ELi saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv

L 172/18 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 DIREKTIIVID EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2019/1023, 20. juuni 2019, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv) (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 53 ja 114, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (1) võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust, (2) toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3) ning arvestades järgmist: (1) Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ning kaotada põhivabaduste, nagu kapitali vaba liikumise ja asutamisvabaduse õiguse teostamiselt takistused, mis tulenevad erinevustest liikmesriikide õiguse ja menetluste vahel, mis käsitlevad ennetavat saneerimist, maksejõuetust, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu. Ilma et see mõjutaks töötajate põhiõigusi ja -vabadusi, on käesoleva direktiivi eesmärk sellised takistused eemaldada: rahalistes raskustes olevatele elujõulistele ettevõtjatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele tagatakse juurdepääs tõhusatele riiklikele ennetava saneerimise raamistikele, mis võimaldavad neil tegevust jätkata; ausad maksejõuetud või ülemäärastes võlgades füüsilisest isikust ettevõtjad võivad saada mõistliku aja möödumisel pärast täielikku võlgadest vabastamist uue võimaluse, ning parandatakse saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste mõjusust, eriti pidades silmas nende kestuse lühenemist. (2) Saneerimine peaks võimaldama rahalistes raskustes olevatel võlgnikel majandustegevust täielikult või osaliselt jätkata, muutes varade ja kohustuste koosseisu, tingimusi või struktuuri või oma kapitalistruktuuri, sealhulgas ettevõtte varade või osade või, kui see on liikmesriigi õiguses sätestatud, kogu ettevõtte majandustegevuse müümise ning operatiivsete muudatuste tegemisega. Kui liikmesriigi õiguses ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti, peaksid operatiivsed muudatused, näiteks lepingute lõpetamine või muutmine või varade müümine või muul viisil käsutamine vastama üldistele nõuetele, mis on selliste meetmete jaoks kehtestatud liikmesriigi õiguses, eelkõige tsiviil- ja tööõigusnormides. Võla vahetamine omakapitali vastu peaks samuti vastama liikmesriigi õiguses sätestatud kaitsemeetmetele. Ennetava saneerimise raamistikud peaksid eelkõige võimaldama võlgnikke tõhusalt saneerida varases etapis ning vältida maksejõuetust, piirates seeläbi elujõuliste ettevõtete tarbetut likvideerimist. Need raamistikud peaksid hoidma ära töökohtade ning teadmiste ja oskuste kadumise ning maksimeerima koguväärtuse, mida saavad võlausaldajad võrreldes sellega, mida nad saaksid ettevõtte varade likvideerimise korral või paremuselt järgmise alternatiivse stsenaariumi korral, kui saneerimiskava ei ole, ning mida saavad omanikud ja majandus tervikuna. (1) ELT C 209, 30.6.2017, lk 21. (2) ELT C 342, 12.10.2017, lk 43. (3) Euroopa Parlamendi 28. märtsi 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ning nõukogu 6. juuni 2019. aasta otsus. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/19 (3) Samuti peaksid ennetava saneerimise raamistikud ära hoidma viivislaenude kogunemise. Tõhusate ennetava saneerimise raamistike kättesaadavus tagaks meetmete võtmise enne, kui ettevõtjatel jäävad laenud tasumata, aidates seeläbi vähendada riski, et laenud muutuvad tsüklilise languse ajal viivislaenudeks, ja leevendades kahjulikku mõju finantssektorile. Suurt osa ettevõtetest ja töökohtadest oleks võimalik päästa, kui kõigis liikmesriikides, kus on ettevõtte asukoht, varad või võlausaldajad, oleksid olemas ennetavad raamistikud. Saneerimisraamistikes tuleks tasakaalustatud viisil kaitsta kõikide seotud isikute, sealhulgas töötajate õigusi. Samal ajal tuleks võimalikult kiiresti likvideerida elujõuetud ettevõtted, millel ei ole ellujäämisvõimalusi. Kui rahalistes raskustes olev võlgnik ei ole majanduslikult elujõuline või kui tema majanduslikku elujõulisust ei saa kiiresti taastada, võivad saneerimise püüdlused viia kahjumi kiirema tekkimise ja suurenemiseni, mis kahjustab võlausaldajaid, töötajaid ja teisi sidusrühmi ning majandust tervikuna. (4) Eri liikmesriikides on rahalistes raskustes võlgnike jaoks oma ettevõtte saneerimiseks olemas olevad menetlused erinevad. Mõnes liikmesriigis on menetluste hulk piiratud, mistõttu ettevõtte saneerimine on võimalik alles suhteliselt hilises etapis, kui on algatatud maksejõuetusmenetlus. Teistes liikmesriikides on saneerimine võimalik varem, kuid olemasolevad menetlused ei ole piisavalt tõhusad või sisaldavad palju formaalsusi, piirates eelkõige kohtuvälise menetluse kasutamist. Maksejõuetusõiguses on ennetavad lahendused kasvav suundumus. Erinevalt traditsioonilisest käsitlusest, mille kohaselt rahalistes raskustes olev ettevõte likvideeritakse, soodustatakse selle suundumuse kohaselt käsitlusviise, mille eesmärk on ettevõtte elujõulisus taastada või vähemalt päästa ettevõtte need osad, mis on veel majanduslikult elujõulised. Majandusele tuleneva muu kasu hulgas aitab selline käsitlusviis sageli säilitada töökohti või nende kadumist vähendada. Samuti on kohtu või haldusasutuse või nende poolt määratud nõustajate ennetava saneerimise raamistikes osalemise määr erinev, varieerudes mitteosalemisest või minimaalsest osalemisest mõnes liikmesriigis kuni täieliku osalemiseni teistes liikmesriikides. Samuti erinevad liikmesriigiti füüsilisest isikust ettevõtjatele uue võimaluse andmist käsitlevad riigisisesed õigusnormid, eelkõige majandustegevuses tekkinud võlgadest vabastamise võimaldamisel ning seda nii võlgadest vabastamise perioodi kui ka võlgadest vabastamist võimaldavate tingimuste osas. (5) Paljudes liikmesriikides kulub maksejõuetutel, kuid ausatel füüsilisest isikust ettevõtjatel võlgade tasumiseks ja uuesti alustamiseks üle kolme aasta. Ebatõhusate võlgadest vabastamise ja äritegevuse keelu raamistike tulemusel peavad füüsilisest isikust ettevõtjad mõistliku aja jooksul uuesti alustamiseks ettevõtte asukoha muu jurisdiktsiooni alla kuuluvasse piirkonda üle viima, millega kaasnevad märkimisväärsed lisakulud nii võlausal­ dajatele kui ka füüsilisest isikust ettevõtjatele endile. Võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse juurde kuuluvad tihti pikaajalised äritegevuse keelud, mis takistavad isikutel ettevõtjana ettevõtlusega alustamise ja tegelemise vabaduse kasutamist. (6) Saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste venimine mitmes liikmesriigis on oluline tegur, millest saab alguse madal sissenõudmismäär ja investorite vastumeelsus ajada äri jurisdiktsioonides, kus on oht, et menetlused kestavad liiga kaua ja on liiga kulukad. (7) Liikmesriikide saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste erinevused suurendavad investorite kulusid, kui nad hindavad riske, mis on seotud ühes või mitmes liikmesriigis rahalistesse raskustesse sattuvate võlgnikega või rahalistes raskustes ettevõtetesse investeerimisega, ning selliste ettevõtete saneerimise lisakulusid, millel on tegevuskohti, võlausaldajaid või varasid teistes liikmesriikides. Nii on see ilmselgelt näiteks rahvusvaheliste kontsernide saneerimise korral. Investorid nimetavad muus liikmesriigis investeerimisest loobumise või äripartnerluse sõlmimata jätmise peamise põhjusena ebakindlust maksejõuetusnormides või ohtu, et muus kui nende asukoha liikmesriigis kujuneb maksejõuetusmenetlus pikaks või keerukaks. See ebakindlus pärsib ettevõtete asutamise vabadust ja ettevõtluse edendamist ning kahjustab siseturu nõuetekohast toimimist. Eeskätt ei ole enamikul mikro- väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel (VKEd) vajalikke ressursse, et hinnata piiriülese tegevusega seotud riske. (8) Liikmesriikide saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste erisuste tulemuseks on liikmesriikides ebavõrdsed laenu saamise tingimused ja sissenõudmismäärad. Seega on saneerimise, maksejõuetuse, võlgadest vabastamise ja äritegevuse keelu kohaldamise valdkonna suurem ühtlustamine möödapääsmatu hästi toimiva siseturu jaoks üldiselt ja eriti kapitaliturgude liidu toimimiseks, samuti Euroopa majanduse vastupanuvõime tagamiseks, sealhulgas töökohtade säilitamiseks ja loomiseks. L 172/20 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 (9) Samuti tuleks vähendada täiendava riskihindamise ja võlausaldajate nõuete piiriülese täitmise kulusid olukorras, kui ülemäärastes võlgades füüsilisest isikust ettevõtja on palju lühema aja jooksul võlgadest vabastamise võimaluse saamiseks asunud ümber teise liikmesriiki. Vähendada tuleks ka füüsilisest isikust ettevõtjate lisakulusid, mis on tingitud vajadusest asuda võlgadest vabastamise võimaluse saamiseks ümber teise liikmesriiki. Lisaks mõjuvad füüsilisest isikust ettevõtja maksejõuetus või ülemääraste võlgadega seotud pikaajalistest äritegevuse keeldudest tulenevad takistused ettevõtlusele halvavalt. (10) Kõik saneerimistoimingud, eelkõige märkimisväärse mõjuga suuremad toimingud peaksid põhinema sidusrühmadega peetaval dialoogil. Selline dialoog peaks hõlmama saneerimistoimingute eesmärkide saavutamiseks kavandatud meetmete valikut ja alternatiivseid variante, ning sellesse tuleks asjakohaselt kaasata töötajate esindajad, nagu on ette nähtud liidu ja liikmesriigi õiguses. (11) Põhivabaduste teostamise takistused ei piirdu üksnes piiriüleste olukordadega. Järjest enam ühendatud siseturg, kus kaubad, teenused, kapital ja töötajad vabalt liiguvad ning kus digitaalne mõõde muutub üha olulisemaks, tähendab, et kui võtta arvesse kõiki asjakohaseid komponente (nagu kliendibaas, tarneahel, tegevusalad, investori- ja kapitalibaas), saab rangelt ühe riigi piiresse jäävaks pidada vaid väheseid ettevõtteid. Isegi ühe riigi piiresse jäävad maksejõuetusjuhtumid võivad mõjutada siseturu toimimist, kui aset leiab nn doominoefekt ja ühe võlgniku maksejõuetus vallandab tarneahelas järgmised maksejõuetusjuhtumid. (12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2015/848 (4) reguleeritakse küsimusi, mis on seotud kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmisega, kohaldatava õiguse ning piiriüleste maksejõuetusme­ netluste puhul tehtava koostööga, samuti maksejõuetusregistrite omavahelise ühendamisega. Selle kohaldamisala hõlmab ennetavaid menetlusi, millega edendada majanduslikult elujõuliste võlgnike päästmist, ning füüsilisest isikust ettevõtjate ja muude füüsiliste isikute võlgadest vabastamise menetlusi. Kõnealuse määrusega ei lahendata siiski eri liikmesriikide õiguses sätestatud menetluste erisuse probleemi. Lisaks ei kaotaks üksnes piiriüleseid maksejõuetusjuhtumeid käsitlev õigusakt kõiki vaba liikumise takistusi ning samuti ei suudaks investorid ette kindlaks määrata, kas võlgnikul tulevikus tekkivad võimalikud rahalised raskused on piiriülest või riigisisest laadi. Seetõttu on vaja minna kaugemale õigusalase koostöö küsimustest ja kehtestada ka materiaalõiguslikud miinimumnormid ennetava saneerimise menetluste jaoks ning füüsilisest isikust ettevõtjate võlgadest vabastamisega lõppevate menetluste jaoks. (13) Käesolev direktiiv ei tohiks piirata määruse (EL) 2015/848 kohaldamisala. Selle eesmärk on olla täielikus vastavuses nimetatud määrusega ja seda täiendada, kohustades liikmesriike kehtestama ennetava saneerimise menetlused, mis vastavad teatavatele tulemuslikkust tagavatele miinimumpõhimõtetele. Käesoleva direktiiviga ei muudeta nimetatud määruses võetud käsitlusviisi, millega lubatakse liikmesriikidel jätta kehtima või kehtestada menetlused, mis ei täida üldsuse teavitamise tingimust seoses teavitamisega nimetatud määruse A lisa alusel. Kuigi käesolevas direktiivis ei nõuta, et selle kohaldamisalasse kuuluvad menetlused täidaksid kõiki kõnealuse lisa kohaseid teavitamistingimusi, on selle eesmärk hõlbustada kõnealuste menetluste piiriülest tunnustamist ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist. (14) Määruse (EL) 2015/848 kohaldamise eelis on, et sellega nähakse ette kaitsemeetmed võlgniku põhihuvide keskme meelevaldse ümberpaigutamise vastu piiriülese maksejõuetusmenetluse ajal. Nimetatud määrusega hõlmamata menetluste suhtes tuleks aga kohaldada teatavaid piiranguid. (15) On vaja vähendada saneerimise kulusid nii võlgnikele kui ka võlausaldajatele. Seega tuleks vähendada liikmesriikide vahelisi erinevusi, mis takistavad rahalistes raskustes olevate elujõuliste võlgnike varajast saneerimist ning ausatele füüsilisest isikust ettevõtjatele võlgadest vabastamise võimaldamist. Selliste erinevuste vähendamine peaks liidus suurendama läbipaistvust, õiguskindlust ja prognoositavust. See peaks suurendama kõikide võlausaldajate ja investorite tulu investeeringutelt ning ergutama piiriülest investeerimist. Saneerimis- ja maksejõuetusmenetluste suurem sidusus peaks hõlbustama ka kontsernide saneerimist, olenemata sellest, kus kontserni liikmed liidus asuvad. (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrus (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT L 141, 5.6.2015, lk 19). 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/21 (16) Rahalistes raskustes olevate elujõuliste võlgnike tõhusa ennetava saneerimise takistuste kõrvaldamine aitab vähendada töökohtade kadumist ja tarneahelas olevate võlausaldajate kahjumeid, säilitab oskusteavet ja oskusi ning on seega kasulik majanduskeskkonnale tervikuna. Füüsilisest isikust ettevõtjate võlgadest vabastamise hõlbustamisega välditakse nende kõrvalejäämist tööturult ja võimaldatakse neil kogemuse võrra rikkamana uuesti ettevõtlusega alustada. Lisaks suureneks saneerimismenetluste kestuse lühendamisega võlausaldajate jaoks võlgade sissenõudmise määr, sest aja möödudes võlgniku või võlgniku ettevõtte väärtus tavaliselt väheneb. Pealegi lubaksid tõhusad ennetava saneerimise, maksujõuetuse ja võlgadest vabastamise raamistikud paremini hinnata laenamisotsustega seotud riske ja leevendaksid maksejõuetute või ülemäärastes võlgades võlgnike kohanemist, minimeerides finantsvõimenduse vähendamisega seotud majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid. Käesolev direktiiv peaks liikmesriikidele võimaldama paindlikkust kohaldada ühiseid põhimõtteid, järgides samal ajal riiklikke õigussüsteeme. Liikmesriikidel peaks olema võimalik oma riiklikes õigussüsteemides jätta kehtima või kehtestada muid ennetava saneerimise raamistikke kui neid, mis on ette nähtud käesoleva direktiiviga. (17) Ettevõtjad ning eelkõige VKEd, kes moodustavad 99 % kõigist liidu ettevõtjatest, peaksid saama kasu sidusamast lähenemisest liidu tasandil, kuna nende puhul on suurem tõenäosus, et nad pigem likvideeritakse kui saneeritakse, kuna nad peavad kandma kulusid, mis on suuremate ettevõtjatega võrreldes ebaproportsionaalselt suured. VKEdel ei ole sageli vajalikke vahendeid, eeskätt rahaliste raskuste korral, et tulla toime suurte saneerimiskuludega ja kasutada tõhusamaid saneerimismenetlusi mõnes teises liikmesriigis. Selleks et aidata sellistel võlgnikel saneerimise kulusid madalal hoida, tuleks riigi tasandil välja töötada ja veebis kättesaadavaks teha saneerimiskavade laiaulatuslikud kontrollnimekirjad, mis on kohandatud VKEde vajadustele ja eripärale. Lisaks tuleks sisse seada varajase hoiatamise vahendid, et teavitada võlgnikke tungivast vajadusest kiiresti tegutseda, võttes arvesse VKEde piiratud vahendeid ekspertide palkamiseks. (18) VKEde määratlemisel peaksid liikmesriigid võtma nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL (5) või komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitust mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (6). (19) Käesoleva direktiivi kohaldamisalast on asjakohane välja jätta võlgnikud, kes on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ (7) artikli 13 punktides 1 ja 4 määratletud kindlustusandjad ja edasikindlustusandjad, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (8) artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasu­ tused, määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktides 2 ja 7 määratletud investeerimisühingud ja ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 (9) artikli 2 punktis 1 määratletud kesksed vastaspooled, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 909/2014 (10) artikli 2 lõike 1 punktis 1 määratletud väärtpaberite keskdepositooriumid ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL (11) artikli 1 lõike 1 esimeses lõigus loetletud muud finantseerimisasutused ja ettevõtjad. Selliste võlgnike suhtes kohaldatakse erikorda ja liikmesriikide järelevalve- ja kriisilahendusasutustel on nendega seoses ulatuslikud sekkumisõigused. Liikmesriikidel peaks olema võimalik jätta välja muud finantsettevõtjad, kes pakuvad finantsteenuseid, ja mille suhtes kohaldatakse võrreldavat korda, ja sekkumisõigusi. (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19). (6) Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36). (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1). (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1). (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.7.2012, lk 1). (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 909/2014, mis käsitleb väärtpaberiarvelduse parandamist Euroopa Liidus ja väärtpaberite keskdepositooriume ning millega muudetakse direktiive 98/26/EÜ ja 2014/65/EL ning määrust (EL) nr 236/2012 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 1). (11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190). L 172/22 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 (20) Samadel kaalutlustel on samuti asjakohane jätta käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja liikmesriigi õiguse kohased avalik-õiguslikud asutused. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik sätestada, et ennetava saneerimise raamistikke kohaldatakse vaid juriidilistele isikutele, kuna füüsilisest isikust ettevõtjate rahalisi raskusi võib tõhusalt lahendada mitte üksnes ennetava saneerimise menetluste vaid ka menetluste abil, mille tulemusel võlgadest vabanetakse, või lepingulisel kokkuleppel põhineva mitteametliku saneerimise abil. Erinevate õigussüs­ teemidega liikmesriikidel, kus sama liiki üksusel on neis õigussüsteemides erinev staatus, peaks olema võimalik selliste üksuste suhtes kohaldada ühte ühtset korda. Käesoleva direktiivi kohane ennetava saneerimise raamistik ei tohiks mõjutada võlgniku vastu esitatavaid nõudeid ja õigusi, mis tulenevad tööandjapensionisüsteemidest, kui need nõuded ja õigused tekkisid saneerimisele eelneval perioodil. (21) Tarbijate ülemäärane võlgnevus on majanduslikus ja sotsiaalses plaanis väga murettekitav ning see on tihedalt seotud võlakoormuse vähendamisega. Lisaks ei ole tihti võimalik selgelt eristada füüsilisest isikust ettevõtja kaubandus-, majandus-, ameti- või kutsetegevuse käigus tekkinud võlgu väljaspool sellist tegevust tekkinud võlgadest. Füüsilisest isikust ettevõtjatele uue võimaluse andmise kord ei oleks kuigi tõhus, kui nad peaksid majandustegevuses ja eraisikuna kogunenud muudest võlgadest vabanemiseks läbima erinevad menetlused, millel on erinevad kohaldamistingimused ja võlgadest vabastamise perioodid. Neil põhjustel ja kuigi käesolev direktiiv ei sisalda siduvaid õigusnorme tarbija ülemäärase võlgnevuse kohta, tuleks liikmesriikidele soovitada kohaldada käesoleva direktiivi võlgadest vabastamise sätteid võimalikult varakult ka tarbijate suhtes. (22) Mida varem võlgnik näeb, et tal on rahalised raskused, ja saab võtta vajalikke meetmeid, seda suurem on tõenäosus, et eelseisev maksejõuetus suudetakse ära hoida või et juhul, kui ettevõtte elujõulisust ei ole võimalik taastada, läheb likvideerimine sujuvamalt ja tõhusamalt. Seepärast peaks olema olemas selge, ajakohastatud, kokkuvõtlik ja kasutajasõbralik teave kättesaadavate ennetava saneerimise menetluste kohta, samuti üks või mitu varajase hoiatamise vahendit, et stimuleerida rahaliste raskuste ees seisvaid võlgnikke varakult tegutsema. Hoiatusmehhanismide vormis varajase hoiatamise vahendid, mis annavad teada, kui võlgnik on jätnud tegemata teatavat liiki maksed, võib käivitada näiteks maksude või sotsiaalkindlustusmaksete tasumata jätmisega. Liikmesriigid või eraõiguslikud isikud võivad sellised vahendid välja töötada tingimusel, et eesmärk täidetakse. Liikmesriigid peaksid tegema teabe varajase hoiatamise vahendi kohta veebis kättesaadavaks, näiteks selleks ette nähtud veebisaidil või -lehel. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kohandada varajase hoiatamise vahendeid vastavalt ettevõtte suurusele ning kehtestada suurtele ettevõtetele ja kontsernidele varajase hoiatamise vahendite kohaldamise erisätted, võttes arvesse nende iseärasusi. Käesolev direktiiv ei peaks panema liikmesriikidele vastutust potentsiaalse kahju eest, mis on tekkinud selliste varajase hoiatamise vahendite tulemusel algatatud saneerimismenetluse kaudu. (23) Püüdes suurendada toetust töötajatele ja nende esindajatele, peaksid liikmesriigid tagama, et töötajate esindajatel on juurdepääs asjakohasele ja ajakohastatud teabele varajase hoiatamise vahendite kättesaadavuse kohta, ning neil peaks olema võimalik pakkuda töötajate esindajatele ka toetust võlgniku majandusliku olukorra hindamisel. (24) Võlgnikud, sealhulgas juriidilised üksused ning, kui see on liikmesriigi õiguses nii sätestatud, füüsilised isikud ja kontsernid, peaksid saama kasutada saneerimisraamistikku, et tegeleda rahaliste raskustega juba varajases etapis, kui tundub tõenäoline, et nende maksejõuetust saab ära hoida ning tagada ettevõtte elujõulisuse. Saneerimisraa­ mistikku peaks saama kasutada enne, kui võlgnik muutub liikmesriigi õiguse kohaselt maksejõuetuks, st enne, kui võlgnik vastab liikmesriigi õiguse alusel tingimustele, mille kohaselt algatatakse kõiki võlakohustusi hõlmav mak­ sejõuetusmenetlus, millega tavaliselt kaasneb võlgnikule täielik käsutuskeeld ja likvideerija määramine. Et vältida saneerimismenetluse kuritarvitamist, peaksid võlgniku rahalised raskused olema seostatud maksejõuetuse tõenäosusega ning saneerimiskava abil peaks olema võimalik võlgniku maksejõuetus ära hoida ja tagada ettevõtte elujõulisus. (25) Liikmesriikidel peaks olema võimalik kindlaks määrata, et nõuded, mille maksetähtpäev saabub või mis tekivad pärast ennetava saneerimise menetluse algatamise avalduse esitamist või menetluse algatamist, lisatakse kas ennetava saneerimise meetmetesse või peatub kõnealuste nõuete sissenõudmine. Peaks jääma liikmesriigi otsustada, kas konkreetsete täitemeetmete peatamine mõjutab nõuete intresse. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/23 (26) Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada võlgniku suhtes elujõulisustest, mis on käesolevas määruses sätestatud ennetava saneerimise menetluse kasutamise tingimus. Test tuleks läbi viia võlgniku vara kahjustamata, mis võib muu hulgas tähendada nõuete sissenõudmise ajutise peatamise võimaldamist või seda, et test viiakse läbi põhjendamatu viivituseta. Kahjuliku mõju puudumine ei peaks siiski välistama võimalust nõuda, et võlgnikud tõestaksid enda elujõulisust omal kulul. (27) Asjaolu, et liikmesriigid võivad piirata saneerimisraamistike kasutamist võlgnike puhul, kes on süüdi mõistetud arvepidamis- või raamatupidamiskohustuse raske rikkumise eest, ei tohiks takistada liikmesriike samuti piiramast võlgnike võimalust kasutada ennetava saneerimise raamistikke, kui võlgnike raamatupidamisarvestus ja -dokumendid on mittetäielikud või puudulikud sellisel määral, mis muudab võimatuks võlgniku majandusliku olukorra ja finantsseisundi kindlakstegemise. (28) Liikmesriikidel peaks olema võimalik laiendada käesoleva direktiiviga ette nähtud ennetava saneerimise raamistike kohaldamisala olukordadele, kus võlgnikul on mitterahalisi raskusi, eeldusel et need raskused loovad tegeliku ja tõsise ohu, et võlgnik ei suuda praegu ega tulevikus oma võlgu nende sissenõutavaks muutumise ajal tasuda. Sellise ohu kindlakstegemise aeg võib olla mitu kuud või isegi kauem, et võtta arvesse juhtumeid, kus võlgnikul on mitterahalisi raskusi, mis ohustavad tema majandustegevuse jätkuvust ning keskpikas perspektiivis tema likviidsust. Nii võib see olla näiteks juhul, kui võlgnik on kaotanud enda jaoks võtmetähtsusega lepingu. (29) Tõhususe edendamiseks ning viivituste ja kulude vähendamiseks peaksid riiklikud ennetava saneerimise raamistikud sisaldama paindlikke menetlusi. Kui käesolevat direktiivi rakendatakse saneerimise raamistikus mitme menetluse abil, peaks võlgnikul olema juurdepääs kõikidele käesolevas direktiivis ennetava saneerimise saavutamiseks ette nähtud õigustele ja kaitsemeetmetele. Välja arvatud käesoleva direktiiviga nõutava kohtu või haldusasutuse kohustusliku sekkumise puhul, peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada, et sellised asutused võivad sekkuda vaid juhul, kui see on vajalik ja proportsionaalne, võttes samal ajal muu hulgas arvesse eesmärki kaitsta võlgnike ja teiste puudutatud isikute õigusi ja huve ning eesmärki vähendada menetluste puhul viivitusi ja kulusid. Kui võlausaldajatel või töötajate esindajatel on lubatud liikmesriigi õiguse alusel algatada saneerimis­ menetlus, ja kui võlgnikuks on VKE, peaksid liikmesriigid nõudma menetluse algatamise eeltingimusena võlgniku nõusolekut, ning liikmesriikidel peaks olema võimalik laiendada seda nõuet ka võlgnikele, kes on suured ettevõtjad. (30) Üleliigsete kulude vältimiseks ja ennetava saneerimise varase laadiga arvestamiseks ning selleks, et stimuleerida võlgnikke taotlema ennetavat saneerimist nende rahaliste raskuste varajases etapis, peaks neile põhimõtteliselt jääma kontroll oma varade ning igapäevase majandustegevuse üle. Saneerimisnõustaja määramine võlgniku tegevuse üle järelevalve teostamiseks või võlgniku igapäevase tegevuse üle osalise kontrolli võtmiseks ei peaks olema igal juhul kohustuslik, vaid see otsus tuleks teha iga juhtumi puhul eraldi ja olenevalt olukorrast või võlgniku konkreetsetest vajadustest. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalik ette näha, et saneerimisnõustaja määramine on teatavatel tingimustel alati vajalik, näiteks juhul, kui kõikide võlgniku võlgade sissenõudmine peatatakse, kui saneerimiskava tuleb kinnitada rühmadeülese kohustamise kaudu, kui saneerimiskava sisaldab töötajate õigusi mõjutavaid meetmeid või kui võlgnik või selle juhtkond on ärisuhetes käitunud kriminaalsel, petturlikul või kahjustaval viisil. (31) Selleks et aidata pooltel saneerimiskava läbi rääkida ja koostada, peaksid liikmesriigid ette nägema saneerimis­ nõustaja kohustusliku määramise juhul, kui kohus või haldusasutus võimaldab võlgnikule konkreetsete täitemeetmete üldise peatamise, tingimusel et saneerimisnõustaja määramine on vajalik selleks, et kaitsta poolte huve, kui kohus või haldusasutus peab saneerimiskava kinnitama rühmadeülese kohustamise kaudu, kui seda nõudis võlgnik või kui seda nõudis võlausaldajate enamus, tingimusel et saneerimisnõustaja kulud ja tasud katavad võlausaldajad. L 172/24 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 (32) Võlgnikul peaks olema võimalik kasutada konkreetsete täitemeetmete ajutist peatamist ükskõik kas kohtu või haldusasutuse poolt võimaldatuna või õigusaktidest tulenevalt eesmärgiga toetada saneerimiskava üle peetavaid läbirääkimisi, et läbirääkimiste ajal oma majandustegevust jätkata või vähemalt säilitada oma varade väärtus. Kui liikmesriigi õiguses on nii sätestatud, peaks peatamist olema võimalik kohaldada ka kolmandast isikust tagatise pakkujate, sealhulgas garantii ja tagatise andjate suhtes. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalik sätestada, et kohtul või haldusasutusel on õigus konkreetsete täitemeetmete peatamise võimaldamisest keelduda, kui selline peatamine ei ole vajalik või kui see ei täidaks läbirääkimiste toetamise eesmärki. Keeldumise alused võivad olla nõutava võlausaldajate enamuse toetuse puudumine või, kui see on liikmesriigi õiguses nii sätestatud, võlgniku tegelik suutmatus võlgu nende sissenõutavaks muutumise ajal tasuda. (33) Menetluste käigu hõlbustamiseks ja kiirendamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik määrata vaidlustataval alusel kindlaks täitemeetmete peatamisest keeldumise aluste eeldused, näiteks kui võlgniku käitumises esineb elemente, mis on tüüpilised võlgnikule, kes ei suuda võlgu nende sissenõutavaks muutumise ajal tasuda, näiteks olulised makseviivitused töötajate või maksu- või sotsiaalkindlustusasutuste ees, või kui võlgnik või ettevõtte juhtkond on toime pannud finantskuriteo, mis annab põhjust eeldada, et võlausaldajate enamus ei toetaks läbirääkimiste alustamist. (34) Konkreetsete täitemeetmete peatamine võib olla üldine, kõiki võlausaldajaid hõlmav, või üksikutele võlausal­ dajatele või võlausaldajate kategooriatele suunatud. Liikmesriikidel peaks olema võimalik selgelt määratud juhtudel jätta peatamine teatavate nõuete või nõuete kategooriate suhtes kohaldamata, näiteks nõuete puhul, mis on tagatud varaga, mille ettevõttest väljaviimine ei seaks ohtu ettevõtte saneerimist, või selliste võlausaldajate nõuete puhul, kes kannataksid peatamise tõttu ebaõiglaselt kahju, näiteks hüvitamata kahju või tagatise amortiseerumise tõttu. (35) Selleks et tagada võlgniku ja võlausaldajate õiguste õiglane tasakaal, peaks konkreetsete täitemeetmete peatamist kohaldatama kõige rohkem kuni neljaks kuuks. Keerukas saneerimine võib aga olla aeganõudvam. Liikmesriikidel peaks olema võimalik tagada, et sellistel juhtudel võib kohus või haldusasutus lubada algse peatamise perioodi pikendamist. Kui kohus või haldusasutus ei tee peatamise pikendamise kohta otsust enne selle lõppemist, peaks peatamise mõju lõppema peatamisaja kehtivuse viimasel päeval. Õiguskindluse huvides peaks peatamise kogukestus piirduma 12 kuuga. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha määramata ajaks peatamine kohe, kui võlgnik muutub liikmesriigi õiguse alusel maksejõuetuks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, kas lühikese ajutise peatamise suhtes, kuni oodatakse kohtu või haldusasutuse otsust ennetava saneerimise raamistiku kasutamise kohta, kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaseid tähtaegu. (36) Et võlausaldajate huve mitte liigselt kahjustada, peaksid liikmesriigid tagama, et kohtud või haldusasutused saavad konkreetsete täitemeetmete peatamise lõpetada, kui see ei täida enam läbirääkimiste toetamise eesmärki, näiteks juhul, kui ilmneb, et võlausaldajate nõutav enamus läbirääkimiste jätkamist ei toeta. Kui liikmesriigid sellise võimaluse ette näevad, võidakse peatamine lõpetada ka juhul, kui sellega võlausaldajaid ebaõiglaselt kahjustatakse. Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette, et peatamise võib lõpetada olukorras, kus võlausaldajatel ei olnud võimalust esitada oma seisukohta enne peatamise jõustumist või selle pikendamist. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ka ette näha miinimumperiood, mille jooksul peatamist ei saa lõpetada. Võlausaldajate ebaõiglase kahjustamise tuvastamiseks peaks kohtul või haldusasutusel olema võimalik arvestada seda, kas peatamine säilitaks varade koguväärtuse, kas võlgnik tegutseb pahauskselt või kahju tekitamise kavatsusega või tegutseb üldiselt vastuolus kõikide võlausaldajate õiguspäraste ootustega. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/25 (37) Käesolev direktiiv ei hõlma sätteid, mis käsitlevad kompensatsiooni või garantiisid võlausaldajatele, kelle tagatise väärtus võib peatamise ajal tõenäoliselt väheneda. Näiteks kahjustaks peatamine üksikut võlausaldajat või võlausaldajate rühma ebaõiglaselt juhul, kui peatamise tulemusel oleks nende nõuded oluliselt halvemas seisus võrreldes olukorraga, kui peatamist ei kohaldata, või kui võlausaldaja satub seeläbi halvemasse seisu kui teised samas olukorras olevad võlausaldajad. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et ühe või mitme võlausaldaja või ühe või mitme võlausaldajate rühma ebaõiglase kahjustamise tuvastamise korral võib peatamise lõpetada nende võlausaldajate või võlausaldajate rühmade või kõigi võlausaldajate suhtes. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, kes saab peatamise lõpetamist taotleda. (38) Konkreetsete täitemeetmete peatamine peaks ka peatama võlgniku kohustuse esitada maksejõuetusmenetluse taotlus või kohustuse algatada võlausaldaja taotlusel selline menetlus, mis võib lõppeda võlgniku likvideerimisega. Õigusnormidega ei peaks ette nägema, et maksejõuetusmenetluse tulemuseks ei tarvitse olla vaid võlgniku likvideerimine, vaid selle tulemuseks võib olla ka võlgniku saneerimine. Võlausaldajate taotlusel algatatud maksejõuetusmenetluse algatamise peatamist ei kohaldata mitte ainult juhul, kui liikmesriigid näevad ette kõiki võlausaldajaid hõlmava konkreetsete täitemeetmete üldise peatamise, vaid ka siis, kui liikmesriigid sätestavad konkreetsete täitemeetmete peatamise võimaluse vaid piiratud arvu võlausaldajate jaoks. Liikmesriikidel peaks sellegipoolest olema võimalik ette näha, et maksejõuetusmenetlus võidakse algatada üldistes huvides ametiasutuste (näiteks prokuratuuri) taotlusel, kes ei tegutse võlausaldaja rollis. (39) Käesoleva direktiivi kohaldamine ei peaks takistama võlgnikku tavapärase majandustegevuse käigus rahuldamast mittepuudutatud võlausaldajate nõudeid ning puudutatud võlausaldajate nõudeid, mis tekivad ajal, mil konkreetsed täitemeetmed on peatatud. Selleks et tagada, et võlausaldajad, kelle nõuded tekkisid enne saneerimis­ menetluse algatamist või konkreetsete täitemeetmete peatamist, ei survestaks võlgnikku tasuma neid nõudeid, mida muidu saneerimiskava rakendamise käigus vähendataks, peaks liikmesriikidel olema võimalik ette näha selliste nõuete puhul võlgniku tasumiskohustuse peatamine. (40) Kui võlgniku suhtes algatatakse maksejõuetusmenetlus, võib mõnel tarnijal olla lepingust tulenev õigus lõpetada tarneleping pelgalt maksejõuetuse tõttu (nn ipso facto klausel) isegi juhul, kui võlgnikud on oma kohustused täielikult täitnud. Selline õigus võib olla ka juhul, kui võlgnik taotleb ennetava saneerimise meetmeid. Ipso facto klausli rakendamise korral juhul, kui võlgnik peab pelgalt saneerimiskava üle läbirääkimisi või taotleb konkreetsete täitemeetmete peatamist, või kui seda klauslit rakendatakse konkreetsete täitemeetmete peatamisega seonduva sündmuse puhul, võib ennetähtaegsel lõpetamisel olla negatiivne mõju võlgniku majandustegevusele ja ettevõtte päästmise õnnestumisele. Seega on sellistel juhtudel vaja ette näha, et võlausaldajatel ei oleks lubatud rakendada saneerimiskava läbirääkimistele või peatamisele või peatamisega seotud muule sündmusele viitavaid ipso facto klausleid. (41) Lepingute ennetähtaegne lõpetamine võib seada ohtu ettevõtte suutlikkuse saneerimise üle läbirääkimiste pidamisel tegevust jätkata, eriti juhul, kui asjaomased lepingud käsitlevad esmavajalikke tarneid, nagu gaas, elekter, vesi, telekommunikatsiooni- ja kaardimakseteenused. Liikmesriigid peaksid nägema ette, et võlausaldajatel, kelle suhtes konkreetsete täitemeetmete peatamist kohaldatakse ja kelle nõuded tekkisid enne peatamise kohaldamist ja mida võlgnik ei ole tasunud, ei lubata peatamise ajal täitmisest keelduda, esmavajalikke täitmisele kuuluvaid lepinguid lõpetada, nende täitmist kiirendada ega neid muul viisil muuta, eeldusel et võlgnik jätkuvalt täidab sellistest lepingutest talle tulenevaid kohustusi, mille tähtpäev on peatamise ajal. Täitmisele kuuluvad lepingud on näiteks rendi- ja litsentsilepingud, pikaajalised tarnelepingud ja frantsiisilepingud. (42) Käesolevas direktiivis nähakse ette saneerimiskava sisu miinimumnõuded. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalik nõuda saneerimiskavas täiendavaid selgitusi, näiteks seoses võlausaldajate rühmitamise kriteeriumidega, mis võivad olla asjakohased juhul, kui võlg on ainult osaliselt tagatud. Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud nõudma eksperdiarvamust kavas esitatavate varade väärtuse kohta. L 172/26 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 (43) Saneerimiskavast puudutatud võlausaldajatel, sealhulgas töötajatel, ja omakapitali omanikel, kui see on liikmesriigi õiguses lubatud, peaks olema õigus hääletada saneerimiskava vastuvõtmise üle. Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette piiratud erandid sellest reeglist. Isikutel, keda saneerimiskava ei puuduta, ei peaks olema õigust kava üle hääletada ning samuti ei peaks nende toetus olema nõutav kava vastuvõtmiseks. Puudutatud isikute mõiste peaks hõlmama ainult võlausaldaja rollis töötajaid. Seega, kui liikmesriigid otsustavad töötajate nõuded ennetava saneerimise raamistikust välja arvata, ei tuleks töötajaid käsitada puudutatud isikutena. Hääletamine saneerimiskava vastuvõtmise üle võiks toimuda ametliku hääletuse või konsulteerimise vormis, mille käigus jõutakse kokkuleppele puudutatud isikute nõutud enamusega. Siiski tuleks juhul, kui hääletamine toimus nõutud enamusega kokkuleppe saavutamise vormis, pakkuda puudutatud isikutele, kes kokkuleppes ei osalenud, sellegipoolest võimalust saneerimiskavas osaleda. (44) Selleks et tagada sisult samalaadsete õiguste võrdne kohtlemine ja saneerimiskavade vastuvõtmine ilma puudutatud isikute õigusi ebaõiglaselt kahjustamata, tuleks puudutatud isikute kohtlemisel lähtuda eraldi rühmadest, mis vastavad liikmesriigi õiguse kohastele rühmade moodustamise kriteeriumidele. Rühmade moodustamine tähendab puudutatud isikute rühmitamist kava vastuvõtmise eesmärgil viisil, mis kajastaks nõuete ja huvidega kaasnevaid õigusi ja nõuete rahuldamisjärke. Igal juhul tuleb tagatud ja tagamata nõuetega võlausaldajaid käsitada alati eraldi rühmadesse kuuluvana. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha rohkem kui kahe võlausaldajate rühma moodustamine, sealhulgas näha ette erinevad rühmad tagamata ja tagatud nõuetega võlausaldajate ning madalama rahuldamisjärguga nõuetega võlausaldajate jaoks. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik käsitada eraldi rühmadena võlausaldajaid, kellel ei ole piisavat huvide ühisosa, näiteks maksu- ja sotsiaalkindlustusameteid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada, et tagatud nõuded võib tagatise väärtuse hindamise alusel jagada tagatud ja tagamata osadeks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada ka rühmade moodustamist soodustavad erinormid, et mitmekesise portfellita või muidu eriti haavatavaid võlausaldajaid, nagu töötajad või väiketarnijad, selliste rühmade moodustamisega aidata. (45) Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette, et VKEdest võlgnike puhul võib nende suhteliselt lihtsa kapitalis­ truktuuri tõttu teha erandi puudutatud isikute eri rühmades käsitlemise kohustusest. Kui VKEd on otsustanud luua ainult ühe hääletamisrühma ja see rühm hääletab kava vastu, on võlgnikel võimalik kooskõlas käesoleva direktiivi üldiste põhimõtetega esitada teine kava. (46) Riigisisese õigusega tuleks igal juhul tagada, et rühmade moodustamisel käsitletaks piisava põhjalikkusega kõiki olulisi asjaolusid, näiteks seotud isikute nõudeid, ning samuti tuleks riigisisese õigusega ette näha tingimuslikke nõudeid ja vaidlustatud nõudeid reguleerivad normid. Liikmesriikidel peaks olema õigus reguleerida seda, kuidas tuleks käsitada vaidlustatud nõudeid hääleõiguse jaotamise eesmärgil. Kohus või haldusasutus peaks rühmade moodustamist, sealhulgas saneerimiskavast puudutatud võlausaldajate valikut, kontrollima pärast saneerimiskava kinnitamiseks esitamist. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada, et kohus või haldusasutus võib rühmade moodustamist kontrollida ka juba varasemas etapis, kui kava esitaja varem nõu või juhendamist soovib. (47) Liikmesriigi õiguses tuleks kehtestada nõutavad enamused tagamaks, et puudutatud isikute vähemus igas rühmas ei saaks takistada sellise saneerimiskava vastuvõtmist, millega ei kahjustata ebaõiglaselt nende õigusi ja huvisid. Kui tagatud nõuetega võlausaldajaid, kes jäid eriarvamusele, ei seoks häälteenamuse nõue, ei oleks varajane saneerimine paljudel juhtudel võimalik, näiteks muidu elujõulise ettevõtte finantsjuhtimise ümberkorraldamise vajaduse korral. Selleks et tagada saneerimiskavade vastuvõtmisel isikutele sõnaõigus, mis oleks proportsionaalne nende panusega ettevõttes, peaks nõutav enamus põhinema iga vastava rühma võlausaldajate nõuete või omakapitali omanike huvide summal. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lisaks nõuda igas rühmas puudutatud isikute arvu enamust. Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette reeglid, mis puudutavad selliste puudutatud isikute hääleõigust, kes ei kasuta oma hääleõigust nõuetekohaselt või kes ei ole esindatud, võttes neid näiteks arvesse seoses osalemiskünnisega või enamuse väljaarvutamisel. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik näha hääletamise jaoks ette osalemise künnis. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/27 (48) Saneerimiskava kinnitamine kohtus või haldusasutuses on vajalik tagamaks, et võlausaldajate õiguste või omakapitali omanike huvide vähenemine oleks proportsionaalne saneerimisest saadava kasuga ning et neil oleks õigus kasutada tõhusaid õiguskaitsevahendeid. Kinnitamine on eriti vajalik siis, kui on tegemist eriarvamusele jäänud puudutatud isikutega, kui saneerimiskava sisaldab sätteid uue rahastamise kohta või kui kava kohaselt kaotab töö rohkem kui 25 % töötajatest. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et kinnitamine kohtus või haldusasutuses on vajalik ka muudel juhtudel. Sellise kava kinnitamine, mille kohaselt kaotab töö rohkem kui 25 % töötajatest, peaks olema vajalik ainult siis, kui liikmesriigi õiguse kohaselt võib ennetava saneerimise raamistikes näha ette meetmeid, millel on otsene mõju töölepingutele. (49) Liikmesriigid peaksid tagama, et kohus või haldusasutus saab tagasi lükata kava, kui on tehtud kindlaks, et sellega kahjustatakse eriarvamusele jäänud võlausaldajate või omakapitali omanike õigusi kas siis enam, kui võib mõistlikult eeldada võlgniku ettevõtte likvideerimise korral, sealhulgas olenevalt võlgniku konkreetsest olukorrast osade kaupa likvideerimise korral või lähtudes ettevõtte väärtusest tema tegevuse jätkuvuse korral, või siis enam, kui võib mõistlikult eeldada paremuselt järgmise alternatiivse stsenaariumi korral, kui saneerimiskava ei kinnitata. Siiski tuleks juhul, kui kava kinnitatakse rühmadeülese kohustamise kaudu, viidata sellise stsenaariumi korral kasutatud kaitsemehhanismile. Kui liikmesriigid otsustavad hinnata võlgniku väärtust tema tegevuse jätkuvuse korral, tuleks ettevõtte tegevuse jätkuvuse põhimõttel väärtuse hindamisel arvesse võtta võlgniku ettevõtte väärtust pikemas perspektiivis, erinevalt likvideerimisväärtusest. Väärtus ettevõtte tegevuse jätkuvuse korral on reeglina suurem likvideerimisväärtusest, kuna selles kajastub asjaolu, et ettevõte jätkab tegevust võimalikult väheste häiretega, ettevõttel on rahalise nõudega võlausaldajate, aktsionäride või osanike ja klientide usaldus, tulu teenimine jätkub ning töötajatele avalduv mõju on piiratud. (50) Samal ajal kui vastavust võlausaldajate parimate huvide testile peaks kohus või haldusasutus kontrollima ainult saneerimiskava vaidlustamise korral, et hoida ära väärtuse hindamine iga juhtumi puhul, peaks liikmesriikidel olema võimalik ette näha, et muid kava kinnitamise tingimusi võib kontrollida ex officio. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lisada muid tingimusi, mida tuleb saneerimiskava kinnitamiseks täita, näiteks kas omakapitali omanikud on piisavalt kaitstud. Kohtul või haldusasutusel peaks olema võimalik keelduda saneerimiskava kinnitamisest, kui ei ole mõistlikku väljavaadet selle kavaga võlgniku maksejõuetust ära hoida või ettevõtte elujõulisust tagada. Siiski ei peaks liikmesriigid tagama, et selline hindamine toimuks ex officio. (51) Kõikide puudutatud isikute teavitamine peaks olema üks saneerimiskava kinnitamise tingimustest. Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata kindlaks teavitamise vorm ja aeg ning näha ette teavitamisega seoses sätted ettenägematute nõuete menetlemiseks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et saneerimiskavast tuleks teavitada ka mittepuudutatud isikuid. (52) Võlausaldajate parimate huvide testi sooritatuks lugemise all tuleks mõista seda, et ükski eriarvamusele jäänud võlausaldaja ei ole saneerimiskavaga halvemas seisus, kui ta oleks olnud kas likvideerimise korral, sealhulgas nii osade kaupa likvideerimise korral kui ka ettevõtte müümise korral tema tegevuse jätkuvuse põhimõttest lähtudes, või paremuselt järgmise alternatiivse stsenaariumi korral, kui saneerimiskava ei kinnitata. Liikmesriigid peaksid saama võlausaldajate parimate huvide testi liikmesriigi õiguses rakendades valida ühe nimetatud künnisest. Seda testi tuleks kohaldada alati, kui kava on vaja kinnitada, et see oleks eriarvamusele jäänud võlausaldajate, või olenevalt olukorrast eriarvamusele jäänud võlausaldajate rühmade suhtes siduv. Tulenevalt võlausaldajate parimate huvide testist, kui riigiasutustest võlausaldajatel on liikmesriigi õiguse kohaselt eelisõigus, ei saa kavaga kehtestada nende võlausaldajate nõuete täielikku või osalist tühistamist. (53) Alati tuleks vastu võtta saneerimiskava, mida toetab iga puudutatud rühma nõutav enamus, kuid kohtul või haldusasutusel peaks olema võimalik kinnitada võlgniku ettepanekul või võlgniku nõusolekul ka saneerimiskava, mida ei toeta iga puudutatud rühma nõutav enamus. Juriidilise isiku puhul peaksid liikmesriigid saama otsustada, kas võlgnikku tuleb saneerimiskava vastuvõtmise või kinnitamise eesmärgil käsitada juriidilise isiku juhatusena või aktsionäride või osanike või omakapitali omanike teatava enamusena. Kava kinnitamiseks rühmadeülese kohustamise puhul peaks seda toetama puudutatud isikute hääletavate rühmade enamus. Vähemalt üks kõnealustest rühmadest peaks olema tagatud nõuetega võlausaldajate rühm või kõrgema rahuldamisjärguga kui tavaliste tagamata nõuetega võlausaldajate rühm. L 172/28 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 (54) Kui hääletavate rühmade enamus ei toeta saneerimiskava, siis vähemalt üks puudutatud või kahju kannatanud võlausaldajate rühm, kes võlgniku tegevust jätkava ettevõtte väärtuse hindamise tulemusel saaks väljamakseid või säilitaks positsiooni, või, kui see on liikmesriigi õiguse kohaselt ette nähtud, kelle puhul saab mõistlikult eeldada väljamaksete saamist või positsiooni säilitamist, kui kohaldatakse liikmesriigi õiguse kohast likvideerimise tavapärast järjestust. Sellisel juhul peaks liikmesriikidel olema võimalik suurendada kava heakskiitmiseks nõutavate rühmade arvu, ilma tingimata nõudmata, et kõik need rühmad peaksid võlgniku väärtuse hindamisel tema tegevuse jätkuvuse korral saama liikmesriigi õiguse kohaselt väljamakseid või säilitama positsiooni. Liikmesriigid ei peaks siiski nõudma kõigi rühmade nõusolekut. See tähendab, et ainult kahe võlausaldajate rühma olemasolu korral peetakse piisavaks vähemalt ühe rühma nõusolekut, kui muud rühmadeülese kohustamise tingimused on täidetud. Võlausaldaja poolt kahju kannatamine tähendab seda, et nende nõuete väärtus on vähenenud. (55) Liikmesriigid peaksid rühmadeülese kohustamise puhul tagama, et puudutatud võlausaldajate eriarvamusele jäänud rühmi esitatud kava alusel ebaõiglaselt ei kahjustataks, ning liikmesriigid peaksid nägema sellistele eriarvamusele jäänud rühmadele ette piisava kaitse. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kaitsta võlausaldajate eriarvamusele jäänud rühma, tagades, et neid koheldakse vähemalt sama soodsalt kui muud sama järguga rühma ning soodsamalt kui madalama rahuldamisjärguga nõuete rühma. Teise võimalusena võivad liikmesriigid kaitsta võlausaldajate eriarvamusele jäänud rühma, tagades, et kui selline madalama rahuldamisjärguga nõuete rühm saab osa jaotamisest või säilitab saneerimiskavas positsiooni, tuleb eriarvamusele jäänud puudutatud võlausaldajate rühmale teha maksed täies ulatuses (edaspidi „absoluutse eelisõiguse reegel“). Liikmesriikidel peaks olema kaalutlusõigus täieliku makse kontseptsiooni rakendamisel, sealhulgas seoses makse ajastamisega, niivõrd kui nõude põhisumma ning – tagatud nõuetega võlausaldajate puhul – tagatise väärtus on kaitstud. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ka otsustada, millised on võrdväärsed vahendid, mille arvel algset nõuet täielikult rahuldada. (56) Liikmesriikidel peaks olema võimalik teha absoluutse eelisõiguse reeglist erandeid, näiteks juhul, kui peetakse õiglaseks, et omakapitali omanikud säilitavad teatava positsiooni kava alusel vaatamata sellele, et kõrgema rahuldamisjärguga rühm peab nõustuma oma nõuete vähendamisega, või et esmavajalikele tarnijatele, kes on hõlmatud konkreetsete täitemeetmete peatamise sättega, tehakse väljamakse enne kui kõrgema rahuldamisjärguga võlausaldajate rühmale. Liikmesriigid peaksid saama valida, millised eespool nimetatud kaitsemehhanismid nad kehtestavad. (57) Aktsionäride või osanike või teiste omakapitali omanike õigustatud huvisid tuleks kaitsta, kuid liikmesriigid peaksid tagama, et nad ei saa teha põhjendamatuid takistusi selliste saneerimiskavade vastuvõtmisele, mille abil saaks taastada võlgniku elujõulisuse. Liikmesriikidel peaks olema võimalik selle eesmärgi saavutamiseks kasutada erinevaid vahendeid, näiteks mitte anda omakapitali omanikele õigust saneerimiskava üle hääletada ning mitte teha saneerimiskava vastuvõtmist sõltuvaks omakapitali omanike nõusolekust, kes ettevõtte väärtuse hindamise tulemusel ei saaks likvideerimise tavapärase järjestuse korral väljamakseid ega muid hüvitisi. Siiski peaks juhul, kui omakapitali omanikel on õigus saneerimiskava üle hääletada, kohtul või haldusasutusel olema võimalik rühmadeülese kohustamise reeglite abil kava kinnitada, olenemata ühe või mitme omakapitali omanike rühma eriarvamusest. Liikmesriikidele, kes jätavad omakapitali omanikud hääletamisest välja, ei peaks kohaldama võlausaldajate ja omakapitali omanike vahelistes suhetes absoluutse eelisõiguse reeglit. Teine võimalik viis tagada, et omakapitali omanikud ei tee põhjendamatuid takistusi saneerimiskavade vastuvõtmisel, on tagada, et saneerimismeetmete suhtes, mis mõjutavad otseselt omakapitali omanike õigusi ja mille peab äriühinguõiguse kohaselt heaks kiitma aktsionäride üldkoosolek või osanike koosolek, ei kohaldata põhjendamatult suure häälteenamuse nõudeid ning et omakapitali omanikel ei ole pädevust seoses saneerimismeetmetega, mis nende õigusi otse ei mõjuta. (58) Kui erinevatel aktsionäride või osanike rühmadel on erinevad õigused, võib olla vajalik moodustada rohkem omakapitali omanike rühmi. Sellistel tingimustel ei pruugi saneerimisest olla huvitatud VKEde omakapitali omanikud, kes ei ole pelgalt investorid, vaid on ettevõtte omanikud ja panustavad ettevõttesse muul viisil, näiteks juhtimiskogemustega. Sel põhjusel peaks rühmadeülese kohustamise kasutamine jääma VKEdest võlgnike otsustada. (59) Kava rakendamise eesmärgil tuleks saneerimiskavaga anda VKEde omakapitali omanikele võimalus osaleda saneerimises muu kui rahalise abiga, näiteks kasutades oma kogemusi, mainet või ärikontakte. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/29 (60) Ennetava saneerimise menetluse ajal peaks töötajatel olema täielik tööõigusega antav kaitse. Eeskätt ei piirata käesoleva direktiiviga töötajate õigusi, mis on neile tagatud nõukogu direktiividega 98/59/EÜ (12) ja 2001/23/EÜ (13) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2002/14/EÜ, (14) 2008/94/EÜ (15) ja 2009/38/EÜ (16). Nimetatud direktiive rakendavast liikmesriigi õigusest tulenevad töötajate teavitamise ja ärakuulamise kohustused kehtivad endiselt täies ulatuses. See hõlmab kohustust teavitada töötajate esindajaid kooskõlas direktiiviga 2002/14/EÜ otsusest kasutada ennetava saneerimise raamistikku. (61) Töötajatele ja nende esindajatele tuleks anda teavet kavandatava saneerimiskava kohta niivõrd, kui see on liidu õiguses ette nähtud, et neil oleks võimalik eri stsenaariume põhjalikult hinnata. Lisaks tuleks töötajaid ja nende esindajaid kaasata määral, mis on vajalik liidu õiguses sätestatud konsulteerimisnõuete täitmiseks. Töötajate kaitse sobiva taseme tagamise vajadust arvestades peaksid liikmesriigid olema kohustatud töötajate rahuldamata nõuded konkreetsete täitemeetmete peatamisest välja arvama, olenemata sellest, kas need nõuded on tekkinud enne peatamise võimaldamist või tekivad pärast seda. Töötajate rahuldamata nõuete sissenõudmise peatamine peaks olema lubatud üksnes sellises summas ja ajavahemikul, mille ulatuses selliste nõuete tasumine on sarnasel tasemel tõhusalt tagatud muude liikmesriigi õiguse vahenditega. Kui liikmesriigi õiguse kohaselt on garantiiasutuste vastutusele kehtestatud tagamise kestuse või töötajatele makstava summa suhtes piirangud, peaks töötajad saama nõuda nõuete täitmist puudujääva osa ulatuses ka peatamise ajal. Teise võimalusena peaks liikmesriikidel olema võimalik jätta töötajate nõuded ennetava saneerimise raamistikust välja ja näha nende kaitse ette liikmesriigi õiguse kohaselt. (62) Kui saneerimiskavas nähakse ette ettevõtte või ettevõtte osa üleminek, siis peaksid töölepingust või töösuhtest töötajatele tulenevad õigused, eelkõige õigus saada töötasu, olema kaitstud kooskõlas direktiivi 2001/23/EÜ artiklitega 3 ja 4, piiramata maksejõuetusmenetluse korral kõnealuse direktiivi artikli 5 kohaselt kohaldatavaid erinorme ning eelkõige kõnealuse direktiivi artikli 5 lõikes 2 sätestatud võimalusi. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata direktiiviga 2002/14/EÜ tagatud teavitamise ja konsulteerimise õigust, sealhulgas kokkuleppe saavutamise eesmärgil selliste otsuste asjus, mis võivad põhjustada olulisi muutusi töökorralduses või lepingusuhetes. Samuti peaks töötajatel, kelle nõuded on saneerimiskavast puudutatud, olema käesoleva direktiivi kohaselt õigus kava üle hääletada. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, et saneerimiskava üle hääletamisel on töötajad teistest võlausaldajate rühmadest eraldiseisvas rühmas. (63) Kohtud või haldusasutused peaksid tegema otsuse ettevõtte väärtuse hindamise kohta, kui ettevõte on likvideerimisel või paremuselt järgmise alternatiivse stsenaariumi korral, kui saneerimiskava ei kinnitatud, üksnes juhul, kui eriarvamusele jäänud puudutatud isik saneerimiskava vaidlustab. See ei takistaks liikmesriikidel teha hindamisi muus kontekstis liikmesriigi õiguse kohaselt. Peaks olema võimalik, et sellise otsuse puhul on tegu eksperdi tehtud hindamise või võlgniku või muu isiku poolt protsessi varasemas etapis esitatud hindamise heakskiitmisega. Kui otsustatakse teha hindamine, peaks liikmesriikidel olema võimalik eraldi üldisest tsiviilmenet­ lusõigusest näha ette erinormid saneerimise juhtude hindamiseks, tagamaks, et see tehakse kiiresti. Miski käesolevas direktiivis ei tohiks mõjutada liikmesriigi õiguse kohaseid tõendamiskoormise reegleid hindamise korral. (64) Saneerimiskava siduv mõju piirdub nende puudutatud isikutega, kes osalesid kava vastuvõtmises. Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata kindlaks, mida tähendab võlausaldaja jaoks osalemine, sealhulgas ettenägematute võlausaldajate või tulevaste nõuete võlausaldajate korral. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada, kuidas kohelda võlausaldajaid, keda teavitati nõuetekohaselt, kuid kes menetluses ei osalenud. (12) Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiv 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 225, 12.8.1998, lk 16). (13) Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiiv 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 82, 22.3.2001, lk 16). (14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses (EÜT L 80, 23.3.2002, lk 29). (15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiv 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral (ELT L 283, 28.10.2008, lk 36). (16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiiv 2009/38/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise korra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides (ELT L 122, 16.5.2009, lk 28). L 172/30 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 (65) Huvitatud puudutatud isikutel peaks olema võimalik vaidlustada saneerimiskava kinnitav otsus, mille on teinud haldusasutus. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik näha ette võimalus vaidlustada saneerimiskava kinnitav kohtu otsus. Selleks et tagada kava mõjusus, vähendada ebakindlust ja vältida põhjendamatuid viivitusi, ei tohiks vaidlustamisel reeglina olla saneerimiskava rakendamist peatavat toimet. Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata kindlaks vaidlustamise alused ja neid piirata. Kui kava kinnitamise otsus vaidlustatakse, peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada kohtul teha eelotsus või kokkuvõtlik otsus, et kava täitmine ja rakendamine ei sõltuks vaidlustamismenetluse edukusest. Kui vaidlustamine rahuldatakse, peaks kohtul või haldusasutusel olema võimalik kaaluda kava kõrvalejätmise alternatiivina kava muutmist, kui liikmesriigid sellise võimaluse ette näevad, samuti kava kinnitamist ilma muudatusteta. Kava muudatusi peaksid saama hääletuseks esitada pooled omal algatusel või kohtu taotlusel. Samuti võivad liikmesriigid näha ette hüvitise selle poole rahalise kahju eest, kelle kaebus rahuldati. Seda, kuidas käsitleda võimalikku uut peatamist või peatamise pikendamist juhul, kui kohus otsustab, et kava vaidlustamisel on peatav mõju, reguleeritakse liikmesriigi õigusega. (66) Saneerimiskava edu võib tihti oleneda sellest, kas rahaline abi laieneb võlgnikule, et toetada esiteks ettevõtte tegevust saneerimise üle läbirääkimiste pidamise ajal ja teiseks kava rakendamist pärast selle kinnitamist. Rahalist abi tuleks mõista laias tähenduses, mis hõlmab raha või kolmanda isiku tagatiste andmist ning vara, inventari, tooraine tarnimist ja esmatähtsate teenuste pakkumist, näiteks pakkudes võlgnikule pikemat tagasimakseperioodi. Seetõttu ei tuleks vaherahastamist ega uut rahastamist käsitada vara tagasivõitmise meetmena, millega soovitakse selline rahastamine tunnistada järgnevas maksejõuetusmenetluses kõikide võlausaldajate huvisid kahjustava toiminguna tühiseks, kehtetuks või mittetäidetavaks. (67) Riigisisene maksejõuetusõigus, milles on kehtestatud vaherahastamise ja uue rahastamise korral vara tagasivõitmise meetmed või on sätestatud, et rahalistes raskustes võlgnikele laenu andmise eest võib uutele laenuandjatele kehtestada tsiviil-, haldus- või kriminaalkaristusi, võiks ohtu seada saneerimiskava läbirääkimiste ja rakendamise eduks vajaliku rahastuse leidmise. Käesolev direktiiv ei peaks piirama muid aluseid, millele tuginedes saab tunnistada uue rahastamise ja vaherahastamise tühiseks, kehtetuks või mittetäidetavaks või kohaldada sellise rahastamise pakkujatele tsiviil-, kriminaal- või haldusvastutust, nagu on ette nähtud riigisiseses õiguses. Sellised muud alused võivad muu hulgas hõlmata pettust, halvas usus tegutsemist, teatavat liiki pooltevahelisi suhteid, mida võib pidada huvide konfliktiks, näiteks tehingud seotud poolte või aktsionäride või osanike ja äriühingu vahel või selliste tehingute korral, kus üks pool saab vara või tagatise, millele tal ei olnud õigust tehingu tegemise ajal või tehingu tegemise viisi tõttu. (68) Vaherahastamise pikendamise korral ei ole pooltel teada, kas saneerimiskava lõpuks kinnitatakse või mitte. Seetõttu ei peaks liikmesriigid olema kohustatud piirama vaherahastamise kaitset juhtudega, kui kava võtavad vastu võlausaldajad või selle kinnitab kohus või haldusasutus. Võimaliku kuritarvitamise vältimiseks tuleks kaitsta üksnes rahastamist, mis on kuni kõnealuse kava kinnitamiseni mõistlikult ja viivitamatult vajalik, et võlgniku ettevõte saaks edasi tegutseda, või selle ettevõtte väärtuse säilitamiseks või suurendamiseks. Lisaks ei peaks käesolev direktiiv takistama liikmesriikidel kehtestamast vaherahastamise suhtes ex ante kontrollimehhanismi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik piirata uue rahastamise kaitse juhtudega, kui kava on kohtus või haldusasutuses kinnitatud, ning vaherahastamise kaitse juhtudega, kui selle suhtes on tehtud ex ante kontroll. Ex ante kontrolli vaherahastamise või muude tehingute suhtes võib teha saneerimisnõustaja, võlausaldajate komitee või kohus või haldusasutus. Vaherahastamise ja uue rahastamise korral tuleks kaitset pakkuda vähemalt vara tagasivõitmise meetmete ja isikliku vastutuse eest. Siiski võib selleks, et julgustada uusi laenuandjaid võtma rahalistes raskustes elujõulisesse võlgnikku investeerimisega kaasnevat suuremat riski, osutuda vajalikuks täiendavate stiimulite kasutamine, näiteks järgnevas maksejõuetusmenetluses sellisele rahastamisele vähemalt tagamata nõuete ees eelisõiguse andmine. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/31 (69) Selleks et soodustada varakult ennetava saneerimise kasutamist, on soovitav, et mõistlikud ja saneerimiskava üle läbirääkimiste pidamiseks või selle rakendamiseks kohe vajalikud tehingud oleksid kaitstud ka järgnevas maksejõuetusmenetluses vara tagasivõitmise meetmete eest. Kohtul või haldusasutusel peaks olema võimalik kulude ja tasude mõistlikkuse ja kohese vajalikkuse kindlaksmääramisel kaaluda prognoose ja hinnanguid, mis on esitatud puudutatud isikutele, võlausaldajate komiteele, saneerimisnõustajale või kohtule või haldusasutusele. Sel eesmärgil peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda võlgnikelt ka asjaomaste hinnangute esitamist ja ajakohastamist. Selline kaitse peaks parandama kindlustunnet tehingute tegemisel teadaolevalt rahalistes raskustes olevate ettevõtjatega ning hajutama võlausaldajate ja investorite hirmu, et sellised tehingud võidakse saneerimise läbikukkumisel tühiseks tunnistada. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha ajahetk enne ennetava saneerimise menetluse algatamist ja konkreetsete täitemeetmete peatamist, millest alates saneerimiskava läbirääkimise, vastuvõtmise, kinnitamise või sellega seoses erialase nõu hankimise tasusid ja kulusid hakatakse kaitsma vara tagasivõitmise meetmete eest. Muude maksete ja väljamaksete korral ning töötasude maksmise kaitse korral võib selline algushetk olla ka täitemeetmete peatamiseks korralduse andmine või ennetava saneerimise menetluse algatamine. (70) Selleks et ennetavat saneerimist veelgi edendada, on oluline tagada, et juriidilise isiku juhte ei kallutataks mõistlike äriotsuste tegemata jätmisele ega mõistlike äririskide võtmata jätmisele, eriti olukorras, kus seeläbi paraneks potentsiaalselt elujõuliste ettevõtete saneerimise väljavaade. Kui äriühing on rahalistes raskustes, peaksid juriidilise isiku juhid astuma samme kahjude minimeerimiseks ja maksejõuetuse vältimiseks, näiteks küsima erialast nõu, sealhulgas saneerimise ja maksejõuetuse asjus, või kasutama vajaduse korral varajase hoiatamise vahendeid; kaitsma äriühingu varasid, et väärtus oleks maksimaalne ja peamiste varade kaotus ära hoitud; vaatama üle ettevõtte struktuuri ja ülesanded, et kontrollida elujõulisust ja vähendada kulutusi; mitte kohustama äriühingut sellist laadi tehinguteks, mille suhtes võidakse kohaldada vara tagasivõitmist, välja arvatud juhul, kui selleks on piisav majanduslik põhjendus; jätkama kauplemist neil juhtudel, kui see on tegevuse jätkuvuse maksimeerimise seisukohast põhjendatud; pidama võlausaldajatega läbirääkimisi ja algatama ennetava saneerimise menetluse. (71) Kui võlgnikku ähvardab maksejõuetus, on samuti oluline, et võlausaldajate õigustatud huvid oleks kaitstud võlgniku vara koosseisu mõjutada võivate juhtkonna otsuste eest, eriti kui nende otsuste mõjul võib saneerimiseks saadaval oleva või võlausaldajatele jaotatava võimaliku vara väärtus veelgi väheneda. Seetõttu on vaja tagada, et juriidilise isiku juhid väldiksid sellises olukorras igasugust tahtlikku või raskest hooletusest tingitud tegevust, mille tulemusel nad saavad sidusrühmade arvelt kasu, lepivad kokku turuväärtusest odavama hinnaga tehingutes või võtavad meetmeid, mille tulemusel üht või mitut sidusrühma eelistatakse ebaõiglaselt. Liikmesriikidel peaks olema võimalik vastavat käesoleva direktiivi sätet rakendada, tagades, et kui kohus või haldusasutus hindab seda, kas juriidilise isiku juht on vastutav hoolsuskohustuse rikkumise eest, võtab ta arvesse käesoleva direktiivi nõudeid juriidilise isiku juhtide kohustuste kohta. Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole panna tähtsuse järjekorda erinevad pooled, kelle huvisid on vaja nõuetekohaselt arvesse võtta. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalik teha otsus sellise hierarhia kohta. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide riigisiseseid õigusnorme, mis käsitlevad otsustusprotsesse äriühingus. (72) Füüsilisest isikust ettevõtjad, kes tegelevad kaubandus-, majandus-, ameti või sõltumatu kutsetegevusega, võib ohustada maksujõuetuks jäämine. Liikmesriikide erinevad uue võimaluse andmise süsteemid võivad soodustada ülemäärastes võlgades või maksejõuetute füüsilisest isikust ettevõtjate ümberasumist muusse liikmesriiki kui see, kus on nende asukoht, et kasutada lühemaid võlgadest vabastamise perioode või paremaid tingimusi, mis suurendab võlausaldajate jaoks nõuete sissenõudmisel õiguskindlusetust ja kulusid. Lisaks mõjuvad maksejõuetuse tagajärjed, eelkõige sotsiaalne halvakspanu, juriidilised tagajärjed (nagu füüsilisest isikust ettevõtjatele ettevõtlusega alustamise ja tegelemise keelu kohaldamine) ja jätkuv suutmatus võlgu ära maksta, uuesti majandustegevust alustada või uut võimalust soovivatele füüsilisest isikust ettevõtjatele väga heidutavalt, kuigi on tõendeid selle kohta, et füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes on olnud maksejõuetud, saadab järgmisel katsel tõenäolisemalt edu. L 172/32 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 (73) Seetõttu tuleks astuda samme, et vähendada ülemäärase võlgnevuse või maksejõuetuse negatiivset mõju füüsilisest isikust ettevõtjatele, nähes eelkõige ette täieliku võlgadest vabastamise teatava ajavahemiku järel ja piirates võlgniku ülemäärase võlgnevuse või maksejõuetuse tulemusel väljastatud äritegevuse keelu kestust. Maksejõuetuse mõiste tuleks määratleda liikmesriigi õiguses ning maksejõuetus võib seisneda ülemäärases võlgnevuses. Füüsilisest isikust ettevõtja mõiste käesoleva direktiivi tähenduses ei mõjuta äriühingu juhtide või direktorite seisundit, mille suhtes tuleks kohaldada liikmesriigi õigust. Liikmesriikidel peaks olema võimalik reguleerida võlgadest vabastamise menetluse kohaldamist, sealhulgas võimalus nõuda, et võlgnik taotleks võlgadest vabastamist. (74) Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette võimalus kohandada maksejõuetute füüsilisest isikust ettevõtjate tagasimaksmiskohustusi, kui nende majanduslik olukord on kas oluliselt muutunud, sõltumata sellest, kas muutus seisneb paranemises või halvenemises. Käesolevas direktiivis ei tuleks nõuda, et tagasimaksete kava peab saama võlausaldajate enamuse toetuse. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada, et füüsilisest isikust ettevõtjatel ei takistata alustamast tagasimaksete kava rakendamise ajal samas või erinevas valdkonnas uut tegevust. (75) Võlgadest vabastamine peaks olema võimalik menetluste puhul, mis hõlmavad tagasimaksete kava, varade müüki võlgade katteks või nende kahe kombinatsiooni. Kõnealuste normide rakendamisel peaks liikmesriikidel olema võimalik vabalt valida nende võimaluste vahel. Kui liikmesriigi õiguse alusel on võimalik kohaldada rohkem kui ühte võlgadest vabastamisega lõppevat menetlust, peaksid liikmesriigid tagama, et vähemalt üks neist menetlustest võimaldab maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad täielikult võlgadest vabastada maksimaalselt kolmeaastase perioodi jooksul. Menetluste puhul, milles varade müük võlgade katteks ja tagasimaksete kava on kombineeritud, peaks võlgadest vabastamise periood algama hiljemalt kohtu poolt tagasimaksete kava kinnitamise hetkest või rakendamise algusest, näiteks esimesest tagasimaksest kava alusel, kuid võib samuti alata varem, näiteks menetluse algatamise otsuse tegemisest. (76) Menetluste puhul, mis ei hõlma tagasimaksete kava, peaks võlgadest vabastamise periood algama hiljemalt kuupäevast, mil kohus või haldusasutus teeb menetluse algatamise otsuse, või pankrotivara kindlakstegemise hetkest. Käesoleva direktiivi kohaselt võlgadest vabastamise perioodi arvutamisel peaks liikmesriikidel olema võimalik ette näha, et mõiste „menetluse algatamine“ ei hõlma esialgseid meetmeid, nagu kaitsemeetmed või esialgse maksejõuetusnõustaja määramine, välja arvatud juhul, kui sellised meetmed võimaldavad varade müüki võlgade katteks, sealhulgas varade võõrandamist ja jaotamist võlausaldajatele. Pankrotivara kindlakstegemisega ei pea tingimata kaasnema kohtu või haldusasutuse ametlikku otsust või kinnitust, kui sellist otsust ei nõuta liikmesriigi õigusega, vaid selleks võidakse esitada varade ja kohustuste loetelu. (77) Kui võlgadest vabastamisega lõppev menetlus hõlmab füüsilisest isikust ettevõtja varade müüki võlgade katteks, ei tohiks takistada liikmesriikidel ette näha, et võlgadest vabastamise taotlust menetletakse varade võlgade katteks toimuvast müügist eraldi, eeldusel et selline taotlus on käesoleva direktiivi alusel võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse lahutamatu osa. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada õigusnormid, mis käsitlevad tõendamiskoormist võlgadest vabastamiseks, mis tähendab seda, et füüsilisest isikust ettevõtja võib olla seadusest tulenevalt kohustatud tõendama oma kohustuste täitmist. (78) Täielik võlgadest vabastamine või äritegevuse keelu kaotamine pärast maksimaalselt kolmeaastast perioodi ei ole igas olukorras asjakohane, seetõttu võib sellest reeglist kehtestada erandid, mis on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud. Näiteks tuleks sellised erandid kehtestada juhtudel, kui võlgnik on ebaaus või on tegutsenud halvas usus. Kui liikmesriigi õiguses ei ole ette nähtud füüsilisest isikust ettevõtjate aususe ja heas usus tegutsemise eeldust, ei tohiks nende aususe ja heas usus tegutsemise tõendamiskohustus muuta menetluse algatamist nende jaoks ebavajalikult raskeks või koormavaks. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/33 (79) Näiteks võib kohus või haldusasutus füüsilisest isikust ettevõtja võimaliku ebaaususe tuvastamisel arvestada selliste asjaoludega nagu võlgade laad ja ulatus; võla tekkimise aeg; füüsilisest isikust ettevõtja püüded võlga tasuda ja täita õiguslikult siduvaid kohustusi, sealhulgas tegevusloa saamise nõuded ja nõuetekohane raamatupidamine; füüsilisest isikust ettevõtja tegevus võlausaldajate takistamiseks õiguskaitsevahendite kasutamisel; maksejõuetuse tõenäolisuse ajal nende kohustuste täitmine, mis on pandud füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes on juriidilise isiku juhid, ning liidu ja liikmesriigi konkurentsi- ja tööõiguse järgimine. Erandeid peaks olema võimalik kehtestada ka siis, kui füüsilisest isikust ettevõtja ei ole täitnud teatavaid juriidilisi kohustusi, sealhulgas kohustust maksimeerida võlausaldajate kasumit, mis võib toimuda üldise kohustusena teenida tulu või luua varasid. Samuti peaks olema võimalik kehtestada spetsiifilisi erandeid, kui on vaja tagada tasakaal võlgniku ja ühe või mitme võlausaldaja õiguste vahel, näiteks kui võlausaldaja on füüsiline isik, kes vajab kaitset rohkem kui võlgnik. (80) Erand võib olla põhjendatud ka siis, kui võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse kulud, sealhulgas kohtu ja haldusasutuse ning saneerimisnõustaja kulud, ei ole kaetud. Liikmesriigid peaksid saama ette näha võimaluse võlgadest vabastamisest saadud kasu tühistamiseks, kui näiteks võlgniku finantsseisund ettenägematutel asjaoludel, tänu loteriivõidule, pärandile või annetusele oluliselt paraneb. Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette täiendavaid erandeid selgelt kindlaks määratud ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel. (81) Kui see on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud, võib olla asjakohane lubada võlgadest vabastamist vaid teatavate võlakategooriate puhul. Tagatud võlad võib jätta võlgadest vabastamise võimalusest välja üksnes tagatise väärtuse ulatuses, nagu on liikmesriigi õiguses kindlaks määratud, samas kui ülejäänud võlga tuleks käsitada tagamata võlainstrumendina. Liikmesriikidel peaks olema võimalik jätta nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel välja ka muid võlakategooriaid. (82) Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et kohtud ja haldusasutused võivad kas ex officio või siis õiguspärast huvi omava isiku taotlusel kontrollida, kas füüsilisest isikust ettevõtjad on võlgadest täieliku vabastamise tingimused täitnud. (83) Kui füüsilisest isikust ettevõtjale on äritegevuse keelu tõttu teatava kutse-, majandus-, kaubandus- või ametitegevusega tegelemise loa või litsentsi andmisest keeldutud või selline luba või litsents on tühistatud, ei peaks käesolev direktiiv takistama liikmesriikidel füüsilisest isikust ettevõtjalt nõuda pärast äritegevuse keelu perioodi lõppemist uue loa või litsentsi avalduse esitamist. Kui liikmesriigi ametiasutus võtab vastu otsuse erijärelevalvega tegevuse kohta, peaks tal samuti olema võimalik arvesse võtta, et maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja on käesoleva direktiivi kohaselt võlgadest vabastatud, isegi kui äritegevuse keelu periood on lõppenud. (84) Isiklikke ja kutsetegevuses tekkinud võlgu, mida ei saa mõistlikul viisil eraldada, näiteks kui vara kasutatakse nii füüsilisest isikust ettevõtja kutsetegevuses kui ka väljaspool seda, tuleks menetleda ühe menetluse raames. Kui liikmesriigid näevad ette, et selliste võlgade suhtes kohaldatakse erinevaid maksejõuetusmenetlusi, oleks vaja neid menetlusi kooskõlastada. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide võimalust menetleda kõiki füüsilisest isikust ettevõtja võlgu ühe menetluse raames. Liikmesriikidel, kes lubavad füüsilisest isikust ettevõtjatel oma majandustegevust maksejõuetusmenetluse ajal omal vastutusel jätkata, peaks olema võimalik ette näha, et selliste ettevõtjate suhtes võib algatada uue maksejõuetusmenetluse, kui selline jätkuv majandustegevus muutub maksejõuetuks. (85) On vaja kaitsta ja parandada menetluste läbipaistvust ja prognoositavust, et saavutada tulemusi, mis soodustavad ettevõtete säilimist ja füüsilisest isikust ettevõtjatele uue võimaluse andmist või võimaldavad mitteelujõuliste ettevõtete tõhusat likvideerimist. Samuti on vaja vähendada paljudes liikmesriikides maksejõuetusmenetluse venimist, mis põhjustab võlausaldajate ja investorite jaoks õiguskindlusetust ning madalaid sissenõudmismäärasid. Võttes arvesse määrusega (EL) 2015/848 loodud tõhusamaid kohtute ja pankrotihaldurite koostöömehhanisme piiriüleste juhtumite jaoks, tuleb viia kõikide asjaomaste isikute kutseoskused kogu liidus võrreldavale kõrgele tasemele. Nende eesmärkide saavutamiseks peaksid liikmesriigid tagama, et kohtute ja haldusasutuste liikmed, kes tegelevad ennetava saneerimise, maksejõuetuse ja võlgadest vabastamise menetlustega, on saanud asjakohase koolituse ning neil on vajalikud erialased teadmised oma ülesannete täitmiseks. Kõnealuste koolituse ja erialaste teadmistena võib käsitada ka kohtu ja haldusasutuse liikme kutsealal töötamist või enne sellisele kutsealale nimetamist teisel asjakohasel kutsealal töötamist. L 172/34 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 (86) Koolitus ja erialased teadmised peaksid võimaldama teha tõenäolise märkimisväärse majandusliku ja sotsiaalse mõjuga otsuseid tõhusal viisil, ning ei peaks tähendama, et üksnes kohtu liikmed tegelevad saneerimise, maksejõuetuse ja võlgadest vabastamisega. Liikmesriigid peaksid tagama, et saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlusi saab viia läbi tõhusal ja kiirel viisil. Õiguskindluse ja menetluse tulemuslikkuse eesmärkide tõhusaks saavutamiseks võiks kooskõlas liikmesriigi õigusega luua erikohtud või kohtukojad või nimetada ametisse spetsialiseerunud kohtunikud ning koondada kohtualluvus piiratud arvul kohtutesse ja haldusasutustesse. Liikmesriikidel ei peaks olema kohustust sätestada, et saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlusi tuleb käsitada teiste menetluste suhtes prioriteetsena. (87) Samuti peaksid liikmesriigid tagama, et saneerimise, maksejõuetuse ja võlgadest vabastamise valdkonnas töötavad kohtu või haldusasutuse poolt määratud nõustajad (edaspidi „nõustajad“) on saanud asjakohast koolitust, nad määratakse läbipaistval viisil ja nad täidavad ülesandeid usaldusväärselt ning nende töö üle teostatakse järelevalvet. On oluline, et nõustajad järgiksid selliste ülesannete täitmisel tavapäraseid norme, nagu kutsealase vastutuskindlustuse nõue. Nõustajad võiksid asjakohast koolitust, kvalifikatsiooni ja erialaseid teadmisi saada ka kutsealal töötamise käigus. Liikmesriike ei peaks kohustama vajalikku koolitust ise pakkuma, vaid seda võivad teha ka näiteks kutseühingud või teised organid. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse peaksid kuuluma pankroti­ haldurid, nagu need on määratletud määruses (EL) 2015/848. (88) Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike sätestamast, et võlgnik, võlausaldajad või võlausaldajate komitee valivad nõustajad reservist või nimekirjast, mille kohus või haldusasutus on eelnevalt heaks kiitnud. Nõustaja valimisel peaks võlgnikule, võlausaldajatele või võlausaldajate komiteele jääma teatav kaalutlusruum nõustaja üldiste erialaste teadmiste ja kogemuste ning konkreetse juhtumi vajaduste arvesse võtmiseks. Füüsilisest isikust võlgnikud peaksid olema kõnealusest kohustusest täielikult vabastatud. Piiriüleste juhtumite puhul tuleks nõustaja määramisel muu hulgas arvesse võtta tema võimet täita kohustusi, mis tulenevad määrusest (EL) 2015/848, ehk tema suutlikkust suhelda ja teha koostööd teiste liikmesriikide pankrotihalduritega ning kohtute ja haldusasutustega, samuti tema inim- ja haldusressursse potentsiaalselt keeruliste juhtumite menetlemiseks. Liikmesriikidel ei takistata valida nõustaja muu valikumeetodi abil, näiteks juhuvalik tarkvara­ programmi abil, tingimusel et sellise valikumeetodi puhul võetakse nõuetekohaselt arvesse nõustaja kogemusi ja erialaseid teadmisi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, millised on nõustaja valiku või määramise vaidlustamise või nõustaja asendamise nõudmise viisid, näiteks võlausaldajate komitee kaudu. (89) Nõustajate suhtes tuleks kohaldada järelevalve- ja reguleerimismehhanisme, mis peaksid hõlmama töökohustusi rikkunud nõustajate vastutuse suhtes rakendatavaid tõhusaid meetmeid, näiteks nõustaja tasu vähendamine; tema väljaarvamine nende nõustajate reservist või nimekirjast, keda võib kasutada maksejõuetusmenetluse korral, ning vajaduse korral distsiplinaar-, haldus- või kriminaalkaristusi. Sellised järelevalve- ja reguleerimismehhanismid ei tohiks piirata selliste liikmesriigi õiguse sätete kohaldamist, mis käsitlevad tsiviilvastutust lepinguliste või lepinguväliste kohustuste rikkumisest tuleneva kahju korral. Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud looma spetsiaalseid asutusi või organeid. Liikmesriigid peaksid tagama, et teave nõustajate üle järelevalvet teostavate asutuste või organite kohta oleks üldsusele kättesaadav. Teavitamiseks peaks piisama näiteks kohtule või haldusasutusele viitamisest. Sellised standardid peaks olema põhimõtteliselt saavutatavad ilma selleks liikmesriigi õiguse alusel uusi ameteid või kvalifikatsioone loomata. Liikmesriikidel peaks olema võimalik laiendada nõustajate koolituse ja järelevalve sätteid ka teiste käesoleva direktiiviga hõlmamata nõustajatele. Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud nägema ette, et vaidlusi nõustajate töötasu üle tuleb käsitada teiste menetluste suhtes prioriteetsena. (90) Selleks et veelgi lühendada menetluste kestust, lihtsustada võlausaldajate paremat osalemist saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlustes ning tagada võlausaldajatele samalaadsed tingimused olenemata nende asukohast liidus, peaksid liikmesriigid kehtestama sätted, millega võimaldatakse võlgnikel, võlausaldajatel, nõustajatel ning kohtutel ja haldusasutustel kasutada elektroonilisi sidevahendeid. Seega peaks olema võimalik teha elektrooniliselt selliseid menetlustoiminguid nagu võlausaldajate nõuete esitamine, võlausaldajate teavitamine või vaidlustuste ja kaebuste esitamine. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada, et võlausaldajale teadete edastamiseks võib kasutada elektroonilisi sidevahendeid üksnes juhul, kui asjaomane võlausaldaja on eelnevalt nõustunud kasutama elektroonilisi sidevahendeid. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/35 (91) Saneerimis-, maksujõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluse osalised ei peaks olema kohustatud kasutama elektroonilisi sidevahendeid, kui nende kasutamine ei ole liikmesriigi õiguse alusel kohustuslik, ilma et sellega piirataks liikmesriikide võimalust kehtestada saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlustes dokumentide elektroonilise esitamise ja kättetoimetamise kohustuslik süsteem. Liikmesriikidel peaks olema võimalik valida kasutatavad elektroonilised sidevahendid. Elektrooniliste sidevahendite näideteks on selleks otstarbeks loodud süsteem kõnealuste dokumentide elektrooniliseks edastamiseks või elektronposti kasutamine, välistamata võimalust, et liikmesriigid kehtestavad vahendid elektroonilise edastamise turvalisuse tagamiseks, nt digitaalallkirja, või usaldusteenused, näiteks registreeritud e-andmevahetusteenused kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 910/2014 (17). (92) Käesoleva direktiivi rakendamise ja kohaldamise jälgimiseks on oluline koguda usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tulemuslikkuse kohta. Seega peaksid liikmesriigid koguma ja koondama andmed, mis on piisavalt üksikasjalikud, et oleks võimalik direktiivi tegelikku toimet täpselt hinnata, ning edastama need andmed komisjonile. Selliste andmete komisjonile edastamise vormi peaks kehtestama komisjon, keda abistab komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (18) tähenduses. Vormis peaks olema esitatud lühike ülevaade nendest menetluste peamistest tulemustest, mida tuntakse kõigis liikmesriikides. Näiteks saneerimismenetluse puhul võivad kõnealused peamised tulemused olla järgmised: menetlused, mille puhul kohus kinnitas saneerimiskava; menetlused, mille puhul kohus saneerimiskava ei kinnitanud; saneerimismenetlused, mis vormistati ümber likvideerimismenetlusteks või mis lõpetati, kuna enne saneerimiskava kohtu poolt kinnitamist algatati likvideerimismenetlused. Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud esitama jaotust tulemuste liigi järgi menetluste puhul, mis lõppevad enne asjakohaste meetmete võtmist, kuid võivad selle asemel esitada üldise arvu kõikide menetluste kohta, mis kuulutatakse vastuvõetamatuks, lükatakse tagasi või võetakse tagasi enne menetluse algatamist. (93) Teabevormis tuleks esitada selliste võimaluste loetelu, mida liikmesriigid võivad arvesse võtta võlgniku suuruse kindlaksmääramisel, viidates ühele või mitmele VKEde määratluse elemendile, mis on ühised kõigile liikmesriikidele. Loetelus peaks olema võimalus määrata võlgniku suurus üksnes töötajate arvu järgi. Vormis tuleks samuti määrata kindlaks keskmiste kulude ja keskmiste sissenõudmismäärade elemendid, mille kohta peaks liikmesriikidel olema võimalik koguda andmeid vabatahtlikult; anda suuniseid elementide kohta, mida saaks võtta arvesse, kui liikmesriigid kasutavad mõnda valiku tegemise meetodit, näiteks valimi suuruste kohta, et tagada representatiivsus geograafilise jagunemise, võlgnike suuruse ja ettevõtlussektori osas, ning vorm peaks sisaldama liikmesriikide jaoks võimalust anda täiendavat teavet näiteks võlgnike varade ja kohustuste kogumahu kohta. (94) Finantsturgude stabiilsus oleneb paljus finantstagatiskokkulepetest, eriti olukorras, kui tagatis esitatakse määratud süsteemides või keskpangatehingutes osalemiseks ja kesksetele vastaspooltele kõikumisvahemike esitamisel. Kuna tagatiseks antud finantsinstrumentide väärtus võib olla väga volatiilne, on ülimalt oluline nende väärtus enne langust kiiresti realiseerida. Seega peaksid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 98/26/EÜ (19) ja 2002/47/EÜ (20) ning määruse (EL) nr 648/2012 sätted kohalduma olenemata käesoleva direktiivi sätetest. Liikmesriikidel peaks olema lubatud jätta tasaarvestus, sealhulgas tegevuse lõpetamisel toimuv tasaarvestus, konkreetsete täitemeetmete peatamise mõju alt välja isegi siis, kui see ei ole hõlmatud direktiividega 98/26/EÜ, 2002/47/EÜ ega määrusega (EL) nr 648/2012, kui tasaarvestust saab asjaomase liikmesriigi õigusnormide kohaselt teha ka siis, kui alustatud on maksejõuetusmenetlust. (17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (ELT L 257, 28.8.2014, lk 73). (18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13). (19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiiv 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüs­ teemides (EÜT L 166, 11.6.1998, lk 45). (20) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (EÜT L 168, 27.6.2002, lk 43). L 172/36 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 Nii võib see olla suure arvu raamlepingute puhul, mida kasutavad laialdaselt finants-, energia- ja kaubaturgudel nii finantssektorivälised kui ka finantssektori vastaspooled. Selline kord vähendab süsteemseid riske eelkõige tuletisinstrumentide turgudel. Seetõttu võiks sellise korra jätta välja piirangute alt, mida maksejõuetusõiguse kohaselt kohaldatakse täitmisele kuuluvate lepingute suhtes. Liikmesriikidel peaks seega olema lubatud jätta konkreetsete täitemeetmete peatamise mõju alt välja muu hulgas tegevuse lõpetamisel seadusjärgne tasaarvestus, mida tehakse maksejõuetusmenetluse alustamise korral. Konkreetsete täitemeetmete peatamine peaks siiski kehtima tegevuse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse tulemusel saadava summa osas. (95) Liikmesriikidel, kes on 16. novembril 2001 Kaplinnas vastu võetud liikurseadmetega seotud rahvusvaheliste tagatiste konventsiooni osalised, peaks olema võimalik jätkata oma olemasolevate rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Käesoleva direktiivi ennetava saneerimise raamistikke käsitlevad sätted kohalduvad eranditega, mis on vajalikud kõnealuste sätete kohaldamise tagamiseks, ilma et see piiraks konventsiooni ja selle protokollide kohaldamist. (96) Saneerimiskava vastuvõtmise ja rakendamise tõhusust ei tohiks ohustada äriühinguõigus. Seetõttu peaksid liikmesriigid saama kalduda kõrvale nõuetest, mis on üldkoosoleku kokkukutsumise ja olemasolevatele aktsionäridele või osanikele eesõiguse alusel aktsiate pakkumise kohustuste kohta sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2017/1132, (21) sellisel määral ja ajavahemikul, mis on vajalik tagamaks, et aktsionärid või osanikud ei nurja neile nimetatud direktiivist tulenevaid õigusi kuritarvitades saneerimise püüdlusi. Näiteks võib liikmesriikidel vaja olla teha erandeid aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku kokkukutsumise kohustusest või tavapärastest tähtaegadest, kui juhatus peab võtma kiireloomulisi meetmeid äriühingu varade kaitsmiseks, näiteks taotlema konkreetsete täitemeetmete peatamist, või kui märgitud kapital on oluliselt ja järsult vähenenud ning maksejõuetus on tõenäoline. Erandite tegemist äriühinguõigusest võib taotleda ka siis, kui saneerimiskava näeb ette uute aktsiate emiteerimise, mida võib pakkuda eelisjärjekorras võlausaldajatele, et vahetada võlga omakapitali vastu, või märgitud kapitali summa vähendamise ettevõtte osade ülemineku korral. Sellised erandid peaksid olema ajaliselt piiratud niivõrd, kui liikmesriigid peavad neid erandeid vajalikuks ennetava saneerimise raamistiku kehtestamiseks. Liikmesriike ei tohiks kohustada kalduma äriühinguõigusest täielikult või osaliselt kõrvale piiramatuks või piiratud ajaks, kui nad tagavad, et nende äriühinguõiguse nõuetega ei ole võimalik ohtu seada saneerimisprotsessi mõjusust, või on liikmesriikidel muud sama mõjusad vahendid, millega tagada, et aktsionärid või osanikud ei saa põhjendamatult takistada äriühingu elujõulisuse taastamiseni viiva saneerimiskava vastuvõtmist ega rakendamist. Selles kontekstis peaksid liikmesriigid seadma eriti olulisele kohale konkreetsete täitemeetmete peatamise ja saneerimiskava kinnitamisega seotud sätete mõjususe, mida aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku taotlemine ega selle tulemused ei tohiks põhjendamatult piirata. Seetõttu tuleks direktiivi (EL) 2017/1132 vastavalt muuta. Liikmesriikidel peaks olema kaalutlusõigus selle hindamisel, millised erandid on seoses riikliku äriühinguõigusega vajalikud käesoleva direktiivi tõhusaks rakendamiseks, ning neil peaks olema võimalik näha sarnased erandid ette ka direktiivist (EL) 2017/1132 nende käesoleva direktiiviga hõlmamata maksejõuetusmenetluste puhul, mis võimaldavad saneerimismeetmete võtmist. (97) Komisjonile tuleks anda rakendamisvolitused andmete edastamise vormi koostamiseks ja hiljem selle muutmiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas määrusega (EL) nr 182/2011. (98) Komisjon peaks tegema uuringu hindamaks vajadust esitada seadusandlikke ettepanekuid, et käsitleda nende isikute maksejõuetust, kes ei tegele kaubandus-, majandus-, ameti või kutsetegevusega ning kes tarbijatena ei ole heauskselt kas ajutiselt või alaliselt võimelised oma võlgu tähtajaks tasuma. Sellises uuringus tuleks käsitleda küsimust, kas neile isikutele peaks olema tagatud juurdepääs põhilistele kaupadele ja teenustele, et tagada neile inimväärsed elutingimused. (99) Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (22) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate riigisiseste õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud. (21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/1132 äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta (ELT L 169, 30.6.2017, lk 46). (22) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/37 (100) Kuna riigisiseste saneerimis- ja maksejõuetusraamistike erinevus takistaks ka edaspidi kapitali vaba liikumist ja asutamisvabaduse kasutamist, ei suuda liikmesriigid käesoleva direktiivi eesmärke piisavalt saavutada, küll aga saab neid paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. (101) Euroopa Keskpank esitas arvamuse 7. juunil 2017, (23) ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: I JAOTIS ÜLDSÄTTED Artikkel 1 Reguleerimisese ja kohaldamisala 1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse sätted järgmise kohta: a) ennetava saneerimise raamistikud, mida saavad kasutada rahalistes raskustes olevad võlgnikud maksejõuetuse tõenäolisuse korral, et vältida võlgniku maksejõuetust ja tagada tema elujõulisus; b) maksejõuetute füüsilisest isikust ettevõtjate võlgadest vabastamisega lõppevad menetlused ning c) saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmed. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata käesoleva artikli lõikes 1 osutatud menetlustes, kui võlgnikuks on a) direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktides 1 ja 4 määratletud kindlustusandjad või edasikindlustusandjad; b) määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutused; c) määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktides 2 ja 7 määratletud investeerimisühingud ja ühiseks investee­ rimiseks loodud ettevõtjad; d) määruse (EL) nr 648/2012 artikli 2 punktis 1 määratletud kesksed vastaspooled; e) määruse (EL) nr 909/2014 artikli 2 lõike 1 punktis 1 määratletud väärtpaberite keskdepositooriumid; f) direktiivi 2014/59/EL artikli 1 lõike 1 esimeses lõigus loetletud muud finantseerimisasutused ja ettevõtjad; g) liikmesriigi õiguse kohased avalik-õiguslikud asutused ning h) füüsilised isikud, kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtjad. 3. Liikmesriigid võivad jätta käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja lõikes 1 osutatud menetlused, mis puudutavad võlgnikke, kes on muud kui lõikes 2 osutatud finantsettevõtjad, kes pakuvad finantsteenuseid, mille suhtes kohaldatakse erikorda, mille alusel liikmesriikide järelevalve- või kriisilahendusasutustel on ulatuslikud sekkumisõigused, mis on võrreldavad nendega, mis on sätestatud liidu ja liikmesriigi õiguses lõikes 2 osutatud finantsettevõtjate puhul. Liikmesriigid edastavad erikorra komisjonile. 4. Liikmesriigid võivad lõike 1 punktis b osutatud menetluste kohaldamisala laiendada maksejõuetutele füüsilistele isikutele, kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtjad. Liikmesriigid võivad ette näha, et lõike 1 punkti a kohaldatakse vaid juriidiliste isikute suhtes. (23) ELT C 236, 21.7.2017, lk 2. L 172/38 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 5. Liikmesriigid võivad näha ette, et lõike 1 punktis a osutatud ennetava saneerimise raamistikest jäetakse välja või need ei mõjuta järgmisi nõudeid: a) praeguste või endiste töötajate olemasolevad ja tulevased nõuded; b) pere-, sugulus-, abielu- või hõimlussuhetest tulenevad ülalpidamisnõuded; c) võlgniku deliktiõiguslikust vastutusest tulenevad nõuded. 6. Liikmesriigid tagavad, et ennetava saneerimise raamistikud ei mõjuta kogutud tööandjapensioniõigusi. Artikkel 2 Mõisted 1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „saneerimine“ – meetmed, mille eesmärk on võlgniku ettevõtte saneerimine ja mis hõlmavad võlgniku varade ja kohustuste või kapitalistruktuuri muu osa koosseisu, tingimuste või struktuuri muutmist, näiteks ettevõtte varade või osade müüki, ja kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud, tegutseva ettevõtte müüki, samuti vajalikke operatiivseid muudatusi või nende elementide kombinatsiooni; 2) „puudutatud isikud“ – võlausaldajad, sealhulgas, kui see on liikmesriigi õiguses kohaldatav, töötajad, või võlausaldajate rühmad, ja kui see on liikmesriigi õiguses kohaldatav, omakapitali omanikud, kelle nõudeid või huvisid saneerimiskavaga vastavalt otseselt puudutatakse; 3) „omakapitali omanik“ – isik, kellel on omandiõigusest tulenev huvi võlgnikus või võlgniku ettevõttes, sealhulgas aktsionärid või osanikud, kui isik ei ole võlausaldaja; 4) „konkreetsete täitemeetmete peatamine“ – võlausaldaja sissenõudeõiguse ajutine peatamine, mis määratakse kohtu või haldusasutuse poolt või mida kohaldatakse õigusaktidest tulenevalt võlgniku suhtes või kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud kolmandast isikust tagatise andja suhtes kohtu-, haldus- või muu menetluse raames, või kohtuvälise võlgniku varade või ettevõtte arestimise või võlgade katteks müümise raames; 5) „täitmisele kuuluv leping“ – võlgniku ja ühe või mitme võlausaldaja vahel sõlmitud leping, mille alusel on pooltel konkreetsete täitemeetmete peatamise otsuse tegemise või peatumise kohaldumise ajal veel täitmata kohustusi; 6) „võlausaldajate parimate huvide test“ – test, mis loetakse sooritatuks, kui ükski eriarvamusel olev võlausaldaja ei oleks saneerimiskava kohaselt halvemas seisus kui ta oleks seda liikmesriigi õiguse kohase tavapärase likvideerimise rahuldamisjärkude kohaldamise korral sõltumata sellest, kas likvideerimise puhul toimub osade kaupa või tegutseva ettevõtte müük või järgmise parima alternatiivse stsenaariumi korral, kui saneerimiskava ei kinnitata; 7) „uus rahastamine“ – olemasolevalt või uuelt võlausaldajalt saadud uus rahaline abi, mis on mõeldud saneerimiskava rakendamiseks ja mis on sellesse saneerimiskavasse lisatud; 8) „vaherahastamine“ – olemasolevalt või uuelt võlausaldajalt saadud uus rahaline abi, mis sisaldab vähemalt konkreetsete täitemeetmete peatamise ajal antavat rahalist abi, ning mis on mõistlik ja viivitamatult vajalik, et võlgniku ettevõte saaks edasi tegutseda, või vajalik selle ettevõtte väärtuse säilitamiseks või suurendamiseks; 9) „füüsilisest isikust ettevõtja“ – füüsiline isik, kes tegeleb kaubandus-, majandus-, ameti- või kutsetegevusega; 10) „täielik võlgadest vabastamine“ – füüsilisest isikust ettevõtja tähtajaks tasumata jäänud võlgade sissenõudeõigus on välistatud või tähtajaks tasumata jäänud võlad kui sellised kustutatakse osana menetlusest, mis võib hõlmata varade müüki või tagasimaksete kava või mõlemat; 11) „tagasimaksete kava“ – maksekava, mille alusel tasub maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja võlausaldajatele kindlaksmääratud kuupäevadel kindlaksmääratud summad või maksab perioodiliselt võlausaldajatele teatava osa oma sissetulekust võlgadest vabastamise perioodil; 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/39 12) „saneerimisnõustaja“ – isik või organ, kelle kohus või haldusasutus määrab täitma eeskätt üht või mitut järgmistest ülesannetest: a) võlgniku või võlausaldajate toetamine saneerimiskava koostamisel või selle üle läbirääkimiste pidamisel; b) saneerimiskava üle peetavate läbirääkimiste ajal võlgniku tegevuse järelevalve ning selle kohta kohtule või haldusasutusele aruandmine; c) läbirääkimiste ajal võlgniku varade ja äriasjade üle osalise kontrolli võtmine. 2. Käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitatakse järgmiseid mõisteid nii, nagu need on määratletud liikmesriigi õiguses: a) maksejõuetus; b) maksejõuetuse tõenäolisus; c) mikro- ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd). Artikkel 3 Varajane hoiatamine ja juurdepääs teabele 1. Liikmesriigid tagavad, et võlgnikel on juurdepääs ühele või mitmele selgele ja läbipaistvale varajase hoiatamise vahendile, mis aitavad tuvastada asjaolusid, mis võivad põhjustada maksejõuetuse tõenäolisust, ja anda võlgnikule märku vajadusest viivitamatult tegutseda. Esimese lõigu kohaldamiseks võivad liikmesriigid kasutada teavitamiseks ja teabevahetuseks ajakohastatud infotehnoloogiat. 2. Varajase hoiatamise vahendid võivad olla järgmised: a) hoiatusmehhanismid, kui võlgnik on jätnud tegemata teatavat liiki maksed; b) avalik-õiguslike või eraõiguslike organisatsioonide nõuandeteenused; c) riigisisese õiguse kohased stiimulid võlgniku kohta asjakohast teavet valdavatele kolmandatele isikutele, nagu raamatupidajad, maksu- ja sotsiaalkindlustusametid, et anda võlgnikule märku olukorra halvenemisest. 3. Liikmesriigid tagavad, et võlgnikel ja töötajate esindajatel on juurdepääs asjakohasele ja ajakohastatud teabele varajase hoiatamise vahendite kättesaadavuse ning saneerimis- ja võlgadest vabastamise menetluste ja meetmete kohta. 4. Liikmesriigid tagavad, et teave varajase hoiatamise vahendite kättesaadavuse kohta on üldsusele veebis kättesaadav ning et see teave on hõlpsalt leitav ja esitatud kasutajasõbralikul viisil, eeskätt VKEde jaoks. 5. Liikmesriigid võivad pakkuda toetust töötajate esindajatele võlgniku majandusliku olukorra hindamiseks. II JAOTIS ENNETAVA SANEERIMISE RAAMISTIKUD 1. PEATÜKK Võimalus kasutada ennetava saneerimise raamistikke Artikkel 4 Võimalus kasutada ennetava saneerimise raamistikke 1. Liikmesriigid tagavad, et maksejõuetuse tõenäolisuse korral on võlgnikel võimalik kasutada ennetava saneerimise raamistikku, mille abil nad saavad end saneerida, et vältida maksejõuetust ja tagada oma elujõulisus, ilma et see piiraks muid lahendusi maksejõuetuse ärahoidmiseks, kaitses seeläbi töökohti ja säilitades majandustegevuse. L 172/40 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 2. Liikmesriigid võivad näha ette, et võlgnikel, kes on liikmesriigi õiguse alusel süüdi mõistetud arvepidamis- või raamatupidamiskohustuse raske rikkumise eest, on võimalik ennetava saneerimise raamistikku kasutada ainult pärast seda, kui nad on võtnud asjakohased meetmed süüdimõistva otsuse aluseks olnud rikkumiste heastamiseks, eesmärgiga anda võlausaldajatele vajalikku teavet, mis võimaldab neil otsuse tegemist saneerimise üle läbirääkimiste pidamise ajal. 3. Liikmesriigid võivad jätta kehtima liikmesriigi õiguses sätestatud elujõulisustesti või selle kehtestada, tingimusel et testi eesmärk on välistada võlgnikud, kellel ei ole elujõulisuse väljavaadet ning et seda saab läbi viia võlgniku vara kahjustamata. 4. Liikmesriigid võivad piirata kordade arvu teatava perioodi jooksul, millal võlgnik saab kasutada käesolevas direktiivis sätestatud ennetava saneerimise raamistikku. 5. Käesolevas direktiivis sätestatud ennetava saneerimise raamistik võib koosneda ühest või mitmest menetlusest, meetmest või sättest, millest mõned võivad olla kohtuvälised, ilma et see mõjutaks teisi liikmesriigi õiguse kohaseid saneerimisraamistikke. Liikmesriigid tagavad, et saneerimise raamistik annab võlgnikele ja puudutatud isikutele käesolevas jaotises sätestatud õigused ja tagatised sidusal viisil. 6. Liikmesriigid võivad kehtestada õigusnormid, millega piiratakse kohtu või haldusasutuse sekkumist ennetava saneerimise raamistikes üksnes juhtudega, kus see on vajalik ja proportsionaalne, tagades samal ajal puudutatud isikute ja asjaomaste sidusrühmade õiguste kaitse. 7. Käesolevas direktiivis sätestatud ennetava saneerimise raamistikke saab kasutada võlgnike avalduse alusel. 8. Liikmesriigid võivad ühtlasi näha ette, et käesolevas direktiivis sätestatud ennetava saneerimise raamistikke saab kasutada võlausaldajate ja töötajate esindajate avalduse alusel võlgniku nõusolekul. Liikmesriigid võivad sätestada, et võlgniku nõusolekut nõutakse vaid juhtudel, kui võlgnikud on VKEd. 2. PEATÜKK Ennetava saneerimise kavade üle peetavatele läbirääkimistele kaasa aitamine Artikkel 5 Varade käsutusõiguse säilitanud võlgnik 1. Liikmesriigid tagavad, et ennetava saneerimise menetlusi kasutavad võlgnikud säilitavad täielikult või vähemalt osaliselt kontrolli oma varade ja igapäevase majandustegevuse üle. 2. Vajaduse korral otsustab kohus või haldusasutus saneerimisnõustaja määramise üle iga juhtumi puhul eraldi, välja arvatud teatavatel juhtudel, kui liikmesriigid võivad ette näha, et saneerimisnõustaja tuleb igal juhul määrata. 3. Liikmesriigid näevad ette saneerimisnõustaja määramise, et aidata võlgnikku ja võlausaldajaid läbirääkimistel ja kava koostamisel vähemalt järgmistel juhtudel: a) kui kohus või haldusasutus kinnitab kooskõlas artikli 6 lõikega 3 konkreetsete täitemeetmete üldise peatamise ning kohus või haldusasutus otsustab, et saneerimisnõustaja on poolte huvide kaitsmiseks vajalik; b) kui saneerimiskava peab kinnitama kohus või haldusasutus rühmadeülese kohustamise kaudu kooskõlas artikliga 11 või c) kui seda nõuab võlgnik või võlausaldajate enamus, tingimisel et viimasel juhul kannavad saneerimisnõustaja kulud võlausaldajad. Artikkel 6 Konkreetsete täitemeetmete peatamine 1. Liikmesriigid tagavad, et võlgnikud võivad saada kasu konkreetsete täitemeetmete peatamisest, et toetada ennetava saneerimise raamistikus saneerimiskava üle peetavaid läbirääkimisi. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/41 Liikmesriigid võivad sätestada, et kohtul või haldusasutusel on õigus konkreetsete täitemeetmete peatamisest keelduda, kui selline peatamine ei ole vajalik või kui see ei täida esimeses lõigus seatud eesmärki. 2. Ilma et see piiraks lõigete 4 ja 5 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et konkreetsete täitemeetmete peatamine võib hõlmata igat liiki nõudeid, sealhulgas tagatud nõudeid ja eelisnõudeid. 3. Liikmesriigid võivad sätestada, et konkreetsete täitemeetmete peatamine võib olla üldine, hõlmates kõiki võlausaldajaid, või piiratud, hõlmates üht või mitut konkreetset võlausaldajat või võlausaldajate kategooriat. Piiratud peatamise korral kohaldub peatamine ainult nende võlausaldajate suhtes, keda on kooskõlas liikmesriigi õigusega teavitatud lõikes 1 osutatud saneerimiskava läbirääkimistest või peatamisest. 4. Liikmesriigid võivad selgelt määratud juhtudel jätta teatavate nõuete või nõuete kategooriate suhtes konkreetsete täitemeetmete peatamise kohaldamata, kui selline väljajätmine on nõuetekohaselt põhjendatud, ning kui a) täitemeede ei ohusta tõenäoliselt ettevõtte saneerimist või b) peatamine võib kahjustada ebaõiglaselt asjaomaste nõuete võlausaldajaid. 5. Lõiget 2 ei kohaldata töötajate nõuete suhtes. Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid kohaldada lõiget 2 töötajate nõuete suhtes üksnes niivõrd, kui liikmesriigid suudavad tagada, et selliste nõuete tasumine on ennetava saneerimise raamistikus tagatud sarnasel kaitsetasemel. 6. Konkreetsed täitemeetmed peatatakse esialgu kuni neljaks kuuks. 7. Olenemata lõikest 6 võivad liikmesriigid anda kohtutele ja haldusasutustele õiguse võlgniku, võlausaldaja või asjakohasel juhul saneerimisnõustaja taotlusel konkreetsete täitemeetmete peatamise kestust pikendada või konkreetsed täitemeetmed uuesti peatada. Konkreetsete täitemeetmete peatamist pikendatakse või need peatatakse uuesti üksnes siis, kui asjaoludest nähtub selgelt, et peatamise pikendamine või uuesti peatamine on nõuetekohaselt põhjendatud, näiteks kui a) saneerimiskava üle läbirääkimiste pidamisel on tehtud arvestatavaid edusamme; b) konkreetsete täitemeetmete peatamise jätkamine ei kahjusta ebaõiglaselt ühegi huvitatud isiku õigusi ega huvisid või c) võlgniku suhtes ei ole veel liikmesriigi õiguse kohaselt algatatud maksejõuetusmenetlust, mis võib lõppeda võlgniku likvideerimisega. 8. Konkreetsete täitemeetmete peatamise kogukestus pikendamistega ja uuendamistega ei tohi ületada 12 kuud. Kui liikmesriigid otsustavad rakendada käesolevat direktiivi ühe või mitme menetluse või meetmega, mis et täida määruse (EL) 2015/848 A lisa kohaseid teavitamistingimusi, on selliste menetluste raames peatamise kogupikkus kõige rohkem neli kuud, kui võlgniku põhihuvide kese on üle viidud teise liikmesriiki ennetava saneerimise menetluse algatamise taotlusele eelnenud kolme kuu jooksul. 9. Liikmesriigid tagavad, et kohtud või haldusasutused võivad konkreetsete täitemeetmete peatamise lõpetada järgmistel juhtudel: a) peatamine ei täida enam saneerimiskava läbirääkimiste toetamise eesmärki, näiteks juhul, kui ilmneb, et läbirääkimiste jätkamist ei toeta võlausaldajate hulk, kes saaksid liikmesriigi õiguse kohaselt takistada saneerimiskava vastuvõtmist; b) võlgniku või saneerimisnõustaja taotlusel; L 172/42 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 c) konkreetsete täitemeetmete peatamine kahjustab või võib ebaõiglaselt kahjustada üht või mitut võlausaldajat või ühte või mitut võlausaldajate rühma, kui liikmesriigi õiguses on nii sätestatud, või d) peatamine toob kaasa võlausaldaja maksejõuetuse, kui liikmesriigi õiguses on nii sätestatud. Liikmesriigid võivad esimeses lõigus sätestatud konkreetsete täitemeetmete peatamise lõpetamise õiguse sätestada üksnes olukordades, kus võlausaldajatel ei ole olnud võimalust esitada oma seisukoht enne peatamise jõustumist või enne kohtu või haldusasutuse poolt peatamise pikendamist. Liikmesriigid võivad näha ette miinimumperioodi, mis ei ületa lõikes 6 osutatud tähtaega, mille jooksul ei tohi konkreetsete täitemeetmete peatamist lõpetada. Artikkel 7 Konkreetsete täitemeetmete peatamise tagajärjed 1. Kui võlgnikul tekib konkreetsete täitemeetmete peatamise ajal liikmesriigi õiguse alusel kohustus algatada makse­ jõuetusmenetlus, mis võib lõppeda võlgniku likvideerimisega, siis see kohustus peatub konkreetsete täitemeetmete peatamise ajaks. 2. Konkreetsete täitemeetmete peatamine kooskõlas artikliga 6 peatab täitemeetmete peatamise ajaks ühe või mitme võlausaldaja taotluse alusel algatatava ja võlgniku likvideerimisega lõppeda võiva maksujõuetusmenetluse. 3. Liikmesriigid võivad lõigetest 1 ja 2 kõrvale kalduda olukorras, kus võlgnik ei ole suuteline võlgasid nende sissenõutavaks muutumisel tasuma. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et kohus või haldusasutus võib otsustada jätta konkreetsete täitemeetmete peatamise kehtima, kui juhtumi asjaolusid arvestades ei oleks võlgniku likvideerimisega lõppeda võiva maksejõuetusmenetluse algatamine võlausaldajate üldistes huvides. 4. Liikmesriigid kehtestavad õigusnormid, millega tagatakse, et võlausaldajad, kelle suhtes peatamist kohaldatakse, ei või enne peatamist tekkinud võlgade tõttu ja ainult seepärast, et võlgnik ei ole neid tasunud, keelduda esmavajalike täitmisele kuuluvate lepingute täitmisest või lõpetamisest, täitmise kiirendamisest või neid lepinguid muul viisil võlgnikku kahjustavalt muuta. Esmavajalike täitmisele kuuluvate lepingute all tuleb mõista täitmisele kuuluvaid lepinguid, mis on vajalikud igapäevaseks majandustegevuseks, sealhulgas tarneteks, mille peatamise korral võlgniku majandustegevus seiskuks. Esimene lõik ei takista liikmesriikidel pakkuda sellistele võlausaldajatele asjakohaseid kaitsemeetmeid, hoidmaks ära, et nimetatud lõigu tulemusel neid võlausaldajaid ebaõiglaselt kahjustatakse. Liikmesriigid võivad ette näha, et käesolevat lõiget kohaldatakse ka täitmisele kuuluvate lepingute suhtes, mis ei ole esmavajalikud. 5. Liikmesriigid tagavad, et võlausaldajad ei või keelduda täitmisele kuuluvate lepingute täitmisest või lõpetamisest, täitmise kiirendamisest või neid lepinguid muul viisil võlgnikku kahjustavalt muuta lepinguliste klauslite alusel üksnes seetõttu, et a) taotletakse ennetava saneerimise menetluse algatamist; b) taotletakse konkreetsete täitemeetmete peatamist; c) algatatakse ennetava saneerimise menetlus või d) konkreetsed täitemeetmed peatatakse. 6. Liikmesriigid võivad sätestada, et konkreetsete täitemeetmete peatamist ei kohaldata tasaarvestuse, sealhulgas tegevuse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse suhtes finantsturgudel, energiaturgudel ja kaubaturgudel isegi juhtudel, mille puhul ei kohaldata artikli 31 lõiget 1, kui tasaarvestust tehakse riigisisese maksejõuetusõiguse kohaselt. Küll aga kohaldatakse peatamist võlausaldaja poolt võlgniku suhtes esitatud sellise nõude sissenõudmisele, mis on tekkinud tasaarvestuse tegemise tulemusel. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/43 Esimest lõiku ei kohaldata lepingute suhtes, mis käsitlevad võlgniku majandustegevuseks vajalike kaupade, teenuste või energia tarnet, välja arvatud siis, kui sellised lepingud on börsil või muul turul kaubeldava positsiooni kujul, nii et neid saab igal ajal aktuaalse turuväärtuse alusel asendada. 7. Liikmesriigid tagavad, et saneerimiskava vastuvõtmiseta lõppev konkreetsete täitemeetmete peatamine iseenesest ei ole võlgniku likvideerimisega lõppeda võiva maksejõuetusmenetluse algatamise aluseks, välja arvatud siis, kui muud liikmesriigi õiguses sätestatud tingimused kõnealuse menetluse algatamiseks on täidetud. 3. PEATÜKK Saneerimiskavad Artikkel 8 Saneerimiskavade sisu 1. Liikmesriigid nõuavad, et saneerimiskavad, mis võetakse vastu kooskõlas artikliga 9 või esitatakse kohtule või haldusasutusele kinnitamiseks kooskõlas artikliga 10, sisaldaksid vähemalt järgmist teavet: a) võlgniku identifitseerimisandmed; b) võlgniku varad ja kohustused saneerimiskava esitamise ajal, sealhulgas varade väärtus, võlgniku majandusliku olukorra ja töötajate olukorra kirjeldus ning võlgniku raskuste põhjuste ja ulatuse kirjeldus; c) puudutatud isikud, nimetades isikud ühekaupa või kirjeldades neid võlakategooria kaudu kooskõlas liikmesriigi õigusega, samuti nende nõuded või huvid, mis on saneerimiskavaga hõlmatud; d) saneerimiskava vastuvõtmiseks puudutatud isikutest moodustatud rühmad ning iga rühma nõuete ja huvide konkreetsed väärtused, kui see on kohaldatav; e) kui see on kohaldatav, need isikud, keda saneerimiskava ei mõjuta, nimetades isikud ühekaupa või kirjeldades neid võlakategooria kaudu kooskõlas liikmesriigi õigusega, ning kirjeldus nende põhjuste kohta, miks kava ei peaks neid mõjutama; f) saneerimisnõustaja identifitseerimisandmed, kui see on kohaldatav; g) saneerimiskava tingimused, sealhulgas eelkõige i) kõik kavandatud saneerimismeetmed, millele on osutatud artikli 2 lõike 1 punktis 1; ii) kui see on kohaldatav, kõikide kavandatud saneerimismeetmete kavandatud kestus; iii) töötajate esindajate teavitamise ja nendega konsulteerimise kord kooskõlas liidu ja liikmesriigi õigusega; iv) kui see on kohaldatav, üldised tööhõivega seotud tagajärjed, näiteks vallandamine, osaline tööaeg vms; v) võlgniku hinnangulised rahavood, kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud, ja vi) saneerimiskava raames oodatav igasugune uus rahastamine ja põhjused, miks see uus rahastamine on kava rakendamiseks vajalik; h) põhjendused, milles selgitatakse, miks saneerimiskaval on mõistlikud väljavaated vältida võlgniku maksejõuetust ja tagada ettevõtte elujõulisus, sealhulgas kava õnnestumise eeltingimused. Liikmesriigid võivad näha ette, et põhjendused peab koostama või kinnitama kas välisekspert või saneerimisnõustaja, kui viimane on määratud. 2. Liikmesriigid avaldavad saneerimiskavade jaoks veebis põhjaliku, VKEde vajadustele kohandatud kontrollnimekirja. Kontrollnimekirjas esitatakse praktilised suunised saneerimiskava koostamiseks kooskõlas liikmesriigi õigusega. Kontrollnimekiri avaldatakse liikmesriigi ametlikus keeles või ametlikes keeltes. Liikmesriigid kaaluvad kontrollnimekirja avaldamist vähemalt ühes muus keeles, eelkõige rahvusvaheliseks ärisuhtluseks kasutatavas keeles. L 172/44 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 Artikkel 9 Saneerimiskavade vastuvõtmine 1. Liikmesriigid tagavad, et olenemata sellest, kes taotleb kooskõlas artikliga 4 ennetava saneerimise menetluse läbiviimist, on võlgnikel õigus esitada saneerimiskavad puudutatud isikute poolt vastuvõtmiseks. Samuti võivad liikmesriigid ette näha, et saneerimiskavasid võivad esitada ka võlausaldajad ja saneerimisnõustajad, ning sätestada, millistel tingimustel nad seda teha võivad. 2. Liikmesriigid tagavad, et puudutatud isikutel on õigus saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletada. Isikutel, keda saneerimiskava ei mõjuta, ei ole hääleõigust kõnealuse kava vastuvõtmisel. 3. Olenemata lõikest 2 võivad liikmesriigid jätta ilma hääleõiguseta järgmised isikud: a) omakapitali omanikud; b) võlausaldajad, kelle nõuded on likvideerimise tavapärase järjestuse korral tavaliste tagamata nõuetega võlausaldajate nõuetest madalama rahuldamisjärguga, või c) võlgniku või tema ettevõttega seotud isikud, kellel on liikmesriigi õiguse kohaselt huvide konflikt. 4. Liikmesriigid tagavad, et puudutatud isikuid koheldakse eraldi rühmadena, mis kooskõlas liikmesriigi õigusega kajastavad kontrollitavatel kriteeriumidel põhinevaid huvisid, mis on piisavalt ühetaolised. Saneerimiskava vastuvõtmise eesmärgil käsitatakse eraldi rühmadena vähemalt tagatud ja tagamata nõuetega võlausaldajaid. Samuti võivad liikmesriigid sätestada, et töötajate nõudeid käsitatakse eraldi rühma kuuluvana. Liikmesriigid võivad sätestada, et VKEdest võlgnikud võivad otsustada mitte käsitada puudutatud isikuid eraldi rühmadena. Liikmesriigid kehtestavad asjakohased meetmed, mis tagavad, et rühmade moodustamisel pööratakse erilist tähelepanu haavatavate võlausaldajate, näiteks väiketarnijate kaitsele. 5. Hääleõigusi ja rühmade moodustamist kontrollib kohus või haldusasutus, kui saneerimiskava esitatakse kinnitamiseks. Liikmesriigid võivad sätestada, et kohus või haldusasutus kontrollib hääleõigusi ja rühmade moodustamist ja kinnitab need juba varasemas etapis, kui on osutatud esimeses lõigus. 6. Saneerimiskava on puudutatud isikute poolt vastu võetud, kui selleks on olemas iga rühma nõuete või huvide summale vastav enamus. Liikmesriigid võivad lisaks nõuda igas rühmas puudutatud isikute enamust. Liikmesriigid kehtestavad saneerimiskava vastuvõtmiseks nõutava enamuse. Selline enamus ei tohi olla üle 75 % iga rühma nõuete või huvide summast või asjakohasel juhul iga rühma puudutatud isikute arvust. 7. Olenemata lõigetest 2–6 võivad liikmesriigid sätestada, et saneerimiskava vastuvõtmise üle toimuva formaalse hääletamise võib asendada kokkuleppega, mille puhul on olemas nõutud enamus. Artikkel 10 Saneerimiskavade kinnitamine 1. Liikmesriigid tagavad, et vähemalt järgmised saneerimiskavad on poolte jaoks siduvad üksnes siis, kui need kinnitab kohus või haldusasutus: a) saneerimiskavad, mis mõjutavad eriarvamusele jäänud puudutatud isikute nõudeid või huvisid; b) saneerimiskavad, mis näevad ette uue rahastamise; c) saneerimiskavad, mille kohaselt kaotab töö rohkem kui 25 % töötajatest, kui see on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/45 2. Liikmesriigid tagavad, et tingimused, millele vastavuse korral saab kohus või haldusasutus saneerimiskava kinnitada, on selgelt kindlaks määratud ning hõlmavad vähemalt järgmist: a) saneerimiskava on vastu võetud kooskõlas artikliga 9; b) piisavalt ühetaoliste huvidega samas rühmas olevaid võlausaldajaid koheldakse võrdselt ja proportsionaalselt nende nõuetega; c) saneerimiskavast on teavitatud kõiki puudutatud isikuid kooskõlas liikmesriigi õigusega; d) eriarvamusele jäänud võlausaldajate olemasolu korral tehakse saneerimiskava võlausaldajate parimate huvide test; e) kui see on kohaldatav, saneerimiskava rakendamiseks vajalik uus rahastamine ning see ei kahjusta ebaõiglaselt võlausaldajate huvisid. Kohus või haldusasutus kontrollib vastavust esimese lõigu punktiga d üksnes juhul, kui saneerimiskava on sellel alusel vaidlustatud. 3. Liikmesriigid tagavad, et kohtud või haldusasutused saavad saneerimiskava kinnitamisest keelduda, kui kaval ei ole mõistlikku väljavaadet võlgniku maksejõuetust ära hoida või ettevõtte elujõulisust tagada. 4. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui saneerimiskava siduvaks muutumiseks peab selle kinnitama kohus või haldusasutus, tehakse otsus tõhusal viisil, pidades silmas asja kiiret menetlemist. Artikkel 11 Rühmadeülene kohustamine 1. Liikmesriigid tagavad, et kohus või haldusasutus võib võlgniku ettepanekul või nõusolekul kinnitada saneerimiskava, mida ei ole kiitnud artikli 9 lõikes 6 sätestatud korras heaks kõik puudutatud isikute hääletavad rühmad, ja see muutub siduvaks eriarvamusel olevatele hääletavatele rühmadele, kui saneerimiskava vastab vähemalt järgmistele tingimustele: a) see vastab artikli 10 lõigetele 2 ja 3; b) selle on heaks kiitnud i) puudutatud isikute hääletavate rühmade enamus, tingimusel et vähemalt üks kõnealustest rühmadest on tagatud nõuetega võlausaldajate rühm või kõrgema rahuldamisjärguga kui tavaliste tagamata nõuetega võlausaldajate rühm, või kui see nii ei ole, ii) vähemalt üks puudutatud isikute hääletavatest rühmadest või kui nii on sätestatud liikmesriigi õiguses, kahju kannatanud isikute hääletav rühm, välja arvatud omakapitali omanike rühm või muu rühm, kes võlgniku tegevust jätkava ettevõtte väärtuse hindamise tulemusel ei saaks väljamakseid ega säilitada huvisid või kellel ei ole mõistlikku eeldust saada väljamakseid ega säilitada huvisid, kui liikmesriigi õiguse kohaselt kohaldatakse likvideerimise tavapärast järjekorda; c) sellega tagatakse, et eriarvamusele jäänud puudutatud võlausaldajate hääletavaid rühmi koheldakse vähemalt sama soodsalt kui mis tahes sama rahuldamisjärguga rühma ning soodsamalt kui mis tahes madalama rahuldamisjärguga rühma ning d) ükski puudutatud isikute rühm ei või saneerimiskavaga saada või endale jätta rohkem kui tema nõuete või huvide täissumma. Erandina esimesest lõigust on liikmesriikidel õigus otsustada, et võlgniku nõusolek on nõutav ainult juhtudel, kui võlgnikud on VKEd. Liikmesriigid võivad suurendada puudutatud isikute või kui liikmesriigi õigus seda ette näeb, kahju kannatanud isikute rühmade minimaalset arvu, mis on vajalik saneerimiskava heakskiitmiseks esimese lõigu punkti b alapunkti ii kohaselt. 2. Erandina lõike 1 punktist c võivad liikmesriigid ette näha, et eriarvamusele jäänud puudutatud võlausaldajate hääletava rühma nõuded rahuldatakse täies ulatuses samade või võrdväärsete vahendite abil, kui madalama rahuldamisjärguga rühm saab saneerimiskava raames väljamakseid või säilitab selles oma positsiooni. L 172/46 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 Liikmesriigid võivad jätta kehtima või kehtestada erandid esimesest lõigust, kui see on vajalik saneerimiskava eesmärkide saavutamiseks ning kui saneerimiskava ei kahjusta ebaõiglaselt ühegi puudutatud isiku õigusi ega huvisid. Artikkel 12 Omakapitali omanikud 1. Kui liikmesriigid ei kohalda artikleid 9–11 omakapitali omanike suhtes, tagavad nad teiste vahendite abil, et kõnealustel omakapitali omanikel ei ole lubatud hoida põhjendamatult ära saneerimiskava vastuvõtmine ja kinnitamine ega luua selleks takistusi. 2. Samuti tagavad liikmesriigid, et omakapitali omanikel ei ole lubatud hoida põhjendamatult ära saneerimiskava rakendamine ega luua selleks takistusi. 3. Liikmesriigid võivad kohandada seda, mida tähendab käesoleva artikli mõttes põhjendamatu ärahoidmine ja takistuste loomine, võttes muu hulgas arvesse, kas võlgnik on VKE või suur ettevõte, kavandatud saneerimismeetmeid, mis puudutavad omakapitali omanike õigusi, omakapitali omaniku liiki, asjaolu, kas võlgnik on juriidiline või füüsiline isik, või kas äriühingu partneritel on piiratud või piiramata vastutus. Artikkel 13 Töötajad 1. Liikmesriigid tagavad, et ennetava saneerimise raamistik ei mõjuta liidu ja liikmesriikide tööõiguse kohaseid töötajate individuaalseid ja kollektiivseid õigusi, näiteks: a) kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivsete aktsioonide õigust ja b) õigust teavitamisele ja konsulteerimisele kooskõlas direktiividega 2002/14/EÜ ja 2009/38/EÜ, eeskätt: i) töötajate esindajate teavitamine ettevõtte või üksuse tegevuse ja majandusliku olukorra hiljutisest ja tõenäolisest arengust, mis võimaldab neil teavitada võlgnikku murest ettevõtte olukorra pärast ja vajadusest kaaluda saneerimismehhanismide kasutamist; ii) töötajate esindajate teavitamine igast ennetava saneerimise menetlusest, mis võib mõjutada tööhõivet, näiteks töötajate võimet saada kätte oma töötasu ja muud tulevased maksed, sealhulgas tööandjapension; iii) töötajate esindajate teavitamine ja nendega konsulteerimine saneerimiskavade osas, enne kui need kavad esitatakse kohtule või haldusasutusele kooskõlas artikliga 9 vastuvõtmiseks või kooskõlas artikliga 10 kinnitamiseks; c) direktiividega 98/59/EÜ, 2001/23/EÜ ja 2008/94/EÜ tagatud õigusi. 2. Kui saneerimiskava sisaldab meetmeid, mis toovad kaasa muutusi töökorralduses või lepingulistes suhetes töötajatega, peavad töötajad need meetmed heaks kiitma, kui heakskiitmine on neil juhtudel liikmesriigi õiguses või kollektiivlepingutes ette nähtud. Artikkel 14 Kohtu või haldusasutuse poolne hindamine 1. Kohus või haldusasutus teeb otsuse võlgniku ettevõtte väärtuse hindamise kohta ainult siis, kui saneerimiskava vaidlustab eriarvamusele jäänud puudutatud isik alusel, et väidetavalt a) ei loeta sooritatuks artikli 2 lõike 1 punkti 6 kohast võlausaldajate parimate huvide testi või b) on rikutud artikli 11 lõike 1 punkti b alapunktis ii sätestatud rühmadeülese kohustamise tingimusi. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/47 2. Liikmesriigid tagavad, et kohus või haldusasutus võib lõike 1 kohase väärtuse hindamise otsuse tegemiseks määrata või ära kuulata nõuetekohase kvalifikatsiooniga eksperdid. 3. Lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et eriarvamusele jäänud puudutatud isikul on õigus esitada vaidlustus sellele kohtule või haldusasutusele, kelle poole pöörduti saneerimiskava kinnitamiseks. Liikmesriigid võivad sätestada, et kõnealuse vaidlustuse võib esitada saneerimiskava kinnitamise otsuse edasikaebuse raames. Artikkel 15 Saneerimiskavade tagajärjed 1. Liikmesriigid tagavad, et kohtu või haldusasutuse kinnitatud saneerimiskavad on kõikide artikli 8 lõike 1 punkti c kohaselt nimetatud või kirjeldatud puudutatud isikute suhtes siduvad. 2. Liikmesriigid tagavad, et neid võlausaldajaid, kes liikmesriigi õiguse kohaselt ei osale saneerimiskava vastuvõtmises, saneerimiskava ei mõjuta. Artikkel 16 Edasikaebused 1. Liikmesriigid tagavad, et iga liikmesriigi õigusega tagatud edasikaebust otsuse suhtes, millega kohus kinnitab või lükkab tagasi saneerimiskava, on võimalik esitada kõrgema astme kohtule. Liikmesriigid tagavad, et otsuse peale, millega haldusotsus kinnitab või lükkab tagasi saneerimiskava, on võimalik esitada edasikaebus kohtule. 2. Kaebused vaadatakse läbi tõhusal viisil, eesmärgiga neid kiiresti menetleda. 3. Saneerimiskava kinnitamise otsuse peale esitatud edasikaebusel ei ole selle kava elluviimist peatavat toimet. Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid sätestada, et kohtud võivad peatada saneerimiskava või selle osade elluviimise, kui see on vajalik ja asjakohane isiku huvide kaitsmise eesmärgil. 4. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui lõike 3 kohane kaebus rahuldatakse, võib kohus kas a) saneerimiskava tühistada või b) saneerimiskava kinnitada koos muudatustega, kui see on liikmesriigi õiguses nii sätestatud, või ilma muudatusteta. Liikmesriigid võivad sätestada, et kui kava kinnitatakse esimese lõigu punkti b kohaselt, makstakse hüvitist rahalist kahju kandnud isikule, kelle edasikaebus rahuldati. 4. PEATÜKK Uue rahastamise, vaherahastamise ja muude saneerimisega seotud tehingute kaitsmine Artikkel 17 Uue rahastamise ja vaherahastamise kaitsmine 1. Liikmesriigid tagavad, et uut rahastamist ja vaherahastamist kaitstakse piisavalt. Võlgniku järgneva maksejõuetuse korral tuleb vähemalt tagada vähemalt, et a) uut rahastamist ja vaherahastamist ei tunnistata tühiseks, kehtetuks või mittetäidetavaks ning L 172/48 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 b) sellise rahastamise andjatele ei teki tsiviil-, haldus- või kriminaalvastutust tulenevalt sellest, et selline rahastamine kahjustab kõikide võlausaldajate huvisid, välja arvatud juhul, kui on olemas muud täiendavad alused, mis on sätestatud liikmesriigi õiguses. 2. Liikmesriigid võivad ette näha, et lõiget 1 kohaldatakse uue rahastamise suhtes ainult siis, kui kohus või haldusasutus on saneerimiskava kinnitanud, ja vaherahastamise suhtes ainult siis, kui on tehtud ex ante kontroll. 3. Liikmesriigid võivad jätta lõike 1 kohaldamisalast välja vaherahastamise, mis on antud pärast seda, kui võlgnik ei suuda enam oma sissenõutavaid võlgu tasuda. 4. Liikmesriigid võivad ette näha, et uue rahastamise või vaherahastamise andjatel on õigus saada järgnevas maksejõuetusmenetluses väljamakseid eelisjärjekorras enne võlausaldajaid, kellel oleks muidu prioriteetsed või samas järgus olevad nõuded. Artikkel 18 Muude saneerimisega seotud tehingute kaitsmine 1. Ilma et see piiraks artikli 17 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et võlgniku järgneva maksejõuetuse korral ei tunnistata saneerimiskava üle läbirääkimiste edendamiseks tehtud mõistlikke ja viivitamatult vajalikke tehinguid tühiseks, kehtetuks või mittetäidetavaks üksnes seetõttu, et sellised tehingud kahjustavad kõikide võlausaldajate huvisid, välja arvatud juhul, kui on olemas muud täiendavad alused, mis on sätestatud liikmesriigi õiguses. 2. Liikmesriigid võivad ette näha, et lõiget 1 kohaldatakse ainult siis, kui kohus või haldusasutus on kava kinnitanud või kui selliste tehingute suhtes on tehtud ex ante kontroll. 3. Liikmesriigid võivad jätta lõike 1 kohaldamisalast välja tehingud, mis on tehtud pärast seda, kui võlgnik ei suuda enam oma sissenõutavaid võlgu tasuda. 4. Lõikes 1 osutatud tehingute hulka kuuluvad vähemalt järgmised tehingud: a) saneerimiskava läbirääkimiste, vastuvõtmise või kinnitamise eest tasude ja kulude maksmine; b) saneerimisega tihedalt seotud küsimustes erialase nõu küsimise eest tasude ja kulude maksmine; c) töötajate töötasu maksmine juba tehtud töö eest, ilma et see piiraks muid liidu või liikmesriigi õiguses ette nähtud kaitsemeetmeid; d) tavapärase majandustegevuse osana tehtud muud maksed ning väljamaksed, millele ei ole osutatud punktides a–c. 5. Ilma et see piiraks artikli 17 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et võlgniku järgneva maksejõuetuse korral kohtu või haldusasutuse kinnitatud saneerimiskava rakendamise edendamiseks tehtud mõistlikku ja viivitamatult vajalikku tehingut, mis on tehtud saneerimiskavaga kooskõlas, ei tunnistata tühiseks, kehtetuks või mittetäidetavaks üksnes seetõttu, et sellised tehingud kahjustavad kõikide võlausaldajate huvisid, välja arvatud juhul, kui on olemas muud täiendavad alused, mis on sätestatud liikmesriigi õiguses. 5. PEATÜKK Juriidilise isiku juhtide kohustused Artikkel 19 Juriidilise isiku juhtide kohustused, kui maksejõuetus on tõenäoline Liikmesriigid tagavad, et kui maksejõuetus on tõenäoline, peavad juriidilise isiku juhid silmas vähemalt järgmist: a) võlausaldajate, omakapitali omanike ja muude sidusrühmade huvid; b) vajadus astuda samme maksejõuetuse ärahoidmiseks ja c) vajadus vältida tahtlikku või raskest hooletusest tingitud käitumist, mis võib ohustada ettevõtte elujõulisust. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/49 III JAOTIS VÕLGADEST VABASTAMINE JA ÄRITEGEVUSE KEELD Artikkel 20 Õigus kasutada võlgadest vabastamise menetlust 1. Liikmesriigid tagavad, et maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad saavad kasutada vähemalt ühte menetlust, mille tulemusel on võimalik võlgadest käesoleva direktiiviga kooskõlas täielikult vabastada. Liikmesriigid võivad ette näha, et maksejõuetule füüsilisest isikust ettevõtja võlaga seonduv kaubandus-, majandus-, ameti või kutsetegevus peab olema lõppenud. 2. Liikmesriigid, kus täieliku võlgadest vabastamise tingimus on füüsilisest isikust ettevõtja poolt võla osaline tasumine, tagavad, et seonduv tagasimakse kohustus põhineb füüsilisest isikust ettevõtja konkreetsel olukorral ning on eelkõige proportsionaalne füüsilisest isikust ettevõtja arestitava tulu või netotulu ja varadega võlgadest vabastamise perioodil ning et võlausaldajate huvisid võetakse õiglaselt arvesse. 3. Liikmesriigid tagavad, et füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on võlgadest vabastatud, võivad kasutada olemasolevaid riiklikke raamistikke, millega antakse füüsilisest isikust ettevõtjatele ettevõtlustoetust, sealhulgas saavad juurdepääsu asjakohasele ja ajakohastatud teabele selliste raamistike kohta. Artikkel 21 Võlgadest vabastamise periood 1. Liikmesriigid tagavad, et periood, mille möödudes on võimalik maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad võlgadest täielikult vabastada, ei ole pikem kui kolm aastat alates hiljemalt ühest järgmisest kuupäevast: a) tagasimaksete kava hõlmava menetluse puhul kohtu või haldusasutuse otsuse kuupäev kava kinnitamise kohta või kava rakendamise alguse kuupäev või b) muu menetluse puhul kuupäev, mil kohus või haldusasutus teeb otsuse menetluse algatamise kohta, või füüsilisest isikust ettevõtja pankrotivara moodustumise kuupäev. 2. Liikmesriigid tagavad, et maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on täitnud oma kohustused, kui sellised kohustused on kehtestatud liikmesriigi õigusega, vabastatakse võlgadest vabastamise perioodi lõppemisel, ilma et nad peaksid taotlema kohtult või haldusasutuselt täiendava menetluse algatamist lisaks lõikes 1 osutatud menetlustele. Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, võivad liikmesriigid jätta kehtima või kehtestada sätted, millega kohtul või haldusasutusel lubatakse kontrollida, kas füüsilisest isikust ettevõtjad on täitnud võlgadest vabastamise eelduseks olevad kohustused. 3. Liikmesriigid võivad ette näha, et täielik võlgadest vabastamine ei takista sellise maksejõuetusmenetluse jätkumist, mis hõlmab füüsilisest isikust ettevõtja pankrotivara hulka kuuluva vara müümist ja jaotamist võlgadest vabastamise perioodi lõppemise kuupäeva seisuga. Artikkel 22 Äritegevuse keelu periood 1. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja vabastatakse võlgadest kooskõlas käesoleva direktiiviga, siis kõik kaubandus-, majandus-, ameti- või kutsetegevusega alustamise ja tegelemise keelud, mis kehtivad üksnes sel põhjusel, et füüsilisest isikust ettevõtja on maksejõuetu, kaotavad kehtivuse hiljemalt võlgadest vabastamise perioodi lõppemisel. 2. Liikmesriigid tagavad, et võlgadest vabastamise perioodi lõppemisel kaotavad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud keelud kehtivuse, ilma et kohtult või haldusasutuselt peaks taotlema täiendava menetluse algatamist lisaks artikli 21 lõikes 1 osutatud menetlustele. L 172/50 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 Artikkel 23 Erandid 1. Erandina artiklitest 20–22 jätavad liikmesriigid kehtima või kehtestavad sätted, millega keeldutakse võlgadest vabastamisest, seda piiratakse või võlgadest vabastamine tühistatakse või millega nähakse ette pikemad täieliku võlgadest vabastamise perioodid või pikemad äritegevuse keelu perioodid, kui maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja on tegutsenud võlausaldajate või teiste sidusrühmade suhtes ebaausalt või pahauskselt võlgadesse sattumise ajal, maksejõue­ tusmenetluse jooksul või võla tasumise ajal, ilma et see piiraks riigisiseseid tõendamiskoormise reegleid. 2. Erandina artiklitest 20–22 võivad liikmesriigid jätta kehtima või kehtestada sätted, millega keelatakse võlgadest vabastamine või piiratakse võlgadest vabastamise õiguse kasutamist, võlgadest vabastamine tühistatakse või nähakse ette täieliku võlgadest vabastamise või äritegevuse keelu pikemad perioodid teatavatel selgelt määratud juhtudel ja kui sellised erandid on nõuetekohaselt põhjendatud, näiteks järgmistel juhtudel: a) maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja on oluliselt rikkunud tagasimaksete kava kohaseid kohustusi või muid juriidilisi kohustusi, mille eesmärk on võlausaldajate huvide kaitsmine, sealhulgas kohustust maksimeerida võlausaldajate tagasimakseid; b) maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja ei täida liidu ja liikmesriigi õiguse kohaseid teavitamis- või koostöökohustusi; c) võlgadest vabastamise avalduste kuritarvitamise korral; d) pärast maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja täielikku võlgadest vabastamist esitatakse teatava aja jooksul uus võlgadest vabastamise avaldus või kui täielikust võlgadest vabastamisest on keeldutud, kuna ettevõtja on raskelt rikkunud teavitamis- või koostöökohustusi; e) võlgadest vabastamise menetluse kulud ei ole kaetud või f) erandit on vaja selleks, et tagada tasakaal võlgniku ja ühe või mitme võlausaldaja õiguste vahel. 3. Erandina artiklist 21 võivad liikmesriigid ette näha pikemaid võlgadest vabastamise perioode, kui a) kohus või haldusasutus kiidab heaks või määrab kaitsemeetmed, et kaitsta maksejõuetut füüsilisest isikust ettevõtjat, ja kui tal on perekond, tema perekonna peamist elukohta või sellise ettevõtja kaubandus-, majandus-, ameti- või kutsetegevuse jätkamiseks hädavajalikku vara, või b) maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja, ja kui tal on perekond, tema perekonna peamist elukohta ei ole võlgade katteks müüdud. 4. Liikmesriigid võivad võlgadest vabastamisest välja arvata konkreetsed võlakategooriad või piirata võlgadest vabastamise õigust või näha ette pikema võlgadest vabastamise perioodi, kui sellised erandid, piirangud või pikemad perioodid on nõuetekohaselt põhjendatud, näiteks järgmistel juhtudel: a) tagatud võlad; b) võlad, mis tulenevad kriminaalkaristustest või on nendega seotud; c) võlad, mis tulenevad deliktiõiguslikust vastutusest; d) võlad, mis tulenevad perekonna-, sugulus-, abielu- või hõimlussuhetega seotud ülalpidamiskohustustest; e) võlad, mis on tekkinud pärast võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse avalduse esitamist või pärast menetluse alustamist, ning f) võlad, mis tulenevad kohustusest tasuda võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse kulud. 5. Erandina artiklist 22 võivad liikmesriigid sätestada äritegevuse keelu pikemaks ajaks või määramata ajaks, kui maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja on sellise kutseala esindaja, a) mille suhtes kohaldatakse erilisi eetikanõudeid või maine või erialaste teadmistega seotud nõudeid, ning füüsilisest isikust ettevõtja on neid nõudeid rikkunud, või b) kes tegeleb teiste vara haldamisega. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/51 Esimest lõiku kohaldatakse samuti juhul, kui maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja taotleb punktis a või b osutatud kutsealal tegutsemise õigust. 6. Käesolev direktiiv ei piira riigisiseste õigusnormide kohaldamist, mis käsitlevad kohtu või haldusasutuste määratud muid äritegevuse keelde kui artiklis 22 osutatud äritegevuse keelud. Artikkel 24 Majandustegevuses tekkinud võlgade ja isiklike võlgade menetlemise konsolideerimine 1. Liikmesriigid tagavad, et kui maksejõuetul füüsilisest isikust ettevõtjal on tekkinud nii ettevõtlusega seotud võlgu tema kaubandus-, majandus-, ameti- või kutsetegevuses kui ka väljaspool neid tegevusi tekkinud isiklikke võlgu, mida ei saa mõistlikul viisil eraldada, siis selliseid kustutatavaid võlgu käsitletakse täieliku võlgadest vabastamise eesmärgil ühes menetluses. 2. Liikmesriigid võivad ette näha, et kui ettevõtlusega seonduvaid ja isiklikke võlgu on võimalik üksteisest eraldada, käsitletakse neid võlgu võlgadest täieliku vabastamise eesmärgil kas eraldi, kuid koordineeritud menetlustes või samas menetluses. IV JAOTIS SANEERIMIS-, MAKSEJÕUETUS-JA VÕLGADEST VABASTAMISE MENETLUSTE TÕHUSUSE SUURENDAMISE MEETMED Artikkel 25 Kohtud ja haldusasutused Ilma et see mõjutaks kohtusüsteemi sõltumatust ja kohtusüsteemi korralduse erinevusi liidus, tagavad liikmesriigid, et a) kohtu ja haldusasutuste liikmeid, kes tegelevad saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlustega, saavad asjakohase koolituse ning neil on vajalikud erialased teadmised oma ülesannete täitmiseks ja b) saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlusi viiakse läbi tõhusalt, pidades silmas asja kiiret menetlemist. Artikkel 26 Saneerimisnõustajad, maksejõuetusnõustajad ja võlgadest vabastamise menetluse nõustajad 1. Liikmesriigid tagavad, et a) kohtu või haldusasutuse määratud saneerimisnõustajad, maksejõuetusnõustajad ja võlgadest vabastamise menetluse nõustajad (edaspidi „nõustajad“) saavad asjakohase koolituse ning neil on vajalikud erialased teadmised oma ülesannete täitmiseks; b) sobivuskriteeriumid ning nõustajate määramise, ametist vabastamise ja tagasiastumise kord on selged, läbipaistvad ja õiglased; c) nõustaja määramisel konkreetse juhtumi jaoks, sealhulgas piiriüleste juhtumite jaoks, kaalutakse nõustaja määramisel nõuetekohaselt nõustaja kogemusi ja erialaseid teadmisi ning juhtumi eripära ja d) huvide konflikti vältimiseks on võlgnikel ja võlausaldajatel võimalus vaidlustada nõustaja valimine või määramine või nõuda nõustaja asendamist. 2. Komisjon hõlbustab parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et parandada kogu liidus koolituse kvaliteeti, sealhulgas kogemuste vahetamise ja suutlikkuse suurendamise vahendite abil. L 172/52 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 Artikkel 27 Nõustajate järelevalve ja tasustamine 1. Liikmesriigid kehtestavad asjakohased järelevalve- ja regulatiivsed mehhanismid, millega tagatakse, et nõustajate töö suhtes kohaldatakse tõhusat järelevalvet, tagamaks et nende teenuseid osutatakse tulemuslikult ja pädevalt ning asjaomaste poolte suhtes erapooletult ja sõltumatult. Need mehhanismid hõlmavad ka meetmeid, mida kohaldatakse nõustaja vastutuse suhtes juhul, kui nõustaja oma töökohustusi rikub. 2. Liikmesriigid tagavad, et teave nõustajate üle järelevalvet teostavate asutuste või organite kohta oleks üldsusele kättesaadav. 3. Liikmesriigid võivad innustada nõustajate tegevusjuhendi väljatöötamist ja selle järgimist. 4. Liikmesriigid tagavad, et nõustajate tasustamise reeglid on kooskõlas menetluste tõhusa lahendamise eesmärgiga. Liikmesriigid tagavad, et kõikide tasustamisalaste vaidluste lahendamiseks on olemas asjakohased menetlused. Artikkel 28 Elektrooniliste sidevahendite kasutamine Liikmesriigid tagavad, et saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlustes saavad menetlusosalised, nõustajad ja kohtud või haldusasutused teha elektrooniliselt, sealhulgas piiriülesuse olukordades, vähemalt järgmisi toiminguid: a) nõuete esitamine; b) saneerimiskava või tagasimaksete kava esitamine; c) võlausaldajatele teadete saatmine; d) vaidlustuste ja edasikaebuste esitamine. V JAOTIS SANEERIMIS-, MAKSEJÕUETUS-JA VÕLGADEST VABASTAMISE MENETLUSTE JÄLGIMINE Artikkel 29 Andmete kogumine 1. Liikmesriigid koguvad ja koondavad igal aastal riigi tasandil andmeid saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste kohta, mis on jaotatud menetluse liigi järgi, ning teevad seda vähemalt järgmiste elementide kohta: a) menetluste arv, mille algatamist on taotletud või mis on algatatud, kui menetluse algatamine on sätestatud liikmesriigi õiguses, ning mis on pooleli või mis on lõpetatud; b) menetluste keskmine kestus alates avalduse esitamisest või menetluse algatamisest, kui selline algatamine on sätestatud liikmesriigi õiguses, kuni menetluse lõpetamiseni; c) punktis d nimetamata menetluste arv, jaotatuna tulemuse liigi järgi; d) selliste saneerimismenetluse avalduste arv, mis kuulutati vastuvõetamatuks, lükati tagasi või võeti tagasi enne menetluse algatamist. 2. Liikmesriigid koguvad ja koondavad igal aastal riigi tasandil andmeid võlgnike arvu kohta, kelle suhtes kohaldati saneerimismenetlust või maksejõuetusmenetlust ning kellel oli kolme aasta jooksul enne sellise menetluse algatamise avalduse esitamist või algatamist, kui selline algatamine on sätestatud liikmesriigi õiguses, olemas kinnitatud saneerimiskava eelmise saneerimismenetluse alusel, millega rakendati II jaotist. 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/53 3. Liikmesriigid võivad igal aastal koguda ja koondada riigi tasandil andmeid järgmise kohta: a) iga menetluse liigi keskmine kulu; b) tagatud ja tagamata nõudega võlausaldajate, ja kui see on asjakohane, siis muud liiki võlausaldajate, keskmised sissenõudmismäärad, eraldi arvestatuna; c) selliste artikli 1 lõike 1 punktis b osutatud menetluse läbinud füüsilisest isikust ettevõtjate arv, kes alustasid uue ettevõttega; d) saneerimis- ja maksejõuetusmenetlustega seoses kaotatud töökohtade arv. 4. Liikmesriigid jaotavad lõike 1 punktides a–c osutatud andmed, ning kui see on asjakohane ja kättesaadav, lõikes 3 osutatud andmed järgmiselt: a) muude kui füüsilisest isikust võlgnike suurus; b) kas võlgnikud, kelle suhtes kohaldatakse saneerimis- või maksejõuetusmenetlust, on füüsilised isikud või juriidilised isikud ja c) kas võlgadest vabastamisega lõppevad menetlused hõlmavad ainult füüsilisest isikust ettevõtjaid või kõiki füüsilisi isikuid. 5. Liikmesriigid võivad koguda ja koondada lõigetes 1–4 osutatud andmeid valimi meetodi abil, mis tagab, et valimid on suuruse ja mitmekesisuse poolest representatiivsed. 6. Liikmesriigid koguvad ja koondavad lõigetes 1, 2, 4, ning kui see on asjakohane, siis ka lõikes 3 osutatud andmeid terve kalendriaasta kohta iga aasta 31. detsembri seisuga, alustades andmetest, mis koguti alates lõikes 7 osutatud rakendusakti kohaldamise alguskuupäevale järgneva esimese terve kalendriaasta jooksul. Need andmed edastatakse komisjonile kord aastas, täpsemalt andmete kogumise aastale järgneva kalendriaasta 31. detsembriks, kasutades andmete edastamise tüüpvormi. 7. Komisjon kehtestab käesoleva artikli lõikes 6 osutatud edastamisvormi rakendusaktidega. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 30 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 8. Komisjon avaldab kooskõlas lõikega 6 edastatud andmed oma veebisaidil kättesaadaval ja kasutajasõbralikul viisil. Artikkel 30 Komiteemenetlus 1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku. VI JAOTIS LÕPPSÄTTED Artikkel 31 Seos teiste õigusaktide ja rahvusvaheliste õigusaktidega 1. Järgmiseid õigusakte kohaldatakse sõltumata käesolevast direktiivist: a) direktiiv 98/26/EÜ; b) direktiiv 2002/47/EÜ ja c) määrus (EL) nr 648/2012. L 172/54 ET Euroopa Liidu Teataja 26.6.2019 2. Käesoleva direktiiviga ei piirata neid makseasutuste vahendite kaitsmise nõudeid, mis on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/2366, (24) ning e-raha asutuste vahendite kaitsmise nõudeid, mis on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/110/EÜ (25). 3. Käesolev direktiiv ei takista kohaldamast liikurseadmetega seotud rahvusvaheliste tagatiste konventsiooni ja selle õhusõidukite seadmetele eriomaseid küsimusi käsitlevat protokolli, mis allkirjastati 16. novembril 2001 Kaplinnas, millega on käesoleva direktiivi vastuvõtmise ajal ühinenud mitu liikmesriiki. Artikkel 32 Direktiivi (EL) 2017/1132 muutmine Direktiivi (EL) 2017/1132 artiklisse 84 lisatakse järgmine lõige: „4. Liikmesriigid kalduvad artikli 58 lõikest 1, artiklist 68, artiklitest 72, 73 ja 74, artikli 79 lõike 1 punktist b, artikli 80 lõikest 1 ja artiklist 81 kõrvale sellisel määral ja ajavahemikul, kui selline kõrvalekaldumine on vajalik Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/1023 (*) sätestatud ennetava saneerimise raamistiku kehtestamiseks. Esimene lõik ei piira aktsionäride või osanike võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist. (*) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid ning muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv) (ELT L 172, 26.6.2019, lk 18).“ Artikkel 33 Läbivaatamisklausel Hiljemalt 17. juulil 2026 ja seejärel iga viie aasta tagant esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise ja mõju kohta, milles muu hulgas käsitletakse rühmade moodustamise ja hääletuskorra kohaldamist seoses haavatavate võlausaldajate, näiteks töötajatega. Selle hinnangu alusel esitab komisjon, kui see on asjakohane, seadusandliku ettepaneku, kaaludes täiendavaid meetmeid saneerimise, maksejõuetuse ja võlgadest vabastamise õigusliku raamistiku konsolideerimiseks ja ühtlustamiseks. Artikkel 34 Ülevõtmine 1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 17. juuliks 2021, välja arvatud artikli 28 punktide a, b ja c järgimiseks vajalikud sätted, mis võetakse vastu ja avaldatakse hiljemalt 17. juuliks 2024, ning artikli 28 punkti d järgimiseks vajalikud sätted, mis võetakse vastu ja avaldatakse hiljemalt 17. juuliks 2026. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Nad kohaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme alates 17. juulist 2021, välja arvatud artikli 28 punktide a–c järgimiseks vajalikud sätted, mida kohaldatakse alates 17. juulist 2024, ning artikli 28 punkti d järgimiseks vajalikud sätted, mida kohaldatakse alates 17. juulist 2026. (24) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35). 25 ( ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/110/EÜ, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/46/EÜ (ELT L 267, 10.10.2009, lk 7). 26.6.2019 ET Euroopa Liidu Teataja L 172/55 2. Erandina lõikest 1 saavad liikmesriigid, kellel on käesoleva direktiivi rakendamisel erilisi raskusi, pikendada lõikes 1 ette nähtud rakendamisperioodi kõige rohkem ühe aasta võrra. Liikmesriigid teatavad komisjonile vajadusest kasutada seda võimalust rakendamisperioodi pikendamiseks hiljemalt 17. jaanuariks 2021. 3. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti. Artikkel 35 Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikkel 36 Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, 20. juuni 2019 Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel president eesistuja A. TAJANI G. CIAMBA  DRAFT Finance, Competitiveness & Innovation Global Practice (FCI) Estonia Preventive Restructurings Technical Note [Revised Draft for discussion] July 2019 1  DRAFT Contents GLOSSARY........................................................................................................................................... 4 ACKNOWLEDGEMENT .................................................................................................................... 5 INTRODUCTION................................................................................................................................. 6 PART ONE – Reforms Not Required by the EU DIRECTIVE........................................................ 7 1.1. Challenges faced by the current system .............................................................................. 7 1.2. Confidentiality and informality: enhancing OCWs ........................................................... 8 1.3. Improving director’s behaviour ........................................................................................ 10 1.3.1. The commercial code ..................................................................................................... 10 1.3.2. The No-Asset Cases ........................................................................................................ 10 1.4. A case for a special regime for SME insolvency? Where would it fit? ........................... 14 1.5. Improve the Efficiency of Reorganisation – Making Restructuring More Attractive.. 16 1.5.1. Improvements in the verification of claims procedure ................................................... 17 1.5.2. Reducing appeals ........................................................................................................... 18 1.5.3. Cramming down a plan .................................................................................................. 18 1.5.4. “Pre-packaged” insolvency ........................................................................................... 19 1.5.5. Revisiting restructuring procedures in the BA ............................................................... 20 A) Tervendamine ........................................................................................................................ 20 B) Kompromiss .......................................................................................................................... 20 1.5.6. International Recognition of the RA............................................................................... 22 PART TWO – Implementation of the EU DIRECTIVE ................................................................. 23 2.1. Introduction ......................................................................................................................... 23 2.2. General comments .............................................................................................................. 24 2.3. Article 2 - Definitions .......................................................................................................... 24 2.4. Article 4 - Availability of preventive restructuring frameworks ........................................ 24 2.5. Article 5 - Debtor in possession........................................................................................... 25 2.6. Article 6 - Stay of individual enforcement actions ............................................................. 27 2.7. Article 7 - Consequences of the stay of individual enforcement actions ........................... 28 2.8. Article 8 - Content of restructuring plans .......................................................................... 29 2.9. Article 9 - Adoption of restructuring plans......................................................................... 30 2.10. Article 10 - Confirmation of restructuring plans ............................................................... 31 2.11. Article 11 - Cross-class cram-down .................................................................................... 31 2.12. Article 12 - Equity holders .................................................................................................. 32 2.13. Article 13 - Workers ............................................................................................................ 32 2  DRAFT 2.14. Article 14 - Valuation by the judicial or administrative authority ..................................... 32 2.15. Article 15 - Effects of restructuring plans .......................................................................... 33 2.16. Article 16 - Appeals ............................................................................................................. 33 2.17. Article 17 - Protection for new financing and interim financing ...................................... 33 2.18. Article 18 - Protection for other restructuring related transactions .................................. 34 2.19. Article 19 - Duties of directors where there is likelihood of insolvency ............................ 35 2.20. Article 25 - Judicial and administrative authorities ........................................................... 35 2.21. Articles 26-27 – Supervision and Remuneration of IPs ..................................................... 35 2.22. Article 28 - Use of electronic means of communication .................................................... 39 PREPARING FOR A RESTRUCTURING: CHECKLIST FOR DEBTORS .............................. 41 3  DRAFT GLOSSARY BA Bankruptcy Act DIP Debtor-in-possession EC European Commission EU European Union IFRS International Financial Reporting Standards IP Insolvency Practitioner (in Restructuring) MOE Ministry of Economy MOJ Ministry of Justice NBE National Bank of Estonia NPL Non-performing Loan OA Official Administrator (in Bankruptcy) RA Reorganization Act SRSS Structural Reforms Support Service TC Tax Code WBG World Bank Group 4  DRAFT ACKNOWLEDGEMENT This report has been prepared by the World Bank Group (WBG) at the request of the Ministry of Justice of Estonia (MoJ), under a technical cooperation project funded by Structural Reform Support Service (SRSS) of the European Commission (EC). The objective of this report is to assist Estonian authorities in the design and implementation of measures to improve the effectiveness of the Estonian insolvency framework in order to foster sustainable growth and investment in accordance with Article 4 of the SRSS Regulation. Several important factors bear on the scope of this report. First, it deals only with possible reforms to the insolvency regime as it applies to legal persons: no measures aimed at the insolvency of individual debtors are considered.1 Secondly, while the paper will, where appropriate, make reference to relevant provisions of the Bankruptcy Act (the “BA”) and other relevant laws, the focus of the analysis has been on possible reforms to the preventive restructuring regime under the Reorganisation Act (the “RA”). Thirdly, and most importantly, given the coming into force of the Preventive Restructuring Directive (the “EU Directive”), a number of amendments to the RA will be needed to achieve compliance with the EU Directive. In addition, a number of non-mandatory suggestions contained in the EU Directive will be highlighted for consideration by Estonian legislators.2 In the preparation of this report, the World Bank Group team3 has consulted with different law and accounting firms, financial institutions, public agencies and other insolvency stakeholders interviewed during visits to Tallinn on March 18-22 and July 8-12, 2019. Feedback obtained during these visits has been essential to understand the context and provide the recommendations included in this Note.4 The World Bank Team is extremely grateful with the stakeholders and authorities of Estonia for the cooperation and feedback shared with the team in the elaboration of this report. Part One of this paper will deal with possible reforms to the restructuring regime which are not required by the EU Directive. Part Two will deal with the implementation of the European Directive. 1 This is at the request of the Estonian authorities and as specified in the ToRs agreed in January 2019. Due to different factors, including an extremely favourable tax treatment of corporate income, the corporate form of doing business is widely popular in Estonia, and is likely to remain so. As a result, a focus on legal persons is likely to be of wider relevance for businesses of all sizes than in most other jurisdictions. 2 The EU Directive formally entered into force in June 2019. Member States have two years to implement the Directive (plus an additional year if they encounter particular difficulties during implementation). 3 Composed of Raquel Letelier (Senior Financial Sector Specialist, Task Team Leader), Fernando Dancausa (Insolvency Specialist) and Sandy Shandro (Senior Consultant and Insolvency Specialist) under the guidance and comments from Mahesh Uttamchandani (Practice Manager). 4 See Aide Memoire prepared by the WBG Team after the March 2019 visit for details on mission’s findings and list of meetings and stakeholders interviewed. 5  DRAFT INTRODUCTION The insolvency system in Estonia was profoundly modernized after the 2008 financial crisis, when a restructuring procedure (“Saaneremine”) was introduced through the enactment of the Reorganization Act. The RA complies with many international standards and can be considered a modern restructuring regime that takes into consideration the specific features of the Estonian market, including a strong preference for confidentiality and informality and a design that partially accommodates the needs of SMEs. The RA seems to be effectively implemented by the County Courts, which are administering the procedure efficiently with average durations below a year. The interaction between the RA the Courts seems to be optimal, although some issues have arisen with regards to the appeal process of certain key decisions.5 Estonia is indeed to be congratulated the reform introduced roughly ten years ago. The RA, with few exceptions, is not obviously in need of substantial reform. The timelines set out in the existing RA are not out of line with those of other jurisdictions, if not more ambitious. Access to the reorganisation procedure seems to be straightforward. Judges are highly respected and appear to be minded to permit restructurings to proceed in all cases where the debtor is honest and there is a realistic chance for a restructuring to be successful.6 For those involved in reforming the Estonian restructuring regime, this will surely facilitate the task of making real improvements to the system, and in working to shape positive attitudes towards the reformed procedures in the future.7 However, the system faces some important challenges that should be addressed in the short and medium term to ensure its continued successful evolution. Some stakeholders complain that the restructuring regime is not operating as efficiently as it should: both take-up rates and outcomes are allegedly poor and the public perception of proceedings under the RA is that they are too often used as a means to delay or avoid a bankruptcy by debtors whose behaviour is irresponsible but not often sanctioned. These criticisms are present in many jurisdictions, even ones with the most advanced restructuring regimes.8 Insofar as these challenges deal with the current system, they could be addressed with the Recommendations which appear in bold in Part One of this Report.9 5 See section 1.5.3 for more information on this point. 6 Some judges are of the opinion that the debtor should be given a chance in every case where there is any possibility to restructure and the debtor appears to the court to be honest. It was this approach which was adopted when deciding, in 2018, that 8 applications to open a restructuring proceeding were rejected. Consistent with good practice elsewhere, judges seem very much inclined to accept the verdict of creditors when considering a confirmation application under RA s.28. 7 Such optimal practice may not have been recognized by international indicators, including the Doing Business report or the OECD indicators. 8 The American Bankruptcy Institute Commission to Study the Reform of Chapter was inspired by an awareness that most financially-troubled SMEs simply avoid Chapter 11 altogether. In the case of Estonia, they seem to be borne out by statistics from the OECD which, in its 2016 indicator for insolvency regimes, placed Estonia last among 34 OECD member countries 9 It is important to keep in mind that the relatively small population of just over 1.3 million must, realistically, operate as a brake on any temptation to impose on Estonia the complicated restructuring legislative machinery found in other EU jurisdictions with larger populations and more elaborate supporting infrastructure. Reforms suggested in this paper will be made with this essential proportionality in mind. 6  DRAFT PART ONE – Reforms Not Required by the EU DIRECTIVE 1.1. Challenges faced by the current system According to most stakeholders interviewed, the public perception of restructuring procedures in Estonia is rather negative. Some commentators felt that this perception was largely created in the early days of the RA (which came into force in 2008), and that the situation has improved in the last few years. This trend has been observed in neighbouring jurisdictions as well: whenever a restructuring regime is introduced for the first time, it takes some time for the public to begin to accept that the right of a debtor to rehabilitate itself is being put on a higher plane than the right of creditors to collect in full what they are owed.10 Nevertheless, the perception remains. Specific criticisms of the present regime include: 1. Unworthy debtors use the RA to avoid or deliberately postpone a bankruptcy. This abuse of the procedure can enable dishonest debtors to transfer assets to third parties (including connected parties within the meaning of BA s.117) well before the commencement of any expected bankruptcy proceedings. Since the running of time to challenge such transactions starts at the time of the transaction in question, a dishonest debtor may hope that a bankruptcy will not happen until it is too late for such a challenge to be made.11 2. During the approval process, not all creditor claims are properly verified. False claims and/or claims from connected parties (including claims of the owners themselves) are sometimes admitted, with the result that fictitious or connected parties can vote on a plan and eventually control the creditors’ assembly. 3. The RA imposes no limit on the amount of debt which a plan may seek to write-off, including tax debt. This is considered to be unfair to other taxpayers. 4. Insufficient financial knowledge and uneven standards of financial reporting12 can mean a failure to understand the true severity of the debtors’ problems. This can translate into unrealistic plans getting approved which do not work in the longer term. 5. Debtors come to recognise that financial problems are serious far too late, when the financial problems are too serious to resolve outside of a formal bankruptcy. 13 Part of the explanation for this is the stigma of financial failure, which is still a powerful feature of Estonian commercial culture. This stigma is intensified by the relative lack of anonymity in a country with a small population.14 6. The criteria which must be met in order to open a restructuring under RA ss.7 and 8 are set too low. As a result, it is perceived by some to be too easy for a dishonest or improperly-motivated debtor to gain access to the process. 10 Ch. 11 of the US Bankruptcy Code is often cited as the paradigm set of rules of a culture which encourages restructurings of viable businesses. It has often been described as a “natural” development in a jurisdiction which clearly puts the right of a debtor to restructure above that of creditors to collect debts. 11 This comment was made not only by commentators consulted in early 2019 but also in a 2013 report published by PWC entitled “State Chancellery: Study on the efficiency of insolvency proceedings” (the “PWC Report”). In that report, PWC mentions that the Estonian Judges’ Association as well as the Estonian Banking Association make the same point. 12 An auditing firm considered management boards are “too relaxed” about approving going concern financial statements. 13 This observation was made by most of those interviewed, and also by the Estonian Chamber of Commerce and Estonian Bar Association interviewed by PWC in the preparation of their 2013 report (see abovepp.70 and 73). 14 One judge observed that this stigma is much less a factor in the case of start-up businesses. 7  DRAFT The impact of these criticisms on the success rate of applications made to the court to open a restructuring or to confirm a plan is considerable. Further, the reaction of other participants in the process whose cooperation is required to ensure a successful outcome is also affected. For example, suppliers to debtors in financial difficulty tend to react very strongly against the interest of a debtor in doing a restructuring. Banks (who, according to some commentators, do not monitor closely – or even, at times, at all - the financial performance of smaller borrowers) and tax authorities seem quite open to challenging debtors during reorganisation proceedings. These behaviours are not sufficiently counter-balanced by news of successful restructurings in the public domain. In summary, there has not yet been sufficient “buy-in” to an active and positive restructuring culture in Estonia. 1.2. Confidentiality and informality: enhancing OCWs Although it is understood that the present RA is administered largely in private (in the sense that the proceedings are only open to participants, not the public), it is an illusion to think that the financial problems of a debtor applicant are in any meaningful sense kept “private”. Indeed, as soon as the opening of a reorganisation procedure is approved, the moratorium on creditors’ enforcement actions becomes effective, which in practice has a strong adverse effect on the business reputation of the debtor, especially given the size of the commercially-involved population of Estonia. Maintaining confidentiality and allowing restructurings to take place in a private an informal manner should therefore be one of the main objectives of any potential insolvency reform. As observed in other jurisdictions however, the problem of the stigma associated with admitted financial failure will most likely ease over time provided that the reorganisation regime can gain greater acceptance as legitimate means of preserving business value with minimum disruption to commercial operations. In other jurisdictions, restructuring techniques do exist which aim to ensure that the debtor’s financial problems remain confidential, at least until such time as a restructuring plan has been agreed. For example, in France, the mandat ad hoc procedure permits a judge to appoint an insolvency practitioner (“IP”) to assist management of the debtor to negotiate an amicable restructuring with all or some of its creditors, suppliers and possible sources of fresh financing. The scope of the mandat is determined by the court in each case, without statutory limit in duration. The role of the mandataire is only to make suggestions and to persuade creditors of the merits of achieving a compromise. There is no stay of creditor action. Given the stage of development of the IP profession in Estonia, and, once again, the relative size of the commercial sector, it is not felt to be appropriate to recommend that this approach now be taken. Further, to add such a procedure to the preventive restructuring regime in Estonia would not constitute an act of “compliance” with the EU Directive, because even though the mandat ad hoc procedure does not give rise to a stay of enforcement actions it nevertheless requires the appointment of an IP (which is something the EU Directive seeks to make non-mandatory in many cases). In any event, the vast majority of restructurings in Estonia are already informal,15 and, as far as it is possible to ascertain, this is being done in a satisfactory manner without the need for intervention of this sort. 15 Approximately 95%, according to a major bank. 8  DRAFT In recent years, with the cooperation of the World Bank and the IMF, a set of guidelines known as the INSOL Principles (the “Principles”) have become known and accepted as a guide for financial creditors in coordinating and managing credit issues in larger cases. 16 The second edition of the Principles was published in May 2017. The Principles embody three concepts which are fundamental to any out-of-court restructuring: first, that creditors should refrain from taking any action which would reduce their exposure; that debtors should not take any action that would adversely affect the position of creditors as compared with their position as of the standstill date; and that new money is to have priority. The Principles could usefully have the express endorsement of the Central Bank even though they have no binding nature.17 It may be worth noting that the adoption of the Principles would be consistent with 4.5 of the EU Directive, which contemplates the possible adoption of out- of-court procedures as part of an overall preventive restructuring framework. As alternative, Latvia published some useful guidelines for Out-of-Court Debt Restructuring in some years earlier. These were re-approved by the Latvian Insolvency Issues Committee in February 2018. The Latvian guidelines bear many of the hallmarks of the INSOL Principles. There are many other examples.18 Accepting the view of many interlocutors that virtually all Estonian corporate debtors should be viewed as SMEs, it would be helpful to provide to the public a range of restructuring “tools” to assist debtors who are or should be reorganising. These tools could be publicised electronically so that any fear of stigma or loss of confidentiality which might otherwise inhibit a debtor from asking for assistance is eliminated. Assistance of this sort could take many forms. One example is attached to this report as Schedule 1. It is a Debtor’s Checklist intended to assist a debtor to approach a reorganisation in an organised manner. This document is in most respects particularly suited to smaller companies. There are many other possible forms of assistance which could be made available in this way. Recommendation 1 – Consider the adoption of a set of informal out-of-court restructuring guidelines. Those guidelines could include a draft sample standstill agreement, accession agreement and checklists for participants. At the same time, consider making available to debtors and their advisers a range of tools, such as checklists for debtors and templates of reorganisation plans, to assist debtors in analysing their financial position and preparing a reorganisation plan. There is scope for these tools to be both general and sector-based (e.g. agriculture), given the presence of sector-based institutions in Estonia which could provide valuable input into the development of such tools, such as the Rural Development Foundation. 16 EU Member States which have adopted the Principles include: Austria, Croatia, Serbia and Romania. 17 Such support was not part of the implementation process in Hungary, and this may have contributed to the lack of success of the Principles in that jurisdiction. 18 Slovenia published a set of principles specifically tailored to the restructuring of SMEs in 2015. 9  DRAFT 1.3. Improving director’s behaviour 1.3.1. The commercial code It is invariably the case that a successful restructuring regime operates against the backdrop of a successful bankruptcy regime. Expressed differently, the bankruptcy regime should not provide incentives for the debtor to abuse the restructuring regime. This may not always be the case in Estonia. In the case of both private and public companies, the Commercial Code contains provisions which: • Require members of the management board to perform their duties with “due diligence”; • Impose joint and several liability on the management board for breach of their duties; • Require the management board of an insolvent company to submit a bankruptcy petition no later than 20 days after the date on which the insolvency becomes evident.19 In addition to these obligations and civil liabilities, until the deletion of s.385 of the Criminal Code which came into force on 1 January 2015, there was also criminal liability for failure to perform the obligation to submit a petition for bankruptcy punishable with up to one year of imprisonment. The explanatory memorandum to the deletion of s.385 stated in relevant part: “…the elements of s.385 have become extremely difficult to prove….It is always necessary to determine the moment when insolvency occurred…[which is] complex and time- consuming…[and, in any event] the board members are considered liable for such failure; therefore, additional criminal liability is excessive.” Although one can agree with the above reasoning as far as imposing criminal liability is concerned, in civil cases (including bankruptcy cases) the imposition of liability for failure to file for bankruptcy in a timely manner is a task which courts in many other jurisdictions do take on, and it is undoubtedly best practice to do so.20 Further, and importantly in the present context, the mere fact that the directing minds of the debtor are aware of the risk of civil liability has been shown in many other jurisdictions to operate as a strong incentive to better debtor behaviour throughout the zone of insolvency. Recommendations on how to address the challenge posed by directors’ potential misbehaviours are provided in the following section in the context of no-asset-cases, since both issues are closely related (see Recommendation 2 below). 1.3.2. The No-Asset Cases In reality, the courts of Estonia are not enforcing in a regular manner the civil sanctions provided in the Commercial Code. It is understood that debtors tend to be fully aware of this both before and during any attempt – whether well-intentioned or not – to restructure under the RA. One cannot, however, blame the courts for this state of affairs, because the problem is due to two factors over which the judiciary has little or no control. The two factors are related. 19 In the case of private companies, the references are ss.180 and 187 of the Commercial Code; for public companies the equivalent references are ss.306 (management board obligation to file for bankruptcy) and 327 (liability of supervisory board members) 20 EU examples include Germany/Spain/Portugal (obligation to file for bankruptcy within 3 weeks/2 months/30 days of insolvency, with knowledge of insolvency in some way presumed by directors); the UK (where the concept of “wrongful trading” also requires a post facto analysis of the timing of actual insolvency of the debtor) and many others. 10  DRAFT - First, although the evidentiary requirements which must be met in order to open a reorganisation proceeding under ss.7 and 8 of the RA are not onerous by international standards, if the court refuses to open a reorganisation there is neither guidance nor power given to the court on what to do as a next step. If the reason for the refusal to open a reorganisation is that the court considers that the debtor’s business is no longer viable (and thus not capable of being successfully reorganised), then, unless an application to open a bankruptcy was made at the same time as the application to open a reorganisation,21 it will remain the responsibility of the debtor alone to commence a bankruptcy proceeding after the application has been dismissed. Since an improperly- motivated debtor is unlikely to take this responsibility seriously, the obligation to file for bankruptcy clearly set out in the Commercial Code will be ignored. Based on the statistics available, such cases might not be rare: in 2018, for example, 8 of 19 applications to open reorganisation proceedings were refused, and comments of judges suggest that the reason for the refusals would almost certainly have been the non- viability of the debtor’s business. - Secondly, to the extent that the debtor tries to initiate a reorganisation too late or abuses the process of reorganisation by ill-founded applications or unrealistic plans, it must follow that the assets in the debtor’s estate available to fund an eventual bankruptcy will be dissipated. In all such “no asset bankruptcy” cases, unless creditors are themselves willing to fund the bankruptcy,22 it will be impossible as a practical matter for any bankruptcy trustee to be appointed and investigate the pre-bankruptcy conduct of the debtor and to take steps to enforce the provisions of the Commercial Code which the debtor may have ignored. Even if a creditor with the means and inclination can be found to fund the bankruptcy, the incentive for any individual creditor to do so is largely absent, as the proceeds of any successful litigation will be shared in accordance with the priorities in a bankruptcy, with the funding creditor receiving priority payment only of the bankruptcy deposit rather than the entire amount of that creditor’s claim.23 “No-asset” bankruptcy cases should not be allowed to provide a shield for directors of insolvent debtors to act in bad faith and/or avoid potential civil liability. If this challenge can be met then the use of RA procedures to hide improper transactions, dissipate assets and “run down the clock” on avoidance actions will be greatly reduced. Public perceptions of reorganisation procedures will also improve significantly as a result. To achieve these objectives, one or more of the following options could be considered (Recommendation 2): A) Introduce Official Administrators The introduction of an official (called here for the sake of simplicity an Official Administrator “OA”) who would administer every bankruptcy which would otherwise not be fully administered due to a lack of funds in the estate. This would be a significant addition to the legal infrastructure in Estonia but given the apparent scale of the “abatement issue” it should 21 This can be done under RA s.7(4). 22 All those consulted considered this to be a rare situation. 23 It is understood that creditors may, under the Law of Obligations, have standing to sue to enforce the obligation to file for bankruptcy if it can be said that the legal norm exists to protect creditors, but, here again, it is necessary to find the creditors with the time, money and inclination to undertake this exercise. 11  DRAFT be considered. The OA could be an employee of the State and would be appointed as trustee in all cases where there are insufficient funds to open and complete a bankruptcy. The duties of the OA could vary depending on whether he is appointed as interim or permanent trustee (see below) but would always include the obligation to investigate director conduct and include an interview of directors to gain a full understanding of why the business failed. The OA would have the power to pursue, on behalf of all creditors (including, notably, tax creditors), the remedies which already exist under the Commercial Code. The challenge of providing funding for this service is not free from difficulty, but options include general government revenues, a share of unrelated Court revenues (e.g. filing fees) or a percentage of recoveries in all bankruptcy cases at a level calculated to be generous enough to make all the costs of the OA self-financing.24 It is understood that consideration is being given to creating the office of Ombudsman in Estonia, and this initiative might be highly relevant to this recommendation. B) Eliminate the abatement of bankruptcy If it is decided to introduce Official Administrators in Estonia, then a potential reform that could be introduced simultaneously is the elimination of the notion of “abatement” entirely. The underlying rationale is that all insolvent debtors should be able to be put into bankruptcy and all reasonable steps should be able to be taken, within a bankruptcy framework, to investigate possible debtor misconduct. At present, BA s.29 imposes abatement in the case of an insolvent debtor in two circumstances: (i) where the debtor’s assets are insufficient to cover the costs of the bankruptcy as well as make a claim against a director; and (ii) where the assets of the debtor consist mainly of claims against third parties which might not succeed. If it is decided that the OA is allowed to fully “take over” bankruptcies in both cases, then no abatement would be needed. It is for consideration whether the costs of the OA could be recovered in whole or in part from the proceeds of any successful litigation against any director who did not properly discharge his or her duties and caused loss to the creditors. Such a means of recovering costs has already been accepted in principle in BA s.29(8). A less intrusive alternative would be to require the OA/Ombudsman to be appointed as Interim Trustee (article 15 BA) only in cases where the debtor’s assets appear to be insufficient to conduct the bankruptcy. If there is sufficient evidence that the debtor did not approach its financial problems as the law requires, then the Interim Trustee could continue to be in charge of the bankruptcy as above. But if there is no such evidence, abatement could still happen under BA s.29. It is appreciated that these suggestions may have profound implications for the qualifications of the staff of the Office of the Ombudsman. These suggestions and others made as part of this Recommendation 2 are not intended to be mutually exclusive. 24 The PWC Report (at p.14) suggests holding the board responsible for covering costs of the proceedings and/or imposing sanctions in case of breach of the Commercial Code obligation to file for bankruptcy, but this does not address the challenge of who is going to enforce this obligation. The PWC Report also records (at p.64) that the concern over no asset cases was raised in their meetings with the Chamber of Bailiffs and Trustees, including the possible solution of increased State spending to address the issue. 12  DRAFT C) Assigning priority to creditors funding the costs Consider amending the BA to permit the court (perhaps on the basis of a recommendation by an interim trustee, trustee, the OA or upon the application of a creditor) not only to allow one or more creditors to fund the bankruptcy but also to permit the claims of such funding creditors to be paid ahead of all other creditors of the same ranking from the proceeds of any successful action taken against directors for breach of their statutory obligations. 25 Such a reform could help resolve what has been referred to as the “massive problem” in the Estonian economy of the inability of creditors to enforce their (non-bankruptcy) civil claims against directors.26 The day-to-day conduct of the case against the directors would remain in the hands of the trustee in order to ensure that maximum value is achieved from the claim.27 D) Opening bankruptcy Consider permitting or requiring the court to order that a bankruptcy be automatically opened in all cases where an application to open a reorganisation is refused on the basis that, on the evidence before the court, the debtor is insolvent as defined by BA s.1. It is difficult to justify leaving this decision to the voluntary act of the debtor, or to leave it to creditors to do so (either of which might never happen or happen too late to serve the public interest in orderly and timely bankruptcies). As Recital 3 of the EU Directive point out, “…non-viable businesses with no prospect of survival should be liquidated as quickly as possible.” In order to strengthen the linkage between the RA and BA, there should also be an automatic bankruptcy order made in cases where a plan is rejected by creditors (perhaps more than once) or not confirmed by the court or not fully or properly performed, in the absence of special circumstances. There is at present a “gap” between reorganisation and bankruptcy proceedings which is not covered by the powers given to the court in RA ss.38-43 and s.49 to terminate reorganisation proceedings. It may also be appropriate to consider the elimination of the ability of a debtor to propose a “rehabilitation plan” under BA s.129 in cases where a plan has already been approved under the RA and has been followed by a bankruptcy.28 Similarly, consider imposing on the reorganisation adviser a specific obligation to petition the court for the opening of a bankruptcy proceeding as part of his or her duties under RA if the debtor is or becomes insolvent. Under RA s.16(3)2), the reorganisation adviser already has a duty promptly to notify the court and the debtor if the debtor is insolvent. There is also a duty to inform the creditors of the “economic situation” of the debtor under RA s.16(3)4). Given that the reorganisation adviser also has a duty to perform his or her duties with due diligence and honesty and to “take the interests of all the participants in the proceedings into account”, it is arguable that a duty on the part of the reorganisation adviser to recommend to creditors that they petition an insolvent debtor into bankruptcy rather than participate in a fruitless reorganisation exercise already exists, but this obligation could be made explicit in the RA. In these cases, the reorganisation advisor that requested the opening of a bankruptcy proceedings should be allowed to stay in office and be appointed a bankruptcy trustee. 25 Claims under the Commercial Code ss. 187(4)(5) and 315 (4)(5) can be filed by creditors but the object of the claim will be damage caused to the company (not the creditor) and thus compensation is ordered for the benefit of the company only (See Tolstov, “Tort Liability of the director to company’s creditors” Dissertatioines Juridicae, University of Tartu, 2015). 26 Ibid. at p.27. 27 Otherwise funding creditors might settle cases for the value of their claims alone, without considering other creditors. 28 See too Recommendation 7, below. 13  DRAFT E) Adding penalties Consider adding to the financial penalties which might be imposed on directors of a debtor where there has been a failure to comply with their duties the possibility of being disqualified from acting as directors for a period of time. This possibility would need to be part of: - the legal consequences of failing to comply with the existing obligation to file for bankruptcy, which the courts should enforce as in other EU jurisdictions; and - part of the new obligation under the EU Directive to take account of the interests of participants when the debtor is facing the likelihood of insolvency. In no asset cases, responsibility for enforcing this new penalty could perhaps be part of the tasks of the Ombudsman, whose role is understood to be under consideration, or the OA mentioned above. 1.4. A case for a special regime for SME insolvency? Where would it fit? In meetings with stakeholders, consideration was given to the more general question of imposing shorter time limits for certain steps to be taken in the case of SMEs.29 Special, less- complicated regimes of that sort are increasingly found in other jurisdictions. In France, there is a fast-track liquidation procedure for small businesses, and the mandataire ad hoc and conciliation pre-bankruptcy procedures are useful for small businesses. The USA has fast- tracked special provisions for small business restructurings under Ch.11 and Ch. 15 of the US Bankruptcy Code. In Japan, the Civil Rehabilitation Act has been used to target small business reorganisations by making use of variable stays of proceedings designed on a case by case basis. And in the UK, there is a small business moratorium to permit the debtor to develop a plan (known as a Company Voluntary Arrangement) as an alternative to the much more complex procedure known as administration.30 Such regimes typically come into effect as an exception to the “usual” procedures, and almost always include shorter timeframes, less oversight and monitoring by IPs and reduced court involvement. As opposed to the experiences observed in these countries, there does not seem to exist a need in Estonia for any such specialist procedures because the vast majority of corporate debtors could properly be viewed as SMEs in any event. As a result, rather than viewing SMEs (and MSMEs) as the exception they should be viewed as the norm, and all of the procedures in the current RA should be examined from that perspective. However, the task of reforming the RA so as to meet the needs of SMEs more efficiently is far from simple. This is because very little of the present RA was drafted with the limitations of SMEs in mind. This could – at least in part – explain why the take-up rate of RA restructurings has been disappointing (only 11 accepted cases in total in 2018): for many of the smaller debtors experiencing difficulties, the RA procedures are simply too costly, too lengthy and too complex. There is therefore an argument that the coming into force of the EU Directive is an opportune moment to examine how the Estonian restructuring regime could be made more accessible to 29 ‘SME’ is a term which, to have any meaning, requires a definition. This is usually done with reference to any one or more of the following attributes: number of employees, number of creditors, amount of unsecured debt and annual turnover. 30 Other examples include India and Slovenia (expedited procedure for debtors having the status of ‘micro company’ under the Companies Act). Many jurisdictions have simpler procedures in place to deal with consumer bankruptcies. 14  DRAFT SMEs. In doing so, Estonia must make a policy choice between (i) design a procedure for all incorporated entities and make the necessary changes to accommodate the needs of SMEs within that procedure; or (ii) treat SMEs as a different version of commercial legal entities and design a special procedure in a new law that would deal with both legal and natural persons. The EU Directive allows both approaches,31 although it is expected that most Member States will prefer to follow the second approach and make amendments to their existing Bankruptcy laws, which in most countries apply to both legal and natural persons.32 Such approach implies acknowledging that the best way to approach dealing with the insolvency of small businesses is by means of a liquidation/discharge regime for natural persons and, for viable businesses, a simplified restructuring regime applicable to both natural and legal persons. Indeed, an examination of the regimes which have embraced this approach shows that the special proceedings for small businesses are essentially modified versions of arrangement proceedings for individual entrepreneurs, which recognise that the financial architecture and creditor profile of small businesses tend to resemble those of individuals rather than larger corporates (for example, multiple layers of debt, complicated operational structures and a web of contractual arrangements are rare). However, given the unusual but well-known fiscal attractiveness of incorporation in Estonia, it may be more appropriate to follow the first approach and consider adding provisions to the RA intended to address the needs of the smaller cases of debtors in corporate form more effectively. Such approach will have the obvious limitation of leaving individual entrepreneurs33 without access to the restructuring procedure in the RA, although this could be addressed by introducing amendments to the personal insolvency law that provide an efficient restructuring alternative. In case this approach was to be followed, the following topics (among others) need to be addressed: - The criteria (if any) which a debtor must meet to qualify for access to a simpler, quicker and cheaper route to an approved plan. Article 1.2 of the EU Directive states that the definition of SME is a matter of national legislation, which in Estonia is provided by Article 3 of the Accounting Act. The debtor could be required to meet one or more of the existing criteria which now include number of employees, turnover and total assets; - Vetting of a qualified debtor and its proposed plan by an independent third party such as a reorganisation adviser (or a member of the proposed Ombudsman’s Office or someone who has become acquainted with the debtor’s operations pursuant to the operation of any future early warning system), so as to demonstrate that the debtor is an appropriate candidate for reorganisation; - Requiring a qualified debtor to present a plan at the same time as the application to open the restructuring proceedings; - Requiring a plan in this context closely to follow a prescribed form, designed to be as simple as possible, so that professional advice may not be necessary for the debtor; 31 Article 1.4 allows Member States to restrict the application of its preventive restructuring provisions to legal persons. 32 An example of this is the proposed Dutch amendments to the Dutch Bankruptcy Act, due to come into force (if passed into law) in 2020. These amendments are intended to be fully compliant with the EU Directive. 33 According to information received from the Commercial Registry, there may be around 30,000 individual entrepreneurs in Estonia as of July 2019. 15  DRAFT - Not allowing the debtor any general stay of proceedings or permitting the plan to include any cross-class cramdown, so as to avoid the need to appoint any reorganisation adviser following the opening of the proceedings (See discussion below of Article 6 of the EU Directive); - Providing to creditors the ability to apply to convert the fast-track proceedings into a full restructuring procedure by application to the court; - Imposing abbreviated time limits for notification of the plan to creditors and voting on the plan by them, all of this to be done electronically; - Not permitting more than one class of creditors unless there is one or more secured creditors, in which case additional classes would be allowed and the consent of secured creditors required; - Exclusion or deemed consent of creditors not participating; - Giving to the debtor the ability unilaterally to cancel security upon payment to the secured creditor of the market value of the asset; - Plan to be confirmed by the court unless there are specific objections for identified forms of abuse; - No or severely limited rights of appeal; - Minimal levels of supervision of the performance of the plan (perhaps by an employee of the proposed Office of Ombudsman). 1.5. Improve the Efficiency of Reorganisation – Making Restructuring More Attractive The timelines set out in the RA are entirely in keeping with international norms.34 According to the text of the RA, a plan accepted by creditors is to be confirmed by the court within approximately 3 months. Equally, formal hearings are not required during the procedure unless they are necessary.35 In addition, judges are widely regarded as competent, and they see their role as to support honest debtors in their efforts to reorganise their affairs and continue in operation. On paper, the process therefore appears to be very efficient. Although the statistical information is confusing, the reality (and certainly the public perception) is that reorganisation procedures take too long and that the take-up rate among businesses in financial difficulty is not high enough. Previous studies of the Estonian system36 reported that, in the period prior to 2011, it could take nearly 1.5 years from the submission of a reorganisation plan for it to be approved.37 Less critically, the same study recorded that 90% of plans were approved within 8 months of the opening of proceedings, with 10% taking longer than 8 months. Despite these positive outcomes, the number of reorganisation procedures, when compared with the number of bankruptcy procedures, is relatively small, suggesting that there is room for improvement in the efficiency of the present reorganisation procedure. There are several points in the reorganisation process where delays can occur. These shall be considered in turn. 34 Indeed, one commentator criticised the timelines as too short. 35 This even applies to the hearing to confirm a plan which has been approved by creditors – see RA s.28(4). 36 In the PWC Report (at p.9). 37 The PWC Report also recorded that only 20 of 153 cases resulted in plans being approved. 16  DRAFT 1.5.1. Improvements in the verification of claims procedure The first major source of delay concerns disputes over claims. RA s.13 sets out the procedure which must be followed by a creditor whose claim will be affected by the plan38 and who does not accept the valuation of a claim put forward by the debtor under RA s.12(2)3). Although the court is required to issue its decision within two weeks from the receipt of the creditor’s application from the reorganisation adviser, in practice it is understood that this rarely happens that quickly.39 Further, an appeal is allowed from that decision. Although appeals are, according to judges, relatively rare, when they do happen the potential for delay is enormous. In the context of a reorganisation, where voting rights depend on the quantification of claims and therefore can be a crucial determinant of outcomes, there is a need to take every reasonable step to deal with such disputes quickly. Best practice requires that disputes over claims be decided by the court. In the bankruptcy context, BA s.82(4) allows the judge participating in the general meeting to determine the number of votes to be assigned to any particular creditor. 40 In contrast, the procedure in a reorganisation is for a first instance court to deal with such disputes under RA ss. 12 and 13. A creditor whose claim is to be affected by a plan has the right to challenge the value put on its claim in the reorganisation notice by written application to the reorganisation adviser within 4 weeks after the receipt of the notification. If the reorganisation adviser does not accept the creditor’s application, the reorganisation adviser must so inform the court and submit the file “promptly.” The court must decide the matter within two weeks. The prescribed timeframes are well within international norms and need not be changed. That said, if the right of appeal given to the debtor (and only to the debtor) under RA s.13(5) from the first instance court is giving rise to unacceptable delays, then this right of appeal could perhaps be reconsidered. In addition, if delays in the process of approving a plan are occurring due to disputes over claims then additional powers could be given to the reorganisation adviser to value claims for voting purposes only. In a way which is functionally similar to the existing Estonian practice in bankruptcy, in other jurisdictions,41 where the IP is in doubt as to whether or not a claim should be admitted (in whole or in part) the IP may record that the claim is “objected to” and allow the creditor to vote as if his proof of claim had been admitted in the amount claimed. This vote can subsequently be declared invalid should the creditor’s claim be reduced or eliminated as a result of the appeal process. 42 Although there will be cases where the result of a vote might depend on whether or not the votes of a creditor with a disputed claim were counted (or not), such cases will be rare, and it is not good practice to allow voting on a plan to be paralysed by disputed claims. Recommendation 3 – that consideration be given to the possibility of enabling a reorganisation adviser to accept claims for voting purposes even though they are subject to a dispute as to amount, and also to the possibility of eliminating appeals from decisions of a court of first instance on a disputed claim. 38 Unaffected creditors cannot vote on the plan: RA s.24(5). 39 One IP said that he had only seen this happen once in nearly 10 years. 40 This ruling is subject to appeal, however. 41 Notably most leading Commonwealth countries. 42 For an example of this approach, see UK Insolvency Rule 2.39. 17  DRAFT 1.5.2. Reducing appeals The second major source of delay is the possibility that there can be appeals under RA s.37 from an order confirming a plan. Judges state that in practice appeals are rare but that banks and the tax authorities will quite often do so. As a matter of practice, investors will wait for 15 days after the order confirming a plan has been made, as this is understood to be the period within which an appeal must be initiated. This is unfortunate and could jeopardise the provision of any new finance needed as part of the plan. More importantly, a practice has developed that the courts suspend the operation of the approved plan pending the resolution of the appeal. With no disrespect to the undoubtedly good intentions of the courts, this practice is contrary to both the RA and to recent Supreme Court authority. The second sentence of RA s.37(1) states that the “ruling by which the reorganisation plan is approved shall be enforced immediately.” And the Supreme Court, in its ruling on 9 May 2011 in the case of the reorganisation petition of Aktsiaselts Vaatsa Agro, stated that s.37(1) means that “the filing of an appeal against a ruling of a county court or a circuit court shall not suspend compliance with the ruling.”43 Recommendation 4 – the courts should interpret RA s.37(1) in accordance with its terms and not suspend the enforcement of an approved plan simply on the basis that an appeal has or might be brought from the order approving the plan. If it is thought necessary to suspend the operation of an approved plan, a very high standard of proof (such as irreparable harm to the party appealing or to the integrity of the process44) should be required, along with, in appropriate cases, a requirement for the debtor to be secured against the consequences of an unsuccessful appeal. 1.5.3. Cramming down a plan RA ss.29-36 set out a complicated procedure to be followed in cases where the debtor seeks to obtain court approval for a plan which has not been accepted by creditors. This is a highly unusual procedure, which has few if any counterparts in other modern insolvency regimes. It must be open to question whether or not this procedure is a useful feature of the Estonian regime. It requires the engagement of two potentially costly experts (who may of course disagree) and can take many weeks to run its course. It might also operate as a disincentive for reorganisation advisers to perform their duties to a high standard. But more importantly, since one of the fundamental assumptions of restructuring practice is that creditors may be presumed to act in accordance with their own best interests, it is not clear why the debtor should be able to second guess in this way the judgment already given by creditors. Recommendation 5 – That consideration be given to repealing RA ss. 29-36. 43 See para. 84 of the judgment. It has also been suggested that a solution to this problem is also to be found in ss.477 prim. and 378 of the Code of Civil Procedure. 44 For example, if the appellant credibly contends that the reorganisation process has been fraudulently undertaken. 18  DRAFT 1.5.4. “Pre-packaged” insolvency In recent years, at times with express statutory sanction and at other times as a matter of practice,45 reorganisation plans have begun to be filed in many jurisdictions at the same time as the application to open a reorganisation proceeding. This approach is known as a “pre- packaged plan” or “pre-pack.”46 Estonian law should now recognise that there may be cases where a debtor might, for some reason, need access to the court for the limited purpose of finalising a reorganisation plan where the debtor may not have been able to do so out-of-court. This may be because the required level of creditor support for a fully consensual plan (often unanimity) has not been forthcoming. There is broad consensus that out-of-court reorganisations may well be the best way to preserve maximum value for all participants in a debtor’s financial difficulties.47 Not only do debtors then reduce the risk of wasted effort, but they can then fully commit to a restructuring strategy on an out-of-court basis over a very extended period (certainly far longer than the time period allowed to do so after a proceeding has been commenced) in the knowledge that, even if they fail to reach the agreement they might hope for, the court process remains available. Importantly, negotiations conducted out-of-court can be largely conducted on a confidential basis, thereby avoiding the insolvency ‘stigma,’ preserving brand integrity and preventing attrition of key customers, employees and strategic assets. There is also a strong argument that to encourage pre-packs – which are the result of addressing financial and operational problems early - is consistent with the philosophy underpinning Article 5 of the EU Directive. Some pre-packs, especially in cases involving smaller debtors, could be approved by the court without the need for the appointment of an IP and without the need for a stay of proceedings or cross-class cramdown, both of which are cases where the EU Directive requires that an IP be appointed (see discussion below of EU Directive Art. 5.2). In addition, an express permission for plans to be filed along with the petition to open the proceedings would be a “measure or provision” under EU DIRECTIVE Art. 4.2 that is part of the preventive restructuring framework which takes place out-of-court. Recommendation 6 – That the RA be amended to permit the submission of a plan of reorganisation at the same time that a petition is submitted. If it is felt appropriate to take this approach further, in less complicated cases (for example where the total number of creditors is limited), it may be possible for the court to be satisfied that the procedural protections for creditors in the RA have already effectively been met by the debtor. In such cases it could be possible for the plan to be confirmed without the need to adhere strictly to all the time periods set out in the RA. 45 Jurisdictions where the procedure is allowed include: the USA, the UK, Germany, Greece, Italy, Japan, Korea, the Netherlands, Portugal, Singapore, Slovenia, Canada, Australia and New Zealand. 46 There are two types of pre-packs. The US type of pre-pack consists of a pre-agreed reorganisation plan, along with the necessary levels of creditor support and disclosure of relevant information. The UK/Netherlands/Poland type of pre-pack is in effect a pre-agreed sale of all or part of the assets of the business of the debtor, where all of the preparatory work for the sale takes place before the appointment of the IP and the sale is concluded immediately following his or her appointment. Each jurisdiction allowing this process can of course adapt the formal requirements to suit local needs, in whatever level of detail required. For example, in Poland the agreement must specify the terms of the sale and be accompanied by a valuation report prepared by an expert certified by the court. In all cases much time is saved as the court procedure is invoked only to implement the deal, rather than as a procedural framework for the development and approval of a plan. 47 See, for example, the UNICTRAL Legislative Guide, Recommendations 160-168. 19  DRAFT 1.5.5. Revisiting restructuring procedures in the BA Under the BA, there exist two other forms of reorganisation. Both of these were introduced in a different era, before the ‘rescue culture’ took hold in western commercial culture, and prior to the coming into force of the RA in 2008. The question to be addressed is: are these procedures still necessary in their present or in some amended form? A) Tervendamine The first of these is the tervendamine, or rehabilitation procedure, set out in BA s.129. Only the trustee has the right to make a proposal under this procedure. The proposal will be either to continue to activities of the debtor or terminate them. Should the trustee decide to continue the activities, the means to do this are to be set out in a plan to be presented to creditors at the first general meeting. The general meeting has broad powers to approve or disapprove the plan, or to direct the trustee to submit a new plan. A majority of 50% plus 1 is needed to make any of these decisions. If the decision is to terminate the activities, the trustee must submit that decision to the court for confirmation immediately, and the court must render its decision within 15 days. This procedure is used very rarely. In other jurisdictions, the decision to continue the activities of the debtor is typically made by the bankruptcy trustee him or herself, based on a power conferred in language such as the following: “The trustee may continue the business and activities of the debtor but only for the purposes of the beneficial winding up of the estate.” This is substantively different from what happens in a tervendamine procedure, which is, in effect, a form of reorganisation plan of an insolvent debtor which has been approved by a bare majority of creditors who have not been divided into classes or given the protections which normally associated with voting on formal reorganisation plans. Recommendation 7 – The tervendamine procedure in its present form should be abolished. The trustee should be given the power, exercisable without the permission of the creditors or the court, to continue the activities of a bankrupt debtor, but only insofar as this is necessary for the beneficial winding up of the debtor i.e. to maximise the value of the assets of the debtor for creditors. BA s.15(4) already enables the court to postpone the making of a decision concerning the appointment of an interim trustee until a decision has been made on the approval of a reorganisation plan. This power gives sufficient protection from needless exposure to the bankruptcy process to an honest debtor whose business is viable. If there is to be a procedure to permit a reorganisation to occur in a bankruptcy, or a power to convert a bankruptcy to a reorganisation, then it is important that the law allow this transition with as little disruption as possible. Reorganisation procedures, wherever they are located, should provide the same protections to creditors and other stakeholders. B) Kompromiss The second procedure contained in the BA is the kompromiss procedure set out in BA ss.178- 192. This proceeding is available after a debtor has been declared bankrupt, and is, in effect, a free-standing reorganisation procedure for insolvent debtors. It is very different from the tervendamine procedure under BA s.129. As such, it is in one way consistent with World Bank Principle C2, which provides that effective insolvency systems should aim to “…strike a 20  DRAFT careful balance between liquidation and reorganisation, allowing for easy conversion of proceedings from one procedure to another (emphasis supplied).” But the kompromiss procedure does not convert a bankruptcy proceeding into a reorganisation proceeding. It merely permits a debtor to agree a debt reduction or extension with creditors despite the fact that the order of priorities among creditors is fixed under BA ss.146 and 153. The procedure contains a number of weaknesses, and does not sit comfortably alongside the reorganisation regime introduced into the Estonian legal landscape by the RA. Modern bankruptcy regimes trigger the formation of an estate of all the debtor’s assets, including encumbered assets and assets acquired after the commencement of the bankruptcy case.48 Following payments to secured creditors and the costs of the bankruptcy, the proceeds available for distribution to creditors: “…should be distributed pari passu to the remaining general unsecured creditors”49 unless there are compelling reasons to do otherwise. The scheme of the BA departs from this classical model in a very important way, by including in its objectives the possibility that the claims of creditors are to be satisfied “out of the assets of the debtor…by transferring the assets of the debtor or rehabilitating the undertaking thereof (emphasis supplied).”50 The kompromiss procedure thus makes it possible for the debtor’s estate to be contributed to a set of contractual rules which depart from the norms of a typical bankruptcy. Also, not all of the assets in the debtor’s estate need be subject to the compromise agreement. BA s.184(2) states in part that “Money received from the sale of assets which has not been transferred to creditors shall be transferred to the debtor.” The procedure also presents problems in relation to the promotion of good debtor behaviour. BA s.2 provides that, upon the approval of a compromise by the court, the bankruptcy of the debtor is terminated under BA s.184, and the debtor regains complete control of its activities and assets. This is the same result that would occur if the basis for the bankruptcy (such as the insolvency of the debtor) had ceased to exist.51 Depending on the composition of the creditor groups, a dishonest debtor who had engaged in improper transactions with insiders prior to the bankruptcy could therefore avoid sanctions by promoting a compromise with creditors. And at a later date, if a compromise is annulled, the bankruptcy proceedings are to be reopened by order of the court under BA s.190(4). The question of what happens to the running of time to challenge improper transactions is not easily answered in such circumstances. And, although BA s.184(1) states that a court ruling approving a compromise “terminates” a bankruptcy proceeding, BA s.188 states that a trustee has the right to recover assets for the bankruptcy estate during the term of validity of a compromise. But what powers would the trustee have to recover such assets if the bankruptcy has been terminated? In summary, although the kompromiss procedure does provide a second chance at a form of debt reduction or extension to a debtor which has been found to be insolvent, it does not contain sufficient protections for the public interest in promoting good debtor behaviour. Recommendation 8 – given the operation of the RA (which came into effect after the BA), it is for consideration whether or not the kompromiss procedure outlined in BA Chapter 12 should be repealed on the basis that it is no longer a necessary or useful part of the 48 World Bank Principle C8.1. 49 Ibid. Principle C12.3. 50 BA s.1 51 BA s.157(3). 21  DRAFT Estonian system of insolvency. As part of this reform, the powers of the court under BA s.14 could be expanded to include a power to refuse to accept a petition (perhaps for a limited period) where it appears to the court that there may be a basis for the filing of an application for reorganisation under the RA.52 1.5.6. International Recognition of the RA At the moment, neither the reorganisation procedure nor the reorganisation adviser appointed by the court as part of that process are included in Annexes A and B to Regulation (EU) 2015/848 of the European Parliament and of the European Council of 20 May 2015 (recast) (the “Regulation”). The proceedings in Annex A are all "insolvency proceedings" under Art. 2(4) of the Regulation; the insolvency practitioners in Annex B are all "insolvency officeholders" under Art. 2(5) of the Regulation. The procedures and insolvency practitioners from other EU jurisdictions present in the Annexes share many of the attributes of the procedures provided for in the RA as well as duties similar to those of the Estonian reorganisation adviser. It is understood that one of the reasons why the Saaneremine procedure was not included in Annex A was due to a concern that reorganisation proceedings in Estonia are not conducted in public, whereas most of the other proceedings in Annex A are public. The fear may have been a risk that this feature of Estonian reorganisation proceedings would of necessity be lost if the procedure were added to Annex A. Whether or not this was a valid reason not to enjoy the benefits of the EU Regulation when it first came into force in 2000, there are several reasons why it is no longer the case now. First, as noted earlier in this report, given the relatively small size of the active commercial community in Estonia, it is an illusion to think that the debtor's financial problems will remain private because of the nature of a court proceeding. Secondly, Recital 10 of the latest version of the Regulation states that it is to apply to proceedings which, precisely like the Estonian RA proceedings, "promote the rescue of an economically viable but distressed businesses...at a stage where there is only a likelihood of insolvency, and to proceedings which leave the debtor fully or partially in control of its assets and affairs." Thirdly, any other concerns which there might be about applying to add the Saaneremine and the reorganisation adviser to Annexes A and B are far outweighed by the advantages of EU- wide recognition and reach which are only available to formally-annexed procedures and insolvency practitioners. The current position is therefore anomalous and should be rectified at the earliest possible date. Recommendation 9 – steps should be taken to add the reorganisation procedure and the reorganisation adviser to the appropriate Annex to the EU Regulation. 52 This would be consistent with BA s.15(4). 22  DRAFT PART TWO – Implementation of the EU DIRECTIVE 2.1. Introduction The EU DIRECTIVE consists of an Introduction, 101 Recitals and 36 Articles. It has three main aims: 1. To ensure that member states have a preventive restructuring framework, which includes a restructuring plan; 2. To ensure that entrepreneurs have a second chance through an effective discharge mechanism; and 3. To ensure that member states put in place measures to raise the efficiency of restructuring, insolvency and discharge procedures more widely. The objectives are to contribute to the proper functioning of the internal market and to remove obstacles to the exercise of the fundamental freedoms. In the pursuit of these objectives, it aims to ensure that viable enterprises have access to effective national restructuring regimes which enable them to continue operating.53 Although the EU Directive does harmonise some important principles, it leaves “sufficient flexibility for Member States to choose their approach of implementing those principles.”54 A list of “discretionary areas” includes the following: • The degree of control which the debtor’s management should retain while subject to the preventive restructuring procedure; • The duration of the stay; • Whether the restriction on terminating executory contracts should be limited to ‘essential contracts’; • The required majority for the approval of a plan; • The decision whether or not to have legislative provision permitting the cram-down of shareholder claims; and • How employees should be treated for voting purposes. The EU Directive does not, therefore, intend to impose an EU-wide restructuring and insolvency regime but seeks to ensure coherence between Member States’ regimes, which should in future be based on shared principles.55 Some EU jurisdictions already have or will shortly have domestic legislation which takes account of the changes proposed in the EU Directive, for example the UK and the Netherlands. In contrast, in Germany, where there is at present no pre-insolvency procedure available, the EU Directive will be a major change. In other jurisdictions, for example Spain, Croatia, Poland, Slovenia and Bulgaria, although some changes to domestic laws will be required to achieve compliance, these will not be major. Estonia is in the same category, as it already has, in the RA, a fully developed preventive restructuring law, but this will need to be amended to achieve compliance. 53 The impact of enhanced reorganisation procedures was clearly shown in Poland, where the number of restructuring cases following implementation of substantial reforms in 2017 was far higher than in any previous year. This was accompanied by a sharp fall in the number of liquidations. See Emerging Markets journal, Issue No.4, Fall 2017. 54 Introduction of the EU Directive, at p.4. 55 The EU Directive may have the potential to work more effectively than the US Chapter 11 which inspired it, especially for SMEs. The costs of a Chapter 11 can be very substantial, as many US commentators have recently noted. See the ABI Report, at note 41, above. 23  DRAFT To the extent that the EU Directive deals with corporate debtors, after some general comments this Report will cover relevant Articles of the EU Directive in order. Consistent with the scope of this project, no consideration will be given to those Articles of the EU Directive which deal with individual entrepreneurs, or with the ways in which the EU Directive requires Member States to collect data. 2.2. General comments 1. It may be desirable to change the name of the RA to a name which includes “preventive” in the title – e.g. the “Prevention of Insolvency and Reorganisation Act” or some other title which gives due prominence to the overriding aim of the EU Directive to address financial problems early in order to prevent an insolvency. Although the terms “restructuring” and “reorganisation” tend to be used interchangeably, in the interests of consistency with the EU Directive it may also be sensible to use the words “restructuring,” “restructure”, and “restructuring plan.” 2. RA s.1 should be expanded to include the objective of ensuring that viable enterprises have access to preventive restructuring measures in order to permit them to continue operating. 3. By the use of the expression “economic difficulties,” RA s.2, in translation, already appears to be broad enough to cover a reorganisation intended to resolve “non- financial” difficulties. This is desirable and is referred to in Recital 28 as an option for Member States to consider. 2.3. Article 2 - Definitions Art. 2.2 – requires that certain concepts are to be understood as they are understood under national law. Of these, the term “insolvent/cy” are already defined in BA s.1(2) and (3). The expression “likelihood of insolvency” has no exact counterpart in the RA, but the expression “likely to become insolvent in the future” in RA s.7(2)1) is substantially identical. A definition of “micro, small and medium-sized enterprises” may be required. It would appear possible to retain the balance sheet test for insolvency contained in present BA s. 1(3) in any event. 2.4. Article 4 - Availability of preventive restructuring frameworks Article 4.1 – uses a test of “likelihood of insolvency” as the threshold for entry into the preventive restructuring framework. The expression “likelihood of insolvency” is not used in the RA, but, as indicated above, since the words “likely to become insolvent in the future” are in RA s.7(2)1) this should suffice. Art. 4.2 – A provision replicating this Article should be added to the list of conditions set out in RA s. 8(2). Art. 4.3 – This Article is difficult to interpret. If the debtor has to pay for a viability test (there is no other obvious source of payment), then it is hard to see how this can be done “without detriment to the debtor’s assets.” There is an argument that RA s.7(2)3), combined with the obligation of the reorganisation adviser under RA s.27(2)1), amount to a requirement that the debtor must be viable without the imposition of a formal test. In addition, a viability test at the 24  DRAFT outset is an extra layer of procedure which may be difficult to justify in Estonia. As this is not a mandatory requirement of the EU Directive in any event, no change is required. Art. 4.4 – RA s.8(2)3) already complies. Art. 4.5 – an optional measure: see Recommendations 1 and 6, above, both of which are consistent with Art. 4.5. Art. 4.6 – RA adopts this approach already. For example, there are many situations where no formal hearing is required during the process. In the Estonian context, it is probably already the case that the role of the reorganisation adviser following his or her appointment is already at a level which is properly viewed as necessary and proportionate. Art. 4.8 – this is an optional requirement and note that the suggestions made are “subject to the agreement of the debtor.” As far as creditors are concerned, RA s.7(1) could be amended to make it possible for a reorganisation application to be made by the undertaking or by a creditor. The same applies to workers’ representatives. It could be instructive to examine and follow the progress into law of the proposed Dutch reforms in this area, most notably s. 371 of the proposed Amendment to the Bankruptcy Act. Proposed s.371(1) provides that: “If it can reasonably be assumed that a debtor will be unable to continue paying his debts as they fall due, a creditor may request the debtor in writing to propose a restructuring plan….If, within one week, the debtor does not do so, or if, after having given this undertaking, one month has elapsed and no restructuring plan has yet been proposed which has a reasonable prospect of being confirmed by the court…the court may, at the creditor’s request, appoint an expert who will then have the right, to the exclusion of the debtor, to propose a restructuring plan.” There is to be no appeal from an order of the court under the above section. This is clearly a highly innovative and unusual provision. It may be worthy of discussion. In the current Estonia context there may be no need to differentiate them from other debtors in the way suggested in the second sentence of this Article. All of that being said, it is probably the case that neither creditors nor workers’ representatives are likely to take advantage of such a provision if a decision were made to add it to the RA, and so the need for it may not be obvious. 2.5. Article 5 - Debtor in possession Art. 5.1 – The RA leaves the debtor in control of day to day operations following the appointment of a reorganisation adviser (who is in every sense within the definition of a “practitioner in the field of insolvency” set out in Article 2.1(12)), and therefore already complies with this Article. If it is considered desirable, a new RA s.11(1)1) could be inserted to make this point expressly. Art. 5.2 – Article 5.2 begins with the confusing words “Where necessary….” However, it is clear enough that the intention of this Article is to require that a preventive insolvency process should be available to debtors without the need for the appointment of a reorganisation adviser 25  DRAFT in cases where there will be no general stay against creditor action, and no need for a judicial or administrative authority to confirm a plan which includes cross-class cram down. In making this a mandatory requirement, the EU Directive in effect adopts one-half of the essential features of the US chapter 11 approach. Whereas US Ch.11 grants the debtor full DIP access to US reorganisation procedures, including a stay against creditor action, the EU Directive prohibits a DIP approach in all cases where: • the debtor requests a general stay (and the court decides under Art. 5.3(a) that a practitioner in the field of insolvency is necessary to “safeguard the interest of the parties”); or • the plan calls for cross-class cram down;56 or • Where the debtor requests the appointment of an insolvency representative or a majority of creditors request it (in which case the creditors are to pay the costs of the representative). In the case of Estonia, such a procedure would be completely new, as at present a general stay is part of every reorganisation procedure. However, it could be argued that the EU Directive does not actually require the introduction of a sweeping range of new procedures in Estonia. It is relevant to consider that Recital 30 of the EU Directive states: “The appointment of a restructuring practitioner, to supervise the actions of the debtor or take over the partial control of the daily operations, should not be mandatory in every case, but made on a case-by-case basis depending on the circumstances of the case or on the debtor’s specific needs (emphasis supplied).”57 Taken in context, the RA is already a “light touch” debtor in possession measure because the debtor always is, as Recital 30 states, “left in control of their assets and the day-to-day operation of their business;” and, since the reorganisation adviser does not ever “supervise” the actions of the debtor or “take partial control of the debtor’s daily operations,” it is not the appointment of a reorganisation adviser which the policy behind the EU Directive seeks to limit, but only the appointment of a restructuring adviser whose role would be much more intensive, and thus much more costly, than that of the reorganisation adviser appointed under the RA. That this argument can be made is a reflection of the extremely difficult debate which occurred during the development of the EU Directive, in which it was the European Council which most strongly advanced the case against the requirement for the appointment of a practitioner in all cases on grounds of cost, and the European Parliament which held out for the need for such an appointment in the cases now provided for in the EU Directive. It is clear from the extensive commentaries now appearing in relevant journals that this debate has not ended. The difficulty with the Directive on this point has been summarised as follows: “The fact remains that the directive cannot call for qualified practitioners in the field of restructuring…to ensure efficient procedures, on the one hand, and, on the other, make their appointment facultative in restructuring procedures in order to lower costs. Indeed, only appointed, qualified and independent practitioners can assist companies efficiently to prevent their difficulties as soon as possible, save jobs and avoid conflicts of interest.” 56 And also, in the circumstances set out in Art. 5.3. 57 Recital 30. 26  DRAFT The decision to make the appointment of an IP optional (depending in part on the relief sought by the debtor) was apparently based on the UK scheme of arrangement procedure, which is not an insolvency procedure and can be a very powerful tool for both solvent and insolvent entities if the necessary parties and the court approve the terms of the scheme. In that procedure, a practitioner is not required and there is no stay.58 But there are very few other examples of such procedures in the EU. In France, for example, the mandat ad hoc and conciliation procedures, so often cited as models of preventive techniques, are based on what one commentator has described as “the systematic appointment of an insolvency practitioner by the court.”59 And even the recent Polish reforms, which added an “arrangement approval proceeding,” include the appointment by the court of a licensed supervisor, who assists the debtor in a variety of ways including in the preparation of a restructuring plan, much in the same way as a reorganisation adviser appointed by the court under the RA. Nevertheless, it is probably the case that the RA does need to be amended to permit the court to open a reorganisation procedure without the appointment of a reorganisation adviser in the circumstances set out in Art. 5.3. In reality, those circumstances are most likely to occur in smaller cases and also, potentially, if a pre-packaged plan is presented to the court for approval in circumstances where the debtor will not require a stay and the plan does not include cross- class cram-down.60 Art. 5.3(a) – To deal with cases where the court considers that the appointment of an insolvency representative is necessary, an addition to the opening words of RA s.15(1) could be made, such as “In order to safeguard the interest of the parties….” Art. 5.3(b) – will be complied with (and see comments below on Article 11). Art. 5.3(c) – not relevant as there is never a need for creditors to ask for the appointment of the reorganisation adviser in Estonia. See above comments on Article 4.8. 2.6. Article 6 - Stay of individual enforcement actions Art. 6 – as a general comment, given the requirements of the EU Directive, the opportunity should be taken to rewrite RA s.11 completely. The present RA is complicated and difficult to understand. Art. 6.1 – already complied with in principle, but the approach of the EU Directive is to impose a broad stay, and to permit derogations from it. Further, in order to comply more fully with the second paragraph of Art. 6.1, RA s.11(2) should be amended to permit the reorganisation adviser to assess and recommend to the court whether a stay is necessary with respect to any particular enforcement situation. Art. 6.2 – already complied with. Art. 6.3 – not mandatory. To incorporate them in the RA, additional amendments to s.11 would be needed. At present, it is difficult to see the need for this in Estonia. 58 Although in many cases the scheme is proposed by a company in administration or liquidation, and in those cases, there will be a stay and an administrator or liquidator will oversee the process 59 “Technical Report,” Eurofenix, Spring 2019, by Emmanuelle Inacio. 60 See recommendation below. 27  DRAFT Art. 6.4 – not mandatory. However, given the changes which will need to be made to provide to creditors an opportunity to apply for relief from it, it may be desirable to incorporate Art. 6.4 into the RA. If it is decided to do this, a power could be given to the reorganisation adviser to inform the court of those claims which should be excluded from the scope of the stay in the circumstances set out in Art. 6.4(a) and (b); in addition, an ability to apply to the court to be excluded from the operation of the stay could be given to creditors seeking to enforce their claims on the bases set out in Art. 6.4(a) and (b). Art. 6.5 – For the avoidance of doubt, the RA should be amended specifically to provide that the stay does not apply to workers’ claims unless the exception in the second paragraph of Art. 6.5 applies. Art. 6.6 – The maximum duration of the stay set out in the EU Directive is mandatory and therefore the stay provisions in RA s.11 will need to be amended. At present, the duration of the stay under RA s.11 is not limited to a specific time but rather to the occurrence of events within the reorganisation process. The EU Directive takes a completely different approach. Art. 6.6 – Same comment. Art. 6.7 – Same comment. The maximum duration of the stay, including renewals, must be set out in the RA at 12 months. Note that the present timelines in the RA require that a plan be prepared, delivered to creditors for consideration and approval and submitted to the court for confirmation in under 70 days. This time period could be modified so as to allow it to be extended for as long as the stay is in to be in place. NOTE: The position with respect to the absence of the Estonian reorganisation procedure from Annex A to the EIR (Recast) should be rectified by taking the steps necessary to have the procedure added to that Annex.61 The procedures in the RA clearly resemble many of those from other jurisdictions whose equivalent procedures are in Annex A. In the meantime, the RA will need to have a further provision in it in order to comply with the additional restrictions on the terms of the stay where there has been a COMI shift, as described in the second sentence of Art. 6.8. Art. 6.9 – requires that there be provision for relief from the stay. This will require amendments to the RA, which does not at present expressly deal with this topic. Two aspects of Art. 6.9 are not mandatory. The first is that the possibility of lifting the stay of individual enforcement actions could be limited to situations where the affected creditor(s) were not heard before the stay or an extension of it came into effect. Since the stay in Estonia is automatic, this limitation is not relevant. The second optional aspect is set out in the final paragraph of Art. 9(d), which suggests that during the initial period of the stay (4 months), a Member State need not provide an opportunity for the stay to be lifted. Such an exception is not recommended: the fact that a stay is not needed could become apparent at any time, even on the first day on which it is imposed. 2.7. Article 7 - Consequences of the stay of individual enforcement actions Art. 7.1 – the obligation of a corporate debtor to file for bankruptcy arises under the Commercial Code s.180(5) (for private companies) or s.306(3)(for public companies). That 61 See Recommendation 9, above. 28  DRAFT obligation arises when the insolvency of the debtor is both “evident” and “not temporary.” The fact that the debtor may at that time be in reorganisation proceedings does not appear to exempt the directors of the debtor from an obligation to be aware of the insolvency of the debtor, or of their risk of potential liability for failing to act as the Commercial Code requires. This obligation does not appear to be affected by a duty imposed on the reorganisation adviser to notify the court “and the [debtor]” if “insolvency has become evident” under RA s.16(3)2). It is therefore necessary to add a provision to the RA to implement this Article 7.1 and make it clear that the debtor’s obligation to file for bankruptcy is suspended while the stay is in place. Art. 7.2 – already complied with in principle in RA s.11(1)4), but because this Article is mandatory the scope of that section should be reduced by limiting its effect to the period of the stay. At the moment it extends (like the present stay under the RA) until the occurrence of events rather than for any particular period of time. Art. 7.3 – this Article is not mandatory. It seeks to do two things. First, it permits a derogation from the application of Articles 7.1 and 7.2 (which suspends the obligation of debtors to file for bankruptcy and the ability of creditors to file for bankruptcy for the duration of the stay) if the debtor is insolvent on a cash flow basis. Secondly, should a Member State implement this provision, it must also “ensure that a judicial or administrative authority can decide to keep in place the benefit of the stay” on the conditions specified in this Article. The derogation appears to relate only to the duration of the stay. Therefore, although it is not clear, it should be assumed that this “derogation” cannot extend beyond the maximum of 12 months specified in Art. 5.8. Art. 7.4 – this provision is mandatory and will require amendments to be made to RA s.11(1)2) to cover more comprehensively the treatment of essential executory contracts. Note that the EU Directive would permit such amendments to include safeguards to prevent unfair prejudice, and also allow the amendments to include a wider range of executory contracts. Art. 7.5 - This provision is mandatory and is intended to nullify the legal effect of ipso facto clauses in executory contracts. It will require a new section to be added to the RA in order to achieve compliance. That provision follows logically from others in present RA s.11. Art. 7.6 – the carve-out from the stay for financial market contracts is not mandatory but is clearly desirable in any modern reorganisation measure and should be incorporated more fully than at present into RA s.22(2). Art. 7.7 – A provision should be added to the RA making it clear that the expiry of the stay without the adoption of a plan having been confirmed by the court does not automatically give rise to the opening of a bankruptcy procedure unless the other conditions for such opening exist.62 2.8. Article 8 - Content of restructuring plans Art. 8 – sets out a mandatory but non-exhaustive list of requirements for information to be included in a plan. The items referred to in Art. 8.1(a)-(g)(ii) are already in some respects in RA ss. 21 and 27, but in the interests of clarity one could redraft RA s.21 using all of the paragraphs of Art.8.1 et seq. as a base, and then add any aspects of present RA ss.21 and 27 which are considered useful. This will facilitate the task of compliance. Article 8.1(g)(iii) will 62 See Recommendation 2.4, above. 29  DRAFT clearly require the drafter to refer to national employment law principles. Art. 8.1(h) appears to have been dealt with by the reorganisation adviser’s report referred to in RA s.27, but with the important difference that the opinion of the reorganisation adviser must, to comply with the EU Directive, be given to creditors at the time the report is distributed for their review prior to any vote by creditors, rather than to the court at the time of any application to the court. Art. 8.2 – this important mandatory provision could be the subject of a separate workstream. 2.9. Article 9 - Adoption of restructuring plans Art. 9.1 – RA s.20 needs to be amended to permit the submission of plans by creditors (and see the discussion of Art.8 above). The EU Directive allows Member States to impose “conditions” on the right of creditors to do so. One condition which might be imposed is a period of time within which the debtor alone is to have this right. In the US, this is known as the “period of exclusivity.” The period selected should be relatively brief, given the other relevant time periods in the RA. Art. 9.2 – already complied with in RA s.24(5). Art. 9.3 – the EU Directive excludes certain persons from having a right to vote on a plan. This is not a mandatory provision. As far as shareholders are concerned, this is a policy issue, and, on balance, it is recommended that equity holders should not be able to vote in any circumstances. It would be consistent with most restructuring regimes to limit the leverage which could be exerted by equity holders by denying them the right to vote on a plan. It is only where there is a serious issue about the possible undervaluation of the equity that this is a problem. In such a case, amendments to the RA could permit a shareholder to object on the basis of sufficient evidence that there is “value” in the equity. The downside to this approach is that delays can and do occur in large restructurings over disputes between the debtor and shareholders over this issue. On balance, in the context of Estonia, the amendments to the RA need not include such provisions. Art. 9.3(c) – if there is a concern about voting by related parties, the EU Directive permits this concern to be addressed in Art. 9.3(c). Art. 9.4 – RA s.21(2) is the only provision in the RA which deals with the formation of classes for voting purposes. Amendments will be needed to comply with Art. 9.4. The criteria used to identify classes must be based on what the EU Directive calls “identifiable criteria”63 and should be set out in the RA rather than, as at present, in the plan under RA s.21(2). It has been pointed out to us that the present legal capacity of the banks to accept shares in the debtor in exchange for debt forgiveness is may be limited due to the provisions of Estonia banking law. This constitutes a practical limit on the scope of RA s.22, dealing with the transformation of claims. This impediment could be addressed by amendments to the banking law. 63 The proposed Dutch Bankruptcy Law (s.373) uses the following formulation: “creditors or shareholders who have interests or rights or who would receive interests or rights under the restructuring plan that are so different that they cannot be said to be in a comparable position…must be placed into different classes.” Many other formulations, all intended to achieve the same objective, are possible. 30  DRAFT The suggested treatment of workers’ claims is not mandatory, as is the suggestion that SMEs may opt not to treat affected classes in separate classes. The need to formulate classes with “a particular view to the protection of vulnerable creditors such as small suppliers” is mandatory and gives rise to policy considerations as to how to go about this. One way might be to include a power to put all creditors below a certain threshold of claim (which could be set by regulation, so as to ease the updating process) in a certain class, which could be paid more than other creditors of equal degree, or even in full. This power need not be exercised in every case (as it is the measure which the EU Directive makes mandatory, not the use of it). In practical terms, this can be a useful feature in any restructuring regime, as it enables any requirement for a majority in number of creditors to be achieved more readily. Art. 9.5 – The EU Directive requires the formation of classes to be examined by the court at or earlier than the time the plan is submitted to the court for confirmation. This provision needs to be added to the RA. If the option of asking the court to decide this issue before the plan has been voted on and submitted to the court for confirmation is preferred (which seems a sensible course), then a power to ask the court to do so should be given to the debtor or any affected creditor, as disputes over class formation are not uncommon in large cases in other jurisdictions. Art. 9.7 – already complied with under RA s.24 2.10. Article 10 - Confirmation of restructuring plans Art. 10.1 – Art. 10.1 is mandatory. Member States must require all accepted plans which contain certain characteristics to be submitted to the court for confirmation. This is already complied with under RA s.28, as all plans must be court-confirmed. Art. 10.2(a)(b) and (c) – already substantially complied with under RA ss. 26(3) and 28. The wording in Art.10.2(b) could be added to a new sub-paragraph in RA s.28(2) for greater clarity. Art. 10.2(d) – the best interest of creditors’ test is defined in Art. 2.1(6). This test should be incorporated into the wording of RA s. 26 or 28(5). Art. 10.2(e) – same comment. Art. 10.3 – already met by the combined effect of RA ss.27(2)1) and 28(5). Art. 10.4 – already met by the combined effect of RA s.10(2)3) and the first sentence of RA s. 28(2) 2.11. Article 11 - Cross-class cram-down Art. 11 – The EU Directive introduces the concept of cross-class cram down, which is inspired by US Ch.11. The objective is to limit the influence of “out of the money” creditors. The drafting of the necessary new provisions in RA s.28 should follow the wording of Article 11 as closely as possible. Note that the final paragraph of Art.11 permits a Member State to increase the minimum number of affected parties which must have approved the plan before the cross-class cramdown 31  DRAFT right is triggered. Art. 11.2 also contains non-mandatory derogations from Art. 11.1(c), on certain conditions. 2.12. Article 12 - Equity holders Art. 12 – Where shareholders are excluded from voting (as in Estonia), the EU Directive imposes a new obligation to ensure that those shareholders are not allowed “to unreasonably prevent or create obstacles” in the path of adopting and confirming a plan. It is open to Estonia to adapt what is considered to be “unreasonable” to consider those factors set out in the Article. A new provision in the RA is needed to comply with this Article. 2.13. Article 13 - Workers Art. 13.1 – It is understood that there are currently no provisions in Estonian labour law (in particular, in the Employment Contracts Act) which would give specific protection to workers of the type mentioned in Art. 13.1. Therefore, the provisions of Art. 13.1 need to be added to the RA. Art. 13.2 – this Article only applies “if national law or collective agreements provide for” confirmation by workers of measures leading to changes in the work organisation or in contractual relations with workers. At present, it is understood that s.101 of the Employment Contracts Act does require employees to be consulted before the cancellation of employment contracts in the case of collective termination. It would appear, therefore, that Art.13.2 does need to be incorporated into the RA.64 2.14. Article 14 - Valuation by the judicial or administrative authority Art. 14 – Valuation of the debtor’s business is only to be done by the court where a plan has been challenged by a dissenting creditor on either of the two grounds set out in Art. 14. The court may enlist the support of experts to assist in this exercise (presumably at the cost of the debtor). In the Estonian context, such a measure may seem to be unnecessary, but the provision is mandatory and thus must be added to the RA. As there is already a mechanism for a creditor to challenge a plan in RA s.26, the necessary amendments could logically be incorporated into that section. The EU Directive does not prescribe any particular method of valuation which is to be used to value the debtor’s business. If, as is believed may be the case, problems for debtors seeking to obtain confirmation of a plan arise because of Estonia court decisions prescribing that a “liquidation value” approach be taken in all cases, this could perhaps be dealt with by further amendments to the RA, but such amendments are outside the scope of the EU Directive. 64 Although it does not need to be inserted into the RA, it is noted that employees’ pension rights cannot be compromised in a plan by virtue of the Funded Pensions Act as such rights are not assets of the employer. This is completely consistent with the EU DIRECTIVE: see Recital 20. 32  DRAFT 2.15. Article 15 - Effects of restructuring plans Art. 15 – Already complied with in RA s.37(1). Note that the EU Directive does not specifically spell out the consequences of a plan which has been approved by the requisite majorities of affected creditors. Recital 53 states that such a plan should always be “deemed adopted.” 2.16. Article 16 - Appeals Art. 16.1/2/3 – Already dealt with in RA s.37(3). The exceptional derogation suggested in the second paragraph of Art. 16.3, by coincidence, corresponds with what is understood to be the invariable practice in Estonia (although the practice seems to contradict the second sentence of RA s.37(1), as noted earlier in this Technical Note). If it is considered appropriate to allow for the suspension of the execution of an approved plan pending an appeal, then Recommendation 4, above, as well as the closing words of EU Directive Art. 16.3, should be considered in deciding on the wording of the amendment to RA s.37(1). Art. 16.4 – this Article deals with the consequences of successful appeals only. The ability of the appeal court to confirm a plan “with or without amendments” is left to national law to determine. If, as suspected, this power does not already exist in Estonia, it is recommended that it be granted not only to the court of second instance but also to the court of first instance. In either case, the limit on the power of the court to alter the plan should be limited to non- substantial amendments only. If other, more significant, changes are required to be made to the plan, it should be resubmitted to creditors for their approval. 2.17. Article 17 - Protection for new financing and interim financing Art. 17 – As a general matter, the RA is silent as to the treatment of new financing and interim financing. Even if they did have the priority which most restructuring systems confer, providers of new or interim finance might lose that priority at present, as RA s.51(2) states that, in a subsequent bankruptcy of the debtor, the “consequences of commencement of reorganisation proceedings retroactively cease to exist.” The RA will therefore need to be substantially amended to include the necessary provisions. The EU Directive requires that Member States encourage the provision of new and interim financing to support the enterprise through the reorganisation and/or to implement the plan. Importantly, one should note that the protection provided by the Directive for this sort of financing is stated to be the minimum acceptable. If it is sought to have a significant impact on reorganisation outcomes in Estonia, one must go beyond merely protecting such transactions from subsequent challenge and ensure that such financing is entitled to be repaid with a high level of priority (see comments under Art. 17.2, below).65 It should also be noted that the EU Directive does not preclude a Member State from including provisions which deny any special treatment for new financing on grounds of fraud or bad faith or undervalue.66 Art. 17.1 – A new provision is needed to protect new and/or interim funding, and any security granted in respect of it, from the consequences specified in Art. 17.1(a) and (b). In drafting the provisions, it may be worth considering specifically disapplying the provisions of the BA dealing with voidable transactions (e.g. ss 109-114, inclusive). It may also be necessary to 65 And also see Recital 68. 66 Recital 67. 33  DRAFT examine certain provisions of the BA, for example ss.146(1) and 153, and to make any consequential amendments needed. Art. 17.2/3 – these provisions are not mandatory. They raise obvious and difficult issues in practice, and, subject to consideration, it may be preferable that they not be included in any new legislation in Estonia. That said, to limit the protection to relevant payments made only where the plan is confirmed by the court (as suggested in the first part of Art. 17.2) may be sensible.67 Art. 17.4 – It is recommended that this suggestion be adopted and incorporated into the drafting needed to comply with Art. 17.1. Since the need for fresh money is the key to virtually all successful restructurings, it is necessary to make it clear that those who are willing to provide it will have priority over other creditors of equal or even higher degree in any future bankruptcy of the debtor. In EU jurisdictions one sees a variety of different approaches to this question. In Germany, a plan can give priority to creditors who make loans or provide credit to the debtor following court-approval of the plan, or who permit existing credit lines to continue during the period of supervision. The priority given to those debts is higher than all other creditors apart from secured creditors. In the UK, an administrator (whose role is in the same category as that of a reorganisation adviser in many ways), the administrator is able to borrow on the strength of the assets of the debtor. Such borrowings have priority over unsecured creditors as they are considered to be an expense of the administration. But such loans will not take priority over the claims of pre-existing secured debt unless the security so provides. In France, during preventive insolvency proceedings the debtor may obtain new financing which will enjoy new money priority over other claims with the exception of employment claims in relation to the 60 days of work before the commencement of the proceedings, and insolvency expenses. There is clearly no “one” system for dealing with this important question. 2.18. Article 18 - Protection for other restructuring related transactions Art. 18.1 - RA s.52 only gives some protection (but not priority) to the claims of reorganisation advisers, experts and reorganisation advisers exercising supervision functions if the plan is revoked within three months of its approval. Amendments are therefore needed to comply with this mandatory Article. Those drafting the changes might wish to incorporate the substance of the language of Art. 18.4 to facilitate their task. It is noted in passing that the 3-month time limit on treating the claims of experts and advisers under RA s.52 as “defended” seems unduly brief in any event. Art. 18.2 – as in the case of Articles 17.2/3, these provisions are not mandatory, and could be considered and dealt with in the same way. Art. 18.5 – As in the case of Art. 17, new drafting is required, and, again, the disapplication of BA ss.109-114 could be considered as part of this exercise. Present RA s.52 does not provide the level of protection for these sorts of transactions which the EU Directive requires. 67 This is the practice in Italy under the Development Decree, as well as in France. 34  DRAFT 2.19. Article 19 - Duties of directors where there is likelihood of insolvency Art.19 – This imposes explicit new duties on directors. The Introduction to the EU Directive describes the language used as “soft.” These duties need to be added to the legislative framework (most appropriately to the RA or perhaps to ss.180(5) and 187 and ss.306 and 327 of the Commercial Code). The Article is poorly drafted: it is obvious, for example, that sub- paragraph (c) adds nothing to sub-paragraph (a), but for drafting purposes the wording of the Directive could largely be tracked in new Estonian legislation. The reader is also referred to the discussion preceding Recommendation 2, above. It is the hope of the EU Directive that directors not be dissuaded from exercising commercial judgment and taking reasonable commercial risks, particularly (as outlined in Recital 70) “where to do so would improve the chances for the restructuring of potentially viable businesses.” Articles 20-24 are beyond the scope of this Technical Note. 2.20. Article 25 - Judicial and administrative authorities Article 25 – As the EU Directive acknowledges, the question of whether Member States have the necessary legal infrastructure in place to make a success of the EU Directive is very important. The scale of the potential challenge is evident by the need for a court to be able to determine the liquidation value of an enterprise in certain circumstances. Although the relative scale of the Estonian economy may be an advantage in this regard, it remains the case that the courts must possess the “necessary expertise” to deal with all sorts of cases “in an efficient manner, with a view to the expeditious treatment of procedures.” Although it is mainly a matter of impression, it is not considered that the judiciary in Estonia now has a sufficiently robust and regular continuing education programme in place to ensure that judges dealing with reorganisation cases have the necessary specialised expertise. There is a degree of natural specialisation of course, given the dominance of a small number of population centres, but the EU Directive requires more than that, and on a formal level. It is not necessary to commit to specialised courts in order to achieve this objective (and to do so in Estonia would not be proportionate). What is needed is a credible training and ongoing education programme for judges, tailored to the demands of the Estonian economy. In making this suggestion, no judgment is made or intended on the background or previous experience of judges at present hearing reorganisation cases in Estonia. But the recommendations in the EU Directive are forward-looking, and it is therefore a convenient moment for the judiciary to consider what might be done to improve still further the service they provide. Apart from training, given its focus on the efficient and expeditious treatment of reorganisation procedures, the possibility of judges being able to appoint an expert to support them in cases that require specialist knowledge could also be considered. This is one of the measures now being implemented in the Netherlands, as part of their major reassessment of the Dutch Bankruptcy Law. 2.21. Articles 26-27 – Supervision and Remuneration of IPs Art. 26/27 – General comments. The insolvency practitioner profession in Estonia is not fully developed. This is not surprising given the size and commercial context of the Estonian economy. 35  DRAFT Some important aspects of the present system seem to work well but could be improved. For example, although the fees charged by reorganisation advisers, bankruptcy trustees and experts do not appear to cause the same level of concern often expressed in other jurisdictions,68 the remuneration of IPs is at present the subject of a full review. This is healthy, as any functioning IP profession must be in a state of constant evolution. In virtually all larger economies with developed insolvency regimes the IP profession has evolved in an unstructured manner until relatively recently, when formal examinations, continuing education requirements and strict disciplinary measures came into effect. This explains the vast differences in the shape of the profession from one jurisdiction to the next. It is against this backdrop that the position in Estonia should be considered. The duties of the reorganisation adviser set out in RA s.16 are onerous. They require financial awareness, commercial judgment, negotiating experience, discretion, drafting skills and legal knowledge. In performing his or her duties, the reorganisation adviser must also take the interests of all participants in the proceedings into account. This is a challenging role. Moreover, research elsewhere suggests that the ultimate failure of businesses, particularly smaller businesses, is not primarily due to fatally flawed business models, but rather “because they were not receiving the assistance they needed in the context of a financial restructuring.”69 The early warning tools to be discussed in the second output of this project will of course be relevant here, as well as the forms of assistance mentioned in Recommendation 8, above, but since the role of the reorganisation adviser includes “assisting the [debtor] during the preparation of the reorganisation plan”70 the need for the reorganisation advisers to be of a high calibre is undoubtedly important.71 It is clear that some of the features of the present profession do not inspire confidence in the public and may be contributing to a lack of efficiency in practice. Several commentators observed that the competence of some reorganisation advisers is open to question, particularly in the large, more complex cases.72 Judges are aware of this and commented that the approved list of bankruptcy trustees maintained under BA s.59 is not a reliable guide to the quality of any individual IP, whether as potential trustee or potential reorganisation adviser. In cases where the debtor chooses or favours a reorganisation adviser who does not have the full confidence of the court, there must be an uncomfortable dynamic between the court and the reorganisation adviser.73 Uneven quality of the assistance given by reorganisation advisers 68 Fees in a reorganisation are usually discussed and agreed between the debtor and the reorganisation adviser in advance. The initial fee covers the deposit/filing fee and reorganisation adviser fees for period prior to court confirmation of the plan. Fees for supervision of the performance of the plan are the subject of a later agreement. The court may adjust the level of fees, even where the debtor has agreed them in advance, if the court considers that the level of fees is “clearly detrimental to the interests of creditors” under Regulations promulgated by the Ministry of Justice under RA s.18(4). Although reorganisation advisers are not generally separately advised by lawyers, bankruptcy trustees may be, in which case the fees payable to the trustee will be reduced. 69 ABI Proposed Recommendations: Small and Medium-Sized Enterprise Cases, at p.285. 70 RA s.16(3)3). 71 What reorganisation advisers do in practice is often slightly less than might be expected, given the requirements of the RA. For example, there is often little discussion between debtor and reorganisation adviser about the financial condition of the debtor or about the prospects for a successful reorganisation before proceedings are opened. And after the proceedings have been opened, it is often the case that the debtor negotiates with creditors directly, either in writing or in person, without the reorganisation adviser being present or participating until it is obvious that the debtor is not achieving its objectives. 72 See the PWC Report, at p.67 73 Although the court appoints the reorganisation adviser under RA s.15(1) and is not required to take the opinion of the debtor into account is so doing, it is understood that the debtor’s choice is often confirmed by the court. And if it were not so confirmed, the debtor might be unhappy with the choice of the court, which might not lead to a solid future working relationships between the debtor, the reorganisation adviser and the court. 36  DRAFT manifests itself in unrealistic plans, a poor “acceptance rate” of plans by creditors and/or the court74 and inadequate oversight of approved plans. There is, however, an understandable reluctance to impose on Estonia an elaborate structure of rules and regulations governing the IP profession. Apart from anything else, demand for such services is low: the volume of reorganisation cases and bankruptcy cases is probably not sufficient to support a large cadre of highly-trained people, let alone cover the costs of their training and regulation. Indeed, this fact is recognised in the Bailiff’s Act, which refers to the need for training programmes not to prevent any trustee “working on his or her principal job.”75 As a result, the IP profession will remain small for the foreseeable future but must nevertheless be open to new entrants or it will ossify. This creates a particularly difficult dilemma in a sophisticated but small economy in applying Principle D7 of the World Bank Principles, which presumes the existence of regulatory or supervisory bodies which should: • Be independent of individual representatives; • Set standards that reflect the requirements of the legislation and public expectations of fairness, impartiality, transparency and accountability; and • Have appropriate powers and resources to enable them to discharge their functions, duties and responsibilities effectively. There are at present two branches of the IP profession in Estonia. On the one hand, reorganisation advisers appear to be subject to no formal regulation (other than by judges) in their capacity as reorganisation advisers; on the other hand, bankruptcy trustees must be members of the Chamber of Bailiffs and Bankruptcy Trustees, and become qualified by satisfying any one of three different sets of criteria, depending on their educational background and experience.76 However, the present system for bankruptcy trustees is also far from perfect. Commentators have mentioned that there is little encouragement to the admission of young new members, and that the examination is itself a barrier to entry. It is important to note that those qualified as lawyers and accountants are not required to pass any separate examination or to undergo any training in order to qualify as trustees. Further, lawyers and accountants (as well as anyone with other backgrounds who may have qualified as a bankruptcy trustee) are also automatically qualified to act as a reorganisation adviser.77 Lawyers and accountants are also exempt from any continuing education requirements under the Bailiffs Act.78 In the modern context, this state of affairs is an anomaly. The most proportionate approach to improving the standards of practice in the IP profession generally, and in the case of reorganisation advisers in particular, is to make better and more consistent use of the machinery already in existence for bankruptcy trustees and apply that regime to reorganisation advisers as well. This is not a perfect solution: the functions of reorganisation adviser and bankruptcy trustee are markedly different. In time, it may be necessary to revisit the recommendation which follows as the need for specialist skills becomes more apparent. Care must also be taken to encourage new entrants to the profession. 74 See PWC Report at p.9. Prior to 2012, of 153 applications to launch a reorganisation procedure, only 20 were court- approved. 75 Bailiffs’ Act s.96(1). 76 BA s.57. 77 RA s.15(3). 78 Bailiffs Act s.97(3). The continuing education requirements are not onerous and are only monitored once every 5 years. 37  DRAFT Art. 26.1(a)(b) – in order to avoid the need to conduct a wholesale review of the IP profession, compliance with the EU Directive could be achieved by taking a number of steps which make full use of existing infrastructure. The suggested steps are as follows: • RA s.15(3) should be rewritten completely so as to permit only those who are currently qualified as bankruptcy trustees to act as reorganisation advisers; • The conditions for eligibility should be rationalised so as to be identical for both offices; • the Bailiffs Act should be amended so as to require all candidates for the office of bankruptcy trustee or reorganisation adviser to undergo an initial training programme, irrespective of their educational background and experience, and also to undergo in- service training on a regular basis; • The initial training, examination and in-service training syllabus should include topics relevant to both bankruptcy and reorganisation; • The designation of those who are qualified and current could be “trustee in bankruptcy and reorganisation adviser,” so as to permit either description to be used by the same person in any given case. This is important from an optical perspective, particularly in the context of reorganisation, where the support of participants during the process is more likely if it is known that the IP in question is a “reorganisation adviser” rather than a trustee in bankruptcy; • A list of currently qualified bankruptcy trustees and reorganisation advisers should be reviewed at least annually, with more frequent amendments possible in case of need. Several participants have noted in strong language that the present “list system” is inadequate, and this much change. All appointments of bankruptcy trustees and reorganisation advisers must be selected from this list, whether that choice is made by a debtor or the court. Over time, sufficient specialisation might develop or become clearly necessary so that two “branches” of the IP profession (in addition to bailiffs) might be needed. In that case, the training and qualification programme could “bifurcate” to facilitate this. But that does not appear to be necessary at this time, even though there are obvious differences in the role of reorganisation adviser and bankruptcy trustee. The above recommendations are not free from difficulty, but the present infrastructure, as laid out in the Bailiffs Act, does seem to provide an adequate basis for it. Art. 26.1(c) – RA s.15(1) should be amended to require the judge to consider the needs of the case, including any cross-border elements, in appointing a reorganisation adviser. Art. 26.1(d) – already largely complied with by RA s.19(3), but s.19(1)3) should be amended so as to mention “or has a conflict of interest” as a reason for removing a reorganisation adviser. Art. 27 – If the reorganisation of the IP profession is undertaken as suggested above, it would seem logical for the Chamber of Bailiffs and Trustees in Bankruptcy to assume responsibility for compliance with the requirements of this Article, with the support of the MOJ. As an alternative, the new Office of Ombudsman could take on this role, provided that appropriately qualified staff are in place. 38  DRAFT 2.22. Article 28 - Use of electronic means of communication Art. 28 – Judges complain that giving notifications to creditors as required by the Code of Civil Procedure79 can be problematic, because it is difficult for judges to be sure that notifications of any sort required under the RA have actually been received. As a result, the timelines set out in the RA (including appeals from orders made under the RA) cannot be strictly observed without a risk that some creditors do not know of events which could affect their rights. Given the provisions of s.311 of the Code of Civil Procedure, as well as Estonia’s deep commitment to digital solutions nationally, it is somewhat surprising that this is a major problem: the court is allowed to “serve procedural documents” electronically through the designated information system by transmitting a notice or making the document available on the system to various possible email addresses notified to the court, registered in the information system of a register maintained in Estonia, registered to his or her legal representative entered in the population register or in the database of another state register or to the email address associated with the Estonian personal identification code. There are alternatives to these procedures where a recipient cannot be expected to be able to use the information system or if service through the information system is technically impossible. One therefore suspects that the problem is that the Code of Civil Procedure requires, in order for electronic service of a document to be proved or presumed, that the recipient take some step which demonstrates that the document has in fact been received e.g. by confirming receipt in writing, by fax or electronically.80 And indeed this is the case. The confirmation of receipt must bear the digital signature of the sender or be transmitted in another secure manner which enables identification of the sender and establishment of the time of sending, unless the court has “no reason to doubt” that the confirmation without a signature comes from the recipient or its representative.81 The recipient is under a mandatory obligation to send confirmation to the court “without delay”, and may be fined for not doing so.82 Very unusually, service of procedural documents in any other manner is only allowed “with good reason.”83 The conscientious manner in which the judges administer the RA is entirely appropriate. But one can see that it is the procedural conflict between ‘old’ and ‘new’ which is the problem: “service” of a document has been understood in most systems of civil procedure as a means of delivering documents in a way which does not depend on any act of the recipient to constitute valid “service”: namely, personal service by someone who can attest to that fact; or service by a form of posting (either of a notice in a specified place or via the postal service) which entitles the court to presume that actual notice of the contents of the document has been drawn to the attention of the recipient. Service electronically should be more efficient, but it may not necessarily be so (even with the added feature of an obligation on the part of the recipient to confirm receipt) as long as confirmation of receipt is required. Section 311(8) of the Code of Civil Procedure provides as follows: 79 The Civil Code uses the word “notification” but does not state what it means. 80 Code of Civil Procedure s.311(5). 81 Ibid. 82 Ibid. 83 Ibid. s.311(6) 39  DRAFT “More detailed requirements on the electronic service of documents and making them available through the information system may be established by a regulation of the minister responsible for the area.” In our meetings with them, judges expressed a wish to be able to effect service of documents by sending them to the electronic address provided by or on behalf of creditors and/or their representatives, and to dispense with any need for the recipient to confirm receipt. Although this would be a bold step, and of course it could have ramifications in areas of the law outside that of creditor and debtor rights which would need to be thoroughly considered, but it would appear to be open to the relevant minister to permit this approach by regulation. To do so would be consistent with Estonia’s approach to the digital age more generally, and in keeping with the EU Directive approach in Recital 51 that Member States should be free “to define the form and point in time of the notification [and] to identify the time when it is to be made.” Whether or not such a change in the law can or ought to effectively override RA s.46 will need careful consideration. To comply with Article 28, it is therefore suggested that consideration be given to recommending to the minister responsible to permit, by regulation made under s.311(8) of the Code of Civil Procedure, the service of documents electronically without the need for any confirmation of receipt. It may be necessary to consider the repeal of RA s.46, in order to give full effect to this recommendation. 40  DRAFT APPENDIX 1 PREPARING FOR A RESTRUCTURING: CHECKLIST FOR DEBTORS NOTE: This Checklist is intended to assist a debtor in in financial difficulties to prepare for restructuring discussions with creditors, with a view to achieving a restructuring of the business and finances of the debtor so that its business can continue. Not all of the questions raised will be relevant in all circumstances. The aim is to help debtors to be well-prepared for discussions, and to assist them in developing a credible plan which will win the support of creditors and, if need be, the confirmation of an agreed restructuring plan by the court. 1. The Debtor 1.1 Place of incorporation. 1.2 Verify all shareholdings. 1.3 Establish identity of any controlling shareholders, or of identifiable groups of shareholders (e.g. family members) 1.6 Establish if there are any associated or related companies or individuals under local law and consider the consequences of this for any future restructuring process. 1.7 Obtain up to date search information from all public registers. 1.8 Obtain copy of constitution of debtor (if a company). 2. Business and Assets 2.1 Identify business activities of the debtor and draft a description of these. 2.2 Establish the recent trading history of the debtor, including major changes in the business, acquisitions or disposals. 2.3 List assets which are owned outright, and list separately all assets which are charged, leased, hired, licensed, held on trust or subject to retention of title or otherwise not subject to the claims of creditors. 2.4 Obtain copies of any property, plant or other asset registers of title. 2.5 Consider obtaining independent valuations of key assets likely to be essential to enable the business to continue or likely to need to be sold to raise finance. 3. Management 3.1 Identify current directors. 41  DRAFT 3.2 Identify key managers and employees who are not directors. 3.3 Identify connections, if any, between management and shareholders, including family connections. 3.4 If remuneration of management is linked to performance, set out the details of the arrangement. 4. Financial Information and Confidentiality 4.1 Obtain copies of latest management accounts. 4.2 Obtain copies of recent audited accounts. 4.3 Obtain/produce up to date cash flow statements and forecasts. 4.4 Obtain/produce budgets, forecasts and other future financial planning information. 4.6 Consider need for confidentiality agreement for recipients of commercially sensitive information and form of any such agreement. 5. Cash flows 5.1 Identify all bank accounts including bank, location, currency, purpose and current balances. 5.2 Describe cash flow patterns. 5.3 Identify key cash flow dates, such as: paying wages, rent and other periodic mandatory payments. 6. Key Contracts Review 6.1 Locate all key contracts. If they are not in writing, then draft a description of their terms. 6.2 Establish whether valuable contracts may be terminated by counterparty or might automatically be terminated on “insolvency.” Determine whether “insolvency” includes “restructuring” and if so whether it might make a difference if the “restructuring” is completely informal or involves the court. 6.3 Establish the consequences of termination by the debtor of key contracts. Damages or contingent liabilities. 6.4 Examine contracts with customers and suppliers, service providers, IT and IP licences, property and other operating leases, and assess the consequences of a restructuring on these. 7. Financing 7.1 Identify all sources of financing. 7.2 Obtain copies of all bank loan documentation and identify, where applicable: 42  DRAFT • The amount and type of facility; • Current level of drawdown; • Repayment profile; • Interest rates and margins, both normal and default; • Fees and expenses; • Events of default and potential events of default; • Termination rights, including acceleration; • Financial and other covenants; • Negative pledges; • Governing law. 7.3 Establish if there are any existing defaults. Have any default notices been served or rights reserved? Are there any letters extending or varying facilities? 7.4 Obtain copies of documents relating to all other bank facilities, such as: • Overdrafts; • Letters of credit; • Bonding; • Acceptance credits; • Bills of Exchange; • Currency facilities; 7.5 Identify any foreign exchange contracts, swaps, options or other derivative contracts, and obtain copies of relevant ISDA Master Agreements and Schedules. Establish termination provisions, close-out exposures and current mark-to-market values. 7.6 Identify all bonds, notes and other debt instruments issues by the company, and obtain copies. Review these documents as loans. 7.7 Identify all finance leases and obtain copies. Review as loans. 8. Security and Guarantees 8.1 Identify all guarantees given by or to the debtor and note the following in each case: • Identity of guarantor; • Beneficiary of guarantee; • Persons/entities guaranteed; • Liabilities guaranteed; • Date of guarantee; • Purpose/benefit to guarantor in providing the guarantee; • Consider the enforceability of the guarantee under its governing law; • Assess the risk that payment under the guarantee will be required. 8.2 Identify all security given, including the following: • Mortgages on land; 43  DRAFT • Debentures; • Charges or Pledges over shares; • Charges by deposit of title deeds; • Charges on bank accounts; • Charges over movable/personal property e.g. ships, aircraft; • Cash held as collateral, and where; • Other collateral, type and location. 8.3 Identify all creditors who may be able to assert liens, retention of title claims, trusts or other proprietary (in rem) or security rights. 8.4 Check that all security requiring to be registered has been registered and assess the consequences of failing to do so. 9. Litigation and Litigation Risk 9.1 Obtain details of all material litigation against the company, including: • Parties; • Nature and amount of claim; • Lawyers acting; • Stage reached in the proceedings; • Advice received on likely outcome; • Insurance cover; • Settlement prospects. 9.2 Obtain details of any claims or threats of litigation. 9.3 Establish if any significant arrears owed to suppliers, tax or government creditors. Has any enforcement action been threatened or commenced? 10. Regulation 10.1 Are the activities of the debtor subject to regulation in any way? If so, by whom? 10.2 Does the debtor hold licences which permit its activities? Could these licences be affected by a restructuring or insolvency? 10.3 Are there obligations to disclose restructuring or insolvency events to regulators? Consider how this obligation is to be discharged, and when this must/should be done; 10.4 Are any public announcements required, e.g. through a stock exchange? 11. Advisers 11.1 As needed, identify and list contact details for: • Legal advisers; 44  DRAFT • Auditors; • Financial advisers; • Valuations experts; • Any relevant technical advisers. 11.2 As needed, identify and list contact details for the legal, financial and other advisers to the financial creditors. 45  Eesti Advokatuur [email protected] Meie 07.08.2019 nr 10-4/4692-1 Rävala pst 3 10143, Tallinn ELi saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv Lugupeetud huvigruppide esindajad! 26. juunil 2019. a avaldati Euroopa Liidu Teatajas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1023, 20. juuni 2019, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv). Täiendavalt on Maailmapank koostöös Euroopa Komisjoniga koostanud analüüsi, milles keskendutakse Eesti saneerimismenetlusele, seda nii õigusraamistikus kui praktikas tõusetunud kitsaskohtade perspektiivist. Täpsemalt kaardistatakse võimalikud muudatusi vajavad aspektid, mis on ülesse kerkinud riigisisese seadusandluse kui praktika pinnalt (I osa), ning saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi sätteid arvestades (II osa). Justiitsministeerium on veel sellel aastal alustamas saneerimisseaduse analüüsi ja selle pinnalt vajalike seadusmuudatuste väljatöötamisega. Arvestades asjaolu, et direktiivist tulenevalt tuleb saneerimisseadusesse (ja vastavalt teistesse asjakohastesse seadustesse) viia sisse muudatused, peame mõistlikuks teha seda ühe eelnõu raames, mistõttu oleme planeeritud direktiivi saneerimist käsitlevate sätete ülevõtmist koos teiste vajalike korrektuuridega. Lisaks on Maailmapank planeerinud korraldada saneerimisteemalise ümarlaua Eesti huvigruppidega (kuupäev on hetkel veel selgumisel), arutamaks muuhulgas nende poolt koostatud analüüsi ja pakutud lahendusi. Eelnevast tulenevalt saadame Teile kõnesolevad dokumendid nii tutvumiseks, kuid eelkõige võimalusel ka tagasiside andmiseks, tagamaks võimalikult laiaulatusliku huvigruppide seisukohtadega arvestamise juba praeguses faasis. Sooviksime Teie tagasisidet, mille palume saata e-posti aadressile [email protected], 27. septembriks 2019. Lisad: 1) saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv (38 lehel); 2) Maailmapanga analüüs (45 lehel). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kai Härmand Asekantsler Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 /*Lisaadressaadid: Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Tallinna Halduskohus Tartu Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Riigikohus Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Eesti Kaupmeeste Liit Eesti Pangaliit Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Võlausaldajate Liit Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Teenusmajanduse Koda Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Rahandusministeerium Sotsiaalministeerium Saatja: <[email protected]> Saadetud: 07.08.2019 14:02 Adressaat: advokatuur advokatuur ee <[email protected]>; Harjumk info <[email protected]>; Meelis Eerik <[email protected]>; Pärnumk info <[email protected]>; Rubo Kikerpill <[email protected]>; Tartumk info <[email protected]>; Liivi Loide <[email protected]>; virumk.info <[email protected]>; Astrid Asi <[email protected]>; Talhk info <[email protected]>; Kristjan Siigur <[email protected]>; Tartu HK Tartuhk info <[email protected]>; Sirje Kaljumäe <[email protected]>; Tallinna Ringkonnakohus info <[email protected]>; Villem Lapimaa <[email protected]>; Tarturk info <[email protected]>; Tiina Pappel <[email protected]>; <[email protected]>; Eesti Kaupmeeste Liit <[email protected]>; <[email protected]>; info <[email protected]>; Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon <[email protected]>; Tartu Ülikooli õigusteaduskond <[email protected]>; Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia <[email protected]>; Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut <[email protected]>; Eesti Võlausaldajate Liit <[email protected]>; Eesti Pangaliit <[email protected]> Teema: ELi saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv Manused: 10-44692-1 07.08.2019 Väljaminev kiri.bdoc Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Pealkiri: ELi saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv Registreerimise kuupäev: 07.08.2019 Registreerimise number: 10-4/4692-1. Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn Tel. 620 8100, Faks 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee