlusõigust, on inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga vastuolus. EIK lahendite järgi peab riik konkreetsel juhul põhjendama, miks selline lisapiirang on vajalik. Ka Euroopa Nõukogu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on olnud seisukohal, et vanglavälise suhtlemise piirangud peavad olema põhjendatud kriminaalmenetluse huvide või julgeoleku kaalutlustega, olema ajaliselt piiratud ja proportsionaalsed ning erandiks, mitte reegliks. Ka õiguskantsleri hinnangul näeb kehtiv kord ette jäiga pikaajaliste kokkusaamiste keelu kõigile vahistatutele, mis ei arvesta vahi alla võtmise põhjusi, kriminaalasja asjaolusid ega kulgu ning neist lähtuvat tegelikku tarvidust piirata vahistatu suhtlust perekonna ja lähedastega. Automaatne eranditeta piirang ei arvesta isiku vahi all viibimise pikkust ja sellega kaasnevat perekonnaelu põhiõiguse ajas kasvavat riivet (Õiguskantsleri aastaülevaade 2015/2016). Pikaajaliste kokkusaamiste kohta konstateeritu on põhimõtteliselt laiendatav ka muudele automaatsetele eranditeta lisapiirangutele. Seetõttu on põhiõiguste tasakaalu tagamiseks otsustatud eelnõus muuta seni autonoomsed piirangud kaalutlusõigusest sõltuvateks. KrMS § 145 lg 1 täiendamine Eelnõuga täiendatakse KrMS § 145 lõiget 1 punktiga 13, mis seondub ekspertiisimääruse vorminõuete muutmisega, vt KrMS § 106 muutmise selgitust. KrMS § 145 lõike 5 täiendamine Eelnõuga nähakse ette üldine kohustus koostada ja allkirjastada kriminaalmenetluses tehtavad määrused digitaalselt. Seni on selline kohustus kehtinud üksnes kohtuotsuste kohta, kuid tulenevalt kogu asjaajamise kasvavast digiteerimisest on põhjendatud see, et ka määrused tuleks allkirjastada üldjuhul digitaalselt. Kriminaalmenetluse käigus võib ette tulla olukordi, kus see ei ole asjaoludest tulenevalt võimalik, nt koostatakse määrus sündmuskohal või on määrusele vaja võtta selle isiku allkiri, kellele määrust tutvustatakse, millisel juhul on võimalik sellest nõudest kõrvale kalduda. Kõigi määruste digitaalallkirjastamise kohustus muudab aga dokumentide vahetuse menetlusosaliste vahel oluliselt kiiremaks. Ehkki ka kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole takistusi määruste digitaalseks allkirjastamiseks, siis praktikas on näiteks tekkinud probleeme sellest, et mõned kohtud ei allkirjasta määrusi digitaalselt. KrMS § 146 lõike 1 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 146 lg 1 eesmärgiga piirata käekirjas menetlusdokumentide koostamist üksnes selliste juhtumitega, kus jääks menetlusdokument muidu koostamata. Praeguseks on tekstitöötluseks sobiv infotehnoloogia universaalselt kättesaadav ning ka piisavalt kompaktne. Silmas pidades seda, millist menetlusressursi raiskamist kujutab endast käekirjas menetlusdokumendi dešifreerimine ja milliseid probleeme tekitab käekirjas menetlusdokument digitaalse kriminaaltoimikuga seoses, ei ole käekirjas protokollide koostamise sedavõrd laiale võimalusele õigustust. Kui senine regulatsioon andis menetlejale vaba voli otsustada, kas koostada menetlustoimingu protokoll arvutikirjas või käekirjas, siis uue redaktsiooni kohaselt on käekirjas protokolli koostamine lubatud üksnes juhul, kui protokolli koostamine masina- või arvutikirjas ei ole võimalik määruse koostajast sõltumatul põhjusel. Näiteks kui protokolli vormistamine digitaalselt ei ole võimalik kohas, kus toiming tehakse, või isiku tõttu, kes menetlustoimingus osaleb, võib protokolli koostada arvutikirjas või selgelt loetavas käekirjas. Siinjuures oodatakse menetlejalt seda, et ta korraldaks oma tegevuse selliselt, et oleks võimalik protokoll kohapeal allkirjastamiseks välja printida või digitaalselt allkirjastada. Praktikas peaks käekirjas protokollid käibest kaduma: menetlustoimingud, mida kohapeal korrektselt protokollida ei ole võimalik, saab videosalvestada ning korrektse protokolli koostada hiljem salvestise järgi vastavalt KrMS § 146 lg 9 ja § 150 sätetele. KrMS § 146 täiendamine lõikega 9 Eelnõuga täiendatakse KrMS § 146 lõikega 9, mille eesmärgiks on saavutada kohtueelse menetlusressursi parem kasutus seeläbi, et mõnedel juhtudel saab menetleja loobuda täiemahuliste menetlustoimingu protokollide koostamisest. Selliste menetlustoimingute puhul, kus toimingu tulemusena saadakse visuaalselt tajutavat tõendusteavet, on protokollimine menetlustoimingu käigu ja tulemuste edasiandmiseks ebasobiv meetod, kuna rikkast audiovisuaalsest informatsioonist jääb selle teabe verbaliseerimise tulemusel järele vaid murdosa ning seegi saab paratamatult moonutatud, sest sõnades on pilti adekvaatselt ja ühemõtteliselt edasi anda väga keeruline. Seetõttu on selliste menetlustoimingute talletamiseks kvalitatiivselt oluliselt parem lahendus audiovisuaalne salvestamine, mida ka praktikas enamasti kasutatakse. Seaduse senine redaktsioon nõudis ka videosalvestatud menetlustoimingute täiemahulist protokollimist, mis tähendas ühelt poolt seda, et menetleja väärtuslikku aega tuli kulutada videosalvestiste ümberjutustuste koostamiseks, aga ka seda, et sama menetlustoimingu kohta oli kaks potentsiaalselt erisisulist andmekandjat (ning see tekitab vaidlusi). Kummatigi ei oleks hea lahendus ka videosalvestatud menetlustoimingute protokollimisest täielikult loobumine: protokoll menetlustoimingu kokkuvõttena võimaldab siiski kohtunikul eriti nt vahistamise või jälitusloa üle otsustamisel ja muudes kiireloomulistes menetlustes saada kohtueelses menetluses kogutud tõendusteabest ülevaate ilma, et kõiki menetlustoiminguid oleks vaja video vahendusel „kaasa teha“. Seetõttu on otstarbekaks lahenduseks videosalvestatud menetlustoimingute protokollimine lühendatud vormis: protokolli kantakse eelkõige menetlustoimingu tulemused – mida nt läbiotsimisel leiti või mida näitas uurimiseksperiment. Sellise protokolli eesmärgiks ei ole ammendavalt kajastada menetlustoimingut, vaid see täidab eelkõige kokkuvõtte rolli. Ka kokkuvõtliku protokolli näol on tegu dokumentaalse tõendiga, mis ühest küljest annab teavet menetlustoimingu toimumise ja selle tulemuste kohta, teisalt aga seob kriminaalasjaga menetlustoimingu käigus koostatud teise dokumentaalse tõendi – videosalvestise. Videosalvestise ja protokolli vastuolude puhul on just videosalvestis see, millest tuleb lähtuda. Sõltuvalt menetlustoimingu eripärast võib olla vaja lühiprotokolli lisada täiendavaid andmeid menetlustoimingu käigu kohta või hoolimata menetlustoimingu täies ulatuses videosalvestamisest see siiski ka kogu ulatuses protokollida – ja see võimalus menetlejale jääb. Ülekuulamiste puhul lühiprotokolli võimalust ei ole, kuna salvestiste kasutamine isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtus oleks võrreldes protokollide või stenogrammidega ajamahukam ja kohmakam. KrMS § 155 muutmine ning § 156 kehtetuks tunnistamine Eelnõuga muudetakse kohtuistungi protokollimise kohustuse sisu selliselt, et kohtuistungi salvestamise korral ei oleks protokolli vaja enam sõna-sõnalt kanda isikute ütluste sisu, vaid võib piirduda ainult nende põhisisuga. Muudatusega ühtlustatakse KrMS regulatsioon TsMS ja HKMS vastava regulatsiooni ja praktikaga, kus enam sõnasõnalisi protokolle ei koostata, vaid selle asemel kasutatakse istungite salvestamist ja salvestise juurde käivat ajamärgetega kokkuvõtlikku protokolli, mille abil on ühe nupuvajutusega võimalik kuulata istungi salvestisest just täpselt soovitud kohta. Selle eesmärgi saavutamiseks ühendatakse senised KrMS §-d 155 ja 156, sest kohtuistungi salvestamine ja protokolli koostamine on edaspidi olemuslikult seotud tegevused, mitte eraldiseisvad ülesanded. Samuti muudetakse eelnõuga kohtuistungite salvestamine üldreegliks, mis seni oli nii üksnes üldmenetluses toimuvatel kohtuistungitel. Uue põhimõttena sätestatakse eelnõuga KrMS § 155 lõikes 4, et juhul kui lihtmenetluses või kohtulahendi täitmise küsimuse lahendamiseks toimuv kohtuistung heli- või videosalvestatakse, ei ole vaja koostada kirjalikku kohtuistungi protokolli. Muudatuse põhjuseks on asjaolu, et lihtmenetluste ning täitmiskohtuniku asjade istungid on üldreeglina väga lühikesed ning nende peale esitatakse kaebusi väga harva. Seetõttu on kohtuistungi protokolli koostamine sellise istungi kohta kohtuniku ja kohtusekretäri aja ebamõistlik kasutamine, kui salvestis istungist on olemas. Nende kohtuasjade otsustest kaevatakse edasi üksnes väga väike osa, mistõttu juhul kui kõrgemates kohtuastmetes peetakse kirjalikku protokolli töödokumendina siiski vajalikuks, siis on võimalik see ringkonnakohtus või Riigikohtus salvestise alusel koostada, mis kokkuvõttes on kohtusüsteemi ressursside kasutamise seisukohalt siiski oluliselt mõistlikum kui kõikide istungite kohta maakohtus protokolli koostamine. Sealjuures on õigusliku tähendusega siiski üksnes salvestis. KrMS § 1561 muutmine Eelnõuga muudetakse lähtuvalt KrMS §-s 155 tehtavatest muudatustest ka § 1561, mis sätestab kohtuistungi protokolli ja salvestisega tutvumise korra. Üldreeglina sätestatakse, et salvestis (nii heli- kui videosalvestis) ja protokoll tehakse kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks e- toimiku süsteemi kaudu või poole taotlusel ka muul viisil elektrooniliselt. Samuti on isikutel võimalik taotleda salvestise kuulamist kohtus ning kinnipidamisasutuses viibivatel isikutel on võimalus seda teha kinnipidamisasutuses. Kinnise kohtuistungi protokolli ja salvestisega tutvumise regulatsioon ei muutu. KrMS § 1601 muutmine Eelnõuga asendatakse paragrahv „Kriminaaltoimik“ uues sõnastuses paragrahviga „Kriminaaltoimik ja kohtutoimik“. Lõikes 1 on sätestatud, et kriminaaltoimik on kohtueelses menetluses kogutud dokumentide kogum. Nimetatud määratlus tugineb KrMS revisjoni tõendite osa analüüsil ja eelnõul, mille kohaselt dokumendi mõistega on hõlmatud kõikvõimalikud teabetalletused, sealhulgas heli- ja videosalvestised. Lõikes 2 on täpsustavalt sätestatud kohtutoimiku mõiste. Lõikes 3 on esimene kahest kõige põhimõttelisemast muudatusest täisdigitaalsele kriminaalmenetlusele üleminekul: nimelt see, et kriminaaltoimikut ja kohtutoimikut peetakse digitaalselt e-toimiku süsteemis. Praegu sätestab sama paragrahv, et üksnes kohtutoimikut võidakse pidada digitaalselt ning kriminaaltoimiku puhul pole isegi sellist võimalust veel ette nähtud. Nimetatud muudatusega sätestatakse mõlema toimikuliigi puhul, et mitte üksnes ei või, vaid ka peab mõlemat pidama digitaalselt. Sellega on loobutud kulukast toimikupidamise hübriidsüsteemist, kus nn „päris“ toimik on paberil, kuid siiski arvukates osades ka digitaalne. Kriminaal- või kohtutoimiku pidamine on ka sellesse kuuluva dokumendi loomine ja allkirjastamine, mis peab edaspidi hakkama toimuma digitaalselt e-toimiku süsteemis. See tähendab, et menetleja peab ka toimikusse kuuluva dokumendi looma täies mahus digitaalselt, mille üheks osaks on ka dokumendi allkirjastamine, juhul kui seaduses on ette nähtud, et dokument tuleb allkirjastada. Esiteks puudutab see kõiki dokumente, millele kirjutab alla ainult menetleja (määrused, protokollid, kohtueelse menetluse kokkuvõte, süüdistusakt, kohtuistungi protokoll, kohtumäärus, kohtuotsus jne). Teiseks puudutab see koosmõjus järgnevate sätetega ka kõiki ülekuulamiste liike, samuti muid menetlustoiminguid, näiteks läbiotsimist, vaatlust, tõkendi kohaldamist jne, kus reeglina on vaja dokumendi allkirjastamist ka menetlejaks mitteoleva isiku poolt. Näiteks isiku ülekuulamisel tuleb edaspidi ülekuulamise protokoll allkirjastada digitaalselt nii menetleja kui ka ülekuulamises osaleva tunnistaja, kahtlustatava jne poolt. Erandid on sätestatud sama paragrahvi lõigetes 6 ja 7. Praktikas tähendab tõenäoliselt just see osa, kus nõutakse ka menetlejaks mitteoleva isiku allkirja, kõige suuremat väljakutset ja muudatust võrreldes senisega. Ülekuulatava või muu isiku poolt menetlustoimingu protokolli allkirjastamine digitaalselt on siiski üsna keskse tähendusega e-toimikuga saavutatava positiivse mõju maksimaalseks ärakasutamiseks ning hoiab tulevikus ära selle, et menetleja kõigepealt koostab dokumendi arvutiga, prindib selle välja, allkirjastab paberil ning siis uuesti skaneerib paberkandjal antud allkirjaga dokumendi arvutisse ning salvestab selle e-toimiku süsteemi. Kirjeldatud varasem lahendus jääb siiski paika seal, kus erinevatel põhjustel dokumendi digiallkirjastamine toimingus osaleva mittemenetleja poolt ei ole võimalik. Dokumendi allkirjastamine menetlustoimingusse kaasatud isiku poolt on võimalik erinevatel viisidel ning milline on täpne tehniline lahendus, seda eelnõu ei reguleeri. Lõikes 4 nähakse ette, et paberkandjal algdokument skaneeritakse ja salvestatakse e-toimiku süsteemis. Esiteks jääb paratamatult mingi hulk dokumente jätkuvalt paberkandjale. Näiteks veel pikka aega on sellisteks peaaegu kõik välismaalt saabuvad kriminaaltoimikusse lisatavad dokumendid. Samuti kuuluvad skaneerimisele kõik dokumendid, mis on küll loodud algselt digitaalselt, kuid mis on allkirjastatud paberkandjal. Eraisikutele ei ole digitaalses teabevahetuses osalemine kohustuslik juhul, kui see on tema jaoks raskendatud (§ 1602 lg 4), mistõttu tuleb jätkuvalt tagada, et e-toimiku süsteemi lisataks ka paberdokument, mis toimikusse kuulub, sealhulgas kas või käekirjas dokument. Samuti lisatakse nimetatud sätte alusel e-toimikusse dokumendid, mille menetleja on loonud paberkandjal erandkorras vastava õigusliku aluse esinemisel – olgu selleks siis küberrünnak või töö põllul vastavalt eelmises punktis kirjeldatule. Vajalik on selge õiguslik alus, mis kohustab kõiki paberil algdokumente samuti e-toimiku süsteemi salvestama, sest muidu ei ole täidetud digitaalse toimiku pidamise üks põhieeldusi – et digitoimik oleks terviklik ja selle kõrval ei eksisteeriks paralleelset pabertoimikut, mida tuleks käidelda, edastada, tutvustada jne. Oluline on lõikes sätestatu, et e- toimikusse salvestatud dokument asendab paberdokumenti ning õiguslik tähendus on e- toimikusse lisatud dokumendil. Sarnaselt kehtiva seadusega näeb lõige ette, et dokument tuleb salvestada asjakohase menetluse juures, et see oleks leitav ja õiges kohas. Lõikes 5 nähakse ette regulatsioon, mis kohustab paberil algdokumenti säilitama. Näiteks ülekuulamise protokoll, mida ei olnud võimalik digitaalselt kõigi osaliste poolt allkirjastada, allkirjastatakse paberkandjal ning e-toimikusse lisatakse üksnes selle skaneeritud koopia näiteks PDF- või muu pildi- või muud liiki failina. Samuti võib tõend või asitõend olla sageli paberil algdokumendi vormis – näiteks leping, testament, isiku käekirjas märkmed, välismaalt saabunud tõendid ja muud menetlusdokumendid. Et kriminaalmenetluses otsustatakse muu hulgas ka toimiku dokumentide alusel isiku kuriteos süüdi tunnistamise, tema vabaduse või vara äravõtmise, tõkendite üle ja muid väga kaalukaid küsimusi, peab olema tagatud ka selliste otsuste aluseks olevate originaaldokumentide säilitamine, juhul kui tekib vajadus veenduda e- toimikusse skaneeritud dokumendi autentsuses. Digitaalse algdokumendi puhul on originaaliks juba e-toimikusse salvestatud dokument, olgu selleks siis digiallkirjastatud dokument või juhul kui allkiri pole nõutav, siis ilma allkirjata digitaalselt loodud dokument. Teiseks on nimetatud lõikes sätestatud, et mittedigitaalset algdokumenti säilitatakse menetleja juures, kes selle e- toimiku süsteemi salvestas. Nimetatu on teadlik valik, vältimaks seda, et tekiks vajadus paralleelselt digitaalse toimikuga hakata menetlejate vahel füüsiliselt liigutama ka pabertoimikut. Seega näiteks uurija poolt e-toimikusse lisatud originaali hoitakse vastavas uurimisasutuses, prokuröri või kohtu poolt lisatud dokumenti aga vastavalt kas prokuratuuris või kohtus. Samuti on lõikes ette nähtud, et menetleja juures hoitava paberil algdokumendiga tutvumise õigus on samadel alustel ja korras isikul, kellel on õigus tutvuda sama dokumendi koopiaga e-toimikus. See tähendab, et konkreetse menetlustoimingu kohta käiva dokumendiga tutvumise õigust omav isik saab tutvuda üksnes selle originaaliga, mitte kõigi paberkandjal samas asjas säilitatavate algdokumentidega. Isikul, kellel on aga terve toimikuga tutvumise õigus, saab tutvuda ka kõigi e-toimikusse salvestatud dokumentide originaalidega. Tutvumine toimub füüsiliselt menetleja tööruumides. Kohtule ja prokuratuurile on täiendavalt ette nähtud õigus nõuda need paberkandjal algdokumendid ka tutvumiseks välja. Reeglina, kui ühelgi menetlejal või menetlusosalisel ei teki kahtlusi e-toimikusse salvestatud koopiate autentsuses, võib eeldada, et paberkandjal algdokumentidega tutvumine ei pruugi saada reegliks, vaid pigem erandina kasutatavaks võimaluseks. Kuid selline võimalus peab olema olemas. Lõikes 6 on ette nähtud säte, mis annab õigusliku võimaluse, aga paneb ka kohustuse jätkata kriminaalmenetlust ka tehnosüsteemide mittetoimimise korral. Nimetatud säte on seotud ka laiapõhjalise riigikaitse kontseptsiooniga, mille kohaselt riik peab jätkama toimimist ka näiteks küberrünnaku või sõjalise konflikti korral, kus mingil põhjusel e-toimiku süsteemi ei ole võimalik kasutada. Samuti võib tegu olla ka näiteks pikaajalise elektrikatkestuse või muu sellise olukorraga. Oluline on ette näha nii õigus kui ka kohustus jätkata ka sellises olukorras kriminaalmenetlust, kuivõrd see on riigi toimimise üheks tuumikvaldkonnaks. Lõikes on täpsustatud, et erandlike asjaolude möödumisel tuleb paberkandjal peetud toimik või selle osaks olev dokument lisada lõike 4 kohaselt e-toimiku süsteemi tagantjärele. Lõikes 7 nähakse ette säte, mis võimaldab ja ka kohustab toimikut paberil pidama juhul kui: 1) menetlustoiming tehakse väljaspool menetleja tööruume (nn „põllul“) ning seal puudub võimalus arvutit või e-toimiku infosüsteemi kasutada ning samal ajal on tegu kiireloomulise toiminguga, mille dokumenteerimisega ei kannata oodata; 2) menetlustoimingus osaleval isikul ei ole võimalik tema poolt allkirjastamisele kuuluvat dokumenti allkirjastada digitaalselt (ei ole ID-kaarti, ei oska seda kasutada, viibib nt vanglas, kus praegu arvuteid veel ei lubata). Sellisel juhul tuleb dokument allkirjastada erandina paberkandjal ning lisada see lõike 4 kohaselt e- toimikusse hiljem. Täiesti mõeldav on ka see, et teatud juhtudel võidakse koostada ka masin- või käekirjas dokumente. Toimiku digitaalse pidamise vorminõue ei tohi hakata prevaleerima kriminaalmenetluse sisu üle. Juhul kui on valida, kas pidada toimikut digitaalselt või riskida sellega, et oluline tõend jääb hankimata või toiming talletamata, tuleks eelistada menetluse sisu ja eesmärki digitaalse vormi nõudele. Lõikes 8 on ette nähtud kriminaal- ja kohtutoimiku pidamise korra kehtestamise volitusnorm sarnaselt kehtiva KrMS § 1601 lg-ga 7. Tulenevalt sellest, et kohustuslikule digitaalsele kriminaalmenetlusele üleminek sõltub ka tehnilistest arendustest, tuleb nii kõnesoleva paragrahvi kui ka digitaalset teabevahetust nõudvate muudatuste jõustumine edasi lükata. Milline on täpne jõustumisaeg, selgub eelnõu menetlemise käigus. Lisaks tuleb silmas pidada, et kogu asjakohaste rakendusaktide süsteem vajab korrastamist. KrMS § 1602 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 1602 sõnastust ning üksnes digitaalsete dokumentide edastamise reguleerimise asemel reguleeritakse siin kogu teabevahetust kriminaalmenetluses. Lõikes 1 on antud kriminaalmenetluses teabevahetuse legaaldefinitsioon. See on loodud KrMS- s uue terminina eesmärgiga, et arvukates KrMS sätetes olevad erinevad mittesuulise teabe kättetoimetamise modaliteedid oleksid terminiga hõlmatud. See omakorda võimaldab reguleerida kogu kriminaalmenetluses mittesuulise teabe edastamise ja vastuvõtmise paari paragrahviga, ilma et peaks iga kord vastava menetlustoimingu juures dubleerivalt sätestama, kuidas toimub dokumendi kättetoimetamine – kas e-toimiku süsteemi vahendusel või väljatrüki abil. Teine alternatiiv oleks muuta vastavates sätetes iga kord nimetatud kättetoimetamise kohta käiva regulatsiooni sõnastust läbivalt, püüdes leida sinna kunstlikult ühte ja sama tegusõna, mis KrMS konteksti arvestades ei pruugi olla ei võimalik ega ratsionaalne. Näiteks on oma kindel sisu sõnal „tagastama“, millega tähistatakse üldjuhul ühteaegu nii kohtulikku menetlusotsust saata asi tagasi menetlemiseks prokuratuurile või teisele kohtuastmele kui ka toimiku kui füüsilise andmekandja tagastamist. Olemuslikult ei ole aga tegusõna „tagastamine“ tehnoloogiat ettekirjutav ning sobib seega samahästi ka e-toimiku kaudu toimiku tagastamiseks. Samamoodi kätkeb sõna edastamine nii vastavat menetluslikku otsust kui ka seda saatvat andmekandja (toimiku või dokumendi) kättetoimetamist. Vaja on üldsätteid, mis reguleerivad, kuidas see toimub – reeglina e-toimiku vahendusel, kuid erandina teatud juhul ka füüsilise väljatrüki abil. Kehtiv KrMS kasutab näiteks vähemalt järgmisi erinevaid tegusõnu eri menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta:  edastamine – KrMS § 28 lg 5 p 1, § 43 lg 3, § 70 lg 4, § 89 lg d 4 ja 5, § 107 lg 1 p 2, § 1261 lg 7, § 132 lg 2, § 1372 lg 2, § 139 lg 4, § 140 lg 4 jne  saatmine – KrMS § 51, § 201 lg 2, § 2032 lg-d 2 ja 4, § 207 lg 5, § 226 lg 3 jne  andmine – KrMS § 162 lg 2, § 2564 jne  kättetoimetamine – KrMS § 165 lg 1  tutvustamine – KrMS § 351 lg 1, § 45 lg 3, § 91 lg 6, § 142 lg 5, § 145 lg 6, § 152 lg 1 jne   tagastamine – KrMS § 202 lg 5, § 203 lg 3, § 2031 lg 4, § 225 lg 11, § 2531 lg 1 p-d 1 ja 2 jne Lisaks on teabevahetuse legaaldefinitsiooniga hõlmatud ka mis tahes muu mittesuulise teabe isikule kättesaadavaks tegemine, juhuks kui mõni teabe edastamise kohta kasutatud modaliteet on jäänud loetelust välja või tekib hiljem seadusesse juurde. Samuti on teabevahetuse osaks eelkirjeldatud teabe vastuvõtmine, mis on oluline osa teabevahetusest, sest vajab reguleerimist, kuidas isik talle saadetud teabe vastu peab võtma. Järgmises paragrahvis sätestatakse, et üldjuhul toimub mis tahes mittesuulise teabe esitamine ja sellega tutvumine e-toimiku süsteemi vahendusel. Suuline teave (mille hulka võib lugeda ka sõnades mitteväljendatava teabe ehk konkludentse käitumise) esitatakse vastavalt kas menetlustoimingus või kohtuistungil jätkuvalt vahetult, ilma e-toimiku vahenduseta, küll aga seaduses ette nähtud juhul see talletatakse menetlustoimingu protokolli. Ilma teabevahetuse mõistet sätestamata ei ole võimalik ratsionaalselt ja arusaadavalt reguleerida järgnevates täisdigitaalsele kriminaalmenetlusele ülemineku konstitutiivsetes põhisätetes soovitud lahendust. Lõikes 2 on sätestatud, et teabevahetus kriminaalmenetluses (definitsioon eelmises lõikes) toimub digitaalselt e-toimiku süsteemi kaudu. Tegu on keskse eelnõu põhimõttega, mis omab võrdväärset tähtsust toimiku täisdigitaalse pidamise kohustuse sätestamisega §1601 lg-s 3. Lõikes 3 sätestatakse, et kõikidele menetlejatele (uurimisasutus, prokuratuur, kohus), kaitsjale, teistele professionaalidele ning riigi- ja avalikele asutustele on kohustuslik osaleda teabevahetuses üldkorras ehk e-toimiku süsteemi vahendusel, välja arvatud seaduses sätestatud juhul või kui see ei ole tehniliselt võimalik. Lõikes 4 sätestatakse, et tunnistaja, kannatanu, kahtlustatav, süüdistatav, ekspert, asjatundja ning muu menetlusosaline esitavad ja võtavad kriminaalmenetluses dokumente vastu e-toimiku kaudu või väljaspool e-toimiku süsteemi elektrooniliselt, välja arvatud juhul, kui see oleks tema jaoks raskendatud. Selliste eraisikute puhul, kes ei kuulu lõikes 3 loetellu, ei ole digitaalselt dokumentide esitamine ja vastuvõtmine kohustuslik siis, kui see oleks isiku jaoks raskendatud. Üldpõhimõttena tuleks soodustada ka selliste isikute osalemist teabevahetuses üldkorras ehk e- toimiku vahendusel või elektrooniliselt väljaspool e-toimiku süsteemi. Lõikes 5 nähakse ette menetluslikult väga oluline nõue, et e-toimiku süsteemist peab olema näha, kellele, milliste kontaktandmete aadressile ja millal on teade saadetud ning kas ja millal on isik talle edastatud teabe vastu võtnud. Samamoodi näiteks sätestab kehtiva KrMS § 165 lg 5 kutse kättetoimetamise regulatsioon, kuidas võetakse allkiri väljastusteatele. Nimetatud regulatsioon on oluline, kuna isikule teabe kättetoimetamise täpsest fikseerimisest sõltuvad isiku põhiõigused ja vabadused – näiteks see, kas tema suhtes saab kohaldada sundtoomist, vahistamist, kas on võimalik kohtuprotsessiga edasi minna jne. Sarnaselt kehtiva seadusega ei ole neid küsimusi kui kohtumenetlust puudutavaid võimalik reguleerida seadusest alamalseisva aktiga. KrMS § 1604 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 1604 ning reguleeritakse seal mitte ainult koopia, vaid ka väljatrüki saamine toimikust. Lõikes 1 on sätestatud, et üldreeglina toimub menetlusdokumendiga tutvumine e-toimiku süsteemi vahendusel või saadakse sealt väljatrükk. Professionaalsed menetlusosalised tutvuvad menetlusdokumendiga kohustuslikult e-toimiku süsteemi vahendusel vastavalt § 1602 lg-s 3 sätestatule. KrMS § 1602 lg 4 kohaselt muudele menetlusosalistele esitatakse dokumendid samuti üldreeglina e-toimiku kaudu või elektrooniliselt, välja arvatud juhul, kui see on isiku jaoks raskendatud. Sellisel juhul on nendel isikutel on võimalik taotleda e-toimikust väljatrükke. KrMS § 171 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 171 sõnastust. Kriminaalmenetluslike tähtaegade regulatsioon on ühtlustatud teiste menetlusseadustikega (TsMS, HKMS) ja nendes omakorda viidatud TsÜS- ga, arvestades samas kriminaalmenetluse eripära, aga samuti kohtupraktikat (RKKK 3-1-1-14- 14, p-d 755-760 koos seal viidatud Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi praktikaga; lisaks RKKK 3-1-1-79-14, p-d 23-35 ja RKKK 3-1-1-23-16, 27-40). Pakutav sõnastus lähtub eeldusest, et materiaalõiguslikud tähtajad (sh vangistustähtajad) on reguleeritud karistusseadustikus (§ 67), neil on oma eripära (vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 35). Kehtiva seaduse alusel on tekitanud küsimusi tähtaja arvutamine alates järgmisest päevast (KrMS § 171 lg 1: tähtaja hulka ei arvata tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust) ning kuudes ja aastates arvutatava tähtaja lõppemine kuu või aasta „vastaval päeval“. Nt kui 2-kuulist tähtaega hakatakse lugema mingi sündmuse toimumisest, mis toimub 3. juunil, siis hakkab tähtaeg kulgema 4. juunil. Seega kerkib küsimus, kas 2-kuuline tähtaeg lõppeb sel juhul 3. augustil või 4. augustil? Sarnane küsimus on kerkinud ka TsÜS § 135 tõlgendamisel. Riigikohus on siiski leidnud, et „vastava päeva“ all tuleb mõelda mitte tähtaja arvutamise alguspäeva vaid sündmuse toimumise päeva või kalendripäeva, millega seadus seob tähtaja kulgemise. Eeltoodust tulenevalt on KrMS § 171 uues tekstis loobutud nädalates, kuudes ja pikemates ühikutes arvutatava tähtaja puhul selle alguse arvestamisest – määrav on tähtaja lõpp ehk tähtpäeva saabumine. Järgmise päeva reegel mõjutab vaid päevades ja lühemates ühikutes määratud tähtaegade arvestamist. Tähtpäeva saabumise all tuleb aga silmas pidada, et siin ei peeta silmas saabumist selles mõttes, et kui tähtpäev on 5.märts, siis tähtpäeva saabumine toimub 5. märtsi varahommikul kell 00:00. Paragrahv 171 lõige 6 kohaselt möödub tähtaeg tähtpäeval kell 24:00. S.t kui tähtpäev saabub 5. märtsil, siis saabub see 5. märtsil kell 24:00, kui ei ole ette nähtud teisiti. Muudatusettepanekut koostades kaaluti ka varianti, kas kahtlustatavana kinnipidamise või kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise tähtaja lõppemist peaks arvestama kellaajaliselt. Sellisest muudatusest siiski loobuti – kuigi tegemist on põhiõigusi riivavate toimingutega, ei ole nende tähtaja piiritlemine kellaajaliselt siiski oluline. On seadusandja otsustada, milline on vahistamise tähtaeg (on see nt 2 kuud, 3 kuud või 6 kuud) – seega on seadusandja otsustada ka see, kuidas tähtaega arvutatakse. Samuti tooks nt vahistamise puhul tähtaja kellaajaline arvestamine kaasa suure halduskoormuse. Kehtiva VangS § 104 alusel vabastatakse vahistatu vahistustähtaja viimasel päeval hiljemalt kell 12.00. Kui vahistamise tähtaega (või nt elektroonilise valve tähtaega) peaks arvutama minutipealt lähtudes tõkendi kohaldamise algusajast, peaks kinnipidamisasutus ka vabastamisel sellega arvestama. See tähendaks, et isikud võivad vabaneda 24 tunni jooksul igal ajahetkel, ka öösel – kinnipidamisasutuse töö korraldamise seisukohalt ei oleks see kindlasti mõistlik. Ka vabastatule endale ei pruugi see olla mugav. Vt ka RKKK 3-1-1-23-16: „39. KrMS § 130 lg 3 esimese lause, § 171 lg-te 2 ja 4 ning VangS § 104 lg 3 alusel arvestatav vahistamistähtaeg võib kalendaarsest arvestusest kuni 12 tunni võrra kõrvale kalduda. Kui isik peetakse kinni enne kella 12.00, võib seadusest tulenev vahistamistähtaeg kalendaarset tähtaega kuni 12 tunni võrra ületada. Pärast kella 12.00 kinni peetud isikute puhul jääb see aga võrreldes kalendaarse arvestusega kuni 12 tundi lühemaks. A. Männi puhul ületas juriidiline vahistamistähtaeg kalendaarset arvestust 4 tunni 36 minuti võrra, M. Maritsa puhul oli sama näitaja 4 tundi 30 minutit. 40. Kolleegium ei näe eelnevas vastuolu põhiseadusega, sh ka mitte õigusselguse põhimõttega. Tähtaja arvestamise reeglid ja seega ka kõrvalekalded kalendaarsest arvestusest tulenevad seadusest. Olukorras, kus seadusandja otsustada on vahistamistähtaja pikkus, võib ta kehtestada ka selle tähtaja arvestamise reeglid, mis kalduvad kalendaarsest arvestusest mõnevõrra kõrvale, sh isikule kahjulikus suunas. 