Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seadus

EELNÕU .12.2017 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seadus § 1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine Tsiviilseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 157 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täitedokumendiga on tunnustatud kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue või kriminaalmenetluse raames tsiviilhagiga esitatud nõue, siis on sellise nõude aegumistähtaeg 25 aastat.“; 2) paragrahvi 157 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „lõikes 1“ tekstiosaga „lõigetes 1 ja 11“. § 2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmine Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõikes 11 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse alates 2018. aasta 1. juulist tekkinud nõuetele.“. § 3. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2018. aasta 1. juulil. Riigikogu esimees Eiki Nestor Tallinn, Toompea „........”...........................” 2017. a. ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus „........”...........................” 2017. a.  Ministeeriumid Meie 14.12.2017 nr 8-1/8795 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seadus Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kooskõlastamised ja arvamuse avaldamised palume esitada 30 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister /*Lisaadressaadid: Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Pärnu Maakohus Eesti Advokatuur Eesti Juristide Liit Eesti Kohtunikuabide Ühing Eesti Pangaliit Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Teenusmajanduse Koda Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikooli õigusakadeemia Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse Instituut Notarite Koda Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Eesti Linnade Liit Eesti Maaomavalitsuste Liit Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Maksu- ja Tolliamet Eesti Võlausaldajate Liit Registrite ja Infosüsteemide Keskus Kristiina Koll 620 8265 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõu kohaselt muudetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-s 157 sätestatud jõustunud kohtulahendi või muu täitedokumendiga tunnustatud teatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaega. Kehtiva TsÜS § 157 lõike 1 kohaselt aeguvad kõik täitedokumendiga tunnustatud nõuded ühepikkuse kümneaastase tähtaja jooksul. Kuigi üldiselt võib kehtivas õiguses sätestatud kümneaastast aegumistähtaega pidada asjakohaseks, on teatud hulk nõudeid, mille puhul see siiski ei vasta täielikult ühiskonna õiglustundele ning mille puhul on mõistlik ja asjakohane seada esiplaanile kahju kannatanud võlausaldaja huvid. Nendeks nõueteks on kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded ja kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud nõuded. Eelnõuga tehakse ettepanek pikendada viidatud nõuete aegumistähtaega kümnelt aastalt 25-le aastale ja parandada sel viisil oluliselt võlausaldaja õiguslikku positsiooni. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskiri on koostatud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituses ([email protected]). Eelnõu seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Pilleriin Lindsalu ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Taima Kiisverk ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud mõne muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu kohaselt muudetakse: - tsiviilseadustiku üldosa seadust redaktsioonis RT I, 20.04.2017, 21; - võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust redaktsioonis RT I, 11.03.2016, 9. Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 2. Seaduse eesmärk Eelnõu eesmärk on luua olukord, kus õiguskorras ette nähtud täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg oleks õiglane ja arvestaks neid sisulisi põhjuseid, mis olid võlgniku vastu tekkinud nõude aluseks. Eelnõu kohaselt soovitakse tugevdada aegumistähtaja pikendamisega võlausaldaja õigusi olukorras, kus võlgnik on talle tekitanud kahju õigusvastaselt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) 53. ptk tähenduses või mõne kuriteoga. Eelnõu koostamisele eelnes tsiviilseadustiku üldosa seadustiku muutmise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse (edaspidi VTK) kooskõlastamine1. Oma arvamust avaldasid kümme asutust ja isikut. Esitatud arvamused jagunesid sisuliselt kaheks. Viis vastanut