Arvamuse küsimine

Tere! Teile on saadetud dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Pealkiri: Arvamuse küsimine Registreerimise kuupäev: 02.05.2018 Registreerimise number: 2-13/18-3805. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Suur-Ameerika 1 10122 Tallinn 625 6342 [email protected] http://www.mkm.ee Euroopa Liidu Nõukogu Brüssel, 12. aprill 2018 (OR. en) 7876/18 Institutsioonidevaheline dokument: 2018/0090 (COD) CONSOM 101 MI 246 ENT 65 JUSTCIV 85 DENLEG 28 CODEC 522 IA 92 ETTEPANEK Saatja: Euroopa Komisjoni peasekretär, allkirjastanud Jordi AYET PUIGARNAU, direktor Kättesaamise 12. aprill 2018 kuupäev: Saaja: Jeppe TRANHOLM-MIKKELSEN, Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär Komisjoni dok nr: COM(2018) 185 final Teema: Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine Käesolevaga edastatakse delegatsioonidele dokument COM(2018) 185 final. Lisatud: COM(2018) 185 final 7876/18 io DG G 3A ET  EUROOPA KOMISJON Brüssel, 11.4.2018 COM(2018) 185 final 2018/0090 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine (EMPs kohaldatav tekst) {SWD(2018) 96} - {SWD(2018) 98} ET ET  SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST 1.1. Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Käesoleva ettepaneku eesmärk on muuta nelja ELi direktiivi, millega kaitstakse tarbijate majandushuve. Enamik muudatustest on seotud ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ 1 ja tarbija õiguste direktiiviga 2011/83/EL 2. Ülejäänud kahte direktiivi – ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi 93/13/EMÜ 3 ja hindade avaldamise direktiivi 98/6/EÜ 4 – muudetakse üksnes seoses karistustega. Käesolev ettepanek esitatakse koos ettepanekuga, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ 5. Asutamislepingutes (ELi toimimise lepingu artiklid 114 ja 169) ja põhiõiguste hartas (artikkel 38) nõutakse liidus kõrgetasemelist tarbijakaitset. Liidu tarbijakaitsealased õigusaktid aitavad ühtlasi kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele. Nende eesmärk on tagada, et ettevõtjate ja tarbijate vahelised suhted oleksid õiglased ja läbipaistvad, mis lõppkokkuvõttes toetab Euroopa tarbijate ja liidu majanduse üldist heaolu. Käesolev ettepanek on jätk õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames tehtud ELi tarbija- ja turundusõiguse toimivuskontrollile, mille tulemused avaldati 23. mail 2017. aastal (edaspidi „toimivuskontroll“), 6 ning tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL hindamisele, mis toimus samaaegselt toimivuskontrolliga ja mille tulemused avaldati samal päeval (edaspidi „tarbija õiguste direktiivi hindamine“) 7. Toimivuskontrolli ja tarbija õiguste direktiivi hindamise tulemusena jõuti järeldusele, et käesolevas ettepanekus muudetud nelja direktiiviga hõlmatud olulised ELi tarbijakaitsenormid on üldiselt eesmärgipärased. Samas rõhutati tulemustes ka normide 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22). 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64). 3 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29). 4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27). 5 C(2018) 184. Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ. 6 Toimivuskontroll hõlmas ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi 93/13/EMÜ, tarbekaupade müügi ja garantiide direktiivi 1999/44/EÜ, hindade avaldamise direktiivi 98/6/EÜ, ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ ja ettekirjutuste direktiivi 2009/22/EÜ. Tulemusi vt dokumentidest SWD(2017) 208 final ja SWD(2017) 209 final, 23.5.2017, mis on kättesaadavad aadressil: http://ec.europa.eu/newsroom/just/item-detail.cfm?item_id=59332. 7 Tulemusi vt dokumentidest COM(2017) 259 final, SWD(2017) 169 final ja SWD(2017) 170 final, 23.5.2017, mis on kättesaadavad aadressil: http://ec.europa.eu/newsroom/just/item- detail.cfm?item_id=59332. ET 1 ET  parema kohaldamise ja täitmise tagamise ning vastavalt digitaalvaldkonna arengule ajakohastamise olulisust. Samuti rõhutati mõnes valdkonnas regulatiivse koormuse vähendamise tähtsust. Hindamistulemusi on rohkem tähtsustatud ELi tarbijaõiguse hiljutiste piiriüleste rikkumiste tõttu, eelkõige Dieselgate’i skandaali kontekstis (kus autotootjad paigaldasid autodesse tehnoloogia, mille abil moonutada heitgaasikatsete tulemusi). Sellised rikkumised õõnestavad tarbijate usaldust ühtse turu vastu. Samuti on need tekitanud arutelu selle üle, kas ELis on kehtestatud piisavalt tugevad mehhanismid selliste probleemide lahendamiseks, tarbijakaitsenormide täitmise tagamiseks ja ohvritele hüvituse pakkumiseks. Nendel põhjustel teatas komisjoni president Jean-Claude Juncker 2017. aasta kõnes liidu olukorra kohta tarbijatele suunatud uuest kokkuleppest („New Deal for Consumer“), mille eesmärk on tugevdada ELi tarbijaõiguse jõustamist, võttes arvesse kogu ELi hõlmavate rikkumiste kasvavat ohtu. Käesolev ettepanek, milles tutvustatakse sihtotstarbelisi muudatusi neljas tarbijaõigusega seotud direktiivis, on kõnealuse uue kokkuleppe peamine osa. Kokkuvõttes on ettepaneku eesmärk viia ellu allpool esitatud muudatused. • Tõhusamad, proportsionaalsemad ja hoiatavamad karistused laiaulatuslike piiriüleste rikkumiste eest. Hiljuti vastu võetud määrusega (EL) 2017/2394 8 reguleeritakse, kuidas riigisisesed tarbijakaitseasutused teevad koostööd, et käsitleda tarbijaõiguse piiriüleseid rikkumisi. Eelkõige keskendutakse selles laiaulatuslikele rikkumistele, mis kahjustavad tarbijaid mitmes liikmesriigis, ning liidu mõõtmega laiaulatuslikele rikkumistele 9. Sellise levinud rikkumise liigi korral võib riigisisestel ametiasutustel olla vaja kooskõlastatult kehtestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused. Tarbijaõiguse rikkumise eest kohaldatavad karistused kogu ELis siiski väga erinevad ning sageli on need liiga leebed. Ettepaneku kohaselt on riigisisestel ametiasutustel õigus kehtestada selliste laiaulatuslike rikkumiste eest trahv summas vähemalt 4 % ettevõtja käibest. Üldisemalt peaksid riigisisesed ametiasutused otsustama karistuste taseme, mis põhineb ühistel parameetritel, eelkõige rikkumise piiriülesel olemusel. Need tugevdatud eeskirjad karistuste kohta lisatakse asjaomasesse nelja direktiivi. • Tarbijate õigus individuaalsetele õiguskaitsevahenditele. Ettepanekus nähakse ette, et tarbijatel on õigus individuaalsetele õiguskaitsevahenditele, kui neid kahjustavad ebaausad kaubandustavad, nagu agressiivne turundus. Eelkõige peaksid liikmesriigid tegema kättesaadavaks nii lepingulised kui ka lepinguvälised õiguskaitsevahendid. Lepingulised õiguskaitsevahendid peaksid hõlmama vähemalt lepingu lõpetamise õigust. Lepinguvälised õiguskaitsevahendid peaksid hõlmama vähemalt õigust kahju 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1). See määrus muudab piiriülese avaliku jõustamise tõhusamaks ja annab asjaomastele riigisisestele ametiasutustele ühtsed volitused tõhusaks koostööks laiaulatuslike rikkumiste vastu. Samuti võimaldab see Euroopa Komisjonil käivitada ja koordineerida ühiseid jõustamismeetmeid kogu ELi hõlmavate rikkumiste käsitlemiseks. 9 Läbivaadatud tarbijakaitsealase koostöö määruse tähenduses hõlmavad laiaulatuslikud rikkumised ebaseaduslikku tegevust, mis kahjustab vähemalt kolme ELi liikmesriiki, ning liidu mõõtmega laiaulatuslikud rikkumised tavasid, mis kahjustavad suuremat osa ELi tarbijatest, st kahte kolmandikku liikmesriikidest või rohkem ning kahte kolmandikku ELi elanikkonnast või rohkem. ET 2 ET  hüvitamisele. Need õigused lisatakse ebaausaid kaubandustavasid käsitlevasse direktiivi 2005/29/EÜ. • Tarbijatele suunatud suurem läbipaistvus internetipõhistes kauplemiskohtades. Praegusel ajal, mil tarbijad külastavad internetipõhiseid kauplemiskohti, puutuvad nad kokku erinevate pakkumistega kolmandast isikust tarnijate poolt, kes kauplevad internetipõhises kauplemiskohas (ja internetipõhise kauplemiskoha enda pakkumistega). Tarbijad ei ole alati kursis, kuidas neile suunatud pakkumised internetipõhises kauplemiskohas on järjestatud ning kellelt nad ostavad (kas professionaalsetelt kauplejatelt või teistelt tarbijatelt). Paljudele tarbijatele on jäänud mulje, et nad ostavad internetipõhisest kauplemiskohast ning seega sõlmivad lepingu internetipõhise kauplemiskohaga. Tegelikkuses võivad nad kaubelda internetipõhises kauplemiskohas noteeritud kolmandast isikust tarnijaga, kes ei ole kaupleja. Selle tulemusena võivad tarbijad ekslikult arvata, et nad kauplevad professionaalsete kauplejatega (ja saavad kasutades tarbijate õigusi). Selline segadus võib põhjustada probleeme juhul, kui veebipõhise ostuga läheb midagi valesti, sest alati ei ole lihtne teha kindlaks, kes vastutab. Ettepanekuga kehtestatakse direktiivis 2011/83/EL esitatud täiendavad teavitamisnõuded, mille kohaselt peavad internetipõhised kauplemiskohad teavitama tarbijaid sõnaselgelt järgmisest: a) peamised parameetrid, millega määratakse erinevate pakkumiste järjestus; b) kas leping on sõlmitud kaupleja või üksikisikuga; c) kas tarbijakaitset reguleerivaid õigusakte kohaldatakse ning d) milline kaupleja (kolmandast isikust tarnija või internetipõhine kauplemiskoht) vastutab lepinguga seotud tarbija õiguste (nt taganemisõigus või seadusest tulenev garantii) tagamise eest. • Lisaks eeldavad tarbijad, kes kasutavad selliseid digitaalseid rakendusi nagu internetipõhised kauplemiskohad, võrdlusvahendid, rakenduste poed või otsingumootorid, saada n-ö loomulikke või orgaanilisi otsingutulemusi, mis põhinevad nende otsingupäringute asjakohasusel, mitte kolmandate isikute makstud tasudel. Kooskõlas 2016. aasta suunistega 10 direktiivi 2005/29/EÜ kohta tuleks kõnealuse direktiivi asjakohaseid sätteid selgemaks muuta, toomaks selgelt välja, et veebipõhised platvormid peavad näitama otsingutulemusi, mis hõlmavad tasulist reklaami, st kui kolmandad isikud maksavad kõrgema koha eest paremusjärjestuses, või tasulist lisamist, st kui kolmandad isikud maksavad selle eest, et nad lisatakse otsingutulemuste loendisse. • Tarbijakaitse laiendamine seoses digitaalsete teenustega. Ettepanekuga laiendatakse direktiivi 2011/83/EL kohaldamist selliste digitaalsete teenuste suhtes, mille eest tarbijad ei maksa raha, vaid esitavad isikuandmeid, nt: pilvsalvestus, sotsiaalmeedia ja e-posti kontod. Võttes arvesse isikuandmete suurenevat majanduslikku väärtust, ei saa neid teenuseid pidada lihtsalt tasuta teenusteks. Tarbijatel peaks seega olema õigus lepingueelsele teabele ning õigus tühistada leping 14-päevase taganemistähtaja jooksul, olenemata sellest, kas nad maksavad teenuse eest raha või esitavad isikuandmeid. • Ettevõtjate koormuse vähendamine. Ettepanekuga muudetakse direktiivi 2011/83/EL, pakkudes kauplejatele suuremat paindlikkust tarbijatega kõige sobivama 10 Komisjoni talituste töödokument „Ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise suunised“, SWD(2016) 163 final, 25.5.2016. ET 3 ET  andmesidevahendi valimisel. See võimaldab kauplejatel kasutada tavapärase e-posti alternatiivina uusi veebipõhiseid andmesidevahendeid, nagu veebivormid või - vestlused, eeldusel et tarbijal on võimalik kauplejaga toimunud suhtluse sisu säilitada. Samuti kõrvaldatakse sellega kauplejatele ebaproportsionaalseks koormuseks osutunud kaks konkreetset kohustust seoses 14-päevase taganemisõigusega. Esimene neist on kaupleja kohustus aktsepteerida taganemisõigust isegi siis, kui tarbija on tellitud kaupa kasutanud ja mitte ainult proovinud, nagu ta oleks seda teinud füüsilises kaupluses. Teine neist on kaupleja kohustus maksta tarbijale hüvitist isegi enne, kui kaupleja on tarbijalt tagastatud kauba kätte saanud. • Selgitus liikmesriikide vabaduse kohta võtta vastu eeskirju väljaspool äriruume toimuva müügi teatavate vormide ja aspektide kohta. Ehkki väljaspool äriruume toimuv müük kujutab endast seaduslikku ja väljakujunenud müügikanalit, selgitatakse ettepanekus, et direktiiviga 2005/29/EÜ ei takistata liikmesriikidel vastu võtmast eeskirju tarbijate õigustatud huvide kaitseks seoses mõne eriti agressiivse või eksitava turundus- või müügitavaga, mille raames teeb kaupleja soovimatuid külastusi tarbijate koju või korraldab kaubanduslikku väljasõite, eesmärgiga reklaamida või müüa tarbijatele tooteid või saavutada selline tulemus, juhul kui sellised piirangud on õigustatud avaliku korra või eraelu puutumatuse põhimõtete austamisega. • Kvaliteedierinevusega toodete eksitavat turustamist käsitlevate eeskirjade selgemaks muutmine. Ettepanekuga muudetakse direktiivi 2005/29/EÜ, täpsustades, et kaubandustava, mis hõlmab toote turustamist identsena mitmes muus liikmesriigis turustatava sama tootega, mille korral on asjaomastel toodetel märkimisväärselt erinev koostis või omadused, mis põhjustavad või võivad põhjustada olukorra, kas keskmine tarbija teeb tehinguotsuse, mida ta ei oleks muul viisil teinud, on eksitav kaubandustava, mida pädevad asutused peaksid vastavalt direktiivi sätetele hindama ja käsitlema iga juhtumi korral eraldi. 1.2. Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega Käesolev ettepanek on kooskõlas mitmesuguste muude seadusandlike ja mitteseadusandlike meetmetega tarbijakaitse valdkonnas. Eelkõige on käesolev ettepanek kooskõlas hiljuti muudetud tarbijakaitsealase koostöö määrusega (EL) 2017/2394, mille eesmärk on võimendada tarbijakaitse-eeskirjade piiriülest avalikku jõustamist. Käesolevas ettepanekus esitatud eeskirjad ELi tarbijaõigusega seotud rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta suurendavad tarbijakaitsealase koostöö kooskõlastatud meetmete hoiatavat mõju ja tõhusust laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste korral. Muudetud tarbijakaitsealase koostöö määrusega seotud läbirääkimistel rõhutati, et „määruse edukuse tagamiseks on olulised tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused kõikides liikmesriikides“. Samas otsustasid tarbijakaitsealase koostöö määruse kaasseadusandjad, et ELi tarbijaõiguse materiaalõiguslike normide 11 võimaliku läbivaatamise osana oleks asjakohasem rahuldada vajadus karmimate karistuste järele. Direktiivi 2005/29/EÜ rikkumisega seotud tarbijatele suunatud individuaalsete õiguskaitsevahendite eeskirjad täiendavad ELi jõupingutusi, mille eesmärk on lihtsustada 11 Vt muudetud tarbijakaitsealase koostöö määruse põhjendus 16, milles on öeldud: „... Arvestades komisjoni aruandes tarbija- ja turundusõiguse toimivuskontrolli kohta esitatud järeldusi võib osutuda vajalikuks karmistada liidu tarbijaõiguse rikkumise puhul kohaldatavaid karistusi.“ ET 4 ET  tarbijate jaoks hüvitiste taotlemist tänu tarbijatele suunatud uue kokkuleppe („New Deal for Consumer“) paketi teisele ettepanekule, st ettepanekule, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ. Lisaks sellele võivad direktiivi 2005/29/EÜ rikkumisest mõjutatud konkreetsed tarbijad tugineda kavandatud õiguskaitsevahenditele ka väikeste nõuete menetlemise ja vaidluste alternatiivse/veebipõhise lahendamise raames. Tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi 12 kohaselt on ELi tarbijatel juurdepääs vaidluste kohtuvälise lahendamise kvaliteetsetele süsteemidele nii riigisiseste kui ka piiriüleste lepinguliste vaidluste lahendamiseks. Komisjon on loonud ka internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi (ODR-platvorm) 13. See platvorm aitab tarbijatel ja kauplejatel lahendada oma riigisiseseid ja piiriüleseid vaidlusi kauba ja teenuste veebipõhiste ostude korral. Käesolev ettepanek on tihedalt seotud jõupingutustega, mille eesmärk on tagada tarbijatele, kauplejatele ja õiguspraktikutele paremad teadmised ELi tarbijaõiguse kohta. Selle saavutamiseks on kavas võtta mitu meedet, nagu allpool loetletud. • 2018. aastal käivitab komisjon kogu ELis teadlikkuse suurendamise kampaania tarbija õiguste kohta, mis põhineb 2014.–2016. aastal toimunud tarbija õiguste kampaaniast saadud kogemustel 14.- • Komisjon korraldab pilootprojekti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate koolitamise kohta digitaalajastul (algatus ConsumerLawReady 15). • Komisjon kavatseb korraldada kohtunike ja muude õiguspraktikute koolitustegevust vastavalt Euroopa õigusalase koolituse uuendatud strateegiale aastateks 2019– 2025 16.- • Selleks et kõikidel turuosalistel oleks lihtsam mõista oma lepingulisi õigusi ja kohustusi, koordineerib komisjon eneseregulatsiooni algatust õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) sidusrühmade rühma raames. Algatuse eesmärk on anda tarbijatele paremini kohustuslikku lepingueelset teavet ja selgitada neile tüüptingimusi. • Selleks et suurendada veelgi kõikide turuosaliste õiguskindlust, on komisjon töötanud välja mitu juhenddokumenti, et tagada ELi tarbijaõiguse parem 12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63). 13 Kasutusel alates 15. veebruarist 2016; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1). 14 Vt ka: http://ec.europa.eu/newsroom/just/item-detail.cfm?item_id=30149. 15 ConsumerLawReady koolitusprojekti rakendatakse tänu Euroopa Parlamendi IMCO komisjoni rahastamisele. Konsortsium, kuhu kuuluvad BEUC, UEAPME ja Eurochambres, juhib kõnealust projekti komisjoni nimel. Koolitusmaterjalid on koostatud, tõlgitud ja kohandatud iga liikmesriigi jaoks. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate koolitamine algas 2017. aasta detsembris ja see jätkub kogu 2018. aasta jooksul. 2017. aasta novembris loodi spetsiaalne veebisait: www.consumerlawready.eu. 16 Ettevalmistatav strateegia; tegevuskava on kättesaadav aadressil: https://ec.europa.eu/info/law/better- regulation/initiatives/ares-2017-5432247_en. ET 5 ET  mõistmine 17. Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis on kavas avaldada uus tarbijaõiguse andmebaas. Kõnealune andmebaas hõlmab ELi ja riikide kohtupraktikat ning võimaldab juurdepääsu ka ELi tarbijaõiguse alastele haldusotsustele. 1.3. Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega Käesoleva ettepaneku kohaselt muudetud nelja tarbijaõigusdirektiivi kohaldatakse kõikides majandussektorites. Nende üldise kohaldamisala tõttu kohaldatakse neid ettevõtjate ja tarbijate vaheliste tehingute paljude aspektide suhtes, mis on hõlmatud ELi muude õigusaktidega. ELi õiguse alusel tegutsevate erinevate ametiasutuste vastasmõju reguleerib lex specialis põhimõte. Selle põhimõtte kohaselt hakkavad tarbijaõiguse üldiste direktiivide sätted jõustuma üksnes siis, kui ettevõtjate ja tarbijate vaheliste tehingute asjaomaseid aspekte ei reguleerita ELi valdkonnaspetsiifiliste õigusaktide sätetega. Seega toimivad need tarbijaõiguse üldised direktiivid nn turvavõrguna, mille abil tagada tarbijakaitse kõrge taseme säilitamine kõikide sektorites, täiendades ja parandades sektoripõhist liidu õigust. Kavandatud muudatused, millega püütakse kõrvaldada internetipõhistes kauplemiskohtades sooritatavate ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute ning digitaalteenustega seotud tarbijakaitse läbipaistvuse puudumise probleem, aitavad kaasa digitaalse ühtse turu 18 väljakujunemisele ja tagavad järjepidevuse teise olulise elemendiga, mis kuulub digitaalse ühtse turu strateegia juurde, s.o komisjoni ettepanekuga direktiivi kohta, milles käsitletakse digitaalse infosisu üleandmise lepinguid 19. Selles ettepanekus määratletakse tarbija õigused, kui tarbija omandatud digitaalne infosisu ja digitaalteenused ei vasta lepingule, hõlmates muu hulgas lepingud, mille alusel tarbija ei maksa rahalist tasu. Direktiivi 2011/83/EL kohaldatakse ka digitaalse infosisu pakkumise suhtes; praegu kehtib see aga üksnes selliste teenuste, sealhulgas digitaalteenuste suhtes, mille eest võetakse rahalist tasu. Vastavalt digitaalse infosisuga seotud ettepanekule esineb märkimisväärne mittevastavus lepinguga siis, kui infosisu või teenused ei ole kooskõlas lepingueelse teabena esitatud tehnilise kirjeldusega. Lepingueelsed teavitamisnõuded on sätestatud direktiivis 2011/83/EL. Eespool nimetatud põhjustel on vaja viia direktiivi 2011/83/EL kohaldamisala seoses mõistetega „digitaalne infosisu“ ja „digitaalteenused“ vastavusse kehtiva digitaalse sisu direktiivi kohaldamisalaga. Justiits- ja siseküsimuste nõukogu kutsus komisjoni konkreetselt üles tagama kooskõla 17 Ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ suunised, SWD(2016) 163 final, 25.5.2016. Suunised, milles käsitletakse ELi toidu- ja tarbijakaitsealaste õigusnormide kohaldamist toodete kvaliteedierinevuse suhtes – Toiduained, C(2017) 6532 final, 26.9.2017. Ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi 93/13/EMÜ käsitlev uus juhend on kavas koostada 2018. aasta lõpuks ning tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL juhendit on kavas ajakohastada 2019. aastal. 18 Lisateabe saamiseks digitaalse ühtse turu kohta vt: https://ec.europa.eu/commission/priorities/digital- single-market_et. 19 Ettepanek direktiivi kohta, mis käsitleb digitaalse sisu üleandmise lepingutega seonduvaid teatavaid aspekte, COM(2015) 0634 final, 9.12.2015. Lisateave: https://ec.europa.eu/info/business-economy- euro/doing-business-eu/contract-rules/digital-contracts/digital-contract-rules_en. ET 6 ET  direktiivi 2011/83/EL ja digitaalse sisuga seotud ettepaneku vahel, eelkõige seoses mõistetega „digitaalne infosisu“ ja „digitaalteenused“ 20. Direktiivi 2011/83/EL muutmine selleks, et hõlmata digitaalteenused, olenemata rahalisest tasust, täiendab üldist andmekaitsemäärust 2016/679. Täpsemalt kõrvaldab õigus lõpetada digitaalsete teenuste leping 14-päevase taganemisõiguse perioodi jooksul lepingulise aluse isikuandmete töötlemiseks üldise andmekaitse määruse raames. See käivitab omakorda üldises andmekaitse määruses sätestatud õiguste (nt õigus olla unustatud ja andmete ülekantavuse õigus) kohaldamise. Seoses internetipõhiste kauplemiskohti käsitleva kavandatud muudatusega märgiti 2016. aasta teatises veebiplatvormide kohta, et komisjon hindab „täpsemalt kõiki täiendavaid vajadusi uuendada platvormidega seoses kehtivaid tarbijakaitse eeskirju ELi tarbija- ja turundusõiguse õigusloome kvaliteedi kontrolli raames 2017. aastal“ 21. 2016. aasta detsembris tegi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepaneku kohandada lepingueelseid teavitamisnõudeid e- kaubanduse platvormide ostjate vajadustele üldiselt 22. Euroopa Ülemkogu rõhutas 19. oktoobril 2017. aastal „platvormide tavade ja kasutusviiside läbipaistvuse vajalikkust“ 23. Käesolev ettepanek täiendab komisjoni tegevust seoses platvormide ja ettevõtjate vaheliste ebaõiglaste lepingutingimuste ja kaubandustavadega (platvormide ja ettevõtjate vaheline algatus), nagu tehti teatavaks digitaalse ühtse turu 2017. aasta mai vahekokkuvõttes 24. Käesolevas ettepanekus ning platvormi ja ettevõtjate vahelises algatuses soovitakse saavutada ühiseid eesmärke, millega soovitakse tagada veebiplatvormidel sooritatavate tehingute läbipaistvus ja õiglus. Käesolevas ettepanekus käsitletakse eriprobleeme, mis on juba kindlaks tehtud tarbija õiguste direktiivi hindamise käigus, nimelt, et tarbijad sageli ei tea, kes on nende lepinguline partner, kui nad internetipõhiste kauplemiskohtade kaudu oste sooritavad. Selle tulemusena jääb tarbijatele sageli ebaselgeks, kas nad saavad kasutada oma ELi tarbija õigusi, ning kui see on nii, siis kelle poole peavad nad pöörduma, et tagada nende õiguste järgimine. Teine võimalus, kuidas käesolev ettepanek ning platvormide ja ettevõtjate vaheline algatus üksteist täiendavad, on see, et mõlemad püüavad tagada selliste peamiste parameetrite läbipaistvuse, millega määratakse kindlaks platvormide ja tarbijate vahelise ning platvormide ja ettevõtjate vaheline järjestus. Eeldatavasti võivad ELi tarbijakaitsealased õigusaktid tuua kasu ka muudele ELi poliitikavaldkondadele, kus ettevõtjate ja tarbijate vahelised kaubandustehingud mängivad olulist rolli. Üheks näiteks on komisjoni töö säästva tarbimise küsimustes, sealhulgas ELi 20 Nõukogu istungi tulemused: nõukogu 3473..istung (justiits- ja siseküsimused), Luxembourg, 9. ja 10. juuni 2016, kättesaadav aadressil: http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9979-2016- INIT/en/pdf. See viitab eesistujariigi 2. juuni 2016. aasta märkusele 9768/16, milles rõhutatakse, et kavandatava digitaalse sisu direktiivi ja direktiivi 2011/83/EL vahel on vaja järjepidevust, ning kutsutakse komisjoni üles hindama kõnealuse direktiivi kohaldamist kõikide sellist digitaalset sisu pakkuvate lepingutüüpide suhtes, mis on hõlmatud kavandatava digitaalse sisu direktiiviga. Märkus on kättesaadav aadressilt: http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9768-2016-INIT/en/pdf. 21 COM(2016) 288 final, 25.5.2016, lk 11: http://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52016DC0288&from=ET. 22 Majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus veebipõhiste platvormide teatise kohta, TEN/601-EESC-2016, http://webapi.eesc.europa.eu/documentsanonymous/EESC-2016-04519-00-01-AC-TRA-en.docx. 23 Euroopa Ülemkogu järeldused rände, digitaalse Euroopa, turvalisuse ja kaitse kohta (19. oktoober 2017). 24 Teatis, COM(2017) 228 final, 10.5.2017: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/content/mid- term-review-digital-single-market-dsm-good-moment-take-stock. ET 7 ET  ringmajanduse tegevuskava 25, mis hõlmab ka meetmeid eksitavate keskkonnaväidete ja kavandatud aegumisega tegelemiseks. Kuigi see on juba hõlmatud ebaausate kaubandustavade direktiiviga, võimaldavad rangemad karistused ja hüvitusvahendid veelgi tõhusamalt võidelda tarbija õiguste rikkumisega nendes valdkondades. 2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS • Õiguslik alus Tarbijakaitse kuulub ELi ja liikmesriikide jagatud pädevusse. Nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 169, peab EL aitama kaitsta tarbijate majanduslikke huve ning edendama nende õigust teavitamisele ja koolitamisele oma huvide kaitseks. Käesolev ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 114 (milles osutatakse siseturu väljakujundamisele) ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 169. • Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul) Käesoleva ettepanekuga muudetakse ELi tarbijakaitse-eeskirju, mille vastuvõtmist ELi tasandil peeti vajalikuks ja mis on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Paremini toimivat siseturgu ei ole võimalik saavutada üksnes riigisisese õiguse abil. ELi tarbijakaitse-eeskirjad on endiselt asjakohased, sest siseturg süveneb ja ELi tarbijatehingute arv liikmesriikide vahel suureneb. Majanduslikust seisukohast võib kauplejate käitumine tarbijate suhtes tõenäoliselt avaldada suurt mõju tarbijaturgude toimimisele. Selle põhjuseks on asjaolu, et kauplejatel on väga suur mõju tarbijate teavitamisele ja otsuste langetamisele sellistel turgudel. Seega on tarbijapoliitikal potentsiaal tõhustada turujõude. See võib aidata edendada konkurentsi ja parandada tõhusust. ELi piires on piiriülese kaubanduse maht ja intensiivsus piisavalt suur (tegelikkuses on need koguni suuremad kui mõnes teises suuremas kauplemispiirkonnas maailmas), 26 et muuta asjaomane piiriülene kaubandus haavatavaks ebajärjekindlate või lihtsalt lahknevate poliitiliste valikute suhtes, mida teevad liikmesriigid. Lisaks sellele on kauplejatel võimalus jõuda tarbijateni üle liikmesriikide piiride. See võib tekitada probleeme, mida riigisisesed seadusandjad ja reguleerivad asutused ei saa oma ebasoodsa asukoha tõttu üksinda piisavalt hästi lahendada. Käesoleva ettepanekuga muudetakse kehtivaid ELi tarbijakaitse-eeskirju. Direktiiviga 2005/29/EÜ tagatakse tarbijate majandushuve kahjustavate ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate riigisiseste eeskirjade täielik ühtlustamine. Direktiivis 2011/83/EL sätestatakse sisuliselt täielikult ühtlustatud eeskirjad lepingueelsete teavitamisnõuete ja tarbijalepingutest taganemise õiguste kohta. Nende direktiivide kohaldamisalasse kuuluvad uued riigisisesed õigusaktid oleksid vastuolus täielikult ühtlustatud liidu õigustikuga, mis on juba kehtestatud. 25 Komisjoni teatis „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“, COM/2015/0614 final, 2.12.2015: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52015DC0614. 26 Maailma Kaubandusorganisatsioon, rahvusvaheline kaubandusstatistika 2015. aasta kohta: https://www.wto.org/english/res_e/statis_e/its2015_e/its2015_e.pdf. ET 8 ET  Asjaolu, et probleem hõlmab kogu ELi, nõudes asjakohaseid jõustamismeetmeid ELi tasandil, on eriti ilmne siis, kui ebaseaduslik tegevus kahjustab samal ajal mitme ELi liikmesriigi tarbijaid. Sellised tarbija õiguste laiaulatuslikud rikkumised on nüüdseks läbivaadatud tarbijakaitsealase koostöö määrusega õiguslikult määratletud. Selle määrusega on loodud tugevam menetlusraamistik siseriiklike täitevasutuste vahelise koostöö jaoks. Täieliku tõhususe tagamiseks peab kogu ELi hõlmav jõustamine põhinema ka ühtsel ja ühetaolisel sisulisel õiguslikul raamistikul. Tarbija õiguste ja hüvitise saamise võimaluste jõustamine kogu ELis ei saa olla tõhusam üksnes liikmesriikide enda võetud meetmete abil. Veebis kauplemise korral ei tundu see olevat piisav, et käsitleda probleeme, millega tarbijad silmitsi seisavad, riigisisesel tasandil. Eelkõige kauplevad paljud internetipõhised kauplemiskohad ja digitaalteenuste pakkujad kogu Euroopas ja piiriüleselt. Toimivuskontrolli ja tarbija õiguste direktiivi hindamise käigus saadi kinnitus, et ELi tarbija- ja turundusõigustik on aidanud saavutada kogu ELis tarbijakaitse kõrge taseme. Samuti on see aidanud siseturul paremini toimida ning vähendada piiriüleselt tooteid müüvate ja teenuseid pakkuvate ettevõtjate kulusid. Ettevõtjad, kes müüvad oma tooteid ja teenuseid muudes ELi riikides, saavad kasu ühtlustatud õigusaktidest, mis hõlbustavad toodete piiriülest müüki muude ELi liikmesriikide tarbijatele. Eelkõige on direktiiviga 2005/29/EÜ asendatud erinevad määrused kogu ELis ja sätestatud kõikides liikmesriikides ühtne õiguslik raamistik. Selles sisalduv valdkonnaülene põhimõtteline käsitlusviis tagab kasuliku ja paindliku raamistiku kogu ELis, samas kui musta nimekirja kasutuselevõtmine on aidanud kõrvaldada mõningaid ebaausaid tavasid erinevatel riigisisestel turgudel. Sarnaselt on direktiiv 2011/83/EL märkimisväärselt kaasa aidanud siseturu toimimisele ning taganud tarbijakaitse kõrge ühtse taseme, kõrvaldades erinevused selliste siseriiklike seaduste vahel, mis on seotud ettevõtjate ja tarbijate vaheliste lepingutega. See on suurendanud õiguskindlust kauplejate ja tarbijate ning eriti nende jaoks, kes tegelevad piiriülese kaubandusega. Eelkõige on tarbijate usaldus viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud piiriülese e-kaubanduse kasvaval turul 27. Toimivuskontrolli aruandes väidetakse, et ELi tarbijaõiguse suurim panus on selle ühised ühtlustatud eeskirjad. Need eeskirjad võimaldavad riiklikel täitevasutustel tõhusamalt lahendada piiriülese rikkumisega seotud probleeme, mis kahjustavad tarbijaid mitmes liikmesriigis. Näiteks ei oleks erinevad siseriiklikud trahvisüsteemid ilma täiendavate ELi tasandi meetmeteta (mille eesmärk on tagada trahvide tõhusus, proportsionaalsus ja hoiatav mõju) piisavad, et tagada nõuetele vastavate kauplejate jaoks õiglane konkurents, ning see kahjustaks jõustamisalast koostööd läbivaadatud tarbijakaitsealase koostöö määruse raames. Õiglasema konkurentsi kehtestamine trahve käsitlevate siseriiklike eeskirjade ühtlustamise abil viiks ELi tarbijaõiguse paremini vastavusse ELi konkurentsi- ja andmekaitseseaduste 27 Vastavalt 2017. aasta tarbijatingimuste tulemustabelile on ajavahemikus 2012–2016 suurenenud nende tarbijate osakaal, kes tundsid end kindlalt mõnes muus ELi riigis asuvatelt jaemüüjatelt või teenusepakkujatelt interneti teel kaupa või teenuseid ostes, 24 protsendipunkti võrra, ulatudes 58 %-ni. ET 9 ET  karistusraamistikega. Nende kolme valdkonna sünergiat, eelkõige täitetoimingute koordineerimisel, on ELi tasandil üha enam tunnustatud 28. See on kooskõlas ka subsidiaarsuse põhimõttega selgitada direktiivi 2005/29/EÜ raames liikmesriikide vabadust võtta vastu sätteid tarbijate õiguspäraste huvide kaitseks seoses otseturunduse eesmärgil tehtavate külastuste või kaubanduslike väljasõitudega, kus sellised piirangud on õigustatud avaliku korra või eraelu puutumatuse kaitsega, sest sellega tagatakse, et liikmesriikidel oleks õigus reguleerida valdkonda, kus mõju ühtsele turule peetakse väga piiratuks. • Proportsionaalsus Ettepanekuga hõlmatud meetmed on proportsionaalsed nende eesmärkide suhtes, mis parandavad tarbijaõiguse järgimist ja ajakohastamist ning koormuse vähendamist. Karistuse korral ühtlustatakse ettepanekuga karistuste miinimumtaset, nõudes liikmesriikidelt kaupleja käibel põhinevate trahvide juurutamist üksnes laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest, kus selline ühtlustamine on selgelt vajalik, et tagada läbivaadatud tarbijakaitsealase koostöö määruses nõutud karistuste kooskõlastamine. Kõikide muude rikkumiste korral piirdutakse ettepanekus üksnes selliste mittetäielike kriteeriumide kehtestamisega, mida tuleb konkreetsete karistuste rakendamisel arvesse võtta. Kõnealuste muude rikkumiste eest määratavaid karistusi ettepanekus ei ühtlustata ja selles selgitatakse, et neid kriteeriume ei pea väiksemate rikkumiste suhtes tingimata kohaldama. Direktiivi 2005/29/EÜ rikkumistega seotud individuaalsete õiguskaitsevahendite valdkonnas antakse ettepanekus liikmesriikidele teatav tegutsemisvabadus seoses kättesaadavaks tehtavate konkreetsete õiguskaitsevahenditega. Ettepanekus nõutakse üksnes vähemalt lepingu lõpetamisega seotud lepingulise õiguskaitsevahendi ning kahju hüvitamisega seotud lepinguvälise õiguskaitsevahendi olemasolu. Need on tänapäeval liikmesriikide tsiviilõiguses kaks kõige levinumat õiguskaitsevahendit. Proportsionaalsus seoses direktiivi 2011/83/EL kavandatud laiendamisega, mida rakendatakse selliste digitaalteenuste suhtes, mille eest ei nõuta rahalist tasu, tagatakse selle kohaldamisala ja tulevase digitaalse infosisu direktiivi kohaldamisala vastavusse viimisega ning samuti sellega, et digitaalteenuste lepingud vabastatakse nõudest, mille kohaselt esitab tarbija üksnes mõnest direktiivi 2011/83/EL ametlikust nõudest tulenevad isikuandmed, mis on üksnes tasuliste lepingute korral asjakohased, st nõue saada tarbija nõusolek teenuse viivitamatuks osutamiseks, millel on tagajärjed üksnes seoses nende teenuste eest rahalise tasumisega, mida osutatakse taganemisõiguse perioodi ajal enne taganemisõiguse kasutamist. Internetipõhiste kauplemiskohtade suhtes kehtivate eeskirjade kavandatud muudatused on proportsionaalsed selles mõttes, et nendega ei kehtestata internetipõhistele kauplemiskohtadele ühtegi kohustust jälgida või kontrollida kolmandast isikust tarnijate esitatud teavet selle kohta, kas nad on kauplejad või mitte. Muudatused põhinevad seega 28 Euroopa Parlament võttis 14. märtsil 2017 vastu resolutsiooni „suurandmete mõju kohta põhiõigustele, sealhulgas eraelu puutumatusele, andmekaitsele, diskrimineerimiskeelule, turvalisusele ja õiguskaitsele“, mis hõlmas üleskutset „erinevate reguleerivate asutuste, konkurentsialase järelevalve, tarbijakaitse- ja andmekaitseasutuste tihedamale koostööle ja sidususele riigisisesel ja ELi tasandil“. Euroopa Andmekaitseinspektor tegi ettepaneku luua digitaalne teabevõrgustik, mis ühendaks konkurentsi, tarbija- ja andmekaitse eest vastutavaid asutusi, ning on valmis jagama teavet ja arutama, kuidas jõustada eeskirju kõige paremini üksikisiku huvides. Teabevõrgustik kohtus esimest korda 29. mail 2017. aastal. ET 10 ET  täielikult kinnitusel ja kauplemiskoha ülesanne on üksnes tagada, et kolmandast isikust tarnijad esitavad asjaomase teabe veebisaidil ning edastavad selle seejärel tarbijale. Seoses järjestuse läbipaistvusega peab internetipõhine kauplemiskoht edastama teavet pakkumiste järjestuse peamiste parameetrite kohta, ilma et oleks vaja kehtestada ühtegi konkreetset vaikimisi seadistatud järjestuskriteeriumi. Ettepanekuga tõhustatakse ka õigusaktide proportsionaalsust, vähendades ettevõtjate regulatiivseid kulusid juhul, kui see ei kahjusta õigusaktide eesmärki, nagu see on kauplejatele kehtestatud kahe kohustuse puhul, mis on seotud taganemisõigusega, ja kavandatud koormuse vähendamise meetmetega teavitamisnõuete puhul. Eeldatakse, et sellised muudatused tarbetu koormuse kõrvaldamiseks on eriti kasulikud väikeettevõtjatele. • Vahendi valik Kuna käesoleva ettepanekuga muudetakse nelja kehtivat direktiivi, on kõige sobivamaks vahendiks direktiiv. 3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED • Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll Käesolev ettepanek tugineb ELi tarbija- ja turundusõiguse toimivuskontrolli ning tarbija õiguste direktiivi hindamise järeldustele, mis avaldati mõlemad 2017. aasta mais. Toimivuskontrolli raames järeldati, et suurem osa asjaomaste direktiivide materiaalõiguslikest sätetest on üldiselt eesmärgipärased. Kuigi tarbijakaitsega seotud sätted on kehtestatud ka paljudes ELi sektoripõhistes õigusaktides, jõuti toimivuskontrolli käigus järeldusele, et analüüsitavad üldised direktiivid ja ELi sektoripõhised tarbijakaitsealased õigusaktid täiendavad üksteist. Samuti leiti toimivuskontrolli käigus, et sidusrühmad on suures osas nõus sellega, et üldiste ja sektoripõhiste eeskirjade kombinatsioon tagab selge ja sidusa ELi õigusliku raamistiku. Samas aga järeldati toimivuskontrolli raames, et eeskirjade tõhusust pärsivad: a) asjaolu, et kauplejad ja tarbijad ei ole neist teadlikud ja b) ebapiisavad jõustamise ja tarbijakahju hüvitamise võimalused. Seoses käesoleva ettepanekuga soovitati toimivuskontrolli järeldustes võtta edaspidi meetmeid, mis parandavad kooskõla, tugevdades õigusaktide jõustamist ja lihtsustades tarbijakahju hüvitamist, suurendades eelkõige tarbijaõiguse rikkumise eest rakendatavate karistuste hoiatavat mõju ja kehtestades tarbijatele õiguskaitsevahendid, kui nad on langenud selliste ebaausate kaubandustavade ohvriteks, millega rikutakse direktiivi 2005/29/EÜ. Toimivuskontrolli järeldustes soovitati ka regulatiivse keskkonna ajakohastamist ja regulatiivse koormuse vähendamist, kõrvaldades teavitamisnõuete põhjendamatu dubleerimise direktiivi 2005/29/EÜ ja direktiivi 2011/83/EL vahel. Tarbija õiguste direktiivi hindamise käigus leiti, et direktiiv 2011/83/EL on positiivselt kaasa aidanud ettevõtjate ja tarbijate vahelise siseturu toimimisele ning taganud tarbijakaitse kõrge ühtse taseme. Samas tuvastati eeskirjades teatavad puudujäägid, mis on tekkinud eelkõige digitaalmajanduse arengu tõttu. Hindamisel rõhutati mitmeid valdkondi, kus seadusandlikud muudatused võivad olla asjakohased, sealhulgas toodi esile järgmised lahendamist vajavad probleemid: ET 11 ET  (a) internetipõhistes kauplemiskohtades sooritatavate tehingute läbipaistvus; (b) digitaalset infosisu käsitlevaid lepinguid reguleerivate eeskirjade vastavusse viimine nn vabade digitaalsete teenuste (nt pilvsalvestus ja veebimeil) eeskirjadega; (c) direktiividega 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL hõlmatud teatavate teavitamisnõuete lihtsustamine; (d) kauplejate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate koormuse vähendamine kaugmüügist ja väljaspool äriruume toimuvast müügist taganemisõiguse korral: 1) seoses tarbija õigusega tagastada ka kaup, mida on kasutatud rohkem kui tingimata vajalik, ning 2) seoses tarbijale hinna hüvitamise kohustusega enne tarbijalt kauba tagasisaamist; (e) kauplejate ja tarbijate vaheliste andmesidevahendite ajakohastamine. Hindamise järelmeetmetena soovitati võtta täiendavad teadlikkuse suurendamise meetmed ja koostada juhenddokumendid. • Konsulteerimine sidusrühmadega Ettepaneku koostamisel konsulteeris komisjon sidusrühmadega järgmiselt: • esialgse mõjuhinnangu tagasisidemehhanismi kaudu; • veebipõhise avaliku arutelu kaudu; • väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega korraldatud sihtotstarbelise paneeldiskussiooni kaudu; • õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi võrgustikesse kuuluvate liikmesriigi ametiasutuste ja tarbijaorganisatsioonidega korraldatud sihtotstarbeliste konsultatsioonide kaudu, mis toimusid liikmesriikide ja muude sidusrühmadega toimunud uuringute ja kohtumiste raames; • REFITi sidusrühmade eksperdirühma kaudu tarbijate ja ettevõtjatega toimunud konsultatsiooni raames. Konsultatsioonide eesmärk oli koguda kvalitatiivset ja kvantitatiivset tõendusmaterjali asjaomastelt sidusrühmadelt (tarbijad, tarbijaühingud, ettevõtjad, ettevõtjate ühendused, liikmesriikide ametiasutused, õiguspraktikud) ning üldsuselt. Konkreetset liiki ettevõtjateni, nagu internetipõhised kauplemiskohad ja tasuta digitaalteenuste osutajad, oli keeruline jõuda. Konsultatsioonid avalikustati korrapäraste koosolekute, Twitteri, Facebooki ja õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi võrgustikele saadetud e-kirjade kaudu ning voliniku ja muude kõrgetasemeliste komisjoni ametnike kõnede kaudu. ET 12 ET  Ettepanek põhineb ka konsulteerimistegevusel, mis oli osa toimivuskontrollist ja tarbija õiguste direktiivi hindamisest 29. Ettepanekusse lisatud meetmed kajastavad sidusrühmade toetuse eri tasemeid. Avaliku konsultatsiooni käigus selgus, et paljud tarbijaühingud ja riigiasutused toetavad trahvide maksimumsuuruse väljendamist protsendina kaupleja käibest. Selle ideega nõustusid aga üksnes vähesed ettevõtjate ühendused. Vähemalt 80 % VKE paneelil vastanutest leidis, et trahvide maksimumtaseme kindlaksmääramise kõige proportsionaalsem, tõhusam ja hoiatavam viis on väljendada seda protsendina kaupleja käibest, võimalusel koos absoluutarvuga, olenevalt sellest, kumb on suurem. Avaliku konsultatsiooni käigus väitis enamik vastanud avaliku sektori asutusi, tarbijaühendusi ja tarbijaid, et kogu ELis tuleks kehtestada direktiivi 2005/29/EL kohane õigus õiguskaitsevahenditele, tagamaks, et kauplejad järgivad paremini tarbijakaitse-eeskirju. Selle idee toetus oli aga madal ettevõtjate ühenduste (35 %) ja üksikettevõtjate (31 %) seas. VKEde paneeliga toimunud konsulteerimisel pooldas 87 % vastanutest direktiivi 2005/29/EL kohaste õiguskaitsevahendite õiguse kehtestamist kogu ELis. Paljud sidusrühmad toetasid internetipõhistes kauplemiskohtades sõlmitud lepingutele kohalduvaid uusi läbipaistvusnõudeid. Tarbijaühingud, riigiasutused, üksikisikud ja suurem osa ettevõtjatest ja ettevõtjate ühendustest on nõus, et internetipõhistes kauplemiskohtades oste tegevad tarbijad peaksid saama teavet tarnija identiteedi ja seisundi kohta. Samuti nõustuvad nad sellega, et see suurendaks tarbijate usaldust. Paljud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad pooldavad samuti nõudeid, mille kohaselt teavitatakse tarbijaid lepingupartneri identiteedi ja õigusliku seisundi kohta. Lisaks toetati ka ettevõtjate ühenduste läbipaistvust. Mõned suured internetipõhised kauplemiskohad teatasid, et uute eeskirjade abil väheneksid kulud, samas kui teised ei olnud sellega kursis. Suurem osa sidusrühmi toetas direktiivi 2011/83/EL laiendamist, et hõlmata digitaalteenused, mille eest ei nõuta rahalist tasu. Kauplejad toetasid teavitamisnõuete kehtestamist, et aidata tarbijaid paremini teavitada, ent lahkarvamusi esines seoses sellega, kas kehtestada taganemisõigus ka digitaalteenustele või mitte. Ettevõtjate ühendused ei toetanud taganemisõiguse kehtestamist selliste digitaalteenuste suhtes, mille eest ei nõuta rahalist tasu. Ettevõtjate ühendused toetasid selliste direktiivi 2005/29/EÜ kohaste teavitamisnõuete väljajätmist, mis kattuvad direktiivis 2011/83/EL kehtestatud lepingueelsete teavitamisnõuetega. Tarbijaühingud olid sellistel juhtudel teavitamisnõuete väljajätmise vastu. Suurem osa riigiasutustest leidis, et tarbijate teavitamine seoses kaebuse menetlemisega ei ole reklaamimise etapis oluline. Sidusrühmad toetasid suurel määral sellise kehtiva nõude asendamist, mille kohaselt tuleb kauplejatel esitada e-posti aadress koos tehnoloogiliselt neutraalse viitega veebipõhisele andmesidevahendile. Samuti toetasid sidusrühmad suuresti ka seda, et direktiivist 2011/83/EL eemaldatakse viide faksinumbrile. 29 Lisateabe saamiseks toimivuskontrolli ja tarbija õiguste direktiivi hindamisega seotud asjaomase konsulteerimistegevuse kohta vt toimivuskontrolli aruande lisad ja komisjoni talituste töödokumendi (tarbija õiguste direktiivi kohta) lisad, mis on kättesaadavad aadressil: http://ec.europa.eu/newsroom/just/item-detail.cfm?item_id=59332. ET 13 ET  Avaliku konsultatsiooni käigus teatas 35 % veebiettevõtjatest, et nad on ettevõtjatele seoses taganemisõigusega kehtestatud eespool nimetatud konkreetsete kohustuste tõttu seisnud silmitsi märkimisväärsete probleemidega. Suurem osa ettevõtjate ühendusi kinnitas, et ettevõtjatel on kõnealustest kohustustest tulenev ebaproportsionaalne/tarbetu koormus. VKEde paneelil teatas ebaproportsionaalsest koormusest peaaegu pool füüsilisest isikust ettevõtjatest, mikro- või väikeettevõtjatest, kes müüvad tarbijatele kaupa veebis. Suurem osa tarbijaühendusi, avaliku sektori asutusi ja üksikisikuid seevastu kauplejate asjaomaste kohustuste kõrvaldamist ei pooldanud. • Mõjuhinnang Käesolev ettepanek põhineb mõjuhinnangul 30. Õiguskontrollikomitee esitas kõigepealt negatiivse arvamuse koos põhjalike märkustega 12. jaanuaril 2018. aastal. Pärast esialgse eelnõu olulist parandamist esitas õiguskontrollikomitee positiivse arvamuse koos täiendavate märkustega 9. veebruaril 2018. aastal 31. Mõjuhinnangu I lisas selgitatakse, kuidas käsitleti õiguskontrollikomitee märkusi. Mõjuhinnangus käsitletakse eraldi variante tõhustada tarbijakaitseõiguse järgimist ühelt poolt ning ajakohastada ja vähendada koormust teiselt poolt. Vastavuse parandamiseks kaaluti lisaks lähtestsenaariumile kolme varianti: (2) võimalus üksnes suurendada avaliku sektori jõustamismeetmete hoiatavat mõju ja proportsionaalsust tugevamate karistusnõuete ja tõhusama ettekirjutuste taotlemise menetluse abil; (3) võimalus lisada 1. variandi meetmetele tarbija õigus individuaalsetele õiguskaitsevahenditele; (4) võimalus lisada 1. ja 2. variandi meetmetele tarbijate kollektiivse hüvitamise meetmed. Eelistatud valik oli 3. variant, mis kombineeris kõik meetmed. Käesolevas ettepanekus käsitletakse eelistatava variandi neid osi, mis on seotud karistusi käsitlevate rangemate eeskirjadega ja tarbijate õigusega individuaalsetele õiguskaitsevahenditele direktiivi 2005/29/EÜ rikkumise korral. Ettekirjutuste ja kollektiivse hüvitamisega seotud elemente käsitletakse paralleelses ettepanekus, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ. Ettepanekuga muudetakse karistuste kohaldamine kogu ELis ühtlasemaks. Seda tehakse rikkumiste raskusastme (v.a väiksemad rikkumised) hindamiseks kasutatava ühiste mittetäielike kriteeriumide loendi kaudu. Järelevalveasutustelt nõutakse nende kriteeriumide arvesse võtmist, kui tehakse otsus, kas kohaldada karistusi ja millisel tasemel. Juhul kui karistus määratakse trahvina, peaksid asutused võtma trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse rikkumise toime pannud kaupleja käivet, puhaskasumit ning mis tahes trahve, mis on kehtestatud samade või sarnaste rikkumiste eest muudes liikmesriikides. Laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste korral, nagu need on määratletud läbivaadatud tarbijakaitsealase koostöö määruses, tuleks karistuste kohustusliku osana 30 SWD(2018) 96. 31 SWD(2018) 185. ET 14 ET  kehtestada trahvid ning liikmesriigid peaksid kehtestama selliste rikkumiste eest maksimumtrahvi, mis moodustab vähemalt 4 % kaupleja aastakäibest. Individuaalsete õiguskaitsevahendite osas on ettepanekus nõutud, et liikmesriigid tagaksid ebaausate kaubandustavadega kahjustatud tarbijatele juurdepääsu vähemalt lepingu lõpetamisega seotud lepingulisele õiguskaitsevahendile ja kahju hüvitamisega seotud lepinguvälisele õiguskaitsevahendile. Eelkõige on Dieselgate’i vaidlus (kus autotootjad paigaldasid autodesse tehnoloogia, mille abil moonutada heitgaasikatsete tulemusi) näidanud, et lepinguvälised õiguskaitsevahendid, nagu lepinguväline õigus kahju hüvitamisele, võib mõnikord olla tarbijatele olulisem kui lepingulised õiguskaitsevahendid. Dieselgate’i juhtumi raames ei suutnud paljud tarbijad nõuda õiguskaitsevahendeid isegi liikmesriikides, kus ebaausate kaubandustavade ohvritele on juba ette nähtud õiguskaitsevahendid, ja seda põhjusel, et olemasolevad õiguskaitsevahendid on üksnes lepingulised. Seepärast saab õiguskaitsevahendeid kohaldada üksnes tarbijate lepingupartnerite suhtes, kes asjaomase juhtumi korral on tavaliselt automüüjad, mitte autotootjad. Nende meetmete kulude osas võib kauplejatele esialgu ette näha esialgsed kohanemiskulud. Samas märkis VKEde paneeliga toimunud konsulteerimisel suurem osa vastanutest, et karistuste karmistamine ei avaldaks nende kuludele mõju. Individuaalsete õiguskaitsevahendite korral teatati VKEde paneeliga toimunud konsulteerimisel keskmistest hinnangulistest ühekordsetest kuludest, nagu õigusnõustamisega seotud kulud, suurusega 638 eurot. Keskmised hinnangulised iga-aastased jooksvad kulud moodustasid 655 eurot. Avaliku konsultatsiooni käigus märkis suurem osa avaliku sektori asutustest, et haldusalase ja kohtuliku täitemenetluse kulud karistuste karmistudes suurenevad. Samuti oleksid mõningad esialgsed kohanemiskulud ette nähtud riigisisestele asutustele ja kohtutele, kus tutvustatakse õigust individuaalsetele õiguskaitsevahenditele. Ükski avaliku sektori asutus ei esitanud hinnanguid jõustamiskulude suurenemise või vähenemise kohta. Riiklike täitevasutuste ja kohtute kulud hõlmavad täitmise ja kohtuvaidluste arvu võimalikku suurenemist. Samas on tõenäoline, et need kulud tasaarveldatakse ELi tarbijaõiguse rikkumiste prognoositud üldise vähenemisega tänu karmimatele karistustele ja õiguskaitsevahendite suurenenud hoiatavale mõjule. Ettepanek aitaks piiriülestel kauplejatel raha säästa ka tänu eeskirjade suuremale ühtlustamisele. Eriti suureneks selgus selle kohta, millised on võimalikud tagajärjed kauplejatele kes nõudeid ei täida. See tooks kaasa väiksemad ja täpsemad riskihindamise kulud. Ajakohastamiseks ja koormuse vähendamiseks hinnati mõjuhinnangus järgmisi võimalusi: a) suurendada internetipõhiste kauplemiskohtade läbipaistvust, b) tugevdada tarbijakaitset seoses selliste digitaalteenustega, mida ei osutata rahalise tasu eest, ning c) võtta koormuse vähendamise meetmeid, mida käsitletakse järgmises jaotises õigusnormide toimivuse ja lihtsustamise kohta. Seoses internetipõhiste kauplemiskohtade läbipaistvusega hinnati mõjuhinnangus võimalusi, kuidas edendada direktiivi 2011/83/EL isereguleerimist, ühisreguleerimist ja selle seadusandlikke muudatusi, millega kehtestatakse internetipõhistele kauplemiskohtadele täiendavad teavitamisnõuded. Väga vähesed suunatud ja avalikel konsultatsioonidel osalenud vastanutest esitasid kvantitatiivsed kuluprognoosid. Mõned suuremad internetipõhised kauplemiskohad teatasid, et uued täielikult ühtlustatud läbipaistvuse eeskirjad toovad kaasa kulude vähenemise, samas kui teised ei olnud kuludeleavalduva mõjuga kursis. Kuludega seotud küsimusele vastanud neljast internetipõhisest kauplemiskohast kaks märkisid, et uute ET 15 ET  teavitamisnõuete täitmisega seotud kulud (ühekordsed ja jooksvad kulud) oleksid mõistlikud, üks ei pidanud neid mõistlikuks ja üks jäi vastuse võlgu. Tarbija õiguste direktiivi laiendamine tasuta digitaalteenuste suhtes kujutab endast seadusandlikku selgitust, mis tooks ettevõtjatele kaasa mõõdukad kulud oma veebisaidi/veebiliidese kohandamise tõttu. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad leidsid, et iga-aastaste kulude keskmine, mis tuleneb direktiivi 2011/83/EL laiendamisest digitaalteenustele, mille eest ei maksta rahalist tasu, on 33 eurot lepingueelsete teavitamisnõuete puhul ja 50 eurot taganemisõiguse puhul. Direktiivi 2005/29/EÜ muudatus, millega sätestatakse, et liikmesriigid võivad vastu võtta sätteid tarbijate õigustatud huvide kaitseks seoses eriti agressiivsete või eksitavate turundus- või müügitavadega, mis seisnevad selles, et ettevõtja külastab tarbijat vastu tema tahtmist tema kodus või korraldab kaubanduslikke väljasõite, eesmärgiga reklaamida või müüa tarbijatele tooteid või saavutada selline tulemus, kui sellised piirangud on õigustatud avaliku korra või eraelu puutumatuse põhimõtete austamisega, on vajalik selleks, et selgitada direktiivi ja sellise turundustegevusega seotud riigisiseste eeskirjade vahelist suhet. Mõned liikmesriigid on kehtestanud keelud või piirangud teatavat tüüpi väljaspool äriruume toimuvale müügile, nagu soovimatu koduuksemüük, ka eraelu puutumatuse ja avaliku korra kaitsmise põhjustel. Kuigi need on vastuolus direktiivi 2005/29/EÜ täielikult ühtlustatud olemusega, puudub sellistel piirangutel piiriülene mõju või on see väga väike (väljaspool äriruume toimuva müügi olemuse tõttu). Seepärast ei avalda sellised piirangud ühtsele turule märkimisväärset mõju. Kavandatud muudatusega tunnustatakse praeguse olukorra säilitamist mõnedes liikmesriikides, kus on vastu võetud teatavad piirangud koduuksemüügi ja/või müügiekskursioonide suhtes. Täiendav mõju sõltub muudest liikmesriikidest, kes seda võimalust kasutavad. Seepärast ei leitud, et liikmesriikide võimaluse selgitamisel selliste piirangute kehtestamiseks, mis põhinevad avalikul korral või tarbijate eraelu puutumatuse kaitsmisel, puudub vahetu mõju ühtsele turule, ning leiti, et see on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Direktiivi 2005/29/EÜ muudatus seoses kvaliteedierinevusega toodetega on vajalik selleks, et tagada suurem õigusselgus liikmesriikide ametiasutustele, kes vastutavad direktiivi jõustamise eest. Komisjon on seda teemat käsitlenud 25. mai 2016. aasta suunistes direktiivi 2005/29/EÜ 32 kohaldamise kohta ning hiljem oma 26. septembri 2017. aasta teatises, „milles käsitletakse ELi toidu- ja tarbijakaitsealaste õigusnormide kohaldamist toodete kvaliteedierinevuse suhtes – Toiduained“ 33. Samas näitab jõustamiskogemus, et riigisisestel asutustel oleks kasulik tugineda selgesõnalistele sätetele. Need on vajalikud selleks, et võimaldada tõhusamat võitlust selliste kaubandustavade vastu, mis hõlmavad mitmes muus liikmesriigis turustatava sama tootega identse toote turustamist, kui nendel toodetel on märkimisväärselt erinev koostis või omadused, mis ajendab või tõenäoliselt ajendab tarbijat võtma vastu tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud. • Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine Kuna käesolev ettepanek on tehtud REFITi programmi raames, moodustas regulatiivse koormuse kindlaksmääramine ettepaneku aluseks olevate hindamiste olulise osa. Hindamised näitasid, et üldised ELi tarbijakaitsealased õigusaktid ei ole eriti koormavad, seda nii 32 SWD(2016) 163 final. 33 C(2017) 6532. ET 16 ET  absoluutarvudes kui ka ELi eeskirjade muude valdkondadega võrreldes 34. Seega, võttes arvesse ELi tarbijakaitsealaste õigusaktide suurt kasu tarbijate kaitsmisel ja ühtse turu hõlbustamisel, tuvastati nende hindamiste käigus üksnes piiratud vajadus koormust vähendada. Kuna käesolevas ettepanekus muudetakse õigusakte, mida kohaldatakse kõikide kauplejate, sealhulgas mikroettevõtjate suhtes, puuduvad sisulised põhjused mikroettevõtjate väljajätmise kohta käesoleva ettepaneku kohaldamisalast. On tõenäoline, et mikroettevõtjad saavad kasu eelkõige taganemisõigusega seotud kavandatud koormuse vähendamise meetmetest. Selle põhjuseks on asjaolu, et asjaomased ettevõtjad võivad praegu olla vähem paindlikud seoses oma kahjumi korvamisega neile kehtivate kohustuste tõttu. Laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest kohaldatavaid karistusi käsitlevate eeskirjade kavandatud tugevdamine mõjutab mikroettevõtjaid ilmselt vähem, sest selliseid rikkumisi panevad toime tavaliselt suuremad ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse seejärel koordineeritud tarbijakaitsealase koostöö jõustamismeetmeid. Esimene muudatus, mis on seotud taganemisõigusega, lõpetab kaupleja kohustuse võtta tagastatud kaup vastu isegi siis, kui tarbija on sellist kaupa kasutanud lubatust rohkem. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad teatasid 2 223-eurosest (mediaan 100 eurot) keskmisest aastasest kahjumist, mis on tingitud praegusest kohustusest võtta vastu selline põhjendamatult proovitud kaup. Ka ettevõtjate ühenduste ja ettevõtjate arvates saavad kauplejad ning eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad asjaomase koormuse vähendamisest kasu. Seoses kaupleja kohustusega maksta tarbijatele hüvitist enne tagastatud kauba kontrollimist oli VKEde paneeliga toimunud konsulteerimisel teatatud kehtivate eeskirjade tõttu prognoositud keskmine hinnanguline kahjum 1 212 eurot (mediaan 0). Ka ettevõtjate ühenduste ja ettevõtjate arvates saavad kauplejad ning eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad asjaomase koormuse vähendamisest kasu. Kaupleja müügieelse kohustuse kohta edastada reklaamietapis teavet seoses kaebuste käsitlemisega on olemas väga piiratud kvantitatiivsed andmed. Samas on ettevõtjate ühenduste väljendatud arvamustes osutatud mõningasele kuni märkimisväärsele säästule ettevõtjate jaoks. Kauplejate kohustuse korral kõrvaldada oma faksinumber ja võimaldada alternatiivina e-posti aadressile kasutada kaasaegsemaid andmesidevahendeid (nt veebivorm), näitab asjaolu, mille kohaselt pakuvad paljud kauplejad tarbijatele juba kaasaegsemaid andmesidevahendeid (paralleelselt e-posti aadressiga), et need on tõhusamad kui e-post. Faksinumbri kuvamise kohustuse tühistamine ei pruugi kulusid mõjutada, sest praegu on faksinumbri avaldamine kohustuslik üksnes nendele vähestele ettevõtjatele, kes võivad tarbijatega suheldes endiselt faksi kasutada. Kõik ettepanekus tehtud muudatused on koostatud tehnoloogiliselt neutraalsel viisil, tagamaks, et tehnoloogiline areng neid kiiresti aeguda ei laseks. Seega ajakohastatakse ELi muude õigusaktidega hõlmatud kehtivat mõistet „internetipõhine kauplemiskoht“ nii, et kõrvaldatakse viited konkreetsele tehnoloogiale, nagu „veebisaidid“, ja tagatakse, et see oleks tulevikukindel. Direktiivi 2011/83/EL laiendamine sellistele digitaalteenustele, mida ei osutata rahalise tasu eest, käsitleks digitaalsete tehingute praegust olukorda tarbijate jaoks sisu poolest neutraalsete ja tulevikukindlate eeskirjade kaudu. See täiendaks ELi andmekaitse- eeskirju. Direktiivis 2011/83/EL kehtestatud andmesidevahendite eeskirjade muutmine on tehnoloogiliselt neutraalne ja seepärast tulevikukindel. Seda põhjusel, et viidatakse muudele andmesidevahenditele veebis, millega võimaldatakse tarbijal säilitada andmevahetuse sisu, ja mitte konkreetsele tehnoloogiale. 34 Lisateabe saamiseks vt toimivuskontrolli aruande peatükk 6.2.4. ET 17 ET  • Põhiõigused Ettepanek on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 38, mille kohaselt peab EL tagama tarbijakaitse kõrge taseme. Meetmed, millega a) parandatakse vastavust tarbijakaitset käsitlevatele õigusaktidele ja b) ajakohastatakse tarbijakaitse-eeskirju seoses internetipõhiste kauplemiskohtade ja digitaalteenustega, aitavad suurendada tarbijakaitse taset. Paremad individuaalsed hüvitusvõimalused ebaausate kaubandustavade korral aitaksid ka tagada õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on sätestatud harta artiklis 47. Viimasena järgitakse ettepanekus õigust üksikisikute isikuandmete kaitsele, mis on sätestatud harta artiklis 8, ning liikmesriikide õigus piirata väljaspool äriruume toimuva müügi konkreetseid vorme ja aspekte, et tagada tarbijate eraelu puutumatuse austamine, on kooskõlas harta artikliga 7. Halduskoormuse vähendamise meetmed a) taganemisõiguse kohta, b) teavitamisnõuete lihtsustamise kohta ja c) andmesidevahendite ajakohastamise kohta aitavad kaasa harta artikli 16 rakendamisele, millega tagatakse ettevõtlusvabadus vastavalt liidu õigusele ning riigisisestele õigusaktidele ja tavadele. Samal ajal ei avalda teavitamisnõuete lihtsustamine ja andmesidevahendite ajakohastamine tarbijakaitsele olulist nõrgendavat mõju. Taganemisõiguse meetmed kujutavad endast ka kauplejate ja tarbijate tasakaalustatumaid õigusi ja kohustusi. Seda põhjusel, et nendega kõrvaldatakse põhjendamatu koormus, mõjutades samal ajal tarbijaid vaid väga vähesel määral. 4. MÕJU EELARVELE Ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet. 5. MUU TEAVE • Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord Komisjon hindab käesoleva sekkumise toimivust, tõhusust, asjakohasust, sidusust ja ELi lisandväärtust vastavalt mõjuhinnangu käigus kindlaksmääratud näitajatele. Need näitajad võivad olla aluseks hindamisele, mille tulemused tuleks esitada mitte varem kui viis aastat pärast kohaldamise algust, tagamaks, et kõikides liikmesriikides on pärast täielikku rakendamist olemas piisavalt andmeid. Eurostati andmebaasis on kättesaadav põhjalik statistika veebis kauplemise kohta ELis, täpsemalt veebis kauplemisega seotud jaemüügi kohta. Seda võiks hindamisel kasutada esmase andmeallikana. Seda täiendavad representatiivsed uuringud, mis tehakse ELi tarbijate ja jaemüüjate seas regulaarselt kaks korda aastas avaldatavate tarbijate tulemustabelite jaoks. Nende uuringute raames uuritakse kogemusi ja arusaamu kui olulisi tegureid, mis mõjutavad tarbijate ja ettevõtjate käitumist ühtsel turul. Järelevalve hõlmab ka avalikke konsultatsioone konkreetsete sidusrühmade rühmadega (tarbijad, pädevad üksused, internetipõhised kauplemiskohad, digitaalseid teenuseid rahalise tasu eest pakkuvad kauplejad) ja nende sihtotstarbelist küsitlemist. Konkreetselt ettevõtluse seisukohalt käsitletakse seda jaemüüjaid hõlmavas uuringus, mis tehakse regulaarselt tarbijatingimuste tulemustabeli jaoks, ning sihtotstarbelistes uuringutes, mis tehakse internetipõhiste kauplemiskohtade ja tasuta digitaalteenuste osutajate seas. Andmete kogumine aitab komisjonil koostada ka oma aruannet direktiivi ülevõtmise ja rakendamise kohta. Lisaks hoiab komisjon tihedat kontakti liikmesriikide ja kõikide ET 18 ET  asjaomaste sidusrühmadega, et jälgida võimaliku seadusandliku akti mõju. Selleks et piirata järelevalveks kasutatava teabe kogumise tõttu liikmesriikidele ja erasektorile avalduvat täiendavat halduskoormust, tuginevad kavandatud järelevalvenäitajad võimaluse korral olemasolevatele andmeallikatele. Andmete kogumise eesmärk on täpsemalt välja selgitada, millises ulatuses võib näitajate muutumine tuleneda ettepanekust. Samal ajal kui tarbijatele ühesuguste õiguste andmine kogu ELis peaks eeldatavasti muutma tarbijad oma õiguste teostamisel piiriüleste tehingute korral enesekindlamaks ning aitama seeläbi vähendada tarbijatele tekitatud kahju, mõjutavad tõhusaid õiguskaitsevahendeid kasutavate tarbijate hulka ka muud tegurid. Selliseid asjaomased tegurid on ära toodud eespool probleemide kirjelduste all. Tarbijate tulemustabelite jaoks korraldatud uuringutes on enamikul näitajatest aegread, võimaldades põhimõtteliselt (statistilise analüüsi kaudu) tuletada konkreetse poliitilise algatuse mõju laiematest suundumustest. • Selgitavad dokumendid (direktiivide puhul) Kuna ettepanekuga rakendatakse nelja kehtiva direktiivi konkreetseid muudatusi, peaksid liikmesriigid komisjonile esitama siseriiklike sätete konkreetsete muudatuste teksti või nende muudatuste puudumisel selgitama, milliste konkreetsete siseriiklike õigusnormidega juba rakendatakse ettepanekus esitatud muudatusi. • Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus Artikkel 1 – Direktiivi 2005/29/EÜ muudatused Ettepaneku artiklis 1 muudetakse direktiivi 2005/29/EÜ seoses kahe peamise punktiga: sellega nähakse tarbijatele ette õigus individuaalsetele õiguskaitsevahenditele ja tugevdatakse karistuste määramise eeskirju. Ettepanekus selgitatakse ka direktiivi kehtivate eeskirjade kohaldamist varjatud reklaami ja kvaliteedierinevusega toodetega seotud eksitava reklaami suhtes. Viimasena käsitletakse ettepanekus siseriiklike eeskirjade teemat seoses väljaspool äriruume toimuva müügi konkreetsete vormidega. Seoses tarbijate individuaalsete õiguskaitsevahenditega lisatakse direktiivi 2005/29/EÜ uus artikkel 11a, mille kohaselt tuleb liikmesriikidel tagada, et direktiivi 2005/29/EÜ rikkumiste korral oleks siseriikliku õiguse alusel saadaval teatavat eriliiki lepingulised ja lepinguvälised õiguskaitsevahendid. Individuaalsete õiguskaitsevahendite kasutamise õiguse lisamine sellesse direktiivi annaks ebaausate kaubandustavade ohvritele võimaluse võtta kauplejate vastu meetmeid, mille abil lahendada asjaomaste kauplejate tekitatud probleemid. Seoses karistustega võetakse direktiivi artiklis 13 kasutusele rikkumiste raskusastme (v.a väiksemad rikkumised) hindamiseks kasutatavate ühiste mittetäielike kriteeriumide loend. Järelevalveasutustelt nõutakse nende kriteeriumide arvesse võtmist, kui tehakse otsus karistuste kehtestamise ja nende taseme kohta. Juhul kui karistus määratakse trahvina, peaks asutus võtma trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse rikkumise toime pannud kaupleja käivet, puhaskasumit ning mis tahes trahve, mis on kehtestatud sama rikkumise eest muudes liikmesriikides. Lisaks sellele peavad liikmesriigid laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste korral, nagu need on määratletud läbivaadatud tarbijakaitsealase koostöö määruses (EL) 2017/2395, oma siseriiklikus õiguses sätestama trahvide maksimumsumma, mis peaks olema vähemalt 4 % asjaomases liikmesriigis või asjaomastes liikmesriikides rikkumise toime pannud kaupleja käibest. See tähendab, et kui ET 19 ET  tarbijakaitsealase koostöö kooskõlastatud tegevuse raames koostööd tegevad riigisisesed pädevad asutused määravad ühe pädeva asutuse, kes määrab ühe trahvi, peaks sellisel juhul olema maksimumtrahv vähemalt 4 % kaupleja kombineeritud käibest kõikides asjaomastes liikmesriikides. Seoses varjatud reklaamiga eeldavad tarbijad, kes kasutavad selliseid digitaalseid rakendusi nagu internetipõhised kauplemiskohad, võrdlusvahendid, rakenduste poed või otsingumootorid, saada n-ö loomulikke või orgaanilisi otsingutulemusi, mis põhinevad nende otsingupäringute asjakohasusel, mitte kolmanda isiku makstud tasul. Samas, nagu märgitakse ka 2016. aasta suunistes direktiivi 2005/29/EÜ kohta, hõlmavad otsingutulemused sageli tasulist reklaami, mille puhul kolmandad isikud maksavad kõrgema koha eest paremusjärjestuses, või tasulist lisamist, mille puhul kolmandad isikud maksvad selle eest, et nad lisatakse otsingutulemuste loendisse. Tasulist reklaami ja tasulist lisamist ei mainita sageli üldse või on nendele osutatud kahemõtteliselt, mis ei ole tarbijate jaoks selgesti eristatav. Seepärast tuleks täpsustada direktiivi 2005/29/EL asjaomaseid sätteid varjatud reklaami kohta, selgitamaks, et neid ei kohaldata üksnes meedias avaldatud toimetusliku sisu, vaid ka otsingutulemuste suhtes vastusena tarbija veebipõhisele otsingupäringule. Seoses väljaspool äriruume toimuva müügi erivormidega lubatakse direktiivi artikli 3 muudatusega liikmesriikidel võtta vastu sätteid tarbijate seaduslike huvide kaitseks seoses agressiivsete või eksitavate turundus- või müügitavadega, mis seisnevad selles, et ettevõtja külastab tarbijat vastu tema tahtmist tema kodus (teisisõnu, külastused, mis ei ole tehtud tarbija soovil, näiteks leppides kauplejaga eelnevalt kohtumise kokku) või korraldab kaubanduslikke väljasõite, eesmärgiga reklaamida või müüa tarbijatele tooteid või saavutada selline tulemus, kui sellised piirangud on õigustatud avaliku korra või eraelu puutumatuse põhimõtete kaitsega. Selleks et tagada selliste meetmete täielik läbipaistvus, peavad liikmesriigid neist teavitama komisjoni, kes need sellised teated üldsusele kättesaadavaks. Seoses toodete kvaliteedierinevusega sätestatakse direktiivi artikli 6 lõike 2 muudatuses sõnaselgelt, et kaubandustava, mis hõlmab toote turustamist identsena mitmes muus liikmesriigis turustatava sama tootega, mille korral on asjaomastel toodetel märkimisväärselt erinev koostis või omadused, mis põhjustavad või võivad põhjustada olukorra, kus keskmine tarbija teeb tehinguotsuse, mida ta ei oleks muul viisil teinud, on eksitav kaubandustava, mida pädevad asutused peaksid vastavalt direktiivi sätetele hindama ja käsitlema iga juhtumi korral eraldi. Artikkel 2 – Tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL muudatused Käesoleva ettepaneku artikliga 2 muudetakse direktiivi 2011/83/EL mitmes punktis. Direktiivi 2011/83/EL artikli 2 muudatused hõlmavad uusi mõisteid, sealhulgas digitaalse infosisu ja digitaalteenuse mõisteid ning asjaomaseid lepinguid nende toodete pakkumiseks, mis on kooskõlas [digitaalse sisu direktiivis] esitatud mõistetega. Need määratlused hõlmavad direktiivi 2011/83/EL kohaldamisalas ka digitaalteenuste osutamise lepinguid, mille alusel tarbija ei maksa rahalist tasu, vaid annab kauplejale isikuandmeid. Kooskõlas [digitaalse sisu direktiivi ettepanekuga] selgitatakse mõistetes „sellise digitaalse sisu üleandmise leping, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal“ ja „digitaalteenuse leping“, et rahalise tasu puudumise korral ei kohaldata direktiivi 2011/83/EL kohaseid õigusi ja kohustusi, kui kaupleja töötleb tarbija antud isikuandmeid ainult digitaalteenuse osutamise eesmärgil või selleks, et täita tema kui kaupleja suhtes kohalduvaid õiguslikke nõudeid, ega töötle neid andmeid ühelgi muul eesmärgil. Artiklis 2 tehtud muudatused hõlmavad ka mõistet „internetipõhine ET 20 ET  kauplemiskoht“, mille suhtes kohaldatakse uues artiklis 6a sätestatud konkreetseid täiendavaid lepingueelseid teavitamisnõudeid. Direktiivi 2011/83/EL artiklit 5 lepingueelsete teavitamisnõuete kohta muude kui kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute korral muudetakse järjepidevuse huvides, et hõlmata uus digitaalteenuste mõiste koos olemasoleva digitaalse infosisu mõistega seoses lepingueelsete teavitamisnõuetega koostalitlusvõime ja funktsionaalsuse kohta. Direktiivi 2011/83/EL artiklit 6 lepingueelsete teavitamisnõuete kohta kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul muudetakse järjepidevuse huvides, et hõlmata uus digitaalteenuste mõiste koos olemasoleva digitaalse infosisu mõistega seoses lepingueelsete teavitamisnõuetega koostalitlusvõime ja funktsionaalsuse kohta. Lisaks muudetakse artiklit 6, kõrvaldades võimalike andmesidevahendite loendist faksi ja võimaldades kauplejatel kasutada muid andmesidevahendeid alternatiivina traditsioonilisele e-postile. Direktiivi 2011/83/EL lisatakse uus artikkel 6a, millega nähakse ette lepingueelsed teavitamisnõuded internetipõhises kauplemiskohas sõlmitud lepingute puhul, nimelt: 1) erinevate pakkumiste järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetrite kirjeldus, 2) kas kolmas isik, kes toodet pakub, on kaupleja või mitte, 3) kas lepingu suhtes kohaldatakse ELi tarbijaõigusest tulenevaid tarbija õigusi ning 4) kui leping on sõlmitud kauplejaga, siis milline kaupleja vastutab ELi tarbijaõigusest tulenevate tarbija õiguste tagamise eest seoses lepinguga. Direktiivi 2011/83/EL artiklit 7 (milles sätestatakse vorminõuded väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute korral) muudetakse selleks, et täpsustada, et lõikes 3 kauplejale sätestatud kohustust saada tarbija selgesõnaline nõusolek teenuste vahetuks osutamiseks kohaldatakse üksnes rahalise tasu eest osutatavatele teenustele. See muudatus on vajalik, pidades silmas direktiivi kohaldamisala laiendamist ka digitaalteenustele, mida ei osutata rahalise tasu eest, sest sõnaselge nõusoleku kohustus on asjakohane üksnes sellise rahalise hüvitise arvutamisel, mille tarbija peab kauplejale tasuma teenuste kasutamise eest taganemisõiguse perioodi ajal juhul, kui tarbija otsustab taganemisõigust kasutada. Direktiivi 2011/83/EL artiklit 8, millega kehtestatakse kauglepingute jaoks konkreetsed vorminõuded, muudetakse mitmel põhjusel. Esmalt lisatakse lõikesse 4 säte, mille kohaselt jäetakse taganemisteate näidisvorm välja teabenõuetest, mis on seotud lepingu sõlmimiseks kasutatava kaugsidevahendiga, millega võimaldatakse teabe edastamiseks piiratud ruumi või aega, sealhulgas telefonikõned. See on oluline, sest kirjalikku taganemisteate näidisvormi ei saa tarbijale esitada telefonikõne teel ning seda on võimatu edastada kasutajasõbralikul viisil artikli 8 lõikega 4 hõlmatud muude andmesidevahendite kaudu. Nendel juhtudel piisab sellest, et taganemisteate näidisvorm tehakse tarbijale kättesaadavaks muul viisil, näiteks kaupleja veebisaidil, ja lisades selle lepingu kinnitusele püsival andmekandjal. Lõiget 8 muudetakse samamoodi, nagu on eespool kirjeldatud artikli 7 lõiget 3. Direktiivi 2011/83/EL artiklit 13 (milles käsitletakse kaupleja kohustusi taganemise korral) muudetakse nii, et jäetakse välja kaupleja kohustus maksta tarbijale hüvitist juba enne, kui kaupleja on tagastatud kauba kätte saanud. Sellest tulenevalt on kauplejal alati õigus hüvitamine peatada, kuni tagastatud kaup on saabunud ja kauplejal on olnud võimalus seda kontrollida. Lisatakse viited sikuandmete kaitse üldmäärusele ja [digitaalse sisu direktiivile] kaupleja kohustuste kohta seoses tarbija andmete kasutamisega pärast lepingu lõpetamist. ET 21 ET  Direktiivi 2011/83/EL artiklit 14, milles käsitletakse tarbija kohustusi lepingust taganemise korral, muudetakse nii, et kaotatakse tarbijate õigus tagastada kaup isegi siis, kui seda on kasutatud rohkem, kui on vaja selle proovimiseks, ning selle suhtes kohaldatakse kohustust maksta kauba väärtuse vähenemise eest. Säte, mis on sarnane digitaalse sisu direktiiviga hõlmatud normiga, lisatakse seoses tarbija kohustustega hoiduda digitaalse sisu või digitaalteenuste kasutamisest pärast lepingu lõppemist. Viimasena muudetakse järjepidevuse huvides lõike 4 punkti b, milles sätestatakse lepingulised karistused, mida kohaldatakse kaupleja suhtes, kui ta ei täida digitaalse infosisuga seotud teabe esitamise kohustusi, kõrvaldades karistuse alternatiivsete põhjuste nimekirjast sellise kinnituse esitamata jätmise, millega tarbija on vastavalt artikli 16 punktis m kehtestatud erandile sõnaselgelt nõustunud ja oma taganemisõiguse kaotamist tunnistanud. Kuna artiklis 14 käsitletakse taganemisõiguse tagajärgi, ei ole see tingimus asjassepuutuv, sest sõnaselge nõusolek ja kinnitus toovad kaasa artikli 16 punktis m sätestatud taganemisõiguse kaotamise. Artiklit 16, milles käsitletakse taganemisõiguse erandeid, muudetakse mitmes punktis. Esiteks muudetakse punkti a, et tagada kooskõla artikli 7 lõikega 3 ja artikli 8 lõikega 7 seoses kaupleja kohustustega, kui tarbija soovib teenuse viivitamatut osutamist. Teiseks muudetakse punkti m, milles sätestatakse füüsilisel andmekandjal üle antud digitaalse sisuga seotud taganemisõigusest vabastamine juhul, kui tarbija on andnud eelneva nõusoleku toimingu alustamiseks enne taganemisõiguse perioodi lõppu ning ta on kinnitanud, et sellega kaotab ta oma taganemisõiguse, eesmärgiga kohaldada neid kahte tingimust üksnes tasu eest antava sisu suhtes. Seda tehakse selleks, et tagada kooskõla artikli 14 lõike 4 punktiga b, milles nähakse ette lepinguline sanktsioon, kui kaupleja ei täida nõuet, mille kohaselt ei pea tarbija tarbitud digitaalse infosisu eest tasuma. Seega on tarbija selgesõnalise nõusoleku ja kinnituse saamise nõue asjakohane üksnes siis, kui digitaalset infosisu antakse rahalise tasu eest. Viimasena lisatakse uus punkt n, et teha erand seoses taganemisõigusega sellise kauba korral, mida tarbija on kasutanud rohkem, kui on vaja kauba proovimiseks. Direktiivi 2011/83/EL artiklit 24 karistuste kohta muudetakse samamoodi, nagu on eespool kirjeldatud direktiivi 2005/29/EÜ artiklit 13 karistuste kohta. Artikkel 3 – Ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi 93/13/EMÜ muudatused Direktiivi 93/13/EMÜ lisatakse uus artikkel karistuse kohta sarnaselt eespool kirjeldatud direktiivi 2005/29/EÜ artikliga 13 (karistuste kohta). Artikkel 4 – Hindade avaldamise direktiivi 98/6/EÜ muudatused Direktiivi 98/6/EÜ artiklit 8 karistuste kohta muudetakse samamoodi, nagu on eespool kirjeldatud direktiivi 2005/29/EÜ artiklit 13 (karistuste kohta). ET 22 ET  2018/0090 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust 35, toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 169 lõikes 1 ja artikli 169 lõike 2 punktis a on sätestatud, et liit aitab tagada kõrgetasemelist tarbijakaitset meetmetega, mis on võetud ELi toimimise lepingu artikli 114 põhjal. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 38 on sätestatud, et liidu poliitikaga tuleb tagada tarbijakaitse kõrge tase. (2) Tarbijakaitset käsitlevaid õigusakte tuleks kohaldada tõhusalt kõikjal liidus. Paraku jõudis komisjon, kes tegi 2016. ja 2017. aastal õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames tarbijakaitse- ja turundusalaste direktiivide põhjaliku toimivuskontrolli, järeldusele, et liidu tarbijakaitsealaste õigusaktide tõhusust pärsivad kauplejate ja tarbijate vähene teadlikkus, õigusaktide ebapiisav täitmine ja tarbijate piiratud võimalused saada õiguskaitset. (3) Liit on juba võtnud mitu meedet, et suurendada tarbijate, kauplejate ja õiguspraktikute teadlikkust tarbijate õigustest, parandada tarbijaõiguste rakendamist ning tugevdada tarbijate õiguskaitset. Sellest hoolimata on endiselt probleeme: eelkõige ei ole siseriiklikes õigusaktides kehtestatud tõeliselt mõjusaid ja proportsionaalseid karistusi, 35 ELT C , , lk . ET 23 ET  mis aitaksid rikkumisi ära hoida või mida rikkumise korral määrata, samuti puuduvad piisavad individuaalsed õiguskaitsevahendid, mida saaksid kasutada tarbijad, keda on kahjustatud selliste siseriiklike õigusnormide rikkumisega, millega on üle võetud direktiiv 2005/29/EÜ, 36 ning puudujääke esineb ka direktiivi 2009/22/EÜ 37 kohases ettekirjutuste taotlemise menetluses. Ettekirjutuste taotlemise menetlus tuleks läbi vaadata eraldi õigusaktis, millega muudetakse direktiivi 2009/22/EÜ ja asendatakse see. (4) Direktiivid 98/6/EÜ 38, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL 39 sisaldavad nõudeid, mille kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida määrata kõnealuste direktiivide ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumiste korral. Lisaks sellele sisaldub tarbijakaitsealast koostööd käsitleva määruse (EL) 2017/2394 40 artiklis 21 nõue, et liikmesriigid peavad võtma tulemuslikul, tõhusal ja koordineeritud viisil meetmeid, sealhulgas määrama karistusi, et lõpetada või keelustada laiaulatuslikud rikkumised või liidu mõõtmega laiaulatuslikud rikkumised. (5) Karistusi käsitlevad kehtivad siseriiklikud õigusnormid erinevad liidu lõikes märkimisväärselt. Eelkõige ei ole kõik liikmesriigid taganud, et laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest vastutavatele kauplejatele saaks määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid trahve. Tarbijakaitset käsitlevate eri direktiivide vahelise järjepidevuse huvides tuleks karistuste küsimusega tegeleda horisontaalselt, mis tähendab, et direktiivide 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL kehtivad normid karistuste kohta tuleks läbi vaadata ning direktiivi 93/13/EMÜ 41 tuleks lisada uued normid karistuste kohta. (6) Selleks et soodustada karistuste järjepidevamat kohaldamist, eelkõige määruses (EL) 2017/2394 osutatud liidusiseste rikkumiste, laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste korral, tuleks trahvide määramiseks kasutusele võtta ühised mitteammendavad kriteeriumid. Nende kriteeriumide raames tuleks muu hulgas arvesse võtta rikkumise piiriülest laadi, nimelt seda, kas sellega on kahjustatud ka teiste liikmesriikide tarbijaid. Samuti tuleks arvesse võtta mis tahes kahju heastamist, mida kaupleja on tarbijatele pakkunud. Kui sama rikkuja on rikkumisi toime pannud korduvalt, on see märk tema kalduvusest selliseid rikkumisi toime panna 36 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22). 37 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110, 1.5.2009, lk. 30). 38 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27). 39 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64). 40 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1). 41 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29). ET 24 ET  ja osutab selgelt teo raskusele ning seega vajadusele tõsta karistust karmistada, et saavutada tõhus hoiatav mõju. Rikkumisest saadud finantskasu või rikkumisega ärahoitud finantskahju kriteerium on eriti asjakohane juhul, kui siseriiklike õigusnormidega on karistustena ette nähtud trahvid, mille maksimumsuurus arvestatakse protsendina kaupleja käibest, ja kui rikkumine puudutab ainult ühte või mõnda turgu, millel kaupleja tegutseb. (7) Lisaks tuleks karistusena mis tahes trahvide määramisel arvesse võtta rikkumise eest vastutava kaupleja aastakäivet ja kasumit ning sellele kauplejale sama rikkumise eest mõnes teises liikmesriigis määratud trahve, eelkõige selliste tarbijaõiguse laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste kontekstis, mille suhtes kohaldatakse koordineeritud uurimis- ja õigusaktide täitmise tagamise mehhanismi kooskõlas määrusega (EL) 2017/2394. (8) Karistuste määramiseks kasutatavad ühised mitteammendavad kriteeriumid ei pruugi olla asjakohased kõikide rikkumiste, eriti kergemate rikkumiste korral. Liikmesriigid peaksid võtma arvesse ka karistuste määramise eesmärgil kohaldatavates õigusaktides sisalduvaid muid üldpõhimõtteid, näiteks topeltkaristamise keeldu (non bis in idem). (9) Tagamaks, et liikmesriikide ametiasutused saavad määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi selliste tarbijaõiguse laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest, mille suhtes kohaldatakse koordineeritud uurimis- ja õigusaktide täitmise tagamise mehhanismi kooskõlas määrusega (EL) 2017/2394, tuleks kõnealuste rikkumiste eest kehtestada trahvid karistuste kohustusliku elemendina. Trahvide hoiatava mõju tagamiseks peaksid liikmesriigid kehtestama selliste rikkumiste eest oma siseriiklikus õiguses trahvi, mille maksimumsuurus on vähemalt 4 % kaupleja aastakäibest asjaomases liikmesriigis. (10) Juhul kui ühe liikmesriigi pädev asutus määruse (EL) 2017/2394 tähenduses määrab nimetatud määruses osutatud koordineeritud mehhanismi raames trahvi kauplejale, kes vastutab laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest, peaks tal olema võimalik määrata trahvi suuruseks vähemalt 4 % selle kaupleja aastakäibest kõikides koordineeritud jõustamisemeetmega hõlmatud liikmesriikides. (11) Liikmesriike ei tohiks takistada säilitamast või kehtestamast oma siseriiklikus õiguses suuremaid käibepõhiseid maksimumtrahve määruses (EL) 2017/2394 määratletud tarbijaõiguse laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest. Nõuet määrata trahv, mille suurus on vähemalt 4 % kaupleja käibest, ei tohiks kohaldada liikmesriikide muude täiendavate õigusnormide suhtes, millega reguleeritakse otsuse, määruse, ajutise meetme, kaupleja võetud kohustuse või muu rikkumise peatamise eesmärgil ettenähtud meetme täitmata jätmise eest määratavaid perioodilisi karistusmakseid, näiteks päevatrahve. (12) Otsustades selle üle, millisel eesmärgil trahvidest saadavat tulu kasutada, peaksid liikmesriigid arvesse võtma tarbijakaitsealaste õigusaktide ja nende täitmise tagamise peamist eesmärki – kaitsta tarbijate üldist huvi. Seetõttu peaksid liikmesriigid kaaluma võimalust eraldada vähemalt osa trahvidest saadavast tulust tarbijakaitse tugevdamiseks oma jurisdiktsioonis, näiteks toetama tarbijaliikumist või tegevust, millega aidatakse suurendada tarbijate õigusi. ET 25 ET  (13) Direktiivi 2005/29/EÜ kontekstis tuleks muuta tõhusamaks ebaausa kaubandustava tõttu kahju kannatanud tarbijatele mõeldud individuaalsed õiguskaitsevahendid, et luua tarbijate jaoks tingimused, milles nad oleksid olnud, kui ebaausat kaubandustava ei oleks kasutatud. Ehkki kõnealune direktiiv kavandati algul peamiselt kauplejate turukäitumise reguleerimiseks avalike täitemeetmete abil, näitavad selle enam kui kümneaastasest kohaldamisest saadud kogemused, et puudu on selge raamistik, milles oleksid sätestatud õigused individuaalsetele õiguskaitsevahenditele. (14) Ebaausa kaubandustava tõttu kahju kannatanud tarbijatele mõeldud individuaalseid õiguskaitsevahendeid käsitlevad siseriiklikud normid on erinevad. Praegune olukord, kus liikmesriikidele on jäetud suuremalt jaolt vabad käed otsustada, kas ja kuidas teha õiguskaitsevahendid kättesaadavaks, ei lase direktiivi 2005/29/EÜ mõjul täielikult avalduda. Seetõttu on direktiivil endiselt potentsiaal täita täielikult oma kahetist eesmärki – aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja saavutada tarbijakaitse kõrge tase. Hoolimata siseriiklikes õigussüsteemides olemasolevatest õiguskaitsevahenditest, ei õnnestunud toimivuskontrolli käigus leida silmatorkavaid näiteid kohtupraktikast, mille raames oleksid ebaausate kaubandustavade ohvrid nõudnud selliste vahendite rakendamist. See vastandub asjaoluga, et ebaausad kaubandustavad on kogu Euroopas kõige sagedasem tarbijaõigustega seotud probleem. Seega ei aita olemasolevad võimalused tarbijatel probleeme lahendada, kui on rikutud nende õigusi, mis on sätestatud kõnealuses direktiivis. Järelikult oleks tarvis kehtestada selge individuaalsete õiguskaitsevahendite raamistik, mis hõlbustaks eraisikute õiguste jõustamist ja täiendaks kehtivat nõuet, mille kohaselt liikmesriigid peavad direktiivi järgimiseks tagama piisavad ja tõhusad vahendid. See oleks kooskõlas ka muudes tarbijakaitsedirektiivides, näiteks direktiivis 93/13/EMÜ ja direktiivis 1999/44/EÜ esitatud individuaalsete õiguskaitsevahendite käsitusega, millega tagatakse tarbijaõigustiku sidusam ja järjepidevam kohaldamine. (15) Liikmesriigid peaksid tagama õiguskaitsevahendite kättesaadavuse ebaausa kaubandustava tõttu kahju kannatanud tarbijatele, et aidata kõrvaldada kõik selle tava kasutamise tagajärjed. Selleks peaksid liikmesriigid tegema kättesaadavaks nii lepingulised kui ka lepinguvälised õiguskaitsevahendid. Liikmesriikide pakutavad lepingulised õiguskaitsevahendid peaksid hõlmama vähemalt õigust leping lõpetada. Siseriiklikus õiguses pakutavad lepinguvälised õiguskaitsevahendid peaksid hõlmama vähemalt õigust saada tekitatud kahju eest hüvitist. Liikmesriike ei tohiks takistada säilitamast või kehtestamast ebaausa kaubandustava tõttu kahju kannatanud tarbijatele õigust täiendavatele õiguskaitsevahenditele, et tagada sellise tava tagajärgede täielik kõrvaldamine. (16) Tarbijakaitse- ja turundusalaste direktiivide toimivuskontrolli ning direktiivi 2011/83/EL paralleelse hindamise käigus tuvastati ka hulk valdkondi, milles tuleks kehtivaid tarbijakaitse-eeskirju ajakohastada ja kauplejate ebaproportsionaalset koormust vähendada. (17) Kui tooteid pakutakse internetipõhises kauplemiskohas, peavad direktiivis 2011/83/EL nõutavat lepingueelset teavet andma nii internetipõhine kauplemiskoht kui ka kolmandast isikust tarnija. Selle tulemusena ei pruugi internetipõhist kauplemiskohta kasutavad tarbijad selgelt aru saada, kes on nende lepingupartnerid ning kuidas on mõjutatud nende õigused ja kohustused. ET 26 ET  (18) Internetipõhised kauplemiskohad tuleks direktiivi 2011/83/EL kohaldamisel määratleda samamoodi nagu seda on tehtud määruses (EL) 524/2013 42 ja direktiivis (EL) 2016/1148 43. Seda määratlust tuleks siiski ajakohastada ja muuta see tehnoloogiliselt neutraalseks, et hõlmata ka uuem tehnoloogia. Seetõttu on asjakohane viidata „veebisaidi“ asemel „internetipõhisele kasutajaliidesele“, nagu see on määratletud määruses (EL) 2018/302 44. (19) Direktiivis 2011/83/EL tuleks internetipõhiste kauplemiskohtade jaoks seega ette näha spetsiaalsed läbipaistvusnõuded, et teavitada selliseid kauplemiskohti kasutavaid tarbijaid pakkumiste järjestamise peamistest parameetritest ning sellest, kas nad sõlmivad lepingu kaupleja või muu isikuga (näiteks mõne teise tarbijaga), kas kohaldatakse tarbijakaitseõigust ning milline kaupleja vastutab lepingu täitmise ja tarbijate õiguste tagamise eest, kui selliseid õigusi kohaldatakse. Selline teave tuleb esitada selgelt ja arusaadavalt ning mitte ainult viitena, mis sisaldub tavapärastes lepingutingimustes või muus samalaadses lepingudokumendis. Internetipõhiste kauplemiskohtadega seotud teavitamisnõuded peaksid olema proportsionaalsed ning nendega tuleks tagada tasakaal tarbijakaitse kõrge taseme ja internetipõhiste kauplemiskohtade konkurentsivõime vahel. Internetipõhiste kauplemiskohtade käitajatelt ei tohiks nõuda konkreetsete tarbijaõiguste loetlemist, kui nad teavitavad tarbijaid nende õiguste kohaldamisest või mittekohaldamisest. Teave, mis tuleb esitada tarbijaõiguste tagamise eest vastutamise kohta, sõltub sellest, millised on internetipõhise kauplemiskoha ja asjaomaste kolmandast isikust kauplejate vahel sõlmitud lepingute tingimused. Internetipõhine kauplemiskoht võib osutada kolmandast isikust kaupleja ainuvastutusele tarbijaõiguste eest või kirjeldada oma konkreetseid kohustusi, kui ta võtab vastutuse lepingu teatavate aspektide, näiteks kauba kättetoimetamise või taganemisõiguse täitmise eest. Kohustus anda teavet otsingutulemuste järjestamise peamiste parameetrite kohta ei tähenda kohustust avalikustada parameetrite aluseks olevaid algoritme käsitlevaid ärisaladusi. See teave peaks aitama selgitada peamisi standardparameetreid, mida kauplemiskoht kasutab, ent seda ei pea iga üksiku otsingu jaoks eraldi kohandama. (20) Kooskõlas direktiivi 2000/31/EÜ 45 artikli 15 lõikega 1 ei tuleks internetipõhistelt kauplemiskohtadelt nõuda kolmandast isikust tarnijate õigusliku seisundi kontrollimist. Selle asemel peaksid internetipõhised kauplemiskohad nõudma kolmandatelt isikutelt, kes tarnivad neile tooteid, et nad annaksid tarbijaõiguse huvides teada, kas nad on kauplejad või muud isikud, ning edastaksid selle teabe internetipõhistele kauplemiskohtadele. 42 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1). 43 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus (ELT L 194, 19.7.2016, lk 1). 44 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 60 I ,2.3.2018, lk 1). 45 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1). ET 27 ET  (21) Digitaalset infosisu ja digitaalteenuseid tarnitakse internetis sageli selliste lepingute alusel, milles kaupleja ei nõua tarbijalt tasu, vaid tema isikuandmeid. Digitaalteenuste puhul on kaupleja kogu lepingu kestuse jooksul järjepidevalt kaasatud, et võimaldada tarbijal teenust kasutada, näiteks võimaldada talle juurdepääs digitaalsetele andmetele või luua digitaalseid andmeid, neid töödelda, salvestada või jagada. Selliste teenuste näiteks on sisuplatvormide, pilvsalvestuse, veebimeili, sotsiaalmeedia ja pilverakenduste kasutamise abonementlepingud. Teenuseosutaja järjepidev kaasatus õigustab direktiivis 2011/83/EL ettenähtud taganemisõiguse eeskirjade kohaldamist; nende eeskirjadega võimaldatakse tarbijal proovida teenust 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ja otsustada, kas ta soovib seda kasutada või mitte. Digitaalse infosisu puhul, mida ei tarnita füüsilisel andmekandjal, sekkub kaupleja seevastu ainult üks kord, et anda tarbijale üle teatav digitaalne infosisu, nagu muusika- või videofailid. Digitaalse infosisu edastamise ühekordne iseloom on direktiivi 2011/83/EL artikli 16 punktis m sätestatud taganemisõiguse kasutamisega seotud erandi alus; selle erandi kohaselt kaotab tarbija oma taganemisõiguse, kui lepingu täitmine, st konkreetse sisu allalaadimine või voogedastamine on alanud. (22) Direktiivi 2011/83/EL juba kohaldatakse selliste lepingute suhtes, mille alusel tarnitakse digitaalset infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal (st internetipõhist digitaalset infosisu), olenemata sellest, kas tarbija tasub selle eest rahas või annab tarnija käsutusse oma isikuandmed. Teenuslepingute, sealhulgas digitaalteenuste osutamise lepingute suhtes kohaldatakse direktiivi seevastu ainult siis, kui nendes on ette nähtud, et tarbija maksab või kohustub maksma tasu. Järelikult ei kohaldata seda direktiivi selliste digitaalteenuste osutamise lepingute suhtes, mille alusel annab tarbija kaupleja käsutusse oma isikuandmed ega maksa teenuse eest tasu. Arvestades tasuliste digitaalteenuste ja isikuandmete eest osutatavate digitaalteenuste samalaadsust ja vastastikust asendatavust, tuleks nende suhtes kohaldada direktiivis 2011/83/EL sätestatud samu norme. (23) Direktiivi 2011/83/EL ja [digitaalse sisu direktiivi] kohaldamisala vahel tuleks tagada järjepidevus; viimati nimetatud direktiivi kohaldatakse selliste digitaalse infosisu edastamise või digitaalteenuste osutamise lepingute suhtes, mille raames annab tarbija kaupleja käsutusse oma isikuandmed. (24) Seetõttu tuleks direktiivi 2011/83/EL kohaldamisala laiendada, et hõlmata sellega ka lepingud, mille raames kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale digitaalteenust ja tarbija annab või kohustub andma kauplejale vastutasuks oma isikuandmed. Sarnaselt lepingutele, mille alusel tarnitakse digitaalset infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal, tuleks direktiivi kohaldada, kui tarbija annab või kohustub andma kauplejale oma isikuandmed, välja arvatud juhul, kui kaupleja töötleb tarbija antud isikuandmeid ainult digitaalse infosisu edastamiseks või digitaalteenuse osutamiseks ja mitte mõnel muul eesmärgil. Mis tahes isikuandmete töötlemine peaks toimuma kooskõlas määrusega (EL) 2016/679. (25) Kui digitaalset infosisu ei edastata või digitaalteenuseid ei osutata tasu eest, ei tohiks direktiivi 2011/83/EL kohaldada ka olukorras, kus kaupleja kogub isikuandmeid ainult selleks, et säilitada digitaalse infosisu või digitaalteenuse lepingule vastavus, või selleks, et täita õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Selliste olukordade hulka võiks lugeda ka juhtumid, kus tarbijate registreerimist nõutakse seadusega turvalisuse ja tuvastamise eesmärgil, või juhtumid, kus lähtekoodiga tarkvara arendaja kogub ET 28 ET  kasutajatelt andmeid vaid selleks, et tagada oma tarkvara ühilduvus ja koostalitlusvõime. (26) Samuti ei tuleks direktiivi 2011/83/EL kohaldada olukorras, kus kaupleja kogub ainult metaandmeid, nagu IP-aadress, sirvimisajalugu või muu teave, mida kogutakse ja edastatakse näiteks küpsiste vahendusel, välja arvatud juhul, kui sellist olukorda käsitatakse lepinguna siseriikliku õiguse alusel. Lisaks ei tuleks direktiivi kohaldada olukorras, kus tarbija, ilma et ta oleks sõlminud kauplejaga lepingu, vaatab reklaame üksnes selleks, et saada juurdepääsu digitaalsele sisule või digitaalteenusele. Liikmesriikidele tuleks siiski jätta vabad käed laiendada direktiivi 2011/83/EL normide kohaldamisala ka sellistele olukordadele või reguleerida selle kohaldamisalast väljajäetud olukordi mõnel muul viisil. (27) Direktiivi 2011/83/EL artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8 nõutakse kauplejatelt vastavalt nii väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute kui ka kauglepingute puhul, et nad hangiksid tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku, kui lepingut asutakse täitma enne taganemistähtaja lõppu. Artikli 14 lõike 4 punktis a on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingujärgne sanktsioon, nimelt ei pea tarbija osutatud teenuste eest tasuma. Tarbijalt sõnaselge nõusoleku hankimise nõue on seega asjakohane ainult selliste teenuste, sealhulgas digitaalteenuste puhul, mida osutatakse tasu eest. Artikli 7 lõiget 3 ja artikli 8 lõiget 8 on seetõttu tarvis muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet hankida tarbijalt eelnev nõusolek kohaldataks ainult selliste teenuslepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat teenuse eest maksma. (28) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 punktis m on sätestatud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses digitaalse infosisuga, mida ei tarnita füüsilisel andmekandjal, kui tarbija on andnud eelneva nõusoleku alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja on kinnitanud asjaolu, et ta seeläbi kaotab oma taganemisõiguse. Direktiivi 2011/83/EL artikli 14 lõike 4 punktis b on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingujärgne sanktsioon, nimelt ei pea tarbija talle edastatud digitaalse infosisu eest tasuma. Nõue hankida tarbijalt sõnaselge nõusolek ja kinnitus on seega asjakohane ainult sellise digitaalse infosisu puhul, mida edastatakse tasu eest. Artikli 16 punkti m on seetõttu tarvis muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet hankida tarbijalt eelnev nõusolek ja kinnitus kohaldataks ainult selliste lepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat infosisu eest maksma. (29) Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 on sätestatud nõue esitada kindla hinnaga toote ostukutse korral konkreetne teave. Selliseid teavitamisnõudeid kohaldatakse juba reklaamimise etapis, samal ajal kui direktiivis 2011/83/EL on samasugused ja muud, üksikasjalikumad teavitamisnõuded, kehtestatud hilisemas lepingueelses etapis (st vahetult enne seda, kui tarbija lepingu sõlmib). Järelikult võidakse kauplejatelt nõuda sama teabe esitamist reklaamimise etapis (nt reklaami kuvamisel meediaveebisaidil) ja lepingueelses etapis (nt nende veebikaupluste saitidel). (30) Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 loetletud teavitamisnõuded hõlmavad tarbija teavitamist kaupleja kasutatavast kaebuste lahendamise korrast. Toimivuskontrolli tulemused näitavad, et selline teave on kõige asjakohasem lepingueelses etapis, mida reguleeritakse direktiiviga 2011/83/EL. Seetõttu tuleks välja jätta direktiivis 2005/29/EÜ sätestatud nõue esitada selline teave ostukutses reklaamimise etapis. ET 29 ET  (31) Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punktis h nõutakse kauplejatelt, et nad esitaksid tarbijatele lepingueelse teabe taganemisõiguse kohta, sealhulgas direktiivi I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvormi. Direktiivi 2011/83/EL artikli 8 lõikes 4 on ette nähtud lihtsam lepingueelne teavitamisnõue, juhul kui leping sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale, näiteks telefoni või SMSi teel. Kohustuslikud lepingueelsed teavitamisnõuded sellise kaugsidevahendi kasutamise korral hõlmavad taganemisõigusest teavitamist, nagu sellele on osutatud artikli 6 lõike 1 punktis h. Seega hõlmavad need ka nõuet esitada direktiivi I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvorm. Paraku ei ole juhul, kui leping on sõlmitud selliste vahendite, näiteks telefoni teel, taganemisteate vormi võimalik esitada, ja see ei pruugi olla tehniliselt teostatav ega kasutajasõbralikul viisil võimalik ka muude artikli 8 lõike 4 kohaldamisalasse jäävate kaugsidevahendite kasutamise korral. Seepärast on asjakohane jätta taganemisteate näidisvormi esitamise nõue välja selliste teavitamisnõuete hulgast, mida kauplejad peavad igal juhul täitma, kui lepingu sõlmimiseks kasutatakse direktiivi 2011/83/EL artikli 8 lõike 4 kohaselt teatavaid kaugsidevahendeid. (32) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 punktis a on ette nähtud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul, ning tarbija kinnitab asjaolu, et ta kaotab oma taganemisõiguse, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud. Vastupidiselt sellele nõutakse direktiivi 2011/83/EL artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 7, milles käsitletakse kaupleja kohustusi olukorras, kus teenuse osutamist on alustatud enne taganemistähtaja lõppu, et kaupleja nõutaks tarbijalt ainult eelnevat sõnaselget nõusolekut, aga mitte kinnitust taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel. Eespool osutatud õigusnormide järjepidevuse tagamiseks tuleb viide kinnitusele taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täiemahulise täitmise järel artikli 16 punktist a välja jätta. (33) Direktiivis 2011/83/EL on ette nähtud täielikult ühtlustatud normid taganemisõiguse kohta kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul. Selles kontekstis on esile toodud kaks konkreetset kohustust, millega tekitatakse kauplejatele ebaproportsionaalset koormust ja mis tuleks välja jätta. (34) Esimene neist on seotud tarbija õigusega taganeda müügilepingutest, mis on sõlmitud vahemaa tagant või väljaspool äriruume, ja mis kehtib ka siis, kui kaupa on kasutatud rohkem, kui on vajalik selle olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks. Kooskõlas direktiivi 2011/83/EL artikli 14 lõikega 2 võib tarbija internetis või väljaspool äriruume tehtud ostust taganeda isegi juhul, kui ta on kasutanud kaupa lubatust rohkem; sellisel juhul vastutab tarbija siiski kauba väärtuse vähenemise eest. (35) Kohustus nõustuda sellist kaupa tagasi võtma tekitab kauplejatele probleeme, sest nad on sunnitud hindama tagastatud kauba vähenenud väärtust ja müüma selle edasi kasutatud kaubana või hoopis kasutuselt kõrvaldama. See moonutab direktiiviga 2011/83/EL taotletavat tasakaalu tarbijakaitse kõrge taseme ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel. Seetõttu tuleks tarbijate õigus kaup sellistes olukordades tagastada direktiivist välja jätta. Direktiivi 2011/83/EL I lisa „Teave taganemisõiguse kasutamise kohta“ tuleks vastavalt sellele muudatusele kohandada. (36) Teine kohustus on seotud direktiivi 2011/83/EL artikliga 13, mille kohaselt võivad kauplejad viivitada tagasimaksetega seni, kuni nad on kauba tagasi saanud või kuni ET 30 ET  tarbija on esitanud tõendid, et ta on kauba tagasi saatnud, sõltuvalt sellest, kumb toimub varem. Viimase variandi korral võidakse kauplejatelt mõnel juhul nõuda, et nad tagastaksid tarbijatele nende maksed enne, kui nad on kauba tagasi saanud ja seda kontrollinud. See moonutab direktiiviga 2011/83/EL taotletavat tasakaalu tarbijakaitse kõrge taseme ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel. Seetõttu tuleks kauplejate kohustus tagastada tarbijale tema maksed pelgalt selle põhjal, et tarbija on esitatud tõendid kauba tagasisaatmise kohta, direktiivist välja jätta. Direktiivi 2011/83/EL I lisa „Teave taganemisõiguse kasutamise kohta“ tuleks vastavalt sellele muudatusele kohandada. (37) Direktiivi 2011/83/EL artikli 14 lõikes 4 on sätestatud tingimused, mille korral tarbija ei pea lepingust taganedes kandma talle osutatud teenuste ja kommunaalteenuste ning sellise tarnitud digitaalse infosisu kulusid, mida ei ole talle edastatud füüsilisel andmekandjal. Kui üks neist tingimustest on täidetud, ei pea tarbija tasuma talle enne tema taganemisõiguse kasutamist osutatud teenuse, kommunaalteenuste või talle edastatud digitaalse infosisu hinda. Digitaalse infosisu puhul on üks neist mittekumuleeruvatest tingimustest olukord, kus puudub kinnitus lepingu sõlmimise kohta, sealhulgas kinnitus tarbija eelneva sõnaselge nõusoleku kohta, et teenuse osutamist võib alustada enne taganemistähtaja lõppu ja et nõusoleku andmisega kaotab ta oma taganemisõiguse. Taganemisõiguse kasutamise kontekstis ei ole see tingimus asjakohane, sest tarbijat on nõuetekohaselt teavitatud ja ta on andnud oma nõusoleku taganemisõiguse kaotamise kohta. Seetõttu tuleks see artikli 14 lõike 4 punktist b välja jätta, et tagada muu hulgas järjepidevus artikli 16 punktiga m, milles on sätestatud erand taganemisõiguse kasutamisest digitaalse infosisu puhul. (38) Tehnoloogia arengu tõttu tuleb direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punktis c esitatud sidevahendite loetelust välja jätta viide faksinumbrile, sest faksi kasutatakse harva ja see sidevahend on laias laastus aegunud. Lisaks sellele peaksid kauplejad olema võimelised pakkuma alternatiivina e-posti aadressile muid vahendeid, mille abil tarbijatega veebis suhelda, näiteks veebivorme ja -vestlusi, eeldusel et sellised alternatiivsed meetmed võimaldavad tarbijal säilitada suhtluse sisu püsival andmekandjal samamoodi nagu e-kirju. Direktiivi I lisa „Teave taganemisõiguse kasutamise kohta“ tuleks vastavalt sellele muudatusele kohandada. (39) Käesoleva direktiiviga muudetavatesse õigusaktidesse tuleks lisada hulk täiendavaid muudatusi erinormide kohaldamise selgitamiseks. (40) Direktiivi 2005/29/EÜ I lisa punkti 11, millega keelustatakse toote varjatud reklaamimiseks reklaamiga mitteseostatavate tekstide kasutamine meedias, tuleks kohandada, selgitamaks, et samasugust keeldu kohaldatakse ka juhul, kui kaupleja annab tarbijale teavet veebiotsingu vastuseks saadud otsingutulemuste vormis. (41) Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 16 on tagatud vabadus tegeleda ettevõtlusega kooskõlas liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega. Samas võib silmatorkavalt erineva koostise või erinevate omadustega toodete turustamine eri liikmesriikides identsete toodete pähe tarbijaid eksitada ja panna nad tegema tehinguotsust, mida nad muul juhul ei teeks. (42) Sellist tava võib seega pidada direktiiviga 2005/29/EÜ vastuolus olevaks tavaks, kui asjaomaseid elemente on juhtumipõhiselt hinnatud. Selleks et aidata liikmesriikide tarbijakaitse- ja toiduametitel kehtivaid õigusakte hõlpsamini kohaldada, on komisjoni ET 31 ET  26. septembri 2017. aasta teatises, „milles käsitletakse ELi toidu- ja tarbijakaitsealaste õigusnormide kohaldamist toodete kvaliteedierinevuse suhtes – Toiduained“, 46 esitatud juhised kehtivate ELi normide kohaldamise kohta toiduainete kvaliteedierinevuse juhtumite korral. Seoses sellega töötab komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus praegu välja ühist lähenemisviisi toiduaineid võrdlevate uuringute tegemisele. (43) Õigusaktide kohaldamisel saadud kogemused on siiski näidanud, et ilma selgitavate säteteta ei pruugi tarbijatele, kauplejatele ja liikmesriikide pädevatele ametiasutustele olla selge, missugused kaubandustavad võivad olla direktiiviga 2005/29/EÜ vastuolus. Seetõttu tuleks direktiivi 2005/29/EÜ muuta, et tagada nii kauplejatele kui ka täitevasutustele õiguskindlus ja reguleerida sõnaselgelt olukorda, kus toodet turustatakse identsena tootega, mis on käibel mitmes teises liikmesriigis, ehkki neil toodetel on silmatorkavalt erinev koostis või erinevad omadused. Kooskõlas direktiiviga peaksid pädevad ametiasutused selliseid tavasid hindama ja käsitlema juhtumipõhiselt. Hindamisel peaks pädev ametiasutus võtma arvesse seda, kas tarbijad suudavad selliseid tooteid kergesti eristada, samuti kaupleja õigust kohandada sama kaubamärgi tooteid erinevatele geograafilistele turgudele õiguspärastel põhjustel, milleks on näiteks toorainete kättesaadavus või sesoonsus, kindlad tarbijaeelistused või vabatahtlikud strateegiad, mille eesmärk on parandada juurdepääsu tervislikule täisväärtuslikule toidule, ning kaupleja õigust pakkuda sama kaubamärgi tooteid erinevatel geograafilistel turgudel eri kaalu või mahuga pakendites. (44) Ehkki väljaspool äriruume toimuvaks müügiks kasutatakse õiguspäraseid ja hästi toimivaid kanaleid, nagu müük poodides või muudes müügikohtades ja kaugmüük, võivad mõned muud, eriti agressiivsed või eksitavad turustamistavad, näiteks tarbija külastamine tema enda kodus ilma tarbija eelneva nõusolekuta või müügi eesmärgil korraldatavad väljasõidud, asetada tarbija surve alla ja sundida teda ostma kaupa, mida ta muidu ei ostaks, ja/või ostma kaupa ülemäära kõrge hinnaga ning selle eest kohe maksma. Sellised tavad on sageli suunatud eakatele inimestele ja teistele haavatavatele tarbijatele. Mõned liikmesriigid käsitavad selliseid tavasid ebasoovitavatena ja peavad vajalikuks piirata direktiivis 2011/83/EL määratletud väljaspool äriruume toimuva müügi teatavaid vorme ja aspekte, näiteks toote agressiivset ja eksitavat turustamist või müüki, mis toimub tarbija kodu soovimatu külastamise või müügi eesmärgil korraldatavate väljasõitude kaudu, tuues piiramise põhjuseks avaliku korra kaitse või tarbijate eraelu austamise vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 7. Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ja selleks et hõlbustada täitmise tagamist, tuleks seetõttu selgitada, et direktiiviga 2005/29/EÜ ei võeta liikmesriikidelt vabadust kehtestada, ilma et neil oleks tarvis konkreetset tava iga juhtumi korral eraldi hinnata, korda, millega kaitstakse tarbijate õigustatud huve seoses soovimatute külastustega, mida kaupleja teeb nende koju, et pakkuda või müüa oma tooteid, või seoses kaupleja korraldatavate väljasõitudega, mille eesmärk on reklaamida või müüa tarbijatele oma kaupa või saavutada selline tulemus, kui sellise korra kehtestamine on õigustatud avaliku korra või tarbijate eraelu kaitsega. Sellised sätted peaksid olema proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad. Liikmesriikidelt tuleks nõuda, et nad teataksid komisjonile mis tahes siseriiklikest õigusnormidest, mille nad on sellega seoses vastu võtnud, et komisjon saaks teha selle teabe kättesaadavaks kõigile huvitatud isikutele ning jälgida selliste meetmete proportsionaalsust ja seaduslikkust. 46 C(2017) 6532. ET 32 ET  (45) Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta 47 on liikmesriigid võtnud kohustuse lisada põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevatele teadetele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud. (46) Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt ajakohastada tarbijakaitset käsitlevaid õigusakte ja tagada paremini nende täitmine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda probleemi liiduülese olemuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: Artikkel 1 Direktiivi 2005/29/EÜ muudatused Direktiivi 2005/29/EÜ muudetakse järgmiselt. (1) Artiklit 3 muudetakse järgmiselt: a) lõige 5 asendatakse järgmisega: „Käesoleva direktiiviga ei takistata liikmesriikidel võtta vastu sätteid, millega kaitstakse tarbijate õigustatud huve seoses agressiivsete või eksitavate turustus- või müügitavadega, mis seisnevad selles, et ettevõtja külastab tarbijat vastu tema tahtmist tema kodus või korraldab väljasõite, eesmärgiga reklaamida või müüa tarbijatele kaupa, eeldusel et sellised sätted on õigustatud avaliku korra või eraelu kaitse vajadusega.“; b) lõige 6 asendatakse järgmisega: „Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata lõike 5 alusel kohaldatud siseriiklikest sätetest ja kõigist hilisematest muudatustest. Komisjon teeb selle teabe tarbijatele ja ettevõtjatele spetsiaalsel veebisaidil hõlpsasti kättesaadavaks.“. (2) Artikli 6 lõikesse 2 lisatakse punkt c: „c) toote turustamist identsena sama tootega, mida turustatakse mitmes teises liikmesriigis, juhul kui neil toodetel on silmatorkavalt erinev koostis või erinevad omadused.“. (3) Artikli 7 lõike 4 punkt d asendatakse järgmisega: 47 ELT C 369, 17.12.2011, lk 14. ET 33 ET  „d) maksmise, kohaletoimetamise ja täitmise kord, kui see erineb ametialase hoolikuse nõuetest;“. (4) Lisatakse artikkel 11a: „Artikkel 11a Kahju heastamine 1. Lisaks artiklis 11 sätestatud nõudele tagada piisavad ja tõhusad meetmed direktiivi sätete järgimiseks peavad liikmesriigid tagama, et ebaausa kaubandustava tõttu kahju kannatanud tarbijatele oleksid kättesaadavad ka lepingulised ja lepinguvälised õiguskaitsevahendid, mille abil oleks kooskõlas siseriiklike õigusaktidega võimalik kõrvaldada kõik sellise tava tagajärjed. 2. Lepingulised õiguskaitsevahendid peavad hõlmama vähemalt tarbija võimalust leping ühepoolselt lõpetada. 3. Lepinguvälised õiguskaitsevahendid peavad hõlmama vähemalt tarbija võimalust saada kannatatud kahju eest hüvitist.“. (5) Artikkel 13 asendatakse järgmisega: „Artikkel 13 Karistused 1. Liikmesriigid sätestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike normide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende karistuste rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 2. Liikmesriigid tagavad, et haldusasutused või kohtud võtavad karistuse ja selle määra üle otsustades asjakohasel juhul nõuetekohaselt arvesse järgmisi kriteeriume: (a) rikkumise laad, raskusaste ja kestus või selle ajaline mõju; (b) mõjutatud tarbijate arv, sealhulgas teise liikmesriigi (teiste liikmesriikide) mõjutatud tarbijate arv; (c) meetmed, mille ettevõtja on võtnud tarbijate kantud kahju leevendamiseks või heastamiseks; (d) rikkumise tahtlik või tahtmatu iseloom, kui see on asjakohane; (e) ettevõtja toime pandud varasemad rikkumised; (f) rikkumisest ettevõtjale tulenenud finantskasu või rikkumise abil välditud kahju; ET 34 ET  (g) juhtumi asjaolude suhtes kohaldatavad mis tahes muud raskendavad või kergendavad tegurid. 3. Kui karistuseks määratakse rahatrahv, tuleb selle summa kindlaksmääramisel arvesse võtta rikkumise eest vastutava ettevõtja aastakäivet ja puhaskasumit ning mis tahes trahve, mis on käesoleva direktiivi samasuguste või muud laadi rikkumiste eest ettevõtjale määratud teistes liikmesriikides. 4. Liikmesriigid tagavad, et karistused, mis on ette nähtud laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest määruse (EL) 2017/2394 tähenduses, hõlmavad võimalust määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 4 % ettevõtja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või asjaomastes liikmesriikides. 5. Liikmesriigid võtavad trahvidest saadud tulu jaotamisel arvesse tarbijate üldist huvi. 6. Liikmesriigid teatavad karistuste kohta sätestatud eeskirjadest komisjonile hiljemalt [direktiivi ülevõtmise kuupäev] ning teavitavad teda viivitamata sätete igast järgnevast muudatusest.“ (6) I lisa punkt 11 asendatakse järgmisega: „11. Toote reklaamimiseks reklaamiga mitteseostatavate tekstide kasutamine meedias või teabe edastamine tarbija veebiotsingu vastuste hulgas, kui ettevõtja on maksnud reklaami eest, ilma tarbijale sellest sisu, otsingutulemuste, selgelt eristatava kujutise või heli kaudu selgelt teada andmata (reklaamtekst; tasuline reastamine või tasuline lisamine). See ei piira direktiivi 2010/13/EL 48 kohaldamist.“. Artikkel 2 Direktiivi 2011/83/EL muudatused Direktiivi 2011/83/EL muudetakse järgmiselt. (7) Artiklit 2 muudetakse järgmiselt: (a) lisatakse punkt 4a: „4a) „isikuandmed“ – isikuandmed, nagu need on määratletud määruse (EL) 2016/679 artikli 4 punktis 1;“; (b) punkt 6 asendatakse järgmisega: 48 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT L 95, 15.4.2010, lk 1). ET 35 ET  „6) „teenusleping“ – leping, välja arvatud müügileping, mille kohaselt kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale teenust ning tarbija maksab või kohustub maksma selle hinna. Mõiste „teenused“ hõlmab ka digitaalteenuseid ja mõiste „teenusleping“ ka digitaalteenuse lepingut;“; (c) punkt 11 asendatakse järgmisega: „11) „digitaalne infosisu“ – andmed, mis on toodetud ja edastatud digitaalsel kujul, sealhulgas videofailid, audiofailid, rakendused, digimängud ja mis tahes muu tarkvara;“; (d) lisatakse järgmised punktid: „16) „sellise digitaalse sisu üleandmise leping, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal“ – leping, mille kohaselt annab kaupleja tarbijale üle või kohustub tarbijale üle andma konkreetse digitaalse infosisu ja tarbija maksab või kohustub maksma selle hinna. See mõiste hõlmab ka lepinguid, mille kohaselt annab tarbija või kohustub tarbija andma kaupleja käsutusse oma isikuandmed, välja arvatud juhul, kui kaupleja töötleb tarbija antud isikuandmeid ainult digitaalse infosisu üleandmise eesmärgil või selleks, et täita tema kui kaupleja suhtes kohalduvaid õiguslikke nõudeid, ega töötle neid andmeid ühelgi muul eesmärgil; 17) „digitaalteenus“ – a) teenus, mis võimaldab tarbijal luua, töödelda või salvestada digitaalseid andmeid või neile ligi pääseda, või b) teenus, mis võimaldab tarbija ja muude teenusekasutajate poolt üles laaditud või loodud digitaalseid andmeid jagada või tekitada nendega mis tahes muu interaktsioon, sealhulgas video- ja helifailide jagamine ja muu failide hostimine, tekstitöötlus ning pilvandmetöötluse keskkonnas ja sotsiaalmeedias pakutavad mängud; 18) „digitaalteenuse leping“ – leping, mille kohaselt kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale digitaalteenust ning tarbija maksab või kohustub maksma selle hinna. See mõiste hõlmab ka lepinguid, mille kohaselt annab tarbija või kohustub tarbija andma kaupleja käsutusse oma isikuandmed, välja arvatud juhul, kui kaupleja töötleb tarbija antud isikuandmeid ainult digitaalteenuse osutamise eesmärgil või selleks, et täita tema kui kaupleja suhtes kohalduvaid õiguslikke nõudeid, ega töötle neid andmeid ühelgi muul eesmärgil; 19) „internetipõhine kauplemiskoht“ – teenuseosutaja, kes võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejate ja teiste tarbijatega veebilepinguid internetipõhise kauplemiskoha internetipõhise kasutajaliidese kaudu; 20) „internetipõhine kasutajaliides“ – internetipõhine kasutajaliides, nagu see on määratletud määruse (EL) 2018/302 artikli 2 punktis 16.“. (8) Artikli 5 lõikes 1 asendatakse punktid g ja h järgmistega: „g) kui see on asjakohane, digitaalse infosisu ja digitaalteenuste funktsioonid, sealhulgas sobivate tehniliste kaitsemeetmete kasutamine; ET 36 ET  h) kui see on asjakohane, digitaalse infosisu ja digitaalteenuste asjakohane koostalitlusvõime riist- ja tarkvaraga, mis on kauplejale teada või mille puhul võib põhjendatult eeldada, et ta seda teab.“. (9) Artikli 6 lõikes 1 asendatakse punktid c, r ja s järgmistega: „c) kaupleja asukoha aadress, samuti kaupleja telefoninumber, e-posti aadress või muud veebipõhise suhtlemise vahendid, mis võimaldavad tarbijal kauplejaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda ning kauplejaga toimunud suhtluse sisu püsival andmekandjal säilitada. Kui see on asjakohane, peab kaupleja andma ka selle kaupleja aadressi ja nime, kelle nimel ta tegutseb; r) kui see on asjakohane, digitaalse infosisu ja digitaalteenuste funktsioonid, sealhulgas sobivate tehniliste kaitsemeetmete kasutamine; s) kui see on asjakohane, digitaalse infosisu ja digitaalteenuste asjakohane koostalitlusvõime riist- ja tarkvaraga, mis on kauplejale teada või mille puhul võib põhjendatult eeldada, et ta seda teab.“. (10) Lisatakse artikkel 6a: „Artikkel 6a Täiendavad teavitamisnõuded internetipõhiste kauplemiskohtade kaudu sõlmitud lepingute puhul Enne tarbija sidumist kauglepingu või vastava pakkumisega internetipõhise kauplemiskoha kaudu esitab internetipõhine kauplemiskoht järgmise täiendava teabe: (a) tarbijale internetipõhises kauplemiskohas tema otsingu tulemusena esitatavate pakkumiste järjestamise peamised parameetrid; (b) teave selle kohta, kas kaupu, teenuseid või digitaalset infosisu pakkuv kolmas isik on kaupleja või mitte (see teave esitatakse vastavalt deklaratsioonile, mille kõnealune kolmas isik on internetipõhisele kauplemiskohale esitanud); (c) teave selle kohta, kas sõlmitava lepingu raames kohaldatakse liidu tarbijakaitsealastest õigusaktidest tulenevaid tarbijaõigusi; ning (d) juhul kui leping sõlmitakse kauplejaga, siis milline kaupleja vastutab asjaomase lepingu raames liidu tarbijakaitsealastest õigusaktidest tulenevate tarbijaõiguste kohaldamise tagamise eest. Selle nõudega ei mõjutata internetipõhise kauplemiskoha võimalikku vastutust lepingu konkreetsete aspektide eest.“. (11) Artikli 7 lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Kui tarbija soovib, et teenuste osutamine või vee, gaasi või elektri tarnimine, kui neid ei panda müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses, või kaugkütmine algab artikli 9 lõikes 2 ettenähtud taganemistähtajal, ET 37 ET  ning kui lepinguga on tarbijale kehtestatud maksmiskohustus, nõuab kaupleja tarbijalt eelnevalt püsival andmekandjal sõnaselget taotlust.“. (12) Artiklit 8 muudetakse järgmiselt: (a) lõige 4 asendatakse järgmisega: „4. Kui leping sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale, esitab kaupleja enne sellise lepingu sõlmimist konkreetse kaugsidevahendi teel vähemalt lepingueelse teabe kauba või teenuse põhiomaduste, kaupleja isiku, koguhinna, taganemisõiguse ja lepingu kestuse kohta ning juhul, kui leping on tähtajatu, lepingu lõpetamise tingimused vastavalt artikli 6 lõike 1 punktidele a, b, e, h ja o, välja arvatud punktis h osutatud, I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvormi. Artikli 6 lõikes 1 osutatud muu teabe esitab kaupleja asjakohasel viisil vastavalt käesoleva artikli lõikele 1.“; (b) lõige 8 asendatakse järgmisega: „8. Kui tarbija soovib, et teenuste osutamine või vee, gaasi või elektri tarnimine, kui neid ei panda müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses, või kaugkütmine algab artikli 9 lõikes 2 ettenähtud taganemistähtajal, ning kui lepinguga on tarbijale kehtestatud maksmiskohustus, nõuab kaupleja tarbijalt eelnevalt sõnaselget taotlust.“. (13) Artiklit 13 muudetakse järgmiselt: (a) lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Välja arvatud juhul, kui kaupleja on müügilepingu puhul teinud ettepaneku kaubale ise järele tulla, võib kaupleja viivitada tagasimaksetega seni, kuni ta on kauba tagasi saanud.“; (b) lisatakse järgmised lõiked: „4. Tarbija isikuandmete suhtes täidab kaupleja määruse (EL) 2016/679 alusel kohaldatavaid kohustusi. 5. Seoses digitaalse infosisuga, mille tarbija on kauplejalt saadud digitaalset infosisu või digitaalteenuseid kasutades üles laadinud või loonud, ja sel määral, mil see ei sisalda isikuandmeid, täidab kaupleja kohustusi ja võib kasutada õigusi, mis sisalduvad [digitaalse sisu direktiivis].“. (14) Artiklit 14 muudetakse järgmiselt: (1) lõige 2 asendatakse järgmisega: „Pärast lepingu lõpetamist hoidub tarbija digitaalse infosisu või digitaalteenuse kasutamisest ja selle kolmandatele isikutele kättesaadavaks tegemisest.“; (2) lõike 4 punkti b muudetakse järgmiselt: ET 38 ET  (a) alapunkti ii muudetakse järgmiselt: „ii) tarbija ei ole kinnitanud asjaolu, et nõusoleku andmisega kaotab ta oma taganemisõiguse.“; (b) alapunkt iii jäetakse välja. (15) Artiklit 16 muudetakse järgmiselt: (a) punkt a asendatakse järgmisega: „a) teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul;“; (2) punkt m asendatakse järgmisega: „m) sellise digitaalse sisu üleandmise lepinguga, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, juhul kui lepingu täitmine on alanud, kui lepinguga on tarbijale kehtestatud maksmiskohustus ning kui tarbija on eelnevalt andnud sõnaselge nõusoleku alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja kinnitanud asjaolu, et ta seeläbi kaotab oma taganemisõiguse;“; (3) lisatakse järgmine punkt: „n) tarnitud kaubaga, mida tarbija on taganemistähtaja jooksul käsitsenud muul moel, kui see on vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks.“. (16) Artikkel 24 asendatakse järgmisega: „Karistused 1. Liikmesriigid sätestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike normide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende karistuste rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 2. Liikmesriigid tagavad, et haldusasutused või kohtud võtavad karistuse ja selle määra üle otsustades asjakohasel juhul nõuetekohaselt arvesse järgmisi kriteeriume: (a) rikkumise laad, raskusaste ja kestus või selle ajaline mõju; (b) mõjutatud tarbijate arv, sealhulgas teise liikmesriigi (teiste liikmesriikide) mõjutatud tarbijate arv; (c) meetmed, mille kaupleja on võtnud tarbijate kantud kahju leevendamiseks või heastamiseks; (d) rikkumise tahtlik või tahtmatu iseloom, kui see on asjakohane; (e) kaupleja toime pandud varasemad rikkumised; ET 39 ET  (f) rikkumisest kauplejale tulenenud finantskasu või rikkumise abil välditud kahju; (g) juhtumi asjaolude suhtes kohaldatavad mis tahes muud raskendavad või kergendavad tegurid. 3. Kui karistuseks määratakse rahatrahv, tuleb selle summa kindlaksmääramisel arvesse võtta rikkumise eest vastutava kaupleja aastakäivet ja puhaskasumit ning mis tahes trahve, mis on käesoleva direktiivi samasuguste või muud laadi rikkumiste eest kauplejale määratud teistes liikmesriikides. 4. Liikmesriigid tagavad, et karistused, mis on ette nähtud laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest määruse (EL) 2017/2394 tähenduses, hõlmavad võimalust määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 4 % kaupleja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või asjaomastes liikmesriikides. 5. Liikmesriigid võtavad trahvidest saadud tulu jaotamisel arvesse tarbijate üldist huvi. 6. Liikmesriigid teatavad karistuste kohta sätestatud eeskirjadest komisjonile hiljemalt [direktiivi ülevõtmise kuupäev] ning samuti teatavad nad komisjonile viivitamata sätete igast järgnevast muudatusest.“ (17) I lisa muudetakse järgmiselt: (1) A osa muudetakse järgmiselt: (a) A osa pealkirja „Taganemisõigus“ all asendatakse kolmas lõik järgmisega: „Taganemisõiguse kasutamiseks peate meid teavitama [2] oma otsusest taganeda käesolevast lepingust ühemõttelise avaldusega (nt posti või e- postiga saadetud kiri). Te võite selleks kasutada lisatud taganemisteate näidisvormi, kuid see ei ole kohustuslik. [3]“; (b) pealkirja „Täitmisjuhend“ all asendatakse punkt 2 järgmisega: „[2.] Palun kandke siia oma nimi, aadress ja telefoninumber või e-posti aadress.“; (c) pealkirja „Täitmisjuhend“ all asendatakse punkt 4 järgmisega: „[4.] Müügilepingu puhul, kui te ei ole teinud ettepanekut kaubale taganemise korral ise järele tulla, lisage järgmine tekst: „Me võime viivitada tagasimaksetega seni, kuni oleme kauba tagasi saanud.“.“; (d) pealkirja „Täitmisjuhend“ alt jäetakse välja punkti 5 alapunkt c. (2) B osa esimene taane asendatakse järgmisega: ET 40 ET  „Kellele: [kaupleja kannab siia oma nime, aadressi ning olemasolu korral e- posti aadressi]:“. Artikkel 3 Direktiivi 93/13/EÜ muudatused Direktiivi 93/13/EMÜ muudetakse järgmiselt. Lisatakse artikkel 8b: „Artikkel 8b 1. Liikmesriigid sätestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike normide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende karistuste rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 2. Liikmesriigid tagavad, et haldusasutused või kohtud võtavad karistuse ja selle määra üle otsustades asjakohasel juhul nõuetekohaselt arvesse järgmisi kriteeriume: (b) rikkumise laad, raskusaste ja kestus või selle ajaline mõju; (c) mõjutatud tarbijate arv, sealhulgas teise liikmesriigi (teiste liikmesriikide) mõjutatud tarbijate arv; (d) meetmed, mille kaupleja on võtnud tarbijate kantud kahju leevendamiseks või heastamiseks; (e) rikkumise tahtlik või tahtmatu iseloom, kui see on asjakohane; (f) kaupleja toime pandud varasemad rikkumised; (g) rikkumisest kauplejale tulenenud finantskasu või rikkumise abil välditud kahju; (h) juhtumi asjaolude suhtes kohaldatavad mis tahes muud raskendavad või kergendavad tegurid. 3. Kui karistuseks määratakse rahatrahv, tuleb selle summa kindlaksmääramisel arvesse võtta rikkumise eest vastutava kaupleja aastakäivet ja puhaskasumit ning mis tahes trahve, mis on käesoleva direktiivi samasuguste või muud laadi rikkumiste eest kauplejale määratud teistes liikmesriikides. 4. Liikmesriigid tagavad, et karistused, mis on ette nähtud laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest määruse (EL) 2017/2394 tähenduses, hõlmavad võimalust määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 4 % kaupleja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või asjaomastes liikmesriikides. 5. Liikmesriigid võtavad trahvidest saadud tulu jaotamisel arvesse tarbijate üldist huvi. ET 41 ET  6. Liikmesriigid teatavad karistuste kohta sätestatud eeskirjadest komisjonile hiljemalt [direktiivi ülevõtmise kuupäev] ning samuti teatavad nad komisjonile viivitamata sätete igast järgnevast muudatusest.“ Artikkel 4 Direktiivi 98/6/EÜ muudatused Direktiivi 98/6/EÜ muudetakse järgmiselt. Artikkel 8 asendatakse järgmisega: „Artikkel 8 1. Liikmesriigid sätestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike normide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende karistuste rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 2. Liikmesriigid tagavad, et haldusasutused või kohtud võtavad karistuse ja selle määra üle otsustades asjakohasel juhul nõuetekohaselt arvesse järgmisi kriteeriume: (i) rikkumise laad, raskusaste ja kestus või selle ajaline mõju; (j) mõjutatud tarbijate arv, sealhulgas teise liikmesriigi (teiste liikmesriikide) mõjutatud tarbijate arv; (k) meetmed, mille ettevõtja on võtnud tarbijate kantud kahju leevendamiseks või heastamiseks; (l) rikkumise tahtlik või tahtmatu iseloom, kui see on asjakohane; (m) ettevõtja toime pandud varasemad rikkumised; (n) rikkumisest ettevõtjale tulenenud finantskasu või rikkumise abil välditud kahju; (o) juhtumi asjaolude suhtes kohaldatavad mis tahes muud raskendavad või kergendavad tegurid. 3. Kui karistuseks määratakse rahatrahv, tuleb selle summa kindlaksmääramisel arvesse võtta rikkumise eest vastutava ettevõtja aastakäivet ja puhaskasumit ning mis tahes trahve, mis on käesoleva direktiivi samasuguste või muud laadi rikkumiste eest ettevõtjale määratud teistes liikmesriikides. 4. Liikmesriigid tagavad, et karistused, mis on ette nähtud laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest määruse (EL) 2017/2394 tähenduses, hõlmavad võimalust määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 4 % ettevõtja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või asjaomastes liikmesriikides. 5. Liikmesriigid võtavad trahvidest saadud tulu jaotamisel arvesse tarbijate üldist huvi. ET 42 ET  6. Liikmesriigid teatavad karistuste kohta sätestatud eeskirjadest komisjonile hiljemalt [direktiivi ülevõtmise kuupäev] ning samuti teatavad nad komisjonile viivitamata sätete igast järgnevast muudatusest.“ Artikkel 5 Ülevõtmine 1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 18 kuud pärast direktiivi vastuvõtmist. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Liikmesriigid hakkavad neid norme kohaldama 6 kuud pärast direktiivi ülevõtmise tähtaega. Kui liikmesriigid kõnealused normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. Artikkel 6 Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikkel 7 Adressaadid Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel president eesistuja ET 43 ET  Euroopa Liidu Nõukogu Brüssel, 12. aprill 2018 (OR. en) 7877/18 Institutsioonidevaheline dokument: 2018/0089 (COD) CONSOM 102 MI 247 ENT 66 JUSTCIV 86 DENLEG 29 CODEC 523 IA 93 ETTEPANEK Saatja: Euroopa Komisjoni peasekretär, allkirjastanud Jordi AYET PUIGARNAU, direktor Kättesaamise 12. aprill 2018 kuupäev: Saaja: Jeppe TRANHOLM-MIKKELSEN, Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär Komisjoni dok nr: COM(2018) 184 final Teema: Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ Käesolevaga edastatakse delegatsioonidele dokument COM(2018) 184 final. Lisatud: COM(2018) 184 final 7877/18 plu DG G 3A ET  EUROOPA KOMISJON Brüssel, 11.4.2018 COM(2018) 184 final 2018/0089 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (EMPs kohaldatav tekst) {SWD(2018) 96 final} - {SWD(2018) 98 final} ET ET  SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST • Ettepaneku põhjused ja eesmärgid ELi õigusnormide täitmise tulemuslik tagamine on eurooplastele tähtis ja mõjutab nende igapäevaelu. Selleks on vaja töökindlat, tõhusat ja tulemuslikku süsteemi, mis tagaks, et liikmesriigid kohaldavad ja rakendavad ELi õigust täies ulatuses, tagavad selle täitmise ning pakuvad kodanikele piisavaid õiguskaitse võimalusi. Sellega seoses on käesoleva ettepaneku eesmärk ajakohastada ja asendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprill 2009. aasta direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta 1 (edaspidi „ettekirjutuste direktiiv“). Ettepanekuga kaasneb veel üks ettepanek sihipäraste muudatuste tegemiseks ELi tarbijaõiguse direktiivides 2 osana „Uuest kokkuleppest tarbijatega“ 3, mis sisaldub komisjoni 2018. aasta tööprogrammis 4 ning mis peaks parandama ettekirjutuste taotlemise menetluse tulemuslikkust ja aitama kõrvaldada liidu õiguse rikkumise tagajärgi, mis kahjustavad tarbijate ühiseid huve. Käesolev ettepanek on järg REFITi raames toimunud ELi tarbija- ja turundusõiguse toimivuskontrollile 5 (edaspidi „toimivuskontroll“), mille tulemused avaldati 23. mail 2017 ja mis hõlmas ka ettekirjutuste direktiivi, ning komisjoni 25. jaanuari 2018. aasta aruandele komisjoni soovituse 2013/396/EU 6 (ühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse liikmesriikide kohtuliku keelamise ja kahju hüvitamise kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumise puhul) rakendamise kohta 7 (edaspidi „kollektiivsete õiguskaitsevahendite aruanne“). Kõnealused hindamised näitasid, et tarbijate kollektiivseid huve kahjustavate liidu õiguse rikkumiste oht on majandusliku üleilmastumise ja digipöörde tagajärjel suurenemas. ELi õigust rikkuvad kauplejad võivad mõjutada tuhandeid või koguni miljoneid tarbijaid mitmes eri majandusvaldkonnas ühe ja sama eksitava reklaamiga või ebaõiglaste lepingu tüüptingimustega. Võttes arvesse piiriülese kaubanduse kasvu ja kogu ELi hõlmavaid äristrateegiaid, mõjutavad need rikkumised üha enam korraga mitme liikmesriigi tarbijaid. Peale selle ilmnes kollektiivsete õiguskaitsevahendite aruandest, et mitu liikmesriiki ei ole ikka veel kehtestanud kahju hüvitamisele suunatud kollektiivseid õiguskaitsevahendeid massikahju juhtumiteks. Aruanne sisaldas komisjoni kavatsust võtta järelmeetmeid seoses 1 ELT L 110, 1.5.2009, lk 30–36. 2 COM(2018) 185, Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine. 3 Kõne olukorrast Euroopa Liidus ja kavatsusavaldus nõukogu eesistujale ja Euroopa Parlamendi presidendile on kättesaadavad veebisaidil: https://ec.europa.eu/commission/state-union-2017_et. 4 COM(2017) 650 final. 5 Toimivuskontroll hõlmas ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi 93/13/EMÜ, tarbekaupade müügi ja garantiide direktiivi 1999/44/EÜ, hindade avaldamise direktiivi 98/6/EÜ, ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ ja ettekirjutuste direktiivi 2009/22/EÜ. SWD (2017) 208 final ja SWD (2017) 209 final tulemused kuupäevaga 23.5.2017 on kättesaadavad veebisaidil: http://ec.europa.eu/newsroom/just/item-detail.cfm?item_id=59332. 6 ELT L 201, 26.7.2013, lk 60. 7 COM(2018) 40 final. ET 1 ET  2013. aasta soovitusega, keskendudes seejuures eelkõige tarbijate õiguskaitse ja jõustamise aspektidele ettekirjutuste direktiivis. Alates 1998. aastast, kui ettekirjutuste direktiiv esmakordselt vastu võeti, 8 on see ELi õigusakt võimaldanud liikmesriikide poolt määratud kvalifitseeritud üksustel, nagu tarbijaorganisatsioonid ja sõltumatud avaliku sektori asutused, esitada esindushagisid tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks peaeesmärgiga lõpetada direktiivi I lisas loetletud ELi tarbijaõiguse rikkumised nii liikmesriikides kui ka piiriüleselt. Ettekirjutuste direktiiv on kodifitseeritud praegu kehtiva direktiiviga 2009/22/EÜ. Viimati muudeti seda määrusega (EL) 2018/302 asukohapõhise tõkestuse kohta, 9 et lisada see määrus direktiivi I lisasse. Komisjoni 2008. ja 2012. aasta aruanded ettekirjutuste direktiivi kohaldamise kohta ja 2016.– 2017. aasta toimivuskontroll kinnitasid direktiivi tähtsust. Toimivuskontrolli käigus leiti aga, et direktiivil on märkimisväärseid puudusi, mille kõrvaldamata jätmine võib pärssida direktiivi igakülgset tulemuslikkust ja viia selle mitteoptimaalse kasutamiseni. Isegi liikmesriikides, kus ettekirjutusi peetakse tulemuslikeks ja kus neid laialdaselt kasutatakse, ei leia direktiivi potentsiaal täit rakendust, kuna mitmeid elemente on selles ebapiisavalt käsitletud. Peamisteks puudujääkideks on piiratud kohaldamisala, kahju kandnud tarbijate õiguskaitse suhtes langetatud ettekirjutusotsuste piiratud mõju ning menetluse kulud ja kestus (tulemuste kokkuvõte on esitatud punktis 3). Vajadust kollektiivset õiguskaitset käsitleva ELi meetme järele on nentinud ka Euroopa Parlament. 2012. aasta resolutsioonis „Euroopa ühtne lähenemisviis ühistele kahjunõuetele“ 10 rõhutas Euroopa Parlament vajadust horisontaalse ELi lähenemisviisi järele kollektiivses õiguskaitses, mis keskenduks tarbijaõiguste rikkumistele ning tugineks ühistele põhimõtetele, austades liikmesriikide õigustraditsioone ja nähes ette kaitsemeetmed kohtuvaidluste kuritarvitamise ärahoidmiseks. Parlament rõhutas ühiste kohtuasjade võimalikke eeliseid väiksemate kulude ja suurema õiguskindluse näol nii hagejate, kostjate kui ka kohtusüsteemi jaoks, sest see võimaldab vältida sarnaste hagide eraldi menetlemist. 2017. aasta soovituses nõukogule ja komisjonile pärast autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimist 11 kutsus Euroopa Parlament komisjoni üles tegema õigusakti ettepanek ELi tarbijate kollektiivsete õiguskaitsevahendite harmoneeritud süsteemi kohta, mis põhineks nii ELi kui ka muu maailma parimatel tavadel. See lõpetaks praeguse olukorra, kus tarbijatel puudub õiguskaitse paljudes liikmesriikides, kes ei võimalda neil oma õigusi kollektiivselt kaitsta. Ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba kümneid aastaid toetanud ELi kollektiivse õiguskaitse meetmeid ning kutsunud oma arvamuses komisjoni 2013. aasta soovituse kohta üles võtma vastu õigusakti, rõhutades nii kohtuliku keelamise kui ka kahju hüvitamise kollektiivsete õiguskaitsevahendite tähtsust. Käesolev ettepanek käsitleb neid probleeme, mis takistavad kehtiva ettekirjutuste direktiivi tulemuslikku ja tõhusat kohaldamist. Kokkuvõtlikult on ettepaneku eesmärgid järgmised. 8 EÜT L 166, 11.6.1998, lk 51. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 60 I, 2.3.2018, lk 1). 10 2011/2089(INI). 11 2016/2908(RSP). ET 2 ET  • Kohaldamisala – direktiivi kohaldamisala laiendatakse nii, et see hõlmab muid horisontaalseid ja valdkonnaspetsiifilisi ELi õigusakte, mis on seotud tarbijate kollektiivsete huvide kaitsega mitmesugustes majandusvaldkondades, nagu finantsteenused, energeetika, telekommunikatsioon, tervishoid ja keskkond. Selline muudatus võimaldaks kohandada menetlust paremini ulatusliku skaalaga rikkumistele majandusvaldkondades, kus kauplejate ebaseaduslikud tavad võivad mõjutada suurt hulka tarbijaid. • Pädevate üksuste esindushagid – ettepanekus tuginetakse kehtiva ettekirjutuste direktiivi lähenemisviisile, mis annab liikmesriikide pädevatele üksustele esindushagide esitamise õiguse. Ettepaneku kohaselt peavad need pädevad üksused vastama minimaalsetele mainekriteeriumidele (nad peavad olema nõuetekohaselt asutatud ja mittetulunduslikud ning neil peab olema õigustatud huvi asjakohaste ELi õigusnormidega vastavuse tagamise vastu). Kahju hüvitamisele suunatud kollektiivhagide puhul peavad pädevad üksused ühtlasi tegema kohtutele või haldusasutustele avalikuks oma finantssuutlikkuse ja hagi toetuseks ette nähtud vahendite päritolu. Kohtutel ja haldusasutustel on õigus hinnata kolmanda isiku poolse rahastamise korda. • Menetluse tõhusus – ettepanekus nõutakse, et liikmesriigid tagaksid võimalikult otstarbeka menetlemise ja väldiksid menetluskulude muutumist rahaliseks takistuseks esindushagide esitamisele. Tarbijatele antakse piisavalt teavet esindushagide tulemuste ja neist saadava kasu kohta. Ettepanekuga soodustatakse ühtlasi kollektiivseid kohtuväliseid kokkuleppeid, mida analüüsib kohus või haldusasutus. Kohtu või haldusasutuse lõplikud otsused, millega sätestatakse, et kaupleja on rikkunud seadust, loetakse ümberlükkamatuteks tõenditeks õiguskaitsehagides (ühe ja sama liikmesriigi piires) või vaidlustatavaks eelduseks, et rikkumine on aset leidnud (teises liikmesriigis esitatud hagide puhul). • Kohtuliku keelamise ja kahju hüvitamise õiguskaitsevahendid – ettepanek võimaldab pädevatel üksustel esitada esindushagisid mitmesugust liiki meetmete võtmiseks vastavalt vajadusele ja sõltuvalt juhtumi asjaoludest. Nende meetmete seas on ajutised või lõplikud meetmed kaupleja tegevuse peatamiseks ja keelustamiseks, kui see loetakse õigusrikkumiseks, ning meetmed rikkumise järelmõju kõrvaldamiseks. Viimased võivad sisaldada kahju hüvitamise ettekirjutusi ja deklaratiivseid otsuseid, millega kehtestatakse kaupleja vastutus rikkumiste tõttu kahju kandnud tarbijate ees. Reeglina peaks pädevatel üksustel olema õigus esitada esindushagisid kahju hüvitamise ettekirjutuse taotlemiseks, mis kohustaks kauplejat pakkuma juhtumist sõltuvalt muu hulgas hüvitist, parandustöid, asendust, hinnasoodustust, lepingu lõpetamist või makstud hinna tagastamist. Ühtlasi on aga vaja anda liikmesriikidele paindlikkus juhtumite puhul, kus asjaomastele tarbijatele tekitatud kahju suuruse kindlakstegemine esindushagi kaudu osutub individuaalse kahju iseloomu tõttu keeruliseks. Selliste juhtumite puhul saavad liikmesriigid võimaluse anda kohtutele või haldusasutustele voli otsustada, kas anda kahju hüvitamise ettekirjutuse asemel välja deklaratiivne otsus, mis käsitleb kaupleja vastutust liidu õiguse rikkumise tõttu kahju kandnud tarbija ees ning millele võib hilisemate õiguskaitsehagide puhul otseselt tugineda. Sellist paindlikkust ei tohiks aga lubada spetsiifiliste juhtumite puhul, mis on eriti sagedased ettevõtja poolt tarbijale tekitatud massikahju olukorras. Esimest liiki juhtumite seas on need, ET 3 ET  kus ühest ja samast tavast mõjutatud tarbijaid on võimalik kindlaks teha ja kus tarbijad on kandnud võrreldavat ajalist või ostuga seotud kahju, näiteks pikaajaliste tarbijalepingute puhul. Teine liik käsitleb väikese väärtusega juhtumeid, kus teatav arv tarbijaid on kandnud nii vähest kahju, et õiguskaitsevahendite suunamine tarbijatele oleks sel juhul ebaproportsionaalne või ebapraktiline. Õigust rikkunud kaupleja peaks tekitatud kahju siiski hüvitama. Õiguskaitsevahend teenib seega avalikke ja tarbijate kollektiivseid huve. • Ettepanek lihtsustab ühest küljest õiguskaitse kättesaadavust tarbijate huvide kaitseks ja tagab teisest küljest piisava kaitse kohtuvaidluste kuritarvitamise eest. Kavandatav esindushagi mudel, mille raames liikmesriigid peavad esitama minimaalsetele mainekriteeriumidele vastavad pädevad üksused, on kindel kaitse põhjendamatute hagide eest. Teised liikmesriigid või komisjon võivad väljendada muret seoses pädevate üksustega, kellel on kaebeõigus teistes liikmesriikides. Pädevad üksused peavad hagemisel avalikustama oma rahastamisallika, et kohus või haldusasutus võiks veenduda huvide konflikti või kuritarvituste ohu puudumises asjaomase juhtumi puhul. Kui esindushagi päädib kokkuleppemenetlusega, analüüsib kohus või ametiasutus lahenduse seaduslikkust ja õiglust ning veendub, et selles arvestatakse kõigi asjaosaliste huvidega. • Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega Käesolevas ettepanekus on võetud arvesse komisjoni 11. juuni 2013. aasta soovitust (ühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse liikmesriikide kohtuliku keelamise ja kahju hüvitamise kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumise puhul (2013/396/EL)) 12. Nimetatud soovituses on sätestatud ühised põhimõtted kollektiivsete õiguskaitsevahendite kohta, kaasa arvatud esindushagid kohtulikuks keelamiseks ja kahju hüvitamiseks, ning need peaksid kehtima kõikide liidu õiguse rikkumiste suhtes kõigis poliitikavaldkondades. Soovituse põhimõtted on eraldiseisvad ja käesolev ettepanek ei kajasta kõiki nende põhimõtetega hõlmatud menetlusnorme. Käesoleva ettepanekuga reguleeritakse üksnes teatavaid põhilisi aspekte, mis on vajalikud raamistikuks, mida tuleb täiendada konkreetsete menetlusnormidega liikmesriigi tasandil. Mõnd soovituses esinevat menetlusnormi ei käsitleta käesolevas ettepanekus selle spetsiifilisema kohaldamisala tõttu, mis piirdub rikkumistega, mis võivad kahjustada tarbijate kollektiivseid huve, ja kehtivas ettekirjutuste direktiivis sisalduva esindushagi mudeli omadustega. Käesolevas ettepanekus on võetud arvesse hiljuti läbi vaadatud tarbijakaitsealase koostöö määrust 13. Nimetatud määrusega toetatakse avalikke täitemeetmeid, käesoleva määrusega aga tugevdatakse eraõiguslikke meetmeid. Vastavalt komisjoni pikaajalisele seisukohale, mida toetab ka Euroopa Parlament, 14 peaksid eraõiguslikud meetmed olema sõltumatud ja avalikke meetmeid täiendavad. Avalike täitemeetmete puhul on tarbijakaitsealase koostöö määruses sätestatud alus liikmesriikide tarbijakaitseasutuste koostööks piiriüleste rikkumistega tegelemisel. Määruse läbivaatamine muudab piiriülesed avalikud täitemeetmed tulemuslikumateks ja annab liikmesriikide asjaomastele asutustele ühtsed volitused teha tulemuslikumat koostööd laiaulatuslike rikkumiste vastu võitlemisel, mis hõlmab ajutiste 12 ELT L 201, 26.7.2013, lk 60. 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017). 14 Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2012. aasta resolutsioon „Euroopa ühtne lähenemisviis ühistele kahjunõuetele“ (2011/2089(INI)); Euroopa Parlamendi 4. aprilli 2017. aasta soovitus nõukogule ja komisjonile autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimise põhjal (2016/2908(RSP)). ET 4 ET  meetmete võtmist, et vältida tarbijate kollektiivsete huvide tõsise kahjustamise ohtu ning lõpetada või keelustada määrusega hõlmatud rikkumised. Samuti võimaldab see Euroopa Komisjonil võtta ja kooskõlastada ühiseid jõustamismeetmeid kogu ELi hõlmavate rikkumiste vastu võitlemiseks. Tasub märkida, et läbivaadatud määrus ei sisalda nende tarbijate õigust õiguskaitsele, kes on kandnud kahju piiriüleste või kogu ELi hõlmavate rikkumiste tõttu. Täitevasutused võivad kauplejalt saada või taotleda üksnes vabatahtlikku heastamiskohustuse võtmist, et hüvitada tarbijatele määrusega hõlmatud rikkumistest tingitud kahju, ilma et see piiraks tarbija õigust nõuda õiguskaitset asjakohaste vahendite abil 15. Määruse üle peetud läbirääkimiste käigus nenditi siiski vajadust jõuliste eraõiguslike täitemeetmete järele, mis täiendaksid avalikke täitemeetmeid. Käesolev ettepanek sisaldab konkreetseid meetmeid tarbijate individuaalse ja kollektiivse õiguskaitse kohta. Ettepanekus on võetud arvesse olemasolevaid liidu tasandi meetmeid individuaalse õiguskaitse kohta, eelkõige tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi, 16 millega tagatakse, et ELi tarbijatel on juurdepääs kindla kvaliteediga kohtuvälistele vaidluste lahendamise süsteemidele nii riigisiseste kui ka piiriüleste lepinguvaidluste puhul. Liikmesriike kutsutakse ühtlasi üles tagama vaidluste kohtuvälise lahendamise kollektiivsete süsteemide olemasolu. Komisjoni loodud internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm 17 aitab samuti tarbijatel ja kauplejatel lahendada oma riigisiseseid ja piiriüleseid vaidlusi küsimustes, mis on seotud kaupade ja teenuste ostmisega internetis, pakkudes selleks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste abi. Vaidluste kohtuvälise ja veebipõhise lahendamise 2013. aasta õigusaktid on koostatud individuaalseid õiguskaitsehagisid arvesse võttes, ettekirjutuste direktiivi eesmärk on aga võimaldada hagemist liikmesriikide määratud pädevate üksuste poolt, kes seisavad tarbijate kollektiivsete huvide eest. 2013. aasta tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi põhjenduses 27 on sätestatud, et direktiiv ei tohiks takistada liikmesriike säilitamast või kehtestamast vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi, milles käsitletakse ühiselt identseid või sarnaseid vaidlusi kaupleja ja mitme tarbija vahel, ning et tulemusliku kollektiivsete vaidluste süsteemi olemasolu ja vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemi lihtne kasutamine peaksid üksteist täiendama ja need menetlused ei tohiks olla üksteist välistavad. Liidu õiguse vahendid, mida individuaalsed tarbijad saaksid kasutada oma õiguste kehtestamiseks, on sätestatud ka muudes õigusaktides, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrus (EL) 2015/2421, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate nõuete menetlus, ning määrust (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus, 18 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiv 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades 19. Koos muudatustega teises ettepanekus, mis võeti vastu osana „Uuest kokkuleppest tarbijatega“, eelkõige karistusi karmistavate ja ebaausate kaubandustavade tõttu kahju kandnud tarbijate individuaalseid kaitsemeetmeid kehtestavate normidega soodustab käesolevas ettepanekus esitatud muudatuste kombinatsioon seda, et kauplejad järgivad asjaomaseid tarbijakaitse eeskirju, pakuvad tarbijatele paremaid õiguskaitsevõimalusi ja vähendavad seega tarbijatele tekitatud kahju. 15 Määrus (EL) 2017/2394, põhjendus 46 ja artikli 9 lõike 4 punkt c. 16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta. 17 Kättesaadav alates 15. veebruarist 2016 ning põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrusel (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta. 18 ELT L 341, 24.12.2015, lk 1–13. 19 ELT L 136, 24.5.2008, lk 3–8. ET 5 ET  • Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega Ettepanek on täielikult kooskõlas ja kokkusobiv liidu kehtivate tegevuspõhimõtetega. See täiendab valdkondlike meetmetena kättesaadavaid ettekirjutus- ja õiguskaitsemenetlusi, kehtestades konkreetse esindushagide mehhanismi tarbijate kollektiivsete huvide kahjustamise või vastava ohu korral. Kohaldamisalas nimetatud liidu õigusaktide parem jõustamine aitab eriti kaasa digitaalse ühtse turu, kapitaliturgude liidu, energialiidu ja ringmajanduse strateegiate arendamisele. Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 11 integreerib käesolev ettepanek keskkonnakaitse nõuded ning on kooskõlas keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooniga 20. Näiteks Dieselgate’i tüüpi juhtumi puhul on ebaausate kaubandustavade, nagu autotootjate eksitava reklaami ohvritel võimalus saada kollektiivset hüvitist käesoleva ettepaneku alusel esitatud esindushagi kaudu, isegi kui liidu õigusraamistikku sõidukite tüübikinnituste kohta ei ole sellisena I lisas nimetatud. Selline kollektiivne õiguskaitse ei olnud varem liidu õiguses sätestatud. Käesolevat ettepanekut tuleks muudes liidu poliitikavaldkondades arvesse võtta. 2015. aastal tegi komisjon ettepaneku Euroopa ligipääsetavuse akti kohta, millega nõuti, et liikmesriigid tagaksid, et õiguspärast huvi omavad avaliku sektori asutused ja erasektori üksused võivad esitada hagi tarbijate nimel. Kui kaasseadusandjad selle ettepaneku vastu võtavad, esitab komisjon vajaduse korral ettepaneku kaasata Euroopa ligipääsetavuse akt käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Kui leitakse, et tulevased liidu õigusaktid on tarbijate kollektiivsete huvide kaitse seisukohast asjakohased, tuleks käesolevat direktiivi muuta, et lisada viide I lisasse. Komisjon peaks sellekohast protsessi jälgima ja hindama oma esimese aruandluse raames direktiivi kohaldamisala, võttes arvesse tarbijaturgude ja -poliitika pidevat arengut. Ettepanek ei dubleeri eespool nimetatud valdkondlikke norme ega mõjuta norme, millega kehtestatakse lepingulised ja lepinguvälised kaitsemeetmed kohaldamisalasse kuuluva liidu õiguse rikkumiste suhtes. Ettepanek ei piira ka rahvusvahelise eraõiguse alaste ELi õigusaktide, eelkõige kohtualluvust ning kohaldatavat õigust reguleerivate õigusnormide kohaldamist. 2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS • Õiguslik alus Ettepaneku õiguslik alus on, nagu ka kehtival ettekirjutuste direktiivil, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114, millele on osutatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 169. Ettepaneku eesmärk on aidata tarbijakaitse kõrge taseme saavutamise kaudu kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, kindlustades pädevatele üksustele võimaluse esitada esindushagisid tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks liidu õiguse rikkumiste korral. 20 Ratifitseeritud nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 124, 17.5.2005, lk 1). ET 6 ET  • Subsidiaarsus Kogu liidu tarbijate kollektiivseid huve kaitsva toimiva esindushagide mehhanismi väljaarendamine, milles tuginetakse kehtiva ettekirjutuste direktiivi sätetele ning järgitakse liikmesriikide õigustraditsioone, suurendab tarbijate usaldust jaemüügi siseturu, sealhulgas e- kaubanduse vastu, ja julgustab ettevõtjaid järgima liidu õigust. Kui liikmesriigid tegutseksid üksi, oleks selle tagajärjeks edasine killustumine, mis omakorda tooks kaasa tarbijate ja kauplejate ebavõrdse kohtlemise siseturul ning tarbijate õiguskaitse varieeruva taseme liidus. Liidu tasandil kavandatavad meetmed peaksid pakkuma kõigile Euroopa tarbijatele paremat kaitset pädevate üksuste esitatavate esindushagide kaudu ja soodustama normide täitmist ettevõtjate seas, mis hoogustab piiriülest kauplemist toodete või teenustega. Avalike täitemeetmete valdkonnas on laiaulatuslikke rikkumisi käsitletud läbivaadatud tarbijakaitsealase koostöö määruses, mis loob menetlusraamistiku liikmesriikide täitevasutuste vaheliseks koostööks. Eraõiguslike täitemeetmete valdkonnas ei ole aga tulemuslikud õiguskaitsevõimalused veel kõigi liikmesriikide tarbijatele kättesaadavad. Liikmesriikide märkimisväärsed erinevused kehtiva ettekirjutuste direktiivi tulemuslikkuses nõuavad ELi sekkumist, arvestades eelkõige direktiivi piiriülest mõju. Peale selle on liikmesriikide olemasolevad kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsed õiguskaitsevahendid oma tulemuslikkuse ja üksikasjade poolest vägagi erinevad ning üheksal liikmesriigil puuduvad sellised vahendid seni täielikult. Tarbijate kollektiivseid huve kaitsvaid ettekirjutusi ja õiguskaitset taotlevate esindushagide ühise raamistiku loomine liidu tasandil aitab tagada riigisisestes ja piiriülestes tehingutes toime pandud liidu õiguse rikkumiste tulemusliku ja tõhusa menetlemise. Kogu ELi hõlmavate äristrateegiate aktiivsem kasutamine ELis tegutsevate kauplejate poolt süvendab probleemi liiduüleselt, kuna massikahju oht, mis puudutab mitme liikmesriigi tarbijaid üheaegselt, on suurem . • Proportsionaalsus Ettepanek piirdub üksnes sellega, mis on vajalik eesmärkide saavutamiseks. Ettepanek ei reguleeri kõiki esindushagide aspekte, vaid keskendub üksnes teatavatele põhilistele aspektidele, mis on vajalikud raamistikuks, mida tuleb täiendada konkreetsete menetlusnormidega liikmesriigi tasandil. Kavandatav meede austaks liikmesriikide õigustavasid, kuna see ei asendaks olemasolevaid riiklikke mehhanisme, vaid pakuks konkreetset esindushagide mehhanismi, mis tagaks, et kõigi liikmesriikide tarbijate käsutuses on vähemalt üks mehhanism, mille peamised menetluslikud üksikasjad on kõikjal samad. • Vahendi valik Sarnaselt ettekirjutuste direktiiviga on direktiiv ainus vahend, mis sobib menetlusõiguse käsitlemiseks eespool nimetatud eesmärkidel. ET 7 ET  3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED • Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll 2008. aasta aruandes 21 ettekirjutuste direktiivi kohaldamise kohta tehti järeldus, et ettekirjutuste menetluse kasutamisel on riigisiseste menetluste puhul olnud teatav edu, kuid piiriüleste rikkumiste peatamisel ei ole loodetud edu saavutatud. Peamine põhjus on selles, et pädevatel üksustel puuduvad vahendid ja eriteadmised, mida on vaja eri liikmesriikides kehtivate erinevate menetlustega toimetulekuks. 2012. aasta aruandes 22 tehti järeldus, et oma puudustest hoolimata on ettekirjutused kasulik ELi tarbijate huvide kaitse vahend ning neil on suur potentsiaal, kui saadakse üle kirjeldatud puudustest, milleks on eelkõige kohtumenetlustega seotud suured kulud, menetluste kestus ja keerukus, ettekirjutusi käsitlevate kohtuotsuste suhteliselt piiratud õiguslikud tagajärjed ja raskused nende täitmisel. Raskusi täheldati veelgi rohkem piiriülese mõõtmega ettekirjutuste puhul. Ettekirjutuste direktiivi põhjalik hindamine, mis moodustas osa komisjoni 2017. aasta ELi tarbija- ja turundusõiguse toimivuskontrollist, 23 käsitles, nagu allpool kirjeldatud, direktiivi tulemuslikkust, tõhusust, sidusust, asjakohasust ja ELi lisaväärtust. • Tulemuslikkus Toimivuskontrollist selgus, et ettekirjutuste direktiiv moodustab vajaliku osa tarbijaõiguse jõustamist käsitlevast ELi õigusaktide paketist. Direktiiv on endiselt otstarbekohane jõustamisvahend, et tõkestada kauplejate poolseid rikkumisi, mis kahjustavad tarbijate kollektiivseid huve, võttes eelkõige arvesse digipööret ja üleilmastumist majanduses, mis suurendavad massikahju ohtu ELis. Ettekirjutuste menetlus on aga alakasutatud; selle tulemuslikkust pärsivad näiteks kulud ja keerukus ning tulemused võivad olla kahju kandnud tarbijate seisukohast ebapiisavad. Hindamisest selgus, et direktiiv tuleks muuta tulemuslikumaks, ühtlustades näiteks ettekirjutuste menetlust ja laiendades selle kohaldamisala täiendavatele ELi õigusaktidele, mis on asjakohased tarbijate kollektiivsete huvide kaitse seisukohast. Mis tahes muudatused peaksid lihtsustama juurdepääsu õigusemõistmisele, vähendama tarbijate kollektiivseid huve kaitsvate pädevate üksuste kulusid ja suurendama ettekirjutuste hoiatavat mõju. Ettekirjutuste direktiivi tuleks muuta ka selleks, et direktiivist oleks rohkem kasu rikkumise tõttu kahju kandnud tarbijatele, isegi kui liikmesriikidel on juba kehtiv kohustus teha vastavalt vajadusele kättesaadavaks meetmed, mille eesmärk on kõrvaldada nende rikkumiste järelmõju, mille suhtes direktiivi kohaldatakse. Alati ei ole selge, kas direktiiv hõlmab ka tarbijate õiguskaitset kui meedet rikkumise järelmõju kõrvaldamiseks. Seda ebaselgust peetakse üldiselt ebapiisava tulemuslikkuse peamiseks põhjuseks. Tarbijad ei saa õiguskaitse eesmärgil toetuda ettekirjutuse täitmise määrusele. Selle asemel peavad tarbijad esitama samadel alustel hagi õiguskaitse saamiseks ja tõestama rikkumist uuesti. Toimivuskontroll näitas, et Euroopa tarbijad puutuvad üksikisiku õiguskaitse taotlemisel kokku samade takistustega nagu kümme aastat tagasi. Nende takistuste seas on menetluste 21 COM(2008) 756 final, komisjoni aruanne tarbijate huve kaitsvaid ettekirjutusi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/27/EÜ kohaldamise kohta. 22 COM(2012) 635 final, komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule tarbijate huve kaitsvaid ettekirjutusi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ kohaldamise kohta. 23 SWD(2017) 209 final. ET 8 ET  liigne pikkus, õiguskaitse saamise vähene tajutav tõenäosus, varasem edutu kaebuskogemus, ebakindlus oma õigustes, teadmatus, kuhu ja kuidas kaebust esitada, ning psühholoogiline tõrge. Juhtumi lahendi avaldamine ei ole kohustuslik, mistõttu tarbijad ei ole rikkumisest teadlikud ja rikkumise toime pannud kauplejatele ei avalda hoiatavat mõju avalik häbistamine. Peale selle ei kasutata ettekirjutusi kuigi sageli piiriüleste rikkumiste puhul ja eri liikmesriikide pädevad üksused ei tee omavahel piisavat koostööd parimate tavade vahetamiseks või laiaulatuslike rikkumiste vastu suunatud ühiste strateegiate väljatöötamiseks. • Tõhusus Ettekirjutuste direktiiviga ei kehtestata konkreetseid kohustusi nõudeid täitvatele kauplejatele, kuna direktiivi eesmärk on peatada ELi materiaalõiguse rikkumised kauplejate poolt. Samuti ei põhjusta hagi esitamine üksikisikutest tarbijatele mingeid kulutusi, sest nad ei ole pädeva üksuse algatatud menetluse pooled. Tegelikult saavad sellistest juhtumitest, kus rikkumisel on ulatuslik mõju ja üksikisikutest tarbijad jätavad hagi esitamata mitmesugustel põhjustel, nagu ebapiisav teadlikkus oma õigustest, vahendite puudumine või psühholoogiline tõrge, ning kus üksus esitab rikkumise tõkestamiseks ja edasiseks ärahoidmiseks kollektiivse hagi, kasu kõik kahju kandnud tarbijad. Toimivuskontrollist järeldus, et nõudeid täitvad kauplejad ei kandnud direktiivist tulenevalt mingeid kulusid, välja arvatud materiaalõiguse normidega seotud kulud. Ainsad täiendavad kulutused võivad olla tingitud põhjendamatult esitatud hagidest. Toimivuskontrolli käigus ei avastatud aga ühtki tõendit selle kohta, et pädevad üksused esitavad ELis kõnealuse direktiivi alusel põhjendamatuid hagisid. • Sidusus Toimivuskontroll kinnitas, et ettekirjutuste direktiivi kohaldamisala tuleks laiendada nii, et see hõlmaks rohkem tarbijaõigust käsitlevaid ELi õigusakte, ühtlustades kohaldamisala vähemalt tarbijakaitsealase koostöö määruse kohaldamisalaga, mis aitaks viia direktiivi paremini kooskõlla muude ELi tasandi ettekirjutuste menetlustega. • Asjakohasus Kogutud andmed ja konsulteerimine sidusrühmadega kinnitavad ettekirjutuste direktiivi jätkuvat asjakohasust. Selle eesmärgid ja sisu vastavad turu arengule ning praegustele vajadustele ja suundumustele tarbijakäitumises. Hindamisest nähtus, et tarbijakaitse ja siseturu lõimimisega seotud eesmärgid on jätkuvalt igati asjakohased. • ELi lisaväärtus Toimivuskontrollist selgus, et tarbijakaitse tase oleks mitmes liikmesriigis madalam, kui EL ei oleks kehtestanud kohustust kaitsta tarbijate kollektiivseid huve kollektiivse jõustamismehhanismi kaudu ja ettekirjutuste menetluse kujul. Sidusrühmad on kinnitanud ettekirjutuste direktiivi lisaväärtust liikmesriikides, nii seal, kus ettekirjutuste menetlused kehtestati esmakordselt, kui ka seal, kus pärast direktiivi ülevõtmist täiustati olemasolevaid mehhanisme. Ehkki mõned liikmesriigid olid konkreetset liiki rikkumiste puhul juba kehtestanud ettekirjutuste menetlusi, näiteks ebaausate kaubandustavade seadusega või ebaõiglaste lepingutingimuste puhul, ei hõlmanud nende õigusaktid seni kõiki tarbijaõiguse valdkondi, mis on nüüd loetletud direktiivi I lisas. ET 9 ET  Lisaks järeldati kollektiivsete õiguskaitsevahendite aruandes, et komisjoni 2013. aasta soovitus oli võrdlusalus kollektiivse õiguskaitse Euroopa mudeli põhimõtetele. Ühtlasi leiti aga aruandes, et soovitusele on seadusandlikus mõttes võetud vähe järelmeetmeid 24. Nii ei ole õigusemõistmisele juurdepääsu lihtsustamine veel kaugeltki täiuslik. Ehkki soovitusel on, kui võtta arvesse massikahju võimalikke eri valdkondi, olemas horisontaalne mõõde, on kogu ELi hõlmava kollektiivse õiguskaitsemehhanismi puudumine praktilise tarbijakaitse seisukohast eriti kriitiline, nagu nähtub konkreetsetest juhtumitest, sealhulgas diiselmootorite heitgaaside juhtumist. Euroopa Komisjon teatas hindamise järelmeetmena, et keskendub ettekirjutuste direktiivi tõhusamale jõustamisele ja selle õiguskaitse aspektidele. • Konsulteerimine sidusrühmadega Kavandatav direktiiv tugineb ulatuslikele konsultatsioonidele, mis tehti toimivuskontrolli jaoks aastatel 2016–2017, kollektiivse õiguskaitse kohta tõendite esitamise kutsele, mis esitati 2017. aastal, ning täiendavatele sihtotstarbelistele konsultatsioonidele liikmesriikide ametiasutuste asjaomaste võrgustike, õiguspraktikute, tarbijaorganisatsioonide ja ettevõtlusorganisatsioonidega, mis korraldati käesoleva algatuse mõjuhinnangu raames. Sihtotstarbeliste konsultatsioonide käigus avaldas enamik sidusrühmadest, välja arvatud ettevõtlusorganisatsioonid, üldist toetust muudatustele, mis olid kavandatud tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks võetud meetmete tulemuslikkuse suurendamiseks. Eelkõige toetasid liikmesriikide ametiasutused ja tarbijaorganisatsioonid täiendava õiguskaitse võimalusi ettekirjutuste direktiivi raames. Ettevõtlusorganisatsioonide kui pädevate üksuste potentsiaalse rolli osas läksid arvamused lahku. Suurem osa sidusrühmadest märkis, et kavandatud muudatused aitaksid piirata ELi õigusnormide mittetäitmist ja vähendada tarbijakahju massikahju juhtumite puhul. Esialgse mõjuhinnangu tagasisides väljendasid vastanud ettevõtjate esindajad ja avaliku sektori asutused muret ELi tasandi õiguskaitsevõimaluste loomise üle, samal ajal kui tarbijaorganisatsioonid, teadus- ja uurimisasutused ning kodanikud väljendasid üldist poolehoidu. Enamik vastanutest oli nõus, et mis tahes ELi tasandi meede peaks austama liikmesriikide õigustavasid ja pakkuma kaitset võimaliku ärakasutamise vastu. • Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine Aastatel 2007–2017 korraldas komisjon koos välistöövõtjatega mitu uuringut ja konsultatsiooni ning tegi mitu uurimust ettekirjutuste direktiivi kohaldamise, ELi tarbijaõigusele tugineva tarbijate menetlusliku kaitse ning ELi kollektiivse õiguskaitse olukorra kohta, viimati 2013. aasta soovituse rakendamise käigus. Tulemusi on käesolevas õigusakti ettepanekus arvesse võetud, et tõhustada tarbijate kollektiivsete huvide kaitset ja pakkuda paremaid võimalusi õiguskaitseks. 24 Kollektiivse õiguskaitse mehhanismide kättesaadavus ning nende mehhanismide võimaliku kuritarvitamise vastaste kaitsemeetmete rakendamine on üle kogu ELi ikka veel väga ebaühtlane. Soovituse mõju on ilmne kahes liikmesriigis, kus soovituse vastuvõtmise järgselt võeti vastu uued õigusaktid (Belgia ja Leedu), samuti Sloveenias, kus uued seaduseelnõud on arutusel, ning teatavas ulatuses liikmesriikides, kes muutsid õigusakte pärast 2013. aastat (Prantsusmaa ja Ühendkuningriik). ET 10 ET  • Mõjuhinnang Käesoleva ettepaneku kohta tehti mõjuhinnang 25. Õiguskontrollikomitee avaldas kõigepealt 12. jaanuaril 2018 negatiivse arvamuse koos põhjalike kommentaaridega. 9. veebruaril 2018 avaldas õiguskontrollikomitee uuesti esitatud ja põhjalikult läbi vaadatud mõjuhinnangu kohta positiivse arvamuse 26 koos täiendavate kommentaaridega. Mõjuhinnangu I lisas on selgitatud, kuidas õiguskontrollikomitee kommentaare arvesse võeti. Eelkõige leiti õiguskontrollikomitee esimeses kommentaaris, et mõjuhinnangust ei järeldu piisav vajadus kollektiivset õiguskaitset käsitleva ELi tasandi seadusandliku meetme järele. Mitu peatükki vaadati läbi, et paremini näidata vajadust meetme järele, võttes arvesse mitut massikahju juhtumit, kus Euroopa tarbijad jäid õiguskaitseta. Komisjoni 15 aasta jooksul kogutud tõenditest, kaasa arvatud nendest, millega valmistati ette tarbijate kollektiivset õiguskaitset käsitlev 2008. aasta roheline raamat ja konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamist käsitlev 2008. aasta valge raamat, on selgunud, et kollektiivse õiguskaitse mehhanismide puudumise tõttu puudub ka tulemuslik kaitse. Lisaks tõsteti esile 2013. aasta soovitust käsitlenud 2018. aasta komisjoni aruande järeldusi, eelkõige soovituse piiratud mõju olukorra parandamisel paljudes liikmesriikides, ning Euroopa Parlamendi 2017. aasta soovitust, mis järgnes autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimisele. Lisati täiendavat teavet, mis käsitles liikmesriikide selliste ametiasutuste arvu (21), kes sihtotstarbelistes konsultatsioonides toetasid ettekirjutuste direktiivi täiendavate õiguskaitse mehhanismide lisamist, ning täpsemaid kirjeldusi liikmesriikides vajalike õiguslike muudatuste määra kohta. Nõuete täitmise parandamiseks kaaluti mõjuhinnangus lisaks lähtestsenaariumile kolme poliitikavarianti: 1) variant, kus suurendatakse üksnes avalike täitemeetmete hoiatavat mõju ja proportsionaalsust rangemate karistusnormide ja tulemuslikuma ettekirjutuste menetluse abil; 2) variant, kus neile meetmetele lisatakse individuaalsed kaitsemeetmed, ning 3) variant, kus võetakse kasutusele täiendavaid meetmeid tarbijate kollektiivseks õiguskaitseks. Eelistatud poliitikavariant oli variant 3, milles on ühendatud kõik nimetatud meetmed. Käesolevas ettepanekus käsitletakse varianti 3, mis hõlmab tulemuslikumat ettekirjutuste menetlust koos täiendava tarbijate kollektiivse õiguskaitsega. Variant 1 sisaldas ettekirjutuste menetluse muudatusi, mida käesolevas ettepanekus käsitletakse. Mõjuhinnangus järeldati, et direktiivi läbivaatamisele puuduvad mõistlikud alternatiivid, kuna läbivaatamine võimaldaks lahendada ühiseid probleeme seoses kehtiva menetluse kulude, pikkuse ja keerukusega, nagu need tõstatati kõigi asjakohaste konsultatsioonide käigus. Eelistatud poliitikavariandis 3 sisalduvad kõik variandi 1 kohased muudatused ning lisaks jõulisemad kollektiivse õiguskaitse mehhanismid, mida käesolevas ettepanekus käsitletakse. Mõjuhinnangus leiti, et eelistatud variant 3 annaks kauplejatele tugevama stiimuli ELi tarbijaõiguse järgimiseks kui variant 1. Näiteks on ebaausate kaubandustavade ohvritele suunatud kaitsemeetmete hoiatav mõju variandi 3 puhul tugevam, kuna 2017. aasta tarbijatingimuste tulemustabel 27 näitas, et tarbijad kasutaksid ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaseid kaitsemeetmeid tõenäolisemalt, kui neil oleks ühtlasi juurdepääs praktilisele kollektiivsele mehhanismile, millega kvalifitseeritud üksus saaks nende nimel nende juhtumit menetleda. Sama loogika kehtib tarbijate huvide kaitsmise ja 25 SWD(2018) 96. 26 SEC(2018) 185. 27 2017. aasta tulemustabelist selgus, et peamised põhjused, miks tarbijad probleemide esinemisel midagi ette ei võta, on järgmised: menetluste liigne pikkus (32,5 % tegutsemata jätnutest); õiguskaitse saamise tajutav ebatõenäosus (19,6 %); varasem edutu kaebuskogemus (16,3 %); ebakindlus tarbijate õigustes (15,5 %); teadmatus, kuhu ja kuidas kaebust esitada (15,1 %); psühholoogiline tõrge (13,3 %). ET 11 ET  tarbijakaitse kõrge taseme tagamise üldiste eesmärkide suhtes. Ka neid eesmärke aitaks kõige paremini saavutada variant 3, kuna sellel oleks kõige tugevam mõju ELi tarbijaõiguse järgimise parandamise seisukohast. Jõulisemad kollektiivse õiguskaitse mehhanismid tagaksid kõrgetasemelise tarbijakaitse massikahju juhtumite puhul ja vähendaksid tarbijakahju. Võttes arvesse üldeesmärki edendada siseturu tõrgeteta toimimist, toetavad kõik kolm varianti õiglasemat konkurentsi, andmata ebaausat eelist nõudeid mittejärgivatele kauplejatele nõudeid järgivate kauplejate ees. Parima koondtulemuse nõudeid järgivate kauplejate jaoks annaks aga variant 3, kuna jõulisemate kollektiivse õiguskaitse mehhanismide kasutuselevõtt toetaks täiendavalt ausat konkurentsi ja seega nõudeid järgivaid kauplejaid. Tõhususe poolest kaasneksid iga variandiga esialgsed tutvustamiskulud, kuid ka kokkuhoid nõudeid järgivatele tarbijatele. Kulusid ja sääste käsitlevad andmed koguti mõjuhinnangu jaoks korraldatud konsultatsioonide käigus, ent suhteliselt vähesed vastajad olid suutelised andma kvantitatiivseid hinnanguid. Variandi 1 puhul leidis enamik ettevõtjate ühendustest, et ettekirjutuste menetluse läbivaatamine suurendaks kindlustusmakseid seoses kaitsega massikahju juhtumite korral esitatavate nõuete vastu ning see võiks viia direktiivi laialdasema kasutamiseni. Variant 3 sisaldab variandi 1 kulusid ning kollektiivse õiguskaitse kulusid. Liikmesriikide ametiasutused olid lahkarvamusel oma hinnangutes kohtute ja haldusasutuste rakendus- ja jooksvate kulude kohta, kuid nad ei pidanud neid kulusid märkimisväärseteks. Pädevate üksuste seas oli sarnane hulk neid, kes ennustasid kulude kasvu, ja neid, kes kulude kahanemist. Nõudeid järgivate kauplejate jaoks oleksid variandi 3 rakenduskulud ebaolulised ja neid langetataks piiriülese kaubandusega tegelevate kauplejate puhul, et riiklikke menetlusi veelgi ühtlustada. Arvestades, et variant 3 on kõige ulatuslikum, kaasneb sellega ka teistest variantidest rohkem kulutusi. Teisest küljest annaksid kõik variandid kauplejatele piiriülese kauplemise puhul kokkuhoiu, mis on tingitud normide paremast ühtlustamisest. Eelkõige valitseks suurem selgus selles, millised oleksid tagajärjed nõudeid mittejärgivate kauplejate jaoks, mis tooks kaasa väiksemad ja täpsemini arvestatud riskihindamise kulud. Kokkuhoid oleks suurem variandi 3 puhul, kuna see on suurema ulatusega kui teised variandid. Riiklike täitevasutuste ja kohtute kulud hõlmaksid kõigi variantide puhul jõustamisjuhtumite ja kohtuasjade arvu võimalikku kasvu. Neid kulusid tasakaalustab aga tõenäoliselt ELi tarbijaõiguse rikkumiste üleüldine vähenemine ning kõigi variantidega kaasnev lihtsustav mõju ja menetluslik tõhusus. Nimetatud kokkuhoid oleks kõige suurem variandi 3 puhul tänu selle laiemale ulatusele ja tugevamale hoiatavale mõjule. • Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine Kuna tegemist on olemasoleva õigusakti läbivaatamisega, kuulub see komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT). Seega on komisjon otsinud lihtsustamise ja koormuse vähendamise võimalusi. Ettepaneku peaeesmärk on toetada esindushagisid tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks. Võttes arvesse, et käesoleva ettepanekuga hõlmatud liidu õigust kohaldatakse kõigi kauplejate, ka mikroettevõtjate suhtes, ei tehta käesolevas ettepanekus mikroettevõtjatele erandit. Andmete puudulikkust arvestades ei ole lihtsustamiselemente kokku arvutatud. Analüüs näitas aga, et võttes arvesse sisemisi kaitsemeetmeid ja esindushagide esitamise õigusega pädevate üksuste uurimist, ei tohiks kavandatav õigusakt nõudeid järgivate kauplejate kulusid märkimisväärselt suurendada. Peale selle saaksid kauplejad rikkumiste korral suurema õiguskindluse ning võime lahendada ühe esindushagi raames rikkumise tõttu kahju kannatanud tarbijate ühiseid fakti- ja õigusküsimusi. Piiriülese kaubandusega tegelevate kauplejate kulusid langetataks riiklike menetluste täiendava ühtlustamise tõttu, et kaitsta ET 12 ET  tarbijate kollektiivseid huve. Lisaks võib esindushagide tõhustamine luua kauplejatele võrdsed võimalused. • Põhiõigused Kavandatavas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid ning direktiivi tuleb tõlgendada ja kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega. Eelkõige aitab ettepanek tagada tarbijakaitse kõrget taset (harta artikkel 38). Samuti aitab ettepanek tarbijatel kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile vastavalt harta artiklile 47, kuna kavandatav esindushagi mudel aitab kaasa nende huvide kaitsmisele ja maksmapanekule. Eelkõige võib esindushagi mudel aidata vältida olukordi, kus üksikuid tarbijaid võivad kohtulikku õiguskaitset taotlemast heidutada näiteks suured kohtuvaidluste kulud, eriti väikese väärtusega nõuete puhul. Samal ajal ei takista ega pärsi kavandatav mudel üksikute tarbijate juurdepääsu õigusemõistmisele kooskõlas artikli 47 sätetega. Lisaks sätestatakse ettepanekus liikmesriikide kohustus tagada, et esindushagi esitamine tähendab asjaomaste tarbijate kõikide õiguskaitsehagide suhtes kohaldatava aegumistähtaja peatamist või katkestamist, kui vastavate õiguste suhtes kehtib liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel aegumistähtaeg. Ettepanek tasakaalustab tarbijate kollektiivseid huve ja kauplejate huve esindushagides, võttes täiel määral arvesse ettevõtlusvabadusega seotud nõudeid (harta artikkel 16). 4. MÕJU EELARVELE Kavandatavas direktiivis sätestatakse, et liikmesriigid ja komisjon toetavad ja lihtsustavad pädevate üksuste koostööd ning nende parimate tavade ja kogemuste vahetamist ja levitamist seoses piiriüleste ja riigisiseste rikkumiste lahendamisega. See toob komisjonile täiendavat töökoormust, milleks on vaja hinnanguliselt üht täistööajaga ametnikku. See ressurss saadakse olemasolevate töötajate ümberjaotamise ja tööalase keskendumise ümbersuunamise teel. Lisakulud, mis on tingitud pädevate üksuste suutlikkuse suurendamisest ja koordineerimistegevusest, on võimalik katta õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmist (2014–2020) ning sarnaseid rahastamisvõimalusi võib leiduda ka järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames kavandatavas tulevases programmis. Üksikasju selgitatakse käesolevale ettepanekule lisatud finantsselgituses. 5. MUU TEAVE • Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord Kavandatavas direktiivis on sätestatud, et komisjon hindab korrapäraselt direktiivi mõju. Komisjon jälgib, kuidas liidu pädevad üksused direktiivis sätestatud esindushagisid kasutavad. • Selgitavad dokumendid Kavandatava direktiivi tulemuslik ülevõtmine nõuab konkreetseid ja sihtotstarbelisi muudatusi asjaomastes siseriiklikes õigusnormides. Kavandatava direktiiviga kehtestatakse teatavad põhiaspektid, mida tuleb täiendada mitmesuguste menetlusnormidega liikmesriigi ET 13 ET  tasandil. Selleks et komisjon saaks kontrollida ülevõtmise nõuetekohasust, ei piisa sellest, et liikmesriigid edastavad rakendussätete teksti, kuna võib olla vaja üldiselt hinnata liikmesriigi õigusaktidest tulenevat korda. Seetõttu peaksid liikmesriigid komisjonile edastama ka selgitavad dokumendid, milles on ära näidatud, milliste liikmesriigi olemasolevate või uute sätetega rakendatakse meetmeid, mis on sätestatud kavandatavas direktiivis. • Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus Artiklis 1 on kindlaks määratud direktiivi reguleerimisese. Käesoleva direktiivi (nagu ka varasema direktiivi 2009/22/EÜ) eesmärk on tagada, et pädevatel üksustel on võimalus esitada esindushagisid tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks. Artiklis selgitatakse, et liikmesriigid võivad riiklikul tasandil pakkuda muid menetluslikke vahendeid tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks. Artiklis 2 on kindlaks määratud direktiivi kohaldamisala, mille puhul osutatakse I lisas loetletud liidu õigusaktidele, mis sisaldavad konkreetseid sätteid kaupleja ja tarbija vaheliste suhete reguleerimiseks ning on seega tarbijate kollektiivsete huvide kaitse seisukohast asjakohased. Seega hõlmab kohaldamisala kõiki kauplejate toime pandud ja I lisas loetletud liidu õiguse rikkumisi, mis kahjustavad või võivad kahjustada tarbijate kollektiivseid huve mitmesugustes valdkondades, nagu finantsteenused, energeetika, telekommunikatsioon, tervishoid ja keskkond. Eelkõige sisaldab kohaldamisala kehtiva ettekirjutuste direktiiviga hõlmatud liidu õigust ning on ühtlustatud läbivaadatud tarbijakaitsealase koostöö määruse (EL) 2017/2394 kohaldamisalaga. Nimetatud määrusega tugevdatakse piiriüleseid avalikke täitemeetmeid ja see võimaldab komisjonil võtta ja kooskõlastada ühiseid täitemeetmeid kogu ELi hõlmavate rikkumiste tõkestamiseks, sätestamata siiski selliste piiriüleste rikkumiste tõttu kahju kandnud tarbijate õigust õiguskaitsele. Seega on käesolevas direktiivis sätestatud tarbijate individuaalse või kollektiivse õiguskaitse konkreetsed meetmed täienduseks läbivaadatud määrusele eesmärgiga selle tulemuslikkust suurendada. Selleks et tagada direktiivi kohaldamisala ajakohasus, pöörab komisjon erilist tähelepanu potentsiaalsele vajadusele lisada I lisa parandussätted mõnda tulevasse liidu õigusakti, millega reguleeritakse kaupleja ja tarbija suhteid. Direktiivi kohaldamisala küsimusele pööratakse erilist tähelepanu ka siis, kui komisjon teeb käesoleva direktiivi hindamise. Artikkel 3 sisaldab direktiivis kasutatavaid asjakohaseid mõisteid, nagu „tarbija“, „kaupleja“, „tarbijate kollektiivsed huvid“, „esindushagi“, „tava“ ja „lõplik otsus“. Artiklis 4 sätestatakse kriteeriumid, millele pädevad üksused peavad vastama, et neil oleks õigus esitada direktiivi alusel esindushagisid, ning liikmesriikide kohustused pädevate üksuste määramisel. Pädevad üksused peavad vastama teatavatele kriteeriumidele; eelkõige peavad nad olema mittetulundusliku iseloomuga ja neil peab olema õigustatud huvi tagada asjaomaste liidu õigusaktide sätete järgimist. Kuna pädeva asutuse staatuse võivad saada eelkõige tarbijaorganisatsioonid ja sõltumatud avaliku sektori asutused, sätestatakse selles artiklis ka liikmesriikide võimalus otsustada, millist tüüpi meetmeid võivad teatavat liiki pädevad üksused või pädev üksus direktiivi alusel võtta. Artiklis 5 sätestatakse meetmed, mida võib direktiivi alusel võtta esindushagide raames. Nendeks meetmeteks võivad olla ettekirjutus kui ajutine meede, rikkumise tuvastamise ettekirjutus või meetmed, mille eesmärk on kõrvaldada rikkumise kestev mõju, sh kahju hüvitamise ettekirjutused. Pädevatel üksustel on lubatud nõuda eespool nimetatud meetmeid ühe esindushagi raames. ET 14 ET  Artiklis 6 sätestatakse nende esindushagide menetluskord, millega taotletakse kahju hüvitamise ettekirjutust, mis on direktiivi alusel kättesaadav rikkumise kestva mõju kõrvaldamise meetmena. Reeglina peab kahju hüvitamise ettekirjutus olema kättesaadav. Erakorraliste ja keerukate juhtumite puhul võivad liikmesriigid anda kohtutele ja haldusasutustele loa anda kahju hüvitamise ettekirjutuse asemel välja deklaratiivne otsus, mis käsitleb kaupleja vastutust õigusrikkumise tõttu kahju kandnud tarbija ees. Kaht liiki juhtumite puhul aga ei tohiks deklaratiivse otsuse tegemist võimaldada, vaid kohus või haldusasutus peaks tegema hüvitamise ettekirjutuse. Esiteks on need sellised juhtumid, kus ühe ja sama tegevuse tarbijaid on võimalik kindlaks teha ja kus tarbijad on kandnud võrreldavat ajalist või ostuga seotud kahju, näiteks pikaajaliste tarbijalepingute puhul. Teise liiki kuuluvad nn väikese väärtusega juhtumid, kus tarbijad on kandnud nii vähest kahju, et õiguskaitsevahendite suunamine tarbijatele oleks ebaproportsionaalne. Mõlemal juhul on vaja ka spetsiaalset menetluskorda. Eriti teist liiki juhtumite puhul ei tohiks liikmesriigid nõuda esindushagi raames asjaomaste tarbijate volitust ning hüvitisena saadud summad tuleks suunata avaliku huviga seotud tegevuse rahastamiseks, näiteks teadlikkuse suurendamise kampaaniatesse. Artiklis 7 sätestatakse, et pädevad üksused peaksid olema oma rahastamisallika osas täiesti läbipaistvad. See puudutab nii nende tegevust üldiselt kui ka konkreetsete esindushagide rahastamist, et võimaldada kohtutel ja haldusasutustel hinnata seda, kas kolmandast isikust rahastaja ja pädeva üksuse vahel võib olla huvide konflikt, ning vältida kohtuvaidluste kuritarvitamist näiteks konkurentide vahel ja hinnata, kas rahastaval kolmandal isikul on piisavad vahendid, et täita kohtuasja kaotamise korral oma kohustused pädeva asutuse vastu. Artiklis 8 sätestatakse kollektiivsete kokkulepete eeskirjad direktiivi alusel. Liikmesriigid võivad kehtestada menetluse, mille raames kohus või haldusasutus võib kiita heaks pädeva üksuse ja rikkumise väidetava toimepanija vahel saavutatud kollektiivse kokkuleppe, enne kui sama kaupleja ja sama tavaga seoses on sama liikmesriigi kohtu või haldusasutuse ees alustatud esindushagi menetlemist. Menetluses oleva esindushagi korral peaks vastaval kohtul või haldusasutusel olema alati võimalus kutsuda pooli kahju hüvitamises kokku leppima. Liikmesriikides, kes on otsustanud lubada keerukate juhtumite puhul, mis ei kuulu artikli 6 lõikes 3 sätestatud kahe juhtumi alla, väljastada deklaratiivse otsuse, mis käsitleb kaupleja vastutust rikkumise tõttu kahju kandnud tarbijate ees, on sellise deklaratiivse otsuse väljastaval kohtul või haldusasutusel alati võimalus kutsuda esindushagi pooli üles kahju hüvitamist käsitleva kokkuleppe saavutamisele. Kõigil eespool nimetatud asjaoludel saavutatud kollektiivsed kokkulepped peab kohus või haldusasutus läbi vaatama, et tagada nende seaduslikkus ja õiglus. Tarbijatele, keda heaks kiidetud kollektiivne kokkulepe puudutab, antakse alati võimalus selles pakutud kahju hüvitamine kas vastu võtta või tagasi lükata. Artiklis 9 sätestatakse normid, mille kohaselt rikkumise toime pannud kaupleja on kohustatud andma asjaomastele tarbijatele teada lõplikest ettekirjutustest, lõplikest otsustest rikkumise kestva mõju kõrvaldamise meetmete kohta, kaasa arvatud lõplikest kahju hüvitamise ettekirjutustest, ning vajaduse korral deklaratiivsetest otsustest, mis käsitlevad kaupleja vastutust tarbija ees, ja lõplikest otsustest käesoleva direktiivi alusel saavutatud kollektiivsete kokkulepete heakskiitmise kohta. Selle sättega tagatakse tarbijate teadlikkus õigusrikkumisest ja oma õiguskaitse võimalustest. Artiklis 10 sätestatakse nende lõplike otsuste mõju, millega tuvastatakse direktiiviga hõlmatud liidu õiguse rikkumine riigisisestes ja piiriülestes kahju hüvitamise hagides. Selle artikli kohaselt on kohtu või haldusasutuse poolt avaliku täitemenetluse käigus tehtud lõplikel otsustel, liidu õiguse rikkumise tuvastanud lõplikel ettekirjutustel ning käesoleva direktiivi ET 15 ET  alusel esitatud esindushagi raames väljastatud lõplikel deklaratiivsetel otsustel kaupleja vastutuse kohta rikkumise tõttu kahju kandnud tarbijate ees tõendusjõud edasistes õiguskaitsehagides. Selliseid õiguskaitsehagisid võivad võtta tarbijad individuaalselt, käesoleva direktiivi alusel esitatud esindushagi raames või võimaluse korral mõne muu kollektiivse õiguskaitse mehhanismi raames liikmesriigi õiguse alusel. Kui rikkumise tuvastamise otsus on lõplikult kinnitatud, tuleks seda lugeda ümberlükkamatuks tõendiks kõigis edasistes õiguskaitsehagides samas liikmesriigis. Sellega välditakse õiguslikku ebakindlust ja tarbetuid kulusid kõigile asjaosalistele, kaasa arvatud kohtuasutustele. Samadel põhjustel annavad kohtu või haldusasutuse poolt avaliku täitemenetluse käigus tehtud lõplikud otsused ja käesoleva direktiivi alusel liidu õiguse rikkumise tuvastanud lõplikud ettekirjutused ümberlükatava eelduse, et liidu õiguse rikkumine on aset leidnud. Selline mõju ei ole ette nähtud deklaratiivsetel otsustel kaupleja vastutuse kohta rikkumise tõttu kahju kandnud tarbijate ees, kuna vastutust käsitlevad liikmesriikide õigusnormid võivad ELi piires märkimisväärselt erineda. Artiklis 11 sätestatakse esindushagi peatav mõju seoses õiguskaitsehagide aegumistähtaegadega. Sellega täiendatakse selliste lõplike ettekirjutuste mõju käsitlevaid sätteid, millega tuvastatakse rikkumine ja mis on väljastatud käesoleva direktiivi alusel esitatud esindushagide raames. Ühtlasi antakse sellega rikkumise tõttu kahju kandnud tarbijatele piisav võimalus esitada õiguskaitsehagi kas nende nimel käesoleva direktiivi alusel esitatud esindushagide raames või individuaalsete hagide raames. Artikliga 12 tagatakse menetluse otstarbekus kogu kohtumenetluse vältel. See kohustab liikmesriike tagama, et kõiki esindushagisid käsitletakse võimalikult otstarbekohaselt ning et ajutist ettekirjutust taotlevaid esindushagisid käsitletakse kiirmenetlusega. Sellega tagatakse, et esindushagi esemeks oleva kaupleja tava tekitatud täiendav kahju oleks võimalikult kiiresti välditav. Artiklis 13 sätestatakse, et esindushagi menetlev kohus või haldusasutus võib esindushagi esitanud pädeva üksuse taotlusel anda kauplejale kui kostjale korralduse esitada tema käsutuses olevad juhtumiga seotud tõendid. Rikkumise tuvastamine, rikkumise ja tarbijakahju vahelise põhjuslikkuse kindlakstegemine ning asjaomaste tarbijate tegeliku kahju suuruse kindlakstegemine eeldavad faktilist ja majanduslikku analüüsi. Osa asjakohastest tõenditest, mida pädev üksus juhtumi tõendamiseks vajab, on kostja valduses ega ole pädevale üksusele kättesaadav. Sama võib kehtida teabe puhul, mida on vaja asjaomaste tarbijate piisavaks teavitamiseks pooleliolevast esindushagist. Selle sättega tagatakse, et kõigis liikmesriikides on olemas minimaalne tegelik juurdepääs teabele, mida pädevad üksused vajavad oma väite tõendamiseks ja tarbijate piisavaks teavitamiseks pooleliolevast esindushagist. Samal ajal välditakse direktiivis liiga ulatuslikke ja kulukaid avaldamiskohustusi, mis võiksid tuua kostjatele kaasa ebaproportsionaalse koorma ja kuritarvituste ohu. Sellise avaldamisega kaasneb alati range kohtulik või halduslik kontroll, mille raames käsitletakse avaldamise vajalikkust, ulatust ja proportsionaalsust. Artikliga 14 tagatakse tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed karistused, kui kaupleja eirab kohtu või haldusasutuse poolt esindushagi raames tehtud lõplikku otsust. Karistused on kõigis liikmesriikides kohaldatavad trahvide kujul. Artiklis sätestatakse tähtis stiimul kauplejatele lõplike otsuste, kahju hüvitamise ettekirjutuste ja heaks kiidetud kokkulepete kiireks täitmiseks. Artiklis 15 sätestatakse pädevate üksuste abistamise eeskirjad. Sellega tagatakse, et menetlusega kaasnevad kulud ei takistaks pädevaid üksusi esitamast esindushagisid käesoleva direktiivi alusel. Menetluskulud ei tohiks olla ületamatuks takistuseks pädevatele üksustele, ET 16 ET  kes kasutavad oma õigust kaitsta avalikes huvides tarbijate kollektiivseid huve. Selle sättega antakse liikmesriikidele ja komisjonile ühtlasi volitus toetada ja lihtsustada pädevate üksuste vahelist koostööd ja kogemuste vahetamist, suurendamaks esindushagide kasutamist piiriülese mõjuga rikkumiste tõkestamiseks. Artiklis 16 sätestatakse piiriüleseid esindushagisid käsitlevad eeskirjad. Sellega tagatakse vastastikune õigusliku staatuse tunnustamine nende ühes liikmesriigis eelnevalt määratud pädevate asutuste puhul, kes on volitatud esitama esindushagi teises liikmesriigis. Lisaks võimaldab see eri liikmesriikide pädevatel üksustel tegutseda ühiselt ühe esindushagi raames ühel platvormil, mis on pädev liidu ja liikmesriikide asjaomaste õigusnormide kohaselt. Artiklid 17–22 sisaldavad sätteid, mis käsitlevad direktiivi 2009/22/EÜ kehtetuks tunnistamist ning kavandatava direktiivi hindamist ja sellekohast aruandlust komisjoni poolt, selle ülevõtmist, üleminekusätteid, jõustumist, ajalist kohaldamist ja adressaate. ET 17 ET  2018/0089 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust 28, toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Käesoleva direktiivi eesmärk on võimaldada tarbijate kollektiivseid huve esindavatel pädevatel üksustel esitada liidu õigusnormide rikkumise vastu kaebus, kasutades esindushagi. Pädevatel üksustel peaks olema võimalik nõuda rikkumise lõpetamist või see keelata, kinnitada, et selline rikkumine on toimunud, ja kasutada õiguskaitsevahendeid, näiteks nõuda riigisisese õigusega ettenähtud kahjuhüvitist, parandustöid või hinna alandamist. (2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/22/EÜ 29 võimaldati pädevatel üksustel esitada esindushagisid, mille eesmärk on eelkõige lõpetada ja keelata liidu õigusnormide rikkumised, mis kahjustavad tarbijate kollektiivseid huve. Kuid selles direktiivis ei käsitletud piisavalt tarbijakaitsealaste õigusaktide jõustamist. Selleks et soodustada ebaseaduslikest tavadest loobumist ja vähendada tarbijatele tekitatavat kahju, on vaja tugevdada tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise mehhanismi. Arvestades muudatuste arvukust, oleks selguse huvides asjakohane direktiiv 2009/22/EÜ asendada. (3) Esindushagi peaks pakkuma tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks tulemuslikku ja tõhusat viisi. See peaks võimaldama pädevatel üksustel tegutseda eesmärgiga tagada 28 ELT C […], […], lk […]. 29 ELT L 110/30, 1.5.2009. ET 18 ET  kooskõla vastavate liidu õigusnormidega ja ületada individuaalsete meetmete puhul tarbijate ees seisvad takistused, nagu ebakindlus oma õiguste ja olemasolevate menetlusmehhanismide osas, psühholoogiline tõrge meetmeid võtta ning individuaalse meetme eeldatavate kulude ja kasu negatiivne tasakaal. (4) On oluline tagada vajalik tasakaal õiguskaitse kättesaadavuse ja kohtuvaidluste kuritarvitamise vastaste menetluslike tagatiste kättesaadavuse vahel, sest selline kohtuvaidluste kuritarvitamine võib põhjendamatult takistada ettevõtjate tegevust ühtsel turul. Esindushagide väärkasutamise ärahoidmiseks tuleb hoiduda sellistest elementidest nagu karistuslikud kahjuhüvitised ja piirangute puudumine seoses hagi esitamise õigusega kahju kannatanud tarbijate nimel, ning tuleks kehtestada selged eeskirjad erinevate menetluslike aspektide suhtes, nagu pädevate üksuste määramine, nende vahendite päritolu ja esindushagi põhjendamiseks nõutav teave. Direktiiv ei tohiks mõjutada menetluskulude jaotamist käsitlevaid riiklikke eeskirju. (5) Rikkumistel, mis mõjutavad tarbijate kollektiivseid huve, on sageli piiriülene tähendus. Kõikjal liidus kättesaadavad tulemuslikumad ja tõhusamad esindushagid peaksid suurendama tarbijate usaldust siseturu vastu ja võimaldama tarbijatel kasutada oma õigusi. (6) Käesolev direktiiv peaks hõlmama mitmesuguseid valdkondi, nagu andmekaitse, finantsteenused, reisi- ja turismisektor, energeetika, telekommunikatsioon ja keskkond. See peaks hõlmama tarbijate huve kaitsvate liidu õigusnormide rikkumisi olenemata sellest, kas asjaomastes liidu õigusaktides osutatakse tarbijatele või reisijatele, kasutajatele, klientidele, jaeinvestoritele, jaeklientidele või muudele isikutele. Selleks et tagada liidu õiguse rikkumise puhul asjakohane reageerimine, mille vorm ja ulatus on kiiresti välja kujunemas, tuleks kaaluda iga kord, kui võetakse vastu uus liidu õigusakt tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks, seda, kas muuta käesoleva direktiivi lisa, et viia see direktiivi kohaldamisalasse. (7) Komisjon on vastu võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekud, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendudetühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, ning määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol 30 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta 31. Seepärast on asjakohane ette näha, et üks aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumist hindab komisjon, kas liidu õigusnormid lennu- ja rongireisijate õiguste valdkonnas pakuvad tarbijatele piisaval tasemel kaitset, mis on võrreldav käesolevas direktiivis sätestatuga, ja teeb vajalikud järeldused seoses käesoleva direktiivi kohaldamisalaga. (8) Võttes aluseks direktiivi 2009/22/EÜ, peaks käesolev direktiiv hõlmama nii omamaiseid kui ka piiriüleseid rikkumisi, eriti kui rikkumine puudutab tarbijaid, kes elavad ühes või mitmes sellises liikmesriigis, mis ei ole õigusnorme rikkuva kaupleja asukoht. See peaks hõlmama ka rikkumisi, mis on lõppenud enne esindushagi esitamist või lõpuleviimist, sest võib endiselt olla vajalik, et hoida ära asjaomase tava kordamine, määrata kindlaks, et asjaomane tava on rikkumine, ja hõlbustada tarbijate õiguskaitset. 30 COM(2013) 130 final. 31 COM(2017) 548 final. ET 19 ET  (9) Käesoleva direktiiviga ei tohiks kehtestada rahvusvahelise eraõiguse norme seoses kohtualluvuse, kohtuotsuste või kohaldatava õiguse tunnustamise või jõustamisega. Käesolevas direktiivis sätestatud esindushagide suhtes kohaldatakse kehtivaid liidu õigusakte. (10) Kuna esindushagisid saavad esitada vaid pädevad üksused, peaksid pädevad üksused tarbijate kollektiivsete huvide asjakohase esindamise tagamiseks täitma käesoleva direktiiviga kehtestatud kriteeriume. Eelkõige peaksid need olema vastavalt liikmesriigi õigusaktidele nõuetekohaselt asutatud, mis võib näiteks hõlmata nõudeid liikmete arvu ja üksuse järjepidevuse kohta või läbipaistvusnõudeid nende struktuuri oluliste aspektide kohta, nagu nende põhikiri, juhtimisstruktuur, eesmärgid ja töömeetodid. Nad ei tohiks ka olla kasumit taotlevad ja neil peaks olema põhjendatud huvi tagada oma tegevuse kooskõla asjaomaste liidu õigusaktidega. Neid kriteeriume tuleks kohaldada nii eelnevalt määratud pädevate üksuste kui ka ajutiste pädevate üksuste suhtes, mis on moodustatud konkreetse hagi esitamise eesmärgil. (11) Sõltumatud avalik-õiguslikud asutused ja eeskätt tarbijaorganisatsioonid peaksid aktiivselt osalema liidu õigusaktide oluliste sätete järgimise tagamises ja nad sobivad hästi tegutsema pädevate üksustena. Kuna nendel üksustel on juurdepääs erinevatele teabeallikatele seoses kauplejate tavadega, mis mõjutavad tarbijaid, ja nende tegevusel on erinevad prioriteedid, peaksid liikmesriigid saama otsustada, millist liiki meetmeid võib iga selline üksus esindushagide puhul taotleda. (12) Kuna tarbijate kollektiivseid huve saab nii kohtu- kui ka haldusmenetluste abil tulemuslikult ja tõhusalt kaitsta, jääb liikmesriikidele valikuvabadus, kas kasutada esindushagi puhul kohtu- või haldusmenetlust või mõlemat, sõltuvalt vastavast õigusvaldkonnast või vastavast majandussektorist. See ei piira Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 kohast õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kusjuures liikmesriigid peavad tagama, et tarbijatel ja ettevõtjatel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus vaidlustada haldusotsuseid, mis on tehtud vastavalt käesolevat direktiivi rakendavatele riigisisestele õigusnormidele. See peab sisaldama poolte jaoks võimalust taotleda otsust, millega peatatakse vaidlustatud otsuse täitmine kooskõlas liikmesriigi õigusega. (13) Esindushagide menetluse tõhususe suurendamiseks peaks pädevatel üksustel olema võimalik ühe esindushagi raames või eraldiseisvate esindushagide raames taotleda erinevaid meetmeid. Need meetmed peaksid hõlmama ajutisi meetmeid jätkuva tava lõpetamiseks või tava keelamiseks, kui seda tava ei ole kasutatud, kuid on oht, et see tekitaks tarbijatele tõsist ja pöördumatut kahju, meetmeid, millega sätestatakse, et asjaomane tava kujutab endast õigusrikkumist, ja vajaduse korral tava lõpetamist ja keelamist edaspidi, samuti meetmeid, millega kõrvaldatakse rikkumise kestev mõju, sealhulgas kahju hüvitamist. Kui seda tehakse ühe hagi raames, peaks pädevatel üksustel olema võimalik kasutada kõiki asjakohaseid meetmeid hagi esitamise ajal või kõigepealt teha asjakohane ettekirjutus ja seejärel vajaduse korral teha ettekirjutus kahju hüvitamiseks. (14) Ettekirjutuste eesmärk on kaitsta tarbijate kollektiivseid huve üksikute tarbijate kantud tegelikest kaotustest või kahjust sõltumatult. Ettekirjutustega võidakse nõuda kauplejatelt konkreetseid meetmeid, näiteks et nad annaksid tarbijatele varem õiguslikke kohustusi rikkudes välja jäetud teavet. Otsused, milles sätestatakse, et tava ET 20 ET  kujutab endast rikkumist, ei tohiks sõltuda sellest, kas tava järgiti tahtlikult või hooletuse tõttu. (15) Pädev üksus, kes algatab direktiivi alusel esindushagi, peaks olema menetluse osaline. Rikkumise tõttu kannatada saanud tarbijatel peaksid olema piisavad võimalused saada esindushagi vastavatest tulemustest kasu. Käesoleva direktiivi alusel väljastatud ettekirjutused ei tohiks piirata tarbijate poolt hagide esitamist üksikisikuna, kui nad on ettekirjutusega hõlmatud tava tõttu kahju saanud. (16) Pädevatel üksustel peaks olema võimalik võtta meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada rikkumise kestev mõju. Need meetmed peaksid kujutama endast ettekirjutust kahju hüvitamiseks, millega kohustatakse kauplejat muu hulgas olenevalt asjaoludest ja vastavalt liikmesriigi õigusaktidele parandustöid tegema, asendama, hinda alandama, lepingut lõpetama või tasutud hinda tagastama (17) Massikahju olukorras kahjustada saanud tarbijatele antav hüvitis ei tohiks ületada summat, mille kaupleja liikmesriigi või liidu õigusaktide kohaselt võlgneb, et katta tarbijate kantud tegelik kahju. Eelkõige tuleks hoiduda keelatud karistuslikest kahjuhüvitistest, mis viivad hageja poolt kantud kahju ülemäärase hüvitamiseni. (18) Liikmesriigid võivad nõuda pädevatelt üksustelt esindushagi põhjendamiseks piisavat teavet, sealhulgas rikkumise tõttu kahju saanud tarbijate rühma ning esindushagi raames lahendatavate fakti- ja õigusküsimuste kirjeldust. Pädevalt üksuselt ei tohiks hagi algatamiseks nõuda kõikide rikkumise tõttu kahju kannatanud tarbijate individuaalset kindlakstegemist. Esindushagide puhul peaks kohus või haldusasutus kontrollima võimalikult varases menetlusetapis, kas juhtum sobib esindushagi esitamiseks, võttes arvesse rikkumise laadi ja asjaomaste tarbijate kannatatud kahju tunnuseid. (19) Liikmesriikidel peaks olema õigus otsustada, kas esindushagi saanud kohus või riiklik ametiasutus võib seoses kaupleja vastutusega rikkumise tõttu kahju kannatanud tarbijate ees erandkorras väljastada kahju hüvitamise ettekirjutuse asemel deklaratiivse otsuse, millele saaks otseselt toetuda hiljem esitatavates tarbijate individuaalhagides. See võimalus tuleks anda nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, kui esindushagiga seotud igale tarbijale omistatava kahju suuruse kindlakstegemine on keeruline ja esindushagi raames oleks selle tegemine ebatõhus. Deklaratiivseid otsuseid ei tohiks väljastada olukordades, mis on liiga keerulised, ega eelkõige juhul, kui asjaomaseid tarbijaid on võimalik kindlaks teha ning kui tarbijad on kannatanud ajavahemikku ja ostu arvestades võrreldavat kahju. Samuti ei tohiks deklaratiivseid otsuseid väljastada juhul, kui iga tarbija individuaalne kahju on nii väike, et tarbijate poolt individuaalsete kahjunõuete esitamine on ebatõenäoline. Kohus või riiklik ametiasutus peaks nõuetekohaselt põhjendama, miks ta kasutab konkreetsel juhul kahju hüvitamise ettekirjutuse asemel deklaratiivset otsust. (20) Kui sama tava tõttu kannatanud tarbijad on võimalik kindlaks teha ja nad on saanud asjaomase ajavahemiku või ostuga seoses võrreldavat kahju, näiteks pikaajaliste tarbijalepingute puhul, võib kohus või haldusasutus esindushagi menetlemise käigus selgelt määratleda rikkumisest mõjutatud tarbijarühma. Eelkõige võiks kohus või haldusasutus paluda rikkuval kauplejal esitada oluline teave, näiteks asjaomaste tarbijate identiteet ja tava kestus. Otstarbekust ja tõhusust silmas pidades võiksid liikmesriigid kooskõlas oma riiklike õigusnormidega kaaluda tarbijatele pärast kahju ET 21 ET  hüvitamise ettekirjutuse väljastamist sellest otsese kasu saamise võimaluse pakkumist, ilma et neilt nõutaks enne kahju hüvitamise ettekirjutuse väljastamist individuaalset mandaati. (21) Väiksemate summadega seotud juhtumite puhul ei ole tõenäoline, et tarbijad astuksid samme oma õiguste kasutamiseks, sest jõupingutused oleksid suuremad kui individuaalne kasu. Ent kui sama tava hõlmab paljusid tarbijaid, võib liidetud kahju olla märkimisväärne. Sellistel juhtudel võib kohus või asutus leida, et asjaomastele tarbijatele summade tagasimaksmine on ebaproportsionaalne, näiteks kui see on liiga koormav või ebapraktiline. Seepärast oleks otstarbekam kasutada esindushagi abil saadud hüvitissummasid tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks ja need tuleks suunata vastava avaliku huviga seotud tegevuse rahastamiseks, näiteks tarbijate õigusabifondi, teadlikkuse suurendamise kampaaniatesse või tarbijaliikumisse. (22) Meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada rikkumise kestev mõju, võib võtta vaid lõpliku otsuse alusel, millega tuvastatakse käesoleva direktiivi kohaldamisala hõlmava liidu õiguse rikkumine, mis kahjustab tarbijate kollektiivseid huve, sealhulgas esindushagi raames väljastatud lõpliku ettekirjutuse alusel. Eelkõige võib meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada rikkumise kestev mõju, võtta vaid kohtu või haldusasutuse lõplike otsuste alusel õigusaktide täitmise tagamise meetmete raames, mida reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 32. (23) Käesolevas direktiivis sätestatakse menetluskord, mis ei mõjuta eeskirju, millega kehtestatakse tarbija sisulised õigused lepingulistele ja lepinguvälistele õiguskaitsevahenditele juhul, kui on rikutud nende huve, näiteks õigus kahju hüvitamisele, lepingu lõpetamisele, hüvitisele, parandustöödele või hinnaalandusele. Käesoleva direktiivi alusel saab esindushagi esitada kohtusse ainult juhul, kui liidu või liikmesriigi õigusaktides on sellised sisulised õigused sätestatud. (24) Käesolev direktiiv ei asenda olemasolevaid riiklikke kollektiivseid õiguskaitse mehhanisme. Võttes arvesse nende õigustraditsioone, jäetakse liikmesriikidele otsustusõigus, kas kavandada käesolevas direktiivis sätestatud esindushagi olemasoleva või tulevase kollektiivse õiguskaitse mehhanismi osana või alternatiivina nendele mehhanismidele, kui riiklik mehhanism on käesolevas direktiivis sätestatud korraga kooskõlas. (25) Pädevad üksused peaksid olema oma rahastamisallika osas täiesti läbipaistvad. See puudutab nii nende tegevust üldiselt kui ka konkreetsete esindushagide rahastamist, et võimaldada kohtutel ja haldusasutustel hinnata seda, kas kolmandast isikust rahastaja ja pädeva üksuse vahel võib olla huvide konflikt, ning vältida kohtuvaidluste kuritarvitamist ja hinnata, kas rahastaval kolmandal isikul on piisavad vahendid oma kohustuste täitmiseks pädeva üksuse ees. Teave, mille pädev üksus esitab esindushagi järelevalvega tegelevale kohtule või haldusasutusele, peaks võimaldama sellel hinnata, kas kolmandal isikul on seoses esindushagiga võimalik mõjutada pädeva üksuse menetluslikke otsuseid, sealhulgas kokkuleppeid, ja kas ta rahastab esindushagi kostja 32 ELT L 345, 27.12.2017. ET 22 ET  vastu, kes on rahastaja konkurent, või kostja vastu, kellest rahastaja sõltub. Kui mõni neist tingimustest leiab kinnitust, peaks kohtul või haldusasutusel olema õigus nõuda pädevalt üksuselt asjaomasest rahastamisest keeldumist ja vajaduse korral otsustada, et pädeval üksusel ei ole konkreetse juhtumi puhul hagemisõigust. (26) Tarbijatele tekkinud kahju hüvitamise kohtuvälise lahendamise kollektiivseid menetlusi tuleks soodustada nii enne esindushagi esitamist kui ka esindushagi menetluse igas etapis. (27) Liikmesriigid võivad ette näha, et pädev üksus ja kaupleja, kes on jõudnud selle kaupleja väidetavalt ebaseadusliku tava tõttu kahju saanud tarbijate hüvitise osas kokkuleppele, võivad ühiselt taotleda kohtult või haldusasutuselt selle heakskiitmist. Sellise taotluse peaks kohus või haldusasutus võtma vastu üksnes juhul, kui sama tavaga seoses ei ole menetluses muid esindushagisid. Pädev üksus või haldusasutus, kes kiidab heaks sellise kollektiivse kokkuleppe, peab võtma arvesse kõigi asjaosaliste, sealhulgas üksiktarbijate huve ja õigusi. Asjaomased üksiktarbijad peavad saama võimaluse nõustuda enda sidumisega sellise kokkuleppega või sellest keelduda. (28) Kohtul või haldusasutusel peaks olema õigus kutsuda rikkumise toime pannud kauplejat ja esindushagi esitanud pädevat üksust üles alustama läbirääkimisi, mille eesmärk on jõuda tarbijatele kahju hüvitamise osas kokkuleppele. Otsuses kutsuda pooli üles lahendama vaidlust kohtuväliselt tuleks võtta arvesse hagiga seotud rikkumise liiki, asjaomaste tarbijate omadusi, pakutava hüvitise võimalikku liiki, poolte tahet kokkuleppele jõuda ja menetluse otstarbekohasust. (29) Selleks et lihtsustada üksiktarbijatele kahju hüvitamist deklaratiivsete otsuste põhjal, mis on väljastatud esindushagide raames seoses kaupleja vastutusega kahju saanud tarbijate ees, peaks otsuse väljastanud kohtul või haldusasutusel olema õigus nõuda pädevalt üksuselt ja kauplejalt kollektiivse kokkuleppe saavutamist. (30) Kõik esindushagi raames või lõpliku deklaratiivse otsuse alusel saavutatud kohtuvälised kokkulepped peaks kinnitama asjaomane kohus või haldusasutus, et tagada nende seaduslikkus ja õiglus, võttes arvesse kõigi asjaosaliste huve ja õigusi. Asjaomased üksiktarbijad peavad saama võimaluse nõustuda enda sidumisega sellise kokkuleppega või sellest keelduda. (31) Tarbijate teavitamine esindushagist on selle edukuse seisukohast määrava tähtsusega. Tarbijaid tuleks teavitada menetluses olevatest esindushagidest, asjaolust, et kaupleja tava peetakse õigusrikkumiseks, nende õigustest pärast rikkumise kindlakstegemist ja kõikidest järgnevatest sammudest, mida asjaomased tarbijad peavad tegema, eeskätt hüvitise saamise seisukohast. Mainega seotud riskid, mida seostatakse teabe levitamisega rikkumise kohta, aitavad samuti oluliselt vähendada kauplejate huvi rikkuda tarbijate õigusi. (32) Tõhususe tagamiseks peaks teave olema asjakohane ja proportsionaalne juhtumi asjaoludega. Rikkumise toime pannud kaupleja peaks adekvaatselt teavitama kõiki tarbijaid, kes on seotud esindushagi raames väljastatud lõpliku ettekirjutuse ja kahju hüvitamise ettekirjutustega, samuti kohtu või haldusasutuse kinnitatud kokkuleppega. Sellist teavet saab anda näiteks kaupleja veebilehel, sotsiaalmeedias, internetipõhistes kauplemiskohtades või populaarsetes ajalehtedes, kaasa arvatud nendes, mida levitatakse üksnes elektrooniliste sidevahendite kaudu. Võimaluse korral tuleks ET 23 ET  tarbijaid teavitada individuaalselt elektrooniliste või paberkandjal kirjade kaudu. Taotluse korral tuleks see teave puudega inimestele esitada neile kättesaadaval kujul. (33) Õiguskindluse parandamiseks, liidu õigusaktide kohaldamisel tekkida võivast vastuolust hoidumiseks ning esindushagide ja võimalike järelmeetmetena esitatavate hagide tulemuslikkuse ja menetlusliku tõhususe suurendamiseks ei tohiks kohtu või haldusasutuse väljastatud lõplikus otsuses sätestatud järeldust rikkumise kohta, sealhulgas käesoleva direktiivi kohast lõplikku ettekirjutust olla võimalik seoses kõnealuses lõplikus otsuses kindlaksmääratud rikkumise iseloomu ning selle sisulise, isikulise, ajalise ja territoriaalse ulatusega uuesti menetleda järgnevates sama kaupleja poolt toime pandud sama rikkumisega seotud hagides. Kui hagi, milles taotletakse meetmeid eesmärgiga kõrvaldada rikkumise kestev mõju, sealhulgas heastamist, esitatakse muus liikmesriigis kui see, kus rikkumise kindlaks määranud lõplik otsus väljastati, peaks otsus kujutama endast ümberlükatavat eeldust, et rikkumine on toimunud. (34) Liikmesriigid peaksid tagama, et individuaalhagid võivad põhineda esindushagi raames väljastatud lõplikul deklaratiivsel otsusel. Selliseid hagisid peaks olema võimalik esitada kiir- või lihtsustatud menetluse korras. (35) Liikmesriikides kehtivad aegumistähtaegade eeskirjad ei tohiks olla takistuseks hagidele, mille aluseks on seoses kaupleja vastutusega kahju saanud tarbijate ees käesoleva direktiivi alusel tehtud lõplikus ettekirjutuses või deklaratiivses otsuses sisalduv rikkumise kindlakstegemine. Esindushagi esitamisel peab olema aegumistähtaegadele peatav või katkestav mõju kõnealuse hagiga seotud tarbijate kõikide hagide puhul. (36) Ettekirjutusi taotlevaid esindushagisid tuleks käsitleda vajaliku menetlusliku otstarbekusega. Ajutise toimega ettekirjutusi tuleks alati käsitleda kiirmenetluse teel, et hoida ära kogu või edasine rikkumisest tulenev kahju. (37) Tõendid on olulised, kui tahetakse kindlaks teha, kas konkreetne tava kujutab endast õigusrikkumist, kas on olemas selle kordumise oht, kindlaks teha rikkumisest mõjutatud tarbijad, teha otsus hüvitise kohta ja teavitada asjakohaselt asjaomaseid tarbijaid esindushagist, käimasolevast menetlusest ja selle lõplikest tulemustest. Ent ettevõtja ja tarbija suhteid iseloomustab teabe asümmeetria ning vajalik teave võib olla kaupleja ainuvalduses, mistõttu ei ole pädeval üksusel sellele juurdepääsu. Pädevatel üksustel peaks seepärast olema võimalik taotleda pädevalt kohtult või haldusasutuselt, et kaupleja avalikustaks tõendid, mis on olulised nende nõude jaoks või vajalikud asjaomaste tarbijate piisavaks teavitamiseks esindushagist, ilma et nad peaksid täpsustama, milliseid tõendeid. Sellise avalikustamise vajadust, ulatust ja proportsionaalsust peaks esindushagi järelevalvet teostav kohus või haldusasutus hoolikalt hindama, pidades silmas kolmandate isikute seaduslike huvide kaitset ja järgides liidu ja liikmesriigi kohaldatavaid konfidentsiaalsuse eeskirju. (38) Esindushagide tulemuslikkuse tagamiseks tuleks rikkumise toime pannud kauplejatele määrata esindushagi raames väljastatud lõpliku otsuse täitamata jätmise eest tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed karistused. (39) Pidades silmas asjaolu, et esindushagide esitamine on avalikes huvides ja nendega kaitstakse tarbijate kollektiivhuve, peaksid liikmesriigid tagama, et menetlusega ET 24 ET  kaasnevad kulud ei takistaks pädevaid üksusi esitamast esindushagisid käesoleva direktiivi alusel. (40) Koostöö ja teabevahetus eri liikmesriikide pädevate üksuste vahel on osutunud kasulikuks piiriüleste rikkumiste lahendamisel. Jätkuvalt on vaja suutlikkuse suurendamise ja koostöömeetmeid ning laiendada nende meetmete kohaldamist, et hõlmata suurel arvul pädevaid üksusi kogu liidus, suurendamaks piiriülese mõjuga esindushagide kasutamist. (41) Piiriüleste rikkumiste tulemuslikuks lahendamiseks tuleb tagada vastastikune õigusliku staatuse tunnustamine selliste ühes liikmesriigis eelnevalt määratud pädevate üksuste puhul, kes on volitatud esitama esindushagi teises liikmesriigis. Lisaks peaks eri liikmesriikide pädevatel üksustel olema võimalik esitada ühine esindushagi ühele ja samale foorumile pädeva juristdiktsiooni vastavate eeskirjade kohaselt. Tõhususe ja tulemuslikkuse huvides peaks saama üks pädev üksus esitada esindushagi teiste pädevate üksuste nimel, kes esindavad eri liikmesriikide tarbijaid. (42) Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Seepärast tuleks käesolevat direktiivi tõlgendada ja kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega, sealhulgas nendega, mis on seotud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, samuti kaitseõigusega. (43) Seoses keskkonnaõigusega võetakse käesolevas direktiivis arvesse UNECE keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon). (44) Käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on esindushagide mehhanismi loomine tarbijate kollektiivhuvide kaitsmiseks, et tagada kõikjal liidus kõrgetasemeline tarbijakaitse ja siseturu nõuetekohane toimimine, ei ole võimalik tõhusalt saavutada üksnes liikmesriikide meetmetega ja neid on esindushagide piiriülese iseloomu tõttu pigem võimalik paremini saavutada ühenduse tasandil. Seega võib liit võtta vastu meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale. (45) Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta 33 kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja liikmesriikide ülevõtvate õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud. (46) On asjakohane sätestada käesoleva direktiivi ajalise kohaldatavuse eeskirjad. (47) Direktiiv 2009/22/EÜ tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada, 33 ELT C 369, 17.12.2011, lk 14. ET 25 ET  ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: 1. peatükk Reguleerimisese, kohaldamisala ja mõisted Artikkel 1 Reguleerimisese 1. Käesolevas direktiivis on sätestatud eeskirjad, mis võimaldavad pädevatel üksustel esitada esindushagisid, mille eesmärk on kaitsta tarbijate kollektiivseid huve ning vältida samal ajal asjakohaste kaitsemeetmete abil kohtumenetluse kuritarvitamist. 2. Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike vastu võtmast või säilitamast sätteid, mis võimaldavad pädevatele üksustel ja teistel asjaomastel isikutel kasutada muid menetluslikke vahendeid, mille eesmärk on tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmine liikmesriigi tasandil. Artikkel 2 Kohaldamisala 1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse esindushagide suhtes, mis esitatakse kauplejate vastu I lisas loetletud liidu õigusnormide rikkumise korral, mis kahjustab või võib kahjustada tarbijate kollektiivseid huve. Seda kohaldatakse riigisiseste ja piiriüleste rikkumiste suhtes, sealhulgas selliste rikkumiste suhtes, mis on enne esindushagi esitamist või enne esindushagi lõpuleviimist lakanud. 2. Käesolev direktiiv ei mõjuta eeskirju, millega kehtestatakse lepingulised ja lepinguvälised õiguskaitsevahendid, mida tarbijad saavad kasutada selliste rikkumiste korral liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel. 3. Käesolev direktiiv ei piira liidu rahvusvahelise eraõiguse normide, eelkõige kohtualluvust ning kohaldatavat õigust reguleerivate õigusnormide kohaldamist. Artikkel 3 Mõisted Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: (1) „tarbija“ – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega; (2) „kaupleja“ – füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes ET 26 ET  tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase- või kutsetegevusega; (3) „tarbijate kollektiivsed huvid“ – mitme tarbija huvid; (4) „esindushagi“ – hagi tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks, mille puhul asjaomased tarbijad ei ole hagejad; (5) „tava“ – kaupleja tegevus või tegevusetus; (6) „lõplik otsus“ – liikmesriigi kohtu otsus, mida ei ole võimalik või ei ole enam võimalik edasi kaevata, või haldusasutuse otsus, mida ei saa enam kohtulikult läbi vaadata. 2. peatükk Esindushagid Artikkel 4 Pädevad üksused 1. Liikmesriigid peavad tagama, et esindushagisid saavad esitada pädevad üksused, mis on nende taotlusel selleks eelnevalt määratud ja avalikult kättesaadavasse nimekirja kantud. Liikmesriik määrab üksuse pädevaks üksuseks, kui see vastab järgmistele kriteeriumidele: (a) see on nõuetekohaselt loodud liikmesriigi õiguse alusel; (b) sellel on õigustatud huvi, et käesoleva direktiiviga hõlmatud liidu õigusnormide täitmine oleks tagatud; (c) see on mittetulunduslikku laadi. Liikmesriigid hindavad korrapäraselt, kas pädev üksus vastab jätkuvalt nendele kriteeriumidele. Liikmesriigid tagavad, et pädev üksus kaotab oma staatuse selle direktiivi raames, kui ta ei vasta enam ühele või mitmele esimeses alalõigus loetletud kriteeriumile. 2. Liikmesriigid võivad määrata pädeva üksuse juhtumipõhiselt konkreetse esindushagi jaoks tema taotlusel, kui ta vastab lõikes 1 esitatud kriteeriumidele. 3. Liikmesriigid peavad tagama, et eelkõige tarbijate organisatsioonid ja sõltumatud avaliku sektori asutused vastavad pädeva üksuse staatusele. Liikmesriigid võivad pädevateks üksusteks määrata tarbijate organisatsioonid, mis esindavad rohkem kui ühe liikmesriigi tarbijaid. ET 27 ET  4. Liikmesriigid võivad kehtestada eeskirjad, millega määratakse kindlaks, millised pädevad üksused võivad taotleda kõiki artiklites 5 ja 6 osutatud meetmeid ja millised pädevad üksused võivad taotleda ainult üht või mitut sellist meedet. 5. Lõikes 1 osutatud kriteeriumide täitmine pädeva üksuse poolt ei piira kohtu või haldusasutuse õigust uurida, kas pädeva üksuse eesmärk õigustab konkreetse juhtumi puhul hagi esitamist artikli 5 lõike 1 kohaselt. Artikkel 5 Tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagid 1. Liikmesriigid peavad tagama, et pädevad üksused saavad esitada esindushagisid liikmesriikide kohtutele või haldusasutustele, tingimusel et on olemas otsene seos üksuse põhieesmärkide ja liidu õigusest tulenevate õiguste vahel, mida on väidetavasti rikutud ja millega seoses hagi esitatakse. 2. Liikmesriigid peavad tagama, et pädevatel üksustel on õigus esitada esindushagisid, millega taotletakse järgmisi meetmeid: (d) ettekirjutus ajutise meetmena, et peatada tava kasutamine või, kui tava ei ole veel kasutatud, kuid seda on kavas kasutada, keelata see tava; (e) ettekirjutus, millega määratakse kindlaks, et tava kujutab endast õigusrikkumist, ja vajaduse korral peatatakse tava kasutamine, või kui tava ei ole veel kasutatud, kuid seda on kavas kasutada, keelatakse see tava. Ettekirjutuste taotlemisel ei tohi pädevatelt üksuselt nõuda asjaomaste üksiktarbijate mandaati või tõendite esitamist asjaomaste tarbijate tegeliku kaotuse või kahju kohta või kaupleja tahtlikkuse või hooletuse kohta. 3. Liikmesriigid peavad tagama, et pädevatel üksustel on õigus esitada esindushagisid, millega taotletakse meetmeid eesmärgiga kõrvaldada rikkumise kestev mõju. Kõnealuste meetmete taotlemise aluseks on lõplik otsus, sealhulgas lõike 2 punktis b osutatud lõplik ettekirjutus, milles tehakse kindlaks, et tava kujutab endast I lisas loetletud liidu õigusnormide rikkumist, mis kahjustab tarbijate huve. 4. Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 4 kohaldamist, peavad liikmesriigid tagama, et pädevatel üksustel oleks võimalik taotleda meetmeid, millega kõrvaldatakse rikkumise kestev mõju, ja lõikes 2 osutatud meetmeid ühe esindushagi raames. Artikkel 6 Kahju hüvitamise meetmed 1. Artikli 5 lõike 3 kohaldamisel peavad liikmesriigid tagama, et pädevatel üksustel oleks õigus esitada esindushagisid, milles taotletakse kahju hüvitamise ettekirjutust, millega nõutakse kauplejalt muu hulgas olenevalt asjaoludest hüvitist, parandustöid, asendamist, hinna alandamist, lepingu lõpetamist või tasutud hinna hüvitamist. ET 28 ET  Liikmesriik võib nõuda enne deklaratiivse otsuse tegemist või kahju hüvitamise ettekirjutuse väljastamist asjaomaste üksiktarbijate mandaati. Pädev üksus peab esitama piisava teabe, mida nõutakse liikmesriigi õigusaktide kohaselt hagi põhjendamiseks, sealhulgas hagiga seotud tarbijate ning lahendatavate fakti- ja õigusküsimuste kirjelduse. 2. Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel volitada kohut või haldusasutust väljastama kahju hüvitamise ettekirjutuse asemel deklaratiivse otsuse seoses kaupleja vastutusega I lisas loetletud liidu õigusnormide rikkumise tõttu kahju saanud tarbijate ees, kui asjaomastele tarbijatele tekitatud individuaalse kahju omaduste tõttu on hüvitise suuruse kindlaksmääramine keeruline. 3. Lõiget 2 ei kohaldata järgmistel juhtudel: (f) rikkumisest mõjutatud tarbijad on võimalik kindlaks teha ja nad on kannatanud sama tava tõttu ajavahemikku ja ostu arvestades võrreldavat kahju. Sellistel juhtudel ei ole asjaomastelt üksiktarbijatelt saadud mandaat hagi algatamise tingimus. Hüvitis suunatakse asjaomastele tarbijatele; (g) tarbijad on kannatanud väikeses summas kahju ning hüvitise jaotamine nende vahel oleks ebaproportsionaalne meede. Sellistel juhtudel peab liikmesriik tagama, et üksiktarbijate mandaati ei nõuta. Hüvitist kasutatakse avalikes huvides, teenimaks tarbijate kollektiivseid huve. 4. Lõigete 1, 2 ja 3 kohase lõpliku otsuse alusel saadud hüvitis ei piira muid hüvitise saamise õigusi, mis võivad asjaomastel tarbijatel olla liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel. Artikkel 7 Rahastamine 1. Artikli 6 lõikes 1 osutatud kahju hüvitamise ettekirjutust taotlev pädev üksus peab hagi menetlemise varases etapis deklareerima oma üldise tegevuse rahastamisallika ja hagi jaoks kasutatava rahastamisallika. Ta peab näitama, et tal on piisavad vahendid asjaomaste tarbijate esindamiseks nende parimates huvides ja teise poole kulude tasumiseks kohtuasja kaotamise korral. 2. Liikmesriigid peavad tagama, et juhtudel, kus esindushagi rahastaja on kolmas isik, oleks kolmandal isikul keelatud: (h) mõjutada pädeva üksuse otsuseid seoses esindushagiga, sealhulgas kokkuleppeid; (i) rahastada kollektiivhagi kostja vastu, kes on rahastaja konkurent, või kostja vastu, kellest rahastaja sõltub. 3. Liikmesriigid peavad tagama, et kohtutel ja haldusasutustel oleks õigus hinnata lõikes 2 osutatud asjaolusid ja vastavalt sellele nõuda, et pädev üksus keelduks ET 29 ET  asjaomasest rahastamisest, ja vajaduse korral otsustada, et pädeval üksusel ei ole konkreetse juhtumi puhul hagemisõigust. Artikkel 8 Kokkulepped 1. Liikmesriigid võivad ette näha, et pädev üksus ja kaupleja, kes on jõudnud selle kaupleja väidetavalt ebaseadusliku tava tõttu kahju saanud tarbijate hüvitise osas kokkuleppele, võivad ühiselt taotleda kohtult või haldusasutuselt selle heakskiitmist. Sellise taotluse peaks kohus või haldusasutus võtma vastu üksnes juhul, kui sama kaupleja ja sama tavaga seoses ei menetleta sama liikmesriigi kohtus või haldusasutuses muid esindushagisid. 2. Liikmesriigid peavad tagama, et kohus või haldusasutus võivad esindushagi kontekstis igal ajal kutsuda pädevat üksust ja kostjat pärast nendega konsulteerimist üles jõudma seoses hüvitisega mõistliku ajavahemiku jooksul kokkuleppele. 3. Liikmesriigid peavad tagama, et kohutul või haldusasutusel, kes väljastas artikli 6 lõikes 2 osutatud deklaratiivse otsuse, on õigus nõuda esindushagi pooltelt, et nad saavutaksid mõistliku aja jooksul kokkuleppeseoses tarbijatele ettenähtava hüvitisega kõnealuse lõpliku otsuse alusel. 4. Lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud kokkulepete suhtes kohaldatakse kohtu või haldusasutuse kontrolli. Kohus või haldusasutus hindab kokkuleppe seaduslikkust ja õiglust, võttes arvesse kõigi asjaosaliste, sealhulgas asjaomaste tarbijate huve ja õigusi. 5. Kui lõikes 2 osutatud kokkulepet ei saavutata ettenähtud tähtaja jooksul või saavutatud kokkulepet ei kiideta heaks, jätkab kohus või haldusasutus esindushagi menetlemist. 6. Asjaomased üksiktarbijad peavad saama võimaluse nõustuda enda sidumisega lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud kokkuleppega või sellest keelduda. Lõike 4 kohaselt heakskiidetud kokkuleppe alusel saadud hüvitis ei piira muid hüvitise saamise õigusi, mis võivad asjaomastel tarbijatel olla liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel. Artikkel 9 Teave esindushagide kohta 1. Liikmesriigid tagavad, et kohus või haldusasutus nõuab, et rikkuv kaupleja teavitaks mõjutatud tarbijaid enda kulul lõplikest otsustest, millega nähakse ette artiklites 5 ja 6 osutatud meetmed, ja artiklis 8 osutatud heakskiidetud kokkulepetest juhtumi asjaoludega sobivaid viise kasutades ja sätestatud ajavahemiku jooksul, teavitades seahulgas vajaduse korral kõiki asjaomaseid tarbijaid individuaalselt. 2. Lõikes 1 osutatud teave sisaldab arusaadavas keeles selgitust esindushagi reguleerimiseseme, selle õiguslike tagajärgede ja vajaduse korral selle kohta, milliseid samme peavad asjaomased tarbijad järgnevalt tegema. ET 30 ET  Artikkel 10 Lõplike otsuste mõju 1. Liikmesriigid tagavad, et haldusasutuse või kohtu lõplikus otsuses, sealhulgas artikli 5 lõike 2 punktis b osutatud lõplikus ettekirjutuses tuvastatud tarbijate kollektiivseid huve kahjustava rikkumise olemasolu peetakse vaieldamatult tuvastatuks, mis on aluseks kõikidele muudele kahju hüvitamise hagidele nende riiklikes kohtutes sama kaupleja vastu sama rikkumise eest. 2. Liikmesriigid peavad tagama, et lõikes 1 osutatud lõplikku otsust, mille on teinud riiklik kohus või haldusasutus teises liikmesriigis, peetaks ümberlükatavaks eelduseks, et rikkumine on toimunud. 3. Liikmesriigid peavad tagama, et artikli 6 lõikes 2 osutatud lõplikku deklaratiivset otsust peetakse ümberlükatavaks eelduseks kaupleja vastutusele rikkumise tõttu kannatanud tarbijate ees, mis on aluseks kõikidele muudele kahju hüvitamise hagidele nende riiklikes kohtutes sama kaupleja vastu sama rikkumise eest. Liikmesriigid tagavad, et selliseid kahju hüvitamise hagisid, mille tarbijad esitavad individuaalselt, on võimalik esitada kiir- või lihtsustatud menetluse korras. Artikkel 11 Aegumistähtaegade peatamine Liikmesriigid tagavad, et artiklites 5 ja 6 osutatud esindushagi esitamine tähendab asjaomaste tarbijate kõikide hagide suhtes kohaldatava aegumistähtaja peatamist või katkestamist, kui vastavate õiguste suhtes kehtib liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel aegumistähtaeg. Artikkel 12 Menetluse otstarbekohasus 1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada artiklis 5 ja 6 osutatud esindushagide nõuetekohaselt otstarbekohane käsitlemine. 2. Esindushagisid, millega taotletakse artikli 5 lõike 2 punktis a osutatud ajutise meetme vormis ettekirjutust, käsitletakse kiirmenetluse korras. Artikkel 13 Tõendid Liikmesriigid peavad tagama, et kui pädev üksus, kes on esitanud esindushagi põhjendamiseks piisavad mõistlikult kättesaadavad faktid ja tõendid, ning on märkinud, et täiendavad tõendid on kostja käsutuses, seda taotleb, võib kohus või haldusasutus anda riiklike menetluseeskirjade kohaselt korralduse, et kostja peab esitama sellised tõendid, järgides liidu ja liikmesriigi kohaldatavaid konfidentsiaalsuse eeskirju. ET 31 ET  Artikkel 14 Karistused 1. Liikmesriik peab sätestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse esindushagi raames väljastatud lõplike otsuste täitmata jätmise korral, ja võtab kõik vajalikud meetmed, et neid rakendatakse. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 2. Liikmesriigid peavad tagama, et karistusena võidakse määrata trahve. 3. Trahvidest saadud tulu jaotamise üle otsustamisel peavad liikmesriigid võtma arvesse tarbijate kollektiivseid huve. 4. Liikmesriigid teatavad lõikes 1 osutatud sätetest komisjonile hiljemalt [direktiivi ülevõtmise kuupäev] ning samuti teatavad nad komisjonile viivitamatult sätete igast järgnevast muudatusest. Artikkel 15 Pädevate üksuste abistamine 1. Liikmesriigid peavad võtma vajalikke meetmeid, tagamaks, et esindushagidega seotud menetluskulud ei oleks pädevatele üksustele finantsiliseks takistuseks, et tõhusalt kasutada õigust taotleda artiklites 5 ja 6 osutatud meetmeid, nagu kohaldatavate kohtulõivude või haldustasude piiramine, neile vajaduse korral õigusabi võimaldamine või sel eesmärgil riiklikest vahenditest rahastamise võimaldamine. 2. Liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed, tagamaks, et juhul kui pädevad üksused peavad teavitama asjaomaseid tarbijaid menetluses olevast esindushagist, võib kaupleja sellega seotud kulud hagi edukaks osutumise korral hüvitada. 3. Liikmesriigid ja komisjon toetavad ja lihtsustavad pädevate üksuste koostööd ning nende parimate tavade ja kogemuste vahetamist ja levitamist seoses piiriüleste ja riigisiseste rikkumiste lahendamisega. Artikkel 16 Piiriülesed esindushagid 1. Liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed, tagamaks, et iga eelnevalt ühes liikmesriigis artikli 4 lõike 1 kohaselt määratud pädev üksus võib pöörduda teise liikmesriigi kohtutesse või haldusasutustesse, kui on esitatud kõnealuses artiklis osutatud avalikult kättesaadav nimekiri. Kohtud või haldusasutused aktsepteerivad seda nimekirja pädeva üksuse õigusliku staatuse tõendina, aga see ei piira nende õigust kontrollida, kas pädeva üksuse tegevuse laad õigustab konkreetsel juhul hagi esitamist. 2. Liikmesriigid peavad tagama, et kui rikkumine mõjutab või tõenäoliselt mõjutab eri liikmesriikide tarbijaid, võivad liikmesriigi pädevale kohtule või haldusasutusele ET 32 ET  esindushagi esitada mitu pädevat üksust eri liikmesriikidest, tegutsedes ühiselt või esindatuna ühe pädeva üksuse poolt, et kaitsta eri liikmesriikidest pärit tarbijate kollektiivseid huve. 3. Piiriüleste esindushagide võimaldamiseks ja piiramata muudele üksustele liikmesriigi õigusaktide alusel antud õigusi, peavad liikmesriigid edastama komisjonile eelnevalt määratud pädevate üksuste nimekirja. Liikmesriigid teatavad komisjonile nende pädevate üksuste nimed ja tegevuse laadi. Komisjon teeb kõnealuse teabe avalikkusele kättesaadavaks ja ajakohastab seda. 4. Kui liikmesriigil või komisjonil tekib küsimusi seoses pädeva üksuse vastavusega artikli 4 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, siis uurib kõnealuse pädeva üksuse määranud liikmesriik neid küsimusi ja tühistab vajaduse korral määramise, kui üht või mitut kriteeriumi ei täideta. 3. peatükk Lõppsätted Artikkel 17 Kehtetuks tunnistamine Direktiiv 2009/22/EL tunnistatakse kehtetuks alates [direktiivi ülevõtmise kuupäev], ilma et see piiraks artikli 20 lõike 2 kohaldamist. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga. Artikkel 18 Järelevalve ja hindamine 1. Mitte varem kui viie aasta möödumisel käesoleva direktiivi kohaldamise kuupäevast hindab komisjon käesolevat direktiivi ja esitab aruande peamiste järelduste kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele. Hindamine viiakse läbi kooskõlas komisjoni parema õigusloome suunistega. Aruandes hindab komisjon eelkõige artiklis 2 ja I lisas määratletud käesoleva direktiivi kohaldamisala. 2. Hiljemalt üks aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumist hindab komisjon seda, kas lennu- ja rongireisijate õigusi käsitlevad eeskirjad pakuvad tarbijate õiguste kaitset tasemel, mis on võrreldav käesoleva direktiivi alusel sätestatud tasemega. Kui need seda pakuvad, kavatseb komisjon teha asjakohased ettepanekud, mis võivad eelkõige hõlmata I lisa punktides 10 ja 15 osutatud õigusaktide kõrvaldamist käesoleva direktiivi artiklis 2 määratletud kohaldamisalast. ET 33 ET  3. Liikmesriigid annavad komisjonile kord aastas ja esimest korda hiljemalt neli aastat pärast käesoleva direktiivi kohaldamiskuupäeva järgmist teavet, mis on vajalik lõikes 1 osutatud aruande ettevalmistamiseks: (j) haldus- või kohtuasutustele käesoleva direktiivi kohaselt esitatud esindushagide arv; (k) hagisid esitanud pädeva üksuse liik; (l) esindushagide raames lahendatud rikkumise liik, esindushagide pooled ja esindushagidega seotud majandussektor; (m) menetluste pikkus alates hagi algatamisest kuni artiklis 5 osutatud lõplike ettekirjutuste, artiklis 6 osutatud kahju hüvitamise ettekirjutuste või deklaratiivsete otsuste või artiklis 8 osutatud kokkuleppe lõpliku heakskiidu vastuvõtmiseni; (n) esindushagide tulemused; (o) artikli 15 lõikes 3 osutatud koostöö ja parimate tavade vahetamise mehhanismis osalevate pädevate üksuste arv. Artikkel 19 Ülevõtmine 1. Liikmesriigid võtavad vastu käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid ja avaldavad need hiljemalt [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva]. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Liikmesriigid kohaldavad kõnealuseid norme alates [6 kuud pärast ülevõtmise tähtaega]. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile siseriiklike õigusnormide teksti, mille nad võtavad vastu käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas. Artikkel 20 Üleminekusätted 1. Liikmesriigid peavad kohaldama käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud õigus- ja haldusnorme rikkumiste suhtes, mis algasid pärast [käesoleva direktiivi kohaldamise kuupäev]. ET 34 ET  2. Liikmesriigid peavad kohaldama direktiivi 2009/22/EÜ ülevõtmiseks vastu võetud õigus- ja haldusnorme rikkumiste suhtes, mis algasid enne [käesoleva direktiivi kohaldamise kuupäev]. Artikkel 21 Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikkel 22 Adressaadid Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel president eesistuja ET 35 ET  FINANTSSELGITUS 1. ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK 1.1. Ettepaneku/algatuse nimetus 1.2. Asjaomased poliitikavaldkonnad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise (ABM/ABB) struktuurile 1.3. Ettepaneku/algatuse liik 1.4. Eesmärgid 1.5. Ettepaneku/algatuse põhjendus 1.6. Meetme kestus ja finantsmõju 1.7. Ettenähtud eelarve täitmise viisid 2. HALDUSMEETMED 2.1. Järelevalve ja aruandluse eeskirjad 2.2. Haldus- ja kontrollisüsteem 2.3. Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed 3. ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU 3.1. Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub 3.2. Hinnanguline mõju kuludele 3.2.1. Üldine hinnanguline mõju kuludele 3.2.2. Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele 3.2.3. Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele 3.2.4. Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga 3.2.5. Kolmandate isikute rahaline osalus 3.3. Hinnanguline mõju tuludele ET 36 ET  FINANTSSELGITUS 1. ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK 1.1. Ettepaneku/algatuse nimetus Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta 1.2. Asjaomased poliitikavaldkonnad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise (ABM/ABB) struktuurile 34 Jaotis 33 – Õigus- ja tarbijaküsimused – peatükk 33 02 01 – õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programm Muude asjaomaste poliitikavaldkondade ulatus – vt ettepaneku I lisa 1.3. Ettepaneku/algatuse liik  Ettepanek/algatus käsitleb uut meedet  Ettepanek/algatus käsitleb uut meedet, mis tuleneb katseprojektist / ettevalmistavast meetmest 35 X Ettepanek/algatus käsitleb olemasoleva meetme pikendamist  Ettepanek/algatus käsitleb ümbersuunatud meedet 1.4. Eesmärgid 1.4.1. Komisjoni mitmeaastased strateegilised eesmärgid, mida ettepaneku/algatuse kaudu täidetakse Õiglasem ja süvendatum siseturg; digitaalne ühtne turg DG JUST – õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programm, erieesmärk nr 9 seoses tarbijapoliitikaga: – võimaldada üksikisikutel tarbijana siseturul liidu õigusest tulenevaid õigusi kasutada. Ettepaneku erieesmärk: 34 ABM: tegevuspõhine juhtimine; ABB: tegevuspõhine eelarvestamine. 35 Vastavalt finantsmääruse artikli 54 lõike 2 punktile a või b. ET 37 ET  – täiustatud esindushagide eesmärk on vähendada tarbijate kollektiivseid huve kahjustavate liidu õiguse rikkumiste arvu ning seega parandada nõuete järgimist ja kõrvaldada tarbijakahju. Eelarvesse kantud meetme erieesmärk: – jätkata ja laiendada koolitus- ja koostöömeetmete rakendamist, et hõlmata suurel arvul pädevaid üksusi kogu ELis, suurendamaks esindushagide kasutamist piiriülese mõjuga rikkumiste korral. 1.4.2. Erieesmärgid ning asjaomased tegevusalad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise süsteemile Asjaomased tegevusalad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise süsteemile Analüüsitegevus (andmete ja statistika kogumine) Vastastikune õppimine ja koostöö (üritused, elektroonilised teabevahetusplatvormid, kaugsidevahendid) 1.4.3. Oodatavad tulemused ja mõju Täpsustage, milline peaks olema ettepaneku/algatuse oodatav mõju toetusesaajatele/sihtrühmale. Tarbijate puhul: tarbijate kaitse kõrgem tase ja väiksem tarbijakahju, sest massikahjuolukordades on olemas tugevamad kollektiivse õiguskaitse mehhanismid ja kauplejatel on seepärast suurem motivatsioon järgida ELi tarbijaõigust. Pädevate üksuste puhul: uued meetmed ja selgemad eeskirjad pädevate üksuste suhtes, kellel on õigus esitada esindushagisid, eelkõige piiriüleste juhtumite puhul. Kauplejate puhul: kauplejad saavad kasu võrdsematest konkurentsitingimustest ja veelgi õiglasemast konkurentsist. 1.4.4. Tulemus- ja mõjunäitajad Täpsustage, milliste näitajate alusel hinnatakse ettepaneku/algatuse elluviimist. Ettepaneku artikliga 18 (Järelevalve ja hindamine) kohustatakse liikmesriike esitama statistilised andmed seoses järgmiste näitajatega: – haldus- või kohtuasutustele käesoleva direktiivi kohaselt esitatud esindushagide arv ja liigid; – hagi esitanud pädeva üksuse liik; – esindushagide raames lahendatud rikkumise liik, esindushagide pooled ja esindushagidega seotud majandussektor; ET 38 ET  – menetluste pikkus alates hagi algatamisest kuni käesoleva direktiivi artiklis 5 osutatud ettekirjutuste, artiklis 6 osutatud kahju hüvitamise ettekirjutuste või deklaratiivsete otsuste või artiklis 8 osutatud kokkuleppe lõpliku heakskiidu vastuvõtmiseni; – esindushagide lõplikud tulemused (nt kokkulepped, kahju hüvitamise ettekirjutused); – käesoleva direktiivi artikli 15 lõikes 3 osutatud koostöö ja parimate tavade vahetamise mehhanismis osalevate pädevate üksuste arv. 1.5. Ettepaneku/algatuse põhjendus 1.5.1. Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused Ettepaneku eesmärk on parandada ettekirjutuste taotlemise menetluse tulemuslikkust ja kehtestada meetmed, millega kõrvaldatakse tarbijaõiguste rikkumise tagajärjed. Täiustatud esindushagide eesmärk on vähendada tarbijate kollektiivseid huve kahjustavate liidu õiguse rikkumiste arvu ning seega parandada nõuete järgimist ja kõrvaldada tarbijakahju. 1.5.2. ELi meetme lisaväärtus Tarbijatele ei ole tõhusad õiguskaitsevahendid veel kõikides liikmesriikides kättesaadavad. Seoses kehtiva ettekirjutusi käsitleva direktiivi tõhususega liikmesriikide vahel kindlaks tehtud olulised erinevused nõuavad ELi sekkumist, eriti selle piiriüleseid ettekirjutusi silmas pidades. Üksnes liikmesriikide meetmed viiksid tõenäoliselt edasise killustumiseni, mis omakorda säilitaks siseturul tarbijate ja kauplejate ebavõrdse kohtlemise, tarbijate õiguskaitsevahendite erineva taseme liidus ja nõrgendaks tarbijate jaoks ühtset turgu. 1.5.3. Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid Komisjoni 2008. aasta aruandes ettekirjutusi käsitleva direktiivi kohaldamise kohta jõuti järeldusele, et ettekirjutuste taotlemise menetluse kasutamist on riigisiseste rikkumiste korral saatnud teatav edu, kuid see on piiriüleste rikkumiste korral olnud vähem edukas peamiselt seetõttu, et pädevatel üksustel napib vahendeid eri liikmesriikides erinevate menetluste korraldamiseks. Komisjon järeldas oma 2012. aasta aruandes, et ettekirjutusi käsitleval menetlusel oleks märkimisväärne potentsiaal, kui oleks võimalik kõrvaldada puudused, eelkõige menetlustega seotud suured kulud, menetluste kestus ja keerukus, ettekirjutusi käsitlevate kohtuotsuste suhteliselt piiratud õiguslikud tagajärjed ja raskused nende täitmisel. Ettekirjutusi käsitleva direktiivi põhjalikul hindamisel komisjoni 2017. aasta liidu tarbija- ja turustamisõiguse toimivuskontrolli raames tehti kindlaks palju samasuguseid takistusi, eelkõige asjaolu, et tarbijatel puuduvad piisavad õiguskaitsevahendid. ET 39 ET  1.5.4. Kooskõla ja võimalik koostoime muude asjaomaste meetmetega Ettepanek on täielikult kooskõlas ja kokkusobiv liidu kehtivate tegevuspõhimõtetega. See täiendab valdkondlikul tasandil kättesaadavaid ettekirjutuse taotlemise ja õiguskaitsemenetlusi spetsiaalse esindushagi mehhanismi kasutusele võtmisega, kui tarbijate kollektiivseid huve on kahjustatud või neid võidakse kahjustada. Selle kohaldamisalasse kuuluvate liidu õigusaktide parem jõustamine toetab eelkõige digitaalse ühtse turu, kapitaliturgude liidu, energialiidu ja ringmajanduse strateegiaid. 1.6. Meetme kestus ja finantsmõju Piiratud kestusega  ettepanek/algatus –  Ettepanek/algatus hõlmab ajavahemikku [PP/KK]AAAA– [PP/KK]AAAA –  Finantsmõju avaldub ajavahemikul AAAA–AAAA X piiramatu kestusega ettepanek/algatus – Rakendamise käivitumisperiood hõlmab ajavahemikku AAAA–AAAA, – millele järgneb täieulatuslik rakendamine. 1.7. Ettenähtud eelarve täitmise viisid 36 X Otsene eelarve täitmine komisjoni poolt – X oma talituste kaudu, sealhulgas kasutades liidu delegatsioonides töötavat komisjoni personali; –  rakendusametite kaudu  Eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega  Kaudne eelarve täitmine, mille puhul eelarve täitmise ülesanded on delegeeritud: –  kolmandatele riikidele või nende määratud asutustele; –  rahvusvahelistele organisatsioonidele ja nende allasutustele (täpsustage); – Euroopa Investeerimispangale ja Euroopa Investeerimisfondile; –  finantsmääruse artiklites 208 ja 209 nimetatud asutustele; –  avalik-õiguslikele asutustele; 36 Eelarve täitmise viise koos viidetega finantsmäärusele on selgitatud veebisaidil http://www.cc.cec/budg/man/budgmanag/budgmanag_en.html ET 40 ET  –  avalikke teenuseid osutavatele eraõiguslikele asutustele, kuivõrd nad esitavad piisavad finantstagatised; –  liikmesriigi eraõigusega reguleeritud asutustele, kellele on delegeeritud avaliku ja erasektori partnerluse rakendamine ja kes esitavad piisavad finantstagatised; –  isikutele, kellele on delegeeritud Euroopa Liidu lepingu V jaotise kohaste ühise välis- ja julgeolekupoliitika erimeetmete rakendamine ja kes on kindlaks määratud asjaomases alusaktis. – Mitme eelarve täitmise viisi valimise korral esitage üksikasjad rubriigis „Märkused“. Märkused Liikmesriigid ja Euroopa Komisjon peavad toetama ja lihtsustama koostööd ja parimate tavade vahetamist pädevate üksuste vahel (ettepaneku artikli 15 lõige 3). ET 41 ET  2. HALDUSMEETMED 2.1. Järelevalve ja aruandluse eeskirjad Täpsustage tingimused ja sagedus. Artikli 18 (Järelevalve ja hindamine) kohaselt peab komisjon tegema hindamise mitte varem kui viie aasta möödudes kohaldamise alguse kuupäevast. Komisjon koostab üksikasjaliku kava käesoleva direktiivi väljundite, tulemuste ja mõju jälgimiseks ning määrab kindlaks näitajad ja selle, kui sageli teavet koguda. Selle meetme raames on liikmesriikide ülesanne esitada eelkõige artiklis 18 ettenähtud olulist statistilist teavet. Hindamises on abiks käesoleva finantsselgituse punktis 1.4.4 loetletud näited näitajate kohta. Seoses kulutuste järelevalvega kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1381/2013, millega luuakse õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programm aastateks 2014–2020. 2.2. Haldus- ja kontrollisüsteem 2.2.1. Tuvastatud ohud Välja selgitatud ohte ei ole 2.2.2. Teave loodud sisekontrollisüsteemi kohta Ei kohaldata 2.2.3. Kontrolliga kaasnevate kulude ja sellest saadava kasu hinnang ning veariski taseme prognoos Ei kohaldata 2.3. Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed Täpsustage rakendatavad või kavandatud ennetus- ja kaitsemeetmed. Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmiseks kohaldatakse finantsmäärust ning peale selle korraldatakse kvaliteedikontroll ja esitatud andmete kontroll, et tegelda võimalike puudujääkide või ebakõladega. ET 42 ET  3. ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU 3.1. Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub • Olemasolevad eelarveread Järjestatakse mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa. Mitmeaasta Eelarverida Kulu liik Rahaline osalus se Liigendatu EFTA Kandidaatri Finantsmääruse finantsraam Kolmand artikli 21 lõike 2 istiku Nr 3 Turvalisus ja kodakondsus d/liigendam riigid 38 igid 39 ad riigid punkti b rubriik ata 37. tähenduses 33 02 01 Liigendat JAH EI EI EI ud • Uued eelarveread, mille loomist taotletakse – EI KOHALDATA Järjestatakse mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa. Mitmeaasta Eelarverida Kulu liik Rahaline osalus se Number Liigendatu Finantsmääruse finantsraam EFTA Kandidaatri Kolmand artikli 21 lõike 2 istiku [Nimetus…………………………………… d/liigendam riigid igid ad riigid punkti b rubriik …] ata tähenduses 37 Liigendatud assigneeringud / liigendamata assigneeringud. 38 EFTA: Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon. 39 Kandidaatriigid ja vajaduse korral Lääne-Balkani võimalikud kandidaatriigid. ET 43 ET  3.2. Hinnanguline mõju kuludele 3.2.1. Üldine hinnanguline mõju kuludele miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma) Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik 3 Julgeolek ja kodakondsus Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta DG JUST 2019 2020 2021 2022 2023 2024 KOKKU  Tegevusassigneeringud Kulukohustused (1) 0,700 0,700 Eelarverida nr 33 02 01 Maksed (2) 0,560 0,560 Kulukohustused (1a) Eelarverida nr Maksed (2a) 40 Eriprogrammide vahenditest rahastatavad haldusassigneeringud Eelarverida nr 33.01 04 01 (3) 0,125 0,125 0,250 =1+1a Kulukohustused 0,825 0,125 0,950 Assigneeringud KOKKU DG JUST +3 (õiguste, võrdõiguslikkuse ja =2+2a kodakondsuse programmi raames) Maksed 0,685 0,125 0,810 +3 40 Tehniline ja/või haldusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised B.A read), otsene teadustegevus, kaudne teadustegevus. ET 44 ET  Kulukohustused (4) 0,700 0,700 Tegevusassigneeringud KOKKU Maksed (5) 0,560 0,560  Eriprogrammide vahenditest rahastatavad (6) 0,125 0,125 0,250 haldusassigneeringud KOKKU Assigneeringud KOKKU Kulukohustused =4+ 6 0,825 0,125 0,950 Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGI 3 raames. Julgeolek ja Maksed =5+ 6 0,685 0,125 0,810 kodakondsus Juhul kui ettepanek/algatus mõjutab mitut rubriiki: Kulukohustused (4)  Tegevusassigneeringud KOKKU Maksed (5)  Eriprogrammide vahenditest rahastatavad (6) haldusassigneeringud KOKKU Mitmeaastase finantsraamistiku Kulukohustused =4+ 6 RUBRIIKIDE 1–4 assigneeringud KOKKU Maksed =5+ 6 (võrdlussumma) ET 45 ET  Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik 5 „Halduskulud“ miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma) Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta KOKKU 2019 2020 2021 2022 2023 2024 DG: JUST.  Personal 0,143 0,143 0,286  Muud halduskulud DG JUST KOKKU 0,143 0,143 0,286 Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGI 5 (Kulukohustused kokku = 0,143 0,143 0,286 assigneeringud KOKKU maksed kokku) miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma) Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta KOKKU 2019 2020 2021 2022 2023 2024 Mitmeaastase finantsraamistiku Kulukohustused 0,968 0,268 1,236 RUBRIIKIDE 1–5 assigneeringud KOKKU Maksed 0,828 0,268 1,096 ET 46 ET  3.2.2. Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele –  Ettepanek/algatus ei hõlma tegevusassigneeringute kasutamist – X Ettepanek/algatus hõlmab tegevusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt: kulukohustuste assigneeringud miljonites eurodes (kolme kümnendkohaga) Täpsustage Aasta 2019 Aasta 2020 Aasta 2021 Aasta 2022 Aasta 2023 Aasta 2024 KOKKU eesmärgid ja väljundid VÄLJUNDID Väljun Kesk Väljund Kulud di liik mine Kulu Kulu Kulu Kulu Kulu Kulu ite arv Nr Nr Nr Nr Nr Nr kokku  kulu kokku Jätkata ja laiendada koolitus- ja koostöömeetmete rakendamist, et hõlmata suurel arvul pädevaid üksusi kogu ELis, ERIEESMÄRK nr 1 suurendamaks esindushagide kasutamist piiriülese mõjuga rikkumiste korral. Väljund – 2 0,825 1 0,125 3 0,950 vastastikune õppimine, koostöö (üritused, elektroonilised teabevahetusplat vormid, kaugsidevahendi Erieesmärk nr 1 kokku 2 0,825 1 0 125 3 0,950 Vähendada tarbijate kollektiivseid huve kahjustavate liidu õiguse rikkumiste arvu ning seega parandada nõuete ERIEESMÄRK nr 2 ... järgimist ja kõrvaldada tarbijakahju. ET 47 ET  Väljund – 0 0 Analüüsitegevus – andmete ja statistika kogumine Erieesmärk nr 2 kokku 0 KULUD KOKKU 2 0,825 1 0,125 3 0,950 ET 48 ET  3.2.3. Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele 3.2.3.1. Kokkuvõte –  Ettepanek/algatus ei hõlma haldusassigneeringute kasutamist – X Ettepanek/algatus hõlmab haldusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt: miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma) Aasta 2019 Aasta 2020 Aasta 2021 Aasta 2022 Aasta 2023 Aasta 2024 KOKKU Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIK 5 Personal 0,143 0,143 0,286 Muud halduskulud Mitmeaastase finantsraamistiku 0,143 0,143 0,286 RUBRIIGI 5 vahesumma Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGIST 5 41 välja jäävad kulud Personal Muud halduskulud (1 0,125 0,125 0,250 intra muros) Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGIST 5 0,125 0,125 0,250 väljajäävate kulude vahesumma KOKKU 0,268 0,268 0,536 Personali ja muude halduskuludega seotud assigneeringute vajadused kaetakse asjaomase peadirektoraadi poolt kõnealuse meetme haldamiseks juba antud ja/või ümberpaigutatud assigneeringute raames, täiendades neid vajaduse korral täiendavate assigneeringutega, mida võidakse anda haldavale peadirektoraadile iga-aastase vahendite eraldamise menetluse käigus, arvestades eelarvepiirangutega. 41 Tehniline ja/või haldusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised B.A read), otsene teadustegevus, kaudne teadustegevus. ET 49 ET  3.2.3.2. Hinnanguline personalivajadus –  Ettepanek/algatus ei hõlma personali kasutamist – X Ettepanek/algatus hõlmab personali kasutamist, mis toimub järgmiselt: Hinnanguline väärtus täistööaja ekvivalendina Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta 2019 2020 2021 2022 2023 2024  Ametikohtade loeteluga ette nähtud ametikohad (ametnikud ja ajutised töötajad) 33. 01 01 01 (komisjoni peakorteris ja esindustes) 1 1 XX 01 01 02 (delegatsioonides) XX 01 05 01 (kaudne teadustegevus) 10 01 05 01 (otsene teadustegevus)  Koosseisuväline personal (täistööajale taandatud töötajad) 42 33. XX 01 02 01 (üldvahenditest rahastatavad AC, END, INT) XX 01 02 02 (AC, AL, END, INT ja JED delegatsioonides) Peakorteris XX 01 04 yy 43 Delegatsioonides XX 01 05 02 (AC, END, INT – kaudse teadustegevuse valdkonnas) 10 01 05 02 (AC, END, INT – otsese teadustegevuse valdkonnas) Muud eelarveread (täpsustage) KOKKU 1 1 Personalivajadused kaetakse juba meedet haldavate peadirektoraadi töötajatega ja/või töötajate ümberpaigutamise teel peadirektoraadi siseselt. Vajaduse korral võidakse personali täiendada meedet haldavale peadirektoraadile iga-aastase vahendite eraldamise menetluse käigus, arvestades olemasolevate eelarvepiirangutega. Ülesannete kirjeldus: Ametnikud ja ajutised töötajad Kuulutada välja konkurss ja koordineerida algatust Koosseisuvälised töötajad 42 AC = lepingulised töötajad; AL = kohalikud töötajad; END = riikide lähetatud eksperdid; INT = renditööjõud; JED = noored eksperdid delegatsioonides. 43 Tegevusassigneeringutest rahastatavate koosseisuväliste töötajate ülempiiri arvestades (endised BA read). ET 50 ET  3.2.4. Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga – X Ettepanek/algatus on kooskõlas kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga. –  Ettepanekuga/algatusega kaasneb mitmeaastase finantsraamistiku asjaomase rubriigi ümberplaneerimine. Selgitage ümberplaneerimist, osutades asjaomastele eelarveridadele ja summadele. –  Ettepanek/algatus eeldab paindlikkusinstrumendi kohaldamist või mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist. Selgitage vajalikku toimingut, osutades asjaomastele rubriikidele, eelarveridadele ja summadele. 3.2.5. Kolmandate isikute rahaline osalus – X Ettepanek/algatus ei hõlma kolmandate isikute poolset kaasrahastamist. – Ettepanek/algatus hõlmab kaasrahastamist, mille hinnanguline summa on järgmine: assigneeringud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma) Lisage vajalik arv aastaid, et Aasta Aasta Aasta Aasta kajastada kogu finantsmõju Kokku N N+1 N+2 N+3 kestust (vrd punkt 1.6) Täpsustage kaasrahastav asutus Kaasrahastatavad assigneeringud KOKKU ET 51 ET  3.3. Hinnanguline mõju tuludele – X Ettepanekul/algatusel puudub finantsmõju tuludele. –  Ettepanekul/algatusel on järgmine finantsmõju: –  omavahenditele –  mitmesugustele tuludele miljonites eurodes (kolme kümnendkohaga) Jooksva aasta Ettepaneku/algatuse mõju 44 eelarves Tulude eelarverida: kättesaadavad assigneeringu AastaN+ AastaN+ Lisage vajalik arv aastaid, et kajastada AastaN AastaN+3 d 1 2 kogu finantsmõju kestust (vrd punkt 1.6) Artikkel …………. Mitmesuguste sihtotstarbeliste tulude puhul täpsustage, milliseid kulude eelarveridasid ettepanek mõjutab. Täpsustage tuludele avaldatava mõju arvutamise meetod. 44 Traditsiooniliste omavahendite (tollimaksud ja suhkrumaksud) korral peab märgitud olema netosumma, st brutosumma pärast 25 % sissenõudmiskulude mahaarvamist. ET 52 ET  Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Meie 02.05.2018 nr 2-13/18-3805 Arvamuse küsimine Euroopa Komisjon tuli 11. aprillil 2018 välja uue algatuste paketiga „Uus kokkulepe tarbijatega“, mille eesmärk on tõhustada ja lihtsustada Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevate tarbija õiguste kasutamise võimalusi1. „Uus kokkulepe tarbijatega“ sisaldab kahte EL õigusakti eelnõud:  COM(2018) 184 – direktiivi eelnõu, mis reguleerib esindushagi esitamist tarbijate kollektiivsetes huvides (kättesaadav veebilehel http://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/?qid=1524746040207&uri=CELEX:52018PC0184 ) ja  COM(2018) 185 – direktiivi eelnõu, millega muudetakse direktiive 93/13/EMÜ (tarbijaid ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kohta), 98/6/EÜ (kaupade müügi- ja ühikuhinna avaldamise kohta), 2005/29/EÜ (ebaausate kaubandustavade kohta) ja 2011/83/EL (sidevahendi abil ja väljaspool äriruume tarbijaga sõlmitavate lepingute teatavate aspektide kohta), et kaasajastada EL tarbijakaitsereegleid ja tõhustada nende rakendamist (kättesaadav veebilehel http://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/?qid=1524746040207&uri=CELEX:52018PC0185 ). Eelnõuga COM(2018) 184 tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EL ja luuakse tarbijate kollektiivsetes huvides esindushagi esitamise võimalus. Eelnõu sisaldab mh järgmisi põhimõtteid: 1) eelnõu kohaldamisala on laiem kui klassikalised tarbijaõiguste valdkonnad, hõlmates muid horisontaalseid ja valdkonnaspetsiifilisi ELi õigusakte, nt finantsteenused, energeetika, telekommunikatsioon, tervishoid ja keskkond;2 2) esindushagi esitamise õigus on nõuetekohaselt asutatud ja avalikku nimekirja kantud mittetulundusliku iseloomuga pädevatel üksustel, kellel on õigustatud huvi asjakohaste ELi õigusnormidega vastavuse tagamise vastu. Kahju hüvitamisele suunatud kollektiivhagide puhul peavad pädevad üksused tõendama kohtule või haldusasutusele oma finantssuutlikkust ja - vahendite päritolu. Kohtul või haldusasutusel on õigus hinnata kolmanda isiku poolset rahastamist ja nõuda, et pädev üksus keelduks sellisest rahastamisest, ning otsustada, et pädeval üksusel ei ole konkreetsel juhul hagemisõigust; 3) pädevatel üksustel on õigus esindushagide raames taotleda ettekirjutust kui ajutist meedet või 1 Lisamaterjali algatuse kohta leiate veebilehelt http://europa.eu/rapid/press-release_IP-18-3041_et.htm 2 Kohaldamisalasse kuuluvad õigusaktid on loetletud direktiivi lisas, mis on kättesaadav veebilehel: https://eur- lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:adba9e47-3e34-11e8-b5fe-01aa75ed71a1.0001.02/DOC_2&format=PDF Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158 rikkumise tuvastamise ettekirjutust. Pädevalt üksuselt ei tohi ettekirjutuse taotlemisel nõuda üksiktarbija mandaati või tõendite esitamist tarbija tegeliku kahju või kaupleja tahtluse või hooletuse kohta; 4) pädeval üksusel on õigus nõuda meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada rikkumise kestev mõju, sh kahju hüvitamist, mis võib seisneda nt hüvitise maksmises, parandustööde tegemises, asenduse pakkumises, hinnasoodustuse tegemises, lepingu lõpetamises või makstud hinna tagastamises. Kui individuaalse kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on keeruline, võib hüvitise määramise asemel teha deklaratiivse otsuse. Kui tarbijale tekkinud kahju on väike, ei nõuta üksiktarbija mandaati ja hüvitis mõistetakse välja avalikes huvides, teenimaks tarbijate kollektiivseid huve; 5) ühes liikmesriigis määratud pädev üksus võib pöörduda esindushagiga teise liikmesriigi kohtutesse või haldusasutustesse. Kui rikkumine mõjutab eri liikmesriikide tarbijaid, võivad kohtule või haldusasutusele esindushagi esitada mitu pädevat üksust eri liikmesriikidest, tegutsedes ühiselt; 6) lõplike otsuste täitmata jätmise puhuks tuleb kehtestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, sh trahvid, millest saadud tulu tuleb jaotada tarbijate kollektiivsetes huvides; 7) esindushagidega seotud menetluskulud ei tohi olla pädevatele üksustele finantsiliseks takistuseks. Selleks tuleb piirata kohtulõivude või haldustasude suurust, võimaldada vajadusel õigusabi või rahastada menetluskulud riiklikest vahenditest. Eelnõuga COM(2018) 185, millega kaasajastatakse EL tarbijakaitsereegleid ja tõhustatakse nende rakendamist nelja direktiivi osas, kavandatakse järgmisi olulisemaid muudatusi: 1) nähakse ette kohustus teha tarbijale kättesaadavaks nii lepingulised kui lepinguvälised individuaalsed õiguskaitsevahendid (nt lepingu lõpetamine või rahaline hüvitis) juhuks, kui ebaausa kaubandustava kasutamine tarbijat kahjustab, näiteks toote kohta ebaõige teabe esitamine; 2) nähakse ette võimalus järelevalveasutusele hinnata eksitavaks kaubandustavaks toote turustamist identsena mitmes teises liikmesriigis turustatava tootega (nt sama bränd ja pakend) vaatamata sellele, et toote koostises või omadustes on märgatavad erinevused (hõlmatud on kõik tooted, nii toidu- kui tööstuskaubad); 3) sidevahendi abil tarbijaga sõlmitavate lepingute regulatsiooniga hõlmatakse ka „tasuta“ osutatavad digitaalsed teenused (nt pilvsalvestusteenus, sotsiaalmeedia- ja e-posti kontod), mille saamiseks tarbija ei maksa raha, vaid esitab oma isikuandmed; 4) nähakse ette kohustus, et internetipõhises kauplemiskohas esitatakse tarbijale selgelt teave selle kohta, kas platvormil kauplev isik müüb tooteid eraisiku või kauplejana ja kas temaga sõlmitavale lepingule laienevad EL tarbijaõigused või mitte. Online platvormidelt peab tarbija saama selget teavet ka selle kohta, kui otsingutulemusena enda paremal positsioonil kuvamise eest on kaupleja maksnud ja millised on peamised parameetrid, mis määravad otsingutulemuste järjestuse; 5) sidevahendi abil sõlmitavate lepingute regulatsioonis loobutakse nõudest, et tarbija taganemisel peab kaupleja tagastama tarbija poolt tasutu enne, kui ta on kätte saanud tagastatava kauba. Samuti kaotatakse võimalus tagastada tooteid, mida tarbija on juba kasutanud (mitte ainult proovinud); 6) kõigisse muudetavatesse direktiividesse lisatakse artikkel karistuste määramise kohta ja kehtestatakse kriteeriumid, mida tuleb karistuste määramisel arvesse võtta, näiteks rikkumisest mõjutatud tarbijate arv, kaasa arvatud tarbijad teistes liikmeriikides, kaupleja eelnevad rikkumised jm. Lisaks nähakse ette, et laiaulatusliku rikkumise korral, kui kaupleja rikkumine mõjutab tema asukohariigi ja vähemalt kahe muu liikmesriigi tarbijaid, võib igas asjaomases liikmesriigis määrata kauplejale trahvi, mille maksimaalne suurus on 4% kaupleja aastakäibest. 2 (3) Pöördume Teie poole palvega avaldada arvamust eelpool nimetatud eelnõude kohta ja palume Teie tagasisidet 11. maiks 2018 aadressil [email protected] ja [email protected]. Kui Teil tekib selle kirjaga seoses küsimusi või soovite seoses eelnõudega midagi täpsustada, palun kirjutage aadressil [email protected] või helistage numbril 6256420. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kristi Talving siseturu asekantsler /*Lisaadressaadid: MTÜ Tarbijate Koostöökoda Eesti Kaupmeeste Liit MTÜ Eesti E-kaubanduse Liit Tarbijakaitseamet Eesti Advokatuur Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Eesti Hotellide ja Restoranide Liit Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Finantsinspektsiooni Veterinaar- ja Toiduamet Eesti Turismifirmade Liit Eesti Otsemüügi Assotsiatsioon MTÜ Eesti Tarbijakaitse Liit Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Ülikooli Õigusteaduskond Tallinna Ülikool Tallinna Tehnikaülikool Teenusmajanduse Koda Teadmiseks: Justiitsministeerium Riina Piliste 6256420 [email protected] 3 (3)