Ministeeriumid
14.12.2020 nr 1-6/2237-1
Eriteenistuste ühtlustamisega seotud politsei ja
piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise
seaduse eelnõu kooskõlastamine
Austatud ministrid
Siseministeerium esitab kooskõlastamiseks eriteenistuste ühtlustamisega seotud politsei ja piirivalve
seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõusse on lisatud ka ettepanekud avaliku
teenistuse seaduse muutmiseks.
Eelnõu ja seletuskirja leiate aadressilt: http://eelnoud.valitsus.ee
Palume kooskõlastust 15 tööpäeva jooksul alates eelnõu avaldamisest eelnõude infosüsteemis.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Alar Laneman
siseminister
Arvamuse andmiseks: Politsei- ja Piirivalveamet
Kaitsepolitseiamet
Päästeamet
Häirekeskus
Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus
Sisekaitseakadeemia
Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liit
Eesti Vabatahtlikule Mere- ja Järvepääste
Päästeliit
Lisa: Seaduseelnõu 22 lehel
Seaduseelnõu seletuskiri 148 lehel
Rakendusaktide kavandid 23 lehel
Svetlana Meister 6125012
[email protected]
Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 /
[email protected] / www.siseministeerium.ee
Registrikood 70000562
EELNÕU
01.12.2020
Eriteenistuste ühtlustamisest tulenev politsei ja piirivalve seaduse
ning teiste seaduste muutmise seadus
§ 1. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine
Politsei ja piirivalve seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 3 lõigetes 4 ja 42, § 4 lõikes 4, § 61 lõikes 4, § 62 lõikes 2, § 451 lõikes 2, § 54 lõikes
2, § 674 lõikes 7, § 70 lõikes 7, § 85 lõikes 6, § 1086 lõigetes 7 ja 81 ja § 1089 lõikes 2 asendatakse
sõna „käskkiri“ sõnaga „haldusakt“ vastavas käändes;
2) paragrahvi 62 lõigetes 1 ja 2 asendatakse tekstiosa „Politsei- ja Piirivalveameti põhimääruses
sätestatud“ tekstiosaga „tema volitatud“;
3) paragrahvi 753 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui salajasele koostööle kaasatud isik hukkub või sureb seoses salajase koostööga seotud
ülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel, maksab riik tema lapsele, vanemale, lesele ja
perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist kokku
120- kordse politseiametniku madalaimale palgaastmele vastava palgamäära ulatuses.“;
4) paragrahvi 753 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kui salajasele koostööle kaasatud isik hukkub või sureb seoses salajase koostööga seotud
ülesannete täitmisega tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu
tõrjumise tagajärjel, maksab riik tema lapsele, vanemale, lesele ja perekonnaseaduse tähenduses
tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist kokku 240-kordse politseiametniku
madalaimale palgaastmele vastava palgamäära ulatuses.“;
5) paragrahvi 753 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui isikul tuvastatakse seoses salajase koostööga seotud ülesannete täitmisega
õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel töövõimetoetuse
seaduse alusel osaline või puuduv töövõime, maksab riik ühekordset hüvitist:
1) osalise töövõime korral – politseiametniku 24-kordsele madalaimale palgaastmele vastava
palgamäära ulatuses;
2) puuduva töövõime korral – politseiametniku 84-kordsele madalaimale palgaastmele vastava
palgamäära ulatuses.“;
6) paragrahvi 753 lõige 21 loetakse lõikeks 22 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 21 järgmises
sõnastuses:
„(21) Kui isikul tuvastatakse seoses salajase koostööga seotud ülesannete täitmisega tema vastu
toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud
1
vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv
töövõime, maksab riik ühekordset hüvitist:
1) osalise töövõime korral – politseiametniku 96-kordsele madalaimale palgaastmele vastava
palgamäära ulatuses;
2) puuduva töövõime korral – politseiametniku 156-kordsele madalaimale palgaastmele vastava
palgamäära ulatuses.“;
7) paragrahvi 753 lõikes 5 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsus“ sõnadega „valdkonna eest
vastutav minister“;
8) paragrahv 759 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib tuvastada isiku isikusamasuse ning töödelda andmekogudes
isiku kohta peetavaid isikuandmeid:
1) isiku käesoleva seaduse paragrahvi 3 lõigete 4 ja 42 alusel määratud objektile ja objektiga seotud
territooriumile lubamise otsustamisel;
2) Politsei- ja Piirivalveametile või Siseministeeriumile või tema hallatavale riigiasutusele teenuse
osutamisega seotud isiku sobivuse hindamisel;
3) kaitstava isiku ohutuse tagamisel;
4) Politsei- ja Piirivalveametisse või Siseministeeriumisse või tema hallatavasse riigiasutusse või
valitsusasutusse praktikale või Siseministeeriumisse või tema hallatavasse riigiasutusse teenistusse
või tööle kandideerija sobivuse hindamisel.
9) paragrahvi 759 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud isikult võib nõuda isikuankeedi esitamist.
Otsuse isikuankeedi esitamise kohta teeb ametiasutus, kuhu isik teenistusse, tööle või praktikale
kandideerib. Isikuankeedis küsitakse andmeid, mis võimaldavad hinnata isiku sobivust teenistusse,
tööle või praktikale. Lisaks või küsida andmeid sugulaste ja hõimlaste, sealhulgas vanemad, õde,
vend, lapsed, abikaasa, samuti abieluga sarnanevas suhtes oleva elukaaslase ees- ja
perekonnanime, isikukoodi, isikukoodi puudumisel sünniaega ja -kohta ning kontaktandmeid.
(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud isikuankeedi vormi kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega.“;
10) paragrahvi 759 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Politsei- ja Piirivalveamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolusid
kontrollida Siseministeeriumisse või tema hallatavasse riigiasutusse teenistusse või tööle võetud
isiku kohta ka nende teenistuses olemise ajal, kui on põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud,
mis välistaksid isiku teenistusse võtmise.“;
11) paragrahvi 759 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolud võivad olla aluseks, et:
2
1) Politsei- ja Piirivalveametil keelduda taustakontrollile allutatud isiku objektile või objektiga
seotud territooriumile lubamisest;
2) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud ametiasutusel keelduda teenuse osutamisega
seotud isikul osutada ametiasutusele teenust;
3) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud ametiasutustel keelduda isiku teenistusse,
tööle või praktikale võtmisest;
4) Politsei- ja Piirivalveametil keelata isikul viibida kaitstava isiku läheduses.
12) paragrahvi 761 täiendatakse pärast sõna „lõppemisest“ sõnadega „või viis aastat pärast
teenistusest või töölt lahkumist“.
13) paragrahvi 252 lõike 3 punktid 5 ja 6 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„5) aadress, telefoninumber ja e-posti aadress;
6) reisidokumendi liik ja number, dokumendi väljastanud riigi nimi, dokumendi kehtivuse
lõppkuupäev ning kehtiva viisa andmed;“
14) paragrahvi 371 lõikest 82 jäetakse välja tekstiosa „valdkonna eest vastutav minister või tema
volitusel“;
15) paragrahvi 38 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „19-aastaseks saanud“;
16) paragrahvi 42 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 42. Politseiteenistusse kandideerija ja politseiametniku taustakontroll“;
17) paragrahvi 42 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Asjaolud, mis on tuvastatud isiku teenistusse võtmiseks otsustamise andmete kogumisel,
võivad olla alus keelduda isiku teenistusse võtmiseks. Keeldumise põhjuseid ega keeldumise
aluseks olevad asjaolusid ei avaldata.
(42) Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet võib kontrollida politseiametniku sobivust
politseiteenistusse ka tema teenistuses olemise ajal, kui on põhjendatud kahtlus, et esinevad
asjaolud, mis välistaksid tema politseiteenistusse võtmise.“;
18) paragrahvi 44 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitja ja Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja –
viieks aastaks;“;
19) paragrahvi 44 täiendatakse lõigetega 21–23 järgmises sõnastuses:
„(21) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitja ja Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja
vabastatakse teenistusest, kui Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitsepolitseiameti peadirektori
hinnangul peadirektori ja peadirektori asetäitja koostöö ei laabu.
3
(22) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitjat ja Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitjat
ei tohi käesoleva paragrahvi lõikes 21 nimetatud alusel teenistusest vabastada enne kuue kuu
möödumist peadirektori ja peadirektori asetäitja koos töötamise algusest.
(23) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitja ja Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja
teenistusest vabastamise korral käesoleva paragrahvi lõikes 21 sätestatud alusel makstakse talle
hüvitisena põhipalka ametiaja lõpuni jäävate kuude eest, kuid mitte rohkem kui kuue kuu
põhipalk.“;
20) paragrahvi 45 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
21) paragrahvi 46 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Lisaks avaliku teenistuse seaduse § 124 lõikes 4 sätestatule märgitakse politseiametniku
teenistuslehele järgmised andmed:
1) sünniaeg ja -koht;
2) haridus ja eriala;
3) politseiteenistuse staaž;
4) teenistusastme andmine ja muutmine;
5) ergutused, sealhulgas andmed riiklike teenetemärkide andmise kohta;
22) paragrahv 62 tunnistatakse kehtetuks;
23) paragrahvi 67 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui politseiametniku avaliku võimu teostamise õigus peatatakse seoses teisele ametikohale
nimetamisega või tööle võtmisega vastuvõtvas asutuses, võib avaliku võimu teostamise õiguse
peatumisel kasutamata põhipuhkuse hüvitada rahas, kui puhkuse arvestust ei ole võimalik jätkata
ametiasutuses, kus ametnikul jätkub avaliku võimu teostamise õigus.
(2) Politseiametniku avaliku võimu teostamise õiguse peatumisel seoses teisele ametikohale
nimetamisega või tööle võtmisega vastuvõtvas asutuses kasutamata põhipuhkust ei hüvitata ning
tema kasutamata põhipuhkuse arvestuse jätkumisele kohaldatakse avaliku teenistuse seaduse § 33
lõikes 13 sätestatut, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhud“;
24) paragrahvi 70 lõikes 3 esitatud tabeli punkti 4 täiendatakse pärast sõnu „prefektuuri büroo juhi
ja“ sõnadega „politseijaoskonna juhi ning“;
25) paragrahvi 70 lõikest 6 jäetakse välja sõna „määrusega“;
26) paragrahvi 70 lõiget 61 täiendatakse pärast sõnu „Valdkonna eest vastutav minister“ sõnadega
„või tema volitusel Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või Kaitsepolitseiameti peadirektor“;
27) paragrahvi 71 lõikes 4, § 73 lõikes 2 ja § 10816 lõikes 3 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsus“
sõnadega „valdkonna eest vastutav minister“;
4
28) paragrahv 74 tunnistatakse kehtetuks;
29) paragrahvi 76 täiendatakse lõigetega 61–62 järgmises sõnastuses:
„(61) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud isik võib käesoleva seaduse § 77
lõikes 1 sätestatud juhtudel kohaldada politseiametnikule summeeritud tööaega ilma
politseiametniku nõusolekuta.
(62) Käesoleva paragrahvi lõikes 61 erisuse kehtestamisel tuleb arvestada käesolevas seaduses ja
avaliku teenistuse seaduses sätestatud töö- ja puhkeaja normidega ning oluliste asjaoludega, mis
võivad takistada politseiametnikule summeeritud tööaja kohaldamist.“;
30) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud lisapuhkuse andmise tingimused ja korra kehtestab
valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud isik.“;
31) paragrahvi 82 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõike 1 punktides 1, 2 ja 6“ tekstiosaga
„lõikes 1“;
32) paragrahvid 86–95 ja 97 tunnistatakse kehtetuks;
33) seadust täiendatakse §-ga 971 järgmises sõnastuses:
„§ 971. Kriminaalmenetluses kahtlustatava või süüdistatava politseiteenistusest vabastamise
erisus
(1) Kui politseiametnik on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav, vabastatakse ta
politseiteenistusest, kui teda kahtlustatakse või süüdistatakse karistusseadustikus sätestatud
esimese astme kuriteos.
(2) Kui politseiametnik on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav karistusseadustikus
sätestatud teise astme kuriteo toimepanemises, võib Politsei- ja Piirivalveameti või
Kaitsepolitseiameti peadirektor või Sisekaitseakadeemia rektor otsustada politseiametniku
teenistuse jätkamise kriminaalmenetluse ajaks samal ametikohal, millel politseiametnik
teenistuses on, või viia politseiametniku nõusolekul ta üle teisele ametikohale.“;
34) paragrahvi 98 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Lisaks avaliku teenistuse seaduse § 103 lõikes 2 sätestatule sisaldab politseiametniku teenistusest
vabastamise haldusakt järgmisi andmeid:
1) politseiametniku teenistusaste;
2) väljateenitud politseiteenistuse staaž.“;
35) paragrahvi 1086 lõiget 9 täiendatakse pärast sõnu „ettevalmistuse nõuded“ sõnadega „ning
tervisenõuetele vastavuse kontrollimise korra“;
5
36) paragrahvi 1087 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) kes on raskekujulise psüühika-, isiksuse- või käitumishäirega või“;
37) paragrahvi 1087 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Kontrolli käigus tuvastatud andmeid ning keeldumise põhjuseid ja keeldumise aluseks olevaid
asjaolusid ei avaldata.“;
38) paragrahv 1088 tunnistatakse kehtetuks;
39) paragrahv 10815 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 10815. Hüvitis vabatahtliku merepäästja hukkumise, haigestumise ja vigastada saamise
korral seoses vabatahtliku merepäästja ülesande täitmisega ning varalise kahju hüvitamine
Vabatahtliku merepäästja ülesande täitmise käigus vabatahtliku merepäästja hukkumise,
haigestumise ja vigastada saamise korral kohaldatakse hüvitise maksmisele ja varalise kahju
hüvitamisele abipolitseiniku seaduse §-des 38 ja 39 sätestatut.“;
40) paragrahvi 10816 lõikest 1 ja 2 jäetakse välja sõnad „Vabariigi Valitsuse kehtestatud ulatuses“;
41) paragrahvi 10818 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises
sõnastuses:
„(2) Vabatahtliku merepäästja staatusest vabastamise asjaolud tuvastatakse menetluses, millele
kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut. Vabatahtlik merepäästja vabastatakse
vabatahtliku merepäästja staatusest, kui menetluse käigus tuvastatakse vabatahtliku merepäästja
staatusest vabastamise asjaolud.“;
42) paragrahvi 110 lõikes 2 asendatakse sõnad „valdkonna eest vastutav minister“ sõnadega
„sisekaitselise rakenduskõrgkooli rektor“;
43) paragrahvi 1111 lõike 7 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
44) paragrahvi 1112 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:
„(31) Kui ametnik, kes vabastati politsei- või piirivalveteenistusest seoses ametikohale
nimetamisega teises valitsusasutuses või rahvusvahelises organisatsioonis, jääb politseiametniku
pensionile teenistusest selles valitsusasutuses või rahvusvahelises organisatsioonis, kuhu
ametikohale nimetamisega seoses ta politseiteenistusest vabastati, võetakse politseiametniku
pensioni arvutamisel aluseks palgamäär tema viimase politsei- või piirivalveametniku ametikohal
suuruses, mis kehtib päeval, mil isikul tekib õigus politseipensionile.
6
(32) Kui prokurör kasutab käesoleva seaduse § 361 lõikes 2 sätestatud õigust politseiametniku
pensionile, võetakse politseiametniku pensioni arvutamisel aluseks palgamäär ja
teenistusastmetasu tema viimasel politseiametniku ametikohal suuruses, mis kehtivad päeval, mil
isikul tekib õigus politseipensionile.
(33) Käesoleva paragrahvi lõigetes 31 ja 32 nimetatud politseiametniku viimase ametikoha
palgamäära ja teenistusastmetasu saamiseks suuruses, mis kehtib tema politseiametniku pensioni
õiguse tekkimise päeval, viiakse pensionile jääva politseiametniku või prokuröri viimane politsei-
või piirivalveametniku ametikoht vastavusse politseiametniku ametikohaga politseiametniku
pensioni õiguse tekkimise päeva seisuga.“;
45) seadust täiendatakse §-ga 11919 järgmises sõnastuses:
„§ 11919. Määramata ajaks teenistusse võetud Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori
asetäitja ja Kaitsepolitseiameti asetäitja teenistustähtaja arvestamine
2022. aasta 1. jaanuaril teenistuses olev Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitja ja
Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja loetakse ametisse nimetatuks kuni 2026. aasta
31. detsembrini.“.
§ 2. Abipolitseiniku seaduse muutmine
1) paragrahvi 5 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) paragrahvi 5 punktis 6 asendatakse tekstiosa „psüühikahäirega, raskekujulise isiksuse- või
käitumishäirega“ tekstiosaga „raskekujulise psüühika-, isiksuse- või käitumishäirega“;
2) paragrahvi 6 lõikes 4 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsus“ sõnadega „valdkonna eest
vastutav minister“;
3) paragrahvi 7 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Abipolitseinikuks astuda soovija esitab Politsei- ja Piirivalveametile:
1) kirjaliku taotluse;
2) abipolitseiniku ankeedi, milles küsitakse andmeid, mis võimaldavad hinnata isiku sobivust
abipolitseinikuks;
3) haridust tõendava dokumendi koopia, kui andmed ei ole Eesti Hariduse Infosüsteemis;
4) tervisetõendi, välja arvatud käesoleva seaduse § 6 lõigetes 11 ja 12 sätestatud juhtudel;
5) iseloomustuse tööandjalt või õppeasutuselt või soovituse politseiametnikult või
abipolitseinikult.“;
4) paragrahvi 7 lõiget 4 täiendatakse kolmanda ja neljanda lausega järgmises sõnastuses:
„Kontrolli käigus tuvastatud andmed võivad olla aluseks taotluse rahuldamata jätmiseks. Kontrolli
käigus tuvastatud andmeid ning keeldumise põhjuseid ja keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ei
avaldata.“;
7
5) paragrahvi 13 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Abipolitseinik kaasatakse politsei tegevusse selles prefektuuri tööpiirkonnas, kuhu ta on
abipolitseinikuks nimetatud. Abipolitseiniku nõusolekul võidakse teda kaasata politsei tegevusse
ka muus piirkonnas.
(2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud isik võib käskkirjaga moodustada
abipolitseinike tegevuse korraldamiseks abipolitseinike üksuse ja kehtestada selle töökorralduse.“;
6) paragrahvi 38 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui abipolitseinik hukkub või sureb seoses abipolitseiniku ülesande täitmisega
õnnetusjuhtumi tagajärjel, maksab riik tema lastele, vanematele ja lesele ning perekonnaseaduse
tähenduses tema ülalpidamisel olnud teistele isikutele ühekordset hüvitist tema kümne aasta
keskmise palga ulatuses.“;
7) paragrahvi 38 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kui abipolitseinik hukkub või sureb seoses abipolitseiniku ülesannete täitmisega tema vastu
toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel, maksab riik
tema lapsele, vanemale ja lesele ning perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud
teisele isikule ühekordset hüvitist kokku tema 20 aasta keskmise palga ulatuses.“;
8) paragrahvi 38 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui abipolitseinikul tuvastatakse seoses abipolitseiniku ülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi
tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või
puuduv töövõime, makstakse talle hüvitist, lähtudes Eesti Töötukassa poolt töövõime esmakordsel
hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest järgmiselt:
1) osalise töövõime korral – tema kahe aasta keskmise palga ulatuses;
2) puuduva töövõime korral – tema seitsme aasta keskmise palga ulatuses.“;
9) paragrahvi 38 lõige 21 loetakse lõikeks 22 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 21 järgmises
sõnastuses:
„(21) Kui abipolitseinikul tuvastatakse seoses abipolitseiniku ülesannete täitmisega tema vastu
toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud
vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv töövõime,
makstakse talle hüvitist, lähtudes Eesti Töötukassa poolt töövõime esmakordsel hindamisel
tuvastatud töövõime ulatusest järgmiselt:
1) osalise töövõime korral – tema kaheksa aasta keskmise palga ulatuses;
2) puuduva töövõime korral – tema 13 aasta keskmise palga ulatuses.“;
10) paragrahvi 38 lõikeid 22 ja 3 täiendatakse pärast tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „ja 21“;
11) paragrahvi 38 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
8
„(9) Abipolitseinikule, kes seoses abipolitseiniku ülesande täitmisega on tema vastu toimepandud
ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel tuvastati ajutine töövõime
kaotus, millega ei kaasnenud osalist või puuduvat töövõimet, maksab riik ühekordset hüvitist tema
ühe kuu keskmise palga ulatuses“;
12) paragrahvi 38 täiendatakse lõikega 101 järgmises sõnastuses:
„(101) Kui abipolitseiniku ülesandeid täitev abipolitseinik ei töötanud hukkumisele või vigastada
saamisele eelnenud ajal, võetakse hüvitise arvutamise aluseks hukkumise või vigastada saamise
ajal kehtinud palga alammäär.“;
13) paragrahvi 38 lõikes 12 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsus“ sõnadega „valdkonna eest
vastutav minister“;
14) paragrahvi 42 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises
sõnastuses:
„(2) Abipolitseiniku staatusest vabastamise asjaolud tuvastatakse menetluses, millele kohaldatakse
haldusmenetluse seaduses sätestatut. Abipolitseinik vabastatakse abipolitseiniku staatusest, kui
menetluse käigus tuvastatakse abipolitseiniku staatusest vabastamise asjaolud.“.
§ 3. Avaliku teenistuse seaduse muutmine
Avaliku teenistuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 8 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „ettenähtud“ sõnadega „või koosseisuväline“;
2) paragrahvi 8 täiendatakse lõigetega 11–14 järgmises sõnastuses:
„(11) Koosseisuvälisele teenistuskohale võib nimetada ametniku või sõlmida töötajaga töölepingu
üksnes õppepraktika läbimise ajaks.
(12) Õppepraktika ajaks koosseisuvälisele teenistuskohale nimetatud ametnikule laieneb
õppepraktika ajal avaliku teenistuse seaduses ja töölepinguga töötajale laieneb töölepingu seadus,
kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(13) Õppepraktika ajal ei laiene koosseisusvälisele ametnikule avaliku teenistuse seaduse §-des
16–20, 34 ja 43 sätestatu ja töötajale töölepingu seaduse § 28 lõike 2 punktis 2, 3 ja 5, §-des 29–
39 ja § 54 lõikes 1 sätestatu.
(14) Ametiasutus võib õppepraktika ajal maksta koosseisuvälisele ametnikule või töötajale
stipendiumi.“;
3) paragrahvi 12 pealkirjas, lõikes 1 ja lõike 5 punktides 2 ja 5 asendatakse sõna „ametnikueetika“
sõnadega „avaliku teenistuse eetika“;
9
4) paragrahvi 12 lõigetes 1 ja 4, lõike 5 punktides 1, 2 ja 4 asendatakse sõna „ametnikud“ sõnaga
„teenistujad“ vastavas käändes;
5) paragrahvi 12 lõike 5 punktis 3, lõikes 7 ja lõike 8 sissejuhatavas lauses ning punktides 1–3
asendatakse sõna „ametnik“ sõnaga „teenistuja“ vastavas käändes;
6) paragrahvi 16 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „ametnike“ sõnadega „või töötajate“;
7) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:
„(71) Konkursi võib jätta korraldamata, kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud ametikoht
täidetakse ametniku tähtajalise üleviimise teel vastavalt käesoleva seaduse § 33 lõikele 1. Sellisel
juhul ei tohi tähtajaline üleviimine kesta üle kuue kuu aastas.“;
8) paragrahvi 16 täiendatakse lõigetega 9–11 järgmises sõnastuses:
„(9) Konkursi võib jätta korraldamata, kui ametiasutusel on ametikoha täitmisel võimalik nimetada
ametikohale isik, kes on varem kandideerinud sama ametiasutuse muule ametikohale, kuid ei ole
osutunud valituks, ning kui täidetava ametikoha teenistusülesanded on olulises osas sarnased.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud juhul võib kandideerimise andmeid kasutada ühe
aasta jooksul eelmise kandideerimise jaoks dokumentide esitamisest.
(11) Konkursi võib jätta korraldamata, kui on põhjendatud alus arvata, et vabale ametikohale on
otstarbekas tähtajatult nimetada ametnik, kes seni on täitnud ametikoha ülesandeid asendajana,
ning kui asendatav teenistusse ei naase.“;
9) paragrahvi 19 lõike 2 teine lause loetakse kolmandaks lauseks ja lõiget täiendatakse teise
lausega järgmises sõnastuses:
„Konkursi luhtumise tähtaja kulgemine peatub seaduses sätestatud ametikohale nimetamise
eeltingimuseks oleva asjaolu väljaselgitamise ajaks.“;
10) paragrahvi 20 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Konkursi lõpptulemustest teavitatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis konkursi
võitnud isikut ja valituks mitteosutunud kandidaate pärast nende kohta tehtud otsuse tegemist.“;
11) paragrahvi 24 lõikes 2 asendatakse sõna „neli“ sõnaga „kuus“;
12) paragrahvi 26 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) ametikoha asukoht, milleks loetakse teenistusülesannete täitmise kohta;“;
13) paragrahvi 32 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
10
„(11) Riigis keskselt korraldavatele ressursimahuka koolituse kulude hüvitamisele kohaldatakse
käesolevas paragrahvis sätestatut, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(12) Kui riigi keskselt korraldaval ressursimahukal koolitusel osalemiseks on ametnikuga sõlmitud
haldusleping, peab ametnik koolituskulud hüvitama proportsionaalselt pärast koolituse lõppu
töötatud ajaga, kui ta vabastatakse avalikust teenistusest käesoleva seaduse §-s 87, 94 või 95
sätestatud juhul.“;
14) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Ametniku võib vastuvõtvas ametiasutuses teenistusest või töölt vabastamise korral üle viia
käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel.“;
15) paragrahvi 33 lõiget 3 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) ametniku vastuvõtvas ametiasutuses teenistusest või töölt vabastamise korral üleviimisel on
saatvas ja vastuvõtvas ametiasutuses ametisse nimetamise õigust omavad isikud andnud
nõusoleku.“;
16) paragrahvi 33 täiendatakse lõigetega 14 ja 15 järgmises sõnastuses:
„(14) Käesolevas paragrahvis sätestatut võib kohaldada ka ametiasutuse töötaja tähtajalisele
üleviimisele teisele ameti- või töökohale ühe ametiasutuse sees või teises ametiasutuses olevale
ameti- või töökohale.
(15) Käesolevas paragrahvis sätestatud võib kohaldada ka ametniku ja ametiasutuse töötaja
tähtajalise üleviimise korral valitsusasutuse hallatavasse asutusse üleviimiseks valitsusasutuse
hallatavasse asutusse, avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde, riigi osalusega äriühingusse või
rahvusvahelisse organisatsiooni.“;
17) paragrahvi 39 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Ametiasutus hüvitab ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses või makstes
ametnikule tema taotlusel 1,5-kordset põhipalka.“;
18) paragrahvi 49 lõiget 13 täiendatakse pärast sõna „korra“ sõnadega „ning kulude hüvitamise
piirmäärad“;
19) paragrahvi 49 lõike 14 sissejuhatavas lauses asendatakse lauseosa „lõikes 1, 2, 6–8 või 10“
lauseosaga „lõikes 1, 2, 4, 6–8, 10 või 12“;
20) paragrahvi 49 lõiget 14 täiendatakse punktidega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„5) pani toime teo, mis on distsiplinaarkorras karistatav;
6) oli varem keeldunud osalemast tervisekahjustust ennetavas tegevuses või jättis selles
osalemata.“;
11
21) seaduse 4. peatükki täiendatakse paragrahvidega 492 ja 493 järgmises sõnastuses:
„§ 492. Varalise kahju hüvitamine
(1) Ametniku teenistusülesannete täitmise tõttu ametnikule või tema perekonnaliikmele tekitatud
otsese varalise kahju hüvitab riik. Kahjutasu nõutakse süüdiolevalt isikult sisse regressi korras.
(2) Varalise kahju hüvitamise tingimused, piirmäära ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus
määrusega.
§ 493. Kolimis- ja majutuskulude hüvitamine
(1) Ametniku viimisel tähtajaliselt üle asutusse, mis asub teises kohaliku omavalitsuse üksuses,
hüvitab saatev ametiasutus ametniku sõidu- ja majutuskulud kehtestatud piirmäära ulatuses.
(2) Kui muutub ametniku ametikoha asukoht, mis toob kaasa ametniku elukohavahetuse ja ametnik
on nõus tema tähtajatu üleviimisega muutunud asukohaga ametikohale, hüvitab riik ametniku
kolimiskulud kehtestatud piirmäära ulatuses.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulutuste hüvitamise korra, tingimused ja
piirmäära kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“;
22) paragrahvi 54 lõigetes 5 ja 6 asendatakse sõnad „ei ole ta kohustatud korraldust täitma“
sõnadega „jätab ta korralduse täitmata“;
23) paragrahvi 57 lõike 1 sissejuhatavat lauset täiendatakse pärast sõna „isik“ sõnadega „või tema
volitatud isik“;
24) paragrahvi 60 lõiked 5 ja 6 tunnistatakse kehtetuks;
25) paragrahvi 61 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „§ 38 lõikes 3,“;
26) paragrahvi 61 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „kogemuste“ sõnadega „ning ametikoha
asukoha“;
27) paragrahvi 63 lõike 4 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Minister või tema volitatud isik ja riigisekretär kehtestavad vastavalt ministeeriumi ja
ministeeriumi valitsemisalas oleva ametiasutuse ning Riigikantselei palgajuhendi.“;
28) seadust täiendatakse paragrahviga 641 järgmises sõnastuses:
„§ 641. Palga maksmine õppekogunemise ajal
Ametnikule säilitatakse õppekogunemise ajaks palk ametniku põhipalga ja kaitseväeteenistuse
seaduse § 80 lõike 5 alusel kehtestatud määruses sätestatud toetuse vahe ulatuses.“;
12
29) paragrahvi 78 pealkirja ja lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „Teenistusest“ sõnadega „või
ametikohalt“;
30) paragrahvi 78 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik võib ametniku kõrvaldada
distsiplinaarmenetluse ajaks tema ametikohalt, viies ta üle teisele ametikohale.“;
31) seadust täiendatakse paragrahviga 781 järgmises sõnastuses:
„§ 781. Teisele ametikohale üleviimine distsiplinaarasja menetluse ajaks
(1) Distsiplinaarkaristuse määramise õigust omaval isikul on õigus viia ametnik teisele
ametikohale distsiplinaarmenetluse ajaks, kui distsiplinaarsüütegu esialgselt hinnates võib
eeldada, et ametnikku ei saa süüteo asjaolude tõttu usaldada sellel ametikohal teenistuskohustusi
jätkama, kuid saab usaldada teisel ametikohal teenistuskohustusi täitma.
(2) Distsiplinaarmenetluse ajaks teisele ametikohale üleviimine vormistatakse haldusaktiga.
(3) Teisele ametikohale üleviimisel säilitatakse ametnikule tema senine põhipalk.“;
32) paragrahvi 90 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Ametnik võib nõuda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, kui
1) muudetakse ametijuhendit ulatuses, mis eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda
andnud;
2) muutub ametniku ametikoha asukoht, mis toob kaasa ametniku elukohavahetuse või
ebamõistliku aja- või rahakulu.“;
33) seadust täiendatakse §-ga 901 järgmises sõnastuses:
㤠901. Teenistusest vabastamine ametniku algatusel
(1) Ametnik võib nõuda teenistusest vabastamist mõjuval põhjusel, eelkõige siis, kui kõiki
asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda teenistuse jätkamist.
(2) Ametnik võib nõuda teenistusest vabastamist ametiasutuse poolse kohustuse olulise rikkumise
tõttu, eelkõige kui:
1) ametiasutus on kohelnud ametnikku ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha
kaasteenistujatel või kolmandatel isikutel;
2) ametiasutus on oluliselt viivitanud palga maksmisega;
3) teenistuse jätkamine on seotud reaalse ohuga ametniku elule, tervisele, kõlbelisusele või heale
nimele.
(3) Ametnik võib nõuda enda teenistusest vabastamist üles öelda ametniku isikust tuleneval
põhjusel, eelkõige kui ametniku terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal
13
kokkulepitud teenistusülesandeid täita ja ametiasutus ei võimalda talle sobivaid
teenistusülesandeid.
(4) Ametnik võib nõuda teenistusest vabastamist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta
teenistusest vabastamise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.
(5) Käesoleva paragrahvi alusel teenistusest vabastamise korral on ametnikul õigus saada
kindlustushüvitist töötuskindlustuse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras.“;
34) paragrahvi 103 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haldusakti ei pea andma, kui tähtja saabumise tõttu
vabastatakse määratud ajaks teenistuskohale nimetatud ametnik.“;
35) paragrahvi 104 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „eest“ sõnadega “ning muud rahalised
võlgnevused, mis isikul lõpparve väljamaksmise ajal asutuse ees on, kui pooled võlgnevuse üle ei
vaidle.“;
36) paragrahvi 124 lõigetes 1, 2, 6, 7 ja 9 asendatakse sõna „Rahandusministeerium“ sõnadega „Riigi
Tugiteenuste Keskus“ vastavas käändes;
37) paragrahvi 124 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „pidamise“ sõnadega „ja säilitamise“.
§ 4. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine
Julgeolekuasutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 8 tekst sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Julgeolekuasutuse teenistuskohtade piirarvu kehtestab valdkonna eest vastutav minister.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud piirarvu arvestades kehtestab valdkonna eest
vastutav minister või tema poolt volitatud julgeolekuasutuse juht julgeolekuasutuse
teenistuskohtade koosseisu.“;
2) paragrahvi 12 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:
„(31) Välisluureameti ametniku ametikohtadele võib kehtestada kehalise ettevalmistuse nõuded.
(32) Käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud ametnike kehalise ettevalmistuse nõuded ning nende
kontrollimise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(33) Välisluureameti peadirektor või tema volitatud isik otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 31
nimetatud teenistuskohad, millele nimetatud ametnik peab vastama kehalise ettevalmistuse
nõuetele.“;
14
3) paragrahvi 151 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
(1) Julgeolekuasutuse ametniku, välja arvatud julgeolekuasutusse suunatud tegevväelase, võib
tema nõusolekul vabastada ja nimetada ametikohale või võtta tööle teise ametiasutusse,
valitsusasutuse hallatavasse asutusse, avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde, rahvusvahelisse
organisatsiooni või rahvusvahelise koostöö raames loodud ametikohale või töökohale.
Julgeolekuasutuse ametniku teenistuse ja töötamise tähtajale teises ametiasutuses, valitsusasutuse
hallatavas asutuses, avalik-õigusliku juriidilise isiku juures, rahvusvahelises organisatsioonis või
rahvusvahelise koostöö raames loodud ameti- või töökohal kohaldatakse avaliku teenistuse
seaduse § 33 lõikes 4 sätestatut.
4) paragrahvi 151 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kui julgeolekuasutuse ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja
saabumisel lõikes 1 nimetatud ametikohalt, hüvitatakse tema kasutamata jäänud aegumata
põhipuhkus rahas.“;
5) paragrahvi 151 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Teenistusaeg teises ametiasutuses, valitsusasutuse hallatavas asutuses, avalik-õigusliku
juriidilise isiku juures, rahvusvahelises organisatsioonis või rahvusvahelise koostöö raames loodud
ametikohal või töökohal arvatakse selle ametikoha teenistusaja hulka, kus julgeolekuasutuse
ametnik töötas enne teise asutuse või organisatsiooni ametikohale nimetamist või tööle võtmist,
kui julgeolekuasutuse ametnik jätkab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumisel
teenistust julgeolekuasutuses.“;
6) paragrahvi 16 lõikest 1 jäetakse välja sõna „määrusega“;
7) paragrahvi 16 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „Kaitsepolitseiameti“ sõnaga „ja
Välisluureameti“;
8) paragrahvi 19 lõikes 1 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsus“ sõnadega „valdkonna eest
vastutav minister“;
9) paragrahvi 201 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises
sõnastuses:
„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud lisapuhkuse andmise tingimused ja korra kehtestab
valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud isik.“;
10) paragrahvi 242 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui salajasele koostööle kaasatud isik hukkub või sureb seoses salajase koostööga seotud
ülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo
tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel, makstakse tema lapsele, vanemale ja lesele ning
perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist.
15
(2) Kui salajasele koostööle kaasatud isikul tuvastatakse seoses salajase koostööga õnnetusjuhtumi
või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel
saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv
töövõime, makstakse talle hüvitist.“.
§ 5. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine
1) paragrahvi 149 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Tegevteenistusest vabastamisele koondamise tõttu kohaldatakse avaliku teenistuse seadust
käesolevas seaduses sätestatud erisustega.“;
2) paragrahvi 149 lõiked 3–8 tunnistatakse kehtetuks;
§ 6. Karistusregistri seaduse muutmine
Karistusregistri seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 5 lõike 2 punkt 31 tunnistatakse kehtetuks;
2) paragrahvi 20 lõike 1 punkti 17 täiendatakse pärast tekstiosa „politsei ja piirivalve seaduse §-s
759“ tekstiosaga „ja päästeteenistuse seaduse §-s 72“.
§ 7. Korruptsioonivastase seaduse muutmine
Korruptsioonivastase seaduse § 11 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:
„(22) Teenistusest vabastatud ametnik ei või ühe aasta jooksul vabastamise päevast arvates saada
korruptsioonivastase seaduse § 7 lõike 1 punktide 2 ja 3 tähenduses seotud isikuks sellise
eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on teostanud vahetult või püsivalt
järelevalvet.“.
§ 8. Päästeseaduse muutmine
Päästeseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõiked 41 ja 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(41) Häirekeskuse tegevuses võivad abi- ja infoteadete menetlemisel, sealhulgas kriisiinfo teenuse
osutamisel, osaleda avaliku teenistuse seaduses sätestatud avalikku teenistusse võtmise nõuetele
vastavad vabatahtlikud Häirekeskuse määratud alustel ja korras.
(5) Päästeasutus võib sõlmida juriidiliste isikutega tsiviilõiguslikke lepinguid päästetööl ja
ennetustööl osalevate vabatahtlike päästjate tegevuse korraldamiseks ning abi- ja infoteadete
menetlemisel, sealhulgas kriisiinfo teenuse osutamisel, vabatahtlike kaasamiseks.“;
16
2) paragrahvi 34 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) kellel on raskekujuline psüühika-, isiksuse- või käitumishäire;“;
3) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kontrolli käigus tuvastatud andmed võivad olla
aluseks keelduda isiku vabatahtlikuks päästjaks võtmisest. Kontrolli käigus tuvastatud andmeid
ning keeldumise põhjuseid ja keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ei avaldata.“;
4) paragrahvi 41 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui vabatahtlik päästja hukkub või sureb seoses vabatahtliku päästja ülesannete täitmisega
õnnetusjuhtumi tagajärjel, maksab riik tema lapsele, vanemale ja lesele ning perekonnaseaduse
tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist kokku hukkunud või
surnud isiku kümne aasta keskmise palga ulatuses.“;
5) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kui vabatahtlik päästja hukkub või sureb seoses vabatahtliku päästja ülesannete täitmisega
tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise
või ohu tõrjumise tagajärjel, maksab riik tema lapsele, vanemale ja lesele ning perekonnaseaduse
tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist hukkunud või surnud isiku
20 aasta keskmise palga ulatuses.“;
6) paragrahvi 41 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kui vabatahtlikul päästjal tuvastatakse seoses vabatahtliku päästja ülesannete täitmisega
õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse seaduse
alusel osaline või puuduv töövõime, maksab riik talle hüvitist, lähtudes Eesti Töötukassa poolt
töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest järgmiselt:
1) osalise töövõime korral – tema kahe aasta keskmise palga ulatuses;
2) puuduva töövõime korral – tema seitsme aasta keskmise palga ulatuses.“;
7) paragrahvi 41 lõige 31 loetakse lõikeks 32 ja täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kui vabatahtlikul päästjal tuvastatakse seoses vabatahtliku päästja ülesannete täitmisega
tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel
saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv
töövõime, maksab riik talle hüvitist, lähtudes Eesti Töötukassa poolt töövõime esmakordsel
hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest järgmiselt:
1) osalise töövõime korral – tema kaheksa aasta keskmise palga ulatuses;
2) puuduva töövõime korral – tema 13 aasta keskmise palga ulatuses.“;
8) paragrahvi 41 lõikeid 32 ja 4 täiendatakse pärast tekstiosa „lõikes 3“ tekstiosaga „ja 31“;
9) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses:
17
„(91) Vabatahtlikule päästjale, kellel seoses vabatahtliku päästja ülesannete täitmisega tema vastu
toimepandud ründe, tema poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu
tõrjumise tagajärjel tuvastati ajutine töövõime kaotus, millega ei kaasnenud osalist või puuduvat
töövõimet, maksab riik ühekordset hüvitist vabatahtliku päästja ühe kuu keskmise palga ulatuses.“;
10) paragrahvi 43 lõige 2 loetakse lõikeks 3 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises
sõnastuses:
„(2) Vabatahtliku päästja staatusest vabastamise asjaolud tuvastatakse menetluses, millele
kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut. Vabatahtlik päästja vabastatakse vabatahtliku
päästja staatusest, kui menetluse käigus tuvastatakse vabatahtliku päästja staatusest vabastamise
asjaolud.“;
11) seadust täiendatakse 71. peatükiga järgmises sõnastuses:
„71. peatükk
VABATAHTLIKU OSALEMINE HÄIREKESKUSE TEGEVUSES
§ 431. Häirekeskuse tegevuses osaleva vabatahtliku sotsiaalsed tagatised ja vabatahtlikule
hüvitatavad kulud
(1) Kui Häirekeskuse tegevuses osalev vabatahtlik sureb või tema töövõime väheneb vabatahtliku
ülesannete täitmisel, maksab riik vabatahtlikule hüvitist avaliku teenistuse seaduse § 49 alusel ja
korras.
(2) Häirekeskus võib hüvitada käesoleva seaduse § 2 lõikes 41 nimetatud vabatahtlikule või § 2
lõikes 5 nimetatud juriidilisele isikule transpordi-, side- ja muud Häirekeskuse tegevuses
osalemisega kaasnevad asjakohased kulud.
§ 432. Häirekeskuse tegevuses osaleva vabatahtliku taustakontroll
(1) Häirekeskuse tegevuses osaleva vabatahtliku vastavust käesoleva seaduse § 2 lõikes 41
sätestatud nõuetele kontrollib Politsei- ja Piirivalveamet.
(2) Häirekeskuse tegevuses osaleva vabatahtliku kandidaadi sobivuse hindamiseks võib tuvastada
isiku isikusamasuse ning töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid, ja koguda
tõendeid järgmiste asjaolude kohta:
1) isiku kontaktandmed, elukoha andmed, kodakondsuse ja isikut tõendava dokumendi andmed,
töötamise andmed ning era- ja perekonnaelu andmed;
2) andmed isikule määratud karistuste ja karistatuse, karistusest vabastamise ning karistuste
täitmisele pööramise kohta;
3) andmed isiku vastu algatatud kriminaalmenetluste, kus ta on tunnistatud kahtlustatavaks või
süüdistatavaks, ning nendes asjades tehtud menetlust lõpetava lahendi kohta;
4) andmed isiku seotuse kohta organisatsiooni või liikumisega, mis oma tegevusega eirab avalikku
korda või mille tegevus on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vägivaldsele
18
muutmisele, territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele rikkumisele, vägivaldsele võimuhaaramisele
või Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele;
5) andmed isiku välispiiri ületuste ja välisriigis viibimise kohta;
6) andmed isiku seotuse kohta välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega.
(3) Politsei- ja Piirivalveametil on Häirekeskuse tegevuses osaleva vabatahtliku avaliku teenistuse
seaduses sätestatud avalikku teenistusse võtmise nõuetele vastavuse kontrollimiseks õigus:
1) pöörduda riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutuste, samuti füüsiliste ja juriidiliste isikute
poole järelepärimisega kontrollitava isiku isikuandmete kohta;
2) vestelda kontrollitava isiku, samuti tema tööandja ja õppeasutuse esindajate ning teiste
isikutega, et selgitada välja kontrollitava isiku kõlbelisi ja teisi isikuomadusi ning vajaduse korral
ja küsitletava isiku nõusolekul võtta temalt kirjalik seletus;
3) kontrollida isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku isiku või
eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust;
4) saada andmeid karistusregistri arhiivist;
5) töödelda üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid isikuandmeid.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolud võivad olla Häirekeskusele aluseks keelduda
võtmast isikut Häirekeskuse tegevuses osalevaks vabatahtlikuks. Keeldumise põhjuseid ega
keeldumise aluseks olevad asjaolusid ei avaldata.
(5) Taustakontrolliks isiku kohta kogutud andmeid säilitatakse viis aastat alates taustakontrolli
tegemise lõppemisest või vabatahtliku staatusest vabastamisest.
§ 433. Häirekeskuse tegevuses osaleva vabatahtliku staatusest vabastamine
(1) Häirekeskuse tegevuses osalev vabatahtlik vabastatakse vabatahtliku staatusest, kui ilmnevad
asjaolud, et ta ei vasta avaliku teenistuse seaduses sätestatud avalikku teenistusse võtmise nõuetele.
(2) Häirekeskuse vabatahtliku staatusest vabastamise asjaolude tuvastamisele ja vabatahtliku
staatusest vabastamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 43 lõikes 2 sätestatut.“.
§ 9. Päästeteenistuse seaduse muutmine
Päästeteenistuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 5 lõikes 4 asendatakse sõnad „valdkonna eest vastutav minister määrusega“
sõnadega „sisekaitselise rakenduskõrgkooli rektor“;
2) paragrahv 72 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
㤠72. Taustakontroll
(1) Päästeasutusse päästeteenistuja teenistuskohale, ametniku ametikohale, töötaja töökohale või
praktikale kandideerivalt isikult võib nõuda isikuankeedi esitamist. Otsuse isikuankeedi esitamise
kohta teeb päästeasutus, kuhu isik teenistusse, tööle või praktikale kandideerib. Isikuankeedis
küsitakse andmeid, mis võimaldavad hinnata isiku sobivust teenistusse. Päästeasutus võib
19
ankeedis küsida lisaks sugulaste ja hõimlaste, sealhulgas vanemad, õde, vend, lapsed, abikaasa,
samuti abieluga sarnanevas suhtes oleva elukaaslase ees- ja perekonnanime, isikukoodi, isikukoodi
puudumisel sünniaega ja -kohta ning kontaktandmeid.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud isiku isikuankeedi vormi ja isikuankeedis küsitud
andmete säilitamise tähtaja kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikuankeedis esitatud andmete õigsust kontrollib ja
lõikes 4 nimetatud andmeid töötleb Politsei- ja Piirivalveamet.
(4) Päästeasutusse päästeteenistuja teenistuskohale, ametniku ametikohale, töötaja töökohale või
praktikale sobivuse hindamiseks võib tuvastada isiku isikusamasuse ning töödelda isikuandmeid,
sealhulgas eriliiki isikuandmeid, ja koguda tõendeid järgmiste asjaolude kohta:
1) isiku kontaktandmed, elukoha andmed, kodakondsuse ja isikut tõendava dokumendi andmed,
töötamise andmed ning era- ja perekonnaelu andmed;
2) andmed isikule määratud karistuste ja karistatuse, karistusest vabastamise ning karistuste
täitmisele pööramise kohta;
3) andmed isiku vastu algatatud kriminaalmenetluste, kus ta on tunnistatud kahtlustatavaks või
süüdistatavaks, ning nendes asjades tehtud menetlust lõpetava lahendi kohta;
4) andmed isiku seotuse kohta organisatsiooni või liikumisega, mis oma tegevusega eirab avalikku
korda või mille tegevus on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vägivaldsele
muutmisele, territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele rikkumisele, vägivaldsele võimuhaaramisele
või Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele;
5) andmed isiku välispiiri ületuste ja välisriigis viibimise kohta;
6) andmed isiku seotuse kohta välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega.
(5) Politsei- ja Piirivalveamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolusid kontrollida
päästeasutusse teenistusse või tööle võetud isiku suhtes ka nende teenistuses olemise ajal, kui on
põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mis välistaksid isiku teenistusse võtmise.
(6) Politsei- ja Piirivalveametil on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete õigsuse
kontrollimiseks õigus:
1) pöörduda riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutuste, samuti füüsiliste ja juriidiliste isikute
poole järelepärimisega kontrollitava isiku isikuandmete kohta;
2) vestelda kontrollitava isiku, samuti tema tööandja ja õppeasutuse esindajate ning teiste
isikutega, et selgitada välja kontrollitava isiku kõlbelisi ja teisi isikuomadusi ning vajaduse korral
ja küsitletava isiku nõusolekul võtta temalt kirjalik seletus;
3) kontrollida isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku isiku või
eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust;
4) saada andmeid karistusregistri arhiivist;
5) töödelda üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid isikuandmeid.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolud võivad olla päästeasutusele aluseks keelduda
isiku päästeteenistusse päästeteenistuja teenistuskohale, ametniku ametikohale, töötaja töökohale
või praktikale võtmisest. Keeldumise põhjuseid ja keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ei
avaldata.
20
(8) Käesolevas paragrahvis sätestatu laieneb ka isikule, kes kandideerib päästeteenistuse erialale
kutseõppesse või rakenduskõrgharidusõppesse või päästeteenistuja teenistuskohale sisekaitselises
rakenduskõrgkoolis.
(9) Päästeasutusel on päästeteenistuja teenistusse võtmisel õigus küsida päästeteenistuja laste,
vanemate, abikaasa, temaga abieluga sarnanevas suhtes oleva elukaaslase või perekonnaseaduse
tähenduses tema ülalpidamisel olevate isikute ees- ja perekonnanime, isikukoodi, isikukoodi
puudumise korral sünniaega ja -kohta ning kontaktandmeid, et tagada neile päästeteenistuse
seaduses ettenähtud sotsiaalsed tagatised.“;
3) paragrahvi 8 lõikeid 2 ja 3 täiendatakse pärast sõna „nimetab“ sõnadega „viieks aastaks“;
4) paragrahvi 8 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:
„(21) Päästeasutuse juhi asetäitja vabastatakse teenistusest, kui päästeasutuse juhi hinnangul
päästeasutuse juhi ja päästeasutuse juhi asetäitja koostöö ei laabu.
(22) Päästeasutuse juhi asetäitjat ei tohi käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud alusel
teenistusest vabastada enne kuue kuu möödumist päästeasutuse juhi ja päästeasutuse juhi asetäitja
koos töötamise algusest.
(23) Päästeasutuse juhi asetäitja teenistusest vabastamise korral käesoleva paragrahvi lõikes 31
sätestatud alusel makstakse talle hüvitisena põhipalka ametiaja lõpuni jäävate kuude eest, kuid
mitte rohkem kui kuue kuu põhipalk.“;
5) paragrahvi 8 täiendatakse lõigetega 5–7 järgmises sõnastuses:
„(5) Päästeasutuse peadirektoril on õigus avaliku teenistuse seaduse § 39 lõikes 1 ja töölepingu
seaduse § 44 lõikes 4 sätestatud juhtudel kaasata teenistusse sisekaitselise rakenduskõrgkooli
pääste erialal täiskoormusega õppes keskhariduse baasil kutseharidust omandavaid õpilasi ja
rakenduskõrgharidust omandavad üliõpilasi.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel laienevad sisekaitselise rakenduskõrgkooli
pääste erialal täiskoormusega õppes keskhariduse baasil kutseharidust omandavale õpilasele ja
rakenduskõrgharidust omandavale üliõpilasele päästeteenistujale ettenähtud sotsiaalsed tagatised,
õigused ja vastutus käesoleva seaduse 3. peatüki, samuti käesoleva seaduse §-de 14, 16, 20, 201 ja
22 kohaselt, kui ta kaasati haldusaktiga või ta asus omal initsiatiivil või kannatanu palvel politsei
ülesandeid täitma.
(7) Käesoleva seaduse §-s 14 ettenähtud hüvitise arvutamise aluseks on kadeti hukkumise või
vigastada saamise päeval kehtinud päästeteenistuja madalaimat palgamäära vahemikku.“;
6) paragrahv 11 lõikest 5 jäetakse välja sõna „määrusega“;
7) paragrahvi 19 lõikes 1 asendatakse sõna „kolm“ sõnaga „viis“;
8) seadust täiendatakse §-ga 191 järgmises sõnastuses:
21
„§ 191. Varalise kahju hüvitamine
Päästeteenistuja varalise kahju hüvitamisele kohaldatakse avaliku teenistuse seaduse §-s 492
sätestatut.“;
9) paragrahvi 202 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud lisapuhkuse andmise tingimused ja korra kehtestab
valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud isik.“;
10) paragrahvi 33 lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;
§ 10. Töölepingu seaduse muutmine
Töölepingu seaduse § 86 lõikes 1 asendatakse sõna „neljakuulise“ sõnaga „kuuekuulise“.
§ 11. Töötuskindlustuse seaduse muutmine
Töötuskindlustuse seaduse § 6 lõike 2 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 107 lõikes 2“
tekstiosaga „või avaliku teenistuse seaduse § 901 lõikes 2“.
§ 12. Vangistusseaduse muutmine
1) paragrahvi 140 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud lisapuhkuse andmise tingimused ja korra kehtestab
valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud isik.“;
2) paragrahvi § 1541 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;
3) paragrahvi 1542 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „, arvestades käesolevas seaduses sätestatud
erisusi“;
4) paragrahvi 1542 lõiked 2–4 tunnistatakse kehtetuks.
§ 13. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. juulil.
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Tallinn, ................................... 2020
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ................................... 2020
22
Eriteenistuste ühtlustamisest tulenev politsei ja piirivalve
seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõu kohaselt muudetakse 12 seadust, et ühtlustada võimalikult palju politseiametnike
ja päästeteenistujate ning teiste eriteenistujate (vanglaametnikud ja tegevteenistujad)
teenistusregulatsioone ning Siseministeeriumi valitsemisala vabatahtlike sotsiaalseid
tagatisi. Samuti muudetakse avaliku teenistuse seadust, kuna seitsme aasta jooksul pärast
seaduse jõustumist on ilmnenud selle seaduse rakendamisel probleeme, mida ei saa
lahendada seadust muutmata. Muudatustega kaotatakse põhjendamatud erisused
eriteenistuste vahel, tagades eriteenistujate võrdse kohtlemise ning vähendatakse
bürokraatiat.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi personalipoliitika osakonna
õigusnõunik Svetlana Meister (
[email protected], tel 612 5012)
koostöös Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA), Päästeameti (edaspidi PÄA),
Kaitsepolitseiameti (edaspidi KAPO), Häirekeskuse (edaspidi HÄK) ja
Sisekaitseakadeemia (edaspidi SKA) juristide, personalijuhide ja nõunike ning
Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi ametnikega.
Eelnõu ettevalmistamisele eelnesid töörühma kohtumised, kus arutati eriteenistusi ja
avalikku teenistust reguleerivate õigusaktide võimalikke muudatusi. Töörühma tööst
võtsid osa Kaitseministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi, Rahandusministeeriumi,
Välisministeeriumi, Siseministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja ministeeriumi
valitsemisala asutuste1 teenistujad. Töörühmas lepiti kokku võimalikud muudatused ja
nende ajaraam. Kaitseministeerium plaanib kaitseväeteenistuse seaduse muudatusi
2021. aastal, kui on valminud riigikaitse arengukava. Justiitsministeerium on plaaninud
avaliku teenistuse seaduse muutmise 2021. aastal, vanglate osakond vangistusseaduse
muutmise 2020. aasta esimeses pooles. Välisteenistuse seaduse muudatused on Riigikogu
menetluses, jõustumine oli plaanitud 2020. aasta 1. augustist, kuid kuna president jättis
seaduse välja kuulutamata, arutab Riigikogu seda praegu uuesti.
Lennureisijate broneeringuinfo andmekoguga seotud muudatused valmistas ette
Siseministeeriumi julgeolekupoliitika osakond (
[email protected], tel
612 5056).
Häirekeskuse vabatahtlike tegevuse ja sotsiaalsete tagatiste muudatused valmistasid ette
pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna õigusnõunik Helen Ojamaa-Muru
(
[email protected], tel 612 5095) ja sama osakonna nõunik Kaili
Tamm (
[email protected], tel 612 3415).
Abipolitseinike töökorralduse regulatsiooni muudatused valmistasid ette korrakaitse- ja
kriminaalpoliitika osakonna nõunik Eimar Veldre (
[email protected], tel
612 5153 ja õigusnõunik Maila Pardla (
[email protected], tel 612 5239).
1
PPA, PÄA, KAPO, HÄK, SKA, Välisluureamet, Keskkonnainspektsioon, Maksu- ja Tolliamet,
vanglateenistus, prokuratuurid
1
Vabatahtlike merepäästjate tervisenõuete regulatsiooni muudatused valmistas ette
Siseministeeriumi piirivalvepoliitika osakonna õigusnõunik Gerly Herm
(
[email protected], tel 612 5234).
Päästeteenistujate vanaduspensioni suurendamise ja oote toetuse regulatsioonide
jätkamise kulud arvutas Siseministeeriumi personalipoliitika osakonna nõunik Eneli
Vensel (
[email protected], tel 612 5128).
Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Siseministeeriumi
õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass (
[email protected], tel
612 5230). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Siseministeeriumi
õigusosakonna keeletoimetaja Airi Kapanen (
[email protected], tel
612 5241).
1.3. Märkused
Eelnõu kohaselt muudetakse järgmisi seadusi:
1) politsei ja piirivalve seadus (edaspidi PPVS) avaldamismärkega RT I, 04.07.2020, 2;
2) abipolitseiniku seadus (edaspidi APolS) avaldamismärkega RT I, 06.05.2020, 2;
3) avaliku teenistuse seadus (edaspidi ATS) avaldamismärkega RT I, 13.03.2019, 37;
4) julgeolekuasutuste seadus (edaspidi JAS) avaldamismärkega RT I, 26.05.2020, 10;
5) kaitseväeteenistuse seadus (edaspidi KVTS) avaldamismärkega RT I, 06.05.2020, 9;
6) karistusregistri seadus (edaspidi KarRS) avaldamismärkega RT I, 13.03.2019, 76;
7) korruptsioonivastane seadus (edaspidi KVS) avaldamismärkega RT I, 10.07.2020, 19;
8) päästeseadus (edaspidi PäästeS) avaldamismärkega RT I, 03.07.2020, 2;
9) päästeteenistuse seadus (edaspidi PäästeTS) avaldamismärkega RT I, 19.03.2019, 69;
10) töölepingu seadus (edaspidi TLS) avaldamismärkega RT I, 09.07.2020, 4;
11) töötuskindlustuse seadus (edaspidi TKindlS) avaldamismärkega RT I, 08.07.2020, 15;
12) vangistusseadus (edaspidi VangS) avaldamismärkega RT I, 06.05.2020, 43.
Eelnõu on seotud teiste eriteenistusi reguleerivate seaduste plaanitavate muudatustega.
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõu ega Euroopa Liidu õiguse
rakendamisega.
Eelnõu on osaliselt seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2019–2023 punktiga
2.2. järgi, mille järgi on siseturvalisuse tagamiseks valitsusliidu eesmärk vähendada
PPA- s, PÄA-s ja vanglateenistuses personali voolavust.
Eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus.
2. Seaduse eesmärk
Eelnõu eesmärk on tagada eriteenistujate võrdne kohtlemine, mõjutades samas
teenistujate motivatsiooni, suurendades asutuste vahelist koostööd ja teenistujate
rotatsiooni, vähendada bürokraatiat, ametiasutuste töökoormust ja ebamõistliku töö
tegemist ning hoida kokku riigi raha.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu ettevalmistamisel tugineti 2017. aastal Rahandusministeeriumi koostatud avaliku
teenistuse seaduse ja avaliku teenistuse eriliike reguleerivate seaduste muutmise seaduse
eelnõu väljatöötamise kavatsusele (EIS toimik 17-0844/02) (edaspidi VTK).
2
VTK kooskõlastasid märkustega Siseministeerium, Justiitsministeerium,
Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Keskkonnaministeerium ja
Kultuuriministeerium, teised ministeeriumid kooskõlastasid märkusteta.
Justiitsministeerium ei pidanud eelnõu koostamise peavastutajana otstarbekaks esitada
VTK analüüsis välja toodud konkreetsete ettepanekute kohta sisulisi kommentaare ja
märkusi, vaid lubas analüüsida esitatud ettepanekuid eelnõu koostamise raames.
Siseministeerium märkis, et kuna seaduste muutmise ettevalmistamisse on VTK koostaja
plaaninud kaasata ka Siseministeeriumi, esitatakse konkreetsemad sisulised ettepanekud
ja märkused seaduste muutmise eelnõu ettevalmistamise käigus.
Sotsiaalministeerium esitas tähelepanekud ametniku üleviimise või teenistusülesannete
ajutise kergendamise kohta tervisliku seisundi tõttu ning surveaktsioonides osalemise,
teenistusstaažide arvestamise ja palgakomponentide kohta.
Haridus- ja Teadusministeerium esitas märkused koosseisuväliste praktikantide kohtade
loomise ja töökohapõhises õppes osalevale praktikandile palga maksmise kohta.
Kultuuriministeerium toetas ATS-i muudatusi ametniku tähtajalise üleviimise ja teatud
juhtudel konkursi korraldamata jätmise kohta.
Keskkonnaministeerium palus analüüsida ka keskkonnakaitseinspektorite suhtes erisuste,
sealhulgas hüvede sätestamist.
Kõiki ministeeriumide esitatud märkusi ja tähelepanekuid käsitleti töörühma kohtumistel.
Osa ettepanekuid on kajastatud kõnesolevas eelnõus, ettepanekute kohta, mis eelnõus ei
kajastu, lepiti kokku, et iga ministeerium muudab ise oma valdkonna seadusi lähtudes
töörühmas kokku lepitust.
Eelnõu koosneb 13 paragrahvist.
Eelnõu § 1 kohaselt muudetakse PPVS-i.
Eelnõu § 1 punkti 1 järgi asendatakse §-s 11 sõna „käskkiri“ sõnaga „haldusakt“.
Haldusmenetluse seaduse kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete
täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või
kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus,
ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Muudatus on seotud ka Siseministeeriumi
õigusosakonna antud soovitusega. Nimelt tegi õigusosakond 2019. aastal
Siseministeeriumi valitsemisala seaduste revisjoni ja soovitas PPVS-is asendada
„käskkiri“ „haldusaktiga“, kuna käskkiri on piiravam kui haldusakt. Samuti kasutatakse
ATS-is „käskkirja“ asemel „haldusakti“.
Eelnõu § 1 punkti 2 kohaselt muudetakse PPVS-i § 62 lõigetes 1 ja 2 PPA
politseiametniku, ametniku ja töötaja teenistuse korraldamise pädevust. Kehtiva seaduse
järgi korraldab PPA ametniku, sealhulgas politseiametniku teenistust ja töötaja töötamist
PPA peadirektor või PPA põhimääruses sätestatud isik. Avaliku teenistuse üldise
põhimõtte kohaselt korraldab ametiasutuse ametniku ja töötaja teenistust ametiasutuse
juht või tema volitatud isik. Sama põhimõte kehtib ka töölepingu seaduses, s.t töötaja
töötamist korraldab asutuse või ettevõtte juht või tema volitatud isik. Praegu kehtiv erisus
PPA teenistujate teenistuse korraldamise kohta ei ole põhjendatud, seetõttu viiakse ka
3
PPA teenistujate teenistuse korraldamise regulatsioon vastavusse üldiste avaliku
teenistuse põhimõtetega.
Eelnõu § 1 punktide 3–7 järgi muudetakse salajasele koostööle kaasatud isikutele
hüvitiste maksmise regulatsiooni. Muudatustega ühtlustatakse salajasele koostööle
kaasatud isikute salajase koostööga seotud ülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi
tagajärjel hukkumise, surma, vigastuse või töövõime vähenemise tõttu hüvitiste suurused
teistes seadustes sätestatud hüvitiste suurusega. Riigi poolt hüvitiste maksmine
teenistusülesannete ja muude ülesannete täitmise eest hukkumise või töövõime kaotuse
korral on sätestatud PPVS-is (salajasele koostööle kaasatud isikud ja vabatahtlikud
merepäästjad), PäästeTS-is (päästetöötajad, kelle kohta on viide ATS- ile), JAS-is
(salajasele koostööle kaasatud isikud), PäästeS-is (vabatahtlikud päästjad), ATS-is (kõik
ametnikud, sh eriteenistujad). Seadustes on aga hüvitiste suurused ja maksmise eeldused
reguleeritud erinevalt, mis ei ole põhjendatud ning mille tõttu kõnesoleva eelnõuga
hüvitised eri seadustes ühtlustatakse.
ATS-is on eristatud hüvitise maksmine õnnetusjuhtumi tagajärjel surma või hukkumise
korral hüvitise maksmisest ametniku vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo
tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel surma või
hukkumise korral. Samamoodi ATS-iga eristatakse muudatusega ka salajasele koostööle
kaasatud isikule hüvitise maksmine, s.t hüvitise maksmisel võetakse arvesse, kas
salajasele koostööle kaasatud isik hukkub või sureb ülesannete täitmisel õnnetusjuhtumi
tagajärjel või ründe, süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel. Kehtiva PPVS-i §
753 lõike 1 järgi maksab riik salajasele koostööle kaasatud isiku hukkumise või surma
korral tema perekonnaliikmetele hüvitist 120-kordse politseiametniku madalaimale
palgaastmele vastava palgamäära ulatuses2. Esimese muudatusena lisatakse lõikesse 1,
et salajasele koostööle kaasatud isiku perekonnaliikmetele makstakse hüvitist
politseiametniku madalaimale palgaastmele vastava 120-kordse palgamäära ulatuses, kui
ta hukkub või sureb ülesannete täitmisel õnnetusjuhtumi tagajärjel.
Teise muudatusena täiendatakse paragrahvi lõikega 11, milles sätestatakse, et kui
salajasele koostööle kaasatud isik hukkub või sureb seoses salajase koostööga seotud
ülesannete täitmisega tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo
tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel, makstakse tema lapsele, vanemale ja lesele
ning perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset
hüvitist kokku 240-kordse politseiametniku madalaimale palgaastmele vastava
palgamäära ulatuses3.
Kolmanda ja neljanda muudatusena sätestatakse hüvitiste suurus, kui isikul
tuvastatakse salajase koostööga seotud ülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või ründe
tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel töövõimetoetuse seaduse
alusel osaline või puuduv töövõime. Kui isikul tuvastatakse osaline või puuduv töövõime
õnnetusjuhtumi tagajärjel, makstakse talle osalise töövõime korral hüvitist
politseiametniku 24-kordsele madalaimale palgaastmele vastava palgamäära ulatuses ja
puuduva töövõime korral politseiametniku 84-kordsele madalaimale palgaastmele
vastava palgamäära ulatuses. Kui isikul tuvastatakse osaline või puuduv töövõime ründe
tagajärjel, makstakse talle osalise töövõime korral hüvitist politseiametniku 96-kordsele
2
Võrdluseks: ametniku perekonnaliikmele makstakse ATS-i alusel kümne aasta keskmine palk, mis on 120
kuu keskmine palk.
3
Võrdluseks: ametniku perekonnaliikmele makstakse ATS-i alusel 20 aasta keskmine palk, mis on 24 kuu
keskmine palk.
4
madalaimale palgaastmele vastava palgamäära ulatuses ja puuduva töövõime korral
politseiametniku 156-kordsele madalaimale palgaastmele vastava palgamäära ulatuses.
Kehtivas PPVS-is ei eristata, kas töövõime vähenemine või kaotus on tingitud
õnnetusjuhtumist või isiku vastu toimepandud ründe tagajärjel. Hüvitise suurus on osalise
või puuduva töövõime korral vastavalt 20- ja 60-kordne politseiametniku madalaim
palgamäär4.
Hüvitiste eristamine selle järgi, mille tulemusel on osaline või puuduv töövõime tekkinud
(s.o kas õnnetusjuhtumi või ründe tagajärjel) ning vastavalt sellele hüvitise suuruse
määramine on kooskõlas ATS-i hüvitise määramise põhimõtete ja suurusega.
Viienda muudatusena antakse salajasele koostööle kaasatud isikule hüvitiste ja kulude
arvutamise ning maksmise korra ja ulatuse kehtestamine siseministri pädevusse. Kehtiva
õiguse järgi kehtestab määruse Vabariigi Valitsus.
Eelnõu § 1 punktide 8–12 järgi muudetakse taustakontrolli regulatsiooni. PPVS-i §-s 759
kehtestati PPA õigus tuvastada isiku isikusamasust ning töödelda andmekogudes isiku
kohta peetavaid isikuandmeid isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seadusega
778 SE. PPA-le sätestati täiendav õiguslik alus isiku taustakontrolliks. Enne muudatust
võis PPA kontrollida ainult politseiteenistusse kandideerijaid. Muudatuste järgi anti
PPA- le õigus kontrollida isikuid ka politsei poolt valvatavatele objektidele lubamisel,
PPA-le teenuse osutamisel, kaitstava isiku ohutuse tagamiseks ja PPA-sse praktikale
lubamisel.
Kehtiva PPVS-i § 759 lõike 1 punktid 1, 2 ja 4 sätestavad, et PPA võib tuvastada isiku
isikusamasuse ning töödelda andmekogudes isiku kohta peetavaid isikuandmeid politsei
valvatavatele objektidele lubamise otsustamisel ning PPA-le teenuse osutamisega seotud
isiku ja PPA-sse praktikale kandideerija sobivuse hindamisel.
Esimese muudatuse järgi täpsustatakse, et PPA võib tuvastada isiku isikusamasuse ning
töödelda andmekogudes isiku kohta peetavaid isikuandmeid politsei valvatavatele
objektile ja objektiga seotud territooriumile lubamise otsustamiseks. Vabariigi Valitsuse
määruses „Politsei poolt valvatavad objektid“ nimetatakse valvatavate objektidena
haldushooned, asutuste kasutuses olevad ruumid, suursaatkonnad, kaitstavate isikute
elukohad jne. Kui määruse sõnastust tõlgendada kitsalt, siis on taustakontrolli tegemine
lubatud ainult selleks, et otsustada hoonetesse, mitte valvatava objekti territooriumile
lubamine. Võrdluseks on kaitseministri määruses „Kaitseliidu alaliselt valvatavate
objektide loetelu“ alaliselt valvatavate objektidena loetletud nii hooned kui ka
territoorium.
Kuigi 2019. aastal PPVS-i lisatud taustakontrolli regulatsiooni selgitustes räägitakse nii
haldushoonetest kui territooriumist, täiendatakse PPVS-i § 759 lõike 1 punkti 1 selliselt,
et taustakontrolli võib teha ka isiku valvatava objekti territooriumile lubamise
otsustamiseks. Isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seadus 778 SE seletuskirjas on
selgitatud: „Taustakontrolli tegemise õigus peab Politsei- ja Piirivalveametil teatud
juhtudel olema muu hulgas ka nende isikute suhtes, kes osutavad Siseministeeriumi
haldusala asutustele erinevaid teenuseid. Neis haldushoonetes ja territooriumil
(edaspidi objekt) osutavad teenust erinevad isikud – nt ehitajad, nõrkvoolupaigaldajad,
4
Võrdluseks: ametnikule makstakse osalise töövõime korral tema kahe aasta, s.o 24 kuu keskmine palk,
puuduva töövõime korral tema seitsme aasta, s.o 84 kuu keskmine palk.
5
hooldustöötajad, isikut tõendavate dokumentide veoga tegelevad isikud, inventari
paigaldajad jne. Kuna nende isikute suhtes puudub selgesõnaline õigus taustakontrolli
tegemiseks, on võimalik, et objektile pääsevad isikud, kes võivad osutuda tõsiseks
julgeolekuriskiks. Praktikas on esinenud olukordi, kus varavastase süüteo eest karistatud
isik teostab haldushoonetes ehitus või remonttöid, millega kaasneb märkimisväärne risk
asutuse või selle töötajate vara puutumatusele.“.
Isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduses eelnõu 778 SE seletuskirjas on muu
hulgas selgitatud: „[---] Arvestades valvatavate objektide olulisust riigi julgeoleku
seisukohast (üks osa valvatavaid objekte on ka riigikaitseobjektid), on objektile lubamise
otsustamiseks taustakontrollimise teostamise võimalus ohukahtluse korral vältimatu
meede, mida tuleks rakendada. Oluliste objektide ja seal viibivate isikute ning
informatsiooni turvalisuse tagamise eesmärgil peab olema võimalik rakendada vastavalt
ohuhinnangutele ning ohukahtlusele operatiivselt vajalikke täiendavaid meetmeid.
Objekti turvalisust võivad mõjutada päevapoliitilised sündmused, teatud kõneisikute
sõnavõtud, vähemustega seotud teemad jms. Kõik eeltoodu võib hetkega muuta üldist
ohupilti ning sellest tulenevalt ka vajalike täiendavate meetmete rakendamise vajadust
valvatavate objektide vaates. Politseil peab olema võimalus vähemagi ohukahtluse korral
täiendavate meetmete operatiivseks rakendamiseks.“
Seaduse sõnastuse järgi võib kontrollida kõiki isikuid, kelle kohta on vaja teha otsus
politsei kaitstavale objektile sisenemiseks ja seal viibimiseks. PPVS-i § 759 lõike 1 punkti
1 järgi võib PPA tuvastada isiku isikusamasuse ja töödelda isiku andmeid isiku kaitstavale
objektile lubamise otsustamisel. Säte ei erista, kas tegemist on objektil alaliselt töötava
või ajutiselt viibiva inimesega. Küll aga ei luba muudatuse eelnõu seletuskiri kontrollida
objektide alaliste töötajate tausta. Muudatuste eelnõu 778 SE seletuskirjas selgitatakse:
„Politsei ja piirivalve seaduse § 759 lõike 1 punkti 1 eesmärgiks ei ole viia läbi (laus)
taustakontrolli kõikide valvatava objektile sisenevate isikute suhtes ning kindlasti mitte
igakordselt objektile lubamise otsustamisel. Taustakontrolli ei viida § 7 49 alusel läbi
isikute osas, kes töötavad igapäevaselt valvataval objektil ning on selle asutusega töö- või
teenistussuhtes ja alluvad seeläbi vastava asutuse töökorrareeglitele.“. Vastava asutuse
töökorrareeglitele saab allutada need ametnikud ja töötajad, kelle teenistust, sh tausta
kontrollimist reguleerib eriseadus (näiteks politseinikel PPVS, päästeteenistujatel
PäästeTS). Politsei valvatavatel objektidel töötavad ka töötajad, kelle tausta kontrollimine
ei ole reguleeritud, kuid arvestades objektide olulisust ning vajadust kaitsta nii seal
töödeldavat infot kui seal teenistuses olevaid ametnikke ja töötajaid, on põhjendatud, et
PPVS-i § 759 lõike 1 punkti 1 järgi võib kontrollida ka politsei valvatavatel objektidel
igapäevaselt töötavaid töötajaid, vaatamata sellele, et töötaja on allutatud vastava asutuse
töökorrareeglitele. Töökorrareeglite alusel ei saa kontrollida teenistusse kandideerija
tausta, vaid see õigus peab tulema seadusest.
Teise muudatusena täiendatakse PPVS-i § 759 lõike 1 punkti 2, selliselt, et PPA võib
lisaks PPA-le teenuse osutamisega seotud isiku sobivuse hindamisel kontrollida ka
Siseministeeriumile või tema hallatavale riigiasutusele teenuse osutamisega seotud isiku
sobivuse hindamisel. PPVS-i taustakontrolli regulatsiooni selgitustes on märgitud:
„Samuti peab taustakontrolli tegemise õigus olema nende isikute suhtes, kes osutavad
Politsei- ja Piirivalveametile teenust, sest teenuse osutamine ei ole seotud alati Politsei-
ja Piirivalveameti valvatava objektiga. Näiteks riigipiiri valvamisega, piirijulgeolekuga
ning üldise julgeoleku tagamisega riigis peab olema võimalus teostada piiririba
väljaehitamisel ja hilisematel piiriribaga seonduvatel hooldustöödel töid tegevatele
isikutele taustakontrolli, välistamaks ebausaldusväärsete isikute ligipääsu tundlikule
6
teabele. Tundliku teabe käitlemine ebausaldusväärsete isikute poolt kätkeb endas riske
sellise info edastamise osas mittesoovitavatele isikutele. Tundlikuks teabeks on eelkõige
teenistusalane ning seire- ja valvesüsteeme puudutav teave. Seire- ja valvesüsteemide töid
teostatakse lisaks vahetult riigipiiri valvamiseks vajalikule taristule ka kordonites,
piiripunktides ja radaripositsioonidel. Seetõttu on väga oluline, et taustakontrolli läbiksid
kõik töid teostavad isikud, ka lepingupartneri alltöövõtja heaks töötavad isikud.“
Muudatuse järgi võimaldatakse kontrollida ka näiteks nende isikute tausta, kes osutavad
teenust SMIT-ile. SMIT pakub siseturvalisusega seotud infosüsteemide arendust ja
haldust PPA-le, PÄA-le, HÄK-ile, SKA-le ja Siseministeeriumile.
SMIT arendab ja haldab infosüsteeme, mis on seotud Eesti Vabariigi isikut tõendavate
dokumentide ning reisidokumendi väljastamisega, õiguslike staatuste menetlusega ning
viisamenetlusega. SMIT arendab ja panustab elamis- ja töölubade registri, viisaregistri ja
viisataotluste kooskõlastusmenetluse infosüsteemi, välismaalaste lühiajalise Eestis
töötamise registreerimise andmekogu, sissesõidukeeldude riikliku registri, Eesti
kodakondsuse saanud, taastanud ja kaotanud isikute andmekogu, dokumentide
taotlemiseks mõeldud e-taotluskeskkonna, e-residentide digi-ID taotluste
kooskõlastamise infosüsteemi, hädaabiteadete menetlemise infosüsteemi (HKSOS),
demineerimise infosüsteemi (DEMIS), geoinfosüsteemide (GIS), ohutuse infosüsteemi
(OIS), päästeressursside halduse infosüsteemide jm infosüsteemide toimimisse. SMIT
kasutab oma teenustes mitut eri tehnoloogiat ja programmeerimiskeelt ning tegeleb peale
tarkvara ka eriseadmetega, mis on mõeldud dokumentide kontrollimiseks ning inimese
biomeetriliste andmete (näiteks sõrmejäljed) hõivamiseks ja võrdlemiseks. See tähendab,
et SMIT-il on palju sellist riigi julgeoleku seisukohast olulist infot, mille vastu võib huvi
olla mõnel riigi jaoks vaenulikul isikul. Kuigi SMIT-is on esindatud kõik IKT-valdkonna
spetsialistide eri töövaldkonnad – tehnikud, noorem- ja vanemarendajad, DevOps
arendajad, testijad, analüütikud, scrum-masterʼid, süsteemi- ja võrguadministraatorid,
tooteomanikud, süsteemi- ja rakendusarhitektid, sidevõrkude spetsialistid ja eksperdid5,
esineb olukordi, kui SMIT-ile osutab teenust mõni isik, kes ei ole SMIT-i koosseisus ega
tööta ka SMIT-i hoones, s.t politsei valvataval objektil. Juhtudel, kui SMIT-ile teenuse
osutaja ei osuta teenust SMIT-i hoonetes, siis teenust osutades viibib ta SMIT-i
küberruumis, mis tähendab, et tal on ligipääs SMIT-i käsutuses olevale infole. Kehtivas
õiguses puudub alus kontrollida Siseministeeriumi hallatavale riigiasutusele, nagu SMIT
teenust osutavate isikute tausta. Kuna riigi infosüsteemide toimimiseks olulise info
saamiseks võidakse kasutada ka SMIT-ile teenuseid osutavaid isikuid, on väga oluline
kontrollida nende tausta.
Kolmanda muudatusena täiendatakse seadust võimalusega kontrollida ka
Siseministeeriumisse või tema valitsusasutusse või hallatavasse riigiasutusse teenistusse,
tööle või praktikale kandideerija tausta sobivuse hindamisel.
Kehtiva õiguse järgi saab kontrollida eriteenistujate (politseiametnikud,
päästeteenistujad, kaitseväelased, prokurörid), ametnike, vabatahtlike, riigisaladusele
juurdepääsu õigusega isikute tausta. Lisaks on õigusaktides teatud juhtudel ette nähtud
isiku usaldusväärsuse hindamine.
Allolevas tabelis on ülevaade kehtiva õiguse võimalustest taustakontrollide tegemiseks.
5
SMIT-i veebilehelt aadressil https://www.smit.ee/et (28.09.2020)
7
Õiguslik alus Kontrollitavad isikud Kontrolli tegija
PPVS-i § 42 (andmete PPA ja SKA politseiametnikud ja PPA
kogumine isiku teenistusse isikud, kes kandideerivad SKA-s
võtmise otsustamiseks) ja politsei või piirivalve erialale, PPA
§-d 759–761 (isiku ametnikud, kellel on juurdepääs
taustakontroll) andmekogule, mille vastutav töötleja
on Siseministeerium või PPA, avaliku
teabe seaduse § 35 lõike 1 punktides
51 (teave uurimisasutuse tegevuse
meetodite ja taktika kohta) ja 52 (teave
politsei relvastuse hulga kohta)
sätestatud teabele või
PPA ametnike ja töötajate eriliiki
isikuandmetele, PPA objektidele
lubatavad, kaitstava isiku ohutusele
kaasatavad ja PPA praktikandid.
PäästeTS-i § 71 (erinõuded päästeametnik, kelle ametiülesannete päästeasutus
päästeteenistusse võtmisel) hulka kuulub töö andmekoguga, mille
ja § 72 (andmete kogumise vastutav töötleja on Siseministeerium
erinõuded või PPA, või demineerimistöö
päästeteenistusse võtmisel) tegemine või kui isikul on juurdepääs
päästeteenistujate eriliiki
isikuandmetele
ATS-i § 15 (isikud, keda ei ametnikud (kontrollitakse teenistusse ametiasutus
või võtta teenistusse) asumise nõuetele vastavust)
Prokuratuuriseaduse § 151 prokuröriteenistusse kandideeriv isik prokuratuur
(tausta kontrollimine)
Kaitseväe korralduse Kaitseväkke teenistusse või tööle Kaitsevägi
seaduse § 413–4110 kandideeriv isik, tegevväelane,
(taustakontroll, ametnik ja töötaja ning Kaitseväele
isikuankeet, Kaitseväe ja teenuse osutamisega seotud isikud
isiku õigused, regulaarsus,
nõusoleku andmisest
keeldumine, kontrollist
loobumine, teabe
kogumine ja töötlemine
ning teabe ja isikuandmete
saamise õiguse piirangud
VangS-i § 1141 vanglasse teenistusse või tööle või Justiitsministeeriumi
(taustakontroll) vanglaametniku erialale õppima asuda vanglate osakond
sooviv isik
Lennundusseaduse § 469 isik, kes pääseb saatjata lennuvälja või KAPO
(taustakontroll) kopteriväljaku julgestuspiirangualale,
isik, kes soovib saada õhusõiduki
meeskonnaliikme sertifikaati või
tunnistust ja isik, kes täidab
lennundusjulgestusalaseid ülesandeid
Riigisaladuse ja salastatud riigisaladusele juurdepääsuloa ja selle KAPO
välisteabe seaduse § 31 kehtivuse pikendamise taotleja
(juurdepääsuloa ja selle
kehtivuse pikendamise
taotlemine)
8
APolS-i § 7, PäästeS-i § 2 abipolitseinikud, vabatahtlikud vastavalt PPA,
lõige 41 ja § 34, PPVS-i § päästjad, vabatahtlikud merepäästjad, PÄA, Kaitseliit
(abipolitseinikuks kaitseliitlased
kandideerimisel
isikuankeedi esitamine ja
andmete kontrollimine,
HÄK-i tegevuses osaleva
vabatahtliku nõuded,
isikud, keda ei või võtta
vabatahtlikuks päästjaks ja
vabatahtlikuks
merepäästjaks)
Usaldusväärsuse
kontrollimine:
° halduskoostöö seaduse füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline volitamist otsustama
§ 12 (füüsilise isiku isik õigustatud ametiisik
või eraõigusliku või organ,
juriidilise isiku
volitamisel täitma justiitsministri
haldusülesannet), volitatud isik,
° kohtute seaduse § 1171 kohtunikuabi ettevalmistuskava
(konkursikomisjonile täitjaks kandideerija
andmete esitamine
usaldusväärsuse justiitsministri
kontrollimiseks), volitatud ametnik
° pankrotihalduri pankrotihalduri kutse taotleja
seaduse § 57 lõige 8
(usaldusväärsuse
kontrollimisele
kohaldatakse kohtute
seaduse § 1171).