kümnest pooldasid või olid valmis kaaluma VTK-s välja pakutud ideed pikendada täitedokumendiga tunnustatud nõuete aegumistähtaega. Peamiste argumentidena toodi välja suurem teoreetiline võimalus nõuete rahuldamiseks või üldine õiglustunne. Viis vastanut ei pooldanud täitedokumendiga tunnustatud nõuete aegumistähtaja pikendamist. Peamiste argumentidena regulatsiooni muutmise vastu toodi välja muudatuse ennatlikkus, arvestades kehtiva TsÜS § 157 lühikest kehtivusaega, samuti täitedokumentidest tulenevat aegumistähtaegade diferentseerimise keerukust ning sellega kaasnevaid lisaprobleeme. Kuivõrd VTK-s väljapakutud ideel oli võrdselt nii pooldajaid kui ka vastaseid, on Justiitsministeerium otsustanud eelnõu välja töötada, kuid teatud ulatuses võtta siiski arvesse VTK raames esitatud kriitikat. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs § 1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine TsÜS § 157 lõige 11 TsÜS § 157 lõike 1 kohaselt aegub kohtuotsusega tunnustatud nõue või muust täitedokumendist tulenev nõue kümne aastaga. Selline regulatsioon kehtib alates 05.04.2011. Enne seda nägi TsÜS § 157 lõige 1 kohtuotsusega tunnustatud nõude või muust täidedokumendist tuleneva nõude aegumistähtajana ette 30 aastat. Aegumistähtaja lühendamine 30 aastalt kümnele aastale kehtestati võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusega (edaspidi VÕVS), mis jõustus 05.04.20112. Nimetatud seaduse eelnõu töötas välja Riigikogu XI koosseisu õiguskomisjoni kokku kutsutud ekspertide grupp, et parandada majandussurutise tõttu majanduslikult raskesse olukorda sattunud füüsiliste isikute õiguslikku olukorda. Lisaks TsÜSis tehtud muudatustele nähti 2011. aastal VÕVSi jõustumisega seoses ette ka rakendussäte, mis lisati võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lõikesse 4. Selle sätte kohaselt lühendati ka kõikide juba varem kohtuotsuse või muu täitedokumendiga tunnustatud nõuete aegumistähtaega kuni kümne aastani. Põhjalikumalt on tookordset muudatust põhjendatud järgmiselt: „TsÜS § 157 lg 1 muutmine on eelnõuga kaasnevaid üks olulisemaid muudatusi. Sellega lühendatakse täitedokumendist tulenevate nõuete üldist aegumistähtaega 30 aastalt kümnele. 30-aastane aegumistähtaeg koos TsÜS § 159 järgse aegumise katkemise regulatsiooniga on võlgniku suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalselt pikk. Nt ka Euroopa ühtlustatud lepinguprintsiipide (DCFR) art III- 7:202 järgi on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtajaks kümme aastat, nagu see oli ka 1994. a TsÜS § 123 lg 1 esimese lause järgi. Kümneaastane aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg 3 järgi ette nähtud ka pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele.“3 1 Arvutivõrgus kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/c2d1bf7f-0937-4c44-bbb8- 8a3664fdea38. 2 VÕVSi eelnõu menetlemisega seotud teave on kättesaadav Riigikogu kodulehel: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5512f9ec-6db0-139d-f871.- 8421606dad23/V%C3%B5lgade%20%C3%BCmberkujundamise%20ja%20v%C3%B5lakaitse%20seadus 3 VÕVSi seletuskiri, lk 27. Üldiselt võib VÕVSi seletuskirjas toodud argumentidega nõustuda. Arvestades VÕVSi väljatöötamise eesmärki ja tookordset majanduslikku olukorda, on põhjust eeldada, et VÕVSi rakendamisega tehtud muudatuste eesmärk oli lihtsustada just nende inimeste olukorda, kes majandusliku buumi ajal olid oma majanduslikke tulevikuväljavaateid liiga positiivselt hinnanud ja sellele tuginedes võtnud endale üle jõu käivaid rahalisi kohustusi (liisingud, laenud jne). Peeti kohaseks, et nõndaviisi käitunud inimesed ei peaks oma varasemaid väärarvestuste tagajärgi, mida võimendas ülemaailmne majanduskriis, kandma 30 aastat (mis on sisuliselt üle poole keskmise inimese majanduslikult aktiivsest elueast). 30-aastane aegumistähtaeg kõikide võlanõuete puhul on tõesti ehk ebainimlikult pikk, eriti arvestades, et TsÜS § 159 kohaselt täitedokumendi täitmisele esitamisel aegumistähtaeg katkeb ja algab uuesti. Seega iseenesest võib 2011. aastal jõustunud muudatust aegumistähtaegade regulatsioonis pidada siiamaani õigustatuks. Probleem seisneb aga selles, et TsÜS § 157 lõike 1 muutmise tulemusena ei paranenud mitte ainult majandusliku valearvestuse teinud ja n-ö majanduskriisi ohvriks langenud inimeste olukord. Täitedokumendist tuleneva nõude aegumine lühenes 30 aastalt kümnele kõigil võlgnikel, sh ka neil, kelle puhul ei ole kohane rääkida majanduslikust ebaõnnest või oma tulevikuväljavaadete ülehindamisest. Siinkohal tuleb esile tõsta eriti ühte võlgnike gruppi, kelle puhul ei pruukinud aegumistähtaja lühendamine olla eesmärgipärane – need on isikud, kes on tekitanud võlausaldajale kahju oma õigusvastase käitumisega või kuriteoga. Näiteks võib õigustatult küsida, miks peaks võlgnik vabanema kohustuste täitmisest juba kümne aasta pärast, kui temalt on ohvri kasuks välja mõistetud hüvitis näiteks kehavigastuse tekitamise eest. Või mõni variisik (tankist), kes on tekitanud kahju kümnetele ja kümnetele lepingupartneritele? Samuti tuleb silmas pidada, et lisaks võlgniku olukorra parandamisele mõjutavad aegumistähtajad ka võlausaldajat, laiemalt ka avalikkuse õigustatud ootust sundida võlgnikku oma kohustusi täitma sõltumata võla tekkimise ajast. Kuigi üleüldist õiglustunnet ei ole võimalik üheselt määratleda, on ilmselt ühiskondlik ootus, et isikult saaks jätkuvalt nõuda tema kohustuse täitmist, teatud nõuete puhul suurem. Näiteks kui kahju on tekitatud teoga, mida riik on kvalifitseerinud ka kuriteona. Aegumistähtaja pikendamisel suureneb tõenäosus, et nõue rahuldatakse ning õigustatud isiku majanduslik olukord paraneb. Võlgnik peab seevastu arvestama võimalusega, et tema vastu saab kahju hüvitamise nõuet pikema aja jooksul maksma panna, seega väheneb tõenäosus, et võlgnik vabaneb kohustuse täitmisest aegumise tõttu. Samas peab märkima, et VTK kooskõlastamisel toodi iseenesest täiesti õigustatult esile, et eespool kirjeldatud probleemi ei ole saanud käesolevaks ajaks veel tekkida, sest ükski uus nõue pole uue regulatsiooni kohaselt (kümne aastaga) veel aegunud. See on tõepoolest nii ja selle väite vastu ei ole võimalik vaielda. Siiski tuleb arvestada, et seadusandja ei pea reageerima mitte ainult juba praktikas tekkinud probleemidele, vaid peab püüdma neid ka jõudumööda ennetada. Praegu ongi tegemist olukorraga, kus on ette näha, et otsus lühendada ühetaoliselt kõikvõimalike täitedokumentidega tunnustatud nõuete aegumistähtaega ei pruukinud olla kõige parem. Võib ennustada, et tulevikus võib kehtiva õiguse pinnalt tekkida probleeme, seetõttu on asjakohane tegeleda nende probleemide ennetamisega juba praegu. Kui tunnistada võimaliku tulevikus tekkiva probleemi olemasolu, tuleb seadusemuudatuse kavandamisel hinnata esmalt seda, missuguses ulatuses, st missuguste nõuete korral aegumistähtaega pikendatakse. Teiseks tuleb kaaluda, missugune aegumistähtaeg tuleb nende nõuete korral valida. Esimene võimalik variant, mida kirjeldati ka eelnõu koostamisele eelnenud VTK-s, oleks üldiselt kõikvõimalike täitedokumendiga tunnustatud nõuete aegumistähtaja pikendamine. Kuigi kõikide nõuete aegumistähtaja pikendamine väldiks asjatuid vaidlusi ja ebaselgust, mis võivad tekkida nõuete aegumistähtaegade materiaalõigusliku aluse järgi diferentseerimisel, siis, nagu juba eespool mainitud, on eelnõu koostamisel peetud VÕVSiga kehtestatud 10- aastase aegumistähtaja lahendust teatud juhtudel õigustatuks. Seega leiti eelnõu koostamisel, et pikema aegumistähtaja taassätestamine TsÜS § 157 lõikes 1 oleks asjakohane teatud nõuete puhul, kuid teiste nõuete puhul koormaks see liigselt võlgnikku ega haakuks euroopalike vaadetega nõuete aegumistähtaegade pikkusest. Seetõttu on eelnõu koostamisel otsustatud loobuda aegumistähtaegade ühetaolisest pikendamisest ja pakutud välja diferentseeritud lahendus. Selline lahendus ei ole kindlasti probleemivaba. Aegumist täiendavalt reguleerivate erireeglite loomine tekitab alati keerukama olukorra, kuna täiendavalt oleks vaja hinnata, missugust aegumistähtaega konkreetsel juhul kohaldada. Teisalt võiks see olla kesktee, mis ühest küljest aitaks kaasa eespool kirjeldatud probleemi lahendamisele, kuid teeks seda piiritletult ja oleks suunatud just nendele nõuetele, kus seda kõige enam vaja oleks ning kus oleks sisuliselt ka kõige õigustatum seada võlgniku huvide ees esiplaanile võlausaldaja huvid. Samuti ei loobutaks seejuures täielikult alates 2011. aastast kehtinud regulatsiooni loogikast nende olukordade puhul, mida VÕVSi koostamisel eelkõige silmas peeti. Teisisõnu aeguksid eelkõige olukorrad, kus võlgnik satub raskustesse võimalik et kergekäeliselt võetud lepinguliste kohustuste täitmisega, endiselt kümne aastaga. Eelnõus tehakse ettepanek kehtestada pikem aegumistähtaeg kahele nõuetegrupile, mis mõlemad pakuti võimalike variantidena välja ka VTK-s. Eelnõus on pakutud välja kombinatsioon mõlemast võimalikust nõuete grupist. Need on kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded ja kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud nõuded. VTK-s pakuti võimaliku variandina välja kehtestada pikem aegumistähtaeg kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuetele, kuid samas toodi esile, et menetlusökonoomia huvides võiks pikemat aegumistähtaega kohaldada ainult siis, kui tsiviilhagi on esitatud kriminaalmenetluses. Ka eelnõus on järgitud sama lähenemist. Oluline on silmas pidada, et kuriteoga tekitatud kahju ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue, vaid isiku mingi teo pidamine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue.4 Kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi lahendav kohus peab TsMS-st tulenevalt mis tahes nõude rahuldamise korral otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Kannatanul ei ole kohustust esitada kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet (või muud nõuet) tsiviilhagis kriminaalmenetluse raames – oma õiguste kaitseks võib pöörduda ka tsiviil- või halduskohtu poole. Õigusselguse huvides on mõistlik rääkida aegumistähtaja pikendamise puhul kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi raames rahuldatud nõuetest. Vastasel juhul olukorras, 4 RKKKo 22.06.2007 otsus asjas nr 3-1-1-22-07, p 14.2. kus nõue on rahuldatud tsiviilkohtus, oleks nõude aegumise vaidluses vaja täiendavalt välja selgitada, kas seda saab käsitleda kuriteona tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi nõude puhul on oluline järgnev. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole kannatanul tsiviilhagis võimalik esitada mitte ainult nõue, mis tuleneb kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest, vaid ta võib esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Olukorras, kus isik tuleb kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata, on nii tema õiguste tõhusa kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt põhjendatud võimaldada tal esitada kõik kuriteosündmusega seotud tsiviilnõuded ühe ja sama menetluse raames.5 See, millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja menetletava kuriteo tehiolude kattuvat osa pidada piisavalt oluliseks, et pidada tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks, on fakti küsimus. Riigikohus on öelnud, et tsiviilhagi ja süüdistuse olulise ühisosa nõuet ei tule tõlgendada kitsalt.6 Selleks et kannatanu nõuet saaks kriminaalmenetluse raames maksma panna, peab see olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele.7 Kuigi enamasti on nõude rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks kahju õigusvastane tekitamine (VÕS §-d 1043 ja 1045), ei ole välistatud nõude rahuldamine ka muul alusel (nt alusetu rikastumine, lepinguline kahju). Kriminaalmenetluses võib esitada tsiviilhagi ka juhul, kui tegemist on kahjuhüvitisnõudega avaliku võimu kandja vastu. Seega on kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi materiaalsed alused laiemad kui kahju õigusvastane tekitamine VÕSi mõttes. Kui kriminaalmenetlus lõpetakse aegumise või mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu, ei ole võimalik kriminaalasja raames tsiviilhagi lahendada. Samuti võib esineda olukord, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud oportuniteedi tõttu. Kuigi oportuniteedi kohaldamise eelduseks on kannatanule kahju hüvitamine, võib kahju tekkimise fakt ilmneda ka pärast oportuniteedi kohaldamist. Eelnimetatud juhtudel on kannatanul võimalik pöörduda kahju hüvitamiseks tsiviilkohtusse kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Eelnõu kohaselt ei hõlmaks pikem aegumistähtaeg siiski ainult kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud nõudeid, vaid kõiki õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ja muid sellega seonduvaid nõudeid, näiteks VÕS § 1055. Õigusvastaselt tekitatud kahju all peetakse silmas kahju VÕSi 53. peatüki tähenduses. Sellisel juhul on võlg tekkinud seaduse alusel, sõltumata võlausaldaja tahtest. See hõlmab palju erinevaid nõudeid, mille puhul pole võlausaldaja saanud valida, kellega ta võlasuhtesse astub. Hõlmatud on ka suurema ohu allikaga tekitatud kahju hüvitamise nõuded ning tootja vastutusest tulenevad nõuded. Seetõttu aitab aegumistähtaja pikendamine tagada suuremat sotsiaalset õiglust. Kuivõrd peale kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud nõuete on hõlmatud ka kõikvõimalikud VÕSi 53. ptk alusel esitatavad nõuded, on võimalik vältida diferentseerimist ainuüksi selle järgi, kas riik on asunud kahju tekitanud kuritegu menetlema või mitte. Eelnõus välja pakutud kujul kohaldub täpselt sama pikk aegumistähtaeg nii kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud nõuetele kui ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise ja muudele sellega seonduvatele nõuetele. 5 RKKKo 11.04.2011 otsus asjas nr 3-1-1-97-10, p 22. 6 RKKKo 25.05.2017 otsus asjas nr 3-1-1-22-17, p 41. 7 RKKKo 14.04.2010 otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 24. Teine oluline valikukoht muudatuse kavandamisel puudutab aegumistähtaja ajalist kestust. Esmalt tuleb märkida, et kuigi erinevate tähtaegade kaalumisel on võimalik võrrelda neid teiste riikide vastavate reeglitega8, hinnata tähtaja proportsionaalsust, mõistlikkust jne, on see, kui pikk peaks olema mistahes tähtaeg, sh aegumistähtaeg, alati hinnanguline ja selle määramisel tuleb langetada poliitiline otsus. Eelnõus pakutakse uueks tähtajaks 25 aastat. Selline tähtaeg on pakutud järgmistel kaalutlustel. VTK kooskõlastamise käigus toetas ainult üks vastaja 30-aastase tähtaja taaskehtestamist, üldiselt peeti seda aega liiga pikaks. Seetõttu tuli valida 30 aastast lühem tähtaeg, mis peaks samas olema pikem kui kehtivas õiguses ette nähtud kümme aastat, mis ei vasta kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud kahju ja õigusvastaselt tekitatud kahju puhul üldisele õiglustunnetusele. Et see tähtaeg peaks samas siiski lubama võimalikult palju kaitsta võlausaldaja huve, pakutakse eelnõus välja pikendada kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud kahju ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaega 25 aastale. Eelnõuga tehakse ettepanek lisada kavandatav muudatus TsÜS § 157 lõikena 11, nii oleks see vahetult seotud lõikes 1 sätestatud üldise täitedokumendiga kinnitatud nõude aegumise regulatsiooniga ning ka lõikega 2, mis täpsustab nõude aegumistähtaja kulgemise algust. Lõikes 2 tehakse redaktsiooniline muutus, nii et selles sisalduv viide hõlmaks lisaks lõikele 1 ka eelnõuga loodavat lõiget 11. Ka eelnõukohases lõikes 11 nimetatud nõuete puhul algab aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. § 2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse muutmine TsÜS § 157 muutmise VTK-s pakuti uue regulatsiooni rakendamiseks välja kolm varianti: 1) Kohaldada uut ja senisest pikemat aegumistähtaega kõikidele uue regulatsiooniga hõlmatud veel aegumata nõuetele (kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud kahju ja õigusvastaselt tekitatud kahju), sõltumata nende tekkimise ajast. 2) Kohaldada uut regulatsiooni üksnes uutele uue regulatsiooniga hõlmatud nõuetele (kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud kahju ja õigusvastaselt tekitatud kahju), mis tekivad pärast muudatuste jõustumist. 3) Kohaldada uut ja pikemat aegumistähtaega enne 05.04.2011 tekkinud kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud kahju ja õigusvastaselt tekitatud kahju nõuetele, mis ei ole veel aegunud. Alates 05.04.2011 kuni uue TsÜS § 157 lg 1 muudatuse jõustumiseni tekkinud nõuded aeguvad 10 aasta jooksul ja pärast muudatuste jõustumist aeguvad nõuded uue regulatsiooni kohaselt. Kõikidel neil variantidel on oma positiivsed ja negatiivsed küljed. Esimese variandi eelis on võlausaldaja positsiooni parandamine kõige ulatuslikumal määral. Selle puudus on aga õiguspärase ootuse ulatuslik riive, mis saab osaks nendele võlgnikele, kelle võlg on tekkinud enne uue regulatsiooni jõustumist. See tähendaks, et võlgnikud, kes on praeguseks üle kuue aasta arvestanud asjaoluga, et nende vastu esitatud nõue aegub 10 aastaga, peaksid seadusemuudatuse tulemusel olema valmis oluliselt pikemaks ajaks (25 8 Vastav võrdlus on esitatud VTK lk 4-5. aastat), mil nende vastu esitatud nõuet saab maksma panna. Samuti tuleks silmas pidada asjaolu, et eelnõuga ei ole plaanis taas kehtestada endist olukorda täpselt sellisel kujul, nagu see oli enne 05.04.2011. Seega tagasiulatuvalt muutuks olukord ainult teatud nõuete korral ja ka teistsuguse tähtajaga. VTK kooskõlastamisel ei toetanud ükski vastanutest seda varianti. Teise variandi eelis on kõige suuremal määral õiguspärase ootuse põhimõtte arvestamine. Seadusandja kehtestaks uue regulatsiooni ainult uutele nõutele, mingisugust tagasiulatuvat jõudu sellel ei oleks. Selle puudus oleks seevastu, et juba tekkinud nõuete puhul võlausaldaja positsiooni ei parandataks. Siin võib küsida, et kuivõrd VÕVSi käigus tehtud