Kiri

Heaolu arengukava 2023–2030 koostamise ettepanek Sotsiaalministeerium 2020 SISUKORD SISSEJUHATUS ......................................................................................................................4 1. Arengukava koostamise eesmärk ja vajaduse põhjendus ..................................................5 2. Valdkonna taust, olukorra analüüs, suundumused ja probleemid ......................................5 2.1. LASTE HEAOLU ........................................................................................................7 2.2. TÖÖTURUPOLIITIKA .................................................................................................8 2.3. HOOLEKANDEPOLIITIKA..........................................................................................9 2.4. SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS JA VÕRDNE KOHTLEMINE .................................12 3. Arengukava rakendamisega kaasnevate mõjude esmane hinnang .................................15 4. Koostamise ajakava ja tähtaeg ........................................................................................16 5. Kaasamiskava ja juhtkomitee ..........................................................................................18 SISSEJUHATUS Lähtudes riigieelarve seaduse § 20 lõikest 2 ja Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määruse nr 117 „Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord” §-st 2 esitab Sotsiaalministeerium Vabariigi Valitsusele „Heaolu arengukava 2023–2030“ (edaspidi arengukava) koostamise ettepaneku. Arengukava katab tulemusvaldkonda „Heaolu“, mis on üks 17-st riigi eelarvestrateegia tulemusvaldkonnast. Loodav dokument koondab tulemusvaldkonda „Heaolu“ kuuluvate poliitikavaldkondade – sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaesuse vähenemine, sooline võrdsus ning suurem sotsiaalne kaasatus, vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste võrdse kohtlemise edendamine, tööhõive, pikk ja kvaliteetne tööelu ning laste ja perede heaolu suurendamine – strateegilised eesmärgid aastateks 2023–2030, arvestades sealjuures riigi pikaajalises arengustrateegias „Eesti 2035“ seatud strateegiliste sihtidega. Samuti annab arengukava ülevaate tulemusvaldkonna peamistest ülesannetest, eesmärkidest ja tegevussuundadest. Joonis 1. Tulemusvaldkond „Heaolu“ poliitikavaldkonnad SOTSIAALSE EBAVÕRDUSE JA VAESUSE VÄHENEMINE SOOLINE LASTE JA VÕRDSUS NING PEREDE SUUREM HEAOLU SOTSIAALNE SUURENDAMINE KAASATUS HEAOLU PIKK JA VÕRDSE KVALITEETNE KOHTLEMISE TÖÖELU EDENDAMINE TÖÖHÕIVE Arengukava koostamise ettepanekus selgitatakse selle koostamise eesmärki ja vajadust, samuti antakse ülevaade valdkonna hetkeolukorrast ja olulisematest ees seisvatest ülesannetest ning esitatakse esialgne hinnang valdkonna arengukava rakendamisega kaasnevale eeldatavale mõjule. Lisaks kirjeldatakse arengukava koostamise protsessi ja ajakava. Euroopa Liidu liikmena osaleme Euroopa Liidu poliitika ja arengusuundade kujundamises sotsiaal- ja töövaldkonnas. Euroopa Liidu õigusaktid on riigisisese õiguse lahutamatu osa ning ELi tasandi koostöö ja otsused mõjutavad vahetult meie riigisisese poliitika kujundamist. Seetõttu võtame heaolu arengukavas riigisiseste arengueesmärkide seadmisel arvesse ka ELi arengusuundi ning ühtlasi saame kavandada võimalikke ELi tasandil soovitavaid muudatusi.  1. Arengukava koostamise eesmärk ja vajaduse põhjendus Vabariigi Valitsus uuendas 2019. aastal riigi eelarvestrateegia tulemusvaldkondi, millest lähtuvalt ühendati varasemad eraldiseisvad tulemusvaldkonnad „Sotsiaalne kaitse“, „Tööturg“ ja „Perepoliitika“ (osaliselt) üheks tulemusvaldkonnaks „Heaolu“, mistõttu on vaja uuendada kehtivat „Heaolu arengukava 2016–2023“ ning hõlmata koostatavasse arengukavasse ka laste heaolu suurendamise temaatika, mida varem kattis „Laste ja perede arengukava 2012–2020“1. Perepoliitika kuulub alates 2019. aastast tulemusvaldkonna „Rahvastik ja sidus ühiskond“ alla, mis on Siseministeeriumis rahvastikuministri vastutusalas. Loodava arengukava teemavaldkondade hulka kuulub jätkuvalt ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise poliitika. Lisandunud on soopõhise vägivallaga seotud teemad, mida varem kajastati „Vägivalla ennetamise strateegias aastateks 2015–2020“. Arengukava perioodi pikendamine või selle uuendamine on vajalik ka Euroopa Liidu perioodi 2021–2027 struktuurivahendite kasutamise seisukohast. Praegu kehtiva arengukava kehtivus on lühem kui struktuurivahendite kasutamise periood, mistõttu ei täida see Euroopa Komisjoni sätestatud eeltingimust, et kogu struktuurivahendite kasutamise jooksul peab liikmesriigil olema kehtiv strateegiline raamistik, mis katab tööturu, vaesuse vähendamise, soolise võrdõiguslikkuse ja sotsiaalse kaasatuse teemad. Heaolu arengukava 2016–20232 seadis kaks üldeesmärki: - tööhõive kõrge tase ning pikk ja kvaliteetne tööelu; - sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaesuse vähenemine, sooline võrdsus ning suurem sotsiaalne kaasatus. Laste ja perede arengukava 2012–20203 peaeesmärk oli: - laste ja perede heaolu suurendamine ning elukvaliteedi tõstmine, soodustades seeläbi laste sünde. Eesmärkide täitmist hinnatakse selleks valitud indikaatoritega. Ülevaade arengukavade eesmärkide täitmisest on kättesaadav heaolu arengukava teemalehelt4 ning Statistikaameti juhtimislaudadelt5. Nii heaolu kui laste ja perede arengukava põhieesmärgid on aktuaalsed ka arengukava järgmisel perioodil. 2. Valdkonna taust, olukorra analüüs, suundumused ja probleemid Sarnaselt teiste Euroopa Liidu riikidega lähtub Eesti töö- ja sotsiaalpoliitika põhimõttest, et töö annab inimestele võimaluse eneseteostuseks ja majanduslikuks kindlustatuseks ning on seetõttu sotsiaalmajandusliku arengu eeldus ja hea elukvaliteedi alus. Iga inimene on väärtuslik. Eesti väikesearvulise, vananeva ja väheneva inimvara tingimustes peavad kõik elanikud saama haridus-, ühiskonna- ja majanduselus osaleda. Selleks on vaja: 1) ennetada olukordi ja tegureid, mis vähendavad iseseisvat toimetulekuvõimet, põhjustavad toimetulekuraskusi, süvendavad sotsiaalset ebavõrdsust ning tekitavad tõrjutust ja kõrvalejäetust; 1 Laste ja perede arengukava periood lõppeb 2020. aastal, kuid valdkonna areng on uue heaolu arengukava valmimiseni kaetud laste ja perede programmiga 2020–2023. Programm on avaldatud Sotsiaalministeeriumi veebilehel: https://www.sm.ee/sites/default/files/lisa_7_laste_ja_perede_programm_2020_2023.pdf 2 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/heaolu_arengukava_eelnou_0.docx 3 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Lapsed_ja_pered/lpa_2012-2020_taiendatud_2013.pdf 4 https://www.sm.ee/sites/default/files/hea_ja_lpa_eesmargid.pdf 5 Statistikaameti veebilehel on avaldatud heaolu arengukava 2016–2023 ning laste ja perede arengukava 2012–2020 juhtimislauad, vastavalt https://juhtimislauad.stat.ee/dashboard/2 ja https://juhtimislauad.stat.ee/dashboard/5 5 2) toetada inimesi, kes ühel või teisel eluetapil kas juba on sattunud või kellel on risk sattuda olukorda, kus nad vajavad tuge, et õppida, töötada ja ühiskonnas osaleda. Mida paremini suudetakse ennustada riske ning mida varasemad on sekkumised, seda lühemaajalist ja sageli ka vähem kulukat tuge inimesed vajavad. Eesti sotsiaalsüsteem panustab vähe ÜRO säästva arengu6 ja Euroopa Liidu kliimaeesmärkide7 saavutamisse. Osa sotsiaalsest taristust ja eluasemefondist on jätkuvalt vähetõhus ja keskkonda koormav. Probleemiks on ka vähene keskkonnasäästlikkus inimeste käitumises (nt toiduraiskamine), mis aitab kaasa näiteks vaesusriski süvenemisele. Sotsiaalvaldkonna investeeringud ja praktika peavad senisest oluliselt enam kaasaegsete lahendustega kaasas käima. Eesti rahvastik vananeb ja väheneb.8 Rahvastikuprognooside kohaselt moodustab 65- aastaste ja vanemate inimeste osakaal rahvastikus aastaks 2030 veerandi ning 2060. aastaks 30%, seejuures väga eakate inimeste osakaal (80-aastased ja vanemad) kasvab 5,8%-lt 2020. aastal 6,7%-le aastaks 2030.9 Prognoos näitab tööealise (15–64-aastased) elanikkonna 8,6-protsendipunktilist vähenemist kuni 2060-ndateni, misjärel toimub väike kasv.10 Kuigi Eesti elanikud elavad keskmiselt kauem kui varem11, siis tervena elavad mehed vaid 52,8 ja naised 55,6 eluaastat12. Eestile on iseloomulik, et üle 65-aastased vajavad teiste eurooplastega võrreldes keskmisest tõenäolisemalt kõrvalist abi igapäevatoimingutes. Puudega inimesed moodustavad märkimisväärselt suure osa (ligikaudu 12%) elanikkonnast ning nende osakaal on aastate jooksul kasvanud13. Tööealise elanikkonna vähenemine samal ajal sotsiaalsüsteemilt tuge vajavate inimeste arvu suurenemisega nõuab lahendusi, kuidas rahuldada majanduslikke ja tööturu vajadusi, tagada sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkus ning toetada inimese heaolu järjepidevat kasvu. Suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal on viimastel aastatel püsinud 21–22% ringis, kuid absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal on järjepidevalt vähenenud14. 2018. aastal elas allpool absoluutse vaesuse piiri ehk arvestuslikku elatusmiinimumi (215 eurot kuus) 2,4% Eesti elanikest ehk hinnanguliselt 31 800 inimest. Sissetulekutega allpool suhtelise vaesuse piiri (573 eurot kuus) pidi toime tulema 21,7% Eesti elanikest ehk 284 300 inimest. Nii absoluutne kui suhteline vaesus ohustavad Eestis enam naisi, puudega inimesi ja töötuid. Suhtelises vaesuses elavate laste osakaal on viimastel aastatel kasvanud, kuid absoluutses vaesuses elavate laste osakaal on vähenenud15. Vanemaealiste ja eriti üksi elavate 65-aastaste ja vanemate inimeste suhtelise vaesuse risk on samuti viimastel aastatel kasvanud ning on oluliselt suurem võrreldes kogu elanikkonnaga, kuid absoluutne vaesus ohustab neid pea kaks korda vähem kui kogu elanikkonda. Sotsiaalsetel siiretel (riiklikud toetused ja pensionid) on jätkuvalt suur roll vaesusesse langemise takistamisel, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 39,1% ja absoluutses vaesuses 22,7% elanikkonnast. Selgelt on märgatavad vaesuse regionaalsed erinevused, kõrgeimad on vaesuse näitajad Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis. 6 ÜRO säästva arengu eesmärgid on avaldatud: https://sustainabledevelopment.un.org/post2015/summit 7 Euroopa Liidu kliimaeesmärkide kohta leiab täpsemat teavet Keskkonnaministeeriumi veebilehelt: https://www.envir.ee/et/EL- eesmargid 8 https://www.sm.ee/sites/default/files/hea_ja_lpa_eesmargid.pdf 9 Eesti Statistikaamet: Statistikaamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused, https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikunaitajad-ja-koosseis__rahvaarv-ja-rahvastiku-koosseis/RV086 10 Eesti Statistikaamet: https://www.stat.ee/et/uudised/pressiteade-2019-077 11 Keskmine oodatav eluiga 2020. aastal on meestel 74 ja naistel 82 eluaastat. Statistikaamet prognoosib keskmise eluea jätkuvat kasvu. 12 Eesti Statistikaamet: https://www.stat.ee/et/uudised/pressiteade-2019-105 13 https://www.sm.ee/sites/default/files/hea_ja_lpa_eesmargid.pdf 14 Eesti Statistikaamet: http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?DataSetCode=LES01 15 Aastal 2018 elas alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 17,1% ehk 1,9 protsendipunkti enam kui aasta varem. Küll aga langes laste absoluutse vaesuse määr, mis oli 2017. aastal 2,5% ja 2018. aastal 1,6%. 6 Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi iseloomustab teiste riikidega võrreldes väike sotsiaalkaitsekulude osatähtsus SKP-s ja rahaliste hüvitiste domineerimine teenuste üle. 2018. aastal oli Eesti sotsiaalkaitsehüvitistele tehtud kulude osakaal SKP-s kokku 16,1%, seejuures moodustasid rahalised hüvitised 11,1% ja mitterahalised hüvitised vaid 5%16. OECD riikide keskmine sotsiaalkulutuste osakaal SKP-s on 20% ringis17. 2.1. LASTE HEAOLU Laste heaolu mõjutavad olulisel määral suhted pereliikmete vahel, vanemate vanemlikud oskused ning see, kuidas on tagatud abivajaduse märkamine ja sellele reageerimine. Lastekaitsetöötajateni jõuab üha enam abi vajavaid lapsi18, mille peamine põhjus on abivajavate laste parem märkamine ja pöördumistele tõhusam reageerimine. Kasvanud on lastega töötavate spetsialistide arv ja muutunud on tööpraktika. Lapsele parim kasvukeskkond on pere. Abivajaduse õigeaegne märkamine ja vajaduse korral asjakohane sekkumine on lastekaitsevaldkonnas võtmeküsimus. Probleemide ilmnemisel toetatakse üldjuhul kogu peret, kuid liialt hiline märkamine või asjakohaselt reageerimata jätmine on üks olulisemaid põhjusi, miks osutuvad vajalikuks ka erandlikud ja äärmuslikud meetmed, näiteks lapse perest eraldamine ja asendushooldusele paigutamine. Perest eraldatud laste arv on järjepidevalt vähenenud19. Paraku kasvab suur osa (34%) vanemliku hooleta lastest uue pere asemel asutuses, kuid asendushoolduse ülesehitus ja kvaliteet ei ole laste heaolu ega elluastumise toetamiseks piisav. Seetõttu on asendushoolduse peamine eesmärk jätkuvalt suurendada perepõhise hoolduse osakaalu ning pikemas perspektiivis jõuda sellise olukorrani, kus lapsi üldjuhul enam asutusse ei paigutata. Jätkuvalt tuleb tähelepanu pöörata ka asendushoolduse kvaliteedi parandamisele ja asendushoolduselt elluastuvate noorte toetamisele. Vanemate puudulikud teadmised lapse arengust ja vähesed kasvatusalased oskused on üks põhjus, miks peredes probleeme esineb. Tekib olukordi, kus lapsed kogevad vägivalda, laste abivajadust märgatakse liiga hilja ja pakutav abi pole alati piisav. 36% lapsevanematest ei pea füüsilist karistamist lastevastaseks vägivallaks ning lausa 42% lapsevanematest peab karistamist teatud hetkel vajalikuks20. Eestis tehtud uuringud näitavad, et vanemad soovivad laste kasvatamisel enam nõu ja tuge, samas on vanemlike oskuste koolitustel osalemine harjumatu ega ole vastupidiselt paljudele teistele Euroopa riikidele saanud tavapäraseks praktikaks. Üks lastekaitsevaldkonna prioriteete on laste seksuaalse väärkohtlemise parem tuvastamine, väärkohtlemise ennetamine ja väärkoheldud laste toetamine. Uuringute järgi on seksuaalvägivalda kogenud iga kümnes noor ja iga kahekümnendat on sunnitud seksuaalvahekorrale21. Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude arv on tõusutrendis. Veidi enam kui pool väärkohtlemise ohvritest räägib juhtunust kellelegi, näiteks sõbrale või emale, kuid vähem nõustajale, arstile, lastekaitsetöötajale või politseile22. Paljud lapsed aga ei jõuagi õiguskaitseorganiteni ja vajaliku abi saamiseni. 16 Allikas: Eurostat 17 Allikas: Social spending, OECD: https://data.oecd.org/socialexp/social-spending.htm 18 Näiteks, 2019. aastal algatati 2319 lastekaitse ja hoolekande juhtumimenetlust ning tehti enam kui 4000 pöördumist abi vajava lapse kohta. Allikas: Sotsiaalministeerium 19 Kui 2010. aastal oli perest eraldatud lapsi 460 (0,19% kõigist lastest), siis 2016. aastal 353 (0,14% kõigist lastest) ja 2019. aastal 292 (0,11% kõigist lastest). 