Arvamuse küsimine KrMS revisjoni eelnõu 367 SE (uus variant) kohta

Riigikogu õiguskomisjon Meie 05.01.2023 nr 8-1/111 [email protected] Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (kriminaalmenetluse revisjon) 367 SE muudatusettepanekud Austatud õiguskomisjoni esimees Heljo Pikhof Riigikogu menetluses on kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) 367 SE, mille esimene lugemine lõpetati 05.05.2021. Teise lugemise käigus esitati eelnõu kohta hulgaliselt arvamusi ja kommentaare ning eelnõu edasi menetlemine on seetõttu takerdunud. Ei ole ka tõenäoline, et Riigikogu XIV koosseis jõuaks allesjäänud ametiaja jooksul väga mahuka revisjonieelnõu läbi töötada ja lõpuni menetleda. Seetõttu teeme omapoolsed ettepanekud, kuidas võiks eelnõuga edasi liikuda. Justiitsministeerium esitas 02.06.2022 kõnealusele eelnõule muudatusettepanekud, mille sisuks oli jätta eelnõusse alles üksnes teatud olulisemad muudatused. Samas oleks isegi nimetatud ettepanekute sisseviimisel endiselt tegemist mahuka eelnõuga. Lisaks esitas justiitsministeerium pärast kohtuekspertiisiseaduse 644 SE esimest lugemist muudatusettepanekud, millega tehakse eelnõu 644 SE raames mitmed kriminaalmenetluse revisjoniga kavandatud ekspertiisidega seonduvad muudatused, samuti nähakse ette minimaalne vajalik regulatsioon, et kaotada takistused süüteomenetluse täisdigitaalseks läbiviimiseks. Neid muudatusettepanekuid toetas õiguskomisjon oma 06.12.2022 istungil ühehäälselt. Kõnealuse eelnõu algses või ka justiitsministeeriumi 02.06.2022 ettepanekutega kavandatud mahus vastu võtmine Riigikogu XIV koosseisu allesjäänud ametiaja jooksul ei ole ilmselt realistlik. Samas on justiitsministeeriumi arvates siiski hädavajalik teha kiiremas korras kriminaalmenetluse seadustikus mõningad muudatused ja täiendused, mis sisaldusid ühel või teisel moel ka algses eelnõus ja mis on otseselt suunatud kriminaalmenetluse efektiivsemaks muutmisele või parandavad seadusandluses esinevaid ilmseid vigu. Enamik alltoodud muudatusi on suunatud eriti just mahukamate kriminaalasjade menetluses tõrkeid ja viivitusi põhjustavate tegurite kõrvaldamisele ning muu hulgas ka kohtute ressursi otstarbekamale kasutamisele. Paljusid neist ettepanekutest on peetud vajalikuks ka Harju Maakohtu esimehe kohustuste täitmise järelevalve aruandes. Seetõttu palub justiitsministeerium jätta tähelepanuta enda 02.06.2022 muudatusettepanekud ning teeb käesolevaga kaks uut ettepanekut: eelnõust 367 SE jätta välja kõik muudatused, välja arvatud need, mis on toodud käesoleva kirja alajaotises A, ning eelnõud 367 SE täiendada käesoleva kirja alajaotises B esitatud punktidega. Alajaotises A on muudatusettepaneku juures ära toodud ka punkt, millele kõnesolev muudatusettepanek kriminaalmenetluse revisjoni algses eelnõus vastab. Asjakohastel juhtudel on välja toodud ka algse eelnõuga võrreldes tehtud muudatused. Kui ettepanek tähendab eelnõu täiendamist täiesti uue punktiga, on ettepaneku numeratsioon tähistatud x-ga järgmiselt: „x)“. Algne eelnõu nägi ette 12 seaduse muutmist 516 muudatusettepanekuga. Ainuüksi kriminaalmenetluse seadustiku osas oli eelnõus kavandatud 335 muutmisettepanekut. Käesolevate ettepanekutega palume muuta vaid kriminaalmenetluse seadustikku ning teha seal 28 muudatust. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Leiame, et käesolevas kirjas toodud ettepanekud on võimalik ja vajalik Riigikogu XIV koosseisu allesjäänud ametiaja jooksul ära menetleda ja seadusena vastu võtta. Kriminaalasjade üldmenetluses tõrkeid tekitavate tegurite ja asjakohaste lahenduste kohta valmib justiitsministeeriumil 2023. aasta jaanuaris põhjalikum analüüs ning täiendavad ettepanekud seadusemuudatusteks. Allolevas ettepanekus sisalduvad muudatused võimaldavad meie hinnangul muuta kriminaalasjade üldmenetlust sujuvamaks ning seeläbi lahendada ära juba praegu osa neist probleemidest, millele on viimasel ajal tähelepanu juhitud nii meedias kui õigusringkondade poolt. Ka Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi p 8.2 näeb ette ülesande: „Analüüs ja ettepanekud kriminaalasjade menetlemise kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmiseks.“ Käesolevad muudatusettepanekud kannavad samuti kriminaalasjade menetlemise kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmise eesmärki. Antud kirjas toodud ettepanekud võiksid seadusena jõustuda üldises korras, kuivõrd need ei too kaasa vajadust senist praktikat oluliselt muuta, küll aga avardavad võimalusi menetlust efektiivsemalt läbi viia. A. Eelnõu 367SE § 1 (kriminaalmenetluse seadustiku muutmine) punktid, mille palume eelnõusse alles jätta alltoodud sõnastuses 8) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: (3) Korraldava määruse, mille peale ei saa seadusest tulenevalt edasi kaevata, võib kõigis kriminaalasjades kogu menetluse vältel teha ringkonnakohtunik ainuisikuliselt.“; Selgitus: Kõnesolev täiendus oli eelnõu esimeses redaktsioonis, kuid loobutud on täiendavatest muudatustest, mis seonduvad ringkonnakohtu koosseisuga teatud määruskaebuste lahendamisel. Asja arutamine ringkonnakohtu poolt kollegiaalselt on oluline just lõpplahendi tegemisel, saavutamaks lahendi suuremat legitiimsust ja kaasamaks erinevaid vaatenurki. Kolmeliikmelise kohtukoosseisu kasutamine tähendab samas paratamatult korraga kolme ringkonnakohtuniku hõivatust ja seega peaksid kolmeliikmelises koosseisus saama tehtud vaid need otsustused, mille kaal kolmeliikmelises koosseisus asja lahendamist õigustaks. Korralduslikud küsimused, mille peale ei ole võimalik määruskaebust esitada, selgesti seesugusteks kaalukateks küsimusteks ei ole ning seetõttu pole ka mõistlik nende lahendamiseks kohustuslikult kolme kohtuniku ressurssi hõivata. Muudatusega võimaldatakse ressursi kokkuhoiu huvides teha korraldavaid määruseid kolmeliikmelise koosseisu asemel ka ringkonnakohtunikul ainuisikuliselt. 9) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Korraldava määruse, mis ei lõpeta asja menetlust Riigikohtus, võib kogu menetluse vältel teha riigikohtunik ainuisikuliselt.“; Selgitus: Analoogiliselt KrMS § 19 lõikega 3 nähakse ette, et ka riigikohtunik võib korraldava määruse, mis ei lõpeta menetlust Riigikohtus, teha ainuisikuliselt. 11) seadustikku täiendatakse paragrahviga 221 järgmises sõnastuses: „§ 221. Kohtukoosseis lahendijärgse taotluse menetlemisel Pärast asjas lahendi tegemist samale kohtule esitatavat taotlust, eelkõige lahendis vea parandamise või lahendi avalikustamise piiramise taotlust, ei pea lahendama lahendi teinud kohtukoosseis.“; Selgitus: Levinud arusaama kohaselt saab kriminaalasjas avalikult teatavaks tehtud kohtulahendis vigu parandada või teisi n-ö lahendijärgseid taotlusi lahendada üksnes sama kohtukoosseis, kes kohtulahendi tegi. Probleemid tekivad siis, kui lahendi teinud kohtunik on puhkusel, haigestunud, pikaajalises lähetuses või muul põhjusel tööst eemal. Sellisel juhul viibib vigade parandamise vmt määruse tegemine põhjendamatult. Veelgi markantsem olukord võib tekkida, kui kohtulahendis vigade parandamise vmt määruse tegemise vajadus ilmneb alles pärast kohtuniku ametist lahkumist (nt pärast tema pensioneerumist). Siis on paratamatu, et n-ö järellahendi peab tegema keegi teine. Ühtlasi on tegemist küsimusega, mis võiks olla erinevates kohtumenetlustes reguleeritud ühtmoodi. On ilmne, et valdaval osal juhtudest lahendaks n-ö järeltaotluse niikuinii põhilahendi teinud kohtukoosseis, seaduse muudatus annab aga võimaluse teha seda vajadusel ka teisel kohtukoosseisul. Sätte eeskujuks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 20 lg 3. Eelnõu algses versioonis oli muu hulgas sätestatud ka täitmiskohtuniku ja eeluurimiskohtuniku instituutide kaotamine. See muudatus ei ole pakilise iseloomuga ning jääb edaspidiseks. Kuna aga eeluurimiskohtunik ja täitmiskohtunik terminitena jäävad praegu alles, ei saa ka vajalikku muudatust teha § 22 ümber sõnastades, mistõttu ongi § 22 ümber sõnastamise asemel planeeritud muudatus tehtud uue paragrahvi lisamise teel. Sätet ei ole võrreldes esialgse sõnastusega sisuliselt muudetud. 