Einar Vallbaum Teie 08.09.2023 nr 10-4/1055
Viru-Nigula vallavalitsus
[email protected] Meie 16.10.2023 nr 6-1/231458/2305277
Lasteaia tegevuskulude katmine
Lugupeetud Einar Vallbaum
Palusite õiguskantsleri seisukohta, kas juhul, kui Viru-Nigula vallal on pakkuda lasteaiakohti, peab
vald koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 27 lõike 6 alusel maksma lasteaia kohatasu nende
laste eest, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Viru-Nigula vallas, kuid kes käivad
lapsevanema soovil mõne teise kohaliku omavalitsuse lasteaias.
Leian, et kui kohalik omavalitsus on KELS § 10 lõikest 1 tuleneva kohustuse täitnud (enda lasteaia
või teistelt lasteaiapidajatelt ostetud koha kaudu), ent peab sellest hoolimata osalema teise
kohaliku omavalitsuse lasteaia tegevuskulude katmises KELS § 27 lõike 6 alusel, siis on tegu
olemuslikult riikliku ülesande täitmisega ning järelikult tuleb põhiseaduse § 154 lõike 2 järgi need
kulud katta riigieelarvest.
Kuna praegu ei ole vastu võetud õigustloovat akti, mis näeks ette kõnealuse riikliku ülesande
täitmise kulude katmise riigieelarvest, kuid vald peab KELS § 27 lõike 6 alusel tegevuskulusid
maksma, on vallal võimalik nõuda tehtud kulude katmist Haridus- ja Teadusministeeriumilt ning
kui ministeerium keeldub kulude katmisest, võib vald pöörduda halduskohtusse (vt nt
Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2021 otsus asjas nr 3-18-1397).
Koolieelse lasteasutuse seadusest tulenev kohustus
1. KELS § 10 lõikega 1 on ette nähtud, et valla- või linnavalitsus peab looma lapsevanemate soovil
kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna
territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna
lasteasutuses.
Niisiis tuleb kohalikul omavalitsusel tagada oma valla lastele koht teeninduspiirkonna lasteaias.
Teeninduspiirkonna kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu (KELS § 15 lg 1). Seadus ei sätesta,
kuidas teeninduspiirkonda määratakse, kuid tulenevalt kohaliku omavalitsuse olemusest on
lubatud see, kui kohalik omavalitsus määrab teeninduspiirkonnad vaid enda territooriumi ulatuses.
2. Kohalik omavalitsus võib täita talle KELS § 10 lõikega 1 pandud kohustust nii, et annab perele
lasteaiakoha enda peetavas lasteaias. Samas võib omavalitsus anda perele lasteaiakoha ka
eralasteaias (erinevalt üldhariduskoolist, vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 10 lg 1),
2
teise kohaliku omavalitsuse lasteaias või mitme kohaliku omavalitsuse asutatud ühises lasteaias,
kui nii kokku lepitakse1.
3. Sõltumata sellest, kas lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus täidab KELS § 10 lg 1 sätestatud
kohustuse ja tagab lapsele koha teeninduspiirkonna lasteasutuses, sätestab KELS § 27 lg 6, et
lasteasutuse valla- või linnaeelarvest kaetavate majandamiskulude, personali töötasu ja
sotsiaalmaksu ning õppevahendite kulude katmises osalevad täies ulatuses teised vallad või linnad
proportsionaalselt nende haldusterritooriumil elavate selles lasteasutuses käivate laste arvuga.
Seega juhul, kui lapse elukohajärgsel vallal on perele pakkuda koht teeninduspiirkonna
lasteasutuses, kuid pere otsustab panna lapse teise valla lasteaeda, tuleb lapse elukohajärgsel vallal
katta selle lapse lasteaiakoha kulud.
4. Kohtuasjas nr 5-17-8 leidis Riigikohus, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 37 lõike 2
esimesest lausest (et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal
vajalikul arvul õppeasutusi) tulenevalt peab kohaliku omavalitsuse üksuse kohustust sisustama
selliselt, et oma elaniku teise omavalitsusüksuse munitsipaalkoolis õppimise rahastamine on
kohaliku omavalitsuse üksuse põhiseadusest tulenevaks vältimatuks kohustuseks üksnes juhul, kui
omavalitsusüksus ei ole loonud oma rahvastikuregistri järgsele elanikule võimalust omandada
haridust enda munitsipaalkoolis või ei ole taganud eelnimetatud viisil pakutava hariduse vastavust
nõustamiskomisjoni antud soovitustele õpilase õppe ja kasvatuse korraldamiseks kooskõlas tema
haridusliku erivajadusega (p 63).
PS § 37 lõike 2 esimesest lausest ei tulene aga kohtu hinnangul kohaliku omavalitsuse üksuse
kohustust osaleda oma rahvastikuregistri järgsest elanikust õpilase õppekulude hüvitamisel
mistahes juhul, kui õpilane on oma vanema või eestkostja kokkuleppel teise kohaliku omavalitsuse
üksusega asunud õppima vabale õppekohale teise kohaliku omavalitsuse üksuse munitsipaalkoolis
(p 64).
Riigikohus selgitas, et kui Riigikogu on otsustanud, et teise omavalitsusüksuse
munitsipaalüldhariduskooli rahastamisel osalemise kohustus on kohalikul omavalitsusel ka selliste
õpilaste puhul, kellele on tagatud võimalus saada haridust nende elukohaks oleva
omavalitsusüksuse koolis, on tegemist kohalikele omavalitsustele pandud kohustusega.
Olemuslikult tuleb kohalikele omavalitsustele sellise kohustuse panemist PGS § 83 lõikega 1
käsitada riikliku kohustusena (p 67).
5. Eeltoodud Riigikohtu seisukoht munitsipaalüldhariduskoolide kohta on ülekantav ka
lasteaiateenuse osutamisele. Järelikult saab öelda, et kui kohalik omavalitsus täidab
KELS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustust ja tagab lapsele koha oma teeninduspiirkonna
lasteasutuses, ent samas peab ta kandma teise kohaliku omavalitsuse lasteasutuse tegevuskulusid,
sest pere on valinud lapsele teise kohaliku omavalitsuse lasteaia, on tegu riikliku kohustuse
täitmisega. Põhiseaduse § 154 lõike 2 teises lauses on kirjas, et kohalikule omavalitsusele pandud
riiklike kohustuste täitmisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise Aigi Kivioja 6938428;
[email protected]
1
Ülle Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2020, § 37 kommentaar 25. Vt ka
õiguskantsleri ringkirja kohalikele omavalitsustele.