Kehtiv õigus ei võimalda kontrollida Siseministeeriumisse ega tema hallatavasse asutusse
tööle või praktikale kandideerijate tausta. Siseministeeriumi valitsemisala asutustesse
(PPA, KAPO, PÄA ja HÄK) teenistusse kandideerivate isikute tausta on võimalik
kontrollida PPVS-i, PäästeTS-i ja RSVS-i alusel, kuid Siseministeeriumisse, SMIT-i ja
SKA-sse (v.a SKA politseiametnikud, päästeteenistujad ja vanglaametnikud) teenistusse
kandideerijate tausta ei võimalda kehtivad õigusaktid kontrollida. Kehtivad õigusaktid
lubavad kontrollida ka SKA kadette, kes tulevad politsei- või päästeteenistusse
õppepraktikale. PPVS-i ja PäästeTS lubab koguda andmeid politsei- või päästeteenistusse
sobivuse hindamiseks ning õigusaktides sätestatu laieneb ka SKA-sse politsei- ja
piirivalvekolledžisse või päästekolledžisse õppima kandideerijatele. Seega kontrollitakse
SKA kadette juba õppima asumisel, s.o enne õppepraktika läbimist. Küll aga ei ole
õigusaktides võimalust kontrollida Siseministeeriumisse või tema valitsusasutusse või
hallatavasse asutusse praktikale kandideerijaid, kes ei tule praktikale SKA-st, vaid mõnest
muust kõrgkoolist, eraettevõttest või mujalt.
Samas, arvestades praegust julgeolekuolukorda, on ülioluline tagada nii
Siseministeeriumi kui ka tema hallatavate asutuste turvalisus. Nii Siseministeeriumil kui
ka tema valitsemisala asutustel, sh hallatavatel asutustel on kõrge turbetasemega
andmekogusid ja valdkondi, mis on kaitstud riigisaladusega, mistõttu on väga suur
võimalike rünnete oht. Näiteks luuakse SMIT-is IT-lahendusi, mis aitavad PPA-l, PÄA-l
ja HÄK-il täita neile pandud ülesandeid. Selleks, et ära hoida nii infosüsteemide, inimeste
kui ka hoonete rünnet, on vajalik, et Siseministeeriumisse või tema valitsemisala asutusse
9
kandideerija oleks laitmatu taustaga. Seetõttu on vaja täiendada seadust võimalusega
kontrollida ka neid, kes kandideerivad Siseministeeriumisse või SMIT-i teenistusse või
praktikale.
Taustakontrollide valdkonna reguleerimiseks esitas Justiitsministeerium 2017. aastal
kooskõlastamisele taustakontrolli seaduse eelnõu (eelnõude infosüsteemi toimik
17- 0233). 2017. aasta lõpus esitati eelnõu Vabariigi Valitsusele usaldusväärsuse kontrolli
seaduse eelnõu nime all. 1. veebruari 2019. aasta otsusega lõpetati Vabariigi Valituses
eelnõu menetlemine. Kuna usaldusväärsuse kontrolli seaduse menetlemine on praeguseks
peatunud või isegi lõpetatud, kuid Siseministeeriumile on väga oluline, et oleks võimalik
kontrollida ministeeriumisse ja hallatavasse asutusse teenistusse või praktikale
kandideerijate tausta, siis sätestatakse see võimalus PPVS-is. Taustakontrolli hakkab
tegema PPA, kes kontrollib ka nende isikute tausta, kes lubatakse politsei valvatavatele
objektidele. Vabariigi Valitsuse määruse „Politsei poolt valvatavad objektid“ kohaselt
valvab politsei muu hulgas ka Siseministeeriumi ja tema valitsemisala asutuste hooneid.
Taustakontrolli tegemise põhimõtteid ei muudeta, s.t ei muutu taustakontrolli ulatus,
lisatakse vaid grupp isikuid, kelle taustakontrolli võib pärast seadusmuudatust samuti
teha.
Neljanda muudatusena sätestatakse, et PPA-sse või Siseministeeriumisse või tema
valitsusasutusse või hallatavasse riigiasutusse praktikale, teenistusse, tööle või praktikale
kandideerijalt võib nõuda isikuankeedi esitamist. See võimaldab hinnata isiku sobivust
teenistusse, tööle või praktikale. Lisaks võib küsida andmeid sugulaste ja hõimlaste
(vanemad, õde, vend, lapsed, abikaasa) kohta, samuti abieluga sarnanevas suhtes oleva
elukaaslase ees- ja perekonnanime, isikukoodi (isikukoodi puudumisel sünniaeg ja -koht)
ning kontaktandmeid.
Isikuankeeti küsitakse ka kehtiva PPVS-i alusel politseiteenistusse kandideerijalt,
VangS- i alusel vanglasse teenistusse või tööle või vanglaametniku erialale õppima
kandideerijalt, prokuratuuriseaduse alusel prokuröriteenistusse kandideerijalt,
PäästeTS- i alusel päästeametniku ametikohale kandideerija, riigisaladuse ja salastatud
välisteabe seaduse alusel riigisaladusele juurdepääsuloa taotlejalt. Kõik loetletud isikud
peavad teenistusse kandideerimisel või juurdepääsuloa taotlemisel täitma isikuankeedi.
Loodava regulatsiooni järgi ei ole isikuankeedi esitamine kohustuslik enne, kui
ametiasutus isikuankeedi esitamist nõuab. Ametiasutus otsustab isikuankeedi esitamise
lähtudes sellest, millisele teenistuskohale isik kandideerib. Kui isikuankeeti teenistusse
või praktikale kandideerijalt ei nõuta, siis kontrollitakse kandideerija tausta seaduses
sätestatud alustel (kontrollitakse isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu
avalik-õigusliku isiku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust, saadakse andmeid
karistusregistri arhiivist, töödeldakse üldsusele suunatud ja avalikest allikatest
kättesaadavaid isikuandmeid jne). Kui kandideerijalt nõutakse isikuankeedi esitamist,
kontrollib PPA peale seaduses sätestatud aluste ka isikuankeedis esitatud andmete
õigsust.
Isikuankeedis küsitakse ainult neid andmeid, mis on vajalikud, et hinnata isiku sobivust
teenistusse. Samas saab ka ankeedi täitja ankeeti täites hinnata, kas ta sobib kohale, kuhu
ta kandideerib. Teenistusse või praktikale kandideerija tausta kontrollitakse isikuankeedis
esitatud andmete alusel ning teenistusse või praktikale kandideerija näeb juba ankeeti
täites, millised andmed on olulised ja mida kontrollitakse. Nii võib ankeedi täitmisel
10
selguda, et kandideerija taust ei ole selline, mis võimaldaks tal asuda Siseministeeriumi
või tema hallatava riigiasutuse teenistusse.
Eelnõu ettevalmistamise ajal kaaluti ka võimalust kirjutada seadusesse volitus nende
ametikohtade kehtestamiseks, millele kandideerija peab esitama isikuankeedi.
Samasugune regulatsioon on näiteks KVS-is, mille järgi peab huvide deklaratsiooni
esitama valitsusasutuse ametiisik ja valitsusasutuse hallatava asutuse või muu
valitsemisalasse kuuluva riiki esindava asutuse ametiisik, kui sellise kohustuse on
kehtestanud valitsusasutuse juht või ministeeriumi kantsler. Ministeeriumide
dokumendiregistritest leitavate huvide deklaratsiooni esitama kohustatud isikute
määramise haldusaktide6 järgi peavad reeglina huvide deklaratsiooni esitama
ministeeriumi asekantslerid ning valitsusasutuste ja hallatavate asutuste juhid, mõnel
juhul ka osakonnajuhatajad. Nende ametikohtade nimetused ja ülesanded muutuvad väga
harva, mis tähendab, et ka huvide deklaratsiooni esitama kohustatud ametiisikute
määramise haldusakti tuleb muuta harva, kui üldse. Samas muutuvad ametiasutuste
muudele ameti- või töökohtadele esitatavad nõuded ülesannete muudatuste tõttu sageli,
mis tähendab, et iga kord oleks vaja hakata muutma ka käskkirja, millega on kehtestatud
ametikohale kandideerimisel nõue esitada isikuankeet. Sel põhjusel otsustati, et
ametiasutus otsustab iga kord, kas vabale ameti- või töökohale kandideeriv isik peab
esitama isikuankeedi või kontrollitakse tema tausta nende kriteeriumide alusel, mis on
sätestatud seaduses.
Viienda muudatuse järgi kehtestab PPA-sse praktikale või Siseministeeriumisse või
tema hallatavasse riigiasutusse teenistusse, tööle või praktikale kandideerija isikuankeedi
vormi siseminister määrusega. Kehtivas õiguses reguleerivad isikuankeedi vormi, selles
esitatavaid andmeid ja andmete säilitamistähtaegu järgmised määrused:
1) siseministri määrus „Isikuankeedi vorm“,
2) siseministri määrus „Päästeteenistusse päästeametniku ametikohale kandideeriva
isiku isikuankeedi vorm“,
3) justiitsministri määrus „Prokuröriteenistusse kandideeriva isiku ankeedi vormi
kinnitamine“,
4) justiitsministri määrus „Vanglasse tööle asuda sooviva isiku isikuandmete ankeedi
vormi kehtestamine ja andmete kontrollimise õigust omavate ametnike määramine“,
5) Vabariigi Valitsuse määrus „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“.
Kuna määrus reguleerib nii ametiasutusse teenistusse, tööle kui ka praktikale
kandideerijate isikuankeeti, võib määruse lisadena kehtestada teenistusse, tööle või
praktikale kandideerijatele erinevad ankeedid, milles küsitakse andmeid olenevalt sellest,
missugusele teenistuskohale isik kandideerib.
Kuuenda muudatusena kehtestatakse võimalus kontrollida Siseministeeriumisse või
tema hallatavasse riigiasutusse teenistusse või tööle võetud isiku suhtes andmeid talle
määratud karistuste ja karistatuse, karistusest vabastamise ning karistuste täitmisele
pööramise kohta, tema vastu algatatud kriminaalmenetluste, seotuse kohta
organisatsiooni või liikumisega, mis oma tegevusega eirab avalikku korda või mille
tegevus on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vägivaldsele muutmisele,
territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele rikkumisele, vägivaldsele võimuhaaramisele või
Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele, välispiiri ületuste ja välisriigis
6 Justiitsministeeriumi dokumendiregistri veebileht aadressil https://adr.rik.ee/jm/otsing, Kaitseministeeriumi veebileht aadressil
http://www.kaitseministeerium.ee/dokregister/DokumendiAndmed.action?dokAndmed.id=7348623EE7DEB3AAC225825D00293F
D5, Siseministeeriumi veebileht aadressil https://adr.siseministeerium.ee/sisemin/dokument/995179.
11
viibimise kohta ja seotuse kohta välisriigi luure- ja julgeolekuteenistusega ka nende
teenistuses olemise ajal, kui on põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mis välistaksid
isiku teenistusse võtmise. Nii ministeerium kui ka tema hallatavad riigiasutused on
ametiasutused, mistõttu võetakse teenistusse võtmist välistavate asjaolude aluseks
ATS- is sätestatud teenistust välistavad asjaolud. ATS-i järgi on isiku avalikku teenistusse
võtmine välistatud, kui isikul ei ole vähemalt keskharidust, tema teovõimet on piiratud,
ta ei ole Eesti Vabariigi kodanik või ta ei valda eesti keelt seaduses sätestatud ulatuses.
Samuti ei võeta teenistusse isikut, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest,
keda on karistatud tahtliku riigivastase kuriteo eest, olenemata karistusandmete
kustutamisest, kellelt on jõustunud kohtuotsusega ära võetud teataval ametikohal
töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õigus, kes on vastavat ametikohta vahetult
kontrolliva ametnikuga seotud isik või muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist
välistava asjaolu esinemisel.
ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Kui teenistusse võtmist välistavad asjaolud ilmnevad
pärast ametikohale nimetamist, kuid enne ametikohale asumist, tuleb kohaldada ATS §
29 lg 1 p 2. Kui teenistusse võtmist välistavad asjaolud ilmnevad pärast ametikohale
asumist, tuleb isik teenistusest vabastada käesoleva sätte alusel. Teenistusest vabastamise
osas puudub ametiasutusel kaalutlusruum ning ametiasutus on vastavate asjaolude
ilmnemisel kohustatud ametnikuga teenistussuhte lõpetama. Kui ilmnevad ATS § 14
lõikes 1 või 2 või § 15 punktis 4 sätestatud teenistusse võtmist välistavad asjaolud
(keskhariduse, teovõime, ametikohal nõutud kodakondsuse või eesti keele oskuse
puudumine või seotud isikuks olemine), kuid ametiasutusel on võimalik ametnik üle viia
teisele ametikohale, millel ette nähtud teenistusülesanded on olulises ulatuses sarnased
olemasoleval ametikohal kehtestatud teenistusülesannetega, tuleb ametnikule seda
võimalust pakkuda, et vältida ametniku teenistusest vabastamist (ATS § 95 lg 2). Sellise
regulatsiooni eesmärgiks on tagada ametnikusuhte stabiilsus ning kohustada ametiasutusi
tegutsema avalikku ressurssi parimal võimalikul moel kasutades.
Näide: Seda nõuet saab rakendada vaid piiratud juhtudel, kuna enamik nõudeid on kõigile
ametnikele ühesugused. Rakendamise juhtudeks võivad olla eesti keele oskuse nõude
täitmine (erinevatel ametnikel on erinevad eesti keele oskuse nõuded, vt lähemalt ATS §
14 komm), kodakondsuse nõue (mõnel ametnikukohal võib teenistuses olla ka muu ELi
riigi kodanik, vt lähemalt ATS § 14 komm) ja juhul, kui vabastamise aluseks peaks olema
ATS § 15 p 4 (vahetu alluvus lähedase isikuga). Juhul kui ametnikule mõistetakse
teenistussuhte jooksul karistus tahtlikult toime pandud kuriteo eest või võetakse ära
teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õigus, tuleb ametnik
vabastada ametikohalt või tegevusalalt. Siinkohal ei näe seadus ette teise ametikoha
pakkumist, kuna asjaolusid arvesse võttes on alust arvata, et ametisse nimetamise õigust
omav isik on kaotanud usalduse ametniku suhtes, mistõttu teenistussuhte edasine
jätkamine ametnikuga osutub võimatuks.“.
Seitsmenda muudatusena täpsustatakse objektile lubamisest, teenuse osutamisest,
teenistusse, tööle või praktikale lubamisest ning kaitstava isiku läheduses viibimise
lubamisest keeldumise aluseid. Kehtiva PPVS-i järgi teeb keelduva otsuse PPA, kuid
kuna seadust täiendatakse Siseministeeriumisse või tema hallatavasse asutusse või
valitsusasutusse praktikale või teenistusse või tööle kandideerija tausta kontrollimise
võimalusega, siis lisatakse seadusesse, et nimetatud juhtudel on õigus teha keelduv otsus
ametiasutusel, kuhu isik praktikale, teenistusse või tööle kandideerib. See tähendab, et kui
isik kandideerib Siseministeeriumi ametikohale, siis taotleb tema tausta kontrollimist
12
ministeerium, taustakontrolli teeb PPA, kes annab isiku tausta kohta arvamuse
ministeeriumile. Otsuse isiku teenistusse, tööle või praktikale võtmise kohta teeb
Siseministeerium, kuid ka edaspidi teeb PPA otsuseid keelduda
a) taustakontrollile allutatud isiku lubamisest objektile või
b) isiku teenustest, kes on seotud teenuse osutamisega või
c) kaitstava isiku läheduses viimisest.
Kaheksanda muudatuse järgi täiendatakse andmete säilitamise tähtaega. Kehtiva
PPVS- i kohaselt säilitatakse taustakontrolliks isiku kohta kogutud andmeid viis aastat
alates taustakontrolli tegemise lõppemisest. Kuna seadust täiendatakse sättega, mille
kohaselt võib põhjendatud juhtudel kontrollida ka teenistuses oleva ametniku või töötaja
tausta, siis täiendatakse seadust võimalusega säilitada taustakontrolliks kogutud andmeid
viis aastat pärast isiku teenistusest või töölt lahkumist. Samasugune kord on ka ProkS-is,
mille järgi säilitatakse taustakontrolli tegemise käigus kogutud andmeid viis aastat
prokuröriteenistusse kandideerimisest või viis aastat pärast teenistusest lahkumist. Ka
Kaitseliidu seaduses (edaspidi KalS) on säte, mille järgi säilitatakse taustakontrolli
tegemisel kogutud isikuandmeid kuni viis aastat Kaitseliidu liikmesuse lõppemisest või
Kaitseliidu liikmeks vastuvõtmisest keeldumisest. ProkS-i ja KalS-i lisati sätted 2019.
aastal jõustunud isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seadusega 778 SE.
Eelnõu § 1 punkti 13 järgi muudetakse PPVS-i § 252 lõike 3 punkte 5 ja 6.
Esimese muudatuse kohaselt sätestatakse, et lennureisija broneeringuinfo ei ole mitte
üksnes lennureisija elukoha aadress, vaid üldiselt tema esitatud aadress. Muudatuse
vajadus tuleneb sellest, et lennureisija ei pruugi ja praktikas ei esitagi alati oma elukoha
aadressi. Näiteks, tööreisi puhul võib reisija anda oma töökoha aadressi või ka muu
aadressi.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/681, mis
käsitleb broneeringuinfo kasutamist terroriaktide ja raskete kuritegude ennetamiseks,
avastamiseks, uurimiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks7 (edaspidi PNR direktiiv)
reguleerib, et koguda tuleb andmeid lennureisija aadressi kohta. Seetõttu on vaja muuta
PPVS-i sõnastust, et see vastaks direktiivis toodule.
Teise muudatusena täiendatakse PPVS-i § 252 lõike 3 punkti 6 selliselt, et lennureisija
broneeringuinfo andmed on lisaks reisidokumendi liigile ja numbrile, dokumendi
väljastanud riigi nimele ja dokumendi kehtivuse lõppkuupäevale ka kehtiva viisa andmed.
Muudatuse tegemise vajadus tuleneb reisidokumendi sisu erinevast tõlgendamisest Eesti
õiguses ja rahvusvahelises mõttes. Eesti õiguses on reisidokumendi mõiste võimalik
tuletada isikut tõendavate dokumentide seaduse § (edaspidi ITDS) 2 lõikest 2 ja § 3
lõikest 1. ITDS-i kohaselt ei kuulu viisa reisidokumendi määratluse alla. Samal ajal on
Rahvusvahelise Lennutranspordi Ühendus (edaspidi IATA) oma juhistes käsitlenud viisat
ühe reisidokumendi liigina. Seega, juhul kui isik vajab sihtriiki jõudmiseks viisat, kogub
lennufirma viisa andmeid koos kasutatava dokumendi andmetega oma süsteemidesse.
IATA juhistele viitab ka Euroopa Komisjoni 28. aprilli 2017. a rakendusotsus
lennuettevõtjate poolt broneeringuinfo üksustele broneeringuinfo edastamisel
7
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2016/681, 27. aprill 2016, mis käsitleb broneeringuinfo kasutamist
terroriaktide ja raskete kuritegude ennetamiseks, avastamiseks, uurimiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks (https://eur-
lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32016L0681&from=EN)
13
kasutatavate ühiste protokollide ja andmevormingute kohta8. Kuna praegu, olenemata
EL-i ja IATA käsitlusest, ei ole PPVS-is sätestatud õigust viisa andmeid koguda, siis
täiendatakse punkti 6 õigusega koguda kehtiva viisa andmeid, et viia riigisisene õigus
vastavusse PNR direktiivi, Euroopa Komisjoni rakendusotsuse ja IATA juhistega.
Pärast muudatuste jõustumist viiakse seadusega vastavusse ka siseministri 8. veebruari
2019. aasta määruse nr 6 „Broneeringuinfo andmekogu põhimäärus“ § 4 lõike 2 punktid
5 ja 6, mis kordavad üle PPVS-is toodud andmekoosseisu.
Eelnõu § 1 punkti 14 kohaselt muudetakse politseiametniku vormiriietuse hüvitise
maksmise korra ja hüvitise piirmäära kehtestamise volitusnormi. Kehtiva korra järgi
kehtestab vormiriietuse hüvitise maksmise korra ja piirmäärad siseminister või tema
volitusel PPA peadirektor.
Teatud politseiametnikele vormiriietuse hüvitamise regulatsioon lisati PPVS-i politsei ja
piirivalve seaduse ning päästeteenistuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seadusega 810 SE. Muudatus tehti põhjusel, et politseiametnikud,
kelle teenistusülesannete hulka kuulub Eesti presidendi ja tema perekonna, samuti
seaduses sätestatud juhul ametist lahkunud presidendi, peaministri, välisriigi riigipeade,
valitsusjuhtide, välisministrite ning siseministri või tema volitatud isiku määratud isikute
kaitsmine, ei saa seda üldjuhul teha politseiametniku vormiriietuses. Nõuded nende
politseiametnike riietusele määravad etikett, riiklik protokoll ja töö eripära. Kehtiva
seaduse järgi kehtestab politseiametnikule vormiriietuse mitteandmise eest hüvitise
maksmise korra ja hüvitise piirmäärad siseminister või tema volitusel PPA peadirektor.
Politseiametniku vormiriietuse hüvitise maksmise korra ja hüvitise piirmäärade
kehtestamise on siseminister alates 4. aprillist 2015. aastal volitanud Politsei- ja
Piirivalveameti põhimääruse järgi PPA peadirektorile. Kuna PPA peadirektor juhib ameti
tööd ja valvab eelarve eesmärgipärase ja otstarbeka täitmise üle, siis ei ole põhjendatud,
et vormiriietuse hüvitamise korra ja piirmäära kehtestab siseminister. Seetõttu jäetakse
vormiriietuse hüvitamise korra ja piirmäära kehtestamise volitusnormist siseminister
välja.
Eelnõu § 1 punkti 15 järgi jäetakse politseiteenistusse võtmise üldistest nõuetest välja
vanusenõue. PPVS-i § 38 järgi võib politseiametnikuna teenistusse võtta 19-aastaseks
saanud vähemalt keskharidusega täielikult teovõimelise Eesti kodaniku, kes valdab eesti
keelt seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga kehtestatud ulatuses ning vastab
politseiametniku tervise- ja kutsesobivusnõuetele. Teistes teenistust reguleerivates
seadustes, sh ATS-is on teenistusse võtmise eelduseks täielik teovõime. Tsiviilseadustiku
üldosa seaduse kohaselt on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel).
Muudatusega ühtlustatakse politseiteenistusse võtmise üldnõue teenistusse võtmise
üldnõuetega, mis on sätestatud teistes seadustes.
Eelnõu § 1 punktide 16 ja 17 järgi täiendatakse politseiametnike teenistusse võtmiseks
andmete kogumise korda.
Esimese muudatuse järgi muudetakse PPVS-i § 42 pealkirja. Selles paragrahvis on
praegu reguleeritud andmete kogumine, et otsustada isiku teenistusse võtmine. Kuna
8
KOMISJONI RAKENDUSOTSUS (EL) 2017/759, 28. aprill 2017, lennuettevõtjate poolt broneeringuinfo üksustele broneeringuinfo
edastamisel kasutatavate ühiste protokollide ja andmevormingute kohta (https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32017D0759&from=EN)
14
sisuliselt on tegemist politseiametnikuks kandideerija tausta kontrollimisega, muudetakse
õigusselguse huvides paragrahvi pealkirja.
Teise muudatusena sätestatakse, et isiku teenistusse võtmise otsustamiseks andmete
kogumisel tuvastatud asjaolud võivad olla aluseks keelduda isiku teenistusse võtmiseks.
Keeldumise põhjuseid ja keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ei avaldata. Kehtivas
PPVS-i § 42 annab õiguse kontrollida politseiteenistusse kandideerija tausta, kuid
seaduses ei ole selgelt sõnastatud, et kogutud andmed võivad olla aluseks, et keelduda
isiku teenistusse võtmisest.
PPVS-i § 42 reguleerib politseiteenistusse kandideerija isikuankeeti. Politseiteenistusse
kandideerija esitab PPA-le isikuankeedi, mille vormi ja andmed kehtestab siseminister
määrusega. Siseministri praegu kehtiva määruse „Isikuankeedi vorm“ kohaselt küsitakse
politseiteenistusse kandideerijalt isikuandmeid (isikukood, nimed, kodakondsus,
emakeel, isikut tõendava dokumendi andmed, juhiloa andmed, elukoht, sidevahendid),
perekondlikke ja tutvussidemeid (vanemad, lapsed, vennad, õed, abikaasa või abieluga
sarnanevas suhtes olev elukaaslane, endine abikaasa), hariduskäiku, varasemat elukäiku
ja tegevust (töötamine, kaitseväeteenistus ja sõjaväeline väljaõpe) ning lisaks isikuteavet
(keelte valdamine, erakonda kuuluvus, avalikust teenistusest vabastamine
distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest, pensioni saamine riigilt, mis ei ole Euroopa
Majanduspiirkonna liikmesriik või Šveitsi Konföderatsioon või mis ei kuulu Põhja-
Atlandi Lepingu Organisatsiooni). Küsitavad andmed võimaldavad hinnata isiku sobivust
politseiteenistusse.
Politseiteenistusse kandideerija puhul ei tohi esineda PPVS-is teenistusse võtmiseks
välistavaid asjaolusid. PPVS-i järgi ei võeta politseiteenistusse isikut, keda on karistatud
tahtlikult toimepandud kuriteo eest või keda on karistatud vangistusega, olenemata
karistusandmete kustutamisest, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav,
kes on distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest avalikust teenistusest vabastatud ja
teenistusest vabastamisest on möödas vähem kui aasta, kes saab pensioni, töötasu või
muud regulaarset tasu riigilt, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriik või
Šveitsi Konföderatsioon või mis ei kuulu Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni, keda
on karistatud süüteo eest, millel on korruptsioonivastases seaduses toodud korruptiivse
teo tunnused, kes on piiratud teovõimega, kelle terviseseisund ei vasta politseiametniku
tervisenõuetele, kes esitas isikuankeedis teadlikult valeandmeid või varjas olulist
informatsiooni. Kui politseiteenistusse kandideerijal esineb kasvõi üks eelmises lauses
nimetatud asjaolu, ei võeta teda politseiteenistusse.
Lisatav muudatus on sarnane juba kehtiva PPVS-i § 759 taustakontrolli regulatsiooniga ja
kõnesoleva eelnõuga PäästeTS-i lisatava päästeteenistujate taustakontrolli regulatsiooni
muudatustega.
Kolmas muudatus lubab PPA-l või KAPO-l kontrollida politseiametniku sobivust
politseiteenistusse ka tema teenistuses olemise ajal, kui on põhjendatud kahtlus, et
esinevad asjaolud, mis välistaksid tema politseiteenistusse võtmise. Muudatuse
põhjendused on samad eelnõu § 1 punkti 10 põhjendustega.
Eelnõu § 1 punktid 18, 19 ja 45 on seotud PPA ja KAPO peadirektori asetäitjate
teenistuse tähtajaliseks muutmisega.
PPVS-is täiendatakse § 44 lõiget 2, mis reguleerib tähtajalisi teenistuskohti. Kehtiva
PPVS-i § 44 lõige 2 sätestab viieaastase tähtajaga teenistuskohtadena PPA ja KAPO
15
peadirektori, PPA prefekti ja KAPO regionaalse osakonna juhi ning SKA
politseiametnikke ettevalmistava struktuuriüksuse juhi ja politseiametnikust õppejõu
ametikoha. Muudatuse kohaselt kehtestatakse viieaastane teenistustähtaeg ka PPA ja
KAPO peadirektori asetäitjatele.
Kehtivas õiguses kehtestati viieaastane teenistustähtaeg 1. aprillil 2013. aastal jõustunud
ATS-iga avaliku teenistuse tippjuhtidele, kelleks on Riigikantselei veebilehe kohaselt
ministeeriumide kantslerid ja asekantslerid, Riigikantselei direktorid, ametite ja
inspektsioonide peadirektorid, Häirekeskuse peadirektor, riigiarhivaar, Kaitseväe juhataja
ning riigi peaprokurör. ATS-i käsiraamat selgitab: „Ministeeriumide kantslerid ja osa
valitsusasutuste juhid on varasemalt juba tähtaegselt ametikohale nimetatud (vt nt 1996. a
ATS § 21 lg 2 p 51). ATS kehtestab teenistustähtaja ka ministeeriumide asekantsleritele,
Riigikantselei direktoritele ning nendele valitsusasutuste juhtidele, kes siiani on
ametikohale nimetatud määramata ajaks. Asekantslerid ja Riigikantselei direktor
kuuluvad juba täna kantslerite ning ametite ja inspektsioonide peadirektorite kõrval
avaliku teenistuse tippjuhtide gruppi, kellele kehtivad ühesugused nõuded ning valiku,
hindamise ja arendamise põhimõtted. Nende ametikohale nimetamine kantslerite ja
peadirektoritega samadel alustel aitab kaasa rotatsioonisüsteemi käivitamisele ning
tippjuhtide kompetentsuse ja pühendumuse kasvule.“
Kuigi PPA ja KAPO peadirektori asetäitja ametikohti ei ole Riigikantselei koostatud
tippjuhtide loetelus, võib ka neid ametikohti pidada tippjuhtide ametikohtadeks, kellele
peaks kehtima peadirektoritega samad nõuded. Nende ametikohale nimetamine avaliku
teenistuse tippjuhtidega samadel alustel aitab samuti kaasa rotatsioonisüsteemi
kasutuselevõtmisele ning kompetentsuse ja pühendumuse kasvule. Teiselt poolt võib
määratud teenistustähtaeg toetada tippjuhtide motiveerimist ja suurendada mobiilsust
tippjuhtide grupi sees, ennetades näiteks pinge- ja stressirohkest tööst tingitud väsimust
või isegi terviseprobleeme.
Lisaks annab seadusmuudatus võimaluse paindlikumaks personaliplaneerimiseks ja
vajaduse korral uue meeskonna loomiseks uue peadirektori ametisseasumisel.
Peadirektoril peab olema usaldus oma asetäitja vastu, kuid kui seda ei ole ning
peadirektori ja tema asetäitja koostöö ei laabu, võib see pärssida kogu asutuse tööd.
Seadust täiendatakse võimalusega vabastada teenistusest PPA või KAPO peadirektori
asetäitja, kui tema koostöö peadirektoriga ei laabu. Peadirektori ja tema asetäitja koostöö
mittelaabumisel võib olla takistatud kogu ameti töö, mistõttu kõnealune säte seadusesse
lisataksegi. Enne teenistusest vabastamist peab peadirektori ja peadirektori asetäitja koos
töötamine kestma vähemalt kuus kuud, mis on sobiv aeg, et veenduda koostöö sobivuses
või sobimatuses. Koostöö mittelaabumisel peadirektori asetäitja vabastamise sätte
lisamisega seoses lisatakse seadusesse ka säte peadirektori asetäitjale vabastamisel
hüvitise maksmiseks. See tasakaalustab peadirektori asetäitja teenistussuhte
ebastabiilsuse, kui peadirektori asetäitja teenistussuhte ajal vahetub peadirektor. Sarnane
teenistusest vabastamise regulatsioon on kehtivas õiguses kehtestatud ATS-is ka ministri
ja ministeeriumi kantsleri koostöö mittelaabumise tõttu.
Seadusmuudatuse ajal teenistuses olevatele peadirektori asetäitjatele kehtestatakse
viieaastane üleminekuperiood, s.t pärast muudatust saavad ametis olevad peadirektori
asetäitjad jätkata teenistuses vähemalt viie aasta jooksul.
16
Eelnõu § 1 punkti 20 järgi jäetakse seadusest välja ametivande pidulik andmine riigilipu
juures. Ametivande andmist ei pea korraldama seaduses, vaid selle võiks pigem kindlaks
määrata asutuse sisekorras. Sarnane regulatsioon on ka PäästeTS-is, mis kõnesoleva
eelnõu kohaselt samuti seadusest välja jäetakse.
Eelnõu § 1 punkti 21 kohaselt muudetakse politseiametniku teenistuslehele kantavaid
andmeid. Kehtiva PPVS-i § 46 lõikes 1 on sätestatud, et politseiametniku kohta peetakse
teenistuslehte, millele märgitakse politseiametniku ees- ja perekonnanimi, isikukood,
sünniaeg ja -koht, haridus ja eriala, ametivande andmise kuupäev ja koht,
politseiteenistuse staaž, teenistusastme andmine ja muutmine, teenistuskäik, sealhulgas
ametikohalt vabastamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja
punktile, ergutused, sealhulgas andmed riiklike teenetemärkide andmise kohta,
distsiplinaarkaristused ja nende kustutamine.
ATS-i § 124 lõikes 1 on sätestatud, et teenistuslehele kantakse ametniku kohta ees- ja
perekonnanimi ning isikukood, ametivande andmise kuupäev ja koht, teenistuskäik,
sealhulgas teenistusest vabastamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile,
lõikele ja punktile, käesoleva seaduse § 83 punktide 1 ja 7 alusel avaliku võimu teostamise
õiguse peatumine ja distsiplinaarkaristused ja nende kustutamine.
Muudatusega jäetakse PPVS-ist välja teenistuslehele märgitavad dubleerivad andmed ja
lisatakse viide teenistuslehe andmete sättele ATS-is.
Eelnõu § 1 punkti 22 järgi tunnistatakse kehtetuks PPVS-i § 62, mis reguleerib puuduva
politseiametniku ülesannete täitmist. Selles on sätestatud järgmised puuduva
politseiametniku asendamise tingimused:
1. PPA või KAPO peadirektor või PPA põhimääruses sätestatud isik võib panna
ajutiselt äraoleva politseiametniku või vaba politseiametniku ametikoha ülesanded
teisele politseiametnikule.
2. Puuduvat politseiametnikku võib asendada kuni kus kuud ja tähtaega võib pikendada
üks kord, s.t asendada saab maksimaalselt 12 kuud.
3. Täiendavaid ülesandeid võib panna enam kui kaheks kuuks kalendriaastas üksnes
politseiametniku kirjalikul nõusolekul.
4. Asendajale makstakse puuduva politseiametniku ametikoha astmepalka ja
teenistusastmetasu, millele asendajal on õigus. Kui puuduva politseiametniku
astmepalk on asendaja astmepalgast väiksem, säilitatakse asendajale tema senine
palk.
ATS-i § 57 reguleerib puuduva ametniku ülesannete täitmist ning selles on sätestatud
järgmised asendamise tingimused:
1. Ametisse nimetamise õigust omav isik võib ametiasutuse töö takistusteta
jätkumiseks anda puuduva ametniku ülesanded osaliselt või täielikult ühele või
mitmele ametnikule, kas vabastamata või vabastades nad enda ülesannete täitmisest.
2. Kui asendamise aeg ületab 60 kalendripäeva kalendriaastas, tuleb selleks küsida
asendava ametniku nõusolek.
3. Ametnikule, kes täidab puuduva ametniku ülesandeid enda ülesannete kõrvalt,
makstakse lisaks tema oma palgale lisatasu, kui asendamine ei tulene ametniku
ametijuhendist või tingib võrreldes ametijuhendis ettenähtuga töökoormuse olulise
suurenemise. Ametnikul, kes on enda ülesannete täitmisest vabastatud, kuna ta täidab
puuduva ametniku ülesandeid, säilitatakse tema senine palk. Kui asendatava ametniku
17
põhipalk on suurem, siis makstakse asendavale ametnikule suuremat põhipalka, võttes
arvesse asendavale ametnikule antud asendatava ametniku ülesannete mahtu.
ATS-i puuduva ametniku ülesannete täitmise regulatsioon kehtib ka eriteenistujatele,
välja arvatud politseiametnikud ja tegevteenistujad. Puuduva ametniku asendamise
põhimõtted on ATS-is ja PPVS-is sarnased, kuigi PPVS-i asendamise pikkuse säte on
isegi piiravam. Muudatustega jäetakse PPVS-ist puuduva ametniku asendamise
regulatsioon välja ja edaspidi kohaldatakse ka puuduva politseiametniku asendamisele
ATS-i.
Eelnõu § 1 punkti 23 kohaselt muudetakse politseiametniku kasutamata puhkuse
tasustamise ja arvestuse pidamise põhimõtteid. Kehtiva PPVS-i § 67 järgi hüvitatakse
politseiametniku avaliku võimu teostamise õiguse peatumisel kasutamata põhipuhkus
rahas. Kui politseiametniku avaliku võimu teostamise õigus on peatatud seoses teisele
ametikohale nimetamisega või tööle võtmisega vastuvõtvas asutuses, ei arvestata avaliku
võimu teostamise õiguse peatumise aega teenistusaja hulka, mille eest on
politseiametnikul õigus saada põhi- ja lisapuhkust.
Regulatsioon lisati PPVS-i 1. aprillil 2011. aastal jõustunud avaliku teabe seaduse ning
politsei ja piirivalve seaduse muutmise seadusega. Riigikogu veebilehel on avaliku teabe
seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse 891 SE seletuskirjas
muudatust selgitatud järgmiselt: „Eelnõuga kavandatava §-ga 67 nähakse erisusena
tavapärasest puhkusekorraldusest ette, et kui politseiametniku politseiteenistussuhe
peatatakse seoses teisele ametikohale nimetamisega või tööle võtmisega vastuvõtvas
asutuses, hüvitatakse teenistussuhte peatumisel kasutamata põhi- ja lisapuhkus rahas. Kui
politseiametniku teenistussuhe on peatatud seoses teisele ametikohale nimetamisega või
tööle võtmisega vastuvõtvas asutuses, ei arvestata teenistussuhte peatumise aega
teenistusaja hulka, mille eest on politseiametnikul õigus põhi- ja lisapuhkust saada.
Käesoleval ajal puudub eriregulatsioon – politseiteenistussuhte peatamise ajaks
kasutamata jäänud puhkust ei hüvitata, seda ei ole võimalik kasutada ja see aegub iga-
aastaselt üldises korras.“.
Riigikogus eelnõu menetlemise ajal tegid Justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium
muudatuse kohta järgmised märkused.
Justiitsministeerium leidis, et PPVS-i § 67 lõikes 1 erisuse tegemine üldisest
regulatsioonist on põhjendamatu, kui isik liigub ühest valitsusasutusest teise (st siis peaks
teenistussuhe peatuma ja puhkust ei hüvitata rahas) ning sättest võibki välja lugeda seda,
et tegemist on teisele ametikohale nimetamisega (seega on ta ametnik).
Sotsiaalministeerium arvas, et eelnõu seletuskirjas ei ole põhjendatud, miks eelnõu § 67
lõike 1 järgi politseiametniku politseiteenistussuhte peatumisel seoses teisele ametikohale
nimetamisega hüvitatakse kasutamata jäänud põhi- ja lisapuhkus rahas.
Vastuseks Justiitsministeeriumi märkusele selgitas Siseministeerium järgmist: „[---]
erisuse tegemine on põhjendatud ja kavandatav regulatsioon vajalik. Eelnõuga PPvSi
lisatavas §-s 67 nähakse ette, et kui politseiametniku teenistussuhe peatatakse seoses
teisele ametikohale nimetamisega või tööle võtmisega mis tahes vastuvõtvas asutuses,
sealhulgas rahvusvahelises organisatsioonis, hüvitatakse teenistussuhte peatumisel
kasutamata põhi- ja lisapuhkus rahas. Eeltoodu on erisuseks avaliku teenistuse seaduse §
18
134 lõikes 4 sätestatust9, mille kohaselt juhul, kui ametnik viiakse üle ATS § 471 alusel,
siis makstakse talle lõpparve, kuid ei hüvitata kasutamata jäänud aegumata põhi- ja
lisapuhkust rahas ning puhkuse arvestus jätkub teises riigi ametiasutuses või sama
kohaliku omavalitsuse teises ametiasutuses ning puhkuse andmisel ei kohaldata
töölepingu seaduse § 68 lõiget 4. Üleviimine teisele ametikohale PPVS § 63 alusel ei ole
samaväärne avaliku teenistuse seaduse §-s 471 sätestatuga, sest politseiametniku
politseiteenistussuhe peatatakse lähetatavas asutuses ajutiselt, mitte ei viida teda alaliselt
üle teisele ametikohale teises asutuses. Politseiametniku nimetamisega või tööle
võtmisega ametikohale rahvusvahelises organisatsioonis ei ole politseiametnikul
tegelikkuses võimalik saamata jäänud puhkust kasutada, vaid tema suhtes kohaldatakse
vastava rahvusvahelise organisatsiooni tööd või teenistust reguleerivaid õigusakte.
Samuti ei ole eesmärgipärane seada vastuvõtva asutuse valmidus võtta endale ajutiselt
tööle või teenistusse politseiametnik, sõltuvusse sellest, kui suures ulatuses on vastuvõttev
asutus kohustatud võimaldama tal seni kasutamata jäänud puhkuse kasutamist.
Politseiametniku politseiteenistussuhte peatamine töö tegemiseks teises asutuses saab olla
eesmärgipärane üksnes siis, kui politseiametnik sellel ametikohal ka tegelikult tööd teeb.
Samuti ei ole otstarbekas näha ette regulatsiooni, mille kohaselt kasutamata jäänud
puhkuse aegumine peatuks, sest eeldatav politseiteenistusse tagasipöördumise aeg oleks
alles kolme või kuue aasta pärast, samuti on võimalik jääda politseiametniku pensionile
ka teenistusest või töötamisest vastuvõtvas asutuses.“.
Sotsiaalministeerium märkis, et puhkuse eesmärk on anda töötajale või avalikule
teenistujale töövaba aega töövõime taastamiseks ja välja puhkamiseks. Puhkuse
kasutamisest ei ole õigus keelduda ja puhkust ei ole lubatud asendada muude hüvedega.
Puhkust ei ole õigus hüvitada rahas, välja arvatud töösuhte või teenistussuhte lõppemisel.
Sotsiaalministeerium leidis, et eelnõu seletuskiri ei anna piisavalt vastuseid, miks
peetakse puhkuse rahas hüvitamist õigustatuks ja põhjendatuks olukorras, kus
teenistussuhe on peatunud. Muudel juhtudel, kus teenistus- või töösuhe peatub, ei ole
puhkuse väljamaksmine suhte kehtivuse ajal võimalik. Puhkuse rahas hüvitamine ei ole
kooskõlas puhkuse eesmärgi ja töötaja tervise hoidmise huvidega. Asjaolu, et puhkuse
väljamaksmine teenistussuhte kestel on lihtsam ja asutusele selgem lahendus, ei ole piisav
argument taolise regulatsiooni kehtestamiseks.
Siseministeerium selgitas vastuseks Sotsiaalministeeriumile, et üleviimine teisele
ametikohale PPVS-i § 63 alusel ei ole samaväärne ATS-i §-s 471 sätestatuga, sest
politseiametniku politseiteenistussuhe peatatakse lähetatavas asutuses ajutiselt, mitte ei
viida teda alaliselt üle teisele ametikohale teises asutuses. Politseiametniku
nimetamisega või tööle võtmisega ametikohale rahvusvahelises organisatsioonis ei
ole politseiametnikul tegelikkuses võimalik saamata jäänud puhkust kasutada, vaid
tema suhtes kohaldatakse vastava rahvusvahelise organisatsiooni tööd või teenistust
reguleerivaid õigusakte. Samuti ei ole eesmärgipärane seada vastuvõtva asutuse
valmidus võtta endale ajutiselt tööle või teenistusse politseiametnik, sõltuvusse sellest,
kui suures ulatuses on vastuvõttev asutus kohustatud võimaldama tal seni kasutamata
jäänud puhkuse kasutamist. Politseiametniku politseiteenistussuhte peatamine töö
tegemiseks teises asutuses saab olla eesmärgipärane üksnes siis, kui politseiametnik sellel
ametikohal ka tegelikult tööd teeb.
Lisaks küsis Sotsiaalministeerium eelnõu § 67 lõike 2 kohta, et miks ei ole teisele
ametikohale nimetatud ametnikul õigust selle teenistusaja eest saada puhkust.
9
Kuni 31. märtsini 2013. aastal kehtinud ATS.
19
Siseministeerium selgitas, et isik, kes on üle viidud teisele ametikohale, millel töötamine
on avaliku teenistuse üldliik, saab põhi- ja lisapuhkust üldises korras ATS-i alusel, mitte
PPVS-i alusel.
Praeguseks on selgunud, et teise ametiasutusse tähtajaliselt üleviidud politseiametnikule
kasutamata puhkuse hüvitamine rahas tekitab probleeme nii üleviidavale
politseiametnikule kui teatud juhtudel ka ametiasutusele.
Esimene muudatus arvestab eeltoodud põhjendusi, millele tuginedes sätestatakse
PPVS- is tähtajalisel üleviimisel kasutamata puhkuse hüvitamine rahas võimaluse, mitte
kohustusena. Eelkõige peaks seadusesse jääma võimalus hüvitada nende politseiametnike
kasutamata puhkus, kes lähevad rahvusvahelise organisatsiooni teenistusse või
missioonile. Sellisel juhul on regulatsioon põhjendatud, sest siis ei ole tegelikult võimalik
tema kasutamata puhkuse arvestuse jätkumine. Küll aga ei ole põhjendatud kehtivas
PPVS-is olev erisus sellisel juhul, kui politseiametnik viiakse riigi sees tähtajaliselt üle
ühest ametiasutusest teise. Sellisel juhul peab politseiametniku puhkuse arvestus
vastuvõtvas asutuses jätkuma, sest iga teenistuja, sh politseiametnik vajab puhkust, et oma
ülesandeid nõuetekohaselt täita. Kui politseiametniku puhkusearvestuse jätkumine
vastuvõtvas rahvusvahelises organisatsioonis või missioonil ei ole võimalik, siis saab
politseiametnikku saatev asutus tema kasutamata puhkuse rahas hüvitada. Teistel juhtudel
peab politseiametniku puhkus jätkuma.
Ka võib erisuse jätkumine saatvale asutusele kaasa tuua täiendava lisakulu, kui
politseiametnik näiteks lühikese aja jooksul roteerub teise asutusse mitmel korral.
Näide. PPA politseiametnik viiakse tähtajaliselt üle ministeeriumisse, kus ta töötab kolm
aastat. Politseiametnik naaseb PPA-sse, kui tal on kasutamata puhkust 25 päeva. ATS-i
§ 33 lõike 13 alusel saab ta kasutamata 25 puhkusepäeva kaasa PPA-sse. Pärast PPA-sse
naasmist viiakse politseiametnik tähtajaliselt üle päästeasutusse, ta ei ole oma
25 puhkusepäeva ära kasutanud, s.t kehtiva õiguse järgi peab PPA talle kasutamata
puhkuse hüvitama.
Teise muudatusena sätestatakse, et kui politseiametniku avaliku võimu teostamise õigus
peatub seoses teisele ametikohale nimetamisega või tööle võtmisega vastuvõtvas
asutuses, siis kasutamata põhipuhkust ei hüvitata ning tema kasutamata põhipuhkuse
arvestuse jätkumisele kohaldatakse ATS-i § 33 lõikes 13 sätestatut, välja arvatud juhud,
kui puhkusearvestuse jätkumine ei ole võimalik ja politseiametnikule hüvitatakse
kasutamata puhkus tema üleviimisel. Eelkõige on need juhud, kui politseiametnik viiakse
tähtajaliselt üle rahvusvahelisse organisatsiooni. Riigisisesel ühest ametiasutusest
üleviimisel teise ametiasutusse kohaldatakse edaspidi avaliku teenistuse üldist
puhkusearvestuse jätkumise põhimõtet.
Avaliku teenistuse üldine põhimõte on see, et ametniku roteerumisel teise asutusse jätkub
tema puhkusearvestus selles asutuses, kuhu ta tähtajaliselt üle viiakse. ATS-i
käsiraamatus on selgitatud: „Arvesse tuleb võtta, et tähtajalise üleviimise korral ametniku
puhkusearvestus jätkub selles ametiasutuses, kus ametnikul jätkub avaliku võimu
teostamise volitus. Puhkuse arvestus jätkub nii siis, kui ametnik viiakse üle
vastuvõtvasse ametiasutusse, kui ka siis, kui ametnik naaseb saatvasse
ametiasutusse. See tähendab, et ühelt ametikohalt vabastamine ei too kaasa hüvitise
väljamaksmist kasutamata puhkusepäevade eest. Samuti ei saa lõpparvest ATS § 104 lg
20
3 alusel kinni pidada puhkusetasu väljateenimata põhipuhkuse eest. Puhkust on mõlemal
juhul õigus saada alates üleviimise päevast ehk tähtajalise üleviimise korral ei rakendu
TLS § 68 lg 4. TLS § 68 lg 4 kohaselt võib töötaja nõuda puhkust, kui ta on tööandja
juures töötanud vähemalt kuus kuud. Enne tähtajalise üleviimise kasuks otsustamist on
soovitav vastuvõtval ametiasutusel selgitada välja ametniku saadaolevad puhkusepäevad,
nt esitades sellekohase taotluse saatvale ametiasutusele. Juhul kui ametnikuga lõpetatakse
teenistussuhe perioodil, mil ta oli üle viidud, on ametniku teenistusest vabastamise ja
väljateenitud, kuid kasutamata puhkusepäevade hüvitamise kohustus saatval
ametiasutusel.“.
Eelnõu § 1 punkti 24 kohaselt täiendatakse PPVS-i 70 lõikes 3 esitatud tabeli punkti 4
prefektuuri politseijaoskonna ametikohaga, kellele makstakse palka 9.–15. palgaastme
järgi.
PPVS-i järgi on prefektuur PPA piirkondlik struktuuriüksus, mille koosseisu kuuluvad
territoriaalsed ja funktsionaalsed struktuuriüksused ning arestimajad. Territoriaalsed
struktuuriüksused on jaoskonnad, kordonid ja piiripunktid ning funktsionaalsed
struktuuriüksused on bürood. 2010.–2014. aastal paiknesid politseijaoskonnad
prefektuuride struktuuris korrakaitsebüroo koosseisus ning politseijaoskondade juhtide
vahetu juht oli korrakaitsebüroo juht. 1. oktoobril 2014. aastal muudeti prefektuuride
struktuuri ja politseijaoskondade juhid viidi üle prefekti otsealluvusse. Muudatus
võrdsustas politseijaoskonna juhtide ametikohad sisuliselt prefektuuri büroo juhtide
ametikohtadega, kuid samal ajal ei võrdsustatud nende ametikohtade palgaastmeid.
Politseijaoskonna juhi ametikoha palgaaste on 14, korrakaitsebüroo juhi ametikoha
palgaaste on 15. Kõnesoleva muudatusega võrdsustatakse politseijaoskonna juhi ja büroo
juhi palgaaste, s.t politseijaoskonna juhile saab pärast muudatust maksta palka ka 15.
palgaastme järgi.
Eelnõu § 1 punkti 25 järgi jäetakse seadusest välja politseiametnike palgaastmetele
vastavate palgamäärade, diferentseerimise aluste, teenistusastmetasu suuruse ning
politseiametnikele lisatasude maksmise aluste ja ulatuse kehtestamine määrusega.
Kehtiva seaduse järgi reguleerib politseiametnike palgamäärasid, nende diferentseerimise
ja lisatasude maksmise aluseid ning teenistusastmetasu suurust PPVS-i § 70 lõike 6 alusel
kehtestatud siseministri 2. mai 2013. aasta määrus nr 18 „Politseiametnike palgaastmetele
vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning
lisatasude maksmise alused“ ja 24. aprilli 2013. aasta määrus nr 17 „Kaitsepolitseiameti
politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused ja
teenistusastmetasu suurus“.
Eelnõu VTK-s on selgitatud: „Koos palgakorralduse ühtlustamisega integreerida
päästeteenistujate, politseiametnike, KAPO tavaametnike, tegevväelaste,
vanglaametnike, prokuröride ja diplomaatiliste ametikohtade määruse tasandil
reguleeritud palgakorralduse komponendid asutuste palgajuhendisse, mille kehtestab
minister käskkirjaga (KV puhul KV juhataja). Avaliku teenistuse palgakorraldus on
pärast uue ATS jõustumist detsentraliseeritud ning jätab ametiasutustele piisavalt avara
ruumi enda eripärast lähtuva palgasüsteemi kujundamiseks. Kuna ülejäänud avalikus
teenistuses on loobutud palgasüsteemi kujundamisest seaduse ja määruste tasandil, ei ole
vaja ka erisusi nendest vaja luua seaduse ja määruste tasandil.“.
ATS-i käsiraamatus on selgitatud ATS-i palgaregulatsiooni ühe põhimõttena: „/---/
palgasüsteemi jäikuse ning administreerimiskoormuse vähendamine – selleks kaotatakse
21
tsentraalne palgaastmestik (mis oli ette nähtud riigiteenistujate ametinimetuste ja
palgaastmestiku seadusega) ning igal ametiasutusel on võimalik enda palgasüsteemi
kujundada ATS-is sätestatud üldistest põhimõtetest ja kriteeriumidest lähtudes,
kuid oma ametiasutuse eripäraga arvestades. Seega näevad ATS § 63 lg-d 2 ja 4 ette,
et palgajuhendi kehtestab valitsusasutustes vastavalt ka minister või riigisekretär
(erisused on ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei
suhtes), lähtudes ATS-ist ja selle alusel antud määrusest. Põhiseaduslikes
institutsioonides ning neid teenindavates ametiasutustes kehtestab palgajuhendi üldiselt
ametiasutuse juht üksnes ATS-i põhimõtetest lähtudes (Riigikogu Kantselei palgajuhendi
kehtestab Riigikogu juhatus, esimese ja teise astme kohtutes justiitsminister, kuulates ära
kohtute haldamise nõukoja arvamuse, kohaliku omavalitsuse üksuses kohaliku
omavalitsuse üksuse volikogu).“
ATS-is ei ole sätestatud, millise dokumendiga tuleb ametiasutuse palgakorralduse
regulatsioon kehtestada, mistõttu ei pea seda tegema ilmtingimata määrusega. Paljude
ametiasutuste palgakorraldust reguleerib ametiasutuse palgajuhend, milles on sätestatud
ka palgamäärade vahemikud. ATS-i järgi kehtestavad minister ja riigisekretär ATS-i § 10
lõike 1 punktis 5 nimetatud määrusest lähtudes vastavalt ministeeriumi ja Riigikantselei
ning ministeeriumi valitsemisalas oleva ametiasutuse palgajuhendi. Praeguseks ei ole
määrust kehtestatud, seega ei tulene määrusest, et ametiasutuse palgakorraldust peaks
reguleerima määrus. Üldiselt on avalikus teenistuses loobutud palgasüsteemi
kujundamisest seaduse ja määruste tasandil ega ole vaja ka politseiametnike
palgakorralduse erisusi luua määruse tasandil. Seetõttu sätestatakse edaspidi ka
politseiametnike palgamäärad siseministri määruse asemel siseministri käskkirjas.
Arvestades eeltoodud VTK ja avaliku teenistuse seaduse käsiraamatu selgitusi kehtestab
edaspidi politseiametnike palgakorralduse, palgamäärade jms seonduva siseminister, aga
seda ei pea tegema määrusega.
Eelnõu § 1 punkti 26 kohaselt muudetakse politseiametnike palgajuhendi kehtestamise
volitusnormi. Kehtiva PPVS-i § 70 lõikes 61 järgi kehtestab siseminister politseiametnike
palgajuhendi, milles nähakse ette palga maksmise ja määramise kord, sealhulgas ööajal
ja riigipühal teenistusülesannete täitmise, ületunnitöö ning valveaja eest makstava tasu
arvestamise kord. Muudatuse järgi lisatakse PPVS-i, et siseminister võib politseiametnike
palgajuhendi kehtestamise volitada ka teisele isikule.
Põhimõte, mille järgi kehtestab minister ministeeriumi valitsemisalas oleva ametiasutuse
palgajuhendi, võeti PPVS-i üle 2013. aasta 1. aprillil jõustunud ATS-ist. ATS-i § 63 lõike
4 järgi kehtestab minister ATS-i § 10 lõike 1 punktis 5 nimetatud määrusest lähtudes
ministeeriumi valitsemisalas oleva ametiasutuse palgajuhendi.
ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Lähtudes ATS-i üldistest põhimõtetest ning ATS § 10
lg 1 p 5 alusel kehtestatavast Vabariigi Valitsuse määrusest, kehtestab iga ametiasutus
oma palgajuhendi (valitsusasutuste puhul kehtestab palgajuhendi vastavalt kas
riigisekretär või minister kogu valitsemisala suhtes käskkirjaga). /---/ Seega on avaliku
teenistuse palgakorraldus detsentraliseeritud ning jätab ametiasutusele piisavalt avara
ruumi enda eripärast lähtuva palgasüsteemi kujundamiseks. Valitsusasutustes
ministeeriumi tasandil ühe palgajuhendi kehtestamise eesmärgiks on kujundada ühes
valitsemisalas ühtne palgapoliitika, tagada selle läbipaistvus ja ka sisemine õiglus
(palgajuhendi võib minister kehtestada ka erinevate käskkirjadega ametiasutuste kaupa).
22
Palgajuhendist peab selguma selle ametiasutuse või valitsemisala kogu palgakorraldusega
seonduv.
[---] Täpsemad juhised valitsusasutuste palgajuhendi koostamise ja palgakomponentide
määramise osas saavad valitsusasutused Vabariigi Valitsuse ATS § 10 lg 1 p 5 alusel
kehtestatavast määrusest. Meelde tuleb jätta, et palgajuhendiga võib kehtestada
seaduses ja Vabariigi Valitsuse määruses sätestatust täpsemaid tingimusi, kuid ei
tohi teha erandeid neis toodud reeglitest. Nt ei või palgajuhendiga ette näha täiendavaid
tasusid või näha ette muutuvpalga maksmist suuremas ulatuses kui 20% kavandatavast
põhipalgast.“
ATS-i § 10 lõike 10 punktis 5 nimetatud määrust ei ole praeguseks kehtestatud, seega on
palgajuhendite kehtestamisel juhindutud seaduses sätestatud üldistest põhimõtetest.
Palgajuhendi kohustuslikud elemendid on loetletud nii ATS-i § 63 lõikes 1 kui ka PPVS- i
§ 70 lõikes 61. ATS-is on need järgmised:
1) ametikohale vastav põhipalk või põhipalga vahemik. Ametiasutuse palgajuhendis
tuleb igale ametikohale määrata konkreetne põhipalk või põhipalga vahemik
(põhipalga miinimum- ja maksimummäärad), mida üldjuhul nimetatakse
palgaastmestikuks. Palgaastmestiku koostamisel saab ametiasutus lähtuda
Rahandusministeeriumi koostatud palgaanalüüsidest, mis on tehtud teenistusgruppide
baasil. Teenistusgruppide baasil tehtud analüüs annab ülevaate vastava teenistusgrupi
palgatasemest teistes ametiasutustes ja võimalusel ka üldturul, aidates nii
ametiasutusel määratleda konkurentsivõimelist palgataset.
2) muutuvpalga maksmise tingimused ja kord. Muutuvpalga maksmise kriteeriumid
on sätestatud ATS-i §-s 61 lg-s 5. Ametiasutuse palgajuhendis tuleks kindlasti
määratleda, mis tingimustel muutuvpalka makstakse (kas muutuvpalga maksmine on
võimaldatud ainult teatud ametnikegruppidele, milliste kriteeriumide täitmisel
makstakse tulemuspalka, millal makstakse preemiat ja millal lisatasu täiendavate
teenistusülesannete täitmise eest, mis määras tulemuspalka makstakse jne). Samuti
peaks palgajuhend andma vastuse muutuvpalga maksmise korra kohta (nt kas
makstakse ühekordselt või teatud aja töö eest, kes teeb ettepaneku muutuvpalga
maksmiseks jne). Tähele tuleb panna, et muutuvpalka saab määrata üksnes
eelarveraha olemasolul.
3) muude lisatasude ja hüvitiste maksmise tingimused ja kord. Need on ATS-i § 38
lg-s 3 (valveaeg), § 39 lg-s 6 (ületunnitöö), § 40 lg-tes 3 ja 4 (öötöö ja riigipühal tehtav
töö) ning §-s 57 (puuduva ametniku ülesannete täitmine) sätestatud lisatasud ja
hüvitised. Ametiasutuse palgajuhendis peaks olema kajastatud ka nende
palgakomponentide maksmise tingimused (nt valveaja puhul on märgitud, et see peab
moodustama vähemalt ühe neljandiku ametniku palgast, kuid palgajuhendis võib ette
näha ka suurema määra jne) ja kord (millal lisatasusid ja hüvitisi makstakse, kes teeb
ettepaneku lisatasude ja hüvituste maksmiseks, millal ja millises vormis peab ametnik
teatama, kui ta soovib lisatasu asemel saada vaba aega või vastupidi jne.)
4) palga maksmise aeg ja viis ehk palga maksmise kord. ATS-i § 62 lõike 1 kohaselt
maksab ametiasutus ametnikule palka vähemalt üks kord kuus ning sama paragrahvi
lõike 3 järgi kannab nii palga kui ka muu tasu ametniku määratud pangakontole.
Palgajuhendis võib ATS-is sätestatud korda täpsustada, määrates, mis kuupäeval või
kuupäevadel palka makstakse (kas üks kord või enam kordi kuus), sh millal makstakse
23
palka, kui palgapäev langeb puhkepäevale, kas palka makstakse kokkuleppel ka muul
viisil kui ülekande tegemisega pangakontole vms10.
Seega, seadustes on sätestatud palgajuhendi kohustuslikud tingimused, millest tuleb kinni
pidada. Palgajuhendiga võib kehtestada seaduses sätestatust täpsemaid tingimusi, kuid ei
tohi teha erandeid neis toodud reeglitest. Palgajuhendiga ei saa kehtestada lisatasusid ega
muutuvpalga maksmist suuremas ulatuses kui 20% põhipalgast. Kuna sisuliselt on
tegemist iga asutuse töökorraldusliku küsimuse lahendamisega, on otstarbekas, et
ametiasutuse palgajuhendi saab kehtestada ka ametiasutuse juht. Selleks antakse
ministrile õigus volitada PPA palgajuhendi kehtestamine tema volitatud isikule.
Eelnõu § 1 punkti 27 järgi antakse määruste kehtestamise volitus Vabariigi Valitsuse
asemel siseministrile.
PPVS-i § 71 lõike 4 järgi kehtestab politseiametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli
korra ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded Vabariigi Valitsus määrusega. Esimese
muudatusena antakse politseiametnike tervisenõuete määruse kehtestamise õigus
Vabariigi Valitsuselt siseministrile.
Ministri määrusega on tervisenõuded ja -kontroll kehtestatud järgmiselt:
1) päästeteenistujate kutsesobivuse nõuded, sealhulgas füüsilise ettevalmistuse,
hariduse- ja tervisenõuded;
2) vabatahtliku päästja kutsesobivuse nõuded ja nendele vastavuse kontrollimise kord
ning väljaõppe ja arvestuse läbiviimise kord;
3) Kaitseliidu tegevliikme tervisenõuded kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega (määrust ei ole kehtestatud);
4) turvatöötaja kutsesobivuse ning kehalisele ettevalmistusele ja tervisele kohaldatavad
nõuded ja tervisenõuetele vastavuse kontrollimise kord;
5) lõhkaja, lõhkemeistri ja pürotehniku tervisenõuded ning tervisekontrolli sagedus ja
kord;
Tervisenõuete kehtestamisel või muutmisel võetakse alati aluseks töötervishoiuarstide
soovitused, nemad on kõige pädevamad otsustama, millistele tervisenõuetele peab mingil
ametikohal olev teenistuja vastama. Nii võeti siseministri määruse „Päästeteenistujate
kutsesobivuse nõuded, sealhulgas füüsilise ettevalmistuse, hariduse- ja tervisenõuded“
muutmisel aluseks Eesti Töötervishoiuarstide 2017. aasta ülevaade päästeteenistujatele
kehtestatud tervisenõuetest ning ettepanekud nende muutmiseks. Analüüsis kasutati PÄA
päästetööde töötervishoiu ja tööohutusalase 2016. aasta riskianalüüsi ning I grupi
päästeteenistuja tööprofiili (päästja, meeskonnavanem, rühmapealik). Lisaks vaadeldi
analüüsi tegemisel võrdlusena USA päästjate tervisenõudeid ja nende aluseks olevaid
tegevuskirjeldusi11 ja Hollandis tehtud päästevaldkonna tööspetsiifiliste tervisenõuete
koostamise uuringut12. Vabariigi Valitsuse määruse „Politseiametniku tervisenõuded ja
tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ kehtestamisel võeti aluseks
Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi 2018. aastal valminud politseiametnike tervisenõuete
analüüs ja ettepanekud tervisenõuete muutmiseks. Kuna tänapäevane seisukoht
tervisenõuete sätestamisele on see, et iga konkreetse nõude aluseks on tegevus, mille
ohutuks sooritamiseks on vajalik organismi teatud tasemega funktsioon, siis kasutati
10
ATS-i käsiraamat
11
NFPA 1582 Standard on Comprehensive Occupational Medical Program for Fire Departments 2013 Edition
12
Plat, M.C.J. Occupational health care in high-demand jobs: the usefulness of job-specific workers’ health surveillance for fire
fighters, 2011
24
analüüsis PPA politseinike tööülesannete kirjeldust. Lisaks vaadeldi analüüsi tegemisel
võrdlusena teiste riikide politseinike tervisenõudeid ja nende aluseks olevaid
tegevuskirjeldusi.
Ka eriteenistuste ühtlustamise töörühmas jõuti arvamusele, et kaaluda tuleks
tervisenõuete kehtestamise volituse andmist ministritele.
Teise muudatusena antakse siseministrile Vabariigi Valitsuse asemel õigus kehtestada
politseiametniku üleviimisega seotud kulude hüvitamise ulatus ja kord. PPVS-i § 73
lõikes 2 sätestatakse, et politseiametniku üleviimisel või nimetamisel teisele
politseiametniku ametikohale, kui sellega kaasneb tema elukohavahetus, tekkivate
sõidukulude ning vara veo kulude ja kolimiskulude kompenseerimise ulatuse ja korra
kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kolmanda muudatusena kehtestab edaspidi vabatahtliku merepäästja tegevusega seotud
kulude hüvitamise ulatuse ja korra Vabariigi Valitsuse asemel siseminister. PPVS-i
§ 10816 reguleerib vabatahtliku merepäästja transpordi-, side-, koolitus- ning muud PPA
ning mittetulundusühingu vahel sõlmitud vabatahtliku merepäästetöö korraldamise ja
ennetustöö tegemise lepingus ettenähtud ja vabatahtliku merepäästja ülesannete ja
ennetustöö täitmiseks vajalike kulude hüvitamist. PPVS-i § 10816 lõike 3 järgi kehtestab
kulude hüvitamise ulatuse ja korra Vabariigi Valitsus määrusega.
Normitehnika käsiraamatus on selgitatud: „Volitatava valik sõltub esmajoones
reguleeritava küsimuse olulisusest ehk sellest, kas rakendusakti sisu üle peaks otsustama
valitsus või minister. Kui tegemist on valdkonnaspetsiifilise küsimusega, siis on
volitusnormi kavandamisel kohane anda volitus ministri määruse kehtestamiseks. Kui
küsimus puudutab teataval määral ka teise ministeeriumi valitsemisala, siis tuleb kaaluda,
kas piirduda Vabariigi Valitsuse seaduse § 49 lõike 2 kohaselt teise ministriga
kooskõlastamisega või kavandada volitusnorm valitsuse määruse kehtestamiseks.
Reglemendi § 6 lõike 2 kohaselt ainult ministeeriumi ja tema valitsemisala sisemist
töökorraldust puudutavaid ministri määruse eelnõusid ei pea kooskõlastamiseks
esitama.“.
Kuna nii politseiteenistuse kui vabatahtliku merepäästja tegevusega seotud küsimused
kuuluvad Siseministeeriumi valdkonda, siis on mõistlik eespool nimetatud määruste
kehtestamise õigus anda siseministrile.
Eelnõu § 1 punkti 28 järgi tunnistatakse kehtetuks politseiametnikule või tema
perekonnaliikmele varalise kahju hüvitamise regulatsioon. Ametniku, sh politseiametniku
ja tema perekonnaliikme varalise kahju hüvitamise regulatsioon lisatakse ATS-i, mistõttu
selle dubleerimine PPVS-is ei ole vajalik. Varalise kahju hüvitamise põhimõtted jäävad
samaks, s.t politseiametniku teenistusülesannete täitmise tõttu politseiametnikule või
tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise kahju hüvitab riik. Kahjutasu nõutakse
süüdiolevalt isikult sisse regressi korras. Varalise kahju hüvitamise tingimused ja korra
kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Vt lisaks eelnõu § 3 punkti 21 selgitusi.
Eelnõu § 1 punkti 29 järgi täiendatakse seadust võimalusega kohaldada
politseiametnikule summeeritud tööaega. Erisust saab kohaldada ainult nendel juhtudel,
mis on sätestatud PPVS-i § 77 lõikes 1. Sellised juhud on riigi julgeoleku tagamine,
25
riigikaitse vajadus, inimelu päästmine, päästetööde tegemine ja inimeste otsingud,
loodusõnnetuse, tulekahju, avarii või katastroofi ennetamine või selle tagajärgede
kõrvaldamine, edasilükkamatu teenistusülesande täitmine, mida selle iseärasuste tõttu ei
ole võimalik katkestada või lõpetada, massilise korratuse ärahoidmine ja lõpetamine ning
muud seaduses sätestatud juhud.
Kehtiv PPVS juba võimaldab rakendada politseiametnikku ilma tema nõusolekuta
graafikuväliselt tööle, kui esinevad PPVS-i §-s 77 sätestatud juhtumid. Muudatusega
sätestatakse lisaks teenistusgraafiku muutmisele ilma nõusolekuta, võimalus kehtestada
tavatööajaga politseiametnikule summeeritud tööajaga töötamine. Politseiametniku
nõusolekuta võib ta üle viia summeeritud tööajale üksnes selleks ajaks ja juhtumisteks,
mis on sätestatud PPVS-i § 77 lõikes 1. See tähendab, et politseiametniku võib üle viia
näiteks ainult loodusõnnetuse, tulekahju, avarii või katastroofi tagajärgede kõrvaldamise
või massilise korratuse lõpetamiseks ajaks. Kui PPVS-i § 77 lõikes 1 sätestatud juhtum
on lahendatud, tuleb politseiametnik viia tavapärasele tööajale.
Kehtiva ATS-i § 52 järgi tuleb summeeritud tööaja kohaldamise kohta teha
ametijuhendisse sellekohane märge. Kui selle kohta märget ametijuhendisse tehtud ei ole,
tuleb summeeritud tööaja kohaldamiseks muuta ametijuhendit. Tegemist on
teenistustingimuste olulise muudatusega, milleks on vajalik ametniku nõusolek. Kui
ametnik nõusolekut ei anna, kaasneb sellega koondamissituatsioon.
PPVS-i § 77 lõikes 1 nimetatud juhtudel võib aga esineda vajadus kehtestada
tavatöötajaga politseiametnikule summeeritud tööajaga töötamist, s.o töötamist
tööajakava alusel. See võib olla vajalik nii ametiasutuse, ametnike kui ka kogu riigi
huvides juhtumi kiireks ja tõhusaks lahendamiseks. Kehtivas õiguses võib tavatööajaga
teenistuja viia üle summeeritud tööajale ainult tema nõusolekul.
Olukorras, kus tuleb viivitamata tegeleda ülesannetega, mis tagavad riigi julgeoleku,
massilise korratuse ärahoidmise ja lõpetamise vms olukorra lahendamise, võib selline
töökorraldus, kus tööaega saab muuta ainult politseiametniku nõusolekul, takistada
olukorra lahendamist või ohu tõrjumist.
Muudatuste kohaselt tuleb politseiametnikule nõusolekuta summeeritud tööaja
kohaldamisel PPVS-is ja ATS-is sätestatud puhkeaja normidega ning muude oluliste
asjaoludega. See tähendab, et politseiametnikule erineva tööaja kehtestamisel tuleb
arvestada, et politseiametnikule oleks tagatud igapäevane ja iganädalane puhkeaeg.
Kehtiva ATS-i ja TLS-i järgi peab ametniku ja töötaja igapäevane puhkeaeg olema
vähemalt 11 tundi, seitsmepäevase ajavahemiku jooksul 48 tundi ja summeeritud tööaja
arvestuse korral vähemalt 36 tundi. Eriteenistusi reguleerivates seadustes on teatud
juhtudeks kehtestatud puhkeaja erisused.
Näiteks sätestab PPVS-i § 76 lõige 11, et politseiametnikule ei kohaldata ATS-i § 41
lõikes 1 sätestatud piiranguid tingimusel, et töötamine ei kahjusta politseiametniku tervist
ja ohutust. ATS-i § 41 lõige 1 sätestab, et ametnikul on 24-tunnise ajavahemiku jooksul
vähemalt 11 tundi järjestikust puhkeaeg.
Peale erisuste kehtestamise puhkeaja normidega arvestamisel, tuleb arvestada ka
asjaoludega, mis võivad olla takistuseks ametnikule ja töötjale summeeritud tööaja
kohaldamisel. Sellised asjaolud on näiteks politseiametniku rasedus, lapse kasvatamine,
abi vajava perekonnaliikme hooldamine jms.
26
Näide. Tavatööajaga politseiametnik töötab tavaliselt kell 8.–17. Kui politseiametnikul
on lasteaiaealised lapsed, siis viib ta lapsed hommikul enne tööd lasteaeda ja pärast tööd
toob lasteaiast koju. Kui talle kohaldatakse summeeritud tööaega, siis tuleb arvestada
sellega, et õhtul ja öösel on lapsed kodus ja neid ei saa üksinda jätta. Politseiametnikku ei
saa sellisel juhul kohustada töötama õhtul ja öösel, kui tal ei ole lapsi mõne teise
täiskasvanuga (ema või isa, onu, tädi, vanavanem) koju jätta.
Kuigi muudatus võib mõjutada politseiametniku pere- ja eraelu, on see proportsionaalne,
kui arvestada, et selle eesmärk on tagada ametiasutustele piisav tööjõud, et lahendada
tõhusalt ja kiiresti tavapärasest suuremat tööjõudu vajav olukord. Proportsionaalsuse
põhimõte tähendab, et abinõu peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu,
mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult
ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist.
Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on
vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava
abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle
otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust
ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust.13 Kui ametiasutusel ei ole võimalik ühel
ametiasutusel üksinda lahendada, siis on proportsionaalne, kui asutusele lähevad appi
teised ametiasutused, sest muude meetmetega ei ole võimalik tekkinud tööjõuressurssi
suurendada.
Eelnõu § 1 punkti 30 järgi täpsustatakse politseiametnikule lisapuhkuse andmise
regulatsiooni. PPVS-i § 81 sätestab, et politseiametnikule võib anda põhjendatud juhul
tasulist lisapuhkust kuni kümme kalendripäeva aastas. Sellise lisapuhkuse nõue aegub ühe
aasta jooksul arvates selle teenistusaasta lõppemisest, mille eest lisapuhkust arvestatakse.
Kui politseiametniku avaliku võimu teostamise õigus peatub teisele ametikohale
nimetamise tõttu, tööle võtmise tõttu vastuvõtvas asutuses või teenistusest vabastamise
tõttu, siis kasutamata ja aegumata lisapuhkusepäevi rahas ei hüvitata.
Kuni 31. märtsini 2013. aastal kehtinud ATS-i järgi anti ametnikule vähemalt
kolmeaastase teenistusstaaži korral kolmanda ja iga järgmise aasta eest üks päev
lisapuhkust, kuid kokku mitte rohkem kui 10 kalendripäeva. 1. aprillil 2013. aastal
jõustunud ATS-i §-s 131 sätestati, et teenistusstaaži eest antud lisapuhkusepäevad ei säili
ning väljateenitud kasutamata lisapuhkusepäevad aeguvad nelja aasta jooksul seaduse
jõustumisest arvates.
ATS-i eelnõu rakendussätetega muudeti ka eriteenistuse seadusi ning sätestati võimalus
anda eriteenistujatele kuni kümme lisapuhkusepäeva aastas. Eelnõu algteksti kohaselt
võis eriteenistujale anda teenistusülesannete eeskujuliku täitmise eest tasulist lisapuhkust
kuni kümme kalendripäeva aastas. Peale esimest lugemist leidis põhiseaduskomisjon, et
eriteenistustes (politsei, pääste, vangistus) võib anda põhjendatud juhul (nt üleväsimus)
tasulist lisapuhkust kuni kümme kalendripäeva aastas.
Kehtiva PPVS-i § 81 lõike 3, PäästeTS-i § 202 lõike 3, JAS-i § 201 ja VangS-i § 140 lõike
2 kohaselt võib politseiametnikule, päästeteenistujale, julgeolekuasutuse ametnikule ning
vanglaametnikule anda põhjendatud juhul tasulist lisapuhkust kuni kümme kalendripäeva
aastas.
13
RKPJKo 17.07.2009, 3-4-1-6-09, p 21; 15.12.2009, 3-4-1-25-09, p 24; alates RKPJKo 06.03.2002, 3-4-
1-1-02, p 15; vrd RKPJKo 12.06.2002, 3-4-1-6-02, p 12; 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 31
27
Kehtivate õigusaktide kohaselt võib eriteenistujale põhjendatud juhul anda kuni kümme
päeva lisapuhkust aastas. Näiteks on PPVS § 81 lõike 1 muutmise selgituseks märgitud,
et „loobutud on staažist sõltuvatest automaatsetest lisapuhkuse päevadest ja selle asemel
on lisapuhkuse andmise võimalus ette nähtud teenistusülesannete täitmise kõrgest
tasemest sõltuvalt. Lisapuhkuse päevade arv on sama, st kuni 10 kalendripäeva aastas.“.
Kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või
valida erinevate otsustuste vahel (HMS § 4 lg 1). Lubava õigusnormi korral peab asutus
kaaluma, kas seadusega antud võimalust kaaluda või mitte. Kaalutlusveaks peetakse ka
seda, kui asutus jätab kaalutlusõiguse teostamata. Konkreetsete normide sõnastusest
nähtub, et tegemist ei ole asutuse kohustuse, vaid õigusega anda lisapuhkusepäevi, mis
aga ei tähenda, et lisapuhkusepäevi võib põhjendamatult kõigile eriteenistujatele anda.
Lisapuhkuse andmine peab olema põhjendatud ning antud pigem stressist taastumiseks
või ergutusena, mida antakse pärast pingutust nõudnud töösituatsiooni. Näiteks
suurpõleng, suurte inimohvritega põleng, rünne teenistuja vastu, rasked erioperatsioonid
vms.
Praeguseks on kaotatud mitu eriteenistujatele ettenähtud soodustust, sh kaotati alates
2020. aasta 1. jaanuarist politseiteenistusse tööle asunutel õigus saada politseipensioni.
Politseipensioni õigus säilib ainult neil, kes olid 2020. aasta 1. jaanuaril
politseiteenistuses. Eriteenistuja töö on aga võrreldes enamiku muude töödega
pingelisem, ohtlikum ja stressirohkem, mistõttu on põhjendatud anda eriteenistujatele
täiendavat puhkust.
Õigusselguse huvides sätestatakse seaduses, et politseiametnikule lisapuhkuse andmise
tingimused ja korra kehtestab siseminister või tema volitatud isik, kes kehtestab ka
päästeteenistujatele ja KAPO ametnikele lisapuhkuse andmise tingimused ja korra. Korra
kehtestamine on vajalik, et lisapuhkust kohaldatakse kõigile ühe valdkonna
eriteenistujatele ühtemoodi ning nad teaksid, kuidas seda kohaldatakse. Samuti vähendab
see ametiasutuste töökoormust, kuna iga kord ei ole vaja lisapuhkuse andmise
otsustamisel kasutada kaalutlusotsust. Lisapuhkust antakse politseiametnikele,
päästeteenistujatele ja KAPO ametnikele ühesugustel alustel vastavalt kehtestatud
korrale. VLA ametnike lisapuhkuse andmise korra kehtestab kaitseminister,
vanglateenistujate lisapuhkuse andmise korra kehtestab justiitsminister. Lisapuhkuse
andmise korra kehtestamise võib minister ka edasi volitada. Korras ei saa kehtestada
lisapuhkuse maksimaalsest pikkusest pikemat puhkust, kuna see on sätestatud seaduses.
Eelnõu § 1 punkti 31 kohaselt muudetakse politseiametniku puhkuse katkestamise ja
edasilükkamise regulatsiooni. Kehtiva PPVS-i § 82 lõike 1 järgi võib politseiametniku
puhkuse, välja arvatud rasedus- ja sünnituspuhkuse, lapsehoolduspuhkuse ja lapsendaja
puhkuse, katkestada või edasi lükata ilma tema nõusolekuta, kui politseiametniku puhkus
katkestatakse ja ta kutsutakse teenistusse tagasi või lükatakse tema puhkus edasi PPVS-i
§ 77 lõike 1 punktides 1, 2 ja 6 nimetatud juhtudel. PPVS-i § 77 lõike 1 punktides 1, 2 ja
6 nimetatud juhud on riigi julgeoleku tagamine, riigikaitse vajadus ja massilise korratuse
ärahoidmine ja lõpetamine. Ülejäänud PPVS-i § 77 lõikes 1 nimetatud juhud on inimelu
päästmine, päästetööde tegemine ja inimeste otsing, loodusõnnetuse, tulekahju, avarii või
katastroofi ennetamine või selle tagajärgede kõrvaldamine, edasilükkamatu
teenistusülesande täitmine, mida selle iseärasuste tõttu ei ole võimalik katkestada või
lõpetada ning muud seaduses sätestatud juhud. Praktikas võib esineda vajadus puhkus
katkestada või edasi lükata ka PPVS-i § 77 lõike 1 punktides 3–5 ja 7 nimetatud juhtudel,
28
mistõttu muudetakse sätet vastavalt. Politseiametniku puhkus katkestatakse või lükatakse
edasi väga põhjendatud juhtudel ja seda võimalust on praktikas kasutatud harva.
Eelnõu § 1 punkti 32 kohaselt jäetakse PPVS-ist välja politseiametniku
distsiplinaarmenetluse ja koondamise sätted.
Esimese muudatusena tunnistatakse kehtetuks PPVS-i §-d 86–92, mis reguleerivad
politseiametniku distsiplinaarsüütegusid, -vastutust, -karistusi, -karistuse määramise
õigust, -menetluse eesmärki, algatamist ja menetlust.
Ametnike distsiplinaarvastutust reguleerib ATS-i 8. peatükk. ATS-i §-d 69–79
reguleerivad distsiplinaarsüütegu, -karistuse liike, -menetluse eesmärki, algatamist ja
läbiviimist, süü hindamist, karistuse määramist, karistuse määramise pädevust ja
tähtaegasid, teenistusest kõrvaldamist distsiplinaarasja menetluse ajaks ja
distsiplinaarkaristuse kandmist riigi personali- ja palgaarvestuse andmekogusse.
PPVS-is ja ATS-is on politseiametnike ja ametnike distsiplinaarvastutus reguleeritud
sarnaselt, mistõttu õigusaktide dubleerimise vähendamiseks ja õigusselguse huvides
tunnistatakse PPVS-is distsiplinaarvastutuse regulatsioon kehtetuks.
Teise muudatusena tunnistatakse kehtetuks PPVS-is politseiametniku koondamise
regulatsioon. Politseiametnik vabastatakse politseiteenistusest koondamise tõttu avaliku
teenistuse seaduses sätestatud alustel. PPVS-i § 94 lõike 1 järgi vabastatakse
politseiametnik politseiteenistusest koondamise tõttu ATS-is sätestatud alustel.
Teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige politseiametnikul, kes esindab seaduses
sätestatud alustel teisi ametnikke ja töötajaid, seejärel laitmatu teenistuskäigu ja parema
hariduse, töökogemuse, teadmiste ja oskustega politseiametnikul, kelle ametikoht on
teenistuskohtade koosseisus. Laitmatu teenistuskäigu ja võrdse hariduse, töökogemuse,
teadmiste ja oskuste korral eelistatakse politseiametnikku, kes on olnud kauem
politseiteenistuses või kellel on ülalpeetavaid. Politseiametnike ametikohtade arvu
vähendamise, samuti PPA või SKA ümberkorraldamise korral on õigus teha
ümberpaigutusi, vabastades koondamise tõttu teenistusest isiku, kelle ametikoht säilib,
ning nimetades sellele ametikohale teise politseiametniku, kelle ametikoht koondatakse.
Ümberpaigutamine on lubatud üksnes juhul, kui ümberpaigutatava politseiametniku
haridus, töökogemus, teadmised ja oskused on paremad kui koondataval
politseiametnikul.
PPVS-i järgi kohaldatakse ka politseiametniku koondamisel ATS-i. Eraldi reguleerib
PPVS seda, kellel on koondamisel teenistusse jäämise eelisõigus. Kuna samasugune
regulatsioon on aga ka ATS-is, ei ole vaja seda eraldi PPVS-is reguleerida. ATS-is on
sätestatud, et kui koondamisel tuleb valida vähemalt kahe sarnaseid teenistusülesandeid
täitva ametniku vahel, on koondamise korral teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle
haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks
kehtestatud nõuetele enim. Kui nimetatud kriteeriumi alusel ei ole võimalik ametnikke
eristada, on teenistusse jäämise eelisõigus kõigepealt ametnikul, kes kasvatab alla
seitsmeaastast last, ja seejärel ametnike esindajal või ametnikul, kelle õigustatud ootus
vajab suuremat kaitset, arvestades ka ametniku ülalpeetavate arvu. Kui ametiasutuse
koosseisus kaotatakse ametikoht, on ametisse nimetamise õigust omaval isikul õigus
ametnik ümber paigutada, vabastades koondamise tõttu ametniku, kelle ametikoht säilib,
ning nimetades sellele ametikohale teise ametniku, kelle ametikoht koondatakse.
29
Kolmanda muudatusena tunnistatakse kehtetuks määratud tähtajaks ametikohale
nimetatud politseiametnike ametist vabastamine teenistustähtaja möödumise tõttu.
Kehtiva PPVS-i regulatsiooni kohaselt määratud ajaks ametikohale nimetatud
politseiametniku vabastamisel nimetatakse politseiametnik tema kirjalikul nõusolekul
uueks ametiajaks tagasi senisele ametikohale või muule ametikohale või vabastatakse
politseiteenistusest. ATS-is on sätestatud, et määratud ajaks teenistuskohale nimetatud
ametnik vabastatakse teenistustähtaja möödumise tõttu. Määratud ajaks ametikohale
nimetatud ametnikku ei vabastata teenistusest teenistustähtaja möödumise tõttu, kui ta
nimetatakse uueks tähtajaks samale ametikohale, sama ametiasutuse teisele ametikohale
või teise ametiasutuse ametikohale.
PPVS-i regulatsioon on sama ATS-i regulatsiooniga, mistõttu tunnistatakse see PPVS- is
kehtetuks.
Neljanda muudatusena tunnistatakse kehtetuks politseiametnikule koondamisel
makstava hüvitise regulatsioon. Kehtiva PPVS-i järgi makstakse politseiteenistusest
vabastamisel koondamise tõttu politseiametnikule hüvitist vastavalt tema
politseiteenistuse staažile järgmiselt:
1) alla kolme aasta – kahe kuu ametipalk;
2) kolm kuni viis aastat – kolme kuu ametipalk;
3) viis kuni kümme aastat – viie kuu ametipalk;
4) üle kümne aasta – kümne kuu ametipalk.
Kui koondamise või ametiasutuse likvideerimise tõttu politseiteenistusest vabastatud isik
nimetatakse ametikohale PPA-s või KAPO-s enne ajavahemiku möödumist, mille eest
talle suuremat koondamishüvitist maksti, peab ta tagastama saadud hüvitise sellele
ajavahemikule vastavas ulatuses, mille võrra varem, võrreldes hüvitise maksmise aluseks
olnud ajavahemikuga.
Kuni 15. juulini 2012. aastal kehtis ATS-i § 131, mille järgi maksti ametnikule
koondamisel alla kolmeaastase staažiga kahe kuu ametipalk, 3–5 aastase staažiga kolme
kuu ametipalk, 5–10 aastase staažiga viie kuu ametipalk ja üle kümne aastase staažiga
kümne kuu ametipalk. Alates 16. juulist 2012. aastal jõustus ATS-i § 131 muudatus, mille
järgi sätestati, et teenistusest vabastamisel koondamise tõttu makstakse ametnikule
hüvitist tema ühe kuu keskmise palga ulatuses.
Kuni 30. juunini 2009. aastal kehtinud TLS-i § 90 lõige 1 sätestas, et tööandja on
kohustatud maksma töölepingu lõpetamisel hüvitust koondamise tõttu töötajale, kellel on
pidevat tööstaaži selle tööandja juures kuni 5 aastat, 5–10 aastat ja üle 10 aasta vastavalt
kahe, kolme ja nelja kuu keskmise palga ulatuses. Alates 1. juulist 2009. aastal jõustunud
ja ka praegu kehtivas TLS-is sätestati, töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu maksab
tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.
Eelnõu VTK-s on selgitatud: „Kõrged koondamishüvitised seavad riigile täiendava
koormuse just majanduslikult rasketel perioodidel, kus selle asemel, et kiiresti ümber
orienteeruda, tuleb arvestada suurte kulutustega, mis seonduvad ametnike vabastamise ja
uute spetsialistide leidmisega. Uuringud on näidanud, et mida suurem on
koondamishüvitisena inimesele makstud summa, seda suurem on tõenäosus, et inimene
registreerib ennast pikemaks ajaks töötuks ja saab töötuskindlustushüvitist. See tähendab,
30
et koondamishüvitisel on Eestis tööotsimise motivatsiooni vähendav mõju.14 Samuti tuleb
arvestada asjaoluga, et tööga juba hõivatud isikul on tööturul kergem tööd leida, kui
isikul, kes tööga hõivatud ei ole. Seega on üheks muudatuse eesmärgiks ka koondamise
tõttu töö kaotanud isiku kiire naasmine tööle ning eelarvevahendite säästlik ja sihipärane
kasutamine.
Erisused üldisest korrast (2 kuni 10 kuu palga suurune hüvitis) on säilitatud
politseiametnikele (sh piirivalve), kaitseväelastele ja vanglaametnikele. Kusjuures
politseiametnikule kehtib ATS-ist tulenev staažist sõltuv etteteatamine (14 kuni 90
kalendripäeva) ja PPVS-ist tulenev staažist sõltuv hüvitis samaaegselt. Teistele
eriteenistujatele kehtib (küll mõningate üleminekuerisustega nagu nt enne 01.01.2015
ametisse nimetatud kohtunikuabid) ATS regulatsioon. Kehtiva erisusega on seotud ka
koondamishüvitise tagasimaksekohustus sellele ajavahemikule vastavas ulatuses, mille
võrra varem, võrreldes hüvitise maksmise aluseks olnud ajavahemikuga, teenistusest
vabastatud isik uuesti nimetatakse ametikohale samas eriteenistuses. Nimetatud kohustus
motiveerib koondatud ametnikke mitte naasma samasse eriteenistusse, milles töötamiseks
tal on vajalik väljaõpe ja kogemus. Eriteenistustes on väljaõppe korraldamine ja kulude
kandmine suures osas riigi kanda. Erisuste õigustamiseks on erinevad seaduseelnõud
viidanud vaid võrdsele kohtlemisele teise sarnase eriteenistusega. Samas puudub sarnane
koondamishüvitis politseiametnikega sarnast tööd tegevatel tolliametnikel,
keskkonnainspektoritel jt.“
Muudatuse järgi tunnistatakse PPVS-is kehtetuks koondamiste hüvitise maksmise
regulatsioon, et tagada kõigi ametnike võrdne kohtlemine, vähendada riigi kulusid ja
soodustada asumist muule ametikohale.
Oluline on ka see, et koondamisel on ametnikule ja töötajale ette nähtud
töötuskindlustushüvitis töötuskindlustuse seaduse alusel ning ümberõpe ja
tööturuteenused Töötukassa kaudu.
2019. aastal eriteenistuste ühtlustamise töörühma kohtumisel, kus arutati eriteenistujate
koondamishüvitiste erisust, lepiti kokku, et eriteenistuste ühtlustamise eelnõuga
kaotatakse nii politseiametnike, tegevteenistujate kui ka vanglaametnike koondamise
hüvitiste regulatsioon ning see viiakse üldistele ATS-is sätestatud alustele. ATS-i järgi
makstakse koondamisel hüvitis ühe kuu palga ulatuses.
Kõnesolevasse eelnõusse on lisatud ka KVTS-i ja VangS-i koondamise hüvitiste
regulatsioonide kehtetuks tunnistamine.
Eelnõu § 1 punkti 33 kohaselt kehtestatakse seaduses erisus kriminaalmenetluses
kahtlustatava või süüdistatava politseiteenistusest vabastamiseks.
PPVS-i § 40 punkti 3 järgi ei võeta politseiteenistusse isikut, kes on kriminaalmenetluses
kahtlustatav või süüdistatav. PPVS-is ei ole sätet, mille kohaselt politseiametnik
vabastatakse teenistusest, kui ilmnevad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse
võtmise. Küll aga on see sätestatud ATS-is, mida kohaldatakse ka politseiametnikele, kui
PPVS-is ei ole teissugust sätet. ATS-i järgi vabastatakse ametnik teenistusest, kui
ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise tulenevalt ATS- i
§ 14 lõikest 1 või 2 või §-st 15.
14 Võrk, A, Leetmaa, R. Kollektiivsetele koondamistele reageerimise teenuse tulemuslikkus, Poliitikauuringute keskus
PRAXIS, 2007.
31
ATS-i § 14 lõigete 1 ja 2 järgi võib ametnikuna teenistusse võtta vähemalt keskharidusega
täieliku teovõimega Eesti Vabariigi või Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku, kes vastab
seadusega ja seaduse alusel kehtestatud nõuetele. ATS-i § 15 kohaselt ei või võtta
teenistusse isikut, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest, keda on
karistatud tahtliku riigivastase kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest,
kellelt on jõustunud kohtuotsusega ära võetud teataval ametikohal töötamise või teataval
tegevusalal tegutsemise õigus, kes on vastavat ametikohta vahetult kontrolliva ametniku
lähisugulane ja muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu
esinemisel. Kui teenistusse võtmist välistavad asjaolud ilmnevad pärast ametikohale
asumist, tuleb isik teenistusest vabastada käesoleva sätte alusel. Teenistusest vabastamise
üle puudub ametiasutusel kaalutlusruum ning ametiasutus on vastavate asjaolude
ilmnemisel kohustatud ametnikuga teenistussuhte lõpetama.
Politseiametniku vabastamise alused tulenevad PPVS-i §-st 40, mille järgi ei võeta
politseiteenistusse isikut, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest või
vangistusega, olenemata karistusandmete kustutamisest; kes on kriminaalmenetluses
kahtlustatav või süüdistatav; kes on distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest avalikust
teenistusest vabastatud ja teenistusest vabastamisest on möödas vähem kui aasta; kes saab
pensioni, töötasu või muud regulaarset tasu riigilt, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna
liikmesriik või Šveitsi Konföderatsioon või mis ei kuulu Põhja-Atlandi Lepingu
Organisatsiooni; keda on karistatud süüteo eest, millel on korruptsioonivastases seaduses
toodud korruptiivse teo tunnused; kes on piiratud teovõimega; kelle terviseseisund ei
vasta politseiametniku tervisenõuetele kehtestatud nõuetele või kes esitas isikuankeedis
teadlikult valeandmeid või varjas olulist informatsiooni.
ATS-i § 95 ja PPVS-i § 40 koosmõjus tuleb kehtivate õigusaktide järgi vabastada
teenistusest kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav politseiametnik ilma
õiguseta vabastamist kaaluda. Samas sätestab PS-i § 22 lõige 1, et kedagi ei tohi käsitada
kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Õiguskantsler tegi 29. aprillil 2016. aastal Riigikogule ettepaneku kaaluda eluaegsete
ametipiirangute põhiseaduspärasust. Õiguskantsler märkis esitatud ettepanekus järgmist:
„[---] Nii kehtivadki mitmete ametite puhul eluaegsed keelud, mis ei luba kunagise kuriteo
eest süüdi mõistetud isikut tööle või teenistusse võtta. Keelud on absoluutsed, need ei
arvesta ei isikut, konkreetset kuritegu ega asjaolu, et karistus on kantud ja
karistusregistrist kustutatud. Paljude ametikohtade osas kehtib eluaegne keeld
karistamisel mistahes kuriteo eest, sealhulgas selliste eest, mis ei kvalifitseeru praegu
enam kuriteoks või mis pandi toime alaealisena. Selliste piirangute ja keeldude mõjualas
on kohtunikud, prokurörid, politsei- ja piirivalveametnikud, vanglateenistujad,
kohtueksperdid, päästeametnikud ja avalikud teenistujad. Praegusel kujul ei arvesta
piirangud üleastumise raskuse, karistuse asjaolude ega tõsiasjaga, et selle kunagine
toimepanek ei pruugi tähendada täna riigile mingit reaalset ohtu. Karistusega kaasnevad
lisapiirangud peavad igal juhul olema põhjendatud ning kooskõlas põhiseadusliku
õigusega valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. Norm ei saa olla põhiseadusega
kooskõlas, kui tema kohaldamisalasse jääb üksainuski juhtum, mil normi kohaldamisega
kaasneks põhiõiguste rikkumine.“
Riigikogu otsustas õiguskantsleri ettepanekut toetada ja võttis 16. juunil 2016. aastal
menetlusse avaliku teenistuse seaduse, kohtute seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning
32
teiste seaduste muutmise seaduse 268 SE15. Eelnõu menetlemine lõpetati Riigikogu
koosseisu lõppemisega.
Praeguse eelnõu muudatuste kohaselt sätestatakse PPVS-is, et politseiametnik
vabastatakse teenistusest, kui teda kahtlustatakse või süüdistatakse KarS-is sätestatud
esimese astme kuriteos. Kui politseiametnik on kriminaalmenetluses kahtlustatav või
süüdistatav KarS-is sätestatud teise astme kuriteo toimepanemises, võib PPA või KAPO
peadirektor või SKA rektor otsustada politseiametniku teenistuse jätkamise samal
ametikohal, millel politseiametnik teenistuses on, või viia politseiametniku nõusolekul
üle teisele ametikohale. Kui kriminaalmenetluse tulemusel tunnistatakse politseiametnik
süüdi, vabastatakse ta politseiteenistusest.
Sarnane regulatsioon on ka KVTS-i §-s 138, mis sätestab, et kui tegevväelane on
kahtlustatav või süüdistatav karistusseadustiku 15. peatükis16, 17. peatüki 2. jaos17 või
§- s 43518 või 44719 sätestatud süüteos, mille eest karistusseadustik näeb ette vähemalt
viieaastase vangistuse, võib rahuaja ametikoha asukoha ülem tegevväelase tema
nõusolekuta üle viia teisele ametikohale senise palga säilitamisega. Kui tegevväelast ei
ole võimalik üle viia teisele rahuaja ametikohale, võib talle määrata ametikohavälised
teenistusülesanded ja kõrvaldada ta ametijuhendist tulenevate teenistusülesannete
täitmiselt osaliselt või täielikult.
Eelnõu § 1 punkti 34 kohaselt muudetakse politseiametniku teenistusest vabastamise
haldusakti andmeid.
PPVS-is reguleerib politseiametniku ametikohalt vabastamise haldusakti § 98 lõige 1.
Haldusakt peab sisaldama vähemalt ametiasutuse nimetust, politseiametniku ees- ja
perekonnanime ning isikukoodi, politseiametniku teenistusastet, selle ametikoha
nimetust, millelt politseiametnik vabastatakse, vabastamise põhjendust, vabastamise alust
viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, politseiametnikule makstavat hüvitist,
sealhulgas hüvitis kasutamata puhkusepäevade eest, kui vabastamisega kaasneb hüvitise
maksmine, väljateenitud politseiteenistuse staaž ja ametist vabastamise kuupäeva.
ATS-is reguleerib ametniku ametikohalt vabastamise haldusakti § 103 lõige 2. Haldusakt
peab sisaldama vähemalt ametiasutuse nimetust, ametniku ees- ja perekonnanime ning
isikukoodi, selle ametikoha nimetust, millelt ametnik vabastatakse, vabastamise
põhjendust, vabastamise alust viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile,
ametnikule makstavat hüvitist, sealhulgas hüvitis kasutamata puhkusepäevade eest, kui
vabastamisega kaasneb hüvitise maksmine, lõpparvest kinnipidamist, kui sellekohane
vajadus kaasneb seoses teenistusest vabastamisega, teenistussuhte viimast päeva või
ametniku üleviimisel seniselt ametikohalt vabastamise päeva ja vaidlustamisviidet.
PPVS-is on teenistusest vabastamise haldusakti elemendid samad, mis ATS-is, kuid peale
nende märgitakse politseiametniku teenistusest vabastamise haldusakti politseiametniku
teenistusaste ja väljateenitud politseiteenistuse staaž. Ametnike ametikohtadele ei ole
kehtestatud teenistusastmeid, mistõttu ei märgita neid ka haldusakti. Pensionistaaži
märkimine on vajalik, kuna politseiametnikel on vähemalt 20-aastase politseiteenistuse
15
Eelnõu langes Riigikogu menetlusest välja Riigikogu koosseisu lõppemisega.
16
riigivastased süüteod
17
aususe kohustuse rikkumine
18
vägivald kaitseväeteenistuses oleva isiku suhtes
19
tegevväelase teenistusalane lohakus
33
staaži korral õigus politseipensionile. Teenistusest vabastamise vormistamisel kehtib
üldjuhul ATS-i regulatsioon ja edaspidi kohaldatakse seda ka politseiametniku
teenistusest vabastamise vormistamisel. Erisusena jäetakse PPVS-i see, et
politseiametniku teenistusest vabastamise haldusakti märgitakse lisaks ATS-i loetelus
esitatud andmetele ka teenistusaste ja väljateenitud politseiteenistuse staaž.
Eelnõu § 1 punktide 35 ja 38 muudatuse eesmärk on muuta tervisekontrolli läbimise
kord vabatahtlikele merepäästjatele paindlikumaks.
Esimese muudatuse järgi võimaldatakse vabatahtlikel merepäästjatel edaspidi tõendada,
et nad vastavad tervisenõuetele, ka mõne muu lubatud tervisetõendiga (näiteks
abipolitseiniku, kaitseliitlase, politseiniku, relvaloa jne tervisetõendid).
Praegu on vabatahtlikuks merepäästjaks saada soovija ja vabatahtliku merepäästja
tervisekontrolli nõuded sätestatud seaduses, kuid see ei ole mõistlik ega otstarbekas.
Kehtiva PPVS-i § 1088 lõike 1 kohaselt peab vabatahtlikuks merepäästjaks saada soovija
enne vabatahtliku merepäästjana tunnustamist läbima tervisekontrolli. Vabatahtlik
merepäästja peab tervisekontrollist viie aasta möödumisel läbima uue tervisekontrolli,
mille käigus tehakse kindlaks, kas isiku terviseseisund võimaldab tal tegutseda
vabatahtliku merepäästjana.
Edaspidi kehtestab tervisenõuetele vastavuse kontrollimise korra eelnõu kohaselt
siseminister määrusega. Muudatusega kaotatakse nõue, et vabatahtlik merepäästja peab
viie aasta möödumisel läbima uue tervisekontrolli. Perearst lähtub tervisetõendi
kehtivusaja määramisel iga inimese terviseseisundist ja objektiivsetest asjaoludest (isiku
vanus, ilmnenud tervisehäired jms). See muudatus vähendab märkimisväärselt
tervisekontrolli läbimise sagedust. Samas samamoodi kehtivale korrale sätestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega, et politseiametniku põhjendatud taotluse
alusel võib vabatahtliku merepäästja suunata erakorralisse tervisekontrolli, kui see osutub
vajalikuks.
Teine muudatus on seotud esimese muudatusega. Kehtiva PPVS-i § 1088 sätestab
vabatahtliku merepäästja tervisekontrolli perioodilisuse, erakorralisse tervisekontrolli
suunamise võimaluse, nõuetele vastavuse tõendamise mootorsõidukijuhi tervisetõendiga
ning selle, et tervisekontroll tehakse vabatahtlikuks merepäästjaks saada soovija ja
vabatahtliku merepäästja kulul.
Kuna esimese muudatuse järgi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega
tervisenõuetele vastavuse kontrollimise korra, tunnistatakse tervisekontrolli puudutav
PPVS-i § 1088 kehtetuks. Edaspidi reguleerib seaduses sätestatut siseministri määrus.
Eelnõu § 1 punkti 36 järgi muudetakse vabatahtlikuks merepäästjaks võtmise tingimust.
Kehtiva PPVS-i § 1087 lõike 1 punkti 4 kohaselt on keelatud vabatahtliku merepäästjana
tunnustada isikut, kes on psüühikahäirega, raskekujulise isiksuse- või käitumishäirega.
Muudatuse kohaselt on keelatud vabatahtliku merepäästjana tunnustada isikut, kes on
raskekujulise psüühika-, isiksuse- või käitumishäirega.
Kehtiva PPVS-i § 1087 lõike 1 punkti 4 kohaselt on keelatud vabatahtliku merepäästjana
tunnustada isikut, kes on psüühikahäirega, raskekujulise isiksuse- või
käitumishäirega. Muudatus on tingitud Sotsiaalministeeriumi märkusest, mis tehti
34
Riigikogu menetluses oleva päästeseaduse ja relvaseaduse muutmise seaduse 128 SE
rakendusaktide kooskõlastamisel.
Siseministri määruse „Siseministri määruste muutmine ja kehtetuks tunnistamine“ §-ga 2
muudetakse siseministri 10. novembri 2010. aasta määrust nr 57 „Vabatahtliku päästja
kutsesobivuse nõuded ja nendele vastavuse kontrollimise kord ning väljaõppe ja arvestuse
läbiviimise kord“. Ühe muudatusena on eelnõus märgitud määruse § 10 lõike 1 muutmine.
Siseministri kehtiva määruse nr 57 § 10 lõikes 1 on sätestatud, et iseseisvalt ennetustööl,
koos päästeametnikuga päästetööl ja iseseisvalt päästeametniku korraldusel päästetööl
osaleval vabatahtlikul päästjal ei tohi olla „Päästeseaduse” § 34 punktides 2 kuni 4
nimetatud tervisehäireid. Muudatuse järgi ei tohi vabatahtlikul päästjal olla päästeseaduse
§ 34 punktides 2–4 nimetatud tervisehäireid. Muudatusest nähtub, et see ei ole sisuline,
vaid tehniline, kus sõna „Päästeseadus“ asendatakse sõnaga „päästeseadus“ ning tekstiosa
„§ 34 punktides 2 kuni 4“ tekstiosaga „§ 34 punktides 2–4“.
Sotsiaalministeerium leidis siseministri määruse nr 57 kooskõlastamisel, et vabatahtliku
päästja tervisenõuete paragrahv on vaimse tervise nõuete osas liialt üldistav ja range ning
soovitas võtta eeskuju relvaseadusest, mille § 36 lõike 1 punkt 2 sätestab, et soetamisluba
ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on raskekujulise psüühikahäirega. Ka
Vabariigi Valitsuse määruse „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja
ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning
tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja
trammi juhtimine ei ole lubatud“ järgi on 1. ja 2. gruppi kuuluvale juhile meditsiiniliselt
vastunäidustatud raskekujuline väljendunud kognitiivse häirega psüühika-, isiksuse- või
käitumishäire või mõõdukas või raske vaimne alaareng, mis arsti hinnangul alandab
juhtimisvõimet ja mõjutab ohutu sõitmise võimet. Ka relvaseaduse § 36 lõike 1 punkt 2
sätestab, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on raskekujulise
psüühikahäirega.
Eelnõu § 1 punkti 37 järgi täiendatakse vabatahtliku merepäästja tunnustamisest
keeldumise regulatsiooni. Kehtiva PPVS-i §-s 1087 on sätestatud, et vabatahtliku
merepäästjana on keelatud tunnustada isikut, kes on piiratud teovõimega; keda on
karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest; kes on sõltuvuses alkoholi,
narkootilise või psühhotroopse aine kasutamisest; kes on psüühikahäirega, raskekujulise
isiksuse- või käitumishäirega või kes on füüsilise puudega, mis takistab tal vabatahtliku
merepäästja ülesande täitmist või kes oma käitumise või enda või teise isiku turvalisust
ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu täitma vabatahtliku merepäästja
ülesannet. Vabatahtliku merepäästjana tunnustamisest keeldumise aluste üle teeb
kontrolli PPA vabatahtlikke merepäästjaid koondava mittetulundusühingu taotluse alusel.
Muudatuse järgi ei avaldata kontrolli käigus tuvastatud andmeid ning keeldumise
põhjuseid ja keeldumise aluseks olevaid asjaolusid. Regulatsioon lisatakse seadusesse
põhjusel, et andmete avaldamine võib ohustada avalikku korda, riigi julgeolekut ja
vabatahtlikuks merepäästjaks kandideerija õigusi, kuna tegemist võib olla eriliiki
andmetega, nagu terviseandmed, teovõime, füüsiline puue vms.
Eelnõu § 1 punkti 39 kohaselt muudetakse PPVS-i § 10815 sõnastust vabatahtlikule
merepäästjale hüvitiste maksmise kohta. Kehtiva sätte kohaselt kohaldatakse
merepäästetöö tegemise käigus vabatahtliku merepäästja hukkumise ja osalise või
puuduva töövõime tuvastamise korral hüvitise maksmisele ja varalise kahju hüvitamisele
abipolitseiniku seaduse §-des 38 ja 39 sätestatut. Nimetatud põhimõtet ei muudeta, kuid
35
arvestades asjaolu, et vabatahtlik merepäästja võib teha ka ennetustööd
merepäästesündmuse ärahoidmiseks, on sotsiaalsete tagatiste ühtlustamisel õigusselguse
huvides vajalik sätestata, et hüvitist makstakse seoses vabatahtliku merepäästja ülesande
täitmisega. Sõnastus muudetakse sarnaseks APolS-i §-de 38 ja 39 sõnastusega, millele
PPVS-is vabatahtliku merepäästjate hüvitiste maksmise regulatsioonis viidatakse.
Merepäästja ülesannete hulka loetakse ka õppustel ja täiendkoolitustel osalemist, kuna
see on otseselt seotud merepäästja ülesannete täitmiseks vajaliku kvalifikatsiooni
hoidmisega.
Eelnõu § 1 punkti 40 muudatus on seotud eelnõu § 1 punkti 20 neljanda muudatusega,
mille järgi muudetakse PPVS-i § 10816 lõiget 3, mille järgi kehtestab edaspidi
vabatahtliku merepäästja tegevusega seotud kulude hüvitamise ulatuse ja korra Vabariigi
Valitsuse asemel siseminister. Kuna kehtiva seaduse järgi kehtestab vabatahtlike
merepäästjate tegevusega seotud kulude hüvitamise ulatuse ja korra Vabariigi Valitsus,
on PPVS-i § 10816 lõigetes 1 ja 2 viidatud Vabariigi Valitsusele. Nii on lõikes 1 sätestatud,
et vabatahtliku merepäästja transpordi-, side-, koolitus- ning muud vabatahtliku
merepäästja ülesannete täitmiseks vajalikud kulutused hüvitab PPA Vabariigi Valitsuse
kehtestatud ulatuses. Sama kehtib ka lõikes 2 sätestatud ennetustöö tegemise kulude
hüvitamise kohta. Muudatuse järgi jäetakse PPVS-i § 10816 lõigetest 1 ja 2 välja viide
Vabariigi Valitsusele.
Eelnõu § 1 punkti 41 järgi täiendatakse PPVS-i § 10818 uue lõikega, mille järgi
tuvastatakse vabatahtliku merepäästja staatusest vabastamise asjaolud haldusmenetluses.
Kui menetluse käigus tuvastatakse vabatahtliku merepäästja staatusest vabastamise
asjaolud, vabastatakse vabatahtlik merepäästja vabatahtliku merepäästja staatusest.
Kehtiva seaduse järgi vabastatakse vabatahtlik merepäästja vabatahtliku merepäästja
staatusest järgmistel juhtudel:
1) vabatahtliku merepäästja algatusel;
2) vabatahtliku merepäästja mittevastavusel käesoleva seaduse § 1086 lõigetes 1
(vähemalt 18-aastane, kes vastab vabatahtliku merepäästja kutsesobivuse ja füüsilise
ettevalmistuse nõuetele) ja 4 (kolme aasta tagant täiendusõppe läbimine) ning §-s 1088
(tervisekontroll) sätestatud tingimustele;
3) vabatahtliku merepäästja vastavusel käesoleva seaduse §-s 1087 sätestatud tingimustele
(on piiratud teovõimega, on karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest,
on sõltuvuses alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine kasutamisest, on
psüühikahäirega, raskekujulise isiksuse- või käitumishäirega või on füüsilise puudega,
mis takistab tal vabatahtliku merepäästja ülesande täitmist) või
4) vabatahtlikule merepäästjale sobimatu käitumise tõttu.
Loodava regulatsiooni puhul on eelkõige kõne all juhud, kui vabatahtlik merepäästja
vabastatakse vabatahtlikule merepäästjale sobimatu käitumise tõttu, näiteks vääritu teo
või süüteo toimepanemise tõttu.20 Vabatahtlik merepäästja ei ole PPA-ga teenistussuhtes,
mistõttu talle ei kohaldata politseiametniku distsiplinaarmenetluse ega -karistuse
regulatsiooni. Vabatahtlikule merepäästjale politseiametniku distsiplinaarvõimu
regulatsiooni kohaldamine ei oleks võimalik ainuüksi karistuste pärast. PPVS-i järgi on
politseiametnikule määratavad distsiplinaarkaristused noomitus, rahatrahv kuni tema
kümnekordse päevapalga ulatuses, ametipalga vähendamine kuni 30% kuni kuueks
kuuks, teenistusastme alandamine ühe teenistusastme võrra üheks aastaks, teenistusest
vabastamine.
20
Põhjendused on samad politsei ja piirivalve seaduse, abipolitseiniku seaduse ja tulumaksuseaduse
muutmise seaduse (EIS eelnõu toimiku 20-0811) põhjendustega
36
Karistusena rahatrahvi määramine vabatahtlikule merepäästjale ei ole otstarbekas ega
mõistlik. Kuna vabatahtlik merepäästja osaleb riigi tegevuses vabatahtlikult ja enamiku
aega tasuta, ei ole teda õige karistada rahaliselt, mis tähendaks, et ta maksab riigi heaks
ülesannete tasuta täitmise eest veel peale. Kui vabatahtlik merepäästja paneb toime süüteo
tunnustega teo, siis saab teda karistada rahatrahviga väär- või kuriteomenetluses.
Vabatahtliku merepäästja ametipalka ei saa karistusena vähendada, kuna talle ei maksta
ametipalka. Ka ei saa vabatahtliku merepäästja teenistusastet alandada, sest seda tal ei
ole.
Vabatahtliku merepäästja puhul saaks karistusena kasutada ainult noomitust. Selle asemel
on aga PPA-l juhul, kui tuvastatakse vabatahtliku merepäästja ebasobiv käitumine, kuid
teda ei soovita vabatahtliku merepäästja staatusest vabastada, võimalik temaga pidada
vestlus, juhtida tähelepanu sellele, et tegemist oli ebasobiva käitumisega ja vestlus ka
fikseerida. Oluline on seegi, et distsiplinaarkaristusi ei ole ette nähtud ka abipolitseinikele
ega vabatahtlikele päästjatele.
Vabatahtliku merepäästja vabastamise asjaolude väljaselgitamisele kohaldatakse HMS-i
sätteid. Nii nagu distsiplinaarmenetluses, on ka haldusmenetluses olulised sellised
põhimõtted nagu uurimine, eesmärgipärasus ja efektiivsus, otsuse tegemisel
kaalutlusõiguse kasutamine jms. Haldusorgan peab haldusmenetluses menetlusosalisele
selgitama tema õigusi ja kohustusi, tutvustama asjas tähtsust omavaid dokumente,
kuulama ära menetlusosalise selgitused, vastuväited ja arvamuse. Kui menetluse
tulemusel selgub, et vabatahtlik merepäästja on toime pannud teo, mille pärast ta
vabastatakse vabatahtliku merepäästja staatusest, siis vormistatakse selle kohta otsus
(haldusakt), millele saab esitada vaide või kaebuse halduskohtusse.
Eelnõu § 1 punkti 42 järgi muudetakse SKA politseiametnike ametikohtade ja
ametikohtadele kinnitatud teenistusastmete kehtestamise pädevust. Kehtiva seaduse järgi
kehtestab SKA politseiametnike ametikohad, välja arvatud sisekaitselise
rakenduskõrgkooli politseiametnikke ettevalmistava struktuuriüksuse juhi ametikoha, ja
nendele kinnitatud teenistusastmed siseminister määrusega. Arvestades siseministri suurt
töökoormust ei ole mõistlik, et ta kehtestab ühe oma valitsemisala asutuse ametikohtade
nimetused, mistõttu kehtestab SKA politseiametnike ametinimetused ja neile kinnitatud
teenistusastmed edaspidi asutuse juht, s.t SKA rektor. Siseministri määruse
„Sisekaitseakadeemia teenistuskohtade koosseis“ järgi jaotatakse SKA ameti- ja
töökohad, välja arvatud rektori ametikoht ning tema vahetus alluvuses olevate töötajate
ameti- ja töökohad, SKA põhimääruses sätestatud struktuuriüksuste vahel rektori
käskkirjaga, millega määratakse teenistuskohtade nimetused ning vajaduse korral
moodustatakse struktuuriüksuse koosseisus allüksused. Ka nii PPA, PÄA kui ka
Häirekeskuse teenistuskohtade jaotus ameti- ja töökohtadeks, nimetused, teenistuskoha
tähtaegsus ja koormus, vajaduse korral struktuuriüksuse koosseisus allüksuste
(allstruktuuriüksused) moodustamine ning teenistuskohtade liigitus teenistusgruppidesse
kinnitatakse asutuse peadirektori käskkirjaga.
Eelnõu § 1 punkti 43 kohaselt tunnistatakse kehtetuks PPVS-i § 1111 lõike 7 punkt 2.
Kehtiva PPVS-i § 1111 lõike 7 punktid 1 ja 2 sätestavad, et politseiametniku väljateenitud
aastate pensionile ei teki õigust isikul, kes on politseiteenistusest vabastatud süüdimõistva
kohtuotsuse jõustumisel, kui sellega mõisteti talle karistus tahtlikult toimepandud kuriteo
eest või distsiplinaarsüüteo eest. Sarnane regulatsioon oli ka enne PPVS-i
politseiteenistust reguleerinud politseiteenistuse seaduses (edaspidi PolTS), mida
37
täiendati 11. oktoobril 2001. aastal vastu võetud politseiteenistuse seaduse ja
politseiseaduse muutmise seadusega. Alates 1. jaanuarist 2002. aastal jõustunud PolTS-i
§ 211 lõige 11 sätestas, et politseiametniku pensionile ei teki õigust politseiametnikul, kes
on politseiteenistusest vabastatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või
mittenõuetekohase täitmise eest või joobnuna teenistuses viibimise eest. Muudatuse
seletuskirjas regulatsiooni kehtestamist ei põhjendata ning eelnõu menetlemise käigus
Riigikogus õiguskomisjon muudatusettepanekut ei toetanud. PPVS-i eelnõus kehtestati
sarnane regulatsioon, mis sõnastati laiemalt, kui PolTS-is. Sõnastust muudeti nii, et
politseipensionile ei ole õigust isikul, kes vabastatakse politseiteenistusest
distsiplinaarsüüteo eest. Eelnõu seletuskirjas regulatsiooni kehtestamist või muutmist
võrreldes enne kehtinud regulatsiooniga ei põhjendata.
Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata
ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus
ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riik
võib teatud juhtudel piirata isikute õigusi, kuid piirangud peavad olema
proportsionaalsed. Nii näiteks on põhjendatud politseipensioni äravõtmine isikult, kes on
süüdi mõistetud karistusseadustiku (edaspidi KarS) 15. peatükis või 17. peatüki 2. jaos
sätestatud süüteo eest, mille eest KarS näeb ette vähemalt kuni viieaastase vangistuse.
KarS-i 15. peatükis on sätestatud riigivastased süüteod ja karistused nende
toimepanemise eest. Näiteks riigireetmise või Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivaldse
teo toimepanemise eest karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse
vangistusega või terrorikuriteo toimepanemise eest karistatakse viie- kuni
kahekümneaastase või eluaegse vangistusega (KarS- i §-d 231, 232 ja 237). Riigireetmise
eest süüdimõistetud eripensioni saaja ei saa eeldada, et riik, kelle ta on reetnud, maksab
talle edasi suuremat pensioni kui makstakse teistele pensionäridele. Selline olukord
riivaks oluliselt avalikkuse õiglusmeelt ega oleks õiglane pensionit maksvale riigile, kelle
reetmises isikut kahtlustatakse, suhtes õiglane.
Võrdluseks võib tuua ka ATS-i regulatsiooni, mille kohaselt kaotab ametnik õiguse
suuremale pensionile, kui ta vabastatakse teenistusest tahtlikult toimepandud kuriteo eest
süüdimõistmisel ning kui teda on karistatud tahtliku riigivastase kuriteo eest, olenemata
karistusandmete kustutamisest või kui ta on süüdi mõistetud riigivastase süüteo (KarS-i
15. ptk) või aususe kohustuse rikkumise (KarS-i 17. ptk 2. jagu) eest (ATS-i § 113 lõiked
10 ja 11).
Politseipensioni õiguse äravõtmist võib sisuliselt pidada distsiplinaarkaristusega
kaasnevaks lisapiiranguks, mis peab olema põhjendatud ja kooskõlas PS-ist tuleneva
proportsionaalsuse põhimõttega. PolTS-i ega PPVS-i kehtestamisel ei ole põhjendatud,
miks on vajalik võtta ära õigus politseipensionile isikult, kes on politseiteenistusest
vabastatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. Regulatsiooni kehtestamisel ei ole
arvestatud üleastumise raskuse, karistuse asjaolude ega muude oluliste asjaoludega. Iga
karistusega, sh distsiplinaarkaristusega kaasnevad lisapiirangud peavad igal juhul olema
põhjendatud ning proportsionaalsed.
PS-i kommenteeritud väljaanne selgitab: „Kolmeastmeline proportsionaalsuse põhimõte
kajastus Riigikohtu praktikas esimest korda 2000. aastal (RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-
00, p-d 13, 16 jj). Alates 2002. aastast on Riigikohus rakendanud kõrgetasemelist
käsitlust, mis on tänaseks muutunud järjekindlaks praktikaks: “Proportsionaalsuse
põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste
piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse
38
põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel – kõigepealt abinõu
sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk
mõõdukust. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu vajalikkust
ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse
seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta
piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu
tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne
teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui
esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse
sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida
intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad
põhjused.” (RKPJKo 17.07.2009, 3-4-1-6-09, p 21; 15.12.2009, 3-4-1-25-09, p 24; alates
RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 15; vrd RKPJKo 12.06.2002, 3-4-1-6-02, p 12;
30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 31; RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 30; 17.06.2004, 3-2-
1-143-03, p 20 jj; 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 27; 07.12.2009, 3-3-1-5-09, p 37;
21.01.2014, 3-4-1-17-13, p 32 jj).“
Kuna regulatsiooni kehtestamisel ei ole seadusandja põhjendanud, miks on
distsiplinaarsüüteo tõttu politseiteenistusest vabastamise korral vaja võtta ära õigus saada
politseipensioni, ei ole võimalik hinnata, kas abinõu on vajalik. Samas peaks
distsipliinirikkumise korral eesmärki täitma ka distsiplinaarkaristuse määramine ning
lisakaristuse määramine ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas.
Kuna eeltoodud põhjenduste tõttu ei saa regulatsiooni pidada proportsionaalseks tuleb
säte seadusest välja jätta. Muudatus on seotud ka 2019. aasta 1. mail jõustunud
muudatusega, mille kohaselt võib politseiametnik töötada edasi politseiametnikuna ka
siis, kui talle on määratud politseipension. Üldise põhimõtte kohaselt ei saa
politseiametnikult juba määratud pensioni ära võtta, kui ta politseipensionärina jätkab
teenistust politseis ja ta vabastatakse politseiteenistusest distsiplinaarsüüteo tõttu. Ka
näiteks sellisel juhul, kui politseipensioni saaja jätkab teenistust politseis ametniku või
töötaja teenistuskohal, kust ta vabastatakse distsiplinaarsüüteo tõttu.
Kehtima jääb põhimõte, et politseipensionile ei teki õigust isikul, kes on
politseiteenistusest vabastatud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, kui sellega mõisteti
talle karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Sellisel isikul ei saa õigust
politseipensionile tekkida juba ainuüksi selle tõttu, et PPVS-i § 40 punkti 1 kohaselt ei
võeta politseiteenistusse isikut, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest.
Politseipensioni saamise üks eeldusi on aga see, et politseiametnik peab pensionile jääma
vahetult politseiteenistusest. Samas on distsipliinirikkumise eest politseiteenistusest
vabastatud isikul võimalik politseiteenistusse naasta, kui teenistusest vabastamisest on
möödas enam kui aasta (PPVS-i § 40 punkt 4).
Eelnõu § 1 punkti 44 järgi täpsustatakse politseiteenistusest lahkunud politseiametniku
politseipensioni suuruse arvutamise aluspalga regulatsiooni, kui sellel politseiametnikul
on teatud tingimustel säilinud õigus saada politseipensioni.
PPVS-i § 117 lõike 2 kohaselt tekib ametnikul, kes on vabastatud politseiteenistusest
enne PPVS-i jõustumist seoses ametikohale nimetamisega teises valitsusasutuses või
rahvusvahelises organisatsioonis, tekib õigus käesolevas seaduses sätestatud
väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt, kui tal on pensionile jäämise ajaks vähemalt
20-aastane PPVS-is sätestatud politseiteenistuse staaž ja ta on pensionile jäämise ajal
39
politseiametniku ametikohal või teenistuses selles valitsusasutuses või rahvusvahelises
organisatsioonis, kuhu ametikohale nimetamisega seoses ta politseiteenistusest vabastati
või tema politseiteenistussuhe peatati.
PPVS-i § 108 järgi loetakse politseiteenistuse staaži hulka muu hulgas ka teenistuse aeg,
mis oli korraldatud politseiteenistuse seaduse (edaspidi PolTS) §-de 181 ja 52 ning
piirivalveteenistuse seaduse (edaspidi PVTS) § 35 alusel. Kuni 2010. aasta 1. jaanuarini
kehtinud PolTS-i § 181 ja PVTS-i § 35 reguleerisid politseiametniku ja piirivalvuri
tähtajalist teenistust teises valitsusasutuses. Teenimine teises valitsusasutuses loeti nii
PolTS-i ja PVTS-i alusel kui loetakse ka PPVS-i alusel politseiteenistuse staaži hulka.
PolTS-i § 52 reguleeris Siseministeeriumi kõrgema või vanemametniku ametikohale
nimetatud politseiametniku tagatisi. Ühe tagatisena oli sätestatud, et teenistusaeg
Siseministeeriumi kõrgema ja vanemametniku ametikohal arvatakse selle ametikoha
teenistusaja hulka, kus politseiametnik töötas enne Siseministeeriumi kõrgema ja
vanemametniku ametikohale nimetamist. Sätte kohaselt kehtis tagatis seni, kuni ei katke
tema teenistusaeg Siseministeeriumi kõrgema ja vanemametniku ametikohal. See
tähendab, et kui näiteks 2007. aastal vabastati politseiametnik politseiteenistusest ja ta
nimetati Siseministeeriumis kõrgema või vanemametniku ametikohale, jätkus tal
politseiteenistuse staaži arvestus Siseministeeriumis töötamise ajal. Ühe täiendusega
toodi sama põhimõte üle ka PPVS-i, mille § 6710 sätestab, et teenistusaeg Riigikantselei
julgeolekuasutuste töö koordineerimisega seotud kõrgema ja vanemametniku ametikohal
või Siseministeeriumis kõrgema ja vanemametniku ametikohal arvatakse selle ametikoha
teenistusaja hulka, kus politseiametnik töötas enne Riigikantseleis või Siseministeeriumis
vastavale ametikohale nimetamist.
Kuigi nii PolTS-i kui ka PPVS-i eelviidatud sõnastusest võib välja lugeda, et
politseiteenistusest lahkunud politseiametniku pensioni arvutamise aluseks võetakse
politseiametniku ametipalk ja teenistusastmetasu, on mõlemad sõnastused tegelikult
põhjustanud eri tõlgendusi ja mitmeti mõistmist. Seetõttu täiendatakse PPVS-i
õigusselguse huvides sättega politseiteenistusest lahkunud politseiametnikele
politseipensioni arvestamisel aluseks võetava palgaregulatsiooni täpsustusega.
Esimese muudatuse kohaselt sätestatakse, et kui ametnik, kes vabastati
politseiteenistusest seoses ametikohale nimetamisega valitsusasutuses või
rahvusvahelises organisatsioonis, jääb politseiametniku pensionile teenistusest selles
valitsusasutuses või rahvusvahelises organisatsioonis, kuhu ametikohale nimetamisega
seoses ta politseiteenistusest vabastati, võetakse politseiametniku pensioni arvutamisel
aluseks tema viimase politseiametniku ametikoha palgamäär suuruses, mis kehtib tema
politseiametniku pensionile jäämise ajal.
PPVS-i kohaselt on politseiametniku pensioni suuruse arvutamise aluseks olev ametipalk
tema viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär või diferentseeritud palgamäär
või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud talle soodsaim palgamäär või
diferentseeritud palgamäär ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest, ja
tema viimasele teenistusastmele vastav teenistusastmetasu. Muudatusega täpsustatakse,
et ka politseiteenistusest vabastatud politseiametniku pensioni arvutamisel võetakse
aluseks tema viimase politsei- või piirivalveametniku ametikoha palgamäär suuruses, mis
kehtib päeval, mil isikul tekib õigus politseipensionile.
40
Endised politseiametnikud, kellel on õigus politseipensionile, on politseist lahkunud
enam kui viis aastat tagasi, seega ei saa nende pensioni arvutamisel aluseks võtta viie
viimase aasta soodsaimat palgamäära, nagu seda saab teha teenistuses olevate politseinike
pensioni arvutamisel.
Muudatus puudutab ka PPA rahapesu andmebüroo politseiametnikke, kes rahapesu ja
terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 981 lõike 9 alusel vabastatakse
politseiteenistusest ja viiakse alates 1. jaanuarist 2021. aastal tähtajatult üle rahapesu
andmebüroo ametikohale Rahandusministeeriumi valitsemisalas. Politseiametniku
üleviimisel jätkub tema politseiteenistuse staaži arvestus ning tal säilib õigus
politseiametniku väljateenitud aastate pensionile vastavalt PPVS-i §-le 1111, kui ta on
pensioni tekkimise õiguse ajal ametikohal Rahandusministeeriumi valitsemisalas
rahapesu andmebüroos või politseiteenistuses. Politseipensioni arvutamise aluseks
võetakse politseiametniku astmepalk ja teenistusastmetasu, ametnikul on aga põhipalk.
Kuna Rahandusministeeriumi valitsemisalasse üle viidud politseiametnik on edaspidi
ametnik, kellele makstakse põhipalka, on õigusselguse huvides vaja täiendada seadust, et
ka üleviidud politseiametnikele oleks selge, mis võetakse aluseks, kui ta läheb pensionile
Rahandusministeeriumi valitsemisala asutusest. Kui politseiametnik enne pensionile
jäämist naaseb politseiteenistusse, võetakse tema politseipensioni arvutamise aluseks
politseiametniku astmepalk ja teenistusastmetasu.
Teise muudatusena täpsustatakse prokuröri politseipensioni arvutamise aluseks oleva
palga regulatsiooni. Kui prokurör kasutab PPVS-s sätestatud õigust politseiametniku
pensionile, võetakse politseiametniku pensioni arvutamisel aluseks tema viimase
politseiametniku ametikoha palgamäär ja teenistusastmetasu suuruses, mis kehtivad tema
politseiametniku pensionile jäämise ajal.
PPVS-i kohaselt tekib politseiametnikul, kellel on vähemalt 20- aastane politseiteenistuse
staaž, millest viis aastat pidevat politseiteenistuse staaži eelneb vahetult pensioniõigusliku
ea täitumisele, 55-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile.21 Lisaks sätestab PPVS,
et teenistusaeg prokurörina pärast 2004. aasta 1. juulit arvatakse politseiteenistuse staaži
hulka ja see annab õiguse PPVS-s sätestatud väljateenitud aastate pensionile, kui
prokuröriteenistuse ajale eelnenud politseiteenistuse staaž on vähemalt viis aastat.22 Seega
on teatud tingimuste korral ka prokuröril õigus politseiametniku väljateenitud aastate
pensionile.
Erisust prokuröri politseiametniku pensioni arvutamise aluseks võetava palga kohta ei ole
PPVS-is kehtestatud, see tähendab, et prokuröriteenistuses oleva endise politseiametniku
politseipensioni arvutamise aluseks tuleks võtta tema viimase politseiametniku ametikoha
palgamäär suuruses, mis kehtib politseipensionile minemise ajal. Palgamäärale lisatakse
teenistusastmetasu. Kuna aga PPVS-is ei ole sõnaselgelt sätestatud, et prokurörile
politseipensioni määramisel võetakse pensioni arvutamise aluseks politseiametniku palk
ning see on tekitanud eri tõlgendamisvõimalusi, siis täiendatakse PPVS-i õigusselguse
huvides asjakohase regulatsiooniga.
Seisukohale, et prokuröri politseiametniku väljateenitud aastate pensioni arvutamise
aluseks tuleb võtta tema viimase politseiametniku ametikoha palgamäär, on asunud ka
Justiitsministeerium politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse kooskõlastamisel
(EIS-i eelnõu toimik nr 18-0282). Justiitsministeeriumi arvamuse kohaselt võetakse
21
PPVS-i § 101 lg 1
22
PPVS-i § 108 lg 2
41
prokuröri politseiametniku väljateenitud aastate pensioni arvutamisel aluseks see
politseiniku ametikoht, millelt ta lahkus prokuratuuriteenistusse, ja see ametipalk, mida
sellel ametikohal makstakse ajal, kui prokuröril täitub nõutav vanus ja staaž
politseiametniku väljateenitud aastate pensioni saamiseks.
Prokuröri ametipalk võetakse pensioni suuruse arvutamisel aluseks prokuröri
vanaduspensioni määramisel. Prokuratuuriseaduse kohaselt on prokuröri
vanaduspensioni suurus 65% tema viimasele ametikohale vastavast kõrgemate
riigiteenijate ametipalkade seadusega või prokuratuuriseaduse § 22 alusel kehtestatud
ametipalgast.
Kolmanda muudatusena täpsustatakse, et politseiametniku pensioni määramise aluseks
oleva palgamäära ja teenistusastmetasu suuruse saamiseks viiakse pensionile jääva
politseiametniku või prokuröri viimane politsei- või piirivalveametniku ametikoht
vastavusse politseiametniku pensioni õiguse päevale vastava politseiametniku
ametikohaga. Pärast politseiametniku politseiteenistusest vabastamist on politseis
muutunud nii ametikohad kui ka palgasüsteem ning PolTS-i ja PVTS-i ajal kehtinud
ametikohad ja teenistusastmed on viidud vastavusse praeguste ametikohtade ja
teenistusastmetega. Muudatuse kohaselt võetakse politseiteenistusest lahkunud
politseiametniku politseipensioni arvutamise aluseks tema viimase ametikoha palgamäär,
kuid enne seda viiakse ametikoht vastavusse praeguse ametikohaga.
Näide 1. 2007. aasta politseiniku ametikoht – keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe
osakonna komissar, ametinimetus komissar, põhitöö 221 korrapidamine, palgamäär
11 000 krooni, vastab 2018. aastal järgmisele ametikohale – põhitöö 562
vanemkorrapidaja, 5. palgaaste palgamääraga 1192 eurot, politseimajori teenistusaste
tasuga 92 eurot.
Näide 2. 2007. aasta piirivalvuri ametikoht – piirivalvekordoni allohvitser, auaste
piirivalveseersant, palgamäär 6000–9100 krooni, millele lisandus 500 krooni
auastmetasu, vastab 2018. aastal järgmisele ametikohale – põhitöö 218 piirivalvur,
3. palgaaste palgamääraga 1050 eurot, vanemkonstaabli teenistusaste tasuga 30 eurot.
Eelnõu § 2 järgi muudetakse APolS-i.
Eelnõu § 2 punkti 1 kohaselt muudetakse abipolitseinikuks võtmise tingimust. Kehtiva
APolS-i § 5 punkti 6 järgi ei võeta abipolitseiniku kandidaadiks ja abipolitseinikuks isikut,
kes on sõltuvuses alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine kasutamisest või kes on
psüühikahäirega, raskekujulise isiksuse- või käitumishäirega.
Muudatuse kohaselt on keelatud abipolitseinikuna tunnustada isikut, kes on
raskekujulise psüühika-, isiksuse- või käitumishäirega. Muudatus on tingitud
Sotsiaalministeeriumi märkusest, mis tehti Riigikogu menetluses oleva päästeseaduse ja
relvaseaduse muutmise seaduse 128 SE rakendusaktide kooskõlastamisel.
Sotsiaalministeerium leidis siseministri määruse nr 57 kooskõlastamisel, et vabatahtliku
päästja tervisenõuete paragrahv on vaimse tervise nõuete osas liialt üldistav ja range ning
soovitas võtta eeskuju relvaseadusest, mille § 36 lõike 1 punkt 2 sätestab, et soetamisluba
ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on raskekujulise psüühikahäirega. Ka
Vabariigi Valitsuse määruse „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja
ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning
42
tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja
trammi juhtimine ei ole lubatud“ järgi on 1. ja 2. gruppi kuuluvale juhile meditsiiniliselt
vastunäidustatud raskekujuline väljendunud kognitiivse häirega psüühika-, isiksuse- või
käitumishäire või mõõdukas või raske vaimne alaareng, mis arsti hinnangul alandab
juhtimisvõimet ja mõjutab ohutu sõitmise võimet. Ka relvaseaduse § 36 lõike 1 punkt 2
sätestab, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on raskekujulise
psüühikahäirega.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 36 selgitusi.
Eelnõu § 2 punkti 2 järgi kehtestab edaspidi abipolitseiniku ja abipolitseinikuks astuda
soovija tervisekontrolli tingimused ja korra, abipolitseinikuks saamist välistavate
tervisehäirete ja abipolitseiniku ülesande täitmisel tulirelva ja elektrišokirelva kandmist
välistavate füüsiliste puuete loetelu ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded siseminister.
Kehtiva seaduse järgi kehtestab määruse Vabariigi Valitsus. Ministri määrusega on
kehtestatud päästeteenistujate, vabatahtlike päästjate, turvatöötaja, Kaitseliidu
tegevliikme (määrust ei ole kehtestatud), lõhkaja, lõhkemeistri ja pürotehniku
tervisenõuded ning tervisekontrolli sagedus ja kord. Kõnesoleva eelnõuga antakse ka
politseiametnike ja julgeolekuasutuste ametnike tervisenõuete ja -kontrolli kehtestamise
pädevus valitsuse asemel ministrile.
Vt lisaks eelnõu § 1 punktide 27 selgitusi.
Eelnõu § 2 punkti 3 järgi muudetakse abipolitseinikuks astuda soovija PPA-le esitatavate
dokumentide loetelu. Kehtiva seaduse järgi esitab abipolitseinikuks astuda soovija
PPA- le kirjaliku taotluse, isikut tõendava dokumendi koopia, haridust tõendava
dokumendi koopia, tervisetõendi (välja arvatud kandideerija, kellel on nii kehtiv
mootorsõiduki juhtimisõigus kui ka kehtiv relvaluba või abipolitseiniku tervisekontrolliga
samaväärseks loetud tervisekontrolli läbimisel saadud kehtiv tervisetõend),
abipolitseiniku ankeedi, foto mõõtmetega 4 × 5 cm või annab nõusoleku kasutada tema
isikut tõendavate dokumentide andmekogus olevat fotot, iseloomustuse tööandjalt või
õppeasutuselt või soovituse politseiametnikult, eesti keele tasemetunnistuse koopia, kui
haridus ei ole omandatud eesti keeles, vajaduse korral mootorsõiduki juhtimisõiguse
olemasolu tõendava dokumendi koopia, vajaduse korral relvaloa koopia.
Võrreldes kehtiva korraga ei muutu kirjaliku taotluse, isikuankeedi, haridust tõendava
dokumendi koopia (kui andmeid ei ole Eesti Hariduse Infosüsteemis), tervisetõendi ja
iseloomustuse või soovituse esitamise nõue. Ühe muudatusena on seadust täiendatud nii,
et lisaks politseiametnikule võib abipolitseinikuks kandideerijat soovitada ka
tegevabipolitseinik. Sarnane soovitamise süsteem on ka kaitseliitlaseks astuda soovijal.
KaLS-i alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse „Kaitseliidu kodukord“ järgi
peavad Kaitselidu liikmeks astumise avalduses olema ka kahe Kaitseliidu tegevliikmest
soovitaja nimed.
Seaduse sõnastusest on välja jäetud järgmiste dokumentide esitamise kohustus:
1) isikut tõendava dokumendi koopia, kuna riigil on olemas kõigi elanike isikut
tõendavate dokumentide andmed. Isikuankeedis peaks olema koht isikut tõendava
dokumendi numbri esitamiseks.
2) haridust tõendava dokumendi koopia, selle peab esitama ainult juhul, kui haridust
puudutavaid andmeid ei ole Eesti Hariduse Infosüsteemis.
43
3) foto mõõtmetega 4 × 5 cm või annab nõusoleku kasutada tema isikut tõendavate
dokumentide andmekogus olevat fotot, kuna foto koht on juba ankeedis, kuhu võiks
märkida ka loa andmekogus oleva foto kasutamiseks.
4) eesti keele tasemetunnistuse koopia, kui haridus ei ole omandatud eesti keeles, kuna
ka need andmed peaksid riigil olemas olema.
5) vajaduse korral mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu tõendava dokumendi koopia
ja relvaloa koopia, kuna nii juhiloa kui ka relvaloa andmed on riigil olemas. Vajadusel
märgitakse isikuankeeti juhiloa ja relvaloa number.
Muudatuse tegemisel võeti aluseks õigusosakonna 2019. aasta lõpus valminud revisjoni
Siseministeeriumi valitsemisala seaduste kohta soovitused.
Eelnõu § 2 punkti 4 järgi täiendatakse abipolitseiniku taustakontrolliga seotud
regulatsiooni sättega, mille järgi võivad kontrolli käigus tuvastatud andmed olla aluseks
abipolitseinikuks saamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Kontrolli käigus tuvastatud
andmeid ning keeldumise põhjuseid ja keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ei avaldata.
APolS-i § 7 reguleerib abipolitseinikuks kandideerija isikuankeeti. Abipolitseinikuks
kandideerija esitab PPA-le isikuankeedi, mille vormi ja andmed kehtestab siseminister
määrusega. Siseministri kehtiva määruse „Abipolitseiniku ankeedi vorm“ järgi küsitakse
abipolitseinikuks kandideerijalt isikuandmeid (isikukood, nimed, kodakondsus, emakeel,
isikut tõendava dokumendi andmed, juhiloa andmed, relvaloa andmed, elukoht,
sidevahendid), perekondlikke ja tutvussidemeid (vanemad, lapsed, vennad, õed, abikaasa
või abieluga sarnanevas suhtes olev elukaaslane, endine abikaasa), hariduskäiku,
varasemat elukäiku ja tegevust (töötamine, kaitseväeteenistus ja sõjaväeline väljaõpe)
ning täiendavat isikuteavet (keelte valdamine). Küsitavad andmed võimaldavad hinnata
isiku sobivust saada abipolitseinikuks.
Seega on kehtivas seaduses alus abipolitseiniku tausta kontrollimiseks, kui ta kandideerib
abipolitseinikuks, kuid puudub selge säte selle kohta, et kontrolli käigus tuvastatud
andmed võivad olla alus, et keelduda abipolitseinikuks võtmisest. Samuti ei ole kehtivas
APolS-is sätet, mille järgi ei pea kontrolli käigus tuvastatud andmeid avaldama. Mõlemad
võimalused luuakse kõnesoleva eelnõu järgi. Tuvastatud andmed võidakse avaldamata
jätta põhjusel, et andmete avaldamine võib ohustada avalikku korda, riigi julgeolekut või
ka abipolitseinikuks kandideerija õigusi, kui arvestada, mis andmeid on abipolitseinikuks
kandideerija kohta vaja kontrollida. Abipolitseiniku kandidaadiks ja abipolitseinikuks ei
võeta isikut, kes on piiratud teovõimega; keda on karistatud tahtlikult toimepandud
esimese astme kuriteo eest; kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest; kes
on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav; kellelt on jõustunud kohtuotsusega
ära võetud politseiametniku ametikohal töötamise õigust; kes on sõltuvuses alkoholi,
narkootilise või psühhotroopse aine kasutamisest või kes on psüühikahäirega,
raskekujulise isiksuse- või käitumishäirega; kes on sellise tervisehäirega, mis takistab tal
abipolitseiniku ülesannete täitmist; kes oma käitumise poolest ei sobi abipolitseiniku
ülesandeid täitma ning kelle käitumine või eluviis ohustavad tema enda või teise isiku
turvalisust.
Eelnõu § 2 punkti 5 esimese muudatuse järgi muudetakse APolS-i § 13 lõike 1 esimest
lauset, teine lause jääb sisult samaks. Kehtiva APolS-i § 13 lõike 1 järgi kaasatakse
abipolitseinik politsei tegevusse selle prefektuuri tööpiirkonnas, kus ta on
abipolitseinikuks kinnitatud. Abipolitseiniku nõusolekul võidakse teda kaasata politsei
tegevusse ka muus piirkonnas. Abipolitseinikuks võtmist puudutavas regulatsioonis on
44
valdavalt kasutusel termin abipolitseinikuks nimetamine (ApolS-i §-d 4 ja 9 ning 3. ptk
pealkiri). Kehtiva sätte sõnastuses on kasutusel abipolitseinikuks kinnitamine, kuid see on
eksitav. Muudatusega ühtlustatakse terminikasutus ja kaotakse mitmeti mõistetavus,
justkui eksisteeriks peale abipolitseinikuks nimetamise veel abipolitseinikuks
kinnitamine. Abipolitseinik seostatakse prefektuuri tööpiirkonnaga abipolitseinikuks
nimetamisel, kusjuures nimetatud piirkonna määramine prefektuuri tööpiirkonna kaudu
on tinglik ega tähenda, et abipolitseinik on seotud just prefektuuris loodud üksusega.
Kehtiva APolS-i § 13 lõike 2 kohaselt on abipolitseinike tegevuse paremaks
korraldamiseks antud üksuse loomise ja selle töökorralduse kehtestamise õigus ainult
prefektile. Niisugune volitusnorm ei ole piisavalt paindlik ega võimalda moodustada
spetsiifilisi abipolitseinike üksusi PPA muude struktuuriüksuste juurde (nt
piirivalveosakond, arendusosakond jt). Eelnõu § 2 punkti 5 muudatuse teise osaga
antakse taoline õigus PPA peadirektorile koos õigusega määrata ametnik, kellel on samuti
volitus üksusi moodustada ja nende töökorraldus kehtestada. Selline regulatsioon
võimaldab peadirektoril kehtestada töökorralduse ja üksuste moodustamise korra ning
vajaduse korral volitada kindla üksuse moodustamine vastavatele PPA ametnikele. Muud
volitusnormid seaduses on sisustatud samamoodi, andes peadirektorile võimaluse
paindlikult korraldada arvukaid abipolitseinike värbamisi, staatusega seotud toimingute
tegemist ja kaasamisega seotud tegevust.
Eelnõu § 2 punktide 6–13 järgi muudetakse abipolitseinikele ja nende pereliikmete
hüvitiste regulatsiooni, kui abipolitseinik saab viga või hukkub abipolitseiniku ülesannete
täitmisel.
Punkti 6 muudatus on seotud kutseliste eriteenistujate, s.t politseiametnike ja
päästeteenistujate hüvitiste ühtlustamisega vabatahtlike, s.t abipolitseinike ja vabatahtlike
päästjate hüvitistega. Politseiametnikele ja päästeteenistujatele ning nende
perekonnaliikmetele makstavaid hüvitis reguleerib ATS, mille § 49 lõige 1 sätestab, et
kui ametnik hukkub või sureb seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi
tagajärjel, makstakse tema lapsele, vanemale ja lesele ning perekonnaseaduse
tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist kokku hukkunud
või surnud ametniku kümne aasta keskmise palga ulatuses.
Kehtiva APolS-i § 38 lõikes 1 on sätestatud, et kui abipolitseinik hukkub seoses
abipolitseiniku ülesande täitmisega õnnetusjuhtumi või tema suhtes vägivalla kasutamise
tagajärjel, maksab riik tema lastele, vanematele ja lesele ning perekonnaseaduse alusel
tema ülalpidamisel olnud teistele isikutele ühekordset hüvitist kokku 120-kordse
politseiametniku madalaimale palgaastmele vastava palgamäära ulatuses.
Siseministri määruse „Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad,
diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise alused“
järgi on kehtiv politseiametniku madalaimale palgaastmele vastav palgamäär 1075 eurot.
Abipolitseiniku palk võib aga olla suurem ning on ebaõiglane, kui abipolitseiniku
hukkumise korral on tema perekonna hüvitis väiksem, kui teiste gruppide puhul.
Abipolitseiniku hukkumise või surma korral võetakse edaspidi aluseks sama palk, mis
võetakse aluseks ka teiste võrreldavate gruppide puhul. Nii võetakse vabatahtliku päästja
hukkumise või surma korral aluseks vabatahtliku päästja kümne aasta palk23, ametniku
hukkumise või surma korral võetakse aluseks hukkunud või surnud ametniku kümne aasta
23
PäästeS-i § 41 lõige 1
45
keskmine palk24. Ametnike hulka loetakse nii politseiametnikud, päästeteenistujad,
prokurörid kui vanglaametnikud.
Kui abipolitseiniku töötasu või palk alalises töö- või teenistuskohas on väiksem, kui
1075 eurot, võib väiksema aluspalga hüvitise aluseks võtmine riivata abipolitseiniku
õiguspärast ootust.
Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-20-04 asunud järgmisele seisukohale: „Õiguspärase
ootuse põhimõtte sisuks on, et igaühel peab olema võimalus kujundada oma elu
mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad
stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas.“
Õiguspärane ootus ei laiene kõigile võimalikele õiguspositsioonidele, vaid „kaitseb isiku
õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on
asunud realiseerima“ (Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-6-02 punkt 18 ja lahendi nr 3-4-1-24-
11 punkt 49).
Õiguspärane ootus on isikul tekkinud siis, kui:
a) õigusaktiga on lubatud, et isiku subjektiivne õigus saabub või säilib;
b) isik on asunud seda õigust teostama.
Õigusakti muutmisel isikule ebasoodsas suunas on tegemist õiguspärase ootuse põhimõtte
riivega. Õiguspärase ootuse põhimõtte riive aga ei ole veel õiguspärase ootuse
põhimõtte rikkumine. Riigikohus on leidnud: „Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda,
et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase
ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib
õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult
halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi
viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja
pädevuses“ (Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-20-04 punkt 14).
Abipolitseiniku hüvitise aluspalga regulatsiooni muudetakse vaid etteulatuvalt ning
isikud, kes juba saavad hüvitist, saavad seda edasi kehtiva õigusega samadel alustel. Uus
regulatsioon hakkab kehtima edaspidise aja kohta, mitte tagasiulatuvalt. Seega ei teki
õiguskindluse või õiguspärase ootuse riivet.
Pealegi ei oleks võrdse kohtlemise seisukohalt õige kehtestada samasse gruppi
kuuluvatele isikutele eri tingimusi.
PS-i § 12 kohaselt on seaduse ees kõik võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse,
rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude
veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
PS-i kommenteeritud väljaandes selgitatakse: „/---/ Üldise võrdsuspõhiõiguse rikkumise
tuvastamine on kaheastmeline. Esimesel astmel tuleb tuvastada ebavõrdne kohtlemine,
eristamine ehk diferentseerimine, teisel tuleb seda õigustada. Esimest tuvastamise astet
võib analoogiliselt vabadusõigustega nimetada ka võrdsuspõhiõiguse kaitseala riive
tuvastamiseks, teist riive põhiseaduspärasuse kontrolliks.
24
ATS-i § 49 lõige 1
46
Üldise võrdsuspõhiõiguse esemeline kaitseala hõlmab kõiki eluvaldkondi (RKÜKo
17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 36; RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 13; 01.10.2007, 3-4-
1-14-07, p 13). Paragrahvi 12 lg 1 järgi on põhiõiguste adressaadid kohustatud kohtlema
võrdses olukorras olevaid isikuid ja isikute gruppe võrdselt. „Võrdse kohtlemise
põhimõtte kohaselt tuleb samasuguseid olukordi käsitada ühte moodi” (RKHKm
24.03.1997, 3-3-1-5-97, p 4). Riigikohus on korduvalt võtnud üldise võrdsuspõhiõiguse
kaitseala kokku lausesse „Võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt”
(alates RKPJKo 03.04.2002, 3-4-1-2-02, p 17; RKÜKo 14.11.2002, 3-1-1-77-02, p 22;
viimati RKÜKo 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 20). Võrdsete võrdse kohtlemise käsk on
suunatud kõigi põhiõiguste kandjate õiguslikule võrdsusele.
Soovitatav on kohaldada üldist võrdsuspõhiõigust võrdses olukorras olevate isikute prima
facie (õiguslikult) võrdset kohtlemist nõudva õigusena. Kõige õnnestunumalt on selle
sõnastanud RKHK: „Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki
isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab
olema tagatud ühesuguste asjaolude korral.” (RKHKo 20.12.2001, 3-3-1-61-01, p 5;
12.12.2006, 3-3-1-65-06, p 25.) „Põhiseaduse § 12 lg 1 esimene lause tagab õigusliku
võrdsuse” (RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08, p 25). /---/
Kehtestades abipolitseinikele erinevad hüvitise maksmise alused oleks see ebavõrdne
nende suhtes, kelle hüvitise aluseks võetakse abipolitseiniku tegelik sissetulek, võrreldes
nendega, kelle hüvitise aluseks võetakse suurem palk, kui abipolitseiniku tegelik
sissetulek on. Sellisel juhul võib ka suurema sissetulekuga abipolitseinikul tekkida ootus,
et talle hakatakse makstakse suuremat hüvitist kui tema tegelik sissetulek on. Hüvitise
maksmise eesmärk on tagada abipolitseinikule ja tema perekonnale sama sissetulek, mis
neil oleks siis, kui abipolitseinikuga ei oleks õnnetust juhtunud või ta ei oleks hukkunud.
See tähendab, et abipolitseiniku vigastuse tõttu töövõime vähenemise korral vigastuse
tõttu või ülesannete täitmise tagajärjel hukkumise korral ei tohi abipolitseiniku ega tema
perekonna elukvaliteet halveneda. Hüvitise eesmärk ei peaks olema abipolitseiniku ja
tema perekonna sissetuleku suurendamine seetõttu, et isik soovib vabatahtlikuna anda
oma osa riigi turvalisusesse.
Punkti 7 kohaselt täiendatakse APolS-i sättega, mille kohaselt makstakse hukkunud
abipolitseiniku perekonnale tema 20 aasta keskmine palk, kui ta hukkub abipolitseiniku
ülesannete täitmisel tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise
või ohu tõrjumise tagajärjel. APolS-i § 38 lõikes 1 on sätestatud hukkumise hüvitis 10
aasta keskmise palga ulatuses, kui abipolitseinik hukkub ülesannete täitmisel
õnnetusjuhtumi tagajärjel. Samasugune regulatsioon on ka ATS-is ametniku, sh
politseiametniku hukkumise korral. Arvestades, et üha enam kaasatakse politsei
tegevusse abipolitseinikke, on õiglane, et ka nende hüvitised on politseinike hüvitistega
sarnased.
ATS-i käsiraamatus on ametnikule või tema perekonnale hüvitise maksmise regulatsiooni
selgitatud järgmiselt: „PS § 25 tuleneb igaühe õigus nõuda endale tekitatud moraalse ja
materiaalse kahju hüvitamist. Kui kahju tekkis seoses tööandja kasuks töö tegemisega,
siis kannab kahju tekkimise riski tavapäraselt tööandja. ATS § 49 sätestatud juhtudel
kohaldatakse ametnikule, võrreldes töölepingu alusel töötavate isikutega, lihtsustatud
menetlust, st ametnik ei pea tõendama oma tegelikke kahjusid, vaid talle on määratud
automaatselt väljamakstav summa. Eriregulatsioon on vajalik, kuna ametnikud
tegutsevad potentsiaalselt ohtlikemates tingimustes – riiklik järelevalve, riigi julgeoleku
tagamine, süütegude menetlemine jne. Ametiasutuse töötajate töö iseloom on sarnane
47
erasektori omaga, mistõttu laieneb neile sama kaitse, mis teistele töölepingu alusel
töötavatele isikutele (kahju hüvitamist saab nõuda VÕS-i alusel, vt TLS § 40 lg 5 ja VÕS
§ 628 lg 5). Töötajale ei ole garanteeritud kindlaksmääratud summat, vaid igal konkreetsel
juhul vaadatakse, millises ulatuses suudab töötaja kahju ära põhjendada.25“.
Hüvitise maksmine on lubatud, kui abipolitseiniku töövõime vähenes õnnetusjuhtumi
tagajärjel. Terminit „õnnetus“ kasutatakse õigusaktides tavaliselt tavakeeles levinud
tähenduses, kuid on ka erandeid. Nii on termin „tööõnnetus“ töötervishoiu ja tööohutuse
seaduses defineeritud järgmiselt: „Tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis
toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka
arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal.“ Kõnesoleva muudatuse
mõttes tuleb iga õnnetusjuhtumi korral vaadelda konkreetseid asjaolusid.
Õnnetusjuhtumiks ei loeta olukorda, mille abipolitseinik on tahtlikult põhjustanud.
Näiteks ei maksta hüvitist, kui abipolitseinik on pannud toime enesetapu või saanud viga
alkohoolse, narkootilise või psühhotroopse aine joobes.
APolS-i järgi on abipolitseinik isik, kes vabatahtlikult oma vabast ajast osaleb politsei
tegevuses seaduses sätestatud alustel ja korras. Politsei tegevuses osalemine tähendab
koos politseiametnikuga abipolitseiniku pädevusse kuuluva ülesannete täitmist või
politsei ülesandel iseseisvalt ülesande täitmist. Abipolitseiniku pädevuses on politsei
abistamine avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel, väljaselgitamisel ja tõrjumisel
ning avaliku korra rikkumise kõrvaldamisel. Seega täidavad teatud juhtudel politsei
ülesandeid nii politseiametnikud kui ka abipolitseinikud ning nende tööülesanded ja ka
nende täitmisega seotud riskid on sarnased. Samas on sotsiaalsed tagatised hukkumise või
töövõime muutumise korral teatud mõttes erinevad. Muudatustega võrdsustatakse
abipolitseinike ja politseiametnike hüvitiste regulatsioonid. See on abipolitseinike suhtes
õiglane ja võrdne kohtlemine, kui arvestada, et abipolitseinikud täidavad politsei
abistamise ülesandeid, mis tagavad ohu ennetamise ja tõrjumise ning avaliku korra.
Lisaks annavad muudatused abipolitseinikule kindlustunde, et kui temaga midagi juhtub,
siis riik hoolitseb tema enda või tema lähedaste eest. See aga omakorda võib olla
motivaatoriks abipolitseinikega liitumiseks.
Punkti 8 järgi muudetakse abipolitseiniku vigastuse või haigestumise hüvitist, kui
vigastus või haigestumine tuvastatakse seoses abipolitseiniku ülesannete täitmisega
õnnetusjuhtumi tagajärjel.
APolS-i § 38 lõike 2 punktides 1 ja 2 on sätestatud, et kui abipolitseinikul tuvastatakse
töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv töövõime seoses abipolitseiniku
ülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema suhtes vägivalla kasutamise tagajärjel
saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu, maksab riik talle hüvitist. Hüvitist
makstakse, lähtudes Eesti Töötukassa poolt töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud
töövõime ulatusest, järgmiselt:
1) osalise töövõime korral – politseiametniku 12-kordsele madalaimale palgaastmele
vastava palgamäära ulatuses;
2) puuduva töövõime korral – politseiametniku 60-kordsele madalaimale palgaastmele
vastava palgamäära ulatuses.
25 Töötajale tekkinud kahju hüvitamise kohta vt
http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Toovaldkond/TLS_kasiraamat_2011.pdf, § 40 komm,
Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. 2009, P.Varul, I.Kull, V. Kõve, M. Käerdi, lk 24 jj., samuti
Riigikohtu lahend aadressil http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-51-12.
48
Esimese muudatusena sätestatakse, et vastavalt kahe või seitsme aasta keskmise palga
ulatuses makstakse hüvitist abipolitseiniku suhtes õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud
vigastuse või tekkinud haiguse tõttu. Sättest jäetakse välja abipolitseinikule hüvitise
maksmine tema vastu vägivalla kasutamise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud
haiguse tõttu. Kehtiva sõnastuse järgi makstakse abipolitseinikule ka tema suhtes
vägivalla kasutamise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel vastavalt
töövõime kaotusele kahe või seitsme aasta keskmine palk. Samas on politseinikele ATS- i
alusel ette nähtud tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või
ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse korral suurem hüvitis.
Osalise töövõime korral makstakse ametnikule, sh politseiametnikule, hüvitist tema kuni
kaheksa aasta keskmise palga ulatuses ja puuduva töövõime korral tema 13 aasta
keskmise palga ulatuses. Hüvitiste võrdsustamiseks täiendatakse APolS-i samasuguse
sättega.
Teise muudatuse põhjendused on samad eelnõu § 2 punkti 3 selgitustega, s.o hüvitise
alust muudetakse – töövõime kaotuse või osalise kaotuse korral ei võeta hüvitise
maksmise aluseks mitte politseiametniku madalaim palgamäär, vaid abipolitseiniku
tegelik palk või töötasu. Abipolitseinikud osalevad vabatahtlikult oma vabast ajast
politsei tegevuses ja muul ajal teevad nad oma igapäevast tööd, mille eest neile makstakse
palka või töötasu. Abipolitseiniku töötasu või palk võib olla suurem, kui politseiametniku
madalaim palgamäär, mistõttu tuleb ka hüvitise maksmise aluseks võtta abipolitseiniku
tegelik töötasu või palk.
Punkti 9 muudatusega eristatakse hüvitise maksmine töövõime vähenemise või kaotuse
korral õnnetusjuhtumi tagajärjel hüvitise maksmisest töövõime vähenemise või kaotuse
korral abipolitseiniku vastu toimepandud ründe tagajärjel. Viimasel juhul makstakse
abipolitseinikule töövõime osalise kaotuse korral kuni kaheksa aasta keskmine palk ja
töövõime täieliku kaotuse korral kuni 13 aasta keskmine palk. See tähendab, et peale
seose tuvastamise abipolitseiniku ülesande täitmisega tuleb hinnata ka juhtumi iseloomu.
Eesti Keele Instituudi veebilehel on sõna „rünne“ selgitatud järgmiselt: „äge ja
vägivaldne, sageli relvastatud kallaletung kellelegi, relvastatud kallaletung, kellegi
füüsiline või vaimne ründamine, kallaletung“. Seega saab ründeks lugeda teise isiku
tahtlikku tegevust abipolitseiniku vigastamiseks või surma põhjustamiseks.
Muudatusega võrdsustatakse politseiametnike ja abipolitseinike hüvitised vigastuse
saamise korral abipolitseiniku vastu toimepandud ründe tagajärjel. Hüvitised on võrreldes
õnnetusjuhtumiga seotud vigastuse korral makstavate hüvitistega suuremad. Arvestatud
on, et nii nagu politseiametnikul on ka abipolitseinikul tööülesandeid ohtlikum täita kui
muudel aladel, s.t on suurem oht, et keegi ründab abipolitseinikku.
Punkti 10 muudatus on seotud eelnõu § 2 punkti 8 muudatusega, millega loetakse kehtiva
seaduse § 38 lõige 21 lõikeks 22 ja täiendatakse lõikega 21 uues sõnastuses. APolS-i § 38
lõikes 21 sätestatakse abipolitseinikule hüvitise maksmine, kui tema töövõime on
vähenenud tema vastu toime pandud vägivalla tagajärjel. APolS-i § 38 lõigetes 21 (pärast
muudatust lõige 22) ja 3 on sätestatud, et seose isiku töövõime ulatuse ja abipolitseiniku
ülesannete täitmise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse vahel tuvastab
vajaduse korral Sotsiaalkindlustusamet ATS-i §-s 491 sätestatud korras, ning hüvitis
makstakse välja osade kaupa. Kehtiva APolS-i § 38 lõigetes 21 (pärast muudatust lõige
22) ja 3 viidatakse sama paragrahvi lõikele 2, kuid pärast muudatust on vaja viidata ka
lõikele 21.
49
Punkti 11 järgi muudetakse ühekordse hüvitise maksmisel arvesse võetavaid asjaolusid
ja aluspalka.
Kehtiva APolS-i § 38 lõike 9 kohaselt maksab riik abipolitseinikule, kes seoses
abipolitseiniku ülesande täitmisega on õnnetusjuhtumi või tema suhtes vägivalla
kasutamise tagajärjel saanud kehavigastuse, millega kaasneb ajutine töövõime kaotus,
ühekordset hüvitist ühekordse politseiametniku madalaimale palgaastmele vastava
palgamäära ulatuses. Muudatuse järgi maksab riik edaspidi abipolitseinikule, kellel
seoses abipolitseiniku ülesande täitmisega väheneb või kaob ajutiselt töövõime,
ühekordset hüvitist tema põhiteenistuskoha töötasu või palga ulatuses.
Teise muudatusena viiakse ühekordse hüvitise maksmise eeldused samadele alustele
kutseliste politseiametnikega. Politseiametnikele hüvitise maksmise alused on sätestatud
ATS-is, mille järgi maksab riik ühekordset hüvitist ametniku ühe kuu keskmise palga
ulatuses ametnikule, kellel seoses teenistusülesannete täitmisega tema vastu toimepandud
ründe, tema poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise
tagajärjel tuvastati ajutine töövõime kaotus, millega ei kaasnenud osalist või puuduvat
töövõimet. Seega makstakse politseiametnikule ühekordset hüvitist ainult juhul, kui tal
tekkis ajutine töövõimetus selle tõttu, et teenistusülesannete täitmisel teda rünnati, ta
tõkestas süütegu, lahendas päästesündmust või tõrjus ohtu. Ühekordse hüvitise maksmisel
ei ole põhjendatud vabatahtlike ja kutseliste teenistujate erinev kohtlemine, seetõttu
ühtlustatakse abipolitseinikule ja politseiametnikule ühekordse hüvitise maksmise alused.
Punkti 12 kohaselt täiendatakse APolS-i seadust sättega, milles sätestatakse, et kui
abipolitseiniku ülesandeid täitev abipolitseinik ei töötanud hukkumisele või vigastada
saamisele eelneval ajal, võetakse hüvitise arvutamise aluseks hukkumise või vigastada
saamise ajal kehtinud palga alammäär. Kehtivas õiguses ei ole seda reguleeritud.
APolS-i lisatakse säte selle kohta, mis palk võetakse aluseks, kui abipolitseinik ei ole enne
hukkumist või viga saamist töötanud. Sel juhul võetakse aluseks palga alammäär. Sama
regulatsioon on ka vabatahtliku päästja kohta, mille kohaselt võetakse hüvitise arvutamise
aluseks hukkumise või vigastada saamise ajal kehtinud palga alammäär, kui päästetööl
osalev vabatahtlik päästja ei töötanud hukkumisele või vigastada saamisele eelnenud ajal.
Punkti 13 järgi muudetakse hüvitiste arvutamise, maksmise ja ulatuse korra kehtestamise
pädevust.
APolS-i § 38 lõike 12 kohaselt kehtestab abipolitseiniku hukkumise, vigastuse, töövõime
kaotuse või vähenemise hüvitiste ja kulude arvutamise ning maksmise korra ja ulatuse
Vabariigi Valitsus määrusega. Muudatuste järgi kehtestab hüvitiste määruse edaspidi
siseminister kui valdkonna eest vastutav minister.
Normitehnika käsiraamatus on selgitatud: „Volitatava valik sõltub esmajoones
reguleeritava küsimuse olulisusest ehk sellest, kas rakendusakti sisu üle peaks otsustama
valitsus või minister. Kui tegemist on valdkonnaspetsiifilise küsimusega, siis on
volitusnormi kavandamisel kohane anda volitus ministri määruse kehtestamiseks. Kui
küsimus puudutab teataval määral ka teise ministeeriumi valitsemisala, siis tuleb kaaluda,
kas piirduda Vabariigi Valitsuse seaduse § 49 lõike 2 kohaselt teise ministriga
kooskõlastamisega või kavandada volitusnorm valitsuse määruse kehtestamiseks.
Reglemendi § 6 lõike 2 kohaselt ainult ministeeriumi ja tema valitsemisala sisemist
50
töökorraldust puudutavaid ministri määruse eelnõusid ei pea kooskõlastamiseks
esitama.“.
Abipolitseiniku hukkumise, vigastuse, töövõime kaotuse või vähenemise hüvitiste ja
kulude arvutamise ning maksmise kord ja ulatus on Vabariigi Valitsuse määruses
reguleeritud samadel põhimõtetel, mis on sätestatud siseministri määruses „Päästetööl
osalenud vabatahtliku päästja hukkumise, surma või osalise või puuduva töövõime korral
makstava hüvitise ja kulude arvutamise, määramise ning maksmise kord ja ulatus“. Kuna
abipolitseinike tegevus kuulub Siseministeeriumi valdkonda, on mõistlik anda
abipolitseinike hüvitise määruse kehtestamise õigus anda siseministrile. Määruste
muudatused kooskõlastatakse alati vähemalt Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi
ja Rahandusministeeriumiga.
Eelnõu § 2 punkti 14 järgi täiendatakse seadust sättega, mille järgi tuvastatakse
abipolitseiniku staatusest vabastamise asjaolud menetluses, millele kohaldatakse
haldusmenetluse seaduses sätestatut. Abipolitseinik vabastatakse abipolitseiniku
staatusest, kui menetluse käigus tuvastatakse abipolitseiniku staatusest vabastamise
asjaolud.
Kehtiva APolS-i § 42 reguleerib abipolitseiniku staatusest vabastamist. Abipolitseinik
vabastatakse abipolitseiniku staatusest PPA peadirektori või tema volitatud ametniku
otsusega:
1) abipolitseiniku algatusel;
2) tema mittevastavuse korral käesoleva seaduse §-des 4 (abipolitseinikule esitatavad
nõuded) ja 5 (isikud, keda ei võeta abipolitseinikuks, näiteks karistatud tahtlikult
toimepandud kuriteo eest, ei sobi käitumise poolest, ei ole teovõimeline jms) ning § 8
lõikes 4 (täiendusõppe läbimine vähemalt kord aastas) sätestatud tingimustele või
3) seoses abipolitseinikule sobimatu käitumisega, sealhulgas, kui abipolitseinik rikub
avalikus kohas käitumise nõudeid või käitub muul viisil õigusvastaselt;
4) abipolitseiniku surma korral.
Abipolitseiniku seaduse 633 SE seletuskirjas on selgitatud: „Kehtiva APolS § 9 järgi
vabastatakse abipolitseinik kohustustest politseiasutuse juhi või politseipeadirektori
käskkirjaga omal soovil, seoses abipolitseinikule sobimatu käitumisega, kui ta ei vasta
abipolitseiniku seaduses esitatud nõuetele, kohalike omavalitsuste põhjendatud taotlusel
või muudel põhjustel, mida politseiasutuse juht peab oluliseks.
Eelnõuga muudetakse kõnealust sätet selliselt, et abipolitseinik vabastatakse
abipolitseiniku staatusest politseiasutuse juhi käskkirjaga. Kehtiva seaduse sõnastust
abipolitseiniku kohustustest vabastamise kohta ei saa pidada kõige õnnestunumaks, kuna
kõnealust sätet on võimalik tõlgendada selliselt, et abipolitseinik küll vabastatakse tema
kohustustustest, kuid ta jääb endiselt abipolitseinikuks. Eelnõuga parandatakse sõnastust
nii, et abipolitseinik vabastatakse abipolitseiniku staatusest. See iseloomustab paremini
sätte mõtet – isik ei ole enam abipolitseiniku staatuses, ta ei tohi politseitöös osaleda ning
tal puuduvad abipolitseiniku ülesannete täitmise õigused. Ühtlasi on eelnõuga loobutud
põhimõttest, et abipolitseiniku võib abipolitseiniku staatusest vabastada nii
politseiasutuse juht kui ka politseipeadirektor. Eelnõu kohaselt vabastab abipolitseiniku
sellest staatusest üksnes politseiasutuse juht. Politseipeadirektorist on loobutud
õigusselguse ja praktilisuse kaalutlustel. Regulatsioon tagab selle, et isiku vabastab
staatusest talle staatust omistaval ametiastmel olev politseiametnik ehk politseiasutuse
51
juht. Politseipeadirektorile nimetatud volituse andmine looks kattuva pädevuse ja ei
omaks praktilist vajadust.
Eelnõu kohaselt vabastatakse abipolitseinik abipolitseiniku staatusest abipolitseiniku
algatusel, tema mittevastavusel abipolitseinikule esitatud nõuetele (kutsesobivus,
tervisenõuded, teovõime, karistatus jm) ning seoses abipolitseinikule sobimatu
käitumisega, seal hulgas kui abipolitseinik rikub avalikus kohas käitumise nõudeid, käitub
muul viisil õigusvastaselt või riigi korrakaitseülesande täitmiseks volitatud isikule
sobimatult.
Oma sisult ja olemuselt on nimetatud vabastamise alused samad, mis ka kehtivas
seaduses. Kuivõrd abipolitseinik peab järgima avaliku teenistuse eetikakoodeksit, siis on
põhjendatud staatusest vabastamise alusena ette näha ka abipolitseinikule sobimatut
käitumist. Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõust välja jäetud abipolitseiniku staatusest
vabastamise alusena kohalike omavalitsuste taotlus ning muud põhjused, mida
politseiasutuse juht peab oluliseks. “Muud põhjused“ jätab vabastamise alused liialt
lahtiseks ning see ei ole piisavalt õigusselge ja määratletud, mis jätaks aga omakorda
asutuse juhile liialt laia kaalutlusõiguse teostamise pädevuse. Kohalike omavalitsuste
taotlus on eelnõust välja jäetud põhjendusel, et nimetatud õigus ei ole kehtivas
regulatsioonis põhjendatud. Abipolitseinikul ei ole mingit erilist suhet kohaliku
omavalitsusega politsei ülesande täitmisel. Kohalikul omavalitsusel on võrdne õigus kõigi
isikutega pöörduda politseiasutuse juhi poole kaebusega, märgukirjaga, mis saab olla
aluseks politseiasutuse juhile abipolitseiniku suhtes tema staatuse otsustamiseks.
Seadus täpsustab abipolitseinikule sobimatu käitumise sisu ja näeb ette, et kindlasti on
nendeks olukorrad kui abipolitseinik rikub avalikus kohas käitumise nõudeid, käitub muul
viisil õigusvastaselt või riigi korrakaitseülesande täitmiseks volitatud isikule sobimatult.“
Kehtivas seaduses ei ole sõnaselgelt sätestatud, millises menetluses vabastamise asjaolud
tuvastatakse ning see on praktikas tekitanud probleeme. Muudatuse järgi tuvastatakse
vabastamise asjaolud haldusmenetluses. Kõne all on juhud, kui abipolitseinik
vabastatakse abipolitseinikule sobimatu käitumise tõttu, näiteks vääritu teo või süüteo
toimepanemise tõttu. Abipolitseinik ei ole PPA-ga teenistussuhtes, mistõttu talle ei
kohaldata politseiametniku distsiplinaarmenetluse ega -karistuse regulatsiooni.
Abipolitseiniku vabastamise asjaolude väljaselgitamisele kohaldatakse HMS-i sätteid. Nii
nagu distsiplinaarmenetluses, on ka haldusmenetluses olulised sellised põhimõtted nagu
uurimine, eesmärgipärasus ja efektiivsus, otsuse tegemisel kaalutlusõiguse kasutamine
jms. Haldusorgan peab haldusmenetluses menetlusosalisele selgitama tema õigusi ja
kohustusi, tutvustama asjas tähtsust omavaid dokumente, kuulama ära menetlusosalise
selgitused, vastuväited ja arvamuse. Kui menetluse tulemusel selgub, et abipolitseinik on
toime pannud teo, mille pärast ta vabastatakse abipolitseiniku staatusest, siis
vormistatakse selle kohta otsus (haldusakt), millele saab esitada vaide või kaebuse
halduskohtusse.
Eelnõu § 3 järgi muudetakse ATS-i.
Eelnõu § 3 punktide 1 ja 2 järgi täiendatakse ATS-i koosseisuväliste ametnike
regulatsiooniga.
Esimese muudatusena kehtestatakse seaduses võimalus võtta ametiasutusel teenistusse
ka koosseisuväliseid ametnikke, tagades sellega neile muu hulgas teatud sotsiaalsed
52
tagatised. VTK-s ja eriteenistuste ühtlustamise 2019. aasta töörühma kohtumistel jõuti
seisukohale, et ametiasutusel peab olema võimalus võtta praktikante teenistusse
koosseisuvälistele ametikohtadele. Kuni 31. märtsini 2013. aastal kehtinud ATS-i järgi
jagunesid teenistujad ametnikeks, abiteenistujateks ja koosseisuvälisteks teenistujateks.
Koosseisuväline teenistuja oli isik, kes võeti teenistusse määratud ajaks nimetamise või
töölepingu alusel ametniku või abiteenistuja niisuguste ülesannete täitmiseks, millel ei ole
alatist iseloomu. Alates 1. aprillist 2013. aastal jõustunud ATS-i kohaselt nähakse kõik
teenistuskohad ette asutuse koosseisus ja seniseid koosseisuväliseid ametikohti enam
ATS ette ei näe. ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Ajutise iseloomuga
teenistusülesandeid täitev ametnik nimetatakse ametikohale ülesande täitmise ajaks või
töömahu suurenemise ajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks või Riigikogu
uurimus- või probleemkomisjoni tegevuse lõppemiseni. Isiku ametikohale nimetamine
ATS § 23 lg 2 p 2 alusel sõltub seega asjaolust, kas isiku teenistusülesanded on alatise või
ajutise iseloomuga. Näide: Ajutise iseloomuga ülesandeks võib olla tähtajalise EL
projekti juhtimine või rakendamine, oluliste ümberkorralduste (nt asutuste liitmise)
elluviimine, seoses EL eesistumisega ametiasutusele pandud täiendavate ülesannete
täitmine. Ajutise iseloomuga teenistusülesandeid täitva isiku ametikohale nimetamine on
analoogne 1996. a ATS regulatsiooniga, mille kohaselt sai ametikohale nimetada
koosseisuväliseid ametnikke. Erisus võrreldes varasema regulatsiooniga seisneb selles, et
nüüd tuleb ka ajutise iseloomuga teenistuskohad (ameti- ja töökohad) ette näha
ametiasutuse koosseisus.“.
Juba kaks aastat pärast uue ATS-i jõustumist selgus, et koosseisuväliste ametnike
väljajätmine ATS-ist tekitab mõnele ametiasutusele probleeme. Nii lisati koosseisuväliste
ametnike regulatsioon PPVS-i politsei ja piirivalve seaduse ning päästeteenistuse seaduse
muutmise seadusega 416 SE. PPVS-i täiendati nii, et ka asutuse koosseisuväline
ametikoht on politseiametniku ametikoht, millel teenistuses olemine loetakse
politseiteenistuseks. Seaduses sätestati, et PPA võib koosseisuvälise politseiametniku
ametikohale nimetada üksnes SKA politsei või piirivalve erialal täiskoormusega õppes
keskhariduse baasil kutseharidust omandava õpilase või rakenduskõrgharidust omandava
üliõpilase õppepraktika läbimise ajaks.
Enamasti võetakse praktikandid ametiasutustesse praktikale võlaõigusliku (praktikandi)
lepinguga. Erinevates riigi ametiasutustes on vajadus aga praktikandid avaliku võimu
teostamiseks nimetada praktika tegemise ajaks ametikohale. Eelduslikult soodustab
praktikantide võtmine praktika ajaks avalikku teenistusse ehk praktikantidele ametnikega
võimalikult sarnaste teenistustingimuste loomine avaliku teenistuse järelkasvu
kujundamist ning toetab sobivate ametnikukandidaatide leidmist ja arendamist juba nende
õpingute ajal.
VTK-s on märgitud: „Praktikandi ametikoht peaks olema koosseisuväline. Praktikandid
on teenistuses hooajaliselt mõne kuu jooksul aastas. ATS alusel kehtestatud Vabariigi
Valitsuse 8. novembri 2012. a määruse nr 92 „Riigi ametiasutuste teenistuskohtade
koosseisude kehtestamise kord, teenistuskohtade klassifikaator ja teenistuskohtade
liigitamise kord“ § 2 lõike 2 kohaselt on teenistuskohtade koosseis ametiasutuse
eelarvevahenditega kaetud teenistuskohtade loetelu, mis annab ülevaate ametiasutuse
eesmärkide saavutamiseks vajalikust inimressursist. Praktikantide ametikohad ei anna
ülevaadet ametiasutuse eesmärkide saavutamiseks vajalikust inimressursist. Kuna
praktikantidele palka ei maksta, ei tule nende ametikohtadega ka eelarve koostamisel
arvestada. Samuti moonutab praktikantide ametikohtade koosseisulisus statistikat (millele
tuginedes teeb asutus juhtimisotsuseid ja RaM arendab avalikku teenistust) vabade
53
ametikohtade osakaalu osas asutuses. Hetkel teevad RaM analüütikud vajalike andmete
saamiseks käsitööd, mis ei ole kooskõlas eesmärgiga õgvendada avalikku teenistust.“.
Mõnel juhul saab praktikantide koosseisuvälisele ametikohale nimetamise regulatsiooni
kehtestada eriseaduses, näiteks politseipraktikandid PPVS-is, päästeteenistuse
praktikandid PäästeTS-is, vanglateenistuse praktikandid VangS-is. Samas ei ole paljudel
ametiasutustel eriseadust, millesse saaks koosseisuväliste praktikantide regulatsiooni
lisada, kuid regulatsioon on vajalik. Sellised asutused on näiteke Maksu- ja Tolliamet,
Keskkonnainspektsioon, ministeeriumid. Kuna ATS-is asjakohast regulatsiooni ei ole, on
neil asutustel keerukam teha koostööd tulevast kvalifitseeritud ametnikkonda koolitava
asutusega.
Eriteenistuste ühtlustamise töörühmas ei toetanud Justiitsministeerium ATS-i
praktikantide regulatsiooni loomist, kuna praktikandi ja ametiasutuse vahel saab sõlmida
konfidentsiaalsuslepingu. Rahandusministeeriumi hinnangul on aga regulatsioon vajalik,
sest paljud praktikandid käivad välislähetustes, seda teevad näiteks Välisministeeriumi ja
Sotsiaalministeeriumi praktikandid seoses direktiivide ülevõtmisega. Pealegi tagaks
regulatsiooni loomine praktikandile sotsiaalsed tagatised teenistusülesannete täitmisel
hukkumise või vigastuse korral. Näiteks, PPVS-is on sätestatud, et kui politseipraktikant
on nimetatud praktika ajaks PPA koosseisuvälise politseiametniku ametikohale,
kohaldatakse talle ATS-i hüvitiste regulatsiooni. Keskkonnainspektsioon sõlmib
praktikandiga konfidentsiaalsuslepingu ja maksab praktikantidele tööandja
õnnetuskindlustust (aastas on Keskkonnainspektsioonis umbes 50 praktikanti). See
tähendab riigile lisaraha. Kui kohaldada praktikandile ametniku hüvitiste regulatsiooni,
tähendaks see riigile kulu siis, kui praktikandiga midagi juhtub.
Teise muudatusena sätestatakse seaduses koosseisuvälisele teenistuskohale võetud
praktikandile ATS-i ja TLS-i laienemine seaduses sätestatud erisustega ning praktikandi
õigused ja kohustused. Seaduses sätestatakse selgelt, et koosseisuvälisele teenistuskohale
võib nimetada ametniku või sõlmida töölepingu töötajaga üksnes õppepraktika läbimise
ajaks.
Õppepraktika ajaks koosseisuvälisele teenistuskohale nimetatud ametnikule laieneb
õppepraktika ajal ATS ja töölepinguga töötajale laieneb TLS. Õppepraktika ajal ei laiene
koosseisusvälisele praktikandile ATS-i avaliku konkursi, palga maksmise ja
puhkusearvestuse regulatsioon ega TLS-i töö eest ja koolituse ajal töötasu maksmise ega
puhkuse ja puhkusetasu maksmise regulatsioon.
Erisus ATS-i ja TLS-i regulatsioonidest kehtestataks järgmistes küsimustes.
1. Praktikantide teenistusse võtmisel ei kohaldata neile konkursi korraldamise
regulatsiooni. Praktikante ei võeta teenistusse reeglina konkursi korras. ATS-i järgi
täidetakse teenistuskoht reeglina konkursi korras. Konkursi võib jätta korraldamata,
kui teenistuja võetakse teenistusse tähtajaliselt, näiteks teenistuja tähtajalise
üleviimise korral. Praktikandid võetakse teenistusse ajutiselt kooli poolt suunatuna.
2. Praktikantidele (sh kadettidele) palka üldjuhul ei maksta. SKA õpilased (sh Maksu-
ja Tolliameti praktikandid) saavad praktikal oldud aja eest stipendiumi nagu ülejäänud
õppe jooksul. Samuti tagatakse neile tasuta majutus ja toitlustus. Palka ei maksta ka
SKA välistele praktikantidele. See on üks osa õppest, mida ametiasutus, kuhu
praktikant praktikale asub, enamasti ei rahasta. ATS-i § 35 lõike 1 kohaselt on
ametnikul õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka alates ametikohale
54
asumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani. Välistuse puudumisel
seaduses tuleb sätet täita ka praktikandi ametikohale nimetatud isiku puhul.
3. Praktikandile ei arvestata teenistuses oldud aja eest puhkust ega maksta puhkusetasu.
ATS-i § 43 lõike 2 järgi on ametniku põhipuhkuse kestus 35 kalendripäeva. Puhkusele
on õigus kõigil ametnikel. Praktikandid on aga teenistuses mõned nädalad või kuud,
ning lahkuvad seejärel tagasi teoreetilisse õppesse. Üliõpilastele ja õpilastele on
õppetööst puhkamiseks vajalik aeg sätestatud õppetööd reguleerivates seadustes.
Kõrgharidusseaduse (edaspidi KHaS) järgi on üliõpilasel õigus saada igal õppeaastal
õppetööst vähemalt kaks kuud puhkust, välja arvatud riigikaitselises
rakenduskõrgkoolis. Kutseõppeasutuse seaduse kohaselt on õpilase jaoks õppeaastas
vähemalt kaheksa nädalat vaheaega.
4. KHaS-i järgi on üliõpilasel õigus saada riiklikke stipendiume, mille liigid, suurused
ning nende määramise üldtingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav
minister. Üliõpilaste stipendiume reguleerivad haridus- ja teadusministri määrus
„Üliõpilaste riiklike stipendiumite liigid, suurused ning nende määramise
üldtingimused ja kord“ ja siseministri määrus „Sisekaitseakadeemia üliõpilasele,
kadetile ja õpilasele makstava stipendiumi suurus, maksmise tingimused ja kord“
Kehtivate õigusaktide järgi makstakse päästeteenistusse ja politseiteenistusse võetud
kadetile stipendiumi nii teoreetilise õppe kui praktika ajal. PPVS-i järgi makstakse
kadetile stipendiumi, sealhulgas õppepraktika ajal. Õppepraktikal viibimise aja eest ei
maksta töötasu. PäästeTS-i järgi ei maksta päästeteenistujale õppepraktika läbimise
ajal palka, kuid makstakse stipendiumi. Et koosseisuvälisele praktikandile oleks
võimalik praktika ajal maksta stipendiumi, täiendatakse ATS-i vastava sättega.
Eelnõu § 3 punktide 3–5 kohaselt muudetakse ametnikueetikaga seotud terminit.
Kehtiva ATS-i §-s 12 kasutatakse terminit „ametnikueetika“, mis muudatuse järgi
asendatakse terminiga „avaliku teenistuse eetika“. ATS-i § 12 reguleerib ametnikueetika
nõukogu tegevuse aluseid ametnike põhiselt. Nii nagu ametiasutuse põhiväärtused kehtivad
ühel ja samal ajal kõigile selle ametiasutuse ametnikele ja töötajatele, on ametnikueetika
nõukogu koostatud ametniku eetikakoodeksis käsitletud väärtused olulised avalikule
teenistusele tervikuna. Lisaks tuleneb suurem osa korruptsiooni ennetamise õiguslikust
regulatsioonist KVS-ist, mis kehtib ka paljudele ametiasutuse töötajatest. Niisiis on õiguslik
raamistik ametnikele ja töötajatele huvide konflikti ennetamise küsimustes olulisel määral
sarnane. Ametnikueetika nõukogu on praktikas otsustanud oma töösse võtta ka ametiasutuste
töötajate esitatud päringuid, eeldusel et esitatud küsimus omab tähtsust ametiasutuse maine ja
usaldusvääruses seisukohast.26 Muudatuste järgi nimetatakse ametnikueetika nõukogu
avaliku teenistuse eetika nõukoguks ning seeläbi laiendatakse eetikanõukogu pädevust ka
riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuste töötajatele, asendades §-is 12 sõna
„ametniku“ sõnaga „teenistuja“. Muudatus ei ole sisuline, vaid tehniline.
Eelnõu § 3 punktide 6 ja 7 järgi muudetakse konkursi korraldamise regulatsiooni.
Punkti 6 kohaselt täiendatakse ATS-i § 16 lõiget 3, mille järgi eeldatakse sisekonkursi
korraldamise otstarbekust, kui sisekonkursiga hõlmatud ametiasutuse teenistuses olevate
ametnike haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete
täitmiseks kehtestatud nõuetele määral, mis võimaldab neil vabal ametikohal täita
teenistusülesandeid paremini kui avalikult väljakuulutatud konkursil osalevatel isikutel.
Sätet täpsustatakse selliselt, et sisekonkursil võib osaleda ka töötaja. Praegu tõlgendavad
ametiasutused sätet erinevalt, s.t osad tõlgendavad sätet nii, et sisekonkursil saab
26
VTK
55
ametikohale kandideerida ainult ametnik, teised tõlgendavad laiemalt, võimaldades
sisekonkursil osaleda ka töötajatel. Õigusselguse huvides sätestatakse seaduses, et
sisekonkursil saab osaleda nii ametnik kui ka töötaja. Kui töötaja vastab ametikohale
esitatavatele nõuetele, siis on põhjendamatu, et sisekonkursi korras saab ametikohale
kandideerida ainult ametnik.
Punkti 7 järgi täiendatakse ATS-i sättega, mille kohaselt võib konkursi jätta
korraldamata, kui riigisekretäri, ministeeriumi kantsleri, asekantsleri, Riigikantselei
direktori ja riigikaitse koordinatsioonidirektori, ameti ja inspektsiooni peadirektori,
riigiarhivaari, Kaitseväe juhataja ja riigi peaprokuröri täitmata ametikoht täidetakse
ajutiselt tähtajalise üleviimise teel. Sellisel juhul ei tohi tähtajaline üleviimine kesta üle
kuue kuu aastas.
ATS-i § 16 lõigetes 2–5 on sätestatud teatud juhtudel võimalus konkursist loobuda või
korraldada sisekonkurss. Regulatsiooni kohaldamisalast on välistatud riigi tippjuhtide
ametikohad, s.t nendele kohtadele tuleb alati konkurss korraldada. See tähendab, et
ametnikku ei saa ilma konkursita ka tähtajaliselt üle viia tippjuhi vabale ametikohale.
Samas saab puuduva tippjuhi ülesanded kuni kuueks kuuks panna teisele ametnikule.
ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Vaba ametikoha täitmise osas on tehtud erisused
avaliku teenistuse tippjuhtidele (ATS § 16 lg 6). Erisuse tegemise tingib vajadus täita
tippjuhtide ametikohad kõigile avatud ja ühesugustel alustel läbiviidavate konkursside
teel. Seega täidetakse riigisekretäri, ministeeriumi kantsleri, asekantsleri, Riigikantselei
direktori, ameti ja inspektsiooni peadirektori ja ATS § 10 lg 2 alusel kehtestatud Vabariigi
Valitsuse määruses nimetatud valitsusasutuse juhi vaba ametikoht ainult avaliku konkursi
korras (vt riigisekretärile ja ministeeriumi kantslerile ettenähtud erisusi ATS § 16 lg-s 8).
Loetletud vabu ametikohti ei saa täita sisekonkursi, tähtajalise üleviimise ega muus ATS
§ 16 lg-s 5 nimetatud erandlikus korras, v.a kui see on lubatud eriseadustes (nt
vangistusseadus, politsei ja piirivalve seadus). Samuti on tippjuhtide ajutine asendamine
ATS § 57 alusel ilma avalikku konkurssi korraldamata lubatud maksimaalselt kuus kuud
12-kuulise perioodi ehk aasta jooksul. Juhul kui tippjuhi avaliku võimu teostamise õigus
peatatakse pikemaks perioodiks kui kuus kuud (nt lapsehoolduspuhkuse ajaks), tuleb
vabanenud ametikoha täitmiseks korraldada avalik konkurss ja konkursi võitnud
kandidaat nimetada ametikohale ATS § 23 lg 2 p 1 alusel (ajutiselt äraoleva ametniku
asendaja nimetamine ametikohale). Konkursid viib läbi tippjuhtide valikukomisjon, mis
kindlustab tippjuhtidele ühesuguste nõuete rakendamise ning ausa ja neutraalse valiku.“.
Praktikas on probleemi tekitanud olukord, kus tippjuhi ametikoht muutub ajutiselt
vakantseks (nt pikema puhkuse korral või haiguse tõttu) ning kõik tippjuhi ametikoha
ülesanded tuleb anda teisele ametnikule täies koosseisus, vabastades asendaja täielikult
oma ülesannete täitmisest. Asendajana ei liigu ta teisele ametikohale, vaid täidab vakantse
ametikoha ülesandeid, jäädes samal ajal oma ametikohale. Asendaja ametikoha
ülesandeid keegi ei täida, kuid ametikoht ei ole ka vaba. Niisiis on võimalik asendaja
ametikoha ülesanded teisele ametnikule anda ametiasutuse sees, kuid asendaja
ametikohale ei ole võimalik uut ametnikku võtta. Vaba on ainult tippjuhi ametikoht, mida
ei saa protseduuri keerukuse tõttu kiiresti täita.
Eelnõu § 3 punktiga 8 täiendatakse ATS-i võimalusega teatud juhtudel jätta konkurss
korraldamata.
Esimese muudatuse järgi võib konkursi jätta korraldamata, kui ametiasutusel on
võimalik ametikohale nimetada isik, kes on enne kandideerinud muule ametiasutuse
56
ametikohale, kuid ei ole osutunud valituks. Valiku tingimuseks on see, et täidetav
ametikoht on olulises osas sarnaste teenistusülesannetega, millele isik enne kandideeris.
Näide. Ametiasutus värbab endale juristi ja valituks osutub parim kandidaat. Samas
kandideerib veel üks väga hea kandidaat, kes seekord valituks ei osutu. Kolme kuu pärast
vabaneb ametiasutuses taas juristi ametikoht ja seekord ei pea uut konkurssi korraldama,
sest värbajal on olemas andmed eelmisel konkursil osalenud väga hea kandidaadi kohta,
kellele saab nüüd helistada ja vaba ametikohta pakkuda.
Ametiasutustel on pidev vajadus täita vabu ametikohti, samas on värbamine pikk protsess,
mistõttu on mõistlik, et seadus võimaldaks ametiasutusel kasutada varem kandideerinud
isikute andmeid. Lisaks on tavapärane, et kandideerinud ja valituks mitteosutunud isik ei
tule uuesti kandideerima. See aga tähendab, et ametiasutuse vabale ametikohale jätab
kandideerimata ametikohale sobivaim kandidaat.
Teise muudatuse kohaselt võib enne ametiasutuse muule ametikohale kandideerinud
isiku kandideerimise andmeid kasutada ühe aasta jooksul alates eelneva kandideerimise
jaoks dokumentide esitamisest. Andmete kasutamine on seotud tööle kandideerinute
andmete säilitamise tähtajaga. Andmekaitseinspektsiooni abistavas juhendmaterjalis
„Isikuandmete töötlemine töösuhtes“ on selgitatud: „Andmete kogumisel seatud
eesmärgiga vastuolus olevaks ei peeta andmete säilitamist kogumise eesmärgiga seotud
vaidluste lahendamise tarbeks. Säilitada võiks sellisel juhul vaidlustamistähtaja lõpuni.
Erinevad tähtajad on töölepingu ülesütlemise vaidlustamisele (30 kalendripäeva
ülesütlemisavalduse saamisest) ning töötaja poolt tööandja vastu esitatavale töötasu
nõudele (kolm aastat). Põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul (TLS § 68 lg 6).
Tööandja nõue töötaja vastu töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete
tagastamiseks aegub 12 kuu jooksul (TLS § 39). Diskrimineerimisega seotud kahju
hüvitamise nõue aegub ühe aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanud isik kahju
tekkimisest teada sai või pidi teada saama (võrdse kohtlemise seadus § 25).
Andmete töötlemise lõpetamisel tuleb andmed kas sulgeda, kustutada või muuta isik
tuvastamatuks. Sulgemist tuleks kasutada juhul, kui andmeid on vajalik säilitada veel
mõne aja vältel mitteaktiivses kasutuses, nt võimalike vaidluste puhuks. Muul juhul tuleks
andmed kustutada. Kui tööandjal on mingil põhjusel soov kogutud andmeid säilitada, võib
seda teha, eemaldades kõik sellised andmed, mille abil on hiljem võimalik isikut
tuvastada. Isikukoodi ja nime eemaldamine ei pruugi olla piisav, kui ülejäänud andmed
kogumis võimaldavad siiski isiku tuvastada (arvestades sh muid võimalusi, mida
võidakse isiku tuvastamiseks kasutada). Isiku tuvastamatuks muutmist võib kasutada ka
näiteks juhul, kui üks kandidaatidest vaidlustab värbamisprotsessi otsuse, kuid asjaolude
hindamisel omavad tähtsust ka teiste kandidaatide andmed. Sellisel juhul tuleks teiste
kandidaatide isiku tuvastamist võimaldavad andmed kustutada ning jätta alles
vaidlusesemesse puutuvad andmed (näiteks diskrimineerimissüüdistuse korral väidetava
diskrimineerimise aluseks olevad tunnused).“
Tõendamiskohustuse täitmiseks võib teenistusse kandideerija andmeid säilitada ühe aasta
jooksul arvates ajast, kui kandidaat sai teada, et ta ei osutunud valituks. Kui andmeid
tahetakse säilitada selleks, et pakkuda valituks mitteosutunutele hiljem tööd, peab selleks
küsima kandidaadilt nõusoleku. Nõusoleku küsimisel tuleb kandidaati informeerida
sellest, milliseid kogutud andmeid säilitada kavatsetakse, ning küsida, kas kandidaadi
andmeid võib tööpakkumiste tegemiseks kasutada ainult ettevõte ise või võib andmeid
edastada ka näiteks tütarettevõttele. Samas on isikul alati õigus oma nõusolek tagasi võtta
57
ning sellisel juhul ei ole ametiasutusel enam õigust töödelda kandideerimise andmeid
töökoha pakkumiseks.
Kolmanda muudatusena sätestatakse ATS-is võimalus jätta konkurss korraldamata, kui
teenistusest eemal olev ametnik otsustab enam ametiasutusse mitte tagasi tulla ning
vabale ametikohale on otstarbekas nimetada ametnik, kes seni on täitnud ametikoha
ülesandeid asendajana. Kehtiv seadus ei luba praegu asendajat tähtajatult ametikohale
nimetada, kuigi asendaja on tööga mitme aasta jooksul hästi toime tulnud. Kuigi sellisel
juhul on võimalik vaba ametikoht täita ka sisekonkursi kaudu, nõuab ka sisekonkursi
korraldamine aega ja tööd. Pealegi on sisuliselt tegemist fiktiivse konkursiga, kuna
üldjuhul osutub valituks ametnik, kes on puuduvat ametnikku pika aja vältel asendanud.
See tähendab, et sisekonkursi korraldamisega raisatakse ebamõistlikult töötajate aega,
mida saaks kasutada teiste ülesannete täitmisel. Kõik teavad ja saavad aru, et asendaja on
pädevam kui vabale ametikohale kandideerija, sest asendaja on pika aja jooksul täitnud
puuduva ametniku ülesandeid ja saanud nendega hästi hakkama. Seega osutub ta
ilmselgelt valituks. Konkursi korraldamata jätmine ei ole asutusele kohustus, vaid
võimalus.
Eelnõu § 3 punkti 9 järgi täiendatakse ATS-i sättega, mille järgi peatub konkursi
luhtumise tähtaja kulgemine seaduses sätestatud ametikohale nimetamise eeltingimuseks
oleva asjaolu väljaselgitamise ajaks. Kehtiva ATS-i järgi loetakse konkurss automaatselt
luhtunuks, kui 120 kalendripäeva jooksul ei ole konkursi alusel ühtegi isikut ametikohale
nimetatud. ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Konkurss võib luhtuda ka automaatselt ja
seda juhul, kui ametiasutus ei ole 120 kalendripäeva jooksul alates konkursil osalemiseks
määratud tähtaja möödumisest ühtegi isikut ametikohale nimetanud. Seega tuleb tähele
panna, et kogu värbamis- ja valikuprotseduur tuleks läbi viia nelja kuu jooksul. HMS § 5
lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti
võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.
Seega on oluline, et konkursimenetlus viiakse läbi mõistliku aja jooksul. Neli kuud on
mõistlik aeg ühelt poolt ametiasutusele vajalike valikuetappide läbiviimiseks ja
otsuse tegemiseks ning teiselt poolt kandidaadile värbamis- ja valikuprotsessis
osalemiseks ning tulemuste teadasaamiseks.“
Enamasti on neli kuud mõistlik aega, et teha läbi kõik vajalikud valikuetapid ja otsus teha.
Säte tekitab probleeme sellisel juhul, kui konkurss on korraldatud ametikohale, millel
töötamiseks on seatud veel mõni kohustuslik täiendav eeltingimus, näiteks teatud taseme
riigisaladusele juurdepääsuõigus, millele vastavust saab kontrollida alles pärast konkursi
võitja selgumist. Nii on riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses sätestatud, et
riigisaladusele juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise otsustab
julgeolekukontrolli teostanud asutuse juht hiljemalt kolme kuu jooksul arvates
juurdepääsuloa saamiseks või selle kehtivuse pikendamiseks nõutavate dokumentide
esitamisest. Juurdepääsuloa väljastab isiku suhtes julgeolekukontrolli teostanud asutus.
Kui eeltingimusele vastamise kontrollimine venib menetluse ajal ametiasutusest
sõltumata pikemaks, kui konkursi menetlemiseks seadusega ettenähtud aeg, muutub
konkurss automaatselt luhtunuks ning ametiasutusel tuleb korraldada uus konkurss.
Muudatusega kehtestatakse võimalus pikendada konkursi luhtunuks lugemise tähtaega 60
päeva võrra, s.o 180 päevani. Luhtumise tähtaja pikendamine tuleneb sellest, et osa
juhtudel peatub luhtumise tähtaja kulgemine.
Eelnõu § 3 punkti 10 järgi muudetakse konkursi lõpptulemusest teavitamise
regulatsiooni. Kehtiva seaduse järgi Muudatuse kohaselt teavitatakse konkursi
58
lõpptulemustest konkursi võitnud isikut pärast konkursi lõppemist ja otsuse tegemist.
Valituks mitteosutunud kandidaate teavitatakse pärast nende kohta tehtud otsuse tegemist.
ATS-i käsiraamat selgitab: „ATS regulatsioon näeb ette maksimaalse konkursi
tulemustest teavitamise aja sätestades, et konkursi lõpptulemustest teavitatakse nii
konkursi võitnud isikut kui ka valituks mitteosutunud kandidaate otsuse tegemise päevale
järgneva 14 kalendripäeva jooksul. Samas kui osa kandidaate otsustatakse juba konkursi
algfaasis kõrvale jätta, oleks soovitatav neid sellekohasest otsusest võimalikult aegsasti
teavitada. Ei ole õiglane lasta kandidaadil näiteks 3 kuud oodata, kui on juba kindlalt
teada, et ta ei osutunud valituks. Hiljem tuleks kandidaate ikkagi ametlikult teavitada
peale konkursi lõpptulemuste selgumist (sellest hakkavad kulgema kaebetähtajad).
Käesoleval juhul on tegemist on HMS § 43 lg 2 teises lauses nimetatud teavitusega (vt
lähemalt ATS § 19 komm).
Näide: Kui mitmekordne teavitamine võib oluliselt suurendada personalitöötaja
töökoormust, võib juba konkursikuulutuses märkida, et juhul kui teatud kuupäevaks ei ole
isikuga ühendust võetud, siis ta järgmisesse hindamisvooru ei pääsenud. Sellise
konkursikuulutuses märgitud informatsiooni esitamise korral ei tohi unustada, et
kõiki kandidaate tuleb ATS § 20 kohaselt teavitada peale konkursi lõpptulemuste
selgumist.
ATS näeb ette, et tulemustest teavitamine toimub kirjalikku taasesitamist võimaldavas
vormis (vt lähemalt 1. ptk A IV „dokumendi vormid“). Isikuid tuleb teavitada valituks
või mittevalituks osutumise faktist ning mittevalituks osutumise korral lisada ka
sellekohane põhjendus. Põhjuseks ei saa olla meelevaldsed asjaolud, näiteks ei saa
põhjuseks olla isiku sugu, vanus, poliitiline maailmavaade vms. Otsuse põhjendamine on
oluline ka seetõttu, et selle otsuse õiguspärasus oleks hiljem kohtulikult kontrollitav.
Tähele tuleb panna, et tulenevalt isikuandmete kaitse põhimõttest ei avalikustata
tulemustest teavitamisel paremusjärjestuses olevate teiste isikute nimesid.“
Praktikas teavitatakse valituks mitteosutunuid kandidaate sageli kohe pärast nende kohta
otsuse tegemist. Eelkõige on tegemist juhtudega, kus kandidaat ei pääse
dokumendivoorust edasi, näiteks ei vasta ta ametikohale esitatavatele haridus- või
keelenõuetele. Sellisel juhul konkursi lõpptulemusest enam ei teavitata ja teenistuja, kes
värbamisega tegeleb, ei pea konkursi tulemustest teavitama kaks korda.
Eelnõu § 3 lõike 11 kohaselt muudetakse katseaja võimalikku pikkust. Kehtiva ATS-i
kohaselt saab ametnikule kohaldada kuni neljakuulist katseaega, muudatuse järgi saab
ametiasutus edaspidi kohaldada kuni kuuekuulist katseaega. Teatud juhtudel on
neljakuuline katseaeg liiga lühike. Selliseks juhuks võib olla see, kui ametiasutus võtab
isiku teenistusse töökohapõhisel õppel osalemiseks. Kui õpe kestab viis kuud, aga
katseaeg lõpeb nelja kuu pärast, ei ole ametiasutusel võimalik hinnata, kas ametnik vastab
pärast õppe läbimist ametikoha nõuetele ja on ka iseseivalt võimeline tööülesandeid
täitma. Kuna katseaega saab kohaldada kuni kuus kuud, siis saab ametiasutus ise valida,
kas ametnikule kohaldatakse ühe- kahe-, kolme-, nelja-, viie- või kuuekuulist katseaega.
ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Ametnikule kohaldatakse katseaega kestusega kuni
neli kuud ametikohale asumise kuupäevast arvates (ATS § 24 lg 2). Seega on ATS-s
jäetud hindamisruum katseaja pikkuse määramisel ning ametisse nimetamise õigust omav
isik saab katseaja määramisel võtta arvesse konkreetses olukorras tähtsust omavaid
asjaolusid. Määratud ajaks ametikohale nimetatud isiku katseaeg ei tohi olla pikem kui
59
pool tema teenistustähtajast (kuid maksimaalselt võib see olla neli kuud). Näide:
Määratud tähtajaks teenistusse võetud ametnikul sõltub katseaja maksimaalne pikkus
teenistustähtajast. Kui ametnik võetakse teenistusse 1 kuuks, siis ei saa tema katseaeg
ületada 0,5 kuud. Kuna katseaeg ei või kunagi ületada 4 kuud, siis 1-aastase
teenistustähtajaga ametnikul ei ole maksimaalne võimalik katseaeg mitte 6 kuud, vaid
ikkagi 4 kuud. Neljakuulise katseaja määramine on erinev 1996. a ATS-st, mis nägi ette
võimaluse kohaldada katseaega kuni kuus kuud. Katseaja lühendamise põhjuseks,
võrreldes varasema regulatsiooniga, on soov viia regulatsioon sarnasemaks TLS-ga, et
oleks tagatud parem liikumine era- ja avaliku sektori vahel. Katseaja pikkuse valikul
tuleb pöörata tähelepanu sellele, et mida pikem on katseaeg, seda põhjalikuma
ülevaate saab ametiasutus ametniku sobivusest ametikohale ning seda kindlam saab
olla, et ametikoha ülesandeid täidetakse parimal võimalikul viisil. Tähele tuleb panna,
et nendel isikutel, kellele määrati katseaeg enne seaduse jõustumist, jätkub katseaeg kuni
haldusaktis määratud tähtaja saabumiseni (ATS § 118). Erinevalt TLS-st, kus see on
jäänud seaduses reguleerimata, on ATS § 24 lg-s 6 selgelt välja toodud katseaja peatumise
alused. Samamoodi oli see ka 1996. a ATS § 22 lg-s 4. Sellest tulenevalt ei arvata katseaja
hulka aega, mil ametniku avaliku võimu teostamise õigus oli peatunud ATS § 83 alusel.
See hõlmab juhtumeid nagu puhkus, haigestumine jms, st aega, mil ametnik tegelikult
oma teenistusülesandeid ei täitnud ning mille jooksul ametiasutus teda hinnata ei saanud.
Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus 2 nädalat teenistuses olnud ametnik haigestub
4 kuuks, millisel juhul oleks ametiasutusel olnud võimalus teda hinnata vaid 2 nädala
vältel. Eelnevast tulenevalt ei peaks katseaega määrama kuupäevaliselt, vaid kuudes,
nädalates või päevades (ehk perioodina). Kuna katseaja viimane päev ei pruugi osutuda
õigeks, kui esinevad § 24 lg-s 6 toodud alused. Sarnaselt 1996. a ATS-le on väga oluline,
et ametiasutus ametikohale nimetamise käskkirjas katseaja määrab. Kui katseaega kohe
teenistussuhte alguses ei määrata, ei ole seda võimalik hiljem teha (v.a ATS § 24 lg 3 ja
5 erandid). ATS-i lähenemine erineb TLS-i lähenemisest, kus töötajatele on ette nähtud
seadusest automaatselt tulenev katseaeg, olenemata sellest, kas selles kokku lepiti või
mitte (TLS § 86). Seega tuleb ametiasutusel meeles pidada, et ametnike ja töötajate osas
on katseaja määramata jätmine erineva tähendusega. ATS näeb võrreldes 1996. a ATS-
ga ette erisuse kohaldada katseaega ka määratud ajaks ametikohale nimetatud ametnikele.
Ei saa pidada põhjendatuks olukorda, kus nt lapsehoolduspuhkusel viibiva ametniku
asendajale, kelle teenistussuhe võib kesta kuni kolm aastat, ei kohaldu katseaeg. Seetõttu
puudub ametiasutusel võimalus hinnata isiku sobivust ametikohale ning vajaduse korral
isik vabastada katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu.“.
Pikem kui neljakuuline katseaeg on praegu kehtivates seadustes kehtestatud
julgeolekuasutuste ametnikele (4–12 kuud), vanglaametnikele (kuni 12 kuud),
kriminaalhooldusametnikele (6 kuud), kohtunikuabidele ja kohtujuristidele (6 kuud).
Eelnõu § 3 punkti 12 järgi täpsustatakse ametikohale nimetamise haldusakti märgitava
ametikoha asukoha määratlust. Kehtiva ATS-i kohaselt märgitakse ametikohale
nimetamise haldusakti muu hulgas ametikoha asukoht, milleks loetakse kohaliku
omavalitsusüksuse territooriumi, kus ametikoha ülesannete täitmine toimub. See on
tekitanud olukorra, kus ametikoha asukoht muutub mõne kilomeetri võrra ja on
teenistujale teenistusse jõudmise kohalt isegi lähem, aga kuna muutunud ametikoht asub
teises kohalikus omavalitsuses, siis tekib koondamissituatsioon.
Ametikoha asukoha määratlus ATS-is tekitab probleeme. ATS-is on sätestatud, et kui
teenistustingimused oluliselt muutuvad, on tegemist koondamissituatsiooniga. Kui
ametikoht asub teises omavalitsusüksuses, siis on see oluline tingimus. Kehtiva õiguse
60
järgi ei ole oluline, et teise asutusse üleviimisel võivad inimese teenistusse jõudmise
tingimused muutuda soodsamaks, aga koondada tuleb ikka, kui asutus asub teises
omavalitsusüksuses. Haldusreformi tulemusel jäi 213 omavalitsusüksuse asemel alles 79.
See tähendab, et paljude omavalitsusüksuste territoorium on väga suur. Mõnel juhul võib
ametikoha asukoha muutmine kohaliku omavalitsusüksuse sees tähendada kodu ja
töökoha vahelise vahemaa märkimisväärset pikenemist, kui samas teise
omavalitsusüksusesse üleviidud ametikoht on hoopis esialgse ametikohaga võrreldes
kodule lähemal. Näiteks elab inimene Sauel ja käib tööl Tallinna kesklinnas asuvas
asutuses. Vahemaa Saue ja kesklinna vahel on ca 20 km. Teenistuja ametikoht viiakse
Keilasse, kuhu vahemaa Sauelt on ca 10 km. Ametikoha üleviimisel Tallinnast Keilasse
muutub omavalitsusüksus ja kehtiva ATS-i järgi tekib ametnikul koondamissituatsioon,
kuigi tegelikult väheneb vahemaa kodu ja töökoha vahel.
Kehtivas ATS-is on ametikoht kohaliku omavalitsusüksuse täpsusega ja käsiraamatus
selgitatakse, /---/, et erinevalt 1996. a ATS-st tuleb ametikohale nimetamise haldusaktis
määrata ka ametikoha asukoht (ATS § 26 lg 1 p 6). Asukoht peab olema ametnikule teada
ja seda ei saa ilma ametniku nõusolekuta muuta tulenevalt PS §-st 34, mille kohaselt on
igaühel õigus vabalt elukohta valida. Kui töölepingus võib asukoha määrata ka riigi
täpsusega, siis ATS-ga on otseselt nõutud, et ametikoha asukoht määratakse
kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Ametniku ametikohale nimetamise
haldusaktis võib olla ametikoha asukohana ära märgitud mitu kohaliku omavalitsuse
üksust. Aadressi täpsusega ametikoha asukoha määramine ei oleks otstarbekas, kuna see
raskendaks oluliselt ametiasutuse kolimist teise asukohta. Nii nagu töösuhtes tuleb töö
asukoht kindlaks määrata, kuna see omab olulist tähendust (TLS § 5 lg 1 p 8), on ka
ametikoha asukohal oluline tähendus edaspidises teenistussuhtes. Asukoht omab
tähendust lähetuse määratlemisel (vt lähemalt ATS § 44 komm), valveaja kohaldamisel
(vt lähemalt ATS § 38 lg 5 komm) ja koondamisel (vt lähemalt ATS § 90 komm).
Ametikoha asukoha määramise vajadus on sisuliselt oluline ka juhtudel, kui ametiasutuse
erinevad struktuuriüksused asuvad erinevates asukohtades. Nt Haridus- ja
Teadusministeerium asub nii Tartus kui Tallinnas. Ametikoha asukohana märgitakse
ametniku põhiline teenistusülesannete täitmise koht ning teenistusülesannete täitmine
muudes asukohtades loetakse lähetuseks. Kui ametnik töötab kahes asukohas võrdselt,
siis võib märkida ka mitu ametikoha asukohta.“
TLS-i järgi märgitakse töölepingusse töö tegemise koht (§ 5 lõike 1 punkt 8). TLS-i
selgitustes on märgitud: „Tööandja kohustuseks on teavitada töötajat töö tegemise kohast
(TLS § 5 lõike 1 punkt 8). Töökoha määratlemisel peab lähtuma töötaja töö iseloomust ja
tööülesannetest. Töö tegemise kohana peab olema fikseeritud tegelik töötamise koht,
mis ei ole liiga kitsalt ega liiga laialt määratletud. Töö tegemise koht on tööandja
tegevuskoht, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud (TLS § 20). Töötajal ja tööandjal
on tulenevalt töösuhte iseloomust võimalik kokku leppida ka töö tegemise muu koht,
kusjuures seadus eeldab, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse
üksuse ehk linna või valla täpsusega.“
Tuginedes eriti ATS-i käsiraamatu selgitustele tekib praegu ametnikul
koondamissituatsioon, kui tema ametikoha asukoht viiakse teise kohalikku
omavalitsusesse, kuigi vahemaa ametikoha ja elukoha vahel võib-olla hoopis väheneb.
Muudatusega sätestatakse, et ametikohale nimetamise haldusakti märgitakse ametikoha
asukoht, kus teenistusülesandeid täidetakse.
ATS-i järgi võib ametniku viia nõusolekuta üle teisele ametikohale, kui ametikoha
ülesanded antakse üle sama ametiasutuse teisele struktuuriüksusele või teisele
61
ametiasutusele, ning kui ametniku teenistustingimused oluliselt ei muutu. ATS-i
käsiraamatus on selgitatud, et sellisel juhul on võimalik ametnik nõusolekuta üle viia
ainult juhul, kui ametniku teenistussuhte tingimused oluliselt ei muutu (ATS-i § 98 lg 2)
ning ametikoha asukoht ei muutu (ATS § 98 lg 3). Ametikoha asukoht on kohaliku
omavalitsusüksuse territoorium, kus ametikoha ülesannete täitmine toimub (ATS § 26 lg
1 p 6). Seega ei saa lugeda asukoha muutuseks seda, kui ametikoht viiakse üle ühe linna
piires, nt Tallinna kesklinnast Lasnamäele. Ametikoht ei ole seotud konkreetse
aadressiga, vaid linna või valla piiridega. Kui ametnik ei anna nõusolekut põhjusel, et
muutub ametikoha asukoht, vabastatakse ta teenistusest koondamise tõttu ATS-i § 90
lõike 1 punkti 2 alusel. Ametikoha ülesannete üleandmist koos ametniku üleviimisega
muusse asukohta ei saa toimuda, kui ametikoha asukohta muudetakse nii, et ametnik peab
muutma oma elukohta ja ametnik ei anna selleks oma nõusolekut. Siin tuleb lähtuda
ATS- i § 98 lõikest 3 ja PS-i §-st 34, mille kohaselt on igaühel õigus vabalt elukohta
valida. See reegel piirab ka võimalusi viia kogu struktuuriüksus muutmata kujul üle
muusse asukohta, mille tõttu ametnik peab oma elukohta muutma. Ka sellisel juhul on
tegemist koondamissituatsiooniga lähtudes ATS-i § 90 lõike 1 punktist 2, kuna saab
öelda, et ametniku ametikoht sellisena, nagu see alguses ametniku ametikohale
nimetamise haldusaktis fikseeriti, kaob.
Eelnõu § 3 punkti 13 kohaselt täiendatakse seadust riigis keskselt korraldatavate
koolituste kulude hüvitamise regulatsiooniga. Esimese muudatuse kohaselt kohaldatakse
riigis keskselt korraldavatele ressursimahuka koolituse kulude hüvitamisele ATS-i
ressursimahuka koolituse regulatsiooni. ATS-i §-s 32 on reguleeritud ressursimahukas
koolitus ametiasutuse sees. ATS-i muudatus võimaldaks ressursimahuka koolituse
regulatsiooni kohaldada ka juhtudel, kus koolituskulud on küll jagatud riigiasutuste vahel,
kuid kulutused kannab riik. Näiteks, keskse koolitusasutuse kaudu rahastatud koolitused.
Kehtiva seaduse järgi on võimalik ressursimahuka koolituse kohaldamiseks arvestada ja
sisse nõuda vaid need kulud, mida kannab asutus, kus ametnik on teenistuses.
Muudatus tähendab, et riigis keskselt korraldaval ressursimahukal koolitusel osalemise
kohta kasutatakse sama regulatsiooni, mida kasutatakse asutuse sees korraldataval
koolitusel osalemise kohta. Näiteks, võimalust sõlmida haldusleping või osa juhtudel
kohustust seda teha, samuti kohustada ametnikku hüvitama koolituskulud, kui ta lahkub
teenistusest enne halduslepingus kokku lepitud kohustust töötada kindla aja jooksul pärast
ressursimahukat koolitust ametiasutuses edasi jms.
Teise muudatusega täpsustatakse, et kui riigi keskselt korraldaval ressursimahukal
koolitusel osalemiseks on ametnikuga sõlmitud haldusleping, peab ametnik koolituskulud
hüvitama proportsionaalselt pärast koolituse lõppu töötatud ajaga, kui ta vabastatakse
avalikust teenistusest omal soovil, distsiplinaarsüüteo eest või asjaolude tõttu, mis
välistaksid ametniku teenistusse võtmise.
Ka kehtiv seadus sätestab, et kui ressursimahukal koolitusel osalemiseks on ametnikuga
sõlmitud haldusleping, peab ametnik koolituskulud hüvitama proportsionaalselt pärast
koolituse lõppu töötatud ajaga, kui ta vabastatakse teenistusest omal soovil,
distsiplinaarsüüteo eest või asjaolude tõttu, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmise.
See tähendab, et koolituskulud tuleb hüvitada ka siis, kui ametnik lahkub ametikohalt
omal soovil, kuid jätkab teenistust avalikus teenistuses teises ametiasutuses. ATS-i
käsiraamatus selgitatakse, et ametnikul ei teki kohustust koolituskulusid hüvitada, kui ta
viiakse tähtajatult üle teisele ametikohale ATS § 98 lõike 1 alusel, kuna hüvitamine saab
toimuda üksnes ATS §-de 87 (omal soovil), 94 (distsiplinaarsüüteo eest) või 95
62
(asjaolude tõttu, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmise) alusel teenistusest
vabastamisel. Koolituskulude hüvitamata jätmine on põhjendatud, kuna ametnik ei lahku
avalikust teenistusest, vaid ametikohalt (ehk saadud teadmised ja oskused on vajalikud
kogu avaliku teenistuse jaoks). Ametniku tähtajatul üleviimisel teise ametiasutusse
ATS- i § 98 lõike 1 punkti 5 alusel peaksid pooled kokku leppima, kas haldusleping läheb
üle või mitte (üleviimine on võimalik ainult juhul, kui kõik osapooled on sellega nõus).
Ressursimahuka koolituse lepingu üleandmise otsuse langetamisel tuleks hinnata: 1) kui
pika perioodi vältel ametnik peaks avalikus teenistuses veel jätkama ja/või kui suur on
hüvitamisele kuuluv summa, 2) kas uus ametiasutus näeb kasu sellest koolitusest, mille
kohta on ametnik sõlminud eelmise ametiasutusega lepingu. Kui ametiasutused on nõus
ametniku üleviimisega ATS § 98 lõike 1 punkti 5 alusel sellise kokkuleppega, et
ressursimahuka koolituse lepingut ei anta üle, siis ametnikul ei teki kohustust
koolituskulude hüvitamiseks ja kulude kandjaks jääb eelmine ametiasutus. Kui
üleviimisel otsustatakse halduslepingu üleminek, siis tuleb halduslepingus muuta nii selle
poolte esindajaid (teatud juhtudel ka pooli) kui ka vaadata üle lepingu sisu. Lepingu
poolte esindajate muutmisel asendatakse ametiasutuste nimetused. Poolte muutmisel
asendatakse avaliku võimu kandjad. Juhul kui kõik lepingupooled ei ole nõus
üleviimisega, kuid ametnik soovib siiski uuele ametikohale asuda, siis vabastatakse
ametnik teenistusest omal soovil ning ta nimetatakse ametikohale uues
ametiasutuses. Sellisel juhul tuleb ametnikul koolituskulud hüvitada.
See, kui ametiasutus on teinud ametniku koolitamiseks suuri kulutusi ja nõuab nende
kulude hüvitamist, kui ametnik ametiasutusest lahkub, on mõistetav. Küll aga ei oleks
mõistetav ega mõistlik, kui riik nõuab ametnikult talle riigi poolt tehtud koolituskulude
hüvitamist isegi siis, kui ametnik lahkub ühest ametiasutusest omal soovil, kuid asub
teenistusse teise ametiasutusse. Sellisel juhul kasutab ametnik koolitusel saadud teadmisi
ikkagi riigi kasuks töötamisel, s.t ametnik toob riigile endiselt kasu, olenemata sellest, et
ta on vahepeal ametiasutust vahetanud.
Sarnane põhimõte kehtib ka üliõpilastele, kes peavad õppekulusid hüvitama PPVS-i
alusel. PPVS-is on muu hulgas sätestatud, et SKA lõpetanud isik ei ole kohustatud
hüvitama riigi poolt tema õpingutele tehtud õppekulusid, kui ta on pärast
eksmatrikuleerimist olnud tööl ametiasutuses või avalikus teenistuses ajavahemiku, mis
on võrdne ühekordse koolitusajaga. Kõrgharidusseaduse järgi kohaldatakse PPVS- i
õppekulude hüvitamise regulatsiooni peale SKA politsei- ja piirivalvekolledži kadettidele
ka pääste- ja finantskolledži kadettidele.
Eelnõu § 3 punktide 14 ja 15 kohaselt täiendatakse seadust ametniku edasiroteerumise
võimalusega, kui ametnik on teenistuses vastuvõtvas asutuses.
Esimese muudatuse kohaselt võib ametniku vastuvõtvas ametiasutuses teenistusest või
töölt vabastamise korral tähtajaliselt üle viia teise vastuvõtvasse asutusse. Sarnane
regulatsioon on PPVS-is, mille järgi võib politseiametniku tema nõusolekul vastuvõtvas
asutuses teenistusest või töölt vabastamise korral nimetada või tööle võtta teise asutusse
ametikohale, mis eeldab politseiametniku erialast ettevalmistust, kuid ei ole
politseiametniku ametikoht.
ATS-i § 33 kohaselt tuleks ametnik, kes vastuvõtvas asutuses tähtaja saabumise tõttu
ametikohalt vabastatakse, viia tagasi teda saatnud ametiasutusse ja ametnik uuesti teisele
ametikohale üle viia. Tähtajaline üleviimine on ametikoha põhine ning saatva
ametiasutuse nõusolek on ATS-i järgi vajalik ka siis, kui ametnik viiakse tähtajalise
63
üleviimise ajal vastuvõtvas asutuses teisele ametikohale. Kuna tähtajalise üleviimise
eesmärk on ametnike pädevuse suurendamine ja koostöö edendamine konkreetses
valdkonnas (oma ametikoha järgsete ülesannete parem täitmine saatvas asutuses pärast
naasmist senisele ametikohale), on oluline, et ka saatev asutus saab kaasa rääkida
eesmärgi saavutamise viisides. Edasiroteerumise regulatsiooni lisamine ATS-i vähendab
sisebürokraatiat.
Teise muudatusena kehtestatakse nõue, et ametniku võib tähtajaliselt üle viia, kui
ametniku vastuvõtvas ametiasutuses teenistusest või töölt vabastamise korral üleviimisel
on saatvas ja vastuvõtvas ametiasutuses ametisse nimetamise õigust omavad isikud
andnud selleks nõusoleku. Kehtiva ATS-i järgi võib ametniku tähtajaliselt üle viia, kui
ametnik on selleks andnud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku ning
samas ametiasutuses teisele ametikohale üleviimise korral on ametisse nimetamise õigust
omav isik andnud nõusoleku või teise ametiasutuse ametikohale üleviimise korral on
saatvas ja vastuvõtvas ametiasutuses ametisse nimetamise õigust omavad isikud andnud
nõusoleku.
Eelnõu § 3 punkti 16 järgi laiendatakse tähtajalise üleviimise regulatsiooni ka
ametiasutuse töötajale ja lisatakse võimalus ametniku või töötaja tähtajaliseks
üleviimiseks valitsusasutuse hallatavasse asutusse, avalik-õigusliku juriidilise isiku
juurde, riigi osalusega äriühingusse või rahvusvahelisse organisatsiooni.
Kehtiv ATS võimaldab vaid ametnike roteerimist kas ühelt ametikohalt teisele või ühest
ametiasutusest teise ametiasutusse. See tähendab, et kui töötaja soovib oma teadmisi,
kogemusi ja oskusi suurendada teises ametiasutuses, peab ta lõpetama töölepingu
asutusega, kus ta töötab, talle makstakse välja lõpparve ja puhkusetasu kasutamata
puhkusejäägilt. Seejärel sõlmib ta töölepingu teise asutusega. Arvestades, et ametnik ei
pea teise ametiasutusse minemiseks lõpetama teenistussuhet ametiasutusega, kus ta on
teenistuses ja tema puhkusearvestus jätkub, on mõistlik, kui sama kehtib ka ametiasutuse
töötaja kohta. ATS-i kohaldatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse
ametnikele ning seaduses sätestatud juhtudel riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse
ametiasutuse töötajatele. Avalik teenistus ei ole ainult riigi või kohaliku omavalitsuse
üksuse avalik-õiguslik teenistus- ja usaldussuhe ametnikuga ametiasutuse ülesannete
täitmiseks, vaid ka riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse eraõiguslik töösuhe isikuga
ametiasutuse ülesannete täitmiseks.
Riigikogu poolt on 23. veebruaril 2011. aastal vastu võetud „Õiguspoliitika arengusuunad
(aastani 2018)“27, mille eesmärgiks on „kaaluda õigusloomega tegelevate juristide
koolituse eesmärgil selliste roteerumisprogrammide rakendamist, mille kohaselt oleks
õigusloome eest vastutavatel ametnikel alates 2012. aastast võimalik stažeerida
Justiitsministeeriumi õigusaktide kvaliteedi eest vastutavas üksuses ja
Justiitsministeeriumi õigusloomega tegelevatel juristidel teiste ministeeriumide eelnõude
juriidilise kvaliteedi eest vastutavas üksuses ning teiste juriidilisi eriteadmisi nõudvate
elukutsete ja ametite esindajate juures (notarid, prokurörid, advokaadid, pankrotihaldurid,
kohtud jne)“. Sama eesmärgiga on OECD valitsemisraporti rakendamise tegevuskavas
pandud kirja ülesanne: „Algatada ministeeriumide õigusloomega tegelevate juristide
rotatsiooni juhtprojekt, hinnata selle tulemusi ja täiendada vajadusel avaliku teenistuse
seadust“. Kehtiva ATS kohaselt on ametniku roteerumine töökohale võimalik, töötaja
roteerumine ametikohale aga mitte. Võimalik oleks see juhul, kui tähtajaliselt saaks
27
RT III, 07.03.2011, 1
64
töötaja teenistusse võtta ka ilma konkursita, nagu seda on Justiitsministeerium välja
pakkunud ATS-i muutmise seaduse VTK ühes variandis. Samuti tuleb arvestada, et
kehtiva seaduse kohaselt ametikohtade vahel liikumisega käib kaasas ka puhkusearvestus,
töökohale minnes mitte.
ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Uuendusena on ATS-s antud tähtajalise üleviimise
regulatsioon, mis on samm OECD 2011. aasta valitsemisraportis soovitatud
rotatsioonisüsteemi loomise suunas. Ametniku tähtajalise üleviimise regulatsioon on
oluline muudatus võrreldes 1996. a ATS-ga, kus üleviimine oli praktiliselt reguleerimata
(vt 1996. a ATS § 471 ja § 127). Varasem regulatsioon oli eelkõige asutusepõhine ning
teise ametiasutusse viimine nõudis reeglina ametniku teenistusest vabastamist. Uue
regulatsiooni kohaselt on ametnikel võimalus liikuda erinevate ametiasutuste vahel
(sealhulgas riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuste vahel).“ OECD
hindamisdokumendis „Public Governance Reviews. Estonia. Towards a Single
Govenrment Approach. Assessment and Recommendations“ (OECD, 2011) on märgitud,
et /---/Personali liikumine riigiasutuste sees ja nende vahel on hea vahend aitamaks üle
minna terviklikule riigivalitsemisele. On tõenäolisem, et ametnik, kes kogeb erinevaid
rolle, kohustusi, töö sisu ja organisatsioonilisi keskkondi, mõtleb oma vahetutest
kohustustest laiemalt ning tunnetab paremini, kuidas riigiaparaadi erinevad osad
suuremasse pilti mahuvad. Eesti valitsemiskultuur töötab aga personali liikumisele vastu.
Ametnik näeb ennast konkreetses riigiasutuses töötavana ja teda palgatakse lähtuvalt
valdkondlikust spetsialiseerumisest, mitte üldistest poliitikakujundamise oskustest;
seetõttu on keeruline innustada personali liikuma teistesse valdkondadesse. Süsteemile
tooks kasu avaliku halduse kõikidel tasanditel rotatsiooni- ja lähetuste süsteemide
rakendamine ergutamaks personali liikuvust valitsussektori organisatsioonide sees
ja vahel ning erasektorisse, mittetulundus- ja rahvusvahelistesse
organisatsioonidesse ning sealt tagasi valitsussektorisse.[---]“
Muudatus võimaldab roteeruda ka avalik-õiguslike juriidiliste isikute juurde (näiteks
ülikoolidesse) või riigi osalusega äriühingutesse (näiteks Eesti Energia) või ka
eraõiguslikesse ettevõtetesse.
Eelnõu § 3 punkti 17 kohaselt viiakse ametnike ületunnitöö hüvitamise regulatsioon
samadele alustele töötajate ületunnitöö regulatsiooniga. Kehtiva ATS-i järgi on
ametnikule ületunnitöö hüvitamise esimene valik 1,5-kordse palga maksmine ja teine
valik on ametniku taotlusel vaba aja andmine ületunnitööga võrdses ulatuses. TLS-is on
hüvitamise järjekord vastupidine, s.t esimese valikuna hüvitatakse töötajale ületunnitöö
vaba ajaga ületunnitööga võrdses ulatuses ja alles teise valikuna 1,5-kordset töötasu
makstes.
TLS-i selgitustes selgitatakse ületunnitöö hüvitamise kohta järgmist: „TLS § 44 lõiked 6
ja 7 kehtestavad ületunnitöö hüvitamise tingimused ja korra. Seadus sätestab kaks
võimalust ületunnitöö hüvitamiseks:
TLS eeldab, et ületunnitöö hüvitatakse vabas ajas või
pooled lepivad kokku ületunnitöö rahalises hüvitamises, milleks on töötaja 1,5-kordne
töötasu.
Tööaja piirangu eesmärgist lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et eelkõige täidab piirangu
tervisekaitse eesmärki ületunnitöö hüvitamine vaba aja andmisega ületunnitööga võrdses
ulatuses. Tööaja piirangud on kehtestatud töötaja tervise ja ohutuse kaitseks ning piisav
puhkeaeg on vajalik töövõime säilitamiseks ja tööjõu taastootmiseks. Seetõttu näebki
TLS ette eelduse ületunnitöö hüvitamiseks vaba ajaga. Kuivõrd ületunnitöö vaba ajaga
65
hüvitamise eesmärk on kompenseerida ületunnitööd tehes kaduma läinud puhkeaeg, tuleb
kompenseeriv vaba aeg anda võimalikult ruttu pärast perioodi lõppu, millal ületunnid
tekkisid. Ületunnitöö hüvitamisel vaba ajaga ei saa nimetatud vaba aeg langeda töötaja
tavapärasele puhkeajale. Ületunnitöö hüvitamiseks mõeldud vaba aeg antakse
kokkulepitud tööajast ning tasustatakse seetõttu nagu tavaline tööaeg. Vastav regulatsioon
tagab töötajale ületunnitöö tegemise eest piisava kompensatsiooni ning kaitseb töötajat
võimaliku töötasu languse eest.“
Ületunnitöö vaba ajaga hüvitamise eesmärk on töötaja tervise ja ohutuse kaitse. Vaba aja
andmine ületunnitöö hüvitamiseks on vajalik ka ametnike tervisele ja ohutusele, mistõttu
ühtlustatakse ametnike ja töötajate ületunnitöö hüvitamise regulatsioonid.
Eelnõu § 3 punktide 18–20 järgi täpsustatakse ametniku hukkumise ja töövõime kaotuse
hüvitise regulatsiooni.
Esimese muudatusena täiendatakse hüvitiste ja kulude arvutamise ja väljamaksmise
korra volitusnormi. Kehtiva ATS-i § 49 lõike 13 järgi kehtestab Vabariigi Valitsus
määrusega ATS-i §-s 49 nimetatud hüvitiste ja kulude arvutamise ja väljamaksmise korra.
Muudatusega lisatakse volitusnormi ka kulude hüvitamise piirmäärade kehtestamine
Vabariigi Valitsuse poolt.
ATS-i § 49 sätestab sotsiaalsed tagatised ametniku hukkumise ja töövõime vähenemise
korral. Hukkumise hüvitise suurus sõltub sellest, kas ametnik hukkus teenistusülesannete
täitmisel õnnetusjuhtumi tõttu või tema vastu toimepandud vägivallateo tulemusel.
Esimesel juhul on ametniku lähedastel õigus hüvitisel ametniku 10 aasta palga ulatuses,
teisel juhul 20 aasta palga ulatuses. Riik hüvitab hukkunud ametniku lähedastele ka tema
matuse korraldamise kulud surnu transportimise, tuhastamise või matmise ja leinatalituse
eest. Kehtiva ATS alusel matusekulude hüvitisele piirmäära kehtestada ei saa, kuigi
arvestades, et nii hukkumise kui töövõime kaotuse hüvitisele on piirmäärad kehtestatud,
tuleks piirmäär kehtestada ka matusekuludele, mistõttu seadust täiendatakse vastavalt.
Teine ja kolmas muudatus on tingitud vajadusest täiendada seadust välistustega, mille
korral ametnikule hukkumise või töövõime kaotuse hüvitist ei maksta.
Kehtiva ATS-i § 49 lõike 14 sissejuhatava lause kohaselt ei kohaldata hukkumise või
töövõime kaotuse regulatsiooni ametnikule, kes pani toime süüteo või enesetapu või
enesetapukatse või enesevigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses haigusliku seisundiga
ega tulenenud teiste isikute õigusvastasest käitumisest või oli enda põhjustatud
joobeseisundis. Sätte sissejuhatavat lauset täiendatakse nii, et kui esinevad eelnimetatud
asjaolud, siis ei hüvitata ka ametniku ravi- ja ravimikulusid. Peale selle lisatakse sättesse
kaks uut välistust, mille korral ametnik hüvitist ei saa. Ametnikul ei ole õigust hüvitisele
ka siis, kui ta pani toime distsiplinaarkorras karistatava teo või oli varem keeldunud
osalemast tervisekahjustust ennetavas tegevuses või jättis selles osalemata. Muudatustega
välistatakse hüvitiste maksmine ja kulude katmine juhul, kui ametnik ise oma tegudega
põhjustas vigastuse või hukkumise.
Eelnõu § 3 punkti 21 kohaselt täiendatakse ATS-i ametnikule varalise kahju ning
kolimis- ja majutuskulude hüvitamise regulatsiooniga.
Esimese muudatuse järgi hüvitab riik ametniku teenistusülesannete täitmise tõttu
ametnikule või tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise kahju. Riik omakorda
nõuab kahjutasu süüdlaselt sisse regressi korras.
66
Eriteenistuste ühtlustamise projekti töörühma nõupidamistel arutati seoses ametnikule
varalise kahju hüvitamise regulatsiooniga kahte alternatiivi. Esimese võimalusena nähti,
et teenistusülesannete täitmise tõttu tekkinud varalise kahju hüvitamise regulatsioon
viiakse eriseadustest ATS-i. Teise võimalusena arutati varalise kahju hüvitamise
regulatsiooni jätmist ainult neile eriteenistustele, kelle jaoks see on vajalik. Kehtivates
seadustes reguleerivad ametnikule varalise kahju hüvitamist järgmised seadused:
1. Alates 2010. aasta 1. jaanuarist sätestab PPVS-i § 74, et politseiametniku
teenistusülesannete täitmise tõttu politseiametnikule või tema perekonnaliikmele
tekitatud otsese varalise kahju hüvitab riik. Kahjutasu nõutakse süüdiolevalt isikult
sisse regressi korras. Varalise kahju hüvitamise tingimused ja korra kehtestab
Vabariigi Valitsus määrusega.
2. Alates 2000. aasta 1. detsembrist sätestab VangS-i § 143, et vanglaametniku
teenistusülesannete täitmise tõttu vanglaametnikule või tema perekonnaliikmele
tekitatud varalise kahju hüvitab riik. Kahjutasu nõutakse süüdiolevalt isikult sisse
regressi korras. Varalise kahju hüvitamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi
Valitsus määrusega.
3. Alates 1998. aasta 20. maist reguleerib prokuröride varalise kahju hüvitamist ProkS- i
§ 24, mille järgi hüvitab riik prokurörile või tema perekonnaliikmele seoses prokuröri
teenistusülesande täitmisega tekitatud varalise kahju.
4. 2001. aasta 1. märtsist sätestab JAS, et teenistusülesande täitmise käigus
julgeolekuasutuse ametnikule või tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise
kahju hüvitab riik. Varalise kahju hüvitamise piirmäära ja korra kehtestab Vabariigi
Valitsus määrusega.
5. Alates 1998. aasta 1. maist sätestati kriminaalhooldusseaduse (edaspidi KrHS) §-s 16,
et teenistusliku tegevuse tõttu kriminaalhooldusametnikule või tema
perekonnaliikmele tahtlikult tekitatud varalise kahju hüvitab riik. Kahjutasu nõutakse
sisse süüdiolevalt isikult. Alates 2008. aasta 1. juunist jõustusid KrHS-i muudatused,
mille järgi hüvitab riik kriminaalhooldusametniku teenistusülesannete täitmise tõttu
kriminaalhooldusametnikule või tema perekonnaliikmele tahtlikult tekitatud varalise
kahju VangS §-s 143 sätestatud korras. Kahjutasu nõutakse sisse süüdlaselt.
Teiste ametnike ja eriteenistujate (nt tegevteenistujate) varalise kahju hüvitamist seadused
ei reguleeri. Peale politseiametnike, prokuröride, vanglaametnike ja
kriminaalhooldusametnike on ametnikke, kes ei ole eriteenistujad, kuid samas puutuvad
teenistusülesannete täitmisel kokku isikutega, kelle käitumine võib ametnikule tekitada
varalist kahju. Sellised ametnikud on näiteks maksu- ja tolliametnikud või
keskkonnainspektorid. Näiteks, MTA ja Keskkonnainspektsiooni uurijate ametikohtade
teenistusülesanded on võrreldavad PPA ja KAPO kriminaalmenetlejate omaga, s.o kõik
nimetatud ametnikud teevad sarnastel tingimustel sarnast tööd. Muudatuse eesmärk on
kohelda võrdselt kõiki ametnikke ja anda kindlustunne, et riik hüvitab tema
teenistusülesannete tõttu talle ja ta lähedastele tekitatud kahjud hüvitab riik ilma, et
ametnik peab selleks tegema lisapingutusi või -kulutusi tegema (näiteks taotlema kahju
hüvitamist kohtumenetluse kaudu).
Teise muudatuse järgi kehtestab varalise kahju hüvitamise tingimused, piirmäära ja
korra Vabariigi Valitsus määrusega. Kehtivates seadustes on varalise kahju hüvitamise
rakendusaktide volitusnormid erinevad. PPVS-i ja VangS-i, mis kehtib ka
kriminaalhooldusametnikele, volitab Vabariigi Valitsust kehtestama kahju hüvitamise
tingimused ja korra, JAS-i järgi volitatakse Vabariigi Valitsusele kehtestama varalise
kahju hüvitamise piirmäära ja korra. Iga volitusnormi alusel on Vabariigi Valitsus
67
kehtestanud määruse, s.o neli erinevat määrust. ProkS-is ei ole varalise kahju hüvitamise
volitusnormi üldse antud. Muudatustega kehtestatakse üks volitusnorm, mis kehtib kõigi
ametnike varalise kahju hüvitamisele.
Kolmanda muudatusena kehtestatakse seaduses ametniku sõidu- ja majutuskulude
hüvitamine. Kulude hüvitamine nähakse ette juhuks, kui ametnik viiakse tähtajaliselt üle
asutusse, mis asub teises kohaliku omavalitsuse üksuses. Sellisel juhul hüvitab saatev
ametiasutus ametniku sõidu- ja majutuskulud kehtestatud piirmäära ulatuses.
Neljanda muudatusena kehtestatakse sama ametniku kolimiskulude kohta, kui ametniku
ametikoha asukoht muutub nii, et see toob kaasa ametniku elukohavahetuse. Sellisel juhul
hüvitab riik ametniku kolimiskulud kehtestatud piirmäära ulatuses.
Kehtiv ATS ei reguleeri ametniku kolimis- ja majutuskulude hüvitamist. Erisus on
kehtestatud KVTS-i §-des 111, 1111 ja 112, mis reguleerivad tegevväelase tööandja
eluruume ja tegevväelase majutamist. Tegevväelasele ja tema perekonnaliikmetele võib
anda kasutada tööandja eluruumi tema nimetamisel rahuaja ametikohale, mis asub teises
kohaliku omavalitsuse üksuses, kus tegevväelasel ei ole eluruumi. Tööandja eluruumi
võib anda kasutada turupõhisest kasutustasust madalama tasu eest. Samuti võib
tegevväelase teenistusülesannete täitmise ajal majutada Kaitseväe julgeolekualal selleks
ettenähtud ruumis. Majutus tagatakse sõjaväelise väljaõppe ajal ja ajal, kui Kaitseväe
juhataja piirab sõjalise riigikaitse huvides või nakkushaiguse leviku tõkestamise
eesmärgil Kaitseväes sõjaväelise auastmega ametikohal olevate tegevväelaste lahkumist
pärast tööaja lõppu Kaitseväe territooriumilt.
KVTS-i § 112 kohaselt tegevväelase nimetamisel teises kohaliku omavalitsuse üksuses
asuvale rahuaja ametikohale, mille tõttu on vajalik tegevväelase ja tema perekonnaliikme
püsiva elukoha vahetus, võib talle maksta ümberasumise korral ühekordset hüvitist kuu
töötasu kahekordse alammäära ulatuses. Lisaks võib talle hüvitada piirmäära ulatuses
tema ja tema perekonnaliikme ümberasumisega seotud sõidukulu, vara veokulu ja
kolimiskulu. Praktikas ei rakendada Kaitseväes tööandja eluruumi regulatsiooni, kuid
rakendatakse ümberasumise hüvitise regulatsiooni.
Ümberasumisega seotud kulude hüvitamise regulatsioon on ka PPVS-is, ProkS-is ja
KS- is. PPVS-i § 73 sätestab hüvitise politseiametniku üleviimisel teisele ametikohale.
Politseiametniku üleviimisel või nimetamisel teisele politseiametniku ametikohale, kui
sellega kaasneb tema elukohavahetus, hüvitatakse politseiametniku ja tema
perekonnaliikmete ümberasumisega seotud sõidukulud ning vara veo kulud ja
kolimiskulud. Kulude kompenseerimise ulatuse ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus
määrusega. ProkS-i järgi võib prokuröri üleviimisel (prokuröri nõusolekul) ühest
teenistuspiirkonnast teise talle alates uude teenistuspiirkonda asumisest kahe kuu jooksul
hüvitada seoses elukohavahetusega tekkinud kulutused. Kulutuste hüvitamise korra
kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, mille hüvitatakse teise
teenistuspiirkonda üleviidud prokurörile:
1) prokuröri ja temaga ühes leibkonnas elava perekonnaliikme ühekordsed sõidukulud;
2) prokuröri ja temaga ühes leibkonnas elava perekonnaliikme isikliku vara veokulud,
välja arvatud juhul, kui vara veoks tagatakse tasuta transport, ühekordselt;
3) prokuröri ja temaga ühes leibkonnas elava perekonnaliikme majutuskulud püsiva
elukoha puudumisel Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuni 15-kordse kuutöötasu
alammäära ulatuses kogu leibkonna kohta.
68
KS-i kohaselt hüvitab Riigikohus kohtunõuniku sõidu- ja majutuskulud, kui kohtunõunik
viiakse tähtajaliselt üle asutusse, mis asub teises kohaliku omavalitsuse üksuses. Kulud
hüvitatakse Riigikohtu esimehe kehtestatud ulatuses ja korras. Erisus peaks toetama
kohtunõunike roteerumist teistesse kohtuasutustesse, see omakorda aitab kaasa
kohtulahendite kvaliteedi parandamisele. Kuna aga kohtunõunik on Riigikohtu ametnik,
kes üldistab kohtupraktikat ja osaleb kohtuasjade menetluseks ettevalmistamisel, siis ei
kohaldu tähtajalise üleviimise hüvitamise regulatsioon teistele kohtuametnikele. See aga
tähendab, et erinevalt koheldakse Riigikohtu kohtunõunikke ja teisi kohtuametnikke, mis
võib takistada teiste kohtuametnike roteerimist. Pealegi on avalikus teenistuses muidki
asutusi, kus ametniku pädevuse suurendamiseks ja ametiasutuste vahelise koostöö
edendamiseks on vaja ametnikke teise kohaliku omavalitsuse üksusesse tähtajaliselt üle
viia. Erisuse tegemine vaid Riigikohtu kohtunõunikele ei ole põhjendatud, see peaks
kehtima ka teistele ametnikele, mistõttu lisatakse vastav säte ATS-i.
Ametniku üleviimisel sõidu-, majutus- ja kolimiskulude hüvitise regulatsiooni loomine
võib kaasa aidata ka riigivalitsemise reformi ellu viimisele, kuna see võib mõjutada
ametnikku tähtajaliselt või tähtajatult minema tööle maapiirkonda üleviidud
ametiasutusse. Riigivalitsemise reformi üks eesmärk on viia pealinnast ametiasutusi ja
ametikohti välja maapiirkondadesse.
Riigireformi elluviimist toetavate tegevuste 2019–2023 järgi otsustati valitsuskabineti
nõupidamisel toetada üle-eestilist riigipalgaliste töötajate regioonidesse värbamise
põhimõtet uute töötajate värbamisel kogu avalikus sektoris. Paindliku värbamise
toetamiseks peab Rahandusministeerium leidma lahendused füüsiliste töökohtade
pakkumiseks kõigis maakonnakeskustes. Heaks kiideti ühistööalade kontseptsioon
paindliku värbamise toetamiseks. Riigi motivatsiooniks on toetada kvalifitseeritud tööjõu
olemasolu regioonides, soodustada regioonidesse kolimist, mitmekesistada riigiasutuste
tööturgu värbamisel ning kasutada võimalikult optimaalselt regioonides asuvat kinnisvara
ja büroopinda. Eesmärgiks seati vähendada 2023. aastaks keskvalitsuse asutuste töötajate
osakaalu Tallinnas 42%-ni.
Viienda muudatuse järgi kehtestab üleviimisel tekkivate kulude hüvitamise korra,
tingimused ja piirmäära Vabariigi Valitsus määrusega. Regulatsiooni koostamisel
arvestatakse kolimise reaalsete kuludega ja piirmäära kehtestamisel mõistliku
ülempiiriga.
Eelnõu § 3 punkti 22 järgi täpsustatakse korralduse täitmise kohustuse regulatsiooni.
ATS-i § 51 lõike 3 järgi peab ametnik juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega
kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist.
Kõrgemalseisva juhi juhistest ja korraldustest peab ametnik teavitama vahetut juhti.
ATS-i § 53 täpsustab §-i 51 ametnikupoolse täiendavate teenistusülesannete täitmise
kohustusega. Ametnik on kohustatud täitma vahetu juhi28 antud täiendavaid ühekordseid
teenistusülesandeid, mille täitmise kohustus ei tulene ametijuhendist ega õigusaktidest.
Täiendavaid ühekordseid teenistusülesandeid võib vahetu juht anda juhul, kui
ametiasutuse töökoormus on ajutiselt suurenenud või kui see tuleneb hädavajadusest.
Hädavajadust eeldatakse eelkõige vääramatu jõu tagajärjel ametiasutuse varale või muule
hüvele tekkida võiva kahju või kahju tekkimise ohu korral.
28
ATS eeldab, et ka kõrgemalseisev juht annab täiendavaid ülesandeid läbi vahetu juhi.
69
ATS-i § 54 sätestab korralduse täitmisest keeldumise alused (sh, millal on ametnik
kohustatud keelduma ja millal võib keelduda. Samas § lg 3, 4 ja 5 on reguleeritud ka
keeldumisest teavitamise protseduur ja vastutusest vabanemine.
Selle kohaselt ametnik keeldub korralduse täitmisest, kui korraldus:
1) on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse või muude õigusaktidega;
2) tooks kaasa toimingupiirangu rikkumise korruptsioonivastase seaduse tähenduses.
Ametnik võib keelduda korralduse täitmisest, kui selle täitmine:
1) on talle tervise tõttu vastunäidustatud;
2) eeldab sellist haridust ja töökogemust, teadmisi ja oskusi, mida ei ole ametnikult
seadusest või seaduse alusel antud õigusaktist või ametijuhendist tulenevalt nõutud.
Kui ametnik keeldub korralduse täitmisest, teavitab ta korralduse andjat ja tema vahetut
juhti viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldumise aluseks olevast
asjaolust.
Kui ametnik teavitab korralduse põhiseaduse või muude õigusaktidega vastuolus
olemisest, on ta kohustatud korralduse täitma, kui seda korratakse kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis. Kui ametnik jätkuvalt kahtleb korralduse seaduslikkuses, koostab ta
enne korralduse täitmist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis oma eriarvamuse ja
vabaneb sellega vastutusest korralduse täitmise eest.
Kui ametnik teavitab korralduse põhiseaduse või muude õigusaktidega vastuolus
olemisest, ei ole ta kohustatud korraldust täitma, kui see tähendaks kuriteo või väärteo
toimepanemist.
Kui ametnik teavitab, et korralduse täitmine tooks kaasa toimingupiirangu rikkumise
korruptsioonivastase seaduse tähenduses, ei ole ta kohustatud korraldust täitma ka juhul,
kui seda korratakse.
Kui ametnik teavitab, et korralduse täitmine on talle tervise tõttu vastunäidustatud, ei ole
ta kohustatud korraldust täitma ka juhul, kui seda korratakse. Korralduse andja või vahetu
juhi nõudmisel esitab ametnik arsti või ämmaemanda tõendi.
Kui ametnik teavitab, et korralduse täitmine eeldab sellist haridust ja töökogemust,
teadmisi ja oskusi, mida ei ole ametnikult seadusest või seaduse alusel antud õigusaktist
või ametijuhendist tulenevalt nõutud, on ta kohustatud korralduse täitma, kui seda
korratakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui ametnik täidab korralduse
nõuetele mittevastavalt, ei vastuta ta puuduste eest, mis on tingitud korralduse täitmiseks
vajaliku hariduse, töökogemuse, teadmiste ja oskuste puudumisest, mida ei ole enne
ülesande täitmist võimalik mõistliku pingutusega omandada.
ATS-i § 54 lõiked 5 ja 6 sätestavad juhtumid, kui ametnik ei ole kohustatud korraldust
täitma. Kui ametnik teavitab põhiseaduse või muude õigusaktidega vastuolevast
korraldusest, ei ole ta kohustatud korraldust täitma, kui see tähendaks kuriteo või väärteo
toimepanemist. Kui ametnik teavitab korraldusest, mis toob kaasa toimingupiirangu
rikkumise, ei ole ta kohustatud korraldust täitma ka siis, kui seda korratakse. Kuna ATS-
i § 54 lõike 1 kohaselt keeldub ametnik korralduse täitmisest, kui korraldus on vastuolus
põhiseaduse või muude õigusaktidega või tooks kaasa toimingupiirangu rikkumise, siis
70
on eesmärgipärane, kui ametnikul ei oleks enam hiljem kaalutlusõigust, kas korraldus
täita või mitte vaid ta jätabki sellise korralduse täitmata.
Eelnõu § 3 punkti 23 järgi täiendatakse ATS-i asendaja määramise volitusega. Kehtiv
ATS lubab ametikohale nimetamist volitada, aga asendaja määramist ei luba.
ATS-i § 22 lõike 1 kohaselt on ametikohale nimetamise õigus ametiasutuse juhil või tema
volitatud isikul. Asendaja määramist reguleerib ATS-i § 57, mille lõike 1 kohaselt võib
ametisse nimetamise õigust omav isik määrata asendaja, kui ametiasutuse töö oleks
ametniku puudumise tõttu takistatud ja asendaja ametikohale nimetamine ei ole võimalik
või otstarbekas. ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Ametikohale nimetamise õigus ei
piirdu vaid õigusega anda ametikohale nimetamise haldusakt. Selle õigusega kaasnevad
õigused teha vastavalt seadusele ametniku suhtes muid olulisi otsuseid.
Näide. Ametisse nimetamise õigust omaval isikul on kaasnev õigus nt konkursi luhtumise
otsustamiseks (ATS § 19), tähtajaliseks üleviimiseks nõusoleku andmiseks või sellest
keeldumiseks (ATS § 33), puhkuse andmise otsustamiseks (ATS § 43), lähetusse
saatmiseks (ATS § 44), ametijuhendi kehtestamiseks (ATS § 52), kõrvaltegevuste
keelamiseks (ATS § 60), distsiplinaarkaristuse määramiseks (ATS § 76).“
ATS-i §-st 57 ei tulene otsesõnu, et asendaja võib määrata ka volitatud isik, kuigi
praktikas seda tehakse ja see on ka ATS-i mõttega kooskõlas. Samas ei ole ka eelmises
punktis toodud näidete puhul otsesõnu öeldud, et neid otsuseid saab teha ka ametiasutuse
juhi volitatud isik, vaid otsuseid teeb isik, kes ametniku ametisse nimetab. Ametikohale
nimetamise õigust omav isik saab ametniku puhkuse ajaks volitada avaliku võimu
teostamise õiguse peatamise kehtestamise allapoole, puhkuse ajal asendamist aga
allapoole volitada ei saa, seega ei saa ka sama puhkusekäskkirjaga määrata puhkusele
mineja asendajat.
Eelnõu § 3 punkti 24 kohaselt tunnistatakse kehtetuks ATS-i § 60 lõiked 5 ja 6.
ATS-i § 60 lõige 5 sätestab, et teenistusest vabastatud ametnik ei või ühe aasta jooksul
vabastamise päevast arvates saada korruptsioonivastase seaduse tähenduses seotud
isikuks sellise eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on
teostanud vahetult või püsivalt järelevalvet. Seotud isik selle sätte mõttes on juriidiline
isik, milles vähemalt 1/10 osalusest või osaluse omandamise õigusest kuulub ametiisikule
endale või temaga seotud isikule või juriidiline isik, mille juhtimis- või kontrollorgani
liige on ametiisik ise või ametiisiku lähedane (abikaasa, vanavanem, ametiisiku või tema
abikaasa vanem ning ametiisiku vanema alaneja sugulane, sealhulgas ametiisiku laps ja
lapselaps, lapsendaja, vanema abikaasa ja kasuvanem, lapsendatu ja abikaasa laps) või
isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik, kelle seisund või
tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda
ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või
kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku
huvides või arvel. Lõikes 6 on sätestatud, et käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel keelatud
tegevuseks võib kohaliku omavalitsuse üksuse suurust, ametikohtade eripära või
esitatavatele nõuetele vastavate isikute vähesust arvestades anda erandliku loa ametisse
nimetamise õigust omav isik. Erandlik luba antakse haldusmenetluse seaduses sätestatud
korras.
71
Tegevuspiirangu rakendamine isiku suhtes, kes on avalikust teenistusest lahkunud, on
küsitav ja raskendatud, kuna täiendav tegevuspiirang seatakse isikule, kellele ATS enam
ei laiene, tõenäolise eesmärgiga maandada huvide konflikti ohtu ajal, mil isik ametnikuna
veel kuulub ATS-i reguleerimisalasse. ATS ei keela sellist isikut, kellel on vastav
toimingupiirang ka ametisse nimetamast. Seega jääb alles küsimus, millised on
sanktsioonid või tegevused olukorras, kus nimetatud toimingupiirangut on rikutud.
Probleemne on nii sätte õigusselgus ja rakendamine kui ka vastutuse puudumine sätte
rikkumise eest.
Paragrahv 60 lisati ATS-i Riigikogus eelnõu 193 SE menetluse käigus
põhiseaduskomisjoni ettepanekul järgmise selgitusega: „Säte otsustati
korruptsioonivastase seaduse eelnõust, mida menetleti käesoleva eelnõuga üheaegselt,
tuua üle käesolevasse eelnõusse, et ametnikke puudutavad piirangud oleksid leitavad
ühest seadusest.“.
KVS-i eelnõu 192 SE seletuskiri selgitab: „Huvide konflikti või selle riski vähendamiseks
või maandamiseks kasutatakse tegevus- ja toimingupiiranguid, enesetaandamise
kohustust, huvide avaldamist, eetikakoodekseid, sõltumatuid komisjone jne. Ametiisikute
tegevuspiirangutega piiratakse suuremas või vähemas ulatuses ametiisiku õigust teostada
järelevalvet teatud valdkonnas, tegutseda teisel töökohal ja osaleda ettevõtluses (mõnel
pool ka passiivse osaniku või aktsionärina). Tegevuspiirangud ei pruugi piirduda
ametiisiku ametis oleku perioodiga, vaid võivad jääda kehtima ka määratud ajaks pärast
isiku ametist lahkumist.“.
Toodud selgitustest nähtub, et sätte eesmärk võis olla ametnikule seatud
tegevuspiirangute kehtima jäämine teatud ajaks pärast isiku ametist lahkumist. Samas
tasub arvestada, et KVS-i § 7 lg 2 kohaselt ei loeta juriidilist isikut ametiisikuga seotud
isikuks juhul, kui ametiisiku ja juriidilise isiku seos tuleneb eranditult ametiisiku
ametikohustusest ning riigi esindamise pädevust juriidilise isiku juhtimis- või
kontrollorganis loetakse ametikohustuseks.
ATS-i § 60 lg 5 kohta annab eelnõu 192 SE seletuskiri järgmise selgituse: „Lõikes 5
sisaldub kehtiva ATS §-s 74 sisalduv regulatsioon, mille kohaselt teenistusest vabastatud
ametnik ei või ühe aasta jooksul vabastamise päevast arvates saada eelnõu § 7 tähenduses
seotud isikuks sellise eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on
vahetult või alaliselt teostanud järelevalvet.
Enne 1. aprilli 2013. a kehtinud ATS-i § 74 lõige 1 sätestas, et ametist vabastatud
riigiametnik ei või kolme aasta jooksul, arvates ametist vabastamise päevast, astuda selle
tööandja teenistusse või tulundusühenduse liikmeks, kelle üle ta viimase kolme aasta
jooksul süstemaatiliselt teostas järelevalvet. Ta ei või ka kolme aasta jooksul, arvates
ametist vabastamise päevast, saada niisuguselt tööandjalt või tulundusühenduselt tulu.
Esitatust tuleneb, et seadusandja eesmärgiks võis olla ATS § 60 lg 5 sätestada (arvestades
viidet KVS § 7 lõike 1 punktidele 2 ja 3), et teenistusest vabastatud ametnik ei või ühe
aasta jooksul vabastamise päevast arvates saada seotuks sellise eraõigusliku juriidilise
isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on teostanud vahetult või püsivalt järelevalvet.
Seejuures tuleb seotuks olemisena käsitleda olukordi, kus juriidilise isiku vähemalt 1/10-
line osalus või osaluse omandamise õigus kuulub ametiisikule endale või temaga seotud
isikule või kus juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige tulumaksuseaduse
tähenduses on ametiisik ise või KVS § 7 lõike 1 punktis 1 või 4 nimetatud isik.
72
Viimast käsitlust toetab ka avaliku teenistuse seaduse käsiraamat29, mille leheküljel 194
on toodud järgnevalt esitatud näide ning veebilehel korruptsioon.ee30 toodud näide ATS
§ 60 lõikes 5 toodud keelu selgitamiseks: „Kultuuriministeeriumi ametnik, kes osales
ametiseisundist tulenevalt sihtasutuse nõukogus, omas selles staatuses pädevust teha
otsuseid, mis mõjutasid otseselt SA tegevust, ning teostada järelevalvet (SAS § 24). Kuigi
ametniku teenistuskohustused ei pruugi üksikjuhtumil olla selged, siis ikkagi võib
eeldada, et ametnik oli määratud riigi esindajana SA nõukokku ning see oli osa ta
teenistusülesannetest, mitte kõrvaltegevus (vt ATS § 60 lg 7). Samas on võimalik, et ta ei
täitnud riigi esindamise ülesandeid ametnikuna, oma teenistuskohustuse täitmisel, ent §
60 lg 5 on sõnastatud keeluna teenistusest vabastatud ametnikule. Seega kohaldub
ametniku suhtes ATS § 60 lg-s 5 sätestatud keeld.“.
Ministeeriumi osakonnajuhatajast
saab riigi osalusega äriühingu juht Arvestades seda, et osakonnajuhataja on
kuulunud riigi osalusega äriühingu
Ministeeriumi osakonnajuhataja soovib nõukogusse, võib arvata, et ta on
tööle asuda riigi osalusega äriühingu osalenud äriühingu tööd puudutavate
juhtorganis. Ministeeriumis töötades Ei või otsuste tegemisel. Piirangu eesmärk on
kuulus osakonnajuhataja riigipoolse välistada olukord, kus ametiisik
esindajana äriühingu nõukogusse. otsustab äriühinguga seotud asju ning
Nõukogu töös on osakonnajuhataja seejärel asub ise ette valmistatud
reaalselt osalenud äriühingu tegevust otsuseid ellu viima.
puudutavate otsuste tegemises.
Toodud näidetest ilmneb, et ATS-i ja KVS-i juhendmaterjalides ei ole pööratud
tähelepanu erinevatele võimalikele järelevalve liikidele ning piirangut on laiendatud
igasugusele ametnikuks oleku ajal elluviidavale järelevalvelisele tegevusele kui sellisele,
vaatamata asjaolule kas tegevus oli seotud isiku ametiseisundiga või mitte.
ATS § 60 lg 5 õigusselguse puudumine ja tõlgendamisraskused võivad kaasa tuua
olukorra, kus osutub keeruliseks ka ATS § 60 lg 6 erandliku loa andmise menetlus.
Kuna seletuskirja kohaselt on tegevus ja toimingupiirangute eesmärk huvide konflikti või
selle riski vähendamine või maandamine, siis selline risk on olemas ka ametiisikute, kes
ei ole ametnikud, sarnasel liikumisel. Sellises olukorras võib korruptsioonioht isegi
suurem olla. Neile aga piirang ei kehti. ATS § 60 lg 5 piirang oli esilagu KVS-i eelnõus,
kohaldudes ka ametiisikutele, kes ei ole ametnikud, aga Riigikogus tõsteti ootamatult
ATS-i eelnõusse. Seetõttu ei sobitu ta hästi ülejäänud ATS-iga ja tekitab ka palju
tõlgendamisprobleeme. Nt ka selles osas, kas sellele laieneb KVS § 19 väärtegu.31
Teenistusest lahkunud ametnike tegevuspiirangute regulatsioon jäetakse ATS-ist välja,
kuid kõnesoleva eelnõuga tehakse ettepanek lisada see KVS-i.
Eelnõu § 3 punkti 25 järgi jäetakse ametniku palgakomponentide hulgast välja
valveajatasu. ATS-i § 61 lõike 1 järgi koosneb ametniku palk põhipalgast, muutuvpalgast
29 Leitav aadressil http://www.avalikteenistus.ee/public/Jurgen/avaliku_teenistuse_seaduse_kasiraamat.pdf
30 http://www.korruptsioon.ee/et/huvide-konflikti-juhtumeid-ja-lahendusi/tookoha-vahetus-jarelvalvatava-juurde-
toole
31
Eriteenistuste ühtlustamise VTK
73
ning käesoleva seaduse § 38 lõikes 3 (valveaja eest tuleb ametnikule maksta lisatasu, mis
peab moodustama vähemalt 1/10 tema põhipalgast, või hüvitada see tema taotlusel
täiendava vaba ajaga, mis peab moodustama vähemalt 1/4 valveaja kestusest), § 39 lõikes
6 (ametiasutus hüvitab ületunnitöö, makstes ametnikule 1,5-kordset põhipalka või
võimaldades ametniku taotlusel talle täiendavat vaba aega ületunnitööga võrdses
ulatuses), § 40 lõikes 3 (kui ametniku tööaeg langeb ööajale, maksab ametiasutus
ametnikule ööajal töötamise eest 1,25-kordset põhipalka, kui nimetatud kohustus ei
sisaldu tema ametijuhendis ja seda ei ole arvestatud tema põhipalga määramisel) ja
lõikes 4 (kui tööaeg langeb riigipühale, maksab ametiasutus riigipühal töötamise eest 2-
kordset põhipalka) ning §-s 57 sätestatud lisatasudest (puuduva ametniku ülesannete
täitmine).
ATS-i järgi kohaldatakse valveaega ametnikule, kes peab tulenevalt teenistushuvist olema
ametiasutusele kättesaadav teenistusülesannete täitmiseks väljaspool tööaega, kui
nimetatud kohustus sisaldub tema ametijuhendis. See osa valveajast, kui ametnik täidab
teenistusülesandeid, loetakse tööajaks. Ametnikule makstakse palka töötamise eest, kuid
valveajal ametnik tööd ei tee, välja arvatud juhul, kui ta asub valveajal teenistusülesandeid
täitma. Muid lisatasusid, mis arvatakse ametniku palgakomponentide hulka, makstakse
ametnikule teenistusülesannete täitmise eest. Ametnik täidab teenistusülesandeid nii
sellel ajal, kui ta teeb ületunde, töötab öösel või riigipühadel või täidab puuduva ametniku
ülesandeid. Valveaeg on aeg, mil ametnik ei ole kohustatud täitma teenistusülesandeid,
aga on kohustatud olema kokkulepitud tingimustel valmis ametiasutuse korralduse alusel
teenistusülesandeid täitma asuma. Valveaeg ei tähenda töö tegemist väljaspool
tavapärast tööaega. Valveajal oleval ametnikul on õigus vabalt valida, millega ta
tegeleb, kuid sellel on mõned piirangud. Valveaja eesmärk seisneb selles, et oleks teatud
ametnikud, kes erakorralistel juhtudel oleksid valmis kiiresti teenistusülesannete
täitmisele asuma ka väljaspool oma tavapärast tööaega.
Muudatus tagab ka ametiasutuse ametniku ja töötaja võrdse kohtlemise, sest töötaja
töötasu hulka ei loeta valveajatasu. TLS-i kommentaarides on selgitatud: „TLS ei näe ette
töötasu kohustuslikke osasid ega määratle nende sisu. Töölepingulises suhtes on pooled
vabad otsustamaks selle üle, millistest osadest töötasu koosneb ning kuidas ehk millise
arvutusliku mehhanismi kaudu kujuneb töötasu ja selle võimalikud komponendid. TLS
tähenduses on oluline, et töötasu on tasu, mida makstakse töö tegemise eest ning makstav
tasu ei tohi olla väiksem kui töötasu alammäär. Töötasu kujunemise kindlaks määramisel
tuleb tööandjal lisaks arvestada TLS-st tulenevate miinimumnõuetega töötasu maksmise
erijuhtudel, st töötasu maksmine näiteks ületunnitöö, öötöö, riigipühal töötamise ja
hädavajaduse korral, samuti töötasu alandamine ja vähendamine.“. TLS-is on sama
põhimõte, mis ATS-is, s.o ainult see osa valveajast, mil töötaja asub täitma tööülesandeid
loetakse tööajaks.
Eelnõu § 3 punkti 26 kohaselt muudetakse ametniku põhipalga määramisel arvesse
võetavaid asjaolusid. Kehtiva ATS-i § 61 lõike 2 kohaselt on ametniku põhipalk
fikseeritud palga osa, mis määratakse ametikoha teenistusülesannete ning ametniku
teenistusalaste teadmiste, oskuste ja kogemuste põhjal. Sätet täiendatakse selliselt, et
ametniku põhipalga määramisel arvestatakse ka ametikoha asukohta.
Juba praegu on mõnes valdkonnas ette nähtud palga või töötasu määramisel arvestada
teenistuskoha asukohaga. Piirkondlikkust palga või töötasu määramisel reguleerivad
järgmised õigusaktid:
74
1) PäästeTS-i sätestab, et päästeteenistujate palgamäärade kehtestamisel võetakse
arvesse päästeteenistuja kvalifikatsiooninõudeid, teenistus- või töötingimuste erisusi,
piirkondlikkust ja muid töö eripära iseloomustavaid näitajaid. Päästeteenistujate
palgamäärad, põhipalga määramise ning päästeteenistujatele muutuvpalga ja
lisatasude maksmise korra kehtestab siseminister määrusega. Siseministri määrus
„Päästeteenistujate palgamäärad, põhipalga määramise ja päästeteenistujatele
muutuvpalga maksmise kord“ kordab seaduses sätestatut, et palgamäärade
kehtestamisel võetakse teenistuskohast sõltuvalt arvesse piirkonda, päästeteenistuja
kvalifikatsiooninõudeid, teenistus- või töötingimuste erisusi ja muid töö eripära
iseloomustavaid näitajaid. Määruse kohaselt kehtestatakse päästeteenistujate
põhipalga määramise täpsem kord PÄA palgajuhendiga. Määruse lisas on toodud
palgamäärad, mis on esitatud vahemikena, kuid neid ei ole piirkondlikult
diferentseeritud, s.o suurendatud. PÄA palgajuhendi punkt 4.1.2 sätestab, et
päästeteenistujale ja töötajale, kelle töökoht asub Ida-Viru või Harju maakonnas, võib
maksta teistes maakondades samal teenistuskohal töötava päästeteenistuja või töötaja
põhipalgaga võrreldes kuni 10% suuremat põhipalka. Palgamäärade kehtestamisel
arvestatakse asutuse eelarvelisi võimalusi, teenistuskohale esitatavaid nõudeid, sh
kvalifikatsiooninõudeid, töö reguleeritust ja mõtlemisülesande keerukust, juhtimise ja
koostöö ulatust, tööprotsesside ja otsustuste mõju ulatust, töötingimuste erisust,
piirkondlikkust, muid töö eripära iseloomustavaid näitajaid.
2) PPVS-i järgi kehtestab politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad,
diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suuruse ning politseiametnikele
lisatasude maksmise alused ja ulatuse siseminister määrusega. Siseministri määruse
„Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused,
teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise alused“ järgi võib
politseiametnike palgamäärasid diferentseerida kvalifikatsiooninõuete, töötingimuste
erisuse, piirkondlikkuse ja muude töö eripära iseloomustavate näitajate alusel
vastavuses PPA palgajuhendiga ning SKA töötasustamise korraga. Politseiametnike
palkade suurendamine piirkondlikkuse alusel on täpsemalt reguleeritud PPA
palgajuhendis. Selle järgi makstakse Ida prefektuuri politseiametnikele, kelle töökoha
asukoht on Ida-Viru maakonnas kuni 250 eurot kuus, Põhja prefektuuri
politseiametnikele kuni 200 eurot kuus.
Määruse tasandil on reguleeritud KAPO politseiametnike palgamäärade
suurendamine. Palgamäärasid diferentseeritakse (suurendatakse) Ida-Viru maakonnas
töötavatel politseiametnikel 25%, Harju maakonnas töötavatel politseiametnikel 15%
ning Tartu ja Võru maakonnas töötavatel politseiametnikel 10%.32
Ametniku palga suurendamine ametikoha asukoha järgi on põhjendatud sellega, et teatud
piirkondadesse on keeruline vajaliku kvalifikatsiooniga ametnikke värvata, arvestada
tuleb palgakonkurentsiga ning eri piirkondades võib ametnike töö olla erineva
intensiivsusega.
Ka Rahandusministeerium kui avaliku teenistuse palgapoliitika kujundaja on avaliku
teenistuse 2016. aasta aruandes33 märkinud, et „lisaks tegevusvaldkondadele varieeruvad
palgatasemed Eestis ka maakonniti. Tallinnas ja Harjumaal on kõrgem palgatase kui
teistes maakondades. Harju maakonna keskmine palk ületab Eesti keskmist palka 10,9%
32
Siseministri 24. aprilli 2013. aasta määruse nr 17 „Kaitsepolitseiameti politseiametnike palgaastmetele
vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused ja teenistusastmetasu suurus“ § 1 1.
33
Rahandusministeeriumi veebileht https://www.rahandusministeerium.ee/et/uudised/valitsus-sai-
ulevaate-avaliku-teenistuse-aruandest##saurus649code##/doc.php?115625
75
ja Tartu maakonna keskmine palk 0,3%, ühegi teise maakonna palgatase Eesti keskmise
palgani ei ulatu. Põlva maakonna keskmine palk on Eesti madalaim, vaid 75,4% Eesti
keskmisest palgast.34 Seega on Tallinnas ja Harjumaal asuvatel avaliku teenistuse asutustel
vaja konkureerida kõrgema palgatasemega. See tähendab, et avaliku teenistuse õiglase
palgasüsteemi ülesehitamisel on lisaks tegevusvaldkonnast tulenevale palgasurvele vaja
arvestada ka palgatasemete regionaalsete erinevustega.“
ATS-i § 61 lõike 6 kohaselt ei maksa ametiasutus ametnikule sellist lisatasu või toetust,
mille maksmine ei tulene seadusest, mistõttu täiendatakse ATS-i. Põhipalga määramisel
ametikoha asukoha arvestamise põhimõtted lepitakse kokku ametiasutuse palgajuhendis.
Näiteks, PÄA palgajuhendi kohaselt võib Ida-Viru või Harju maakonnas töötavale
päästeteenistujale maksta teistes maakondades töötavate päästeteenistujatega võrreldes
kuni 10% suuremat põhipalka. Põhipalga suurendamisel tuleb arvestada riigieelarvest
eraldatud raha ja tööjõuturu olukorraga, mistõttu ei ole võimalik palgajuhendisse märkida
konkreetset summat ega protsenti, mille võrra Ida-Viru või Harju maakonnas töötava
päästeteenistuja põhipalka suurendatakse. Võrdselt koheldakse põhipalkade
diferentseerimisel samas piirkonnas ja samas komandos töötavaid päästeteenistujaid.
Ka õiguskantsler on oma seisukohas „Päästeteenistujate regionaalsed palgaerinevused“
leidnud, et päästeteenistujatele piirkonna järgi erineva palga maksmisel on asjakohane
eesmärk ja ilmselgelt ei saa seda pidada põhiseadusega vastuolus olevaks.
Eelnõu § 3 punkti 27 järgi muudetakse ministeeriumi ja tema valitsemisala ametiasutuse
palgajuhendi kehtestamise volitusnormi. Kehtiva ATS-i järgi saab ministeeriumi ja
valitsemisala asutuse palgajuhendi kehtestada ainult minister. Muudatuse järgi lisatakse
ATS-i, et minister võib ministeeriumi või tema valitsemisala asutuse palgajuhendi
kehtestamise volitada ka teisele isikule.
Palgajuhendi kehtestamise volitusnorm lisati 1. aprillil 2013. aastal jõustunud ATS-i.
vanas ATS-is palgajuhendi kehtestamist ei reguleeritud. ATS-i käsiraamatus on
selgitatud: „Lähtudes ATS-i üldistest põhimõtetest ning ATS § 10 lg 1 p 5 alusel
kehtestatavast Vabariigi Valitsuse määrusest, kehtestab iga ametiasutus oma palgajuhendi
(valitsusasutuste puhul kehtestab palgajuhendi vastavalt kas riigisekretär või minister
kogu valitsemisala suhtes käskkirjaga). [---] Seega on avaliku teenistuse
palgakorraldus detsentraliseeritud ning jätab ametiasutusele piisavalt avara ruumi
enda eripärast lähtuva palgasüsteemi kujundamiseks. Valitsusasutustes ministeeriumi
tasandil ühe palgajuhendi kehtestamise eesmärgiks on kujundada ühes valitsemisalas
ühtne palgapoliitika, tagada selle läbipaistvus ja ka sisemine õiglus (palgajuhendi võib
minister kehtestada ka erinevate käskkirjadega ametiasutuste kaupa). Palgajuhendist peab
selguma selle ametiasutuse või valitsemisala kogu palgakorraldusega seonduv.
[---] Täpsemad juhised valitsusasutuste palgajuhendi koostamise ja palgakomponentide
määramise osas saavad valitsusasutused Vabariigi Valitsuse ATS § 10 lg 1 p 5 alusel
kehtestatavast määrusest. Meelde tuleb jätta, et palgajuhendiga võib kehtestada
seaduses ja Vabariigi Valitsuse määruses sätestatust täpsemaid tingimusi, kuid ei
tohi teha erandeid neis toodud reeglitest. Nt ei või palgajuhendiga ette näha täiendavaid
tasusid või näha ette muutuvpalga maksmist suuremas ulatuses kui 20% kavandatavast
põhipalgast.“.
34
Statistikaameti andmed palkade varieeruvuse kohta maakonniti
76
Seega selgitatakse ka ATS-i käsiraamatus, et avaliku teenistuse palgakorraldus on
detsentraliseeritud, kuid samas kehtestab ametiasutuse palgajuhendi minister. 1996. aasta
ATS-is ei olnud palgajuhendi regulatsiooni, kuna palgakorraldus oli reguleeritud seaduse
ja määruste tasandil. Vana ATS-i järgi nimetati palgaks ametipalka koos seaduses
sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega. Ametipalk oli
palgaastmele vastav palgamäär, mis kehtestati määrusega. Vabariigi Valitsuse määrus
„Riigiteenistujate töötasustamine“ riigiteenistujate palgaastmestikule vastavad
palgamäärad, palgamäärade diferentseerimise, lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö ja
täiendavate ülesannete täitmise eest ning nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate
ülesannete täitmise eest lisatasu maksmise piirangud. Riigiteenistujate palgaastmestikule
vastavad kuupalgamäärad olid kehtestatud palgaastmetele 7–35 summas 320–1597,79
eurot.
ATS-i § 10 lõike 10 punktis 5 nimetatud määrust ei ole praeguseks kehtestatud, seega on
palgajuhendite kehtestamisel juhindutud seaduses sätestatud üldistest põhimõtetest.
Palgajuhendi kohustuslikud elemendid on loetletud nii ATS-i § 63 lõikes 1 ning need on
ametikohale vastav põhipalk või põhipalga vahemik, muutuvpalga maksmise tingimused
ja kord, muude lisatasude ja hüvitiste maksmise tingimused ja kord, palga maksmise aeg
ja viis ehk palga maksmise kord. Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 26 selgitusi.
ATS-is on sätestatud palgajuhendi kohustuslikud tingimused, millest tuleb kinni pidada.
Valdkonna eest vastutav minister kehtestab ka edaspidi ametiasutuse teenistujate
palgavahemikud või palgamäärad, mis tagab sama valitsemisala ametiasutustes
võrreldava palgapoliitika. Näiteks kehtestab ka edaspidi PPA, PÄA, HÄK-i ja KAPO
palgamäärad või nende vahemikud siseminister. Praegu kehtestatakse need määrustega,
edaspidi võib need kehtestada ka siseministri käskkirjaga. Palgajuhendiga võib kehtestada
seaduses sätestatust täpsemaid tingimusi, kuid ei tohi teha erandeid neis toodud reeglitest.
Palgajuhendiga ei saa kehtestada täiendavaid tasusid ega muutuvpalga maksmist
suuremas ulatuses kui 20% põhipalgast. Kuna sisuliselt on tegemist iga asutuse
töökorraldusliku küsimuse lahendamisega, on otstarbekas, et ametiasutuse palgajuhendi
saab kehtestada ka ametiasutuse juht. Iga valdkonna eest vastutav minister saab otsustada,
kas volitada enda asemel kedagi ametiasutuse palgajuhendit kehtestama või kehtestab
selle minister ise. Seadus ei kohusta ministrit kedagi volitama palgajuhendit kehtestama.
Eelnõu § 3 punkti 28 kohaselt täiendatakse ATS-i võimalusega säilitada ametnikule
õppekogunemise ajaks põhipalk. Seaduses sätestatakse, et ametnikule säilitatakse
õppekogunemise ajaks palk ametniku põhipalga ja KVTS-i § 80 lõike 5 alusel kehtestatud
määruses sätestatud toetuse vahe ulatuses.
ROTAL on 2018. aastal tõstatanud küsimuse õppekogunemise ajal palga või töötasu
maksmise kohta. Väidetavalt makstakse eraettevõtte töötajatele töötasu, avalikus
teenistuses aga ainult toetust. KVTS-i § 80 lõike 5 kohaselt makstakse õppekogunemisel
osalemise aja eest toetust, mida reguleerib VV määrus „Ajateenija ja asendusteenistuja
toetuse, reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstava toetuse ning
ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse ulatuse ja maksmise kord“. Määruse kohaselt
makstakse päevas sõdurile 37 eurot, allohvitserile 40 eurot ja ohvitserile 50 eurot. Ka
hüvitatakse reservväelasele sõidukulu õppekogunemisele ja sealt koju ning tagatakse
õppekogunemise läbiviimise kohas tasuta transport, majutus ja toitlustus (KVTS-i § 80 lg
1 ja 7).
77
Kuna riik peab oma tegevuses lähtuma seaduslikkusest ning üks riigi avaliku võimu
teostamise aluspõhimõtteid on, et kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud, siis ei saa kehtiva
õiguse järgi ametnikule õppekogunemise ajal palka maksta. Võrdse kohtlemise
põhimõttest lähtudes koheldakse avalikus teenistuses samamoodi ka töötajaid, s.t ka
töötajale ei maksta riigiasutus õppekogunemise ajal töötasu. Selleks, et riik saaks oma
teenistujatele õppekogunemise ajal palka või töötasu maksta, tuleb seadust muuta.
KVTS-i järgi võib õppekogunemise kestus olla ohvitseril kuni 30 päeva, allohvitseril kuni
21 päeva ja sõduril kuni 14 päeva. Riigikaitseseaduse kohaselt on lisaõppekogunemise
kestus 60 päeva. Lisaõppekogunemisel osalevale reservväelasele makstakse
lisaõppekogunemise ajal toetust KVTS-i § 80 lõike 6 alusel kehtestatud määruse ulatuses.
Õppekogunemisel osalevale reservväelasele tagatakse tasuta transport, majutus ja
toitlustus.
Inimestel on kohustused, aga õppekogunemisele kutsumise korral väheneb sissetulek
oluliselt. Riik kohustab õppekogunemisest osa võtma. Samas ei saa kohustada tööandjat,
eriti erasektorit, maksma töötasu, kui töötaja tegelikult tööd ei tee.
Eelnõu § 3 punktide 29–31 järgi täiendatakse ATS-i võimalusega viia ametnik
distsiplinaarmenetluse ajaks teisele ametikohale. Kehtiva seaduse järgi saab ametniku
distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada, kuid ei saa üle viia teisele
ametikohale.
Esimese muudatusena täiendatakse ATS-i § 78 pealkirja, millesse lisatakse ametikohalt
kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks. Praegu saab paragrahvi pealkirja järgi
ametniku distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada.
Teise muudatusena sätestatakse seaduses, et distsiplinaarkaristuse määramise õigust
omav isik võib ametniku kõrvaldada distsiplinaarmenetluse ajaks tema enda ametikohalt
ja viia ametniku üle teisele ametikohale. Distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav
isik on ATS-i järgi ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik, kelleks on kas asutuse
juht või tema volitatud isik. Näiteks ministeeriumi ametniku nimetab tavapäraselt
ametikohale kantsler või PPA teenistujate ametikohale nimetamise õigus on PPA
peadirektori, peadirektori asetäitjal või prefektil või MTA-s nimetab ametnikud
ametikohale peadirektor.
Muudatuse järgi saab edaspidi lisaks ametniku teenistusest kõrvaldamisele
distsiplinaarmenetluse ajaks kasutada ka ametniku teisele ametikohale viimist
distsiplinaarmenetluse ajaks. Kahe võimaluse kehtestamine annab ametikohale
nimetamise õigust omavale isikule võimaluse hinnata, kas menetluse huvides on piisav
ametniku teisele ametikohale viimine või tuleb ametnik teenistusest kõrvaldada.
Teenistusest kõrvaldamine on vajalik juhul, kui on oht, et teenistuses jätkamisel saab
ametnik mõjutada või takistada menetluse läbiviimist. Samuti siis, kui ametiasutusel ei
ole teist ametikohta, millele ametnik ajutiselt üle viia või kui tegemist on sellise
rikkumisega, kui menetluse tulemusel võib tekkida vajadus ametniku teenistusest
vabastada. Samasugune regulatsioon on ka KVTS-is, mille § 137 reguleerib tegevväelase
ametikohalt kõrvaldamist distsiplinaarmenetluse ajaks.
Kolmanda muudatusena kehtestatakse teisele ametikohale üleviimise kriteeriumid,
vormistamine ja palga maksmine uuel ametikohal. Ametikohale nimetamise õigust
omaval isikul on õigus viia ametnik teisele ametikohale distsiplinaarmenetluse ajaks, kui
78
distsiplinaarsüütegu esialgselt hinnates võib eeldada, et ametnikku ei saa usaldata süüteo
asjaoludest olenevalt sellel ametikohal teenistuskohustusi jätkama, kuid saab usaldada
täitma teenistusülesandeid teisel ametikohal. Ametniku saab üle viia ainult sellisele
ametikohale, mille ülesandeid on ta võimeline täitma, s.t tema teadmised, oskused ja
kogemus vastavad ametikohale esitatavatele nõuetele. Ka peab tegemist olema sellise
ametikohaga, kus ametnik ei saa korrata tegusid, mida talle distsiplinaarmenetluses ette
heidetakse, ning kus ta ei saa menetluse tulemusi mõjutada. Muudatus võimaldab
ametiasutusel paremini personali kasutada. Kui asutusel ei ole vaba ametikohta, kuhu
ametnik üle viia, saab tema teenistuse vajadusel peatada, eelkõige siiski juhul, kui tegemist
on teoga, mille tõendamisel tuleb ametnik teenistusest vabastada. Kui näiteks vangla
valvuri suhtes algatatakse menetlus kahtlustusega, et ta on kinnipeetavale andnud üle
mingi eseme, siis ei saa ta distsiplinaarmenetluse ajal kindlasti töötada valvurina, kuid
samas võib ta sobida töötama teenistuskohal, kus tal ei oleks kinnipeetavatega
kokkupuudet.
Nii nagu ametikohale nimetamine ja distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest
kõrvaldamine, vormistatakse ka distsiplinaarmenetluse ajaks teisele ametikohale
üleviimine haldusaktiga.
Kuigi distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud ametnik ei täida sellel ajal
teenistusülesandeid, makstakse talle siiski palka, kuid vähem. ATS-is on sätestatud, et kui
ametnik distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatakse, makstakse talle 60%
tema keskmisest palgast, kuid mitte vähem kui töötasu alammäär. Ametnikule makstakse
maksmata jäänud palk tagantjärele viivitamata pärast seda, kui teenistusest kõrvaldamise
haldusakt on kehtetuks tunnistatud. ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Kui ametnik on
ajutiselt ametist kõrvaldatud, makstakse talle 60% tema viimase kuue kuu keskmisest
palgast, kuid mitte vähem kui TLS § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutöötasu alammäär.
Ametnikule põhipalga säilitamine 60% ulatuses on põhjendatud, kuna sellel ajal ei pruugi
ametnikul olla garanteeritud muud sissetulekut, samas peab tal olema võimalus toime
tulla. Kuna distsiplinaarmenetlus tuleb läbi viia kuue kuu jooksul ning ametnikul puudub
täpsem informatsioon menetluse kestuse kohta, ei ole tal võimalik teha tulevikuplaane ega
otsida teist sissetulekuallikat. Juhul kui ametniku süü ei leia tõendamist määras, mis tooks
kaasa teenistusest vabastamise ning teda ei karistata distsiplinaarkorras teenistusest
vabastamisega, makstakse talle maksmata jäänud palk tagantjärele.“.
Distsiplinaarmenetluse ajaks teisele ametikohale nimetatud ametnik aga täidab
teenistusülesandeid, seetõttu säilitatakse talle tema senine põhipalk. Kui ametiasutuse juht
leiab, et ametnikku ei ole vaja distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada, vaid
ta saab teenistusülesandeid täita teisel ametikohal, siis on õiglane, et ametnikule
säilitatakse tema senine sissetulek. Kõrvaldatud ametnik ei täida üldse
teenistusülesandeid, kuid saab 60% senisest sissetulekust, seetõttu oleks ebaõiglane
vähendada teenistusülesandeid täitva ametniku sissetulekut. Samasugune regulatsioon on
ka KVTS-is, milles on sätestatud, et ajutiselt teisele rahuaja ametikohale viidud
tegevväelasele säilitatakse distsiplinaarmenetluse ajaks tema senine põhipalk (KVTS-i
§ 137 lõige 2).
Eelnõu § 3 punkti 32 järgi täiendatakse ATS-i ühe koondamise alusega, kui ametnik võib
nõuda enda vabastamist koondamise tõttu. Kehtivas ATS-i kohaselt võib ametnik nõuda,
kui muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik
ei ole seda andnud. Muudatuse järgi võib ametnik nõuda enda koondamist ka siis, kui
79
muutub ametniku ametikoha asukoht, mis tooks kaasa ametniku elukohavahetuse või
ametikoha asukohale jõudmiseks ebamõistliku aja- või rahakulu.
Kehtivas ATS-is on sätestatud, et kui ametniku tähtajatul üleviimisel teisele ametikohale
muutub ametikoha asukoht, võib ametniku üle viia üksnes tema kirjalikul nõusolekul. Kui
ametnik nõusolekut ei anna, vabastatakse ta teenistusest koondamise tõttu. Selle otsuse,
kas ametikoha asukoha muutumisel tekkib koondamissituatsioon, teeb ametiasutuse juht.
Kehtiva ATS-i järgi ei saa ametnik nõuda enda koondamist, kui muutub tema ametikoha
asukoht selliselt, et ta peaks elukohta vahetama või uuele ametikohale jõudmiseks kuluks
ebamõistlik aeg või raha.
Muudatus on seotud ka eelnõu § 3 punktiga 12, mille järgi muudetakse ametikohale
nimetamise haldusaktis ametikoha asukoha mõistet. Kehtiva ATS-i järgi loetakse
ametniku ametikoha asukohaks kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi, kus ametikoha
ülesannete täitmine toimub. Kehtiva seaduse järgi tooks ametiasutuse viimine teise
kohaliku omavalitsusüksuse territooriumile kaasa ametniku koondamise, kuigi ametikoha
asukoha muutmine ei tooks kaasa ametniku elukohavahetust ja mõnel juhul hoopis
väheneks vahemaa ametniku elukoha ja ametikoha asukoha vahel. Samas võib aga hoopis
ametikoha asukoha muutumine kohaliku omavalitsusüksuse sees tuua kaasa vajaduse
elukohta vahetada või suureneb vahemaa ametniku elukoha ja ametikoha asukoha vahel
oluliselt.
Eelnõu § 3 punkti 33 kohaselt lisatakse ATS-i võimalus teenistusest vabastamiseks
ametniku algatusel. ATS-is puudub regulatsioon, mille kohaselt oleks ametnikul õigus
nõuda teenistusest vabastamist tööandjapoolse rikkumise korral, samas kui töötajal selline
õigus on. Praktikas esineb kaebusi, mille järgi tunneb ametnik ennast vääritult kohelduna.
Ühe lahendusena selliste probleemide puhul oleks ametniku õigus nõuda enda
vabastamist teenistusest.
Esimese muudatuse järgi võib ametnik nõuda teenistusest vabastamist mõjuval põhjusel,
eelkõige siis, kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või mõistlikult
nõuda teenistuse jätkamist. Eelkõige on sellisteks juhtumiteks ametniku ebaväärikas
kohtlemine ametiasutuse või kaasteenistujate poolt, palga maksmisega viivitamine või
reaalne oht ametniku elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.
Tööinspektsiooni andmetel on viimastel aastatel on sagenenud töövaidlused, kus muu
hulgas on tõstatatud töökiusamise teema.35 Töökiusamise kaebust on lahendanud ka
kohus ning 6. juuni 2019. aasta otsuses haldusasjas nr 3-17-842 on töökiusamise kohta
esitanud oma seisukoha ka Riigikohus.
Kuigi seaduses on sätestatud, et ametiasutused peavad tagama teenistuses olevate isikute
kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ja edendama
võrdõiguslikkust, siis esineb siiski juhtumeid, kui ametiasutus ei suuda eeltoodut tagada.
Sellisel juhul peab ametnikul olema võimalik nõuda enda teenistusest vabastamist.
Kindlasti peavad sellise vabastamise korral olema ametnikule tagatud ka sotsiaalsed
tagatised, eelkõige õigus töötuskindlustushüvitisele.
Ametnik saab nõuda enda teenistuses vabastamist, kui ta on tõendanud, et ametiasutus
või kaasteenistujad on teda ebaväärikalt kohelnud. Kuna töökiusamine on sageli varjatud
iseloomuga, võib selle tõendamine olla keeruline. Seetõttu peaks ametnik koheselt
teavitama tööandjat, kui ta leiab, et teda kiusatakse tööl. Kohtud on leidnud, et
35
Meeli Miidla-Vanatalu “Töökiusamisega seotud kaasuste lahendused töövaidluskomisjonis ja kohtus”
80
töökiusamise all mõistetakse seda, kui töötajat koheldakse korduvalt ebameeldival või
alandaval viisil ja tal on raske end selle vastu kaitsta. Tegemist on inimese ahistamise ühe
alaliigiga, mis omab negatiivset toimet. Iga ebameeldivat käitumist ega konflikti
tekitamist ei saa pidada töökiusamiseks. Töökiusamisena ei saa võtta töötaja
mitteusaldamist või töökorralduse reeglite muutmist.36
Teise muudatuse järgi võib ametnik nõuda teenistusest vabastamist tema isikust
tuleneval põhjusel, eelkõige kui ametniku terviseseisund või perekondlikud kohustused
ei võimalda tal kokkulepitud teenistusülesandeid täita ja ametiasutus ei võimalda talle
sobivaid teenistusülesandeid.
Kolmanda muudatusena sätestatakse, et ametnik võib teenistusest vabastamist nõuda
mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta teenistusest vabastamise aluseks olnud asjaolust
teada sai või pidi teada saama. „Mõistlik aeg“ on määratlemata õigusmõiste ning see
oleneb konkreetse juhtumi asjaoludest. Teenistusest vabastamise nõude esitamisel peab
ametnik arvestama ka ametiasutuse vajadusega töö ümberkorraldamiseks, mistõttu on
mõistlik aeg pigem nädalates kui tundides või päevades arvutatav. Küll aga võib lühem
vabastamise aeg olla siis, kui ilmnevad sellised ametniku terviseprobleemid, et ta ei ole
enam võimeline teenistusülesandeid täitma.
Samasugune regulatsioon on TLS-is, mille kommentaarid selgitavad: „Paragrahv 91
annab töötajale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles, kui selleks esineb mõjuv
põhjus. Töötaja võib erakorraliselt üles öelda nii tähtajalise kui ka tähtajatu töölepingu.
Töötajapoolse ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks võivad olla tööandjapoolsed kohustuste
olulised rikkumised (tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega
või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel, tööandja on oluliselt
viivitanud töötasu maksmisega või töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule,
tervisele, kõlbelisusele või heale nimele) või töötaja enda isikust tulenevad asjaolud
(eelkõige kui töötaja terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal
kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd). /---/ Töölepingu
ülesütlemise aluseks võivad olla ka muud sarnased põhjused, mis on küllalt olulised, et
töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Tööandja oluliseks rikkumiseks, mis õigustab
töölepingu erakorralist ülesütlemist, võib näiteks olla töölepingu tingimuste muutmine
ilma poolte kirjaliku kokkuleppeta. Töötaja isikust tulenevad põhjused, mis õigustavad
erakorralist ülesütlemist, on seotud eelkõige töötaja tervise ja perekondlike kohustustega.
Näiteks peab töötaja hooldama raskelt haiget perekonnaliiget ning soovib seetõttu lepingu
kiiresti üles öelda. Samamoodi TLS § 88 lõikes 4 tooduga võib töötaja lepingu üles öelda
üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest
teada sai või pidi teada saama (TLS § 91 lõige 4). Mõistlik aeg oleneb konkreetse juhtumi
asjaoludest. Juhul kui lepingut mõistliku aja jooksul üles ei öelda, võib lepingut rikkunud
tööandja eeldada, et töötaja on rikkumisega nõustunud ning valmis oma kohustusi
töölepingu alusel täitma.“
Eelnõu § 3 punkti 34 kohaselt täiendatakse seadust sättega, mille kohaselt ei pea andma
teenistusest vabastamise haldusakti teenistustähtaja saabumise korral. ATS-i kohaselt
nimetatakse viieks aastaks ametikohale riigisekretär, ministeeriumi kantsler, asekantsler,
Riigikantselei direktor ja valitsusasutuse juht. Ametnik, kes on ametikohale nimetatud
määratud ajaks vabastatakse teenistusest teenistustähtaja möödumise tõttu. ATS-is on
sätestatud, mis alustel on võimalik ametnikuga teenistussuhe lõpetada. Nendeks
36
Kohtuasi nr 3-17-842, nr 2-17-17153, nr 3-17-164
81
juhtudeks on ametniku enda soov, teenistustähtaja möödumine, koondamine, katseaja
ebarahuldavad tulemused, ettenägematute asjaolude ilmnemine, töövõime vähenemine,
distsiplinaarsüüteo toimepanemine olulise rikkumise korral, teenistusse võtmist
välistavate asjaolude ilmnemine, koostöö mittelaabumine.
Juba ametniku määratud ajaks ametikohale nimetamise haldusaktist selgub, millal
ametniku teenistustähtaeg saabub. Seega ei oleks vaja teenistustähtaja saabumisel enam
täiendavat haldusakti, kuid ATS-i käsiraamatus on selgitatud, et vaatamata sellele, et
seadus nimetab need juhud, millal on võimalik ametnikuga teenistussuhe lõpetada või
ametnik ametikohalt vabastada, ei lõpe teenistussuhe enne, kui on välja antud vastav
haldusakt (ATS § 103 lg 1). /---/ Vaatamata sellele, et seadus nimetab need juhud, millal
on võimalik ametnikuga teenistussuhe lõpetada (sh määrab teenistussuhte viimase päeva,
vt ATS § 87 lg 6, § 88 lg 3, § 89, § 90 lg 8, § 91 lg 3, § 92 lg 5, § 93 lg 4, § 96 lg 3, § 97
lg 3, § 99), ei saa seda enne teha, kui on välja antud vastav haldusakt. Hoolimata teatud
sarnasusest TLS-iga, erineb ATS-i regulatsioon oluliselt töösuhetele kohaldatavast
põhimõttest, mille kohaselt lõpeb töösuhe seaduses toodud alusel või teate esitamise tõttu
automaatselt, ilma et oleks tarvis selleks dokumenti vormistada. Teenistussuhte
lõppemiseks peab ametiasutus alati haldusakti vormistama. Teenistusest ja ametikohalt
vabastamise haldusaktist peab selguma nii see, mis kuupäevast ametnik ametikohalt
vabastatakse, mis on vabastamise kaalutlused, kas ametikohalt vabastamisega kaasneb
hüvitise maksmine kui ka see, missugused on teenistusest vabastamise haldusaktiga
mittenõustumisel isiku vaidlustamisvõimalused.“.
Määratud ajaks ametikohale nimetatud ametnik teab ametikohale nimetamisel, millal
tema teenistustähtaeg saabub. Näiteks Vabariigi Valitsuse korralduse „Riigisekretäri
ametisse nimetamine“ kohaselt nimetatakse riigisekretär ametikohale määratud ajaks
viieks aastaks alates 10. detsembrist 2018. aastal kuni 9. detsembrini 2023. aastal. Seega
teab riigisekretär, et ta vabastatakse teenistuses 2023. aasta 9. detsembril. Seda muidugi
juhul, kui ta ei kandideeri uueks ametiajaks ega osutu valituks. Määratud ajaks
ametikohalt vabastamisel ei pea vabastamist kaaluma, kuna vabastamine tuleneb
seadusest. Tähtaja saabumisel ei ole ametnikul alust teenistusest vabastamist ka
vaidlustada. Kuna ametnike teenistusest vabastamisel maksab võimalikud hüvitised välja
Riigi Tugiteenuste Keskus, siis piisab sellest, kui ametiasutus annab keskusele teada,
kellele ja mis hüvitis on vaja maksta.
Eelnõu § 3 punkti 35 kohaselt täiendatakse ATS-i võimalusega pidada ametniku
lõpparvest kinni muid rahalisi võlgnevusi, mis ametnikul lõpparve väljamaksmise ajal
asutuse ees on, kui võlgnevuse üle ei ole poolte vahel vaidlust. Kehtiva ATS-i § 104
lõige 3 lubab ametiasutusel pidada ametniku teenistusest vabastamisel kinni tema
lõpparvest puhkusetasu väljateenimata põhipuhkuse eest. Muudatus on ajendatud
kohtuasjast nr 2-16-2338, mille järgi pidi vangla valesti arvutatud ja makstud puhkusetasu
isikult pärast koondamist tagasi nõudma kohtu kaudu. Kohtuotsuses on märgitud, et
kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt kandis Tartu vangla 30. aprillil 2015. aastal
arvestusliku vea tõttu vanglaametnikule 3347,46 euro võrra suurema puhkusetasu, kui tal
oli õigus saada. Arvutiprogramm võttis seitsmepäevase puhkusetasu suuruse arvutamisel
arvesse vanglaametnikule Tartu Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-12-1459
väljamõistetud 29 793,37 euro suuruse tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
Vanglaametnik andis Tartu vanglale 5. juunil 2015. aastal nõusoleku pidada talle alusetult
makstud puhkusetasu kinni tema igakuisest töötasust. Vanglaametnik avaldas soovi
likvideerida võlgnevus 2015. aasta lõpuks. 2015. aasta maist detsembrini pidas vangla
vanglaametniku palgast kinni 2624,37 eurot. 1. jaanuaril 2016. a vabastati vanglaametnik
82
koondamise tõttu Tartu vangla teenistusest. Teenistusest vabastamise tõttu palus vangla
vanglaametnikul teatada, kas kostja annab nõusoleku allesjäänud võlgnevuse
kinnipidamiseks oma lõpparvest või tasub võlgnevuse hiljemalt 5. jaanuaril 2016. aastal
hageja arveldusarvele. 21. detsembril 2015. aastal teatas teenistusest lahkuv
vanglaametnik, et ei anna vanglale luba oma lõpparvest raha kinni pidada.
Vaatamata sellele, et ametnik oli teenistuses oleku ajal andnud nõusoleku pidada talle
enammakstud tasu palgast kinni, siis teenistusest lahkumisel ei saanud lõpparvest
võlgnevust kinni pidada, kuna ametnik võttis nõusoleku tagasi. Vanglal ei jäänud muud
üle, kui esitada kohtule hagiavaldus, mille kohus ka rahuldas. Kui ATS-is oleks säte, mille
järgi võib ametniku lõpparvest kinni pidada ka muid võlgnevusi, mille üle ei ole vaidlust,
ei oleks vanglast koondatud teenistujalt pidanud võlgnevust sisse nõudma kohtu kaudu.
Eelnõu § 3 punktide 36 ja 37 kohaselt muudetakse ametnike teenistuslehtede
regulatsiooni.
Esimese muudatuse järgi asendatakse ATS-i § 124 lõigetes 1, 2, 6, 7 ja 9
„Rahandusministeerium“ sõnadega „Riigi Tugiteenuste Keskus“. ATS-i § 124 reguleerib
ametniku teenistuslehte ja sellega seotud toiminguid. Kehtiva ATS-i § 124 sätestab
muuhulgas ametiasutuste kohustuse pidada ametnike kohta teenistuslehti, mis
2018. aastal edastatakse Rahandusministeeriumile. Alates 2018. aasta 1. aprillist viie
aasta jooksul peetakse teenistuslehti edasi vanaduspensioni suurendamise staaži
arvestamiseks. Pärast viie aasta möödumist edastatakse teenistuslehed
Rahandusministeeriumile, kes hoiustab neid 75 aastat. Praktikas edastasid aga
ametiasutused teenistuslehed viie aasta möödumisel pärast uue ATS-i jõustumist, s.o
alates 2018. aasta 1. aprillist Riigi Tugiteenuste Keskusele.
Teenistuslehtede vormi ja pidamise korda reguleerib täpsemalt Vabariigi Valitsuse
määrus „Teenistuslehe vorm ning teenistuslehe pidamise ja teenistusstaaži arvutamise
kord“. Teenistuslehti hoiustab ja teenistusstaaži kohta väljastab määruse järgi
teenistuslehti keskselt hoiustav asutus37, kelleks on määruse mõttes Riigi Tugiteenuste
Keskus. Tegemist on ATS-i tehnilise muudatusega, mida praktikas juba rakendatakse.
Teise muudatuse järgi täiendatakse teenistuslehe vormi ja teenistuslehe pidamise korra
kehtestamise volitusnormi. Kehtiva sõnastuse järgi kehtestab Vabariigi Valitsus
määrusega teenistuslehe vormi ja teenistuslehe pidamise korra. Volitusnorm peab olema
piisavalt üksikasjalik, et sellest selguks seadusandja antava volituse sisu ja ulatus, mistõttu
täiendatakse volitusnormi selliselt, et määrusega kehtestatakse ka teenistuslehe
säilitamise kord. See annab võimaluse täpsustada näiteks, kuidas ja kus säilitatakse
ametnike teenistuslehti.
Eelnõu § 4 järgi muudetakse JAS-i.
Eelnõu § 4 punkti 1 kohaselt muudetakse JAS-i § 8.
Muudatuste kohaselt kehtestatakse edaspidi KAPO ja Välisluureameti (edaspidi VLA)
ametikohtade konkreetse arvu asemel ametikohtade piirarv, mille kehtestamise õigus
antakse vastavalt siseministrile ja kaitseministrile. Piirarvu raames kehtestavad
37 Muudetud Vabariigi Valitsuse määrusega „Vabariigi Valitsuse 8. novembri 2012. a määruse nr 91 „Teenistuslehe
vorm ning teenistuslehe pidamise ja teenistusstaaži arvutamise kord” muutmine“.
83
siseminister ja kaitseminister või nende volitatud julgeolekuasutuste juhid
julgeolekuasutuse teenistuskohtade koosseisu.
Eelnõu VTK-s on selgitatud: „ATS-i § 11 kohaselt kehtestab ametiasutuse
teenistuskohtade koosseisu minister või ministri volitatud ametiasutuse juht. Iga üksiku
ametikoha nimetuse muutmine vajab koosseisu muudatust, seetõttu on ka ministril
võimalus ametikohtade koosseisu kehtestamine ametiasutuse juhile volitada. Riigi
ametiasutuste teenistuskohtade koosseisude kehtestamise kord, teenistuskohtade
klassifikaator ja teenistuskohtade liigitamise kord on kehtestatud VV määrusega.
Ametiasutuse teenistuskohtade kooseisus määratakse kindlaks vähemalt ametiasutuse
teenistuskohtade jaotus ameti- ja töökohtadeks, nimetused, teenistuskoha tähtaegsus ja
koormus.
PPVS-is, PäästeTS-is ja ProkS-is PPA, PÄA ja prokuratuuri koosseisu kehtestamiseks
erisätet ei ole, laieneb ATS regulatsioon.“
Muudatusega viiakse julgeolekuasutuste teenistuskohtade koosseisu kehtestamine teiste
ametiasutustega samale alusele. Siseministri määrustega „Politsei- ja Piirivalveameti
teenistuskohtade koosseis“, „Päästeameti teenistuskohtade koosseis“, „Häirekeskuse
teenistuskohtade koosseis“, „Sisekaitsekadeemia teenistuskohtade koosseis“ on
kehtestatud PPA, PÄA, HÄK-i ja SKA teenistuskohtade koosseisu piirarv, sealhulgas
eriteenistujate, ametnike ja töötajate piirarv. Kaitseliidu seaduse järgi kehtestab rahuaja
ametikohtade arvu ülempiiri Kaitseliidus Vabariigi Valitsus korraldusega. Kaitseväe
korralduse seaduse järgi määrab Vabariigi Valitsus korraldusega Kaitseväe koosseisus
sõjaväelise auastmega ametikohtade arvu ülempiiri.
Ka ei sätestata seaduses enam millise õigusaktiga minister koosseisu kehtestab, võiks
edaspidi ametiasutuse koosseisud kehtestada käskkirjaga. Määruste kehtestamine on
osades ametiasutustes jäänud ajalooliselt, kuna 31. märtsini 2013. aastal kehtinud ATS-i
§ 10 lõike 4 järgi kinnitas ministeeriumi valitsemisalas tegutsevate ametiasutuste
struktuuri ja teenistujate koosseisu minister määrusega. Samas kinnitatakse enamuses
ametiasutustes teenistuskohtade koosseisud ametiasutuse juhi käskkirjaga. Nii on näiteks
ministeeriumide teenistuskohtade koosseisud kehtestatud kantsleri käskkirjaga.
Eelnõu § 4 punkti 2 kohaselt täiendatakse JAS-i sättega, mille kohaselt võib VLA teatud
ametikohtadele kehtestada kehalise ettevalmistuse nõuded. Nõuded kehtestatakse ainult
nendele ametikohtadele, mille ülesannete täitmine eeldab teatud kehalist ettevalmistust.
Kuna täiendavate nõuete kehtestamine peab olema põhjendatud, siis kehtestatakse nõuded
ainult teatud ametikohtadele. Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi tohib õigusi ja vabadusi
piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus
ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
PS-i kommentaarides on põhjendatud: „Materiaalses plaanis peab riivel olema legitiimne
eesmärk ja riive peab olema proportsionaalne. [---] Norm on materiaalselt
põhiseaduspärane, kui riive eesmärk on legitiimne ja riive on proportsionaalne legitiimse
eesmärgi suhtes.” (RKÜKm 18.06.2013, 3-2-1-169-12, p 49). Proportsionaalsuse
põhimõte on ka Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte ning Euroopa Kohus on asunud
seisukohale, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse tuleb
arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega.” (RKHKo
18.12.2014, 3-3-1-77-14, p 17).
84
[---] Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11 teisest lausest, mille kohaselt
õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.
Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel –
kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas
tähenduses ehk mõõdukust. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida
abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi
saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis
ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta
isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole
võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt
sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt
poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi
tähtsust.” (RKPJKo 17.07.2009, 3-4-1-6-09, p 21; 15.12.2009, 3-4-1-25-09, p 24; alates
RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 15; vrd RKPJKo 12.06.2002, 3-4-1-6-02, p 12;
30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 31).
Proportsionaalsuse põhimõte ehk ülemäärasuse keeld seob kogu riigivõimu, sellega “peab
arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja” (RKPJKo 28.04.2000, 3-
4-1-6-00, p 13; 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 16; 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 17; RKÜKo
11.10.2001, 3-4-1-7-01, p 21). See on üks õigusriigi keskne põhimõte ja selle aluseks on
idee, et riik tohib isiku vabadussfääri üldistes huvides piirata üksnes niivõrd, kuivõrd see
on möödapääsmatu (vrd RKPJKo 14.04.1998, 3-4-1-3-98, p IV).
„Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult
ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi
saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise
eest.” (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 15;17.07.2009, 3-4-1-6-09, p 21; 15.12.2009,
3-4-1-25-09, p 24; RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 30; 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p
27; 07.12.2009, 3-3-1-5-09, p 37; 21.01.2014, 3-4-1-17-13, p 32). Seadus ei tohi nõuda
midagi tegelikult või õiguslikult võimatut ega panna peale eesmärgi saavutamiseks
täiesti ebasobivaid kohustusi.“
Arvestades, et VLA peamine ülesanne on koguda, analüüsida ja edastada infot Eestit
puudutavate väliste julgeolekuohtude kohta ning seda, et neid ülesandeid tuleb täita
mitmesugustes tingimustes, ka pingutust nõudvates olukordades, on põhjendatud, et
osadele ametikohtadele kehtestatakse kehalise ettevalmistuse nõuded. See on vajalik, et
VLA ametnik saaks täita ka neid ülesandeid, mis eeldavad kehalise ettevalmistuse
nõuetele vastamist.
VLA ametniku kehalise ettevalmistuse nõuded ning nende kontrollimise tingimused ja
korra kehtestab kaitseminister. Kehalise ettevalmistuse nõuded on valdkonna eest
vastutava ministri määrusega kehtestatud ka järgmistele eriteenistujatele:
1) siseministri määrus „Politseiametniku ning Politsei- ja Piirivalveameti
struktuuriüksuse juhi ametikohal teenistuses oleva ametniku kutsesobivusnõuded,
nende kontrollimise tingimused ja kord“, mille järgi politseiametniku kehalise
ettevalmistuse nõuetele vastavuse hindamiseks mõõdetakse politseiametniku üldist
vastupidavust 3000 meetri jooksus, käelihaste jõuharjutuses toenglamangus
kätekõverdamine ja kõhulihaste jõuharjutus istesse tõusu.
2) siseministri määrus „Päästeteenistujate kutsesobivuse nõuded, sealhulgas füüsilise
ettevalmistuse, hariduse- ja tervisenõuded“, mille järgi peavad kehalise ettevalmistuse
85
nõuetele vastama päästetööd ja demineerimistööd tegevad päästeteenistujad. Nõuetele
vastavuse hindamiseks mõõdetakse pääste- või demineerimistööd tegeva
päästeteenistuja teenistuskohale kandideerija üldist vastupidavust jooksus või
sõudmisel ergomeetril, kangiga kükkimist ja toenglamangus kätekõverdusi.
3) Justiitsministri määrus „Vanglateenistuse ametnikule esitatavad nõuded, nõuetele
vastavuse hindamine ning vangla direktori värbamine ja valik“, mille kohaselt peab
vanglaametnik sooritama teatud arvu kätekõverdusi toenglamangus, kõhulihaste
jõuharjutuse, teatud aja jooksul 3000 m kestusjooks/kiirkõnni või 6000 m sõudmise
ergomeetril, kangiga kükkima jms.
4) KVTS-i järgi on tegevväelane kohustatud vähemalt kord aastas osalema füüsilise
ettevalmistuse hindamisel. Tegevväelase füüsilise ettevalmistuse nõuded kehtestab
Kaitseväe juhataja. Tegevväelase füüsilise ettevalmistuse nõuded avalikustatakse
Kaitseväe veebilehel.
Kehalist ettevalmistust eeldavad ametikohad otsustab VLA peadirektor või tema volitatud
isik. Kuna igal Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta,
siis tuleb põhjendada, miks just sellele ametikohale on kehtestatud kehalise ettevalmistuse
nõuded. Ka võimaldab see VLA-sse mõnele ametikohale kandideerimisel kandideerijal
arvestada, kas ta vastab ametikohale esitatavatele kehalise ettevalmistuse nõuetele. Kui
kandideerija juba enne kandideerimisavalduse esitamist saab aru, et ta ei ole võimeline
etteantud kehalise ettevalmistuse norme täitma, siis loobub ta sellele ametikohale
kandideerimast, vähendades samas ka VLA värbaja töökoormust.
Eelnõu § 4 punktide 3–5 kohaselt täpsustatakse julgeolekuasutuse ametniku teises
asutuses teenistuses olemise tähtaega ning teenistusest vabastamise regulatsiooni
ametniku ametikohale nimetamisel või tööle võtmisel teises asutuses või organisatsioonis.
Esimese muudatuse kohaselt muudetakse julgeolekuasutuse ametniku teenistuse ja
töötamise tähtaega teises ametiasutuses, valitsusasutuse hallatavas asutuses, avalik-
õigusliku juriidilise isiku juures, rahvusvahelises organisatsioonis või rahvusvahelise
koostöö raames loodud ameti- või töökohal. Kehtiva regulatsiooni kohaselt
julgeolekuasutuse ametniku, välja arvatud julgeolekuasutusse suunatud tegevväelase,
teenistustähtaeg teises asutuses või muus institutsioonis olla kolm aastat ning seda võib
pikendada ühel korral kuni kolme aasta võrra.
JAS-i § 151 lõige 1 reguleerib julgeolekuasutuse ametniku teenistusse võtmist teises
asutuses, institutsioonis või rahvusvahelises organisatsioonis. Sisuliselt on tegemist
julgeolekuasutuse ametniku tähtajalise üleviimisega ühest ametiasutusest teise. ATS-i §
33 lõike 4 kohaselt nimetatakse ametnik teisele ametikohale määratud ajaks ning seda
tähtaega võib kõigi poolte nõusolekul üks kord pikendada. Võrreldes ATS-i
regulatsiooniga kitsendab JAS julgeolekuasutuse ametniku teenistustähtaega vastuvõtvas
asutuses. JAS-i kohaselt saab julgeolekuasutuse ametnik vastuvõtvas asutuses olla
teenistuses korraga kolm aastat. ATS ei sätesta vastuvõtvas asutuses teenistuses olemise
ajalist raami, see annab asutusele iga kord kõiki asjaolusid, sealhulgas asutuse vajadusi,
arvesse võttes otsustada ametniku teenistustähtaeg vastuvõtvas asutuses. Teenistuskoha
olemuse tõttu võib olla vajadus, et julgeolekuasutuse ametnik on vastuvõtvas asutuses
teenistuses rohkem kui kolm aastat. Näiteks nimetatakse riigisekretär, ministeeriumi
kantsler, asekantsler, Riigikantselei direktor ja valitsusasutuse juht ametikohale viieks
aastaks. Kui julgeolekuasutuse ametnik kandideeriks eespool nimetatud ametikohale ja
osutuks valituks, siis peaks JAS-i kohaselt tema teenistustähtaega kolme aasta pärast
pikendama, see tähendab kõigilt pooltelt nõusoleku küsimist ja tähtaja pikendamise
86
vormistamist. Arvestades riigi ühtset suundumust bürokraatiat vähendada, ei oleks see
mõistlik, kuna see suurendab ametiasutuse töökoormust ning tekitab bürokraatiat.
Samamoodi JAS-i regulatsiooniga annab ka ATS võimaluse pikendada vastuvõtvas
asutuses teenistustähtaega üks kord.
Teise muudatuse järgi hüvitatakse tähtajaliselt teise asutuse teenistusse läinud
julgeolekuasutuse ametniku kasutamata ja aegumata põhipuhkus, kui ta naaseb
julgeolekuasutusse.
Kui julgeolekuasutuse ametnik läheb tähtajaliselt teise asutusse, on sisuliselt tegemist
roteerumisega, kuid selle vahega, et JAS-i järgi võib julgeolekuasutuse ametniku tema
nõusolekul teenistusest vabastada ja nimetada teise ametiasutuse ametikohale kuni
kolmeks aastaks. Tähtaja möödumisel nimetatakse julgeolekuasutuse ametnik tagasi
samale või teisele sama taseme ametikohale. Vaba ametikoha puudumisel võib
julgeolekuasutuse ametniku tema nõusolekul nimetada muule ametikohale või sõlmida
temaga töölepingu. Sisuliselt on tegemist ametniku tavalise tähtajalise üleviimisega ehk
roteerimisega. Ametnik läheb tähtajaliselt tööle teise asutusse, aga kui tähtaeg täis saab,
siis on KAPO ja VLA julgeolekuasutusena kohustatud ametniku tagasi võtma. Erisus on
selles, et kuna JAS räägib roteerumise ajaks teenistusest vabastamisest, siis makstakse
roteeruvale politseiametnikule lõpparve, sh kasutamata puhkusepäevade eest. Lisaks
tuleneb kasutamata puhkusepäevade hüvitamine ka PPVS-ist, mille järgi politseiametniku
tähtajalisel üleviimise korral teise asutusse hüvitatakse talle kasutamata puhkus rahas.
Seega roteeruvad KAPO teenistujad ja PPA politseiametnikud teise asutusse ilma
puhkusepäevadeta, s.t puhkuse arvestus algab algusest.
Kehtiva õiguse järgi roteerub julgeolekuasutuse ametnik teise asutusse JAS-i alusel, kuid
tagasi julgeolekuasutusse ATS-i alusel. ATS-is on aga sätestatud, et kui ametnik viiakse
üle, siis tema teenistussuhe ei lõpe ja kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse eest
hüvitist ei maksta ning puhkuse arvestus jätkub ametiasutuses, kus ametnikul jätkub
avaliku võimu teostamise õigus. Sellisel juhul on ametnikul õigus saada puhkust alates
üleviimise päevast. Lisaks on ATS-i käsiraamatus selgitatud: „Arvesse tuleb võtta, et
tähtajalise üleviimise korral ametniku puhkusearvestus jätkub selles ametiasutuses, kus
ametnikul jätkub avaliku võimu teostamise volitus. Puhkuse arvestus jätkub nii siis, kui
ametnik viiakse üle vastuvõtvasse ametiasutuse, kui ka siis, kui ametnik naaseb
saatvasse ametiasutusse. See tähendab, et ühelt ametikohalt vabastamine ei too kaasa
hüvitise väljamaksmist kasutamata puhkusepäevade eest. Samuti ei saa lõpparvest ATS §
104 lg 3 alusel kinni pidada puhkusetasu väljateenimata põhipuhkuse eest. Puhkust on
mõlemal juhul õigus saada alates üleviimise päevast ehk tähtajalise üleviimise korral ei
rakendu TLS § 68 lg 4. TLS § 68 lg 4 kohaselt võib töötaja nõuda puhkust, kui ta on
tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud. Enne tähtajalise üleviimise kasuks
otsustamist on soovitav vastuvõtval ametiasutusel selgitada välja ametniku saadaolevad
puhkusepäevad, nt esitades sellekohase taotluse saatvale ametiasutusele. Juhul kui
ametnikuga lõpetatakse teenistussuhe perioodil, mil ta oli üle viidud, on ametniku
teenistusest vabastamise ja väljateenitud, kuid kasutamata puhkusepäevade hüvitamise
kohustus saatval ametiasutusel.“.
Selleks, et julgeolekuasutuse ametnik roteeruks nii teise asutusse kui ka sealt tagasi
julgeolekuasutusse ühe seaduse alusel, lisatakse JAS-i säte, et vastuvõttev asutus hüvitab
julgeolekuasutuse ametniku kasutamata ja aegumata põhipuhkuse, kui julgeolekuasutuse
ametnik roteerub tagasi julgeolekuasutusse.
87
Kolmanda muudatuse järgi kehtestatakse põhimõte, et teenistusaeg teises asutuses
arvatakse julgeolekuasutuse ametniku teenistusaja hulka üksnes siis, kui
julgeolekuasutuse ametnik jätkab pärast teises asutuses teenistustähtaja saabumist
teenistust julgeolekuasutuses. Muudatuse mõte on, et julgeolekuasutuse ametnik naaseks
teisest asutusest julgeolekuasutusse, tuues kaasa teises asutuses omandatud teadmised,
oskused ja kogemused.
Sarnane säte on ka KVTS-is, mille kohaselt arvatakse rahvusvahelisel tsiviilmissioonil
viibitud aeg tegevteenistusstaaži hulka, kui tegevväelane jätkab rahvusvaheliselt
tsiviilmissioonilt tagasikutsumise järel tegevteenistuses. Muudatust on KVTS-i
seletuskirjas selgitatud kui erandit, mis lubab KVTS-i tsiviilmissioonil osalemise
arvestada tegevteenistusstaaži hulka, kui isik jätkab pärast tsiviilmissiooni Kaitseväes või
Kaitseliidus. Sätte lisamisel võeti arvesse asjaolu, et rahvusvahelisel tsiviilmissioonil
osalemine on seotud Eesti poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmisega.
Eelnõu § 4 punkti 6 järgi jäetakse seadusest välja KAPO ametnike põhipalga või
põhipalga vahemiku ja selle suurendamise aluste kehtestamine määrusega. Kehtiva
seaduse järgi reguleerib KAPO ametnike põhipalka ja selle suurendamise aluseid
siseministri 14. aprilli 2015. aasta määrus nr 24 „Kaitsepolitseiameti ametnike põhipalk
ja selle suurendamise alused“.
Muudatuste järgi saab KAPO ametnike palgakorraldust reguleerida määruse asemel
mõnes muus õigusaktis, näiteks siseministri käskkirjas.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 25 selgitusi.
Eelnõu § 4 punkti 7 kohaselt täiendatakse seadust võimalusega suurendada ka VLA
ametniku põhipalka julgeolekualaste ülesannete täitmise eest 10–50% võrra. Kuni
28. märtsini 2015. aastal kehtinud JAS-i § 16 lõike 3 kohaselt suurendati
julgeolekuasutuse ametniku palgaastmele vastavat palgamäära julgeolekualaste
ülesannete täitmise eest 10–50% ulatuses nimetatud palgamäärast. Politsei ja piirivalve
seaduse ning päästeteenistuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seadusega 810 SE jäeti JAS-ist välja võimalus suurendada VLA ametnike
palka. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse: „Kehtiva JAS § 16 lõike 3 kohaselt suurendatakse
julgeolekuasutuse ametniku palgaastmele vastavat palgamäära julgeolekualaste
ülesannete täitmise eest 10–50% ulatuses nimetatud palgamäärast. Tulenevalt
terminoloogilistest muudatustest sätestatakse lõikes 3 ametniku põhipalga ja
politseiametniku astmepalga suurendamine. JAS-i sätteid kohaldatakse nii ametnikule kui
politseiametnikule, kuid mõnes osas on sätestatud erisused. Näiteks reguleerib
politseiametniku palgakorraldust PPVS ning muudetava paragrahvi lõikes 1 on sätestatud
ainult julgeolekuasutuse ametnike põhipalga või põhipalga vahemiku kehtestamine. Kuna
julgeolekualaseid ülesandeid täidavad nii ametnikud kui politseiametnikud, siis
õigusselguse huvides tuuakse lõike 3 muudatuses eraldi välja ametniku ja
politseiametniku palga suurendamine. JAS § 16 lõikes 4 viidatakse lõikes 3 nimetatud
ametnikele, mistõttu tulenevalt lõike 3 muudatusest täiendatakse ka lõike 4 sõnastust
politseiametniku osas. Palgakorraldus, millele Teabeamet38 üle läheb, ei näe ette töö
iseloomust tingitud palga suurendamist, mistõttu lõikeid 2 ja 3 kohaldatakse
edaspidi samuti ainult Kaitsepolitseiameti ametnikele.“.