20) paragrahvi 36 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav osaleb kriminaalmenetluses oma seadusliku esindaja, seadusliku esindaja poolt volitatud töötaja, pankrotihalduri või lepingulise esindaja kaudu, kellel on kõik kahtlustatava või süüdistatava õigused ja kohustused. Juriidilise isiku nimel ütluste andmise õigus on juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava seaduslikul esindajal või pankrotihalduril.“; Selgitus: Eelnõuga täiendatakse füüsiliste isikute ringi, kelle kaudu on juriidilisest isikust kahtlustataval või süüdistataval võimalik kriminaalmenetluses osaleda, seadusliku esindaja poolt volitatud töötaja ning lepingulise esindajaga. Teatud juhtudel võib juhatuse liikme kriminaalmenetluses osalemise nõue olla ebamõistlik ning põhjustada asjatuid viivitusi menetluses. Juriidilisel isikul peaks olema võimalus nimetada muu isik, kelle kaudu ta kriminaalmenetluses osaleb. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1- 13-06 (p 10-11) selgitanud, et kuigi esmaselt on juriidilisele isikule omistatav tema juhatuse kui seadusliku esindaja (tsiviilseadustiku üldosa seaduse – TsÜS – § 34 lg 1) teadmine ja tahe ning selline põhimõte kehtib KrMS §-st 36 nähtuvalt ka kriminaalmenetluses, võib juriidilise isiku seaduslik esindaja juriidilise isiku teatud ülesannete täitmise vahetult või vahendatult delegeerida. Seetõttu on eelnõu koostamisel leitud, et juriidilise isiku seaduslikul esindajal peaks olema KrMS § 36 kohaselt võimalik volitada kas juriidilise isiku töötajat juriidilise isiku nimel kriminaalmenetluses osalema või nimetada lepinguline esindaja (nt advokaat), kelle kaudu juriidiline isik kriminaalmenetluses osaleb. Praktikas nimetatakse sageli pika kohtumenetluse ajaks juriidilise isiku juhatuse liikmeks isik, kelle ainuke sisuline roll juhatuse liikmena ongi juriidilise isiku esindamine kohtumenetluses. 16.01.2016 jõustunud muudatustega (Riigikogu menetluses 80 SE) täiendati samamoodi KrMS § 37 lõiget 2, lubades juriidilisest isikust kannatanul kriminaalmenetluses osaleda lisaks seaduslikule esindajale või pankrotihaldurile ka seadusliku esindaja poolt volitatud töötaja või lepingulise esindaja kaudu. Sarnaselt KrMS § 37 lõikega 2 muudetakse KrMS § 36 sõnastust selliselt, et sõnade „juhatuse või seda asendava organi liikme“ asemel kasutatakse sõnu „seadusliku esindaja“ (TsÜS § 34 lg 1 kohaselt juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks). Sarnaselt KrMS § 37 lõikega 2 on ka KrMS § 36 kohaselt kahtlustatava või süüdistatava juriidilise isiku nimel ütluste andmise õigus jätkuvalt vaid juriidilise isiku seaduslikul esindajal või pankrotihalduril ning seda õigust ei anta volitatud töötajale ega lepingulisele esindajale. 28) paragrahvi 50 lõiget 3 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Kui esitatud on ilmselgelt põhjendamatu taandamistaotlus, võib kohus menetlust jätkata, kuid ei või teha menetlust lõpetavat lahendit enne taandamistaotluse lahendamist. Taandamistaotluse rahuldamise korral on menetluse jätkamisel tehtud menetlustoimingud tühised.“; Selgitus: Sätet täiendatakse TsMS § 28 lõike 2 eeskujul regulatsiooniga, mille eesmärgiks on ära hoida menetluse tahtlik venitamine ilmselt põhjendamatu taandamistaotlusega. Selline taandamistaotlus tuleb siiski lahendada enne menetlust lõpetava lahendi tegemist, kuid seni võib menetlusega edasi minna. Diskretsiooniga kaasnev vastutus jääb kohtule, kuna juhul, kui taandamistaotlus siiski rahuldatakse, loetakse kohtu toimingud taotlusest selle lahendamiseni tühiseks ning menetlusega tuleb jätkata taandamistaotluse esitamise staadiumist, kui see üldse võimalik on. Tühiseks ei muutu siiski KrMS § 50 lg 3 esimese lause kohaselt pärast taandamistaotluse esitamist tehtud edasilükkamatud toimingud. Muudatus on pahatahtliku menetluse venitamise vältimiseks hädavajalik, kuivõrd põhjendamatud taandamistaotlused on üheks levinumaks viisiks kohtumenetluse takistamisel. 29) paragrahvi 50 lõike 5 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „nõupidamistoas koostatud“; Selgitus: Taandamistaotluse kohustuslik lahendamine nõupidamistoas, st kohtuistungi vaheaja kohustuslik võtmine ei ole põhjendatud, ent tähendab samas kohustuslikku viivitust menetluses isegi juhul, kui taandamisavaldus on ilmselgelt põhjendamatu ning kohtunik saab taotluse lahendada ainuisikuliselt ja menetlusega ilma viivitusteta jätkata. Seetõttu eelnõuga sellest jäigast nõudest loobutakse. Siiski ei takista miski kohtul taandamistaotluse lahendamiseks vaheaega võtta ja nõupidamistuppa siirduda. Eelnõu algses versioonis anti kõnesolev paragrahv tervikuna uues sõnastuses, sest tarvis oli teha ka viide KrMS § 49 lg-s 2 kavandatavatele täiendavatele taandumisalustele. Kuivõrd käesolevate ettepanekute kohaselt taandumisaluseid ei täiendata, ei ole see viide vajalik. 47) paragrahvi 72 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 21 nimetatud isikutel ei ole õigust keelduda ütluste andmisest, kui ütluste andmisega nõustub isik, kelle huvides on saladuse hoidmise kohustus kehtestatud.”; Selgitus: Muudatusega parandatakse lünk ametisaladuse kaitse regulatsioonis. Kehtivas sõnastuses tekitaks KrMS § 72 lg 3 grammatiline tõlgendamine pretsedenditu olukorra, kus kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav võib kõik ametisaladuse hoidmiseks kohustatud professionaalid vabastada ametisaladuse hoidmise kohustusest (ja õigusest). Teisisõnu, kui süüdistataval õnnestub saavutada sellise saladuse hoidmise kohustusega isiku kohtusse ülekuulamisele kutsumine, ei ole isikul, kelle saladusi professionaal (arst, advokaat, notar jne) on kohustatud ja õigustatud hoidma, enam mingit kaitset. Nii võiks süüdistatav nõuda näiteks kaassüüdistatava või kannatanu advokaadi või näiteks vaimuliku ülekuulamist ja ehkki neil on kutsesaladuse hoidmise kohustus, puudub seadustiku kehtiva redaktsiooni kohaselt õigus kriminaalmenetluses seda kutsesaladust hoida, sest „ütluste andmist taotleb kahtlustatav või süüdistatav“. Sellises olukorras ei ole võimalik efektiivselt tagada kutsesaladuse hoidmist ega saavutada eesmärke, mida ülekuulamiskeeldude kehtestamisega on silmas peetud (nt vaba ja usalduslikku suhtlust arsti ja patsiendi või advokaadi ja tema kliendi vahel). Seisukohal, et kehtiv regulatsioon ei ole põhjendatud, on ka kriminaalmenetluse seadustiku kommentaari (2012) autorid. Seepärast viiaksegi ülekuulamiskeelust vabastamise regulatsioon vastavusse muu maailma (sh nt Saksamaa, USA) praktikaga ning muudetakse sarnaseks TsMS regulatsiooniga. Seadusemuudatuse kohaselt on õigus ülekuulamiskeelu all olevat isikut saladuse hoidmise kohustusest vabastada vaid sellel, kelle kaitseks on saladuse hoidmise kohustus isikule pandud. Teisisõnu, advokaadi võib ülekuulamiskeelu alt vabastada tema klient, arstile võib ütluste andmiseks loa anda tema patsient jne. Selline keelu alt vabastamine saab toimuda ka konkludentselt: kui isik ise oma arsti tunnistajana ütlusi andma kutsub, ei saa ta arsti poolt ütluste andmise vastu protestida sel alusel, et arstil pole kutsesaladuse tõttu lubatud ütlusi anda. Samuti saab lugeda ülekuulamiskeelu kustunuks olukorras, kus see, kelle kasuks keeld on kehtestatud, ise keeluga kaetud teavet jagab – järelikult tal puudub soov teavet konfidentsiaalsena hoida. Keelust vabastamisena saab nähtavasti käsitada ka olukorda, kus keelu hoidja tunnistaja ülekuulamisel kas isiklikult või esindaja vahendusel juures viibib, kuid keeluga kaetud teabe kohta küsimise ja teabe avaldamise vastu ei protesti. 72) paragrahvi 1262 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 4 nimetatud alusel võib teha jälitustoimingu, kui tegemist on karistusseadustiku §-des 89–931, 95–97, 99, 1001, 101–104, 106–108, 110–114, 116, 118 ja 120, § 121 lõikes 2, §-des 133–137, 1381 ja 141–146, § 151 lõigetes 2 ja 4, §-s 1573, § 161 lõikes 2, §-des 162, 163, 172–179, 183–185, 187–190, 194, 195, 199 ja 200, § 201 lõigetes 2 ja 3, § 202 lõigetes 2 ja 3, §-des 204, 206–214, 2161–217, 2172, 222, 227, 231–238, 241, 243, 244, 246, 250, 251, 255 ja 256, § 258 punktis 2, §-des 259, 2591 ja 263, § 266 lõigetes 2 ja 4, §-des 274, 2901, 291, 2911, 294, 296, 298–299, 300, 3001, 302, 303, 310–313 ja 315–3161, § 321 lõikes 2, §-s 323, §-des 326–328, 331, 3313, 333–334, 335, 336, 340 ja 347, § 356 lõigetes 1 ja 3, § 357 lõigetes 1 ja 3, § 361 lõigetes 1 ja 3, § 363 lõikes 2, § 364 lõigetes 2–3, §-s 3681, §-des 375–3762, 384, 3891, 391, 393, 394 ja 3941, § 398 lõigetes 2 ja 4, § 3981 lõigetes 2 ja 4, §-des 400, 4023, 4024, 403–407, 414–416, 418– 4182, 4211, 4212, 434, 435 ja 437–439, § 440 lõikes 3 ning §-des 446 ja 449 nimetatud kuriteoga.“; Selgitus: Esmalt märgime, et tähistasime kehtiva tekstiga võrreldes tehtavad täiendused allajoonitult. Kuna ühte lõiget täiendatakse mitmes osas, tuleb aga uuesti esitada terve lõike sõnastus. Eelnõuga täiendatakse nn jälitatavate kuritegude kataloogi KarS §-s 323 sätestatud kuriteoga (vägivald õigusemõistmises osaleja vastu), mis on eksikombel seni kataloogist välja jäänud. Muud vägivallakuriteod, sh KarS § 120 (ähvardamine), on kataloogis nimetatud. Samuti nähakse ette jälitustoimingute tegemise võimalus KarS § 363 lõikes 2 (keskkonnakaitseloata tegutsemine, kui sellega on põhjustatud oluline kahju keskkonnale) ning § 3681 (riikidevahelise jäätmeveo nõuete rikkumine) sätestatud kuritegude puhul. Mõlemad keskkonnaalased kuriteod on olemuselt sarnased ja tihedalt seotud majanduskuritegudega. Kuriteoga seotud isikute ring on reeglina suur, sageli ka rahvusvaheline. Tegemist võib olla pikemaajalise kuritegeliku skeemiga, kuriteod on organiseeritud ning nende toimepanemisest saadav tulu suur. Et kuritegelik skeem paljastada ja kuritegu tõkestada, on sageli vajalik jälitustegevus. Keskkonnakuritegude ennetamise ja tõkestamise Euroopa poliitika praktilist rakendamist ja toimimist Eestis hinnanud Euroopa Liidu GENVAL hindamisvoorus märgiti Eesti puhul 2019. a, et jälitustegevus on lubatud ainult ühe jäätmekuriteo liigi puhul, milleks on keskkonna saastamine (KarS § 364). Muuhulgas soovitati keskkonnakuritegude menetlemise tõhustamiseks laiendada jälitustoimingute tegemise võimalusi. Samuti on kataloogi lisatud KarS § 4182, mis on ekslikult kuritegude loetelust välja jäänud. Nii näiteks on jälitustoimingud lubatud KarS §-s 4181 sätestatud kuriteo korral (tsiviilkäibes keelatud tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine), kuid KarS §-s 4182 sätestatud enamohtliku kuriteo (sõjarelva, selle olulise osa ja sõjalise otstarbega laskemoona ebaseaduslik käitlemine) korral mitte. 78) paragrahvi 1263 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41 ) Maksu- ja Tolliamet võib käesoleva seadustiku § 1262 lõike 1 punktis 4 nimetatud alusel vaadata varjatult läbi postisaadetist.“; Selgitus: Eelnõuga täiendatakse Maksu- ja Tolliameti pädevusi jälitustoimingute läbiviimisel. Kehtiva KrMS § 1263 lg 1 kohaselt tohib Maksu- ja Tolliamet jälgida varjatult isikut, asja või paikkonda, koguda varjatult võrdlusmaterjali ja teha esmauuringuid, teostada varjatult asja läbivaatust ning asendada selle varjatult. KrMS § 126³ lg 1 kohaselt, kui tegemist ei ole postisaadetisega, vaid rahvusvahelisi vedusid tegeva logistikafirma (mis ei ole postiasutus) poolt veetavate kaubasaadetistega, siis sellise kauba puhul on MTA-l asja varjatud läbivaatuse õigus olemas. Samas puudub MTA-l õigus teha sisuliselt sama kauba varjatud läbivaatust, kui sellist kaupa veab postiasutus, mille saadetis kvalifitseeritakse PostiS § 4 lg 1 alusel postisaadetiseks. Postisaadetise varjatud läbivaatust tuleks kehtiva KrMS § 126 2 lg 7 kohaselt taotleda kas Politsei- ja Piirivalveametilt või Kaitsepolitseiametilt. PostiS § 4 lg 1 kohaselt on postisaadetisteks kirisaadetis, postipakk või perioodiline väljaanne. Kirisaadetis (PostiS § 4 lg 2) võib seejuures endast kujutada ka mitte traditsioonilist kirja, vaid pisipakki. E-kaubanduse laienemisega on järjest suurenenud ka erinevat liiki rahvusvaheliste postisaadetiste hulk, mis Eestisse saabuvad. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning võltsitud ravimite välisriikidest posti teel tellimine on kasvav trend. Maksu- ja Tolliameti ülesanne on piiriülese kaubavahetuse seaduslikkuse tagamine ja salakaubaveo tõkestamine. MTA võib haldusmenetluse raames tollikontrolli käigus postisaadetise avada ja selle sisu kontrollida. Veel enam, keelatud kauba kahtluse korral Eesti toll ELi välispiiri tolliasutusena peab sellise postisaadetise avama ja keelatud kauba sisseveo ELi tõkestama. KrMS § 212 lg 2 kohaselt on EMTA ka kohtueelse uurimise asutus maksu- ja tollialaste kuritegude asjades, st lisaks haldusmenetlusele ja õigusrikkumiste tõkestamisele on EMTA kohustuseks ka oma valdkonnas toime pandud kuritegude uurimine. Salakaubavedu, sh eriti narkootiliste ainetega piiriülene kauplemine on reeglina kõrge konspiratsiooniastmega, mistõttu selliste kuritegude uurimisel on jälitustoimingute läbiviimine vältimatu. Kurioosne regulatsioon, mille kohaselt EMTA võib küll varjatult läbi vaadata osasid välismaalt saabuvaid saadetisi, aga teiste varjatud läbivaatamiseks tuleb kohustuslikult kaasata politseiametnikud, on põhjendamatu tegevuse killustamine eri institutsioonide vahel, mis toob riigile kaasa õigustamatut täiendavat kulu, tegevuste dubleerimist ja lisabürokraatiat. Eeltoodud põhjuseid arvestades antakse eelnõuga MTA-le õigus postisaadetise varjatud läbivaatuseks KrMS § 1262 lg 1 p 4 alusel (vajadus koguda kriminaalmenetluses teavet kuriteo kohta). 79) paragrahvi 1264 lõiget 1 täiendatakse neljanda lausega järgmises sõnastuses: „Kohus võib loa anda ka sellise jälitustoimingu tegemiseks, milleks on käesoleva peatüki kohaselt nõutav prokuratuuri luba.“; Selgitus: Kohtunikele antakse õigus väljastada ka neid jälituslubasid, mis seni on olnud ainult prokuröride pädevuses. Kui prokuratuur peab vajalikuks jälitustoiminguid, milleks mõne jaoks loa andmine on praegu ainult prokuratuuri pädevuses ning mõne jaoks loa andmine kohtu pädevuses, on praktilise töökorralduse mõttes säästlikum, kui kõik need load saaks vormistada ühe toiminguga, prokuratuuri taotlusel antud kohtu loaga. Eeskätt on silmas peetud omavahel seotud jälitustoiminguid, millest ühele on vaja kohtu sanktsiooni. Näiteks võib olla vajalik võrdlusmaterjali varjatud kogumiseks varjatult siseneda kahtlustatava kasutuses olevasse hoonesse. Sel juhul kehtiva seaduse kohaselt oleks võrdlusmaterjali varjatud kogumiseks iseenesest vajalik prokuröri luba KrMS § 126 5 lg 1 järgi, sisenemiseks aga KrMS § 1264 lg 5 kohaselt eraldi luba eeluurimiskohtunikult. Samasugune oleks olukord, kui varjatud jälgimisega paralleelselt tuleks ka pealt kuulata jälgitava isiku vestlusi. Jälgimiseks piisaks prokuratuuri loast, pealtkuulamine nõuaks aga eeluurimiskohtuniku luba. Seejuures oleks mõlema olukorra puhul jälitustoimingute põhjendused sisuliselt kattuvad ning olemuslikult oleks mõlemal juhul ka tegemist ühe ja sama toiminguga, mille osadeks jaotamine on kunstlik ega võimalda loa andmisel hinnata kogu planeeritud jälitustegevust tervikuna. Sestap pole ka mitme loa paralleelne andmine eri menetlejate poolt ökonoomne ega funktsionaalne. Loa põhjendused on valdavas osas identsed ja nende algkujul esitamise koormus on niikuinii prokuratuuril. Ei ole tõenäoline, et prokuratuur hakkaks taotlema jälitusloa andmist kohtu poolt juhul, kui tal on endal loa andmise pädevus; sellise praktika kujunemise saab ära hoida prokuratuuri sisemise töökorraldusega. Kohtu töökoormuse kasv, mis sellest muudatusest tuleneb, ei ole kõikide eelduste kohaselt märkimisväärne. 87) paragrahvi 132 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kohus võib vahistamismääruse ja vahistamisest keeldumise määruse teha kirjalike põhjendusteta, vormistades põhjendustega määruse 48 tunni jooksul määruse tegemisest. Kirjalike põhjendusteta vormistatud määruse kuulutamisel selgitab kohus suuliselt määruse olulisemaid põhjendusi.“; Selgitus: Eelnõuga antakse kohtule võimalus esitada vahistamiseks loa andmise või vahistamisest keeldumise motiivid 48 tunni jooksul vahistamismääruse tegemisest. Vahistamise puhul on tegemist olulise põhiõiguste riivega, mille kirjalike motiivide koostamiseks on põhjendatud anda kohtule rohkem aega. Määruse kuulutamisel on kohtul kohustus vahistamise või mittevahistamise peamisi põhjuseid suuliselt selgitada. Samasisuline muudatus oli ka eelnõu algses versioonis, tehtud on redaktsiooniline parandus. 88) paragrahvi 133 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohus teatab isiku soovil tema vahistamisest viivitamata vahistatu lähedasele ning töö- või õppimiskohta. Alaealise vahistamisest teatab kohus viivitamata tema vanemale või seaduslikule esindajale.“; Selgitus: Muudatusega on sätestatud erinevalt senisest, et vahistamisest teatamine on kohustuslik üksnes alaealise puhul ning seda vaid tema vanemale või seaduslikule esindajale. Ülejäänud vahistatute puhul toimub teavitamine nende soovil. Isiku tahte vastaselt tema töökoha või isegi lähedase teavitamine on isiku põhiõiguste piirang ja süütuse presumptsiooni tõsine riive, mis ei ole ratsionaalse vajadusega põhjendatav. Kui isik soovib kellegi teavitamist, peaks ta saama ka valida, kellele nimetatutest kohus vahistamisest teatab. 97) paragrahvi 139 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Sundtoomine on kahtlustatava, süüdistatava, süüdimõistetu, juriidilisest isikust kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu esindaja, kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või tunnistaja toimetamine menetlustoiminguks uurimisasutusse, ekspertiisiasutusse, prokuratuuri või kohtusse ning süüdimõistetu toimetamine karistuse kandmiseks vanglasse või arestimajja.“; Selgitus: Kehtiv säte ei võimalda sundtoomist kohaldada kolmandale isikule ega juriidilisest isikust kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu esindajale. Nende isikute menetlustoimingule ilmumata jäämine takistab kriminaalmenetlust ja seetõttu on põhjendatud võimaldada sundtoomise kohaldamist analoogiliselt füüsilisest isikust kahtlustatava, kannatanu või tsiviilkostja kohta kehtivaga. Sundtoomine kui üks intensiivsemaid põhiõiguste riiveid menetluse tagamise vahendite seas ei ole õigustatud juhul, kui kutsutu mitteilmumine ei ole kriminaalasja lahendamisel takistuseks – näiteks juriidilisest isikust kannatanu või tsiviilkostja esindaja mitteilmumine ei takista kriminaalmenetlust, võib vaid ebasoodsalt mõjutada menetlusosalise enda võimalusi oma tsiviilõigusi kaitsta. Teisisõnu – nimetatutel peaks endil olema huvi kriminaalmenetluses osaleda ja oma õigusi maksma panna. Tsiviilõiguses kehtiva personaalautonoomia ja tsiviilkohtumenetlusest tuntud dispositiivsuse põhimõtetega oleks vastuolus olukord, kus inimesi tuuakse sunniviisiliselt kohtusse või prokuratuuri selleks, et nad oma tsiviilõigusi kaitsta saaksid. Füüsilisest isikust kannatanu ja tsiviilkostja, aga ka näiteks kolmanda isiku puhul on olukord teistsugune: neil on enamasti ka isiklikul tajul põhinevat teavet tõendamiseseme asjaolude kohta, mistõttu neid võib olla vajalik üle kuulata kriminaalasja lahendamise eesmärgil ja seetõttu on ka ette nähtud nende sundtoomise võimalus. Samamoodi ei välista ülekuulamise tarviduse puhul KrMS § 66 lg 2 nt juriidilisest isikust tsiviilkostja esindaja tunnistajana üle kuulamist ja seeläbi ka tema sundtoomist. 104) paragrahvi 1414 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1414. Varalise nõude tagamine“; 105) paragrahvi 1414 lõikes 1 asendatakse sõnad „varalise karistuse“ sõnadega „rahalise või varalise karistuse“; 107) paragrahvi 142 lõikes 1 asendatakse sõnad „ja varalise karistuse“ sõnadega „või rahalise või varalise karistuse“; Selgitus: KrMS § 1414 pealkiri muudetakse kokkuvõtlikumaks. Mõlemas paragrahvis võimaldatakse kohaldada asjakohaseid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid ka rahalise karistuse tagamiseks. Võimalus varalise karistuse tagamiseks on nendes juba sätestatud ning puudub põhjendus, miks kriminaalmenetluses ei peaks saama takistada kahtlustataval või süüdistataval enda varatuks muutmist rahalisest karistusest kõrvalehoidumise eesmärgil. Seadus võimaldab küll ka rahalist karistust asendada füüsilise isiku puhul vangistusega, kuid see oleks mitmel põhjusel ebasoovitav ja peaks tulema kõne alla üksnes siis, kui muud võimalust ei ole. Märksa olulisem on käesolev muudatus juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse tagamisel, kuna juriidiliste isikute puhul rahalise karistuse asendamine võimalik ei olegi. Muudatus on ka lahenduseks praktikas juriidilise isiku karistusõigusliku vastutusega seoses kerkinud probleemile, mis seisneb juriidilise isiku jagunemise, ühinemise või likvideerimise abil karistusõigusliku vastutuse vältimises. Sellele probleemile on tähelepanu juhtinud Riigikohtu kriminaalkolleegium asjas nr 3-1-1-133-13 tehtud otsuses (p 16), märkides, et praegu võimaldab seadus juriidilise isiku jagunemise, ühinemise või likvideerimise abil vältida selle isiku karistamist või siis muuta karistamine ebatõhusaks põhjusel, et süüteo toime pannud juriidilise isiku majanduslik identiteet on karistamise hetkeks üle läinud mõnele teisele juriidilisele isikule. Kuigi süüteo toime pannud juriidilise isiku karistamine on viimasel juhtumil iseenesest võimalik, kuna juriidiline isik ei ole lõppenud, ei täidaks see karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Veelgi enam, kui sisuliselt sama ühing tegutseb teise registrikoodi all edasi, siis annab see ühiskonnas tugeva signaali, et juriidilise isiku karistusõiguslikku vastutust on lihtsate vahenditega võimalik vältida ning karistusähvardus kaotaks suure osa oma heidutavast toimest. Riigikohus kirjutas ka, et seadusandja võimuses on luua õiguslik mehhanism, mis takistaks jagunemise, ühinemise või likvideerimise kasutamist süüteo toime pannud juriidilise isiku karistamise vältimiseks, näiteks kriminaalmenetluse tagamise vahendi kaudu. Kehtiva seaduse kohaselt on võimalik TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel keelata juriidilise isiku mh jagunemine, ühinemine ja likvideerimine kriminaalmenetluse kestel selleks, et tagada tsiviilhagi, konfiskeerimist, konfiskeerimise asendamist või varalist karistust (KrMS §-d 1414 ja 142). Samas ei ole sugugi kõikides kriminaalasjades aktuaalne ei tsiviilhagi ega konfiskeerimine. Juriidilisele isikule kohaldatava põhikaristuse – rahalise karistuse täitmise tagamiseks aga kriminaalmenetluse tagamise meetmeid kasutada ei ole seni võimalik, mistõttu muudatus on juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse tagamiseks väga oluline. 124) paragrahvi 155 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kohtuistungi protokolli ei pea koostama, kui lihtmenetluses, kohtulahendi täitmise asjas või kohtulahendi kuulutamiseks peetav kohtuistung on heli- või videosalvestatud.