Arvamus

Teie 11.06.2020 nr Justiitsministeerium [email protected] Meie 17.08.2020 nr 10-3/79 Arvamus perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta 1. Perekonnaseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku muutmine vanema ja lapse suhtlemise paremaks korraldamiseks 1.1. Vanema ja lapse suhtlemist puudutavalt jääme oma varem esitatud seisukohtade juurde ja oleme endiselt seda meelt, et praegu kehtiv regulatsioon ei taga vanemate tõsiste lahkhelide korral vanema ja lapse suhtlemise efektiivset korraldust ja seda tuleb muuta, kuid eelkõige tuleb keskenduda vanemate koostöö parandamisele ja luua vanemate erimeelsuste lahendamiseks kohtueelne (kohtuväline) lepitusmehhanism. Vanemate koostöö toetamise, nõustamise ja abistamisega on võimalik vastava ettevalmistusega spetsialistide abiga saavutada kiiremaid ja paremaid tulemusi kui kohtumenetlusega ning ühtlasi vähendada kohtute koormust. Seetõttu tuleks kohtueelse lepitusmehhanismi väljaarendamine seada prioriteediks. 1.2. Meil ei ole vastuväiteid sellele, et PKS § 123 lg-t 1 ja § 143 lg-t 2² täiendatakse selliselt, et kohus pööraks last puudutavaid küsimusi otsustades enam tähelepanu vanema vägivaldsusele, ega sellele, et PKS § 143 lg-id 2¹ ja 5 muudetakse selgemaks ning tuuakse selgelt välja, et kohus võib vanema ja lapse suhtlemise korra määrata, sh vanema suhtlusõigust piirata (PKS § 143 lg 3) ka omal algatusel. Selleks, et vanema ja lapse suhe ei katkeks kohtumenetluse ajal või saaks võimalikult kiiresti ja kohtumenetluse ajal taastatud, võiks kaaluda lisaks TsMS § 378 lg 3 p 2 muutmist koosmõjus TsMS § 377 lg 2 viimase lausega selliselt, et kohus määrab alati suhtluskorda puudutava kohtumenetluse ajaks suhtlemise korra, kui vanemad ei saavuta kohtumenetluse ajaks kokkulepet, või soodustada vastava kohtupraktika kujunemist. Eelnõus sõnastatud PKS § 143¹ lapse vahelduva elukoha kohta loob õigusselgust ning annab nii vanematele kui ka kohtule orientiiri, millal võiks vahelduva elukoha määramine olla põhjendatud. 1.3. Toetame lapsega suhtlemist korraldava kohtulahendi täitmise süsteemi ümberkorraldamist ja tõhustamist, et tagada tõhusalt, kiiresti ja last säästval viisil vanema ja lapse suhtlemine ka Pärnu mnt 7, 15084 TALLINN. Registrikood 74001943. Telefon 628 2784, faks 628 2790, e-post [email protected] www.kohus.ee kõige konfliktsematel ja keerulisematel juhtudel. Eelnõus pakutud lahendus ei täida paraku neid eesmärke täielikult ega kõige paremal viisil, mistõttu ei toeta me praegu kavandatud muudatusi. Suhtlemise tagamiseks tuleks kohtulahendite täitmist vaadata süsteemselt ja tervikuna ning suhtlust korraldava kohtulahendi täitmise kõrval tuleb silmas pidada suhtluse taastamist ja säilitamist ka kohtumenetluse ajal. Eelnõus sisalduv TsMS § 563 muutmise ning TsMS § 562¹ lisamise ettepanek ei muuda lapsega suhtlemist korraldava kohtulahendi täitmist oluliselt kiiremaks ja tõhusamaks. Pigem saab muudetud mehhanismi mõista selliselt, et sarnaselt praegu kehtivale regulatsioonile peab vanem ka muudatuste kohaselt pöörduma suhtlemist korraldava kohtulahendi täitmiseks uuesti kohtu poole ning kohus määrab, kas suhtlust korraldava lahendi täitmiseks on otstarbekas kohaldada sunnivahendeid (sh lubada alustada täitemenetlust) või alustada vanemate lepitamist (sh suunata vanemad lepitusmenetlusse). Seejuures ei ole selge, milliseid sunnivahendeid saab kohus kohaldada ning milline on kohtu roll vanemate kokkuleppele suunamisel (kas üksnes kompromissi sõlmimise võimaluste välja selgitamine ja lepitusmenetlusse suunamine või ka lepitamine). Seetõttu ei ole võimalik selgelt hinnata muudatuste mõju kohtute tulevasele koormusele. Arvestada tuleks sedagi, et nn jätkumenetluses toimub praktikas väga sageli suhtluse korraldamise arutamine uuesti, mis tähendab seda, et sisuliselt lahendab kohus sama kohtuasja kaks korda. Normitehniliselt ei pruugi lahendus, mille kohaselt on suhtlust korraldava lahendi täitmise korraldus jagatud kahe paragrahvi vahel, olla kõige õnnestunum. Arusaadavuse huvides võiks kaaluda TsMS §-des 562¹ ja 563 sisalduva kohtulahendi rikkumise puhuks ette nähtud abinõude kohaldamise menetluse ühes paragrahvis sätestamist. TsMS § 562¹ lg 1 ei kuulu olemuselt sellesse paragrahvi, samuti ei ole üheselt selge, millele peab kohus suhtlust korraldavas määruses viitama (sellele, et vanem saab taotleda sunnivahendite kohaldamist, lepitamist, suhtluse hooldaja määramist?). Täpsustamata on see, milliseid sunnivahendeid saab kohus TsMS § 562¹ lg 2 alusel kohaldada, ning miks tühistatakse TsMS § 563 lg 7 p-d 2 ja 3, mis võimaldavad praegu kohtul suhtluskorras või vanemate hooldusõiguses muudatusi teha. Kui üldse toetada suhtlemist korraldava kohtulahendi täitmiseks jätkumenetlust, siis on need abinõud keskse tähendusega. Ühtlasi tuleks analüüsida, kas sunnivahendite kohaldamine TsMS § 562¹ lg 3 järgi olukorras, kus puudub täitedokument, on põhjendatud ja vajalik. Muudatuse kohaselt tekib olukord, kus vanem saab taotleda sunniabinõude kohaldamist (suhtluskorra täitmist) ilma selleta, et kohus määrab lapse huve arvestava suhtluskorra, samas kui suhtluskorda määrates ei ole kohtule sellist õigust antud. Pigem tagaks vanema ja lapse kiire ja tõhusa suhtlemise see, kui anda kohtule õigus teatud juhul otsustada preventiivselt sunniabinõude kohaldamise üle juba suhtluskorda määrates. See kiirendaks probleemsetel juhtudel suhtluskorra täitmisele asumist ning aitaks ära hoida kohtu poole uuesti pöördumise juhtudel, mil kohtule on juba suhtlemiskorda määrates selge, et kohtulahendi täitmisega võib suure tõenäosusega tekkida probleeme. Seega tuleks täiendavalt kaaluda kohtu käsutusse juba põhimenetluse ajal selliste vahendite andmist, mis tagab vanema ja lapse suhtlemise võimalikult kiiresti ja efektiivselt. Praegused muudatused keskenduvad üksnes kohtulahendi täitmisele pärast suhtlust korraldava kohtumääruse vabatahtlikul täitmisel ilmnenud probleeme. See aga ei kõrvalda probleemi suhtlemist korraldavate lahendite täitmise kiirusega. Meie hinnangul tuleks analüüsida, kas selline topelt kohtumenetluse mehhanism on põhjendatud või võiks sarnaselt muudele kohtulahenditele võimaldada ka suhtlemist korraldavaid lahendeid täita kohe pärast kohtulahendi jõustumist. Vähemalt võiks kohtutele anda võimaluse iga üksiku suhtlust korraldava kohtuasja raames kaaluda, kas määrata kohe täitemeetmed või mitte. Läbi tuleks analüüsida ka suhtlust korraldava ja nn jätkumenetluses tehtud määruste peale edasikaebeõigus. 2(4) 1.4. Praktikas esineva vanemate konfliktsuse või ühe vanema jäiga suhtumise korral vajavad vanemad n-ö vahendajat lapsega suhtlemise korraldamiseks, milleks võib kehtiva õiguse järgi olla kolmas isik, vanema asemel määratud erieestkostja või kavandatava muudatuse kohaselt ka suhtluse hooldaja. Iseenesest on mõistlik toetada vanema ja lapse suhtlemist kolmanda isiku, sh erialateadmistega isiku kaasabil, kuid kahtleme, kas see rakendub praktikas soovitud viisil ja täidab oma eesmärki. Eelnõus lisatud PKS § 143² ja TsMS § 562² järgi saab hooldaja määrata alles siis, kui vanem rikub kestvalt või korduvalt ja oluliselt lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või kokkulepet. Samas esineb praktikas juhtumeid, kus juba vanema ja lapse suhtluskorda arutades on selge, et kohtulahendi täitmine peaks toimuma sarnaselt kolmandale isikule suhtluse hooldaja vahendusel. Seetõttu võiks kaaluda sellise lahenduse sätestamist, mille kohaselt saab kohus vajadusel suhtlemise korraldust arutades juba suhtluse hooldaja määrata (sarnaselt ülal tehtud ettepanekuga anda kohtule võimalus otsusta sunnivahendite kohaldamise üle samas menetluses). Lisaks võiks suhtluse hooldaja täita olulist rolli ka kohtumenetluse ajal esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskorra täitmisel. Eelnõu sätete valguses peab vanem suhtluse hooldaja määramiseks pärast suhtlemist korraldava kohtulahendi saamist uuesti kohtu poole pöörduma ja kohus peab selle kohta eraldi määruse tegema, mis ei pruugi olla kõige ökonoomsem lahendus ei asjast puudutatud isikute ega kohtu vaatenurgast. Samuti ei ole selge, kas kohus võib määrata suhtluse hooldaja üksnes vanema taotlusel või ka omal algatusel. Suhtlust korraldava lahendi nn. jätkumenetlus sunniabinõude kohaldamiseks, lepitamiseks või suhtluse hooldaja määramiseks võiks olla reguleeritud ühtselt ning kõiki meetmeid võiks vajadusel alternatiivselt taotleda ühes jätkumenetluses, kui sellist jätkumenetlust peetakse endiselt vajalikuks. Praegused muudatus- ja täiendusettepanekud viitavad pigem sellele, et tegemist on erinevate menetlustega, mis võib muuta vanemate jaoks õige õiguskaitsevahendi valimise keeruliseks ning luua mitmeid paralleelselt käivaid jätkumenetlusi. Selline killustatud meetmete regulatsioon ei pruugi olla kõige õnnestunum. Enim kahtlusi suhtluse hooldaja instituudi ellu rakendamisel tekitab suhtluse hooldaja tasustamise küsimus. Eelnõu kohaselt peab tasu maksma see vanem, kes suhtluskorda ei täida, kuid praktikas esineb juhtumeid, kus suhtluskord jääb täitmata mõlemast vanemast tulenevatel asjaoludel ning süüdlast ei pruugi olla võimalik üheselt selgeks teha. Samuti tekitab see suhtluse hooldaja määramisel vanematele veel ühe tülikoha. Seetõttu võiks kaaluda lahendust, mille kohaselt kannavad üldjuhul mõlemad vanemad suhtluse hooldaja tasu ja kulud ning erandina võib kohus jätta tasu ja kulud ühe vanema kanda. Küsitav on ka see, kas kohus saab määrata suhtluse hooldajale tasu juba siis, kui ta hooldaja määrab, sest selleks ajaks ei ole teada, milliseid ülesandeid ja millises mahus hooldaja tegelikult täidab. Pigem saab kohus määrata tasu ja hinnata nende põhjendatust ning vajalikkust alles pärast ülesannete täitmist (sarnaselt pärandvara hooldajale tasu määramisele). Seejuures peaks seaduses täpsustama, tasu ja kulude hüvitamise alused. Tasu ja kulude ettemaksu reguleerides tasuks kaaluda, kas ei oleks mõistlik rakendada TsMS 19. peatükis sisalduvat tagatise andmise regulatsiooni. Praegusel kujul on ettemaksu regulatsioon ebamäärane. Läbi tuleks mõelda ka nii suhtluse hooldaja kui ka talle tasu määramise peale kaebeõiguse küsimused. 2. Perekonnaseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muutmine teise abikaasa nõusolekuta ühisvaraga tehingute tegemisel Mööname, et abikaasade ühisvaraga tehingute tegemise ja vaidluste pidamise regulatsioon võib vajada muutmist, täpsustamist või täiendamist, kuid enne muudatuste tegemist oleks vaja kogu 3(4) ühisvaraga tehtavate tehingute ja vaidluste pidamise problemaatikat süvitsi analüüsida. Seetõttu ei toeta me praegu eelnõus välja toodud ühe võimaliku kitsaskoha kõrvaldamiseks muudatuste tegemist. Parima võimaliku lahenduse saab pakkuda üksnes ühisvaraga tehtavate tehingute ja vaidluste pidamise tervikuna analüüsimine (sarnaselt suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise probleemide kõrvaldamiseks esmalt läbi viidud analüüsile). Etteruttavalt märgime siiski, et abikaasade ühisvaraga vm abikaasa kasuks seaduses sätestatud käsutuspiiranguga varaesemega teise abikaasa nõusolekuta tehtud mitmepoolsete tehingute regulatsiooni (PKS § 31 lg 1, § 27¹ lg 5 ja § 42 lg 1) muutmine selliselt, et tugevdatakse kolmanda isiku õiguslikku positsiooni abikaasa arvel, vajab selgemaid põhjendusi ning selgitust, milliseid praktikas levinud probleeme sellega lahendatakse ning kuivõrd ulatuslikud on need probleemid. Samuti vajab põhjalikumat õiguslikku analüüsi ja selgitust, millisesse õiguslikku olukorda jääb muudatuse jõustumise korral abikaasa ja millisesse kolmas isik, sh millised on kummagi õiguskaitsevahendid ning kas muudatus toob endaga nii abikaasa kui ka kolmanda isiku seisukohalt kaasa tasakaalustatud lahenduse. Lisaks ei ole me veendunud, et muudatus toob endaga tingimata kaasa eelnõu seletuskirjas soovitud viisil kohtupraktika muutumise. Pöörame tähelepanu ka sellele, et eelnõu seletuskirjas on põhjendatud üksnes ühisomandis oleva vara puhul praktikas tõusetuvat õiguskindluse probleemi, kuid ei ole selgitatud, miks tuleks abikaasa õigusi kolmanda isiku arvel piirata ka neil puhkudel, kui seadus näeb abikaasale ette kodu kaitse (PKS § 27¹ lg 2 ja 5 ning § 41 lg 1 ja § 42 lg 1). Vähemalt viimastel juhtudel on abikaasa positsiooni nõrgestamine ja kolmandale isikule heauskse omandamise võimaldamine küsitav. Arvestada tuleb ka seda, et viimati nimetatud tehingud ei puuduta üksnes eluaseme võõrandamist, vaid ka kasutusõiguse käsutamist, mille puhul ei ole heauskse omandamise võimaldamine relevantne. 3. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muutmine nn ülekinnistamise probleemi lahendamiseks Toetame õiguskindluse ja –selguse tagamiseks nn ülekinnistamise probleemi lahendamist, mis aitab ilmselt ära hoida sellest tingitud kohtuvaidlusi. Nimetatud muudatus ei ole aga meie hinnangul kuidagi seotud PKS § 31 muutmisega, nagu nähtub eelnõu seletuskirjast. Tegemist on kahe erineva muudatusega. AÕSRS § 12¹ lisamine eelnõus sätestatud kujul peaks enamus juhtudel tagama selle, et varem levinud praktika kohaselt ühisvara jagamise järel kinnistusraamatu kande tegemata jätmine ei nõua ainuomandi tekkimiseks nn ülekinnistamist ning pärast 2016. aastat toimunud ülekinnistamine ei muuda ainuomandi tekkimise aega. Samas tuleb kaaluda, kas muudatus on kooskõlas tugeva kinnistusraamatu põhimõttega. Sisuliselt toob see kaasa olukorra, kus kinnistusraamatust nähtub kolmandatele isikutele, et kinnisasi on abikaasade abielu ajal ühe abikaasa nimele omandatud (ühisvara), kuid ühisvara jagamise tulemus kinnistusraamatust ei nähtu. Seega tuleks õigusselguse huvides kaaluda rakendussätte alusel ainuomandi tekkimise nähtavaks tegemist ka kolmandatele isikutele. Vastasel juhul on muudatusel tähendus küll abikaasade vahelises suhtes, kuid kolmandatele isikutele ei pruugi sel mõju olla. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 4(4)