38
Alates 2017. aasta 1. juulist on Teabeameti nimi Välisluureamet.
88
Praeguseks on selgunud, et arvestades VLA ülesandeid on ka neil teatud juhtudel vaja
suurendada julgeolekualaseid ülesandeid täitvate ametnike palka, mistõttu seadust
täiendatakse vastavalt, tuues sisult tagasi enne 29. märtsi 2015. aastal kehtinud
regulatsiooni. Pärast seadusmuudatuse jõustumist saab ka VLA ametniku palka
suurendada, kui ta täidab julgeolekualaseid ülesandeid. Välisluureameti põhimääruse
järgi on ameti ülesanded muu hulgas riigile välis-, majandus- ja riigikaitsepoliitika
kujundamiseks ning riigikaitseks vajaliku välisriike, välismaiseid tegureid või tegevust
puudutava poliitilise, sõjalise ja majandusliku teabe kogumine ja töötlemine, Eesti
välisesinduste ja väljaspool riigi territooriumi asuvate Kaitseväe üksuste ning oma
ametnike ja töötajate, koostööle kaasatud isikute ja valduste kaitseks vastuluure
teostamine, riigi vastu suunatud kuritegude ärahoidmiseks KAPO-ga koostöö tegemine.
Julgeolekualaste ülesannete eest palga suurendamise säte on JAS-is alates selle
jõustumisest 1. märtsil 2001. aastal. KAPO ülesanne on riigi julgeoleku tagamine teabe
kogumise ja ennetusvahendite kasutamise abil ning süütegude uurimine. KAPO
ülesanded on muu hulgas teabe kogumine ja töötlemine riigi põhiseadusliku korra ja
territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse ennetamiseks ja
tõkestamiseks, teabe kogumine ja töötlemine riigi vastu suunatud luuretegevuse
ennetamiseks ja tõkestamiseks, teabe kogumine ja töötlemine terrorismi ennetamiseks ja
tõkestamiseks.39 VLA peamine ülesanne on koguda, analüüsida ja edastada infot Eestit
puudutavate väliste julgeolekuohtude kohta. VLA kogutud info annab väga olulise panuse
Eesti riigikaitse ja julgeolekupoliitika kujundamisse. VLA on Eesti riigikaitse eesliin, sest
luureinfo tagab vajaliku eelhoiatuse meid ohustavate sündmuste kohta.40 Seega on nii
KAPO kui ka VLA peamine ülesanne riigi julgeoleku tagamine, kuid kehtiva seaduse
järgi saab julgeolekualaste ülesannete täitmise eest suurendada ainult KAPO teenistujate
palkasid. Samas on VLA ametnike tööülesanded ja nende täitmise tingimused
võrreldavad KAPO teenistujate tööülesannete ja nende täitmise tingimustega. VLA
ametnike palgasuurenduse regulatsiooni kehtestamine on vajalik nende töö eripära silmas
pidades. Julgeolekualaseid ülesandeid ei ole alati võimalik täita tavapärasel tööajal, neid
täidetakse ka ööajal, riigipühadel ja peale tööaega. Kui ööajal ja riigipühal töötamist ning
ületunnitööd tasustataks ATS-i alusel, oleks see asutustele suureks halduskoormuseks (nt
tuleb hakata pidama ületunnitöö arvestust ja selle alusel siis lisatasu maksta). KAPO ja
VLA ametnike palkasid suurendatakse olenevalt tööülesannetest, mis tähendab, et osade
ametnike palka suurendatakse näiteks 10%, osade ametnike palkasid aga 50%.
Suurendatud palgaga ametnikule ei maksta lisatasu ületunnitöö ega töötamise eest ööajal
ja riigipühal. ATS sätestab, et kui
1) ametniku tööaeg langeb ööajale, maksab ametiasutus ametnikule ööajal töötamise eest
1,25-kordset põhipalka, kui nimetatud kohustus ei sisaldu tema ametijuhendis ja seda
ei ole arvestatud tema põhipalga määramisel. TLS sätestab, et kui tööaeg langeb
ööajale (kell 22.00 kuni 6.00), maksab tööandja töö eest 1,25-kordset töötasu, kui ei
ole lepitud kokku, et töötasu sisaldab tasu ööajal töötamise eest. Kui ööajal töötamise
kohustus sisaldub ametijuhendis, siis arvestatakse sellega juba palga määramisel.
2) ametniku tööaeg langeb riigipühale, maksab ametiasutus riigipühal töötamise eest 2-
kordset põhipalka.
3) ametnik teeb ületunnitööd, hüvitab ametiasutus ületunnitöö, makstes ametnikule
1,5- kordset põhipalka või võimaldades ametniku taotlusel talle vaba aega
ületunnitööga võrdses ulatuses.
39
KAPO veebilehelt aadressil https://www.kapo.ee/et/content/asutusest.html
40
VLA veebilehelt aadressil https://www.valisluureamet.ee/.
89
Eelnõu § 4 punkti 8 järgi kehtestab edaspidi julgeolekuasutuse ametniku
terviseuuringute tegemise alused, perioodilisuse ja korra Vabariigi Valitsuse asemel
valdkonna eest vastutav minister määrusega. See tähendab, et VLA ametnike
terviseuuringute tegemise alused, perioodilisuse ja korra kehtestab kaitseminister ja
KAPO ametnike terviseuuringute tegemise alused, perioodilisuse ja korra siseminister.
Ministri määrusega on kehtestatud päästeteenistujate, vabatahtlike päästjate, turvatöötaja,
Kaitseliidu tegevliikme (määrust ei ole kehtestatud), lõhkaja, lõhkemeistri ja pürotehniku
tervisenõuded ning tervisekontrolli sagedus ja kord. Kõnesoleva eelnõuga antakse ka
politseiametnike ja abipolitseinike tervisenõuete ja -kontrolli kehtestamise pädevus
valitsuse asemel ministrile.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 27 selgitusi.
Eelnõu § 4 punkti 9 järgi täpsustatakse julgeolekuasutuse ametnikule antava lisapuhkuse
regulatsiooni. Kehtiva JAS-i § 201 sätestab, et julgeolekuasutuse ametnikule võib anda
põhjendatud juhul tasulist lisapuhkust kuni kümme kalendripäeva aastas. Sellise
lisapuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle teenistusaasta lõppemisest, mille
eest lisapuhkust arvestatakse. Kasutamata ja aegumata lisapuhkusepäevi teenistusest
vabastamisel rahas ei hüvitata.
Muudatuse järgi kehtestab KAPO ametniku lisapuhkuse andmise tingimused ja korra
siseminister, VLA ametniku lisapuhkuse andmise tingimused ja korra kaitseminister.
Lisapuhkuse andmise korra kehtestamise saavad ministrid ka edasi volitada. Muudatus
võimaldab lisapuhkuse andmist rakendada sarnaselt KAPO-s, PPA-s, PÄA-s, HÄK-is,
VLA-s ja vanglates.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 30 muudatuse selgitusi.
Eelnõu § 4 punkti 10 järgi täpsustatakse salajasele koostööle kaasatud isiku hukkumise
või töövõime vähenemise korral hüvitise maksmise regulatsiooni. Muudatustega
ühtlustatakse JAS-i alusel salajasele koostööle kaasatud isikute salajasele koostööga
seotud ülesannete täitmise tagajärjel hukkumise, surma, vigastuse või töövõime
vähenemise tõttu hüvitiste suurused teistes seadustes sätestatud hüvitiste suurusega.
Kehtivas JAS-is on sätestatud, et kui salajasele koostööle kaasatud isik hukkub või sureb
salajase koostööga seotud ülesande täitmise tõttu, makstakse tema lapsele, vanemale ja
lesele ning perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule
ühekordset hüvitist. Samuti makstakse isikule hüvitist, kui salajasele koostööle kaasatud
isikul tuvastatakse salajase koostööga seotud ülesande täitmise tõttu osaline või puuduv
töövõime.
JAS ei erista, kas isik hukkus või kaotas töövõime õnnetusjuhtumi või tema vastu
toimepandud ründe tagajärjel. Samas on ATS-is eristatud hüvitise maksmine
õnnetusjuhtumi tagajärjel surma või hukkumise korral hüvitise maksmisest ametniku
vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse
lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel surma või hukkumise korral. Sarnaselt ATS-iga
eristatakse muudatusega ka salajasele koostööle kaasatud isikule hüvitise maksmine, s.t
hüvitise maksmisel võetakse arvesse, kas salajasele koostööle kaasatud isik hukkub või
sureb ülesannete täitmisel õnnetusjuhtumi tagajärjel või ründe, süüteo tõkestamise või
ohu tõrjumise tagajärjel.
90
Esimese muudatuse järgi sätestatakse hüvitise maksmine salajasele koostööle kaasatud
isiku hukkumise korral salajase koostööga seotud ülesannete täitmisel õnnetusjuhtumi
tagajärjel.
Teise muudatuse järgi täiendatakse seadust hüvitise maksmisega salajasele koostööle
kaasatud isiku hukkumise korral seoses salajase koostööga seotud ülesannete täitmisega
tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise
tagajärjel.
JAS ei reguleeri hüvitist suurust, vaid viitab, et hüvitist makstakse ATS-iga samadel
alustel. ATS-i järgi makstakse ametnikule, kes hukkub seoses teenistusülesannete
täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo
tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel hüvitist vastavalt
10 või 20 aasta palga ulatuses. Kui ametnikul tuvastatakse seoses teenistusülesannete
täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo
tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse
või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv töövõime,
makstakse talle hüvitist vastavalt tema kahe või seitsme aasta või kaheksa või 13 aasta
keskmise palga ulatuses.
Salajasele koostööle kaasatud isiku hukkumise või töövõime vähenemisel hüvitise
maksmisel võetakse aluseks KAPO ametniku madalaimale palgaastmele vastav
põhipalgamäär või madalaim põhipalk ja VLA ametniku madalaim põhipalk. Hüvitise
alus sõltub sellest, kumma asutusega on salajasele koostööle kaasatud isik lepingu
sõlminud.
Näide: Kehtiva siseministri määruse „Kaitsepolitseiameti ametnike põhipalk ja selle
suurendamise alused“ järgi on KAPO ametniku madalaim palgamäär 880 eurot. Kui
salajasele koostööle kaasatud isik hukkub salajasele koostööle kaasatud isiku ülesannete
täitmisel õnnetusjuhtumi tagajärjel, makstakse tema perekonnaliikmetele hüvitist summas
105 600 eurot (880 eurot × 12 kuud ×10 aastat). Kui aga salajasele koostööle kaasatud
isik kaotab tema vastu toimepandud ründe tagajärjel täielikult töövõime, makstakse talle
hüvitist summas 137 280 eurot (880 eurot × 12 kuud × 13 aastat).
Vt lisaks eelnõu § 1 punktide 3–7 selgitusi.
Eelnõu § 5 järgi muudetakse KVTS-i.
Eelnõu § 5 punktide 1 ja 2 järgi tunnistatakse kehtetuks KVTS-is tegevteenistusest
koondamise tõttu vabastamise regulatsiooni osad sätted ja sätestatakse, et tegevväelase
vabastamisel koondamise tõttu kohaldatakse ATS-i koondamise sätteid. KVTS-i jäetakse
sätted, mis täpsustavad tegevväelase koondamise olemust, kuna tegevteenistus erineb
avalikust teenistusest selle poolest, et tegevteenistus ei ole seotud konkreetse rahuaja
ametikohaga vaid teenistuse jooksul täidab tegevväelane teenistusülesandeid mitmelt
rahuaja ametikohal kuhu teda võib nimetada teenistuse huvides tegevväelase nõusolekuta
(KVTS-i § 149 lõige 1). Samuti jäetakse alles säte, mille kohaselt tuleb Kaitseliidus
olevate rahuaja ametikohtade arvu vähendamisel või teenistuse ümberkorraldamisel
tegevväelane nimetada rahuaja ametikohale Kaitseväes. Kui Kaitseväes ei ole rahuaja
ametikohta, millele tegevväelane nimetada, siis tuleb ta tegevteenistusest vabastada
koondamise tõttu (KVTS-i § 149 lõige 2).
91
KVTS reguleerib tegevteenistuja koondamist sarnaselt ATS-iga, välja arvatud
koondamisest etteteatamise tähtaeg, koondamishüvitise suurus ja Kaitseliidus olevate
tegevväelaste koondamine. Koondamise regulatsiooni dubleerimine ja põhjendamatud
erisused eriseadustes tekitavad ebavõrdsust, mõjutades samas teenistujate motivatsiooni,
takistades asutuste vahelist koostööd ning teenistujate rotatsiooni. Seetõttu viiakse ka
tegevteenistuja koondamine ATS-i, jättes KVTS-i ainult põhjendatud erisuse. Alates 1.
aprillist 2013. aastal jõustus uus ATS, milles võrreldes seni kehtinud ATS-iga pikendati
ametnikule koondamise tõttu teenistusest vabastamisest etteteatamise tähtaega ning
samas vähendati koondamishüvitise suurust.
KVTS-i järgi teavitatakse tegevväelast koondamisest kirjalikult vähemalt 30 päeva enne
vabastamise tähtaega. ATS-i järgi koondamisel sõltub teenistusest vabastamise
etteteatamine teenistusstaažist. Koondamise tõttu teenistusest vabastamisest teatatakse
ametnikule kirjalikult ette 15–90 kalendripäeva olenevalt, kas teenistusstaaž on alla aasta,
ühest kuni viie aastani, viiest kuni kümne aastani või üle kümne aasta.
ATS-i käsiraamatus selgitatakse: „Etteteatamistähtaeg on aeg ametnikule
ümberkohanemiseks ja uue töökoha leidmiseks. Rahvusvahelise põhimõtte kohaselt on
mõistliku etteteatamisaja peamine eesmärk anda isikule vaba aega uue töö otsimiseks
enne olemasoleva töö-või teenistussuhte lõppemist ehk ajal, millal ametnik saab veel
palka. 1996. a ATS-i § 130 kohaselt teatati ametnikule teenistusest vabastamisest ette
üldjuhul ühe kuu võrra (v.a. erisused pikaajalise töövõimetuse tõttu teenistusest
vabastamisel ja teenistujate esindaja teenistusest vabastamisel). ATS § 101 kohaselt
sõltuvad etteteatamise tähtajad ja põhimõtted sellest, mis alusel ametnik teenistusest
vabastatakse. Teenistusest vabastamisest etteteatamise regulatsioon lähtub analoogiast
TLS-iga (vt TLS §-d 96 ja 97). Sama pikkade etteteatamistähtaegade kehtestamisega
sooviti lisaks töösuhte ja teenistussuhte ühtlustamisele lihtsustada ka ametiasutuse tööd.
Ametiasutus ei pea sellest tulenevalt meeles pidama erinevaid suhte lõpetamisest
etteteatamise tähtaegu, mis on eriti oluline koondamissituatsioonides, kus koondamise
tõttu lõpetatakse suhe nii ametniku kui töötajaga.“.
Kehtiva KVTS-i kohaselt makstakse tegevteenistujale lisaks ettenähtud hüvitisele palka
koos ettenähtud lisatasudega iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest.
Samasugune säte on ka ATS-is, mille on sätestatud, et kui etteteatamistähtaega ei järgita,
makstakse ametnikule lisaks ettenähtud koondamishüvitisele palka iga
etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest. Sätte mõte on selles, et ametnikule oleks
tagatud sissetulek ajaks, kui ta oleks saanud teenistust veel jätkata. Analoogne säte on
TLS-i § 100 lg-s 5, mille järgi makstakse töötajale vähem etteteatatud aja eest hüvitist
ulatuses, mida ta oleks võinud välja teenida, kui ta oleks töötamist jätkanud, st säilitatakse
töötasu.
KVTS-i järgi makstakse tegevväelasele koondamise korral hüvitist vastavalt tema
tegevteenistusstaažile. Kuni kolmeaastase staažiga tegevteenistujale makstakse
koondamishüvitisena kahe kuu põhipalk, kolme- kuni viieaastase staaži korral kolme kuu
põhipalk, viie- kuni kümneaastase staaži korral viie kuu põhipalk ja üle kümneaastase
staažiga tegevteenistujale kümne kuu põhipalk. ATS-i järgi makstakse koondamise tõttu
teenistusest vabastamise korral ametnikule hüvitist ametniku ühe kuu keskmise palga
ulatuses. Koondamise hüvitise suuruse muudatused sätestati 2013. aasta 1. aprillil, kui
jõustus uus ATS. Enne seda oli ametnike koondamise hüvitis sarnane kehtivale
KVTS- ile, s.t koondamishüvitise suurus sõltus teenistusstaažist. ATS-i käsiraamatus on
muudatust selgitatud järgmiselt: „Koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral
92
hüvitise maksmisel on lähtutud analoogselt teenistusest vabastamise etteteatamisele TLS
põhimõtetest (vt TLS § 100 lg 1). Kui etteteatamistähtaeg erines sõltuvalt ametniku
teenistusstaažist (vt lähemalt § 101 komm), siis hüvitise suurus koondamise tõttu
teenistusest vabastamisel on kõigil ametnikel ühesugune. Hüvitise suurus on ühe kuu
keskmine palk (ATS § 102 lg 1). Keskmise palga arvutamisel tuleb lähtuda Vabariigi
Valitsuse 11.06.2009 määrusest nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“.
Nimetatud määruse tähenduses võrdsustatakse TLS mõiste „töötasu“ avalikus teenistuses
mõistega „palk“ ATS-i tähenduses. Seega sõltub erinevalt 1996. a ATS-ist (vt §-d 130 ja
131) ametniku teenistusstaažist teenistusest vabastamisest etteteatamise tähtaeg, mitte
koondamishüvitise suurus.“.
Praeguseks on ametnike ja töötajate koondamishüvitise suurus viidud samadele alustele,
s.o hüvitisena makstakse ühe kuu keskmine palk. Erisus koondamishüvitise suuruse kohta
on sätestatud politseiametnikele, vanglateenistujatele ja tegevteenistujatele. Sellise
erisuse tegemine ei ole aga põhjendatud, arvestades veel lisaks, et koondamise korral on
kõigil ametnikel ja töötajatel õigus töötuskindlustushüvitisele. Kõnesoleva eelnõu järgi
tunnistatakse kehtetuks ka PPVS-i ja VangS-i koondamise sätted ning edaspidi
kohaldatakse ka politseinike ja vanglateenistujate koondamisel ATS-i.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 32 selgitusi.
KVTS-is on eraldi reguleeritud tegevväelase koondamise tõttu vabastamise pädevus.
Tegevväelase vabastab koondamise tõttu Kaitseväe juhataja. Avaliku teenistuse üldise
põhimõtte järgi võtab ametniku teenistusse ametikohale nimetamise õigust omav isik, kes
ametniku ka ametikohalt vabastab. KVTS-i § 85 lõike 1 järgi otsustab tegevteenistusse
võtmise Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik. Seega on ka Kaitseväes sama
põhimõte, mis üldiselt avalikus teenistuses. Kaitseväe juhataja võtab tegevteenistuja
teenistusse, seega ka vabastab ta teenistusest ning seda ei ole vaja eraldi reguleerida.
KVTS-i järgi on koondamise tõttu tegevteenistusest vabastamise korral isikul õigus saada
kindlustushüvitist töötuskindlustuse seaduses koondamise korral ettenähtud tingimustel
ja korras. Täpselt samasuguse sõnastusega säte on ka ATS-is. Koondamise tõttu
teenistusest vabastamisel on ametnikul õigus saada hüvitist töötuskindlustuse seaduses
ette nähtud tingimustel ja korras (ATS § 102 lg 2). Töötuskindlustuse seaduse § 142 lõike
1 kohaselt makstakse ühekordset kindlustushüvitist koondamise korral ametnikule, kelle
teenistusstaaž on kestnud: 1) viis kuni kümme aastat – ühe kuu keskmise palga ulatuses;
2) üle kümne aasta – kahe kuu keskmise palga ulatuses.
KVTS-is on sätestatud, et kui koondamise tõttu tegevteenistusest vabastatud isikuga
sõlmitakse tööleping Kaitseväes või Kaitseliidus või ta võetakse ATS-i alusel teenistusse
Kaitseväkke enne ajavahemiku möödumist, mille eest talle KVTS-i alusel
koondamishüvitist maksti, peab ta tagastama saadud hüvitise sellele ajavahemikule
vastavas ulatuses, mille võrra varem, võrreldes hüvitise maksmise aluseks olnud
ajavahemikuga, ta uuesti avaliku teenistusega seotud ametikohale nimetatakse. Kuna
KVTS-i alusel makstav koondamishüvitis on oluliselt suurem, kui ATS-i või TLS-i alusel
makstavad hüvitised, siis on selline nõue põhjendatud. Kuna aga kõnesoleva eelnõu järgi
hakatakse edaspidi ka tegevteenistujatele maksma koondamishüvitisi ATS-i alusel, siis ei
ole põhjendatud hüvitise tagasimaksmise sätet kehtima jätta. Kehtivas ATS-is sellist sätet
ei ole, kuid see oli vanas ATS-is, mida on käsiraamatus selgitatud järgmiselt: „1996. a
ATS-i § 131 kohaselt tuli hüvitis tagasi maksta, kui ametiasutuse likvideerimise või
ametikoha koondamise tõttu ametist vabastatud ametnik nimetati ametikohale, mida talle
pakuti ametiasutuse likvideerimisel või koondamisel enne ajavahemiku möödumist, mille
93
eest talle hüvitist maksti. Saadud hüvitise pidi tagastama sellele ajavahemikule vastavas
ulatuses, mille võrra varem ta uuesti teenistusse asus, võrreldes hüvitise maksmisel
aluseks olnud ajavahemikuga. Nimetatud regulatsioon on ATS-ist välja jäetud, kuna
ebaotstarbekas on ametniku kohustus tagastada uuesti ametikohale nimetamisel
koondamishüvitis, kuna selle suuruseks on ATS-i kohaselt ühe kuu keskmine palk.
Teenistusest vabastamise hüvitisel ei ole pelgalt palga kompenseerimise eesmärk, vaid
see on ka moraalne toetus ametikoha kaotamise eest. Samuti tekitab kuni ühe kuu
keskmise palga tagasinõudmise menetlus ametiasutusele suuremat koormust kui oleks
selle sissenõudmisest tekkiv kasu.“.
Eelnõu § 6 järgi muudetakse KarRS-i. Muudatus on seotud taustakontrolli muudatustega
PäästeTS-is.
Esimese muudatusena tunnistatakse kehtetuks KarRS-i § 5 lõike 2 punkt 31, mis
sätestab, et tööandjal on õigus isiku päästeteenistusse päästeametniku ametikohale, mille
ametiülesannete hulka kuulub töö andmekoguga, mille vastutav töötleja on
Siseministeerium või PPA, või demineerimistöö tegemine või kus isikul on juurdepääs
päästeteenistujate eriliiki isikuandmetele, teenistusse võtmisel seadusega sätestatud
nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Kuna edaspidi teeb päästeteenistusse
päästeametniku, ametniku või töötaja teenistuskohale või praktikale kandideerija
taustakontrolli PPA, siis jäetakse KarRS-ist välja säte, mille kohaselt teeb
päästeteenistusse kandideerija taustakontrolli päästeasutus.
Teine muudatus on seotud esimese muudatusega ja sellega, et edaspidi kontrollib
päästeteenistusse kandideerijate tausta PPA. KarRS-i § 5 reguleerib registri andmete
õiguslikku tähendust. Registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on muuhulgas
õiguslik tähendus isiku politseiteenistusse ja päästeteenistuses teatud ametikohtadele
võtmise otsustamisel, isiku võtmisel avalikku teenistusse seaduses nimetatud nõudele
vastavuse kontrollimisel ja PPA-l PPVS-i §-s 759 nimetatud taustakontrolli tegemiseks.
KarRS-i § 20 lõike 1 punkti 17 järgi on karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid õigus
saada PPA-l PPVS-i §-s 759 nimetatud taustakontrolli tegemiseks. PPVS-i täiendati §-ga
759 2019. aastal, kui seadusesse lisati taustakontrolli regulatsioon. PPVS-i muutmisega
samal ajal muudeti ka KarRS-i. PäästeTS-i muudatuste järgi hakkab päästeteenistusse
teenistusse, tööle või praktikale, samuti SKA päästekolledžisse õppima kandideerija
tausta kontrollima PPA, mistõttu on vaja teha vastav muudatus ka KarRS-is.
Eelnõu § 7 järgi muudetakse KVS-i, millesse lisatakse avalikust teenistusest vabastatud
ametniku tegevuspiirangud.
ATS-i § 60 lõige 5 sätestab, et teenistusest vabastatud ametnik ei või ühe aasta jooksul
vabastamise päevast arvates saada KVS-i § 7 lõike 1 punktide 2 ja 3 tähenduses seotud
isikuks sellise eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on
teostanud vahetult või püsivalt järelevalvet. KVS-i § 7 lõike 1 punktide 2 ja 3 tähenduses
on seotud isikuks juriidiline isik, milles vähemalt 1/10 osalusest või osaluse omandamise
õigusest kuulub ametiisikule endale või temaga seotud isikule ja juriidiline isik, mille
juhtimis- või kontrollorgani liige tulumaksuseaduse tähenduses on ametiisik ise või
ametiisiku abikaasa, vanavanem, ametiisiku või tema abikaasa vanem ning ametiisiku
vanema alaneja sugulane, sealhulgas ametiisiku laps ja lapselaps või isik, keda seob
ametiisikuga ühine majapidamine.
94
Muudatuse järgi viiakse ATS-i säte KVS-i põhjusel, et tegevuspiirangu rakendamine on
küsitav ja raskendatud, kuna täiendav tegevuspiirang seatakse isikule, kellele ATS enam
ei laiene, tõenäolise eesmärgiga maandada huvide konflikti ohtu ajal, mil isik ametnikuna
veel kuulub ATS-i reguleerimisalasse. ATS ei keela sellist isikut, kellel on vastav
toimingupiirang ka ametisse nimetamast. Seega jääb ka küsimus, millised on sanktsioonid
või tegevused olukorras, kus nimetatud toimingupiirangut on rikutud. Probleemne on
sätte õigusselgus ja rakendamine kui ka vastutuse puudumine sätte rikkumise eest. [---]
ATS-i § 60 lg 5 piirang oli esialgu KVS-i eelnõus, kohaldudes ka ametiisikutele, kes ei
ole ametnikud, aga Riigikogus tõsteti ootamatult ATS-i eelnõusse. Seetõttu ei sobitu ta
hästi ülejäänud ATS-iga ja tekitab ka palju tõlgendamisprobleeme. Nt ka selles osas, kas
sellele laieneb KVS-i § 19 väärtegu41.
KVS-i lisatava regulatsiooniga on KVS-is reguleeritud ka ametikohalt lahkunud
ametiisiku huvide deklaratsiooni esitamine. Deklaratsiooni esitamise kohustus lõpeb, kui
deklarant on esitanud deklaratsiooni ametikohalt lahkumise aastale järgneval
kalendriaastal.
Ametist vabastatud ametnike piiranguid reguleerisid ka nii 31. detsembrini 2013. aastal
kehtinud KVS kui ka ATS. ATS-i § 74 sätestas, et ametist vabastatud riigiametnik ei või
kolme aasta jooksul, arvates ametist vabastamise päevast, astuda selle tööandja
teenistusse või tulundusühenduse liikmeks, kelle üle ta viimase kolme aasta jooksul
süstemaatiliselt teostas järelevalvet. Ta ei või ka kolme aasta jooksul, arvates ametist
vabastamise päevast, saada niisuguselt tööandjalt või tulundusühenduselt tulu. Piirang ei
laiene töötamisele riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. KVS-i § 19 lõike 2
punkt 6 keelas avalikust teenistusest lahkunud ametiisikul kolme aasta jooksul olla
mistahes riigi või KOV osalusega äriühingu juhtorgani liige ilma erandi võimaluseta.
Riigikohus tunnistas kohtuasjas nr 3-1-1-92-06 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks KVS- i
§ 19 lõike 2 punkti 6 osas, milles see säte keelas vana KVS § 4 lg-s 1 nimetatud
ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või
järelevalveorgani liige sellises riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille
tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud
isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses.
ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Juhtum oli seotud endise kohtu haldusdirektoriga,
kellele heideti ette asumist KOV osalusega äriühingu juhtorganisse. Riigikohus leidis, et
endise ametniku töövaldkond konkreetselt ja tema asutuse pädevus üldiselt ei olnud
puutumuses KOV tegevusega oma äriosaluste haldamisel. Riigikohtu poolne
põhiseaduslikkuse kontroll laienes ainult sellele KVS sätte osale, mis keelab ametiisikul
olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juhtorgani liige riigi või
KOV osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt
mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud
õiguspädevuses. Riigikohus leidis muuhulgas, et KVS § 19 lg 2 p 6 keeld on absoluutne.
Riigikohus leidis, et KVS § 19 lg 2 p 6 tulenev tegevusala, elukutse ja töökohavalimise
vabaduse riive on formaalselt põhiseaduspärane ning selle eesmärk on abstraktse
korruptsiooniohu vältimine. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oli
varem korruptsiooni vältimise kui põhiõiguste piiramise eesmärgi kohta märkinud, et
piirang, mille eesmärgiks on avaliku korra kaitse ja kuriteo tõkestamine, on legitiimne.
Edasi Riigikohus leidis, et olukord, kus vana KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul oleks
41
VTK
95
õigus asuda kohe pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani
liikmeks tema senise ametiseisundiga puutuvust mitteomavas riigi või kohaliku
omavalitsuse osalusega äriühingus, ei saa iseenesest tekitada isikus soovi irduda kas
avalikus teenistuses olles või äriühingut juhtides oma töö- või käsundiandja
õiguspärastest huvidest. Seetõttu ei soodustanud KVS § 19 lg 2 p 6 asjassepuutuvast osast
tulenev piirang selle kehtestamise eesmärgi – abstraktse korruptsiooniohu vähendamise –
saavutamist. Järelikult oli tegemist PS § 11 mõttes ebasobiva abinõuga. Seega ei olnud
piirang proportsionaalne ja oli seetõttu põhiseadusvastane. Vana ATS §-i 74 ei tunnistatud
otseselt põhiseadusvastaseks tunnistanud (kuigi tõenäoliselt see säte võis olla
põhiseadusega vastuolus mingis osas).“.
Kehtivas ATS-i järgi võib teenistusest vabastatud ametniku toimingupiirangutes teha
erandi, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse suurust, ametikohtade eripära või
esitatavatele nõuetele vastavate isikute vähesust arvestades anda erandliku loa ametisse
nimetamise õigust omav isik. Erandlik luba antakse haldusmenetluse seaduses sätestatud
korras.
Kehtiva KVS-i järgi ei kohaldata toimingupiiranguid muu hulgas õiguse üldakti
vastuvõtmisel ja selle vastuvõtmises või ettevalmistamises osalemisel, kui ametiisiku
asendamine ei ole võimalik asendajale esitatavatele nõuetele vastava isiku puudumise
tõttu, toimingute või otsuste puhul, millega avalikku ülesannet täitev asutus tagab oma
töö korraldamise, välja arvatud teenistusalased otsused, valla- või linnaasutuses, kui
kohaliku omavalitsuse üksuse eripära arvestades oleks toimingupiirangu kohaldamine
avaliku huvi seisukohast ebamõistlik.
KVS-i muudatused on seotud eelnõu § 3 punkti 24 muudatustega, s.o ATS-i muudatusega,
mille kohaselt jäetakse ATS-ist välja teenistusest vabastatud ametniku tegevuspiirangud.
Eelnõu § 8 järgi muudetakse PäästeS-i.
Eelnõu § 8 punkti 1 kohaselt täiendatakse HÄK-i tegevuses vabatahtlike osalemise
regulatsiooni. Muudatus võimaldab HÄK-il kaasata vabatahtlikke abi- ja infoteadete
menetlemisse terviklikult. Kehtiva PäästeS-i § 2 lõike 41 kohaselt on HÄK-il võimalik
vabatahtlikke kaasata vaid kriisiinfo teenuse osutamisse, mis on üks osa abi- ja infoteadete
menetlemisest. 2020. aastal avas HÄK numbril 1247 riigiinfo telefoni, millel vastatakse
kõnedele ööpäev läbi. Erakorralise sündmuse asetleidmisel osutab HÄK samal numbril
kriisiinfo teenust. See on avalikkuse teavitamise teenus, eesmärgiga anda riigiasutuse või
kohaliku omavalitsuse üksuse tellimusel teavet ja käitumisjuhiseid, ning vajaduse korral
andmeid kriisiinfo teenuse osutamise tinginud sündmuses arvatavate kannatanute kohta.
Vabatahtlike kaasamise vajadus on nii riigiinfo telefoni teenindamisel kui ka kriisiinfo
teenuse osutamisel, et piisava kiirusega teenindada HÄK-i saabuvate kõnede hulka ja
hoida hädaabinumbrit 112 ülekoormuse eest. Kõnesoleva muudatusega ei kaasne
muudatusi isikuandmete töötlemises. Võrreldes kriisiinfo teenuse osutamisega, kuhu
HÄK-il on juba võimalik vabatahtlikke kaasata, on muude abi- ja infoteadete
menetlemisel väiksem kokkupuude isikuandmete töötlemisega. Abi- ja infoteated on
eelkõige seotud vajadusega anda Häirekeskuse poole pöördunud isikule infot või võtta
temalt infot vastu sündmuse kohta, kuhu Häirekeskuselt abi- ja infoteenuse tellinud
asutusel on vaja reageerida või teate edastaja taotleb asjaomase asutuse reageerimist.
Näiteks kuuluvad siia alla teated, mis hõlmavad võimalikku ebaseadusliku
keskkonnakasutuse kirjeldust, samuti kommunaalmajandusega seotud infot.
96
PäästeS-i täiendatakse sättega, mille järgi vabastatakse HÄK-i tegevuses osalev
vabatahtlik vabatahtliku staatusest, kui ilmnevad asjaolud, mis välistaksid tema
vabatahtlikuks võtmise. HÄK-i tegevuses osalev vabatahtlik peab vastama avaliku
teenistuse seaduses sätestatud avalikku teenistusse võtmise nõuetele. Nende nõuete
kohaselt peab HÄK-i tegevuses osalev vabatahtlik olema vähemalt keskharidusega
täieliku teovõimega Eesti Vabariigi kodaniku, kes valdab eesti keelt seaduses või seaduse
alusel sätestatud ulatuses Tal ei või olla karistatust tahtlikult toimepandud kuriteo eest ega
karistust tahtliku riigivastase kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest,
samuti ei või tal olla jõustunud kohtuotsusega ära võetud ametikohal töötamise õigust ega
muud seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistavat asjaolu.
Vabatahtliku staatusest vabastamise asjaolud tuvastatakse menetluses, millele
kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut. HÄK-i vabatahtlik vabastatakse
vabatahtliku staatusest, kui menetluse käigus tuvastatakse vabatahtliku staatusest
vabastamise asjaolud.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 13 ja eelnõu § 8 punkti 10 selgitusi.
Eelnõu § 8 punkti 2 järgi muudetakse vabatahtlikuks päästjaks võtmise tingimust.
Kehtiva PäästeS-i § 34 punkti 3 järgi ei võeta vabatahtlikuks päästjaks isikut, kellel on
psüühikahäire, raskekujuline isiksuse- või käitumishäire.
Muudatuse kohaselt on keelatud vabatahtliku päästjana tunnustada isikut, kes on
raskekujulise psüühika-, isiksuse- või käitumishäirega. Muudatus on tingitud
Sotsiaalministeeriumi märkusest, mis tehti Riigikogu menetluses oleva päästeseaduse ja
relvaseaduse muutmise seaduse 128 SE rakendusaktide kooskõlastamisel.
Sotsiaalministeerium leidis siseministri määruse nr 57 kooskõlastamisel, et vabatahtliku
päästja tervisenõuete paragrahv on vaimse tervise nõuete osas liialt üldistav ja range ning
soovitas võtta eeskuju relvaseadusest, mille § 36 lõike 1 punkt 2 sätestab, et soetamisluba
ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on raskekujulise psüühikahäirega. Ka
Vabariigi Valitsuse määruse „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja
ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning
tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja
trammi juhtimine ei ole lubatud“ järgi on 1. ja 2. gruppi kuuluvale juhile meditsiiniliselt
vastunäidustatud raskekujuline väljendunud kognitiivse häirega psüühika-, isiksuse- või
käitumishäire või mõõdukas või raske vaimne alaareng, mis arsti hinnangul alandab
juhtimisvõimet ja mõjutab ohutu sõitmise võimet. Ka relvaseaduse § 36 lõike 1 punkt 2
sätestab, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on raskekujulise
psüühikahäirega.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 36 ja § 2 punkti 1 selgitusi.
Eelnõu § 2 punkti 3 järgi täiendatakse PäästeS-i sättega, mille järgi võivad
vabatahtlikuks päästjaks kandideerija taustakontrolli käigus tuvastatud andmed olla
aluseks vabatahtlikuks päästjaks saamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Kontrolli käigus
tuvastatud andmeid ning keeldumise põhjuseid ja keeldumise aluseks olevaid asjaolusid
ei avaldata.
Kehtivas seaduses on alus vabatahtlikuks päästjaks kandideerija tausta kontrollimiseks,
kuid puudub selge säte selle kohta, et kontrolli käigus tuvastatud andmed võivad olla
97
vabatahtlikuks päästjaks saamise keeldumise aluseks. Samuti ei ole kehtivas PäästeS-is
sätet, mille järgi ei pea kontrolli käigus tuvastatud andmeid avaldama. Mõlemad
võimalused luuakse kõnesoleva eelnõu järgi. Tuvastatud andmete avaldamata jätmist
lubab see, et andmete avaldamine võib ohustada avalikku korda, riigi julgeolekut või ka
abipolitseinikuks kandideerija õigusi, kui arvestada, mis andmeid võib vabatahtlikuks
päästjaks kandideerija kohta kontrollida. PäästeS-i § 34 järgi on keelatud võtta
vabatahtlikuks päästjaks isikut, kes on piiratud teovõimega; kes on sõltuvuses alkoholi,
narkootilise või psühhotroopse aine kasutamisest; kellel on psüühikahäire, raskekujuline
isiksuse- või käitumishäire; kellel on selline füüsiline puue, mis takistab tal vabatahtliku
päästja ülesannete täitmist, välja arvatud ennetustööl osalevad isikud.
Eelnõu § 8 punktide 4–9 järgi muudetakse vabatahtlikele päästjatele ja nende
pereliikmete hüvitiste regulatsiooni, kui vabatahtlik päästja saab viga või hukkub
vabatahtliku päästja ülesannete täitmisel.
Punkti 4 järgi täpsustatakse PäästeS-i § 41 lõike 1 sõnastust. Kehtiva PäästeS-i § 41
lõikes 1 on sätestatud, et vabatahtlik päästja hukkub või sureb vabatahtliku päästja
ülesande täitmise tõttu, maksab riik tema perekonnaliikmetele ning perekonnaseaduses
ettenähtud alustel ja korras tema ülalpidamisel olnud isikutele ühekordset hüvitist
hukkunud või surnud isiku kümne aasta palga ulatuses. Muudatus on seotud kutseliste
eriteenistujate, s.t politseiametnike ja päästeteenistujate hüvitiste ühtlustamisega
vabatahtlike, s.t abipolitseinike ja vabatahtlike päästjate hüvitistega. Politseiametnikele ja
päästeteenistujatele ning nende perekonnaliikmetele makstavaid hüvitis reguleerib ATS,
mille § 49 lõige 1 sätestab, et kui ametnik hukkub või sureb seoses teenistusülesannete
täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel, makstakse tema lapsele, vanemale ja lesele ning
perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist
kokku hukkunud või surnud ametniku kümne aasta keskmise palga ulatuses.
Muudatusega täpsustatakse, et vabatahtliku päästja hukkumisel õnnetusjuhtumi tagajärjel
makstakse tema perekonnaliikmetele kümne aasta palga suurune hüvitis. Kehtivas
seaduses ei ole eristatud hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel hukkumisest vägivalla
tagajärjel.
Punkti 5 kohaselt täiendatakse PäästeS-i sättega, mille kohaselt makstakse hukkunud
vabatahtliku päästja perekonnale tema 20 aasta keskmine palk, kui ta hukkub vabatahtliku
päästja ülesannete täitmisel tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo
tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel. Samasugune regulatsioon on ka ATS-is
ametniku, sh päästeteenistuja hukkumise korral. Arvestades, et üha enam kaasatakse
pääste- ja ennetustöödesse vabatahtlikke päästjaid, on õiglane, et ka nende hüvitised on
päästeteenistujate hüvitistega sarnased.
ATS-i käsiraamatus on ametnikule või tema perekonnale hüvitise maksmise regulatsiooni
selgitatud järgmiselt: „PS § 25 tuleneb igaühe õigus nõuda endale tekitatud moraalse ja
materiaalse kahju hüvitamist. Kui kahju tekkis seoses tööandja kasuks töö tegemisega,
siis kannab kahju tekkimise riski tavapäraselt tööandja. ATS § 49 sätestatud juhtudel
kohaldatakse ametnikule, võrreldes töölepingu alusel töötavate isikutega, lihtsustatud
menetlust, st ametnik ei pea tõendama oma tegelikke kahjusid, vaid talle on määratud
automaatselt väljamakstav summa. Eriregulatsioon on vajalik, kuna ametnikud
tegutsevad potentsiaalselt ohtlikemates tingimustes – riiklik järelevalve, riigi julgeoleku
tagamine, süütegude menetlemine jne. Ametiasutuse töötajate töö iseloom on sarnane
erasektori omaga, mistõttu laieneb neile sama kaitse, mis teistele töölepingu alusel
töötavatele isikutele (kahju hüvitamist saab nõuda VÕS-i alusel, vt TLS § 40 lg 5 ja VÕS
98
§ 628 lg 5). Töötajale ei ole garanteeritud kindlaksmääratud summat, vaid igal konkreetsel
juhul vaadatakse, millises ulatuses suudab töötaja kahju ära põhjendada.42“.
Hüvitise maksmine on lubatud, kui abipolitseiniku töövõime vähenes õnnetusjuhtumi
tagajärjel. Terminit „õnnetus“ kasutatakse õigusaktides tavaliselt tavakeeles levinud
tähenduses, kuid on ka erandeid. Nii on termin „tööõnnetus“ töötervishoiu ja tööohutuse
seaduses defineeritud järgmiselt: „Tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis
toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka
arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal.“ Kõnesoleva muudatuse
mõttes tuleb iga õnnetusjuhtumi korral vaadelda konkreetseid asjaolusid.
Õnnetusjuhtumiks ei loeta olukorda, mille vabatahtlik päästja on tahtlikult põhjustanud.
Näiteks ei maksta hüvitist, kui vabatahtlik päästja on pannud toime enesetapu või saanud
viga alkohoolse, narkootilise või psühhotroopse aine joobes.
PäästeS-i järgi on vabatahtlik päästja isik, kes vabatahtlikult osaleb päästetööl või
ennetustööl. Osalemine päästetööl on vabatahtliku päästja poolt päästetöö tegemine koos
päästeametnikuga või päästeametniku korraldusel. Seega teevad teatud juhtudel pääste-
ja ennetustöid nii kutselised päästeteenistujad kui ka vabatahtlikud päästjad ning nende
tööülesanded ja ka nende täitmisega seotud riskid on sarnased. Samas on sotsiaalsed
tagatised hukkumise või töövõime muutumise korral teatud mõttes erinevad.
Muudatustega võrdsustatakse vabatahtlike päästjate ja päästeteenistujate hüvitiste
regulatsioonid. See on vabatahtlike päästjate suhtes õiglane ja võrdne kohtlemine, kui
arvestada, et vabatahtlikud päästjad päästeteenistujate abistamise ülesandeid, mis tagavad
pääste- ja ennetustöö tegemise. Lisaks annavad muudatused vabatahtlikule päästjale
kindlustunde, et kui temaga midagi juhtub, hoolitseb riik tema enda või tema lähedaste
eest. See omakorda aga võib motiveerida vabatahtlike päästjatega liituma.
Punkti 6 järgi muudetakse vabatahtliku päästja vigastuse või haigestumise hüvitist, kui
vigastus või haigestumine tuvastatakse seoses vabatahtliku päästja ülesannete täitmisega
õnnetusjuhtumi tagajärjel.
PäästeS-i § 41 lõike 3 punktides 1 ja 2 on sätestatud, et kui vabatahtlikul päästjal
tuvastatakse töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv töövõime seoses
vabatahtliku päästja ülesannete täitmisega saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu,
maksab riik talle hüvitist. Hüvitist makstakse, lähtudes Eesti Töötukassa poolt töövõime
esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest, järgmiselt:
1) osalise töövõime korral – tema kuni kahe aasta palga ulatuses;
2) puuduva töövõime korral – tema kuni seitsme aasta palga ulatuses.
Muudatusena täpsustatakse, et vastavalt kahe või seitsme aasta keskmise palga ulatuses
makstakse hüvitist vabatahtliku päästja suhtes õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud
vigastuse või tekkinud haiguse tõttu. Kehtivas sõnastuses ei eristata töövõime vähenemise
või kaotuse korral hüvitise maksmisel seda, kas töövõime kadus või vähenes
õnnetusjuhtumi või vägivalla tagajärjel. Samas eristatakse seda teistes seadustes, näiteks
ATS-is.
Punkti 7 muudatusega eristatakse hüvitise maksmine töövõime vähenemise või kaotuse
korral õnnetusjuhtumi tagajärjel hüvitise maksmisest töövõime vähenemise või kaotuse
42
Töötajale tekkinud kahju hüvitamise kohta vt http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Toovaldkond/TLS_kasiraamat_2011.pdf, § 40
komm, Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. 2009, P.Varul, I.Kull, V. Kõve, M. Käerdi, lk 24 jj., samuti Riigikohtu lahend aadressil
http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-51-12.
99
korral vabatahtliku päästja vastu toimepandud ründe tagajärjel. Viimasel juhul makstakse
vabatahtlikule päästjale töövõime osalise kaotuse korral kuni kaheksa aasta keskmine
palk ja töövõime täieliku kaotuse korral kuni 13 aasta keskmine palk. See tähendab, et
peale seose tuvastamise vabatahtliku päästja ülesande täitmisega tuleb hinnata ka juhtumi
iseloomu.
Eesti Keele Instituudi veebilehel on sõna „rünne“ selgitatud järgmiselt: „äge ja
vägivaldne, sageli relvastatud kallaletung kellelegi, relvastatud kallaletung, kellegi
füüsiline või vaimne ründamine, kallaletung“. Seega saab ründeks lugeda teise isiku
tahtlikku tegevust abipolitseiniku vigastamiseks või surma põhjustamiseks.
Muudatusega võrdsustatakse vabatahtlike päästjate ja päästeteenistujate hüvitised
vigastuse saamise korral abipolitseiniku vastu toimepandud ründe tagajärjel. Hüvitised on
võrreldes õnnetusjuhtumiga seotud vigastuse korral makstavate hüvitistega suuremad.
Arvestatud on, et nii nagu päästjal on ka vabatahtlikul päästjal tööülesandeid ohtlikum
täita kui muudel aladel.
Vt ka eelnõu § 2 punkti 5–12 muudatuste selgitusi.
Punkti 8 muudatus on seotud eelnõu § 5 punkti 5 muudatusega, millega loetakse kehtiva
seaduse § 41 lõige 31 lõikeks 32 ja täiendatakse lõikega 31 uues sõnastuses. PäästeS-i § 41
lõikes 31 sätestatakse vabatahtlikule päästjale hüvitise maksmine, kui tema töövõime on
vähenenud. PäästeS-i § 41 lõigetes 31 (pärast muudatust lõige 32) ja 4 on sätestatud, et
seose isiku töövõime ulatuse ja abipolitseiniku ülesannete täitmise tagajärjel saadud
vigastuse või tekkinud haiguse vahel tuvastab vajaduse korral Sotsiaalkindlustusamet
ATS-i §-s 491 sätestatud korras, ning hüvitis makstakse välja osade kaupa. Kehtiva
PäästeS-i § 41 lõigetes 31 (pärast muudatust lõige 32) ja 4 viidatakse sama paragrahvi
lõikele 3 kuid pärast muudatust on vaja viidata ka lõikele 31.
Punkti 9 järgi täiendatakse seadust ühekordse hüvitise maksmise võimalusega.
Muudatusega viiakse vabatahtlikele päästjatele hüvitiste maksmine vastavusse
ametnikele ja teistele vabatahtlikele makstavate hüvitiste regulatsiooniga. ATS-is on säte,
mille kohaselt ametnikule, kellel seoses teenistusülesannete täitmisega tema vastu
toimepandud ründe, tema poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu
tõrjumise tagajärjel tuvastati ajutine töövõime kaotus, millega ei kaasnenud osalist või
puuduvat töövõimet, maksab riik ühekordset hüvitist ametniku ühe kuu keskmise palga
ulatuses (§ 49 lõige 10). On põhjendamatu ja ebavõrdne, et ühekordset hüvitist ei maksta
vabatahtlikele päästjatele, mistõttu vastav säte lisatakse seadusesse.
Eelnõu § 8 punkti 10 järgi täiendatakse seadust sättega, mille järgi tuvastatakse
vabatahtliku päästja staatusest vabastamise asjaolud menetluses, millele kohaldatakse
haldusmenetluse seaduses sätestatut. Vabatahtlik päästja vabastatakse vabatahtliku
päästja staatusest, kui menetluse käigus tuvastatakse vabatahtliku päästja staatusest
vabastamise asjaolud.
Vabatahtliku päästja vabastamist vabatahtliku staatusest reguleerib päästeseaduse § 43.
Vabatahtlik päästja vabastatakse vabatahtliku päästja staatusest PÄA peadirektori või
tema volitatud isiku käskkirjaga:
1) vabatahtliku päästja algatusel;
2) kui vabatahtlik päästja ei vasta käesoleva seaduse §-s 33 (vabatahtlikule päästjale
esitatavad nõuded) sätestatud tingimustele või §-s 34 (isikud, keda on keelatud
100
vabatahtlikuks päästjaks võtta, näiteks alkoholi- või narkosõltlane, psüühikahäirega jms)
nimetatud alustel;
3) seoses vabatahtlikule päästjale sobimatu käitumisega.
Päästeseaduse 514 SE seletuskiri selgitab väga lakooniliselt: „Eelnõu § 46 sätestab
abipäästja staatusest vabastamise alused, milledeks on:
1) abipäästja algatus;
2) tema mittevastavusel abipäästjale esitavatele nõuetele;
3) abipäästjale sobimatu käitumisega.
Abipäästja vabastatakse abipäästja staatusest päästekeskuse juhi käskkirjaga, mis tuleb
abipäästjale ka teatavaks teha.“
Kehtivas seaduses ei ole sõnaselgelt sätestatud, millises menetluses vabastamise asjaolud
tuvastatakse ning see on praktikas tekitanud probleeme. Muudatuse järgi tuvastatakse
vabastamise asjaolud haldusmenetluses. Kõne all on juhud, kui vabatahtlik päästja
vabastatakse vabatahtlikule päästjale sobimatu käitumise tõttu, näiteks vääritu teo või
süüteo toimepanemise tõttu. Vabatahtlik päästja ei ole PÄA-ga teenistussuhtes, mistõttu
talle ei kohaldata päästeteenistuja distsiplinaarmenetluse ega -karistuse regulatsiooni.
Vabatahtliku päästja vabastamise asjaolude väljaselgitamisele kohaldatakse HMS-i
sätteid. Nii nagu distsiplinaarmenetluses, on ka haldusmenetluses olulised sellised
põhimõtted nagu uurimine, eesmärgipärasus ja efektiivsus, otsuse tegemisel
kaalutlusõiguse kasutamine jms. Haldusorgan peab haldusmenetluses menetlusosalisele
selgitama tema õigusi ja kohustusi, tutvustama asjas tähtsust omavaid dokumente,
kuulama ära menetlusosalise selgitused, vastuväited ja arvamuse. Kui menetluse
tulemusel selgub, et vabatahtlik päästja on toime pannud teo, mille pärast ta vabastatakse
vabatahtliku päästja staatusest, siis vormistatakse selle kohta otsus (haldusakt), millele
saab esitada vaide või kaebuse halduskohtusse.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 41 muudatuste selgitusi.
Eelnõu § 8 punkti 11 järgi täiendatakse PäästeS-i uue 71. peatükiga, milles sätestatakse
Häirekeskuse vabatahtliku sotsiaalsed tagatised, kulude hüvitamine, taustakontroll ja
vabatahtliku staatusest vabastamine.
Esimese muudatuse kohaselt täiendatakse seadust §-ga 431, milles sätestatakse HÄK-i
tegevuses osaleva vabatahtliku sotsiaalsed tagatised ja vabatahtlikule hüvitatavad kulud
Muudatuse eesmärk on tagada, et samamoodi muude siseturvalisuse tagamises osalevate
vabatahtlikega kehtiks ka HÄK-i tegevuses abi- ja infoteadete menetlemisel, sealhulgas
kriisiinfo teenuse osutamisel, osalevatele vabatahtlikele sotsiaalsed tagatised. Kehtiva
päästeseaduse kohaselt HÄK-i kaasatavatele vabatahtlikele sotsiaalsed tagatised ei laiene.
Sotsiaalseid tagatisi rakendatakse juhul kui vabatahtlik oma ülesannete täitmise käigus
hukkub, sureb või väheneb tema töövõime õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud
ründe tagajärjel. HÄK-i tegevuses kriisiinfo teenuse osutamisel osaleva vabatahtliku
täidetavad ülesanded hõlmavad eelkõige kriisiinfo telefonile pöördunud isiku küsimustele
vastamist ja käitumisjuhiste andmist. Vabatahtlik täidab talle antud ülesandeid HÄK-i
ruumides. Seega, arvestades ülesannete iseloomu, ei ole juhtumid, mil HÄK-i tegevuses
osalevatele vabatahtlikele on vaja sotsiaalaseid tagatisi rakendada, väga tõenäolised.
Samas ei saa kirjeldatud juhtumeid välistada ja sellistele olukordadele on vaja ette
mõelda. Oluline on ka võrdsustada kaasamise tingimused võrreldes nendega, mis
kehtivad teiste siseturvalisuse valdkonna vabatahtlike kohta.
101
Samuti luuakse suurem selgus, missugused kulud HÄK vabatahtlikele hüvitab.
Muudatuse kohaselt on HÄK-il õigus kaaluda, milliseid transpordi-, side või muid kulusid
abi- ja infoteadete menetlemisse, sealhulgas kriisiinfo teenuse osutamisse, kaasatud
vabatahtlikele või vabatahtlikke ühendavatele juriidilistele isikutele ta hüvitab. Vajadusel
kehtestab HÄK vastavad piirmäärad sisemise korraga.
Teise muudatuse järgi täiendatakse seadust §-ga 432, milles sätestatakse HÄK-i
tegevuses osaleva vabatahtliku taustakontroll. 26. juunil 2020. aastal kuulutas Vabariigi
President välja päästeseaduse ja relvaseaduse muutmise seaduse 128 UA, mille järgi
täiendati PäästeS-i võimalusega kaasata HÄK-i tegevusse ka vabatahtlikke. Muudatus
jõustus 15. juulil 2020. aastal ja selle kohaselt võivad HÄK-i tegevuses kriisiinfotelefoni
teenuse osutamisel osaleda vabatahtlikud, kes peavad vastama ATS-is sätestatud avalikku
teenistusse võtmise nõuetele. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud: „Kriisiinfotelefoni
lisaoperaatorina tegutsevad vabatahtlikud peavad vastama avalikku teenistusse võtmise
nõuetele, kuna nad hakkavad viibima ühes tööruumis hädaabiteateid menetlevate
päästekorraldajatega ja võivad kokku puutuda tundliku infoga. Võimalik ligipääs taolisele
infole tingib kaasatava vabatahtliku tausta kontrollimise ja seeläbi usaldusväärsuse
hindamise vajaduse, mistõttu on talle ettenähtud samad nõuded, mis avalikku teenistusse
astuda soovijale. Nõuded avalikku teenistusse võtmiseks on sätestatud avaliku teenistuse
seaduse §-s 14. Miinimumtasemena on § 14 lõikes 1 seatud keskhariduse, täieliku
teovõime, Eesti Vabariigi kodakondsuse ja õigusaktides sätestatud ulatuses eesti keele
valdamise nõuded. Lisaks on avaliku teenistuse seaduse § 10 lõike 1 punkti 1 alusel
kehtestanud Vabariigi Valitsus nõuded ametnike haridusele, töökogemusele ja võõrkeelte
oskusele, mis on vajalikud teenistusülesannete täitmiseks. Isikud, keda ei ole lubatud
avalikku teenistusse võtta, on sätestatud avaliku teenistuse seaduse §-s 15.“.
Selleks, et kontrollida, kas HÄK-i tegevuses osalevad vabatahtlikud vastavad avalikku
teenistusse võtmise nõuetele, täiendatakse PäästeS-i HÄK-i tegevuses osaleva
vabatahtliku nõuetele vastavuse kontrollimise sätetega. HÄK-i tegevuses osalevaks
vabatahtlikuks kandideerija nõuetele vastavuse kontrollimine vähendab riske, et
vabatahtlikuks võetakse isik, kes võib vabatahtliku ülesannete täitmisel panna toime
õigusrikkumise või muul viisil kahjustada asutuse ülesannete täitmist või mainet.
Muudatuste järgi kehtestatakse võimalus kontrollida HÄK-i vabatahtlikuks kandideerija
andmeid talle määratud karistuste ja karistatuse, karistusest vabastamise ning karistuste
täitmisele pööramise kohta, tema vastu algatatud kriminaalmenetluste, seotuse kohta
sellise organisatsiooni või liikumisega, mis oma tegevusega eirab avalikku korda või
mille tegevus on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vägivaldsele
muutmisele, territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele rikkumisele, vägivaldsele
võimuhaaramisele või Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele, välispiiri
ületuste ja välisriigis viibimise kohta ja seotuse kohta välisriigi luure- ja
julgeolekuteenistusega ka nende teenistuses olemise ajal, kui on põhjendatud kahtlus, et
esinevad asjaolud, mis välistaksid isiku vabatahtlikuks võtmise.
HÄK on valitsusasutus, kelle ülesandeid täidavad teatud osas ka vabatahtlikud ning kelle
vabatahtlikuks võtmist välistavate asjaolude aluseks võetakse ATS- is sätestatud
teenistust välistavad asjaolud. ATS-i järgi on isiku avalikku teenistusse võtmine
välistatud, kui isikul ei ole vähemalt keskharidust, tema teovõimet on piiratud, ta ei ole
Eesti Vabariigi kodanik või ta ei valda eesti keelt seaduses sätestatud ulatuses. Samuti ei
võeta teenistusse isikut, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest, keda on
karistatud tahtliku riigivastase kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest,
102
kellelt on jõustunud kohtuotsusega ära võetud teataval ametikohal töötamise või teataval
tegevusalal tegutsemise õigus, kes on vastavat ametikohta vahetult kontrolliva
ametnikuga seotud isik või muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu
esinemisel.
Õigusselguse tagamiseks täiendatakse PäästeS-i sättega, mille järgi võivad kontrolli
käigus tuvastatud andmed olla alus, et keelduda HÄK-i vabatahtlikuks võtmisest, ning
kontrolli käigus avaldatud andmeid ei pea avaldama. Tuvastatud andmed võidakse
avaldamata jätta põhjusel, et andmete avaldamine võib ohustada avalikku korda, riigi
julgeolekut või ka vabatahtlikuks kandideerija õigusi, kui arvestada, mis andmeid on
HÄK-i vabatahtlikuks kandideerija kohta vaja kontrollida. Näiteks ei võeta HÄK-i
vabatahtlikuks isikut, kes on piiratud teovõimega või kellel on karistatus tahtlikult
toimepandud kuriteo eest.
PPA-l on õigus HÄK-i vabatahtlikuks kandideerija andmete õigsuse kontrollimiseks
pöörduda teise ametiasutuse või füüsilise või juriidilise isiku poole, vestelda kontrollitava
isiku, samuti tema tööandja ja õppeasutuse esindajate ning teiste isikutega, et selgitada
välja kontrollitava isiku kõlbelisi ja teisi isikuomadusi ning vajaduse korral ja küsitletava
isiku nõusolekul võtta temalt kirjalik seletus, kontrollida isikuandmeid riigi, kohaliku
omavalitsuse või muu avalik-õigusliku isiku või eraõigusliku juriidilise isiku
andmekogust, saada andmeid karistusregistri arhiivist, töödelda üldsusele suunatud ja
avalikest allikatest kättesaadavaid isikuandmeid. Samasugune regulatsioon on nii
kehtivas PäästeTS-is kui ka PPVS-is.
PäästeS-i sätestatakse ka HÄK-i vabatahtlike taustakontrolliks kogutud andmete
säilitamise tähtaeg, mis on viis aastat alates taustakontrolli tegemise lõppemisest või
vabatahtliku staatusest vabastamisest. See on sama teistes seadustes taustakontrolliks
kogutud andmete säilitamise tähtajaga. Kehtiva PPVS- i kohaselt säilitatakse
taustakontrolliks isiku kohta kogutud andmeid viis aastat alates taustakontrolli tegemise
lõppemisest. Kõnesoleva eelnõuga täiendatakse PPVS-i sättega, mille kohaselt võib
põhjendatud juhtudel kontrollida ka teenistuses oleva ametniku või töötaja tausta,
mistõttu täiendatakse seadust võimalusega säilitada taustakontrolliks kogutud andmeid
viis aastat pärast isiku teenistusest või töölt lahkumist. Samasugune kord on ka ProkS-is,
mille järgi säilitatakse taustakontrolli tegemise käigus kogutud andmeid viis aastat
prokuröriteenistusse kandideerimisest või viis aastat pärast teenistusest lahkumist. Ka
KalS-is on säte, mille järgi säilitatakse taustakontrolli tegemisel kogutud isikuandmeid
kuni viis aastat Kaitseliidu liikmesuse lõppemisest või Kaitseliidu liikmeks
vastuvõtmisest keeldumisest.
Vt lisaks eelnõu § 1 punktide 8–12, § 2 punkti 4 ja § 9 punkti 3 selgitusi.
Kolmanda muudatusena täiendatakse PäästeS-i §-ga 433, mille järgi vabastatakse
HÄK- i tegevuses osalev vabatahtlik vabatahtliku staatusest, kui ilmnevad asjaolud, mis
välistaksid tema vabatahtlikuks võtmise. HÄK-i tegevuses osalev vabatahtlik peab
vastama ATS-is sätestatud avalikku teenistusse võtmise nõuetele. Nende nõuete kohaselt
peab HÄK-i tegevuses osalev vabatahtlik olema vähemalt keskharidusega täieliku
teovõimega Eesti Vabariigi kodaniku, kes valdab eesti keelt seaduses või seaduse alusel
sätestatud ulatuses Tal ei või olla karistatust tahtlikult toimepandud kuriteo eest ega
karistust tahtliku riigivastase kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest,
samuti ei või tal olla jõustunud kohtuotsusega ära võetud ametikohal töötamise õigust ega
muud seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistavat asjaolu.
103
Vabatahtliku staatusest vabastamise asjaolud tuvastatakse menetluses, millele
kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut. HÄK-i vabatahtlik vabastatakse
vabatahtliku staatusest, kui menetluse käigus tuvastatakse vabatahtliku staatusest
vabastamise asjaolud.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 13 ja eelnõu § 8 punkti 10 selgitusi.
Eelnõu § 9 järgi muudetakse PäästeTS-i.
Eelnõu § 9 punkti 1 järgi muudetakse SKA päästekolledži päästeteenistujate
ametinimetustele vastavate teenistuskohtade kehtestamise pädevust. Kehtiva PäästeTS- i
§ 5 lõike 4 järgi kehtestab päästekolledži teenistuskohtade vastavuse päästeteenistujate
ametinimetustele siseminister määrusega. Muudatuste järgi antakse see õigus SKA
rektorile.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 42 selgitusi.
Eelnõu § 9 punkti 2 kohaselt täiendatakse PäästeTS-i õigusega töödelda päästeasutusse
teenistusse, tööle või praktikale kandideeriva isiku isikuandmeid teenistusse asumise
sobivuse hindamisel. Õigusselguse huvides kehtestatakse PäästeTS-i § 72 uues
sõnastuses.
Kehtiva PäästeTS-i § 72 lõikes 1 on sätestatud, et päästeteenistusse päästeametniku
ametikohale, mille ametiülesannete hulka kuulub töö andmekoguga, mille vastutav
töötleja on Siseministeerium või PPA, või demineerimistöö tegemine või kus isikul on
juurdepääs päästeteenistujate eriliiki isikuandmetele, kandideerivalt isikult võib nõuda
isikuankeedi esitamist. Isikuankeedis küsitakse andmeid, mis võimaldavad hinnata isiku
sobivust teenistusse. Päästeasutus võib ankeedis küsida lisaks sugulaste ja hõimlaste,
sealhulgas vanemad, õde, vend, lapsed, abikaasa, samuti abieluga sarnanevas suhtes oleva
elukaaslase ees- ja perekonnanime, isikukoodi, isikukoodi puudumisel sünniaega ja
- kohta ning kontaktandmeid. Seega võimaldab kehtiv seadus kontrollida ainult teatud
ametikohtadele päästeteenistusse kandideerijate tausta. Samas on päästeasutustel, kelleks
on PÄA ja HÄK, vajadus kontrollida ka teisi asutusse teenistusse kandideerijaid, s.t lisaks
päästeametnikele ka päästetöötaja, töötaja või ametniku teenistuskohale kandideerijaid.
Esimese muudatuse järgi täiendatakse PäästeTS-i võimalusega kontrollida ka
päästeasutusse kandideeriva töötaja, ametniku ja praktikandi tausta. Päästeasutused kui
ametiasutused täidavad avaliku võimu ülesandeid, mille täitmiseks võetakse teenistusse
nii avalikku võimu teostavad ametnikud kui ka nende ülesannete täitmist toetavad
töötajad. Ametiasutused peavad tagama, et neile pandud ülesandeid täidavad
usaldusväärsed ja laitmatu taustaga inimesed. See omakorda tagab, et avaliku võimu
ülesandeid täidetakse parimal viisil ja õiguspäraselt. Päästeasutuses täidavad avaliku
võimu ülesandeid või nende täitmist toetavaid ülesandeid kõik ametnikud ja töötajad, s.t
ka need, kelle ametiülesannete hulka ei kuulu töö andmekogudega, demineerimistöö
tegemine või kellel on juurdepääs päästeteenistujate eriliiki isikuandmetele.
Päästeasutuse teenistusse kandideerija tausta kontrollimine vähendab riske, et teenistusse
satub isik, kes võib ülesannete täitmisel panna toime õigusrikkumise või muul viisil
kahjustada asutuse teenistusülesannete täitmist või mainet.
104
Muudatuste järgi võib päästeteenistusse kandideerivalt isikult nõuda isikuankeedi
esitamist. Isikuankeedi esitamise nõude otsustab päästeasutuse juht. Otsuse tegemise
aluseks on eelkõige ametikoha nõuded, millele ametnik peab vastama. Näiteks otsustab
päästeasutuse juht isikuankeedi esitamise nõude päästeteenistusse päästeametniku
ametikohale, mille ametiülesannete hulka kuulub töö andmekoguga, mille vastutav
töötleja on Siseministeerium või PPA, või demineerimistöö tegemine või kus isikul on
juurdepääs päästeteenistujate eriliiki isikuandmetele kandideeriva isiku suhtes. Kui
päästeteenistusse teenistus- või töökohale või praktikale kandideerijalt ei nõuta
isikuankeedi esitamist, siis kontrollitakse tema isikuandmeid seaduses sätestatud alustel.
Kui päästeteenistusse kandideerijalt nõutakse isikuankeedi esitamist, siis kontrollitakse
lisaks seaduses sätestatud alustele ka isikuankeedis esitatud andmete õigsust.
Kehtiva PäästeTS-i kohaselt esitab isik isikuankeedi, kui ta kandideerib päästeteenistusse
päästeametniku ametikohale, mille ametiülesannete hulka kuulub töö andmekoguga,
mille vastutav töötleja on Siseministeerium või PPA, või demineerimistöö tegemine või
kus isikul on juurdepääs päästeteenistujate eriliiki isikuandmetele. Isikuankeedis
küsitakse andmeid, mis võimaldavad hinnata isiku sobivust teenistusse. Päästeasutusel on
õigus kontrollida isikuankeedis esitatud andmeid. Kui päästeasutus tuvastab
isikuankeedis esitatud andmete kontrollimisel, et esinevad teenistusse võtmist välistavad
asjaolud, siis isikut päästeteenistusse ei võeta. Sellised asjaolud on sätestatud PäästeTS-i
§ 71 lõikes 1. Teenistusse võtmist välistavateks asjaoludeks on näiteks isiku karistatus
tahtlikult toimepandud kuriteo eest või karistatus vangistusega, olenemata
karistusandmete kustutamisest või pensioni, töötasu või muu tasu saamine riigilt, mis ei
ole Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriik või Šveitsi Konföderatsioon või mis ei kuulu
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni. Regulatsioon kehtib ka isikule, kes kandideerib
SKA päästeteenistuse erialale kutseõppesse või rakenduskõrgharidusõppesse või
päästeametniku ametikohale.
Seega võimaldab PäästeTS kontrollida nende päästeametnike tausta, kes kandideerivad
teatud ametikohtadele PÄA-s või ameti- ja õppekohtadele SKA-s. Iga päästeteenistusse
kandideerija taustakontrolli eesmärk on veenduda, et päästeteenistusse asub
usaldusväärne inimene. See omakorda kindlustab siseturvalisust tagavate asutuste
usaldusväärsuse ja turvalisuse. Päästeteenistujatel on ligipääs mitmesugustele ruumidele,
inimeste kodudele, andmebaasidele ja seega ka eri laadi infole, sealhulgas tundlikule
infole. Andmete kuritarvitamise korral võib see ohustada asutuste ja üldiselt ühiskonna
turvalisust. Kuna praeguseks ei ole teada, millal Justiitsministeeriumis ette valmistatud
usaldusväärsuse kontrolli seaduse eelnõu menetlus jätkub, sätestatakse päästeteenistujate
tausta kontrollimise õigus PäästeTS-is.
Teise muudatusena sätestatakse, et päästeteenistuja ametikohale kandideeriva isiku
isikuankeedi vormi ja isikuankeedis küsitud andmete säilitamise tähtaja kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kehtivas PäästeTS-i järgi esitab
isikuankeedi päästeametniku ametikohale kandideerija, kelle ametiülesannete hulka
kuulub töö andmekoguga, mille vastutav töötleja on Siseministeerium või PPA,
demineerimistöö tegemine või kus isikul on juurdepääs päästeteenistujate eriliiki
isikuandmetele. Isikuankeeti reguleerib kehtiva õiguse järgi siseministri määrus
„Päästeteenistusse päästeametniku ametikohale kandideeriva isiku isikuankeedi vorm“.
Edaspidi reguleerib nimetatud määrus ka teiste päästeteenistusse kandideerijate
isikuankeedi vormi ja isikuankeedis küsitud andmete säilitamise tähtaega.
105
Kolmanda ja neljanda muudatuse kohaselt kontrollib päästeasutusse tööle või
teenistusse kandideerija isikuankeedis esitatud andmete õigsust kontrolli ja seaduses
sätestatud andmeid töötleb PPA. Eelnõu järgi võib töödelda isikuandmeid ja koguda
tõendeid muuhulgas isikule määratud karistuste ja karistatuse, karistusest vabastamise
ning karistuste täitmisele pööramise kohta, isiku suhtes algatatud kriminaalmenetluste ja
menetlust lõpetava lahendi kohta, isiku seotuse kohta organisatsiooni või liikumisega, mis
oma tegevusega eirab avalikku korda või mille tegevus on suunatud Eesti Vabariigi
iseseisvuse ja sõltumatuse vägivaldsele muutmisele, territoriaalse terviklikkuse
vägivaldsele rikkumisele, vägivaldsele võimuhaaramisele või Eesti põhiseadusliku korra
vägivaldsele muutmisele, isiku välispiiri ületuste ja välisriigis viibimise kohta ning isiku
seotuse kohta välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega. PPA-l on õigus kasutada
erinevaid andmebaase ning muudatusega luuakse õiguslik alus kontrollida
päästeteenistujate andmeid muuhulgas ka andmebaasidest.
Regulatsioon ja põhjendused on samad PPVS-is 2019. aasta kevadel isikuandmete kaitse
seaduse rakendamise seadusega 778 SE kehtestatud taustakontrolli regulatsiooniga.
Muudatused annavad PÄA-le, HÄK-ile ja SKA-le vajaduse korral aluse taustakontrolli
tegemiseks, määratleb kontrolli piirid ning sätestab kontrollitavad andmed ja teenistusse
võtmist välistavad asjaolud.
Viienda muudatuse järgi võib PPA ka teenistuses oleva isiku tausta kontrollida, kui on
põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mis välistaksid isiku teenistusse võtmise.
Põhjendused on samad eelnõu § 1 punktide 8–12 kuuenda muudatuse selgitustega.
Kuuenda muudatuse kohaselt on PPA-l õigus isikuankeedis esitatud andmete õigsuse
kontrollimiseks pöörduda teise ametiasutuse või füüsilise või juriidilise isiku poole,
vestelda kontrollitava isiku, samuti tema tööandja ja õppeasutuse esindajate ning teiste
isikutega, et selgitada välja kontrollitava isiku kõlbelisi ja teisi isikuomadusi ning
vajaduse korral ja küsitletava isiku nõusolekul võtta temalt kirjalik seletus, kontrollida
isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku isiku või eraõigusliku
juriidilise isiku andmekogust, saada andmeid karistusregistri arhiivist, töödelda üldsusele
suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid isikuandmeid. Samasugune regulatsioon
on nii kehtivas PäästeTS-is kui ka PPVS-is.
Seitsmes muudatus annab aluse keelduda isiku päästeteenistusse päästeteenistuja
teenistuskohale, ametniku ametikohale, töötaja töökohale või praktikale võtmisest.
Keeldumise põhjuseid ja keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ei avaldata, kuna
kogutavate ja analüüsitavate andmete avalikuks tulek võib ohustada avalikku korda ja
riigi julgeolekut. Piirangu seadmisel on arvestatud isikuandmete kaitse üldmääruse
artiklis 23 sätestatut, mille kohaselt võib piirata määruse artiklites 5, 12–22 ja 34
sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust, kui selline piirang austab põhiõiguste ja vabaduste
olemust ning on ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede.
Üldmääruse artikkel 15 reguleerib andmesubjekti õigust tutvuda andmetega, millest
üldmäärus lubab teha erisusi, kui andmete avalikustamine võib ohustada avalikku korda
ja riigi julgeolekut.
Kaheksanda muudatusena viiakse PäästeTS-i § 72 lõige 5 üle PäästeTS-i § 72 lõikesse
8. Selle järgi laieneb taustakontrolli regulatsioon ka SKA-sse päästeteenistuse erialale
õppima või päästekolledžisse päästeteenistuja ametikohale kandideerijale. Sättes
muudetakse isikuankeedis esitatud andmete kontrollija pädevust. Kehtiva seaduse järgi
106
kontrollib SKA-sse õppima või teenistusse kandideerija esitatud andmeid päästeasutus,
pärast muudatust teeb seda PPA või KAPO, kes kontrollivad ka päästeasutusse tööle või
teenistusse kandideerivate isikute esitatud andmeid.
Üheksanda muudatusena viiakse kehtiva PäästeTS-i § 72 lõige 21 muutumatul kujul üle
PäästeTS-i § 72 lõikesse 9. Selle kohaselt on päästeasutusel päästeteenistuja teenistusse
võtmisel õigus küsida päästeteenistuja laste, vanemate, abikaasa, temaga abieluga
sarnanevas suhtes oleva elukaaslase või perekonnaseaduse alusel tema ülalpidamisel
olevate isikute ees- ja perekonnanime, isikukoodi, isikukoodi puudumise korral sünniaega
ja -kohta ning kontaktandmeid, et tagada neile päästeteenistuse seaduses ettenähtud
sotsiaalsed tagatised. Muudatus lisati seadusesse 2015. aastal politsei ja piirivalve seaduse
ning päästeteenistuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise
seadusega 810 SE. Eelnõu seletuskirjas selgitati muudatust järgmiselt: „/---/ võimaldab
päästeametnikult ja päästetöötajalt küsida isiku lähedaste andmeid, et hukkumise ja surma
korral tagada kontakt. Isikuandmete kaitse seaduse kohaselt ei ole praegu päästeasutusel
õigust neid andmeid küsida ega töödelda, samas on isiku lähedastel õigus sellisest
juhtumist teada.“.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 8–12 selgitusi.
Eelnõu § 9 punkti 3 ja 4 järgi muudetakse PÄA ja HÄK-i peadirektori asetäitja ning
PÄA päästekeskuse juhi ametikohale nimetamise tähtaega. Kehtiva seaduse kohaselt
nimetatakse päästeasutuse peadirektori asetäitja ja PÄA keskuse juht ametisse tähtajatult.
Muudatuse järgi kehtestatakse päästeasutuse peadirektori asetäitjale ja PÄA keskuse
juhile viieaastane tähtaeg. Viieaastane tähtaeg on kehtestatud PPA, KAPO ja PÄA
peadirektoritele ja ka PPA prefektidele. Peadirektori asetäitja ametikoht on võrreldav
peadirektori ametikohaga ning PPA prefekti ametikoht PÄA keskuse juhi ametikohaga,
mistõttu kehtestatakse ka asetäitjatele ja keskuse juhtide ametikohtadele viieaastane
tähtaeg.
Lisaks täiendatakse seadust võimalusega vabastada teenistusest päästeasutuse juhi
asetäitja, kui tema koostöö päästeasutuse juhiga ei laabu. Muudatus on selleks, et oleks
tagatud päästeasutuse tõrgeteta töö, kuna päästeasutuse juhi ja tema asetäitja koostöö
mittelaabumisel võib ameti töö olla takistatud. Enne vabastamist peab päästeasutuse juhi
ja tema asetäitja koostöö kestma vähemalt kuus kuud, mille jooksul selgub, kas
päästeasutuse juhi ja tema asetäitja koostöö laabub. Kui koostöö ei laabu ja päästeasutuse
juht selle tõttu teenistusest vabastatakse, makstakse talle hüvitist kuni tema kuu palga
ulatuses.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 18 ja 19 selgitusi.
Eelnõu § 9 punkti 5 järgi täiendatakse PäästeTS-i võimalusega teatud juhtudel
päästeasutusel kaasata SKA päästekolledžis õppivaid kadette. Selline regulatsioon on
juba PPVS-is SKA politsei- ja piirivalvekolledži kadettide kaasamise kohta. Selle
kohaselt on PPA peadirektoril õigus SKA politsei- ja piirivalvekolledži direktori
nõusolekul PPVS-i § 77 lõikes 1 sätestatud juhtudel kaasata teenistusse SKA
politseiametnikke ja kadette. PPVS-i § 77 lõikes 1 sätestatud juhud on:
1) riigi julgeoleku tagamine;
2) riigikaitse vajadus;
3) inimelu päästmine, päästetööde teostamine ja inimeste otsingud;
107
4) loodusõnnetuse, tulekahju, avarii või katastroofi ennetamiseks või selle tagajärgede
kõrvaldamine;
5) edasilükkamatu teenistusülesande täitmine, mida selle iseärasuste tõttu ei ole võimalik
katkestada või lõpetada;
6) massilise korratuse ärahoidmine ja lõpetamine;
7) muud seaduses sätestatud juhud.
PPVS-i § 60 lõike 2 järgi laienevad kadetile politseiametnikule ettenähtud sotsiaalsed
tagatised, õigused ja vastutus käesoleva seaduse 21. peatüki (riiklik järelevalve – riikliku
järelevalve meetme kohaldamise õigus, koostöö muude isikute ja asutustega ning asja
sundkasutusse võtmine) ja korrakaitseseaduse 5. peatüki (vahetu sund – kohaldamise
lubatavus ja pädevus, erivahendid, teenistusrelvad jne) samuti käesoleva seaduse §-de 71
(tervisekontroll ja arstiabi), 74 (varalise kahju hüvitamine), 76–781 (tööaeg, ületunnitöö,
valveaeg, öötöö piirang) ja 83–92 (distsiplinaarvõim) ning avaliku teenistuse seaduse
§ 49 (hüvitis teenistusülesannete täitmisel vigastuse, haiguse, surma või hukkumise
korral) kohaselt, kui ta kaasati haldusaktiga või ta asus omal initsiatiivil või kannatanu
palvel politsei ülesandeid täitma.
Kadettide kaasamise võimalust on PPA kasutanud vähemalt kahel korral.
1. 2007. aasta pronksiöö massirahutuste ajal kaasati kadetid PolTS-i alusel, mille järgi
oli politseiameti juhil õigus SKA juhi nõusolekul PolTS-i § 27 lõikes 1 sätestatud
juhtudel kaasata tööle politseikolledži politseiametnikke ja politseikadette. PolTS-i §
27 lõikes 1 nimetatud juhud olid riigi julgeoleku tagamine, riigikaitse
vajadus, inimese päästmine, abi osutamiseks päästeala töödel, loodusõnnetuse,
tulekahju, avarii või katastroofi ennetamine või selle tagajärgede kõrvaldamine,
massilise korratuse ärahoidmine ja lõpetamine, korra tagamine suurüritusel,
politseiülesande täitmine, mida selle iseärasuste tõttu ei ole võimalik katkestada või
lõpetada, muud seaduses sätestatud juhud.
2. PPVS-i alusel kaasati kadetid 2020. aasta koroonakriisi tõttu väljakuulutatud
eriolukorra ajal. Kadettide kaasamine võimaldas politseil välja panna rohkem patrulle,
teatud päevadel oli tänavatel tavapärasest isegi kaks korda rohkem politseipatrulle.
Politseipatrullide suurendamine omakorda võimaldas valvata piiri suuremas mahus,
kontrollida eriolukorra piirangutest kinni pidamist (näiteks 2+2 reegli järgimist), teha
liiklusjärelevalvet ja muid avaliku korra tagamiseks vajalikke tegevusi.
Pärast 2020. aasta 12. märtsi välja kuulutatud eriolukorda selgus, et eriolukorra
lahendamiseks oleks vaja kaasata ka SKA päästekolledži kadette, kuid selleks ei olnud
õiguslikku alust. Muudatuse järgi lisatakse selline säte PäästeTS-i.
Seaduses sätestatakse, et päästeasutus saab SKA kadette kaasata juhul, kui
teenistusülesanded tulenevad erakorralistest asjaoludest ja tuleb täita viivitamata (ATS-i
§ 39 lõige 1) või tööandja ettevõtte või tegevusega seotud ettenägematute asjaolude tõttu,
eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks (TLS-i § 44 lõige 4). Need on juhud, mille korral
saab tööandja, sh ametiasutus nõuda ametnikelt ja töötajatelt ületunnitöö tegemist. ATS- i
käsiraamatus on sellise juhtumi näitena toodud 2007. aasta pronksiöö ja selgitatud seda
järgmiselt: „Kui töötajat saab ületunnitööks kohustada eelkõige loodusõnnetuse vms
korral, siis ametniku ületunnitööks kohustamise võib tingida ka olukord, kui tekiks oht
avalikule korrale (nn pronksiöö juhtum) või vajadus esitada lühikese tähtaja jooksul
EL- le Eesti Vabariigi seisukoht. Nii ametnike kui töötajate kohta sobiva näitena võib
tuua olukorra, kus suur hulk isikuid jääks teenindamata ja see mõjutaks oluliselt nende
108
elukorraldust (nt ütleb üles infosüsteem ja inimestele tuleb passid igal juhul väljastada või
pangast väljamakseid teha).
Päästekolledži kadettide kaasamise korral laienevad neile päästeteenistujale ettenähtud
sotsiaalsed tagatised (palk, hüvitis hukkumise või töövõime vähenemise korral), õigused
(tasuta tervisekontroll ja vaktsineerimine, vormiriietus) ja vastutus. Kadeti hukkumise või
töövõime vähenemise korral võetakse hüvitise määramise aluseks päästeteenistuja
madalaim palgamäär vastavalt sellele, milline päästeasutus kadeti kaasas. Kui kadeti
kaasaks PÄA, siis rakendatakse siseministri määruse „Päästeteenistujate palgamäärad,
põhipalga määramise ja päästeteenistujatele muutuvpalga maksmise kord“ lisas 1 toodud
madalaimat palgamäära, kui kadeti kaasas Häirekeskus, siis sama määruse lisas 2 toodud
madalaimat palgamäära. Päästeasutuse tegevusse kaasatud kadeti tööülesanded
kehtestatakse kaasamise haldusaktis vastavalt sellele, mis väljaõppe on kadett juba saanud
ja mis ülesannete täitmiseks on tal oskused, teadmised ja kogemused.
Eelnõu § 9 punkti 6 kohaselt jäetakse seadusest välja päästeteenistujate palgamäärade
ning põhipalga määramise ning päästeteenistujatele muutuvpalga ja lisatasude maksmise
korra kehtestamine määrusega. Kehtiva seaduse järgi reguleerib päästeteenistujate
palgamäärasid ning põhipalga määramise ning päästeteenistujatele muutuvpalga ja
lisatasude maksmise korda PäästeTS-i § 11 lõike 5 alusel kehtestatud siseministri 2. mai
2013. aasta määrus nr 19 „Päästeteenistujate palgamäärad, põhipalga määramise ja
päästeteenistujatele muutuvpalga maksmise kord“.
Muudatuste järgi saab päästeteenistujate palgakorraldust reguleerida määruse asemel
mõnes muus õigusaktis, näiteks siseministri käskkirjas.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 25 selgitusi.
Eelnõu § 9 punktide 7 ja 10 kohaselt muudetakse päästeteenistujate vanaduspensioni
oote toetuse ja vanaduspensioni suurendamise regulatsiooni.
Esimese muudatuse järgi sätestatakse seaduses, et vähemalt 15-aastase päästeteenistuse
staažiga päästeteenistujal on kuni viis aastat enne vanaduspensioniea saabumist õigus
jääda vanaduspensioni oote toetusele. Kehtiva seaduse järgi tekib see õigus kolm aastat
enne vanaduspensioniea saabumist.
Pääste- ja demineerimistöid tegevate päästeteenistujate tööülesannete hulka kuuluvad
mitmed ülesanded, mis esitavad kõrgeid nõudmisi just pingutuse intensiivsuse ja kestvuse
osas. Lähtudes päästeteenistuja profiilis loetletud tööülesannetest, mis seavad kindlad
nõudmised päästetöötajate terviseseisundile, sisaldab loetelu järgmiseid tööülesandeid.
1. Tulekahju sündmusel teostatakse tulekahju kustutamist või takistatakse tule levikut
ka hingamiskõlbmatus ja/või kõrge temperatuuri keskkonnas, sh hoonete sees.
Kasutatakse kaitsevarustust, töötatakse hingamisaparaadis järjest ühe ballooniga (kaal
kuni 17 kg) kuni 25 minutit ning kõrges kuumuses (temperatuur kuni 800 °C, kuid
üldjuhul jääb päästjate töökeskkond 200 °C piirimaile).
2. Kasutatakse kuni 9 meetri kõrguselt (kuni hoone kolmas korrus) inimeste
evakueerimiseks redelit ning kuni 54 meetri kõrguselt (näiteks hoone 9. korrus)
redelautot või tõstukautot. Päästeteenistuja peab olema võimeline redelit püstitama
ning sellest üles ronima kandes kaitsevarustust. Vajadusel peab olema võimeline
kannatanut mööda redelit kandma.
109
3. Keemiapääste sündmusel teostatakse ohtlike ainete kokku korjamist või takistatakse
levikut ka hingamiskõlbmatus, sh hoonete sees. Kasutatakse kaitsevarustust,
töötatakse hingamisaparaadis (kestvuseks järjest kahe ballooniga kuni 50 minutit).
4. Inimeste evakueerimisel on samad tegevused, mis tulekahju sündmustel, samuti
kannatanutega tegelemine ja ohutsoonist välja viimine või kandmine.
Päästeteenistujatele on tööülesannetega hakkama saamiseks kehtestatud ranged kehalise
ettevalmistuse ja tervisenõuded. Töö on füüsiliselt raske, kuna kätkeb kannatanute ja kuni
25 kg varustuse tõstmist ja transportimist, ronimist redelil, pikkade vahemaade läbimist
metsatulekahjul jms. Tervise Arengu Instituudi tervisestatistika ja -uuringute andmebaasi
alusel on üle 40-aastastel meestel võrreldes noorematega palju suurem esmashaigestumus
diabeeti, kõrgvererõhutõppe, südame isheemiatõppe ja artroosi. Üle 50-aastastel meestel
suurenevad võrreldes nooremate vanuseklassidega kuulmiskahjustused ja südame
erutusjuhtehäired ning haigestumine peaaju veresoonte haigustesse ja bronhiaalastmasse.
Alates 2008. aastast on vanaduspensioniiga järk-järgult suurenenud ja 2026. aastaks
suureneb vanaduspensioniiga 65. eluaastani, see tähendab, et kui päästja soovib olla
teenistuses kuni vanaduspensionieani, saab ta teenistusest lahkuda alles 65-aastaselt.
Teise muudatuse järgi tunnistatakse kehtetuks PäästeTS-i § 33 lõiked 1 ja 2. Nende sätete
järgi kehtivad päästeteenistuja vanaduspensioni suurendamise ja oote toetuse
regulatsioonid alates PäästeTS-i jõustumisest 1. märtsil 2008. aastal 15 aastat, s.o kuni
28. veebruarini 2023. aastal. Õigus saada vanaduspensioni suurendust säilib kõigil
päästeteenistujatel, kellel on 1. märtsiks 2023. aastal vanaduspensioni suurendamiseks
vajalik teenistusstaaž.
Kehtiva PäästeTS-i § 18 kohaselt suurendatakse päästeteenistujate vanaduspensionit
10– 50% olenevalt päästeteenistuse staažist. Regulatsiooni loomisel arvestati 2008. aastal
kehtinud ATS-i põhimõtetega, mille järgi suurendati ametnike vanaduspensioni samuti
teenistusstaaži alusel. Säte lisati PäästeTS-i, kuna see võimaldas vanaduspensioni
suurendada nii päästeametnikel kui ka päästjatel. Päästeametnikud said enne seda
vanaduspensioni suurendust ATS-i alusel, kuid päästjatele vanaduspensioni suurenduse
regulatsiooni ei olnud. Eriseaduse loomisega kehtestati õigus suurendada
vanaduspensioni kõigil päästeteenistujatel.
Kehtiva PäästeTS-i § 19 järgi on päästeteenistujal võimalik kolm aastat enne
vanaduspensioniea saabumist jääda vanaduspensioni ootele, kui ta ei saa enam tervislikel
või kehalistel põhjustel teenistust jätkata. Praegu saab vanaduspensionile jääda 63-
aastaselt, s.t päästeteenistujal on võimalik vormistada vanaduspensioni oote toetus 60-
aastaselt. Kui alates 2023. aastast toetuse regulatsioon kaotatakse, võib juhtuda, et
päästjad hakkavad juba aegsasti uut tööd otsima, et ennetada teenistusest lahkumist enne,
kui tekivad tervislikud või kehalised probleemid tööülesannetega hakkama saamiseks.
PäästeTS sätestab, et päästeteenistujal, kellel on päästeteenistuse staaži vähemalt 15 aastat
ja kes ei saa riiklikku pensioni, on õigus kuni kolm aastat enne vanaduspensioniikka
jõudmist jääda vanaduspensioni ootele. Vanaduspensioni ootele jäämisest riikliku
vanaduspensioni määramiseni maksab päästeasutus päästeteenistujale toetust, mille
suurus on võrdne tema vanaduspensioni suurusega koos käesolevas seaduses sätestatud
erisustega. Vanaduspensioni oote toetuse regulatsioon kehtestati 2008. aasta alates
2008. aasta 1. märtsist, kui seadus jõustus. Regulatsioon kehtib 15 aastat, see tähendab
kuni 2023. aasta 1. märtsini.
110
PäästTS-i eelnõu seletuskirjas selgitati pensioni oote toetuse kehtestamist järgmiselt:
„Päästeteenistuja elukutse nõuab pidevalt nõuetekohast füüsilist ettevalmistust ning head
tervislikku seisukorda. Haiguste ja east tulenevate muutuste tagajärjel ei ole paljud
päästeteenistujad, peale pikemaajalist teenistust võimelised enam täitma füüsiliste katsete
normatiive või ei vasta tervislik olukord nõutavale. Päästeteenistuja elukutse on nii
füüsiliselt kui ka emotsionaalselt raske, nõuab suurte koormuste talumist, iga töötaja peab
olema valmis töötamiseks kõrge psüühilise pinge olukorras. Aastate pikkune praktika on
näidanud, et 50-55 aastased mehed ei ole sageli enam võimelised töötama päästeredelil,
kõrgetel objektidel, kandma seljas raskuseid, töötama hingamisaparaadiga, neil on välja
kujunenud kutsehaigused, organismi vastupanuvõime töökeskkonna muutustele (niiskus,
suits, kuumus, keemilised kustutusvahendid jne) on nõrgenenud. Pideva psüühilise stressi
tingimustes töötavad demineerijad. Eestis on nende töökoormus suur, kuna
pommikahtlusega esemeid leitakse iga päev. Eksimus igapäeva töös võib kaasa tuua
traagilisi tagajärgi. Tugeva emotsionaalse pinge tingimustes töötavad
operatiivkorrapidajad, kellel lasub ainuvastutus päästetööde vigadeta korraldamisel.
Operatiivkorrapidaja otsuste õigsusest sõltub nii päästeteenistujate kui ka päästetavate elu
ja tervis. Rasketes töötingimustes on ka spetsialistid, kes pidevalt puutuvad kokku
radioaktiivsete ja mürgiste ainetega. Kuigi nende tervis on pideva meditsiinilise kontrolli
all, jätab tihe kokkupuude ohtlike ainetega oma jälje. Eeltoodust lähtuvalt on
päästeteenistujal, kellel on päästeteenistuse staaži vähemalt 15 aastat, õigus kuni kolm
aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduse paragrahvis 7 sätestatud
vanaduspensioniikka jõudmist jääda vanaduspensioni ootele (§ 19). Päästeteenistuse
staaži hulka arvatavate ametikohtade loetelu on ammendavalt kehtestatud käesoleva
seaduse paragrahvis 13. Seega ei anna vabatahtliku päästja staatus või käsundilepinguga
teatud ülesannete täitmine õigust nimetatud perioodi arvata päästeteenistuse staaži hulka.
Vanaduspensioni ootele jäämisest riikliku vanaduspensioni määramiseni maksab
Päästeamet päästeteenistujale toetust, mille suurus on võrdne tema vanaduspensioni
suurusega koos käesolevas seaduses sätestatud erisustega. Toetust ei maksta päästealal
töötamise ajal. Toetuse arvutamise ja maksmise korra kehtestab siseminister määrusega.
Päästeteenistujate pensionide erisused kehtivad 15 aastat ning nimetatud paragrahvide
kehtivuse lõppedes säilitatakse päästeteenistujatele määratud pension.“
Kuna praeguseks ei ole muutunud päästeteenistujate tööülesannete iseloom ega nende
täitmise tingimused, on põhjendatud, et neile on erinevalt teistest avalikest teenistujatest
kehtestatud erisused vanaduspensioni oote toetuse ja vanaduspensioni suurenduse näol.
Muudatused on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2019–2023 punktiga 2.2,
mille järgi on siseturvalisuse tagamiseks valitsusliidu eesmärk vähendada PPA-s, PÄA-s
ja vanglateenistuses personali voolavust.
Eelnõu § 9 punkti 8 järgi täiendatakse PäästeTS-i päästeteenistuja varalise kahju
hüvitamise regulatsiooniga. Kõnesoleva eelnõu järgi tunnistatakse ametniku ja tema
perekonnaliikme varalise kahju hüvitamise regulatsioon eriseadustes kehtetuks ning
varalise kahju hüvitamise regulatsioon kehtestatakse ATS-is. PäästeTS-i lisatakse viide
ATS-ile seepärast, et PÄA-s töötavad ka päästetöötajad, kellele ATS ei kohaldu.
Viitamine ATS-ile tagab samas asutuses töötavate eriteenistujate võrdse kohtlemise.
Samas töötavad päästeametnikud ja päästetöötajad kõrvuti, mis tähendab, et mõlemal
juhul on varalise kahju tekkimise oht sama. Samasugune viide on PäästeTS-is ka
päästeteenistuja vigastuse või hukkumise hüvitise kohta. PäästeTS-i § 14 sätestab, et kui
111
päästeteenistuja sureb või tema töövõime väheneb teenistusülesannete täitmisel, maksab
riik hüvitist ATS-i § 49 alusel ja korras.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 28 ja § 3 punkti 21 selgitusi.
Eelnõu § 9 punkti 9 järgi täpsustatakse päästeteenistujale lisapuhkuse andmise
regulatsiooni. Kehtiva PäästeTS-i § 202 sätestab, et päästeteenistujale võib anda
põhjendatud juhul tasulist lisapuhkust kuni kümme kalendripäeva aastas. Kasutamata ja
aegumata lisapuhkusepäevi teenistusest vabastamisel rahas ei hüvitata.
Õigusselguse huvides sätestatakse seaduses, et päästeteenistujale lisapuhkuse andmise
tingimused ja korra kehtestab siseminister või tema volitatud isik.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 30 ja § 4 punkti 9 selgitusi.
Eelnõu § 10 järgi muudetakse TLS-i.
Muudatus on seotud eelnõu § 3 punkti 11 muudatusega, mille kohaselt muudetakse
ametniku katseaja pikkust. Kehtiva TLS-i järgi on töötaja katseaeg neli kuud, mida võib
lühendada või üldse kohaldamata jätta. Muudatus on vajalik eelkõige ametiasutuste jaoks,
kui ta võtab töötaja tööle töökohapõhisel õppel osalemiseks. Kui õpe on pikem, kui
katseaeg, ei ole ametiasutusel võimalik hinnata, kas töötaja vastab pärast õppe läbimist
ametikoha nõuetele ja on võimeline ka iseseivalt võimeline tööülesandeid täitma. Kuna
TLS-i järgi saab töötajaga töölepingu sõlmimisel kokku leppida lühema katseaja, siis saab
tööandja valida, kas kohaldada ühe- kahe-, kolme-, nelja-, viie- või kuuekuulist
katseaega.
ATS-i käsiraamatus on selgitatud: „Ametnikule kohaldatakse katseaega kestusega kuni
neli kuud ametikohale asumise kuupäevast arvates (ATS § 24 lg 2). Seega on ATS-s
jäetud hindamisruum katseaja pikkuse määramisel ning ametisse nimetamise õigust omav
isik saab katseaja määramisel võtta arvesse konkreetses olukorras tähtsust omavaid
asjaolusid. Määratud ajaks ametikohale nimetatud isiku katseaeg ei tohi olla pikem kui
pool tema teenistustähtajast (kuid maksimaalselt võib see olla neli kuud). Näide:
Määratud tähtajaks teenistusse võetud ametnikul sõltub katseaja maksimaalne pikkus
teenistustähtajast. Kui ametnik võetakse teenistusse 1 kuuks, siis ei saa tema katseaeg
ületada 0,5 kuud. Kuna katseaeg ei või kunagi ületada 4 kuud, siis 1-aastase
teenistustähtajaga ametnikul ei ole maksimaalne võimalik katseaeg mitte 6 kuud, vaid
ikkagi 4 kuud. Neljakuulise katseaja määramine on erinev 1996. a ATS-st, mis nägi ette
võimaluse kohaldada katseaega kuni kuus kuud. Katseaja lühendamise põhjuseks,
võrreldes varasema regulatsiooniga, on soov viia regulatsioon sarnasemaks TLS-ga, et
oleks tagatud parem liikumine era- ja avaliku sektori vahel. Katseaja pikkuse valikul
tuleb pöörata tähelepanu sellele, et mida pikem on katseaeg, seda põhjalikuma
ülevaate saab ametiasutus ametniku sobivusest ametikohale ning seda kindlam saab
olla, et ametikoha ülesandeid täidetakse parimal võimalikul viisil. Tähele tuleb panna,
et nendel isikutel, kellele määrati katseaeg enne seaduse jõustumist, jätkub katseaeg kuni
haldusaktis määratud tähtaja saabumiseni (ATS § 118). Erinevalt TLS-st, kus see on
jäänud seaduses reguleerimata, on ATS § 24 lg-s 6 selgelt välja toodud katseaja peatumise
alused. Samamoodi oli see ka 1996. a ATS § 22 lg-s 4. Sellest tulenevalt ei arvata katseaja
hulka aega, mil ametniku avaliku võimu teostamise õigus oli peatunud ATS § 83 alusel.
See hõlmab juhtumeid nagu puhkus, haigestumine jms, st aega, mil ametnik tegelikult
oma teenistusülesandeid ei täitnud ning mille jooksul ametiasutus teda hinnata ei saanud.
Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus 2 nädalat teenistuses olnud ametnik haigestub
112
4 kuuks, millisel juhul oleks ametiasutusel olnud võimalus teda hinnata vaid 2 nädala
vältel. Eelnevast tulenevalt ei peaks katseaega määrama kuupäevaliselt, vaid kuudes,
nädalates või päevades (ehk perioodina). Kuna katseaja viimane päev ei pruugi osutuda
õigeks, kui esinevad § 24 lg-s 6 toodud alused. Sarnaselt 1996. a ATS-le on väga oluline,
et ametiasutus ametikohale nimetamise käskkirjas katseaja määrab. Kui katseaega kohe
teenistussuhte alguses ei määrata, ei ole seda võimalik hiljem teha (v.a ATS § 24 lg 3 ja
5 erandid). ATS-i lähenemine erineb TLS-i lähenemisest, kus töötajatele on ette nähtud
seadusest automaatselt tulenev katseaeg, olenemata sellest, kas selles kokku lepiti või
mitte (TLS § 86). Seega tuleb ametiasutusel meeles pidada, et ametnike ja töötajate osas
on katseaja määramata jätmine erineva tähendusega. ATS näeb võrreldes 1996. a ATS-
ga ette erisuse kohaldada katseaega ka määratud ajaks ametikohale nimetatud ametnikele.
Ei saa pidada põhjendatuks olukorda, kus nt lapsehoolduspuhkusel viibiva ametniku
asendajale, kelle teenistussuhe võib kesta kuni kolm aastat, ei kohaldu katseaeg. Seetõttu
puudub ametiasutusel võimalus hinnata isiku sobivust ametikohale ning vajaduse korral
isik vabastada katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu.“
Eelnõu § 11 järgi muudetakse TKindlS-i, mida täiendatakse sättega, mille kohaselt
täiendatakse seadust uue alusega, millisel juhul on teenistusest vabastatud ametnikul
õigus töötuskindlustushüvitisele.
Muudatus on seotud eelnõu § 3 punkti 33 muudatustega, mille kohaselt sätestatakse
ATS- is võimalus ametnikul nõuda enda teenistusest vabastamist ametiasutuse poolse
kohustuse olulise rikkumise tõttu. Samasugune regulatsioon on töötajatele TLS-i § 91
lõikes 2, mille järgi töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse
kohustuse olulise rikkumise tõttu.
TKindlS-i § 6 lõike 2 punkti 1 järgi ei ole töötuskindlustushüvitisele õigust kindlustatul,
kelle viimane töö- või teenistussuhe lõppes töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või
teenistussuhte lõpetamisel ametniku algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel
töölepingu seaduse § 37 lõikes 5, § 91 lõikes 2 ja § 107 lõikes 2 nimetatud alustel.
Selleks, et tagada töötajate ja ametnike võrdne kohtlemine lisatakse erisus ka ametniku
kohta, kelle teenistussuhe lõpeb küll tema enda algatusel, kuid ei lõpe ametnikust
tuleneval põhjusel.
Eelnõu § 12 järgi muudetakse VangS-i.
Eelnõu § 12 punkti 1 kohaselt täpsustatakse vanglaametniku lisapuhkuse regulatsiooni
sarnaselt politseiametnike ja päästeteenistujate lisapuhkuse regulatsioonidega. Kehtiva
VangS-i § 140 lõike 2 järgi võib vanglaametnikule anda põhjendatud juhul tasulist
lisapuhkust kuni kümme kalendripäeva aastas. Muudatuste järgi täiendatakse sätet
volitusnormiga, mille järgi kehtestab vanglaametniku lisapuhkuse andmise tingimused ja
korra justiitsminister või tema volitatud isik.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 30, § 4 punkti 9 ja § 9 punkti 8 selgitusi.
Eelnõu § 12 punkti 2 kohaselt tunnistatakse VangS-is kehtetuks säte, mille järgi
makstakse vangla direktorile teenistusest vabastamisel hüvitist tema kuue kuu ametipalga
ulatuses. Kuni 2013. aasta 1. aprillini oli samasugune hüvitis ette nähtud ka
maavanematele, kuid ATS-i rakendussätete kohaselt tunnistati see kehtetuks. Praeguseks
ei ole teenistustähtaja saabumisel hüvitist ette nähtud ühelegi ametnikule ning
põhjendamatu on sellise hüvitise maksmine vangla direktorile. Vangla direktor
113
nimetatakse ametikohale viieks aastaks, seega ta teab juba ametikohale nimetamisel, et
viie aasta pärast ei pruugi ta enam vangla direktorina jätkata. Viieks aastaks nimetatakse
ametikohale ka teiste valitsusasutuste juhid (näiteks PPA, PÄA, HÄK-i, KAPO, VLA
peadirektorid, peaprokurör, juhtivprokurör), kuid teenistusest lahkumise hüvitist ei ole
neile ette nähtud.
Muudatus võib riivata ametis olevate vangla direktorite omandipõhiõigust ja õiguspärast
ootust. PS-is §-ga 32 tagatud omandipõhiõiguse näol on tegemist üldise varalisi õigusi
kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt
hinnatavatele õigustele ja nõuetele43. Õigus hüvitisele kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub
olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. Isiku omandipõhiõiguse riive sõltub aga
eeskätt sellest, kas isikul oli tekkinud õiguspärane ootus hüvitise saamiseks ning kuivõrd
võib selle ootusega arvestamata jätta. Kui vangla direktor nimetati ametisse ajal, kui
kehtis regulatsioon vangla direktorile teenistustähtaja saabumisel hüvitise maksmiseks,
võib tal olla tekkinud õiguspärane ootus, et viie aasta möödumisel makstakse talle
hüvitisena kuue kuu ametipalk. Kuid õiguspärane ootus ei laiene kõikidele võimalikele
õiguspositsioonidele, vaid „kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta
ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima“44. Õigusakti muutumisel
isikule ebasoodsas suunas on tegemist õiguspärase ootuse põhimõtte riivega. Õiguspärase
ootuse põhimõtte riive aga ei ole veel õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine.
Riigikohus on oma 2. detsembri 2004. a lahendis nr 3-4-1-20-04 punktis 14 leidnud, et
õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste
lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva
regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele
ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete
olukorda. Seadusandja pädevuses on otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja
milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada.
Vangla direktor ei ole muudatuse jõustumisel asunud veel realiseerima talle antud õigust
saada teenistussuhte lõppemisel kuuekuulist ametihüvitist. Pelgalt vangla direktori
ametikohal töötamise fakt enne muudatuse jõustumist ei tähenda veel, et isiku
õiguspärase ootuse riive oleks põhjendamatu võrreldes normi legitiimse eesmärgiga ja
avaliku huviga kasutada riigi eelarveraha mõistlikult ja säästlikult. Samale seisukohale on
jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 28. aprilli 2016. aasta kohtuasjas nr 3-14-53147,
milles maavanemad taotlesid teenistusest lahkumise hüvitise maksmist.
Eelnõu § 12 punktide 3 ja 4 järgi tunnistatakse VangS-is kehtetuks vanglaametnike
koondamishüvitise ja koondamisest etteteatamise sätted.
Esimese muudatuse järgi viiakse vanglaametniku koondamisest etteteatamise tähtaeg
ATS-i tähtaegadega samadele alustele. Kehtiva VangS-i järgi teavitatakse
vanglaametnikule koondamise tõttu teenistusest vabastamisest ette 30 kalendripäeva enne
vabastamise tähtaega. ATS-i järgi on ametnikule koondamisest etteteatamise tähtaeg
seotud teenistusstaažiga ja sama põhimõte hakkab edaspidi kehtima ka vanglaametnikele.
Kuna etteteatamistähtaeg on ametnikule vajalik ümberkohanemiseks ja uue töökoha
leidmiseks, siis on selline aeg vajalik ka vanglaametnikule.
43
Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. aasta Lahendi nr 3-2-1-143-03 punkt 18
44
Riigikohtu 21. veebruari 2002. aasta Lahendi nr 3-3-1-6-02 punkt 18, 31. jaanuari 2012. aasta Lahendi
nr 3-4-1-24-11 punkt 49
114
Teise muudatuse kohaselt tunnistatakse VangS-is kehtetuks vanglaametnikele
ettenähtud koondamishüvitis. Kehtiva seaduse järgi makstakse koondamise tõttu
teenistusest vabastamise korral vanglaametnikule hüvitist vastavalt tema
teenistusstaažile. Alla kolmeaastase staaži korral makstakse vanglaametnikule kahe kuu
põhipalk, kolme- kuni viieaastase staaži korral kolme kuu põhipalk, viie- kuni
kümneaastase staaži korral viie kuu põhipalk ja üle kümneaastase staaži korral kümne kuu
põhipalk. ATS-i järgi makstakse ametnikule koondamise korral hüvitist ühe kuu
põhipalga ulatuses ning see põhimõte hakkab edaspidi kehtima ka vanglaametnikele.
Kolmanda muudatuse järgi tunnistatakse kehtetuks hüvitise tagasimaksmise säte.
Kehtiv VangS sätestab, et kui koondamise tõttu vanglateenistusest vabastatud ametnik
nimetatakse ametisse vanglateenistusse enne ajavahemiku möödumist, mille eest talle
koondamishüvitist maksti, peab ta tagastama saadud hüvitise sellele ajavahemikule
vastavas ulatuses, mille võrra varem, võrreldes hüvitise maksmise aluseks olnud
ajavahemikuga, ta uuesti nimetatakse ametisse vanglateenistusse vanglaametniku
ametikohale. Kuna VangS-i alusel makstav koondamishüvitis on oluliselt suurem, kui
ATS-i või TLS-i alusel makstavad hüvitised, siis on selline nõue põhjendatud. Kuna aga
kõnesoleva eelnõu järgi hakatakse edaspidi ka vanglaametnikele maksma
koondamishüvitisi ATS-i alusel, ei ole põhjendatud hüvitise tagasimaksmise sätet
kehtima jätta.
Kõnesoleva eelnõu järgi kohaldatakse edaspidi ka tegevteenistujate ja politseiametnike
koondamisel ATS-i. See tähendab, et eriseadustest (PPVS, KVTS ja VangS) jäetakse
välja põhjendamatud erisused politseiametnike, vanglaametnike ja tegevteenistujate
koondamisel.
Vt lisaks eelnõu § 1 punkti 32 ja § 5 punktide 1 ja 2 selgitusi.
Eelnõu § 13 kohaselt jõustub seadus 2021. aasta 1. juulil.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ei kasutata uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega.
6. Seaduse mõjud
6.1. Eriteenistuste ühtlustamine
6.1.1. Otsuste vormistamise muutmine
Kavandatavad muudatused
Politsei- ja päästeteenistust reguleerivates õigusaktides muudetakse otsuste tegemise
dokumendi nimetust. Praegu vormistatakse enamus otsuseid (ametikohale nimetamine,
ergutuste kohaldamine, allstruktuuriüksuste loomine) käskkirjaga, mis võib olla piirav,
mistõttu asendatakse seadustes sõna „käskkiri“ sõnaga „haldusakt“. Muudatuste järgi
kehtestatakse edaspidi politseiametnike ja päästeteenistujate palgamäärad või
115
palgamäärade vahemikud samuti ministri haldusaktiga, praegu kehtestatakse need
ministri määrusega.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on siseminister, Siseministeeriumi kantsler ja ametnikud.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatus võimaldab vormistada otsuseid nii käskkirja, korraldus kui ka muu
haldusaktiga, mis on oluline arvestades infotehnoloogia arengut ja uute süsteemide
kasutuselevõttu. Näiteks kasutatakse ametiasutustes puhkuste vormistamisel riigitöötaja
iseteenindusportaali, milles puhkused vormistatakse korraldusega.
Muudatus vähendab ka sihtrühma töökoormust, kuna vähenevad tegevused, mis on seotud
määruse kehtestamisega, kuna selle peavad allkirjastama nii minister kui kantsler. Lisaks
jäävad ära tegevused, mis on seotud määruse Riigi Teatajasse edastamisega.
Sotsiaalne mõju
Muudatuse tulemusel ei muutu politseiametnike ja päästeteenistujate palgad, kuna ei ole
oluline, kas palgamäärad ja nende vahemikud määratakse määruse või haldusaktiga.
Samuti ei ole oluline, kas otsused vormistatakse korralduse, käskkirja või muu
haldusaktiga. Otsuste sisu ja palgamäärade ja nende vahemike kehtestamise põhimõtted
ei muutu.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
vähendab ametiisikute koormust ja bürokraatiat. Mõju ulatus ja sihtrühma suurus on
väike, sagedust võib hinnata keskmiseks, arvestades, et politseiametnike ja
päästeteenistujate palgamääruseid muudetakse aastas umbes 1–2 korda, s.o kokku umbes
5–10 määruse muutmine45.
6.1.2. Otsustuspädevuste muutmine ja otsuste tegemise volitamine
Kavandatavad muudatused
Esimese muudatuse kohaselt antakse Vabariigi Valitsuse asemel osa määruste
kehtestamise õigus siseministrile. Edaspidi kehtestab siseminister politseiametnike
tervisenõuete, politseiametniku üleviimisega seotud kulude hüvitamise ja vabatahtliku
merepäästja tegevusega seotud kulude hüvitamise ulatuse ja korra. Teise muudatuse järgi
antakse ametiasutuste juhtidele ja siseministrile õigus volitada mõnede toimingute
tegemine teisele isikule. Edaspidi võib politseiametnike teenistust korraldada ka
peadirektori volitatud isik ja politseiametnike palgajuhendi kehtestada ka siseministri
volitatud isik. Kolmanda muudatuse kohaselt antakse PPA peadirektorile koos
edasivolitamise õigusega õigus moodustada abipolitseinike üksusi ja kehtestada nende
töökorraldus.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on määruste menetlejad (valitsuse liikmed, riigikantselei),
siseminister, PPA peadirektor ja volitatud isik.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
45
PPA ja SKA politseiametnike, KAPO politseiametnike ja ametnike ning PÄA, HÄK-i ja SKA
päästeteenistujate määrused
116
Määruste muutmiseks pädeva isiku muutmisega vähendatakse valitsuse töökoormust.
Kuna määrused reguleerivad siseministri vastutusvaldkonda, siis on ebamõistlik, et
määrused kehtestab valitsus. Muudatuse tulemusel võib suureneda siseministri ja
Siseministeeriumi kantsleri töökoormus, kuid arvestades, et nad osalevad ka Vabariigi
Valitsuse määruste menetlemises (kooskõlastamine ja allkirjastamine), mõjutab
muudatus nende töökoormust vähesel määral. Teatud tegevusteks volituse andmine
teisele isikule vähendab siseministri ja asutuste juhtide töökoormust, kuid see võib
suurendada volitatud isikute töökoormust. Samas on juba praegu näiteks PPA
peadirektori asetäitja ja prefekt volitatud korraldama politseiametnike teenistust. See on
sätestatud PPA põhimääruses, mis tähendab, et sisuliselt on volituse andnud siseminister.
Edaspidi saab teenistuse korraldamist volitada peadirektor. See on mõistlik, kui arvestada,
et asutust juhib peadirektor, kes teab kõige paremini, kuidas asutuse tööd korraldada. Ka
vähendab muudatus õigusloomet, kuna volitatud isikute vahetamisel ei ole enam vaja
muuta määrust, vaid piisab haldusakti muutmisest.
APolS-i § 13 muudatused aitavad PPA peadirektoril paindlikumalt ja efektiivsemalt
korraldada asutuse sees abipolitseinike tööd ning seeläbi neid tulemuslikumalt kaasata
politsei tegevusse.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
vähendab valitsuse, siseministri ja asutuste juhtide koormust ja bürokraatiat. Mõju ulatus
ja sihtrühma suurus on väike. Mõju sagedust võib hinnata väikseks, arvestades, et
määruseid muudetakse umbes kord aastas, s.o umbes kolme määruse muutmine aastas,
ning põhimääruste alusel on osaliselt juba praegu volitatud teenistust korraldama teisi
isikuid.
6.1.3. Eriteenistujate, vabatahtlike ja salajasele koostööle kaasatud isikute
sotsiaalsete tagatiste ühtlustamine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi võrdsustakse vabatahtlike ja salajasele koostööle kaasatud isikute
sotsiaalsed tagatised kutseliste teenistujate sotsiaalsete tagatistega.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad, HÄK-i vabatahtlikud,
vabatahtlikud merepäästjad ja salajasele koostööle kaasatud isikud ning nende
perekonnaliikmed.
Kaasnev mõju
Majanduslik mõju
Muudatused mõjutavad vabatahtlike ja nende leibkondade sissetulekuid, kuna tagavad
vabatahtlikule töövõime kaotuse korral sama sissetuleku nagu tal oleks siis, kui ta
töövõimet ei oleks kaotanud. Samuti tagavad muudatused sissetuleku vabatahtliku
perekonnaliikmetele, kui vabatahtlik hukkub vabatahtliku ülesannete täitmisel.
Sotsiaalne mõju
Muudatused tagavad nii vabatahtlike ja kutseliste teenistujate kui ka vabatahtlike
päästjate, vabatahtlike merepäästjate ja abipolitseinike omavahelise võrdse kohtlemise.
Praegu on vabatahtlike hüvitiste maksmisele kehtestatud erinevad alused, mõnda hüvitist
ei ole vabatahtlikule üldse ette nähtud. Näiteks ei ole praegu eristatud, kas vabatahtlik
hukkus või sai vigastuse õnnetusjuhtumi või vägivalla tagajärjel, mis ametnike,
117
sealhulgas politseiametnike ja päästeteenistujate puhul on eristatud. Sellest, kas ametnik
hukkus õnnetusjuhtumi või vägivalla tagajärjel, oleneb hüvitise suurus. Vägivalla tõttu
hukkumise hüvitis on poole suurem, kui õnnetusjuhtumi tagajärjel hukkumise hüvitis, mis
tagatakse edaspidi ka vabatahtlikule.
Vabatahtlike sotsiaalsete tagatiste suurendamine loob neile ja nende perekondadele
kindlustunde, et vigastuse või hukkumise korral kompenseeritakse kahjud neile või nende
lähedastele. See tagab nii vabatahtlike kui kutseliste teenistujate võrdse ja õiglase
kohtlemise, mis on oluline seetõttu, et vabatahtlikud ja kutselised eriteenistujad täidavad
üha enam sarnaseid ülesandeid, mille täitmisega kaasneb oht nii eriteenistuja kui
vabatahtliku tervisele või elule. Kehtiva korra järgi on vabatahtlike hukkumise või
vigastuste hüvitised väiksemad, kui eriteenistujatel.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
tagab vabatahtlike ülesannete täitmisel vabatahtliku hukkumise või vigastuse saamise
korral vabatahtlikele ja nende perekondadele samasugused sotsiaalsed tagatised nagu on
kutselistel teenistujatel. Mõju ulatus, sihtrühma suurus ja sagedus on väike, arvestades,
et vabatahtlike hukkumisi ja töövõime kaotusega vigastusi esineb väga harva.
Muudatused võivad kaasa tuua ka vabatahtlikuks saada soovijate suurenemise.
Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Muudatusel on otsene positiivne mõju Eesti elanike turvatundele ja siseturvalisusele
üldiselt, kuna eelduslikult suurendavad muudatused vabatahtlike arvu. Muudatus võib
motiveerida astuma vabatahtlikuks neid, kellele on oluline, et kui ta astub vabatahtlikuks
ja ta peaks vabatahtliku ülesannete täitmisel õnnetuse või tema suhtes vägivalla
toimepanemise tagajärjel hukkuma või viga saama, siis tema enda ja perekonna elatustase
ei halvene.
Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on väheoluline, aga positiivne. Mõju ulatus ja
sagedus on väike. Ühtegi negatiivse iseloomuga mõju ei avaldu, mõju on positiivne riigi
julgeoleku ja siseturvalisuse seisukohalt.
6.1.4. Häirekeskuse töösse vabatahtlike kaasamine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi saab HÄK kaasata oma tegevusse vabatahtlikke terviklikult abi- ja
infoteadete menetlemisse laiemalt, kui vaid kriisiinfo teenuse osutamisel.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on Häirekeskuse teenistujad ja vabatahtlikud.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Vabatahtlike kaasamise vajadus on nii abi- ja infoteadete menetlemisel laiemalt kui ka
kriisiinfo teenuse osutamisel, et piisava kiirusega teenindada HÄK-i saabuvate kõnede
hulka ja hoida hädaabinumbrit 112 ülekoormuse eest ning pakkuda elanikkonnale
asjakohast infot. Kõnesoleva muudatusega ei kaasne muudatusi isikuandmete
töötlemises. Võrreldes kriisiinfo teenuse osutamisega, kuhu HÄK-il on juba võimalik
vabatahtlikke kaasata, on muude abi- ja infoteadete menetlemisel väiksem kokkupuude
isikuandmete töötlemisega. Abi- ja infoteated on eelkõige seotud vajadusega anda
Häirekeskuse poole pöördunud isikule infot või võtta temalt infot vastu sündmuse kohta,
118
kuhu Häirekeskuselt abi- ja infoteenuse tellinud asutusel on vaja reageerida või teate
edastaja taotleb asjaomase asutuse reageerimist.
Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on ametiasutusele oluline, kuna annab õigusliku
aluse värvata rohkem vabatahtlikke, mis omakorda võimaldab tööd efektiivsemalt
planeerida. Mõju sagedus ja ulatus on väike, arvestades värbamiste sagedust ja
värvatavate arvu.
6.1.5. Taustakontrollide regulatsiooni kehtestamine
Kavandatavad muudatused
Muudatusega luuakse võimalus kontrollida Siseministeeriumisse või tema hallatavasse
asutusse või päästeasutuse teenistusse või praktikale kandideerija ning
Siseministeeriumile või tema hallatavale asutusele teenuse osutamisega seotud isiku
tausta.
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/679, 27. aprill 2016,
füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise
ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)
artikli 35 lõige 1 sätestab, et kui teatavat tüüpi isikuandmete töötlemise, eelkõige uut
tehnoloogiat kasutava töötlemise tulemusena ning isikuandmete töötlemise laadi, ulatust,
konteksti ja eesmärke arvesse võttes tekib tõenäoliselt füüsiliste isikute õigustele ja
vabadustele suur oht, hindab vastutav töötleja enne isikuandmete töötlemist
kavandatavate isikuandmete töötlemise toimingute mõju isikuandmete kaitsele. Lisades
seadustesse andmete töötlemise, et hinnata isiku sobivust ametiasutuse teenistuskohale
või teenuse osutamiseks, ei tekita isikute õigustele ja vabadustele suurt ohtu, mis eeldaks
andmekaitsealase mõjuhinnangu koostamist. Ka kehtivate seaduste järgi töödeldakse
ametiasutustesse kandideerijate, teenuse osutajate ja politsei valvatavatel objektidel
viibivate isikute andmeid. Siinse eelnõuga lisatakse grupp inimesi, kelle andmeid on vaja
samuti selleks, et hinnata nende sobivust ametiasutuse teenistusse või ametiasutusele
teenust osutama.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on Siseministeeriumile või tema hallatavale riigiasutusele teenuse
osutamisega seotud isik ning Siseministeeriumisse või tema hallatavasse riigiasutusse või
valitsusasutusse praktikale või Siseministeeriumisse või tema hallatavasse riigiasutusse
teenistusse või tööle kandideerija.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatused suurendavad PPA töökoormust, kes edaspidi teeb ka ministeeriumisse, selle
hallatavasse asutusse või päästeasutusse kandideerijate taustakontrolle.46 Samas tehakse
edaspidi Siseministeeriumi ametiasutustes taustakontrolle ühtsematel alustel, mis tagab
teenistusse ja praktikale kandideerijatele samasuguse kontrolli. Ühtsematel alustel tehtav
taustakontroll vähendab menetlusvigade tegemist ja tagab ühtse halduspraktika, mis
omakorda vähendab vaidlusi kontrollide tegemise üle.
46
PPA-le lisandub aasta umbes 1050 isiku tausta kontrollimine – PÄA kontrollib ca 550, HÄK ca 80, SMIT
ca 350 ja SIM ca 70 isikut.
119
Isikuankeedis esitatud andmeid töötleb ainult see teenistuja, kes esitatud andmete õigsust
kontrollib, ning üksnes ulatuses, mis on vajalik, et otsustada, kas isik sobib
teenistuskohale, millele ta kandideerib. See, et andmeid ei avaldata, on reguleeritud
seaduses, tagades selle, et isikuankeedis esitatud andmed ei sattu kolmandate isikute kätte.
Mõju riigi julgeolekule
Muudatused tagavad isiku usaldusväärsuse riigi julgeoleku seisukohast oluliste
ülesannete täitmiseks. Ametiasutused saavad juba värbamisel veenduda, et isikud, kes
kandideerivad ametiasutusse teenistusse või praktikale, on usaldusväärsed ja laitmatu
taustaga. Usaldusväärsete inimeste värbamine tagab omakorda, et avalikku võimu
teostavad ja avaliku võimu teostamist toetavaid ülesandeid täidetakse otstarbekalt ja
õiguspäraselt.
Võrreldes kehtivate õigusaktidega ei laiendata kogutavaid andmekoosseise, kuid
laiendatakse isikute ringi, kelle andmeid kontrollitakse. Arvestades siseturvalisuse
tagamisega seotud asutuste ülesandeid, neil olemasoleva info hulka ja laadi, maailmas
kujunenud julgeolekuolukorda ja seda ohustavaid tegureid, infotehnoloogia arengut ja
küberkuritegevuse levikut on oluline, et siseturvalisuse valdkonna ametiasutustes
töötaksid või osutaksid teenust laitmatu taustaga ametnikud, töötajad ja teenuseosutajad.
Vabale ametikohale või praktikale kandideerija tausta kontrollimise võimalus välistab
selliste inimeste teenistusse võtmise, kes võivad olla halbade kavatsustega inimeste või
isegi Eesti riigi suhtes. Näiteks, kui halbade kavatsustega inimene edastab talle
teenistusülesannete täitmisega seotud info halbade kavatsustega välisriigile või kasutab
infot muuks ebaseaduslikuks tegevuseks, nagu näiteks isikuandmete kasutamine inimese
mõjutamiseks tegema info valdaja kasuks mõnda tegu.
Sotsiaalne mõju
Muudatused võivad puudutada ametiasutuse teenistusse, praktikale või teenuseosutajaks
kandideerijate eraelu puutumatust, kuid arvestades muudatuse eesmärki, mis on riigi
siseturvalisuse ja julgeoleku tagamine, on see proportsionaalne, arvestades ka küsitavaid
andmeid. Siseturvalisuse valdkonna ametiasutusse kandideerija tausta kontrollimine on
vajalik, et tagada, et ametiasutuse teenistusse, praktikale või teenust osutama saavad
ainult need inimesed, kelle taust seda võimaldab, s.t nad ei ole kurjategijad, nad on ausad,
sh ei ole nad seotud organisatsiooni või liikumisega, mis oma tegevusega eirab avalikku
korda või mille tegevus on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse
vägivaldsele muutmisele, territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele rikkumisele,
vägivaldsele võimuhaaramisele või Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele,
ega ole ka seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega. Ilma inimese kohta andmete
kogumise ja kontrollimiseta ei ole võimalik eeltoodud asjaolude puudumist tuvastada.
Teenistusse kandideerimisel töödeldakse isikuandmeid juba kehtivate seaduste järgi, s.t
andmete töötlemise eesmärk on tuvastada, kas isiku taust vastab ametikohale kehtestatud
nõuetele. Muudatuse järgi jääb eesmärk samaks, juurde tuleb grupp inimesi, kelle tausta
samal eesmärgil samuti edaspidi kontrollitakse.
Eelnõu kohaselt küsitakse teatud ametikohtadele kandideerimisel isikult ankeedi täitmist.
Ankeedis küsitakse ainult neid andmeid, mis on vajaliku ametikohale sobivuse
hindamiseks. Kehtivate seaduste kohaselt küsitakse politsei- või päästeteenistusse
kandideerijatelet isikuankeedis järgmisi andmeid:
1) isikuandmed (ees- ja perekonnanimi, isikukood, kodakondsus, emakeel, tegelik
elukoht, isikut tõendav dokument, sidevahendid, varem kasutatud nimed);
120
2) perekondlikud ja tutvussidemed (sugulased ja hõimlased, kaks lähimat tuttavat);
3) hariduskäik;
4) varasem elukäik ja tegevus (varasem töötamine ja kaitseväeteenistus);
5) täiendav isikuteave (keeleoskus, küsimused välisriigis kriminaalmenetluses
kahtlustatavaks olemise või kriminaalkorras karistatuse kohta, distsiplinaarsüüteo
toimepanemise eest avalikust teenistusest vabastamise kohta ning pensioni, töötasu
või muu regulaarse tasu saamise kohta riigilt, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna
liikmesriik või Šveitsi Konföderatsioon või mis ei kuulu PõhjaAtlandi Lepingu
Organisatsiooni).
Kehtivates isikuankeetides küsitud andmete kohta võib öelda, et andmete küsimine on
proportsionaalne arvestades küsitud andmete hulka ja laadi ning andmete küsimise
eesmärki, milleks on riigi julgeoleku ja siseturvalisuse tagamine, kuna siseturvalisuse
tagamisega tegeleva ametiasutuse teenistusse võetakse ainult laitmatu taustaga inimesed.
Isikutelt, kelle tausta hakatakse kontrollima pärast seadusmuudatuste jõustumist, ei küsita
kindlasti rohkem andmeid, kui politsei- või päästeteenistusse kandideerijatelt, seetõttu on
ka neilt andmete küsimine proportsionaalne.
Muudatuste järgi ei töödelda eriliiki isikuandmeid, millest ilmneb rassiline või etniline
päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse
kuulumine, geneetilisi andmeid, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid
biomeetrilisi andmeid, terviseandmeid või andmeid füüsilise isiku seksuaalelu ja
seksuaalse sättumuse kohta.
Isikuankeedis esitab inimene oma andmed ise. Juhul, kui isikuankeedi esitamist ei nõuta,
võib taustakontrolli tegev PPA ametnik teha järgmist:
1) pöörduda riigi või KOV-i üksuse asutuste, samuti füüsiliste või juriidiliste isikute
poole, et pärida neilt kontrollitava isiku isikuandmeid;
2) vestelda kontrollitava isiku, samuti tema tööandja ja õppeasutuse esindajate ning
teiste isikutega, et
a) selgitada välja kontrollitava isiku kõlbelisi ja teisi isikuomadusi ning
b) vajaduse korral ja küsitletava isiku nõusolekul võtta temalt kirjalik seletus;
3) kontrollida isikuandmeid riigi, KOV-i või muu avalik-õigusliku isiku või eraõigusliku
juriidilise isiku andmekogust;
4) saada andmeid karistusregistri arhiivist;
5) töödelda üldsusele mõeldud või avalikest allikatest kättesaadavaid isikuandmeid.
Ametiasutusse teenistusse, praktikale või teenust osutama kandideeriva isiku andmeid
töötlevad ainult need isikud, kes kontrollivad esitatud andmete õigust või kandideerija
tausta registrist, mille kasutamise õigus kontrollijal on. Isikuandmeid sisaldavad registrid
on üles ehitatud nii, et on võimalik tuvastada andmete töötlemise õiguse kuritarvitamine
ja selle eest on ette nähtud ka sanktsioonid.
Inimene saab oma andmete töötlemisest teada seadusest, kus on sätestatud, et
Siseministeeriumisse ja tema valitsemisala asutusse teenistusse, praktikale või
teenuseosutajaks kandideerimisel on ametiasutusel õigus kontrollida kandideerija
andmeid. Tavaliselt teavitab andmete kogumisest kandideerijat ka värbaja ning
kandideerija saab andmete kogumisest teada ka siis, kui ta ise isikuankeedi täidab.
Isikuankeet esitatakse ja säilitatakse elektrooniliselt ning neile ligipääs on ainult isikutel,
kellel on selleks õigus, s.t inimesed, kes tegelevad kandideerija andmete kontrollimisega.
Kogutud andmeid kolmandatele isikutele ei väljastata.
121
Kuna muudatustega sätestatakse, milliseid andmeid ja millises ulatuses võib ametiasutus
ametniku, töötaja, praktikandi või teenuse osutaja tausta kontrollimisel töödelda, on isikul
juba enne ametiasutusse kandideerimist võimalik hinnata, kas ta sobib ametiasutuse
teenistusse, praktikale või teenust osutama. See tagab kandideerijale õigusselguse ja
lihtsustab ametiasutusse kandideerimise otsustamist.
Muudatuse järgi kontrollitakse nende isikute tausta, kes pärast seadusmuudatust
Siseministeeriumisse või tema valitsusasutusse või tema hallatavasse asutusse
teenistusse, praktikale või teenuseosutajaks kandideerivad. Juba teenistuses olevate
ametnike ja töötajate tausta on lubatud kontrollida ainult juhul, kui Siseministeeriumisse
või tema hallatavasse riigiasutusse teenistusse või tööle võetud isiku kohta ilmneb
põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mis välistaksid isiku teenistusse võtmise.
Näiteks selgub isiku teenistuses oleku ajal, et teda on kriminaalkorras karistatud või ta
võib olla seotud organisatsiooni või liikumisega, mis oma tegevusega eirab avalikku
korda või mille tegevus on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse
vägivaldsele muutmisele, territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele rikkumisele,
vägivaldsele võimuhaaramisele või Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele.
Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on ametiasutusele oluline, kuna annab õigusliku
aluse ametiasutusse kandideerijate tausta kontrollimiseks, mis omakorda võimaldab
vältida ebausaldusväärsete isikute värbamist. Mõju sagedus ja ulatus on väike, arvestades
värbamiste sagedust ja värvatavate arvu.
6.1.6. Kehtiva taustakontrolli regulatsiooni muutmine
Kavandatavad muudatused
Muudatuse kohaselt Siseministeeriumi valitsemisala vabatahtlike tausta kontrollimise
käigus tuvastatud andmed võivad olla aluseks keelduda isiku vabatahtlikuks võtmisest.
Kontrolli käigus tuvastatud andmeid ning keeldumise põhjuseid ja keeldumise aluseks
olevaid asjaolusid ei avaldata
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm vabatahtlikuks päästjaks, vabatahtlikuks merepäästjaks, HÄK-i
vabatahtlikuks ja abipolitseinikuks kandideerijad ning PPA, PÄA ja HÄK.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatused ei mõjuta vabatahtlikega tegelevate ametiasutuste töökoormust.
Vabatahtlikuks kandideerija tausta kontrollitakse ka praegu ja andmete mitte avaldamise
sätte lisamine seadustesse ei suurenda ega ka vähenda oluliselt ametiasutuste
töökoormust, kui arvestada, et ka praegu ei avaldata teatud juhtudel keeldumise aluseid.
Näiteks ei avaldata, et vabatahtlikuks merepäästjaks ei võeta inimest seetõttu, et ta on
psüühikahäirega või sõltuvuses narkootilistest ainetest.
Õigusaktides on sätestatud välistused, mille puhul ei võeta isikut abipolitseinikuks,
vabatahtlikuks merepäästjaks, vabatahtlikuks päästjaks ja HÄK-i vabatahtlikuks. See
annab vabatahtlikega tegelevatele ametiasutustele õiguse kontrollida, kas vabatahtlikuks
kandideerija sobib vabatahtlikuks, s.t ei esine vabatahtlikuks võtmist välistavaid
asjaolusid. Samas ei ole õigusaktides selgelt sätestatud, et kontrolli käigus tuvastatud
asjaolud võivad olla aluseks keelduda isiku vabatahtlikuks võtmisest. Muudatusega
122
lisatakse see seadusesse, tagades sellega õigusselguse nii vabatahtlikuks kandideerijatele
kui ka ametiasutustele.
Sotsiaalne mõju
Muudatused võivad puudutada abipolitseinikuks, vabatahtlikuks päästjaks,
vabatahtlikuks merepäästjaks või HÄK-i vabatahtlikuks kandideerijate eraelu
puutumatust. Samas lubab sellise erisuse tegemist isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis
23 sätestatu, mille kohaselt võib piirata määruse artiklites 5, 12–22 ja 34 sätestatud
kohustuste ja õiguste ulatust, kui selline piirang austab põhiõiguste ja vabaduste olemust
ning on ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede. Üldmääruse artikkel 15 reguleerib
andmesubjekti õigust tutvuda andmetega, millest üldmäärus lubab teha erisusi, kui
andmete avalikustamine võib ohustada avalikku korda ja riigi julgeolekut.
Muudatuse järgi ei avaldata kontrolli käigus tuvastatud andmeid ning keeldumise
põhjuseid ja keeldumise aluseks olevaid asjaolusid. Regulatsioon lisatakse seadusesse
põhjusel, et andmete avaldamine võib ohustada avalikku korda, riigi julgeolekut ja
vabatahtlikuks kandideerija õigusi, kuna kontrollitakse eriliigilisi andmeid, nagu
terviseandmed, teovõime, füüsiline puue vms.
Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna annab
ametiasutustele õiguse vabatahtlikuks kandideerija taustakontrolli käigus tuvastatud
asjaolusid mitte avaldada, mis on oluline isiku õiguste tagamise seisukohalt. Mõju
sagedus ja ulatus on väike, arvestades vabatahtlikuks kandideerimiste sagedust ja
kandideerijate arvu.
6.1.7. Lennureisija broneeringuinfo muudatused
Kavandatav muudatus
Muudatuse kohaselt muudetakse lennureisija broneeringuinfo andmeid.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on lennureisijad ja lennureisija broneeringuinfo töötlejad.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatusega tagatakse õigusselgus ja korrektsus, kuna muudatuse tulemusel on PPVS
kooskõlas PNR direktiiviga. Samuti tagab muudatus ühesuguse tõlgenduse kehtiva viisa
andmete kogumise kohta.
Sotsiaalne mõju
Muudatused ei mõjuta lennureisijaid, kuna nad esitavad ka praegu samasid andmeid.
Muudatusega vaid täpsustatakse punktide sõnastust.
Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju ulatus ja sagedus on väike. Ühtegi negatiivse
iseloomuga mõju ei avaldu, mõju on positiivne, kuna muudatustega viiakse seadus
kooskõlla direktiiviga.
6.1.8. Distsiplinaarmenetluse regulatsiooni ühtlustamine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi kohaldatakse politseiametnikele edaspidi ATS-i distsiplinaarmenetluse
regulatsiooni.
123
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on politseiametnikud.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Kuna PPVS-i ja ATS-i distsiplinaarmenetluse regulatsioonides ei ole põhimõttelisi
erinevusi, siis ei too see PPA-le kaasa töökorralduse muudatusi, lisategevusi ega
täiendavat kulu.
Sotsiaalne mõju
Muudatused tagavad regulatsioonide ühtsuse, mis omakorda tagab, et
distsipliinirikkumise korral on nii politseiametnike kui ka teiste ametnike kohta tehtav
menetlus samasugune. Ka on ühe regulatsiooni kasutamine õigusselgem, sest kahe
erineva regulatsiooni kehtestamine võib tekitada küsimusi, mis on kahe regulatsiooni
vahe ja kas ametnikke võidakse kohelda ebavõrdselt.
Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju ulatus ja sagedus on väike. Ühtegi negatiivse
iseloomuga mõju ei avaldu, mõju on positiivne avalike teenistujate regulatsioonide
ühtlustamise seisukohalt.
6.1.9. Politseiametnike puhkusearvestuse muutmine
Kavandatavad muudatused
Muudatusega kaotatakse põhjendamatu erisus politseiametnike puhkusearvestuses
roteerumise korral teise asutusse ning viiakse see samadele alustele teiste avalike
teenistujate puhkusearvestusega.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on politseiametnikud ning PPA ja ametiasutused, kuhu
politseiametnikud roteeruvad.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatuse tagajärjel ei pea ametiasutused oma tööd ümber korraldama, kuid vähesel
määral võib väheneda PPA ja RTK töökoormus, sest enam ei ole vaja välja maksta
kasutamata puhkuse hüvitis. Ka võib muudatus mõjutada ametiasutust, kuhu
politseiametnik roteerub juhul, kui roteerunud politseiametnik soovib politseiteenistuses
kasutamata puhkust kasutada vastuvõtvas asutuses. Sel juhul peab vastuvõttev asutus
ajutiselt oma tööd ümber korraldama, et täidetud oleksid ka puhkusel oleva ametniku
ülesanded.
Sotsiaalne mõju
Muudatused võimaldavad teise asutusse roteerunud politseiametnikul kasutada
politseiteenistuses välja teenitud, kuid kasutamata puhkust. See omakorda mõjutab tema
töövõimet ja tervist. Puhkus on ette nähtud teenistuja töövõime ja tervise säilitamiseks
ning kui ta seda kasutada ei saa, võib suureneda stress või halveneda tervis, millest
tingituna väheneb töö kvaliteet.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
vähendab ametiisikute koormust ja bürokraatiat ning tagab politseiametnikele puhkuse ka
124
teise asutusse roteerumisel. Mõju ulatus ja sagedus on harvad, arvestades roteeruvate
politseiametnike ja roteerumiste arvu.
6.1.10. Teenistuse erisused ja kadettide kaasamine teatud olukordades
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi luuakse võimalus kohaldada teatud olukordades politseiametnikule
summeeritud tööaega ilma tema nõusolekuta ja kaasata päästeasutuse tegevusse SKA
päästekolledži kadette.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on PPA ja PÄA peadirektor, politseiametnikud ja SKA
päästekolledži kadetid.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatus mõjutab positiivselt PPA ja päästeasutuste töökorraldust, kuna tagab
erakorraliste olukordade ajal PPA-le ja päästeasutustele vajaliku tööjõu. See omakorda
tagab asutustele neile pandud ülesannete korrektse ja õigeaegse täitmise.
Sotsiaalne mõju
Tavapärasest erineva tööaja kehtestamine võib mõjutada politseiametnike pere- ja eraelu.
Kui suuremat tööjõudu vajava sündmuse lahendamine ei ole võimalik tavapärast tööaega
kohaldades, on proportsionaalne, kui asutus kehtestab sündmuse lahendamise ajaks
tavapärasest erineva tööaja, kui muude meetmetega ei ole võimalik vajaminevat tööjõudu
suurendada. Muudatused ei piira ülemäära ametnike ja töötajate õigusi, kui eriolukorda ei
ole võimalik vähemate meetmetega lahendada. Teatud juhtudel peab ametiasutus tagama
ööpäevaringse ja tavapärasest erineva teenistuses olemise aja, mida tavaolukorras ei ole
vaja.
Mõju riigi julgeolekule
Muudatus mõjutab Eesti elanike turvatunnet, kuna see annab võimaluse teatud sündmuste
korral kaasata päästetegevusse kadette ja tagab politseiteenistuse paindlikumaks
muutmisega politsei katkematu toimimise. Kuigi selliseid juhtumeid, mille lahendamisse
oleks vaja kaasata kadette või muuta politseinike tööajakorraldust, ei esine sageli, annab
see inimestele turvatunde, kuna selline võimalus on olemas.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on oluline riigi julgeoleku ja
turvalisuse seisukohalt, kuna võimaldab kriitilistes olukordades kaasata suuremal hulgal
teenistujaid. Mõju ulatus ja sagedus on väike, arvestades, et alates 2007. aastast on kahel
korral olnud vaja kehtestada teenistujatele tavapärasest erinev tööaeg või kaasata kadette.
6.1.11. Kriminaalmenetluses kahtlustatava või süüdistatava politseiteenistusest
vabastamise erisuse kehtestamine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi kehtestatakse võimalus kriminaalmenetluses kahtlustatava või
süüdistatava politseiametniku teenistuses jätkamine.
Sihtrühm
125
Muudatuse sihtrühm on PPA peadirektor, kriminaalmenetluses kahtlustatav või
süüdistatav politseiametnik ja tema perekond.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatus võib vähesel määral suurendada PPA töökoormust, kuna kriminaalmenetluses
kahtlustatava või süüdistatava teenistuses jätkamise otsus on kaalutlusotsus, mida tuleb
põhjendada. Kehtiva korra järgi ei saa asutus kaaluda, kas politseiametnik saab teenistuses
jätkata, vaid vormistatakse tema teenistusest vabastamine. Teisest küljest annab see
asutusele võimaluse jätkata ka ajal, kui politseiametnik on kriminaalmenetluse all, oma
tavapärase töökorraldusega. See tähendab, et asutus ei pea hakkama teenistusest
vabastatud politseiametniku asemel uut teenistujat.
Sotsiaalne mõju
Muudatus arvestab põhiseadusest tulenevat põhimõtet, et isik ei ole süüdi, kuni teda ei ole
süüdi tunnistatud. Vaieldamatult on põhjendatud, et politseiametnikele on kehtestatud
rangemad nõudmised, sh laitmatu taust. Samas võib esineda juhtumeid, kui kuriteos
kahtlustatav või süüdistatav politseiametnik ei ole kuritegu tegelikult toime pannud, aga
ta on teenistusest juba vabastatud, jättes ta ilma sotsiaalsetest tagatistest ja teatud juhtudel
ka raskendades uue töökoha leidmist.
Majanduslik mõju
Muudatus tagab kriminaalmenetluses teise astme kuriteos kahtlustatav või süüdistatava
politseiametnikule sissetuleku ka kriminaalmenetluse ajal. Kehtiva korra järgi tuleb ta
politseiteenistusest vabastada, mis tähendab, et tal kaob igakuine sissetulek palga näol.
Kui politseiametnik kaotab oma töö ja sotsiaalsed tagatised (palk, ravikindlustus jms),
mõjutab see ka tema perekonnaliikmeid, kes võivad täielikult või osaliselt sõltuda tema
sissetulekust.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
võimaldab politseiametnikul jätkata teenistust, kui ta ei ole veel kriminaalkorras süüdi
tunnistatud, tagades sellega endale ja oma perekonnale sissetuleku. Muudatuse sagedus
ja ulatus on väike, kuna politseiametnikke süüdistatakse või kahtlustatakse
kriminaalkuriteos harva.
6.1.12. Vabatahtliku staatusest vabastamise regulatsiooni loomine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi sätestatakse vabatahtlike tegevust reguleerivates seadustes selge õiguslik
alus vabatahtliku staatuse vabastamiseks.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on vabatahtlikud päästjad, vabatahtlikud merepäästjad, HÄK-i
vabatahtlikud, abipolitseinikud, PPA ja PÄA.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatus annab ametiasutustele selge õigusliku aluse, kuidas toimida vabatahtliku
staatusest vabastamisel. Kuna praegu sellist selget alust ei ole, siis on vabatahtlike
tegevust koordineerivatel ametiasutustel vabatahtlike vabastamisel erinev praktika, mis
on teatud juhtudel toonud kaasa ka vaidlusi, mida muudatus võimaldab tulevikus vältida.
126
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab vabatahtlike võrdse ja sarnase kohtlemise, kuna nende vabastamisel
vabatahtliku staatusest kohaldatakse kõigile sarnast menetlust sarnastel alustel. Kuna
haldusmenetlusele on kehtestatud kindlad reeglid, mida tuleb järgida, siis suurendab see
ühtse halduspraktika tekkimist ja vähendab eeldatavasti kohtukaebuste esitamist.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
annab vabatahtlike tegevust koordineerivatele asutustele selge aluse vabatahtliku
vabastamiseks, kui ilmnevad asjaolud, mis takistaksid vabatahtliku jätkamist
vabatahtlikus tegevuses. Muudatuse ulatus ja mõju on väike, arvestades juhtumeid, kus
vabatahtlik on vaja vabatahtliku staatusest vabastada loodava regulatsiooni alusel.
6.1.13. Ametikohtade tähtajaliseks muutmine
Kavandatav muudatus
Muudatuse kohaselt kehtestatakse PPA, PÄA, HÄK-i ja KAPO peadirektori asetäitjate
ametikohtadele viieaastane teenistustähtaeg ning võimalus peadirektori asetäitja
vabastamiseks peadirektoriga koostöö mittelaabumise tõttu.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on PPA, PÄA, HÄK-i ja KAPO peadirektori asetäitja, PPA, PÄA,
HÄK-i ja KAPO peadirektor, PÄA keskuse juht, siseminister ja personalitöötajad.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatus võib peadirektori asetäitja teenistustähtaja saabumisel suurendada seoses
vabaneva ametikoha täitmisega korraldatava konkursiga ametiasutuste töökoormust.
Praegu on PPA ja KAPO peadirektoril kolm asetäitjat, PÄA peadirektoril kaks asetäitjat
ja HÄK-i peadirektoril üks asetäitja. Kui saabub kõigi nende viieaastase teenistustähtaja
lõpp, on kokku vaja korraldada üheksa konkurssi. See suurendaks ajutiselt ka ametite
personalitöötajate töökoormust. Samas kui peadirektori asetäitja ametikoht on
politseiametniku või päästeteenistuja ametikoht, võib peadirektori asetäitja nimetada
ametikohale ka konkursita.
Lisaks suureneb vähesel määral siseministri töökoormus, kes peadirektori asetäitjad
ametikohale nimetab.
Majanduslik mõju
Muudatus võib mõjutada peadirektori asetäitjate leibkondade toimetulekut ja
majanduslikke otsuseid, kuna viieaastase teenistustähtaja saabumisel võivad nad ilma
jääda sissetulekust, millega nad on arvestanud pikemaks ajaks. Samas on peadirektori
asetäitjatel aega plaanida oma tööd ja tegevust viis aastat, mis peaks olema ka Riigikohtu
hinnangul mõistlik aeg. Samuti tuleb arvesse võtta, et peale teenistustähtaja saabumist on
peadirektori asetäitjal õigus töötuskindlustuse seaduse alusel töötuskindlustushüvitisele,
mida olenevalt staaži pikkusest makstakse 180–360 kalendripäeva. Selle aja jooksul on
võimalik otsida uut töökohta ning töökoha otsimise ajaks on tagatud ka piisav sissetulek.
Sotsiaalne mõju
Peadirektori asetäitjale hüvitise maksmine tema ennetähtaegsel teenistusest vabastamisel,
kui tema koostöö peadirektoriga ei laabu, tagab talle ja tema ülalpeetavatele sissetuleku.
127
See omakorda tagab peadirektorile ja tema ülalpeetavatele igapäevast kulude tasumise ja
pikaajaliste kohustuste täitmise võimaluse.
Kuna politseiametnikel on õigus eripensionile, siis võiks teenistustähtaja möödumisel
politseiteenistusest vabastamine mõjutada eripensioni saamist. Alates 2020. aasta
1. jaanuarist politseiametniku eripension kaotatakse, kuid see jääb kehtima enne
seadusmuudatust kehtinud tingimustel kõigile, kes 2020. aasta 1. jaanuaril on
politseiteenistuses. Kuna kõnesolev seadusmuudatus võimaldab peadirektori asetäitjal
töötada oma ametikohal kuni 2023. aasta 31. detsembrini, säilib tal õigus eripensionile
ning muudatus ei mõjuta eripensioni saamist. PPA koosseisus on praegu 5570
teenistuskohta, millest politseiametniku ametikohti on 4283. Teenistustähtaja saabumisel
on peadirektori asetäitjal suur võimalus jätkata muul ametikohal politseis. Kuna
muudatusega kehtestatakse ka viieaastane üleminekuaeg ametis olevatele asetäitjatele,
tagab see õiguskindluse põhimõtte, mis muuhulgas tähendab, et õiguslike muudatuste
tegemiseks tuleb ette näha mõistlik aeg, mille jooksul adressaadid saaksid uute normidega
tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada.47
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid võib olla
negatiivne peadirektori asetäitjatele. Samas kaaluvad võimaliku negatiivse mõju üle
muudatuse põhjendused. Muudatuse ulatus ja mõju on väike, kuna puudutab üheksat
inimest viieaastase tähtaja saabumisel.
6.1.14. Julgeolekuasutuste teenistusküsimuste muudatused
Kavandatav muudatus
Muudatuste järgi ühtlustatakse VLA ja KAPO palgakorralduse põhimõtteid, ühtlustatakse
julgeolekuasutuste ametnike roteerumise tähtajad ATS-i alusel roteerumise tähtaegadega,
kehtestatakse puhkusearvestuse erisus ametniku roteerumisel teise asutusse ning VLA
ametnikele kehalise ettevalmistuse nõuded.
Sihtrühm
VLA, KAPO ja asutuste ametnikud.
Kaasnev mõju
Sotsiaalne mõju
VLA palgakorralduse põhimõtete ühtlustamine KAPO palgakorraldusega tagab VLA
ametnike võrdse kohtlemise KAPO ametnikega ja õigusselguse palga kujunemise
komponentidest.
VLA ametnikele kehalise ettevalmistuse nõuete kehtestamine võib mõjutada VLA
vabadele ametikohtadele kandideerimist ja vähendada sobivate kandidaatide hulka, kes
võib muidu olla sobiv kandidaat ametikohale, kuid ta ei vasta kehalise ettevalmistuse
nõuetele. See võib pikendada vabade ametikohtade täitmise protsessi.
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatus võimaldab ametnike vabamat liikumist, vähendab halduskoormust ja tagab
õigusselguse. Nii julgeolekuasutuste ametnike kui teiste ametnike roteerimise tähtaja
regulatsioon peaks kogu riigis olema sarnane ning erineva tähtaja kehtestamine ei ole
praegu enam vajalik, kuna ATS-i regulatsioon annab võimaluse asutustel oma tööd
47
Riigikohtu 02.12.2004 lahend 3-4-1-20-04
128
paindlikult korraldada. Muudetava sätte JAS-i lisamise ajal kehtis 1995. aastal jõustunud
ATS, mis ametniku tähtajalist üleviimist ei reguleerinud, kuid 1. aprillil 2013. aastal
jõustunud ATS-is on ametnike tähtajaline üleviimine, sh üleviimise tähtaeg ja tähtaja
pikendamine, põhjalikult reguleeritud, seetõttu puudub vajadus reguleerida seda JAS-is.
Roteeruva politseiametniku puhkusearvestuse kohta erisuse kehtestamine annab
julgeolekuasutusele võimaluse saata julgeolekuasutuse ametnik teise asutusse ja võtta
julgeolekuasutusse teenistusse tagasi samadel alustel. Kehtiv regulatsioon, kus
julgeolekuasutuse ametnik vabastatakse roteerumisel teenistusest ja talle makstakse
lõpparve, tekitab julgeolekuasutusele probleeme, kui julgeolekuasutuse ametnik tagasi
roteerub. Teise ametiasutusse läheb julgeolekuasutuse ametnik ilma kasutamata
puhkusepäevade jäägita, kuid tagasi võib tulla näiteks 35-päevase puhkusejäägiga, mida
ta soovib kasutada julgeolekuasutuses. See aga tähendab seda, et ametnik on pika aja
vältel teenistusülesannete täitmisest eemal ja julgeolekuasutusel on raskendatud
teenistusülesannete täitmine.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
tagab ametnike võrdse kohtlemise ja julgeolekuasutustele pandud ülesannete täitmise.
Muudatuse ulatus, sagedus ja mõju on väike, kuna juhtumeid, mida muudatus reguleerib
on harva ja see puudutab väheseid ametnikke.
6.1.15. Päästeteenistujate vanaduspensioni oote toetuse ja vanadusepensioni
suurenduse säilitamine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi säilitatakse päästeteenistujatele vanaduspensioni suurendamise ja oote
toetuse regulatsioonid, mis kaotavad kehtivuse alates 1. märtsist 2023. aastal.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on PÄA, HÄK, SKA ja päästeteenistujad, s.t nii päästjad kui ka
päästeametnikud.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatus ei mõjuta päästeasutuste töökoormust, kuna ka praegu väljastavad
päästeasutused pensionile jäävatele päästeteenistujatele tõendeid teenistusstaaži kohta
esitamiseks Sotsiaalkindlustusametile. Muudatus mõjutab aga PÄA ja riigi eelarvet, kuna
muudatused nõuavad raha. Vanaduspensioni oote toetust makstakse PÄA eelarvest,
vanaduspensioni suurendust riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab juba enne pensionile jäämist sissetuleku sellele päästeteenistujale, kes ei
ole enam võimeline päästetööd tegema, ning võimaldab vanaduspensionil oleval
päästeteenistujal hoolitseda oma tervise eest, mis võib tervistkahjustava töö tõttu olla
kehvem, kui teiste kutsealade töötajatel.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on positiivne ja oluline
päästeteenistujatele, kellele tagatakse sotsiaalsed tagatised juhuks, kui nad ei ole enam
võimelised oma teenistusülesandeid täitma.
6.1.16. Vangla direktori teenistuses lahkumise hüvitise kaotamine
129
Kavandatav muudatus
Kehtiva seaduse järgi makstakse teenistusest lahkuvale vangla direktorile teenistustähtaja
saabumisel hüvitist kuue kuu palga ulatuses. Muudatuse järgi kaotatakse selline erisus.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on vangla direktorid.
Kaasnev mõju
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab avalike teenistujate võrdse kohtlemise, kuna teistelt riigiteenistujatelt
(näiteks maavanemad) on teenistustähtaja saabumise hüvitis kaotatud, välja arvatud
kantsler, kelle puhul on hüvitis õigustatud, kuna tema vabastamine võib sõltuda ministrist,
mitte tähtaja saabumisest.
Majanduslik mõju
Muudatuse rakendamisel ei ole vangla direktoril enam õigust saada teenistusest
lahkumisel teenistustähtaja saabumise tõttu hüvitist kuue kuu palga ulatuses, mis
tähendab, et muudatus võib riivata vangla direktori omandipõhiõigust koosmõjus
õiguspärase ootuse põhimõttega, kuid arvestades muudatuse eesmärki on riive õigustatud.
Muudatuse üks eesmärk on riigi raha kokkuhoidmine ja teine eesmärk avalike teenistujate
võrdne kohtlemine.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline ja on positiivne teistele
avalikele teenistujatele, kuid võib olla negatiivne vangla direktoritele. Samas kaaluvad
võimaliku negatiivse mõju üle muudatuse põhjendused. Muudatuse ulatus ja mõju on
väike, kuna puudutab kolme inimest viieaastase tähtaja saabumisel.
6.1.17. Eriteenistuste ühtlustamine üldise avaliku teenistusega
Kavandatavad muudatused
Muudatuste järgi jäetakse eriseadustest välja sätted, mida reguleerib ka ATS.
Eriseadustest jäetakse välja puuduva ametniku asendamise, distsiplinaarmenetluse ja
koondamise sätted.
Sihtrühm
Muudatuste sihtrühm on eriteenistujad ja ametiasutused.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
ATS-i osaline dubleerimine eriseadustes tekitab ebaselgust ametiasutuses menetluste
läbiviimisel ja segadust, millisel juhul ja millises ulatuses kuulub kohaldamisele eriseadus
ja millisel juhul ja millises ulatuses ATS. Kuna muudatustega jäetakse eriseadustest
ATS- i dubleerivad regulatsioonid välja, tagab see ametiasutustele õigusselguse millist
seadust kohaldada, tagades samas ka eriteenistujate ja ametnike võrdse ja samasuguse
kohtlemise.
Sotsiaalne mõju
Muudatused tagavad õigusselguse ka teenistujatele, kellel on edaspidi selgus, et nende
suhtes kohaldatakse teatud juhtudel ainult ATS-i. Kehtivate õigusaktide järgi on see
ebaselge ja võib eriseadustes ATS-i osalise dubleerimise korral tekitada tunde, et küsimus
130
on reguleeritud eriseaduses ja ATS-i sel juhtumil ei kohaldata, kuigi tegelikult see nii ei
ole.
Koondamishüvitiste vastavusse viimine ATS-i põhimõtetega vähendab pikema staažiga
eriteenistujate koondamishüvitiste suurust. Samas on kõigile koondatud eriteenistujatele
sarnaselt teiste ametnike ja töötajatega ette nähtud töötuskindlustushüvitis, mis tagab
koondatule ja tema perekonnale piisava sissetuleku. Teisest küljest tagab muudatus kõigi
teenistujate, sh eriteenistujate võrdse kohtlemise, vähendab riigi kulusid ning soodustab
ametiasutuse töökorralduse muudatusi ja koondatud eriteenistuja asumist muule ameti-
või töökohale.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
lõpetatakse seadustes regulatsioonide dubleerimine, tagades sellega õigusselguse.
Muudatuse ulatus ja mõju on väike, arvestades juhtumeid, mida muudatused puudutavad.
6.1.18. Vabatahtlikule esitatavate nõuete muutmine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi muudetakse vabatahtlikuks saamise eeldust. Kehtiva seaduse järgi ei või
vabatahtlikuks võtta psüühikahäirega inimest, muudatuse järgi ei või vabatahtlikuks
päästjaks võtta raskekujulise psüühikahäirega inimest.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on vabatahtlikud päästjad, vabatahtlikud merepäästjad ja
abipolitseinikud.
Kaasnev mõju
Sotsiaalne mõju
Muudatus suurendab ka nende isikute, kellel võib esineda väiksemaid psüühilisi
probleeme (kerge depressioon, täpsustamata ärevushäire, öötööst tulenev unehäire jms,
mis liigitub psüühikahäireks), vabatahtlikuks kandideerimise võimalust. Samuti viiakse
nõue vastavusse Sotsiaalministeeriumi kui tervisevaldkonna eest vastutava ministeeriumi
soovitusega. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on selline üldistus vaimse tervise
seisukohalt vale, eksitav ja isegi kahju tekitav.
Mõju riigi julgeolekule
Muudatusel võib olla positiivne mõju Eesti elanike turvatundele ja siseturvalisusele
üldiselt, kuna see võimaldab vabatahtlikuks saama suuremal arvul isikutel.
Siseturvalisuse valdkonnas tagavad vabatahtlikud sarnaselt eriteenistujatega inimeste
turvalisust ja avalikku korda, osalevad päästetöödel ja teevad muid turvalisuse seisukohalt
oluliste ülesannete täitmisel. Seega on oluline, kui turvalisuse tagamisse soovib ja saab
panustada enam inimesi.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
see suurendab eelduslikult vabatahtlike arvu. Muudatuse ulatus, sagedus ja mõju on väike,
arvestades võimalikke juhtumeid, mida muudatus puudutab.
6.1.19. Eriteenistujate lisapuhkuse regulatsiooni täpsustamine
Sihtrühm
131
Muudatuse sihtrühm on politseinikud, vanglaametnikud ja päästeteenistujad, PPA,
KAPO, vanglateenistus, HÄK, PÄA ja SKA.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatus annab ametiasutusele selge aluse kehtestada lisapuhkuse andmise reeglid.
Kehtiva õiguse järgi on tegemist kaalutlusotsusega, mis on ametiasutusele koormav ning
muudatustega vähendatakse ka ametiasutuse koormust.
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab eriteenistujate võrdse kohtlemise lisapuhkuse andmisel, kuna ametite
juhid kehtestavad lisapuhkuse andmise ühtsed reeglid, mis kehtivad kõigile ametiasutuse
teenistuses olevatele eriteenistujatele.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
tagab eriteenistujatele lisapuhkuse andmise sarnastel alustel.
6.1.20. Politseipensioni saamist välistava asjaolu muutmine
Kavandatav muudatus
Muudatusega kaotatakse PPVS-st piirang, mille kohaselt ei teki politseiametniku
väljateenitud aastate pensionile õigust isikul, kes vabastatakse politseiteenistusest
distsiplinaarsüüteo tõttu.
Sihtrühm
Seaduse muudatused avaldavad mõju politseiametnikele.
Kaasnev mõju
Mõju majandusele
Muudatus võib mõjutada politseiametnike leibkondade kulusid ega tulusid, kuna ka
distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastatud politseiametnikul säilib õigus
politseipensionile, s.t tal on võimalik uuesti politseiteenistusse asumisel ja pensioni
saamise eelduseks olevate tingimuste täitumisel taotleda politseipensioni määramist.
Politseipensioni määramine ja saamine suurendab politseiametniku leibkonna
sissetulekuid.
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Seadusmuudatus ei mõjuta PPA halduskoormust, kuna politseiametniku vabastamisele
distsiplinaarsüüteo eest eelneb ka praegu distsiplinaarmenetlus ja vabastamise haldusakti
koostamine ja muude vabastamisega seotud toimingute tegemine. Samuti ei mõjuta
muudatus Sotsiaalkindlustusameti töökoormust, kuna juhul, kui isikult võetakse õigus
politseipensionile ning seetõttu ei ole vaja seda ka vormistada, siis on isikul õigus muule
pensionile (tavaliselt vanaduspension), mille Sotsiaalkindlustusamet peab vormistama.
Seadusmuudatusega viiakse PPVS-i politseiametniku väljateenitud aastate pensioni
regulatsioon vastavusse põhiseadusega, kuna distsiplinaarsüüteo eest vabastatud isikult
politseipensioni õiguse äravõtmine ei pruugi olla kooskõlas põhiseadusest tuleneva
proportsionaalsuse põhimõttega.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
tagab proportsionaalsuse, õigusselguse ja vastavuse kehtiva õigusega, kuna
132
politseiteenistuses olevalt politseipensionärilt ei saa distsiplinaarkaristuse eest
politseipensioni ära võtta.
6.1.21. Politseipensioni arvutamise aluspalga täpsustamine
Kavandatav muudatus
Muudatusega täpsustatakse politseiteenistusest lahkunud teenistujatele politseipensioni
arvestamise aluseks oleva palga regulatsiooni.
Sihtrühm
Seadusmuudatused avaldavad mõju Siseministeeriumi ja Riigikantselei teenistujatele,
Rahandusministeeriumi valitsemisala asutusse üleviidavatele politseiametnikele ning
prokuröridele, kellel on säilinud õigus saada politseipensioni.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Muudatused tagavad õigusselguse politseiteenistusest lahkunud isikutele politseipensioni
arvutamisel aluseks oleva palga osas ning lõpetavad edaspidise sätte vääriti tõlgendamise,
millele on Siseministeerium juhtinud nii Sotsiaalkindlustusameti, PPA, prokuratuuri kui
ka Justiitsministeeriumi tähelepanu48. Muudatus lihtsustab politseipensioni määramisega
tegelevate asutuste tööd, kuna seaduses on selge alus politseipensioni suuruse
arvutamiseks.
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab politseiametnike ja politseiteenistusest lahkunud, kuid politseipensioni
õigusega isikute võrdse kohtlemise. Kuna praegu tõlgendatakse seadust erinevalt, siis on
tekkinud olukord, kus näiteks politseipensioni saamise õigusega prokurörile määratakse
politseipension prokuröripalga alusel, kuid Siseministeeriumi teenistuses oleva
politseipensioni õigusega ametnikule määratakse politseipension politseiametniku
ametikoha palga alusel. Viimasel juhul viiakse ministeeriumi ametikoht vastavusse
sarnast tööd tegeva politseiametniku ametikohaga ja pensioni määramisel arvestatakse
selle ametikoha palgaga. Samas on aga prokuröri põhipalk oluliselt suurem, kui
politseiametniku astmepalk ja teenistusastmetasu, mis võetakse politseipensioni
arvutamise aluseks. Näiteks on keskmine pensioni arvutamise aluspalk
patrullpolitseinikul 1300 eurot ja peadirektori asetäitjal 2377 eurot (astmepalk +
ametikoha madalaima teenistusastme tasu), vanemprokuröri, eriasjade prokuröri ja
ringkonnaprokuröri ametipalk on 2817,75 eurot (75% peaprokuröri ametipalgast, mis on
3757 eurot, s.o koefitsient 0,85 kõrgemate riigiteenijate kõrgeimast palgamäärast, mis on
5200 eurot). Kuna politseiteenistusest lahkunud politseiametnike ja teenistuses olevate
politseiametnike politseipensioni arvutamise alused on erinevad, siis on tekkinud olukord,
kus politseiametnike politseipension on väiksem, kui politseiteenistusest lahkunud
teenistujatel. See on ebaõiglane teenistuses olevate politseiametnike suhtes.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
tagab politseipensionäride võrdse kohtlemise. Mõju ulatus, sihtrühma suurus ja sagedus
on väiksed, arvestades, et muudatus võib puudutada umbes 10 prokuröri ja 10 mujal
teenistuses olevat politseipensioni õigusega isikut.
48
Vt Siseministeeriumi arvamust prokuröri politseiametniku väljateenitud aastate pensioni suuruse
arvutamise aluseks oleva ametipalga kohta
133
6.2. Avaliku teenistuse seaduse muudatused
6.2.1. Praktikandid avalikus teenistuses
Kavandatav muudatus
Muudatusega võimaldatakse ametiasutusel võtta isikuid teenistusse koosseisuvälisele
teenistuskohale. Koosseisuvälisele teenistuskohale võib nimetada ametniku või sõlmida
töölepingu töötajaga üksnes õppepraktika läbimise ajaks.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühmaks on ametiasutused ja õppeasutused.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus vähendab õigusloome mahtu ja avaliku teenistuse statistika kogumise
töömahtu. Ilma ametiasutuste koosseise muutmata võimaldab muudatus luua tähtajalisi
praktikantide teenistuskohti. Teenistuskohti on vaja selleks, et praktikandid saaksid
praktilise õppe käigus õppida avaliku võimu teostamisega või seda toetava tegevusega
soetud toimingute teostamist, näiteks õpivad kasutama andmekogudega.
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab ametiasutuse praktikandile ka sotsiaalsed tagatised, kuna talle laienevad
avaliku teenistuse sotsiaalsed tagatised, välja arvatud mõni erand, nagu näiteks palga
maksmine või puhkusearvestus. Samas luuakse võimalus maksta praktikandile
stipendiumi, et ta saaks tasuda võimalikud lisakulud, mis võivad seoses praktikaga
tekkida, näiteks sõidukulud.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
vähendab ametiasutuste koormust ja õigusloomet, tagades samas praktikantidele
õigusselguse nende staatuse kohta. Mõju ulatus ja sihtrühma suurus on väike, sagedust
võib hinnata keskmiseks, kuna ametiasutustes käib praktikante igal aastal.
6.2.2. Konkursi korraldamise erisused
Kavandatav muudatus
Muudatustega antakse ka ametiasutuse töötajale võimalus osaleda sisekonkursil, seadust
täiendatakse konkursi korraldamata jätmise uute alustega (puuduva ametniku asendaja
ametikohale nimetamine, kui asendatav avalikku teenistusse ei naase ning varem
ametiasutuse ametikohale kandideerinud, kuid valituks mitteosutunud isikule
ametikohale asumise pakkumine), jäetakse välja kohustus teavitada avalikku teenistusse
kandideerijat pärast konkursi lõppemist, luues võimaluse teavitada kandideerijat kohe
pärast tema kohta tehtud otsuse tegemist ning võimaldatakse teatud juhtudel konkursi
luhtunuks kuulutamise tähtaeg peatada.
Sihtrühm
Avalikku teenistusse kandideerijad ja ametiasutused.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
134
kuludele ja tuludele
Muudatused vähendavad ametiasutuste töökoormust, kuna enam ei pea korraldama
konkurssi, kui puuduva ametniku asendaja on mitme aasta vältel saanud
teenistusülesannetega hästi hakkama. Ametiasutuse töökoormust vähendab ka see, kui
teatud juhtudel on võimalik konkursi luhtunuks kuulutamise tähtaeg peatada, sest see
annab võimaluse jätta välja kuulutamata uus konkurss või teha sihtotsingut. Samuti
vähendab ametiasutuste töökoormust, kui ametiasutus ei pea enam konkursil osalejat
teavitama pärast konkursi lõppemist. Praegu teavitatakse kandideerijat pärast tema kohta
tehtud otsuse tegemist (näiteks selgub kandideerija CV-st, et ta ei vasta ametikohale
esitatud nõuetele ega pääse seetõttu järgmisesse vooru) ja pärast konkursi lõppemist. Ka
suureneb usaldus konkursside korraldamise vastu ja paraneb ametiasutuste konkursside
korraldamise maine, kuna enam ei korraldata konkursse, mille tulemus on juba ette teada.
Lisaks vähendavad muudatused ametiasutuste sisebürokraatiat, luues võimaluse jätta
sisekonkurss välja kuulutamata.
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab sisekonkursil osalemiseks võrdsed võimalused kõigile ametiasutuse
teenistuses olevatele ametnikele ja töötajatele, kes vastavad ametikohale esitatavatele
nõuetele. Samuti väheneb bürokraatia ametiasutuse ja nende avalikku teenistusse
kandideerijate jaoks, kes on varem avalikku teenistusse kandideerinud, aga ei ole valituks
osutunud.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
vähendab ametiasutuste koormust ja bürokraatiat. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma
suurus on väike, arvestades juhtumeid, mida muudatused puudutavad.
6.2.3. Katseaja kestuse muutmine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi kehtestatakse ametiasutustele võimalus kohaldada ametikohale
nimetatud ametniku või tööle võetud töötaja suhtes kuni kuuekuulist katseaega. Kuna
ametiasutuse töötajatele kohaldatakse TLS-i, siis muudetakse ka seda seadust.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametiasutused, ametnikud ja töötajad.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus võimaldab kohaldada sellise pikkusega katseaega, mille jooksul on tööandjal
võimalik veenduda, et ametnik või töötaja on võimeline oma ülesandeid täitma. Pikema
katseaja kohaldamise võimaluse loomine on eriti oluline asutustele, kes saadavad pärast
isiku teenistusse võtmist ta õppima või kus toimub töökohapõhine õpe, mis kestab kauem
kui neli kuud. Muudatus tagab riigi eduka toimimise, kuna pikem katseaeg võimaldab
veenduda, et ametikohale nimetatud ametnik või tööle võetud töötaja on vajaliku
ettevalmistusega, pühendunud ja usaldusväärne.
Sotsiaalne mõju
Pikema katseaja kohaldamise võimaluse loomine võib puudutada ametnike ja töötajate
õigusi, kuna katseajal on ametnike ja töötajate õigused vähem kaitstud. Samas ei ole
kuuekuulise katseaja kehtestamine tööandja kohustus, vaid võimalus ning katseaja
135
pikkuses saavad tööandja, ametnik ja töötaja kokku leppida juba enne ametikohale või
tööle asumist.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on oluline ametiasutustele, kellel on
vaja teenistusse võetud teenistuja suhtes kohaldada pikemat katseaega, kui kehtiv õigus
lubab. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike, arvestades juhtumeid, mida
muudatused puudutavad49.
6.2.4. Ametikoha asukoha mõiste muutmine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi täpsustatakse ametikohale nimetamise haldusakti märgitava ametikoha
asukoha määratlust.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametnikud ja ametiasutused.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatuse tulemusel ei tekki ametnikul enam koondamissituatsiooni, kui ametniku
ametikoha asukoht viiakse teise kohaliku omavalitsusüksuse territooriumile, kuid see ei
too kaasa ametniku elukohavahetuse vajadust ega isegi ei pikene tema teekond
ametiasutusse ja sealt tagasi koju. See omakorda hoiab kokku riigi raha ja ametiasutuse
teenistujate aega, sest ametniku koondamist ei pea vormistama, talle koondamishüvitist
maksma ega uut teenistujat värbama.
Sotsiaalne mõju
Muudatus ei mõjuta ametnike era- ega pereelu, sest kui ametniku ametikoha muudatus
toob kaasa tema elukohavahetuse, siis on tal õigus nõuda koondamist. Asjakohane säte
lisatakse ATS-i siinse eelnõuga.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, kuid positiivne nii
ametiasutusele kui ka riigile. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike,
arvestades juhtumeid, mida muudatused puudutavad.
6.2.5. Riigi keskselt korraldavate ressursimahukate koolituste hüvitamise
muudatus
Kavandatav muudatus
Muudatusega täiendatakse seadust riigis keskselt korraldatavate koolituste kulude
hüvitamise regulatsiooniga.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on riik ja kesksel ressursimahukal koolitusel osaleja.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
49 Avaliku teenistuse 2019. aasta aruande järgi nimetati 2019. aastal ametikohale 2452 ametnikku ja tööleping sõlmiti
1458 töötajaga.
136
Muudatus võimaldab edaspidi nõuda ressursimahuka koolituse kulude hüvitamist ka
juhul, kui koolituskulud on jagatud riigiasutuste vahel, s.t tegelikult kannab kulud riik.
Kehtiva õiguse järgi ei saa keskse ressursimahuka koolituse kulude hüvitamist nõuda, mis
tähendab, et osa juhtudel jääb riigil raha tagasi saamata, ehkki riigil oleks selleks õigus.
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab kõigi ressursimahukatel koolitustel osalejate võrdse kohtlemise. Praegu
on ametiasutuse tasutud kulusid õigus sisse nõuda üksnes sellel ametiasutusel, kelle
teenistuses ametnik on. Keskselt korraldatud ressursimahukatel koolitustel osalenud
isikutelt ei saa riik praegu kulude hüvitamist nõuda.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju ebaoluline, kuid positiivne, kuna
võimaldab vajaduse korral nõuda kulude hüvitamist isikult, kes osales kesksel
ressursimahukal koolitusel. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike, arvestades
juhtumeid, mida muudatused puudutavad.
6.2.6. Ametniku ja töötaja roteerumise regulatsiooni muudatused
Kavandatav muudatus
Seadust täiendatakse ametniku edasiroteerumise võimalusega, kui ametnik on teenistuses
vastuvõtvas asutuses, ning laiendatakse tähtajalise üleviimise regulatsiooni ka
ametiasutuse töötajale ja lisatakse võimalus ametniku või töötaja tähtajaliseks
üleviimiseks valitsusasutuse hallatavasse asutusse, avalik-õigusliku juriidilise isiku
juurde, riigi osalusega äriühingusse või rahvusvahelisse organisatsiooni.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühmaks on ametiasutused, personalitöötajad, ametnikud ja töötajad.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Edasiroteerumise regulatsiooni lisamine seadusesse vähendaks asutuste sisebürokraatiat,
kuna ei oleks vaja vormistada vahepealset lähetavasse asutusse saatmist. See omakorda
võimaldaks roteerumise vormistamisega tegelevatel teenistujatel täita muid olulisi
ülesandeid. Roteerumisvõimaluste laiendamine vähendab bürokraatiat, kuna roteerumise
põhimõtted ja vormistamine on sarnane kehtiva korraga (näiteks jätkub puhkusearvestus)
ning laiendab asutuste hulka, kellega edendada koostööd ja kogemusi jagada.
Sotsiaalne mõju
Muudatus annab võrdse võimaluse nii ametniku kui töötaja roteerumiseks. Roteerumise
eesmärk on suurendada ametniku pädevust ja motivatsiooni või edendada koostööd
ametiasutuste vahel. Sama põhimõte peaks kehtima ka ametiasutuse töötajatele, kellel
võib samuti olla vajadus või soov suurendada enda pädevust ja motivatsiooni või
edendada koostööd ametiasutuste vahel.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, aga positiivne, kuna
laiendab nii isikute kui asutuste ringi, kuhu roteeruda saab. See aga mõjutab positiivselt
teenistujate pädevust ja motivatsiooni ning ametiasutuste koostööd teiste ametiasutustega.
Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike, arvestades juhtumeid, mida
muudatused puudutavad.
6.2.7. Ametniku ületunnitöö hüvitamise muutmine
137
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi muudetakse ametnikule ületunnitöö hüvitamise põhimõtet. Muudatuse
järgi hakatakse edaspidi ületunnitööd hüvitama esimese valikuna vaba aja andmisega ja
teise valikuna raha hüvitama.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametiasutused ja ametnikud.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus lihtsustab ametiasutusel tööaja üle keskse arvestuse pidamist, vähendades
samas arvestajate töökoormust.
Sotsiaalne mõju
Muudatuse tulemusel koheldakse sarnaselt nii ametiasutuse ametnikke kui töötajaid.
Samuti mõjutab muudatus ametnike töövõimet ja pühendumust, kuna ületundide
hüvitamine vaba ajaga annab võimaluse ametnikul pärast pikemat tööaega välja puhata.
Muudatus mõjub positiivselt ka ametniku tervisele, sest ületöötanud inimene võib langeda
depressiooni.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, aga positiivne, kuna
ametnikke ja töötajaid koheldakse edaspidi võrdselt. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma
suurus on väike, arvestades juhtumeid, mida muudatused puudutavad.
6.2.8. Ametnikule hukkumise või töövõime vähenemise hüvitiste määramise
muudatused
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi täpsustatakse ametniku hukkumise ja töövõime kaotuse hüvitise
regulatsiooni.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametiasutused ja ametnikud.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Seaduses on sätestatud hüvitise saamist välistavad asjaolud (surm enesetapu tõttu, oli
vigastuse saamise ajal joobeseisundis jms). Hüvitise maksmise välistus aga ei kehti
matusekulude, ravi ja ravimite hüvitamise korral. Kuna nimetatud hüvitised lisati ATS-i
alles töövõimereformi käigus hüvitiste ühtlustamise, siis on arvatavasti seaduse muutmise
käigus hüvitise saamist välistav säte muutmata jäänud. Muudatusega viiakse hüvitise
maksmist välistavad asjaolud vastavusse teiste hüvitiste maksmise välistustega, tagades
sellega õigusselguse.
Sotsiaalne mõju
Muudatusega viiakse hüvitise maksmist välistavad asjaolud ühtsetele alustele, tagades
selle, et mistahes hüvitise maksmise üle otsustatakse samade tingimuste alusel. See
138
omakorda tagab isikute võrdse kohtlemise juhul, kui esineb hüvitise saamist välistav
asjaolu. Kehtiva seaduse järgi oleks justnagu sellel, kes on vigastuse saanud
joobeseisundis olles, õigus ravikuludele, aga ei oleks õigus töövõime vähenemise eest
ettenähtud hüvitisele.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, aga tagab õigusselguse
ja õigluse. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike, arvestades, et juhtumeid,
mida muudatused puudutavad, esineb üliharva.
6.2.9. Varalise kahju ning kolimis- ja majutuskulude hüvitamise regulatsiooni
loomine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi kehtestatakse seaduses ametniku kolimis- ja majutuskulude hüvitamine.
Sihtrühm
Varalise kahju hüvitamise regulatsiooni loomise sihtrühm on kõik ametnikud. Kolimis-
ja majutuskulude hüvitamise regulatsiooni loomise sihtrühm on ametnikud, kelle
ametikoha asukoht muutub ajutiselt seoses ajutise üleviimisega teisele ametikohale või
alaliselt seoses ametikoha liikumisega teise piirkonda.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Kuna juhtumeid, kus ametnikule või tema lähedastele tema teenistusülesannete täitmise
tõttu tekitatakse varaline kahju, või kus oleks vaja maksta kolimis- ja majutuskulusid on
harvad, ei pea ametiasutused muudatuse tõttu oma töökorraldust muutma, see ei too kaasa
töökoormuse suurenemist ega olulist rahalist kulu riigile.
Sotsiaalne mõju
Varalise kahju hüvitamise muudatused tagavad õiguse varalise kahju hüvitamiseks ka
ametnikele, kes ei ole eriteenistujad. Kehtiva õiguse järgi on õigus varalise kahju
hüvitamisele politseiametnikel, vanglaametnikel, prokuröridel, julgeolekuasutuste
ametnikel ja kriminaalhooldusametnikel. Samas ei ole õigust varalise kahju hüvitamisele
neil ametnikel, kes samuti oma töös puutuvad kokku selliste inimestega, kelle käitumine
võib ametnikule varalist kahju tekitada. Need on näiteks maksu- ja tolliametnikud või
keskkonnainspektorid, kellel aga oma eriseadust ei ole. Muudatus annab lisaks võrdsele
kohtlemisele ametnikele ka kindlustunde, et riik hüvitab talle ja tema perekonnale
teenistusülesannete täitmise ajal tekitatud varalise kahju.
Kolimis- ja majutuskulude hüvitamise regulatsiooni loomine suurendab avaliku
teenistuse paindlikkust ja kvalifitseeritud ametnike liikumist teise tööpiirkonda. See tagab
ametiasutuse tõrgeteta toimimise ja ühtlustab avaliku teenuse sarnase kvaliteedi ei
piirkondades, viies samas ellu ka regionaalpoliitikat. Negatiivseks mõjuks võib olla
riigieelarveliste kulude tõus, kuid mis pikemas vaates katab kasu, mida riik roteerumisest
saab.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on väheoluline, kuid positiivne, kuna
tagatakse ametnike võrdne kohtlemine ja ametiasutuse tõrgeteta toimimine. Mõju ulatus,
sagedus ja sihtrühma suurus on väike, arvestades, et ametnikele tekitatakse varalist kahju
harva ning harvad on ka juhtumid, kui oleks vaja maksta kolimis- ja majutuskulusid.
139
6.2.10. Korralduse täitmisest keeldumise sõnastuse muutmine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi täpsustatakse korralduse täitmise kohustuse regulatsiooni.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametnikud ja ametnikele korralduse andjad.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus tagab õigusselguse, et ametnikul ei ole teatud juhtudel korralduse täitmisest
keeldumisel võimalik keeldumist kaalutleda, vaid ta keeldubki korralduse täitmisest.
Kehtiva sõnastuse järgi ei ole see õigusselge, kuna on mitmeti tõlgendatav.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, kuid samas positiivne,
kuna tagab õigusselguse. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike, arvestades
juhtumeid, mida muudatused puudutavad.
6.2.11. Puuduva ametniku asendamise määramise volitamine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi täiendatakse seadust sättega, andes ametikohale nimetamise õigust
omavale isikule õiguse volitada puuduva ametniku asendaja määramine teisele isikule.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametikohale nimetamise õigust omavad isikud ja puuduva
ametniku asendamist vormistavad ametnikud.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus vähendab sisebürokraatiat, suurendab avaliku teenistuse paindlikkust, tagab
õigusselguse ja ametiasutuste puuduva ametniku asendamise vormistamisel samasuguse
praktika. Muudatus vähendab ka tippjuhtide ja asendamist vormistavate ametnike
töökoormust, kuna näiteks kehtiva õiguse järgi lubab ametniku puhkusele ametiasutuse
juht või tema volitatud isik, aga tema asendamise saab otsustada üksnes ametiasutuse juht.
Kui puhkusele lubab volitatud isik, siis asendamise peab otsustama ametiasutuse juht, mis
tähendab, et ka kahte vormistamist.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, kuid positiivne, kuna
vähendab bürokraatiat ja tippjuhtide töökoormust. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma
suurus on väike, arvestades juhtumeid, mida muudatused puudutavad.
6.2.12. Teenistusest lahkunud ametniku tegevuspiirangute muudatus
Kavandatav muudatus
Muudatuste järgi jäetakse ATS-ist välja teenistusest lahkunud ametniku
tegevuspiirangud, mis samas lisatakse KVS-i.
140
Sihtrühm
Muudatuste sihtrühm on teenistusest vabastatud ametnikud, kes aasta jooksul
vabastamise päevast arvates soovib saada seotud isikuks sellise eraõigusliku juriidilise
isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on teostanud vahetult või püsivalt järelevalvet.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus tagab õigusselguse ja võimaluse seadust rakendada. ATS-i kohaldatakse
ametnikule, kes on teenistuses, KVS kehtib ka teenistusest lahkunud ametnikule.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, kuid positiivne, kuna
tagab õigusselguse, sest küsitav on, kas ATS-i saab kohaldada isikule, kes on avalikust
teenistusest lahkunud, samas KVS-i saab kohaldada ka teenistusest lahkunud isikutele.
Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike, arvestades juhtumeid, mida
muudatused puudutavad.
6.2.13. Ametniku palgakomponentide muutmine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi jäetakse ametniku palgakomponentide hulgast välja valveajatasu.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametnikud, kellele kohaldatakse valveaega.
Kaasnev mõju
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab ametiasutuse ametniku ja töötaja võrdse kohtlemise, sest töötaja töötasu
hulka ei loeta valveajatasu. Muudatus ei vähenda ametnikule valveajatasu maksmist, aga
mõjutab ametniku keskmise palka.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, kuid positiivne tagades
ametnike ja töötajate võrdse kohtlemise. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on
väike, arvestades juhtumeid, mida muudatus puudutab.
6.2.14. Palgajuhendi kehtestamise volitamine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi antakse ministrile õigus volitada palgajuhendi kehtestamine teisele
isikule.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ministrid ja volitatud isikud (ametiasutuste juhid).
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus vähendab ministrite ja ministeeriumides valitsemisala asutuste palgajuhendite
kehtestamise ja muutmise menetlusega tegelevate ametnike töökoormust. Samas
võimaldab see volitatud isikul, kelleks on eeldatavasti ametiasutuse juht, kehtestada
141
palgajuhend, mis arvestab lisaks seaduses tulenevatele kohustuslikele palgajuhendi
komponentidele (põhipalk või põhipalga vahemik, muutuvpalga ja muude lisatasude
maksmise tingimused ja kord), ka ametiasutuse eripära ja ülesannetega.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, kuid positiivne, kuna
vähendab bürokraatiat. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike, arvestades, et
ametiasutuse palgajuhendit muudetakse reeglina aastas ainult mõned korrad.
6.2.15. Palga maksmine õppekogunemise ajal
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi täiendatakse seadust võimalusega säilitada ametnikule õppekogunemise
ajaks põhipalk.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametnikud, kes on kohustatud osalema õppekogunemistel.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus võib suurendada ametiasutuse kulusid, kui palka tuleb maksta nii ametnikule,
kes on õppekogunemisel kui ka tema asendajale. Samas arvestades, et õppekogunemine
kestab 14–30 päeva, võib eeldada, et puuduvale ametnikule ei määrata asendajat, mis
tähendab, et asendajale ei pea maksma palka ega lisatasu.
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab ametnikele ja tema perekonnaliikmetele sissetuleku ka õppekogunemise
ajal. Kui ametnik kutsutakse õppekogunemisele, on ta kohustatud õppekogunemisele
minema, samas väheneb tema sissetulek, sest õppekogunemise ajal makstakse talle
toetust, mis on väiksem, kui ametniku palk. Sissetuleku säilitamine ei ole oluline mitte
üksnes seetõttu, et täidetud oleksid kohustused eestkoste all olevate isikute ees, vaid ka
teised kohustused. Ka tagab see ametnike ja töötajate võrdse kohtlemise, kellele on
töötasu säilitamine õppekogunemisel ajal lubatud, kuid ametnikele ei ole.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, kuid positiivne, kuna
tagab ametnikele sotsiaalsed tagatised. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike,
arvestades juhtumeid, mida muudatused puudutavad.
6.2.16. Ametniku teisele ametikohale viimine distsiplinaarmenetluse ajaks
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi võib ametiasutuse juht otsustada, et ametniku, kelle suhtes on algatatud
distsiplinaarmenetlus, võib teenistusest kõrvaldamise asemel viia distsiplinaarmenetluse
ajaks teisele ametikohale.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametiasutused ja ametnikud, kelle suhtes on algatatud
distsiplinaarmenetlus.
Kaasnev mõju
142
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus võimaldab viia ametniku distsiplinaarmenetluse ajaks teisele ametikohale, kus
ametnik ei saa korrata distsiplinaarmenetluse põhjuseks olevaid tegusid ega mõjutada
menetluse tulemusi. See omakorda võimaldab ametiasutusel tööjõudu paremini kasutada
ja suurte töökorralduse muudatusteta asutusele pandud ülesandeid nõuetekohaselt täita.
Sotsiaalne mõju
Muudatus mõjutab distsiplinaarsüüteos kahtlustatavat ametnikku ja tema perekonda, kuna
teenistuses jätkamine tagab ametnikule ja tema perekonnale ka menetluse ajal sama
sissetuleku nagu tal oleks siis, kui tema suhtes ei oleks distsiplinaarmenetlust algatatud.
Sissetuleku jätkumine tagab ametniku kohutuste täitmise ülalpeetavate ja teiste isikute
(näiteks laenu maksmise pangale) ees. Kehtiva seaduse järgi võib ametniku
distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada ja sellisel juhul vähendatakse tema
palka 40% võrra.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, kuid positiivne nii
ametiasutusele kui ka ametnikule. Mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike,
arvestades juhtumeid, mida muudatused puudutavad.
6.2.17. Teenistusest vabastamise aluste täiendamine
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi täiendatakse seadust ametniku õigusega nõuda enda teenistusest
vabastamist, kui muutub ametniku ametikoha asukoht, mis tooks kaasa ametniku
elukohavahetuse või ebamõistliku aja- või rahakulu, ning mõjuval põhjusel, kui
teenistuses jätkamine ei ole enam ametniku ja ametiasutuse huve silmas pidades.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametiasutus ja ametnik, kelle ametikoha asukoht muutub, või kes
ei saa teenistuses jätkata mõjuval põhjusel.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus võib ametiasutusele kaasa tuua vähese töökoormuse suurenemise, kuna
vabastamist nõudnud ametniku asemele tuleb värvata uus ametnik. Samuti võib muudatus
kaasa tuua riigile täiendavad kulud, kuna muudatusega nähakse ette ka teenistusest
vabastatud ametnikule töötuskindlustuse maksmine.
Sotsiaalne mõju
Muudatus tagab ametnike ja töötajate võrdse kohtlemise, kuna kehtivas õiguses on
töötajal juba võimalik taotleda mõjuval põhjusel töölepingu lõpetamist. Lisaks annab
muudatus ametnikule kindluse, et kui ta nõuab enda vabastamist ametikohalt näiteks
töökiustamise tõttu, on talle pärast vabastamist ette nähtud töötuskindlustushüvitis. See
omakorda tagab vabastatud ametnikule ja tema perekonnaliikmetele sissetuleku.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, kuid positiivne, kuna
tagab ametnike ja töötajate võrdse kohtlemise ning annab ametnikule kindlustunde saada
143
sotsiaalseid tagatisi ka siis, kui ta mõjuval põhjusel ise taotleb enda vabastamist. Mõju
ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väike, arvestades juhtumeid, mida muudatused
puudutavad.
6.2.18. Ametikoha asukoha arvestamine palga määramisel
Kavandatav muudatus
Muudatuse järgi saab ametniku palga määramisel arvestada ka ametikoha asukohaga.
Sihtrühm
Muudatuse sihtrühm on ametiasutused ja ametnikud.
Kaasnev mõju
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Muudatus mõjutab teatud piirkondades teenistuses olevate ametnikele palga määramist.
Need on piirkonnad, kus on keeruline värvata nõuetele vastavaid ametnikke, töö on
intensiivsem ja terav palgakonkurents. Muudatus võib lihtsustada ametnike teenistusse
värbamist, mis omakorda tagab ametiasutuse tõrgeteta töö.
Sotsiaalne mõju
Muudatus võib mõjutada teatud piirkonnas töötavate ametnike sissetulekut, kuna
muudatuse järgi võib ametniku palga määramisel arvestada piirkonnaga, kus ametiasutus
asub. Lisaks tagab muudatus ametnike ja eriteenistujate sarnase kohtlemise, kuna
eriteenistujate palga määramisel võib juba praegu arvestada ametikoha asukohaga.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatuse mõju on ebaoluline, aga positiivne, tagades
samadel alustel palga määramise nii ametnikele kui eriteenistujatele. Mõju ulatus,
sagedus ja sihtrühma suurus on väike, arvestades juhtumeid, mida muudatused
puudutavad.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,
eeldatavad kulud ja tulud
Muudatused vähendavad siseministri, Siseministeeriumi kantsleri, ametiasutuse juhtide
ning määruseid menetlevate ametnike töökoormust, võimaldades neil täita muid olulisi
teenistusülesandeid. Samuti väheneb ametiasutustes bürokraatia.
A. Eriteenistujate koondamishüvitiste võrdsustamine teiste avalike teenistujatega
vähendab riigi kulusid koondamistele. PPA on aastatel 2018–2020 maksnud 25 korral
politseiametnike koondamishüvitisi koos maksudega kokku 497 108 eurot, Kaitsevägi
on alates 2017. aastast maksnud tegevteenistujate koondamishüvitisi seitsmel korral
kokku koos maksudega 66 231 eurot50 ja vanglateenistus on aastatel 2017–2020
maksnud 9 korral koondamishüvitist kokku 18 147,88 eurot, kuid koondatute hulgas
ei ole olnud vanglaametnikke. Muudatustega ei hoia ametiasutused kokku kogu
koondamishüvitiste raha, sest ühe kuu palga suuruse hüvitise maksmise kohustus jääb
alles.
50 Ühe kuu palga ulatuses koondamistasu maksmisel oleks kulu olnud 10 303 eurot, seega oleks kokkuhoid olnud
55 928 eurot.
144
B. Vangla direktorile hüvitise maksmise kaotamine hoiab iga viie aasta järel kokku riigi
raha umbes 63000 eurot (3 direktorit × 3500 eurot × 6 kuud).
C. Päästeteenistujatele vanaduspensioni suurendamise ja oote toetuse regulatsioonide
kehtima jäämine toob riigile kaasa lisakulu.
Tabel 1. Päästeteenistujate vanaduspensioni suurendamise kulu aastatel 2023–2026
2023 2024 2025 2026
keskmine vanaduspensioni suurendus 25%
(PÄA poolt 2018–2020 antud tõendite alusel) 124 130 136 140
uute pensionisuurenduse saajate arv alates
2023. aastast (PÄA 2018–2020 andmete põhjal) 35 70 105 140
Kulu palgasuurendusele kokku 52 018 109 237 171 393 235 837
Päästeteenistuja vanaduspensioni nelja aasta kulu on ca 600 000 eurot, 10 aasta kulu on
3,6 miljonit eurot.
Prognoos on tehtud järgmiste eeldustega:
- Lisanduvaid vanaduspensioni suurenduse saajaid on aastas keskmiselt 3551.
- Vanaduspensioni suurendust saava päästeteenistuja keskmine teenistusstaaž on 23
aastat.
- Vanaduspensioni suurendamise määr on 25%, mis määratakse PäästeTS-i järgi 23
teenistusaasta eest.
- Enne 2026. aastat vanaduspensioni välja teeninud pensionäridele makstakse
vanaduspensioni keskmiselt 11 aastat (meeste keskmine eluiga 74 eluaastat–
vanaduspensioniiga 63 aastat).
- 2026. aastal ja hiljem vanaduspensioni välja teeninud pensionäridele makstakse
vanaduspensioni keskmiselt 9 aastat (meeste keskmine eluiga 74 eluaastat–
vanaduspensioniiga 65 aastat).
- Keskmine vanaduspension ilma pensionisuurenduseta on 471 eurot (keskmine
vanaduspension II poolaastal 2020. aastal on 530 eurot x 88,9%, mis on
2019. aasta statistika põhjal suurenduseta pensioni osakaal kogupensionist).
Tabel 2. Päästeteenistujate vanadusepensioni oote toetuse kulu aastatel 2023–2026
2023 2024 2025 2026
vanaduspensioni indeks 1,22 1,4 1,4 1,4
keskmine vanadusepension 560 581 603 626
aastas keskmiselt toetuse saajaid, 30 30 30 30
kui vanaduspensioniiga on 63 aastat
oote toetuse saajate arvu 1 1 1 1,7
suurenemine, kuna alates 2026.
aastast saavad isikud oote toetust 5
aastat enne vanaduspensioniiga
(vanuses 60–64)
oote toetuse saajaid aastas 30 30 30 50
keskmiselt
kulu vanaduspensioni oote toetusele 267 955 278 316 288 946 499 650
kokku aastatel 2023–2026
51
See on keskmiselt 34 isikut, kellele PÄA on viimase kolme aasta jooksul vanaduspensioni suurendamise
tõendi väljastanud + 11% HÄK-i ja SKA päästeteenistujate osakaal PÄA päästeteenistujatest.
145
Päästeteenistuja vanadusepensioni oote toetuse kulu on aastas kuni 2025. aastani
250 000–300 000 eurot, alates 2026. aastast on kulu aastas 500 000 eurot.
D. Taustakontrolli regulatsiooni täiendamine toob PPA-le kaasa lisakulu seoses ühe uue
ametikoha loomisega. Prognoositav lisakulu on ca 40 000 eurot, millest palk
moodustab ca 32 100 eurot, vormiriietus ca 300 eurot, isikuvarustus ca 2880 eurot,
IKT töökoht ca 1890 eurot, töökoha kulu ca 1470 eurot ja majanduskulu ca 740 eurot.
Järgmistel aastatel on kulu väiksem töökohtade, varustuse, vormiriietuse kulu võrra.
E. Vabatahtlike hüvitiste regulatsiooni muudatustega võivad kaasneda riigieelarvele
vähesel määral lisakulud, ent kui arvestada eelmiste aastate kulusid, on see
vähetõenäoline. 2016.–2019. aastal said abipolitseinikud vigastada 29 korral ja
hüvitist on makstud nelja aasta jooksul kokku 8299,86 eurot, s.o aastas keskmiselt
2074,97 eurot.
Tabel 3. Aastatel 2016–2019 abipolitseinikega juhtunud õnnetused ja nende vastu
toimepandud ründed
2016 2017 2018 2019 Kokku
koolitus 1 1
liiklusõnnetus 2 1 3
muu 1 1
nakkusohtlik vigastus 1 2 3
ohu tõrjumine 1 2 1 4
rünne 3 2 1 6
süüteo tõkestamine 2 3 1 6
töö ajal saadud muu vigastus 1 1
õigusrikkuja jälitamine 2 2
õigusrikkuja rünne 2 2
Kokku 6 10 9 4 29
Tabel 4. Aastatel 2016–2019 abipolitseinikele makstud hüvitised
2016 2017 2018 2019 Kokku
ajutise töövõimetuse hüvitis
eurodes 875 2625 3225 6725
ravi- ja ravimikulud eurodes 68,38 1491,48 15 1574,86
Kokku 943,38 4116,48 15 3225 8299,86
Alates 2014. aastal on PÄA maksnud vabatahtliku päästja ülesannete tõttu vigastuse
saamisel hüvitist kolmele vabatahtlikule päästjale summas 3533,94 eurot. Alates
1993. aastast on vabatahtliku päästja ülesannete täitmisel surnud üks vabatahtlik päästja.
146
PPA andmetel ei ole vabatahtlike merepäästjatega juhtunud selliseid õnnetusi
vabatahtliku merepäästja ülesannete täitmisel, mille eest oleks neile hüvitist makstud.
F. Eriteenistujate lisapuhkuse ühtsete reeglite kehtestamine ei too ametiasutustele kaasa
lisakulu, kuna juba praegu on eriteenistujatele ette nähtud lisapuhkus, mille kuluga
asutused arvestavad juba alates 2013. aasta 1. aprillist, kui regulatsioon kehtestati.
8. Rakendusaktid
Eelnõu rakendamiseks muudetakse järgmisi rakendusakte:
1) Vabariigi Valitsuse 6. novembri 2001. aasta määrus nr 337 „Julgeolekuasutuste
ametnike terviseuuringute tegemise alused, perioodilisus ja kord“;
2) Vabariigi Valitsuse 17. detsembri 2009. aasta määrus nr 213 „Politseiametniku ja
tema perekonnaliikmete ümberasumisega seotud kulude kompenseerimise ulatus ja
kord“;
3) Vabariigi Valitsuse 23. detsembri 2010. aasta määrus nr 185 „Abipolitseiniku ja
abipolitseinikuks astuda soovija tervisekontrolli tingimused ja kord, abipolitseinikuks
saamist välistavate tervisehäirete ja abipolitseiniku ülesande täitmisel tulirelva ja
elektrišokirelva kandmist välistavate füüsiliste puuete loetelu ning tervisetõendi sisu
ja vormi nõuded“;
4) Vabariigi Valitsuse 6. septembri 2012. aasta määrus nr 74 „Vabatahtliku merepäästja
kulutuste hüvitamise ulatus ja kord“;
5) Vabariigi Valitsuse 8. novembri 2012. aasta määrus nr 91 „Teenistuslehe vorm ning
teenistuslehe pidamise ja teenistusstaaži arvutamise kord“;
6) Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. aasta määrus nr 114 „Politseiametniku
tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“;
7) siseministri 28. detsembri 2009. aasta määrus nr 96 „Isikuankeedi vorm“;
8) siseministri 30. detsembri 2011. aasta määrus nr 34 „Päästeteenistusse
päästeametniku ametikohale kandideeriva isiku isikuankeedi vorm“;
9) siseministri 12. septembri 2012. aasta määrus nr 10 „Nõuded vabatahtlikule
merepäästjale, vabatahtliku merepäästja välja- ja täiendusõppele, vabatahtliku
merepäästja tunnistusele ja vabatahtliku merepäästja eritunnusele ja selle kandmise
korrale“;
10) siseministri 18. veebruari 2019. aasta määrust nr 6 „Broneeringuinfo andmekogu
põhimäärus“ avaldamismärkega RT I, 07.08.2019, 4.
Eeltoodud punktides 1–6 nimetatud määrused muutuvad seadusmuudatuste jõustumisel
kehtetuks, kuna nende kehtestamine volitatakse edaspidi Vabariigi Valitsuse asemel
siseministrile.
Eelnõu rakendamiseks tunnistatakse kehtetuks järgmised rakendusaktid:
1) Vabariigi Valitsuse 29. detsembri 2009. aasta määrus nr 222 „Teenistusülesannete
täitmise tõttu politseiametnikule või tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise
kahju hüvitamise tingimused ja kord“;
2) siseministri 15. juuni 2012. aasta määrus nr 8 „Sisekaitseakadeemia politseiametnike
ametikohad ja nendele kinnitatud teenistusastmed ning Päästekolledži ametikohtade
vastavus päästeteenistujate ametinimetustele“;
3) siseministri 24. aprilli 2013. aasta määrus nr 17 „Kaitsepolitseiameti politseiametnike
palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused ja teenistusastmetasu
suurus“;
147
4) siseministri 2. mai 2013. aasta määrus nr 18 „Politseiametnike palgaastmetele
vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning
lisatasude maksmise alused“;
5) siseministri 2. mai 2013. aasta määrus nr 19 „Päästeteenistujate palgamäärad,
põhipalga määramise ja päästeteenistujatele muutuvpalga maksmise kord“;
6) siseministri 14. aprilli 2015. aasta määrus nr 24 „Kaitsepolitseiameti ametnike
põhipalk ja selle suurendamise alused“.
Eelnõu rakendamiseks kehtestatakse järgmised rakendusaktid:
1) Vabariigi Valitsuse määrus „Varalise kahju hüvitamise tingimused, piirmäär ja kord“;
2) kaitseministri määrus „Välisluureameti ametniku kehalise ettevalmistuse nõuded ning
nende kontrollimise tingimused ja kord“.
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 2021. aasta 1. juulil. Seaduse jõustumise kuupäev annab piisava aja
rakendusaktide ettevalmistamiseks ja ametiasutustele võimaluse teha kindlaks
kuupäevaks ettevalmistusi seadusmuudatuste rakendamiseks (näiteks taustakontrollide
menetlemise ettevalmistamine) ning annab neile ametnikele, kelle teenistusaeg
muudetakse tähtajaliseks, vähendatakse koondamishüvitist või kaotatakse teenistusest
vabastamise hüvitis, piisava aja muudatusega harjuda.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele
ja arvamuse avaldamiseks PPA-le, PÄA-le, KAPO-le, HÄK-ile, SMIT-ile, SKA-le, Eesti
Vabatahtlikule Mere- ja Järvepäästele, Päästeliidule ning Riigi- ja Omavalitsusasutuste
Töötajate Ametiühingute Liidule.
148
Eriteenistuste ühtlustamisega seotud
politsei ja piirivalve seaduse ning
teiste seaduste muutmise seaduse
eelnõu seletuskirja
Lisa 1
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 1
Siseministri määrus
Julgeolekuasutuste ametnike terviseuuringute tegemise
alused, perioodilisus ja kord
Määrus kehtestatakse julgeolekuasutuste seaduse § 19 lõike 1 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse julgeolekuasutuse ametnike terviseuuringute tegemise alused,
perioodilisus ja kord.
§ 2. Terviseuuringute tegemise alused
(1) Terviseuuringuid korraldab Sotsiaalministeeriumi väljaantud tegevusluba omav
töötervishoiuarst koostöös perearsti ja eriarstidega.
(2) Terviseuuringuid teevad töötervishoiuarst, perearst ja eriarstid, lähtudes käesolevast
määrusest.
(3) Terviseuuringute läbiviimiseks sõlmitakse vastav leping Kaitsepolitseiameti või
Välisluureameti ning tervishoiuasutuse või töötervishoiuarsti vahel.
(4) Isik, kes on läbinud terviseuuringud politseiametniku erialale õppima asumisel või
politseiametnikuna töötamisel, ei pea julgeolekuasutusse tööle asumisel läbima
terviseuuringuid, kui terviseuuringutest on möödunud vähem kui kolm aastat.
§ 3. Terviseuuringute perioodilisus
(1) Julgeolekuasutuse ametnike perioodilised terviseuuringud viiakse läbi iga kolme aasta
tagant.
(2) Töötervishoiuarstil on meditsiinilise näidustuse korral õigus teha vastava asutuse juhile
ettepanek muuta julgeolekuasutuse ametniku terviseuuringutele suunamise sagedust.
(3) Kaitsepolitseiameti peadirektor või Välisluureameti peadirektor võib erandjuhul vastavalt
muuta julgeolekuasutuse ametniku terviseuuringutele suunamise sagedust:
1) töötervishoiuarsti motiveeritud ettepaneku alusel;
2) julgeolekuasutuse ametniku põhjendatud ettekande alusel;
3) julgeolekuasutuse ametniku vahetu või otsese ülemuse põhjendatud ettekande alusel.
1
(4) Juhul kui julgeolekuasutuse ametniku viimasest terviseuuringust on möödunud alla ühe
aasta, võidakse ta suunata terviseuuringutele vaid tema enda nõusolekul.
§ 4. Terviseuuringute läbiviimise kord
(1) Julgeolekuasutuse ametniku suunab terviseuuringutele asutus, kus ta töötab.
(2) Terviseuuringut korraldav töötervishoiuarst koostab käesoleva määruse lisa kohase
terviseuuringute kaardi.
(3) Julgeolekuasutuse ametnik täidab tervisedeklaratsiooni ja kinnitab selle allkirja ja
kuupäevaga.
(4) Töötervishoiuarsti otsusel on iga julgeolekuasutuse ametnik, kes töötab ametikohal, kus
terviseuuringutes osalemine on kohustuslik, kohustatud läbima järgmised terviseuuringud:
1) antropomeetria;
2) vere uuring;
3) veregrupi määramine, sealhulgas reesuskuuluvuse ja Kell-kuuluvuse ning antikehade
määramine (esmakordse terviseuuringu korral);
4) uriini uuring;
5) elektrokardiogramm;
6) sisearsti läbivaatus;
7) neuroloogi läbivaatus;
8) silmaarsti läbivaatus koos nägemisfunktsioonide uuringuga;
9) kõrva-, nina- ja kurguarsti läbivaatus koos kuulmisteravuse uuringuga;
10) psühhiaatri läbivaatus;
11) dermatoloogi läbivaatus;
12) kirurgiline läbivaatus;
13) kopsude röntgenograafia.
(5) Julgeolekuasutuse ametnikele tehtud terviseuuringute kulud hüvitatakse teda uuringutele
suunanud asutuse poolt terviseuuringu läbiviimiseks lepingu sõlminud tervishoiuasutusele või
arstidele.
(6) Julgeolekuasutuse ametnike terviseuuringuid tehakse julgeolekuasutuse ametnike tööajast.
§ 5. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Alar Laneman
Siseminister
Lauri Lugna
Kantsler
Lisa. Terviseuuringute kaart
2
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 2
Siseministri määrus
Politseiametniku ja tema perekonnaliikmete
ümberasumisega seotud kulude kompenseerimise
ulatus ja kord
Määrus kehtestatakse politsei ja piirivalve seaduse § 73 lõike 2 alusel.
§ 1. Üldsätted
(1) Määrusega kehtestatakse politseiametniku ja tema perekonnaliikmete ümberasumisega
seotud sõidukulude ning vara veo kulude ja kolimiskulude (edaspidi ümberasumisega seotud
kulud) kompenseerimise ulatus ja kord, kui ümberasumine on tingitud politseiametniku
üleviimisest või nimetamisest teisele ametikohale, millega kaasneb elukohavahetus.
(2) Politseiametniku perekonnaliikmete hulka, keda arvestatakse ümberasumisega seotud
sõidukulude kompenseerimisel, kuuluvad temaga koos elavad perekonnaliikmed, kes asuvad
ümber koos politseiametnikuga.
§ 2. Kulude kompenseerimise taotlus ja selle läbivaatamine
(1) Ümberasumisega seotud kulud kompenseerib Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet
või Sisekaitseakadeemia (edaspidi asutus) lähtuvalt sellest, kelle koosseisus olevale
ametikohale politseiametnik nimetatakse.
(2) Ümberasumisega seotud kulude kompenseerimiseks esitab politseiametnik asutuse juhile
kirjaliku taotluse, millele lisab ümberasumisega seotud kulude tasumist tõendavad
maksedokumendid.
(3) Asutus kontrollib esitatud taotluse ja ümberasumisega seotud kulude põhjendatust ning
asutuse juht teeb kahe nädala jooksul avalduse saamisest arvates otsuse ümberasumisega seotud
kulude kompenseerimise kohta.
§ 3. Kulude kompenseerimise ulatus
(1) Ümberasumisega seotud sõidukulusid ei kompenseerita, kui Politsei- ja Piirivalveamet,
Kaitsepolitseiamet või Sisekaitseakadeemia võimaldas politseiametnikule ja tema
perekonnaliikmetele tasuta sõidu uude elukohta asutuse transpordivahendiga. Samuti ei
kompenseerita vara veo kulusid, kui Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet või
Sisekaitseakadeemia võimaldas tasuta vara veo uude elukohta asutuse transpordivahendiga.
(2) Ümberasumisega seotud kulud kompenseeritakse vastavalt tegelikele kulutustele, kuid mitte
rohkem kui 320 eurot kokku politseiametniku ja tema perekonnaliikmete kohta
(edaspidi kompenseerimisele kuuluv summa).
§ 4. Kompenseerimisele kuuluva summa väljamaksmine
Kompenseerimisele kuuluv summa makstakse välja vastavalt asutuses kehtivale korrale.
3
§ 5. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Alar Laneman
Siseminister
Lauri Lugna
Kantsler
4
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 3
Siseministri määrus
Abipolitseiniku ja abipolitseinikuks astuda soovija
tervisekontrolli tingimused ja kord, abipolitseinikuks
saamist välistavate tervisehäirete ja abipolitseiniku
ülesande täitmisel tulirelva ja elektrišokirelva kandmist
välistavate füüsiliste puuete loetelu ning
tervisetõendi sisu ja vormi nõuded
Määrus kehtestatakse abipolitseiniku seaduse § 6 lõike 4 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse abipolitseinikuks saamist välistavate tervisehäirete ja abipolitseiniku
ülesande täitmisel tulirelva ja elektrišokirelva kandmist välistavate füüsiliste puuete loetelu,
abipolitseiniku ja abipolitseinikuks astuda soovija tervisekontrolli tingimused ja kord,
abipolitseiniku tervisekontrolliga samaväärseks loetud tervisekontrolli läbimisel saadud
tervisetõendite loetelu ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded.
§ 2. Abipolitseinikuks saamist välistavate tervisehäirete loetelu
(1) Abipolitseinikuks saamist välistavad tervisehäired on:
1) kroonilised südame-veresoonkonna haigused, II ja III staadium;
2) kõrgvererõhutõbi, III staadium;
3) alkoholisõltuvus;
4) sõltuvus kannabinoididest, opioididest, stimulaatoritest, rahustitest, uinutitest,
hallutsinogeenidest ja lenduvatest lahustitest või nende ainete kuritarvitamine;
5) vestibulaaraparaadi rasked funktsioonihäired (sh Meniere’i tõbi);
6) teadvuse kaotuse hood;
7) raskekujuline psüühika-, isiksus- ja käitumishäire ning vaimse arengu peetus;
8) kaasasündinud, trauma- või neurokirurgilise operatsiooni järgne või haigusest põhjustatud
psüühikahäire.
(2) Abipolitseinikuks saamist välistavad järgmised psüühika- ja käitumishäired:
1) kõik orgaanilised psüühikahäired (välja arvatud kerged mööduvad lühiajalised häired);
2) psühhoaktiivsete ainete(välja arvatud tubakas) kasutamisest tingitud psüühika- või
käitumishäired;
3) alkoholi liigtarbimisest tingitud käitumishäired;
4) skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired;
5) neurootlised, stressiga seotud ja somatoformsed häired;
6) täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired;
7) vaimne alaareng;
8) pervasiivsed arenguhäired ja muud rasked lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired.
5
§ 3. Abipolitseiniku ülesande täitmisel tulirelva või elektrišokirelva kandmist välistavate
füüsiliste puuete loetelu
(1) Abipolitseiniku ülesande täitmisel tulirelva või elektrišokirelva kandmist välistavad
füüsilised puuded on:
1) diploopia ehk kahelinägemine;
2) nägeva silma korrigeeritud nägemisteravus alla 0,7;
3) oluline defekt paremini nägeva silma tsentraalses vaateväljas 30° ulatuses;
4) ühe käe osaline või täielik puudumine;
5) laskekäe pöidla või kolme või enama sõrme puudumine;
6) ühe käe osaline või täielik halvatus;
7) laskekäe treemor (rahu- või intensioonitreemor);
8) laskekäe koordinatsioonihäired;
9) liigeste jäikus;
10) Dupuytreni kontraktuur laskekäel.
(2) Lõikes 1 nimetatud füüsiliste puuete olemasolu kontrollitakse juhul, kui abipolitseinik või
abipolitseinikuks astuda soovija soovib saada õigust kanda abipolitseiniku ülesande täitmisel
tulirelva või elektrišokirelva.
§ 4. Tervisekontrolli tegija
Tervisekontrolli teeb perearst, kaasates eriarste.
§ 5. Tervisekontrolli läbimine
(1) Abipolitseinikuks astuda soovija peab tervisekontrolli läbima mitte varem kui kolm kuud
enne abipolitseinikuks astumise taotluse esitamist.
(11) Abipolitseinikuks astuda soovija ei pea läbima tervisekontrolli, kui tal on kehtiv
mootorsõiduki juhtimisõigus ja relvaluba või ta soovib osaleda politsei tegevuses ainult
abipolitseiniku seaduse § 3 lõikes 3 nimetatud ülesande täitmisel või tal on abipolitseiniku
tervisekontrolliga samaväärseks loetud tervisekontrolli läbimisel saadud kehtiv tervisetõend.
(2) Abipolitseinik peab tervisekontrolli läbima iga kolme aasta järel eelmise tervisetõendi
väljaandmise kuupäevast arvates.
(21) Abipolitseinik, kes on abipolitseiniku seaduse § 6 lõigete 11 ja 14 alusel vabastatud
tervisekontrollist, peab läbima esimese perioodilise tervisekontrolli:
1) üks kuu enne mootorsõidukijuhi tervisetõendi või relvaloa tervisetõendi kehtivuse
lõppemist;
2) üks kuu enne käesoleva määruse §-s 61 sätestatud samaväärseks loetud tervisekontrolli
läbimisel saadud tervisetõendi kehtivuse lõppemist.
(22) Abipolitseinik, kes osaleb politsei tegevuses ainult abipolitseiniku seaduse § 3 lõikes 3
nimetatud ülesande täitmisel, ei pea läbima perioodilist tervisekontrolli.
(3) Perearstil on meditsiinilistel näidustustel õigus muuta lõikes 2 nimetatud tervisekontrolli
sagedust.
6
(4) Abipolitseinikuks astuda soovija või abipolitseiniku võib suunata erakorralisse
tervisekontrolli politseiametniku põhjendatud ettekande alusel.
§ 6. Tervisekontrolli tegemine
(1) Tervisekontrolli tulles peavad abipolitseinikul ja abipolitseinikuks astuda soovijal olema
kaasas isikut tõendav dokument ja alaliselt või ajutiselt kasutatavad abivahendid (prillid,
kontaktläätsed, kuulmisaparaat, proteesid jms).
(2) Abipolitseinik või abipolitseinikuks astuda soovija esitab enne tervisekontrolli
tervisekontrolli tegijale isikut tõendava dokumendi, täidab lisas 1 esitatud tervisekontrolli
kaardi tervisedeklaratsiooni osa ja kinnitab tervisekontrolli kaardi esimeses osas esitatud
andmete õigsust oma allkirjaga.
(3) Tervisekontrolli tegija teeb või korraldab abipolitseiniku või abipolitseinikuks astuda
soovija terviseseisundi tervisenõuetele vastavuse hindamiseks vajalikud terviseuuringud ning
kannab terviseuuringute tulemused tervisekontrolli kaardi teisele osale. Terviseuuringute
tulemusi tõendavaid dokumente säilitatakse koos abipolitseiniku või abipolitseinikuks astuda
soovija tervisekontrolli kaardiga.
(4) Tervisekontrolli tegija teeb tervisekontrolli tulemusena kindlaks, kas abipolitseinikul või
abipolitseinikuks astuda soovijal esineb §-des 2 ja 3 sätestatud tervisehäireid.
(5) Tervisekontrolli tegija kannab tervisekontrolli alusel tehtud otsuse tervisekontrolli kaardi
kolmandale osale.
(6) Tervisekontrolli tegija tutvustab ja selgitab abipolitseinikule või abipolitseinikuks astuda
soovijale tema tervisekontrolli terviseuuringute tulemusi ja tervisekontrolli alusel tehtud otsust
ning võtab taotlejalt selle kohta tervisekontrolli kaardile allkirja.
§ 7. Abipolitseiniku tervisekontrolliga samaväärseks loetud tervisekontroll
Abipolitseiniku tervisekontrolliga loetakse samaväärseks Kaitseväe arstliku komisjoni või
töötervishoiuarsti, politseiametniku, päästeteenistuja ja vanglateenistuse ametniku
tervisekontroll, kui see vastab käesoleva määrusega kehtestatud nõuetele. Käesolevas sättes
nimetatud tervisekontrolli läbimist tõendab selle kohta väljastatud kehtiv tervisetõend.
§ 8. Tervisetõendi vormistamine ja väljastamine
(1) Tervisekontrolli tegija vormistab tervisekontrolli kaardi alusel lisas 2 esitatud vormi kohase
tervisetõendi ja väljastab selle abipolitseinikule või abipolitseinikuks astuda soovijale.
(2) Tervisekontrolli tegija märgib tervisetõendile abipolitseinikule või abipolitseinikuks astuda
soovijale terviseseisundi tõttu rakendatava erinõude või piirangu.
§ 9. Tervisekontrolli dokumentide säilitamine
Tervisekontrolli tegija säilitab tervisekontrolli kaarte ja terviseuuringute tulemusi
paberkandjal või elektroonilisel kujul 15 aastat abipolitseinikule või abipolitseinikuks astuda
soovijale viimase tervisekontrolli tegemisest arvates.
7
§ 10. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Alar Laneman
Siseminister
Lauri Lugna
Kantsler
Lisa 1. Abipolitseiniku ja abipolitseinikuks astuda soovija tervisekaart
Lisa 2. Abipolitseiniku ja abipolitseinikuks astuda soovija tervisetõend
8
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 4
Siseministri määrus
Vabatahtliku merepäästja kulutuste hüvitamise ulatus ja kord
Määrus kehtestatakse politsei ja piirivalve seaduse § 10816 lõike 3 alusel.
§ 1. Määruse reguleerimisala
Määrusega sätestatakse vabatahtliku merepäästja transpordi-, side-, koolitus- ning muude
Politsei- ja Piirivalveameti ja mittetulundusühingu vahel sõlmitud vabatahtliku merepäästetöö
korraldamise ja ennetustöö tegemise lepingus ettenähtud ning vabatahtliku merepäästja
ülesannete täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamise ulatus ja kord.
§ 2. Kulutuste hüvitamise taotleja
Määruses sätestatud kulutuste hüvitamise taotlejaks on:
1) isik, kes on vabatahtlik merepäästja politsei ja piirivalve seaduse § 1081 lõike 1 tähenduses;
2) mittetulundusühing, kellega Politsei- ja Piirivalveamet on sõlminud tsiviilõigusliku lepingu
merepäästetööl osalevate vabatahtlike merepäästjate tegevuse korraldamiseks ja merepäästetöö
tegemiseks.
§ 3. Kulutuste liigid
(1) Politsei- ja Piirivalveamet hüvitab §-s 2 nimetatud taotlejale Politsei- ja Piirivalveameti ning
mittetulundusühingu vahel sõlmitud vabatahtliku merepäästetöö korraldamise lepingus
ettenähtud ja vabatahtliku merepäästja ülesannete täitmiseks vajalikud järgmised kulutused:
1) vahetult merepäästetööga seotud transpordi- ja sidekulutused;
2) esimese ja teise astme õppel ning täiendusõppel osalemise kulutused;
3) muud vabatahtliku merepäästetöö korraldamisega vahetult seotud kulutused.
(2) Politsei- ja Piirivalveamet hüvitab §-s 2 nimetatud taotlejale Politsei- ja Piirivalveameti ning
mittetulundusühingu vahel sõlmitud vabatahtliku ennetustöö tegemise lepingus ettenähtud ja
ennetustöö tegemisel vajalikud järgmised kulutused:
1) ennetustööga seotud transpordi- ja sidekulutused;
2) ennetustööks vajalikud kulutused koolitusele;
3) ennetustööks vajalikud muud kulutused.
§ 4. Kulutuste hüvitamise ulatus
(1) Kulutused hüvitatakse vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti ja mittetulundusühingu vahel
sõlmitud tsiviilõiguslikus lepingus kokkulepitule.
(2) Politsei- ja Piirivalveamet hüvitab kulutused, mis on põhjendatud, vajalikud ning seotud
merepäästetöö korraldamise ja ennetustöö tegemisega.
9
(3) Paragrahvis 3 nimetatud kulutuste hüvitamise taotlemisel lähtub kulutuste hüvitamise
taotleja otsestest kuludest ja kasutatud seadme või muu vahendi harilikust väärtusest
tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 tähenduses.
§ 5. Taotluse esitamise kord
(1) Hüvitise taotleja esitab § 3 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõikes 2 nimetatud kulutuste
hüvitamiseks taotluse ja üksikasjaliku kulutuste arvestuse 14 kalendripäeva jooksul, arvates
merepäästetööde või ennetustöö lõpetamise päevast või päevast, mil isik sai teada või oleks
pidanud teada saama kulutuste tekkimisest.
(2) Hüvitise taotleja esitab § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kulutuste hüvitamiseks taotluse üks
kord aastas.
(3) Taotlus ja kulutuste arvestus esitatakse Politsei- ja Piirivalveametile.
§ 6. Taotluse läbivaatamise kord
Politsei- ja Piirivalveamet kontrollib kulutuste arvestuses esitatud andmeid ning määrab
ebatäpsuste korral tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
§ 7. Hüvitise maksmise kord
(1) Politsei- ja Piirivalveamet hüvitab §-s 3 nimetatud kulutused hüvitise taotlejale 14
kalendripäeva jooksul nõuetele vastava taotluse saamisest.
(2) Kulutused hüvitatakse Politsei- ja Piirivalveameti eelarvest.
§ 8. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Alar Laneman
Siseminister
Lauri Lugna
Kantsler
10
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 5
Vabariigi Valitsuse määrus
Vabariigi Valitsuse 8. novembri 2012. aasta määruse
nr 91 „Teenistuslehe vorm ning teenistuslehe pidamise
ja teenistusstaaži arvutamise kord“ muutmine
Määrus kehtestatakse avaliku teenistuse seaduse § 107 lõike 2 ja § 124 lõike 5 alusel.
§ 1. Vabariigi Valitsuse 8. novembri 2012. a määruses nr 91 „Teenistuslehe vorm ning
teenistuslehe pidamise ja teenistusstaaži arvutamise kord” tehakse järgmised muudatused:
1) määruse pealkirja täiendatakse pärast sõnu „teenistuslehe pidamise“ sõnaga „säilitamise“;
2) paragrahvi 3 lõikes 3, § 5 lõigetes 1, 2 ja 4 ja § 6 lõikes 11 asendatakse sõnad „teenistuslehti
keskselt hoiustav asutus“ sõnadega „Riigi Tugiteenuste Keskus“ vastavas käändes;
3) paragrahvi 5 täiendatakse pärast sõna „hoiustamine“ sõnadega „ja säilitamine“;
4) paragrahvi 5 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Teenistuslehti säilitatakse …….
§ 2. Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Jüri Ratas
Peaminister
Martin Helme
Rahandusminister
Taimar Peterkop
Riigisekretär
11
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 6
Siseministri määrus
Politseiametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord
ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded
Määrus kehtestatakse politsei ja piirivalve seaduse § 71 lõike 4 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse politseiametniku tervisenõuded, tervisekontrolli kord ning
tervisetõendi sisu ja vorm.
(2) Politseiametnikule kehtestatud tervisenõuetele peavad vastama ja määruses sätestatud
tervisekontrolli läbima politseiteenistusse kandideeriv või politseiteenistuses olev
politseiametnik ja politseiametniku erialale õppima kandideeriv või sellel erialal õppiv isik.
§ 2. Tervise üldnõuded
(1) Politseiametnik peab füüsiliselt ja psüühiliselt olema võimeline täitma politseile pandud
ülesandeid ning tal ei tohi olla sellist tervisehäiret, mis võib seada ohtu tema enda või teise isiku
elu või tervise.
(2) Politseiametniku terviseseisund peab võimaldama töötada järgmistes tingimustes ja
olukordades:
1) kõrgenenud vaimse pinge ja ohu olukord, sealhulgas konfliktiolukord, psühhoemotsionaalne
pinge ja stress;
2) vahetustega töö ning töö- ja puhkeaja režiimi häired;
3) ebaühtlane füüsiline koormus;
4) sundasendid ning koormus luu- ja lihaskonnale;
5) organismi soojusvahetust häiriva kaitseriietuse, sealhulgas kaitsevesti kandmine;
6) erinevas mürafoonis vaikse ja tugeva heli kuulmine;
7) töökeskkonnas esinevate ohuteguritega kokkupuute oht;
8) relva kandmine ja kasutamine;
9) raadio- või teiste sidevahendite kasutamine;
10) töö kuvariga.
(3) Politseiametnikud jaotatakse tervisenõuete alusel kahte gruppi, lähtudes töökeskkonna
ohuteguritest ja terviseriskidest ning töö iseloomust:
1) I grupp – välitööd tegevad politseiametnikud;
2) II grupp – sisetööd tegevad politseiametnikud.
(4) Kaitsepolitseiameti politseiametnik ja politseiametniku erialale õppima või
politseiteenistusse kandideeriv isik peab vastama I grupi politseiametnikele kehtestatud
tervisenõuetele.
12
§ 3. Politseiametniku tervisenõuded ja politseiametniku teenistusülesannete täitmist
takistavad tervisehäired
(1) Politseiametniku tervisenõuded ja politseiametniku teenistusülesannete täitmist takistavate
tervisehäirete loetelu, mida tuleb politseiametniku terviseseisundit hinnates järgida,
sätestatakse lisas 1.
(2) Absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine välistab isiku politseiteenistusse
võtmise või politseiametniku erialale õppima asumise.
(3) Kui tervisekontrolli tegev töötervishoiuarst lubab, töötervishoiuarsti nõutud töötingimused
on tagatud ning politseiametniku vahetu juhi antud hinnangu kohaselt ei ole politseiametnikul
esinenud takistusi teenistusülesannete täitmisel, võib politseiametnik jätkata
teenistusülesannete täitmist ka juhul, kui perioodilises tervisekontrollis on politseiametnikul
tuvastatud töö tegemiseks meditsiiniline vastunäidustus.
§ 4. Politseiametniku tervisekontrolli tegija
(1) Politseiametniku tervisekontrolli teeb käesolevast määrusest lähtudes töötervishoiuarst,
kaasates vajaduse korral muu tervishoiuteenuse osutaja.
(2) Tervisekontrolli tegemiseks sõlmitakse leping Politsei- ja Piirivalveameti,
Kaitsepolitseiameti või Sisekaitseakadeemia ja tegevusluba omava töötervishoiuteenuse
osutaja vahel.
§ 5. Politseiametniku tervisekontrolli perioodilisus
(1) Tervisenõuetele vastavust kontrollitakse politseiametnikul enne politseiametniku erialale
õppima asumist ja enne politseiteenistusse asumist (edaspidi eelnev tervisekontroll) ning
politseiteenistuse ajal perioodiliselt (edaspidi perioodiline tervisekontroll).
(2) Politseiametniku erialale õppima kandideeriv isik peab tervisekontrolli läbima mitte varem
kui kolm kuud enne politsei erialale õppima asumist.
(3) Politseiametniku erialale õppima või politseiteenistusse kandideeriv isik ei pea läbima
politseiametniku tervisekontrolli, kui tal on kehtiv tervisetõend, millest nähtub, et ta on läbinud
Kaitseväe arstliku komisjoni või töötervishoiuarsti tehtud tervisekontrolli, mille käigus on
kontrollitud tema vastavust §-des 2 ja 3 kehtestatud nõuetele ning tehtud § 6 lõikes 3 loetletud
uuringud.
(4) Kui politseiametnik töötab ametikohal või politseiteenistusse kandideeriv isik kandideerib
ametikohale, millel töötamiseks on kehtestatud erinõuded, on ta kohustatud läbima asjakohase
tervisekontrolli.
(5) Politseiametnik peab tervisekontrolli läbima iga kolme aasta järel eelmise tervisetõendi
väljaandmise kuupäevast arvates.
(6) Politsei- ja Piirivalveameti I gruppi kuuluv politseiametnik peab tervisekontrolli läbima
alates 40. eluaastast iga kahe aasta järel ning alates 50. eluaastast ühe aasta järel eelmise
tervisetõendi väljaandmise kuupäevast arvates.
13
(7) Töötervishoiuarstil on meditsiinilise näidustuse korral õigus muuta lõigetes 5 ja 6 nimetatud
politseiametniku tervisekontrolli sagedust.
(8) Politseiametniku tervisekontrolli saatnud asutus võib muuta lõigetes 5 ja 6 nimetatud
politseiametniku tervisekontrolli sagedust:
1) politseiametniku põhjendatud taotluse alusel;
2) politseiametniku vahetu juhi või töökeskkonnaspetsialisti põhjendatud taotluse alusel;
3) politseiametniku pikaajalise töövõimetuse tõttu;
4) kui politseiametnik esitab arstitõendi kehalise ettevalmistuse ja eriettevalmistuse nõuete
täitmisest vabastamiseks.
§ 6. Politseiametniku tervisekontrolli tegemise kord
(1) Politseiametniku saadab tervisekontrolli Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet või
Sisekaitseakadeemia.
(2) Politseiametnik täidab ning kinnitab oma allkirjaga tervisekontrolli kaardi, mis on esitatud
lisas 2.
(3) Tervisekontrolli tegemisel tehakse järgmised uuringud:
1) vereanalüüsid, sealhulgas kliinilise vere, veresuhkru, kolesterooli (HDL ja LDL), alaniini
aminotransferaasi (ALT), aspartaadi aminotransferaasi (AST) ja gamma-glutamüüli
transferaasi (GGT) analüüs;
2) nägemisteravuse ja värvusmeele kontroll, vaatevälja hindamine;
3) toonaudiomeetria;
4) perioodilises tervisekontrollis koormuskardiogramm meestele alates 40. eluaastast ja naistele
alates 50. eluaastast;
5) kopsude röntgenuuring;
6) spiromeetria;
7) vaimse seisundi üldine hindamine ja testide tegemine;
8) alkoholi tarbimisharjumuste hindamine.
(4) Kui tervisekontrolli käigus selgub, et tervishoiuteenuse osutaja on politseiametnikule varem
teinud protseduure või uuringuid, mida on võimalik töötervishoiuarstil tervisekontrolli
tegemisel arvestada, siis samu protseduure või uuringuid ei ole vajalik uuesti teha.
(5) Terviseseisundi täpsustamiseks on töötervishoiuarstil õigus saata politseiametnik
täiendavatele terviseuuringutele, mida ei ole lõikes 3 nimetatud.
(6) Tervisekontrolli käigus nõustatakse politseiametnikku töötervishoiu teemal.
Töötervishoiuarst tutvustab ja selgitab politseiametnikule tema tervisekontrolli tulemusi ja
tervisekontrolli alusel tehtud otsust.
(7) Tervisekontrolli läbinud politseiametniku või politseiametniku erialale õppima või
politseiteenistusse kandideeriva isiku kohta koostab töötervishoiuarst tervisetõendi (lisa 3), mis
sisaldab otsust politseiteenistusse sobivuse kohta. Tervisetõend väljastatakse tervisekontrolli
saatnud asutusele.
14
§ 7. Tervisekontrolli kulude hüvitamine
Määruses ette nähtud politseiametniku tervisekontrolli kulud tasub Politsei- ja Piirivalveamet,
Kaitsepolitseiamet või Sisekaitseakadeemia.
§ 8. Määruse rakendamine
Politseiametnik, kes on läbinud politseiametniku tervisekontrolli enne käesoleva määruse
jõustumist ja kellel on kehtiv tervisetõend, saadetakse käesoleva määruse alusel tervisekontrolli
siis, kui tema tervisetõendi kehtivus hakkab lõppema.
§ 9. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Alar Laneman
Siseminister
Lauri Lugna
Kantsler
Lisa 1. Politseiametniku tervisenõuded ja politseiametniku teenistusülesannete täitmist
takistavate tervisehäirete loetelu
Lisa 2. Tervisekontrolli kaart
Lisa 3. Tervisetõend
15
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 7
Siseministri määrus
Siseministri 28. detsembri 2009. aasta määruse
nr 96 „Isikuankeedi vorm“ muutmine
Määrus kehtestatakse politsei ja piirivalve seaduse § 759 lõike 12 ja 42 lõike 2 alusel.
§ 1. Siseministri 28. detsembri 2009. aasta määruses nr 96 „Isikuankeedi vorm“ tehakse
järgmised muudatused:
1) määruse § 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Määrusega kehtestatakse politseiteenistusse, Siseministeeriumisse ja tema hallatavasse
asutusse teenistusse kandideeriva isiku, politsei või piirivalve erialale kutseharidus- või
rakenduskõrgharidusõppesse õppima kandideeriva isiku või politseiametniku ametikohale
sisekaitselises rakenduskõrgkoolis kandideeriva isiku isikuankeedi vorm.
(2) Politseiteenistusse kandideeriva isiku, politsei või piirivalve erialale kutseharidus- või
rakenduskõrgharidusõppesse õppima kandideeriva isiku või politseiametniku ametikohale
sisekaitselises rakenduskõrgkoolis kandideeriva isiku isikuankeedi vorm on esitatud määruse
lisas 1.
(3) Siseministeeriumisse ja tema hallatavasse asutusse teenistusse kandideeriva isiku
isikuankeedi vorm on esitatud määruse lisas 2.
§ 2. Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Alar Laneman
Siseminister
Lauri Lugna
Kantsler
Lisa 1. Politseiametniku isikuankeet
Lisa 2. Siseministeeriumi ja tema hallatava asutuse ametniku ja töötaja isikuankeet
16
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 8
Siseministri määrus
Päästeteenistusse kandideeriva isiku isikuankeedi vorm
Määrus kehtestatakse päästeteenistuse seaduse § 72 lõike 2 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse päästeteenistusse kandideeriva isiku, päästeteenistuse erialale
kutseharidus- või rakenduskõrgharidusõppesse õppima kandideeriva isiku või päästeametniku
ametikohale sisekaitselises rakenduskõrgkoolis kandideeriva isiku isikuankeedi vorm (lisa).
§ 2. Isikuankeetide hoidmine ja isikuankeedis küsitud andmete säilitamine
(1) Isikuankeete hoitakse vastavalt päästeasutuse valve- ja tulekahjusignalisatsiooniga
varustatud ruumis, tulekindlas seifis või tulekahjusignalisatsiooniga varustatud ruumis asuvas
raudkapis.
(2) Isikuankeedis küsitud andmeid säilitatakse viis aastat isiku päästeteenistusse
kandideerimisest või päästeteenistusest lahkumisest.
§ 3. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Alar Laneman
Siseminister
Lauri Lugna
Kantsler
Lisa. Isikuankeedi vorm
17
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 9
Siseministri määrus
Siseministri 12. septembri 2012. aasta määruse nr 10
„Nõuded vabatahtlikule merepäästjale, vabatahtliku merepäästja
välja- ja täiendusõppele, vabatahtliku merepäästja tunnistusele
ja vabatahtliku merepäästja eritunnusele ja selle kandmise korrale“ muutmine
Määrus kehtestatakse politsei ja piirivalve seaduse § 1086 lõike 9 alusel.
§ 1. Siseministri 12. septembri 2012. aasta määruses nr 10 „Nõuded vabatahtlikule
merepäästjale, vabatahtliku merepäästja välja- ja täiendusõppele, vabatahtliku merepäästja
tunnistusele ja vabatahtliku merepäästja eritunnusele ja selle kandmise korrale“ tehakse
järgmised muudatused:
1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:
„Nõuded vabatahtliku merepäästja kutsesobivusele ja füüsilisele ettevalmistusele,
tervisenõuetele vastavuse kontrollimise korrale, vabatahtliku merepäästja välja- ja
täiendusõppele, vabatahtliku merepäästja tunnistusele ja vabatahtliku merepäästja eritunnusele
ja selle kandmise korrale“;
2) määrust täiendatakse 21. peatükiga järgmises sõnastuses:
„21. peatükk
Vabatahtliku merepäästja tervisenõuetele vastavuse kontrollimise kord
§ 41. Vabatahtliku merepäästja tervisekontroll
(1) Vabatahtlikuks merepäästjaks saada soovija peab enne vabatahtliku merepäästjana
tunnustamist läbima tervisekontrolli. Vabatahtlik merepäästja peab perioodiliselt läbima
tervisekontrolli, mille käigus tehakse kindlaks, kas isiku terviseseisund võimaldab tal tegutseda
vabatahtliku merepäästjana.
(2) Vabatahtlikuks merepäästjaks saada soovija ja vabatahtlik merepäästja tõendavad käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu ühel järgmistest viisidest:
1) esitades kehtiva mootorsõidukijuhi tervisetõendi;
2) esitades relvaseaduse §-s 351 sätestatud kehtiva tervisetõendi;
3) tegevväelase, politseiametniku, vanglateenistuse ametniku, vabatahtliku päästjana või
abipolitseinikuna on isiku terviseseisund vastav tegevväelase, politseiametniku,
vanglateenistuse ametniku, vabatahtliku päästja või abipolitseiniku tervisenõuetele.
(3) Vabatahtlikuks merepäästjaks saada soovija ja vabatahtliku merepäästja võib suunata
erakorralisse tervisekontrolli politseiametniku põhjendatud taotluse alusel.
(4) Tervisekontroll tehakse vabatahtlikuks merepäästjaks saada soovija ja vabatahtliku
merepäästja kulul.
18
§ 2. Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Alar Laneman
Siseminister
Lauri Lugna
Kantsler
19
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 10
Vabariigi Valitsuse määrus
Varalise kahju ning kolimis- ja majutuskulude
hüvitamise tingimused, piirmäär ja kord
Määrus kehtestatakse avaliku teenistuse seaduse § 492 2 ja 493 lõike 3 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse ametnikule või tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise kahju
ning kolimis- ja majutuskulude hüvitamise taotlemise ning hüvitise suuruse määramise kord.
§ 2. Hüvitise taotlemine
(1) Varalise kahju hüvitamiseks esitab ametnik ametiasutusele taotluse 30 kalendripäeva
jooksul arvates varalise kahju tekitamise või avastamise päevast. Taotlus peab sisaldama
järgmisi andmeid:
1) ametniku ees- ja perekonnanimi, isikukood, elu- ja töökoht;
2) kui varalist kahju kannatanud isik on ametniku perekonnaliige, siis tõendid tema
perekonnaliikmeks olemise kohta;
3) hävinud, kadunud või rikutud vara nimetus, liik, soetusaasta, soetushind ning selle arvatav
harilik väärtus vara hävimise, kaotsimineku või rikkumise päeval, vara rikkumise korral selle
jääkväärtus;
4) põhjuslik seos politseiametniku teenistusülesande täitmise ja varalise kahju tekkimise vahel;
5) kinnitus selle kohta, et kahju ei ole kannatanule täielikult hüvitatud muudest allikatest;
6) teave selle kohta, kas kahju on osaliselt hüvitatud või hüvitatakse tulevikus kannatanule
teadaolevalt muudest allikatest;
7) taotluse esitamise kuupäev ja kannatanu allkiri.
(2) Taotlusele lisatakse varalise kahju tekitamist ja vara väärtust tõendavad dokumendid. Kui
sama kahju on osaliselt või täielikult hüvitatud muudest allikatest, lisatakse taotlusele muudest
allikatest saadud või saadavat hüvitist tõendavad dokumendid.
(3) Ametikoha muutumisega seotud kolimis- ja majutuskulude hüvitamiseks esitab ametnik
ametiasutusele taotluse, millele lisab kolimise ja majutusega seotud kulude tasumist tõendavad
dokumendid.
§ 3. Taotluse läbivaatamine
(1) Ametiasutus vaatab taotluse läbi 15 kalendripäeva jooksul taotluse ja kõigi vajalike
dokumentide saamisest arvates.
(2) Varalise kahju hüvitamise taotluse lahendamisel kogub ametiasutus vajadusel lisatõendeid
ning määrab ekspertiisi kahju suuruse või selle tekkimise asjaolude väljaselgitamiseks.
20
§ 4. Hüvitise suurus
(1) Varalise kahju hüvitamise suuruse määramisel võetakse aluseks kahjustatud vara harilik
väärtus.
(2) Varalise kahju hüvitamise ülemmääraks on …...
(3) Kolimise ja majutusega seotud kulud hüvitatakse vastavalt tegelikele kulutustele, kuid mitte
rohkem kui … eurot.
§ 5. Hüvitise väljamaksmine
(1) Võimalikud kaasnevad kulud varalise kahju ning kolimis- ja majutuskulude hüvitamiseks
kaetakse riigieelarvest ametiasutuse eelarve kaudu.
(2) Ametiasutus nõuab ametnikule hüvitatud varalise kahjutasu sisse süüdiolevalt isikult.
§ 7. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Jüri Ratas
Peaminister
Martin Helme
Rahandusminister
Taimar Peterkop
Riigisekretär
21
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 11
Kaitseministri määrus
Välisluureameti ametniku kehalise ettevalmistuse nõuded
ning nende kontrollimise tingimused ja kord
Määrus kehtestatakse julgeolekuasutuste seaduse § 12 lõike 32 alusel.
§ 1. Määruse reguleerimisala
Käesoleva määrusega kehtestatakse Välisluureameti ametniku kehalise ettevalmistuse nõuded
ning nende kontrollimise tingimused ja kord.
§ 2. Kehalise ettevalmistuse nõuded
§ 3. Kehalise ettevalmistuse nõuetele vastavuse kontrollimine
§ 4. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Mart Luik
Kaitseminister
Kristjan Prikk
Kantsler
22
RAKENDUSAKTI KAVAND nr 12
Siseministri 18. veebruari 2019. aasta määrus nr 6
„Broneeringuinfo andmekogu põhimäärus“ muutmine
Määrus kehtestatakse politsei ja piirivalve seaduse § 252 lõike 2 alusel.
§ 1. Siseministri 18. veebruari 2019. aasta määruse nr 6 „Broneeringuinfo andmekogu
põhimäärus“ § 4 lõike 1 punktid 5 ja 6 sõnastatakse järgmiselt:
„5) aadress, telefoninumber ja e-posti aadress;
6) reisidokumendi liik ja number, dokumendi väljastanud riigi nimi, dokumendi kehtivuse
lõppkuupäev ning kehtiva viisa andmed;“.
§ 2. Määrus jõustub 1. juulil 2021. aastal.
Alar Laneman
Siseminister
Lauri Lugna
Kantsler
23
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: SIM/20-1541 - Eriteenistuste ühtlustamisest tulenev politsei ja piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise seadus
Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 07.01.2021 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ebb31a44-4291-4fd7-9ca4-446e25f861d4
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ebb31a44-4291-4fd7-9ca4-446e25f861d4?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main