DOCPROPERTY delta_recipientPersonName.1 \* MERGEFORMAT Justiitsministeerium
[email protected] Teie 05 . 11 .2020 DOCPROPERTY delta_senderRegDate \* MERGEFORMAT nr 8-1/ 6509 Meie 24 . 11 .2020 nr 10-3/20/ 103-2 DOCPROPERTY delta_senderRegNumber \* MERGEFORMAT Tartu Ringkonnakohtu seisukoht karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta, millega piiratakse teatud kuritegude eest vangistust kandvate kurjategijate tingimisi ennetähtaegse vabanemise õigust. Täname võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta. Tartu Ringkonnakohus esitas 12.02.2020 oma arvamuse ka karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse osas . Tartu Ringkonnakohtu 12.02.2020 arvamuses esitati muudatuse kohta argumenteeritud kriitikat. Seda kriitikat ei võetud arvesse ning ei põhjendatud selle arvestamata jätmist (seletuskirjas märgitakse, et arvamused võeti teadmiseks ja peeti vajalikuks eelnõuga väljatöötamiskavat suses pakutud kujul edasi minna). Seetõttu peab Tartu Ringkonnakohus vajalikuks juba öeldut veel kord välja tuua, tehes seda paari minimaalse muudatuse/täiendusega. Planeeritava muudatuse kohaselt on mõned kuriteod sedavõrd etteheidetavad, et nende toimepanijaid ei saagi ennetähtaegselt vabastada. Meie leiame, et niisugune arusaam läheb vastuollu ennetähtaegse vabastamise olemusega. Tuleb möönda, et kahjuks ei tulene seadusest, mida peab silmas pidama kohus, kes analüüsib KarS § 76 lg-s 4 nimetatud tegureid. Viimaste aastate kohtupraktikas on aga jõutud äratundmisele, et nende tegurite valguses tuleb prognoosida uute kuritegude ohtu. Kui see oht on piisavalt väike, tuleb kurjategija vabastada. Vastasel korral peab ta karistuse lõpuni kandma. (v t nt RKKKm -d 3-1-1-12-17, p 20 ja 1-09-14104/142, p 20 ). Et oluline on retsidiivsusprognoos, ei saa kedagi jätta vabastamata ( üldpreventiivsetel kaalutlustel) viitega sellele, et toime pandud kuritegu oli väga raske. Tulenevalt sellest, et kuritegu oli raske, on ka vangistus pikem kui kergema kuriteo toime pannul. Riigikohus on sellega seoses öelnud nii: „[Ennetähtaegse vabastamise] menetluse raames [ei ole] õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil “ ( RKKKm 1-09-14104/142, p 20) . Seega on kaalutav muudatus süstemaatiliselt ebaloogiline. Seletuskirjas märgitakse, et välistada on vaja kindlate kurjategijate gruppide ennetähtaegne vabanemine ühiskonna turvalisuse tagamiseks . Nagu eelmises lõigus märgitust nähtub, ei tohi ohtlikke kurjategijaid niikuinii ennetähtaegselt vabastada. Seetõttu jätab osundatud lause mulje, justkui ei saaks kohtud oma tööga hakkama ja vabastavad ennetähtaegselt ka riigireetureid, retsidiivseid tapjaid jne, kes panevad peagi pärast vabanemist toime uue (raske) kuriteo. S tatistika seda ei näita. Seletuskirjas viidatakse läbivalt sellele, et muudatusi nõuab ühiskonn a õiglustunne. Samas ei selgitat a, mida see termin tähendab ning milliste uuringute või küsitluste kaudu selle teadmiseni on jõutud . S ilmas tuleb pidada, et kui ühiskonna õiglustunne täh endab tõesti viidet Eesti elanike enamuse soovile, siis ei saa selline soov olla (karistus)õiguslike muudatuste kehtestamisel ainumäärav. Seadusandja peab eeskätt lähtuma põhiseadusest. Ka praeguses asjas võib esineda põhiseaduslikke probleeme. Väljatöötamiskavatsuses viidat i õigesti võrdsuspõhimõttele (seletuskirjas seda enam ei tehta) . Vangistuse pikkus peab peegeldama süü suurust. Seega on sama pika vangistusega karistatud inimeste süü ühesugune, sõltumata sellest, kas kuriteoks oli röövimine, tapmine, riigireetmine või maksupettus. Seda silmas pidades on keeruline mõista, et mõnda neist kurjategudest toime pannut on edaspidi võimalik ennetähtaegselt vabastada, mõnda aga mitte. Ebaselgeks jääb ka väljatöötamiskavatsuses kõlanud väide, et riigi vastu käe tõstmine on eriti taunimisväärne. Teo taunimisvää rsust peegeldab karistus . Kui keegi sooritab mõne individuaalõigushüve vastase kuriteo ja teda karistatakse se lle eest sama range karistusega nagu mõnda riigireeturit, on tegemist sama raskete kuritegudega. On ilmne, et kavandatav muudatus on tä ielikult vastuolus riigi eesmärgiga vähendada vangide hulka. Seetõttu on keeruline mõista väljatöötamiskavatsuses esitatud väidet, et „ kavandatav muudatus ei pruugi täies ulatuses selliseid eesmärke taotleda “ (lk 6). Eeltoodut silmas pidades ei ole ennetähtaegse vabastami se välistamine kuriteo liigist lähtudes põhjendatud ja võib olla põhiseaduslikust aspektist problemaatiline. Selliseid probleeme ei oleks juhul, kui seadusandja ennetähtaegse vabastamise eeldusi üldiselt kitsendaks. Nt võib olla küsitav, kas põhjendatud on see, et teise astme kuriteo toimepanija võib vanglast vabaneda juba siis, kui ta on ära kandnud üksnes kolmandiku vangistusest (vt KarS § 76 lg 1 p 1) (nt Saksamaal tuleb ennetähtaegne vabastamine kõne alla üksnes kahe kolmandiku karistuse ära kandmisel: vt Saksa karistusseadustiku § 57 lg 1 p 1). Kui aga otsustada ennetähtaegse vabastamise lävendite üldise tõusu kasuks, peaks tõsiselt mõtlema ka mitmete sanktsioonimäärade langetamise peale (nt puutuvalt uimastikuritegevust, aga ka kvalifitseeritud väljapressimisi või röövimisi). Vastasel juhul jääb vangide vähe ndamise eesmärk saavutamata. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Tartu Ringkonnakohtu esimees