seadusemuudatusega anti aegumise regulatsiooni muudatusele ka tagasiulatuv jõud ning hakati uut reeglit kohaldama ka enne 05.04.2011 tekkinud nõutele, siis miks ei võiks seda teha praegu? Erinevus seisneb aga selles, et VÕVSi muudatustega leevendati võlgniku positsiooni tagasiulatuvalt, praegu tähendaks see aga tagasiulatuvalt võlgniku suhtes oluliselt rangema reegli kehtestamist. VTK kooskõlastamisel toetas sõnaselgelt seda varianti üks vastanu. Kolmanda variandi eelis on, et võlausaldaja positsiooni parandataks nii enne 05.04.2011 tekkinud nõuete puhul kui ka pärast kavandatava regulatsiooni jõustumist tekkinud nõuete puhul. Enne 05.04.2011 tekkinud nõuetele pikema aegumistähtaja kehtestamise kasuks räägib asjaolu, et sellisel juhul pidi võlgnik nii või teisiti arvestama 30-aastase aegumistähtajaga. Samas oleks sellise reegli puudus, et vahepealsel ajal, kui kehtis lühem aegumistähtaeg, võis siiski ka enne 05.04.2011 tekkinud nõuete puhul tekkida ootus, et need aeguvad lühema aja pärast. Silmas tuleb pidada ka asjaolu, et eelnõuga ei ole plaanis taas kehtestada endist olukorda täpselt sellisel kujul, nagu see oli enne 05.04.2011. Seega tagasiulatuvalt muutuks olukord ainult teatud nõuete puhul ja ka teistsuguse tähtajaga (30 aasta asemel 25 aastat). Samas alates 05.04.2011 kuni eelnõust tulenevate muudatuste jõustumiseni ei muutuks aegumises midagi. See on pakutud variantidest vaieldamatult kõige keerulisem lahendus, mis tekitaks potentsiaalselt ka praktikas kõige enam segadust ja vaidlusi aegumistähtaegade üle. VTK kooskõlastamisel toetasid seda varianti kaks vastanut. Eelnõu koostamisel on otsustatud jääda teise lahendusvariandi juurde ning rakendada uut regulatsiooni üksnes uutele nõutele, mis tekivad pärast muudatuse jõustumist. See on kõige enam kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega ning seetõttu riivab kõigi asjaosaliste õigusi kõige vähem. Eespool kirjeldatud esimese ja kolmanda variandi korral kaaluksid nendega seotud negatiivsed aspektid üles nimetatud variantidega kaasneda võiva potentsiaalse kasu. Teisel variandil on negatiivseid külgi kõige vähem. Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka küsimust, kas sellist rakendussätet on eraldi üldse vaja, kuivõrd eelnõus lähtutakse siiski seadusemuudatuse küllaltki traditsioonilisest lahendusest, mis iseenesest erilist selgitamist ei vajaks. Siiski otsustati selguse huvides vastav rakendussäte võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusesse §-i 9 lisada. Seda tehti eelkõige põhjusel, et kuna VÕVSi jõustumisega seoses nähti 2011. aastal eraldi rakendussäte ette, siis ilma praegu uut rakendussätet loomata võiks seaduse rakendajatel tekkida selle kohta paratamatult küsimusi. Seetõttu on mõistlik eelnõu rakendamise kohta selge reegel üheselt kirja panna. See ongi eelnõuga loodava § 9 lõike 5 eesmärk. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei võeta kasutusele uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Euroopa Liidu õigus ei reguleeri täitedokumendiga tunnustatud nõuete aegumistähtaegu, seetõttu ei ole eelnõul Euroopa Liidu õigusega puutumust. 6. SEADUSE MÕJUD Nagu eespool selgitatud, kavandatakse eelnõuga muudatust, millega pikendatakse jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaega, kui tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude või kriminaalmenetluse raames tsiviilhagiga esitatud nõudega. Aegumistähtaeg pikeneb 15 aasta võrra – praeguselt 10 aastalt 25 aastale. Mõju majandusele: leibkondade toimetulek ja majanduslikud otsused I sihtrühm – isikud, kellelt on kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi alusel välja mõistetud nõue 2016. aastal jõustunud kohtuotsustega mõisteti kuriteos süüdi ligikaudu 6900 isikut (n-ö kordumatud isikud). Paraku puuduvad täpsed andmed kriminaalasjade raames välja mõistetud tsiviilhagide kohta ning lähtuda saab vaid valimi põhjal tehtud järeldustest. Eelnõu koostaja hinnangul sisaldab umbes 15–20% kriminaalkohtu otsustest tsiviilhagi rahuldamist – 2016. aasta näitel tähendaks see umbes 1000–1400 kohtuotsust aastas9. Sihtrühma suurus võib olla mõnevõrra väiksem tulenevalt korduvast süüdimõistmisest. üle 2000 alla 100 euro; 24% euro ; 16% 1501-2000 eurot; 6% 100-500 1001-1500 eurot; 28% eurot; 6% 501-1000 eurot; 20% Joonis 1. Rahuldatud tsiviilhagide suurus 2016. aastal tehtud kriminaalkohtu otsustes (valimi andmed, n = 157)10 Tõenäoliselt puudutab kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaja pikendamine eelkõige suuresummalisi tsiviilhagisid. Nõuded summas 10 000 eurot või rohkem moodustavad alla 10% kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi alusel väljamõistetud nõuetest. Kriminaalstatistikale toetudes võib välja tuua, et suurem varaline kahju seostub sageli majanduskuritegude ning juriidiliste isikute poolt või nende nimel toime pandud kuritegudega11. 2011. aasta andmetel tekitati ligikaudu 1% vargustega kahju rohkem kui 10 000 eurot. Kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaja pikenemine 10 aastalt 25-le avaldab sihtrühmale teatud juhtudel ulatuslikku majanduslikku mõju, kuna mõjutab otseselt nii isiku 9 Hinnang põhineb valimil 2016. aasta jooksul maakohtutes lahendatud kriminaalmenetlustest (n=419). Kokku tegid maakohtud kriminaalasjades 2016. aastal 6791 kohtuotsust. 10 Kui ühe kohtuotsusega mõisteti samalt isikult välja mitu nõuet, siis need on kajastatud eraldi nõuetena. 11 Kuritegevus Eestis 2011. Justiitsministeerium http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eesti s_2011.pdf, lk 25. sissetulekut kui ka motivatsiooni tööturul osaleda. Vanglas viibinud süüdimõistetute puhul tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et tegemist on sageli riskirühmaga, kelle taasühiskonnastamine on oluline tegur kuritegevuse vähendamisel. Aegumistähtaja pikendamine puudutaks otseselt siiski väikest osa sihtrühmast. Regulatsiooniga kaasneb ebasoovitav risk, et kurjategija, kellelt on välja mõistetud suur kahjuhüvitis, lahkub heitununa tööturult ning jätkab kuritegude toimepanemist, siiski ei saa seda riski seostada otseselt kavandatava muudatusega. Eeltoodut arvesse võttes võib muudatuse koondmõju sihtrühma jaoks hinnata HÕNTE § 46 mõistes mitteoluliseks. II sihtrühm – isikud, kellelt on jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud hüvitis õigusvastaselt tekitatud kahju eest Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati (VÕS § 1045): 1) kannatanu surma põhjustamisega; 2) kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega; 3) kannatanult vabaduse võtmisega; 4) kannatanu isikliku õiguse rikkumisega; 5) kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega; 6) isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega; 7) seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega; 8) heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Muudatusest on mõjutatud ka isikud, kes ei ole võib-olla kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud, kuid kes on siiski õigusvastaselt kahju tekitanud ja kellelt on välja mõistetud kahjuhüvitis. Näiteks võib olla tegemist juhtumitega, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud oportuniteediga või isik on rikkunud seadusest tulenevat kohustust. Paraku puuduvad täpsed andmed mõjutatud sihtrühma suuruse kohta, kuid eelnõu koostaja hinnangul on sihtrühm pigem väike. Mõju ulatus sõltub konkreetsest isikust ja nõude suurusest. III sihtrühm – kannatanud ja teised õigustatud isikud, kelle kasuks on välja mõistetud kuriteo tagajärjel tekitatud kahju hüvitis või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue VÕS 53. peatüki tähenduses (sh riik). Kuriteos kannatanute ja teiste õigustatud isikute seisukohalt on muudatus soovitud mõjuga, kuivõrd suureneb võimalus, et nende kasuks mõistetud nõue täidetakse (täielikult või vähemalt suuremas ulatuses). Eriti mõjutab see neid õigustatud isikuid, kelle nõuet täidab võlgnik kohusetundlikult, ning mõnevõrra vähem neid, kelle nõuet ei ole õnnestunud 10 aasta jooksul täita – on tõenäoline, et seda ei täidetaks ka pikema aegumistähtaja puhul. Nii kuriteo tagajärjel kannatanud kui ka õigusvastaselt tekitatud kahju kannatanud isikud ei ole saanud valida, kellega nad õigussuhtesse astuvad. Sestap võib pidada õigustatuks, et selliste nõuete aegumistähtaeg on pikem võrreldes muude täitedokumentidega. Lisaks kannatanu õiguste kaitsele mõjutab regulatsioon ka üldist avalikku taju ja hoiakut seoses kuritegevusega tekitatud kahju hüvitamisega. Seega on muudatusel ka mõningane üldpreventiivne toime. 2011. aasta jooksul alustatud täitemenetlustes oli nõude keskmiseks rahaliseks väärtuseks 3216 eurot, seejuures oli tsiviilasja võlanõuete keskmine väärtus 2701 eurot ning kriminaalmenetluse raames välja mõistetud muud rahalised nõuded12 väärtusega keskmiselt 12 Ei sisalda rahalise karistuse nõudeid ja menetluskulude nõudeid. Andmed põhinevad Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja täitestatistikal: http://www.kpkoda.ee/doc/Täitestatistika+2011+nõuete+järgi_0.pdf. 4426 eurot. Tegemist on indikatiivse infoga, mis ei ole üldistatav üksnes kavandatava regulatsiooniga hõlmatud nõuetele. Õigustatud isikute jaoks on tegemist positiivse muudatusega, millega ei kaasne ebasoovitavaid riske. Otsene rahaline mõju avaldub väiksele osale sihtrühmast ning kõige varem alles 10 aasta möödumisel regulatsiooni jõustumisest, s.o juulis 2028. Mõju on harv ning enamikul juhtudel väikse ulatusega. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Sihtrühm – kohtutäiturid Eelnõu ettevalmistamise ajal tegutses Eestis 46 kohtutäiturit (Harju tööpiirkonnas 16, Pärnu tööpiirkonnas 10, Tartu tööpiirkonnas 12 ja Viru tööpiirkonnas 8)13, kes alustasid 2016. aastal kokku 101 652 täitemenetlust. Puuduvad andmed, kui suur osa neist nõuetest seisnes kuriteoga tekitatud kahju või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamises. Kui nõue on kohtu poolt tunnustatud ja kui võlgnik seda siiski vabatahtlikult ei täida, siis harilikult pöördub võlausaldaja nõude täitmiseks kohtutäituri poole, kes alustab täitemenetlust. Täitemenetluse statistika kohaselt võeti 2015. aastal menetlusse 98 630 nõuet14, millest enamik tõenäoliselt täitemenetluse käigus rahuldatakse (või menetlus lõpetatakse muul põhjusel). Täitemenetluse registri andmetel oli 2016. aasta augusti seisuga menetluses 70 143 täitetoimikut, mille menetlemine oli kestnud üle 10 aasta15. Kohtutäituritele avaldab regulatsiooni muutmine vähese ulatusega, peamiselt töökorralduslikku mõju. Kuna nõude aegumistähtaeg pikeneb, siis kaasneb sellega kohtutäituri jaoks kohustus ka täitemenetlust jätkata. Teatud juhtudel võib tekkida vajadus aegumistähtaja väljaselgitamiseks diferentseerida nõudeid materiaalõigusliku aluse järgi. Mõju sagedus on sihtrühma jaoks harv, puudutades vaid üksikuid täitemenetlusi aastas (alates aastast 2028). Regulatsiooniga ei ole ette näha ebasoovitavaid riske. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Kui riik või kohaliku omavalitsuse üksus on võlausaldaja, siis suurenevad ka riigi võimalused, et talle tekitatud kahju hüvitatakse. Samal ajal suurenevad kohtutäiturite kohustused. Kuna nõude aegumistähtaeg pikeneb, siis kaasneb sellega kohtutäituri jaoks kohustus ka täitemenetlust jätkata. Kohtutäituritele avaldab regulatsiooni muutmine vähese ulatusega, peamiselt töökorralduslikku mõju. Eeldatavaid kulusid ja tulusid ei ole võimalik summaliselt välja tuua. Muudatus ei mõjuta riigieelarve kulusid. 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi rakendusakte ega muuta olemasolevaid. 13 Kohtutäiturite nimekiri: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo-0 (16.10.2017). 14 Täitemenetluse registri andmed 2015. aastal avatud täitetoimikute kohta, andmed ei sisalda elatisnõudeid. 15 Kuigi seadusest ei tulene otsest piirangut sellele, et ühe nõude täitmiseks alustatakse mitut täitemenetlust, siis on sellised juhtumid harvad ning nende koguhulk marginaalne. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 2018. aasta 1. juulil. Selline jõustumisaeg valiti, arvestades eelnõu menetlemise eeldatavat aega ning vajadust jätta seaduse rakendajatele ettevalmistusaeg uue regulatsiooni kohaldama hakkamiseks. Samuti on 1. juuli ja 1. jaanuar n-ö standardsed seadusemuudatuste jõustumise kuupäevad. Kuna eelnõuga muudetakse teatud nõuete aegumistähtaega, siis on sellisest standardsest jõustumisajast loodetavasti ka lihtsam tähtaegade üle arvestust pidada. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks kõigile ministeeriumitele. Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Eesti Kohtunikuabide Ühingule, Eesti Pangaliidule, Eesti Kaubandus- Tööstuskojale, Teenusmajanduse Kojale, Eesti Väike- ja Keskmise Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Ülikooli õigusakadeemiale, Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse Instituudile, Notarite Kojale, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Eesti Linnade Liidule, Eesti Maaomavalitsuste Liidule, Maksu- ja Tolliametile, Eesti Võlausaldajate Liidule, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele. Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Pealkiri: Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seadus Registreerimise kuupäev: 14.12.2017 Registreerimise number: 8-1/8795. Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn Tel. (372) 620 8100, Faks (372) 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee