Kultuuriministri 15. mai 2019. a määruse nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ muutmine

MINISTRI MÄÄRUS Tallinn Kuupäev digitaalallkirjas nr 27 Kultuuriministri 15. mai 2019. a määruse nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ muutmine Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel. Kultuuriministri 15. mai 2019. a määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 5 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 10 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Muinsuskaitsealal asuvad ehitised jagunevad kolme väärtusklassi: 1) A-kaitsekategooria; 2) B-kaitsekategooria; 3) C-kaitsekategooria. (2) A-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on: 1) muinsuskaitseala või selle arengut iseloomustav ja/või selle ehitustraditsiooni kujundanud ja/või silmapaistva mõjuga väga väärtuslik ehitis. Kaitsekategooria määramisel võib arvestada arhitektuuriväärtust, linnaehituslikku mõju või kuulumist linnaehituslikku tervikusse, vanust, haruldust, tüüpilisust, autentsust ja sümboolset tähendust; 2) säilinud koos ehitusaegse ja põhimahus algupärase interjööriga või hilisema arhitektuuriajalooliselt silmapaistva interjööriga. Tööstushoone puhul on säilinud funktsioonile vastav algupärane sisseseade. Läbi uurimata, minimaalsete varasemate sekkumistega ning vähese olemasoleva teabega ajalooline ehitis, mille muude väärtuste kumulatiivsus võimaldab eeldada interjööri väärtuslikkust. (3) B-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on muinsuskaitseala iseloomustav ja/või selle ehitustraditsiooni kujundanud ja/või selle arengut mõjutanud ja/või silmapaistva mõjuga ehitis. Kaitsekategooria määramisel arvestatakse arhitektuuriväärtust, linnaehituslikku mõju, vanust, haruldust, tüüpilisust, autentsust ja sümboolset tähendust. (4) C-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on muinsuskaitsealal asuv ehitis, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 kirjeldatud kriteeriumidele.“. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Tõnis Lukas Tarvi Sits minister kantsler  Kultuuriministri määruse „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus Määruse eelnõuga (edaspidi eelnõu) muudetakse kultuuriministri 15. mai 2019. a määruse nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ 16. mail 2019 jõustunud redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 16.05.2019, 1. Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel. Eelnõuga tehakse muudatusi määruse sõnastuses: tunnistatakse kehtetuks mälestise liikide kriteeriumites esinevad kordused ning täpsustatakse muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklasside nimetusi. Muudatused on vormilised ja sisulisi muutusi kaasa ei too. Eelnõu on ette valmistanud Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna muinsuskaitsenõunik Liina Jänes (628 2381, [email protected]) ning õigus- ja varahaldusosakonna juhataja Merle Põld (628 2347, [email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetatud Kultuuriministeeriumi kantselei sekretär- keeletoimetaja Anni Viirmets (628 2220, [email protected]). 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb kolmest punktist. Eelnõu punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks määruse paragrahvi 2 punkt 1. Kehtivas punktis 1 on sätestatud riikliku kaitse üldise kriteeriumina olulisus. Muudatusega tunnistatakse see kriteerium kehtetuks, sest tegu on sisulise kordusega. Olulisus sisaldub ka järgmises, selektiivsuse kriteeriumis (§ 2 p 2). Selektiivsuse kriteerium tähendab, et samatüübiliste asjade olemasolu korral tehakse mälestiseks tunnistamisel valik ja kaitstakse esinduslikumaid, paremini säilinud ja kumuleeruva väärtusega asju. Sisuliselt tähendab see, et tehakse valik ja valitakse välja olulisem. Korduse eemaldamine aitab luua selgust ja olla riikliku kaitse eelduse kaalumise põhjendustes sõnaliselt täpsem. Eelnõu punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks määruse paragrahvi 5 punkt 3. Kehtivas punktis 3 on sätestatud ehitismälestise ühe kriteeriumina säilivus. Muudatusega tunnistatakse see kriteerium kehtetuks, sest tegu on sisulise kordusega. Säilivus sisaldub riikliku kaitse üldiste kriteeriumite hulgas (§ 2 p 3 – originaalsubstantsi säilivus). Riikliku kaitse üldiste kriteeriumite alusel antakse hinnang kõigile mälestise liikidele, sh ehitismälestistele, ning hinnatakse asja algupärase kujunduse ja materjali säilivust. Seega on säilivuse aspekt ja selle kaalumine kaetud. Samuti kordab § 5 punktis 3 sätestatud säilivus sama paragrahvi järgmises punktis nimetatud autentsuse kriteeriumit (§ 5 p 4 autentsus – algupärase arhitektuurse lahenduse ja originaalsubstantsi säilivus, ehitise arengut ja kasutust kajastavate täienduste terviklikkus). Autentsuse kriteeriumit ei muudeta, sest see on lisaks originaalmaterjalile sisustatud ka algupärase arhitektuurse lahenduse ning ehitise arengut ja kasutust kajastavate täienduste terviklikkusega. Eelnõu punktiga 3 muudetakse määruse § 10 teksti ja kehtestatakse see uues sõnastuses. 1 Kehtiva määruse § 10 lõike 1 järgi jagatakse muinsuskaitsealal asuvad ehitised kolme väärtusklassi: väga väärtuslik, väärtuslik ja muu ehitis. Sellised sõnad nagu „väärtuslik“ ja „väga väärtuslik“ on hinnangulised ning tekitavad valearusaama hoonete hierarhiast, kus üks on arhitektuurselt väärtuslikum kui teine. See ei olnud määruse koostamisel eesmärk. Käesoleva muudatusega parandatakse määruse sõnakasutust, et anda selgem sõnum sellest, et muinsuskaitseala kaitsekorras rühmitatakse hooned kolme gruppi selle järgi, millised kitsendused ja leevendused neile kehtivad, mitte ei hinnata objekti arhitektuuriväärtust. Muudatuse eesmärk on olla sõnakasutuses neutraalne. Kaitsekategooria määratakse ainult muinsuskaitseala hoonetele, mitte rajatistele. Määruses on kasutatud sõna „ehitis“, sest muinsuskaitseseaduse § 9 lõike 2 järgi on muinsuskaitseala hoone defineeritud kui „muinsuskaitsealal asuv ehitis“. Määruse § 10 lõikeid 2–4 muudetakse määruse § 10 lõikes 1 tehtava muudatuse järgi ning kasutatakse sõna „väärtusklass“ asemel sõna „kaitsekategooria“. Sisulisi muudatusi see kaasa ei too. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõul ei ole Euroopa õigusega puutumust. 4. Eelnõu mõjud Eelnõus kajastatud määruse muudatused on vormilised, mitte sisulised. Vajadus selgema sõnastuse järgi on tekkinud kultuurimälestiseks tunnistamise menetluste käigus riikliku kaitse kriteeriume kaaludes ja sisustades. Sisuliselt korduvate mõistete eemaldamine aitab olla põhjendustes täpsem ja selgem. Sama eesmärki täidab väärtusklasside nimetuste muutmine. Kehtivas määruses on need nimetused hinnangulised, mis võib põhjustada valearusaama vara väärtusest või väärtusetusest. Otstarbekam on olla sõnastuses neutraalne. Määrusel puudub oluline mõju. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Eelnõu rakendamisega täiendavaid tulusid ega kulusid ei kaasne. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. 7. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Siseministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja Keskkonnaministeeriumile eelnõude infosüsteemi EIS kaudu. Ministeeriumid ei esitanud märkuseid ega ettepanekuid. 2