Tartu Ringkonnakohtu seisukoht kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (633 SE) kohta

Teie 14.09.2022 nr Riigikogu Meie 05.10.2022 nr 10-3/22/128-2 [email protected] Tartu Ringkonnakohtu seisukoht kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (633 SE) kohta Jääme enda varasema, kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta 21.03.2022. a kirjas nr 10-3/22/33-2 esitatud, kokkuvõtlike seisukohtade p-de 1-4 ja 11 juurde. Meie täiendavad tähelepanekud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta on järgmised. 1. Osakonnad ja kohtumajade juhtide kaotamine (KS § 91) Osakondade loomise eesmärk ei ole jätkuvalt mõistetav. Kehtiva õiguse kohaselt saab iga kohus lahendada kohtunike spetsialiseerumise küsimused kohtu üldkogu vastuvõetavas tööjaotusplaanis, mis vastab iga kohtu konkreetsetele vajadustele. Seni ei ole olnud probleeme sellega, et tööjaotusplaanides sätestatu oleks takistanud õigusemõistmise korrakohast toimimist. Arvestada tuleb seda, et kohtud on Eestis väga erinevad, mistõttu erinevad ka nende vajadused (nt Harju Maakohtus on 68 kohtunikku ühes kohtumajas, samas kui Pärnu Maakohtus on 21 kohtunikku jaotatud viie kohtumaja vahel). Seetõttu on sobilikum praegune paindlik lahendus, mis võimaldab igal kohtul enda vajadusi arvestada, mitte seadusega ettenähtud kõigile kohtutele jäigalt ühetaoline lahendus. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, milles seisneb probleem, mida lahendada soovitakse. Ka praegu on peaaegu igal pool, kus see on mõistlikult võimalik, kohtunikud tsiviil- ja kriminaalõiguse vallas spetsialiseerunud. 2. Kohtute üldkogude pädevuse üleandmine kohtu esimeestele Eelnõus on mitmed sätted (nt eelnõu § 1 p-d 4, 6, 12, 15, 30), mis annavad seni kohtu üldkogu pädevuses olnud küsimused üle kohtu esimehele. Sellist lähenemist ei saa toetada. Kohus ei ole oma olemuselt hierarhiline struktuur, kus kohtunikud alluvad kohtu esimehele. Kohtu esimees on üks kohtunike hulgast, kellel lasuvad täiendavalt kohtu juhtimisega seonduvad administratiivülesanded. Sellega seoses peaks olulisemad töökorralduslikud küsimused lahendama kohtu üldkogu. Eelnõuga antakse kohtu esimehe ainupädevusse otsustamine kohtunike arvulise jaotuse üle loodavate osakondade vahel ning kohtunike üleviimise küsimused osakondade ja kohtumajade vahel. Märgime, et seadusemuudatus on problemaatiline, kuna loob õigusliku võimaluse sekkumaks kohtunike ja kohtute sõltumatusesse. Kohtunike üleviimist ühest kohtust ja ühest valdkonnast teise kasutatakse kohtunike mõjutamiseks nt Poolas. Aadress: Kalevi 1, 51010, Tartu; registrikood: 74001972; telefon: 620 0100; faks: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee 3. Kohtumajade maakonnapiiridest lähtuvate tööpiirkondade kaotamine (KS § 9 lg 3, TsMS § 74 lg-d 2 ja 3) See muudatus ei täida seletuskirjas toodud eesmärki tagada kohtumajade võrdsem töökoormus. Eelnõu asendab lihtsalt kohtumaja maakonnapiiridest lähtuva tööpiirkonna kohtualluvust määrava koha kaugusega kohtumajast (plaanitav TsMS § 74 lg-d 2 ja 3). See on oluliselt ebamäärasem kriteerium, kuna ei ole selge, kas kaugust tuleks arvestada linnulennult või tuleks seda teha lähtuvalt sõiduteedest. Kohtumajad asuvad maakonnakeskustes, mis on ajalooliselt kujunenud maakonna tõmbekeskusteks ja mille transpordiühendus on üldjuhul sama maakonna piirkondadega parem, kui naabermaakonna keskusel isegi, kui see võib olla distantsiliselt lähemal. Kohtunike võrdsemat töökoormust tagatakse juba praegu kohtu tööjaotusplaaniga. Selleks ei ole vaja seadust muuta. 4. Eestkoste järelevalve osakonna loomine (KS § 162) Kaheldav on eestkoste järelevalve osakonna loomise vajalikkus. Järelevalve eestkostja tegevuse üle jääb ikkagi kohtule, kes eestkostja on seadnud (TsMS § 110, 527 jj). Arusaamatuks jääb kohtuniku-osakonna juhataja pädevus ja ülesannete ring. Eestkoste järelevalvega tegeleva kohtuniku töökoormuse nii suures osas vähendamine ei ole põhjendatud. Jääb arusaamatuks, miks on osakonnajuhiks plaanitud kohtunikku ja millised oleksid selle kohtuniku ülesanded. 5. Ringkonnakohtu kolleegiumid (KS § 241) Ei toeta, et kohtunike arvulise jaotuse kolleegiumide vahel otsustab kohtu esimees (KS § 241 lg 1) samadel põhjendustel nagu on toodud käesoleva seisukoha p-s 2. Ringkonnakohtu üldkogu õigus otsustada, millisesse kolleegiumi ringkonnakohtunik kuulub (KS § 241 lg 2), jääb kohtu esimehele antud õiguse tõttu formaalseks ja sisutuks. Tuleb arvestada, et kolleegium, kus koht täidetakse, määratakse kindlaks veel enne kohtuniku kohale konkursi väljakuulutamist, et hõlbustada kandideerimist ja parima kandidaadi valikut. Pärast kandidaadi väljavalimist ei ole enam mõeldav, et üldkogu paigutaks kohtuniku kolleegiumi, kuhu koha täitmiseks konkurssi välja ei kuulutatud ja kuhu kandidaat ei kandideerinud, sest kohtu esimees on määranud juba kohtunikukohtade arvu igas kolleegiumis. Kokkuvõtlikult jääb kavandatava KS § 241 lg 2 osas mõistetamatuks, millist olukorda see täpselt reguleerib. Kuulumine ühte või teise kolleegiumi peaks sõltuma kohtuniku enda soovist (avaldusest või nõusolekust) sarnaselt KS § 91 lg-ga 4 maakohtu kohtuniku ühest osakonnast teise üleviimise puhul. Vastasel juhul tekib vastuolu eelnõuga soovitava eesmärgiga näha ette kohtunike spetsialiseerumine haldus-, tsiviil- või süüteovaldkonnale. Äärmiselt problemaatiliseks võib pidada kavandatavat § 242 lg-t 3. Esmalt on jätkuvalt küsimus, kas tagasisidestamist on üldse vaja seaduse tasandil reguleerida. Kindlasti ei saa nõustuda, et tagasisidest koostatakse ametlik kokkuvõte, mis lisatakse kohtuniku isikutoimikusse. See ei aita mingilgi määral kaasa kohtuniku „professionaalsele arengule“. Tagasisidestamine peaks kindlasti olema „pehmem“ ja mitteformaalne. Tagasiside sisu ja vormi peaks saama valida kolleegiumi esimees sõltuvalt üksikjuhtumi asjaoludest. Tagasiside sisu võiks vähemalt üldjuhul olla ikka vestlus (võimalusel sõbralik vestlus) maakohtu kohtunikuga ja kirjalikult võiks fikseerida ainult tagasisidestamise toimumise fakti. Juhul kui vestlusest mingi kokkuvõte isegi koostatakse, piisab selle säilitamisest ringkonnakohtus. Juhul kui kokkuvõte läheb kohtuniku isikutoimikusse, tekib ilmselt ka küsimus, kas maakohtu kohtunikul ei peaks olema õigus kokkuvõtte tulemusi vaidlustada (kuna negatiivne kokkuvõte võib nt kohtunikule edutamisel takistuseks osutuda). Lõike esimese lauses sisalduv määratlus „töö üldine kvaliteet“ on ebaselge. 6. Ringkonnakohtuniku jätkamine maakohtus (KS § 453) Eelnõu uus versioon on varasemaga võrreldes paranenud. Siiski ei peaks kavandatava KS § 453 lg-ga 2 kohtu esimehele kaalutlusõigust üle viidud kohtuniku töökoormuse vähendamiseks andma. Kui kohtunikul on vajalik menetleda lõpuni lg-st 1 tulenevalt kohtuasjad, siis tuleks uues kohtus kindlasti koormust vähendada. 7. Kohtuniku mujal töötamine ja tagasipöördumine (KS § 584) Kavandatava KS § 584 lg-s 5 sätestatud etteteatamisaeg (üks kuu) on liiga lühike. Arvestades kohtunikukonkursside tavapärast pikkust, võiks minimaalne etteteatamisaeg olla 3-4 kuud, mõistlik oleks 6 kuud. Lisaks ei nähtu sätte sõnastusest, et kohtunikul on võimalik senisele ametikohale tagasi pöörduda kohtu sellesse tsiviil- või süüteoosakonda või kolleegiumi, kuhu ta enne üleviimist kuulus. See tuleneb ainult seletuskirjast. Eelnõu tekst tuleks viia kooskõlla seletuskirjaga. 8. TsMS § 119 järgsete asjade andmine Tartu Maakohtu alluvusse Seletuskirja järgi (lk 41) on mõju Tartu Ringkonnakohtu töökoormusele nüüd hinnatud, aga seda on hinnatud väikeseks (keskmiselt peaks lisanduma 20–30 määruskaebust aastas, igale tsiviilkolleegiumi kohtunikule keskmiselt 3–4 määruskaebust). Tartu Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda väikeseks mõjuks hinnata. Lisaks on selline argument ohtlik, kuivõrd viimaste aastate trendiks on saanud kohtule „väikese mõjuga“ lisaülesannete lisamine, millega koos lisaressurssi ringkonnakohtule antud ei ole. Samas võivad mitu sellist väikese mõjuga muudatust kokku tekitada koormuse olulise kasvu. Kui muudatusega nõustuda, peaks selle siduma lisaressursside eraldamisega ringkonnakohtule, arvestades ka asjaolu, et Tartu Maakohtus on tsiviilasju lahendavate kohtunike arv viimase paari aasta jooksul suurenenud ühe ning suureneb veelgi ühe kohtuniku võrra. 9. Kohtuniku lisatasud (KS § 76 lg 1 p 2) Kavandatava eelnõu KS § 76 lg 1 p 2 uue sõnastuse („25% tema ametipalgast, kui kohtunike arv kohtus on kuni 30“) puhul tekib vastuolu sama lõike p-ga 3 („35% tema ametipalgast, kui kohtunike arv kohtus on vähemalt 30“). Jääb ebaselgeks, kumma punkti alla 30 kohtunikuga kohtu juht kvalifitseerub. 10. Kohtunikuabide palkade tõstmine (KS § 120 lg 4) Toetame iseenesest kohtunikuabide palkade tõstmist, kuid see muudatus peaks laienema ka kohtujuristidele. Jääb arusaamatuks, miks peaks kohtunikuabide palk olema kõrgem kohtujuristide palgast. Seletuskirjas põhjendatakse muudatust sooviga tagada kohtulike registrite õiguskindlus ja jätkusuutlikkus ning kohtunikuabidele tööle vastav palk. Kohtute töö kvaliteedi ja kohtujuristi institutsiooni jätkusuutlikkuse eesmärgil tuleks tõsta ka kohtujuristide palka. Lisaks toetab kohtujuristide ja kohtunikuabide palkade tõstmist ühele tasemele eelnõu KS § 1221 lg 5 täiendus, mille kohaselt võib kohtunikuabi ilma konkursita üle viia kohtujuristi ametikohale. 11. Kohtunike järelkasv (KS § 1252) Järelkasvukava loomine on põhjendatud, kuna see aitab arendada kohtujuristi ametikohta ning lihtsustab roteerumist. Samas ei ole välja toodud konkursi korraldamise ja läbiviimise täpsemaid tingimusi. Lisaks on jätkuvalt ebaselge, kuidas korraldatakse programmis osaleva kohtujuristi asendamine. Kuna talle jätkab palga maksmist kohus, kuhu ta on ametisse nimetatud, on ebaselge ka võimalikule asendajale palga maksmise allikas. Ringkonnakohtul puudub rahaline võimekus võimaliku asendaja palkamiseks või ka kohtujuristi puudumisest tingitud täiendava töömahu hüvitamiseks lisatasuna teistele kohtujuristidele.  12. Kohtuniku töövõimehüvitis. Peame vajalikuks korrata, et on äärmiselt kahetsusväärne, et eelnõust on jäänud välja kohtuniku töövõimehüvitist puudutav regulatsioon. Leiame, et vastava regulatsiooni kehtestamine on jätkuvalt oluline ning vajadus kohtuniku töövõimehüvitise regulatsiooni järele ei ole kuhugi kadunud. Kohtunikele arvestatavas määras töövõimehüvitise kehtestamine aitaks süsteemist sujuvamalt taanduda neil kohtunikel, kes ei ole enam tervise tõttu suutelised kiire töötempoga sammu pidama. Regulatsioon aitaks kaasa keskmise menetlusaja lühenemisele kohtutes, kohtulahendite kvaliteedi tõusule ja menetlusosaliste suuremale rahulolule kohtute tööga ning sillutaks teed praegu põhiseaduslikkuse aspektist problemaatilise seadusesätte (KS § 48 - kohtunike teenistusvanuse ülemmäär) kaotamisele. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tiina Pappel Tartu Ringkonnakohtu esimees Lisaadressaat: Lisad: ,