Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse (vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise õiguse piiramine) esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks

Justiitsministeerium Teie 27.01.2020 nr 8-1/595 [email protected] Meie 12.02.2020 nr 10-3/20/8-2 Tartu Ringkonnakohtu seisukoht karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta, millega soovitakse piirata vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise õigust. Täname võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta. Esialgse tutvumise põhjal esitame järgmise seisukoha: Planeeritava muudatuse kohaselt on mõned kuriteod sedavõrd etteheidetavad, et nende toimepanijaid ei saagi ennetähtaegselt vabastada. Meie leiame, et niisugune arusaam läheb vastuollu ennetähtaegse vabastamise olemusega. Tuleb möönda, et kahjuks ei tulene seadusest, mida peab silmas pidama kohus, kes analüüsib KarS § 76 lg-s 4 nimetatud tegureid. Viimaste aastate kohtupraktikas on aga jõutud äratundmisele, et nende tegurite valguses tuleb prognoosida uute kuritegude ohtu. Kui see oht on piisavalt väike, tuleb kurjategija vabastada. Vastasel korral peab ta karistuse lõpuni kandma (Vt nt RKKKm-d 3-1-1-12-17, p 20 ja 1-09-14104/142, p 20). Et oluline on retsidiivsusprognoos, ei saa kedagi jätta vabastamata (üldpreventiivsetel kaalutlustel) viitega sellele, et toime pandud kuritegu oli väga raske. Tulenevalt sellest, et kuritegu oli raske, on ka vangistus pikem kui kergema kuriteo toime pannul. Riigikohus on sellega seoses öelnud nii: „[Ennetähtaegse vabastamise] menetluse raames [ei ole] õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil“ (RKKKm 1-09-14104/142, p 20). Seega on kaalutav muudatus süstemaatiliselt ebaloogiline. Väljatöötamiskavatsuses viidatakse läbivalt sellele, et muudatusi nõuab ühiskonna õiglustunne. Samas ei selgitata, mida see termin tähendab. Kas silmas peetakse seda, et muudatust soovib enamik (hääleõiguslikke) kodanikke? Kui jaa, siis kuidas on selle teadmiseni jõutud: kas on tehtud mingeid (representatiivseid) uuringuid, küsitlusi vms? Meedias selle kohta infot olnud ei ole. Tuleb aga silmas pidada, et kui ühiskonna õiglustunne tähendab tõesti viidet kodanikkonna enamuse soovile, siis ei saa selline soov olla (karistus)õiguslike muudatuste kehtestamisel ainumäärav. Seadusandja peab eeskätt lähtuma põhiseadusest. On võimalik, et kodanikkonna enamus soovib mingit seadusemuudatust, aga see muudatus läheks põhiseadusega vastuollu (nt võib olukord olla selline surmanuhtluse kehtestamisega seoses). Sellises olukorras tuleb muudatus tegemata jätta. Ka praeguses asjas võib esineda põhiseaduslikke probleeme. Väljatöötamiskavatsuses viidatakse õigesti võrdsuspõhimõttele. Vangistuse pikkus peab peegeldama süü suurust. Seega on sama pika vangistusega karistatud inimeste süü ühesugune, sõltumata sellest, kas kuriteoks oli röövimine, tapmine, riigireetmine või maksupettus. Seda silmas pidades on keeruline mõista, et mõnda neist kuritegudest toime pannut on edaspidi võimalik ennetähtaegselt vabastada, mõnda aga mitte. Ebaselgeks jääb ka väide, et riigi vastu käe tõstmine on eriti taunimisväärne. Teo taunimisväärsust peegeldab karistuse suurus. Kui keegi sooritab mõne individuaalõigushüve vastase kuriteo ja teda karistatakse selle eest sama range karistusega nagu mõnda riigireeturit, on tegemist sama raskete kuritegudega. On ilmne, et kavandatav muudatus on täielikult vastuolus riigi sooviga vähendada vangide hulka. Seetõttu on keeruline mõista väidet, et „kavandatav muudatus ei pruugi täies ulatuses selliseid eesmärke taotleda“ (karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus, lk 6). Eeltoodut silmas pidades ei ole ennetähtaegse vabastamine välistamine kuriteoliigiti põhjendatud ja võib olla põhiseaduslikust aspektist problemaatiline. Selliseid probleeme ei oleks juhul, kui seadusandja ennetähtaegse vabastamise eeldusi üldiselt kitsendaks. Nt võib olla küsitav, kas põhjendatud on see, et teise astme kuriteo toimepanija võib vanglast vabaneda juba siis, kui ta on ära kandnud üksnes kolmandiku vangistusest (vt KarS § 76 lg 1 p 1) (nt Saksamaal tuleb ennetähtaegne vabastamine kõne alla alles kahe kolmandiku karistuse ära kandmisel: vt Saksa karistusseadustiku § 57 lg 1 p 1). Kui aga otsustada ennetähtaegse vabastamise lävendite üldise tõusu kasuks, peaks tõsiselt mõtlema ka mitmete sanktsioonimäärade langetamise peale (nt puutuvalt uimastikuritegevust, aga ka kvalifitseeritud väljapressimisi või röövimisi). Vastasel juhul jääb vangide vähendamise soov saavutamata. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Tartu Ringkonnakohtu esimees 2 (11)