12 tundi, mis on vahistamistähtaja kontekstis kõige suurem võimalik kõrvalekalle kalendaarsest arvestusest, moodustab 6 kuust vähem kui 0,28%. Vahistamistähtaegade puhul kalendaarsest arvestusest kõrvalekaldumiseks on ka legitiimne põhjus, sest, kui iga vahistatu tuleks vabastada kellajal, mis vastab tema kinnipidamise kellaajale, muutuks vahistatute vabastamine ülemääraselt keerukaks. Ühtlasi poleks üldjuhul ilmselt ka vahistatu huvides, kui tema vabastamise kellaaeg langeks näiteks öötundidele.“ Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et vahistamistähtaja lõpp on eelnõu praeguse sõnastuse kohaselt teistsugune kui kehtivas õiguses. Praegu tuleb 18. aprillil kinnipeetu ja kaheks kuuks vahistatu vabastada hiljemalt 18. juunil kell 12. Eelnõu (§ 171 lg 4) kohaselt aga 17. juunil kell 12. KrMS täiendamine §-ga 1711 Eelnõuga täiendatakse KrMS-i §-ga 1711, mis reguleerib menetleja poolt määratavate tähtaegade arvestamist analoogselt TsMS §-dega 63 ja 64. KrMS § 172 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 172 sõnastust selliselt, et see reguleeriks mitte ainult kaebetähtaegade ennistamist ning oleks ühtlustatud KrMS-i regulatsioon HKMS-i §-ga 71. Praegune sõnastus lubaks ennistamise taotlemist pärast takistuse äralangemist taotleda isegi pikema tähtaja jooksul, kui üldse vastava toimingu tegemiseks algselt aega oli antud. KrMS täiendamine §-ga 1721 Eelnõuga täiendatakse KrMS-i paragrahviga 1721, mis toob kriminaalmenetlusse TsMS-i §-s 66 pakutud selge sõnastuse sellest, mis on täpselt menetlustoimingu õigeaegselt tegemata jätmise tagajärjed. KrMS § 176 lg 1 täiendamine Eelnõuga täiendatakse erikulude loetelu ka tagaotsimisega seotud kuludega, mis võimaldab tagaotsimisega seotud kulusid isikult, kelle käitumine tema tagaotsimise põhjustanud on, välja nõuda. Tagaotsimise kulud on põhjendatud samuti arvata erikulude hulka, sest puudub oluline erinevus sundtoomise kuludega, mis juba on erikulude hulka arvatud. KrMS §-de 1811, 185, 186 ja 187 muutmine Eelnõuga tehakse muudatused KrMS §-des 1811, 185 ja 186, millega jagatakse menetluskulud menetlusosaliste ja riigi vahel olenevalt sellest, millises ulatuses isik süüdi mõisteti või kõrgema astme kohus vaidlustatud kohtuotsuse tühistas või menetlusosalise huvides esitatud määruskaebuse rahuldas. Selline jagamine on põhjendatud, kuna otsuse osalise tühistamise või kaebuse osalise rahuldamise puhul ei saa menetluse toimumise eest vastutust panna täies ulatuses ainult ühele menetluse poolele. KrMS § 195 lõike 4 muutmine Tulenevalt KrMS § 198 muutmisest, millega pikendatakse kuriteoteatele vastamise tähtaega, tuleb samavõrra pikendada ka kannatanule teate esitamise kinnituse esitamise võimalust, sest praktikas sisaldub kinnitus teate saamise kohta just vastuses kuriteoteatele. KrMS § 198 lõigete 1 ja 11 muutmine Eelnõuga pikendatakse tähtaega, mille jooksul menetleja peab kuriteoteatele reageerima, kümnelt päevalt kolmekümneni. Sellega antakse uurimisasutusele või prokuratuurile võimalus pikemalt kaalutleda kriminaalmenetluse alustamise vajadust. Kuivõrd kuriteoteatele reageerimise tähtaega pikendatakse, kaob ära vajadus KrMS § 198 lg-s 11 sätestatud tähtaja pikendamise võimaluse järele, mistõttu see lõige tunnistatakse kehtetuks. KrMS § 198 täiendamine lõikega 12 Eelnõuga nähakse menetluse ökonoomsuse suurendamiseks ette, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates võib jätta põhjenduse esitamata, märkides kannatanu õiguse esitada kümne päeva jooksul alates teate saamisest menetlejale taotlus põhistatud teate saamiseks. Viieteistkümne päeva jooksul vastava taotluse saamisest koostab menetleja põhistatud teate. Sarnane regulatsioon kehtib juba praegu kriminaalmenetluse lõpetamise määruste puhul (KrMS § 206 lg 11). KrMS § 199 muutmine KrMS § 199 muutmise eesmärk on lisada seadustikku kaks uut kriminaalmenetluse alustamata jätmise võimalust. Tegemist on kriminaalmenetluse alustamata jätmise võimalustega, mitte kohustuslike alustega, ning menetlejal on nende võimaluste alusel kriminaalmenetluse alustamata jätmise üle otsustamisel diskretsiooniõigus. Esiteks lisatakse KrMS § 199 lg-sse 21 punktina 1 võimalus keelduda kriminaalmenetluse alustamisest teise astme kuriteo suhtes, kui kuriteo aegumistähtajani on jäänud vähem kui kuus kuud ja on ilmne, et kriminaalasjas tõendite kogumise ja asjaolude tuvastamise keerukust arvesse võttes möödub kuriteo aegumistähtaeg kriminaalmenetluse kestel. Siia alla käivad sellised olukorrad, kus juba kriminaalmenetluse alustamisel on ilmne, et aegumise peatumise ja katkemise aluseid ei esine, asi on keerukas ja aega on jäänud vähe, mistõttu on loogiline järeldada, et aegumistähtaeg möödub kriminaalmenetluse ajal. Selleks et tagada ühtne praktika, hindab menetluse perspektiivikust Riigiprokuratuur. Tegemist ei ole absoluutse keeluga kriminaalmenetlust alustada, kuna teatud juhtudel võib olla olemas menetlemisvajadus olenemata asjaolust, et lahenduseni jõudmise perspektiiv on olematu. KrMS § 199 lg 3 p-s 1 sätestatakse, et kriminaalmenetlust tuleb alustada, kui seda rehabiliteerimise eesmärgil taotleb kahtlustatav või süüdistatav. Kriminaalmenetluse alustamata jätmist saab kannatanu vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse käigus. Teiseks lisatakse KrMS § 199 lg-sse 21 punktina 2 menetluseelse lepituse instituut, mis võimaldaks lihtsamatel juhtudel kriminaalmenetlus leppimise tõttu alustamata jätta ilma, et oleks vaja kohaldada KrMS §-s 2032 sätestatud formaalset lepitusmenetlust. Kõik muud tingimused peavad siiski vastama KrMS § 2031 lõikele 1, st tegemist on teise astme kuriteoga, mille asjaolud on selged, asjas puudub avalik menetlushuvi, teo toime pannud isik on kannatanuga leppinud (küll vähem formaalses menetluses kui seda on KrMS § 2032 sätestatud kord) ning menetluse alustamata jätmiseks on teo toime pannud isiku ja kannatanu nõusolek. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei ole lubatud KrMS § 2031 lg 1 p-des 1–4 sätestatud juhtudel. Väljapakutav lahendus võimaldab olukorras, kus kannatanu ja teo toime pannud isik on omavahel juba leppinud või tõenäoliselt lepivad, osapooled kokku kutsuda ning jooksvalt lepitada ilma menetlust alustamata, tagades nii kiirema reageerimise ja olukorra sisulise lahendamise. Samuti jääb ära teo toime pannud isiku sildistamine menetluse alustamise näol. Kui menetlejale on selge, et leppimist siiski ei toimu, naastakse tavalise menetluse juurde (sh vajaduse korral kohaldades KrMS §-s 2032 sätestatud lepitusmenetlust). Võib eeldada, et praeguseks on Eesti menetlejatel tekkinud hea tunnetus selle kohta, milliste tegude puhul esineb leppimise perspektiiv juba enne menetluse alustamist ning seega puudub vajadus kohaldada formaalset lepitusmenetlust. 2015. aastal lõpetati leppimise tõttu menetlus 934 kriminaalasjas, arvatavasti on nende hulgast vähemalt osa juhtumeid sellised, kus lepituse võimalikkus on selge juba menetluse alustamise eel. Samas tuleb siin arvestada kannatanu huvidega olukorras, kus kannatanu on süüdlase poolt kergesti mõjutatav (nt perekondlikud suhted) ning sellistel juhtudel peaks menetluseelse lepituse kohaldamisest pigem hoiduma. KrMS § 202 lg 1 muutmine Muutmise eesmärk on lahendada senises KrMS § 202 lõikes 1 olev vastuolu, milles samad tingimused (menetluskulude hüvitamine ning kahju hüvitamine) on nii KrMS § 202 kasutamise eelduseks kui ka lõike 2 alusel määratavaks tingimuseks. Uue sõnastuse kohaselt on menetluskulude hüvitamine ning kahju hüvitamine menetluse lõpetamisel määratavaks kohustuseks lõike 2 kohaselt. KrMS § 202 lõiget 1 täiendatakse ning öeldakse sõnaselgelt, et kohtul on menetluse lõpetamise õigus ka omal algatusel käesolevas seaduses sätestatud juhtudel (vt ka KrMS § 238 lõike 1 punkti 3, § 253 punkti 2, § 337 lõike 2 punkti 1 ja § 361 lõike 1 punkti 4 muutmise ja § 274 lõike 7 lisamise selgitusi). KrMS §-ga 202 lõike 11 täiendamine Eelnõuga lisatakse KrMS § 202 lõike 11 näol täiendav kriminaalmenetluse lõpetamise alternatiiv, mille kohaselt võib menetluse teise astme kuritegudes avaliku huvi puudumise korral lõpetada ka ilma isiku nõusolekuta, kui talle kohustusi ei panda ning tema süüle ei viidata. Sisuliselt ütleb menetleja loodava menetluse lõpetamise aluse puhul kriminaalmenetlust lõpetades järgmist: isegi juhul, kui menetletav tegu oleks tõendatud, vastaks kuriteokoosseisule ja oleks õigusvastane ning süüline, oleksid isiku süü ja avalik menetlushuvi sedavõrd väikesed, et poleks vaja isikut karistada. KrMS § 202 lg 1 ja uue loodava menetluse lõpetamise aluse suhe peaks olema selline, et viimasega saaks lõpetada menetluse n-ö kõige ebaolulisemate süütegude puhul. Kui KrMS § 202 lg 1 sätestab kohustuse panna isikule ka mingi kohustus, uus menetluse lõpetamise alus aga mitte, siis loogiliselt järeldub, et KrMS § 202 alla langevad avaliku huvita, kuid n-ö veidi raskemad süüteod. Seetõttu võiksid loodava aluse kohaselt lõpetamisele kuuluda menetlused, milles avalik menetlushuvi on nii väike, et see ei õigusta ka tõendite kogumist ning tervikliku menetluse läbiviimist. KrMS § 202 lg 1 puhul tuleb siiski terviklik menetlus läbi viia ning tõendada ka kahtlustatava süü ning hinnata selle suurust, kuid eriti väikese avaliku menetlushuviga kuritegude puhul ei pruugi see olla mõistlik ega proportsionaalne. Menetluse lõpetamise protsess toimub loodava aluse korral sarnaselt KrMS § 202 lg-s 1 sätestatud alusele: menetluse lõpetamise üle otsustab kas kohus või KrMS § 202 lg 7 alusel prokuratuur. Menetluse uuendamist ei tule loodava lõike alusel menetluse lõpetamise korral ette, kuivõrd isikule pole pandud ühtegi kohustust, mida ta saaks täitmata jätta. Kaebevõimalus on kahtlustatavale või süüdistatavale tagatud prokuröri määruse peale uurimiskaebemenetluse korras ja kohtu määruse peale määruskaebe korras, seda ennekõike juhtudel, kui menetluse lõpetamise määrusega on talle pandud kohustusi või ta leiab, et selles on viidatud tema süüle. KrMS § 202 lõikes 11 öeldakse sõnaselgelt, et kohtul on menetluse lõpetamise õigus ka omal algatusel käesolevas seaduses sätestatud juhtudel (vt ka KrMS § 238 lõike 1 punkti 3, § 253 punkti 2, § 337 lõike 2 punkti 1 ja § 361 lõike 1 punkti 4 muutmise ja § 274 lõike 7 lisamise selgitusi). KrMS § 2032 muutmine Eelnõuga jäetakse KrMS § 2032 lõikest 1 välja viide KrMS § 2031 lõikele 1, mis võimaldab prokuratuuril isikuid lepitusteenust kasutama saata ka sellises olukorras, kus menetluse lõpetamiseks leppimise tõttu alust ei oleks, näiteks raskete kuritegude puhul. Lepitusteenus on paljudes olukordades vajalik eelkõige kannatanule, kelle jaoks sellel osalemine võib olla teraapilise väärtusega. Seega ei ole põhjendatud lepitusteenuse piiramine ainult nende olukordadega, kus lepitusteenuse tagajärjel võib ühtlasi ka menetluse lõpetada, sest menetluse lõpetamise võimalikkus sõltub peamiselt ainult kahtlustatavaga seotud asjaoludest. Muudatust toetab ka asjaolu, et KarS §-s 57 on leppimine kannatanuga toodud välja kui üks võimalik karistust kergendav asjaolu, aga samas ei ole riigil seni ei kannatanule ega süüdistatavale pakkuda mingit abistavat meetodit, kuidas sellise leppimiseni jõuda. KrMS § 207 muutmine Eelnõuga lihtsustatakse kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja lõpetamise peale kaebamise korda: edaspidi tuleb kannatanutel kõik kaebused esitada otse Riigiprokuratuurile. Seetõttu kustutatakse KrMS § 207 lg-st 1 osa, mis näeb ette menetluse alustamata jätmise peale kaebuse esitamise võimaluse ringkonnaprokuratuuri. KrMS § 207 lg-st 2 kustutatakse võimalus esitada kaebus Riigiprokuratuurile prokuratuuri määruse peale, millega jäeti rahuldamata kannatanu kaebus menetluse alustamata jätmise peale, kuivõrd kannatanute poolt esitatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise kaebused ei jõua enam prokuratuuri, vaid otse Riigiprokuratuuri. KrMS § 207 lg-st 3 kustutatakse samuti prokuratuuri koostatud kaebuse lahendamise määrus. Samuti pikendatakse tähtaega, mille jooksul kannatanu võib Riigiprokuratuurile menetluse alustamata jätmise või lõpetamise peale kaebuse esitada, varasemalt kümnelt päevalt kolmekümneni. Seda tehakse nii selleks, et anda kannatanule aega rahulikult mõelda, kas ta üldse soovib kaebust esitada, kui ka selleks, et anda kannatanule võimalus kaebuse motiivid hoolikalt läbi mõelda ja kaebus põhjalikult koostada. KrMS § 207 lg-s 3 (kehtiva KrMS § 207 lg 4) on tähtaeg muudetud ühest kuust kolmekümneks päevaks, et ühtlustada seaduse tähtaegade sõnastus. KrMS § 207 lg-st 4 (kehtiva KrMS § 207 lg 5) eemaldatakse sõna „prokuratuur“, kuivõrd prokuratuur enam kannatanute kaebusi kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale ei lahenda. Kuivõrd kehtiva seaduse lõikes 1 sätestatu jäetakse sättest välja, siis on mõistlik kogu paragrahv ümber struktureerida selliselt, et Riigiprokuratuurile kaebuse esitamise võimalus on sätestatud juba esimeses lõikes. KrMS § 208 muutmine Eelnõuga muudetakse süüdistuskohustusmenetluse selle etapi reegleid, kus kannatanu kaebus jõuab ringkonnakohtu kätte. Selleks tehakse mitmeid muudatusi KrMS §-s 208. Lõike 1 muutmine on seotud asjaoluga, et KrMS § 207 kohaselt prokuratuur enam kannatanute kaebusi menetluse alustamata jätmise kohta ei lahenda. Lõikes 11 sätestatakse ringkonnakohtusse kaebuse esitamise tähtaja peatumise alus. Kuna KrMS § 208 alusel saab kaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel, on vaja täpsustada, et riigi õigusabi taotlemise korral taotluse lahendamise ajaks kaebetähtaeg peatub. Kaebetähtaeg hakkab uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Lõikest 3 kustutatakse viide KrMS §-le 326 ja sisestatakse viide KrMS §-le 390, kuivõrd kannatanu esitatud kaebust arutatakse ringkonnakohtus määruskaebemenetluse reegleid järgides, arvestades KrMS § 208 erisusi. Lõikes 4 pikendatakse tähtaega, mille jooksul ringkonnakohus peab kannatanu kaebuse läbi vaatama, kümnelt päevalt kolmekümneni eesmärgiga ühtlustada süüdistuskohustusmenetluse tähtaegu ning anda ringkonnakohtule aega nii materjalide väljanõudmiseks, Riigiprokuratuurile korralduste andmiseks täiendavate menetlustoimingute tegemiseks, kaebuse esitajalt ja Riigiprokuratuurilt vajadusel seisukohtade küsimiseks kui ka kaebuse lõplikuks lahendamiseks. Vastavate seisukohtade küsimise võimalus pannakse kõne all olevasse lõikesse punktina 3. Lõikesse 5 lisatakse viide KrMS §-le 187, kuivõrd selles sätestatud määruskaebemenetluses menetluskulude lahendamise loogikast lähtudes tuleks menetluskulud lahendada ka kõnesolevas menetluses. Seega, kui kannatanu kaebus on osutunud ebaedukaks, jäävad menetluskulud tema enda kanda, kui aga edukaks, siis kannab menetluskulud riik. Lõiget 6 täpsustatakse selles osas, et kui ringkonnakohus on veendunud, et kriminaalmenetlust tuleb alustada või seda tuleb jätkata, on tal õigus Riigiprokuratuurile ette kirjutada vähemalt, millised menetlustoimingud tuleb Riigiprokuratuuril teha. See on otstarbekas, kuivõrd kannatanu kaebust lahendades kujuneb ringkonnakohtul arvamus menetluse perspektiivi kohta, ning juhul kui see on positiivne (st ringkonnakohtu hinnangul tuleks menetlust alustada või sellega jätkata), on see eeldatavasti kujunenud ringkonnakohtu arvamuse alusel selle kohta, mida prokuratuuril menetluses tuleks (veel) kindlasti teha. Üksnes juhul, kui ringkonnakohtul on õigus prokuratuuri kohustada neid menetlustoiminguid tegema, mida ringkonnakohus vajalikuks peab, täidab Riigiprokuratuuri kohustamine menetluse alustamiseks või selle jätkamiseks oma eesmärgi. Lõikesse 6 lisatakse viide KrMS §-le 187 samal põhjusel mis lõikesse 5. Kuivõrd ringkonnakohtul on määrust tehes vajalik lahendada mitmeid küsimusi, restruktureeritakse lõige 6 selliselt, et sellesse luuakse kolm punkti. KrMS § 209 lg 1 muutmine Eelnõuga muudetakse paragrahvi 209 lg 1. Nimetatud muudatus on eelnõusse tehtud selleks, et sätestada, et kriminaaltoimikut ei anta arhiivi, vaid arhiivitakse, mis on sobilikum mõiste digitaalse toimiku jaoks. Teiseks on sätestatud, et kriminaaltoimikusse lisatud paberkandjal algdokument säilitatakse ja arhiivitakse samaks tähtajaks, mis on ette nähtud kriminaaltoimiku kohta. Tegemist on osaga digitaalse menetluse sätete paketist, mistõttu ka sellele sättele tuleb ette näha hilisem jõustumisaeg. KrMS § 210 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 210. Nimetatud muudatusega lisatakse lõikesse 1 sõnad „võimaldada kriminaaltoimiku ja kohtutoimiku digitaalset pidamist“ kui oluline lisanduv e- toimiku ülesanne. Samuti on lisatud lõikesse 1 punkti 6 e-toimiku süsteemi lisandunud eesmärk – „võimaldada kriminaaltoimiku ja kohtutoimiku digitaalset pidamist“. KrMS § 216 muutmine KrMS § 216 lõike 2 täiendamise eesmärgiks on võimaldada kriminaalasja eraldamist kahtlustatava või süüdistatava suhtes või jätta selline kriminaalasi ühendamata, kui isiku suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus käesoleva seadustiku §-des 202 või 203 sätestatud alustel, st kui kriminaalmenetlus lõpetatakse avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur või kui kriminaalmenetlus lõpetatakse karistuse ebaotstarbekuse tõttu. KrMS § 217 lg 8 muutmine Muudatus on tingitud „eeluurimiskohtuniku“ termini asendamisest „kohtu“ terminiga. KrMS § 227 täiendamine lõikega 6 Eelnõuga täiendatakse § 227 lõikega 6. Muudatus seondub asjatundja rolli tugevdamisega ning selle eesmärgiks on vältida kohtumenetluses ilmnevate üllatuste tõttu menetluse venimist. Võistlevat menetlust on sageli samastatud nn varitsusprotsessiga (ingl trial by ambush), kus vastaspoole üllatamine on mitte üksnes lubatud, vaid ka taktikaliselt väga soovitav. Selline arusaam nihutab fookuse tõendite esitamiselt protsessuaalsele trikitamisele, toob kaasa viivitusi protsessis ja väärlahendite tõenäosuse suurenemise. Tegemist on väärarusaamaga – kohtu ja vastaspoole üllatamine, nagu ka menetluse pahatahtlik venitamine ei ole võistleva menetluse lahutamatu koostisosa ning faktiliste asjaolude adekvaatseks tuvastamiseks on pigem vaja piirata nn varitsusprotsessi pidamise võimalusi. Luues sõnaselgelt võimaluse, et kaitsja poolt menetlusse kaasatud asjatundja võib lisaks kohtus ütluste andmisele produtseerida ka dokumentaalse tõendina esitatava kirjaliku arvamuse, on vajalik maandada risk, et selliste asjatundja arvamuste esitamine tekitaks menetluses üllatusmomendi, mis omakorda tingiks viivituse. Kaitseaktile asjatundja kirjaliku arvamuse või asjatundja suulise arvamuse kokkuvõtte lisamine annaks prokuratuurile aega asjatundja arvamuse ja selle aluseks olevate uuringutega tutvuda ja vajaduse korral ka omalt poolt asjatundja või eksperdiga konsulteerida enne kohtuistungil asjatundja ülekuulamist või asjatundja kirjaliku arvamuse uurimist. Seesugune lahendus ei ole võistleva menetlusega riikides sugugi ebatavaline: nt USA föderaalses kriminaalmenetluses on just ekspertide ja eksperdiarvamuste kohta nõue, et need tuleb prokuratuurile enne kohtuistungit kättesaadavaks teha.7 Samuti nt Inglismaa kriminaalmenetluses, kus üldiselt on kaitse kohustus oma tõendeid enne kohtuistungit avaldada küllaltki piiratud, näevad protsessireeglid ette, et pool, kes soovib kohtus esitada eksperdi arvamuse või kirjaliku ekspertiisiakti, peab selle eelnevalt vastaspoolele avaldama.8 Kui kaitsja soovib kohtule esitada kirjaliku asjatundja arvamuse, on see vaja lisada kaitseaktile. Kui aga kaitsjal on plaanis asjatundja vaid kohtus üle kuulata ilma, et asjatundja kirjalikku arvamust annaks, tuleb kaitseaktile lisada kokkuvõte, mis vähemasti põhijoontes annaks edasi asjatundjalt oodatavate ütluste sisu, et prokuratuuril oleks võimalus asjatundja küsitlemiseks valmistuda. Problemaatiliseks võib asjatundja arvamuse kaitseaktile lisamise nõue kujuneda juhul, kui kaitseakt tuleb esitada enne seda, kui asjatundja kirjalik arvamus on kohtule esitamiseks valmis. Just sellisteks puhkudeks ongi asjatundja arvamuse esitamise tähtaja kohta märgitud, et see tuleb esitada kas koos kaitseaktiga või esimesel võimalusel – kaitseaktis on niikuinii vaja kaitsja tõendite loetelus üles anda nii asjatundja kui ka asjatundja kirjalik arvamus. Kui asjatundja kirjalikku arvamust või asjatundja ütluste kirjalikku kokkuvõtet koos kaitseaktiga ei esitata, on kaitsjal vaidluse korral kohustus näidata, et ta ütluste kirjaliku kokkuvõtte või kirjaliku arvamuse prokuratuurile esimesel võimalusel esitas. KrMS § 230 lg 1 muutmine Muudatus on tingitud „eeluurimiskohtuniku“ termini asendamisest „kohtu“ terminiga. KrMS § 230 muutmine Eelnõuga muudetakse § 230 lõige 2 ning ebamäärane sõnastus „sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama“ asendatakse sõnadega „kättesaamise päevast“. Seni kehtinud sõnastuse puhul esines raskusi tähtaja algusmomendi selgekstegemisel. Otstarbekas on sõnastada tähtaja algus nii, et selle üle vaidluse võimalus oleks viidud miinimumini. 7 Fed. R. Cr. P. 16(b). 8 The Criminal Procedure Rules 2015 (as amended 2017), 19.3 (3) – Expert Evidence. KrMS § 238 lõike 1 punkti 3, § 253 punkti 2, § 337 lõike 2 punkti 1 ja § 361 lõike 1 punkti 4 muutmine ning § 274 lõike 7 lisamine Eelnõuga muudetakse KrMS § 238 lõike 1 punkti 3, § 253 punkti 2, § 337 lõike 2 punkti 1 ja § 361 lõike 1 punkti 4 ning lisatakse § 274 lõige 7 eesmärgiga anda kohtule võimalus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 alusel prokuröri nõusolekust sõltumata. KrMS § 202 lõikeid 1 ja 11 täiendatakse ning öeldakse sõnaselgelt, et kohtul on menetluse lõpetamise õigus ka omal algatusel käesolevas seaduses sätestatud juhtudel. Sellise õiguse saavad nii maakohtud (v.a kokkuleppemenetluses), ringkonnakohtud kui ka Riigikohus. See aitab vältida olukordi, kus ilmselgelt avaliku menetlushuvita asjade peale raisatakse kõrgemate kohtuastmete menetlusressurssi ja seda, et kriminaalkaristus mõistetakse isikutele, kelle tegude puhul esinevad tegelikult menetluse oportuniteediga lõpetamise alused. Sellise otsustuse saab kohus teha asja sisulise arutamise käigus, st eelistungil kohtunikul sellist otsustuspädevust ei ole. Seda seetõttu, et kuivõrd menetluse lõpetamine toimub prokuratuuri nõusolekuta, peab kohtul tekkima kindel veendumus, et menetluse jätkamiseks ja süüdistatava karistamiseks puudub avalik huvi. Selline veendumus saab tekkida siis, kui kohtus on asja sisuliselt arutatud. Kontrolli kohtu tegevuse üle aitab sellisel juhul tagada kõrgemale kohtule edasikaebe õigus. Sarnane süsteem väärteomenetluses juba eksisteerib ja kohtud (sh Riigikohus) on seda mitmetel kordadel kasutanud. KrMS § 2562 täiendamine lõikega 11 Eelnõuga täiendatakse paragrahvi 2562 lõikega 11 eesmärgiga loobuda kiirmenetluse protokolli koostamisest sellistes asjades, kus selle dokumendi olemasolu lisaväärtust ei pakuks. Kiirmenetluse protokollil on oma koht sellises kiirmenetluses, kus protokoll sisuliselt asendab enamikku muid menetlusdokumente, mida lihtsamas kriminaalasjas tavaliselt koostatakse, nt isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, kahtlustatava ülekuulamise protokolli ja tunnistaja ülekuulamise protokolli. Kui need menetlustoimingud on juba eraldi menetlusdokumentides fikseeritud, on kiirmenetluse protokolli ainsaks funktsiooniks olla kohtueelse menetluse materjali sisukorraks – ja sisukorra jaoks eraldi protokolli koostada ei ole vaja. Seetõttu sellistel juhtudel kiirmenetluse protokolli koostamise nõudest loobutakse ja kiirmenetluse protokoll tuleb koostada vaid juhul, kui selline kompleks-menetlusdokument oleks menetleja hinnangul funktsionaalne. KrMS § 2571 lõike 1 muutmine Eelnõuga muudetakse paragrahvi 2571 lõige 1 eesmärgiga sätestada selgelt, et üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjades ei pea maakohus kohtu alla andmise otsustamiseks alati korraldama eelistungit. Selline lahendus on otstarbekas, kuna mitte alati ei ole kohtu alla andmise otsustamisel vaja lahendada selliseid küsimusi, milleks on vajalik eelistung, ning sellistes asjades kohtu alla andmise otsustamiseks eelistungi korraldamine põhjustab asjatuid lisakulutusi. KrMS § 266 lõike 1 muutmine Eelnõuga muudetakse § 266 lõige 1 eesmärgiga anda sõnaselgelt kohtule volitus sekkuda kohtuistungi käigus menetlusosaliste tegevusse, mis on menetluse eesmärgiga vastuolus, sh juhul, kui tegevus iseenesest otseselt ühtegi menetlusõiguse sätet ei riku. Ehkki Riigikohus on varasemalt mitmel korral9 selgitanud, et maakohtul on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus istungit juhtida selliselt, et see kulgeks eesmärgipäraselt ja menetlusosalised ei saaks 9 Vt nt RKKKo 3-1-1-43-10 ja 3-1-1-81-11. menetlusõigusi kuritarvitada, on mitmed kohtunikud siiski avaldanud arvamust, et kehtiv seadustik ei anna kohtule piisavalt selget volitust menetlusosaliste distsiplineerimiseks. KrMS § 267 näeb ette küll erinevad sanktsioonid kohtus korda rikkuvatele isikutele, ent puudu olevat sätted, mis laseksid kohtul sekkuda menetlusosaliste väärtegevusse omal algatusel, st ka siis, kui vastaspool protestida mingil põhjusel ei taipa. Tõele au andes tuleb märkida, et samas küsimuses on teised kohtunikud avaldanud imestust, et nende kolleegid seaduses juba sätestatud kohtu volitusest istungit juhtida ja Riigikohtu praktikast ei suuda välja lugeda volitust menetlusõiguse järgimise ja menetluse tõhususe tagamiseks menetlusosaliste tegevusse sekkuda. Parandatud sõnastusega § 266 lg 1 rõhutab kohtu pädevust menetluse juhtimisel, jäädes siiski piisavalt üldsõnaliseks, et mitte täpsustustega tegelikkuses kohtu tegevust piirama hakata. Sätte kohaselt on kohtul kohustus menetlust juhtida selliselt, et tagatud oleks menetluses osalevate isikute õigused ning et kohtumenetluses järgitaks ausa kohtupidamise (ingl fair trial) põhimõtteid. Viimane kätkeb endas tegelikult mitmeid olulisi protsessiõigusi – õigust efektiivsele kaitsele, õigust võrdsetele võimalustele, mõistliku menetlusaja nõuet, õigust tõendeid esitada ja vastaspoole tõendeid vastustada, õigust süütuse presumptsioonile jne.10 Seega just ausa kohtupidamise põhimõtetele viidates on kohtunikul võimalus suurem osa menetluslikust väärkäitumisest tõkestada. Rõhutamaks kohtuniku kohustust menetlusosaliste tegevusse sekkuda obstruktsionismi ja menetlusõiguste kuritarvitamise tõkestamiseks (ja mitte selleks, et menetlusosaliste roll üle võtta või teha takistusi menetlusosaliste legitiimsele tegevusele oma ülesannete täitmiseks), on seaduses sõnaselgelt öeldud, et kohus ei luba menetlusosalistel kohut eksitada ega menetlusõigusi kuritarvitada. Kohtu eksitamisena on käsitatavad kõikvõimalikud menetlusosalise poolt kohtule valetamise juhtumid (valeütluste andmine on pigem eraldi teema), aga ka näiteks sellised küsitlustaktikad, kus kohtus püütakse luua ekslikku arvamust, justkui mingi asjaolu oleks juba tõendamist leidnud, ehkki selle kohta tõendeid esitatud ei ole (nn tõendamata eeldusega küsimused); kus tunnistajale esitatakse mitmest küsimusest koosnev ahelküsimus, mille puhul ei saa ei kohtunik ega kardetavasti ka tunnistaja enam küsimusest aru. Menetlusõiguste kuritarvitamisena on aga näiteks käsitatavad igasugused tegevused ja toimingud, millega menetlusosalised üritavad vastaspoolele või nt tunnistajale põhjendamatuid kulutusi ja ebamugavust tekitada, samuti nt korduvalt põhjendamatute taotluste esitamine, vastaspoole ristküsitlusele põhjendamatu vahelesegamine 10 Vt nt Eerik Kergandberg jt. Kohtumenetlus (Tallinn: Juura, 2008), lk 251-255. jne – seda ka juhul, kui menetlusosalise tegevus iseenesest menetlusseadustikuga vastuolus ei ole. Sätestades, et kohus end eksitada ega menetlusosalistel oma menetlusõigusi kuritarvitada ei luba, ongi kohtule antud mandaat kuritarvituste tõkestamiseks ka omal algatusel sekkuda ja meetmeid võtta, sh äärmuslikul juhul rakendada rikkujate suhtes menetluslikke sanktsioone. Regulatsiooni tulemusena peaks kõikidel kriminaalasju lahendavatel kohtunikel olema kindlus menetluse juhtimisel ja üheselt mõistetav seadusest tulenev volitus menetluslikku obstruktsionismi tõkestada. KrMS § 275 lg 5 muudatus Muudatus on tingitud eelnõus läbivalt „eeluurimiskohtuniku“ termini asendamisest „kohtu“ terminiga. Antud juhul sätte sõnastusest lähtuvalt on termini „eeluurimiskohtunik“ asemel kasutatud terminit „kohtunik“. KrMS § 278 täiendamine lõikega 4 Eelnõuga sätestatakse, et ka tõlgi (nii koosseisulise kui ka koosseisuvälise) osavõtu kohtuistungist võib korraldada tehnilise lahenduse abil. Kehtiv regulatsioon on selles küsimuses ebaselge ning on põhjustanud praktikas arusaamatusi, kuigi paljudel juhtudel on tõlgi videokonverentsi teel osalemine kohtuistungist põhjendatud. KrMS § 2861 lõike 2 täiendamine punktidega 31 ja 32 Eelnõuga muudetakse paragrahvi 2861 lõiget 2, täiendades seda punktidega 31 ja 32. Punkti 31 lisamise eesmärk on anda kohtule võimalus tuvastamata päritolu ja käitlusahelaga tõendusmaterjali vastuvõtmisest keelduda. Paragrahvi 2861 lg 2 annab kohtule võimaluse keelduda esitatava tõendusmaterjali vastuvõtmisest üleüldse, ilma et selle uurimisele peaks aega kulutama või selle usaldusväärsust või kaalu hiljem analüüsima. Tegu on kohtu küllaltki äärmusliku enesekaitsevahendiga menetlusressursi raiskamise vastu, mille peamine toime on heidutus – pooled, kelle ülesanne on oma väiteid kohtule tõendada, peavad omalt poolt tõendi kogumise ja uurimise võimalikuks tegema ning igati menetlusele kaasa aitama (nt õigeaegselt tõendi süüdistus- või kaitseaktis üles andma, et vältida menetluses üllatusi ja viivitusi), riskides vastasel korral sellega, et kohus nende soovitud tõendit vastu ei võtagi. On aga nii pooled kui kohus võimetud tõendit hankima mõistliku aja ja mõistlike ressurssidega, on kohtul samuti olemas hoob, et vältida menetluse venitamist „kummitustõendit“ otsides. Analoogiline on olukord dokumentaalsete tõendite ja asitõenditega, mille päritolu, terviklikkuse ja ehtsuse hindamiseks poolel mingit tõendusteavet esitada ei ole. Niisamamoodi, nagu selliseid tõendeid ei peaks vastu võtma menetleja vastavalt KrMS § 1241 nõuetele, ei peaks selliseid tõendeid vastu võtma ka kohus. Seega et sisendfiltrist läbi pääseda, tuleb poolel kohtule vähemalt mingi tõendi abil näidata, kuidas asitõend või dokumentaalne tõend oma tekkekohast kohtusse on jõudnud ning et ta on tõepoolest see, millena teda esitletakse. Kõige lihtsam on neid andmeid kohtule esitada tunnistaja ütluste abil, kuid kohus võib tõendi päritolu, terviklikkuse ja ehtsuse kohta pidada piisavaks ka muid tõendeid, sh võib esitatav tõend ise end kohtu arvates piisavalt autentida (nt mingi ametiasutuse koostatud ametlik dokument). Tähele tuleb panna, et isegi kui kohtus tõendi päritolu tuvastatavuse üle vaidlus tekib ja kohus otsustab, et tõendi siiski vastu võtab, on kohtul hiljem siiski võimalus tõendeid hinnates leida, et tõend ei ole usaldusväärne või pole eriti kaalukas. Punkti 32 lisamise eesmärgiks on saavutada olukord, kus kohtule esitatakse võimalikult esmased (algsed) tõendid, et tugevdada kriminaalasjas tõendite vahetu uurimise printsiipi ning vältida tõendusteabe kadusid ja moonutusi ning kohtu aja raiskamist madalakvaliteedilise tõendusmaterjaliga. Seadusesse täiendava sätte lisamise tingib praktikas sagenenud tendents, et kohtule esitatakse algsete tõendite asemel n-ö mugavustõendeid, nt kellegi vastus järelepärimisele, milles erinevaid algseid tõendeid refereeritakse või siis lihtsalt esitatakse järeldus mingi sündmuse toimumise kohta, konkreetselt teadmise allikale isegi viitamata. Teine tendents on samuti jälgitav – algsetele isikulistele tõendiallikatele (st tunnistaja) eelistatakse dokumentaalseid tõendeid (seletuskirjad jmt dokumendid, mis oma sisult on siiski tunnistaja ütlused menetluses huvipakkuva asjaolu kohta), mis võivad viia selleni, et tunnistajat kohtus üle ei kuulata, st tegelikult jääb algne tõend ja selle usaldusväärsus välja selgitamata. Mõlemal juhul jätavad pooled oma mugavusest (aga võimalik, et teatud juhtudel ka muul motiivil) kohtu võimaluseta veenduda algse tõendi usaldusväärsuses – ja mida pikem on eri vahenduste ahel algse tõendiallika (tavaliselt inimene) ja kohtuniku ette jõudnud tuletatud tõendi vahel, seda suurema tõenäosusega on aset leidnud teabemoonutused ja -kaod. Sisuliselt tähendab süüdistuse poolt vahendlike tõendite esitamine samas ka kaitse konfrontatsiooniõiguse rikkumist. Kehtiv KrMS § 66 lg 21 reguleerib üht spetsiifilist vahendlike tõendite kasutamise juhtumit, keelates üldreeglina tunnistajate ütlusi arvestada küsimuses, milles tunnistaja ütlused ei põhine vahetult tajutul, vaid teise isiku käest teada saadul. Samasugune põhimõte peab kohtumenetluses esitatavate tõendite usaldusväärsuse tagamiseks ja kohtuni parima kättesaadava tõendusmaterjali toomiseks kehtima üle kõikide tõendiliikide – pooled peavad kohtu ette tooma võimalikult algse ja eheda tõendusmaterjali, et kohus saaks võimalikult adekvaatse pildi juhtunust ning realiseeruks tõendite sisu ja usaldusväärsuse kohtus kontrollimise võimalus (vahendlike ehk tuletatud tõendite puhul seda praktiliselt ei ole võimalik tagada). See põhimõte on tuntud kui „parima kättesaadava tõendi põhimõte“ (ingl best evidence principle). 11 Parim tõend on küll eelduslikult algne tõend, st see tõend, mis vahetult kannab endas informatsiooni menetluse jaoks olulise asjaolu kohta, ent see ei pruugi alati nii olla. Olulisim erand on siin see, kui algne tõend mingil põhjusel ei ole enam kättesaadav. Näiteks on algdokument hävinud ja alles vaid ärakiri või näiteks on tunnistaja vahepeal surnud ja tema ülekuulamine pole võimalik, ent alles on tema kohtueelses menetluses ülekuulamisel koostatud protokoll. Samuti on tunnistaja ütlustest ilmselgelt usaldusväärsem tõend aastatetaguse tehingu kohta tollal tunnistaja poolt koostatud raamatupidamisdokument või leping, kui tunnistaja ütleb, et hoolsat dokumentide koostamist tehingute kohta mäletab, kuid üksikuid tehinguid mitte. Ka olukorras, kus esitatud on väide, et tunnistaja on hiljuti oma juttu muutnud, saavad tuletatud tõendid (nt tunnistaja poolt varem saadetud kiri või koostatud raport) oluliseks materjaliks tunnistajaütluste usaldusväärsuse hindamisel ja faktiliste asjaolude väljaselgitamisel. Kõikide nende olukordadega toimetulekuks on kohtul lai otsustusvoli, et end ühest küljest madala kvaliteediga tõendite eest kaitsta, samas aga vastu võtta see tõendusteave, mis aitab asjas õiget otsust teha. KrMS § 288 lõike 5 muutmine 11 Vt nt Dale Nance. The best Evidence Principle, 73 Iowa Law Review 227 (1988). Eelnõuga muudetakse KrMS § 288 lg-t 5, et tugevdada kohtu võimet menetlust juhtida ja ristküsitlust distsiplineerida, piiramaks ajaraiskamist ja tagamaks ristküsitluse korrektset läbiviimist. Kohtu roll ristküsitlusel on selgelt passiivne ja seda mitmel põhjusel. Võistlevas menetluses on kohtu põhirolliks valida kahe vastandliku versiooni vahel ning nende versioonide esitamise ülesanne on pooltel. Seega olulisimaks nõudeks, mis kohtule esitatakse, on erapooletuse nõue. Erapooletuse tagamiseks ei anta üldmenetluses kohtule kriminaaltoimikut ning kohtunik ei ole enne asja arutamise algust põhjalikult tuttav ei süüdistuse ega kaitse versiooniga juhtunust ega tõenditega, mida üks või teine oma versiooni kinnituseks kavatseb esitada. Selleks, et pooltele oleks tagatud adekvaatne võimalus oma versiooni esitamiseks, on kohtul veel teinegi oluline roll – menetluse juhi ja distsiplineerija oma. 12 KrMS § 288 lg 5 on KrMS vastuvõtmisest alates ühel korral juba muudetud – problemaatiliseks osutus kohtule pandud kohustus igal juhul ja ka omal algatusel kõrvaldada lubamatud, asjakohatud ja tunnistaja väärikust alandavad küsimused. Kohtu kohustus sedavõrd aktiivselt ristküsitlusse sekkuda ei olnud kooskõlas võistleva menetluse olemusega, kus ristküsitluse reeglite rikkumisele tähelepanu juhtimine on eelkõige vastaspoole ülesanne. Viimases redaktsioonis saab kohus lubamatuid ja asjakohatuid küsimusi kõrvaldada vaid vastaspoole taotlusel. Selline regulatsioon on aga nähtavasti kohtutelt võtnud olulise hoova menetluses korra hoidmisel: kui vastaspool mingil põhjusel (olgu siis taktikalisest kaalutlusest lähtudes või laiskusest ja lohakusest) menetlusreeglite rikkumisele ristküsitluses tähelepanu ei pööra, on kohus justkui jäetud ilma vahenditeta enda kaitsmiseks menetluse venitajate ja segadusetekitajate vastu. KrMS § 266 sätted üksinda on paljude kohtunike arvates volitusnormina siiski liiga üldsõnalised, pealegi võiks KrMS § 288 lg 5 käsitada kui erisätet keelatud küsimustega tegelemise puhuks ja sellise tõlgenduse puhul § 288 lg 5 kohtule menetluse juhtimise eesmärgil sekkumiseks luba ei anna. KrMS § 288 lg 5 uus sõnastus annab kohtule võimaluse lubamatuid ja ilmselgelt asjakohatuid või tunnistaja väärikust alandavaid küsimusi kõrvaldada ka omal algatusel. Seda pädevust peaks kohus kasutama koosõlas menetluse juhtimise eesmärkidega, mis on kirja pandud täiendatud KrMS § 266 lg-s 1: tõkestamaks menetlusõiguste kuritarvitamist ja kohtu eksitamise katseid, samas tagamaks menetluses osalevate inimeste õiguste kaitse ja ausa kohtumenetluse põhimõtete järgimise. Teisisõnu, KrMS § 288 lg 5 esimene pool on kohtu enesekaitsenorm ning kohus peaks ristküsitlusse sekkumisel olema pigem vaoshoitud, kuivõrd kohtule tõendite esitamine on poolte ülesandeks. Kõrvaldada saab kaht sorti küsimusi: neid, mis on lubamatud, ja neid, mis on ilmselgelt asjakohatud. Lubamatud küsimused on lubamatud kas oma sisu poolest (nt nõuavad tunnistajalt kuulduste edasirääkimist, sisaldavad tõendamata eeldust, küsivad spekulatiivset arvamust või nt privileegi või ülekuulamiskeeluga kaetud teavet või on juba küsitud ja vastatud, st raiskavad aega) või oma vormi tõttu (nt on ülemäära pikad, segaselt või mitmemõtteliselt formuleeritud või nt sellised, kus mitu küsimust on ühes küsimuses koos). Kohus ei peaks ruttama igat lubamatut küsimust kõrvaldama, vaid peaks reageerima siis, kui defektsed küsimused kohtuliku uurimise efektiivsust tõsiselt kahjustama hakkavad. Ilmselge asjakohatuse all tuleb silmas pidada olukorda, kus pool ei suuda kohtunikule adekvaatselt selgitada, kuidas tema küsimused puutuvad tõendamiseseme asjaoludesse või tõendi usaldusväärsusesse – ja siingi tuleb kohtul pooltele anda küllaltki lai tegutsemisvabadus, kuna see, mis konkreetses kohtuasjas on või ei ole asjakohane, võib kohtunikule selgeks saada alles hiljem. Liiga kergekäeliselt küsimusi kõrvaldama asudes võib kohtunik pooltelt võtta 12 Kohtu rolli kohta võistlevas menetluses vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 11.1. võimaluse oma positsiooni kohtule tõendada ning seeläbi rikkuda ausa kohtumenetluse põhimõtteid. Kohtuniku diskretsioon menetluse juhtimisel ning konkreetselt tunnistajate küsitlemise üle kontrolli teostamisel on enamikus võistleva menetlusega riikides reguleeritud küllaltki üldiste juhistega13 ning kohtunikud omalt poolt on oma võimu kasutamisel tagasihoidlikud. KrMS § 289 lõike 1 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 289 lg 1 selliselt, et see võimaldaks ristküsitluse läbiviimist tarbetute katkestusteta ning et korrigeerida menetluskorra ebaloogiline ülesehitus. Seni kehtinud regulatsiooni kohaselt tuli iga kord, kui ristküsitluse käigus tunnistaja varasemaid vastuolulisi ütlusi avaldada sooviti, selleks eelnevalt kohtu luba saada. Tüüpiline dialoog nägi kohtus välja umbes selline: Tunnistaja: „Auto, mis jalakäija alla ajas, oli mingi punast värvi sedaan.“ Teisesküsitleja: „Austatud kohus, palun luba avaldada tunnistaja ülekuulamise protokollist toimikulehekülg 38 ülevalt viies rida üks lause, sest see on tunnistaja poolt kohtus antud ütlustega vastuolus.“ Kohtunik: „Milline on vastaspoole seisukoht?“ Vastaspool: „Oot... mis lause... Ei, meie arvates pole midagi vaja avaldada, siin ei ole mingit vastuolu.“ Kohtunik: „Mul pole toimikut, mis lause see selline on ja milles siis vastuolu peaks seisnema? Palun seletage?“ Teisesküsitleja: „Tunnistaja siin ütles, et ta nägi, kuidas punast värvi auto jalakäijale otsa sõitis, aga eeluurimisel rääkis hoopis, et auto oli tume.“ Vastaspool: „No siin ju pole vastuolu – ega ta ei ütle, et auto oli roheline või sinine, vaid ta rääkis eeluurimisel lihtsalt värvi toonist, mitte et auto oleks teist värvi olnud.“ Kohus: „Kohus näeb siin võimalikku vastuolu ja lubab avaldada.“ Teisesküsitleja: „Nii ... Küsimus – mis värvi oli auto? Vastus – see, mis jalakäijale otsa sõitis, oli mingi tume ... [tunnistajale] Mis värvi see auto siis oli tegelikult?“ Selleks ajaks, kui tunnistajale tema varasemate ütluste kohta küsimus püstitati, oli toimunud juba mitmeminutiline arutelu vastuolulise ütluse avaldamise lubamise üle, tunnistaja on saanud aega välja mõelda mingi usutava seletuse võimaliku vastuolu kohta ning sageli on ka ütlus, mille avaldamise lubatavuse üle vaieldakse, kohtusaalis juba kõlanud. Igal juhul aga oli kohtunik teadlik sellest, mida tunnistaja kohtueelses menetluses oli öelnud, st avaldamine on tegelikult juba toimunud. Alternatiivselt on mõned kohtunikud nõudnud endale ülevaatamiseks (ja kohati ka kohtutoimikusse lisamiseks) kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise protokolle, et siis tunnistaja ja saalisviibijate kuulmata end kohtueelsel ülekuulamisel antud ütlustega kurssi viia ja avaldamine otsustada. See praktika on muidugi täiesti vastuolus kahe toimiku süsteemiga, mille eesmärgiks on vältida tõendikõlbmatu kriminaaltoimiku materjali sattumist kohtu kätte ja seega ka otsust mõjutama. Pealegi on siis tekkinud veelgi silmakirjalikum olukord: kohtule on avalikul istungil antud materjal, mida ei ole saalisviibijatele avaldatud. Lisaks seondub senise vastuoluliste ütluste avaldamise regulatsiooniga iga kord kohustuslikus korras peetav vaidlus, mis tähendab ajakadu ka seal, kus vastaspool muidu vastulauset tõenäoliselt ei esitaks. Senine regulatsioon haakub halvasti ka KrMS § 288 sätetega, mille kohaselt on kohtumenetluse poolel ristküsitluse käigus ka ilma 13 Vt nt FRE 611, NZ Evidence Act 2006 Section 85, NSW Evidence Act 1995 Sect 26. kohtu eelneva loata õigus tunnistajale mälu värskendamiseks dokumente lugeda anda ja küsitluse käigus dokumente ja asitõendeid kohtule esitada. Küsida tuleb selle järele, kelle kaitseks kohtu eelnev luba § 289 lg 1 alusel avaldamiseks on sisse seatud. Kindlasti ei kaitse see kohut lubamatu teabe eest, kuivõrd kohus ise peab teabe lubatavuse otsustama, st saab sellest niikuinii teadlikuks. Tunnistaja mõjutamise või tunnistajale vastuste etteütlemise vältimisest rääkida ei ole samuti põhjust. Kui vastuolu peaks ilmnema esmasküsitlusel, on tunnistaja mälu värskendamiseks võimalik talle tema kohtueelsel ülekuulamisel antud ütlusi lugeda anda (ja seda KrMS § 288 lg 9 p 3 kohaselt ilma kohtu eelneva loata). Kui aga vastuolu ilmneb teisesküsitlusel, on teisesküsitlejale endale kahjulik, kui ta peaks avaldama selliseid ütlusi, mis on tunnistaja kohtus antud ütlustega hoopis kooskõlas. Pealegi ei pruugi enne tunnistajalt selgituste nõudmist olla arusaadav, kas kohtueelsel menetlusel antud ütlused ja kohtus antud ütlused on ikka vastuolus, kehtiv seaduse sõnastus aga nõuab kohtult vastuolu esinemise või puudumise kohta otsust veel enne, kui tunnistajalt on tema varasemate ütluste kohta selgitust nõutud. 14 Kui kohtu loa funktsiooni näha aga kohtu kaitsevahendina asjakohatu või lubamatu materjali esitamise vastu, siis menetlusosalise poolt asjakohatu materjali ettelugemise saab kohus katkestada KrMS § 266 lg 1 ja 288 sätetele tuginedes, seda nii senise kui muudetud redaktsiooni alusel. Teisisõnu, vaidlus ristküsitluse käigus tunnistaja varasemate ütluste avaldamise lubamise üle on tegelikult kunstlik ja mingit lisahooba menetluse juhtimiseks või õiglase menetluse tagamiseks endast ei kujuta, küll aga hakib ristküsitlust ja paneb kohtu otsuse ette, mida ta selles olukorras ei peaks tegema. Seetõttu ongi kohtu eelneva loa nõudest loobutud. Uue regulatsiooni kohaselt võib pool tunnistajat ristküsitledes ise omal algatusel ja ilma kohtult eelnevalt luba küsimata avaldada lõigu tunnistaja varem antud ütlustest, mis on kohtus antud ütlustega vastuolus. Tagamaks, et avaldamine oleks korrektne, on vastaspoolel kriminaaltoimik ja ta saab avaldamisel kontrollida, et avaldaja ei eksiks. Kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldades tuleb avaldajal seega viidata, kust avaldatav materjal pärineb. Avaldamine ei tähenda tingimata ettelugemist, vaid võib analoogiliselt KrMS §-s 296 esitatuga toimuda ka muus vormis – näiteks näidatakse dokumendist oluline lõik seina peale või palutakse tunnistajal endal ülekuulamisprotokollist valitud lõik ette lugeda või siis taasesitatakse ülekuulamisel tehtud salvestist. Tagamaks, et avaldamine ei väljuks seaduses ette nähtud piiridest, on kohtul alati võimalik menetlusosaliselt nõuda selgitust, kuidas avaldatav materjal on „vajalikus ulatuses“ asjakohane ja miks seda avaldatakse. Samuti saab ebakorrektse avaldamise peale protesti avaldada vastaspool. Kohtuistungit salvestades salvestatakse siis üksiti avaldatavad ütlused ja viited sellele, kust need ütlused pärinevad. Muudetud regulatsioon on paremini kooskõlas ka kohtu rolliga menetluses – kohus saab otsust tehes otsustada, kas tunnistaja kohtus antud ütlused ja tema varasemad ütlused on vastuolulised ja kui ongi, siis mis sellest tuleneb. Muus osas, sh usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil avaldatavate materjalide tõendusliku tähenduse osas, jääb regulatsioon muutmata, st vaid usaldusväärsuse kontrolli eesmärgil avaldatud dokumentaalsed tõendid, üle kuulatud isikud ja kohtueelse menetluse ülekuulamisprotokollist ette loetud lõigud tõendamiseseme asjaolude kohta iseseisvat tõenduslikku tähendust ei oma. 14 Lisaks: kui hiljem selgub, et vastuolu siiski pole, kas kohtu poolt ütluste avaldamise lubamine kujutab endast menetlusõiguse rikkumist? Uus regulatsioon kõrvaldab bürokraatliku takistuse ristküsitluse sujuva ja efektiivse läbiviimise teelt ja on analoogne teiste võistleva menetlusega riikide regulatsiooniga (sh nende riikide omaga, kus kohtunikul on kohustus vandekohut lubamatu materjali eest kaitsta). 15 KrMS § 291 lõike 3 täiendamine Eelnõuga täiendatakse KrMS § 291 lg-t 3 punktiga 4. Seoses kirjalike ütluste instituudi loomisega täpsustatakse ka kirjalikult antud ütluste tõenduslikku toimet. Kirjalikel ütlustel on vahetu vestlusega võrreldes mitmeid puudusi, millele juba eelnevalt on viidatud. Nende puuduste tõttu ei ole ka kirjalikud ütlused niisuguse kvaliteediga, mis võimaldaks neid tõendina kasutada olukorras, kus tunnistaja ristküsitlemine ei ole võimalik. Küll on kirjalikud ütlused kasutatavad tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks §-s 289 esitatud tingimustel ja korras. Kui kirjalikud ütlused on usaldusväärsusdefitsiidiga, siis neist ja nähtavasti ka ülekuulamisprotokollist usaldusväärsemaks on põhjust pidada kaugülekuulamisel saadud ütlusi, kui kaugülekuulamine videosalvestati. Esiteks on sõna-sõnalt tuvastatav ülekuulamisel räägitu, teiseks on võimalik jälgida ülekuulamise käiku ja kolmandaks on videopildi abil võimalik veenduda, et tunnistaja tõepoolest eksisteeris. Seetõttu puudub põhjus, miks videosalvestatud kaugülekuulamisel saadud ütlusi ei tohiks kasutada iseseisva tõendina olukorras, kus ristküsitlus ei ole võimalik ühel KrMS § 291 lg 1 p-des 1–3 esitatud põhjustest. KrMS § 292 muutmine ja § 2921 kehtetuks tunnistamine Eelnõuga muudetakse KrMS § 292, mille eesmärgiks on ühtlustada kahe eriteadmistega menetlussubjekti, st eksperdi ja asjatundja ülekuulamise ja nendelt saadavate dokumentaalsete tõendite regulatsioon. Nagu juba eespool märgitud, on eksperdi ja asjatundja peamine erinevus selles, kuidas nad menetlusse on kaasatud, mitte aga tingimata selles, mida nad menetlusele juurde annavad. Seetõttu on ka loogiline, et eksperdi ja asjatundja ülekuulamine kohtus peaks käima sama regulatsiooni järgi. See ühtlustamine saavutatakse mh viitega § 109 lõikele 2, mille kohaselt on nii eksperdi kui ka asjatundja küsitlemisel lubatud tavatunnistajaga võrreldes laiem küsimustering. See omakorda kaotab ka vajaduse sama isikut vahepeal formaalselt tunnistajaks nimetada ja siis jälle asjatundjaks. Samuti kaob takistus kohtus küsitletavalt eksperdilt nende küsimuste küsimiseks, mis ei seondu kitsalt ekspertiisiaktiga ja eksperdi tehtud eksperdiuuringuga. Sõnaselgelt nähakse ette võimalus, et ka asjatundja koostab kirjaliku arvamuse, mis võib kajastada tema poolt kriminaalasjas tähtsa asjaolu väljaselgitamiseks tehtud uuringuid. Praktikas on sellised arvamused järjest enam levinud ning tsiviilkohtumenetluses juba tavapraktika. See aitab omakorda lahendada veel üht vana probleemi: kaitsjal peab olema süüdistusega võrdväärne võimalus tõendeid, sh eriteadmistele tuginevaid tõendeid kohtule esitada. Olukorras, kus ekspert koostab põhjaliku ekspertiisiakti, mis esitatakse kohtule ja jääb kohtutoimikusse kohtunikule lugemiseks, on tõepoolest võimalik, et vaid ütlusi andnud asjatundja arvamus saab vähema tähelepanu osaliseks. 15 Vt nt FRE 613; üldreeglina on varasemate vastuoluliste väidete osas lubatud tunnistajat küsitleda üldiste küsitlusreeglite kohaselt. Menetluse ökonoomia seisukohast on sageli otstarbekas eksperdi või asjatundja ülekuulamisest loobuda, kui kirjalikus arvamuses esitatud järelduste osas puudub kahtlus ja vaidlus. Taoliste juhtumite puhuks on ette nähtud võimalus jätta kirjaliku arvamuse andnud ekspert või asjatundja kohtus üle kuulamata ja dokumentaalse tõendina vastu võtta kirjalik arvamus. Küsimusi võib tekitada olukord, kus kohtule esitatakse eksperdi kirjalik arvamus, kuid ekspert kuulatakse ka kohtus üle – ning eksperdi poolt kohtus antud ütlused on vastuolus ekspertiisiaktiga.16 Sellises olukorras tuleb kohtul lahendada küsimus erialaspetsialisti ja tema järelduste usaldusväärsusest tõendeid hinnates. Eelnevast tulenevalt tunnistatakse kehtetuks KrMS § 2921, sest asjatundja ülekuulamise regulatsioon viiakse KrMS § 292 alla. KrMS § 296 muutmine Eelnõuga muudetakse KrMS § 296. Muudatused on enamikus sõnastuslikku laadi ja seonduvad dokumentaalse tõendi termini sätestamisega. Lg-s 3 tehtava muudatuse eesmärk on täpsustada, millisel juhul on võimalik tõendid avaldamata jätta – selleks on vajalikud kolm tingimust, mis kõik peavad olema täidetud:  Pooled on avaldamata jätmises jõudnud kokkuleppele.  Tõendi avaldamata jätmine ei mõjuta kohtumenetluse avalikkust, st eelkõige kui kohtuistungil pealtvaatajaid ei ole.  Kohus nõustub tõendite avaldamata jätmisega – see on kohtu diskretsiooniotsus, mille tegemisel lähtub kohus sellest, kas avaldamisega saavutataks nt asjaolude parem tuvastamine. Samuti võib olla otstarbekas nõuda kõikide tõendite avaldamist selleks, et tõendite esitamise faasis oleks võimalik välja sorteerida asjakohatud või lubamatud dokumentaalsed tõendid, mida muidu oleks lihtne kohtule terve pakina korraga esitada. KrMS § 319 muutmine Eelnõuga pikendatakse KrMS § 319 lõigetes 2 ja 3 sätestatud apellatsioonitähtaega. Kehtiva seaduse kohaselt esitatakse apellatsioon ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Eelnõuga pikendatakse apellatsioonitähtaeg 30 päevani. Muudatuse vajaduse on tinginud menetlusosaliste tagasiside, et mahukate kriminaalasjade korral on hetkel kehtiv 15-päevane apellatsioonitähtaeg liiga lühike. Üldmenetluse korras arutatavad kriminaalasjad on sageli keerulised ning mahukad ning mitmesaja leheküljelised kohtuotsused ei ole haruldased. On tulnud ette, et maakohtu otsus on lausa 500-600 lk pikk. Sellisel juhul tuleb nõustuda, et 15-päevane tähtaeg on kohtuotsusega tutvumiseks, selle analüüsimiseks ning apellatsiooni koostamiseks ebamõistlikult lühike. Tähtaja pikendamisel on võetud eeskujuks TsMS § 623 lg 1 ning HKMS § 181 lg 1, mis mõlemad näevad ette 30 päevase apellatsioonitähtaja. Eelnõuga muudetakse ka KrMS § 319 lõige 3 ning ühtlustatakse see KrMS § 319 lõike 2 sõnastusega, st nii vahi all olevate kui ka vabaduses olevate süüdistatavate apellatsiooni esitamise tähtaja arvestamine ning tähtaeg algab vastavalt kohtuotsuse kättetoimetamisest või avalikult teatavaks tegemisest. KrMS § 339 muutmine 16 KrMS kommenteeritud väljaanne, lk 298. Eelnõuga täpsustatakse olulise menetlusõiguse rikkumiste loetelu tulenevalt kõnesoleva eelnõuga tehtavatest muudatustest kohtuistungi protokollidega seoses. Kuna eelnõu kohaselt ei tule koostada kohtuistungi protokolli lihtmenetluse asjades, kus istungist on olemas salvestis, siis ei saa edaspidi protokolli puudumist lugeda oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks. Samas ei ole põhjust pidada protokolli puudumist oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks ka sellises olukorras, kus protokolli koostamine on küll ette nähtud (üldmenetluse asjades), kuid see siiski puudub. Seda tulenevalt sellest, et istungiprotokolli olemasolu senine ja ajalooline eesmärk on olnud asjaolu, et see on olnud ainuke võimalus kontrollida, kas ja mis istungil toimus. Samas ei takista kohtuistungi kirjaliku protokolli puudumine mingil moel istungil toimunu kontrollimist olukorras, kus sellest istungist on olemas nõuetele vastav heli- või videosalvestis, sest salvestis kannab endas igal juhul rohkem informatsiooni kui kirjalik protokoll. KrMS § 384 täiendamine lõikega 21 Eelnõuga täiendatakse KrMS § 384 teksti lõikega 21 võimaldamaks loobuda määruskaebuse esitamise õigusest. Praegu on võimalik loobuda ainult apellatsiooni esitamise õigusest. Määruskaebuse esitamise õigusest loobumisega saab sellest õigusest loobuja kiirendada kriminaalmenetlust, kuna vastav määrus saab jõustuda kohe määruskaebuse esitamise õigusest loobumisel. KrMS § 385 p 7 täiendamine Eelnõu § 1 punktiga 136 täiendatakse KrMS § 385 p 7 tulenevalt sellest, et lisandunud on täiendavate tõkendiliikide põhjendatuse kontrollid, mis sarnaselt kautsjoniga ei peaks olema eraldi edasikaevatavad. KrMS § 385 p 10 muutmine Eelnõuga täiendatakse § 385 punkti 10 põhjusel, et kuna KrMS §-le 202 tuleb eelnõuga juurde lõige 11, mille kohaselt võib KrMS § 202 lg-s 1 sätestatud alustel lõpetada kahtlustatava või süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse ka ilma tema nõusolekuta, kui ta süüle ei viidata ja talle kohustusi ei anta, antakse kahtlustatavale või süüdistatavale võimalus kriminaalmenetluse lõpetamine vaidlustada, kui kohus on menetlust lõpetades nende põhimõtete vastu eksinud. KrMS § 385 täiendamine punktidega 29–33 Kehtivas kriminaalmenetlusõiguse alusel toimiva määruskaebemenetluse praktikas moodustavad edasikaevatavatest kohtumäärustest ebaproportsionaalselt suure osa kaebused karistuse täitmisega seonduvate küsimuste peale. Seejuures kinnitab senine praktika, et valdavas enamuses jäetakse sellised kohtumäärused edasikaebemenetluses muutmata. Kehtivas õiguses lausa kahekordne edasikaebeõigus kohtumääruste peale kulutab ebaotstarbekalt kohtusüsteemi ressursse. Sel põhjusel tehakse ettepanek muuta KrMS § 385 sõnastust selliselt, et välistada vähemalt selliste karistuse täitmist puudutavate kohtumääruste edasikaebamine, mille sisuks ei ole põhiõiguste piiramine, vaid süüdimõistetule juba eelneva kohtulahendi alusel kehtestatud põhiõiguste piirangute leevendamine. Juba aset leidnud piirangute kehtestamist on süüdlane saanud korralises edasikaebemenetluses juba vaidlustada (nt apelleerides või kasseerides süüdimõistvat otsust, määruskaebemenetluses vaidlustades vangistuse ärakandmata osa täitmisele pööramist jne). Kuna olemasolevaid põhiõiguste piiranguid leevendades ei tekitata uut põhiõiguste riivet, siis pole kohtu otsustuse peale edasikaebamine siinkohal põhjendatud. Põhiseadusest ei ole võimalik tuletada ka prokuratuuri kaebeõigust põhiõiguste piirangu leevendamise või nende piiramisest keelduva kohtulahendi peale. KrMS § 386 täiendamine KrMS § 390 lõike 5 kohaselt võtab Riigikohus määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. Sellegipoolest esitatakse massiliselt ilmselgelt perspektiivituid määruskaebusi. Sellest tulenevalt tehakse ettepanek täiendada kriminaalmenetluse seadustikku lisakriteeriumiga, mille kohaselt peab nimetatud määruskaebuse esitaja oma määruskaebuses põhjendama, et määruskaebuse menetlusse võtmise eeldused on täidetud. Sisuliselt peab kaebaja põhjendama, miks oleks lahend selles asjas seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt oluline. Muudatusettepaneku eesmärk on vähendada läbimõtlematute ja ilmselgelt perspektiivitute määruskaebuse arvu ja seeläbi vähendada kohtu niigi piiratud ressurssi, mis kulub selliste ilmselgelt perspektiivitute asjade menetlusse võtmise üle otsustamisele. KrMS § 390 täiendamine Määruskaebus on olemuslikult kohtuliku üksikküsimuse vaidlustamine lahutatuna põhiasja lahendamisest. Sel põhjusel on määruskaebemenetluseks nähtud ette iseseisev lihtsustatud kaebekord ning reeglina peaks kohtuliku üksikküsimuse peale esitatava kaebuse lahendamine toimuma operatiivselt, vältimaks, et näiteks kohtueelse menetluse või kohtumenetluse käigus toimunud üksikküsimuse vaidlustamine kõrgema astme kohtus muutuks iseseisvaks põhimenetlust takistavaks teguriks. Igal juhul peab seadusandja vältima eelduste loomist edasikaebeõiguse pahatahtlikuks kasutamiseks muude eesmärkide saavutamiseks, näiteks põhimenetluse kulu pidurdamiseks. Eelnimetatud arusaamale räägib vastu kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ettenähtud kahekordne edasikaebeõigus kohtumääruste peale, mis võimaldab muu hulgas maakohtu üksikotsustust vaidlustada esmalt ringkonnakohtus ja seejärel veel Riigikohtus. Kahekordne edasikaebeõigus kohtumääruste vaidlustamiseks ei ole põhiõigus PS § 24 lg 5 tähenduses. Seega on õige ning menetleja autonoomiat austav ja mõistliku menetlusaja nõudele vastav lahendus, et kõige enam põhiõigusi piiravaid kohtulahendeid saab vaidlustada üks kord ringkonnakohtus. Erakorraliselt – kohtupraktika ühtlustamise ja suunamise eesmärgil olukorras, kus Eestis on mitu ringkonnakohut – peab säilima võimalus enim põhiõigusi riivavate üksikotsustuste vaidlustamiseks ka Riigikohtus. Paraku pole viimati nimetatud eesmärgi saavutamiseks seni suudetud luua tõhusat mehhanismi. Kõigi juba ringkonnakohtus ühe korra lahendatud määruskaebuste Riigikohtusse edasikaebe lubamine on kaasa toonud selle võimaluse aktiivse kasutamise menetlusosaliste poolt. See omakorda on Riigikohtu seadnud suure töökoormuse alla, mille kandmiseks puuduvad piisavad ressursid. Eelnimetatust tulenevalt muudetakse eelnõuga ringkonnakohtus läbivaadatud määruskaebuste Riigikohtusse edasikaebamise korda selliselt, et lubatakse täiendav kaebevõimalus üksnes nende kohtumääruste peale, mida loetakse põhiõigusi kõige enam riivavateks. Selliste määruste loetelu sisaldub ka praegu KrMS § 390 lõikes 4. Ühtlasi säilitatakse kehtivas õiguses olemasolev kriteerium, mille kohaselt on sellise teistkordse edasikaebuse menetlusse võtmise eeldus Riigikohtu lahendi olulisus kohtupraktika ühtlustamise seisukohalt. KrMS § 3951 muutmine Eelnõuga täiendatakse paragrahvi 3951 lõiget 6 (psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluse sätet) selliselt, et oleks selge, et sundravile allutatud isiku vahistamisele kehtivad samad ajapiirangud, mis tavalisele vahistamisele. Sel põhjusel tunnistatakse kehtetuks ka lõige 7, sest vastav vahistamise pikendamise regulatsioon on olemas tavapärase vahistuse sätete juures. Samuti muudetakse lõike 8 sõnastust, kust samuti jäetakse välja viide põhjendatuse kontrollile, mida alates 01.09.2016 enam seadus ette ei näe. Lõike 2 muudatus on tingitud „eeluurimiskohtuniku“ termini asendamisest „kohtu“ terminiga. KrMS § 408 lõike 5 muutmine Eelnõuga muudetakse paragrahvi 408 lõige 5, lisades loetellu jälitustoiminguks loa andmise, mis on praktikas ka praegu loetud jõustunuks kohe määruse tegemisest, ning „jõustumise“ asemel tuleb kasutusele täpsem väljend „pööratakse täitmisele“. KrMS § 413, 415 jj muutmine (täitmiskohtuniku mõiste) Eelnõuga asendatakse termin „täitmiskohtunik“ terminiga „kohus“ (või juhul kui säte on suunatud just konkreetsele isikule, siis „kohtunik“) või loetakse kaetuks terminitega „kohus“ või „kohtunik“. Muudetakse ka eeluurimiskohtunikuga seotud sätteid. § 2. Karistusseadustiku muutmine KarS § 69 lõike 1 muutmine Eelnõu § 2 punktiga 1 muudetakse karistusseadustiku § 69 lõige1 1, milles sätestatakse, et kuudes või aastates mõistetud vangistuse asendamisel ÜKT-ga asendatakse üks kuu vangistust 30 tunni ÜKT-ga ning üks aasta vangistust 360 tunni ÜKT-ga. Senise regulatsiooni puhul oli kohtutel raskusi otsustamisel, kuidas konkreetselt ÜKT tunde arvutada. Selleks, et tagada kuudes ja aastates mõistetud karistuste puhul võrdne kohtlemine vangistuse ÜKT-ks ning ÜKT vangistuseks ümberarvutamisel, on vaja saavutada, et 12 kuule vangistusele vastaks sama palju tunde ÜKT-d nagu ühele aastale vangistusele. KarS § 308 lõike 1 muutmine Eelnõu § 2 punktiga 2 muudetakse paragrahvi 308 lõige 1, lisades karistatavate tegude loetellu omaniku poolt kohtuliku hüpoteegi nõuete rikkumise. Lisandus on vajalik, et oleks selge, et ka kohtuliku hüpoteegi nõuete rikkumine on karistatav ning ei ole vaja sellise rikkumise puhul otsida raskesti põhjendatavat tõlgendamise võimalust või lisaks kohtulikule hüpoteegile vara arestimise korraldamist. § 3. Vangistusseaduse muutmine Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse VangS-i §-ga 741, millega reguleeritakse vangistuse tähtaja kulgemist. Seni oli vangistuse tähtaja kulgemine reguleeritud KrMS §-s 171 lg 2 (teine lause), kuid karistuse täitmist reguleeriva sätte paigutamine kriminaalmenetluse seadustikku ei ole põhjendatud situatsioonis, kus vangistuse reguleerimiseks on olemas eraldi seadus. Eelnõu § 4 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks VangS § 90 lõike 3 esimene lause, mille kohaselt vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Selle asemel on eelnõuga samasugune piirang sisse viidud KrMS §-i 1431 vahistamise lisapiirangute paragrahvi, kuid mitte imperatiivsena, vaid menetleja diskretsiooni alusel kohaldatavana. Muudatus tuleneb õiguskantsleri soovitusest, mida on eelnõu aluseks olevas analüüsis detailsemalt käsitletud. Eelnõu § 4 punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks VangS § 90 lg 5, mille kohaselt vanglateenistus või arestimaja on kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Selle asemel on eelnõuga samasugune piirang sisse viidud KrMS § 1431 (vahistamise lisapiirangud), kuid mitte imperatiivsena, vaid menetleja diskretsiooni alusel kohaldatavana. Muudatus tuleneb õiguskantsleri tähelepanujuhtimisest, mida on eelnõu aluseks olevas analüüsis detailsemalt käsitletud. Eelnõu § 4 punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks VangS § 94 lg 5, mille kohaselt vahistatule ei kohaldata VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. Selle asemel sisaldub vastav piirang KrMS §-s 1431 (vahistamise lisapiirangud). Muudatus tuleneb õiguskantsleri tähelepanujuhtimisest, mida on eelnõu aluseks olevas analüüsis detailsemalt käsitletud. § 4. Väärteomenetluse seadustiku muutmine VTMS § 105 muutmine ja VTMS § 106 kehtetuks tunnistamine Eelnõuga muudetakse väärteomenetluse kohtumenetluses kohtuistungite salvestamise ja protokollimise kohustus sarnaseks kriminaalmenetlusega, sätestades kohustuse, et kõik kohtuistungid tuleb helisalvestada. Kohtuistungi protokolli koostamise kohustus jääb väärteomenetluses sarnaselt seni kehtinud regulatsiooniga üksnes siis, kui istungil kuulatakse üle tunnistajat või eksperti või kohtumenetluse pool seda nõuab. Vastasel juhul piisab üksnes salvestisest. Samas, kui protokoll koostatakse, siis koostatakse see viisil, mis võimaldab kuulata kohtuistungi helisalvestist. See tähendab, et protokolli ei koostata sõna-sõnalt, vaid protokolli kantakse üksnes kokkuvõtlikult märksõnad ning märge, mis viitab helisalvestise vastavale osale. VTMS § 150 muutmine VTMS § 150 muutmine on seotud kohtuistungite protokollimise kohustuse muutmisega ning helisalvestamise kohustuslikuks muutmisega. Sarnaselt kriminaalmenetlusega on ka väärteomenetluses põhjendatud loobuda protokolli puudumise lugemisest oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, kui istungist on olemas heli- või videosalvestis. VTMS § 192 muutmine VTMS § 192 muutmisega viiakse väärteomenetluse seadustiku regulatsioon kooskõlla eespool juba kriminaalmenetluse seadustikku välja pakutud analoogilise muudatusega. Vt KrMS § 386 muutmise ettepaneku põhjendust. § 5. Äriseadustiku muutmine ÄS § 58 muutmine ÄS § 58 lõike 3 muutmine on vajalik seoses juriidilise isiku jagunemise, ühinemise ja likvideerimise keelu sätestamiseks kriminaalmenetluse ajal (KrMS § 1415). Nimetatud keeld algab juriidilisele isikule kahtlustatava menetlusstaatuse omistamisest ning keelu kohta edastab prokuratuur registripidajale teate. Keelumärke kandmine registrisse ei ole põhjendatud, kuna juriidilise isiku ühinemine, jagunemine ja likvideerimine on ühinguõiguslikud protsessid. Registripidaja võtab vastava info teadmiseks ning kandeavalduse saamisel keeldub kande tegemisest. ÄS 58 lõikes 3 antakse registripidajale õiguslik alus kande tegemisest keeldumiseks, sätestades, et äriregistrisse ei tehta kannet, kui kriminaalmenetluse ajal jagunemise, ühinemise ja likvideerimise keelu all olev äriühing esitab kandeavalduse äriühingu jagunemiseks, ühinemiseks või likvideerimiseks. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga võetakse kriminaalmenetluse kontekstis uuena kasutusele termin „teabevahetus kriminaalmenetluses“, mille eesmärk on ilma KrMS läbivalt muutmata kompaktselt ühes sättes sätestada, et teabevahetus hõlmab igasugust mittesuulist teabevahetust selle KrMS olemasolevas sõnastuses eksisteerivate eri modaliteetide tähenduses. Sel juhul ei pea iga KrMS üksiktoimingu juures dubleerivalt sätestama, kuidas kutse, määruse, protokolli, muu dokumendi, toimiku jne tutvustamine, kättetoimetamine, edastamine, tagastamine, kätteandmine jne toimub, vaid see on kõik reguleeritud kriminaalmenetluse teabevahetuse üldsätetes. Eelnõuga kaotatakse ära terminid „eeluurimiskohtunik“ ja „täitmiskohtunik“, kuna ei ole osutunud otstarbekaks, et kujuneks eraldi kohtunikkonna osad, mis tegeleks ainult kohtueelse menetluse või kriminaalasjades tehtavate otsuste täitmise küsimustega. Eelnõuga asendatakse termin „tähtaja arvutamine“ terminiga „tähtaja arvestamine“, kuna tähtaegade puhul otseselt arvutamist ei toimu. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eesti suhtes siduva Euroopa Liidu raamotsuse 2009/829/JSK (Euroopa Liidu liikmesriikides vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse suhtes) põhieesmärk on võimaldada teha järelevalvet kohtuistungit ootava isiku üle, kes elab ühes liikmesriigis, kuid on kriminaalmenetluse subjektiks teises liikmesriigis. Raamotsuse eesmärk on muuta varasemat olukorda, kus valida oli üksnes kas kohtueelse kinnipidamise või isiku täiesti järelevalveta liikumise vahel, samuti kõrvaldada potentsiaalne diskrimineerimisoht seeläbi, et muude asjaolude võrdsuse korral võib mitteresidenti ähvardada suurema tõenäosusega kinnipidamisoht kui residenti. Raamotsuse artikkel 8 sätestab lähteülesande 6-punktilises loetelus toodud järelevalvemeetmete liigid. Lisaks sätestab lõige 2, et iga liikmesriik teavitab, milliste järelevalvemeetmete täitmist ta on lisaks lõikes 1 osutatutele valmis jälgima. Nende meetmetega võib eelkõige kaasneda: a) kohustus mitte tegutseda teatavatel tegevusaladel, mis on seotud arvatavalt toime pandud kuriteoga (kuritegudega), sealhulgas mitte töötada teataval kutsealal või töökohal; b) kohustus mitte juhtida mootorsõidukit; c) kohustus deponeerida tagatiseks teatav rahasumma või anda muud liiki tagatis kas kindlaksmääratud hulga osamaksetena või korraga täies ulatuses; d) kohustus läbida ravi või võõrutusravi; e) kohustus vältida kontakte teatavate esemetega, mis on seotud arvatavalt toime pandud kuriteoga (kuritegudega). Raamotsuse lisas toodud formulari kohaselt saab samaaegselt kohaldada isiku suhtes mitut järelevalvemeedet korraga. Raamotsus võeti Eestis üle SE 770 menetluse juurde liidetuna, täiendades KrMS 19. peatüki (Rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses) 8. jagu 11. jaotisega (Euroopa Liidu liikmesriigis tehtud vahistamise asemel alternatiivse kriminaalmenetlust tagava meetme kohaldamise otsuse vastastikune tunnustamine ja täitmine [RT I, 19.03.2015, 1 – jõust. 29.03.2015]). Raamotsuse artiklis 8 toodud kuus järelevalvemeedet ehk tagavat meedet on riigisisesesse õigusesse sisse toodud KrMS §-ga 48921 (Tagavate meetmete liigid). Tol hetkel oli prioriteediks raamotsuse ülevõtmine üksnes rahvusvahelise koostöö kontekstis ning KrMS tõkendite süsteemi tervikuna ajakohastamine jäi eraldi hilisemaks tööks, mida kõnesolev eelnõu teebki. Toonase eelnõu seletuskirjas on tõdetud, et võrreldes raamotsuse artikli 8 kohustuslike järelevalvemeetmetega (ehk tõkenditega) on Eestis KrMS 4. peatüki järgi kohaldatavate vahistamisele alternatiivsete tagavate meetmete valik kasin: „Seega on tõenäoline, et ka Eesti kriminaalmenetlusõigus vajab tõkendite ning teiste kriminaalmenetluse tagamise vahendite regulatsiooni revisjoni, mille käigus luuakse ennekõike uusi tagavate meetmete liike. See võiks omakorda aidata vähendada vahistatute arvu. [...] Ilma riigisiseste tagavate meetmete regulatsiooni täiendamiseta on tegemist ennekõike tulevikku suunatud regulatsiooniga.“ Kehtivas KrMS-s haakuvad raamotsuse artikli 8 järelevalvemeetmetega mõnevõrra ja enamasti üksnes riivamisi järgmised 4. peatükis sätestatud tõkendid: § 128. Elukohast lahkumise keeld; § 1402. Viibimiskeeld; § 141. Kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamine; § 1411. Ajutine lähenemiskeeld. Nende tõkendite mittekongruentsust raamotsuse art 8 alternatiivsete meetmetega on käsitletud ka viidatud raamotsuse ülevõtmise eelnõu seletuskirjas, mille täismahus kordamine siinkohal ei ole vajalik. Välja vajab toomist kokkuvõtvalt see, milliste raamotsuse järelevalvemeetmete puhul hetkel KrMS kattev vaste puudub: Raamotsuse 2009/829 Art 8 Kehtiva KrMS vaste järelevalvemeetmed a) isiku kohustus teavitada täidesaatva riigi Puudub pädevat asutust mis tahes elukohamuutusest, Kaudselt osaliselt kaetud: võimalik eelkõige selleks, et saada kätte kutse kohaldada KrMS § 1371 (Vahistamise kriminaalmenetluse käigus ülekuulamisel asendamine elektroonilise valvega) KarS § või kohtuistungil osalemiseks; 751 kaudu (elektrooniline valve süüdimõistetule), juhul kui kohalduvad liikumisvabaduse piirangud eelmise sätte ehk KarS § 75 lg 1 p 5 (käitumiskontroll kriminaalhooldaja kaudu) alusel (saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks) b) kohustus mitte siseneda otsuse teinud riigi Kaetud osaliselt: KrMS § 1402 või täidesaatva riigi teatavatesse paikadesse (viibimiskeeld) kaudu: Menetlustoimingu või kindlaksmääratud piirkondadesse; läbiviimise tagamiseks võib teatud koha või teatud isiku suhtes kohaldada viibimiskeeldu korrakaitseseaduse §-s 44 sätestatud korras (võib ajutiselt keelata isiku viibimise teatud isiku läheduses või teatud kohas, kohustada teda selle isiku lähedusest või sellest kohast lahkuma või isikule või kohale teatud kaugusele lähenemisest hoiduma). Osaline kaetus tuleneb asjaolust, et viibimiskeeldu võib rakendada vaid menetlustoimingu tagamiseks, mitte aga muudel eesmärkidel. Kaudselt osaliselt kaetud lisaks ka: KrMS § 1371 elektroonilise valve kaudu, juhul kui KarS § 751 kaudu kohaldub KarS § 75 lg 2 p 7 (mitte viibima kohtu määratud paikades ega suhtlema kohtu määratud isikutega) c) kohustus viibida vajaduse korral Osaliselt kaetud: § 128 Elukohast lahkumise kindlaksmääratud aegadel kindlaksmääratud keeld seisneb kahtlustatava või süüdistatava kohas; või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Katmata on muud kohad peale elukoha, teisalt pole kehtestatud kohustust elukohas viibida, vaid on keelatud sealt lahkuda – mis ilmselt peaks praktikas  tähendama seda, et isik ööbib nimetatud kohas vähemalt kord 3 päeva jooksul. d) kohustus, mis sisaldab piiranguid Osaliselt kaetud: § 128 Elukohast lahkumise täidesaatva riigi territooriumilt lahkumise keeld (üle 3 päevased reisid) suhtes; Kaudselt osaliselt kaetud: KrMS § 1371 elektroonilise valve kaudu, juhul kui KarS § 751 kaudu kohaldub KarS § 75 lg 1 p 4 (saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks) e) kohustus ilmuda kindlaksmääratud Puudub aegadel konkreetsesse asutusse; Kaudselt osaliselt kaetud: KrMS § 1371 elektroonilise valve kaudu, juhul kui KarS § 751 kaudu kohaldub KarS § 75 lg 1 p 2 (ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele) f) kohustus vältida kontakte teatavate Osaliselt kaetud: KrMS § 1411 (Ajutine isikutega, kes on seotud arvatavalt toime lähenemiskeeld) isikuvastases või alaealise pandud kuriteoga (kuritegudega). vastu toime pandud kuriteos kahtlustataval või süüdistataval keelata kohtu määratud paikades viibimise, kohtu määratud isikutele lähenemise ja nendega suhtlemise. Ajutine lähenemiskeeld on piiratud kuriteoliigiti. Lisaks näeb raamotsus ette vabatahtlikkuse alusel järgmiste täiendavate tõkendite tunnustamise: a) kohustus mitte tegutseda teatavatel tegevusaladel, mis on seotud arvatavalt toime pandud kuriteoga (kuritegudega), sealhulgas mitte töötada teataval kutsealal või töökohal; (kaetud, KrMS § 141. Kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamine) b) kohustus mitte juhtida mootorsõidukit (KrMS-s puudub, kuid teatud juhtudel alus olemas liiklusseaduse alusel: § 124. Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine ja peatumine) c) kohustus deponeerida tagatiseks teatav rahasumma või anda muud liiki tagatis kas kindlaksmääratud hulga osamaksetena või korraga täies ulatuses (kaetud, kautsjon KrMS §-s 135); lisavõimalusena on eelnõuga pakutud välja tagatisraha, mida saab kohaldada ka ilma eelneva vahistamiseta d) kohustus läbida ravi või võõrutusravi (kaudselt kaetud, juhul kui elektroonilise valve kaudu kohaldatakse vastavat käitumiskontrolli nõuet: KarS § 75 lg 2 p 5 – ravi) e) kohustus vältida kontakte teatavate esemetega, mis on seotud arvatavalt toime pandud kuriteoga (kuritegudega) (KrMS vaste puudub); eelnõus läheks KrMS §-s 127 pakutud nn vaba tõkendi alla Toonase seletuskirja kohaselt saab menetleja kohaldada vaid Eesti kriminaalmenetluses ettenähtud tagavaid meetmeid. Kavandatavas KrMS § 48921 lg-s 1 sätestatud tagavate meetmete loetelu Eesti kriminaalmenetluses kohaldatavete tõkendite ja teiste kriminaalmenetlust tagavate vahendite nimekirja ei laienda. Eestis ettenähtud kriminaalmenetlust tagavad meetmed ei vasta otseselt paljudele Euroopa järelevalvemeetmete raamotsuse art 8 lg-s 1 nimetatud tagavate meetmete liikidele, mis saavad alati olla Euroopa tõkendi tunnustamise esemeks. Seega on tõenäoline, et ilma riigisiseste tõkendite ja teiste kriminaalmenetlust tagavate vahendite loetelu laiendamata on käesoleval hetkel Eesti poolt Euroopa tõkendi tunnistuse esitamine mõnele teisele Euroopa Liidu liikmesriigile raskendatud. KrMS § 48927 (Tagava meetme kohandamine) kohaselt: kui isikule välisriigis kohaldatud tagav meede on vastuolus Eesti kriminaalmenetluses kohaldatavate kriminaalmenetlust tagavate meetmetega, kohandatakse välisriigis kohaldatud tagavat meedet selliselt, et see oleks kooskõlas Eestis kohaldatavate tagavate meetmetega. Kohandatud tagav meede peab võimalikult täpselt vastama taotlevas riigis määratud tagava meetme laadile. Kohandatud tagav meede ei tohi olla rangem kui isikule taotlevas riigis kohaldatud tagav meede. Kuivõrd hetkel kehtiva KrMS tõkendid ei sisalda mitmeid raamotsuse kohustuslikke tõkendeid või on nendega raskesti ühildatavad, on seletuskirja kohaselt problemaatiline vähemalt punktides 2 (sisenemiskeeld), 5 (asutusse ilmumise kohustus) ja 6 (konkreetsete isikutega kontakti vältimine) nimetatud tagavate meetmete ühildumine Eesti kehtiva kriminaalmenetlusõigusega. Näiteks asutusse ilmumise kohustus ei ole ka parima tahtmise korral mahutatav ühegi kehtiva tõkendi alla. Kokkuvõtvalt: 1. KrMS-s on hetkel täielikult või osaliselt katmata järgmised raamotsuse artiklist 8 lg 1 tulenevad kohustuslikult tunnustatavad järelevalvemeetmed (tõkendid): 1. a) (elukohamuutusest teavitamine), 2. b) (sisenemiskeeld), 3. c) (kindlaksmääratud kohas viibimise kohustus), 4. d) (riigi territooriumilt lahkumise keeld), 5. e) (asutusse ilmumise kohustus), 6. f) (kontakteerumise keeld). Artikli 8 lg-st 2 tulenevatest fakultatiivselt tunnustatavatest järelevalvemeetmetest on täielikult või osaliselt katmata: 1. b) (mootorsõiduki mittejuhtimine), 2. d) (võõrutusravi läbimise kohustus), 3. e) (kohustus vältida kontakte teatavate esemetega). Siiski nimetatutest mitmed on olulisel määral (kuid mitte täielikult) kaetud olemasolevate tõkenditega vastavalt eeltoodud tabelile, iseäranis nt art 8 lg 1: 1. b) (KrMS viibimiskeeld), 2. c) (KrMS elukohast lahkumise keeld), 3. f) ( KrMS ajutine lähenemiskeeld). 2. Kehtiva KrMS kohaselt on problemaatiline seega teises EL riigis isikule kohaldatud alternatiivse menetlust tagava meetme kohaldamine Eestis. 3. Vähemalt sama oluline või veelgi olulisem – raamotsuses nimetatud alternatiivsed tõkendid ei ole (valdavalt) üldse kasutatavad lõviosas kriminaalmenetlustes, mida viiakse läbi Eesti riigisisestes kriminaalasjades, kuivõrd neid KrMS tõkendite kataloogis veel ei leidu. 4. Eeltoodud põhjustel ei ole Eestil enamasti võimalik ka enda poolt nimetatud alternatiivseid tõkendeid mitteresidendiga teise EL riiki „kaasa saata“, valikuvõimaluseks jäävad üksikute eranditega valdavalt kas vahistamine või elukohast lahkumise keeld. Kõnesolev eelnõu kõrvaldab nimetatud puudused. Eelnõu on puutumuses ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. a direktiiviga 2011/99/EL7 Euroopa lähenemiskeelu kohta, mis võeti Eesti õiguskorda üle seaduseelnõuga 578 SE. Euroopa lähenemiskeelu tunnistus on direktiivi kohaselt liikmesriigi õigusasutuse või samaväärse asutuse poolt kaitsemeetmena tehtud otsus, mille alusel võtab teise liikmesriigi õigusasutus või samaväärne asutus riigisisese õiguse kohaselt asjakohased meetmed eesmärgiga jätkata kaitstava isiku kaitsmist. Direktiiv ei kirjuta ette, missugune on liikmesriigi pädev ametiasutus, see on iga liikmesriigi enda otsustada (direktiivi artikkel 2.1 „Euroopa lähenemiskeeld” – liikmesriigi õigusasutuse või samaväärse asutuse poolt seoses kaitsemeetmega tehtud otsus, mille alusel võtab teise liikmesriigi õigusasutus või samaväärne asutus vastavalt oma siseriiklikule õigusele mis tahes asjakohase meetme või asjakohased meetmed eesmärgiga jätkata kaitstava isiku kaitsmist). Direktiivi artikli 1 kohaselt on Euroopa lähenemiskeelu eesmärk kaitsta isikut teise isiku kuriteo eest, mis võib ohustada isiku elu, kehalist või vaimset puutumatust, väärikust, isikuvabadust või seksuaalset puutumatust. Direktiivi artikli 5 kohaselt võib Euroopa lähenemiskeelu välja anda üksnes siis, kui varem on otsuse teinud riigis vastu võetud kaitsemeede, millega kehtestatakse ohustava isiku suhtes üks või mitu järgmist keeldu või piirangut: a) keeld siseneda teatavatesse paikadesse või kindlaksmääratud piirkondadesse, kus kaitstav isik elab või mida ta külastab; b) keeld otsida kaitstava isikuga mis tahes kontakti, sealhulgas telefoni, elektrooniliste vahendite, kirja, faksi või mis tahes muude vahendite teel, või selliste kontaktide reguleerimine, või c) keeld läheneda kaitstavale isikule lähemale kui ettenähtud kaugusele või sellise lähenemise reguleerimine. Kõnesolevas eelnõus on arvestatud ka Euroopa lähenemiskeelu direktiivi nõuetega selliselt, et kitsalt direktiivi mõttes kohalduks jätkuvalt muudetud kujul KrMS § 1411 (Ajutine lähenemiskeeld), kuid teatud juhtudel ka KrMS § 128 (Liikumispiirangud) ning § 1281 (Suhtluspiirang) – seda juhul, kui kannatanu ei ole perekonnaliige või leibkondne. Samas saab kohaldada lähenemiskeeldu ka kõikidel muudel juhtudel (KrMS § 128. Liikumispiirangud; § 1281. Suhtluspiirang). Kuna ajutise lähenemiskeeluga piiratakse isiku õigust suhelda oma perekonnaliikmega ning kasutada oma kodu või viibida töö- või äritegemise paigas, on see tunduvalt intensiivsem põhiõiguste riive ja vajab eelnõu järgi kohtu luba. Muudel juhtudel – liikumispiirangu ja suhtluspiirangu puhul – piisab mis tahes menetleja otsusest. Seega eelnõu järgi on võimalik lähenemiskeeldu rakendada märksa laiemalt kui üksnes kannatanu huvides direktiivi tähenduses. Eelnõuga on täpsustatud üksnes seda, millal on selleks vaja kohtu luba ning millal piisab muu menetleja loast ning vastavalt on ka õiguslikud alused diferentseeritud. Milline on igas liikmesriigis lähenemiskeeldu kohaldav pädev asutus, on iga liikmesriigi enda otsustada. Teomodaliteete endid (viibimise, lähenemise, suhtlemise mõistete määratlus) ega muid olulisi tingimusi eelnõuga muudetud ei ole, jättes seega nendes muutmata sõnastuse, millega direktiiv on juba varem Eesti õigusesse üle võetud. 6. Seaduse mõjud Kõnesolevas eelnõus ettepandud regulatsiooni muudatused mõjutavad peamiselt järgmisi sihtrühmi: 1. kriminaalmenetluses kahtlustatavad ja süüdistatavad (kohtusse saadeti Eestis 2016. aastal asi 9665 isiku kohta kokku 13 698 kuriteo suhtes; 2016. aasta lõpu seisuga oli Eestis 5200 kahtlustatavat); 2. kaitsjad ja esindajad kriminaalmenetluses (advokatuuri liikmeid on u 1000, kriminaalmenetluses kaitsjana osaleb neist u 20%); 3. kriminaalmenetluses kannatanud ja tunnistajad (täpne statistika puudub, samas registreeriti 2016. aastal u 29 000 kuritegu, seega võib arvestada, et minimaalselt kuulatakse tunnistaja või kannatanuna üle vähemalt 80 000 inimest aastas (keskmiselt 2 tunnistajat ja 1 kannatanu kriminaalasja kohta); 4. riigi elanikkond (üle 1,3 miljoni elaniku); 5. menetlejad (uurimisasutused – politseiametnikke on Eestis PPA andmetel ligikaudu 3775, prokuratuur – prokuröre on ligikaudu 190 ja kohus – esimese ja teise astme kohtus on kokku ligi 220 kohtunikku) ja teised riigiorganid (kriminaalhooldus – kriminaalhoolduses töötab ligi 190 ametnikku, vangla – vanglateenistuses töötab 1500 inimest); 6. juriidilised isikud (Eestis kokku registreeritud 242 354 juriidilist isikut – äriühingud, mittetulundusühingud, sihtasutused). 6.1. Alaeesmärgi 2.1 (digitaalne kriminaalmenetlus) saavutamise mõjud 6.1.1. Mõju menetlejatele ja teistele riigiorganitele. Mõju riigiasutuste korraldusele 1. Kõige olulisem mõju avaldub just menetlejatele, kes peavad ühelt poolt oma tööprotsessid ümber kujundama, kuid teiselt poolt võimaldavad digitaalsed lahendused protsesse kiirendada. Kõige olulisem kasu täisdigitaalsest kriminaalmenetlusest tõusebki tänu kiiremale ja efektiivsemale menetlusele, mis saab võimalikuks tänu sellele, et jääb ära hulk rutiinset ja aeganõudvat masinatega asendatavat tööd. Seda efekti kvantifitseerida on keeruline, kuid digitaalne menetlus võiks tervikuna kriminaalmenetlusele anda kuni 5% suurema jõudluse, mille võrra kuritegude lahendamine võiks kiireneda ja/või lahendatavate kuritegude arv võiks suureneda, võimaldades õiguskaitseasutuste töötajatel kasutada oma tööaega kuritegude lahendamiseks ning vähendada tarbetut bürokraatiat. Digitaalse menetluse kasutusele võtmisel kiireneb menetlus oluliselt ja muutub efektiivsemaks järgmistel põhjustel. a. Dokumentide kätteandmist on võimalik digitaalse teabevahetuse puhul korraldada praktiliselt silmapilkselt ning väheneb menetlejate ajakulu. b. Toimik on pidevalt kasutatav. c. Mitu töötajat eri asutustest saavad samaaegselt toimikuga tööd teha, eelkõige nt võimaldades prokuröridel ja uurijatel samade tõenditega samaaegselt töötada. d. Toimikuga on võimalik töötada asukohast sõltumata, kui seal on olemas internetiühendus. e. Toimiku sisu saab paremini ja kiiremini töödelda. Analüüsis viidatud Saksa eksperdid on nimetanud, et mahukates kohtuasjades võib Saksamaa näitel ajasääst ühes asjas prokuröri või advokaadi kohta ulatuda nädalateni. Samas on seda mõju peaaegu võimatu arvuliselt kvantifitseerida, teha võib üksnes prognoose. 2. Arvestades, et u 100 000 isikust, kes on kriminaalmenetlusse eri rollides kaasatud, tuleb menetluse kestel vähemalt pooltele saata üks kutse menetlustoimingule või muu dokument (süüdistusakt, kohtuotsus, määrus) paberkandjal, ja arvestades ühe tähtkirja saatmise kuluks 2,95 €, moodustab otsene posti- või saatmiskulu kokku 147 500 € aastas. Kui eeldada, et digitaalsele kriminaalmenetlusele üleminekul vähemalt 50% puudutatud isikutest hakkab osalema digitaalses teabevahetuses (16–74-aastastest Eesti elanikest kasutab internetti 88%) või isiku suhtes kohaldatakse vastavat tõkendit, siis on võimalik kutsetele kuluvate otseste postikulude arvelt säästa aastas keskmiselt 73 750 €. 3. Eelmises punktis nimetatu tähendab ka tööjõukulu säästu menetlejale – arvestades, et ühe paberdokumendi väljatrükkimiseks ning kantseleisse toimetamiseks ja väljasaatmiseks kulub keskmiselt 10 minutit rohkem võrreldes sama toiminguga e-toimiku vahendusel, siis 25 000 kutse asendamisel digitaalse toimiku kaudu saadetava kutsega tekib sääst ligikaudu 4000 menetleja töötundi aastas ehk kokku 520 tööpäeva aastas. 4. Kuivõrd digitaalne toimik muutub ametlikuks toimikuks, mida paberkandjal ei dubleerita, siis aja möödudes vabaneb suur osa arhiiviruumist, mida menetlejad praegu kasutavad kriminaal- ja kohtutoimikute arhiivimiseks. Füüsiliselt arhiivida on edaspidi vaja ainult paberkandjal esitatud originaaldokumente. 5. Digitaalsele menetlusele üleminekuks on vajalikud ka ühekordsed arendustööd ja jooksvad hoolduskulud uute infosüsteemide jaoks. Konkreetsemalt on vaja iga asjassepuutuva menetleja IT-arenduse eest hoolitseva asutuse hinnangut, kui palju tööd nõuab olemasolevate infosüsteemide liidestamine digitaalse toimikuga, mis võiks toimuda eelnõu kooskõlastamise käigus ning RIK-i koordineerimisel. Täpsemaid arvutusi selle kohta praegu anda ei ole võimalik, sest need saaksid olla üksnes hinnangulised ja ebatäpsed. Uue prokuratuuri infosüsteemi väljatöötamine käib sõltumata kõnesolevast eelnõust, kuid see on siiski vajalik eeldus selleks, et eelnõus planeeritud tegevusi oleks võimalik ellu viia. 6. Iga menetleja kontoris peaks olema kõrgekvaliteediline skanner, mis võimaldaks paberkandjal esitatud ja toimikusse lisatavaid algdokumente värviliselt sisse skaneerida. Iga menetleja saab eelnõu kooskõlastamise ajal anda hinnangu, mil määral on sellised skannerid juba olemas ning kas ja kui palju neid tuleb juurde osta, samuti mis see kokku maksaks. Kuna ka nende kulude täpne hindamine mitme aasta peale ette on võimatu, ei ole hetkel eelnõus prognoosi esitatud. Arvestades ka ühiskonna üldisest tehnoloogilisest arengust tingitud muudatusi, tuleb menetlejatele kõnesolevast eelnõust sõltumata tagada adekvaatne tehnikaga varustatus. 7. Kohtutes on oluline tagada tunnistajatele, kahtlustatavatele, süüdistatavatele, kannatanutele ja teistele menetluses osalevatele isikutele ekraanid, millelt on võimalik kuvada toimiku sisu kohtuistungil osalejatele. Sellised ekraanid on kohtusaalides praegu valdavalt olemas, arvestades, et ka praegusel ajal tuleb kohtusaalis esitada elektroonilisel kujul tõendeid. Eeldus on, et kohtunikel, prokuröridel ja kaitsjatel on kaasaskantavad sülearvutid või statsionaarsed seadmed selleks juba olemas, arvestades ühiskonna üldist tehnoloogilist arengut. Siiski oleks soovitatav, et kohtutes oleksid ka menetlejatele ja kaitsjatele statsionaarsed ekraanid ja arvutid olemas juhuks, kui kohtumenetluse pooltel ei ole vastavat varustust kaasas. 8. Menetlejatel, sh kohtus, peab olema kvaliteetne ja kiire internetiühendus, et osalised saaksid toimikule ligi kogu menetluse vältel (traadita või traadiga ühendus kohapeal). 9. Tuleks kaaluda kohtutes ja prokuratuuris avalike arvutite sisseseadmist, mille vahendusel õigustatud isikud saaksid toimikuga tutvuda. See võimaldaks vähendada toimikuga tutvumiseks väljatrükkimise mahtu isikute jaoks, kellel kodus, tööl või avaliku internetipunkti kaudu pole võimalik toimikuga tutvuda. Juhul kui avalike arvutite sisseseadmine osutub ülemäära tülikaks või kulukaks, võib tulla välja, et nende eelduslikult üha väheneva arvu isikute puhul, kes arvutile mujal juurdepääsu ei oma, tuleb odavam ja lihtsam anda neile kätte toimiku väljatrükk või eeldada, et teatud isikute puhul (kahtlustatavad, süüdistatavad) teeb vajaduse korral väljatrüki tema kaitsja iseseisvalt digitaalse toimiku abil. 10. Juhul kui uurimisasutus asub juurutama isiku ülekuulamise protokolli digitaalset allkirjastamist ilma, et seda vahepeal välja trükitaks, on soovituslik täiendus see, kui ülekuulataval on oma ekraan ja klaviatuur, mille kaudu ta saab ülekuulamisprotokolli teksti lugeda ja allkirjastada, ilma et ta peaks seda tegema uurija arvuti tagant. 11. Välja tuleb arvutada digitaalse toimiku rakendamisel lisanduv andmesalvestuse maht võrreldes praegusega ning selleks vajalike lisainvesteeringute maht (serverite ost). 12. Soodustamaks seda, et menetlejad töötaksid toimikuga ilma selle sisu välja trükkimata, on soovituslik, et menetlejal oleks kasutada korraga kaks ekraani – üks, millelt ta loeb toimiku sisu, ning teine, millel ta kirjutab menetlusdokumenti, kasutades selleks digitaalses toimikus sisalduvaid andmeid. 13. Digitaalse toimiku jooksevkuludes on vaja arvestada süsteemi halduskuludega, tehnika amortiseerumise ning ka täiendava andmemahu salvestamisega kaasnevate kuludega. Ka nende kulude täpset suurust ei ole käesolevas etapis võimalik ennustada. Digitaalsele menetlusele üleminekuga kaasnevad ka võimalikud ebasoovitavate mõjude riskid. Näiteks ei ole paljude digitaalsele menetlusele üleminekuks vajalike kulude täpne suurus teada ning need võivad osutuda arvestatust suuremaks. Seda riski vähendab (või muudab vältimatuks ka ilma digitaalsele menetlusele üleminekuta) asjaolu, et ühiskonna tehnoloogiline areng toimub kõnesolevast eelnõust sõltumata ning selleks, et ka olemasoleva regulatsiooni raames efektiivselt oma tööd teha, vajavad menetlejad kaasaegset ning töötavat tehnoloogiat (näiteks peab kohtusaalis elektrooniliste tõendite esitamiseks vastav tehnoloogia olemas olema sõltumata sellest, kas sel moel esitatakse üksnes üksikuid tõendeid või valdavat osa tõenditest). Samuti võib riskiks pidada menetlejate kohanemisraskusi digitaalse menetlusega, kuid ka seda riski vähendab asjaolu, et sõltumata sellest, kas menetlus on digitaalne tervikuna või ainult osaliselt (mis on vältimatu), tuleb menetlejatel vastavad oskused omandada nagunii. Kokkuvõttes tähendab digitaalsele menetlusele üleminek kriminaalmenetluse tööprotsesside põhimõttelist ümberkujundamist ning vastava tehnoloogilise võimekuse loomist, mis puudutab kõiki menetlejaid igapäevaselt, mistõttu võib mõju menetlejatele pidada oluliseks ning riigi seisukohast vaadatuna on mõju menetlusprotsessidele positiivne. 6.1.2. Mõjud riigi elanikkonnale. Mõju riigi julgeolekule Muudatused võimaldavad riigil senisest efektiivsemalt kriminaalmenetlust läbi viia. Kriminaaljustiitssüsteemi efektiivsus eelduslikult teatud määral kasvab, mistõttu on õiguskaitseasutustel võimalik praegusega võrreldes rohkem aega kasutada oma põhifunktsioonide täitmiseks, mistõttu elanikkonna turvalisus kasvab, samas kulud kriminaalmenetlusele vähenevad. Õiguskaitseasutuste tööaja ja muude ressursside säästu arvel on ressurssi võimalik suunata rohkemate kuritegude lahendamisele (praegu lahendatakse u 63% kõigist kuritegudest) kui praegu. Kuna riigi elanikkonnaga võrreldes ei ole kriminaalmenetlusega kokkupuutuvate isikute ring väga suur ning, nende kokkupuuted menetlusega on harvad ning kõigile neile, kellel digitaalsetele materjalidele juurdepääs puudub, tagatakse vajaduse korral materjalid paberkandjal, siis on mõju elanikkonnale väheoluline. 6.1.3. Mõjud kannatanutele ja tunnistajatele. Sotsiaalne mõju Kannatanute ning tunnistajate puhul võib digitaalne kriminaalmenetlus tähendada teatavat ebamugavust nende isikute puhul, kes ei ole digitaalsete lahendustega kohanenud. Samas näevad muudatused ette võimaluse, et tunnistajad ja kannatanud võivad kriminaalmenetluses dokumente esitada ja taotleda, et talle esitataks dokumente paberkandjal, juhul kui vastupidine oleks isiku jaoks raskendatud või tema huvidega vastuolus. Seetõttu on ettenähtud süsteem siiski võimalikult paindlik ning sellega peaks ebasoovitav mõju tunnistajatele ning kannatanutele olema minimeeritud. Mõju kannatanutele ja tunnistajatele on väheoluline, kuna nende kokkupuuted kriminaalmenetlusega on harvad, ühekordsed või väga harvad. 6.2. Alaeesmärgi 2.2 (legaliteedi printsiibi piiramine) saavutamise mõjud Legaliteediprintsiibi piiramisega seonduvad peamised planeeritavad muudatused on järgmised: 1. KrMS § 199 täiendamine selliselt, et kriminaalmenetlust on võimalik jätta alustamata teise astme kuriteo suhtes, kui kuriteo aegumistähtajani on jäänud vähem kui kuus kuud ja menetluse keerukust arvesse võttes on selge, et kriminaalasja ei ole enne aegumistähtaja saabumist võimalik edukalt lahendada. 2. KrMS § 199 täiendamine menetluseelse lepituse instituudiga, mis võimaldab lihtsamatel juhtudel kriminaalmenetluse leppimise tõttu alustamata jätta, ilma, et oleks vaja kohaldada formaalset lepitusmenetlust. Lisaks muudetakse KrMS § 2032 lõiget 1, võimaldades isikuid lepitusteenust kasutama saata ka juhul, kui menetluse lõpetamine leppimise tõttu ei ole KrMS § 2031 lõike 1 kohaselt võimalik. 3. KrMS § 202 täiendamine lõikega 11, mille kohaselt on võimalik menetlus teise astme kuritegudes avaliku huvi puudumise korral lõpetada ka isiku nõusolekuta ning ilma tema süüle viitamata. 4. Kohtule võimaluse andmine menetlus KrMS § 202 alusel lõpetada. Kõikide selle alaeesmärgi saavutamiseks kavandatavate muudatuste eesmärk on menetlusressursi kokkuhoid ning vähetähtsate kuritegude menetlemise lõpetamine võimalikult varajases menetlusstaadiumis, samuti lepitusmenetluse paindlikumaks muutmine, mistõttu on võimalik ka muudatuste mõjusid käsitleda koos. Kuna tegemist on spetsiifiliselt kriminaalmenetluse läbiviimisega seotud muudatustega, avalduvad mõjud üksnes kolmes valdkonnas: mõju riigiasutuste korraldusele, mõju sisejulgeolekule ning sotsiaalsed mõjud menetlusosalistele ning osaliselt ka kogu elanikkonnale. 6.2.1. Mõju menetlejatele. Mõju riigiasutuste korraldusele, kuludele ja tuludele Legaliteediprintsiibi piiramisel menetluse alustamisel väheneb (eelduslikult, kuid siiski mitte kindlalt) ressursikulu vähetähtsate süütegude uurimisele. Praegu on võimatu täpselt välja arvutada, kui palju kriminaalmenetluse alustamisel legaliteediprintsiibi ulatuslikum piiramine ressursikokkuhoidu kaasa toob, sest ei ole võimalik täpselt hinnata, kui suur osa seni oportuniteediga lõpetatud kriminaalmenetlustest võiksid edaspidi jääda alustamata. Arvestades, et aastas lõpetatakse ligikaudu 2000 kriminaalasja KrMS § 202 alusel ning ligikaudu 1000 kriminaalasja KrMS § 2031 alusel (lepitamismenetlus), siis on tõenäoline, et nende kriminaalasjade hulgas on väike hulk selliseid kriminaalasju, mille puhul mittealustamise otsustuse saaks kohe menetluse alguses menetluseelse lepituse kohaldamisega ära teha, mis säästab uurimisasutusi vajadusest asja edasi menetleda ning teostada täiendavaid menetlustoiminguid. Samuti hoiab menetlusressursse kokku võimalus olukorras, kus kahtlustatav ei ole ise kriminaalmenetluse lõpetamisega nõus, lõpetada samuti kriminaalmenetlus oportuniteedipõhimõttel, mistõttu ei ole nendes asjades vajadust kuluka kohtumenetluse järele. Selliste asjade puhul on eelduslikult avalik menetlushuvi nii väike, et see ei õigusta tõendite kogumist ning tervikliku menetluse läbiviimist. Tulenevalt eespool kirjeldatust puudutavad need muudatused aga äärmiselt väheseid (ilmselt alla 100 juhtumi aastas – olukorrad, kus esimese astme kuriteo toimepanija teosüü on nii vähene, et õigustab oportuniteedi kasutamist, ning väikesed kuriteod, kus kahtlustatav ei ole nõus oportuniteediga). Hinnang mõju olulisusele. Aastas registreeritakse ligikaudu 37 000 kuritegu ning oportuniteedi või leppimise tõttu lõpetamisele lähevad ligikaudu 3000. Nendest üksnes väike osa võivad olla sellised, mis on võimalik menetluseelse lepitamise kohaldamisega alustamata jätta ja peatse aegumise tõttu menetluse alustamata jätmiste olukorrad piirduvad prokuratuuri hinnangul mõne juhtumiga aastas. Ka menetluste lõpetamise võimaluste laiendamine mõjutab kriminaalmenetluste hulgast üksnes väikest osa (mitte rohkem kui 100 menetlust aastas kõigisse kohtusse saadetavast ligikaudu 7000 kohtuasjast). Seega võib öelda, et eelduslikult toovad muudatused kaasa vaid väiksemahulised menetlejate too ümberkorraldused ning menetlusressursi kokkuhoiu näol on tegemist menetlejate jaoks positiivse mõjuga. 6.2.2. Mõju elanikkonnale. Mõju sisejulgeolekule Mõju sisejulgeolekule ja kuritegevusega võitlemisele avaldub seoses sellega, et võimaldades uurimisasutustel ja prokuratuuril paindlikumalt otsustada, et menetluseelse lepituse kohaldamise puhul ei ole vaja tingimata kriminaalmenetlust alustada, jääb rohkem menetlusressurssi alles raskema kuritegevusega võitlemiseks ning suuremate kriminaalasjade menetlemiseks, mis parandab sisejulgeolekut olulisel määral. Sama eesmärki täidab ka peatselt aeguvate kuritegude puhul menetluse alustamata jätmine ning oportuniteedipõhimõtte kasutamise laiendamine olukordadele, kus kahtlustatav ei ole oportuniteedipõhimõttel kriminaalmenetluse lõpetamisega nõus. Hinnang mõju olulisusele. Muudatused võimaldavad menetlusasutustel oma ressursse paremini juhtida ning keskenduda raskemate kuritegude lahendamisele. 6.2.3. Mõju kannatanutele ja tunnistajatele. Sotsiaalsed mõjud Mõju kannatanutele menetluseelse lepituse instituudi loomisega ning lepitusteenuse kasutamise laiendamise puhul avaldub selles, et lepitusmenetluse kaudu on võimalik saavutada paremaid tulemusi seetõttu, et lepitusmenetlus toimub võimalikult kiiresti pärast sündmust, samuti võib menetluseelse lepituse kohaldamise võimalus soodustada õigusrikkuja poolt kannatanule kahju kiiremat hüvitamist, sest lepituses osalemiseks on vaja kannatanu nõusolekut. Võimalik ebasoovitav mõju võib olla see, et kannatanutele jääb mulje, justkui nende vastu toime pandud kuriteoga ei tegeleta piisavalt, ning seeläbi võib väheneda nende usaldus kriminaalõigussüsteemi vastu. Samas jääb igal juhul kannatanutele õigus kõikide menetluse lõpetamise otsuste peale kaevata, mistõttu peavad sellised otsused olema alati põhjendatud. Hinnang mõju olulisusele. Arvestades, et menetluste alustamata jätmine ja menetluste täiendav lõpetamine oportuniteedipõhimõttel on võimalik üksnes väheste menetluste puhul, siis on mõjud kannatanutele ja tunnistajatele väheolulised. 6.2.4. Mõju kahtlustatavatele. Sotsiaalsed mõjud Mõju kahtlustatavatele seisneb peamiselt selles, et mõnedes olukordades, kus seni on isiku suhtes kriminaalasja menetletud ning see lõpetatud KrMS § 202 või 2031 alusel, oleks edaspidi võimalik sama otsustus teha kohe kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel koos menetluseelse lepituse kohaldamisega, mis tagab ühelt poolt riigi kiirema reaktsiooni toimepandud teole ning samas säästab kahtlustataval menetlusele kuluvat aega. Menetluse lõpetamine ilma isiku nõusolekuta toimub ilma talle kohustusi panemata ning tema süüle viitamata ning on võimalik nö ebaoluliste kuritegude puhul. Hinnang mõju olulisusele. Arvestades, et menetluse alustamata jätmine ja lõpetamine on võimalik üksnes väheste menetluste puhul, siis on mõjud kahtlustatavatele väheolulised. 6.3. Alaeesmärgi 1.1.3 (dubleerivate tegevuste vähendamine tõendite kogumisel) saavutamise mõjud Kõnealuse alaeesmärgi peamiseks sihtrühmaks on kohtud, prokuratuur, advokatuur ja uurimisasutused, osaliselt ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituut. Eelnõu mõjul peaks nimetatud asutuste tegevus kriminaalmenetluse läbiviimisel lihtsustuma, mistõttu peaks paranema nende kogu tegevuse kuluefektiivsus. Samuti mõjutab kriminaalmenetluste efektiivsem ja kiirem läbiviimine kannatanuid ja tunnistajaid – kannatanud saavad oma nõuded kiiremini lahendatud ning tunnistajad peavad vähem kulutama aega ütluste andmisele. Ainsaks muudatuste rakendamisega kaasnevaks otseseks kuluks on ametnike koolituse kulu. 6.3.1. Mõju kannatanutele ja tunnistajatele. Sotsiaalne mõju Kannatanutele ja tunnistajatele avaldavad eelkõige mõju muudatused, mille tulemusel oleks võimalik edaspidi teatud juhtudel neil oma tunnistus menetlejale anda kirjalikult või kaugülekuulamise teel. Praegu kehtiv olukord, kus iga kuriteo puhul tuleb kannatanu ja tunnistaja kutsuda vahetule ülekuulamisele, toob kaasa ebavajalikud kulutused, ehkki mingit sisulist põhjust igakordselt vahetuks ülekuulamiseks ei ole. Kui 80 000 tunnistaja ja kannatanu puhul oleks kas või 30%-l juhtudest võimalik tema vahetu ülekuulamine uurimisasutuses asendada kas tema kaugülekuulamisega (kehtiva regulatsiooni kohaselt on see võimalik vaid tunnistaja, aga mitte kannatanu puhul) või tunnistaja ja kannatanu kirjalike ütlustega , võiks see säästa tunnistajatele ja kannatanutele ainuüksi edasi-tagasi sõidu aega 18 000 tundi aastas, eeldusel et ajakulu on kokku pool tundi kummaski suunas. Menetleja võib korraldada kaugülekuulamise, kui isiku vahetu ülekuulamine on raskendatud, isikule ebamõistlikult koormav või põhjustab ülemääraseid kulutusi, samuti isiku huvide kaitsmist silmas pidades. Seega toob kaugülekuulamise kohaldamisala laiendamine kaasa positiivse mõju kaugülekuulatavate isikute jaoks, kuna olukorras, kus isiku vahetu ülekuulamine oleks näiteks ülekuulatavale ebamõistlikult koormav, näeb seadus ette kaugülekuulamise võimaluse. Kirjalike ütluste instituudi sissetoomine lihtsustab oluliselt menetlejate suhtlust kannatanute ja tunnistajatega, kuna edaspidi ei pea alati isiku ülekuulamiseks või mingis küsimuse täpsustamiseks teda igakordselt politseijaoskonda kutsuma. Samas tuleb silmas pidada, et nii kaugülekuulamise kui kirjalike ütluste puhul võib tõstatuda küsimus ütluste usaldusväärsusest, mis võib kaasa tuua teatud ebasoovitavad mõjud. Nende riskide maandamiseks näeb seadus ette mitmed meetmed, nt on võimalik isik kahtluse korral siiski vahetult üle kuulata, ülekuulatavat hoiatatakse kriminaalvastutusest valeütluste andmise eest, üldmenetluses on keelatud kirjalikke ütlusi ristküsitluse asemel kasutada ning samuti peab menetleja igakordselt kirjalike ütluste korral kaaluma, kas kirjalike ütluste andmine on otstarbekas ja võimalik. Kuna kirjalike ütluste andmine võib toimuda nii tavaposti kui ka elektronposti vahendusel, siis ei saa rääkida ebasoovitavast mõjust isikute puhul, kes ei ole digitaalsete lahendustega kohanenud. Mõju olulisus. Arvestades, et kriminaalmenetluses kannatanute ja tunnistajate arv kogu elanikkonnaga võrreldes ei ole väga suur ning kannatanuks ja tunnistajaks olemine on valdavalt harv, on mõju väheoluline. 6.3.2. Mõju menetlejatele ja teistele riigiasutustele. Mõju riigiasutuste korraldusele Kõik väljapakutavad muudatused seavad eesmärgiks kriminaalmenetluse kiirema läbiviimise, mistõttu väheneb kriminaalmenetluse toimingutele kuluv aeg ning sama aja ja personaliga on võimalik läbi viia rohkem menetlusi. Kaugülekuulamiste rohkema kasutamise jaoks ja menetlustoimingute protokollimise asemel nende salvestamise tarbeks on vaja tagada menetlejatele vastav tehnoloogiline võimekus kaugülekuulamiseks vajalike seadmete näol ning vastavad koolitused. Sealjuures tuleb arvestada, et ka praegu on kaugülekuulamise võimalus kriminaalmenetluses ette nähtud, mistõttu tuleb vastav tehnoloogia ja oskused menetlejatele tagada nagunii. Kavandatavate muudatustega laiendatakse kaugülekuulamise kasutusala, mille tulemusel suureneks oluliselt nende kasutamise sagedus, mis võimaldaks olemasolevat tehnoloogiat kasutada efektiivsemalt. Mõju olulisus. Arvestades, et planeeritavad muudatused küll mõjutavad menetlejate tööprotsesse, kuid ei muuda neid põhimõtteliselt, võib menetlejatele kaasnevat mõju pidada väheoluliseks ja tavapäraseks uue regulatsiooniga kohanemise puhul. 6.3.3. Mõju elanikkonnale. Mõju sisejulgeolekule ja võitlusele kuritegevusega Menetlejate võimalus vältida tarbetuid toiminguid toob kaasa võimaluse tööaega kasutada sisuliseks kuritegude lahendamiseks, mis omakorda võib avaldada mõju kuritegevuse tasemele ning inimeste turvatundele. Mõju olulisus. Kaugülekuulamise ja kirjalike ütluste sagedasem kasutamine võib kaasa tuua riski, et ütlused on vähem usaldusväärsed, mis võib menetluse käiku takistada, kuid kuna üldreegliks jääb see, et vaidluse korral arvestatakse kohtus antud ütlusi, siis on mõju sisejulgeolekule ja võitlusele kuritegevusega ebaoluline. 6.4. Alaeesmärgi 2.4 (eeluurimiskohtuniku ja täitmiskohtuniku terminitest loobumine) saavutamise mõjud Kõnealuse alaeesmärgi peamiseks sihtrühmaks on kohtud, prokuratuur, advokatuur ja uurimisasutused. Ehkki kavandatavaid muudatusi on mitu, avalduvad nendest tulenevad mõjud samadele sihtrühmadele ning samades valdkondades, mistõttu muudatuste mõjude eraldi väljatoomine sihtgruppide kaupa ei ole vajalik. Peamise sihtgrupi moodustavad need kohtunikud, kes praegu eeluurimiskohtuniku või täitmiskohtuniku funktsioone täidavad (kokku u 40 kohtunikku). 6.4.1. Mõju riigi julgeolekule ja riigiasutuste korraldusele Terminite „eeluurimiskohtunik“ ja „täitmiskohtunik“ kaotamine võimaldab kohtutel paremini planeerida kohtuniku funktsioonide jaotamist ja seeläbi võimaldada nende toimingute kiiremat teostamist. Kiirem menetlustoimingu lubade andmine võimaldab aga prokuratuuril efektiivsemalt kuritegusid menetleda, saades vajalikud load ja määrused kohtutest kiiremini. Samuti kaasneb muudatustega isikute õiguste kaitse parem tagamine kriminaalmenetluses, eelkõige seoses kohtunike kohtueelses menetluses osalemise selliste vormide täpsustamisega, mis välistavad kohtuniku osalemise kohtumenetluses. Eelnõus väljapakutud muudatused mõjutavad eelkõige kohtute töökorraldust kriminaalmenetluse valdkonnas. Eelkõige võimaldavad muudatused kohtutel kriminaalmenetluse eeluurimiskohtunike funktsioone kohtunike vahel paindlikumalt jaotada, mis tagab nii kiirema lubade andmise kui ka säästab kohtunike aega, kuna väheneb kriminaalasja materjalidega tutvumise aeg. Praegune olukord, kus eeluurimiskohtunikud vahetuvad tööjaotuskava alusel pidevalt, ei võimalda sellist süsteemi luua. Muudatus puudutab eelkõige suuremaid kohtumaju, kus on rohkem kohtunikke (nt Harju maakohtus on kriminaalasjadega tegelevaid kohtunikke 20, kellest eeluurimiskohtunikke on tööjaotuskava alusel 4, kellest 2 täidavad korraga eeluurimiskohtuniku ülesandeid), mistõttu oleks muudatuse tulemusel võimalik töökoormust ühtlasemalt jaotada. Väiksema kohtunike arvuga kohtumajades muudatus olulist mõju ei avalda, kuid võimaldab eeluurimisülesandeid jaotada terve kohtupiirkonna ulatuses. Kuna see muudatus mõjutab üksnes kriminaalasjadega tegelevaid kohtunikke, kes moodustavad väiksema osa kohtunikest, ning ka nende tegevus ei muutu muudatuste tagajärjel oluliselt, võib pidada muudatustega kaasnevat mõju väheoluliseks. Taandamisaluste laiendamisega võib kaasneda risk, et mahukates kriminaalasjades, kus on vaja teha palju eeluurimiskohtuniku luba nõudvaid toiminguid, ei ole väiksemates kohtumajades hiljem võimalik leida kohtunikku sama asja kohtulikuks arutamiseks. Seda riski vähendavad siiski ülaltoodud muudatused süsteemi paindlikumaks muutmiseks, samuti on kohtunike sõnul praktikas neist laiematest taandamisalustest juba lähtutud. Seega saab ka seda mõju pidada väheoluliseks. Hinnang mõju olulisusele. Kuna mõju avaldub ühele kitsale kriminaalmenetluse aspektile ning mõjutab üksnes väheste kohtunike tööd, siis võib mõju pidada väheoluliseks. 6.5. Alaeesmärgi 2.5 (tõkendite süsteemi täiustamine) saavutamise mõjud 6.5.1. Mõjud kahtlustatavatele ja süüdistatavatele. Sotsiaalne mõju Muudatuste tulemusel on kahtlustatavatele ja süüdistatavatele võimalik kohaldada senisest märksa täpsemaid ja vähem intensiivseid tõkendeid, mis toob kaasa ka selle, et teatud osa isikute suhtes, kes vahistatakse, hakatakse kohaldama alternatiivseid tõkendeid, mis nende õigusi vähem piiravad. Keskmiselt oli 2015. aastal vahistatute arv ligi 700 ning keskmine vahistuse kestus 184 päeva17. Nii vahistatute arv kui ka vahistuse kestus tõenäoliselt vähenevad 1. septembril 2016 jõustunud KrMS muudatuste mõjul (07.10.2016 seisuga oli vahistatute arv 607), mistõttu väheneb ka nende vahistatute arv, kes kõnesolevast muudatusest mõjutatud on, kuigi täpset arvu ei ole võimalik ennustada. Teine grupp kahtlustatavaid ja süüdistatavaid on need, keda praegu täna ei vahistata, kuid kelle suhtes ei kohaldata ka muid tõkendeid peale elukohast lahkumise keelu, kuivõrd vastavaid võimalusi seadus ette ei näe. Nimetatud sihtrühmas suureneb nendele kohalduvate võimalike piirangute hulk, kuid üldreeglina ei ole määratavad kohustused isikute põhiõigusi väga intensiivselt piiravad ning seega eriti koormavad, kuid võimaldavad samas kriminaalmenetluse kiiremini läbi viia. Lisaks on uue kriminaalmenetluse tagamise vahendina ette nähtud, et kahtlustatavast ja süüdistatavast juriidilistel isikutel on keeld kriminaalmenetluse kestel jaguneda, ühineda ning end likvideerida ning samuti on võimalik juriidilisel isikul keelata teatud tehingute tegemine. Muudatusest mõjutatud sihtrühma hulka kuuluvad võimalikud juriidilistest isikutest õigusrikkujad. Aastatel 2010–2016 lõpetati kokku 36 juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetlus põhjusel, et juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav oli lõppenud (KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel). Kriminaalasjades tehtud kohtuotsustest jõustus 2014. a 24 juriidilise isiku suhtes süüdimõistev otsus ning 3 juriidilise isiku suhtes õigeksmõistev otsus. 2015. a olid vastavad numbrid 36 ja 0 ning 2016. a jõustus 35 juriidilise isiku suhtes süüdimõistev otsus ja 3 juriidilise isiku suhtes õigeksmõistev otsus. Statistikat ei ole võimalik aga välja tuua selliste juriidiliste isikute arvu kohta, kelle suhtes kriminaalmenetlus jäi alustamata põhjusel, et juriidiline isik oli juba enne kriminaalmenetlust lõppenud. Väljapakutud muudatus aitaks takistada juriidilisel isikul süüteovastutuse välistamist, samuti karistuse ebatõhusaks muutmist. Sellega võib kaasneda juriidiliste isikute suhtes tehtud süüdimõistvate otsuste arvu kasv ning väheneda juriidiliste isikute jagunemine, ühinemine või likvideerimine, mis on kantud eesmärgist välistada süüteovastutust. Mõjutatud sihtrühm on väike. Võttes arvesse ka mõju esinemise sagedust, ei ole tegemist olulise mõjuga. Kokkuvõttes on muudatustest tingitud mõju nii füüsilistest isikutest kui juriidilistest isikutest kahtlustatavale ja süüdistatavatele väheoluline. 6.5.2. Mõjud kannatanutele ja tunnistajatele. Sotsiaalne mõju Senisest täpsemad ja mitmekesisemad tõkendite liigid võimaldavad efektiivsemalt kaitsta kannatanute huve  seda nii otseselt, näiteks efektiivsema lähenemiskeelu abil, kui ka kaudselt seeläbi, et kriminaalmenetlus muutub paremini tagatuks ning seeläbi kiiremaks ja efektiivsemaks, mistõttu väheneb ka kannatanute menetluses osalemise koormus. Efektiivsema lähenemiskeelu, samuti suhtlus- ja liikumispiirangute kaudu on võimalik tulemuslikumalt tagada kannatanu turvatunne, eriti olukorras, kus puudub alus kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks. Muudatuste lähtekohaks on põhimõte, et vahistamine kui isiku põhiõigusi intensiivselt piirav meede peaks olema rakendatav vaid juhul, kui muude tõkendite või kriminaalmenetluse tagamise vahendite abil ei ole võimalik kriminaalmenetlust tulemuslikult 17 Klopets, U. Vahistamise kestus 2015. aastal. https://wwwkriminaalpoliitika.rik.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/vahistamiste_analuus_2015_ kohta.pdf tagada. Seega soodustatakse esmalt vahistamisest kergemate tõkendite kohaldamist. Isiku puhul, kellel esineb risk panna toime uusi kuritegusid, võib vahistamisest kergema tõkendi kasutamisega kaasneda teatud risk ebasoovitava mõju avaldumiseks. Paratamatult hoiab näiteks korduva lähisuhtevägivalla puhul teo toimepanija vahistamine kõige tulemuslikumalt ära edasiste vägivallakuritegude toimepanemise, ning näiteks ajutise lähenemiskeelu puhul jääb siiski teatav risk uue kuriteo toimepanemiseks kannatanu suhtes. Seega võib olukorras, kus vahistamise alternatiivina kohaldatakse esmalt kergemat kriminaalmenetluse tagamise vahendit, avalduda teatud ebasoovitav mõju. Mõju olulisus. Kokkuvõttes on kriminaalmenetluse tagamise võimaluste laiendamine kannatanute ja tunnistajate jaoks pigem positiivse mõjuga parema kaitse tõttu olukorras, kus puudub alus kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks. Kuna aga tõkendi kasutamine kannatanu või tunnistajaga kriminaalasjades on pigem harvaesinev, siis tuleks mõju lugeda ebaoluliseks. 6.5.3. Mõjud riigi elanikkonnale. Mõju riigi julgeolekule Muudatused võimaldavad riigil senisest efektiivsemalt kasutada erinevaid meetmeid, millega tagada kriminaalmenetluse läbiviimist, mis peaks tagama elanikkonna turvalisuse kasvu. Kriminaaljustiitssüsteemi efektiivsuse tõusu tõttu kulud kriminaalmenetlusele vähenevad, iseäranis näiteks isikule kohustuse panemisega oma postkasti vaadata (kutsete ja dokumentide kättetoimetamise kulud vähenevad märgatavalt). Õiguskaitseasutuste sisemine sääst on võimalik suunata rohkemate kuritegude lahendamisse (praegu lahendatakse u 63% kõigist kuritegudest), kui see praegu sama ressursiga võimalik on. Täpsemat hinnangut lahendatavate kuritegude osakaalule ei ole loomulikult võimalik anda. Samuti võimaldavad täpsemad tõkendid kaitsta efektiivsemalt kannatanute õigusi, seda eelkõige lähenemiskeelu osas. Muudatuse tulemusena takistatakse juriidilistel isikutel süüteovastutusest kõrvale hoida. Muudatustega kaasneb positiivne mõju ühiskonnale ja sisejulgeolekule, kuna tagatakse, et kuriteole järgneb hukkamõist. Muudatused aitavad võitlust kuritegevusega muuta tõhusamaks. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, samuti asjaolu, et teatud muudatuste mõju on elanikkonnale kaudne ning raskesti mõõdetav, võib mõju pidada laiemas mõttes väheoluliseks. Kokkuvõttes võib öelda, et kriminaalmenetluse tulemuslikuma tagamise tõttu kasvab ühiskonna turvalisus ning ühiskonna õiglustunne tugevneb. 6.5.4. Mõju menetlejatele ja teistele riigiorganitele. Mõju riigiasutuste korraldusele Muudatustega, mis täiendavad kriminaalmenetluse tagamise vahendite loetelu, võib väheneda uurimisasutuste, prokuratuuri, kohtute ja vanglate koormus teatud määral, kuna lisanduvate uute tõkendite näol tekib juurde kergemini kohaldatavaid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid. Lisaks saaks teatud juhtudel rääkida ressurssi kokkuhoidmisest ka seetõttu, et muudatused näevad ette mitmete vahistamistega võrreldes odavamate tõkendite kohaldamise. Kuna vahistamise puhul on tegemist riigi jaoks kuluka tõkendiga, siis eeldusel, et kriminaalmenetluse tagamise vahendite süsteemi täiustamisel kaalutakse teatud juhtudel vahistamise asemel alternatiivsete tõkendite kasutamist, saab rääkida teatud ressurssi kokkuhoiust. Eelnõu avaliku arutamise käigus on võimalik anda vahistatute arvu vähendamisele vajadusel ka täpsem numbriline hinnang, kuid samas tuleb selliste prognooside puhul arvestada, et need ei saa olla täpsed. Näiteks kui vahistatute arv uute tõkendite tõttu väheneks 5%, siis arvestades, et 2015. a lõpu seisuga oli18 713 vahistatut, tähendaks see keskmiselt vahistatute arvu vähenemist 35 inimese võrra, kui 10%, siis u 70 isiku võrra. Võib väheneda kinnipidamisasutuste koormus, kuid see koormuse langus ei tähenda märkimisväärset kulude kokkuhoidu, kuna suurem osa vangistussüsteemi kuludest on püsikulud, mis vahistatute ega kinnipeetavate arvu väikesest vähenemisest ei sõltu. Laiemalt omab enim potentsiaalselt positiivset mõju menetlejate koormuse vähenemisele tõkend, mis näeb ette isikule kohustuse kontrollida oma elektronpostkasti – väheneb vajadus otsida isikut taga paberkutsete ja muude dokumentide kätteandmiseks, väheneb otsene postikulu (paberikulu, transpordikulu), kuid ennekõike võimaldab see menetlejatele ajasäästu, mis tähendab väiksemat töökoormust ja kiiremat menetlust sama töötajate arvuga. Samas kaasnevad riigiasutustele ühekordsed kulud seoses Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi poolt peetavates infosüsteemides ja kogutavas kriminaalmenetluse statistikas uute ja lisanduvate tõkendite sisseviimise ja kajastamisega ning selle põhjal kriminaalmenetluspraktika hilisema analüüsiga vastavalt vajadusele. Infosüsteeme on võimalik vajadusel ja võimalusel täiustada pärast seda, kui infosüsteemide arendajad on ära teinud vastavad kalkulatsioonid. Varasemast praktikast on teada, et ühe terviktoimingu lisamine MIS- i (menetluse infosüsteem) või KrMR-i (kriminaalmenetluse register) võtab aega 50 tundi arendaja tööaega ning ühe töötunni hinnaks on arvestatud 50 eurot19. Eelnõus on pakutud välja 9 + 1 uut tõkendiliiki, mis sisalduvad 3-s (4-s) paragrahvis (liikumispiirang, suhtluspiirang ja tegutsemiskohustus + nn vabad tõkendid). Rahaline kulu infosüsteemide arendamiseks sõltub muu hulgas sellest, kas uued andmeväljad lisatakse üksnes iga paragrahvi kohta või kõigi 9 + 1 tõkendi kohta eraldi. Mida täpsem on infosüsteemide abil kogutav teave, seda detailsemat statistikat on võimalik koguda ning selle alusel omakorda paremini läbimõeldud menetluslikke, administratiivseid ja õiguspoliitilisi otsuseid teha. Võimalikuks kuluks on ka uurijate ja teiste menetlejate koolitamine seoses tõkendite süsteemi põhjaliku kaasajastamisega, seda nii muutunud tõkendite kohaldamise üldpõhimõtete kui ka lisandunud uudsete tõkendite osas, tagamaks nende aktiivse kasutuselevõtu praktikas ning pidades silmas, et mahukamate seadusemuudatustega ning nende aluseks olevate põhjendustega iseseisev tutvumine ei pruugi olla alati võimalik juhul, kui menetlejatel on niigi suur töökoormus. Tavapäraselt tehakse selline koolitus iga asutuse olemasoleva töötajate koolituseelarve raamides (tüüpiliselt kuni 5% asutuse palgafondist), üksnes väga mahukate koolituste puhul on vaja selleks taotleda eraldi vahendeid riigieelarvest. Kõnesoleval juhul eelduslikult eraldi vahendite taotlemine vajalik ei ole, kuid see selgub lõplikult pärast eelnõu kooskõlastusringi ja avalikku arutelu. Vahistatute olukorraga seonduvad muudatused toovad kaasa vajaduse teostada vanglates ümberehitustöid. Juhul kui erinevatel vahistatutel on erinevad suhtlemispiirangud, siis on vaja rohkem eraldi sektsioone, mille elanikud omavahel kokku ei puutuks, sest suhtluspiiranguga vahistatutel tuleb takistada ka teiste kinnipeetavate vahendusel suhtlemist. Samuti tuleb suurendada päevaruumide arvu, pikaajaliste kokkusaamiste ruume ning teisi kinnipeetavatele mõeldud sotsiaalruume, mida seni on kasutanud ainult kinnipeetavad, kuid mitte vahistatud. Praeguste kinnipeetavate ja vahistatute arvude juures on tehtud kalkulatsioonid, et Viru ja Tartu 18 Justiitsministeeriumi väljaande „Kuritegevus Eestis 2015“ kohaselt oli 2015. aasta lõpul Eesti vanglates ja arestimajades 2823 inimest, neist 2321 olid süüdi mõistetud kuriteos, 30 kandsid väärteoaresti ja 713 olid vahistatud. Vangide arv, arestialuseid arvestamata, vähenes aastaga 8% (–241 inimest), sealhulgas süüdimõistetute arv 10% (–227) http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eestis_2015.pdf 19 SE 80 seletuskiri lk 86: Ühe terviktoimingu lisamine politsei infosüsteemi MIS võtab ligikaudu 50 tundi arendaja aega, arvestades ühe töötunni hinnaks 50 eurot, on MIS-i arendamise kogukuluks 10 000 eurot. Sama mahuga tuleb arvestada ka KRMR arenduste puhul. vangla ümberehitused nõuaksid ligikaudu 121 000 eurot. Täiendavad personalikulud oleksid aastas kokku 256 400 eurot (9 valvurit + 1 + 2 x 0,5 sotsiaaltöötaja ametikohta) ning kaasnevalt oleks riigikeele õppe kulu 82 000 eurot. Kokku on seega ettenähtavad kulud 459 600 eurot. Samuti võivad ka muud VangS sätete muutused tuua kaasa teatavaid muudatusi vanglate töökorralduses. Näiteks tuleb vahistatutele olukorras, kus nad ei pea enam 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris viibima, pakkuda muid tegevusi ning sellega kaasnevad tööjõukulud. Samas tuleb arvestada üldise koormuse vähenemist juhul, kui eelnõu teistest muudatustest tulenevate uute tõkendiliikide juurutamisel väheneb vahistatute koguarv (näiteks vahistatute arvu 5% vähenemine tähendaks nende arvu vähenemist 28 inimese võrra keskmiselt, 10% vähenemine aga u 56 inimese võrra), mis eelduslikult tähendab seda, et vangla ei pea hakkama pikaajalise kokkusaamise ruume olemasolevate muude kambrite või ruumide arvel suurendama või kohendama. Samuti tuleb arvestada, et alates 1. septembrist 2016 jõustunud KrMS muudatuste tulemusel nagunii tõenäoliselt vahistatute arv väheneb, mis võib osaliselt tasakaalustada lisanduvaid kulusid. Mõju olulisus. Kuna enamik lisanduvaid kulusid ei ole püsikulud, vaid ühekordsed kulud, ning eelduslikult kriminaalmenetluse tagamise vahendite süsteemi laiendamisel on kriminaalmenetlus paremini tagatud, millega peaks kaasnema menetlejate koormuse kasv, siis pikemas perspektiivis ei saa rääkida ebasoovitavast mõjust menetlejatele ning riigiorganitele (vanglad, uurimisasutused, kohtud, prokuratuur). Kokkuvõttes võib mõju lugeda ebaoluliseks. 6.6. Alaeesmärgi 2.6 (kriminaalmenetluse praktikas kerkinud üksikküsimuste lahendamine) saavutamise mõjud Eelnõuga lahendatakse mitmed praktikas esile kerkinud üksikprobleemid: (a) kriminaalmenetluses tähtaegade arvutamisega seonduv; (b) menetluskulude õiglasem jaotus; (c) apellatsioonitähtaja pikendamine; (d) andmete avaldamise keelu võimaldamine ka juhul, kui istung ei ole kinniseks kuulutatud; (e) füüsiliste isikute ringi laiendamine, kelle kaudu juriidiline isik saab kriminaalmenetluses osaleda. Käesolevas osas kirjeldatud mõjud on käsitletud lühidalt, kuna avalduvad mõjud on enamasti positiivsed. 6.6.1. Mõjud kahtlustatavatele ja süüdistatavatele (a) Tähtaegade regulatsiooniga seonduvate muudatuste eesmärgiks on ühtlasem menetluspraktika ning vähem vaidlusi tähtaegade osas, millest tulenev suurem õiguskindlus omab positiivset mõju nii menetlejatele kui ka menetlusosalistele, sh kahtlustatavatele ja süüdistatavatele. (b) Erikulude loetelu täiendamine tagaotsimisega seotud kuludega omab mõju eelkõige kahtlustatavatele ja süüdistatavatele, kuna võimaldab nõuda välja tagaotsimisega seotud kulud isikult, kelle käitumine tagaotsimise põhjustanud on. Menetluskulude jagamine sõltuvalt otsuse tühistamise või kaebuse lahendamise ulatusest muudab kulude jaotuse õiglasemaks, kuna vastutust ei panda täies ulatuses ainult ühele menetluse poolele. (c) Apellatsiooni esitamise tähtaja pikendamine 15-lt päevalt 30 päevani omab üldiselt positiivset mõju kahtlustatavatele ja süüdistatavatele, kuna pikema tähtaja puhul eelduslikult apellatsioonkaebuste kvaliteet (eriti mahukates kriminaalasjades) tõuseb. Menetlusosalise jaoks, kes ei ole apellatsiooni esitanud, võiks pikemas apellatsioonitähtajas näha teatud negatiivset mõju, kuna isik peab arvestama pikema menetlusega, kuid vaid 15 päevase pikenemise tõttu ei saa seda lugeda isikut oluliselt mõjutavaks asjaoluks. (d) Kohtul võimaldatakse kohustada menetlusosalisi ning teisi istungisaalis viibijaid asja menetlemisel teatavaks saanud asjaolu saladuse hoidma ka juhul, kui istung ei ole kinniseks kuulutatud. Andmete avaldamise keeld tagab mh ka süüdistatava huvisid (nt tema perekonna- või eraelu kaitse) ning keelu rikkujaid on võimalik trahvida. Süüdistatava trahvimine keelu rikkumise korral ei ole lubatud. (e) KrMS § 36 muudatuse tulemusena võimaldatakse juriidilisest isikust kahtlustataval ja süüdistataval osaleda kriminaalmenetluses ka volitatud töötaja või lepingulise esindaja kaudu. Juhtorgani liikme kaudu kriminaalmenetluses osalemise nõue võib juriidilise isiku jaoks olla teatud juhtudel ebamõistlik (nt pikas kohtumenetluses istungitel viibimine) ning põhjendatud oleks võimaldada juriidilisel isikul nimetada ka muu isik peale juhtorgani liikme, kelle kaudu ta menetluses osaleb. Seetõttu on muudatusel juriidilise isiku jaoks positiivne mõju. Mõjude olulisus. Muudatuste eesmärk on muuta menetlus efektiivsemaks ning avalduva mõju positiivse efekti tõttu ei ole vajadust koostada täiendavat mõjuanalüüsi. 6.6.2. Mõjud kriminaalmenetluses kannatanutele ja tunnistajatele (a) Tähtaegade regulatsiooniga seonduvate muudatuste eesmärgiks on ühtlasem menetluspraktika, millest tulenev suurem õiguskindlus omab teatud positiivset mõju ka kannatanutele ja tunnistajatele. (b) Menetluskulude jaotuse muudatused ei ole suunatud kannatanutele ja tunnistajatele. (c) Kuna kannatanul on õigus apellatsioon esitada, siis omab apellatsioonitähtaja pikendamine positiivset mõju ka kannatanu jaoks, võimaldades kannatanul kohtuotsusega põhjalikumalt tutvuda ning annab rohkem aega vajadusel kaebuse koostamiseks. Kannatanu jaoks, kes ei ole apellatsiooni esitanud, võib pikemas apellatsioonitähtajas näha teatud negatiivset mõju, kuna isik peab arvestama pikema menetlusega, kuid vaid 15 päevase pikenemise tõttu ei saa seda lugeda isikut oluliselt mõjutavaks asjaoluks. (d) Istungi kinniseks kuulutamise aluseks on mh kannatanu huvid, seega võimaldab andmete avaldamise keeld tagada ka kannatanu huvisid olukorras, kus istungit kinniseks ei kuulutata; (e) Muudatus ei too eelduslikult kaasa otsest mõju tunnistajatele või kannatanule. Juriidiliselt isikust kannatanul on juba kehtiva KrMS § 37 lg 2 järgi võimalik osaleda kriminaalmenetluses ka volitatud töötaja või lepingulise esindaja kaudu. Mõjude olulisus. Muudatused ei mõjuta kannatanuid ja tunnistajad oluliselt. 6.6.3. Mõju menetlejatele ja teistele riigiorganitele (a) Menetlustähtaegade regulatsiooni muutmise eesmärgiks on ühtlasem menetluspraktika ning tähtaegade osas vaidluste vähenemine tähendab, et menetlejatel on võimalik vabanevat ressurssi mujal kasutada. (b) Mõju menetlejatele ja riigiorganitele puudub. (c) Apellatsioontähtaja pikendamine omab positiivset mõju ka prokuratuuri jaoks, kellel on võimalik pikema tähtaja jooksul kohtuotsusega põhjalikumalt tutvuda ning annab rohkem aega kaebuse koostamiseks. Eelduslikult paraneks seeläbi esitatavate apellatsioonkaebuste kvaliteet, millega kaasnevalt võib väheneda võimalike puuduste kõrvaldamiseks kuluv aeg. (d) Muudatused võimaldavad kaitsta KrMS § 12 lõikes 1 toodud istungi kinniseks kuulutamise aluseks olevaid õigusi ja huvisid avalikku õigusemõistmist vähem häirival viisil kui istungi kinniseks kuulutamine. (e) Kuna muudatuse eesmärk on muuta juriidilisest isikust kahtlustatava ja süüdistatava osalemine kriminaalmenetluses paindlikumaks, siis eelduslikult oleks muudatusel positiivne mõju ka menetluse efektiivsemaks muutmisele (nt istungiaegade planeerimisel). Kuna ütluste andmise õigus jääb jätkuvalt vaid juhatuse või seda asendava organi liikmele või pankrotihaldurile, siis on põhjendatud lubada muude juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava kohustuste delegeerimine, kui juriidiline isik seda soovib. Mõjude olulisus. Eelnimetatud muudatuste puhul saab rääkida positiivsest mõjust menetlejatele, kuna muudatused aitavad kaasa menetluse efektiivsemaks muutmisele. Mõju menetlejatele on väheoluline. Kokkuvõttes peaks eelnõuga planeeritavate muudatuste tulemusena olema oodata pigem halduskoormuse kahanemist, seda eelkõige tänu digitaalsele menetluse ülemineku tõttu. Eelnõuga tehtavad muudatused ei oma sihtrühmadele sedavõrd olulist mõju, et oleks vajalik mõjude järelhindamine teatud aja jooksul. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Võimalikud kulud ESF vahendite abil on alates 2016. aastast toimunud prokuratuuri infosüsteemi PRIS arendus, mille esimese kahe etapi eelarve on kokku miljon eurot. Kolmanda etapiga lõpulejõudmiseks on vajalik veel investeerida 500 000 eurot. Eelnõuga ettenähtud menetluse digitaliseerimisega seotud muudatuste kulud on hinnanguliselt 900 000 eurot. E-toimiku andmetele õigusliku tähenduse andmisega kaasneb ISKE klassi tõstmise vajadus (100 000 eurot). Lisaks kaasnevad erinevad kulud töökorralduse lihtsustamisega seotud tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmisega (nt Digitoimiku rakenduse kasutuselevõtt kriminaalmenetluses, täiendavate sülearvutite vajadus, helisalvestiste kuulamine vanglas, kohtusaalide täiendamine esitlustehnika osas jne) ning selleks koostatakse eraldi arengukava, millest lähtuvalt taotletakse koos põhjendustega vahendeid järgmiste aastate riigieelarvest. Hinnanguliselt võivad sellised kulud ulatuda 800 000 euroni. Seoses vahistatute automaatsete lisapiirangute muutmisega kaalutlusõigusel põhinevaks on praeguste kinnipeetavate ja vahistatute arvude juures on tehtud kalkulatsioonid, et Viru ja Tartu vangla ümberehitused nõuaksid ligikaudu 121 000 eurot. Täiendavad personalikulud oleksid aastas kokku 256 400 eurot (9 valvurit + 1 + 2 x 0,5 sotsiaaltöötaja ametikohta) ning kaasnevalt oleks riigikeele õppe kulu vahistatutele 82 000 eurot. Kokku on seega ettenähtavad kulud 459 600 eurot. Võimalikuks kuluks on ka menetlejate koolitamine seoses seaduse muutmisega. Tavapäraselt lahendatakse selline koolitus iga asutuse olemasoleva töötajate koolituseelarve raamides (tüüpiliselt kuni 5% asutuse palgafondist), üksnes väga mahukate koolituste puhul on vaja selleks taotleda eraldi vahendeid riigieelarvest. Kõnesoleval juhul eelduslikult eraldi vahendite taotlemine vajalik ei ole. Eelnõuga seotud kulude arvestus täieneb kooskõlastuse käigus saadava informatsiooniga. Võimalikud tulud Eelnõuga ei kaasne riigile otseseid tulusid, küll aga võimaldavad eelnõu alusel loodavad efektiivsemad protsessid hoida kokku menetlejate ja kodanike tööaega ning ressurssi. 8. Rakendusaktid Muuta on vaja Vabariigi Valitsuse 03.07.2008. a määrust nr 111 „E-toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku süsteemi pidamise põhimäärus“. Samuti tuleb täiendada e-toimiku süsteemi pidamise põhimäärust uute regulatsioonidega, mille sisu selgub täiendavate tehniliste analüüside tulemusel, mistõttu rakendusakti kavandit kõnesolevale eelnõule lisatud ei ole. 9. Seaduse jõustumine Seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele peab jääma minimaalselt kuus kuud, et võimaldada infosüsteemide ning menetluspraktika sujuvat muutumist. Tulenevalt sellest, et praeguses menetlusetapis ei ole võimalik vastavat kuupäeva täpselt ette näha, ei ole kooskõlastamisele saadetavas eelnõus jõustumisaega märgitud, välja arvatud regulatsiooni osas (eelnõu punktid 72 ja 73 ning punkt 100), mis puudutab digitaalsele kriminaalmenetlusele üleminekut, mille täpne tähtaeg sõltub tehniliste arendustööde läbiviimise ajast, kuid hinnanguliselt võiks see toimuda 2020. aastal (st hiljem kui ülejäänud eelnõu). 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu aluseks olev analüüs on kooskõlastatud kriminaalmenetluse revisjoni komisjoni poolt, kuhu olid kaasatud kõik asjakohased huvirühmad. Analüüsi alusel on omakorda koostatud ja 2017. aasta alguses kooskõlastatud eelnõu väljatöötamiskavatsus (VTK) kõigi asjaomaste osalistega. Kõnesolev eelnõu esitatakse EIS-i kaudu kooskõlastamiseks või arvamuse andmiseks üldkorras kõigile ministeeriumidele ning Riigikohtule, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Riigiprokuratuurile, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Eesti Kohtunike Ühingule ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. Algatab Vabariigi Valitsus ”…” ……………...2018. a (allkirjastatud digitaalselt)  EELNÕU 27.04.2018 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus § 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Kohus võib menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid määrusega kohustada asja menetlemisel teatavaks saanud asjaolu saladuses hoidma ka juhul, kui kohtuistung ei ole kinniseks kuulutatud, kuid saladuse hoidmine on ilmselt vajalik käesolevas paragrahvis nimetatud õiguse või huvi kaitseks.“; 2) paragrahvi 12 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui kohtuistungi menetluse andmete avaldamise keeldu rikutakse, võib kohus trahvida kohtumenetluse poolt, istungisaalis viibijat või andmete avaldajat kohtu määruse alusel. Süüdistatavat ei trahvita.“; 3) paragrahvi 19 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kriminaalasju lihtmenetluses arutab, eelmenetlust kõigis kriminaalasjades toimetab ning määruskaebusi lahendab ringkonnakohtunik ainuisikuliselt.“; 4) paragrahvid 21 ja 22 tunnistatakse kehtetuks; 5) paragrahvi 24 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kriminaalasja arutamine allub maakohtule, mille tööpiirkonnas on vähemalt üks kuritegudest toime pandud.“; 6) paragrahvi 24 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kohtueelses menetluses täidab kohtu ülesandeid ainuisikuliselt selle maakohtu kohtunik, mille tööpiirkonnas on vähemalt üks kuritegudest toime pandud. Ühes kriminaalasjas täidab kohtueelses menetluses kohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks kohtunik. Kui kuriteo toimepanemise kohta ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata, täidab kohtu ülesandeid menetlustoimingu tegemise koha või menetlejate asukoha järgne maakohus. Jälitustoiminguks annab loa tööjaotusplaaniga määratud kohtunik, kes ei ole kohtu esimees.“; 7) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Täitmismenetluses täidab kohtu ülesandeid ainuisikuliselt selle maakohtu kohtunik, mille tööpiirkonnas kohtuotsust täidetakse.“; 8) paragrahvi 27 lõikes 2 asendatakse sõnad „eeluurimiskohtunikuna loa teise ringkonnakohtu tööpiirkonnas asuva maakohtu esimees või tema määratud kohtunik” sõnadega „loa teise ringkonnakohtu tööpiirkonnas asuv maakohus”; 9) paragrahvi 36 täiendatakse pärast sõnu „organi liikme“ sõnadega „, volitatud töötaja, lepingulise esindaja“; 10) paragrahvi 43 lõikes 4, § 67 lõigetes 1 ja 2, § 91 lõikes 6, § 124 lõikes 6, § 126 lõigetes 11, 21, 22 ja 4, § 1261 lõikes 6, § 1264 lõigetes 1 ja 5, § 1266 lõikes 5, § 1267 lõikes 3, § 1268 lõikes 3, § 12613 lõigetes 4 ja 5, § 130 lõikes 6, § 131 lõigetes 2, 3, 31 ja 4, § 1311 lõigetes 2 ja 4, § 134 lõikes 2, § 135 lõigetes 52 ja 61, § 1381 lõikes 1, § 141 lõikes 3, § 142 lõigetes 3, 8 ja 11, § 214 lõikes 3, § 215 lõikes 3, § 231 lõigetes 1 ja 5, § 447 lõigetes 2 ja 7, § 457 lõikes 4, § 479 lõikes 1, § 48929 lõikes 6, § 48944 lõikes 1, § 499 lõikes 1, § 507 lõikes 3 ja § 50816 lõikes 2 asendatakse sõna „eeluurimiskohtunik“ sõnaga „kohus“ vastavas käändes; 11) paragrahvi 45 lõikes 3, § 67 lõikes 2, § 124 lõikes 5, § 201 lõike 4 teises lauses, § 224 lõikes 11, § 226 lõikes 6, § 233 lõikes 11, § 239 lõikes 3, § 251 lõikes 1, § 256 lõikes 1, § 2564 lõikes 1, § 267 lõikes 6, § 268 lõikes 2, § 274 lõigetes 5 ja 6, § 275 lõikes 3, § 2762 lõikes 1, § 286 lõikes 1, § 2882 lõikes 1, § 301 pealkirjas ja tekstis, § 309 lõikes 2, § 398 lõikes 3, § 40310 lõikes 1, § 415 lõikes 4, § 450 lõike 4 punktis 2, § 479 lõikes 1, § 502 lõike 4 punktis 3 ja § 503 lõikes 6 asendatakse sõna „prokurör“ sõnaga „prokuratuur“ vastavas käändes; 12) paragrahvi 45 lõikes 3, § 208 lõigetes 5 ja 7, § 2451 lõikes 1, § 250 lõikes 1, § 253 sissejuhatavas lauseosas, § 254 lõikes 1, § 2564 lõikes 2, § 257 lõigetes 1 ja 3, § 2571 lõikes 2, § 258 lõike 1 punktis 5, § 259 lõikes 5, § 262 pealkirjas ja lõikes 1, § 264 lõigetes 1–3, § 278 lõikes 2, § 279 lõikes 1, §-des 2801–283, § 284 lõigetes 1 ja 2, § 2871 lõigetes 1 ja 4, § 298 lõikes 1, § 300 lõikes 2, § 303 lõigetes 1 ja 2, § 325 lõikes 2, § 326 lõikes 1 ja lõike 2 sissejuhatavas lauseosas, § 327 lõike 1 punktis 2 ning § 406 lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõna „kohtunik“ sõnaga „kohus“ vastavas käändes; 13) paragrahvi 49 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) on samas kriminaalasjas kohtunikuna teinud käesoleva seadustiku §-s 89, 91, 102, 1266, 1267, 1268, 132, 134, 135, 137, 1371, 141, 1411, 1412, 1413,1414, 142, 217 lõikes 5 või §-s 3951 nimetatud kohtumääruse, välja arvatud kriminaalasja arutamisel kokkuleppe- ja käskmenetluses;“; 14) paragrahvi 49 lõikes 3 asendatakse sõna „Eeluurimiskohtuniku” sõnadega „Kohtueelses menetluses tehtud kohtu”; 15) paragrahvi 53 lõikes 2 asendatakse sõna „riigiprokuratuur“ sõnadega „kõrgemalseisev prokurör“; 16) paragrahvi 56 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõna „eeluurimiskohtunik” sõnadega „kohtunik ainuisikuliselt”; 17) paragrahvi 63 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(1) Tõendiks kriminaalasjas on ütlus, asitõend või dokumentaalne tõend.”; 18) paragrahvi 671 lõikes 2 asendatakse sõnad „eeluurimiskohtuniku juures” sõnaga „kohtus”; 19) paragrahvi 68 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „ning õigust kirjutada ütlust omakäeliselt“; 20) paragrahvi 68 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(4) Tunnistajat võib üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude ning tõendite lubatavust ja usaldusväärsust mõjutavate asjaolude kohta. Suunavaid küsimusi võib esitada ainult käesoleva seadustiku § 2881 lõike 2 punktides 2–5 nimetatud juhtudel.”; 21) paragrahvi 69 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(1) Menetleja võib korraldada isiku kaugülekuulamise, kui isiku vahetu ülekuulamine on raskendatud, ülekuulatavale ebamõistlikult koormav või põhjustab ülemääraseid kulutusi, samuti isiku huvide kaitsmist silmas pidades.”; 22) paragrahvi 69 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(4) Kohtueelses menetluses läbiviidav kaugülekuulamine heli- või videosalvestatakse ning koostatakse ülekuulamise protokoll, mille allkirjastab menetleja.”; 23) paragrahvi 691 lõikes 1 asendatakse sõnad „eeluurimiskohtuniku juures kuulataks” sõnadega „kohtueelses menetluses kuulataks kohtus”; 24) paragrahvi 691 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Ülekuulamisele kohtus kutsutakse prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Isikute väljakutsumise ütluste deponeerimisele korraldab menetlusosaline, kes ülekuulamist taotleb. Kaitsja võib isiku väljakutsumiseks taotleda kohtu abi käesoleva seadustiku § 1631 lõigetes 4 ja 5 sätestatud ulatuses.“; 25) paragrahvi 691 lõike 5 kolmandas lauses asendatakse sõnad „ülekuulamine eeluurimiskohtuniku juures“ sõnadega „ütluste deponeerimine“; 26) seadustikku täiendatakse §-ga 692 järgmises sõnastuses: “§ 692. Kirjalik ütlus (1) Menetleja võib kohtueelses menetluses kohustada tunnistajat ja kannatanut vastama esitatud küsimustele kirjalikult menetleja määratud tähtaja jooksul, kui menetleja leiab, et vahetu ülekuulamine kohtueelses menetluses ei ole otstarbekas. (2) Isikule, keda kohustatakse küsimustele kirjalikult vastama, tuleb edastada teave tema õiguste, kohustuste ja vastutuse kohta ning selgitus, et hoolimata kirjalike ütluste andmisest võidakse teda kutsuda ülekuulamisele ning ütlusi andma kohtusse. (3) Isik peab küsimustele kirjalikult vastates edastama menetlejale oma nime, isikukoodi või selle puudumise korral sünnikuupäeva, elukoha aadressi, telefoninumbri ja elektronposti aadressi. (4) Isik allkirjastab oma vastused esitatud küsimustele ja kinnituse, et talle on tema õigusi, kohustusi ja vastutust tutvustatud ja et tema antud vastused on tõesed. (5) Kirjalikke ütlusi andma kohustamine ei piira isiku vahetut ülekuulamist, kui selleks ilmneb vajadus.”; 27) paragrahvi 72 lõike 1 punktist 31 jäetakse välja sõnad „eeluurimiskohtuniku või“; 28) paragrahvi 72 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 21 nimetatud isikutel ei ole õigust keelduda ütluste andmisest, kui ütluste andmisega nõustub isik, kelle huvides on saladuse hoidmise kohustus kehtestatud.”; 29) paragrahvi 74 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks; 30) paragrahvi 89 lõikes 1, § 102 lõikes 2, § 141 lõikes 1, § 142 lõikes 2 ja § 217 lõikes 5 asendatakse sõnad „eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse“ sõnadega „kohtu määruse“; 31) paragrahvi 91 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti, võib läbiotsimist toimetada prokuratuuri taotlusel kohtu määruse alusel. Kohtu määrus prokuratuuri läbiotsimistaotluse lahendamise kohta võib olla koostatud pealdisena prokuratuuri taotlusel.“; 32) paragrahvi 98 lõikes 3 asendatakse sõnad „eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel või kohus teda kohtumääruse” sõnadega „kohus kohtueelses menetluses prokuratuuri taotlusel või kohtumenetluses prokuratuuri taotlusel või omal algatusel teda määruse”; 33) paragrahvi 102 lõike 3 teises lauses asendatakse sõnad „Prokuratuuri taotlusel võib eeluurimiskohtunik või kohus” sõnadega „Kohus võib kohtueelses menetluses prokuratuuri taotlusel või kohtumenetluses prokuratuuri taotlusel või omal algatusel“; 34) paragrahvi 106 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(1) Ekspertiisimääruse põhiosas märgitakse: 1) ekspertiisiks vajalikud lähteandmed; 2) ekspertiisi määramise ja selle tagamiseks korralduste tegemise põhjendus. (11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud põhjendused võib määruses esitamata jätta, kui ekspertiisi tagamiseks käesoleva seadustiku § 99 lõikes 1 nimetatud meetmeid ei rakendata. (2) Ekspertiisimääruse lõpposas märgitakse: 1) määratava ekspertiisi liik eriteadmiste valdkonna järgi; 2) ekspertiisimäärust täitva eksperdi või riikliku ekspertiisiasutuse nimi; 3) kuriteosündmusega seotud ekspertiisiobjektide ning võrdlus- ja tutvumismaterjali andmed; 4) eksperdile esitatud küsimused; 5) ekspertiisi tähtaeg käesoleva seadustiku § 95 lõikes 3 sätestatud juhul. (3) Kui ekspertiis korraldatakse riiklikus ekspertiisiasutuses, võib kooskõlastatult ekspertiisiasutuse juhiga määrata eksperdi nimeliselt. Ekspertiisimääruse alusel võib ekspertide komisjoni kuuluda ekspert, kes ei tööta riiklikus ekspertiisiasutuses. (4) Eksperdile ei ole lubatud esitada: 1) õiguslikke ega eksperdi eriala väliseid küsimusi; 2) küsimusi, millele vastamine ei eelda eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist.“; 35) paragrahvi 107 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: “(31) Ekspertiisiaktis ei ole vaja korrata teavet, mis sisaldub ekspertiisimääruses, samuti võib menetleja nõusolekul ekspertiisiakti koostada põhiosata.”; 36) paragrahvi 107 lõikest 4 jäetakse välja sõnad „eksperdiuuringuid ega“; 37) paragrahvi 109 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(1) Vajaduse korral kuulatakse ekspert kohtueelses menetluses üle. Eksperdi ülekuulamisel juhindutakse käesoleva seadustiku § 66 lõikest 21 ning §-dest 68 ja 69, arvestades käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi. (2) Eksperdi võib üle kuulata järgmiste asjaolude kohta: 1) tõendamiseseme asjaolud, mida ekspert on vahetult tajunud; 2) eksperdi osavõtul tehtud menetlustoimingu käik; 3) eksperdi pädevus, kogemused ja muud tema arvamuse usaldusväärsust mõjutavad asjaolud; 4) eksperdi poolt kriminaalasjas tehtud uuringud, nende tulemused ja tema eriteadmistele tuginevad järeldused; 5) muud asjaolud, mille kohta ekspert oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks.”; 38) paragrahvi 1091 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(3) Õigusküsimuses võib asjatundja kaasata väljaspool Eesti Vabariiki kehtiva õiguse, rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse väljaselgitamiseks. (4) Asjatundja kuulatakse vajaduse korral üle eksperdi ülekuulamise kohta kehtivate sätete kohaselt.”; 39) paragrahvi 1091 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks; 40) seadustiku 3. peatüki 9. jao pealkirjas asendatakse sõna „Dokument“ sõnadega „Dokumentaalne tõend“; 41) paragrahv 123 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “§ 123. Dokumentaalne tõend (1) Dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu selline teabetalletus, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta ja mida on võimalik taasesitada tajutaval kujul. (2) Dokumentaalne tõend on ka uurimis- või jälitustoimingu ja kohtuistungi protokoll. (3) Dokumentaalne tõend on asitõend, kui sellel on käesoleva seadustiku § 124 lõikes 1 loetletud tunnused.”; 42) seadustikku täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses: “§ 1241. Dokumentaalse tõendi ja asitõendi võtmine kriminaalasja juurde (1) Dokumentaalsed tõendid ja asitõendid, mida isikud menetlejale üle annavad, võetakse kriminaalasja juurde, kui need on asjakohased ning nende päritolu, terviklikkus ja ehtsus on tuvastatavad ütlustega või muul viisil. (2) Kui dokumentaalne tõend või asitõend antakse menetlejale üle, tuleb menetlejal võtta tarvitusele meetmed, et tõend oleks hiljem selgesti identifitseeritav ning et kriminaaltoimikust nähtuks, kellelt ja millal dokumentaalne tõend või asitõend vastu võeti ning kuidas on tuvastatav selle päritolu, terviklikkus ja ehtsus.”; 43) paragrahvi 1264 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Jälitustoimingu võib teha prokuratuuri või kohtu kirjalikul loal. Kohus otsustab loa andmise määrusega prokuratuuri põhjendatud taotluse alusel. Kohus vaatab prokuratuuri põhjendatud taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub selle andmisest. Kohus võib prokuratuuri põhjendatud taotluse alusel otsustada määrusega loa andmise ka sellise jälitustoimingu tegemiseks, mille tegemiseks on käesoleva peatüki kohaselt nõutav prokuratuuri luba.“; 44) paragrahvi 12616 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa andmise määruse peale võib enne kriminaalasja kohtusse saatmist esitada määruskaebuse käesoleva seadustiku 15. peatükis sätestatud korras.“; 45) paragrahvid 127 ja 128 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 127. Tõkendi valimine ja kohaldamine (1) Tõkendit või muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit valides arvestatakse kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, kuriteo eest ettenähtud karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava, süüdimõistetu või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi või muu kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. (2) Tõkendi muutmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid tõkendi kohaldamise kohta. (3) Kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja suhtes võib samaaegselt kohaldada mitut käesolevas peatükis sätestatud tõkendit või muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit, välja arvatud juhul, kui see ei ole võimalik tõkendi olemusest tulenevalt. (4) Kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja suhtes, keda ei vahistata, võib iseseisvalt või koos muu tõkendiga kohaldada ka käesolevas peatükis nimetamata tõkendit, mis kohustab isikut teatud teoks või sellest hoidumiseks, juhul kui puudutatud isik või tema seaduslik esindaja on sellega nõus. Käesolevas lõikes nimetatud tõkendit kohaldab kohtueelses menetluses prokuratuur või kohtumenetluses kohus prokuratuuri taotlusel määrusega, milles on kohustuslik tegu või sellest hoidumine täpselt kirjeldatud ning millega nõustumist puudutatud isik või tema seaduslik esindaja oma allkirjaga kinnitab. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 ja käesoleva seadustiku §-des 1281282 nimetatud tõkendi kohaldamiseks koostab menetleja määruse, millele võetakse kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja allkiri. Allkirja võtmisel hoiatatakse isikut, et tõkendi rikkumise korral võidakse teda trahvida või kohaldada tema suhtes raskemat tõkendit. (6) Tõkendit rikkunud isikut võib kohus kohtueelses menetluses prokuratuuri taotlusel või kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotlusel või enda algatusel trahvida kohtumääruse alusel. (7) Kohtueelses menetluses ei või käesoleva paragrahvi lõikes 4 ja käesoleva seadustiku §-des 128–1282 nimetatud tõkendit kohaldada kauem kui üks aasta. Kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses tehtava rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel võib prokuratuur pikendada nimetatud tõkendi tähtaega kohtueelses menetluses kuni kahe aastani. (8) Kui tõkendit kohaldatakse alaealisele kahtlustatavale või süüdistavale, ei tohi see takistada tema poolt koolikohustuse või muu seadusega alaealisele ettenähtud kohustuse täitmist või õiguse kasutamist. Juhul kui takistamist ei ole võimalik ära hoida, ei tohi tõkendi kohaldamise kestus alaealise kohustuse täitmist või õiguse kasutamist ajaliselt ülemäära piirata. § 128. Liikumispiirang (1) Liikumispiirang on kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja üks või mitu järgmist kohustust: 1) mitte lahkuda oma eluruumiks olevalt kinnisasjalt või korteriomandi reaalosast ning korteriomandiga seotud kinnisasja kaasomandi piiridest, välja arvatud menetleja lubatud ajal ja juhtudel; 2) mitte viibida teatud isiku läheduses või teatud kohas; 3) mitte lahkuda Eesti Vabariigi territooriumilt ja mitte viibida väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi ilma menetleja loata; 4) mitte väljuda Schengeni liikmesriigist ja mitte viibida väljaspool Schengeni liikmesriigi territooriumi ilma menetleja loata. (2) Kahtlustataval või süüdistataval tema elu-, töö- või äritegevuse kohas viibimise keelamine või tema leibkondsele või praegusele või endisele perekonnaliikmele lähenemise keelamine toimub käesoleva seadustiku § 1411 lõike 1 punkti 1 või 2 alusel ning §-s 1411 sätestatud korras.“; 46) seadustikku täiendatakse §-dega 1281 ja 1282 järgmiselt: „§ 1281. Suhtluspiirang (1) Suhtluspiirang on kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustus mitte suhelda menetleja poolt määratud isikuga. (2) Kahtlustataval või süüdistataval tema leibkondsega või praeguse või endise perekonnaliikmega suhtlemise keelamine toimub käesoleva seadustiku § 1411 lõike 1 punkti 3 alusel ning §-s 1411 sätestatud korras. (3) Suhtluspiirangut võib kohaldada ka selliselt, et keelatakse üksnes teatud vormis või teatud sisuga suhtlemine või lubatakse üksnes teatud vormis või teatud sisuga suhtlemine. § 1282. Tegutsemiskohustus (1) Tegutsemiskohustus on kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja üks või mitu järgmist kohustust: 1) teavitada menetlejat elukohamuutusest; 2) viibida kindlaksmääratud ajal kindlaksmääratud kohas; 3) ilmuda menetleja määratud ajavahemike järel menetleja juurde; 4) kontrollida menetleja määratud ajavahemike järel regulaarselt, kas menetleja on talle tema elektrooniliste kontaktandmete aadressil saatnud teate, teatega tutvuda ning saata menetlejale menetleja määratud tähtaja jooksul, mis ei või olla lühem kui üks ööpäev teate saatmisest, vastus teate kättesaamise ja sellega tutvumise kohta; 5) kontrollida menetleja poolt määratud ajavahemike järel regulaarselt, kas menetleja on talle tema postiaadressil saatnud teate, teatega tutvuda ning saata menetlejale menetleja määratud tähtaja jooksul, mis ei või olla lühem kui üks ööpäev teate postiaadressile kohaletoimetamisest, vastus teate kättesaamise ja sellega tutvumise kohta. (2) Enne tegutsemiskohustuse kohaldamist peab menetleja veenduma, et isik on võimeline kohustust täitma.“; 47) paragrahvi 130 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kahtlustatava või süüdistatava võib kohus vahistada määruse alusel kohtueelses menetluses prokuratuuri taotlusel ja kohtumenetluses omal algatusel või prokuratuuri taotlusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid ning vahistamine on vältimatult vajalik.“; 48) paragrahvi 133 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohus teatab alaealise vahistamisest viivitamata tema vanemale või seaduslikule esindajale, muu isiku vahistamisest viivitamata tema soovil tema lähedasele ning töö- või õppimiskohta.“; 49) paragrahvi 134 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „eeluurimiskohtunik või“; 50) paragrahvi 135 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „Eeluurimiskohtunik või“; 51) paragrahvi 135 lõike 5 teises lauses asendatakse sõnad „eeluurimiskohtuniku juurde“ sõnadega „kohtusse“; 52) paragrahvi 135 lõiked 51 ja 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(51) Kohus võib omal algatusel või prokuratuuri taotlusel koos kautsjoni määramisega kohaldada kahtlustatava või süüdistatava suhtes muud käesolevas peatükis ettenähtud tõkendit või muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit. (6) Kui kahtlustatav või süüdistatav hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale, paneb toime tahtliku kuriteo või rikub tõkendit või muud tema suhtes kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise vahendit, kantakse kautsjon pärast kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks vajaliku summa mahaarvamist kohtuotsuse või kriminaalmenetluse lõpetamise määruse alusel riigituludesse.“; 53) paragrahvid 137 ja 1371 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 137. Kautsjoni, vara arestimise ja muu hagi tagamise abinõu põhjendatuse kontroll (1) Kahtlustatav, süüdistatav või kaitsja võib kohtule esitada taotluse kontrollida kautsjoni, vara arestimise või käesoleva seadustiku § 1414 alusel kohaldatud muu tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõu põhjendatust selle kohaldamisest nelja kuu möödumisel. (2) Kohus vaatab taotluse läbi selle saamisest alates viie päeva jooksul. Kohtusse kutsutakse prokurör ja kaitsja ning vajaduse korral isik, kellele kautsjonit, vara arestimist või käesoleva seadustiku § 1414 alusel kohaldatud muud tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõu kohaldati. Uue taotluse võib esitada pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist eelmise taotluse läbivaatamisest. (21) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikute osavõtu taotluse lahendamisest korraldada tehnilise lahenduse abil, mis vastab käesoleva seadustiku § 69 lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele. (3) Taotluse lahendamiseks tutvub kohus kriminaaltoimikuga. Taotlus lahendatakse kohtu määrusega, mida ei saa edasi kaevata. (31) Kui kohus leiab, et kautsjoni, vara arestimise või käesoleva seadustiku § 1414 alusel kohaldatud muu tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõu edasine kohaldamine ei ole põhjendatud, tuleb kohtu määruses märkida, kas kautsjon tagastatakse või vara arestimine või muu hagi tagamise abinõu lõpetatakse või kohaldatakse kahtlustatava või süüdistatava suhtes vahi all pidamist või muud tõkendit. § 1371. Elektrooniline valve (1) Kahtlustatava, süüdistatava või prokuratuuri taotlusel võib kohus vahistatu nõusolekul asendada vahistamise kohustusega alluda karistusseadustiku § 751 lõikes 1 sätestatud elektroonilisele valvele või kohaldada prokuratuuri taotlusel elektroonilist valvet vabaduses viibiva kahtlustatava või süüdistatava suhtes tema nõusolekul. Elektroonilise valve all olemise aega ei loeta eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja hulka. (11) Kohtueelses menetluses isiku suhtes elektroonilise valve kohaldamise tähtajale kohaldatakse karistusseadustiku § 751 lõikes 3 sätestatut. Nimetatud tähtaja möödumisel otsustab kohus prokuratuuri taotlusel või omal algatusel edasise tõkendi kohaldamise. (2) Kui kohus saab paragrahvis 1 nimetatud elektroonilise valve kohaldamise taotluse, teeb ta kahtlustatava või süüdistatava elukoha järgsele kriminaalhooldusametnikule ülesandeks esitada viie tööpäeva jooksul arvamus elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta. (3) Elektroonilist valvet kohaldatakse kohtu määrusega. Elektroonilise valve kohaldamise taotluse lahendamiseks kutsutakse või toimetatakse kohtusse kahtlustatav, süüdistatav või vahistatu, kutsutakse prokurör ning kahtlustatava, süüdistatava või vahistatu taotlusel kaitsja ning kuulatakse ära nende arvamus. (4) Kohus võib korraldada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikute osavõtu elektroonilise valve kohaldamise taotluse lahendamisest tehnilise lahenduse abil, mis vastab käesoleva seadustiku § 69 lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele. (5) Enne elektroonilise valve kohaldamise üle otsustamist tutvustab kohus kriminaalhooldaja arvamust kahtlustatava või süüdistatava elukohas elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta. (6) Vahi all viibiv kahtlustatav või süüdistatav vabastatakse vahi alt ning talle kohaldatakse elektroonilist valvet pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist või kõrgema astme kohtu määruse jõustumist. (7) Kui kahtlustatav või süüdistatav, kelle vahistamine on asendatud elektroonilise valvega, ei allu elektroonilisele valvele, asendab kohus oma määrusega kriminaalhooldusametniku ettekande alusel elektroonilise valve vahistamisega. (8) Kohtueelses menetluses elektroonilise valve kohaldamisele või kohaldamisest keeldumisele ja valve kohaldamise põhjendatuse kontrollile kohaldatakse käesolevas seadustikus kautsjoni kohta sätestatut.“; 54) paragrahvi 138 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutut trahvib kohus kohtueelses menetluses prokuratuuri taotlusel ja kohtumenetluses prokuratuuri taotlusel või omal algatusel kohtumääruse alusel või kohaldab talle kuni viis päeva aresti.“; 55) paragrahvi 1411 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste kaitseks võib prokuratuuri taotlusel ja kohtu määruse alusel isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos kahtlustataval või süüdistataval keelata: 1) viibimise tema elu-, töö- või äritegevuse kohas; 2) lähenemise tema leibkondsele või praegusele või endisele perekonnaliikmele; 3) suhtlemise tema leibkondsega või praeguse või endise perekonnaliikmega.“; 56) paragrahvi 1411 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses: „(12) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud keeldu võib kohaldada ka selliselt, et keelatakse üksnes teatud vormis või teatud sisuga suhtlemine või lubatakse üksnes teatud vormis või teatud sisuga suhtlemine. (13) Edasilükkamatul juhul võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud lähenemiskeelu kehtestada prokuratuuri määrusega. Sellisel juhul teatab prokuratuur lähenemiskeelu kehtestamisest kahe tööpäeva jooksul kohtule, kes otsustab lähenemiskeelu lubatavaks tunnistamise. (14) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ajutise lähenemiskeelu kohaldamise määrus ning lõikes 13 sätestatud lähenemiskeelu lubatavaks tunnistamise määrus võivad olla koostatud pealdisena prokuratuuri taotlusel või määrusel.“; 57) paragrahvi 1411 lõiked 3 ja 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Ajutise lähenemiskeelu kohaldamise määruse tegemiseks või käesoleva paragrahvi lõikes 13 nimetatud prokuratuuri määruse lubatavaks tunnistamisel tutvub kohus kriminaaltoimikuga ja küsitleb kahtlustatavat või süüdistatavat ja vajaduse korral kannatanut ajutise lähenemiskeelu taotluse põhjendatuse selgitamiseks. Kohtuniku juurde kutsutakse ka prokurör ja kahtlustatava või süüdistatava taotlusel kaitsja ning kuulatakse nende arvamust. (31) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikute osavõtu lähenemiskeelu kohaldamise taotluse lahendamisest korraldada tehnilise lahenduse abil, mis vastab käesoleva seadustiku § 69 lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele.“; 58) paragrahvi 1411 lõike 6 teisest lausest ja § 1412 lõikest 21 jäetakse välja sõnad „Eeluurimiskohtunik või“; 59) paragrahvi 1412 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „eeluurimiskohtunikule või“; 60) paragrahvi 1412 lõike 2 esimene ja teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohus vaatab taotluse läbi selle saamisest alates viie päeva jooksul. Kohtusse kutsutakse prokurör, kahtlustatav või süüdistatav ning kahtlustatava või süüdistatava taotlusel kaitsja.“; 61) paragrahvi 1413 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „eeluurimiskohtunik või“; 62) paragrahvi 1413 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Ajutise lähenemiskeelu tingimuste muutmise või tühistamise määruse tegemiseks tutvub kohus kriminaaltoimikuga ja küsitleb kahtlustatavat või süüdistatavat ja kannatanut taotluse põhjendatuse selgitamiseks. Kohtusse kutsutakse prokurör, kannatanu, kahtlustatav või süüdistatav ning kahtlustatava või süüdistatava taotlusel kaitsja.“; 63) seadustikku täiendatakse §-dega 1415 ja 1416 järgmiselt: „§ 1415. Juriidilise isiku jagunemise, ühinemise ja likvideerimise keeld (1) Kahtlustatavast ja süüdistatavast juriidilisel isikul on keelatud jagunemine, ühinemine ja likvideerimine kriminaalmenetluse ajal. (2) Prokuratuur teavitab Tartu maakohtu registriosakonda juriidilise isiku jagunemise, ühinemise ja likvideerimise keelust. Kui juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse või kui kriminaalasjas on jõustunud kohtuotsus, teavitab prokuratuur Tartu maakohtu registriosakonda kohe jagunemise, tühistamise ja likvideerimise keelu lõppemisest. (3) Prokuratuuri määruse alusel võib põhjendatud juhul lubada kriminaalmenetluse ajal juriidilise isiku jagunemist, ühinemist või likvideerimist. § 1416. Juriidilise isiku tehingu tegemise keeld (1) Juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks võib prokuratuuri taotlusel kohtumääruse alusel keelata juriidilisel isikul teatud tehingute tegemise. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keeldu rikkuv tehing on tühine. (3) Edasilükkamatul juhul võib juriidilisel isikul teatud tehingute tegemise keelata kohtu loata prokuratuuri määruse alusel. Kohtule tuleb tehingu tegemise keelust teatada keelamisest 24 tunni jooksul ning kohus otsustab loa andmise või sellest keeldumise viivitamata. Kui kohus keeldub loa andmisest, teavitab prokuratuur Tartu maakohtu registriosakonda kohe keelu tühisusest. (4) Juriidilise isiku tehingu tegemise keelu määrust tutvustatakse viivitamata juriidilise isiku esindajale ja selle kohta võetakse temalt määrusele allkiri. Kui allkirja võtmine ei ole võimalik, siis edastatakse määrus juriidilise isiku esindajale. (5) Juriidilise isiku tehingu tegemise keelu kohta äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse märke kandmiseks edastab prokuratuur määruse ärakirja Tartu maakohtu registriosakonnale. (6) Kui juriidilise isiku tehingu tegemise keelu alus langeb ära, tühistab kohus keelu määrusega. Vastava kohtu määruse ärakirja edastab prokuratuur Tartu maakohtu registriosakonnale.“; 64) paragrahvi 1431 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui on piisav alus oletada, et vahistuses või vangistuses viibiv või aresti kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega oluliselt kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, võib prokuratuur või kohus teha määruse kahtlustatava või süüdistatava: 1) hoidmiseks ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib; 2) ümberpaigutamiseks; 3) lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õiguse piiramiseks või keelamiseks; 4) kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õiguse piiramiseks või keelamiseks; 5) lühiajalise väljasõidu õiguse piiramiseks või keelamiseks; 6) lühiajalise väljaviimise või vabastamise õiguse piiramiseks või keelamiseks; 7) teiste vahistatute ja vangistust või aresti kandvate isikutega suhtlemise piiramiseks või keelamiseks.“; 65) paragrahvi 145 lõiget 1 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses: “13) käesolevas seadustikus sätestatud juhul tehtud ekspertiisimäärus, milles põhjendusi ei esitata;”; 66) paragrahvi 145 lõiget 5 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Määrus koostatakse ja allkirjastatakse digitaalselt, välja arvatud juhul, kui see ei ole määruse koostajast sõltumatul põhjusel võimalik. Paberil koostatud määrus skaneeritakse ning salvestatakse viivitamata e-toimiku süsteemi.“; 67) paragrahvi 146 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(1) Uurimis- ja muu menetlustoimingu tingimusi, käiku ja tulemusi kajastav protokoll koostatakse digitaalselt, välja arvatud juhul, kui see ei ole määruse koostajast sõltumatul põhjusel võimalik. Vajaduse korral kasutatakse selleks protokollijat.”; 68) paragrahvi 146 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses: “(9) Kui läbiotsimise, ütluste olustikuga seostamise, uurimiseksperimendi, vaatluse või äratundmiseks esitamise käik talletatakse täies ulatuses videosalvestamise teel, koostatakse selle toimingu kohta protokoll, mille põhiosas märgitakse vaid toimingu tulemused. Toimingu käigust kirjeldatakse üksnes osa, milles tõendamiseks oluline teave ei ole salvestiselt tajutav või mille protokollimist peab menetleja otstarbekaks.”; 69) paragrahv 155 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 155. Kohtuistungi salvestamine ja protokolli koostamine (1) Kohtuistung helisalvestatakse. Kohus võib kohtuistungi või selle osa ka videosalvestada. Kohtuistungi võib jätta erandjuhul salvestamata, kui enne istungit või istungi käigus ilmneb, et salvestamine on tehniliselt võimatu, ning kui kohus on veendunud, et istungi läbiviimine salvestamiseta on otstarbekas ja kohtumenetluse poolte huvidega kooskõlas. (2) Kohus koostab kohtuistungi protokolli viisil, mis võimaldab kohtuistungi helisalvestist kuulata. Protokolli kantakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud andmed ning märge, mis viitab helisalvestise vastavale osale. (3) Kohtuistungi protokolli kantakse märked järgmiste andmete kohta: 1) istungi kuupäev ja koht ning istungi algus- ja lõpuaeg; 2) kohtu nimetus ja kohtukoosseis; 3) kohtumenetluse poolte ning kohtuistungi sekretäri, tõlgi ja eksperdi nimed; 4) arutatava kriminaalasja nimetus; 5) kohtutoimingute nimetused ajalises järjestuses; 6) ristküsitlusel kohtumenetluse poole esitatud küsimuste ja ülekuulatava ütluse põhisisu; 7) avaldused ja taotlused ning nende lahendused; 8) kohtuistungil tehtud määruste nimetused; 9) kohtuvaidluses poolte esitatud taotlused; 10) süüdistatava viimases sõnas esitatud taotlus; 11) kohtuotsuse või -määruse tegemine nõupidamistoas; 12) kohtuotsuse või -määruse kuulutamine ning edasikaebamise korra ja tähtaja selgitamine. (4) Kui lihtmenetluses ja kohtulahendi täitmise asjas toimuv kohtuistung on heli- või videosalvestatud, siis kohtuistungi protokolli ei koostata. (5) Kohtuistungi protokoll ja helisalvestis registreeritakse viivitamata e-toimiku süsteemis. (6) Kohtuistungi heli- või videosalvestis on kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. (7) Kohtuistungi helisalvestamisele ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud viisil protokolli koostamisele ning kohtuistungi protokolli ja helisalvestise kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks tegemisele esitatavad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 70) paragrahv 156 tunnistatakse kehtetuks; 71) paragrahv 1561 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 1561. Kohtuistungi salvestise ja protokolli kättesaadavaks tegemine (1) Kohus teeb kohtuistungi salvestise ja protokolli kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks viivitamata e-toimiku süsteemi kaudu. (2) Salvestise võib kohtumenetluse poole taotlusel väljastada ka muul viisil elektrooniliselt või võimaldada seda kuulata kohtus. Kinnipidamisasutuses viibival kohtumenetluse poolel on õigus salvestist kuulata kinnipidamisasutuses. (3) Osaliselt või täielikult kinniseks kuulutatud kohtuistungi salvestise ja protokolli teeb kohus kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks vaid juhul, kui sellega ei seata ohtu käesoleva seadustiku § 12 lõikes 1 nimetatud huve. Kinnise istungi salvestise ja protokolliga võimaldab kohus kohtumenetluse poolel tutvuda kohtus. (4) Asja menetleva kohtuniku loal võib osaliselt või täielikult kinniseks kuulutatud kohtuistungi salvestise ja protokolli teha kohtumenetluse poolele kättesaadavaks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud viisil.“; 72) paragrahvid 1601 ja 1602 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 1601. Kriminaaltoimik ja kohtutoimik (1) Kriminaaltoimik on kriminaalasja kohtueelses menetluses kogutud dokumentide kogum. (2) Kohtutoimik on kriminaalasja kohtumenetluses kogutud dokumentide kogum. (3) Kriminaaltoimikut ja kohtutoimikut peetakse digitaalselt e-toimiku süsteemis. (4) Paberkandjal algdokument skaneeritakse ja salvestatakse e-toimiku süsteemis asjakohase menetluse juures. E-toimiku süsteemi salvestatud dokument asendab paberkandjal algdokumenti. Õiguslik tähendus on e-toimiku süsteemi salvestatud dokumendil. (5) E-toimiku süsteemi salvestatud skaneeritud dokumendi paberkandjal algdokument säilitatakse menetleja juures, kes selle toimikusse salvestas, välja arvatud juhul, kui see kuulub tagastamisele. Nimetatud dokumendiga tutvumise õigus on samal alusel ja korras isikul, kellel on salvestatud dokumendiga või kriminaal- või kohtutoimikuga tutvumise õigus e-toimiku süsteemis. Dokumendiga tutvutakse selle menetleja teenistusruumis, kelle juures seda hoitakse. Kohus või prokuratuur võib käesolevas lõikes nimetatud dokumendi tutvumiseks välja nõuda. (6) Kui toimiku digitaalne pidamine on selleks vajalike tehnosüsteemide mittetoimimise või muu erandliku asjaolu tõttu võimatu, peetakse toimikut või selle osa paberkandjal, sealhulgas masina- või käekirjas. Erandliku asjaolu möödumisel tuleb paberkandjal peetud toimik või selle osaks olev dokument viivitamata lisada käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt e-toimiku süsteemi. (7) Kui tulenevalt toimingu tegemise asukohast või menetlustoimingu protokollimise või dokumendi koostamise kiireloomulisusest ei ole seda ajutiselt võimalik teha digitaalselt, samuti juhul kui menetlustoimingus osaleval isikul ei ole võimalik tema poolt allkirjastamisele kuuluvat dokumenti allkirjastada digitaalselt, võib esitada dokumendi e-toimiku süsteemi lisamiseks paberkandjal käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt, sealhulgas masina- või käekirjas. (8) Kriminaaltoimiku ja kohtutoimiku pidamise korra, tehnilised nõuded digitaalse kohtutoimiku pidamisele ja sellega tutvumisele, samuti elektrooniliste dokumentide säilitamisele kehtestab valdkonna eest vastutava minister määrusega. § 1602. Teabevahetus kriminaalmenetluses (1) Teabevahetus kriminaalmenetluses on käesolevas seadustikus ettenähtud toimiku või selle osaks oleva või saava kutse, teate, dokumendi, teabetalletuse või muude andmete edastamine, saatmine, andmine, kättetoimetamine, tutvustamine, tagastamine ja mis tahes muu toiming, mis on vajalik menetluseks vajaliku mittesuulise teabe edastamiseks, ning sellise teabe vastuvõtmine. (2) Kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, toimub teabevahetus kriminaalmenetluses e-toimiku süsteemi kaudu. Menetlejale e-toimiku süsteemi vahenduseta edastatud digitaalse dokumendi ja mittedigitaalselt esitatud dokumendi skaneeringu salvestab menetleja e-toimiku süsteemi. (3) Menetleja, kaitsja, notar, kohtutäitur, pankrotihaldur, riiklik ekspertiisiasutus, kriminaalhooldaja, vangla, riigiasutus või riigi hallatav asutus ning avalik-õiguslik juriidiline isik esitavad ning võtavad kriminaalmenetluses dokumente vastu e-toimiku süsteemi kaudu, välja arvatud seaduses sätestatud juhul või kui e-toimiku süsteemi kasutamine ei ole tehniliselt võimalik. (4) Tunnistaja, kannatanu, kahtlustatav, süüdistatav, ekspert, asjatundja ning muu menetlusosaline esitavad ning võtavad kriminaalmenetluses dokumente vastu e-toimiku kaudu või väljaspool e-toimiku süsteemi elektrooniliselt, välja arvatud juhul kui see oleks tema jaoks raskendatud. (5) E-toimiku süsteemi kaudu kättesaadavaks tehtud teave loetakse kättetoimetatuks, kui saaja avab selle infosüsteemis või kinnitab infosüsteemis selle vastuvõtmist dokumenti avamata, samuti siis, kui seda teeb muu isik, kellel saaja võimaldab infosüsteemis dokumente näha. E- toimiku süsteemi vahenduseta isiku elektrooniliste kontaktandmete aadressil saadetud teave loetakse kättetoimetatuks juhul, kui isik on selle kohta saatnud kinnituse.“; 73) paragrahv 1604 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 1604. Väljakirjutuste tegemine ning väljatrüki ja koopia saamine (1) Kui isikul on käesoleva seadustiku alusel õigus tutvuda menetlusdokumendiga, võimaldatakse talle dokumendiga tutvumine e-toimiku süsteemis, võimalus teha sellest väljakirjutusi ja saada tasu eest selle väljatrükk või koopia, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. (2) Kriminaalmenetluse huvides võib prokuratuur motiveeritud määrusega teatud ajaks väljakirjutuste tegemise ja väljatrüki või koopia saamise õigust piirata. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väljatrüki või koopia eest tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduse § 61 lõikes 1 sätestatud määras.“; 74) paragrahv 171 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 171. Menetlustähtaja arvestamine (1) Menetlustähtaeg on kindlaks määratud ajavahemik, millega on kriminaalmenetluses seotud õiguslikud tagajärjed. Menetlustähtaeg määratakse aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide või väiksemate ajaühikute või sündmusega. Tähtpäev on tähtaja viimane päev. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevast väiksemates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev vastava ajaühiku saabumisel. Kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäeva, kellaaja või sündmuse toimumisega, saabub tähtpäev sellel kuupäeval, kellaajal või sündmuse toimumisel. (2) Päevades arvestatav tähtaeg lõpeb ajavahemiku viimasel päeval. Päevades või väiksemates ajaühikutes arvestatava tähtaja, välja arvatud isiku kahtlustatavana kinnipidamise, jälitustoimingu loa kehtivuse või kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise tähtaja kulgemise hulka ei arvata seda päeva või muud ajaühikut, millest loetakse tähtaja algust. (3) Nädalates arvutatav tähtaeg lõpeb viimase nädala vastaval päeval. Kuudes arvestatav tähtaeg lõpeb viimase kuu vastaval päeval. Aastates arvestatav tähtaeg lõpeb viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Vastav päev käesoleva lõike tähenduses on tähtaja viimase nädala või kuu see kuupäev, mis kannab sama numbrit tähtaja algust kindlaksmäärava sündmuse toimumise kuupäevaga või kalendripäevaga, millega seadus seob tähtaja alguse. Kui kuudes või aastates arvutatava tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, milles vastavat kuupäeva ei ole, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval. (4) Kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise tähtaeg, mida arvestatakse nädalates, kuudes või aastates, lõpeb käesoleva paragrahvi kolmanda lõike alusel arvestatud tähtpäevale eelneval päeval. (5) Päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg möödub tähtpäeval kell 24.00, kui seaduses ei ole sätestatud või menetleja ei määra §-s 1711 nimetatud juhul teist kellaaega. Jälitustoimingu loa kehtivus lõpeb selle tähtpäeval minut aega enne jälitustoimingu loa kehtivuse algusele vastavat kellaaega. Kui menetlusosaline või muu isik, kes ei ole menetleja, peab tegema menetlustoimingu menetleja ruumides, loetakse tähtaja lõpuks menetleja asutuse tööaja lõpp tähtpäeva saabumise päeval. (6) Kui päevades või suuremates ajaühikutes arvestatava tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Seda ei kohaldata tähtaegadele, mille eesmärk on piirata menetlustoimingu põhiõigusi riivavat mõju. (7) Avaldus loetakse tähtajal esitatuks, kui see on postitatud või üldkasutatava tehnilise sidekanali kaudu edastatud enne tähtaja möödumist. Vanglas või muus kinnises asutuses viibiva isiku avaldus loetakse menetlejale õigel ajal esitatuks, kui see on tähtpäeval üle antud asjakohasele asutusele. Asutus edastab avalduse menetlejale viivitamata. (8) Kui kohtumenetluse poole saadetud dokument saabus kohtualluvuselt või kohtuastmelt ebaõigesse kohtusse, saadetakse see edasi õigele kohtule. Menetlustoimingu tegemiseks ettenähtud tähtaeg loetakse sel juhul järgituks, kui dokument jõudis ebaõigesse kohtusse õigel ajal.“; 75) seadustikku täiendatakse §-ga 1711 järgmises sõnastuses: „1711. Menetleja määratava menetlustähtaja arvestamise erisused (1) Menetleja määratud tähtaja kulgemine algab päevast, mis järgneb päevale, mil isik sai teada või pidi teada saama menetlusdokumendist, milles on tähtaeg määratud, kui tähtaja määramisel ei ole ette nähtud teisti. (2) Menetleja võib enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada.“; 76) paragrahv 172 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 172. Seaduses sätestatud menetlustähtaja ennistamine (1) Kui menetlusosaline, menetlusväline isik või kohtumenetluse pool lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab menetleja tähtaja selle menetlussubjekti avalduse alusel, kui avaldaja ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. (2) Tähtaja ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist. (3) Tähtaja ennistamise avalduses märgitakse tähtaja ennistamise aluseks olevad asjaolud ja nende põhistus. Avaldus esitatakse uurimisasutusele, prokuratuurile või kohtule, kes kriminaalasja menetleb. (4) Samal ajal tähtaja ennistamise avalduse esitamisega tuleb teha menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse. (5) Tähtaja ennistamise taotluse lahendab menetleja määrusega.“; 77) seadustikku täiendatakse §-ga 1721 järgmises sõnastuses: „§ 1721. Menetlustoimingu õigeaegse tegemata jätmise tagajärjed Kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel, menetlusvälisel isikul või kohtumenetluse poolel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui menetleja seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega. See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist, menetlusvälist isikut või kohtumenetluse poolt oli sellise tagajärje eest eelnevalt hoiatatud."; 78) paragrahvi 176 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) tagaotsimisega seotud kulud.“; 79) seadustikku täiendatakse §-ga 1811 järgmises sõnastuses: „§ 1811. Menetluskulude hüvitamine osaliselt süüdimõistva kohtuotsuse korral Osaliselt süüdimõistva otsuse korral kannavad süüdimõistetu ja riik menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt süüdimõistmise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt riigi kanda või selle süüdimõistetu kanda, kellel menetluskulud tekkisid. Seejuures arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid.“; 80) paragrahvi 185 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Apellatsiooni osalise rahuldamise korral kannavad isik, kelle huvides apellatsioon on esitatud, ja riik menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt apellatsiooni rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt riigi kanda või selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud ja kellel menetluskulud tekkisid.“; 81) paragrahvi 186 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kassatsiooni osalise rahuldamise korral kannavad isik, kelle huvides kassatsioon on esitatud, ja riik menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt kassatsiooni rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt riigi kanda või selle isiku kanda, kelle huvides kassatsioon on esitatud ja kellel menetluskulud tekkisid.“; 82) paragrahvi 187 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise korral kannab menetluskulud riik. (2) Kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. (3) Määruskaebuse osalise rahuldamise korral kannavad isik, kelle huvides määruskaebus on esitatud, ja riik menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt määruskaebuse rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt riigi kanda või isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud ja kellel menetluskulud tekkisid. (4) Kui täielikult või osaliselt rahuldamata jäetud määruskaebus on esitatud kahtlustatava, süüdistatava või kolmanda isiku huvides, otsustatakse määruskaebuse lahendamise menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel, juhindudes käesoleva seadustiku §-des 180–184, 1871 ja 188 sätestatust.“; 83) paragrahvi 195 lõikes 4 asendatakse arv „20“ arvuga „30“; 84) paragrahvi 198 lõikes 1 asendatakse sõna „kümne” arvuga „30”; 85) paragrahvi 198 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks; 86) paragrahvi 198 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates võib uurimisasutus või prokuratuur jätta põhjenduse esitamata, märkides kannatanu õiguse esitada kümne päeva jooksul alates teate saamisest menetlejale taotlus põhistatud teate saamiseks. Viieteistkümne päeva jooksul taotluse saamisest koostab menetleja põhistatud teate.”; 87) paragrahvi 199 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kriminaalmenetluse võib jätta alustamata: 1) Riigiprokuratuuri määrusega teise astme kuriteos, kui kuriteo aegumistähtajani on jäänud vähem kui kuus kuud ja on ilmne, et kriminaalasjas tõendite kogumise ja asjaolude tuvastamise keerukust arvesse võttes möödub kuriteo aegumistähtaeg kriminaalmenetluse kestel; 2) käesoleva seadustiku § 2031 lõike 1 esimeses lauses sätestatud tingimustel, kui kahtlustatav või süüdistatav ja kannatanu on leppinud ilma, et oleks vaja kohaldada käesoleva seadustiku §- s 2032 sätestatud lepitusmenetlust.”; 88) paragrahvi 199 lõike 3 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „2 ja 3” tekstiosaga „või lõike 21 punktis 1”; 89) paragrahvi 202 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Kohtul on kriminaalmenetluse lõpetamise õigus ka omal algatusel käesolevas seaduses sätestatud juhtudel.“; 90) paragrahvi 202 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Ilma kahtlustatava või süüdistatava süüle viitamata ja talle kohustusi panemata võib prokuratuur ilma kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta taotleda, et kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel kriminaalmenetluse lõpetaks. Kohtul on kriminaalmenetluse lõpetamise õigus ka omal algatusel käesolevas seaduses sätestatud juhtudel.”; 91) paragrahvi 202 lõiget 7 täiendatakse pärast tekstiosa „1 ja 2“ tekstiosaga „või 11“; 92) paragrahvi 2032 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „käesoleva seadustiku § 2031 lõikes 1 sätestatud alustel“; 93) paragrahvi 207 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kannatanu võib esitada kaebuse Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise peale. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse võib esitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate saamisest või põhistatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest alates 30 päeva jooksul. (3) Riigiprokuratuur lahendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse selle saamisest alates 30 päeva jooksul. (4) Riigiprokuratuur koostab kaebuse rahuldamata jätmise kohta põhistatud määruse ning saadab selle koopia kaebuse esitajale.”; 94) paragrahvi 208 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui käesoleva seadustiku § 207 lõikes 1 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks käesoleva seadustiku §-s 2052 nimetatud alusel on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates 30 päeva jooksul.”; 95) paragrahvi 208 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kaebetähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kaebetähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.”; 96) paragrahvi 208 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „kohtulikku arutamist ette valmistades käesoleva seadustiku §-st 326” tekstiosaga „läbivaatamisel käesoleva seadustiku §-st 390”; 97) paragrahvi 208 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kaebuse lahendab ringkonnakohtu kohtunik ainuisikuliselt kaebuse saamisest alates 30 päeva jooksul. Enne otsustamist on tal õigus: 1) nõuda kriminaaltoimiku materjale; 2) anda Riigiprokuratuurile korraldusi täiendavateks menetlustoiminguteks; 3) nõuda kaebuse esitajalt ja Riigiprokuratuurilt seisukohti kohtu esitatud küsimustes.”; 98) paragrahvi 208 lõike 5 punkti 2 täiendatakse pärast sõnu „menetluskulude väljamõistmine” tekstiosaga „, arvestades käesoleva seadustiku §-s 187 sätestatut”; 99) paragrahvi 208 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kui kohus leiab, et kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks on alust, tühistab ta Riigiprokuratuuri määruse ja: 1) kohustab Riigiprokuratuuri alustama või jätkama kriminaalmenetlust; 2) annab Riigiprokuratuurile korraldusi täiendavateks menetlustoiminguteks; 3) teeb otsustuse menetluskulude kohta, arvestades käesoleva seadustiku §-s 187 sätestatut.”; 100) paragrahvi 209 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse käesoleva seadustiku §-des 200–2052 sätestatud alustel, kriminaaltoimik arhiivitakse. Kriminaaltoimikusse lisatud paberkandjal algdokument säilitatakse ja arhiivitakse samaks tähtajaks, mis on ette nähtud kriminaaltoimikule.“; 101) paragrahvi 210 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: „6) võimaldada kriminaaltoimiku ja kohtutoimiku digitaalset pidamist.“; 102) paragrahvi 216 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) isiku suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus käesoleva seadustiku §-des 202 või 203 sätestatud alustel.“ 103) paragrahvi 217 lõikes 8 asendatakse sõnad „eeluurimiskohtuniku juurde“ sõnaga „kohtusse“; 104) paragrahvi 227 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: “(6) Kui kaitsja soovib kohtule esitada asjatundja tehtud uuringutel põhinevaid ütlusi või kirjalikku arvamust, mis ei ole kriminaaltoimikus, tuleb kaitsjal koos kaitseakti koopiaga või esimesel võimalusel saata prokuratuurile koopia asjatundja kirjalikust arvamusest või kirjalik kokkuvõte, millest nähtub asjatundja erialane pädevus, tema tehtud uuringute aluseks olnud materjalid, uuringute kirjeldus ja tulemused ning asjatundja järeldused.”; 105) paragrahvi 230 lõikes 1 asendatakse sõnad „maakohtu eeluurimiskohtunikule” sõnaga „maakohtule”; 106) paragrahvi 230 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kaebuse võib esitada kümne päeva jooksul alates vaidlustatava määruse kättesaamise päevast.“; 107) paragrahvi 238 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõnu „loetletud alused” tekstiosaga „, süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku § 202 lõike 1 alusel või omal algatusel käesoleva seadustiku § 202 lõike 11 alusel”; 108) paragrahvi 253 punkti 2 täiendatakse pärast sõnu „sätestatud alused” tekstiosaga „, süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku § 202 lõike 1 alusel või omal algatusel käesoleva seadustiku § 202 lõike 11 alusel”; 109) paragrahvi 2562 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: “(11) Kui menetlustoimingute kohta on koostatud eraldi menetlusdokumendid, ei ole kiirmenetluses protokolli vaja koostada.”; 110) paragrahvi 2571 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:  „(1) Kui esineb mõni käesoleva seadustiku §-s 258 nimetatud alus, korraldab kohus enne kohtuliku arutamise algust korralduslike küsimuste lahendamiseks eelistungi.“; 111) paragrahvi 266 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohtuistungit juhib kohtunik, tagades ausa kohtumenetluse põhimõtete järgimise ja menetlusosaliste õiguste kaitse. Kohtunik ei luba menetlusosalistel kohut eksitada ega menetlusõigusi kuritarvitada. Käesoleva seadustiku § 18 lõikes 1 nimetatud kriminaalasjades juhib istungit eesistuja.”; 112) paragrahvi 274 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Kohus võib lõpetada kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku § 202 lõike 1 alusel või omal algatusel käesoleva seadustiku § 202 lõike 11 alusel.”; 113) paragrahvi 275 lõikes 5 asendatakse sõna „eeluurimiskohtuniku” sõnadega „teise kohtuniku”; 114) paragrahvi 278 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Tõlgi osavõtu kohtuistungist võib korraldada tehnilise lahenduse abil, mis vastab käesoleva seadustiku § 69 lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele.“; 115) paragrahvi 2861 lõiget 2 täiendatakse punktidega 31 ja 32 järgmises sõnastuses: “31) asitõendi või dokumentaalse tõendi päritolu, terviklikkus või ehtsus ei ole tuvastatavad; 32) kohtule esitatud tõend vahendab teise, tõendatavat asjaolu vahetult kajastava ja kohtule kättesaadava tõendi sisu ega ole sellest tõendist ilmselgelt usaldusväärsem;”; 116) paragrahvi 288 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(5) Kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel jätta ristküsitluse käigus kõrvale tunnistajale esitatud küsimuse, mis on lubamatu, ilmselgelt asjakohatu või alandab tunnistaja väärikust.“; 117) paragrahvi 289 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ristküsitluse käigus võib kohtumenetluse pool tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks vajalikus ulatuses avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega.“; 118) paragrahvi 291 lõiget 3 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: “4) ütlused on saadud isiku vahetul ülekuulamisel või kaugülekuulamisel, mis on videosalvestatud.”; 119) paragrahv 292 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “§ 292. Eksperdi ja asjatundja ülekuulamine ning ekspertiisiakti ja kirjaliku arvamuse avaldamine (1) Eksperdi ja asjatundja ülekuulamisel kohtus lähtutakse tunnistajate ülekuulamist reguleerivatest sätetest ja käesoleva seadustiku § 109 lõikest 2. (2) Kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus tõendina vastu võtta ekspertiisiakti või asjatundja poolt koostatud kirjaliku arvamuse, mis kajastab piisavalt koostaja pädevust, tehtud uuringute käiku ja tulemusi ning koostaja eriteadmiste põhjal tehtud järeldusi. (3) Kohtumenetluse poolte nõusolekul võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendi tõendina vastu võtta ilma selle koostajat üle kuulamata. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendi esitamisel ja avaldamisel lähtutakse käesoleva seadustiku § 296 lõigetest 2–4.”; 120) paragrahv 2921 tunnistatakse kehtetuks; 121) paragrahv 296 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “§ 296. Asitõendi või dokumentaalse tõendi esitamine (1) Kohtumenetluse pool võib taotleda, et kohus võtaks tõendina vastu asitõendi või dokumentaalse tõendi, arvestades käesoleva seadustiku §-des 2891, 2901, 291, 292 ja 294 sätestatud piiranguid. (2) Uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamiseks esitab prokurör selle omal algatusel või teise kohtumenetluse poole taotlusel kohtule. (3) Kui kohus võtab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tõendi vastu, siis loeb tõendi esitanud kohtumenetluse pool selle tervikuna või osaliselt ette või avaldab muul viisil, arvestades konkreetse tõendi olemust ning selle kasutamise eesmärki. Tõendi võib poolte kokkuleppel ja kohtu nõusolekul jätta avaldamata, kui avaldamata jätmine ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. (4) Kohtumenetluse pool võib tõendi avaldamise käigus kasutada näitlikke abivahendeid, mis ei ole tõendiks, kuid aitavad tõendit esitada, olemata samas eksitavad. Samuti võib pool tõendi avaldamise käigus esitada kohtule asitõendeid ja dokumentaalseid tõendeid.”; 122) paragrahvi 319 lõikes 2 asendatakse arv „15“ arvuga „30“; 123) paragrahvi 319 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 30 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisest.“; 124) paragrahvi 337 lõike 2 punkti 1 täiendatakse pärast sõnu „välistavatel asjaoludel” tekstiosaga „, süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku § 202 lõike 1 alusel või omal algatusel käesoleva seadustiku § 202 lõike 11 alusel”; 125) paragrahvi 339 lõike 1 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „10) puudub kohtuistungi protokoll, välja arvatud käskmenetluse asjades või kui kohtuistungist on olemas heli- või videosalvestis;“; 126) paragrahvi 361 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast sõnu „sätestatud alustel” tekstiosaga „, süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku § 202 lõike 1 alusel või omal algatusel käesoleva seadustiku § 202 lõike 11 alusel”; 127) paragrahvi 384 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikutel on õigus kirjalikult loobuda määruskaebuse esitamise õigusest. Kaitsja võib määruskaebuse esitamise õigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul.“; 128) paragrahvi 385 punkti 5 täiendatakse pärast sõnu „ajutise lähenemiskeelu kohaldamise“ sõnadega „, juriidilise isiku tehingu tegemise keelu kohaldamise“; 129) paragrahvi 385 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „7) kautsjoni, vara arestimise või käesoleva seadustiku § 1414 alusel kohaldatud muu tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõu põhjendatuse kontrollimise määrus;“; 130) paragrahvi 385 punkti 10 täiendatakse pärast sõnu „määruse peale” tekstiosaga „ja kahtlustatav või süüdistatav käesoleva seadustiku § 202 lõikes 11 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale”; 131) paragrahvi 385 täiendatakse punktidega 2933 järgmises sõnastuses: „29) vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise määrus; 30) vangistuse täitmisele pööramisest loobumise määrus; 31) rahalise karistuse täitmisele pööramisest loobumise määrus; 32) rahalise karistuse tasumise pikendamise ja ajatamise määrus; 33) käesoleva seadustiku § 426 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise määrus, välja arvatud eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise määrus.“; 132) paragrahvi 386 lõiget 1 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses: „51) käesoleva seadustiku § 390 lõikes 5 sätestatud juhul põhjendus, miks on kaebaja arvates Riigikohtu lahend selles asjas oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt;“; 133) paragrahvi 390 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses: „(6) Riigikohus otsustab ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 349 sätestatut järgides. Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kohtumääruse menetlusse võtmine otsustatakse 10 päeva jooksul. (7) Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale saab Riigikohtusse edasi kaevata üksnes käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhtudel. Määruskaebuse menetlusse võtmine otsustatakse käesoleva seadustiku §-s 349 sätestatut järgides. Riigikohus võtab määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.“; 134) paragrahvi 3951 lõikes 2 asendatakse sõnad „prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või“ sõnadega „kohtueelses menetluses prokuratuuri taotlusel ja kohtumenetluses prokuratuuri taotlusel või kohtu omal algatusel“; 135) paragrahvi 3951 lõike 6 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku vahi all pidamise tähtaegadele kohtueelses menetluses kohaldatakse käesoleva seadustiku §-s 1311 sätestatut. “; 136) paragrahvi 3951 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks; 137) paragrahvi 3951 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku vahistamist, sellest teatamist ning selle vaidlustamist ja pikendamist toimetatakse vastavalt käesoleva seadustiku 4. peatüki 1. jao sätetele ja kohtumenetluses vastavalt käesoleva seadustiku 10. peatüki sätetele ning arvestades isiku vaimset seisundit.“; 138) paragrahvi 408 lõikes 5 asendatakse sõna „jõustuvad“ sõnadega „pööratakse täitmisele“; 139) paragrahvis 413 asendatakse sõnad „järgse kohtu täitmiskohtunik“ sõnadega „järgne kohus“; 140) paragrahvi 415 lõigetes 1–4, § 416 lõigetes 1 ja 2, § 417 lõigetes 3 ja 4, § 418 lõikes 2, § 426 lõigetes 2–4, § 427 lõigetes 3, 5 ja 6, § 429 lõikes 1, §-s 430, § 431 lõikes 3 ning § 432 lõigetes 1, 2, 32, 34 ja 35 asendatakse sõna „täitmiskohtunik“ sõnaga „kohtunik“ vastavas käändes; 141) paragrahvi 418 lõikes 1, § 420 lõikes 2, §-s 424, § 425 lõikes 1, §-s 4261, § 427 lõigetes 1 ja 2, § 428 lõikes 2 ja §-s 430 asendatakse sõnad „järgse maakohtu täitmiskohtunik“ sõnadega „järgne maakohus“; 142) paragrahvi 422 lõikes 1 ja § 431 lõikes 1 asendatakse sõnad „pöörava maakohtu täitmiskohtunik“ sõnadega „pöörav maakohus“; 143) paragrahvi 425 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui süüdimõistetu on jäänud pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist vaimuhaigeks või nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire, teeb karistuse täitmise asukoha järgne maakohus karistuse täitmisele pööramata jätmise või karistuse kandmisest vabastamise määruse. Sellisel juhul kohaldab kohus süüdimõistetule karistusseadustiku §-s 86 sätestatud psühhiaatrilist sundravi.“; 144) paragrahvi 426 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Karistuse täitmise asukoha järgne maakohus võib pärast süüdimõistetu poolt karistusseadustiku §-s 76, § 761 lõikes 1 või §-s 77 sätestatud karistusaja ärakandmist vabastada süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist. Kohus vabastab katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest süüdimõistetu, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistaastane, karistusseadustiku § 761 lõikes 2 sätestatud karistusaja ärakandmisel.“; 145) paragrahvi 432 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Käesoleva seadustiku §-des 425–4261 sätestatud küsimused ja süüdimõistetult vabaduse võtmisega seotud küsimused lahendab kohus süüdimõistetu osavõtul. Kohtusse kutsutakse prokurör, välja arvatud käesoleva seadustiku § 417 lõikes 3, § 427 lõigetes 1 ja 2 ning §-s 428 sätestatud juhul, ja süüdimõistetu taotlusel kaitsja ning kuulatakse ära nende arvamus. Süüdimõistetu haiguse tõttu enne tähtaega karistusest vabastamise küsimuse lahendamisel on arvamuse andnud tervishoiutöötaja osavõtt kohustuslik. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise küsimust otsustades võib kohus kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi.“; 146) paragrahvi 432 lõikes 31 asendatakse sõnad „eeluurimiskohtuniku juurde“ sõnaga „kohtusse“; 147) paragrahvi 432 lõige 33 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(33) Käesoleva seadustiku §-des 425 ja 426 nimetatud küsimusi võib kohus läbi vaadata prokuröri osavõtuta, kui prokuratuur on edastanud kohtunikule oma seisukoha kirjalikult või elektrooniliselt ning teatanud, et ei soovi küsimuse läbivaatamisest osa võtta.“; 148) paragrahvi 48929 lõikes 2 asendatakse sõnad „maakohtu eeluurimiskohtunikule“ sõnaga „maakohtule“; 149) seadustiku normitehnilist märkust täiendatakse sõnadega „nõukogu raamotsus 2009/829/JSK Euroopa Liidu liikmesriikides vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelvalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivsete võimaluste suhtes (ELT L 294, 11.11.2009, p. 20–40)”. § 2. Karistusseadustiku muutmine Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 69 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohus võib aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes või käesoleva seadustiku §-s 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga. Ühele päevale arestile või vangistusele vastab üks tund üldkasulikku tööd, ühele kuule vangistusele vastab 30 tundi üldkasulikku tööd ning ühele aastale vangistusele vastab 360 tundi üldkasulikku tööd. Üldkasulikku tööd ei mõisteta vähem kui viis tundi. Arest või vangistus asendatakse üldkasuliku tööga üksnes süüdlase nõusolekul.“; 2) paragrahvi 308 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „antud,“ sõnadega: „või omaniku poolt kohtuliku hüpoteegi nõuete rikkumise eest“. § 3. Vangistusseaduse muutmine Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seadust täiendatakse §-ga 741 järgmises sõnastuses: „§ 741. Vangistuse tähtaja arvestamine (1) Isiku vangistuse tähtaega arvestatakse tema vanglasse karistust kandma saabumise hetkest, kui karistuse kandmise algus ei tulene kohtuotsusest. (2) Kui vangistus on mõistetud aastates arvestatava tähtajaga, saabub tähtpäev vangistuse viimase aasta vangistuse kandmise alguseks loetud kuul ja päeval. (3) Kui vangistus on mõistetud kuudes arvestatava tähtajaga, saabub tähtpäev vangistuse viimase kuu vangistuse kandmise alguseks loetud päeval. (4) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud korras arvestatav tähtpäev satub kuule, milles vastavat kuupäeva ei ole, loetakse tähtpäev saabunuks selle kuu viimasel päeval. (5) Kui vangistus on mõistetud päevades arvestatava tähtajaga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimasel päeval.“; 2) paragrahvi 90 lõike 3 esimene lause tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 90 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 94 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks. § 4. Väärteomenetluse seadustiku muutmine Väärteomenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 105 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 105. Kohtuistungi salvestamine ja protokolli koostamine (1) Kohtuistung helisalvestatakse. Kohus võib kohtuistungi või selle osa ka videosalvestada. Kohtuistungi võib jätta erandjuhul salvestamata, kui enne istungit või istungi käigus ilmneb, et salvestamine on tehniliselt võimatu, ning kui kohus on veendunud, et istungi läbiviimine salvestamiseta on otstarbekas ja kohtumenetluse poolte huvidega kooskõlas. (2) Kohtuistungi protokoll koostatakse, kui kohtuistungil kuulatakse üle tunnistajat või eksperti või kui seda nõuab kohtumenetluse pool. Kohus koostab kohtuistungi protokolli viisil, mis võimaldab kohtuistungi helisalvestist kuulata. Protokolli kantakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud andmed ning märge, mis viitab helisalvestise vastavale osale. Kui kohtuistungi protokolli ei koostata, peavad kohtumenetluse poolte taotlused sisalduma kohtuotsuses. (3) Kohtuistungi protokolli kantakse märked järgmiste andmete kohta: 1) istungi kuupäev ja koht ning istungi alguse ja lõpu aeg; 2) kohtu nimetus ja koosseis; 3) kohtumenetluse poolte ning kohtuistungi sekretäri, tõlgi ja eksperdi nimed; 4) arutatava väärteoasja nimetus; 5) kohtumenetluse pooltele ja teistele isikutele nende õiguste ja kohustuste selgitamine; 6) ajalises järjestuses kohtu toimingute nimetused ning toimingute tingimuste, käigu ja tulemuste põhisisu; 7) avaldused, taotlused ja nende lahendused; 8) kohtuistungil tehtud määruste nimetused; 9) kohtuvaidluses poolte esitatud taotlused; 10) kohtuotsuse või määruse tegemine nõupidamistoas; 11) kohtuotsuse või määruse kuulutamise aeg ja edasikaebamise korra selgitamine; 12) kuupäev, millal lahend on kohtus kohtumenetluse pooltele kättesaadav; 13) kaebeõigusest loobumine, millest teatati kohtuotsuse kuulutamisel. (4) Kohtuistungi protokoll ja helisalvestis registreeritakse viivitamata e-toimiku süsteemis. (5) Kohtuistungi heli- või videosalvestis on kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. (6) Kohtuistungi helisalvestamisele ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud viisil protokolli koostamisele ning kohtuistungi protokolli ja helisalvestise kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks tegemisele esitatavad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 2) paragrahv 106 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 150 lõike 1 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „allkiri“ tekstiosaga „, välja arvatud, kui kohtuistungist on olemas heli- või videosalvestis“; 4) paragrahvi 192 lõiget 2 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses: „51) käesoleva seadustiku § 196 lõikes 4 sätestatud juhul põhjendus, miks on kaebaja arvates Riigikohtu lahend selles asjas oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.“. § 5. Äriseadustiku muutmine Äriseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 58 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 58. Registrimenetlus pankroti, ärikeelu ja ettevõtluskeelu korral“ 2) paragrahvi 58 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „pankrotihaldurina„ tekstiosaga „või kui kriminaalmenetluse ajal jagunemise, ühinemise ja likvideerimise keelu all olev äriühing esitab kandeavalduse äriühingu jagunemiseks, ühinemiseks või likvideerimiseks.“ § 6. Seaduse jõustumine 1) Käesolev seadus jõustub /selgub edasise menetluse käigus/. 2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 72, 73 ja 100 jõustuvad 2020. aasta 1. jaanuaril. Eiki Nestor Riigikogu esimees Tallinn, 2018 ________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus Allkirjastatud digitaalselt [Allkirjastaja nimi ja ametinimetus]  Ministeeriumid Meie 04.05.2018 nr 8-1/3363 Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ja Riigikohtule, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Riigiprokuratuurile, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Eesti Kohtunike Ühingule ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile arvamuse avaldamiseks kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kooskõlastusi ning arvamusi palume hiljemalt 31.maiks 2018. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Tanel Kalmet 5661 4013 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898