Süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seaduse (SARKS) eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine

EELNÕU 09.09.2022 Süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seadus 1. osa Üldosa 1. peatükk Üldsätted 1. jagu Üldpõhimõtted § 1. Seaduse reguleerimisala (1) Käesolev seadus reguleerib süüteomenetlusalast koostööd (edaspidi koostöö) välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nende allasutuste või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, sealhulgas Euroopa Liidu õiguse alusel toimuvat koostööd. (2) Koostöö hõlmab: 1) üldist koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonidega käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatu kohaselt; 2) isiku väljaandmist kriminaalmenetluse läbiviimiseks või kohtuotsuse täitmiseks käesoleva seaduse 3. peatükis sätestatu kohaselt; 3) igakülgset riikidevahelist abi süüteomenetluses ja selle tulemusena tehtud lahendiga käesoleva seaduse 4. peatükis sätestatu kohaselt; 4) süüteomenetluse üleandmist teise riiki käesoleva seaduse 5. peatükis sätestatu kohaselt; 5) teise riigi kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendi tunnustamist käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatu kohaselt; 6) vangistuse täitmise üleandmist teise riiki käesoleva seaduse 7. peatükis sätestatu kohaselt; 7) kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmist teise riiki käesoleva seaduse 8. peatükis sätestatu kohaselt. (3) Euroopa Liidu koostöömeetmega ühinenud Euroopa Liidu liikmesriikide vahelisele koostööle kohaldatakse käesoleva seaduse 3. osa ning see hõlmab: 1) isiku loovutamist kriminaalmenetluse läbiviimiseks või kohtuotsuse täitmiseks, mille aluseks on nõukogu raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikide vahelise 1 üleandmiskorra kohta (ELT L 190, 18.07. 2002, lk 1–20), käesoleva seaduse 9. peatükis sätestatu kohaselt; 2) abi uurimistoimingu tegemiseks tõendite kogumise eesmärgil kasutamiseks süüteomenetluses, mille aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (ELT L 130, 01.05.2014, lk 1–36), käesoleva seaduse 10. peatükis sätestatu kohaselt; 3) teabe edastamist, mille aluseks on nõukogu raamotsus 2006/960/JSK Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta (ELT L 386, 29.12.2006, lk 89–100), käesoleva seaduse 11. peatükis sätestatu kohaselt; 4) paralleelmenetluste vältimist, mille aluseks on nõukogu raamotsus 2009/948/JSK kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses (ELT L 328, 15.12.2009, lk 42–47), käesoleva seaduse 12. peatükis sätestatu kohaselt; 5) järelevalvemeetme tunnustamist, mille aluseks on nõukogu raamotsus 2009/829/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse suhtes (ELT L 294, 11.11.2009, lk 20–40), käesoleva seaduse 13. peatükis sätestatu kohaselt; 6) lähenemiskeelu tunnustamist, mille aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta (ELT L 338, 21.12.2011, lk 2–18), käesoleva seaduse 14. peatükis sätestatu kohaselt; 7) vangistuse tunnustamist, mille aluseks on nõukogu raamotsus 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (ELT L 327, 05.12.2008, lk 27–46), käesoleva seaduse 15. peatükis sätestatu kohaselt; 8) rahalise karistuse tunnustamist, mille aluseks on nõukogu raamotsus 2005/214/JSK rahalise karistuse vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (ELT L 159M, 13.06.2006, lk 256–270), käesoleva seaduse 16. peatükis sätestatu kohaselt; 9) kriminaalhooldusmeetme tunnustamist, mille aluseks on nõukogu raamotsus 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet (ELT L 337, 16.12.2008, lk 102–122), käesoleva seaduse 17. peatükis sätestatu kohaselt; 10) arestimis- ja konfiskeerimisotsuste tunnustamist, mille aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1805, mis käsitleb arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist (ELT L 303, 28.11.2018, lk 1–38), käesoleva seaduse 18. peatükis sätestatu kohaselt; 11) arestimisotsuste tunnustamist, mille aluseks on nõukogu raamotsus 2003/577/JSK vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta (ELT L 196, 02.08.2003, lk 45–55), käesoleva seaduse 19. peatükis sätestatu kohaselt; 12) konfiskeerimisotsuste tunnustamist, mille aluseks on nõukogu raamotsus 2006/783/JSK konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (ELT L 328, 24.11.2006, lk 59–78), käesoleva seaduse 20. peatükis sätestatu kohaselt. § 2. Õiguse kohaldamine 2 (1) Koostöö toimub Eesti õiguse kohaselt, kui Riigikogu poolt ratifitseeritud Eestile siduvast kahe- või mitmepoolsest välislepingust (edaspidi välisleping) või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ei tulene teisiti. (2) Eesti õiguse või välislepingu vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega lahendatakse vastuolu Euroopa Liidu õiguse kohaselt. (3) Välislepingute omavahelise vastuolu korral lahendatakse vastuolu rahvusvahelise õiguse kohaselt. (4) Käesoleva seaduse vastuolu korral kriminaalmenetluse seadustiku, väärteomenetluse seadustiku või muu süüteomenetlust reguleeriva seadusega kohaldatakse käesolevat seadust. (5) Isiku või eseme liikumise piiranguid või tingimusi sätestavaid seadusi ei kohaldata, kui isiku või eseme üleandmine, saatmine või vastuvõtmine toimub süüteomenetlusalases koostöös. (6) Välisriigi kohtu kohta sätestatut kohaldatakse rahvusvahelise õiguse alusel moodustatud kohtule ja samaväärsele õigusasutusele, kellel on pädevus kriminaalasjades. § 3. Rakendusaktid (1) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega järgmiste dokumentide vormid: 1) loovutamistaotlus; 2) uurimistaotlus ja uurimistaotluse kättesaamise teade; 3) teabe edastamise taotlus ja käesoleva seaduse § 173 lõikes 3 nimetatud taotluse täitmise edasilükkamise teade; 4) järelevalvemeetme tunnustamise tunnistus ja teade järelevalvemeetme rikkumisest või muust asjaolust; 5) lähenemiskeelu tunnustamise tunnistus ja teade kohustuse rikkumisest; 6) vangistuse tunnustamise tunnistus ja käesoleva seaduse § 208 lõikes 3 nimetatud teade karistatud isikule; 7) rahalise karistuse tunnustamise tunnistus; 8) kriminaalhooldusmeetme tunnustamise tunnistus. (2) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega: 1) korraldada Eurojusti Eesti liikme, tema asetäitja ja assistendi nimetamisega seotud küsimused; 2) kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata dokumendi näidisvormid, kui see on vajalik seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks; 3) korraldada käesoleva seaduse alusel toimuvat riigisisest teabevahetust ja teabe talletamist. § 4. Terminid Käesoleva seaduse tähenduses on: 1) taotlus – välislepingu alusel või selle puudumisel esitatud taotlus koostööks, samuti Euroopa Liidu liikmesriigi pöördumine teise liikmesriigi poole tunnustamise või abi saamise eesmärgil Euroopa Liidu õiguse alusel; 3 2) taotlev riik – riik, kes pöördub teise riigi poole taotlusega, samuti seaduses, välislepingus või Euroopa Liidu õiguses ettenähtud juhul rahvusvaheline organisatsioon, selle allasutus või rahvusvaheline kokkuleppega loodud institutsioon, kes pöördub täitva riigi poole taotlusega; 3) täitev riik – riik, kelle poole on taotlev riik pöördunud taotlusega, samuti seaduses, välislepingus või Euroopa Liidu õiguses ettenähtud juhul rahvusvaheline organisatsioon, selle allasutus või rahvusvaheline kokkuleppega loodud institutsioon, kes pöördub täitva riigi poole taotlusega; 4) keskasutus – Eesti puhul Justiitsministeerium, kui seaduses või Eesti Vabariigile siduvas rahvusvahelises õigusaktis ei ole sätestatud teisiti; 5) pädev asutus – kohus, prokuratuur, uurimisasutus või muu asutus, kelle koostööalane pädevus on Eesti puhul määratletud käesolevas seaduses; 6) väljaantav isik – isik, kelle suhtes on esitatud väljaandmistaotlus; 7) loovutatav isik – isik, kelle suhtes on esitatud loovutamistaotlus; 8) karistatud isik – isik, kelle suhtes on esitatud kohtulahendi tunnustamist või karistuse või kriminaalhooldusmeetme tunnustamist puudutav taotlus; 9) poliitiline süütegu – poliitiline süütegu või poliitilise süüteoga seotud süütegu väljaandmise Euroopa konventsiooni või selle lisaprotokolli tähenduses; 10) sõjaväeline süütegu – sõjaväeline süütegu, mis ei ole üldkorras kohalduva karistusseaduse järgi karistatav; 11) rahandusalane süütegu – rahandusalane süütegu sõltumata sellest, kas koostöös osalevates riikides kehtib sama liiki maks, lõiv või samasugune maksu-, tolli- või rahavahetuskorraldus; 12) Interpol – Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsioon; 13) Eurojust – Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Amet; 14) Europol – Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet (Euroopa Politseiamet); 15) Euroopa Liidu õigusabi konventsioon – 2000. aasta 29. mai konventsioon, mille nõukogu on koostanud Euroopa Liidu lepingu artikli 34 alusel Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades; 16) Schengeni konventsioon – 1990. aasta 19. juuni konventsioon, mille alusel kohaldatakse konventsiooniosalistest liikmesriikide ühispiiril kontrolli järkjärgulise kaotamise 1985. aasta 14. juuni Schengeni lepingut; 17) loovutamistaotlus – Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva õigusasutuse koostatud ja teisele Euroopa Liidu liikmesriigile suunatud Euroopa vahistamismäärus isiku kinnipidamiseks, vahi alla võtmiseks ja loovutamiseks; 18) uurimistaotlus – Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva õigusasutuse koostatud või kinnitatud ja teisele Euroopa Liidu liikmesriigile suunatud Euroopa uurimismäärus teises liikmesriigis tõendite kogumiseks, seal asuva tõendi üleandmiseks või tõendina kasutatava eseme säilimise tagamiseks. 2. jagu Põhimõtted § 5. Kohustuslik ja vastastikune koostöö (1) Käesolevast seadusest või välislepingust tulenevate koostööst keeldumise aluste puudumise korral on välislepingu alusel esitatud nõuetele vastava taotluse täitmine Eestile kohustuslik. (2) Taotlus võidakse jätta rahuldamata, kui puudub välisleping. 4 (3) Välislepingus sätestatud juhul või välislepingu puudumisel võib Eesti täitva riigina keelduda abi osutamisest välisriigile, kes ei taga võrreldaval juhtumil abi osutamist Eestile. (4) Eesti esitab taotluse välislepingu puudumisel tingimusel, et Eesti täidab võrreldaval juhtumil täitva riigi taotluse vastastikkuse põhimõtte alusel. § 6. Koostööst keeldumise tagajärg (1) Kui Eesti keeldub kohustuslikust koostööst, esitab keskasutus või keeldumise otsustanud pädev asutus taotleva riigi ettepanekul materjalid süüteomenetluse alustamise otsustamiseks pädevale asutusele. Nimetatud asutus kaalub ka muud liiki koostöö võimalikkust. Taotlevat riiki teavitatakse menetluse tulemusest. (2) Kui täitev riik keeldub Eesti taotluse täitmisest, võib taotluse esitanud Eesti asutus teha ettepaneku taotluse materjalide edastamiseks täitvas riigis süüteomenetluse alustamise otsustamiseks. Kui see on lubatav ja vajalik, annab Eesti pädev asutus menetlemiseks vajaliku teabe ja esemed üle täitva riigi pädevale asutusele. § 7. Spontaanne koostöö (1) Keskasutused ja pädevad asutused võivad omavahel edastada omaalgatuslikult menetlustoiminguga saadud teavet, mis võib aidata kaasa välisriigis süüteo avastamisele, tõkestamisele või uurimisele või taotluse esitamisele. Kui see on asjakohane, võib samasugust teavet edastada ka rahvusvahelisele organisatsioonile, selle allasutusele või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile. (2) Pädeval asutusel on kohustus edastada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet, kui selline kohustus tuleneb seadusest, välislepingust või Euroopa Liidu õigusest. (3) Seadusest tulenevalt võib teabe edastamisel seada tingimuseks, et seda võib kasutada kindlal viisil. (4) Kui teavet on edastatud abistamistaotlusi reguleeriva välislepingu alusel või vastastikuse edastamise korral on see tavaks, teatab süüteomenetluse alustamise eesmärgil teavet saanud riik seda edastanud riigile teabe alusel võetud meetmetest, samuti edastab selle teabe alusel alustatud süüteomenetluses tehtud otsuse koopiad. (5) Teavet edastanud ja saanud asutus talletab andmed omaalgatuslikult edastatud teabe kohta, et võimaldada kindlaks teha isikuandmete töötlemise vastavust isikuandmete kaitse seaduses sätestatule ning tõhustada süüteomenetlusalast koostööd. (6) Teise koostöö poole edastatud teavet võib kasutada süüteomenetluses tõendina, kui teabe edastaja ei ole sellist eesmärki välistanud ja see ei ole vastuolus süüteomenetlust reguleerivas seaduses sätestatuga. § 8. Karistusandmete vahetamine 5 (1) Kui ei ole teisiti kokku lepitud, teavitab keskasutus vähemalt kord aastas kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni osalisriigi ning vastastikkuse põhimõtte alusel muu riigi justiitsministeeriumi igast Eesti kohtu jõustunud süüdimõistvast otsusest ja selle täitmisel võetud meetmetest, kui süüdimõistetu on nimetatud riigi kodanik. Teavitamiskohustust ei ole, kui süüdimõistetu on Eesti kodanik. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigi soovil edastab Eesti sellele riigile käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse ja meetme kohaldamist puudutava dokumendi koopia. § 9. Konfidentsiaalsus Kui teine koostöö pool ei ole teatanud selle ebavajalikkusest, järgitakse teise koostöö poole taotluse, edastatud teabe, menetluse toimumise ja nende aluseks olevate asjaolude ning taotluse täitmise tulemusena saadud teabe konfidentsiaalsust niivõrd, kui see ei ole vastuolus koostöö eesmärgiga. Kui konfidentsiaalsuse järgimine ei ole võimalik, tuleb sellest teisele koostöö poolele viivitamata teatada. § 10. Andmekaitse (1) Isikuandmete edastamisel Euroopa Liidu välisele riigile ja rahvusvahelisele organisatsioonile tuleb järgida isikuandmete kaitse seaduse 4. peatüki 7. jaos sätestatut. (2) Koostöö tulemusena saadud isikuandmeid võib Eesti kasutada ainult: 1) seoses sama süüteomenetlusega, mille alusel taotlus esitati; 2) seoses süüteo- ja haldusmenetlusega, mis on käesoleva lõike punktis 1 nimetatud süüteomenetlusega otseselt seotud; 3) spontaanse koostöö korras edastatud isikuandmete korral süüteo avastamiseks, tõkestamiseks või uurimiseks või taotluse esitamiseks; 4) karistusandmete vahetamise korras edastatud isikuandmete korral nende kasutamiseks seaduses sätestatud eesmärkidel; 5) selleks, et ära hoida vahetut ja kõrgendatud ohtu; 6) käesoleva lõike punktides 1–5 nimetamata eesmärgil, kui selleks on andmed andnud koostöö poole õiguse kohaselt antud luba või andmesubjekti luba ning teabe kasutamine toimub Eesti õiguse kohaselt. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikuandmed edastanud koostöö poole soovil antakse talle teavet selle kohta, kuidas edastatud andmeid on kasutatud. § 11. Kulud ja kahjud (1) Eesti kannab taotleva ja täitva riigina kõik oma territooriumil tekkinud koostöökulud, kui käesolevast seadusest või koostöö poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. (2) Koostöö pooled üksteiselt kahjude hüvitamist ei nõua, kui käesolevast seadusest või koostöö poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. 6  3. jagu Taotlust käsitlevad üldsätted § 12. Taotluse esitamine (1) Kui käesolevas seaduses või riikidevahelises kokkuleppes ei ole ette nähtud teisiti, esitatakse taotlus: 1) kirjalikult taasesitatavas vormis viisil, mis võimaldab veenduda selle ehtsuses; 2) eesti või inglise keeles; 3) taotleva riigi keskasutuselt täitva riigi keskasutusele. (2) Välislepingu või Euroopa Liidu õiguse alusel esitatud taotluse koosseisu kuuluva või sellise taotluse menetluses esitatud dokumendi tõestamist võib nõuda juhul, kui välisleping või Euroopa Liidu õigus seda lubab. (3) Vajaduse korral võib taotluse ja sellega seotud teabe esitamiseks kasutada diplomaatilisi kanaleid või rahvusvahelise organisatsiooni, selle allasutuse või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni, sealhulgas Interpoli, kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö Euroopa võrgustiku (EJN), Eurojusti ja Europoli, samuti Schengeni infosüsteemi Eesti osa eest vastutava asutuse või muu asutuse vahendust. (4) Kui Euroopa Liidu liikmesriikide vahelises koostöös soovitakse taotlus esitada pädevale asutusele, kuid see ei ole teada, võib asutuse kindlakstegemiseks kasutada kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö Euroopa võrgustiku abi. (5) Kui täitev riik võimaldab kõrvaldada taotluse puudused või esitada dokumendi või lisateabe, teeb taotluse koostamiseks ja esitamiseks pädev asutus selle toimingu täitva riigi antud tähtaegu järgides viivitamata. § 13. Taotluse vastuvõtmine Eestis (1) Kui taotlus esitatakse otse Eesti pädevale asutusele, kes ei ole keskasutus, teavitab pädev asutus sellest viivitamata keskasutust. (2) Kui taotluse on saanud menetluspädevuseta Eesti asutus, edastatakse see viivitamata taotluse menetlemiseks pädevale asutusele ning teavitatakse sellest asjaolust kirjalikult taasesitatavas vormis taotluse esitanud välisriigi asutust. Uurimistaotluse korral kasutatakse välisriigi asutuse teavitamiseks sellekohast vormi. § 14. Eestis vastu võetud taotluse menetluse üldsätted (1) Taotluse menetlus viiakse läbi viivitamata ja järgides käesolevas seaduses või muus õigusaktis sätestatud tähtaegu. 7 (2) Taotlust menetlev asutus võib anda taotlevale riigile vahetult või keskasutuse vahendusel tähtaja taotluse puuduste kõrvaldamiseks või originaaldokumendi, selle tõestatud koopia või esitamiseks vajaliku lisateabe. (3) Kui taotluse vastu võtnud keskasutus tuvastab taotluse vormi- ja sisunõuetele vastavust ja vajaliku lisateabe olemasolu kontrollides ilmse taotluse rahuldamisest keeldumise aluse, jätab ta taotluse edasise käiguta ning teavitab sellest taotlevat riiki. (4) Kui käesolevas seaduses, riikidevahelises kokkuleppes või taotluses ei ole ette nähtud teisiti, kasutatakse taotluse menetluses ja täitmisel samu sidekanaleid, kui on kasutatud taotluse esitamisel. (5) Käesolevas paragrahvi lõigetes 2 ja 4 sätestatu ei välista pädevate asutuste vahelist teabevahetust, sealhulgas seoses taotluse menetluses tekkinud probleemidega, millest teavitatakse keskasutust. Vajaduse korral võib teabevahetus toimuda keskasutuste vahel. (6) Taotluse menetlus lõpeb, kui taotlev riik on taotluse tagasi võtnud. Kui taotlust menetletakse kohtus, lõpetab kohus menetluse määrusega. § 15. Eestis vastu võetud taotluse menetlus maakohtus ja ringkonnakohtus (1) Kui taotluse rahuldamine või selle täitmise õigusliku lubatavuse kontrollimine on maakohtu pädevuses, teeb kohus määruse ainuisikuliselt 30 päeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates, kui käesolev seadus ei näe ette muud tähtaega. (2) Kui käesolev seadus ei näe ette muud tähtaega, võib kümne päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates esitada maakohtu määruse peale ringkonnakohtule määruskaebuse määruse teinud maakohtu kaudu kriminaalmenetluse seadustiku §-s 386 sätestatud korras: 1) isik, kelle suhtes taotlus on esitatud; 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isiku kaitsja; 3) prokuratuur, kui prokuratuur osales maakohtus toimunud menetluses. (3) Määruskaebus vaadatakse kirjalikus menetluses läbi kümne päeva jooksul asja ringkonnakohtusse saabumisest arvates. (4) Ringkonnakohtu määrus on lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. § 16. Õigus kaitsele (1) Isikul, kelle suhtes taotlus on esitatud, on õigus kaitsjale. (2) Advokaadist kaitsja osavõtt on kohustuslik: 1) väljaandmismenetluses ja loovutamismenetluses alates isiku kinnipidamisest; 2) taotleva riigi lahendi tunnustamise menetluses, kui otsustatakse vangistuse või konfiskeerimise tunnustamist; 3) vangistuse üleandmise menetluses, kui isik on Eesti kodanik; 8 4) isiku vahistamist puudutavate küsimuste otsustamisel. 4. jagu Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise koostöö üldsätted § 17. Taotluse aluseks oleva süüteo karistatavuse mittearvestamine (1) Käesolevas seaduses sätestatud juhul ja tingimustel ei keelduta koostööst juhul, kui taotluse aluseks olev kuritegu on taotleva riigi poolt kvalifitseeritud kui: 1) kuritegelikus ühenduses osalemine; 2) terrorism; 3) inimkaubandus; 4) lapse seksuaalne ärakasutamine ja lapsporno; 5) narkootilise ja psühhotroopse ainega ebaseaduslik kauplemine ning nende ebaseaduslik sisse- ja väljavedu; 6) relva, laskemoona ja lõhkeainega ebaseaduslik kauplemine ning nende ebaseaduslik sisse- ja väljavedu; 7) korruptsioon; 8) pettus, sealhulgas pettus Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni tähenduses; 9) rahapesu; 10) raha võltsimine; 11) arvutikuritegu; 12) keskkonnavastane kuritegu, sealhulgas ohustatud looma- ja taimeliikide ning taimesortidega ebaseaduslik kauplemine ning nende ebaseaduslik sisse- ja väljavedu; 13) ebaseaduslikule piiriületamisele ja ebaseaduslikule riigis viibimisele kaasaaitamine; 14) tapmine, raske tervisekahjustuse tekitamine; 15) inimorganite ja -kudedega ebaseaduslik kauplemine; 16) inimrööv, ebaseaduslik vabaduse võtmine ja pantvangi võtmine; 17) rassism ja ksenofoobia; 18) organiseeritud või relvastatud vargus või röövimine; 19) kultuuriväärtustega ebaseaduslik kauplemine ning nende ebaseaduslik sisse- ja väljavedu; 20) kelmus; 21) väljapressimine; 22) piraatkoopia ja võltsitud kauba valmistamine ning nendega kauplemine; 23) haldusdokumendi võltsimine ja sellega kauplemine; 24) maksevahendi võltsimine; 25) hormoonpreparaatide ja kasvukiirendajatega ebaseaduslik kauplemine ning nende ebaseaduslik sisse- ja väljavedu; 26) tuumamaterjali ja radioaktiivse ainega ebaseaduslik kauplemine ning nende ebaseaduslik sisse- ja väljavedu; 27) varastatud sõidukitega kauplemine; 28) vägistamine; 29) süütamine; 30) Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule alluv kuritegu; 31) õhusõiduki või laeva kaaperdamine; 32) sabotaaž. 9 (2) Käesolevas seaduses sätestatud juhul ja tingimustel ei keelduta koostööst ka juhul, kui taotluse aluseks olev tegu on taotleva riigi poolt kvalifitseeritud kui: 1) käitumine, millega rikutakse liikluseeskirja nõudeid, sealhulgas juhtimis- ja puhkeaegu ning ohtlikke veoseid käsitlevate eeskirjade nõuete rikkumine; 2) salakaubavedu; 3) intellektuaalomandi õiguste rikkumine; 4) isikuvastase vägivallaga ähvardamine ja isikuvastased vägivallateod, sealhulgas vägivald spordiüritustel; 5) kuritegelik kahju tekitamine; 6) vargus; 7) Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu VI jaotise alusel vastuvõetud õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmise eesmärgil otsuse teinud riigi poolt süüteoks tunnistatud tegu. 2. peatükk Koostöö organisatsioonide ja institutsioonidega 1. jagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus § 18. Koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga (1) Kriminaalmenetlust ja lahendi täitmist puudutav koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga toimub keskasutuse kaudu. Eesti ametiasutuste õigus vahetada Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga teavet vahetult ei ole piiratud. (2) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artiklis 72 nimetatud riigikaitseliste huvide kaitset puudutavates küsimustes on Eesti esindamise pädevus keskasutusel kooskõlastatult Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumiga. (3) Keskasutus võib sõlmida Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga kokkuleppeid koostöö korraldamiseks. § 19. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu menetluspädevus (1) Rahvusvaheline Kriminaalkohus on kooskõlas Rooma statuudi artikli 4 lõikega 2 pädev tegutsema Eesti kui osalisriigi territooriumil. Eesti osutab Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule vajaduse korral abi kooskõlas käesoleva seaduse, välislepingute ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga sõlmitud kokkulepetega. (2) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröril on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu menetluses olevas asjas Eestis menetlustoimingute tegemisel kõik prokuröri õigused ja kohustused. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud õiguse kohaldamisel prokuratuur: 10 1) osutab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurörile vajaduse korral abi menetlustoimingute tegemisel, sealhulgas teabe kogumisel ja Eesti asutuse või isikutega suhtlemisel; 2) võib Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri ettepanekul teha menetlustoiminguid Eesti õiguse kohaselt. (4) Kui Rahvusvaheline Kriminaalkohus on seda soovinud, viiakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud menetlustoiming läbi Rooma statuudi alusel toimuva menetluse nõuete kohaselt isegi juhul, kui Eesti õigus samasuguseid nõudeid ette ei näe, niivõrd kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. § 20. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu taotlused (1) Rahvusvaheliselt Kriminaalkohtult vahistamistaotluse, sealhulgas ajutise vahistamise taotluse saamisel korraldab prokuratuur isiku kinnipidamise ja vahi alla võtmise kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korraga. Isikule tagatakse kaitse ja võimalus vahistamine vaidlustada Harju Maakohtus kolme tööpäeva jooksul isiku kinnipidamisest arvates. Isiku üleandmisele ja läbisõidule kohaldatakse käesolevas seaduses väljaantava isiku üleandmise ja läbisõidu kohta sätestatut. (2) Rooma statuudi artikli 87 lõikes 1 nimetatud taotluste täitmisel, sealhulgas statuudi artikli 93 lõikes 1 loetletud abi osutamisel kohaldatakse käesolevas seaduses abistamistaotluse kohta sätestatut Rooma statuudist tulenevate erisustega. (3) Kui Rahvusvahelise Kriminaalkohtu taotlus on vastuolus välisriigi taotlusega, lähtutakse Rooma statuudi artiklis 90 sätestatust. § 21. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu lahendid (1) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu lahendite tunnustamiseks ei ole vaja läbi viia käesolevas seaduses sätestatud kohtulahendi tunnustamise menetlust ning seda lahendit täidetakse vahetult nagu Eesti kohtu lahendit. (2) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu määratud vangistuse täideviimise valmisolekut puudutavad otsused teeb keskasutus. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka lahenditele, mille on teinud muud rahvusvahelise õiguse alusel moodustatud kohtud või samaväärsed õigusasutused, kellel on pädevus kriminaalasjades. 2. jagu Eurojust § 22. Koostöö Eurojustiga (1) Koostöös Eurojustiga lähtutakse käesolevast seadusest, kui Euroopa Liidu õigusaktidest ei tulene teisiti. 11 (2) Pädev asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1727 Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) kohta ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2002/187/JSK (ELT L 295, lk 138–183), artikli 2 lõikes 3, artikli 3 lõigetes 3–6, artikli 4 lõikes 6 ja artiklis 22 nimetatud suhtluses Eurojustiga on prokuratuur. Kriminaalasja menetlev kohus võib teha prokuratuurile ülesandeks esitada Eurojustile teavet või taotlus. Prokuratuur edastab Eurojustist saadud teabe viivitamata kohtule. (3) Eurojusti koordinatsioonisüsteemi kontaktisikud määrab riigi peaprokurör. § 23. Eurojusti Eesti liige (1) Eurojusti Eesti liikmeks määratud prokuröril on käesoleva seaduse kehtivusalal kõik riigiprokuröri õigused ja kohustused. (2) Edasilükkamatutel juhtudel võib Eurojusti Eesti liige: 1) Eestis menetlemisele kuuluvas kriminaalasjas alustada kriminaalmenetlust ning pärast esmaste menetlustoimingute tegemist saata kriminaalasja materjalid Riigiprokuratuurile, kes edastab need uurimisalluvuse kohaselt; 2) esitada koostöötaotluse ja sõlmida kokkuleppeid võrdselt käesoleva seaduse kohaselt pädeva asutusega. (3) Kohus, prokuratuur ja uurimisasutused on kohustatud teavitama Eurojusti Eesti liiget kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1727 artikli 21 lõigetes 4–7 sätestatuga. § 24. Erisätted Kui Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni protokolli alusel Eesti esitatud abistamistaotluse täitmisest keeldutakse, võib keskasutus või prokuratuur teavitada lahenduse saamise eesmärgil sellest Eurojusti. 3. jagu Europol § 25. Koostöö Europoliga (1) Koostöös Europoliga lähtutakse käesolevast seadusest, kui Euroopa Liidu õigusaktidest või seadusest ei tulene teisiti. (2) Riiklik üksus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (ELT L 135, lk 53–114), artikli 7 tähenduses määratakse Politsei- ja Piirivalveameti koosseisus valdkonna eest vastutava ministri korraldusega. 12 (3) Kohtu, prokuratuuri ja uurimisasutuste teabevahetus Europoliga, Europolile taotluste esitamine ja Europoli taotluste vastuvõtmine toimub käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud riikliku üksuse kaudu. Edasilükkamatul juhul võib nimetatud suhtlus toimuda vahetult, millest teavitatakse riiklikku üksust. § 26. Erisätted Europolilt saadud analüüse ja muud teavet võib kasutada süüteomenetluses tõendina, kui teabe andja ei ole sellist eesmärki välistanud ja see ei ole vastuolus süüteomenetlust reguleerivas seaduses sätestatuga. 2. osa Koostöö kolmandate riikidega 3. peatükk Väljaandmine 1. jagu Eesti täitva riigina § 27. Väljaandmine Eestist (1) Eesti võib isiku väljaandmistaotluse alusel välja anda, kui isiku suhtes on taotlevas riigis: 1) alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või 2) jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul on tingimuseks, et väljaantavat isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mis on nii taotleva riigi karistusseaduse kui ka Eesti karistusseadustiku järgi karistatav vähemalt üheaastase vangistusega. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul on tingimuseks, et: 1) väljaantav isik on süüdi mõistetud kuriteos, mis on nii taotleva riigi karistusseaduse kui ka Eesti karistusseadustiku järgi karistatav vähemalt üheaastase vangistusega ja 2) väljaantaval isikul on kandmata vähemalt neli kuud vangistust. (4) Kui väljaandmist taotletakse mitme süüteo alusel, võib Eesti väljaantava isiku nende süütegude suhtes välja anda tingimusel, et: 1) need süüteod on nii taotleva riigi karistusseaduse kui ka Eesti karistusseadustiku järgi karistatavad ja 2) vähemalt üks süütegudest vastab käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud tingimustele. (5) Väljaandmisest keeldumise aluseid kohaldatakse iga käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud süüteo suhtes eraldi. (6) Kui taotlev riik on piiranud väljaandmist võimaldavate süütegude loetelu, võib Eesti täitva riigina keelduda väljaandmisest samade süütegude suhtes. 13 § 28. Väljaandmisest keeldumise alused (1) Eesti keeldub väljaandmisest, kui: 1) on alust arvata, et väljaandmist taotletakse isiku süüdistamiseks või karistamiseks tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või kui isiku seisund võib halveneda mõnel nimetatud põhjusel; 2) väljaandmist taotletakse Eesti hinnangul poliitilise või sõjaväelise süüteo alusel; 3) taotluse aluseks olev süütegu on aegunud või karistuse kohaldamine on välistatud amnestiaakti tõttu või muul põhjusel; 4) väljaantav isik on Eestis või muus riigis seoses taotluse aluseks oleva teoga lõplikult õigeks mõistetud; 5) väljaantav isik on Eestis või kolmandas riigis seoses taotluse aluseks oleva teoga lõplikult süüdi mõistetud; 6) puudub Eesti kodaniku väljaandmist võimaldav välisleping; 7) väljaantavat isikut võib taotlevas riigis karistada surmanuhtlusega ning puudub taotleva riigi veenev kinnitus, et surmanuhtlust ei mõisteta või juba mõistetud surmanuhtlust ei viida täide; 8) väljaantav isik on süüdi mõistetud tagaselja, mille tõttu Eestil on kahtlused isiku kaitseõiguse tagamises, ning puudub taotleva riigi veenev kinnitus, et isikule on tagatud võimalus uueks menetluseks, milles kaitseõigus on tagatud; 9) käesoleva seaduse § 27 lõigetes 1–4 sätestatud tingimused ei ole täidetud. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 ei kohaldata poliitilisele süüteole Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse korral. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 kohaselt aegumistähtaja arvutamisel: 1) võetakse arvesse taotlevas riigis toimunud tegusid ja sündmusi, nagu need oleks aset leidnud Eestis; 2) lähtutakse taotleva riigi aegumistähtaja möödumise hindamisel taotleva riigi antud hinnangust. § 29. Väljaandmisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib keelduda väljaandmisest, kui: 1) väljaantav isik on hiljemalt üleandmise ajaks saanud Eesti kodanikuks ning ta ei ole väljaandmisega nõus; 2) süütegu, mille alusel taotlus on esitatud, on toime pandud Eesti territooriumil; 3) Eestis viiakse läbi süüteomenetlust teo suhtes, mille alusel väljaandmistaotlus on esitatud; 4) väljaantava isiku suhtes on Eestis sama teoga seoses jäetud süüteomenetlus alustamata või see on lõpetatud ning puuduvad asjaolud, mis õigustaks menetluse jätkamist; 5) Eesti on sama süüteoga seoses esitatud taotluse rahuldanud, kuid taotlev riik ei ole väljaantavat isikut nõuetekohaselt vastu võtnud. (2) Kui välislepinguga ei ole ette nähtud teisiti, võib väljaandmisest keelduda ka juhul, kui: 1) see võib ohustada Eesti iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, välja arvatud juhul, kui riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste alusel keeldumine oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga; 14 2) see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevate nõuetega; 3) taotluse aluseks oleva süüteo või otsuse täitmise aegumistähtaja möödumiseni on jäänud nii lühike ajavahemik, et aegumistähtaeg möödub ilmselt enne süüteomenetluse lõpuleviimist või otsuse täitmisele asumist; 4) taotlev riik ei taga võrreldaval juhtumil väljaandmist Eestile, samuti kui esinevad muud asjaolud, mille tõttu väljaandmine ei ole kohane. § 30. Väljaandmistaotluste paljusus Kui väljaandmist taotleb Eestilt mitu riiki, otsustatakse riik, kellele isik välja antakse, eeskätt lähtuvalt isiku toimepandud süütegude raskusest ja süütegude toimepanemise kohast, taotluste esitamise järjekorrast, väljanõutava isiku kodakondsusest ja tema edasise kolmandale riigile väljaandmise võimalikkusest. § 31. Väljaandmistaotluse esitamine ja menetlus (1) Väljaandmistaotluses peavad sisalduma: 1) andmed taotleva riigi pädeva asutuse kohta; 2) väljaantava isikusamasust, kodakondsust ja asukohta tuvastada võimaldavad andmed ning tema võimalikult täpne kirjeldus; 3) andmed taotluse aluseks oleva süüteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht, isiku panus teo toimepanemisel, tagajärg ja muud tehiolud; 4) taotleva riigi karistusseaduse kohane süüteo kvalifikatsioon ja kõrgeim võimalik karistus või kui karistus on määratud, selle määr ja teave karistuse kandmise kohta; 5) teave aegumise arvutamise, aegumise katkemise ja peatumise kohta, kui see on asjakohane; 6) väljavõte taotleva riigi karistusseaduse ja vajaduse korral muu asjaomase õigusakti sätetest; 7) taotleva riigi menetlusseaduses ettenähtud korras tehtud vahistamismääruse, muu samaväärse määruse või süüdimõistva otsuse originaal või koopia; 8) teave selle kohta, kui karistus on mõistetud tagaselja; 9) eseme identifitseerimist võimaldavad andmed ja selle õiguslik seisund, kui väljaandmistaotlusega taotletakse tõendi või süüteoga saadud vara üleandmist; 10) viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel. (2) Väljaandmistaotluse menetlus jaguneb eelmenetluseks keskasutuses ja prokuratuuris, väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks, täitevvõimu pädevusse kuuluvaks väljaandmise otsustamiseks ning väljaandmisotsuse täitmiseks. (3) Lihtsustatud korras väljaandmise korral asendab väljaantava isiku nõusolek väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikku kontrolli. § 32. Väljaandmistaotluse eelmenetlus (1) Keskasutus kontrollib väljaandmistaotluse vormi- ja sisunõuetele vastavust ja vajaliku lisateabe olemasolu. Nõuetele vastav väljaandmistaotlus edastatakse viivitamata prokuratuuri. 15 (2) Prokuratuur lisab väljaandmistaotlusele karistusregistri väljavõtte ja selgitab, kas väljaantava isiku suhtes on Eestis alustatud süüteomenetlust. (3) Kui on vajalik väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimine või väljaandmisvahistuse kohaldamine, saadab prokuratuur väljaandmistaotluse koos käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabega viivitamata väljaantava isiku elukohajärgsele maakohtule, Eestis elukohta mitte omava isiku puhul Harju Maakohtule. Lihtsustatud korras väljaandmise korral edastab prokuratuur väljaandmistaotlusega seotud materjalid keskasutusele. § 33. Väljaantava isiku kinnipidamine ja menetluse tagamine (1) Väljaantava isiku võib kriminaalmenetluse seadustiku § 217 lõikes 1 sätestatud korras kinni pidada ka enne väljaandmistaotluse saabumist, kui taotlev riik on esitanud taotluse Interpoli kaudu või vahetult Eesti keskasutusele, prokuratuurile või Politsei- ja Piirivalveametile kirjalikult taasesitatavas vormis käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktides 1–5 ja 8 nimetatud andmed, kinnituse, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud vahistamismäärus, muu samaväärne määrus või jõustunud süüdimõistev otsus ning kui isiku väljaandmine on vajalik selle täitmiseks, samuti kui taotlev riik on esitanud Schengeni infosüsteemis oleva tagaotsimisteate. (2) Väljaantavat isikut teavitatakse vahetult pärast tema kinnipidamist teda puudutavast väljaandmistaotlusest ja väljaandmise korrast. (3) Lähtudes kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust võib prokuratuur väljaantava isiku suhtes kohaldada väljaandmistaotluse menetlemise tagamiseks vajalikke kriminaalmenetluse tagamise vahendeid. Nimetatud vahendeid võib kohaldada ka enne väljaandmistaotluse esitamist, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud. § 34. Lihtsustatud korras väljaandmine (1) Prokuratuur tutvustab väljaantavale isikule pärast tema kinnipidamist võimalust nõustuda lihtsustatud korras väljaandmisega, selgitades selle õiguslikke tagajärgi. (2) Nõusolek lihtsustatud korras väljaandmiseks on tühine, kui väljaantav isik ei anna nõusolekut vabatahtlikult, olles teadlik selle tagajärgedest, kui talle ei ole tagatud kaitsjat või kui talle ei ole tagatud tõlki, kui see on vajalik. Lihtsustatud korras väljaandmisega nõustumisest ei ole võimalik loobuda. (3) Prokuratuur vormistab väljaantava isiku nõusoleku lihtsustatud korras väljaandmisega, isik kinnitab selle kaitsja juuresolekul allkirjaga ja see edastatakse viivitamata keskasutusele käesoleva seaduse §-s 39 sätestatu kohaselt väljaandmise otsustamiseks. (4) Kui väljaantav isik esitab kohtus kaitsja juuresolekul kirjaliku nõusoleku enda väljaandmiseks selle õiguslikku lubatavust kontrollimata, lõpetab kohus lubatavuse kontrollimise menetluse. Nõusolek edastatakse viivitamata keskasutusele käesoleva seaduse §-s 39 sätestatu kohaselt väljaandmise otsustamiseks. 16 (5) Keskasutus teavitab taotlevat riiki viivitamata väljaantava isiku nõustumisest lihtsustatud korras väljaandmisega või nõustumise puudumisest. Kui taotlev riik ei ole esitanud väljaandmistaotlust, peab talle jääma võimalus esitada see enne 40 päeva möödumist isikule väljaandmisvahistuse kohaldamisest. § 35. Kohtuistung väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimiseks (1) Väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks korraldatakse kümne päeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates kohtuistung, millest on kohustatud osa võtma: 1) prokuratuur; 2) väljaantav isik, kui ta ei ole nõustunud lihtsustatud korras väljaandmisega; 3) väljaantava isiku kaitsja. (2) Kohtuistungil kohus: 1) selgitab väljaandmistaotlust ja väljaandmise korda, muu hulgas seda, et väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavad asjaolud tuleb esitada maakohtule või ringkonnakohtule ning hiljem neid esitada ei ole võimalik; 2) kuulab ära väljaantava isiku, tema kaitsja ning prokuratuuri arvamuse väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta. § 36. Kohtulahend väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel (1) Kohus tunnistab väljaandmise õiguslikult lubatavaks või lubamatuks määrusega, mis tehakse kolme tööpäeva jooksul istungi toimumisest arvates. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruses märgitakse: 1) väljaantava isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed; 2) läbivaadatud taotluse sisu kokkuvõte; 3) kohtuistungil osalenud isikute seisukohad; 4) kohtu otsustus ja põhjendused väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta; 5) kohtu otsustus ja põhjendused väljaandmisvahistuse kohta. (3) Kohus toimetab määruse viivitamata väljaantavale isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile kätte. (4) Kohus lõpetab määrusega menetluse, kui taotlev riik lõpetab rahvusvahelise tagaotsimise, samuti käesoleva seaduse § 34 lõikes 4 nimetatud juhul. (5) Kohus toimetab jõustunud lahendi keskasutusele kätte koos väljaandmistaotluse ja väljaandmismenetluse materjalidega. Kui kohus tunnistab isiku väljaandmise õiguslikult lubamatuks, teavitab keskasutus sellest taotlevat riiki. § 37. Väljaandmisvahistuse kohaldamine (1) Väljaantava isiku elukoha järgne maakohus, Eestis elukohta puudumise korral Harju Maakohus, võib prokuratuuri taotlusel ning tingimusel, et väljaandmine on võimalik ja vahistuse 17 kohaldamine on isiku väljaandmise tagamiseks vajalik, kohaldada sellele isikule väljaandmisvahistust: 1) väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise määrusega; 2) edasilükkamatul juhul ka enne väljaandmistaotluse saabumist, kui taotlev riik on täitnud käesoleva seaduse § 33 lõikes 1 sätestatud tingimused ja kohustunud viivitamata välja saatma väljaandmistaotluse. (2) Kui kohus leiab, et vahistamise alus puudub, kuid vahistamistaotlusest nähtuvalt on väljaantava isiku suhtes väljaandmise tagamiseks põhjendatud muu isiku põhiõigusi vähem riivava kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohtu pädevuses oleva tõkendi või kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamine, võib kohus teha kohtumääruse sellise tõkendi või kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamiseks vahistamistaotluse alusel. (3) Kriminaalmenetluse seadustiku §-des 131 ja 132–1371 sätestatut kohaldatakse väljaandmisvahistusele, arvestades käesolevast seadusest ja väljaandmisvahistuse eesmärgist ja iseloomust tulenevaid erisusi. (4) Väljaantav isik ei või olla vahistatud üle kuue kuu. Erandlikel asjaoludel võib kohus riigi peaprokuröri taotlusel pikendada vahi all pidamise tähtaega kuni ühe aastani. (5) Isiku vahistamisel annab kohus vahi all pidamiseks loa kuni kaheks kuuks. Nimetatud tähtaega võib kohus pikendada prokuratuuri põhistatud taotluse alusel korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud piiranguid. (6) Väljaandmisvahistuse määruse võib vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud korras. Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määruse võib vaidlustada prokuratuur vahistamisest keeldumise määruse sätete kohaselt, tõkendile või kriminaalmenetluse tagamise vahendile allutatud isik või tema kaitsja kohaldatud tõkendi või kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise määruse vaidlustamise sätete kohaselt. (7) Keskasutus teavitab taotlevat riiki väljaandmisvahistuse, samuti käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tõkendi või kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamisest või kohaldamata jätmisest. § 38. Väljaandmisvahistuse lõpetamine (1) Väljaandmisvahistuses oleva isiku võib prokuratuuri otsusel vabastada, kui: 1) taotleva riigi väljaandmistaotlus ei ole saabunud käesoleva seaduse § 37 lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul 18 päeva jooksul väljaandmisvahistuse kohaldamisest arvates; 2) taotlev riik ei ole väljaantavat isikut 15 päeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 41 lõikes 2 või 3 nimetatud üleandmisaega üle võtnud. (2) Väljaandmisvahistuses olev isik vabastatakse, kui: 1) puudub vahistamise alus või vahistamise tähtaeg on lõppenud ja seda ei ole pikendatud; 2) taotleva riigi väljaandmistaotlus ei ole saabunud käesoleva seaduse § 37 lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul 40 päeva jooksul väljaandmisvahistuse kohaldamisest arvates; 18 3) väljaandmisest on keeldutud käesoleva seaduse §-s 39 sätestatu kohaselt; 4) taotlev riik ei ole väljaantavat isikut 30 päeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 41 lõikes 2 või 3 nimetatud üleandmise aega üle võtnud. (3) Väljaandmisvahistuse lõpetamine ei välista väljaandmistaotluse hilisema saabumise korral isikule uuesti väljaandmisvahistuse kohaldamist ega tema väljaandmist. (4) Keskasutus teavitab taotlevat riiki väljaandmisvahistuse lõppemisest. (5) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse käesoleva seaduse § 37 lõikes 2 nimetatud tõkendi või kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise lõpetamisele, arvestades sellise tõkendi või vahendi loomusest tulenevaid erisusi. § 39. Väljaandmise otsustamine (1) Väljaandmise otsustab: 1) Eesti kodanikust väljaantava isiku korral Vabariigi Valitsus keskasutuse ettepanekul; 2) välismaalasest väljaantava isiku korral valdkonna eest vastutav minister. (2) Väljaandmise või sellest keeldumise põhjendatud otsus tehakse viivitamata. Keskasutus toimetab otsuse väljaantavale isikule ja tema kaitsjale kätte. (3) Väljaandmisotsus jõustub, kui seda ei ole edasi kaevatud käesoleva seaduse § 40 kohaselt või kui kohtumenetluse tulemusena on jäetud otsus muutmata ning kohtulahend on jõustunud. Isiku väljaandmisest keeldumise otsus jõustub selle tegemisest arvates. § 40. Väljaandmisotsuse vaidlustamine (1) Väljaandmisotsuse peale võib esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Kaebus vaadatakse läbi kümne päeva jooksul selle vastuvõtmisest arvates. Halduskohus jätab kaebuse lahendamisel läbi vaatamata asjaolud, mis puudutavad väljaandmise õiguslikku lubatavust, välja arvatud juhul, kui neid asjaolusid ei olnud võimalik esitada maakohtule ega ringkonnakohtule. (2) Halduskohtu otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus vaadatakse läbi kümne päeva jooksul selle vastuvõtmisest arvates. (3) Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Kassatsioonkaebus vaadatakse läbi kümne päeva jooksul selle vastuvõtmisest arvates. § 41. Väljaandmisotsuse täitmine (1) Keskasutus teavitab viivitamata taotlevat riiki jõustunud väljaandmisotsusest, samuti väljaandmisest keeldumisest ja keeldumise põhjustest ning väljaantava isiku 19 väljaandmisvahistuses oldud ajast. Lihtsustatud korras väljaandmise otsusest, vaatamata selle jõustumisele, teavitatakse taotlevat riiki 20 päeva jooksul isiku antud nõusolekust arvates. (2) Jõustunud väljaandmisotsuse edastab keskasutus viivitamata Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks prokuratuurile. Politsei- ja Piirivalveamet teatab taotlevale riigile väljaantava isiku üleandmise aja ja koha ning korraldab isiku üleandmise. Lihtsustatud korras väljaandmise korral antakse isik taotlevale riigile üle võimaluse korral kümne päeva jooksul taotleva riigi väljaandmisotsusest teavitamisest arvates. (3) Kui koostöö poolest sõltumatutel asjaoludel ei ole poolel võimalik isikut üle anda või vastu võtta, teatab ta sellest teisele poolele. Koostöö pooled lepivad kokku uue üleandmise aja ja koha. § 42. Väljaandmise edasilükkamine ja ajutine väljaandmine (1) Keskasutus võib prokuratuuri ettepanekul lükata jõustunud väljaandmisotsuse täitmise edasi, kui seda tingib väljaantava isiku suhtes Eestis toimuv menetlus või tema suhtes tehtud kohtuotsuse täitmine. (2) Isik, kelle väljaandmine on edasi lükatud, võidakse anda taotlevale riigile välja ajutiselt. Sellekohase kirjaliku kokkuleppe taotleva riigiga sõlmib keskasutus. § 43. Väljaandmise laiendamisega ja kolmandale riigile väljaandmisega nõustumine (1) Eesti võib pärast väljaandmise otsustamist väljaandmistaotluse esitanud riigi taotlusel nõustuda: 1) väljaandmise laiendamisega süüteole, mis pandi toime enne isiku üleandmist, kuid ei olnud väljaandmistaotluse aluseks; 2) Eestist väljaantud isiku taotlevast riigist väljaandmisega kolmandale riigile seoses süüteoga, mis pandi toime enne isiku üleandmist, kuid ei olnud väljaandmistaotluse aluseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõustumise taotlusele ja selle menetlusele kohaldatakse väljaandmistaotluse kohta sätestatut iga süüteo suhtes eraldi, arvestades käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1: 1) punktis 1 nimetatud juhul peavad taotluses sisalduma väljaantud isiku ütlused süüteo kohta, mille menetlemiseks nõusolekut taotletakse, kui isik on ütlusi andnud; 2) punktis 2 nimetatud juhul ei pea taotlus sisaldama kolmanda riigi vahistamismääruse, sellega samaväärse määruse või süüdimõistva otsuse originaali või koopiat, kuid Eesti võib nõuda nende esitamist. (4) Nõusoleku andmine otsustatakse viivitamata, üldjuhul 90 päeva jooksul taotluse, käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud juhul aga nõutud määruse või otsuse saamisest arvates. Kui seda tähtaega ei ole võimalik järgida, teatab keskasutus taotlevale riigile viivituse põhjused ja tähtaja, mille jooksul nõusoleku andmine otsustatakse. 20 § 44. Eseme üleandmine väljaandmistaotluse alusel (1) Eesti võib väljaandmistaotluse esitanud riigi taotlusel kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt arestida või ära võtta ning taotlevale riigile üle anda: 1) tõendi väljaandmistaotluse aluseks oleva süüteo menetluses; 2) väljaandmistaotluse aluseks oleva süüteoga saadud vara, mis on väljaantava isiku kinnipidamise ajal tema valduses või on kätte saadud hiljem. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eseme üleandmist ei takista asjaolu, et väljaandmisotsuse kohaselt väljaantava isiku üleandmine ei teostu isiku surma või põgenemise tõttu. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ese on: 1) tõendina või arestitava või konfiskeeritava esemena vajalik Eestis toimuvas süüteomenetluses, võib keskasutus prokuratuuri ettepanekul lükata eseme taotlevale riigile üleandmise edasi või kokkuleppel taotleva riigiga anda selle üle ajutiselt; 2) Eesti või kolmanda isiku omandis, võib selle anda taotlevale riigile üle ajutiselt. § 45. Väljaantud isiku läbisõit (1) Keskasutus võib läbisõidutaotluse alusel lubada kolmanda riigi poolt väljaantud isiku läbisõitu Eestist. (2) Läbisõidu lubamisest võib keelduda, kui on alus keelduda isiku väljaandmisest läbisõidutaotluse aluseks oleva süüteo alusel. (3) Läbisõidutaotlus peab sisaldama käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud andmeid, kinnitust, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud vahistamismäärus, muu samaväärne määrus või jõustunud süüdimõistev otsus, ning kinnitust, et isik antakse välja. (4) Kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub Eestisse ettekavatsematult, piisab läbisõidu lubamiseks, et taotlev riik on keskasutusele või prokuratuurile kirjalikult taasesitatavas vormis kinnitanud, et isiku suhtes on tehtud vahistamismäärus või sellega samaväärne määrus või jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning ta on kohustunud viivitamata välja saatma läbisõidutaotluse. (5) Taotlev riik hüvitab Eestist läbisõiduga tekitatud kulud, kui ei ole kokku lepitud teisiti. 2. jagu Eesti taotleva riigina § 46. Väljaandmise taotlemine (1) Eesti võib taotleda välisriigilt selles riigis viibiva isiku väljaandmist, kui see isik on: 1) kahtlustatav või süüdistatav, kelle suhtes on kohaldatud vahistamist, või 2) süüdimõistetu, kelle suhtes on jõustunud kohtuotsus. 21 (2) Väljaandmist võib taotleda, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) kuritegu, milles isikut kahtlustatakse või süüdistatakse või mille eest ta on süüdi mõistetud, on karistatav Eesti karistusseadustiku alusel vähemalt üheaastase vangistusega; 2) kui isik on taotluse aluseks olevas kuriteos süüdi mõistetud ja talle määratud vangistusest on vähemalt neli kuud kandmata; 3) kui taotlus esitatakse mitme süüteo alusel, on need kõik Eesti karistusseadustiku järgi karistatavad ning vähemalt üks neist vastab käesoleva lõike punktides 1 ja 2 sätestatule. (3) Eesti võib taotleda: 1) väljaandmistaotluse aluseks oleva süüteo menetluses vajaliku tõendi üleandmist; 2) väljaandmistaotluse aluseks oleva süüteoga saadud vara üleandmist, kui vara on väljaantava isiku kinnipidamise ajal tema valduses või on kätte saadud hiljem. (4) Väljaandmistaotluses peavad sisalduma käesoleva seadus § 31 lõikes 1 loetletud andmed. § 47. Asutuste pädevus (1) Taotluse koostamiseks pädevad asutused on: 1) prokuratuur kohtueelses kriminaalmenetluses; 2) kohus või prokuratuur kohtulikus kriminaalmenetluses; 3) kohus kohtuotsuse täitmise staadiumis; 4) väärteo kohtuväline menetleja või väärtegu menetlev kohus, kui käesoleva seaduse § 46 lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul on taotluse aluseks väärtegu. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutus edastab keskasutusele väljaandmistaotluse koos tõlkega täitva riigi määratud keelde. Keskasutus esitab nõuetele vastava taotluse täitva riigi keskasutusele. (3) Kokkuleppel keskasutusega ning tingimusel, et riikidevahelised kokkulepped seda võimaldavad, võib väljaandmistaotluse esitada vahetult selle koostanud asutus täitva riigi pädevale asutusele. (4) Taotluse väljaantava isiku kinnipidamiseks ja väljaandmisvahistuse kohaldamiseks võib välisriigi pädevale asutusele esitada prokuratuur, millest teavitatakse keskasutust. § 48. Väljaandmise vastuvõtmise tingimused (1) Kui väljaandmise järel muutub väljaandmise aluseks olnud süüteo kvalifikatsioon, viib Eesti süüteomenetluse läbi ja teeb otsuse tingimusel, et ka muutunud kvalifikatsiooni alusel oleks väljaandmine olnud õiguspärane. (2) Eesti võib väljaantud isiku kolmandale riigile välja anda, samuti tema vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada ainult väljaandmise aluseks olnud süüteoga seoses. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud piirangut ei kohaldata, kui: 1) süütegu on toime pandud pärast isiku väljaandmist; 22 2) süütegu on selline, mis võimaldab väljaandmist ja täitev riik on andnud selleks nõusoleku, või 3) väljaantud isik ei ole 30 päeva jooksul oma lõplikust vabanemisest arvates vaatamata võimalusele Eestist lahkunud, samuti kui ta on pärast lahkumist Eestisse tagasi pöördunud. (3) Eesti esitab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud nõusoleku saamiseks täitvale riigile taotluse, millele kohaldatakse väljaandmistaotluse kohta sätestatut. Taotluses peavad täiendavalt sisalduma väljaantud isiku ütlused süüteo kohta, mille menetlemiseks nõusolekut taotletakse, kui isik on ütlusi andnud. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei takista Eestil läbi viia menetlustoiminguid, mis ei piira väljaantud isiku vabadust, ega võtta väljaantud isiku väljasaatmiseks või väljasaatmise aegumise vältimiseks vajalikke meetmeid. (5) Kui Eesti väljaandmistaotluse alusel on isik või ese üle antud ajutiselt, tagastab Eesti isiku või eseme esimesel võimalusel täitvale riigile. § 49. Väljaantud isiku läbisõidu taotlemine (1) Keskasutus võib esitada kolmanda riigi keskasutusele käesoleva seaduse § 45 lõikes 3 sätestatud nõuetele vastava taotluse Eestile väljaantava isiku läbisõidu lubamiseks. Läbisõitu ei või taotleda riigist, kus väljaantava isiku õigusi võidakse piirata tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast, või kui isiku seisund võib halveneda mõnel nimetatud põhjusel. (2) Eesti hüvitab läbisõiduriigile läbisõiduga tekitatud kulud, kui ei ole kokku lepitud teisiti. 4. peatükk Abistamine 1. jagu Eesti täitva riigina § 50. Välisriigi abistamine (1) Eesti võib osutada abistamistaotluse alusel taotlevale riigile igakülgset abi süüteomenetluses, samuti seoses süüteomenetluses tehtud lahendiga. (2) Abi osutamise tingimuseks on, et taotluse aluseks olev tegu on taotlevas riigis karistatav ja allub selle jurisdiktsioonile või on seal kriminaalasjadega tegeleva kohtu pädevuses vähemalt edasikaebe staadiumis. Kui taotlev riik on Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriik, on abi osutamise tingimuseks, et taotluse aluseks olev tegu on taotlevas riigis, täitvas riigis või mõlemas karistatav ja kriminaalasjadega tegeleva kohtu pädevuses vähemalt edasikaebe staadiumis. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud abi hõlmab muu hulgas: 1) süüteomenetluse alustamiseks teabe edastamist; 2) dokumendi Eestis asuvale adressaadile kättesaadavaks tegemist või kättetoimetamist; 23 3) tõendi, teabe või eseme üleandmist taotlevale riigile; 4) uurimistoimingu läbiviimist; 5) abistamist seoses tsiviilhagi, armuandmise, teistmise või süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamisega, samuti karistuse täitmist, mõistetud rahalist karistust või menetluskulusid puudutava dokumendi kättetoimetamisega või meetmetega, mis on seotud otsuse või selle täitmise edasilükkamise või peatamisega või tingimisi vabastamisega. (4) Kui taotlev riik on seda soovinud, täidetakse abistamistaotlus taotleva riigi menetlusnõuete kohaselt isegi juhul, kui Eesti õigus samasuguseid nõudeid ette ei näe, niivõrd kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. (5) Taotlev riik hüvitab täitvale riigile ettenägematud ja ulatuslikud kulud poolte kokkuleppel. § 51. Abistamisest keeldumise alused (1) Eesti keeldub abistamisest, kui: 1) selle sisuks on vahistamismääruse või kohtulahendi täitmine, välja arvatud käesoleva seaduse § 50 lõike 3 punktis 5 nimetatud juhud; 2) taotluse aluseks on Eesti hinnangul poliitiline või sõjaväeline süütegu; 3) käesoleva seaduse § 50 lõikes 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud või § 50 lõikes 4 nimetatud juhul oleks taotluse täitmine vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 ei kohaldata poliitilisele süüteole Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse korral. § 52. Abistamisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib keelduda abistamisest, kui: 1) taotluse aluseks olev tegu ei ole Eesti karistusseadustiku järgi kuritegu; 2) see võib ohustada Eesti iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, välja arvatud juhul, kui riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste alusel keeldumine oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga. (2) Kui välislepinguga ei ole ette nähtud teisiti, võib abistamisest keelduda ka juhul, kui: 1) see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevate nõuetega; 2) taotlev riik ei taga võrreldaval juhtumil abi osutamist Eestile, samuti kui esinevad muud asjaolud, mille tõttu abistamine ei ole kohane. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 ei kohaldata Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse korral. (4) Kui Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni või selle lisaprotokolli alusel esitatud taotluse rahuldamisest keeldutakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 alusel ja taotleva riigiga kokkulepet ei saavutata, edastab keskasutus prokuratuuri koostatud selgituse rahuldamisest keeldumise asjaolude kohta teadmiseks Euroopa Liidu Nõukogule. 24 § 53. Abistamistaotluse esitamine (1) Abistamistaotluses peavad sisalduma: 1) andmed taotluse esitanud asutuse kohta; 2) taotluse eesmärk ja põhjendus; 3) võimaluse korral puudutatud isiku samasust ja kodakondsust tuvastada võimaldavad andmed; 4) käesoleva peatüki 3. jao sätete kohaselt nõutavad andmed; 5) viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel. (2) Kui käesoleva peatüki 3. jaost ei tulene teisiti, võib abistamistaotluse esitada taotleva riigi pädev asutus, sealhulgas taotluse aluseks olevat karistatavat tegu menetlev haldusasutus vahetult Eesti asutusele, kes on Eesti õiguse kohaselt pädev tegema abistamistaotluse sisuks oleva toimingu või algatama taotletud toimingu tegemise menetluse. Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni alusel esitatava taotluse võib esitada ka keskasutus vahetult Eesti pädevale asutusele. § 54. Abistamistaotluse täitmise üldsätted (1) Pädev asutus kontrollib taotluse täitmise õiguslikku võimalikkust ja täidab selle. (2) Kui puuduvad abistamisest keeldumise alused, tuleb abi osutada viivitamata. Abi osutamisest keeldumist tuleb taotlevale riigile põhjendada. Enne lõplikku keeldumist tuleb taotleva riigiga konsulteerida, et hinnata, kas taotlust saab rahuldada osaliselt või tingimustega. (3) Kui ilmnevad abistamist takistavad või viivitusi põhjustavad asjaolud või on selgunud vajadus taotleva riigi lisatoimingu järele, tuleb sellest taotlevale riigile teatada. (4) Taotluse täitmise võib edasi lükata, kui see takistaks Eestis toimuvat süüteomenetlust. Abistamise edasilükkamist tuleb taotlevale riigile põhjendada. Enne lõplikku edasilükkamise otsustamist tuleb taotleva riigiga konsulteerida, et hinnata, kas taotlust saab viivitamata rahuldada osaliselt või tingimustega. (5) Eurojusti kaudu esitatud abistamistaotluse täitmise tulemusena saadud materjalid saadetakse taotlevale riigile Eurojusti kaudu, kui Eurojustiga ei ole kokku lepitud teisiti. 2. jagu Eesti taotleva riigina § 55. Abistamise taotlemine (1) Eesti võib taotleda välisriigilt abi seoses süüteomenetlusega, samuti süüteomenetluses tehtud lahendiga käesoleva seaduse § 50 lõikes 2 sätestatud tingimustel. (2) Süüteomenetluses tehtud lahendiga seoses võib abistamist taotleda käesoleva seaduse § 50 lõike 3 punktis 5 nimetatud juhul. 25 (3) Abistamistaotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 53 lõikes 1 loetletud andmed. (4) Abistamistaotluses võib väljendada soovi, et taotlus täidetaks Eesti süüteomenetluse nõuete kohaselt. Sel juhul tuleb täpsustada nende nõuete sisu. (5) Kui Eesti on andnud taotluse täitmiseks tähtajad, selgitab ta vajaduse korral täitvale riigile tähtaegade põhjendusi ning täitmise viivituse korral kaalub abistamistaotluse asemel või kõrval muude koostöövormide kasutamist. § 56. Asutuste pädevus (1) Kui käesoleva peatüki 3. jaost ei tulene teisiti, võib abistamistaotluse esitada täitva riigi määratud keeles täitva riigi pädevale asutusele, teavitades sellest keskasutust: 1) prokuratuur või prokuratuuriga kooskõlastatult uurimisasutus enne kriminaalmenetluse alustamist või kohtueelses menetluses; 2) kohus või prokuratuur kohtulikus kriminaalmenetluses; 3) kohus kohtulahendi täitmise staadiumis; 4) väärteo kohtuväline menetleja või kohus, kui abistamist taotletakse väärteomenetluses. (2) Kui taotlust ei esitata vahetult täitvale riigile, koostab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutus abistamistaotluse ja esitab selle keskasutusele koos tõlkega täitva riigi määratud keelde. Kui käesoleva peatüki 3. jaost ei tulene teisiti, esitab keskasutus abistamistaotluse täitva riigi keskasutusele. Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni alusel esitatava taotluse võib esitada ka keskasutus vahetult täitva riigi pädevale asutusele. (3) Schengeni infosüsteemi riigisisese osa eest vastutaval asutusel on õigus enne abistamistaotluse koostamist lisada Schengeni infosüsteemi teade, et tagada abistamistaotluse täitmiseks vajaliku meetme rakendamine. 3. jagu Erisätted § 57. Dokumendi kättesaadavaks tegemine ja kättetoimetamine (1) Kui abistamistaotluse sisuks on dokumendi adressaadile kättesaadavaks tegemine või kättetoimetamine: 1) peavad taotluses sisalduma adressaadi elu- või asukoha andmed ning võimaluse korral muud kontaktandmed; 2) edastab taotlev riik adressaadile kättesaadavaks tegemiseks või kättetoimetatava dokumendi abistamistaotluse lisana algkeeles, vajaduse korral koos selle olulise osa tõlkega adressaadile arusaadavasse keelde; 3) abistamistaotluses esitatakse käesoleva lõike punktis 2 nimetatud juhul dokumendi lühike kirjeldus täitva riigi määratud keeles. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud abistamistaotlus esitatakse Eesti keskasutusele, kes edastab selle vajaduse korral pädevale asutusele. 26 (3) Eesti teeb täitva riigina dokumendi adressaadile kättesaadavaks kriminaalmenetluse seadustiku teabe kättesaadavaks tegemise sätete kohaselt, kui sama iseloomuga dokumendi puhul ei ole kriminaalmenetluse seadustikus nõutud kättetoimetamist. Nimetatud juhul, samuti kui taotlev riik on sõnaselgelt soovinud kättetoimetamist, toimetatakse dokument adressaadile kätte kriminaalmenetluse seadustiku kättetoimetamise sätete kohaselt. (4) Dokumendi kättetoimetamise korral edastab Eesti pädev asutus taotlevale riigile teatise, et dokument toimetati kätte Eesti õiguse kohaselt, samuti adressaadi allkirja ja kuupäevaga kinnituse dokumendi kättesaamise kohta või pädeva asutuse kinnituse, mis sisaldab andmeid dokumendi kättetoimetamise aja ja viisi kohta. Kui dokumendi kättetoimetamist ei toimu, teatab pädev asutus taotlevale riigile viivitamata kättetoimetamise asjaolud ja selle täitmata jätmise põhjuse. § 58. Dokumendi kättetoimetamine posti teel (1) Võimalus dokumendi adressaadile kättesaadavaks tegemiseks või kättetoimetamiseks abistamistaotlusega ei välista õigust toimetada dokument teises riigis asuvale adressaadile kätte posti teel, esitamata abistamistaotlust. (2) Posti teel kättetoimetamise korral: 1) lisatakse kättetoimetatavale dokumendile kaaskiri, milles märgitakse, milliselt asutuselt adressaat saab teavet oma õiguste ja kohustuste kohta seoses kättetoimetamisega ning mille olulised osad peavad olema adressaadile arusaadavas keeles; 2) kohaldatakse käesoleva seaduse § 57 lõike 1 punktis 2 sätestatut. (3) Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriikide vahel toimub dokumentide kättesaadavaks tegemine ja kättetoimetamine üldjuhul posti teel. Täitva riigi abi kasutamine on põhjendatud juhul, kui adressaadi elu- või asukoht on teadmata või taotlev riik ei ole selles kindel, taotleva riigi õiguse järgi ei ole posti teel kättetoimetamise kinnitus piisav või kui on alust arvata, et posti teel teabe edastamine ei ole võimalik, tõhus ega sobiv. § 59. Tunnistajat ja eksperti puudutavad erisused (1) Kui tunnistaja või ekspert ei ilmu teises riigis toimuvale menetlustoimingule, kuhu teda on kutsutud abistamistaotlusega või posti teel kätte toimetatud kutsega, ei ole lubatud talle ühtegi sanktsiooni kohaldada isegi juhul, kui kutses sisaldub sellekohane hoiatus. (2) Kui tunnistaja või eksperdi osavõtt teises riigis toimuvast menetlustoimingust on eriti oluline: 1) märgib taotlev riik selle asjaolu sõnaselgelt abistamistaotlusse; 2) teatab taotlev riik abistamistaotluses või kohtukutses ligikaudse summa, mida ta maksab tunnistajale või eksperdile päevaraha ja kuluhüvitisena. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul teatab täitev riik taotlevale riigile, kas kutse kätte saanud tunnistaja või ekspert nõustub menetlustoimingule ilmuma. Taotleva riigi palvel võib täitev riik maksta tunnistajale või eksperdile avanssi, mille hüvitab taotlev riik. 27 (4) Kui tunnistaja või ekspert ilmub teises riigis toimuvale menetlustoimingule, kuhu teda on kutsutud abistamistaotlusega või posti teel kätte toimetatud kutsega, tasub taotlev riik talle päevaraha ning hüvitab transpordikulud elukohast arvestatuna ja elamiskulud vastavalt taotleva riigi standardile. (5) Kui tunnistaja või ekspert, olenemata tema kodakondsusest, ilmub taotlevas riigis toimuvale menetlustoimingule, kuhu teda on kutsutud abistamistaotlusega või posti teel kätte toimetatud kutsega, ei ole lubatud selles riigis tema vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada seoses süüteoga või süüdimõistmisega, mis on aset leidnud enne tema täitvast riigist lahkumist. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud piirangut ei kohaldata, kui kõnealune isik ei ole 15 päeva jooksul arvates ajast, kui tema kohalolek menetlustoimingus ei olnud enam vajalik, vaatamata võimalusele lahkunud taotlevast riigist, samuti kui ta on pärast sellest riigist lahkumist sinna tagasi pöördunud. § 60. Kinnipeetavat tunnistajat puudutavad erisused (1) Kui taotleva riigi justiitsministeerium on taotlenud täitva riigi justiitsministeeriumilt täitvas riigis vahi all oleva isiku osalemist taotlevas riigis toimuvas menetlustoimingus tõendamise huvides, kuid mitte süüdistatavana kohtumenetluses, antakse see isik üle täitva riigi määratud tähtpäevaks. Eestis kui täitvas riigis on üleantava isiku kirjalik nõusolek üleandmiseks nõutav. (2) Vahi all oleva tunnistaja üleandmisest keeldutakse, kui: 1) see isik ei anna täitvas riigis nõutavat kirjalikku nõusolekut enda üleandmiseks; 2) selle isiku kohalolek on vajalik täitvas riigis toimuvas süüteomenetluses; 3) üleandmine põhjustaks vahi all oleku aja pikenemist või 4) on muud kaalukad põhjused üleandmisest keeldumiseks. (3) Eesti märgib taotleva riigina käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluses menetlustoimingu nimetuse, millega seoses isiku üleandmist taotletakse, ning selle menetlusõigusliku aluse. (4) Vahi all olev tunnistaja jääb vahi alla ka taotlevas riigis ja läbisõiduriigis, kui täitev riik ei korralda teisiti. Üleandmise ajal vahi all oldud aeg arvatakse täitvas riigis vahi all oleku aja hulka. (5) Vahi all oleva tunnistaja läbisõitu taotleb taotleva riigi justiitsministeerium läbisõiduriigi justiitsministeeriumilt, esitades nõutud andmed. Läbisõiduloa andmisest võib keelduda, kui: 1) läbisõiduriik peab süütegu, mida taotlus puudutab, poliitiliseks süüteoks; 2) läbisõit võib ohustada läbisõiduriigi iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve; 3) vahi all olev isik on läbisõiduriigi kodanik. (6) Käesoleva seaduse § 59 lõikes 5 sätestatut kohaldatakse ka vahi all olevale tunnistajale, arvestades tema seisundist tulenevaid erisusi. 28 (7) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1–6 kohaldatakse niivõrd, kui see on isiku seisundit arvestades võimalik, ka täitvas riigis vangistuses oleva isiku suhtes, kui vangistust täidetakse taotleva riigi kohtuotsuse alusel ja isiku kohalolek taotlevas riigis on vajalik teistmismenetluses. (8) Taotlev riik hüvitab täitvale riigile vahi all või vangistuses oleva isiku üleandmisega seotud kulud, kui ei ole kokku lepitud teisiti. § 61. Kinnipeetava tunnistaja ülevõtmine (1) Kui täitev riik viib süüteomenetlust läbi käesoleva seaduse §-s 7 sätestatu kohaselt taotleva riigi süüteomenetluse alustamise võimaldamiseks edastatud teabe alusel ja taotleva riigi justiitsministeerium on taotlenud täitva riigi justiitsministeeriumilt taotlevas riigis vahi all oleva isiku ülevõtmist täitvas riigis toimuvas menetlustoimingus osalemiseks, antakse see isik üle poolte kokkulepitud tähtpäevaks. (2) Kui täitev riik nõuab ülevõtmisega nõustumiseks vahi all oleva isiku nõusolekut, esitab taotlev riik isiku antud nõusoleku viivitamata täitvale riigile. (3) Käesoleva seaduse § 60 lõikeid 4 ja 5 kohaldatakse taotlevas riigis vahi all oleva isiku ülevõtmisele. § 62. Kahtlustatavat ja süüdistatavat puudutavad erisused (1) Kui kättetoimetatavaks dokumendiks on Eesti elanikust süüdistatavale adresseeritud kutse taotlevas riigis toimuvale kohtuistungile, peab kutse olema adressaadile esitatud vähemalt 40 päeva enne kohtuistungi toimumist. (2) Kui isik, olenemata tema kodakondsusest, ilmub teises riigis toimuvale menetlustoimingule, kuhu teda on kahtlustatavana või süüdistatavana kutsutud abistamistaotlusega või posti teel kättetoimetatud kutsega, ei ole lubatud selles riigis tema vabadust piirata ega teda kahtlustada, süüdistada või karistada seoses kutses nimetamata süüteoga või süüdimõistmisega, mis on aset leidnud enne tema täitvast riigist lahkumist. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud piirangut ei kohaldata, kui kõnealune isik ei ole 15 päeva jooksul arvates ajast, mil tema kohalolek menetlustoimingus ei olnud enam vajalik, vaatamata võimalusele lahkunud taotlevast riigist, samuti kui ta on pärast sellest riigist lahkumist sinna tagasi pöördunud. § 63. Tõendi, teabe ja eseme üleandmine (1) Kui abistamistaotluse sisuks on tõendi, teabe või eseme üleandmine taotlevale riigile, sealhulgas eseme asukoha kindlakstegemine või arestimine, peavad taotluses sisalduma andmed selle aluseks oleva süüteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht ja muud tehiolud. (2) Täitev riik kohaldab tõendi või teabe taotlevale riigile üleandmisel oma õigust. (3) Tõendiks oleva dokumendi või teabe, samuti menetlusdokumendi või -teabe üleandmise taotluse korral antakse taotlevale riigile üle kõnealuse dokumendi kinnitatud koopia või tehakse 29 kõnealune teave taotlevale riigile kättesaadavaks. Kui taotlev riik on sõnaselgelt taotlenud originaaldokumendi üleandmist, täidab täitev riik selle juhul, kui kaalukad asjaolud ei välista dokumendi üleandmist. (4) Täitev riik võib originaaldokumendi või muu eseme üleandmise edasi lükata, kui see on vajalik täitvas riigis toimuvas süüteomenetluses. (5) Taotlev riik tagastab originaaldokumendi või muu eseme täitvale riigile esimesel võimalusel, kui täitev riik ei ole teatanud tagastamise ebavajalikkusest. Täitev riik võib lugeda eseme tagastamise ebavajalikuks ka juhul, kui see tagastatakse omanikule, kahjustamata kolmanda isiku õigusi. (6) Taotleva riigi poolt süüteomenetluse läbiviimise eesmärgil taotletud süüteomenetlusalane kohtu valduses olev teave tehakse taotleva riigi pädevale asutusele kättesaadavaks samas ulatuses, kui seda tehtaks Eesti pädevale asutusele. Muul eesmärgil, sealhulgas tsiviilkohtumenetluse läbiviimiseks, tehakse nimetatud teave taotleva riigi pädevale asutusele kättesaadavaks ulatuses ja viisil, mida Eesti seadus võimaldab. Käesoleva lõike teises lauses nimetatud juhul esitab taotluse süüteomenetlusalase teabe saamiseks taotleva riigi justiitsministeerium Eesti justiitsministeeriumile. § 64. Eseme asukoha kindlakstegemise ja arestimise erisused (1) Kui abistamistaotluse sisuks on eseme asukoha kindlakstegemine või arestimine: 1) kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 63 sätestatut, arvestades käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi; 2) peab taotluses sisalduma taotlevas riigis tehtud eseme üleandmise taotluse aluseks olev menetlusotsustuse originaal või koopia või selle puudumisel kinnitus, et selline menetlusotsustus oleks tehtud vara asumise korral taotlevas riigis. (2) Eesti täitva riigina kohaldab eseme asukoha kindlakstegemisel ja arestimisel oma õigust. Eesti võib täitva riigina kohaldada eseme asukoha kindlakstegemisel ja arestimisel vastastikkuse põhimõtet taotleva riigi suhtes, kes on seadnud tingimuseks taotluse aluseks oleva teo karistatavuse mõlema riigi õiguse kohaselt või nõude, et nimetatud teo puhul peab olema võimalik isiku väljaandmine. (3) Eesti võib täitva riigina kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt arestida või ära võtta ning taotlevale riigile üle anda: 1) asitõendi taotluse aluseks oleva süüteo menetluses; 2) taotluse aluseks oleva süüteoga saadud vara, kahjustamata kolmanda isiku õigusi. (4) Eestis täitva riigina on eseme üleandmise otsustamiseks pädev eseme asukoha järgne maakohus, kes lahendab eseme üleandmise küsimuse kirjalikus menetluses. (5) Kohtu määruses eseme üleandmise kohta märgitakse: 1) üleantava vara nimetus ja asukoht ning võimaluse korral vara omaniku või valdaja nimi; 2) läbivaadatud taotluse sisu; 30 3) otsustus eseme üleandmise kohta ja selle põhjendus. (6) Jõustunud määrus eseme üleandmiseks edastatakse taotluse saanud pädevale asutusele, kes teavitab taotlevat riiki. Eseme üleandmise taotlevale riigile korraldab Politsei- ja Piirivalveamet. § 65. Uurimistoimingu läbiviimine (1) Kui abistamistaotluse sisuks on uurimistoiminguga tõendite kogumine, peavad taotluses sisalduma andmed selle aluseks oleva süüteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht ja muud tehiolud. (2) Täitev riik kohaldab uurimistoimingu läbiviimisel oma õigust. (3) Kui taotlev riik on seda sõnaselgelt taotlenud, kuulatakse tunnistaja või ekspert üle vande all, kui täitva riigi õigus seda võimaldab. (4) Kui taotlev riik on seda sõnaselgelt taotlenud, teatab täitev riik talle uurimistoimingu läbiviimise aja ja koha ning võib lubada taotleva riigi ametiisiku ja asjast huvitatud isiku kohalolekut uurimistoimingu läbiviimisel. (5) Taotlev riik hüvitab täitvale riigile täitva riigi territooriumil eksperdi kaasamisega tekkinud kulud, kui ei ole kokku lepitud teisiti. § 66. Audiovisuaalse kaugülekuulamise erisused (1) Kui täitva riigi territooriumil viibival tunnistajal või eksperdil ei ole soovitatav või võimalik ilmuda taotlevas riigis toimuvale menetlustoimingule, võib taotlev riik taotleda tema audiovisuaalset kaugülekuulamist. (2) Kaugülekuulamise taotluses peavad sisalduma: 1) põhjendus, miks tunnistaja või eksperdi osalemine taotlevas riigis toimuvas menetlustoimingus ei ole soovitatav või võimalik; 2) ülekuulamist taotleva riigi pädeva asutuse ja ametiisiku andmed. (3) Täitev riik võib kaugülekuulamise taotluse täitmisest keelduda, kui see ei ole täitva riigi õiguse kohaselt lubatav või kui selleks puuduvad tehnilised vahendid. Taotlev riik võib poolte kokkuleppel varustada täitvat riiki kaugülekuulamiseks vajalike tehniliste vahenditega. (4) Poolte kokkuleppega määratakse kaugülekuulamise toimumise aeg ja koht, samuti meetmed, mida on vaja kohaldada tunnistaja või eksperdi kaitseks. Pooled võivad kokku leppida, kuidas toimub ülekuulamise audio-videosalvestamine. (5) Täitva riigi pädev asutus: 1) kutsub ülekuulatava täitva riigi õiguse kohaselt audiovisuaalse kaugülekuulamise kohta; 2) osaleb oma ametiisiku kaudu kaugülekuulamisel, vajaduse korral koos tõlgiga, ning tagab ülekuulatava isikusamasuse tuvastamise ja ülekuulamise kooskõla täitva riigi õiguspõhimõtetega; 31 3) korraldab taotleva riigi või ülekuulatava põhjendatud taotluse korral ülekuulatavale tõlke; 4) koostab pärast kaugülekuulamise lõppemist selle kokkuvõtte, milles märgitakse ülekuulamise aeg ja koht, ülekuulatava ja muude ülekuulamisel osalenud isikute nimed ja ametikohad, ülekuulatava antud kinnitus või vanne ja ülekuulamise tehnilised tingimused, ning edastab selle kokkuvõtte taotlevale riigile; 5) kohaldab täitva riigi õiguses ettenähtud meetmeid, kui ülekuulatav ei täida ütluste andmise kohustust, välja arvatud juhul, kui tal on taotleva või täitva riigi õiguse kohaselt õigus ütluse andmisest keelduda, samuti kui ta ei anna teadvalt tõeseid ütlusi. (6) Taotleva riigi pädev asutus korraldab kaugülekuulamise taotleva riigi õiguse kohaselt kas vahetult või kasutades täitva riigi abi. (7) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse poolte kokkuleppel ka kahtlustatava või süüdistatava kaugülekuulamisel, kui selleks on olemas kahtlustatava või süüdistatava nõusolek. (8) Taotlev riik hüvitab täitvale riigile kaugülekuulamiseks vajalikud sidekulud, tõlgi kaasamisega seotud kulud ning tunnistaja või eksperdi päevaraha ja transpordikulud elukohast ülekuulamise kohta, kui ei ole kokku lepitud teisiti. § 67. Telefonitsi kaugülekuulamise erisused (1) Taotlev riik võib taotleda täitva riigi territooriumil viibiva tunnistaja või eksperdi kaugülekuulamist telefonitsi. Kahtlustatava ja süüdistatava telefonitsi kaugülekuulamine ei ole lubatud. (2) Telefonitsi kaugülekuulamise taotluses peavad sisalduma: 1) ülekuulatava tunnistaja või eksperdi antud nõusolek telefonitsi kaugülekuulamiseks; 2) ülekuulamist läbi viiva taotleva riigi pädeva asutuse ja ametiisiku andmed. (3) Täitev riik võib telefonitsi kaugülekuulamise taotluse täitmisest keelduda, kui see ei ole täitva riigi õiguse kohaselt lubatav, samuti kui ülekuulatav ei ole sellega nõustunud. (4) Poolte kokkuleppega määratakse kaugülekuulamise toimumise aeg ja koht ning tehnilised tingimused. Täitev riik võib seada tingimuseks, et telefonitsi kaugülekuulamisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 66 lõike 5 punktides 2, 3 ja 5 sätestatut. Pooled võivad kokku leppida, kuidas toimub ülekuulamise salvestamine. (5) Täitva riigi pädev asutus teatab ülekuulatavale täitva riigi õiguse kohaselt kaugülekuulamise aja, koha ja tingimused ning tuvastab ülekuulatava isikusamasuse. (6) Taotlev riik hüvitab täitvale riigile telefonitsi kaugülekuulamiseks vajalikud sidekulud, tõlgi kaasamisega seotud kulud ning tunnistaja või eksperdi päevaraha ja transpordikulud elukohast ülekuulamise toimumise kohta, kui ei ole kokku lepitud teisiti. § 68. Piiriülese jälgimise erisused 32 (1) Schengeni konventsiooni liikmesriigi taotlusel võib teine liikmesriik võimaldada oma territooriumil jätkata isiku jälgimist seoses kuriteokahtlusega või vajadusega aidata kaasa kahtlustatava isiku tuvastamisele või asukoha kindlakstegemisele. Piiriülese jälgimise tingimuseks on, et abistamistaotluse alus on kuritegu, mille puhul on võimalik isiku väljaandmine. Taotluse rahuldamisel võib täitev riik seada lisatingimusi. (2) Piiriüleseks jälgimiseks on pädevad taotleva riigi pädevaks tunnistatud ametiisikud, samuti taotleva riigi sellekohase taotluse korral täitva riigi ametiisikud, ning see peab toimuma kooskõlas Schengeni konventsiooni artikli 40 lõikes 3 sätestatud põhimõtetega. Eestis on pädevad ametiisikud Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti ning Maksu- ja Tolliameti ametiisikud. (3) Eestis on piiriülese jälgimise taotluse esitamiseks ja täitmiseks pädev asutus prokuratuur. (4) Eesti taotleva riigina võib piiriülese jälgimise taotluse esitada kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõikes 2 loetletud kuritegude kohtueelses menetluses. (5) Edasilükkamatul juhul võib Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädev ametiisik jätkata jälgimist teise liikmesriigi territooriumil tingimusel, et: 1) kuritegu, milles jälgitavat isikut kahtlustatakse, on Schengeni konventsiooni artikli 40 lõike 7 loetelus; 2) piiri ületamisest teatatakse viivitamata selle riigi taotluse täitmiseks pädevale asutusele, kus jälgimine jätkub; 3) piiriülese jälgimise taotlus koos selgitusega edasilükkamatu jälgimise põhjendatuse kohta esitatakse esimesel võimalusel riigile, kus jälgimine jätkub; 4) järgitakse Schengeni konventsiooni artikli 40 lõikes 3 sätestatud põhimõtteid; 5) jälgimine lõpetatakse, kui riik, kus jälgimine jätkub, pärast käesoleva lõike punktis 2 nimetatud teavituse või punktis 3 nimetatud taotluse saamist selle lõpetamist nõuab või kui see riik ei ole pärast viie tunni möödumist piiri ületamisest jälgimise jätkamiseks luba andnud. (6) Eesti territooriumil piiriülese jälgimise jätkamiseks viie tunni vältel ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul ja tingimuste täitmise korral vaja kriminaalmenetluse seadustiku § 126 5 lõikes 1 nimetatud varjatud jälgimise luba. § 69. Postisaadetise varjatud läbivaatuse erisused (1) Kui abistamistaotluse alus on süütegu, mille puhul on võimalik isiku väljaandmine, ning selle sisuks on postisaadetise varjatud läbivaatus, otsustatakse taotluse rahuldamine ning täidetakse see täitva riigi õiguse kohaselt. (2) Eestis on postisaadetise varjatud läbivaatuse taotluse esitamiseks ja täitmiseks pädevad kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõikes 1 nimetatud jälitusasutused. § 70. Ühine uurimisrühm 33 (1) Kaks või enam riiki võivad omavahelise kokkuleppega moodustada ühise uurimisrühma abistamistaotluse alusel, milles sisaldub uurimisrühma koosseisu ettepanek. Selline uurimisrühm moodustatakse eelkõige juhul, kui süüteomenetlusel on seoseid mitme riigiga või kui mitu riiki uurivad omavahel seotud süütegusid ning on vaja menetlusi koordineerida. (2) Uurimisrühma moodustamise kokkuleppes määratletakse uurimisrühma: 1) konkreetne eesmärk, mille sisuks on süüteo uurimise läbiviimine ühe või mitme osalisriigi (edaspidi tegutsemisriik) territooriumil; 2) tegutsemise tähtaeg, mida võib osalisriikide kokkuleppel pikendada; 3) tegutsemise tingimused; 4) koosseis. (3) Eestis on taotleva või täitva riigina pädevad asutused uurimisrühma käsitleva taotluse esitamisel, selle täitmise otsustamisel ja uurimisrühma moodustamise kokkuleppe sõlmimisel prokuratuur ja Eurojusti Eesti liige. (4) Ühist uurimisrühma juhib selle osalisriigi pädeva asutuse ametiisik, kus uurimisrühm tegutseb, tegutsemisriigi õigusest tuleneva pädevuse alusel. Uurimisrühm tegutseb uurimisrühma juhi juhtimisel tegutsemisriigi õiguse alusel. Uurimisrühma liikmed, kes on tegutsemisriigiks mitte oleva osalisriigi pädeva asutuse ametiisikud, arvestavad tingimusi, mis on nende osalisriigi seatud ja väljendatud uurimisrühma moodustamise kokkuleppes. (5) Kui osalisriik ei ole tegutsemisriik, võib selle pädeva asutuse ametiisik uurimisrühma liikmena: 1) osaleda tegutsemisriigis läbiviidavas uurimistoimingus, kui uurimisrühma juht ei ole tegutsemisriigi õiguse kohaselt otsustanud teisiti; 2) uurimisrühma juhi ülesandel läbi viia uurimistoimingut tegutsemisriigis, kui tegutsemisriigi õigus seda võimaldab ning selle on heaks kiitnud muu uurimisrühma osalisriigi ja kõnealuse osalisriigi pädevad asutused; 3) taotleda oma riigi pädevalt asutuselt uurimistoimingu tegemist vastavalt selle riigi õigusele; 4) edastada oma riigi õiguse kohaselt ja oma pädevuse piires uurimisrühmale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikku teavet, mis on kogutud tema riigis. (6) Tegutsemisriik: 1) korraldab uurimisrühma tegevust toetavat struktuuri ja organisatsioonilisi tingimusi; 2) taotleb abistamistaotlusega või muul õiguslikul alusel osalisriigiks mitte oleva riigi abi, kui see on vajalik ühise uurimisrühma eesmärgi saavutamiseks. (7) Teavet, mida uurimisrühma liige õiguspäraselt valdab uurimisrühma liikmena, kuid mida tema riik ei valda muul alusel, võib kasutada: 1) uurimisrühma eesmärgi saavutamiseks; 2) teabe päritoluriigi eelneval nõusolekul muu süüteo avastamiseks ja menetlemiseks; 3) selleks, et ära hoida vahetut ja tõsist ohtu avalikule korrale, kui sellega ei kahjustata käesoleva lõike punktis 2 nimetatud nõusoleku tingimust; 4) muul eesmärgil, kui osalisriigid on selles kokku leppinud. 34 (8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 2 nimetatud juhul võib teabe päritoluriik keelduda nõusoleku andmisest üksnes juhul, kui see kahjustaks selles riigis läbiviidavat süüteomenetlust või kui oleks alus keelduda abistamistaotluse täitmisest. (9) Poolte kokkuleppel ning tingimusel, et osalisriikide õigus seda võimaldab, võib uurimisrühma töösse kaasata isikuid, kes ei ole uurimisrühma osalisriigi pädeva asutuse ametiisikud. Kaasatud isikutel ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud õigusi. § 71. Välisriigi ametiisiku seisund (1) Käesoleva seaduse §-dega 68–70 hõlmatud menetlustoimingutes osalev välisriigi ametiisik on karistusõiguslikult võrdne täitva riigi või tegutsemisriigi ametiisikuga. (2) Käesoleva seaduse §-dega 68–70 hõlmatud menetlustoimingutes osaleva välisriigi ametiisiku tekitatud kahju hüvitab riik, mida ta esindab, täitva või tegutsemisriigi õiguse kohaselt. Täitev või tegutsemisriik heastab välisriigi ametiisiku tekitatud kahju samadel tingimustel, nagu heastaks ta täitva või tegutsemisriigi ametiisiku tekitatud kahju. Kui täitev või tegutsemisriik hüvitab välisriigi ametiisiku tekitatud kahju kannatanule või tema õigusjärglasele, võib selle asjassepuutuvalt välisriigilt täielikult sisse nõuda. Kahjustamata riigi nõudeid kolmandate isikute vastu, hoidub riik muu kahju hüvitamise nõudmisest välisriigilt. Riigid võivad kokku leppida teisiti. § 72. Teabe salajane pealtkuulamine ja -vaatamine (1) Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotlusel ning konventsioonis sätestatu kohaselt võib teine liikmesriik elektroonilise side võrgu kaudu: 1) edastatavat teavet salaja pealt kuulata või vaadata ning selle vahetult edastada taotlevale riigile; 2) edastatava teabe salvestada ja salvestise edastada taotlevale riigile. (2) Eestis on teabe salaja pealtkuulamise ja -vaatamise taotluse esitamiseks ja täitmiseks pädevad asutused Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ning Maksu- ja Tolliamet. § 73. Pangaandmete edastamine (1) Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotlusel ning konventsiooni lisaprotokollis sätestatud tingimuste ja korra kohaselt võib täitev riik: 1) välja selgitada ja taotlevale riigile edastada teabe taotlevas riigis kuriteos kahtlustava või süüdistatava nimel ja kasutada olevate pangakontode ning nende kontodega seotud üksikasjade, sealhulgas tehingupartnerite kontode kohta; 2) jälgida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kontol toimuvat reaalajas ning sel viisil saadud teabe edastamist taotlevale riigile. (2) Eestis on pangaandmete edastamise taotluse esitamiseks ja täitmiseks pädevad kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõikes 1 nimetatud jälitusasutused. § 74. Tunnistajakaitse 35 Kui abistamistaotluse sisuks on tunnistajakaitse, korraldavad pooled selle täitmise kokkuleppel oma riigi õigust kohaldades. § 75. Ennetavad menetluse tagamise vahendid (1) Taotleva riigi palvel võib täitev riik kohaldada oma õiguses võimalikke meetmeid abistamistaotluse esemeks oleva tõendi hävimise või kadumise vältimiseks, olukorra muutumise vältimiseks või ohustatud huvide kaitseks, sealhulgas enne abistamistaotluse esitamist. Täitev riik võib seada meetme kohaldamisele tingimusi, sealhulgas tähtaja. Toiming protokollitakse täitva riigi õiguse kohaselt. (2) Interpoli kaudu esitatud taotluse või Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel võib Eestis arestida eseme, mille asukoha kindlakstegemist on taotletud. Kui taotlev riik ei esita teate esitamisest kahe kuu jooksul eseme üleandmise taotlust, vabastatakse ese aresti alt. 5. peatükk Süüteomenetluse üleandmine 1. jagu Üldsätted § 76. Menetluste paljusus (1) Kui süüteomenetluse alustamisel või selle läbiviimise käigus on süüteo menetlemiseks pädevale asutusele teada, et teises riigis viiakse läbi süüteomenetlust sama isiku (edaspidi menetlusalune isik) poolt sama teo toimepanemise suhtes, mis ei ole poliitiline ega sõjaväeline süütegu, kaalub nimetatud asutus menetlusest loobumist, selle peatamist või selle üleandmist. (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel süüteomenetlusest ei loobuta ja seda ei peatata, teavitab süüteo menetlemiseks pädev asutus sellest riiki, kus sama isiku poolt sama teo toimepanemise suhtes menetlust läbi viiakse. Teavitatakse aegsasti, hiljemalt enne süüteoasja lõpetava lahendi tegemist teavitavas riigis. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teavituse saatmise ajal ei ole seda saatnud ega saanud riigis kohal oleva süüdistatava suhtes kohtumenetlus alanud, räägivad nimetatud riikide pädevad asutused käesoleva seaduse §-s 77 sätestatut arvesse võttes läbi, millises riigis tuleks süüteomenetlus läbi viia. Süüteoasja lõpetava lahendi tegemine lükatakse läbirääkimiste korral kuni 30 päeva võrra edasi teavituse saatmisest arvates. (4) Kui see on süüteomenetluses tõe väljaselgitamise või menetlusalusele isikule kohase karistusõigusliku meetme kohaldamise huvides, räägivad puudutatud riikide süütegu menetlevad asutused süüteomenetluse ühte riiki koondamise otstarbekuse hindamiseks läbi ka juhul, kui eri riikides viiakse läbi menetlust: 1) sama isiku või isikute grupi poolt eri süütegude toimepanemise suhtes; 2) sama grupi liikmete poolt sama teo toimepanemise suhtes. 36 (5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud läbirääkimiste tulemusel otsustatakse koondada süüteomenetlus ühte riiki, on sellel samad tagajärjed kui süüteomenetluse üleandmisel taotluse alusel. (6) Eesti võib jätta käesolevas paragrahvis sätestatu kohaldamata, kui: 1) tegemist on poliitilise või sõjaväelise süüteoga; 2) sama teo eest võib vähemalt ühes puudutatud riigis karistust kohaldada ainult haldusasutus; 3) puudutatud riikide vahel puudub välisleping ja teine riik ei taga võrreldaval juhtumil Eesti teavitamist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaselt või ei asu läbirääkimistesse lõikes 3 sätestatu kohaselt. § 77. Menetluse üleandmise üldised tingimused (1) Taotlev riik võib käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud aluse olemasolul üle anda menetluse teo suhtes, mis on seal kriminaalasjadega tegeleva kohtu pädevuses vähemalt edasikaebe staadiumis, samuti lõikes 3 sätestatud tingimustel sellise teo suhtes jõustunud süüdimõistva otsuse täitmise, kui täitvas riigis: 1) on süütegu võimalik menetleda ja selle eest karistust kohaldada täitva riigi õiguse kohaselt või 2) oleks süütegu võimalik menetleda ja selle eest samadel asjaoludel karistust kohaldada, kui see oleks toime pandud täitva riigi territooriumil (edaspidi subsidiaarjurisdiktsioon). (2) Süüteomenetluse võib üle anda, kui: 1) menetlusalune isik on täitva riigi alaline elanik; 2) menetlusalune isik on täitva riigi kodanik või pärit täitvast riigist; 3) täitvas riigis viiakse või hakatakse viima täide vabaduskaotuslikku karistust menetlusaluse isiku suhtes; 4) täitvas riigis viiakse läbi sama või muu teoga seoses süüteomenetlust menetlusaluse isiku suhtes; 5) tõe väljaselgitamine täitvas riigis on tõenäolisem, eeskätt seal paiknevate tõendite tõttu; 6) menetlusaluse isiku kohalolekut kohtumenetluses on tõenäolisem tagada täitvas kui taotlevas riigis; 7) menetlusaluse isiku süüdimõistmise korral on tema rehabiliteerimise väljavaated suuremad täitvas riigis kui taotlevas riigis; 8) menetlusaluse isiku süüdimõistmise korral on karistuse täitmine täitvas riigis tõenäolisem kui taotlevas riigis, arvestades ka väljaandmise võimalikkust. (3) Jõustunud süüdimõistva otsuse täitmist võib käesoleva peatüki sätete kohaselt taotleda, kui: 1) esineb vähemalt üks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud süüteomenetluse üleandmise alus, kusjuures süüdimõistetule kohaldatakse menetlusaluse isiku kohta sätestatut; 2) taotlevas riigis ei ole võimalik süüdimõistvat otsust täita; 3) süüdimõistvat otsust ei ole võimalik täita väljaandmistaotluse alusel ja 4) süüdimõistvat otsust ei ole võimalik täita kohtulahendi tunnustamise taotluse alusel. § 78. Menetluse üleandmisel kohaldatavad põhimõtted 37 (1) Taotleva riigi ametiisik loetakse karistusõiguslikult võrdseks täitva riigi ametiisikuga. Taotleva riigi avaliku institutsiooni või avaliku hüve vastu suunatud süütegu loetakse võrdseks täitva riigi avaliku institutsiooni või avaliku hüve vastu suunatud süüteoga. (2) Kui taotlus on esitatud välislepingu alusel ja taotluse aluseks olevat tegu saaks menetleda ainult subsidiaarjurisdiktsiooni alusel, pikendab taotluse esitamine täitva riigi õiguses kehtivaid aegumis- ja menetlustähtaegu kuue kuu võrra. (3) Aegumistähtaja ja muude menetlustähtaegade arvutamisel võetakse arvesse taotlevas riigis toimunud tegusid ja sündmusi, nagu need oleks aset leidnud täitvas riigis. (4) Taotleva riigi õiguse kohaselt süüteomenetluses tehtud menetlustoimingul on samasugune mõju, nagu see oleks tehtud täitvas riigis toimuvas süüteomenetluses. Täitev riik ei omista taotlevas riigis tehtud toimingule suuremat tõendamisjõudu, kui sellel oleks olnud taotlevas riigis. 2. jagu Eesti täitva riigina § 79. Menetluse ülevõtmisest keeldumise alused (1) Eesti keeldub süüteomenetluse ülevõtmisest, kui: 1) käesoleva seaduse § 77 lõikes 1 sätestatud tingimused ei ole täidetud; 2) menetlusalune isik on Eestis või muus riigis taotluse aluseks oleva teoga seoses lõplikult õigeks või süüdi mõistetud; 3) taotluse esitamise ajal on menetletav süütegu taotleva riigi õiguse kohaselt aegunud; 4) on alust arvata, et taotluse aluseks on isiku süüdistamine või karistamine tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast; 5) taotluse aluseks on Eesti hinnangul poliitiline või sõjaväeline süütegu; (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatud keeldumise alust ei kohaldata poliitilisele süüteole Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse korral. § 80. Menetluse ülevõtmisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib keelduda süüteomenetluse ülevõtmisest, kui: 1) see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevate nõuetega, või Eesti rahvusvaheliste kohustustega; 2) süütegu, mille alusel taotlus on esitatud, on toime pandud väljaspool taotleva riigi territooriumi; 3) menetlusalune isik ei ole Eesti alaline elanik; 4) menetlusalune isik ei ole Eesti kodanik ega olnud teo toimepanemise ajal Eesti alaline elanik; 5) taotluse aluseks olev tegu allub Eesti jurisdiktsioonile, kuid selle aegumistähtaeg on taotluse saamise ajaks möödunud; 6) taotluse aluseks olevat tegu saaks menetleda ainult subsidiaarjurisdiktsiooni alusel, kuid selle aegumistähtaeg koos käesoleva seaduse § 78 lõikes 2 nimetatud kuuekuulise pikendusega on taotluse saabumise ajaks möödunud; 7) taotluse alused on faktiliselt või õiguslikult põhjendamatud; 38 8) taotlev riik on rikkunud välislepingus sätestatud menetluskorda ja seda ei ole võimalik parandada; 9) menetlusaluse isiku suhtes on Eestis sama teoga seoses jäetud süüteomenetlus alustamata või see on lõpetatud ning puuduvad asjaolud, mis õigustaks menetluse jätkamist; (2) Kui välislepinguga ei ole ette nähtud teisiti, võib Eesti keelduda süüteomenetluse ülevõtmisest ka juhul, kui: 1) see võib ohustada Eesti iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, välja arvatud juhul, kui riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste alusel keeldumine oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga; 2) taotlev riik ei taga võrreldaval juhtumil menetluse ülevõtmist Eestilt, samuti kui esinevad muud asjaolud, mille tõttu menetluse ülevõtmine ei ole kohane. § 81. Üleandmistaotluse esitamine ja menetlus (1) Taotluses peavad sisalduma: 1) andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta; 2) menetluse üleandmise alus või alused; 3) võimaluse korral menetlusaluse isikusamasust ja kodakondsust tuvastada võimaldavad andmed; 4) süüteomenetluses kogutud teave ja tehtud menetlustoimingute andmed toimikus või nende kinnitatud koopia; 5) teave aegumise arvutamise ja aegumise katkemise kohta, kui see on asjakohane; 6) viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel. (2) Kui menetlusalune isik on Eestis vahi all või vangistuses, võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud teabe edastada viieteistkümne päeva jooksul taotluse saabumisest arvates. (3) Keskasutus edastab taotluse prokuratuurile, kes: 1) otsustab menetluse ülevõtmise või sellest keeldumise ning menetluse ülevõtmise korral menetluse staadiumi Eestis; 2) esitab menetlusaluse isiku elu- või asukohajärgsele maakohtule, Eestis elu- või asukohta mitte omava isiku puhul Harju Maakohtule, taotluse menetluse ülevõtmise või sellest keeldumise ning menetluse ülevõtmise korral menetluse staadiumi Eestis otsustamiseks kirjalikus menetluses, kui süütegu on kohtumenetluse või süüdimõistva otsuse täitmise staadiumis. (4) Kui taotluse aluseks olevat tegu saaks menetleda ainult subsidiaarjurisdiktsiooni alusel, teatab pädev asutus taotluse saamisest menetlusalusele isikule ning annab talle tähtaja kirjaliku seisukoha esitamiseks. Pädev asutus ei tee taotluse suhtes otsust enne nimetatud tähtaja lõppemist. (5) Kui taotlevas riigis on süüteomenetluse alustamiseks nõutav süüteokaebus ja see on esitatud, loetakse see võrdseks Eestis esitatud nõutava süüteokaebusega. Kui taotlevas riigis ei ole süüteokaebus nõutav ja Eestis on see nõutav, annab Eesti pädev asutus isikule, kellel oleks õigus süüteokaebus esitada, ühekuulise tähtaja kirjaliku vastuväite esitamiseks ning võib vastuväite puudumisel süüteomenetluse üle võtta ilma kaebuseta. 39 (6) Kui pädev asutus on otsustanud süüteomenetluse üle võtta või ülevõtmisest keelduda, teavitab ta sellest viivitamata taotlevat riiki. § 82. Väärtegu puudutava taotluse menetluse erisused (1) Kui Eestis liigitub taotluse aluseks olev tegu väärteoks, edastab prokuratuur taotluse pärast selle saamist väärteo kohtuvälisele menetlejale. (2) Väärteo kohtuväline menetleja teatab taotlevale riigile taotluse aluseks oleva teo liigitumisest väärteoks ja selgitab Eestis kehtivaid väärteomenetluse tingimusi. (3) Väärteo kohtuväline menetleja ei otsusta taotluse rahuldamist või sellest keeldumist enne, kui taotleval riigil on olnud mõistliku aja jooksul võimalus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teatele reageerida. § 83. Menetluse ülevõtmise tagajärjed (1) Eestis ülevõetud menetlust läbi viiv asutus võib taotluse alusel üle võetud süüteomenetlusest pärast menetluse ülevõtmise otsustamist loobuda, kui: 1) ilmneb käesoleva seaduse § 79 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud keeldumise alus; 2) Eestis ei ole võimalik tagada menetlusaluse isiku kohalolekut kohtumenetluses; 3) Eestis ei ole võimalik tagada süüteomenetluse tulemusena mõistetava karistuse täitmist; 4) enne kohtuvälise menetleja karistusotsuse tegemist väärteomenetluses või kohtumenetluse algust kriminaalmenetluses ilmneb käesoleva lõike punktis 1 nimetamata keeldumise alus; 5) taotleva riigiga on nii kokku lepitud. (2) Kui taotluse aluseks olevat tegu saab menetleda ainult subsidiaarjurisdiktsiooni alusel, lõpetab Eesti ülevõetud süüteomenetluse sellise asjaolu ilmnemisel, mis välistab süüteo eest karistamise taotlevas riigis. Selliseks asjaoluks on muu hulgas amnestia ja seadusemuudatus, mis välistab teo karistatavuse. (3) Eestis ülevõetud menetlust läbi viiv asutus teavitab taotlevat riiki: 1) ülevõetud süüteomenetlusest loobumisest või selle lõpetamisest käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud alusel; 2) toimunud menetluse tulemustest, edastades koopiad menetluses tehtud otsustest ilma neid tõlkimata. § 84. Menetluse tagamise vahendid (1) Kui taotlev riik on teatanud kavatsusest esitada taotlus teo alusel, mida saaks menetleda ainult subsidiaarjurisdiktsiooni alusel, võib kahtlustava või süüdistatava vahistada kriminaalmenetluse seadustiku vahistamise sätete kohaselt, kui kahtlustatav või süüdistatav võib menetlusest kõrvale hoiduda või kõrvaldada tõendeid. Pädev asutus teavitab taotlevat riiki vahistuse kohaldamisest või kohaldamata jätmisest. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise eelduseks on, et taotlev riik esitab: 40 1) kinnituse, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud vahistamismäärus või muu samaväärne määrus; 2) andmed taotluse aluseks oleva süüteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht ja muud tehiolud; 3) menetlusaluse isikusamasust tuvastada võimaldavad andmed ning tema võimalikult täpse kirjelduse. (3) Kui taotlust ei ole otsustatud rahuldada, võib käesoleva paragrahvi lõike 1 kohane vahistamine kesta kuni 40 päeva. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt vahistatud isik vabastatakse ka juhul, kui: 1) taotleva riigi üleandmistaotlus ei ole saabunud 18 päeva jooksul vahistuse kohaldamisest arvates; 2) taotlev riik ei ole esitanud käesoleva seaduse § 81 lõike 1 punktis 4 nimetatud teavet § 81 lõikes 2 sätestatud tähtajal. (5) Kui taotlev riik on esitanud taotluse, võib süüteomenetluse tagamiseks kohaldada Eesti õiguses ettenähtud tõkendeid ja menetluse tagamise vahendeid, mis oleksid kohaldatavad juhul, kui taotluse aluseks olev tegu oleks toime pandud Eesti territooriumil. (6) Menetluse tagamise vahendi kohaldamine lõpetatakse, kui: 1) Eesti õigus nii ette näeb; 2) Eesti keeldub süüteomenetlust üle võtmast, loobub ülevõetud süüteomenetlusest või otsustab süüteomenetlust mitte alustada või seda mitte jätkata; 3) taotlev riik võtab taotluse tagasi enne Eesti otsust menetluse ülevõtmise kohta. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 85. Menetluse ülevõtmise taotlemine (1) Eesti võib taotleda välisriigilt Eesti jurisdiktsioonis oleva süüteo menetluse, samuti käesoleva seaduse § 77 lõikes 3 sätestatud tingimustel jõustunud süüdimõistva otsuse täitmise ülevõtmist, kui see on otstarbekas ning esinevad § 77 lõikes 2 nimetatud süüteomenetluse üleandmise alused. (2) Taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 81 lõikes 1 nimetatud andmed. § 86. Asutuste pädevus (1) Taotluse võib esitada: 1) prokuratuur või prokuratuuriga kooskõlastatult uurimisasutus enne kriminaalmenetluse alustamist või kohtueelses menetluses; 2) kohus kohtulikus kriminaalmenetluses; 3) väärteo kohtuväline menetleja või kohus, kui üleandmist taotletakse väärteomenetluses; 4) keskasutus süüdimõistva otsuse täitmise staadiumis. 41 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutus esitab taotluse täitva riigi pädevale asutusele koos tõlkega täitva riigi määratud keelde. Lõike 1 punktides 1–3 nimetatud asutus teavitab taotluse esitamisest keskasutust. Kui taotlus esitatakse keskasutuse kaudu, edastab lõike 1 punktides 1–3 nimetatud asutus taotluse koos tõlkega täitva riigi määratud keelde keskasutusele, kes edastab need täitva riigi keskasutusele. (3) Schengeni infosüsteemi riigisisese osa eest vastutaval asutusel on õigus enne üleandmistaotluse koostamist lisada Schengeni infosüsteemi teade, et tagada taotluse täitmiseks vajaliku meetme rakendamine. § 87. Menetluse üleandmise taotlemise tagajärjed (1) Kui Eesti on esitanud taotluse välislepingu alusel, pikendab taotluse esitamine Eesti õiguses kehtivaid aegumis- ja menetlustähtaegu kuue kuu võrra. (2) Kui Eesti on esitanud taotluse: 1) võib Eestis kuni täitva riigi poolt menetluse ülevõtmise otsuse saamiseni sama isiku suhtes sama teoga seoses läbi viia menetlustoiminguid, välja arvatud käesoleva lõike punktis 3 nimetatud toimingud; 2) võib loobuda menetlusaluse isiku suhtes sama teoga seoses süüteomenetluse alustamisest või jätkamisest; 3) ei või Eestis menetlusaluse isiku suhtes sama teoga seoses süüdistust esitada ega jõustunud otsust täita, samuti väärteomenetluses hakata tegema ega täitma kohtuvälise menetleja otsust; 4) ei või Eestis pärast täitva riigi poolt menetluse ülevõtmise otsuse saamist menetlusaluse isiku suhtes sama teoga seoses läbi viia menetlustoiminguid. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2–4 sätestatut ei kohaldata, kui: 1) täitev riik on teatanud oma keeldumisest süüteomenetlus üle võtta, ülevõetud süüteomenetlusest loobumisest või oma otsusest süüteomenetlust mitte alustada või seda mitte jätkata; 2) Eesti on võtnud süüteomenetluse üleandmise taotluse tagasi enne täitva riigi otsust menetluse ülevõtmise kohta. (4) Eesti pädev asutus teavitab täitvat riiki käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatud juhul läbiviidud menetlustoimingutest ja edastab asjakohased dokumendid. 6. peatükk Lahendi tunnustamine 1. jagu Eesti täitva riigina § 88. Välisriigi lahendi tunnustamine (1) Eesti võib tunnustada tunnustamistaotluse alusel taotleva riigi jõustunud kohtulahendit, millega on kohaldatud vangistust või rahalist karistust, piiratud karistatud isiku õigusi või otsustatud konfiskeerimine. 42 (2) Tunnustamise tingimuseks on, et: 1) taotluse aluseks oleva süüteo eest, kui see oleks toime pandud Eesti territooriumil, oleks võimalik karistatud isikut karistada või konfiskeerimist kohaldada; 2) taotluse esemeks olev lahend on tehtud karistatud isiku või konfiskeerimisest puudutatud isiku osavõtul toimunud süüteomenetluses. (3) Aegumistähtaja ja muude menetlustähtaegade arvutamisel võetakse arvesse taotlevas riigis toimunud tegusid ja sündmusi, nagu need oleks aset leidnud Eestis. (4) Kui lahendi tunnustamisest keeldutakse, arvatakse Eestis toimuvas süüteomenetluses karistuse määramisel karistatud isiku poolt teises riigis sama teo eest kantud vangistus maha määratavast karistusest. § 89. Lahendi tunnustamisest keeldumise alused (1) Eesti keeldub lahendi tunnustamisest, kui: 1) käesoleva seaduse § 88 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud, sealhulgas juhul, kui karistatud isikule ei oleks tema vanuse tõttu teo toimepanemise ajal olnud Eesti õiguse järgi võimalik süüdistust esitada; 2) on alust arvata, et sanktsioon määrati või seda raskendati isiku rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast; 3) see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevate nõuetega, või Eesti rahvusvaheliste kohustustega; 4) taotluse aluseks on Eesti hinnangul poliitiline või sõjaväeline kuritegu; 5) Eesti õiguse järgi on lahendi täitmine aegunud; 6) karistatud isik on Eestis või muus riigis taotluse aluseks oleva teoga seoses lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 ei kohaldata poliitilisele süüteole Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse korral. § 90. Lahendi tunnustamisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib keelduda lahendi tunnustamisest: 1) kui taotluse aluseks olev kuritegu on toime pandud väljaspool taotleva riigi territooriumi; 2) kui Eestis viiakse läbi kriminaalmenetlust sama kuriteo suhtes või otsustatakse alustada kriminaalmenetlust sama kuriteo suhtes; 3) kui Eestis on sama teoga seoses jäetud süüteomenetlus alustamata või see on lõpetatud ning puuduvad asjaolud, mis õigustaks menetluse jätkamist; 4) kui Eestis ei ole võimalik taotluse esemeks olevat lahendit täita; 5) kui taotlus on põhjendatud üksnes asjaoluga, et taotlevas riigis ei ole võimalik lahendit täita, arvestades ka väljaandmise võimalikkust; 6) kui Eesti hinnangul on lahendi täitmine taotlevas riigis võimalik; 7) selles osas, mis puudutab karistatud isiku õiguste piiramist. 43 (2) Kui välislepinguga ei ole ette nähtud teisiti, võib Eesti keelduda lahendi tunnustamisest ka juhul, kui: 1) see võib ohustada Eesti iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, välja arvatud juhul, kui riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste alusel keeldumine oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga; 2) taotlev riik ei taga võrreldaval juhtumil Eesti lahendi tunnustamist, samuti kui esinevad muud asjaolud, mille tõttu lahendi tunnustamine ei ole kohane. § 91. Tunnustamistaotluse esitamine ja menetluse üldsätted (1) Lahendi tunnustamise taotluses peavad sisalduma: 1) andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta; 2) taotleva riigi lahendi originaal või koopia, Eesti nõudel aga kogu süüteomenetluses kogutud teave ja andmed tehtud menetlustoimingute kohta originaaltoimikuna või selle kinnitatud koopiana; 3) taotleva riigi pädeva asutuse kinnitus, et lahend on jõustunud ja täidetav; 4) teave aegumise arvutamise ja aegumise katkemise kohta, kui see on asjakohane; 5) viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel. (2) Kui taotleva riigi lahendiga on kohaldatud karistust või konfiskeerimist mitme süüteoga seoses, mille puhul käesoleva seaduse § 88 lõikes 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud, täpsustab taotlev riik, millise kuriteoga milline osa karistusest või konfiskeerimisest on seotud. (3) Kui keskasutus ei tuvasta lahendi tunnustamisest keeldumise aluseid, edastab ta taotluse lahendi tunnustamise otsustamiseks karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isiku elu- või asukohajärgsele maakohtule, Eestis elu- või asukohta mitte omava isiku puhul Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Prokuratuur võib esitada taotluse kohta seisukoha kohtule. § 92. Kohtuistung lahendi tunnustamise otsustamiseks (1) Taotleva riigi lahendi tunnustamise otsustamiseks korraldatakse kohtuistung, millest on kohustatud osa võtma karistatud isik ja tema kaitsja, kui isikul on kaitsja, samuti konfiskeerimisest puudutatud isik või tema kaitsja. Prokuratuur võib istungist osa võtta, kui ta on esitanud taotluse kohta käesoleva seaduse § 91 lõike 3 kohaselt seisukoha. (2) Kohus teavitab enne tunnustamise otsustamist karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isikut ning annab soovi korral talle võimaluse väljendada oma seisukoht kirjalikult või suuliselt. (3) Lahendi tunnustamise otsustamine võib toimuda karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isiku osavõtuta, kui ta on taotlevas riigis vahi all. Sel juhul otsustatakse karistuse või muu mõjutusvahendi kohaldamine eraldi määrusega, mis tehakse selle isiku osavõtul. (4) Taotleva riigi lahendi tunnustamise otsustamisel on kohus seotud juhtumi asjaoludega, mis sisalduvad taotleva riigi lahendis või millele selles lahendis on toetutud. Vajaduse korral taotleb kohus välisriigilt keskasutuse kaudu lisateavet, määrates vastamise tähtaja. 44 § 93. Kohtulahend lahendi tunnustamise otsustamiseks (1) Kohus tunnustab määrusega taotleva riigi lahendit või keeldub selle tunnustamisest. Kui kohus on otsustanud tunnustada taotleva riigi lahendit, toimub selle täitmine Eesti õiguse kohaselt käesoleva peatüki 3. jaos sätestatut arvestades. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruses märgitakse: 1) karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed; 2) läbivaadatud taotluse sisu; 3) kohtuistungil osalenud isikute seisukohad; 4) kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta; 5) karistuse või muu mõjutusvahendi kohaldamise otsustus ja põhjendused. (3) Kohus toimetab määruse viivitamata kätte karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele, karistusregistrile ning juhul, kui süüdimõistetut karistatakse vangistusega, vanglale. (4) Kui kohus on otsustanud lahendi tunnustamisest keelduda, teavitab keskasutus sellest viivitamata taotlevat riiki. § 94. Lahendi tunnustamise tagajärg (1) Keskasutus teavitab taotlevat riiki viivitamata taotluse alusel tehtud toimingutest. Keskasutus või lahendit täitev asutus väljastab vajaduse korral taotlevale riigile tõendi, et lahend on pööratud täitmisele. (2) Eesti õigust kohaldatakse karistuse või muu mõjutusvahendi täitmisele, selle asendamisele ja karistusest tingimisi või ennetähtaegselt vabastamisele. Eesti täitva riigina võib karistatud isikule armu anda, samuti kohaldada amnestiat. (3) Eesti täitva riigina ei või menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust. (4) Eesti ei pööra tunnustatud lahendit täitmisele või lõpetab selle täitmise, kui on teatavaks saanud, et: 1) taotlevas riigis on lahend teistitud või antud karistatud isikule armu, kohaldatud amnestiat või esineb muu asjaolu, mis välistab lahendi täitmise; 2) tunnustatud lahendiga määratud rahaline karistus on kantud. § 95. Lahendi tunnustamise laiendamine (1) Eesti võib tunnustatud lahendi alusel üleantud isiku vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada ainult tunnustatud lahendi esemeks olnud kuriteoga seoses. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud piirang ei kohaldu, kui: 1) kuritegu on toime pandud pärast isiku üleandmist; 2) taotlev riik on andnud selleks nõusoleku; 45 3) üleantud isik ei ole 45 päeva jooksul oma lõplikust vabanemisest arvates vaatamata võimalusele Eestist lahkunud, samuti kui ta on pärast Eestist lahkumist sinna tagasi pöördunud. (2) Eesti esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud nõusoleku saamiseks taotluse, millele kohaldatakse väljaandmistaotluse kohta sätestatut. Taotluses peavad täiendavalt sisalduma üleantud isiku ütlused süüteo kohta, mille menetlemiseks nõusolekut taotletakse, kui isik on ütlusi andnud. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei takista Eestil võtta üleantud isiku väljasaatmiseks või aegumise vältimiseks vajalikke meetmeid. § 96. Menetluse tagamise vahendid (1) Kui taotlev riik on esitanud taotluse või teatanud kavatsusest see esitada, võib taotleva riigi lahendi alusel vangistusega karistatud isiku elukoha järgne maakohus, Eestis elukoha puudumise korral puhul Harju Maakohus, prokuratuuri taotlusel selle isiku vahistada kriminaalmenetluse seadustiku vahistamissätete kohaselt, kui taotluse rahuldamine on tõenäoline ja isik võib karistuse kandmisest kõrvale hoiduda. Keskasutus teavitab taotlevat riiki vahistuse kohaldamisest või kohaldamata jätmisest. (2) Kui taotlust ei ole esitatud, on käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise eelduseks, et taotlev riik esitab: 1) kinnituse, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud süüdimõistev lahend, mille alusel on isikut karistatud vangistusega; 2) andmed taotluse aluseks oleva kuriteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht ja muud tehiolud; 3) isikusamasust tuvastada võimaldavad andmed ning isiku võimalikult täpne kirjeldus. (3) Vahistatud isik vabastatakse lisaks kriminaalmenetluse seadustikust tulenevale ka juhul, kui: 1) taotleva riigi lahendiga määratud vangistustähtaeg on möödunud; 2) käesoleva seaduse § 91 lõikes 1 sätestatud vastav tunnustamistaotlus ei ole saabunud 18 päeva jooksul vahistuse kohaldamisest arvates. (4) Kui taotlev riik on esitanud taotluse: 1) lahendi suhtes, mille sisuks on konfiskeerimine, võib kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt arestida konfiskeerimisele kuuluva vara täitmise tagamiseks; 2) võib karistuse täitmise tagamiseks kohaldada kõiki Eesti õiguses ettenähtud tõkendeid ja menetluse tagamise vahendeid, mis oleksid kohaldatavad juhul, kui taotluse aluseks olev tegu oleks toime pandud Eesti territooriumil. (5) Menetluse tagamise vahendi kohaldamine lõpetatakse, kui: 1) Eesti õigus nii ette näeb; 2) Eesti jätab tunnustamistaotluse käiguta või keeldub taotleva riigi lahendit tunnustamast. § 97. Üleantava isiku läbisõit 46 (1) Keskasutus võib lubada tunnustatud lahendi täitmiseks üleantava kolmanda riigi poolt vahi alla võetud karistatud isiku läbisõitu Eestist läbisõidutaotluse alusel, mille esitab isiku vahi alla võtnud riik koos nõutud andmetega. Läbisõidul olev isik jääb vahi alla ka Eestis, kui isiku vahi alla võtnud riik ei ole korraldanud teisiti. (2) Läbisõidu lubamisest võib keelduda, kui: 1) Eesti peab taotluse aluseks olevat kuritegu poliitiliseks või sõjaväeliseks kuriteoks; 2) Eestil on alust arvata, et karistus või muu mõjutusvahend on määratud või seda raskendatud isiku rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast; 3) vahi all olev isik on Eesti kodanik. (3) Kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub Eestisse ettekavatsematult, piisab kuni läbisõidutaotluse esitamiseni isiku vahi all pidamisest, kui isiku vahi alla võtnud riik on Eesti keskasutust eelnevalt teavitanud kavandatud ülelennust. 2. jagu Eesti taotleva riigina § 98. Lahendi tunnustamise taotlemine (1) Eesti võib taotleda välisriigilt sellise kohtulahendi tunnustamist, millega on kohaldatud vangistust või rahalist karistust, piiratud lisakaristusega karistatud isiku õigusi või otsustatud konfiskeerimine. (2) Taotluse esitamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) lahend on jõustunud ja Eestis täidetav; 2) lahend on tehtud karistatud isiku või konfiskeerimisest puudutatud isiku osavõtul toimunud süüteomenetluses; 3) kui taotlust ei esitata välislepingu alusel, täidaks Eesti võrreldaval juhtumil täitva riigi taotlust vastastikkuse põhimõtte alusel. (3) Taotluse esitamiseks peab olema täiendavalt täidetud vähemalt üks järgmine tingimus: 1) karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isik on täitva riigi alaline elanik või juriidiline isik, kelle registrijärgne asukoht on täitvas riigis; 2) isiku karistamisel on tema rehabiliteerimise väljavaated suuremad täitvas riigis kui Eestis; 3) karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isik kannab või hakkab kandma vangistust täitvas riigis seoses muu teoga; 4) karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isik on pärit täitvast riigist ja täitev riik on väljendanud valmisolekut lahendit täita; 5) Eestis ei ole võimalik lahendit täita, arvestades ka väljaandmise võimalikkust, kuid täitvas riigis on see tõenäolisem. (4) Taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 91 lõikes 1 sätestatud andmed. (5) Kui taotlust ei ole esitatud, võib taotleda täitvalt riigilt taotluse esemeks oleva otsusega karistatud isiku vahi alla võtmist täitvas riigis. Taotluses peavad sel juhul sisalduma käesoleva seaduse § 96 lõikes 2 sisalduvad andmed. 47 § 99. Asutuste pädevus (1) Taotluse koostamiseks pädev asutus on lahendi teinud kohus. Samuti on kohtu pädevuses koostada taotlus karistatud isiku täitvas riigis enne taotluse esitamist vahi alla võtmiseks. (2) Pädev asutus edastab taotluse keskasutusele koos tõlkega täitva riigi määratud keelde. Keskasutus esitab nõuetele vastava taotluse täitva riigi keskasutusele. (3) Kokkuleppel keskasutusega ning tingimusel, et riikidevahelised kokkulepped seda võimaldavad, võib taotluse esitada vahetult pädev asutus täitva riigi pädevale asutusele. Taotluse esitamisest teavitatakse keskasutust. § 100. Lahendi tunnustamise taotlemise tagajärjed (1) Taotluse esitamise järel ei või Eesti asuda taotluse esemeks olevat lahendit täitma. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud keeldu ei kohaldata: 1) karistatud isikule määratud vangistusele juhul, kui isik oli taotluse esitamise ajal Eestis kinni peetud; 2) õiguse piiramisele. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud keelule vaatamata võib Eesti asuda taotluse esemeks olevat lahendit täitma juhul, kui: 1) taotlus võetakse enne täitvalt riigilt taotluse rahuldamise kohta teate saamist tagasi; 2) täitev riik keeldub Eesti kohtu lahendit tunnustamast; 3) täitev riik, kes on rahuldanud Eesti taotluse, loovutab täitmise pädevuse riikidevahelise kokkuleppe alusel tagasi Eestile; 4) täitev riik, kes on rahuldanud Eesti taotluse, loovutab täitmise pädevuse tagasi Eestile, kuna lahendi täitmine täitvas riigis on osutunud võimatuks. (3) Kui täitev riik on rahuldanud Eesti taotluse, mille esemeks olevas otsuses nähakse ette vangistus, võib kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt vahistada Eesti territooriumil viibiva isiku, kes on tunnustatud otsusega süüdi mõistetud, et tagada tema üleandmine karistuse kandmiseks täitvale riigile. (4) Eesti taotleva riigina võib menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust karistatud isikule armu anda, samuti kohaldada amnestiat. (5) Eesti teavitab täitvat riiki viivitamata, kui: 1) lahendi täitmine on välistatud lahendi teistmise, amnestiaakti, armuandmise või muu asjaolu tõttu; 2) tunnustatud lahendiga määratud rahaline karistus on kantud. (6) Eesti võib taotleva riigina pärast tunnustatud Eesti lahendiga karistatud isiku üleandmist täitva riigi taotlusel nõustuda lahendi tunnustamisega kuriteo korral, mis pandi toime enne isiku 48 üleandmist. Lahendi tunnustamise laiendamisel kohaldatakse väljaandmistaotluse kohta sätestatut. Keeldumise alusena ei arvestata väljaandmistaotluse esemeks oleva karistuse määra. § 101. Üleantava isiku läbisõidu taotlemine (1) Keskasutus võib taotleda kolmanda riigi justiitsministeeriumilt täitvale riigile üleantava vahi all oleva karistatud isiku läbisõidu lubamist, esitades nõutud andmed. Läbisõitu ei või taotleda riigist, kus üleantava isiku õigusi võidakse piirata tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või kui isiku seisund võib halveneda mõnel nimetatud põhjusel. (2) Kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga, teavitab Eesti keskasutus eelnevalt nende riikide justiitsministeeriume, kelle õhuruumi lend läbib. Kui maandutakse kolmandas riigis, esitatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohane läbisõidutaotlus. 3. jagu Erisätted § 102. Vangistuse tunnustamise erisused Kui täitev riik on otsustanud tunnustada taotleva riigi lahendiga karistatud isikule määratud vangistust: 1) annab taotlev riik vahi all oleva karistatud isiku täitvale riigile üle viivitamata pärast täitva riigi otsusest teadasaamist, järgides väljaandmistaotluse alusel üleandmise kohta sätestatut; 2) asendab täitva riigi kohus karistatud isiku seisundit raskendamata taotleva riigi lahendiga määratud vangistuse täitvas riigis sama kuriteo eest ettenähtud vangistusega, muutes vajaduse korral vangistuse liiki ja tähtaega, kui käesoleva paragrahvi punktist 3 ei tulene teisiti; 3) kohaldab täitva riigi kohus taotleva riigi lahendiga määratud vangistuse määra, kui see on alla täitva riigi seadusega ettenähtud vangistuse alammäära; 4) arvatakse tunnustatud lahendi alusel taotlevas riigis kantud vangistus, samuti lahendile eelnevas kriminaalmenetluses ja pärast lahendi tegemist taotlevas või täitvas riigis vahi all olemise aeg maha täitvas riigis kohaldatud vangistuse tähtajast; 5) võib täitva riigi kohus põhjendatud juhul asendada taotleva riigi poolt määratud vangistuse rahalise karistusega, samuti kohaldada karistusest tingimisi vabastamist vastavalt täitva riigi õigusele. § 103. Rahalise karistuse tunnustamise erisused (1) Kui täitev riik on otsustanud tunnustada taotleva riigi lahendiga karistatud isikule määratud rahalist karistust: 1) konverteeritakse muus vääringus määratud rahalise karistuse summa täitvas riigis kasutusel olevasse vääringusse tunnustamisotsuse päeva vahetuskursi kohaselt; 2) ei tohi täitva riigi kohaldatav rahaline karistus ületada rahalise karistuse määra, mis on ette nähtud täitva riigi õiguses või praktikas sama kuriteo eest, kui käesoleva lõike punktidest 3 ja 4 ei tulene teisiti; 49 3) kohaldab täitva riigi kohus maksimaalselt taotleva riigi lahendiga määratud rahalise karistuse määra, kui täitva riigi õigus ei võimalda sama kuriteo eest rahalise karistusega karistada, kuid näeb ette raskema sanktsiooni; 4) kohaldab täitva riigi kohus maksimaalselt taotleva riigi lahendiga määratud rahalise karistuse määra, kuigi see ületab täitva riigi õiguses sama kuriteo eest ette nähtud rahalise karistuse määra, tingimusel et täitvas riigis on sama kuriteo eest ette nähtud karistamine raskema sanktsiooniga; 5) võtab täitva riigi kohus arvesse taotleva riigi lahendiga otsustatud või taotleva riigi seadusest tuleneva rahalise karistuse tasumise tingimusi, sealhulgas tasumise tähtaegu ja osamakseid. (2) Täitvale riigile tasutud rahaline karistus arvatakse täitva riigi tuludesse, kahjustamata kolmanda isiku huve. (3) Kui karistatud isik ei täida rahalist karistust, võib täitva riigi kohus kohaldada rahalise karistuse asendamist vangistusega või muu sanktsiooniga tingimusel, et taotleva riigi õigus sellist asendamist ei välista ning taotlev riik ei ole sõnaselgelt taotlenud üksnes rahalise karistuse tunnustamist. (4) Kui rahalise karistuse asendamise vangistusega näeb ette taotleva riigi lahend või taotleva riigi seadus, otsustab täitva riigi kohus kohaldatava vangistuse iseloomu ja tähtaja täitva riigi õiguse kohaselt. Kui taotleva riigi poolt rahalise karistuse asenduskaristusena ette nähtud vangistuse määr on alla täitva riigi seadusega ettenähtud alammäära, kohaldab täitva riigi kohus taotleva riigi ettenähtud määra. Karistatud isiku seisundi raskendamine taotleva riigi õiguses ettenähtuga võrreldes ei ole lubatud. (5) Muul kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul asendab täitva riigi kohus rahalise karistuse vangistusega täitva riigi õiguse kohaselt, võttes arvesse taotleva riigi õigusest tulenevat ülemmäära. § 104. Õiguse piiramise tunnustamise erisused (1) Taotleva riigi lahendiga kohaldatud õiguse piiramise tunnustamise tingimuseks on, et täitva riigi õigus näeb ette samalaadse õiguse piiramise sama kuriteo toimepanemise eest. Täitva riigi kohus hindab taotleva riigi lahendi tunnustamise käigus täiendavalt seda, kas õiguse piiramine täitvas riigis on karistusena eesmärgipärane. (2) Kui täitev riik on otsustanud tunnustada taotleva riigi lahendiga karistatud isiku õiguse piiramist: 1) kohaldab täitva riigi kohus täitva riigi õiguses ette nähtud õiguse piiramise tähtaega, ületamata taotleva riigi lahendis määratud tähtaega; 2) võib täitva riigi kohus kohaldada karistatud isiku õiguse piiramist ainult mõne õiguse suhtes; 3) võib täitev riik karistatud isiku piiratud õiguse täitvas riigis taastada. § 105. Konfiskeerimise tunnustamise erisused (1) Kui täitev riik on otsustanud tunnustada taotleva riigi lahendiga kohaldatud rahasumma konfiskeerimist, kohaldatakse käesoleva seaduse § 103 sätteid konfiskeerimise erisusi arvestades. 50 (2) Taotleva riigi lahendiga kohaldatud individualiseeritud eseme konfiskeerimise tunnustamise tingimuseks on, et täitva riigi õigus näeb ette eseme konfiskeerimise sama kuriteo toimepanemise korral. Eseme konfiskeerimist võib tunnustada ka juhul, kui täitva riigi õigus näeb sama kuriteo korral ette raskema sanktsiooni kohaldamise. (3) Täitva riigi poolt konfiskeeritud vara antakse üle taotlevale riigile, kui taotlev riik on seda taotlenud. 7. peatükk Vangistuse täitmise üleandmine 1. jagu Üldsätted § 106. Kohaldamisala (1) Käesolevat peatükki kohaldatakse ühes riigis (edaspidi otsuseriik) kuriteo eest teise riigi (edaspidi kodakondsusriik) kodanikule jõustunud kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise või selle jätkamise üleandmisele. (2) Üleandmistaotluse võib esitada nii otsuseriik kui ka kodakondsusriik. (3) Vangistuse võib otsuseriik üle anda ka juhul, kui: 1) karistatud isik, olles teadlik tema suhtes otsuseriigis toimuvast menetlusest või selle tulemusena talle määratud karistusest, on asunud kodakondsusriiki karistuse kandmisest kõrvale hoiduma või muudel asjaoludel; 2) karistatud isiku suhtes on otsuseriigis jõustunud kohtulahend või haldusotsus, mille kohaselt ta ei või jääda otsuseriigi territooriumile pärast karistuse ärakandmist. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 107 ja § 108 lõike 4 punktis 3 sätestatut. Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud juhul võimaldab otsuseriik karistatud isikul anda arvamuse üleandmise kohta. § 107. Taotluse esitamise eeldus (1) Taotluse esitamise eelduseks on karistatud isiku sellekohane sooviavaldus otsuse- või kodakondsusriigile. (2) Kui Eestis on mõistetud vangistus selle riigi kodanikule, mis on vangistuse täitmise üleandmist reguleeriva välislepingu osalisriik või millele vangistuse täitmise üleandmine on võimalik vastastikkuse põhimõtte alusel: 1) tagab Justiitsministeerium karistatud isiku teavitamise üleandmise võimalikkusest ja tingimustest; 2) vangla, milles karistatud isikut kinni peetakse, tagab sooviavalduse esitamise korral, et see toimub teadlikult ja vabatahtlikult; 51 3) võimaldab vangla, milles karistatud isikut kinni peetakse, kodakondsusriigi konsulil või teda asendaval ametnikul veenduda selles, et karistatud isiku sooviavaldus on esitatud teadlikult ja vabatahtlikult. (3) Kui otsuse- või kodakondsusriik peab seda karistatud isiku vanuse või terviseseisundi tõttu põhjendatuks, võib karistatud isiku asemel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sooviavalduse esitada tema seaduslik esindaja. § 108. Otsuseriigi ja kodakondsusriigi kohustused (1) Kui karistatud isik on teinud käesoleva seaduse § 107 lõikes 1 nimetatud sooviavalduse otsuseriigile, teavitab see pärast süüdimõistva otsuse jõustumist viivitamata kodakondsusriiki. Kodakondsusriigi ametlikus keeles, inglise või prantsuse keeles teavitus peab sisaldama karistatud isiku nime, sünniaega ja -kohta, tema elukoha aadressi kodakondsusriigis, kui see on teada, ning andmeid süüdimõistmise aluseks olnud asjaolude, vangistuse laadi ja tähtaja kohta ning vangistuse alguskuupäeva. (2) Kui karistatud isik on teinud käesoleva seaduse § 107 lõikes 1 nimetatud sooviavalduse kodakondsusriigile, esitab otsuseriik käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe kodakondsusriigile selle soovil. (3) Kodakondsusriik esitab otsuseriigile selle soovil enne või pärast taotluse esitamist: 1) tõendi selle kohta, et karistatud isik on kodakondsusriigi kodanik; 2) kodakondsusriigi seaduse või selle väljavõtte, millest nähtuvalt isiku süüdimõistmise aluseks olev kuritegu oleks kodakondsusriigi territooriumil toime panduna karistatav; 3) teabe selle kohta, kas ta täidab otsuseriigi määratud karistust, seda vajaduse korral kohandades, või asendab otsuseriigi määratud karistuse kodakondsusriigi määratud karistusega. (4) Kui kumbki riik ei ole teatanud üleandmisest keeldumisest, esitab otsuseriik kodakondsusriigile kas enne taotluse esitamist kodakondsusriigi soovil või pärast taotluse esitamist: 1) karistatud isikut süüdimõistva otsuse ning süüdimõistmise aluseks olnud seaduse või selle väljavõtte kinnitatud koopia; 2) teabe selle kohta, milline osa karistatud isikule määratud vangistusest on kantud, samuti enne süüdimõistmist vahi all oldud aja ja muud asjaolud, mis mõjutavad vangistuse täitmist; 3) dokumendi, millest nähtub karistatud isiku või käesoleva seaduse § 107 lõikes 3 nimetatud juhul tema seadusliku esindaja nõusolek üleandmiseks; 4) kui see on asjakohane, teabe karistatud isiku terviseseisundi ja ravi ning sotsiaalsete näitajate kohta, samuti soovituse tema kohtlemise kohta kodakondsusriigis. (5) Käesoleva seaduse § 106 lõike 3 punktis 2 nimetatud juhul esitab otsuseriik kodakondsusriigile täiendavalt: 1) karistatud isiku arvamuse enda üleandmise kohta või kui see on asjakohane, tõendi arvamuse andmisest keeldumise kohta; 2) koopia väljasaatmisotsusest või muust kohtulahendist või haldusotsusest, millest nähtuvalt karistatud isik ei või jääda otsuseriigi territooriumile pärast karistuse ärakandmist. 52 (6) Karistatud isikut teavitatakse kirjalikult tema sooviavaldusega seotud menetlusest ja tehtud otsustest. (7) Kodakondsusriik kannab üleandmisega seotud kulud, välja arvatud eranditult otsuseriigi territooriumil tekkinud kulud. (8) Kui Eesti on kodakondsusriik, nõuab keskasutus üleandmisega seotud kulud karistatud isikult sisse. Keskasutus võib loobuda kulude sissenõudmisest, kui selleks on kaalukad põhjused, sealhulgas juhul, kui karistatud isik on varatu või kui sissenõudmine asetaks tema või tema lähedased raskesse majanduslikku olukorda. § 109. Üleandmise tagamine (1) Kui karistatud isik on karistuse asendamise menetluse ajaks Eestile üle antud, võetakse ta vahi alla kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt või tagatakse muul viisil tema osavõtt menetlusest. (2) Käesoleva seaduse § 106 lõike 3 punktis 1 nimetatud juhul võib Eesti kodakondsusriigina karistatud isiku otsuseriigi taotlusel vahi alla võtta kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt või tagada muul viisil tema osavõtu menetlusest. Otsuseriigi sellekohane taotlus peab sisaldama käesoleva seaduse § 108 lõike 1 teises lauses nimetatud teavet. § 110. Üleandmise tagajärg (1) Kui karistatud isik on kodakondsusriigi esindajale üle antud, peatub karistuse täitmine otsuseriigis. (2) Kodakondsusriigi õigust kohaldatakse karistuse täitmisele, selle asendamisele ja karistusest tingimisi või ennetähtaegselt vabastamisele. (3) Süüdimõistva otsuse teistmise avaldust võib menetleda ainult otsuseriik. Karistatud isikule armu anda, samuti kohaldada amnestiat või karistust kergendada võib nii otsuse- kui ka kodakondsusriik. Kodakondsusriik lõpetab karistuse täitmise kohe, kui karistatud isikule on antud armu, kohaldatud amnestiat või esineb muu asjaolu, mis välistab karistuse täitmise. (4) Kodakondsusriik teavitab otsuseriiki, kui ta loeb karistuse kantuks või kui karistatud isik on põgenenud, samuti annab otsuseriigi soovil ülevaate karistuse täitmisest. (5) Kui kodakondsusriik loeb karistuse kantuks, ei või otsuseriik enam karistust täita. 2. jagu Eesti täitva riigina § 111. Vangistuse täitmise ülevõtmine ja üleandmine 53 (1) Eesti võib: 1) kodakondsusriigina võtta otsuseriigi taotlusel üle Eesti kodaniku talle jõustunud kohtuotsusega määratud vangistuse täitmiseks; 2) otsuseriigina anda kodakondsusriigi taotlusel üle kodakondsusriigi kodaniku talle Eesti jõustunud kohtuotsusega määratud vangistuse täitmiseks. (2) Üleandmise tingimuseks on, et: 1) taotluse saamise ajal on karistatud isikul kandmata vähemalt kuus kuud vangistust, kui ei ole kokku lepitud lühemas tähtajas; 2) karistatud isik või käesoleva seaduse § 107 lõikes 3 nimetatud juhul tema seaduslik esindaja on üleandmisega nõus, välja arvatud, kui üleandmine toimub § 106 lõikes 3 sätestatud juhtudel; 3) tegu, mille eest isikut on vangistusega karistatud, oleks kodakondsusriigi territooriumil toime panduna karistatav ka kodakondsusriigis ning 4) otsuseriik ja kodakondsusriik nõustuvad üleandmisega. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud nõusolekust ei saa loobuda pärast üleandmise otsuse jõustumist. § 112. Taotluse esitamine ja menetluse üldsätted (1) Vangistuse täitmise ülevõtmise või üleandmise taotluses peavad sisalduma: 1) andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta; 2) taotluse eesmärk; 3) viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel. (2) Kui Eesti on otsuseriik: 1) otsustab valdkonna eest vastutav minister taotlusega nõustumise või sellest keeldumise käesoleva seaduse § 108 lõigetes 1–5 nimetatud teabele toetudes ning § 111 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusi arvesse võttes; 2) teatab keskasutus taotlusega nõustumisest või sellest keeldumisest viivitamata taotleva riigi keskasutusele või muule taotleva riigi teatatud asutusele; 3) edastab keskasutus üleandmistaotlusega nõustumise otsuse asutusele, kus karistatud isikut kinni peetakse isiku üleandmiseks väljaantava isiku üleandmise kohta sätestatu kohaselt. (3) Kui Eesti on kodakondsusriik, edastab keskasutus taotluse vangistuse täitmise ülevõtmise otsustamiseks karistatud isiku elukoha järgsele maakohtule, Eestis elukoha puudumise korral Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Prokuratuur võib esitada üleandmistaotluse kohta seisukoha kohtule. § 113. Taotluse menetlus Eestis kui kodakondsusriigis (1) Kohus otsustab taotluse rahuldamise või sellest keeldumise ning selle, kas Eesti kodakondsusriigina: 1) täidab otsuseriigi määratud karistuse käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatu kohaselt või 2) asendab otsuseriigi määratud karistuse Eesti kohtu määratud karistusega käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatu kohaselt. 54 (2) Taotluse rahuldamise korral ei muudeta üldjuhul karistuse liiki ja kestust. (3) Kui otsuseriigi määratud karistus, mida Eesti otsustab täita, ei ole kooskõlas Eesti õigusega, kohandab kohus karistust vastavalt karistusseadustikus sama kuriteo eest ettenähtud karistusele, seejuures: 1) säilitades maksimaalselt otsuseriigi määratud karistuse liigi; 2) ei raskendata karistust liigi ega määra poolest; 3) ei või kohandatud karistus ületada karistusseadustikus ettenähtud vangistuse ülemmäära. (4 Otsuseriigi karistuse asendamise otsustab kohus, toetudes otsuseriigi kohtuotsuses sõnaselgelt tuvastatud või vaikimisi selle aluseks olevatele asjaoludele. (5) Karistuse asendamisel: 1) ei ole lubatud vangistust asendada rahalise karistusega; 2) arvatakse otsuseriigis kantud vangistus, samuti kohtueelses kriminaalmenetluses ja pärast lahendi tegemist kummaski riigis vahi all olemise aeg maha Eestis täidetava vangistuse tähtajast; 3) ei raskendata karistatud isikule otsuseriigis määratud karistust isegi juhul, kui see on alla karistusseadustikus ettenähtud vangistuse alammäära. § 114. Kohtuistung ja -lahend üleandmistaotluse rahuldamise otsustamisel Eestis kui kodakondsusriigis (1) Vangistuse ülevõtmise otsustamiseks korraldatakse kohtuistung, millest on kohustatud osa võtma karistatud isiku kaitsja. Prokuratuur võib istungist osa võtta, kui ta on esitanud taotluse kohta käesoleva seaduse § 112 lõike 3 kohaselt seisukoha. (2) Otsuseriigi karistust asutakse täitma Eesti kohtu määruse alusel, milles märgitakse: 1) karistatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed; 2) läbivaadatud taotluse sisu; 3) kohtuistungil osalenud isikute seisukohad; 4) taotlusega nõustumise või sellest keeldumise otsustus ja põhjendused; 5) taotlusega nõustumise korral karistuse täitmise või asendamise otsustus ja põhjendused. (3) Kohus toimetab määruse viivitamata kätte karistatud isiku kaitsjale ja prokuratuurile ning teeb kättesaadavaks karistatud isikule. Määrus edastatakse keskasutusele, karistusregistrile ja vanglale. (4) Keskasutus teatab taotlusega nõustumisest või sellest keeldumisest viivitta taotleva riigi keskasutusele või muule taotleva riigi teatatud asutusele. § 115. Üleandmise laiendamine (1) Eesti võib kodakondsusriigina käesoleva seaduse § 106 lõike 3 punktis 2 nimetatud juhul karistatud isiku vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada ainult selle kuriteoga seoses, mis on taotluse aluseks. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud piirangut ei kohaldata, kui: 55 1) kuritegu on toime pandud pärast isiku üleandmist; 2) otsuseriik on andnud selleks nõusoleku; 3) karistatud isik ei ole 30 päeva jooksul oma lõplikust vabanemisest arvates vaatamata võimalusele Eestist lahkunud, samuti kui ta on pärast lahkumist Eestisse tagasi pöördunud. (2) Eesti esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud nõusoleku saamiseks taotluse, millele kohaldatakse väljaandmistaotluse kohta sätestatut. Taotluses peavad täiendavalt sisalduma karistatud isiku ütlused süüteo kohta, mille menetlemiseks nõusolekut taotletakse, kui isik on ütlusi andnud. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei takista Eestil võtta aegumise vältimiseks vajalikke meetmeid. § 116. Karistatud isiku läbisõit (1) Keskasutus võib lubada otsuseriigi poolt üleantava karistatud isiku läbisõitu Eestist, kui otsuseriik on isiku kodakondsusriigiga sellekohase kokkuleppe sõlminud. Selleks esitab otsuse- või kodakondsusriik läbisõidutaotluse koos nõutud andmetega. Läbisõidul olev isik jääb vahi alla ka Eestis, kuni see on läbisõiduks vajalik. (2) Läbisõidu lubamisest võib keelduda, kui: 1) Eestis ei ole tegu, mille eest läbisõidul olev isik on karistatud, kuriteona karistatav; 2) karistatud isik on Eesti kodanik; 3) otsuseriik või kodakondsusriik ei ole osaline välislepingus, mille kohaselt Eesti peab läbisõitu võimaldama. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 117. Vangistuse üleandmise taotlemine (1) Eesti võib: 1) otsuseriigina taotleda välisriigi kodanikule Eesti jõustunud kohtuotsusega määratud vangistuse täitmise üleandmist isiku kodakondsusriigile; 2) kodakondsusriigina taotleda välisriigi jõustunud kohtuotsusega Eesti kodanikule määratud vangistuse täitmise üleandmist Eestile. (2) Taotluse võib esitada, kui käesoleva seaduse § 111 lõike 2 punktides 1–3 nimetatud tingimused on täidetud. Kui taotlust ei esitata välislepingu alusel, võib taotluse esitada, kui Eesti täidaks võrreldaval juhtumil täitva riigi taotlust vastastikkuse põhimõtte alusel. (3) Käesoleva seaduse § 111 lõike 2 punktis 2 nimetatud nõusolekust ei saa loobuda pärast üleandmise otsuse jõustumist. (4) Taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 112 lõikes 1 nimetatud andmed. 56 (5) Käesoleva seaduse § 108 lõigetes 1–5 nimetatud teave lisatakse taotlusele, kui seda ei esitata enne taotluse esitamist. (6) Kui Eesti otsuseriigina taotleb käesoleva seaduse § 106 lõike 3 punktis 1 nimetatud juhul karistatud isiku menetlusest osavõtu tagamist kodakondsusriigis, sisaldab sellekohane taotlus käesoleva seaduse § 108 lõike 1 teises lauses nimetatud teavet. § 118. Asutuste pädevus (1) Taotluse, samuti üleantava isiku läbisõidutaotluse menetlemisel on pädev asutus Justiitsministeerium. (2) Nõuetele vastav taotlus, sealhulgas tõlge täitva riigi määratud keelde ja käesoleva seaduse § 108 lõigetes 1–5 nimetatud teave esitatakse täitva riigi keskasutusele, kui täitev riik ei ole teatanud muud selleks pädevat asutust. (3) Kui Eesti on kodakondsusriik, otsustab taotluse rahuldamise korral otsuseriigi otsuse täitmise kohus käesoleva seaduse §-s 113 sätestatu kohaselt. Kui täitev riik on taotlusega nõustunud, teavitab keskasutus sellest kinnipidamisasutust, et korraldada isiku vastuvõtmine. (4) Kui Eesti on otsuseriik, teatab keskasutus täitva riigi poolt taotlusega nõustumisest asutusele, kus karistatud isikut kinni peetakse, et isik üle anda. Isiku üleandmisele kohaldatakse väljaantava isiku üleandmise kohta sätestatut. § 119. Üleandmise laiendamisega nõustumine Kui karistatud isik ei või jääda Eesti territooriumile pärast § 106 lõike 3 punkti 2 kohaselt karistatud isiku üleandmist, võib Eesti nõustuda üleandmise laiendamisega kuriteole, mis pandi toime enne isiku üleandmist. Sel juhul otsustab Eesti nõusoleku andmise viivitamata, üldjuhul taotluse saamisest arvates 90 päeva jooksul. Kui seda tähtaega ei ole võimalik järgida, teatab Eesti keskasutus kodakondsusriigile viivituse põhjused ja tähtaja, mille jooksul ta nõusoleku andmise otsustab. § 120. Karistatud isiku läbisõidu taotlemine (1) Eesti kui otsuse- või kodakondsusriigi keskasutus võib taotleda kolmanda riigi justiitsministeeriumilt üleantava karistatud isiku läbisõidu lubamist, esitades nõutud andmed. Läbisõitu ei või taotleda riigist, kus üleantava isiku õigusi võidakse piirata tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või kui isiku seisund võib halveneda mõnel nimetatud põhjusel. (2) Läbisõiduriigilt võidakse taotleda kinnitust, et läbisõidul oleva isiku vabadust ei piirata seoses teoga, mis on toime pandud enne karistatud isiku lahkumist otsuseriigist. 57 (3) Kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga, ei ole läbisõiduluba vaja taotleda, välja arvatud juhul, kui läbisõiduriik on seadnud selle tingimuseks välislepingu alusel, mis on Eestile siduv. 8. peatükk Kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmine 1. jagu Eesti täitva riigina § 121. Kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmine (1) Eesti võib taotleva riigi taotlusel võtta üle selles riigis kohtu jõustunud lahendiga karistatud isikule taasühiskonnastamise eesmärgil määratud kriminaalhooldusmeetme täitmise. Karistatud isikuks loetakse isik, kellele määratud ja täitmisele pööramata või osaliselt kantud vabaduskaotusliku karistuse kohus on täielikult või osaliselt asendanud kriminaalhooldusmeetmega. (2) Kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmise tingimuseks on, et: 1) kuritegu, mille toimepanemise eest isik on süüdi tunnistatud, on karistatav nii taotleva riigi karistusseaduse kui ka Eesti karistusseadustiku järgi ja 2) karistatud isik on Eesti alaline elanik. § 122. Kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmisest keeldumise alused (1) Eesti keeldub kriminaalhooldusmeetme täitmist üle võtmast: 1) kui käesoleva seaduse § 121 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud; 2) selles osas, mis puudutab vabaduskaotusliku karistuse täitmisele pööramist või vangistuse üleandmist; 3) kui see võib ohustada Eesti iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, välja arvatud juhul, kui riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste alusel keeldumine oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga; 4) kui Eestis on taotluse aluseks oleva teo suhtes tehtud jõustunud kohtulahend; 5) kui taotluse aluseks on Eesti hinnangul poliitiline või sõjaväeline kuritegu; 6) kui lahendi täitmine on taotleva riigi või Eesti õiguse kohaselt aegunud või välistatud amnestiaakti tõttu või muul põhjusel. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 5 ei kohaldata poliitilisele süüteole Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse korral. § 123. Kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib keelduda kriminaalhooldusmeetme täitmist üle võtmast: 1) kui Eestis viiakse läbi kriminaalmenetlust sama kuriteo suhtes või otsustatakse alustada kriminaalmenetlust sama kuriteo suhtes; 58 2) kui Eestis on sama teoga seoses jäetud süüteomenetlus alustamata või see on lõpetatud ning puuduvad asjaolud, mis õigustaks menetluse jätkamist; 3) kui taotluse aluseks olev otsus on tehtud tagaselja; 4) selles osas, milles Eesti loeb taotluse aluseks oleva otsuse vastuolus olevaks Eesti karistusõiguse kohaldamise põhimõtetega, sealhulgas juhul, kui karistatud isikule ei oleks tema vanuse tõttu teo toimepanemise ajal olnud Eesti õiguse järgi võimalik süüdistust esitada. (2) Kui välislepinguga ei ole ette nähtud teisiti, võib Eesti keelduda kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmisest ka juhul, kui: 1) see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevate nõuetega, või Eesti rahvusvaheliste kohustustega; 2) taotlev riik ei taga võrreldaval juhtumil Eesti lahendi tunnustamist, samuti kui esinevad muud asjaolud, mille tõttu lahendi tunnustamine ei ole kohane. § 124. Kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmise taotluse esitamine ja menetlus (1) Kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmise taotluses peavad sisalduma: 1) andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta; 2) taotluse eesmärk; 3) karistatud isikut tuvastada võimaldavad ja tema elukoha andmed; 4) taotleva riigi lahendi originaal või koopia; 5) andmed kriminaalhooldusmeetme liigi, tähtaja ja tingimuste kohta ning meetme kohaldamise põhjendus, samuti kriminaalhooldusmeetme kohaldamise ja tingimuste õiguslik alus; 6) taotleva riigi pädeva asutuse kinnitus, et lahend on jõustunud ja täidetav; 7) andmed taotluse aluseks oleva kuriteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht ja muud tehiolud, samuti kuriteo kvalifikatsioon ning määratud karistuse kestus, kui see on asjakohane; 8) vajalik teave karistatud isiku isiksuse ja käitumise kohta taotlevas riigis enne ja pärast kriminaalhooldusmeetme kohaldamist; 9) viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel. (2) Kui keskasutus ei tuvasta taotlusega nõustumisest keeldumise aluseid, edastab ta taotluse ja sellega seotud teabe karistatud isiku elukoha järgsele maakohtule, Eestis elukoha puudumise korral Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Prokuratuur võib esitada kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmise taotluse kohta seisukoha kohtule. § 125. Kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmise otsustamine (1) Taotleva riigi poolt taotluses märgitud kriminaalhooldusmeetme liiki, tähtaegu ja tingimusi üldjuhul ei muudeta. Kohus võib kohandada kriminaalhooldusmeedet Eesti õigusele vastavalt, meetme laadi ja selle tähtaega raskendamata. (2) Kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmise otsustamiseks korraldatakse kohtuistung, millest on kohustatud osa võtma karistatud isik ja olemasolu korral tema kaitsja. Prokuratuur võib istungist osa võtta, kui ta on esitanud taotluse kohta käesoleva seaduse § 124 lõike 2 kohaselt seisukoha. 59 (3) Kohtumääruses märgitakse: 1) karistatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed; 2) läbivaadatud taotluse sisu; 3) kohtuistungil osalenud isikute seisukohad; 4) kohtu otsustus kriminaalhooldusmeetme kohaldamise ja vajaduse korral kohandamise kohta ning selle põhjendused; 5) taotlevas riigis toimunud menetluse kulude sissenõudmine karistatud isikult, kui taotlev riik on seda taotlenud. (4) Kohus toimetab määruse viivitamata kätte karistatud isikule, tema kaitsjale kaitsja olemasolul ja prokuratuurile. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele, karistusregistrile ja kriminaalhooldusasutusele. § 126. Kriminaalhooldusmeetme täitmine (1) Keskasutus teatab viivitamata taotleva riigi keskasutusele või muule taotleva riigi poolt teatatud asutusele: 1) taotluse rahuldamisest; 2) taotluse rahuldamisest keeldumisest; 3) kriminaalhooldusmeetme täitmise algusest. (2) Taotlevale riigile teatatakse kohe, kui karistatud isik on: 1) kriminaalhooldusmeetme tingimusi rikkunud; 2) saanud kriminaalmenetluses süüdistuse uue kuriteo toimepanemises või on süüdi mõistetud. (3) Kui kriminaalhooldusmeetme täitmine on lõppenud, teavitatakse sellest taotlevat riiki tema soovil. § 127. Kulud (1) Eesti kannab täitva riigina kriminaalhooldusmeetme täitmisega seotud kulud. (2) Taotleva riigi soovil võib Eesti täitva riigina karistatud isikult sisse nõuda taotlevas riigis toimunud menetluse kulud, mis taotlev riik on karistatud isikult välja mõistnud. Nende kulude kättesaamise korral on Eestil kohustus edastada taotlevale riigile eksperditasud, kui ei ole kokku lepitud teisiti. 2. jagu Eesti taotleva riigina § 128. Kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmise taotlemine (1) Eesti võib taotleda täitvalt riigilt Eesti kohtu jõustunud lahendiga määratud kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmist, kui: 1) kuritegu, mille toimepanemise eest isik on süüdi tunnistatud, on karistatav nii Eestis kui ka täitva riigi karistusseaduse järgi; 60 2) karistatud isik on täitva riigi alaline elanik ja 3) kui taotlust ei esitata välislepingu alusel, täidaks Eesti võrreldaval juhtumil täitva riigi taotlust vastastikkuse põhimõtte alusel. (2) Taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 124 lõikes 1 nimetatud andmed. § 129. Asutuste pädevus kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmise taotluse menetluses (1) Üleandmistaotluse koostamiseks pädev asutus on vangla, kes vastutab karistatud isiku kriminaalhoolduse korraldamise eest. (2) Pädev asutus edastab üleandmistaotluse keskasutusele. Keskasutus esitab nõuetele vastava taotluse, sealhulgas tõlke täitva riigi määratud keelde ja muu vajaliku teabe täitva riigi keskasutusele, kui täitev riik ei ole teatanud muud selleks pädevat asutust. (3) Pädev asutus teavitab täitva riigi asutust asjaoludest, mis on taotluse menetluses või kriminaalhooldusmeetme täitmiseks olulised. 3. osa Koostöö Euroopa Liidu õiguse alusel 9. peatükk Isiku loovutamine 1. jagu Eesti täitva riigina § 130. Loovutamise üldtingimused (1) Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva asutuse loovutamistaotluse alusel peab Eesti kinni ja loovutab taotlevale riigile isiku, kelle suhtes on taotlevas riigis: 1) alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või 2) jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul on tingimuseks, et loovutatavat isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mis on taotleva riigi karistusseaduse järgi karistatav vähemalt üheaastase vangistusega. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul on tingimuseks, et loovutatav isik on taotlevas riigis süüdi mõistetud ning tal on kandmata vähemalt neli kuud vangistust. (4) Kui loovutataval isikul on Eesti õiguse järgi puutumatus või välislepingus ettenähtud eesõigused, peatub loovutusmenetlus, kuni on teada, et isikult on puutumatus või välislepingus ettenähtud eesõigused ära võetud. Kui puutumatuse või eesõiguse äravõtmine kuulub kolmanda riigi või rahvusvahelise organisatsiooni pädevusse, taotleb nende äravõtmist taotlev riik. 61 (5) Käesolevas peatükis loetakse vangistusega samaväärseks muu karistus, mille sisuks on isiku vabaduse piiramine. § 131. Loovutamisest keeldumise alused (1) Eesti keeldub isiku loovutamisest, kui: 1) taotluse aluseks olev kuritegu allub Eesti jurisdiktsioonile ja Eesti õiguse kohaselt on kuriteo eest karistuse kohaldamine välistatud amnestiaakti tõttu; 2) loovutatav isik on teises Euroopa Liidu liikmesriigis taotluse aluseks oleva teoga seoses lõplikult õigeks mõistetud või süüdi mõistetud karistust määramata või talle määratud karistus on kantud või kandmisel, või kui karistuse kohaldamine on otsuse teinud riigi seaduse alusel välistatud; 3) loovutatav isik oli taotluse aluseks oleva teo toimepanemise ajal noorem kui 14-aastane; 4) taotlevas riigis võib taotluse aluseks oleva kuriteo eest mõista karistuseks eluaegse vangistuse ning puudub taotleva riigi veenev kinnitus, et taotlevas riigis on võimalik kaaluda ennetähtaegset vabastamist kas isiku enda algatusel või hiljemalt 20-aastase vangistuse kandmise järel; 5) kriminaalmenetluse läbiviimiseks loovutatav isik on Eesti kodanik, kellel on Eestis alaline elukoht, või Euroopa Liidu kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus, ja puudub taotleva riigi veenev kinnitus, et ta antakse süüdimõistmise korral Eestile üle karistuse täitmiseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatud juhul võib taotlev riik esitada Eestile vangistuse tunnustamise taotluse. § 132. Loovutamisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib keelduda isiku loovutamisest, kui: 1) taotluse aluseks olev tegu ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuritegu ega käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu, mille eest taotlevas riigis ettenähtava vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat; 2) loovutatav isik on Eestis kohtu alla antud seoses sama teoga, mille alusel taotlus on esitatud; 3) loovutatava isiku suhtes on Eestis sama teoga seoses otsustatud süüdistust mitte esitada või menetlust mitte jätkata; 4) Euroopa Liidu liikmesriigis tehtud jõustunud kohtulahend välistab loovutatava isiku suhtes sama teoga seoses menetluse jätkamise; 5) taotluse aluseks olev kuritegu allub Eesti jurisdiktsioonile ning Eesti õiguse kohaselt on kuritegu aegunud; 6) loovutatav isik on kolmandas riigis taotluse aluseks oleva teoga seoses lõplikult õigeks või süüdi mõistetud karistust määramata või talle määratud karistus on kantud või kandmisel, või kui karistuse kohaldamine on otsuse teinud riigi seaduse alusel välistatud; 7) karistuse täitmiseks loovutatav isik on Eesti kodanik, kellel on Eestis alaline elukoht, või Euroopa Liidu kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus, ning Eesti kohus otsustab karistuse täita vastavalt Eesti õigusele; 8) taotluse aluseks olev kuritegu on toime pandud Eesti territooriumil; 9) taotluse aluseks olev kuritegu on toime pandud väljaspool taotleva riigi territooriumi ja Eestil puudub jurisdiktsioon väljaspool Eesti territooriumi toime pandud samaväärse teo suhtes; 62 10) isiku loovutamise eesmärk on karistuse täitmine ja loovutatav isik on taotlevas riigis süüdi mõistetud tagaselja. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 sätestatud juhul võib taotlev riik esitada Eestile vangistuse tunnustamise taotluse. § 133. Tagaselja süüdimõistmise arvestamata jätmise tingimused (1) Käesoleva seaduse § 132 lõike 1 punkti 10 ei kohaldata, kui taotlusest nähtuvalt loovutatav isik: 1) oli taotleva riigi seaduse kohaselt aegsasti kutsutud kohtuistungile menetluses, mille tulemusena ta süüdi mõisteti, või oli istungi toimumise ajast ja kohast teadlik muu ametliku teate kaudu ning teda oli aegsasti hoiatatud, et süüdimõistmine võib toimuda ka juhul, kui ta istungile ei ilmu; 2) olles teadlik istungi ajast ja kohast, oli esindatud lepingulise või riigi määratud kaitsja poolt, kelle kaitsefunktsiooni täitmine on tõendatav; 3) sai teda süüdimõistva otsuse taotleva riigi seaduse kohaselt kätte, teda teavitati üheselt mõistetavalt õigusest süüdimõistev otsus apelleerida või taotleda uut menetlust, milles oleks võimalik esitada uusi tõendeid ja toimuks tõendite sisuline hindamine ning mille tagajärjeks võiks olla uus otsus, kuid väljaantav isik on väljendanud soovi loobuda selle õiguse kasutamisest, või 4) saab süüdimõistva otsuse taotleva riigi seaduse kohaselt kätte viivitamata pärast tema üleandmist ning teda teavitatakse üheselt mõistetavalt õigusest süüdimõistev otsus apelleerida või taotleda uut menetlust, milles oleks võimalik esitada uusi tõendeid ja toimuks tõendite sisuline hindamine ning mille tagajärjeks võiks olla uus otsus, samuti apellatsioonkaebuse esitamise või uue menetluse taotlemise tähtaeg. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud juhul, kui loovutatav isik ei olnud varem kätte saanud ühtegi ametlikku teadet tema vastu toimuvast kriminaalmenetlusest, võib see isik taotlusest teada saades nõuda süüdimõistva kohtuotsuse koopiat. Taotlev riik edastab nõutud koopia kohe täitva riigi vahendusel loovutatavale isikule teadmiseks. (3) Kohtuotsuse koopia nõudmine ja edastamine käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt: 1) ei mõjuta taotluse täitmise menetlust; 2) ei ole süüdimõistva kohtuotsuse kättetoimetamine loovutatavale isikule ning sellega ei ole lubatud siduda menetlustähtaegu. § 134. Taotluste paljusus (1) Kui taotluse on esitanud sama isiku suhtes mitu riiki, lähtub loovutamist otsustav kohus selle riigi kindlaksmääramisel, kellele isik loovutatakse, eeskätt isiku toimepandud süütegude raskusest ja süütegude toimepanemise kohast, taotluste esitamise järjekorrast ja nende eesmärgist. Vajaduse korral võib kohus küsida nõu Eurojustilt. (2) Kui sama isiku suhtes on esitatud loovutamis- ja väljaandmistaotlus, otsustab valdkonna eest vastutav minister, kumb nendest täidetakse, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja väljaandmistaotluse aluseks olevas välislepingus nimetatud asjaolusid. 63 § 135. Taotluse esitamine (1) Loovutamistaotluses peavad sisalduma: 1) taotluse koostanud asutuse nimi, aadress ja kontaktandmed; 2) loovutatava isiku, tema kodakondsus ja võimaluse korral asukoha tuvastamist võimaldavad andmed ning tema võimalikult täpne kirjeldus; 3) andmed taotluse aluseks oleva kuriteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht, isiku osalus teo toimepanemisel, tagajärg ja muud tehiolud; 4) taotleva riigi karistusseaduse kohane kuriteo kvalifikatsioon ja maksimaalne võimalik karistus või kui karistus on määratud, selle määr ja teave karistuse kandmise kohta; 5) andmed taotleva riigi tehtud vahistamismääruse, muu samaväärse määruse või süüdimõistva otsuse kohta; 6) võimaluse korral muud andmed kuriteo õiguslike tagajärgede kohta; 7) eseme identifitseerimist võimaldavad andmed ja selle õiguslik seisund, kui loovutamistaotlusega taotletakse tõendi või süüteoga saadud vara üleandmist. (2) Schengeni konventsiooni artikli 95 kohane tagaotsimisteade või Interpoli kaudu saabunud vahistamistaotlus loetakse oma mõjult võrdseks taotlusega, kui see sisaldab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sisalduvaid andmeid ning vastab käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktis 2 sätestatud keelenõuetele. Politsei- ja Piirivalveamet edastab sel juhul taotluse viivitamata keskasutusele. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tagaotsimisteade või vahistamistaotlus ei sisalda käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud andmeid või ei vasta keelenõuetele, tuleb nõuetekohane taotlus esitada Eesti keskasutusele kolme tööpäeva jooksul loovutatava isiku kinnipidamisest arvates. § 136. Taotluse eelmenetlus (1) Keskasutus teeb nõuetekohase taotluse viivitamata kättesaadavaks loovutatava isiku elukoha järgsele maakohtule, Eestis elukoha puudumise korral Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. (2) Prokuratuur lisab taotlusele karistusregistri väljavõtte ja muud vajalikud andmed ning selgitab, kas loovutatava isiku suhtes on Eestis alustatud kriminaalmenetlust. (3) Lähtudes kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust, võib prokuratuur loovutatava isiku suhtes kohaldada taotluse menetlemise tagamiseks vajalikke kriminaalmenetluse tagamise vahendeid. § 137. Loovutatava isiku kinnipidamine ja loovutusvahistus (1) Loovutatava isiku võib kriminaalmenetluse seadustiku § 217 lõikes 1 sätestatud korras kinni pidada: 1) esitatud taotluse alusel; 2) Interpoli kaudu esitatud vahistamistaotluse või Schengeni infosüsteemis oleva tagaotsimisteate alusel enne nõuetekohase taotluse saabumist, kui esitatud on kinnitus taotluse esitamise kavatsuse kohta. 64 (2) Loovutatavat isikut teavitatakse tema kinnipidamisel teda puudutavast taotlusest ja loovutamise korrast. (3) Loovutatavale isikule, kes on kinni peetud, tagatakse vastavalt kriminaalmenetluse seadustikus sätestatule kaitsja ning vajaduse korral tõlk. Loovutatavat isikut teavitatakse, et tal on õigus kaitsjale ka taotlevas riigis. Alaealisele isikule kohaldatakse õigusi, mis on alaealisel kahtlustataval või süüdistataval, välja arvatud kriminaalmenetluse seadustiku § 34 lõike 11 punktis 3 sätestatu. (4) Loovutatava isiku võib vahistada käesoleva seaduse § 37 sätete kohaselt. (5) Isik vabastatakse vahi alt, kui: 1) ilmnevad asjaolud, mis välistavad isiku loovutamise; 2) nõuetekohast loovutamistaotlust ei ole käesoleva seaduse § 135 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul saabunud; 3) loovutatavat isikut ei ole käesoleva seaduse § 141 lõigetes 2–4 sätestatud tähtaja jooksul üle antud. (6) Kui kohus otsustab taotluse rahuldada, kohaldab ta isiku suhtes vahistamist kuni isiku üleandmiseni. Kui kohus otsustab loovutamisest keelduda, kohaldatakse isiku suhtes vahistamist kuni kohtumääruse jõustumiseni. (7) Kui taotluse eesmärk on kriminaalmenetluse läbiviimine, võib kohus lubada loovutatava isiku ajutist üleandmist taotlevale riigile riikide vahel kokku lepitud tingimustel. Ajutine üleandmine ei tohi kahjustada loovutatava isiku õigust osaleda loovutamise otsustamise menetluses. (8) Kui loovutatav isik on soovinud kaitsjat taotlevas riigis, kuid ei ole veel kaitsjat nimetanud, teavitab prokuratuur sellest soovist kohe taotleva riigi pädevat asutust. Taotleva riigi poolt edastatud teave selles riigis kaitsja nimetamise tingimuste kohta edastatakse kohe loovutatavale isikule. § 138. Lihtsustatud korras loovutamine (1) Prokuratuur teatab loovutatavale isikule pärast tema kinnipidamist võimalusest nõustuda lihtsustatud korras loovutamisega, selgitades selle õiguslikke tagajärgi. (2) Lihtsustatud korras loovutamisega nõustumine on tühine, kui loovutatav isik ei tee seda vabatahtlikult, olles teadlik selle tagajärgedest, seda ei vormistata kirjalikult, talle ei ole tagatud kaitsja või vajaduse korral tõlk. Lihtsustatud korras loovutamisega nõustumisest ei ole võimalik loobuda. (3) Loovutatava isiku nõustumine lihtsustatud korras loovutamisega vormistatakse kirjalikult kaitsja ja vajaduse korral tõlgi juuresolekul ning tehakse kättesaadavaks kohtule, prokuratuurile ja keskasutusele. (4) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka isiku nõustumisele loovutamise laiendamisega käesoleva seaduse § 143 lõikes 1 sätestatud juhtudel. 65 § 139. Kohtuistung loovutamise otsustamiseks (1) Loovutamise otsustamiseks korraldatakse kohtuistung kümne päeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates. Kui isik on teatanud loovutamisega nõustumisest, korraldatakse kohtuistung kolme tööpäeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates. (2) Kohtuistungist on kohustatud osa võtma: 1) prokuratuur; 2) loovutatav isik, kes ei ole nõustunud lihtsustatud korras loovutamisega; 3) loovutatava isiku kaitsja. (3) Kohtuistungil võib osaleda lihtsustatud korras loovutamisega nõustunud isik. (4) Kohtuistungil kohus: 1) kontrollib isiku nõusolekut loovutamisega; 2) tutvustab isikule loovutamismenetlust ja loovutamise laiendamise kohta sätestatut; 3) kuulab ära loovutatava isiku, kui ta viibib istungil, tema kaitsja ja prokuratuuri arvamuse. § 140. Kohtulahend loovutamise otsustamisel (1) Kohus otsustab isiku loovutada või loovutamisest keelduda määrusega, mis tehakse viivitamata pärast kohtuistungit ja milles märgitakse: 1) loovutatava isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed; 2) läbivaadatud taotluse sisu; 3) kohtuistungil osalenud isikute seisukohad ning kui isik on enda loovutamisega nõus, tema nõusolek, samuti isiku nõustumine loovutamise laiendamisega, kui see on asjakohane; 4) kohtu otsustus ja põhjendused loovutamise kohta; 5) tingimus, et loovutatav Eesti kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus, või Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus, antakse süüdimõistmise korral üle Eestile karistuse täitmiseks; 6) kohtu otsustus ja põhjendused loovutusvahistuse kohta ja isiku vahi all viibitud aeg; 7) loovutamise edasilükkamine või ajutine loovutamine, kui see on asjakohane. (2) Kohus toimetab määruse viivitamata kätte loovutatavale isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Jõustunud määrus toimetatakse viivitamata kätte keskasutusele. (3) Loovutamise või sellest keeldumise määruse peale võivad loovutatav isik, tema kaitsja ja prokurör esitada määruskaebuse kolme päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. (4) Isik, kelle kohus otsustas välisriigile loovutada, võib kaebeõigusest loobuda, tehes selle kohta kirjaliku avalduse. Sellisel juhul jõustub kohtumäärus kaebeõigusest loobumise päeval. (5) Lõpliku lahendini tuleb jõuda 60 päeva jooksul loovutatava isiku kinnipidamisest arvates, kui isik ei ole enda loovutamisega nõus, ning kümne päeva jooksul isiku poolt nõusoleku andmisest arvates. 66 (6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud tähtaja jooksul ei ole võimalik otsust teha, pikeneb loovutamisotsuse tegemiseks ettenähtud tähtaeg 30 päeva võrra, millest ja mille põhjustest teavitatakse viivitamata taotlevat riiki. Kui pikendatud tähtajast ei ole võimalik kinni pidada, teavitatakse sellest ja selle põhjustest Eurojusti. § 141. Kohtulahendi täitmine (1) Keskasutus teavitab viivitamata taotlevat riiki jõustunud lahendist isiku loovutamise kohta, samuti loovutamisest keeldumisest ja keeldumise põhjustest. (2) Jõustunud lahendi isiku loovutamise kohta edastab keskasutus viivitamata Politsei- ja Piirivalveametile. Politsei- ja Piirivalveamet teatab taotlevale riigile loovutatava isiku üleandmise aja ja koha ning korraldab isiku üleandmise. Isik antakse taotlevale riigile üle kümne päeva jooksul loovutamisotsuse jõustumisest arvates. (3) Kui poolest sõltumatutel asjaoludel ei ole Politsei- ja Piirivalveametil käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt võimalik isikut üle anda või vastu võtta, teatab Politsei- ja Piirivalveamet sellest teisele poolele. Pooled lepivad kokku uue üleandmise aja ja koha. Isik antakse taotlevale riigile üle kümne päeva jooksul kokkuleppest arvates. (4) Üleandmise võib ajutiselt edasi lükata humanitaarsetel põhjustel, sealhulgas loodusõnnetuse korral, või kui on piisav alus arvata, et üleandmine võib ohustada loovutatava isiku elu või tervist. Lahend täidetakse kohe pärast eelnimetatud põhjuse äralangemist ja isik antakse üle kümne päeva jooksul alates uuest kokkulepitud tähtpäevast. (5) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 nimetatud tähtaja jooksul ei ole isik üle antud, vabastatakse ta vahi alt. § 142. Loovutamise edasilükkamine ja ajutine loovutamine (1) Kohus võib loovutamist otsustades lükata loovutamise edasi, kui seda tingib loovutatava isiku suhtes Eestis toimuv menetlus või tema suhtes tehtud kohtuotsuse täitmine. (2) Kohus võib loovutamist otsustades korraldada anda isik, kelle loovutamine on edasi lükatud, taotlevale riigile välja ajutiselt. Sellekohase kirjaliku kokkuleppe taotleva riigiga sõlmib keskasutus. § 143. Loovutamise laiendamisega ja edasiloovutamisega nõustumine (1) Eesti võib täitva riigina pärast loovutamise otsustamist taotleva riigi taotlusel nõustuda: 1) loovutamise laiendamisega kuriteole, mis pandi toime enne isiku loovutamist, kuid mis ei olnud loovutamistaotluse aluseks; 2) Eestist loovutatud isiku taotlevast riigist loovutamisega teisele Euroopa Liidu liikmesriigile seoses kuriteoga, mis pandi toime enne isiku loovutamist, kui Eesti ei ole varem nõustunud käesoleva lõike punktis 1 sätestatud juhul loovutamise laiendamisega sama kuriteo suhtes. 67 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõustumisele kohaldatakse loovutamistaotluse kohta sätestatut iga süüteo suhtes eraldi, arvestades käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi. (3) Loovutamise laiendamise või edasiloovutamise taotluse läbivaatamiseks korraldatakse kohtuistung viie päeva jooksul loovutamistaotluse nõuetele vastava taotluse kohtusse saabumisest arvates. Otsus laiendamise või edasiloovutamise kohta peab olema jõustunud 30 päeva jooksul taotluse Eestisse saabumisest arvates. (4) Eestist loovutatud isiku väljaandmisele kolmandale riigile kohaldatakse käesolevas seaduses väljaandmise laiendamise kohta sätestatut, arvestades sellest paragrahvist tulenevaid erisusi. (5) Euroopa Liidu liikmesriigile loovutatud Eesti kodanikku ei või taotlev riik ilma Eestis valdkonna eest vastutava ministri loata välja anda Euroopa Liitu mittekuuluvale riigile. § 144. Eseme üleandmine loovutamistaotluse alusel (1) Eesti võib täitva riigina taotleva riigi taotlusel kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt arestida või ära võtta ning taotlevale riigile üle anda: 1) tõendi taotluse aluseks oleva kuriteo menetluses; 2) taotluse aluseks oleva kuriteoga saadud vara, mis on loovutatava isiku kinnipidamise ajal tema valduses või on kätte saadud hiljem. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eseme üleandmist ei takista asjaolu, et loovutamisotsuse kohaselt loovutatava isiku üleandmine ei teostu isiku surma või põgenemise tõttu. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ese on: 1) tõendina või arestitava või konfiskeeritava esemena vajalik Eestis toimuvas süüteomenetluses, võib keskasutus prokuratuuri ettepanekul lükata eseme taotlevale riigile üleandmise edasi või kokkuleppel taotleva riigiga anda selle üle ajutiselt; 2) Eesti või kolmanda isiku omandis, võib selle anda taotlevale riigile üle ajutiselt. § 145. Loovutatava isiku läbisõit (1) Keskasutus lubab läbisõidutaotluse alusel Euroopa Liidu liikmesriigi poolt loovutatud isiku läbisõitu Eestist. (2) Läbisõidutaotlus peab sisaldama käesoleva seaduse § 135 lõike 1 punktides 2–5 nimetatud andmeid. (3) Kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub Eestisse ettekavatsematult, piisab läbisõidu lubamiseks, et taotlev riik on Eesti keskasutusele kirjalikult taasesitatavas vormis esitanud käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud andmed. 2. jagu 68  Eesti taotleva riigina § 146. Loovutamise taotlemine (1) Eesti võib taotleva riigina taotleda Euroopa Liidu liikmesriigilt selles riigis viibiva isiku loovutamist, kui see isik on: 1) kahtlustatav või süüdistatav, kelle suhtes on kohaldatud vahistamist, või 2) süüdimõistetu, kelle suhtes on jõustunud kohtuotsus. (2) Loovutamist võib taotleda, kui kuritegu, milles isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, on karistatav Eesti karistusseadustiku alusel vähemalt üheaastase vangistusega ning kui isik on taotluse aluseks olevas kuriteos süüdi mõistetud, siis talle määratud vangistusest on vähemalt neli kuud kandmata. (3) Eesti võib loovutamistaotluses taotleda eseme üleandmist, kui see on: 1) tõend taotluse aluseks oleva kuriteo menetluses; 2) taotluse aluseks oleva kuriteoga saadud vara, mis on loovutatava isiku kinnipidamise ajal tema valduses või on kätte saadud hiljem. (4) Taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 135 lõikes 1 nimetatud andmed. § 147. Loovutamise taotlemise täiendavad tingimused (1) Kui Eestis on võimalik taotluse aluseks oleva kuriteo eest mõista karistuseks eluaegne vangistus, kinnitatakse täitvale riigile ennetähtaegse vabastamise kaalumise võimalust. (2) Kui kriminaalmenetluse läbiviimiseks loovutatav isik on täitva riigi kodanik või alaline elanik, kinnitatakse täitva riigi taotlusel seda, et ta antakse süüdimõistmise korral tagasi üle täitvale riigile karistuse täitmiseks. (3) Kui karistuse täitmiseks loovutatav isik on Eestis süüdi mõistetud tagaselja, esitatakse täitvale riigile andmed loovutatavale isikule istungikutse kättetoimetamise kohta, tema esindamise kohta kaitsja poolt, samuti edasikaebe ja teistmise võimaluse kohta. Loovutatava isiku nõudel tehakse talle kättesaadavaks süüdimõistev kohtuotsus. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul, kui loovutatavale isikule ei olnud süüdimõistvat kohtuotsust varem kätte toimetatud ning isik on üle antud ja ta on esitanud apellatsioonkaebuse või teistmisavalduse, vaadatakse tema vabaduse piiramise põhjendatus ja tingimused üle kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt või isiku taotlusel. Apellatsiooni- või teistmismenetluse algusega ei ole lubatud viivitada. (5) Kui täitev riik on teatanud pädevale asutusele, et loovutatav isik soovib kaitsjat Eestis ja ei ole endale veel kaitsjat nimetanud, antakse täitva riigi pädevale asutusele kohe teavet Eestis kaitsja nimetamise tingimuste, sealhulgas riigi õigusabi taotlemise tingimuste kohta. § 148. Asutuste pädevus loovutamistaotluse menetluses 69 (1) Loovutamistaotluse koostamiseks pädevad asutused on: 1) prokuratuur kohtueelses menetluses; 2) kohus kohtumenetluses; 3) kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus jõustunud kohtuotsuse täitmiseks. (2) Prokuratuuri nõusolekul võib edasilükkamatul juhul taotleda Interpolilt või Schengeni infosüsteemi riigisisese osa eest vastutava keskasutuse kaudu Euroopa Liidu liikmesriigilt loovutatava isiku kinnipidamist enne loovutamistaotluse esitamist. Loovutamistaotlus esitatakse täitvale riigile täitva riigi määratud tähtpäevaks. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutus edastab eestikeelse loovutamistaotluse keskasutusele, kes tõlgib selle täitva riigi määratud keelde. Keskasutus esitab nõuetele vastava taotluse täitva riigi pädevale asutusele. (4) Kui loovutatava isiku asukoht on teada, võib taotluse koostanud asutus selle tõlkida ja esitada täitva riigi pädevale asutusele. Taotluse esitamisest teavitatakse keskasutust. (5) Loovutamistaotluse võib tühistada selle koostanud asutus. § 149. Loovutamise vastuvõtmise tingimused (1) Loovutatud isiku kinnipidamiskohas ja vahi all oldud aeg arvatakse maha tema kantava karistuse tähtajast. (2) Eesti võib taotleva riigina loovutatud isiku teisele Euroopa Liidu liikmesriigile loovutada, samuti tema vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada ainult loovutamistaotluse aluseks olnud kuriteoga seoses. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui: 1) kuritegu on toime pandud pärast isiku loovutamist; 2) Eestis menetletav muu kuritegu ei ole karistatav vangistuse ega sellega samaväärse vabaduspiiranguga, välja arvatud vabadust piirav asenduskaristus; 3) Eesti kriminaalmenetluses muu kuriteo suhtes ei ole alust isiku vabaduse piiramiseks; 4) isik on vabatahtlikult nõustunud loovutamise laiendamisega enne loovutamise otsustamist või nõustub loovutamise laiendamisega sõnaselgelt pärast üleandmist samadel tingimustel, kui toimub lihtsustatud korras loovutamisega nõustumine; 5) kuritegu on selline, mis võimaldab loovutamist, ja täitev riik on andnud selleks nõusoleku; 6) loovutatud isik ei ole 45 päeva jooksul oma lõplikust vabanemisest arvates vaatamata võimalusele Eestist lahkunud, samuti kui ta on pärast lahkumist Eestisse tagasi pöördunud, või 7) isik nõustub vabatahtlikult enda loovutamisega teisele Euroopa Liidu liikmesriigile sõnaselgelt pärast üleandmist samadel tingimustel, kui toimub lihtsustatud korras loovutamisega nõustumine. (4) Eesti esitab käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 5 nimetatud nõusoleku saamiseks täitvale riigile taotluse, millele kohaldatakse loovutamistaotluse kohta sätestatut. 70 (5) Kui Eesti esitatud loovutamistaotluse alusel on isik või ese üle antud ajutiselt või tingimusega, et süüdimõistetud isik kannab karistust täitvas riigis, tagastab Eesti isiku või eseme esimesel võimalusel täitvale riigile. § 150. Loovutatud isiku läbisõidu taotlemine (1) Keskasutus võib taotleda Eestile loovutatava isiku kolmandast riigist läbisõidu lubamist. (2) Läbisõidutaotlus sisaldab käesoleva seaduse § 135 lõike 1 punktides 2–5 nimetatud andmeid. (3) Kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub läbisõiduriiki ettekavatsematult, esitab keskasutus kirjalikult taasesitatavas vormis läbisõiduriigile käesoleva seaduse § 135 lõike 1 punktides 2–-5 viidatud andmed. 10. peatükk Uurimistaotlus 1. jagu Üldsätted § 151. Uurimistaotluse eesmärk ja ulatus (1) Uurimistaotluse tunnustamine hõlmab sellise taotluse tunnustamist ja täitmist, mille on koostanud või kinnitanud Euroopa Liidu liikmesriigi pädev õigusasutus ja mille sisuks on: 1) teise liikmesriigi pädeva asutuse menetlustoiminguga tõendite kogumine; 2) teise liikmesriigi pädeva asutuse valduses oleva tõendi üleandmine või 3) teises liikmesriigis asuva tõendina kasutatava eseme hävimise, muutmise, eemaldamise, üleandmise või võõrandamise takistamine hoiumeetmega või sellise eseme üleandmine. (2) Taotluse aluseks võib olla kuritegu või muu tegu, mis on taotlevas riigis kriminaalasjadega tegeleva kohtu pädevuses vähemalt edasikaebe staadiumis, samuti eelnimetatud teoga seotud juriidilise isiku õigusrikkumine, mille eest kohaldatakse taotlevas riigis ette nähtud vastutust. (3) Uurimistaotluse võib esitada pädeva asutuse algatusel või kahtlustatava või süüdistatava või tema kaitsja taotlusel, mis on esitatud taotleva riigi õiguse kohaselt. (4) Uurimistaotluse võib esitada, kui taotleva riigi pädev asutus on hinnanud selle vajalikuks ja proportsionaalseks seoses käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusega ning arvestades kahtlustatava või süüdistatava õigusi ja et sama menetlustoimingut saaks samadel tingimustel kohaldada ka taotleva riigi riigisiseses menetluses. (5) Käesolevas peatükis sätestatut ei kohaldata: 1) käesoleva seaduse § 70 alusel loodud ühise uurimisrühma tegevusele ja selle raames tõendite kogumisele; 2) Iiri Vabariigi ja Taani Kuningriigiga tehtavale koostööle. 71 § 152. Uurimistaotluse esitamise, tunnustamise ja täitmise üldtingimused (1) Uurimistaotluse esitamisel, tunnustamisel ja täitmisel ning uurimistaotluse alusel saadud tõendi kasutamisel võetakse arvesse isikute põhiõigusi. Taotlev ja täitev riik tagavad uurimistaotluse alusel tehtavast toimingust puudutatud isikule õigused, sealhulgas edasikaebeõiguse ja edasikaebe tähtajad, mis on võrreldavad riigisiseses menetluses tagatud õigustega. Arvestades uurimistaotlusega seotud menetlusteabe konfidentsiaalsusest tulenevaid piiranguid, teavitavad taotlev ja täitev riik puudutatud isikut viivitamata tema õigusest toimingu peale edasi kaevata. (2) Uurimistaotluse esitamise alust saab vaidlustada taotlevas riigis selle riigi õiguse kohaselt, mõjutamata isiku põhiõiguste kaitset täitvas riigis. (3) Taotlev ja täitev riik: 1) korraldavad uurimistaotluse sujuva täitmise eesmärgil vajaduse korral konsultatsioone; 2) teavitavad teineteist, kui uurimistaotluse andmise, tunnustamise või täitmisega seoses on alustatud edasikaebemenetlust, ja võtavad arvesse teises riigis uurimistaotlusega seotud edasikaebemenetluse tulemust. (4) Taotlev riik ei avalda uurimistaotluse alusel saadud teavet suuremas ulatuses, kui taotluse eesmärgi saavutamiseks vajalik, lähtudes oma õiguse sätetest ja arvesse võttes täitva riigi seatud piiranguid. (5) Kui uurimistaotluse täitmisega kaasnevad erakordselt suured kulud, hüvitab taotlev riik erandina käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatust täitvale riigile osa kuludest, kui täitev riik on esitanud andmed kulude kohta ja alustanud konsultatsioone kulude jagamiseks. Taotlev riik võib ka otsustada uurimistaotlust muuta või selle tagasi võtta. 2. jagu Eesti täitva riigina § 153. Uurimistaotluse tunnustamisest keeldumise alused (1) Eesti võib keelduda uurimistaotluse tunnustamisest, kui: 1) taotluse aluseks ei ole kuritegu ja taotletud menetlustoiming ei ole selle aluseks oleva süüteo puhul Eesti õiguse kohaselt lubatud; 2) taotluse aluseks olev tegu ei ole Eestis karistatav, välja arvatud juhul, kui tegemist on käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud süüteoga, mille eest taotlevas riigis ettenähtava vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat; 3) Eestis on taotletud menetlustoimingu tegemine lubatud vaid teatud kuritegude puhul ja taotluse aluseks olev tegu ei kuulu nende hulka. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud keeldumise aluseid ei kohaldata, kui uurimistaotluses on taotletud: 1) sellise teabe või tõendite edastamist, mis on juba Eesti pädeva asutuse valduses, sealhulgas pädeva asutuse peetavas andmekogus vahetult kättesaadav, või mille saamine oleks võimalik süüteomenetluse või uurimistaotluse tarvis kriminaalmenetluse seadustiku § 32 lõike 2 alusel; 72 2) tunnistaja, eksperdi, asjatundja, kannatanu, kahtlustatava, süüdistatava või kolmanda isiku ülekuulamist Eesti territooriumil; 3) päringut üldkasutatava elektroonilise side võrgus kasutatavate identifitseerimistunnustega seotud lõppkasutaja tuvastamiseks vajalike andmete kohta; 4) menetlustoimingut, mille läbiviimine ei riiva isiku põhiõigusi. § 154. Uurimistaotluse tunnustamisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib pärast taotleva riigiga konsulteerimist ja vajaduse korral lisateabe küsimist osaliselt või täielikult keelduda uurimistaotluse tunnustamisest, kui: 1) Eesti õiguse järgi on menetlustoimingu tegemine välistatud kahtlustatava, süüdistatava või muu isiku puutumatuse või eesõiguse tõttu või riivaks põhjendamatult väljendusvabadust; 2) see ohustaks oluliselt Eesti julgeolekuhuve, teabeallikat või tooks kaasa luuretegevusega seotud riigisaladuse kasutamise; 3) kui uurimistaotluse täitmine oleks vastuolus sama teo eest korduvalt karistamise keeluga; 4) taotluse aluseks olev süütegu on väidetavalt toime pandud väljaspool taotleva riigi territooriumi ja osaliselt või tervikuna Eesti territooriumil ning see tegu ei ole Eestis karistatav; 5) taotluse rahuldamine oleks vastuolus Euroopa Liidu õiguses tunnustatud põhiõiguste või aluspõhimõtetega. (2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud puutumatuse või eesõiguse äravõtmine kuulub Eesti pädevusse, taotleb Eesti pädev asutus selle äravõtmist. Kui puutumatuse või eesõiguse äravõtmine kuulub kolmanda riigi või rahvusvahelise organisatsiooni pädevusse, taotleb nende äravõtmist taotlev riik. § 155. Uurimistaotluse esitamine ja eelmenetlus (1) Uurimistaotlus esitatakse sellekohasel vormil ja selles peavad sisalduma: 1) taotluse koostanud pädeva asutuse andmed ning taotluse kinnitanud pädeva asutuse andmed, kui selle on kinnitanud teine asutus; 2) taotluse eesmärk ja põhjendus; 3) vajalik teave kahtlustatava, süüdistatava, tunnistaja või muu taotlusest puudutatud isiku kohta; 4) taotluse aluseks oleva teo kirjeldus ja taotleva riigi õiguse säte, mille kohaselt see tegu on karistatav; 5) taotluses soovitud menetlustoimingu või tõendi kirjeldus; 6) täitmise tähtaeg ja kiireloomulisuse põhjendus, kui uurimistaotlus on kiireloomuline; 7) sellekohane märge, kui uurimistaotlus põhineb varasemal uurimistaotlusel; 8) sellekohane märge, kui taotlev riik soovib oma ametiisiku osalemist täitvas riigis taotluse alusel läbiviidavas menetlustoimingus; 9) sellekohane märge, kui uurimistaotluses taotletud teave tuleb üle anda kohe; 10) sellekohane märge, kas soovitakse täitvas riigis asuva tõendina kasutatava eseme hävimise, muutmise, eemaldamise, üleandmise või võõrandamise takistamist või selle üleandmist, samuti hoiumeetme kohaldamise esialgne tähtaeg ja eseme üleandmise taotlemise ettenähtav aeg, kui see on asjakohane; 11) taotluse kinnitanud kohtuniku või prokuröri allkiri. 73 (2) Uurimistaotluse esitab taotleva riigi pädev asutus prokuratuurile. (3) Prokuratuur: 1) teavitab sellekohasel vormil taotleva liikmesriigi pädevat asutust uurimistaotluse kättesaamisest seitsme päeva jooksul; 2) kontrollib taotluse vastavust taotluse vormi nõuetele ja teatab taotlevale riigile kohe sobival viisil, taotleva riigi soovil kirjalikult taasesitatavas vormis, kui taotluse tunnustamise otsustamine on vormi puuduste tõttu võimatu; 3) kontrollib, kas uurimistaotluse on esitanud ja kinnitanud selleks pädev asutus, ning tagastab selle taotlevale riigile, kui sellekohaseid nõudeid ei ole täidetud; 4) esitab kohtule uurimistaotluses taotletud menetlustoimingu loa taotluse, kui menetlustoimingu tegemiseks on seaduse kohaselt vajalik kohtu luba; 5) lähtudes süüteomenetlust reguleerivas seaduses sätestatud pädevustest, võib täita uurimistaotluse ise või kohustada selleks uurimisasutust või edastada selle täitmiseks muule pädevale asutusele. (4) Kui prokuratuuril või pädeval asutusel, kellele uurimistaotlus on edastatud, on alust arvata, et käesoleva seaduse § 151 lõikes 4 sätestatud tingimusi ei ole täidetud, konsulteerib ta taotleva riigi pädeva asutusega uurimistaotluse täitmise tähtsuse küsimuses ning võimaldab taotleva riigi pädeval asutusel taotluse tagasi võtta. § 156. Uurimistaotluse tunnustamine ja täitmine (1) Kui puuduvad käesoleva seaduse §-des 153 ja 154 sätestatud uurimistaotluse tunnustamisest keeldumise ja § 158 lõikes 1 sätestatud edasilükkamise alused, tunnustatakse uurimistaotlust formaalsusteta ja täidetakse samadel alustel ja samal viisil kui samasugustel alustel tehtavat menetlustoimingut riigisiseses menetluses. (2) Uurimistaotluse tunnustamisel ja täitmisel juhindutakse uurimistaotluses sisalduvatest taotleva riigi juhistest niivõrd, kui see ei ole vastuolus käesoleva peatüki sätete või Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Kui juhiste järgimine ei ole võimalik, teatab prokuratuur sellest kohe taotlevale riigile sobival viisil, taotleva riigi soovil kirjalikult taasesitatavas vormis. (3) Kui taotluse tunnustamisest on otsustatud käesoleva seaduse §-des 153 ja 154 sätestatud alustel keelduda, teavitab prokuratuur sellest taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis. (4) Taotluse esemeks olev Eesti pädeva asutuse valduses olev teave, samuti uurimistaotluse täitmisel saadud teave antakse viivitamata taotlevale riigile või kui see on õiguslikult lubatav, käesoleva seaduse § 159 lõikes 1 nimetatud taotleva riigi ametiisikule üle. Üleandmisel märgitakse, kas üleantavat teavet soovitakse saada tagasi, kui taotlev riik seda oma menetluses enam ei vaja. (5) Kui taotluse alusel üleantavat eset, dokumenti või teavet on vaja kasutada Eestis toimuvas menetluses, võib pärast taotleva riigiga konsulteerimist selle üle anda tingimusel, et see tagastatakse kohe, kui taotlev riik seda enam oma menetluses ei vaja, või muudel tingimustel vastavalt kokkuleppele. 74 (6) Kui uurimistaotluse sisuks on tõendina kasutatava eseme hävimise, muutmise, eemaldamise, üleandmise või võõrandamise takistamine, kohaldatakse vajalikku hoiumeedet esimesel võimalusel, soovitatavalt 24 tunni jooksul, ja teavitatakse sellest taotlevat riiki. Kui uurimistaotluse sisuks on nimetatud eseme üleandmine, antakse ese taotlevale riigile viivitamata üle. Kui taotlev riik on teatanud hoiumeetme kohaldamise vajaduse lõppemisest, selle kohaldamine lõpetatakse. (7) Pärast taotleva riigiga konsulteerimist võib kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt määrata käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud hoiumeetme kohaldamise tähtaja. Mõistliku aja jooksul enne tähtaja lõppemist teatab prokuratuur tähtaja lõppemisest taotlevale riigile, andes talle võimaluse avaldada oma seisukoht. § 157. Uurimistaotluse tunnustamise ja täitmise tähtajad (1) Uurimistaotlust tunnustatakse ja täidetakse sama kiiresti kui samasugustel alustel tehtavat menetlustoimingut riigisiseses menetluses, arvestades järgmist: 1) kui uurimistaotluses on märgitud täitmise tähtaeg ja selle kiireloomulisust on põhjendatud taotleva riigi õigusest tuleneva menetlustähtaja, taotluse aluseks oleva teo raskuse või muude oluliste asjaoludega, püütakse taotluse tunnustamisel ja täitmisel märgitud tähtaega järgida; 2) uurimistaotluse tunnustamine toimub esimesel võimalusel, hiljemalt 30 päeva pärast taotluse saabumist pädevasse asutusse; 3) uurimistaotluse täitmine toimub viivitamata, hiljemalt 90 päeva pärast taotluse tunnustamist. (2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 või 2 sätestatud tähtaega ei ole võimalik järgida, teavitab prokuratuur sellest ja selle põhjusest viivitamata taotlevat riiki. Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud tähtaega võib pikendada 30 päeva võrra. Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud tähtaega ei ole võimalik järgida, teavitab prokuratuur sellest ja selle põhjusest viivitamata taotlevat riiki ning korraldab konsultatsioone, et määrata taotluse täitmise tähtaeg. (3) Edasikaebemenetlus ei peata uurimistaotluse täitmist, kui süüteomenetlust reguleerivast seadusest ei tulene teisiti. Uurimistaotluse esemeks oleva Eesti pädeva asutuse vallatava teabe, samuti uurimistaotluse täitmisel saadud teabe üleandmise võib peatada edasikaebemenetluse ajaks, kui taotlev riik ei ole taotluses märkinud, et teave tuleb üle anda kohe. Kohest üleandmist ei võimaldata juhul, kui sellega kaasneb oht tekitada isiku huvidele tõsist ja pöördumatut kahju. § 158. Uurimistaotluse tunnustamise ja täitmise edasilükkamine (1) Uurimistaotluse tunnustamise või täitmise võib pädev asutus edasi lükata, kuni see kahjustaks toimuvat kriminaalmenetlust või kuni taotluse täitmiseks vajalik ese, dokument või teave on kasutusel muus menetluses. Taotleva riigi pädevat asutust teavitatakse kirjalikult taasesitatavas vormis edasilükkamise põhjusest ja selle eelduspärasest ajast. (2) Edasilükkamise aluse äralangemisel jätkatakse uurimistaotluse tunnustamist või täitmist viivitamata ja teavitatakse sellest kirjalikult taasesitatavas vormis taotleva riigi pädevat asutust. 75 § 159. Taotleva riigi ametiisiku osalemine menetlustoimingus (1) Kui taotluses on nii märgitud ja see ei ole vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega ega ohusta oluliselt Eesti julgeolekuhuve, võimaldab pädev asutus taotleva riigi ametiisikul osaleda taotluse alusel toimuva menetlustoimingu läbiviimisel samadel tingimustel, nagu ta võiks osaleda taotlevas riigis läbiviidavas sama liiki menetlustoimingus. (2) Eestis toimuvas menetlustoimingus osalev taotleva riigi ametiisik: 1) allub toimingus osaledes Eesti õigusele; 2) ei või kohaldada sundi, kui talle ei ole antud sellekohast pädevust Eesti õiguse alusel ja taotleva riigiga ei ole kokku lepitud selle pädevuse ulatuses; 3) võib esitada Eestis viibides prokuratuurile varasemal uurimistaotlusel põhineva taotluse, kui tal on taotleva riigi õiguse kohaselt selleks pädevus ja viimati nimetatud uurimistaotluse kinnitab taotleva riigi kohus või prokuratuur, kui see on nõutav. (3) Taotleva riigi ametiisiku suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 71 sätestatut. § 160. Menetlustoimingu asendamine ja uurimistaotluse täitmise võimatus (1) Pädev asutus võib uurimistaotluses taotletud menetlustoimingu, välja arvatud käesoleva seaduse § 153 lõikes 2 nimetatud toimingud, asendada teist liiki sobiva menetlustoiminguga, kui taotletud menetlustoimingut: 1) ei ole süüteomenetlust reguleerivas seaduses ette nähtud või 2) ei ole taotluse aluseks oleva teo puhul Eesti õiguse kohaselt lubatud läbi viia. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib pädev asutus uurimistaotluses taotletud menetlustoimingu asendada teist liiki menetlustoiminguga, mille puhul saavutatakse taotletud eesmärk isiku õigusi vähem riivates. (3) Enne menetlustoimingu asendamist käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatu kohaselt teatab prokuratuur taotleva riigi pädevale asutusele menetlustoimingu asendamise kavatsusest ning võimaldab uurimistaotlust täiendada või see tagasi võtta. (4) Kui menetlustoiming on otsustatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alustel asendada, teavitab prokuratuur sellest taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis. (5) Kui täitmise käigus ilmneb vajadus muuta menetlustoimingut asjaolu tõttu, mida taotlust esitades ei olnud võimalik ette näha või täpsustada, teatab prokuratuur sellest kohe taotlevale riigile sobival viisil, taotleva riigi soovil kirjalikult taasesitatavas vormis, et võimaldada taotleval riigil võtta vajalikud meetmed. (6) Kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud menetlustoimingu asendamise alused, kuid Eesti õiguses puudub sobiv teist liiki menetlustoiming, loetakse uurimistaotluse täitmine võimatuks. Sellest teatatakse viivitamata taotlevale riigile kirjalikult taasesitatavas vormis. 76  3. jagu Eesti taotleva riigina § 161. Uurimistaotluse esitamine (1) Eesti võib taotleda käesoleva seaduse § 151 kohaselt uurimistaotluse tunnustamist ja täitmist. Uurimistaotluses taotletava menetlustoimingu määramisel lähtutakse samadest alustest kui selle menetlustoimingu tegemisel riigisiseses menetluses. (2) Uurimistaotlus esitatakse sellekohasel vormil ja selles peavad sisalduma käesoleva seaduse § 155 lõikes 1 nimetatud andmed. § 162. Asutuste pädevus uurimistaotluse menetluses (1) Uurimistaotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks, taotluse muutmiseks ja tagasivõtmiseks pädev asutus on: 1) prokuratuur enne kriminaalmenetluse alustamist ja kohtueelses kriminaalmenetluses; 2) kohus või prokuratuur kohtulikus kriminaalmenetluses; 3) kohus kohtulikus väärteomenetluses; 4) uurimisasutus enne kriminaalmenetluse alustamist ja kohtueelses kriminaalmenetluses. 5) väärteo kohtuväline menetleja enne väärteomenetluse alustamist või kohtuvälises väärteomenetluses. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3 nimetatud juhul esitab pädev asutus taotluse täitva riigi pädevale asutusele selle riigi määratud keeles. Lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud juhul edastab pädev asutus taotluse täitva riigi määratud keeles kinnitamiseks prokuratuurile, kes esitab selle kinnitatuna täitva riigi pädevale asutusele. (3) Kui taotlus pärast selle täitva riigi poolt kättesaamist tagasi võetakse, tuleb sellest viivitamata teavitada täitva riigi pädevat asutust. 4. jagu Erisätted § 163. Vabaduspiiranguga isiku ajutine üleandmine (1) Kui uurimistaotlus on koostatud selleks, et anda taotlevale riigile menetlustoimingu tegemiseks ajutiselt üle isik, kes viibib täitvas riigis vahistuses, vangistuses või kelle vabadust on muul seaduslikul viisil piiratud (edaspidi vabaduspiiranguga isik), võib täitva riigi pädev asutus otsustada isiku ajutiselt üle anda tingimusel, et isik antakse täitva riigi määratud tähtaja jooksul tagasi. Kahtlustatava või süüdistatavana ülekuulamiseks antakse isik üle käesoleva seaduse 9. peatükis sätestatud korras. (2) Eesti võib lisaks käesoleva seaduse §-des 153 ja 154 sätestatud keeldumise alustele jätta isiku taotlevale riigile käesoleva paragrahvi kohaselt üle andmata, kui: 1) isik ei anna üleandmiseks nõusolekut; 77 2) üleandmise tõttu võib pikeneda seadusjärgne vabaduspiirangu tähtaeg. (3) Isiku üleandmise täpne kord ja tingimused lepitakse kokku taotleva ja täitva riigi pädevate asutuste vahel. Ajutiselt üleantud isiku vabaduspiirang jääb taotlevas liikmesriigis kehtima, välja arvatud juhul, kui täitva riigi pädev asutus taotleb ajutiselt üleantud isiku vabastamist. Taotlevas riigis vahi all viibitud aeg arvatakse ajutiselt üleantud isikule täitvas riigis mõistetud karistuse kandmise tähtaja hulka. (4) Vabaduspiiranguga isiku läbisõitu kolmandast Euroopa Liidu liikmesriigist taotleb taotleva riigi pädev asutus, esitades nõutud andmed. (5) Ajutiselt üleantud vabaduspiiranguga isikut ei või anda kohtu alla, süüdistada, vahistada ega kahtlustatavana kinni pidada ega piirata tema põhiõigusi muul viisil seoses süütegudega, mis on toime pandud enne tema lahkumist täitva riigi territooriumilt ning mida ei ole uurimistaotluses märgitud. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud piirangut ei kohaldata, kui ajutiselt üleantud isik on olnud taotlevas riigis 15 järjestikuse päeva jooksul alates kuupäevast, kui tema kohalolek menetlustoimingu tegemiseks ei olnud enam vajalik ning tal on olnud võimalus lahkuda või ta on pärast lahkumist sinna tagasi pöördunud. , (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 nimetatud riik, kus isikut kinni peetakse, sellise menetlustoimingu tegemiseks, mille puhul on nõutav kõnealuse isiku viibimine täitva riigi territooriumil. § 164. Kaugülekuulamine (1) Kui uurimistaotlus on koostatud teises liikmesriigis viibiva tunnistaja, eksperdi, kahtlustatava või süüdistatava audiovisuaalseks kaugülekuulamiseks või teises liikmesriigis viibiva tunnistaja või eksperdi telefonitsi kaugülekuulamiseks, lähtutakse käesoleva seaduse § 66 lõigetes 1, 4 ja 5 ning § 67 lõigetes 1 ja 5 sätestatust, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi. (2) Kahtlustatava ja süüdistatava audiovisuaalne kaugülekuulamine on lubatud ainult nende nõusolekul. (3) Kaugülekuulamise täpne kord ning vajaduse korral ülekuulatava isiku kaitseks vajalikud meetmed lepitakse taotleva ja täitva riigi pädevate asutuste vahel kokku. (4) Täitva riigi pädev asutus: 1) teavitab tunnistajat või eksperti kaugülekuulamise ajast ja kohast oma riigi õiguse kohaselt; 2) kutsub kahtlustatava ja süüdistatava kaugülekuulamisele oma riigi õiguse kohaselt; 3) tagab ülekuulatava isikusamasuse tuvastamise; 4) tagab vajaduse korral tõlgi osavõtu ülekuulamisest; 5) tagab, et kaugülekuulamise käigus ei rikuta täitva riigi õiguse aluspõhimõtteid, ning rikkumise tuvastamise korral võtab viivitamata meetmeid rikkumise kõrvaldamiseks. 78 (5) Kaugülekuulamine viiakse läbi taotleva riigi pädeva asutuse poolt või juhtimisel, lähtudes taotleva riigi menetlusnormidest. Kaugülekuulamise juures viibib ka täitva riigi pädeva asutuse esindaja. (6) Ülekuulatavat teavitatakse enne kaugülekuulamist õigustest, mis tal on kas täitva või taotleva riigi õiguse kohaselt. (7) Täitva riigi pädeva asutuse esindaja kannab kaugülekuulamise protokolli järgmised andmed: 1) kaugülekuulamise aeg ja koht; 2) kaugülekuulatud isiku menetlusseisund, nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg ja elukoht või asukoht ja aadress ning sidevahendi number või elektronposti aadress; 3) kaugülekuulamise juures viibinud täitva riigi pädeva asutuse esindaja nimi, andmed ja ametikoht; 4) kaugülekuulamise vorm ja kasutatud tehnikavahendite nimetused; 5) ülekuulatava isiku kinnitus selle kohta, et teda on hoiatatud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt valeütluste andmisega kaasneva vastutuse eest, või et ta on andnud ütlusi puudutava vande, kui see on nõutav. § 165. Piiriülene jälgimine Kui Euroopa uurimismäärus on koostatud piiriüleseks jälgimiseks, lähtutakse käesoleva seaduse §-s 68 sätestatust, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi. § 166. Teabe salajane pealtkuulamine ja -vaatamine (1) Kui uurimistaotlus on koostatud üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite või muul viisil edastatava teabe salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks, lähtutakse kriminaalmenetluse seadustiku §-s 1267 sätestatust. (2) Kui uurimistaotlus on koostatud üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks teise liikmesriigi tehnilise abiga ning kui mitu Euroopa Liidu liikmesriiki on võimelised osutama kogu pealtkuulamiseks või -vaatamiseks vajalikku tehnilist abi, esitab Eesti uurimistaotluse vaid ühele liikmesriigile, eelistades seda liikmesriiki, kelle territooriumil asub parasjagu või tulevikus isik, keda pealt kuulatakse või vaadatakse. (3) Uurimistaotluses märgitakse, miks on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave kriminaalmenetluseks oluline. Kui uurimistaotlus on koostatud üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks teise liikmesriigi tehnilise abiga, märgitakse uurimistaotluses lisaks: 1) pealtkuulatava või -vaadatava isiku tuvastamiseks vajalik teave; 2) pealtkuulamise või -vaatamise soovitud kestus; 3) muu uurimistaotluse täitmise tagamiseks vajalik tehniline teave. (4) Teabe salajase pealtkuulamise või -vaatamise täpne kord lepitakse taotleva ja täitva riigi pädevate asutuste vahel kokku. 79 (5) Üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks koostatud uurimistaotluse võib vastavalt kokkuleppele täita järgmisel viisil: 1) edastades elektroonilise side võrgu kaudu edastatavad sõnumid viivitamata taotlevale riigile või 2) salvestades pealtkuulatud või -vaadatud elektroonilise side võrgu kaudu edastatavad sõnumid ning edastades salvestatud teabe taotlevale riigile. (6) Taotleva riigi pädev asutus võib uurimistaotluse koostamise või täitmise ajal taotleda üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite salvestise transkriptsiooni, dekodeerimist või dekrüpteerimist, kui tal on selleks mõjuv põhjus ja kui täitva riigi pädev asutus sellega nõustub. § 167. Teabe salajasest pealtkuulamisest ja -vaatamisest teavitamine (1) Kui uurimistaotluse täitmise käigus annab kohus kriminaalmenetluse seadustiku § 1267 alusel loa üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite pealtkuulamiseks või - vaatamiseks isiku või seadme suhtes, kes või mis asub teise liikmesriigi (edaspidi teavitatud liikmesriik) territooriumil, ning kui teavitatud liikmesriigi tehnilist abi ei ole pealtkuulamise või - vaatamise korraldamiseks vaja, teavitab prokuratuur teavitatud liikmesriigi pädevat asutust sellekohast vormi kasutades pealtkuulamisest või -vaatamisest: 1) enne pealtkuulamist või -vaatamist, kui prokuratuur teab pealtkuulamise või -vaatamise loa taotlemise ajal, et pealtkuulatav või -vaadatav isik või seade asub sel hetkel või pealtkuulamise või -vaatamise ajal teavitatud liikmesriigi territooriumil; 2) pealtkuulamise või -vaatamise ajal või viivitamata pärast seda, kui prokuratuur on saanud teavet selle kohta, et pealtkuulatav või -vaadatav isik või seade asub või asus sel ajal teavitatud liikmesriigi territooriumil. (2) Kui teavitatud liikmesriigi pädev asutus teavitab prokuratuuri, et pealtkuulamine või - vaatamine ei ole teavitatud liikmesriigis samasuguses riigisiseses asjas lubatud, siis prokuratuur: 1) lõpetab pealtkuulamise või -vaatamise teavitatud liikmesriigi territooriumil ja 2) ei kasuta tõendina teavet, mis on saadud pealtkuulamise või -vaatamise tulemusel ajal, kui pealtkuulatav või -vaadatav isik või seade asus teavitatud liikmesriigi territooriumil, välja arvatud teavitatud liikmesriigi pädeva asutuse seatud tingimustel, mida teavitatud liikmesriik on põhjendanud. (3) Kui teine liikmesriik on teavitanud prokuratuuri üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite pealtkuulamisest või -vaatamisest isiku või seadme suhtes, kes või mis asub Eesti territooriumil, ning kui pealtkuulamine või -vaatamine ei ole Eestis samasuguses riigisiseses asjas lubatud, annab prokuratuur viivitamata, hiljemalt 96 tundi pärast teavituse saamist selle esitanud liikmesriigile teada, et: 1) pealtkuulamine või -vaatamine ei ole lubatud või see tuleb lõpetada, ja 2) andmeid, mis on pealtkuulamise või -vaatamise tulemusel saadud ajal, kui pealtkuulatav või - vaadatav isik või seade asus Eesti territooriumil, ei tohi kasutada või tohib kasutada prokuratuuri seatud tingimustel, märkides tingimuste põhjendused. 80 § 168. Politseiagendi kasutamine (1) Kui uurimistaotlus on koostatud selleks, et taotleda täitvalt riigilt muudetud identiteediga isiku kasutamist kriminaalmenetluses kuriteo kohta teabe kogumiseks, lähtutakse kriminaalmenetluse seadustiku §-s 1269 sätestatust. (2) Uurimistaotluses märgitakse, miks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave on kriminaalmenetluses oluline. (3) Eesti võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud uurimistaotluse täitmisest keelduda, kui politseiagendi kasutamise täpses korras ei olnud võimalik kokkuleppele jõuda. (4) Politseiagendi kasutamise täpne kord lepitakse taotleva ja täitva riigi pädevate asutuste vahel kokku. 11. peatükk Teabe edastamine 1. jagu Üldsätted § 169. Teabe edastamise eesmärk ja ulatus (1) Teabe edastamine hõlmab Euroopa Liidu liikmesriigi õiguskaitseasutuse poolt konkreetse süüteo menetluse käigus kogutud teabe, samuti väljaspool konkreetse süüteo menetlust süüteo avastamise või ennetamise eesmärgil kogutud ja töödeldud teabe edastamist teise liikmesriigi õiguskaitseasutusele, et aidata kaasa süüteo menetlemisele, avastamisele või ennetamisele teises liikmesriigis. (2) Teabe käesoleva peatüki tähenduses moodustab pädeva asutuse valduses olev teave ja pädevale asutusele sunnimeedet kohaldamata kättesaadav muu isiku valduses olev teave, sealhulgas kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses jälitustoiminguga kogutud teave. (3) Teabe edastamise eesmärgil ei ole liikmesriigil kohustust teavet koguda ega talletada, samuti kohaldada isiku põhiõigusi riivavat meedet. Edastatava teabe võib moodustada ka varem kogutud või töödeldud teave. (4) Teavet ei edastata kasutamiseks tõendina süüteomenetluses. (5) Edastatud teavet võib kasutada tõendina süüteomenetluses, kui teabe edastanud riik: 1) on seda lubanud, rahuldades sellekohase koostöötaotluse, kui selline luba on teabe edastanud riigi õiguse kohaselt nõutav; 2) on lubanud teavet tõendina kasutada teabe edastamisel. (6) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldades võetakse arvesse asjassepuutuvate isikute põhiõigusi. See ei mõjuta Euroopa Liidu liikmesriikidega või muude riikidega sõlmitud kahe- ja 81 mitmepoolsete lepingute ega Euroopa Liidu süüteomenetlusalast koostööd reguleerivate õigusaktide toimet. (7) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka teabe vahetamisel Eurojusti ja Europoliga selliste süütegude puhul, mis on nende institutsioonide pädevuses. § 170. Teabe kaitseks kohaldatavad põhimõtted (1) Teabe edastamisel tagatakse andmekaitse põhimõtete järgimine. (2) Teabe saanud riigis kohaldatakse saadud teabele selle riigi andmekaitse režiimi, nagu teave oleks kogutud selles riigis. (3) Edastatud teavet võib kasutada: 1) sellel eesmärgil, milleks see on edastatud; 2) vahetu kõrgendatud ohu ennetamiseks; 3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetamata eesmärgil, kui selleks on teabe päritoluriigi õiguse kohaselt antud luba ning teabe kasutamine toimub teabe saanud riigi õiguse kohaselt. (4) Teabe päritoluriik võib oma õiguse kohaselt seada tingimuseks, et edastatavat teavet võib kasutada kindlal eesmärgil ja selle kasutamisest tuleb teabe päritoluriigile teatada. Teabe saanud riik peab seatud tingimustest kinni pidama, kui neid tingimusi ei ole teabe saanud riigi õiguse kohaselt kehtetuks tunnistatud. Tingimuste kehtetuks tunnistamise korral konsulteerivad teabe päritoluriik ja teabe saanud riik, et seatud tingimusi võimalikult suures ulatuses järgida. (5) Teabe päritoluriik võib erandjuhul esitada teabe saanud riigile päringu teabe kasutamise kohta ka juhul, kui sellest teatamist ei olnud seatud teabe edastamise tingimuseks. 2. jagu Eesti täitva riigina § 171. Teabe edastamisest keeldumise alused Eesti võib keelduda teabe edastamisest, kui: 1) on alust arvata, et teabe edastamisega kahjustataks oluliselt Eesti Vabariigi julgeolekut; 2) on alust arvata, et teabe edastamine kahjustaks Eestis läbiviidavat süüteomenetlust, süüteo avastamist või ennetamist või isiku turvalisust; 3) teabe edastamine on taotleva riigi väljendatud eesmärgi suhtes ilmselt asjakohatu või ebaproportsionaalne; 4) Eesti karistusseadustikus ei ole süüteo eest, mille menetlemiseks taotlev riik on teabe edastamist taotlenud, ette nähtud vangistuse ülemmäär üle ühe aasta; 5) juurdepääsuks teabele, mille edastamist taotlev riik on taotlenud, on Eesti õiguse kohaselt vajalik prokuratuuri või kohtu luba ning sellist luba ei ole antud. § 172. Teabe edastamise tingimused 82 (1) Edastatakse ainult sellist teavet, mis on teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüteo ennetamiseks, avastamiseks või menetlemiseks asjakohane ning selle eesmärgiga proportsionaalne. (2) Teabe edastamisel märgitakse, kui see on asjakohane: 1) käesoleva seaduse § 169 lõike 5 punktis 2 nimetatud luba; 2) käesoleva seaduse § 170 lõikes 4 nimetatud tingimused teabe kasutamiseks; 3) märge edastatud teabe konfidentsiaalsuse kohta. (3) Kui teabele juurdepääsuks on Eesti õiguse kohaselt vaja prokuratuuri või kohtu luba, esitab teabe taotluse saanud Eesti asutus taotluse loa saamiseks. Loa andmisele kohaldatakse samu tingimusi, mis sama sisuga teabele riigisisese juurdepääsu võimaldamisel, arvestades käesoleva seaduse § 171 punktides 1–3 sätestatut. (4) Kui teabele juurdepääsuks Eesti õiguse kohaselt prokuratuuri või kohtu luba vaja ei ole, kohaldatakse teabe edastamisel samu tingimusi, mis sama sisuga teabele riigisisese juurdepääsu võimaldamisel, arvestades käesoleva seaduse § 171 punktides 1–3 sätestatut. (5) Kui teave pärineb kolmandast riigist ning selle kasutamise tingimuseks on kasutamine kindlal eesmärgil, võib seda teabe taotluse alusel edastada ainult selle kolmanda riigi loal, kust teave pärineb. § 173. Teabe edastamine taotluse alusel (1) Teabe edastamise taotlus sisaldab vähemalt sellekohasel vormil ettenähtud andmeid, sealhulgas: 1) andmed taotluse koostanud õiguskaitseasutuse kohta, kellel on pädevus süüteomenetlust läbi viia, süüteo toimepanemist avastada või ennetada ning kellest taotlev riik on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadile teatanud; 2) asjaolud, millest järelduvalt taotluse esitanud asutus peab tõenäoliseks, et täitva riigi õiguskaitseasutus teavet valdab või tal on sellele juurdepääs; 3) selgitus teabe küsimise eesmärgi kohta; 4) isiku, keda taotlus puudutab, seos taotluse esitamise eesmärgiga. (2) Taotlus esitatakse Politsei- ja Piirivalveametile või muule uurimisasutusele vastavalt tema uurimispädevusele selliseid kanaleid kasutades, mis on ette nähtud Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise taotluse esitamiseks käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktis 2 nimetatud keeles. Kiireloomuline taotlus esitatakse Politsei- ja Piirivalveametile. (3) Taotlus täidetakse käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul. Selle võimatuse korral teatatakse taotlevale riigile viivitamata sellekohasel vormil taotluse täitmise edasilükkamise põhjus ja aeg, millal taotlus täidetakse. (4) Taotluse täitmise tähtaeg on selle Eesti pädevasse asutusse saabumisest arvates: 1) kaheksa tundi, kui taotlus on kiireloomuline, selle aluseks on käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu ja taotlus puudutab teavet, mis on Eesti pädevale asutusele vahetult kättesaadav; 83 2) kolm päeva, kui taotlus vastab käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tingimustele, kuid selle täitmine oleks Eesti pädevale asutusele üleliia koormav ning taotlevat riiki on sellest asjaolust teavitatud; 3) seitse päeva, kui taotluse aluseks on käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu ja taotlus puudutab teavet, mis on Eesti pädevale asutusele vahetult kättesaadav; 4) 14 päeva käesoleva lõike punktides 1–3 nimetamata juhul. (5) Taotluse rahuldamata jätmisest teatatakse taotlevale riigile viivitamata, märkides taotluse rahuldamata jätmise põhjused. § 174. Teabe edastamine taotluseta Eesti pädev asutus edastab oma algatusel vahetult või Politsei- ja Piirivalveameti vahendusel teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädevale asutusele teavet, kui on alust arvata, et see aitab kaasa käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud kuriteo ennetamisele, avastamisele või menetlemisele. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 175. Teabe edastamise taotlemine (1) Eesti võib taotleda Euroopa Liidu liikmesriigilt konkreetse süüteo menetluse käigus kogutud teabe, samuti väljaspool konkreetse süüteo menetlust süüteo avastamiseks või ennetamiseks kogutud ja töödeldud teabe edastamist, et kasutada seda süüteo menetluses, selle avastamiseks või ennetamiseks. (2) Teabe edastamise taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 173 lõikes 1 nimetatud andmed. (3) Taotleda ei või rohkem teavet, kui taotluse eesmärgi saavutamiseks vajalik, ja taotluses ei või seada tähtaegu, mis ei tulene käesolevas peatükis sätestatust. (4) Teabe edastamise taotluse koostamiseks ja esitamiseks pädev asutus on Politsei- ja Piirivalveamet ja muu uurimisasutus oma pädevuse ulatuses. Muu uurimisasutus võib kasutada Politsei- ja Piirivalveameti kui keskasutuse abi taotluse esitamisel. 12. peatükk Paralleelmenetluste vältimine § 176. Paralleelmenetluste vältimise eesmärk ja ulatus (1) Euroopa Liidu liikmesriikides paralleelmenetluste läbiviimist välditakse, eriti kui see võib kaasa tuua sama teo eest korduvalt karistamise keelu rikkumise. Teabevahetuse ja konsultatsioonide teel püütakse leida paralleelmenetluste vältimiseks ja nende kahjuliku mõju vähendamiseks tõhus konsensuslik lahendus. 84 (2) Paralleelmenetlused hõlmavad süüteomenetlust sama isiku suhtes samade faktiliste asjaolude alusel nii kohtueelses kui ka kohtulikus staadiumis. (3) Käesolevas peatükis nimetatud teabevahetus, konsultatsioonid ja Eurojusti poolt lahenduse leidmise menetlus ei takista süüteomenetluse jätkamist. § 177. Pöördumine teise liikmesriigi poole (1) Kui on alust arvata, et teises Euroopa Liidu liikmesriigis viiakse või on viidud läbi paralleelmenetlus, pöördub pädev asutus selle riigi pädeva asutuse poole arvamuse kinnitamiseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pöördumist ei pea esitama, kui muu allika andmete põhjal on tekkinud veendumus selle kohta, et teises Euroopa Liidu liikmesriigis viiakse või on läbi viidud paralleelmenetlus. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud liikmesriigi pöördumises sisaldub: 1) pöördumise koostanud asutuse nimetus, aadress ja kontaktandmed; 2) andmed pöördumise aluseks oleva süüteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht, tagajärg ja muud tehiolud; 3) kahtlustatava, süüdistatava ja kui see on asjakohane, kannatanu isikusamasust ning vajaduse korral kodakondsust ja elu- või asukohta tuvastada võimaldavad andmed; 4) menetluse staadium; 5) andmed selle kohta, kas seoses menetlusega on isik vahi alla võetud; 6) vastamise tähtaeg, kui seda soovitakse anda; 7) muu teave, kui seda soovitakse anda, sealhulgas menetluses tekkinud raskuste kohta. (4) Pädevad asutused Eestis käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pöördumise esitamiseks, teise riigi pöördumisele vastamiseks ja konsultatsioonide pidamiseks on: 1) prokuratuur kohtueelses kriminaalmenetluses; 2) väärteo kohtuväline menetleja kohtuvälises väärteomenetluses; 3) kohus kohtumenetluses. (5) Teabevahetuseks kohaldatakse vormi, keele ja teabevahetuse viisi puhul käesoleva seaduse 1. peatüki 3. jaos taotluse kohta sätestatut. Kui liikmesriik on nii deklareerinud, kasutatakse teabevahetuseks keskasutuse vahendust. § 178. Vastus teise liikmesriigi pöördumisele (1) Käesoleva seaduse § 177 lõikes 1 nimetatud liikmesriigi pöördumisele vastab pöördumise saanud liikmesriigi pädev asutus pöördumise teinud riigi määratud keeles pöördumises määratud tähtajal või selle puudumisel mõistliku aja jooksul. Kui pöördumises on märgitud, et menetlusega seoses viibib isik vahi all, vastatakse sellele viivitamata. Kui pöördumisele ei ole võimalik vastata tähtajal, teatab pöördumise saanud liikmesriigi pädev asutus viivitamata vastuse viibimise põhjuse ja aja, millal pöördumisele vastatakse. 85 (2) Vastuses pöördumisele sisaldub teave selle kohta, kas pöördumise saanud liikmesriigis viiakse või on viidud läbi süüteomenetlus sama isiku suhtes samade või osaliselt samade faktiliste asjaolude alusel. (3) Kui paralleelmenetlus viiakse või on viidud läbi, sisaldub vastuses: 1) pädeva asutuse nimi, aadress ja kontaktandmed; 2) menetluse staadium; 3) menetluses tehtud otsuse iseloom, kui see on asjakohane; 4) muu teave, kui seda soovitakse anda, sealhulgas menetluse faktiliste asjaolude kohta, mida pöördumises ei olnud nimetatud. § 179. Konsultatsioonid (1) Kui süüteo menetleja on teabevahetuse või muu allika andmete põhjal veendunud, et teises Euroopa Liidu liikmesriigis viiakse või on viidud läbi paralleelmenetlus, alustatakse selle teise riigi pädeva asutusega otseseid konsultatsioone konsensusliku lahenduse leidmiseks, et koondada vajaduse korral menetlused ühte riiki. (2) Konsultatsioonide käigus: 1) teavitavad pädevad asutused teineteist olulistest menetluslikest asjaoludest; 2) vastavad pädevad asutused küsimustele süüteomenetlusega seotud asjaolude kohta, välja arvatud juhul, kui see ohustaks riigi julgeolekut või isiku turvalisust; 3) tehakse pingutusi konsensuse saavutamiseks, arvesse võttes juhtumi asjaolusid ja muid asjakohaseid tegureid, sealhulgas süüteo toimepanemise ja kahju tekkimise kohta, kahtlustatava või süüdistatava vahi all viibimise kohta, vajadust kahtlustatava või süüdistatava väljaandmiseks või loovutamiseks seonduvalt muude võimalike menetlustega, kahtlustatava või süüdistatava kodakondsust ja elukohta, kannatanute või tunnistajate asukohta ja muid olulisi huve ning tõendite lubatavust ja muid võimalikke viivitusi kriminaalmenetluse jätkamisel. (3) Kui konsensuslikku lahendust ei saavutata, võib konsultatsioonides osalenud liikmesriik pöörduda Eurojusti poole lahenduse leidmiseks. § 180. Menetluste koondamise tagajärg (1) Kui konsensusliku lahenduse leidmise korral või Eurojusti otsuse alusel koondatakse menetlused ühte riiki: 1) toimub isikute loovutamine ja tõendite üleandmine teise riiki vastavalt käesolevas seaduses, välislepingus või Euroopa Liidu õiguses sätestatule; 2) teavitab see riik menetluse tulemustest riiki või riike, kellelt menetlus on üle võetud. (2) Menetluse koondamise korral teise Euroopa Liidu liikmesriiki võib Eestis toimuva süüteomenetluse lõpetada, sellekohase otsuse puudumisel loetakse menetlus peatatuks. 13. peatükk Järelevalvemeetme tunnustamine 86  1. jagu Üldsätted § 181. Järelevalvemeetme tunnustamise eesmärk ja ulatus (1) Järelevalvemeetme tunnustamine hõlmab Euroopa Liidu liikmesriigi poolt teise liikmesriigi pädeva asutuse jõustunud lahendiga füüsilisest isikust kahtlustatavale või süüdistatavale (edaspidi käesolevas peatükis koos kahtlustatav) kohaldatud muu järelevalvemeetme kui vahistamise tunnustamist ja täitmist viimati nimetatud riigi taotlusel. Järelevalvemeetme sisuks olev kohustus peab vastama käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 sätestatud tingimustele. (2) Järelevalvemeetme tunnustamise taotluse esitamisel ja rahuldamisel võetakse arvesse isikute põhiõigusi, õigusemõistmise, ohvri ja üldsuse kaitse huve, vajadust tagada kahtlustatava kohalolek kriminaalmenetluses ning eesmärki vältida taotlevas riigis elukohta mitte omava kahtlustatava vabaduse piiramist selles riigis läbiviidavas kriminaalmenetluses. Järelevalvemeetme kohaldamise otsustab taotlev riik oma õiguse kohaselt. (3) Taotlusega võib hõlmata järgmisi kahtlustatavale pandud kohustusi: 1) kohustus teatada elukoha muutusest, eeskätt kutse kättetoimetamise kindlustamiseks; 2) keeld olla määratud kohas taotlevas või täitvas riigis; 3) pädeva õigusasutuse pandud kohustus jääda teatud ajaks kindlaksmääratud kohta; 4) keeld täitvast riigist lahkuda; 5) kohustus perioodiliselt endast määratud ametiisikule teada anda; 6) keeld suhelda menetletavas kriminaalasjas kannatanu või muu isikuga. (4) Taotlusega võib hõlmata ka muid kahtlustatavale või süüdistatavale pandud kohustusi, kui täitev riik on valmisolekust nende täitmise kontrollimiseks Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadile teatanud, sealhulgas: 1) kohustus mitte tegutseda teatud valdkonnas või kutsealal, mis on seotud menetletava kriminaalasjaga; 2) sõiduki juhtimise keeld; 3) kohustus deponeerida korraga või perioodiliste maksetena kindlaksmääratud rahasumma või anda muu tagatis; 4) kohustus läbida asjakohane teraapia või sõltuvusravi; 5) keeld kokku puutuda teatud esemega, mis on seotud menetletava kriminaalasjaga. § 182. Järelevalvemeetme tunnustamise taotlemise üldtingimused (1) Täitev riik võib olla: 1) riik, milles kahtlustatav õigusliku alusega ja tavapäraselt elab ning kuhu ta järelevalvemeetmetest teadlik olles soovib tagasi pöörduda; 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetamata riik, kui kahtlustatav on esitanud sellekohase sooviavalduse ning see riik on nõustunud talle järelevalvemeetme tunnustamise taotluse esitamisega. 87 (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul võtab taotlev riik arvesse tingimusi, mille teine riik on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadile teatanud. (3) Kui see ei ole juhtumi asjaolude tõttu võimatu, korraldavad taotlev ja täitev riik enne taotluse esitamist konsultatsioone järelevalvemeetme täitmise kontrolli tõhususe ja selle üleandmise sujuvuse eesmärgil ning juhul, kui kahtlustatav on järelevalvemeedet tõsiselt rikkunud. (4) Konsultatsioonide käigus võivad riigid vahetada teavet, mis puudutab: 1) kahtlustatava isikusamasust ja tema elukohta; 2) kahtlustatava karistatust, et hinnata meetmete kohasust. § 183. Järelevalvemeetme tunnustamise tingimused Eestis Eesti nõustub käesoleva seaduse § 182 lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul taotluse esitamisega, kui: 1) puuduvad kahtlustatava Eestisse elama asumist takistavad asjaolud ja talle on võimalik väljastada Eesti elamisluba; 2) tal on perekondlikke või muid kaalukaid sidemeid Eestiga; 3) Eestis on võimalik tagada tõhus järelevalve meetme täitmise üle ebaproportsionaalselt suurte kuludeta. 2. jagu Eesti täitva riigina § 184. Järelevalvemeetme tunnustamisest keeldumise alused (1) Eesti võib keelduda järelevalvemeetme tunnustamisest, kui: 1) taotluse aluseks olev tegu ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuritegu ega käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu, mille eest taotlevas riigis ettenähtava vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat; 2) taotluse aluseks olev kuritegu allub Eesti jurisdiktsioonile ja Eesti õiguse järgi on järelevalvemeetme kohaldamine välistatud aegumise tõttu; 3) Eesti õiguse järgi on järelevalvemeetme kohaldamine välistatud kahtlustatava puutumatuse tõttu; 4) kahtlustatav oli taotluse aluseks oleva teo toimepanemise ajal noorem kui 14-aastane; 5) kahtlustatavat ei saaks järelevalvemeetme rikkumise korral taotlevale riigile loovutada, sest esinevad loovutamisest keeldumise alused. (2) Kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud keeldumise alus, kuid Eesti pädev asutus peab järelevalvemeetme täitmise üle kontrolli teostamist võimalikuks, teatab ta sellest asjaolust taotlevale riigile, lisades põhjendused. Kui taotleva riigi pädev asutus ei võta taotlust kümne päeva jooksul teate saamisest arvates tagasi, tunnustab Eesti järelevalvemeetmeid tingimusel, et kahtlustatavat ei ole võimalik loovutada. § 185. Järelevalvemeetme tunnustamisest keeldumise täiendavad alused 88 (1) Eesti võib pärast taotleva riigiga konsulteerimist ja vajaduse korral lisateabe küsimist keelduda kriminaalhooldusmeetme tunnustamisest, kui: 1) järelevalvemeetme tunnustamise tunnistus ei vasta ilmselt taotluse aluseks olevale lahendile või on ebatäielik ning neid puudusi ei ole antud tähtaja jooksul kõrvaldatud; 2) taotlus on vastuolus käesoleva seaduse § 181 lõikega 3 või 4 või Eesti ei ole § 182 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud riik; 3) järelevalvemeetme tunnustamine oleks vastuolus sama teo eest korduvalt karistamise keeluga. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul võib järelevalvemeetme tunnustamise menetluse peatada kuni tunnistuse puuduste kõrvaldamise tähtaja lõpuni. § 186. Taotluse esitamine ja menetlus (1) Järelevalvemeetme tunnustamise taotluses peavad sisalduma: 1) andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta; 2) taotleva riigi järelevalvemeedet kohaldava lahendi originaal või koopia; 3) nõuetekohane järelevalvemeetme tunnustamise tunnistus, milles võib viidata ainult käesoleva seaduse § 181 lõigetes 3 ja 4 nimetatud kohustustele ja mille on kinnitanud taotleva riigi pädev asutus; 4) teave järelevalvemeetme kohaldamise tähtaja ja selle pikendamise võimalikkuse kohta, kui see on asjakohane; 5) teave järelevalvemeetme täitmise kontrollimise vajaduse ettenähtava tähtaja kohta, arvesse võttes kriminaalmenetluse teada olevaid asjaolusid. (2) Taotleva riigi lahendit ei tõlgita. (3) Kui keskasutus ei tuvasta taotluse edasist menetlust välistavaid asjaolusid, teeb ta selle kättesaadavaks kahtlustatava elukoha järgsele maakohtule või Eestis elukoha puudumise korral Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. (4) Järelevalvemeetme tunnustamise menetlus viiakse lõpule 20 tööpäeva jooksul taotluse saamisest arvates. Kui kohtu otsus kaevatakse edasi, pikeneb tähtaeg 20 tööpäeva võrra. Tähtajast arvatakse maha ajavahemik, mille jooksul menetlus on käesoleva seaduse § 185 lõike 2 kohaselt peatatud. Kui menetluse läbiviimine nimetatud tähtajal ei ole erandlikult võimalik, teatab Eesti taotlevale riigile menetluse viibimise põhjuse ja tähtpäeva, mis ajaks menetlus lõpule viiakse. § 187. Järelevalvemeetme tunnustamise otsustamine (1) Kohus tutvub taotlusega ja konsulteerib vajaduse korral keskasutuse vahendusel taotleva riigiga. (2) Taotleva riigi järelevalvemeedet asutakse täitma kohtumääruse alusel, üldjuhul meedet muutmata. Kui taotleva riigi määratud järelevalvemeede ei ole kooskõlas Eesti õigusega, kohandab kohus meedet vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt sama liiki kuriteo menetluses kohaldatavale meetmele, säilitades maksimaalselt taotleva riigi määratud meetme liigi ja raskendamata meedet. 89 § 188. Kohtuistung järelevalvemeetme tunnustamise otsustamiseks (1) Järelevalvemeetme tunnustamise otsustamiseks korraldatakse kohtuistung. Kohtuistungi toimumisest teavitatakse kahtlustatavat ja tema kaitsjat, kui ta on kohtule teada, ning prokuratuuri. Istungist on kohustatud osa võtma kahtlustatav, kui ta viibib Eestis. Kahtlustatava kaitsja ja prokurör võivad osaleda istungil. (2) Kohtuistungil kohus: 1) tutvustab järelevalvemeetme tunnustamise menetlust; 2) kuulab ära kahtlustatava ja tema kaitsja ning prokuröri arvamuse, kui nad viibivad istungil. § 189. Kohtulahend järelevalvemeetme tunnustamise otsustamisel (1) Kohus tunnustab määrusega taotleva riigi järelevalvemeedet või keeldub selle tunnustamisest käesoleva seaduse § 184 lõikes 1 ja § 185 lõikes 1 sätestatu alusel. (2) Määruses märgitakse: 1) kahtlustatava tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed; 2) läbivaadatud taotluse sisu; 3) kohtuistungil osalenud isikute seisukohad; 4) kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta; 5) meetme kohaldamise ning vajaduse korral kohandamise otsustus ja põhjendused; 6) käesoleva seaduse § 184 lõikes 2 sätestatud tingimuse kohaldamine, kui see on asjakohane; 7) järelevalvemeetme Eestis kohaldamise tähtaeg, kui see on seadusest tulenevalt asjakohane. (3) Kohus toimetab määruse viivitamata kätte kahtlustatavale, tema kaitsjale, prokuratuurile ja keskasutusele ning edastab selle Politsei- ja Piirivalveametile. (4) Järelevalvemeedet hakatakse täitma tunnustamisest alates. Kui kohus on järelevalvemeedet kohandanud, ei hakata seda täitma enne kümne päeva möödumist käesoleva seaduse § 190 lõike 1 punktis 1 nimetatud teate saatmisest taotlevale riigile, kui taotleva riigiga ei ole kokku lepitud teisiti. (5) Määruse peale võib kahtlustatav, tema kaitsja või prokuratuur esitada määruskaebuse kolme päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Kaebuse esitamine ei peata vaidlustatava määruse täitmist. § 190. Järelevalvemeetme tunnustamise tagajärg (1) Keskasutus teavitab viivitamata taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis kohtu määrusest, sealhulgas: 1) järelevalvemeetme kohandamisest koos põhjendusega; 2) taotluse rahuldamisest keeldumisest koos põhjendusega; 3) järelevalvemeetme Eestis kohaldamise tähtajast; 90 4) kohtu määruse peale esitatud määruskaebusest ja selle lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määrusest; 5) järelevalvemeetme täitmise üle kontrolli rakendamisest. (2) Eesti õigust kohaldatakse järelevalvemeetme täitmise kontrollimisele. Eesti õigus menetleda kuritegu, milles järelevalvemeetmele allutatud isik on kahtlustatav, kuid mis ei olnud järelevalvemeetme kohaldamise alus, ei ole piiratud. (3) Eesti täitva riigina teavitab taotlevat riiki: 1) kirjalikult taasesitatavas vormis kahtlustatava elukoha muutumisest; 2) kirjalikult taasesitatavas vormis täitmise võimatusest põhjusel, et kahtlustatavat ei ole pärast taotluse saamist Eestis kätte saadud; 3) sellekohast vormi kasutades kohe järelevalvemeetme rikkumisest või muust asjaolust, mis annab alust järelevalvemeedet muuta või asendada vahistamise või muu samaväärse meetmega. § 191. Järelevalvemeetme muutmine ja jätkamine (1) Kui taotlev riik on teatanud järelevalvemeetme muutmisest, asutakse muudetud meedet täitma kohtumääruse alusel, mis tehakse käesoleva seaduse §-s 189 sätestatu kohaselt järelevalvemeetme tunnustamisest keeldumise aluseid kontrollimata. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul võib kohus: 1) meedet vajaduse korral kohandada; 2) keelduda meetme tunnustamisest, kui see on vastuolus käesoleva seaduse § 181 lõikega 3 või 4. (3) Kui järelevalvemeetme kohaldamiseks on Eestis tähtaeg ja taotlev riik on enne selle lõppemist taotlenud järelevalvemeetme kohaldamise jätkamist määratud tähtaja jooksul, otsustatakse jätkamine kohtumäärusega, mis tehakse käesoleva seaduse §-s 189 sätestatu kohaselt järelevalvemeetme tunnustamisest keeldumise aluseid kontrollimata. (4) Kui taotlev riik on otsustanud kahtlustatava vahistada või kohaldada muud samaväärset meedet, kohaldatakse isiku loovutamise sätteid. Loovutamisest ei või keelduda seetõttu, et tegu, mille alusel taotlus esitatakse, ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuritegu. (5) Kui taotlev riik soovib kahtlustatava järelevalvemeetme muutmise või vahistamise või muu samaväärse meetmega asendamise otsustamiseks ära kuulata, võimaldab Eesti seda kaugülekuulamise sätete kohaselt. § 192. Järelevalvemeetme täitmise lõpetamine (1) Eesti ei kohalda tunnustatud järelevalvemeedet või lõpetab selle kohaldamise, kui: 1) kahtlustatav ei ole Eestis kättesaadav või ei ela enam Eestis; 2) taotlus on tagasi võetud või on teatavaks saanud asjaolu, mis välistab meetme kohaldamise; 3) Eesti keeldub järelevalvemeetme kohaldamise jätkamisest käesoleva seaduse § 191 lõikes 1 või 3 nimetatud asjaoludel. 91 (2) Kui Eesti täitva riigina on teavitanud taotlevat riiki vähemalt kahel korral käesoleva seaduse § 190 lõike 3 punktis 3 nimetatud asjaolust ja taotlev riik ei ole otsustanud järelevalvemeedet muuta või seda vahistamise või muu samaväärse meetmega asendada, võib Eesti sellise otsuse tegemist taotlevalt riigilt taotleda, andes selleks tähtaja. Kui taotlev riik ei ole enne nimetatud tähtaja lõppu teatanud oma otsusest või põhjendanud selle puudumist, lõpetab Eesti järelevalvemeetme täitmise, millest teatatakse taotlevale riigile. (3) Eesti võib järelevalvemeetme täitmise ajal küsida taotlevalt riigilt, kas see on kriminaalasja asjaolusid arvestades jätkuvalt vajalik või kas taotluses nimetatud tähtaega on vaja pikendada. Kui järelevalvemeetme kohaldamiseks Eestis on tähtaeg, mida on võimalik pikendada, võib Eesti küsida taotlevalt riigilt teavet tähtaja pikendamise vajaduse kohta, andes vastamiseks tähtaja. Kui taotlev riik ei ole tähtajal vastanud, annab Eesti täiendava tähtaja teabe andmiseks, teatades, et vastuse puudumise korral lõpetatakse järelevalvemeetme täitmise kontrollimine. Kui taotlev riik ei ole täiendava tähtaja lõppedes küsitud teavet andnud, lõpetab Eesti järelevalvemeetme täitmise, millest teatatakse taotlevale riigile. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 193. Järelevalvemeetme tunnustamise taotlemine (1) Eesti võib taotleda jõustunud lahendiga kohaldatud muu järelevalvemeetme kui vahistamise tunnustamist ja täitmist. Taotlus esitatakse korraga ühele riigile. (2) Eesti võtab taotluse esitamisel ja taotluse rahuldamise korral edaspidi arvesse teavet, mille kohaselt kahtlustatav, kellele järelevalvemeede kohaldub, on ohvrile või täitva riigi üldsusele tõsiselt ohtlik. (3) Järelevalvemeetme tunnustamise taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 187 lõikes 1 nimetatud andmed. § 194. Asutuste pädevus järelevalvemeetme tunnustamise menetluses (1) Järelevalvemeetme tunnustamise taotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks ja taotluse tagasivõtmiseks pädev asutus on: 1) kohus kohtumenetluses, samuti kohtueelses menetluses nende kriminaalmenetluse tagamise vahendite puhul, mida kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohaldab kohus määrusega; 2) prokuratuur käesoleva lõike punktis 1 nimetamata juhtudel. (2) Pädev asutus edastab taotluse keskasutusele. Keskasutus edastab taotluse koos tõlkega taotleva riigi määratud keelde pädevale asutusele. (3) Pädev asutus võib taotleda täitvalt riigilt teavet selle riigi õiguse kohasest järelevalvemeetme kohaldamise tähtaja ülemmäärast. 92 (4) Pädev asutus võib taotluse tagasi võtta, kui käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel saadud teave või täitva riigi otsus järelevalvemeedet kohandada ei ole vastuvõetav, samuti juhul, kui täitev riik on teatanud võimatusest kahtlustatavat Euroopa vahistamismääruse alusel Eestile loovutada, sellekohase teabe saamisest ei ole möödunud üle kümne päeva ning järelevalvemeedet ei ole täitvas riigis veel kohaldama asutud. § 195. Järelevalvemeetme tunnustamise tagajärg (1) Eesti ei sekku järelevalvemeetme täitmise kontrollimisse, kui täitev riik on teatanud meetme tunnustamisest ja seda täitma asunud. (2) Vaatamata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib Eesti: 1) taotluse aluseks olevat järelevalvemeedet sisu, tähtaja või muude tingimuste suhtes Eesti õiguse kohase lahendiga muuta ja tühistada; 2) anda Eesti õiguse kohaselt kahtlustatava suhtes vahistamismääruse või sellega samaväärse määruse; 3) asuda järelevalvemeedet täitma, kui kahtlustataval puudub õigusliku alusega ja tavapärane elukoht täitvas riigis; 4) asuda järelevalvemeedet täitma, kui Eesti on taotluse tagasi võtnud või kui Eesti on järelevalvemeedet muutnud ja täitev riik on keeldunud muudetud järelevalvemeedet tunnustamast; 5) asuda järelevalvemeedet täitma, kui täitva riigi õiguse kohaselt on järelevalvemeetme kohaldamise tähtaeg lõppenud või kui täitev riik on järelevalvemeetme täitmise lõpetanud käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 7 nimetatud tähtaja järgimata jätmise tõttu; 6) taotleda täitvalt riigilt, kelle seadusest tulenevalt on järelevalvemeetme täitmiseks tähtaeg, enne selle tähtaja lõppemist järelevalvemeetme kohaldamise jätkamist määratud tähtajal. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud lahendi tegemine otsustatakse Eesti algatusel või juhul, kui täitev riik on küsinud, kas järelevalvemeetme kohaldamine on kriminaalasja asjaolusid arvestades jätkuvalt vajalik, või teatanud järelevalvemeetme rikkumisest või muust asjaolust, mis annab alust järelevalvemeedet muuta või asendada vahistamise või muu samaväärse meetmega. Kui täitev riik on teatanud järelevalvemeetme rikkumisest või muust asjaolust korduvalt ja andnud tähtaja lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud lahendi tegemise otsustamiseks, otsustab Eesti lahendi tegemise nimetatud tähtajal või põhjendab otsustamisest keeldumist, kui järelevalvemeetme täitmine täitvas riigis on vajalik. (4) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud lahendi tegemiseks on vaja kahtlustatav ära kuulata, toimub see kaugülekuulamise sätete kohaselt. (5) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 nimetatud taotluse esitamisel arvestatakse järelevalvemeetme vajalikkust kriminaalasja menetlemisel ning järelevalvemeetme Eestile üleandmise mõju kahtlustatavale. (6) Pädev asutus teavitab täitvat riiki: 1) käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud lahendi tegemisest, samuti selle peale esitatud kaebusest ja kaebuse lahendamise tulemusest; 93 2) omal algatusel või täitva riigi küsimusele vastates, kas järelevalvemeetme kohaldamine on kriminaalasja asjaolusid arvestades jätkuvalt vajalik; 3) enne käesoleva seaduse § 186l lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud tähtaja lõppemist omal algatusel või täitva riigi küsimusele vastates, kas nimetatud tähtaega on vaja pikendada ja kui pikaks ajaks. (7) Kui täitev riik on Eestilt korduvalt küsinud, kas järelevalvemeetme kohaldamine on kriminaalasja asjaolusid arvestades jätkuvalt vajalik ja andnud tähtaja, teatab Eesti nimetatud tähtajal, kas järelevalvemeetme täitmine täitvas riigis on vajalik. 14. peatükk Lähenemiskeelu tunnustamine 1. jagu Üldsätted § 196. Lähenemiskeelu tunnustamise eesmärk ja ulatus (1) Lähenemiskeelu tunnustamine hõlmab Euroopa Liidu liikmesriigi kohaldatud meetmeid füüsilise isiku (edaspidi kaitstav isik) kaitseks teise liikmesriigi lähenemiskeelu alusel viimasena nimetatud riigi taotlusel. (2) Taotleva riigi lähenemiskeeld on taotleva riigi õiguse kohaselt kriminaalmenetluses tehtud jõustunud lahend, millega seatakse kaitstava isiku elu, füüsilist, seksuaalset või vaimset terviklikkust, väärikust või isikuvabadust süüteoga ohustavale füüsilisele isikule (edaspidi kohustatud isik) järgmised kohustused: 1) keeld minna kaitstud isiku elu- või viibimiskohta; 2) kaitstava isikuga mis tahes viisil suhtlemise keeld või piirang; 3) kaitstavale isikule kindlaksmääratud kaugusele lähenemise keeld või piirang. (3) Lähenemiskeelu tunnustamise taotluse võib esitada, kui täidetud on järgmised tingimused: 1) taotlevas riigis on seatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule vastav lähenemiskeeld; 2) kaitstav isik kavatseb asuda või on asunud elama või viibima täitvasse riiki; 3) kaitstav isik või tema esindaja on esitanud taotleva või täitva riigi pädevale asutusele sooviavalduse taotluse esitamiseks; 4) kohustatud isikule on antud võimalus esitada oma arvamus ja taotleva riigi lähenemiskeeld vaidlustada, kui tema arvamust ei ole küsitud ja vaidlustamise võimalust tagatud juba lähenemiskeelu seadmisel; 5) arvesse on võetud kaitstava isiku täitvas riigis viibimise aja kestust ja kaitsevajaduse tõsidust. (4) Kui kaitstava isiku sooviavaldus on esitatud täitva riigi pädevale asutusele, edastatakse see viivitamata taotleva riigi pädevale asutusele. (5) Taotlev ja täitev riik korraldavad vajaduse korral konsultatsioone, sealhulgas lähenemiskeelu jätkuva täitmise vajaduse selgitamiseks. 94  2. jagu Eesti täitva riigina § 197. Lähenemiskeelu tunnustamisest keeldumise alused Eesti võib keelduda lähenemiskeelu tunnustamisest, kui: 1) lähenemiskeelu tunnustamise tunnistus on ebatäielik ja puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud; 2) taotleva riigi lähenemiskeeld puudub või ei vasta käesoleva seaduse § 196 lõikes 2 sätestatule; 3) taotleva riigi lähenemiskeelu aluseks olev tegu ei ole Eesti õiguse järgi karistatav; 4) kuritegu, mille toimepanemisega seoses kohustatud isikule on taotleva riigi lähenemiskeeld seatud, allub Eesti jurisdiktsioonile ja selle kohta on Eestis antud amnestia; 5) Eesti õiguse järgi on meetme kohaldamine välistatud kohustatud isiku puutumatuse tõttu; 6) kuritegu, mille toimepanemisega seoses on kohustatud isikule taotleva riigi lähenemiskeeld seatud, allub Eesti jurisdiktsioonile ja selle teo menetlemine on Eestis välistatud aegumise tõttu; 7) lähenemiskeelu tunnustamine oleks vastuolus sama teo eest korduvalt karistamise keeluga; 8) kohustatud isik oli selle teo toimepanemise ajal, millega seoses talle on taotleva riigi lähenemiskeeld seatud, noorem kui 14-aastane; 9) kuritegu, mille toimepanemisega seoses kohustatud isikule on taotleva riigi lähenemiskeeld seatud, on Eesti õiguse kohaselt toime pandud suuremas või olulisemas osas Eesti territooriumil. § 198. Lähenemiskeelu tunnustamise taotluse esitamine ja menetlus (1) Lähenemiskeelu tunnustamise taotlus esitatakse sellekohasel tunnistuse vormil keskasutusele ja selles peavad sisalduma: 1) kaitstava isiku tuvastamist võimaldavad ja kodakondsuse andmed, samuti kaitstava isiku esindaja tuvastamist võimaldavad ja kodakondsuse andmed, kui kaitstav isik on alaealine või piiratud teovõimega; 2) kaitstava isiku kavatsuse kohane Eestisse elama või viibima asumise kuupäev ja tema Eestis viibimise ajavahemik, kui see on teada; 3) taotluse koostanud pädeva asutuse nimetus, aadress ja kontaktandmed; 4) taotleva riigi lähenemiskeelu tuvastamist võimaldavad andmed; 5) kokkuvõte faktidest ja asjaoludest, mille alusel taotlevas riigis on lähenemiskeeld seatud; 6) taotleva riigi lähenemiskeeluga seatud kohustatud isiku kohustuste sisu ja tähtaeg, samuti kohustuse rikkumise korral ettenähtud sanktsioonid, kui need on asjakohased; 7) andmed tehnilise vahendi kohta, mida kaitstav isik või kohustatud isik lähenemiskeelu täitmise tagamiseks kasutab, kui see on asjakohane; 8) kohustatud isiku tuvastamist võimaldavad, kodakondsuse ja kontaktandmed; 9) andmed kaitstavale isikule ja kohustatud isikule riigi õigusabi võimaldamise kohta taotlevas riigis, kui need andmed on taotluse koostajale pingutusteta kättesaadavad; 10) kirjeldus muudest asjaoludest, mis võivad olla olulised kaitstava isiku ohustatuse hindamisel, kui see on asjakohane; 11) kui see on asjakohane, andmed kohustatud isiku suhtes järelevalvemeetme tunnustamise taotluse või kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluse esitamise kohta, kui seda ei ole esitatud Eestile, samuti sellise taotluse vastu võtnud pädeva asutuse andmed. 95 (2) Kui keskasutus ei tuvasta taotluse edasist menetlust välistavaid asjaolusid, teeb ta selle kättesaadavaks kohustatud isiku elukoha järgsele maakohtule, elukoha puudumise korral Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. (3) Lähenemiskeelu tunnustamine otsustatakse sama kiiresti nagu võrreldava riigisisese juhtumi korral, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, kiireloomulisust, kaitstava isiku Eestisse saabumise aega ja ohu tõsidust. § 199. Kohtuistung lähenemiskeelu tunnustamise otsustamiseks (1) Lähenemiskeelu tunnustamise otsustamiseks korraldatakse kolme tööpäeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates kohtuistung. Kohtuistungi toimumisest teavitatakse kohustatud isikut ja tema kaitsjat, kui ta on kohtule teada, ning prokuratuuri. Kohustatud isik on kohustatud istungist osa võtma, kui ta viibib Eestis ja teda ei olnud kaasatud taotleva riigi lähenemiskeelu seadmise menetlusse. Kohustatud isiku kaitsja ja prokurör võivad osaleda istungil. (2) Kohtuistungil kohus: 1) tutvustab lähenemiskeelu tunnustamise menetlust; 2) kuulab ära kohustatud isiku ja tema kaitsja ning prokuröri arvamuse, kui nad viibivad istungil. § 200. Kohtulahend lähenemiskeelu tunnustamise otsustamisel (1) Lähenemiskeeldu asutakse täitma kohtumääruse alusel, millega kohaldatakse Eesti õiguses samasuguses olukorras kohalduvaid kriminaalmenetluslikke või muid meetmeid kaitstava isiku kaitseks, säilitades maksimaalselt taotleva riigi lähenemiskeeluga seatud kohustuste sisu. (2) Kohus tunnustab määrusega taotleva riigi lähenemiskeeldu või keeldub selle tunnustamisest käesoleva seaduse §-s 197 sätestatu alusel. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määruses märgitakse: 1) kohustatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed; 2) läbivaadatud taotluse sisu; 3) kohtuistungil osalenud isikute seisukohad; 4) kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta; 5) lähenemiskeeluga hõlmatud kohustuste kohaldamise otsustus ja põhjendused; 6) kohustuse Eestis kohaldamise tähtaeg, kui see on seadusest tulenevalt asjakohane; 7) selgitus kohustuse rikkumise korral ettenähtud sanktsioonide kohta, kui need on asjakohased. (4) Kohus toimetab määruse viivitamata kätte kohustatud isikule, tema kaitsjale, kui kaitsja on nimetatud, ja prokuratuurile. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile, et teostada kontrolli lähenemiskeeluga hõlmatud kohustuse täitmise üle. § 201. Lähenemiskeelu tunnustamise tagajärg 96 (1) Kohus toimetab jõustunud määruse meetme kohaldamise kohta kohustatud isikule kätte ning teeb teatavaks kaitstavale isikule. Kohustatud isikule ei avaldata kaitstava isiku aadressi ega kontaktandmeid, kui need ei ole vajalikud lähenemiskeeluga hõlmatud kohustuse täitmiseks. (2) Jõustunud määrus taotluse rahuldamata jätmise kohta toimetatakse kätte kaitstavale isikule. Kaitstavat isikut teavitatakse võimalustest taotleda lähenemiskeeldu riigisiseses kriminaalmenetluses või tsiviilkohtumenetluse korras. (3) Politsei- ja Piirivalveamet teatab vahetult või keskasutuse vahendusel viivitamata taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis kohtu määrusest, sealhulgas: 1) kohaldatud kohustustest; 2) taotluse rahuldamisest keeldumisest koos põhjendusega; 3) kohustuse Eestis kohaldamise tähtajast; 4) kohustuse rikkumise korral ettenähtud sanktsioonidest, kui need on asjakohased. (4) Eesti õigust kohaldatakse Eestis tunnustatud lähenemiskeeluga hõlmatud kohustustele, nende täitmise kontrollimisele, kohustuse rikkumise korral kohalduvatele sanktsioonidele ja õiguskaitsevahenditele. (5) Kui kohustatud isik rikub tunnustatud lähenemiskeelu alusel Eestis kohustust, võib Eesti kohaldada Eesti õiguses ettenähtud kriminaalvastutust ja muid kui karistusõiguslikke meetmeid. Kui Eesti õigus ei näe ette sanktsiooni kohustuse rikkumise korral, võib kohaldada hädavajalikke ajutisi meetmeid rikkumise lõpetamiseks. Samuti teatab Politsei- ja Piirivalveamet vahetult või keskasutuse vahendusel lähenemiskeeluga hõlmatud kohustuste kõigist teadaolevatest rikkumistest taotleva riigi pädevale asutusele selle riigi määratud keeles, kasutades sellekohast vormi. (6) Politsei- ja Piirivalveamet teatab vahetult või keskasutuse vahendusel sellekohast vormi kasutades seatud kohustuste kõigist rikkumistest ka selle riigi pädevale asutusele, kellele on esitatud järelevalvemeetme või kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotlus. § 202. Lähenemiskeelu muutmine ja kohaldamise lõpetamine (1) Kui taotlev riik on teatanud taotluse aluseks olnud taotleva riigi lähenemiskeelu muutmisest, asutakse muudetud kohustusi täitma kohtumääruse alusel, mis tehakse käesoleva seaduse §-s 201 sätestatu kohaselt. Kohus võib seejuures: 1) kohaldada Eesti õiguses samasuguses olukorras kohalduvaid kriminaalmenetluslikke või muid meetmeid kaitstava isiku kaitseks; 2) keelduda muudetud lähenemiskeelu tunnustamisest, kui see on vastuolus käesoleva seaduse § 196 lõikega 2 või kui lähenemiskeelu tunnustamise tunnistus on ebatäielik ja puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud. (2) Eesti ei kohalda tunnustatud lähenemiskeeldu või lõpetab selle kohaldamise, kui: 1) taotlev riik on teavitanud taotluse tagasivõtmisest seetõttu, et taotluse aluseks olnud taotleva riigi lähenemiskeeld on tühistatud või kehtetuks tunnistatud; 2) on ilmne, et kaitstav isik ei ela ega viibi Eestis või on Eestist lõplikult lahkunud; 97 3) Eesti õiguse kohane kohustuse kohaldamise tähtaeg on lõppenud; 4) Eesti keeldub muudetud lähenemiskeelu tunnustamisest käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohaselt; 5) kui taotlev riik on pärast lähenemiskeelu tunnustamist esitanud Eestile kriminaalhooldusmeetme või järelevalvemeetme tunnustamise taotluse. (3) Politsei- ja Piirivalveamet teatab viivitamata vahetult või keskasutuse vahendusel viivituseta taotlevale riigile ja võimaluse korral kaitstavale isikule lähenemiskeelu kohaldamise lõpetamisest käesoleva paragrahvi lõike 2 punktide 2–5 alusel. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 203. Lähenemiskeelu tunnustamise taotlemine (1) Eesti võib taotleda Eesti lähenemiskeelu tunnustamist ja täitmist. Lähenemiskeelu tunnustamise taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 198 lõikes 1 nimetatud andmed. (2) Eestis lähenemiskeelu kohaldanud kohus teavitab kaitstavat isikut õigusest esitada sooviavaldus lähenemiskeelu tunnustamise taotluse esitamiseks, kui ta kavatseb asuda või on asunud elama või viibima riiki, kellele võib esitada käesoleva peatüki kohaselt lähenemiskeelu tunnustamise taotluse, ning selle esitamise tingimused. Kaitstaval isikul soovitatakse esitada sooviavaldus enne Eestist lahkumist. (3) Kui sooviavaldust Eesti lähenemiskeelu tunnustamise taotluse esitamiseks ei rahuldata, teavitatakse kaitstavat isikut selle otsuse vaidlustamise tingimustest. (4) Lähenemiskeelu tunnustamise taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 199 lõikes 1 nimetatud andmed. § 204. Asutuste pädevus lähenemiskeelu tunnustamise menetluses (1) Lähenemiskeelu tunnustamise taotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks ja taotluse tagasivõtmiseks pädev asutus on maakohus, kes on kohaldanud Eesti lähenemiskeelu. (2) Pädev asutus edastab taotluse keskasutusele. Keskasutus edastab taotluse täitva riigi määratud keeles selle riigi pädevale asutusele. § 205. Lähenemiskeelu tunnustamise tagajärg (1) Eesti ei sekku lähenemiskeelu täitmise kontrollimisse, kui täitev riik on teatanud lähenemiskeelu tunnustamisest ja seda kohaldanud. (2) Vaatamata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib Eesti: 98 1) taotluse aluseks olevat lähenemiskeelu sisu, tähtaega või muid tingimusi Eesti õiguse kohase lahendiga muuta; 2) taotluse aluseks olevat lähenemiskeeldu Eesti õiguse kohase lahendiga tühistada või kehtetuks tunnistada, millega loetakse ka lähenemiskeelu tunnustamise taotlus tagasi võetuks; 3) asuda lähenemiskeeldu kohaldama, kui täitev riik on teatanud selle kohaldamise lõpetamisest; 4) kohaldada kehtivuse kaotanud lähenemiskeelu asemel vahistamist, kui lähenemiskeeldu kohaldati kriminaalhooldusmeetme või järelevalvemeetmena. (3) Taotluse aluseks oleva lähenemiskeelu muutmisest, tühistamisest ja kehtetuks tunnistamisest teatatakse keskasutuse vahendusel täitvat riiki. (4) Kui kriminaalhooldusmeetme või järelevalvemeetme tunnustamise taotlus on riigile, mis ei ole lähenemiskeelu tunnustamise taotlust täitev riik, esitatud enne või pärast lähenemiskeelu tunnustamise taotluse esitamist, kohalduvad edasistele otsustele vastavalt kriminaalhooldusmeetmete või järelevalvemeetmete tunnustamist käsitlevad sätted. (5) Kui lähenemiskeelu sisuks olev kohustus sisaldub kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluses, mille Eesti on esitanud riigile, mis ei ole lähenemiskeelu tunnustamise taotlust täitev riik, enne või pärast lähenemiskeelu tunnustamise taotluse esitamist ning selle taotluse saanud riik on kriminaalhooldusmeedet tunnustades seda kohandanud lähenemiskeelu sisuks olevaid kohustusi muutes, otsustab Eesti pädev asutus viivitamata muuta lähenemiskeelu sisu, tähtaega või muid tingimusi, tühistab selle või tunnistab selle kehtetuks. 15. peatükk Vangistuse tunnustamine 1. jagu Üldsätted § 206. Vangistuse tunnustamise eesmärk ja ulatus (1) Vangistamise tunnustamine hõlmab Euroopa Liidu liikmesriigi poolt teise liikmesriigi jõustunud kohtuotsusega karistatud isikule kohaldatud vangistuse või muu võrreldava isikuvabaduse piirangu tunnustamist ja täitmist otsuse teinud riigi taotlusel. (2) Taotluse esitamise ja rahuldamise eesmärk on tõhusam kui karistatud isiku taasühiskonnastamine. Taotlus esitatakse juhul, kui taotleva riigi hinnangul aitab see kaasa nimetatud eesmärgi saavutamisele. Kui see on hinnangu kujunemiseks vajalik, konsulteerib taotlev riik enne taotluse esitamist riigiga, kellele taotlus võidakse esitada. Kui selle riigi nõusolek taotluse esitamiseks on vajalik, antakse see viivitamata. (3) Riik, kellega käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud konsultatsioone peetakse või kellele on taotlus esitatud, võib esitada taotlevale riigile põhistatud seisukoha, miks ta ei pea karistatud isiku tõhusa taasühiskonnastamise eesmärki vangistuse tunnustamise teel saavutatavaks. Seisukoha kujundamisel võetakse arvesse karistatud isiku arvamust vangistuse tunnustamise taotluse esitamise kohta, kui taotlev riik on selle edastanud. 99 (4) Taotlusega ei hõlmata vangistusest või muust võrreldavast isikuvabaduse piirangust erineva karistuse või mõjutusvahendi tunnustamist. Muu karistuse või mõjutusvahendi täitmisel ei ole tähendust vangistuse tunnustamise taotluse esitamisel või rahuldamisel. (5) Vangistuse tunnustamist võib kohaldada ka juhul, kui loovutamistaotluse täitmisest keeldutakse käesoleva seaduse § 131 lõike 1 punktis 5 ja § 132 lõike 1 punktis 7 sätestatud alustel. § 207. Vangistuse tunnustamise taotlemise üldtingimused (1) Täitev riik võib olla: 1) riik, kelle kodanik ja alaline elanik karistatud isik on; 2) riik, kelle kodanik karistatud isik on ja kuhu ta saadetakse taotleva riigi jõustunud kohtulahendi või haldusotsuse alusel pärast karistuse ära kandmist; 3) riik, kes on pärast taotleva riigiga toimunud konsultatsioone andnud nõusoleku taotluse esitamiseks, või 4) pärast taotleva riigiga toimunud konsultatsioone riik, kelle kodanik või alaline elanik karistatud isik on, kui see riik on eelnevalt teatanud valmisolekust sellisel juhul taotlus vastu võtta. (2) Karistatud isik võib esitada taotlevale riigile sooviavalduse taotluse esitamiseks. Riik, kellele käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt võib taotluse esitada, võib enda algatusel või karistatud isiku sooviavalduse alusel teha taotlevale riigile ettepaneku taotluse esitamiseks. Nimetatud ettepanekud ja sooviavaldused ei ole taotlevale riigile siduvad. (3) Kui karistatud isik viibib taotlevas riigis, antakse talle võimalus avaldada arvamus vangistuse tunnustamise taotluse esitamise kohta vaatamata sellele, kas tema nõusolek on nõutav. Kui karistatud isiku arvamus antakse suuliselt, talletatakse see taasesitatavas vormis. Karistatud isiku arvamust võtab taotlev riik arvesse taotluse esitamise otsustamisel ning kui see on asjakohane, edastab selle riigile, kellele taotlus võidakse esitada või kellele taotlus on juba esitatud. (4) Kui taotlev riik peab seda karistatud isiku vanuse või terviseseisundi tõttu põhjendatuks, võib karistatud isiku asemel käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sooviavalduse esitada või lõikes 3 nimetatud arvamuse anda tema seaduslik esindaja. (5) Kui taotlev riik on vangistuse tunnustamise taotluse esitanud, tehakse karistatud isikule kättesaadavaks sellekohane teave talle arusaadavas keeles. Kui karistatud isik viibib täitvas riigis, lisab taotlev riik teate taotlusele ning täitev riik teeb selle karistatud isikule kättesaadavaks. § 208. Vangistuse tunnustamise taotlemise tingimused Eestis (1) Kui süüdimõistva otsuse on teinud Eesti ja karistatud isik viibib Eestis, võib ta esitada käesoleva seaduse § 207 lõikes 2 nimetatud sooviavalduse vanglale, milles teda kinni peetakse. Sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettepanek taotluse esitamiseks tehakse Justiitsministeeriumile. (2) Käesoleva seaduse § 207 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud konsultatsioonides ning sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud sooviavalduse ja ettepaneku läbivaatamisel arvestatakse Eestis 100 karistatud isiku perekondlikke või muid kaalukaid sidemeid välisriigiga, isiku ja tema lähedaste huvisid ja isiku arvamust. (3) Kui taotlev riik on Eesti, kasutab pädev asutus käesoleva seaduse § 207 lõikes 5 sätestatud kohustuse täitmisel käesoleva seaduse § 3 lõike 2 punkti 6 alusel kehtestatud vormi. 2. jagu Eesti täitva riigina § 209. Vangistuse tunnustamisest keeldumise alused (1) Eesti võib keelduda vangistuse tunnustamisest, kui: 1) isik on süüdi mõistetud teo eest, mis ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuritegu ega käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu, mille eest taotlevas riigis ettenähtava vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat; 2) taotluse saamise ajal on karistatud isikul kandmata alla kuue kuu vangistusest; 3) Eesti õiguse järgi on vangistuse kohaldamine välistatud aegumise või karistatud isiku puutumatuse tõttu; 4) karistatud isik oli taotluse aluseks oleva teo toimepanemise ajal noorem kui 14-aastane; 5) isik on taotlevas riigis süüdi mõistetud tagaselja. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 5 ei kohaldata, kui vangistuse tunnustamise taotluses sisalduvast tunnistusest nähtuvalt karistatud isik: 1) oli taotleva riigi seaduse kohaselt aegsasti kutsutud kohtuistungile menetluses, mille tulemusena ta süüdi mõisteti, või oli ta istungi toimumise ajast ja kohast teadlik muu ametliku teate kaudu ning teda oli aegsasti hoiatatud, et süüdimõistmine võib toimuda ka juhul, kui ta istungile ei ilmu; 2) olles teadlik istungi ajast ja kohast, oli esindatud lepingulise või riigi määratud kaitsja poolt, kelle kaitsefunktsiooni täitmine on tõendatav, või 3) sai teda süüdimõistva otsuse taotleva riigi seaduse kohaselt kätte, teda teavitati üheselt mõistetavalt õigusest süüdimõistev otsus apelleerida või taotleda uut menetlust, milles oleks võimalik esitada uusi tõendeid ja toimuks tõendite sisuline hindamine ning mille tagajärjeks võiks olla uus otsus, kuid isik on väljendanud soovi loobuda selle õiguse kasutamisest või ei ole seda tähtaja jooksul kasutanud. § 210. Vangistuse tunnustamisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib pärast taotleva riigiga konsulteerimist ja vajaduse korral lisateabe küsimist keelduda vangistuse tunnustamisest: 1) kui vangistuse tunnustamise tunnistus ei vasta ilmselt taotluse aluseks olevale kohtuotsusele või on ebatäielik ning neid puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud; 2) kui Eesti ei ole käesoleva seaduse § 207 lõikes 1 nimetatud riik; 3) kui karistatud isik ei viibi taotlevas riigis ega Eestis; 4) kui puudub karistatud isiku nõusolek, välja arvatud juhul, kui Eesti on käesoleva seaduse § 207 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud riik või riik, kuhu karistatud isik, olles teadlik tema suhtes taotlevas riigis toimuvast menetlusest või selle tulemusena talle määratud karistusest, on asunud karistuse kandmisest kõrvalehoidumise motiiviga või muudel asjaoludel; 101 5) vangistuse tunnustamine oleks vastuolus sama teo eest korduvalt karistamise keeluga; 6) kui Eesti on enne vangistuse tunnustamise otsustamist taotlenud taotlevalt riigilt nõusolekut karistatud isiku vabaduse piiramiseks või tema kahtlustamiseks, süüdistamiseks või karistamiseks kuriteo eest, mis on toime pandud enne tema Eestile üleandmist, ning taotlev riik ei ole nõusolekut andnud; 7) kui karistatud isikule määratud karistus hõlmab psühhiaatrilisi, meditsiinilisi või muid selliseid vabadust piiravaid meetmeid, mida Eesti õigus- või tervishoiusüsteemi arvestades ei ole võimalik täita ega selliselt kohandada, et täitmine oleks võimalik; 8) erandkorras juhul, kui selle kuriteo tehiolusid, mille alusel taotlus on esitatud, üksikasjalikult kaaludes ilmneb, et see on Eesti õiguse kohaselt toime pandud suuremas või olulisemas osas Eesti territooriumil. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul võib vangistuse tunnustamise menetluse peatada kuni tunnistuse puuduste kõrvaldamise tähtaja lõpuni. § 211. Vangistuse tunnustamise taotluse esitamine ja menetluse üldsätted (1) Vangistuse tunnustamise taotluses peavad sisalduma: 1) andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta; 2) taotleva riigi kohtuotsuse originaal või koopia; 3) nõuetekohane tunnistus, mille on kinnitanud taotleva riigi pädev asutus; 4) karistatud isiku nõusolek, kui see on nõutav; 5) karistatud isiku teavitamise vorm, kui ta viibib Eestis. (2) Taotleva riigi kohtuotsust ei tõlgita. (3) Kui keskasutus ei tuvasta taotluse edasist menetlust välistavaid asjaolusid, teeb ta selle kättesaadavaks karistatud isiku elukohajärgsele maakohtule, elukohata isiku puhul Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Prokuratuur võib esitada vangistuse tunnustamise taotluse kohta seisukoha kohtule. (4) Kui karistatud isik viibib Eestis: 1) tehakse talle kättesaadavaks käesoleva seaduse § 207 lõikes 5 nimetatud teade taotluse esitamise kohta; 2) võib karistatud isiku taotleva riigi taotlusel vahi alla võtta kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt või tagada muul viisil tema kohaloleku taotleva riigi sellekohase taotluse alusel, mille võib esitada ka enne vangistuse tunnustamise taotluse saabumist. (5) Taotleva riigi taotlusel teavitab Eesti taotlevat riiki tingimustest, mis Eesti õiguse kohaselt võimaldavad karistatud isiku ennetähtaegset vabastamist. (6) Vangistuse tunnustamise menetlus viiakse lõpule 90 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Tähtajast arvatakse maha ajavahemik, mille jooksul menetlus on käesoleva seaduse § 210 lõike 2 alusel peatatud. Kui menetluse läbiviimine nimetatud tähtajal ei ole võimalik, teatab Eesti taotlevale riigile menetluse viibimise põhjuse ja tähtpäeva, mis ajaks menetlus lõpule viiakse. 102 § 212. Vangistuse tunnustamise otsustamine (1) Kohus tutvub taotlusega ning konsulteerib vajaduse korral keskasutuse vahendusel taotleva riigiga. Kui kohus peab võimalikuks taotluse osalist rahuldamist, konsulteerib ta keskasutuse vahendusel kokkuleppe saavutamise eesmärgil taotleva riigiga. Kokkuleppe tagajärjel ei tohi karistatud isiku olukord halveneda. (2) Taotleva riigi karistust asutakse täitma kohtumääruse alusel, üldjuhul muutmata karistuse liiki ja kestust. (3) Kui taotleva riigi määratud karistus ei ole kooskõlas Eesti õigusega, kohandab kohus karistust vastavalt karistusseadustikus sama kuriteo eest ettenähtud karistusele, seejuures: 1) säilitades maksimaalselt taotleva riigi määratud karistuse liigi; 2) ei raskendata karistust liigi ega määra poolest; 3) ei või kohandatud karistus ületada karistusseadustikus ettenähtud vangistuse ülemmäära; 4) ei või vangistust asendada rahalise karistusega. (4) Karistuse kohandamisel arvatakse taotlevas riigis kantud vangistus, samuti kohtueelses kriminaalmenetluses ja pärast lahendi tegemist kummaski riigis vahi all viibimise aeg maha Eestis täidetava vangistuse tähtajast. § 213. Kohtuistung vangistuse tunnustamise otsustamiseks (1) Vangistuse tunnustamise otsustamiseks korraldatakse kahekümne päeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates kohtuistung. Kohtuistungi toimumisest teavitatakse karistatud isikut ja tema kaitsjat, kui ta on kohtule teada, ning prokuratuuri. Istungist on kohustatud osa võtma karistatud isik, kui ta viibib Eestis, ja karistatud isiku kaitsja. Prokuratuur võib istungist osa võtta, kui ta on esitanud taotluse kohta käesoleva seaduse § 211 lõikes 3 nimetatud seisukoha. (2) Kohtuistungil kohus: 1) tutvustab vangistuse tunnustamise menetlust; 2) kuulab ära karistatud isiku, kui ta viibib istungil, tema kaitsja ja prokuröri arvamuse. (3) Kui karistatud isik ei ole Eesti kodanik, kellel on Eestis alaline elukohta, või Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus, kaalub kohus karistatud isiku perekondlikke või muid kaalukaid sidemeid Eestiga, karistatud isiku ja tema lähedaste huvisid ja karistatud isiku arvamust. § 214. Kohtulahend vangistuse tunnustamise otsustamiseks (1) Kohus tunnustab määrusega taotleva riigi lahendit või keeldub selle tunnustamisest käesoleva seaduse § 209 lõikes 1 või § 210 lõikes 1 sätestatu alusel. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruses märgitakse: 1) karistatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed; 2) läbivaadatud taotluse sisu; 103 3) kohtuistungil osalenud isikute seisukohad; 4) kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta; 5) karistuse kohaldamise ning vajaduse korral kohandamise otsustus ja põhjendused. (3) Kohus toimetab määruse viivitamata kätte karistatud isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele, karistusregistrile ning vanglale vangistuse täitmiseks. Kui taotlus on rahuldatud, korraldab keskasutus taotlevas riigis viibiva karistatud isiku vastuvõtmise Eestisse. § 215. Vangistuse tunnustamise otsuse tagajärg (1) Keskasutus teavitab viivitamata taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis jõustunud määrusest, sealhulgas: 1) karistuse kohandamisest koos põhjendusega; 2) taotluse rahuldamisest keeldumisest koos põhjendusega; 3) määruse jõustumise kuupäevast. (2) Kui taotlus on tagasi võetud, ei ole vangistuse tunnustamisel õiguslikku tähendust. Eesti ei pööra tunnustatud vangistust täitmisele või lõpetab selle täitmise, kui on teatavaks saanud asjaolu, mis välistab selle täitmise. (3) Eesti õigus kohaldub vangistuse täitmisele ja karistusest tingimisi või ennetähtaegselt vabastamisele. (4) Eesti ei või menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust. (5) Eesti võib süüdimõistetule armu anda, samuti kohaldada amnestiat. (6) Eesti teavitab taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis: 1) täitmise võimatusest põhjusel, et karistatud isikut ei ole pärast taotluse saamist Eestis kätte saadud; 2) täitmise alustamise või jätkamise võimatusest amnestia või armuandmise tõttu; 3) taotluses ettenähtud juhul karistatud isiku tingimisi vabastamise tähtaja algusest ja lõpust; 4) karistatud isiku vangist põgenemisest; 5) vangistuse täitmise lõpuleviimisest. § 216. Vangistuse tunnustamise laiendamine (1) Eesti võib täitva riigina tunnustatud vangistuse alusel üleantud isiku vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada ainult tunnustatud lahendi esemeks olnud kuriteoga seoses. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui: 1) kuritegu on toime pandud pärast isiku üleandmist; 2) Eestis menetletav muu kuritegu ei ole karistatav vangistuse aga sellega samaväärse vabaduspiiranguga, välja arvatud vabadust piirav asenduskaristus; 3) Eesti kriminaalmenetluses muu kuriteo suhtes ei ole alust isiku vabaduse piiramiseks; 104 4) isik on vabatahtlikult nõustunud vangistuse tunnustamise laiendamisega või nõustub sellega pärast üleandmist samadel tingimustel, kui toimub lihtsustatud korras loovutamisega nõustumine; 5) taotlev riik on andnud selleks nõusoleku; 6) karistatud isik ei ole 45 päeva jooksul oma lõplikust vabanemisest arvates vaatamata võimalusele Eestist lahkunud, samuti kui ta on pärast lahkumist Eestisse tagasi pöördunud. (3) Eesti esitab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 5 nimetatud nõusoleku saamiseks taotluse, millele kohaldatakse Euroopa vahistamismääruse kohta sätestatut. § 217. Karistatud isiku läbisõit (1) Keskasutus võib lubada Euroopa Liidu liikmesriigi poolt vangistuse täitmiseks üleantava karistatud isiku läbisõitu Eestist, kui taotlev riik esitab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sellekohase taotluse koos vangistuse tunnustamise tunnistuse koopiaga. Keskasutus võib taotleda taotlevalt riigilt tunnistuse tõlkimist eesti või inglise keelde. (2) Keskasutus teeb otsuse läbisõidu lubamise kohta seitsme päeva jooksul taotluse saamisest arvates ning teatab sellest taotlevale riigile. Tähtaega võib pikendada ajavahemiku võrra, mis kulub vangistuse tunnustamise tunnistuse tõlkimisele. (3) Läbisõidul olevat karistatud isikut võib vahi all hoida üksnes läbisõidu võimaldamiseks. Keskasutus teatab taotlevale riigile, kui ei ole võimalik välistada, et läbisõidul oleva isiku vabadust piiratakse või teda kahtlustatakse, süüdistatakse või karistatakse seoses kuriteoga, mis on toime pandud enne tema lahkumist taotlevast riigist. (4) Kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub Eestisse ettekavatsematult, esitab taotlev riik kirjalikult taasesitatavas vormis keskasutusele käesoleva paragrahvi lõikes 1 viidatud andmed 72 tunni jooksul. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 218. Vangistuse tunnustamise taotlemine (1) Eesti võib taotleda jõustunud kohtuotsusega karistatud isikule määratud vangistuse tunnustamist ja täitmist. Taotlus esitatakse korraga ühele riigile. (2) Vangistuse tunnustamist võib taotleda, kui: 1) kuritegu, milles isik on süüdi mõistetud, on karistatav Eesti karistusseadustiku alusel vähemalt üheaastase vangistusega ning isikule määratud vangistusest on vähemalt kuus kuud kandmata; 2) karistatud isik on andnud vabatahtlikult kaitsja juuresolekul kirjaliku nõusoleku vangistuse täitmiseks täitvas riigis, kui see on nõutav, välja arvatud juhul, kui täitev riik on käesoleva seaduse § 207 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud riik või riik, kuhu karistatud isik, olles teadlik tema suhtes Eestis toimuvast menetlusest või selle tulemusena talle määratud karistusest, on asunud karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eesmärgil või muudel asjaoludel. 105 (3) Vangistuse tunnustamise taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 212 lõikes 1 nimetatud andmed. § 219. Asutuste pädevus (1) Vangistuse tunnustamise taotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks, täitvalt riigilt enne taotluse esitamist karistatud isiku vahistamise taotlemiseks ja taotluse tagasivõtmiseks pädev asutus on: 1) vangla, kus isik kannab karistust; 2) süüdimõistva otsuse teinud kohtu määratud vangla käesoleva lõike punktis 1 nimetamata juhul. (2) Pädev asutus edastab taotluse keskasutusele. Keskasutus edastab taotluse koos tõlkega täitva riigi määratud keelde pädevale asutusele. (3) Pädev asutus võib taotluse tagasi võtta, kui: 1) käesoleva seaduse § 206 lõikes 3 nimetatud seisukoht või karistatud isiku arvamus annavad alust arvata, et isiku tõhusama taasühiskonnastamise eesmärki ei ole võimalik saavutada; 2) täitev riik ei pea taotluse täielikku rahuldamist võimalikuks ja konsultatsioonide tulemusel kokkulepet ei saavutata; 3) Eesti on palunud täitvat riiki teavitada tingimustest, mis täitva riigi õiguse kohaselt võimaldavad karistatud isiku ennetähtaegset vabastamist, ning need ei ole Eestile vastuvõetavad; 4) esineb käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud põhjus või muu põhjus ja vangistuse täitmiseni täitvas riigis ei ole veel alanud, esitades sellekohase avalduse koos põhjendusega. § 220. Vangistuse tunnustamise tagajärg (1) Kui karistatud isik on Eestis ja täitev riik on teavitanud Eestit taotluse rahuldamisest, teatab keskasutus sellest viivitamata vanglale, kus karistatud isik kannab karistust. Keskasutus teatab täitvale riigile karistatud isiku üleandmise aja ja koha ning korraldab isiku üleandmise. Isik antakse taotlevale riigile üle 30 päeva jooksul vangistuse tunnustamise otsuse jõustumisest arvates. (2) Kui poolest sõltumatutel asjaoludel ei ole tal võimalik isikut üle anda või vastu võtta, teatab ta sellest teisele poolele. Pooled lepivad kokku uue üleandmise aja ja koha. Isik antakse taotlevale riigile üle kümne päeva jooksul kokkuleppe sõlmimisest arvates. (3) Eesti ei sekku karistatud isiku suhtes vangistuse täitmisse, kui vangistus on täitvas riigis pööratud täitmisele. Kui Eestile on teatatud karistatud isiku vanglast põgenemisest, võib Eesti jätkata karistatud isiku suhtes vangistuse täitmist. (4) Eesti taotleva riigina: 1) võib menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust, samuti karistatud isikule armu anda või kohaldada amnestiat; 2) teavitab täitvat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis asjaolust, mis välistab vangistuse edasise täitmise. 106 (5) Täitva riigi taotlusel võib Eesti kooskõlas käesoleva seaduse §-s 143 sätestatuga nõustuda karistatud isiku vabaduse piiramisega või tema kahtlustamise, süüdistamise või karistamisega seoses kuriteoga, mis ei olnud vangistuse tunnustamise taotluse aluseks. § 221. Karistatud isiku läbisõidu taotlemine (1) Keskasutus võib taotleda Euroopa Liidu liikmesriigile vangistuse täitmiseks üleantava isiku kolmandast riigist läbisõidu lubamist, esitades kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sellekohase taotluse koos vangistuse tunnustamise tunnistuse koopiaga. Läbisõiduriigi taotlusel esitab keskasutus tunnistuse tõlke läbisõiduriigi määratud keelde. (2) Kui läbisõiduriik teatab keskasutusele, et läbisõidul oleva isiku vabaduse piiramine või tema kahtlustamine, süüdistamine või karistamine seoses kuriteoga, mis on toime pandud enne tema lahkumist Eestist, ei ole välistatud, võib keskasutus läbisõidutaotluse tagasi võtta. (3) Kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub läbisõiduriiki ettekavatsematult, esitab Eesti keskasutus kirjalikult taasesitatavas vormis läbisõiduriigile käesoleva paragrahvi lõikes 1 viidatud andmed 72 tunni jooksul. 16. peatükk Rahalise karistuse tunnustamine 1. jagu Üldsätted § 222. Rahalise karistuse tunnustamise ulatus ja üldtingimused (1) Rahalise karistuse tunnustamine hõlmab Euroopa Liidu liikmesriigi poolt teise liikmesriigi jõustunud lahendi tunnustamist ja täitmist otsuse teinud riigi taotlusel, kui lahendiks on: 1) süüdimõistev kohtuotsus, millega on määratud füüsilisele või juriidilisele isikule süüteo eest rahaline karistus; 2) muu asutuse kui kohtu otsus, millega on määratud füüsilisele või juriidilisele isikule süüteo või muu rikkumise eest rahaline karistus, kui selle lahendi peale oli võimalik edasi kaevata kohtule, kellel on pädevus lahendada kriminaalasju; 3) kriminaalasjade lahendamiseks pädeva kohtu lahend, millega on käesoleva lõike punktis 2 nimetatud asutuse otsus rahalise karistuse määramise kohta kinnitatud, asendatud või jõusse jäetud. (2) Käesoleva peatüki sätete alusel ei ole võimalik taotleda konfiskeerimise tunnustamist ega täitmist. (3) Rahalise karistusega loetakse käesolevas peatükis võrdseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lahendiga: 1) kohaldatud sundraha või muu kohustuslik rahaline makse avalikesse vahenditesse või ohvrite toetamise fondi või rahaline kohustus, mille eesmärgiks on hüvitis ohvrile, kuid mitte tsiviilkorras täidetavad nõuded, mille tunnustamist ja täitmist saab nõuda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 107 määruse (EL) nr 1215/2012 alusel kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades alusel, või 2) selle alusel väljamõistetud kohtu- ja haldusmenetluskulud. (4) Täitev riik võib olla riik, mille territooriumil: 1) karistatud füüsilisel või juriidilisel isikul on vara või tulu; 2) on karistatud füüsilise isiku tavapärane elukoht; 3) on karistatud juriidilise isiku registrijärgne asukoht. (5) Taotluse täitmisel karistatud isikult täitvas riigis saadud raha arvatakse täitva riigi tuludesse, kui taotleva riigiga ei ole kokku lepitud teisiti. 2. jagu Eesti täitva riigina § 223. Rahalise karistuse tunnustamisest keeldumise alused Eesti võib keelduda rahalise karistuse tunnustamisest, kui: 1) isik on süüdi mõistetud teo eest, mis ei ole Eestis karistatav ega käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 või 2 nimetatud süütegu; 2) rahalise karistuse väärtus on alla 70 euro; 3) Eesti õiguse järgi on rahalise karistuse kohaldamine välistatud karistatud isiku puutumatuse tõttu; 4) karistatud isik oli taotluse aluseks oleva teo toimepanemise ajal noorem kui 14-aastane; 5) taotluse aluseks olev tegu on Eesti õiguse kohaselt toime pandud suuremas või olulisemas osas Eesti territooriumil; 6) taotluse aluseks olev tegu on toime pandud väljaspool taotleva riigi territooriumi ning Eesti õiguse kohaselt puuduks Eestil jurisdiktsioon samasuguse teo suhtes, mis on toime pandud väljaspool Eesti territooriumi; 7) karistatud isik on taotluse aluseks oleva teoga seoses Eestis või kolmandas riigis ja otsus on täidetud. § 224. Rahalise karistuse tunnustamisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib pärast taotleva riigiga konsulteerimist ja vajaduse korral lisateabe küsimist keelduda rahalise karistuse tunnustamisest, kui: 1) rahalise karistuse tunnustamise taotlus ei vasta ilmselt taotluse aluseks olevale lahendile või on ebatäielik ning neid puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud; 2) taotluse sisu ei vasta käesoleva seaduse § 222 lõigetes 1–4 sätestatule; 3) taotluse rahuldamine oleks vastuolus Euroopa Liidu õiguses tunnustatud põhiõiguste või aluspõhimõtetega; 4) taotluse aluseks olev süütegu allub Eesti jurisdiktsioonile ja Eesti õiguse järgi on rahalise karistuse kohaldamine välistatud aegumise tõttu; 5) isik on taotlevas riigis süüdi mõistetud tagaselja. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 5 ei kohaldata, kui tunnistusest nähtuvalt karistatud isik: 108 1) oli kirjaliku menetluse korral taotleva riigi seaduse kohaselt isiklikult või taotleva riigi õiguses tunnustatud esindaja vahendusel teadlik oma õigusest süüdimõistev lahend vaidlustada, samuti vaidlustamise tähtajast; 2) oli suulise menetluse korral taotleva riigi seaduse kohaselt aegsasti kutsutud istungile menetluses, mille tulemusena ta süüdi mõisteti, või oli istungi toimumise ajast ja kohast teadlik muu ametliku teate kaudu ning teda oli aegsasti hoiatatud, et süüdimõistmine võib toimuda ka juhul, kui ta istungile ei ilmu; 3) oli suulise menetluse korral, olles teadlik istungi ajast ja kohast, esindatud lepingulise või riigi määratud kaitsja poolt, kelle kaitsefunktsiooni täitmine on tõendatav; 4) sai suulise menetluse korral teda süüdimõistva otsuse taotleva riigi seaduse kohaselt kätte, teda teavitati üheselt mõistetavalt õigusest süüdimõistev otsus apelleerida või taotleda uut menetlust, milles oleks võimalik esitada uusi tõendeid ja toimuks tõendite sisuline hindamine ning mille tagajärjeks võiks olla uus otsus, kuid isik on väljendanud soovi loobuda selle õiguse kasutamisest või ei ole seda tähtaja jooksul kasutanud või 5) olles suulise menetluse korral teavitatud tema suhtes läbiviidavast menetlusest ja õigusest olla isiklikult istungil ära kuulatud, on sõnaselgelt loobunud selle õiguse kasutamisest ja teatanud, et ta ei vaidlusta tema suhtes tehtud lahendit. § 225. Taotluse esitamine ja menetluse üldsätted (1) Rahalise karistuse tunnustamise taotluses peavad sisalduma: 1) andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta; 2) taotleva riigi lahendi originaal või koopia; 3) nõuetekohane tunnistus, mille on kinnitanud taotleva riigi pädev asutus. (2) Kui tunnistus ei ole esitatud nõuetekohases keeles, peatub taotluse menetlus, kuni valmib Eesti keskasutuse kulul tellitud tõlge. Taotleva riigi lahendit ei tõlgita. (3) Kui keskasutus ei tuvasta taotluse edasist menetlust välistavaid asjaolusid, teeb ta selle kättesaadavaks karistatud isiku elu- või asukoha järgsele kohtule, elu- või asukoha puudumise korral Harju Maakohtule. (4) Rahalise karistuse tunnustamise menetlus lõpeb, kui: 1) karistatud isik on rahalise karistuse enne kohtu määruse jõustumist täielikult tasunud; 2) kui rahalise karistuse tunnustamise määrust ei ole võimalik karistatud isikule kätte toimetada. § 226. Rahalise karistuse tunnustamise otsustamine (1) Taotleva riigi karistust asutakse täitma kohtumääruse alusel, üldjuhul muutmata karistuse määra. Rahaline karistus, mis ei ole määratud eurodes, konverteeritakse eurodesse määruse tegemise päeva kurssi järgides. (2) Kui taotluse aluseks olevat tegu ei pandud toime taotleva riigi territooriumil ja see allub Eesti jurisdiktsioonile, võib määrusega vähendada rahalise karistuse määra Eesti õiguses sama liiki teo eest ettenähtud rahalise karistuse ülemmäärani. 109 (3) Rahalise karistuse tunnustamise menetlust toimetatakse kirjalikus menetluses. (4) Kohus tunnustab määrusega taotleva riigi lahendit või keeldub selle tunnustamisest käesoleva seaduse §-s 223 või § 224 lõikes 1 sätestatu alusel. (5) Määruses märgitakse: 1) süüdimõistetud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed; 2) läbivaadatud taotluse sisu; 3) kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta. (6) Kohus toimetab määruse viivitamata kätte karistatud isikule ja tema kaitsjale, kui kaitsja on kohtule teada. Pärast jõustumist edastab kohus määruse keskasutusele, karistusregistrile ning kohtutäiturile või rahalise karistuse täitmise eest vastutavale valitsusasutusele täitmiseks. § 227. Rahalise karistuse tunnustamise otsuse tagajärg (1) Keskasutus teavitab viivitamata taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis jõustunud määrusest, sealhulgas: 1) karistuse muutmisest käesoleva seaduse § 226 lõike 1 või 2 alusel koos põhjendusega; 2) taotluse rahuldamisest keeldumisest koos põhjendusega; 3) määruse jõustumise kuupäevast. (2) Eesti õigust kohaldatakse rahalise karistuse täitmisele, asendamisele ja täitmise lõpetamisele. (3) Eesti täitva riigina võib karistatud isikule armu anda, samuti kohaldada amnestiat. (4) Eesti täitva riigina ei või menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust. (5) Eestis täitmisele kuuluvast rahalisest karistusest arvatakse maha summa, mille: 1) karistatud isik on esitatud tõendi kohaselt tasunud muus riigis kui Eestis pärast taotleva riigiga konsulteerimist; 2) karistatud isik on vabatahtlikult tasunud taotlevas riigis pärast taotluse esitamist ja millest taotlev riik on Eesti pädevat asutust teavitanud. (6) Kui rahaline karistus ei ole täidetav, võib kohus asendada selle asenduskaristuse või muu karistusõigusliku mõjutusvahendiga, kui see on Eesti õiguse kohaselt võimalik ja taotlev riik on rahalise karistuse asendamist taotluses lubanud. Karistatud isikule Eestis määratav asenduskaristus või mõjutusvahend ei või ületada taotleva riigi õiguse kohast ülemmäära. (7) Eesti ei pööra tunnustatud rahalist karistust täitmisele või lõpetab selle täitmise, kui on teatavaks saanud asjaolu, mis välistab selle täitmise. (8) Keskasutus teavitab taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis, kui on teada: 1) rahalise karistuse osaline või täielik mittetäitmine käesoleva paragrahvi lõikes 2, 3 või lõike 5 punktis 1 nimetatud alustel; 2) rahalise karistuse asendamine käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatu kohaselt; 110 3) rahalise karistuse täitmise lõpuleviimine; 4) rahalise karistuse tunnustamise menetluse lõppemine põhjusel, et määrust ei ole võimalik karistatud isikule kätte toimetada. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 228. Rahalise karistuse tunnustamise taotlemine (1) Eesti võib taotleda Euroopa Liidu liikmesriigilt jõustunud lahendiga karistatud isikule määratud rahalise karistuse tunnustamist ja täitmist. (2) Taotlus esitatakse korraga ühele riigile. (3) Rahalise karistuse tunnustamist võib taotleda, kui süütegu, milles isik on süüdi tunnistatud, on karistatav Eesti õiguse alusel ning isikule määratud täitmata rahalise karistuse väärtus ei ole alla 70 euro. (4) Rahalise karistuse tunnustamise taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 225 lõikes 1 nimetatud andmed. § 229. Asutuste pädevus rahalise karistuse tunnustamise menetluses (1) Rahalise karistuse tunnustamise taotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks ja taotluse tagasivõtmiseks pädev asutus on: 1) kohtu määratud rahalise karistuse täitmise eest vastutav valitsusasutus; 2) kohtuväline menetleja, kes on väärteomenetluses rahatrahvi määranud. (2) Pädev asutus edastab taotluse keskasutusele. Keskasutus edastab taotluse koos tõlkega täitva riigi määratud keelde täitva riigi pädevale asutusele. Taotlus esitatakse keskasutuse kaudu, kui täitev riik on seda õiguslikku alust omades tingimuseks seadnud. (3) Pädev asutus võib taotluse tagasi võtta, kui: 1) karistatud isik on vabatahtlikult rahalise karistuse täielikult täitnud; 2) ilmneb muu asjaolu, mille tõttu lahend ei ole täidetav. § 230. Rahalise karistuse tunnustamise tagajärg (1) Eesti ei sekku karistatud isiku suhtes rahalise karistuse täitmisse, kui taotlus on esitatud. (2) Eesti võib asuda taas rahalist karistust täitma, kui: 1) täitev riik on teatanud taotluse rahuldamisest keeldumisest, välja arvatud juhul, kui selle aluseks on varasem sama isikut ja sama tegu puudutav lahend, mis on täidetud; 2) täitev riik on teatanud taotluse osalisest või täielikust mittetäidetavusest, armuandmisest või amnestiast või 3) Eesti on taotluse tagasi võtnud. 111 (3) Eesti taotleva riigina: 1) võib menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust, samuti karistatud armu anda või kohaldada amnestiat; 2) teavitab täitvat riiki viivitamata, kui karistatud isik on vabatahtlikult rahalise karistuse osaliselt või täielikult Eestis täitnud pärast taotluse esitamist; 3) teavitab täitvat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis asjaolust, mis välistab rahalise karistuse edasise täitmise. 17. peatükk Kriminaalhooldusmeetme tunnustamine 1. jagu Üldsätted § 231. Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise eesmärk ja ulatus (1) Kriminaalhooldusmeetme tunnustamine hõlmab Euroopa Liidu liikmesriigi poolt teise liikmesriigi kohtu jõustunud süüdimõistva otsusega kohaldatud kriminaalhooldusmeetme tunnustamist ja täitmist viimasena nimetatud riigi taotlusel eesmärgiga toetada karistatud isiku taasühiskonnastamist, tagada ohvri ja üldsuse kaitse ning vältida taotlevas riigis elukohta mitte omava karistatud isiku vabaduse piiramist selles riigis. (2) Taotlemise alus on, et süüdimõistva otsuse või eraldiseisva lahendiga on: 1) karistatud isik seadusest või lahendist tulenevalt vangistuse või samaväärse vabaduspiirangu kandmisest ennetähtaegselt vabastatud tingimusel, et ta täidab talle pandud kohustusi; 2) otsusega määratud vangistuse või samaväärse vabaduspiirangu täitmine täielikult või osaliselt edasi lükatud tingimusel, et karistatud isik täidab talle pandud kohustusi; 3) vangistuse või samaväärse vabaduspiirangu määramine täielikult või osaliselt edasi lükatud tingimusel, et karistatud isik täidab talle pandud kohustusi; 4) kohaldatud vangistusele, samaväärsele vabaduspiirangule või rahalisele karistusele alternatiivset mõjutusvahendit, mille sisuks on, et karistatud isik täidab talle pandud kohustusi. (3) Taotlusega võib hõlmata järgmised karistatud isikule pandud kohustused: 1) kohustus teatada elu- või töökoha muutusest; 2) keeld olla määratud kohas taotlevas või täitvas riigis; 3) keeld täitvast riigist lahkuda; 4) kohustused või tingimused, mis puudutavad käitumist, elukohta, hariduse omandamist, vaba aja veetmist või kutsealast tegevust; 5) kohustus perioodiliselt endast määratud ametiisikule teada anda; 6) keeld suhelda teatud isikuga; 7) keeld kokku puutuda teatud esemega, mida on kasutatud või võidakse kasutada kuriteo toimepanemiseks; 8) kohustus hüvitada rahaliselt kuriteoga tekitatud kahju või tõendada sellise hüvitamise toimumine; 9) kohustus teha üldkasulikku tööd; 112 10) kohustus teha koostööd määratud ametiisikuga või sotsiaalteenuse osutajaga; 11) kohustus läbida asjakohane teraapia või sõltuvusravi; 12) muu kohustus, mille üle järelevalve teostamisest täitev riik on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadile teatanud. § 232. Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotlemise üldtingimused (1) Täitev riik võib olla: 1) riik, milles karistatud isik õigusliku alusega ja tavapäraselt elab ning kuhu ta on tagasi pöördunud või soovib pöörduda; 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetamata riik, kui karistatud isik on esitanud sellekohase sooviavalduse ning see riik on nõustunud talle kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluse esitamisega. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul võtab taotlev riik arvesse taotluse rahuldamise tingimusi, mille teine riik on Euroopa Liidu Nõukogu sekretariaadile teatanud. (3) Taotlev ja täitev riik korraldavad konsultatsioone, kui see on vajalik kriminaalhooldusmeetme tõhusaks ja sujuvaks kohaldamiseks. 2. jagu Eesti täitva riigina § 233. Kriminaalhooldusmeetme tunnustamisest keeldumise alused (1) Eesti võib keelduda kriminaalhooldusmeetme tunnustamisest, kui: 1) isik on süüdi mõistetud teo eest, mis ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuritegu ega käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu, mille eest taotlevas riigis ettenähtava vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat; 2) taotluse aluseks olev kuritegu allub Eesti jurisdiktsioonile ja Eesti õiguse järgi on kriminaalhoolduse kohaldamine välistatud aegumise tõttu; 3) Eesti õiguse järgi on kriminaalhooldusmeetme kohaldamine välistatud karistatud isiku puutumatuse tõttu; 4) karistatud isik oli taotluse aluseks oleva teo toimepanemise ajal noorem kui 14-aastane. (2) Kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud keeldumise alus, võib Eesti kokkuleppel taotleva riigiga tunnustada kriminaalhooldusmeedet ja asuda selle sisuks oleva kohustuse täitmist kontrollima käesoleva seaduse § 239 lõike 2 punkti 2 kohaldamata. § 234. Kriminaalhooldusmeetme tunnustamisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib pärast taotleva riigiga konsulteerimist ja vajaduse korral lisateabe küsimist keelduda kriminaalhooldusmeetme tunnustamisest: 1) kui kriminaalhooldusmeetme taotlus ei vasta ilmselt taotluse aluseks olevale lahendile või on ebatäielik ning neid puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud; 113 2) kui taotlus on vastuolus käesoleva seaduse § 231 lõikega 3 või Eesti ei ole § 232 lõikes 1 nimetatud riik; 3) taotluse saamise ajal on karistatud isiku suhtes kohalduva kriminaalhooldusmeetme tähtaeg alla kuue kuu; 4) kriminaalhooldusmeetme tunnustamine oleks vastuolus sama teo eest korduvalt karistamise keeluga; 5) kui karistatud isikule on määratud asjakohane teraapia või ravi, mida Eesti õigus- või tervishoiusüsteemi arvestades ei ole võimalik täita ega selliselt kohandada, et täitmine oleks võimalik; 6) isik on taotlevas riigis süüdi mõistetud tagaselja; 7) erandkorras juhul, kui selle kuriteo tehiolusid, mille alusel taotlus on esitatud, üksikasjalikult kaaludes ilmneb, et see on Eesti õiguse kohaselt toime pandud suuremas või olulisemas osas Eesti territooriumil. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul võib kriminaalhooldusmeetme tunnustamise menetluse peatada kuni tunnistuse puuduste kõrvaldamise tähtaja lõpuni. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 ei kohaldata, kui tunnistusest nähtuvalt karistatud isik: 1) oli taotleva riigi seaduse kohaselt aegsasti kutsutud kohtuistungile menetluses, mille tulemusena ta süüdi mõisteti, või oli istungi toimumise ajast ja kohast teadlik muu ametliku teate kaudu ning teda oli aegsasti hoiatatud, et süüdimõistmine võib toimuda ka juhul, kui ta istungile ei ilmu; 2) olles teadlik istungi ajast ja kohast, oli ta esindatud lepingulise või riigi poolt määratud kaitsja poolt, kelle kaitsefunktsiooni täitmine on tõendatav, või 3) sai teda süüdimõistva otsuse taotleva riigi seaduse kohaselt kätte, teda teavitati üheselt mõistetavalt õigusest süüdimõistev otsus apelleerida või taotleda uut menetlust, milles oleks võimalik esitada uusi tõendeid ja toimuks tõendite sisuline hindamine ning mille tagajärjeks võiks olla uus otsus, kuid väljaantav isik on väljendanud soovi loobuda selle õiguse kasutamisest või ei ole seda tähtaja jooksul kasutanud. (4) Kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 sätestatud keeldumise alus, võib Eesti kokkuleppel taotleva riigiga tunnustada kriminaalhooldusmeedet ja asuda selle sisuks oleva kohustuse täitmist kontrollima käesoleva seaduse § 240 lõike 2 punkti 2 kohaldamata. § 235. Taotluse esitamine ja menetlus (1) Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluses peavad sisalduma: 1) andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta; 2) taotleva riigi süüdimõistva kohtuotsuse ning kui asjakohane, sellele lisatud eraldiseisva karistatud isikule kriminaalhooldusmeedet kohaldava lahendi originaal või koopia; 3) nõuetekohane tunnistus, mille on kinnitanud taotleva riigi pädev asutus. (2) Taotleva riigi kohtuotsust ja muud lahendit ei tõlgita. (3) Kui keskasutus ei tuvasta taotluse edasist menetlust välistavaid asjaolusid, teeb ta selle kättesaadavaks kriminaalhooldusaluse elukohajärgsele maakohtule, elukohata isiku puhul Harju 114 Maakohtule, samuti prokuratuurile. Prokuratuur võib esitada kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluse kohta seisukoha kohtule. (4) Taotleva riigi soovil teavitab keskasutus taotlevat riiki Eesti õiguse kohasest kriminaalhooldusmeetme kohaldamise tähtaja ülemmäärast. (5) Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise menetlus viiakse lõpule 60 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Tähtajast arvatakse maha ajavahemik, mille jooksul menetlus on peatatud. Kui menetluse läbiviimine nimetatud tähtajal ei ole erandlikult võimalik, teatab Eesti taotlevale riigile menetluse viibimise põhjuse ja tähtpäeva, mis ajaks menetlus lõpule viiakse. § 236. Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise otsustamine (1) Kohus tutvub taotlusega, konsulteerib vajaduse korral keskasutuse vahendusel taotleva riigiga ning teeb määruse taotluse rahuldamise kohta. (2) Taotleva riigi kriminaalhooldusmeedet asutakse täitma kohtumääruse alusel, üldjuhul muutmata selle liiki ja tähtaega. (3) Kui taotleva riigi määratud kriminaalhooldusmeede ei ole kooskõlas Eesti õigusega, kohandab kohus meedet vastavalt Eesti karistusseadustikus sama kuriteo eest kohaldatavale kriminaalhooldusmeetmele, seejuures: 1) säilitades maksimaalselt taotleva riigi määratud meetme liigi; 2) ei raskendata meedet liigi ega tähtaja poolest; 3) ei või kohandatud meetme tähtaeg ületada Eesti karistusseadustiku kohaselt kohaldatava tähtaja ülemmäära. § 237. Kohtuistung kriminaalhooldusmeetme tunnustamise otsustamiseks (1) Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise otsustamiseks korraldatakse kohtuistung. Kohtuistungi toimumisest teavitatakse karistatud isikut ja tema kaitsjat, kui ta on kohtule teada, ning prokuratuuri. Istungist on kohustatud osa võtma karistatud isik, kui ta viibib Eestis. Prokuratuur, kui ta on esitanud taotluse kohta käesoleva seaduse § 235 lõikes 3 nimetatud seisukoha, ja karistatud isiku kaitsja võivad osaleda istungil. (2) Kohtuistungil kohus: 1) tutvustab kriminaalhooldusmeetme tunnustamise menetlust; 2) kuulab ära karistatud isiku ja kui nad viibivad istungil, tema kaitsja ning prokuröri seisukoha. § 238 Kohtulahend kriminaalhooldusmeetme tunnustamise otsustamisel (1) Kohus tunnustab määrusega taotleva riigi kriminaalhooldusmeedet või keeldub selle tunnustamisest käesoleva seaduse § 233 lõikes 1 või § 234 lõikes 1 sätestatu alusel. (2) Määruses märgitakse: 1) karistatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed; 115 2) läbivaadatud taotluse sisu; 3) kohtuistungil osalenud isikute seisukohad; 4) kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta; 5) meetme kohaldamise ning vajaduse korral kohandamise otsustus ja põhjendused; 6) käesoleva seaduse § 233 lõikes 2 ja § 234 lõikes 4 sätestatud tingimuse kohaldamine, kui see on asjakohane. (3) Kohus toimetab määruse viivitamata kätte karistatud isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele, karistusregistrile ning kriminaalhooldusametnikule või alternatiivset mõjutusvahendit kohaldavale asutusele kriminaalhooldusmeetme rakendamiseks. § 239. Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise tagajärg (1) Keskasutus teavitab viivitamata taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis lõplikust määrusest, sealhulgas: 1) kriminaalhooldusmeetme kohandamisest koos põhjendusega; 2) taotluse rahuldamisest keeldumisest koos põhjendusega; 3) määruse jõustumise kuupäevast. (2) Eesti õigust kohaldatakse kriminaalhooldusmeetme kohaldamisele, kusjuures Eesti võib: 1) nõuda käesoleva seaduse § 231 lõike 3 punktis 8 nimetatud kohustuse täitmise kohta tõendi esitamist; 2) kui karistatud isik on kriminaalhooldusmeetme sisuks olevaid kohustusi rikkunud või toime pannud uue süüteo, võtta Eesti õiguses ettenähtud meetmeid, sealhulgas muuta tunnustatud kriminaalhooldusmeetme tähtaega või kohustuste sisu, samuti pöörata kriminaalhooldusmeetme asemel täitmisele vangistus. (3) Eesti võib karistatud isikule armu anda, samuti kohaldada amnestiat. (4) Eesti ei või menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust. (5) Kriminaalhooldusmeedet kohaldav kriminaalhooldusametnik või alternatiivset mõjutusvahendit kohaldav asutus teavitab taotlevat riiki vahetult või keskasutuse vahendusel kirjalikult taasesitatavas vormis: 1) täitmise võimatusest põhjusel, et karistatud isikut ei ole pärast taotluse saamist Eestis kätte saadud; 2) täitmise alustamise või jätkamise võimatusest amnestia või armuandmise tõttu, lisades võimaluse korral põhjendused; 3) kriminaalhooldusmeetme muutmisest, tühistamisest või vangistuse täitmisele pööramisest käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 kohaselt; 4) käesoleva seaduse § 240 lõike 1 punktis 1 nimetatud asjaolust, seejuures teavitades Eestis kohaldatud kriminaalhoolduse tulemustest ja süüdimõistetud isiku suhtes tehtud otsustest; 5) taotleva riigi soovil muust asjaolust, mis on vajalik taotleva riigi poolt otsuse tegemiseks; 6) kriminaalhooldusmeetme tähtaja lõppemisest. 116 § 240. Kriminaalhooldusmeetme täitmise lõpetamine (1) Eesti ei täida tunnustatud kriminaalhooldusmeedet või lõpetab selle kohaldamise, kui: 1) karistatud isik ei ole Eestis kättesaadav või ei oma enam elukohta Eestis; 2) on teatavaks saanud asjaolu, mis välistab meetme kohaldamise. (2) Kui taotlevas riigis viiakse karistatud isiku suhtes läbi uut kriminaalmenetlust, võib Eesti taotleva riigi taotlusel kriminaalhooldusmeetme kohaldamise taotlevale riigile tagasi anda. Eesti teavitab sel juhul taotlevat riiki Eestis kohaldatud kriminaalhoolduse tulemustest ja karistatud isiku suhtes tehtud otsustest. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 241. Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotlemine (1) Eesti võib taotleda Euroopa Liidu liikmesriigilt jõustunud kohtuotsusega karistatud isikule määratud kriminaalhooldusmeetme tunnustamist ja kohaldamist. (2) Taotlus esitatakse korraga ühele riigile. (3) Kriminaalhooldusmeetme tunnustamist võib taotleda, kui isikule määratud kriminaalhooldusmeetme tähtaja lõpuni on jäänud alla kuue kuu. (4) Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluses peavad sisalduma käesoleva seaduse § 235 lõikes 1 nimetatud andmed. § 242. Asutuste pädevus kriminaalhooldusmeetme tunnustamise menetluses (1) Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks, täitvalt riigilt enne taotluse esitamist karistatud isiku vahistamise taotlemiseks ja taotluse tagasivõtmiseks pädev asutus on kriminaalhooldusametnik või alternatiivset mõjutusvahendit kohaldav asutus. (2) Pädev asutus edastab taotluse keskasutusele. Keskasutus esitab taotluse koos tõlkega täitva riigi määratud keelde täitva riigi pädevale asutusele. (3) Pädev asutus võib taotleda täitvalt riigilt teavet selle riigi õiguse kohasest kriminaalhooldusmeetme kohaldamise tähtaja ülemmäärast. (4) Pädev asutus võib taotluse tagasi võtta, kui käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel saadud teave või täitva riigi otsus kriminaalhooldusmeedet kohandada ei ole vastuvõetav, sellekohase teabe saamisest ei ole möödunud üle kümne päeva ning kriminaalhooldusmeedet ei ole täitvas riigis veel rakendama asutud. 117 (5) Pädev asutus võib sõlmida täitva riigiga kokkuleppe, mille alusel täitev riik tunnustab kriminaalhooldusmeedet ja asub selle sisuks oleva kohustuse täitmist kontrollima tingimusel, et juhul, kui karistatud isik rikub kriminaalhooldusmeetme sisuks olevaid kohustusi või paneb toime uue süüteo, ei võta täitev riik oma õiguses ettenähtud meetmeid, vaid annab sellest teada Eestile, kellel on õigus toimunud rikkumisele või uuele süüteole reageerida Eesti õiguse kohaselt. § 243. Kriminaalhooldusmeetme tunnustamise tagajärg (1) Eesti ei sekku karistatud isiku suhtes kriminaalhooldusmeetme kohaldamisse, kui meedet on täitvas riigis tunnustatud ja täitma asutud, ega võta meetmeid, kui karistatud isik on kriminaalhooldusmeetme sisuks olevaid kohustusi rikkunud või toime pannud uue süüteo. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui: 1) Eesti on võtnud taotluse tagasi käesoleva seaduse § 242 lõike 4 kohaselt; 2) täitev riik on teatanud Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadile, et ta ei pööra kriminaalhooldusmeetme asemel vangistust täitmisele, kui karistatud isik on kriminaalhooldusmeetme sisuks olevaid kohustusi rikkunud või toime pannud uue süüteo, ning annab kriminaalhooldusmeetme kohaldamise Eestile tagasi; 3) Eestile on teatatud, et karistatud isik ei ole täitvas riigis kättesaadav või tal ei ole seal elukohta; 4) Eestis viiakse karistatud isiku suhtes läbi uut kriminaalmenetlust ning täitev riik on rahuldanud Eesti taotluse anda kriminaalhooldusmeetme kohaldamine Eestile tagasi. (3) Eesti võib käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud juhul taotleda täitvalt riigilt teavet, mis on vajalik kriminaalhooldusmeetme tühistamiseks, vangistuse täitmisele pööramiseks või muu küsimuse otsustamiseks seoses kriminaalhooldusmeetme sisuks oleva kohustuse rikkumise või karistatud isiku poolt toime pandud uue süüteoga. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud juhul võetakse Eestis arvesse täitvas riigis karistatud isikule kohaldatud kriminaalhoolduse tulemusi ja tema suhtes tehtud otsuseid. (5) Eesti taotleva riigina: 1) võib menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust, samuti karistatud isikule armu anda või kohaldada amnestiat; 2) teavitab taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis lahendist, millega tunnustatud kriminaalhooldusmeede on tühistatud, millega karistatud isikule on kohaldatud täitmisele pööratavat vangistust või mis tähtaja lõppemise tõttu või muudel asjaoludel välistab kriminaalhooldusmeetme edasise täitmise. 18. peatükk Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste tunnustamine 1. jagu Üldsätted § 244. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1805 rakendamine 118 (1) Euroopa Liidu liikmesriigi arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikusel tunnustamisel kohaldatakse käesolevas seadustikus sätestatut niivõrd, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/1805, mis käsitleb arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist (ELT L 303, 28.11.2018, lk 1–38), sätestatust ei tulene teisiti. (2) Arestimis- ja konfiskeerimisotsuse tunnustamise taotluses esitatakse arestimis- ja konfiskeerimisotsus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1805 alusel arestimis- ja konfiskeerimistunnistuse abil. (3) Eesti ei kohalda käesolevas peatükis sätestatut Iiri Vabariigi ja Taani Kuningriigiga tehtavale koostööle kriminaalasjades. 2. jagu Eesti täitva riigina § 245. Taotluse esitamine ja menetlus (1) Arestimisotsus esitatakse arestimistunnistuse abil prokuratuurile. Prokuratuur võib kohustada arestimisotsust täitma uurimisasutuse. (2) Prokuratuur teavitab pärast arestimisotsuse täitmist talle teadaolevaid puudutatud isikuid arestimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest. (3) Prokuratuur teavitab taotleva riigi pädevat asutust arestimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest, tunnustamata ja täitmata jätmisest, täitmise edasilükkamisest ja selle võimatusest. (4) Konfiskeerimisotsus esitatakse konfiskeerimistunnistuse abil keskasutusena Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium edastab konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ja täitmise tagamiseks kohtule. Konfiskeerimisotsust täidetakse kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatükis sätestatud korras. (5) Kohus teavitab pärast konfiskeerimisotsuse tunnustamist talle teadaolevaid puudutatud isikuid konfiskeerimisotsuse tunnustamisest. (6) Kohus edastab konfiskeerimise kohta tehtud määruse ja info konfiskeerimisotsuse täitmise kohta Justiitsministeeriumile, kes teavitab taotleva riigi pädevat asutust konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest, tunnustamata ja täitmata jätmisest, täitmise edasilükkamisest ja selle võimatusest. (7) Arestimis- ja konfiskeerimistunnistus esitatakse eesti või inglise keeles. § 246. Tunnustamise otsustamine ja täitmine (1) Arestimistunnistuse abil edastatud arestimisotsuse täitmise üle on pädev otsustama kohus. Vara arestimine otsustatakse kriminaalmenetluse seadustiku §-s 142 sätestatud korras kohtu määrusega. Arestimisotsuse tunnustamiseks ning vara arestimise otsustamiseks on pädev Harju Maakohus. 119 (2) Edasilükkamatutel juhtudel võib vara arestimise otsustada prokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lõikes 3 sätestatud korras. (3) Kaebus arestimisotsuse tunnustamise aluseks olnud kohtu määruse või uurimisasutuse tegevuse peale seoses arestimisotsuse täitmisega esitatakse maakohtule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud, kriminaalmenetluse seadustiku § 387 lõikes 2 sätestatud korras kümne tööpäeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Kohus võib kaebuse lahendada kirjalikus menetluses. (4) Konfiskeerimistunnistuse abil edastatud konfiskeerimisotsuse tunnustamisel otsustatakse vara konfiskeerimine kohtu määrusega. Konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ning konfiskeerimise otsustamiseks on pädev selle isiku elukoha järgne maakohus, kelle vara on konfiskeerimisotsuse esemeks, või elukoha puudumise korral Harju Maakohus. Konfiskeerimisotsuse täitmine otsustatakse kirjalikus menetluses, kui süüdimõistetud isiku kaitsja või kolmas isik või tema esindaja ei taotle suulist menetlust. Konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsustamiseks peetavast kohtuistungist võtavad osa prokurör, süüdimõistetud isiku kaitsja ning kolmas isik või tema esindaja. (5) Kaebus konfiskeerimisotsuse tunnustamise aluseks olnud kohtu määruse peale esitatakse maakohtule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud, kriminaalmenetluse seadustiku § 387 lõikes 2 sätestatud korras kümne tööpäeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Kohus võib kaebuse lahendada kirjalikus menetluses. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 247. Vara arestimise ja konfiskeerimise tunnustamise taotlemine (1) Eesti võib taotleda Euroopa Liidu liikmesriigilt arestimisotsuse tunnustamist ja täitmist. Arestimisotsus esitatakse arestimistunnistuse abil liikmesriigi pädevale asutusele. (2) Eesti võib taotleda Euroopa Liidu liikmesriigilt konfiskeerimisotsuse tunnustamist ja täitmist. Konfiskeerimisotsus esitatakse konfiskeerimistunnistuse abil liikmesriigi pädevale asutusele. § 248. Asutuste pädevus vara ja konfiskeerimise tunnustamise taotlemisel (1) Arestimisotsuse edastamiseks arestimistunnistuse abil on arestimistunnistust pädev koostama ja edastama kohtueelses menetluses prokuratuur ja kohtumenetluses kohus. (2) Konfiskeerimisotsuse konfiskeerimistunnistuse abil edastamiseks on pädev samas kriminaalasjas esmakordselt kohtulahendi teinud maakohus. Kohus koostab ja edastab konfiskeerimistunnistuse omal algatusel või prokuratuuri taotlusel. 19. peatükk Arestimisotsuste tunnustamine 120  1. jagu Üldsätted § 249. Arestimisotsuse tunnustamise eesmärk ja ulatus (1) Vara arestimise ja tõendi hoiulevõtmise otsuse (edaspidi arestimisotsuse) tunnustamine hõlmab sellise taotluse tunnustamist ja täitmist, mille on koostanud või kinnitanud Euroopa Liidu liikmesriigi pädev õigusasutus ja mille sisuks on: 1) teise liikmesriigi pädeva õigusasutuse tehtud vara arestimise taotlus konfiskeerimise tagamiseks või 2) teise liikmesriigi pädeva õigusasutuse tehtud taotlus tõendina kasutatava vara hävitamise, muundamise, teisaldamise, üleandmise või käsutamise takistamiseks. (2) Vara arestimisotsuse alusel võib arestida või hoiule võtta: 1) kuriteoga saadud vara või kuriteoga saadud vara väärtusele vastava vara; 2) kuriteo toimepanemise vahendi; 3) kuriteo vahetu objekti; 4) muu asitõendi, dokumendi või teabesalvestise, mis on kriminaalmenetluses kasutatav tõendina. (3) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse üksnes Iiri Vabariigi ja Taani Kuningriigiga tehtavale koostööle. § 250. Arestimisotsuse esitamise, tunnustamise ja täitmise üldtingimused (1) Arestimisotsus esitatakse teise liikmesriigi pädevale asutusele arestimistunnistuse abil. (2) Arestimisotsusega koos esitatakse teise liikmesriigi pädeva asutuse tehtud vara arestimise või tõendi hoiulevõtmise otsuse koopia ja vajadusel taotlus: 1) vara konfiskeerimiseks või 2) tõendi üleandmiseks taotlevale liikmesriigile. (3) Arestimisotsust saab vaidlustada taotlevas riigis selle riigi õiguse kohaselt, mõjutamata isiku põhiõiguste kaitset täitvas riigis. Kui isik soovib arestimisotsust taotlevas riigis vaidlustada, edastab prokuratuur talle kontaktandmed, mille abil on isikul võimalik uurida arestimisotsuse vaidlustamise korda taotlevas riigis. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt arestimisotsuse vaidlustamine ei peata vaidlustatava arestimisotsuse täitmist, kui vaidluse lahendaja ei otsusta teisiti. (5) Eesti täitva riigina võib erandina käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 sätestatust taotleda täitvalt riigilt kulude hüvitamist, mille Eesti täitva riigina on hüvitanud kolmandale isikule seoses arestimisotsuse täitmisega tekitatud kahjuga, kui kahju ei ole tekkinud üksnes Eesti süülisest tegevusest. Taotlevale riigile kulude hüvitamise nõude esitamise otsustab prokuratuuri taotlusel keskasutus. 121 (6) Käesolevas peatükis sätestatud kohustus teavitada taotleva riigi pädevat asutust arestimisotsuse täitmisega või täitmisest keeldumisega seotud või muudest asjaoludest tuleb täita viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil. 2. jagu Eesti täitva riigina § 251. Arestimisotsuse tunnustamisest keeldumise alused (1) Eesti võib keelduda arestimisotsuse tunnustamisest, kui: 1) arestimisotsuse aluseks olev tegu ei ole Eestis karistatav, välja arvatud juhul, kui tegemist on käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud süüteoga, mille eest taotlevas riigis ettenähtav vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat; 2) isikul, kelle vara arestimist või hoiulevõtmist taotletakse, on Eesti õiguse järgi puutumatus või eesõigus; 3) isik, kelle vara arestimist või hoiulevõtmist taotletakse, on samas süüdistuses lõplikult süüdi või õigeks mõistetud või süüdimõistva kohtuotsuse korral on mõistetud karistus kantud või karistuse kohaldamine on otsuse teinud riigis seaduse alusel välistatud. (2) Eesti ei või keelduda arestimisotsuse tunnustamisest põhjusel, et Eestis ei ole kehtestatud sama liiki maksu või lõivu või samasugust maksu-, tolli- või rahavahetuskorraldust kui taotlevas riigis. (3) Arestimisotsuse tunnustamisest keeldumisest teavitatakse taotleva riigi pädevat asutust. § 252. Arestimisotsuse tunnustamisest keeldumise täiendavad alused Eesti võib pärast taotleva riigi pädevale asutusele lisateabe esitamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramist arestimisotsuse tunnustamisest keelduda, kui: 1) arestimisotsus ei ole esitatud arestimistunnistusel käesoleva seaduse §-s 253 nimetatud vormi kasutades või see on puudlik; 2) arestimistunnistus ei vasta selle aluseks olevale taotleva riigi pädeva õigusasutuse arestimisotsusele või 3) arestimistunnistusele ei ole lisatud käesoleva seaduse § 250 lõike 2 kohaselt arestimisotsust või selle koopiat. § 253. Arestimisotsuse esitamine ja eelmenetlus (1) Arestimisotsus esitatakse arestimistunnistuse kaudu sellekohasel vormil ja selles peavad sisalduma: 1) arestimisotsuse teinud õigusasutuse ning asutuse, kes on arestimisotsuse teinud riigis pädev seda otsust täitma, andmed; 2) arestimisotsuse eesmärk; 122 3) vajadusel vajalik teave tõendeid käsitleva arestimisotsuse täitmisel järgitavate formaalsuste ja menetluste kirjeldusest; 4) täitvas riigis arestimisotsuse alla kuuluva vara või tõendi kirjeldus ja soovitud tulemus; 5) vajalik teave kahtlustava, süüdistava või muu puudutatud isiku kohta; 6) arestimisotsuse aluseks oleva teo kirjeldus ja taotleva riigi õiguse säte, mille kohaselt see tegu on karistatav; 7) teave kahtlustavale, süüdistatavale või muule puudutatud isikule taotlevas riigis ette nähtud õiguskaitsevahendite kohta; 8) vajadusel muud asjaga seotud olulised asjaolud; 9) taotluse teinud kohtuniku või prokuröri andmed ja allkiri. (2) Arestimisotsuse esitab taotleva riigi pädev asutus prokuratuurile. (3) Prokuratuur: 1) kontrollib arestimistunnistuse vastavamist arestimistunnistuse vormi nõuetele ja määrab vajadusel taotleva riigi pädevale asutusele lisateabe esitamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks tähtaja; 2) esitab arestimistunnistuse abil esitatud arestimisotsuse täitmise üle otsustamiseks arestimisotsuse kohtule; 3) kui koos arestimisotsusega on esitatud käesoleva seaduse § 250 lõikes 2 nimetatud taotlus, edastab prokuratuur arestimistunnistuse koopia keskasutusele; 4) lähtudes süüteomenetlust reguleerivas seaduses sätestatud pädevusest, võib kohustada arestimisotsust täitma uurimisasutuse. § 254. Arestimisotsuse tunnustamine ja täitmine (1) Arestimisotsuse täitmise üle on pädev otsustama kohus. Vara arestimine otsustatakse kriminaalmenetluse seadustiku §-s 142 sätestatud korras kohtu määrusega. Arestimisotsuse tunnustamiseks ning vara arestimise otsustamiseks on pädev Harju Maakohus. (2) Edasilükkamatutel juhtudel võib vara arestimise otsustada prokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lõikes 3 sätestatud korras. (3) Prokuratuur teavitab pärast arestimisotsuse täitmist talle teadaolevaid puudutatud isikuid arestimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest. (4) Prokuratuur teavitav taotleva riigi pädevat asutust viivitamata arestimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest, tunnustamata ja täitmata jätmisest, täitmise edasilükkamisest ja selle võimatusest. (5) Taotleva riigi taotlusel võidakse tõendi hoiulevõtmise taotluse täitmisel lähtuda menetlusnormidest, mis erinevad kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust, kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. (6) Kui taotleva riigi pädev asutus teatab arestimistunnistuse tühistamisest, vabastatakse arestitud vara ja tagastatakse äravõetud tõendid viivitamata. 123 (7) Kui arestimisotsust ei ole võimalik täita põhjusel, et vara või tõend on kadunud, hävitatud või selle asukohta ei ole võimalik tuvastada ka pärast taotleva riigiga konsulteerimist, teatatakse sellest taotleva riigi pädevat asutust. § 255. Arestimisotsuse tunnustamise ja täitmise tähtajad (1) Arestimisotsuse vaadatakse läbi viivitamata ja otsus arestimisotsuse täitmise, täitmisest keeldumisest, täitmise edasilükkamise või vajadusel taotlevalt riigilt lisaandmete küsimise kohta tehakse 24 tunni jooksul arestimistunnistuse abil edastatud arestimisotsuse saamisest. (2) Vara arestitakse ja tõendid võetakse hoiule kuni käesoleva seaduse § 250 lõikes 2 sätestatud taotluse täitmise otsustamiseni. § 256. Arestimisotsuse täitmise edasilükkamine (1) Prokuratuur võib arestimisotsuse täitmise edasi lükata, kui: 1) selle täitmine võib kahjustada Eestis käimasolevat kriminaalmenetlust; 2) arestimisotsuses nimetatud vara või tõend on seoses Eestis käimasoleva kriminaalmenetlusega arestitud või hoiule võetud. (2) Arestimisotsuse täitmise edasilükkamisest teavitab prokuratuur taotleva riigi pädevat asutust edasilükkamise põhjusest ja võimaluse korral edasilükkamise eeldatavast kestusest. (3) Edasilükkamise põhjuste äralangemisel võtab prokuratuur viivitamata tarvitusele abinõud arestimisotsuse täitmiseks ja teavitab sellest taotleva riigi pädevat asutust. § 257. Arestimisotsuse tunnustamise ja täitmise vaidlustamine (1) Kaebus arestimisotsuse tunnustamise aluseks olnud kohtu määrusele või uurimisasutuse tegevuse peale seoses arestimisotsuse täitmisega esitatakse maakohtule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud, kriminaalmenetluse seadustiku § 387 lõikes 2 sätestatud korras kümne tööpäeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Kohus võib kaebuse lahendada kirjalikus menetluses. (2) Arestimisotsuse tunnustamise ja täitmisega seotud kaebuse esitamisest ja kaebuse lahendamisel tehtud lahendist teavitab prokuratuur taotleva riigi pädevat asutust. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 258. Arestimisotsuse esitamine Eesti võib taotleda Euroopa Liidu liikmesriigilt arestimisotsuse tunnustamist ja täitmist. Arestimisotsus esitatakse sellekohasel vormil arestimistunnistuse abil liikmesriigi pädevale asutusele. 124 § 259. Asutuste pädevus arestimisotsuse menetluses (1) Arestimisotsuse edastamiseks arestimistunnistuse abil on arestimistunnistust pädev koostama ja edastama kohtueelses menetluses prokuratuur ja kohtumenetluses kohus. (2) Kui tunnustamiseks ja täitmiseks esitatud arestimistunnistus tühistatakse, teavitatakse sellest viivitamata täitva riigi pädevat asutust. 20. peatükk Konfiskeerimisotsuste tunnustamine 1. jagu Üldsätted § 260. Konfiskeerimisotsuse tunnustamise eesmärk ja ulatus (1) Vara lõpliku äravõtmise otsuse (edaspidi konfiskeerimisotsus) tunnustamine hõlmab Euroopa Liidu liikmesriigi pädev õigusasutus taotluse tunnustamist ja täitmist, mille aluseks on kohtu otsus vara konfiskeerimise kohta. (2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse üksnes Taani Kuningriigi ja Iiri Vabariigiga tehtavale koostööle. § 261. Konfiskeerimisotsuse esitamise, tunnustamise ja täitmise üldtingimused (1) Konfiskeerimisotsus esitatakse teise liikmesriigi pädevale asutusele konfiskeerimistunnistuse abil. (2) Konfiskeerimisotsuse esitamisel, tunnustamisel ja täitmisel võetakse arvesse isiku põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid. (3) Konfiskeerimisotsuse saab vaidlustada taotlevas riigis selle riigi õiguse kohasel, mõjutamata isiku põhiõiguste kaitset täitvas riigis. Kui isik soovib konfiskeerimisotsust taotlevas riigis vaidlustada, edastab keskasutus talle kontaktandmed, mille abil on isikul võimalik uurida konfiskeerimisotsuse vaidlustamise korda taotlevas riigis. (4) Eesti täitva riigina võib erandina käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 sätestatust taotleda täitvalt riigilt kulude hüvitamist, mille Eesti on täitva riigina hüvitanud kolmandale isikule seoses konfiskeerimisotsuse täitmisega tekitatud kahjuga, kui kahju ei ole tekkinud üksnes Eesti süülise tegevusega. (5) Käesolevas peatükis sätestatud kohustus teavitada taotleva riigi pädevat asutust konfiskeerimisotsuse täitmisega või täitmisest keeldumisega seotud või muudest asjaoludest tuleb täita viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil. 2. jagu 125  Eesti täitva riigina § 262. Konfiskeerimisotsuse tunnustamisest keeldumise alused (1) Eesti keeldub konfiskeerimisotsuse tunnustamisest, kui: 1) isik on süüdi mõistetud süüteos, mis ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuriteona karistatav ning mille puhul ei ole Eesti karistusseadustiku järgi konfiskeerimine lubatud; 2) konfiskeerimisotsuse aluseks olev tegu ei ole Eestis karistatav, välja arvatud juhul, kui tegemist on käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud süüteoga, mille eest taotlevas riigis ettenähtav vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat. (2) Eesti ei või keelduda konfiskeerimisotsuse tunnustamisest põhjusel, et Eestis ei ole kehtestatud sama liiki maksu või lõivu või samasugust maksu-, tolli- või rahavahetuskorraldust kui taotlevas riigis. (3) Konfiskeerimisotsuse tunnustamisest keeldumisest teavitatakse taotleva riigi pädevat asutust. § 263. Konfiskeerimisotsuse tunnustamisest keeldumise täiendavad alused (1) Eesti võib keelduda konfiskeerimisotsuse tunnustamisest, kui: 1) isik, kelle vara konfiskeerimist taotletakse, on samas süüdistuses lõplikult süüdi või õigeks mõistetud või süüdimõistva kohtuotsuse korral on mõistetud karistus kantud või karistuse kohaldamine on otsuse teinud riigi seaduse alusel välistatud; 2) isikul, kelle vara konfiskeerimist taotletakse, on Eesti õiguse järgi puutumatus või eesõigus; 3) Eestis või teises riigis on sama süüteo eest konfiskeerimisotsus tehtud ning täidetud; 4) isik on süüdi mõistetud tagaselja; 5) Eestil on konfiskeerimisotsuse täitmisel kahtlused puudutad isiku kaitseõiguse tagamises; 6) Eesti õiguse järgi on lahendi täitmine aegunud. (2) Eesti võib pärast taotleva riigi pädevale asutusele lisateabe esitamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramist konfiskeerimisotsuse tunnustamisest keelduda, kui: 1) konfiskeerimisotsus ei ole esitatud konfiskeerimistunnistusel käesoleva seaduse §-s 264 nimetatud vormi kasutades või see on puudulik või 2) konfiskeerimistunnistus ei vasta selle aluseks olevale taotleva riigi pädeva õigusasutuse konfiskeerimisotsusele. § 264. Konfiskeerimisotsuse esitamine ja eelmenetlus (1) Konfiskeerimisotsus esitatakse konfiskeerimistunnistuse kaudu sellekohasel vormil ja selles peavad sisalduma: 1) konfiskeerimisotsuse teinud õigusasutuse ning asutuse, kes on konfiskeerimisotsuse teinud riigis pädev seda otsust täita, andmed; 2) kui konfiskeerimisotsus järgneb arestimisotsusele, siis vajalik teave esitatud arestimisotsuse kohta; 3) kui konfiskeerimisotsus on edastatud rohkem kui ühele riigile, siis vajalik teave mitmele riigile esitamise kohta; 126 4) konfiskeerimisotsuse eesmärk; 5) täitvas riigis konfiskeerimisotsuse alla kuuluva vara kirjeldus, konfiskeerimisotsuse täitmisega soovitud tulemus ja alternatiivsed meetmed; 6) vajalik teave kahtlustava, süüdistava või muu puudutatud isiku kohta; 7) konfiskeerimisotsuse aluseks oleva teo kirjeldus ja taotleva riigi õiguse säte, mille kohaselt see tegu on karistatav; 8) vajadusel muud asjaga seotud olulised asjaolud; 9) taotluse teinud kohtuniku või prokuröri andmed ja allkiri. (2) Konfiskeerimisotsuse esitab taotleva riigi pädev asutus keskasutusele. (3) Keskasutus: 1) kontrollib konfiskeerimistunnistuse vastavalt konfiskeerimistunnistuse vormi nõuetele ja määrab vajadusel taotleva riigi pädevale asutusele lisateabe esitamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks tähtaja; 2) esitab konfiskeerimistunnistuse abil esitatud konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ja täitmise tagamiseks kohtule. § 265. Konfiskeerimisotsuse tunnustamine ja täitmine (1) Konfiskeerimisotsuse tunnustamisel otsustatakse vara konfiskeerimine kohtu määrusega. Konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ning konfiskeerimise otsustamiseks on pädev selle isiku elukoha järgne maakohus, kelle vara on konfiskeerimisotsuse esemeks, või elukoha puudumise korral Harju Maakohus. (2) Konfiskeerimisotsuse täitmine otsustatakse kirjalikus menetluses, kui süüdimõistetud isiku kaitsja või kolmas isik või tema esindaja ei taotle suulist menetlust. Konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsustamiseks peetavast kohtuistungist võtavad osa prokurör, süüdimõistetud isiku kaitsja ning kolmas isik või tema esindaja. (3) Konfiskeerimisotsus täidetakse kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatükis sätestatud korras. (4) Kohus teavita pärast konfiskeerimisotsuse tunnustamist talle teadaolevaid puudutatud isikuid konfiskeerimisotsuse tunnustamisest. (5) Kohus edastab konfiskeerimise kohta tehtud määruse ja info konfiskeerimisotsuse täitmise kohta keskasutusele, kes teavitab taotleva riigi pädevat asutust konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest, tunnustamata ja täitmata jätmisest, täitmise edasilükkamisest ja selle võimatusest. (6) Kui konfiskeerimisotsust ei ole võimalik täita põhjusel, et vara on juba konfiskeeritud, kadunud, hävitatud või selle asukohta ei ole võimalik tuvastada ka pärast taotleva riigiga konsulteerimist, teatatakse sellest taotleva riigi pädevat asutust. § 266. Konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise tähtajad 127 (1) Konfiskeerimisotsuse täitmise lubatavus, täitmisest keeldumine, täitmise edasilükkamine või vajadusel taotlevalt riigilt lisaandmete küsimise kohta tehakse otsus viivitamata. (2) Konfiskeerimisotsuse täitmine lõpetatakse viivitamata, kui taotleva riigi pädev asutus teatab konfiskeerimisotsuse tühistamisest. § 267. Konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise edasilükkamine (1) Kohus võib konfiskeerimisotsuse täitmise edasi lükata, kui: 1) peab võimalikuks, et konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud rahasumma võib ületada konfiskeerimisotsuse kindlaksmääratud summat, sest konfiskeerimisotsus täidetakse samal ajal mitmes riigis; 2) konfiskeerimisotsuse täitmine vaidlustatakse käesoleva seaduse § 268 kohaselt; 3) selle täitmine võib kahjustada Eestis käimasolevat menetlust; 4) vajalik on konfiskeerimisotsuse tõlkimine eesti keelde; 5) konfiskeerimisotsuses nimetatud vara juba kuulub Eestis konfiskeerimisele. (2) Konfiskeerimisotsuse täitmise edasilükkamisel tagatakse konfiskeerimisele kuuluva vara säilimine. (3) Kohus edastab info konfiskeerimisotsuse täitmise edasilükkamise kohta keskasutusele, kes teavitab sellest taotleva riigi pädevat asutust. (4) Edasilükkamise põhjuste äralangemisel täidetakse konfiskeerimisotsus viivitamata. § 268. Konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise vaidlustamine (1) Kaebus konfiskeerimisotsuse tunnustamise aluseks olnud kohtu määruse peale esitatakse maakohtus, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud, kriminaalmenetluse seadustiku § 387 lõikes 2 sätestatud korras kümne tööpäeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Kohus võib kaebuse lahendada kirjalikus menetluses. (2) Kohus edastab info konfiskeerimisotsuse vaidlustamise kohta keskasutusele, kes teavitab sellest taotleva riigi pädevat asutust. § 269. Konfiskeeritud vara käsutamine (1) Konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud raha käsutatakse järgmiselt: 1) kui saadud summa on 10 000 eurot või väiksem, kantakse konfiskeeritud vara üle riigieelarve tuludesse; 2) kui saadud summa on suurem kui 10 000 eurot, kantakse pool konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud varast üle taotlevale riigile. (2) Konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud muu vara, mis ei ole raha, müüakse või antakse üle taotlevale riigile. Müügi korral käsutatakse vara müügist saadud tulu käesoleva paragrahvi lõike 128 1 kohaselt. Kui konfiskeerimisotsus näeb ette rahasumma konfiskeerimist, võib taotlevale riigile vara üle kanda ainult siis, kui kõnealune riik on andnud selleks oma nõusoleku. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud viisil mitterahalise vara käsutamine ei ole võimalik, kohaldatakse konfiskeeritud vara suhtes kriminaalmenetluse seadustiku §-s 126 sätestatut. (4) Käesoleva paragrahvi lõiget 3 ei kohaldata täitva riigi kultuuripärandisse kuuluvate kultuuriväärtusi kujutavate objektide või esemete suhtes. Selliste objektide või esemete müügi või tagastamise nõudmine on keelatud. (5) Konfiskeeritav rahasumma arvutatakse konfiskeerimisotsuse tegemise päeval kehtiva kursi alusel eurodesse. 3. jagu Eesti taotleva riigina § 270. Konfiskeerimisotsuse esitamine (1) Eesti võib taotleda Euroopa Liidu liikmesriigilt konfiskeerimisotsuse tunnustamist ja täitmist. Konfiskeerimisotsus esitatakse sellekohasel vormil konfiskeerimistunnistuse abil liikmesriigi pädevale asutusele. (2) Konfiskeerimisotsus esitatakse riigile, mille kohta on alust arvata, et isikul, kelle suhtes konfiskeerimisotsus tehti, on seal vara või sissetulek. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud riigi kindlaks tegemine ei ole võimalik, esitatakse konfiskeerimisotsus selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus isiku, kelle suhtes konfiskeerimisotsus tehti, peamiselt elab või kus on tema registreeritud asukoht. (4) Konfiskeerimisotsuse võib korraga esitada ainult ühele liikmesriigile, kui käesoleva seadusest §-st 272 ei tulene teisiti. § 271. Asutuste pädevus konfiskeerimisotsuse menetluses Konfiskeerimisotsus esitatamiseks konfiskeerimistunnistuse abil on pädev samas kriminaalasjas esmakordselt kohtulahendi teinud maakohus. Kohus koostab ja edastab konfiskeerimistunnistuse omal algatusel või prokuratuuri taotlusel. § 272. Konfiskeerimisotsuse esitamine mitmele liikmesriigile (1) Põhjendatud juhul võib rahasummat käsitleva konfiskeerimisotsuse esitada korraga mitmele riigile. (2) Mitterahalist vara käsitleva konfiskeerimisotsuse võib esitada korraga mitmele riigile ainult järgmistel juhtudel: 129 1) on alust arvata, et konfiskeerimisotsusega hõlmatud vara asub eri riikides; 2) konfiskeerimisotsusega hõlmatud vara konfiskeerimine eeldab meetmete võtmist mitmes riigis või 3) on alust arvata, et konfiskeerimisotsusega hõlmatud vara asub riigis, kuid selle täpne asukoht ei ole teada. 21. peatükk Rakendussäte § 273. Jõustumine ja rakendamine Käesoleva seaduse jõustumise aeg ja rakenduskord sätestatakse süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seaduse rakendamise seaduses. 130  SELETUSKIRI 09.09.2022 Süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seaduse (SARKS) eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõu kohaselt asendatakse seni kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 19. peatükis paiknenud kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö regulatsioon eraldi seadusega. Arvestades, et süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö kohta on sõlmitud arvukalt kahe- ja mitmepoolseid rahvusvahelisi lepinguid, millega Eesti on ühinenud, ning kehtestatud Euroopa Liidu (EL) õigusakte, on seadusandja ülesanne piiratud eeskätt nende seadusüleste õigusaktide kohaldumiseks tingimuste loomisega ja selle täpsustamisega, millised Eesti asutused millistel tingimustel piiriüleses koostöös osalevad. Rahvusvahelised või Euroopa Liidu (EL) õigusaktid ei ole siiski süüteomenetlusalaseks koostööks vältimatud ning koostöö võib toimuda ka vastastikkuse (retsiprooksuse) põhimõtte alusel ja ühepoolsete aktidena, kui seadus neid võimaldab. Viimast arvestades on eelnõus eeskätt ELi väliseks vastastikuseks koostööks ette nähtud tingimused, mille eeskuju tuleneb rahvusvahelistest lepingutest. See võimaldab süüteomenetlusalast koostööd vähemalt erandlikult ka juhul, kui asjassepuutuvate riikide vahel puudub rahvusvahelisel õigusel või ELi liikmesusel põhinev suhe. Sellises olukorras ongi seadus süüteomenetlusalase koostöö õiguse ainus allikas. Eelnõu pealkiri ja eelolev tekst on viidanud süüteomenetlusele, mis Eestis hõlmab kriminaalmenetlust ja väärteomenetlust. Arusaadavalt on rahvusvaheline koostöö keskendunud peamiselt raskematele süütegudele – kuritegudele –, kuid mitmed lepingud ja ELi õigusaktid ei tee kuritegudel ja väärtegudel vahet ja võimaldavad koostööd mõlema menetluses. Eelnõus on seda arvesse võetud ning üldjuhul ette nähtud koostöö tingimused võimalikult laialt. Lisaks riikidevahelisele horisontaalsele koostööle, mis puudutab konkreetseid süüteomenetlusi ja taotlusi, reguleeritakse eelnõus ka koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega ja rahvusvahelise kokkuleppe alusel loodud institutsioonidega. Rahvusvaheline Kriminaalkohus (RKK), samuti hetkel pigem ajaloolised endise Jugoslaavia ja Ruanda tribunalid, teatud ulatuses Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsioon (Interpol) ning olulisemal määral ELi Kriminaalõigusalase Koostöö Amet (Eurojust) ja ELi Õiguskaitsekoostöö Amet (Euroopa Politseiamet, Europol) on institutsioonid, millega ja mille kaudu suur osa süüteomenetlusalasest koostööst toimub. Eelnõu koosneb kolmest osast. Esimeses osas sisalduvad üldised sätted, sealhulgas välisriigi koostöötaotluse menetlust puudutav ühine osa. Samuti on esimeses osas institutsionaalset 1 koostööd RKK, Eurojusti ja Europoliga puudutav regulatsioon. Eelnõu teises osas käsitletakse rahvusvahelise koostöö vorme välislepingute ja vastastikkuse põhimõtte alusel. Eelnõu kolmandas osas käsitletakse koosööd ELi õiguse üksikute instrumentide alusel. Teist ja kolmandat osa on võimalik näha ka seaduse eriosana. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunikud. Eelnõu seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõunik Mare Tannberg ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja (Taima Kiisverk) ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja koostamisse on olulise panuse andnud endine Justiitsministeeriumi karistuspoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Tanel Kalmet. 1.3. Märkused Krimimaalmenetluse revisjon on toimunud Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetme „Poliitikakujundamise kvaliteedi arenemine“ projekti 12.2.6 „Õiguse revisjon“ raames. Eelnõu näol on tegemist ELi õiguse rakendamisega, kuivõrd eelnõuga asendatakse kriminaalmenetluse seadustiku sätted, millega mitmed ELi õigusaktid on Eesti õigusesse üle võetud või rakendatavaks muudetud. Eelnõu väljatöötamisel on tuginetud 2019. aastal valminud Justiitsministeeriumi tellitud eelanalüüsile (ELi rahastatud õigusloome arendamise programm, kriminaalmenetluse revisjoni II etapp, autorid Aare Pere, Laura Vaik, Julia Antonova, Allan Plekksepp1) ja 2020. a 4. mail avaldatud väljatöötamiskavatsusele2. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest eelnõuga reguleeritakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104 lõike 2 punktis 14 nimetatud kohtumenetluse seaduste regulatsioonieset; seni on analoogiline regulatsioon paiknenud kriminaalmenetluse seadustikus. Eelnõu jõustumine on kavandatud eraldi süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seaduse rakendamise seaduses. Eelnõuga on seotud mitme välislepingu ratifitseerimine või nendega ühinemine, samuti mitme välislepingu ratifitseerimise seaduse või välislepinguga ühinemise seaduse muutmine, eesmärgiga muuta Eesti Vabariigi tehtud reservatsioone või deklaratsioone. 2. Seaduse eesmärk Eelnõu väljatöötamiskavatsuse 3 kohaselt on eesmärk muuta rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö õigusselgemaks, lihtsamaks, arusaadavamaks, kiiremaks ja vähem kulukaks ning seeläbi kasutada efektiivsemalt ära rahvusvahelise koostöö võimalusi 1 https://www.just.ee/et/oiguspoliitika/kodifitseerimine-ja-oigusloome- arendamine/tegevused/kriminaalmenetlusoiguse-revisjon 2 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/211bda3c-eede-40a6-bd04-ee766109f8d4 3 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/211bda3c-eede-40a6-bd04-ee766109f8d4 2 riigisisese kriminaalmenetluse tõhustamiseks ning takistada tulemuslikumalt piiriülest kuritegevust. Väljatöötamiskavatsuses on käsitletud täpsemalt üheksat probleemi, mis eelnõu ettevalmistamise käigus käsitlemist vajavad. Neid probleeme on käsitletud kokkuvõtvalt koos selgitusega eelnõus tehtud valikute kohta. 2.1.a. Eelanalüüsis on püstitatud küsimus, kas rahvusvahelise koostöö regulatsioon peaks sisalduma KrMSis või eraldiseisvas seaduses. Eraldi seaduse toetuseks toodi argument, et rahvusvaheline koostöö on tavapärasest kriminaalmenetlusest eraldiseisev osa, mis vajab seetõttu ka terviklikku ja eraldiseisvat käsitlust. Samuti on tegemist valdkonnaga, mis eriti ELi õiguse mõttes pidevalt laieneb ja areneb, seega on pidevalt vajadus seda regulatsiooni täiendada. Olukorras, kus kogu rahvusvahelise koostöö regulatsioon on üksnes üks peatükk KrMSist, on tekitanud olukorra, kus erinevad alapeatükid ei ole omavahel enam loogilises seoses ning pidev uute normide lisandumine on muutnud seaduse arusaamatuks ulatuses, kus see on praktikutele raskesti mõistetav. Teise alternatiivina pakuti jätta rahvusvahelise koostöö peatükk KrMSi osaks ning teha vajalikud muudatused olemasoleva struktuuri piires. Sellise valiku eeliseks peeti selgemaid rahvusvahelise koostöö sätete viiteid kriminaalmenetlusele, mille põhimõtteid ka rahvusvahelise koostöö raames on vaja järgida. Välja toodi ka argument, et arvestada tuleb ka õiguskorra stabiilsuse ja väljakujunenud praktika väärtust, kuna seaduse struktuuri ja sisu tervikliku muutmisega võib oma tähenduse kaotada ka seni väljakujunenud kohtupraktika. Eelnõus on otsustatud esimese valiku kasuks, kuna KrMS 19. peatüki muutmine oleks praktiliselt võimatu, sest koosneb suures osas juba ülamärkega paragrahvidest, mis pealegi järgivad eri teemasid käsitledes erinevat struktuuri ja paiknevad kohati läbisegi ja kordavad üksteist. Seetõttu on põhjendatud regulatsiooni korrastamine ning uues seaduses sätestamine. 2.1.b. Teine eelanalüüsi küsimus puudutas rahvusvahelise koostöö regulatsiooni struktuurielemente. Senine KrMS 19. peatükk sisaldab üldsätteid, mis on sätestatud 1. jaos ning seejärel on erisätted erinevate rahvusvahelise koostöö instrumentide kohta järgnevates jagudes. Sealjuures on eraldi jagu, mis puudutab EL liikmesriikide vahelist koostööd. Selline regulatsiooni struktuur on problemaatiline eelkõige seetõttu, et 19. peatüki üldsätted ei ole suures osas kooskõlas ELi õigusega, mistõttu ei tohiks need kohalduda ELi õiguse alusel toimuvale koostööle. Samuti piiravad mitmed üldsätete all asuvad sätted sellist koostööd, mis rahvusvahelise õiguse alusel oleks võimalik. Seega on analüüsis peetud vajalikuks olemasolev üldsätete osa ümber sõnastada, jättes sealt välja regulatsioonid, mis koostööd piiravad ning muuta terve peatüki struktuuri nii, et oleks selge, et üldsätted ei kohalda ELi õiguse alusel toimuvale koostööle. Ka KrMS 19. peatüki ELi õiguse alusel toimuva koostöö jao üldsätted ei ole tegelikkuses järgnevate jaotiste suhtes üldnormideks, vaid kohalduvad üksnes üksikutele ELi õiguse koostöö instrumentidele. Analüüsis peeti ELi õiguse puhul üldsätete väljatoomist üldse problemaatiliseks tulenevalt ELi õigusaktide erinevast sisust, eranditest ning võimalikust uute õigusaktide vastuvõtmisest. Eelnõus on loobutud eraldi ELi õiguse alusel toimuva koostöö üldosast, kuna ELi õigusaktide vastuvõtmise ajad ja eeldused ning seega ka stiil on niivõrd erinevad, et ühtset üldosa nende puhul ei ole võimalik välja tuua. Siiski on kaks olulist erandit. Esiteks, teatud menetluslikud küsimused, sealhulgas taotluse vormi, keelt, esitamise kanaleid, teatud menetluslikke samme, samuti kulusid ja konfidentsiaalsust puudutav on võimalik esitada üldises üldosas. Seega sellekohast regulatsiooni ei käsitleta iga koostöö vormi juures eraldi. Üldosas on põhjendatud reguleerida ka pea igas koostöövormis kohalduvat kohtumenetlust ja edasikaebe korda; erisused sellest nähakse ette eriosas. Teiseks, kuritegude kataloog, kus sätestatud kuritegude 3 korral ei ole õigust koostööst keelduda, kordub mitmes ELi õigusaktis, ning selle esitamist on peetud otstarbekaks sätestada seaduse üldosas. Samas on oluliselt muudetud ka välislepingute (ja vastastikkuse põhimõtte) alusel toimuva koostöö regulatsiooni aluseks olevat üldosa, kuna välislepingute täiendavast analüüsist ilmnes, et mõned seni üldosas olevad sätted (nt koostööst keeldumise alused) on välislepingutega kohati vastuolus. Ka välislepingud, mille alusel süüteomenetlusalane koostöö tüüpiliselt toimub, on oma koostamise ajalt ja struktuurilt üsna erinevad ning seepärast on üldossa toodav regulatsioon võimalik taas peamiselt vaid menetluslike küsimuste puhul. Kuna nii välislepingute kui ka ELi õiguse alusel toimuva koostöö puhul on üldossa toodav regulatsioon praktiliselt identne, ei ole põhjendatud eraldi üldosa säilitamine või loomine mõlema koostöötüübi jaoks. Lisaks on üldosas senisest enam tähelepanu pööratud üldiselt kasutatavatele terminitele, põhimõtetele, mis puudutavad koostöö vorme (lepingul või vastastikkusel põhinev või spontaanne koostöö), selle õiguslike aluste omavahelist suhet ja muid põhimõttelisi küsimusi (kaitseõigus, andmekaitse). Nagu eespool selgitatud, paikneb üldosa lõpul ka institutsionaalset koostööd käsitlev 2. peatükk. Eriosa – mis koosneb seaduse 2. ja 3. osast – on üles ehitatud konkreetseid koostöövorme aluseks võttes, põhinegu need välislepingutel (2. osa) või ELi õigusaktidel (3. osa). Iga eriosa peatükk jaguneb üldjuhul eraldi jagudeks, milles käsitletakse Eestis toimuva menetluse materiaalseid ja formaalseid aspekte juhul, kui Eesti on vastavalt kas täitev või taotlev riik, samuti vajaduse korral üld- ja erisätteid. Üldjuhul on esiteks välja toodud koostöö eeldused ja tingimused, seejärel koostööst keeldumise alused. Pärast seda materiaalõiguslikku regulatsiooni on käsitletud taotluse koostamist, vastuvõtmist ja muid menetluslikke aspekte. Jagude lõpuosas paiknevad normid, mis reguleerivad õigussuhteid pärast taotluse tunnustamise otsustamist täitmise staadiumis. Tähele tuleb panna, et paljudes peatükkides paiknevad läbisõitu puudutavad paragrahvid on paigutatud nii, et juhul, kui Eesti on kolmas riik, millest isikut läbi toimetatakse, on see jaos, mis puudutab Eestit kui täitvat riiki (Eesti täidab sel juhul läbisõidutaotlust), seevastu juhul, kui Eesti on läbisõidu taotleja, paikneb see jaos, mis puudutab Eestit kui taotlevat riiki. 2.2.a. Järgmine eelanalüüsi küsimus puudutas täitva ja taotleva riigi ülesandeid ja pädevusi konkreetsete koostööinstrumentide alusel menetluses. Täheldati, et mitmete koostööliikide juures ongi sätestatud üksnes täitva ja taotleva riigi õigused ja kohustused või on sätestatud, et midagi teeb Eesti või pädev õigusasutus. Olukorras, kus täitvaks riigiks on Eesti, tuleks sellised määratlused seaduses lahti kirjutada täpsemalt. Kui seadus sätestab, et midagi peab tegema täitva riigi pädev õigusasutus või lihtsalt, et midagi võib teha, on menetluse läbiviimine oluliselt raskendatud. Seega tuleks konkreetselt sätestada, milline asutus võib või peab vastavat ülesannet täitma. Eelnõus on Eesti kui täitva või taotleva riigi pädevuse kasutamist eriosa menetlust puudutavates sätetes konkretiseeritud ning see on võetud seaduse struktuuri üheks lähtekohaks. 2.2.b. Eraldi küsimus seondub sellega, kas Eesti õigusasutuste rollid on kõige mõistlikumalt jaotatud. Eelanalüüsis tõstatati eelkõige küsimus sellest, kas näiteks olukordades, kus tegemist on jõustunud kohtuotsuse täitmise raames toimuva koostööga (nt konfiskeerimisotsuse tunnustamine, kohtuotsuse tunnustamine, vabaduskaotuslike karistuste üle toomine jms), peaks prokuratuur menetluses osalema. Prokuratuuri osalemine sellistel juhtudel tähendab kohtule kas välisriigi taotluse põhjal eraldi taotluse esitamist või üksnes arvamuse andmist. Kui 4 tegemist on välisriigi jõustunud kohtuotsuse tunnustamise menetlusega, ei ole prokuratuuri kaasamiseks ühtegi sisulist põhjust. Eelnõus on prokuratuuri rolli lahendi täitmise staadiumis toimuvas koostöös vähendatud. Nimelt edastatakse välisriigi koostöötaotlus prokuratuurile, kuid prokuratuuril puudub kohustus menetluses osaleda. Kui prokuratuur kasutab õigust esitada taotluse kohta seisukoht, võib ta osaleda maakohtu istungil ning maakohtu määruse peale edasi kaevata. Kui prokuratuur valib võimaluse taotluse kohta seisukohta mitte avaldada, tal istungist osavõtu õigust ei ole ning samuti puudub õigus määrust edasi kaevata. Jõustunud lahend edastatakse siiski prokuratuurile teadmiseks. Teiseks on vähendatud prokuratuuri kohustuslikku osalemist ka koostöövormides, mis ei puuduta lahendi täitmise staadiumi. Samuti on loobutud Riigiprokuratuuri nimetamisest, mis võimaldab prokuratuuril vabamalt oma funktsioone jagada. 2.2.c. Lisaks vajas eelanalüüsi küsimus, kas rahvusvahelise õigusabiga seotud küsimuste koondumine suures ulatuses Harju Maakohtusse on põhjendatud. Sellise regulatsiooni eesmärgiks on olnud eriteadmiste kogunemine ühte kohtusse, kuid selle eesmärgi täitumine ei ole selge. Seetõttu tasub kaaluda kohtute kriminaalmenetlusalase koostöö rolli muutumist kas näiteks üldise kohtualluvuse sätestamise või siis kohtualluvuse eriregulatsiooni abil, mis tugineb näiteks spetsialiseerunud kohtunikele või annab mõnele teisele kohtule eripädevuse. Eelnõus on Harju Maakohtu kohtualluvust vähendatud teiste maakohtute kasuks. Lähtutud on koostöötaotlusest puudutatud isiku elukohast või juriidilise isiku asukohast Eestis, mis määrab kohtualluvuse. Eestis elu- või asukohta mitte omava isiku puhul jääb pädevaks Harju Maakohus. Teiseks on kohtu koormus vähenenud seetõttu, et mitmes koostöövormis on kohustuslik osavõtt taotluse tunnustamise kohtuistungist asendatud vabatahtlikuga. Seega, kui osapooled istungil ei osale, saab kohus teha lahendi kirjalikus menetluses. 2.3. Eelanalüüsis on välja toodud, et KrMS 19. ptk 8. jao ülesehitus on ebaühtlane ning ELi õigusaktide ülevõtmisel on lähtutud erinevatest põhimõtetest. Esiteks on mitmete ELi õigusaktide alusel vastu võetud sätetes sisulisi probleeme. Seega tuleks vastavad jaotised vastavalt ümber kirjutada ning tagada, et kõik ELi õigusaktid on korrektselt üle võetud ning koostöö EL liikmesriikide vahel saaks toimuda tõrgeteta. Välja toodi nt Euroopa vahistamismääruse (EVM) regulatsiooni, kus ainus kehtiva regulatsiooni kohane võimalus on tagaotsitava isiku vahistamine. Samas näiteks olukorras, kus isik on Eesti alaline elanik ning põgenemisoht on väike, võiks vahistamisele alternatiivne tõkend märkimisväärselt vähendada nii ebaproportsionaalseid vabaduspiiranguid kui ka riigi kulutusi isikute kinnipidamisasutuses pidamisele ja konvoeerimisele. Samuti toodi välja EVM täitmine süütegude puhul, mis Eesti õiguse kohaselt oleksid karistatavad väärteona. Eelanalüüsi retsensioonis oli püstitatud küsimus, kas direktiivis 2013/48 (õigus kaitsjale) sätestatud kohustus topeltkaitsja määramiseks on Eesti õigusesse korrektselt üle võetud. Kui kaitsja määramine Eestis toimuvas loovutusmenetluses vastab direktiivis sätestatule, siis täpsemalt on reguleerimata direktiivi 2013/48 art 10 lg-test 4–6 tulenevad kohustused võimaldada isikule kaitsja ka EVMi koostanud liikmesriigis. Eelnõus on ELi õigusakte detailselt analüüsitud ning regulatsioon uuesti sõnastatud. 2.4. Teises ELi liikmesriigis mõistetud karistuste arvesse võtmist reguleerib nõukogu raamotsus 2008/675, mille eesmärgiks on põhjenduspunkti 5 kohaselt kinnitada põhimõtet, mille kohaselt peaks muudes liikmesriikides tehtud süüdimõistvatel kohtuotsustel olema 5 samaväärne toime kui liikmesriigi kohtus riigisisese õiguse alusel tehtud süüdimõistvatel kohtuotsustel. Eesti materiaal- ega menetlusõigus sellele põhimõttele mitmes osas ei vasta, mistõttu on vajalikud muudatused nii karistusseadustikus (KarS) kui KrMSis. Riigikohus on 2019. a 21. juuni otsuses nr 1-17-10162 samuti leidnud, et ehkki Eesti õigusesse ei ole nimetatud raamotsus korrektselt üle võetud, on võimalik Eesti õigust raamotsusega kooskõlaliselt tõlgendada vähemalt sel määral, mis puudutab teises liikmesriigis mõistetud karistuse arvestamist Eestis toimuvas menetluses karistuse mõistmisel. Raamotsuse kohaselt peaks olema võimalik teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust arvesse võtta samaväärsena Eestis tehtud kohtuotsusega ning sellise regulatsiooni eesmärk on tagada, et isikud, kes on kuritegusid toime pannud eri liikmesriikides, ei oleks paremas olukorras võrreldes isikutega, kes on kõik teod toime pannud ühes riigis. Seega Eesti karistusõiguse kontekstis on üks olulisemaid raamotsuse mõjudest see, et ka näiteks teo korduvust peaks olema võimalik arvestada sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või teises liikmesriigis. Sealjuures on Euroopa Kohus selgitanud, et selline eelnevate karistuste arvesse võtmine ei saa eeldada riigisisest kohtuotsuste tunnustamise protsessi, vaid teise liikmesriigi otsuseid tuleb arvesse võtta sellisena, nagu nad on. Eelnõu, reguleerides süüteomenetlusalast koostööd, ei lahenda probleemi seoses karistusõiguse ja kriminaalmenetlusega, kuigi täpsustab teistele riikidele nende kodanike süüdimõistmisest teatamise kohustust, mis seni on jäänud tähelepanuta. Probleemi täielikuks lahendamiseks on vaja muuta karistusseadustikku (KarS) ning tõenäoliselt karistusregistri seadust (KarRS) ja menetlusseadusi. 2.5.a. Eelanalüüsi kohaselt on välisriigi taotlusel Eestis jälitustoimingu tegemiseks erinevad alused ja see võib toimuda ELi liikmesriigi esitatud Euroopa uurimismääruse (EUM) alusel, muu riigi õigusabitaotluse alusel või 1990. a 19. juuni konventsiooni, mille alusel kohaldatakse konventsiooniosalistest liikmesriikide ühispiiril kontrolli järkjärgulise kaotamise 1985. aasta 14. juuni Schengeni lepingut (Schengeni konventsiooni) artikli 40 alusel toimuva piiriülese jälgimise korral. Kõigi nende võimaluste puhul on kehtiv regulatsioon ebaselge ning praktikas ei ole üheselt arusaadav, milliseid toiminguid Eestis tuleb teha. KrMSis on jälitustoimingute kohta sätestatud detailne regulatsioon jälitustoimiku pidamise, jälitustoimiku dokumenteerimise, kogutud teabe salvestamise ning jälitustoimingust riivatud isikute teavitamiseks. Nimetatud regulatsioon ei sobitu alati EUMi täitmise menetlusse ning võib olla ka praktiliselt võimatu. Näiteks võib KrMS § 48943 lõike 4 kohaselt teostada teabe salaja pealtkuulamist ka nii, et saadav teave edastatakse otse taotlevale riigile. Sellisel juhul puudub Eesti ametiasutustel nii see teave, mida salvestada, kui ka andmed võimalike riivatud isikute kohta, keda teavitada. Isegi kui teabe edastamine ei toimu automaatselt, ei anna EUMi regulatsioon täitvale riigile pädevust kogutud tõendeid ise analüüsima hakata. Samuti ei ole Eesti õiguskaitseorganitel pädevust ega volitust hinnata, kas riivatud isikuid tuleks teavitada või mitte – igasugune omaalgatusliku EUMi info avaldamine on vastuolus konfidentsiaalsuskohustusega. Seega tuleks välisriigi õigusabitaotluse (ja eriti EUM) täitmise raames toimuva jälitustegevuse kohta sätestada erinormid KrMSi regulatsioonist. Lisaks välisriigi poolt taotletud toimingute läbiviimisele Eestis tõusetub sama küsimus ka Eesti poolt välisriigis jälitustoimingute taotlemise korral. Sellisel juhul tuleb Eestis välja anda jälitustoimingu teostamise luba, mis oleks EUMi koostamise aluseks. Seega, ehkki reaalsed jälitustoimingud tehakse välisriigis, saadetakse kogutud andmed välisriigist Eesti kriminaalmenetluse juurde ning taotlust täitev riik neid andmeid ei salvesta ega töötle, kuna EUMi direktiiv sellist võimalust ette ei näe. Seega ei ole täitval riigil ka võimalik teada, kelle isikuandmeid toimingu raames töödeldi (mis nt telefoni 6 pealtkuulamise reaalajas edastamise puhul oleks ka praktiliselt võimatu). Seega ei saa täitev riik olla vastutav ka toimingust riivatud isikute teavitamise osas, vaid selline kohustus peaks jääma taotlevale riigile, st viidatud olukorras Eestile. Kehtiv õigus aga sellist kohustust ette ei näe. Probleem EUMi alusel toimuvate jälitustoimingute puhul on ka sellisest jälitustoimingust teavitamine, mille puhul taotlev riik Eesti abi ei vajanud (KrMS § 48944 lg 3). Seaduses on sätestatud, et sellisel juhul teavitab prokuratuur teavituse esitanud liikmesriiki, kas selline toiming oli lubatav. Seaduses ei ole aga sätestatud, millisel alusel prokuratuur sellise otsustuse saab teha ning kas ka selliseks toiminguks on vaja tagantjärele vormistada jälitustoimingu luba. Eelnõus ei ole probleemi lahendatud. 2.5.b. Schengeni konventsiooni artikli 40 alusel toimuva piiriülese jälgimise korral on kaks probleemi. Esiteks on ebaselge, kas ja millise tähtaja jooksul peab Eestis andma varjatud jälgimiseks loa juhul, kui välisriik on Eestit teavitanud edasilükkamatust piiriülesest jälgimisest KrMS § 472 lõike 7 (Schengeni konventsiooni art 40 lg 2) alusel. Kuna ilma asukohariigi loata on võimalik piiriülest jälgimist teostada kuni viie tunni ulatuses, oleks ilmselt mõistlik regulatsioon, mille kohaselt selle perioodi jooksul Eesti riigisisest varjatud jälgimise luba välja anda vaja ei oleks. Selline põhimõte tuleneb Schengeni konventsiooni tekstist, kuid KrMSis on see selgelt reguleerimata jäetud. Teine probleem seondub Eesti poolt teises liikmesriigis piiriülese jälgimise teostamisega, mille puhul samuti puudub seaduses täpne regulatsioon, kes, millal ja millise teavituse pärast piiriülese jälgimise alustamist peab saatma. Seega tuleks vastav regulatsioon sätestada oluliselt täpsemalt kui KrMS § 472 praegune tekst, eelkõige osas, mis puudutab Eesti asutuste kohustusi piiriülese jälgimise korral. Kuna Schengeni konventsiooni kohaselt on lähteriigis seadusliku edasilükkamatu piiriülese jälgimise tingimuseks kahtlus tõsises kuriteos ja Eesti prokuratuuri teavitamine ja selle kestus on piiratud viie tunniga, on eraldi loa saamine prokuratuurilt kooskõlas KrMS 1265 lõikega 1 selle viie tunni jooksul ebaproportsionaalne ja tõenäoliselt vastuolus konventsiooniga. Samuti vastupidi, kui Eestis varjatud jälgimise luba on antud ning selle alusel edasilükkamatul juhul ja piiratud aja jooksul ületatakse Schengeni ala sisepiir, on varjatud jälgimine konventsiooni tingimuste täitmise korral sel piiratud ajavahemikul legitimeeritud ilma asukohariigi täiendava loata. Eelnõus on täpsustatud, et tingimuste täitmise korral ei ole viie tunni jooksul varjatud jälgimise luba nõutav. 2.6.a. Uus EL määrus 2018/1727 Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) kohta rahvusvahelise koostöö vallas suuri muudatusi kaasa ei too, kuid tingib siiski vajaduse KrMSi regulatsiooni täiendamiseks. Määrus on otsekohalduv, mistõttu määruses ammendavalt reguleeritud küsimused riigisisesesse õigusesse ülevõtmist ei vaja. Kehtiv KrMSi regulatsioon seonduvalt Eurojustiga on ebasüsteemne ega võimalda saada ülevaadet sellest, kuidas suhestuvad riigisisene kriminaalmenetlus ning koostöö Eurojustiga: millised asutused millistel juhtudel peavad/võivad koostööd teha, kes on pädev abistamistaotlusega Eurojusti poole pöörduma. Samuti on ebaselge, kuidas toimub Eurojusti määrusest Eestile tulenevate kohustuste täitmine Eurojusti ees: kuidas ja kes täidab Eurojusti edastatud abistamistaotlust Eestis. Regulatsioon vajab koondamist ja süsteemset esitamist viisil, mis võimaldab aru saada, kes ning milliste abistamistaotlustega on pädev Eurojusti poole pöörduma, samuti, millised on Eurojusti liikme õigused oma ülesannete teostamisel. Eurojusti määruse artikli 2 lõike 1 kohaselt Eurojust toetab ja tõhustab liikmesriikide uurimise ja süüdistuste ettevalmistamise eest vastutavate asutuste tegevuse koordineerimist ja koostööd raskete kuritegude puhul, millega tegelemiseks on Eurojust art 3 lõigete 1 ja 3 kohaselt pädev, kui need kuriteod puudutavad kahte või enamat liikmesriiki või eeldavad ühistel alustel süüdistuse esitamist. 7 Arvestada tuleb sedagi, et nimetatud abi ei piirdu üksnes ELi liikmesriikidega, vaid puudutab ka kolmandaid riike, kellega Eurojustil on koostöökokkulepped. Eurojusti liikme puhul vajaks sätestamist õigus küsida menetlust juhtivatelt prokuröridelt rahvusvahelise koostöö teostamiseks vajalikku teavet nende menetluses olevate kriminaalasjade kohta ning vastavalt kokkuleppele edastada see taotleva riigi esindajale. Reguleerimata on, kes ja kuidas teavitab Eurojusti määruse artiklist 21 tulenevatest juhtumitest ning uurimisrühmadest. Mitmed Eurojusti puudutavad sätted on vastuolulised või vastuolus ELi regulatsiooniga, nt KrMS § 4891 lg 3 piirab liikme pädevust kasutada vajaduse korral riigiprokuröri õigusi ja kohustusi menetluse juhtimisel. Eelnõu institutsionaalset koostööd puudutava peatüki üks jagu sisaldab regulatsioone seoses Eurojustiga toimuva koostöö ja Eurojusti Eesti liikmega. Lisaks on üldsätete kohaselt välislepingust või ELi õigusest tulenevatel juhtudel rahvusvahelisel organisatsioonil, aga samuti rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonil sarnane staatus kui välisriigil. See võimaldab abistamis-, aga ka muude taotlustega pöörduda Eurojusti poole ning menetleda Eurojusti esitatud taotlusi eriosa sätete kohaselt. Muu hulgas tähendab see ka üldist võimalust sõlmida kokkuleppeid Eurojustiga (sama kehtib ka Europoli puhul) ühiste uurimisrühmade teemal vastavalt Eurojusti pädevusele. Eurojusti Eesti liikme staatus võimaldab tal tegutseda samadel alustel riigiprokuröriga, edasilükkamatutel juhtudel aga ka esitada koostöötaotlusi ja alustada kriminaalmenetlusi. Riigiprokuratuuri luba selleks ei nõuta; vajadusel saab menetluse lõpetada üldistel alustel. Eelnõu sätestab ka kohtu, prokuratuuri ja uurimisasutuse kohustuse teavitada Eurojusti liiget vastavalt Eurojusti määrusele. Üldisel juhul toimub õigusasutuste koostöö Eurojustiga prokuratuuri vahendusel, sh taotluste esitamine ja Eurojustist saadud teabe edastamine. Kuna Eurojusti Eesti liige on prokurör, võimaldab see operatiivset teabevahetust. 2.6.b. Europoli näol on tegemist politseikoostööüksusega, mille peamine eesmärk on infovahetus, selle töötlemine ja analüüs, mitte aga tõendite kogumine kriminaalmenetluses. Kehtiv KrMS Europoli ei maini. Kasutamaks maksimaalselt võimalusi tõhustada Europoli kaasabil Eestis läbiviidavaid kriminaalmenetlusi, väärib eelanalüüsi kohaselt kaalumist täiendada seadust. Arvestades Europoli suurenenud võimalusi pakkuda analüütilist ja tehnilist menetlusabi, võiks KrMSis olla üheselt kajastatud võimalus pöörduda menetlusabi saamiseks Europoli poole. Sellega seonduvalt tuleks sätestada võimalus kasutada Europoli analüüse tõendina kriminaalasjas. Kaalumist väärib teatud erandlikel edasilükkamatutel juhtudel kasutada analoogselt Interpoliga Europoli pädeva infokanalina menetlusdokumentide edastamisel (üldjuhul selline vajadus puudub, kuna edasilükkamatutel ning kiiret tegutsemist vajavatel juhtudel on võimalik kasutada Eurojusti kaasabi). Europoli tegevuse aluseks olev ELi määrus annab Europolile sõnaselgelt õiguse osaleda ühises uurimisrühmas ning teha ettepanek sellise uurimisrühma moodustamiseks. KrMSis taolist võimalust sätestatud ei ole, mistõttu vajab kehtestamist õigus sõlmida kokkulepe ühise uurimisrühma moodustamiseks ka Europoliga. Eelnõus, nagu Eurojusti puhul selgitatud, on loodud üldine regulatsioon, mis võimaldab ELi asutustega koostööd teha. Eelnõu Europoli puudutavas jaos on reguleeritud teabevahetust Europoliga, mis toimub Politsei- ja Piirivalveameti vahendusel. Lisaks on täpsustatud, et Europolilt pärinevat teavet võib kasutada süüteomenetluses tõendina, kui sellist eesmärki ei ole välistatud ja puudub vastuolu menetlusseaduses sätestatuga. 2.6.c. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artiklist 86 tuleneb Eestile kohustus teha kohtuga koostööd kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvate kuritegude eeluurimisel ja kohtulikul arutamisel. Ehkki seni ei ole ette tulnud vajadust RKK-ga kuritegude menetlemisel 8 koostööd teha, ei saa seda vajadust välistada ning Eesti peab selleks valmis olema, tagades nii vajaliku õigusselguse kui sellest tuleneva praktilise valmisoleku tegutseda. KrMS on koostöö osas RKK-ga väga üldsõnaline ning jätab rea praktilisi küsimusi vastuseta. Lahendamist vajavad alljärgnevad küsimused. Statuudi art 87 lõike 1(a) kohaselt on kohtul õigus esitada osalisriikidele koostöötaotlusi. Hetkel on selgusetu, millise kanali kaudu ja kellele peaks koostöötaotluste esitamine toimuma. Võimalike koostöökanalitena tulevad kõne alla Justiitsministeerium ning Riigiprokuratuur analoogselt kehtiva KrMS §-ga 462. Kindlaks määramata on, kes on pädevad asutused koostöötaotluste täitmisel ja milline kohus otsustab menetlustoiminguteks vajalike lubade andmise. Statuudi kohaselt võib RKK prokurör eeluurimist läbi viia riigi territooriumil kooskõlas statuudi 9. osaga või kohtueelse koja loal artikli 57 lg 3 p d alusel. Statuudi 9. osa ei loetle aga menetlustoiminguid, mille tegemiseks on RKK prokurör pädev, vaid riigi koostöökohustuse. Art 93 lõike 1 punkt b kohustab osalisriike tegema koostööd ja vastavalt kohtu taotlusele andma eeluurimisel või kohtumenetluses abi tõendite kogumisel. Nagu märgitud, annab KrMS § 489 lõige 3 RKK prokurörile Eestis menetlustoimingute tegemisel kõik prokuröri õigused ja kohustused vastavalt KrMSile. Seega ei ole eelneva pinnalt võimalik aru saada, milliseid menetlustoiminguid on RKK prokurör pädev Eestis tegema ning kas selleks on tarvis eelnevat kooskõlastust Eesti ametivõimudelt. Küsimus kerkib eriti teravalt esile seoses sunnimeetmete rakendamisega ning isiku põhiõigusi enim riivavate menetlustoimingutega, mille puhul on vajalik eeluurimiskohtunikelt loa taotlemine. See omakorda eeldab Eesti menetlusõiguse põhjalikku tundmist, ligipääsu asjaomastele registritele ja töövahenditele ning ka toimingut teostavate menetlejate olemasolu (nt läbiotsimised). Selgusetu on küsimus, kas KrMS § 489 lõige 3 annab RKK prokurörile õiguse anda lube jälitustoimingute teostamiseks ning taotleda kohtult vastavaid lube. On selge, et taoliste KrMSist tulenevate prokuröri õiguste ja kohustuste rakendamine RKK prokuröri poolt oleks problemaatiline. Seega on tarvis õigusselgust küsimuses, milliseid KrMSist tulenevaid prokuröri õiguseid ja kohustusi võivad RKK prokurörid rakendada ehk milliseid menetlustoiminguid ning millistel tingimustel võivad RKK prokurörid Eestis teha ning kas ja mil määral tuleb neile selleks abi osutada. Siin võiks lähtuda eeskujuna nt Saksamaa vastavast seadusest, mille kohaselt võib sunnimeetme rakendamiseks korraldusi anda ning neid läbi viia üksnes Saksamaa vastav asutus Saksa õiguse alusel. Eelnõu RKK puudutav jagu reguleerib koostööd, RKK menetluspädevust Eestis, RKK taotlusi ja RKK lahendeid. Koostöötaotluste osas on otseseks allikaks Rooma statuut, mille ülekehtestamine ei ole vajalik; siiski on peetud oluliseks täpsustada RKK vahistamistaotluse lahendamise korda, muude taotluste korral aga kohalduvad eelnõu erisätted Rooma statuudi erisusi arvestades. Selle kaudu laheneb ka Eesti pädevate asutuste ja taotluse menetlemise korra probleem. Koostöö osas on täpsustatud, et kriminaalmenetlusalane koostöö RKK ja Eesti vahel toimub Justiitsministeeriumi kui keskasutuse kaudu. Välistatud ei ole vahetu teabevahetus õigusasutustega. Seega ei ole menetlusalastes küsimustes vaja kasutada diplomaatilisi kanaleid, millise viisi statuut muidu ette näeb. Üldpoliitilistes küsimustes jätkub koostöö RKK-ga Välisministeeriumi kaudu. RKK prokuröri pädevus Eestis tegutseda tuleneb Rooma statuudist, kuid eelnõuga täpsustatakse, et selle juures võib RKK prokurör kasutada prokuratuuri abi ning vajaduse korral ka tegutseda prokuratuuri kaudu, tehes prokuratuurile sellekohaseid ettepanekuid. Praktilistel kaalutlustel, kuid kohustust loomata (nagu viidatud Saksa säte) võib see abinõu soodustada Eesti prokuröride ja uurijate kaasamist RKK menetluse ettevalmistamisesse. Analoogiliselt abistamistaotluse ja EUMiga võib RKK eelnõu kohaselt taotleda menetlustoimingu läbiviimist viisil, mida Eesti õigus otse ette ei näe. Sellist soovi tuleb respekteerida, kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Analoogiline regulatsioon kohaldub ka abistamistaotluse ja EUMi puhul. 9 2.6.d. Nõukogu määruse 2017/1939 alusel on loodud Euroopa Prokuratuur (EPPO), mis toob kaasa olulised muudatused ELi finantshuve puudutavate kuritegude menetlemisel. Kuna tegemist on otsekohalduva määrusega, siis, nagu märgitud ka määruse artikli 5 lõikes 3, kohaldatakse riigisisest õigust üksnes selliste küsimuste suhtes, mida EPPO määrusega ei reguleerita. Ehkki määrus on põhjalik ja detailne, on teatud täiendused KrMSis siiski vajalikud. Eelnõu koostamisel hinnati EPPO-ga seotud küsimusi, et kas nende puhul on tegemist esmaselt menetlusega seotud (mitte rahvusvahelise koostöö) teemade või organisatsiooniliste küsimustega, ning järeldati, et eelnõu ei ole õige koht nende küsimuste sätestamiseks (võrreldes nt KrMS-i või prokuratuuriseadusega). 2.7. Hindamisele kuulus ka küsimus, kas KrMSis sätestatud välisriigis kogutud tõendite lubatavuse reeglid on piisavad. Samuti kuulus kaalumisele küsimus tõendite kogumisest mitteformaalse suhtluse raames. KrMS ega õigusteooria ei käsitle otsesõnu mõisteid formaalne ja mitteformaalne suhtlus. Seega võib sellise praktilise ja sisulise eristamise aluseks võtta kriteeriumi, kas toiming tehti pädeva asutuse koostöötaotluse alusel või ilma selleta. Nii võib mitteformaalse suhtlusena käsitleda välisriigis paiknevatele isikutele ilma välisriigi õiguskaitseorgani või muu õigusalase koostöö kanali kaasabita tehtud päringuid ja taotlusi, nt teenusepakkujatele (Google, Yahoo vms) tehtud päring kliendiandmete kohta, päring ettevõtetele esitada dokumendid (arved, isikute reisidokumendid) ettepanek tunnistajale või kannatanule esitada teatud tõendid jms. Seejuures ei saa mitteformaalseks suhtluseks lugeda Europoli või Interpoli edastatud infot, kuna nimetatud organisatsioonid ei kogu ise tõendeid, vaid vahendavad olemasolevat infot, tehes seda Eestile siduvate õigusaktide alusel. Seega ei ole eristamise aluseks mitte see, millise kanali kaudu info edastati (Eurojust, Europol, Interpol), vaid kas selle teabe saamise aluseks oli koostöötaotlus. Eelanalüüsi käigus jõuti hinnangule, et eelnimetatud nn mitteformaalsete tõendite kasutamine kriminaalmenetluses on laialdaselt levinud ning kohtute poolt aktsepteeritud. Sellised tõendid leiavad üldiselt kasutamist KrMS § 63 lõike1 alusel kui muud dokumendid. Olukorras, kus piiriüleste kuritegude toimepanemine on üha lihtsam ning üha suurem osakaal eri liiki kuritegude menetlemisel on elektroonilistel tõenditel, mis riigipiire ei tunne, peavad ka õiguskaitseorganid koguma tõendeid võimalikult tõhusalt ja ressursisäästlikult, vältides võimaluse korral aeganõudvaid formaalsusi taotluste kaudu tõendite kogumise näol neil juhtudel, kus tõend olemuslikult seda võimaldab. Raske on esitada ka põhistust, miks peaks teatud dokumentide väljanõudmisel eelistama koostöötaotlust, kuna see ei anna mingisugust täiendavat õiguslikku garantiid – ei ole erinevust selles, kas dokument esitatakse asukohariigi taotluse täitjale või Eesti menetlejale. Samaks jäävad nii KrMS §-st 61 tulenevad tõendite hindamise kriteeriumid kui ka tõendi õiguspärasuse kontrolli vajadused ja võimalused. Seega on praktikas asutud seisukohale, et KrMS ei sea piiranguid sääraste tõendite kasutamiseks. Ainsaks erinevuseks on see, et nn mitteformaalse suhtluse teel esitatud nõude korral puuduvad võimalused sunnimeetmete rakendamiseks ning taotlustele vastamine sõltub tõendi esitaja vabast tahtest. Mitteformaalse koostöö raames tõendi hankimisel saab tugineda KrMS § 32 lõikele 2, mille kohaselt on uurimisasutusel õigus nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist. Küll aga väärib õigusselguse eesmärgil kaalumist KrMS-i täiendamine viisil, mis annab otsesõnu menetlejale õiguse taotleda ka välisriigis paiknevalt isikult tõendite edastamist, samuti, et ka välisriigi kriminaalmenetluses kogutud tõendite kasutamise eelduseks Eesti menetluses ei oleks formaalse abistamistaotluse esitamine. Eelnõu koostamisel analüüsiti probleemi täiendavalt ning jõuti järeldusele, et täpse regulatsiooni kehtestamine eelnõus või sobivamalt muus seaduses selles küsimuses ei ole 10 soovitatav. Mõistlik ja põhjendatud on jääda tõendite sisulise hindamise standardi juurde; lubamatuks saab lugeda tõendi, mis on saadud seadust või õigust rikkudes, mitte aga formaalsete kriteeriumide alusel. Samas ilmneb rahvusvahelistest ja ELi õigusaktidest (nt raamotsus 2006/960 art 1 lg 4), et teabe andja võib keelata või lubada mingi teabe tõendina kasutamise ning seega seada selle tõendina kasutamise sõltuvusse formaalsest taotlusest, mis vastupidi probleemi püstitusele siiski tagab puudutatud isikutele potentsiaalse kaitse täitvas riigis – milles teabe varjatud või mitteformaalse kogumise korral ei saa kindel olla. Praktiliselt võib teavet “mitteformaalselt” andev õigus- või uurimisasutus lubada “formaalselt” selle kasutamist tõendina kriminaalmenetluses, seda juhul, kui Eesti on nii teavet andev kui ka teavet saav riik. Praktilist väärtust ei ole sellel, kas tõend (nt kiri, e-kiri, postisaadetis, salvestis) pärineb ühest või teisest riigist või on saadud piiriületamise käigus. Tegemist ei ole ka küsimusega, mis puudutaks rahvusvahelist suhtlust süüteomenetluses ning seega on eelnõus selle küsimuse reguleerimisest hoidutud. 2.8. Eelanalüüsis leiti, et kriminaalmenetluse üleandmise regulatsiooni juures on KrMS § 474 järgi tingimuseks see, et Eestis peab kriminaalmenetlus toimuma kahtlustatava või süüdistatava isiku suhtes, seega peab olema tuvastatud kahtlustatav. Selline piirang tuleneb konventsiooni sõnastusest, mis samuti käsitleb menetluse üleandmist isiku suhtes. Praktikas võib ilmneda olukord, kus kahtlustatav ei ole küll tuvastatud, kuid on selge, et kõik vajalikud tõendid kahtlustatava tuvastamiseks asuvad välisriigi territooriumil ning välisriik oleks valmis menetlust üle võtma. Sellises olukorras on KrMS § 474 esimeses lauses esitatud piirang ebamõistlik ja seadus võiks võimaldada kriminaalmenetluste üleandmist ka teistes olukordades. Kriminaalmenetluse üleandmise puhul tuleks samuti reguleerida see, millisesse staatusesse jääb kriminaalmenetlus Eestis. Kuna põhimõtteliselt on võimalik, et Eesti saab süüdistuse esitamise õiguse KrMS § 474 lõike 5 kohaselt tagasi, ei ole võimalik kriminaalmenetlust lõpetada. Praktikas märgitakse üleantud kriminaalmenetlused infosüsteemis välisriigile üleantuteks, kuid otsest õiguslikku alust selliseks märkeks ei ole. Seega tuleks ette näha võimalus menetluse peatamiseks seni, kuni välisriigist on saabunud teavitus kriminaalmenetluse lõpplahendi kohta. Samuti tuleks reguleerida, mis saab selliste menetluste raames esitatud tsiviilhagidest, kuna üldjuhul tsiviilhagisid koos kriminaalmenetlustega samal viisil üle ei võeta. Ilmselt on sellises olukorras kannatanu õiguste kaitse eesmärgil kõige mõistlikum tsiviilhagi tagastada, mis võimaldab kannatanul esitada hagi tsiviilkohtumenetluse raames. Kriminaalmenetluste üleandmise ja ülevõtmisega seondub ka nõukogu raamotsus 2009/948 kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses. KrMS § 199 lg 1 p 8 näeb ette, et kriminaalmenetluste koondamise puhul teise riiki kriminaalmenetlus Eestis lõpetatakse. Teistes ELi liikmesriikides ei ole kriminaalmenetluse lõpetamise lahendust kasutatud, vaid ette on nähtud kas võimalused kriminaalmenetluse peatamiseks kuni teises liikmesriigis lõpliku otsuse vastuvõtmiseni, ühise uurimisrühma loomiseks, asja ühiseks menetlemiseks või menetluse üleandmiseks. Seega tuleks ka kriminaalmenetluste koondamise puhul näha ette võimalus kriminaalmenetluse üleandmiseks teisele riigile. Praktiline erinevus kriminaalmenetluse üleandmise ja KrMS § 199 lg 1 p 8 vahel on näiteks see, et menetluse üleandmise puhul on võimalik süüdistuse esitamise õigus saada tagasi, kui teine riik otsustab menetluse lõpetada, samas kui menetluse lõpetamine on lõplik otsus. Samuti on erinev regulatsioon seoses kriminaalmenetluse kuludega: kui menetluse lõpetamise puhul jäävad menetluskulud riigi kanda, siis kriminaalmenetluse üleandmise puhul tuleb kulude küsimus otsustada riigis, kuhu menetlus üle anti. Seega võib erisusest, kas kriminaalmenetlus lõpetatakse või antakse välisriigile üle, tuleneda riigile ka majanduslik mõju seoses menetluskulude hüvitamisega. 11 Eelnõu koostamisel jõuti järeldusele, et kuna kriminaalmenetluse üleandmise (koondamise) esmaseks õiguslikuks põhjenduseks on topelt karistamise vältimine, siis ei ole ilma kahtlustatavata menetluste paljusus iseenesest midagi ebasoovitavat. Kui topelt karistamise risk puudub, võivad menetlused jätkuda paralleelselt. Samas on võimalikud kahtlustatavata menetluste puhul muud abistamise vormid, sh ühiste uurimisrühmade moodustamine, mitteformaalne teabevahetus, abistamine (ELis – EUM), mis eesmärgipäraselt kasutatuna pigem tõstavad menetluste tõhusust ja koostööd, kui kulutavad ressursse ülemääraselt. Kui eri riikides läbiviidud menetluste tulemusena on kahtlustatav selgunud, on olemas ka alus menetluse üleandmiseks (koondamiseks). Teiseks on muudetud menetluse lõpetamise nõue menetluste koondamise puhul vabatahtlikuks. Kui menetlust ei lõpetata, see peatub ning võib jätkuda, kui selle riigi lahend, kellele menetlus üle anti, ei takista topelt karistamise riskita menetlust jätkata. Analoogia on Euroopa Nõukogu konventsioonis, mis ei näe ette menetluse lõpetamist, vaid keelab teatud toimingud, kuni menetlus on antud teise riiki üle ja puuduvad asjaolud, mis võimaldaks menetlust jätkata. 2.9. Pärast ELi andmekaitsereeglite muutumist on eelkõige vajalik üle vaadata kriminaalmenetluses toimuv andmevahetus kolmandate riikide ja Interpoliga. Direktiivi 2016/680 artiklid 36–39 näevad ette tingimused, millal on kolmandale riigile võimalik edastada isikuandmeid rahvusvahelises kriminaalkoostöös. Nimetatud nõuded on Eesti õigusesse üle võetud isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-des 46–49. Kriminaalmenetlusalases koostöös on kõige olulisem ilmselt IKS § 47 p-s 1 sätestatud alus, mille kohaselt isikuandmete edastamine on lubatud, kui asjakohased kaitsemeetmed tulenevad õiguslikult siduvast aktist. Samad põhimõtted kehtivad ka andmevahetuses Interpoliga. Arvestades Interpoli süsteemide ulatuslikku kasutamist Eesti kriminaalmenetluses, tuleb üle vaadata, kas seaduses on sätestatud piisavad reeglid ja tagatised selle kohta, kuidas isikuandmeid kolmandatele riikidele või Interpolile edastatakse ning kuidas tehakse Interpoli päringuid. Kehtiv KrMS § 436 lg 3 sätestab, et Eesti Vabariik võib rahvusvahelisest koostööst keelduda, kui EL-väline riik ei taga piisavat andmekaitse taset. Seaduses on täpsustamata, mida tuleb andmekaitse taseme piisavuse puhul täpsemalt arvestada, seega on vaja hinnata, kas selline abstraktne põhimõte on piisav või tuleks hinnatavaid kriteeriume täpsemalt avada. Sarnaselt on ka IKS § 47 p-s 1 sätestatud alus, mille kohaselt isikuandmete edastamine kriminaalkoostöö raames on lubatud, kui asjakohased kaitsemeetmed tulenevad õiguslikult siduvast aktist. Üldreeglina on konventsioonides ja välislepingutes andmekaitse küsimused reguleeritud, muuhulgas on tavapärane nõue, et edastatud andmeid saab kasutada ainult selle konkreetse menetluse raames ning eesmärgil, milleks neid küsiti. Seega sellistel juhtudel on vähemalt formaalselt IKS § 47 p-s 1 sätestatud nõue täidetud. Seda, kas need välislepingutes ja konventsioonides esitatud nõuded vastavad ELi andmekaitsenõuetele, tuleb analüüsida eraldi. Juhul kui koostöö ei toimu konventsiooni või välislepingu alusel, tulevad kõne alla IKS § 48 lg 1 p-des 4 ja 5 sätestatud alused, mille kohaselt andmete edastamine on lubatud konkreetse süüteo tõkestamiseks, avastamiseks või menetlemiseks, sellisel juhul tuleb üksnes kaaluda, kas nimetatud süüteo avastamine või menetlemine on kaalukam huvi kui andmesubjekti õigused. Tuleks hinnata, kas sellistest üldistest juhistest piisab või oleks vaja seaduses täpsemalt lahti kirjutada, kuidas hinnata, kas olemasolev välisleping reguleerib igal konkreetsel juhul andmekaitse küsimusi piisavalt või kuidas kaaluda andmekaitse ning süüteo menetlemise huve. Tõenäoliselt tuleb asuda seisukohale, et nii konkreetsetele küsimustele seaduses vastuseid anda ei ole võimalik, kuna seisukoht igas konkreetses asjas sõltub mitmetest asjaoludest. Seega ei sisaldanud VTK ettepanekuid andmekaitsealase regulatsiooni muutmiseks KrMSis. Eelnõus ei ole seda küsimust täiendavalt analüüsitud. 12 2.10. Lisaks eeltoodud VTK-s tõstatatud probleemidele on eelnõus seatud eesmärgiks rahvusvahelise koostöö regulatsiooni mõistelise selguse suurendamine. Kuna ELi õigusaktidega reguleeritud koostöövormid põhinevad sisuliselt taotlusel, ongi eelistatud neid taotluse (koostöötaotlus on eelnõus lühendatud taotluseks) kaudu reguleerida, ELi õiguse tehnilisi termineid (Euroopa vahistamismäärus, Euroopa uurimismäärus, Euroopa lähenemiskeeld, Euroopa tõkend) seaduskeeles vältides. Mõnel juhul on olnud lahenduseks teise ja sisuliselt õigema termini kasutamine (nt juba varem kasutatud loovutamistaotlus või uudsem uurimistaotlus, teistel juhtudel saab rääkida nt lähenemiskeelu tunnustamise taotlusest. Mõnel juhul ei ole õnnestunud taotluse kõrval vältida tunnustamise tunnistuse (ingl k certificate) terminit, millega tähistatakse ELi õigusaktist tulenevalt konkreetsel vormil koostatud ja esitatud andmete kogumist. Taotlus sisaldab neil juhtudel tunnistust ja muid nõutavaid andmeid või dokumente. Välditud on ka toortõlget „vastastikuse õigusabi“ (inglise k MLA) terminit, kuna vastastikkus tähendab selles kontekstis midagi muud. Selle asemel on eelistatud ka seni kohati kasutatud abistamistaotlust. Läbisõit transiidi tähenduses on juba varem kasutatud. „Erikohustuse reegli“ asemel, millel tegelikult mingit otsest tähendust ei ole (tegu on eksliku tõlkega spetsiaalsuspõhimõttest või - reeglist), on kasutatud sisulist terminit väljaandmise/üleandmise laiendamine (s.t välja- või üleandmise laiendamine süütegudele, mida välja- või üleandmine algselt ei hõlmanud). 2.11. Eelnõu koostamisel on lisaks ELi õigusaktidele läbi analüüsitud ka peamised valdkonna välislepingud, eriti Euroopa Nõukogu konventsioonid oma viimases redaktsioonis, s.t muudatustega, mis tulenevad kõikidest vastuvõetud lisaprotokollidest vaatamata sellele, kas need on Eestile siduvad. Eesti ei ole mõnel puhul viimaste konventsioonide lisaprotokolle ratifitseerinud, kuid koostöö tõhususe huvides tuleks seda kaaluda. Eelnõu vastuvõtmisel on sisuliselt nimetatud lisaprotokollid Eesti õiguse järgi vähemalt vastastikkuse alusel täidetavad. Teiseks ilmnes välislepingute analüüsist vajadus osa Eesti reservatsioone ja deklaratsioone üle hinnata, sest mõned neist ei paista olevat eesmärgipärased. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb 273 paragrahvist. Eelnõu 1. osa on üldosa, mis koosneb kahest peatükist. 1. peatükk sisaldab üldsätteid ja koosneb 4 jaost. 1. peatüki 1. jagu sisaldab üldpõhimõtteid. Eelnõu § 1 lõikes 1 sätestatakse seaduse reguleerimisala, milleks on süüteomenetlusalane koostöö nii välisriikide kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide, nende allasutuste ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega. Rahvusvahelised organisatsioonid on riikidevahelised rahvusvahelise avaliku õiguse alusel loodud organisatsioonid. Muu hulgas vastab sellele määratlusele ka Euroopa Liit. Nende organisatsioonide töö toimub sageli allasutuste (ELi puhul nt Eurojust) kaudu, kellega tegelik koostöö süüteomenetluses toimuda saab. Mõnel juhul ei looda riikidevahelise leppega eraldi organisatsiooni, vaid konkreetne institutsioon (nt RKK). Täpsustatud on, et reguleerimisala hõlmab ELi õiguse alusel toimuva koostöö, sh nii ELi egiidi all sõlmitud lepingud kui ka tavapärased teisese ELi õiguse instrumendid – raamotsused, direktiivid ja määrused. Kuna ELi õigus on osaliselt otsekohalduv, on seaduse reguleerimisala piiratud ELi õiguse kohaldamisega ja selle rakendamise võimaldamisega. Kuna seaduse reguleerimisala piirdub süüteomenetlusalase koostööga, kasutatakse edaspidi terminit süüteomenetlusalane koostöös. Paragrahvi järgnevad lõiked täpsustavad koostöö liike ja vorme. 13 Lõikes 2 on nimetatud peamised rahvusvahelise koostöö liigid ja vormid viidetega asjakohastele seaduse peatükkidele. Koostöö rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonidega (p 1, 2. peatükk) on üldine ja täpsemalt reguleeritud üldosas, isiku väljaandmine, abistamine, menetluse üleandmine ja lahendite tunnustamine (p-d 2–7, 3.–8. peatükk seaduse 2. osas) aga spetsiifilised koostöövormid, mis toimuvad kas kahe- või mitmepoolsete lepingute või vastastikkuse alusel. Nende järjestuses on lähtutud menetluskaare loogikast, eespool on toodud väljaandmine kui mitmes mõttes eriline koostöö vorm. Kui lepingulisel alusel toimuv koostöö on spetsiifiliselt reguleeritud vastavas lepingus ja seadust kohaldatakse niivõrd, kui leping ei näe ette teisiti, siis vastastikkuse alusel toimuv koostöö põhineb riikide heal tahtel ning saab toimuda üksnes seaduslikul alusel. Et Euroopa Nõukogu koostööalastes lepingutes on koostöövormid üsna detailselt ja samas paljude oluliste riikide poolt aktsepteeritud kujul kodifitseeritud, on sellised põhimõtted võetud ka vastastikuse koostöö regulatsiooni aluseks. Praktikas tähendab Euroopa Nõukogu koostööalastest lepingutest lähtumine seda, et üldjuhul ei ole rakendajal vajadust igas küsimuses Euroopa Nõukogu lepingut lugeda ja toetuda saab seadusele. See ei tähenda siiski seaduse ammendavust ega tohi rakendajat uinutada – õigusallikaks jääb leping. Samuti juhul, kui koostöövormi kohta on olemas kahepoolne (nt USAga) või spetsiifiline mitmepoolne leping (nt ELi õigusabi konventsioon, mis kohaldub suhetele nt Norraga), siis tuleb lähtuda sellest, reastades õigusallikad vastavalt rahvusvahelisele õigusele (vt § 2 lg 3). Loetelu puhul ei ole tegemist koostöövormide numerus clausus’ega, eeskätt lepingulisel alusel võib kokku leppida ka muudes küsimustes. Kui välisleping mingit küsimust ei reguleeri ja küsimus ei ole kaetud ka ELi õigusega, tuleb kohaldada seadust. Lõikes 3 on loetletud ELi koostöömeetmega ühinenud Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise koostöö vormid (seaduse 3. osa 9.–20. peatükk). Nende järjestamisel on lähtutud 2. osa järjestuse analoogiast. Lõike punktides on ühtlasi nimetatud ELi teisese õiguse allikas (raamotsus, direktiiv, määrus), mille alusel koostöö ELi liikmesriikide vahel toimub. ELi õiguse kohaldamisel tuleb lähtuda ELi õiguse põhimõtetest, mille kohaselt määrus on otsekohalduv (liikmesriigi õigus peab looma üksnes tingimused selle kohaldamiseks), raamotsus ja direktiiv aga on kaudse mõju kaudu liikmesriigi õiguse tõlgendamise aluseks isegi juhul, kui vastav õigusakt on liikmesriigi õigusesse üle võetud. Kui mingi koostöövorm kohaldub ainult osale ELi liikmesriikidest, on seda vastava peatüki sätetes nimetatud. Kui ELi koostöö aluseks olevaid õigusakte lisandub ja seadust vastavalt täiendatakse, on võimalik ka lõike loetelu täiendada. KrMS § 433 lg 1 loetleb vaid valikulise osa koostöövormidest, kuid on sisult eelnõu §-ga 1 analoogiline. Eelnõu § 2 reguleerib õiguse kohaldamise põhimõtteid. Lõikes 1 on analoogiliselt KrMS § 433 lõikega 2 korratud põhiseaduse §-st 123 tulenevat põhimõtet, et riigisisese õiguse vastuolu korral Riigikogu ratifitseeritud (resp. ühinetud) välislepinguga tuleb lähtuda viimasest. Välisleping terminina (nagu välissuhtlemisseaduses) hõlmab nii kahe- ja kolmepoolsed kui ka mitmepoolsed lepingud (sh need, mis on pealkirjastatud statuudi, konventsiooni või protokollina). Samuti on seadusest üle rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et välislepingud jm riikidevahelised kokkulepped võivad olla ka Riigikogu poolt ratifitseerimata, millisel juhul nad seaduse ees ei prevaleeri, kuid seadus võib anda nendele otsustava tähenduse ja siis tuleb nendest kokkulepetest ka lähtuda. Näiteks võivad riigid kokku leppida, et koostöötaotlus esitatakse muus vormis või muid kanaleid pidi, kui välislepingus ette nähtud. Nagu lõige 3 täpsustab, tuleb välislepingute omavahelise vastuolu korral lähtuda rahvusvahelise õiguse põhimõtetest. 14 Lõikes 2 on selgitatud, et vastuolu korral ELi õiguse ja seaduse või välislepingu vahel tuleb vastuolu lahendada ELi õigusest lähtudes kooskõlas ELi õiguse ülimuslikkuse põhimõttega. Vastuolu ELi õigusega ei muuda muud allikat kehtetuks, kuid vastuolu korral tuleb kohaldada ELi õigust. ELi õigus võib omakorda teatavasti olla otsekohalduv (aluslepingud, teisese õiguse lepingute otsekohalduvad sätted, määrused, otsused) või selline, mis tuleb liikmesriigi õigusesse üle võtta (raamotsused, direktiivid), kuid millel säilib kaudne mõju riigi seaduste tõlgendamisele ja millest tulenev kohustus omab kohaldamiseelist sellise kohustuse ees, mis ei lähtu ELi õigusest. Praktiline tähendus on sel ka selles mõttes, et kui ELi õigus näeb liikmesriikide vahelise koostöö (resp. institutsioonidega toimuva koostöö) puhul ette mingid reeglid, ei kohaldu samasisulised seaduse või välislepingu reeglid sellele koostööle – kui koostöö allub seaduse 3. osa regulatsioonile, ei kohaldata seaduse 2. osa reegleid. Lõikes 4 on sätestatud käesoleva seaduse ja süüteomenetluse reguleerivate seaduste omavaheline vahekord analoogiliselt KrMS § 433 lõikega 3. Süüteomenetlust reguleerivaks seaduseks on peamiselt KrMS ja väärteomenetluse seadustik (VTMS), kuid süüteomenetluses olulisi regulatsioone võib tuleneda ka muudest seadustest (nt riigi õigusabi seadus, süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus, kohtuekspertiisi seadus, KrMS). Lõikes 5 on analoogiliselt Austria rahvusvahelist õigusabi reguleeriva föderaalseaduse (ARHG) §-dega 6 ja 7 sätestatud, et koostöö puhul ei kohaldata isiku ja eseme liikumise piiranguid või tingimusi (sissesõiduload, kvoodid, deklareerimiskohustused jne), vaatamata sellele, kas isik või ese saadetakse Eestisse või Eestist väljasaadetuna (konvoeerituna) või iseseisvalt (eseme puhul nt postiga). Kuigi ei ole teada selles küsimuses tekkinud probleeme, on mõistlik neid ennetada sättega, mis seab süüteomenetlusalase koostöö väljapoole tavalist isikute ja kaupade liikumise korda. Lõikes 6 võrdsustatakse seaduse kohaldamisel rahvusvahelise õiguse alusel moodustatud kohus ja samaväärne õigusasutus, kellel on pädevus kriminaalasjas, välisriigi kohtuga. See on oluline näiteks „teise riigi“ poolt isiku õigeks- või süüdimõistmisel mitu korda karistamise keelu kontekstis. Seega on nt RKK, endise Jugoslaavia tribunali või muu kriminaalasjades pädeva asutuse poolt isiku süüdi või õigeks mõistmine võrdne teise riigi kohtu poolt isiku süüdi või õigeks mõistmisega. Analoogiline säte on nt Saksamaa vastastikuse õigusabi seaduse (IRG) §-s 9a. Eelnõu § 3 lõikes 1 sisalduvad delegatsiooninormid, mis annavad aluse seaduse rakendusaktide andmiseks. Justiitsminister kinnitab ELi õigusaktides sisalduvaid vorme aluseks võttes järgmiste dokumentide vormid: 1) loovutamistaotlus (vrd KrMS § 508 lg 2); 2) uurimistaotlus, uurimistaotluse kättesaamise teade ja pealtkuulamise või -vaatamise teade (EUM direktiivi 2014/41 lisad A–C); 4) järelevalvemeetme tunnustamise tunnistus ja teade järelevalvemeetme rikkumisest või muust asjaolust (vrd KrMS § 48923 lg 2 ja § 48934 lg 5); 5) lähenemiskeelu tunnustamise tunnistus ja teade kohustusest rikkumisest (vrd KrMS § 5086 lg 2 ja § 5088 lg 5); 6) vangistuse tunnustamise tunnistus ja käesoleva seaduse § 208lõikes 3 nimetatud teade karistatud isikule (vrd KrMS § 50849 lg 5); 7) rahalise karistuse tunnustamise tunnistus (vrd KrMS § 50869 lg 2 ja § 50875 lg 5); 8) kriminaalhooldusmeetme tunnustamise tunnistus (vrd KrMS § 50865 lg 5). 15 Siseminister või justiitsminister kinnitab lõike 2 punkti 3 kohaselt teabe edastamise taotluse ja seaduse § 173 lõikes 3 nimetatud taotluse täitmise edasilükkamise teate vormi (vrd KrMS § 50879 lg 2 ja § 50881 lg 5). Soovitatav on, et kõik nimetatud vormid sisalduvad ühes määruses, mis on käepärasem nii seaduse rakendajale kui ka aitab ära hoida ajapikku tekkida võivat muudatuste ebajärjekindlust. Selle tagamiseks omakorda on peetud mõistlikuks kõik delegatsiooninormid esitada ühes sättes, mitte hajutada neid seaduse üld- ja eriosa sätetesse. Kuna loetelu vormide õiguslik olemasolu ja seega nende kehtestamise (kinnitamise) vajadus tuleneb ELi õigusest, ei ole mõistlik riskida sellega, et koostöö osutub võimatuks nõutava vormi puudumise tõttu. Lõike 2 punkti 1 kohaselt võib justiitsminister korraldada määrusega Eurojusti Eesti liikme, tema asetäitja ja assistendi nimetamisega seotud küsimused. Seni ei ole sellist rakendusakti kehtestatud ja selle järele ei ole ka suurt vajadust olnud, kuid selguse huvides võib olla teatud küsimuste reguleerimine otstarbekas. Kui otsustatakse kõnealust delegatsiooniormi kasutada, on soovitatav ka nimetatud küsimused reguleerida koos kommenteeritava paragrahvi lõike 2 kohaselt kinnitatavate vormidega samas määruses. Punkti 2 kohaselt võib minister kehtestada lõikes 2 nimetamata dokumendi näidisvormid, kui see on vajalik seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks ja punkti 3 kohaselt korraldada seaduse alusel toimuvat riigisisest teabevahetust ja teabe talletamist. Kui see on otstarbekas, võib teabevahetus ja -talletamine toimuda liidestatuna olemasoleva süüteomenetluse andmekoguga. Kui otsustatakse punktides 2 ja/või 3 sisalduvaid delegatsiooninorme kasutada, on soovitatav ka nimetatud küsimused reguleerida koos kommenteeritava paragrahvi lõike 2 kohaselt kinnitatavate vormidega samas määruses, et kogu seaduse rakendamiseks vajalik regulatiivne materjal oleks ühes allikas ja rakendajale käepärane. Eelnõu §-s 4 defineeritakse seaduses kasutatavad termineid. Punktis 1 on defineeritud “taotlus”, mis tähendab koostöötaotlust, mis võib olla esitatud välislepingu või ELi õiguse alusel või nende puudumisel, millisel juhul kohaldatakse vastastikususe põhimõtteid. Taotluse all ei peeta silmas konkreetset dokumenti, vaid tahteavaldust, mis võib väljenduda mitmes kokku kuuluvas dokumendis või teabekogumis. KrMS taotlust ei defineeri, kuigi terminit kasutatakse samas tähenduses. Kuna eelnõu kohaselt on taotlus peamiseks ja keskseks koostööd käivitavaks instrumendiks, on eelistatud anda sellele definitsioon. Punktides 2 ja 3 defineeritakse taotlusega seotult “taotlev riik” ja “täitev riik” analoogiliselt KrMS §-ga 434. Seejuures loetakse seaduses taotleva või täitva riigi terminiga kaetuks ka rahvusvaheline organisatsioon, selle allasutus või rahvusvaheline institutsioon, kui seadus, välisleping või ELi õigus nii ette näeb. See tähendab, et nimetatud juhtudel võib taotluse esitada ka RKK, kokkuleppe ühise uurimisrühma loomiseks võib sõlmida Europoliga jms. Punktis 4 on defineeritud koostöö “keskasutus” (vrd KrMS § 435 § 5 lg 1), mis tähendab üldjuhul Justiitsministeeriumi (erandid tulenevad eriosast, kuid mitte välislepingust, nagu KrMS nimetab). Punktis 5 on määratletud “pädev asutus” (KrMS § 435 lg 2), mis tähendab sõltuvalt koostöövormist kohut, prokuratuuri, uurimisasutust või muud asutust, nagu defineeritud eriosas. „Pädeva asutuse“ termini sisu sõltub ka sellest, kas Eesti on taotlev või täitev riik. Iga riik määratleb pädeva asutuse (ja vajadusel keskasutuse) ise, mistõttu üldmõistete kasutamine on vajalik. Punktides 4 ja 5 rõhutatakse, et antud definitsioonid on asjakohased Eesti kui taotleva või täitva riigi puhul. Välisriigis võivad need terminid olla sisustatud teisiti. 16 Punktides 6 ja 7 määratletakse terminina “väljaantav” ja “loovutatav isik”. See on vajalik pikkade fraaside vältimiseks eriosas ja selguse huvides, sest kõnealune isik ei pruugi kokkuvõttes väljaantavaks või loovutatavaks osutuda; termin tähendab isikut, kelle kohta vastavalt väljaandmis- või loovutustaotlus on esitatud. Punktis 8 on määratletud “karistatud isik” üldmõistena isiku kohta, kelle suhtes tehtud lahendi tunnustamist või vangistuse, rahalise karistuse või kriminaalhooldusmeetme tunnustamist on taotletud. Punktides 9 ja 10 määratletakse “poliitiline” ja “sõjaväeline süütegu”. Tegemist on väljaandmise Euroopa konventsiooni (VEK, CETS 24, koostatud 13.12.1957, Eesti suhtes jõustunud 27.07.1997, RT II 1997, 8, 38) art 3 lg 1 ja art 4 eeskujul antud definitsioonidega, mille sisustamisel tuleb lähtuda konventsioonist ja mis korduvad ka muudes välislepingutes. Üldjuhul on selliste süütegude puhul õigus koostööst keelduda. VEK lisaprotokoll (CETS 86, koostatud 15.10.1975, Eesti suhtes jõustunud 27.07.1997, RT II 1997, 8, 38) täpsustas, et genotsiidikuritegu, sõjakuritegusid jms ei ole lubatud lugeda poliitiliseks süüteoks. KrMS asjakohane regulatsioon on poliitilise kuriteo kohta § 440 lg 1 p 1 (§ 436 lg 11 erand, mis tuleneb ELi õigusabi konventsiooni art 9 lg 1, on toodud eriosas) ja § 456 lg 3 p 2, sõjaväelise kuriteo kohta § 440 lg 2. Analoogilised definitsioonid on toodud ka nt Šveitsi vastastikuse koostöö föderaalseaduse (IMAC) üldosas. Punktis 11 on defineeritud „rahandusalase süüteo“ termin. Seda liiki süüteo puhul on oluline põhimõte, mis esineb mitmes välislepingus ja ELi õigusaktis (nt VEK art 5, EVM raamotsuse 2002/584 art 4 lg 1) – (primaarse) maksu-, tolli- või rahavahetuskorralduse erinevused riikides ei tähenda (sekundaarse) karistusõiguse aspektist erinevaid süütegusid ning rahandusalaste süütegude käsitlemise (vaatamata sellele, kas nende puhul koostööst keeldumine on lubatud või keelatud) ei tule primaarse korralduse erinevusi tähele panna. Säte on analoogne KrMS § 436 lõikega 12. Punktides 12–14 on antud Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni, Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti ja Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Euroopa Politseiamet) lühendid – vastavalt Interpol, Eurojust ja Europol. Punktides 15 ja 16 on antud lühendid kahe ELiga seotud välislepingu kohta, mida seaduses viidatakse (sh on need olulised koostöös Islandi ja Norraga) – 2000. aasta 29. mai Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsioon (ELi õigusabi konventsioon, Eesti suhtes jõustunud 23.08.2005, RT II 2004, 16, 69) ja 1990. aasta 19. juunil allakirjutatud konventsioon, millega rakendatakse 1985. aasta 14. juuni Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (Schengeni konventsioon4 Viimase konventsiooni puhul on rõhutatud, et selle allakirjutamine toimus 1990. aastal (eur-lex-is kättesaadavas eestikeelses tekstis on kuupäev tiitlis eksitav, nagu ka agreement’i tõlkimine lepinguks) – Schengeni konventsiooni ei tohi segamini ajada 1985. a Schengeni lepinguga (õigemini kokkuleppega). Punktides 17 ja 18 on määratletud terminitena “loovutamistaotlus” ja “uurimistaotlus”, mis vastavad KrMS-i tekstis ja EL-i dokumentide tõlgetes kasutatud terminitele Euroopa vahistamismäärus (EVM) ja Euroopa uurimismäärus (EUM). Samas on loovutamise mõistet kasutatud ka senises KrMS-i tekstis ja teoorias. Kuna nimetatud “määrused” on erinevad 4 Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:42000A0922(02)&from=EN) 17 määrustest nii ELi õiguse, haldusõiguse kui menetlusõiguse tähenduses ja oma loomult on tegemist pigem taotlusega (vastavalt isiku loovutamiseks või uurimistoimingu tegemiseks), on seaduses tehtud valik neid ka taotluseks nimetada. Et tekitada üleminek ELi õiguse terminoloogia ja seaduses kasutatud definitsiooni vahel, on need mõisted kommenteeritavas paragrahvis määratletud. Eelnõu 1. peatüki 2. jagu sisaldab põhimõtteid, mis on ühised seaduse alusel toimuva koostööga. Eelnõu § 5 reguleerib kohustuslikku ja vastastikust koostööd. Lõike 1 kohaselt on välislepingu täitmine kooskõlas pacta sunt servanda põhimõttega kohustuslik ning välislepingu alusel esitatud taotlus tuleb rahuldada, kui puuduvad käesolevast seadusest või välislepingust endast tulenevad täitmisest keeldumise alused. Mõistagi ei saa seadus ette näha keeldumise aluseid, mis oleks vastuolus ratifitseeritud välislepinguga, mis põhiseadusliku õigusallikate hierarhia kohaselt on seadusest üle. Teatud juhtudel lubab välisleping seadusega keeldumise aluseid täpsustada ning sellisel juhul tuleb ka seaduses sätestatud täpsustusest lähtuda. Lõige on kaudselt (ELi teisese õiguse kohustuslikkus tuleneb Eesti staatusest ELi aluslepingute osalisriigina) kohalduv ka ELi õigusest tuleneva kohustuse täitmisele, kuid see tuleneb juba seaduse § 2 lõikes 2 sätestatust ja ELi õiguse põhimõtetest, mis on osa Eesti õiguskorrast. KrMS-i senine regulatsioon lepingust tuleneva koostöö kohustuslikkust ei reguleeri, kõneldes pigem õigustatusest (nt § 438). Lõige 2 näeb seevastu ette, et taotluse võib jätta rahuldamata juhul, kui see ei ole esitatud välislepingu alusel. Vastastikuse koostöö puhul on riik vaba taotlust täitma või sellest keelduma, kuid tuleb arvestada riikidevahelise hea tahtega ning keeldumine ei väljenda head tahet juhul, kui teine riik on analoogilise Eesti taotluse oma hea tahte märgina täitnud või seda ilmselt teeks. Siiski tuleb sellisel juhul lähtuda seadusest, mis võib oma keeldudega piirata riikidevahelise heast tahtest toimuva vastastikuse koostöö võimalusi. Lõige 3 täpsustab, et nii välislepingust sätestatud juhul (nt nähakse vastastikkus ette VEK art 2 lõikes 7) kui ka välislepingu puudumisel võib taotluse rahuldamise või sellest keeldumise otsustavaks asjaoluks olla riikidevaheline praktika abi osutamisel. Analoogilised sätted sisalduvad nt eelviidatud Saksa seaduse §-s 5, Austria seaduse § 3 lõikes 1 ja Šveitsi seaduse §-s 8. Lõike 4 kohaselt juhul, kui taotlust ei esitata välislepingu alusel, võib selle esitada tingimusel, et Eesti täidaks võrreldaval juhtumil täitva riigi taotlust vastastikkuse alusel. Analoogilist sätet KrMSis ei ole. Kui paragrahvi lõiked 1–3 on adresseeritud Eestile kui täitvale riigile, siis lõige 4 on asjakohane juhul, kui Eesti on taotlev riik. Eelnõu § 6 lõige 1 näeb kohustusliku koostöö korral taotluse rahuldamisest keeldumise tagajärjena ette Eestis süüteomenetluse alustamise kaalumise kohustuse. Selle kohustuse tingimuseks on taotleva riigi ettepanek. Pädev asutus, kellele taotluse materjalid edastatakse, kaalub samuti muud liiki koostöö võimalusi (vrd KrMS § 449 lg 3, mis näeb ette menetluse ülevõtmise, kuid esimene valik peaks olema menetluse alustamine, kuna ülevõtmise eelduseks on menetluste olemasolu eri riikides). Menetluse tulemusest teavitatakse taotlevat riiki (kuigi ka tehtud valikutest teavitamine on soovitatav). Kui Eesti keeldub vastastikusest koostööst, võib Eesti süüteomenetluse alustamist kaaluda, kuid see ei ole kohustus ka juhul, kui taotlev riik sellekohase ettepaneku teeb. Lõikes 2 nähakse ümberpööratuna ette Eesti õigus teha ettepanek süüteomenetluse alustamiseks täitvas riigis juhul, kui Eesti taotlus on jäetud täitmata. Sellekohane pädevus on 18 Eesti asutusel, kes on taotluse täitvale riigile esitanud. Selleks, et täitval riigil oleks võimalik süüteomenetluse alustamist otsustada, annab Eesti üle juhtumi menetlemiseks vajaliku teabe ja esemed, kui üleandmine ei ole lubamatu. Paragrahvis avaldub laiendatud kujul koostöö põhimõte aut dedere aut judicare, mis tähendab, et isiku välisriigile väljaandmisest keeldumise korral tuleks tema üle ise õigust mõista. See põhimõte väljendub VEK art 6 lõikes 2. Eelnõu § 7 reguleerib spontaanset koostööd, mis võib toimuda nii välislepingu või ELi õiguse alusel kui ka ilma selleta. Lõikes 1 on üldreeglina sätestatud asutuste õigus edastada välisriigile teavet, mis võib kaasa aidata seal toimuvale süüteomenetlusele, sealhulgas anda aluse koostöötaotluse esitamisele Eestile või muule riigile. Sama võib toimuda ka suhtluses rahvusvahelise organisatsiooni, selle allasutuse või rahvusvahelise institutsiooniga. Sätte eeskujuks on kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni (AEK, CETS 30, koostatud 20.04.1959, Eesti suhtes jõustunud 27.07.1997, RT II 1997, 7, 36) art 15 lg 1 koos AEK teise lisaprotokolli (CETS 182, koostatud 8.11.2001, Eesti suhtes jõustunud 1.01.2005, RT II 2004, 24, 101) art 11 lõikega 1, ELi õigusabi konventsiooni art 6 lg 1a ja art 7 ning Šveitsi seaduse § 67a. Analoogiline KrMS-i säte on AEK kontekstis § 473, samuti ELi kontekstis § 50884, kuid selle põhimõtteline tähendus on laiem, mistõttu see on toodud üldossa. Lõikes 2 rõhutatakse, et spontaanne koostöö teabe edastamise vormis võib olla ka kohustus, kui see on sätestatud seaduses, välislepingus või ELi õiguses. Lõikes 3 sätestatakse, et spontaanse teabe andmise korral võib seada tingimused teabe kasutamiseks kindlal viisil, kui seadus teabe kasutamist piirab. AEK teise lisaprotokolli art 11 lõike 2 kohaselt võib sellise piirangu seada ning lõike 3 kohaselt on see teabe saanud riigile siduv. Arvestada tuleb, et sama artikli lõike 4 alusel võib riik teha deklaratsiooni, millega ta ei pea piirangut siduvaks, kui ta ei ole saanud eelnevalt teavitust teabe kasutamise piirangu kohta ning ei ole teabe vastuvõtmisega nõustunud. Eesti sellist deklaratsiooni teinud ei ole. Kooskõlas lõikega 4 on abistamistaotlusi reguleeriva välislepingu (AEK, ELi õigusabi konventsioon jms) alusel edastatud teabe korral ja vastastikkuse põhimõtte alusel edastatud teabe korral juhul, kui see on tavaks, süüteomenetluse eesmärgil teavet saanud riigil kohustus teatada teavet edastanud riigile teabe alusel võetud meetmetest, samuti edastada saadud teabe alusel alustatud süüteomenetluses tehtud otsuse koopiad. Lõikes 5 on sätestatud teavet omaalgatuslikult edastanud asutuse ja sellist teavet saanud asutuse kohustus talletada andmed edastatud teabe kohta, mis võib olla vajalik lisaks andmekaitse eesmärkidele (eelkätt võib tekkida vajadus hinnata seda, kas andmete edastamisel on järgitud IKSi nõudeid) ka olukorras, kus edastatud teabe alusel esitatakse Eestile koostöötaotlus või soovitakse saada täiendavat teavet. Sellisel juhul on vaja teada, millised andmed on juba teisele poolele edastatud, et vältida möödarääkimisi ja ootust, et võimalik on saada täielikumaid andmeid. Analoogiline regulatsioon on Šveitsi seaduse § 67a lõikes 4. Lõikes 6 on sätestatud põhimõte, et lähtudes tõendamisvabadusest, sh tõendite vabast hindamisest, kus iga tõendi lubatavust, usaldusväärsust ja kaalu kontekstis hinnatakse, võib teise koostöö poole edastatud teavet kasutada süüteomenetluses tõendina. Selline kasutusviis on keelatud, kui teavet edastanud riik on selle eesmärgi otseselt või kontekstist järelduvalt välistanud või kui see oleks vastuolus süüteomenetlust reguleerivas seaduses, st kriminaalmenetluse seadustikus, väärteomenetluse seadustikus või muus süüteomenetluse seadustikus või muu süüteomenetlust reguleerivas seadus sätestatuga. Seda enam kehtib 19 kogutud teabe tõendina kasutamise vabadus seega teabe puhul, mille kogumine ei ole sõltunud teise riigi toimingust. Vt ka seletuskirja osa 2.7. Eelnõu §-s 8 reguleeritakse teabe edastamise erijuhtu, nimelt karistusandmete vahetamist. Tulenevalt AEK art 22 lõikest 1 on osalisriikidel kohustus edastada perioodiliselt (vähemalt kord aastas) teistele osalisriikidele andmed nende riikide kodanike kohta, keda teavet edastanud riigis on süüdi mõistetud, samuti süüdimõistva otsuse täitmisel võetud meetmetest. Mingisugust vormi ette nähtud ei ole. Seadus laiendab vastastikkuse põhimõtte alusel AEK-st tulenevat kohustust ka vastastikusele teavitamisele riikidega, kes Eestit analoogiliselt teavitavad. Kui asjassepuutuval isikul on ka Eesti kodakondsus, ei ole vaja teist riiki süüdimõistmisest ja meetmetest teavitada. Lõike 2 kohaselt ja tulenevalt AEK art 22 lõikest 2 võib teavitatud riik soovida süüdimõistva otsuse ja meetme kohaldamist puudutava dokumendi koopia edastamist, et otsustada vajaduse korral oma riigisiseste meetmete kohaldamine (nt juhtimisõiguse peatamine). Nende dokumentide tõlkimise kohustust lepingust ei tulene. Sättel on puutumus kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsiooni (KEK, CETS 70, vastu võetud 28.05.1970, Eesti suhtes jõustunud 26.07.2001, RT II 2001, 6, 34) artiklitega 56 ja 57, mille kohaselt osalisriik annab oma kohtutele seadusega võimaluse ja vajadusel kohustuse arvestada kohtuotsust tehes teise osalisriigi kohtuotsuseid, samuti mille järgi tuleb arvestada süüdistatava selgitusi, et oleks võimalik kohaldada õiguse äravõtmist. Analoogiliselt on sel puutumus ELi 24.07.2008 raamotsusega 2008/675, mis käsitleb ELi liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvesse võtmist uutes kriminaalmenetlustes ning mis on täielikult Eestis rakendamata. Karistusandmete vahetamine ELi riikide vahel toimub muid kanaleid kasutades ning nende puhul seega ei ole kommenteeritav säte asjakohane, kuna ELis on teisiti kokku lepitud. Vt ka seletuskirja osa 2.4. Eelnõu § 9 näeb ette põhimõtte, mille kohaselt koostöö raames järgib kumbki pool taotluse, selle aluseks oleva menetluse, nende aluseks olevate faktiliste asjaolude, edastatud teabe ja taotluse täitmisel saadud teabe konfidentsiaalsust. Konfidentsiaalsusnõue ei välista teabe kasutamist selleks, milleks see on taotletud või edastatud, samuti taotluse regulaarset menetlemist. Teavet andnud koostöö pool võib loobuda konfidentsiaalsuskohustuse täitmise nõudest. Seevastu teavet saanud riigil ei ole õigust keelduda konfidentsiaalsusnõude täitmisest (vrd KrMS § 433 lg 4). Nõude täitmise võimatusest tuleb teisele riigile viivitamata teatada. Põhimõte tuleneb AEK teise lisaprotokolli artiklist 25 (konfidentsiaalsusnõudena), samuti detailsemal ja rangemal kujul raamotsuse 2006/960 (teabe vahetamine) artiklist 9 ja EUM direktiivi 2014/41 artiklist 19 (konfidentsiaalsuse eeldusena). Eelnõu § 10 lõige 1 näeb analoogiliselt KrMS § 433 lõikega 5 ette, et isikuandmete edastamisel EL-välisele riigile ja rahvusvahelisele organisatsioonile tuleb kohaldada isikuandmete kaitse seaduse 4. peatüki 7. jao sätteid (vrd ka KrMS § 436 lg 3). IKSi nimetatud jaos on üle võetud 2016. a 17. aprilli Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (andmekaitse direktiiv) 5. peatükk, mis käsitleb isikuandmete edastamist kolmandatele riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. 20 Lõikes 2 on sätestatud põhimõtted selle kohta, kuidas Eestis võib kasutada koostöö (lepingulise või muu) tulemusena saadud isikuandmeid – nimelt taotluse puhul seoses sama või seotud süüteo- või haldusmenetlusega; seaduse §-s 7 või 8 sätestatud alustel seoses nende andmete edastamise eesmärgiga; samuti selleks, et ära hoida vahetut kõrgendatud ohtu (korrakaitseseaduse tähenduses) või lõike punktides 1–5 nimetamata eesmärgil, kui selleks on andmed andnud koostöö poole õiguse kohaselt antud luba või andmesubjekti luba ning teabe kasutamine toimub Eesti õiguse kohaselt. Lõike punktid 1, 2, 5 ja 6 tulenevad AEK teise lisaprotokolli artikli 26 lõigetest 1 ja 2 ning neid on kohandatud vastavalt IKSi ja korrakaitseseaduse terminitele. Lõikes 3 on ette nähtud viimati nimetatud artikli lõikest 4 lähtudes andmed andnud riigi õigus saada teavet isikuandmete kasutamise viisi kohta. Eelnõu § 11, milles reguleeritakse koostöö kulude ja koostöö tagajärjel tekkinud kahju jaotamist, sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt Eesti kannab oma territooriumil tekkinud koostöö kulud. Erandid sellest võivad tuleneda eriosast või riikide kokkuleppest, sealhulgas ühekordsest kulude jagamisest või täielikust hüvitamisest. Samuti kahjude osas nähakse üldpõhimõttena ette, et nende hüvitamist riigid teineteiselt ei nõua; kuid ka sellest on võimalik ette näha erandeid seaduses või kokkuleppega. Nimetatud üldpõhimõte kulude kohta on ette nähtud paljudes välislepingutes, nt VEK art 24 lg 1, AEK art 20 lg 1, KEK art 14 ja kriminaalmenetluse ülevõtmise Euroopa konventsiooni (KrimEK, CETS 73, vastu võetud 15.05.1972, Eesti suhtes jõustunud 29.07.1997, RT II 1997, 8, 37) art 20, ELi õiguses EUM direktiivi 2014/41 art 21 lõikes 1 ning 24.02.2005 raamotsuse 2005/214 (rahaliste karistuste tunnustamine) artiklis 17. Kahjude kohta on põhimõte ette nähtud AEK teise lisaprotokolli art 22 lõikes 4. Analoogiline on ka KrMS § 437 kulusid puudutav üldsäte. Eelnõu 1. peatüki 3. jagu sisaldab taotlust käsitlevaid üldsätteid, mis on ühised seaduse 2. ja 3. osa, s.t eriosa alusel toimuva koostööga. Neid sätteid kohaldatakse, kui eriosast, välislepingust või ELi otsekohalduvast õigusaktist ei tulene teisiti. Samuti võivad riigid omavahelises kokkuleppes aktsepteerida muid nõudeid. Eelnõu § 12 sätestab taotluse vormi, vormistuse ja esitamisega seonduvad nõuded. Need nõuded kehtivad nii Eestile esitatava taotluse kui ka Eesti esitatava taotluse puhul. Lõike 1 kohaselt: 1) esitatakse taotlus kirjalikult taasesitatavas vormis viisil, mis võimaldab veenduda selle ehtsuses. Taotluse võib sel viisil esitada elektroonselt, originaaldokumente või nende kirjalikke koopiaid saab täitev riik vajaduse korral küsida. Sellise standardi näevad ette VEK art 12, muudetuna VEK neljanda lisaprotokolli (CETS 212, koostatud 20.09.2012, Eesti ei ole ühinenud) artikli 6 lõikega 1, AEK artikli 15 lg 9 teise lisaprotokolliga muudetud kujul ja ELi õigusabi konventsiooni art 6 lg 1, ELi teisestest õigusaktidest EVMi raamotsuse 2002/584 art 10 lg 4, EUM direktiivi 2014/41 art 7 lg 1, 27.11.2008 raamotsuste 2008/909 (vangistuse tunnustamine) art 5 lg 1 ja 2008/947 (kriminaalhoolduse tunnustamine) art 6 lg 2, 23.10.2009 raamotsuse 2009/829 (järelevalvemeetme tunnustamine) art 10, 13.12.2011 direktiivi 2011/99 (lähenemiskeelu tunnustamine) art 8 lg 1, 24.02.2005 raamotsuse 2005/214 (rahalise karistuse tunnustamine) art 4 lg 3 ja 30.11.2009 raamotsuse 2009/948 (paralleelmenetlused) art 5 lg 2. Põhimõtteliselt on see järgitav ka KrimEK art 13 ja KEK art 15 ning tingimisi karistatud või tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatud isikule käitumiskontrolli kohaldamise Euroopa konventsiooni (TingEK, CETS 51, koostatud 30.11.1964, Eesti suhtes jõusutnud 29.07.2005, RT II 2005, 10, 25) art 27 ja kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (nn vangistuse üleandmise konventsioon e VangEK, CETS 112, koostatud 21.03.1983, Eesti 21 suhtes jõustunud 1.08.1997, RT II 1997, 10, 39) art 5 alusel, mille kirjaliku esitamise nõude asemel võib riik ette näha muud, esitades sellekohase deklaratsiooni. Eesti ei ole deklaratsiooni esitanud, kuid see ei välista võimalust aktsepteerida kirjaliku vormi asemel kirjalikult taasesitatava dokumendi elektroonset esitamist. KrMSis analoogiline üldsäte puudub; 2) esitatakse taotlus eesti või inglise keeles. Eriosas on täpsustatud, et Eesti esitab taotluse täitvale riigile selle riigi aktsepteeritavas keeles, samuti on täpsustatud olukorrad, kui teatud dokumenti ei ole vaja tõlkida. Välislepingud ja EL-i õigusaktid võimaldavad riikidel deklareerida, millises keeles taotlusi nad aktsepteerivad, ning Eesti on üldjuhul teatanud ingliskeelsete dokumentide aktsepteerimisest. Riikide kokkuleppel võib aktsepteerida ka muus keeles dokumente kui deklareeritud keel. Asjakohased sätted on: VEK art 23, AEK art 16, KrimEK art 18, KEK art 19, TingEK art 29 lg 2, VangEK art 17 lg 3, EVMi raamotsuse 2002/584 art 8 lg 2, EUM direktiivi 2014/41 art 5 lg 2, raamotsuse 2009/829 art 24, raamotsuse 2008/909 art 23 lg 1–3, raamotsuse 2005/214 art 16, raamotsuse 2008/947 art 21 ja direktiivi 1011/99 art 17. KrMSis analoogiline üldsäte puudub; 3) esitatakse taotlus taotleva riigi keskasutuselt täitva riigi keskasutusele. See on taas miinimumstandard, mille puhul taotluse saab vastu võtta; eriosa sätetes leidub täpsustusi olukordade kohta, kus taotlusi vahetatakse otse pädevate asutuste vahel ning ELi õigusaktides on pädevate asutuste vaheline otsesuhtlus saanud valdavaks põhimõtteks. Siiski võimaldavad need aktid üldjuhul praktilistel kaalutlustel keskasutuse määrata ja keskasutuse kaudu taotlusi esitada ja vastu võtta. Eestis on keskasutuseks tavaliselt Justiitsministeerium ja nii on see ka seaduse § 4 lg 1 p-s 4 defineeritud. Eriosast tulenevalt võib keskasutuse funktsioon olla ka muul asutusel, nt teabevahetuse osas Politsei- ja Piirivalveametil ja uurimistaotluse osas prokuratuuril, keda küll keskasutusena ei ole nimetatud. Keskasutuse roll on reeglina abistav ning korraldav, sisulise otsuse tegemine nii taotluse koostamisel kui tunnustamisel ja täitmisel on muude asutuste pädevuses (pädev asutus). Eriosas määratud juhul võib Justiitsministeerium olla ka pädeva asutuse rollis (nt vangistuse üleandmise taotlemine). Keskasutuse teemat reguleerivad muu hulgas VEK art 12 lg 1, TingEK art 27 lg 1, EVM raamotsuse 2002/584 art 7 lg 2, raamotsuse 2005/214 art 4 lg 3 (minimaalne funktsioon), raamotsuse 2009/829 art 10 lg 2, direktiivi 2011/99 art 8 lg 1. Seevastu raamotsused 2008/909 ja 2008/947 keskasutust ei maini üldse ning mõlema art 5 lg-d 1 näevad ette taotluse esitamise pädevalt asutuselt pädevale asutusele, keskasutusel võib olla seega väga minimaalne abistav funktsioon pädeva asutuse tehnilise koormuse lihtsustamiseks. KrMS ületähtsustab keskasutuse rolli, nõudes kohati otsustamise tsentraliseerimist ja keskasutuse kaudu taotluse esitamist ka juhul, kui taotluse iseloomust lähtudes see ei ole mõistlik (nt abistamistaotluse puhul § 462 ja eriti § 462 lg 2) ning seda suundumust on seaduses muudetud. Kuna koostööga kaasnevast andmevahetusest ülevaate saamiseks on vajalik koostöö funktsioonide ja toimunud kontaktide talletamine, on seaduse § 13 lõikes 1 ette nähtud keskasutuse teavitamine, kuid see ei tähenda keskasutuse õigust ega kohustust koostöösse sekkuda, vaid üksnes koostöös abistada, seda lihtsustada ja koostööd puudutavaid andmeid hallata, eelduspäraselt selleks otstarbeks arendatava digitaalse lahenduse abil, mis võimaldab aruandlust nt EL-le ning muudatuste ja arendusvajaduste planeerimist. Eelnõu § 12 lõikes 2 sätestatakse põhimõte, et välislepingu või ELi õiguse alusel esitatud taotluse koosseisu kuuluva või sellise taotluse menetluses esitatud dokumendi tõestamist võib nõuda juhul, kui välisleping või ELi õigus seda lubab. Sätte eesmärk on vähendada menetluse formaalsust ja rõhutada usaldust koostöös osalevate riikide vahel. Põhimõte väljendub ka nt AEK art 17, KrimEK art 19, KEK art 20, TingEK art 30 ja VangEK art 17 lõikes 4. Vrd ka Šveitsi seaduse § 28 lg 4. 22 Lõikes 3 on sätestatud võimalus kasutada taotluse ja sellega seotud teabe esitamiseks kõiki sobivaid kanaleid, sh diplomaatilisi kanaleid, rahvusvahelise organisatsiooni, selle allasutuse või institutsiooni vahendust (nt Interpol, Eurojust, Europol, EJN) ja Schengeni infosüsteemi. Tegemist on koondava üldsättega, erinevates lepingutes ja ELi aktides on edastamiskanalite valik erinev, kuid põhimõte on selge: taotlust ei pea esitama otse ning see tuleb vastu võtta ka juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud erinevaid kanaleid. Arvesse tuleb taotluse või teabe kanali kaudu esitamisel võtta seda, kui välislepingu osalisriik on deklareerinud mingi teabekanali eelistamist või ehk ka mingi kanali välistanud. Samuti tuleb arvestada seda, kas ELi asutus on oma alusdokumendi kohaselt pädev teatud liiki süütegudega tegelema. Asjassepuutuvaid sätteid sisaldavad VEK art 12 ja selle neljanda lisaprotokolli art 6 lg 2, AEK art 15 lõiked 1, 7 ja 9 ja 10, KrimEK art 13 lõiked 1 ja 2, KEK art 15 lõiked 1 ja 2, TingEK art 27 lõiked 1 ja 3, VangEK art 5 lg 1 ning ELi õigusabi konventsiooni art 6, samuti EVM raamotsuse 2002/584 art 10 lõiked 2 ja 3 ning EUM direktiivi 2014/41 art 7 lg 4. Lõikes 4 sätestatakse ELi õigusaktide läbiv põhimõte, et täitva riigi pädeva asutuse leidmisel võib kasutada kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö Euroopa võrgustiku (EJN) abi. Seda sisaldab nt raamotsuse 2009/829 art 10 lg 7, raamotsuse 2008/947 art 6 lg 6, raamotsuse 2009/948 art 7, raamotsuse 2008/909 art 5 lg 4, raamotsuse 2005/214 art 4, direktiivi 2011/99 art 8 lõigetes ja EUM direktiivi 2014/41 art 7 lg 5. Lõikes 5 on üldosaliselt reguleeritud põhimõte, et kui täitev riik võimaldab kõrvaldada taotluse puudused või esitada dokument või lisateave, tehakse see toiming taotluse koostamiseks ja esitamiseks pädeva asutuse poolt täitva riigi selleks antud tähtaegu järgides viivitamata. Puudus võib seisneda nt vormi muutmises, tehnilise tõrke tõttu puuduva või muidu vajaliku dokumendi lisamises, tõlke lisamises või täpsustamises vms. Lisateave võib olla mistahes teave, mis on taotluse menetlusega seotud ja mida täitev riik vajab taotluse tunnustamiseks või täitmiseks. Lõige on kohaldatav juhul, kui Eesti on taotlev riik; täitva riigina toimimisel vastavalt § 14 lg 2. Eelnõu §-s 13 sisalduvad sätted taotluse vastuvõtmise kohta Eestis. See ja järgnevad sätted ei oma tähendust juhul, kui Eesti on taotlev riik. Lõikes 1 nähakse ette keskasutuse teavitamine juhul, kui taotlus on esitatud otse pädevale asutusele. Teavitamise eesmärk ei ole võimaldada keskasutuse sekkumist taotluse menetlusse, vaid võimaldada vajadusel abi ja talletada andmed koostöö kohta, nagu selgitatud § 12 lg 1 p 3 kommentaaris. Lõikes 2 sätestatakse valesti adresseeritud taotluse ex officio pädevale asutusele edastamise kohustus, millega kaasneb kohustus teavitada sellest asjaolust ka taotluse esitajat. See kohustus tuleneb välislepingutest ja ELi õigusest, nimelt AEK art 18, EVMi raamotsuse 2002/584 art 10 lg 6, raamotsuse 2008/909 art 5 lg 5 ja art 21 p a, raamotsuse 2008/947 art 6 lg 7 ja art 18 lg 1, raamotsuse 2005/214 art 6 ja art 14 p a, raamotsuse 2009/829 art 10 lg 8 ja art 20 lg 1, direktiivi 2011/99 art 8 lg 3. EUM direktiivi 2014/41 art 7 lõikest 6 ja art 16 lõikest 1 tuleneb kohustus esitada taotlevale riigile teavitus spetsiaalsel vormil, mida on eriosas eraldi märgitud. Eelnõu § 14 reguleerib taotluse menetluse üldist korda. Selle lõikes 1 sisaldub põhimõte, mille kohaselt taotluse menetlus viiakse läbi viivituseta ja järgides seaduses või muudes õigusaktides (nt välislepingu, ELi määruse) sätestatud tähtaegu. Muudes sätetes, sh eriosas, võib olla ette nähtud, et järgida tuleb ka teise koostöö poole seatud tähtaegu. Säte on võrreldav Šveitsi seaduse §-ga 17a. Lõikes 2 on sätestatud täitva riigi õigus anda taotluse puuduste kõrvaldamiseks ja lisateabe esitamiseks tähtaeg (vrd § 12 lg 5). See õigus võib leida kasutamist nii taotluse menetluse algstaadiumis, kuid ka kogu menetluse vältel. Oluline on rõhutada, et taotleva riigi poolt antud 23 tähtaja järgimata või soovitud teabe esitamata jätmine iseenesest ei ole taotluse tagasivõetuks lugemise või tagasilükkamise alus, kuigi eriosas võib selline õiguslik tagajärg olla ette nähtud. Täpsustatud on, et pädev asutus võib kasutada keskasutuse vahendust, mis võib olla mõnel juhul otstarbekas. Tegemist on taas välislepingutes ja ELi õiguses laialt levinud regulatsiooniga: VEK kolmanda lisaprotokolli (CETS 209, vastu võetud 10.11.2010, Eesti ei ole ühinenud) art 1 lõiked 2 ja 8 ning neljanda lisaprotokolli art 6 lg 1, AEK art 15 lg 9, KrimEK art 14, KEK art 17, TingEK art 8 ja 28, EVM raamotsuse 2002/584 art 15 lg 2, raamotsuse 2008/909 art 4 lg 3, raamotsuse 2008/947 art 6 lg 2, raamotsuse 2005/214 art 4 lg 3, direktiivi 2011/99 art 9 lg 4. KrMS-is on analoogilised § 444 lg 2, § 445 lg 2, § 450 lg 5 ja § 478 lg 4. Lõikes 3 on menetlusökonoomika ja taotluse menetlemise sujuvuse eesmärgil ette nähtud keskasutuse õigus taotluse vormi- ja sisunõuetele vastavuse ja vajaliku lisateabe olemasolu kontrollimisel tuvastatud ilmse taotluse rahuldamisest keeldumise aluse korral jätta see edasise käiguta ja kohustus teavitada sellest taotlevat riiki. Oluline on rõhutada, et keskasutus ei tee seejuures sisulisi otsuseid ega anna sisulisi hinnanguid, vaid pigem abistab taotlevat riiki esitada taotlust, millel oleks edasises menetluses perspektiivi. Kui puudustega taotlus edastataks pädevale asutusele, tooks see kaasa pädeva asutuse koormuse nende puudustega tegeleda või teha taotluse rahuldamisest keeldumise otsus; lõikes 3 ettenähtud protseduur võimaldab taotleval riigil puudus kõrvaldada, taotlust vajadusel muuta või see tagasi võtta ja asendada uue taotlusega, või jätta taotlus muutmata, millisel juhul selle menetlus jätkub. Säte on KrMS § 478 lg 1 loogiline edasiarendus, kuivõrd taotluse kontrollimisel peab olema ka mingi eesmärk; keskasutus taotlust kontrolli tulemusel tagasi lükata üldjuhul ei või. Lõikes 4 on sätestatud põhimõte, et taotluse tunnustamise menetluses ja täitmisel kasutatakse samu sidekanaleid kui need, mida on kasutatud taotluse esitamiseks. Ka sellel reeglil, mis tuleneb välislepingutest ja ELi õigusaktidest, on menetlusökonoomilised põhjendused – kui taotlev riik on valinud teatud sidekanali, väljendab ta valmidust samal teel ka vastuseid saada ja ootab neid eelkõige sinna ega pea hakkama neid otsima muudest kanalitest. Vrd AEK art 15 jm, KrimEK art 13, TingEK art 27 lg 1, VangEK art 5 lg 1, raamotsuse 2008/909 art 5 lg 1, EUM direktiivi 2014/41 art 7 lg 2 jm, samuti KrMS § 463 lg 2. Lõikes 5 sätestatakse pädevate asutuste õigus vahetule teabevahetusele ja tekkinud probleemide üle konsulteerimisele, mis võib olla erandlik lõigetes 2 ja 4 sätestatud rangemate reeglite suhtes. Koostöö andmete haldamise huvides tuleb teabevahetusest teavitada keskasutust, mis perspektiivis toimub elektroonse andmekogu kasutamise teel, seni aga nt ministeeriumi asjassepuutuva üksuse e-kirja koopiareale lisamisega. Ka keskasutused võivad omavahel teavet vahetada. Vahetu suhtluse võimaldamise põhimõte tuleneb mh EVMi raamotsuse 2002/584 art 10 lõikest 5 ja EUMi direktiivi 2014/41 art 7 lõikest 7. Lõikes 6 on üldosaliselt sätestatud, et juhul, kui taotlus on tagasi võetud, menetlus lõpeb. Kui taotluse menetlus on sel ajal kohtu formaalses menetluses, on see säte aluseks menetluse määrusega lõpetamisele. Analoogilised sätted on KrMS § 451, § 48911 lg 3, § 503 lg 1 p 3. Eelnõu § 15 reguleerib üldosaliselt Eestis vastu võetud taotluse menetlust maa- ja ringkonnakohtus. Eriosas võib olla ette nähtud erandeid nii menetluse tähtaja kui muude asjaolude suhtes. Samuti nähakse eriosas ette nõuded istungi vajalikkuse ja istungil osalevate menetlusosaliste kohta ning kohtu lahendatavatele küsimustele ja kohtulahendile. Lõikes 1 sätestatakse, et kui eriosast tulenevalt on maakohtu pädevuses taotluse rahuldamine (tunnustamine) või selle õigusliku lubatavuse tunnustamine, otsustab kohus selle 24 ainuisikuliselt 30 päeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates. Analoogilised sätted on KrMS § 450 lõiked 1–4, § 470 lõiked 1 ja 2, § 478 lg 2, § 482 lg 1, § 4899 lg 1 ning § 502 lg- d 2 ja 6. Lõikes 2 nähakse ette edasikaebe tähtaeg, mis on üldjuhul kümme päeva, ning edasikaebeks õigustatud isikutena isik, kelle suhtes taotlus on esitatud ja keda maakohtu määrus seega puudutab, tema kaitsja (kui tal on kaitsja) ning prokuratuur. Prokuratuur võib edasi kaevata vaid juhul, kui ta osales maakohtu menetluses, mille eelduseks eriosas võib olla, et ta on enne istungit esitanud kohtule seisukoha taotluse kohta. Seega on prokuratuuri võimalusi edasikaebeks piiratud. Vt ka seletuskirja osa 2.2b. Lõike 3 kohaselt vaatab ringkonnakohus kaebuse läbi kümne päeva jooksul. Edasikaebetähtaja ja ringkonnakohtule kaebuse läbivaatamiseks ettenähtud aja valikul on lähtutud sellest, et eriti ELi koostööalaste õigusaktidega on taotluste tunnustamise otsustamiseks antud tähtajad üsna lühikesed ja nende pikendamise võimalused on piiratud. Lõike 4 kohaselt on ringkonnakohtu lahend lõplik. Taotluse aluseks on enamusel juhtudest taotleva riigi lahend, mis peab olema reeglina tehtud tema osavõtuga menetluses ja alati lõplik, s.t puudutatud isikul on olnud vähemalt teoreetiliselt võimalus seda vaidlustada või on ta sellest õigusest loobunud. Teiseks seavad välislepingud ja eriti ELi õigusaktid taotluse menetlemisele lühikesed tähtajad, mida alati ei ole võimalik pikendada. Ühekordse edasikaebe võimaldamine, kusjuures prokuratuuri edasikaebemenetluses osalemise õigusi on piiratud, on piisav võimaldamaks puudutatud isikule kaitset võimalike koostööprotseduuri rikkumiste suhtes, mis võivad tema õigusi ja vabadusi ülemäära riivata. Analoogilised sätted on KrMS § 4511, § 48914 lg 4, § 48929, § 504 lg 4, § 50836 lg-d 3 ja 4, mida on oluliselt üldosalise sättega ühtlustatud nii sisuliselt kui mõisteliselt (nt on välja jäetud kolmanda riigi edasikaebeõigus). Eelnõu § 16 lõige 1 sätestab selle isiku õiguse kaitsjale, kelle suhtes on taotlus esitatud. Analoogilised sätted on KrMS § 480 lg 2 ja § 48910 lg 2, samuti Šveitsi seaduse § 21. Lõikes 2 on loetletud olukorrad, mille puhul taotlusest puudutatud isikul peab olema advokaadist kaitsja tagatud: 1) väljaandmis- ja loovutamismenetluses alates isiku kinnipidamisest, kuna kinnipidamise korral ei saa isik enda huvide eest täies ulatuses seista ning seadus seob kinnipidamise võimalusega nõustuda kiirendatud korras väljaandmise või loovutamisega, mille tingimuseks on kaitsja juuresolek ja mille tagajärjeks on kohtuliku kontrolli puudumine või nõrgenemine. Analoogilised sätted on KrMS § 448 lõiked 1 ja 2 ja § 501. Märkida tuleb, et loovutusmenetluses peab olema isikul võimalus nimetada kaitsja ka taotlevas riigis; 2) taotleva riigi lahendi tunnustamise menetluses, kui otsustatakse vangistuse või konfiskeerimise tunnustamine. Rahalise karistuse või õiguste piiramise otsuse tunnustamise korral ei ole kaitsja kohustuslik. Vangistuse korral on isik menetluse ajal reeglina vahi all ega saa oma õigusi täies ulatuses kaitsta, samuti on vangistuse puhul tegemist olulise õiguste piiramisega. Konfiskeerimise korral võib puudutatud isik olla toimunud menetlusega nõrgemalt seotud ja tema huvide kaitseks on kaitsja kaasamine vajalik. Analoogilised sätted on KrMS § 480 lg 1 p 1 ja § 48910 lg 1 p 1; 3) samadel põhjustel kui väljaandmismenetluses ka vangistuse üleandmise menetluses, kui isik on Eesti kodanik. KrMS on selles osas ebaselge (vt § 48910 lg 1 p 3); 4) kõikide isiku vahistamist puudutavate küsimuste otsustamisel, analoogiliselt KrMS § 48910 lg 1 p-ga 2. Kuna vahistamine on kõige tõsisem isikuvabadust riivav süüteomenetluses kasutatav tõkend, on nii vahistamise otsustamisel, selle asendamise otsustamisel kui selle tähtaja pikendamise otsustamisel oluline, et isiku õigused oleks professionaalselt kaitstud. 25 Eelnõu 1. peatüki 4. jagu sisaldab ELiliikmesriikide vahelise koostöö üldsätteid, sisaldades üksnes ühte paragrahvi. Paragrahv koosneb kahest lõikest, milles esimese puhul on tegu selliste kuritegude kataloogiga, mille puhul üldjuhul keeldumist ei saa põhjendada topelt kriminaalsuse nõudega. See on peetud otstarbekaks tuua üldossa eriosa sees viitamise või kataloogi kordamise asemel. Eri ELi õigusaktidest tulenevalt võib kataloogil olla ka muu tähendus. Kuigi kataloog on esitatud ELi aktides eraldi ja latentselt on võimalik selle erinev muutmine, ei ole sellist muutmist seni toimunud. Asjakohased ELi õigusaktide sätted on EVM raamotsuse 2002/584 art 2 lg 2, raamotsuse 2009/829 art 14 lg 1, raamotsuse 2008/909 art 7 lg 1, raamotsuse 2005/214 art 5 lõige 1 ja raamotsuse 2008/947 art 10 lg 1. Analoogilised KrMS sätted on § 4896 lg 1, § 48919 lg 2, § 491 lg 2, § 50835 lg 2 ja § 50870. Lõikes 2 sisaldub ainult rahaliste karistuste tunnustamise raamotsuse 2005/214 art 5 kohaldamiseks vajalik täiendav süütegude kataloog, mille puhul ei või koostööst keelduda. Ülevaatlikkuse ja rakendamise selguse huvides on lõigete 1 ja 2 kataloogid esitatud üheskoos üldosas. Analoogilised KrMS sätted on § 4896 lg 1 ja § 50870. Eelnõu 2. peatükk sisaldab institutsioonilise koostöö sätteid ja koosneb kolmest jaost. 2. peatüki 1. jagu sisaldab sätteid koostöö kohta Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga. Eelnõu § 18 lõikes 1 määratakse, et Eesti ja RKK koostöö kriminaalmenetluse ja lahendi täitmise küsimustes toimub Justiitsministeeriumi kaudu. See ei piira asjassepuutuvate asutuste õigust vahetuks teabevahetuseks RKK-ga. Muu koostöö ja suhtlus RKK-ga toimub Valisministeeriumi ja diplomaatiliste kanalite kaudu, nagu varem. Lõikest 3 tuleneb Justiitsministeeriumi pädevus sõlmida RKK-ga vastavalt oma pädevusele kokkuleppeid koostöö korraldamiseks, nt RKK menetluspädevuse kasutamisel abi osutamise või RKK lahendite täitmise küsimuses. RKK Rooma statuudi art 72 kohaselt toimetatakse riigikaitselisi huve puudutava teabe töötlemine koostöös RKK-ga. Lõikes 2 täpsustatakse erandina lõikes 1 sätestatud teabe vahetamise vabadusele, et Eestis on riigikaitselisi huve puudutava teabe kohta tehtavate küsimuste otsustamine Justiitsministeeriumi pädevuses, kuid seda tuleb teha kooskõlastatult Välisministeeriumi ja Kaitseministeeriumiga. Küsimus on seni olnud reguleerimata. Eelnõu § 19 reguleerib RKK menetluspädevust Eestis. Tulenevalt Rooma statuudi art 4 lõikest 2 on RKK pädev tegutsema osalisriigi territooriumil. Seda õigust deklareeritakse lõikes 1 ning täpsustatakse, et Eesti osutab RKK-le vajadusel abi. Nimetatud abi hõlmab uurimisasutuste toiminguid, teabe esitamist ja muud, mis ei ole tingimata seotud konkreetse rahvusvahelise kriminaalasjaga. Konkreetseid abi osutamise küsimusi võidakse täpsustada lisaks seadusele ja välislepingule ka Justiitsministeeriumi ja RKK vaheliste kokkulepetega. Vt ka Rooma statuudi art-d 86 ja 88. Lõikes 2 korratakse KrMS § 489 lõikes 3 sõnastatud RKK prokuröri menetlusõiguslikku staatust Eestis, mis on võrdne prokuröri omaga ja mille aluseks on Rooma statuudi art 54 lõiked 2 ja 3. Lõikes 3 on konkretiseeritud lõike 1 abi osutamise põhimõtet: juhul, kui RKK prokurör teostab prokuröri õigusi Eestis, osutab prokuratuur talle vajadusel abi menetlustoimingute tegemisel, sealhulgas teabe kogumisel ja Eesti asutuse või isikutega suhtlemisel ning võib RKK prokuröri ettepanekul teha RKK menetletavas asjas menetlustoiminguid Eesti õiguse kohaselt. Tegemist ei ole RKK volituste delegeerimisega, vaid abistamisega. RKK prokurör võib otstarbekuse kaalutlusel nimetatud ettepaneku esitada, kuid võib ka sõltumatuse kaalutlusel ise vajalikud toimingud teha. 26 Lõikes 4 sätestatakse, et kui RKK prokurör teeb Eestis menetlustoiminguid, lähtutakse Rooma statuudi alusel toimuva menetluse nõuetest isegi juhul, kui Eesti õigus samasuguseid nõudeid ette ei näe, niivõrd kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. See on asjakohane juhis eeskätt uurimisasutusele, prokuratuurile või kohtule, kelle poole RKK prokurör võib menetlustoimingu tegemise sooviga pöörduda (nt kohtult luba taotleda). Analoogiline regulatsioon on kasutusel abistamis- ja uurimistaotluse puhul, kus samuti taotlev riik võib esitada oma nõuded, mida täitva riigi õigus sellisena ette ei näe, ning neid tuleb täita, kui need ei ole täitva riigi õigusega põhimõttelises vastuolus. Eelnõu § 20 sätestab RKK taotluste menetlemise erisused. RKK võib taotlusi esitada Rooma statuudi art 87 alusel, arvestades ka muid statuudi sätteid. Muudest taotlustest on eristatud RKK vahistamistaotlust (sh statuudi art 92 kohane ajutine vahistamine), mida ei tule käsitleda kui väljaandmis- või loovutamistaotlust, vaid pigem kui Eestis jurisdiktsiooni omava kohtu poolt vahistamist. Isiku kodakondsus vahistamist ega RKK-le loovutamist ei mõjuta ning samuti ei ole vaja kontrollida vahistamise lubatavust ega RKK vahistamismäärust Eesti kohtu poolt kinnitada. Lõike 1 kohaselt korraldab prokuratuur RKK vahistamistaotluse täitmise isiku kinnipidamise ja vahi alla võtmisega KrMS-is sätestatud korra kohaselt. Kuna protseduurilised rikkumised ei ole siiski võimatud ja isikut ei või üle anda vastuolus topelt karistamise keelu põhimõttega, tuleb isikule tagada võimalus vahistamine vaidlustada kolme tööpäeva jooksul isiku kinnipidamisest arvates. Kui selle tähtaja jooksul vahistamist vaidlustatud ei ole, on RKK Eestis vahistamise vaidlustamise õiguse minetanud. Kaitse peab olema tagatud § 16 lg 2 p 4 kohaselt. Isiku üleandmisele ja läbisõidule kohaldatakse 3. peatüki üleandmise ja läbisõidu sätteid. Asjakohased RKK sätted on ka art 58 jj, § 75 lg 5, 89 ja 91. Võrreldav säte on KrMS § 489 lg 2. Lõikes 2 sätestatakse, et ülejäänud RKK taotluste, mida on nimetatud Rooma statuudi art-s 87, menetlus toimub abistamistaotluse (4. peatükk) sätete kohaselt, arvestades statuudist tulenevaid erisusi. Lõikes 3 reguleeritakse olukorda, kus RKK taotlus on kollisioonis teise riigi taotlusega (nt kui sama asitõendi üleandmist soovivad nii RKK kui abistamistaotluse esitanud välisriik). Sellises olukorras tuleb lähtuda Rooma statuudi art-st 90 (vrd KrMS § 489 lg 4). Statuudi art 90 sisaldab regulatsiooni juhuks, kui nii RKK kui väljaandmistaotluse esitanud riik soovivad täitvalt riigilt isiku üleandmist; lõike 3 kohaselt kohaldatakse artiklis 90 sätestatut analoogia korras ka muudele taotlustele. Eelnõu § 21 reguleerib RKK lahendite täitmist, mis toimub nagu Eesti lahendi täitmine. RKK lahendit tunnustada ei ole tarvis, kuna selle on teinud Eestis jurisdiktsiooni omav kohus. Lõikes 2 sätestatakse, et RKK lahendi täitmise valmisolekut puudutavad otsused teeb Justiitsministeerium. Lõikes 3 laiendatakse § 21 kohaldamisala ka muude rahvusvaheliste kohtute ja tribunalide otsuste täitmisele. KrMSis ei ole neid küsimusi seni reguleeritud. Vt ka seletuskirja osa 2.6.c. 2. peatüki 2. jagu sisaldab sätteid koostöö kohta Eurojustiga. Eelnõu § 22 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seaduse regulatsiooni, kui EL õigusaktist, eeskätt Eurojusti määrusest, ei tulene teisiti (KrMS § 4891 lg 1). Lõike 2 kohaselt määratakse Eurojustiga suhtlemisel (Eurojusti määruse art 2 lg 3, art 3 lg 3–6, art 4 lg 6 ja art 22 nõuavad sellise suhtluse täpsustamist) Eestit esindavaks asutuseks prokuratuur. Kohtule (kui toimuv 27 menetlus on kohtumenetluse staadiumis) nähakse ette õigus teha prokuratuurile ülesandeks Eurojustile teavet või taotlust esitada. Kui Eurojust vastab, edastab prokuratuur teabe kohtu menetluses oleva kriminaalasja kohta viivituseta kohtule. Lõike 3 kohaselt on Eurojusti koordinatsioonisüsteemi kontaktisikute määramine riigi peaprokuröri pädevuses. Eelnõu § 23 sätestab Eurojusti Eesti liiget puudutavad küsimused. Lõike 1 kohaselt on Eurojusti Eesti liikmel ametikoha järgselt võrdne seisund riigiprokuröriga (KrMS § 4891 lg 2). Lõikes 2 täpsustatakse, et edasilükkamatutel juhtudel võib Eurojusti Eesti liige alustada kriminaalmenetlust, kui see on nt vajalik taotluse esitamiseks või täitmiseks;. Kui edasilükkamatu olukord on möödunud, edastatakse materjalid menetluse kohta Riigiprokuratuuri, kes edastab need uurimisalluvuse kohaselt (§ 4891 lg 3). Samuti võib Eurojusti Eesti liige võrdselt pädeva asutusega esitada taotlusi (vrd KrMS § 464 lg 6) ja sõlmida kokkuleppeid, nt ühise uurimisrühma loomiseks. Sellest tulenevalt võib ta eeskätt kiireloomulistel juhtudel osaleda koostöös ilma prokuratuuri või muu pädeva asutusega nõu pidamata, kui selline olukord tekib. Eurojusti Eesti liikme koostöö algatamisel tehtud samme ei ole vaja kinnitada, kuna see tähendaks riigiprokuröri sõltumatuse põhjendamatut piiramist (vrd KrMS § 4891). Lõike 3 kohaselt on kohus, prokuratuur ja uurimisasutused kohustatud teavitama Eurojusti Eesti liiget kooskõlas Eurojusti määruse art 21 lõigetes 4–7 sätestatuga. Eelnõu § 24 kordab KrMS § 4632 regulatsiooni. Kõikide Eurojusti fakultatiivset teavitamist nimetavate KrMS-i sätete kordamisest seaduses on hoidutud, kuna need ei ole regulatsioonina vajalikud; vabatahtliku Eurojusti teavitamise võimalust see ei piira. 2. peatüki 3. jagu sisaldab sätteid koostöö kohta Europoliga. Eelnõu § 25 lõike 1 kohaselt reguleerivad koostööd Europoliga lisaks seaduse sätetele ka muud seadused (eeskätt politsei ja piirivalve seadus) ja ELi õigusaktid (eeskätt Europoli määrus). Kuna seda ei ole seni määratletud, täpsustatakse lõikes 2, et riiklik üksus Europoli määruse art 7 tähenduses määratakse Politsei- ja Piirivalveameti koosseisus siseministri korraldusega. Eesti uurimisasutuste, samuti kohtu ja prokuratuuri poolt Europoliga toimuv teabevahetus, taotluste esitamine ja Europoli taotluste vastuvõtmine toimub lõike 3 kohaselt nimetatud riikliku üksuse kaudu. Edasilükkamatul juhul võib nimetatud asutus suhelda Europoliga ka otse, kuid teavitades sellest andmete haldamise eesmärgil riiklikku üksust. Eelnõu § 26 kinnitab erisättena üle seaduse § 7 lõikest 6 järelduva, et Europolilt saadud analüüse ja muud teavet võib kasutada süüteomenetluses tõendina, kui teabe andja ei ole sellist eesmärki välistanud ja see ei ole vastuolus süüteomenetlust reguleerivas seaduses sätestatuga. Vt ka seletuskirja osa 2.6.b. Eelnõu eriosa koosneb 2. ja 3. osast. 2. osa on riikidevahelist välislepingul või vastastikkuse põhimõtte alusel toimuvat koostööd reguleeriv koostöö kolmandate riikidega, mis koosneb kuuest peatükist. Eelnõu 3. peatükk reguleerib väljaandmist ja koosneb kahest jaost. 3. peatüki 1. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on isiku väljaandmisel täitev riik. Eelnõu § 27 lõikes 1 sätestatakse väljaandmise esmased eeldused, milleks on kriminaalmenetluses koostatud vahistamismäärus taotlevas riigis või kriminaalmenetluses 28 jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Analoogilised on VEK art 1 ja art 2 lg 1 ning KrMS § 438. Rõhutada tuleb, et eriosa sätted on mõeldud nii välislepingu kui vastastikkuse põhimõtte alusel kohaldamiseks; kui väljaandmist taotletakse välislepingu alusel ning puuduvad sellest keeldumise alused, on riigil kohustus taotlus täita. Lõigetes 2 ja 3 täpsustatakse eeltoodud eeldusi: vahistamise korral peab kriminaalmenetlus taotlevas riigis puudutama tegu, mis on nii taotleva riigi kui Eesti õiguse järgi karistatav vähemalt üheaastase vangistusega (nn väljaandmist võimaldav kuritegu; KrMS § 439 lg 1); süüdimõistmise korral peab lisaks olema isikule määratud karistusest kandmata vähemalt neli kuud (KrMS § 439 lg 2). Ebaoluline on, kui pikk vangistus isikule on määratud. Lõikes 4 täpsustatakse, et kui väljaandmistaotlus on esitatud mitme süüteo alusel, on väljaandmine võimalik nende kõigi suhtes, kui need kõik on karistatavad (kuriteo või väärteona) mõlema riigi õiguse järgi ja vähemalt üks neist tegudest vastab lõikes 2 või 3 sätestatud tingimustele (KrMS § 439 lg 3; väärteo eest väljaandmine tuleneb VEK art 2 lõike 2 muudetud tekstist). Lõikest 5 tuleneb, et tegude paljususe korral väljaandmistaotluses kontrollitakse keeldumise aluseid igaühe suhtes eraldi. Seega võib nt mõne teo puhul väljaandmisest keelduda, kui väljaantav isik on selle teo eest juba Eestis süüdi tunnistatud, kuid see ei välista väljaandmist seoses tegudega, mille puhul keeldumise alused puuduvad. Keelduda ei saa lõikest 4 tulenevalt juhul üksnes seetõttu, et konkreetne tegu mitmest taotluse aluseks olevast süüteost on Eesti õiguse järgi väärtegu või väljaandmist mitte võimaldav kuritegu. Lõike 6 kohaselt juhul, kui taotlev riik on oma välislepingu alusel tehtud reservatsiooniga piiranud nende kuritegude loetelu, mille puhul väljaandmine on võimalik, võib Eesti keelduda väljaandmisest vastastikkuse põhimõtte alusel samade tegude suhtes. Keeldumine vastastikkuse põhimõtte alusel (vt käesoleva seaduse § 5 lg 4) on täitva riigi õigus, mitte kohustus. Regulatsioon tuleneb VEK art 2 lõigetest 4–7. Eelnõu § 28 sätestab väljaandmisest keeldumise kohustuslikud alused. Üldosalistest keeldumise alustest (vrd KrMS § 436) on loobutud, kuna erinevate välislepingute ja ELi õigusaktide keeldumise aluste kataloog on kohati väga varieeruvad ning mitme Eestile siduva välislepingu kohaselt ei ole KrMS §-s 436 loetletud keeldumise alused üldse lubatud. Lõike 1 kohaselt on need kohustuslikud keeldumise alused järgmised: 1) väljaandmise eesmärk on isiku süüdistamine või karistamine diskrimineerivatel eesmärkidel või tema rühmatunnus võib halvendada tema seisundit. Alus tuleneb VEK art 3 lõikest 2, analoogiline on KrMS § 436 lg 1 p 3; 2) väljaandmist taotletakse poliitilise või sõjaväelise kuriteo alusel (vt § 4 definitsioone). Lõikes 2 täpsustatakse, et seda punkti ei kohaldata poliitilise süüteo osas ELi õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse puhul kooskõlas ELi õigusabi konventsiooni protokolli artikliga 9. Üldjuhul kohaldub ELi liikmesriikide vahelises koostöös väljaandmise asemel EVM ehk loovutamistaotlus, seega on lõike 2 erand kohalduv Islandi ja Norra väljaandmistaotluse korral, kui selle aluseks on ELi õigusabi konventsioon. Sõjaväelise süüteo erand on seni kohaldunud üksnes Eesti kodanikele, kuigi VEK kohaselt on see üldine keeldumise alus. Alus tuleneb VEK art 3 lõikest 1 ja artiklist 4, analoogilised on KrMs § 440 lg 1 p 1 ja lg 2, § 456 lg 3 p 2; 3) väljaandmise aluseks olev tegu on aegunud või selle eest mõistetud karistust ei ole amnestia, aegumise vm põhjuse tõttu võimalik kohaldada. Alus tuleneb VEK art 9 lg 2b punktist ii ja artiklist 10 ning VEK teise lisaprotokolli (CETS 98, koostatud 17.03.1978, Eesti suhtes jõustunud 27.07.1997, RT II 1997, 8, 38) artiklist 4. Tähele tuleb panna, et VEK algne tekst võimaldab keelduda ka täitvas riigis teo aegumise korral, kuid selle neljanda lisaprotokolli 29 (millega Eesti ei ole ühinenud) järgselt võib arvestada ainult taotlevas riigis teo aegumist. Lisaprotokolliga ühinemine on soovitatav, kuna mh võimaldab see tõhustada koostööd Ühendkuningriigiga, kellega suhetes loovutamistaotlust enam kohaldada ei saa. Lisaprotokolliga ühinemisel on võimalik teha reservatsioon, et Eesti õigus keelab väljaandmise, kui tegu on Eesti õiguse kohaselt aegunud, ning eelnõu regulatsioonis on arvestatud sellise reservatsiooni tegemisega. Nt Austria seaduse § 18 võimaldab keelduda nii taotleva riigi kui Austria õiguse järgi aegumise korral. Lõikes 3 täpsustatakse, et aegumistähtaja arvutamisel võetakse taotlevas riigis aset leidnut arvesse, nagu see oleks toimunud Eestis, ja lähtutakse taotleva riigi antud hinnangust taotleva riigi aegumistähtaja möödumisele kooskõlas VEK art 10 lõikega 4 ja selle kommentaariga. Analoogiline säte on KrMS § 440 lg 1 p 3, lõike 2 osas analoog puudub; 4) väljaantav isik on Eestis või muus riigis sama teoga seoses lõplikult õigeks mõistetud. Selle alus on VEK art 9 lõigetes 1 ja 2a. VEK art 9 lg 2a tekst nimetab küll ainult teist konventsiooni osalisriiki, kuid sätte kohaldamisel vastastikkuse põhimõtte alusel ning arvestades Eesti õiguses omaks võetud laia ne bis in idem kohaldamisala, mida ka VEK art 9 lg 4 võimaldab, on pakutud sõnastus põhjendatud; ka Austria seaduse § 17 võtab arvesse õigeksmõistmist igas kolmandas riigis. Tuleb rõhutada, et seaduse § 4 lõikest 4 tulenevalt välistab väljaandmise ka nt RKK poolt õigeksmõistmine (vrd Saksa seaduse § 9a). Analoogiline säte on KrMS § 440 lg 1 p 2; 5) väljaantav isik on Eestis või kolmandas riigis sama teoga seoses lõplikult süüdi mõistetud. Selle regulatsiooni alus on VEK art 9 lg 1 ja lg 2 p-d b ja c. Kooskõlas VEK art 9 lg 4 antud võimalusega kohaldada ne bis in idem põhimõtet laialt jäetakse kohaldamata VEK art 9 lõike 2 detailsem eristus seoses karistuse ärakandmise ja karistuse kohaldamise võimatusega ning lõige 3 tingimuste kohta, mille korral varasem lahend ei takista väljaandmist. Analoogiline säte on KrMS § 440 lg 1 p 2; 6) puudub Eesti kodaniku väljaandmist võimaldav välisleping. Sätte aluseks on põhiseaduse § 36, analoogiline säte on ka Šveitsi seaduse §-s 7. Seega on Eesti kodaniku väljaandmine välistatud vastastikkuse alusel; 7) väljaantavat isikut võib taotlevas riigis karistada surmanuhtlusega ning puudub veenev taotleva riigi kinnitus, et surmanuhtlust ei mõisteta või juba mõistetud surmanuhtlust ei viida täide. Tegemist on VEK kohaselt fakultatiivse keeldumise alusega, kuid see on otsustatud eelnõu koostamisel teha kohustuslikuks. Võrdluseks: Austria seadus kohaldab sama alust ka piinamise võimalusele taotlevas riigis, kuid seda laiendamist ei näi VEK lubavat. Sätte alus on VEK art 11, analoogiline säte on KrMS § 440 lg 3 ja § 456 lg 3 p 3; 8) väljaantav isik on süüdi mõistetud tagaselja, mille tõttu Eestil on kahtlused isiku kaitseõiguse tagamises, ning puudub taotleva riigi veenev kinnitus, et isikule on tagatud võimalus uueks menetluseks, milles kaitseõigus on tagatud. Oluline on, et tagaselja süüdimõistmine iseenesest ei ole kohustuslik keeldumise alus. Sätte aluseks on VEK teise lisaprotokolli art 3; 9) seaduse § 27 lõigetes 1–4 sätestatud väljaandmise eeldused ei ole täidetud. Analoogiline säte on KrMS § 438. Kuna VEK art 7 lg 2 (tegu on toime pandud väljaspool taotlevat riiki ja täitval riigil puudub analoogilisel juhul jurisdiktsioon teo üle) on fakultatiivne keeldumise alus, ei saa Eesti jurisdiktsiooni osas olevaid kahtlusi lugeda iseenesest väljaandmist välistavaks asjaoluks, kui tegu kui selline on Eestis karistatav. Eelnõu § 29 sätestab väljaandmisest keeldumise täiendavad alused, mida Eesti võib kohaldada. Lõikes 1 on neist loetletud järgmised: 1) väljaantav isik on hiljemalt üleandmise ajaks (s.t hetkeks, mis taotleva riigi esindajale üle antakse) saanud Eesti kodanikuks ning ta ei ole väljaandmisega nõus. Alus tuleneb VEK art 6 lõikest 1c, analoogia seni puudub. Kuna see keeldumise alus võib ilmneda pärast väljaandmisotsuse vaidlustamist, võib see tähendada vajadust, et justiitsminister hindab oma 30 väljaandmisotsuse kehtetuks tunnistamise vajadust kooskõlas haldusmenetluse seadusega ning sellekohane otsus on omakorda vaidlustatav halduskohtus; 2) süütegu, mille alusel taotlus on esitatud, on toime pandud Eesti territooriumil (sh kohad, mida karistusõigus loeb Eesti territooriumiks, nagu laevad ja lennukid). Sellisel juhul võib väljaandmisest keeldumise põhjus olla soov Eesti jurisdiktsiooni kohaldamiseks. Sätte alus on VEK art 7 lg 1; 3) Eestis viiakse läbi süüteomenetlust teo suhtes, mille alusel väljaandmistaotlus on esitatud. Sätte alus on VEK art 8; 4) väljaantava isiku suhtes on Eestis sama teoga seoses jäetud süüteomenetlus alustamata või see on lõpetatud ning puuduvad asjaolud, mis õigustaks menetluse jätkamist. Sätte aluseks on VEK art 9 teine lause. Analoogiline säte on KrMS § 440 lg 4; 5) Eesti on täitva riigina sama süüteoga seoses esitatud taotluse rahuldanud, kuid taotlev riik ei ole väljaantavat isikut nõuetekohaselt vastu võtnud. Tegemist on sekundaarse keeldumise alusega, mis tuleneb VEK art 18 lõikest 4 ning mille eesmärk on taotlevat riiki distsiplineerida. Samas on see kohaldatav nagu punkt 1 üksnes hilises menetluse staadiumis ning võib tähendada vajadust, et Vabariigi Valitsus või justiitsminister hindab oma väljaandmisotsuse kehtetuks tunnistamise vajadust kooskõlas haldusmenetluse seadusega. Lõikes 2 on sätestatud keeldumise alused, mida VEK ette ei näe, aga mis võivad olla kohaldatavad vastastikuses koostöös või välislepingu tõlgendamise korral, kuna kaalul on rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtted (riigi suveräänsus ja elulised huvid, inimõiguste kaitse). Keelduda võib, kui välisleping ei näe ette teisiti, järgmistel juhtudel: 1) kui see võib ohustada Eesti iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, välja arvatud juhul, kui riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste alusel keeldumine oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga. Analoogilised sätted on KrMS § 436 lg 1 p 1 ja lg 13, Austria seaduse § 2 ja Šveitsi seaduse § 1a. Küll on see alus ette nähtud nt AEK art 2 lõikes 2b; 2) kui see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevate nõuetega. Analoogilised sätted on KrMS § 436 lg 1 p 2, Austria seaduse § 21 (eraldi nimetatakse ka isiku süüvõime puudumist § 21, õiglase menetluse kaalutlusi § 19, eriliste raskuste põhjustamist isikule § 22 – mis on põhimõtteliselt üldpõhimõtete ja põhiõigustega kaetud) ja Šveitsi seaduse § 2a. VEK seda ette ei näe, aga ilmselt ei oleks selle kohaldamine vastuolus VEKi mõttega; 3) taotluse aluseks oleva süüteo või otsuse täitmise aegumistähtaja möödumiseni on jäänud nii lühike ajavahemik, et aegumistähtaeg möödub ilmselt enne süüteomenetluse lõpuleviimist või otsuse täitmisele asumist. Sätte eeskujuks on KrMS-i revisjoni muudatusettepanek KrMS § 199 osas ning selle eesmärk on vältida eesmärgipäratut menetlemist; 4) taotlev riik ei taga võrreldava juhtumi korral väljaandmist Eestile, samuti kui esinevad muud asjaolud, mille tõttu väljaandmine ei ole kohane. See alus tuleneb vastastikkuse põhimõttest koostöös ning samuti proportsionaalsusest, mis vastastikust koostööd peaks suunama. Täiendavate keeldumisaluste korral tuleb väljaandmise lubatavuse otsustamisel kohtus, väljaandmise otsustamisel Vabariigi Valitsuse või justiitsministri haldusaktiga või nimetatud haldusakti kehtivuse üle tagantjärele otsustamisel (lõike 1 p-des 1 ja 5 nimetatud juhud) kaaluda väljaantava isiku õigusi, väljaandmise seaduslikkust ja süüteomenetluse põhjendatud huvisid, samuti väljaandmise otstarbekust. Rahvusvahelise õiguse ja seaduse kohaselt on väljaandmisest keeldumine loetletud alustel lubatav, mida ei pea mõistma ei keeldumise ega väljaandmise eelistamisena. 31 Eelnõu § 30 kohaselt juhul, kui väljaandmist taotleb Eestilt mitu riiki, otsustatakse riik, kellele isik välja antakse, eeskätt isiku toimepandud süütegude raskusest ja süütegude toimepanemise kohast, taotluste esitamise järjekorrast, väljanõutava isiku kodakondsusest ja tema edasise kolmandale riigile väljaandmise võimalikkusest lähtuvalt. Säte tugineb VEK art-le 17 ning KrMS §-le 441 ja Austria seaduse § 24 analoogiale. Seadus ei täpsusta, millises staadiumis tuleb otsus teha, kuid mõistlik tundub, et kui väljaandmine kõikidele taotlenud riikidele on tunnistatud ühtviisi lubatavaks, on tegemist pigem poliitilise või haldusliku kui õigusliku otsusega. Eelnõu § 31 näeb ette väljaandmistaotluse Eestile esitamise ja Eestis toimuva menetluse üldtingimused. Lõikes 1 sätestatakse nõuded väljaandmistaotlusele, milles peavad sisalduma selle rahuldamise või sellest keeldumise otsustamiseks vajalikud andmed: 1) taotleva riigi pädeva asutuse andmed (analoogiline nõue on VEK kolmanda lisaprotokolli art 2 lg 1 punktis b, VEK ise seda ei nimeta, kuigi praktilistel kaalutlustel on nõude vajalikkus ilmne); 2) väljaantava isiku isamaasust, kodakondsust (mitme kodakondsuse korral kõiki kodakondsusi) ja asukohta tuvastada võimaldavad andmed ning tema võimalikult täpne kirjeldus. Analoogilised, kuigi mitte identsed sätted on VEK art 12, VEK kolmanda lisaprotokolli art 2 lg 1 p a ja KeMS § 442 lg 2 p 4; 3) andmed taotluse aluseks oleva süüteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht, isiku panus teo toimepanemisel, tagajärg ja muud tehiolud. Analoogilised, kuigi mitte identsed sätted on VEK art 12, VEK kolmanda lisaprotokolli art 2 lg 1 punktid f ja g; 4) taotleva riigi karistusseaduse kohane süüteo kvalifikatsioon ja kõrgeim võimalik karistus või kui karistus on määratud, selle määr ja teave karistuse kandmise kohta. Analoogilised, kuigi mitte identsed sätted on VEK art 12, VEK kolmanda lisaprotokolli art 2 lg 1 p d ja KrMS § 442 lg 2 p 2; 5) teave aegumise arvutamise ja aegumise katkemise ja peatumise kohta, kui see on asjakohane. Säte toetub VEK art-le 12 ja kolmanda lisaprotokolli art 2 lg 1 p-le e; 6) väljavõte taotleva riigi karistusseaduse ja vajadusel muu asjaomase õigusakti sätetest. Analoogiline säte on KrMS § 442 lg 2 p 2 ning see on nõutud VEK art-s 12; 7) taotleva riigi menetlusseaduses ettenähtud korras tehtud vahistamismääruse, muu samaväärse määruse või süüdimõistva otsuse originaal või koopia. Analoogiline säte on KrMS § 442 lg 2 p 3 ning see on nõutud VEK art 12 lõikes 2; 8) teave selle kohta, kui karistus on mõistetud tagaselja. Säte toetub VEK kolmanda lisaprotokolli art 2 lõike 1 p-le h; 9) eseme identifitseerimist võimaldavad andmed ja selle õiguslik seisund (kelle omandis ja valduses ese on, kas selle kohta on tehtud arestimis- või konfiskeerimismäärus jms), kui väljaandmistaotlusega taotletakse tõendi või süüteoga saadud vara üleandmist kooskõlas VEK artikliga 20; 10) viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel. Teave selle kohta on vajalik kohalduva õiguse määramiseks. Lõikes 2 sisalduvas järgmiste paragrahvide “sisukorras” selgitatakse, et väljaandmistaotluse menetlus jaguneb eelmenetluseks keskasutuses ja prokuratuuris, väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks, täitevvõimu pädevusse kuuluvaks väljaandmise otsustamiseks ning väljaandmisotsuse täitmiseks. See on analoogiline KrMS §-ga 443. Lõikes 3 täpsustatakse erandina eelmisest lõikest, et lihtsustatud väljaandmise korral asendab väljaantava isiku nõusolek väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikku kontrolli. See põhimõte tuleneb VEK kolmanda lisaprotokolli artiklist 3 ja artikli 4 lõigetest 1–3 (vrd KrMS § 449 lg 1). 32 Eelnõu § 32 reguleerib väljaandmistaotluse eelmenetlust. Kooskõlas üldosaga esitatakse taotlus keskasutusele. Paragrahvi lõikes 1 on sätestatud keskasutuse abistav funktsioon kontrollida taotluse vormi- ja sisunõuetele vastavust ning kohustus edastada nõuetele vastav taotlus viivitamata prokuratuuri (vrd KrMS § 444 lg 1 ja 3). Lõike 2 kohaselt täidab prokuratuur samuti abistavat funktsiooni, lisades taotlusele karistusregistri väljavõtte (väljaantava isiku Eestis kantava karistuse kindlakstegemiseks) ja selgitab, kas isiku suhtes on Eestis alustatud süüteomenetlust. Need andmed on vajalikud väljaandmisest keeldumise aluste kontrollimiseks. Lõike 3 kohaselt juhul, kui on vajalik väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimine (s.t kui isik ei ole juba avaldanud nõusolekut väljaandmisega lihtsustatud korras) ja/või väljaandmisvahistuse kohaldamine, edastab prokuratuur taotluse koos lisadega kohtule. Kohtu valikul lähtutakse väljaantava isiku elukohast Eestis (analoogiliselt nt Austria seaduse §-le 26; vt ka seletuskirja osa 2.2c). Kui õigusliku lubatavuse kontrollimine ei ole vajalik (lihtsustatud väljaandmine), tagastab prokuratuur taotluse ja lisad keskasutusele. Eeltoodud regulatsioon on analoogiline KrMS § 445 lõigetega 3 ja 4 ja §-ga 446. Eelnõu § 33 sätted puudutavad eelmenetluse tagamist. Lõike 1 kohaselt võib isiku KrMS § 217 lõikes 1 sätestatud korras kinni pidada. See võib toimuda n-ö ennetavalt ka enne väljaandmistaotluse saabumist, kui taotlev riik on esitanud Interpoli kaudu sellekohase taotluse või vahetult Eesti keskasutusele, prokuratuurile või Politsei- ja Piirivalveametile kirjalikult taasesitatavas vormis väljaandmistaotluse olulisemad andmed (§ 31 lg 1 p-d 1–5 ja 8), kinnituse, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud vahistamismäärus, muu samaväärne määrus või jõustunud süüdimõistev otsus ning et isiku väljaandmine on vajalik selle täitmiseks. Nimetatud miinimumandmete loetelu tuleneb VEK kolmandast lisaprotokollist. Ennetava kinnipidamise aluseks võib olla ka Schengeni infosüsteemis olev tagaotsimisteade. Analoogiline säte on KrMS § 447 lg-s 3. Ennetava kinnipidamise aluseks on VEK kolmanda lisaprotokolli art 2 lg 1. Lõike 2 kohaselt teavitatakse kinni peetud isikut vahetult peale kinnipidamist (esitatud või esitamisel olevast) väljaandmistaotlusest ja väljaandmise korrast. Üldosast tulenevalt on tal õigus kaitsjale. Õiguste tutvustamine toimub KrMSi sätete alusel. Lõike 3 kohaselt võib prokuratuur kohaldada väljaantava isiku suhtes kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud tõkendeid ja muid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid, kui need on väljaandmismenetluse tagamiseks vajalikud ja puudub vajadus isikut vahi alla võtta. Neid vahendeid võib kohaldada ka enne väljaandmistaotluse esitamist analoogiliselt isiku kinnipidamisele lõikes 1 loetletud tingimustel. Viimastel sätetel analoog kehtivas KrMS-s puudub. Muudatuse eesmärk on vähendada väljaantava isiku vahistamise kui kõige rohkem isiku vabadust riivava tõkendi kohaldamise tõenäosust. Eelnõu § 34 näeb ette võimaluse lihtsustatud korras väljaandmiseks. Selle täielikuks rakendamiseks tuleb Eestil ühineda VEK kolmanda lisaprotokolliga, mis on soovitatav mh selleks, et võimaldada tõhusamat koostööd Ühendkuningriigiga, kelle puhul loovutamismenetlust enam kasutada ei saa. Kolmanda lisaprotokolliga juurutatud väljaandmismenetluse lihtsustamise ja kiirendamise abinõud on sarnased ELi liikmesriikide vahelisele loovutamismenetlusega. Eelnõus on arvestatud olukorraga, kus Eesti on kolmanda lisaprotokolliga ühinenud. 33 Lõike 1 kohaselt tutvustab prokuratuur pärast väljaantava isiku kinnipidamist võimalust nõustuda lihtsustatud korras väljaandmisega, selgitades selle õiguslikke tagajärgi, muu hulgas seda, et nõustumise korral ei kontrolli kohus väljaandmise lubatavust ning et nõusolekust ei ole võimalik loobuda. Selgitamise juures võib viibida isiku kaitsja, kellele tal kinnipidamisest alates õigus on. Nõusolekut lihtsustatud korras väljaandmisega võib väljendada ka Eesti kodanik. Senine olukord, kus Eesti kodaniku puhul tuleb läbida väljaandmise lubatavaks tunnistamise staadium, asetab Eesti kodanikud sisuliselt raskemasse olukorda, kus nende teadlikust ja vabatahtlikust nõustumisest sõltumata ei ole neid võimalik kiirendatud korras välja anda. Sätte aluseks on VEK kolmanda lisaprotokolli artiklid 3 ja 4. Analoogiline säte mittekodaniku kohta on praegu KrMS § 449 lg 2. Lõike 2 kohaselt on nõusolek lihtsustatud korras väljaandmiseks tühine, kui väljaantav isik ei anna seda vabatahtlikult selle tagajärgedest teadlik olles, kui talle ei ole tagatud kaitsja või kui talle ei ole tagatud tõlk, kui see on vajalik. Sätestatud on ka reegel, et lihtsustatud korras väljaandmisega nõustumisest ei ole võimalik loobuda – loobumise võimaluse korral ei oleks võimalik saavutada lihtsustatud väljaandmise võimalusega kaasnevat väljaandmismenetluse kiirendamist, millest saavad kasu nii koostöös osalevad riigid kui ka väljaantav isik. Selleks, et nõustumine kiirendatud korras väljaandmisega oleks teadlik ja vabatahtlik, on ette nähtud loetletud tagatised. Sätte aluseks on VEK kolmanda lisaprotokolli art 4 lõiked 2, 4 ja 5. Analoogiline säte on KrMS § 448 lg 2. Kui väljaantav isik otsustab eeltoodud tingimustel lihtsustatud korras väljaandmisega nõustuda, vormistab prokuratuur lõike 3 kohaselt antud nõusoleku, isik kinnitab seda kaitsja juuresolekul allkirjaga ja see edastatakse viivitamata keskasutusele §-s 39 sätestatu kohaselt väljaandmise otsustamiseks. Lõikes 4 nähakse ette lihtsustatud korras väljaandmise kohaldamine juhul, kui väljaandmistaotlus on jõudnud õigusliku lubatavuse kontrollimise (või vahistamisega seotud) küsimuses kohtusse. Sel juhul, kui väljaantav isik esitab kohtus kaitsja juuresolekul kirjaliku nõusoleku lihtsustatud korras väljaandmisega, lõpetab kohus väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise menetluse ja edastab nõusoleku keskasutusele §-s 39 sätestatu kohaselt väljaandmise otsustamiseks. Sätte aluseks on VEK kolmanda lisaprotokolli art 4 lõiked 1–3. Analoogiline säte KrMS § 449 lg 4 on ebaselge, kuna kohtusse ei jõua ilma KrMS § 442 lõikes 2 nimetatud dokumentideta taotlus. Lõike 5 kohaselt teavitab keskasutus taotlevat riiki viivitamata (VEK kolmanda lisaprotokolli art 6 lg 1 kohaselt hiljemalt kümne päeva möödumisel isiku kinnipidamisest) väljaantava isiku nõustumisest lihtsustatud korras väljaandmisega või nõustumise puudumisest. Edasise menetluse planeerimisel tuleb arvestada, et juhul, kui taotlev riik ei ole selleks ajaks esitanud täielikku väljaandmistaotlust, peab talle VEK kolmanda lisaprotokolli art 6 kohaselt jääma võimalus see esitada enne neljakümne päeva möödumist isikule väljaandmisvahistuse kohaldamisest (sest seejärel tuleb isik vahi alt vabastada; lihtsustatud korras väljaandmise tähtaeg, mis tuleneb seaduse § 41 lõigete koosmõjust, on selleks ilmselgelt läbi). VEK kolmanda lisaprotokolli artiklis 10 sätestatud reeglit, et lihtsustatud menetlust ei ole lubatud kohaldada, kui isik annab nõusoleku kümne päeva möödumisel kinnipidamisest ja täielikku väljaandmistaotlust ei ole selleks ajaks veel saabunud, ei ole põhjendatud üle võtta. Väljaandmine saab toimuda ainult täieliku taotluse alusel; seda ka juhul, kui isik soovib nõustuda lihtsustatud korras väljaandmisega ka hiljem, ning tema suhtes täieliku väljaandmismenetluse kohaldamiseks vastu tema tahtmist ei näi olevat põhjust. VEK kolmanda lisaprotokolliga ühinemisel on võimalik teha deklaratsioon, mille kohaselt kohaldatakse lihtsustatud korras väljaandmisega analoogiliselt lihtsustatud korras nõusoleku 34 andmist väljaandmise laiendamiseks. Hetkel ei ole selle võimaluse kasutamist eelnõus välja pakutud. Eelnõu §-des 35 ja 36 sätestatakse tingimused väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise kohtuistungi ja tehtava kohtulahendi kohta. Tegemist on eriregulatsiooniga üldosa sätete suhtes, mis reguleerivad kohtumenetlust. Siin reguleerimata küsimustes tuleb kohaldada üldosa sätteid. Eelnõu § 35 lõike 1 kohaselt korraldatakse õigusliku lubatavuse kontrollimiseks istung kümne päeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest. Sellest on kohustatud osa võtma väljaantav isik, kes ei ole nõustunud lihtsustatud korras väljaandmisega, tema kaitsja ja prokuratuur. Lõike 2 kohaselt peab kohus istungil selgitama, et väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavad asjaolud tuleb esitada maakohtule või edasikaebe korral ringkonnakohtule ning hiljem, haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse staadiumis neid esitada ei ole võimalik. Asjaolude hilisema esitamise keeld on põhjendatud menetluse viivitamise vältimise vajadusega ning sellega, et väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamiseks kõige pädevam maa- või ringkonnakohus ei osale hilisemas menetluses. Hiljem saab mõistagi esitada väljaandmisest keeldumist mõjutavaid asjaolusid, mis on tekkinud pärast väljaandmise otsustamist, st pärast seda, kui väljaantavale isikule on antud Eesti kodakondsus. Samuti kuulab kohus ära osapoolte seisukohad õigusliku lubatavuse kohta. Analoogilised sätted on KrMS § 450 lõigetes 1–4. Eelnõu § 36 lõike 1 kohaselt otsustab kohus väljaandmise õigusliku lubatavuse määrusega kolme tööpäeva jooksul alates istungi toimumisest. Lõike 2 kohaselt peavad väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta tehtavas määruses sisalduma väljaantava isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed, taotluse sisu kokkuvõte, kohtuistungil osalenud isikute seisukohad, kohtu otsustus ja põhjendused väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta ning kui isik on või võetakse vahi alla, otsustus ja põhjendused väljaandmisvahistuse kohta. Lõikes 3 sätestatu kohaselt toimetab kohus määruse viivitamata kätte väljaantavale isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Lõike 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui taotlev riik lõpetab rahvusvahelise tagaotsimise, samuti juhul, kui väljaantav isik on kohtus nõustunud lihtsustatud korras väljaandmisega § 34 lõike 4 kohaselt. Analoogiline säte on KrMS § 451.Lõike 5 kohaselt juhul, kui määruse peale ei ole edasi kaevatud ja see jõustub, samuti edasikaebe korral, kui ringkonnakohtu lahend jõustub, toimetab kohus lahendi keskasutusele kätte koos väljaandmistaotluse ja väljaandmismenetluse materjalidega. Kui kohus tunnistab isiku väljaandmise õiguslikult lubamatuks, teavitab keskasutus sellest taotlevat riiki, lubatavaks tunnistamise korral aga jätkub väljaandmise otsustamine haldusmenetluses § 39 kohaselt. Eelnõu §-d 37 ja 38 käsitlevad väljaandmisvahistusega seonduvat. Väljaandmisvahistus on põhiseaduse § 20 lg 1 p-s 6 alusel isiku vabaduse piiramine. Selleks et see oleks kooskõlas mitte ainult seaduse kirjatähe, vaid ka eesmärgiga, peab väljaandmisvahistuse kohaldamine olema vajalik ja proportsionaalne. Muu hulgas peab väljaandmine olema ka võimalik ja perspektiivikas, seega iga taotluse alusel automaatne vahistamise kohaldamine ei ole õigustatud. Vahistamine peab olema vajalik, s.t muude meetmetega väljaandmise ja sellele eelneva menetluse tagamine peab olema ebatõhus ning seda peab olema võimalik põhistada. Samuti peab vahistamise kohaldamine jääma proportsionaalseks kogu vahistamise vältel, mida peab analoogiliselt vahistamisele kriminaalmenetluses perioodiliselt kontrollima. Eelnõu § 37 lõike 1 kohaselt võib isiku vahistada isiku elukoha järgne kohus, elukoha puudumisel Harju Maakohus prokuratuuri taotlusel ning tingimusel, et väljaandmine on võimalik ja vahistamine 35 on vajalik. Väljaandmisvahistust võib kohaldada väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise määrusega, kui kohus on küll jõustumata, kuid nõuetekohases menetluses kaitsja osavõtul tehtud lahendiga tunnistanud väljaandmise võimalikuks, samuti eraldi määrusega edasilükkamatul juhul nii enne kui ka pärast väljaandmistaotluse saabumist; enne taotluse saabumist peavad olema täidetud seaduse § 33 lõikes 1 sätestatud tingimused ja taotlev riik peab olema kohustunud viivitamata välja saatma väljaandmistaotluse. Sätte aluseks välislepingutes on VEK art 12 ja art 16 lõiked 1–3, VEK kolmanda lisaprotokolli art 2 lg 1 p- d a ja d; selle analoogiad on KrMs § 442 lõiked 2 ja 3 ning § 447 lõiked 1, 2 ja 4. Lõikes 2 sätestatakse, et juhul, kui kohus peab vahistamist põhjendamatuks, kuid vahistamistaotlusest nähtuvalt on põhjendatav muu põhiõigusi vähem riivava tõkendi või kriminaalmenetluse vahendi kasutamine, võib kohus teha määruse sellise tõkendi või menetluse tagamise vahendi kohaldamiseks vahistamistaotluse alusel. Regulatsiooni eeskujuks on KrMSi revisjoni 1. etapi eelnõus sisalduvad ettepanekud. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse väljaandmisvahistusele KrMS §-des 131 ja 132–1371 sätestatut, arvestades siiski väljaandmisvahistuse kriminaalmenetluses toimuvast vahistamisest erinevat eesmärki ja iseloomu., mida on käsitletud eelmise paragrahvi selgituses. Põhiseaduse § 20 lg 1 p-d 2 ja 3 (mis on aluseks vahistamisele kriminaalmenetluses) ning p 6 (mis on alus väljaandmisvahistusele) on erinevad vabaduse piiramise alused ning väljaandmisvahistuse eesmärk on väljaandmise teostumine. Viidatud KrMS §-d 131 ja 132–1371 puudutavad vahistamiskorda, vahistamismääruse rekvisiite, vahistamisest teatamist ja keeldumist, samuti kautsjoni kohaldamist ja vahistamise asendamist elektroonilise valvega. Väljaandmisvahistusele ei kohaldata KrMSi vahistamise tähtaegu; lõikes 4 nähakse ette, et väljaandmisvahistamine kestab maksimaalselt kuus kuud, erandina riigi peaprokuröri taotlusel võib seda pikendada aastani. Võrdluseks: KrMS § 1311 lõike 1 üldreegli kohaselt ei või kohtueelses kriminaalmenetluses esimese astme kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav olla vahistatud üle kuue kuu, teise astme kuriteo korral aga üle nelja kuu. Väljaandmismenetlus võib kõikide edasikaebe võimaluste korral (nii lubatavuse kontrolli menetlus kui haldusmenetlus koos edasikaebega kolmes astmes halduskohtumenetluses) kesta maksimaalselt kuus kuud, mistõttu esimese ja teise astme kuritegude eristamine ei näi põhjendatud. Küsitav oleks ka, kas tuleks lähtuda taotleva riigi või Eesti karistusseadusest. Kehtiv KrMS § 447 lg 7 näeb ette kuni aastase väljaandmisvahistuse; kommenteeritava lõike kohaselt on aastane tähtaeg võimalik vaid erandlikel asjaoludel riigi peaprokuröri taotlusel. Kokkuvõttes vähendavad väljaandmisvahistuse kohaldamist lihtsustatud korras väljaandmise laiem võimaldamine, alternatiivsete tõkendite ja menetluse tagamise vahendite kohaldamise võimalus, väljaandmistaotluse menetluses seatavad lühemad tähtajad ning vahistamise toimumine kahekuuliste perioodide kaupa (vt järgmine lõige). Lõikes 4 sätestatud tähtaegade ulatuses toimub vahistamine lõike 5 kohaselt korraga kahekuulise tähtajaga (analoogiliselt vahistamisega kohtueelses kriminaalmenetluses), mida võib prokuröri põhistatud taotluse alusel pikendada korraga kaheks kuuks. Regulatsioon põhineb KrMS 2016. a nn põhiõiguste paketi muudatustel. Lõikes 6 nähakse ette võimalus väljaandmisvahistuse vaidlustamiseks KrMS-i määruskaebuse sätete alusel. Paragrahvi lõikes 2 nimetatud määruse võib vaidlustada analoogiliselt sarnaste meetmetega KrMSs. Regulatsioon põhineb KrMSi revisjoni ettepanekutel. 36 Lõikes 7 sätestatakse, et keskasutus teavitab taotlevat riiki väljaandmisvahistuse, samuti lõikes 2 nimetatud tõkendi või vahendi kohaldamisest või kohaldamata jätmisest. Sätte alus on VEK art 16 lg 3. Eelnõu § 38 lõike 1 kohaselt võib väljaandmisvahistuse prokuratuuri otsusel lõpetada ja isiku vabastada, kui väljaandmistaotlus ei ole saabunud 18 päeva jooksul § 37 lg 1 p-s 2 kohaselt vahistamise kohaldamisest, samuti kui taotlev riik ei ole väljaantavat isikut 15 päeva jooksul § 41 kohaselt määratud üleandmise ajast arvates vastu võtnud. Need alused ei kohusta vahistamist lõpetama. Nende sätete alus on VEK art 16 lg 4 ja art 18 lg 4; analoogilised sätted on KrMS § 447 lg 5 ja § 454 lg 2. Lõikes 2 sisalduvad kohustuslikud väljaandmisvahistuse lõpetamise ja isiku vabastamise alused. Nendeks on esiteks vahistamise aluse puudumine või vahistuse tähtaja lõppemine ilma seda pikendamata (KrMS § 447 lg-d 4 ja 7), teiseks väljaandmistaotluse mittesaabumine 40 päeva pärast § 37 lg 1 p 2 alusel väljaandmisvahistuse kohaldamist (VEK art 16 lg 4, KrMS § 447 lg 5), kolmandaks väljaandmisest keeldumine haldusmenetluses § 39 kohaselt (KrMS § 452 lg 7) ning neljandaks olukord, kus taotlev riik ei ole väljaantavat isikut 30 päeva jooksul § 41 kohaselt määratud üleandmise ajast arvates vastu võtnud (VEK art 18 lg 4, KrMS § 454 lg 2). Lõikes 3 on täpsustatud, et väljaandmisvahistuse lõpetamine ei välista sama isiku uuesti vahistamist ega väljaandmist, kui väljaandmistaotlus hiljem siiski saabub. Selle aluseks on VEK art 16 lg 5, analoogiline on KrMS § 447 lg 6. Lõike 4 kohaselt teavitab keskasutus taotlevat riiki väljaandmisvahistuse lõppemisest. Lõikes 5 sätestatakse, et § 38 sätteid kohaldatakse mutatis mutandis § 37 lõike 2 alusel kohaldatud vahistamisest erinevate tõkendite või menetluse tagamise vahendite korral. Eelnõu §-d 39 ja 40 reguleerivad väljaandmise otsustamist haldusmenetluses ja selle vaidlustamist halduskohtumenetluses. Eelnõu § 39 lõike 1 kohaselt otsustab väljaandmise Eesti kodaniku puhul Vabariigi Valitsus keskasutuse ettepanekul, muu isiku puhul aga justiitsminister. Regulatsiooni aluseks on põhiseaduse § 36 lõike 2 teine lause, sellega analoogsed on KrMS § 452 lõiked 1 ja 2. Märkida tuleb, et säte kohaldub ka lihtsustatud korras väljaandmise puhul. Lõike 2 kohaselt tehakse väljaandmise või sellest keeldumise otsus põhjendatuna ja viivituseta. Keskasutus toimetab selle väljaantavale isikule ja tema kaitsjale kätte. Analoogilised on KrMS § 452 lõiked 3 ja 4. Lõike 3 kohaselt väljaandmisotsus jõustub, kui seda ei ole edasi kaevatud või kui see on halduskohtu poolt jäetud muutmata ja kohtulahend on jõustunud. Väljaandmisest keeldumise otsus jõustub selle tegemisest. Säte on analoogiline KrMS §-ga 452. Eelnõu § 40 lõike 1 kohaselt võib väljaandmisotsuse vaidlustada Tallinna Halduskohtus kümne päeva jooksul selle kättetoimetamisest. Kohus vaatab kaebuse läbi kümne päeva jooksul selle vastuvõtmisest arvates. Reegel on, et halduskohus jätab kaebuse lahendamisel läbi vaatamata asjaolud, mis puudutavad väljaandmise õiguslikku lubatavust. Erandlikult vaatab halduskohus need asjaolud läbi juhul, kui neid ei olnud võimalik esitada maakohtule ega ringkonnakohtule. Kohtusse pöördumise õigus tuleb vähemalt Eesti kodaniku puhul põhiseaduse § 36 lõike 2 kolmandast lausest. Analoogilised on KrMS § 4521 lõiked 1–3. Lõike 2 kohaselt võib halduskohtu otsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse vaadatakse läbi kümne päeva jooksul selle vastuvõtmisest arvates. Lõike 3 sätestatakse õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule kümne päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Kassatsioonkaebus vaadatakse läbi kümne päeva jooksul selle vastuvõtmisest arvates. Analoogilised sätted on KrMS § 4521 lõiked 4–7. Ettenähtud lühikesed edasikaebe- ja menetlustähtajad on seotud rahvusvahelisest õigusest tulenevate 37 väljaandmise (eeskätt lihtsustatud korras väljaandmise) tähtaegadega, mille täielikku järgimist ei ole siiski võimalik tagada, kuna edasikaebeõigus on väljaantava isiku põhiõigus. Eelnõu § 41 sätestab väljaandmisotsuse täitmise korra. Lõikes 1 nähakse ette keskasutuse kohustus teavitada viivitamata taotlevat riiki jõustunud väljaandmisotsusest, samuti väljaandmisest keeldumisest ja keeldumise põhjustest ning väljaantava isiku väljaandmisvahistuses oldud ajast. VEK kolmanda lisaprotokolli art 7 kohaselt tuleb lihtsustatud väljaandmismenetluse korral taotlevat riiki teavitada väljaandmisest 20 päeva möödumisel nõusoleku andmisest arvates. See on Eesti kodaniku korral teostatav juhul, kui nõusolek saabub Riigikantseleisse järgmisel päeval pärast selle andmist, valitsus teeb otsuse päev hiljem, otsuse vormistamine ja kättetoimetamine õnnestub päevaga ning kolmekordse edasikaebe korral kulub igas kohtuastmes kaebuse esitamisest kohtuotsuseni mitte rohkem kui viis päeva. Kuna selline stsenaarium on ebarealistlik, on sätestatud keskasutuse kohustus teavitada väljaandmisotsusest taotlevat riiki vaatamata otsuse jõustumisest. Analoogilised sätted on KrMS § 449 lg 3 ja § 452 lg 8. Asjakohased on VEK art 18 lg-d 1–3 ja kolmanda lisaprotokolli artiklid 6 ja 7. Lõike 2 kohaselt edastab keskasutus jõustunud väljaandmisotsuse viivitamata Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks prokuratuurile. Politsei- ja Piirivalveamet teatab taotleva riigi asjakohasele asutusele väljaantava isiku üleandmise aja ja koha ning korraldab isiku üleandmise. VEK kolmanda lisaprotokolli art 9 kohaselt tuleb lihtsustatud korras väljaandmise korral isik taotlevale riigile üle anda võimaluse korral kümne päeva jooksul taotleva riigi väljaandmisotsusest teavitamisest arvates. See on tõenäoline, kui väljaandmisotsust edasi ei kaevata. Analoogilised sätted on KrMS § 449 lg 3, § 452 lg 6 ja § 454 lg 1. Lõike 3 kohaselt juhul, kui koostöö poolest sõltumatutel asjaoludel ei ole tal võimalik isikut üle anda või vastu võtta, teatab ta sellest teisele poolele. Koostöö pooled lepivad kokku uue üleandmise aja ja koha. Eestit esindab selles staadiumis Politsei- ja Piirivalveamet, kellele otsuse täitmine on usaldatud. Sätte alus on VEK art 18 lg 5. Eelnõu §-s 42 sätestatakse väljaandmise edasilükkamise ja seda asendava ajutise väljaandmise tingimused. Lõike 1 kohaselt võib keskasutus prokuratuuri ettepanekul lükata jõustunud väljaandmisotsuse täitmise edasi, kui seda tingib väljaantava isiku suhtes Eestis toimuv menetlus või tema suhtes kohtuotsuse täitmine. Rahvusvahelisest õigusest ei tulene ja seadus ei näe ette tähtaega, mille võrra väljaandmist saab edasi lükata. Lõike 2 kohaselt võib juhul, kui väljaandmine on edasi lükatud, isiku taotlevale riigile välja anda ka ajutiselt. Sellekohase kokkuleppe sõlmimisel esindab Eesti poolt keskasutus. Kokkulepe peab olema kirjalik. Kokkuleppe alusel kohustub taotlev riik väljaantud isiku kokkuleppe tingimustel Eestisse tagasi toimetama või saatma. Sätte aluseks on VEK art 19 lõiked 1 ja 2. Analoogiline säte on KrMS § 453. Eelnõu § 43 näeb ette Eesti kui täitva riigi poolt väljaandmise laiendamisega ja kolmandale riigile väljaandmisega nõustumise tingimused ja korra. Väljaandmine on väljaantud isiku suhtes taotleva riigi jurisdiktsiooni teostamise aluseks ainult nende süütegude suhtes, mida väljaandmistaotlus käsitles, samuti hiljem toime pandud süütegude suhtes. Muid enne isiku üleandmist tema poolt toime pandud süütegusid ei ole taotleval riigil õigust väljaantava isiku suhtes menetleda, sh teda süüdistada, karistada või tema vabadust piirata. Seda põhimõtet nimetatakse spetsiaalsuspõhimõtteks või kohati “erikohustuse reegliks”. Selleks et taotlev riik võiks väljaantud isiku oma menetlusele allutada selliste tegude suhtes, mida väljaandmine spetsiaalsuspõhimõtte tõttu ei kata, tuleb täitval riigil anda täiendav luba taotlevale riigile ehk väljaandmist nende tegude osas laiendada. Selle eelduseks on taotleva riigi esitatud taotlus 38 riigile, kust isik välja anti. Spetsiaalsuspõhimõttega lähedane on keeld väljaantud isikut taotlevast riigist kolmandale riigile (s.t riigile, kes ei ole taotlev ega täitev riik) edasi välja anda muude tegudega seoses kui need, mille tõttu ta on taotlevale riigile välja antud. Kuna väljaandmise laiendamise ja kolmandale riigile väljaandmise eeldused ja tingimused on sarnased, on neid reguleeritud ühes paragrahvis. Lõike 1 kohaselt võib Eesti pärast väljaandmise otsustamist nõustuda väljaandmise laiendamisega muudele enne üleandmist toime pandud tegudele kui need, mis olid väljaandmise aluseks, samuti kui isik anti väljas kolmandale riigile. Sellekohane taotlus vaadatakse lõike 2 kohaselt läbi nagu väljaandmistaotlus iga süüteo suhtes eraldi. Asjakohased sätted on VEK art 14 lg 1 ja art 15 lg 1 ning KrMS § 455 lõiked 1–3. Lõikes 3 sisalduvad nõuded väljaandmise laiendamisega nõustumise taotlusele. Taotlus peab sisaldama lõike 1 p-s 1 nimetatud juhul väljaantava isiku ütlusi teo kohta, millele väljaandmist soovitakse laiendada, kui isik on sellised ütlused andnud, lõike 1 p-s 2 nimetatud juhul aga kolmanda riigi vahistamismäärus või süüdimõistev otsus, nagu väljaandmistaotluse puhul. Lõikes 4 on kooskõlas VEK art 14 lg 1 punktiga b ja art 15 lõikega 2 sätestatud, et taotleva riigi väljaandmise laiendamisega nõustumise taotlus vaadatakse läbi viivitamata, üldjuhul 90 päeva jooksul kõigi nõutud materjalide saamisest arvates. Kui tähtaega ei ole võimalik järgida, tuleb taotlevale riigile teatada viivituse põhjus ja tähtaeg, mille jooksul nõusoleku andmine otsustatakse. Eelnõu § 44 reguleerib eseme üleandmist väljaandmistaotluse alusel. Väljaandmistaotluses võib taotleda eseme üleandmist, mis on taotluse aluseks olevas süüteomenetluses tõend või selle süüteoga saadud vara, mis on väljaantava isiku kinnipidamise ajal tema valduses või on kätte saadud hiljem. Lõikes 1 määratletakse sellise eset puudutava taotluse objekt ja Eesti õigus see taotlus rahuldada. Selle aluseks on VEK art 20 lg 1. Eseme üleandmist ei takista lõike 2 kohaselt asjaolu, et väljaantavat isikut ei õnnestu tema surma või põgenemise tõttu üle anda. Selle alus on VEK art 20 lg 2. Lõike 3 kohaselt on Eestil õigus keskasutuse otsusega prokuratuuri ettepanekul taotletud eseme või vara üleandmine edasi lükata või see üle anda ajutiselt, kui seda kasutatakse Eestis läbiviidavas menetluses tõendina või aresti või konfiskeerimise esemena, samuti võib eseme üle anda ajutiselt, kui see on Eesti riigi või kolmanda isiku omandis. Sätete aluseks on VEK art 20 lõiked 3 ja 4. Eseme väljaandmist väljaandmistaotluse alusel KrMS seni ei ole reguleerinud, kuid tegemist on ökonoomse koostöövormiga juhul, kui isiku väljaandmise menetlus tuleb niikuinii läbi viia. Eelnõu § 45 sätestab kolmandale riigile väljaantud isiku läbisõidu võimaldamise Eesti poolt, kui Eesti ei ole konkreetses väljaandmismenetluses taotlev ega väljaandmistaotlust täitev riik (Eesti on antud juhul läbisõidutaotlust täitev riik). Sellekohase läbisõiduloa annab lõike 1 kohaselt keskasutus taotleva või täitva riigi läbisõidutaotluse alusel, mis peab lõike 3 kohaselt sisaldama § 31 lõike 1 p-des 1–4 nimetatud andmeid, kinnitust, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud vahistamismäärus, muu samaväärne määrus või jõustunud süüdimõistev otsus, ning kinnitust, et isik antakse välja. Läbisõiduloa andmisest võib keelduda lõike 2 kohaselt, kui oleks alust keelduda isiku väljaandmisest läbisõidutaotluse aluseks oleva süüteo alusel. Sätete aluseks on VEK art 21, kuid keeldumise aluseid on laiendatud analoogiliselt muudele koostöövormidele. VEK kolmanda lisaprotokolliga ühinemisel võiks Eesti teha sellekohase deklaratsiooni, mida VEK art 21 lg 4 võimaldab. Analoogilised on KrMS § 456 lõiked 1 ja 2. Lõikes 4 on sätestatud erand juhuks, kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub Eesti territooriumile ettekavatsematult ning läbisõiduluba ei ole taotletud. Sellisel juhul 39 piisab Eestist läbisõidu lubamiseks, et taotlev riik on keskasutusele või prokuratuurile kirjalikult taasesitatavas vormis kinnitanud, et isiku suhtes on tehtud vahistamismäärus või sellega samaväärne määrus või on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning taotlev riik on kohustunud viivitamata välja saatma läbisõidutaotluse. Sätte aluseks on VEK art 21 lg 3. Lõikes 5 tehakse erand üldosa kulude sättele. Kooskõlas VEK art 24 lõikega 2 hüvitab taotlev riik Eestist läbisõiduga tekitatud kulud, kui ei ole teisiti kokku lepitud. 3. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on isiku väljaandmisel taotlev riik. Eelnõu § 46 näeb ette väljaandmise taotlemise eeldused ja tingimused (analoogilised on KrMS § 457 lõiked 1 ja 2). Lõike 1 kohaselt võib taotleda välisriigilt selles riigis viibiva isiku väljaandmist, kui see isik on Eesti menetluses kahtlustatav või süüdistatav, kelle suhtes on kohaldatud vahistamist, või Eesti süüdimõistetu, kelle suhtes on jõustunud kohtuotsus. Lõikes 2 sätestatakse väljaandmise taotlemise tingimused: 1) süütegu, milles isikut kahtlustatakse või süüdistatakse või mille eest ta on süüdi mõistetud, on karistatav Eesti karistusseadustiku alusel vähemalt üheaastase vangistusega; 2) kui isik on taotluse aluseks olevas kuriteos süüdi mõistetud, siis talle määratud vangistusest on vähemalt neli kuud kandmata; 3) kui taotlus esitatakse mitme süüteo alusel, siis on need kõik Eesti karistusseadustiku järgi kuriteo või väärteona karistatavad ning vähemalt üks neist vastab lõike punktides 1 ja 2 sätestatule. Seega võimaldab seadus ka väärtegude suhtes väljaandmist taotleda, kui vähemalt üks taotluse aluseks olev süütegu on väljaandmist võimaldav kuritegu. Viimasele punktile analoogilist sätet KrMS-is ei ole. Lõikes 3 on määratletud väljaandmistaotlusega koos taotletava eseme, sh tõendi ja süüteoga saadud vara üleandmise taotlemise tingimused kooskõlas VEK art 20 lõikega 1. Lõige 4 reguleerib viiteliselt väljaandmistaotluse sisu. Eelnõu § 47 sätestab asutuste pädevuse väljaandmistaotluse koostamisel. Lõike 1 kohaselt võivad taotluse koostada prokuratuur kohtueelses menetluses, kohus või prokuratuur kohtulikus kriminaalmenetluses, kohus (varasemas täitmiskohtuniku tähenduses) kohtuotsuse täitmise staadiumis, samuti väärteo kohtuväline menetleja või väärtegu menetlev kohus selles osas, mis puudutab väljaandmistaotluses sisalduvat väärtegu (analoogiline § 457 lg 3). Kohtulikus kriminaalmenetluses on kohus ja prokuratuur pädevad teineteisest sõltumatult väljaandmistaotlust koostama; kumb seda teeb, sõltub huvist ja otstarbekusest. Väärteomenetluses – kuigi see võimalus on marginaalne ja sõltub sellest, et sama isiku väljaandmist taotletaks ka vähemalt ühe väljaantava kuriteoga seoses – võib kohus väljaandmis taotluse koostada juhul, kui väärteomenetlust viib läbi kohus; sel juhul võib väärteo kohtuväline menelteja kohtust sõltumatult siiski samuti väljaandmistaotluse koostada. Lõikes 2 ette nähtud protseduuri kohaselt edastab pädev asutus taotluse koos tõlkega täitva riigi määratud keelde keskasutusele, kes esitab selle täitva riigi keskasutusele (analoogilised § 457 lg 7 ja 459 lg1). Lõige 3 võimaldab pädeval asutusel kokkuleppel keskasutusega taotluse esitada ka vahetult täitva riigi pädevale asutusele. Lõike 4 kohaselt esitab kiireloomuliselt nn ennetava kinnipidamise taotluse (vrd § 33 lg 1) ja edasilükkamatu väljaandmisvahistuse taotluse (vrd § 37 lg 1 p 2) otse täitva riigi pädevale asutusele prokuratuur, teavitades sellest keskasutust. 40 Tähele tuleb panna, et üldosa sätted taotluse esitamise kanalite kohta – nagu muud üldosa sätted – on täielikult kohaldatavad ka väljaandmistaotluse esitamise korral. Eelnõu § 48 sätestab väljaandmise vastuvõtu tingimused. Lõikes 1 on ette nähtud, et juhul, kui väljaandmise järel muutub väljaandmise aluseks olnud süüteo kvalifikatsioon, viib Eesti taotleva riigina süüteomenetlust läbi ja teeb otsuse tingimusel, et ka muutunud kvalifikatsiooni alusel oleks väljaandmine olnud õiguspärane. Sätte alus on VEK art 14 lg 4. Lõikes 2 (korreleerub §-ga 43; viiteid VEKi, protokollide ja KrMSi sätetele vt § 43 selgituses) on sätestatud väljaandmise laiendamise tingimused ehk spetsiaalsuspõhimõttega seonduv. Eesti võib selle kohaselt ja kooskõlas VEK artiklitega 14 ja 15 taotleva riigina väljaantud isiku kolmandale riigile välja anda, samuti tema vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada ainult väljaandmise aluseks olnud süüteoga seoses. See piirang ei kohaldu, kui süütegu on toime pandud pärast isiku väljaandmist või süütegu on selline, mis võimaldab väljaandmist, ja täitev riik on andnud selleks nõusoleku või väljaantud isik ei ole 30 päeva jooksul oma lõplikust vabanemisest arvates vaatamata võimalusele lahkunud Eestist, samuti kui ta on pärast lahkumist Eestisse tagasi pöördunud. Täitva riigi nõusoleku saamiseks tuleb lõike 4 kohaselt esitada täitvale riigile taotlus, millele kohaldatakse väljaandmistaotluse kohta sätestatut. Taotluses peavad täiendavalt sisalduma väljaantud isiku ütlused süüteo kohta, mille menetlemiseks nõusolekut taotletakse, kui isik on ütlusi andnud. Väljaandmise laiendamise keeld ei takista lõike 5 kohaselt Eesti menetlejal läbi viia väljaantud isiku vabadust mitte piiravaid menetlustoiminguid ega võtta väljaantud isiku väljasaatmiseks vajalikke meetmeid või aegumise vältimiseks vajalikke meetmeid. Lõikes 5 on sõnastatud põhimõte, et kui isik või ese on Eestile üle antud ajutiselt, tuleb see isik või ese esimesel võimalusel tagastada. Eelnõu § 49 puudutab väljaantud isiku läbisõidu taotlemist kolmandalt riigilt (kes ei ole väljaandmistaotluse menetluse taotlev ega täitev riik), kui Eesti on läbisõitu taotlev riik (Eesti võib olla väljaandmistaotluse menetluses taotlev või täitev riik). Läbisõidutaotluse esitab Eesti keskasutus kolmanda riigi keskasutusele. Kooskõlas VEK art 21 lõikega 6 ei või läbisõitu taotleda riigist, milles isikut võidakse diskrimineerivalt kohelda. Samuti kohustub Eesti hüvitama läbisõiduga läbisõiduriigile tekitatud kulud. Sätte aluseks on VEK art 24. Eelnõu 4. peatükk reguleerib abistamist ja koosneb kolmest jaost. 4. peatüki 1. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on abistamistaotlust täitev riik. Eelnõu §-s 50 sätestatakse välisriigi abistamistaotluse täitmise üldised tingimused. Lõike 1 kohaselt võib Eesti täitva riigina osutada abistamistaotluse alusel igakülgset abi süüteomenetluses, samuti seoses süüteomenetluses tehtud lahendiga. Abistamisliikide arv ei ole piiratud; paragrahvi lõikes 3 ja peatüki 3. jaos on käsitletud detailsemalt vaid neid, mille puhul välislepingutes on kokku lepitud täpsemad tingimused. Abistamisliikide numerus clausus’t ei ole ja taotlev riik võib küsida igasugust abi ning täitev riik peab seda osutama, kui puuduvad abi andmisest keeldumise alused. Abistamine on üldjuhul seotud taotlevas riigis läbiviidava süüteomenetlusega; selles tehtud lahendi täitmist puudutav abistamine on pigem erandlik ning lahendi tunnustamine ja täitmine toimub tavaliselt muude koostöövormide kohaselt. Abistamistaotluse täitmisel ei ole oluline, kas menetlus puudutab füüsilist või juriidilist isikut. ELi õigusabi konventsiooni art 3 lg 2 toob eraldi esile, et ka juriidilist isikut puudutavas menetluses on abistamine lepingu alusel nõutav. Sätte alus on EAK art 1 lg 1. Lõikes 2 sätestatakse abistamise üldised tingimused. Üldreegli kohaselt on tingimuseks, et taotluse aluseks olev tegu on taotlevas riigis karistatav ja allub selle riigi jurisdiktsioonile või 41 on seal kriminaalasjadega tegeleva kohtu pädevuses vähemalt edasikaebe staadiumis. Seega ei ole otsustav, kas sama tegu on karistatav ka täitvas riigis või et see on karistatav kuriteona. Abistamistaotluse võib esitada haldusorgani poolt karistatava teo menetluses, kui selle organi otsus on vaidlustatav kohtus, mis lahendab kriminaalasju. Sätte aluseks on EAK art 1 lõiked 1 ja 3. Erireegli kohaselt, mis kohaldub ELi õigusabi konventsiooni liikmesriikide puhul, on piisav, kui taotluse aluseks olev tegu on karistatav ja kriminaalasjadega tegeleva kohtu pädevuses vähemalt edasikaebe staadiumis kas taotlevas riigis, täitvas riigis või mõlemas. See tuleneb ELi õigusabi konventsiooni art 3 lõikest 1. Lõikes 3 antakse näitlik loetelu peamistest abistamisliikidest; selle loeteluga sarnane on peatüki 3. jao sätete järjestus. Abistamine hõlmab nii taotluse alusel abi osutamist kui ka erandina ühepoolset tegevust – lõike punktis 1 on nimetatud süüteomenetluse alustamiseks teabe edastamist (vt § 7). Punktis 2 on nimetatud dokumendi (nt kutse) kättesaadavaks tegemist või kättetoimetamist täitvas riigis – seega ei ole abistamine tingimata seotud tõendi hankimisega, kuigi sagedasem on abi uurimistoimingu läbiviimisel või tõendina kasutatava teabe saamisel (vt punktid 3 ja 4). Lõike 3 punktis 5 on nimetatud abistamisliike, mida osutatakse süüteomenetluses tehtud lahendiga seoses. Nendeks on abi osutamine seoses tsiviilhagi, armuandmise, teistmise või süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamisega, samuti karistuse täitmist, mõistetud rahalist karistust või menetluskulusid puudutava dokumendi kättetoimetamisega või meetmetega, mis on seotud otsuse või selle täitmise edasilükkamise või peatamisega või tingimisi vabastamisega. Seega on abistamistaotlus kasutatav eelkõige nende täitmisstaadiumis vajalike toimingutega, mida ei saa liigitada lahendi või karistuse tunnustamise või täitmise alla. Arvestada tuleb ka seda, et 1959. aastal, kui AEK koostati, ei olnud Euroopa Nõukogus veel koostatud eraldi konventsioone kohtulahendi tunnustamise (KrimEK), tingimisi karistuse tunnustamise ja täitmise (TingEK) või vangistuse tunnustamise ja täitmise (VEK) küsimustes. Lõike aluseks on AEK art 1 Euroopa Nõukogu koostatud kommentaar, samuti AEK lisaprotokolli (CETS 99, koostatud 17.03.1978, Eesti suhtes jõustunud 27.07.1997, RT II 1997, 7, 36) art 3. Vt ka Schengeni konventsiooni art 49. Lõikes 4 sisaldub abi osutamise liikide ja tingimuste määratlematust iseloomustav põhimõte, mille kohaselt juhul, kui taotlev riik on seda soovinud, täidetakse abistamistaotlus taotleva riigi menetluse nõuete kohaselt isegi juhul, kui Eesti õigus samasuguseid nõudeid ette ei näe, niivõrd kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Taotleva riigi nõuete vastavust Eesti õiguse põhimõtetele hindab abistamistaotluse täitmiseks pädev asutus, eraldi lubatavuse kontrollimist abistamise puhul ei ole. Sätte aluseks on AEK art 3 lg 1, AEK teise lisaprotokolli art 8, ELi õigusabi konventsiooni art 4 lg 1. Sellele analoogiline säte on KrMS 463 lg 1. Lõikes 5 nähakse erisusena üldosa kulude regulatsioonist ette põhimõte, et taotlev riik hüvitab abistamise käigus täitvale riigile tekkinud ettenägematud ja ulatuslikud kulud poolte kokkuleppel. Sätte aluseks on AEK art 20 lg 1 p c ja lg 3, sellega analoogilised on KrMS § 437 lg 2 p 3 ja lg 4 p 1. Eelnõu §-s 51 on sätestatud abistamisest keeldumise kohustuslikud alused. Abistamisest keeldutakse, kui: 1) taotluse sisuks on vahistamismääruse täitmine (sel juhul on tegu väljaandmistaotluse ainega) või kohtulahendi täitmine, välja arvatud § 50 lõike 3 punktis 5 nimetatud juhud (sel juhul on tegu lahendi tunnustamisega või vangistuse või kriminaalhooldusmeetme täitmise 42 üleandmisega). Sätte aluseks on AEK art 1 lg 2 (vt ka Euroopa Nõukogu kommentaari) ja lisaprotokolli art 3; 2) taotluse aluseks on Eesti hinnangul poliitiline või sõjaväeline süütegu. Punkti aluseks on AEK art 1 lg 2 sõjaväelise süüteo osas, mis on kohustuslik, ning art 2 p a poliitilise süüteo osas, mis on konventsiooni kohaselt fakultatiivne (samas olevat fakultatiivset alust rahandussüütegude kohta ei ole eelnõus kasutatud). Lõikes 2 täpsustatakse, et seda punkti ei kohaldata poliitilise süüteo korral ELi õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse puhul kooskõlas ELi õigusabi konventsiooni protokolli artikliga 9; 3) § 50 lõikes 2 nimetatud tingimused ei ole täidetud või § 50 lõikes 4 nimetatud juhul oleks taotluse täitmine vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Eelnõu § 52 sätestab abistamisest keeldumise täiendavad alused, mille kohaldamine ei ole kohustuslik. Lõike 1 loetelu kohaselt võib abistamisest keelduda, kui: 1) taotluse aluseks olev tegu ei ole Eesti õiguse järgi kuritegu. Punkti aluseks on Eesti reservatsioon AEK ratifitseerimisel. Lõikes 3 täpsustatakse, et seda punkti ei kohaldata Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni osalisriigi taotluse korral. Kuna reservatsioon jätab Eestile diskretsiooni abistamisest keelduda, ei ole selle tühistamine vajalik; 2) see võib ohustada Eesti iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, välja arvatud juhul, kui riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste alusel keeldumine oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga. Sätte aluseks on AEK art 2 punkt b. See on analoogiline KrMS § 436 lg 1 p-ga 1, mis on olnud kohustuslik keeldumise alus. Kuna ELi õigusabi konventsioon keeldumise aluseid üldse ei reguleeri ja ELi liikmesriikide vahelises koostöös analoogiline alus ei ole kohaldatav, on see keeldumise alus eelnõus muudetud läbivalt täiendavaks keeldumise aluseks. Lõikes 4 nähakse ette, et kui Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni või selle lisaprotokolli alusel esitatud taotluse rahuldamisest keeldutakse selle punkti alusel ja taotleva riigiga kokkulepet ei saavutata, edastab keskasutus prokuratuuri koostatud selgituse rahuldamisest keeldumise asjaolude kohta Euroopa Liidu Nõukogule teadmiseks. Selle aluseks on ELi õigusabi konventsiooni protokolli art 10. Analoogilised sätted on KrMS §-d 4631 ja 4632. Lõike 2 kohaselt võib juhul, kui välisleping ei näe ette teisiti, abistamisest keelduda ka seetõttu, et: 1) see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevate nõuetega. AEK ega ELi õigusabi konventsioon sellist keeldumise alust otseselt ei võimalda, kuid tegemist võib olla üksikjuhul olukorraga, kus lepingut on vaja tõlgendada. Analoogiline on KrMS § 436 lg 1 p 2 ja § 461; 2) taotlev riik ei taga võrreldaval juhtumil abi osutamist Eestile, samuti kui esinevad muud asjaolud, mille tõttu abistamine ei ole kohane. Ammendavat loetelu viimati nimetatud asjaoludest ei ole võimalik anda, kuid juhul, kui see ole välislepinguga vastuolus, võib keeldumine olla asjakohane nt siis, kui taotluse aluseks olev süütegu või haldusõiguse rikkumine on väheoluline, kui kasutatavad ressursid ei võimalda taotletud tõendeid kvaliteetselt koguda, kui täitmine riivaks ebaproportsionaalselt puudutatud isikute õigusi vms. Eelnõu § 53 reguleerib abistamistaotluse esitamist. Lõike 1 kohaselt peavad taotluses sisalduma andmed selle esitanud asutuse kohta ning taotluse eesmärk ja põhjendus, samuti võimaluse korral puudutatud isiku isikusamasust ja kodakondsust tuvastada võimaldavad andmed (analoogilised sätted on KrMS § 460 lg 1 p-d 1–3). Üldnõuete alus on AEK art 14 lg 1. Täpsemad nõuded taotlusele ja selle esitamisele võivad tuleneda peatüki 3. jaost ning ka seal nõutud andmed peavad sisalduma taotluses. Samuti tuleb taotluses nimetada välisleping, mille alusel see on esitatud, et oleks võimalik määratta taotlusele kehtiv õigus. Erinevalt KrMS § 43 460 lõikest 2 ei reguleeri AEK taotluse lisade esitamist, kuid nende taotluse küsimine on võimalik üldosa kohaselt. Lõige 2 näeb ette, et kui 3. jaost ei tulene teisiti, siis võib abistamistaotluse esitada taotleva riigi pädev asutus (kes võib olla ka haldusasutus) vahetult Eesti asutusele, kes on Eesti õiguse järgi pädev tegema taotluse sisuks oleva toimingu või algatama taotletud toimingu tegemise menetluse (nt pöörduma loa saamiseks kohtusse). Lisaks on täpsustatud, et ELi õigusabi konventsiooni alusel võib taotluse esitada ka taotleva riigi keskasutus Eesti pädevale asutusele. Asjakohased välislepingu sätted on AEK art 15 lõiked 1, 3 ja 5, AEK teise lisaprotokolli art-d 6, 7, 18 ja 19, AEK lisaprotokolli art-d 4 ja 8 ning ELi õigusabi konventsiooni art 6 lõiked 1, 2 ja 6. Kommenteeritava lõikega analoogiline KrMS säte on § 462, mis näeb ette taotluse esitamise keskasutusele, kes kontrollib taotluse nõuetele vastavust ja seejärel saadab taotluse Riigiprokuratuuri kaudu täitmisele. Eesti deklaratsiooni kohaselt, mis tehtud AET ratifitseerimisel, on taotluse pädevale asutusele saatmise korral nõutav koopia edastamine keskasutusele. Silma torkab tarbetu tsentraliseerimine senises Eesti menetluskorras – abistamistaotlus on üldiselt kõige tehnilisem koostöövorm, mille puhul on praktiline pädevate asutuste otsesuhtlus. Seetõttu on ettepanek viidatud deklaratsioon tühistada ning piirduda sellega, et taotluse võib esitada keskasutuse kaudu, muudel juhtudel aga piisab sellest, et taotluse vastu võtnud asutus teavitab (ootuspäraselt elektroonse andmekogu kaudu) keskasutust taotluse saabumisest. Eelnõu § 54 reguleerib taotluse täitmise üldisi küsimusi. Lõike 1 kohaselt kontrollib täitmise õiguslikku võimalikkust ja täidab selle sama pädev asutus. Kui pädev asutus ei tuvasta aluseid abistamisest keeldumiseks, tuleb abi lõike 2 kohaselt osutada viivitamata. Kui abi osutamisest keeldutakse, tuleb seda taotlevale riigile põhjendada, enne lõplikku keeldumist aga konsulteerida taotleva riigiga selle üle, kas taotlust oleks võimalik täita osaliselt või tingimustega. Lõike regulatsioon tuleneb AET artiklist 19, AET teise lisaprotokolli artikli 7 lõikest 2 ja ELi õigusabi konventsiooni artikli 4 lõigetest 2 ja 3. Lõike 3 kohaselt juhul, kui ilmnevad abistamist takistavad või viivitusi põhjustavad asjaolud või taotleva riigi poolse lisatoimingu vajadus, tuleb sellest taotlevale riigile teatada. See tuleneb AET teise lisaprotokolli art 7 lõikest 3 ja ELi õigusabi konventsiooni artikli 4 lõikest 4. Analoogiline on KrMS § 463 lg 21. Lõige 4 lubab täitmise edasi lükata, kui see takistaks Eestis toimuvat süüteomenetlust. Ka seda tuleb taotlevale riigile põhjendada; enne lõplikku edasilükkamise otsustamist tuleb taotleva riigiga konsulteerida selle üle, kas taotluse saab rahuldada osaliselt või tingimustega. Sätte alus on AET teise lisaprotokolli art 7 lõiked 1–3 ja ELi õigusabi konventsiooni art 4 lg 4. Edasilükkamise tähtaega välislepingud ega seadus ei sätesta. Lõikes 5 sisaldub erisus, mille kohaselt Eurojusti kaudu esitatud taotluse täitmise tulemusena saadud materjalid edastatakse taotlevale riigile Eurojusti kaudu, kui Eurojustiga ei ole kokku lepitud teisiti. Analoogiline säte on KrMS § 463 lg 3. Eelnõu 4. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on abistamistaotlust taotlev riik. Eelnõu § 55 lõikes 1 sätestatakse Eesti õigus taotleda välisriigilt abi seoses süüteomenetlusega, samuti süüteomenetluses tehtud lahendiga seaduse § 50 lõikes 2 sätestatud tingimustel. Lõikes 44 2 on viiteliselt täpsustatud taotluse sisu juhul, kui abi taotletakse seoses süüteomenetluses tehtud lahendiga. Lõikes 3 on viiteliselt esitatud nõuded abistamistaotluse sisu nõuetele. Lõikes 4 nimetatakse Eesti õigust taotleda abistamisel Eesti menetluse nõuete järgimist. Sellise taotluse esitamisel tuleb ka täpsustada, millised need nõuded on, mille järgimist täitvalt riigilt soovitakse. Näiteks võib taotleda, et uurimistoiming tuleb audio-video salvestada, et salvestise saaks lisada digitaalsele menetlustoimikule. Lõikes 5 on sätestatud, et abistamistaotluse täitmiseks tähtaegade andmise korral tuleb täitvale riigile vajaduse korral selgitada nende tähtaegade põhjendusi, täitmise viivituse korral aga kaalub abistamistaotluse asemel või kõrval muude koostöövormide kasutamist. Viimase regulatsiooni eeskujuks on ELi õigusabi konventsiooni art 4 lõiked 2 ja 4. Eelnõu § 56 korraldab asutuste pädevust abistamismenetluses. Lõike 1 kohaselt on abistamistaotluse esitamiseks pädevad: 1) prokuratuur või prokuratuuriga kooskõlastatult uurimisasutus enne kriminaalmenetluse alustamist või kohtueelses menetluses; 2) kohus või prokuratuur kohtulikus kriminaalmenetluses; 3) kohus kohtulahendi täitmise staadiumis; 4) väärteo kohtuväline menetleja või kohus, kui abistamist taotletakse väärteomenetluses. Tähele tuleb panna, et peatüki 3. jaost võivad tuleneda erisused, mida tuleb taotluse esitamisel järgida. Taotlus esitatakse täitva riigi poolt aktsepteeritavas keeles täitva riigi pädevale asutusele. Sätestatud on ka nõue, et andmete haldamise huvides tuleb taotluse esitamisest teavitada keskasutust. Analoogilised sätted on KrMS § 464 lg 6–7 (Maksu- ja Tolliameti pädevus on kaetud lõike punktidega 1 ja 4 ning selles ei tuleks näha midagi erandlikku). Kui pädevaks asutuseks võib süüteomenetluse mingis staadiumis olla mitu asutust, on nende pädevus üksteisest sõltumatu, nagu selgitatud väljaandmistaotluse esitamise juures (§ 47), ning lähtuda tuleb huvist ja otstarbekusest. Lõige 2 näeb ette, et kui pädev asutus ei esita taotlust, lisab ta tõlke täitva riigi määratud keelde ja edastab keskasutusele, kes esitab selle täitva riigi keskasutusele, ELi õigusabi konventsiooni liikme puhul aga võib esitada ka pädevale asutusele (konventsiooni art 6 kohaselt). Sätted on analoogilised KrMS §-ga 464, mis aga nõuab esitamist keskasutuse kaudu; selline tsentraliseeritus ei näi olevat põhjendatud. Taotluse esitamise kanali korral kohalduvad üldosa sätted, seega ei ole eraldi vaja nimetada võimalust esitada abistamistaotlus nt Eurojusti kaudu (vrd KrMS § 464 lg 5). Lõikes 3 sätestatakse, et Schengeni infosüsteemi riigisisese osa eest vastutaval asutusel on õigus enne abistamistaotluse koostamist lisada Schengeni infosüsteemi teade, et tagada abistamistaotluse täitmiseks vajaliku meetme rakendamine. Sellega analoogiline on KrMS § 464 lg 3. Eelnõu 4. peatüki 3. jagu sisaldab erisätteid abistamise eri liikide kohta. Neid kohaldatakse nii juhul, kui Eesti on täitev riik, kui ka juhul, kui Eesti on taotlev riik. Kui see sättest selgelt tuleneb, kohaldub säte ainult Eesti kui taotleva või täitva riigi õigustele või kohustustele. Eelnõu §-s 57 sätestatakse dokumendi (menetlusdokument, sh kutse, kohtulahend vm) kättesaadavaks tegemist ja kättetoimetamist puudutavad üldised põhimõtted ja reeglid. Lõike 1 kohaselt juhul, kui abistamistaotluse sisuks on dokumendi kättesaadavaks tegemine või kättetoimetamine täitvas riigis asuvale adressaadile, tuleb taotluses märkida adressaadi 45 asukoha- ja kontaktandmed (vt AEK art 14 lg 1 p-d a–d, KrMS § 460 lg 1 p 3) ja taotluse juurde kuulub kättesaadavaks tehtav või kätte toimetatav dokument algkeeles. Oluliseks osaks tuleks eelkõige pidada teavet, millest nähtuvad adressaadi kohustused (kohustus ilmuda kohale, maksta trahv vms) ja õigused (edasikaebe kord ja tähtajad, koht, kust saada lisateavet) ning nende õiguslik ja faktiline alus liigsete detailideta (seoses millega tuleb kohale ilmuda ja millise õigusakti alusel, mille eest tuleb trahv tasuda ja mis on selle õiguslik alus jne). Abistamistaotluses peab sisalduma dokumendi lühike kirjeldus täitva riigi tarbeks selle riigi määratud keeles. Regulatsiooni aluseks on AEK teise lisaprotokolli art 15 lõiked 1–4 ja ELi õigusabi konventsiooni art 5 lg 3. Lõike 2 kohaselt esitatakse dokumendi kättesaadavaks tegemist või kättetoimetamist puudutav abistamistaotlus Eesti keskasutusele ehk Justiitsministeeriumile, kes teeb selle ise adressaadile kättesaadavaks või toimetab kätte või edastab sellel eesmärgil muule pädevale asutusele. Lõikes 3 täpsustatakse, et üldjuhul Eestis tehakse dokument kättesaadavaks KrMSi sellekohaste sätete alusel. Kui sama iseloomuga dokumendi puhul on KrMSi sätete kohaselt nõutav kättetoimetamine või kui taotlev riik on sõnaselgelt soovinud kättetoimetamist, toimetatakse dokument KrMSi sätete kohaselt kätte. Sätete aluseks on AEK art 7 lg 1. KrMSi analoogilised sätted on § 463 lg 11 ja § 4633 lg 2. Lõikes 4 on sätestatud Eesti kui täitva riigi kohustus edastada dokumendi kättetoimetamise kohta taotlevale riigile teatis, milles on märgitud dokumendi kättetoimetamist Eesti õiguse kohaselt ning mis sisaldab adressaadi allkirja ja kuupäevaga kinnitust dokumendi kättesaamise kohta või alternatiivselt pädeva asutuse kinnitust, et dokument on teatud ajal ja viisil kätte toimetatud. Viimasena nimetatud võimalus on kasutatav elektroonse kättetoimetamise korral, kui taotleva riigi jaoks loetavat adressaadi allkirja ei pruugi olla võimalik esitada. Kui kättetoimetamine ei õnnestu, teatab pädev asutus taotlevale riigile viivitamata kättetoimetamise asjaolud ja selle mitteteostumise põhjuse. Sätte aluseks on AEK art 7 lg 2. Analoogiline KrMSi säte on § 4633 lg 3. Eelnõu §-s 58 on sätestatud posti teel kättetoimetamise võimalus. Lõikes 1 on selgitatud, et § 57 kohaselt kättetoimetamine ei välista taotleva riigi õigust toimetada dokument teises riigis asuvale adressaadile kätte posti teel, abistamistaotlust esitamata. Selleks et seda saaks lugeda nõuetekohaselt toimunuks, tuleb täita järgmised lõikes 2 sätestatud tingimused, mis tulenevad EAK teise lisaprotokolli art-st 16 ja ELi õigusabi konventsiooni art 5 lõigetest 1, 2 ja 4, või alternatiivsest välislepingust. Lõike 2 kohaselt lisatakse posti teel kätte toimetatavale dokumendile kaaskiri, milles näidatakse asutus, millelt adressaat saab teavet oma õiguste ja kohustuste kohta seoses kättetoimetamisega. Kaaskirja olulised osad peavad olema adressaadile arusaadavas keeles. Posti teel kätte toimetatava dokumendi enda suhtes kehtivad § 57 lõike 1 p-s 2 sätestatud dokumendi keelt ja tõlget puudutavad nõuded. Lõikes 3 on sätestatud ELi õigusabi konventsiooni liikmesriike puudutav põhimõte, et nende riikide vahel toimub kättetoimetamine üldjuhul posti teel. Täitvale riigile esitatud taotluse alternatiivi (§ 57) kasutatakse juhul, kui adressaadi elu- või asukoht on teadmata või kui taotlev riik küll teab mingit elu-või asukohta, kuid ei ole selles kindel, kui taotleva riigi õiguse jaoks on posti teel kättetoimetamise kinnitus ebapiisav või kui on alust arvata, et posti teel teabe edastamine ei ole võimalik, tõhus ega sobiv. Paragrahvid 59–62 (§ 61 küll tinglikult, kuna see ei põhine kutsel, vaid pigem lähetamisel) on eelnevate paragrahvide suhtes erisätted. Vt ka Schengeni konventsiooni art 52. 46 Eelnõu § 59 puudutab tunnistaja või eksperdi kutsumist puudutavaid erisusi. Lõikes 1 on sätestatud teise riiki abistamistaotluse abil või posti teel menetlustoimingule välja kutsutud tunnistaja või eksperdi immuniteet juhuks, kui ta kutse peale kohale ei ilmu. Seda ei mõjuta kutses väljendatud kohustus ega hoiatus või ähvardus mitteilmumise korral sanktsioone kohaldada. AEK art 8 kohaselt võib tunnistajat või eksperti sanktsioneerida juhul, kui ta ilmub vabatahtlikult taotlevasse riiki ja kutsutakse seal uuesti hoiatust sisaldava kutsega menetlustoimingule, kuhu ta ei ilmu. Arvestades lõikes 1 nimetatud immuniteeti, on lõikes 2 juhuks, kui tunnistaja või eksperdi osavõtt taotlevas riigis läbiviidavast menetlustoimingust on eriti oluline, ette nähtud järgmine protseduur. Taotlev riik esitab sel juhul abistamistaotluse kutse kättetoimetamiseks, märkides taotluses tunnistaja või eksperdi ilmumise erilist olulisust sõnaselgelt, samuti märgitakse taotluses või kutses endas ligikaudne rahasumma, mida taotlev riik maksab tunnistajale päevaraha, transpordi- jm kulude hüvitisena. Lõike 3 kohaselt teatab lõikes 2 sätestatud tingimustele vastava taotluse saanud riik taotlevale riigile, kas kätte toimetatud kutse korral kutsutud tunnistaja või ekspert nõustub taotlevasse riiki menetlustoimingule ilmuma. Taotlev riik võib (enne taotlust, taotluses või hiljem) paluda täitval riigil maksta tunnistajale või eksperdile avanssi ja täitev riik võib sellega nõustuda. Avansi hüvitab taotlev riik. Kuna avansi maksmise küsimus võib osutuda aktuaalseks erinevas taotluse esitamise või täitmise staadiumis, ei ole seaduses täpsustatud, kuidas seda dokumenteeritakse, kuid see on teave, mis tunnistajale või eksperdile teada olevana võib kallutada teda kutset aktsepteerima. Asjakohased sätted on EAK art 10 ja KrMS § 437. Kui tunnistaja või ekspert ilmub kutse peale taotlevas riigis läbiviidavale menetlustoimingule, kuhu teda on abistamistaotlusega või posti teel kätte toimetatud kutsega kutsutud, tasub taotlev riik lõike 4 kohaselt talle päevaraha ning hüvitab transpordikulud elukohast arvestatuna ja elamiskulud vastavalt taotleva riigi standardile. See tuleneb EAK artiklist 9. Lõikes 5 tagatakse tunnistaja või eksperdi puutumatus spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt. Nimelt, kui tunnistaja või ekspert ilmub teises kui oma elukohariigis toimuvale menetlustoimingule (tema kodakondsus ei ole oluline), kuhu teda on kutsutud abistamistaotlusega või posti teel kätte toimetatud kutsega, ei ole lubatud selles riigis teda allutada süüteomenetlusele ega karistusele ega tema vabadust muul viisil piirata seoses süüteoga või süüdimõistmisega, mis on aset leidnud enne tema täitvast riigist lahkumist. Tunnistaja või eksperdi väljakutsumist ei ole seega lubatud kasutada väljaandmise alternatiivina. Puutumatus ei kata süütegusid, mille isik on toime pannud pärast nimetatud ajahetke. Lõike teises lauses nähakse ette erand, mille kohaselt tunnistaja või ekspert minetab puutumatuse juhul, kui ta ei lahku vaatamata võimalusele taotlevast riigist 15 päeva jooksul pärast seda, kui tema kohalolek ei ole seoses menetlustoiminguga enam vajalik, või lahkub sealt ja pöördub seejärel tagasi taotlevasse riiki. Puutumatust ei riku olukord, kus isikul ei ole võimalust (nt haiguse või transpordivõimaluse puudumise tõttu) nimetatud tähtajal taotlevast riigist lahkuda. Sätte aluseks on AEK art 12 lõiked 1 ja 3, sellega analoogilised on KrMS § 436 lg 2 ja § 465 lg-d 1 ja 3. Eelnõu § 60 sisaldab erisusi, mida kohaldatakse juhul, kui taotleva riigi menetlustoimingus on tõendamise eesmärgil (tunnistajana, vastastamisel vms), kuid mitte süüdistatavana kohtumenetluses vajalik sellise isiku kohalolek, keda täitvas riigis hoitakse vahi all. Lõike 1 kohaselt edastatakse sel juhul abistamistaotlus taotleva riigi justiitsministeeriumilt täitva riigi justiitsministeeriumile. Abistamistaotlus peab sisaldama tähtaega, milleks isiku üleandmist soovitakse. Kui taotlus rahuldatakse, antakse vahi all olev isik selleks tähtajaks taotlevale riigile üle. Eestis kui täitvas riigis on nõutav, et vahi all olev isik annab üleandmiseks kirjaliku nõusoleku. 47 Lõikes 2 on sätestatud üleandmisest keeldumise alused. Üleandmisest võib keelduda, kui kirjalik nõusolek on täitvas riigis nõuetekohaselt nõutav, kuid see puudub, samuti, kui vahi all oleva isiku kohalolek on vajalik täitvas riigis toimuvas süüteomenetluses, kui üleandmine põhjustaks vahi all oleku aja pikenemist või on muid kaalukaid põhjusi üleandmisest keeldumiseks. Muude kaalukate põhjuste sisustamisel on täitval riigil kohustus põhjendada nende kaalukust; välislepingud ega seadus näiteid ei too. Sätte aluseks on AEK art 11 lg 1 ja art 15 lg 2 ning ELi õigusabi konventsiooni art 6. Analoogilised KrMS sätted on § 466 lõiked 1–3. Kui Eesti on taotlev riik, märgitakse lõike 3 kohaselt abistamistaotluses selle menetlustoimingu nimetus ja alus, millega seoses isiku üleandmist taotletakse. Analoogilised sätted on KrMS § 467 lg 2 p-d 3 ja 4. Lõike 4 kohaselt jääb isik vahi alla nii taotlevas kui läbisõiduriigis, kui täitev riik ei korralda teisiti (nt kohaldades kautsjoni vms). Üleandmise ajal vahi all oldud aeg arvatakse vahi all oldud aja hulka (vajalik vahistamistähtaja arvestamisel, kahju hüvitamisel jne). Lõige 5 reguleerib üleantava isiku läbisõitu kolmandast riigist. Selle lubamiseks esitab taotluse taotleva riigi justiitsministeerium, esitades läbisõiduriigi nõutud andmed (toetuda saab väljaandmismenetluse analoogiale ja arvestada läbisõiduriigi nõudeid). Läbisõiduriik võib läbisõitu mitte lubada, kui taotluse aluseks (s.t taotletavas riigis menetletavaks süüteoks) on poliitiline süütegu (ELi õigusabi konventsiooni liikmesriikide puhul oleks see keeldumine vastuolus konventsiooni protokolli art-ga 9), kui läbisõit võib ohustada läbisõiduriigi iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, või kui üleantav isik on läbisõiduriigi kodanik (need alused tulenevad AET art 11 lõikest 2, teise lisaprotokolli art 13 lõikest 4; vt ka Austria seaduse § 2 ja Šveitsi seaduse § 1a). Lõike 6 kohaselt laieneb vahi all olevale isikule, keda tunnistajana taotlevale riigile üle antakse, seaduse § 59 lõikes 5 sätestatud puutumuse põhimõte ja reeglid. Lõikes 7 laiendatakse kommenteeritava paragrahvi lõigete 1–6 mutatis mutandis kohaldamist ka isikule, kes ei viibi mitte vahi all, vaid süüdimõistetuna vangistuses, kui vangistust täidetakse taotleva riigi kohtuotsuse alusel ja isiku kohalolek taotlevas riigis on vajalik teistmismenetluses. See tuleneb AEK teise lisaprotokolli artiklist 14. Vt ka KrMS § 466. Lõikes 8 nähakse erandina üldosa kulude reeglitest ette, et taotlev riik hüvitab täitvale riigile vahi all või vangistuses oleva isiku üleandmisega seotud kulud, kui ei lepita kokku teisiti. Regulatsioon on loogiline jätk tunnistaja või eksperdi kulude katmisele taotleva riigi poolt. Sätte aluseks on AEK art 20 lg 1 p b. Analoogiline on KrMS § 437 lg 4 p 2. Eelnõu §-s 61 nähakse ette vahi all oleva isiku üleandmine selle riigi algatusel, kes teda vahi all hoiab. Sellisel juhul on õige rääkida isiku ülevõtmisest süütegu menetleva riigi poolt teise riigi algatusel. Nimelt juhul, kui täitev riik viib süüteomenetlust läbi taotleva riigi spontaanselt süüteomenetluse alustamise eesmärgil edastatud teabe alusel ja taotleva riigi justiitsministeerium on taotlenud täitva riigi justiitsministeeriumilt taotlevas riigis vahi all oleva isiku ülevõtmist täitvas riigis toimuvas menetlustoimingus osalemiseks, antakse see isik üle poolte kokkulepitud tähtajaks. Kui täitev riik nõuab ülevõtmisega nõustumiseks vahi all oleva isiku nõusolekut, esitab lõike 2 kohaselt taotlev riik isiku antud nõusoleku viivitamata täitvale riigile. Lõikes 3 sätestatakse, et seaduse § 60 lõiked 4–6 (vahi all olek täitvas ja 48 läbisõiduriigis, läbisõit ja spetsiaalsuspõhimõte) kohalduvad taotlevas riigis vahi all oleva isiku ülevõtmisele. Regulatsiooni alus on AEK teise lisaprotokolli art 13 lõiked 1–3. Eelnõu §-s 62 sisalduvad erisätted, mis puudutavad kahtlustatava või süüdistatava kutsumist taotlevas riigis läbiviidavale menetlustoimingule. Tähele tuleb panna, et kui sama isik oleks taotleva riigi menetluse tagamiseks seal vahistatud, kohalduks väljaandmise regulatsioon. Lõikes 1 nähakse ette, et kui kätte toimetatavaks dokumendiks on Eesti elanikust süüdistatavale esitatud kutse taotlevas riigis toimuvale kohtuistungile, peab adressaadile jääma vähemalt i 40 päeva enne kohtuistungi toimumist. Regulatsiooni aluseks on AEK art 7 lg 3 ja Eesti deklaratsioon, mis määrab nimetatud ajavahemiku. Lõikes 2 on sätestatud taotlevas riigis toimuvale kohtuistungile kutsutud ja sinna ilmunud kahtlustatava või süüdistatava puutumatuse põhimõte analoogiliselt § 60 lõikes 5 tunnistaja ja eksperdi kohta sätestatuga. Isikut võib süüteomenetlusele allutada jms ainult seoses kutses nimetatud teoga. Regulatsiooni aluseks on AEK art 12 lg 2, analoogilised on KrMS § 465 lõiked 2 ja 3. Eelnõu § 63 sisaldab tõendi, teabe või eseme abistamistaotluse alusel üleandmise põhisätteid. Lõike 1 kohaselt tuleb tõendi, teabe või eseme üleandmise, sealhulgas eseme asukoha kindlakstegemise või arestimise eesmärgil esitatavas abistamistaotluses märkida andmed selle aluseks oleva süüteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht ja muud tehiolud. See tingimus tuleneb AEK art 14 lõikest 2, analoogiline on KrMS § 460 lg 1 p 4. Lõikes 2 sätestatakse põhimõte, et täitev riik kohaldab tõendi või teabe üleandmisel oma õigust (AEK art 3 lg 1). Tõendiks oleva dokumendi või teabe, samuti menetlusdokumendi või -teabe üleandmise taotluse korral antakse lõike 3 kohaselt taotlevale riigile üle kõnealuse dokumendi kinnitatud koopia või tehakse kõnealune teave taotlevale riigile kättesaadavaks nt elektroonses vormis. Kui taotlev riik on sõnaselgelt taotlenud originaaldokumendi üleandmist, täidab täitev riik selle taotluse juhul, kui kaalukad asjaolud ei välista dokumendi üleandmist (AEK art 3 lg 3). Kaalukaks asjaoluks võib pidada näiteks seda, et täitvas riigis toimuvas menetluses on vajalik tuvastada dokumendi originaalil olevad sõrme- ja DNA-jäljed. Lõike 4 kohaselt võib täitev riik originaaldokumendi või muu eseme üleandmise edasi lükata, kui see on vajalik täitvas riigis toimuvas süüteomenetluses (AEK art 6 lg 1). Lõikes 5 sätestatud reegli kohaselt tagastab taotlev riik originaaldokumendi või muu eseme täitvale riigile esimesel võimalusel, kui täitev riik ei ole teatanud tagastamise ebavajalikkusest. Täitev riik võib lugeda eseme tagastamise ebavajalikuks muu hulgas juhul, kui see tagastatakse omanikule, kahjustamata kolmanda isiku õigusi (AEK art 6 lg 2, teise lisaprotokolli art 12 lg 2, vt ka KrMS § 469 lg 2). Lõike 6 kohaselt tehakse taotleva riigi poolt süüteomenetluse läbiviimise eesmärgil taotletud süüteomenetlusalane teave, mis sisaldub kohtu registrites või toimikutes, taotleva riigi pädevale asutusele kättesaadavaks samas ulatuses, kui see tehtaks kättesaadavaks Eesti pädevale asutusele. Muul eesmärgil, sealhulgas tsiviilkohtumenetluse läbiviimiseks, tehakse nimetatud teave taotleva riigi pädevale asutusele kättesaadavaks ulatuses ja viisil, mida Eesti seadus võimaldab. Viimases lauses nimetatud juhul esitab taotluse süüteomenetluse alase teabe saamiseks taotleva riigi justiitsministeerium Eesti justiitsministeeriumile. Regulatsiooni aluseks on AEK art 13 lõiked 1 ja 2, vt ka ELi õigusabi konventsiooni art 6 lg 8. Kommenteeritav lõige puudutab eeskätt andmete edastamist kohtule õigusemõistmise eesmärgil, mitte koostööd süütegude avastamisel ja uurimisel. 49 Eelnõu § 64 näeb ette erisused puhuks, kui on taotletud eseme asukoha kindlakstegemist või selle arestimist. Lõike 1 kohaselt kohaldatakse lisaks §-s 63 sätestatule nõuet, et taotluses peab sisalduma taotlevas riigis tehtud taotluse aluseks oleva menetlusotsustuse (nt vara arestimise määrus) originaal või koopia või selle puudumisel kinnitus, et selline menetlusotsustus oleks tehtud vara asumise korral taotlevas riigis. Regulatsioon on analoogiline KrMS §-ga 469. Vt ka Schengeni konventsiooni art 51. Analoogiliselt § 63 lõikega 2 ning tulenevalt Eesti reservatsioonist AET art 5 lg 1 p c alusel on lõikes 2 ette nähtud, et Eesti kohaldab eseme asukoha kindlakstegemisel ja arestimisel oma õigust. Kooskõlas AET art 5 lõigetes 1 ja 2 sätestatuga on täpsustatud, et Eesti võib täitva riigina kohaldada eseme asukoha kindlakstegemisel ja arestimisel vastastikkust taotleva riigi suhtes, kes on seadnud tingimuseks taotluse aluseks oleva teo karistatavuse mõlema riigi õiguse kohaselt, või nõude, et nimetatud teo puhul peab olema võimalik isiku väljaandmine. AET art 5 lg 1 võimaldab selliseid reservatsioone esitada ja neid esitanud riikide suhtes vastastikkuse põhimõtet kohaldada. Eesti reservatsioon puudutab Eesti õiguse kohaldamist, mitte aga seda, et taotluse aluseks olev tegu peab olema väljaandmist võimaldav kuritegu, nagu võiks KrMS § 469 lg 1 p 2 regulatsioonist järeldada. Lõikes 3 sätestatakse, et Eesti võib KrMSi sätete kohaselt eseme arestida või ära võtta ning taotlevale riigile üle anda kui asitõendi taotluse aluseks oleva süüteo menetluses või kui taotluse aluseks oleva süüteoga saadud vara, seejuures kahjustamata kolmanda isiku õigusi. Regulatsioon tuleneb AEK art 5 ja teise lisaprotokolli art 12 lõikest 1, võrreldavad on KrMS § 469 lõiked 1 ja 2. Arestimise ja eseme üleandmise otsustamise taotlus esitatakse lõike 4 kohaselt eseme asukoha järgsele maakohtule, kes menetleb seda istungit korraldamata analoogiliselt vara arestimise otsustamisega. Maakohtu määruses eseme üleandmise kohta märgitakse lõike 5 kohaselt üleantava vara nimetus ja asukoht ning võimaluse korral vara omaniku või valdaja nimi, läbivaadatud taotluse sisu, kohtu otsustus eseme üleandmise kohta ja selle põhjendus (vrd KrMS § 470 lg 1–2). Kui määrus on jõustunud, edastatakse see lõike 6 kohaselt taotluse saanud pädevale asutusele, kes teavitab taotlevat riiki. Eseme üleandmise taotlevale riigile korraldab Politsei- ja Piirivalveamet (vrd KrMS § 470 lg 3–4). Eelnõu § 65 kohaselt toimub sellise taotluse esitamine ja täitmine, mille sisuks on uurimistoimingu läbiviimine. Tegemist on üldsättega §-de 66–69 suhtes. Lõike 1 kohaselt peavad sel juhul taotluses sisalduma andmed selle aluseks oleva süüteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht ja muud tehiolud (AEK art 14 lg 2). Analoogiliselt § 63 lõikega 2 ja § 64 lõikega 2 on lõikes 2 ette nähtud, et täitev riik kohaldab uurimistoimingu läbiviimisel oma õigust (AEK art 3 lg 1). Lõikes 3 on sätestatud (mh võimaliku erandida eelmisest lõikest), et taotleva riigi sõnaselge taotluse korral kuulatakse tunnistaja või ekspert üle vande all, kui täitva riigi õigus seda võimaldab (AET art 3 lg 2). Lõikes 4 nähakse samuti ette, et taotleva riigi sõnaselge soovi korral teatab täitev riik talle uurimistoimingu läbiviimise aja ja koha ning võib lubada taotleva riigi ametiisiku ja asjast huvitatud isiku kohalolekut uurimistoimingu läbiviimisel (AET 34, lg 1–2). AEK-st ega selle Euroopa Nõukogu kommentaarist ei selgu, keda on asjast huvitatud isiku all silmas peetud. Üle on võtmata põhimõte, et nimetatud isikute kohaloleku lubamisest ei või keelduda, kui see aitab taotlust tulemuslikumalt täita ja vähendab seega tõenäoliselt täiendava abistamistaotluse vajalikkust. Sellest võib järeldada, et asjast huvitatud isiku osalemise korral võib tegemist olla nt millegi sarnasega äratundmiseks esitamisele või tõendi identifitseerimisega kannatanu või tunnistaja poolt. 50 Lõikes 5 nähakse erandina üldosa kulude sättest ette, et taotlev riik hüvitab täitvale riigile täitva riigi territooriumil eksperdi kaasamisega tekkinud kulud, kui ei lepita kokku teisiti (AET art 20 lg 1 a, KrMS § 437 lg 2 p 1 ja lg 4 p 1). Eelnõu §-s 66 sätestatakse audiovisuaalse kaugülekuulamise erisused. Audiovisuaalset kaugülekuulamist kasutatakse tunnistaja või eksperdi puhul, lõikes 7 sätestatud tingimustel võib seda kasutada ka kahtlustatava või süüdistatava puhul. Uurimistoimingu korraldus on AEK teises lisaprotokollis ja ELi õigusabi konventsioonis erakordselt detailselt reguleeritud. Seadusesse on sama regulatsioon sisuliselt üle võetud, et seda saaks samal viisil kasutada ka ilma lepingulise aluseta koostöö korral. Lõiked 2 ja 3 täpsustavad siiski taotluse sisu ja menetlust. Lõike 2 kohaselt peab taotluses sisalduma põhjendus, miks tunnistaja või eksperdi osalemine taotlevas riigis ei ole soovitatav või võimalik. Teise lisaprotokolli kommentaaris, mille on koostanud Euroopa Nõukogu, on nende mõistete sisu avatud. Samuti peab taotluses olema märgitud selle asutuse ja ametiisiku andmed, kes taotleva riigi poolt kaugülekuulamist läbi viib. Asjakohased sätted on lisaprotokolli art 9 lõiked 1 ja 3, vrd KrMS § 468 lg 1. Lõikes 3 on sätestatud, et täitev riik võib kaugülekuulamise korraldamisest keelduda, kui audiovisuaalne kaugülekuulamine ei ole selle riigi õiguse kohaselt lubatav või kui puuduvad vajalikud tehnilised vahendid. Viimase keeldumise põhjenduse vältimiseks võib taotlev riik poolte kokkuleppel varustada täitvat riiki kaugülekuulamiseks vajalike tehniliste vahenditega. Sätte aluseks on AEK teise lisaprotokolli art 9 lg 2. Kui taotlus on otsustatud rahuldada, lepitakse lõike 4 kohaselt poolte vahel kokku ülekuulamise toimumise aeg ja koht ning meetmed, mida on vaja kohaldada tunnistaja või eksperdi kaitseks. Pooled võivad kokku leppida kaugülekuulamise audiovideosalvestamises. Asjakohased sätted on teise lisaprotokolli art 9 lg 5 p b ja KrMS § 468 lõiked 6 ja 7. Lõike 5 loetelu sisaldab täitva riigi pädeva asutuse ülesandeid: 1) Esiteks kutsub see asutus ülekuulatava isiku toimingu läbiviimise kohta oma riigi õiguse kohaselt. Sätte alus on teise lisaprotokolli art 9 lg 4. Analoogiline on KrMS § lg 5; sama KrMS paragrahvi lõike 6 p-s 2 sätestatud ilmumise tagamine on ülemäärane ega toetu välislepingule; tunnistaja või eksperdi suhtes saab kohaldada täitva riigi sanktsioone kohustuse rikkumise, samuti valeütluste andmise korral, kuid isiku osavõttu ei saa sunniga tagada; 2) täitva riigi ametiisik osaleb kaugülekuulamisel, kasutades vajaduse korral tõlgi abi, ning tagab ülekuulatava isikusamasuse tuvastamise ja ülekuulamise kooskõla täitva riigi õiguspõhimõtetega (lisaprotokolli art 9 lg 5 p a, KrMS § 468 lg 6 punktid 3 ja4; 3) täitev riik tagab taotleva riigi või ülekuulatava põhjendatud taotluse korral tõlke (lisaprotokolli art 9 lg 5 p d; KrMS § 468 lg 5 p 5); 4) täitva riigi asutus koostab pärast kaugülekuulamise lõppemist selle kokkuvõtte. Kokkuvõttes märgitakse ülekuulamise aeg ja koht, ülekuulatava jt osalenud isikute nimed ja ametikohad, ülekuulatava antud kinnitus või vanne ning ülekuulamise tehnilised tingimused. Kokkuvõte ei ole protokoll ülekuulamise sisu kohta, mille vajaduse korral (eeskätt kui ülekuulamist ei salvestata) võib oma süüteomenetluse tarbeks koostada taotlev riik; kokkuvõte seda ei asenda. Kokkuvõte edastatakse taotlevale riigile (lisaprotokolli art 9 lg 6, KrMS § 468 lõiked 8 ja 9); 5) täitev riik kohaldab oma õiguses ettenähtud vastutust ülekuulatava kohustuse rikkumise, nt valeütluste korral (lisaprotokolli art 9 lg 7 ja lg 5 p e; KrMS § 468 lg 5). Lõikes 6 sisaldub taotleva riigi ülesanne – ülekuulamine distantsilt oma riigi õiguse kohaselt läbi viia; kui see on praktiline, võib taotlev riik kasutada ülekuulamise läbiviimiseks täitva riigi 51 ametniku poolt küsimuste esitamist või muud abi. Sätte alus on teise lisaprotokolli art 9 lg 5 p e. Nagu nimetatud, võimaldab lõike 7 regulatsioon samu põhimõtteid kasutades üle kuulata ka kahtlustatava või süüdistatava, kui riigid nii kokku lepivad ja kui kahtlustatav või süüdistatav sellega nõus on. Sätte aluseks on teise lisaprotokolli art 9 lõiked 8 ja 9. Lõikes 8 on sätestatud erand üldosa kulude kandmise reeglist: nimelt hüvitab taotlev riik täitvale riigile audiovisuaalse ülekuulamise jaoks vajalikud sidekulud, tõlgi kaasamise kulud ning tunnistaja või eksperdi päevaraha ja transpordikulud, mis on tekkinud elukohast ülekuulamise kohta jõudmiseks. Pooled võivad siiski teisiti kokku leppida. Sätte aluseks on AEK art 20 lg 2, analoogilised on KrMS § 437 lg 2 p 2 ja lg 4 p 1. Eelnõu § 67 näeb ette telefonitsi kaugülekuulamise erisused. Kuigi kaugülekuulamise eri vormide vahel on palju sarnasusi, näevad välislepingud ette ka mõned olulised erinevused, mistõttu neid on eelistatud reguleerida eraldi paragrahvides. Erinevalt audiovisuaalsest kaugülekuulamisest on lõike 1 kohaselt telefonitsi kaugülekuulamine võimalik üksnes tunnistaja ja eksperdi puhul, mitte aga kahtlustatava või süüdistatava puhul tema kaitseõiguse tagamiseks. Kui tunnistaja ja eksperdi audiovisuaalseks kaugülekuulamiseks (erinevalt kahtlustatavast) ei olnud vaja tema nõusolekut, siis telefonitsi kaugülekuulamise puhul on tegemist uurimistoiminguga, mille puhul ülekuulatava nõusolek võib olla oluline. Nõusolekut tuleb küsida taotleval riigil ja selle olemasolu tuleb märkida lõike 2 punkti 1 kohaselt taotluses. Lõike 3 kohaselt võib täitev riik keelduda telefonitsi kaugülekuulamisest, kui ülekuulatava nõusolek puudub või kui see ei ole täitva riigi õiguse kohaselt lubatav. Taotlust ja tingimusi puudutavate sätete aluseks on AEK teise lisaprotokolli art 10 lõiked 1–4; analoogilised sätted on KrMS §-s 468. Kui taotlus on otsustatud rahuldada, määratakse lõike 4 kohaselt poolte kokkuleppel kaugülekuulamise toimumise aeg, koht ja tehnilised tingimused ning pooled võivad kokku leppida salvestamist puudutavad asjaolud, kui salvestamine on kavas. Täitev riik võib seada telefonitsi kaugülekuulamise korraldamisel tingimuseks, et kohaldatakse § 66 lõike 5 punktides 2, 3 ja 5 (täitva riigi ametiisiku juuresolek ja täitva riigi õiguspõhimõtetega kooskõla tagamine, õigus tõlgile ja ülekuulatava sanktsioneerimine kohustuste rikkumise korral) sätestatut. Lõike 5 kohaselt teatab ülekuulamise aja, koha ja tingimused ülekuulatavale täitva riigi pädev asutus, samuti on tema vastutada ülekuulatava isikusamasuse tuvastamine. Ülekuulamise viib analoogiliselt audiovideoülekuulamisega läbi taotleva riigi ametiisik (§ lg 1 p 2 kohaselt peab see isik olema taotluses märgitud). Sätete aluseks on AEK teise lisaprotokolli art 10 lõiked 5 ja 6; vt KrMS § 468. Lõige 6 sätestab erandi kulude katmiseks sarnaselt eelmise paragrahvi lõikega 8. Järgnevates paragrahvides on käsitletud jälituse tunnustega uurimistoiminguid (kuna neid välislepingus otseselt jälitusena ei kategoriseerita, on seda nende määratlemisel seaduses samuti välditud), mille puhul kehtivad siiski uurimistoimingu vormis abistamise üldised sätted. AEK jälituse tunnustega uurimistoiminguid ei reguleeri. AEK teises lisaprotokollis sisalduvad artiklid piiriülese jälgimise, kontrollialuse saadetise ja politseiagendi kasutamise kohta (art-d 17–19). Lisaprotokolli ratifitseerimisel on Eesti teinud reservatsiooni, mille kohaselt artiklid 17 ja 19 jäetakse täielikult kohaldamata. ELi õigusabi konventsioonis on reguleeritud kontrollialuseid saadetisi (art 12), politseiagendi kasutamist (art 14) ja side pealtkuulamist (art- d 17–22). Konventsiooni ratifitseerimisel on Eesti teinud reservatsiooni, mille kohaselt artiklit 52 14 Eesti ei kohalda. Schengeni konventsioon reguleerib 3. osa (politsei ja turvalisus) 1. peatükis (politseikoostöö) piiriülest jälgimist (art 40) ja piiriülest jälitamist (art 41), mis on Eesti suhtes kohaldatavad. Tähele tuleb panna, et politseiagendi kasutamine on võimalik uurimistaotluse (EUM) alusel. Eelnõu § 68 käsitleb piiriülese jälgimisega seonduvat, tuginedes Schengeni konventsioonis kokkulepitule. Säte on kohaldatav selle konventsiooni liikmesriikide vahel. Lõikes 1 nähakse ette, et Schengeni konventsiooni liikmesriigi taotlusel võib teine liikmesriik võimaldada oma territooriumil jätkata isiku jälgimist seoses kuriteokahtlusega või vajadusega aidata kaasa kahtlustatava isiku tuvastamisele või asukoha kindlakstegemisele. Piiriülese jälgimise tingimuseks on, et abistamistaotluse alus on kuritegu, mille puhul on võimalik isiku väljaandmine. Taotluse rahuldamisel võib täitev riik seada lisatingimusi, mille sisu kohta piiranguid ei ole sätestatud. Võib spekuleerida, et üheks lisatingimuseks võib olla välisriigi ametiisikute saatmine täitva riigi ametiisiku poolt. Sätte aluseks on Schengeni konventsiooni art 40 lg 1 esimene lõik, analoogiline säte on KrMS § 472 lg 1. Lõikes 2 nähakse ette, et piiriüleseks jälgimiseks on pädevad taotleva riigi poolt pädevaks tunnistatud ametiisikud, samuti taotleva riigi sellekohase taotluse korral täitva riigi ametiisikud, ning see peab toimuma kooskõlas Schengeni konventsiooni artikli 40 lõikes 3 sätestatud põhimõtetega. Viidatud põhimõtteid ei ole peetud otstarbekaks seaduses üle korrata, kuna need on konventsioonis sätestatud selgelt ja arusaadavalt. Lõike teise lause kohaselt on Eestis pädevaks ametiisikuks Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti ning Maksu- ja Tolliameti ametiisikud. Sätte aluseks on Schengeni konventsiooni art 40 lg 1 teine lõik. Taotluse esitamise ja menetluse kohta on erisusena lõikes 3 ette nähtud, et Eestis on piiriülese jälgimise taotluse esitamiseks ja täitmiseks pädev asutus prokuratuur kui kohtueelse kriminaalmenetluse eest vastutav asutus, kes saab koordineerida uurimis/jälitusasutuste tegevust ning anda või taotleda jälituslubasid. Sätte aluseks on Schengeni konventsiooni art 1 lg 1 kolmas lõik. Võrreldav on KrMS § 472 lg 2. Pädevate asutuste osas vrd Schengeni konventsiooni art 40 lõiked 4 ja 5. Kuna varjatud jälgimine on Eestis jälitustoiminguna tõendamise eesmärgil kohaldatav piiratud liiki kuritegude korral ja KrMS §-s 1265 sätestatud tingimustel, on lõike 4 kohaselt ka Eesti ametiisiku poolt teises konventsiooni liikmesriigis jälgimise puhul hõlmatud kuritegude loetelu piiratud KrMS § 1262 lõikes 2 loetletud kuritegudega nende kohtueelses menetluses. Taotluse võib esitada ainult sellise kuriteo alusel. Võrreldav on KrMS § 472 lg 3. Küsitav on, kas teise riigi ametiisiku poolt piiriülese jälgimise võimaldamisel tuleb lähtuda konventsiooni standardist, mis näeb ette jälgimise väljaandmist võimaldava kuriteo korral. Alternatiivne tõlgendus on, et lähtuda EUM direktiivi 2014/41 artikli 11 lg 1 p-s c sätestatud eranditeta taotluse rahuldamisest keeldumise aluse analoogiast: taotluse rahuldamisest võib keelduda, kui taotletud uurimistoiming ei ole selle aluseks oleva süüteo puhul Eesti õiguse kohaselt lubatud. Seda tõlgendust toetaks üldreegel, et uurimistoimingu tegemiseks esitatud abistamistaotlus täidetakse vastavalt täitva riigi õigusele (§ 65 lg 2). Kooskõlas Schengeni konventsiooni art 40 lõikega 2 nähakse lõikes 5 ette edasilükkamatul juhul jälgimise piiriülene jätkamine, milleks lõike 6 kohaselt Eestis ei ole kuni viie tunni vältel vaja KrMS § 1265 lõikes 1 nimetatud varjatud jälgimise luba. Selle erisuse kasutamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) kuritegu, milles jälgitavat isikut kahtlustatakse, on Schengeni konventsiooni artikli 40 lõikes 7 toodud loetelus. Loetelu kordamist seaduses ei ole peetud vajalikuks (vrd KrMS § 472 lg 2); 53 2) piiri ületamisest teatatakse kohe selle riigi, kus jälgimine jätkub, pädevale asutusele. Eestis on selleks asutuseks paragrahvi lõike 3 kohaselt prokuratuur, kes on ühtlasi KrMS § 1265 kohaselt varjatud jälgimise loa andja; 3) piiriülese jälgimise taotlus koos selgitusega edasilükkamatu piiriülese jälgimise põhjendatuse kohta esitatakse esimesel võimalusel riigile, milles jälgimine jätkub, esimesel võimalusel. Sättest ja konventsiooni art 40 lg2 p-st 2 tulenevalt ei ole nõutav, et taotluse esitamine toimuks edasilükkamatu piiriülese jälgimise vältel (vrd art 40 lg 2 p 1, mis seda rõhutab). Võrreldavad sätted on KrMS § 472 lg 5 p-d 1 ja 2; 4) edasilükkamatul juhul tuleb ikkagi järgida piiriülese jälgimise üldisi tingimusi, seega on rõhutatud, et järgitakse Schengeni konventsiooni artikli 40 lõikes 3 sätestatud põhimõtteid. Võrreldav säte on KrMS § 472 lg 6; 5) jälgimine lõpetatakse, kui riik, milles jälgimine jätkub, pärast kommenteeritava lõike punktis 2 nimetatud teavituse või punktis 3 nimetatud taotluse saamist selle lõpetamist nõuab või kui see riik ei ole jälgimise jätkamiseks luba andnud viie tunni möödumisel piiri ületamisest arvates. Sätte aluseks on Schengeni konventsiooni art 40 lõike 2 teine lõik, millest järelduvalt võib jälgimine viie tunni vältel jätkuda ilma luba omamata, välja arvatud juhul, kui see on keelatud. Eeldamisi on jälgimine lubatud taotleva riigi õiguse alusel, konventsioonist lähtudes toetutakse kuni viietunnise piiriülese jälgimise puhul usaldusele, et see on õiguspärane ka täitvas riigis. Võrreldav säte on KrMS § 472 lg 7, vt ka seletuskirja osa 2.5.b. Eelnõu § 69 näeb ette postisaadetise varjatud läbivaatust puudutavad erandid. Kuna Eesti ei ole selle toimingu osas AEK teisele lisaprotokollile reservatsiooni teinud, lähtutakse sellest välislepingust, kuid välislepingute vastuolu korral tuleb arvestada koostöö aluseks olevast välislepingust tulenevaid erisusi. Postisaadetise varjatud läbivaatuse taotlemise tingimuseks on lõike 1 kohaselt, et selle aluseks on väljaandmist võimaldav kuritegu. Selguse huvides korratakse, et taotlus lahendatakse täitva riigi õiguse kohaselt, mis tähendab taotluse täitmise võimatust kuriteo puhul, mille puhul KrMS §-s 1266 nimetatud jälitustoiming ei ole lubatav. Sätte aluseks on AEK teise lisaprotokolli art 18 lõiked 1–3. Lõike 2 kohaselt on Eestis postisaadetise varjatud läbivaatuse taotluse esitamiseks ja täitmiseks pädevad kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõikes 1 nimetatud jälitusasutused. Eesti deklaratsioon lisaprotokolli ratifitseerimisel on kitsam, kuid seda on vaja muuta juba seetõttu, et organisatsiooniliste ümberkorralduste tõttu on deklaratsioonis nimetatud andmed vananenud. KrMSis analoogilisi sätteid ei ole. Asjakohane on ka ELi õigusabi konventsiooni art 12. Eelnõu § 70 näeb ette ühise uurimisrühma moodustamise alused ja selle toimimise korra, lähtudes AEK teise lisaprotokolli artiklist 20. ELi õigusabi konventsiooni art 13 ja selle teemaline ELi 13.06.2002 raamotsus 2002/465 sisaldavad sisuliselt identset regulatsiooni AET lisaprotokolliga. Arvestada tuleb ka ELi asutuste õigusi ühises uurimisrühmas osalemisel. Erinevalt seni käsitletud uurimismeetmetest ei ole ühise uurimisrühma puhul tegemist uurimistoiminguga, vaid uurimise organisatsioonilise meetmega, kuid siiski toimub koostöö abistamistaotluse alusel. Lõike 1 kohaselt võivad kaks või enam riiki (tulenevalt § 4 lõikes 3 antud riigi määratlusest ka nt Europol) omavahelise kokkuleppega moodustada ühise uurimisrühma abistamistaotluse alusel, milles sisaldub uurimisrühma koosseisu ettepanek, ning eelkõige juhul, kui süüteomenetluses on seoseid mitme riigiga või kui mitu riiki uurivad omavahel seotud süütegusid ning on vajalik menetlusi koordineerida. Uurimisrühma moodustamise kokkuleppes määratletakse lõike 2 kohaselt uurimisrühma konkreetne eesmärk, mille sisuks on süüteo uurimine ühe või mitme osalisriigi territooriumil, tegutsemise tähtaeg, mida võib osalisriikide kokkuleppel pikendada, tegutsemise tingimused ja rühma koosseis. Säte põhineb 54 AET teise lisaprotokolli art 20 lõigetel 1 ja 2, võrreldavad on KrMS § 471 lg 1, ELi õigusabi konventsiooni art 13 lõiked 1 ja 2 ning raamotsuse 2002/465 art 1 lõiked 1 ja 2. Lõikes 3 määratletakse, et Eestis taotleva või täitva riigina on pädevaks asutuseks uurimisrühma puudutava taotluse esitamisel, selle täitmise otsustamisel ja uurimisrühma moodustamise kokkuleppe sõlmimisel prokuratuur ja Eurojusti Eesti liige. Võrreldav säte on KrMS § 471 lg 11. Lõikes 4 sätestatakse, et uurimisrühma juhib tegutsemisriigi pädeva asutuse ametiisik tegutsemisriigi õigusest tuleneva pädevuse alusel. Samuti on kirjas, et kogu uurimisrühm tegutseb uurimisrühma juhi juhtimisel tegutsemisriigi õiguse alusel. Uurimisrühma liikmed, kes on muu uurimisrühma osalisriigi (s.t muu riigi kui tegutsemisriigi) pädeva asutuse ametiisikud, arvestavad tingimusi, mis on seatud nende osalisriigi poolt ja väljendatud uurimisrühma moodustamise kokkuleppes. Asjakohased sätted on AET teise lisaprotokolli art 20 lõike 3 p-d a ja b, ELi õigusabi konventsiooni art 13 lg 3 p-d a ja b ja raamotsuse 2002/465 art 1 lg 3 p-d a ja b; vrd KrMS § 471 lg 2. Lõikes 5 loetletakse õigused, mis kuuluvad sellise uurimisrühma liikmele, kes on muu uurimisrühma osalisriigi (s.t muu riigi kui tegutsemisriigi) pädeva asutuse ametiisik. Need hõlmavad õigust: 1) osaleda tegutsemisriigis läbiviidavas uurimistoimingus, kui uurimisrühma juht ei ole tegutsemisriigi õiguse kohaselt otsustanud teisiti. Sätte aluseks on AET teise lisaprotokolli art 20 lg 5, ELi õigusabi konventsiooni art 13 lg 5 ja raamotsuse 2002/465 art 1 lg 5; 2) uurimisrühma juhi ülesandel läbi viia uurimistoimingut tegutsemisriigis, kui tegutsemisriigi õigus seda võimaldab ning selle on heaks kiitnud tegutsemisriigi ja kõnealuse liikme riigi pädevad asutused. Sätte aluseks on AET teise lisaprotokolli art 20 lg 6, ELi õigusabi konventsiooni art 13 lg 6 ja raamotsuse 2002/465 art 1 lg 6; vrd KrMS § 471 lg 3; 3) taotleda oma riigi pädevalt asutuselt uurimistoimingu tegemist vastavalt oma riigi õigusele. Sätte aluseks on AET teise lisaprotokolli art 20 lg 7, ELi õigusabi konventsiooni art 13 lg 7 ja raamotsuse 2002/465 art 1 lg 7; 4) edastada oma riigi õiguse kohaselt ja oma pädevuse piires uurimisrühmale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikku teavet, mis on kogutud tema riigis. Sätte aluseks on AET teise lisaprotokolli art 20 lg 9, ELi õigusabi konventsiooni art 13 lg 9 ja raamotsuse 2002/465 art 1 lg 9; vrd KrMS § 471 lg 4. Lõikes 6 on loetletud tegutsemisriigi pädevused. Nimelt, tegutsemisriik: 1) korraldab uurimisrühma tegevust toetava struktuuri ja organisatsioonilised tingimused. Sätte aluseks on AET teise lisaprotokolli art 20 lg 3 p c, ELi õigusabi konventsiooni art 13 lg 3 p c ja raamotsuse 2002/465 art 1 lg 3 p c; vrd KrMS § 471 lg 2; 2) taotleb abistamistaotlusega või muul õiguslikul alusel osalisriigiks mitte oleva riigi abi, kui see on vajalik ühise uurimisrühma eesmärgi saavutamiseks. Sätte aluseks on AET teise lisaprotokolli art 20 lg 8, ELi õigusabi konventsiooni art 13 lg 8 ja raamotsuse 2002/465 art 1 lg 8. Lõikes 7 on täpsustatud, et teavet, mida uurimisrühma liige valdab õiguspäraselt, kuid mis tema riigi jaoks on muidu teadmata, võib kasutada uurimisrühma eesmärgi saavutamiseks, teabe päritoluriigi eelneval nõusolekul muu süüteo avastamiseks ja menetlemiseks, ära hoidmaks vahetut ja tõsist ohtu avalikule korrale, kui sellega ei kahjustata eelnimetatud nõusoleku tingimust, ja samuti muul eesmärgil, kui osalisriigid on selles kokku leppinud. Lõike 8 kohaselt võib lõike 7 punktis 2 nimetatud juhul (muu süüteo avastamine ja 55 menetlemine) võib teabe päritoluriik keelduda nõusoleku andmisest üksnes juhul, kui see kahjustaks selles riigis läbiviidavat süüteomenetlust või kui oleks alus keelduda abistamistaotluse täitmisest. Sätete aluseks on AET teise lisaprotokolli art 20 lg 10, ELi õigusabi konventsiooni art 13 lg 10 ja raamotsuse 2002/465 art 1 lg 10; vrd KrMS § 471 lg 5. Lõige 9 võimaldab poolte kokkuleppel ning tingimusel, et osalisriikide õigus seda võimaldab, kaasata uurimisrühma töösse isikuid, kes ei ole uurimisrühma osalisriigi pädeva asutuse ametiisikud. Kaasatud isikutel ei ole paragrahvi lõikes 5 sätestatud õigusi. Kõne alla võivad tulla nt tehnikud, analüütikud, tõlgid jne. Sätte aluseks on AET teise lisaprotokolli art 20 lg 12, ELi õigusabi konventsiooni art 13 lg 12 ja raamotsuse 2002/465 art 1 lg 12. Eelnõu §-s 71 sisalduvad sätted, mis määratlevad jälituse tunnustega uurimistoimingus (§ 68 ja 69) või ühises uurimisrühmas teise riigi territooriumil tegutseva välisriigi ametiisiku seisundi. Lõike 1 kohaselt loetakse selline välisriigi ametiisik karistusõiguslikult võrdseks täitva või uurimisrühma puhul tegutsemisriigi ametiisikuga. See tähendab, et nii välisriigi ametiisiku poolt kui tema vastu toime pandud kuritegudes on ta võrdne täitva või tegutsemisriigi ametiisikuga. Sätte aluseks on AET teise lisaprotokolli art 21, Schengeni konventsiooni art 42, ELi õigusabi konventsiooni art 15 ja raamotsuse 2002/465 art 2. Lõike 2 kohaselt välisriigi ametiisiku tekitatud kahju hüvitab riik, mida ta esindab, vastavalt täitva või tegutsemisriigi õigusele. Täitev või tegutsemisriik heastab välisriigi ametiisiku tekitatud kahju samadel tingimustel, nagu heastataks täitva või tegutsemisriigi ametiisiku tekitatud kahju. Kui täitev või tegutsemisriik hüvitab välisriigi ametiisiku tekitatud kahju kannatanule või tema õigusjärglasele, võib selle asjassepuutuvalt välisriigilt täielikult sisse nõuda. Kahjustamata riigi nõudeid kolmandate isikute vastu hoidub riik muu kahju hüvitamise nõudmisest välisriigilt. Riigid võivad kokku leppida teisiti. Sätte aluseks on AET teise lisaprotokolli art 22, Schengeni konventsiooni art 43, ELi õigusabi konventsiooni art 16 ja raamotsuse 2002/465 art 3. Eelnõu § 72 puudutab teabe salajast pealtkuulamist ja -vaatamist. AET ega selle lisaprotokoll seda uurimistoimingut ei reguleeri, küll aga ELi õigusabi konventsioon, mille sätteid (art 18 ja järgmised) sel juhul tuleb kohaldada. Lõikes 1 täpsustatakse, et ELi õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotlusel ning konventsioonis sätestatu kohaselt võib teine liikmesriik elektroonilise side võrgu kaudu edastatavat teavet salaja pealt kuulata või vaadata ning selle vahetut edastada taotlevale riigile, samuti selle teabe salvestada ja salvestise edastada taotlevale riigile. Üldpõhimõtte kohaselt kohaldub uurimismeetmetele täitva riigi õigus välislepingust tulenevate erisustega. Lõikes 2 määratletakse Eestis teabe salaja pealtkuulamise ja -vaatamise taotluse esitamiseks ja täitmiseks pädevate asutustena Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ning Maksu- ja Tolliamet. See põhineb ELi õigusabi konventsiooni ratifitseerimisel tehtud deklaratsioonile. Tähele tuleb panna, et EUM direktiivist tulenevalt on detailsemalt reguleeritud teabe salajane pealtkuulamine ja -vaatamine ning sellest teavitamine uurimistaotluse (EUM) alusel (vt seaduse 10. ptk §-d 166 ja 167). Eelnõu § 73 puudutab pangaandmete edastamist, mis on võimalik ELi õigusabi konventsiooni liikmesriikide vahel selle protokolli artiklite 1 ja 3 alusel. Lõikes 1 täpsustatakse, et Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotlusel ning konventsiooni lisaprotokollis sätestatud tingimuste ja korra kohaselt võib täitev riik välja selgitada ja taotlevale riigile edastada teabe taotlevas riigis kuriteos kahtlustava või süüdistatava nimel ja kasutada olevate pangakontode ning nende kontodega seotud üksikasjade, sealhulgas tehingupartnerite kontode kohta ning jälgida nimetatud kontol toimuvat reaalajas ning sel viisil saadud teabe edastada 56 taotlevale riigile. Lõikes 2 määratletakse Eestis pangaandmete edastamise taotluse esitamiseks ja täitmiseks pädevate asutustena jälitusasutused. Üldpõhimõtte kohaselt kohaldub uurimismeetmele täitva riigi õigus välislepingust tulenevate erisustega. Eelnõu §-s 74 sätestatakse, et kui abistamistaotluse sisuks on tunnistajakaitse, korraldavad pooled selle täitmise kokkuleppel oma õigust kohaldades. Sätte aluseks on AEK teise lisaprotokolli art 23, analoogiline on KrMS § 464 lg 4. Eelnõu § 75 lõige 1 võimaldab täitval riigil kohaldada taotleva riigi palvel oma õiguses võimalikke meetmeid abistamistaotluse esemeks oleva tõendi hävimise või kadumise vältimiseks, olukorra muutumise vältimiseks või ohustatud huvide kaitseks (nt oht, et kuritegelikul teel saadud privaatsust riivavad pildid või muu teave avaldatakse ja sellega tekitatakse suurem kahju kannatanule), sealhulgas enne abistamistaotluse esitamist. Täitev riik võib seada meetme kohaldamisele tingimusi, ka tähtaja. Toiming protokollitakse täitva riigi õiguse kohaselt. Sätte aluseks on AEK teise lisaprotokolli art 24, sellega analoogilised on KrMS § 469 lg 4 ja § 470 lg 5. Lõikes 2 täpsustatakse, et Interpoli kaudu esitatud taotluse või Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel võib Eestis arestida eseme, mille asukoha kindlakstegemist on taotletud. Kui taotlev riik ei esita kahe kuu jooksul eseme üleandmise taotlust, vabastatakse ese aresti alt. Säte on analoogiline KrMS § 470 lõikega 6. Eelnõu 5. peatükk reguleerib süüteomenetluse üleandmist ja koosneb kolmest jaost. 5. peatüki 1. jagu sisaldab süüteomenetluse üleandmise üldsätteid. Eelnõu § 76 näeb ette riikide toimimise alused olukorras, kus on teada, et teises riigis viiakse läbi süüteomenetlust sama isiku (5. peatükis nimetatud ka menetlusalune isik) poolt sama teo toimepanemise suhtes. Kui süüteomenetluse alustamisel või selle läbiviimise käigus on süüteo menetlemiseks pädev asutus sellisest asjaolust teadlik, kaalub ta lõike 1 kohaselt menetlusest loobumist, selle peatamist või üleandmist. Sätte aluseks on KrimEK art 6 lg 2 ja art 30 lg 1. Kui süüteomenetlusest ei loobuta ja seda ei peatata, teavitab pädev asutus lõike 2 kohaselt sellest riiki, kus sama isiku poolt sama teo toimepanemise suhtes menetlust läbi viiakse. Teavitamine peab toimuma aegsasti ja hiljemalt enne süüteoasja lõpetava lahendi tegemist teavitavas riigis. Sätte alus on KrimEK art 30 lg 2. Kui lõikes 2 nimetatud teavituse saatmise ajal ei ole ei teavitust saatnud ega seda saanud riigis kohal oleva süüdistatava suhtes kohtumenetlus alanud, räägivad nimetatud riikide pädevad asutused lõike 3 kohaselt §-s 77 sätestatut arvesse võttes läbi, millises riigis tuleks süüteomenetlus läbi viia. Süüteoasja lõpetava lahendi tegemine lükatakse läbirääkimiste korral kuni 30 päeva võrra edasi teavituse saatmisest arvates. Sätte aluseks on KrimEK art 31 lõiked 1 ja 2. Lõikes 4 sätestatakse, et kui see on süüteomenetluses tõe väljaselgitamise või menetlusalusele isikule kohase karistusõigusliku meetme kohaldamise huvides, räägivad puudutatud riikide süütegu menetlevad asutused süüteomenetluse ühte riiki koondamise otstarbekuse hindamiseks läbi ka juhul, kui eri riikides viiakse läbi menetlust sama isiku või isikute grupi poolt eri süütegude toimepanemise suhtes või sama grupi liikmete poolt sama teo toimepanemise suhtes. Sätte aluseks on KrimEK art 32. Lõikes 5 määratletakse, et kui lõikes 3 või 4 nimetatud läbirääkimiste tulemusel otsustatakse koondada süüteomenetlus ühte riiki, on sellel samad tagajärjed kui süüteomenetluse üleandmisel taotluse alusel. Sätte aluseks on KrimEK art-d 33 ja 34. 57 Lõikes 6 sisaldub erisäte, mille kohaselt Eesti võib jätta paragrahvis sätestatu kohaldamata, kui sama teo eest võib vähemalt ühes puudutatud riigis karistust kohaldada ainult haldusasutus (s.t mitte süüteo menetleja) või kui puudutatud riikide vahel puudub välisleping ja teine riik ei taga võrreldaval juhtumil Eesti teavitamist lõikes 2 sätestatu kohaselt või ei asu läbirääkimistesse lõikes 3 sätestatu kohaselt. Esimese erandi aluseks on Eesti reservatsioon KrimEK art 73 I lisa p g alusel. Eelnõu §-s 77 sätestatakse menetluse üleandmise üldised tingimused. Lõike 1 kohaselt peab menetletav süütegu olema taotleva riigi jurisdiktsioonis ning kriminaalasjadega tegeleva kohtu menetluspädevuses vähemalt edasikaebe staadiumis. Varasemas staadiumis võib seda menetleda seega ka haldusasutus. Konventsiooni ratifitseerimisel on riigid teatanud, millised halduskorras menetletavad süüteo kategooriad peaks olema kaetud ning Eesti ei ole sellekohast teavet esitanud. Sellest järeldub, et Eesti taotlust väärteomenetlust üle anda tõenäoliselt teised osalisriigid ei ole kohustatud lepingu alusel aktsepteerima. Samas ei anna see asjaolu Eestile õigust keelduda teise liikmesriigi haldusorgani poolt menetletava karistatava teo (nt Saksa OWiG-i alusel menetletavad teod) menetluse ülevõtmisest üksnes selle asjaolu tõttu, et seda menetleb haldusorgan. Eelnimetatud Eesti reservatsioon puudutab ainult seaduse § 76 kohaldamist (täpsemalt KrimiEK artiklite 30 ja 31 kohaldamist). Samuti ei ole välistatud väärteomenetluse ja selle välismaiste ekvivalentide, samuti haldusõigusrikkumiste, mille edasikaeve toimub kriminaalasju arutavas kohtus, menetluste üleandmine vastastikkuse põhimõtte alusel. Teiseks eelduseks on, et üleandmise ese on kas süüteomenetlus või teatud tingimustel süüteomenetluses tehtud lahendi täitmine. Lõikes 3 (selle alus on KrimEK art 8 lg 2) on sätestatud tingimused, mille kõigi esinemise korral on viimati nimetatud lahendi täitmine üleantav – tegemist on n-ö viimase abinõuga, kui lahendi täitmine taotlevas riigis ega väljaandmise, kohtulahendi tunnustamise vms koostöö korras ei ole võimalik. Kolmandaks eelduseks menetluse üleandmisel on, et menetletavat tegu on täitvas riigis võimalik süüteona menetleda ja selle eest karistust kohaldada sealse õiguse alusel (s.t mõlemal riigil on jurisdiktsioon) või et täitvas riigis oleks võimalik menetlust läbi viia ja teo eest karistada, kui tegu oleks toime pandud täitva riigi territooriumil, kuid täitval riigil puudub teo suhtes jurisdiktsioon ja ta saab selle taotlevalt riigilt, kes omakorda loobub oma jurisdiktsiooni teostamisest täitva riigi kasuks. Viimasel juhul ei ole täitval riigil n-ö algupärast jurisdiktsiooni teo üle, kuid ta saab kasutada taotlevalt riigilt saadud jurisdiktsiooni, mis täiendab tema enda pädevust menetleda samasugust hüpoteetilist oma territooriumil toime pandud tegu. Kuna viimasel juhul on üleandmise menetluses ette nähtud erisusi, tuleb seda asjaolu oluliseks pidada; sellist taotleva riigi jurisdiktsioonil põhinevat pädevust nimetatakse subsidiaarjurisdiktsiooniks. Sätte alused on KrimEK art 1 p a, art 2 lõiked 1 ja 2, art 5, art 6 lg 1 ja art 7 lg 1. Lõikes 2 on loetletud süüteomenetluse üleandmise alused: 1) menetlusalune isik on täitva riigi alaline elanik. Selle alus on KrimEK art 8 lg 1 p a, vrd KrMS § 474 lg 1 p 1; 2) menetlusalune isik on täitva riigi kodanik või pärit täitvast riigist. Selle alus on KrimEK art 8 lg 1 p b, vrd KrMS § 474 lg 1 p 1; 3) täitvas riigis viiakse või hakatakse viima täide vabaduskaotuslikku karistust menetlusaluse isiku suhtes. Sätte alus on KrimEK art 8 lg 1 p c, vrd KrMS § 474 lg 1 p 2; 4) täitvas riigis viiakse läbi sama või muu teoga seoses süüteomenetlust menetlusaluse isiku suhtes. Selle alus on KrimEK art 8 lg 1 p d, vrd KrMS § 474 lg 1 p 3; 5) tõe väljaselgitamine täitvas riigis on tõenäolisem, eeskätt seal paiknevate tõendite tõttu. Sätte alus on KrimEK art 8 lg 1 p e, vrd KrMS § 474 lg 1 p 4; 58 6) menetlusaluse isiku kohalolekut kohtumenetluses on tõenäolisem tagada täitvas kui taotlevas riigis. Sätte alus on KrimEK art 8 lg 1 p g, vrd KrMS § 474 lg 1 p 5; 7) menetlusaluse isiku süüdimõistmise korral on tema rehabiliteerimise väljavaated suuremad täitvas kui taotlevas riigis. Selle alus on KrimEK art 8 lg 1 p f; 8) menetlusaluse isiku süüdimõistmise korral on karistuse täitmine täitvas riigis tõenäolisem kui taotlevas riigis, arvestades ka väljaandmise võimalikkust. Selle alus on KrimEK art 8 lg 1 p h. Eelnõu §-s 78 on nimetatud menetluse üleandmisel kohalduvad tõlgenduslikud ja menetluslikud põhimõtted. Lõike 1 järgi võrdsustatakse tõlgendamisel karistusõiguslikult taotleva ja täitva riigi ametiisikud (nii süüteo toimepanijana kui ka ohvrina) ja avalikud hüved. See on oluline ametialaste ja ametiisiku või avaliku hüve vastu toime pandud süüteo menetluse üleandmisel. Sätte alus on KrimEK art 7 lg 2. Lõike 2 kohaselt juhul, kui taotlus on esitatud välislepingu alusel ja täitev riik menetleks süütegu subsidiaarjurisdiktsiooni alusel, pikenevad taotluse esitamisel iga täitva riigi õiguses kehtivad aegumis- ja menetlustähtajad kuue kuu võrra. Nimetatud põhimõte on põhjendatud olukorraga, kus täitval riigil ei ole seni olnud jurisdiktsiooni puudumise tõttu alust teo kohta teavet koguda ja seda uurida. Sätte alus on KrimEK art 23. Lõike 3 kohaselt võetakse täitvas riigis aegumistähtaja ja muude menetlustähtaegade arvutamisel arvesse taotlevas riigis toimunud tegusid ja sündmusi, nagu need oleks aset leidnud täitvas riigis. Sätte alus on KrimEK art 26 lg 2. Lõige 4 sätestab, et taotleva riigi õiguse kohaselt süüteomenetluses tehtud menetlustoimingul on samasugune mõju, nagu see oleks tehtud täitvas riigis toimuvas süüteomenetluses. Täitev riik ei omista taotlevas riigis tehtud toimingule suuremat tõendamisjõudu, kui sellel oleks olnud taotlevas riigis. Viimases lauses nimetatud põhimõtte tagamiseks võib olla vajalik võrrelda taotleva ja täitva riigi süüteomenetluse sätteid, mis reguleerivad tõendite vaba hindamist või selle puudumist. Kuna Eestis on tõendite hindamine vaba, ei ole tõsist ohtu, et muu riigi kogutud tõendile omistataks ülemäära suurt kaalu, kuid sama säte töötab ka vastupidi ning Eestis kogutud tõenditele ei ole lubatud omistada tähendust, mida sellel ei oleks Eestis toimuvas menetluses. Sätte alus on KrimEK art 26 lg 1. 5. peatüki 2. jagu sisaldab sätteid olukorra jaoks, kus Eesti on süüteomenetluse üleandmisel täitev riik ehk süüteomenetluse ülevõtja. Eelnõu § 79 sisaldab menetluse ülevõtmisest keeldumise aluseid. Lõikes 1 oleva loetelu kohaselt on need järgmised: 1) seaduse § 77 lõikes 1 sätestatud üldised tingimused ei ole täidetud. Säte põhineb KrimEK artiklil 10, mis loetleb kohustuslikud taotluse rahuldamist välistavad asjaolud. Tegemist ei ole üleandmise aluste (§ 77 lg 2) korral esineva puudusega, vaid eelduste rikkumisega; 2) menetlusalune isik on Eestis või muus riigis taotluse aluseks oleva teoga seoses lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Sätte alus on KrimEK art 10 koosmõjus art-ga 35. Kuna art 37 kohaselt võib riik kohaldada ne bis in idem põhimõtet laiemalt, on sätte mõju laiendatud kõigile muudele riikidele ning jäetud kohaldamata art 35 lõigetes 2 ja 3 ja art-s 36 sisalduvad erandid; 3) taotluse esitamise ajal on menetletav süütegu taotleva riigi õiguse kohaselt aegunud. Säte põhineb KrimEK artiklil 10; 4) on alust arvata, et taotluse aluseks on isiku süüdistamine või karistamine tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast. Tegemist on KrimEK 11 p-s e nimetatud 59 fakultatiivse alusega, mida on eelistatud muuta kohustuslikuks analoogiliselt muude seaduse peatükkidega (vrd ka KrMS § 436 lg 1 p 3); 5) taotluse aluseks on Eesti hinnangul poliitiline või sõjaväeline süütegu. Tegemist on KrimEK art 11 p-s d nimetatud fakultatiivse alusega, mida on eelistatud muuta kohustuslikuks analoogiliselt muude seaduse peatükkidega, jättes samas välja võimaluse keelduda rahandussüüteo menetluse ülevõtmisest. Lõike 2 kohaselt ei kohaldata seda alust poliitilisele süüteole Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse puhul. Eelnõu § 80 lõikes 1 on loetletud täiendavad taotluse rahuldamisest keeldumise alused. Need on: 1) taotluse vastuolu Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevate nõuetega, või Eesti rahvusvaheliste kohustustega. Sätte alus on KrimEK art 11 p-d i ja j. Võrreldav on KrMS § 436 lg 1 p 2 ja § 475 lg 2; 2) süütegu, mille alusel taotlus on esitatud, on toime pandud väljaspool taotleva riigi territooriumi. Sätte alus on KrimEK art 11 p h, vrd KrMS § 475 lg 2 p 3; 3) menetlusalune isik ei ole Eesti alaline elanik. Sätte alus on KrimEK art 11 p b, vrd KrMS § 475 lg 2 p 1; 4) menetlusalune isik ei ole Eesti kodanik ega olnud teo toimepanemise ajal Eesti alaline elanik. Sätte alus on KrimEK art 11 p c, vrd KrMS § 475 lg 2 p 1; 5) taotluse aluseks olev tegu allub Eesti jurisdiktsioonile, kuid selle aegumistähtaeg on taotluse saamise ajaks möödunud. Sätte alus on KrimEK art 11 p f; 6) taotluse aluseks olevat tegu saaks menetleda ainult subsidiaarjurisdiktsiooni alusel, kuid selle aegumistähtaeg koos käesoleva seaduse § 78 lõikes 2 nimetatud kuuekuulise pikendusega on taotluse saabumise ajaks möödunud. Sätte alus on KrimEK art 11 p g; 7) taotluse alused on faktiliselt või õiguslikult põhjendamatud. Sätte alus on KrimEK art 11 p a ning see kohaldub muu hulgas üleandmise aluste (§ 77 lg 2) hindamisel; 8) taotlev riik on rikkunud välislepingus sätestatud menetluskorda ja seda ei ole võimalik parandada. Sätte alus on KrimEK art 11 p k; 9) menetlusaluse isiku suhtes on Eestis sama teoga seoses jäetud süüteomenetlus alustamata või see on lõpetatud ning puuduvad asjaolud, mis õigustaks menetluse jätkamist. Sätte alus on KrimEK art 27 kohane laiem ne bis in idem käsitlus ja teiste koostöövormide analoogia. Lõikes 2 on ette nähtud, et kui välislepinguga ei nähta ette teisiti, võib Eesti keelduda süüteomenetluse ülevõtmisest ka juhul, kui: 1) see võib ohustada Eesti iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, välja arvatud juhul, kui riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste alusel keeldumine oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga. Võrreldav alus on KrMS § 436 lg 1 p 1 ja AEK art 2 lg 2 p b; 2) taotlev riik ei taga võrreldaval juhtumil menetluse ülevõtmist Eestilt, samuti kui esinevad muud asjaolud, mille tõttu menetluse ülevõtmine ei ole kohane. Eelnõu § 81 reguleerib üleandmistaotluse sisu ja selle menetluse üldist korda Eestis kui täitvas riigis. Lõike 1 kohaselt peavad taotluses sisalduma andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta, menetluse üleandmise alus või alused, võimaluse korral menetlusaluse isikusamasust ja kodakondsust tuvastada võimaldavad andmed, süüteomenetluses kogutud teave ja andmed tehtud menetlustoimingute kohta originaaltoimikuna või selle kinnitatud koopiana, teave aegumise arvutamise ja aegumise katkemise kohta, kui see on asjakohane, ning viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel. 60 Lõike 2 kohaselt võib juhul, kui menetlusalune isik on Eestis vahi all või vangistuses, edastada süüteomenetluses kogutud teabe ja andmed tehtud menetlustoimingute kohta originaaltoimikuna või selle kinnitatud koopiana viieteistkümne päeva jooksul üleandmistaotluse saabumisest arvates. Kuna toimiku kopeerimine täitvale riigile või sellest enda tarbeks koopia tegemine juhul, kui esitatakse originaaltoimik, võib olla töömahukas, ei pea see olema lõpetatud taotluse esitamise ajaks, kui menetlusalune isik on niikuinii vahi all või vangistuses. Sätete alus on KrimEK art 15 lg 1. Lõikes 3 nähakse ette, et kui keskasutus, kellele taotlus üldosa kohaselt esitatakse, edastab selle prokuratuurile, kes otsustab ise menetluse ülevõtmise või sellest keeldumise ning menetluse ülevõtmise korral menetluse staadiumi Eestis, või juhul, kui süütegu on kohtumenetluse või täitmise staadiumis, esitab selle menetlusaluse isiku elu- või asukoha järgsele maakohtule, Eestis elu- või asukohta mitte omava isiku puhul Harju Maakohtule, taotluse menetluse ülevõtmise või sellest keeldumise ning menetluse ülevõtmise korral menetluse staadiumi Eestis otsustamiseks kirjalikus menetluses, kui süütegu on kohtumenetluse või täitmise staadiumis. Lõikes 4 nähakse ette, et kui taotluse aluseks olevat tegu saaks menetleda ainult subsidiaarjurisdiktsiooni alusel, teatab pädev asutus taotluse saamisest menetlusalusele isikule ning annab talle tähtaja kirjaliku seisukoha esitamiseks. Pädev asutus ei tee taotluse suhtes otsust enne nimetatud tähtaja lõppemist. Sätte aluseks on KrimEK art 17. Kui süüteo menetlus on algupäraselt Eesti jurisdiktsioonis, ei ole menetlusaluse isiku ärakuulamise kohustust, kuna riik teostab kriminaaljurisdiktsiooni oma suveräänsuse ja legaalsuspõhimõtte alusel. Lõikes 5 on ette nähtud, et kui taotlevas riigis on süüteomenetluse alustamiseks nõutav süüteokaebus ja see on esitatud, loetakse see võrdseks Eestis esitatud nõutava süüteokaebusega. Kui taotlevas riigis ei ole süüteokaebus nõutav ja Eestis on see nõutav, annab Eesti pädev asutus isikule, kellel oleks õigus süüteokaebus esitada, ühekuulise tähtaja kirjaliku vastuväite esitamiseks ning võib vastuväite puudumisel süüteomenetluse üle võtta ilma kaebuseta. Säte tuleneb KrimEK art 24 lõigetest 1 ja 2. Lõige 6 näeb ette, et kui pädev asutus on otsustanud süüteomenetluse üle võtta või ülevõtmisest keelduda, teavitab ta sellest viivitamata taotlevat riiki. Sätte alus on KrimEK art 16 lg 1. Eelnõu §-s 82 sisalduvad erisused juhuks, kui Eestis liigitub taotluse aluseks olev süütegu väärteoks. Sel juhul edastab prokuratuur taotluse pärast selle saamist väärteo kohtuvälisele menetlejale, kellel on pädeva asutuse tähendus (sh § 82 lõigetes 4–6 nimetatud toimingute tegemisel). Lõige 2 kohustab väärteo kohtuvälist menetlejat teatama taotlevale riigile taotluse aluseks oleva teo liigitumisest väärteoks ja selgitab Eestis kehtivaid väärteomenetluse tingimusi. Lõige 3 keelab väärteo kohtuvälisel menetlejal otsustada taotluse rahuldamist või sellest keeldumist enne, kui taotleval riigil on olnud mõistliku aja jooksul võimalus nimetatud teatele reageerida. Sätted tulevad KrimEK art 9 lõigetest 2 ja 3. Eelnõu §-s 83 sisaldub taotluse alusel ülevõetud menetluse regulatsioon. Lõike 1 kohaselt võib Eestis taotluse alusel ülevõetud menetlust läbi viiv asutus üleandmistaotluse alusel üle võetud süüteomenetlusest pärast menetluse ülevõtmise otsustamist loobuda, kui: 1) ilmneb KrimEK art 10 nimetatud ülevõtmist välistav asjaolu – need on nimetatud § 79 lg 1 p-des 1–3. Sätte alus on KrimEK art 12 lg 1. Ülejäänud § 79 lõikes 1 nimetatud taotluse rahuldamisest keeldumise alused ei võimalda konventsiooni kohaselt ülevõetud menetlusest 61 igas staadiumis loobuda, kuid nende ilmnemisel võib kohaldada kommenteeritava lõike punkti 4; 2) Eestis ei ole võimalik tagada menetlusaluse isiku kohalolekut kohtumenetluses; 3) Eestis ei ole võimalik tagada süüteomenetluse tulemusena mõistetava karistuse täitmist. Sätete alus on KrimEK art 12 lg 2 p a; 4) enne kohtuvälise menetleja karistusotsuse tegemist väärteomenetluses või kohtumenetluse algust kriminaalmenetluses ilmneb lõike punktis 1 nimetamata keeldumise alus. Sätte alus on KrimEK art 12 lg 2 p b; 5) taotleva riigiga on nii kokku lepitud. Sätte alus on KrimEK art 12 lg 2 p c. Lõikes 2 nähakse ette, et kui taotluse aluseks olevat tegu saab menetleda ainult subsidiaarjurisdiktsiooni alusel, lõpetab Eesti ülevõetud süüteomenetluse sellise asjaolu ilmnemisel, mis välistab süüteo eest karistamise taotlevas riigis. Selliseks asjaoluks on eeskätt amnestia ja seadusemuudatus. Sätte alus on KrimEK art 4. Lõikes 3 on sätestatud, et kui Eesti menetleja on otsustanud lõikes 1 või 2 nimetatud alusel ülevõetud süüteomenetlusest loobuda või selle lõpetada, teavitab ta sellest taotlevat riiki. Samuti teavitatakse toimunud menetluse tulemustest ning edastatakse koopiad menetluses tehtud otsustest ilma neid tõlkimata. Sätte alused on KrimEK art 16 lg 2 ja art 18 lg 2. Eelnõu § 84 reguleerib kohaldatavaid menetluse tagamise vahendeid. Lõige 1 näeb ette, et kui taotlev riik on teatanud kavatsusest esitada üleandmistaotlus teo alusel, mida saaks menetleda ainult subsidiaarjurisdiktsiooni alusel, võib menetlusaluse isiku vahistada kriminaalmenetluse seadustiku vahistamise sätete kohaselt, kui menetlusalune isik võib menetlusest kõrvale hoiduda või kõrvaldada tõendeid. Taotlevat riiki teavitatakse vahistuse kohaldamisest või kohaldamata jätmisest. Sätte alus on KrimEK art 27 lg-d 1 ja 3. Vahistamise kohaldamise eelduseks on lõike 2 kohaselt, et taotlev riik esitab kinnituse, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud vahistamismäärus või muu samaväärne määrus, esitab andmed taotluse aluseks oleva süüteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht ja muud tehiolud, ning isikusamasust tuvastada võimaldavad andmed ja isiku võimalikult täpse kirjelduse. Sätte alus on KrimEK art 27 lg 2. Lõike 3 kohaselt ei või juhul, kui taotlust ei ole rahuldatud, subsidiaarjurisdiktsiooni alusel lõike 1 kohane vahistamine kesta kauem kui 40 päeva. Sätte alus on KrimEK art 29 lg 5. Lõike 1 sätestatud korras vahistatud isik vabastatakse lõike 4 kohaselt ka juhul, kui taotleva riigi üleandmistaotlus ei ole saabunud 18 päeva jooksul vahistuse kohaldamisest arvates (KrimEK art 29 lg 3) või kui taotlev riik ei ole esitanud § 81 lõike 1 punktis 4 nimetatud teavet § 81 lõikes 2 sätestatud tähtajal (KrimEK art 29 lg 3). Eeltoodud tähtaegade põhjal saab menetlusaluse isiku vahistada enne üleandmistaotluse esitamist, kuid sel juhul peab taotlus olema saabunud hiljemalt 18. päeval pärast vahistamist (ja toimik või selle koopia 15. päeval pärast taotluse muude andmete esitamist, seega hiljemalt 33. päeval pärast vahistamist), et isikut saaks jätkuvalt vahi all hoida. Siiski, isegi kui taotlus kõigi andmetega on saabunud, ei või subsidiaarjurisdiktsiooni alusel (s.t olukorras, kus Eestil puudub algupärane jurisdiktsioon taotluse alusel ülevõetava menetluse aluseks oleva teo suhtes ja menetluse ülevõtmist ei ole otsustatud) vahistamine kesta kauem kui 40 päeva (33-päevane maksimaalne aeg taotluse kõigi andmete saamiseks ja 7-päevane minimaalne aeg ülevõtmise otsustamiseks). Kui taotluse alusel ülevõetava menetluse aluseks oleva teo suhtes on Eestil oma jurisdiktsioon, siis kommenteeritava paragrahvi lõiked 1–4 ei kohaldu ja menetlusaluse isiku võib vahi alla võtta KrMSi sätete kohaselt. 62 Lõige 5 näeb ette, et üleandmistaotluse esitamise korral võib süüteomenetluse tagamiseks kohaldada kõiki Eesti õiguses ettenähtud tõkendeid ja menetluse tagamise vahendeid, mis oleksid kohaldatavad juhul, kui taotluse aluseks antud tegu oleks toime pandud Eesti territooriumil. Sätte aluseks on KrimEK art 28. Lõige 6 kohustab lõpetama menetluse tagamise vahendi kohaldamise, kui Eesti õigus nii ette näeb (nt on tähtaeg läbi või alus kadunud) või kui Eesti keeldub süüteomenetlust üle võtmast, loobub ülevõetud süüteomenetlusest või otsustab süüteomenetlust mitte alustada või seda mitte jätkata, samuti juhul, kui taotlev riik võtab süüteomenetluse üleandmise taotluse tagasi enne Eesti otsust menetluse ülevõtmise kohta. Sätte alus on KrimEK art 29 lõiked 1 ja 2. 5. peatüki 3. jagu sisaldab sätteid olukorra jaoks, kus Eesti on süüteomenetluse üleandmisel taotlev riik ehk süüteomenetluse üleandja. Eelnõu § 85 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleda välisriigilt Eesti jurisdiktsioonis oleva süüteo menetluse, samuti § 77 lõikes 3 sätestatud tingimustel jõustunud süüdimõistva otsuse täitmise ülevõtmist, kui see on otstarbekas ning esinevad § 77 lõikes 2 nimetatud süüteomenetluse üleandmise alused. Sätte aluseks on KrimEK art 6 lõiked 1 ja 2, vt ka art 8 lg 2 ja art 1 p a. Kuigi Eesti ei ole väärtegusid KrimEK ratifitseerimisel deklareerinud, ei välista see võimalust nende menetlust nt vastastikkuse põhimõtte alusel üle anda. Lõikes 2 viidatakse üleandmistaotluse sisu nõuetele. Eelnõu § 86 määratleb asutuste pädevuse menetluse üleandmise menetluses. Põhimõtteliselt on menetluse üleandmine selle asutuse pädevuses, kes süütegu menetleb. Selliseks asutuseks on prokuratuur või prokuratuuriga kooskõlastatult uurimisasutus enne kriminaalmenetluse alustamist või kohtueelses menetluses, kohus kohtulikus kriminaalmenetluses ning väärteo kohtuväline menetleja või kohus, kui üleandmist taotletakse väärteomenetluses. Erandlik on, et jõustunud süüdimõistva otsuse täitmise ajal on pädevus keskasutusel. Võrreldav on KrMS § 474 lg 3. Lõike 2 kohaselt esitab pädev asutus üleandmistaotluse, sealhulgas tõlke täitva riigi määratud keelde täitva riigi pädevale asutusele. Lõike 1 punktides 1–3 nimetatud asutus teavitab taotluse esitamisest keskasutust. Kui üleandmistaotlus esitatakse keskasutuse kaudu, edastab lõike 1 punktides 1–3 nimetatud asutus üleandmistaotluse, sealhulgas tõlke täitva riigi määratud keelde keskasutusele, kes edastab need täitva riigi keskasutusele. Võrreldavad sätted on KrMS § 474 lõiked 2 ja 3 ja § 475 lg 1, mis näeb ette tsentraliseeritud esitamise, mis aga ei ole tingimata põhjendatud. Lõikes 3 on sätestatud, et Schengeni infosüsteemi riigisisese osa eest vastutaval asutusel on õigus enne üleandmistaotluse koostamist lisada Schengeni infosüsteemi teade, et tagada üleandmistaotluse täitmiseks vajaliku meetme (eeskätt isiku kinnipidamine) rakendamine. Säte on analoogiline KrMS § 464 lõikega 3. Eelnõu §-s 87 on reguleeritud menetluse üleandmise taotlemise tagajärjed. Lõike 1 kohaselt pikendab välislepingu alusel taotluse esitamine Eesti õiguses kehtivaid aegumis- ja menetlustähtaegu kuue kuu võrra. See kehtib vaid välislepingu alusel taotluse esitamisel ja tuleneb KrimEK artiklist 22. Lõike 2 punkti 1 kohaselt võib juhul, kui Eesti on esitanud süüteomenetluse üleandmise taotluse, Eestis kuni täitva riigi poolt menetluse ülevõtmise otsuse saamiseni sama isiku suhtes sama teoga seoses läbi viia menetlustoiminguid, välja arvatud süüdistuse esitamine, jõustunud 63 otsuse täitmine, väärteomenetluses kohtuvälise menetleja otsuse tegemise alustamine ja otsuse täitmine. See tuleneb KrimEK art 21 lõigetest 1 ja 2, analoogiline on KrMS § 474 lg 4. Samuti võib punkti 2 kohaselt Eestis loobuda sama isiku suhtes sama teoga seoses süüteomenetluse alustamisest või jätkamisest. See tuleneb KrimEK art-st 3 ja on kohaldatav menetluse lõpetamise alusena. Lõike 2 punkt 4 keelab Eestis pärast täitva riigi poolt menetluse ülevõtmise otsuse saamist menetlusaluse isiku suhtes sama teoga seoses läbi viia menetlustoiminguid. Säte põhineb KrimEK art 21 lõikel 1. Lõike 3 kohaselt ei kohaldata menetlusest loobumise õigust (lõike 2 p 2) ega nimetatud keelde (lõike 2 punktid 2–4) juhul, kui täitev riik on teatanud oma keeldumisest süüteomenetlus üle võtta, ülevõetud süüteomenetlusest loobumisest või oma otsusest süüteomenetlust mitte alustada või seda mitte jätkata, samuti juhul, kui Eesti on võtnud süüteomenetluse üleandmise taotluse tagasi enne täitva riigi otsust menetluse ülevõtmise kohta. Sätte alus on KrimEK art 21 lg 2. Analoogiline on KrMS § 474 lg 5. Lõike 4 kohaselt teavitab Eesti pädev asutus täitvat riiki lõike 2 punktis 1 sätestatud juhul läbiviidud menetlustoimingutest ja edastab asjakohased dokumendid. Sätte alus on KrimEK art 15 lg 2. Eelnõu 6. peatükk reguleerib lahendi tunnustamist ja koosneb 3 jaost. 6. peatüki 1. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on täitev riik. Eelnõu § 88 lõike 1 kohaselt võib Eesti tunnustada taotleva riigi jõustunud kohtulahendit, millega on kohaldatud vangistust või rahalist karistust, piiratud karistatud isiku õigusi või otsustatud konfiskeerimine. Kui taotlus on esitatud välislepingu alusel, on taotluse rahuldamine kohustuslik, kui puuduvad keeldumise alused. KEK ratifitseerimisel on Eesti teinud reservatsiooni, mille alusel keeldutakse tunnustamast ordonnance pénale’id KEKi tähenduses, haldusorgani tehtud otsuseid, aegunud otsuseid ja tagaseljaotsuseid. Vastastikkuse alusel on võimalik tunnustada ka neid, kui seadus võimaldab, samuti tuleb lähtuda võimalikest muust lepingulistest alustest. Tähele tuleb panna, et kui KEK ja kommenteeritav peatükk käsitlevad lahendite tunnustamist üldiselt, siis vangistuse üleandmise ja kriminaalhoodusmeetme täitmise üleandmine (mis eeldab vangistuse määramist) on eraldi reguleeritud (mis ei välista vangistuse tunnustamist lahendi tunnustamise kaudu, seega ongi kasutatavad erinevad koostöövormid sama eesmärgi saavutamiseks), samuti võib täitmise staadiumis kasutada teatud tingimustel abistamistaotlust või süüteomenetluse üleandmist. Sätte aluseks on KEK art 1 punktid a–c, art 2 ja art 3 lõiked 1–2. Analoogilised on KrMS § 476 ja § 477 lg 1 p-d 2 ja 3. “Karistatud isik” on kasutusel terminina isiku kohta, kellele lõikes 1 nimetatud karistus on määratud. Isikut, kellele on kohaldatud konfiskeerimist, on nimetatud puudutatud isikuks. Lõike 2 kohaselt on tunnustamise tingimuseks, et taotluse aluseks oleva süüteo eest, kui see oleks toime pandud Eesti territooriumil, oleks võimalik karistatud isikut karistada või konfiskeerimist kohaldada. Selle aluseks on KEK art 4 lg 1, analoogiline on KrMS § § 477 lg 1. Teiseks tingimuseks on kooskõlas Eesti reservatsiooniga nõue, et taotluse esemeks olev lahend on tehtud süüdistatava või konfiskeerimisest puudutatud isiku osavõtul toimunud kriminaalmenetluses. Analoogilised on KrMS § 476 ja § 477 lg 1. Lõikes 3 on sätestatud põhimõte, et aegumistähtaja ja muude menetlustähtaegade arvutamisel võetakse arvesse taotlevas riigis toiminud tegusid ja sündmusi, nagu need oleks aset leidnud Eestis (KEK art 8). Lõikes 4 on sätestatud põhimõte, et kui lahendi tunnustamisest keeldutakse, 64 arvatakse Eestis toimuvas kriminaalmenetluses karistuse määramisel sama isiku poolt teises riigis sama teo eest kantud vangistus maha määratavast karistusest. Põhimõte tuleneb KEK artiklist 54, mis nimetab küll teist konventsiooni osalisriiki. Eelnõu § 89 lõikes 1 on loetletud lahendi tunnustamisest keeldumise kohustuslikud alused. Tähele tuleb panna, et keeldumise alused või tingimused võivad tuleneda ka peatüki 3. jao erisätetest. Loetelu kohaselt keeldub Eesti lahendi tunnustamisest, kui: 1) § 88 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud, sealhulgas juhul, kui karistatud isikule ei oleks tema vanuse tõttu teo toimepanemise ajal olnud Eesti õiguse järgi võimalik süüdistust esitada. Sätte aluseks on KEK art 6 p k, sellega analoogiline on KrMS § 477 lg 1 p- d 1 ja 8; 2) on alust arvata, et sanktsioon määrati või seda raskendati isiku rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast. Sätte aluseks on KEK art 6 p c, sellega analoogilised on KrMS § 477 lg 1 viitega § 436 lg 1 punktile 3; 3) see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevate nõuetega, või Eesti rahvusvaheliste kohustustega. Säte tuleneb KEK art 6 pdest a ja d, sellega analoogiline on KrMS § 477 viitega § 436 lg 1 punktile 2; 4) taotluse aluseks on Eesti hinnangul poliitiline või sõjaväeline kuritegu. Lõike 2 kohaselt ei kohaldata poliitilisele süüteole Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse puhul. Sätte alus on KEK art 6 p b; 5) Eesti õiguse järgi on lahendi täitmine aegunud. Selge ei ole, mida Eesti reservatsioon otsuse aegumise kohta tähendab, kuna ratifitseerimisseaduse säte ja Euroopa Nõukogu veebilehel avaldatud teade ei ole päris identsed. Sätte alus on KEK art 6 p l, sellega analoogiline on KrMS § 477 lg 1 p 7; 6) karistatud isik on Eestis või kolmandas riigis taotluse aluseks oleva teoga seoses lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Kuna KEK art 55 kohaselt võib riik kohaldada konventsioonist laiemat ne bis in idem regulatsiooni, on sättega hõlmatud ka muud kui KEK-i osalisriigid ja see on üldisem. Vrd KEK art-d 7, art 53 lg 1, art 53 lg-d 2 ja 3 ning KrMS § 477 lg 1 p 6. Eelnõu § 90 lõikes 1 on loetletud täiendavad keeldumise alused. Eesti võib keelduda lahendi tunnustamisest: 1) kui taotluse aluseks olev kuritegu on toime pandud väljaspool taotleva riigi territooriumi. Säte tuleneb KEK art 6 p-st g; 2) kui Eestis viiakse läbi kriminaalmenetlust sama kuriteo suhtes või otsustatakse alustada kriminaalmenetlust sama kuriteo suhtes. Sätte alus on KEK art 6 p e; 3) kui Eestis on sama teoga seoses jäetud süüteomenetlus alustamata või see on lõpetatud ning puuduvad asjaolud, mis õigustaks menetluse jätkamist. Sätte alus on KEK art 6 p f, kuid seda on kitsendatud. Vrd KrMS § 477 lg 1 p 6; 4) kui Eestis ei ole võimalik taotluse esemeks olevat lahendit täita. Säte tuleneb KEK art 6 p- st h; 5) kui taotlus on põhjendatud üksnes asjaoluga, et taotlevas riigis ei ole võimalik lahendit täita, arvestades ka väljaandmise võimalikkust. Säte tuleneb KEK art 6 p-st I; 6) kui Eesti hinnangul on lahendi täitmine taotlevas riigis võimalik. Säte tuleneb KEK art 6 p- st j; 7) selles osas, mis puudutab karistatud isiku õiguste piiramist (s.t KarSi tähenduses lisakaristusi). Säte tuleneb KEK art 6 p-st m. Punktid 4–7 annavad täitvale riigile laialdase diskretsiooni. Lõikes 2 sisalduvad keeldumise alused, mida võib kohaldada juhul, kui välislepinguga ei nähta ette teisiti. Sel juhul võib Eesti keelduda lahendi tunnustamisest, kui: 65 1) see võib ohustada Eesti iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, välja arvatud juhul, kui riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste alusel keeldumine oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga. KEK seda alust ei nimeta, vrd KrMS § 436 lg 1 p 1, § 477 lg-d 1 ja 13; 2) taotlev riik ei taga võrreldaval juhtumil Eesti lahendi tunnustamist, samuti kui esinevad muud asjaolud, mille tõttu lahendi tunnustamine ei ole kohane. Loobutud on KrMSis sätestatud alustest, mis puudutavad kaitseõiguse tagamist, keelt ja immuniteeti (KrMS § 477 lg 1 p-d 4 ja 9). Need on mahutatavad § 89 lg 1 p 3 alla. KEK ei võimalda ka KrMS § 477 lõigetes 2–4 nimetatud tingimusi kohaldada, vastastikuse tunnustamise korral aga mahuvad need vähemalt osaliselt § 90 lg 2 p 2 kohasuse tingimuse alla, on kaetud § 88 lg 2 p-ga 2 või § 89 lg 1 p-ga 3 või on üleliigsed. Eelnõu §-s 91 reguleeritakse tunnustamistaotluse sisu, esitamise ja menetluse üldtingimusi. Tähele tuleb panna peatüki 3. jao erisusi. Lõike 1 kohaselt peavad taotluses sisalduma andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta, taotleva riigi lahendi originaal või koopia, Eesti nõudel aga kogu kriminaalmenetluses kogutud teave ja andmed tehtud menetlustoimingute kohta originaaltoimikuna või selle kinnitatud koopiana (KEK art 16 p-d a ja b), taotleva riigi pädeva asutuse kinnitus, et lahend on jõustunud ja täidetav (KEK art 16 p c), teave aegumise arvutamise ja aegumise katkemise kohta, kui see on asjakohane, ning viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel (vrd KrMS § 476). Lõikes 2 täpsustatakse, et kui taotleva riigi lahendiga on kohaldatud karistust või konfiskeerimist mitme kuriteoga seoses, mille puhul § 88 lõikes 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud, täpsustab taotlev riik, millise süüteoga milline osa karistusest või konfiskeerimisest on seotud. Sätte aluseks on KEK art 4 lg 2. Analoogia korras on säte kohaldatav ka keeldumise aluste puhul, kui need on olemas vaid osa süütegude korral, mida taotlus hõlmab. Lõikes 3 on korraldatud, et kui keskasutus ei tuvasta lahendi tunnustamisest keeldumise aluseid, edastab ta selle lahendi tunnustamise otsustamiseks karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isiku elu- või asukoha järgsele maakohtule, Eestis elu- või asukohta mitte omava isiku puhul Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Prokuratuur võib esitada l tunnustamise taotluse kohta seisukoha kohtule. Võrreldavad on KrMS § 478 lg 1 ja § 481. Ei ole praktiline võimaldada esitamist otse kohtule, Interpoli kanalina kasutamise võimalus (KEK art-d 15 ja 38) tuleneb üldosast. Eelnõu § 92 täpsustab nõudeid tunnustamise otsustamise kohtuistungile ja eelnõu § 93 kohaselt tehtavale kohtulahendile. Eelnõu § 92 lõige 1 kohustab kohtuistungist osa võtma tunnustamistaotluse esemeks oleva taotleva riigi lahendiga karistatud isiku ja tema kaitsja, samuti konfiskeerimisest puudutatud isiku või tema kaitsja. Prokuratuur võib istungist osa võtta, kui ta on esitanud taotluse kohta seisukoha. Asjakohased on KEK art-d 37 ja 40 ning KrMS § 478 lg 2, § 482 lg-d 1 ja 3. Lõike 2 kohaselt teavitab kohus taotlusest enne tunnustamise otsustamist karistatud või puudutatud isikut ning annab juhul, kui see isik seda soovib, talle võimaluse väljendada oma seisukoht kirjalikult või suuliselt. Säte tuleneb KEK art 39 lõikest 1. Lõige 3 lubab lahendi tunnustamise otsustada karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isiku osavõtuta, kui ta on taotlevas riigis vahi all. Sel juhul otsustatakse karistuse või muu mõjutusvahendi kohaldamine eraldi määrusega, mis tehakse karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isiku osavõtul. Sätte aluseks on KEK art 39 lg 2. 66 Lõikes 4 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt on kohus taotleva riigi lahendi tunnustamise otsustamisel seotud juhtumi asjaoludega, mis sisalduvad taotleva riigi lahendis või millele selles lahendis on toetutud. Seega ei toimu Eestis sama juhtumi kohta tõendite kogumist ega uute tõendite vastuvõtmist ja hindamist. Vajaduse korral taotleb kohus välisriigilt keskasutuse kaudu lisateavet, määrates vastamise tähtaja. Asjakohased sätted on KEK art 42 ja KrMS § 482 lg 2. Eelnõu § 93 lõike 1 kohaselt tunnustab kohus määrusega taotleva riigi lahendit või keeldub selle tunnustamisest. Kui kohus on otsustanud tunnustada taotleva riigi lahendit, täidetakse see Eesti õiguse kohaselt peatüki 3. jaos sätestatut arvestades. Asjakohased sätted on KEK art 10 lg 1 ning KrMS § 484 lg-d 1 ja 5, § 485 lg 1 ja § 486 lg 1. Lõike 2 kohaselt märgitakse määruses karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed, taotluse sisu, kohtuistungil osalenud isikute seisukohad, kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta ning karistuse või muu mõjutusvahendi kohaldamise otsustus ja põhjendused. Võrreldavad sätted on KrMS § 483 lg 1 ja § 485 lg 2. Lõike 3 kohaselt toimetatakse määrus viivitamata kätte karistatud või puudutatud isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele, karistusregistrile ning juhul, kui süüdimõistetut karistatakse vangistusega, vanglale. Võrreldav on KrMS § 485 lg 3. Lõike 4 kohaselt lahendi tunnustamisest keeldumise korral teavitab keskasutus sellest viivitamata taotlevat riiki. Sätte alus on KEK art 18 lg-d 1 ja2, vrd KrMS § 483 lg 2. Eelnõu §-s 94 lõike 1 kohaselt teavitab keskasutus taotlevat riiki viivitamata taotluse alusel tehtud toimingutest. Keskasutus või lahendit täitev asutus väljastab vajaduse korral taotlevale riigile tõendi, et lahend on pööratud täitmisele. Sätte alus on KEK art 18 lg-d 1 ja 2, vrd KrMS § 483 lg 2. Lõikes 2 sätestatakse, et Eesti õigus kohaldub karistuse või muu mõjutusvahendi täitmisele, selle asendamisele ja karistusest tingimisi või ennetähtaegselt vabastamisele. Eesti täitva riigina võib karistatud isikule armu anda, samuti kohaldada amnestiat. Sätte aluseks on KEK art 10 lõiked 1 ja 3,vrd KrMS § 486 lg 1. Lõike 3 järgi ei või Eesti täitva riigina menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust. Sätte alus on KEK art 10 lg 2. Lõikes 4 sätestatakse, et Eesti ei pööra tunnustatud lahendit täitmisele või lõpetab selle täitmise, kui on teatavaks saanud, et taotlevas riigis on lahend teistitud või antud karistatud isikule armu, kohaldatud amnestiat või esineb muu asjaolu, mis välistab lahendi täitmise, või et tunnustatud lahendiga määratud rahaline karistus on kantud. Sätte aluseks on KEK art 12 lg 1, vrd KrMS § 486 lg 2 ja § 4871. Eelnõu §-s 95 sisaldub lahendi tunnustamise laiendamise regulatsioon. Lõikes 1 nähakse ette, et Eesti võib täitva riigina tunnustatud lahendi alusel üleantud isiku vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada ainult tunnustatud lahendi esemeks olnud kuriteoga seoses. See piirang ei kohaldu, kui kuritegu on toime pandud pärast isiku üleandmist, taotlev riik on andnud selleks nõusoleku (KEK art 9 lg 1 p a) või kui üleantud isik ei ole 45 päeva jooksul oma lõplikust vabanemisest arvates vaatamata võimalusele Eestist lahkunud, samuti kui ta on pärast lahkumist Eestisse tagasi pöördunud (KEK art 9 lg 1 p b). Taotleva riigi nõusoleku saamiseks tuleb lõike 2 kohaselt esitada sellele riigile nõusoleku saamise taotlus, millele kohaldatakse väljaandmistaotluse kohta sätestatut. Taotluses peavad täiendavalt sisalduma üleantud isiku ütlused süüteo kohta, mille menetlemiseks nõusolekut taotletakse, kui isik on ütlusi andnud. Säte põhineb KEK art 9 lõike 1 p-l b. Lõikes 3 sätestatakse, et lõike 1 67 keeld ei takista Eestil võtta üleantud isiku väljasaatmiseks või aegumise vältimiseks vajalikke meetmeid. Säte tugineb KEK art 9 lõikele 2. Eelnõu § 96 reguleerib lahendi tunnustamise menetluse tagamise vahendeid. Lõike 1 kohaselt võib juhul, kui taotlev riik on esitanud tunnustamistaotluse või teatanud kavatsusest see esitada, isiku elukoha järgne maakohus, Eestis elukohta mitte omava isiku puhul Harju Maakohus, prokuratuuri taotlusel selle lahendi alusel vangistusega karistatud isiku vahistada KrMSi vahistamise sätete kohaselt, kui tunnustamistaotluse rahuldamine on tõenäoline ja isik võib karistuse kandmisest kõrvale hoiduda. Taotlevat riiki teavitatakse vahistuse kohaldamisest või kohaldamata jätmisest. Säte tugineb KEK art 32 lg-le 1 ja art 33 lg-le 1. Kohaldub KrMSi vahistamise regulatsioon, erisuseks on lahendi tunnustamise taotluse rahuldamise tõenäosuse hindamise vajadus (vrd KrMS § 479 lg 2); rõhutatud on, et vahistamine toimub prokuratuuri taotlusel, kes muidu ei pruugi lahendi tunnustamise menetluses osaleda. Eraldi tähtaegu (KrMS § 479 lg 3) ei ole vaja ette näha, kohalduvad KrMSi vahistamise tingimused. Erisättena näeb lõige 2 ette, et kui tunnustamistaotlust ei ole veel esitatud, on lõike 1 kohaldamise eelduseks, et taotlev riik esitab kinnituse, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud süüdimõistev lahend, millega isikut on karistatud vangistusega, andmed taotluse aluseks oleva kuriteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht ja muud tehiolud, isikusamasust tuvastada võimaldavad andmed ning isiku võimalikult täpse kirjelduse. Vrd KEK art 32 lg 2. Eelnõu § 96 lõige 3 näeb ette, et lõike 1 alusel vahistatud isik vabastatakse lisaks kriminaalmenetluse seadustikust tulenevale ka juhul, kui taotleva riigi lahendiga määratud vangistustähtaeg on möödunud või seaduse § 91 lõikes 1 sätestatule vastav tunnustamistaotlus ei ole saabunud 18 päeva jooksul vahistuse kohaldamisest arvates. Sätte aluseks on KEK art 33 lg 2, vrd KrMS § 479 lg 3. Lõikes 4 sätestatakse, et kui taotlev riik on esitanud tunnustamistaotluse: 1) lahendi suhtes, mille sisuks on konfiskeerimine, võib KrMSi sätete kohaselt arestida konfiskeerimisele kuuluva vara täitmise tagamiseks. Selle aluseks on KEK art 36 lõiked 1 ja 2; 2) võib karistuse täitmise tagamiseks kohaldada kõiki Eesti õiguses ettenähtud tõkendeid ja menetluse tagamise vahendeid, mis oleksid kohaldatavad juhul, kui taotluse aluseks olev tegu oleks toime pandud Eesti territooriumil. Seda alust ei näe KEK ette, kuid see võimaldab kohaldada vahistamisest leebemaid menetluse tagamise vahendeid. Lõike 5 kohaselt menetluse tagamise vahendi kohaldamine lõpetatakse, kui Eesti õigus nii ette näeb (nt KrMSi meetme tähtaeg on läbi) või kui Eesti jätab tunnustamistaotluse käiguta või keeldub taotleva riigi lahendit tunnustamast. Eelnõu § 97 reguleerib tunnustatud lahendi täitmiseks üleantava isiku läbisõitu Eestist, kes ei ole tunnustamismenetluses ei taotlev ega täitev riik. Lõike 1 kohaselt võib keskasutus lubada kolmanda riigi poolt vahi alla võetud karistatud isiku läbisõitu Eestist läbisõidutaotluse alusel, mille esitab isiku vahi alla võtnud riik koos nõutud andmetega. Läbisõidul olev isik jääb vahi alla ka Eestis, kui isiku vahi alla võtnud riik ei korralda teisiti. Sätte alus on KEK art 13 lg 1. Lõige 2 võimaldab läbisõidu lubamisest keelduda, kui Eesti peab taotluse aluseks olevat kuritegu poliitiliseks või sõjaväeliseks kuriteoks, on alust arvata, et karistus või muu mõjutusvahend määrati või seda raskendati isiku rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või kui vahi all olev isik on Eesti kodanik. Säte põhineb KEK art 13 lõikes 2 konventsiooni osalisriigile antud võimalusel, arvestatud on Šveitsi seaduse § 2 eeskuju. 68 Läbisõidu võimaldamiseks keeldumise õigus ei tähenda, et läbisõidu võimaldamisest peaks igal juhul keelduma. Lõike 3 kohaselt juhul, kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub Eestisse ettekavatsematult, piisab kuni läbisõidutaotluse esitamiseni isiku vahi all pidamisest, kui isiku vahi alla võtnud riik on Eesti keskasutust eelnevalt teavitanud kavandatud ülelennust. Säte põhineb KEK art 13 lõikel 3. 6. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on lahendi tunnustamist taotlev riik. Eelnõu § 98 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleda välisriigilt sellise kohtulahendi tunnustamist, millega on kohaldatud vangistust või rahalist karistust, piiratud lisakaristusega karistatud isiku õigusi või otsustatud konfiskeerimine. Säte põhineb KEK artiklil 2 ja art 3 lõikel 2. Vrd KrMS § 488 lg 1. Oluline on rõhutada, et muu mõjutusvahendi täitmist ei saa nõuda, kuna Eesti on teinud reservatsiooni ja teised riigid kohaldavad eeldamisi vastastikkuse põhimõtet. Lõikes 2 sisalduvad tunnustamistaotluse esitamise eeldused: taotluse esemeks olev lahend peab olema jõustunud ja Eestis täidetav (KEK art 3 lg 1), tehtud süüdistatava või puudutatud isiku osavõtul toimunud menetluses (tuleneb Eesti reservatsiooni vastastikusest mõjust) ning juhul, kui taotlust ei esitata välislepingu alusel, täidaks Eesti võrreldaval juhtumil täitva riigi taotlust vastastikkuse põhimõtte alusel. Lõike 3 kohaselt peab tunnustamistaotluse esitamiseks olema täiendavalt täidetud vähemalt üks järgnev tingimus: 1) karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isik on täitva riigi alaline elanik või juriidiline isik, kelle registrijärgne asukoht on täitvas riigis. Säte tuleneb KEK art 5 punktist a. KrMSi analoogiline säte on § 488 lg 1 p-d 1 ja 11, kuid nende sisu erineb KEKi omast – kodakondsus ei ole konventsiooni kohaselt oluline, tähtis on alaline elukoht; 2) isiku karistamisel on tema rehabiliteerimise väljavaated suuremad täitvas riigis kui Eestis. Säte põhineb KEK art 5 punktil b. Vrd KrMS § 488 lg1 punktil 2 (avalik huvi ei ole siiski KEKi järgi asjakohane); 3) karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isik kannab või hakkab kandma vangistust täitvas riigis seoses muu teoga. Sätte aluseks on KEK art 5 p c; 4) karistatud või konfiskeerimisest puudutatud isik on pärit täitvast riigist ja täitev riik on väljendanud valmisolekut lahendit täita. Sätte alus on KEK art 5 p d; 5) Eestis ei ole võimalik lahendit täita, arvestades ka väljaandmise võimalikkust, kuid täitvas riigis on see tõenäolisem. Sätte alus on KEK art 5 p e. Lõige 4 sätestab viiteliselt tunnustamistaotluse sisu nõuded. Lõike 5 kohaselt võib juhul, kui tunnustamistaotlust ei ole esitatud, taotleda täitvalt riigilt taotluse esemeks oleva otsusega karistatud isiku vahi alla võtmist täitvas riigis. Vahistamistaotluse sisu on sätestatud viiteliselt. Eelnõu § 99 määratleb asutuste pädevuse taotluse esitamisel. Lõike 1 kohaselt on tunnustamistaotluse koostamiseks pädev asutus lahendi teinud kohus. Samuti on kohtu pädevuses koostada taotlus karistatud isiku täitvas riigis enne tunnustamistaotluse esitamist vahi alla võtmiseks. Vahistamise eesmärk on täitmise tagamine. Vrd KrMS § 488 lg 6. Lõike 2 kohaselt edastab pädev asutus keskasutusele tunnustamistaotluse, sealhulgas tõlke täitva riigi määratud keelde. Keskasutus esitab nõuetele vastava taotluse täitva riigi keskasutusele. Lõige 3 võimaldab kokkuleppel keskasutusega ning tingimusel, et riikidevahelised kokkulepped seda võimaldavad, tunnustamistaotluse esitada vahetult pädeval asutusel täitva riigi pädevale asutusele. Taotluse esitamisest teavitatakse keskasutust. 69 Eelnõu § 100 lõike 1 kohaselt ei või Eesti tunnustamistaotluse esitamise järel asuda taotluse esemeks olevat lahendit täitma. Lõike 2 kohaselt seda keeldu ei kohaldata karistatud isikule määratud vangistusele juhul, kui isik oli taotluse esitamise ajal Eestis kinni peetud (KEK art 11 lg 1; eesmärk on vältida karistatud isiku pakkuminekut – kui taotlus rahuldatakse, tuleb isik täitvale riigile üle anda) ja õiguse piiramisele (KEK art 51; õiguse piiramine, nt sõiduki juhtimisel keeld või ettevõtluskeeld, on konventsiooni kohaselt võimalik korraga nii taotlevas kui ka täitvas riigis). Lõikes 1 sätestatud keelule vaatamata võib Eesti lõike 3 kohaselt asuda tunnustamistaotluse esemeks olevat lahendit täitma juhul, kui taotlus võetakse enne täitvalt riigilt taotluse rahuldamise kohta teate saamist tagasi (KEK art 11 lg 2 p a), kui täitev riik keeldub Eesti kohtu lahendit tunnustamast (KEK art 11 lg 2 p b), kui täitev riik, kes on rahuldanud Eesti tunnustamistaotluse, loovutab täitmise pädevuse riikidevahelise kokkuleppe alusel tagasi Eestile või kui täitev riik, kes on rahuldanud Eesti tunnustamistaotluse, loovutab täitmise pädevuse tagasi Eestile, kuna lahendi täitmine täitvas riigis on osutunud võimatuks (KEK art 11 lg 2 p c). Lõige 3 näeb ette, et kui Eesti tunnustamistaotlus, mille esemeks olevas süüdimõistvas otsuses nähakse ette vangistus, on täitva riigi poolt rahuldatud, võib kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt vahistada Eesti territooriumil viibiva isiku, kes on tunnustatud otsusega süüdi mõistetud, et tagada tema üleandmine täitvale riigile karistuse kandmiseks. Sätte alus on KEK art 31. Lõike 4 kohaselt võib Eesti taotleva riigina menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust, karistatud isikule armu anda, samuti kohaldada amnestiat. Sätte alus on KEK art 10 lg-d 2 ja 3. Lõige 5 kohustab Eestit täitvat riiki viivitamata teavitama, kui lahendi täitmine on välistatud lahendi teistmise, amnestiaakti, armuandmise või muu asjaolu tõttu või kui tunnustatud lahendiga määratud rahaline karistus on kantud. Sätte alus on KEK art 12 lg 1. Lõike 6 kohaselt võib Eesti pärast Eesti lahendiga karistatud isiku üleandmist täitva riigi taotlusel nõustuda lahendi tunnustamise laiendamisega kuriteole, mis pandi toime enne isiku üleandmist. Lahendi tunnustamise laiendamisel kohaldatakse väljaandmistaotluse kohta sätestatut. Keeldumise alusena ei arvestata väljaandmistaotluse esemeks oleva karistuse määra. Säte tuleneb KEK art 9 lg 1 pst b. Eelnõu § 101 puudutab tunnustatud Eesti lahendi täitmiseks üleantava isiku läbisõiduloa taotlemist kolmandalt riigilt. Lõike 1 alusel võib keskasutus taotleda kolmanda riigi justiitsministeeriumilt täitvale riigile üleantava vahi all oleva karistatud isiku läbisõidu lubamist, esitades nõutud andmed. Läbisõitu ei või taotleda riigist, kus üleantava isiku õigusi võidakse piirata tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või kui isiku seisund võib halveneda mõnel nimetatud põhjusel. Keeld on põhjendatud sellega, et isiku õigusi võidakse läbisõiduriigis piirata tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või kui isiku seisund võib halveneda mõnel nimetatud põhjusel. Säte on seotud KEK art 13 lõikega 1 ja selle eeskujuks on Šveitsi seaduse § 2b. Lõike 2 kohaselt juhul, kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga, teavitab Eesti keskasutus eelnevalt nende riikide justiitsministeeriume, kelle õhuruumi lend läbib. Kui maabutakse kolmandas riigis, esitatakse lõikes 1 sätestatu kohane läbisõidutaotlus. Sätte alus on KEK art 13 lg 2. 70 6. peatüki 3. jagu sisaldab erisätteid erinevate kohtulahendiga määratud karistuste ja konfiskeerimise puhuks. Sätteid kohaldatakse Eestile kui taotlevale või kui täitvale riigile sõltuvalt olukorrast. Eelnõu § 102 näeb ette vangistuse erisused. Kui täitev riik on otsustanud tunnustada taotleva riigi lahendiga karistatud isikule määratud vangistust: 1) annab taotlev riik vahi all oleva karistatud isiku täitvale riigile üle viivitamata pärast täitva riigi otsusest teadasaamist, järgides väljaandmistaotluse alusel üleandmise kohta sätestatut. Sätte alus on KEK art 43, väljaandmise sätete kohaldamise korral on toetutud lähimale analoogiale, KEK seda ei täpsusta. Vt ka KrMS § 480 lg 1 p 4; 2) asendab täitva riigi kohus karistatud isiku seisundit raskendamata taotleva riigi lahendiga määratud vangistuse täitvas riigis sama kuriteo eest ettenähtud vangistusega, muutes vajaduse korral vangistuse liiki ja tähtaega, kui punktist 3 ei tulene teisiti. Sätte alus on KEK art 44 lg-d 1 ja 2. Analoogilised sätted on KrMS § 478 lg 3 ja § 484 lg-d 2–4; 3) kohaldab täitva riigi kohus taotleva riigi lahendiga määratud vangistuse määra, kui see on alla täitva riigi seadusega ettenähtud vangistuse alammäära. Säte tuleneb KEK art 44 lõike 1 p-st a; 4) arvutatakse tunnustatud lahendi alusel taotlevas riigis kantud vangistus, samuti lahendile eelnevas kriminaalmenetluses ja pärast lahendi tegemist taotlevas või täitvas riigis vahi all olemise aeg maha täitvas riigis kohaldatud vangistuse tähtajast. Sätte alus on KEK art 44 lg 3. Kohtulahendi tegemisele eelnevas menetluses vahi all oldud tähtaja mahaarvamise seob KEK taotleva riigi õigusega, aga arvestades Eestis omaks võetud reeglit on see otsustatud muuta seaduses kohustuslikuks. Vrd KrMS § 484 lg 7; 5) võib täitva riigi kohus põhjendatud juhul asendada taotleva riigi poolt määratud vangistuse rahalise karistusega, samuti kohaldada karistusest tingimisi vabastamist vastavalt täitva riigi õigusele. Säte tuleneb KEK art-st 44 ja selle Euroopa Nõukogu avaldatud kommentaarist. Eelnõu § 103 näeb ette erisätted seoses rahalise karistuse tunnustamisega. Lõike 1 kohaselt juhul, kui täitev riik on otsustanud tunnustada taotleva riigi lahendiga karistatud isikule määratud rahalist karistust: 1) konverteeritakse muus vääringus määratud rahalise karistuse summa täitvas riigis kasutusel olevasse vääringusse tunnustamise otsuse päeva vahetuskursi kohaselt. Sätte alus on KEK art 45 lg 1, vrd KrMS § 484 lg 6; 2) ei tohi täitva riigi poolt kohaldatav rahaline karistus ületada rahalise karistuse määra, mis on ette nähtud täitva riigi õiguses või praktikas sama kuriteo eest, kui puntidest 3 ja 4 ei tulene teisiti. Sätte alus on KEK art 45 lg 1, vrd KrMS § 484 lg-d 2–4; 3) kohaldab täitva riigi kohus maksimaalselt taotleva riigi lahendiga määratud rahalise karistuse määra, kui täitva riigi õigus ei võimalda sama kuriteo eest rahalise karistusega karistada, kuid näeb ette raskema sanktsiooni (nt kui sama teo eest on KarSis ette nähtud ka vangistusega karistamise võimalus); 4) kohaldab täitva riigi kohus maksimaalselt taotleva riigi lahendiga määratud rahalise karistuse määra, kuigi see ületab täitva riigi õiguses sama kuriteo eest ette nähtud rahalise karistuse määra, tingimusel et täitvas riigis on sama kuriteo eest ette nähtud karistamine raskema sanktsiooniga. Sätete alus on KEK art 45 lg 2; 5) võtab täitva riigi kohus arvesse taotleva riigi lahendiga otsustatud või taotleva riigi seadusest tuleneva rahalise karistuse tasumise tingimusi, sealhulgas tasumise tähtaegu ja osamakseid. Sätte alus on KEK art 45 lg 3. Lõikes 2 nähakse ette, et täitvale riigile tasutud rahaline karistus arvestatakse täitva riigi tuludesse, kahjustamata kolmanda isiku huve. Viimane tähendaks põhiliselt seda, et kui 71 karistatud isikul on ka kohustus hüvitada kannatanule tekitatud kahju, ei tohi rahalise karistuse sissenõudmine jätta kannatanut ilma hüvitise saamise võimalusest. Sätte alus on KEK art 47 lg 1, vrd KrMS § 487 lg 1. Lõike 3 kohaselt juhul, kui karistatud isik ei täida rahalist karistust, võib täitva riigi kohus kohaldada rahalise karistuse asendamist vangistusega või muu sanktsiooniga tingimusel, et taotleva riigi õigus sellist asendamist ei välista ning taotlev riik ei ole sõnaselgelt taotlenud üksnes rahalise karistuse tunnustamist. Sätte alus on KEK art 48 lg 1. Lõige 4 sätestab, et kui rahalise karistuse vangistusega asendamise näeb ette taotleva riigi lahend või taotleva riigi seadus, otsustab täitva riigi kohus kohalduva vangistuse iseloomu ja tähtaja täitva riigi õiguse kohaselt. Kui taotleva riigi poolt rahalise karistuse asenduskaristusena ette nähtud vangistuse määr on alla täitva riigi seadusega ettenähtud alammäära, kohaldab täitva riigi kohus taotleva riigi poolt ettenähtud määra. Karistatud isiku seisundi raskendamine taotleva riigi õiguses ettenähtuga võrreldes ei ole lubatud. Säte tuleneb KEK art 48 punktist a. Lõike 5 kohaselt muul, kui lõikes 4 sätestatud juhul asendab täitva riigi kohus rahalise karistuse vangistusega täitva riigi õiguse kohaselt, arvesse võttes taotleva riigi õigusest tulenevaid ülemmäärasid. Säte tuleneb KEK art 48 punktist b. Eelnõu § 104 näeb ette erisused seoses karistatud isiku õiguste piiramise (KarSis lisakaristus, mille sisuks on õiguste piiramine) tunnustamisega. Lõike 1 kohaselt on taotleva riigi lahendiga kohaldatud õiguse piiramise tunnustamise tingimuseks, et täitva riigi õigus samalaadse õiguse piiramise sama kuriteo toimepanemise korral ette näeb. Täitva riigi kohus hindab taotleva riigi lahendi tunnustamise käigus täiendavalt seda, kas õiguse piiramine täitvas riigis on karistusena eesmärgipärane. Säte tuleneb KEK art 49 lõiked 1 ja 2. Lõike 2 järgi juhul, kui täitev on otsustanud tunnustada taotleva riigi lahendiga karistatud isiku õiguse piiramist: 1) kohaldab täitva riigi kohus täitva riigi õiguses ette nähtud õiguse piiramise tähtaega, ületamata taotleva riigi lahendis määratud tähtaega. Tuleneb KEK art 50 lg 1; 2) võib täitva riigi kohus kohaldada õiguse piiramist ainult osa õiguste suhtes. Säte tuleneb KEK art 50 lg 2; 3) võib täitev riik karistatud isiku piiratud õiguse täitvas riigis taastada. Säte tuleneb KEK art 52. Eelnõu §-s 105 nähakse ette erisused seoses konfiskeerimisotsuse tunnustamisega. Lõike 1 kohaselt kohaldub rahasumma konfiskeerimise otsuse puhul rahalise karistuse tunnustamise kohta §-s 103 sätestatu konfiskeerimise erisusi arvestades. Säte tuleneb KEK art -st 45 ja art 47 lõikest 1. Seevastu taotleva riigi lahendiga kohaldatud individualiseeritud eseme (nt konkreetse asja – auto, maja, tulirelva) konfiskeerimise tunnustamise tingimuseks on lõike 2 kohaselt, et täitva riigi õigus eseme konfiskeerimise sama kuriteo toimepanemise korral ette näeb. Eseme konfiskeerimist võib tunnustada ka juhul, kui täitva riigi õigus näeb sama kuriteo korral ette raskema sanktsiooni kohaldamise. Säte tugineb KEK art 46 lg 1 lg-tele 1 ja 2. Lõike 3 kohaselt antakse täitva riigi poolt konfiskeeritud vara üle taotlevale riigile, kui taotlev riik on seda sõnaselgelt taotlenud. Säte tuleneb KEK art 47 lg-st 2, vrd KrMS § 487 lg 2. Eelnõu 7. peatükk reguleerib vangistuse täitmise üleandmist ja koosneb 3 jaost. 7. peatüki 1. jagu sisaldab üldsätteid. Eelnõu § 106 määratleb peatüki kohaldamisala. Peatükki kohaldatakse lõike 1 kohaselt otsuseriigis kuriteo eest kodakondsusriigi kodanikule jõustunud kohtuotsusega mõistetud 72 vangistuse täitmise või selle jätkamise üleandmisele. Lõikes 2 on märgitud, et taotluse üleandmiseks võib esitada nii otsuseriik kui ka kodakondsusriik. Sätte aluseks on VangEK art 1 p-d a–d, art 2 lg 3 ja art 3 lg 1 p-d a ja b. Analoogiline on KrMS § 477 lg 2. Lõige 3 võimaldab otsuseriigil vangistuse üle anda ka juhul, kui: 1) karistatud isik, olles teadlik tema suhtes otsuseriigis toimuvast menetlusest või selle tulemusena talle määratud karistusest, on asunud kodakondsusriiki karistuse kandmisest kõrvalehoidumise motiiviga või muul asjaolul. Punkti alus on VangEK lisaprotokolli (CETS 167, koostatud 18.12.1997, Eesti suhtes jõustunud 1999, RT II 1999, 15, 92) art 2 lg 1 redaktsioonis, nagu muudetud VangEK teise lisaprotokolli (CETS 222, koostatud 22.11.2017, Eesti ei ole ratifitseerinud) kohaselt; 2) karistatud isiku suhtes on otsuseriigis jõustunud kohtulahend või haldusotsus, mille kohaselt ta ei või jääda otsuseriigi territooriumile pärast karistuse ära kandmist. Säte tuleneb VangEK lisaprotokolli art 3 lõikest 2 eelnimetatud redaktsioonis. Lõikes 4 täpsustatakse, et paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul ei kohaldata seaduse §-s 107 ja § 108 lõike 4 punktis 3 sätestatut – s.t kui karistatud isik on juba asunud kodakondsusriiki (lg 3 p 1) või ei tohi jääda pärast karistuse kandmist otsuseriiki (lg 3 p 2), ei ole tema sooviavaldus vahistuse ülevõtmiseks (§ 107) ega tema nõusolek üleandmiseks (§ 108 lg 4 p 3) nõutav. Samuti, lõike 3 punktis 2 nimetatud juhul võimaldab otsuseriik karistatud isikul anda arvamuse üleandmise kohta – kuigi nõusolekut karistatud isikult, kes ei tohi jääda pärast karistuse kandmist otsuseriiki (lg 3 p 2), ei küsita, võib ta anda arvamuse üleandmise kohta. Säte tuleneb VangEK lisaprotokolli art 2 lõikest 3, art 3 lõikest 1 ja art 6 lõikest 2. Vrd KrMS § 477 lg 3 ja § 488 lg 3. Eelnõu §-s 107 sätestatakse üleandmistaotluse esitamse eeldus. Lõikes 1 nimetatakse, et üleandmistaotluse esitamise eelduseks on karistatud isiku sellekohane sooviavaldus otsuse- või kodakondsusriigile. Sätte aluseks on VangEK art 2 lg 2. Lõikes 2 täpsustatakse, et kui Eestis on mõistetud vangistus sellise riigi kodanikule, mis on vangistuse täitmise üleandmist reguleeriva välislepingu osalisriik või millele vangistuse täitmise üleandmine on võimalik vastastikkuse põhimõtte alusel: 1) tagab Justiitsministeerium karistatud isiku teavitamise üleandmise võimalikkusest ja tingimustest. Säte tuleneb VangEK art 4 lõikest 1; 2) kindlustab vangla, milles karistatud isikut kinni peetakse, sooviavalduse esitamise korral, et see toimub teadlikult ja vabatahtlikult. Säte tuleneb VangEK art 7 lõikest 1; 3) võimaldab vangla, milles karistatud isikut kinni peetakse, kodakondsusriigi konsulil või teda asendaval ametiisikul veenduda selles, et karistatud isiku sooviavaldus on esitatud teadlikult ja vabatahtlikult. Säte tuleneb VangEK art 7 lõikest 2. Lõikes 3 sätestatakse, et kui otsuse- või kodakondsusriik peab seda karistatud isiku vanuse või terviseseisundi tõttu põhjendatuks, võib karistatud isiku asemel lõikes 1 nimetatud sooviavalduse esitada tema seaduslik esindaja. See tuleneb VangEK art 3 lõike 1 punktist d. Eelnõu § 108 näeb ette otsuseriigi ja kodakondsusriigi kohustused. Lõikes 1 sätestatakse, et kui karistatud isik on teinud § 107 lõikes 1 nimetatud sooviavalduse otsuseriigile, teavitab see pärast süüdimõistva otsuse jõustumist viivitamata kodakondsusriiki. Kodakondsusriigi ametlikus keeles, inglise või prantsuse keeles tehtav teavitus peab sisaldama karistatud isiku nime, sünniaega ja -kohta, tema elukoha aadressi kodakondsusriigis, kui see on teada, ning andmeid süüdimõistmise aluseks olnud asjaolude, vangistuse laadi (nt range 73 režiim, üksikvangistus, avavangla) ja tähtaja kohta ning vangistuse alguskuupäeva. Säte tuleneb VangEK art 4 lõikest 2, lõike 3 p-dest a–d ja art 17 lõikest 1. Lõike 2 kohaselt juhul, kui karistatud isik on teinud § 107 lõikes 1 nimetatud sooviavalduse kodakondsusriigile, esitab otsuseriik lõikes 1 nimetatud teabe kodakondsusriigile selle taotlusel. Säte tuleneb VangEK art 4 lõikest 4. Otsuseriik saab sooviavaldusest teada siis, kui kodakondsusriik, kellele karistatud isiku sooviavaldus on esitatud, on soovinud otsuseriigilt lõikes 1 nimetatud teavet saada. Otsuseriik, kellele ei ole kodakondsusriigi sellekohast soovi teatatud, ei saa tingimata teada sellest, et karistatud isik on sooviavalduse esitanud kodakondsusriigile, ega oska seetõttu omal algatusel kodakondsusriigile lõikes 1 nimetatud teavet anda. Lõige 3 sätestab, et kodakondsusriik esitab otsuseriigile selle soovil enne või pärast üleandmistaotluse esitamist (vt VangEK art 6 lg-d 1 ja 3): 1) tõendi selle kohta, et karistatud isik on kodakondsusriigi kodanik (VangEK art 6 lg 1 p a); 2) kodakondsusriigi seaduse või selle väljavõtte, millest nähtuvalt isiku süüdimõistmise aluseks olev kuritegu oleks kodakondsusriigi territooriumil toimepanduna karistatav (VangEK art 6 lg 1 p b); 3) teabe selle kohta, kas ta asub täitma otsuseriigi määratud karistust, seda vajadusel kohandades (vt allpool § 113 lõiked 2 ja 3), või asendab otsuseriigi määratud karistuse kodakondsusriigi määratud karistusega (vt allpool § 113 lõiked 4 ja 5). Sätte aluseks on VangEK art 6 lg 1 p c ja art 9 lg 2). Kommenteeritava lõike punktis 3 nimetatud teave saab Eesti praktikas olla lõplikult kättesaadav alles pärast jõustunud kohtumäärust taotluse rahuldamise kohta. Samas nõuab VangEK art 9 lg 3 selle teabe otsuseriigile teatamist enne karistatud isiku üleandmist. VangEK art 3 lg 3 võimaldab ka osalisriigil teatada, kas ta asub alati otsuseriigi karistust täitma (vajaduse korral ainult seda kohandades) või asendab selle alati oma karistusega; kui riik on selle valiku konventsiooni ratifitseerimisel teinud, on võimalik selle kohta ka otsuseriigile teavet jagada. Eesti ei ole seda valikut teinud, mistõttu valiku tegemine jääb taotluse rahuldamist otsustava kohtu diskretsiooni esemeks. Lõige 4 näeb ette, et kui kumbki riik ei ole teatanud üleandmisest keeldumisest, esitab otsuseriik kodakondsusriigile kas enne üleandmistaotluse esitamist kodakondsusriigi taotlusel või pärast üleandmistaotluse esitamist ka (vt VangEK art 6 lg-d 2 ja 3): 1) karistatud isikut süüdimõistva otsuse ning süüdimõistmise aluseks olnud seaduse kinnitatud koopia (VangEK art 6 lg 2 p a); 2) teabe selle kohta, milline osa karistatud isikule määratud vangistusest on kantud, samuti enne süüdimõistmist vahi all oldud aja ja muud asjaolud, mis mõjutavad vangistuse täitmist (VangEK art 6 lg 2 p b); 3) dokumendi, millest nähtub karistatud isiku või § 107 lõikes 3 nimetatud juhul tema esindaja nõusolek üleandmiseks (VangEK art 6 lg 2 p c; vrd KrMS § 477 lg 2); 4) juhul, kui see on asjakohane, teabe karistatud isiku terviseseisundi ja ravi ning sotsiaalsete näitajate kohta, samuti soovituse tema kohtlemise kohta kodakondsusriigis (VangEK art 6 lg 2 p d). Lõike 5 kohaselt seaduse § 106 lõike 3 punktis 2 nimetatud juhul esitab otsuseriik kodakondsusriigile täiendavalt karistatud isiku arvamuse enda üleandmise kohta või, kui see on asjakohane, tõendi arvamuse andmisest keeldumise kohta (VangEK lisaprotokolli art 3 lg 2 ja art 3 lg 3 p a teise lisaprotokolli redaktsioonis) ja koopia väljasaatmisotsusest või muust 74 kohtulahendist või haldusotsusest, millest nähtuvalt karistatud isik ei või jääda otsuseriigi territooriumile pärast karistuse ära kandmist (VangEK lisaprotokolli art 3 lg 3 p b). Lõikes 6 sätestatakse nõue, et karistatud isikut teavitatakse kirjalikult tema sooviavaldusega seotud menetlusest ja tehtud otsustest. See tuleneb VangEK art 4 lõikest 5. Lõike 7 kohaselt kannab kodakondsusriik üleandmisega seotud kulud, välja arvatud eranditult otsuseriigi territooriumil tekkinud kulud. See tuleneb VangEK art 17 lõikest 5. Lõikes 8 täpsustatakse, et kui Eesti on kodakondsusriik, nõuab keskasutus üleandmisega kulud karistatud isikult sisse. Keskasutus võib loobuda kulude sissenõudmisest, kui selleks on kaalukad põhjused, sealhulgas juhul, kui karistatud isik on varatu või asetaks tema või tema lähedased raskesse majanduslikku olukorda. Eelnõu § 109 näeb ette üleandmise tagamise vahendid. Lõike 1 kohaselt juhul, kui karistatud isik on karistuse asendamise menetluse ajaks Eestile üle antud, võetakse ta vahi alla kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt või tagatakse muul viisil tema osavõtt menetlusest. Säte tuleneb KrMS § 11 lõikest 2. Lõike 2 kohaselt võib Eesti kodakondsusriigina ka § 106 lõike 2 punktis 1 nimetatud juhul karistatud isiku otsuseriigi taotlusel vahi alla võtta kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt või tagada muul viisil tema osavõtu menetlusest. Otsuseriigi sellekohane taotlus peab sisaldama § 108 lõike 1 teises lauses nimetatud teavet. Säte tuleneb VangEK art 11 lõikest 2. Tähele tuleb panna, et otsuseriigi lahendit täitma asudes ei ole vahi alla võtmine vajalik, vaid kodakondsusriik asubki vahetult karistatud isikule otsuseriigis määratud vangistuskaristust täitma. Eelnõu § 110 sätestab üleandmise tagajärjed. Lõike 1 kohaselt juhul, kui karistatud isik on kodakondsusriigi esindajale üle antud, peatub karistuse täitmine otsuseriigis. See tuleneb VangEK art 8 lõikest 1. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse kodakondsusriigi õigust karistuse täitmisele, selle asendamisele ja karistusest tingimisi või ennetähtaegselt vabastamisele. See tuleneb VangEK art 9 lõikest 3. Lõikes 3 täpsustatakse, et süüdimõistva otsuse teistmise avaldust võib menetleda ainult otsuseriik. Karistatud isikule armu anda, samuti kohaldada amnestiat või karistust kergendada võib nii otsuse- kui ka kodakondsusriik. Kodakondsusriik lõpetab karistuse täitmise kohe, kui karistatud isikule on antud armu, kohaldatud amnestiat või esineb muu asjaolu, mis välistab karistuse täitmise. Sätte aluseks on VangEK art-d 12–14. Lõike 4 kohaselt teavitab kodakondsusriik otsuseriiki, kui ta loeb karistuse kantuks või kui karistatud isik on põgenenud, samuti annab otsuseriigi taotlusel ülevaate karistuse täitmisest. Säte tuleneb VangEK art 15 p-dest a–c. Lõike 5 kohaselt juhul, kui kodakondsusriik loeb karistuse kantuks, ei või otsuseriik enam karistust täita. See tuleneb VangEK art 8 lõikest 2. 7. peatüki 2. jagu reguleerib olukorda, kus Eesti on vangistuse ülevõtmise taotlust täitev riik (otsuse- või kodakondsusriigina). Eelnõu § 111 lõike 1 kohaselt võib Eesti kodakondsusriigina otsuseriigi taotlusel võtta üle Eesti kodaniku talle jõustunud kohtuotsusega määratud vangistuse täitmiseks ja otsuseriigina kodakondsusriigi taotlusel anda üle kodakondsusriigi kodaniku talle Eesti jõustunud kohtuotsusega määratud vangistuse täitmiseks. Sätte aluseks on VangEK art 3 lg 1 p-d a ja b. Lõike 2 kohaselt on üleandmise tingimuseks, et: 75 1) taotluse saamise ajal on karistatud isikul kandmata vähemalt kuus kuud vangistust, kui ei ole kokku lepitud lühemas tähtajas. Säte tuleneb VangEK art 3 lg 1 punktist c ja art 3 lõikest 2; vrd KrMS § 488 lg 4; 2) karistatud isik või § 107 lõikes 3 nimetatud juhul tema esindaja on üleandmisega nõus, välja arvatud juhul, kui üleandmine toimub § 106 lõikes 2 sätestatud juhtudel (mil nõusolek ei ole oluline). Säte põhineb VangEK art 3 lg 1 punktil d; vrd KrMS § 477 lg 2. Lõike 3 kohaselt ei saa nimetatud nõusolekust loobuda pärast üleandmise otsuse jõustumist (vrd KrMS § 477 lg 2 ja § 488 lg 2); 3) tegu, mille eest isikut on vangistusega karistatud, oleks kodakondsusriigi territooriumil toimepanduna karistatav ka kodakondsusriigis. Säte põhineb VangEK art 3 lg 1 punktil e; 4) otsuseriik ja kodakondsusriik nõustuvad üleandmisega. Säte põhineb VangEK art 3 lg 1 punktil f. Eelnõu § 112 sätestab nõuded taotluse sisu ja menetluse üldise korra kohta. Lõike 1 kohaselt peavad taotluses sisalduma andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta, taotluse eesmärk ja viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel. Konkreetsete andmete vahetamist isiku, karistuse jm asjaolude kohta on reguleeritud §-s 108. Lõike 2 kohaselt juhul, kui Eesti on otsuseriik, otsustab valdkonna eest vastutav minister taotlusega nõustumise või sellest keeldumise § 108 lõigetes 1–5 nimetatud teabele toetudes ning § 111 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusi arvesse võttes (s.t kõik andmed, mida Eesti otsuseriigina valdab või mida Eesti on saanud enne taotluse esitamist või taotluses või selle esitamise järel kodakondsusriigilt ning mis puudutab karistatud isiku nõusolekut, tema kodakondsust, tema süütegu ja karistust, karistuse kandmist ja kandmata karistuse aega jne). Keskasutus teatab seejärel taotlusega nõustumisest või sellest keeldumisest viivitamata taotleva riigi keskasutusele või muule taotleva riigi poolt teatatud asutusele (VangEK art 5 lg- d 1 ja 2) ning edastab üleandmistaotlusega nõustumise otsuse asutusele, kus karistatud isikut kinni peetakse, isiku üleandmiseks väljaantava isiku üleandmise kohta sätestatu kohaselt. Sellega on Eestis kui otsuseriigis menetlus lõppenud. Lõike 3 kohaselt juhul, kui Eesti on kodakondsusriik, edastab keskasutus taotluse vangistuse ülevõtmise otsustamiseks karistatud isiku elukoha järgsele maakohtule, Eestis elukohta mitte omava isiku puhul Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Prokuratuur võib esitada üleandmistaotluse kohta seisukoha kohtule. Sätte aluseks on VangEK art 5 lg 1. Vrd KrMS § 488 lg 5. Menetlus jätkub seejärel §-de 113 ja 114 kohaselt, mis reguleerivad kohtu pädevust ja kohtumenetlust vangistuse täitmise ülevõtmise tunnustamisel. Eelnõu § 113 lõike 1 kohaselt otsustab kohus taotluse rahuldamise või sellest keeldumise ning selle, kas Eesti kodakondsusriigina täidab otsuseriigi määratud karistuse sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatu kohaselt (VangEK art 9 lg 1 p a) või asendab otsuseriigi määratud karistuse Eesti kohtu määratud karistusega lõigetes4 ja 5 sätestatu kohaselt (VangEK art 9 lg 1 p b). Eesti ei ole deklareerinud, et ühte nendest VangEK art 9 alternatiividest ei kasutata. Lõikes 2 on täpsustatud, et taotluse rahuldamise korral ei muudeta üldjuhul karistuse liiki ja kestust. Lõikes 3 täpsustatakse, et kui otsuseriigi määratud karistus ei ole kooskõlas Eesti õigusega, kohandab kohus karistust vastavalt karistusseadustikus sama kuriteo eest ette nähtud karistusele, seejuures säilitades maksimaalselt otsuseriigi määratud karistuse liigi ja raskendamata karistust liigi ja määra poolest. Kohandatud karistus ei või ka ületada karistusseadustikus ettenähtud vangistuse ülemmäära. Sätte aluseks on VangEK art 9 lg 1 p a ja art 10 lõiked 1 ja 2. See võib tähendada otsuseriigis määratud karistuse vähendamist, kuid 76 mitte selle raskemaks muutmist: erinevalt järgmistes lõigetes reguleeritud asendamisest ei asu Eesti kohus otsustatud riigi karistatud isikule karistust arvutama n-ö algusest peale tühjalt lehelt. Lõikes 4 on täpsustatud, et otsuseriigi karistuse asendamise otsustab kohus, toetudes otsuseriigi kohtuotsuses sõnaselgelt tuvastatud või vaikimisi selle aluseks olevatele asjaoludele (VangEK art 9 lg 1 p b ja art 11 lg 1 p a). Seega võtab kohus aluseks karistatud isiku süüdimõistmise otsustuse, nagu selle on teinud otsuseriik (seadmata kahtluse alla tõendeid ja asjaolusid, mida otsuseriik on oma süüdimõistva otsuse tegemisel aluseks võtnud, olgu need süüdimõistvas otsuses detailselt käsitletud või omaks võetud), kuid karistuse määramisel alustab n-ö tühjalt lehelt. Lõike 5 kohaselt ei ole karistuse asendamisel lubatud vangistust asendada rahalise karistusega (VangEK art 11 lg 1 p a). Otsuseriigis kantud vangistus, samuti kohtueelses kriminaalmenetluses ja pärast lahendi tegemist kummaski riigis vahi all olemise aeg arvestatakse maha Eestis täidetava vangistuse tähtajast (VangEK art 11 lg 1 p c). Samuti ei ole lubatud raskendada karistatud isikule otsuseriigis määratud karistust isegi juhul, kui see on alla karistusseadustikus ettenähtud vangistuse alammäära (VangEK art 11 lg 1 p d). Eelnõu § 114 lõike 1 kohaselt korraldatakse vangistuse ülevõtmise otsustamiseks kohtuistung, millest on kohustatud osa võtma karistatud isiku kaitsja. Prokuratuur võib istungist osa võtta, kui ta on esitanud taotluse kohta seisukoha. Lõike 2 kohaselt asutakse otsuseriigi karistust täitma Eesti kohtu määruse alusel. Kohtumääruses märgitakse karistatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed, läbivaadatud taotluse sisu, kohtuistungil osalenud isikute seisukohad, taotlusega nõustumise või sellest keeldumise otsustus ja põhjendused, samuti taotlusega nõustumise korral karistuse täitmise või asendamise otsustus ja põhjendused. Lõikes 3 nõutakse, et kohus toimetab määruse viivitamata kätte karistatud isiku kaitsjale ja prokuratuurile ning teeb kättesaadavaks karistatud isikule. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele, karistusregistrile ja vanglale. Lõike 4 kohaselt teatab keskasutus taotlusega nõustumisest või sellest keeldumisest viivituseta taotleva riigi keskasutusele või muule taotleva riigi poolt teatatud asutusele. Sätete aluseks on VangEK art 5 lg-d 1 ja 2. Eelnõu § 115 reguleerib isiku üleandmise laiendamist tegudele, mille alusel isiku vangistuse täitmist ei olnud üle antud. Sätted on kohaldatavad juhul, kui vangistuse üleandmiseks ei olnud vajalik karistatud isiku nõusolek seetõttu, et karistatud isik ei oleks võinud pärast karistuse ära kandmist otsuseriigis sinna jääda (§ 106 lg 3 p 2). Isiku puhul, kes on ise asunud kodakondsusriiki (§ 106 lkg 3 p 1), ja isiku puhul, kelle üleandmine kodakondsusriiki toimub tema nõusolekul, võib kodakondsusriik oma õigust kohaldada piiranguteta. Lõige 1 lubab Eestil kodakondsusriigina § 106 lg 3 punktis 2 nimetatud karistatud isiku puhul, kes ei või jääda otsuseriigi territooriumile pärast karistuse ära kandmist, tema vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada ainult selle kuriteoga seoses, mis on üleandmistaotluse aluseks. See piirang ei kohaldu, kui kuritegu on toime pandud pärast isiku üleandmist (VangEK lisaprotokolli art 3 lg 4 teise lisaprotokolli redaktsioonis), otsuseriik on andnud selleks nõusoleku (VangEK lisaprotokolli art 3 lg 4 p a) või kui karistatud isik ei ole 30 päeva jooksul oma lõplikust vabanemisest arvates vaatamata võimalusele Eestist lahkunud, samuti kui ta on pärast lahkumist Eestisse tagasi pöördunud (VangEK lisaprotokolli art 3 lg 4 p b). Lõikes 2 on ette nähtud, et otsuseriigi nõusoleku saamiseks esitab Eesti taotluse, millele kohaldatakse väljaandmistaotluse kohta sätestatut. Taotluses peavad täiendavalt sisalduma 77 karistatud isiku ütlused süüteo kohta, mille menetlemiseks nõusolekut taotletakse, kui isik on ütlusi andnud. Lõike 3 kohaselt ei takista lõikes 1 sätestatud keeld Eestil võtta aegumise vältimiseks vajalikke meetmeid. See tuleneb VangEK lisaprotokolli art 3 lõikest 5. Eelnõu § 116 reguleerib karistatud ja vangistuse täitmise üleandmise taotluse täitmiseks üleantava isiku läbisõitu Eestist kui kolmandast riigist. Lõike 1 kohaselt võib keskasutus lubada otsuseriigi poolt üleantava karistatud isiku läbisõitu Eestist, kui otsuseriik on isiku kodakondsusriigiga sellekohase kokkuleppe sõlminud, läbisõidutaotluse alusel, mille esitab otsuse- või kodakondsusriik koos vajalike dokumentidega. Läbisõidul olev isik jääb vahi alla ka Eestis, kuni see on läbisõiduks vajalik. Säte põhineb VangEK art 16 lõigetel 1, 3 ja 5. Lõike 2 kohaselt võib keelduda läbisõidu lubamisest, kui Eestis ei ole tegu, mille eest läbisõidul olev isik on karistatud, kuriteona karistatav, kui karistatud isik on Eesti kodanik või kui otsuseriik või kodakondsusriik ei ole osaline välislepingus, mille kohaselt Eesti peab läbisõitu võimaldama. Säte põhineb VangEK art 16 lõigetel 2 ja 4. 7. peatüki 3. jagu reguleerib olukorda, kus Eesti on vangistuse ülevõtmist või üleandmist taotlev riik (otsuse- või kodakondsusriigina). Eelnõu § 117 lõike 1 kohaselt võib Eesti otsuseriigina taotleda välisriigi kodanikule Eesti jõustunud kohtuotsusega määratud vangistuse täitmise üleandmist isiku kodakondsusriigile, samuti kodakondsusriigina taotleda välisriigi jõustunud kohtuotsusega Eesti kodanikule määratud vangistuse täitmise üleandmist Eestile. Säte põhineb VangEK art 3 lg 1 p-del a ja b. Lõike 2 kohaselt võib taotluse esitada, kui § 111 lõike 2 punktides 1–3 nimetatud tingimused on täidetud. Kui taotlust ei esitata välislepingu alusel, võib taotluse esitada, kui Eesti täidaks võrreldaval juhtumil täitva riigi taotlust vastastikkuse põhimõtte alusel. Lõikes 3 korratakse, et ka Eesti taotluse korral ei saa karistatud isik § 111 lõike 2 punktis 2 nimetatud nõusolekust loobuda pärast lõpliku üleandmise otsuse jõustumist (vrd § 111 lg 3). Lõike 4 kohaselt peavad taotluses sisalduma § 112 lõikes 1 nimetatud andmed. Lõikes 5 täpsustatakse, et § 108 lõigetes 1–5 nimetatud teave lisatakse taotlusele, kui seda ei esitata enne taotluse esitamist. Lõikes 6 lisatakse, et kui Eesti otsuseriigina taotleb § 106 lõike 2 punktis 1 nimetatud juhul kodakondsusriiki asunud karistatud isiku menetlusest osavõtu tagamist kodakondsusriigis vastavalt § 109 lõikele 2, sisaldab menetlusest osavõtu tagamise taotlus § 108 lõike 1 teises lauses nimetatud teavet. Eelnõu § 118 määratleb asutuste pädevuse. Lõike 1 kohaselt on taotluse, samuti üleantava isiku läbisõidutaotluse menetlemisel pädev asutus Justiitsministeerium. Võrreldav on KrMS § 488 lg 5. Lõike 2 kohaselt esitatakse nõuetele vastav üleandmistaotlus, sealhulgas tõlke täitva riigi määratud keelde, samuti kõnesoleva seaduse § 108 lõigetes 1–5 nimetatud teave täitva riigi keskasutusele, kui täitev riik ei ole teatanud muud selleks pädevat asutust. Sätte alus on VangEK art 5 lg-d 1 ja2. Lõikes 3 sätestatakse, et kui Eesti on taotlev kodakondsusriik, otsustab taotluse rahuldamise korral otsuseriigi otsuse täitmise kohus §-s 113 sätestatu kohaselt. Kui täitev riik on üleandmistaotlusega nõustunud, teavitab keskasutus sellest kinnipidamisasutust, et korraldada isiku vastuvõtmine. 78 Lõikes 4 sätestatakse, et kui Eesti on taotlev otsuseriik, teatab keskasutus täitva riigi poolt üleandmistaotlusega nõustumisest asutusele, kus karistatud isikut kinni peetakse, et isik üle anda. Isiku üleandmisele kohaldatakse väljaantava isiku üleandmise kohta sätestatut. Eelnõu § 119 näeb ette kodakondsusriigi taotlusel üleandmise laiendamisega nõustumise tingimused. Nimelt võib Eesti otsuseriigina pärast karistatud isiku üleandmist, kes ei või jääda Eesti territooriumile pärast karistuse ära kandmist, kodakondsusriigi taotlusel nõustuda üleandmise laiendamisega kuriteole, mis pandi toime enne isiku üleandmist. Sel juhul otsustab Eesti nõusoleku andmise viivitamata ning üldjuhul 90 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Kui seda tähtaega ei ole võimalik järgida, teatab Eesti keskasutus kodakondsusriigile viivituse põhjused ja tähtaja, mille jooksul ta nõusoleku andmise otsustab. Sätte aluseks on VangEK lisaprotokolli art 3 lg 4 punkt a. Eelnõu § 120 reguleerib karistatud isiku läbisõidu taotlemist. Lõike 1 kohaselt võib Eesti kui otsuse- või kodakondsusriigi keskasutus taotleda kolmanda riigi justiitsministeeriumilt üleantava karistatud isiku läbisõidu lubamist, esitades nõutud andmed. Läbisõitu ei või taotleda riigist, kus väljaantava isiku õigusi võidakse piirata tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või kui isiku seisund võib halveneda mõnel nimetatud põhjusel. Säte tuleneb VangEK art 16 lõikest 3, arvesse on võetud muude välislepingute sätete ja Šveitsi seaduse § 2b. Lõike 2 kohaselt võidakse läbisõiduriigilt taotleda kinnitust, et läbisõidul oleva isiku vabadust ei piirata seoses teoga, mis on toime pandud enne karistatud isiku lahkumist otsuseriigist. Säte tuleneb VangEK art 16 lõikest 6. Lõike 3 kohaselt juhul, kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga, ei ole läbisõiduluba vaja taotleda, välja arvatud juhul, kui läbisõiduriik on seadnud selle tingimuseks välislepingu alusel, mis on Eestile siduv. Säte tuleneb VangEK art 16 lõikest 7. Eelnõu 8. peatükk reguleerib kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmist ja koosneb kahest jaost. 8. peatüki 1. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra jaoks, kui Eesti on täitev riik. Eelnõu § 121 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleva riigi taotlusel võtta üle selles riigis kohtu jõustunud lahendi alusel karistatud isikule taasühiskonnastamise eesmärgil määratud kriminaalhooldusmeetme täitmise. Karistatud isikuks loetakse isik, kellele määratud ja täitmisele pööramata või osaliselt kantud vabaduskaotusliku karistuse on kohus täielikult või osaliselt asendanud kriminaalhooldusmeetmega. Säte tugineb TingEK art 1 lg 1, art 2 lg 1 ja art 3. Konventsiooni ratifitseerides on Eesti teinud reservatsioonid, millest tulenevalt TingEK art 1 lg 2 ei ole asjakohane. Lõike 2 kohaselt on ülevõtmise tingimuseks, et kuritegu, mille toimepanemise eest isik on süüdi tunnistatud, on karistatav nii taotleva riigi karistusseaduse kui Eesti karistusseadustiku järgi (TingEK art 4) ja et karistatud isik on Eesti alaline elanik (TingEK art 5 lg 1 ja art 6). Eelnõu § 122 lõige 1 loetleb kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmisest keeldumise alused. Eesti keeldub ülevõtmisest: 1) kui § 121 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud; 2) selles osas, mis puudutab vabaduskaotusliku karistuse täitmisele pööramist või vangistuse üleandmist. Punkti alus on TingEK art 5 p b ja c ning Eesti reservatsioon mitte kohaldada TingEK III ja IV osa; 3) kui see võib ohustada Eesti iseseisvust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve, välja arvatud juhul, kui riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste 79 alusel keeldumine oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga. Sätte alus on TingEK art 7 lg 1 p a; 4) kui Eestis on taotluse aluseks oleva teo suhtes tehtud jõustunud kohtulahend. Sätte alus on TingEK art 7 lg 1 p b; 5) kui taotluse aluseks on Eesti hinnangul poliitiline või sõjaväeline kuritegu. Seda alust ei kohaldata lõike 2 kohaselt poliitilise süüteo osas Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni liikmesriigi taotluse puhul. Punkti alus on TingEK art 7 lg 1 p c; 6) kui lahendi täitmine on taotleva riigi või Eesti õiguse kohaselt aegunud või välistatud amnestiaakti tõttu või muul põhjusel. Sätte alus on TingEK art 7 lg 1 p d ja e. Eelnõu § 123 lõikes 1 on loetletud ülevõtmisest keeldumise täiendavad alused. Eesti võib keelduda: 1) kui Eestis viiakse läbi kriminaalmenetlust sama kuriteo suhtes või otsustatakse alustada kriminaalmenetlust sama kuriteo suhtes. Sätte alus on TingEK art 7 lg 2 p b; 2) kui Eestis on sama teoga seoses jäetud süüteomenetlus alustamata või see on lõpetatud ning puuduvad asjaolud, mis õigustaks menetluse jätkamist. Sätte alus on TingEK art 7 lg 2 p a, kuid seda on osalt piiratud; 3) kui taotluse aluseks olev otsus on tehtud tagaselja. Sätte alus on TingEK art 7 lg 2 p c; 4) selles osas, milles Eesti loeb taotluse aluseks oleva otsuse vastuolus olevaks Eesti karistusõiguse kohaldamise põhimõtetega, sealhulgas juhul, kui karistatud isikule ei oleks tema vanuse tõttu teo toimepanemise ajal olnud Eesti õiguse järgi võimalik süüdistust esitada. Sätte alus on TingEK art 7 lg 2 p d. Lõike 2 kohaselt võib juhul, kui välislepinguga ei nähta ette teisiti, Eesti keelduda kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmisest ka juhul, kui: 1) see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevate nõuetega, või Eesti rahvusvaheliste kohustustega; 2) taotlev riik ei taga võrreldaval juhtumil Eesti lahendi tunnustamist, samuti kui esinevad muud asjaolud, mille tõttu lahendi tunnustamine ei ole kohane. Eelnõu § 124 reguleerib taotluse sisu, esitamist ja menetlust. Lõike 1 kohaselt peavad kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmise taotluses sisalduma andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta, taotluse eesmärk, karistatud isikut tuvastada võimaldavad ja tema elukoha andmed (TingEK art 26 lg 1), taotleva riigi lahendi originaal või koopia, andmed kriminaalhooldusmeetme liigi, tähtaja ja tingimuste kohta ning selle kohaldamise põhjendus, samuti kriminaalhooldusmeetme kohaldamise ja tingimuste õiguslik alus, taotleva riigi pädeva asutuse kinnitus, et lahend on jõustunud ja täidetav, andmed taotluse aluseks oleva kuriteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht ja muud tehiolud, samuti kuriteo kvalifikatsioon ning määratud karistuse kestus, kui see on asjakohane, vajalik teave karistatud isiku isiksuse ja käitumise kohta taotlevas riigis enne ja pärast kriminaalhooldusmeetme kohaldamist (TingEK art 10 ja art 26 lg 2) ning viide välislepingule, kui taotlus esitatakse välislepingu alusel. Lõike 2 kohaselt juhul, kui keskasutus ei tuvasta taotlusega nõustumisest keeldumise aluseid, edastab ta taotluse ja sellega seotud teabe karistatud isiku elukoha järgsele maakohtule, Eestis elukohta mitte omava isiku puhul Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Prokuratuur võib esitada kriminaalhooldusmeetme täitmise üleandmise taotluse kohta seisukoha kohtule. Sätte alus on TingEK art 27 lg 1. Eelnõu § 125 reguleerib kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmise otsustamist kohtus. Lõike 1 kohaselt võimalikult täielikult võttes arvesse taotleva riigi poolt taotluses teatatud kriminaalhooldusmeetme liiki, tähtaega ja tingimusi, kohandab kohus vajaduse korral seda 80 Eesti õigusele vastavalt, meetme laadi ja selle tähtaega raskendamata. Säte tuleneb TingEK art 11 lõigetest 1 ja 2. Lõike 2 kohaselt korraldatakse kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmise otsustamiseks kohtuistung, millest on kohustatud osa võtma karistatud isik ja tema kaitsja, kui see on olemas. Prokuratuur võib istungist osa võtta, kui ta on esitanud taotluse kohta seisukoha. Lõike 3 kohaselt märgitakse kohtu tehtavas määruses karistatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed, läbivaadatud taotluse sisu, kohtuistungil osalenud isikute seisukohad, kohtu otsustus kriminaalhooldusmeetme kohaldamise ja vajaduse korral kohandamise kohta ning selle põhjendused, samuti taotlevas riigis toimunud menetluse kulude sissenõudmine karistatud isikult, kui taotlev riik on seda taotlenud. Lõike 4 kohaselt toimetab kohus määruse viivitamata kätte karistatud isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele, karistusregistrile ja kriminaalhooldusasutusele. Eelnõu § 126 reguleerib ülevõetud kriminaalhooldusmeetme täitmist. Lõige 1 kohustab keskasutust teatama viivitamata taotleva riigi keskasutusele või muule taotleva riigi poolt teatatud asutusele taotluse rahuldamisest või selle rahuldamisest keeldumisest ning kriminaalhooldusmeetme täitmise algusest. Sätte alus on TingEK art 9 ja art 12 lg-d 1–3. Lõike 2 kohaselt teatatakse taotlevale riigile kohe, kui karistatud isik on kriminaalhooldusmeetme tingimusi rikkunud, saanud kriminaalmenetluses süüdistuse uue kuriteo toimepanemises või on süüdi mõistetud. Sätte aluseks on TingEK art 13. Tulenevalt tehtud reservatsioonist ei võta Eesti meetmeid kriminaalhooldusmeetme rikkumise korral. Lõike 3 kohaselt teavitatakse taotlevat riiki tema soovil kriminaalhooldusmeetme täitmise lõppemisest. Sätte alus on TingEK art 14. Taotleva riigi selline soov võib sisalduda nii taotluses, olla esitatud vastusena kommenteeritava paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud teates või olla esitatud eraldi. Eelnõu § 127 lõige 1 näeb ette, et Eesti kannab täitva riigina kriminaalhooldusmeetme täitmisega seotud kulud. See tuleneb TingEK art-st 32. Lõike 2 kohaselt võib Eesti taotleva riigi soovil karistatud isikult sisse nõuda taotlevas riigis toimunud menetluse kulud, mis on karistatud isikult taotleva riigi poolt välja mõistetud. Nende kulude kättesaamise korral on Eestil kohustus edastada taotlevale riigile eksperditasud, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Säte tuleneb TingEK art-st 31. 8. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra jaoks, kui Eesti on taotlev riik. Eelnõu § 128 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleda täitvalt riigilt Eesti kohtu jõustunud lahendi alusel määratud kriminaalhooldusmeetme täitmise ülevõtmist, kui kuritegu, mille toimepanemise eest isik on süüdi tunnistatud, on karistatav nii Eestis kui ka täitva riigi karistusseaduse järgi ja karistatud isik on täitva riigi alaline elanik ning kui taotlust ei esitata välislepingu alusel, täidaks Eesti võrreldaval juhtumil täitva riigi taotlust vastastikkuse põhimõtte alusel. Lõike 2 kohaselt peavad üleandmistaotluses sisalduma § 124 lõikes 1 nimetatud andmed. Eelnõu § 129 määrab asutuste pädevuse. Lõike 1 kohaselt on üleandmistaotluse koostamiseks pädev asutus vangla, kes vastutab karistatud isiku kriminaalhoolduse korraldamise eest. Lõike 2 kohaselt edastab pädev asutus üleandmistaotluse keskasutusele. Keskasutus esitab nõuetele vastava taotluse, sealhulgas tõlke täitva riigi määratud keelde ja muu vajaliku teabe täitva riigi keskasutusele, kui täitev riik ei ole teatanud muud selleks pädevat asutust. 81 Lõige 3 kohustab pädevat asutust teavitama täitva riigi asutust asjaoludest, mis on taotluse menetluses või kriminaalhooldusmeetme täitmiseks olulised. Sätte aluseks on TingEK art 8. Eelnõu 3. osa on Euroopa Liidu teisese õiguse aktide alusel toimuvat koostööd reguleeriv eriosa, mis koosneb X peatükist. Tuleb tähele panna, et iga ELi õigusakti kohaselt osalevas koostöös ei osale kõik EL liikmesriigid. Eelnõu 9. peatükk reguleerib loovutamist EVMi alusel ja koosneb kahest jaost. 9. peatüki 1. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on isiku loovutamisel täitev riik. Eelnõu §-s 130 sätestatakse loovutamise üldtingimused. Lõike 1 kohaselt peab Eesti ELi liikmesriigi pädeva asutuse loovutamistaotluse alusel kinni ja loovutab taotlevale riigile isiku, kelle suhtes on taotlevas riigis alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 1 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 490. Lõikes 2 täpsustatakse, et lõikes 1 nimetatud esimese alternatiivi puhul on tingimuseks, et loovutatavat isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mis on taotleva riigi karistusseaduse järgi karistatav vähemalt üheaastase vangistusega. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 2 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 491 lg 1. Lõikes 3 täpsustatakse, et lõikes 1 nimetatud teise võimaluse puhul on tingimuseks, et loovutatav isik on taotlevas riigis süüdi mõistetud ning tal on kandmata vähemalt neli kuud vangistust. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 2 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 491 lg 3. Lõikes 4 sätestatakse põhimõte, et kui loovutataval isikul on Eesti õiguse järgi puutumatus või välislepingus ettenähtud eesõigused, peatub loovutusmenetlus, kuni on teada, et isikult on puutumatus või välislepingus ettenähtud eesõigused ära võetud. Kui puutumatuse või eesõiguse äravõtmine kuulub kolmanda riigi või rahvusvahelise organisatsiooni pädevusse, taotleb nende äravõtmist taotlev riik. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 20 lõiked 1 ja 2, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 6. Lõikes 5 määratletakse 9. peatükis vangistusega samaväärseks muu karistus, mille sisuks on isiku vabaduse piiramine. ELi liikmesriikide õigussüsteemid on karistusõiguse valdkonnas ühtlustamata ja välistatud ei ole, et mõnes riigis võib üheks karistusliigiks olla nt koduarest või muu vabadust piirav karistus, mis on EVMi raamotsuse tähenduses vangistusega samaväärne. Eelnõu § 131 lõikes 1 loetletakse loovutamisest keeldumise alused. Eesti keeldub isiku loovutamisest, kui: 1) taotluse aluseks olev kuritegu allub Eesti jurisdiktsioonile ja Eesti õiguse kohaselt on kuriteo eest karistuse kohaldamine välistatud amnestiaakti tõttu. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 3 p 1, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 1 p 1; 2) loovutatav isik on teises EL liikmesriigis taotluse aluseks oleva teoga seoses lõplikult õigeks mõistetud või süüdi mõistetud karistust määramata või talle määratud karistus on kantud või kandmisel, või kui karistuse kohaldamine on otsuse teinud riigi seaduse alusel välistatud. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 3 p 2, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 1 p 2; 3) loovutatav isik oli taotluse aluseks oleva teo toimepanemise ajal noorem kui 14-aastane. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 3 p 3, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 1 p 3; 4) taotlevas riigis võib taotluse aluseks oleva kuriteo eest mõista karistuseks eluaegse vangistuse ning puudub taotleva riigi veenev kinnitus, et taotlevas riigis on võimalik kaaluda ennetähtaegset vabastamist kas isiku enda algatusel või hiljemalt 20-aastase vangistuse 82 kandmise järel. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 5 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 5; 5) kriminaalmenetluse läbiviimiseks loovutatav isik on Eesti kodanik, kellel on Eestis alaline elukoht, või Euroopa Liidu kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus, ja puudub taotleva riigi veenev kinnitus, et ta antakse süüdimõistmise korral tagasi üle Eestile karistuse täitmiseks. Veenvaks kinnituseks tuleb lugeda sellist kinnitust ja tagatisi, mis Eesti pädevat asutust veenavad selles, et taotlevas riigis nimetatud võimalus esineb ja seda võimalusel kasutatakse. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 5 lg 3, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 3. Erinevalt KrMS-is sätestatust on eelnõu § 131 lg 1 punktis 5 laiendatud isikute ringi, kelle puhul võib Eesti loovutamisest keelduda lähtuvalt Euroopa Kohtu praktikast tulenevast mittediskrimineerimise põhimõttest, mille kohaselt ei ole lubatud sätestada Eestis elava Eesti kodaniku ja Eestis elava EL liikmesriigi kodaniku puhul erinevaid keeldumise aluseid. Lõikes 2 on antud selgitus, et sellisel juhul võib taotlev riik esitada Eestile vangistuse tunnustamise taotluse (vt raamotsus 2008/909 art 25). Eelnõu § 132 lõikes 1 on loetletud täiendavad keeldumise alused. Eesti võib keelduda isiku loovutamisest, kui: 1) taotluse aluseks olev tegu ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuritegu ega seaduse § 17 lõike 1 kataloogis nimetatud kuritegu, mille eest taotlevas riigis ettenähtava vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 2 lg 4 ja 4 p 1, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 2 p 1; 2) loovutatav isik on Eestis kohtu alla antud seoses sama teoga, mille alusel taotlus on esitatud. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4 p 2, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 2 p 2; 3) loovutatava isiku suhtes on Eestis sama teoga seoses otsustatud süüdistust mitte esitada või menetlust mitte jätkata; 4) ELi liikmesriigi jõustunud kohtulahend välistab loovutatava isiku suhtes sama teoga seoses menetluse jätkamise. Punktidega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4 p 3, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 2 p 3; 5) taotluse aluseks olev kuritegu allub Eesti jurisdiktsioonile ning Eesti õiguse kohaselt on kuritegu aegunud. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4 p 4, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 2 p 4; 6) loovutatav isik on kolmandas riigis taotluse aluseks oleva teoga seoses lõplikult õigeks mõistetud või süüdi mõistetud karistust määramata või talle määratud karistus on kantud või kandmisel, või kui karistuse kohaldamine on otsuse teinud riigi seaduse alusel välistatud. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4 p 5, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 2 p 5; 7) karistuse täitmiseks loovutatav isik on Eesti kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus, või Euroopa Liidu kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus, Eestis ning Eesti kohus otsustab karistuse täita vastavalt Eesti õigusele. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4 p 6, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 1 p 4. Erinevalt KrMS-is sätestatust on laiendatud isikute ringi, kelle puhul võib Eesti loovutamisest keelduda lähtuvalt Euroopa Kohtu praktikast tulenevast mittediskrimineerimise põhimõttest, mille kohaselt ei ole lubatud sätestada Eestis elava Eesti kodanikule ja Eestis elavale EL liikmesriigi kodanikule erinevaid keeldumise aluseid. Lõike 2 selgituse kohaselt võib taotlev riik esitada Eestile vangistuse tunnustamise taotluse (vt raamotsus 2008/909 art 25); 83 8) taotluse aluseks olev kuritegu on toime pandud Eesti territooriumil. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4 p 7; 9) taotluse aluseks olev kuritegu on toime pandud väljaspool taotleva riigi territooriumi ja Eestil puudub jurisdiktsioon samaväärse väljaspool Eesti territooriumi toime pandud teo suhtes. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4 p 7, võrreldav säte on KrMS § 492 lg 2 p 6; 10) isiku loovutamise eesmärk on karistuse täitmine ja loovutatav isik on taotlevas riigis süüdi mõistetud tagaselja. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4a lg 1. Eelnõu § 133 lõige 1 näeb ette alternatiivsed asjaolud, mille ilmnemisel taotluse andmete põhjal § 132 lg 1 punkti 10 ei arvestata. Nimelt, kui loovutatav isik: 1) oli taotleva riigi seaduse kohaselt aegsasti (s.t viisil, mis võimaldas isikul tegelikult istungile jõuda) kutsutud kohtuistungile menetluses, mille tulemusena ta süüdi mõisteti, või oli istungi toimumise ajast ja kohast teadlik muu ametliku teavituse tõttu ning teda oli aegsasti hoiatatud, et süüdimõistmine võib toimuda ka juhul, kui ta istungile ei ilmu. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4a lg 1 p a; 2) olles teadlik istungi ajast ja kohast, oli esindatud lepingulise või riigi poolt määratud kaitsja poolt, kelle kaitsefunktsiooni täitmine on tõendatav. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4a lg 1 p b; 3) sai teda süüdimõistva otsuse taotleva riigi seaduse kohaselt kätte, teda teavitati üheselt mõistetavalt õigusest süüdimõistev otsus apelleerida või taotleda uut menetlust, milles oleks võimalik esitada uusi tõendeid ja toimuks tõendite sisuline hindamine ning mille tagajärjeks võiks olla uus otsus, kuid väljaantav isik on väljendanud soovi loobuda selle õiguse kasutamisest. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4a lg 1 p c; 4) saab süüdimõistva otsuse taotleva riigi seaduse kohaselt kätte viivitamata pärast tema üleandmist ning teda teavitatakse üheselt mõistetavalt õigusest süüdimõistev otsus apelleerida või taotleda uut menetlust, milles oleks võimalik esitada uusi tõendeid ja toimuks tõendite sisuline hindamine ning mille tagajärjeks võiks olla uus otsus, samuti apellatsioonkaebuse esitamise või uue menetluse taotlemise tähtajast. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4a lg 1 p d. Lõike 2 kohaselt lõike 1 punktis 4 nimetatud juhul, kui loovutatav isik ei olnud varem kätte saanud ühtegi ametlikku teadet tema vastu toimuvast kriminaalmenetlusest, võib see isik taotlusest teada saades nõuda teadmiseks süüdimõistva kohtuotsuse koopiat. Taotlev riik edastab nõutud koopia kohe täitva riigi vahendusel loovutatavale isikule. Lõikes 3 on täpsustatud, et kohtuotsuse koopia nõudmine ja edastamine lõike 2 kohaselt ei mõjuta taotluse täitmise menetlust ega ole süüdimõistva kohtuotsuse kättetoimetamine loovutatavale isikule ning sellega ei ole lubatud siduda menetlustähtaegu. Lõigetega 2 ja 3 võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4a lg 2. Eelnõu § 134 reguleerib taotluste paljusust. Lõike 1 kohaselt juhul, kui taotluse on esitanud sama isiku suhtes mitu riiki, lähtub loovutamist otsustav kohus selle riigi kindlaksmääramisel, kellele isik loovutatakse, eeskätt isiku toimepandud süütegude raskusest ja süütegude toimepanemise kohast, taotluste esitamise järjekorrast ja nende eesmärgist. Vajaduse korral võib kohus küsida nõu Eurojustilt. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 16 lg- d 1 ja 2, võrreldavad sätted on KrMS § 495 lg-d 1 ja2. Lõike 2 kohaselt juhul, kus sama isiku suhtes on esitatud loovutamistaotlus ja väljaandmistaotlus, otsustab valdkonna eest vastutav minister, kumb nendest täidetakse, arvestades paragrahvi lõikes 1 ja väljaandmistaotluse aluseks olevas välislepingus nimetatud asjaolusid. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 16 lõiked 1 ja 2, võrreldavad sätted on KrMS § 495 lõiked 1 ja 2. Täpsemaid juhtnööre selles, kuidas riik lõikes ettenähtud diskretsiooni kasutab, on keeruline anda ja selleks puudub ka alus, kuna raamotsus ei eelista ühte tingimust teisele; seda ilmestab võimalus, 84 et vajaduse korral võib küsida nõu Eurojustilt. Välistatud ei ole, et suurem selgus võib tekkida kujunevas ELi kohtupraktikas. Eelnõu § 135 sätestab taotluse sisu ja esitamise korra. Lõike 1 kohaselt peavad loovutamistaotluses sisalduma: 1) taotluse koostanud asutuse nimi, aadress ja kontaktandmed. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 8 lg 1 p b, võrreldav säte on KrMS § 508 lg 1 p 2; 2) loovutatava isiku, tema kodakondsuse (kodakondsuste) ja võimalusel asukoha tuvastamist võimaldavad andmed ning tema võimalikult täpne kirjeldus. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 8 lg 1 p a, seda asukoha ja kirjelduse osas laiendades, võrreldav säte on KrMS § 508 lg 1 p 1; 3) andmed taotluse aluseks oleva kuriteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht, isiku panus teo toimepanemisel, tagajärg ja muud tehiolud. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 8 lg 1 p e, võrreldav säte on KrMS § 508 lg 1 p 4; 4) taotleva riigi karistusseaduse kohane kuriteo kvalifikatsioon ja maksimaalne võimalik karistus või kui karistus on määratud, selle määr ja teave karistuse kandmise kohta. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 8 lg 1 p-d d ja f, seda karistuse kandmise osas laiendades, võrreldav säte on KrMS § 508 lg 1 p-d 4 ja 5; 5) andmed taotleva riigi tehtud vahistamismääruse, muu samaväärse määruse või süüdimõistva otsuse kohta. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 8 lg 1 p c, võrreldav säte on KrMS § 508 lg 1 p 3; 6) võimaluse korral muud andmed kuriteo õiguslike tagajärgede kohta (nt kriminaaltulu konfiskeerimise vajadus, hüvitamiskohustus, ametikeeld, alus tehingu või haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ja restitutsiooniks vms). Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 8 lg 1 p g; 7) eseme identifitseerimist võimaldavad andmed ja selle õiguslik seisund, kui loovutamistaotlusega taotletakse tõendi või süüteoga saadud vara üleandmist. Lõikes 2 on sätestatud, et Schengeni konventsiooni artikli 95 kohane tagaotsimisteade või Interpoli kaudu saabunud vahistamistaotlus loetakse oma mõjult võrdseks loovutamistaotlusega, kui see sisaldab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sisalduvaid andmeid ning vastab § 12 lõike 1 p 2 keelenõuetele. Politsei- ja Piirivalveamet edastab sel juhul loovutamistaotluse viivitamata keskasutusele. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 9 lõiked 2 ja 3, võrreldav säte on KrMS § 500 lg 2. Lõikes 3 täpsustatakse, et juhul, kui lõikes 2 nimetatud tagaotsimisteade või vahistamistaotlus ei sisalda lõikes 1 sisalduvaid andmeid või ei vasta keelenõuetele, tuleb nõuetekohane taotlus esitada Eesti keskasutusele kolme tööpäeva jooksul loovutatava isiku kinnipidamisest arvates. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 9 lg 3, võrreldav säte on KrMS § 500 lg 1. Eelnõu § 136 reguleerib taotluse eelmenetlust. Lõike 1 kohaselt teeb keskasutus nõuetekohase taotluse viivitamata kättesaadavaks loovutatava isiku elukoha järgsele maakohtule, Eestis elukohta mitte omava isiku puhul Harju Maakohtule ja prokuratuurile. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 9 lg 1 ja art 17 lg 1, võrreldavad sätted on KrMS § 498 lg 2 ja § 500 lõiked 1 ja 2. Lõike 2 kohaselt lisab prokuratuur taotlusele karistusregistri väljavõtte ja muud vajalikud andmed (nt muude taotluste kohta, mis isiku suhtes on menetluses) ning selgitab, kas loovutatava isiku suhtes on Eestis alustatud kriminaalmenetlust. Lõike 3 kohaselt võib prokuratuur, lähtudes KrMS-s sätestatust loovutatava isiku suhtes kohaldada taotluse menetlemise tagamiseks vajalikke kriminaalmenetluse tagamise vahendeid, mida KrMSist tulenevalt on võimalik ja otstarbekas kohaldada. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 12. 85 Eelnõu § 137 reguleerib loovutatava isiku kinnipidamist ja loovutusvahistust. Lõike 1 kohaselt võib loovutatava isiku KrMS § 217 lõikes 1 sätestatud korras kinni pidada esitatud loovutamistaotluse alusel, aga samuti Interpoli kaudu esitatud taotluse või Schengeni infosüsteemis oleva tagaotsimisteate alusel enne nõuetekohase loovutamistaotluse saabumist, kui esitatud on kinnitus määruse esitamise kohta. Võrreldavad on KrMS § 499 lg 2 ja § 500 lg 1. Lõikes 2 sätestatu kohaselt teavitatakse loovutatavat isikut tema kinnipidamisel teda puudutavast taotlusest ja loovutamise korrast. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 11 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 499 lg 3. Loovutatavale isikule, kes on kinni peetud, tagatakse lõike 3 kohaselt vastavalt KrMSis sätestatule kaitsja ning vajadusel tõlk. Loovutatavat isikut teavitatakse, et tal on õigus kaitsjale ka taotlevas riigis. Alaealisele isikule kohaldatakse õigusi, mis on alaealisel kahtlustataval või süüdistataval, välja arvatud KrMS § 34 lõike 11 punktis 3 sätestatut. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 22 lg 2 ja direktiivi 2013/48 art 10 lg 4, võrreldavad sätted on KrMS § 499 lõiked 4 ja 5 ja § 501. Lõike 4 kohaselt võib loovutatava isiku vahistada väljaandmisvahistuse sätete (§ 37) kohaselt. Väljaandmisvahistuse asemel võib kohus § 37 lõike 3 kohaselt kohaldada ka muid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid, mis riivavad isiku vabadust vähem kui vahistamine. Lõikes 5 sätestatakse, et isik vabastatakse vahi alt, kui ilmnevad asjaolud, mis välistavad isiku loovutamise, või kui nõuetekohast loovutamistaotlust ei ole § 135 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul saabunud, samuti juhul kui loovutatavat isikut ei ole § 141 lõigetes 2–4 sätestatud tähtaja jooksul üle antud. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 12, võrreldavad sätted on KrMS § 499 lg-d 1 ja 5, lg 1 ja § 505 lg 5. Lõikes 6 täpsustatakse, et kui kohus otsustab taotluse rahuldada, kohaldab ta isiku suhtes vahistamist kuni isiku üleandmiseni. Kui kohus otsustab loovutamisest keelduda, kohaldatakse isiku suhtes vahistamist kuni kohtumääruse jõustumiseni. Võrreldavad on KrMS § 503 lg-d 4 ja 5. Lõikes 7 võimaldatakse juhul, kui taotluse eesmärk on kriminaalmenetluse läbiviimine (§ 130 lg 1 p 1), kohtul lubada loovutatava isiku ajutist üleandmist taotlevale riigile riikide vahel kokku lepitud tingimustel. Ajutine üleandmine ei tohi kahjustada loovutatava isiku õigust osaleda loovutamise otsustamise menetluses. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 18 lg 1 p b ja lõiked 2 ja 3. Lõikes 8 korraldatakse, et kui loovutatav isik on soovinud kaitsjat taotlevas riigis, kuid ei ole veel kaitsjat nimetanud, teavitab prokuratuur sellest soovist kohe taotleva riigi pädevat asutust. Taotleva riigi poolt edastatud teave selles riigis kaitsja nimetamise tingimuste kohta edastatakse kohe loovutatavale isikule. Sättega võetakse üle direktiivi 2013/48 art 10 lg 5. Eelnõu § 138 võimaldab lihtsustatud korras loovutamist. Lõike 1 kohaselt teatab prokuratuur loovutatavale isikule pärast tema kinnipidamist võimalusest nõustuda lihtsustatud korras loovutamisega, selgitades selle õiguslikke tagajärgi (nõustumisest loobumise võimatus, menetluslikud erinevused jm kommenteeritavast jaost tulenev). Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 11 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 499 lg 3. Lihtsustatud korras loovutamisega nõustumine on lõike 2 kohaselt tühine, kui loovutatav isik ei tee seda vabatahtlikult selle tagajärgedest teadlik olles, seda ei vormistata kirjalikult, talle ei ole tagatud kaitsja või talle ei ole vajaduse korral tagatud tõlk. Lihtsustatud korras loovutamisega nõustumisest ei ole võimalik loobuda. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 13 lõiked 2 ja 4, võrreldav säte on KrMS § 499 lg 3. Lõikes 3 nõutakse 86 lihtsustatud korras loovutamisega nõustumise kirjalikku vormistamist kaitsja ja vajadusel tõlgi juuresolekul. Kirjalik nõustumine tehakse kättesaadavaks kohtule, prokuratuurile ja keskasutusele. Lõikes 4 täpsustatakse, et lihtsustatud korras loovutamisega nõustumise kohta sätestatut kohaldatakse ka, kui isik nõustub loovutamise laiendamisega § 143 lõikes 1 sätestatud juhtudel. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 13 lõiked 1 ja 3. Eelnõu §-d 139 ja 140 reguleerivad kohtumenetlust loovutamise otsustamiseks ja tehtavat lahendit. § 139 lõike 1 kohaselt korraldatakse selleks kohtuistung kümne päeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates. Kui isik on teatanud loovutamisega nõustumisest, korraldatakse kohtuistung kolme tööpäeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 17 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 502 lg 1. Raamotsuse kohaselt tuleb lihtsustatud korras loovutamise korral teha lõplik otsus loovutamise kohta hiljemalt kümme päeva pärast nõusoleku andmist, millest tulenevalt on istungi ettevalmistamise aeg lühike. Siiski ei pruugi see realistlikult alati lühikese tähtaja nõuet täita. Lõike 2 kohaselt peavad kohtuistungist osa võtma prokuratuur, loovutatav isik, kui ta ei ole nõustunud lihtsustatud korras loovutamisega, ja loovutatava isiku kaitsja. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 14, võrreldav säte on KrMS § 502 lg 3. Lihtsustatud korras loovutamisega nõustunud isiku osavõttu istungist ei saa nõuda, kuid lõike 3 kohaselt võib ta istungil osaleda, seega tuleb talle teatada istungi aeg ja koht. Lõike 4 kohaselt kontrollib kohus istungil isiku nõusolekut loovutamisega, tutvustab isikule loovutamismenetlust ja loovutamise laiendamise kohta sätestatut ning kuulab ära loovutatava isiku, kui ta viibib istungil, tema kaitsja ja prokuröri arvamuse. Võrreldav säte on KrMS § 502 lg 4. Eelnõu § 140 lõike 1 kohaselt otsustab kohus isiku loovutada või loovutamisest keelduda määrusega, mis tehakse viivitamata pärast kohtuistungit. Võrreldavad sätted on KrMS § 502 lõiked 2 ja 6. Määruses märgitakse loovutatava isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed, läbivaadatud taotluse sisu, kohtuistungil osalenud isikute seisukohad ning kui isik on enda loovutamisega nõus, tema nõusolek, samuti isiku nõustumine loovutamise laiendamisega, kui see on asjakohane, ning kohtu otsustus ja põhjendused loovutamise kohta, Samuti tuleb märkida määruses tingimus, et loovutatav Eesti kodanik, kellel on Eestis alaline elukoht, või Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus, antakse süüdimõistmise korral tagasi Eestile üle karistuse täitmiseks (KrMS § 503 lg 2 p 5; märkida tuleb, et raamotsuse art 5 tingimused on tingimused taotluse rahuldamisest keeldumise ärahoidmiseks, mitte esimeses järjekorras edasiulatuvad tingimused), kohtu otsustus ja põhjendused loovutusvahistuse kohta ja isiku vahi all viibitud aeg (raamotsuse art 26 lg 2) ja loovutamise edasilükkamine või ajutine loovutamine, kui see on asjakohane. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 15 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 503 lg 1. Lõike 2 kohaselt toimetab kohus määruse viivitamata kätte loovutatavale isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Jõustunud määrus toimetatakse viivitamata kätte keskasutusele. Võrreldav säte on KrMS § 503 lg 6. Lõike 3 kohaselt võib loovutamise või sellest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse loovutatav isik, tema kaitsja ja prokurör kolme päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Lõige 4 võimaldab isikul, kelle kohus otsustas välisriigile loovutada, kaebeõigusest loobuda, tehes selle kohta kirjaliku avalduse. Sellisel juhul jõustub kohtumäärus kaebeõigusest loobumise päeval. Võrreldav säte on KrMS § 503 lg 5. 87 Lõike 5 kohaselt tehakse jõustunud lahend 60 päeva jooksul loovutatava isiku kinnipidamisest arvates, kui isik ei ole enda loovutamisega nõus, ning kümne päeva jooksul isiku poolt nõusoleku andmisest arvates. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 17 lõiked 2 ja 3, võrreldavad sätted on KrMS § 503 lg 6 ja § 504 lõiked 1–3. Kui ettenähtud tähtaja jooksul ei ole võimalik otsust teha, pikeneb tähtaeg lõike 6 alusel 30 päeva võrra, millest ja mille põhjustest teavitatakse viivitamata taotlevat riiki. Kui pikendatud tähtajast ei ole võimalik kinni pidada, teavitatakse sellest ja selle põhjustest Eurojusti. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 17 lõiked 4 ja 7, võrreldav säte on KrMS § 502 lg 7. Eelnõu § 141 reguleerib loovutamisotsuse täitmist. Lõike 1 kohaselt teavitab keskasutus viivitamata taotlevat riiki jõustunud lahendist loovutamise kohta, samuti loovutamisest keeldumisest ja keeldumise põhjustest. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 17 lg 6 ja art 22, võrreldav säte on KrMS § 503 lg 7. Lõike 2 kohaselt edastab keskasutus jõustunud lahendi loovutamise kohta viivitamata Politsei- ja Piirivalveametile. Politsei- ja Piirivalveamet teatab taotlevale riigile loovutatava isiku üleandmise aja ja koha ning korraldab isiku üleandmise. Isik antakse taotlevale riigile üle kümne päeva jooksul loovutamisotsuse jõustumisest arvates. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 23 lõiked 1 ja 2, võrreldavad sätted on KrMS § 505 lõiked 1 ja 2. Lõikes 3 nähakse ette, et kui poolest sõltumatutel asjaoludel ei ole tal võimalik isikut üle anda või vastu võtta, teatab ta sellest teisele poolele. Pooled lepivad kokku uue üleandmise aja ja koha. Isik antakse taotlevale riigile üle kümne päeva jooksul kokkuleppest arvates. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 23 lg 3, võrreldav säte on KrMS § 505 lg 3. Lõikes 4 võimaldatakse isiku üleandmine ajutiselt edasi lükata humanitaarsetel põhjustel, sealhulgas loodusõnnetuse korral, või kui on piisav alus arvata, et määruse täideviimine võib ohustada üleantava isiku elu või tervist. Taotlust rahuldav lahend täidetakse kohe pärast eelnimetatud põhjuse äralangemist ja isik antakse üle kümne päeva jooksul alates uuest kokkulepitud tähtpäevast. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 23 lg 4, võrreldav säte on KrMS § 505 lg 4. Humanitaarsed põhjused, mis õigustavad üleandmise edasilükkamist, on EVM raamotsuses jäetud täpsemalt avamata, kuid need võivad hõlmata nt võimalust osa võtta lähedase isiku matustest. Lõige 5 kohustab juhul, kui lõigetes 2–4 nimetatud tähtaja jooksul ei ole isik üle antud, isiku vahi alt vabastama. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 23 lg 5, võrreldav säte on KrMS § 505 lg 5. Eelnõu § 142 näeb ette erisused loovutamise edasilükkamiseks ja ajutiseks loovutamiseks. Lõike 1 kohaselt võib kohus loovutamist otsustades lükata loovutamise edasi, kui seda tingib loovutatava isiku suhtes Eestis toimuv menetlus või tema suhtes tehtud kohtuotsuse täitmine. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 24 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 506 lg 1. Euroopa Komisjon on rõhutanud, et selle otsuse peab tegema kohus, mitte keskasutus. Lõikes 2 nähakse ette võimalus, et kui kohus võib loovutamist otsustades korraldada, et isik, kelle loovutamine lükatakse edasi, antakse taotlevale riigile välja ajutiselt. Sellekohase kirjaliku kokkuleppe taotleva riigiga sõlmib keskasutus. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 24 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 506 lg 2. Eelnõu § 143 reguleerib loovutamise laiendamise ja loovutatava isiku teisele ELi riigile edasiloovutamisega nõustumist ehk see paragrahv näeb ette spetsiaalsuspõhimõtte kohaldamise piirangud. Lõike 1 kohaselt võib Eesti täitva riigina pärast loovutamise 88 otsustamist taotleva riigi soovil nõustuda loovutamise laiendamisega kuriteole, mis pandi toime enne isiku loovutamist, aga ei olnud Euroopa vahistamismääruse aluseks, samuti Eestist loovutatud isiku taotlevast riigist loovutamisega kolmandale ELi riigile seoses kuriteoga, mis pandi toime enne isiku loovutamist, kui Eesti ei ole varem nõustunud eelnimetatud juhul loovutamise laiendamisega. Lõikes 2 täpsustatakse, et loovutamise laiendamisega nõustumisele kohaldatakse loovutamistaotluse kohta sätestatut iga süüteo suhtes eraldi, arvestades käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi. Lõike 3 kohaselt korraldatakse loovutamise laiendamise ja edasiloovutamise taotluse läbivaatamiseks kohtuistung viie päeva jooksul loovutamistaotluse nõuetele vastava taotluse kohtusse saabumisest arvates. Otsus laiendamise või edasiloovutamise kohta peab olema jõustunud 30 päeva jooksul taotluse Eestisse saabumisest arvates. Sätetega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 27 lg 3 p g ja lg 4 ning art 28 lg 3, võrreldavad sätted on KrMS § 493 lg-d 3–5 ja 7 ning § 494 lg 1 p 4. Lõike 4 kohaselt kohaldatakse Eestist loovutatud isiku väljaandmisele kolmandale (s.t ELi välisele) riigile väljaandmise laiendamise kohta sätestatut, arvestades §-st 143 tulenevaid erisusi. Lõikes 5 täpsustatakse, et ELi liikmesriigile loovutatud Eesti kodanikku ei või taotlev riik ilma Eestis valdkonna eest vastutava ministri loata välja anda riigile, mis ei kuulu ELi . Sätetega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 28 lg 4, võrreldav säte on KrMS § 494 lg 2. Eelnõu § 144 reguleerib loovutamistaotluse alusel eseme üleandmist. Lõike 1 kohaselt võib Eesti täitva riigina taotleva riigi tahtel kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt arestida või ära võtta ning taotlevale riigile üle anda tõendi taotluse aluseks oleva kuriteo menetluses, samuti taotluse aluseks oleva kuriteoga saadud vara, mis on loovutatava isiku kinnipidamise ajal tema valduses või on kätte saadud hiljem. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 29 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 497 lg 1. Lõike 2 kohaselt lõikes 1 nimetatud eseme üleandmist ei takista asjaolu, et loovutamisotsuse kohaselt loovutatava isiku üleandmine ei teostu isiku surma või põgenemise tõttu. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 29 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 497 lg 2. Lõikes 3 nähakse ette, et kui üleantav ese on tõendina või arestitava või konfiskeeritava esemena vajalik Eestis toimuvas süüteomenetluses, võib keskasutus prokuratuuri ettepanekul lükata eseme taotlevale riigile üleandmise edasi või kokkuleppel taotleva riigiga anda selle taotlevale riigile üle ajutiselt, samuti kui see ese on Eesti või kolmanda isiku omandis, võib selle anda taotlevale riigile üle ajutiselt. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 29 lõiked 3 ja 4, võrreldav säte on KrMS § 497 lg 3. Eelnõu § 145 reguleerib loovutatava isiku läbisõitu Eestist kui kolmandast riigist. Lõike 1 kohaselt lubab keskasutus läbisõidutaotluse alusel ELi liikmesriigi poolt loovutatud isiku läbisõitu Eestist. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 25 lõiked 1 ja 2, võrreldav säte on KrMS § 496 lg 1. Lõike 2 kohaselt peab läbisõidutaotlus sisaldama § 135 lõike 1 punktides 2–5 nimetatud andmeid. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 25 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 496 lg 2. Keeldumise aluseid raamotsus ette ei näe, pigem on läbisõiduloa mõte tagada läbisõidul oleva isiku õiguslik staatus Eestis. 89 Kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub Eestisse ettekavatsematult, on läbisõidu lubamiseks lõike 3 kohaselt piisav, et taotlev riik on Eesti keskasutusele kirjalikult taasesitatavas vormis esitanud lõikes 2 viidatud andmed. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 25 lg 4. 9. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on isiku loovutamist taotlev riik. Eelnõu § 146 sisaldab loovutamise taotluse aluseid ja tingimusi. Lõikes 1 sätestatakse, et Eesti võib taotleva riigina taotleda Euroopa Liidu liikmesriigilt selles riigis viibiva isiku loovutamist, kui see isik on kahtlustatav või süüdistatav, kelle suhtes on kohaldatud vahistamist, või süüdimõistetu, kelle suhtes on jõustunud kohtuotsus. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 1 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 490. Lõikes 2 on sätestatud tingimus, et loovutamist võib taotleda, kui kuritegu, milles isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, on karistatav Eesti karistusseaduse alusel vähemalt üheaastase vangistusega ning kui isik on taotluse aluseks olevas kuriteos süüdi mõistetud, siis talle määratud vangistusest on vähemalt neli kuud kandmata. Lisaks täpsustatakse lõikes 3, et Eesti võib loovutamistaotluses paluda eseme üleandmist, kui see on tõend taotluse aluseks oleva kuriteo menetluses või taotluse aluseks oleva kuriteoga saadud vara, mis on loovutatava isiku kinnipidamise ajal tema valduses või on kätte saadud hiljem. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 29 lg 1. Lõike 4 kohaselt peavad loovutamistaotluses sisalduma § 135 lõikes 1 nimetatud andmed. Eelnõu §-s 147 nähakse ette täiendavad tingimused. Lõike 1 kohaselt juhul, kui Eestis on võimalik taotluse aluseks oleva kuriteo eest mõista karistuseks eluaegne vangistus, kinnitatakse täitvale riigile ennetähtaegse vabastamise kaalumise võimalust. Lõike 2 kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluse läbiviimiseks loovutatav isik on täitva riigi kodanik või alaline elanik, kinnitatakse täitva riigi taotlusel seda, et ta antakse süüdimõistmise korral tagasi üle täitvale riigile karistuse täitmiseks. EVM raamotsuse 2005/584 art 5 lõiked 2 ja 3 võimaldavad keelduda loovutamistaotluse rahuldamisest juhul, kui loovutatavat isikut ähvardab taotlevas riigis eluaegne vangistus või kui täitva riigi kodanikku või alalist elanikku ei anta süüdimõistetuna karistuse kandmiseks üle täitvale riigile. Neid keeldumise aluseid ei ole täitval riigil alust kasutada, kui taotlev riik kinnitab, et eluaegsest vangistusest on võimalik teatud tingimustel ennetähtaegselt vabaneda ja täitva riigi kodanik või alaline elanik antakse karistuse kandmiseks üle täitvale riigile. Kinnitused peaks olema sellised, et täitev riik saab veenduda kirjeldatud asjaolude täitumise võimalikkuses ja tõenäosuses. Lõikes 3 sätestatakse, et kui karistuse täitmiseks loovutatav isik on Eestis süüdi mõistetud tagaselja, esitatakse täitvale riigile andmed loovutatavale isikule istungikutse kättetoimetamise kohta, tema esindamise kohta kaitsja poolt, samuti edasikaebe ja teistmise võimaluse kohta. Loovutatava isiku nõudel tehakse talle kättesaadavaks süüdimõistev kohtuotsus. Lõikes 4 täpsustatakse, et lõikes 3 nimetatud juhul, kui loovutatavale isikule ei olnud süüdimõistvat kohtuotsust varem kätte toimetatud ning isik on üle antud ja ta on esitanud apellatsioonkaebuse või teismisavalduse, vaadatakse tema vabaduse piiramise põhjendatus ja tingimused üle kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt või isiku taotlusel. Apellatsioonimenetluse või teistmismenetluse algusega ei ole taotleva riigi pädevatel asutustel (eeskätt apellatsioonkaebust või teistmismenetlust läbi vaatav kohus, aga teistmise puhul ka prokuratuur, kui teistmine toimub prokuratuuri algatusel, ära ootama isiku avaldust) lubatud viivitada, kui isik on sellekohase kaebuse või avalduse esitanud. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 4a lg 3. 90 Lõikes 5 nähakse ette, et kui täitev riik on teatanud pädevale asutusele, et loovutatav isik soovib kaitsjat Eestis ja ei ole endale veel kaitsjat nimetanud, antakse täitva riigi pädevale asutusele kohe teavet Eestis kaitsja nimetamise tingimuste, sealhulgas riigi õigusabi taotlemise tingimuste kohta. Sättega võetakse üle direktiivi 2013/48 art 10 lg 5. Eelnõu §-s 148 määratletakse asutuste pädevus loovutamise taotlemisel. Lõike 1 kohaselt võivad taotluse koostada prokuratuur kohtueelses menetluses, kohus kohtumenetluses ja kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus jõustunud kohtuotsuse täitmiseks. Võrreldavad on KrMS § 507 lõiked 1 ja2. Lõikes 2 nähakse ette, et prokuratuuri nõusolekul võib edasilükkamatul juhul taotleda Interpolilt või Schengeni infosüsteemi riigisisese osa eest vastutava keskasutuse kaudu Euroopa Liidu liikmesriigilt loovutatava isiku kinnipidamist enne loovutamistaotluse esitamist. Loovutamistaotlus esitatakse täitvale riigile täitva riigi määratud tähtpäevaks. Võrreldav säte on KrMS § 507 lg 8. Lõikes 3 sätestatakse, et pädev asutus edastab eestikeelse loovutamistaotluse keskasutusele, kes tõlgib selle täitva riigi määratud keelde. Keskasutus esitab nõuetele vastava taotluse täitva riigi pädevale asutusele. Võrreldavad sätted on KrMS § 507 lõiked 6 ja 7. Lõige 4 võimaldab juhul, kui loovutatava isiku asukoht on teada, taotluse koostanud asutusel selle tõlkida ja esitada täitva riigi pädevale asutusele. Taotluse esitamisest teavitatakse keskasutust. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 9 lg 1. Lõike 5 kohaselt võib loovutamistaotluse tühistada selle kooskõlastanud asutus. Võrreldav säte on KrMS § 507 lg 5. Eelnõu §-s 149 nähakse ette loovutamise vastuvõtmise tingimused. Lõike 1 kohaselt arvatakse loovutatud isiku kinnipidamiskohas ja vahi all oldud aeg maha tema kantava karistuse tähtajast. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 26 lg 1. Lõike 2 kohaselt võib Eesti taotleva riigina loovutatud isiku teisele ELi liikmesriigile loovutada, samuti tema vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada ainult loovutamistaotluse aluseks olnud kuriteoga seoses. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 27 lg 2 ja art 28 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 493 lg 1. See piirang ei kohaldu lõike 3 kohaselt juhul, kui: 1) kuritegu on toime pandud pärast isiku loovutamist; 2) Eestis menetletav muu kuritegu ei ole karistatav vangistuse aga sellega samaväärse vabaduspiiranguga, välja arvatud vabadust piirav asenduskaristus. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 27 lg 3 p b, võrreldavad on KrMS § 493 lg 1 p-d 2 ja 4; 3) Eesti kriminaalmenetluses muu kuriteo suhtes ei ole alust isiku vabaduse piiramiseks. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 27 lg 3 p c, võrreldav säte on KrMS § 493 lg 1 p 3; 4) isik on vabatahtlikult nõustunud loovutamise laiendamisega enne loovutamise otsustamist või nõustub loovutamise laiendamisega sõnaselgelt pärast üleandmist samadel tingimustel, kui toimub lihtsustatud korras loovutamisega nõustumine. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 27 lg 3 p-d e–f ja art 28 lg 2 p c, võrreldavad sätted on KrMS § 493 lg 1 p 5 ja § 194 lg 1 p 2; 5) kuritegu on selline, mis võimaldab loovutamist, ja täitev riik on andnud selleks nõusoleku. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 27 lg 3 p g ja art 28 lg 2 p c, võrreldavad sätted on KrMS § 493 lg 1 p 6 ja § 494 lg 1 p-d 2 ja 3. Lõike 4 kohaselt esitab Eesti nõusoleku saamiseks täitvale riigile taotluse, millele kohaldatakse loovutamistaotluse kohta sätestatut. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 27 lg 4; 91 6) loovutatud isik ei ole 45 päeva jooksul oma lõplikust vabanemisest arvates vaatamata võimalusele Eestist lahkunud, samuti kui ta on pärast lahkumist Eestist sinna tagasi pöördunud. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 27 lg 3 p a ja art 28 lg 2 p a, võrreldavad sätted on KrMS § 493 lg 1 p 1 ja § 494 lg 1 p 1; 7) isik nõustub vabatahtlikult enda loovutamisega teisele ELi liikmesriigile sõnaselgelt pärast üleandmist samadel tingimustel, kui toimub lihtsustatud korras loovutamisega nõustumine. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 28 lg 2 p b, võrreldav säte on KrMS § 494 lg 1 p 2. Lõikes 5 sätestatakse, et kui Eesti esitatud loovutamistaotluse alusel on isik või ese üle antud ajutiselt või tingimusega, et süüdimõistetud isik kannab karistust täitvas riigis, tagastab Eesti isiku või eseme esimesel võimalusel täitvale riigile. Sättega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 5 lg 3 ja art 29 lg 3. Eelnõu § 150 reguleerib loovutatud isiku läbisõidu taotlemist kolmandast riigist (s.t riigis, mis ei ole täitev riik). Lõike 1 kohaselt võib läbisõitu taotleda keskasutus taotlusega, mis lõike 2 kohaselt sisaldab § 135 lõike 1 punktides 2–5 nimetatud andmeid. Lõige 3 näeb ette, et kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub läbisõiduriiki ettekavatsematult, esitab keskasutus kirjalikult taasesitatavas vormis läbisõiduriigile seaduse § 135 lõike 1 punktides 2-5 nimetatud andmed. Sätetega võetakse üle EVM raamotsuse 2005/584 art 25 lg 4. Eelnõu 10. peatükk reguleerib uurimistaotlust (EUM) ja koosneb 4 neljast jaost. 10. peatüki 1. jagu sisaldab üldsätteid. Eelnõu § 151 määratleb uurimistaotluse eesmärgi ja ulatuse. Lõike 1 kohaselt hõlmab uurimistaotluse tunnustamine sellise taotluse tunnustamist ja täitmist, mille on koostanud või kinnitanud EL liikmesriigi pädev õigusasutus ja mille sisuks on: 1) teise liikmesriigi pädeva asutuse menetlustoiminguga tõendi kogumine; 2) teise liikmesriigi pädeva asutuse valduses oleva tõendi üleandmine (sätetega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 1 lg 1) või 3) teises liikmesriigis asuva tõendina kasutatava eseme hävimise, muutmise, eemaldamise, üleandmise või võõrandamise takistamine hoiumeetmega või sellise eseme üleandmine (sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 32 lõiked 1 ja 3) . Tähele tuleb panna, et EUM direktiivi kohaselt esitatakse uurimistaotlus kas pädeva õigusasutuse koostatuna või muu pädeva asutuse poolt koostatuna ja pädeva õigusasutuse kinnitatuna. Lõike 2 kohaselt võib taotluse aluseks olla kuritegu või muu tegu, mis on taotlevas riigis kriminaalasjadega tegeleva kohtu pädevuses vähemalt edasikaebe staadiumis, samuti eelnimetatud teoga seotud juriidilise isiku õigusrikkumine, mille eest on taotlevas riigis ette nähtud vastutus. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 4 p-d a–d. Lõikes 3 täpsustatakse, et uurimistaotluse võib esitada pädeva asutuse algatusel või kahtlustatava või süüdistatava või tema kaitsja taotlusel, mis on esitatud taotleva riigi õiguse kohaselt. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 1 lg 3. Lõikes 4 täpsustatakse, et uurimistaotluse võib esitada, kui taotleva riigi pädev asutus on hinnanud seda vajalikuks ja proportsionaalseks seoses lõikes 2 nimetatud alusega ning arvestades kahtlustatava või süüdistatava õigusi ning et sama menetlustoimingut saaks samadel 92 tingimustel kohaldada ka taotleva riigi riigisiseses menetluses. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 6 lõiked 1 ja 2. Lõikes 5 täpsustatakse, et peatükki ei kohaldata ühise uurimisrühma tegevusele ja selle raames tõendite kogumisele ning Iiri Vabariigi ja Taani Kuningriigiga tehtavale koostööle, kuna need riigid ei ole direktiivi 2014/41 adressaadid. Eelnõu § 152 sätestab taotluse esitamise, tunnustamise ja täitmise üldtingimused. Lõike 1 kohaselt võetakse uurimistaotluse esitamisel, tunnustamisel ja täitmisel ning uurimistaotluse alusel saadud tõendi kasutamisel arvesse isikute põhiõigusi. Taotlev ja täitev riik tagavad uurimistaotluse alusel tehtavast toimingust puudutatud isikule õigused, sealhulgas edasikaebeõiguse ja edasikaebe tähtajad, mis on võrreldavad riigisiseses menetluses tagatud õigustega. Arvestades uurimistaotlusega seotud menetlusteabe konfidentsiaalsusest tulenevaid piiranguid, teavitavad taotlev ja täitev riik puudutatud isikut viivitamata tema õigusest toimingu peale edasi kaevata. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 1 lg 4 ja art 14 lõiked 1, 2, 4 ja 7. Lõike 2 kohaselt saab uurimistaotluse esitamise alust vaidlustada taotlevas riigis selle riigi õiguse kohaselt sõltumata isiku põhiõiguste kaitsest täitvas riigis. Seega täitev riik ei või jätta isiku põhiõiguste kaitse küsimusi tähelepanuta, viidates sellele, et taotluse esitamise alust tuleb vaidlustada taotlevas riigis. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 14 lg 2. Lõike 3 kohaselt viivad taotlev ja täitev riik uurimistaotluse sujuva täitmise eesmärgil vajadusel läbi konsultatsioone (EUM direktiivi 2014/41 art 9 lg 6) ja teavitavad teineteist, kui uurimistaotluse andmise, tunnustamise või täitmisega seoses on alustatud edasikaebemenetlust ja võtavad arvesse teises riigis uurimistaotlusega seotud edasikaebemenetluse tulemust (EUM direktiivi 2014/41 art 14 lõiked 5 ja 7). Lõike 4 kohaselt ei avalda taotlev riik uurimistaotluse alusel saadud teavet suuremas ulatuses, kui taotluse eesmärgi saavutamiseks vajalik, lähtudes oma õiguse sätetest ja arvesse võttes täitva riigi seatud piiranguid. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 19 lg 3. Lõike 5 kohaselt hüvitab taotlev riik erandjuhul täitvale riigile osa kuludest, kui täitev riik on esitanud andmed kulude kohta ja alustanud konsultatsioone erakordselt kõrgete kulude jagamiseks. Taotlev riik võib ka uurimistaotlust muuta või selle tagasi võtta, kui ta kulude hüvitamisega ei nõustu. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 21 lõiked 2 ja 3. 10. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on isiku uurimistaotlust täitev riik. Eelnõu § 153 sätestab taotluse tunnustamisest keeldumise alused. Tähele tuleb panna, et nende aluste kohaldamine ei ole kohustuslik. Lõike 1 kohaselt võib Eesti keelduda uurimistaotluse tunnustamisest, kui: 1) taotluse aluseks ei ole kuritegu ja taotletud menetlustoiming ei ole selle aluseks oleva süüteo puhul Eesti õiguse kohaselt lubatud. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 1 p c; 2) taotluse aluseks olev tegu ei ole Eestis karistatav, välja arvatud juhul kui tegemist on käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud süüteoga, mille eest taotlevas riigis ettenähtava vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 1 p g; 93 3) Eestis on uurimistaotluses taotletud menetlustoimingu kohaldamine lubatud piiratud kuritegude menetluses ja taotluse aluseks olev tegu ei kuulu nende hulka. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 1 p h. Lõikes 2 sätestatakse, et lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud keeldumise aluseid ei kohaldata (EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 2), kui uurimistaotluses on taotletud: 1) sellise teabe või tõendite edastamist, mis on juba Eesti pädeva asutuse valduses, sealhulgas pädeva asutuse peetavas andmekogus vahetult kättesaadav, või mille saamine oleks võimalik süüteomenetluse või uurimistaotluse tarvis KrMS § 32 lõike 2 alusel. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 10 lg 2 p-d a ja b; 2) tunnistaja, eksperdi, asjatundja, kannatanu, kahtlustatava, süüdistatava või kolmanda isiku ülekuulamist Eesti territooriumil. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 10 lg 2 p c; 3) päringut üldkasutatava elektroonilise side võrgus kasutatavate identifitseerimistunnustega seotud lõppkasutaja tuvastamiseks vajalike andmete kohta. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 10 lg 2 p d; 4) menetlustoimingut, mille läbiviimine ei riiva isiku põhiõigusi. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 10 lg 2 p e. Eelnõu § 154 sätestab täiendavad keeldumise alused. Lõike 1 kohaselt võib Eesti võib pärast taotleva riigiga konsulteerimist ja vajadusel lisateabe küsimist (EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 4) osaliselt või täielikult keelduda uurimistaotluse tunnustamisest, kui: 1) Eesti õiguse järgi on menetlustoimingu tegemine välistatud kahtlustatava, süüdistatava või muu isiku puutumatuse või eesõiguse tõttu (silmas on peetud eeskätt rahvusvahelisest õigusest tulenevaid privileege, nt Euroopa Kohtu kohtunikule või diplomaadile) või riivaks põhjendamatult väljendusvabadust. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 1 p a; 2) see ohustaks oluliselt Eesti julgeolekuhuve, teabeallikat või tooks kaasa luuretegevusega seotud riigisaladuse kasutamise. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 1 p b; 3) kui uurimistaotluse täitmine oleks vastuolus sama teo eest korduvalt karistamise keeluga. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 1 p d. Sätte sisustamisel tuleb lähtuda EL õigusest; 4) taotluse aluseks olev süütegu on väidetavalt toime pandud väljaspool taotleva riigi territooriumi ja osaliselt või tervikuna Eesti territooriumil ning see tegu ei ole Eestis karistatav. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 1 p e; 5) taotluse rahuldamine oleks vastuolus ELi õiguses tunnustatud põhiõiguste või aluspõhimõtetega. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 1 p f. Lõikes 2 täpsustatakse, et kui lõike 1 punktis 1 nimetatud puutumatuse või eesõiguse äravõtmine kuulub Eesti pädevusse, taotleb Eesti pädev asutus selle äravõtmist. Kui puutumatuse või eesõiguse äravõtmine kuulub kolmanda riigi või rahvusvahelise organisatsiooni pädevusse, taotleb nende äravõtmist taotlev riik. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 11 lg 5. Eelnõu § 155 reguleerib taotluse sisu, esitamist ja eelmenetlust. Lõike 1 kohaselt tuleb uurimistaotlus esitada sellekohasel vormil (vorm tuleneb direktiivist ja taotlev riik esitab selle kujul, mille on kinnitanud taotleva riigi organ) ja selles peavad sisalduma taotluse koostanud pädeva asutuse andmed ning taotluse kinnitanud pädeva asutuse andmed, kui see on kinnitatud erineva asutuse poolt (vt § 151 juures olevat kommentaari; asutuste pädevuse määrab taotlev riik), taotluse eesmärk ja põhjendus, vajalik teave kahtlustatava, süüdistatava, tunnistaja või muu taotlusest puudutatud isiku kohta (isiku kohta esitatavaid andmeid täpsustab direktiivi lisas olev vorm A), taotluse aluseks oleva teo kirjeldus ja taotleva riigi õiguse säte, mille kohaselt see tegu on karistatav ,ning taotluses soovitud menetlustoimingu või tõendi kirjeldus. 94 Sõltuvalt asjaoludest tuleb ka märkida täitmise tähtaeg ja kiireloomulisuse põhjendus, uurimistaotluse põhinemine varasemal uurimistaotlusel, taotleva riigi soov oma ametiisiku osalemiseks taotluse alusel läbiviidavas menetlustoimingus, nõue uurimistaotluses taotletud teabe kohese üleandmise kohta, täitvas riigis asuva tõendina kasutatava eseme hävimise, muutmise, eemaldamise, üleandmise või võõrandamise takistamise või selle üleandmise soov, samuti hoiumeetme kohaldamise esialgne tähtaeg ja eseme üleandmise taotlemise ettenähtav aeg. Taotluses peab sisalduma selle kinnitanud kohtuniku või prokuröri allkiri. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 2 p c, art 5 lg 1, art 8 lõige 1 ja art 32 lg-d 3 ja 4. Lõike 2 kohaselt esitatakse taotlus taotleva riigi pädeva asutuse poolt prokuratuurile. Lõike 3 kohaselt taotluse saanud prokuratuur teavitab sellekohasel vormil (direktiivi lisa B eeskujul kehtestab Eesti asjakohase vormi justiitsminister seaduse § 3 lg 2 p 2 delegatsiooninormi alusel) taotleva liikmesriigi pädevat asutust uurimistaotluse kättesaamisest seitsme päeva jooksul arvates (EUM direktiivi 2014/41 art 16 lg 1) ja kontrollib taotluse vastavust taotluse vormi nõuetele ja teatab taotlevale riigile kohe sobival viisil, taotleva riigi soovil aga kirjalikult taasesitatavas vormis, kui taotluse tunnustamise otsustamine on võimatu vormi puuduste tõttu (EUM direktiivi 2014/41 art 16 p a). Prokuratuur kontrollib ka, kas uurimistaotlus on esitatud ja kinnitatud pädeva asutuse poolt ning tagastab selle taotlevale riigile, kui sellekohaseid nõudeid ei ole täidetud. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 9 lg 3. Kui taotlus on nõuetekohane, esitab prokuratuur vajaduse korral kohtule uurimistaotluses nõutud menetlustoimingu loa taotluse ning võib süüteomenetluse seaduses sätestatud pädevustest lähtudes täita uurimistaotluse ise või kohustada selleks uurimisasustust või edastada selle täitmiseks muule pädevale asutusele. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 2 p d ja art 7 lg 3. Lõikes 4 on sätestatud, et kui prokuratuuril või pädeval asutusel, kellele uurimistaotlus on edastatud, on alust arvata, et § 151 lõikes 4 sätestatud tingimusi ei ole täidetud, konsulteerib ta taotleva riigi pädeva asutusega uurimistaotluse täitmise tähtsuse küsimuses ning võimaldab taotleva riigi pädeval asutusel taotluse tagasi võtta. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 6 lg 3. Eelnõu § 156 reguleerib taotluse tunnustamise ja täitmise üldist korda. Lõike 1 kohaselt juhul, kui puuduvad §-des 153 ja 154 sätestatud uurimistaotluse tunnustamisest keeldumise ja § 158 lõikes 1 sätestatud edasilükkamise alused, tunnustatakse uurimistaotlust formaalusteta ja täidetakse samadel alustel ja samal viisil, kui tehakse samasugustel alustel tehtav menetlustoiming riigisiseses menetluses. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 9 lg 1. Lõikes 2 täpsustatakse, et taotluse tunnustamisel ja täitmisel juhindutakse uurimistaotluses sisalduvatest taotleva riigi juhistest niivõrd, kui see ei ole vastuolus 10. peatüki sätete või Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Kui juhiste järgimine ei ole võimalik, teatab prokuratuur sellest kohe taotlevale riigile sobival viisil, taotleva riigi soovil aga kirjalikult taasesitatavas vormis. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 9 lg 2 ja art 16 lg 2 p c. Lõikes 3 on sätestatud nõue, et kui taotluse tunnustamisest on otsustatud keelduda, teavitab prokuratuur sellest taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 16 lg 3 p a. Lõike 4 kohaselt antakse taotluse esemeks olev Eesti pädeva asutuse valduses olev teave, samuti uurimistaotluse täitmisel saadud teave viivitamata taotlevale riigile või juhul, kui see 95 on õiguslikult lubatav, § 159 lõikes 1 nimetatud taotleva riigi ametiisikule üle. Üleandmisel märgitakse, kas üleantavat teavet soovitakse saada tagasi, kui taotlev riik seda enda menetluses enam ei vaja. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 13 lõiked 1 ja 3. Lõike 5 kohaselt juhul, kui taotluse alusel üleantavat eset, dokumenti või teavet on vaja kasutada Eestis toimuvas menetluses, võib pärast taotleva riigiga konsulteerimist selle üle anda tingimusel, et see tagastatakse kohe, kui taotlev riik seda enam enda menetluses ei vaja või muudel tingimustel vastavalt kokkuleppele. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 13 lg 4. Lõike 6 kohaselt juhul, kui uurimistaotluse sisuks on tõendina kasutatava eseme hävimise, muutmise, eemaldamise, üleandmise või võõrandamise takistamine, kohaldatakse vajalikku hoiumeedet esimesel võimalusel, soovitatavalt 24 tunni jooksul, ja teavitatakse sellest taotlevat riiki. Kui uurimistaotluse sisuks on nimetatud eseme üleandmine, antakse see ese taotlevale riigile viivitamata üle. Kui taotlev riik on teatanud hoiumeetme kohaldamise vajaduse lõppemisest, see meede lõpetatakse. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 32 lõiked 2, 3 ja 5. Lõikes 7 täpsustatakse, et pärast taotleva riigiga konsulteerimist võib kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt määrata lõikes 6 nimetatud hoiumeetme kohaldamise tähtaja. Mõistliku aja jooksul enne tähtaja lõppemist teatab prokuratuur tähtaja lõppemisest taotlevale riigile, andes võimaluse avaldada oma seisukoht. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 32 lg 5. Eelnõu §-s 157 sätestatakse uurimistaotluse tunnustamise ja täitmise tähtajad. Lõige 1 sätestab põhimõtte, et uurimistaotlust tunnustatakse ja täidetakse sama kiiresti kui samasugustel alustel tehtavat menetlustoimingut riigisiseses menetluses. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 9 lg 1 ja art 12 lg 1. Tunnustamine ja täitmine tuleb lõpule viia, arvestades järgnevat: 1) kui uurimistaotluses on märgitud täitmise tähtaeg ja selle kiireloomulisust on põhjendatud taotleva riigi õigusest tuleneva menetlustähtaja, taotluse aluseks oleva teo raskuse või muude oluliste asjaoludega, püütakse taotluse tunnustamisel ja täitmisel antud tähtaega järgida. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 12 lg 2; 2) uurimistaotluse tunnustamine toimub esimesel võimalusel, hiljemalt 30 päeva pärast taotluse saabumist pädevasse asutusse. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 12 lg 3; 3) uurimistaotluse täitmine toimub viivitamata, kuid mitte hiljem kui 90 päeva jooksul taotluse tunnustamisest arvates. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 12 lg 4. Lõikes 2 täpsustatakse, et kui lõike 1 punktis 1 või 2 sätestatud tähtaega ei ole võimalik järgida, teavitab prokuratuur sellest ja selle põhjusest viivitamata taotlevat riiki. Lõike 1 punktis 2 nimetatud tähtaega võib pikendada 30 päeva võrra. Kui lõike 1 punktis 3 sätestatud tähtaega ei ole võimalik järgida, teavitab prokuratuur sellest ja selle põhjusest viivitamata taotlevat riiki ning korraldab konsultatsioonid, et määrata taotluse täitmise aeg. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 13 lõiked 5 ja 6. Lõikest 3 tuleneb, et edasikaebemenetlus ei peata uurimistaotluse täitmist, kui süüteomenetlust reguleerivad seadusest ei tulene teisiti. Uurimistaotluse esemeks oleva Eesti pädeva asutuse vallatava teabe, samuti uurimistaotluse täitmisel saadud teabe üleandmise võib peatada edasikaebemenetluse ajaks, kui taotlev riik ei ole taotluses märkinud, et teave tuleb üle anda kohe. Kohest üleandmist ei võimaldata siiski juhul, kui sellega kaasneb oht tekitada isiku huvidele tõsine ja pöördumatu kahju. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 13 lg 2 ja art 14 lg 6. Eelnõu § 158 sätestab aluse tunnustamise ja täitmise edasilükkamiseks. Lõike 1 kohaselt võib pädev asutus uurimistaotluse tunnustamise või täitmise edasi lükata, kuni see kahjustaks 96 toimuvat kriminaalmenetlust või kuni taotluse täitmiseks vajalik ese, dokument või teave on kasutusel muus menetluses. Taotleva riigi pädevat asutust teavitatakse kirjalikult taasesitatavas vormis edasilükkamise põhjusest ja selle eelduspärasest ajast. Lõike 2 kohaselt jätkatakse edasilükkamise aluse äralangemisel uurimistaotluse tunnustamist või täitmist viivitamata ja teavitatakse sellest kirjalikult taasesitatavas vormis taotleva riigi pädevat asutust. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 15 lg 1 punktid a ja b ja lg 2 ning art 16 lg 3 p b. Eelnõu § 159 sisaldab erisusi seoses taotleva riigi ametiisiku osalemisega. Lõike 1 kohaselt juhul, kui taotluses on nii märgitud ja see ei ole vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega ega ohusta oluliselt Eesti julgeolekuhuve, võimaldab pädev asutus taotleva riigi ametiisikul osaleda taotluse alusel toimuva menetlustoimingu läbiviimisel samadel tingimustel, nagu ta võiks osaleda taotlevas riigis läbiviidavas samaliigilises menetlustoimingus. Lõike 2 tingimuste kohaselt Eestis toimuvas menetlustoimingus osalev taotleva riigi ametiisik allub toimingus osaledes Eesti õigusele ega või kohaldada sundi, kui talle ei ole antud sellekohast pädevust Eesti õiguse alusel ja taotleva riigiga ei ole kokku lepitud selle pädevuse ulatuses. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 9 lg-d 4 ja 5. Samuti nähakse ette, et Eestis toimuvas menetlustoimingus osalev taotleva riigi ametiisik võib esitada Eestis viibides prokuratuurile varasemal uurimistaotlusel põhineva uurimistaotluse, kui tal on taotleva riigi õiguse kohaselt selleks pädevus ja viimati nimetatud uurimistaotluse kinnitab taotleva riigi kohus või prokurör, kui see on nõutav. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 8 lõiked 2 ja 3. Lõikes 3 viidatakse, et taotleva riigi ametiisiku suhtes kohaldatakse §-s 71 sätestatut. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art-d 17 ja18. Eelnõu §-s 160 reguleeritakse taotluses taotletud menetlustoimingu asendamise võimalusi ja taotluse täitmise võimatust. Lõike 1 kohaselt võib pädev asutus uurimistaotluses taotletud menetlustoimingu, välja arvatud § 153 lõikes 2 nimetatud toimingud, asendada teist liiki sobiva menetlustoiminguga, kui taotletud menetlustoimingut ei ole süüteomenetlust reguleerivas seaduses ette nähtud või seda ei ole Euroopa taotluse aluseks oleva teo puhul Eesti õiguse kohaselt lubatud läbi viia. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 10 lg 1 p-d a ja b ja lg 2. Lõikes 2 lisatakse, et pädev asutus võib uurimistaotluses nõutud menetlustoimingu asendada teist liiki menetlustoiminguga, mille puhul saavutatakse taotletud menetlustoimingu eesmärk isiku õigusi vähem riivates. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 10 lg 3. Lõikes 3 sätestatakse nõue, et enne menetlustoimingu asendamist lõikes 1 või 2 sätestatu kohaselt teavitab prokuratuur taotleva riigi pädevat asutust menetlustoimingu asendamise kavatsusest ning võimaldab uurimistaotlust täiendada või see tagasi võtta. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 10 lg 4. Lõike 4 kohaselt juhul, kui menetlustoiming on otsustatud lõigetes 1 või 2 sätestatud alustel asendada, teatab prokuratuur sellest taotleva riigi pädevale asutusele kirjalikult taasesitatavas vormis. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 16 lg 3 p a. Lõikes 5 on lisatud, et kui täitmise käigus ilmneb vajadus muuta menetlustoimingut asjaolu tõttu, mida taotlust esitades ei olnud võimalik ette näha või täpsustada, teatab prokuratuur sellest kohe taotlevale riigile sobival viisil, taotleva riigi soovil aga kirjalikult taasesitatavas vormis, et võimaldada taotleval riigil võtta vajalikud meetmed. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 16 lg 2 p b. Lõikes 6 sätestatakse, et kui esinevad lõikes 1 nimetatud menetlustoimingu asendamise alused, kuid Eesti õiguses puudub sobiv teist liiki menetlustoiming, loetakse uurimistaotluse täitmine võimatuks. Sellest teatatakse viivitamata taotlevale riigile kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sättega võetakse üle EUM direktiivi 2014/41 art 10 lg 5. 97 10. peatüki 3. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on isiku uurimistaotluse puhul taotlev riik. Eelnõu § 161 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleda ELi liikmesriigilt seaduse § 141 kohaselt uurimistaotluse tunnustamist ja täitmist. Uurimistaotluses taotletava menetlustoimingu määramisel lähtutakse samadest alustest, kui on selle menetlustoimingu tegemisel riigisiseses menetluses. Lõike 2 kohaselt esitatakse uurimistaotlus sellekohasel vormil, mille kinnitab Justiitsministeerium seaduse § 3 lg 2 p 2 alusel direktiivi lisast A lähtudes, ja selles peavad sisalduma § 155 lõikes 1 nimetatud andmed. Eelnõu § 162 reguleerib asutuste pädevust uurimistaotluse esitamisel. Lõike 1 kohaselt on uurimistaotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks, taotluse muutmiseks ja tagasivõtmiseks pädev asutus prokuratuur enne kriminaalmenetluse alustamist või kohtueelses kriminaalmenetluses, kohus või prokuratuur kohtulikus kriminaalmenetluses, kohus kohtulikus väärteomenetluses, uurimisasutus enne kriminaalmenetluse alustamist või kohtueelses kriminaalmenetluses ning väärteo kohtuväline menetleja enne väärteomenetluse alustamist või kohtuvälises väärteomenetluses. Lõikes 2 nähakse ette, et pädev asutus esitab taotluse täitva riigi pädevale asutusele selle riigi määratud keeles. Samuti täpsustatakse, et kui taotlust ei koosta kohus ega prokuratuur, tuleb see prokuratuuril kinnitada ja sel juhul esitab selle täitvale riigile prokuratuur. Lõikes 3 sätestatakse nõue, et kui täitev riik võtab taotluse tagasi pärast selle kättesaamist täitva riigi poolt, tuleb sellest viivitamata teavitada täitva riigi pädevat asutust. 10. peatüki 4. jagu sisaldab erisätteid mõne uurimistaotlusega hõlmatud menetlustoimingu kohta. Tegemist ei ole numerus clausus’ega. Eelnõu § 163 reguleerib vabaduspiiranguga isiku ajutist üleandmist. Lõike 1 kohaselt võib isiku, kes viibib täitvas riigis vahistuses, vangistuses või kelle vabadust on muul viisil seaduslikult piiratud, taotlevasse riiki menetlustoimingu tegemiseks ajutiselt üle anda. Isiku ajutiselt taotlevale riigile menetlustoimingu tegemiseks üleandmise tingimuseks võib seada isiku täitva riigi poolt määratud tähtaja jooksul tagasiandmise. Eelduslikult on sellise tähtaja määramiseks vaja konsulteerida taotleva riigiga, võttes arvesse, kui palju aega kulub taotleval riigil ajutiselt üleantud isikuga menetlustoimingu tegemiseks. Kui taotlev riik soovib isiku ajutist üleandmist selleks, et teha isiku kui kahtlustatava või süüdistavaga menetlustoiminguid, siis ei toimu isiku üleandmine uurimistaotluse alusel, vaid taotlev riik peab esitama loovutamistaotluse. Seega on nimetatud sätte eesmärgiks sätestada selliste vabaduspiirangutega isikute ajutine üleandmine, kes on taotlevas riigis menetlustoimingute tegemisel tunnistajaks või kannatanuks, mitte aga kahtlustatavaks või süüdistatavaks. Säte näeb ühtlasi ette, et kui Eesti on täitev riik, teeb otsuse isiku üleandmise kohta prokuratuur või kohus. Lõikes 2 on sätestatud vabaduspiiranguga isiku üleandmisest keeldumise täiendavad alused lisaks käesoleva seaduse §-des 153 ja 154 sätestatule. Eesti võib jätta vabaduspiiranguga isiku ajutiselt üle andmata, kui isik ei ole selleks andnud nõusolekut või kui üleandmine võib tõenäoliselt vahistatud isiku kinnipidamist pikeneda. Lõikes 3 on sätestatud üleandmise kord ja tingimused. Üldreegel on, et isiku üleandmise täpne kord ja tingimused lepitakse täitva ja taotleva riigi vahel kokku. Eesti pädevad asutused on nimetatud käesoleva seaduse § 162 lõikes 1. Isiku ajutisel üleandmisel jääb isiku vabaduspiirang kehtima ka taotlevas riigis ja vajaduse 98 korral transiidiriigi territooriumil viibides, välja arvatud juhul, kui täitva riigi pädev asutus taotleb isiku vabastamist. Taotlevas riigi vahi all viibitud aeg arvatakse ajutiselt üleantud isikule täitvas riigis mõistetud karistuse kandmise tähtaja hulka. Lõikes 4 on sätestatud isiku kolmanda liikmesriigi kaudu läbisõiduks loa taotlemine ja lõikes 5 isiku puutumatus seoses varem toime pandud süütegudega, mida uurimistaotluses ei märgitud. Lõikes 6 nähakse ette paragrahvi lõigetes 1–5 sätestatu kohaldamine ka juhul, kui uurimistaotluse vabaduspiiranguga isiku ajutiseks üleandmiseks on esitanud riik, kus isikut kinni peetakse, sellise menetlustoimingu tegemiseks, mille puhul on nõutav kõnealuse isiku viibimine täitva riigi territooriumil. Eelnõu § 164 näeb ette välisriigis viibiva isiku kaugülekuulamise korra, kui selle menetlustoimingu tegemiseks on esitatud uurimistaotlus. Sellisel juhul lähtutakse KrMS §-s 69 ning käesoleva seaduse §-des 66 ja 67 sätestatust, võttes arvesse uurimistaotluse regulatsioonis sätestatud erisusi. Uurimistaotluse võib koostada välisriigis viibiva isiku tunnistajana, eksperdina, kahtlustatavana või süüdistatavana kaugülekuulamiseks audiovisuaalse tehnilise lahenduse abil ning isiku tunnistaja või eksperdina kaugülekuulamiseks telefonitsi. Kahtlustatava või süüdistatava kaugülekuulamine telefoni teel ei ole lubatud ning kahtlustava või süüdistatava audiovisuaalne kaugülekuulamine on lõike 2 kohaselt lubatud ainult kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul. EUM direktiivi 2014/41 põhjenduspunktis 26 on toodud välja, et Euroopa uurimismääruse koostamine kahtlustatava või süüdistatava audiovisuaalseks kaugülekuulamiseks võib teatud juhtudel olla alternatiiviks Euroopa vahistamismääruse koostamisele ning Euroopa vahistamismääruse proportsionaalse kasutamise tagamiseks tuleks seda alternatiivi kaaluda. Lõike 3 kohaselt lepitakse isiku kaugülekuulamise täpne kord ja vajaduse korral ülekuulatava isiku kaitseks vajalikud meetmed taotleva ja täitva riigi vahel kokku. Lõige 4 näeb ette täitva riigi pädeva asutuse kohustused ülekuulamise korraldamisel. Kaugülekuulamine viiakse lõike 5 kohaselt läbi taotleva riigi pädeva asutuse poolt ning taotleva riigi menetlusnormide kohaselt. Viimased lõigud sisaldavad erisusi seaduse §-des 66 ja 67 sätestatust, mida tuleb muudes küsimustes aluseks võtta. Lõike 6 kohaselt teavitatakse ülekuulatavat enne kaugülekuulamist õigustest, mis neil on kas täitva või taotleva riigi õiguse kohaselt. Lõikes 7 on ette nähtud nõuded protokolli kohta, mille koostab täitva riigi pädeva asutuse ametiisik seaduse § 66 nimetatud kokkuvõtte asemel. Ka see protokoll ei asenda ülekuulamisprotokolli, mille koostab vajaduse korral taotleva riigi õiguse kohaselt selle riigi pädeva asutuse ametiisik. Eelnõu § 165 kohaselt võib uurimistaotluse koostada ka piiriüleseks jälgimiseks. Sellisel juhul lähtutakse käesoleva seaduse §-s 68 sätestatust, arvestades uurimistaotluse regulatsioonis sätestatut. Eelnõu § 166 sätestab, et kui uurimistaotlus on koostatud üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite või muul viisil edastatava teabe salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks, siis lähtutakse KrMS §-s 1267 sätestatust. Kavandatav paragrahv täpsustab teabe salajase pealtkuulamise või -vaatamise korda, kui seda on taotletud 99 uurimistaotluses. Kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtkuulamiseks on vaja teise liikmesriigi tehnilist abi, siis esitab Eesti uurimistaotluse vaid ühele liikmesriigile, eelistades seda liikmesriiki, kelle territooriumil asub praegu või tulevikus isik, keda kuulatakse pealt. Eelnõu § 167 näeb ette üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite pealtkuulamisest teavitamise korra. Sätte eesmärgiks on sätestada üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastavate sõnumite pealtkuulamisest teavitamise kord vaid sellisteks juhtudeks, kui pealtkuulamine toimub Euroopa uurimismääruse täitmise käigus. Prokuratuur teavitab teise liikmesriigi pädevat asutust sellekohast vormi kasutades (seaduse § 2 lg 2 p 2 kohaselt kinnitab selle justiitsminister, võttes arvesse direktiivi lisa C) juhul, kui eeluurimiskohtunik on andnud KrMS § 1267 alusel loa üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite pealtkuulamiseks isiku või seadme suhtes, kes või mis asub teise liikmesriigi territooriumil, ning kui teavitatud liikmesriigi tehniline abi ei ole pealtkuulamise korraldamiseks vajalik. Kui prokuratuur teab pealtkuulamise loa taotlemise ajal, et pealtkuulatav isik või seade asub sel hetkel või pealtkuulamise ajal teavitatud liikmesriigi territooriumil, peab teavitamine toimuma enne pealtkuulamist. Lõike 2 kohaselt juhul, kui prokuratuur saab pealtkuulamise ajal või pärast pealtkuulamist teavet selle kohta, et pealtkuulatav isik või seade asub või asus pealtkuulamise ajal teise liikmesriigi territooriumil, tuleb teist liikmesriiki kohe pealtkuulamisest teavitada. Pealtkuulatava isiku ja seadme all tuleb mõista ainult seda konkreetset isikut või seadet, kelle või mille suhtes on antud pealtkuulamiseks KrMS § 1267 alusel luba. Teise liikmesriigi teavitamine on vajalik, kuna juhul, kui pealtkuulamine ei ole teises liikmesriigis samasuguses riigisiseses asjas lubatud, ei tohi pealtkuulamist läbi viia, pealtkuulamine tuleb lõpetada ning selle tulemusena saadud teavet ei tohi tõendina kasutada. Kui lõike 3 kohaselt prokuratuur saab teiselt liikmesriigilt vastava teavituse ning pealtkuulamine ei oleks Eesti riigisiseses asjas lubatud, teavitab prokuratuur hiljemalt 96 tunni jooksul teist liikmesriiki, et pealtkuulamine ei ole lubatud, see tuleb lõpetada, või esitab ta tingimused, millal võib pealtkuulamise tulemusel saadud andmeid kasutada. Kui eelnõu § 168 kohaselt on uurimistaotlus koostatud selleks, et taotleda täitvalt riigilt muudetud identiteediga isiku – politseiagendi – kasutamist kriminaalmenetluses kuriteo kohta teabe kogumiseks, siis lähtutakse KrMS §-s 1269 sätestatust. Politseiagendi kasutamise täpne kord lepitakse taotleva ja täitva riigi pädevate asutuste vahel kokku ning kui kokkuleppele ei jõuta, võib Eesti uurimistaotluse täitmisest keelduda. Eelnõu 11. peatükk reguleerib teabe edastamist raamotsuse 2006/960 alusel ja koosneb kolmest jaost. 11. peatüki 1. jagu sisaldab üldsätteid. Eelnõu § 169 lõike 1 kohaselt hõlmab teabe edastamine ELi liikmesriigi õiguskaitseasutuse poolt konkreetse süüteo menetluse käigus kogutud teabe, samuti väljaspool konkreetse süüteo menetlust süüteo avastamise või ennetamise eesmärgil kogutud ja töödeldud teabe edastamist teise liikmesriigi õiguskaitseasutusele, et aidata kaasa süüteo menetlemisele, avastamisele või ennetamisele teises liikmesriigis. Raamotsuse kontekstis ei ole tähtis, kas teave on saadud jälitustoiminguga või ilma selleta. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 1 lg 1 ja art 2 punktid b ja c, võrreldav säte on KrMS § 50878 lg 1. Lõikes 2 täpsustatakse, et teabe 11. peatüki tähenduses moodustab pädeva asutuse valduses olev teave ja pädevale asutusele sunnimeedet kohaldamata kättesaadav muu isiku valduses olev 100 teave, sealhulgas KrMSi tähenduses jälitustoiminguga kogutud teave. Sunnimeetme (coercive measure) terminit raamotsus ei ava, kuid selle all tuleks üldkeelest lähtudes eeskätt mõista selliste uurimistoimingute kasutamist, millega kohustatakse uurimistoimingule allutatud isikut teavet andma või kogutakse seda vastu tema tahtmist.5 Lõike 3 kohaselt ei tulene 11. peatükis sätestatust liikmesriigi kohustust teabe edastamise eesmärgil teavet koguda ega talletada, samuti kohaldada isiku põhiõigusi riivavat meedet. Edastatava teabe võib moodustada ka varem kogutud või töödeldud teave. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 1 lõiked 3, 5 ja 6 ning art 2 p d, võrreldav säte on KrMS § 50878 lg 2. Lõikes 4 täpsustatakse, et teavet ei edastata kasutamiseks tõendina süüteomenetluses. Edastatud teavet võib lõike 5 kohaselt siiski kasutada tõendina süüteomenetluses, kui teabe edastanud riik on seda lubanud, rahuldades sellekohase koostöötaotluse, kui selline luba on teabe edastanud riigi õiguse kohaselt nõutav, samuti kui teabe edastanud riik on lubanud teavet tõendina kasutada teabe edastamisel. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 1 lg 4. Lõikes 6 rõhutatakse, et 11. peatükis sätestatut kohaldades võetakse arvesse asjassepuutuvate isikute põhiõigusi ning see ei mõjuta ELi liikmesriikidega või muude riikidega sõlmitud kahe- ja mitmepoolsete lepingute ega ELi süüteomenetlusalast koostööd reguleerivate õigusaktide toimet. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 1 lõiked 2 ja 7. Lõike 7 kohaselt kohaldub 11. peatükis sätestatu ka teabe vahetamisel Eurojusti ja Europoliga selliste süütegude puhul, mis on Eurojusti määruse või Europoli määruse kohaselt nende institutsioonide pädevuses. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 6 lg 2. Eelnõu § 170 lõike 1 kohaselt tagatakse teabe edastamisel andmekaitse põhimõtete järgimine. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 8 lg 1. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse teabe saanud riigis saadud teabele selle riigi andmekaitse režiimi, nagu teave oleks kogutud selles riigis. Saadud teavet võib lõike 3 kohaselt kasutada eesmärgil, milleks see on edastatud, lisaks vahetu ja tõsise ohu ennetamiseks, aga ka muul eesmärgil, kui selleks on teabe päritoluriigi õiguse kohaselt antud luba ning teabe kasutamine toimub teabe saanud riigi õiguse kohaselt. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 8 lõiked 2 ja 3. Lõike 4 kohaselt võib teabe päritoluriik oma õiguse kohaselt seada tingimuseks, et edastatavat teavet võib kasutada kindlal eesmärgil ja selle kasutamisest tuleb teabe päritoluriigile teatada. Teabe saanud riik peab seatud eesmärgist ja tingimustest kinni pidama, kui neid tingimusi ei ole teabe saanud riigi õiguse kohaselt kehtetuks tunnistatud. Tingimuste kehtetuks tunnistamise korral konsulteerivad teabe päritoluriik ja teabe saanud riik eesmärgiga seatud tingimusi võimalikult suures ulatuses järgida. Lõike 5 täpsustuse kohaselt võib teabe päritoluriik erandjuhul esitada teabe saanud riigile päringu teabe kasutamise kohta ka juhul, kui sellest teatamist ei olnud seatud teabe edastamise tingimuseks. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 8 lg 4. 11. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kui Eesti on teabe edastamisel täitev riik. 5 Raamotsuse sisu ja kohaldamise praktikat avab nt materjal, mis on avaldatud alljärgneval veebilehel: https://www.statewatch.org/media/documents/news/2009/apr/eu-council-swedish-iInitiative-guidelines-8083- 09.pdf 101 Eelnõu § 171 sätestab alused teabe edastamisest keeldumiseks. Eesti võib keelduda teabe edastamisest, kui: 1) on alust arvata, et teabe edastamisega kahjustataks oluliselt Eesti riiklikku julgeolekut; 2) on alust arvata, et teabe edastamine kahjustaks Eestis läbiviidavat süüteomenetlust, süüteo avastamist või ennetamist või isiku turvalisust; 3) teabe edastamine on taotleva riigi väljendatud eesmärgi suhtes ilmselt asjakohatu või ebaproportsionaalne. Sätetega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 10 lg 1 p-d a–c, võrreldavad sätted on KrMS § 50880 lg 1 p-d 1–3; 4) Eesti karistusseadustikus ei ole süüteo eest, mille menetlemiseks taotlev riik on teabe edastamist taotlenud, ettenähtud vangistuse ülemmäär üle ühe aasta. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 10 lg 2; 5) juurdepääsuks teabele, mille edastamist taotlev riik on taotlenud, on Eesti õiguse kohaselt vajalik prokuratuuri või kohtu luba ning sellist luba ei ole antud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 10 lg 3, võrreldav säte on KrMS § 50880 lg 2. Eelnõu § 172 sätestab teabe edastamise tingimused. Lõike 1 kohaselt edastatakse ainult sellist teavet, mis on teises ELi liikmesriigis süüteo ennetamiseks, avastamiseks või menetlemiseks asjakohane ning selle eesmärgiga proportsionaalne. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 5 lg 2 ja art 7 lg 2. Lõike 2 kohaselt märgitakse teabe edastamisel, kui see on asjakohane, luba teabe kasutamiseks tõendina süüteomenetluses (§ 169 lg 4 p 2), tingimused teabe kasutamiseks (§ 170 lg 3) ja märge edastatud teabe konfidentsiaalsuse kohta. Kui teabele juurdepääsuks on Eesti õiguse kohaselt vaja prokuratuuri või kohtu luba, esitab teabe taotluse saanud Eesti asutus lõike 3 kohaselt taotluse loa saamiseks. Loa andmisele kohaldatakse samu tingimusi, mis sama sisuga teabele riigisisese juurdepääsu võimaldamisel, arvestades § 171 punktides 1–3 sätestatut. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 3 lg 4. Kui teabele juurdepääsuks Eesti õiguse kohaselt prokuratuuri või kohtu luba vaja ei ole, kohaldatakse lõike 4 järgi teabe edastamisel samu tingimusi, mis sama sisuga teabele riigisisese juurdepääsu võimaldamisel, arvestades § 171 punktides 1–3 sätestatut. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 3 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 50881 lg 2. Lõike 5 kohaselt juhul, kui teave pärineb kolmandast riigist ning selle kasutamise tingimuseks on kasutamine kindlal eesmärgil, võib seda teabe taotluse alusel edastada ainult selle kolmanda riigi loal, millest teave pärineb. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 3 lg 5. Eelnõu § 173 reguleerib teabe edastamist taotluse alusel. Lõike 1 kohaselt sisaldab teabe edastamise taotlus vähemalt sellekohasel vormil (vt § 3 lg 2 p 3) ettenähtud andmeid, sealhulgas: 1) andmed taotluse koostanud õiguskaitseasutuse kohta, kellel on pädevus süüteomenetlust läbi viia, süüteo toimepanemist avastada või ennetada ning kellest taotlev riik on Euroopa Liidu nõukogu peasekretariaadile teatanud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 2 p a ja art 3 lg 2; 2) asjaolud, millest järelduvalt taotluse esitanud asutus peab tõenäoliseks, et täitva riigi õiguskaitseasutus teavet valdab või tal on sellele juurdepääs; 3) selgitus teabe küsimise eesmärgi kohta; 4) isiku seos, keda taotlus puudutab, taotluse esitamise eesmärgiga. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 5 lg-d 1 ja 3, võrreldavad sätted on KrMS § 50879 lg 1 p-d 1–3. Lõike 2 kohaselt esitatakse taotlus Politsei- ja Piirivalveametile või muule uurimisasutusele vastavalt tema uurimispädevusele selliseid kanaleid kasutades, mis on ette nähtud ELi riikide vahelise taotluse esitamiseks, ning keeles, mida Eesti § 12 lg 1 p 2 kohaselt aktsepteerib 102 koostöötaotluse korral. Kiireloomuline taotlus esitatakse Politsei- ja Piirivalveametile. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 6 lg 1, võrreldavad sätted on KrMS § 50878 lõiked 2 ja 3 ja § 50881 lõiked 1 ja 4. Politsei- ja Piirivalveameti tsentraalset administreerivat rolli on eelnõus vähendatud. Lõike 3 kohaselt täidetakse taotlus lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul, selle võimatuse korral aga teatatakse taotlevale riigile viivitamata sellekohasel vormil (vt § 3 lg 2 p 3) taotluse täitmise edasilükkamise põhjus ja aeg, millal taotlus täidetakse. Taotluse täitmise tähtaeg on lõike 4 kohaselt selle Eesti pädevasse asutusse saabumisest arvates: 1) kaheksa tundi, kui taotlus on kiireloomuline, selle aluseks on § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu ja taotlus puudutab teavet, mis on Eesti pädevale asutusele vahetult kättesaadav. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 4 lõiked 1 ja 2, võrreldav säte on KrMS § 50882 lg 1; 2) kolm päeva, kui taotlus vastab punktis 1 nimetatud tingimustele, kuid selle täitmine oleks Eesti pädevale asutusele üleliia koormav ning taotlevat riiki on sellest asjaolust teavitatud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 4 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 50882 lg 2; 3) seitse päeva, kui taotluse aluseks on § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu ja taotlus puudutab teavet, mis on Eesti pädevale asutusele vahetult kättesaadav. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 4 lg 3; 4) 14 päeva punktides 1–3 nimetamata juhul. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 4 lg 4, võrreldav säte on KrMS § 50881 lg 3. Lõike 5 kohaselt teatatakse taotluse rahuldamata jätmisest taotlevale riigile viivitamata, märkides taotluse rahuldamata jätmise põhjused. Eelnõu § 174 näeb ette teabe edastamise kohustuse taotluseta. Nimelt edastab Eesti pädev asutus oma algatusel vahetult või Politsei- ja Piirivalveameti vahendusel teise ELi liikmesriigi pädevale asutusele teavet, kui on alust arvata, et see aitab kaasa § 17 lõikes 1 nimetatud kuriteo ennetamisele, avastamisele või menetlemisele. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 7 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 50884 lõiked 1 ja 2. 11. peatüki 3. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on teabe edastamist taotlev riik. Eelnõu § 175 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleda ELi liikmesriigilt konkreetse süüteo menetluse käigus kogutud teabe, samuti väljaspool konkreetse süüteo menetlust süüteo avastamise või ennetamise eesmärgil kogutud ja töödeldud teabe edastamist eesmärgiga kasutada seda süüteo menetluses, süüteo avastamiseks või ennetamiseks. Võrreldav säte on KrMS § 50883. Lõike 2 kohaselt peavad teabe edastamise taotluses sisalduma § 174 lõikes 1 nimetatud andmed. Lõige 3 keelab taotleda rohkem teavet, kui on taotluse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Taotluses ei või seada tähtaegu, mis ei tulene 11. peatükis sätestatust. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/960 art 5 lg 2. Lõikes 4 määratakse, et teabe edastamise taotluse koostamiseks ja esitamiseks pädev asutus on Politsei- ja Piirivalveamet ja muu uurimisasutus oma pädevuse ulatuses. Muu uurimisasutus võib kasutada Politsei- ja Piirivalveameti kui keskasutuse abi taotluse esitamisel. Võrreldavad sätted on KrMS § 50878 lõiked 2 ja 3. 103 Eelnõu 12. peatükk reguleerib paralleelmenetluste vältimist raamotsuse 2009/948 alusel. Eelnõu § 176 lõike 1 kohaselt välditakse ELi liikmesriikides paralleelmenetluste läbiviimist, eriti kui see võib kaasa tuua sama teo eest korduvalt karistamise keelu rikkumise. Teabevahetuse ja konsultatsioonide teel püütakse leida paralleelmenetluste vältimiseks ja nende kahjuliku mõju vähendamiseks tõhus konsensuslik lahendus. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 1 lõiked 1 ja 2 ja art 2 lg 1 punktid a ja b, võrreldav säte on KrMS § 4361. Lõikes 2 täpsustatakse, et paralleelmenetlused hõlmavad süüteomenetlust sama isiku suhtes samade faktiliste asjaolude alusel nii kohtueelses kui kohtulikus staadiumis. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 3 p a, võrreldav säte on KrMS § 4361 lg 1. Lõikes 3 sätestatakse põhimõte, et 12. peatükis nimetatud teabevahetus, konsultatsioonid ja Eurojusti menetlus lahenduse leidmiseks ei takista süüteomenetluse jätkamist. Võrreldav säte on KrMS § 4365 lg 1. Eelnõu § 177 reguleerib teabevahetuse algatamist. Lõike 1 kohaselt juhul, kui on alust arvata, et teises ELi liikmesriigis viiakse või on viidud läbi paralleelmenetlust, pöördub pädev asutus selle riigi pädeva asutuse poole arvamuse kinnitamiseks. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 5 lg 1. Lõike 2 kohaselt ei pea nimetatud pöördumist esitama, kui muust allikast saadud andmetel on tekkinud veendumus, et teises ELi liikmesriigis viiakse paralleelmenetlust läbi või on läbi viidud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 5 lg 3. Lõike 3 kohaselt peab lõikes 1 nimetatud pöördumises sisalduma pöördumise koostanud asutuse nimi, aadress ja kontaktandmed, andmed pöördumise aluseks oleva süüteo kohta, sealhulgas selle toimepanemise aeg, koht, tagajärg (tagajärjedelikti korral) ja muud tehiolud, kahtlustatava, süüdistatava ja, kui see on asjakohane, kannatanu isikusamasust ning vajadusel kodakondsust ja elu- või asukohta tuvastada võimaldavad andmed, menetluse staadium, andmed selle kohta, kas seoses menetlusega on isik vahi alla võetud, vastamise tähtaeg, kui see soovitakse anda, ning muu teave, kui seda soovitakse anda, sealhulgas menetluses tekkinud raskuste kohta (nt tõendite kolmandast riigist kättesaamisel tekkinud tõrked, kriminaaltulu tuvastamise probleemid jne). Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 8 lg 1 p-d a–e, võrreldav säte on KrMS § 4362 lg 1 p-d 1–5 ja lg 2. Lõikes 4 määratakse pädevate asutustena lõikes 1 nimetatud pöördumise esitamiseks, teise liikmesriigi pöördumisele vastamiseks ja konsultatsioonide pidamiseks prokuratuur kohtueelses kriminaalmenetluses, väärteo kohtuväline menetleja kohtuvälises väärteomenetluses ja kohus kohtumenetluses. Võrreldavad sätted on KrMS § 4361 lg 2 ja § 4363 lg 1. Lõikes 5 on sätestatud, et teabevahetuseks kohaldatakse vormi, keele ja teabevahetuse viisi puhul taotluse esitamise kohta sätestatut. Kui liikmesriik on nii deklareerinud, kasutatakse teabevahetuseks keskasutuse vahendust. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 5 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 4362 lõiked 1, 3 ja 4. Eelnõu §-s 178 sisaldub regulatsioon riigi jaoks, kelle poole on teabevahetuse algatamiseks pöördutud. Lõike 1 kohaselt vastab pöördumise saanud liikmesriigi pädev asutus § 178 lõikes 1 nimetatud liikmesriigi pöördumisele pöördunud riigi määratud keeles pöördumises määratud tähtajal või selle puudumisel mõistliku aja jooksul. Kui pöördumises on märgitud, et menetlusega seoses viibib isik vahi all, vastatakse sellele viivitamata. Kui pöördumisele ei ole võimalik vastata tähtajal, teatab pöördumise saanud liikmesriigi pädev asutus kohe vastuse 104 viibimise põhjuse ja aja, millal pöördumisele vastatakse. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 6 lõiked 1 ja 2, võrreldavad sätted on KrMS § 4363 lõiked 3 ja 4. Lõikes 2 on määratletud, et vastuses pöördumisele sisaldub teave selle kohta, kas pöördumise saanud liikmesriigis viiakse või on viidud läbi süüteomenetlust sama isiku suhtes samade või osaliselt samade faktiliste asjaolude alusel. Kui paralleelselt viiakse menetlust läbi või on viidud läbi, sisaldub lõike 3 kohaselt vastuses pädeva asutuse nimi, aadress ja kontaktandmed, menetluse staadium, menetluses tehtud otsuse iseloom, kui see on asjakohane, samuti muu teave, kui seda soovitakse anda, sealhulgas menetluse faktiliste asjaolude kohta, mida pöördumises ei olnud nimetatud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 9 lg 1 p-d a–c, võrreldavad sätted on KrMS § 4363 lg 1 ja lg 2 p-d 1–5. Eelnõu § 179 reguleerib riikidevahelisi konsultatsioone. Lõike 1 kohaselt juhul, kui süüteo menetlejal on tulenevalt teabevahetusest või muust allikast veendumus, et teises EL liikmesriigis viiakse või on viidud läbi paralleelmenetlust, alustatakse selle teise riigi pädeva asutusega otseseid konsultatsioone konsensusliku lahenduse leidmiseks, et koondada vajadusel menetlused ühte riiki. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 10 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 4364 lg 1. Lõikes 2 on sätestatud, et konsultatsioonide käigus: 1) teavitavad pädevad asutused teineteist olulistest menetluslikest asjaoludest. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 10 lg 2; 2) vastavad pädevad asutused küsimustele süüteomenetlusega seotud asjaolude kohta, välja arvatud juhul, kui see ohustaks riigi julgeolekut või isiku turvalisust. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 10 lg 3, võrreldav säte on KrMS § 4364 lg 2; 3) tehakse pingutusi konsensuse saavutamiseks, arvesse võttes juhtumi asjaolusid ja muid asjakohaseid tegureid, sealhulgas süüteo toimepanemise ja kahju tekkimise kohta, kahtlustatava või süüdistatava vahi all viibimise kohta, vajadust kahtlustatava või süüdistatava väljaandmiseks või loovutamiseks seonduvalt muude võimalike menetlustega, kahtlustatava või süüdistatava kodakondsust ja elukohta, kannatanute või tunnistajate asukohta ja muid olulisi huve ning tõendite lubatavust ja muid võimalikke viivitusi kriminaalmenetluse jätkamisel. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 11, võrreldavad sätted on KrMS § 4364 lg 2 punktid 1–7. Lõike 3 kohaselt juhul, kui konsensuslikku lahendust ei saavutata, võib konsultatsioonides osalenud liikmesriik pöörduda Eurojusti poole lahenduse leidmiseks. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 12 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 4364 lg 3. Eelnõu § 180 reguleerib menetluste koondamise tagajärge. Lõike 1 kohaselt juhul, kui konsensusliku lahenduse leidmise korral või Eurojusti otsuse alusel koondatakse menetlused ühte riiki: 1) toimub isikute loovutamine ja tõendite üleandmine teise riiki vastavalt seaduses, välislepingus või ELi õiguses ettenähtule. Võrreldavad sätted on KrMS § 4366 lõiked 1 ja 2 ja § 4367 lg 2; 2) teavitab see riik menetluse tulemustest riiki või riike, kellelt menetlus on üle võetud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2006/948 art 13. Lõikes 2 sätestatakse, et menetluse koondamise korral teise ELi liikmesriiki võib Eestis toimuva süüteomenetluse lõpetada, sellekohase otsuse puudumisel loetakse see peatatuks. Kui koondatud menetlust läbi viiva riigi lahend ei välista menetluse jätkamist Eestis, on see sätte kohaselt võimalik. Võrreldav säte on KrMS § 4366 lg 3. Eelnõu 13. peatükk reguleerib järelevalvemeetme tunnustamist raamotsuse 2009/829 alusel ja koosneb kolmest jaost. 13. peatüki 1. jagu sisaldab üldsätteid. 105 Eelnõu § 181 lõike 1 kohaselt hõlmab järelevalvemeetme tunnustamine ELi liikmesriigi poolt teise liikmesriigi pädeva asutuse jõustunud lahendiga füüsilisest isikust kahtlustatavale või süüdistatavale (edaspidi kahtlustatav) kohaldatud vahistamisest erineva järelevalvemeetme tunnustamist ja täitmist viimati nimetatud riigi taotlusel. Järelevalvemeetme sisuks olev kohustus peab vastama lõikes 3 või 4 sätestatud tingimustele. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 4 p-d a ja b, võrreldav säte on KrMS § 48918. Lõikes 2 on sätestatud põhimõte, et järelevalvemeetme tunnustamise taotluse esitamisel ja rahuldamisel võetakse arvesse isikute põhiõigusi, õigusemõistmise, ohvri- ja üldsuse kaitse huve, vajadust tagada kahtlustatava kohalolek kriminaalmenetluses ning eesmärki vältida taotlevas riigis elukohta mitte omava kahtlustatava vabaduse piiramist selles riigis läbiviidavas kriminaalmenetluses. Järelevalvemeetme kohaldamise otsustab taotlev riik oma õiguse kohaselt. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 2 lg 1 p-d a–c ja lõiked 2, 3 ja 5. Lõikes 3 määratletakse, et taotlusega võib hõlmata järgmisi kahtlustatavale pandud kohustusi, mille täitmine täitvas riigis peab olema võimalik igal juhul: kohustus teatada elukoha muutusest, eeskätt kutse kättetoimetamise kindlustamiseks; keeld olla määratud kohas taotlevas või täitvas riigis; pädeva õigusasutuse pandud kohustus jääda teatud ajaks kindlaksmääratud kohta; keeld täitvast riigist lahkuda; kohustus perioodiliselt endast määratud ametiisikule teada anda; keeld suhelda menetletavas kriminaalasjas kannatanu või muu isikuga. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 6 lg-d 3 ja 8 lg 1 p-d a–f, võrreldavad sätted on KrMS § 48921 lg 1 punktid 1–6. Lõike 4 kohaselt võib taotlusega hõlmata ka muid kahtlustatavale või süüdistatavale pandud kohustusi, kui täitev riik on valmisolekust nende täitmise kontrollimiseks Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadile teatanud. Näitliku loetelu kohaselt on sellised kohustused kohustus mitte tegutseda teatud valdkonnas või kutsealal, mis on seotud menetletava kriminaalasjaga, sõiduki juhtimise keeld, kohustus deponeerida korraga või perioodiliste maksetena kindlaksmääratud rahasumma või anda muu tagatis, kohustus läbida teraapia või sõltuvusravi ja keeld kokku puutuda teatud esemega, mis on seotud menetletava kriminaalasjaga (kõne alla tuleb nt tõend või potentsiaalne toimepanemise vahend). Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 8 lg 2 p-d a–e, võrreldav säte on KrMS § 48921 lg 2. Eelnõu §-s 182 sätestatakse järelevalvemeetme tunnustamise taotlemise üldtingimused. Lõikes 1 määratletakse tingimused, mille alusel valitakse täitev riik, kellele taotluse võib esitada. See võib olla: 1) riik, milles kahtlustatav õigusliku alusega ja tavapäraselt elab ning kuhu ta järelevalvemeetmetest teadlik olles soovib tagasi pöörduda. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 9 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 48920 lg 1 ja § 48934 lg 2 p 1; 2) punktis 1 nimetamata riik, kui kahtlustatav on esitanud sellekohase sooviavalduse ning see riik on nõustunud talle järelevalvemenetluse tunnustamise taotluse esitamisega (nt kui Soomes toimuvas kriminaalmenetluses kahtlustatav alaliselt elab Eestis elamisloa alusel, aga tahab minna pere juurde Saksamaale, kohaldub see punkt ning tuleb esitada sooviavaldus Saksamaale). Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 9 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 48920 lg 1 ja § 48934 lg 2 p 2. Lõike 2 kohaselt tuleb punktis 2 nimetatud juhul taotleval riigil arvesse võtta tingimusi, mille teine riik on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadile teatanud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 9 lõiked 3 ja4. 106 Lõikes 3 sätestatakse, et kui see ei ole juhtumi asjaolude tõttu võimatu, korraldavad taotlev ja täitev riik konsultatsioone enne taotluse esitamist järelevalvemeetme täitmise kontrolli tõhususe ja selle üleandmise sujuvuse eesmärgil ning juhul, kui kahtlustatav on järelevalvemeedet tõsiselt rikkunud. Konsultatsioonide käigus võivad riigid lõike 4 kohaselt vahetada teavet, mis puudutab kahtlustatava isikusamasust ja tema elukohta, samuti kahtlustatava karistatust, et hinnata meetmete kohasust. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 11 lg 3 ja art 22 lg-d 1 ja 3, võrreldavad on KrMS § 48923 lg 3 ja lg 4 punktid 1– 4. Eelnõu §-s 183 sätestatakse kumulatiivsed tingimused, mis kohalduvad juhul, kui Eesti on § 182 lg 1 p-s 2 nimetatud riik. Sätte kohaselt nõustub Eesti taotluse esitamisega, kui puuduvad kahtlustatava Eestisse elama asumist takistavad asjaolud ja talle on võimalik väljastada Eesti elamisluba, tal on perekondlikke või muid kaalukaid sidemeid Eestiga ja Eestis on võimalik tagada tõhus järelevalve meetme täitmise üle ebaproportsionaalselt suurte kuludeta. Võrreldav säte on KrMS § 48920 lg 2. 13. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kui Eesti on järelevalvemeetme tunnustamisel täitev riik. Eelnõu § 184 näeb ette järelevalvemeetme tunnustamisest keeldumise alused. Nende kohaldamine ei ole kohustuslik. Lõike 1 kohaselt võib Eesti keelduda järelevalvemeetme tunnustamisest, kui: 1) taotluse aluseks olev tegu ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuritegu ega käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu, mille eest taotlevas riigis ettenähtava vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 14 lg 3 ja art 15 lg 1 p d, võrreldavad sätted on KrMS § 48919 lg 1 ja § 48922 lg 1 p 3; 2) taotluse aluseks olev kuritegu allub Eesti jurisdiktsioonile ja Eesti õiguse järgi on järelevalvemeetme kohaldamine välistatud aegumise tõttu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 15 lg 1 p e, võrreldav on KrMS § 48922 lg 1 p 2; 3) Eesti õiguse järgi on järelevalvemeetme kohaldamine välistatud kahtlustatava puutumatuse tõttu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 15 lg 1 p f, võrreldav säte on KrMS § 48922 lg 1 p 7; 4) kahtlustatav oli taotluse aluseks oleva teo toimepanemise ajal noorem kui neljateistaastane. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 15 lg 1 p g, võrreldav säte on KrMS § 48922 lg 1 p 6; 5) kahtlustatavat ei saaks järelevalvemeetme rikkumise korral taotlevale riigile loovutamistaotluse alusel loovutada, sest esinevad sellest keeldumise alused. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 15 lg 1 p h, võrreldav säte on KrMS § 489 22 lg 2 p 2. Lõikes 2 nähakse ette, et kui esineb punktis 5 nimetatud keeldumise alus, kuid Eesti pädev asutus peab siiski järelevalvemeetme täitmise üle kontrolli teostamist võimalikuks, teatab ta sellest asjaolust taotlevale riigile, lisades põhjendused. Kui taotleva riigi pädev asutus ei võta taotlust kümne päeva jooksul teate saamisest arvates tagasi, tunnustab Eesti järelevalvemeetmeid tingimusel, et kahtlustatavat ei ole võimalik loovutada. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 15 lg 3, võrreldav säte on KrMS § 48923 lg 1 p 7. Eelnõu §-s 185 nähakse ette meetme tunnustamisest keeldumise täiendavad alused. Lõike 1 kohaselt võib Eesti pärast taotleva riigiga konsulteerimist ja vajadusel lisateabe küsimist (raamotsuse 2009/829 art 15 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 48923 lg 1 p 1) keelduda kriminaalhooldusmeetme tunnustamisest: 107 1) kui järelevalvemeetme tunnustamise tunnistus ei vasta ilmselt taotluse aluseks olevale lahendile või on ebatäielik ning neid puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 15 lg 1 p a, võrreldav säte on KrMS § 48922 lg 1 p 5. Lõike 2 kohaselt võib selle aluse korral järelevalvemeetme tunnustamise menetluse peatada kuni tunnistuse puuduste kõrvaldamise tähtaja lõpuni. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 12 lg 4, võrreldav säte on KrMS § 48926; 2) kui taotlus on vastuolus § 181 lõikega 3 või 4 või Eesti ei ole § 182 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud riik. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 15 lg 1 p b, võrreldav säte on KrMS § 48922 lg 1 p 1. Eelnõus on jäetud välja KrMS § 48922 lg 2 p 3, kuna § 181 lg 3 meetmed peavad raamotsuse kohaselt olema võimalikud täita ja § 182 lg 4 meetmete kohaldamine sõltub niigi riigi valmisolekust; 3) kui järelevalvemeetme tunnustamine oleks vastuolus sama teo eest korduvalt karistamise keeluga. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 15 lg 1 p c, võrreldav säte on KrMS § 48922 lg 1 p 4 ja võimalikult lg 2 p 1. Aluse sisustamisel tuleb lähtuda ELi õigusest. Eelnõu § 186 reguleerib taotluse sisu, esitamist ja menetlust. Lõike 1 kohaselt peavad taotluses sisalduma andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta, taotleva riigi järelevalvemeedet kohaldava lahendi originaal või koopia, nõuetekohane järelevalvemeetme tunnustamise tunnistus (vrt § 3 lg 2 p 4), milles võib viidata ainult § 181 lõigetes 3 ja 4 nimetatud kohustustele ja mille on kinnitanud taotleva riigi pädev asutus (raamotsuse 2009/829 art 10 lg-d 1–3), samuti teave järelevalvemeetme kohaldamise tähtaja ja selle pikendamise võimalikkuse kohta, kui see on asjakohane, ning teave järelevalvemeetme täitmise kontrollimise vajaduse ettenähtava tähtaja kohta, arvesse võttes kriminaalmenetluse teada olevaid asjaolusid (raamotsuse 2009/829 art 10 lg 5 p-d a ja b). Lõikes 2 täpsustatakse, et taotleva riigi lahendit ei tõlgita (raamotsuse 2009/829 art 24), mis on erisus üldosa sätete suhtes. Lõikes 3 on sätestatud, et kui keskasutus ei tuvasta taotluse edasist menetlust välistavaid asjaolusid, teeb ta selle kättesaadavaks kahtlustatava elukoha järgsele maakohtule või elukohata isiku puhul Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 10 lg 2, mis siiski näeb ette üldjuhul taotluse otse pädevale asutusele esitamise. Lõikes 4 nähakse ette, et järelevalvemeetme tunnustamise menetlus viiakse lõpule 20 tööpäeva jooksul taotluse saamisest arvates. Kui kohtu otsus kaevatakse edasi, pikeneb tähtaeg 20 tööpäeva võrra. Tähtajast arvatakse maha ajavahemik, mille jooksul menetlus on peatatud. Kui menetluse läbiviimine nimetatud tähtajal ei ole erandlikult võimalik, teatab Eesti taotlevale riigile menetluse viibimise põhjuse ja tähtpäeva, milleks menetlus lõpule viiakse. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 12 lg-d 1–3, võrreldavad on KrMS § 48925 lõiked 4 ja 5 (lõikes 4 on ekslikult vale adressaat). Eelnõu §-d 187–189 reguleerivad kohtumenetlust järelevalvemeetme tunnustamise otsustamiseks ja tehtavat lahendit. § 187 lõike 1 kohaselt tutvub taotlusega ja konsulteerib vajaduse korral keskasutuse vahendusel taotleva riigiga. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 15 lg 3, võrreldavad sätted on KrMS § 48923 lg 4, § 48925 lg 1 p 2 ja lg 2. KrMS menetlusskeemist, kus võetakse arvesse meetme kohaldamist kohtu või muu asutuse poolt, (probleemne ka, kas tuleks arvestada meetme kohaldamist taotleva riigi kohtu poolt) on loobutud ja kõiki tunnustamisi otsustab kohus, hinnates ka keeldumise õiguslikke aluseid ja selle kohandamise vajadust; prokuratuur on tunnustamise pädevusest ilma jäetud ning seega ei toimu ka ühe- ega kaheetapilist edasikaebamist prokuratuuri otsuse peale, mis komplitseeriks menetlust. Kui kahtlustatav ei viibi Eestis ning prokuröri ja kaitsjat ei osale, saab § 189 lg 1 108 istungi asemel tunnustamise otsustada kohtuniku kabinetis, mis kompenseerib kohtu koormuse näivat kasvu. Lõike 2 kohaselt asutakse taotleva riigi järelevalvemeedet täitma kohtumääruse alusel, üldjuhul meedet muutmata. Kui taotleva riigi määratud järelevalvemeede ei ole kooskõlas Eesti õigusega, kohandab kohus meedet vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt sama liiki kuriteo menetluses kohaldatavale meetmele, taotleva riigi poolt määratud meetme liigi maksimaalselt säilitades ja meedet raskendamata. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 13 lõiked 1 ja 2, võrreldavad on KrMS § 48927 lõiked 1 ja 2. Eelnõu § 188 lõike 1 kohaselt korraldatakse järelevalvemeetme tunnustamise otsustamiseks kohtuistung, millest on kohustatud osa võtma kahtlustatav, kui ta viibib Eestis. Kahtlustatava kaitsja ja prokurör võivad osaleda istungil. Kohtuistungi toimumisest teavitatakse kahtlustatavat ja tema kaitsjat, kui ta on kohtule teada, ning prokuratuuri. Istungist on kohustatud osa võtma kahtlustatav, kui ta viibib Eestis. Kahtlustatava kaitsja (kahtlustataval ei pea olema kaitsjat, seega ei ole ka tema olemasolu korral istungil osalemine kohustuslik) ja prokurör võivad osaleda istungil. Lõike 2 kohaselt tutvustab kohus istungil järelevalvemeetme tunnustamise menetlust ja kuulab ära kahtlustatava ja tema kaitsja ning prokuröri arvamuse, kui nad viibivad istungil. Eelnõu § 189 lõike 1 kohaselt tunnustab kohus määrusega taotleva riigi järelevalvemeedet või keeldub selle tunnustamisest § 184 lõikes 1 ja § 185 lõikes 1 sätestatu alusel (vrd KrMS § 48925 lg 2). Määruses märgitakse lõike 2 kohaselt kahtlustatava tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed, läbivaadatud taotluse sisu, kohtuistungil osalenud isikute seisukohad, kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta, meetme kohaldamise ning vajadusel kohandamise otsustus ja põhjendused (vrd KrMS § 48927 lg 3), samuti § 184 lõikes 2 sätestatud tingimuse kohaldamine, kui see on asjakohane, ning järelevalvemeetme Eestis kohaldamise tähtaeg, kui see on seadusest tulenevalt asjakohane. Loobutud on KrMS § 48930 lg 4 ja lg 5 p 5 regulatsiooni analoogiast ning täiendavast tähtajast meetme kohaldamiseks, kuna järelevalvemeetme kohaldamisel rakenduvad niikuinii KrMS või muu seaduse võimalikud tähtajad tõkendi, menetlust tagava vahendi või muu piirangu suhtes. Kui riigisisese situatsiooni jaoks ei ole tähtaega ette nähtud, ei peaks seda lisama ka raamotsuse alusel järelevalvemeetme tunnustamisel. Lõike 3 kohaselt toimetab kohus määruse viivitamata kätte kahtlustatavale, tema kaitsjale, prokuratuurile ja keskasutusele. Võrreldavad sätted on KrMS § 48925 lg 2 ja § 48930 lg 3. Lõike 4 kohaselt edastab kohus määruse Politsei- ja Piirivalveametile. Järelevalvemeedet hakatakse täitma tunnustamisest alates, s.t ära ootamata määruse jõustumist (analoogiliselt sellele, et vahistamismääruse vaidlustamise menetluse ajal jääb isik vahi alla). Kui kohus on järelevalvemeedet kohandanud, ei hakata seda täitma enne kümne päeva möödumist § 190 lõike 1 punktis 1 nimetatud teate saatmisest taotlevale riigile, kui taotleva riigiga ei ole kokku lepitud teisiti. Võrreldavad sätted on KrMS § 48930 lõiked 1 ja 2. Lõike 5 kohaselt võib määruse peale kahtlustatav, tema kaitsja või prokuratuur esitada määruskaebuse kolme päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Kaebuse esitamine ei peata vaidlustatava määruse täitmist. Võrreldavad sätted on KrMS § 48929 lg-d 1–5. Eelnõu § 190 reguleerib järelevalvemeetme tunnustamise tagajärge. Lõike 1 kohaselt teavitab keskasutus viivitamata taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis kohtu määrusest, sealhulgas järelevalvemeetme kohandamisest koos põhjendusega (raamotsuse 2009/829 art 20 lg 2 p f), taotluse rahuldamisest keeldumisest koos põhjendusega (raamotsuse 2009/829 art 109 20lg 2 p g), järelevalvemeetme Eestis kohaldamise tähtajast (raamotsuse 2009/829 art 20 lg 2 p b, KrMS § 48923 lg 1 p 3), kohtu määruse peale esitatud määruskaebusest ja selle lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määrusest (raamotsuse 2009/829 art 20 lg 2 p-d d ja e, KrMS § 48923 lg 1 p 4), samuti järelevalvemeetme täitmise üle kontrolli rakendamisest (raamotsuse 2009/829 art 20 lg 2 p e). Lõike 2 kohaselt kohaldub Eesti õigus järelevalvemeetme täitmise kontrollimisele. Eesti õigus menetleda kuritegu, milles järelevalvemeetmele allutatud isik on kahtlustatav, kuid mis ei olnud järelevalvemeetme kohaldamise alus, ei ole piiratud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 16 ja art 18 lg 5, võrreldav säte on KrMS § 48928. Lõike 3 kohaselt teavitab Eesti täitva riigina taotlevat riiki: 1) kirjalikult taasesitatavas vormis kahtlustatava elukoha muutumisest. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 20 lg 2 p a, võrreldav säte on KrMS § 48923 lg 1 p 2; 2) kirjalikult taasesitatavas vormis täitmise võimatusest põhjusel, et kahtlustatavat ei ole pärast taotluse saamist Eestis kätte saadud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 20 lg 2 p c, võrreldav säte on KrMS § 48923 lg 1 p 2; 3) kohe sellekohast vormi (vt § 3 lg 3 p 4) kasutades järelevalvemeetme rikkumisest või muust asjaolust, mis annab alust järelevalvemeedet muuta või asendada vahistamise või muu samaväärse meetmega. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 19 lg 3, võrreldav säte on KrMS § 48923 lg 1 p 6. Eelnõu § 191 reguleerib järelevalvemeetme muutmist ja jätkamist. Lõike 1 kohaselt juhul, kui taotlev riik on teatanud järelevalvemeetme muutmisest, asutakse muudetud meedet täitma kohtumääruse alusel, mis tehakse §-s 189 sätestatu kohaselt järelevalvemeetme tunnustamisest keeldumise aluseid kontrollimata. Lõike 2 kohaselt võin kohus seejuures meedet vajadusel kohandada ja keelduda meetme tunnustamisest, kui see on vastuolus § 181 lõikega 3 või 4. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 18 lõiked 3 ja 4, võrreldav säte on KrMS § 48931. Lõike 3 kohaselt juhul, kui järelevalvemeetme kohaldamisel on Eestis tähtaeg ja taotlev riik on enne selle lõppemist taotlenud järelevalvemeetme kohaldamise jätkamist määratud tähtajal, otsustatakse jätkamine kohtumäärusega, mis tehakse §-s 189 sätestatu kohaselt järelevalvemeetme tunnustamisest keeldumise aluseid kontrollimata. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 17. Lõikes 4 täpsustatakse, et kui taotlev riik on otsustanud kahtlustatava vahistada või kohaldada muud samaväärset meedet, kohaldatakse isiku loovutamise sätteid. Loovutamisest ei või keelduda seetõttu, et tegu, mille alusel taotlus esitatakse, ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuritegu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 21 lg-d 1 ja 2, võrreldavad on KrMS § 48933 lõiked 1 ja 2. Lõikes 5 nähakse ette, et kui taotlev riik soovib kahtlustatavat järelevalvemeetme muutmise või vahistamise või muu samaväärse meetmega asendamise otsustamiseks ära kuulata, võimaldab Eesti seda kaugülekuulamise sätete kohaselt. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 19 lg 4. Eelnõu § 192 reguleerib järelevalvemeetme täitmise lõpetamist. Lõike 1 sätete järgi ei kohalda Eesti tunnustatud järelevalvemeedet või lõpetab selle kohaldamise, kui: 1) kahtlustatav ei ole Eestis kättesaadav või ei ela enam Eestis. Võrreldavad on KrMS § 48930 lg 5 punktid 1 ja 2; 110 2) taotlus on tagasi võetud või on teatavaks saanud asjaolu, mis välistab meetme kohaldamise. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 19 lg 6, võrreldav säte on KrMS § 48930 lg 5 p 3 (p 4 ei ole vajalik, sest tunnustamata meetme täitmispädevus ongi taotleval riigil); 3) Eesti keeldub järelevalvemeetme kohaldamise jätkamisest § 191 lõikes 1 või 2 nimetatud asjaoludel. Võrreldav säte on KrMS § 48930 lg 5 p 4. Lõikes 2 nähakse ette, et kui Eesti täitva riigina on teavitanud taotlevat riiki vähemalt kahel korral § 190 lõike 3 punktis 3 nimetatud asjaolust (s.t järelevalvemeetme rikkumisest või muust asjaolust, mis annab alust järelevalvemeedet muuta või asendada vahistamise või muu samaväärse meetmega) ja taotlev riik ei ole otsustanud järelevalvemeedet muuta või seda vahistamise või muu samaväärse meetmega asendada, võib Eesti sellise otsuse tegemist taotlevalt riigilt taotleda, andes selleks tähtaja. Kui taotlev riik ei ole nimetatud tähtaja jooksul teatanud oma otsusest või põhjendanud selle puudumist, lõpetab Eesti järelevalvemeetme täitmise, millest teatatakse taotlevale riigile. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 23 lg-d 1 ja 2, võrreldavad on KrMS § 48932 lõiked 1 ja 2, vt ka § 48923 lg 1 p 8. Lõike 3 alusel võib Eesti järelevalvemeetme täitmise ajal küsida taotlevalt riigilt, kas järelevalvemeetme kohaldamine on kriminaalasja asjaolusid arvestades jätkuvalt vajalik või kas taotluses nimetatud tähtaega on vaja pikendada. Kui järelevalvemeetme kohaldamisel Eestis on tähtaeg, mida on võimalik pikendada, võib Eesti küsida taotlevalt riigilt teavet tähtaja pikendamise vajaduse kohta, andes vastamiseks tähtaja. Kui taotlev riik ei ole tähtajal vastanud, annab Eesti täiendava tähtaja teabe andmiseks, teatades, et vastuse puudumise korral lõpetatakse järelevalvemeetme täitmise kontrollimine. Kui taotlev riik ei ole täiendava tähtaja lõppedes küsitud teavet andnud, lõpetab Eesti järelevalvemeetme täitmise, millest teatatakse taotlevale riigile. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 19 lõiked 1 ja 2 ja art 23 lg 3, võrreldav säte on KrMS § 48930 lg 6, vt ka § 48923 lg 1 p 8. 13. peatüki 3. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kui Eesti on järelevalvemeetme tunnustamist taotlev riik. Eelnõu § 193 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleda ELi liikmesriigilt Eesti pädeva asutuse lõpliku lahendiga kohaldatud vahistamisest erineva järelevalvemeetme tunnustamist ja täitmist. Taotlus esitatakse raamotsuse kohaselt korraga ühele riigile, kuna mõeldav ei ole järelevalvemeetme täitmine korraga mitmes riigis ning ei oleks ka korrektne ühel ajal esitatud taotlustega katsetada, milline riik sellega nõustub – nii kasutataks teise riigi ressurssi taotluse menetlemiseks ebaausalt. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 4 p-d a–b ja art 10lg 6, võrreldav säte on KrMS § 48934 lg 3. Lõike 2 kohaselt võtab Eesti taotluse esitamisel ja taotluse rahuldamise korral edaspidi arvesse teavet, mille kohaselt kahtlustatav, kellele järelevalvemeede kohaldub, on ohvrile või täitva riigi üldsusele tõsiselt ohtlik. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 22 lg 2. Lõikes 3 on viiteliselt nõuded taotluse kohta. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 22 lg 2. Eelnõu § 194 määrab asutuste pädevuse. Lõike 1 kohaselt on järelevalvemeetme tunnustamise taotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks ja taotluse tagasivõtmiseks pädev asutus kohus kohtumenetluses, samuti kohtueelses menetluses nende kriminaalmenetluse tagamise vahendite puhul, mida KrMS kohaselt kohaldab kohus määrusega, ning prokuratuur eespool nimetamata juhtudel. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 6 lõiked 1–3, võrreldav säte on KrMS § 48934 lg 1, vt ka § 48925 lõiked 1 ja 2. 111 Lõike 2 järgi edastab pädev asutus taotluse keskasutusele. Keskasutus edastab taotluse koos nõutava tõlkega täitva riigi pädevale asutusele. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 10 lõiked 1–3 ja 7 ning art 24, võrreldav säte on KrMS § 48934 lõiked 1 ja 4. Lõike 3 kohaselt võib pädev asutus taotleda täitvalt riigilt teavet selle riigi õiguse kohasest järelevalvemeetme kohaldamise tähtaja ülemmäärast. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 20 lg 2 p b. Lõike 4 kohaselt võib pädev asutus taotluse tagasi võtta, kui lõike 3 alusel saadud teave või täitva riigi otsus järelevalvemeedet kohandada ei ole vastuvõetav, samuti juhul, kui täitev riik on teatanud võimatusest kahtlustatavat Euroopa vahistamismääruse alusel Eestile loovutada, sellekohase teabe saamisest ei ole möödunud üle kümne päeva ning järelevalvemeedet ei ole täitvas riigis veel rakendama asutud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 20 lg 2 p-d b ja f, art 13 lg 3 ja art 15 lg 3. Eelnõu § 195 reguleerib järelevalvemeetme tunnustamise tagajärge Eesti kui taotleva riigi jaoks. Lõige 1 keelab Eestil sekkuda järelevalvemeetme täitmise kontrollimisse, kui täitev riik on teatanud meetme tunnustamisest ja seda täitma asunud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 11 lg 1 ja art 16, võrreldav säte on KrMS § 48935 lg 1. Lõike 2 kohaselt võib Eesti vaatamata lõikes 1 sätestatule: 1) taotluse aluseks olevat järelevalvemeedet sisu, tähtaja või muude tingimuste suhtes Eesti õiguse kohase lahendiga muuta ja tühistada. Selline muutmine võib olla KrMSist tulenevalt põhjendatud, kui asjaolud muutuvad, sh kui teadvustuvad uued ohud või algsed järelevalvemeetme eesmärgid on muutunud üleliigseks. Arvesse tuleb võtta, et järelevalvemeetme kohaldamine riivab alati kahtlustatava õigusi ja vabadust ning seega peab nende kohaldamine olema proportsionaalne. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 18 lg 1 p-d a ja b, võrreldav säte on KrMS § 48924; 2) anda Eesti õiguse kohaselt kahtlustatava suhtes vahistamismääruse või sellega samaväärse määruse. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 18 lg 1 p c, võrreldav säte on KrMS § 48924; 3) asuda järelevalvemeedet täitma, kui kahtlustataval puudub õigusliku alusega ja tavapärane elukoht täitvas riigis. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 11 lg 2 p a; 4) asuda järelevalvemeedet täitma, kui Eesti on taotluse tagasi võtnud või kui Eesti on järelevalvemeedet muutnud ja täitev riik on keeldunud muudetud järelevalvemeedet tunnustamast. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 11 lg 2 p-d b ja c, võrreldav säte on KrMS § 48935 lg 2 p 1; 5) asuda järelevalvemeedet täitma, kui täitva riigi õiguse kohaselt on järelevalvemeetme kohaldamise tähtaeg lõppenud või kui täitev riik on järelevalvemeetme täitmise lõpetanud lõikes 3 või 7 nimetatud tähtaja järgimata jätmise tõttu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 11 lg 2 p-d d ja e, võrreldav säte on KrMS § 48930 lg 5 p-d 1–5 ja § 48935 lg 2 p 2; 6) taotleda täitvalt riigilt, kelle seadusest tulenevalt on järelevalvemeetme täitmisel tähtaeg, enne selle tähtaja lõppemist järelevalvemeetme kohaldamise jätkamist määratud tähtajal. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 17, võrreldav säte on KrMS § 48936. Lõike 3 kohaselt lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud lahendi tegemine otsustatakse Eesti algatusel või juhul, kui täitev riik on küsinud, kas järelevalvemeetme kohaldamine on kriminaalasja asjaolusid arvestades jätkuvalt vajalik, või teatanud järelevalvemeetme rikkumisest või muust asjaolust, mis annab alust järelevalvemeedet muuta või asendada vahistamise või muu samaväärse meetmega. Kui täitev riik on teatanud järelevalvemeetme rikkumisest või muust asjaolust korduvalt ja andnud tähtaja lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud lahendi tegemise otsustamiseks, otsustab Eesti lahendi tegemise nimetatud tähtajal või 112 põhjendab otsustamisest keeldumist, kui järelevalvemeetme täitmine täitvas riigis on vajalik. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 19 lg 1 ja art 23 lõiked 1 ja 2. Lõikes 4 täpsustatakse, et kui lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud lahendi tegemiseks on vaja kahtlustatav ära kuulata, toimub see kaugülekuulamise sätete kohaselt. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 19 lg 4. Lõikes 5 täpsustatakse, et lõike 2 punktis 6 nimetatud taotluse esitamisel arvestatakse järelevalvemeetme vajalikkust kriminaalasja menetlemisel ning järelevalvemeetme Eestile üleandmise mõju kahtlustatavale. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 17. Lõike 6 kohaselt teavitab pädev asutus täitvat riiki: 1) lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud lahendi tegemisest, samuti selle peale esitatud kaebusest ja kaebuse lahendamise tulemusest. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 19 lg 5, võrreldavad on KrMS § 48923 lg 1 punktid 1 ja 2; 2) omal algatusel või täitva riigi küsimusele vastates, kas järelevalvemeetme kohaldamine on kriminaalasja asjaolusid arvestades jätkuvalt vajalik. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 19 lg 1. Lõikes 7 täpsustatakse, et kui täitev riik on Eestilt korduvalt küsinud, kas järelevalvemeetme kohaldamine on kriminaalasja asjaolusid arvestades jätkuvalt vajalik ja andnud tähtaja, teatab Eesti nimetatud tähtajal, kas järelevalvemeetme täitmine täitvas riigis on vajalik (raamotsuse 2009/829 art 23 lg 3); tähtaja mittejärgimine on seotud täitva riigi õigusega täitmine lõpetada; 3) enne § 187 lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud tähtaja lõppemist omal algatusel või täitva riigi küsimusele vastates, kas nimetatud tähtaega on vaja pikendada ja kui pikaks ajaks. Sättega võetakse üle raamotsuse 2009/829 art 19 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 48923 lg 3 p 3. Eelnõu 14. peatükk reguleerib lähenemiskeelu tunnustamist direktiivi 2011/99 alusel ja koosneb kolmest jaost. 14. peatüki 1. jagu sisaldab üldsätteid. Eelnõu § 196 lõike 1 kohaselt hõlmab lähenemiskeelu tunnustamine ELi liikmesriigi poolt kohaldatud meetmeid füüsilise isiku (kaitstav isik) kaitseks teise liikmesriigi lähenemiskeelu alusel viimati nimetatud riigi taotlusel. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 2 lg-d 1 ja 3, võrreldav säte on KrMS § 5083 lg 1. Lõikes 2 määratletakse, mida mõistetakse taotleva riigi lähenemiskeelu all. See tähendab taotleva riigi õiguse kohaselt kriminaalmenetluses tehtud jõustunud lahendit, millega seatakse kaitstava isiku elu, füüsilist, seksuaalset või vaimset terviklikkust, väärikust või isikuvabadust süüteoga ohustavale füüsilisele isikule (kohustatud isik) keeld minna kaitstud isiku elu- või viibimiskohta, kaitstava isikuga mis tahes viisil suhtlemise keeld või piirang ja/või kaitstavale isikule kindlaksmääratud kaugusele lähenemise keeld või piirang. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 2 lg-d 2 ja 4 ja art 5, võrreldav säte on KrMS § 5081. Viibimist tuleb mõista sellele sõnale korrakaitseseaduses antud tähenduses. Lõikes 3 sätestatakse lähenemiskeelu tunnustamise taotluse esitamise kumulatiivsed tingimused. Taotluse võib pädev asutus esitada, kui: 1) taotlevas riigis on seatud lõikes 2 sätestatule vastav lähenemiskeeld. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 5 ja art 6 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 5088 lg 1; 2) kaitstav isik kavatseb asuda või on asunud elama või elama või viibima täitvasse riiki. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 6 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 5083 lg 2. 3) kaitstav isik või tema esindaja on esitanud taotleva või täitva riigi pädevale asutusele sooviavalduse taotluse esitamiseks. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 6 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 5088 lg 2; 113 4) kohustatud isikule on antud võimalus esitada oma arvamus ja lähenemiskeeld vaidlustada, kui tema arvamust ei ole küsitud ja vaidlustamise võimalust tagatud juba lähenemiskeelu seadmisel. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 6 lg 4; 5) arvesse on võetud kaitstava isiku täitvas riigis viibimise aja kestust ja kaitsevajaduse tõsidust. Viimasel juhul on tegemist diskretsiooni kasutamisega taotleva riigi pädeva asutuse poolt – lähenemiskeeld nagu iga muu piirang on kohustatud isiku õiguste ja vabaduse riive, mida saab õigustada oht, mida ta kaitstavale isikule kujutab. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 6 lg 1, võrreldav säte on KrMS § 5083 lg 4. Lõike 4 kohaselt juhul, kui kaitstava isiku sooviavaldus on esitatud täitva riigi pädevale asutusele, edastatakse see viivitamata taotleva riigi pädevale asutusele. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 6 lg 3. Lõike 5 kohaselt korraldavad taotlev ja täitev riik vajadusel konsultatsioone, sealhulgas lähenemiskeelu jätkuva täitmise vajaduse selgitamiseks. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 14 lg 3. 14. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kui Eesti on lähenemiskeelu tunnustamisel täitev riik. Eelnõu § 197 sätestab lähenemiskeelu tunnustamisest keeldumise alused. Need ei ole kohustuslikud. Eesti võib keelduda lähenemiskeelu tunnustamisest, kui: 1) lähenemiskeelu tunnustamise tunnistus on ebatäielik ja puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 10 lg 1 p a, võrreldav säte on KrMS § 5084 lg 1 p 1; 2) taotleva riigi lähenemiskeeld puudub või ei vasta § 196 lõikes 2 sätestatule. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 10 lg 1 p b, võrreldav säte on KrMS § 5084 lg 1 p 3; 3) taotleva riigi lähenemiskeelu aluseks olev tegu ei ole Eesti õiguse järgi karistatav. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 10 lg 1 p c, võrreldav säte on KrMS § 5084 lg 1 p 2; 4) kuritegu, mille toimepanemisega seoses kohustatud isikule on taotleva riigi lähenemiskeeld seatud, allub Eesti jurisdiktsioonile ja selle kohta on Eestis antud amnestia. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 10 lg 1 p d; 5) Eesti õiguse järgi on meetme kohaldamine välistatud kohustatud isiku puutumatuse tõttu. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 10 lg 1 p e; 6) kuritegu, mille toimepanemisega seoses kohustatud isikule on taotleva riigi lähenemiskeeld seatud, allub Eesti jurisdiktsioonile ja selle teo menetlemine on Eestis välistatud aegumise tõttu. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 10 lg 1 p f; 7) lähenemiskeelu tunnustamine oleks vastuolus sama teo eest korduvalt karistamise keeluga. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 10 lg 1 p g. Sätte sisustamisel tuleb lähtuda EL õigusest; 8) kohustatud isik oli selle teo toimepanemise ajal noorem kui neljateistaastane, mille toimepanemisega seoses talle on taotleva riigi lähenemiskeeld seatud.. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 10 lg 1 p h; 9) kuritegu, mille toimepanemisega seoses kohustatud isikule on taotleva riigi lähenemiskeeld seatud, on Eesti õiguse kohaselt toime pandud suuremas või olulisemas osas Eesti territooriumil. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 10 lg 1 p i. Eelnõu § 198 reguleerib taotluse sisu, esitamise ja menetluse nõudeid. Lõike 1 kohaselt esitatakse lähenemiskeelu tunnustamise taotlus sellekohasel direktiivist tuleneval vormil (vt § 3 lg 1 p 5) keskasutusele ja selles peavad sisalduma kaitstava isiku tuvastamist võimaldavad ja 114 kodakondsuse andmed, samuti kaitstava isiku esindaja tuvastamist võimaldavad ja kodakondsuse andmed, kui kaitstav isik on alaealine või piiratud teovõimega, kaitstava isiku kavatsuse kohane Eestisse elama või viibima asumise kuupäev ja tema Eestis viibimise ajavahemik, kui see on teada, taotluse koostanud pädeva asutuse nimi, aadress ja kontaktandmed, taotleva riigi lähenemiskeelu tuvastamist võimaldavad andmed, kokkuvõte faktidest ja asjaoludest, mille alusel taotlevas riigis on lähenemiskeeld seatud, taotleva riigi lähenemiskeeluga seatud kohustatud isiku kohustuste sisu ja tähtaeg, samuti kohustuse rikkumise korral ettenähtud sanktsioonid, kui need on asjakohased, andmed tehnilise vahendi kohta, mida kaitstav isik või kohustatud isik lähenemiskeelu täitmise tagamiseks kasutab, kui see on asjakohane, kohustatud isiku tuvastamist võimaldavad, kodakondsuse ja kontaktandmed, andmed kaitstavale isikule ja kohustatud isikule riigi õigusabi võimaldamise kohta taotlevas riigis, kui need andmed on taotluse koostajale pingutusteta kättesaadavad, kirjeldus muudest asjaoludest, mis võivad olla olulised kaitstava isiku ohustatuse hindamisel, kui see on asjakohane, ning kui see on asjakohane, andmed kohustatud isiku suhtes järelevalvemeetme tunnustamise taotluse või kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluse esitamise kohta, kui seda ei ole esitatud Eestile, samuti sellise taotluse vastu võtnud pädeva asutuse andmed. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 7 p-d a–k. Lõike 2 kohaselt juhul, kui keskasutus ei tuvasta taotluse edasist menetlust välistavaid asjaolusid, teeb ta selle kättesaadavaks kohustatud isiku elukoha järgsele maakohtule, elukohata isiku puhul Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 8 lg 1 (ei näe ette keskasutust vahendajana), võrreldav säte on KrMS § 5082 lg 1. Lõike 3 kohaselt otsustatakse lähenemiskeelu tunnustamine otsustatakse sama prioriteetsusega, nagu võrreldav riigisisene juhtum, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, kiireloomulisust, kaitstava isiku Eestisse saabumise aega ja ohu tõsidust. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 15, võrreldav säte on KrMS § 5083 lg 3. Eelnõu §-d 199 ja 200 reguleerivad kohtumenetlust ja -lahendit lähenemiskeelu tunnustamisel. § 199 lõike 1 kohaselt korraldatakse lähenemiskeelu tunnustamise otsustamiseks kolme tööpäeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates kohtuistung. Kohtuistungi toimumisest teavitatakse kohustatud isikut, tema kaitsjat, kui ta on teada, ning prokuratuuri. Kohustatud isik on kohustustatud istungist osa võtma, kui ta viibib Eestis ja teda ei olnud kaasatud taotleva riigi lähenemiskeelu seadmise menetluses. Kohustatud isiku kaitsja ja prokurör võivad osaleda istungil, kuid neil ei ole seda kohustust. Kohtuistungi toimumisest teavitatakse kohustatud isikut. Võrreldav säte on KrMS § 5083 lg 6. Kui kohustatud isik ei ole Eestis ning kaitsja ja prokurör istungil ei osale, saab tunnustamise otsustada kohtuniku kabinetis. Lõike 2 kohaselt kohtuistungil tutvustab kohus lähenemiskeelu tunnustamise menetlust ja kuulab ära kohustatud isiku ja tema kaitsja ning prokuröri arvamuse, kui nad viibivad istungil . Eelnõu § 200 lõike 1 kohaselt asutakse lähenemiskeeldu täitma kohtumääruse alusel, millega kohaldatakse Eesti õiguses samasuguses olukorras kohalduvaid kriminaalmenetluslike või muid meetmeid kaitstava isiku kaitseks, säilitades maksimaalselt taotleva riigi lähenemiskeeluga seatud kohustuste sisu. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 9 lõiked 1 ja 2, võrreldav säte on KrMS § 5083 lg 5. Lõike 2 kohaselt tunnustab kohus määrusega taotleva riigi lähenemiskeeldu või keeldub selle tunnustamisest §-s 197 sätestatu alusel. Määruses märgitakse lõike 3 kohaselt kohustatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed, läbivaadatud taotluse sisu, kohtuistungil osalenud isikute seisukohad, kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta, lähenemiskeeluga 115 hõlmatud kohustuste kohaldamise otsustus ja põhjendused, kohustuse Eestis kohaldamise tähtaeg, kui see on seadusest tulenevalt asjakohane (KrMS §-st 1411 konkreetset tähtaega ei tulene, kuid selle seadmine võib olla seotud menetluse staadiumi, kaitstava isiku Eestis viibimise aja või muude asjaoludega), samuti selgitus kohustuse rikkumise korral ettenähtud sanktsioonide kohta, kui need on asjakohased. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 9 lg 3. Lõike 4 kohaselt toimetab kohus määruse viivitamata kätte kohustatud isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele ja Politsei- ja Piirivalveametile, et teostada kontrolli meetme täitmise üle. Eelnõu § 201 näeb ette lähenemiskeelu tunnustamise tagajärje. Lõike 1 kohaselt toimetab kohus jõustunud määruse meetme kohaldamise kohta kohustatud isikule kätte ning teeb teatavaks kaitstavale isikule. Kohustatud isikule ei avaldata kaitstava isiku aadressi ega kontaktandmeid, kui need ei ole vajalikud kohustuse täitmiseks. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 9 lg 3, võrreldav säte on KrMS § 5085. Kuna sanktsiooniähvardus lähenemiskeelu rikkumise korral on määruse osa, seda teate kontekstis eraldi ei nimetata. Kaitstava isiku andmete avaldamisel tuleb silmas pidada, et kohustatud isik saaks neid teada nii palju, kui vajalik, ja nii vähe, kui võimalik. Lõike 2 kohaselt toimetatakse jõustunud määrus taotluse rahuldamata jätmise kohta kätte kaitstavale isikule. Kaitstavat isikut teavitatakse võimalustest taotleda lähenemiskeeldu riigisiseses kriminaalmenetluses või tsiviilkohtumenetluse korras. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 10 lg 2 p-d a–c, võrreldav säte on KrMS § 5084 lg 2. Kaitstud isik ei ole menetlusosaline, seega tehakse talle teatavaks ainult jõustunud lahend ja selgitatakse alternatiivseid kaitse taotlemise võimalusi. Lõike 3 kohaselt teatab Politsei- ja Piirivalveamet vahetult või keskasutuse vahendusel viivitamata taotlevale riigile kirjalikult taasesitatavas vormis kohtu määrusest, sealhulgas kohaldatud kohustustest ja taotluse rahuldamisest keeldumisest koos põhjendusega (direktiivi 2011/99 art 10 lg 2 p a), kohustuse Eestis kohaldamise tähtajast ja kohustuse rikkumise korral ettenähtud sanktsioonidest, kui need on asjakohased. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 9 lg 3. Lõikes 4 sätestatakse põhimõte, et Eesti õigus kohaldub tunnustatud lähenemiskeeluga hõlmatud kohustustele, nende täitmise kontrollimisele, kohustuse rikkumise korral kohalduvatele sanktsioonidele ja õiguskaitsevahenditele. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 11 lg 1. Lõike 5 kohaselt juhul, kui kohustatud isik rikub tunnustatud lähenemiskeelu alusel Eestis kohaldatud kohustust, võib Eesti kohaldada Eesti õiguses ettenähtud kriminaalvastutust ja muid kuivkaristusõiguslikke meetmeid. Kui Eesti õigus ei näe ette sanktsiooni kohustuse rikkumise korral, võib kohaldada hädavajalikke ajutisi meetmeid rikkumise lõpetamiseks, samuti teatab Politsei- ja Piirivalveamet vahetult või keskasutuse vahendusel lähenemiskeeluga hõlmatud kohustusest ja kõigist teadaolevatest rikkumistest taotleva riigi pädevale asutusele, kasutades sellekohast vormi, taotleva riigi määratud keeles (vt § 3 lg 2 p 5). Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 11 lg 2 p-d a–c ja lg 3 ning art-d 12 ja 17, võrreldav säte on KrMS § 5086 lg 1. Lõike 6 kohaselt teatab Politsei- ja Piirivalveamet vahetult või keskasutuse vahendusel sellekohast vormi kasutades seatud kohustuste kõigist rikkumistest ka selle riigi 116 pädevale asutusele, kellele on esitatud järelevalvemeetme või kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotlus. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 12. Eelnõu § 202 näeb ette lähenemiskeelu muutmise ja kohaldamise lõpetamise alused ja tingimused. Lõike 1 kohaselt juhul, kui taotlev riik on teatanud taotluse aluseks olnud taotleva riigi lähenemiskeelu muutmisest, asutakse muudetud kohustusi täitma kohtumääruse alusel, mis tehakse §-s 200 sätestatu kohaselt. Kohus võib seejuures: 1) kohaldada Eesti õiguses samasuguses olukorras kohalduvaid kriminaalmenetluslike või muid meetmeid kaitstava isiku kaitseks. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 13 lg 7 p a, võrreldav säte on KrMS § 5087 lg 1; 2) keelduda muudetud lähenemiskeelu tunnustamisest, kui see on vastuolus § 196 lõikega 2 või kui lähenemiskeelu tunnustamise tunnistus on ebatäielik ja puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 13 lg 7 p b, võrreldav säte on KrMS § 5087 lg 2. Lõike 2 kohaselt ei kohalda Eesti tunnustatud lähenemiskeeldu või lõpetab selle kohaldamise, kui: 1) taotlev riik on teavitanud taotluse tagasivõtmisest seetõttu, et taotluse aluseks olnud taotleva riigi lähenemiskeeld on tühistatud või kehtetuks tunnistatud. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 13 lg 6, võrreldav säte on KrMS § 5087 lg 2; 2) on ilmne, et kaitstav isik ei ela ega viibi Eestis või on Eestist lõplikult lahkunud. Võrreldav säte on KrMS § 5087 lg 3. Lähenemiskeeldu tühistada ei ole tarvis; 3) Eesti õiguse kohane kohustuse kohaldamise tähtaeg on lõppenud. Võrreldav säte on KrMS § 5087 lg 3. Eraldi direktiivi kontekstis tähtaja ettenägemine ei ole põhjendatud, kuna riigisisesed KrMSis sätestatud tähtajad kohalduvad niigi; 4) Eesti keeldub muudetud kohustuse tunnustamisest lõike 1 punkti 2 kohaselt. Võrreldav säte on KrMS § 5087 lg 2; 5) kui taotlev riik on pärast lähenemiskeelu tunnustamist esitanud Eestile kriminaalhooldusmeetme või järelevalvemeetme tunnustamise taotluse. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 14 lg 1 p-d a–d. Lõike 3 kohaselt teatab Politsei- ja Piirivalveamet vahetult või keskasutuse vahendusel viivitamata taotlevale riigile ja võimalusel kaitstavale isikule lähenemiskeelu kohaldamise lõpetamisest lõike 3 punktide 2–5 alusel. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 14 lg 2, võrreldav säte on KrMS § 5087 lg 4. 14. peatüki 3. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on lähenemiskeelu tunnustamist taotlev riik. Eelnõu § 203 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleda ELi liikmesriigilt Eesti lähenemiskeelu tunnustamist ja täitmist. Lähenemiskeelu tunnustamise taotluse nõuded sätestatakse viiteliselt. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 7. Lõike 2 kohaselt teavitab Eestis lähenemiskeelu kohaldanud kohus kaitstavat isikut õigusest esitada sooviavaldus lähenemiskeelu tunnustamise taotluse esitamiseks, kui ta kavatseb asuda või on asunud elama või viibima riiki, kellele võib esitada käesoleva peatüki kohaselt lähenemiskeelu tunnustamise taotluse, ning selle esitamise tingimustest. Kooskõlas direktiiviga soovitatakse kaitstaval isikul esitada sooviavaldus enne Eestist lahkumist. Kui sooviavaldust ei rahuldata, teavitatakse kaitstavat isikut selle otsuse vaidlustamise tingimustest. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 6 lg 5 ja art 7. 117 Lõike 3 kohaselt esitatakse kaitstava isiku sooviavaldus Eesti lähenemiskeelu tunnustamise taotluse esitamiseks Eesti lähenemiskeeldu kohaldanud kohtule. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 8 lg 2. Lõikes 4 sätestatu kohaselt juhul, kui sooviavaldust ei rahuldata, teavitatakse kaitstavat isikut selle otsuse vaidlustamise tingimustest. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 6 lg 5 ja art 7. Eelnõu § 204 määrab asutuste pädevuse. Lõike 1 kohaselt on lähenemiskeelu tunnustamise taotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks ja taotluse tagasivõtmiseks pädev asutus maakohus, kes on kohaldanud Eesti lähenemiskeelu. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 3 lõiked 1–3, võrreldavate on KrMS § 5082 lg 1 ja § 5088 lg 3. Lõike 2 kohaselt edastab pädev asutus taotluse keskasutusele. Keskasutus edastab taotluse täitva riigi määratud keeles selle riigi pädevale asutusele. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 8 lõiked 1 ja 2 ja art 17, võrreldavad on KrMS § 5088 lg-d 3 ja 4. Eelnõu §-s 205 reguleeritakse lähenemiskeelu tunnustamise tagajärge Eesti kui taotleva riigi jaoks. Lõike 1 kohaselt ei sekku Eesti lähenemiskeelu täitmise kontrollimisse, kui täitev riik on teatanud lähenemiskeelu tunnustamisest ja seda kohaldanud. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 11 lg 1. Vaatamata lõikes 1 sätestatule võib Eesti lõike 2 kohaselt: 1) taotluse aluseks olevat lähenemiskeelu sisu, tähtaja või muude tingimuste suhtes Eesti õiguse kohase lahendiga muuta; 2) taotluse aluseks olevat lähenemiskeelu Eesti õiguse kohase lahendiga tühistada või kehtetuks tunnistada, millega loetakse ka lähenemiskeelu tunnustamise taotlus tagasi võetuks. Sätetega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 13 lg 1 p a; 3) asuda lähenemiskeeldu kohaldama, kui täitev riik on teatanud selle kohaldamise lõpetamisest; 4) kohaldada kehtivuse kaotanud lähenemiskeelu asemel vahistamist, kui lähenemiskeeldu kohaldati kriminaalhooldusmeetme või järelevalvemeetmena. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 13 lg 1 p b. Lõike 3 kohaselt juhul, kui kriminaalhooldusmeetme või järelevalvemeetme tunnustamise taotlus on riigile, mis ei ole lähenemiskeelu tunnustamise taotlust täitev riik, esitatud enne või pärast lähenemiskeelu tunnustamise taotluse esitamist, kohalduvad edasistele otsustele vastavalt kriminaalhooldusmeetmete või järelevalvemeetmete tunnustamist puudutavad sätted. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 13 lg 3. Lõike 4 kohaselt juhul, kui lähenemiskeelu sisuks olev kohustus sisaldub kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluses, mille Eesti on esitanud riigile, mis ei ole lähenemiskeelu tunnustamise taotlust täitev riik, enne või pärast lähenemiskeelu tunnustamise taotluse esitamist ning selle taotluse saanud riik on kriminaalhooldusmeedet tunnustades seda kohandanud lähenemiskeelu sisuks olevaid kohustusi muutes, otsustab Eesti pädev asutus viivitamata muuta lähenemiskeelu sisu, tähtaega või muid tingimusi, tühistab selle või tunnistab selle kehtetuks. Sättega võetakse üle direktiivi 2011/99 art 13 lg 4. Eelnõu 15. peatükk reguleerib vangistuse tunnustamist raamotsuse 2008/909 alusel ja koosneb kolmest jaost. 15. peatüki 1. jagu sisaldab üldsätteid. 118 Eelnõu § 206 lõike 1 kohaselt hõlmab vangistamise tunnustamine EL liikmesriigi (täitev riik) poolt teise liikmesriigi (taotlev riik) jõustunud kohtuotsusega karistatud isikule kohaldatud vangistuse või muu võrreldava isikuvabaduse piirangu sõltuvalt liikmesriigi õigussüsteemist võivad need karistused olla erinevad; nt koduarest) tunnustamist ja täitmist otsuse teinud riigi taotlusel. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 1 p-d a–d; võrreldavad sätted on KrMS § 477 lg 1 p-d 1–2 ja § 50834 lg 1. Lõikes 2 on sõnastatud põhimõte, et taotluse esitamise ja rahuldamise eesmärk on tõhusam karistatud isiku taas ühiskonnastamine. Taotlus esitatakse juhul, kui taotleva riigi hinnangul aitab see kaasa nimetatud eesmärgi saavutamisele. Kui see on hinnangu kujunemiseks vajalik, konsulteerib taotlev riik enne taotluse esitamist riigiga, kellele taotlus võidakse esitada. Kui selle riigi nõusolek taotluse esitamiseks on vajalik, antakse see viivituseta. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 4 lõiked 2 ja 3; võrreldav säte on KrMS § 50835 lg 3. Lõikes 3 täpsustatakse, et riik, millega lõikes 2 nimetatud konsultatsioone peetakse või millele on taotlus esitatud, võib esitada taotlevale riigile põhistatud seisukoha, miks ta ei pea karistatud isiku tõhusa taasühiskonnastamise eesmärki vangistuse tunnustamise teel saavutatavaks. Seisukoha kujundamisel võetakse arvesse karistatud isiku arvamust vangistuse tunnustamise taotluse esitamise kohta, kui taotlev riik on selle edastanud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 4 lg 4 ja art 6 lg 3. Lõikes 4 täpsustatakse, et taotlusega ei hõlmata vangistusest või muust võrreldavast isikuvabaduse piirangust erineva karistuse või mõjutusvahendi tunnustamist. Muu karistuse või mõjutusvahendi täitmine ei oma tähendust vangistuse tunnustamise taotluse esitamisel või rahuldamisel. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 3 lõiked 1 ja 3. Lõikes 5 täpsustatakse, et vangistuse tunnustamist võib kohaldada ka juhul, kui loovutamistaotluse täitmisest keeldutakse § 131 lõike 1 punktis 5 ja § 132 lõike 1 punktis 7 sätestatud alustel. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 25. Eelnõu §-s 207 sätestatakse vangistuse tunnustamise taotlemise üldtingimused. Lõike 1 kohaselt võib täitev riik olla: 1) riik, kelle kodanik ja alaline elanik karistatud isik on. Võrreldav säte on KrMS § 50836 lg 1 p 1; 2) riik, kelle kodanik karistatud isik on ja kuhu ta saadetakse taotleva riigi jõustunud kohtulahendi või haldusotsuse alusel pärast karistuse ära kandmist. Võrreldav säte on KrMS § 50836 lg 1 p 2; 3) riik, kes on pärast taotleva riigiga toimunud konsultatsioone andnud nõusoleku taotluse esitamiseks või 4) pärast taotleva riigiga toimunud konsultatsioone riik, kelle kodanik või alaline elanik karistatud isik on, kui see riik on eelnevalt teatanud valmisolekust sellisel juhul taotlus vastu võtta. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 4 lg 1 1 p-d a–c ning lõiked 3 ja 7; võrreldav säte on KrMS § 50836 lg 2. Lõike 2 kohaselt võib karistatud isik esitada taotlevale riigile sooviavalduse taotluse esitamiseks. Riik, kellele lõike 1 kohaselt võib taotluse esitada, võib enda algatusel või karistatud isiku sooviavalduse alusel teha taotlevale riigile ettepaneku taotluse esitamiseks. Nimetatud ettepanekud ja sooviavaldused ei ole taotlevale riigile siduvad. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 4 lg 5; võrreldav säte on KrMS § 50837 lg 1. 119 Lõike 3 kohaselt antakse taotlevas riigis viibivale karistatud isikule võimalus avaldada arvamus vangistuse tunnustamise taotluse esitamise kohta vaatamata sellele, kas tema nõusolek on nõutav. Kui karistatud isiku arvamus antakse suuliselt, talletatakse see taasesitatavas vormis (nt kirjalikult, heli- või audiosalvestisena). Karistatud isiku arvamust võtab taotlev riik arvesse taotluse esitamise otsustamisel ning, kui see on asjakohane, edastab selle riigile, kellele taotlus võidakse esitada või kellele taotlus on juba esitatud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 6 lg 3. Lõike 4 kohaselt juhul, kui taotlev riik peab seda karistatud isiku vanuse või terviseseisundi tõttu põhjendatuks, võib karistatud isiku asemel lõikes 2 nimetatud sooviavalduse esitada või lõikes 3 nimetatud arvamuse anda tema seaduslik esindaja. Sätte analoogia on raamotsuse 2008/909 art 6 lg 3. Lõike 5 kohaselt juhul, kui taotlev riik on vangistuse tunnustamise taotluse esitanud, tehakse karistatud isikule kättesaadavaks sellekohane teave talle arusaadavas keeles. Kui karistatud isik viibib täitvas riigis, lisab taotlev riik teate taotlusele ning täitev riik teeb selle karistatud isikule kättesaadavaks. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 6 lg 4; võrreldavad sätted on KrMS § 50838 lõiked 3 ja 4. Eelnõu § 208 sätestab vangistuse tunnustamise taotlemise tingimused Eestis. Lõike 1 kohaselt juhul, kui süüdimõistva otsuse on teinud Eesti ja karistatud isik viibib Eestis, võib ta esitada § 207 lõikes 2 nimetatud sooviavalduse vanglale, milles teda kinni peetakse. Sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettepanek taotluse esitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile. Lõike 2 kohaselt arvestatakse § 207 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud konsultatsioonides ning sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud sooviavalduse ja ettepaneku läbivaatamisel Eestis karistatud isiku perekondlikke või muid kaalukaid sidemeid välisriigiga, isiku ja tema lähedaste huvisid ja isiku arvamust. Võrreldavad sätted on KrMS § 50836 lg 2 ja § 50837 lg 1. Lõike 3 kohaselt juhul, kui taotlev riik on Eesti, kasutab § 219 kohaselt pädev asutus § 207 lõikes 5 sätestatud kohustuse täitmisel valdkonna eest vastutava ministri poolt kinnitatud vormi (vt § 3 lg 2 p 6). Võrreldavad sätted on KrMS § 50838 lõiked 3 ja 4. 15. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on vangistuse tunnustamisel täitev riik. Eelnõu § 209 sisaldab vangistuse tunnustamisest keeldumise aluseid. Nende kohaldamine ei ole kohustuslik. Lõike 1 kohaselt võib Eesti keelduda vangistuse tunnustamisest, kui: 1) isik on süüdi mõistetud teo eest, mis ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuritegu ega käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu, mille eest taotlevas riigis ettenähtava vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 7 lg 3 ja art 9 lg 1 p d; võrreldavad sätted on KrMS § 477 lg 1 p 5, § 4896 lg 2, § 50835 lg 1 ja § 50839 lg 1 p 1; 2) taotluse saamise ajal on karistatud isikul kandmata alla kuue kuu vangistust. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p h; võrreldav säte on KrMS § 50839 lg 1 p 7; 3) Eesti õiguse järgi on vangistuse kohaldamine välistatud aegumise või karistatud isiku puutumatuse tõttu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p.d e–f; võrreldavad on KrMS § 477 lg 1 p 7 ja § 50839 lg 1 p-d 4–5; 120 4) karistatud isik oli taotluse aluseks oleva teo toimepanemise ajal noorem kui neljateistaastane. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p g; võrreldavad on KrMS § 477 lg 1 p 8 ja § 50839 lg 1 p 6; 5) isik on taotlevas riigis süüdi mõistetud tagaselja. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p i; võrreldavad on KrMS § 477 lg 1 p 3 ja § 50839 lg 1 p 8. Lõike 2 kohaselt seda punkti ei kohaldata, kui taotluses sisalduvast tunnistusest nähtuvalt karistatud isik alternatiivselt: 1) oli taotleva riigi seaduse kohaselt aegsasti kutsutud kohtuistungile menetluses, mille tulemusena ta süüdi mõisteti, või oli istungi toimumise ajast ja kohast teadlik muu ametliku teate tõttu ning teda oli aegsasti hoiatatud, et süüdimõistmine võib toimuda ka juhul, kui ta istungile ei ilmu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p i(i); võrreldav säte on KrMS § 4897 lg 1 p 1; 2) olles teadlik istungi ajast ja kohast, oli esindatud lepingulise või riigi poolt määratud kaitsja poolt, kelle kaitsefunktsiooni täitmine on tõendatav. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p i(ii); võrreldav säte on KrMS § 4897 lg 1 p 4; 3) sai teda süüdimõistva otsuse taotleva riigi seaduse kohaselt kätte, teda teavitati üheselt mõistetavalt õigusest süüdimõistev otsus apelleerida või taotleda uut menetlust, milles oleks võimalik esitada uusi tõendeid ja toimuks tõendite sisuline hindamine ning mille tagajärjeks võiks olla uus otsus, kuid isik on väljendanud soovi loobuda selle õiguse kasutamisest või ei ole seda tähtajal kasutanud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p i(iii); võrreldavad on KrMS § 4897 lg 1 p-d 2 ja 3. Eelnõu § 210 sisaldab täiendavaid keeldumise aluseid. Lõike 1 kohaselt võib Eesti pärast taotleva riigiga konsulteerimist ja vajaduse korral lisateabe küsimist keelduda vangistuse tunnustamisest (raamotsuse 2008/909 art 9 lg 3): 1) kui vangistuse tunnustamise tunnistus ei vasta ilmselt taotluse aluseks olevale kohtuotsusele või on ebatäielik ning neid puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p a; võrreldav säte on KrMS § 50839 lg 1 p 2. Lõike 2 kohaselt võib sel juhul vangistuse tunnustamise menetluse peatada kuni tunnistuse puuduste kõrvaldamise tähtaja lõpuni. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 11; võrreldav säte on KrMS § 50843; 2) kui Eesti ei ole § 207 lõikes 1 punktides 1–4 nimetatud riik. Võrreldav säte on KrMS § 50839 lg 1 p 3; 3) kui karistatud isik ei viibi taotlevas riigis ega Eestis. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 3 lg 2 ja art 9 lg 1 p b; 4) kui puudub karistatud isiku nõusolek, välja arvatud juhul, kui Eesti on § 208 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud riik või riik, kuhu karistatud isik, teadlik olles tema suhtes taotlevas riigis toimuvast menetlusest või selle tulemusena talle määratud karistusest, on asunud karistuse kandmisest kõrvalehoidmise motiiviga või muudel asjaoludel. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 4 lg 1, art 6 lg 1 p-d a–c ja 9 lg 1 p b; võrreldavad on KrMS § 477 lõiked 2 ja 3 ja § 50838 lg 1 p 2; 5) vangistuse tunnustamine oleks vastuolus sama teo eest korduvalt karistamise keeluga (selline vastuolu esineb kõige ehedamalt siis, kui Eestis on sama isikut juba karistatud sama teo eest või samas süüdistuses õigeks mõistetud). Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p c; võrreldav säte on KrMS § 477 lg 1 p 6. Sätte sisustamisel tuleb lähtuda EL õigusest; 6) kui Eesti on enne vangistuse tunnustamise otsustamist taotlenud taotlevalt riigilt nõusolekut karistatud isiku vabaduse piiramiseks või tema kahtlustamiseks, süüdistamiseks või 121 karistamiseks kuriteo eest, mis on toime pandud enne tema Eestile üleandmist, ning taotlev riik ei ole nõusolekut andnud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p j; 7) kui karistatud isikule määratud karistus hõlmab psühhiaatrilisi, meditsiinilisi või muid seesuguseid vabadust piiravaid meetmeid, mida Eesti õigus- või tervishoiusüsteemi arvestades ei ole võimalik täita ega selliselt kohandada, et täitmine oleks võimalik. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p k; võrreldav säte on KrMS § 50839 lg 1 p 9; 8) erandkorras juhul, kui kaaludes üksikasjalikult selle kuriteo tehiolusid, mille alusel taotlus on esitatud, ilmneb, et see on Eesti õiguse kohaselt toime pandud suuremas või olulisemas osas Eesti territooriumil. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 1 p l; võrreldav säte on KrMS § 50839 lg 1 p 10. Eelnõu § 211 sisaldab taotluse sisu, esitamise ja menetluse üldregulatsiooni. Lõike 1 kohaselt peavad taotluses sisalduma andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta, taotleva riigi kohtuotsuse originaal või koopia, nõuetekohane tunnistus, mille on kinnitanud taotleva riigi pädev asutus (raamotsuse 2008/909 art 5 lõiked 1 ja 2), karistatud isiku nõusolek, kui see on nõutav (raamotsuse 2008/909 art 6 lg 1), samuti karistatud isiku teavitamise vorm, kui ta viibib Eestis. Lõikes 2 on täpsustatud, et taotleva riigi kohtuotsust ei tõlgita. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 23 lõiked 1–3; võrreldav säte on KrMS § 48917 lg 2. Teadaolevalt ei ole Eesti raamotsuse ülevõtmisel deklareerinud, et saaks ette näha, et “Eesti võib nõuda kohtuotsuse või selle osa tõlkimist, kui see on vajalik vangistuse tunnustamise otsustamiseks. Nimetatud nõude esitamise eel konsulteerib Eesti taotleva riigiga, et määrata otsuse osa, mille tõlkimine on vajalik. Vangistuse tunnustamise menetlus peatub kuni tõlke esitamise või, kui tõlke teeb Eesti, valmimiseni.” Taotluse täiendamist ja selgitamist on võimalik nõuda ka üldosa alusel. Lõike 3 kohaselt juhul, kui keskasutus ei tuvasta taotluse edasist menetlust välistavaid asjaolusid, teeb ta selle kättesaadavaks karistatud isiku elukoha järgsele maakohtule, elukohata isiku puhul Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Prokuratuur võib esitada vangistuse tunnustamise taotluse kohta seisukoha kohtule. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 5 lg 1, mis näeb küll ette esitamise pädevale asutusele; võrreldavad on KrMS § 4898 lõiked 1 ja 4 ning § 50842 lg 1. Lõike 4 kohaselt juhul, kui karistatud isik viibib Eestis, edastatakse talle § 207 lõikes 5 nimetatud teade taotluse esitamise kohta (raamotsuse 2008/909 art 6 lg 4). Eestis viibiva karistatud isiku võib taotleva riigi nõudel vahi alla võtta kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt või tagada muul viisil tema kohaloleku. Taotleva riigi sellekohase taotluse võib esitada enne taotluse saabumist. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 14; võrreldav säte on KrMS § 50847 lg 1. Lõike 5 kohaselt teavitab taotleva riigi soovil Eesti taotlevat riiki tingimustest, mis Eesti õiguse kohaselt võimaldavad karistatud isiku ennetähtaegset vabastamist. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 17 lg 3. Lõike 6 kohaselt viiakse vangistuse tunnustamise menetlus lõpule 90 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Tähtajast arvatakse maha ajavahemik, mille jooksul menetlus on § 210 lõike 2 alusel peatatud. Kui menetluse läbiviimine nimetatud tähtajal ei ole erandlikult võimalik, teatab Eesti taotlevale riigile menetluse viibimise põhjuse ja tähtpäeva, milleks menetlus lõpule viiakse. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 12 lõiked 2 ja 3; võrreldavad sätted on KrMS § 50842 lõiked 2 ja 3. 122 Eelnõu §-d 212–214 reguleerivad kohtumenetlust ja -lahendit vangistuse tunnustamisel. Eelnõu § 212 lõike 1 kohaselt tutvub kohus taotlusega ning konsulteerib vajaduse korral keskasutuse vahendusel taotleva riigiga. Kui kohus peab võimalikuks taotluse osalist rahuldamist, konsulteerib ta keskasutuse vahendusel kokkuleppe saavutamise eesmärgil taotleva riigiga. Kokkuleppe tagajärjel ei tohi karistatud isiku olukord halveneda. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 3, art 10 lõiked 1 ja 2 ja art 11; võrreldav säte on KrMS § 4899 lg 2. Lõike 2 kohaselt asutakse taotleva riigi karistust täitma kohtumääruse alusel, üldjuhul muutmata karistuse liiki ja kestust. Lõikes 3 täpsustatakse, et kui taotleva riigi määratud karistus ei ole kooskõlas Eesti õigusega, kohandab kohus karistust vastavalt KarSi sama kuriteo eest ettenähtud karistusele, seejuures säilitades maksimaalselt taotleva riigi määratud karistuse liigi ja raskendamata karistust liigi ega määra poolest. Kohandatud karistus ei või ületada KarSis ettenähtud vangistuse ülemmäära, samuti ei või vangistust asendada rahalise karistusega. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 8 lõiked 2–4; võrreldavad sätted on KrMS § 48912 lõiked 1, 2 ja 4, § 48914 lg 1 ning § 50844 lg 2–4. Lõikes 4 sätestatakse, et karistuse kohandamisel arvatakse taotlevas riigis kantud vangistus, samuti kohtueelses kriminaalmenetluses ja pärast lahendi tegemist kummaski riigis vahi all olemise aeg maha Eestis täidetava vangistuse tähtajast. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 14; võrreldavad sätted on KrMS § 48912 lg 8, § 50845 lg 2 ja § 50847 lg 2. Eelnõu § 213 lõike 1 kohaselt korraldatakse vangistuse tunnustamise otsustamiseks kahekümne päeva jooksul taotluse kohtusse saabumisest arvates kohtuistung. Istungi toimumisest teavitatakse karistatud isikut ja tema kaitsjat, kui ta on kohtule teada, ning prokuratuuri. Istungist on kohustatud osa võtma karistatud isik, kui ta viibib Eestis, ja karistatud isiku kaitsja. Prokuratuur võib istungist osa võtta, kui ta on esitanud taotluse kohta käesoleva seaduse § 211 lõikes 3 nimetatud seisukoha. Võrreldavad sätted on KrMS § 4899 lõiked 1 ja 3 ja § 48910 lõiked 2 ja 3. Lõike 2 kohaselt kohus tutvustab kohtuistungil vangistuse tunnustamise menetlust ning kuulab ära karistatud isiku, kui ta viibib istungil, tema kaitsja ja prokuröri arvamuse. Lõike 3 kohaselt juhul, kui karistatud isik ei ole Eesti kodanik, kellel on Eestis alaline elukohta, või Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus, kaalub kohus karistatud isiku perekondlikke või muid kaalukaid sidemeid Eestiga, karistatud isiku ja tema lähedaste huvisid ja karistatud isiku arvamust. Kui karistatud isik on siin elav Eesti kodanik või siin alalise elamisõiguse alusel elav Euroopa Liidu kodanik, tunnustab Eesti vangistust ja viib selle täide. Võrreldavad on KrMS § 50836 lõiked 1-3. Eelnõu § 214 lõike 1 kohaselt tunnustab kohus määrusega taotleva riigi lahendit või keeldub selle tunnustamisest § 209 lõikes 1 või § 210 lõikes 1 sätestatu alusel. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 8 lg 1; võrreldav säte on KrMS § 48914 lg 1. Määruses märgitakse lõike 2 kohaselt karistatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed, läbivaadatud taotluse sisu, kohtuistungil osalenud isikute seisukohad, kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta (vrd KrMS § 48911 lõiked 1 ja 2) ning karistuse kohaldamise ning vajadusel kohandamise otsustus ja põhjendused (vrd KrMS § 48914 lg 2). 123 Lõike 3 kohaselt toimetab kohus määruse viivitamata kätte karistatud isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele, karistusregistrile ning vanglale vangistuse täitmiseks. Kui taotlus on rahuldatud, korraldab keskasutus taotlevas riigis viibiva karistatud isiku vastuvõtmise Eestisse. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 15 lg 1; võrreldavad sätted on KrMS § 48911 lg 3, § 48914 lg 3 ja § 50844 lg 1. Eelnõu §-s 215 sätestatakse vangistuse tunnustamise otsuse tagajärg. Lõike 1 kohaselt teavitab keskasutus viivitamata taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis jõustunud määrusest, sealhulgas: 1) karistuse kohandamisest koos põhjendusega (vrd KrMS § 48914 lg 3 ja § 50841 lg 1 p 3 ja lg 5); 2) taotluse rahuldamisest keeldumisest koos põhjendusega (vrd KrMS § 48911 lg 2 ja § 50841 lg 1 p 4); 3) määruse jõustumise kuupäevast (vrd KrMS § 50841 lg 1 p 3). Lõike 2 kohaselt juhul, kui taotlus on tagasi võetud, ei oma vangistuse tunnustamine õiguslikku tähendust. Eesti ei pööra Eesti tunnustatud vangistust täitmisele või lõpetab selle täitmise, kui on teatavaks saanud asjaolu, mis välistab selle täitmise. Selline asjaolu võib olla nt armuandmine, amnestia, samuti teistmine taotlevas riigis, mille tagajärjel süüdimõistev otsus tühistatakse. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 12 lg 1, art 13, art 20 lõiked 1 ja 2 ning art 21 p-d c–e; võrreldavad on KrMS § 48915 lg 2 ja § 50848. Lõike 3 kohaselt kohaldub Eesti õigus vangistuse täitmisele ja karistusest tingimisi või ennetähtaegselt vabastamisele. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 17 lg 1; võrreldavad sätted on KrMS § 48912 lg 5, § 48915 lg 1 ja § 50845 lg 1. Lõige 4 täpsustab, et Eesti täitva riigina ei või menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 19 lg 2; võrreldav säte on KrMS § 48916 lg 2. Lõige 5 täpsustab, et Eesti täitva riigina võib süüdimõistetule armu anda, samuti kohaldada amnestiat. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 19 lg 1; võrreldav säte on KrMS § 48916 lg 1. Lõike 6 kohaselt teavitab Eesti täitva riigina taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis: 1) täitmise võimatusest põhjusel, et karistatud isikut ei ole pärast taotluse saamist Eestis kätte saadud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 21 p b; võrreldav säte on KrMS § 50841 lg 1 p 2; 2) täitmise alustamise või jätkamise võimatusest amnestia või armuandmise tõttu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 21 p f; 3) taotluses ettenähtud juhul karistatud isiku tingimisi vabastamise tähtaja algusest ja lõpust. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 21 p g; võrreldav säte on KrMS § 50841 lg 1 p 7; 4) karistatud isiku vangist põgenemisest. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 21 p h; võrreldav säte on KrMS § 50841 lg 1 p 8; 5) vangistuse täitmise lõpuleviimisest. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 21 p i; võrreldav säte on KrMS § 50841 lg 1 p 9. Eelnõu §-s 216 reguleeritakse vangistuse tunnustamise laiendamist. Lõike 1 kohaselt võib Eesti täitva riigina tunnustatud vangistuse alusel üleantud isiku vabadust piirata või teda kahtlustada, süüdistada või karistada ainult tunnustatud lahendi esemeks olnud kuriteoga seoses. Võrreldav säte on KrMS § 50846 lg 1. See piirang ei kohaldu lõike 2 kohaselt juhul, kui: 1) kuritegu on toime pandud pärast isiku üleandmist; 124 2) Eestis menetletav muu kuritegu ei ole karistatav vangistuse aga sellega samaväärse vabaduspiiranguga, välja arvatud vabadust piirav asenduskaristus. Võrreldavad sätted on KrMS § 50846 lg 2 p 2 ja lg 4; 3) Eesti kriminaalmenetluses muu kuriteo suhtes ei ole alust isiku vabaduse piiramiseks. Võrreldav säte on KrMS § 50846 lg 2 p 3; 4) isik on vabatahtlikult nõustunud vangistuse tunnustamise laiendamisega või nõustub sellega sõnaselgelt pärast üleandmist samadel tingimustel, kui nõustub lihtsustatud korras loovutamisega. Võrreldavad on KrMS § 50846 lõiked 5 ja 6; 5) taotlev riik on andnud selleks nõusoleku. Võrreldav säte on KrMS § 50846 lg 7. Lõikes 2 täpsustatakse, et nõusoleku saamiseks esitab Eesti taotluse, millele kohaldatakse Euroopa vahistamismääruse kohta sätestatut. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 18 lg 3; 6) karistatud isik ei ole 45 päeva jooksul oma lõplikust vabanemisest arvates vaatamata võimalusele Eestist lahkunud, samuti kui ta on pärast lahkumist Eestisse tagasi pöördunud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 18 lõiked 1 ja 2; võrreldav säte on KrMS § 50846 lg 2 p 1. Eelnõu §-s 217 sätestatakse karistatud isiku Eestist kui kolmandast riigist läbisõitu puudutavad tingimused. Lõike 1 kohaselt võib keskasutus lubada EL liikmesriigi poolt vangistuse täitmiseks üleantava karistatud isiku läbisõitu Eestist, kui taotlev riik esitab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sellekohase taotluse koos vangistuse tunnustamise tunnistuse koopiaga. Keskasutus võib taotleda taotlevalt riigilt tunnistuse tõlkimist eesti või inglise keelde. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 16 lg 1; võrreldav säte on KrMS § 50840 lg 2. Lõike 2 kohaselt teeb keskasutus otsuse läbisõidu lubamise kohta seitsme päeva jooksul taotluse saamisest arvates ning teatab sellest taotlevale riigile. Tähtaega võib pikendada ajavahemiku võrra, mis kulub vangistuse tunnustamise tunnistuse tõlkimisele. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 16 lg 3; võrreldav säte on KrMS § 50840 lg 1. Lõikes 3 sätestatakse, et läbisõidul olevat karistatud isikut võib vahi all hoida üksnes läbisõidu võimaldamiseks. Keskasutus teatab taotlevale riigile, kui ei ole võimalik välistada, et läbisõidul oleva isiku vabadust piiratakse või teda kahtlustatakse, süüdistatakse või karistatakse seoses kuriteoga, mis on toime pandud enne tema lahkumist taotlevast riigist. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 16 lõiked 2 ja 4; võrreldavad on KrMS § 50840 lõiked 3 ja 4. Lõikes 4 täpsustatakse, et kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub Eestisse ettekavatsematult, esitab taotlev riik kirjalikult taasesitatavas vormis Eestile selle paragrahvi lõikes 1 viidatud andmed 72 tunni jooksul. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 16 lg 5. 15. peatüki 3. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on vangistuse tunnustamist taotlev riik. Eelnõu § 218 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleda ELi liikmesriigilt jõustunud kohtuotsusega karistatud isikule määratud vangistuse tunnustamist ja täitmist. Taotlus esitatakse korraga ühele riigile. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 5 lg 3; võrreldav säte on KrMS § 50849 lg 3. Lõike 2 kohaselt on taotlemise tingimuseks, et kuritegu, milles isik on süüdi mõistetud, on karistatav KarSi alusel vähemalt üheaastase vangistusega ning isikule määratud vangistusest on vähemalt kuus kuud kandmata, ning et karistatud isik on andnud vabatahtlikult kaitsja juuresolekul kirjaliku nõusoleku vangistuse täitmiseks täitvas riigis, kui see on nõutav. 125 Nõusolek ei ole nõutav ja täitev riik ei saa nõusoleku puudumise korral täitmisest § 210 lg 1 p 4 kohaselt keelduda, kui täitev riik on § 207 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud riik või riik, kuhu karistatud isik, teadlik olles tema suhtes Eestis toimuvast menetlusest või selle tulemusena talle määratud karistusest, on asunud karistuse kandmisest kõrvalehoidumise motiiviga või muudel asjaoludel. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 2 p j. Lõikes 3 esitatakse viiteliselt nõuded vangistuse tunnistamise taotlusele. Eelnõu § 219 määrab pädevad asutused. Lõike 1 kohaselt on vangistuse tunnustamise taotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks, täitvalt riigilt enne taotluse esitamist karistatud isiku vahistamise taotlemiseks ja taotluse tagasivõtmiseks pädev asutus vangla, kus isik kannab karistust, või süüdimõistva otsuse teinud kohtu poolt määratud vangla käesoleva lõike punktis 1 nimetamata juhul. Võrreldav säte on KrMS § 50849 lg 1. Lõike 2 kohaselt edastab pädev asutus taotluse keskasutusele. Keskasutus edastab taotluse koos tõlkega täitva riigi määratud keelde täitva riigi pädevale asutusele. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 5 lg 4; võrreldavad sätted on KrMS § 48917 lg 2 ning 50849 lõiked 2 ja 4. Lõike 3 kohaselt võib pädev asutus taotluse tagasi võtta, kui: 1) § 206 lõikes 3 nimetatud seisukoht või karistatud isiku arvamus annavad alust arvata, et isiku tõhusama taasühiskonnastamise eesmärki ei ole võimalik saavutada; 2) täitev riik ei pea taotluse täielikku rahuldamist võimalikuks ja konsultatsioonide tulemusel kokkulepet ei saavutata. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 9 lg 3, art 10 lõiked 1 ja 2 ning art 11; 3) Eesti on palunud täitvat riiki teavitada tingimustest, mis täitva riigi õiguse kohaselt võimaldavad karistatud isiku ennetähtaegset vabastamist, ning need ei ole Eestile vastuvõetavad. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 17 lg 3; 4) esineb punktides 1–3 nimetatud või muu põhjus ja vangistuse täitmine täitvas riigis ei ole veel alanud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 12 lg 1, art 13 ja art 21 p-d c–e; võrreldav säte on KrMS § 50850. Eelnõu § 220 reguleerib vangistuse tunnustamise tagajärge Eesti kui taotleva riigi jaoks. Lõike 1 kohaselt juhul, kui karistatud isik on Eestis ja täitev riik on teavitanud Eestit taotluse rahuldamisest, teatab keskasutus sellest viivitamata vanglale, kus karistatud isik kannab karistust. Keskasutus teatab täitvale riigile karistatud isiku üleandmise aja ja koha ning korraldab isiku üleandmise. Isik antakse taotlevale riigile üle 30 päeva jooksul vangistuse tunnustamise otsuse jõustumisest arvates. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 15 lg 1; võrreldavad on KrMS § 50851 lõiked 1 ja 2. Lõikes 2 täpsustatakse, et kui poolest sõltumatutel asjaoludel ei ole tal võimalik isikut üle anda või vastu võtta, teatab ta sellest teisele poolele. Pooled lepivad kokku uue üleandmise aja ja koha. Isik antakse taotlevale riigile üle kümne päeva jooksul kokkuleppest arvates. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 15 lg 2; võrreldav säte on KrMS § 50851 lg 3. Lõikes 3 on Eestil keelatud sekkuda karistatud isiku suhtes vangistuse täitmisse, kui vangistus on täitvas riigis pööratud täitmisele. Kui Eestile on teatatud karistatud isiku vangist põgenemisest, võib Eesti jätkata karistatud isiku suhtes vangistuse täitmist. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 22 lõiked 1 ja 2; võrreldav säte on KrMS § 50853 lõiked 1 ja 2. 126 Lõikes 4 on täpsustatud, et Eesti taotleva riigina: 1) võib menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust, samuti karistatud isikule armu anda või kohaldada amnestiat. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 19 lg-d 1 ja 2; 2) teavitab täitvat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis asjaolust, mis välistab vangistuse edasise täitmise. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 20 lõiked 1 ja 2; võrreldav säte on KrMS § 50852. Lõikes 5 on täpsustatud, et täitva riigi taotlusel võib Eesti kooskõlas §-s 143 sätestatuga, seega loovutamise sätete alusel nõustuda karistatud isiku vabaduse piiramisega või tema kahtlustamise, süüdistamise või karistamisega seoses kuriteoga, mis ei olnud vangistuse tunnustamise taotluse aluseks. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 18 lg 3; võrreldav säte on KrMS § 50846 lg 3. Eelnõu § 221 reguleerib läbisõidutaotluse esitamist. Lõike 1 kohaselt võib keskasutus taotleda EL liikmesriigile vangistuse täitmiseks üleantava isiku kolmandast riigist läbisõidu lubamist, esitades kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sellekohase taotluse koos vangistuse tunnustamise tunnistuse koopiaga. Läbisõiduriigi taotlusel esitab Eesti tunnistuse tõlke läbisõiduriigi määratud keelde. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 16 lg 1. Lõikes 2 täpsustatakse, et kui läbisõiduriik teatab keskasutusele, et läbisõidul oleva isiku vabaduse piiramine või teda kahtlustamine, süüdistamine või karistamine seoses kuriteoga, mis on toime pandud enne tema lahkumist Eestist ei ole välistatud, võib keskasutus läbisõidutaotluse tagasi võtta. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 16 lg 2. Lõike 3 kohaselt juhul, kui läbisõidul olevat isikut transporditakse lennukiga ja ta satub läbisõiduriiki ettekavatsematult, esitab Eesti keskasutus kirjalikult taasesitatavas vormis läbisõiduriigile lõikes 1 viidatud andmed 72 tunni jooksul. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/909 art 16 lg 5. Eelnõu 16. peatükk reguleerib rahalise karistuse tunnustamist raamotsuse 2005/214 alusel ja koosneb kolmest jaost. 16. peatüki 1. jagu sisaldab üldsätteid. Eelnõu § 222 lõike 1 kohaselt hõlmab rahalise karistuse tunnustamine ELi liikmesriigi poolt teise liikmesriigi jõustunud lahendi tunnustamist ja täitmist otsuse teinud riigi taotlusel, kui lahendiks on: 1) süüdimõistev kohtuotsus, millega on määratud füüsilisele või juriidilisele isikule süüteo eest rahaline karistus; 2) muu asutuse kui kohtu otsus, millega on määratud füüsilisele või juriidilisele isikule süüteo või muu rikkumise eest rahaline karistus, kui selle lahendi peale oli võimalik edasi kaevata kohtule, kellel on pädevus lahendada kriminaalasju. Seega on kaetud rahatrahvid väärteo eest; 3) kriminaalasjade lahendamiseks pädeva kohtu lahend, millega on lõike punktis 2 nimetatud asutuse otsus rahalise karistuse määramise kohta kinnitatud, asendatud või jõusse jäetud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 1 p a (i–iv); võrreldavad sätted on KrMS § 477 lg 1 p-d 1 ja 2 ja § 50869 lg 1. Lõikes 2 täpsustatakse, et 16. peatüki sätete alusel ei ole võimalik taotleda konfiskeerimise tunnustamist ega täitmist. Rahalise karistusega loetakse lõike 3 kohaselt 16. peatükis võrdseks lõikes 1 nimetatud lahendiga: 1) kohaldatud sundraha või muu kohustuslik rahaline makse avalikesse vahenditesse või ohvrite toetamise fondi või rahaline kohustus, mille eesmärgiks on hüvitis ohvrile, kuid mitte tsiviilkorras täidetavad nõuded, mille tunnustamist ja täitmist saab nõuda Euroopa Parlamendi 127 ja nõukogu 2012. aasta 12. detsembri määruse nr 1215/2012 alusel (kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades); 2) või selle alusel väljamõistetud kohtu- ja haldusmenetluskulud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 1 p b (i–iv); võrreldav säte on KrMS § 50869 lg 2. Lõikes 4 määratletakse, et täitev riik võib olla riik, mille territooriumil karistatud füüsilisel või juriidilisel isikul on vara või tulu, kus on karistatud füüsilise isiku alaline elukoht või kus on karistatud juriidilise isiku registrijärgne asukoht. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 4 lg 1. Lõikes 5 sätestatakse, et taotluse täitmisel karistatud isikult täitvas riigis saadud raha arvatakse täitva riigi tuludesse, kui taotleva riigiga ei ole teisiti kokku lepitud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 13; võrreldavad sätted on KrMS § 50874. 16. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on rahalise karistuse tunnustamisel täitev riik. Eelnõu §-s 223 sätestatakse rahalise karistuse tunnustamisest keeldumise alused. Need ei ole kohustuslikud. Eesti võib keelduda rahalise karistuse tunnustamisest, kui: 1) isik on süüdi mõistetud teo eest, mis ei ole Eestis karistatav ega käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 või 2 nimetatud süütegu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 5 lg 3 ja art 7 lg 2 p b; võrreldavad sätted on KrMS § 477 lg 1 p 5, § 4896 lg 2, § 50870 ja § 50871 p 3; 2) rahalise karistuse väärtus on alla 70 euro. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p h; võrreldav säte on KrMS § 50871 p 9; 3) Eesti õiguse järgi on rahalise karistuse kohaldamine välistatud karistatud isiku puutumatuse tõttu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p e; võrreldavad on KrMS § 477 lg 1 p 9 ja § 50871 p 5; 4) karistatud isik oli taotluse aluseks oleva teo toimepanemise ajal noorem kui neljateistaastane. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p f; võrreldavad on KrMS § 477 lg 1 p 8 ja § 50871 p 6; 5) taotluse aluseks olev tegu on Eesti õiguse kohaselt toime pandud suuremas või olulisemas osas Eesti territooriumil. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p d(i); võrreldav säte on KrMS § 50871 p 8; 6) taotluse aluseks olev tegu on toime pandud väljaspool taotleva riigi territooriumi ning Eesti õiguse kohaselt puuduks Eestil jurisdiktsioon samasuguse teo suhtes, mis on toime pandud väljaspool Eesti territooriumi. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p d(ii); 7) kui karistatud isik on taotluse aluseks oleva teoga seoses Eestis või kolmandas riigis ja otsus on täidetud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p a; võrreldavad on KrMS § 477 lg 1 p 6 ja § 50871 p 8. Eelnõu §-s 224 sätestatakse täiendavad keeldumise alused. Lõike 1 kohaselt võib Eesti pärast taotleva riigiga konsulteerimist ja vajadusel lisateabe küsimist (raamotsuse 2005/214 art 9 lg 3) keelduda rahalise karistuse tunnustamisest, kui: 1) rahalise karistuse tunnustamise tunnistus ei vasta ilmselt taotluse aluseks olevale lahendile või on ebatäielik ning neid puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 1; võrreldav säte on KrMS § 50871 p 1; 2) taotluse sisu ei vasta §-s 2232lõigetes 1–4 sätestatule; 3) taotluse rahuldamine oleks vastuolus EL õiguses tunnustatud põhiõiguste või aluspõhimõtetega. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 20 lg 3 ning sellega on kaetud ka ne bis in idem; 128 4) taotluse aluseks olev süütegu allub Eesti jurisdiktsioonile ja Eesti õiguse järgi on rahalise karistuse kohaldamine välistatud aegumise tõttu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p c; võrreldav säte on KrMS § 50871 p 4; 5) isik on taotlevas riigis süüdi mõistetud tagaselja. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p-d g, i ja j; võrreldavad on KrMS § 477 lg 1 p 3 ja § 50871 p 7. Lõikes 2 täpsustatakse, et seda punkti ei kohaldata, kui taotluses sisalduvast tunnistusest nähtuvalt karistatud isik, alternatiivselt: 1) oli kirjaliku menetluse korral taotleva riigi seaduse kohaselt isiklikult või taotleva riigi õiguses tunnustatud esindaja vahendusel teadlik oma õigusest süüdimõistev lahend vaidlustada, samuti vaidlustamise tähtajast. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p g; 2) oli suulise menetluse korral taotleva riigi seaduse kohaselt aegsasti kutsutud istungile menetluses, mille tulemusena ta süüdi mõisteti, või oli istungi toimumise ajast ja kohast teadlik muu ametliku teavituse tõttu ning teda oli aegsasti hoiatatud, et süüdimõistmine võib toimuda ka juhul, kui ta istungile ei ilmu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p i(i); võrreldav säte on KrMS § 4897 lg 1 p 1; 3) oli suulise menetluse korral, teadlik olles istungi ajast ja kohast, esindatud lepingulise või riigi poolt määratud kaitsja poolt, kelle kaitsefunktsiooni täitmine on tõendatav. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p i(ii); võrreldav säte on KrMS § 4897 lg 1 p 4; 4) sai suulise menetluse korral teda süüdimõistva otsuse taotleva riigi seaduse kohaselt kätte, teda teavitati üheselt mõistetavalt õigusest süüdimõistev otsus apelleerida või taotleda uut menetlust, milles oleks võimalik esitada uusi tõendeid ja toimuks tõendite sisuline hindamine ning mille tagajärjeks võiks olla uus otsus, kuid isik on väljendanud soovi loobuda selle õiguse kasutamisest või ei ole seda tähtajal kasutanud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p i(iii); võrreldav sätted on KrMS § 4897 lg 1 p-d 2 ja 3; 5) olles suulise menetluse korral teavitatud tema suhtes läbiviidavast menetlusest ja õigusest olla isiklikult istungil ära kuulatud, on sõnaselgelt loobunud selle õiguse kasutamisest ja teatanud, et ta ei vaidlusta tema suhtes tehtud lahendit. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 7 lg 2 p j; võrreldavad on KrMS § 4897 lg 1 p-d 2 ja 3. Eelnõu §-s 225 on sätestatud taotluse sisu, esitamise ja menetluse üldised nõuded. Lõike 1 kohaselt peavad rahalise karistuse tunnustamise taotluses sisalduma andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta, taotleva riigi lahendi originaal või koopia ja nõuetekohane tunnistus (vt § 3 lg 2 p 7), mille on kinnitanud taotleva riigi pädev asutus. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 4 lg 3. Lõikes 2 täpsustatakse, et kui tunnistus ei ole esitatud nõuetekohases keeles, peatub taotluse menetlus, kuni valmib Eesti keskasutuse kulul tellitud tõlge. Taotleva riigi lahendit ei tõlgita. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 16 lõiked 1 ja 2. Lõike 3 kohaselt juhul, kui keskasutus ei tuvasta taotluse edasist menetlust välistavaid asjaolusid, teeb ta selle kättesaadavaks karistatud isiku elu- või asukoha järgsele kohtule, elu- või asukoha puudumisel Harju Maakohtule. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 4 lg 3; võrreldavad sätted on KrMS § 4898 lg 2 ja § 50872 lg 1 p 1. Lõikes 4 sätestatakse, et rahalise karistuse tunnustamise menetlus lõpeb, kui karistatud isik on rahalise karistuse enne kohtu määruse jõustumist täielikult tasunud (vrd KrMS § 50872 lg 4) või kui rahalise karistuse tunnustamise määrust ei ole võimalik karistatud isikule kätte toimetada. Viimane alus on lisandunud praktilise vajadusena, kuna täitmist ei ole võimalik ilma kättetoimetamiseta lõpule viia ega asendada muu karistusega. 129 Eelnõu § 226 sätestab rahalise karistuse tunnustamise otsustamise alused ja korra. Lõike 1 kohaselt asutakse taotleva riigi karistust täitma kohtumääruse alusel, üldjuhul muutmata karistuse määra. Rahaline karistus, mis ei ole määratud eurodes, konverteeritakse eurodesse määruse tegemise päeva kurssi järgides. Võrreldavad sätted on KrMS § 48911 lg 1, § 48912 lg 7 ja § 50872 lg 1 p 3. Lõikes 2 täpsustatakse, et kui taotluse aluseks olevat tegu ei pandud toime taotleva riigi territooriumil ja see allub Eesti jurisdiktsioonile, võib määrusega vähendada rahalise karistuse määra Eesti õiguses sama liiki teo eest ettenähtud rahalise karistuse ülemmäärani. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 6 ja art 8 lõiked 1 ja 2; võrreldavad sätted on KrMS § 48912 lõiked 1 ja 2, § 48914 lõiked 1–3 ja § 50872 lg 1 p 4. Lõikes 3 nähakse ette, et rahalise karistuse tunnustamise menetlust toimetatakse kirjalikus menetluses. Võrreldavad sätted on KrMS § 4899 lg 1 ja § 50872 lg 1 p 2. Lõike 4 kohaselt tunnustab kohus määrusega taotleva riigi lahendit või keeldub selle tunnustamisest §-s 223 või § 224 lõikes 1 sätestatu alusel. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 6. Määruses märgitakse lõike 5 kohaselt karistatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed, läbivaadatud taotluse sisu ja kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta. Võrreldav säte on KrMS § 48914 lg 2. Lõike 6 kohaselt toimetab kohus määruse viivitamata kätte karistatud isikule ja tema kaitsjale, kui kaitsja on kohtule teada. Pärast jõustumist edastab kohus määrus keskasutusele, karistusregistrile ning kohtutäiturile või rahalise karistuse täitmise eest vastutavale valitsusasutusele täitmiseks. Võrreldavad sätted on KrMS § 48911 lg 3 ja § 48914 lg 3. Eelnõu § 227 reguleerib rahalise karistuse tunnustamise otsuse tagajärge. Lõike 1 kohaselt teavitab keskasutus viivitamata taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis jõustunud määrusest, sealhulgas karistuse muutmisest § 226 lõigete 1 või 2 alusel koos põhjendusega (vrd KrMS § 48914 lg 3), taotluse rahuldamisest keeldumisest koos põhjendusega (vrd KrMS § 48914 lg 2) ja määruse jõustumise kuupäevast (raamotsuse 2005/214 art 14 p b–c). Lõikes 2 sätestatakse, et Eesti õigus kohaldub rahalise karistuse täitmisele, asendamisele ja täitmise lõpetamisele. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 9 lg 1; võrreldav säte on KrMS § 48915 lg 1. Lõige 3 lubab Eestil täitva riigina karistatud armu anda, samuti kohaldada amnestiat. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 11 lg 1; võrreldav säte on KrMS § 48916 lg 1. Lõige 4 keelab Eestil täitva riigina menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 11 lg 2; võrreldav säte on KrMS § 48916 lg 2. Lõike 5 kohaselt arvatakse Eestis täitmisele kuuluvast rahalisest karistusest maha summa, mille karistatud isik on tema esitatud tõendi kohaselt tasunud muus riigis kui Eestis, pärast taotleva riigiga konsulteerimist (sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 9 lg 2; võrreldavad sätted on KrMS § 48912 lg 6 ja § 50872 lg 3) või mille karistatud isik on vabatahtlikult tasunud taotlevas riigis pärast taotluse esitamist ja millest taotlev riik on Eesti pädevat asutust teavitanud (sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 15 lg 3; võrreldav säte on KrMS § 50872 lg 4). 130 Lõike 6 kohaselt võib kohus rahalise karistuse, mis ei ole täidetav, asendada asenduskaristuse või muu karistusõigusliku mõjutusvahendiga, kui see on Eesti õiguse kohaselt võimalik ja taotlev riik on rahalise karistuse asendamist taotluses lubanud. Karistatud isikule Eestis määratav asenduskaristus või mõjutusvahend ei või ületada taotleva riigi õiguse kohast ülemmäära. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 10; võrreldavad sätted on KrMS § 48913, § 50872 lg 2 ja § 50873 lg 1 p 2. Lõike 7 kohaselt ei pöörata tunnustatud rahalist karistust täitmisele või lõpetatakse selle täitmine, kui on teatavaks saanud asjaolu, mis välistab selle täitmise. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 12 lõiked 1 ja 2; võrreldav säte on KrMS § 48915 lg 2. Lõike 8 kohaselt teavitab keskasutus taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis, kui on teada rahalise karistuse osaline või täielik mittetäitmine lõikes 2, lõike 5 punktis 1 või lõikes 6 nimetatud alustel (raamotsuse 2005/214 art 14 p c), asendamine lõikes 4 sätestatu kohaselt (raamotsuse 2005/214 art 14 p e) või täitmise lõpuleviimine, samuti rahalise karistuse tunnustamise menetluse lõppemisest põhjusel, et määrust ei ole võimalik karistatud isikule kätte toimetada (raamotsuse 2005/214 art 14 p d). 16. peatüki 3. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on rahalise karistuse tunnustamist taotlev riik. Eelnõu § 228 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleda EL liikmesriigilt lõpliku lahendiga karistatud isikule määratud rahalise karistuse tunnustamist ja täitmist. Taotlus esitatakse lõikest 2 tulenevalt korraga ühele riigile. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 4 lg 4; võrreldav säte on KrMS § 50875 lg 3. Lõikes 3 täpsustatakse, et rahalise karistuse tunnustamist võib taotleda, kui süütegu, milles isik on süüdi tunnistatud, on karistatav Eesti õiguse alusel ning isikule määratud täitmata rahalise karistuse väärtus ei ole alla 70 euro. Lõikes 4 on viiteliselt sätestatud rahalise karistuse tunnustamise taotluse sisu. Eelnõu § 229 määrab asutuste pädevuse. Lõike 1 kohaselt on rahalise karistuse tunnustamise taotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks ja taotluse tagasivõtmiseks pädev asutus kohtu määratud rahalise karistuse täitmise eest vastutav valitsusasutus ja kohtuväline menetleja, kes on väärteomenetluses rahatrahvi määranud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 2 lg 1; võrreldav säte on KrMS § 50875 lg 1. Lõike 2 kohaselt edastab pädev asutus taotluse keskasutusele. Keskasutus edastab taotluse koos tõlkega täitva riigi määratud keelde täitva riigi pädevale asutusele. Taotlus esitatakse keskasutuse kaudu, kui täitev riik on selle õigusliku aluse tingimuseks seadnud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 4 lõiked 3, 5 ja 7; võrreldavad sätted on KrMS § 48917 lg 2 ning § 50875 lõiked 2 ja 4. Lõike 3 kohaselt võib pädev asutus taotluse tagasi võtta, kui karistatud isik on vabatahtlikult rahalise karistuse täielikult täitnud või ilmneb muu asjaolu, mille tõttu lahend ei ole täidetav. Eelnõu § 230 reguleerib rahalise karistuse tunnustamise tagajärge Eestis kui taotlevas riigis. Lõige 1 keelab Eestil sekkuda karistatud isiku suhtes rahalise karistuse täitmisse, kui taotlus on esitatud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2005/214 art 15 lg 1; võrreldav säte on KrMS § 50877. Eesti võib asuda taas rahalist karistust täitma, kui täitev riik on teatanud taotluse rahuldamisest keeldumisest, välja arvatud juhul, kui selle aluseks on varasem sama isikut ja sama tegu puudutav lahend, mis on täidetud, või täitev riik on teatanud taotluse osalisest või 131 täielikust mittetäidetavusest, armuandmisest või amnestiast (raamotsuse 2005/214 art 15 lg 2 p a), samuti kui Eesti on taotluse tagasi võtnud (raamotsuse 2005/214 art 15 lg 2 p b). Lõike 2 punkt 1 lubab Eestil taotleva riigina menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust, samuti karistatud isikule armu anda või kohaldada amnestiat (raamotsuse 2005/214 art 11 lõiked 1 ja 2). Lõike 2 punktide 2 ja 3 alusel teavitab Eesti täitvat riiki viivitamata, kui karistatud isik on vabatahtlikult rahalise karistuse osaliselt või täielikult Eestis täitnud pärast taotluse esitamist (raamotsuse art 15 lg 3), ja kirjalikult taasesitatavas vormis asjaolust, mis välistab rahalise karistuse edasise täitmise (raamotsuse 2005/214 art 12 lg 1; vrd KrMS § 50876). Eelnõu 17. peatükk reguleerib kriminaalhooldusmeetme tunnustamist raamotsuse 2008/947 alusel ja koosneb kolmest jaost. 17. peatüki 1. jagu sisaldab üldsätteid. Eelnõu § 231 lõike 1 kohaselt hõlmab kriminaalhooldusmeetme tunnustamine ELi liikmesriigi poolt teise liikmesriigi kohtu jõustunud süüdimõistva otsusega kohaldatud kriminaalhooldusmeetme tunnustamist ja täitmist viimati nimetatud riigi taotlusel, et toetada karistatud isiku taas ühiskonnastamist, tagada ohvri ja üldsuse kaitse ning vältida taotlevas riigis elukohta mitte omava karistatud isiku vabaduse piiramist selles riigis. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 1 lg 1. Lõike 2 kohaselt on taotlemise alus, et süüdimõistva otsuse või eraldiseisva lahendiga on: 1) karistatud isik seadusest või lahendist, st ennetähtaegse vastamise määrusest tulenevalt vangistuse või samaväärse vabaduspiirangu kandmisest ennetähtaegselt vabastatud tingimusel, et ta täidab talle pandud kohustusi; 2) otsusega määratud vangistuse või samaväärse vabaduspiirangu täitmine täielikult või osaliselt edasi lükatud tingimusel, et karistatud isik täidab talle pandud kohustusi; 3) vangistuse või samaväärse vabaduspiirangu määramine täielikult või osaliselt edasi lükatud tingimusel, et karistatud isik täidab talle pandud kohustusi; 4) kohaldatud vangistusele, samaväärsele vabaduspiirangule või rahalisele karistusele alternatiivset mõjutusvahendeid (sanktsioone), mille sisuks on, et karistatud isik täidab talle pandud kohustusi. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 2 p-d 1–4. Lõike 3 kohaselt võib taotlusega hõlmata järgmised karistatud isikule pandud kohustused: kohustus teatada elu- või töökoha muutusest; keeld olla määratud kohas taotlevas või täitvas riigis; keeld täitvast riigist lahkuda; kohustused või tingimused, mis puudutavad käitumist, elukohta, hariduse omandamist, vaba aja veetmist või kutsealast tegevust; kohustus perioodiliselt endast määratud ametiisikule teada anda; keeld suhelda teatud isikuga; keeld kokku puutuda teatud esemega, mida on kasutatud või võidakse kasutada kuriteo toimepanemiseks; kohustus hüvitada rahaliselt kuriteoga tekitatud kahju või tõendada sellise hüvitamise toimumine; kohustus teha üldkasulikku tööd; kohustus teha koostööd määratud ametiisikuga või sotsiaalteenuse osutajaga; kohustus läbida teraapia või sõltuvusravi; samuti muu kohustus, mille üle järelevalve teostamisest täitev riik on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadile teatanud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 4 lõiked 1 ja 2 ja art 6 lg 4. Eelnõu § 232 sätestab kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotlemise üldtingimused. Lõike 1 kohaselt võib täitev riik olla riik, mille karistatud isik õigusliku alusega ja tavapäraselt elab ning kuhu ta on tagasi pöördunud või soovib pöörduda, või muu riik, kui karistatud isik on esitanud sellekohase sooviavalduse ning see riik on nõustunud talle kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluse esitamisega. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 5 lõiked 1 ja 2. 132 Lõike 2 kohaselt võtab taotlev riik arvesse taotluse rahuldamise tingimusi, mille eelnimetatud muu riik on Euroopa Liidu nõukogu sekretariaadile teatanud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 5 lõiked 3 ja 4. Lõike 3 kohaselt korraldavad taotlev ja täitev riik läbi konsultatsioone, kui see on vajalik kriminaalhooldusmeetme tõhusaks ja sujuvaks kohaldamiseks. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 15. 17. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on kriminaalhooldusmeetme tunnustamisel täitev riik. Eelnõu § 233 sätestab tunnustamisest keeldumise alused. Nende kohaldamine ei ole kohustuslik, tegemist on vabatahtlike keeldumise alustega. Lõike 1 kohaselt võib Eesti keelduda kriminaalhooldusmeetme tunnustamisest, kui: 1) isik on süüdi mõistetud teo eest, mis ei ole KarSi kuritegu ega § 17 lõikes 1 nimetatud kuritegu, mille eest taotlevas riigis ettenähtava vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 10 lg 3 ja art 11 lg 1 p d; võrreldavad sätted on KrMS § 477 lg 1 p 5 ja § 4896 lg 2. Lõike 2 kohaselt võib selle keeldumise aluse korral Eesti kokkuleppel taotleva riigiga tunnustada kriminaalhooldusmeedet ja asuda selle sisuks oleva kohustuse täitmist kontrollima § 2390 lõike 2 punkti 2 kohaldamata. See võimaldab karistatud isikul tingimisi vabaneda ja jätkata elu Eestis. Tingimisi vabanemise tingimuste rikkumisel ei saa sel juhul karistust täitmisele pöörata, aga Eesti võib sellest teatada taotlevale riigile tema soovi korral ja taotlev riik võib sel juhul vajalikke meetmeid rakendada. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 4; 2) taotluse aluseks olev kuritegu allub Eesti jurisdiktsioonile ja Eesti õiguse järgi on kriminaalhoolduse kohaldamine välistatud aegumise tõttu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p e; võrreldav säte on KrMS § 477 lg 1 p 7; 3) Eesti õiguse järgi on kriminaalhooldusmeetme kohaldamine välistatud karistatud isiku puutumatuse tõttu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p f; võrreldav säte on KrMS § 477 lg 1 p 9; 4) karistatud isik oli taotluse aluseks oleva teo toimepanemise ajal noorem kui neljateistaastane. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p g; võrreldav säte on KrMS § 477 lg 1 p 8. Eelnõu § 234 näeb ette täiendavad keeldumise alused. Lõike 1 kohaselt võib Eesti pärast taotleva riigiga konsulteerimist ja vajadusel lisateabe küsimist (raamotsuse 2008/947 art 9 lg 3) keelduda kriminaalhooldusmeetme tunnustamisest: 1) kui kriminaalhooldusmeetme tunnustamise tunnistus ei vasta ilmselt taotluse aluseks olevale lahendile või on ebatäielik ning neid puudusi ei ole selleks antud tähtaja jooksul kõrvaldatud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p a ja art 8 lg 2. Lõike 2 kohaselt võib kriminaalhooldusmeetme tunnustamise menetluse peatada selle keeldumise aluse korral kuni tunnistuse puuduste kõrvaldamise tähtaja lõpuni. Kaalutlusõigus on jäetud juhuks, kui puudused ei ole põhimõttelised, vaid tegemist on ebaolulise puudujäägiga. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 8 lg 2; võrreldav säte on KrMS § 50861; 2) kui taotlus on vastuolus § 231 lõikega 3 või Eesti ei ole § 232 lõikes 1 nimetatud riik. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p b; 3) taotluse saamise ajal on karistatud isiku suhtes kohalduva kriminaalhooldusmeetme tähtaeg alla kuue kuu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p j; 4) kriminaalhooldusmeetme tunnustamine oleks vastuolus sama teo eest korduvalt karistamise keeluga. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p c; võrreldav säte on KrMS § 477 lg 1 p 6. Sätte sisustamisel tuleb lähtuda ELi õigusest; 133 5) kui karistatule on määratud asjakohane teraapia või ravi, mida Eesti õigus- või tervishoiusüsteemi arvestades ei ole võimalik anda ega selliselt kohandada, et selle korraldamist oleks võimalik täita. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p i; 6) isik on taotlevas riigis süüdi mõistetud tagaselja. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 punkt h; võrreldav säte on KrMS § 477 lg 1 p 3; 7) erandkorras juhul, kui kaaludes üksikasjalikult selle kuriteo tehiolusid, mille alusel taotlus on esitatud, ilmneb, et see on Eesti õiguse kohaselt toime pandud suuremas või olulisemas osas Eesti territooriumil. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p k ja lg 2. Lõike 3 kohaselt ei kohaldata lõike 1 punkti 6, kui taotluse koosseisus olevast tunnistusest nähtuvalt karistatud isik alternatiivselt: 1) oli taotleva riigi seaduse kohaselt aegsasti kutsutud kohtuistungile menetluses, mille tulemusena ta süüdi mõisteti, või oli istungi toimumise ajast ja kohast teadlik muu ametliku teate tõttu ning teda oli aegsasti hoiatatud, et süüdimõistmine võib toimuda ka juhul, kui ta istungile ei ilmu. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p h(i); võrreldav säte on KrMS § 4897 lg 1 p 1; 2) teadlik olles istungi ajast ja kohast, oli esindatud lepingulise või riigi poolt määratud kaitsja poolt, kelle kaitsefunktsiooni täitmine on tõendatav. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p h(ii); võrreldav säte on KrMS § 4897 lg 1 p4; 3) sai teda süüdimõistva otsuse taotleva riigi seaduse kohaselt kätte, teda teavitati üheselt mõistetavalt õigusest süüdimõistev otsus apelleerida või taotleda uut menetlust, milles oleks võimalik esitada uusi tõendeid ja toimuks tõendite sisuline hindamine ning mille tagajärjeks võiks olla uus otsus, kuid väljaantav isik on väljendanud soovi loobuda selle õiguse kasutamisest või ei ole seda tähtajal kasutanud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 1 p h(iii); võrreldav säte on KrMS § 4897 lg 1 punktid 2 ja 3. Lõikes 4 sätestatakse, et lõike 1 punktis 7 sätestatud keeldumise aluse korral võib Eesti kokkuleppel taotleva riigiga tunnustada kriminaalhooldusmeedet ja asuda selle sisuks oleva kohustuse täitmist kontrollima käesoleva seaduse § 240 lõike 2 punkti 2 kohaldamata. Tingimisi vabanemise tingimuste rikkumisel ei saa sel juhul karistust täitmisele pöörata, aga Eesti võib sellest teatada taotlevale riigile tema soovi korral ja taotlev riik võib sel juhul vajalikke meetmeid rakendada. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 4. Eelnõu § 235 reguleerib taotluse sisu, esitamist ja menetlust. Lõike 1 kohaselt peavad kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluses sisalduma andmed taotluse koostanud pädeva asutuse kohta, taotleva riigi süüdimõistva kohtuotsuse ning kui asjakohane, sellele lisatud eraldiseisva karistatud isikule kriminaalhooldusmeedet kohaldava lahendi originaal või koopia ning nõuetekohane tunnistus (vt § 3 lg 1 p 8), mille on kinnitanud taotleva riigi pädev asutus. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 5 lg 1 ja art 6 lõiked 1 ja 3. Lõikes 2 täpsustatakse, et taotleva riigi kohtuotsust ja muud lahendit ei tõlgita. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 21; võrreldav säte on KrMS § 48917 lg 2. Lõike 3 kohaselt juhul, kui keskasutus ei tuvasta taotluse edasist menetlust välistavaid asjaolusid, teeb ta selle kättesaadavaks kriminaalhooldusaluse elukoha järgsele maakohtule, elukohata isiku puhul Harju Maakohtule, samuti prokuratuurile. Prokuratuur võib esitada kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluse kohta seisukoha kohtule. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 5 lg 1, mis näeb ette esitamise pädevale asutusele; võrreldavad sätted on KrMS § 4898 lõiked 1 ja 2 ja § 50860 lg 1. 134 Lõike 4 kohaselt teavitab keskasutus taotleva riigi soovil taotlevat riiki Eesti õiguse kohasest kriminaalhooldusmeetme kohaldamise tähtaja ülemmäärast. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 16 lg 2. Lõike 5 kohaselt viiakse kriminaalhooldusmeetme tunnustamise menetlus lõpule 60 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Tähtajast arvatakse maha ajavahemik, mille jooksul menetlus on peatatud. Kui menetluse läbiviimine nimetatud tähtajal ei ole erandlikult võimalik, teatab Eesti taotlevale riigile menetluse viibimise põhjuse ja tähtpäeva, milleks menetlus lõpule viiakse. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 12 lõiked 1 ja 2; võrreldav säte on KrMS § 50860 lõiked 2 ja 3. Eelnõu §-d 236–238 reguleerivad kriminaalhooldusmeetme tunnustamise otsustamist kohtumenetluses ja kohtulahendit. § 236 lõike 1 kohaselt tutvub kohus taotlusega, konsulteerib vajaduse korral keskasutuse vahendusel taotleva riigiga ning teeb määruse taotluse rahuldamise kohta. Lõike 2 kohaselt asutakse taotleva riigi kriminaalhooldusmeedet täitma kohtumääruse alusel, üldjuhul muutmata selle liiki ja tähtaega. Kui taotleva riigi määratud kriminaalhooldusmeede ei ole kooskõlas Eesti õigusega, kohandab kohus meedet vastavalt karistusseadustikus sama kuriteo eest kohaldatavale kriminaalhooldusmeetmele, seejuures säilitades maksimaalselt taotleva riigi poolt määratud meetme liigi ja raskendamata meedet liigi ja tähtaja poolest. Kohandatud meetme tähtaeg ei või ületada karistusseadustiku kohaselt kohaldatavat tähtaja ülemmäära. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 8 lg 1 ja art 9 lg 1–3; võrreldavad sätted on KrMS § 48912 lõiked 4 ja 5, § 48914 lg 1 ja § 50862 lõiked 1–3. Eelnõu § 237 lõike 1 kohaselt korraldatakse kriminaalhooldusmeetme tunnustamise otsustamiseks kohtuistung. Istungi toimumisest teavitatakse karistatud isikut ja tema kaitsjat, kui ta on kohtule teada, ning prokuratuuri. Istungist on kohustatud osa võtma karistatud isik, kui ta viibib Eestis. Prokuratuur, kui ta on esitanud taotluse kohta käesoleva seaduse § 235 lõikes 3 nimetatud seisukoha, ja karistatud isiku kaitsja võivad osaleda istungil. Võrreldavad sätted on KrMS § 4899 lõiked 3 ja 4 ja § 48910 lg 2. Lõike 2 kohaselt kohtuistungil kohus tutvustab kriminaalhooldusmeetme tunnustamise menetlust, kuulab ära karistatud isiku ja tema kaitsja ning prokuröri arvamuse, kui nad viibivad istungil. Lõike 238 lõike 1 kohaselt tunnustab kohus määrusega taotleva riigi kriminaalhooldusmeedet või keeldub selle tunnustamisest § 233 lõikes 1 või § 234 lõikes 1 sätestatu alusel (vrd KrMS § 48914 lg 1). Määruses märgitakse lõike 2 kohaselt karistatud isiku tuvastamist võimaldavad ja kontaktandmed, läbivaadatud taotluse sisu, kohtuistungil osalenud isikute seisukohad, kohtu otsustus ja põhjendused tunnustamise kohta (vrd KrMS § 48911 lõiked 1 ja 2), meetme kohaldamise ning vajadusel kohandamise otsustus ja põhjendused (vrd KrMS § 48914 lg 2) ning § 233 lõikes 2 ja § 234 lõikes 4 sätestatud tingimuse kohaldamine, kui see on asjakohane. Lõike 3 kohaselt toimetab kohus määruse viivitamata kätte karistatud isikule, tema kaitsjale ja prokuratuurile. Jõustunud määrus edastatakse keskasutusele, karistusregistrile ning kriminaalhooldusametnikule kriminaalhooldusmeetme rakendamiseks (vrd KrMS § 48914 lg 3). Eelnõu §-s 239 reguleeritakse kriminaalhooldusmeetme tunnustamise tagajärge. Lõike 1 kohaselt teavitab keskasutus viivitamata taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis jõustunud määrusest, sealhulgas: 135 1) kriminaalhooldusmeetme kohandamisest koos põhjendusega. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 18 p 5; võrreldav säte on KrMS § 48914 p 3; 2) taotluse rahuldamisest keeldumisest koos põhjendusega. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 18p 4; võrreldav säte on KrMS § 48914 p 2; 3) määruse jõustumise kuupäevast. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 18 p 3. Lõike 2 kohaselt kohaldub Eesti õigus kriminaalhooldusmeetme kohaldamisele. Muu hulgas võib Eesti: 1) nõuda § 231 lõike 2 punktis 8 nimetatud kohustuse (kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine) täitmise kohta tõendi esitamist, et veenduda selle kohustuse täitmises. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 13 lõiked 1 ja 2; võrreldavad sätted on KrMS § 48912 lg 5, § 48915 lg 1 ja § 50863 lg 1; 2) juhul, kui karistatud isik on kriminaalhooldusmeetme sisuks olevaid kohustusi rikkunud või toime pannud uue süüteo, võtta Eesti õiguses ettenähtud meetmeid, sealhulgas muuta tunnustatud kriminaalhooldusmeetme tähtaega või kohustuste sisu, samuti pöörata kriminaalhooldusmeetme asemel vangistuse täitmisele. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 14 lg 1 p-d a–c ja lg 2; võrreldav säte on KrMS § 50863 lg 2. Lõikes 3 täpsustatakse, et Eesti täitva riigina võib karistatud isikule armu anda, samuti kohaldada amnestiat. Lõikes 4 täpsustatakse, et Eesti täitva riigina ei või menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust. Sätetega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 19 lõiked 1 ja 2; võrreldav säte on KrMS § 48916 lõiked 1 ja 2. Lõikes 5 sätestatakse, et kriminaalhooldusmeedet kohaldav kriminaalhooldusametnik või alternatiivset mõjutusvahendit kohaldav asutus teavitab taotlevat riiki vahetult või keskasutuse vahendusel kirjalikult taasesitatavas vormis: 1) täitmise võimatusest põhjusel, et süüdimõistetud isikut ei ole pärast taotluse saamist Eestis kätte saadud (raamotsuse 2008/947 art 18 p 2); 2) täitmise alustamise või jätkamise võimatusest amnestia või armuandmise tõttu, lisades võimalusel põhjendused (raamotsuse 2008/947 art 18 p 6); 3) kriminaalhooldusmeetme muutmisest, tühistamisest või vangistuse täitmisele pööramisest lõike 2 punkti 2 kohaselt (raamotsuse 2008/947 art 16 lg 1 p-d a–c); 4) § 240 lõike 1 punktis 1 nimetatud asjaolust, seejuures teavitades Eestis kohaldatud kriminaalhoolduse tulemustest ja süüdimõistetud isiku suhtes tehtud otsustest (raamotsuse 2008/947 art 20 lg 3); 5) taotleva riigi soovil muust asjaolust, mis on vajalik taotleva riigi poolt otsuse tegemiseks (raamotsuse 2008/947 art 17 p c, lg 3); 6) kriminaalhooldusmeetme tähtaja lõppemisest (raamotsuse 2008/947 art 16 lg 1 p d). Eelnõu § 240 lõike 1 kohaselt ei kohalda Eesti tunnustatud kriminaalhooldusmeedet või lõpetab selle kohaldamise, kui: 1) karistatud isik ei ole Eestis kättesaadav või ei oma enam elukohta Eestis. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 20 lg 1; võrreldav säte on KrMS § 50864; 2) on teatavaks saanud asjaolu, mis välistab meetme kohaldamise. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 20 lõiked 1 ja 2; võrreldav säte on KrMS § 48915 lg 2. Lõike 2 kohaselt juhul, kui taotlevas riigis viiakse karistatud isiku suhtes läbi uut kriminaalmenetlust, võib Eesti taotleva riigi soovil kriminaalhooldusmeetme kohaldamise taotlevale riigile tagasi anda. Eestis keskasutus teavitab sel juhul taotlevat riiki Eestis 136 kohaldatud kriminaalhoolduse tulemustest ja karistatud isiku suhtes tehtud otsustest. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 20 lõiked 2 ja 3. 17. peatüki 3. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on kriminaalhooldusmeetme tunnustamist taotlev riik. Eelnõu § 241 lõike 1 kohaselt võib Eesti taotleda ELi liikmesriigilt jõustunud kohtuotsusega karistatud isikule määratud kriminaalhooldusmeetme tunnustamist ja kohaldamist. Taotlus esitatakse lõike 2 kohaselt korraga ühele riigile. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 6 lg 5; võrreldav säte on KrMS § 50865 lg 3. Lõige 2 täpsustab, et kriminaalhooldusmeetme tunnustamist võib taotleda, kui isikule määratud kriminaalhooldusmeetme tähtaja lõpuni on jäänud alla kuue kuu. Lõikes 3 on sätestatud viiteliselt kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluse sisu nõuded. Eelnõu § 242 määrab viiteliselt asutuste pädevuse. Lõike 1 kohaselt on kriminaalhooldusmeetme tunnustamise taotluse koostamiseks, täitva riigiga konsultatsioonide pidamiseks, täitvalt riigilt enne taotluse esitamist karistatud isiku vahistamise taotlemiseks ja taotluse tagasivõtmiseks pädev asutus on kriminaalhooldusametnik või alternatiivset mõjutusvahendit kohaldav asutus. Võrreldav säte on KrMS § 50865 lg 1. Lõike 2 kohaselt edastab pädev asutus taotluse keskasutusele. Keskasutus esitab taotluse koos tõlkega täitva riigi määratud keelde täitva riigi pädevale asutusele. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 6 lg 6; võrreldavad sätted on KrMS § 48917 lg 2 ning § 50865 lõiked 2 ja 4. Lõikes 3 sätestatakse, et pädev asutus võib taotleda täitvalt riigilt teavet selle riigi õiguse kohasest kriminaalhooldusmeetme kohaldamise tähtaja ülemmäärast. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 16 lg 2. Lõikes 4 sätestatakse, et pädev asutus võib taotluse tagasi võtta, kui lõike 3 alusel saadud teave või täitva riigi otsus kriminaalhooldusmeedet kohandada ei ole vastuvõetav, sellekohase teabe saamisest ei ole möödunud üle kümne päeva ning kriminaalhooldusmeedet ei ole täitvas riigis veel rakendama asutud. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 9 lg 4; võrreldav säte on KrMS § 50866. Lõike 5 kohaselt võib pädev asutus sõlmida täitva riigiga kokkuleppe, mille alusel täitev riik tunnustab kriminaalhooldusmeedet ja asub selle sisuks oleva kohustuse täitmist kontrollima tingimusel, et juhul, kui süüdimõistetud isik rikub kriminaalhooldusmeetme sisuks olevaid kohustusi või paneb toime uue süüteo, ei võta täitev riik oma õiguses ettenähtud meetmeid, vaid annab sellest teada Eestile, kellel on õigus toimunud rikkumisele või uuele süüteole reageerida Eesti õiguse kohaselt. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 11 lg 4. Eelnõu §-s 243 on sätestatud kriminaalhooldusmeetme tunnustamise tagajärg Eesti kui taotleva riigi jaoks. Lõige 1 keelab Eestil sekkuda karistatud isiku suhtes kriminaalhooldusmeetme kohaldamisesse, kui seda on täitvas riigis tunnustatud ja täitma asutud, ega võta meetmeid juhul, kui karistatud isik on kriminaalhooldusmeetme sisuks olevaid kohustusi rikkunud või toime pannud uue süüteo. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 7 lg 1; võrreldav säte on KrMS § 50868. Lõikes 2 on ette nähtud, et lõike 1 keeld ei kohaldu, kui: 1) Eesti on võtnud taotluse tagasi § 242 lõike 4 kohaselt. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 7 lg 2 p a; 2) täitev riik on teatanud Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadile, et ta ei pööra kriminaalhooldusmeetme asemel vangistust täitmisele juhul, kui karistatud isik on kriminaalhooldusmeetme sisuks olevaid kohustusi rikkunud või toime pannud uue süüteo, ning 137 annab kriminaalhooldusmeetme kohaldamise Eestile tagasi. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 7 lg 2 p b ja art 14 lõiked 3–5; 3) kui Eestile on teatatud, et karistatud isik ei ole täitvas riigis kättesaadav või ei oma seal elukohta; 4) kui Eestis viiakse karistatud isiku suhtes läbi uut kriminaalmenetlust ning täitev riik on rahuldanud Eesti taotluse kriminaalhooldusmeetme kohaldamine Eestile tagasi anda. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 7 lg 2 p c ja art 20 lõiked 1 ja 2. Lõike 3 kohaselt võib Eesti lõike 2 punktis 2 nimetatud teate teinud täitvalt riigilt taotleda teavet, mis on vajalik kriminaalhooldusmeetme tühistamiseks, vangistuse täitmisele pööramiseks või muu küsimuse otsustamiseks seoses kriminaalhooldusmeetme sisuks oleva kohustuse rikkumise või karistatud isiku poolt toime pandud uue süüteoga. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 17 lg 1. Lõikes 4 on täpsustatud, et lõike 2 punktis 4 nimetatud juhul võetakse Eestis arvesse täitvas riigis karistatud isikule kohaldatud kriminaalhoolduse tulemusi ja tema suhtes tehtud otsuseid. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 20 lg 3. Lõike 5 kohaselt Eesti taotleva riigina: 1) võib menetleda tunnustatud lahendi teistmise avaldust, samuti karistatud isikule armu anda või kohaldada amnestiat. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 19 lõiked 1 ja 2; 2) teavitab taotlevat riiki kirjalikult taasesitatavas vormis lahendist, millega tunnustatud kriminaalhooldusmeede on tühistatud, millega karistatud isikule on kohaldatud täitmisele pööratavat vangistust või mis tähtaja lõppemise tõttu või muudel asjaoludel välistab kriminaalhooldusmeetme edasise täitmise. Sättega võetakse üle raamotsuse 2008/947 art 17 punktid a–d; võrreldav säte on KrMS § 50867. Eelnõu 18. peatükk reguleerib arestimis- ja konfiskeerimisotsuste tunnustamist määruse 2018/1805 alusel ja koosneb kolmest jaost. 18. peatüki 1. jagu sisaldab üldsätteid. Eelnõu § 244 annab üldpõhimõtted Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1805, mis käsitleb arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist (edaspidi arestimis- ja konfiskeerimisotsuse vastastikuse tunnustamise määrus), rakendamise kohta. Määrus on otsekohalduv õigusakt, seda ei ole vaja eraldi Eesti õigusesse üle võtta ning seda rakendatakse alates 19.12.2020. a. 18. peatükis sätestatakse rakendamine ning arestimis- ja konfiskeerimisotsuste esitamise, menetluse, tunnustamise, täitmise ning Eesti poolt tunnustamise taotlemisega seonduv (eelkõige Eesti pädevad asutused ning puudutatud isikute ja taotleva riigi teavitamine). Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste tunnustamiseks, täitmiseks ning taotlemiseks ei näe eelnõu ette läbivalt keskasutusena Justiitsministeeriumi, vaid Justiitsministeerium on keskasutuseks vaid juhul, kui Eestile esitatakse tunnustamiseks ja täitmiseks konfiskeerimisotsus. Kriminaalmenetlusalases rahvusvahelises koostöös ELi liikmesriikide vahel on tegemist esimese otsekohalduva õigusaktiga. Määruse rakendamise sätte lõige 1 toob selguse huvides välja, et ELi liikmesriikide vaheline arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine toimub määruse kohaselt. Lõikes 2 selgitatakse, et arestimis- ja konfiskeerimisotsus esitatakse tunnustamiseks ja täitmiseks arestimis- ja konfiskeerimistunnistuse abil. Arestimis- ja konfiskeerimisotsuse vastastikuse tunnustamise määrus asendab varasemaid ELi raamotsuseid 2003/577/JSK6 ja 2006/783/JSK7 6 Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus. Nimetatud raamotsusest tulenevad tõendite arestimise sätted asendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/41/EL, 3. aprill 2014, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades. 7 Nõukogu raamotsus 2006/783/JSK, 6. oktoober 2006, konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. 138 vara arestimise ja konfiskeerimise kohta, mis on üle võetud ka Eesti õigusesse, ning mis kasutavad termineid Euroopa arestimistunnistus ja Euroopa konfiskeerimistunnistus. Kuna ei tunnustata ega täideta arestimis- ja konfiskeerimistunnistusi, vaid arestimis- ja konfiskeerimisotsuseid, mis on esitatud arestimis- ja konfiskeerimistunnistuste kaudu, siis räägitakse 18. peatükis läbivalt arestimis- ja konfiskeerimisotsuste tunnustamisest, täitmisest ja taotlemisest. Lõikes 3 piiritletakse 18. peatüki ja arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise määruse kohaldamisala ning tuuakse välja, et eelnõu 18. peatükis sätestatut ei kohaldata Iiri Vabariigi ja Taani Kuningriigiga tehtavale koostööle kriminaalasjades. 18. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on arestimis- ja konfiskeerimisotsuse tunnustamisel täitev riik. Eelnõu § 245 sätestab arestimis- ja konfiskeerimisotsuse tunnustamise taotluse esitamise ning taotluse menetlusega seonduva. Lõikega 1 sätestatakse, et Eestis on arestimisotsuse menetlemise ja täitmise tagamiseks pädev asutus prokuratuur (mitte kitsalt Riigiprokuratuur). See annab prokuratuurile võimaluse oma tööd vajaduse korral efektiivsemalt korraldada ning näha ette arestimisotsuste menetlemise ja täitmise korraldamise ka ringkonnaprokuröridel. Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise määrus ei näe ette, et tegemist peaks olema kõrgema astme prokuröriga, mistõttu võimaldatakse prokuratuuri töökorralduses selles küsimuses suuremat paindlikkust. Arestimisotsus edastatakse arestimistunnistuse abil. See tähendab, et tegemist ei ole arestimistunnistustega, millele tuleb lisada eraldi arestimisotsus, vaid arestimisotsus esitataksegi arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise määruse lisas 1 toodud tunnistusel. Arestimisotsus tuleb teha riigisisese õiguse nõuete kohaselt, kuid seda ei pea täismahus taotlusel (koos arestimistunnistusega) edastama. . Oluline on silmas pidada, et arestimistunnistus on käsitletav formaalse avaldusena ning arestimisotsus on menetlusotsus, mille tunnustamist ja täitmist taotletakse. Lisaks sätestatakse lõikes 1, et prokuratuur võib kohustada arestimisotsust täitma uurimisasutuse, kuna reaalseid arestimisotsuste täitmiseks vajalikke toiminguid teevad uurimisasutused (eelkõige Politsei- ja Piirivalveamet). Lõige 2 sätestab, et pärast arestimisotsuse täitmist teavitab prokuratuur talle teadaolevaid puudutatud isikuid arestimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest. Teise riigi puudutatud isikute väljaselgitamine võib olla keeruline, seetõttu räägib seadus prokuratuurile teadaolevatest puudutatud isikutest ning arestimis- ja konfiskeerimisotsuse vastastikuse tunnustamise määruse § 4 punkti 7 kohaselt peab taotlev asutus teavitama täitvat asutust igast talle teadaolevast puudutatud isikust. Puudutatud isiku teavitamine on oluline selleks, et tagada isiku õigused tema arestimisotsuse objektiks olevale varale. Isikut teavitatakse pärast arestimisotsuse tunnustamist ning täitmist, kuna vara arestimise puhul on enamasti tegemist kiireloomulise toiminguga ning varasem teavitamine võib ohtu seada otsuse täitmise. Lõike 3 kohaselt teavitab prokuratuur taotleva riigi pädevat asutust arestimisotsuse tunnustamisest, täitmisest, tunnustamata ja täitmata jätmisest, täitmise edasilükkamisest ja täitmise võimatusest. Lõikes 4 sätestatakse, et Eestis on konfiskeerimisotsuse menetlemiseks pädev Justiitsministeerium ning tunnustamiseks ja täitmiseks pädev asutus kohus. Konfiskeerimisotsus edastatakse konfiskeerimistunnistuse abil. See tähendab, et tegemist ei ole konfiskeerimistunnistustega, millele tuleb lisada eraldi konfiskeerimisotsus, vaid konfiskeerimisotsus esitataksegi arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise määruse lisas 2 toodud tunnistusel. Konfiskeerimisotsus tuleb teha riigisisese õiguse nõuete 139 kohaselt, kuid seda ei pea täismahus koos taotlusega (konfiskeerimistunnistusega) edastama. Kui arestimisotsuste puhul on menetlemiseks pädeva ja täitmist tagava asutusena nimetatud prokuratuur, siis konfiskeerimisotsuse ei peetud seda põhjendatuks. Vara arestimise taotluse menetlemisel ning täitmise tagamisel on prokuratuuri roll konfiskeerimisotsuse täitmisega võrreldes erinev. Arestimine toimub üldjuhul kohtueelses menetluses (ning harvemini ka kohtumenetluses), mida juhib prokuratuur. Konfiskeerimisotsuse tunnustamine ning täitmine toimub pärast (teise liikmesriigi tehtud) lõpliku kohtuotsuse jõustumist ning riigisisese korra järgi prokuratuur jõustunud konfiskeerimisotsuse täitmisega ei tegele. Seetõttu pannakse konfiskeerimisotsuse vastuvõtmise ja menetlemise kohustust keskasutusena Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium menetlemiseks pädeva keskasutusena on see asutus, kellele konfiskeerimisotsus teise liikmesriigi pädeva asutuse poolt edastatakse, kes kontrollib saabunud taotluse nõuetekohasust ning edastab taotluse kohtule tunnustamiseks ja täitmiseks. Justiitsministeerium edastab konfiskeerimistunnistuse kaudu edastatud konfiskeerimisotsuse vastavale kohtule, kes otsustab täitmise lubatavuse ning tunnustamata ja täitmata jätmise aluste. Piisab sellest, et Justiitsministeerium edastab konfiskeerimisotsuse kohtule tunnustamiseks saatekirjaga, eraldi taotluse koostamine Justiitsministeeriumi poolt ei ole vajalik. konfiskeerimisotsuse täitmisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatükis sätestatud korrast. Lõige 5 kohaselt tagab kohus pärast konfiskeerimisotsuse tunnustamist talle teadaolevate puudutatud isikute konfiskeerimisotsuse tunnustamisest teavitamise. Kuigi erinevalt arestimisotsuse tunnustamisest on puudutatud isikud konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsustamisse kohtu poolt kaasatud, on puudutatud isikute teavitamine oluline ka pärast konfiskeerimisotsuse tunnustamist määruse vaidlustamiseks, mis on sätestatud antud seaduse § 246 lõikes 4. Eelnõu § 246 lõike 4 kohaselt toimub konfiskeerimisotsuse tunnustamise aluseks olnud kohtu määruse peale kaebuse esitamine KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras kümne tööpäeva jooksul määruse kättesaamisest. Lõige 6 sätestab, kuidas toimub taotleva riigi pädeva asutuse teavitamine. Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise määruse kohaselt peab täitev riik teavitama taotleva riigi pädevat asutust konfiskeerimisotsuse tunnustamisest, täitmisest, tunnustamata ja täitmata jätmisest, täitmise edasilükkamisest ja täitmise võimatusest. Lõike 6 kohaselt edastab kohus määruse ja info täitmise kohta Justiitsministeeriumile, kes teavitab taotleva riigi pädevat asutust konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest, tunnustamata ja täitmata jätmisest, täitmise edasilükkamisest ja täitmise võimatusest. Kohus edastab Justiitsministeeriumile muulhulgas info selle kohta, mis asutusele on kohus konfiskeerimisotsuse täitmiseks edastanud ning Justiitsministeeriumil on võimalik konkreetse riigivara valitsejaga konfiskeerimisega seonduva suhtes suhelda. Lõike 7 kohaselt võtab Eesti vastu eesti või inglise keeles esitatud arestimis- ja konfiskeerimistunnistusi. Eelnõu § 246 sätestab arestimis- ja konfiskeerimisotsuse tunnustamise otsustamise ja täitmisega seonduva. Lõike 1 kohaselt on Eestis pädev arestimisotsust tunnustama kohus. Eelnõu § 245 lõike 1 kohaselt on arestimis- ja konfiskeerimisotsuse menetlemise ja selle täitmise tagamiseks pädev prokuratuur. Arestimisotsuse tunnustamisel vara arestimise otsustamiseks KrMS §-s 142 sätestatud korras on vajalik kohtu luba. Arestimisotsuse tunnustamiseks ning vara arestimise otsustamiseks on pädev Harju Maakohus. Vara arestimine otsustatakse kohtu määrusega kirjalikus menetluses. Vara arestimise määrus jõustub selle tegemisest (KrMS § 408 lg 5) ning see pööratakse täitmisele kohe, kui see on jõustunud (KrMS 140 412 lg 4). Määrust on võimalik vaidlustada käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt kümne tööpäeva jooksul määruse kättesaamisest. Lõikes 2 nähakse sõnaselgelt ette, et edasilükkamatutel juhtudel võib prokuratuur otsustada vara arestimise KrMS § 142 lõikes 3 sätestatud korras. See tähendab, et edasilükkamatutel juhtudel võib vara arestida prokuratuuri määruse alusel ning kohut tuleb vara arestimisest teavitada ning kohtunik otsustab määrusega loa andmise või sellest keeldumise viivitamata. See tähendab, et kohus annab prokuratuuri määruse alusel toimunud arestimiseks tagantjärele loa. Lõige 3 täpsustab arestimisotsuse tunnustamise aluseks olnud kohtu määruse või uurimisasutuse tegevuse peale seoses arestimisotsuse täitmisega kaebuse esitamist. Lõige 3 näeb ette, et täitmise ning tunnustamiseks tehtud toimingu vaidlustamine toimub KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebus kohtu määruse peale või uurimisasutuse tegevuse peale seoses täitmisega esitatakse kümne päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Kui vara arestimise on edasilükkamatul juhul otsustanud prokuratuur lõikes 2 nimetatud juhul KrMS § 142 lõikes 3 sätestatud korras, otsustab prokuratuuri määruse alusel vara arestimise lubatavuse kohus. Seetõttu ei ole prokuratuuri määruse vaidlustamise täiendava korra sätestamine vajalik ning lõikes 2 sätestatud prokuratuuri määrust eraldi vaidlustada ei saa. Kaebuse menetlemiseks on pädev maakohus, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming tehti ning kohus võib kaebuse lahendada kirjalikus menetluses. Lõike 4 kohaselt on konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ja täitmise tagamiseks pädev asutus kohus. Konfiskeerimisotsuse menetlemiseks on eelnõu § 245 lõike 4 kohaselt pädev Justiitsministeerium keskasutusena. Kui arestimisotsuste puhul on menetlemiseks pädeva ja täitmist tagava asutusena eelnõus nimetatud prokuratuur, siis konfiskeerimisotsuse puhul ei peetud seda põhjendatuks. Vara arestimise taotluse menetlemisel ning täitmise tagamisel on prokuratuuri roll konfiskeerimisotsuse täitmisega võrreldes erinev. Arestimine toimub üldjuhul kohtueelses menetluses (ning harvemini ka kohtumenetluses), mida juhib prokuratuur. Konfiskeerimisotsuse tunnustamine ning täitmine toimub pärast (teise liikmesriigi tehtud) lõpliku kohtuotsuse jõustumist ning riigisisese korra järgi prokuratuur jõustunud konfiskeerimisotsuse täitmisega ei tegele. Konfiskeerimisotsuse tunnustamisel otsustatakse vara konfiskeerimine kohtu määrusega. Konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ning konfiskeerimise otsustamiseks on pädev selle isiku elukoha järgne maakohus, kelle vara on konfiskeerimisotsuse esemeks, või elukoha puudumise korral Harju Maakohus. Kohus tagab lisaks arestimisotsuse tunnustamisele ka selle täitmise, siis on jaguneb tunnustamise ja täitmise pädevus maakohtute vahel selle isiku elukoha järgi, kelle vara on konfiskeerimisotsuse esemeks. Seetõttu erinevalt arestimisotsuste tunnustamisest ei ole siinkohal peetud põhjendatuks sätestada konfiskeerimisotsuste tunnustamiseks Harju Maakohtu ainupädevust. Kohus annab otsuse täitmiseks loa või keeldub sellest. Lõikes 4 täpsustatakse ka konfiskeerimisotsuse kohtuistungil tunnustamise otsustamise korda. Lõige 3 näeb ette, et üldjuhul otsustatakse konfiskeerimisotsuse täitmine kirjalikus menetluses. Ka KrMS § 4037 lg 5 annab kohtule riigisisestes menetlustes teatud juhtudel võimaluse konfiskeerimistaotlust lahendada kirjalikus menetluses. Lõike 4 kohaselt otsustab kohus konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise kirjalikus menetluses, välja arvatud siis, kui süüdimõistetud isiku kaitsja või kolmas isik või tema esindaja taotleb suulist menetlust. Selline täpsustus on vajalik konfiskeerimisotsuste võimalikult kiireks menetlemiseks ning arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise määrusega ettenähtud tähtaegadest kinnipidamiseks. Konfiskeerimise üle otsustamine kirjalikus menetluses ei kahjusta süüdistatava ning kolmanda isiku õigusi, kuna puudutatud isikul on võimalik taotleda 141 konfiskeerimisotsuse tunnustamist ja täitmise otsustamist suulises menetluses. Kui konfiskeerimisotsuse tunnustamine ja täitmine otsustatakse kohtuistungil, võtavad sellest osa prokurör, süüdimõistetud isiku kaitsja ning kolmas isik või tema esindaja. Konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsustamisest ja tema õigusest kaitsjale teavitab kohus süüdimõistetud isikut ning talle teadaolevat kolmandat isikut. Kohus selgitab suulise menetluse taotlemise õigust ning korraldab suulise menetluse korral süüdimõistetud isiku kaitsja ning kolmanda isiku istungile kutsumise. Lõike 5 kohaselt saab konfiskeerimisotsuse tunnustamise aluseks olnud kohtu määruse peale kaebuse esitada KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras kümne tööpäeva jooksul määruse kättesaamisest. Kaebuse menetlemiseks on pädev maakohus, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on. Eelnõu kohaselt võib kohus kaebuse lahendada kirjalikus menetluses. See tähendab, et eelduslikult toimub kaebuse läbivaatamine kirjalikus menetluses, kuid kohtul on õigus kaebus lahendada suulises menetluses, kui ta seda vajalikuks peab. 18. peatüki 3. jagu sisaldab regulatsiooni olukorra kohta, kus Eesti on arestimis- ja konfiskeerimisotsuse tunnustamist taotlev riik. Eelnõu § 247 kohaselt võib Eesti taotleda liikmesriigilt arestimis- või konfiskeerimisotsuse tunnustamist ja täitmist. Selleks esitatakse arestimis- või konfiskeerimisotsus arestimistunnistuse abil liikmesriigi pädevale asutusele. Eelnõu § 248 näeb ette Eesti pädevate asutuste otsesuhtluse, kui taotletakse teiselt liikmesriigilt vara ja konfiskeerimise tunnustamist. Eelnõu § 248 sätestab, millised asutused on pädevad vara arestimise ja konfiskeerimise tunnustamist taotlema. Lõike 1 kohaselt on arestimisotsuse tunnustamise taotlemiseks pädev kohtueelses menetluses prokuratuur ja kohtumenetluses kohus. Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise määruse artikli 2 punkti 8 kohaselt on arestimisotsuse puhul taotlevaks asutuseks pädev kohtunik, kohus, prokuratuur või muu asutus riigisisese õiguse kohaselt (sellisel juhul on vajalik arestimisotsuse kinnitamine kohtuniku, kohtu või prokuratuuri poolt). Lõige 1 ei räägi mitte Riigiprokuratuurist, vaid prokuratuurist laiemalt. Asjaolu, kas arestimisotsuse arestimistunnistuse abil edastab täitvale riigile Riigiprokuratuur või asja menetlev prokurör, on prokuratuuri sisemise töökorralduse küsimus. Lõike 2 kohaselt on konfiskeerimisotsuse tunnustamise taotlemiseks pädev samas kriminaalasjas esmakordselt kohtulahendi teinud maakohus (vrd nt KrMS § 411 lg 2). Erinevalt arestimisotsuse tunnustamise taotlemisest ei ole konfiskeerimisotsuse tunnustamise taotlemiseks põhjendatud anda pädevust prokuratuurile, kuna teiselt riigilt konfiskeerimise taotlemine saab kõne alla tulla alles pärast seda, kui Eesti kohus on teinud isiku vara konfiskeerimise kohta otsuse. Lõike 2 kohaselt on konfiskeerimisotsuse edastamiseks konfiskeerimistunnistust pädev koostama ja edastama kohus omal algatusel või prokuratuuri taotlusel. Konfiskeerimisotsuse edastab samas kriminaalasjas esmakordselt kohtulahendi teinud maakohus. Eelnõu 19. peatükk reguleerib arestimisotsuse tunnustamist raamotsuse 2003/577/JSK alusel ja see koosneb kolmest jaost. 19. peatüki 1. jagu sisaldab üldsätteid. Eelnõu § 249 annab üldpõhimõtted nõukogu raamotsuse 2003/577/JSK vara või tõendi arestimise otsuse täitmise kohta (edaspidi raamotsus 2003/577/JSK). Raamotsus reguleerib teises EL liikmesriigis asuva vara või tõendite arestimist või hoiule võtmist eesmärgiga tõendite ja konfiskeerimise tagamiseks vara säilitamisega. Lõige 1 sätestab, et arestimisotsuse 142 all mõistetakse vara arestimise ja tõendi hoiulevõtmise otsust, mille tunnustamine hõlmab Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva õigusasutuse poolt koostatud või kinnitatud taotluse tunnustamist ja täitmist ning mille sisuks on kas teise liikmesriigi pädeva õigusasutuse tehtud vara arestimise taotlus konfiskeerimise tagamiseks või teise liikmesriigi pädeva õigusasutuse tehtud taotlus tõendina kasutatava vara hävitamise, muundamise, teisaldamise, üleandmise või käsutamise takistamiseks. Lõige 2 näeb ette, millist vara ning objekte võib arestimisotsuse alusel arestida või hoiule võtta. Lõike 3 kohaselt kohaldub 19. peatükis sätestatu vaid koostööle Iiri Vabariigi ja Taani Kuningriigiga. Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise määrus, mille kohaldamiseks vajalikud sätted on reguleeritud käesoleva seaduse 18. peatükis, asendas raamotsuse 2003/577/JSK ning nimetatud määrust rakendatakse alates 19.12.2020 kõigile EL liikmesriikidele peale Iiri Vabariigi ja Taani Kuningriigi. Seega puudutab 19. peatükis reguleeritu vaid vastastikust koostööd Iiri Vabariigi ja Taani Kuningriigiga. Seoses arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise määruse rakendamisega on eelnõuga täpsustatud ka raamotsuse 2003/577/JSK korda. Terminoloogilise muudatusena räägitakse 19. peatükis mitte Euroopa arestimistunnistuse, vaid arestimisotsuse tunnustamisest, täitmisest ja esitamisest. Lisaks on eelnõuga sarnaselt 18. peatükis sätestatule üldjuhul loobutud arestimisotsuse tunnustamiseks, täitmiseks ja taotlemiseks Justiitsministeeriumi kui keskasutuse rolli sätestamisest ning pädeva asutusena ei nimetata kitsalt Riigiprokuratuuri, vaid prokuratuuri laiemalt. Eelnõu § 250 sätestab arestimisotsuse esitamise, tunnustamise ja täitmise üldtingimused. Lõike 1 kohaselt esitatakse arestimisotsus teise liikmesriigi pädevale asutusele arestimistunnistuse abil. Kehtiv KrMS §-des 5089- 50820 sätestatud kord räägib eksitavalt Euroopa arestimistunnistuste tunnustamisest, täitmisest ja edastamisest. Kuna arestimistunnistus on käsitletav formaalse avaldusena ning arestimisotsus on menetlusotsus, mille tunnustamist ja täitmist taotletakse, kasutatakse eelnõu 19. peatükis arestimisotsuse mõistet. Selguse huvides on lõikes 1 toodud välja, et arestimisotsus esitatakse arestimistunnistuse abil. Nõuded, millele arestimistunnistus peab vastama, on ette nähtud käesoleva seaduse §-s 253. Lõike 2 kohaselt tuleb arestimisotsusele lisada taotleva liikmesriigi pädeva õigusasutuse tehtud vara arestimise või tõendi hoiulevõtmise koopia ning vajadusel ka taotlus vara konfiskeerimiseks või tõendi üleandmiseks taotlevale liikmesriigile. Lõikes 3 nähakse ette taotlevas riigis arestimisotsuse vaidlustamisega seonduv. Eestile esitatud arestimisotsust ei saa Eestis vaidlustada ning arestimisotsuse vaidlustamine toimub taotlevas riigis selle riigi õiguse kohaselt. Antud põhimõte ei mõjuta aga isiku põhiõiguste kaitset Eestis kui täitvas riigis. Juhul, kui isik soovib arestimisotsust vaidlustada, edastab prokuratuur isikule vastavad kontaktandmed, mille kaudu on taotlevas riigis võimalik vaidlustamise korra kohta infot saada. Lõige 4 näeb ette, et arestimisotsuse vaidlustamine ei peata vaidlustatava arestimisotsuse täitmist, välja arvatud juhul, kui vaidluse lahendaja otsustab teisiti. Lõikes 5 sätestatakse, et Eesti kui täitev riik võib taotleda täitvalt riigilt kulude hüvitamist, mille Eesti on täitva riigina hüvitanud kolmandale isikule seoses arestimisotsuse täitmisega tekitatud kahjuga. Kulude ja kahju hüvitamise üldpõhimõtted on sätestatud käesoleva seaduse §-s 11, mille lõike 2 kohaselt üldjuhul koostöö pooled üksteiselt kahjude hüvitamist ei nõua. Taotlevale riigile kulude hüvitamise nõude esitamise otsustab prokuratuuri taotlusel Justiitsministeerium keskasutusena. Lõike 6 kohaselt, kui antud peatükis on ette nähtud taotleva riigi pädeva asutuse teavitamise kohustus, toimub teavitamine viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 19. peatüki 2. jagu sisaldab regulatsiooni olukorras, kus Eesti on arestimisotsuse tunnustamisel täitev riik. 143 Eelnõu §-s 251 sätestatakse ammendava loeteluna arestimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise kohustuslikud alused. Lõike 1 kohaselt võib Eesti keelduda arestimisotsuse tunnustamisest, kui: 1) arestimisotsuse aluseks olev tegu ei ole Eestis karistatav, välja arvatud juhul, kui taotluse aluseks olev kuritegu on täitva riigi poolt kvalifitseeritud kui üks käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 sätestatud kuritegu. Lõike 2 kohaselt ei või arestimisotsuse tunnustamisest aga keelduda põhjusel, et Eestis ei ole kehtestatud sama liiki maksu või lõivu või samasugust maksu-, tolli- või rahavahetuskorraldust kui taotlevas riigis; 2) isikul, kelle vara arestimist või hoiulevõtmist taotletakse, on Eesti õiguse järgi puutumatus või eesõigus, mis muudab arestimisotsuse täitmise võimatuks; 3) isik, kelle vara arestimist või hoiulevõtmist taotletakse, on samas süüdistuses lõplikult süüdi või õigeks mõistetud või süüdimõistva kohtuotsuse korral on mõistetud karistus kantud või karistuse kohaldamine on otsuse teinud riigis seaduse alusel välistatud. Kui Eesti keeldub arestimisotsuse tunnustamisest, teavitatakse sellest lõike 3 kohaselt taotleva riigi pädevat asutust. Eelnõu §-s 252 nähakse ette arestimisotsuse tunnustamisest keeldumise valikulised alused, mille kohaselt võib Eesti arestimisotsuse tunnustamisest keelduda, kui arestimisotsus on esitatud puudustega või ei ole esitatud nõuetekohasel vormil. Antud sättes nimetatud juhtudel on keeldumise eelduseks taotleva riigi pädevalt asutuselt enne arestimisotsuse tunnustamisest keeldumist lisateabe küsimine ning puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramine vastavalt käesoleva seaduse § 252 lg 3 punktile 1. Alles seejärel võib Eesti arestimisotsuse tunnustamisest keelduda, kui 1) arestimisotsus ei ole esitatud arestimistunnistusel nõuetekohast vormi kasutades või see on puudlik; 2) arestimistunnistus ei vasta selle aluseks olevale taotleva riigi pädeva õigusasutuse arestimisotsusele või 3) arestimistunnistusele ei ole lisatud arestimisotsust või selle koopiat. Eelnõu § 253 lõikes 1 sätestatakse nõuded arestimistunnistuse vormile, mille kaudu arestimisotsus esitatakse. Lõike 2 kohaselt esitatakse arestimisotsus arestimistunnistuse kaudu sellekohasel vormil prokuratuurile (mitte kitsalt Riigiprokuratuurile nagu nägi ette KrMS 50814 lg 1). Selliselt on käesolevas peatükis sätestatud arestimisotsuse tunnustamise kord ühtlustatud käesoleva seaduse 18. peatükis sätestatud arestimisotsustamise tunnustamise korraga. Lõike 3 kohaselt prokuratuur: 1) kontrollib arestimistunnistuse vastamist vorminõuetele ning määrab vajadusel taotleva riigi pädevale asutusele puuduste kõrvaldamiseks ja lisateabe esitamiseks tähtaja. Kui puuduseid ei kõrvaldata, võib arestimisotsuse tunnustamisest keelduda käesoleva seaduse § 252 alusel; 2) edastab arestimisotsuse täitmise üle otsustamiseks kohtule; 3) kui koos arestimisotsusega on esitatud taotlus vara konfiskeerimiseks või tõendi üleandmiseks taotlevale liikmesriigile, edastab prokuratuur arestimistunnistuse koopia Justiitsministeeriumile; 4) võib kohustada arestimisotsust täitma pädeva uurimisasutuse. Eelnõu § 254 sätestab arestimisotsuse tunnustamise ja täitmisega seonduva. Arestimisotsus esitatakse käesoleva seaduse § 253 lg 2 kohaselt arestimistunnistuse abil prokuratuurile, kes edastab selle pärast vorminõuete kontrollimist kohtule. Lõike 1 kohaselt on arestimisotsuse täitmiseks vajalik kohtu luba ning vara arestimine otsustatakse KrMS §-s 142 sätestatud korras 144 kohtu määrusega. Arestimisotsuse tunnustamiseks ja vara arestimise otsustamiseks on pädev Harju Maakohus. Vara arestimise määrus jõustub KrMS § 408 lg 5 kohaselt selle tegemisest ning see pööratakse KrMS § 412 lg 4 kohaselt täitmisele kohe pärast jõustumist. Määruse vaidlustamine toimub käesoleva seaduse §-s 257 sätestatud korras. Lõike 2 kohaselt on edasilükkamatutel juhtudel vara arestimine otsustada prokuratuuri poolt KrMS § 142 lõikes 3 sätestatud korras. Sellisel juhul annab kohus prokuratuurile määruse alusel toimunud arestimiseks tagantjärele loa. Lõikes 3 sätestatakse, et pärast arestimisotsuse täitmist teavitab prokuratuur puudutatud isikuid arestimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest. Prokuratuur teavitab talle teadaolevaid puudutatud isikuid, kuna kõigi teise riigi puudutatud isikute välja selgitamine võib olla keeruline. Lisaks teavitab prokuratuur lõike 4 kohaselt taotleva riigi pädevat asutust arestimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest, tunnustamata ja täitmata jätmisest, täitmise edasilükkamisest ja selle võimatusest. Lõike 7 kohaselt kui arestimisotsust ei ole võimalik täita põhjusel, et vara või tõend on kadunud, hävitatud või selle asukohta ei ole võimalik tuvastada, konsulteeritakse sellega seoses taotleva riigiga. Lõikes 5 täpsustatakse seoses tõendi hoiulevõtmise taotluse täitmisega, et kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, võib Eesti taotleva riigi taotlusel tõendi hoiulevõtmisel lähtuda menetlusnormidest, mis erinevad kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust. Lõige 6 näeb ette kohustuse vabastada arestitud vara ja tagastada äravõetud tõend viivitamata pärast taotleva riigi poolt arestimistunnistuse tühistamist. Eelnõu § 255 näeb ette arestimisotsuse tunnustamise ja täitmise tähtajad. Lõike 1 kohaselt tuleb arestimisotsus vaadata läbi viivitamata ning otsus vara arestimise, sellest keeldumise või taotlevalt riigilt lisaandmete küsimise kohta teha 24 tunni jooksul arestimisotsuse saamisest. Kui arestimisotsusega koos on esitatud taotlus vara konfiskeerimise või tõendi üleandmise kohta, arestitakse vara ja tõend võetakse lõike 2 kohaselt hoiule kuni nimetatud taotluse täitmise otsustamiseni. Eelnõu §-s 256 sätestatakse arestimisotsuse täitmise edasilükkamisega seonduv. Lõike 1 kohaselt võib prokuratuur arestimisotsuse täitmise edasi lükata, kui selle täitmine võib kahjustada Eestis käimasolevat kriminaalmenetlust või kui arestimisotsuses nimetatud vara või tõend on seoses Eestis käimasoleva kriminaalmenetlusega arestitud või hoiule võetud. arestimisotsuse täitmise edasilükkamisest tuleb lõike 2 kohaselt taotleva riigi pädevat asutust teavitada edasilükkamise põhjusest ja edasilükkamise eeldatavast kestusest. Kui edasilükkamise põhjused on ära langenud, võtab prokuratuur lõike 3 kohaselt viivitamata tarvitusele abinõud arestimisotsuse täitmiseks ja teavitab sellest taotleva riigi pädevat asutust. Eelnõu § 257 näeb ette arestimisotsuse tunnustamise ja täitmise vaidlustamisega seonduva. Lõike 1 kohaselt vaidlustatakse arestimisotsuse tunnustamise aluseks olev kohtu määrus või arestimisotsuse täitmine KrMS § 387 lg 2 kohaselt 10 tööpäeva jooksul maakohtus, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud. Kui kohus peab seda põhjendatuks, võib ta kaebuse lahendada kirjalikus menetluses. Lõike 2 kohaselt teavitab prokuratuur taotleva riigi pädevat asutust arestimisotsuse tunnustamise ja täitmise vaidlustamise kohta tehtud lahendist. 19. peatüki 3. jagu sisaldab regulatsiooni olukorras, kus Eesti on arestimisotsuse tunnustamisel taotlev riik. 145 Eelnõu § 258 kohaselt võib Eesti taotleda teiselt liikmesriigilt arestimisotsuse tunnustamist ja täitmist. Selleks esitatakse arestimisotsus vastaval vormil arestimistunnistuse abil liikmesriigi pädevale asutusele. Eelnõu § 259 lõige 1 näeb ette otsesuhtlust Eesti pädeva asutuse ja täitva riigi vahel, st et arestimisotsuse edastamiseks arestimistunnistuse abil on pädev kohtueelses menetluses prokuratuur ja kohtumenetluses kohus. Lõikes 2 nähakse ette kohustus teavitada viivitamata täitva riigi pädevat asutust tunnustamiseks ja täitmiseks esitatud arestimistunnistuse tühistamisest. Eelnõu 20. peatükk reguleerib konfiskeerimisotsuse tunnustamist raamotsuse 2006/783/JSK alusel ja koosneb kolmest jaost. 1. jagu sisaldab üldsätteid. Eelnõu § 260 sätestab nõukogu raamotsuse 2006/783/JSK konfiskeerimisotsuste alusel vastastikuse tunnustamise kohta (edaspidi raamotsus 2006/783/JSK) eesmärgi ja ulatuse. Raamotsus 2006/783/JSK reguleerib teise EL liikmesriigis pädeva kohtu poolt kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsuse tunnustamist ja täitmist. Lõike 1 kohaselt hõlmab vara lõpliku äravõtmise otsuse (edaspidi konfiskeerimisotsus) tunnustamine EL liikmesriigi pädeva õigusasutuse taotluse tunnustamist ja täitmist, mille aluseks on kohtu otsus vara konfiskeerimise kohta. Lõikes 2 täpsustatakse, et 20. peatükis sätestatu kohaldub vaid koostööle Taani Kuningriigi ja Iiri Vabariigiga. Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise määrus, mille rakendamiseks vajalikud sätted on sätestatud käesoleva seaduse 18. peatükis, asendas raamotsuse 2006/783/JSK ning nimetatud määrust rakendatakse alates 19.12.2020 kõigile EL liikmesriikidele peale Iiri Vabariigi ja Taani Kuningriigi. Seega puudutab 20. peatükis reguleeritu vaid vastastikust koostööd Iiri Vabariigi ja Taani Kuningriigiga. Terminoloogilise muudatusena räägitakse 20. peatükis mitte Euroopa konfiskeerimistunnistuse, vaid konfiskeerimisotsuse tunnustamisest, täitmisest ja esitamisest. Eelnõu § 261 sätestab konfiskeerimisotsuse esitamise, tunnustamise ja täitmise üldtingimused. Lõike 1 kohaselt toimub konfiskeerimisotsuse teise liikmesriigi pädevale asutusele esitamine arestimistunnistuse abil. Kehtiv KrMS § 50821-50833 sätestatud kord kasutab eksitavalt mõistet Euroopa konfiskeerimistunnistus, mis on eelnõus asendatud mõistega konfiskeerimisotsus. Konfiskeerimisotsus esitatakse arestimistunnistuse abil, mille vorminõuded on sätestatud käesoleva peatüki §-s 264. Lõikes 2 on sätestatud raamotsuse 2006/783/JSK art 1 lõikest 2 tulenev põhimõte, et konfiskeerimisotsuse esitamisel, tunnustamisel ja täitmisel arvestatakse isiku põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid. Lõike 3 kohaselt saab konfiskeerimisotsust vaidlustada vaid taotlevas riigis selle riigi õiguse kohaselt. Sätte kohaselt kui isik soovib konfiskeerimisotsust taotlevas riigis vaidlustada, edastab keskasutus talle taotleva riigi kontaktandmed, mille abil on isikul võimalik uurida konfiskeerimisotsuse vaidlustamise korda. Lõikes 4 nähakse ette erand käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 sätestatud üldreeglile, mille kohaselt koostöö pooled üldiselt üksteiselt kahjude hüvitamist ei nõua. Eesti võib erandlikult taotleda täitvalt riigilt nende kulude hüvitamist, mille Eesti on täitva riigina hüvitanud kolmandale isikule seoses konfiskeerimisotsuse täitmisega tekitatud kahjuga. Lõikes 5 tuuakse välja üldpõhimõte, et antud peatükis sätestatud kohustus teavitada taotleva riigi pädevat asutust konfiskeerimisotsuse täitmisega või täitmisest keeldumisega seotud või muudest asjaoludest tuleb täita viivitamata ning kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil. 146 20. peatüki 2. jagu reguleerib olukorda, kus Eesti on konfiskeerimisotsuse tunnustamisel täitev riik. Eelnõu § 262 sätestab alused, millal Eesti keeldub konfiskeerimisotsuse tunnustamisest. Lõike 1 kohaselt keeldub Eesti konfiskeerimisotsuse tunnustamisest, kui: 1) isik on süüdi mõistetud süüteos, mis ei ole Eesti karistusseadustiku kohaselt kuriteona karistatav ning mille puhul ei ole Eesti karistusseadustiku järgi konfiskeerimine lubatud. Seega Eesti keeldub konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ka juhul, kui taotletakse konfiskeerimist, mis ei ole Eesti õiguse kohaselt võimalik. Lõike 2 kohaselt ei või konfiskeerimisotsuse tunnustamisest aga keelduda põhjusel, et Eestis ei ole kehtestatud sama liiki maksu või lõivu või samasugust maksu-, tolli- või rahavahetuskorraldust kui taotlevas riigis; 2) konfiskeerimisotsuse aluseks olev tegu ei ole Eestis karistatav, välja arvatud juhul, välja arvatud juhul, kui taotluse aluseks olev kuritegu on täitva riigi poolt kvalifitseeritud kui üks käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 sätestatud kuritegu. Lõike 3 kohaselt teavitatakse konfiskeerimisotsuse tunnustamisest keeldumisest taotleva riigi pädevat asutust. Eelnõu § 263 lõikes 1 sätestatakse konfiskeerimisotsuse tunnustamisest keeldumise valikulised alused. Eesti võib konfiskeerimisotsuse tunnustamisest keelduda, kui: 1) isik, kelle vara konfiskeerimist taotletakse, on samas süüdistuses lõplikult süüdi või õigeks mõistetud või süüdimõistva kohtuotsuse korral on mõistetud karistus kantud või karistuse kohaldamine on otsuse teinud riigi seaduse alusel välistatud; 2) isikul, kelle vara konfiskeerimist taotletakse, on Eesti õiguse järgi puutumatus või eesõigus; 3) Eestis või teises riigis on sama süüteo eest konfiskeerimisotsus tehtud ning täidetud; 4) isik on süüdi mõistetud tagaselja; 5) Eestil on konfiskeerimisotsuse täitmisel kahtlused puudutad isiku kaitseõiguse tagamises; 6) Eesti õiguse järgi on lahendi täitmine aegunud. Kui konfiskeerimisotsus ei ole konfiskeerimistunnistuse kaudu esitatud nõuetekohasel vormil või kui konfiskeerimistunnistus on puudulik või ei vasta selle aluseks olevale taotleva riigi pädeva õigusasutuse konfiskeerimisotsusele, võib Eesti lõike 2 kohaselt pärast taotleva riigi pädevale asutusele lisateabe esitamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramist konfiskeerimisotsuse tunnustamisest keelduda. Eelnõu § 264 lõige 1 näeb ette nõuded konfiskeerimistunnistuse vormile, mille kaudu konfiskeerimisotsus esitatakse. Lõike 2 kohaselt esitatakse konfiskeerimisotsus keskasutusele. Kehtiva KrMS § 50826 kohaselt esitatakse konfiskeerimisotsus Riigiprokuratuurile. Eelnõus on sarnaselt käesoleva seaduse 18. peatükis sätestatule loobutud Riigiprokuratuuri rollist konfiskeerimisotsuse menetlemiseks pädeva asutusena ning konfiskeerimisotsus esitatakse keskasutuseks olevale Justiitsministeeriumile. Kui arestimisotsuse puhul on menetlemiseks pädeva ja täitmist tagava asutusena põhjendatud nimetada selliseks asutuseks prokuratuur, siis konfiskeerimisotsuse puhul ei ole see põhjendatud, kuna vara arestimise taotluse ja menetlemisel on prokuratuuri roll võrreldes konfiskeerimisotsuse menetlemisega erinev. Kui arestimine toimub üldiselt kohtueelses menetluses, mida juhib prokuratuur, siis konfiskeerimisotsuse tunnustamine toimub alati pärast teise liikmesriigi tehtud lõplikku kohtuotsuse jõustumist ning riigisisese korra järgi prokuratuuril puudub roll jõustunud konfiskeerimisotsuse täitmisega tegelemisel. Seetõttu ei ole põhjendatud jätta prokuratuurile konfiskeerimisotsuse vastuvõtmise ja menetlemise kohustust. Vastav kohustus pannakse keskasutusena Justiitsministeeriumile. Lõike 3 kohaselt kontrollib keskasutus konfiskeerimistunnistuse nõuetele vastavust, vajadusel küsib taotlevalt riigilt täiendavaid 147 andmeid või palub puuduste kõrvaldamist ning esitab nõuetekohase konfiskeerimistunnistuse abil esitatud konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ja täitmise tagamiseks kohtule. Eelnõu § 265 reguleerib konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmisega seonduvat. Lõike 1 kohaselt on konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ning konfiskeerimise otsustamiseks pädev selle isiku elukoha järgne maakohus, kelle vara on konfiskeerimisotsuse esemeks, või elukoha puudumise korral Harju Maakohus. Seega on eelnõus loobutud KrMS § 50826 ja § 50828 sätestatud korrast, mille kohaselt otsustab vara konfiskeerimise Harju Maakohus Riigiprokuratuuri taotlusel. Eelnõu koostamisel ei ole sarnaselt käesoleva seaduse 18. peatükis sätestatule peetud vajalikuks säilitada Harju Maakohtu ainupädevust. Keskasutus edastab konfiskeerimisotsuse kohtule tunnustamise ja täitmise üle otsustamiseks ning eelnõu kohaselt ei esita keskasutus selleks kohtule eraldi taotlust. Eelnõuga muudetakse ka konfiskeerimisotsuse tunnustamise korda ning loobutud on vara konfiskeerimise otsustamiseks kohtuistungi korraldamise nõudest. Lõike 2 kohaselt otsustatakse konfiskeerimisotsuse täitmine üldjuhul kirjalikus menetluses. Suuline menetlus toimub vaid juhul, kui süüdimõistetud isiku kaitsja või kolmas isik või tema esindaja seda taotlevad. Konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsustamiseks peetavast kohtuistungist võtavad osa prokurör, süüdimõistetud isiku kaitsja ning kolmas isik või tema esindaja. Vastav kord on vajalik konfiskeerimisotsuse võimalikult kiireks menetlemiseks. Kirjalikus menetluses konfiskeerimise üle otsustamine ei kahjusta süüdistatava või kolmanda isiku õigusi, kuna eelnõu kohaselt onn võimalik ka suulise istungi taotlemine. Lõike 3 kohaselt täidetakse konfiskeerimisotsus KrMS 18. peatükis sätestatud korras. Lõikes 4 nähakse ette kohtu kohustus teavitada pärast konfiskeerimisotsuse tunnustamist talle teadaolevaid puudutatud isikuid konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ning lõikes 5 sätestatakse, et kohus edastab konfiskeerimise kohta tehtud määruse ja info konfiskeerimisotsuse täitmise kohta keskasutusele. Keskasutus teavitab taotleva riigi pädevat asutust konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest, tunnustamata ja täitmata jätmisest, täitmise edasilükkamisest ja selle võimatusest. Kui konfiskeerimisotsust ei ole võimalik täita põhjusel, et vara on juba konfiskeeritud, kadunud, hävitatud või selle asukohta ei ole võimalik tuvastada ka pärast taotleva riigiga konsulteerimist, teatatakse lõike 6 kohaselt sellest taotleva riigi pädevat asutust. Eelnõu § 266 reguleerib konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise tähtaegadega seonduvat. Lõikes 1 nähakse ette üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmisega seonduvad otsused ning taotlevalt riigilt lisaandmete küsimise otsus teha viivitamata. Juhul, kui taotleva riigi pädev asutus teatab konfiskeerimisotsuse tühistamisest, lõpetatakse lõike 2 kohaselt konfiskeerimisotsuse täitmine viivitamata. Eelnõu § 267 täpsustav konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise edasilükkamisega seonduvat. Lõike 1 kohaselt võib kohus konfiskeerimisotsuse täitmise edasi lükata, kui: 1) peab võimalikuks, et konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud rahasumma võib ületada konfiskeerimisotsuse kindlaksmääratud summat, sest konfiskeerimisotsus täidetakse samal ajal mitmes riigis; 2) konfiskeerimisotsuse täitmine vaidlustatakse täitvas riigis; 3) selle täitmine võib kahjustada Eestis käimasolevat menetlust; 4) vajalik on konfiskeerimisotsuse tõlkimine eesti keelde; 5) konfiskeerimisotsuses nimetatud vara juba kuulub Eestis konfiskeerimisele. 148 Lõikes 2 nähakse ette, et konfiskeerimisotsuse täitmise edasilükkamisel tuleb tagatakse konfiskeerimisele kuuluva vara säilimine. Kui konfiskeerimisotsuse täitmine lükatakse edasi, edastab kohus lõike 3 kohaselt vastava info keskasutusele, kes teavitab sellest taotleva riigi pädevat asutust. Kui edasilükkamise põhjused langevad ära, tuleb konfiskeerimisotsus lõike 4 kohaselt viivitamata täita. Eelnõu §-s 268 reguleeritaks konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise vaidlustamisega seonduvat. Lõike 1 kohaselt esitatakse kaebus konfiskeerimisotsuse tunnustamise aluseks olnud kohtu määruse peale KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras kümne tööpäeva jooksul määruse kättesaamisest arvates maakohtule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud. Kohtul on võimalik otsustada lahendada kaebuse kirjalikus menetluses. Lõike 2 järgi edastab kohus info konfiskeerimisotsuse vaidlustamise kohta keskasutusele, kes teavitab sellest taotleva riigi pädevat asutust. Eelnõu § 269 näeb ette konfiskeeritud vara käsutamise korra. Lõike 1 kohaselt käsutatakse konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud raha järgmiselt: 1) kui saadud summa on 10 000 eurot või väiksem, kantakse konfiskeeritud vara üle riigieelarve tuludesse; 2) kui saadud summa on suurem kui 10 000 eurot, kantakse pool konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud varast üle taotlevale riigile. Lõike 2 järgi konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud muu vara, mis ei ole raha, müüakse või antakse üle taotlevale riigile. Müügi korral käsutatakse vara müügist saadud tulu käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt. Kui konfiskeerimisotsus näeb ette rahasumma konfiskeerimist, võib taotlevale riigile vara üle kanda ainult siis, kui kõnealune riik on andnud selleks oma nõusoleku. Lõige 3 sätestab, et kui eelnimetatud viisil muu vara müümine või üle andmine ei ole võimalik, kohaldatakse konfiskeeritud vara suhtes KrMS §-s 126 sätestatut, välja arvatud täitva riigi kultuuripärandisse kuuluvate kultuuriväärtusi kujutavate objektide või esemete suhtes. Lõike 4 kohaselt on selliste objektide või esemete müügi või tagastamise nõudmine keelatud. 20. peatüki 3. jagu sisaldab regulatsiooni olukorras, kus Eesti on konfiskeerimisotsuse tunnustamisel taotlev riik. Eelnõu § 270 lõike 1 järgi võib Eesti taotleda EL liikmesriigi pädevalt asutuselt sellekohasel vormil konfiskeerimistunnistuse abil konfiskeerimisotsuse tunnustamist ja täitmist. lõikes 2 nähakse ette, et konfiskeerimisotsus esitatakse riigile, mille kohta on alust arvata, et isikul, kelle suhtes konfiskeerimisotsus tehti, on seal vara või sissetulek. Kui sellise riigi kindlaks tegemine ei ole võimalik, esitatakse konfiskeerimisotsus lõike 3 kohaselt selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus isiku, kelle suhtes konfiskeerimisotsus tehti, peamiselt elab või kus on tema registreeritud asukoht. Lõige 4 näeb ette, et üldjuhul võib konfiskeerimisotsuse esitada ainult ühele liikmesriigile. Eelnõu § 272 sätestab, millal on lubatud konfiskeerimisotsuse esitamine mitmele liikmesriigil. Lõike 1 kohaselt võib põhjendatud juhul rahasummat käsitleva konfiskeerimisotsuse esitada korraga mitmele riigile. Lõikes 2 järgi võib mitterahalise vara käsitleva konfiskeerimisotsuse esitada korraga mitmele liikmesriigile vaid järgmistel juhtudel: 1) on alust arvata, et konfiskeerimisotsusega hõlmatud vara asub eri riikides; 2) konfiskeerimisotsusega hõlmatud vara konfiskeerimine eeldab meetmete võtmist mitmes riigis või 149 3) on alust arvata, et konfiskeerimisotsusega hõlmatud vara asub riigis, kuid selle täpne asukoht ei ole teada. Eelnõu § 271 kohaselt on konfiskeerimisotsus esitatamiseks konfiskeerimistunnistuse abil pädev samas kriminaalasjas esmakordselt kohtulahendi teinud maakohus. Kohus koostab ja edastab konfiskeerimistunnistuse omal algatusel või prokuratuuri taotlusel. Eelnõu 21. peatüki §-s 273 nähakse ette käesoleva seaduse rakendussäte. Eelnõu jõustumine ja rakenduskord nähakse ette süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seaduse rakendamise seaduses, millega tunnistatakse kehtetuks ka KrMS 19. peatükis sätestatu ning KrMS § 18 lõikes 6 ja § 24 lõikes 5 toodud viited KrMS 19. peatükile asendatakse viitega käesolevale seadusele. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus kasutatakse Eesti õiguses juba kasutusel olevate terminite kõrval (loovutamistaotlus, abistamistaotlus, läbisõit) uurimistaotlust (Euroopa uurimismääruse tähenduses on see ELi õiguse mõiste sisuliselt ikkagi taotlus, nagu ka Euroopa vahistamismäärus ehk loovutamistaotlus). Samuti kasutatakse väljaandmise/üleandmise käigus laiendamise terminit seni kohati kasutatud erikohustuse reegli asemel, mis on eksitav toortõlge spetsiaalsuspõhimõttest ehk -reeglist. Varem kasutatud Euroopa uurimismenetluse asemel kasutatakse terminit uurimistaotlus. Järelevalvemeede, kriminaalhooldusmeede ja paralleelmenetlus on tehnilist laadi ning defineeritud konkreetses kontekstis. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu vastab nendele ELi õigusaktidele, mille ülevõtmisakti uut redaktsiooni see arvestab. Sätete seost ELi õigusaktidega on täpsustatud seletuskirja punktis 3. 6. Seaduse mõjud Eelnõuga planeeritav regulatsioon on seotud rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostööga. Tegemist on spetsiifilise kriminaalmenetluse osaga, millega kokku puutuvate isikute ring on väga väike, võrreldes kriminaalmenetlusega üldiselt kokku puutuvate isikutega. Muudatused puudutavad eelkõige kriminaalasjade menetlejaid ning menetlusosalisi (KrMS § 16 lg 1 – menetlejad on kohus, prokuratuur ja uurimisasutus, KrMS § 16 lg 2 – menetlusosalised on kahtlustatav, süüdistatav ning nende kaitsjad, kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik), keda rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses otseselt puudutab. Samuti avaldavad muudatused mõju Justiitsministeeriumi rahvusvahelise koostöö eest vastutavate ametnike tööle. Kõik ettepanekud on suunatud kas kehtiva regulatsiooni täpsustamisele või rahvusvahelisest õigusest Eestile tulenevate kohustuste paremale täitmisele, mis toimub praegu KrMS 19. peatüki ja rahvusvahelise õiguse alusel, kuid ei too kaasa põhimõttelist muudatust asutuste töökorralduses. Tegemist on spetsiifilise valdkonnaga, mis ühiskonda laiemalt ei mõjuta. Muudatuste mõju avaldub eelkõige õiguskaitseasutuste töökorraldusele, vähemal määral ka rahvusvahelise õigusabi raames kriminaalmenetlusele allutatud isikute õiguste paremale tagamisele. Oodatav mõju, mis puudutab kõiki sihtrühmi, on õigusselgus rahvusvahelist koostööd käsitlevate normide rakendamisel, seetõttu tuleb rahvusvahelise koostöö võimalusi 150 efektiivsemalt kasutades tõhustada ka riigisisese kriminaalmenetluse käigus tõendite kogumist. Oluline on mitmeski küsimuses Eesti õiguse kooskõlla viimine rahvusvaheliste kohustustega kriminaalmenetluse valdkonnas. Muudatuste mõju pole võimalik väga konkreetselt hinnata, kuna selgemast õigusraamistikust tulenevat tööaja säästu ning seda, mil määral vähendab õigusselgus õiguslikke vaidlusi ning tõhustab rahvusvahelist koostööd, pole võimalik otseselt mõõta. Sihtrühm Kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö eripära tõttu on eelnõu sihtgrupp piiratud. Seega võib eelnõu muudatuste sihtgrupina tuua välja järgmised sihtrühmad: 1) Rahvusvahelisest õigusabitaotlusest puudutatud isikud (kahtlustatavad, tunnistajad ja kannatanud). Arvestades, et Eestile saadetakse aastas ligikaudu 600 õigusabitaotlust, on enam- vähem sarnane või suurem ka nendest puudutatud isikute arv. 2) Rahvusvahelise koostööga tegelevad prokurörid (abi taotleva prokurörina võib rahvusvahelise koostööga kokku puutuda iga prokurör, seega ligikaudu 170 prokuröri). 3) Rahvusvahelise koostööga tegelevad kohtunikud. 4) Rahvusvahelise koostööga tegelevad advokaadid. 5) Rahvusvahelise koostööga tegelevad menetlejad uurimisasutustes (PPA ja EMTA). Rahvusvahelise koostööga kokku puutuvate menetlejate arvu ei ole võimalik välja tuua, kuid hinnanguliselt puudutab see menetlejatest väga väikest osa. 6) Justiitsministeeriumi rahvusvahelise koostöö talituse ametnikud (viis ametnikku, kellest kolm tegelevad kriminaalkoostööga). Muudatused on piiratud mõjuga riigi julgeolekule ja välissuhetele ning riigiasutuste töö korraldusele, mistõttu järgmisena on analüüsitud muudatuste mõju ainult neile. 6.1. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Eelnõuga tehtavad muudatused mõjutavad riigi julgeolekut positiivselt, kuna oodatav mõju on suurem õigusselgus rahvusvahelist koostööd käsitlevate normide rakendamisel. Tõendite kogumisel rahvusvahelise koostöö võimaluste efektiivsem kasutamine omab positiivset mõju ka riigisisese kriminaalmenetluse tõhusamaks muutmisel. Mõju ulatus ja sagedus on väiksed, kuna piiriülene krimnaalmenetlusalane koostöö on ka kehtiva õiguse kohaselt võimalik ning eelnõuga ei muudeta kehtivat korda märkimisväärselt. Rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö tõhustamine ja rahvusvaheliste õigusaktide parem rakendamine ning selleks tehtavad muudatused on riigi välissuhetele positiivse mõjuga, kuna see suurendab Eesti ning teiste ELi riikide ning Eesti ja kolmandate riikide vahelist vastastikust usaldust ning kiirendab seeläbi kriminaalmenetlusalast koostööd. Oluline on ka mitmetes küsimustes Eesti õiguse täielikumasse kooskõlla viimine rahvusvaheliste kohustustega kriminaalmenetluse valdkonnas. Kuna koostöö toimub juba praegu ning eelnõuga ei muudeta olemasolevat korda olulisel määral, võib mõju pidada väikseks. 6.2. Mõju riigiasutuste töökorraldusele 151 Eelnõuga tehtavad muudatused mõjutavad teatud määral rahvusvahelise koostööga tegelevaid asutusi, st prokuratuuri, kohtuid, menetlejaid, advokaate, Justiitsministeeriumi. Kuna vastastikuse koostöö põhimõtted sarnanevad paljuski praeguse regulatsiooniga, ei too planeeritavad muudatused kaasa suuri muudatusi igapäevases töökorralduses. Ühe erinevusena võib välja tuua, et kohtute töökoormuse ümberjagamisega kaob ära Harju Maakohtule reserveeritud kohtualluvus. Seega kõige suurema töökoormusega Harju Maakohtu töökoormus väheneks ning võimalik on kohtute üldise töökoormuse parem jagamine. Selline muudatus tingib kindlasti vajaduse kohtunike koolitamiseks ning piisava kohanemisaja andmiseks. Lisaks mõjutab kohtute töökorraldust positiivselt see, et rahvusvaheliste õigusabitaotluste menetlemisel saab tõenäoliselt sagedamini asendada istungeid kirjaliku menetlusega. Teiseks võib välja tuua prokuratuuri töökoormuse eeldatava vähendamise eelnõuga planeeritavate muudatuste kaudu. Nimelt muudetakse prokuratuuri osalemine rahvusvahelise õigusabitaotluse menetluses teatud juhtudel vabatahtlikuks, mille tulemusena prokuratuur saab keskenduda nendele juhtumitele, mis on tema funktsioonide jaoks olulisemad. Näiteks ei ole kõigi rahvusvahelise õigusabitaotluste menetlemisel vajalik prokuröri osalemine istungitel. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõuga ettenähtavate muudatuste mõju ei ole võimalik kindla summana välja tuua. Eelduslikult ei mõjuta muudatused riigi ja kohaliku omavalitsuse kulusid ega tulusid. 8. Rakendusaktid Eelnõu ei too juurde uusi kohustuslikke rakendusakte. Juba kehtivate ELi õigusest tulenevate vormide kehtestamine tuleb üle viia uuele õiguslikule alusele. Valikuline on Eurojusti Eesti liikme nimetamise korraldust puudutava määruse, samuti menetlusdokumentide näidisvormide ja teabevahetuse korralduse kehtestamine. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seaduses ettenähtud ajal. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi kaudu Siseministeeriumile, Välisministeeriumile ja Rahandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Riigiprokuratuurile, Riigikohtule, Õiguskantsleri Kantseleile, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Tartu Ülikoolile ning Registrite ja Infosüsteemide Keskusele. 152  Siseministeerium Välisministeerium Meie 12.09.2022 nr 8-1/6418 Rahandusministeerium Süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seaduse (SARKS) eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine Esitame süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seaduse eelnõu kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks. Ootame Teie tagasisidet kuu aja jooksul arvates käesoleva kirja saamisest ning eelnõu avaldamisest eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Lea Danilson-Järg Minister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri Lisaadressaadid: Riigiprokuratuur Riigikohus Eesti Advokatuur Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tartu Maakohus Pärnu Maakohus Viru Maakohus Õiguskantsleri kantselei Registrite ja Infosüsteemide Keskus Tartu Ülikooli Õigusteaduskond Mare Tannberg 620 8237 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Saatja: <[email protected]> Saadetud: 12.09.2022 22:29 Adressaat: talrk menetlus <[email protected]>; Tarturk info <[email protected]>; Harjumk info <[email protected]>; Tartumk info <[email protected]>; Pärnumk info <[email protected]>; virumk.info <[email protected]>; Tartu Ülikooli õigusteaduskond <[email protected]> Teema: Süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seaduse (SARKS) eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine Manused: 8-16418 12.09.2022 Väljaminev kiri.bdoc Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Ootame tagasisidet 12.102022, link EIS-i https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/bccc293e- 50b5-4622-aac1-b3e4252245bd Pealkiri: Süüteomenetlusalase rahvusvahelise koostöö seaduse (SARKS) eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine Registreerimise kuupäev: 12.09.2022 Registreerimise number: 8-1/6418. Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn Tel. 620 8100, Faks 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee