Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Justiitsministeerium Teie 17.07.2019 nr 8-1/4367 [email protected] Meie 08.08.2019 nr 10-3/19/73-2 Tartu Ringkonnakohtu tagasiside kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Täname võimaluse eest avaldada arvamust „Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon)“ eelnõu kohta. Arvestades asjaolu, et eelnõu on küllaltki mahukas, selle kohta arvamuse andmiseks määratud tähtaeg aga napp ja langes pealegi suures osas suvisele puhkuste-perioodile, ei olnud meil võimalik eelnõud sügavuti analüüsida. Esialgse tutvumise põhjal esitame aga eelnõu muutmiseks järgmised ettepanekud. 1. Eelnõu § 1 p 16: 1) Muuta KrMS § 49 nii, et selles eristataks juhtumeid, mil kohtunik peab taanduma mis tahes kriminaalmenetlustoimingu tegemiselt, ja juhtumeid, mil kohtunik peab taanduma üksnes süüküsimuse lahendamiselt; Põhjendus: Eelnõus pakutud § 49 lg 1 p 2 sõnastuse kohaselt peaks kohtunik taanduma mh ka eeluurimistoiminguks loa andmise otsustamiselt, kui ta on varem samas asjas andnud loa mõneks teiseks eeluurimistoiminguks. Näiteks ei tohiks kohtunik otsustada kohtueelses menetluses vara arestimist, kui ta on varem samas asjas kahtlustatava vahistanud või andnud jälitustoimingu loa. Selline tulemus oleks aga ilmses vastuolus eesmärgiga, mida eelnõuga saavutada soovitakse (vt ka § 24 lg 4 kavandatav muudatus) ja võiks mõningatel juhtudel tuua kaasa olukorra, kus maakohtus ei jätku piisavalt kohtunikke, et ühe ja sama kriminaalasja raames erinevateks menetlustoiminguteks lube anda. Ka eelnõu seletuskirjast nähtuvalt soovitakse välistada KrMS § 49 lg 1 p-s 2 nimetatud kohtulahendi teinud kohtuniku osalemine üksnes isiku süüküsimuse lahendamisel. Seetõttu tuleks eelnõu sõnastust muuta nii, et sellest nähtuks selgelt kohtuniku kohustus taanduda KrMS § 49 lg 1 p-s 2 nimetatud asjaolu ilmnemisel üksnes süüdistatava süüküsimuse lahendamiselt, mitte aga „kriminaalmenetlusest“ tervikuna, nagu tuleneb KrMS § 49 lg 1 preambulist. Silmas tuleb pidada sedagi, et näiteks vahistamis- või vara arestimise määruse tegemine ei peaks kuidagi välistama kohtuniku osalemist hilisema kohtuotsuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisest (nt peaks vahistamismääruse teinud kohtunik saama lahendada süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimust). Ilmselt ei peaks ka näiteks KrMS § 49 lg 1 p-s 1 nimetatud taandumisalus laienema kohtuotsuse täitmisega seotud küsimust lahendavale kohtunikule, kes on samas kriminaalasjas teinud nt vahistamismääruse või kohtuotsuse. Kokkuvõttes tuleks KrMS § 49 sõnastus tervikuna ümber kujundada nii, et selles eristatakse aluseid, mille korral peab kohtunik taanduma kriminaalasja lahendamiselt kriminaalmenetluse mis tahes etapis (nt KrMS § 49 lg 1 p 4), ja aluseid, mil taandumiskohustus puudutab üksnes mõnd konkreetset menetlusetappi (eeskätt süüküsimuse lahendamist). 2) Täiendada kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 49 lõike 1 punktis 2 toodud loetelu viitega KrMS § 208 lõikes 6 nimetatud kohtumäärusele ja näha KrMS § 49 lg-s 3 ette samasisuline erand. Põhjendus: Ilmselt pole ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega lõpuni kooskõlas see, kui isiku süüküsimuse lahendamisel osaleks ringkonnakohtunik, kes on varem samas asjas tühistanud kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise muutmata jätnud Riigiprokuratuuri määruse ja kohustanud prokuratuuri kriminaalmenetlust alustama/jätkama, andes prokuratuurile KrMS § 208 lg 8 järgi siduvaid juhiseid kriminaalmenetluse toimetamiseks. Nimelt tekiks kõneksoleval juhul olukord, kus vähemalt mingis osas peaks ringkonnakohtunik hiljem kriminaalasja lahendades andma hinnangu ka tema enda varasemas määruses väljendatud seisukohtadele. 2. Eelnõu § 1 p 64: täiendada eelnõus pakutud KrMS § 1282 lg-t 1 punktiga, mis näeks tegutsemiskohustusena ette ka tõkendile allutatud isiku kohustuse olla (regulaarselt) kindlaksmääratud ajal menetlejale kättesaadav telefoni teel. Põhjendus: Teatud juhtudel – eriti siis, kui tõkendile allutatud isik ei kasuta e-posti – on menetlejal isikuga kontakteerumiseks oluliselt efektiivsem talle helistada kui hakata tavapostiga paberkirja saatma. Seega võiks üks tegutsemiskohustuse liik seisneda ka selles, et tõkendialune isik peab nt iga päev teatud kellaaegadel olema telefonitsi kättesaadav ja ta kohustub menetleja kõnedele vastama. Telefonisuhtlusel võib mõnikord olla eelis ka elektroonilise kirjavahetuse ees, sest see võimaldab nt paindlikumalt kokku leppida kokkusaamise aega vmt. Telefonikõne toimumise ja selle sisu tõendamiseks on menetlejal vajadusel võimalik telefonikõne salvestada. 3. Eelnõu § 1 p 74: 1) Muuta KrMS § 1371 lg 2 esimene lause ja täiendada lõiget teise lausega järgmises sõnastuses: „Elektrooniline valve määratakse korraga kuni üheks aastaks. Seda tähtaega võib pikendada kuni ühe aasta kaupa“; Põhjendus: Eelnõu seletuskirja kohaselt saab elektroonilise valve tähtaega pikendada ka üle 12 kuu. Eelnõu enda tekstist selline järeldus aga selgelt ei tulene. Pigem võib KrMS § 1371 lg 2 sõnastusest aru saada nii, et elektroonilist valvet saab kohaldada maksimaalselt 12 kuuks ja pärast seda peab menetleja otsustama, kas kohaldada kahtlustatava või süüdistatava suhtes mõnda teist liiki tõkendit. Eelnõus ei räägita elektroonilise valve tähtaja pikendamisest (välja arvatud KrMS § 1371 lg-s 11 seoses selle vaidlustamisega). Siinkohal tuleb silmas pidada, et kehtivas õiguses on elektroonilise valve puhul (vähemalt kohtueelses menetluses) ette nähtud absoluutsed tähtajad, mida pikendada ei saa (KrMS § 1371 lg 12). See suurendab veelgi riski, et eelnõu praegust sõnastust hakatakse praktikas tõlgendama selliselt, et üle 12 kuu elektroonilist valvet kohaldada ei saa. Järelikult tuleks kavandatava 2 (11) sätte sõnastust muuta nii, et sellest ilmneks üheselt võimalus pikendada elektroonilise valve tähtaega ka üle 12 kuu. Teiseks jääb arusaamatuks, miks opereerib eelnõu kuudes arvutatava tähtajaga. Tähtaja väljendamine kuudes on põhjendatud juhul, kui see ei ole teisendatav täisaastatesse (nt 6 kuud või 18 kuud). 12 kuule vastab aga täpselt üks aasta. Seega oleks korrektne näha elektroonilise valve tähtajana ette üks aasta, mitte 12 kuud. 2) Asendada KrMS § 1371 lg 8 teises lauses sõna „jõustub“ sõnadega „pööratakse täitmisele“. Põhjendus: Elektroonilise valve kohaldamise määrus ei saa jõustuda selle tegemisel päeval, sest seda määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada. Küll aga on võimalik see, et elektroonilise valve määrus pööratakse täitmisele selle tegemise päeval, s.o juba enne jõustumist. KrMS § 1371 lg 8 ls 2 praegune sõnastus ei ühildu ka muudatusega, mis on eelnõuga kavas teha KrMS § 408 lg-s 5. 3) Jätta KrMS §-st 1371 välja lõige 11, täiendades vajaduse korral § 385 p 5. Põhjendus: Seda, kas mingi määrus on määruskaebe korras vaidlustatav või mitte peaks reguleerima KrMS §-s 385, mitte aga selle määruse tegemist reguleeriv säte. Praegusel juhul tekib KrMS § 1371 lg 11 ja § 385 p 5 vahel ka vastuolu, kuna viimati viidatud sätte järgi ei peaks vähemalt kohtueelses menetluses elektroonilise valve kohaldamise määrus määruskaebe korras vaidlustatav olema. Juhul, kui seadusandja soov on kõnealune vaidlustamisvõimalus ette näha, tuleks muuta KrMS § 385 p 5 sõnastust. Samas jääb eelnõu praeguse teksti põhjal ebaselgeks seegi, kas määruskaebe korras on võimalik vaidlustada elektroonilise valve põhjendatuse kontrollimise määrust. KrMS § 1371 lg 11 sellist määrust ei nimeta, samas ei tulene KrMS §-st 385 keeldu esitada määruskaebus elektroonilise valve põhjendatuse kontrollimise määruse peale. 4. Eelnõu § 1 p 87–88: muuta KrMS § 145 lõige 1 ja sõnastada see näiteks järgmiselt: „Määrus on menetleja menetlusotsustus. Määrus peab olema põhistatud, välja arvatud järgmistel juhtudel: 1) käesoleva seadustiku § 206 lõikes 11 sätestatud korras tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus; 2) käesolevas seadustikus sätestatud juhul taotlusele pealdisena märgitud menetlusotsustus, mille põhjendusi ei esitata; 3) käesolevas seadustikus sätestatud juhul tehtud ekspertiisimäärus, milles põhjendusi ei esitata; 4) käesoleva seadustiku §-s 137 sätestatud korras tehtud ja kohtumenetluses üksikküsimuse lahendamisel kohtuistungi protokolli kantud menetlusotsustus, mille põhistust ei esitata.“; Põhjendus: Nii kehtiva seadustiku kui ka eelnõu sõnastuse kohaselt on määruse mõiste üheks defineerivaks tunnuseks selle põhistatus. Formaalloogiliselt viib see absurdse olukorrani, kus näiteks siis, kui menetleja ignoreerib põhistamiskohustust, polegi seaduse järgi tegemist määrusega (ja seda ei saa seetõttu nt vaidlustada). Samas on ilmne, et menetleja rikkumine menetlusotsustuse tegemisel ei saa piirata puudutatud isiku kaebeõigust. Kohtupraktikas on praegust regulatsiooni ka vastavalt tõlgendatud, ent seaduse 3 (11) sõnastusega see päriselt kokku ei lähe. Õigusselguse huvides võiks seaduses selgelt eristada esiteks määruse (materiaalseid) tunnuseid (tegemist on menetleja menetlusotsustusega) ja teiseks määrusele esitatavaid nõudeid. Alternatiivselt võib määruse mõiste defineerimisel kaaluda ka TsMS § 463 eeskujul näiteks järgmist määratlust: „Määrusega lahendab menetleja menetlusosaliste või kohtumenetluse poolte menetluslikud taotlused ning juhib ja korraldab menetlust. Seaduses sätestatud juhul võib menetleja asja lahendada määrusega.“ 5. Eelnõu § 1 p 99: 1) Asendada eelnõus pakutud KrMS § 154 lg 1 uue redaktsiooni punktis 4 sõnad „süüdistatava isiku- ja kontaktandmed“ sõnadega „kohtumenetluse poolte isiku- ja kontaktandmed“; Põhjendus: Süüdistusakt peaks andma (eeskätt kriminaalasja lahendama asuvale kohtule) kiire ülevaate mitte üksnes süüdistatava(te), vaid ka teiste kohtumenetluse poolte (s.o ka kaitsja, kannatanu, tsiviilkostja ning kolmanda isiku) isiku- ja kontaktandmetest. On ebamõistlik, kui kohus peab hakkama kohtumenetluse poolte ringi ise välja selgitama või otsima nende nimesid mõnikord väga mahuka süüdistusakti tekstist. Mõistetavalt võib kohtumenetluse poolte ring muutuda ka kohtumenetluses, kuid kohtusse saadetavast süüdistusaktist peaks selgelt nähtuma prokuratuuri nägemus sellest, kes tuleb pooltena kohtumenetlusse kaasata. Kõneksolevate andmete kajastamine süüdistusaktis ei nõua prokuratuurilt kuigivõrd palju aega ega vaeva, samas pole kohus süüdistusakti saades kriminaalasjaga veel kursis ja kohtumenetluse poolte ringi väljaselgitamine võib põhjustada asjatud ajakulu. 2) Jätta eelnõus pakutud KrMS § 154 lõikest 1 välja punkt 6 („kuriteo asjaolud“) Põhjendus: Kuriteo asjaolud peavad kajastuma süüdistuse sisus (eelnõu järgi KrMS § 154 lg 1 p 19) ja nende eraldi nimetamine KrMS § 154 lg 1 p-s 6 on täiesti tarbetu, tekitades lisaks segadust küsimuses, kuidas piiritleda KrMS § 154 lg 1 punkte 6 ja 19. Seda eriti arvestades asjaolu, et eelnõus ei eristata enam süüdistusakti põhi- ja lõpposa (kehtivas õiguse kohaselt peavad kuriteo asjaolud kajastuma süüdistusakti põhiosas, süüdistuse sisu aga lõpposas). Tegelikult on ka praegu kehtiv KrMS § 154 lg 2 p 1 ülearune ja toob kaasa asjatu dubleerimise. Riigikohtu väljakujunenud praktika KrMS § 268 tõlgendamisel ütleb selgelt, et kohus saab süüdistuse piiride kindlaksmääramisel lähtuda üksnes ja ainult nendest faktilistest asjaoludest, mis on kirjas süüdistuse sisus, mitte aga asjaoludest, mis on toodud süüdistusakti põhiosas „kuriteo asjaolude“ rubriigis (RKKK 3-1-1-59-16 p 22; 3-1-1-84-12, p 12 ja 3-1-1-31-10, p 14). Seega kui mingi faktiline asjaolu kajastub süüdistusaktis „kuriteo asjaolude“ all, kuid süüdistuse sisus seda kirjas pole, ei saa kohus sellele asjaolule otsust tehes tugineda. Seetõttu on kuriteo asjaolude kirjeldamine väljaspool süüdistuse sisu ülearune: kohtul ega kohtumenetluse pooltel pole selle teabega midagi peale hakata ja see vaid koormab süüdistusakti teksti. Seega tuleks eelnõus toodud § 154 lg 1 punktid 6 ja 19 omavahel lõimida nii, et tulevikus kajastuks kuriteo asjaolud üksnes süüdistuse sisus. 3) Jätta eelnõus pakutud KrMS § 154 lõikest 1 välja punkt 7 („kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus“) või asendada selle praegune sõnastus tekstiga „prokuratuuri taotlus kannatanu kahju hüvitamiseks“; Põhjendus: Kuriteo koosseisuline kahju peab kajastuma süüdistuse sisus (§ 154 lg 1 p 19). Selle eraldi märkimine süüdistusakti mõnes muus alaosas on sisutu ning koormab tarbetult 4 (11) süüdistusakti. Kui aga jutt on kannatanule tekitatud kahju hüvitamise nõudest, siis selle esitamise (ja esitatava nõude suuruse) üle ei otsusta mitte prokuratuur, vaid kannatanu. Selline nõue kajastub tsiviilhagis või avalik-õiguslikus nõudeavalduses. Kuriteoga tekitatud kahju eraldi väljatoomisel süüdistusaktis võib olla tähendus üksnes neil erandlikel juhtudel, mil tuleb kõne alla kannatanu kahju hüvitamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis ette nähtud korras ilma tsiviilhagita (vt selle kohta RKKK 3-1-1-105-10, p 7.3–7.4.3). Sellisel juhul ei tohiks aga piirduda üksnes kahju äramärkimisega, vaid süüdistusaktist peaks selgelt nähtuma ka prokuratuuri taotlus, et kohus kohaldaks KrMS § 306 lg 1 p 11 teist alternatiivi. 4) Muuta eelnõus pakutud KrMS § 154 lg 1 p 8 ning sõnastada see järgmiselt: „konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise taotlus ja selle õiguslik ning faktiline alus“; Põhjendus: Nõudel märkida süüdistusaktis andmed kuriteoga saadud vara kohta (kehtiv KrMS § 154 lg 1 p 3 ja kavandatav § 154 lg 1 p 8) peab olema mingi mõte. Juhul, kui tegemist on menetletava kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaoluga, peavad andmed kuriteoga saadud vara kohta kajastuma süüdistuse sisus ja nende eraldi väljatoomine on tarbetu. Juhul, kui tegemist ei ole koosseisulise asjaoluga, on andmetel kuriteoga saadud vara kohta õiguslik tähendus vaid juhul, kui kriminaalmenetluses võib tõusetuda küsimus selle vara konfiskeerimisest (või konfiskeerimise asendamisest). Seetõttu pole mõttekas kirjutada süüdistusakti lihtsalt andmeid kuriteoga saadud vara kohta, vaid hoopis prokuratuuri taotlus see vara konfiskeerida koos konfiskeerimise eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldusega. Samas tuleb silmas pidada, et konfiskeeritavaks esemeks ei pruugi alati olla kuriteoga saadud vara, vaid näiteks hoopis süüteovahend või süüteo vahetu objekt. Seetõttu tuleks kõneksolev punkt seaduses sõnastada nii, et see hõlmaks mis tahes materiaalõiguslikul alusel toimuva konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise taotlust ning selle taotluse aluseks olevaid fakte. Samuti peaks süüdistusaktis olema kirjas materiaalõiguslik alus, millele tuginedes prokuratuur konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamist taotleb. Konfiskeerimistaotluse ja selle aluseks olevate asjaolude kajastumine süüdistusaktis on vajalik vähemalt kahel põhjusel. Esiteks on konfiskeerimistaotluse ja selle aluse kajastamine süüdistusaktis oluline selleks, et konfiskeerimise kohaldamine ei oleks süüdistatavale ja kaitsjale või kolmandale isikule ja tema esindajale üllatuslik ning neil tekiks tõhus võimalus esitada kohtumenetluses vara konfiskeerimisele vastuväiteid ning neid vastuväiteid kinnitavaid tõendeid. KrMS § 268 lg 6 ls 3 sätestab, et kohus peab andma pooltele võimaluse oma seisukoha avaldamiseks ka juhul, kui ilmnevad süüdistusaktis nimetamata asjaolud, mis tingivad mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamise. Seega juhul, kui süüdistusaktis konfiskeerimistaotlust ei ole, kuid prokuratuur avaldab kohtumenetluses soovi, et kohus kohaldaks konfiskeerimist või selle asendamist (või kui kohus ise peab seda vajalikuks), tuleb kohtul anda süüdistatavale (ja kaitsjale) või kolmandale isikule (ja tema esindajale) täiendava aja konfiskeerimist puudutavate vastuväidete ettevalmistamiseks ja esitamiseks. See võib olenevalt asjaoludest tingida ka vajaduse kohtuistung edasi lükata, tuues kaasa kohtumenetluse venimise. Konfiskeerimistaotluse kajastamisega süüdistusaktis oleks võimalik sellist viivitust vältida. Nii kaitseõiguse tagamise kui ka menetlusökonoomia aspektist oleks palju parem lahendus see, kui süüdistatav ja kolmas isik saaksid enda vara võimalikust konfiskeerimisest ja vajadusest end selle vastu kaitsta teada juba süüdistusaktist. 5 (11) Teiseks on konfiskeerimistaotluse kajastumine süüdistusaktis oluline seepärast, et seadus võimaldab konfiskeerida kohaldada ka eraldi menetluses (kriminaalmenetluse seadustiku ptk 161). Kohtumenetluse ettevalmistamiseks ja juhtimiseks peaks kohus saama süüdistusaktist teada, kas prokuratuur soovib konfiskeerimist taotleda koos põhikohtuasja (ehk isiku süüküsimuse) lahendamisega või planeerib alustada selleks erimenetlust. 5) Muuta eelnõus pakutud KrMS § 154 lg 1 p 19 ja sõnastada see järgmiselt: „kuriteo faktiliste asjaolude kirjeldus (süüdistuse sisu)“; 6) Muuta eelnõus pakutud § 154 lg 1 p 20 ja sõnastada see järgmiselt: „kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi, samuti viide kuriteokoosseisu tunnuseid sisustavatele õigusnormidele“. Põhjendus: Selguse huvides peaks seadus täpsustama, mida süüdistuse sisu all silmas peetakse. Samuti on oluline selgepiiriliselt eristada süüdistuse sisu ehk süüdistatavale etteheidetava teo (käitumise) elulisi asjaolusid (vt ka nt 3-1-1-96-06, p 13) ja nendele asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut. Õigusliku hinnangu puhul ei pruugi aga alati piisata viitest mõnele karistusseadustiku normile. Näiteks tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt süüdistusaktis välja tuua ka blanketset kuriteokoosseisu-tunnust sisustavad õigusnormid (vt nt RKKK 3-1-1-40-14, p 68 ja 3-1-1-106-13, p 10). 6. Eelnõu § 1 p 198: 1) Muuta KrMS § 319 lõiget 2 ja sõnastada see järgmiselt: „Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult üld- ja lühimenetluses 30 päeva jooksul, kokkuleppe- ja kiirmenetluses aga 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.“ 2) Muuta KrMS § 319 lõiget 3 ja sõnastada see järgmiselt: „Vahistatud või vangistuses viibiva süüdistatava ja tema kaitsja puhul arvestatakse apellatsioonitähtaega kohtuotsuse kätteandmisest süüdistatavale.“ Põhjendus: Eelnõu kohaselt pikeneb apellatsioonitähtaeg kõikidel juhtudel 15 päevalt 30 päevale. Üld- ja lühimenetluses on apellatsioonitähtaja pikendamine kindlasti vajalik, kokkuleppe- ja kiirmenetluses pole selleks aga põhjust ning see venitaks paljudel juhtudel asjatult kohtuotsuse jõustumist ja seega ka täitmist. 7. Eelnõu § 1 p 215: muuta KrMS § 390 lg 7 viimane lause ja sõnastada see järgmiselt: „Riigikohus võtab käesoleva lõike esimeses lauses nimetamata määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.“ Põhjendus: Kõik sellised kohtumäärused, mis on oma materiaalselt toimelt võrreldavad kohtuotsusega (kriminaalmenetluse lõpetamine, konfiskeerimise kohaldamine või sellest keeldumine, sundravi kohaldamine või sellest keeldumine, menetluskulu või kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine), peaksid olema Riigikohtus vaidlustatavad lisapiiranguteta, s.o sarnaselt kohtuotsustega isegi juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas ei ole oluline õiguspraktika ühtlustamiseks. Nende kohtumääruste kaalukus isiku põhiõiguste ja avaliku huvi seisukohalt pole eelduslikult väiksem kui kohtuotsuse puhul (nt ei ole statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega kaasnev 6 (11) põhiõiguste riive eelduslikult väiksem kui vangistuse mõistmisel). Seega ei tohi ka edasikaebeõigus olla pelgalt kohtulahendi formaalsest liigist tulenevalt piiratum. Muu hulgas võiks osal juhtudest tekkida vastuolu võrdse kohtlemise põhimõttega, sest isiku edasikaebevõimalused satuksid sõltuvusse temast mitteolenevast asjaolust – menetleja otsustusest, kas lahendada nt konfiskeerimise küsimus põhimenetluses või erimenetluses (KrMS ptk 161) või kas kriminaalmenetluse kulude või kahju hüvitamine otsustatakse määruse või otsusega. Seega võiks pretsedendiväärtuse-klausel kui määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmise eeldus jääda edaspidi kehtima üksnes selliste määruskaebuste puhul, mis esitatakse ringkonnakohtu n-ö esmakordse määruse peale (välja arvatud lg 7 esimeses lauses loetletud määrused). Suur osa praegu edasikaevatavatest määrustest ei ole eelnõu järgi niikuinii enam Riigikohtus vaidlustatavad. 8. Eelnõu § 1 p 223: 1) Täiendada KrMS § 408 lõiget 4 neljanda lausega järgmises sõnastuses: „Kohtumäärus, mida ei saa vaidlustada, jõustub selle avalikult teatavakstegemisest.“ Põhjendus: KrMS § 408 lg-s 4 on lünk, kuna säte ei reguleeri seda, millal jõustub selline kohtumäärus, mida ei saagi vaidlustada. 2) Tunnistada KrMS § 408 lg 5 kehtetuks ja näha eelnõus pakutud § 408 lg 5 uus redaktsioon ette § 411 lg-s 5. Põhjendus: Kohtulahendi täitmisele pööramist reguleerib KrMS § 411, mitte aga § 408, mis ütleb kunas kohtulahend jõustub. Seega tuleks ka kohtulahendi koheselt täitmisele pööramise regulatsioon viia üle paragrahvi 411. Regulatsiooni sisu sellest ei muutu. 9. Täiendada kriminaalmenetluse seadustikku paragrahviga 201 järgmises sõnastuses: „§ 201. Kohtukoosseis lahendijärgsete taotluste menetlemisel Pärast asjas lahendi tegemist samale kohtule esitatavaid taotlusi, eelkõige lahendis vea parandamise või lahendi avalikustamise piiramise taotlust ei pea lahendama lahendi teinud kohtukoosseis.“ Põhjendus: Pakutava sätte eeskujuks on TsMS § 20 lg 3. Praegu levinud arusaama kohaselt saab kriminaalasjas avalikult teatavaks tehtud kohtulahendis vigu parandada või teisi n-ö lahendijärgseid taotlusi lahendada üksnes seesama kohtukoosseis, kes ka kohtulahendi tegi. Probleemid tekivad aga siis, kui lahendi teinud kohtunik on puhkusel, haigestunud, pikaajalises lähetuses või muul põhjusel tööst eemal. Sellisel juhul venib vigade parandamise vmt määruse tegemine põhjendamatult. Veelgi markantsem olukord võib tekkida aga siis, kui kohtulahendis vigade parandamise vmt määruse tegemise vajadus ilmneb alles pärast kohtuniku ametist lahkumist (nt pärast tema pensioneerumist). Siis on paratamatu, et n-ö järellahendi peab tegema keegi teine. Selguse huvides võiks seaduses selgelt ette näha, et järellahendeid võib teha ka teine kohtukoosseis. Ühtlasi on tegemist küsimusega, mis võiks olla erinevates kohtumenetlustes reguleeritud ühtmoodi. Seetõttu võikski siinkohal tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsiooni kriminaalmenetlusse üle võtta. On ilmne, et valdaval osal juhtudest lahendaks n-ö järeltaotluse niikuinii põhilahendi teinud kohtukoosseis. Seadus peaks aga andma võimaluse teha seda vajadusel ka teisel kohtukoosseisul. 7 (11)  10. Tunnistada kehtetuks või muuta KrMS § 189 lg-d 2 ja 3 ning § 191 lg 1, samuti SKHS § 18–21 ja neile viitavad sätted. Põhjendus: Praegune olukord, kus KrMS § 189 lg 3 ja § 191 lg 1 lubavad vaidlustada kohtuotsuses sisalduvat kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust apellatsiooni või kassatsiooni kõrval ka määruskaebe korras, võib põhjustada arvestatava segaduse. Seda eeskätt juhtudel, kui osa kohtumenetluse pooltest vaidlustab kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse apellatsioonis või kassatsioonis, osa aga määruskaebuses. Esmalt tekib küsimus, kas sellisel juhul peab kõrgema astme kohus toimetama sama kohtulahendi kontrollimiseks kaks erinevat menetlust – nii määruskaebemenetluse kui ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse. See oleks problemaatiline ja kohtupraktikas on sellises olukorras peetud õigeks vaadata ka määruskaebus läbi apellatsiooni korras (Tartu Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2018. a otsus asjas nr 1-17-7033). Märgitu muudab aga kohtuotsuse vaidlustamise määruskaebe korras võrdlemisi sisutuks. Samas tuleb silmas pidada, et nt kassatsiooni ja määruskaebuse esitamise tähtajad on erinevad (eelnõu järgi hakkab ka apellatsioonitähtaeg olema määruskaebuse esitamise tähtajast erinev). Riigikohus on märkinud, et nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi (RKKK 3-1-1-44-15, p 7.1). Võib juhtuda ka nii, et mõni kohtumenetluse pooltest vaidlustab apellatsioonis või kassatsioonis kohtuotsuse mh isiku süüküsimuse lahendamist puudutavas osas, teine esitab aga üksnes määruskaebuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale. Ehkki formaalselt tuleks määruskaebus lahendada lühema tähtajaga, pole see tegelikult võimalik, sest menetluskulude hüvitamise otsustus sõltub süüküsimuse lahendamisest ehk toodud näite puhul apellatsiooni või kassatsiooni saatusest. Veelgi problemaatilisemaks muudab võimaluse vaidlustada kohtuotsuses sisalduvat kriminaalmenetluse otsustust nii apellatsioonis/kassatsioonis kui ka määruskaebuses tõik, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud määruskaebus peab esmalt läbima nn enesekontrollimenetluse (KrMS § 389) kohtulahendi teinud kohtus (RKKK 3-1-1-44-10, p 12). Seega on võimalik, et kohtuotsuse teinud kohus muudab ühe kohtumenetluse poole määruskaebuse alusel enesekontrollimenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust, mille teine kohtumenetluse pool on vaidlustanud apellatsioonis või kassatsioonis. Sellisel juhul võib apellatsiooni/kassatsiooni lahendamine muutuda sisutuks (sest selles kaebuses vaidlustatud otsustust enam ei ole). Samas tuleb apellatsiooni või kassatsiooni esitanud kohtumenetluse poolele tagada võimalus vaidlustada enesekontrollimenetluse käigus tehtud uut kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Näide: maakohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse ja mõistab riigilt süüdistatavale menetluskulu katteks välja 10 000 eurot. Süüdistatav esitab määruskaebuse, paludes suurendada väljamõistetavat summat 15 000 euroni, prokuratuur aga apellatsiooni, milles taotleb hüvitise vähendamist 5000 eurole. Maakohus rahuldab enesekontrollimenetluses määruskaebuse ja mõistab süüdistatavalt riigi kasuks välja 15 000 eurot. Sellises olukorras muutub prokuratuuri apellatsiooni lahendamine sisutuks ja prokuratuur peab oma eesmärgi saavutamiseks esitama (muudetud sisuga) määruskaebuse enesekontrollimenetluses tehtud kohtumääruse peale. Järelikult muutub kaebemenetluse objekt (kohtuotsuse asemel enesekontrollis tehtud kohtumäärus). Selline protseduur ei ole mõistlik. 8 (11) Situatsioon on veelgi komplitseeritum, kui prokuratuur vaidlustab toodud näites apellatsioonis ka süüdistatava õigeksmõistmise ja menetluskulu hüvitise vähendamine on üksnes riikliku süüdistaja alternatiivne taotlus. Siis peab ringkonnakohus lahendama nii prokuratuuri apellatsiooni süüküsimust puudutavas osas (jättes samas tähelepanuta apellatsioonis menetluskulu hüvitamise kohta märgitu) kui ka määruskaebuse enesekontrollimenetluses tehtud kohtumääruse peale. Muu hulgas tekib sellises olukorras küsimus, kas ringkonnakohus on pädev hindama mõlema vaidlustatud kohtulahendi seaduslikkust ühe (apellatsiooni)menetluse raames või tuleks määruskaebus vaadata läbi eraldi menetluses. Samas oleneb määruskaebemenetluse tulemus apellatsioonimenetluse tulemusest. Eeltoodu on vaid üks, kuid mitte ainukene näide selle kohta, millise menetlusliku sasipuntra võib kaasa tuua võimalus vaidlustada kohtuotsuses sisalduvat kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust ka määruskaebe korras. Kui kohtumenetluse pool vaidlustab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta apellatsiooni korras, saab ta järgneva ringkonnakohtu otsuse kaevata edasi kassatsiooni korras ka üksnes põhjusel, et ringkonnakohtu otsus on tema arvates ebaõige. Peaks aga kohtumenetluse pool vaidlustama selle sama maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse määruskaebe korras, saab ta ringkonnakohtu määruse vaidlustada selle seaduslikkusest sõltumata üksnes juhul, kui asjas on tõusetunud pretsedendiväärtuslik õigusküsimus (KrMS § 390 lg 5 ls 3). Jällegi muutub olukord kaebeõiguse ulatuse osas veelgi keerukamaks siis, kui üks kohtumenetluse pool kasutab menetluskuluse hüvitamise otsustuse vaidlustamiseks apellatsiooni, teine aga määruskaebust. Analoogilised probleemid võivad tekkida ka seoses sellega, et SKHS §-d 19–21 võimaldavad vaidlustada kohtuotsust kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise küsimuses alternatiivselt nii apellatsiooni/kassatsiooni kui ka määruskaebe korras. Segaduse vältimiseks võiks kehtestada reegli, et kõik kohtuotsuses sisalduvad kohtu otsustused – sh otsustus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise ja kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise kohta – on vaidlustatavad üksnes apellatsiooni või kassatsiooni korras. Selleks tuleks muuta KrMS § 189 lg-t 3, § 191 lg-t 1 ja SKHS § 19–21. Kõnealune muudatus ei halvendaks mingil moel kohtumenetluse poolte olukorda, sest menetluskulude hüvitamise otsuse vaidlustamine apellatsioonis või kassatsioonis pole mingil kombel koormavam ega keerulisem kui selle sama otsustuse vaidlustamine määruskaebe korras. Vastupidi, kuna kassatsioonitähtaeg (ja eelnõu järgi ka apellatsioonitähtaeg) on pikem kui määruskaebuse esitamise tähtaeg, on apellatsiooni või kassatsiooni esitamine isegi mõnes mõttes isikule soodsam variant. Ainukene (menetlusökonoomiline) eelis, mille menetluskulude (ja nn menetluskahju) hüvitamise otsustuse määruskaebe korras vaidlustamise võimalus praegu annab, on see, et tulenevalt kohtupraktikast saab kohtumenetluse pool teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused üksnes menetluskulude hüvitamise osas. (RKKK 3-1-1-44-15, p 10) Taolise tulemuse saavutamiseks ei pea aga ette nägema võimalust vaidlustada kohtuotsust mingis osas määruskaebe korras, vaid võib täiendada KrMS § 315 ja § 345 nii, et apellatsiooniteates/kassatsiooniteates saaks täpsustada, millises osas kohtumenetluse pool soovib kohtuotsust vaidlustada (juhul, kui pool ei soovi vaidlustada kohtuotsust tervikuna). Sellisel juhul peaks resolutiivotsuse teinud kohus 9 (11) esitama põhjendused üksnes apellatsiooni- või kassatsiooniteates märgitud küsimustes (nt vaid menetluskulude või nn menetluskahju hüvitamist puudutavas osas, aga miks ka mitte ka üksnes nt karistuse mõistmist puudutavas osas). Kehtivas õiguses on KrMS § 189 lg-st 2 ja § 191 lg-st 1 tulenevalt lubatav, et kohus ei lahenda KrMS § 306 lg 1 p-s 14 nimetatud küsimust (ehk menetluskulude hüvitamist) kohtuotsuses, vaid eraldi kohtumääruses (RKKK 3-1-1-27-07 p 10). Seegi lahendus pole probleemivaba. Näiteks võib juhtuda, et kohtuotsus apelleeritakse või kasseeritakse, kuid menetluskulude hüvitamise kohta eraldi tehtud kohtumäärus jääb vaidlustamata ja jõustub. Sellisel juhul on küsitav, kas kõrgema astme kohus saab apellatsiooni või kassatsioonimenetluses menetluskulude hüvitamise otsustust selle edasimenetluse tulemusele vastavalt korrigeerida. Oletame näiteks, et maakohus tunnistab süüdistatava süüdi ja mõistab temalt eraldi määrusega välja menetluskulu hüvitise. Kohtuotsus apelleeritakse, kuid määrus jääb vaidlustamata. Ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni, tühistab maakohtu süüdimõistva otsuse ja mõistab süüdistatava õigeks. See tähendab, et tühistada tuleks ka menetluskulu väljamõistmist puudutav maakohtu määrus, mis on aga juba jõustunud. Sellisel juhul tuleks ilmselt kõne alla maakohtu määruse teistmine KrMS § 366 p 4 alusel, kuid see oleks menetlusökonoomiliselt äärmiselt ebamõistlik. Alternatiivne võimalus oleks tõlgendada menetluskulu hüvitamise kohta tehtud kohtumäärust kohtuotsuse orgaanilise (lahutamatu) osana, mis ei saa kohtuotsusest eraldi jõustuda. Sellisel juhul tekib aga küsimus, miks peaks kohtul üldse olema võimalus lahendada menetluskulude hüvitamine otsusest eraldi määrusega. Sarnane probleem tekib SKHS § 18 lg-st 2 tulenevalt ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustusega, mis tehakse kohtuotsusest lahus seisvas määrusega. Seega võiks kaaluda ka muudatust, mille kohaselt peab kohtuotsuse tegemisel langetatav menetluskulude ja nn menetluskahju hüvitamise otsustus sisalduma alati kohtuotsuses ja seda ei tohiks langetada eraldi määruses. Selleks tuleks muuta KrMS § 189 lg-t 2, § 191 lg-t 1 ja SKHS § 18 lg-t 2. 11. Tunnistada kehtetuks KrMS § 339 lg 1 p 6 (samuti VTMS § 150 lg 1 p 5). Põhjendus: Kehtiv seadus, mis tunnistab kohtuniku allkirja puudumise kohtuotsusel automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis tingib eranditult alati kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus (§ 341 lg 2), on põhjendamatult formalistlik. Juhtudel, mil on kahtlusteta tuvastatav, et kohtuotsuse on teinud selles märgitud kohtunik(ud), ei tohiks ainuüksi allkirja puudumine (või näiteks digiallkirja mittekehtivus) tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist. Näiteks võib tulla ette olukord, kus kohtuotsus, mille sünnile on eelnenud mitu aastat väldanud mahukas kohtumenetlus, jääb eksikombel või mingi tehnilise viperuse tõttu (kehtivalt) allkirjastamata. Nõue, et sellisel juhul peaks kogu kohtumenetlus minema automaatselt kordamisele, ei ole vajalik ei ühegi isiku põhiõiguste kaitseks ega avalikes huvides. Vastupidi, see hoopis koormab märkimisväärselt ja tarbetult nii menetlusosalisi kui ka riiki. Seda eriti olukorras, kus eelnõu üldine ideoloogia on menetlusdokumentide allkirjastamise nõude fetišeerimisest loobumine. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel võib olla vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja neil juhtudel, kui tekib kõrvaldamatu kahtlus, kas kohtuotsuse on ikka teinud selles märgitud kohtunik(ud) või kas otsuse tekst vastab kohtukoosseisu tahtele, saab kõrgema astme kohus kriminaalasja uueks arutamiseks 10 (11) saata. Apellatsiooni- või kassatsioonikohtule peaks aga jääma selles küsimuses kaalumisruum, mida kehtiv seadus ei anna. Alternatiivselt tuleks muuta KrMS § 341 lg-t 2 nii, et KrMS § 339 lg 1 p 6 rikkumise tuvastamisel oleks kõrgema astme kohtul võimalik saata kriminaalasi uueks menetlemiseks samale kohtukoosseisule. Sellisel juhul võiks uus menetlus piirduda ka üksnes otsuse allkirjastamise ja selle uuesti avalikult teatavakstegemisega. Kindlasti pole tegemist levinud probleemiga, kuid aeg-ajalt võib seda ette tulla (vt nt RKKK 3-1-1-45-15; 3-1-1-52-11; 3-1-1-54-07). Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar Tartu Ringkonnakohtu esimehe kohusetäitja 11 (11)