center -2160270 0 0 Teie 02 . 11 .2021 a nr 8-1/ 6730 Meie 2 9 . 11 .2021 a nr 10-3/21/ 115-2 Justiits ministeerium
[email protected] Tartu Ringkonnakohtu arvamus kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste eelnõu väljatöötamise kavatsuse (VTK) (kohtupsühhiaatria valdkonna korrastamise) osas. Leiame, et kohtupsühhiaatria valdkonnas on mitmeid olulisi probleeme, mis tõttu on selle teemaga tegelemine ning kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi puudutavate sätete kaasajastamine tänuväärt ja põhjendatud . Järgnevalt esitame tsiviil- ja kriminaalkolleegiumi märkused VTK kohta. Tsiviilõiguse valdkonda ja tsiviilkohtumenetlust puudutav ad märkused : VTK tähelepanu alt on välja jäänud ÜRO Peaassamblee poolt 13.12.2006 vastu võetud p uuetega inimeste õiguste konventsioon ( edaspidi PIÕK) ja selle fakultatiivprotokoll, mille Eesti ratifitseeris 2012. aastal (RT II, 04.04.2012, 5). Kõiki meetmeid, mis toovad kaasa isikute põhiõiguste- ja vabaduste piira nguid (mh piirangute seadmist patsiendi suhtlemisele ja kirjavahetusele ning pikaajaliste ohjeldusmeetmete rakendamist) tuleks põhjalikult analüüsida just vaimse puudega isikute eneseteostusvabadusest ja eraelu puutumatusest lähtudes. PIÕK eesmärgiks on edendada, kaitsta ja tagada kõigi puuetega inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist ning edendada austust nende loomupärase väärikuse vastu (art 1). Isikute kinnisesse asutusse paigutamise regulatsiooni ülevaatamisel tuleks arvestada ka PIÕK art 14 lg 1 p-ga b, mille kohaselt ei tohi puude olemasolu olla ühelgi juhul vabaduse võtmise aluseks. VTK nimetab muudetavate õigusaktidena kriminaalmenetluse seadustikku ja tsiviilkohtumenetluse seadustikku, lisaks puudutatud õigusaktidena halduskohtumenetluse seadustikku, väärteomenetluse seadustikku ja kohtuekspertiisiseadust. Materiaalõiguslik alus isikul piiratud teovõime tuvastamisel on tsiviilõiguses tsiviil seadustiku üldosa seadus, mille § 8 lg 2 teise lause järgi on alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, piiratud teovõime. VTK (p 1.1.7) puudutab KarS i terminoloogiat, kuid ka TsÜS s kasutatud mõistetel „vaimuhaigus“ ja „nõrgamõistuslikkus“ puudub tänapäeva meditsiinis teaduspõhine alus ning neid mõisteid meditsiinis ei kasutata . Seega ei ole põhjendatud muuta üksnes menetlusõiguslikku regulatsiooni, vaid kaasajastamist vaja b ka materiaalõigu s . Eestkoste seadmise menetluses on kohtul alati õigus (üldjuhul ka kohustus, erand TsMS § 522 lg 5) viia selle põhjendatuse kindlakstegemiseks läbi ekspertiis. Kui kohtul oleks ka õigus kasutada teises menetluses läbi viidud ekspertiisi (nt tsiviilkohtumenetlus e teovõime kindlakstegemiseks läbiviidud ekspertiisi), peab see vastama nendele nõuetele, mis TsMS § 522 eksperdi arvamusele esitab, mh peab ekspert olema isiku isiklikult ära kuulanud. T oeta me samas standardiseeritud küsimustiku väljatöötamist, mis lihtsustaks (VTK-s nimetatud ankeedivormis) ekspertiisi läbiviimist. Kriminaalmenetluse seadustikku ja karistusseadustikku puudutav ad märkused : E i saa jätta ära märkimata seda, et kui inimene pole õigusvastast tegu toime pannes süüdiv, ei ole tegemist kuriteoga. Seda seetõttu, et kuritegu on vaid koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Ometigi viidatakse VTK-s mitmel puhul kuriteole ka siis, kui tegelikult räägitakse pelgalt õigusvastasest teost – vt nt p -s 3 (lk 5) „ raske psüühilise haigusega kuriteo toime pannud inimene“ , joonis e 2 pealkiri „Kuriteo toime pannud vaimse tervise häirega ohtliku inimese teekaart“ või p -s 9.3.1 – „Samuti võimaldab see sundraviolukorras kaitsta kuriteos kannatanut“ . On tervitatav, et üritatakse luua seaduslik alus pidamaks kinni selliseid õigusvastase teo toime pannud psüühikahäiretega inimesi, keda ei saa ravida , ent kes on ohtlikud . Samas leiame, et küsimus sellest, kas inimene s uunatakse ravile või erihoolekandeteenusele ei pruugi olla otsustus, mille tegemise peaks tingimata usaldama kohtule . Näiteks ei pruugi ravile alluvad ja ravile mittealluvad isikud moodusta da selgelt kahte iseseisvat monoliitset gruppi. Võib olla ka nii , et inimest saab n-ö natuke ravida , kuid valdavalt peaks siiski tegelema tema muul viisil toetamisega. Ka võib olukord ajapikku muutuda: nt võib inimene mingil perioodil vajada ravi, aga seejärel enam (kuigivõrd) mitte. Seetõttu võiks kaaluda regulatsiooni, kus kohus ei ütle otsesõnu, kas inimene saadetakse sundravile või paigutatakse erihoolekandeteenusele. Nii näiteks talitatakse Saksamaal. Sealse karistusseadustiku § 63 räägib psühhiaatriahaiglasse saatmise osas üksnes ohtlikkusest . Asjaolu, k uidas inimesega seejärel täpsemalt tegelema asutakse (st kas ja kui palju teda ravitakse või muul viisil temaga te g e le takse), otsustavad spetsialistid igal üksikjuhtumil eraldi , mis viib loogilise tulemuseni, kus kohus ei peaks enam hakkama otsustama inimese ravivajaduse üle , vähemasti üldjuhul. Siiski võib ravivajadus olla mõnikord oluline ka kohtu jaoks , n äiteks ambulatoorset ravi määrates . S ellisel juhul peab möödapääsmatult selgeks tegema muu hulgas selle, kas inimest üldse ravida saab. Lisaks võiks mõelda sellelegi, kas sellise ohtliku inimese, keda ravida ei saa, kinni pidamine ikkagi on alati tarvilik või oleks ka sellise inimese puhul tarvis meetme n-ö tingimisi rakendamise võimalust. Kui n-ö mitteravitava inimese ohtlikkuse määr pole kõrge, ei pruugi tema vabaduse väga intensiivne piiramine olla põhiseaduslikult lubatav – seda veel eriti olukorras, kus tema psüühikahäire ja ohtlikkusega on võimalik (mittemeditsiiniliselt, nt sotsiaalselt, psühholoogiliselt) tegeleda ka viisil , et ta käib aeg-ajalt spetsialistide juures või käivad spetsialistid tema juures. Kui aga ilmneb, et selline leebem lähenemine siiski ei toimi, võiks järgneda intensiivne vabaduse piiramine (nagu see toimub ambulatoorse sundravi asendamisel statsionaarsega). Näiteks Saksa seaduses on see temaatika lahendatud võrdlemisi abstraktse sättega: kohaldatud meede jäetakse tingimisi täitmisele pööramata, kui erandlikud asjaolud viitavad sellele, et meetme eesmärki on võimalik saavutada ka selliselt (Saksa karistusseadustiku § 67b). Sõltumata sellest, kas raviga seonduv (ravivajadus) tulevikus seaduses mainimist leiab , tuleb igal juhul muuta mõisteapar aati ning tuua KarS §-s 86 sätestatud psühhiaatrilise sundravi kõrval seadusesse ka erihoolekandeteenusele suunamise . Kui toetada ettepanekut , et valikut nende kahe variandi vahel ei peaks tegema kohus (vt eelmine punkt ), võiks mõelda katustermini loomise peale. Kuivõrd igal juhul tuleb nii isiku raviks kui ka ravita kinnipidamiseks tuvastada tema ohtlikkus, võiks nn katustermin sisaldada viidet ohtlikkusele (nt ohtu maandav kinnipidamine, ohtliku inimese kinnipidamine, turvalisust tagav kinnipidamine vms). Psüühikahäireid puudutavate terminite ühtlustamine erinevate seadustes tundub esmapilgul positiivne. Olgu siiski viidatud hiljuti Saksamaal toimunud seadusemuudatusele, mille käigus n-ö kohendati sealse karistusseadustiku süüdimatust reguleerivat sätet (§ 20). Juba aastakümneid viidati kirjanduses sellele, et mõisted nõdrameelsus (nõrgamõistuslikkus) ( Schwachsinn ) ja hälve ( Abartigkeit ) tuleks asendada neutraalse keelekasutusega – need stigmatiseerivad ( difameerivad ) ja on vastuolus ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Seadusandja otsustaski viimaks reageerida. Tekkis aga küsimus, kas tuleks säilitada senine vaimsete probleemide loetelu või peaks loetelust loobuma ja sätestama üldmõiste – (raske) psüühikahäire. Seadusandja otsustas jätta loetelu alles ja asendada nõdrameelsuse (nõrgamõistuslikkuse) intelligentsi vähenemise ( Intelligenzminderung ) ning hälbe häire ( Störung ) mõistega. Seda seetõttu, et loetelus olevad mõisted on pikkade aastakümnete jooksul kasutuses olnud ja nende sisustamise osas on kujunenud välja väga mahukas praktika ning kirjandus – ja seda toimivat süsteemi ei tahetud muuta, kartes vastasel juhul märkimisväärse ebakindluse tekkimist . Niisiis võiks kaaluda, kas KarS § 34 senise loetelu asendamine uuega ei tekita ebakindlust – nt seetõttu, et nende loetelus olevate kriteeriumite osas on välja kujunenud õiguspraktika ja piisav õiguskirjandus. Kui see probleemiks ei ole, võiks siiski mõelda, kas sellisel juhul poleks ikkagi mõtet loetelust üleüldse loobuda ja asendada selle üldmõistega „raske psüühikahäire“. Lisaks VTK-s välja toodud normidele on asjasse puutuv ka KarS § 79 lg 2, mis kõneleb vaimuhaigusest, nõdrameelsusest ja muust raskest psüühikahäirest. Soovitakse kaaluda võimalust lisada kriminaalmenetluse seadustiku ( KrMS ) psühhiaatrilise sundravi menetluse juurde eestkoste seadmise küsimuse arutamine samaaegselt sundravile paigutamisega analoogselt perekonnaseaduse §-ga 203. See mõte võib olla kantud headest kavatsustest, aga tegemist oleks mateeriaga, millega kriminaalkohtunikud pole seni kuidagi kokku puutunud. Seetõttu on põhjust karta, et kohtunike teadmised on puudulikud ja see võib kajastuda ka õiguse mõistmises. Loomulikult saa b tagada kohtunik ele vastava koolituse, kuid kindlasti tuleb arvestad a ka seda, et kriminaalkohtunikele on ajapikku antud üha enam täiendavaid ülesandeid (tsiviilhagid, avalik-õiguslikud nõuded jms). Seetõttu me ei toeta seda ettepanekut. VTK-s esile toodud eesmärgiks on ka kulude kokkuhoid ehk ekspertiiside arvu vähendamine. Igaks juhuks märgime, et vähemalt kriminaalmenetluses on varem tehtud ekspertiisiaktide kasutamine tihtipeale nii problemaatiline kui ka suisa võimatu. Mitte keegi pole per se süüdimatu, vaid süüdimatus tuleb KarS § 34 kohaselt tuvastada rangelt konkreetse teo põhjal. Seetõttu ei ole uut tegu menetledes kasutatav ekspertiisiakt, mis koostati mingi varasema teo osas. Võib hoopiski olla, et ekspertiise tehakse Eesti kriminaalmenetluses liiga vähe. Nimelt ei rakendata Eestis peaaegu üldse piiratud süüdivuse ( KarS § 35) instituuti. Süstemaatiliselt peaks aga piiratud süüdivust esinema märksa enam kui süüdimatust. Nt Saksmaal loevad kohtud süüdimatuteks umbes 0,1% ja piiratult süüdivateks ca 3% õigusvastaste tegude toimepanijaist – ehk piiratud süüdivust esineb umbes 30 korda rohkem kui süüdimatust . Eesti (ebaloogiline) olukord on ilmselt seletatav teadmiste puudulikkusega , sest õ igusõpingute raames süüdimatusega seotud valdkonna Eesti ülikoolides praktiliselt ei õpetata . Võimalik on ka see , et paljudel juhtudel, kus ekspertiis tehti, eitati küll korrektselt süüdimatust, kuid ei tuntud ära piiratud süüdivust. On kiiduväärt, et valdkonna rahastust soovitakse suurendada. Seda oleks tarvis teha oluliselt, st vaja oleks senisest kordades enam raha. Enamik Eestis kohtupsühhiaatriaekspertiise tegevaid inimesi töötab põhikohaga mõnes meditsiiniasutuses ja teeb ekspertiise põhitööle lisak s . On selge, et sellises olukorras on juba ajalise surve tõttu kvaliteeti keeruline oodata: inimene keskendub eeskätt oma põhitööle. Lisaks sellele aga pole paljudel ekspertidel ka piisavaid teadmisi karistusõigusest. Seetõttu on järgida arenenud riik ide eeskuju, kus süüdimatusekspertiisi teostavalt eksperdilt eeldatakse ka võrdlemisi häid teadmisi karistusõigusest. Seda seetõttu, et erinevalt mitmetest muudest ekspertiisivaldkondadest on süüdimatusekspertiisid õigusega läbi põimunud: jälgitava ja loogilise eksperthinnangu saab anda vaid selline psühhiaatria- või psühholoogiaasjatundja, kes teab ka seda, mida tähendab arusaamisvõime, juhtimisvõime, piiratud süüdivus jms. Seetõttu on Eestis tarvis kohtupsühhiaatreid ja -psühholooge, kes on saanud vastava hariduse ja kes keskenduvadki vaid (või vähemasti eelkõige) sellele valdkonnale. Kas need inimesed peaksid olema tööl EKEI-s või töötama iseseisvalt (nagu näiteks advokaadid) (või nii üht kui teist), on n-ö otsustamise küsimus. Igal juhul aga peaks ekspertiiside eest makstav tasu olema senisest oluliselt suure m, sest kui teha korralik ekspertiis praeguste tasumäärade juures, oleks tunnitasu äärmiselt väike. Eelnõu sihtrühmana tuuakse muu hulgas välja psühhiaatrid. Jääb ebaselgeks, miks ei märgita ära psühholooge , sest ka nemad teevad ekspertiise. Süüdimatuse ja sundraviga seonduvalt on aga veel mitmeid muidki põhimõttelisi probleeme, millele seadusandja peaks mõtlema. Kui kohus leiab sundravi menetluse käigus, et tegu toimus, see oli koosseisupärane ja õigusvastane, ent lisaks sellele ka süüline, ei saa ta inimest süüdi mõista , sest seda seadus ei võimalda. Kohus saab üksnes saata asja prokuratuurile menetluse jätkamiseks ( KrMS § 402 lg 2). Selliselt toimimine on juba ressursikasutuse poolest problemaatiline: asi menetletakse täies mahus ära, ent otsustust teha ei saa – selleks on tarvis menetlus uuesti läbi viia. Niisugusel juhul peaks olema võimalik inimese süüdi mõistmine andes vajadusel isikule täiendava aja enda kaitsmiseks (kaitsmiseks ettevalmistamiseks). Niisamuti võiks kaaluda võimalust kohaldada n-ö ohtlikkust maandavat kinnipidamist juhul, kui pole toimetatud sundravimenetlust – aga (tava)menetluse käigus selgub, et inimene oli tegu toime pannes süüdimatu (nt asub kohus kohtueelses menetluses koostatud ekspertiisiakti alusel eksperdist erinevale seisukohale või tellib kohus ise (uue) ekspertiisi, mille põhjal saab jaatada süüdimatust). KarS § 79 lg 2 on problemaatiline säte , mille muutmist tuleks samuti eelnõus kaaluda . Tartu Ringkonnakohtu 22. septembri 2020 . a määruses asjas nr 1-14-34 on selle sätte osas märgitud järgmist: „[…] See säte on kahjuks küllaltki segane. Paistab, et seadusandja on KarS § 79 lg 2 kehtestades lähtunud KarS §-st 34: nende normide sõnastused on suuresti kattuvad. Tuleb aga tähele panna seda, et nn arusaamis- ja juhtimisvõime seotakse KarS §-s 34 väga selgelt konkreetse õigusvastase teoga ehk viidatud võimeid tuleb analüüsida puutuvalt toime pandud teosse. KarS § 79 lg 2 puhul aga midagi sellist ei ole: isik oli õigusvastase teo toimepanemise ajal süüdiv ehk ei saa väita, et tal oli mingi (piisav) defitsiit arusaamis- või juhtimisvõimes teo sooritamise ajal. Niisiis tekib küsimus, millisest teost arusaamise võimest ja sellele arusaamisvõimele vastavast juhtimisvõimest KarS § 79 lg 2 räägib. […] Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tulla kõne alla ükski muu kui menetletav tegu. Seetõttu tundub, et läbi tuleks viia n-ö hüpoteetiline süüdivuse kontroll ehk küsida tuleks, kas juhul, kui isikul oleks olnud selline psüühikahäire, nagu tal on praegu, juba teo toimepanemise ajal, oleks ta olnud võimeline saama aru oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Esiteks on küsitav, kas sellist kontrolli üldse on võimalik läbi viia: praeguse psüühilise pildiga inimese teoreetiline asetamine mingisse (võib-olla) aastaid tagasi toimunud olukorda ei pruugi olla teostatav. Teiseks aga tekib küsimus, miks midagi sellist tarvis oleks: karistuse kandmise ajal peaks ju olema mõõduandev just karistus ja selle kandmisega seonduv, mitte aga kunagi aset leidnud õigusvastane (ja süüline) tegu.“ Edasi viidatakse määruses sellele, et sisuliselt peetakse silmas rasket psüühikahäiret. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes seda probleemi ei nähta. Seal märgitakse, et sisuliselt peetakse silmas süüdimõistetu võimetust aru saada, et ta on toime pannud kuriteo ja et ta kannab selle eest karistust . See seisukoht pole siiski veenev. Esiteks ei viita seadus kuidagi karistuse kandmisest arusaamise võimele , mistõttu jääb mõistmatuks, miks seadusekommentaaris see võime välja tuuakse. Teiseks aga ei seletata kommentaaris seda, miks viidatakse seaduses juhtimisvõimele. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et KarS 79 lg 2 luues kopeeriti (osaliselt) võrdlemisi automaatselt KarS § 34 teksti ehkki KarS § 79 lg 2 olukorras ei ole võimalik tugineda süüdimatust puudutavale rangelt teoga seotud arusaamis- ja juhtimisvõimele. Seetõttu peaks kaaluma KarS § 79 lg 2 muutmist. Viited teost arusaamis- ja juhtimisvõimele tuleks kustutada. Mõelda võiks viitamisele karistuse kandmise võimele (võimetusele) . K aristuse kandmise võime mõiste pole õiguskorra jaoks tundmatu: seda kasutatakse KrMS § 199 lg 1 p s 6 . K a KrMS § 425 lg-s 2 ei kõnelda midagi arusaamis- ega juhtimisvõimest. See on eeltoodust tulenvalt õige. Küll aga võiks siingi mõelda seaduse täiendamisele karistuse kandmise võime mõistega. KarS § 86 kõneleb õigusvastasest teost. Seega võib vähemalt seaduseteksti kohaselt tulla kõne alla ka see, et sundravi kohaldatakse ka juhul, kui inimene pani toime väärteokoosseisu pärase õigusvastase teo ja ka tulevikus on temalt karta just selliseid (väikse ebaõigussisuga) tegusid. On kaheldav, kas see oleks põhiseadu s pärane. Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2021 määruses asjas nr 1-16-10555 leiti järgmist: „Ringkonnakohtu meelest on siiski küsitav, kas väärteokoosseisule vastavate tegude oht üldse saab endaga sundravi kaasa tuua: ühelt poolt oleks ohus vaid võrdlemisi väikese kaaluga õigushüved, teisalt aga sekkutaks väga intensiivselt inimese põhiõigustesse.“ Põhiseaduslikkuse probleem võib aga tekkida ka juhul, kui sund ra vi rakendatakse mõne kerget liiki kuriteokoosseisupärase õigusvastase teo ja uute selliste tegude ohu puhul (nt ähvardamine). Seetõttu võiks kaaluda täiendavate piirangute sätestamist. Nt Saksmaal nõuti aastakümneid oluliste õigusvastaste tegude ohtu, ent viie aasta eest muudeti seadust veelgi rangemaks: nüüd on asjasse puutuv vaid selliste oluliste õigusvastaste tegude oht, mis kahjustavad ohvrit psüühiliselt või füüsiliselt raskelt või mis võivad tuua kaasa ulatusliku majandusliku kahju (Saksa karistusseadustiku § 63). Kaaluda võiks ka sundravi võimaldamist piiratult süüdivalt aset leidnud tegude puhul. On ju nn meditsiinilised kriteeriumid süüdimatuse ja piiratud süüdivuse puhul samad ehk mõlemad eeldavad raskekujulist psüühikahäiret. Seetõttu võib olla põhjendatud ka sellise inimese ravimine, kellel jäi süüdimatusest n-ö natuke puudu , aga psüühikahäire siiski kahandas oluliselt tema arusaamis- või juhtimisvõimet. Võib ju ravi sellisegi inimese puhul retsidiivsusohtu vähendada. Niisugusel juhul aga tuleks inimesele mõista nii karistus (sest ta pani toime kuriteo) kui ka määrata talle ravi. Ravil viibitud aeg tuleks arvata karistusest maha. Selliselt toimitakse nt Saksamaal (Saksa karistusseadustiku § 63). Viimaks võiks mõelda sellelegi, et määrata ambulatoorsel sundravil olevale inimesele kriminaalhooldaja. Seda seetõttu, et meedikud saavad tegeleda vaid meditsiiniliste retsidiivsusteguritega. Kriminaalhooldaja võiks aga hoida inimesel silma peal ja toetada teda mittemeditsiinilistest aspektidest lähtuvalt nagu seda teevad kriminaalhooldajad tingimisi vangistatud kurjategijate puhul. Lugupidamisega ( allkirjastatud digitaalselt ) Tiina Pappel Tartu Ringkonnak ohtu esimees