Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu kooskõlastusele saatmine (direktiivi 2016/943 ülevõtmine)

Ministeeriumid Meie 21.05.2018 nr 8-1/3702 Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu kooskõlastusele saatmine (direktiivi 2016/943 ülevõtmine) Justiitsministeerium esitab ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning huvirühmadele arvamuse avaldamiseks ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu ja seletuskirja. Arvamusi ja ettepanekuid ootame viie tööpäeva jooksul. Vabandame lühikesest tähtajast põhjustatud ebamugavuste pärast, kuid tingituna direktiivi 2016/943 ülevõtmise tähtajast, s.o 09.06.2018, oleme sunnitud Vabariigi Valitsuse reglemendi § 7 lõikes 1 toodud viieteistkümne tööpäevast kooskõlastamise tähtaega vähendama. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Lisad: 1) Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu; 2) Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu seletuskiri; 3) Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu seletuskirja lisa. Arvamuse avaldamiseks: Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Pärnu Maakohus, Eesti Advokatuur, Eesti Advokatuuri äriõiguse komisjon, Eesti Advokatuuri tööõiguse komisjon, Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjon, Eesti Juristide Liit, Eesti Kohtunikuabide Ühing, Eesti Pangaliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Teenusmajanduse Koda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli õigusakadeemia, Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse Instituut, Riigikantselei, Õiguskantsler, Riigikontroll, Audiitorkogu, Eesti Pereettevõtjate Liit, Notarite Koda, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Riigiprokuratuur, Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit, Eesti Patendivolinike Selts, Eesti Autorite Ühing. Käddi Tammiku 620 8244 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/943 ja Eesti õigusaktide vastavustabel EL EL EL õigusakti Kommentaarid õigusakti õigusakti normi norm normi sisuliseks ülevõtmise rakendamiseks kohustus kehtestatavad riigisisesed õigusaktid Art 1 lg 1 Ei - Tegemist on üldise põhimõttega, millest tuleb direktiivi alusel riigisiseste normide kavandamisel lähtuda. Art 1 lg 2 Ei - Tegemist on üldise põhimõttega, millest tuleb direktiivi alusel riigisiseste normide kavandamisel lähtuda. Art 1 lg 3 Ei - Tegemist on üldise põhimõttega, millest tuleb direktiivi alusel riigisiseste normide kavandamisel lähtuda. Art 2 Ei - Tegemist on direktiivis kasutatud mõistete definitsioonidega. Art 3 lg 1 Ei - Tegemist on sättega, mis kehtestab ärisaladuse seadusliku saamise, kasutamise ja avaldamise viisid. Arvestades aga, et direktiivi art 4 näeb ette juhud, mida saab pidada ärisaladuse seadusevastaseks saamiseks, kasutamiseks või avaldamiseks, võib seadusandja valida, kas reguleerida ärisaladust puudutav läbi positiivse või negatiivse regulatsiooni. Kuivõrd kehtiva eraõiguse loogika on, et kui ei ole keelatud, on lubatud, järgime ka direktiivist tuleneva regulatsiooni puhul sama ning kajastame art 3 lg-s 1 toodut seletuskirjas. Art 3 lg 2 Ei - Tegemist on üldise põhimõttega, millest tuleb direktiivi alusel riigisiseste normide kavandamisel lähtuda. Art 4 lg 1 Ei - Tegemist on üldise põhimõttega, millest tuleb direktiivi alusel riigisiseste normide kavandamisel lähtuda. 1  Art 4 lg 2 Jah Eelnõu § 4 lg 2 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. Art 4 lg 3 Jah Eelnõu § 4 lg 3 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. Art 4 lg 4 Jah Eelnõu 4 lg 4 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. Art 4 lg 5 Jah Eelnõu § 4 lg 5 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. Art 5 Jah, v.a art 5 Eelnõu § 4 lg 6 Art 5 punktide b, c ja d osas vt eelnõu punkt a seletuskirjas toodud selgitust. Art 5 punkt a eelnõu koostajate hinnangul eraldiseisvat riigisisest sätet ei vaja, kuivõrd Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lõike 1 lause 2 kohaselt on Euroopa Liidu aluslepingud, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta, Eesti õiguse üks osa. Sellest tulenevalt ei pea hartas sisalduvaid põhimõtteid ja õigusi eraldi Eesti riigisisestesse õigusaktidesse ümber kirjutama. Lisaks, direktiivi artikli 5 punkti a algne eesmärk oli, Euroopa Komisjoni mitteametlike selgituste kohaselt, kinnitada, et direktiiv ei oma mingit mõju varasemalt kehtinud kõrgemalseisvatele õigusaktidele. Art 6 lg 1 Ei - Tegemist on üldise põhimõttega, millest tuleb direktiivi alusel riigisiseste normide kavandamisel lähtuda. Art 6 lg 1 Ei - Tegemist on üldise põhimõttega, millest tuleb direktiivi alusel riigisiseste normide kavandamisel lähtuda. Art 7 lg 1 Ei - Tegemist on üldise põhimõttega, millest tuleb direktiivi alusel riigisiseste normide kavandamisel lähtuda. Art 7 lg 2 Jah, osaliselt Eelnõu § 10 lg 1 Vt TsMS § 200 lg-d 1–2, § 423 lg 2 p 2, KarS üksnes art 7 § 209 lg 1 ja eelnõu § 10 lg 1 selgitust eelnõu lg 2 lause 2 seletuskirjast. osas TsMS § 200 kehtestab üldise hea usu põhimõtte tsiviilkohtumenetluses, mille rikkumiseks saab pidada hagejapoolset kohtusse pöördumise õiguse pahatahtlikku kasutamist, nt juhul, kui tegelikud kaitsmisväärsed huvid puuduvad ja hageja soov on menetlusega vaid kostjale ebameeldivusi tekitada.1 Sama paragrahvi lg 1 Villu Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, lk 1039–1040. 2  2 kohaselt peab kohus menetluses olema aktiivne ning omaalgatuslikult kontrollima, et menetlusosalised käituksid heas usus ning vajadusel menetlusõiguste kuritarvitamist takistama.2 Menetlusõiguse kuritarvitamise korral on kohtul võimalik jätta pahauskne menetlusosaline ilma õigustest, mis talle seaduse järgi kuuluvad, kuivõrd menetlusõigused ei ole absoluutsed3 (TsMS § 371 lg 2 p 2 ja § 423 lg 2 p 2). Juhul kui aga kohus jätab menetluse käigus menetlusosalise hea usu põhimõtet rikkuvale käitumisele adekvaatselt reageerimata, saab pool tehtud lahendi hea usu põhimõtte rikkumisele tuginedes edasi kaevata. Teatud juhtudel on ka võimalik välistada hea usu põhimõtet rikkudes saadud kohtulahendi alusel täitemenetluse läbiviimine TMS §-st 221 tulenevalt, kuid sellisel juhul peab „kohtulahendi täitmine iseenesest olema vastuolus hea usu põhimõttega.“4 Seega on menetlusosalise seisukohalt eelkõige sobivaimaks meetmeks hea usu põhimõtte rikkumisel kahju hüvitamise õiguskaitsevahend hageja poolt hagi esitamisega tekitatud kahju hüvitamiseks (kas kahju hüvitamise nõue heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 punkt 8) või seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine (VÕS § 1045 lg 1 punkt 7)). Viimane seejuures aga eeldab asja eelnevat lahendamist, kuivõrd ilma hagi läbivaatamata jätmise määruse või asja lahendava kohtulahendita, ei ole võimalik kahju tekkimist tõendada. Direktiivist lähtuvalt saab asjakohaseks lugeda TsMS § 423 lg 2 p-st 2 tulenevat, mitte aga TsMS § 371 lg 2 p-st 2 tulenevat. Riigikohtu määruse 3-1-1-22-17 (punkt 50) kohaselt on TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldatav „üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel,“ st et TsMS § 371 lg 2 p-i 2 „alusel asja menetlusse võtmise üle 2 Ibid., lk 1041. 3 Ibid., lk 1042. 4 Ibid. 3  otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust.“ Seega saab kohtule hageja poolt oma õiguste pahatahtliku kasutamise tuvastamisel asjakohaseks meetmeks olla üksnes hagi läbivaatamata jätmine. Teatud juhtudel võib kohtule ebaõigete andmete esitamine või oluliste asjaolude mahavaikimine kaasa tuua ka kriminaalvastutuse, sest kohtu eksitamine eesmärgil saavutada lahendi tegemine enda kasuks, on kuritegu (seda käsitletakse kolmnurkkelmuse eriliigina (KarS § 209)). Juhul kui rikkumine avastatakse enne lahendi tegemist, võib tegemist olla kelmuse katsega.5 Kuivõrd artikli 7(2) näol on tegemist miinimum harmoneerimist nõudva sättega, mis tähendab, et see sätestab minimaalse ettekirjutuse, mida on siseriiklikult võimalik põhjendatud juhtudel laiendada, võib asjaolu, et Eesti tsiviilkohtumenetluses on kohtul aktiivne roll tuvastamaks hea usu põhimõtte rikkumine, lugeda direktiiviga kooskõlas olevaks. Seda saab pidada direktiivist tulenevalt kostja kaitse laiendamiseks tsiviilkohtumenetluses. Art 8 lg 1 Ei - Vt TsÜS § 146 lg 1, § 146 lg 4, § 147 lg 1 lause 2, § 150 lg 1, § 150 lg 3, 5. jagu. Kuivõrd direktiivi art 8(1) kohaselt on liikmesriikidel endil võimalik otsustada, kuidas reguleerida aegumistähtaja kulgema hakkamine, aegumistähtaja kestus ja tingimused ning see, mille alusel selle kulgemine katkestatakse või peatatakse, ei ole põhjust kehtivat riigisisest regulatsiooni muuta ega vajadust seda täiendada. Eelkõige tingitult, et Euroopa Komisjoni mitteametlike selgituste kohaselt võiks riigisisese regulatsiooni puhul tegemist olla pigem subjektiivse kui objektiivse aegumistähtajaga. Kehtiva riigisisese õiguse kohaselt on aegumistähtaja kulgema hakkamine subjektiivne. 5 V. Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne (2017), lk 183–184. 4 Art 8 lg 2 Ei - Vt TsÜS § 146 lg 1, § 146 lg 4, § 150 lg 1 ja § 150 lg 3. Euroopa Komisjoni mittematlike selgituste kohaselt reguleerib direktiivi art 8 lg 2 tava- aegumistähtaega, mitte absoluutset ja seetõttu võivad liikmesriigid säilitada oma riigisisese regulatsiooni, mille kohaselt on kehtestatud pikem kui 6-aastane absoluutne aegumistähtaeg. Art 9 lg 1 Ei - Vt TsMS § 38 lg 1 p 6, § 41 lg-d 1-3, § 59 lg 11–3, 302 lg 6, ATS § 55. Direktiivi art 9 lg 1 nõuab ärisaladuse kaitset kohtumenetluses üksnes juhul, kui menetluses oleva hagi esemeks on ärisaladuse seadusevastane omandamine, kasutamine või avaldamine. Eelpoolviidatud sätted annavad aga ärisaladusele kohtumenetluses laiema kaitse, kuivõrd kaitse ei olene sellest kas hagi ese kujutab endast ärisaladust või on ärisaladus menetlusse kaasatud üksnes tõendina. Direktiivi art 9(1) punktides (a–b) toodud ärisaladuse hoidmise kohustuse lõppemist tähistavaid asjaolusid ei pea seadusesse eraldi sisse viima, kuivõrd saladuse hoidmise kohustuse aluseks on TsMS § 38 lg 1 p-st 6 tulenev vajadus ärisaladust kaitsta. Juhul kui ärisaladus lakkab olemast ärisaladus, ei saa selle osas saladuse hoidmise kohustus kehtida. Art 9 lg 2 Ei - TsMS § 59 lg-d 11–3, § 38 lg 1 punkt 6, TsMS § 452 lg 6, § 462 lg 4. Kuivõrd direktiivi 2014/104/EL ülevõtmiseks kavandatud eelnõu tagasisides väljendas Riigikohus selgelt seisukohta, et tsiviilkohtumenetluse üldiseid põhimõtteid ja korraldust arvestades on konfidentsiaalsusringide kasutamine äärmiselt problemaatiline, ei ole mõtet siinkohal vastavat regulatsiooni aasta hiljem uuesti välja pakkuda. Kuigi käesoleva direktiivi art 9(2) näeks ette (sealjuures andes võimaluse, mitte kohustuse) eelmisel aastal väljapakutust veidi leebema konfidentsiaalsusringide regulatsiooni, on oma olemuselt siiski tegemist samaväärsega. 5  Art 9 lg 3 Ei - Tegemist on üldise põhimõttega, millest tuleb direktiivi alusel riigisiseste normide kavandamisel lähtuda. Art 9 lg 4 Ei - Tegemist on üldise põhimõttega, millest tuleb direktiivi alusel riigisiseste normide kavandamisel lähtuda. Art 10 lg 1 Jah, üksnes Eelnõu § 13 Art 10 lg 1 punkti c osas vt eelnõu art 10 lg 1 punkt 2 seletuskirjas toodud selgitust. punkt c Art 10 lg 1 punktid a ja b on kaetud kehtiva TsMS § 378 lg 1 punktidega 3 ja 10. TsMS § 378 lg 1 punkt 3 näeb hagi tagamise abinõuna ette kostjal teatud tehingute ja toimingute tegemise keelamise ning punkt 10 võimaldab kohtul vajadusel punktis 3 toodut vastavalt kaasuse asjaoludele mugandada.6 Seejuures saab punkti 3 „alusel […] keelata kõiki muid tehinguid ja toiminguid peale käsutamise.“7 Kuivõrd direktiivi art 10 lg 1 punktides a ja b loetletud esialgsed meetmed endast käsutamist, st vara võõrandamist ja koormamist, ei sisalda, katab TsMS § 10 lg 1 punkt 3 riigisiseselt mõlemad direktiivi alapunktid. Art 10 lg 2 Jah Eelnõu § 13 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. punkt 4 Art 11 lg 1 Ei - TsMS § 381 lg 2. TsMS § 381 lg 2 näeb ette kohustuse põhistada hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid. TsMS § 235 kohaselt tähendab põhistamine väite põhjendamist selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. „Põhistamise instituudiga on seadusandja loonud tõendamise eriliigi, mille eesmärk on faktiliste asjaolude tõendamise lihtsustamine […] nii väite esitaja kui ka väidet hindava kohtu perspektiivist.“8 Arvestades, et direktiivi kohaselt peaks kohtul olema võimalus nõuda mõistlikkuse piires kättesaadavate tõendite esitamist, on Eesti kehtiv õigus direktiivi art-i 11 lg-ga 1 kooskõlas. Art 11 lg 1 punktide a-c ülesloetlemine seaduses 6 TsMS § 378 punktis 10 toodud „[d]iskretsiooniõiguse sisustamisel on kohtud seotud mh hagi tagamise instituudi üldise olemuse ning piirangutega, mis on välja kujunenud kohtupraktikas. Samuti peaks TsMS § 378 lg 1 p[unkt] 10 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõul olema vähemalt üldjuhul üldine seos lg 1 p[unkti]des 1-9 sätestatud abinõudega […].“ (Riigikohtu lahend 3-2-1-101-14, punkt 13). 7 V. Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik II, Kommenteeritud väljaanne, 2017, lk 550. 8 V. Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik I, Kommenteeritud väljaanne, 2017, lk 1287. 6  täidaks seega üksnes didaktilist eesmärki, mida ei ole kehtiva HÕNTE kohaselt kombeks ega ka vajalik teha, kuivõrd selleks, et põhistada hagi tagamise abinõu kasutamise vajalikkust, on selge, et kohtule oleks vaja arusaadavaks teha just artikli punktides toodud asjaolud. Art 11 lg 2 Jah, v.a art Eelnõu § 8 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. 11 lg 2 punkt h Direktiivi artikli 11 lõike 2 punkti h ei ole vaja eraldiseisvalt riigisiseses õiguses sätestada, kuivõrd põhiõiguste kaitse ja kohtuvõimu kohustus neid järgida tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 14. Art 11 lg 3 Ei - Vt TsMS § 382 lg 1 ja 2 ning § 386 lg 2. Art 11 lg 4 Jah Eelnõu § 13 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. punkt 3 Art 11 lg 5 Jah Eelnõu § 13 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. punktid 5 ja 6 Art 12 lg 1 Jah Eelnõu § 6 lg 1 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. Art 12 lg 2 Jah Eelnõu § 6 lg 1 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. punkt 3 Art 12 lg 3 Ei - Direktiivi artikkel 12 lg 3 näeb liikmesriikidele ette võimaluse sätestada, et kohtud saaksid ärisaladust kahjustavate kaupade turult kõrvaldamise otsust tehes otsustada, et kaubad antakse üle heategevusorganisatsioonile. Analoogse võimaluse loomise üle on Eestis diskuteeritud ka varasemalt (nt PPA poolt konfiskeeritud kaubad). Kuivõrd siiani ei ole seadusandja, hinnates erinevaid probleemkohti, sellist võimalust loonud, hoidume ka siin vastavasisulise regulatsiooni väljapakkumisest. Juhul kui Justiitsministeeriumile laekunud tagasisides aga väljendub vajadus selliseks regulatsiooniks, oleme valmis seda looma. Art 12 lg 4 Jah, üksnes Eelnõu § 6 lg 6 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. esimene lause Direktiivi art 12 lg 4 teise lause kohaselt ei tohi ühegi direktiivis ettenähtud täiendava õiguskaitsevahendi kasutamine mõjutada õigustatud isikule tekkinud kahju hüvitamist. Tulenevalt VÕS § 101 lg-st 2 võib õigustatud isik ehk võlausaldaja kasutada üheaegselt 7  kõiki õiguskaitsevahendeid, mida on võimalik üheaegselt kasutada, eelkõige kahju hüvitamist. Sellest tulenevalt on kehtiv Eesti õigus direktiivi art 12 lg 4 teise lausega kooskõlas. Art 13 lg 1 Jah, v.a Eelnõu § 6 lg-d Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. direktiivi art 2 ja 3 13 lg 1 punkt Direktiivi artikli 13 lõike 1 punkti h ei ole h vaja eraldiseisvalt riigisiseses õiguses sätestada, kuivõrd põhiõiguste kaitse ja kohtuvõimu kohustus neid järgida tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 14. Art 13 lg 2 Ei - Vt TsMS § 221. Art 13 lg 3 Jah Eelnõu § 6 lg-d Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. 4 ja 5 Art 14 lg 1 Ei - Vt VÕS § 115 lg 1, § 1043, § 127 lg 1. Direktiivi art-i 14 lg 1 teise taande kohaselt on liikmesriikidel võimalus kehtestada töötajatele erand, mille kohaselt juhul, kui töötaja on hooletusest seadusevastaselt saanud, kasutanud või avaldanud tööandja ärisaladuse, oleks tema vastutus tekkinud kahjule piiratud. Kehtiva TLS § 22 lg 1 ja § 6 lg 3 ning Riigikohtu praktika (vt nt Riigikohtu lahend 3-1-1-46-09 p 10.2) kontekstis on töötaja hooletus ärisaladuse seadusevastasel kasutamisel ja avaldamisel suuresti võimatu, kuivõrd tööandjal on kohustus töötajale arusaadavalt teatavaks teha saladusena määratud teave, tehes seda nt töölepingus või sisekorraeeskirjas. Vastasel juhul töötajale TLS § 22 lg-st 1 tulenev saladuses hoidmise kohustus ei kehti. Kirjeldatust jäävad küll välja olukorrad, mida saab käsitleda kui „õnnetusjuhtumeid“, nt töötaja unustab tööandja ärisaladust sisaldavad dokumendid avalikku kohta, kuid kuna vastavateks juhtumisteks erandi kehtestamist ei ole siiani mõistlikuks peetud, ei näe direktiivi ülevõtmiseks mõeldud eelnõu ja seletuskirja koostajad selleks vajadust ka nüüd. Art 14 lg 2 Jah Eelnõu § 7 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. Tulenevalt direktiivi art 14 lg 1 esimesest taandest peab kahju hüvitise suurus vastama 8  ärisaladuse seadusevastase saamise, kasutamise ja avaldamisega tekitatud tegeliku kahju suurusele. Tegeliku kahju hüvitamine direktiivi art 14 lg 1 tähenduses selle preambuli punkti 30 kohaselt peaks kannatanu panema „[…] olukorda, milles ta oleks olnud juhul, kui sellist tegevust ei oleks toimunud […]“. Seega võib öelda, et direktiivist tulenev kahju hüvitamine kannab sama eesmärki, mis kehtiva VÕS § 127 lg 1 kohane kahju hüvitamine, ehk teisisõnu selles osas on Eesti õigus direktiiviga kooskõlas. Direktiivi kohane kahju hüvitamine hõlmab endas aga ka teist eesmärki, milleks selle preambuli punkti 30 kohaselt on vältida olukorda, kus rikkuja „saaks sellisest tegevusest kasu“ ehk direktiivi art-i 14 lg-st 2 tulenevalt tuleb kahjuhüvitise suuruses arvestada „rikkuja saadud ebaõiglast tulu“. Kontseptsiooniliselt ei kuulu selline käsitlus kahju hüvitise juurde, kuivõrd tegemist ei ole kannatanule tekkinud kahjuga, vaid rikkuja alusetu rikastumisega kannatanu arvelt. Selliseks puhuks on kannatanul Eesti õiguse kohaselt võimalus esitada enda õiguse rikkumise teel omandatu väljaandmisele suunatud alusetu rikastumise nõue VÕS § 1037 lg 1 alusel. Art 15 lg 1 Jah Eelnõu § 10 lg 1 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitust. Art 15 lg 2 Ei - Kuivõrd direktiivi art-le 9 vastavad sätted on kehtivas Eesti õiguses juba osaliselt olemas või siis art-i 9 pinnalt loodavad, ei ole art-i 15 lg 2 kohast sätet eraldiseisvalt vaja, sest kohus hindab kõiki riigisiseseid norme koosmõjus ja tõlgendab neid kooskõlas direktiivi ja selle eesmärkidega. Art 15 lg 3 Jah Eelnõu § 10 lg 2 Vt eelnõu seletuskirjas toodud selgitusi. Art 16 lg 1 Ei - Vt art 9 osas eelnõu § 11 lg-t 1 ja art-te 10 ja 11 osas TMS §-i 183. Art 17 Ei - Tegemist on sättega, mis reguleerib Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahelist teabevahetust direktiivi ülevõtmisel ja hilisemal rakendamisel. Art 18 lg 1 Ei - Tegemist on sättega, mis seab kohustuse Euroopa liidu Intellektuaalomandi Ametile, mitte liikmesriikidele. 9 Art 18 lg 2 Ei - Tegemist on sättega, mis seab kohustuse Euroopa Komisjonile, mitte liikmesriikidele. Art 18 lg 3 Ei - Tegemist on sättega, mis seab kohustuse Euroopa Komisjonile, mitte liikmesriikidele. Art 19 lg 1 Ei - Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele direktiivist tulenevate sätete ülevõtmistähtaja. Art 19 lg 2 Ei - Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile direktiivi ülevõtvate riigisiseste sätete teksti. Art 20 Ei - Sätestab direktiivi jõustumise. Art 21 Ei - Sätestab direktiivi adressaadid. 10  EELNÕU Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala (1) Käesoleva seadusega sätestatakse ebaausa konkurentsi keeld ja selle rikkumisest tulenevad nõuded ning nende menetlemise kord. (2) Käesolevas seaduses ettenähtud tsiviilkohtumenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. 2. peatükk Ebaaus konkurents § 2. Ebaausa konkurentsi keeld (1) Ebaaus konkurents on ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sealhulgas: 1) eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema toote või teenuse (edaspidi kaup) halvustamine; 2) ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine ja avaldamine; 3) konkurendi töötaja või esindaja ärakasutamine. (2) Ebaaus konkurents on keelatud. (3) Reklaamina käsitatava eksitava, ebaausa või halvustava teabe puhul rakendatakse reklaamiseaduse sätteid. § 3. Eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine (1) Eksitav teave on ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. (2) Keelatud on eksitava teabe avaldamine või avaldamiseks esitamine või tellimine kas enda või kaubaturul osaleva teise ettevõtja, tema kauba või töövahendi kohta, välja arvatud teabe avaldamine, kui avaldajalt on sellise teabe avaldamine tellitud või avaldaja ei vastuta teiste poolt temale esitatud teabe õigsuse eest. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete all mõistetakse eelkõige teavet pakutavate kaupade päritolu, omaduste, valmistamisviisi, hankimisviisi või -allikate, hinna, tariifi, allahindluse, auhindamise, müügi põhjuste ja varude suuruse ning ettevõtja eesõiguste, finantsseisundi ja muude omaduste kohta. § 4. Ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine ja avaldamine (1) Ärisaladus on teave, mis vastab järgmistele tingimustele: 1) see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad; 2) sellel on kaubanduslik väärtus oma salajasuse tõttu ja 3) selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. (2) Ärisaladuse saamine selle üle seaduslikku kontrolli omava isiku nõusolekuta on ebaseaduslik, kui selleks on kasutatud: 1) loata juurdepääsu dokumentidele, asjadele, materjalidele, ainetele või elektroonilistele failidele, mis on ärisaladuse üle seaduslikku kontrolli omava isiku kontrolli all ja mis sisaldavad 1 ärisaladust või millest saab ärisaladuse tuletada, või nende omavolilist valdamist või kopeerimist või 2) muid toiminguid, mida konkreetsete asjaolude korral peetakse ausa kaubandustavaga vastuolus olevana. (3) Ärisaladuse kasutamine või avaldamine selle üle seaduslikku kontrolli omava isiku nõusolekuta on ebaseaduslik, kui seda teeb isik, kes: 1) on ärisaladuse saanud ebaseaduslikult käesoleva paragrahvi lõike 2 tähenduses; 2) rikub kohustust ärisaladust mitte avaldada või 3) rikub ärisaladuse kasutamise piiramise kohustust. (4) Ärisaladuse saamine, kasutamine või avaldamine on ebaseaduslik ka juhul, kui isik selle saamise, kasutamise või avaldamise ajal teadis või pidi teadma, et ärisaladus on saadud otse või kaudselt teiselt isikult, kes kasutas ärisaladust või avaldas selle ebaseaduslikult käesoleva paragrahvi lõike 3 tähenduses. (5) Sellise kauba tootmist, pakkumist või käibesse laskmist, mille väljatöötamise, omaduste, toimimise, tootmise või turustamise puhul saadakse olulist kasu ebaseaduslikult saadud, kasutatud või avaldatud ärisaladusest (edaspidi ärisaladust kahjustav kaup), või ärisaladust kahjustava kauba sellisel eesmärgil importimist, eksportimist või ladustamist peetakse samuti ärisaladuse ebaseaduslikuks kasutamiseks, kui seda teinud isik teadis või pidi teadma, et ärisaladust on kasutatud ebaseaduslikult käesoleva paragrahvi lõike 3 tähenduses. (6) Ärisaladuse saamist, kasutamist või avaldamist ei loeta ebaseaduslikuks juhul, kui see on vajalik, et: 1) avalikustada avalike huvide kaitsmise eesmärgil ebaseaduslik tegu; 2) töötaja saaks töötajate esindaja kaudu kaitsta oma õigusi ja huve, tingimusel et töötaja poolt esindajale ärisaladuse avaldamine on vajalik esindaja pädevuses olevate ülesannete täitmiseks või 3) kaitsta tunnustatud õigustatud huvi. § 5. Teise ettevõtja töötaja või esindaja ärakasutamine Konkurendi töötaja või esindaja ärakasutamine on tema mõjutamine tegutsema mõjutaja või kolmanda isiku huvides. 3. peatükk Ärisaladuse kaitse § 6. Ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise ja avaldamise keelamine (1) Kui kohustuse rikkumine või kahju õigusvastane tekitamine seisneb ärisaladuse ebaseaduslikus saamises, kasutamises või avaldamises, võib isik, kelle õigusi rikuti, nõuda: 1) ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise või avaldamise lõpetamist või keelamist; 2) ärisaladust kahjustava kauba tootmise, pakkumise või käibesse laskmise või sellisel eesmärgil importimise, eksportimise või ladustamise keelamist; 3) ärisaladust kahjustava kauba suhtes mõistlike abinõude rakendamist, muu hulgas ärisaladust kahjustava omaduse eemaldamist või ärisaladust kahjustava kauba hävitamist, tagasivõtmist või eemaldamist turult, eeldusel et turult eemaldamine ei kahjusta ärisaladuse kaitsmist; 4) ärisaladust sisaldava või endast ärisaladust kujutava dokumendi, eseme, materjali, aine, elektroonilise faili või selle osa hävitamist või endale üleandmist. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõudeid võib esitada, kui see on proportsionaalne, arvestades muu hulgas: 1) ärisaladuse väärtust või selle muid erijooni; 2) ärisaladuse kaitsmiseks võetud meetmeid; 3) viisi, kuidas rikkuja on ärisaladuse saanud, seda kasutanud või selle avaldanud; 4) ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise või avaldamise mõju; 2 5) poolte õigustatud huve ja mõju, mida käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud abinõude rakendamine neile avaldaks; 6) kolmanda isiku õigustatud huve ja 7) avalikku huvi. (3) Kui kohus piirab ajaliselt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud abinõude rakendamist, peab nende kestus olema piisav, et kõrvaldada igasugune kaubanduslik või majanduslik eelis, mille rikkuja sai ärisaladuse ebaseaduslikust saamisest, kasutamisest või avaldamisest. (4) Isik, kelle suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud abinõude rakendamist nõutakse, võib taotleda kohtult, et abinõude rakendamise asemel kohustatakse teda maksma isikule, kelle õigusi rikuti, rahalist hüvitist, kui: 1) ta ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise või avaldamise ajal ei teadnud ega pidanudki teadma, et ärisaladus on saadud teiselt isikult, kes kasutas ärisaladust või avaldas selle ebaseaduslikult; 2) abinõude rakendamisest tekiks talle ebaproportsionaalselt suur kahju ja 3) rahalist hüvitist võib pidada abinõude rakendamist taotlenud isiku jaoks piisavaks kompensatsiooniks. (5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud rahalise hüvitise maksmise kohustust rakendatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud abinõude rakendamise asemel, ei tohi hüvitis olla suurem kui tasu, mida rikkuja oleks pidanud maksma, kui ta oleks hankinud loa ärisaladuse kasutamiseks ajavahemikus, mil selle kasutamine oleks olnud keelatud. (6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud abinõude rakendamist võib nõuda ärisaladuse ebaseadusliku saaja, kasutaja või avaldaja kulul, välja arvatud juhul, kui see oleks ebamõistlik. § 7. Ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise ja avaldamise korral kahju hüvitamise ulatus (1) Ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise või avaldamise korral kuulub hüvitamisele rikkumisega tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. (2) Kui kahju tekitamine ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise või avaldamisega on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja oleks pidanud maksma, kui ta oleks hankinud loa ärisaladuse kasutamiseks. 4. peatükk Menetlusnormid § 8. Hagi tagamine ärisaladuse ebaseaduslikule saamisele, kasutamisele ja avaldamisele tugineva hagi puhul Ärisaladuse ebaseaduslikule saamisele, kasutamisele ja avaldamisele tugineva hagi tagamisel ja hagi tagava abinõu valikul tuleb muu hulgas arvestada: 1) ärisaladuse väärtust ja selle muid erijooni; 2) ärisaladuse kaitsmiseks võetud meetmeid; 3) viisi, kuidas kostja on ärisaladuse saanud, seda kasutanud või selle avaldanud; 4) ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise või avaldamise mõju; 5) poolte õigustatud huve ja mõju, mida hagi tagamine või tagamata jätmine neile avaldaks; 6) kolmanda isiku õigustatud huve ja 7) avalikku huvi. § 9. Hagi tagamise asendamine raha maksmisega ärisaladuse ebaseaduslikule kasutamisele tugineva hagi puhul 3 (1) Ärisaladuse ebaseaduslikule kasutamisele tugineva hagi tagamise määruses võib kohus määrata kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ei kohaldata tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 386 lõikes 3 sätestatut. § 10. Ärisaladuse ebaseaduslikku saamist, kasutamist ja avaldamist puudutava otsuse avaldamise korra kindlaksmääramine (1) Ärisaladuse ebaseaduslikule saamisele, kasutamisele või avaldamisele tugineva hagi puhul võib kohus selle poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, ette näha, et kohtuotsuses sisalduvad andmed tuleb selle poole kulul, kelle kahjuks otsus tehti, kohtu määratud viisil ja korras avalikult teatavaks teha või kohtuotsus osaliselt või täielikult avaldada. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud abinõu rakendamisel ja abinõu valikul tuleb muu hulgas arvestada: 1) ärisaladuse väärtust; 2) viisi, kuidas kostja on ärisaladuse saanud, seda kasutanud või selle avaldanud; 3) ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise või avaldamise mõju; 4) kostja poolt ärisaladuse edasise ebaseadusliku kasutamise ja avaldamise tõenäosust; 5) avalikuks tehtud andmete põhjal füüsilise isiku identifitseerimise võimalikkust ja 6) avalikuks tehtavate andmete õigustatust võrreldes avalikustamisest tekkida võiva kahjuga poole privaatsusele ja mainele. 5. peatükk Rakendussätted § 11. Karistusseadustiku muutmine Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) seadustikku täiendatakse §-ga 3315 järgmises sõnastuses: „§ 3315. Saladuse hoidmise kohustuse rikkumine (1) Kohtu poolt kohaldatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahalise karistusega või kuni üheaastase vangistusega. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega.“; 2) paragrahvi 377 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „§ 377. Ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine ja avaldamine (1) Ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise või avaldamise eest, kui rikkumisega saadud kasu või tekitatud kahju ületab kahtekümmend miinimumpäevamäära, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.“; 3) seadustiku normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.06.2016, lk 1–18).“. § 12. Konkurentsiseaduse muutmine Konkurentsiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduse 7. peatükk tunnistatakse kehtetuks; 4 2) paragrahvist 54 jäetakse välja tekstiosa „ja 7.“; 4) paragrahvi 63 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks; 5) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.06.2016, lk 1–18).“. § 13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 41 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 378 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Ärisaladuse ebaseaduslikule saamisele, kasutamisele või avaldamisele tugineva hagi tagamiseks võib kohus muu hulgas arestida kauba, mille puhul on kahtlus, et selle väljatöötamise, omaduste toimimise, tootmise või turustamise puhul saadakse olulist kasu ebaseaduslikult saadud, kasutatud või avaldatud ärisaladusest, või kohustada sellise kauba välja andma, takistamaks kauba käibesse laskmist või turustamist.“; 3) paragrahvi 383 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „vastaspoolele“ sõnadega „ja kolmandale isikule“; 4) paragrahvi 391 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõnu „teisele poolele“ sõnadega „ja kolmandale isikule“; 5) paragrahvi 391 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „teine pool“ sõnadega „või kolmas isik“; 6) seadustiku normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.06.2016, lk 1–18).“. 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.06.2016, lk 1–18). § 14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 24 tunnistatakse kehtetuks. Eiki Nestor Riigikogu esimees Tallinn, 2018 Algatab Vabariigi Valitsus 5 (allkirjastatud digitaalselt) 6  Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga luuakse ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus. Ebaaus konkurents on kehtiva konkurentsiseaduse 7. peatüki tähenduses kõlvatu konkurents. Eelnõu eesmärk on eraldada kõlvatu konkurentsi regulatsioon konkurentsiseadusest, kuhu see süstemaatiliselt ei sobi, korrigeerida keeleliselt kõlvatu konkurentsi terminit selliselt, et see ühtiks selle ingliskeelse vastega ning võtta Eesti õigusesse üle ärisaladuse kaitse direktiiv (2016/943). Direktiivi ülevõtmise tähtpäev on 09.06.2018. Eelnõu ei muuda sisuliselt kehtivat kõlvatu konkurentsi regulatsiooni muus osas kui ärisaladuse kaitse direktiivist tulenevalt, mille alusel loodud sätted defineerivad ärisaladuse ja selle ebaseadusliku saamise, kasutamise ning avaldamise. Eelnõu kehtestab ärisaladuse kaitseks täiendavad õiguskaitsevahendid ja nõuded, sealjuures õiguse nõuda mittevaralist kahju ja saamata jäänud tulu ka deliktiõigusest tulenevate nõuete puhul. Lisaks taastab eelnõu karistusõigusliku vastutuse kohtumenetluses teatavaks saanud konfidentsiaalse teabe avaldamisele ning laiendab tsiviilkohtumenetluses hagi tagamise regulatsiooni tagatise vastu viisil, et põhjendatud juhtudel peab hageja hagi tagamisel maksma tagatise peale kostja ka kolmandatele isikutele tekkida võiva kahju ulatuses. Seadus jõustub üldkorras. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Käddi Tammiku ([email protected], 620 8243), Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus ([email protected], 620 8210) ja Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Tanel Kalmet ([email protected]). Eelnõu seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Pilleriin Lindsalu ([email protected], 620 8221). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Taima Kiisverk ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga, eelnõu näol on tegemist Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Tulenevalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punktist 2 ei ole eelpool toodust tulenevalt eelnõukohase seaduse väljatöötamiseks koostatud väljatöötamiskavatsust. Eelnõuga muudetakse konkurentsiseadust redaktsioonis RT I, 20.12.2017, 2, karistusseadustikku redaktsioonis RT I 30.12.2017, 29 ja tsiviilkohtumenetluse seadustikku redaktsioonis RT I, 04.07.2017, 31. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest eelnõuga muudetakse ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104 lõike 2 punktis 14 nimetatud kohtumenetluse seadust (TsMS). 1 2. Seaduse eesmärk Eelnõukohase seaduse eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta sätted, mis sisalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.06.2016, lk 1–18; edaspidi direktiiv või ärisaladuse kaitse direktiiv). Kehtiv Eesti õigus ei ole selle direktiiviga kooskõlas, mistõttu on eelnõukohase seaduse eesmärk luua regulatsioon, mis kaitseks ärisaladust ebaseadusliku saamise, kasutamise ja avaldamise eest. Lisaks direktiivi ülevõtmisele on eelnõukohase seaduse eesmärk eraldada kehtivast konkurentsiseadusest (KonkS) kõlvatu konkurentsi regulatsioon (KonkS 7. peatükk), et viia see kehtival kujul eelnõukohasesse eraldiseisvasse seadusesse, kuivõrd süstemaatiliselt ei ole kõlvatut konkurentsi puudutav regulatsioon klassikalise konkurentsiõiguse osa. Kui klassikalise konkurentsiõiguse eesmärgiks on tagada, et konkurents turul üldse toimida saaks, siis kõlvatut konkurentsi puudutava regulatsiooni eesmärgiks on tagada, et äritegevus konkurentide vahel toimuks hea äritava kohaselt. Esimese puhul on loodud riiklik järelevalveasutus, s.o Konkurentsiamet, kes viib turul läbi nii riiklikku kui ka haldusjärelevalvet, teise puhul on tegemist aga pelgalt tsiviilõiguslike normidega, mille kohaldamise eest peab iga turuosaline ise seisma. Sellest tulenevalt ei ole vähemalt käesolevalt konkurentsiseadus kõlvatu konkurentsi keelu ja sellega kaasneva reguleerimiseks sobilik. Vastava regulatsiooni üleviimisel eraldiseisvasse seadusesse muudetakse „kõlvatu konkurentsi“ terminit nii, et see ühtiks keeleliselt selle ingliskeelse vastega „unfair competition“. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb viiest peatükist, millest esimene sisaldab seaduse üldsätteid, teine ebaausa konkurentsi määratlust ja keeldu, kolmas ärisaladuse kaitse norme, neljas menetlussätteid ning viies eelnõukohase seaduse rakendussätteid. Alljärgnevalt avab seletuskiri eelnõus sisalduvate sätete sisu ning vajalikkuse vastavalt eelnõus esitatud järjestusele. Paragrahv 1 § 1 lõige 1 sätestab seaduse reguleerimisala, milleks on ebaausa konkurentsi keelu kehtestamine ning selle rikkumisest tulenevate nõuete ja nende menetlemise korra määramine. Ebaausa konkurentsi keeld ei ole Eesti õiguses uus, vaid on seni samal kujul kehtinud konkurentsiseaduse 7. peatükis kõlvatu konkurentsi keeluna. Kõlvatu konkurentsi regulatsiooni eraldamisel KonkS-st ja ületoomisel eelnõukohasesse seadusesse muudetakse, nagu eelpool öeldud, termin „kõlvatu konkurents“ „ebaausaks konkurentsiks“, et see ühtiks keeleliselt termini ingliskeelse vastega „unfair competition“. Termini keeleline korrektuur sisulist muudatust kehtiva kõlvatu konkurentsi regulatsiooni muus osas kui ärisaladuse kaitse direktiivist tulenevalt kaasa ei too (vt täiendavalt „Seaduse eesmärk“). § 1 lõige 2 sätestab reegli, mille kohaselt kohaldatakse eelnõukohases seaduses kehtestatud tsiviilkohtumenetluse normidele tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatut. Teisisõnu, osas, milles eelnõukohane seadus ei sätesta tsiviilkohtumenetluse erinorme, tuleb kohaldada TsMS-s sätestatud üldnorme. Paragrahv 2 2 § 2 lõike 1 punkt 1 kujutab kehtivat KonkS § 50 lõike 1 punkti 1. Sätet ei ole kehtivaga võrreldes muus osas muudetud, kui termin „kõlvatu konkurents“ on muudetud „ebaausaks konkurentsiks“. § 2 lõike 1 punkt 2 kujutab osaliselt kehtivat KonkS § 50 lõike 1 punkti 2, kuid kehtivaga võrreldes on sätet muudetud. Nimelt sätestab see „konfidentsiaalse teabe kuritarvitamise“ asemel ebaausa konkurentsina direktiivist tulenevalt „ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise ja avaldamise“. Kehtiv KonkS kasutab paralleelselt kahte terminit: „konfidentsiaalne teave“ (peamiselt KonkS 7. peatükk) ja „ärisaladus“ (KonkS § 63). Riigikohus on lahendis 3-2-1-22-07 (p 13) öelnud, et „[…] konkurentsiseaduse konfidentsiaalse informatsiooni mõiste avamisel tuleb kasutada TRIPS-lepingu artikkel 39 punkti 2.“ Lahendis 3-1-1-46-09 (p 10.2) on Riigikohus KonkS § 63 lõikes 1 toodud ärisaladuse definitsiooni kohta öelnud, et tegemist on loeteluga, mis „annab üldise ülevaate ettevõtja võimalike ärisaladuste kohta. Ärisaladuse mõiste sisulisel määratlemisel on võimalik [aga] kasutada TRIPS-lepingu art 39 lg-t 2 […]“ (sama lahendis 3- 2-1-103-08 p 20). Eelnevast võib järeldada, et KonkS-is paralleelselt kasutusel olevad terminid „konfidentsiaalne teave“ ning „ärisaladus“ on sisult samad, sest kannavad endis TRIPS-lepingu artikli 39 lõike 2 tähendust. Seetõttu tuleb direktiivist tulenevalt kehtivas KonkS § 50 lõike 1 punktis 2 kasutatud „konfidentsiaalse teabe kuritarvitamist“ mõista kui „ärisaladuse ebaseaduslikku saamist, kasutamist ja avaldamist“. Kehtiv regulatsioon seega ei muutu, kuivõrd kehtiv „konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine“ kujutabki endast direktiivi tähenduses ärisaladuse ebaseaduslikku saamist, kasutamist ja avaldamist. Lisaks eelpool toodule on kehtivast KonkS § 50 lõike 1 punktist 2 eraldatud „konkurendi töötaja ja esindaja ärakasutamine“, et eelnõukohases seaduses sätestada see eraldi punktina. § 2 lõike 1 punkt 3 kujutab osaliselt kehtivas KonkS § 50 lõike 1 punktis 2 toodud regulatsiooni. Osas, mis kehtiv KonkS § 50 lõike 1 punkt 2 on toodud eelnõukohase seaduse kommenteeritavas sättes (vt täiendavalt eelnõukohase seaduse § 2 lõike 1 punkti 2 selgitust), ei ole seda kehtivaga võrreldes muudetud. § 2 lõike 2 puhul on tegemist kehtiva KonkS § 50 lõikega 2. Sätet ei ole kehtivaga võrreldes muus osas muudetud, kui termin „kõlvatu konkurents“ on muudetud „ebaausaks konkurentsiks“. § 2 lõike 3 puhul on tegemist kehtiva KonkS § 50 lõikega 3. Sätet ei ole kehtivaga võrreldes muus osas muudetud, kui termin „kõlvatu konkurents“ on muudetud „ebaausaks konkurentsiks“. Paragrahv 3 Eelnõukohase seaduse § 3 puhul on tegemist kehtiva KonkS §-ga 51. Sätet ei ole kehtivaga võrreldes muudetud. Paragrahv 4 Eelnõukohase seaduse § 4 reguleerib ärisaladuse ebaseaduslikku saamist, kasutamist ja avaldamist. Erinevalt direktiivist aga ei käsitle eelnõu olukordi, millal ärisaladuse saamist, kasutamist ja avaldamist saab pidada per se seaduspäraseks (vt direktiivi artikkel 3). Seda tingituna asjaolust, et ühe ja sama küsimuse käsitlemine positiivse ja negatiivse regulatsiooni kaudu tekitab olukorra, kus regulatsioon on suletud ja selles mainimata olukorrad jäävad 3 õigussulgu. Seetõttu on mõistlik valida kas üks või teine käsitlus, kuid mitte mõlemad korraga. Kuivõrd väljakujunenud loogika kehtivas Eesti eraõiguses on „kui ei ole keelatud, on lubatud“, on ka käesolev eelnõukohane seadus kavandatud vastavalt. Hinnates aga ärisaladuse saamise, kasutamise või avaldamise seaduspärasust, tuleb riigisisest regulatsiooni tõlgendada direktiivi valguses ning sellest tulenevalt alati lähtuda ka direktiivi artiklist 3, mille peamine eesmärk on luua selgus, et direktiiv ei kehtesta ärisaladusele eksklusiivseid õigusi. Sellest tulenevalt on n- ö iseseisev avastamine, nt toote pöördprojekteerimine, lubatud. Kuigi ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine ja avaldamine kuulub nii kehtiva õiguse kui ka eelnõukohase seaduse kohaselt ebaausa konkurentsi alla ja on seetõttu keelatud, ei ole ärisaladuse kuritarvitamise täiendavaks eelduseks, lisaks kommenteeritavas sättes toodule konkureerimine. See tähendab, et ärisaladust võib ebaseaduslikult saada, kasutada ja avaldada ka isik, keda ei saa pidada ärisaladuse üle seaduslikku kontrolli omava isiku konkurendiks. Kommenteeritava sätte kohaselt ei ole ärisaladuse kuritarvitamise puhul oluline ka selle eesmärk, nt kasumi saamine vms. § 4 lõige 1 defineerib termini ärisaladus vastavalt direktiivi artikli 2 punktile 1. Kuigi kehtiv õigus ei sisalda endas kirjapandult ärisaladuse definitsiooni, ei loo kavandatud eelnõukohase seaduse § 4 lõige 1 kehtivasse õiguskorda midagi uut, sest direktiivis toodud definitsioon on identne kehtiva TRIPS-lepingu1 artikli 39 lõikes 2 toodud mõistega, mida Riigikohus on ka seni ärisaladuse sisustamisel kasutanud. Nimelt, kehtiv KonkS kasutab paralleelselt kahte terminit: konfidentsiaalne teave (peamiselt KonkS 7. peatükk) ja ärisaladus (KonkS § 63). Riigikohus lahendis 3-2-1-22-07 (punkt 13) on öelnud, et „[…] konkurentsiseaduse konfidentsiaalse informatsiooni mõiste avamisel tuleb kasutada TRIPS-lepingu artikkel 39 punkti 2.“ Lahendis 3-1-1-46-09 (punkt 10.2) on Riigikohus KonkS § 63 lõikes 1 toodud ärisaladuse definitsiooni kohta öelnud, et tegemist on üksnes loeteluga, mis „annab üldise ülevaate ettevõtja võimalike ärisaladuste kohta. Ärisaladuse mõiste sisulisel määratlemisel on võimalik [aga] kasutada TRIPS-lepingu art 39 lõiget 2 […]“ (sama lahendis 3-2-1-103-08, punkt 20). Seega kehtivas KonkS-is paralleelselt kasutusel olevad terminid konfidentsiaalne teave ning ärisaladus on oma sisult samad ning kannavad endis TRIPS-lepingu artikkel 39 lõike 2 tähendust. Sellest tulenevalt võib öelda, et direktiivis defineeritud ärisaladuse mõiste on Eesti õiguskorras juba varem juurdunud. Põhjus, miks juba õiguskorras juurdunud definitsioon eelnõukohasesse seadusesse on kavandatud, on tingitud asjaolust, et direktiivi ülejäänud sätetest tulenevalt on seaduses siiski vaja selget ärisaladuse mõiste defineerimist. Sarnaselt kehtiva õigusega ei ole ka direktiivi kohane ärisaladus avalikustamisele kuuluv või avalikustatud teave, sest direktiivi preambuli punkti 11 kohaselt „[…] ei […] mõjuta [direktiiv] selliste liidu ega liimesriikide õigusnormide kohaldamist, mille alusel nõutakse teabe, sealhulgas ärisaladuste avalikustamist üldsusele või riigiasutustele. Samuti ei tohiks see mõjutada selliste õigusnormide kohaldamist, mis võimaldavad riigiasutustel koguda teavet oma ülesannete täitmiseks või mis võimaldavad kõnealustel riigiasutustel asjaomase teabe edasist avalikustamist üldsusele või nõuavad neilt sellist avalikustamist.“ Seega juhul, kui mõni muu kehtiv seadus määrab teabe avalikuks, tuleb seda käsitleda erinormina eelnõukohases seaduses toodud ärisaladuse normide suhtes. Kuigi nii Konkurentsiamet kui ka Eesti Advokatuuri äriõiguse ja konkurentsiõiguse komisjonid on väljendanud vajadust säilitada kehtivas KonkS § 63 lõikes 1 toodud näitlik loetelu ettevõtja võimalikest ärisaladustest, et vältida potentsiaalseid ebamugavusi, ei näe eelnõu koostajad, 1 Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping, RT II 1999, 22, 123. 4 arvestades direktiivi eesmärke, selleks võimalust. Oma olemuselt kujutaks näitlik loetelu sarnaselt kehtiva KonkS § 63 lõikega 1 alternatiivset definitsiooni, mitte indikatsiooni, mistõttu tekitaks see üksnes valearusaama, et näidisloetelus toodud näited seaduse kohaselt igal juhul ärisaladuseks osutuvad, kuigi tegelikkuses peaks näitlikus loetelus toodut alati ärisaladuse definitsiooni kohaselt hindama. Selline käsitlus läheks vastuollu direktiiviga. § 4 lõige 2 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 4 lõike 2. Eelnõukohase seaduse § 4 lõige 2 punkt 1 käsitleb seega olukordi, kus isik teeb ärisaladuse saamiseks ühepoolseid samme, nt vargus või häkkimine ning § 4 lõige 2 punkt 2 n-ö catch-all-sättena kõiki muid olukordi, mis on vastuolus ausa kaubandustavaga. Aus kaubandustava seejuures on mõiste, mida kasutab ka TRIPS-lepingu artikkel 39 lõige 2 ja mille osas sisaldab leping ka joonealuse märkusena näiteid sellest, mida saab pidada ausa kaubandustavaga vastuolus olevaks tegevuseks. § 4 lõige 3 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 4 lõike 3 ja käsitleb seega ärisaladuse ebaseaduslikku kasutamist ning avaldamist nii isikute poolt, kes on selle saanud ebaseaduslikult (§ 4 lõike 3 punkt 1), kui ka isikute poolt, kes on ärisaladuse saanud küll seaduspäraselt, nt töötaja töölepingust tulenevate kohustuste täitmisel, kuid rikuvad selle saladuses hoidmise kohustust (§ 4 lõike 3 punkt 2) või kasutuspiirangut (§ 4 lõike 3 punkt 3). § 4 lõige 4 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 4 lõike 4 ja käsitleb seega ärisaladuse ebaseaduslikku saamist, kasutamist ja avaldamist kolmanda isiku kaudu, st juhte, kus ärisaladus on saadud kolmandalt isikult, kes kasutas või avaldas selle ebaseaduslikult. Sätte eesmärk on kaitsta heauskseid isikuid, kes ei teadnud ega pidanudki teadma, et said ärisaladuse kolmandalt isikult, kes kasutas või avaldas selle ebaseaduslikult. Seejuures on aga oluline, et juhul, kui nimetatud heauskne isik saab peale ärisaladuse saamist siiski teada selle saamise, kasutamise ja/või avaldamise ebaseaduslikkusest, hakkab ta vastutama sellele hetkele järgneva ärisaladuse kasutamise ja/või avaldamise eest. Teisisõnu, kirjeldatud olukorras saab ärisaladuse saamist heauskse isiku poolt pidada seaduspäraseks, kuid hetkest, mil temani jõuab teadmine, et isik, kellelt ta ärisaladuse sai, ei käitunud seaduskohaselt, muutub ka tema enda poolt sellest hetkest ärisaladuse kasutamine ja/või avaldamine ebaseaduslikuks ning ta vastutab sellega tekitatud kahju eest. Selline vastutus EL-i seadusandja algse tahte kohaselt ei laiene kaupadele, mis on toodetud enne eelpool kirjeldatud hetke, kuivõrd majanduslikust aspektist, arvestades pikki tarnekette ja automaatset vastutust heas usus toodetud ja turustatud kaupade puhul, oleks vastupidine häiriv ja ebaproportsionaalne (vt täiendavalt dokumenti 8461/14 ADD 1, lk 6). § 4 lõige 5 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 4 lõike 5, mille eesmärgiks on sarnaselt eelnõukohase seaduse § 4 lõikega 4 kaitsta heauskseid isikuid. St et isikud, kes toodavad, pakuvad või lasevad käibesse kaupa, mis kahjustavad kellegi teise seadusliku kontrolli alla kuuluva ärisaladusega kaasnevaid õigusi, või impordivad, ekspordivad või ladustavad sellist kaupa eeltoodud eesmärgil, ei vastuta tekitatud kahju eest juhul, kui see isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et eelpool nimetatud tegevus kujutab endast ärisaladuse ebaseaduslikku kasutamist. Sarnaselt eelnõukohase seaduse § 4 lõikega 4 saab sellisel juhul ärisaladuse saamist heauskse isiku poolt pidada seaduspäraseks, kuid hetkest, mil temani jõuab teadmine, et tema eelpool kirjeldatud tegu kujutab endast ärisaladuse ebaseaduslikku kasutamist, muutub vastav ärisaladuse edasine kasutamine tema poolt ebaseaduslikuks. Selline vastutus EL seadusandja algse tahte kohaselt ei laiene kaupadele, mis on toodetud enne eelpool kirjeldatud hetke, kuivõrd majanduslikust aspektist, arvestades pikki tarnekette ja automaatset vastutust heas usus toodetud ja turustatud kaupadele, oleks vastupidine häiriv ja ebaproportsionaalne (vt täiendavalt dokumenti 8461/14 ADD 1, lk 6). § 4 lõige 6 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 5 ja näeb seega ette erandid, mille esinemisel ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine ja/või avaldamine ei too kaasa 5 tsiviilõiguslikku vastutust. Teisisõnu, eelnõukohase seaduse § 4 lõige 6 sätestab materiaalõiguslikud nõuet välistavad eeldused. Tegemist on eranditega, mis vabastavad ebaseadusliku tegevusega kaasnevast vastutusest, kuid mis ei anna õigust edaspidi ärisaladust ebaseaduslikult kasutada ja/või avaldada. Tulenevalt direktiivi preambuli punkti 20 teisest lausest sisaldab direktiivi artikkel 5 ja sellest tulenevalt ka eelnõukohase seaduse § 4 lõige 6 n- ö vajalikkuse testi (ing necessity test), mida Euroopa Komisjoni mitteametlike selgituste kohaselt tuleks direktiivi sätete koosmõjus tõlgenduse tulemusel (direktiivi artikli 11 lõike 2 punkti e ja artikli 13 lõike 1 punkti e analoogia) läbi viia, arvestades mõlema poole huve, st mitte üksnes kostja, vaid ka hageja huve. Direktiivi artikkel 5 punkt a ei vaja eelnõu koostajate hinnangul eraldiseisvat riigisisest sätet, kuivõrd Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lõike 1 teise lause kohaselt on Euroopa Liidu aluslepingud, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta, Eesti õiguse üks osa. Sellest tulenevalt ei pea hartas sisalduvaid põhimõtteid ja õigusi eraldi Eesti riigisisestesse õigusaktidesse ümber kirjutama. Lisaks, direktiivi artikli 5 punkti a algne eesmärk oli Euroopa Komisjoni mitteametlike selgituste kohaselt kinnitada, et direktiiv ei oma mingit mõju varem kehtinud kõrgemalseisvatele õigusaktidele. Direktiivi artikkel 5 punkt b ja sellest tulenevalt ka eelnõukohase seaduse § 4 lõike 6 punkt 1 sätestab n-ö vilepuhumise (ing whistle-blower) erandi. Erand kohaldub kahe kumulatiivse eelduse täitumisel: (i) ärisaladus on saadud, kasutatud või avaldatud selleks, et avalikustada ebaseaduslik tegu ja (ii) ebaseaduslik tegu on avalikustatud selleks, et kaitsta avalikku huvi. Potentsiaalne raskus seejuures tekib olukorras, kus vilepuhuja on ekslikult arvanud, et ta avalikustab ebaseadusliku teo avaliku huvi kaitseks, sest direktiivi preambuli punkti 20 kohaselt peaks sellisel juhul hindama vilepuhuja heausksust ja teisalt ärisaladuse üle õiguslikku kontrolli omava isiku huve. Euroopa Komisjoni mitteametlike selgituste kohaselt peaksid viidatud olukorras kaasuse asjaolud toetama heauskse vilepuhuja veendumust, et tegemist on avaliku huvi kaitsmise eesmärgil avalikustatud ebaseadusliku teoga. Direktiivi artikkel 5 punkt c ja seeläbi ka eelnõukohase seaduse § 4 lõike 6 punkt 2 rakendub Euroopa Komisjoni mitteametlike selgituste kohaselt üksnes ärisaladuse ebaseaduslikule avaldamisele, mitte aga töötajapoolsele ärisaladuse saamisele ja kasutamisele, nagu sellele viitab lõike 6 sissejuhatav lauseosa. Eelnõukohase seaduse § 4 lõike 6 punktis 3 kasutatud termin „tunnustatud õigustatud huvi“ ei ole direktiivis defineeritud, mistõttu eelnõu koostajatel pole võimalik seda avada, kuivõrd tegemist on määratlemata õigusmõistega. Euroopa Komisjoni mitteametlike selgituste kohaselt võiks aga „õigustatud huvi“ praktikas ühe näitena avalduda selles, kui töötaja oma advokaadi juures õigusnõustamise käigus peab adekvaatse nõu saamiseks avaldama tööandja ärisaladuse. See tähendab, et „tunnustatud õigustatud huvi“ EL-i seadusandja algse tahte kohaselt võib endast kujutada ka eraisiku õigustatud huve. Paragrahv 5 Eelnõukohase seaduse § 5 puhul on tegemist kehtiva KonkS § 52 lõikega 2. Sätet ei ole kehtivaga võrreldes muudetud. Paragrahv 6 § 6 lõige 1 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 12 lõiked 1 ja 2 ning näeb seega ette nõuded, mis on õigustatud isiku poolt kasutatavad ärisaladuse ebaseaduslikul saamisel, kasutamisel ja/või avaldamisel. Tegemist on nõuetega, mida saab kasutada nii lepingulise 6 kohustuse rikkumise tagajärjel kui ka õigusvastase ehk lepinguvälise kahju tekitamise juhtudel. Lisaks kõnesolevas sättes toodud nõudeid on õigustatud isikul võimalus kasutada ka kõiki teisi asjakohaseid võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid ning nõudeid ehk teisisõnu tegemist on täiendavate nõuetega. Euroopa Komisjoni mitteametlike selgituste kohaselt hõlmab direktiivi artikli 12 lõike 2 punktis c kirjeldatud olukord (eelnõukohase seaduse § 6 lõike 1 punkt 3), kus ärisaladust kahjustavate kaupade turult eemaldamine võib kahjustada ärisaladuse kaitsmist, nt juhte, kus turult eemaldamine on eraldiseisvalt ebapiisav. Sellisel juhul peaks ärisaladust kahjustavate kaupade turult kõrvaldamise asemel need Euroopa Komisjoni hinnangul siiski pigem hävitama. § 6 lõige 2 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 13 lõike 1 esimese taande ning näeb seega ette materiaalõiguslikud eeldused eelnõukohase seaduse § 6 lõikes 1 toodud nõuete kasutamiseks. Kuigi direktiivi sõnastuse kohaselt peab selliseid materiaalõiguslikke eeldusi justkui menetlusõiguslikena käsitlema, sest kohustus nõude proportsionaalsust hinnata on üksnes kohtul, ei muuda selline sõnastus neid olemuslikult siiski menetlusõiguslikeks eeldusteks. Direktiivi artikli 13 lõike 1 punkti h ei ole vaja eraldiseisvalt riigisiseses õiguses sätestada, kuivõrd põhiõiguste kaitse ja kohtuvõimu kohustus neid järgida tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 14. § 6 lõige 3 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 13 lõike 1 teise taande ning näeb seega ette, et juhul, kui kohus piirab eelnõukohase seaduse § 6 lõike 1 punktides 1 või 2 toodud abinõude rakendamist, peab nende abinõude rakendamise kestus olema piisav, et kõrvaldada igasugune kaubanduslik või majanduslik eelis, mille rikkuja sai ärisaladuse ebaseaduslikust saamisest, kasutamisest ja/või avaldamisest. Eelnõu koostajate parima teadmise kohaselt ei ole Euroopa Kohus siiani oma lahendites „kaubanduslikku“ ja „majanduslikku“ eelist sisustanud. Euroopa Komisjoni mitteametlike selgituste kohaselt viitab sõna „majanduslik“ väga laiale kontseptsioonile, mistõttu võiks majanduslik eelis direktiivi artikli 13 lõike 1 puhul tähendada muu hulgas kokkuhoidu teadustööle ja arendusele kulutatu osas. Seejuures „kaubanduslik“ eelis viitab Euroopa Komisjoni hinnangul konkurentsivõimelisusele, mis mängib rolli just turustamisel ehk ostmisel ja müümisel. § 6 lõige 4 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 13 lõike 3 esimese taande ning näeb seega ette olukorra, kus isik, kelle õigusi rikutakse peab taluma õigusrikkumise jätkumist, saades selle eest kahjuhüvitist.2 Sarnane säte eksisteerib ka kehtivas Eesti õiguses, s.o VÕS § 1055 lõike 4 kolmas lause, mis on kohaldatav üksnes autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise puhul. Eelnõukohase seaduse § 6 lõige 4 kohaldub nt olukordades, kus kostja on ärisaladuse saanud teadmata, et ärisaladuse avaldamine talle kolmanda isiku poolt oli ebaseaduslik ning teinud seetõttu heas usus investeeringuid sellist teavet kasutades või sellise teabe kasutamiseks. Saades aga teada, et ta on ärisaladuse saanud isikult, kes avaldas selle talle ebaseaduslikult, muutub edaspidine ärisaladuse kasutamine samuti ebaseaduslikuks tulenevalt eelnõukohase seaduse § 4 lõikest 4. Juhul kui heauskne isik lõpetab sellest hetkest ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise või avaldamise, vastutust ei järgne. Reaalsuses on aga tõenäoline, et heauskne isik ei usu temani jõudnud infot, et temale ärisaladuse avaldanud kolmas isik käitus ebaseaduslikult ning jätkab ärisaladuse kasutamist või avaldamist senimaani, kuni kohus tuvastab, et kolmas isik ärisaladust kasutades või avaldades käitus ebaseaduslikult. Kuivõrd kostja on aga selleks ajaks juba heas 2 Paul Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne (2009), lk 688. 7 usus teinud investeeringuid, võib talle olla vähem koormav ja seeläbi õiglasem maksta kannatanule hüvitist, selle asemel et tema suhtes kohaldataks eelnõukohase seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid. Seda muidugi juhul, kui kõik kommenteeritavas sättes toodud eeldused on täidetud. § 6 lõige 5 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 13 lõike 3 teise taande ning näeb seega ette, et juhul, kui kohus rahuldab kostja taotluse maksta eelnõukohase seaduse § 6 lõike 4 kohast hüvitist § 6 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud abinõude rakendamise asemel, ei tohi selline kohtu poolt väljamõistetav hüvitis olla suurem kui tasu, mida isik, kelle suhtes eelnõukohase seaduse § 6 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud abinõude rakendamist nõutakse, pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava ärisaladuse kasutamiseks ajavahemikus, mil vastava ärisaladuse kasutamine oleks olnud keelatud. § 6 lõige 6 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 12 lõike 4 esimese lause ning näeb seega ette, et eelnõukohase seaduse § 6 lõike 1 punktides 3 ja 4 toodud õiguskaitsevahendeid rakendab kohus ärisaladuse ebaseadusliku saaja, kasutaja või avaldaja kulul v.a juhul, kui see oleks ebamõistlik. Paragrahv 7 § 7 lõige 1 võtab Eesti õigusesse osaliselt üle direktiivi artikli 14 lõike 2 esimese taande, nähes ette, et ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise või avaldamise korral kuulub hüvitamisele rikkumisega tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Esiteks on sätte eesmärk viia riigisisene õigus kooskõlla direktiivi artikli 14 lõikega 2 osas, mis näeb kannatanule ette õiguse saada hüvitist saamata jäänud tulu eest. Eesti kehtiva deliktiõiguse kohaselt pole see ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise ja avaldamise puhul alati võimalik, sest esmajoones on deliktiõiguse alusel kaitstud üksnes konkreetsed õigushüved, mitte vara tervikuna, ning sellest tulenevalt puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa. Lisaks kehtib Eesti õiguses eeldus, et mittevaralise kahju hüvitamine tuleb rikkumise tagajärjel kõne alla üksnes juhul, kui see on seaduses selgelt sätestatud.3 Seega on teiseks kommenteeritava sätte eesmärgiks luua ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise ja avaldamise juhtudel kannatanule õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kuigi seni pole Riigikohus juriidiliste isikute mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tunnustanud,4 ei ole see kehtiva õiguse kohaselt välistatud, kuivõrd „VÕS-i sõnastus juriidilise isiku mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ei välista“.5 Oluline on siinkohal aga silmas pidada, et direktiiv kasutab sõnastuses väljendit „asjakohasel juhul“ (ing in appropriate cases). Seega otseselt ei saa väita, et direktiiv nõuaks Eesti õiguse kontekstis juriidilistele isikutele moraalse kahju hüvitamist. Vastav võib Eesti õiguse kontekstis olla asjakohane üksnes füüsilisest isikutest ettevõtjate puhul. Kuid selle küsimuse lahendamine sarnaselt seni kehtinuga jääb kohtupraktika sisustada. § 7 lõige 2 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 14 lõike 2 teise taande ning näeb seega ette, et juhul, kui ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise või avaldamisega on tekitatud kahju, mille täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha, on kohtul võimalik see välja mõista kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava ärisaladuse kasutamiseks. Sarnane säte on ka kehtivas Eesti õiguses olemas, s.o VÕS § 127 lõike 6 teine lause, mis on kohaldatav üksnes autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise puhul. 3 Paul Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne (2016), lk 707. 4 Riigikohtu otsus 3-2-1-35-97. 5 Paul Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne (2016), lk 707. 8 Paragrahv 8 Eelnõukohase seaduse § 8 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 11 lõike 2 ning sätestab kohtutele proportsionaalsuse testi nii hagi tagamise otsustamiseks kui ka hagi tagamise abinõu valikuks. Kehtiva õiguse kohaselt tulenevad hagi tagamise üldised eeldused ehk hagi tagamise alused TsMS § 377 lõigetest 1 ja 2. Nende osas on Euroopa Komisjon oma mitteametlikes selgitustes öelnud, et direktiivi artikli 11 lõike 2 eesmärgiks ei olnud seada hagi tagamise eeldused, vaid üksnes hindamiskriteeriumid. See tähendab, et liikmesriigid võivad säilitada varem kehtestatud hagi tagamise eeldused, kuid nende eelduste täitmise hindamiseks tuleb kasutada direktiivis toodud kriteeriume. Hagi tagamise abinõu valikuks näeb kehtiv TsMS § 378 lõige 4 ette kohtu diskretsiooniõiguse, mille kohaselt peab kohus abinõu sobivust hinnates kaaluma, kas kostja õiguste piiramine on hageja huve ja asjaolusid arvestades põhjendatud. Täpsemalt peab kohus TsMS § 378 lõikest 4 tulenevalt arvestama, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Rahalise nõudega hagi tagamisel ka hagi hinda. Kuigi TsMS § 378 lõige 4 annab üldised hindamiskriteeriumid, mida võib sätte sõnastusest tulenevalt pidada laiaks, ei kata need direktiivi artikli 11 lõikes 2 toodud punkte. Euroopa Komisjoni mitteametlike selgituste kohaselt võib direktiivi artikli 11 lõike 2 punktis f (eelnõukohase seaduse § 8 punkt 6) sätestatu piltlikustavaks näiteks tuua olukorra, kus hagi tagamise meetmena on taotletud keelata turul kauplemine selliste ärisaladust kahjustavate kaupadega, mille nõudlus turul on suur. Sellest tulenevalt võib tarbijaskond jääda ilma vajalikust kaubast või tarneketis olevad ettevõtted suurest osast oma tööst, kuivõrd kostja on kaupade suurim tootja. Direktiivi artikli 11 lõike 2 punktis g (eelnõukohase seaduse § 8 punkt 7) sätestatu piltlikustavaks näiteks on Euroopa Komisjon toonud aga olukorra, kus hagi tagamise abinõuna on taotletud ärisaladuse avaldamise keelamist. Juhul kui kohus jätab hagi selliselt tagamata võib see mõjutada avalikkust nt olukorras, kus ärisaladus on seotud turvaseadmete tarkvaraga viisil, et ärisaladuse avaldamine teeb need haavatavaks. Direktiivi artikli 11 lõike 2 punkti h ei ole vaja eraldiseisvalt riigisiseses õiguses sätestada, kuivõrd põhiõiguste kaitse ja kohtuvõimu kohustus neid järgida tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 14. Paragrahv 9 § 9 lõige 1 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 10 lõike 2 ning näeb seega kohtule ette õiguse määrata hagi tagamise abinõu alternatiivina kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. Erinevalt kehtivast TsMS §-st 385 ei ole kommenteeritavast sättest tuleneva tagatise maksmise alternatiivi andmine sätestatud kohtule mitte kohustusena, vaid õigusena. Direktiivi artikli 10 lõiget 2 selgitava preambuli punkti 26 kohaselt peaks kohus sellise täiendava alternatiivi ette nägema eelkõige juhul, kui ärisaladuse üldkasutatavaks muutumise risk on väike. Direktiivi artikli 10 lõiget 2 selgitava preambuli punkti 26 kohaselt peaks ka kostjal olema võimalik „[…] nõuda tagatisi määral, millest piisab selleks, et hüvitada kostjale kulud ja kahju, mis on põhjustatud põhjendamatu taotlusega, eriti juhul, kui viivitamine põhjustaks ärisaladuse seaduslikule omajale korvamatut kahju.“ Sellele vastav säte on kehtivas õiguses olemas, s.o TsMS § 383 lõige 1. 9 § 9 lõige 2 on kehtiva TsMS § 385 kolmandast lausest tulenev täiend, mis selgitab eelnõukohase seadusega loodava sätte ja kehtiva TsMS § 386 lõikes 3 sätestatu vahekorda. Paragrahv 10 § 10 lõige 1 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 15 lõike 1 ja osaliselt artikli 7 lõike 2 ning näeb seega kohtule ette ärisaladuse ebaseaduslikule saamisele, kasutamisele või avaldamisele tugineva hagi puhul kohtuotsuse avaldamiseks ja selles sisalduvate andmete avalikult teatavakstegemiseks sarnase õiguse, mis kehtivas TsMS § 445 lõikes 5 on kohtule antud autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tuvastamisel. Direktiivi artikli 15 lõike 1 puhul on tegu sättega, mis originaalsel kujul on pärit intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiivist6 ning mille vastavasisuline säte on riigisisesesse õigusesse üle võetud just TsMS § 445 lõikega 5. Sellest tulenevalt on eelnõukohase seaduse § 10 lõike 1 sisustamiseks sobiv kehtiva TsMS § 445 lõike 5 kommentaar tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommentaaris.7 Mis aga eristab oma olemuselt kommenteeritavat sätet TsMS § 445 lõikest 5, on see, et kohtule antud õigust võib kohus rakendada ärisaladuse ebaseaduslikule saamisele, kasutamisele või avaldamisele tugineva hagi puhul olenemata selle asja lõpptulemusest, st et kohtule vastavasisulise õiguse tekkimiseks ei pea kohus tuvastama rikkumist. Erisus tuleneb ärisaladuse kaitse direktiivi artikli 7 lõikest 2, mille kohaselt peab kohtul asjakohasel juhul vastavasisulise õiguse rakendamise võimalus olema ka juhul, kui hageja on hagi esitanud alusetult menetlusõiguse kuritarvitamise eesmärgil või pahauskselt. Tulenevalt TsMS § 200 lõikest 2 on kohtul aktiivne roll, tuvastamaks hea usu põhimõtte rikkumine. Juhul kui kohus ärisaladuse ebaseaduslikule saamisele, kasutamisele või avaldamisele tugineva hagi puhul selle tuvastab, võib kohus kostja taotlusel ette näha viisi ja korra, mille kohaselt peab hageja kulul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegema või otsuse osaliselt või täielikult avaldama. Kuivõrd kommenteeritav säte on sõnastatud aga veelgi laiemalt, kui seda näeb ette direktiivi artikkel 15 lõige 1 ja artikkel 7 lõige 2, võib kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, sättest tulenevat õigust kasutada ka olukorras, kus hageja ei ole hagi hea usu põhimõtte vastu esitanud, kuid hagi aluseks olevat rikkumist kohus ei tuvasta. Vastavas ulatuses on tegemist direktiivi laiendatud ülevõtmisega. Direktiivi sõnastusest tingitult tekitab küsitavust, kas kommenteeritavasse sättesse loodud täiendus artikli 7 lõikest 2 tulenevalt on liikmesriikidele kohustuslik. Sätte sõnastust, mis selgelt justkui annab liikmesriikidele diskretsiooni otsustamaks, millised on need sobivad meetmed, mida seadusandja menetlusõiguse kuritarvitamise puhuks ette peab nägema, on Euroopa Komisjon oma mitteametlikes selgitustes tõlgendanud kui kohustust võtta riigisisesesse õigusesse üle kõik loetletud meetmed ja õiguse luua täiendavaid meetmeid. Et hilisemaid probleeme vältida, on eelnõukohase seaduse koostajad otsustanud järgida Euroopa Komisjoni käsitlust. Eelnõukohase seaduse § 10 lõiget 1 tuleb eristada TsMS § 462 lõikes 1 sätestatud üldisest kohustusest kõik jõustunud kohtuotsused avalikustada, kuivõrd TsMS § 462 lõikes 1 sätestatud kohustus on seatud kohtule tulenevalt menetluse avalikkuse põhimõttest (TsMS § 37) ja avalikkuse informeerimise eesmärgist.8 Kommenteeritav säte loob aga lisaks TsMS § 462 lõikes 1 toodule kohustuse teha täiendavaid avalikkuse informeerimise toiminguid, mille eesmärgid tulenevad ärisaladuse kaitse direktiivist. 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48/EÜ, 29. aprill 2004, intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta, ELT L 157, 30.04.2004, peatükk 17, köide 002, lk 32–39, artikkel 15. 7 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne (2017), lk 1108–1112. 8 Ibid., lk 1249. 10 § 10 lõige 2 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 15 lõike 2 ning sätestab seega kohtutele proportsionaalsuse testi nii kohtuotsuse avaldamise ja selles sisalduvate andmete avalikult teatavaks tegemise abinõu rakendamise otsustamiseks kui ka abinõu valikuks. Paragrahv 11 § 11 punkt 1 täiendab karistusseadustikku (KarS) kuriteokoosseisuga § 3315 „Saladuse hoidmise kohustuse rikkumine“, mille kohaselt on kohtu poolt kohaldatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine karistatav rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Kui sama tegu on toime pandud juriidilise isiku poolt, on ette nähtud rahaline karistus. Kõnealune säte paikneb KarS-i jaos, milles sisalduvad kohtulahendi täitmise vastased süüteod. Seega on kaitstavaks õigushüveks eeskätt kohtulahendi täitmine, ent ka isikute õigused, kelle huvides rikutud kohtulahend on tehtud. Kohtulahend, mille täitmist lisanduva karistusnormiga tagatakse, on kohtumäärus, mille sisuks on kohtuistungi osaline või täielikult kinniseks kuulutamine riigi- või ärisaladuse või salastatud välisteabe kaitseks, kõlbluse või perekonna- või eraelu kaitseks, alaealise või kannatanu või õigusemõistmise huvides (KrMS § 12), menetluse või selle osa kinniseks kuulutamine (TsMS § 38, § 40) või saladuse hoidmise kohustus (TsMS § 41) riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku elu, tervise, vabaduse või eraelu kaitseks, lapsendamissaladuse hoidmiseks, alaealise või vaimse puudega isiku huvides, ärisaladuse või muu sellesarnase saladuse hoidmiseks, seaduse alusel isiku eraelu- või ärisaladuse hoidmiseks kohustatud isiku ülekuulamiseks, samuti posti, telegraafi või telefoni teel või muul üldkasutataval viisil edastatud sõnumi saladuse kaitseks. Kriminaalmenetluse sätted kohalduvad ka väärteomenetlusele (VTMS § 121 lg 1 p 3) ning tsiviilkohtumenetluse sätted halduskohtumenetlusele (HKMS § 77 lg 1). TsMS § 41 lõike 1 kohaselt tuleneb saladuse hoidmise kohustus põhjendatud ulatuses menetluse kinniseks tunnistamise kohtumäärusest; sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt eraldi kohtumäärusest. KrMS § 12 kohaselt tunnistab kohus istungi kohtumäärusega kinniseks, paragrahvi lõike 4 kohaselt hoiatab isikuid menetlusandmete avaldamise eest. Nagu eeltoodust nähtub, on isiku õigus ärisaladuse suhtes üks aluseid, millega võib põhjendada menetluse andmete saladuses pidamise kohustust. Direktiivi artiklist 9 koosmõjus muude artiklitega tuleneb kohustus tagada ärisaladuse kaitse kohtumenetluses, samuti pärast kohtumenetluse lõppu. Kehtivas menetlusõiguses ettenähtud võimalus trahvida kinnise kohtuistungi menetluse andmete avaldamise keelu rikkujat kohtumääruse alusel (KrMS § 12 lg 5), samuti TsMS § 41 lõikes 5 ettenähtud trahvimisvõimalus ei võimalda kohaldada vastutust isikule, kes avaldab kohtumäärust rikkudes menetlusandmeid pärast kohtumenetluse lõppu. Lisanduva sättega sarnane karistusnorm kehtis kuni nn karistusõiguse revisjoni eelnõu jõustumiseni 2015. aastal KarS §-s 3231, kuid tunnistati siis kehtetuks põhjendusega, et „kehtiv koosseis on liiga lai, jättes määratlemata, millistele andmetele kaitse laieneb – kas üksnes sellistele, mille pärast kohtuistung kinniseks kuulutati või kõigile menetlusandmetele. Vajaduse korral võib kohaldada § 157 või 1571, ametiisiku suhtes saab kohaldada ka distsiplinaarvastutust“. Kriminaalvastutust sellise teo eest ei peetud vajalikuks ja põhjendatuks ning seetõttu peeti otstarbekaks ette näha kohtu poolt trahvimise võimalus. Lisanduv karistussäte ei korda varem kehtinud sätet, vaid täpsustab karistatava teona kohtu poolt kohaldatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumist, seega peab kohtumäärus või sellele lisanduv hoiatus olema piisavalt täpne, et määratleda andmed, mida igaüks on kohustatud saladuses hoidma. Kui esinevad asjaolud, mis muudavad saladuse hoidmise kohustuse 11 alusetuks (vt nt direktiivi artikkel 9 lg 1 p-d a ja b), kohalduvad KarS-i üldosa sätted õigusvastasuse välistamise kohta. Lisanduval karistusnormil on puutumus KarS §-dega 156, 157, 1571, 241, 243, 377 ja 3161. Viimati nimetatu puudutab kohtueelse menetluse andmete avaldamist ning on eristatav nii erisubjekti, menetluse staadiumi, andmete iseloomu, tagajärje kui ka sanktsiooni poolest. KarS § 377 (eelnõus muudetaval kujul) puudutab mh ärisaladuse avaldamist, kui on saadud kasu või tekitatud kahju, ning nähes ette raskema sanktsiooni, omab kohaldamiseelist lisanduva karistusnormi ees. Riigivastased kuriteod §-des 241 ja 243 näevad ette kõrgemad sanktsioonid ning omavad kohaldamiseelist kohtu poolt kohaldatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumise ees. KarS § 156 lg 1 kuriteo ning § 157 ja § 1571 lg 1 väärtegude suhtes omab lisanduv karistusnorm kohaldamiseelist, kuna sanktsioon on viimati nimetatul kõrgem ning on tegu ka täiendavalt kohtulahendist tuleneva kohustuse rikkumisega. Viidatud väärteod ei ole erinormiks kohtulahendist tuleneva kohustuse rikkumise suhtes. KarS § 156 lg 2 nõuab teistsugust subjekti kui lisanduv norm. Kars § 1571 lg 2 puhul võib olla tegu ideaalkogumiga, mille puhul aga ettenähtud sanktsioonid on võrdsed. § 11 punkt 2 muudab KarS § 377 pealkirja ja lõike 1 sõnastust, viies need kooskõlla direktiivi põhjal eelnõus määratletud ärisaladuse rikkumise (ebaseadusliku saamise kasutamise või avaldamise) mõistega. Koosseisu tunnused tuleb sisustada eelnõu kohaselt. Lisaks on analoogiliselt teistele intellektuaalomandivastastele kuritegudele asendatud senine äriline või kahju tekitamise eesmärk tunnusega „kui rikkumisega saadud kasu või tekitatud kahju ületab kahtekümmend miinimumpäevamäära“, samuti on muudetud sarnaseks sanktsioon. § 11 punkt 4 täiendab kehtivat KarS-i normitehnilise viitega. Paragrahv 12 § 12 punkt 1 tunnistab kehtetuks kehtiva KonkS 7. peatüki, mis reguleerib kõlvatut konkurentsi. Kehtetuks tunnistamise põhjus on, nagu eelpool öeldud, viia kõlvatu konkurentsi regulatsioon kehtival kujul eelnõukohasesse eraldiseisvasse seadusesse, kuivõrd süstemaatiliselt ei ole kõlvatut konkurentsi puudutav regulatsioon klassikalise konkurentsiõiguse üks osa (vt täiendavalt „Seaduse eesmärk“). § 12 punkt 2 eesmärgiks on viia kehtiv KonkS § 54 kooskõlla eelnevas punktis toodud muudatusega, võttes sättest välja viide KonkS-i 7. peatükile. § 12 punkt 3 tunnistab kehtetuks kehtiva KonkS § 63 lõike 1. Nagu eespool öeldud, kujutab kehtiv KonkS § 63 lõige 1 oma olemuselt alternatiivset ärisaladuse definitsiooni, mida ei saa pidada direktiiviga kooskõlas olevaks isegi juhul, kui seda vastavalt kehtivale Riigikohtu praktikale käsitleda kui pelgalt loetelu, mis annab üldise ülevaate ettevõtja võimalikest ärisaladustest (vt täiendavalt eelnõukohase seaduse § 4 lõike 1 selgitust). § 12 punkt 5 täiendab kehtivat KonkS-i normitehnilise viitega. Paragrahv 13 12 § 13 punkt 1 tunnistab kehtetuks kehtiva TsMS § 41 lõike 5, mis on kavandatud konkurentsiõiguse eraõiguslikku rakendamist puudutava direktiivi9 artikli 8 lõike 1 punkti c ülevõtmiseks Eesti õigusesse. Kuivõrd ka ärisaladuse kaitse direktiivi artiklist 16 tuleb sarnane kohustus, et juhul, kui eiratakse kohtu antud korraldusi kohtumenetluses teatavaks saanud konfidentsiaalse teabe saladuses hoidmiseks, peab kohtul olema efektiivne, proportsionaalne ja heidutav trahvimise või karistamise võimalus, tuleks eelnõukohase seadusega tsiviilkohtumenetlusliku trahvisätte kohaldamisala laiendada. Tsiviilkohtumenetluslike trahvide probleem seisneb aga selles, et nende määr on väike (tsiviilkohtumenetlusliku trahvi eesmärk ei ole mitte niivõrd karistada, kui pigem mõjutada isikut käituma vastavalt kohtu korraldusele) ning need ei ole tõhusaks, proportsionaalseks ega heidutavaks meetmeks olukorras, kus kohtumenetlus on lõppenud. Kohtumenetluse järgselt oleks ainsaks tõhusaks meetmeks karistusõiguslik vastutus. Kuivõrd tsiviilkohtumenetlusliku trahvi ja karistusõigusliku vastutuse üheaegne kohaldamine on välistatud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lõikest 3 tuleneva ne bis in idem keelu tõttu, ei oleks õige kehtestada neid paralleelselt. Seetõttu on eelnõu koostajad otsustanud taastada (täiendustega) 2014. aasta karistusõiguse revisjoni käigus kaotatud karistusõigusliku vastutuse kohtumenetluses teatavaks saanud konfidentsiaalse teabe avaldamise eest (vt eelnõukohase seaduse § 11 punkt 1) ning tunnistada kehtiv TsMS § 41 lõige 5 kehtetuks. § 13 punkt 2 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti c, täiendades kehtivat TsMS §-i 378 lõikega 21. Direktiivi art 10 lõike 1 punkt c on inspireeritud varasemast direktiivist 2004/48/EÜ, mistõttu on samalaadne säte autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse ja tööstusomandiõiguse rikkumisele tuginevate hagide tagamise puhuks kehtivas õiguses olemas, s.o TsMS § 378 lõige 2. Viimase eeskujul on kavandatud ka lõige 21, et näha ette hagi tagamise abinõu kaupade osas, millel on ärisaladuse seadusliku kontrolli omamisega kaasnevate õiguste rikkumise kahtlus. § 13 punkt 3 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 11 lõike 4 ning täiendab seega kehtivat TsMS § 383 lõiget 1. Direktiivi artikli 11 lõige 4 näeb ette, et juhul, kui tegemist on ärisaladuse ebaseaduslikule saamisele, kasutamisele või avaldamisele tugineva hagiga, peab kohtul olema võimalus teha hagi tagamine sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele ja ükskõik millisele teisele isikule, keda hagi tagamise abinõud võivad mõjutada. Kehtiv TsMS § 383 lõige 1 näeb ette sellise tagatise andmise võimaluse üksnes vastaspoolele, mistõttu tuleb kehtivat õigust täiendada. Kuivõrd hagi tagamine võib lisaks vastaspoolele kedagi kolmandat kahjustada ka mistahes muu hagi puhul, on eelnõukohase seaduse koostajad otsustanud direktiivi artikli 11 lõikest 4 tulenevat laiendada selliselt, et see ei kohalduks üksnes ärisaladus-spetsiifilistel juhtudel. Kuigi direktiivi artikli 11 lõige 4 kohustab liikmesriikidel tagatise andmise võimaluse kehtestama „teistele isikutele“ (ing any other person), keda hagi tagamine võib mõjutada, on riigisisene säte kavandatud selliselt, et kohtul on õigus tagatise andmise kohustus seada kehtiva TsMS 22. peatüki tähenduses „kolmandatele isikutele“, keda hagi tagamine võib mõjutada. Kehtiva TsMS § 198 lõike 1 punkti 1 kohaselt on kolmanda isiku puhul tegu menetlusosalisega ehk teisisõnu isikuga, kelle olemasolust on kohus teadlik ja kellele tekkida võiva kahju potentsiaalset suurust oskab seetõttu hinnata. Kuivõrd „teine isik“ ei ole direktiivis defineeritud, usuvad eelnõu koostajad, et riigisisese tsiviilkohtumenetluse tähenduses „kolmandad isikud“ on direktiivi eesmärkidega kooskõlas. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT L 349, 05.12.2014, lk 1–19). 13 § 13 punkt 4 täiendab kehtivat TsMS § 391 lõiget 1, võttes osaliselt Eesti õigusesse üle direktiivi artikli 11 lõike 5 ning nähes seega ette, et hagi tagamisest tingitud kahju tuleb hüvitada lisaks teisele poolele ka kolmandale isikule, kellele hagi tagamisega on kahju tekitatud. Kuivõrd eelnõukohase seaduse § 13 punkt 3 näeb ette hagi tagamisel tagatise seadmise lisaks teisele poolele ka kolmandale isikule, näeb kommenteeritav säte kolmandale isikule sarnaselt teise poolega ette lepinguvälise kahju hüvitamise erikoosseisu. § 13 punkt 5 täiendab kehtivat TsMS § 391 lõiget 2 sarnaselt eelnõukohase seaduse § 13 punktidega 3 ja 4 kolmanda isikuga. § 13 punkt 6 täiendab kehtivat TsMS-i normitehnilise viitega. Paragrahv 14 Eelnõukohase seaduse § 14 eesmärk on tunnistada kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitementluse seadustiku rakendamise seaduse § 24. Tegemist on kehtiva TsMS § 41 lõike 5 rakendussättega. Kuivõrd eelnõukohane seadus k 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõu defineerib esmakordselt Eesti õiguses ärisaladuse ning võtab kasutusele terminid ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine ja avaldamine. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Seletuskirja esimeses lisas toodu vastavustabel avab eelnõu aluseks oleva direktiivi iga sätte kehtiva riigisisese õiguse kontekstis, märkides nende Eestis kehtivasse õigusesse ülevõtmise vajaduse. Juhul kui säte eelnõu koostaja hinnangul Eesti õigusesse ülevõtmist ei vajanud, on tabelisse lisatud põhjendus. 6. Seaduse mõjud Nii ärisaladuse kaitse direktiiv kui käesolev eelnõu on suunatud ärisaladuse parema kaitse tagamisele, et soodustada ettevõtete konkurentsivõimet ning innovaatilisust, sh investeerimist intellektuaalse kapitali loomisesse, ning luua seeläbi tingimused majanduse üldiseks arenguks. Mõjuanalüüs keskendub õiguslike muudatuste kõrval eelkõige sisulistele muudatustele – mis muutub sihtrühmade jaoks võrreldes kehtiva olukorraga ning milline on avalduv mõju. Mõjude hindamisel on lähtutud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud mõjude hindamise metoodikast ja hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast (HÕNTE). Tabelis 1 on esitatud kokkuvõtval kujul eelnõuga kavandatud muudatused koos mõju valdkonna ja sihtrühmadega. Edasises analüüsis kirjeldatakse ja hinnatakse mõjusid sihtrühmapõhiselt. Tabel 1. Eelnõuga kavandatud muudatused Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad 1. Sätestatakse senisest täpsemalt juhud, Majanduslik mõju: mõju  Ettevõtted, nende millal on ärisaladuse saamine, kasutamine ettevõtluskeskkonnale ja töötajad; ja avaldamine ebaseaduslik, sellega ettevõtete tegevusele  kohtud, tsiviilasju luuakse mh kindlad alused kohtusse Mõju riigiasutuste läbivaatavad pöördumiseks. EN § 4. korraldusele: mõju kohtutele kohtunikud. 2. Sätestatakse täiendavad Majanduslik mõju: mõju  Menetlusosalised õiguskaitsevahendid, mida võib õigustatud ettevõtluskeskkonnale ja ärisaladuse isik nõuda ärisaladuse ebaseadusliku ettevõtete tegevusele rikkumist saamise, kasutamise või avaldamise korral, Mõju riigiasutuste puudutavates ning reguleeritakse nende kasutamist (mh korraldusele: mõju kohtutele menetlustes; võimaldatakse teatud juhtudel rahalise 14  hüvitise maksmine õiguskaitsevahendi  kohtud, tsiviilasju rakendamise asemel). EN § 6. läbivaatavad kohtunikud. 3. Nähakse ette ärisaladuse rikkumisega Majanduslik mõju: mõju  Menetlusosalised; tekitatud kahju hüvitamise kohustus, sh ka ettevõtluskeskkonnale ja  kohtud, tsiviilasju mittevaralise kahju osas. EN § 7. ettevõtete tegevusele läbivaatavad Mõju riigiasutuste kohtunikud. korraldusele: mõju kohtutele 4. Sätestatakse kohtutele proportsionaalsuse Mõju riigiasutuste  Kohtud, tsiviilasju test hagi tagamise otsustamiseks ja hagi korraldusele: mõju kohtutele läbivaatavad tagamise abinõu valikuks ärisaladuse kohtunikud rikkumist puudutava hagi puhul ning võimaldatakse hagi tagamise asendamine raha maksmisega. EN § 8 ja 9. 5. Nähakse ette täiendav hagi tagamise Mõju riigiasutuste  Menetlusosalised; abinõu ärisaladuse rikkumist puudutava korraldusele: mõju kohtutele  kohtud, tsiviilasju hagi tagamiseks (kauba arestimine või Majanduslik mõju: mõju läbivaatavad väljaandmiseks kohustamine). EN § 13 p 2. ettevõtluskeskkonnale ja kohtunikud ettevõtete tegevusele 6. Kohus võib teha edaspidi hagi tagamise Mõju riigiasutuste  Menetlusosalised; sõltuvaks tagatise andmisest ka korraldusele: mõju kohtutele  kohtud, tsiviilasju kolmandale isikule tekkiva võimaliku kahju Majanduslik mõju: mõju läbivaatavad hüvitamiseks (mitte üksnes vastaspoolele). ettevõtluskeskkonnale ja kohtunikud EN § 13 p 3. ettevõtete tegevusele 7. Poolel, kelle kasuks ärisaladuse rikkumist Mõju riigiasutuste  Kohtud, tsiviilasju puudutav kohtuotsus tehti, on võimalik korraldusele: mõju kohtutele läbivaatavad taotleda kohtuotsuses sisalduvate andmete Majanduslik mõju: mõju kohtunikud; avalikult teatavaks tegemist teise poole ettevõtluskeskkonnale ja  menetlusosalised. kulul (avaldamise viisi ja korra määrab ettevõtete tegevusele kohus). EN § 10. 8. Sätestatakse uus kuriteokoosseis – KarS § Mõju riigiasutuste  Menetlejad; 3315. Saladuse hoidmise kohustuse korraldusele: kohtud,  Menetlusosalised rikkumine prokuratuur, PPA erinevates EN § 11 p 1. Mõju riigi julgeolekule: kinniseks sisejulgeolek kuulutatud Sotsiaalne mõju: riskirühma menetlustes. kuuluvate isikute õigused 9. Muudetakse KarS § 377 kuriteokoosseisu: Mõju riigiasutuste  Menetlejad; sõnastus viiakse vastavusse direktiiviga, korraldusele: kohtud,  ettevõtted, nende kuriteokoosseis seotakse saadud kasu või prokuratuur, PPA töötajad. tekitatud kahju rahalise väärtusega, tõstetakse füüsilisele isikule kohaldatavat maksimaalset karistust. EN § 11 p 2. Sihtrühm 1: ettevõtted ning töötajad, kes puutuvad kokku ärisaladusega. Eelnõuga kavandatud muudatused aitavad kaitsta ettevõtjate jaoks väärtuslikke teadmisi, mis aitavad teenida tulu ega ole üldteada, ehk teisisõnu ärisaladusi. Muudatustega luuakse näiteks selged alused, millal saab ärisaladuse rikkumise – ebaseadusliku saamise, kasutamise ja avaldamise – korral enda õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. Samuti reguleeritakse senisest detailsemalt ärisaladuse kaitset puudutavat kohtumenetlust. Näiteks võimaldatakse lisaks VÕS- is sätestatud õiguskaitsevahenditele täiendavate õiguskaitsevahendite rakendamine, sätestatakse selgesõnaliselt kahju hüvitamise kohustus ning tõhustatakse hagi tagamist. Muudatus, millega kriminaliseeritakse kohtu poolt kohaldatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine, aitab muu hulgas tagada, et ärisaladus oleks kaitstud ka pärast kohtumenetluse lõppu. Kehtiv regulatsioon on põhjustanud praktikas probleeme, kuivõrd kohtul on küll võimalus menetlusosalist või kohtuistungil viibivat isikut trahvida, kuid seda mitte pärast menetluse lõppemist. Tervikuna muudab kõnesolev eelnõu ärisaladuse regulatsiooni ettevõtjate 15 jaoks selgemaks, lihtsamaks ja kompaktsemaks, lisaks loob regulatsiooni ühtlustamine Euroopa Liidu tasandil tingimused ühisturu paremaks toimimiseks. Potentsiaalse sihtrühma moodustavad kõik Eestis tegutsevad ettevõtjad. Statistikaameti andmetel tegutses 2017. aastal Eestis üle 127 000 majanduslikult aktiivse ettevõtja, kellest 78% moodustasid osaühingud ning 19% füüsilisest isikust ettevõtjad. Potentsiaalse sihtrühma kõrval on olulisem teada, kui paljud ettevõtjad üldse omavad ärisaladusi ning eriti seda, kui paljud on kokku puutunud ärisaladuse kuritarvitamisega (direktiivi ja eelnõu kohaselt ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise või avaldamisega). 2017. aasta detsembris ettevõtjate hulgas tehtud küsitlusest10 selgus, et ligikaudu 5% ettevõtjatest märkisid, et nende ettevõtte ärisaladust on kuritarvitatud (joonis 1). Jah 5,2% Ei oska öelda 21,8% Ei 73,1% Joonis 1. Ettevõtjate vastused küsimusele „Kas teie ettevõtte ärisaladust on kuritarvitatud?“. Kuivõrd küsitlus hõlmas vaid enam kui ühe töötajaga majanduslikult aktiivseid ettevõtteid, siis ei saa tulemust üldistada ettevõtete üldkogumile (127 000), kuid hinnanguliselt jääb ärisaladuse kuritarvitamisega kokku puutunud ettevõtjate arv vahemikku 1600–6400. Muudatustest on mõjutatud ka ettevõtjate töötajad, kellel on ligipääs ärisaladustele (juhud, kus töötaja rikub kohustust ärisaladust mitte avaldada või kohustust ärisaladuse kasutamist piirata). Ärisaladuse ebaseadsulikult saanud, seda kasutanud või avaldanud füüsilist isikut võib edaspidi karistada rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega (siiani oli karistuse ülempiir üheaastane vangistus). Kuriteoga on edaspidi tegemist vaid juhul, kui rikkumisega saadud kasu või tekitatud kahju ületas 20 miinimumpäevamäära (200 eurot). Siiani on KarS § 377 kuritegusid registreeritud keskmiselt mõni juhtum aastas (tabel 2). Tabel 2. KarS § 377 ja § 3231 kuritegude registreerimine aastatel 2010–2017 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 § 377. Ärisaladuse õigustamatu 3 3 6 3 1 1 2 4 avaldamine ja kasutamine § 3231. Saladuse hoidmise 1 2 0 0 3 kohustuse rikkumine Mõjude hindamise metoodika kohaselt tuleb mõju olulisuse hindamisel lähtuda neljast kriteeriumist: mõju ulatus sihtrühmale, avaldumise sagedus, sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude risk. Ärisaladuse kaitsega seotud muudatuste mõju on sihtrühmale harv ning kui ärisaladuse rikkumine ka aset leiab, siis reeglina on tegemist ühekordse juhtumiga. Mõju ulatus sõltub konkreetsest juhtumist – väärtusliku ärisaladuse puhul võivad täiendavad õiguskaitsevahendid või hagi tõhus tagamine mängida olulist rolli ettevõtte tulemusnäitajate 10 Küsitlusuuringu tegi Turu-uuringute AS Justiitsministeeriumi tellimusel. Uuringu valim koosnes 166 majanduslikult aktiivsest ettevõttest, kus töötas rohkem kui üks töötaja (n=166, N=32 500). 16 kujunemisel. Samas võib mõju ulatus jääda ka tagasihoidlikuks või puududa üldse. Sihtrühma suurust võib hinnata väikseks, sest kuigi ärisaladuse rikkumisega on kokku puutunud kuni 5% ettevõtjatest, siis kohtusse pöördub neist vaid väike osa. Eeltoodust lähtudes ning arvestades, et muudatustega ei kaasne sihtrühmale ebasoovitavaid riske, võib hinnata mõju sihtrühma jaoks HÕNTE § 46 mõistes väheoluliseks. Sihtrühm 2: kohtud, tsiviil- ja kriminaalasju läbivaatavad kohtunikud. Muudatused mõjutavad vähesel määral kohtupidamist ja kohtunike töökorraldust ärisaladuse kaitset puudutavates menetlustes. Muu hulgas kehtestatakse kohtule proportsionaalsuse test, otsustamaks hagi tagamine ja hagi tagamise abinõu valik ärisaladuse rikkumisele tugineva hagi puhul. Samuti tuleb kohtul edaspidi kaaluda ärisaladuse kaitseks taotletud õiguskaitsevahendi proportsionaalsust, arvestades seaduses sätestatud senisest konkreetsemaid eeldusi, ning juhul, kui tuvastatakse ärisaladuse rikkumine, mõista välja kahju hüvitamine. Eelkõige puudutavad muudatused tsiviilkohtumenetlust, kuid karistusseadustiku muudatused ka kriminaalmenetlust. Lühikokkuvõte sisulistest muudatustest on välja toodud tabelis 1. Eestis on kokku 242 kohtuniku ametikohta, millest 150 on maakohtutes, 28 halduskohtutes, 45 ringkonnakohtutes ja 19 Riigikohtus11. Tulenevalt kohtunike spetsialiseerumisest ja menetluste vähesest hulgast puudutavad muudatused siiski vaid väikest osa kohtunikkonnast. Paraku ei ole võimalik täpselt välja selgitada, kui palju on viimastel aastatel olnud kohtuvaidlusi seoses konfidentsiaalse teabe kuritarvitamise või ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisega, kuid kohtute infosüsteemi andmetele tuginedes võib hinnata, et maakohtusse jõuab aastas keskmiselt paar sellist vaidlust12. Sellest tulenevalt on ka raske öelda, kui paljusid kohtunikke ja menetlusosalisi muudatused otseselt puudutavad (tuleb märkida, et ärisaladuse kuritarvitamist käsitlevad otsused on enamasti edasi kaevatud ka II astmesse). Justiitsministeeriumi tellitud küsitlusuuringu andmetel on umbes 1% ettevõtjatest kokku puutunud kohtumenetlusega, mille teemaks oli ärisaladuse kuritarvitamine või millesse olid kaasatud ärisaladust sisaldavad dokumendid (joonis 2). Ei oska Jah; 0,8% öelda; 3,9% Ei; 95,3% Joonis 2. Ettevõtjate vastused küsimusele „Kas teie ettevõttel on olnud kokkupuudet kohtumenetlusega, mille teemaks oli ärisaladuse kuritarvitamine või millesse olid kaasatud ärisaladust sisaldavad dokumendid?“. 11 Andmed kohtute veebilehelt: http://www.kohus.ee/et/eesti-kohtud/eesti-kohtunikud (07.05.2018). Kõik kohtunikukohad ei ole pidevalt täidetud. 12 Märksõnaotsingu abil õnnestus tuvastada alates 2003. aastast ligikaudu 20 menetlust, mis puudutasid konfidentsiaalse teabe kuritarvitamist ja/või ärisaladuse rikkumist. Tegemist on eelkõige indikatiivse suurusega. 17 Ärisaladuse kaitset puudutava regulatsiooni täpsustamine ja kohtusse pöördumise aluste selge sätestamine seaduses võivad kaasa tuua vastavate kohtuvaidluste arvu suurenemise. Kuigi see võib tähendada ka kohtute töökoormuse mõningast kasvu, siis olulisem eesmärk on tagada ärisaladuse parem kaitse tõhusa kohtumenetlusega. Mõju kohtutele on töökorralduslikku laadi ja väikse ulatusega (muudatustega kohanemine on kiire ja ei vaja suunatud tegevusi) ning tulenevalt menetluste väiksest arvust ka harv. Seega võib mõju sihtrühmale hinnata HÕNTE § 46 tähenduses väheoluliseks. Sihtrühm 3: menetlusosalised ärisaladust puudutavates kohtuvaidlustes Nagu eelpool selgitatud, siis on eelnõuga kavandatud muudatused suunatud suuresti ärisaladust puudutava kohtumenetluse tõhustamisele. Edaspidi on paremini tagatud isikute õigus pöörduda oma ärisaladust puudutavate õiguste kaitseks kohtusse. Samas sisaldab eelnõu ka sätteid, mille eesmärgiks on tagada, et kostja suhtes rakendatavad meetmed oleksid proportsionaalsed, arvestades ärisaladuse väärtust, selle kaitsmiseks võetud meetmeid, ärisaladuse kasutamise või avaldamise viisi ja mõju, avalikku huvi ning muid tegureid. Muudatus, millega antakse kohtule võimalus teha ärisaladuse kuritarvitamist puudutav otsus avalikult teatavaks, olenemata kumma poole kasuks otsus tehti (EN § 10), on tehtud selleks et vältida menetlusõiguse kuritarvitamist ja hagi pahauskset esitamist. Üks peamine muudatus, mis võib suurendada isikute motivatsiooni oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, on ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise või avaldamise korral kahju hüvitamise kohustuse sätestamine (EN § 7), mis annab hagejale senisest parema garantii, et rikkumise tuvastamisel kahju ka hüvitatakse. KarS § 3315 kuriteokoosseisu kehtestamine (EN § 11 p 1) ning muudatus, mille kohaselt võib kohus edaspidi teha hagi tagamise sõltuvaks tagatise andmisest kolmandale isikule tekkida võiva kahju hüvitamiseks (EN § 13 p 3), on laiema mõjuga kui üksnes ärisaladust puudutavad kohtuvaidlused. Nagu eelnõu § 11 punkti 1 selgituses kirjeldatud, võib edaspidi kohtu poolt kohaldatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest karistada isikut kriminaalkaristusega, seda ka pärast kohtumenetluse lõppu. Kohtuistungi või -menetluse võib kinniseks kuulutada või saladuse hoidmise kohustuse kehtestada erinevate õiguste ja huvide kaitseks: 1) KrMS § 12 kohaselt võib kohus kuulutada istungi osaliselt või täielikult kinniseks: - riigi- või ärisaladuse või salastatud välisteabe kaitseks; - kõlbluse või perekonna- või eraelu kaitseks; - alaealise või kannatanu huvides; - õigusemõistmise huvides, sh juhul, kui kohtuistungi avalikkus võib ohustada kohtu või kohtumenetluse poole või tunnistaja julgeolekut. 2) TsMS § 38 kohaselt kuulutab kohus menetluse kinniseks, kui see on vajalik: - riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks; - menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku elu, tervise või vabaduse kaitseks: - menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks; - lapsendamissaladuse hoidmiseks; - alaealise või vaimse puudega isiku huvides; - ärisaladuse või muu sellesarnase saladuse hoidmiseks; - isiku eraelu- või ärisaladuse hoidmiseks kohustatud isiku ülekuulamiseks; - posti, telegraafi või telefoni teel või muul üldkasutataval viisil edastatud sõnumi saladuse kaitseks. Seega on muudatusest mõjutatud sihtrühm märksa suurem, hõlmates kõiki menetlusosalisi erinevates kinniseks kuulutatud menetlustes. Sarnaselt on ka eelnõu § 13 punktis 3 kavandatud muudatus mõnevõrra laiema mõjuga, puudutades hagi tagamist kohtuvaidlustes. 18 Tervikuna on eelnõuga kavandatud muudatuste mõju sihtrühmale HÕNTE § 46 tähenduses väheoluline – nii füüsiliste kui juriidiliste isikute kokkupuude ärisaladust sisaldavate kohtumenetlustega on harv ning ebasoovitavate mõjude risk puudub. Üksikutel juhtudel, sõltuvalt konkreetse menetluse asjaoludest, võib mõju siiski olla ulatuslik (eelkõige juhud, kui vaidlus puudutab väga väärtusliku ärisaladuse kuritarvitamist). 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile otseseid tulusid ega kulusid. Ärisaladuse regulatsiooni ajakohastamine võib kaasa tuua kohtute (eelkõige maakohtute) töökoormuse mõningase kasvu. Selle eelduseks on isikute suurem teadlikkus enda õigustest seoses ärisaladuse kaitsega ning senisest suurem valmisolek rikkumise korral pöörduda kohtusse. Mõju on siiski väike ning ei avaldu vahetult pärast regulatsiooni jõustumist, vaid võib ilmneda pikema perioodi jooksul. Eelnõuga kavandatud muudatused ei mõjuta ettevõtete ega kodanike halduskoormust (täiendavate õiguskaitsemeetmete, hagi tagamise abinõude ning karistusnormide kehtestamist ei saa käsitleda kui halduskoormuse muutumist). 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi rakendusakte. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub üldises korras ehk kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu koostamise etapis küsis Justiitsministeerium Riigikohtu, Eesti Advokatuuri äriõiguse, tööõiguse ja konkurentsiõiguse komisjoni, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Notarite Koja, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja, Eesti Patendivolinike Seltsi, Eesti Autorite Ühingu, Eesti Juristide Liidu, Tartu Ülikooli ning Tallinna Tehnika Ülikooli arvamust Justiitsministeeriumi poolt koostatud esialgsele direktiivi ülevõtmist kajastavale analüüsile ja eelnõule. Justiitsministeeriumile saabunud vastuseid on sätete kavandamisel ning seletuskirja kirjutamisel arvesse võetud, kuid arvestades kõiki saadud arvamusi tervikuna, ei pruugi kavandatud sätted pälvida kõikide arvamust avaldanute heakskiitu. Algatab Vabariigi Valitsus xx.xx.2018 (allkirjastatud digitaalselt) 19 Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument- kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Pealkiri: Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu kooskõlastusele saatmine (direktiivi 2016/943 ülevõtmine) Registreerimise kuupäev: 21.05.2018 Registreerimise number: 8-1/3702. Tagasisidet palume 25. maiks ministeeriumi üldmeiliaadressile [email protected] Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn Tel. 620 8100, Faks 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee