Mart Võrklaev Teie nr
Rahandusministeerium
[email protected] Meie 18.10.2023 nr 18-2/231475/2305334
Mootorsõidukimaksu mõju puuetega inimeste toimetulekule
Austatud rahandusminister
Rahandusminister on ministeeriumidele saatnud kooskõlastamiseks mootorsõidukimaksu seaduse
eelnõu ja seletuskirja. Palun ministeeriumil täiendavalt analüüsida mootorsõidukimaksu mõju
puuetega inimeste toimetulekule.
Õiguskantsleri seaduse kohaselt täidab õiguskantsler alates 1. jaanuarist 2019 puuetega inimeste
õiguste konventsiooni rakendamise edendamise, kaitse ja seire ülesandeid. Õiguskantsler seisab
selle eest, et puuetega inimesed saaksid põhiõigusi ja -vabadusi teostada teistega võrdsetel alustel.
Puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 20 kohaselt peavad konventsiooniga ühinenud
riigid võtma kasutusele tõhusad meetmed, et tagada puuetega inimestele võimalikult iseseisev
liikumisvõime. See tähendab, et riik peab soodustama puuetega inimeste liikumisvõimet nende
endi valitud viisil ja ajal ning taskukohase hinnaga.
Mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu § 23 punkti 3 kohaselt ei maksustata mootorsõidukit, „mis
on spetsiaalselt ümber ehitatud puuetega inimeste transpordiks või puuetega inimesele
kasutamiseks“. Seega peavad need puudega inimesed, kellel pole olnud vajadust sõidukit ümber
ehitada, kuid kes vajavad oma igapäevasteks toimetusteks autot, maksma mootorsõidukimaksu
samas määras nagu inimesed, kellel erivajadusi pole.
Paljud puuetega inimeste pered vajavad autot igapäevaseks toimetulekuks, mitte pelgalt mugavuse
pärast. Liikumis- ja nägemispuudega inimesed võivad vajada iga päev isiklikku transporti, et arsti
juurde või päevakeskusesse jõuda, aga ka selleks, et tööle sõita. Kõik liikumispuudega inimesed
ei kasuta ratastooli ning käimisraamiga võib olla (näiteks halva ilmaga) üsna keeruline rongi- või
bussipeatusse jõuda. Raskesse olukorda satuvad ka inimesed, kelle liit- või intellektipuudega
pereliikmel pole võimalik sõita ühissõidukiga. Autost loobumine võib jätta erivajadusega inimesed
hätta: osa neist ei saa selle tõttu iseseisvalt tegutseda ja on sunnitud koju jääma, samuti on sunnitud
koju jääma neid inimesi hooldavad pereliikmed. Kui autost loobuda pole võimalik, tuleb maksta
mootorsõidukimaksu, mis võib puudega inimestele üle jõu käia. Ükski maks ei tohiks olla nii
koormav, et selle tõttu peab inimene abi küsima.
Mootorsõidukimaks kehtib ka teistes riikides, kuid näiteks Ühendkuningriigis on osa puuetega
inimesi maksust vabastatud ning osa peab maksu maksma 50 protsendi ulatuses.
2
Mootorsõidukimaksu eelnõust ja seletuskirjast ei nähtu, et Rahandusministeerium oleks kaalunud
erandi tegemise võimalusi puuetega inimestele, kuigi maksu struktuur lubaks erandeid teha.
Näiteks saaks puuetega inimesele või tema määratud inimesele kuuluva auto aastamaksust
vabastada, nõuda vaid baasosa (50 eurot) maksmist või rakendada sarnaselt Ühendkuningriigiga
põhimõtet, et puuetega inimestele on kehtestatud sõiduki aastamaksu tasumisel 50-protsendine
soodustus.
Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 46 näeb ette, et seaduseelnõu seletuskirjas käsitletakse
ka seaduse arvatavaid mõjusid. Mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu seletuskirjas ongi hinnatud
maksu sotsiaalseid mõjusid. Seletuskirja punktis 6.3.4 on öeldud, et „maksul võib olla kõige
suurem negatiivne mõju puuetega inimestele, kes vajavad sõidukeid ringiliikumiseks“. Samas
punktis on öeldud, et puuetega inimeste vaesuse ja ilmajäetuse määr on teiste inimeste vaesuse
määraga võrreldes märkimisväärselt kõrgem ning puuetega inimeste õiguste konventsioon
kohustab leidma puuetega inimeste toetamiseks vajalikke lahendusi. Seetõttu töötab
Sotsiaalministeerium 2025. aastaks välja vajaduspõhised tugimeetmed, mis aitaksid puuetega
inimeste olukorda leevendada.
On tänuväärne, et eelnõu ettevalmistaja on märganud puuetega inimeste haavatavust, kuid mõistlik
oleks olnud seaduseelnõu seletuskirjas analüüsida ka toetusmeetmete sisu ja nende mõju. Kui
leitakse, et puuetega inimeste kasutuses olevate sõidukite maksustamisel erandit ei tehta ja
lisakulud plaanitakse katta sotsiaaltoetustega, siis peaks seletuskirjas kirjeldama ka nende toetuste
maksmise võimalusi. Ainult nii saaks hinnata nende meetmete piisavust.
Lisaks tuleks kaaluda, kas uue sotsiaalmeetme loomine ja rahastamine riigieelarvest ei too kaasa
suuremat halduskoormust ja kulusid kui erandite ja soodustuste sätestamine seadusega.
Tuleb veel mainida, et kuigi Sotsiaalministeerium peab välja töötama tugimeetmed ja need
meetmed on vajalikud ainult mootorsõidukimaksu mõju leevendamiseks, ei ole eelnõu
seletuskirjas välja toodud tugimeetmete rakendamise kulu.
Võttes arvesse puuetega inimeste vajadusi, nende haavatavust ja vaesusriski, palun ministeeriumil
veel kord kaaluda, kas mootorsõidukimaksu kehtestamine kõigile sõidukiomanikele täies ulatuses
on õigustatud.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Liisi Uder 6938437
[email protected]