20 Lapse õiguste ja vanemluse monitooring 2018, Praxis 21 Muu hulgas laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise uuring, 2015, Tartu Ülikool 22 Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise uuring, 2015, Tartu Ülikool 7 Erivajadusega laste teenuste ja hüvede korraldus on keeruline ja abi killustatud ega taga lastele alati piisavas mahus vajalikku tuge ja puude väljakujunemise ennetamist. Puudega laste vanematel on raske vajalikku abi leida, sest sellega kaasnev asjaajamise korraldus on keeruline ning eri valdkondade ja tasandite vahel killustunud, mistõttu peab vanem abi saamiseks pöörduma mitme asutuse poole. Ligi pool puudega lastega peredest hindab, et teave lastele suunatud toetuste, teenuste ja abi kohta on kas raskesti või väga raskesti kättesaadav23. Sama uuringu tulemused näitasid, et ka pakutavate teenuste maht ei ole piisav. Tuleb saada tervikpilt laste vajadustest ja vähendada killustatust, et pakkuda lastele rohkem tuge seal, kus nad seda vajavad. Kompleksprobleemidega lastele puuduvad vajalikud teenused, mis tagavad laste rehabiliteerimise ja aitavad ennetada probleemide eskaleerumist, sealhulgas paigutamist kinnisesse asutusse. Kõrgema riskikäitumisega laste puhul on probleemiks tõenduspõhiste riskide ja vajaduste hindamise vahendite puudumine, kinnise lasteasutuse teenuse ebapiisav kättesaadavus ning teenuse osutamiseks vajaliku kompetentsi puudus. Kinniste asutuste kvaliteedi parandamise kõrval vajab väljaarendamist ka avatud asutuste võrgustik ja kompleksprobleemidega lastele vajalik rehabilitatsioon. Laste heaolu poliitika läbivaks eesmärgiks on laste õiguste tagamine ning selleks vajalike eelduste loomine ja tugisüsteemi väljaarendamine. Lähiaastatel tuleb selleks luua toimiv abivajaduse märkamise, tuvastamise ja infovahetuse süsteem, uuendada lastekaitse tööprotsesse ja toetada lastega töötavate spetsialistide kompetentse. Oluline on abi taotlemise ja saamise lihtsustamine, teenuste sidumine tegeliku abivajadusega ja vajalike teenuste väljaarendamine. Teenuste arendamisel on fookus perepõhistel ja integreeritud teenustel, mis toetavad erivajadusega, kompleksprobleemidega ja traumakogemustega lapsi ja nende peresid. 2.2. TÖÖTURUPOLIITIKA Eesti tööturupoliitika põhieesmärk on tõsta tööjõus osalemise määra. Rahvastiku vananemine ja vähenemine seab Eesti riigi, sotsiaalkindlustussüsteemi ja majanduse surve alla. Rahvastiku vähenemist on keeruline peatada, sest sündimus on taastetasemest kaugel, eeldatava eluea kasv pole piisav ning ühiskond ei ole oluliselt suuremaks sisserändeks valmis. Samas ei pruugi rahvaarvu või isegi tööealise elanikkonna vähenemine tähendada hõivatute arvu vähenemist. Näiteks aastatel 2000–2017 vähenes Eesti tööealine rahvastik 52 000 inimese võrra, samas suurenes hõivatute arv 72 000 inimese võrra, sest hõivemäär tõusis oluliselt. Hõivemäära tõusmisel Euroopa tipptasemele võib aastaks 2035 olla iga ülalpeetava kohta isegi rohkem hõivatuid kui seni24. Eestis on turvalise paindlikkuse mudelit rakendatud ebaühtlaselt. Meie tööõigus on OECD hinnangul üks maailma paindlikumaid25 , kuid samas ei paku Eesti sotsiaalkindlustus efektiivset kaitset vaesuse vastu. 2018. aastal oli Eesti töötutest 52,5% suhtelises vaesuses ja 16,7% absoluutses vaesuses, samas kui ülejäänud mittetöötava rahvastiku hulgas olid need näitajad vastavalt 43,8% ja 4,3%. Eestis on suhtelises vaesuses suurem osakaal töötutest kui Euroopa Liidus tervikuna26. Aastal 2020 tõsteti sotsiaalkindlustuse tugevdamiseks töötuskindlustushüvitise ja töötutoetuse asendusmäärasid. Tööjõus osalemise määra 23 Puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuring 2017, https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/puuetega_lastega_perede_toimetuleku_uuringu_raport_lo ppversioon_par_28.02.18.pdf 24 Integreeritud rahvastiku- ja hõiveprognoos: Eesti valikud aastani 2100. A. Puur, R. Eamets, M. Piirits, M. Klesment. Riigikogu Toimetised 38/2018 25 OECD Employment Outlook 2020. Recent trends in employment protection legislation. 26 Töötuskindlustuse seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus (2020). 8 tõstmiseks tuleb muu hulgas tegeleda riskirühmadega – noorte, eakate ja muukeelsete elanikega. Kuni 2020. aastani oli Eestis tööhõive määr üks Euroopa kõrgemaid27 ning paljude teiste tegurite kõrval võib seda pidada ka turvalise paindlikkuse mudeli rakendamise tulemuseks. 2020. aastal on Eesti tööhõive määr majanduslanguse tulemusel oluliselt vähenenud ning töötus kasvanud. Kui Eesti majanduslangus oli Euroopa Liidus üks väiksemaid, oli selle mõju Eesti tööturule Euroopa Liidus kõige suurem, mis võib viidata nii Eesti tööturu paindlikkusele kui ka töötajate kaitse nõrkusele. Kõrge tööjõus osalemise määra saavutamiseks peavad töötajad osalema tööelus pikka aega ja aktiivselt. Töökeskkonnas esinevad ohutegurid tekitavad Eestis palju tervisekahjustusi ja põhjustavad töövõime vähenemist, toovad kaasa töölt puudumisi ning kulutusi töötajale, tööandjale ja ühiskonnale. Seejuures on Eesti tööandjate motivatsioon investeerida töökeskkonda ja -ohutusse pigem väike, sest selleks pole finantsstiimuleid. Samuti on vähene nii töötajate kui ka tööandjate teadlikkus töökeskkonnast. Eesti töövõimetuse hüvitamise süsteemis ei rakendata meetmeid tööst põhjustatud terviseprobleemide ennetamiseks ega töötaja tööle jäämise ja tööle naasmise toetamiseks, vaid pigem reageeritakse tekkinud probleemidele. Nii Eestis kui ka mujal maailmas mõjutab tööturgu töötamise vormide mitmekesistumine. Eestis kajastub see eeskätt võlaõiguslike lepingute suuremas kasutamises – kui aastal 2015 töötas võlaõigusliku lepingu alusel kuus keskmiselt umbes 29 500 inimest, siis aastaks 2019 tegi seda umbes 42 000 inimest. Võlaõigusliku lepinguga töötamisel on inimeste sotsiaalne kaitse oluliselt väiksem, näiteks on lepingu ülesütlemine lihtsam, inimesel pole õigust puhkusele ning tööohutuse nõuded kohalduvad väiksemal määral. Uute töövormide kasutamise kasv nõrgestab ka kollektiivseid töösuhteid, milles osalevad tööandjad ja töötajad, mitte aga iseendale tööandjad. Seejuures on Eestis ametiühingusse kuuluvate töötajate osakaal väike ning kollektiivlepingute sõlmimise aktiivsus ja töötajate kollektiivlepingutega kaetus on samuti väike. Pikemas perspektiivis on Eesti kõige olulisemaks majandusarengut pärssivaks teguriks peetud kvalifitseeritud tööjõu puudust. Töötajate teadmised, oskused ja kogemused ei jõua tööandjate vajadustega kaasas käia. Kuigi elukestvas õppes osalemise määr on oluliselt kasvanud, on kasv ebaühtlane ning madalama haridustasemega ja eakamad inimesed osalevad täiend- ja ümberõppes jätkuvalt vähe. 2.3. HOOLEKANDEPOLIITIKA Sotsiaalvaldkond on Eesti iseseisvuse taastamisest saati olnud pidevas arengus ja muutuste tuules, kuid meie demograafiline olukord ning piiratud ressursid esitavad üha uusi lahendamist vajavaid probleemkohti. Eesti hoolekandepoliitika ülesanne on toetada inimeste töötamist, ühiskonnaelus osalemist ning iseseisvat ja väärikat elu kodus nii kaua kui võimalik. Vajalik on tagada ajakohane, piisav, jätkusuutlik ja ka kriisiolukordades toimiv baasturvavõrk, millega tagada hätta sattunud inimestele esmavajalikud teenused, toetused ja sotsiaalabi. Majandusliku toimetuleku toetamise kõrval on vaja keskenduda ka inimeste finantskirjaoskuse parandamisele, iseäranis võlglaste tekke ennetamisele ja võlgade süvenemisele. Arusaam, et vaesus on ainult rahaline puudus on ajale jalgu jäänud. See on järjest enam hoopis ebavõrdsus, ääremaalisus, üksindus, võimaluste puudumine või ebakindlus, millega tuleb samuti tegeleda. 27 Eurostati andmetel vanuses 15–74 Eestis 68,7% ja Euroopa Liidus keskmiselt 60,9%. 9 Juba 2013. aastal läbiviidud laiaulatuslikus sotsiaalteenuste kvaliteedi analüüsis toodi välja vajadus kirjeldada sotsiaalteenuste kvaliteedi ühtsed põhimõtted, sest Eesti erinevates piirkondades inimestele osutava erinevate sotsiaalteenuste kvaliteet on kõikuv. Täna võib üheks peamiseks hoolduskoormuse tekke põhjuseks pidada ebapiisavat sotsiaalteenuste kättesaadavust, mis esineb üle riigi ning puudutab nii riiklike kui ka kohaliku omavalitsuse rahastatavaid teenuseid Peamine vastutus pakkuda sotsiaalteenuseid ja muud vajalikku abi lasub kohalikel omavalitsustel, kuid kohalike omavalitsuste erinevused abi tagamisel on suured. Erinevaid sotsiaalteenuseid osutavate kohalike omavalitsuste arv on viimastel aastatel kasvanud, kuid paljud omavalitsused minimaalset nõutud hulka teenuseid ei paku28. Kohalike omavalitsuste omapanuse osakaal maksutuludest ja toetusfondist sotsiaalsesse kaitsesse on viimase kümne aasta jooksul vähenenud ning sotsiaalhoolekanne on pikka aega olnud alarahastatud29. Seetõttu on tulubaasi kasvu tingimustes asjakohane eeldada, et kohalikud omavalitsused investeeriksid sotsiaalsesse kaitsesse tulubaasi keskmisest kasvust rohkemgi, eelisarendades teenuseid. Teisalt, inimesed ei ole sageli teadlikud kohalike omavalitsuste kohustustest ja võimalustest neid abivajaduse korral toetada või ei julge valitsevate stereotüüpide tõttu kohaliku omavalitsuse poole pöörduda. Kohalike omavalitsuste teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks on vajalik riigipoolne üldine toetamine, juhendamine ja koostööle julgustamine. Hoolekandes valitseb suund pakkuda koduses keskkonnas toimetulemist toetavaid teenuseid, kuid kohalike omavalitsuste korraldatavate teenuste seas on suurenenud just institutsionaalsete teenuste mahud ning koduteenuseid rahastatakse üksnes 15% ulatuses kogunõudlusest30. Seetõttu tuleb pikaajalise hoolduse süsteemi arendamisel suunata avalikku raha senisest enam kodus elamist ja toetatud elamist toetavate ning kogukonnapõhiste teenuste mahtude suurendamisse. Samas tuleb arvestada, et hoolekandeasutuste infrastruktuur on vananenud ning keerulisema hooldusvajadusega inimestele (nt dementsusega inimesed) ei ole piisavalt kohti. Investeeringud institutsionaalsesse hooldusesse võimaldavad pakkuda kvaliteetseid teenuseid neile, kelle kodus elamist ei ole võimalik enam toetada. Pikaajalise hoolduse teenuste rahastamisel on praegu peamine vastutus inimestel endil, sest avaliku sektori rahastus ei ole piisav. Inimeste omaosalus teenuste eest tasumisel on kasvanud. Teenuste kättesaadavus sõltub üha enam teenusekasutaja maksevõimest, mis viib teenuste kasutamisest tingitud vaesumise riski kasvule. Teenuste rahastamises on vaja jõuda olukorrani, kus omaosaluse suurus ja inimeste maksevõime ei ole teenuse saamisel takistuseks. Hoolekandelise abi saamine on keeruline ja tihti ebaefektiivne, sest tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteem ei moodusta loogilist tervikut. Abi leidmine jääb sageli abivajadusega inimese ja tema lähedaste õlule. Lähtuda tuleb inimese terviklikest vajadustest ning pakutav abi peab olema koordineeritud ja integreeritud (sh peavad vajadused olema terviklikult hinnatud ning sekkumised terviklikult planeeritud, korraldatud ja seiratud). Välja on arendatud inimesekeskse hoolekande- ja tervishoiusüsteemi koordinatsiooni mudel, mille rakendamisega on piirkonnad järk-järgult alustamas, ent oluline on jõuda olukorrani, kus inimesekeskne koordinatsioonimudel on rakendunud üle Eesti. Puudega inimeste abivajaduse hindamisel ning toetuste ja teenuste pakkumisel on suund lihtsustada abi andmise korraldust. Toetuste ja teenuste pakkumisel tuleb arvesse võtta inimese tegelikke vajadusi. Eelkõige tuleb pakkuda abivajaduse tekkimist või süvenemist 28 2019. aastal oli kokku 15 omavalitsust, kus osutati või korraldati kümmet sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud sotsiaalteenust (koduteenus, tugiisikuteenus, eluruumi tagamine, sotsiaaltransporditeenus, isikliku abistaja teenus, võlanõustamisteenus, täisealise isiku hooldus, lapsehoiuteenus, asendushooldusteenus ja järelhooldusteenus). Sotsiaalministeerium ei kogu andmeid üldhooldusteenuse, turvakodu- ja varjupaigateenuse korraldamise kohta omavalitsuseti. 29 Allikas: Rahandusministeerium, https://app.powerbi.com/view?r=eyJrIjoiN2JlMjFkZmMtM2MyYy00YTM2LTk3MjEtZGNmMTEyYTkwNGNlIiwidCI6IjRmYjQ2MmUy LWE2MzktNGJlNC1iM2U1LTM2ZWM1MTg0M2M5MSIsImMiOjl9 30 https://www.sm.ee/sites/default/files/hea_ja_lpa_eesmargid.pdf 10 ennetavaid meetmeid ning vältida olukordi, kus inimene jääb abitult süsteemide vahele (nt lapseeast täiskasvanuikka jõudmisel, hariduselust tööellu üleminekul, tervisesüsteemist hoolekandesüsteemi üleminekul). Psüühilise erivajadusega inimeste heaolu parandamisel on esikohal kogukonnas elamist toetavate lahenduste arendamine. Viimaste kümnendite jooksul on toimunud põhimõtteline muutus psüühikahäirega inimestele teenuste osutamises31 ning on loodud teenuseid (nt päeva- ja nädalahoiuteenus) suure toetus- ja kõrvalabivajadusega sihtrühmadele. Tehtud investeeringud ei ole olnud piisavad, et teenusemahtusid suurendada ja järjekordi lühendada32. Erihoolekandesüsteemi korraldus vajab suuremahulisi muutusi, sealhulgas rahastamise korralduses ning vastutuse jagunemises riigi ja kohalike omavalitsuste vahel, aga ka muude avalike teenuste kättesaadavuse tagamises ning töötamise võimaluste parandamises, et inimesed oleksid kogukonda paremini kaasatud. Kehtiv rehabilitatsiooniteenuste korraldus, sealhulgas teenuste killustunud osutamine, ootejärjekorrad ja ebakindlus rahastamise järjepidevuses võivad jätta inimese talle vajaliku abita ning viivad tööturult kauemaks eemale nii teenust vajavad inimesed kui hoolduskoormuse tõttu ka nende lähedased33. Lisaks halveneb inimeste terviseseisund, sotsiaalsüsteemist saadakse abi liiga hilja ning seetõttu on süsteemi kulutused suured. Kogu taastusravi ja rehabilitatsiooni süsteemi on vaja arendada terviklikult, süsteemselt ja valdkondadeüleselt, et see võimaldaks pakkuda inimestele nende vajadusest lähtuvaid, õigeaegseid ja sujuvalt toimivaid teenuseid. Sotsiaal- ja lastekaitsevaldkonna tööjõudu ilmestavad kaks peamist probleemi: rahvastiku vananemise ja seega ka pidevalt suureneva sotsiaalteenuste nõudlusega seotud kvalifitseeritud tööjõu ebapiisavus ning järjest komplitseeritumate probleemidega seotud vajadus spetsialistide teadmiste ja oskuste täiendamise järele. Sotsiaalvaldkonna tööjõu kvalifikatsioonibaas algab tööturuvajadustega vastavuses olevatest õppekavadest ja koolitustest ehk kvaliteetsest täiend- ja tasemeõppest, mida täiendavad spetsiifilised koolitused kitsamale sihtrühmale. Inimeste kõrvalabivajaduse süvenemist on võimalik edasi lükata nutikate lahendustega, kuid Eesti hoolekandesektor kasutab vähe innovatsiooni. Ka uute tehnoloogiate ja töövõtete juurutamine ning teenuste innovatsioon vajavad järeleaitamist34. Koostöös erasektoriga on asjakohane senisest rohkem tegeleda valdkonnas töötavate spetsialistide teadlikkuse ja oskuste suurendamisega, samuti uudsete lahenduste kättesaadavuse parandamisega. Parandamist vajab andmete liikumine eri osapoolte vahel ning andmete ristkasutamine nii valdkonna sees, valdkondade vahel kui valdkondadeüleselt kolmel tasandil: üksikjuhtude toetamiseks vajalik andmevahetus ja andmete ristkasutus (nt abi korraldamiseks ja pakkumiseks vajalike isikustatud andmete jagamine eri osapoolte vahel ning andmete oskuslik kasutamine proaktiivsemaks abi pakkumiseks ja abivajaduse märkamiseks); juhtimiseks ja poliitikakujundamiseks vajalik andmete ristkasutus ning andmete ristkasutus teadus- ja arendustööks. 31 Suletud on suur enamus eraldatud paikades asuvad suurtest haiglatüüpi hooldekodudes, teenuste osutamise kohti luuakse kogukondade keskele ning erihooldusteenuste kasutajatele võimaldatakse võimalikult tavapärane elu. 2020. aasta seisuga on kogukondade keskele loodud 1372 inimese ööpäevaringsed teenusekohad, lisaks 370 kogukonnas elamise teenuskohta ning 500 uut toetavat teenuskohta. 32 Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 2018. aasta lõpus järjekorras veidi üle 1500 inimese ja 2019. aasta lõpus üle 1800 inimese. Järjekorras inimeste hulka loetakse nii tava- kui eelisjärjekorras olevad inimesed. 33 2019. aasta lõpus oli teenuseosutajate juures järjekorras 937 inimest, lisaks ootas 312 inimest teenuseosutaja juurde järjekorda võtmist. 34 Roheline raamat „Tehnoloogiakasutuse suurendamine inimese igapäevase toimetuleku ja heaolu toetamiseks kodus“, https://www.sm.ee/sites/default/files/news-related- files/roheline_raamat_tehnoloogiakasutuse_suurendamine_inimese_igapaevase_toimetuleku_ja_heaolu_toetamiseks_kodus.pdf 11 Heaolu parandamiseks on vaja lähiaastatel arendada iseseisvat väärikat elamist toetavate teenuste pakkumist, lihtsustada abi andmise korraldust, tugevdada valdkondadevahelist koostööd ning koostööd kohalike omavalitsustega, arendada valdkonnas töötavate spetsialistide teadmisi ja oskusi ning julgustada uudsete lahenduste kasutuselevõttu sotsiaalsektoris. 2.4. SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS JA VÕRDNE KOHTLEMINE Sooline võrdsus35 Soolise võrdõiguslikkuse poliitika eesmärk on suurendada ühiskonnas soolist võrdsust, st toetada liikumist olukorra poole, kus naistel ja meestel on kõigis ühiskonnaelu valdkondades võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus. Eesmärk on toetada inimkapitali arengut ning majanduse, konkurentsivõime ja heaolu kasvu Eestis, kasutades ühiskonna arengu huvides võrdselt meeste ja naiste teadmisi, oskusi ja võimeid. Edukas soolise võrdõiguslikkuse poliitika eeldab paralleelselt kahe teineteist täiendava strateegilise lähenemisviisi kasutamist – spetsiifiliste, otseselt soolise ebavõrdsuse probleemide lahendamisele suunatud erimeetmete rakendamine ning soolõime, st soolise aspekti arvestamine iga valdkonna poliitikas. Stereotüüpsed arusaamad meeste ja naiste rollist ühiskonnas ning ajaloolis-kultuuriliselt väljakujunenud soosüsteem mõjutavad inimeste valikuid ning taastoodavad või süvendavad meeste ja naiste sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust, sealhulgas soolist segregatsiooni haridus- ja tööalastes valikutes, palgalõhet, tasustamata kodutööde ja hoolduskoormuse ebavõrdset jaotust, soolist vägivalda, erinevusi tervise- ja riskikäitumises ning tervises ja elueas. Näiteks, naiste madalamatest sissetulekutest tingitud majanduslik sõltuvus on üks teguritest, mis takistab naistel vägivaldsest paari- või lähisuhtest lahkumist. Eesti naiste tööhõive määr on madalam kui meestel – 2019. aastal vastavalt 76,2% ja 83%36, mis põhjustab naiste majanduslikku sõltuvust ja ebavõrdsust, sealhulgas pensionieas. Soolise hõivelõhe vähendamiseks on oluline jätkata töö, pere- ja eraelu parema ühitamise, samuti hoolduskoormuse vähenemise ning meeste ja naiste vahel võrdsema jaotamise toetamist. Tegevusalapõhine sooline segregatsioon37 on erinevalt soovitust veelgi suurenenud, ulatudes 2019. aastal 36,95%-ni. Naised õpivad ja töötavad rohkem erialadel, mis on ühiskonna jaoks küll olulised nii nüüd kui tulevikus, kuid mis ei ole eriti kõrgelt tasustatud (nt sotsiaal- ja humanitaaralad). Mehed õpivad ja töötavad suurema kasvupotentsiaaliga valdkondades (nt IKT erialadel). Naised ja mehed töötavad ka erinevatel ametikohtadel. Ametialane sooline segregatsioon38 on viimase kümne aasta jooksul mõnevõrra vähenenud, kuid 2019. aastal oli see jätkuvalt 34,55%. Tööturu praegusi ning tulevikuvajadusi ja -võimalusi arvestades on oluline viia ellu tegevusi loodusteaduste, tehnoloogia (sh IKT), inseneeria ja matemaatika (nn STEM erialad) ning hariduse, tervishoiu ja hoolekande (nn EHW) valdkondades, et parandada soolist tasakaalu kõigil tasanditel. 35 Arengukava koostamise ettepanekus kasutatakse mõisteid „sooline võrdsus“ ja „sooline võrdõiguslikkus“ samatähenduslikena ning neid sisustatakse soolise võrdõiguslikkuse seaduses sätestatud soolise võrdõiguslikkuse mõiste definitsiooni kaudu. 36 Allikas: Statistikaamet 37 Tegevusalapõhine (horisontaalne) sooline segregatsioon näitab, kui suur osa naisi või mehi peaks töökohta vahetama selleks, et naiste ja meeste osatähtsus oleks kõikidel tegevusaladel võrdne 38 Ametialane/ametialapõhine (vertikaalne) sooline segregatsioon näitab, kui suur osa naisi või mehi peaks töökohta vahetama selleks, et naiste ja meeste osatähtsus oleks kõikidel ametialadel võrdne. 12 Naiste palgad on meestega võrreldes keskmiselt oluliselt madalamad. Vaatamata viimastel aastatel aset leidnud kahanemisele oli sooline palgalõhe Eestis 2019. aastal endiselt 17,1% ning võrdluses teiste ELi liikmesriikidega suurim39. Naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõttega seotud õiguslik kaitse ei ole Eestis endiselt piisav ega piisavalt tõhus. Seadusega ette nähtud õiguste kaitse tõhusust vähendab nii õigustatud (nt töötajad) kui kohustatud (nt tööandjad40) osapoolte vähene teadlikkus oma õigustest ja kohustustest ning nende rakendamise võimalustest, samuti on asjaomaste institutsioonide ressursid puudulikud. Tõhusama diskrimineerimisvastase õiguskaitse tagamiseks on vaja suurendada inimeste teadlikkust oma õigustest ja nende kaitse võimalustest. Jätkusuutlikud lahendused tuleb leida ka selleks, et tagada hea teadlikkus võrdõiguslikkusest tööandjate seas. Samuti on oluline parandada õigusspetsialistide ja riiklike institutsioonide, sealhulgas võrdõigusvoliniku võimekust pakkuda inimestele soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete rikkumise korral kiiret ja tõhusat abi. Parandamaks soolõime kohustuste täitmist ministeeriumides ja kohalikes omavalitsustes, on oluline tõhustada koordinatsiooni- ja toetusmehhanisme (sh teavitus-, nõustamis- ja koolitustegevusi) ning järelevalvet soolise mõju hindamise kvaliteedi üle. Tuleb tagada regulaarne soopõhise statistika kogumine, temaatiliste analüüside olemasolu ja regulaarsete uuringute tegemine sihtrühmades (sh töötajad ja tööandjad). Soolise võrdõiguslikkuse poliitika edukaks elluviimiseks tuleb vähendada soostereotüüpide levikut ning nende negatiivset mõju naiste ja meeste elule ja otsustele, samuti vähendada naiste ja meeste hõive- ja palgalõhet ning ameti- ja tegevusalapõhist haridusvalikute ja tööturu segregatsiooni. Samuti tuleb toetada meeste ja naiste tasakaalustatud osaluse saavutamist kõigil otsustus- ja juhtimistasanditel poliitikas ning avalikus ja erasektoris, tõhustada soolise võrdõiguslikkuse alast õiguskaitset ning toetada soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks (sh soolõimeks) vajaliku võimekuse (sh teadlikkuse ja oskuste) paranemist sidusrühmade seas. Võrdne kohtlemine Võrdne kohtlemine tähendab seda, et inimeste erinevusi võetakse ühiskonnaelu kujundamisel arvesse ja poliitikat kujundatakse nii, et tulemuseks on võrdsem ühiskond, kus iga inimene saab end ühiskonnaelus iseseisvalt teostada. Tõrjumine ja ebavõrdne kohtlemine põhjustab kahju nii inimestele, kelle õigusi rikutakse, kui kogu ühiskonnale, sest osa ühiskonnaliikmete oskustest ja võimetest leiavad vaid osalist kasutamist või jäävad üldse kasutamata. Võrdsemates ja sallivamates ühiskondades elavad inimesed on üldiselt õnnelikumad.41 Teadlikkus inimõigustest ja võrdse kohtlemise põhimõttest on Eestis vähene ning võrdse kohtlemise seadus ei rakendu täiel määral. Võrdluses Euroopa keskmisega hakkab Eesti puhul silma vähene teadlikkus võrdse kohtlemise põhimõttest ning on levinud ka arvamus, et meil ei ole diskrimineerimine laialdane probleem. See ei tähenda, et Eestis on diskrimineerimist vähem, vaid viitab inimeste vähesele teadlikkusele inimõigustest ja võrdsest kohtlemisest.42 39 Strateegias „Eesti 2035“ (eelnõu) on oskuste ja tööturu arengu üheks mõõdikuks „sooline palgalõhe“ ning eesmärgiks on seatud selle vähenemine 5%-ni aastaks 2035. 40 Tööandjad ei ole sageli teadlikud neile seadusest tulenevatest kohustustest või ei pea nende täitmist oluliseks. Vt Turk, P.; Anniste, K.; Masso, M.; Karu, M; Kriger, T. 2015. „Uuring soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamisest ja indikaatorite väljatöötamine seaduse mõjude hindamiseks.“ Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis, veebis leitav: https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/uuringuaruanne.pdf 41 Mare Ainsaar, Kairi Kasearu, Marju Lauristin, Anu Realo, Ave Roots, Andu Rämmer, Tarmo Strenze, Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga, Arenguseire Keskus, 2019 https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp- content/uploads/2019/02/Arenguseire-Keskus_V%C3%A4%C3%A4rtused-kui-inimvara_2019.pdf 42 SA Eesti Inimõiguste Keskus, Inimõigused Eestis 2020 https://humanrights.ee/materjalid/inimoigused-eestis-2020/ ja Eurobarometer 2019, Discrimination in the EU https://ec.europa.eu/commfrontoffice/publicopinion/index.cfm/Survey/getSurveyDetail/instruments/SPECIAL/surveyKy/2251 13 Olgugi, et kasvanud on sallivus erinevate vähemuste suhtes, ei ole see paratamatult kaasa toonud vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste heaolu kasvu. Seega on oluline suurendada inimeste, tööandjate ja laiemalt ühiskonna teadlikkust inimõigustest ja võrdsest kohtlemisest ning võimalustest diskrimineerimise kahtluse korral abi saada. Samuti tuleb teha koolitusi õigusekspertidele ning tegeleda strateegilise hagelemisega. Võrdse kohtlemisega seotud õiguste kaitse ei ole piisav ega tõhus. Probleemiks on olnud ka järelevalve puudulikkus ning inimeste vähene teadlikkus oma õigustest ja nende kaitse võimalustest. Vaja on usaldusväärseid ja ülevaatlikke andmeid ning analüüse, mis võimaldaksid hinnata ühiskonnagruppide ja valdkondade olukorda ning planeerida asjakohaseid sekkumisvahendeid. Jätkuma peab huvikaitse võimaluste parandamine. Ligipääsetavus Ligipääsetavus tähendab kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda. Eesti elu- ja infokeskkond ei ole paljudele ligipääsetav43, mõjutades negatiivselt nii puudega, muu erivajadusega ja vanemaealiste inimeste kui ka väikelaste vanemate ja laste võimalusi iseseisvalt ja turvaliselt ühiskonnaelus osaleda. Selleks, et kiiremini suurendada ühiskondlikku teadlikkust, spetsialistide pädevust ja investorite soovi panustada ligipääsetavasse elukeskkonda, on vaja nii haldusaladeülest õigusaktide kohandamist ja lisanõuete kehtestamist kui ka rakendada toetavaid nõustamis-, haridus- ja motivatsioonimeetmeid.44 Ligipääsetava elu- ja infokeskkonna loomine aitab seega parendada suure hulga inimeste heaolu juba täna, kuid arvestab paremini ka ühiskondlike vajadustega lühitulevikus, pidades silmas demograafilisi muutusi. Kõik need arengusuunad aitavad vältida olukorda, kus mitteligipääsetava ühiskonna kompenseerimine muutub riigieelarvele koormavaks.45 Seega aitab ligipääsetav elu- ja infokeskkond riigil pikemas perspektiivis kulusid kokku hoida, andes inimestele võimaluse iseseisvaks eluks ja vähendades seeläbi vajadust erinevate sotsiaalteenuste järele. Ligipääsetavuse tagamine on aga oluline ka sotsiaalse ja majandusliku õigluse vaates, luues võrdseid võimalusi ja vähendades diskrimineerimist ning on oluline osa peresõbralikust ühiskonnast. Ohvriabi Kuigi ohvriabis on viimastel aastatel aset leidnud väga suured positiivsed muudatused, ei saa tänase seisuga kindel olla, et kõik kuriteo või vägivalla ohvriks langenud inimesed saavad piisava ja asjakohase abi traumaga toime tulemiseks. Vägivallakuritegevust on palju, 2019. aastal registreeriti 8773 juhtumit ja perevägivald moodustab sellest pea poole.46 Vajalik on ohvriabisüsteemi terviklik arendamine, erinevate teenuste sidustamine ja traumeeritud inimestele just nende vajadustele vastava abi tagamine. Vaja on tagada üheselt mõistetavad standardid kõikidele ohvriabi pakutavatele teenustele, lahendada koostööd puudutavad probleemid (mh lastekaitse ja ohvriabi rollijaotused) ning tagada senisest enamate ohvrite jõudmine ohvriabisse, et neil oleks võimalik osa saada teenustest ja hüvitistest, millele neil õigus on. 43 Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/news-related- files/ligipaasetavuse_rakkeruhma_vahearuanne_09_2020.pdf 44 Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/news-related- files/ligipaasetavuse_rakkeruhma_vahearuanne_09_2020.pdf 45 Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/news-related- files/ligipaasetavuse_rakkeruhma_vahearuanne_09_2020.pdf 46 Kuritegevus Eestis 2019. https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/kuritegevus-eestis-2019 14  3. Arengukava rakendamisega kaasnevate mõjude esmane hinnang Arengukava koostamise ettepanek ei sisalda veel detailseid ülesannete lahendusi, mistõttu esitatakse siin üldine hinnang mõjuvaldkondadele. Täpsemalt hinnatakse olulisi mõjusid konkreetsetes tegevussuundades arengukava koostamisel. Tabel 1. Esmane hinnang mõjuvaldkondadele Võimalik Mõju Mõju Sihtrühma ebasoovitavate Mõju valdkond avaldumise ulatus suurus mõjude sagedus ilmnemise risk Sotsiaalne, sh suur suur suur väike demograafiline mõju Mõju majandusele keskmine keskmine keskmine väike Mõju riigi julgeolekule väike väike väike väike ja välissuhetele Mõju elu- ja väike väike väike väike looduskeskkonnale Mõju regionaalarengule väike väike väike väike Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse suur suur suur väike korraldusele Sotsiaalse, sh demograafilise mõju valdkonnas mõjutavad tegevused eeldatavalt olulisel määral:  hoolekande- ja tervishoiuteenuste korraldust ja inimeste tervist;  leibkondade toimetulekut;  tööturgu;  töösuhteid;  töötervishoidu ja tööohutust;  naiste ja meeste olukorda ühiskonnas ning sugudevahelisi suhteid;  eri sihtrühmadesse kuuluvate inimeste õigusi. Vähesel määral või kaudselt mõjutavad tegevused ka:  kodanike võimalusi osaleda ühiskondlikus elu ja seda mõjutada, toetades inimeste aktiivset kaasalöömist ühiskonnaelus;  haridussüsteemi ja kultuuri korraldust, soodustades näiteks tööturu vajadustele vastava hariduse omandamist ja õppekavade täiendamist erinevate teemadega;  rahvastiku arengut, mõjutades näiteks rahvusvähemuste sotsiaalset ja majanduslikku toimetulekut, Eestis töötamist jm. Mõju majandusele seisneb selles, et võib mõjutada:  leibkondade majanduslikke otsuseid (nt toetuste või töötamise võimaluste suurendamine parandab leibkondade tarbimisvõimalusi);  ettevõtluskeskkonda ja ettevõtete tegevust. Mõju ettevõtetele ja ettevõtlusele ilmneb eelkõige selles, et arengukava tegevused aitavad suurendada inimeste töövõimekust ja tööhõivet. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele seisneb selles, et mõjutab suhteid välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, peamiselt seeläbi, et ühelt poolt mõjutab vastavust rahvusvahelistele sotsiaalkindlustusnõuetele ning teisalt on seotud kahepoolsete 15 sotsiaalkindlustuslepingutega, mis võimaldavad inimestel oma sotsiaalse kaitse õigusi realiseerida. Mõju elu- ja looduskeskkonnale seisneb mõju avaldumises elukeskkonnale, sealhulgas elutingimustele ja heaolule, kuivõrd näiteks toidujäätmete vähendamisele suunatud tegevused suurendavad eeldatavalt keskkonnaalast teadlikkust (mõjutavad jäätmete tekkimise ulatust). Mõju regionaalarengule avaldub selles, et mõjutab:  regionaalpoliitika üldiste eesmärkide saavutamist (nt eri piirkondades elavate inimeste tööturuvõimalusi ja põhiteenuste tagatust; eri piirkondade koostööd ja arengut);  eri piirkondade regionaalarengut kujundavaid tegureid (nt tööturu võimalusi suurema töötusega piirkondades; eri piirkondade elanike majanduslikku toimetulekut);  kohaliku tasandi positsiooni ja osalust poliitikakujundamises, kuna mõjutab hoolekandeteenuste osutamist kohaliku omavalitsuse üksuses. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele, kuludele ja tuludele:  võib mõjutada riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste omavahelist tööjaotust ja koostööd, teenuste kättesaadavust ja töökorraldust;  mõjutab avaliku sektori rahastamist, sealhulgas kulusid ja tulusid, kuivõrd sotsiaalse kaitse teenused ja toetused on rahastatud riigieelarvest; tööhõives püsimine või selle suurendamine mõjutab maksude kaudu riigieelarve tulusid. 4. Koostamise ajakava ja tähtaeg Arengukava koostamise protsess jaguneb kaheks etapiks: sisemine analüüs ja avalik konsultatsioon. Sisemise analüüsi etapis tegeleme arengukava sisu loomisega ning teise etapi käigus kogutud ettepanekute, küsimuste ja probleempüstituste läbitöötamisega. Avaliku konsultatsiooni etapis avame sisemise analüüsi etapis valminud sisendi kommenteerimiseks ning ettepanekute ja täienduste tegemiseks kõigile huvitatud osapooltele. Tabel 2. Heaolu arengukava koostamise ajakava Etapp Nädal Kuupäevad Tegevuste kirjeldus Arengukava avaürituse kuupäeva paikapanemine ning info Analüüs koondamine avaürituse ja töörühmade korraldamiseks. 3–7 20.01.–21.02.2021 Partneritele ettepaneku tegemine osaleda arengukava töörühmades. Konsultatsioon Arengukava avaürituse toimumine ning töörühmade kohtumised ettepanekute ja info kogumiseks. Töörühmade detailse ajakava ja 8–12 22.02.–28.03.2021 eesmärkide kokkuleppimine toimub töörühma koosolekul. Arengukava koostamise tutvustamine teistele osapooltele (nt Riigikogu sotsiaal- ja põhiseaduskomisjon, fraktsioonid jne). Analüüs Kogutud materjali ja info süstematiseerimine, lisainfo kogumine ja 13–17 29.03.–02.05.2021 selle põhjal töörühmade järgmise kohtumise ettevalmistamine. 16 Konsultatsioon Töörühmade kohtumised. 18–21 03.05.–30.05.2021 Info kogumine arengukava probleemide väljaselgitamiseks ja võimalike lahenduste väljapakkumiseks. Töörühmadelt saadud ja kirjalikult esitatud materjali ja info Analüüs analüüsimine ning selle põhjal kokkuvõtte koostamine 22–25 31.05.–27.06.2021 (arengukavaga seotud võtmeprobleemid) ja järgmises konsultatsiooniringis lahendust vajavate teemade väljaselgitamine. PAUS 26–30 28.06–01.08.2021 PAUS Konsultatsioon Analüüs Konsultatsioon Võtmeprobleemide arutelud partneritega (töörühmades) ja 31–33 02.08.–22.08.2021 nendele võimalike lahenduste väljapakkumine. 34–39 23.08.–03.10.2021 Arengukava I versiooni koostamine. Arengukava I tekstiversiooni tutvustamine ja sellele tagasiside 40–42 04.10.–24.10.2021 kogumine eri osapooltelt. Konsultatsioonietapis kogutud materjali ja info analüüsimine ja Analüüs erimeelsuste läbirääkimine. Arengukava teksti korrigeerimine ja 43–48 25.10.2021–05.12.2022 täiendamine. Arengukava toetavate programmide koostamise alustamine. PAUS 49–52 06.12.2021–02.01.2022 PAUS Konsultatsioon Arengukava lõpliku versiooni tutvustamine partneritele ja laiemale 1–6 03.01.–13.02.2022 avalikkusele ning konsultatsioonivoorus saadud ettepanekutega arvestamisest ja mittearvestamisest ülevaate andmine. Analüüs Arengukava lõpliku versiooni viimistlemine ja ministeeriumisisene 7–11 14.02.–20.03.2022 kooskõlastamine EIS-i kooskõlastusringi algatamiseks. Jätkub programmide koostamine. 17  Konsultatsioon Arengukava kooskõlastamine ministeeriumite ja partneritega EIS- 12–14 21.03.–10.04.2022 is. EIS-i kooskõlastusringis tulnud märkuste ja ettepanekute põhjal Analüüs arengukava täiendamine ning ettepanekutele vastuste 15–19 11.04.–15.05.2022 koostamine. Jätkub programmide koostamine. Arengukava on arutamiseks ja Riigikokku saatmiseks Vabariigi 20–25 16.05.–26.06.2022 Valitsuses Menetlus 26–43 27.06.–30.10.2022 Arengukava on arutamiseks Riigikogus 44–52 31.10.–31.12.2022 Arengukava on kinnitamiseks Vabariigi Valitsuses 1 01.01.2023 Arengukava jõustumine 5. Kaasamiskava ja juhtkomitee Heaolu arengukava koostatakse ja viiakse ellu, lähtudes riigieelarve seadusest ja Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määrusest nr 117 „Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord“. Arengukava koostamise eest vastutab Sotsiaalministeerium. Arengukava koostamise ja elluviimise strateegiliseks juhtimiseks jätkab tööd heaolu arengukava juhtkomitee, kuhu kuuluvad ministeeriumid, Riigikantselei, valdkonnaga seotud riigiasutused, Eesti Linnade ja Valdade Liit, sotsiaalpartnerid ja muud strateegilised partnerid. Arengukava koostamisse kaasatakse töö vältel valdkonna eksperte ja teadlasi. 18  Ministeeriumid Meie 28.12.2020 nr 1.2-2/152-1 Heaolu arengukava 2023–2030 koostamise ettepaneku esitamine kooskõlastamiseks Sotsiaalministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks heaolu arengukava 2023–2030 koostamise ettepaneku. Palume kooskõlastust ja ettepanekuid hiljemalt 15.01.2021. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik Sotsiaalminister Lisad: 1. Heaolu arengukava 2023–2030 koostamise ettepanek 2. Vabariigi Valitsuse korralduse „Heaolu arengukava 2023–2030 koostamise ettepaneku heakskiitmine“ eelnõu 3. Vabariigi Valitsuse korralduse „Heaolu arengukava 2023–2030 koostamise ettepaneku heakskiitmine“ eelnõu seletuskiri Lisaadressaadid: Riigikantselei Eesti Linnade ja Valdade Liit Jaanika Mastik 626 9113 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  EELNÕU 08.12.2020 KORRALDUS 2021 nr Heaolu arengukava 2023–2030 koostamise ettepaneku heakskiitmine Vastavalt riigieelarve seaduse § 20 lõikele 2 ja kooskõlas Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määrusega nr 117 „Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord”: 1. Kiita heaks ettepanek koostada „Heaolu arengukava 2023–2030“ (edaspidi arengukava). 2. Määrata arengukava koostamise eest vastutavaks ministeeriumiks Sotsiaalministeerium ning arengukava väljatöötamises osalevateks asutusteks kõik teised ministeeriumid ja Riigikantselei. 3. Sotsiaalministeeriumil esitada „Heaolu arengukava 2023–2030“ Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks hiljemalt 2022. aasta juunikuus. Jüri Ratas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär  SELETUSKIRI Vabariigi Valitsuse korralduse „Heaolu arengukava 2023–2030 koostamise ettepaneku heakskiitmine“ eelnõu juurde 1. SISSEJUHATUS Lähtudes riigieelarve seaduse § 20 lõikest 2 ja Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määruse nr 117 „Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord” §-st 2 esitab Sotsiaalministeerium Vabariigi Valitsusele „Heaolu arengukava 2023–2030“ (edaspidi arengukava) koostamise ettepaneku. Arengukava katab tulemusvaldkonda „Heaolu“, mis on üks 17-st riigi eelarvestrateegia tulemusvaldkonnast. Loodav dokument koondab tulemusvaldkonda „Heaolu“ kuuluvate poliitikavaldkondade – sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaesuse vähenemine, sooline võrdsus ning suurem sotsiaalne kaasatus, vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste võrdse kohtlemise edendamine, tööhõive, pikk ja kvaliteetne tööelu ning laste ja perede heaolu suurendamine – strateegilised eesmärgid aastateks 2023–2030, arvestades sealjuures riigi pikaajalises arengustrateegias „Eesti 2035“ seatud strateegiliste sihtidega. Samuti annab arengukava ülevaate tulemusvaldkonna peamistest ülesannetest, eesmärkidest ja tegevussuundadest. Joonis 1. Tulemusvaldkond „Heaolu“ poliitikavaldkonnad SOTSIAALSE EBAVÕRDUSE JA VAESUSE VÄHENEMINE SOOLINE LASTE JA VÕRDSUS NING PEREDE HEAOLU SUUREM SUURENDAMINE SOTSIAALNE KAASATUS HEAOLU PIKK JA VÕRDSE KVALITEETNE KOHTLEMISE TÖÖELU EDENDAMINE TÖÖHÕIVE Arengukava koostamise ettepanekus selgitatakse selle koostamise eesmärki ja vajadust, samuti antakse ülevaade valdkonna hetkeolukorrast ja olulisematest ees seisvatest ülesannetest ning esitatakse esialgne hinnang valdkonna arengukava rakendamisega kaasnevale eeldatavale mõjule. Lisaks kirjeldatakse arengukava koostamise protsessi ja ajakava. 1 Euroopa Liidu liikmena osaleme Euroopa Liidu poliitika ja arengusuundade kujundamises sotsiaal- ja töövaldkonnas. Euroopa Liidu õigusaktid on riigisisese õiguse lahutamatu osa ning ELi tasandi koostöö ja otsused mõjutavad vahetult meie riigisisese poliitika kujundamist. Seetõttu võtame heaolu arengukavas riigisiseste arengueesmärkide seadmisel arvesse ka ELi arengusuundi ning ühtlasi saame kavandada võimalikke ELi tasandil soovitavaid muudatusi. 2. EELNÕU EESMÄRK JA SISU Vabariigi Valitsus uuendas 2019. aastal riigi eelarvestrateegia tulemusvaldkondi, millest lähtuvalt ühendati varasemad eraldiseisvad tulemusvaldkonnad „Sotsiaalne kaitse“, „Tööturg“ ja „Perepoliitika“ (osaliselt) üheks tulemusvaldkonnaks „Heaolu“, mistõttu on vaja uuendada kehtivat „Heaolu arengukava 2016–2023“ ning hõlmata koostatavasse arengukavasse ka laste heaolu suurendamise temaatika, mida varem kattis „Laste ja perede arengukava 2012–2020“ . Perepoliitika kuulub alates 2019. aastast tulemusvaldkonna „Rahvastik ja sidus ühiskond“ alla, mis on Siseministeeriumis rahvastikuministri vastutusalas. Loodava arengukava teemavaldkondade hulka kuulub jätkuvalt ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise poliitika. Lisandunud on soopõhise vägivallaga seotud teemad, mida varem kajastati „Vägivalla ennetamise strateegias aastateks 2015–2020“. Arengukava uuendamine on vajalik ka Euroopa Liidu perioodi 2021–2027 struktuurivahendite kasutamise seisukohast. Praegu kehtiva arengukava kehtivus on lühem kui struktuurivahendite kasutamise periood, mistõttu ei täida see Euroopa Komisjoni sätestatud eeltingimust, et kogu struktuurivahendite kasutamise jooksul peab liikmesriigil olema kehtiv strateegiline raamistik, mis katab aktiivse tööturu, vaesuse vähendamise, soolise võrdõiguslikkuse ja sotsiaalse kaasatuse teemad. Heaolu arengukava 2016–2023 seadis kaks üldeesmärki: - tööhõive kõrge tase ning pikk ja kvaliteetne tööelu; - sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaesuse vähenemine, sooline võrdsus ning suurem sotsiaalne kaasatus. Laste ja perede arengukava 2012–2020 peaeesmärk oli: - laste ja perede heaolu suurendamine ning elukvaliteedi tõstmine, soodustades seeläbi laste sünde. Eesmärkide täitmist hinnatakse selleks valitud indikaatoritega. Ülevaade arengukavade eesmärkide täitmisest on kättesaadav heaolu arengukava teemalehelt ning Statistikaameti juhtimislaudadelt. Nii heaolu kui laste ja perede arengukava põhieesmärgid on aktuaalsed ka arengukava järgmisel perioodil. Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu koosneb kolmest punktist: Punkt 1. Kiita heaks ettepanek koostada „Heaolu arengukava 2023–2030“. Punkt 2. Määrata arengukava koostamise eest vastutavaks Sotsiaalministeerium ning arengukava väljatöötamises osalevateks asutusteks kõik teised ministeeriumid ning Riigikantselei. Punkt 3. Sotsiaalministeeriumil esitada arengukava Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks hiljemalt 2022. aasta juunikuus. 2  3. KORRALDUSE JÕUSTUMISEGA KAASNEVAD MÕJUD Arengukava koostamise ettepanek ei sisalda veel detailseid väljakutsete lahendusi, mistõttu esitatakse siin üldine hinnang mõjuvaldkondadele. Täpsemalt hinnatakse olulisi mõjusid konkreetsetes tegevussuundades arengukava koostamisel. Tabel 1. Esmane hinnang mõjuvaldkondadele Võimalik Mõju Mõju Sihtrühma ebasoovitavate Mõju valdkond avaldumise ulatus suurus mõjude sagedus ilmnemise risk Sotsiaalne, sh suur suur suur väike demograafiline mõju Mõju majandusele keskmine keskmine keskmine väike Mõju riigi julgeolekule väike väike väike väike ja välissuhetele Mõju loodus- ja väike väike väike väike elukeskkonnale Mõju regionaalarengule väike väike väike väike Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse suur suur suur väike asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele Sotsiaalse, sh demograafilise mõju valdkonnas mõjutavad tegevused eeldatavalt olulisel määral:  hoolekande- ja tervishoiuteenuste korraldust ja inimeste tervist;  leibkondade toimetulekut;  tööturgu;  töösuhteid;  töötervishoidu ja tööohutust;  naiste ja meeste olukorda ühiskonnas ning sugudevahelisi suhteid;  eri sihtrühmadesse kuuluvate inimeste õigusi. Vähesel määral või kaudselt mõjutavad tegevused ka:  kodanike võimalusi osaleda ühiskondlikus elus ja seda mõjutada, toetades inimeste aktiivset kaasalöömist ühiskonnaelus;  haridussüsteemi ja kultuuri korraldust, soodustades näiteks tööturu vajadustele vastava hariduse omandamist ja õppekavade täiendamist erinevate teemadega;  rahvastiku arengut, mõjutades näiteks rahvusvähemuste sotsiaalset ja majanduslikku toimetulekut, Eestis töötamist jm. 3 Mõju majandusele seisneb selles, et võib mõjutada:  leibkondade majanduslikke otsuseid (nt toetuste või töötamise võimaluste suurendamine parandab leibkondade tarbimisvõimalusi);  ettevõtluskeskkonda ja ettevõtete tegevust. Mõju ettevõtetele ja ettevõtlusele ilmneb eelkõige selles, et arengukava tegevused aitavad suurendada inimeste töövõimekust ja tööhõivet. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele seisneb selles, et mõjutab suhteid välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, peamiselt seeläbi, et ühelt poolt mõjutab vastavust rahvusvahelistele sotsiaalkindlustusnõuetele ning teisalt on seotud kahepoolsete sotsiaalkindlustuslepingutega, mis võimaldavad inimestel oma sotsiaalse kaitse õigusi realiseerida. Mõju elu- ja looduskeskkonnale seisneb mõju avaldumises elukeskkonnale, sealhulgas elutingimustele ja heaolule, kuivõrd näiteks toidujäätmete vähendamisele suunatud tegevused suurendavad eeldatavalt keskkonnaalast teadlikkust (mõjutavad jäätmete tekkimise ulatust). Mõju regionaalarengule avaldub selles, et mõjutab:  regionaalpoliitika üldiste eesmärkide saavutamist (nt eri piirkondades elavate inimeste tööturu võimalusi, põhiteenuste tagatust; eri piirkondade koostööd ja arengut);  eri piirkondade regionaalarengut kujundavaid tegureid (nt tööhõive võimaluste edendamist kõrgema töötusega piirkondades, eri piirkondade elanike majandusliku toimetuleku toetamist);  kohaliku tasandi positsiooni ja osalust poliitikakujundamise protsessides, kuna mõjutab erinevate hoolekandeteenuste osutamist kohalikus omavalitsusüksuses. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele ilmneb järgmistes alavaldkondades:  võib mõjutada riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste omavahelist tööjaotust ja koostööd, teenuste kättesaadavust ja töökorraldust;  mõjutab avaliku sektori rahastamist, sealhulgas kulusid ja tulusid, kuivõrd sotsiaalse kaitse teenused ja toetused on rahastatud riigieelarvest; tööhõives püsimine või selle suurendamine mõjutab maksude kaudu riigieelarve tulusid. 4. KORRALDUSE RAKENDAMISEKS VAJALIKUD KULUTUSED Arengukava koostamisega seotud kulud kaetakse Sotsiaalministeeriumi tegevuskuludest. 5. EELNÕU JÕUSTUMINE Vabariigi Valitsuse korraldus jõustub üldises korras. 6. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE Eelnõu esitatakse 2020. aasta detsembris eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks kõikidele ministeeriumitele, Riigikantseleile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule. 4 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: SOM/20-1603 - Heaolu arengukava 2023–2030 koostamise ettepaneku heakskiitmine Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Riigikantselei; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 15.01.2021 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6de611c0-b3f3-4abe-ad83-5b4108fabe92 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6de611c0-b3f3-4abe-ad83-5b4108fabe92?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main