“; Selgitus: Muudatuse eesmärgiks on vähendada kohtute halduskoormust. Kuivõrd kokkuleppe- ja lühimenetluses on istungid valdavalt väga lühikesed ning kaebeõigus neis menetlusliikides tehtud otsuse peale on seaduse järgi piiratud, on ka vajadus kohtuistungi protokolli järele neis menetlusliikides oluliselt väiksem. Statistika näitabki, et lühi- ja kokkuleppemenetluse asjadest kaevatakse edasi vaid tühine protsent (vastavalt ca 13% ja 2%). Kuivõrd kõik kohtuistungid helisalvestatakse, on ringkonnakohtu jaoks kokkuleppemenetluse ja lühimenetluse istungitel toimunu talletatud ka ilma kohtuistungi protokolli koostamata. Selles olukorras on kohtuistungite lausalise protokollimise nõue suure ressursikulu, ent vähese kasuteguriga ja sellest nõudest eelnõuga loobutakse. Eelnõu esialgses tekstis oli muudatus planeeritud suurema mahuga seoses kättetoimetamise kontseptsiooni muutmisega. Kuna kättetoimetamise regulatsiooni muutmine ei ole praegu pakiline, on esialgsest muudatusest jäetud järele vaid see osa, mis koheselt ja märgatavalt aitab leevendada kohtute töökoormust. 128) paragrahv 158 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 158. Kohtuistungi protokolli parandamise taotlus (1) Kohtumenetluse pooled võivad kolme tööpäeva jooksul pärast protokolli kättesaadavaks tegemist esitada kohtuistungi protokolli parandamiseks taotluse. (2) Taotluse vaatab läbi kohtunik või eesistuja, kutsudes selleks vajadusel kokku korraldava istungi. Taotlusega nõustumise korral teeb ta protokollis parandused, mille õigsust kinnitavad kohtunik või eesistuja ja kohtuistungi sekretär.“; Selgitus: Kehtiva seaduse § 158 lg 1 seob protokolli parandamise taotluse tegemise tähtaja alguse protokolli allkirjastamise päevaga. See tähtaja algusmoment on ebaratsionaalne, kuivõrd seab tähtaja järgimise sõltuvusse sellisest sündmusest, millest pooled ei pruugi isegi teada saada enne, kui tähtaeg on möödunud (nt laetakse allkirjastatud protokoll KIS-i mingil põhjusel kolmepäevase viivitusega). Muudatusega seatakse tähtaja algusmomendiks protokolli kättesaadavaks tegemine, st hetk, mil pooltel oli soovi korral võimalus valminud protokolliga tutvuda. Praktikas tähendab see enamasti ka praegu seda momenti, kui sekretär saadab alla kirjutatud protokolli pooltele ja laeb selle üles E-toimiku infosüsteemi, kust pooled saavad protokolli valmimise kohta teavituse ning protokollile juurdepääsu. Kehtiv KrMS § 158 lg 3 näeb ette, et juhul, kui kohtunik protokolli parandamise taotlusega ei nõustu, tuleb tal kohustuslikus korras kokku kutsuda korraldav istung. Olukorras, kus kohtuistungid ka helisalvestatakse, ei ole see jäik nõue millegagi põhjendatud ning enamikul juhtumitel piisabki protokolli parandamise küsimuse lahendamiseks helisalvestise kuulamisest, mida saab teha ka kohtunik ilma poolte kohalviibimiseta. Lõppastmes on protokolli parandamise taotluse lahendamine ikkagi kohtuniku otsustus ning seda olenemata korraldava istungi kokku kutsumisest. Seetõttu on otstarbekas jätta kohtu korraldava istungi kokkukutsumine kohtuniku otsustada vastavalt vajadusele ja konkreetse juhtumi asjaoludele. Juhul, kui kohtunik on protokolli jätnud parandamata alusetult, ei ole takistust sellele ebakõlale tugineda apellatsioonimenetluses, kus Riigikohtu praktika kohaselt tulebki ka ringkonnakohtul vahetult kohtuistungi salvestis üle kuulata, et aru saada, mis siis ikkagi maakohtus toimus. Protokolli ja salvestise lahknemise puhul lähtutakse salvestisest (RKKKo 3-1-1- 38-12). Eelnõu esialgse tekstiga võrreldes on loobutud korraldava istungi pidamise kohustusest ja ettekirjutusest, et vajadusel tuleb kuulata salvestist – see on iseenesest mõistetav, kuivõrd salvestis on protokolli lisa. 195) paragrahvi 226 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kui kriminaalasjas on kohaldatud tõkendina vahistamine ning prokuratuur peab vajalikuks tõkendi kohaldamist jätkata, siis teeb prokuratuur käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud toimingud hiljemalt viisteist päeva enne vahi all pidamise tähtaja lõppu.“; Selgitus: Paragrahviviited (viited KrMS § 130 lg-dele 3 ja 31) kehtiva seaduse tekstis on seoses hilisemate muudatustega muutunud ebakorrektseks ja on ka tarbetud. Seetõttu säte tuleb ümber sõnastada. 234) paragrahvi 266 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohtuistungit juhib kohtunik, käesoleva seadustiku § 18 lõikes 1 nimetatud kriminaalasjades eesistuja. Kohus tagab ausa kohtumenetluse põhimõtete järgimise ja menetlusosaliste õiguste kaitse ega luba menetlusosalistel kohut eksitada ega menetlusõigusi kuritarvitada. Muu hulgas võib kohtunik: 1) nõuda pooltelt kohtulikul arutamisel tekkinud küsimustes kirjalikke seisukohti, andes nende esitamiseks vajadusel tähtaja ja kehtestades vajadusel mahupiirangu; 2) lahendada poolte korralduslikud ja menetluslikke küsimusi puudutavad taotlused istungit pidamata või istungite vaheajal kirjaliku määrusega, andes pooltele eelnevalt võimaluse oma seisukohti avaldada; 3) seada pooltele ajapiirangu oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks, kui on ilmne, et pool venitab menetlust; 4) määrata, mis ajaks ja mil viisil peab pool teistele kohtumenetluse pooltele tutvumiseks esitama tõendid, mida neile seni tutvustatud ei ole; 5) jätta vastuväite või taotluse, sealhulgas taandamistaotluse läbi vaatamata, kui see on esitatud põhjendamatu viivitusega või kordab juba lahendatud taotlust või vastuväidet ilma, et menetluslik olukord oleks vahepeal oluliselt muutunud.“; Selgitus: Eelnõuga antakse sõnaselgelt kohtule volitus sekkuda kohtuistungi käigus menetlusosaliste tegevusse, mis on menetluse eesmärgiga vastuolus, sh juhul, kui tegevus iseenesest otseselt ühtegi menetlusõiguse sätet ei riku. Ehkki Riigikohus on varem mitmel korral (nt 3-1-1-43-10 ja 3-1-1-81-11) selgitanud, et maakohtul ei ole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus istungit juhtida selliselt, et see kulgeks eesmärgipäraselt ja menetlusosalised ei saaks menetlusõigusi kuritarvitada, on mitmed kohtunikud siiski leidnud, et kehtiv seadustik ei anna kohtule piisavalt selget volitust menetlusosaliste distsiplineerimiseks. KrMS § 267 näeb ette küll erinevad sanktsioonid kohtus korda rikkuvatele isikutele, ent puudu olevat sätted, mis laseksid kohtul sekkuda menetlusosaliste väärtegevusse omal algatusel, st ka siis, kui vastaspool ei taipa mingil põhjusel protestida. Ehkki kehtiv seadus ja Riigikohtu praktika ei takista kohtul menetlusõiguste kuritarvitamisele reageerida, ei ole see arusaam siiski praktikas täiel määral juurdunud. Parandatud sõnastusega § 266 lg 1 kohaselt on kohtul kohustus menetlust juhtida selliselt, et tagatud oleks menetluses osalevate isikute õigused ning et kohtumenetluses järgitaks ausa kohtupidamise (ingl fair trial) põhimõtteid. Viimane kätkeb endas tegelikult mitmeid olulisi protsessiõigusi: õigust efektiivsele kaitsele, õigust võrdsetele võimalustele, mõistliku menetlusaja nõuet, õigust tõendeid esitada ja vastaspoole tõendeid vastustada, õigust süütuse presumptsioonile jne (vt Eerik Kergandberg jt. Kohtumenetlus. Juura, 2008, lk 251–255). Seega just ausa kohtupidamise põhimõtetele viidates on kohtunikul võimalus suurem osa menetluslikust väärkäitumisest tõkestada. Rõhutamaks kohtuniku kohustust menetlusosaliste tegevusse sekkuda obstruktsionismi ja menetlusõiguste kuritarvitamise tõkestamiseks (ja mitte selleks, et menetlusosaliste roll üle võtta või teha takistusi menetlusosaliste legitiimsele tegevusele oma ülesannete täitmiseks), on sõnaselgelt öeldud, et kohus ei luba menetlusosalistel kohut eksitada ega menetlusõigusi kuritarvitada. Kohtu eksitamisena on käsitatavad kõikvõimalikud menetlusosalise poolt kohtule valetamise juhtumid (näiteks lubadused korralduslikes küsimustes, mida siis aga eiratakse, või kinnitus, et tunnistaja on kohtusse kutsutud, ehkki tegelikult pool unustas tunnistajale kutse edastada), aga ka näiteks sellised küsitlustaktikad, kus kohtus püütakse luua ekslikku arvamust, justkui mingi asjaolu oleks juba tõendamist leidnud, ehkki selle kohta tõendeid esitatud ei ole (nn tõendamata eeldusega küsimused); kus tunnistajale esitatakse mitmest küsimusest koosnev ahelküsimus, mille puhul ei saa ei kohtunik ega kardetavasti ka tunnistaja enam küsimusest aru. Menetlusõiguste kuritarvitamisena on aga käsitatavad igasugused tegevused ja toimingud, millega menetlusosalised üritavad vastaspoolele või nt tunnistajale põhjendamatuid kulutusi ja ebamugavust tekitada, samuti korduvalt põhjendamatute taotluste esitamine, vastaspoole ristküsitlusele põhjendamatu vahelesegamine jne – seda ka juhul, kui menetlusosalise tegevus iseenesest menetlusseadustikuga vastuolus ei ole. Sätestades, et kohus end eksitada ega menetlusosalistel oma menetlusõigusi kuritarvitada ei luba, on kohtule antud mandaat kuritarvituste tõkestamiseks ka omal algatusel sekkuda ja meetmeid võtta, sh äärmuslikul juhul rakendada rikkujate suhtes menetluslikke sanktsioone. Selguse mõttes on siia lisatud ka näidiskataloog kohtuniku käsutuses olevatest menetluse juhtimise hoobadest, mida kohtunik saab protsessi juhtimisel kasutada. Selle loendi eesmärgiks on anda nii protsessiosalistele kui kohtunikele selge suunis, et loetletud menetluse juhtimise vahendid on kindlasti seadusega kooskõlas. Seejuures tuleb kohtunikul muidugi alati silmas pidada, et menetlust jõuliselt juhtima asudes ei võetaks pooltelt reaalset võimalust oma seisukohti esitada, põhjendada ja tõendada. KrMS § 14 kohaselt on kohtuniku rolliks üksnes kriminaalasja lahendamine, mitte aga süüdistus ega kaitse, mistõttu kohtunik peab ka siis, kui protsess ongi aeganõudev, ikkagi tagama pooltele ausa ja võrdse võimaluse kohut oma positsiooni õigsuses veenda. Vastasel korral oleks tegemist ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtte rikkumisega. Kataloogis olevad menetluse juhtimise hoovad on iseäranis vajalikud selleks, et vältida mahukate ja keerukate kriminaalasjade üldmenetluse takerdumist kohtus. Punktides 1-2 sätestatu annab kohtule selgesõnalise võimaluse lahendada korralduslikke ja menetluslikke küsimusi istungit pidamata, sh näiteks istungit edasi lükata, kui istungi pidamine on mõne osalise haigestumise tõttu seaduse järgi võimatu. Praegu kehtivat regulatsiooni tõlgendatakse sageli selliselt, et isegi kui nt süüdistatav või kaitsja on haigestunud ja istungit kindlasti pidada ei õnnestu, tuleb ülejäänud menetluse osalistel siiski kohtuistungiks koguneda, et siis ühiselt tõdeda, et kohtuistungi edasilükkamisest pääsu ei ole. Seadusmuudatus võimaldaks sellised tarbetud kogunemised ära jätta ja seeläbi kõikide aega säästa. Punkt 3 on sihitud protsessiosaliste kohatise ebamõistliku paljusõnalisuse vastu, mille tulemuseks on kordusi täis ja ülimahukad menetlusdokumendid või pikad sisutud kõned, mis koormavad kohut, pakkumata samas lisaväärtust. Piirangute seadmise eeltingimuseks on see, et kohus on juba tuvastanud, et pool oma tegevusega venitab menetlust, st kulutab aega ebamõistlikult või pahatahtlikult ja see on menetluse senise käigu pinnalt selgesti arusaadav. Punkt 4 on eelkõige suunatud sellise olukorra lahendamiseks, kus pool soovib kohtule esitada tõendit, mis kriminaaltoimikus ei olnud ja mida pole vastaspoolele tutvustatud. KrMS § 286 1 ja § 297 annavad iseenesest võimaluse selliste tõendite kohtule esitamiseks, ent tihti põhjustab selliste tõendite esitamine asjas tarbetuid viivitusi, kuna vastaspoolele ei ole tõendit eelnevalt kättesaadavaks tehtud. Viivituste vältimiseks saab kohus pooli kohustada esitatavat tõendit vastaspoolega jagama ning saab teha korralduse ka selle kohta, mil viisil tõend tuleb vastaspoolele kättesaadavaks teha. See võib olla aktuaalne erinevate andmekandjate tutvustamisel, kus tuleks määrata, et vastaspoolele mitte lihtsalt ei näidata andmekandjat, vaid sellest valmistatakse koopia, mis vastaspoole käsutusse antakse. Tõendi tutvustamise viisi valikul tuleb kohtul arvestada nii tõendi vormi kui sisuga – asitõendiks olevat katkist autot näiteks võib olla mõistlik tutvustada selliselt, et seda saab vaatama minna tema asukohta; mahukat dokumenti, milles sisaldub kriminaalasjaga mitte seotud konfidentsiaalne teave, võib olla kohane tutvustada selliselt, et kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust omavad saladused kaetakse kinni. Punkt 5 käsitleb obstruktsionistlikele taotlustele reageerimist, mis kohtus sageli põhjustab tõsiseid menetlustõrkeid. Kohtu võimalus hilinenud, korduvad ja juba lahendatud taotlused sisuliselt lahendamata jätta võimaldab oluliselt kokku hoida menetluse aega, kuivõrd sellise taotlusega tegelemisel ei oleks kohtul vaja isegi teiste poolte seisukohtade väljaselgitamisele aega kulutada. Põhjendamatute korduvtaotluste esitamist on sageli ära märgitud kui üht tavalisimat menetluse venitamise viisi. Võrreldes eelnõu varasema tekstiga on muudatusele lisatud 5-punktiline menetluse juhtimise hoobade näitlik kataloog. 237) paragrahvi 269 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) on juriidiline isik, kelle pädev organ ei ole kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise eesmärgil juhatuse liiget või liikmeid valinud või kelle juhatuse liikme asukohta Eesti Vabariigis ei suudeta tuvastada, kui tema kohtusse kutsumiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik.“; Eelnõuga täiendatakse KrMS § 269 lõiget 2 uue alusega (p 7) kriminaalasja arutamiseks juriidilisest isikust süüdistatava osavõtuta. Muudatuse vajadus on tingitud praktikas tõstatunud probleemidest juriidilise isiku juhatuse liikme kriminaalmenetluses osalemisega seonduvalt (vt OECD Eesti III hindamisaruande p 2(c)(iii), p 37, lk 19). KrMS § 36 sätestab, kelle kaudu juriidiline isik kriminaalmenetluses osaleb ning KrMS § 269 lg 1 kohaselt on süüdistatava osavõtt kohtumenetlusest üldjuhul kohustuslik. Praktikas on aga populaarsust kogunud venitustaktika, kus juriidiline isik vahetab korduvalt oma seaduslikku esindajat või kutsub tagasi kõik juhatuse liikmed uusi määramata. Samuti on korduvalt tekkinud olukord, kus juriidilise isiku seaduslikku esindajat ei ole võimalik kohtusse kutsuda, kuna isik hoiab menetlusest kõrvale. See põhjustab kohtuistungite edasilükkamist ja menetluse venimist. Sellist probleemi on lahendis nr 3-1-1-86-14, p 17 käsitlenud Riigikohus. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas, et olukorras, kus juriidilise isiku pädev organ ei ole juhatuse liiget või liikmeid valinud ja kohus tuvastab, et selliselt on toimitud kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise eesmärgil, ning süüdistatava kohtusse kutsumiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ja temata on kohtulik arutamine võimalik, võib analoogiat aluseks võttes KrMS § 269 lg 2 p 2 järgi kriminaalasja erandlikult arutada juriidilisest isikust süüdistatava osavõtuta. Sellised asjaolud võimaldavad järeldada, et juriidilisest isikust süüdistatav on sisuliselt asunud kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, jättes ühingu juhtorgani koosseisu seaduse nõuetega kooskõlla viimata, vältimaks tema suhtes menetletava kriminaalasja kohtuliku arutamise jätkamist. Seetõttu on põhjendatud kohtupraktikale tuginedes KrMS § 269 lg 2 täiendamine uue alusega, millal võib kriminaalasja arutada erandlikult ilma juriidilisest isikust süüdistatava osavõtututa. Kuna praktikas on lisaks Riigikohtu lahendis käsitletud olukorrale (juriidiline isik on ilma seadusliku esindajata) probleemina sagedasti esinenud ka olukorda, kus juhatuse liige on küll valitud, kuid tema asukohta ei ole võimalik tuvastada, siis on seda samuti regulatsiooni täiendamisel arvestatud. Punkti 7 sõnastamisel on arvestatud ka eelnõuga muudetava KrMS § 36 uut sõnastust. Eelnõu varasema redaktsiooniga võrreldes on muudetud sätet keeleliselt arusaadavamaks. 247) seadustikku täiendatakse §-ga 2911 järgmises sõnastuses: „§ 2911. Tunnistaja varasemad ütlused kohtus tõendina poolte kokkuleppel Prokuratuuri, süüdistatava ja kaitsja kokkuleppel võib kohus jätta tunnistaja ristküsitlemata ja tõendina vastu võtta tema kohtueelses menetluses antud ütlused.“; Selgitus: Ettepanek tugineb kohtumenetluse võistlevuse põhimõttele ja annab võimaluse ka üldmenetluses mitte kulutada aega selliste tunnistajate ülekuulamisele, kelle ütlused on küll kriminaalasja tõendamiseseme tõendamiseks vajalikud, ent kelle ütluste sisus poolte vahel vaidlust ei ole ja kelle vahetuks ristküsitluseks kohtus pooled ega kohus tarvidust ei näe. Sellist täiendust on vajalikuks peetud mh ka Harju Maakohtu järelevalve aruandes ning seda on toetanud ka mitmed kohtunikud, advokaadid ja prokurörid. Kehtiv seadus võimaldab tõendite sisu ja usaldusväärsuse üle vaidluse puudumise korral kohtueelses menetluses kogutud tõendid kohtule üle anda nö kogupaketina kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses. Käesolev täiendus võimaldab pooltel menetlusressursi kokkuhoidmiseks ka üldmenetluses kokku leppida konkreetsete kohtueelses menetluses üle kuulatud tunnistajate (ning seaduse ristviidete kaudu ka muude üle kuulatud isikute) ütluste kohtule esitamises ilma ütluste andjaid vahetult kohtusse kutsumata. Kehtiv regulatsioon sellist võimalust üldse ei paku. Olukorras, kus pool sooviks kohtule esitada kümnete tunnistajate ütlused, kes on kohtueelses menetluses üle kuulatud ja kelle küsitlemisest vastaspool huvitatud ei ole, võib käesolev muudatus pakkuda arvestatavat kokkuhoidu kohtuistungile kulutatavas ajas. Samuti võimaldab see vältida logistilistest tõrgetest tulenevaid viivitusi, mille esinemise tõenäosus iga täiendava tunnistaja ülekuulamisega suureneb. Kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik võivad küll esitada vastuväiteid tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste tõendiks võtmisele, kuid nende nõusolek ei ole tõendi vastuvõtmise vältimatuks eelduseks, nagu nende nõusolekut ei nõuta ka lühimenetluse kohaldamisel. Seda seetõttu, et kannatanu, tsiviilkostja ja kolmanda isiku osalemine kohtuistungil ei ole kohustuslik ning nende mitteilmumine ei tohiks saada takistuseks kriminaalasja ökonoomsele arutamisele. Kui kohus otsustab käesoleva paragrahvi alusel tunnistaja ristküsitlemise asemel tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused vastu võtta, siis tunnistajat kohtus ei ristküsitleta ning tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused avaldatakse sarnaselt KrMS § 291 alusel vastu võetud ütlustega. Kui hiljem mingil põhjusel peaks kohus siiski lubama tunnistaja isiklikult kohtusse kutsuda (ja käesolev seadusmuudatus seda võimalust ette ei näe), tuleks seadust süstemaatiliselt tõlgendades järeldada, et varem avaldatud kohtueelsel menetlusel antud ütlused on kasutatavad üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks KrMS § 289 järgi. Eelnõu eelmises variandis olnud muudatuse teksti on täpsustatud, et oleks üheselt selge kokkuleppel avaldatud ütluste kasutusala ja kasutamise eeldused. 262) paragrahvi 319 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul, kokkuleppemenetluses, sealhulgas käesoleva seadustiku §-des 239, 240 ja 242–250 sätestatud korras kiirmenetluse vormis toimetatavas kokkuleppemenetluses, aga 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. (3) Vahistatud või muul alusel kinnipidamisasutuses viibiva menetlusosalise ja kinnipidamisasutuses viibiva süüdistatava kaitsja puhul arvutatakse apellatsioonitähtaega kohtuotsuse koopia kätteandmisest kinnipidamiskohas viibivale isikule.“; Selgitus: Eelnõuga pikendatakse KrMS § 319 lõikes 2 sätestatud apellatsioonitähtaega. Kehtiva seaduse kohaselt esitatakse apellatsioon ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Eelnõuga pikendatakse apellatsioonitähtaeg üld- ja lühimenetluses 30 päevani. Muudatuse vajaduse on tinginud menetlusosaliste tagasiside, et mahukate kriminaalasjade korral on hetkel kehtiv 15-päevane apellatsioonitähtaeg liiga lühike. Üldmenetluse korras arutatavad kriminaalasjad on sageli keerulised ja mahukad ning mitmesajaleheküljelised kohtuotsused ei ole haruldased. On tulnud ette, et maakohtu otsus on lausa 500–600 lk pikk. Sellisel juhul tuleb nõustuda, et 15-päevane tähtaeg on kohtuotsusega tutvumiseks, selle analüüsimiseks ning kvaliteetse apellatsiooni koostamiseks ebamõistlikult lühike. Tähtaja pikendamisel on võetud eeskujuks TsMS § 623 lg 1 ning HKMS § 181 lg 1, mis mõlemad näevad ette 30-päevase apellatsioonitähtaja. Kokkuleppe- ja kiirmenetluses jääb apellatsioonitähtajaks 15 päeva. Lõikes 3 sätestatakse erand, et kinnipidamiskohas viibiva menetlusosalise, samuti kinnipidamiskohas viibiva süüdistatava kaitsja puhul algab apellatsiooni esitamise tähtaeg kohtuotsuse kättetoimetamisest kinnipidamiskohas viibivale isikule. Muudetud tekstis on selgesõnaliselt märgitud, et tähtaja arvutamise erandtingimused kehtivad olenemata sellest, mis põhjusel kohtulahendi vastuvõtja kinnipidamiskohas viibib – olgu selleks põhjuseks siis vahistamine menetletavas kriminaalasjas või näiteks hoopis karistuse kandmine teise kohtuotsuse alusel. 267) paragrahvi 327 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Eelistung korraldatakse, kui kohus peab seda vajalikuks.“; Selgitus: Praegu nõuab seadus ringkonnakohtult suulise eelistungi korraldamist eranditult alati, kui tuvastatakse KrMS §-s 339 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Selline nõue on põhjendamatult jäik, sest osal juhtudest pole eelistungi järele sisulist vajadust. Eriti küsitav on eelistungi korraldamise nõue siis, kui apellatsioonimenetluse pooled on teatanud, et nad soovivad asja lahendamist kirjalikus menetluses ja ka kohus ise ei pea suulist menetlust tarvilikuks. Sellisel juhul tekib olukord, kus nõuded eelmenetlusele on rangemad kui põhimenetlusele, sest kui ringkonnakohus tuvastab pärast eelmenetluse lõppu kirjalikus apellatsioonimenetluses KrMS § 339 rikkumise, mida ei saa teise astme kohtus kõrvaldada, võib ta kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata ka istungit korraldamata. Ka menetlusökonoomiliselt on otstarbekas jätta eelistungi korraldamise vajadus ringkonnakohtu enda otsustada. See võimaldaks mh vältida menetluse viibimist, kui eelistungiks kõigile kaitsjatele ja prokurörile sobiva aja leidmine on raskendatud ja eelistungi pidamiseks sisulist vajadust poleks niikuinii. 273) paragrahvi 339 lõike 1 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks; Selgitus: Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks punkt, mille kohaselt kohtuniku allkirja puudumine on automaatselt oluline menetlusõiguse rikkumine. Kehtiv regulatsioon, mis tunnistab kohtuniku allkirja puudumise kohtuotsusel automaatselt menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis tingib eranditult kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus (§ 341 lg 2), on põhjendamatult formalistlik. Juhtudel, mil on kahtlusteta tuvastatav, et kohtuotsuse on teinud selles märgitud kohtunik(ud), ei tohiks ainuüksi allkirja puudumine (või näiteks digiallkirja mittekehtivus) tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist. Näiteks võib tulla ette olukord, kus kohtuotsus, mille sünnile on eelnenud mitu aastat väldanud mahukas kohtumenetlus, jääb eksikombel või mingi tehnilise viperuse tõttu (kehtivalt) allkirjastamata. Nõue, et sellisel juhul peaks kogu kohtumenetlus minema automaatselt kordamisele, ei ole vajalik ei ühegi isiku põhiõiguste kaitseks ega avalikes huvides. Vastupidi, see hoopis koormab märkimisväärselt ja tarbetult nii menetlusosalisi kui ka riiki. 274) paragrahvi 339 lõike 1 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „asjades“ sõnadega „või kui kohtuistungist on olemas heli- või videosalvestis“; Selgitus: Eelnõuga täpsustatakse olulise menetlusõiguse rikkumiste loetelu tulenevalt eelnõuga tehtavatest muudatustest kohtuistungi protokollidega seoses. Kuna eelnõu kohaselt ei tule koostada kohtuistungi protokolli lihtmenetluse asjades, kus istungist on olemas salvestis, siis ei saa edaspidi protokolli puudumist lugeda oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks. Samas ei ole põhjust pidada protokolli puudumist oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks ka sellises olukorras, kus protokolli koostamine on küll ette nähtud (üldmenetluse asjades), kuid see siiski puudub. Seda tulenevalt sellest, et istungiprotokolli olemasolu senine ja ajalooline eesmärk on olnud asjaolu, et see on olnud ainuke võimalus kontrollida, kas ja mis istungil toimus. Samas ei takista kohtuistungi kirjaliku protokolli puudumine mingil moel istungil toimunu kontrollimist olukorras, kus sellest istungist on olemas nõuetele vastav heli- või videosalvestis, sest salvestis kannab endas igal juhul rohkem informatsiooni kui kirjalik protokoll. Võrreldes varasema eelnõu tekstiga on tehtud keeleline parandus, mis sisu ei mõjuta. B. Eelnõusse 367SE lisatavad muudatused x) paragrahvi 18 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kohtueelses menetluses, kohtulikus eelmenetluses ja kohtulahendi täitmise menetluses täidab kohtu ülesandeid kõikides kriminaalasjades kohtunik ainuisikuliselt. Korraldava määruse, mille peale ei saa seadusest tulenevalt edasi kaevata, võib kõigis kriminaalasjades kogu menetluse vältel teha kohtunik ainuisikuliselt.“; Selgitus: Seda sätet revisjoni algses eelnõus ei olnud, ent see on oluline kriminaalasjade kohtuliku üldmenetluse sujuvamaks muutmiseks. Säte annab võimaluse operatiivselt lahendada korralduslikke ja menetluslikke küsimusi kohtuasjades, kus kohtukoosseisu kuuluvad lisaks professionaalsele kohtunikule ka rahvakohtunikud. Selle sätte lähtekohaks on tõdemus, et rahvakohtunikud on menetlusse kaasatud eelkõige selleks, et pakkuda kohtule abi oma täiendava elukogemuse toomisega faktiküsimuste lahendamise juurde, ning ka selleks, et õigust tõlgendades oleks professionaalse juristi oskuste ja teadmiste kõrval tugevam seos rahva õiglustundega. Menetluse juhtimise tehniliste küsimuste lahendamisel on rahvakohtunike kohustuslik kaasamine pigem praktilise väärtuseta, ent aeglustaks otsuse vastuvõtmise protsessi ja suurendaks halduskoormust. Näiteks olukorras, kus istungipäeva eelõhtul on kohtule teada antud, et süüdistatav on haigestunud, ja palutud istung edasi lükata, tuleb kehtiva seaduse kohaselt ikkagi kokku tulla tervel kohtukoosseisul selleks, et teha seaduse kohaselt vältimatu otsustus istungi edasi lükkamise kohta. Eelnõuga antakse korraldavate küsimuste lahendamine menetlust juhtiva professionaalse kohtuniku ainupädevusse selleks, et kohtumenetluses korralduslike küsimuste lahendamine käiks kiiremini ja rahvakohtunike ressurssi kasutataks otstarbekalt. Korraldavate küsimuste lahendamise andmine kollegiaalse kohtukoosseisu ühe liikme ainupädevusse on kavandatud ka ringkonna- ja Riigikohtu menetluses. x) paragrahvi 69 lg 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui välisriigis viibiva isiku ülekuulamisel on vajalik välisriigi õigusasutuse abi, järgitakse kaugülekuulamisel Euroopa Liidu liikmesriikide vahelises koostöös käesoleva seadustiku §- s 48941 sätestatut ja muul juhul §-s 468 sätestatut.“ Selgitus: Muudatuse eesmärgiks on lahendada segadus, mis on mõnel pool tekkinud seaduse kehtiva sõnastuse pinnalt. Nimelt on osad kohtud ja prokurörid tõlgendanud kehtivat KrMS § 69 lg-t 5 selliselt, et välisriigis viibiva isiku kaugülekuulamisel on igal juhul möödapääsmatult vajalik korraldada kaugülekuulamine riikidevahelise õigusabi reeglite kohaselt, sh juhul, kui tegelikult isiku asukohariigi institutsioonidelt abi vaja ei ole. Näiteks viibib tunnistaja välismaal ja on vabatahtlikult valmis oma isiklikku arvutit või telefoni kasutades ütlusi andma. Sellisel juhtumil kaugülekuulamise korraldamiseks ei pruugi välisriigi õigusasutuste kaasabi vaja minna – kui menetleja on nõus, et kaugülekuulamine on piisavalt turvaline (st nii turvaline keskkond kui ka võimalik isik piisava kindlusega tuvastada) ja ka ülekuulatav osaleb ülekuulamisel ilma sunni või sunniähvarduseta, ei saakski välisriigi õigusasutused omalt poolt sekkudes ülekuulamisele kaasa aidata. Samuti ei oleks sellisel juhul tegu välisriigi suveräänsuse rikkumisega, mis võiks aktualiseeruda, kui nt Eesti uurijad läheksid füüsiliselt välisriigi territooriumile uurimist toimetama. Rahvusvahelise koostöö mehhanismide kasutamine tähendab aga vältimatult märgatavat täiendavat ajakulu ülekuulamise korraldamisel, võimatust operatiivselt reageerida menetluses tekkinud olukordadele (nt kohtusse ilmuma pidanud tunnistaja ei saa lennu ärajäämise või ootamatu haigestumise tõttu Eestisse kohtusse tulla) ja täiendavaid ebamugavusi ülekuulatavale seoses välismaiste õigusasutustega suhtlemisega. Seetõttu täpsustataksegi seadusmuudatusega regulatsiooni selliselt, et oleks üheselt mõistetav: rahvusvahelise koostöö sätteid tuleb rakendada kaugülekuulamise korraldamisel üksnes juhul, kui ka reaalselt on välismaise õigusasutuse kaasabi mingis vormis vajalik (nt sobiva keskkonna, videoühenduse või isiku tuvastamise pakkumisega). Muudatus ei mõjuta kaugülekuulamise kohaldamisala ega võta menetlejalt voli otsustada, et isik tuleks üle kuulata vahetult. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Lea Danilson-Järg Minister Andreas Kangur 680 3125 [email protected] Saatja: Raini Laide <[email protected]> Saadetud: 16.01.2023 16:20 Adressaat: <[email protected]>; <[email protected]>; Harjumk info <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]>; Priit Pikamäe <[email protected]>; Pärnumk info <[email protected]>; Riigikohus Info mail <[email protected]>; Riigiprokuratuur info <[email protected]>; Andres Parmas <[email protected]>; Tallinna Ringkonnakohus info <[email protected]>; Tartumk info <[email protected]>; Tarturk info <[email protected]>; <[email protected]>; virumk.info <[email protected]>; Info <[email protected]>; <[email protected]>; Marju Aibast <[email protected]> Teema: Arvamuse küsimine KrMS revisjoni eelnõu 367 SE (uus variant) kohta Manused: 367SE-ME2023 (002).pdf Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada. Austatud koostööpartner! Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) eelnõu (367 SE) võeti Riigikogu menetlusse 06.04.2021. ning eelnõu juhtivkomisjoniks on õiguskomisjon. 05.01.2023 esitas justiitsministeerium eelnõule uued muudatusettepanekud (kiri manuses), milles tuuakse välja need KrMS muudatused (kokku 28 muudatust), mida Riigikogu peaks kindlasti enne käesoleva Riigikogu koosseisu volituste lõppemist menetlema ja vastu võtma. Viimane Riigikogu selle koosseisu istung toimub 23.02.2023. Õiguskomisjon tutvus justiitsministeeriumi pakutud muudatustega 16. jaanuari istungil. Palume võimaluse korral teie arvamust pakutud muudatuste kohta hiljemalt 23.01. Enamus neist on olemas ka eelnõu 367 SE algses tekstis. Õiguskomisjon kavandab eelnõu järgmist arutelu 24.01. algusega kell 14:00. Võimalik on esitada oma seisukoht ka suuliselt komisjoni istungil. Eelnõu 367 SE menetlusteabe ja- dokumentidega saab tutvuda Riigikogu kodulehel. Teavitatud huvirühmad: Eesti Advokatuur, Euroopa Kohtu kohtujurist Priit Pikamäe, Eesti Kohtunike Ühing, Harju Maakohus, Maksu-ja Tolliamet, Politsei- ja Piirivaleamet, Pärnu Maakohus, Riigikohus, Riigiprokuratuur, Siseministeerium, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Maakohus, Tartu Ringkonnakohus, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Viru Maakohus, õiguskantsler. Vabandan lühikese tähtaja pärast kuid peame siiski vajalikuks kaasata koostööpartnerid, kes olid kaasatud ka eelnõu menetlemise alguses. Lugupidamisega, Raini Laide Riigikogu Kantselei õiguskomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja T: 631 6450 Riigikogu. Lossi plats 1a, 15165 Tallinn. www.riigikogu.ee