center -2160270 0 0 Teie 19 . 04 .2021 a nr 1-1/14-367/1 Meie 16 . 06 .2021 a nr 10-3/21/ 47-2 Jaanus Karilaid
[email protected] Tartu Ringkonnakohtu arvamus k riminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus e (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) 367 SE kohta Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) 367 SE kohta . E sitame mõned tähelepanekud eelnõu osas. KrMS § 199 - a bsoluutsest legaliteedipõhimõttest eemaldumine väärib toetust. Võiks aga kaaluda veelgi kaugemale minemist. Eelnõu järgne § 199 lg 2 1 p 2 saab tulla kohaldamisele vaid niisuguste koosseisude puhul, mis kaitsevad individuaalõigushüvesid (viide leppimisele ja kannatanule). Menetluse alustamata jätmine võiks aga põhjendatud olla ka väikese või mõõduka ebaõigussisuga üldõigushüvesid kaitsvate kuriteokoosseisude puhul. KrMS § 202 - s õnastuslik ettepanek: kaaluda formuleeringu „võib kohus omal algatusel või prokuratuuri taotlusel lõpetada kriminaalmenetluse“ asemel formuleeringut „võib kohus lõpetada kriminaalmenetluse“. See oleks sisuliselt täpselt samasugune, nagu eelnõus välja pakutu, aga lühem: ja lühidus on väärtus iseenesest. KrMS § 208 – 30 - päevane tähtaeg on parem kui 10 - päevane. Tegelikult aga võiks kaaluda tähtaja kustutamist sootuks. Ja seda ka mitmel pool mujal KrMS -s: nt § 390 lg-s 3, § 427 lg-s 3, § 428 lg-s 2. Seaduses tähtaja sätestamisega ei saa muuta n-ö objektiivseid asjaolusid. Kui kohtu töökoormus on suur, võtab asja lahendamine paratamatult aega , sest tarvis on lahendada ka muid asju. Küll aga võib niisugusel juhul tekkida soov lükata edasi selliste asjade lahendamine, mille puhul tähtaega (igati põhjendatult) ette nähtud pole: nt üldmenetluse asjade lahendamine. See aga on vaevalt et soovitav. Tulevikus võiks kaaluda KrMS § 208 revideerimist üleüldse. Seda võiks alustada analüüsist, kui paljud sellised asjad, mis on ringkonnakohtust prokuratuuri tagasi saadetud, on üldse jõudnud kohtusse või oportuniteediga lõpetamiseni. Praktikast on jäänud mulje, et selliseid asju sama hästi kui ei olegi: kui ringkonnakohus asja prokuratuuri tagasi saadab, midagi ehk tehaksegi, aga asi lõpetatakse ikkagi menetluse aluse puudumise tõttu ära. Seetõttu näib, et ringkonnakohtu kontrollil sisulist mõtet olla ei pruugigi. Tõsi, võib väita, et efektiivne võib olla ka juba ainuüksi teadmine ringkonnakohtu kontrolli võimalikkusest – seegi hoiab menetluste kergekäelised lõpetamised ära. Niisuguse argumentatsiooni paika pidamine eeldaks siiski seda, et vähemalt aeg-ajalt läheb prokuratuur ringkonnakohtu suunistest lähtuvalt asjaga kohtusse või vähemasti rakendab oportuniteeti . Kui selliseid juhtumeid üldse ei ole, saab kõigile ajapikku selgeks, et § 208 järgne kontroll on n-ö hammasteta tiiger. Seda menetlust nimetatakse süüdistuskohustusmenetluseks: vt § 27 1 . Tegelikult ta seda pole – ta kujutab endast menetluskohustusmenetlust. Võiks aga mõelda tõepoolest just süüdistuskohustusmenetluse kehtestamisele , nagu see on §-le 208 eeskujuks olnud Saksa õiguses: ringkonnakohus kohustab prokuratuuri esitama süüdistust. Vastuväitena saaks öelda, et võistleva menetluse puhul oleks selline lahendus kummaline (mh lähtuvalt süüdistusest loobumise instituudist). Kui aga praegune regulatsioon mingit vilja ei kanna ja teeb üksnes lisatööd nii ringkonnakohtule kui prokuratuurile, ei näi selle juurde jäämine põhjendatud. Niisuguses olukorras võiks kaaluda hoopiski § 208 kehtetuks tunnistamist. KrMS § 384 - s oovitakse lisada lause „Kaitsja võib määruskaebuse esitamise õigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul“. Eelnõu üldine ideoloogia on ju see, et vorminõuetest loobutakse. Kas siis siin on tingimata tarvis kirjalikku nõusolekut? Kas ei piisaks nt sellest, et kaitsealune ütleb kohtuistungil, et ta loobub määruskaebusest ja see salvestatakse ning kantakse protokolli? KrMS § 385 p 4 - s eletuskirjas ei näi olevat põhjendatud, miks saab kaitsja taandamist puudutav määrus olema edaspidi vaidlustatav. Kas selline muudatus ikkagi on põhjendatud? On alust karta, et sellist kaebevõimalust hakatakse vähemalt puhuti kuritarvitama. KrMS § 385 p 29 - s eoses selle muudatusega võiks analüüsida ka § 414 l õiget 4 : „Taotluse esitamine vangistuse täitmise edasilükkamiseks ei peata vangistuse täitmisele pööramist“. Tartu Ringkonnakohus on sellest normist järeldanud, et inimest ei päästa vanglasse minemisest hiljemalt sellel päeval, mis talle eelnevalt teatati, ei see, et ta a) esitas taotluse vangistuse edasilükkamiseks, ega see, et b) kohus jättis määrusega tema taotluse rahuldamata ja see määrus on edasi kaevatav (vt nt 11. veebruari 2020 . a määrus asjas nr 1-18-4540, 10. detsembri 2020 . a määrus asjas nr 1-20-5974). Vastupidisel juhul võiks kurjategija oma vanglasse minemist sama hästi kui lõputult edasi lükata ja riiki n-ö lollitada (vt viidatud määrused). Ometigi näib paljudel juristidel olevat teistsugune arvamus: vt maakohtu määruseid ülal märgitud kriminaalasjades ja KrMS -i kommentaaris välja toodut , millele viidatakse ringkonnakohtu ülal välja toodud määrustes. Ka väljendas ringkonnakohus mõningast nõutust selle üle, miks peaks taotluse rahuldamata jätmise määrus üldse vaidlustatav olema. Seetõttu võiks ehk olla põhjendatud seaduse täiendamine (täpsustamine) ka sellest aspektist. KrHS § 30 - k ui kaob ära korralise ettekande mõiste, võiks ära kaotada ka erakorralise ettekande mõiste. Järgi võiks jääda lihtsalt ettekanne. VTMS § 3 1 - k as tänaval autoga sõitev politseinik peab oma sõidu katkestama ja pidama kinni ning hoiatama sellise auto juhti, kes politseiniku nähes vahetab sõidurada nii, et ta ei lülita vähemalt kolm sekundit enne rajavahetust sisse suunatuld ja rikub seeläbi liiklusseaduse § 39 lg 1 ning paneb toime sama seaduse § 242 lg 1 järgse väärteo? Või kas politseinik peab igal juhul hoiatama jalakäijat, keda ta näeb ületavat tänavat vaid 90 meetri kaugusel ülekäigurajast ehk rikkumas liiklusseaduse § 24 lg 2 ja panemas toime sama seaduse § 259 lg 1 järgset väärtegu? Näib, et peab. Ja seda teise näite puhul isegi siis, kui politseinik pole küll päris veendunud, et jalakäija teeületuse koht jäi vähem kui 100 meetri kaugusele ülekäigurajast, vaid tal tekib selline kahtlus: menetlus toimubki pelga lt kahtluse pinnalt. See aga on ilmselgelt ebamõistlik ressursikulutus: niimoodi ei pruugi politseinik niipea oma sihtkohta jõuda, sest ta peab pidevalt tegelema liikluseeskirju n-ö natuke rikkuvate liiklejate hoiatamisega. Seetõttu peaks kaaluma seadusemuudatust, mille järgi saaks jätta väärteomenetluse alustamata ka nii, et menetleja väärteole üldse mitte kuidagi ei reageeri – ka hoiatamisega mitte. Ilmselt ei tähendaks see midagi muud kui seaduse päriseluga korrelatsiooni viimist. VTMS § 120 1 - v äärteoasja arutamisel kehtib VTMS § 123 lg 2 kohaselt uurimispõhimõte ehk maakohus lahendab asja täielikult ise algusest lõpuni. Seda silmas pidades näib menetluse lõpetamine kohtuvälise menetleja süüdistamisest loobumise tõttu ebaloogiline: VTMS § 123 lg-st 2 nähtuvalt ei saa menetlusosaliste taotlused olla kohtule siduvad. Eesti õiguses on niigi võistlev menetlus ja uurimispõhimõte mitmel pool lootusetult segi läinud ja peaks kaaluma, kas täiendava ebaloogilisuse seadusesse toomine ikkagi on põhjendatud. On tõsi, et Riigikohus on n-ö väärteoetteheitest loobumise instituuti aktsepteerinud juba aastaid, aga see seisukoht ei ole seadus: see pole alamatele astmetele siduv ja ka Riigikohus ise võib selle üle vaadata. Seadusega on teisti. Seetõttu võiks mõelda, kas ei võiks sellise põhimõttelise muudatusega oodata ja otsustada selle tegemine või nt VTMS § 123 muutmine VTMS-i üldise revisjoni raames , mis loodetavasti kunagi aset leiab. Lugupidamisega ( allkirjastatud digitaalselt ) Tiina Pappel Tartu Ringkonnakohtu esimee s