Kiri

Ministeeriumid 05.11.2020 nr 1-4/20/2698-2 Keskkonnaministri määruse „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Keskkonnaministeerium esitab kooskõlastamiseks keskkonnaministri määruse „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” eelnõu koos seletuskirjaga. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Rene Kokk Minister Lisad: 1. Püsiksannika püsielupaikade määruse eelnõu 2. Püsiksannika püsielupaikade määruse seletuskiri 3. Püsiksannika püsielupaikade kaardid (19 kaarti) Anni Kurisman, 472 4721 [email protected] Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231  EELNÕU KESKKONNAMINISTER MÄÄRUS Tallinn Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 2, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Püsiksannika püsielupaikade kaitse-eesmärk (1) Määrusega võetakse kaitse alla Vabariigi Valitsuse 20. mai 2004. a määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loeteluˮ § 1 lõike 2 punkti 21 kohaselt I kaitsekategooriasse kuuluva liigi püsiksannika (Swertia perennis) väljaspool kaitsealasid ja hoiualasid asuvad kasvukohad, mida tuleb kaitsta selle liigi soodsa seisundi tagamiseks. (2) Püsiksannika püsielupaikade (edaspidi püsielupaik) maa-ala kuulub sihtkaitsevööndisse, välja arvatud Kaatsi ja Reola-Ülenurme püsielupaik, mis kuuluvad vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele sihtkaitsevööndisse ja piiranguvööndisse. (3) Püsielupaigas tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses ettenähtud erisustega. § 2. Püsielupaikade asukohad (1) Põlva maakonnas võetakse kaitse alla Prangli püsielupaik Kanepi vallas Prangli külas. (2) Tartu maakonnas võetakse kaitse alla järgmised püsielupaigad: 1) Aakaru Kambja vallas Aakaru külas; 2) Haava Tartu vallas Haava külas; 3) Kaatsi Kambja vallas Ransi külas; 4) Kastli Tartu vallas Kastli külas; 5) Kavilda Elva vallas Kobilu, Mäeotsa ja Vahessaare külas; 6) Kolga Nõo vallas Kolga külas; 7) Lalli Kambja vallas Lalli külas; 8) Madise Kambja vallas Mäeküla ja Madise külas; 9) Raua Tartu vallas Haava külas; 10) Reola-Ülenurme Kambja vallas Ülenurme alevikus ja Reola külas; 11) Reolasoo Kambja vallas Vana-Kuuste külas; 12) Tatra oru Kambja vallas Lepiku, Madise ja Reolasoo külas. 1 (3) Valga maakonnas võetakse kaitse alla järgmised püsielupaigad: 1) Hiie Tõrva vallas Ransi külas; 2) Hummuli Tõrva vallas Ransi külas; 3) Tõlliste Valga vallas Tõlliste külas. (4) Viljandi maakonnas võetakse kaitse alla järgmised püsielupaigad: 1) Allaste Mulgi vallas Allaste ja Raja külas; 2) Kulla Mulgi vallas Kulla ja Päigiste külas; 3) Leeli Mulgi vallas Leeli ja Pöögle külas. (5) Püsielupaikade ja nende vööndite piirid on kantud kaartidele, mis on esitatud määruse lisas1. § 3. Püsielupaiga valitseja Püsielupaiga valitseja on Keskkonnaamet. § 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused Määruse seletuskirjas2 on esitatud põhjendused: 1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele; 2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride kulgemise kohta; 5) kaitsekorra kohta. 2. peatükk KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED § 5. Lubatud tegevus (1) Inimestel on lubatud viibida, pidada jahti, püüda kala ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu püsielupaigas. (2) Püsielupaigas on lubatud: 1) sõidukiga sõitmine teedel; 2) jalgrattaga sõitmine radadel; 3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetamata juhtudel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine järelevalve- ja päästetöödel, püsielupaiga valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, püsielupaiga valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusel. (3) Püsielupaigas on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud: 1) lõkke tegemine; 2) rahvaürituse korraldamine. § 6. Keelatud tegevus (1) Püsielupaigas on keelatud telkimine. (2) Püsielupaiga valitseja nõusolekuta on püsielupaigas keelatud: 1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet; 2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid; 3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut; 4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist; 2 5) anda projekteerimistingimusi; 6) anda ehitusluba; 7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist; 8) jahiulukeid lisasööta. § 7. Tegevuse kooskõlastamine (1) Püsielupaiga valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab püsielupaiga valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada püsielupaiga kaitse-eesmärgi saavutamist või püsielupaiga seisundit. (2) Kui tegevust ei ole püsielupaiga valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud püsielupaiga valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta püsielupaiga kaitse-eesmärgi saavutamist või püsielupaiga seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes. 3. peatükk SIHTKAITSEVÖÖND § 8. Sihtkaitsevööndi määratlus Sihtkaitsevöönd on püsielupaiga osa seal väljakujunenud või kujundatavate sookoosluste, seal leiduvate püsiksannika ja muude kaitsealuste liikide kasvukohtade ning allikate säilitamiseks. § 9. Lubatud tegevus Püsielupaiga valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud: 1) olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd; 2) loodusliku veerežiimi taastamine; 3) koosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile ja kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, kusjuures metsakoosluse kujundamisel on püsielupaiga valitsejal õigus esitada nõudeid raieaja ja tehnoloogia, metsamaterjali kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse kohta; 4) olemasolevate rajatiste hooldustööd; 5) poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik tegevus. § 10. Keelatud tegevus Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi: 1) majandustegevus; 2) loodusvarade kasutamine; 3) uute ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine püsielupaiga tarbeks või püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks. 4. peatükk PIIRANGUVÖÖND § 11. Piiranguvööndi määratlus Piiranguvöönd on püsielupaiga majanduslikult kasutatav osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse ja on vajalik püsiksannika kasvukohtades looduslähedase veerežiimi tagamiseks. 3 § 12. Lubatud tegevus (1) Piiranguvööndis on lubatud: 1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi; 2) uuendusraie. (2) Püsielupaiga valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine. § 13. Keelatud tegevus (1) Piiranguvööndis on keelatud: 1) ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, välja arvatud rajatise püstitamine püsielupaiga valitseja nõusolekul; 2) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; 3) maavara kaevandamine; 4) uue veekogu rajamine; 5) uue maaparandussüsteemi rajamine; 6) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllumaal. (2) Piiranguvööndis on keelatud puidu kokkuvedu külmumata pinnaselt. Püsielupaiga valitseja võib lubada puidu kokkuvedu, kui pinnas seda võimaldab. 5. peatükk LÕPPSÄTTED § 14. Määruse jõustumine Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. § 15. Menetluse läbiviimine Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 30. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 1-2/19/695 algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos ärakuulamise tulemustega on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas. § 16. Vaidlustamine Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. 1 Looduskaitseseaduse § 53 lõike 2 alusel ei avaldata Riigi Teatajas püsielupaikade kaarte, nendega saab tutvuda Keskkonnaministeeriumis, Keskkonnaametis või keskkonnaregistris. 2 Määruse seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumis ja Keskkonnaametis. Rene Kokk Minister Meelis Münt Kantsler Lisa. Püsiksannika püsielupaikade kaardid 4  Keskkonnaministri määruse „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” eelnõu SELETUSKIRI 1. Sissejuhatus Looduskaitseseaduse (edaspidi ka LKS) § 10 lõike 2 alusel on keskkonnaministril õigus võtta ala kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega moodustatakse I kaitsekategooriasse kuuluva taimeliigi püsiksannika (Swertia perennis) ja selle kasvukohtade kaitseks 19 püsielupaika, mis asuvad Põlva, Tartu, Valga ja Viljandi maakonnas. Püsielupaikadesse arvatud ala ei ole varem kaitse all olnud. Põlva maakonnas võetakse kaitse alla püsiksannika Prangli püsielupaik Kanepi vallas Prangli külas. Tartu maakonnas võetakse kaitse alla järgmised püsiksannika püsielupaigad: Aakaru Kambja vallas Aakaru külas; Haava Tartu vallas Haava külas; Kaatsi Kambja vallas Ransi külas; Kastli Tartu vallas Kastli külas; Kavilda Elva vallas Kobilu, Mäeotsa ja Vahessaare külas; Kolga Nõo vallas Kolga külas; Lalli Kambja vallas Lalli külas; Madise Kambja vallas Mäeküla ja Madise külas; Raua Tartu vallas Haava külas; Reola-Ülenurme Kambja vallas Ülenurme alevikus ja Reola külas; Reolasoo Kambja vallas Vana-Kuuste külas ning Tatra oru Kambja vallas Lepiku, Madise ja Reolasoo külas. Valga maakonnas võetakse kaitse alla püsiksannika Hiie ja Hummuli püsielupaik Tõrva vallas Ransi külas ning Tõlliste püsielupaik Valga vallas Tõlliste külas. Viljandi maakonnas võetakse kaitse alla järgmised Mulgi vallas asuvad püsiksannika püsielupaigad: Allaste Allaste ja Raja külas; Kulla Kulla ja Päigiste külas ning Leeli Leeli ja Pöögle külas. Ülle Kuke 2007. aastal1 ja Keskkonnaameti2 2010. aastal Keskkonnaministeeriumile esitatud kaitse alla võtmise ettepaneku alusel kanti keskkonnaregistri projekteeritavate alade kihile seitse kavandatavat püsiksannika püsielupaika. Tuginedes liigieksperdi Toomas Hirse 2014.3 ja 2017. aastal4 koostatud ekspertiisidele, analüüsis Keskkonnaamet kavandatavate püsielupaikade piiride ja tsoneeringu otstarbekust ning esitas liikide kaitse ja võõrliikide ohjamise planeerimise komisjoni otsuse5 alusel 1. juunil 2018. a Keskkonnaministeeriumile uue, LKS § 8 kohase täiendatud kaitse alla võtmise ettepaneku6 ja väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmiseks. Selle järgi kavandati kaitse alla võtta 20 püsiksannika püsielupaika kogupindalaga 321,8 ha. 2018. aastal toimunud kaasamise tulemusena korrigeeris Keskkonnaamet VTK-d ning esitas selle 1. augustil 2019. a7 Keskkonnaministeeriumile algatamiseks. Keskkonnaminister algatas 1 Kukk, Ü. 2007. Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri. Määruse eelnõu ja seletuskiri püsiksannika (Swertia perennis) püsielupaikade moodustamise põhjenduseks. Kättesaadav Keskkonnaametis. 2 Ettepanek püsiksannika määruse eelnõu parandamiseks. Keskkonnaministeeriumile 11.02.2010 saadetud kiri nr 17-7.1/11090. Kättesaadav Keskkonnaametis. 3 Hirse, T. 2014. Püsiksannika (Swertia perennis) projekteeritavate ja väheste leiukohtade, mis jäävad väljapoole kaitstavaid alasid, ekspertiis. Kättesaadav Keskkonnaametis. 4 Hirse, T. 2017. Püsiksannika (Swertia perennis) leviku, seisundi ja kaitstuse ekspertiisi aruanne. Kättesaadav Keskkonnaametis. 5 LKPK 2018 II koosoleku protokoll. Registreeritud 31.05.2018 nr 1-10/18/43. Kättesaadav Keskkonnaametis. 6 Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepanek ja väljatöötamise kavatsus. Keskkonnaministeeriumile 01.06.2018 saadetud kiri nr 7-16/18/9211. Kättesaadav Keskkonnaametis. 7 Määruse „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiriˮ moodustamise algatamine ja osade püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmise menetluse algatamata jätmine. Keskkonnaministeeriumile saadetud kiri nr 7-4/19/12573. Kättesaadav Keskkonnaametis. 30. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 1-2/19/695 menetluse 19 püsielupaiga kaitse alla võtmiseks ja kaitse-eeskirja kehtestamiseks ning keeldus 1. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 1-2/19/656 nelja püsiksannika püsielupaiga (Ahja, Lepiku, Jõgeveste ja Ransi) kaitse alla võtmise menetluse algatamisest. Kõikide teadaolevate püsiksannika kasvukohtade kohta on seeläbi tehtud otsus kaitse alla võtmise vajaduse kohta ja käesoleva määrusega tagatakse kõikide teadaolevate püsiksannika jätkusuutlike kasvukohtade kaitse. Keskkonnaministri määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna liigikaitse büroo liigikaitse peaspetsialist Anni Kurisman (tel 5300 7063, e-post [email protected]), eelnõu kaitsekorra otstarbekust on kontrollinud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna liigikaitse büroo juhataja Marju Erit (5649 6373, e- post [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti üldosakonna jurist Reelika Metshein (tel 5697 7994, e-post [email protected]), keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post [email protected]) ja kaardid on kontrollinud Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Kristin Pille (tel 673 7580, e-post [email protected]). 2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus 2.1. Kaitse-eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine. Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmise eelduseks on nende eesmärgiks seatud I kaitsekategooriasse kuuluva taimeliigi püsiksannika ohustatus ja haruldus. Kavandatavate püsielupaikade peamiseks väärtuseks olev püsiksannikas on väheneva arvukusega haruldane 15–50 cm kõrgune määrdunud lillade õite ja pisut teelehe lehti meenutavate juurmiste lehtedega mitmeaastane taim8. Püsiksannikas on Eesti punases nimestikus arvatud nii 2008.9 kui ka 2017. aasta10 hindamisel ohualdiste (vulnerable) liikide kategooriasse. Taim eelistab lubjarikkaid liigniiskeid kasvukohti. Liigi tavapärased kasvukohad on mitmesugused avatud kuni hõreda puistuga tüsedama turbakihiga (üle 30 cm) sookooslused, nagu madalsood ja selle eritüübid (eelkõige allika-madalsood, madalsoorohumaad, hõredad madalsoometsad) ning õhema turbakihiga (alla 30 cm) soostuvad- ja soo-(puis)niidud. Püsiksannikas on poolvarjulist keskkonda armastav taim, mistõttu ei leia seda liiki enamasti lauslagedatelt aladelt ega ka liiga varjulistest kohtadest. Sageli hoiab püsiksannikas lagedama ala serva, kus on hõre puu- ja põõsarinne, või kasvab hõredamate puude- ja põõsaste gruppide varjus. Liigselt võsastuvas ja metsastuvas kasvukohas lakkab järk-järgult õitsemine ning lõpuks hääbub püsiksannikas sobimatuks muutunud kasvukohast jäädavalt. Püsiksannikat on kõige parem vaadelda õitsemise ajal juuni lõpust kuni septembrini, sest siis ulatuvad õisikuvarred üle teiste rohttaimede. Kui Ülle Kuke 2007. aasta ettepaneku tegemise ajal oli Eestis teada vaid üheksa püsiksannika kasvukohta, siis 2020. aasta jaanuariks on keskkonnaregistrisse kantud 93 kehtivat 8 Kukk, T. 2015. Eesti taimede kukeaabits. Kirjastus Varrak, Tallinn. 9 eElurikkus. https://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=7609 (03.06.2018). 10 Leht, M. 2017. Püsiksannika ohustatuse hindamine. Hindamisel (kinnitamata). Kättesaadav Keskkonnaametis. leiukohakirjet. Need jagunevad ligikaudu 31 kasvukoha (lähestikku paiknevad leiukohakirjed moodustavad ühtse kasvukoha) vahel ja 2017. aasta ekspertiisi andmetel kasvab neis kokku vähemalt 13 389 püsiksannika õitsvat võsu. Selline näiline kasvukohtade arvu suurenemine pole aga tingitud liigi seisundi paranemisest, vaid oluliselt paremast uuritusest viimastel aastatel. Püsiksannika kasvukohad on raskesti läbitavad alad, kuhu juhuslikult tavaliselt ei satuta. 2014. ja 2017. aastal koostatud ekspertiiside käigus korraldati ulatuslikud inventuurid püsiksannika varem teadaolnud ja potentsiaalsetes leiukohtades Virumaal, Raplamaal, Jõgevamaal ja Võrumaal. Kõige sagedamini kasvab püsiksannikas jõgede (ürg)orgude madalsoo kooslustes. Leiukohtade põhituumik on koondunud Tartust 40 km raadiusse jäävale alale. Püsiksannika kasvukohad on erinevad alaliselt liigniisked madalsood, millele on iseloomulik turbakihi paksus üle 30 cm. Teistest liigirikkamad ja omapärasema taimestikuga on mineraalirikkast survelisest või nõrgalt survelisest põhjaveest toituvad väikese pindalaga allika- madalsood, mis kujunevad enamasti igritsevate allikate väljumiskohtadesse (ürgoru) nõlvade jalamitele11. Allikasoodes kasvavad pideva liigniiskuse ja aasta läbi jaheda veetemperatuuriga kohanenud liigid, mis tingimuste muutumisel jäävad konkurentsis teistele liikidele alla. Madalsoode seisund on inimtegevuse tagajärjel aina halvenev ja pindala vähenev. Viimase poole sajandi jooksul on madalsoode pindala vähenenud üle 90%12. Lisaks eespool nimetatud loodusväärtustele on püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taimeliikide kaitseks. Samas pole nende kõigi eraldi kaitse-eesmärgina nimetamine vajalik, kuna eesmärgiks seatav liik ja selle kasvukohtade kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka nende kaitse. Kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgiks seatud püsiksannika ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele liikidele, kelle elupaigaeelistused sarnanevad püsiksannika omadega. Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitse-eesmärkidena nimetatud, kuid nende puhul on arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav kaitsekord tagab sihtkaitsevööndis ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse (LKS § 14 lõige 2) teostamisel piiranguvööndis lähtutakse LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse nõuetest. Teiste sõnadega tuleb nende liikide puhul püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud tegevusteks ja püsielupaiga valitseja nõusolekuta keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse põhimõtetega. Isendikaitse väldib konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist, kuid ei taga nende liikide elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal. Püsiksannika püsielupaikades kasvab hulgaliselt ka teisi kaitsealuseid taimeliike. II kaitsekategooria liikidest on seal leitud järgmisi liike: Russowi sõrmkäpp (Dactylorhiza russowii), harilik muguljuur (Herminium monorchis), täpiline sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata subsp. Cruenta), soohiilakas (Liparis loeselii), kärbesõis (Ophrys insectifera), lõhnav käoraamat (Gymnadenia odoratissima), ainulehine soovalk (Malaxis monophyllos), jumalakäpp (Orchis mascula), karvane maarjalepp (Agrimonia pilosa), väike käopõll (Listera cordata), pehme koeratubakas (Crepis mollis), kuninga-kuuskjalg (Pedicularis sceptrum- carolinum), kõdu-koralljuur (Corallorhiza trifida) ja kollane kivirik (Saxifraga hirculus). III kaitsekategooria taimeliikidest kasvavad püsiksannika püsielupaikades järgmised liigid: 11 Loide, E. jt. 2012. Märgalade seisundi hindamine ja keskkonnaeesmärkide määramine. Lõpparuanne. Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut. Kättesaadav veebiaadressil https://www.envir.ee/sites/default/files/margalad_uuring_2012.pdf. 12 Paal, J. ja Leibak, E. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus. kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), balti sõrmkäpp (Dactylorhiza Baltica), suur käopõll (Listera ovata), soo-neiuvaip (Epipactis palustris), vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii), lääne-mõõkrohi (Cladium mariscus), kuradi-sõrmkäpp (Dactylorhiza maculata), harilik ungrukold (Huperzia selago), pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis), roomav öövilge (Goodyera repens), rohekas käokeel (Platanthera chlorantha), kahelehine käokeel (Platanthera bifolia), harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea) ja laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine). Nende liikide puhul tuleb arvestada, et püsielupaiga valitseja võib tuginedes LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse sätetele seada lisaks kaitse-eeskirjas esitatud piirangutele liigispetsiifilisi tingimusi, mis on vajalikud isendikaitseks. 2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus Püsiksannikas kuulub Vabariigi Valitsuse 20. mai 2004. a määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loeteluˮ § 1 lõike 2 punkti 21 kohaselt I kaitsekategooria taimeliikide hulka. LKS § 46 lõike 1 kohaselt arvatakse I kaitsekategooriasse liigid, mis on Eestis haruldased, asuvad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena, ning liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline. LKS § 48 lõike 1 kohaselt tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmise eesmärk on väljaspool kaitsealasid asuvate elupaikade kaitse alla võtmisega tagada liigi soodne seisund. Vastavalt LKS § 3 lõikele 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. Kuni pindalalise kaitstava loodusobjekti moodustamiseni on LKS § 55 lõike 7 alusel tagatud isendite kaitse (st keelatud püsiksannika taimede kahjustamine ja hävitamine), kuid see ei ole pikaajalise ja tulemusliku kaitse (liikide soodsa seisundi) tagamiseks piisav. Enne püsielupaikade moodustamist asus 31 püsiksannika kasvukohast vaid viis kaitstaval alal. Seega oli 85% püsiksannika kasvukohtadest kaitseta. Püsiksannika kasvukohtade kehva seisu tõendas 2017. aasta ekspertiis, mille järgi on visuaalsel hinnangul vaid 20% püsiksannika leiukohakirjetest heas seisus (taimed elujõulised, kasvukoha veerežiim rikkumata jms) ja tervelt 80% rahuldavas kuni väga halvas seisus. See tähendab, et näiliselt arvukas püsiksannika asurkond vajalike kaitsemeetmeteta enamikus kasvukohtades hääbub. Lähtuvalt 2017. aasta ekspertiisist ja Keskkonnaameti spetsialistide hinnangutest on viis püsiksannika kasvukohta sellised, mis on sedavõrd halvas seisus ja väiksearvulised, et nende jätkusuutlikkuse tagamine ei ole tõenäoliselt enam võimalik. Nende kasvukohtade kaitseks püsielupaiku ei moodustata. Sellele vaatamata rakendub nendes kasvukohtades isendikaitse (LKS § 55 lõige 7), mis tähendab, et seal kasvavaid püsiksannika taimi on keelatud hävitada (välja kaevata, mürgitada, jätta täitepinnase alla jms). Kokkuvõttes oli enne püsielupaikade moodustamist teadaolevast 31 püsiksannika kasvukohast kuus kaitse all ja 25 kaitseta. Püsiksannika püsielupaikade moodustamisega võeti kaitse alla 19 seni kaitseta olnud kasvukohta. Üks püsiksannika kasvukoht on kavandatud liita olemasoleva Akste kollase kiviriku püsielupaigaga. Kaitstavatelt aladelt jääb välja viis jätkusuutmatut kasvukohta. 2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik Kaitstava loodusobjekti tüübiks on valitud püsielupaik. Alade peamine väärtus on püsiksannika kasvukohad, kus tuleb määrusega sätestada piirangud sellises ulatuses ja kaitsekorraga, mis tagavad püsiksannika ja tema kasvukohtade soodsa seisundi. Keskkonnaregistri kohaselt ei ole planeeritavates püsielupaikades muid loodusväärtusi, sh liike teistsuguste ökoloogiliste nõudlustega, sellises ulatuses, mis põhjendaks muu kaitstava ala tüübi (nt looduskaitseala) valikut. Püsielupaiga tüübi valiku korral on võimalik kohaldada optimaalse suurusega alal just püsiksannika kaitseks vajalikke ja kohaseid piiranguid. 2.4. Püsielupaikade välis- ja vööndite piirid 2.4.1. Piiritlemise ja tsoneerimise üldpõhimõtted Püsiksannika kasvukohad asuvad peaaegu kõik mõnes ürgorus või selle nõlva jalamil, kus võib olukorda lihtsustatult kirjeldada järgmiselt. Kõrgete ja järskude nõlvadega ürgoru põhjas selle tasasel lammialal voolab jõgi, mis on tavaliselt madalaim punkt orus. Tasane orulamm on jõe mõlemal kaldal kaetud erineva paksusega soosetetega (enamasti hästilagunenud madalsoo turbaga), kusjuures soine ala ulatub oru mõlemal nõlval ligikaudu nõlvajalamini. Soostumine on orus tingitud üheaegselt maapinnalähedasest kõrgest põhjaveetasemest, piirkonda ümbritsevatelt kõrgematelt aladelt mööda oru nõlva tasasele orulammile valguvast pinnaveest, nii orulammil kui ka nõlvajalamil allikatena avanevast ja väljakiilduvast kvaternaari liiva- kruusa setete ja aluspõhja liivakivide (peamiselt keskdevoni) põhjaveest13,14 ning perioodilistest üleujutustest jõe vahetus läheduses. Selline veerežiim on iseloomulik madalsoodele, mis levivad enamasti orus (sh allika-madalsood). Püsielupaikade piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et sinna on hõlmatud püsiksannika kasvukohaks olevad madalsood ulatuses, mis tagaksid taime kasvukohtade kaitse ja püsima jäämise. Alljärgnevalt on kirjeldatud püsielupaikade piiritlemise üldisi põhimõtteid. Püsiksannika kasvukohad jäävad konkreetse püsielupaiga piires tavaliselt ühele poole ürgoru põhjas voolavat jõge. Kuna vee voolamise suund on mõlemalt orunõlvalt jõe kui kõige madalama koha poole, ei avalda teisel pool jõge toimuvad veerežiimi muutused suure tõenäosusega enam olulist mõju püsiksannika kasvukohale. Seetõttu on enamasti üheks püsielupaiga piiriks ürgorus oleva jõe kallas (võimaluse korral mööda katastripiiri), sealjuures ei ole jõgi ise püsielupaika hõlmatud. Erandjuhud on need, kus püsiksannikas kasvab mõlemal pool jõge. Püsiksannika kasvukoha nõlvaga piirneval küljel on nõlv arvatud püsielupaika ulatuses, kus sellel avanevad allikad või kiildub igritsevate niredena välja madalsoo poole valguvat põhjavett. Seeläbi on tagatud püsiksannika kasvukohaks olevate soode veerežiimi kaitseks 13 Eesti Geoloogiakeskus. 2007. Eesti geoloogiline baaskaart. 5441 Tartu. Seletuskiri. Kättesaadav veebiaadressil http://geoportaal.maaamet.ee/docs/geoloogia/Seletuskiri_Tartu.pdf. 14 Kink, H. Eurolätted. Natura 2000 loodushoiualad Eestis. Eesti Loodus: 5. Kättesaadav veebiaadressil http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel709_704.html. oluliste allikate säilimine. Ühtlasi on selliselt piiritledes tagatud, et põhjaveesooni ei saa nende väljakiildumise kohal läbi lõigata ja väljakiildunud vett soost eemale juhtida. Sageli ei ole nõlval avanevaid väiksemaid allikaid kantud põhikaardile, kusjuures üks põhjus on nende muutlikkus ajas, sest allikad võivad hakata tööle või ajutiselt kuivada sõltuvalt sademete hulgast15. Peenikeste niredena mööda maapinda laiali valguva väljakiilduva vee täpsed väljakiildumise kohad võivad silmale looduses märkamatuks jääda. Kaudselt saab põhjavee väljakiildumise vööndi nõlval välja selgitada Maa-ameti geoportaalis16 oleva mullakaardi abil, sest tavaliselt jääb see vöönd soostunud ala alguskohast ehk turvasmuldade ja turvastunud muldade levikupiirist vahetult mööda nõlva ülespoole. Siiski ei ole püsielupaiga piiri kulgemine vahetult piki turvasmuldade levikupiiri nõlvajalamil väljakiilduva põhjavee ja nõlvaallikate kaitse tagamiseks piisav, sest arvestada tuleb väljakiilduvat põhjavett potentsiaalselt koguda võiva maaparandussüsteemi rajamise loogikat. Reljeefi kõrgemalt alalt madalama ala poole valguva pinnavee kokkukogumiseks ning nõlva jalamil väljakiilduva põhjavee soonte läbilõikamiseks ja vee eemale juhtimiseks kasutatakse maaparandamisel nii lahtisi kuivenduskraave kui ka maa alla paigaldatavaid dreene17. Enamasti kulgeb põhjavee liikumine risti kõrgusjoontega ning maaparanduslik rajatis tehakse seetõttu väljakiilduva põhjavee kokkukogumiseks tavaliselt piki nõlva jalamit. Seega tuleb püsielupaiga piiri kulgemisel arvestada, et potentsiaalselt rajatava kraavi põhi või dreen ei ulatuks nõlvakallaku tõttu põhjavee väljakiildumise vööndisse. Tõenäoliselt on selle vältimine võimalik, kui püsielupaiga nõlvapoolne piir ulatub üks kuni kaks kõrgusjoont (2,5–5 m) kõrgemale turvasmulla levikupiirist ning kulgeb võimalikult ligilähedaselt piki nõlva. Teatud juhtudel tuleb püsielupaiga piir viia eespool kirjeldatust kõrgemale. Selline vajadus tekib siis, kui see on erosiooniohtlik piirkond, mõni oluline teadaolev allikas jääb sellest piirist ülespoole või jääb vahetult sellest piirist kõrgemale mõni oluline maaparandussüsteemi osa. Erandjuhtudel ei ole püsielupaiga piiri vajaliku kõrguseni nõlval viimine võimalik ega põhjendatud (nt Reolasoo ja Reola-Ülenurme püsielupaik). Kui turvasmulla levikupiir oru nõlval jääb sedavõrd rikutud veerežiimiga alale, kus veerežiimi taastamine või looduslähedasemaks muutmine tähendaks ebamõistlikult suuremahulisi ümberkorraldusi ja ebaproportsionaalseid piiranguid maaomanikule või kus see asub õuemaal, on püsielupaiga nõlvapoolne piir kavandatud madalamale minimaalsest vajalikust. Oru nõlvaga risti kulgevatel püsielupaikade piiride kavandamisel on arvestatud eelkõige otse soosse rajatud maaparandussüsteemide mõju (ka potentsiaalset) püsiksannika kasvukohale. Eestis pole teadaolevalt tehtud uuringuid, kus oleks sellise kraavituse mõju ulatust madalsoos hinnatud. Oluliselt rohkem on Eestis uuritud maaparandussüsteemide rajamist ning teadmised tulemusliku kuivendamise saavutamiseks on väga head. Madalsoode kaitse ja taastamine on loomu poolest vastupidine tegevus kuivendamisele. Madalsookoosluste kuivendamisel kultuurrohumaadeks on dreenide normikohane18 vahekaugus olenevalt piirkonna iseärasustest 6,1–34 m ning kraavide vahekaugus vastavalt kuni kolm korda suurem. Seega võib eeldada, et kui tasasel orulammil olev ala, mis jääb kahe üksteisest ligikaudu 100 m (34 x 3 m) kaugusel 15 Eesti Loodushoiu Keskus. 2018. Projekti LIFE Springday LIFE12 NAT/EE/000860 raames aastatel 2014-2017 läbiviidud uuringute aruanne. Kättesaadav veebiaadressil http://www.loodushoid.ee/s2/503_2166_338_Uuringute_koond_2018.pdf. 16 Maa-ameti geoportaal on kättesaadav veebiaadressil http://geoportaal.maaamet.ee/. 17 Kurkus, K. 1962. Maaparanduse käsiraamat. Eesti riiklik kirjastus. Tallinn. 18 Põllumajandusministri 17. veebruari 2005. a määrus nr 18 „Maaparandussüsteemi projekteerimisnormidˮ. Kättesaadav veebiaadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/128052011005. oleva kraavi vahele, on võimalik kuivendada kultuurrohumaale sarnanevaks, siis suurema vahekaugusega kraavide vahele jääval alal jääb kuivenduse mõju juba nõrgemaks. Kuna kuivendava mõju ulatus 100 m saadakse kahe kraavi koosmõjul, võib ühe kraavi osaks selles lugeda tinglikult 50 m. Seega ei tohi puhver püsiksannika kasvukohast olla selle nõlvaga risti kulgeval küljel väiksem kui 50 m. Arvestades maaparandussüsteemide rajamise loogikat, tuleb jõe ja nõlva vahel kulgev piir kavandada nõlva kõrgusjoontega võimalikult risti ehk pinnavee ja väljakiilduva põhjavee kõige tõenäolisemat liikumissuunda arvestades. Puhvri jätmine minimaalse laiusega 50 m püsiksannika kasvukohast nõlvaga risti kulgeval piiril leevendab tõenäoliselt piisavalt võimalikku järsku inimtekkelist veerežiimi muutusest tingitud mõju kaitsealuse liigi kasvukohas. Arvestades, et vee liikumine ürgorus olevas madalsoos toimub samas suunas ürgorgu jõe voolamisega, sõltub kraavi mõju püsiksannika kasvukohale muuhulgas sellest, kas kraav asub püsiksannika kasvukoha suhtes üles- või allavoolu. Eeldatavasti on püsiksannika kasvukoha suhtes ülesvoolu asuval kraavil püsiksannika kasvukoha veerežiimile suurem mõju, sest vesi püütakse kraaviga täielikult kinni juba enne püsiksannika kasvukohta jõudmist. Püsiksannika kasvukoha suhtes allavoolu asuva kraavi puhul läbib vesi enne kraavi jõudmist püsiksannika kasvukoha ja vähemalt väike osa sellest veest jääb sinna tõenäoliselt püsima. Püsiksannika kasvukohtadesse ulatuvad maaparandussüsteemide osad (kraavid, dreenid) on enamasti terves ulatuses hõlmatud püsielupaika. See on vajalik, et vajaduse korral sulgeda kraavid veerežiimi taastamiseks. Samuti on oluline kontrollida olemasolevate kraavide hooldust. Nii näiteks võib hooldustööde mõju püsiksannika kasvukoha veerežiimile sõltuda sellest, kuhu tõstetakse kraavi hooldamisel sellest välja võetav pinnas või kuidas kujundatakse kraavi nõlv. Kui püsiksannika kasvukohast jääb esimene sulgemist vajav kraav kuni 100 m raadiusesse, on puhvri laiust sellevõrra suurendatud ning lähim sulgemist vajav kraav püsielupaika arvatud. Kui esimene niisugune kraav jääb juba kaugemale, on nõlvaga risti oleva piiri kavandamisel piirdutud minimaalse ulatusega puhvriga. Püsielupaikade piiritlemisel on võetud aluseks, et piirid peavad olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on võimaluse korral kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte (kraavide kaldad, mõõdistatud maaüksused) või selgepiirilise orientiiri puudumisel ka mõttelisi sirgeid koordinaatidega kirjeldatud punktide vahel. Koordinaadid on esitatud tasapinnaliste ristkoordinaatidena meetermõõdustikus ja geodeetilisel kujul. Püsielupaikade piirid on kantud kaardile, kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid (seisuga jaanuar 2019). Püsielupaikade maa-ala kuulub sihtkaitsevööndisse, välja arvatud Kaatsi ja Reola-Ülenurme püsielupaik, mis kuuluvad vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele sihtkaitsevööndisse ja piiranguvööndisse. Valdaval osal püsielupaikades rakendatakse sihtkaitsevööndi kaitsekorda, mis vastab ekspertiisis esitatud soovitustele. Sihtkaitsevööndisse on arvatud püsiksannika kasvukohad ja neid ümbritsev ala ulatuses, kus see hõlmab maaparandussüsteemide osasid (kraavid, haritavast maast väljapoole jäävad dreenid), erosiooniohtlikul pinnasel kasvavat metsa või metsamajandamise tavavõtete (rasketehnika kasutamine) suhtes tundlikku allikalist piirkonda. Erandkorras on sihtkaitsevööndisse arvatud ka need kraavid, mille hooldust ei saa ümbritsevaid majandusmetsi, põllumajandusmaastikke ja taristut kahjustamata keelata (eesvoolud Kolga, Allaste, Lalli ja Madise püsielupaigas, Pupastvere peakraav Kastli püsielupaigas ning teekraavid Reola-Ülenurme ja Kavilda püsielupaigas), kuid mille hooldusvõtetele peab olema võimalik seada tingimusi, et suunata hooldustöid püsiksannikale soodsaimas suunas. Piiranguvööndisse on arvatud need osad püsielupaikadest, kus puuduvad eelmises lõigus käsitletud olulised püsiksannika seisundit mõjutada võivad tingimused. Piiranguvööndi režiimi on rakendatud väikesel osal Kaatsi ja Reola-Ülenurme püsielupaigas. Püsielupaikade kogupindala on 316,3 ha, sellest 311,1 ha on sihtkaitsevööndis ja ülejäänud 5,2 ha piiranguvööndis. Püsielupaikadest jääb 261,2 ha era-, 53 ha riigi-, 0,5 ha munitsipaal- ja 1,6 ha jätkuvalt riigi omandis olevale maale. Sihtkaitsevöönditesse jääb 259,3 ha era- ja 51,8 ha riigimaad, piiranguvöönditesse 1,9 ha era-, 1,2 ha riigi-, 0,5 ha munitsipaal- ja 1,6 ha jätkuvalt riigi omandis olevat maad. 2.4.2. Püsielupaikade välispiirid ja tsoneering Prangli püsielupaik paikneb Reola ürgoru allikarohkes nõos. Püsielupaik on 12,2 ha suurune ning jääb terves ulatuses riigimaale ja sihtkaitsevööndisse. Püsiksannika kasvukoht registreeriti seal 2014. aastal, kui selles loendati kokku 356 õitsvat püsiksannika võsu. 2017. aasta ekspertiisi hinnangul on kasvukoht väga heas seisus, sest soo ja selle lähiümbruse veerežiimi ei ole oluliselt rikutud. Püsielupaiga piiriks on enamasti maaüksuste piirid. Vaid püsielupaiga loodeosas on ala piiriks elektriliinitrassi serv (10 m elektriliini telgjoonest, liin jääb püsielupaigast välja). Lõunaosas on piiriks mõtteline sirgjoon, mis ühendab Vana-Pärdu (35401:001:0087) maaüksuse lääne- ja idapiiri, kusjuures piirilõigu kaguots jääb Vissi-Vooreküla maantee servast umbes 78 m ja edelapoolne ots 101 m kaugusele. Aakaru püsielupaik asub Tatra ürgoru allikarohkes soises nõos. Püsielupaik on 4,6 ha suurune ning jääb terves ulatuses eramaale ja sihtkaitsevööndisse. Aakaru püsielupaigas asuv püsiksannika kasvukoht registreeriti juba 2000. aastal. 2014. aastal leiti kasvukohas veel üks osapopulatsioon. 2014. aastal loendati kasvukoha kahes osapopulatsioonis kokku 802 õitsvat püsiksannika võsu. Neile lisanduvad veel raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud allikasood on ekspertiisi hinnangul üldiselt väga heas, osaliselt ka väga halvas seisus. Kuna enamasti puuduvad nõlval piiritlemiseks sobivad looduslikud orientiirid, kulgeb Aakaru püsielupaiga põhjapiir valdavalt mööda mõttelisi sirgjooni, mis ühendavad punkte koordinaatidega 58o15’19,370448’’ ja 26o40’40,321956’’, 58o15’20,16756’’ ja 26o40’20,331228’’, 58o15’19,762992’’ ja 26o40’16,159584’’. Püsielupaiga läänepiiril puuduvad samuti piiritlemiseks sobilikud maastikulised alused, mistõttu on piiriks Lohu maaüksusel (28203:001:0012) püsielupaigast välja jääva tiigi kallast puudutav mõtteline sirge mis kulgeb püsielupaiga loodenurgast Tatra jõeni. Püsielupaiga lõunapiir kulgeb mööda Tatra jõe kallast. Püsielupaiga idaosas on piiriks Tammemäe maaüksusel (28203:001:0031) asuv oja (asub maaüksuse läänepiirist umbes 30 m idas) ja selle mõtteline pikendus. Oja jääb kogu ulatuses püsielupaika. Haava püsielupaik asub Haava voore külje all Amme ürgoru lammil ja nõlval. Püsielupaik on 3,5 ha suurune ning jääb terves ulatuses eramaale ja sihtkaitsevööndisse. Haava püsielupaigas asuv püsiksannika kasvukoht registreeriti esimest korda 2010. aastal. 2014. aastal loendati kasvukohas 220 õitsvat püsiksannika võsu. Säilinud kasvukoha seisund on ekspertiisi hinnangul hea. Püsielupaiga kagupiiriks on Jõekääru maaüksuse (79403:002:0948) loodepiiri lähedal olev kraav 126 m pikkusel lõigul. Kraavi edelapoolsest otsast suundub püsielupaiga piir mõttelise sirgena sama maaüksuse läänenurka ja kulgeb siis 23 m mööda maaüksuse piiri. Mujal piiritlemiseks sobilikud looduslikud orientiirid puuduvad. Seetõttu on seal püsielupaiga piirideks mõttelised sirged, mis läbivad punkte koordinaatidega 58o27’25,8235924’’ ja 26o47’42,11916’’ ning 58o27’29,9927883’’ ja 26o47’50,67834’’. Püsielupaiga kirdepiiri ei ole viidud Amme jõeni, sest püsiksannika kasvukoht ei jää lammimuldade levikupiiri arvestades pideva üleujutusala mõju alla. See tähendab, et võimalikel veerežiimi muutustel sellel tasasel alal püsielupaiga ja Amme jõe vahel puudub tõenäoliselt ala reljeefi arvesse võttes oluline mõju taime kasvukoha seisundile. Kaatsi püsielupaik asub Reola ürgoru allikarohkel lammil. Püsielupaik on 3,4 ha suurune ja jääb terves ulatuses eramaale. Püsielupaigast on 2,2 ha sihtkaitsevööndis ja 1,2 ha piiranguvööndis. Püsiksannika kasvukoht registreeriti seal 2014. aastal, kui selles loendati kokku 99 õitsvat püsiksannika võsu. 2017. aastal loendati kasvukohas 69 õitsvat võsu. Neile lisanduvad veel raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud allikasoo on ekspertiisi hinnangul väga halvas seisus ja aina hoogsamalt metsastuv. Püsielupaiga põhjapiir kulgeb mööda elektriliini trassi serva (40 m elektriliini telgjoonest, liin jääb püsielupaigast välja). Siht ise jääb püsielupaigast välja. Kuigi sellisel kujul jääb püsiksannika kasvukoha ja püsielupaiga piiri vahele oluliselt väiksem puhverala, kui piiritlemispõhimõtetest tulenevalt on vajalik, võib kuivenduskraavi rajamist liinisihile kui liinide hooldustöid raskendavat rajatist pidada äärmiselt vähetõenäoliseks. Kaatsi püsielupaiga läänepiiriks on Lepassaare (28203:006:0048) maaüksuse edelapiir ja nii on püsielupaika hõlmatud ka maaüksuse servas olev kuivenduskraav. Edelaservas kulgeb piir 65 m ulatuses mööda Lepassaare maaüksuse (28203:006:0048) lõunapiiri kuni metsasihi otsani. Edasi suundub püsielupaiga välispiir mööda mõttelisi sirgeid (läbi punkti koordinaatidega 58o13’19,644636’’ ja 26o45’37,266667’’) Simka maaüksusel (28203:006:0280) oleva kraavi lõunaotsa ja sealt jälle kujuteldavaid sirgeid pidi (läbides punkti koordinaatidega 58o13’19,859448’’ ja 26o45’45,357552’’) Lepassaare maaüksusel oleva elektriliini sihi ja oja ristumiskohta. Vöönditevaheliseks piiriks on mõttelised sirged, mis läbivad punkte koordinaatidega 58o13’24,1968’’ ja 26o45’38,3239084’’, 58o13’21,577188’’ ja 26o45’35,491536’’ ning 58o13’19,644636’’ ja 26o45’37,26666’’. Sirged jaotavad püsielupaiga kaheks: läände jääb piiranguvöönd ja itta sihtkaitsevöönd. Kastli püsielupaik asub Vooremaal voortevahelises soises nõos ja selle nõlval. Püsielupaik on 3,2 ha suurune ning jääb terves ulatuses eramaale ja sihtkaitsevööndisse. Kastli püsielupaiga püsiksannika kasvukoht kaardistati esimest korda 2010. aastal. 2014. aastal loendati kasvukohas 492 õitsvat püsiksannika võsu. Säilinud kasvukoha seisund on ekspertiisi hinnangul hea. Püsielupaiga lõunapiiriks on Krassi maaüksusel (79401:005:0330) olev teerada, mis jääb püsielupaigast välja. Teerajal olevast käänupunktist, mis jääb Miku maaüksuse (79401:005:0332) lõunanurgast umbes 4 m kaugusele, pöörab püsielupaiga piir edelasse ja suundub 174 m kaugusel Pupastvere peakraavi käänupunkti. Kraav on ühtlasi ka püsielupaiga lõunapiiriks ja jääb samuti püsielupaika. Sellest lõuna poole jääval alal toimuvad muutused veerežiimis ei avalda suure tõenäosusega enam olulist mõju püsiksannika kasvukohale. Püsielupaiga kirdeosas kulgeb välispiir mööda põlluserva ning sealt piki puuderivi ja selle mõttelisi pikendusi edelasse Pupastvere kraavini. Kavilda püsielupaik asub Kavilda ürgoru soises nõos. Püsielupaik on 31,3 ha suurune ja koosneb kolmest lahustükist. Kavilda püsielupaik jääb terves ulatuses eramaale ja sihtkaitsevööndisse. Püsiksannika kasvukoht registreeriti püsielupaigas 2015. aastal ühe osapopulatsioonina, kuid 2016. ja 2017. aastal leiti osapopulatsioone piki ürgoru lammi hulgaliselt juurde. Püsielupaiga koosseisu ei ole arvatud kõige lõunapoolsemat 12 isendiga metsastunud osapopulatsiooni, mis asub teistest osapopulatsioonidest eraldi ning mille jätkusuutlikkuse tagamine oleks mahukate koosluse taastamistööde vajaduse tõttu tõenäoliselt püsielupaiga koosseisus raskesti saavutatav. 2015.–2017. aastal tehtud loenduse andmetel kasvab püsielupaika jäävas kümnes osapopulatsioonis kokku vähemalt 704 õitsvat püsiksannika võsu. Säilinud madalsoolaigud on ekspertiisi hinnangul heas kuni halvas seisus. Kavilda püsielupaiga põhjapoolse lahustüki idapiiriks on teerada (saab alguse punktist koordinaatidega 58o18’30,172716’’ ja 26o20’3,366204’’) umbes 229 m pikkusel lõigul. Rada jääb püsielupaigast välja. Lõunaservas suundub püsielupaiga piir rajal olevast käänupunktist mõttelise sirgena Väike-Laari maaüksuse (33101:002:0030) edelanurka ja kulgeb edasi 177 m mööda sama maaüksuse piiri. Sealt saab alguse püsielupaiga idapiir, mis kulgeb mõtteliste sirgetena läbi punkti koordinaatidega 58o18’28,972872’’ ja 26o20’21,676956’’ ning punkti koordinaatidega 58o18’30,885804’’ ja 26o20’23,182944’’. Seal on erandina püsiksannika kasvukohtade kaitseks jäetud väiksem puhver, kui piiritlemise üldpõhimõtetes nähtub. Püsielupaigast on jäetud välja peaaegu mineraalmulla ja turvasmulla piiril olev vana talukoht väljakujunenud õuemaa ja sellel asuva tiigiga. Põhja pool piirab püsielupaiga lahustükki mõtteline sirge. Kavilda püsielupaiga keskmise lahustüki läänepiiriks on alates Kobilu-Uueküla tee servast Kavilda jõe kallas umbes 1110 m pikkusel ülesvoolu jääval jõelõigul. Lõunas on piiriks Kavilda jõkke suubuv Kobilu-Uueküla maantee kraav, mida mööda kulgeb piir umbes 148 m. Idaservas suundub püsielupaiga piir mõttelise sirgjoonena kraavi servast kirdesse ja 302 m kaugusel oleva Kruusametsa maaüksuse (33101:002:0106) piirini. Edasi on 130 m pikkusel lõigul lahustüki piiriks maaüksuse piir ning seejärel looduslike orientiiride puudumise tõttu mõttelised sirged, mis ühendavad punkte koordinaatidega 58o17’48,838668’’ ja 26o19’55,720632’’, 58o17’57,015096’’ ja 26o20’2,897304’’ ning 58o18’5,375016’’ ja 26o20’7,928232’’. Põhjas on lahustüki piiriks mõtteline sirge. Võrreldes kaasamisjärgsete piiridega on Kavilda püsielupaika mõnevõrra laiendatud ja arvatud sinna Ropkametsa (33101:002:0046) maaüksusel asuv allikas koos 10 m laiuse puhvriga ümber allika. Allikas kanti keskkonnaregistrisse 30. jaanuaril 2020. aastal ja see paiknes varem vahetult kavandatava püsielupaiga piiri taga. Püsielupaiga pindala suurenes muudatuse tõttu 0,09 ha võrra (jääb eramaale). Püsielupaiga lõunapoolseima lahustüki põhjaserva piirab Kobilu-Uueküla maantee kraav. Läänes kulgeb piir mainitud kraavist umbes 778 m mööda Kavilda jõe kallast kuni jõega ristuva ojani. Lõunas on piiriks mõtteline sirge, mis ühendab jõekalda ja oja ristumiskohta punktiga koordinaatidega 58o17’25,883232’’ ja 26o19’31,491228’’. Idaservas kulgeb lahustüki välispiir mõtteliste sirgetena Kivistiku maaüksuse (33101:002:0100) edelapiiri käänupunkti koordinaatidega 58o17’28,001292’’ ja 26o19’32,206008’’ ja edasi läbi Kivistiku maaüksuse Kobilu-Uueküla maantee äärse kraavi mõttelise pikenduse punktini koordinaatidega 58o17’36,12048’’ ja 26o19’42,675852’’. Kolga püsielupaik asub Nõo ürgorus Nõo Karujärvede äärses madalsoos. Püsielupaik on 20,9 ha suurune ja asub terves ulatuses sihtkaitsevööndis. Kolga püsielupaigast jääb 3,6 ha eraomandis olevale maale ja ülejäänud 17,3 ha riigimaale. Püsiksannika kasvukoht kaardistati seal esimest korda 2002. aastal. Riikliku seire andmetel on püsiksannika arvukus kasvukoha muutuste tõttu seal pidevalt vähenenud. Kui veel aastatel 2002 ja 2003 loendati kokku ligikaudu 500 õitega võsu, siis 2014. aasta inventuuril loendati Kolga püsiksannika kasvukoha seitsmes osapopulatsioonis kokku 265 õitsvat püsiksannika võsu. Säilinud madalsoolaigud on ekspertiisi hinnangul rahuldavas kuni väga halvas seisus ning aina enam metsastuma kalduvad. Kolga püsielupaiga põhjapiiriks on alates maaüksuse 52801:011:0436 kirdenurgaga ristuvast kraavist kuni Nõo ojani maaüksuste piirid, mis kulgevad Suure ja Väikese Karujärve kaldapiiri ligidal. Püsielupaiga kirdepiiriks on Nõo oja, mis jääb püsielupaigast välja. Kagus ja idas on välispiiriks maaüksuste piirid. Edelaservas on 310 m pikkusel lõigul piiriks Elva metskond 245 maaüksuse (52801:001:0509) katastripiir. Sealt edasi piiritlemiseks sobilikud maastikulised orientiirid puuduvad, mistõttu kulgeb piir mõtteliste sirgetena Käru maaüksuse (52801:011:0326) läänepiiri nurgapunkti ja sealt Kupi maaüksuse (52801:011:0358) läänepiirini punktis koordinaatidega 58o16’15,969252’’ ja 26o34’16,464252’’. Läänepiir kulgeb 149 m mööda Kupi maaüksuse piiri kuni kraavini, edasi mööda kraaviserva maaüksuse 52801:011:0358 põhjapiirini järve kaldal. Lalli püsielupaik paikneb Reola ürgoru allikarohkes soises nõos. Püsielupaik on 4,7 ha suurune ning on terves ulatuses eramaal ja sihtkaitsevööndis. Püsiksannika kasvukoht registreeriti seal 2014. aastal, kui selle kahes osapopulatsioonis loendati kokku 336 õitsvat püsiksannika võsu. Neile lisanduvad veel raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud allikasood on ekspertiisi hinnangul halvas seisus. Püsielupaiga lääne- ja edelapiiriks on kuivenduskraavid. Mujal piiritlemiseks sobilikke looduslikke orientiire napib, mistõttu piiravad seal püsielupaika mõttelised sirged. Kraavi käänupunktist koordinaatidega 58o14’8,440116’’ ja 26o45’55,483344 kulgeb piir punkti koordinaatidega 58o14’10,284396’’ ja 26o45’58,439952’’, sealt Ala-Kalda maaüksuse (28204:004:0427) edelanurka, jõudes sealt 119 meetrit põhja pool asuva põlluserva ning edasi lääne suunas 124 m kaugusel oleva kraavini (punkti koordinaatidega 58o14’19,128228’’ ja 26o45’48,085488’’). Madise püsielupaik paikneb Reola ürgoru allikarohkel nõlval. Püsielupaik on 13,2 ha suurune ning on kogu ulatuses eramaal ja sihtkaitsevööndis. Madise püsielupaiga püsiksannika kasvukoht registreeriti 2015. aastal, millele 2016. aastal lisandus veel osapopulatsioone. 2015. ja 2016. aasta andmetel kasvas püsielupaiga kasvukoha viies osapopulatsioonis kokku 423 õitsvat püsiksannika võsu. Säilinud allikasood on ekspertiisi hinnangul halvas seisus. Madise püsielupaiga läänepiir saab alguse Tarna maaüksuse (28203:005:0290) edelanurgast, kust see suundub mõtteliste sirgetena läbi punkti koordinaatidega 58o14’21,89634’’ ja 26o45’3,439044’’ sama maaüksuse loodeservas oleva kraavi otsani. Sealt edasi taas mõttelise sirgena umbes 206 m loodes Männimäe maaüksusel (28203:005:0501) asuva kraavi otsani ja sealt taas mõttelise sirgena umbes 90 m kirdes asuva kraavi otsani. Edasi pöörab piir itta ning kulgeb jälle kujuteldavat sirgjoont pidi 238 m kaugusel ristuva kraavini. Seejärel jookseb piir edasi mööda kuivenduskraavi. Kraavi otsast suundub piir mõttelise sirgena umbes 37 m ida pool oleva kraavini ja kulgeb edasi 304 m mööda kraavikallast. Siis pöörab piir läände ja suundub mõttelise sirgena Tarna maaüksuse lõunapiiri lähistel olevasse kraavide ristumiskohta. Edasi jookseb piir mööda kraavi kallast umbes 118 m loode suunas ja suundub siis mõttelise sirgena 175 m kaugusel asuva Tarna maaüksuse edelanurka. Püsielupaika pole arvatud puhtpuistuks kujundatud ja parkmetsana hooldatavat kaasikut Männimäe (28203:005:0501) katastriüksusel. Püsielupaiga idapiiri pole viidud Porijõeni, vaid oru lammi kuivendamiseks rajatud kraavitusvõrgu nõlvapoolseimate kraavideni, kuna tihedalt kraavitatud orulammi kraavide sulgemine pole sealseid majandatavaid rohumaid nende sihtotstarbelisest kasutamisest välja jätmata võimalik. Tõenäoliselt on seeläbi koosmõjus püsielupaiga koosseisu arvatud nõlvalt pinnavett ja väljakiilduvat põhjavett koguvate kraavide sulgemise ja hooldusest väljajätmise läbi püsielupaiga veerežiimi parandamine võimalik. Raua püsielupaik paikneb Vooremaal Haava voore külje all Amme ürgoru lammil ja nõlval. Püsielupaik on 2,6 ha suurune ning on kogu ulatuses eraomandis ja sihtkaitsevööndis. Raua püsielupaiga püsiksannika kasvukoht registreeriti 2017. aastal, kui kasvukohas loendati 112 õitsvat püsiksannika võsu. Säilinud kasvukoha seisund on ekspertiisi hinnangul hea. Püsielupaiga piir saab alguse Kurve (79403:002:0710) maaüksuse lõunanurgast ja kulgeb umbes 42 m mööda maaüksuse piiri loodesse. Seejärel pöörab piir kirde suunas ning suundub mõttelise sirgena maaüksuse kirdenurka ja sealt 3 m kirdepool oleva Amme jõe vasakul kaldal oleva teeraja serva. Rada on umbes 150 m pikkusel lõigul püsielupaiga kirdepiiriks. Rada ise on püsielupaigast välja kavandatud. Seejärel pöörab püsielupaiga välispiir edelasse ja suundub umbes 220 m kaugusel olevasse metsa ja põlluvahelisele kõlvikupiirile (punkti koordinaatidega 58o27’36,978336’’ ja 26o47’26,779812’’). Sealt kulgeb piir kõlvikupiiri lähedalt mõttelise sirgena 97 m kaugusel oleva Kurve maaüksuse välispiirini ning jookseb edasi mööda maaüksuse piiri. Reola-Ülenurme püsielupaik asub Reola ürgoru allikarohkes soises nõos. Püsielupaik on 11,6 ha suurune ja koosneb kolmest lahustükist. Püsielupaik on 7,6 ha ulatuses kavandatud sihtkaitsevööndisse ja 4 ha ulatuses piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse arvatavast alast 6,8 ha on era- ja 0,8 ha riigiomandis. Piiranguvööndisse planeeritud alast jääb 0,7 ha era-, 1,2 ha riigi-, 0,5 ha munitsipaal- ja 1,6 ha jätkuvalt riigi omandis olevale maale. Planeeritava püsielupaiga püsiksannika kasvukoht registreeriti 2010. aastal, hiljem on osapopulatsioone kasvukohas juurde leitud. 2014. aastal loendati kasvukoha viies osapopulatsioonis kokku 583 õitsvat püsiksannika võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. 2016. või 2017. aastal tehtud pinnasetööde käigus on püsiksannika kasvukoht osaliselt hävinud ja pinnase alla on jäänud 0,2 ha suurune ala vähemalt 64 õitsva püsiksannika võsuga. Säilinud allikasood on ekspertiisi hinnangul rahuldavas kuni halvas seisus. Reola-Ülenurme püsielupaiga põhjapoolse lahustüki idapiiriks on Tartu–Petseri raudtee. Raudteeohutuse tagamiseks tuleb raudteeäärset ala 6 m raadiuses selle telgjoonest regulaarselt hooldada, mistõttu on piir kavandatud piki raudteetammiga paralleelselt kulgeva kraavi serva, mis asub raudtee telgjoonest kuni 10 m kaugusel. Kraav ise jääb raudtee hoolduse lihtsustamiseks püsielupaigast välja. Kraavi käänupunktist, kus see pöörab raudtee servast loodesse, suundub püsielupaiga piir paralleelselt raudteega edasi mõttelise kraavi pikendava sirgena umbes 269 m kaugusel oleva punktini koordinaatidega 58o18’18,980784’’ ja 26o43’21,649224’. Seeläbi jääb raudtee regulaarselt hooldatava alaga püsielupaigast välja. Lahustüki põhjapiir on 28 m pikkune mõtteline sirge, mis ühendab viimati mainitud punktis raudteeserva Vahtra tn 14 (94901:009:0191) maaüksuse kirdenurgas olevate kraavide ristumiskohaga. Sealt saab alguse lahustüki loodepiir, mis kulgeb mõttelise sirgena edelasse Vahtra tn 14 maaüksuse põhjaosas asuvate tiikide kompleksi punktini koordinaatidega 58o18’15,497136’’ ja 26o43’13,56906’’. Piir kulgeb mööda lõunapoolseima tiigi kallast, kuni ristub tiiki suubuva kraaviga ning suundub siis mõttelise sirgena umbes 95 m edelasse 2 Tallinn- Tartu-Võru-Luhamaa tee (94901:009:0111) maaüksuseni (punkti koordinaatidega 58o18’13,536396’’ ja 26o43’7,50306’’). Piiritlemisel on jäetud püsielupaigast välja maantee ja tiigi vaheline prügistatud ja täitepinnasega ümberkujundatav ala. Lahustüki läänepiiriks on 2 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee maaüksuse välispiir. Lahustüki läänepiiri kulgemisel piki maantee serva on välistatud, et sinna rajatakse püsiksannika kasvukoha veerežiimi oluliselt halvendada võiv kraav või drenaažisüsteem. Veinioja (94901:009:0190) maaüksuse loodenurka jõudes pöörab lahustüki välispiir kagusse ja suundub edasi mööda mõttelisi sirgeid, mis ühendavad samal maaüksusel olevaid kraavide ristumiskohti. Viimasest ristumiskohast suundub püsielupaiga piir edasi mööda edelasse kulgeva kraavi kallast ning selle lõpust mõttelise kraavi pikendusena Lennu – Vangi tee lõik 1 (28301:001:0226) maaüksusel oleva kraavini. Siis kulgeb välispiir edasi mööda kuivenduskraave, kusjuures raudteeäärsed kraavid ei jää nende hooldamise lihtsustamiseks püsielupaika. Lahustüki edelapiiri kulgemisel on arvestatud 2009. aastal Keskkonnaametile kooskõlastamiseks esitatud19 ja Ülenurme vallavolikogu 20. aprilli 2010. a otsusega nr 1320 kinnitatud Veinioja katastriüksuse detailplaneeringus ette nähtud hoonestusala piiridega. Lahustüki piir on seal kavandatud selliselt, et võimaldada detailplaneeringukohase hoonestuse rajamist. Reola-Ülenurme püsielupaiga edelapoolse lahustüki põhjapiiriks on piiritlemise aluseks Lennu–Vangi tee ääres paiknev kanalisatsioonitorustike kaitsevöönd, mis jääb püsielupaigast välja. Lahustüki idapiiriks on Tartu–Petseri raudtee äärne kraav (jääb kraavi hooldamise lihtsustamiseks püsielupaigast välja) alates kanalisatsioonitorustike kaitsevööndist umbes 150 m pikkusel lõigul kagu suunas. Seejärel pöörab piir läände ja suundub umbes 61 m kaugusel neljast tiigist koosneva biotiikide kompleksi kagupoolseima tiigi põhjaserva ning kulgeb siis edasi mööda biotiikide kaldajoont ja tiikidevahelisi mõttelisi sirgeid. Biotiikide 19 Veinioja maaüksuse detailplaneeringu kooskõlastamine. Saadetud Tartu Maakorralduse OÜ-le 17.02.2009 kirjaga nr JT 6-5/411-2. 20 Tartu Maakorralduse OÜ. 2006/2009. Ülenurme vald. Ülenurme alevik. Veinioja maaüksuse detailplaneering. Kättesaadav veebiaadressil http://ylenurme.kovtp.ee/veinioja-dp1 kompleks jääb püsielupaigast välja. Lahustüki loodeservas suundub piir tiigiservas olevast punktist koordinaatidega 58o18’1,721952’’ ja 26o43’19,555968’’ mõttelise sirgena umbes 10 m põhjas oleva kanalisatsioonitorustike kaitsevööndini. Kagupoolse lahustüki põhjapiir algab raudteetammi jalami (siin ja edaspidi teljest umbes 6 m kauguselt) paremast servast ja kulgeb mööda kanalisatsioonitorustike kaitsevööndi (tee ja torustik jäävad püsielupaigast välja) ja seejärel Lennu-Vangi tee serva itta. Kui teega ristub Kuldi I maaparandussüsteemi eesvool pöörab lahustüki piir mööda kraaviserva lõunasse kuni jõuab jälle raudteetammi jalamini. Lahustüki lääneservaks on mõtteline sirge viimati mainitud punkti ja põhjapiiri raudteetammi jalamil oleva alguspunkti vahel kulgedes nii paralleelselt raudteega. Reola-Ülenurme püsielupaigas on piiranguvööndisse kavandatud olulised taristuobjektid (sh biotiigid ja neid teenindav eesvool ning maantee laiendusala), et võimaldada nende sihtotstarbelist kasutamist ja hooldamist. Seeläbi jääb piiranguvööndisse osa suurimast lahustükist (35 m laiune riba püsielupaiga lahustüki lääneservas) ja mõlemad lõunapoolsed lahustükid. Oluliste taristuobjektide sihtotstarbeline kasutamine ja nende jätkusuutlikkuse tagamine ning õigusaktidest tulenevate nõuetega vastavuses hoidmine ei ole ilma hooldus- või täiendavate veerežiimi mõjutavate tegevusteta võimalik. Piiranguvööndi kaitsekord võimaldab seada tingimusi veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmisele ja lubada neid püsielupaiga valitseja nõusolekul vaid juhul, kui seeläbi ei halvendata püsiksannika kasvukoha seisundit. Seega on objektide hõlmamine püsielupaika vajalik, et kindlustada püsiksannika kasvukohtade püsimine. Kagupoolseimale lahustükile jääb raudteemaa või raudtee ja tänava ristumisega seotud ohutusala ning vahetult tänavaga piirnev ala, kus võib olla vaja paigaldada rajatisi. Samuti jääb selle lahustüki koosseisu Kuldi I maaparandussüsteemi eesvoolu kraav, mis võib heitvete puhastusnõuete täitmist silmas pidades vajada rekonstrueerimist. Lahustükil puudub vajadus säilitada metsa püsiksannika kasvukoha puhverdamiseks, sest metsaala jääb kasvukohaga võrreldes reljeefi madalamale osale. Reolasoo püsielupaik asub Reola ürgoru allikarohkes soises nõos. Püsielupaik on 25,5 ha suurune ja kogu ulatuses sihtkaitsevööndis. Püsielupaik jääb 22,2 ha ulatuses era- ja ülejäänud 3,3 ha ulatuses riigimaale. Püsielupaiga püsiksannika kasvukoht registreeriti juba 2000. aastal, hiljem on osapopulatsioone kasvukohas hulganisti juurde leitud. 2014. aastal loendati kasvukoha seitsmes osapopulatsioonis kokku 423 õitsvat püsiksannika võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud allikasood on ekspertiisi hinnangul halvas kuni väga halvas seisus. Kuna turvasmulla ja mineraalmulla levikupiirile ürgoru nõlval jääb sedavõrd rikutud veerežiimiga ala, kus veerežiimi taastamine või looduslähedasemaks muutmine tähendaks ebamõistlikult suuremahulisi ümberkorraldusi, on püsielupaik piiritletud maanteed ja õuemaid püsielupaiga koosseisu arvamata. Ala piiritlemisel on arvestatud, et selle idapiiril oleks välistatud uute tiikide või kraavide rajamine juba nõlvale rajatud tiikidest lääne poole. Seetõttu on piir kavandatud mööda tiikidest läände jääva põhja-lõunasuunalise kraavi serva. Lõunapiiril puuduvad maastikulised alused piiritlemiseks, mistõttu kulgeb lõunapiir mõttelise sirgena, mis ühendab Kaasiku (28204:004:0062) maaüksusel asuvat kraaviotsa 302 m läänes asuva kraaviga (punkt kraavil koordinaatidega 58o15’36,787428’’ ja 26o46’10,112232’’). Edasi kulgeb püsielupaiga edelapiir mõttelise sirgena 395 m kaugusel oleva Elva metskond 100 maaüksusel (28204:004:0194) oleva kraavi otsaga. Reolasoo püsielupaiga läänepiir kulgeb mööda kraavi, mis jääb püsiksannika kasvukohtadest lääne poole kuni Kebe maaüksuse katastripiirini (28204:004:0448). Püsielupaiga põhjapiir kulgeb mööda Kebe maaüksuse kagupiiri ning sealt edasi loodesse ja kirdesse mööda kuivenduskraave ja nendevahelisi mõttelisi sirgeid, läbides käänupunkte koordinaatidega 58o15’56,637’’ ja 26o46’0,30396’’, 58o15’57, 865176’’ ja 26o46’9,250536 kuni Röövlimäe maaüksusel (28204:004:0495) idaosas paikneva kraavi põhjapoolsema otsani. Püsielupaiga kirdeserv kulgeb mööda mõttelist sirget (ristudes 122 m kaugusel kraavi otsaga) kagu suunas ühendades kraavi otsa 218 m kauguses olevate kraaviga. Tatra oru püsielupaik paikneb Tatra ürgoru allikarohkes soises nõos. Püsielupaik on 118,9 ha suurune ja kogu ulatuses sihtkaitsevööndis. Püsielupaigast moodustab 109 ha era- ja 9,9 ha riigimaa. Püsiksannika kasvukoht registreeriti seal juba 2000. aastal. Hiljem on põhjalikematel inventuuridel leitud juurde mitu osapopulatsiooni, neist viimased 2017. aastal. Ajavahemikul 2014–2017 toimunud inventuuridel loendati 14 osapopulatsioonis kokku 1851 õitsvat püsiksannika võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud allikasood on ekspertiisi hinnangul üldiselt rahuldavas kuni väga halvas seisus, paaril juhul on seisund hea või väga hea. Püsielupaiga põhjapiiriks on põllupiir ja alates Kullaaugu (94901:009:0086) maaüksusest maaüksuste piirid. Erisuseks on piirilõik Hõbesoo (94901:009:0085) ja Lõunakalda (94901:009:0108) maaüksuse vahel, kus püsielupaiga piiriks on elektriliini trassi serv (10 m elektriliini telgjoonest, liin jääb püsielupaigast välja). Lõunakalda maaüksuse kagunurgast suundub püsielupaiga piir mõttelise sirgena punkti koordinaatidega 58 o15’58,336524’’ ja 26o43’28,333236’’, kust saab alguse püsielupaiga kirde- ja idapiir. Sealt suundub piir mõttelise sirgena kagus oleva Tatra jõkke suubuva kraavini ja kulgeb siis edasi mööda kraave. Viimase kraavi otsast suundub püsielupaiga välispiir mõttelise kraavi pikendusena Räni (28201:001:0119) maaüksuseni ja kulgeb siis edasi mööda maaüksuste piire. Ala-Kaare (28203:005:0008) maaüksuse läänenurgast läheb piir mõtteliste sirgetena läbi Kivelaane (28201:001:0090) maaüksuse katastripiiril oleva nurgapunkti, sellest 348 m edelasse jääva põllupiirini punkti koordinaatidega 58o15’12,926916’’ ja 26o42’25,863912’’. Sealt saab alguse püsielupaiga läänepiir, mis suundub esialgu mõtteliste sirgetena läbi Nõlva (28203:005:0241) maaüksuse kraavi käänupunkti põhja poole Tatra jõeni (punkti koordinaatidega 58o15’24,391368’’ ja 26o42’20,120436’’. Seejärel jookseb püsielupaigapiir 304 m mööda jõekallast (selles lõigus jääb jõgi püsielupaigast välja) ja pöörab loodesse ning suundub mõttelise sirgena Ehasalu maaüksusel (94901:001:0531) olevate kraavide ristumiskohta. Sealt edasi läheb püsielupaiga piir 214 m mööda kraavikallast ja suundub siis mõttelise sirgena põhjapiiriks oleva põllupiirini punktis koordinaatidega 58°15'39,0132" ja 26°42'12,3948". Nii kavandatava püsielupaiga lõuna- kui ka põhjapiiril on võimaluse korral arvestatud, et püsielupaika oleks arvatud turvasmuldade levikupiir ja ürgoru nõlv ligikaudu ühe kuni viie kõrgusjoone (2,5–12,5 m) ulatuses sellest. Erandina pole turvasmulla levikupiirile sellist puhvrit jäetud Popsi (28203:005:0096) ja Hõbesoo katastriüksuse juures (94901:009:0085), kus õuemaa ja tiigid paiknevad peaaegu mineraalmulla ja turvasmulla piiril. Piiri tõmbamine sellisele kõrgusele on Tatra oru püsielupaigas vajalik, et säilitada oru väga järsul nõlval kasvavat metsa ulatuses, mis on vajalik allikate kaitseks ning pinnase erosiooni vähendamiseks ja sellega kaasneda võiva toitainerikka materjali kandumise vältimiseks orulammile. Metsa säilimine teatud määral võib olla vajalik ka nõlva lael olevast põllumajandusmaastikust orulammile jõuda võiva toitainerikka vee puhverdamiseks. Hiie püsielupaik asub Väike-Emajõe orundi allikarohkes soises nõos. Püsielupaik on 10,6 ha suurune ja terves ulatuses sihtkaitsevööndis. Hiie püsielupaigast jääb 6,2 ha era- ja 4,4 ha riigimaale. Püsiksannika kasvukoht registreeriti seal juba 2009. aastal, kui seal loendati kokku 104 taime. 2014. aastal leiti juurde veel teine osapopulatsioon ja kokku loendati kasvukoha kahes osapopulatsioonis 449 õitsvat võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud allikasood on ekspertiisi hinnangul halvas seisus. Püsielupaiga idapiiriks on Koorküla metskond 68 (20801:002:0042) maaüksusel Väike-Emajõe kallas punktist koordinaatidega 57o56’4,705908 ja 26o3’45,420552’’ ja muus osas maaüksuste piirid. Põhjapiiril puuduvad maastikulised alused piiritlemiseks, mistõttu on seal piiriks mõtteline sirge, mis ühendab Koorküla metskond 68 maaüksuse läänepiiri keskpaiga punkti koordinaatidega 57o56’3,773796’’ ja 26o3’24,27354’’ 349 m kaugusel asuva Väike-Emajõe kaldaga. Püsielupaiga lõunapiiril võimaldab piisava ulatusega puhvri jätta piiri tõmbamine piki Eve (20801:002:1870) maaüksusel oleva kraavi serva ja selle mõttelist pikendust. Lääne pool on piirideks maaüksuste välispiirid. Hummuli püsielupaik asub Väike-Emajõe orundi soises nõos. Püsielupaik on 2,5 ha suurune ja terves ulatuses sihtkaitsevööndis. Püsielupaigast jääb 1,3 ha era- ja 1,2 ha riigiomandis olevale maale. Sealne püsiksannika kasvukoht registreeriti 2017. aastal, kui loendati 634 õitsvat võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud allikasoo on ekspertiisi hinnangul väga heas seisus. Põhja- ja valdavas ulatuses ka läänepiiril on püsielupaiga välispiiriks Ransi looduskaitseala piir. Ühine piir saab alguse Hummuli püsielupaika ja Ransi looduskaitseala eraldava pinnastee servast punktist koordinaatidega 26o3’56,864736’’ ja 57o55’0,975108’’ (tee ise jääb Ransi looduskaitsealale). Punktis koordinaatidega 26o3’55,499832’’ ja 57o55’5,40336’’ pöörab piir itta ja suundub mõttelise sirgjoonena 119 m kaugusel oleva Koorküla metskond 46 (20801:002:0010) maaüksuse idapiirini, kus kaitstavate alade ühine piir lõppeb. Edasi kulgeb Hummuli püsielupaiga piir mööda maaüksuste katastripiire lõunasse. Kullamäe (20801:002:0005) maaüksuse põhjapiiril olevast punktist koordinaatidega 26o4’5,245032’’ ja 57o55’1,151184’’ kulgeb püsielupaiga piir mööda mõttelisi sirgeid (läbivad punkti koordinaatidega 26o4’5,922084’’ ja 57o54’59,249772’’) edelasse samal maaüksusel olevasse pinnastee ja kraavi ristumiskohta. Sealt edasi suundub piir mööda pinnastee serva põhja, kusjuures tee jääb ka siin lõigus püsielupaigast välja. Tõlliste püsielupaik asub Väike-Emajõe orundi allikarohkes soises nõos. Püsielupaik on 3,1 ha suurune ja terves ulatuses sihtkaitsevööndis. Tõlliste püsielupaik jääb 0,3 ha ulatuses era- ja 2,8 ha ulatuses riigimaale. Püsiksannika kasvukoht registreeriti seal 2017. aastal, kui loendati 155 õitsvat võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud allikasoo on ekspertiisi hinnangul rahuldavas seisus ning hakanud võsastuma. Kõikidel püsielupaiga külgedel puuduvad maastikulised alused piiritlemiseks, mistõttu kulgeb püsielupaiga välispiir mõtteliste sirgetena. Need läbivad punkte koordinaatidega 57o55’11,004384’’ ja 26o4’24,619188’’, 57o55’9,891336’’ ja 26o4’14,998764’’, 57o55’4,227708’’ ja 26o4’18,286212’’ ning viimati mainitud punktist 158 m itta jäävat Sangaste metskond 69 (82001:001:0086) maaüksuse idapiiril olevat nurgapunkti. Allaste püsielupaik asub Karksi-Halliste ürgoru lammil ja nõlval. Püsielupaik on 6,7 ha suurune ning kogu ulatuses sihtkaitsevööndis ja eramaal. Püsielupaiga püsiksannika kasvukoht registreeriti esimest korda 2017. aastal, kui selles loendati kokku 197 õitsvat võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud madalsoolaik on ekspertiisi hinnangul rahuldavas seisus. Püsielupaiga kagu- ja loodepiiriks on kraavid, edelapiiriks Halliste jõe parem kallas. Kaguservas on püsielupaiga piiriks Mäkiste-Hansu (60001:001:0181) maaüksuse välispiir 170 m pikkusel lõigul. Allaste püsielupaiga kirdepiir on mõtteline sirge, mis ühendab Mäkiste- Hansu maaüksuse välispiiri 293 m loodes asuva kraaviga. Kulla püsielupaik paikneb Karksi-Halliste ürgoru allikarohkes nõos. Püsielupaik on 14,8 ha suurune ning kogu ulatuses sihtkaitsevööndis ja eramaal. Püsiksannika kasvukoht registreeriti seal 2017. aastal, kui selle neljas osapopulatsioonis loendati kokku 178 õitsvat püsiksannika võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud madalsoolaigud on ekspertiisi hinnangul heas kuni rahuldavas seisus. Kulla püsielupaiga lõunapiiriks on maaüksuste piirid. Kagupiiriks on mõtteline sirge, mis ühendab Mägiste (19202:001:0970) maaüksuse lõunapiiril olevat punkti koordinaatidega 58o8’14,396892’’ ja 25o23’20,836068’’ 322 m kirdes asuva sama maaüksuse läänepiiril oleva nurgapunktiga. Seejärel kulgeb püsielupaiga välispiir 144 m mööda maaüksuse katastripiiri loode suunas. Püsielupaiga põhja- ja läänepiiriks on mõttelised sirged, mis läbivad punkti koordinaatidega 58o8’24,559476’’ ja 25o22’47,787816’’. Halliste ürgoru lamm on Kulla püsielupaiga kohal väga lai (ligikaudu 1 km). Kuna orulammi veerežiimi kaitseks tuleb kaitsta veerežiimi juba oru nõlval ja püsiksannika kasvukohad jäävad samal ajal enamasti orulammi keskel voolava Halliste jõe äärde, on püsielupaiga pindala suhteliselt suurem, kui see oleks kitsama orulammi puhul (näiteks on Kavilda ürgoru lamm sealse püsielupaiga piirkonnas ligikaudu 300 m laiune). Püsiksannika kasvukohtade kaitse ei ole Halliste ürgoru lammil tagatud, kui ürgoru nõlvaosa püsielupaiga koosseisu ei arvata. Leeli püsielupaik asub Karksi-Halliste ürgoru lammil ja nõlval. Püsielupaik on 23,1 ha suurune ja koosneb kahest lahustükist. Leeli püsielupaik on terves ulatuses sihtkaitsevööndis ja eraomandis. Püsiksannika kasvukoht registreeriti Leeli püsielupaigas 2017. aastal, kui viies osapopulatsioonis loendati kokku 118 õitsvat püsiksannika võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. Säilinud madalsoolaigud on ekspertiisi hinnangul rahuldavas kuni väga halvas seisus. Püsielupaiga loodepoolse lahustüki piiritlemiseks valdavas ulatuses sobilikud looduslikud orientiirid puuduvad, seetõttu on lahustüki piirideks mõttelised sirged. Vaid lahustüki kaguservas on piiritlemise aluseks kuivenduskraavi serv. Selle lõpust suundub lahustüki piir kujuteldava kraavi pikendusena 114 m kaugusel olevasse punkti. Sealt suundub välispiir Vana- Kuusikmäe (60002:001:0007) maaüksuse loodepiiril olevasse käänupunkti. Edasi kulgeb lahustüki piir loodesse punkti koordinaatidega 58o7’23,793168’’ ja 25o29’58,214796’’ ning siis 258 m kirdes asuvasse Halliste jõe ja sinna suubuva kraavi ristumispunkti. Püsielupaiga lahustüki kirdepiiriks on Halliste jõkke suubuvate kraaviotste vaheline kujuteldav sirgjoon. Leeli püsielupaiga kagupoolse lahustüki põhjapiiriks on alates Mikatse (60002:001:0471) maaüksuse loodepiiri lähistel asuvast kraavi ja Halliste jõe ristumiskohast Halliste jõgi kokku umbes 1005 m pikkusel lõigul. Idas on piiriks mõtteline sirge, mis ühendab Halliste jõe kaldal olevat käänupunkti 313 m lõunas asuva Maie (60002:001:0610) maaüksuse lõunapiiril punktiga koordinaatidega 58o7’2,239392’’ ja 25o30’48,169584’’. Seejärel kulgeb püsielupaiga piir kuni sama maaüksust läbiva teeni mööda maaüksuse katastripiiri ning siis edasi mööda teeserva (tee jääb püsielupaigast välja). Tee lõpust suundub lahustüki piir tee kujuteldava pikendusena 86 m loodes asuva kraavi serva. Sealt kulgeb püsielupaiga piir mõttelise sirgena 341 m loodes asuva Mikatse maaüksuse loodepiirini. Sealt kirde poole on umbes 94 m pikkusel lõigul kuni maaüksuse välispiiriga ristuva kuivenduskraavini piiriks maaüksuse piir ja edasi kuni Halliste jõeni kraaviserv. Sarnaselt Kulla püsielupaigale on Halliste ürgoru lamm Leeli püsielupaiga kohal väga lai (ligikaudu 700 m). Seetõttu on juba varem käsitletud põhjustel püsielupaiga pindala suhteliselt suurem, kui see oleks kitsama orulammi puhul. Püsielupaiga mõlema lahustüki lõunapiiril on arvestatud, et sinna oleks arvatud soostunud ala algust märkiv turvasmuldade levikupiir nõlva jalamil ning ürgoru nõlv ligikaudu ühe kuni kahe kõrgusjoone (2,5–5 m) ulatuses sellest. Piiri kõrgus nõlval sõltub lisaks turvasmuldade levikule ka kuivenduskraavide lähtekohtadest, sest püsiksannika kasvukohtade veerežiimi parandamiseks on oluline hõlmata püsielupaika piirkonda kuivendavad kraavid alates nende lähtekohtadest. Arvestades kuivendussüsteemide rajamise loogikat, saavad kraavid sageli alguse kohast, kus need on võimelised enim kinni püüdma väljakiilduvat põhjavett ja nõlvalt alla valguvat pinnavett ning takistama seeläbi selle vee jõudmist orulammile. Seetõttu ei võimaldaks kraavide lähtekohtade väljajätmine püsielupaigast püsiksannika kasvukohtade veerežiimi parimal viisil parandada. Leeli püsielupaiga väiksema lahustüki põhjapiir on Halliste jõeni viidud vaid kohtades, kus jõkke suubuvad kuivenduskraavid. Püsielupaiga suurema lahustüki põhjapiir on aga terves ulatuses viidud Halliste jõeni, kuna püsiksannika kasvukohad jäävad seal lammimuldade levikupiiri arvestades vähemalt osaliselt Halliste jõe üleujutuspiirkonda ja seega tuleb tagada vee perioodiline vaba jõudmine Halliste jõest orulammile. 2.5. Kaitsekord 2.5.1. Kaitsekorra kavandamine Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud püsielupaikades leiduvaid püsiksannika kasvukohti ning püsielupaikade tsoneeringu ja kaitse-eeskirja kohta koostatud eksperdiarvamust (ekspert Toomas Hirse MTÜ-st Käoraamat, 2014. ja 2017. a). Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab püsielupaikades leiduvate püsiksannika kasvukohtade soodsa seisundi ning on proportsionaalne muude huvide suhtes. Määrusega seatakse kitsendused Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 31 tulenevale ettevõtlusvabadusele ja §-st 32 tulenevale omandiõigusele. Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärk on alal leiduvate loodusväärtuste (püsiksannika kasvukohtade) säilimine. Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute seadmisega püsiksannika kasvukohad säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel need hävivad. Metsamajandus- ja kaevandamisalase ettevõtluse korral on teada risk, et tegevust ei saa võimaldada juhul, kui see kahjustab loodust või elukeskkonda. Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive. Järgnevates kaitsekorra peatükkides on esitatud kitsenduste kaupa põhjendused, miks need piirangud on vajalikud. Kaitse-eeskirjas ei ole reguleeritud pilliroo ja adru varumist, kuna püsielupaikades ei leidu pilliroo ja adru varumiseks sobilikke alasid. Reguleeritud ei ole ka sõitmist veealal, sest püsielupaikades puuduvad veesõidukitega sõitmiseks sobilikud veekogud. 2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted Püsielupaikades kehtivad kaitsekorra üldpõhimõtted on kooskõlas looduskaitseseadusega, samas on määruses sätestatud mõningaid leevendavaid erisusi. Inimestel on lubatud viibida, pidada jahti, püüda kala ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kõikjal püsielupaikades. Eeldatavasti ei viibi nende tegevuste puhul alal sellisel hulgal inimesi, et juhuslik tallamine kahjustaks püsiksannika kasvukohti, seega pole põhjendatud nende piiramine. Püsielupaikades on sõidukiga sõitmine lubatud teedel, jalgrattaga ka radadel. Ehitusseadustiku § 92 lõike 1 kohaselt on tee inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks ettenähtud rajatis. Seega käsitletakse teedena vaid rajatisi, sh rajatud pinnasteid. Teedena ei käsitleta sõidukite sõitmise tulemusena tekkinud pinnasteid. Kaitseala teedel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmisele kohalduvad liiklusseaduses sätestatud nõuded ja piirangud. Sealhulgas tuleb arvestada, et maastikusõidukit tohib teel liikumiseks kasutada liiklusseaduse §-s 154 nimetatud juhul, st jõgede, teede ja muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt läbitav, ning teel, kus seda lubab sellekohane liikluskorraldusvahend, samuti politsei- ja tollitöötajad ametiülesannete täitmisel, haige toimetamisel haiglasse, päästetööde tegemisel ning muudel juhtudel, mis on seotud ametiülesannete täitmisega (nagu elektri- ja sideliinide hooldus- ja parandustööde tegemine või muud sellised tegevused). Muudel juhtudel on sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine väljaspool teid ja jalgrattaga sõitmine väljaspool radasid lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ja kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusel, sealhulgas piiranguvööndis metsatöödel ja olemasolevate rajatiste hooldustöödel. Teistel tingimustel pole väljaspool teid sõitmine lubatud, sest see kahjustab püsielupaikadesse jäävat valdavalt soist ja seetõttu tallamisõrna maastikku. Seni püsielupaikades teed puuduvad. Kuid sõidukitega sõitmise reguleerimisel on arvestatud tõenäolise vajadusega laiendada põhimaantee 2 Tallinn-Tartu- Võru-Luhamaa 191,6.–192,1. kilomeetril maanteed Reola-Ülenurme püsielupaiga piiranguvööndisse ulatuvale alale 21. Püsielupaigas on lõkke tegemine ja rahvaürituse korraldamine lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul. Püsielupaiga valitseja saab lubada lõkke tegemist näiteks püsiksannika kasvukohtade või püsielupaigas paiknevate poollooduslike koosluste taastamisel või hooldamisel tekkivate raiejäätmete põletamiseks. Lõkke tegemine on suure kohapealse mõjuga ja on oluline, et püsielupaiga valitseja saaks tegevust suunata kohtadesse, kus selle mõju püsiksannika kasvukohtadele on minimaalne. Lõkke tegemiseks ei anta nõusolekut, kui see pole seotud püsiksannika kasvukohtade või poollooduslike koosluste taastamis- või hooldustöödega. Kui üksikud marjakorjajad tallamisega kahju tõenäoliselt ei tekita, siis suuremate gruppide puhul on oht kahjustada erosioonitundlikke allikalisi nõlvasid ja liigniiskeid madalsookooslusi. Selleks et tagada püsiksannika ja selle elupaikade soodne seisund, saab anda rahvaürituseks nõusoleku üksnes põhjendatud juhul, kui üritust ei ole võimalik korraldada väljaspool püsielupaika ja üritusel on teaduslik, keskkonnahariduslik vm tähtsus. Oluline on piirata sellisel üritusel osalejate arvu ja suunata see kohta, kus mõju püsiksannikale oleks minimaalne. Püsiksannika kaitse seisukohast on kõige parem hoida külastuskoormus võimalikult väike, et vähendada tallamisega kaasneda võivaid liigseid häiringuid. Kui suurem rahvahulk liigub mööda ühte rada, jätab see liigniiskesse madalsoosse ja järsu reljeefiga allikalisele nõlvale mudase jäljeraja, kus loodusliku taimkatte taastumine võib aastaid aega võtta. Püsielupaikades puuduvad rahvaürituse korraldamiseks ettevalmistatud kohad, matkarajad ja laudteed, mille olemasolu aitaks leevendada rahvaüritusega kaasneda võivat tallamisest tingitud negatiivset mõju. Püsielupaikades on keelatud telkimine. Telkimiseks on püsielupaikades potentsiaalselt sobilikke paiku väga vähe. Püsielupaikades puuduvad ettevalmistatud telkimiskohad ning külastuskoormuse väiksena hoidmiseks ei ole põhjendatud niisuguste rajatiste rajamine. 2.5.3. Tegevuste kooskõlastamine püsielupaiga valitsejaga Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole vaja püsielupaiga valitseja nõusolekut, on määratud vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Püsielupaiga valitseja nõusolekuta on püsielupaikades keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, lisasööta jahiulukeid, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, seada projekteerimistingimusi ja anda ehitusluba ning rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist. Püsielupaiga valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab püsielupaiga valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada püsielupaikade kaitse-eesmärkide saavutamist või püsielupaiga seisundit. Kui tegevust ei ole püsielupaiga valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud püsielupaiga valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta püsielupaiga kaitse-eesmärgi saavutamist või püsielupaiga seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas. Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitstavatel 21 Maanteeameti 26.10.2018. kiri nr 15-1/18-9437/48989-2. aladel majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse- eeskirjas lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid. 2.5.4. Sihtkaitsevöönd 2.5.4.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid Sihtkaitsevöönd on püsielupaiga osa seal väljakujunenud või kujundatavate sookoosluste, seal leiduvate püsiksannika ja muude kaitsealuste liikide kasvukohtade ning allikate säilitamiseks. Sihtkaitsevööndis paiknevad püsiksannika kasvukohad ning neid ümbritsev veerežiimi muutuste suhtes tundlik ala ulatuses, kus see hõlmab maaparandussüsteemide osasid, erosiooniohtlikul pinnasel kasvavat metsa või metsamajandamise tavavõtete suhtes tundlikku allikalist piirkonda. Ülekaalukalt olulisim negatiivne mõju püsiksannika kasvukohaks olevatele madalsookooslustele on veerežiimi muutustel, mis kaasnevad peamiselt kuivendamisega, aga ka näiteks metsamajandamise käigus liigniiskete ja allikaliste alade kahjustamisega. Sihtkaitsevööndi kaitsekord võimaldab neid tegevusi efektiivselt reguleerida, mis on püsiksannika kasvukohtade soodsa seisundi säilimisel määrava tähtsusega. 2.5.4.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis Sihtkaitsevööndis on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd. Maaparandussüsteem on maaparandusseaduse tähenduses maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks ja keskkonnakaitseks vajalike ehitiste kogum, mis on kinnisasja oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lõike 1 tähenduses. Olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid lubatakse juhul, kui nende hooldamine ei avalda negatiivset mõju püsielupaigas olevatele püsiksannika kasvukohtadele ja see on vajalik, kui maaparandussüsteemi hooldamata jätmine tekitaks ulatuslikku kahju väljaspool püsielupaiga piiri asuvatele aladele. Püsielupaiga valitsejale selles küsimuses kaalutlusõiguse andmise eesmärk on leida kompromiss maaparandussüsteemi toimimise ja loodusväärtuste kaitse vahel. Hooldustööde lubamisel hindab Keskkonnaamet ühelt poolt tegevuse potentsiaalset mõju ala loodusväärtustele, teisalt kaalub, kas hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool püsielupaika asuvatele aladele (näiteks võib põhjustada üleujutusi või soostumist majandusmetsades või põllumajandusmaastikes). Kuivõrd kuivendamine on olulisim püsiksannika kasvukohti mõjutav tegur, on olemasolevate maaparandussüsteemide hooldamise lubamine vaid mõjuvalt põhjendatud erand. Püsielupaiga valitseja võib lubada näiteks eesvoolude, Pupastvere peakraavi ning Reola-Ülenurme ja Kavilda püsielupaika jäävate teekraavide hooldamist. Maaparandussüsteemide hooldustööd, milleks on vajalik kaitseala valitseja nõusolekut, on näiteks puittaimestiku raiumine, veejuhtme sügavuse ja põhjalaiuse taastamine sette eemaldamisega, truubi ja regulaatori settest puhastamine, truubiotsakute korrastamine ja voolutakistuse eemaldamine, välja arvatud siis, kui voolusängist kõrvaldatakse voolutakistusena üksikuid esemeid, nagu langenud puud, suuremad kivid ja prügi. Samuti ei ole püsielupaiga valitseja nõusolekut vaja rohttaimede niitmiseks. Tee servades paiknevad kraavid on tee lahutamatu osa ning seal tuleb tegevuste kavandamisel lähtuda olemasolevate ehitiste hooldustööde punktist. Samas on oluline, et ka nende tööde tegemisel arvestataks ala kaitse-eesmärgiga ega kahjustataks loodusväärtusi. Sihtkaitsevööndis on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud loodusliku veerežiimi taastamine. See on vajalik kuivendamisega rikutud püsiksannika kasvukohtadeks olevate madalsoode veerežiimi taastamiseks. Kraavide sulgemine on üks peamisi ja efektiivsemaid meetodeid madalsoo veerežiimi taastamiseks. Tulemuslikuks taastamistööks ja madalsoole iseloomuliku taimekoosluse kujunemise soodustamiseks on vajalik ka kuivenduse mõjul madalsoosse kasvanud puittaimestiku eemaldamine (kujundusraie). Seeläbi väheneb ka transpiratsioon (vee auramine taimedest) ja vett jääb madalsoosse rohkem pidama. Sihtkaitsevööndis on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud koosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile ja kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, kusjuures metsakoosluse kujundamisel on püsielupaiga valitsejal õigus esitada nõudeid raieaja ja tehnoloogia, metsamaterjali kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse kohta. Koosluste kujundamine võib olla vajalik, et võimaldada püsielupaikades asuvate metsakoosluste kujundamist vastavalt püsiksannika kaitse-eesmärgile liigile sobiliku elupaiga taastamiseks. Samuti võib see olla vajalik veerežiimi muutuste, rohumaade majandamise lakkamise ning liigsete toitainete sissekande mõjul metsastunud madalsookooslustes ürgoru lammialal, et taastada need püsiksannikale sobilikuks. Metsakooslusi kujundatakse sihtkaitsevööndis kujundusraie abil. See on paindlik raieviis, mis võimaldab kogu sihtkaitsevööndis raiuda metsa sealt, kus see on vajalik (eelkõige püsiksannika kasvukohaks olevas madalsoos), ja samal ajal säilitada seal, kus selle raiumine tooks endaga kaasa negatiivse mõju püsiksannika kasvukohale (nt allikalisel ja erosiooniohtlikul nõlval). Ühtlasi võimaldab kujundusraie kasutada raietöödel just sellist tehnikat (sh käsitsi raiet, väikese erisurvega masinaid), mis väldib püsielupaiga kahjustamist liigniisketel ja allikalistel aladel, kus maapind ei külmu sageli korralikult läbi terve talve jooksul. Soise nõo veerežiimi kaitseks ei tohi nõlval välja kiilduvaid põhjavee sooni metsatöömasinatega kinni pressida või pinnast nende ümber rikkuda22. Sellised vee väljakiildumise kohad on maapinnal enamasti raskesti tuvastatavad ning oht metsatöödel veerežiimi kahjustada seetõttu suur. Metsa harvendamine on enamasti vajalik kuni liituvuseni 0,3. Põhjendatud juhtudel võib olla vajalik ka raadamine, kui metsastunud madalsoost eemaldatakse kogu sinna kasvanud puittaimestik. Seeläbi soodustatakse madalsoole iseloomuliku taimekoosluse kujundamist, samuti väheneb transpiratsioon. Kujundusraie on tulemuslik ja aitab kaasa püsiksannika kaitse- eesmärgi saavutamisele eelkõige juhul, kui vahetult raiele järgneb kraavitatud alade puhul veerežiimi taastamine ning pärast raiet harvendatakse vajaduse korral ka tekkinud võsa. Püsiksannika kasvukohtade taastamiseks vajalikud kujundusraied planeeritakse liigi kaitse tegevuskava alusel. Mitu püsielupaikadesse jäävat madalsookooslust on ajalooliselt olnud majandatavad niitmise ja karjatamise teel, mille lakkamine on toonud kaasa madalsoode metsastumise ning püsiksannika kasvukohtade seisundi halvenemise. Seetõttu võib sihtkaitsevööndis olla vajalik püsiksannika kasvukohaks olevates madalsoo rohumaadel ja soostuvatel niitudel orulammil heina niitmine ja võsa tõrjumine. Hooldustööde käigus tuleb niidetud hein ning raiutud puud ja põõsad püsiksannika kasvukohtadest eemaldada kohe, hiljemalt kümne päeva jooksul pärast niitmist või raiumist. Niiduse ja raidmete õigel ajal eemaldamine on vajalik, et vältida püsiksannika taimede mattumist nende alla. Püsiksannika elutingimuste parandamiseks vajalikud tööd peavad lähtuma liigieksperdi 22 Leibak, E. 2011. Eksperthinnang Tatra looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõule. Kättesaadav Keskkonnaametis. soovitustest või liigi kaitse tegevuskavas kavandatust. Püsielupaigas on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud olemasolevate rajatiste hooldustööd. Püsielupaikade sihtkaitsevöönditesse ei jää hooneid. Olemasolevateks rajatisteks on sihtkaitsevööndis tehnorajatised (näiteks elektriliinid vajavad rikete puhul hooldust) ja metsasihid. Teatud juhtudel võib osutuda vajalikuks elektriliinide rekonstrueerimine, näiteks õhuliini asendamine õhu- või maakaabliga. Püsielupaiga valitseja nõusolek olemasolevate rajatiste hooldustöödeks võimaldab vajaduse korral seada tingimusi nii, et hooldustööd ei kahjustaks püsiksannika kasvukohti. Sihtkaitsevööndis on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik tegevus. Püsielupaikades asuvad poollooduslikud kooslused kohati ka väljaspool püsiksannika kasvukohti, näiteks nõlvaaladel paiknevad rohumaad või jõeäärsed lamminiidud. Kaitseala valitseja võib lubada nende poollooduslike koosluste taastamist ja hooldamist (nii niitmine kui ka karjatamine). 2.5.4.3. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis Sihtkaitsevööndis on kooskõlas kaitse-eeskirjaga sätestatud erisustega keelatud majandustegevus, loodusvarade kasutamine ning uute ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine püsielupaiga tarbeks või püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks. Ehitustegevus on üldjuhul sihtkaitsevööndis keelatud, et vältida püsiksannika kasvukohtade otsest kahjustamist ja hävimist või nende seisundi halvenemist ehitustegevusega kaasneva veerežiimi muutuste tõttu. Hoonete püstitamine koos nende juurde kuuluvate tehnovõrkude ja juurdepääsuteede rajamisega eeldaks kuivendussüsteemide rajamist, reljeefi ja pinnase ümberkujundustöid (näiteks pinnase tõstmist) ning mõnel juhul ka metsamaa raadamist kohas, kus metsa säilitamine on hoopis vajalik erosiooni ja ümbritsevast maastikust pärinevate toitainete madalsoosse jõudmise vältimiseks. Erandina võib püsielupaikadesse rajada näiteks koosluse kujundamiseks ja hooldamiseks vajalikke rajatisi (näiteks truubid), paigaldada maakaablit vm rajatisi, kui nende rajamine ei kahjusta püsiksannika isendeid ega kasvukohta. Püsielupaiga tarbeks võib olla vaja rajada ka loodushariduslikke eesmärke täitvaid rajatisi, näiteks infotahvleid. Vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse samuti majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärk ei ole tulu saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või sihtkaitsevööndi peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud ja mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on püsielupaikades lubatud majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse sihtkaitsevööndis majandustegevust, mis ei kahjusta püsielupaiga kaitse-eesmärki või seisundit. 2.5.5. Piiranguvöönd 2.5.5.1. Piiranguvööndi eesmärgid Piiranguvöönd on püsielupaiga majanduslikult kasutatav osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse ja on vajalik püsiksannika kasvukohtades (sookooslustes) looduslähedase veerežiimi tagamiseks. Piiranguvööndi eesmärk on olla puhvervööndiks püsiksannika kasvukohtadele ja võimaldada vööndis asuvate oluliste taristuobjektide sihtotstarbelist kasutamist püsiksannika kasvukohti kahjustamata. Piiranguvööndi režiimi on rakendatud väikesel osal Kaatsi ja Reola- Ülenurme püsielupaigas. Kaatsi püsielupaigas jääb piiranguvööndisse püsiksannika kasvukohast veidi eemal Reola ürgoru nõlval asuv ala koos sealse majandusmetsaga. Alal puuduvad metsamajandamise tavatingimuste suhtes tundlikud sookooslused ja olemasolevad kuivenduskraavid, samas võimaldab piiranguvööndi kaitsekord seal piirata suuremahulisi veerežiimi muudatusi, kuivõrd need mõjutavad tõenäoliselt oluliselt ka sihtkaitsevööndisse jäävat püsiksannika kasvukohaks olevat allikasood. Reola-Ülenurme püsielupaigas on piiranguvööndisse arvatud püsiksannika kasvukohtades ja nende lähistel paiknevad olulised taristuobjektid: biotiigid ja neid teenindav eesvool ning Tartu–Tallinna–Võru–Luhamaa põhimaantee kavandatav laiendus. Mõlemas püsielupaigas on piiranguvööndi kaitsekord piisav, et võimaldada sinna jääva ala sihtotstarbelist kasutamist ja samas välistada uute veerežiimi muudatusi põhjustavate häiringute (kraavid, ehitised) teke. 2.5.5.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis Piiranguvööndis on lubatud majandustegevus, arvestades kaitse-eeskirjas sätestatud erisusi, mis on määratud § 5 lõikes 2, §-s 6, § 12 lõikes 2 ja §-s 13. Piiranguvööndis on lubatud uuendusraie. Piiranguvööndisse jääb kokku 3,5 ha metsakooslusi (vastavalt 0,8 ha Kaatsi ja 2,7 ha Reola-Ülenurme püsielupaigas). Nii Kaatsi kui ka Reola- Ülenurme püsielupaiga piiranguvööndisse jäävad metsatükid paiknevad kergesti ligipääsetavas kohas, kus reljeefi lang on väiksem ja maapind laugem ning leidub ka mineraalmuldi. Seetõttu võib eeldada, et metsaraie tavavõtetega ei kahjusta seal maapinda ega veesooni, kui jälgitakse puidu kokkuveole seatud tingimusi. Püsielupaiga valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine. Luba antakse, kui see ei mõjuta negatiivselt püsiksannika kasvukoha seisundit. Selline regulatsioon on vajalik, et vältida hooldustööde käigus veekogude (sh tiikide) laiendamist ja süvendamist, mis mõjutaks negatiivselt veerežiimi ja kahjustaks seeläbi püsiksannika kasvukohti. Veekogude puhastamine taimestikust ja settest (sh mudast) on lubatud. Veetaseme ja kaldajoone muutmise lubamine võib olla vajalik näiteks Reola-Ülenurme püsielupaiga piiranguvööndisse jääva biotiike teenindava eesvoolu puhul, et tagada biotiikide toimimine. 2.5.5.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis Piiranguvööndis on keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, välja arvatud rajatise püstitamine püsielupaiga valitseja nõusolekul. Lisaks on keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine, maavara kaevandamine, uute veekogude rajamine, uue maaparandussüsteemi rajamine, biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine väljaspool põllumaad, puidu kokkuvedu külmumata pinnasel, v.a püsielupaiga valitseja nõusolekul, kui pinnas seda võimaldab. Need piirangud tulenevad otseselt looduskaitseseaduse § 31 lõikest 2 ning on suunatud vööndi kaitse-eesmärkide saavutamisele. Sarnaselt sihtkaitsevööndile on ka piiranguvööndis püsiksannikale vajaliku veerežiimi kaitseks keelatud uute ehitiste ehitamine. Samas jääb Reola-Ülenurme püsielupaiga piiranguvööndiga piirnevale alale mitu olulist taristuobjekti, mille toimimiseks võib olla vajalik ehitada uusi rajatisi ka püsielupaiga piiranguvööndisse jäävale alale. Samuti on juba varem paigaldatud piiranguvööndisse kommunikatsioonivõrke. Püsielupaiga valitseja võib lubada uute rajatiste püstitamist, kui selle käigus ei kahjustata püsiksannika kasvukohti. Puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine on keelatud, kuna see suurendab transpiratsiooni ja kuivenduse mõju, lisaks vaesestab looduslikku mitmekesisust ja maastikuilmet. Maavara kaevandamine, uue veekogu rajamine ja uue maaparandussüsteemi rajamine on keelatud, kuna nende tegevustega kaasneb oluline mõju veerežiimile, mis on peamine püsiksannika kasvukohti ohustav tegur. Biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine mõjutab looduslikke ökosüsteeme ja elustikku. Nende kasutamine põllumaal põllumajanduses ettenähtud normides, aegadel ja võtetega ei sea tõenäoliselt ohtu püsiksannika kasvukohti, mistõttu on see tegevus lubatud. Puidu kokkuvedu külmumata pinnasel on keelatud, sest piiranguvööndis asuvad madalsoomullad ja looduses raskesti märgatavad põhjavee väljakiildumise kohad on väga tallamisõrnad. Püsielupaiga valitseja võib puidu kokkuvedu siiski lubada, kui pinnas seda võimaldab, näiteks pikalt kestnud kuivade ilmade puhul. Puidu väljavedu ei reguleerita, seega on see tegevus lubatud. Väljavedu toimub enamasti olemasolevatel teedel, kus selle tegevuse mõju püsiksannika kasvukohtadele on väheoluline. 3. Menetluse kirjeldus Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepaneku ja väljatöötamise kavatsus saadeti 2018. aastal 28. juunist 6. augustini kõigile menetlusosalistele tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks. Samuti toimus 6. novembril 2018. aastal avalikkusele suunatud kaasamiskoosolek. Tabelis 1 on kaasamise käigus esitatud huvigruppide ettepanekud ja vastuväited ning Keskkonnaameti seisukohad. Lisaks paluti 24. aprillil 2020. a saadetud kirjaga Kavilda püsielupaigas asuva Ropkametsa maaüksuse maaomanikult arvamust maaüksusel asuva allika Kavilda püsielupaigaga liitmise kohta23. Maaomanik ei esitanud sellele vastuväiteid. 23 Kiri nr 7-16/20/6589 Tabel 1. Maaomanike jt huvigruppide arvamused ja ettepanekud kaitse-eeskirja eelnõu tutvumisel Ettepaneku tegija Ettepaneku sisu Tulemus Aakaru püsielupaik (edaspidi PEP) Niidu maaüksuse Pole nõus PEP-i moodustamisega ja esitas järgmised vastuväited: Ettepanekuga arvestati osaliselt. Selgitused olid järgmised: (28203:001:0054) 1. vööndite piiritlemine on arusaamatu ja põhjendamatu; 1. maaomanikule selgitati PEP-i piiritlemispõhimõtteid; omanik 2. KeA pole arvestanud olemasolevate rajatistega: kinnistul olev kaev ja 2. 6. novembril 2018. a toimunud koosoleku tulemusena vähendati PEP-i veetorustik jäävad sihtkaitsevööndisse, kus nende sihtotstarbeline piire. Valdav osa varem piiranguvööndisse kavandatud alast jäeti kaitse kasutamine on piiratud; alla võtmata ja ülejäänud ala arvati sihtkaitsevööndisse. Muudatuste 3. ettepanekus pole arvestatud vajadusega kasutada sihtkaitsevööndisse tulemusena jäid kõnealused rajatised kaitse alt välja; jääva metsa puitu küttematerjalina, samuti pole selge, kuidas maaomanik 3. selgitati kujundusraie põhimõtteid ja võimalikkust; saab oma metsa majandada; 4. viidati maaomanikule saadetud kaitsekohustuse teatisele, kus on info 4. maaomanikku pole teavitatud tema maal toimunud inventuuridest ega PEP-i moodustamise vajaduse kohta ja KeA kontaktid lisainfo saamiseks. püsiksannikat tutvustatud. Selgitati eraomandis oleval maal liikumisega seonduvat regulatsiooni. Tammemäe Pole nõus PEP-i moodustamisega ja esitas järgmised vastuväited: Ettepanekuga arvestati osaliselt. Selgitused olid järgmised: maaüksuse 1. vööndite piiritlemine on arusaamatu ja põhjendamatu. Piiranguvöönd 1. selgitati PEP-i piiritlemispõhimõtteid. 6. novembril 2018. a toimunud (28203:001:0031) ulatub mõistetamatult kõrgele nõlvale maaüksuse piirini; koosoleku tulemusena vähendati PEP-i piire. Valdav osa varem omanik 2. maaüksusel püsiksannikas ei kasva ja seal ei leidu taimele sobilikke piiranguvööndisse kavandatud alast jäeti kaitse alla võtmata ja ülejäänud kasvukohti; ala arvati sihtkaitsevööndisse; 3. maaomanikku ei teavitatud kavandatud tegevustest, ekspertide tööst 2. põhjendati madalsoode kaitseks vajaliku puhvri seadmist; kinnistul ja inventuuri tulemustest. 3. paluti lisainformatsiooni saamiseks ühendust võtta. Tuule Pole nõus PEP-i moodustamisega ja esitas järgmised vastuväited: Ettepanekuga arvestati osaliselt. Selgitused olid järgmised: (28203:001:0055) 1. vööndite piiritlemine on arusaamatu ja põhjendamatu. Piiranguvöönd 1. selgitati PEP-i piiritlemispõhimõtteid. 6. novembril 2018. a toimunud ja Mäe ulatub mõistetamatult kõrgele nõlvale maaüksuste piirini; koosoleku tulemusena vähendati PEP-i piire. Valdav osa varem (28203:001:0053) 2. maaüksustel püsiksannikas küll kasvab, kuid kasvukoha levikuks piiranguvööndisse kavandatud alast jäeti kaitse alla võtmata ja ülejäänud omanik puuduvad sisulised võimalused, kuna vana paisjärve põhi on kuni kaldani ala arvati sihtkaitsevööndisse; roostunud ja kallas võsastunud; 2. põhjendati madalsoode kaitseks vajaliku puhvri seadmist; 3. maaomanikku ei teavitatud kavandatud tegevustest, ekspertide tööst 3. viidati maaomanikule saadetud kaitsekohustuse teatistele, kus on info kinnistul ja inventuuri tulemustest. PEP-i moodustamise vajaduse kohta ja KeA kontaktid lisainfo saamiseks. Kraavi Pole nõus PEP-i moodustamisega ja esitas järgmised vastuväited: Ettepanekuga arvestati osaliselt. Selgitused olid järgmised: (28203:001:0049) 1. vööndite piiritlemine on arusaamatu ja põhjendamatu; 1. selgitati PEP-i piiritlemispõhimõtteid. 6. novembril 2018. a toimunud omanik 2. pole vastuvõetav, et PEP-i moodustamisega on koos teiste koosoleku tulemusena vähendati PEP-i piire. Valdav osa varem kitsendustega maaüksuse sihtotstarbeline kasutamine 89% ulatuses piiranguvööndisse kavandatud alast jäeti kaitse alla võtmata ja ülejäänud piiratud; ala arvati sihtkaitsevööndisse; 3. KeA pole arvestanud olemasolevate rajatistega, mille sihtotstarbeline 2. selgitati kompensatsioonimehhanisme; kasutamine on edaspidi raskendatud: piiranguvööndisse jääb kaks kaevu 3. 6. novembri 2018. a kaasamiskoosoleku tulemusena jäeti enne ja osa kanalisatsioonitorustikust jääb sihtkaitsevööndisse. Lisaks jääb osa piiranguvööndisse ulatuvad rajatised kaitse alla võtmata, kaitse-eeskiri maaüksusele paju leviku tõkestamiseks istutatud puudest võimaldab PEP-i valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndisse jääva Ettepaneku tegija Ettepaneku sisu Tulemus piiranguvööndisse; kanalisatsioonitorustiku hooldamist ja uue rajamist. Piirimuudatuste tõttu 4. kinnistul olevat võssa kasvanud allikat, mida on ümbruskonna jääb valdav osa istutatud puudest püsielupaigas välja. Sihtkaitsevööndisse majapidamised kasutanud varem veevõtukohana, ei saa hooldada, kuna jäävate puude puhul selgitati kujundusraie ja metsatoetuse võimalusi; see asub sihtkaitsevööndis. 4. selgitati, et PEP-i valitseja nõusolekul on olemasolevate rajatiste 5. maaomanikku ei teavitatud kavandatud tegevustest, ekspertide tööst hooldamine võimalik, kui seeläbi ei kahjustata püsiksannika kasvukohta; kinnistul ja inventuuri tulemustest. 5. viidati maaomanikule saadetud kaitsekohustuse teatistele, kus on info PEP-i moodustamise vajaduse kohta ja KeA kontaktid lisainfo saamiseks. Haava PEP Kõdu Nõus PEP-i moodustamisega. Soovib oma maaüksuse, mille Selgitati, et maade vahetamist pärast LKS-i 2008. a muudatust enam ei (79403:002:0427) sihtotstarbeline kasutamine muutub oluliselt piiratumaks, vahetada mõne tehta, küll aga on võimalik maaüksust pärast kaitse-eeskirja kinnitamist omanik teise Tartu vallas asuva maaüksusega või kompenseerida kasutusotstarbe pakkuda riigile omandamiseks. kaotus sularahas. Kaatsi PEP Simka Teeb ettepaneku loobuda PEP-i moodustamisest. Esitati järgmised Ettepanekuga arvestati osaliselt. Selgitused olid järgmised: (28203:006:0048) vastuväited ja ettepanekud: 1. KeA arvestas valdavalt ettepanekuga ja vähendas PEP-i piiri, lisaks ja Lepassaare 1. PEP-i läänepiir on venitatud põhjendamatult kaugele magistraalkraavini arvati oluline osa majandusmetsast piiranguvööndisse; (28203:006:0280) ja üle selle naaberkinnistule mineraalmullale; 2. KeA arvestas valdavalt ettepanekuga ning arvas mineraalmaal oleva omaniku esindaja 2. PEP-i moodustamine seab suured piirangud metsa majandamisele; metsamaa PEP-ist välja ja põhjendas jänesekapsa-kõdusoo metsa PEP-i 3. PEP-i idapiir on ebaproportsionaalne, sest see pole liigi kaitse jätmise; tagamiseks VTK järgi vajalik ning piiriks oleva jõe ja püsiksannika 3. KeA arvestas ettepanekuga ja korrigeeris piiri; kasvukoha vahel kasvab tootlik mets; 4. korrigeeritud piiri ja tsoneeringu järgi jääb pinnastee piiranguvööndisse, 4. ebaproportsionaalne on keelata sõidukitega sõitmine pinnasteel, mis mistõttu saab erandjuhtudel (LKS erandjuhud, koosluse kujundamine, läbib kavandatavat PEP-i ja on ligipääsuks Lepassaare kinnistu metsa- ja põllumajandustöödel) lubada maastikusõidukiga sõitmist; põhjaosale, piirates nii seal asuva metsa majandamise võimalusi; 5. selgitati, et kujundusraiete rakendamine ei piirdu vaid taime 5. vaid kujundusraie lubamine ei võimalda metsa õigete võtetega kasvukohaga, vaid vajadus võib olla laiemal alal. Viidati, et piirkond on hooldada, samuti ei aita teiste raievõtete välistamine kaasa püsiksannika varem olnud lagedam, kuid on veerežiimi muutuste tõttu muutunud kasvutingimuste parandamisele; tihedamaks ja püsiksannikale ebasoodsamaks. Seetõttu võib 6. allikasood läbib kraav, mille maaomanik jõudis enne kaitsekohustuse puittaimestiku harvendamine olla allikasoo veerežiimi ja taime kasvukoha teatise saamist puhastada. Lähtudes VTK-st võib tulevikus olla vajalik taastamiseks vajalik tegevus. Samuti arvestatakse raiete kavandamisel kraavi sulgemine, kuidas hüvitatakse maaomanikule varem tehtud võimaluse korral maksimaalselt maaomanike soovidega. Lisaks selgitati, investeeringud ja liigniiskusega kaasnev metsamajanduslik kahju; et kaitsekorralduslikke tegevusi tehakse vaid maaomaniku nõusolekul; 7. ei ole nõus KeA põhjendusega jätta PEP-is asuv kraav looduslikule 6. KeA selgitas, et täpsed taastamisplaanid nähakse ette koostatavas arengule, sest kraavi eluiga on ligikaudu 25 aastat ning see viib taime püsiksannika kaitse tegevuskavas, sealjuures tuleb arvestada, et kraavide kasvukoha hääbumiseni; sulgemisega (või looduslikule arengule jätmisega) ei põhjustataks 8. ettepanek liita PEP-i sihtkaitsevööndis püsiksannika kasvukohast väljas üleujutusi väljaspool PEP-i asuvates majandusmetsades või põllumaadel. asuv ebatsuugakultuur piiranguvööndisse; Lisaks selgitati kompensatsioonimeetmeid; 9. PEP-is asuva hääbuva püsiksannika kasvukoha parandamine on seotud 7. KeA viitas teistele PEP-dele, kus on juba aastakümneid toiminud ebaproportsionaalselt suure negatiivse mõjuga maaomaniku jaoks, kraavid, kus kasvukoht on küll halvenenud, kuid mitte hääbunud. Seega ei Ettepaneku tegija Ettepaneku sisu Tulemus mistõttu tehakse ettepanek PEP-i moodustamisest loobuda. saa eeldada, et liik Kaatsi PEP-ist kindlasti kaob; 8. KeA arvestas ettepanekuga; 9. ettepanekuga ei arvestatud, kuna LKS kohustab kaitsma kõiki I kaitsekategooria taimeliikide kasvukohti. Kavilda PEP Vanemba-Hansu Ettepanek jätta majandusmetsaga kaetud maaüksus PEP-ist välja. Ettepanekuga ei arvestatud. Põhjendati maaüksuse PEP-i arvamise (33101:002:0164) olulisust, kuna sinna jäävad püsiksannika kasvukohad. Selgitati omaniku BTF2 kujundusraie võimalusi ja kompensatsioonimeetmeid. Gamma OÜ esindaja Kolga PEP Kupi Ettepanek jätta maaüksus PEP-ist välja. Esitati järgmised vastuväited ja Ettepanekuga ei arvestatud. Selgitused olid järgmised: (52801:011:0358) ettepanekud: 1. selgitati piiritlemise põhimõtteid ja piirangute otstarbekust, sh omanikud 1. piirangud liiga ulatuslikud ja ebaproportsionaalsed; kujundusraiete võimalikkust; 2. soovitakse enne PEP-i loomist eksperdi arvamust, kuhu ja kuidas ja 2. viidati liigikaitse tegevuskavale, millega planeeritakse püsiksannika millistel tingimustel saaks rajada liikumistee ning purde/paadisilla nii, et kasvukohtade kaitseks vajalikud tegevused, sealjuures on lahendusi see ei kahjustaks püsiksannika kasvukohti; võimalik arutada ühiste paikvaatluste käigus juba enne; 3. soovitakse eksperdi arvamust, millised on võimalikud/vajalikud tööd 3. eesvoolude hooldamist analüüsitakse liigikaitse tegevuskavas, üldjuhul kavandatava PEP-i koosseisu jääva eesvoolu hooldamiseks nii, et tagatud tuleb eesvoole hooldada minimaalses vajalikus mahus (eemaldada oleks püsiksannika säilimine; voolutakistused ja sete); 4. märgiti, et kuna viidatud tegevused on mh isikliku finantseerimise 4. KeA selgitas, et nii KE kui ka tegevuskava koostamine on pikaajalised seisukohalt mahukad, siis oodatakse KeA seisukohta ja eksperdiarvamusi protsessid. Juhiti tähelepanu sellele, et eesvoolude hooldamine ja võimalikult kiiresti, et vajaduse korral taotleda KIK-st lisafinantseeringut. purde/paadisilla rajamine ei ole liigi kaitseks vajalikud, mistõttu KeA selliseid töid ei rahasta. Lalli PEP Ala-Kalda Ettepanek jätta maaüksus PEP-ist välja Ettepanekuga arvestati. Piiri korrigeeriti nii, et maaüksus jäi PEP-ist (28204:004:0427) välja. Maaüksus asub mineraal- ja turvasmuldade levikupiiril, mistõttu omanik puudub sealsel tegevusel eeldatavasti oluline mõju PEP-i jäävatele püsiksannika kasvukohtadele. Kopra Ettepanek jätta maaüksused sihtkaitsevööndist välja ning esitati järgmised Ettepanekuga arvestati osaliselt. Selgitused olid järgmised: (28204:004:0134) ettepanekud ja väited: 1. KeA viitas 2014. aastal toonasele maaomanikule saadetud ja Tammi 1. maaüksused osteti 2015. aastal arvestusega, et nende majandamine ei kaitsekohustuse teatisele, kus on esitatud kõik vajalik info, sh piirangute (28204.004:0135) ole piiratud; kohta; omanik 2. kinnitati suulist kokkulepet sulgeda püsiksannika kasvukohta mõjutav 2. KeA rõhutas kraavi sulgemise olulisust; kuivenduskraav, mis rajati KeA-ga kooskõlastamata (vastav nõue oli 3. 6. novembril 2018. a toimunud kaasamiskoosolekul leiti kompromiss maaomanikule edastatud kaitsekohustuse teatisega); läbipääsu kasutamiseks ja arvati see PEP-ist välja. 3. viidati maaüksustel tehtud kulutustele (võsast puhastamine ja truubi paigaldamine), et pääseda PEP-ist väljajäävale kinnistule. Kaitsekord Ettepaneku tegija Ettepaneku sisu Tulemus raskendaks selle läbipääsu kasutamist (maastikusõidukitega sõitmise piirangud). Madise PEP Tarna Maaomanik on PEP-i moodustamisega nõus vaid siis, kui selle piirid Ühisel välitööl leiti, et PEP-i piiri on maaüksusel võimalik korrigeerida (28203:005:0290) määratakse ja märgitakse maastikul maaomaniku juuresolekul. Samuti on vastavalt maaomaniku soovidele. Lisaks selgitati, et maaüksust saab omanik maaomanik nõus müüma PEP-i jääva maa-ala riigile. riigile omandamiseks pakkuda pärast KE jõustumist. Soopõllu Soovis informatsiooni maaüksusel kehtima hakkavate piirangute kohta. Selgitati PEP-i moodustamisega kaasnevaid piiranguid. (28203:005:0257) omanik Kavastu Põld OÜ esindaja Raua PEP Raua Tehakse ettepanek PEP-i mitte moodustada. Esitati järgmised vastuväited Ettepanekuga ei arvestatud. Selgitused olid järgnevad: (79403:002:0523) ja küsimused: 1. jäädi seisukohale, et PEP-i suurus on püsiksannika kasvukohtade ja Kurve 1. PEP on ebaproportsionaalselt suur ja kaitsekord liialt range, sh kaitseks optimaalne, ning selgitati piiritlemise põhimõtteid. Selgitati (79403:002:0710) piirangud küttepuude tegemisele; kujundusraie võimalusi ja kompensatsioonimehhanisme; omanikud 2. kaitsekord piirab maaüksusel asuval metsateel traktoriga sõitmist ja 2. kavandatav kaitsekord näeb ette erisuse sõidukitega sõitmiseks seega takistab sealse metsa majandamist; väljaspool teid kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusteks, sh 3. paluti selgitada metsamajanduspiiranguid; metsamajandamiseks; 4. paluti selgitada ehitise püstitamisega seonduvaid piiranguid; 3. selgitati kujundusraie põhimõtteid ja võimalusi ning viidati 5. küsiti maaüksuste PEP-i jäävat osakaalu; koostatavale kaitse tegevuskavale, kus kujundusraieid täpsemalt 6. sooviti teada, kuidas piirid looduses määratakse, ja lisati, et kavandatakse; maaomanikele saadetud VTK kaartidel polnud mõõtkava; 4. kaitse-eeskirjaga keelatakse uute ehitiste püstitamine, välja 7. sooviti infot püsiksannika levimiskiiruse ja -ulatuse kohta; arvatud PEP-i valitseja nõusolekul tee ja tehnovõrgu rajatiste ning 8. sooviti teada KE jõustumise aega ja maaomanike teavitamise viisi. tootmisotstarbeta rajatise püstitamist PEP-i või PEP-is paikneva kinnistu tarbeks; 5. saadeti info maaüksustel PEP-i ulatuse kohta; 6. juhendati, kus maaomanikele saadetud kaartidel asub mõõtkava. Samuti selgitati, et PEP-e looduses ei tähistata; 7. selgitati taime bioloogiat; 8. anti hinnanguline kaitse-eeskirja jõustumise aeg ja viidati, et maaomanikke teavitatakse sellest kirjalikult. Reolasoo PEP Soo Sooviti informatsiooni kompensatsioonivõimaluste kohta. Jagati informatsiooni kompensatsioonimeetmete kohta ja viidati, et need (28204:004:0453) hakkavad kehtima pärast kaitse-eeskirja jõustumist. omanik Reola-Ülenurme PEP Biotiigi Sooviti jätta PEP-ist välja kanalisatsioonitorustikud ja nende kaitsevööndi Ettepanekuga arvestati ja korrigeeriti PEP-i piiri. Ettepaneku tegija Ettepaneku sisu Tulemus (94901:009:0490) alla jääv maa. omanik AS Emajõe Veevärk esindaja Tartu-Petseri 7,8- Sooviti jätta PEP-ist välja raudtee teenindamiseks vajalik maa. Ettepanekuga arvestati ja korrigeeriti PEP-i piiri. 11,8 km (94901:009:0036) omanik AS Eesti Raudtee esindaja Vahtra tn 14 Tehti ettepanek PEP-i mitte moodustada ja esitati järgmised vastuväited: Ettepanekuga ei arvestatud. Selgitused olid järgnevad: (94901:009:0191) 1. PEP-i kaitse alla võtmine ei ole põhjendatud; 1. selgitati, miks on PEP-i kaitse alla võtmine põhjendatud ja otstarbekas; omanik 2. VTK-s esitatud väited on vastuolulised ja tõendamata; 2. viidati alal toimunud inventuuridele ja ekspertiisidele, mis tõendavad, 3. piirkonnas ei asu püsiksannika kasvukohti; et VTK-s esitatud väited on tõenduspõhised ning PEP-i moodustamine 4. KeA-l ja eksperdil puudub ülevaade, kas püsiksannikas on alal olemas vajalik; ja kas tegemist on jätkusuutliku kasvukohaga. 3. jagati infot püsiksannika kasvukohtade paiknemisest PEP-is, sh kõnealusel kinnistul, ning viidati toimunud inventuuridele; 4. selgitati, et inventuuriandmetele tuginedes on tegemist jätkusuutliku kasvukohaga. Veinioja Tehakse ettepanek maaüksust PEP-i mitte arvata ja esitati järgmised Ettepanekuga ei arvestatud. Selgitused olid järgnevad: (94901:009:0190) vastuväited: 1. jagati infot maaüksusel paiknevate kasvukohtade kohta ja selgitati PEP- omanik Salesleader 1. taimi maaüksusel ei ole ja isegi kui oleks, siis oleks nende osakaal kogu i piiritlemispõhimõtteid. Lisati info ekspertiisidest ja KeA korraldatud OÜ esindaja Eesti populatsioonist PEP-i moodustamiseks liiga väike; välitöödest; 2. osutati piirerinevustele ekspertiisis ja VTK-s; 2. selgitati, et ekspertiisikohane PEP hõlmas maaüksusest suurema osa. 3. oldi seisukohal, et KeA pole arvestanud Maanteeameti vajadusega KeA arvestas maaüksusel kehtestatud detailplaneeringuga ja vähendas juhtida Tallinna–Tartu–Luhamaa maantee rekonstrueerimisel sealne selle võrra PEP-i ulatust; liigvesi Porijõkke mööda Veinioja kinnistut läbivat kuivenduskraavi, mis 3. KeA andis teada et võtab ühendust Maanteeametiga ja selgitab välja kuivendaks kraavist 50 m raadiuses oleva ala; täpsed asjaolud (vt ka Maanteeameti ettepanek); 4. kinnistul on kehtiv detailplaneering ning alates 2015. aastast ladustatud 4. viidati maaomanikule saadetud kaitsekohustuse teatisele, kus oli ehituse ettevalmistamiseks täitepinnast. Pinnase alla jäänud maa ei ole püsiksannikat puudutav info ja palve informeerida KeA-d planeeritavast püsiksannikale sobiv kasvukoht. majandustegevusest. Kuna KeA-d pinnase täitmisest ei informeeritud, siis ei olnud võimalik seda tegevust suunata nii, et see taimeliigi kasvukohta ei kahjustaks. Viidati, et maaomaniku tegevus püsiksannika kasvukoha halvendamiseks ei saa olla põhjenduseks PEP-i mittemoodustamiseks. 2 Tallinn-Tartu- Tehakse ettepanek jätta maantee ääres olev 35 m laiune riba PEP-ist välja, Ettepanekuga arvestati osaliselt. KeA leidis, et teemaa PEP-ist välja Võru-Luhamaa tee et võimaldada maantee laiendamist ja Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa jätmine ei ole põhjendatud, kuna ala on vaja kaitsta püsiksannikale (94901:009:0111) riigimaantee 2 + 2-realiseks ehitamist. vajaliku veerežiimi säilimiseks. Küll aga korrigeeriti tsoneeringut. riigivara haldaja Viidatud 35 m laiune ala kavandati sihtkaitsevööndi asemel Maanteeamet piiranguvööndisse. Nii võimaldatakse maantee laiendamist ja samas jäetakse KeA-le võimalus suunata töid (eeskätt kraavide rajamist) nii, et  Ettepaneku tegija Ettepaneku sisu Tulemus need ei kahjustaks kaugemal asuvaid püsiksannika kasvukohti. Tatra oru PEP Kullaaugu Ollakse seisukohal, et PEP-i piiritlemine võrreldes naaberkinnistuga ei ole Ettepanekuga arvestati. Korrigeeriti PEP-i piiri nii, et maaüksus jäeti (94901:009:0086) võrdne. Viidatakse, et kuna maaüksus on Tatra jõest kaugel nõlva tipus, PEP-ist välja. omanik siis ei ole võimalik maaomanikul oma tegevusega Tatra jõe ümbruses olevaid madalsoid mõjutada. Samuti puuduvad maaüksusel kraavid, mis võiksid püsiksannika kasvukohti mõjutada. Sellest lähtuvalt tehakse ettepanek maaüksus PEP-ist välja arvata. Allika Tehakse ettepanek maaüksust PEP-i mitte arvata, kuna looduskaitselised Ettepanekuga ei arvestatud. Selgitati maaüksuse PEP-i arvamise (28203:005:242) piirangud raskendavad maaüksuse müüki. põhjuseid ja kompensatsioonimehhanisme, sh võimalust pakkuda omanik kinnisasja riigile omandamiseks. Selgitavate kirjade saatmise järel rohkem vastuväiteid ega ettepanekuid ei laekunud. 4. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Planeeringud tuleb kooskõlla viia kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. Teadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega ei ole, mistõttu oluline mõju selles küsimuses puudub. Eelnõu avalikustamise käigus saadeti kohalikele omavalitsustele ja maaomanikele arvamuse avaldamiseks eelnõu materjalid. Selle käigus ei esitatud vastuväiteid, et määruse jõustumine takistaks kehtivate planeeringute teostamist. Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt püsielupaikade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu ei maksta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt makstakse maamaksu 50 protsenti maamaksumäärast § 50 lõike 1 alusel määratud püsielupaiga piiranguvööndi maalt. Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb kaitsekorra kehtestamisel kohaliku omavalitsuse maamaksutulude vähenemine. Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmisega väheneb kohalike omavalitsuste aastane maksutulu ligikaudsete arvutuste põhjal järgnevalt: Elva vallal 105 eurot, Kambja vallal 514 eurot, Nõo vallal 28 eurot, Tartu vallal 23 eurot, Kanepi vallal 39 eurot, Tõrva vallal 39 eurot, Valga vallal 7 eurot ja Mulgi vallal 122 eurot. Kokku väheneb kohalike omavalitsuste aastane maamaksu tulu 877 eurot. Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Oluliste looduskaitseliste kitsendustega eramaa riigi omandamise hind kujuneb Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. aasta määruses nr 24224 sätestatud väärtuse määramise aluste põhjal. Pärast püsiksannika püsielupaikade kaitse-eeskirja kinnitamist on püsielupaikades umbes 259 ha eraomandis olevaid kinnisasju, mille sihtotstarbelist kasutamist kaitsekord oluliselt piirab. Need kinnisasjad asuvad Tartumaal Kambja, Tartu, Elva ja Nõo vallas, Valgamaal Tõrva ja Valga vallas ja Viljandimaal Mulgi vallas. Valdava osa oluliste kitsendustega eramaast moodustavad kinnistud, mille koosseisus on metsamaa (metsamaad kokku ligikaudu 159 ha). Metsamaa kõlviku keskmine omandamishind arvestati 2018. ja 2019. aastal toimunud metsaga kinnistute riigi omandamistehingute põhjal, sealjuures võeti arvesse metsa koosseisu ning teostatud raieid. Metsaga kinnistu koosseisus oleva muu maa kõlviku hindamisel arvestati keskmist maa maksustamishinda. Metsata kinnistute (valdavalt loodusliku rohumaa ja sooala kõlvikud) loodusliku rohumaa väärtuse leidmisel lähtuti Maa-ameti iga- aastasest turu ülevaatest25. Kuna soode kohta hinnastatistika puudub, siis arvestati nende väärtus umbes ¼ loodusliku rohumaa hinnast, kuivõrd sooalade kasutamine on looduslike olude tõttu raskendatud. Metsaga kinnistutel, kus mets ei ole peamine väärtus, lähtuti kinnisasja ligikaudse väärtuse leidmisel Maa-ameti tehingute andmebaasi 2019. aasta statistikast. Kokkuvõtvalt on oluliste looduskaitseliste kitsendustega püsielupaikade sihtkaitsevööndites asuvate eramaade riigile omandamise hinnanguline maksumus kuni 1,2 miljonit eurot. Tegemist on hüpoteetilise summaga, kuna maid omandatakse riigile maaomaniku taotluse alusel. Arvestades seni esitatud maade omandamise taotluste hulka, on huvi maade riigile 24 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ 25 Maa-amet. (2019). Haritava maa 2019. aasta turuülevaade. Kättesaadav: https://www.maaamet.ee/sites/default/files/content-editors/kinnisvara/haritava_maa_turuulevaade_2019.pdf müümise vastu eeldatavalt tagasihoidlik. Omandamise tegelik hind kujuneb konkreetse kinnisasja olusid arvestava eksperdiarvamuse põhjal. Maaeluministri 22. aprilli 2015. a määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus” alusel hüvitatakse erametsaomanikele väljaspool Natura 2000 alasid asuvate püsielupaikade sihtkaitsevööndites asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimist. Toetuse ühikumäär püsielupaiga sihtkaitsevööndis asuva metsaala ühe hektari kohta on 110 eurot kalendriaastas. Kavandatavatesse püsielupaikade sihtkaitsevööndisse jääb umbes 159 ha eraomandis olevat metsamaad. Seega on püsiksannika püsielupaikade kehtestamisel erametsatoetuste maksumus umbes 17 490 eurot aastas. Püsiksannika püsielupaikade moodustamisega arvatakse kaitse alla 26,1 ha varem väljaspool kaitstavaid alasid asuvat riigimetsa, sellest 25,9 ha sihtkaitsevööndisse ja 0,2 ha piiranguvööndisse. Riigimetsa Majandamise Keskuse arvutuste kohaselt jääb Põlva, Tartu, Valga ja Viljandi maakonnas majandusmetsa range kaitse alla võtmisel riigil metsa majandamata jätmisel saamata tulu keskmiselt 139 eurot hektari kohta aastas. Arvestades lisanduvate piirangutega alal asuva küpse ja valmiva metsa osakaalu (umbes 0,6 ha), kus lähima kümne aasta jooksul oleks võimalik piirangute muutmiseta raiet teha, on saamata jääv tulu keskmiste määrade järgi küpse ja valmiva metsa osas ligikaudu 83 eurot aastas. Keskkonnaagentuuri uuringu kohaselt jääb keskmiselt 40% raieküpsetel aladel väljastatud metsateatistest realiseerimata muudel põhjustel (ebasoodsad ilmastikuolud, puiduturu olukord jne). 5. Määruse jõustumine Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 6. Vaidlustamine Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada, esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse. Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates. 7. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu. EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: KEM/20-1365 - Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri Kohustuslikud kooskõlastajad: Kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 19.11.2020 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0ec4c033-ede5-4f12-94c5-3f01a24b9e3a Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0ec4c033-ede5-4f12-94c5-3f01a24b9e3a?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main