Justiitsministeerium Teie 09.03.2022 nr 8-1/1823
[email protected] Meie 24.03.2022 nr 10-3/48
Arvamus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
(Brüssel IIB määruse rakendamine) kohta
Toetame eelnõu üldist eesmärki tagada siseriikliku õigusega Brüssel IIb määruse parem
rakendamine alates 1. augustist 2022. Kohtute, sh ringkonnakohtu, vaatenurgast on meil eelnõu
kohta järgmised tähelepanekud:
1. Lapse ärakuulamise regulatsiooni muutmine (TsMS § 384 lg 1 ja § 552¹ lg 1 ja 4)
Eelnõus väljapakutud lahendus, mille kohaselt kaotatakse ära vanusepiir ja asendatakse see
lapse suutlikkusega väljendada oma seisukohta, ei taga meie hinnangul piisavalt selget
regulatsiooni. Sisuliselt tähendaks muudatus kohtute jaoks seda, et iga lapsega tuleks
kohtunikul kohtuda, et veenduda tema arengutasemes ning suutlikkuses oma seisukohta
väljendada, alternatiivselt paluda lastekaitsetöötajal või lapse esindajal see välja selgitada.
Kohtute vaates oleks oluline säilitada seaduses vanusepiir, millest alates saab vastava ala
spetsialistide hinnangul pidada lapsi eelduslikult võimeliseks oma seisukohta väljendama.
See ei oleks meie hinnangul ka vastuolus Brüssel IIb määruse art-ga 21, vaid tagaks sellest
juhindudes siseriiklikus õiguses täpsema regulatsiooni. Olukorras, kus vanusepiir oleks
määratud selliselt, et see arvestab laste tavalise suutlikkusega oma seisukohti omada ja
väljendada, ei oleks ilmselt ka ohtu, et liikmesriigid ei tunnusta Eesti kohtulahendit. Juhul,
kui kohtumenetlusest puudutatud noorem laps suudab oma arengutaseme tõttu seisukohta
omada, saaks sellest menetlusosalised kohtule teada anda, mistõttu oleks minimaalne oht
sellele, et vastava arengutasemega laps jääb vanusepiiri säilimise korral ära kuulamata. Igal
juhul tuleks vanusepiiri kaotamise eel selgitada välja, milline on teiste liikmesriikide
regulatsioon ja praktika ning kuidas kavatsevad teised liikmesriigid muuta Brüssel IIb
määruse art 21 rakendamiseks lapse ärakuulamise regulatsiooni. Vanusepiiri kaotamise
korral näeme me ringkonnakohtu vaates ohtu, et ebaselge regulatsiooni korral suureneb
määruskaebuste hulk, milles heidetakse maakohtule ette lapse ärakuulamata jätmist, mis
oma korda suurendaks ringkonnakohtu koormust seoses laste ärakuulamise vajadusega
määruskaebuse lahendamisel ja laste suutlikkuse väljaselgitamisel.
Eelnõus väljapakutud lahendus ei arvesta täiel määral seda, et Brüssel IIb määruse art 21
kohaselt peab kohus andma lapsele võimaluse avaldada oma arvamust, st sellest ei tulene
kohtu kohustust laps alati isiklikult ära kuulata (vrdl TsMS § 552¹ lg 1). Samuti võib lapsele
anda võimaluse arvamust avaldada kas otse kohtule või esindaja või asjakohase organi
Aadress: Pärnu mnt 7, 15084, Tallinn; registrikood: 74001943; telefon: 628 2784; faks: 628 2784; e-post:
[email protected].
Lisainfo: www.kohus.ee
vahendusel. Meie hinnangul võiks laste korduva ärakuulamise vältimiseks kaaluda, kas
oleks võimalik kehtestada regulatsioon, mille kohaselt pakub lapsele arvamuse
avaldamiseks võimalust ja selgitab lapse arvamuse välja lastekaitsetöötaja ja/või lapse
esindaja, kellel on kohustus ärakuulamine nõuetekohaselt ja kontrollitavalt
dokumenteerida. Ühe võimalusena näeme vajadusel ka heli- või videosalvestise kasutamist.
Praegu eelnõus väljapakutud lahendus erandina loobuda lapse ärakuulamisest (TsMS § 552¹
lg 4 täiendus (ilmselt oleks lg 3 süstemaatiliselt õigem)) ei anna piisavat selgust selle kohta,
kas ja kuivõrd saab kohus teha ärakuulamise lastekaitsetöötaja või lapse esindaja
ülesandeks ning millal tuleb laps kohtul vahetult ära kuulata. Hetkel tundub, et sätte tekst
ja seletuskiri ei ole päris hästi omavahel kooskõlas. Seletuskirja järgi tuleks loobuda üksnes
erandina, kui korduv ärakuulamine oleks vastuolus lapse huviga, st üksikutele juhtudel.
Sätet annab aga mõista selliselt, et see on laiemalt kasutatav. Näeme, et ka see võib
põhjustada määruskaebuste arvu suurenemist seoses laste ärakuulamata jätmisega
maakohtus. Meie hinnangul tuleks kavandatav regulatsioon ülaltoodud aspektide valguses
läbi mõelda ja vajadusel seda muuta selliselt, et nii kohtule kui ka menetlusosalistele, sh
lastekaitsetöötajale ja lapse esindajale, on üheselt selge, kes ja mil viisil annab lapsele
võimaluse olla ärakuulatud ning kuidas on tagatud lapse minimaalne koormamine
kohtumenetlusega.
2. Tõendit väljastava kohtu määramine (TsMS § 619⁴ lg 1)
Eelnõus väljapakutud lahendus, mille kohaselt väljastab tõendi lahendi teinud maakohus, ei
pruugi arvestada olukorda, kus ringkonnakohus või Riigikohus peaks maakohtu lahendi
tühistama ja tegema ise teistsuguse lahendi. Eelnõus pakutud lahendus tähendab seda, et
menetlusosaline peab pärast lahendi jõustumist esitama tõendi saamiseks taotluse
maakohtule, mitte asjas lahendi teinud kõrgema astme kohtule. Tuleks kaaluda, kas selline
lahendus on menetlusosaliste ja kohtute aspektist kõige optimaalsem.
3. Kohtualluvus lapserööviasjades (TsMS § 619⁴ lg 7)
Arvestades lapserööviasjade spetsiifikat ning vajadust lahendada need asjad kiiresti,
toetame seda, et lapseröövi asju lahendaksid sellele spetsialiseerunud kohtunikud. Kuna
neid asju on seletuskirja kohaselt Eestis äärmiselt vähe, siis oleks mõistlik jätta need asjad
ühe maakohtu alluvusse. Arvestades seda, et praegu peavad perekonnaasju lahendama
maakohtus spetsialiseerunud kohtunikud, tuleks vastavalt valitud maakohtu tsiviilvaidlusi
lahendavate kohtunike arvule kaaluda ka täiendavat spetsialiseerumist lapserööviasjadele
(eelkõige Harju Maakohtu puhul, arvestades nende suurt kohtunike arvu). Kuna aastas
saabuvate lapserööviasjade arv on väga väike, siis ei mõjutaks ükski väljapakutud lahendus
oluliselt mõne piirkonna kohtu koormust.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Villem Lapimaa
kohtu esimees