Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (ohtlikud kalduvuskurjategijad, välisriigi kodanikest kurjategijad)

Ministeeriumid Meie 11.10.2017 nr 8-1/7212 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (ohtlikud kalduvuskurjategijad, välisriigi kodanikest kurjategijad) Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ja Riigikohtule, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Riigiprokuratuurile, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Tallinna Vanglale, Tartu Vanglale, Viru Vanglale, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Eesti Psühhiaatrite Seltsile ja Kriminaalhooldajate Nõukogule arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ohtlikud kalduvuskurjategijad, välisriigi kodanikest kurjategijad) eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister /*Lisaadressaadid: Riigikohus Eesti Advokatuur Õiguskantsleri Kantselei Riigiprokuratuur Harju Maakohus Tartu Maakohus Pärnu Maakohus Viru Maakohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Tallinna vangla Tartu vangla Viru Vangla Registrite ja Infosüsteemide Keskus Eesti Psühhiaatrite Selts Kriminaalhooldajate Nõukogu Lisad: 1. Eelnõu (10 lk) 2. Seletuskiri (36 lk) Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  EELNÕU 11.10.2017 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (ohtlikud kalduvuskurjategijad, välisriigi kodanikest kurjategijad) § 1. Karistusseadustiku muutmine Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 54 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kohus peab väljasaatmise kohaldamata jätmist oma otsuses põhistama.“; 2) paragrahvi 69 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Üldkasuliku töö tegemisel peab süüdlane järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule. Süüdlasele määratud üldkasuliku töö tunnid võib kuni ühe neljandiku ulatuses lugeda kaetuks uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes osalemisega.“; 3) paragrahv 692 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 70 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „või käesoleva seadustiku §-s 692 sätestatud narkomaanide sõltuvusraviga“; 5) paragrahvi 76 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „kohaldamisega“ sõnadega „või välisriigi kodanikust süüdlasena on võtnud endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks“; 6) paragrahvi 76 lõike 2 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „kohaldamisega“ sõnadega „või välisriigi kodanikust süüdlasena on võtnud endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks“; 7) paragrahvi 76 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Katseaeg määratakse ärakandmata karistusaja ulatuses, kuid mitte lühemana kui kuus kuud. Katseajaks allutatakse süüdlane käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile, kuid mitte rohkem kui kahekümne neljaks kuuks. Käitumiskontrollile ei allutata välisriigi kodanikust süüdlast, kes on võtnud endale kohustuse Eesti Vabariigi territooriumilt lahkuda.“; 8) paragrahvi 76 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui välisriigi kodanikust süüdlane, kes on võtnud endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, ei täida seda kohustust või pöördub riiki tagasi enne sissesõidukeelu kehtivusaja lõppu, pöörab kohus kandmata jäänud karistuse osa täitmisele.“; 9) paragrahvi 77 lõikes 1 asendatakse sõna „kolmkümmend“ sõnadega „kakskümmend viis“; 1 10) paragrahvi 77 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Eluaegse vangistusega karistatud isiku võib kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust varem, kui isik on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kakskümmend kaks aastat, millest viimased kaks aastat avavanglas.“; 11) paragrahvi 77 lõikes 2 asendatakse sõnad „lõikes 1“ sõnadega „lõigetes 1 ja 11“; 12) paragrahvi 77 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „aastat“ sõnadega „, millest vähemalt kolmeks aastaks allutatakse süüdlane käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile.“; 13) paragrahvi 77 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid, ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku § 75 lõikes 2 sätestatule, pikendada käitumiskontrolli aega, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaega, või pöörata karistuse täitmisele.“; 14) paragrahvi 871 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kohus kohaldab isiku suhtes, kes kannab karistust karistusseadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku esimese astme kuriteo eest, pärast vangistuse ärakandmist karistusjärgset käitumiskontrolli vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule, kui isikut on korduvalt karistatud eespool viidatud tahtliku esimese astme kuriteo eest.“; 15) paragrahvi 871 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Karistusjärgse käitumiskontrolli tähtajaks määratakse kuus kuud kuni kolm aastat. Kohus võib lühendada esialgu määratud kuuekuulisest tähtajast pikemat tähtaega.“; 16) paragrahvi 113 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Sama teo eest, kui see on toime pandud isiku poolt, keda on varem vähemalt kahel korral karistatud tahtliku esimese astme kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 114 sätestatud süüteokoosseis, – karistatakse kuue- kuni viieteistaastase või eluaegse vangistusega.“; 17) paragrahvi 113 lõikes 2 asendatakse sõna „Sama“ sõnadega „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 11 sätestatud“; 18) paragrahvi 141 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise“; 19) paragrahvi 141 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses: 2 „(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud isik, keda on varem karistatud: 1) käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 sätestatud kuriteo eest; 2) käesoleva seadustiku § 1411 lõike 2 punktis 6 sätestatud kuriteo eest või 3) vähemalt kahel korral tahtliku esimese astme kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, – karistatakse kuue- kuni viieteistaastase või eluaegse vangistusega. (22) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 ja lõikes 21 sätestatud kuriteo korral ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata.“; 20) paragrahvi 141 lõike 3 tekstis asendatakse sõna „Sama“ sõnadega „Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 või 21 sätestatud“; 21) seadustikku täiendatakse §-ga 1411 järgmises sõnastuses: „§ 1411. Tahtevastane sugulise iseloomuga tegu (1) Inimese tahte vastaselt tema suhtes sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest, kui selleks on kasutatud vägivalda või on ära kasutatud isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega. (2) Sama teo eest: 1) kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes; 2) kui see on toime pandud grupi poolt; 3) kui sellega on tekitatud kannatanule raske tervisekahjustus; 4) kui sellega on põhjustatud kannatanu surm; 5) kui sellega on kannatanu viidud enesetapuni või selle katseni või 6) kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud kuriteo, – karistatakse kolme- kuni viieteistaastase vangistusega. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud isik, keda on varem karistatud: 1) käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 sätestatud teo või käesoleva seadustiku § 141 lõike 2 punktis 6 sätestatud kuriteo eest või 2) vähemalt kahel korral tahtliku esimese astme kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, – karistatakse kolme- kuni viieteistaastase või eluaegse vangistusega. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 ja lõikes 3 sätestatud kuriteo korral ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2 või 3 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega. (6) Kohus võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatud kuriteo eest kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 832 sätestatule.“. § 2. Kriminaalhooldusseaduse muutmine Kriminaalhooldusseaduse § 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses: 3 „8) isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud ning kellele on prokurör või kohus määranud alkoholi tarvitamise keelu ja kohustuse alluda karistusseadustiku § 751 lõikes 1 sätestatud alkoholi tarvitamise keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele.“. § 3. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 154 lõike 2 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „8) andmed ravi kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohta;“; 2) paragrahvi 202 lõiget 2 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: „6) mitte tarvitama alkoholi ja alluma karistusseadustiku § 751 lõikes 1 sätestatud alkoholi tarvitamise keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele.“; 3) paragrahvi 202 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „1–3“ sõnadega „ja 6“; 4) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: „6) teise astme kuriteo, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse, on toime pannud välisriigi kodanik, kes on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks.“; 5) paragrahvi 204 täiendatakse lõigetega 4–9 järgmises sõnastuses: „(4) Kriminaalmenetluse võib lõpetada käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 alusel, kui: 1) välisriigi kodanikul on Eesti Vabariigist lahkumisel kehtiv reisidokument; 2) Politsei- ja Piirivalveamet on andnud hinnangu välisriigi kodaniku kodakondsusjärgsesse riiki tagasipöördumise võimalikkuse kohta; 3) on tehtud välisriigi kodaniku taotlusel elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus, mis on seotud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumisega; 4) välisriigi kodanik on andnud kirjaliku nõusoleku Eesti Vabariigist lahkumise kohustuse võtmiseks koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks. (5) Kriminaalmenetluse lõpetamisel käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 alusel võetakse arvesse, kas kahtlustatav või süüdistatav on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või tasunud muud avalik-õiguslikud nõuded või nõustub nende tasumisega. (6) Prokuratuur taotleb käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 nimetatud hinnangut Politsei- ja Piirivalveametilt, kes edastab selle prokuratuurile 30 päeva jooksul taotluse saamise päevast arvates. (7) Prokuratuur teavitab Politsei- ja Piirivalveametit kriminaalmenetluse lõpetamisest käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 alusel kolme päeva jooksul alates kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemisest. (8) Kui välisriigi kodaniku suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 alusel, pööratakse tema lahkumiskohustus täitmisele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-s 202 sätestatud korras. 4 (9) Kui välisriigi kodanik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 alusel, ei täida Eesti Vabariigist lahkumise kohustust või pöördub riiki tagasi enne sissesõidukeelu kehtivusaja lõppu, uuendab prokuratuur kriminaalmenetluse oma määrusega.“; 6) paragrahvi 206 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse käesoleva seadustiku § 204 lõike 1 punkti 6 alusel, märgitakse kriminaalmenetluse lõpetamise määruses lisaks: 1) välisriigi kodanikule kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaeg; 2) andmed välisriigi kodaniku kinnituse kohta, millega ta loobub õigusest taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist või kehtetuks tunnistamist; 3) andmed elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kohta, mis on seotud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumisega; 4) Politsei- ja Piirivalveameti hinnangus määratud asukoht, kuhu välisriigi kodanik on Eesti Vabariigist lahkumise tähtpäevaks kohustatud ilmuma juhul, kui teda ei ole kriminaalmenetluse ajaks võetud vahi alla või kinni peetud.“; 7) paragrahvi 213 lõiget 4 täiendatakse pärast sõnu „Alaealise kahtlustatava“ sõnadega „või seksuaalkuriteo toimepanemises kahtlustatava“; 8) paragrahv 2211 tunnistatakse kehtetuks; 9) paragrahvi 244 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses: „(11) Kahtlustatava või süüdistatavaga, kes on välisriigi kodanik, peab prokuratuur läbirääkimisi tema lahkumiseks Eesti Vabariigist koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks. (12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud lahkumiskohustuse võtmise eelduseks on käesoleva seadustiku § 204 lõike 4 punktides 1–4 sätestatud nõuete täitmine.“; 10) paragrahvi 245 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kui kokkulepe sõlmitakse välisriigi kodanikuga, kes võtab kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist, märgitakse kokkuleppes lisaks: 1) välisriigi kodanikule kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaeg; 2) andmed välisriigi kodaniku kinnituse kohta, millega ta loobub õigusest taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist või kehtetuks tunnustamist; 3) andmed elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kohta, mis on seotud kohtuotsuse jõustumisega; 4) Politsei- ja Piirivalveameti hinnangus määratud asukoht, kuhu välisriigi kodanik on kohustatud kohtuotsuse jõustumisel ilmuma Eesti Vabariigist lahkumiseks, kui teda ei ole kriminaalmenetluse ajaks võetud vahi alla või kinni peetud; 5) kuriteoga tekitatud kahju suurus ning hüvitamine ja täitmata avalik-õiguslike nõuete tasumine.“; 11) paragrahvi 248 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „määraga“ sõnadega „või kokkuleppega võetud välisriigi kodaniku kohustusega lahkuda Eesti Vabariigist koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks“; 5 12) paragrahvi 251 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 13) paragrahvi 264 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „alaealise süüdistatava“ sõnadega „või seksuaalkuriteo toimepanemises süüdistatava“; 14) paragrahvi 416 täiendatakse lõigetega 11–15 järgmises sõnastuses: „(11) Täitmiskohtunik võib oma määrusega loobuda teise astme kuriteo eest mõistetud tähtajalise vangistuse või karistusseadustiku §-de 70 ja 71 kohaselt mõistetud asendusvangistuse täitmisele pööramisest või täideviimisest, kui välisriigi kodanikust süüdimõistetu on võtnud endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks. (12) Vangistuse täitmisele pööramisest loobumise eelduseks on käesoleva seadustiku § 204 lõikes 4 sätestatud nõuete täitmine. (13) Vangistuse täitmisele pööramisest loobumisel võetakse arvesse, kas süüdimõistetu on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või tasunud muud avalik-õiguslikud nõuded. (14) Täitmiskohtunik taotleb käesoleva seadustiku § 204 lõike 4 punktis 2 nimetatud hinnangut Politsei- ja Piirivalveametilt, kes edastab selle täitmiskohtunikule 30 päeva jooksul taotluse saamise päevast arvates. (15) Kui vangistuse täitmisele pööramisest loobutakse käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel, märgitakse kohtumääruses lisaks: 1) välisriigi kodanikule kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaeg; 2) Politsei- ja Piirivalveameti hinnangus määratud asukoht, kuhu ja millal välisriigi kodanik on kohustatud ilmuma lahkumiskohustuse täitmiseks juhul, kui teda ei ole võetud vahi alla või kinni peetud; 3) andmed välisriigi kodaniku kinnituse kohta, millega ta loobub õigusest taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist või kehtetuks tunnustamist; 4) andmed elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kohta, mis on seotud kohtumääruse jõustumisega.“; 15) paragrahv 4192 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 4192. Ravi täitmisele pööramine ja täitmine (1) Kui isikule on pandud karistusseadustiku § 75 lõike 2 punktis 5 sätestatud kohustus alluda ettenähtud ravile, saadetakse kohtuotsus või -määrus täitmiseks süüdimõistetu elukoha järgsele kriminaalhooldusosakonnale, kes valmistab ette ravi kohaldamise ja suunab süüdimõistetu vastava tervishoiuteenuse osutaja juurde. (2) Kriminaalhooldajal on õigus tutvuda ravikohustuse täitmise kontrollimiseks ravi kestuse, liigi ja täitmisega ning diagnoosi puudutava teabega. (3) Ravi ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (4) Narkomaanide sõltuvusravi ja seksuaalkurjategijate kompleksravi osutab psühhiaatrilise abi seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud tervishoiuteenuse osutaja.“; 16) paragrahvi 426 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „lühema“ sõnadega „või lõikes 41 sätestatud kahe aasta pikkusest tähtajast lühema“; 17) paragrahvi 426 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: 6 „(21) Kui täitmiskohtunik keeldub süüdimõistetu tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamisest ega määra käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud lühemat tähtaega ning süüdimõistetu hilisemat tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimust ei ole võimalik uuesti arutada tulenevalt karistusseadustiku § 76 lõikest 3, kohaldab kohus karistusseadustiku § 871 lõikes 21 sätestatud karistusjärgset käitumiskontrolli.“; 18) paragrahvi 426 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Kui välisriigi kodanik on võtnud endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda ja ta vabastatakse tingimisi enne tähtaega vangistusest, märgib täitmiskohtunik määruses: 1) välisriigi kodanikule kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja; 2) andmed välisriigi kodaniku kinnituse kohta, millega ta loobub õigusest taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist või kehtetuks tunnustamist; 3) andmed elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kohta, mis on seotud kohtumääruse jõustumisega.“; 19) paragrahvi 427 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „§ 76 lõike 7“ sõnadega „, § 77 lõike 31“; 20) paragrahvi 427 lõikes 2 asendatakse sõnad „§ 77 lõike 4“ sõnadega „§ 77 lõike 31 või 4“; 21) seadustikku täiendatakse §-ga 4272 järgmises sõnastuses: „§ 4272. Eesti Vabariigist lahkumise kohustuse täitmine ja täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine (1) Kohtulahendist, millega välisriigi kodanikust süüdimõistetu on võtnud endale kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks, teavitab kohus Politsei- ja Piirivalveametit kolme päeva jooksul alates kohtumääruse või -otsuse tegemisest. (2) Kui välisriigi kodanikust süüdimõistetu on võtnud endale kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks, pööratakse tema lahkumiskohustus täitmisele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-s 202 sätestatud korras. (3) Kui välisriigi kodanik, kes on endale võtnud kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks, paneb enne lahkumiskohustuse täitmist toime uue kuriteo, ei pöörata tema Eesti Vabariigist lahkumise kohustust täitmisele. (4) Kui süüdimõistetu ei täida Eesti Vabariigist lahkumise kohustust või pöördub riiki tagasi enne sissesõidukeelu kehtivusaja lõppu, pöörab kohus mõistetud karistuse täielikult või kandmata jäänud karistuse osa täitmisele.“; 22) paragrahv 4281 tunnistatakse kehtetuks; 23) paragrahvi 431 lõikes 1 asendatakse arv „4281“ arvuga „428“. § 4. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lõike 2 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks. § 5. Vangistusseaduse muutmine 7 Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 20 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava võib avavanglasse paigutada, kui ta on karistusajast ära kandnud vähemalt 20 aastat.“; 2) seadust täiendatakse §-ga 741 järgmises sõnastuses: „§ 741. Välisriigi kodaniku vabastamine Eesti Vabariigist lahkumiseks (1) Kui vanglast vabastatakse välisriigi kodanik, kes on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, teavitab vangla hiljemalt 15 päeva enne vanglast vabastamist Politsei- ja Piirivalveametit vajadusest korraldada välisriigi kodaniku Eesti Vabariigist lahkumine. (2) Välisriigi kodaniku poolt võetud Eesti Vabariigist lahkumise kohustuse täitmisele pööramiseks edastab vangla Politsei- ja Piirivalveametile välisriigi kodaniku kehtiva reisidokumendi.“; 3) paragrahvi 76 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses: „(11) Kui välisriigi kodanik soovib võtta kohustuse Eesti Vabariigist lahkumiseks karistusseadustiku § 76 lõike 1 punkti 1 või lõike 2 punkti 1 alusel ja tal on kehtiv reisidokument, taotleb vangla kuus kuud enne välisriigi kodanikust kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist Politsei- ja Piirivalveametilt hinnangut välisriigi kodaniku kodakondsusjärgsesse riiki tagasipöördumise võimalikkuse kohta. Politsei- ja Piirivalveamet annab hinnangu 30 päeva jooksul vangla taotluse saamise päevast arvates. (12) Kui välisriigi kodanikust kinnipeetav soovib võtta kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist, edastab vangla kohtule lisaks: 1) välisriigi kodanikust kinnipeetava kehtiva reisidokumendi; 2) Politsei- ja Piirivalveameti hinnangu välisriigi kodanikust kinnipeetava kodakondsusjärgsesse riiki tagasipöördumise võimalikkuse kohta; 3) välisriigi kodanikust kinnipeetava taotlusel elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse, mis on seotud kohtumääruse jõustumisega; 4) välisriigi kodanikust kinnipeetava kirjaliku nõusoleku Eesti Vabariigist lahkumise kohustuse võtmiseks koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks. (13) Vangla teavitab Politsei- ja Piirivalveametit käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 12 nimetatud materjalide edastamisel kohtusse vajadusest korraldada välisriigi kodaniku Eesti Vabariigist lahkumine tema ennetähtaegsel vanglast vabastamisel.“; 4) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel karistusseadustiku § 77 lõike 1 või 11 alusel edastab vanglateenistus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud materjalid uuesti kohtule kahe aasta möödumisel tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise määruse jõustumisest, kui kohus ei ole sätestanud oma määruses materjalide uuesti esitamiseks lühemat tähtaega.“; 5) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Kui kohus on karistusseadustiku § 77 lõike 31 alusel pööranud eluaegse vangistuse 8 täitmisele, edastab vanglateenistus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud materjalid uuesti kohtule pärast kahe aasta möödumist täitmisele pööratud karistuse kandmisele asumisest süüdimõistetu poolt. Kohus võib oma määrusega sätestada karistuse täitmisele pööramisel materjalide uuesti esitamiseks kahest aastast lühema tähtaja.“; 6) paragrahvi 762 lõikes 2 asendatakse sõnad „lõikes 2“ sõnadega „lõikes 2 või 21“. § 6. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 14 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(21) Välisriigi kodanik, kes on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda või kellele kohus on lisakaristusena mõistnud väljasaatmise, saadetakse riigist välja ilma lahkumisettekirjutust tegemata.“; 2) seadust täiendatakse §-ga 152 järgmises sõnastuses: „§ 152. Politsei- ja Piirivalveameti poolt hinnangu andmine välisriigi kodaniku lahkumise võimalikkuse kohta (1) Politsei- ja Piirivalveamet annab prokuratuuri või vangla taotlusel hinnangu Eesti Vabariigist lahkuda sooviva välisriigi kodaniku kodakondsusjärgsesse riiki tagasipöördumise võimalikkuse kohta. (2) Hinnangu andmisel võetakse arvesse välisriigi kodaniku kehtiva reisidokumendi olemasolu, isiku taotlusel elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse olemasolu, isiku kodakondsusjärgsesse riiki tagasipöördumise võimalikkust ja muid olulisi asjaolusid. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud Politsei- ja Piirivalveameti hinnangus esitatavate andmete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 3) seadust täiendatakse §-ga 202 järgmises sõnastuses: „§ 202. Eesti Vabariigist lahkumise kohustuse võtnud välisriigi kodaniku kodakondsusriiki tagasipöördumise korraldamine (1) Selle välisriigi kodaniku tagasipöördumise oma kodakondsusjärgsesse riiki, kes on võtnud endale kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist, korraldab Politsei- ja Piirivalveamet. (2) Eesti Vabariigist lahkumise kohustus viiakse täide välisriigi kodaniku kinnipidamise ja väljasaatmise teel 48 tunni jooksul prokuratuuri määruse või kohtuotsuse või -määruse jõustumisest. (3) Eesti Vabariigist lahkumise kohustuse võtnud välisriigi kodanik, keda ei ole vahistatud või kinni peetud, peab Eesti Vabariigist lahkumise kohustuse täideviimiseks ilmuma viivitamata prokuratuuri määruse või kohtuotsuse või -määruse jõustumisel Politsei- ja Piirivalveameti määratud asukohta. (4) Politsei- ja Piirivalveamet teavitab viivituseta täitmiskohtunikku või prokuratuuri, kui välisriigi kodanik ei täida Eesti Vabariigist lahkumise kohustust, paneb enne lahkumiskohustuse täitmist toime uue kuriteo või pöördub tagasi enne sissesõidukeelu kehtivusaja lõppu. 9 (5) Välisriigi kodanik ei täida Eesti Vabariigist lahkumise kohustust eelkõige juhul, kui tal puudub Eesti Vabariigist lahkumise kohustuse täideviimisel kehtiv reisidokument või ta takistab muul viisil lahkumiskohustuse täideviimist.“. § 7. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2018. aasta 1. aprillil. Eiki Nestor Riigikogu esimees Tallinn, 2017 Algatab Vabariigi Valitsus „ „ 2017 nr 10  Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ohtlikud kalduvuskurjategijad, välisriigi kodanikest kurjategijad) eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Seaduseelnõuga tõhustatakse meetmeid ohtlike kalduvuskurjategijate ning välisriigi kodanikest kurjategijate poolt toime pandud kuritegudele reageerimiseks. Lisaks peamistele eesmärkidele muudetakse eluaegse vangistuse täitmise korda, lahendatakse karistusseadustiku § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseaduspärasuse küsimus, tehakse muudatusi uimasti- ja alkoholisõltlaste ning seksuaalkurjategijate kompleksravi regulatsioonis, tõhustatakse võimalusi tegeleda alkoholi tarvitamisest tuleneva retsidiivsusohuga ning muudetakse üldkasuliku töö täitmise regulatsiooni senisest paindlikumaks. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõunikud (620 8111; [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse karistusseadustikku redaktsioonis RT I, 07.07.2017, 5; kriminaalhooldusseadust redaktsioonis RT I, 07.07.2017, 6; kriminaalmenetluse seadustikku redaktsioonis RT I, 07.07.2017, 7; tervishoiuteenuste korraldamise seadust redaktsioonis RT I, 03.03.2017, 26; vangistusseadust redaktsioonis RT I, 07.07.2017, 10 ja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust redaktsioonis RT I, 03.01.2017, 16. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus (PS § 104 p 14), sest muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku. 2. Seaduse eesmärk 2.1. Ohtlike kalduvuskurjategijate kohtlemise poliitika 15.06.2009 võeti vastu karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seadus,1 millega täiendati karistusseadustikku võimalusega kohaldada teatud süüdimõistetute suhtes karistusjärgset kinnipidamist või karistusjärgset käitumiskontrolli. Muudatuste peamiseks eesmärgiks oli vähendada korduvkuritegevust, suurendades nii ühiskonna turvalisust.2 Muudatused jõustusid 24.07.2009. Riigikohtu üldkogu 21.06.2011 otsusega nr 3-4-1-16-10 tunnistati karistusjärgset kinnipidamist lubav KarS § 872 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Kuigi regulatsiooni peeti mittevastavaks ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletusnõudele, leiti 1 RT I 2009, 39, 261. 2 Riigikogu XI koosseisu seaduseelnõu 382 SE seletuskiri, lk 1. Arvutivõrgus https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6193849e-c963-5431-c995- 9b33ba340f99/Karistusseadustiku,%20kriminaalmenetluse%20seadustiku%20ja%20vangistusseaduse%20muutmise%20 seadus. 1 otsuses, et karistusjärgne kinnipidamine ei ole kooskõlas ka PS § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise alustega.3 Viidatud otsusest saati ei ole ohtlike kalduvuskurjategijate poolt toime pandud kuritegudele tõhusamaks reageerimiseks suuremaid ega sisulisi karistusõiguslikke muudatusi tehtud. Sellele vaatamata on jätkuvalt aktuaalseteks eesmärkideks korduvkuritegevuse vähendamine ja seeläbi ühiskonna turvalisuse suurendamine.4 Karistusõiguse ülesandest ohtlikest kurjategijatest tuleneva ohu tõrjumisel, samuti konkreetset teosüüd ületava karistuse kohaldamise võimalikkusest, on korduvalt arutletud ka eestikeelses õiguskirjanduses.5 Korduvkuritegevuse vähendamise ning ühiskonna kaitsmise eesmärkidest lähtuvalt esitles Justiitsministeerium 12.10.2016 poliitikat ohtlike kalduvuskurjategijate kohtlemiseks.6 Poliitika tutvustamisele eelnes Justiitsministeeriumi analüüs.7 Ohtlike kalduvuskurjategijate kohtlemise poliitikaga seonduvalt tehakse eelnõuga järgmised muudatused: 1) Luuakse võimalus kohaldada eluaegset vangistust varasema retsidiivse minevikuga isikutele, kes on toime pannud tapmise või seksuaalkuriteo. 2) Välistatakse korduvalt seksuaalkuritegusid toime pannud isikute karistuse täielikult tingimisi kohaldamata jätmine. 3) Sätestatakse kohustuslik karistusjärgse käitumiskontroll ohtlikele kalduvuskurjategijatele, keda ei vabastata vangistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt. 2.2. Välismaalastest kuritegude toimepanijad Välisriigi kodanikest kurjategijate suur arv kahjustab ühiskonna turvalisust. Väljasaatmise kohaldamata jätmise või vabatahtlikult riigist lahkumata jätmise korral esineb arvestatav risk, et välismaalasest kurjategijad võivad vangistusest vabanemisel panna toime uusi kuritegusid. Riik peab tagama, et välisriigi kodanikud ei saaks Eestis ohtlikke kuritegusid toime panna. Selleks tuleb pöörata senisest enam tähelepanu välismaalasest kurjategija lisakaristusena väljasaatmisele kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Lisaks olemasolevale regulatsioonile tuleb leida täiendavad võimalused tagasipöördumismenetluse efektiivsemaks muutmiseks ning üheks võimaluseks on 3 Vt ka EIKo 17.12.2009, nr 19359/04, M. vs Saksamaa. 4 Vt ka Riigikogu 09.06.2010 otsuse (757 OE I) „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“ heakskiitmine LISA „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“ p 3. Arvutivõrgus https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/kriminaalpoliitika_arengusuunad_aastani_2018.pdf. 5 Vt nt: R. Kiris. A. Parmas. Karistusjärgne kinnipidamine põhiseaduse vastane, mis saab edasi? – Riigikogu Toimetised, nr 24, 2011; L. Ipsberg. Karistusjärgse kinnipidamise perspektiiv Eesti õiguskorras. – Juridica VI/2014, lk 454-463; R. Maruste. Veel kord karistusjärgsest kinnipidamisest, seekord Strasbourgi kohtu silmade läbi. – Juridica II/2010 , lk 126-129: S. Lind. Kas karistusjärgne kinnipidamine on õigusriigis lubamatu? – Juridica IV/2010, lk 296-303; M. Paddar. Karistusjärgse kinnipidamise rakendamine. – Juridica VI/2010, lk 411-417. J. Saar. Karistusjärgne kinnipidamine ja Eesti kriminaalpoliitika. – Juridica II/2009, lk 114-123. J. Sootak. Sanktsiooniõigus. Juura: Tallinn 2007, lk 179-188. J. Sootak. Mida teha, kui isiku ohtlikkus on süüst suurem? Saksamaa kogemus mittekaristuslike mõjutusvahendite osas. – Juridica VIII/2006, lk 519-529. 6 Arvutivõrgus www.kriminaalpoliitika.ee/ohtlikekalduvuskurjategijatepoliitikapaber 7 B. Tammiste. J. Salla. K. Tüllinen. K-C. Kruusmaa. Ohtlike kalduvuskurjategijate sihtgrupi, meetmete ja kohtlemise analüüs. Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika analüüs nr 9/2016. Arvutivõrgus http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/ohtlikud_kalduvuskurjategijad_2016- 1_0.pdf. 2 soodustada välisriigi kodaniku vabatahtlikku tagasipöördumist. Nimetatud probleemile ning võimalikele lahendustele juhtis tähelepanu 05.03.2012 algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu8, mis langes menetlusest välja seoses koosseisu lõppemisega. Seega on tegemist probleemiga, millele on varasemalt tähelepanu juhitud. Eestisse saabuvate välisriigi kodanike arvu suurenemisel muutub üha aktuaalsemaks vajadus muuta tagasipöördumismenetlus efektiivsemaks. 25.11.2016 seisuga oli Eesti vanglates kokku 2660 kinnipeetavat ja vahistatud isikut, kellest 1665 isikut on Eesti kodakondsusega, 803 isikut on määratlemata kodakondsusega või ilma kodakondsuseta ning 192 isikut on välisriigi kodakondsusega. Kinnipeetavatest ning vahistatud isikutest on kõige rohkem Venemaa Föderatsiooni kodakondsusega isikuid (151), 14 Läti Vabariigi, 13 Leedu Vabariigi, 4 Ukraina, 3 Serbia, 2 Valgevene kodakondsusega isikut ning üks Hispaania, Ažerbaidžaani, Nigeeria, Kreeka ning Tuneesia kodakondsusega isik. 31.12.2015 seisuga oli karistusliku järelevalve all (kinnipeetavad või kriminaalhooldusel olevad süüdimõistetud) 601 välisriigi kodanikku. Kuigi tahtliku kuriteo toime pannud ning vangistusega karistatud välisriigi kodanikule on võimalik mõista KarS § 54 alusel lisakaristusena Eestist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks, on seda 2011-2013. aastal kohaldatud 110 korral ning 2014-2015. aastal üksnes 81 korral. Võrreldes välisriigi kodakondsusega karistusliku järelevalve all olevate isikute arvuga, kohaldatakse KarS §-s 54 sätestatud lisakaristust vähe.9 Lisaks lisakaristusele annavad KrMS § 416 ja § 426 täitmiskohtunikule võimaluse loobuda tähtajalise vangistuse või KarS §-de 70 ja 71 kohaselt mõistetud asendusvangistuse täitmisele pööramisest või vabastada süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist ilma käitumiskontrolli kohaldamata, kui ta antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. Nimetatud sätte kohaldamispraktika on aga olematu, mis võib olla osaliselt põhjendatud asjaoluga, et säte ei reguleeri vangistuse täitmisele pööramise loobumise otsustamise menetluslikku korda. Hoolimata eelnimetatuid võimalustest võib praktikas välismaalase Eestist väljasaatmine osutuda siiski keeruliseks. KarS § 54 ja KrMS § 416 puhul on isiku suhtes tehtud väljasaatmisotsus tema tahtest sõltumata. Praktikas sõltub aga välismaalase Eestist lahkumise edukus suuresti välismaalase koostöötahtest – soovist taotleda endale kiiresti reisidokument ja mitte põhjustada tõrkeid lahkumiskohustuse täitmise käigus.10 Tagasipöördumismenetluse puhul tuleb ka arvestada asjaoluga, et välismaalase väljasaatmise eesmärgil kinnipidamiseks on ette nähtud maksimaalne tähtaeg, samuti sõltub tagasipöördumismenetlus paljuski tõhusast koostööst kolmandate riikidega. Võib tekkida olukord, kus isikule on küll mõistetud KarS § 54 alusel lisakaristusena riigist väljasaatmine, kuid lisakaristuse osas ei ole võimalik 8 Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 191 SE. Arvutivõrgus http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5ebf5c64-580e-4376-a7bc- 7b539b8c3ad1/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise% 20seadus/. 9 Justiitsministeeriumis valminud kaks ülevaadet riigist väljasaatmise kui lisakaristuse kohaldamise kohta. K. Tüllinen. Riigist väljasaatmise kui lisakaristuse kohaldamise ülevaade aastatel 2014-2015. Kättesaadav arvutivõrgus (28.11.2016): http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/riigist_valjasaatmise_kui_lisakaristuse_ko haldamine_2014-2015.pdf J. Salla. Riigist väljasaatmise kui lisakaristamise kohaldamise ülevaade aastatel 2011-2013. Kättesaadav arvutivõrgus (28.11.2016): http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/news-related- files/riigist_valjasaatmise_kui_lisakaristuse_kohaldamine.pdf Aastatel 2014-2015 - 81 korda Aastatel 2011-2013 – 110 korda 31.12.2015 seisuga oli karistusliku järelevalve all 601 välisriigi kodanikku. 10 Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 191 SE. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 2-3. Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5ebf5c64- 580e-4376-a7bc- 7b539b8c3ad1/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise% 20seadus/ 3 kohtuotsust täitmisele pöörata, kuna näiteks vastuvõttev riik ei soovi koostööd teha. Nimetatud probleeme oleks võimalik vältida, kui motiveerida kurjategijat vabatahtlikult tagasi pöörduma. Kirjeldatud probleemide lahendamiseks ja eesmärkide saavutamiseks esitles Justiitsministeerium 12.10.2016 poliitikat välisriikide kodanikest kurjategijate kohtlemiseks. Välisriikide kodanikest kurjategijate kohtlemise poliitikast tulenevalt kavandatakse eelnõus järgmisi muudatusi: 4) Kohtule asetatakse kohustus põhjendada lisakaristusena riigist välja saatmise kohaldamata jätmist, kui välisriigi kodanik mõistetakse süüdi tahtlikult toimepandud kuriteos ja teda karistatakse vangistusega 5) Kuriteo toimepanemises kahtlustatava välisriigi kodanikuga võimaldatakse sõlmida kokkulepe tema riigist lahkumiseks, kui menetlus lõpetatakse otstarbekuse kaalutlusel 6) Kuriteo toimepanemises kahtlustatava välisriigi kodanikuga võimaldatakse sõlmida kokkulepe riigist lahkumiseks 7) Sätestatakse võimalus loobuda asendusvangistuse täitmisele pööramisest või täideviimisest, kui välisriigi kodanikuga sõlmitakse kokkulepe riigist lahkumiseks 8) Sätestatakse võimalus vabastada kuriteo toimepannud välisriigi kodanik tingimisi ennetähtaegselt vangistusest, kui ta nõustub vabatahtlikult riigist lahkuma Vastavad eelnõuga kavandatavad muudatused ja nende põhjendused põhinevad suures ulatuses eespool viidatud seaduseelnõul, mis langes menetlusest välja seoses koosseisu lõppemisega.11 2.3. Eluaegse vangistuse täitmise kord Ohtlike kalduvuskurjategijatega seonduvalt vajab korrastamist ka eluaegse vangistuse täitmise regulatsioon. Eluaegsest vangistusest on võimalik ennetähtaegselt vabaneda alles 30 aastase vangistuse kandmise järel (tähtajalise vangistuse ülemmäär on 20 aastat). Nimetatud tähtaeg on Euroopa Nõukogu liikmesriikide hulgas üks kõige pikematest. Lisaks sellele ei näe kehtiv õigus ette võimalust allutada eluaegsest vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud isikut käitumiskontrollile. 35 30 25 20 15 10 5 0 Rootsi Türgi Armeenia Eesti Läti Albaania Austria Soome Sloveenia Itaalia Slovakkia Küpros Gruusia Iirimaa Moldova Venemaa Aserbaidžaan Belgia Tšehhi Taani Liechtenstein Poola Saksamaa Luksemburg Bulgaaria Kreeka Ungari Monaco Rumeenia Šveits Makedoonia Prantsusmaa 11 Sama. 4 Joonis 1. Graafiline ülevaade Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis Vinter vs Ühendkuningriik toodud Euroopa Nõukogu riikide eluaegsest vangistusest ennetähtaegse vabanemise võimaluse tähtaegadest.12 Kõrge eluaegsest vangistusest ennetähtaegse vabanemise võimaluse miinimumtähtaeg ei motiveeri kinnipeetavaid õiguskuulekalt käituma, sest vabanemisperspektiiv on kauge. Samuti võib see pärssida ennetähtaegselt vabanenu eeldusi ühiskonnaeluga kohanemiseks.13 Tuleb samuti tõdeda, et käesoleval ajal ei saa enam täies mahus asjakohaseks pidada ka neid kaalutlusi, millele tuginedes ligi 20 aastat tagasi karistusseadustiku üldosa eelnõu koostamisel tugineti. Kuigi karistusseadustiku üldosa eelnõu koostamisel mööndi, et teiste riikide kriminaalseadused lubavad eluaegseid kinnipeetavaid ennetähtaegselt vabastada pärast viieteistkümneaastase vangistuse ärakandmist, on eelnõus Eesti kuritegevuse kõrget taset arvestades sätestatud ennetähtaegse vabastamise võimalus pärast kolmekümne vangistusaasta ärakandmist.14 Lisaks eelnevale asuti õiguskantsleri 24.07.2015 märgukirjas seisukohale, et vangistusseadus (VangS) ja kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 lõikega 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3 vastuolus osas, milles ei nähta ette mehhanismi eluaegset vangistust kandva kinnipeetava karistusest tingimisi vabastamise otsustamiseks pärast kinnipeetava vabastamata jätmist 30 aasta möödumisel vangistuse algusest. Samuti soovitati langetada eluaegsest vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimaluse miinimumtähtaega vähemalt 25 aastani.15 Eluaegsest vangistusest ennetähtaegne vabastamine peab olema ühiskonnale turvaline. Karistusseadustiku üldosa eelnõu koostamisel leiti, et eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole käitumiskontrolli võimaluse sätestamine vajalik, sest uue süüteo toimepanemine saab nii või teisiti kaasa tuua üksnes eluaegsesse vangistusse tagasimõistmise.16 Kõnesoleva eelnõuga sätestatakse siiski kohtu kohustus allutada tingimisi ennetähtaegselt vabastatav eluaegset vangistust kandev isik käitumiskontrollile, et tagada tema ohutu taasliitumine ühiskonnaga. Eelnõuga tehakse eluaegse vangistuse täitmise regulatsioonis järgmised muudatused: 9) Luuakse võimalus vabastada eluaegset vangistust kandev kinnipeetav tingimisi ennetähtaegselt, kui ta on vangistusest ära kandnud vähemalt 25 aastat (kehtivas õiguses 30 aastat) 12 EIKo 09.07.2013, nr 66069/09, 130/10 ja 3896/10. Vinter jt vs Ühendkuningriik. Eluaegset vangistust ei ole järgmistes riikides: Andorra, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Montenegro, Norra, Portugal, San Marino, Serbia, Hispaania. Järgmistes riikides ei ole eluaegsest vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks regulatsioone (võimalik siiski armuandmine): Island, Leedu, Malta, Holland, Ukraina Graafikus esinevad erandid: Belgias võib enneaegse vabanemise võimaluse tähtaega teatud juhtudel pikendada kuni 19 või 23 aastani; Prantsusmaal on enneaegse vabanemise võimaluse tähtaeg teatud mõrvade puhul 30; Ungaris võib kohus tavalise 20 aasta asemel otsustada ka teisiti; Iirimaal ei ole teatud mõrvade puhul karistuse ülevaatamist 7 aasta möödumisel; Šveitsis on teatud juhtudel võimalik 15 aastat vähendada 10 aasta peale; Türgis on raskendavatel asjaoludel enneaegse vabanemise tähtaeg 30 ning 36, kui tegemist on mitme raskendavatel asjaoludel mõistetud eluaegse vangistusega. 13 Vt ka A. Ahven. Eluaegsete kinnipeetavate ennetähtaegne vabastamine. Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika analüüs 2010. Arvutivõrgus: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/eluaegsete-kinnipeetavate-ennetahtaegne-vabastamine 14 M. Ernits, P. Pikamäe, E. Samson, J. Sootak. Karistusseadustiku üldosa eelnõu. Eelnõu lähtealused ja põhjendus. Avatud Eesti Fond: Tallinn-Tartu-Kiel: 1999, lk 154. 15 Õiguskantsleri 24.07.2015 seisukoht nr 6-1/140488/1503265. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava karistusest tingimisi vabastamise kord. 16 M. Ernits, P. Pikamäe, E. Samson, J. Sootak. Karistusseadustiku üldosa eelnõu. Eelnõu lähtealused ja põhjendus. Avatud Eesti Fond: Tallinn-Tartu-Kiel: 1999, lk 154. 5  10) Võimaldatakse paigutada eluaegset vangistust kandev kinnipeetav avavanglasse, kui ta on vangistusest ära kandnud vähemalt 20 aastat (kehtivas õiguses on eluaegset vangistust kandva kinnipeetava paigutamine avavanglasse välistatud) 11) Sätestatakse võimalus vabastada eluaegset vangistust kandev kinnipeetav tingimisi ennetähtaegselt, kui ta on vangistusest ära kandnud vähemalt 22 aastat, millest vähemalt 2 viimast aastat on viibitud avavanglas. 12) Eluaegsest vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud isikule asetatakse kohustus alluda käitumiskontrollile, et tagada tema turvaline taasühiskonnastamine 13) Reguleeritakse ennetähtaegse vabastamise taotluse uue läbi vaatamise kord juhuks, kui kohus on jätnud eluaegset vangistust kandva kinnipeetava ennetähtaegselt vabastamata 2.4. KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseaduspärasus Eelnõuga on vajalik lahendada küsimus KarS § 141 lg 2 (vägistamine) põhiseadusvastasusest. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. aasta otsusega nr 3-4-1-13-15 tunnistati karistusseadustiku § 141 lg 2 sanktsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see näeb noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette vangistuse 6 aastat. Alates Riigikohtu otsusest tuleb sellise teo toimepanemise eest karistuse mõistmisel lähtuda karistusseadustiku üldosas sätestatu karistusliigi alammäärast (kolmekümnepäevane vangistus), mis on teo võimalikku raskust arvestades selgelt ebaproportsionaalne ning vajab tõstmist. Kõnesolevast otsusest tulenevalt esineb vajadus KrMS §-s 142 sätestatud kuriteokoosseisu või sanktsioonimäära muutmiseks. Eelnõuga tehakse järgmised muudatused: 14) KarS § 141 lg-s 1 sätestatud sugulise iseloomuga teoga seonduv sätestatakse eraldi süüteokoosseisus KarS §-s 1411 (tahtevastane sugulise iseloomuga tegu). KarS § 141 lg 1 koosseisuteoks jääb üksnes vägistamine. 15) KarS § 1411 lg-s 2 sätestatud kvalifitseeritud koosseisu korral avardatakse karistusraame, et tagada võimalus kohaldada konkreetsele teole vastavat karistust. Karistuse ülemmäär (15 aastat) jäetakse muutmata. 2.5. Uimasti- ja alkoholisõltlaste ning seksuaalkurjategijate kompleksravi vajavate isikutega seonduvad muudatused Kehtiva KarS §-i 692 rakendamisel on ilmnenud erinevaid probleeme, mille tulemusel jääb süüdimõistetutel, kes vajaksid narkomaanide sõltuvusravi või seksuaalkurjategijate kompleksravi, see saamata. KarS § 692 senises regulatsioonis on mitmeid kitsaskohti, mis vajavad muutmist:  Asendatava vangistuse määrad on väga kitsad (6 kuud kuni 2 aastat), mille tõttu ei ole seda siiani väga palju kasutatud. Kahe aasta pikkune vangistuse tähtaeg on oluliseks piiranguks näiteks seksuaalkurjategijate kompleksravi puhul, kuna karistuspraktika kohaselt mõistetakse selline vangistus kergemaid seksuaalkuritegusid toime pannud isikutele, kes kompleksravi sisu arvestades ravi ei vaja või sellega ei nõustu. Samal ajal ei ole vangistuse aja piirangut KarS § 75 ravikohustuse määramisel, kuna seda kohustust saab panna ka KarS § 76 vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral 6  Kehtiva seaduse kohaselt saab määratav ravi tähtaeg olla oluliselt pikem asendatavast vangistusest, mis ei motiveeri ravi vajajaid sellega nõustuma ega soosi edukat ravi läbimist;  Takistuseks on seaduses ette antud ravi tähtaegade (18 kuud kuni 3 aastat) paindumatus. Näiteks juhul, kui narkomaan on juba enne kohtulahendi jõustumist alustanud vabatahtliku raviga, ei ole tingimata vajalik määrata ravi pikkuseks 18 kuud vaid näiteks 10 kuud või 12 kuud, mida aga kehtiv seadus ei võimalda. Ravi tähtaeg peaks lähtuma ravialuse isiku vajadustest. KarS § 75 ravikohustuse korral ei anna seadus ette ravi tähtaegu, kuid see peab olema kooskõlas katseaja pikkusega (st mitte pikem). Probleemide lahendamiseks kavandatakse eelnõus järgmisi muudatusi: 16) KarS § 692 tunnistatakse kehtetuks. Uimasti- ja alkoholisõltlaste ning seksuaalkurjategijate kompleksravi vajavate isikute ravivõimalused integreeritakse vangistuse ja käitumiskontrolliga (KarS § 75) 17) Sätestatakse kohustus koostada seksuaalkuritegudes kahtlustatavatele kohustuslik kohtueelne ettekanne 18) Muudetakse seksuaalkurjategijate kompleksravi ja narkomaanide sõltuvusravi rahastamise aluseid 2.6. Alkoholi tarvitamise keelu kohaldamine kriminaalmenetluse lõpetamisel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu Eestis pannakse aasta jooksul toime ligikaudu 7000 vägivallakuritegu. Vägivallakuritegude toime panemise soodustavaks teguriks on alkoholi üldine kuritarvitamine. Ligikaudu 3/4 toime pandud tapmistest sooritatakse alkoholijoobes.17 Samuti on tugev seos kehalise väärkohtlemise- ja avaliku korra raske rikkumise ja alkoholijoobe, kui kuritegu soodustava teguri, vahel. Kuigi seadus võimaldab alkoholi tarvitamise keeldu ning sellest kinnipidamist kontrollivat seadet kohaldada karistusest tingimisi vabastamise korral käitumiskontrolli nõudena (KarS § 75 lg 2 p 2 ja § 751), siis puuduvad sarnased võimalused kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamise korral KrMS § 202 alusel. Samas on kriminaalmenetluse otstarbekusest lõpetamine sageli asjakohane just esmakordsete õigusrikkujate puhul, kus korduvkuritegevuse ennetamiseks oleks põhjendatud tegeleda ka kuritegelikku käitumist soodustanud teguri – alkoholi kuritarvitamisega. Eeltoodud põhjustel kavandatakse eelnõuga: 19) Sätestada võimalus alkoholi tarvitamise keeldu kohaldada ning sellest kinnipidamist kontrollida ka kriminaalmenetluse otstarbekusest lõpetamise korral 2.7. Üldkasuliku töö tundide kaetuks lugemine kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes osalemisega Kehtivas õiguses on võimalik üldkasuliku töö tunde asendada konkreetsete retsidiivsusriskidega tegelevate sotsiaalprogrammidega, kuid seda üksnes siis, kui sotsiaalprogrammi läbimise kohustus on määratud kohtu poolt. Üldkasuliku töö tundide asendamine muude rehabiliteerivate või uue kuriteo toimepanemise riski vähendavate tegevustega (nt psühholoogi vastuvõtt, täiendkoolitus vmt) pole võimalik. Jäik regulatsioon ei võimalda alati konkreetset retsidiivsusriski võimalikult efektiivsel moel maandada. 17 J. Salla, A. Ahven, V. Ceccato Homicide in Estonia Handbook of European Homicide Research 7  20) Võimaldatakse süüdlasele määratud üldkasuliku töö tunde kuni ühe neljandiku ulatuses lugeda kaetuks uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes osalemisega 2.8. Väljatöötamiskavatsusest Seadusele eelnes väljatöötamiskavatsus, mis esitati 29.05.2017 kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks.18 Võrreldes eelnõu väljatöötamiskavatsuses esitatud ettepanekutega on eelnõus loobutud korduvalt tapmise toime pannud isikute suhtes kohustusliku eluaegse vangistuse kohaldamise nõudest. Tulenevalt väljatöötamiskavatsusele esitatud tagasisidest, samuti asjaolust, et korduvalt tapmise toime pannud isikutele on kehtiva õiguse järgi võimalik mõista ka eluaegne vangistus, ei peetud kõnesolevat muudatust eelnõu eesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalikuks. Samuti ei ole kõnesolevas eelnõus tehtud muudatusi seoses juriidilise isiku vastutusega. Väljatöötamiskavatsuses käsitletud eesmärkidest juriidilise isiku vastutuse regulatsiooni tõhustamisel ei ole loobutud, kuid eelnõu koostamisel selgus, et sobivate regulatiivsete lahenduste väljatöötamiseks kulub teiste väljatöötamiskavatsuses käsitletud teemadega võrreldes enam aega. Seetõttu kavandatakse juriidilise isiku vastutust käsitlevaid muudatusi eraldi eelnõus. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu § 1 näeb ette karistusseadustiku muutmise Eelnõu § 1 punktiga 1 (KarS § 54 lg 1) sätestatakse kohtu kohustus lisakaristusena väljasaatmise kohaldamata jätmist otsuses põhistada. Riigist väljasaatmise eesmärgiks on vältida uute kuritegude toimepanemist teiste riikide kodanike poolt Eestis ning see eesmärk saavutatakse eelkõige läbi nn võimetukstegeva ennetuse: kui inimene Eestis ei viibi, siis ei saa ta ka Eestis kuritegusid toime panna. Selleks tuleb tagada, et kohus välisriigi kodanikust kurjategija süüdimõistmisel ja vangistusega karistamisel väljasaatmise kui lisakaristuse mõistmist alati kaaluks. Kuna väljasaatmine võib riivata oluliselt isiku põhiõigusi, eelkõige PS §-ga 26 ja EIÕK artikliga 8 tagatud perekonnaelu puutumatust, on välisriigi kodaniku väljasaatmine lisakaristusena võimalik vaid siis, kui isiku süü on piisavalt suur, et teda on karistatud vangistusega. Riigikohus on rõhutanud, et põhiõiguste riive nõuetekohaselt õigustamiseks peab kohus põhjalikult hindama lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele ning näitama ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kohus peab kuriteo toimepannud välisriigi kodaniku väljasaatmisel arvestama ka EIK-i praktikaga Eelnõu § 1 punktiga 2 (KarS § 69 lg 4) laiendatakse senini kehtinud võimalust lugeda 30 tunni ulatuses üldkasuliku töö (ÜKT) tunde kaetuks sotsiaalprogrammis osalemisega. Eelnõuga sätestatakse, et süüdlasele määratud üldkasuliku töö tunde võib kuni ühe neljandiku ulatuses lugeda kaetuks uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes osalemisega. Ammendavat loetelu, millised on uue kuriteo riski maandavad tegevused, mille läbimist saab ÜKT tundidega kaetuks lugeda, seaduse tasemel ei reguleerita, kuid need tegevused on näiteks täiendkoolitustel osalemine, ravi läbimine, psühholoogiline vms nõustamine, eneseabi tugirühmas (näiteks anonüümsed alkohoolikud) osalemine vmt. Samuti võib 18 Arvutivõrgus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/914164c4-0787-4708-b480-488125c36298. 8 selleks olla näiteks kannatanutele tekitatud kahju heastamine, mis lähtub taastava õiguse põhimõtetest. Seega on uue kuriteo toimepanemise riski vähendavate tegevuste loetelu avatud, kuid üldpõhimõtted on vajalik reguleerida justiitsministri 25.06.2004 määrusega nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord.“ Kehtiv muudatus puudutab ainult kuriteo toime pannud süüdlasi. KrMS § 202 alusel ÜKT tegijatel või väärteo karistuse asendamisel ÜKT tunde asendada ei saa. Kehtivas õiguses on võimalik ÜKT tunde asendada konkreetsete retsidiivsusriskidega tegelevate sotsiaalprogrammidega. ÜKT tundide asendamine muude rehabiliteerivate tegevustega (nt psühholoogi vastuvõtt, täiendkoolitus vmt) pole võimalik. Muudatuse vajadus ilmneb ka Justiitsministeeriumi poolt analüüsitud erinevate karistusalternatiivide mõjust süüdlase hilisemale retsidiivsusele, mis näitavad, et süüdlastest, kellel vangistus oli asendatud ÜKT-ga, panid ühe aasta jooksul uue süüteo toime ligikadu 1/3, kui teiste kriminaalhoolduse alternatiivide puhul oli vastav näitaja ligikaudu ¼. Jäik regulatsioon ei võimalda alati konkreetset retsidiivsusriski võimalikult efektiivsel moel maandada. Näiteks on ÜKT tegijatest arvestatav osa kuriteo toime pannud joobes või on seda soodustanud alkoholi- või uimastisõltuvus. Nende inimeste puhul on ÜKT (enamasti füüsiline töö) iseenesest vajalik asendus vangistusele, mis on raskeim karistusliik. Samas ei maanda füüsiline töö nende isikute puhul, kes on kuriteo toime pannud joobeseisundis, spetsiifiliselt alkoholi kuritarvitamisest tulenevat retsidiivsusriski. Süüdimõistetu võib aga olla motiveeritud lihttöö asemel osalema teistes rehabiliteerivates tegevustes, mis võivad olla retsidiivsusriski vähendamiseks tulemuslikumad. Selline võimalus kehtivas õiguses puudub ja sellel on viidatud ka Justiitsministeeriumi analüüsis.19 Soovituse leida tavapärasele üldkasulikule tööle alternatiive, mis annaksid sellele tööle enam tähendust ja arendaksid ka süüaluse oskusi, on antud ka Euroopa Nõukogu ministrite komitee 2017 aasta soovitustes kogukondlike karistuste rakendamistest.20 Eelnõu § 1 punktiga 3 (KarS § 692) tunnistatakse kehtetuks KarS § 692. Paragrahv 692 reguleerib kuuekuulise kuni kaheaastase vangistuse mõistmise korral vangistuse asendamist raviga kui isik on kuriteo toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu. Ravina käsitletakse 1) narkomaanide sõltuvusravi isikule, kes on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu ning 2) seksuaalkurjategijate kompleksravi täisealisele isikule, kes on kuriteo toime pannud seksuaalsuunitluse häire tõttu. Samalaadne ravikohustus on võimalik määrata KarS § 75 lõige 2 punktis 5 käitumiskontrolli lisakohustusena mille kohaselt isik on kohustatud alluma ettenähtud ravile, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut võib ravikohustus seisneda seksuaalkurjategijate ravis; narkomaanidele mõeldud ravis; psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule pöördumise kohustuses vms. Kui süüdlane lubab oma käitumist parandada ja võtab endale ise muid kohustusi – nt mõnes raviprogrammis osalemine, võib kohus need kohustustena kinnitada.21 Seksuaalkuriteo toime pannud kriminaalhooldusaluseid, kellel on kohustus alluda ettenähtud ravile käitumiskontrolli nõudena, on olnud oluliselt rohkem kui vangistuse osalise asendamisega ravialuseid (25 vs 2 perioodil 2013-2015). 2016. aasta lõpu seisuga on seksuaalkurjategijate kompleksravi KarS § 692 alusel kohaldatud kahele isikule. Enne seadusemuudatuste jõustumist, millega sätestati KarS § 692 seksuaalkurjategijate kompleksravi, nähti vajadust ja võimalust pakkuda ravi ligi 10-le 19 A. Ahven. Üldkasuliku töö tulemuslikkuse parandamise võimalustest. Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika analüüs nr 10/2012. Arvutivõrgus http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/uldkasuliku-too-tulemuslikkuse-parandamise-voimalustest. 20 Recommendation of the Committee of Ministers to member States on the European Rules on community sanctions and measures (Adopted by the Committee of Ministers on 22 March 2017 at the 1282nd meeting of the Ministers' Deputies. Arvutivõrgus https://search.coe.int/cm/Pages/result_details.aspx?ObjectID=0900001680700a5a 21 KarS § 75 lg4. 9 isikule aastas. Seega pole meede soovitud mahus rakendunud. Narkosõltuvuse puhul on asendusravi juhtumeid aastas olnud kuni viis juhtumit, mis samuti näitab, et valitseb selge disproportsioon sõltuvushäirega süüaluste arvu ja ravi saavate süüdimõistetute vahel.22 Kehtiva KarS §-i 692 kitsaskohtade tõttu on põhjendatum samasisulist ravi kohaldada KarS §-de 74 ja 76 alusel karistusest tingimisi vabastamise käitumiskontrolli nõudena (KarS § 75 lg 2 p 5) ning loobuda eraldi paragrahvist. Senise kahe erineva mehhanismi kaudu ravikohustuse määramine ning täitmine on praktikas kohati segadusttekitav23 ning reaalse ravikohustuse määramise praktika teket pärssiv (seeläbi ka retsidiivsuse vähendamist takistav), mistõttu võib ravi vajaval kinnipeetaval jääda vajalik ravi saamata. Ravi kohaldamine erinevatel alustel (KarS § 69² ning KarS § 75) on praktikas tinginud ka selle, et samasisulise ravi ning (meditsiinilises mõttes) sarnastel alustel ravi saajate jaoks on ravikorraldus ning ravi osutamise järelevalve erinevad – sh selle eest tasumine/mitte tasumine, järelevalve ning sisu (pikkus jms). Isikute puhul, kelle süüteod on suuremas osas ajendatud ravitavast või kontrollitavast psüühikahäirest, on ravi tagamine oluline retsidiivsuse vähendamiseks. Lisaks ravikohustuse määramise aluste laiendamisele võimaldab nn raviparagrahvi (KarS § 692) kaotamine muuta ka ravivajaduse hindamist süsteemsemaks ning ravikohustuse täitmise, järelevalve ning sisu arendamist ühtlasemaks. Muudatuse tulemusena on kohtul võimalik määrata ravikohustus ilma piiravate vangistuse määradeta või kohustusliku raviaja kestuseta. Ravi sisu ja selle pikkuse otsustamise pädevus peab olema meditsiiniasutusel ning lähtuma konkreetsest isikust. Selleks, et kohus saaks langetada otsuse ravikohustuse määramiseks, on vajalik eelnev kriminaalhooldaja hinnang (kohtueelne ettekanne), mis käesoleva eelnõuga muudetakse kohustuslikuks seksuaalkuriteo toimepanemises kahtlustatava või süüdistatava osas (muudatused KrMS § 213 lõikes 4 ja § 264 lõikes 2). Kui kohus määrab süüdimõistetule käitumiskontrolli ajaks ravile allumise kohustuse, jälgib kriminaalhooldusametnik selle täitmist ning vajadusel abistab ning suunab isikut näiteks ravivõimaluste leidmisel. Praktikas on aeg-ajalt probleemiks, et ravikohustusega (näiteks psühholoogi poole pöördumise kohustusega) süüdimõistetu käib ainult ühel visiidil ning toob seejärel tõendi, et ravivajadus puudub. Selleks, et välistada võimalus, et süüdimõistetud jätavad meditsiinitöötajale tegelikud asjaolud ning ravile suunamise põhjused rääkimata, tuleb kriminaalhoolduse juhiseid täiendada selliselt, et ravikohustusega kriminaalhooldusalune pöörduks esimesele visiidile koos kohtuotsusega, kust on näha ravile pöördumise põhjused. Samuti suhtleb kriminaalhooldusametnik vajadusel raviasutusega täiendavalt. Siiski ei saa välistada, et isik vajabki vaid väga lühiajalist ravi. Kuna aga spetsiaalselt seksuaalkurjategijatele suunatud ravi teenust koordineeritakse käesoleval ajal peamiselt SA Viljandi Haiglas, siis on koostöös Sotsiaalministeeriumiga kavas välja töötada juhised, mis tagaks mh selle, et seksuaalkuriteo toime pannud ja ravikohustuse saanud isik pöörduks pädevasse keskusesse ning saaks vajalikku ravi. Selleks, et tagada ühtsed ravi kohaldamise alused ja paindlikumad võimalused ravile suunamiseks tunnistatakse kehtetuks KarS § 692 ning laiendatakse praktikas ravikohustuse kohaldamise võimalust tingimisi ennetähtaegse vabastamise käitumiskontrolli nõudena KarS §-s 75. Ühtlasi muudetakse käesoleva eelnõuga kohaseid sätteid ka KrMS-is. 22 Tamm, G., Talu, A., Markina, A., Villenthal, A., Espenberg, S., Tourunen, J. & Varblane, U. (2016). Narkosõltlastest õigusrikkujate sõltuvusravi ja rehabilitatsioon Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus. EV Justiitsministeerium 23 Tammiste, B. 2016. Seksuaalkurjategijate kompleksravi 2016. Kriminaalpoliitika analüüsid 3/2016. Arvutivõrgus: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/seksuaalkurjategijate-kompleksravi-analuus 10 Eelnõu § 1 punktiga 4 (KarS § 70 lg 1) tehakse KarS § 692 kehtetuks tunnistamisega seonduv muudatus. Eelnõu § 1 punktidega 5-8 (KarS § 76 lg 1 p 1, lg 2 p 1, lg 5, lg 7) tehtavate muudatuste puhul on tegemist karistuse täitmist puudutava menetlusliku meetmega. Eelnõu muudatusega täiendatakse KarS § 76 lõike 1 punkti 1 ja § 76 lõike 2 punkti 1 sätestades, kui suure osa karistusest peab välisriigi kodanik olema eelnevalt ära kandnud, et teda oleks võimalik tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada. Teise astme kuriteo või esimese astme kuriteo toimepanemises ettevaatamatusest võib kohus süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt ühe kolmandiku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud ning isik võtab endale kohustuse Eestist vabatahtlikuks lahkumiseks koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks. Esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning isik on võtnud endale kohustuse Eestist vabatahtlikuks lahkumiseks koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks. Kui vanglast ennetähtaegsel vabanemisel määratakse süüdimõistetule katseaeg ja ta allutatakse Eestis käitumiskontrollile, siis välisriigi kodanik, kes võtab endale kohustuse Eestist lahkuda, ei viibi enam Eestis ja tema suhtes pole tavapärase katseaja kohaldamine võimalik. Seetõttu nähakse eelnõu muudatusega ette, et välisriigi kodanikku, kes on võtnud endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, ei allutata käitumiskontrollile. Sama põhimõtet on järgitud KrMS § 426 lõikes 3, mille kohaselt võib täitmiskohtunik loobuda karistusseadustiku § 76, 761 või 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. KarS § 76 lõikes 7 sätestatakse, et lahkumiskohustuse eiramine ja Eestisse naasmine sissesõidukeelu kehtivusajal toob välisriigi kodanikule kaasa kandmata jäänud karistuse täitmisele pööramise. Seega oleks sissesõidukeelu rikkumine välisriigi kodaniku poolt sarnane katseaja tingimuste rikkumisega ning tooks kaasa sama negatiivse tagajärje. Eelnõu § 1 punktiga 9 (KarS § 77 lg 1) lühendatakse tähtaega, mille järel on võimalik kaaluda eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kehtivas õiguses võib eluaegse vangistusega karistatud isiku kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat. Eelnõuga kavandatakse seda tähtaega viie aasta võrra langetada. Esmakordse ennetähtaegse vabastamise hindamise tähtaja lühendamist viie aasta võrra soovitati juba 7 aastat tagasi Justiitsministeeriumis valminud analüüsis.24 Kuigi teiste õiguskordade regulatsioonidesse ei saa suhtuda kriitikavabalt, aitab muudatus lähendada Eesti eluaegse vangistuse täitmise korda ka ülejäänud Euroopa riikide õigusele. Tähtaja langetamise osas on põhjust viidata ka õiguskantsleri seisukohale, milles selgitati kokkuvõtvalt, et eluaegse vangistuse tähtajalise ülevaatamise kohustus tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) arusaamast25, et süüteokaristus on õigustatud üksnes karistuslike 24 Vt ka A. Ahven. Eluaegsete kinnipeetavate ennetähtaegne vabastamine. Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika analüüs 2010. Arvutivõrgus: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/eluaegsete-kinnipeetavate-ennetahtaegne-vabastamine 25 Vt peamiselt EIKo 12.02.2008, nr 21906/04. Kafkaris vs Küpros ja EIKo 09.07.2013, nr 66069/09, 130/10 ja 3896/10. Vinter jt vs Ühendkuningriik. 11 (pönoloogiliste) eesmärkide saavutamise vahendina. Vangistusel võib olla mitmeid eesmärke (karistamine, üldpreventiivne hoiatus, avalikkuse kaitsmine, rehabilitatsioon) ning soovitav eesmärk või eesmärkide omavaheline tasakaal võib karistuse kandmise käigus (eriti kui karistus on pikaajaline) muutuda. Kui kinnipeetav suletakse vanglasse tähtajatult ja ilma perspektiivita sealt vabaneda, võivad tema puhul jääda karistuse eesmärgid saavutamata ning ta ei suuda oma karistusega leppida. Seetõttu peab kinnipeetavale EIÕK artiklist 3 tulenevalt tagama tema karistuse ülevaatamise, mis võimaldab siseriiklikel organitel hinnata, kas karistusega on saavutatud progress rehabilitatsiooni suunas. Paranemine võib tähendada ka karistamise jätkamise vajaduse äralangemist või karistuse kergendamise vajadust. Seejuures peab aga kinnipeetavale juba karistuse kandmise alguses olema teada, mida ta peab tegema, et tema vabastamise võimalust kaalutaks ja millistel tingimustel, sh millal, selline kaalumine toimub või võib toimuda. Kokkuvõtvalt leidis õiguskantsler, et olemasolevad eluaegsest vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamise võimalused oma koostoimes tagavad 30 aasta pikkuse tähtaja kooskõla põhiseaduse ja EIÕK-ga. Eesti riigisisese õiguse ühtlustamiseks teiste konventsiooni liikmesriikidega ning edasiste arusaamatuste ja vaidluste vältimiseks võiks kaaluda karistusest vabastamise põhjendatuse esmakordse hindamise tähtaja lühendamist 5 aasta võrra, s.o 25-le aastale.26 Kuigi muudatuse tulemusel on eluaegse kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist võimalik kaaluda senisest viis aastat varem, ei muuda see sisulisi hindamiskriteeriume, mida isiku ennetähtaegsel vabastamisel arvesse võtta.27 Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist.28 Isiku ennetähtaegne vabastamine on kohtu õigus, mitte kohustus. Kuigi ka ennetähtaegse vabanemise võimaluse tähtaja langetamise järel on Eesti regulatsioon Euroopa Nõukogu liikmesriikide seas üks rangemaid (vt Joonis 1), võeti eelnõu koostamisel arvesse, et teiste Euroopa riikidega võrreldes on Eestis tapmiste osakaal endiselt kõrge.29 Seetõttu ei peetud võimalikuks ilma täiendavate garantiideta langetada ennetähtaegse vabanemise võimalikku tähtaega 10 aasta võrra 20 aastani, mis on ka tähtaegse vangistuse ülemmäär (KarS § 45 lg 1). Eelnõu § 1 punktiga 10 (KarS § 77 lg 11) täiendatakse seadustikku võimalusega vabastada eluaegset vangistust kandev kinnipeetav tingimisi ennetähtaegselt, kui ta on vangistusest tegelikult ära kandnud 22 aastat ning sellest viimased kaks aastat avavanglas. Kehtiv õigus ei võimalda eluaegse kinnipeetava paigutamist avavanglasse (VangS § 20 lg 2). Kõnesoleva eelnõuga kavandatakse vastava piirangu muutmist. Eelnõu kohaselt võib eluaegset vangistust kandva kinnipeetava avavanglasse paigutada, kui ta on karistusajast ära kandnud vähemalt 20 aastat. Muudatuse eesmärgiks on võimaldada eluaegse kinnipeetava järk-järgulist ja turvalist ning kontrollitud vabanemist selliselt, et isiku vabanemine ei oleks kohene, vaid varasemalt saaks ta võimaluse kanda osa vangistusest avavanglas ning seejärel, hinnates tema toimetulekut väljaspool vanglat, oleks võimalik kaaluda tema vabastamist koos täiendavate kontrollimeetmetega. Avavanglasse 26 Õiguskantsleri 24.07.2015 seisukoht nr 6-1/140488/1503265. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava karistusest tingimisi vabastamise kord. 27 Inimväärikuse põhimõttest eluaegse kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise kontekstis vt R. Kiris, J. Sootak, P. Pikamäe. Sanktsiooniõigus. Karistusõiguslikud sanktsioonid ja nende kohaldamine. 2., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura. Tallinn: 2017, lk 98-99. 28 Vt analoogiliselt RKKKm 28.04.2017, nr 3-1-1-12-17, p 18. 29 Vt nt https://www.just.ee/et/uudised/kuritegude-arv-langes-eestis-eelmisel-aastal-5 12 paigutamise eelduseks on küll kinnipeetava nõusolek, kuid tegemist on siiski haldusvõimu kaalutlusotsusega. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse paigutamist.30 Kavandatav KarS § 77 lg 11 võimaldab seega kaaluda eluaegset vangistust kandva kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist, kui täidetud on kaks eeldust: 1) ta on vangistusest tegelikult ära kandnud vähemalt 22 aastat ja 2) ta on viimased kaks aastat vangistusest kandnud avavanglas. Näiteks võib vabastada isiku, kes on kandnud 20 aastat eluaegsest vangistusest kinnises vanglas, seejärel paigutatud avavanglasse, kus ta on viibinud vähemalt kaks aastat. Samuti on näiteks võimalik kaaluda sellise isiku tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kes on kandnud 21 aastat kinnises vanglas ning seejärel 3 aastat avavanglas. Seevastu ei võimalda kavandatav regulatsioon kaaluda eluaegset vangistust kandva kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist näiteks sellisel juhul, kui ta on kandnud 20 aastat kinnises vanglas, seejärel kaks aastat avavanglas, kuid paigutatud tagasi kinnisesse vanglasse, sest tema puhul ei ole täidetud kriteerium, mille kohaselt peavad vabastamisele eelnevad kaks aastat olema viibitud avavanglas. Eelnõu § 1 punktiga 11 (KarS § 77 lg 2) tehakse täiendus seoses uue ennetähtaegse vabastamise aluse sätestamisega sama paragrahvi lõikes 11. Eelnõu § 1 punktidega 12-13 (KarS § 77 lg-d 3 ja 31) sätestaks kohustus allutada eluaegsest vangistusest tingimisi vabastatud isik vähemalt kolmeks aastaks KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile. Kehtivas õiguses puudub võimalus kohaldada eluaegsest vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud isikule käitumiskontrolli. Kõnesoleva eelnõu üheks eesmärgiks on tagada ohtlike kurjategijate ohutu taasühiskonnastamine. Selle tarbeks sätestatakse kohustus allutata eluaegsest vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud isik vähemalt kolmeks aastaks käitumiskontrollile. KarS § 77 lg-s 31 sätestatakse käitumiskontrolli nõuete rikkumise tagajärjed. Kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid, ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lõikes 2 sätestatule, pikendada käitumiskontrolli aega arvestades KarS § 77 lg-s 3 sätestatud tähtaega (kuni 10 aastani) või pöörata karistuse täitmisele. Eelnõu § 1 punktiga 14 (KarS § 87 lg 21) sätestatakse ohtlikele kalduvuskurjategijatele käitumiskontrolli kohaldamise kohustus. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise alused on kehtivas seaduses kitsad. Praktikas esineb juhtumeid, kus isik on toime pannud raske kuriteo, mistõttu ei vabastata teda vangistusest tingimisi ennetähtaegselt. Samas puudub võimalus temale karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. Seega tekib olukord, kus raske isikuvastase kuriteo toime pannud isik, kes on vanglas olnud näiteks 5 aastat või rohkem ja kelle võime ühiskonnas toime tulla on selle tõttu paratamatult vähenenud, vabastatakse vanglast ilma järelevalve ja toeta. Sellega kaasneb arvestatav risk, et see sama isik paneb toime uue raske isikuvastase kuriteo. Muudatuse eesmärk on tõsta ühiskonna turvatunnet ning vähendada vanglast vabanenute retsidiivsust. Raske isikuvastase kuriteo toime pannud isikuid (määratletud loeteluna teatud 30 L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura, Tallinn: 2014, § 20 komm 6 edasiviitega RKHKo 09.05.2006, nr 3-3-1-6-06, p 27. 13 kuritegude toime panemise alusel) tuleb senisest enam allutada karistusjärgsele käitumiskontrollile ehk kriminaalhoolduse järelevalvele ja toele. Samas tuleb ka raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud isikutele jätta alles tingimisi enne tähtaega vabastamise võimalus, mis mõjutaks süüdimõistetuid juba vangistuse jooksul astuma positiivseid samme ühiskonda naasmise õnnestumiseks. Ohtlike kalduvuskurjategijate retsidiivsusriski maandamiseks muudetaksegi raskete isikuvastaste kuritegude toimepanijatele karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine kohustuslikuks. Samas säilitataks samale sihtrühmale tingimisi enne tähtaega vabastamise võimalused üldises korras. Kohustuslikule karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatakse seega isik, kes vastab kõigile järgmistele kriteeriumitele (kumulatiivsed eeldused): 1) ta kannab karistust karistusseadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku esimese astme kuriteo eest; 2) teda on korduvalt karistatud karistusseadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku esimese astme kuriteo eest, ja 3) teda ei vabastata karistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt. Raskete isikuvastaste süütegude toimepanemises süüdimõistetute retsidiivsete isikute puhul tuleb kohtul viimase tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel seega kaaluda, kas vabastada isik tingimisi enne tähtaega või jätta ta vabastamata. Vabastamata jätmisega kaasneb automaatse karistusjärgse käitumiskontrolli määramine, mille tingimused määratakse samas menetluses. Ilma kohtupoolse määramiseta ei saa karistusjärgne käitumiskontroll kaasneda seepärast, et kohus peab määrama isikust lähtuvad konkreetsed kohustused. Eelnõu § 1 punktiga 15 (KarS § 871 lg 3) vähendatakse karistusjärgse käitumiskontrolli minimaalset tähtaega. Kehtivas õiguses on karistusjärgse käitumiskontrolli minimaalne pikkus üks aasta. Kuna karistusjärgse käitumiskontrolliga saavutatavaid eesmärke (nt elukoht, töökoht, stabiilne elukorraldus) on võimalik saavutada ka kiiremini, on mõistlik karistusjärgse käitumiskontrolli minimaalset kestvust vähendada kuue kuuni analoogselt kriminaalhoolduse minimaalsele katseaja pikkusele. Lisaks antakse kohtule võimalus esialgselt kuuekuulisest pikema tähtaja määramise korral tähtaega lühendada ehk lõpetada karistusjärgne käitumiskontroll kriminaalhooldaja ettekande alusel enne tähtaega, kui süüdimõistetu on karistusjärgse käitumiskontrolliga püstitatavad eesmärgid juba saavutanud. Kuuekuulist karistusjärgset käitumiskontrolli ei saa lühendada. Eelnõu § 1 punktidega 16-17 (KarS § 113 lg-d 11 ja 2) täiendatakse KarS § 113 (tapmine) lõikega, mis võimaldab teatud ohtlikust kalduvuskurjategijast tapmise toimepanijale mõista eluaegse vangistuse. Kehtivas õiguses on tapmise eest võimalik karistada kuue- kuni viieteistaastase vangistusega. Juhul, kui tapmine pannakse toime raskendavatel asjaoludel (KarS § 114 – mõrv), on toimepanijat võimalik karistada kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega. Viidatud raskendavad asjaolud ei seondu valdavalt toimepanija retsidiivsusega, vaid kirjeldavad konkreetse üksikteo ohtlikkust (nt üldohtlik viis, kahe või enama inimese suhtes) või eriti taunimisväärset toimepanemise viisi (nt piinav või julm viis). Retsidiivsusega seondub üksnes KarS § 114 p-s 4 sätestatud korduvus. Seega on 14 teistkordset tapjat (nii faktilist kui juriidilist retsidiivi31) võimalik karistada eluaegse vangistusega. Juhul, kui tapmise toime pannud isiku ohtlik retsidiivsus väljendub teistes kuritegudes, puudub kohtul võimalus isiku karistamiseks eluaegse vangistusega. Kavandatava eelnõuga sätestatakse KarS § 113 lg-s 11 tapmise enamohtlik koosseis. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste erisus põhikoosseisust seisneb subjekti erilises isikutunnuses - tema vägivaldses retsidiivsuses. Põhikoosseisuga võrreldes on samaks jäetud ka tähtaegse vangistuse karistusmäärad (kuue- kuni viieteistkümneaastane vangistus), kuid lisatud on võimalus karistada toimepanijat eluaegse vangistusega. Karistusseadustiku eriosa koosseisudes on seni valdavalt lähtutud praktikast, mille kohaselt on eluaegse vangistuse kõrval alati võimalik mõista ka kõrgeim tähtajaline vangistus 20 aastat. Seeläbi on eluaegse vangistuse kohaldamise asemel võimalik kaaluda ka vähemkoormavat karistust (tähtaegne vangistus) selle täies üldosaga lubatud ulatuses. Reeglist on kaks erandit: KarS § 235 lg 1 (Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastane ühendus) ja KarS § 2371 lg 1 (terroristlik ühendus), mille eest on karistusena ette nähtud viie- kuni viieteistaastane või eluaegne vangistus. Eelnõu koostamisel kaaluti vastutust raskendava erilise isikutunnuse lisamist KarS § 114 punkti 9. Siiski leiti, et kuigi KarS § 113 lg 11 erisubjekti kirjeldavad tunnused võivad viidata sellele, et tapmise toime pannud isiku näol on tegemist ohtliku kalduvuskurjategijaga, ei peaks viidatud tunnuste esinemine automaatselt kaasa tooma senise tähtajalise vangistuse karistusmäära tõstmist (ning seega senisest raskemaid karistusi ka praktikas32). Seeläbi tagatakse kohtutele võimalus kohaldada KarS § 113 lg 11 koosseisus kirjeldatud teo toime pannud isikutele karistust samade karistusmäärade järgi nagu seda tehakse kehtivas õiguses KarS § 113 lg 1 järgi. Eluaegse vangistuse mõistmise võimalus tagatakse erandjuhtudeks, kus isiku süü on suur ning tulenevalt isiku varasemast käitumisest ning prognoosist tema edasise käitumise suhtes nähtub, et õiguskorra kaitse on võimalik tagada üksnes eluaegse vangistuse kohaldamisega.33 KarS § 113 lg-s 11 sätestatud erisubjektiks on isik, keda on varasemalt vähemalt kahel korral karistatud tahtliku esimese astme kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine. Tapmise toime pannud isiku varasem korduv karistatus raskete vägivallakuritegude eest võib vihjata sellele, et tegemist on ohtliku kalduvuskurjategijaga, kellele on saanud raskete kuritegude toimepanemine harjumuseks. Vägivalla kasutamise kui koosseisutunnuse osas on sõnastuse eeskujuks KarS § 871 lg 2. Selliste kuritegudena ei tule mõista üksnes KarS §-des 120-121 määratletud tegusid, vaid kõiki selliseid tahtlikke kuritegusid, millega kahjustatakse isiku tervist (nt KarS § 118, § 200).34 Juhul, kui isik on süüdi mõistetud kuriteo eest, mille puhul on vägivalla kasutamine alternatiiv-aktilise kuriteokoosseisu üks teoalternatiiv (nt KarS § 134 lg-d 1-2), on selline karistatus KarS § 113 lg 11 kontekstis asjakohane üksnes siis, kui süüdlane kasutas varasemat tegu toime pannes vägivalda. Eelnõuga sätestatakse, et tegu on võimalik KarS § 113 lg 11 järgi subsumeerida üksnes siis, kui see ei vasta KarS §-s 114 sätestatud süüteokoosseisule (nn formaalne subsidiaarsus). 31 Juriidiline retsidiiv on isik, kes on tapmise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue tapmise toime pannud. Faktiline retsidiiv on isik, kes on toime pannud vähemalt kaks tapmist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses – vt analoogiliselt RKKKo 29.09.2016, nr 3-1-1-72-16, p 9. 32 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine – RKPSJKo 23.09.2015, nr 3-4-1-13-15, p 47. 33 Eluaegse vangistuse mõistmisel arvesse võetavate asjaolude kohta vt RKKKo 17.10.2012, nr 3-1-1-76-12, p 8. 34 Vt P. Pikamäe, J. Sootak (koost.), Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2015, § 871 komm 3.2 (P. Pikamäe). 15 Sellise regulatsiooni eesmärgiks on tagada, et olukordades, kus tapmine on toime pandud KarS §-s 114 sätestatud asjaoludel (nt on isikut varasemalt ühel korral karistatud KarS § 118 lg 1 p 1 eest ning teisel korral KarS § 113 lg 1 eest), subsumeeritaks järgmine tapmine üksnes raskema koosseisu järgi (näites kirjeldatud juhul KarS § 114 lg 1 p 4). KarS § 113 lg-s 2 tehakse muudatus seoses KarS § 113 lg-s 11 sätestatava koosseisuga. Eelnõu § 1 punktidega 18-21 (KarS §-d 141 ja 1411) sätestatakse vägistamine ja muu tahtevastane sugulise iseloomuga tegu eraldi kuriteokoosseisudes. Samuti nähakse ette võimalus teatud ohtlike kalduvuskurjategijate karistamiseks eluaegse vangistusega ning välistatakse korduvalt seksuaalkuritegusid toime pannud isikute karistusest täielikult tingimisi kohaldamata jätmine. Kehtivas õiguses on KarS § 141 lg 1 (vägistamine) alternatiiv-aktiline kuriteokoosseis, mille objektiivset koosseisu on võimalik täita nii tahtevastase suguühenduse35 kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemisega. Kuni 23.12.2013 oli vägistamine ja sugulise kire vägivaldne rahuldamine sätestatud erinevates koosseisudes. 23.12.2013 jõustunud muudatusega ühendati KarS-i §-d 141 ja 142 ühise mõiste - vägistamise - alla. Muudatusel oli kaks põhjust. Esiteks ei peetud vahetegu KarS §-de 141 ja 142 vahel põhjendatuks. Mõlemal juhul on tegemist isiku sugulise vabaduse jõhkra rikkumisega. Erinevus on üksnes füsioloogiline. Suguühte (vana redaktsiooni § 141) korral on sugulise iseloomuga teosse kaasatud vähemalt ühe poole suguelund, sugukire vägivaldse rahuldamise korral (vana redaktsiooni § 142) aga mitte. Sugulise kire vägivaldne rahuldamine võib oma ebaõigussisult olla väga sarnane või teatud juhtudel isegi kannatanu õigusi enam riivav ja tervist rohkem kahjustav (nt kohtupraktikas esinenud juhtum – pudeli viimine kannatanu pärakusse). Teise muudatusena loobuti KarS § 142 tekstis teo sidumisest sugukire rahuldamisega. Vägistamise ega sugulise kire vägivaldse rahuldamise korral ei ole sisuliselt tähtis, kas tegu pandi toime sugukire rahuldamiseks või muul motiivil, näiteks kannatanu alandamiseks või kättemaksuks. 36 Muudatuste tulemusena võrdsustati ka vägistamise ja muu tahtevastase sugulise iseloomuga teo karistusmäärad. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus oma 23.09.2015 otsuses nr 3-4-1-13-15 seisukohale, et KarS § 141 lg 2 sanktsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see näeb noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette vangistuse 6 aastat. Kuigi muu tahtevastane sugulise iseloomuga tegu võib teatud juhtudel olla oma ebaõigussisult võrreldav vägistamisega, võivad sugulise iseloomuna teona olla käsitatavad ka mitmed vähemintensiivsed teod (nt magava kannatanu suguelundite katsumine). Teo eest ette nähtud sanktsioonimäär peab võimaldama seda arvesse võtta. Seetõttu on põhjendatud muu tahtevastase sugulise iseloomuga teo sätestamine eraldi kuriteokoosseisuna. Muudatuse eesmärgiks on üksnes sanktsioonimäära põhiseaduspärasuse tagamine. Seetõttu ei kavandata muuta senist teokirjeldust. KarS § 1411 lg-s 1 sätestatud teokirjeldust tuleb tõlgendada samal viisil nagu seni KarS § 141 lg-s 1 sätestatud muud tahtevastast sugulise iseloomuga tegu. Samuti on kavandatava uue koosseisu puhul asjakohased KarS § 141 lg-s 2 sätestatud raskendavad asjaolud, mis sätestatakse muutmata kujul KarS § 1411 lg-s 2. Vägistamise ning kavandatava uue 35 Suguühenduse mõiste kohta vt RKKKo 25.01.2005, nr 3-1-1-95-04, p 8-13. 36 Vt põhjendusi karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 4. Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ee608388-01bf-4e19-8483- 5b7927d794f7. 16 koosseisu – tahtevastase sugulise iseloomuga teo – erinevus seisneb seega lisaks teokirjeldusele üksnes kvalifitseeritud koosseisu sanktsiooni alammäärades. KarS § 141 lg 2 sanktsioonimääraks jääb kuue- kuni viieteistkümneaastane vangistus. KarS § 1411 lg 2 sanktsioonimääraks sätestatakse kolme- kuni viieteistkümneaastane vangistus, mis võimaldab arvesse koosseisus kirjeldatud erineva raskusastmega tegusid (nt magava 17- aastase suguelundi katsumine vs grupiviisiline vägivaldne seksuaalsüütegu, millega põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm). Osana ohtlike kalduvuskurjategijate kohtlemise poliitikast sätestatakse eelnõuga KarS § 141 lg-s 21 ning KarS § 1411 lg-s 3 vägistamise ja tahtevastase sugulise iseloomuga teo eriti kvalifitseeritud koosseisud. Viidatud lõiked võimaldavad teatud ohtlikele kalduvuskurjategijatele kohaldada eluaegset vangistust. Sarnaselt KarS § 113 lg 11 muudatusele ei kavandata KarS § 141 lg-s 21 muuta sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtajalise vangistuse alam- ega ülemmäära. Lisaks KarS § 113 lg-s 11 sätestatud erilisele isikutunnusele (isik, keda on varem karistatud vähemalt kahel korral tahtliku esimese astme kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine), mis viitab ohtlikule vägivaldsele retsidivistile, võimaldatakse eluaegse vangistuse kohaldamist ka KarS § 141 lõikes 2 või KarS § 1411 lõikes 2 sätestatud teo toime pannud isikutele, keda on varem karistatud korduva seksuaalkuriteo eest (KarS § 141 lg 2 p 6 või KarS § 1411 lg 2 p 6). Viidatud juhul on tegemist isikuga, kes on varem vähemalt kahel korral pannud toime seksuaalkuriteo, saanud selle eest karistada ning on sellegipoolest jätkanud seksuaalkuritegude toimepanemist. Eluaegse vangistuse kohaldamine jääb kohtu diskretsiooniotsuseks ning selle kohaldamine tähtaegse vangistuse asemel saab mõistagi olla üksnes erandlik. 01.11.2017 jõustuvad karistusseadustiku muudatused, mis võimaldavad karistusseadustiku eriosas välistada teatud kuritegude eest võimaluse süüdlase karistus täielikult tingimisi kohaldamata jätta. Viidatud muudatusega seonduvalt sätestatakse KarS § 141 lg-s 22 ja KarS § 1411 lg-s 4 nõue, mille kohaselt ei tohi retsidiivsele seksuaalkurjategijale mõistetud karistust jätta täielikult tingimisi kohaldamata.37 Viidatud kategooriasse kuuluvad isikud, keda karistatakse korduva seksuaalsüüteo eest KarS § 141 lg 2 p 6 või KarS § 1411 lg 2 p 6 järgi, kuid samuti eelnõuga kavandatavate eriti kvalifitseeritud koosseisudes (KarS § 141 lg 21 ja KarS § 1411 lg 3) sätestatud tegude toimepanijad. Muudatusega soovitakse saavutada seda, et lühiajalise osaliselt täitmisele pööratud vangistuse järel isik loodetavasti parandab oma käitumist ning edaspidi puudub vajadus tema karistuse tervikuna täitmisele pööramiseks. Eelnõu §-ga 2 muudetakse kriminaalhooldusseadust (KrHS § 2 p 8) seoses KrMS § 202 lg 2 p-s 6 sätestatava uue kriminaalhooldusaluse liigiga. Eelnõu §-ga 3 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku. Eelnõu § 3 punktiga 1 (KrMS § 154 lg 2 p 8) tehakse KarS § 692 kehtetuks tunnistamisega seonduv muudatus. Ravikohustust saab edaspidi kohaldada KarS § 75 lg 2 p 5 alusel. Sel põhjusel muudetakse ka süüdistusakti põhiosas sisalduvaid ravi kohta käivaid andmeid, mis ei pea olema vaid narkomaanide sõltuvusravi või seksuaalkurjategijate kompleksraviga seotud. 37 Sarnaselt 01.11.2017 jõustuvate karistusseadustiku muudatustega KarS §-s 424 – vt Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 328 SE seletuskirja. 17 Eelnõu § 3 punktidega 2-3 (KrMS § 202 lg 2 p 6 ja lg 3) võimaldatakse kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisel kohaldada isikule alkoholi tarvitamise keeldu ning allutada ta keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele. Eestis pannakse aasta jooksul toime ligikaudu 7000 vägivallakuritegu. Enamike vägivallakuritegude toime panemise soodustavaks teguriks on alkoholi üldine kuritarvitamine. Ligikaudu 3/4 toime pandud tapmistest sooritatakse alkoholijoobes. Samuti on tugev seos kehalise väärkohtlemise- ja avaliku korra raske rikkumise ja alkoholijoobe, kui kuritegu soodustava teguri, vahel. Kuigi seadus võimaldab alkoholi tarvitamise keeldu ning sellest kinnipidamist kontrollivat seadet kohaldada karistusest tingimisi vabastamise korral käitumiskontrolli nõudena (KarS § 75 lg 2 p 2 ja § 75 lg 2 p 10), siis puuduvad sarnased võimalused kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamise korral KrMS § 202 alusel. Eelnevast tulenevalt on muudatuse eesmärgiks võimaldada juba esimeste kuritegude korral, kui need olid seotud alkoholi tarvitamisega, kontrollida kuni kuue kuu vältel konkreetse isiku puhul alkoholiga kaasnevaid riskitegureid ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse otstarbekuse kaalutlusel. Seeläbi loodetakse ennetada riski, et vägivaldsust soodustanud riskitegur (alkoholi kuritarvitamine) võiks tulevikus viia raskema vägivallakuriteo toimepanemiseni. Elektroonilise alkoholi kontrolli seadmete kasutamise kogemus on seni olnud pikem Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides, kus senised tulemused on näidanud, et vastavalt 92 % ja 78 % süüalustest on neile määratud katseajal edukalt hoidunud alkoholi tarvitamisest. 38 Eelnõu § 3 punktidega 4-6 (KrMS § 204 lg 1 p 6 ja lg-d 4-9, KrMS § 206 lg 12) täiendatakse aluseid, mil prokuratuur võib kriminaalmenetluse lõpetada välisriigi kodaniku toimepandud kuriteo puhul. Prokuratuurile antakse õigus oportuniteedi põhimõttel kriminaalmenetlus lõpetada välisriigi kodaniku suhtes, kes võtab endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, kui välisriigi kodanik on toime pannud teise astme kuriteo, mille eest näeb karistusseadustiku eriosa karistusena kas ilma alammäärata vangistuse või ainult rahalise karistuse. Lahkumiskohustuse eeldused sätestatakse KrMS § 204 lõikes 4. Vältimaks välisriigi kodanike, kelle suhtes on menetlus lõpetatud KrMS § 204 lg 1 p 6 alusel, poolt neile pandud lahkumiskohustuse eiramist, täiendatakse KrMS § 204 lõikega 9, mis näeb ette võimaluse lõpetatud kriminaalmenetlus uuendada. KrMS § 206 lõikes 12 sätestatakse, mis asjaolud tuleb kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märkida, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse kriminaalmenetluse seadustiku § 204 lõike 1 punkti 6 alusel. Eelnõu § 3 punktiga 7 (KrMS § 213 lg 4) sätestatakse kohustus koostada seksuaalkuriteos toimepanemises kahtlustatava korral kohtueelne ettekanne. KrMS § 213 reguleerib prokuratuuri tegevust kohtueelses menetluses, milleks muuhulgas on lõike 1 punkti 11 kohaselt võimalus kriminaalhooldusametniku nimetamiseks, kes koostaks kohtueelse ettekande. Lõige 4 nimetab, kellele on kohustuslik tellida kohtueelne ettekanne ning siia lisandub eelnõu jõustumisel seksuaalkuriteo toimepanemises kahtlustatav. Kohtueelne ettekanne on vajalik olukorras, kus isikule on karistuse mõistmise osas võimalik peale vangistuse kasutada ka muid alternatiive selleks, et karistus- ja 38 Confederation of European probation. Trial with 24/7 alcohol monitoring via Alcoholmeter. Arvutivõrgus http://www.cep-probation.org/trial-247-alcohol-monitioring-via-alcoholmeter/. 18 mõjutusmeetmed vanglas ja kriminaalhoolduses oleksid tõhusad ja vähendaksid uue kuriteo toimepanemise riski. Kohtueelne ettekanne annab teistsuguse kujutluse süüdistatavast või kahtlustatavast, kui seda saab muudest kohtumenetluse materjalidest. Taasühiskonnastamise seisukohast annab kohtueelses ettekandes leiduv info võimaluse selgitada välja konkreetsele isikule sobivaim karistus ning kriminaalhoolduse korral ka sobivaimad kohustused, sh ravikohustus. Sellise meetme eesmärgiks on muuta karistused õiglasemaks ja mõjusamaks ning seeläbi efektiivsemalt uusi rikkumisi ennetavaks. Seksuaalkuriteo toime pannud isiku puhul oleks ettekande üheks osaks ka hindamine ravivajaduse välja selgitamiseks, juhul kui ekspertiisi ei ole vaja tellida. Kohtueelne ettekanne ei asendaks psühhiaatrilist ekspertiisi, kuid käsitleks näiteks ravisoostumust ja motivatsiooni ravile asumiseks, ravivõimalusi ning konkreetse isiku võimet raviprotsessis osalemiseks. Kohtueelne ettekanne peaks olema ka senisest paindlikum ja käsitlema eraldi osana muuhulgas raviga seotud teemasid. Eelnõu § 3 punktiga 8 (KrMS § 2211) tehakse KarS § 692 kehtetuks tunnistamisega seonduv muudatus. KrMS § 2211 reguleerib andmete nõudmist narkomaanide sõltuvusravi ja seksuaalkurjategijate kompleksravi kohaldamiseks. Kuna käesoleva eelnõuga tunnistatakse kehtetuks eraldi regulatsioon KarS § 692, millega vangistus asendatakse narkomaanide sõltuvusravi või seksuaalkurjategijate kompleksraviga ning selle asemel saab edaspidi ravivajaduse korral määrata ravi kohustuse KarS § 75 lg 2 p 5 alusel, ei ole põhjendatud eraldi regulatsioon andmete nõudmiseks. Kohtueelses menetluses või kohtumenetluses on võimalik üldistel alustel tellida kohtueelne ettekanne kriminaalhooldusametnikult või vajadusel määrata eriteadmisi nõudvas valdkonnas ekspertiis (nt psühhiaatriline ekspertiis vm). Kuna kohtueelse ettekande nõudmine on olnud kohustuslik vaid alaealistele isikutele, ei ole seda enamasti täisealistele tehtud. Seksuaalkuriteo toime pannud isiku puhul, kes on kuriteo toime pannud seksuaalsuunitluse häire tõttu ning kellele oleks otstarbekas määrata ravikohustus, on vajalik teha eelnev hindamine, milles selgitada ravi vajadust ja nõusolekut selleks. Seetõttu on käesoleva eelnõuga täiendatud KrMS § 213 lõiget 4 ja § 264 lõiget 2, mis kohustavad tellima kohtueelse ettekande seksuaalkuriteo toime pannud isikule. Muu kuriteo toime puhul ja näiteks sõltuvusravi vajava isiku osas ei ole ettekanne kohustuslik, kuid see on jätkuvalt võimalik üldisetel alustel. Eraldi andmete nõudmise regulatsiooni ei ole aga ravi kohaldamise kindlakstegemiseks vaja. Eelnõu § 3 punktidega 9-11 (KrMS § 244 lg-d 11-12, § 245 lg 11, 248 lg 1 p 2) võimaldatakse välisriigi kodaniku lahkumiskohustuse võtmine kokkuleppemenetluse raames. Vangla sotsiaaltöötajate hinnangul on kinnipeetavate soov koduriiki tagasi pöörduda suurem just kinnipidamise alguses. Seetõttu täiendatakse KrMS-i § 244 lõigetega 21 ja 22, võimaldades välisriigi kodanikul prokuratuuri nõusolekul võtta Eestist lahkumise kohustus koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks ka kokkuleppemenetluse raames, kui on täidetud KrMS § 204 lõike 4 punktides 1-4 sätestatud lahkumiskohustuse eeldused. Kokkuleppemenetlust ei saa kohaldada nende isikute suhtes, keda süüdistatakse KrMS § 239 lõike 2 punktis 1 sätestatud rasketes kuritegudes või kes ei vasta muudele kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kokkuleppemenetluse tingimustele. Eelnõuga täiendatakse ka KrMS § 245 lõiget 11, lisades kokkuleppes märgitavate asjaolude loetellu ka välisriigi kodaniku lahkumiskohustuse ja sissesõidukeelu kehtestamisega seotud asjaolud. Kuivõrd kokkuleppemenetluses peetakse ka läbirääkimisi karistuse liigi ja määra üle, tuleb muuhulgas kindlaks teha, milline osa vangistusest või rahalisest karistusest kantakse kohe ära või tasutakse kohe ja millist vangistuse või rahalise karistuse osa tingimisi ei pöörata täitmisele, kui välisriigi kodanik lahkub Eestist. Kui süüdimõistetu pärast osalise karistuse kandmist ja vanglast vabanemist ei soovi enam Eestist lahkuda, siis 19 tuleb seda käsitleda kokkuleppe rikkumisena ning kandmata jäänud karistuse osa pööratakse täitmisele. Eelnõu § 3 punktiga 12 (KrMS § 251) tehakse KarS § 692 kehtetuks tunnistamisega seonduv muudatus. KrMS § 251 reguleerib käskmenetluse kohaldamise aluseid ning lõige 3 sätestab erisuse narkomaanide sõltuvusravi või seksuaalkurjategijate kompleksravi rakendamise korral. Kuna käesoleva eelnõuga tunnistatakse kehtetuks KarS § 692, mille alusel on võimalik vangistuse asendamine raviga, langeb ära erisuse tegemise vajadus käskmenetluses ja KrMS § 251 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Eelnõu § 3 punktiga 13 (KrMS § 264 lg 2) tehakse muudatus, mis seondub kohustusega koostada seksuaalsüüteos kahtlustatava osas kohtueelne ettekanne. KrMS § 264 reguleerib kohtuniku poolt kriminaalhooldusametniku kaasamist kohtueelse ettekande tegemiseks. Analoogne regulatsioon on §-s 213, mis käsitleb kohtueelse ettekande tellimist prokuröri poolt. Käesolev muudatus on samasisuline, millega lisatakse kohtueelse ettekande tellimise kohustus seksuaalkuriteo toimepanemises süüdistatava osas. Eelnõu § 3 punktiga 14 (KrMS § 416 lg-d 11-15) sätestatakse, millal on täitmiskohtunikul võimalik loobuda vangistuse või karistusseadustiku §-de 70 ja 71 kohaselt mõistetud asendusvangistuse täitmisele pööramisest või täideviimisest. KrMS §-s 416 annab õigusliku aluse täitmiskohtuniku määruse alusel loobuda tähtajalise vangistuse või asendusvangistuse täitmisele pööramisest, kui süüdlane antakse teisele riigile välja või saadetakse välja. KrMS § 416 lõigete 11-15 kohaselt võimaldatakse täitmiskohtunikul loobuda vangistuse või karistusseadustiku §-de 70 ja 71 kohaselt mõistetud asendusvangistuse täitmisele pööramisest või täideviimisest üksnes siis, kui välisriigi kodanik on süüdi mõistetud teise astme kuriteo toimepanemise eest ning ta võtab endale Eestist lahkumise kohustuse koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks. Eelnõu § 3 punktiga 15 (KrMS § 4192) tehakse KarS § 692 kehtetuks tunnistamisega seonduv muudatus. KrMS § 4192 reguleerib vangistuse asendamisel määratava narkomaanide sõltuvusravi ja seksuaalkurjategijate kompleksravi täitmisele pööramist. KarS § 692 tunnistatakse käesoleva eelnõuga kehtetuks, kuid ravi kohustuse panemine jääb endiselt võimalikuks KarS § 75 lg 2 punkti 5 järgi. Senini ei reguleerinud käitumiskontrolli kohustusena ravi täitmisele pööramist või täitmist eraldi sätted vaid rakendusid üldised kriminaalhoolduse täitmise reeglid. Kuna KarS §-s 692 olev kitsas ja spetsiifiline eriregulatsioon liigub laia ja paindlikult kasutatava alla, siis on vajalik anda mõningad juhised seaduse tasandil ravikohustuse täitmisele pööramiseks ja täitmiseks, mistõttu ongi muudetud KrMS-i §-i 4192. Pealkirjale on lisatud „täitmine“, kuna see ei sisalda ainult täitmisele pööramise regulatsiooni. Lõige 1 sätestab, et lahendit, mis sisaldab käitumiskontrolli kohustuseks olevat ravi, täidab kriminaalhooldusosakond, kes ravi otseselt läbi ei vii vaid suunab süüdimõistetu raviasutusse. Kriminaalhooldusametnik abistab ja nõustab lisaks käitumiskontrolli nõuetele ja kohustustele ka ravikohustuse täitmist niivõrd kui see on võimalik. Eelkõige annab infot ravikohustusega isikule aga ka raviasutusele. Ravikohustuse täitmise kontrollimisel teeb kriminaalhooldaja koostööd raviasutusega, kes annab kriminaalhooldajale infot (lõige 2) võimaliku ravi kestuse osas, näiteks mitu korda peab isik käima teraapias vmt. Ravi liigi teadmine on kriminaalhooldusametnikule vajalik seepärast, et kui näiteks narkomaanide sõltuvusravi vajav isik suunatakse statsionaarsesse keskusesse ravile, peab vastavalt korrigeerima kontrollnõuete järgimise kohustust, näiteks 20 muutma registreerimise sageduse harvemaks jne. Ravikohustuse täitmisest või edasise ravivajaduse ära langemisest aga ka mitteilmumisest või mittenõuetekohasest täitmisest peab kriminaalhooldusametnik olema informeeritud, et vajadusel võtta kohaseid meetmeid. Ravi sisu teadmine ei ole kriminaalhooldajale vajalik, küll aga diagnoos ja seda samuti selleks, et vajadusel ja võimalusel pakkuda isikule lisaks ravile ka muid sekkumisi, nt seksuaalkurjategijatele mõeldud grupiprogrammi vm. Kehtiv KrMS § 4192 lg 3 sisaldab volitusnormi narkomaanide sõltuvusravi ning seksuaalkurjategijate kompleksravi ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve korra kehtestamiseks (lõige 3), mida on vaja muuta. Otstarbekas ei ole kahe erineva määruse kehtestamine, kuna ravile suunamise põhimõtted ja ravikohustuse kontrollimise alused on sarnased olenemata ravi liigist. Küll on aga vajalik eraldi täpsemad juhised seksuaalkurjategijate ravile suunamiseks, kuna seksuaalkurjategijate kompleksravi osutajale on kehtestatud nõuded psühhiaatrilise abi seaduses (lõige 4) ja kriminaalhooldusametnik peab isikut ravile suunates seda arvestama. Eelnõu § 3 punktis 16 (KrMS § 426 lg 2) kavandatava muudatusega tehakse KrMS § 426 lg-s 2 viide VangS § 76 lg-s 41 sätestatavale mehhanismile eluaegset vangistust kandva kinnipeetava karistusest tingimisi vabastamise otsustamiseks pärast kinnipeetava vabastamata jätmist KarS § 77 lg-s 1 või 11 sätestatud alusel. Kui üldreeglina kuulub ennetähtaegselt vabastamata jäetud eluaegse kinnipeetava uue võimaliku vabastamise arutamine 2 aasta möödumisel vabastamata jätmise määruse jõustumisest (eelnõuga kavandatav VangS § 76 lg 41), siis KrMS § 462 lg-sse 2 tehtav muudatus võimaldab kohtul seda tähtaega lühendada. Näiteks võib tähtaja lühendamine olla asjakohane juhul, kui tegemist on eluaegset vangistust kandva kinnipeetavaga, kes viibib avavanglas. Nimetatud juhul võib täitmiskohtunik pidada põhjendatuks ennetähtaegse vabastamise võimalust uuesti arutada enne seaduses sätestatud tähtaega. Tähtaja lühendamise kohustust kohtul siiski ei ole. VangS § 76 lg-s 41 sätestatava kahe aasta pikkuse tähtaja pikendamist ei võimaldata. Seega tuleb eluaegset vangistust kandva kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise võimalikkuse üle otsustada vähemalt iga kahe aasta järel arvates eelmisest ennetähtaegse vabastamata jätmise määruse jõustumisest. Eelnõu § 3 punktiga 17 (KrMS § 426 lg 21) tehakse korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud isikutele kohaldatava kohustusliku käitumiskontrolliga (KarS § 871 lg 21) seonduv muudatus. Kui kohus arutab süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimust, kelle tähtaegne vangistuse aeg hakkab lõppema, saab kohus otsustada isiku vabastamise üle või anda uue tähtaja otsustamiseks. Kavandatav regulatsioon on vajalik, et tagada KarS § 871 lg-s 21 kavandatava kohustusliku karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine siis, kui kohus jätab süüdlase viimast korda tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Näiteks kui pikema kui kaheaastase vangistusega karistatud süüdimõistetu enne tähtaega vabastamise küsimust arutatakse 5 kuud enne vangistuse lõppu, võib kohus määrata, et süüdimõistetut ei vabastata ning enne tähtaega vabastamist arutatakse uuesti 3 kuu pärast, mis on ühtlasi viimane võimalus enne tähtaega vabastamiseks KarS § 76 lõige 3 alusel, sest karistusest jääb kanda veel vaid 2 kuud. Kui kohus ei määra uut tähtaega, siis ongi see viimane kord enne tähtaega vangistuse küsimuse arutamiseks ning kui kohus isikut ei vabasta, siis peab ta määrama isikule KarS § 871 lg 21 kohaselt karistusjärgse käitumiskontrolli, mille kohustuslikkus teatud kuriteo korduvalt toime pannud isikutele sätestatakse käesoleva eelnõuga. Juhul, kui kohus ei oleks toodud näites uut lühemat tähtaega määranud, oleks 5 kuud enne vangistuse lõppu toimunud ennetähtaegse vabastamise arutamisel tulnud isiku suhtes kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli, sest uut ennetähtaegse arutamise võimalust selle vangistuse jooksul ei esine. Viidatud kohustus esineb mõistagi üksnes sellise süüdlase puhul, kes vastab KarS § 871 lõikes 21 sätestatud tingimustele. 21 Eelnõu § 3 punktiga 18 (KrMS § 426 lg 31) sätestatakse, millised asjaolud peab täitmiskohtunik välisriigi kodaniku, kes on võtnud endale kohustuse Eestist lahkuda, tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisel määruses märkima. Eelnõu § 3 punktidega 19-20 (KrMS § 427 lg-d 1-2) tehakse muudatused seoses KarS § 77 lg-tes 3 ja 31 kavandatava kohustusega allutada tingimisi ennetähtaegselt vabastatud eluaegset vangistust kandev isik käitumiskontrollile. Eelnõu § 3 punkt 21 (KrMS § 4272) näeb ette regulatsiooni Eesti Vabariigist lahkumise kokkuleppe täitmisele pööramise ja täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise kohta. Eesti Vabariigist lahkumise kokkulepe pööratakse täitmisele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-s 202 sätestatud korras. Kui välisriigi kodanik, kes on endale võtnud kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks, paneb enne lahkumise kohustuse täitmist toime uue kuriteo, ei pöörata tema Eesti Vabariigist lahkumise kohustust täitmisele. Kui süüdimõistetu ei täida Eesti Vabariigist lahkumise kohustust või pöördub riiki tagasi enne sissesõidukeelu kehtivusaja lõppu, pöörab kohus mõistetud karistuse täielikult või kandmata jäänud karistuse osa täitmisele. Eelnõu § 3 punktiga 22 (KrMS § 4281) tehakse KarS § 692 kehtetuks tunnistamisega seonduv muudatus. KrMS § 4281 reguleerib ravi kohaldamisel tekkivate küsimuste lahendamist. Kuna KarS § 692 tunnistatakse käesoleva eelnõuga kehtetuks, langeb ära vajadus eraldi ravi kohaldamisel tekkivate küsimuste lahendamise regulatsiooni järele ja see tunnistatakse kehtetuks. Ravikohustuse määramine toimub edaspidi KarS § 75 lg 2 p 5 alusel ja kuna kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine on reguleeritud KrMS §-s 427, lahendatakse selle raames ka ravikohustuse täitmisega seotud küsimused. Eelnõu § 3 punktiga 23 (KrMS § 431 lg 1) tehakse KrMS § 4281 kehtetuks tunnistamisega seonduv muudatus. Eelnõu §-ga 4 muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust (TTKS § 52 lg 2 p 4) seoses KarS § 692 kehtetuks tunnistamisega. KarS §-ga 692 seonduvalt on olnud problemaatiline ka ravi rahastamise regulatsioon. Ravi rahastatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sätestatud korras, mille § 52 lg 2 punkti 4 kohaselt rahastatakse seksuaalkurjategijate kompleksravi ja vangistuse asemel kohaldatud üheksa kuu pikkust narkomaanide sõltuvusravi Justiitsministeeriumi kaudu. KarS § 692 ravi rahastamine Justiitsministeeriumi kaudu ei ole põhjendatud, kuna analoogset ravi (eelkõige narkomaanide sõltuvusravi) saavad ka muud isikud, kellele selline ravi on näidustatud ja kes ei ole toime pannud kuritegu. Sellisel juhul rahastataks ravi üldistel alustel Sotsiaalministeeriumi kaudu. Ka KarS-is on lisaks § 692 ravile muud ravikohustused, millise ravi eest ei tasu Justiitsministeerium. KarS § 75 lg 2 punkti 5 kohaselt on saanud kohus määrata käitumiskontrolli lisakohustuseks, et isik peab alluma ettenähtud ravile, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Analoogse kohustuse saab panna ka KrMS § 202 lg 2 p 4 kohaselt. Viimati nimetatud ravivõimaluste eest ei tasu Justiitsministeerium ning nende määramine on muuhulgas paindlikum. Kuna erinevate alustel määratava ravikohustuse (ühel juhul vangistuse osalise asendamisena) rahastamine toimub erinevatest allikatest, on vastutus valdkonna ning teenuse sisulise arendamise eest erinevatel asutustel. Otstarbekas ei ole erinevalt rahastatavate ning määratavate, kuid sisult samade kohustuste võimaldamine seaduses. See on praktikas segadust tekitanud ning vajab korrastamist. 22 Kõnesoleva eelnõuga tunnistatakse kehtetuks KarS § 692 regulatsioon vangistuse asendamine raviga, mille lõige 11 viitab ravi rahastamisele tervishoiuteenuste korraldamise seaduses, mis omakorda märgib, et sellist ravi rahastatakse Justiitsministeeriumi eelarvest. Vajalik on muuta seksuaalkurjategijate kompleksravi ja narkomaanide sõltuvusravi rahastamise aluseid selliselt, et rahastamine toimub Sotsiaalministeeriumi kaudu ühtsetel alustel (so tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lõike 1 kohaselt) muude sarnast ravi vajavatele isikutele pakutava raviteenusega, sõltumata nende ravile jõudmise või suunamise alustest. Ravi sisuline arendamine, pakkumine ning vastava pädevuse arendamine peab olema ühtselt ning terviklikult koordineeritud nii kriminaaljustiits- süsteemis kui kogukonnas. Eelnõu §-ga 5 muudetakse vangistusseadust. Eelnõu § 5 punktiga 1 (VangS § 20 lg 2) muudetakse seadust selliselt, et võimaldada eluaegset vangistust kandva kinnipeetava paigutamist avavanglasse, kui ta on karistusajast ära kandnud vähemalt 20 aastat. Muudatus on seotud KarS § 77 lg-s 11 kavandatava muudatusega. Eelnõu § 5 punktiga 2 (VangS § 741) nähakse vangistusseaduses ette regulatsioon kinnipeetava vabastamise korraldamiseks, kui kinnipeetav on endale võtnud kohustuse Eestist lahkumiseks. Selleks teavitab vangla Politsei- ja Piirvalveametit 15 päeva enne välisriigi kodaniku vanglast vabastamist vajadusest korraldada välisriigi kodaniku Eestist lahkumine ning edastab Politsei- ja Piirivalveametile välisriigi kodaniku kehtiva reisidokumendi. Eelnõu § 5 punktiga 3 (VangS § 76 lg-d 11-13) sätestatakse välisriigi kodanikust kinnipeetava, kes soovib võtta kohustuse Eestist lahkumiseks, vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise korraldamine. Kui välisriigi kodanik soovib võtta endale kohustuse vabatahtlikult Eesti Vabariigist lahkumiseks karistusseadustiku § 76 lõike 1 punkti 1 või lõike 2 punkti 1 alusel ja tal on kehtiv reisidokument, taotleb vangla kuus kuud enne välisriigi kodanikust kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist Politsei- ja Piirivalveameti hinnangut välisriigi kodakondsusjärgsesse riiki tagasipöördumise võimalikkuse kohta. Politsei- ja Piirivalveamet annab hinnangu 30 päeva jooksul. Vangistusseaduse § 76 lõikes 12 on nimetatud, millised materjalid peab vangla kohtule lisaks lõikes 11 nimetatule edastama, kui välisriigi kodanik soovib võtta kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda. Nimetatud materjalide edastamisel kohtusse teavitab vangla Politsei- ja Piirivalveametit vajadusest korraldada välisriigi kodanikust kinnipeetava Eesti Vabariigist lahkumine tema ennetähtaegsel vanglast vabastamisel. Eelnõu § 5 punktiga 4 (VangS § 76 lg 41) sätestatakse VangS § 76 lg-s 41 mehhanism eluaegset vangistust kandva kinnipeetava karistusest tingimisi vabastamise otsustamiseks pärast kinnipeetava vabastamata jätmist KarS § 77 lg-s 1 või 11 sätestatud alusel. Vastava regulatsiooni puudumine on õiguskantsleri hinnangul vastuolus põhiseadusega.39 VangS § 76 lõikes 41 sätestatakse, et kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel karistusseadustiku § 77 lõike 1 või 11 alusel edastab vanglateenistus VangS § 76 lg-s 1 nimetatud materjalid uuesti kohtule kahe aasta möödumisel tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise määruse jõustumisest, kui kohus ei ole sätestanud oma määruses materjalide uuesti esitamiseks lühemat tähtaega. 39 Õiguskantsleri 24.07.2015 seisukoht nr 6-1/140488/1503265. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava karistusest tingimisi vabastamise kord. 23 Eelnõu § 5 punktiga 5 (VangS § 76 lg 51) tehakse muudatused seoses KarS § 77 lg-tes 3 ja 31 kavandatava kohustusega allutada tingimisi ennetähtaegselt vabastatud eluaegset vangistust kandev isik käitumiskontrollile. VangS § 76 lg-s 51 sätestatakse, et juhul kui eluaegsest vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud isiku karistus pöörakse täitmisele käitumisnõuete rikkumise (mitte uue tahtliku kuriteo toimepanemise) tõttu, siis on tema uue ennetähtaegse vabastamise küsimust võimalik arutada hiljemalt kahe aasta möödumisel täitmisele pööratud karistuse kandmisele asumisest, kui kohus pole sätestada lühemat tähtaega. Eelnõu § 5 punktiga 6 (VangS § 762 lg 2) tehakse korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud isikutele kohaldatava kohustusliku käitumiskontrolliga (KarS § 871 lg 21) seonduv muudatus. Eelnõu §-ga 6 muudetakse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust. Eelnõu § 6 punktidega 1-3 (VSS § 14 lg 21, § 152, § 202) muudetakse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust, sätestades lahkumiskohustuse täitmisega seonduv. Välisriigi kodaniku lahkumiskohustuse eelduseks on Politsei- ja Piirivalveameti hinnang välisriigi kodaniku kodakondsusjärgsesse riiki tagasipöördumise kohta, milles võetakse muu hulgas arvesse seda, kas isikul on kehtiv reisidokument, isiku taotlusel elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse olemasolu, isiku kodakondsusjärgsesse riiki tagasipöördumise võimalikkust ja muid olulisi asjaolusid. Politsei- ja Piirivalveameti hinnangus esitatavate andmete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Lahkumiskohustuse täitmisele pööramise kord sätestatakse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-s 202. Välisriigi kodaniku, kes on võtnud endale kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist, tagasipöördumise oma kodakondsusjärgsesse riiki korraldab Politsei- ja Piirivalveamet. Eesti Vabariigist lahkumise kohustus viiakse täide välisriigi kodaniku kinnipidamise ja väljasaatmise teel. Väljasaatmine viiakse lõpule 48 tunni jooksul vastavalt kas prokuratuuri määruse või kohtuotsuse või –määruse jõustumisest. Politsei- ja Piirivalveamet teavitab viivituseta täitmiskohtunikku või prokuratuuri, kui välisriigi kodanik ei täida Eesti Vabariigist lahkumise kohustust, paneb enne lahkumise kohustuse täitmist toime uue kuriteo või pöördub tagasi enne sissesõidukeelu kehtivusaja lõppu. Kuivõrd välisriigi kodanikku, kes on võtnud vabatahtlikult kohustuse Eestist lahkumiseks, oleks otstarbetu kohustada Eestist lahkuma veel täiendama haldusaktiga, nähakse VSS § 14 lõikega 21 ette, t välisriigi kodanik, kes on võtnud endale kohustuse Eestis vabariigist lahkumiseks või kellele on kohus lisakaristusena mõistnud väljasaatmise, saadetakse Eestist välja ilma lahkumisettekirjutust tegemata. Õigusselguse huvides on peetud vajalikuks sätestada sõnaselgelt seaduses, kuidas mõistetakse lahkumiskohustuse mittetäitmist. Lahkumiskohustuse mittetäitmise all mõistetakse olukorda, kus lahkumiskohustuse eeldused ei ole eelkõige täidetud välisriigi kodanikust tingitud põhjustel (näiteks kehtiva reisidokumendid olemasolu). Eelnõu §-ga 7 reguleeritakse seaduse jõustumine. Seaduse jõustumine kavandatakse 2018. aasta 1. aprilliks. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. 24 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega. 6. Seaduse mõjud Eelnõuga kavandatakse järgmisi suurema mõjuga muudatusi: 1) Eluaegse vangistuse mõistmise võimaluse laiendamine 2) Retsidiivsete seksuaalkurjategijate karistuse kohustuslik osaline täitmisele pööramine 3) Välisriigi kodanikust kurjategijaga kokkuleppe sõlmimine tema Eestist väljasaatmiseks 4) Eluaegse vangistuse täitmise korra muutmine 5) KarS § 692 kehtetuks tunnistamine: uimasti- ja alkoholisõltlaste ning seksuaalkurjategijate kompleksravi vajavate isikute ravivõimaluste integreerimine vangistuse ja käitumiskontrolliga 6) Kohustuslik kohtueelne ettekanne seksuaalkuritegudes kahtlustatavatele 7) Seksuaalkurjategijate kompleksravi ja narkomaanide sõltuvusravi rahastamise aluste muutmine 8) Alkoholi tarvitamise keelu sätestamine KrMS § 202 lg-s 2 9) Üldkasuliku töö tundide kaetuks lugemine uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes osalemisega Kavandatav muudatus I: eluaegse vangistuse mõistmise võimaluse laiendamine Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju: o Mõju sihtrühm I: KarS § 113 lg-s 11 sätestatava kuriteo toimepanijad (2015. aastal jõustus KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude osas 26 otsust. 2016. aastal oli otsuste arv 27) o Mõju sihtrühm II: KarS § 141 lg-s 21 ja KarS § 1411 lg-s 3 sätestatava kuriteo toimepanijad. o Avalduv mõju. Isikud, kellele mõistetakse eluaegne vangistus, on senisest pikema aja jooksul ühiskonnast eraldatud. Pikema vangistusega kaasneb kurjategijate vabaduspõhiõiguse intensiivsem riive. Kõnesolevat mõju tuleb siiski hinnata koosmõjus eluaegse vangistuse tingimuste muutmisega, mille tulemusena suureneb võimalus käitumise parandamisel vabaneda eluaegse vangistuse kandmisest ennetähtaegselt. Senisest pikemad vangistused mõjutavad ka kuritegude toimepanijate pereliikmeid, kuna kurjategija peab kandma senisest pikema vanglakaristuse, mille vältel on ta tavapärane pereelu tugevalt piiratud. See võib lisaks perekondlikele sidemetele mõjutada ka perekonna majanduslikku toimetulekut. Sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võib mõju olla positiivne (nt juhul, kui kuritegusid pannakse toime oma pereliikmete vastu) või negatiivne. Ebasoovitava mõjuna saab käsitada võimalust, et isikutele mõistetakse teo eest ebaproportsionaalselt raske karistus. Riski maandab asjaolu, et eluaegse vangistuse mõistmine on kohtu diskretsioon ning pigem erandlik o Järeldus mõju olulisuse kohta. Senisest pikemad vangistused ei ole midagi, millega sihtrühm saaks eelnevalt sihiteadlikult kohaneda. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. 25 Mõju valdkond II: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele o Avalduv mõju. Kuivõrd muudatused tuginevad peamiselt üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel, on oodata positiivset mõju sisejulgeolekule, mis seisneb ohtlike kuritegude toimepanemise vähenemises. Eluaegse vangistuse kohaldamise võimaluste laiendamine tegeleb konkreetsest kurjategijast tuleneva kõrge ohuga ning kaitseb ühiskonda selle eest. Seeläbi tugevdatakse isikute turvatunnet. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: vanglad (vanglateenistuses töötab 1500 inimest) o Mõju sihtrühm II: uurimisasutuse ametnikud (politseiametnikke on Eestis PPA andmetel ligikaudu 3775; neist politseiuurijaid ligikaudu 710, ohtlike kalduvuskurjategijatega puutub kokku väiksem osa uurijaid) o Mõju sihtrühm III: prokuratuur (prokuröre on ligikaudu 190, eluaegsest vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamisega puutuvad kokku üksnes mõned prokurörid) o Mõju sihtrühm IV: kohus (esimese ja teise astme kohtus on kokku ligi 220 kohtunikku, eluaegsest vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamisega puutuvad kokku üksnes mõned kriminaalasju arutavad kohtunikud) o Avalduv mõju. Muudatuste tulemusena võib eluaegse vangistuse kohaldamine praegusega võrreldes vähesel määral suureneda. Samal ajal võib eluaegsete vangide arv tänu paremini kontrollitud ja varasemale vanglast vabanemisele väheneda. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Kavandatav muudatus II: retsidiivsete seksuaalkurjategijate karistuse kohustuslik osaline täitmisele pööramine Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju: o Mõju sihtrühm I: KarS § 141 lg 2 p-s 6 ja lg-s 21 ning KarS § 1411 lg 2 p-s 6 ja lg-s 3 sätestatava kuriteo toimepanijad. 2015. aastal registreeriti KarS § 141 lg 2 p 6 järgi 46 kuritegu ning 2016. aastal oli vastav arv 36. Mõistagi ei jõua kõik registreeritud kuriteod süüdimõistvate otsusteni. o Avalduv mõju. Kohustuslik vangistuse osaline täitmisele pööramine toob kaasa kurjategijate vabaduspõhiõiguse intensiivsema riive, mille abil püütakse parandada kurjategija retsidiivset käitumist. Intensiivsem vabaduspõhiõiguse riive mõjutab ka kuritegude toimepanijate pereliikmeid, kuna kurjategija peab kandma reaalset vanglakaristust, mille vältel on ta tavapärane pereelu tugevalt häiritud. See võib lisaks perekondlikele sidemetele mõjutada ka perekonna majanduslikku toimetulekut. Sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võib mõju olla positiivne (nt juhul, kui kuritegusid pannakse toime oma pereliikmete vastu) või negatiivne. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Kohustuslik vangistuse osaline täitmisele pööramine ei ole midagi, millega sihtrühm saaks eelnevalt sihiteadlikult kohaneda. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. 26 Mõju valdkond II: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele o Avalduv mõju. Muudatus tugineb peamiselt üld- ja eripreventiivsetel kaalutlusel. Seega on oodata positiivset mõju sisejulgeolekule, mis seisneb seksuaalkuritegude toimepanemise vähenemises. Reaalse vangistuse mõistmine suurendab ka ohvri õiglustunnet. Võimaliku negatiivse mõju riskina saab välja tuua teaduskirjanduses avaldatud kriitika lühiajalise kohustusliku vangistuse positiivsete mõjude kohta.40 Lühiajalise vangistuse kriitikas tuuakse peamiste argumentidena välja järgmised asjaolud: lühiajalise vangistuse jooksul ei ole vanglal võimalik ellu viia taasühiskonnastavaid tegevusi; hinnatakse üle negatiivse šoki mõju korduvkuritegevuse vähenemisele; lühiajalise vangistusega võivad kaasneda töökoha kaotus ja lähedaste toimetuleku probleemid. Lisaks sellele võib kohustuslik osaline vangistuse kohaldamine tuua kaasa vanglate täituvuse suurenemise üle vanglate mahutavuse, mis tingiks nn „vanglakohtade järjekorra“ loomise vajaduse karistuse täitmisele pööramisel. Kuna taasühiskonnastavate tegevuste läbiviimine vanglas on seotud inim- ja materiaalsete ressurssidega, siis vanglate maksimaalse täituvuse juures väheneb vangla võimekus hõivata kinnipeetavaid vangistuse ajal taasühiskonnastavate tegevustega. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: vanglad (vanglateenistuses töötab 1500 inimest) o Mõju sihtrühm II: kriminaalhooldus (ligi 190 ametnikku) o Mõju sihtrühm III: prokuratuur (prokuröre on ligikaudu 190, neist enamik ei menetle seksuaalkuritegusid) o Mõju sihtrühm IV: kohus (esimese ja teise astme kohtus on kokku ligi 220 kohtunikku, kellest kõik ei tegele kriminaalasjade menetlemisega) o Avalduv mõju. Muudatused vangide arvu oluliselt ei suurenda. Ka kehtiva õiguse järgi on üsna reaalne, et KarS § 141 lg 2 p 6 järgi karistatud isikul tuleb vähemalt osaliselt reaalset vangistust kanda. Osaliselt võib suureneda lühiajaliselt vanglas viibinud isikute arv. Samas on tegemist lühiajalise vangistusega ning lisanduvate kinnipeetavate arv jaguneb eelduslikult aasta peale ühtlaselt, mistõttu ei ole mõju kuigi suur. Prokurörid ja kohtunikud peavad õigusliku muudatusega kohanema, samas ei ole tegemist keeruka regulatsiooniga. Riigi kulud ühe kinnipeetava kohta on 1482 eurot kuus. Kuna aga vangistuse kulude arvestamisel tuleb alati arvestada mastaabiefektiga, siis ei too kinnipeetavate arvu kasv olukorras, kus vanglates on vabu kohti automaatselt kaasa kulude kasvu täies ulatuses. Sama efekti ei teki ka siis, kui vange jääb vanglas vähemaks. Kuna vanglat tuleb siiski käigus hoida, ei vähene kulud üks-ühele kinnipeetavate arvuga. Peale uue Tallinna vangla valmimist on Eesti vanglates ca 3000 kohta. Hetkel on vanglates ca 2700 kinnipeetavat. Seega ei kaasneks kavandatavate muudatuste mõjul täiendavate vanglakohtade loomise vajadust. Samas oleks olemasolevad vanglad oma mahutavuse piirini täis. 40 Vt nt: https://media.leidenuniv.nl/legacy/hilde-wermink-e.a.---effects-community-service.pdf https://www.theguardian.com/society/2011/may/10/reoffending-rates-short-jail-terms 27 Vältimatu kulude kasv tuleneb kinnipeetavatega otseselt seotud majanduskuludest (nt toit, hügieen, meditsiin), mis moodustavad 10% kogu ülalpidamiskuludest. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Kavandatav muudatus III: välisriigi kodanikust kurjategijaga kokkuleppe sõlmimine tema Eestist väljasaatmiseks Tegemist ei ole kriminaalpoliitiliselt uue põhimõttelise muudatusega, kuna ka hetkel kehtiva regulatsiooni (KrMS § 416 lg 1, § 426 lg 3) kohaselt on täitmiskohtunikul võimalik loobuda süüdimõistetud välisriigi kodaniku suhtes tähtajalise vangistuse või KarS §-de 70 ja 71 kohaselt mõistetud asendusvangistuse täitmisele pööramisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju o Mõju sihtrühm: Sihtrühmaks on välisriigi kodanikest kahtlustatavad, süüdistatavad ja süüdimõistetud isikud. Selliste isikute arv on väga väike. 25.11.2016 seisuga oli Eestis 192 välisriigi kodanikust kinnipeetavat. 2014-2015 aastal ei kohaldatud kordagi KrMS § 416 lg-s 1 sätestatud võimalust loobuda tähtajalise vangistuse või KarS §-de 70 ja 71 kohaselt mõistetud asendusvangistuse täitmisele pööramisest põhjusel, et süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. o Avalduv mõju. Muudatuse tagajärjel on teatud välisriigi kodanikest kuritegude toimepanijatel võimalik karistusest pääseda, kui nad nõustuvad riigist lahkumisega. Sellisel juhul on karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid välisriigi kodaniku suhtes saavutatavad tema riigist väljasaatmisega. Kuna väljapakutud muudatuste puhul võtab isik endale vabatahtlikult riigist lahkumise kohustuse, siis ei saa siinkohal rääkida sarnasest negatiivsest mõjust isiku lähisuhetele kui sunniviisilise väljasaatmise puhul. Muudatuse positiivseks mõjuks on isiku jaoks karistuse kandmisest pääsemine. Ebasoovitav sotsiaalne mõju võib olla seniste perekondlike sidemete lõhkumine. Samas vähendab seda riski asjaolu, et tegemist on kokkuleppega, milleks eelduslikult ei anta kaalukate perekondlike sidemete esinemisel nõusolekut. Samuti võivad esineda sihtriigis raskused tulenevalt sotsiaalsete, kultuuriliste ja perekondlike suhete puudumisest, kuid seda riski vähendab samuti asjaolu, et riigist lahkumise puhul on tegemist isiku otsusega ning eelduslikult ei anna isik nõusolekut riigist lahkumiseks, kui tal puudub sihtriigiga igasugune side. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond II: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele o Avalduv mõju. Positiivne mõju sisejulgeolekule kaasneb retsidiivse isiku riigist väljasaatmisega. Võimaliku negatiivse mõjuna võib väljapakutud muudatuste tagajärjel Eesti muutuda välisriigi kodanike jaoks teatud süütegude toimepanemiseks soodsaks kohaks, kuna riigist lahkumisega nõustumisel ei kaasne süüdimõistmisega reaalselt 28 karistust. Samas suurendab kokkuleppe sõlmimise võimalus menetluse kiirust ja efektiivsust. Vabanevat ressurssi saab kasutada teiste kuritegude menetlemiseks. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: vanglad (vanglateenistuses töötab 1500 inimest) o Mõju sihtrühm II: uurimisasutuse ametnikud (politseiametnikke on Eestis PPA andmetel ligikaudu 3775; neist politseiuurijaid ligikaudu 710) o Mõju sihtrühm III: prokuratuur (prokuröre on ligikaudu 190) o Mõju sihtrühm IV: kohus (esimese ja teise astme kohtus on kokku ligi 220 kohtunikku, kellest kõik ei tegele kriminaalasjade menetlemisega) Muudatustega puutub kokku väike osa sihtrühma liikmetest, kuna kuriteo toime pannud välisriigi kodanike arv on väike. Puudub täpne statistika selle kohta, kui suur osa sihtrühma liikmetest välisriigi kodanike kriminaalasja menetlemisega kokku puutub. o Avalduv mõju. Praegune regulatsioon ei võimalda sõlmida välisriigi kodanikuga kokkulepet päritolumaale tagasi pöördumiseks. Vangistuse osakaalu vähendamine võib motiveerida välisriigi kodanikke sellist kokkulepet sõlmima ning tagasipöördumisele kaasa aitama (nt kehtivate reisidokumentide olemasolu tagamisega), muutes tagasipöördumismenetluse efektiivsemaks ja kiiremaks. Selliselt on võimalik hoida kokku välisriigi kodanikuga seonduvaid menetlus- ja kinnipidamiskulusid ning samuti tagada avalik kord ja riigi julgeolek. Kuna selliseid välisriigi kodanikke, kes on toime pannud kuriteo ja keda on võimalik riigist välja saata, on vähe, ei vähenda muudatus oluliselt vangide arvu. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Kavandatav muudatus IV: eluaegse vangistuse täitmise korra muutmine Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju o Mõju sihtrühm: Eluaegset vangistust kandvad kinnipeetavad ja nende perekonnaliikmed (eluaegset vangistust kandvaid kinnipeetavaid on 05.10.2017 seisuga 41). o Avalduv mõju. Muudatuste tulemusena tehakse kinnipeetavate võimalik tagasipöördumine ühiskonda sujuvamaks ja turvalisemaks ning seeläbi vähendatakse tõenäosust, et isik paneb toime uue kuriteo. Samuti tagatakse vabanemislootusega kinnipeetavale motivatsioon käituda vanglas õiguskuulekalt ning end paraneda. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond II: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele o Avalduv mõju. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava turvaline ennetähtaegne vabanemine võib võrreldes kehtiva süsteemiga paremini tagada ennetähtaegselt vabanenute õiguskuulekust. Seeläbi on tegemist positiivse mõjuga riigi sisejulgeolekule. 29 Ebasoovitava mõju riskina saab välja tuua võimaluse, et eluaegsest vangistusest ennetähtaegselt vabanenud kinnipeetav võib vabanedes sooritada uusi kuritegusid. Riski maandamiseks kavandatakse järk-järgulist ja turvalist ning kontrollitud vabanemist selliselt, et isiku vabanemine ei oleks kohene, vaid varasemalt saaks ta võimaluse kanda osa vangistusest avavanglas ning seejärel on võimalik kaaluda tema vabastamist. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: vanglad (vanglateenistuses töötab 1500 inimest) o Mõju sihtrühm II: prokuratuur (prokuröre on ligikaudu 190, eluaegsest vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamisega puutuvad kokku üksnes mõned prokurörid) o Mõju sihtrühm III: kohus (esimese ja teise astme kohtus on kokku ligi 220 kohtunikku, eluaegsest vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamisega puutuvad kokku üksnes mõned kriminaalasju arutavad kohtunikud) o Avalduv mõju. Muudatused võivad osaliselt vähendada eluaegselt kinnipeetavate arvu. Lühemate vangistusest ennetähtaegselt vabanemise tähtaegade sätestamisel tuleb hakata varem läbi vaatama taotlusi avavanglasse paigutamiseks või ennetähtaegseks vabanemiseks. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust (avavanglasse paigutamist saaks taotleda alles pärast 20 aastase vangistuse kandmist ning eluaegset vangistust kandvaid kinnipeetavaid on vähe) ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Kavandatav muudatus V: KarS § 692 kehtetuks tunnistamine: uimasti- ja alkoholisõltlaste ning seksuaalkurjategijate kompleksravi vajavate isikute ravivõimaluste integreerimine vangistuse ja käitumiskontrolliga. Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju o Mõju sihtrühm I: seksuaalsuunitlushäirega või seksuaalkäitumisprobleemiga seksuaalkurjategijad. Aastas mõistetakse süüdi ligikaudu 100 seksuaalkurjategijat. Hinnanguliselt 1/3 neist, kes kannavad vanglakaristust, esineb mõni parafiilia. Tingimisi vabastatute hulgas võib neid olla mõnevõrra vähem. Ravikohustuse määramine sõltub omakorda muudest teguritest. Hinnanguliselt ca 30 isiku puhul võib osutuda oluliseks seksuaalkurjategijate kompleksravi integreerimine karistuse hulka. o Mõju sihtrühm II: Narkomaanide sõltuvusravi nn raviparagrahvi alusel on rakendatud läbi aastate vaid mõnekümnele inimesele ja selle suurenemist ei ole ette näha. See sihtrühm pigem ei muutu, kuid kuna nn raviparagrahvi ära kaotamine puudutab erinevat liiki ravi, siis narkomaanide sõltuvusravile määratavad isikud on muudatusega seotud. Näiteks 2016 aasta alguse seisuga oli erinevates narkomaanide rehabilitatsioonikeskustes 7 isikut, kelle teenuse eest tasus Justiitsministeerium. o Avalduv mõju. Seksuaalkurjategijate kompleksraviga seotud muudatus tähendab, et ravikohustuse saavad isikud, kelle puhul ravi läbimine nende retsidiivsust kõige tõenäolisemalt vähendada aitab. Lisaks praegu käitumiskontrolli kohustusena ravile suunatutele võimaldatakse ravi ka neile, keda hetkel 2-aastase karistusmäära tõttu KarS § 69² alusel vangistuse osalise asendamisena ravile suunata võimalik ei ole olnud. 30 Kokkuvõttes muutub ravisobivuse isikute valikusihtrühm laiemaks ning tänu kohtueelsele ettekandele ka täpsemaks. Seksuaalkuritegudes süüdimõistetutel ning kuriteo toime pannud narkomaanidel tekib vajadus-, vastavus- ning riskipõhine võimalus ravile, mis aitab ennetada nende retsidiivset käitumist. Eelkõige on tegemist positiivse mõjuga, kuna ravi tulemusel paraneb kuritegusid toime pannud isiku toimetulekuvõime ühiskonnas hakkamasaamiseks ning väheneb korduvkuritegevuse tõenäosus. Kuna ka praegu on mitu erinevat võimalust ravikohustuse määramiseks, on muudatuse sagedus ning ulatus väikesed. Positiivselt mõjutatud on muuhulgas ka kuriteo ohvrid, kurjategijate perekonnaliikmed ning isikud, kellel on oht langeda kuritegude ohvriks ja seda eelkõige ravi saavate kuriteo toime pannud isikute korduvkuritegevuse ohu vähenemise tõttu. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond II: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele o Avalduv mõju. Seksuaalkurjategijate retsidiivsust vähendavad meetmed on üks võimalus vägivalla, sh lapsi kahjustavate seksuaalkuritegude ning ka täisealise ohvriga seksuaalkuritegude ennetamiseks. Lastevastaste seksuaalkuritegude menetlemine on üheks sise- ning justiitsministri kokkulepitud prioriteetidest. Samuti on võitlus lastevastase vägivalla ning seksuaalvägivallaga Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015-2020 tegevusvaldkondadeks. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Kuivõrd seksuaalkurjategijate kompleksravi kohaldamine vangistuse osalise alternatiivna ning narkomaanide sõltuvusravi on olnud võimalik alates 2013. aasast ning muudatus puudutab väikest sihtrühma, on väikese ulatuse ning sagedusega, on kavandatava muudatuse mõju väheoluline. Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: vanglad (vanglateenistuses töötab 1500 inimest). Mõjuga puutuvad kokku eelkõige seksuaalkurjategijatega tegelevad üksused (peamiselt Tartu vanglas, kus on seksuaalkurjategijatega tööle spetsialiseerunud 2 psühholoogi), nende töötajad ning vanglaametnikud, kes koostavad arvamuse kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise kohta. Narkomaanidega tegelevad samuti vangla psühholoogid, psühhiaatrid ja teised sotsiaalse rehabilitatsiooni valdkonna ametnikud (kokku vanglates 105 inimest). o Mõju sihtrühm II: kriminaalhooldus (kokku umbes 190 inimest) o Mõju sihtrühm III: prokuratuur (prokuröre on ligikaudu 190, kuid kõik ei puutu kokku ravivajadusega kurjategijate kriminaalasjade menetlemisega) o Mõju sihtrühm IV: kohus (esimese ja teise astme kohtus on kokku ligi 220 kohtunikku, kellest kõik ei tegele kriminaalasjade menetlemisega) o Mõju sihtrühm V: Õiguskaitseasutuste töötajad ja tervisevaldkonna spetsialistid, kelle vastutada on narkomaanide ravi, seksuaalkurjategijate ravi, alkoholi sõltuvusravi ja rehabilitatsiooni sisuline osutamine ning selle kvaliteedi arendamine (narkomaanide sõltuvusravi on võimalik saada neljas spetsialiseeritud keskuses ning seksuaalkurjategijate kompleksravi võimalus on ühes kliinikus, kus sellega peamiselt tegeleb üks psühhiaater). o Avalduv mõju. Muudatuse tulemusena kasvab tõenäosus ja võimalus, et kõik õiguskaitseasutuste spetsialistid, kes seksuaalkuritegude menetlemise või 31 seksuaalkurjategijate riski ja ravivajaduse hindamise ning sekkumistega (sh raviga) ning samuti narkomaanide raviga tegelevad, omavad parimat võimalikku pädevust, muuhulgas on kursis kehtivate regulatsioonidega ning vastavate muudatustega. Sellisel juhul on võimalik saavutada eesmärk ning soovitud mõju, millega kavandatav regulatsiooni muudatus võimaluse loob. Kuna ka seni on tervisevaldkonna spetsialistide vastuvõtule pöördunud seksuaalkuritegudes süüdimõistetud, kellel on psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule pöördumise, sotsiaalprogrammi- või ravikohustus, ei ole kavandatav muudatus suure mõjuga. Samuti toimub ka praegu narkomaanide sõltuvusravi. Muudatuste tulemusel süsteem korrastub ja ravile määratakse need, kes seda vajavad ning on motiveeritud. Kuna ravile suunajate ja ravi läbiviijate jaoks tegevused ei muutu, ei vaja muudatused ka suuremahulisi koolitusi või väljaõpet. Võimalik on küll mõningane tegevuse mahu suurenemine, kuid see ei too kaasa mitte täiendavaid juhtumeid vaid seniste juhtumitega süsteemsemat tegelemist. Näiteks menetleb ka praegu kohtunik narkomaani toime pandud kuritegu ning mõistes talle karistuse peab tegema valiku, millist meedet kasutada. Muudatuse tulemusel on erinevate meetmete valikukriteeriumid selgemad, mis ei vähenda kohtuniku töökoormust aga võimaldab ravi vajava kurjategija seisukohast teha parima lahendi. Muudatus mõjutab ka õiguskaitseasutuste töötajaid, keda tuleb regulatsiooni muudatustega kurssi viia, koolitada ning see eeldab seksuaalkuritegudega ning kuritegusid toime pannud ja ravi vajavate narkomaanidega menetlustega seotud spetsialistide head teadmist seksuaalkurjategijate ja narkomaanide ravi ning rehabilitatsiooni valdkonnast. Arvestades, et vastavaid koolitusi on läbi viidud ka seni, ei ole tegemist olulise muudatusega. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Kavandatav muudatus VI: kohustuslik kohtueelne ettekanne seksuaalkuritegudes kahtlustatavatele Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju o Mõju sihtrühm: Kuriteo toime pannud isikud, kellele võidakse määrata karistuse asemel narkomaanide sõltuvusravi või seksuaalkurjategijate kompleksravi. Seksuaalkuriteo eest süüdi mõistetud isikute hulk on aastas keskmiselt 100 isiku ringis. Narkomaanide sõltuvusravile on seni määratud aastate jooksul kokku vaid mõnikümmend isikut, keda muudatus kindlasti puudutaks. o Avalduv mõju. Kohtueelse ettekande koostamine kuriteo toime pannud isikutele, kellele on näidustatud ravi määramine karistuse asemel, on vajalik ja positiivne. Eelneva ettekande tegemine aitab kohtunikul mõista kuriteo toime pannud isikule õiglane ja individualiseeritud (asendus)karistus. See väldib mittemotiveeritud isikute ravile sattumise, mille korral on suur oht ravi poolelijätmisel või ebaõnnestumisel. Samas võimaldab see raviks sobivatel ja motiveeritud isikutel kindlamini ravi saada ning vähendab korduvkuritegevuse riski tulevikus. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond II: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele 32 o Avalduv mõju. Riigi sisejulgeolekut ja kuritegevust puudutab muudatus eelkõige sellest aspektist, et kui kuriteo toime pannud isikule, kellele on näidustatud narkomaanide sõltuvusravi või seksuaalkurjategijate kompleksravi, määratakse ravi, siis väheneb korduvkuritegevuse risk. Kohtueelne ettekanne on aga mõjusa ja sobiva (alternatiiv)karistuse mõistmise eelduseks, sest see aitab tagada, et ravile suunatakse isikud, kes seda vajavad ning on motiveeritud ravi läbima. Sellisel juhul aitab ravi vältida korduvat kuritegude toimepanemist. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Mõju ei ole oluline. Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: kriminaalhooldus (kokku umbes 190 inimest) o Mõju sihtrühm II: prokuratuur (prokuröre on ligikaudu 190, kuid kõik ei puutu kokku ravivajadusega kurjategijate kriminaalasjade menetlemisega) o Mõju sihtrühm III: kohus (esimese ja teise astme kohtus on kokku ligi 220 kohtunikku, kellest kõik ei tegele kriminaalasjade menetlemisega) o Avalduv mõju. Kohtueelseid ettekandeid koostavad kriminaalhooldusametnikud ka kehtiva õiguse kohaselt prokuratuuri tellimuse peale. Kohustuslik on kohtueelne ettekanne koostada alaealistele, kuid vajaduse järgi tellitakse neid ka täisealistele isikutele, sh ravikohustuse määramise hindamiseks. Seega ei too kavandatav muudatus kaasa suurt sisulist töökorralduse muutmise vajadust. Kuna ravivajaduse korral koostatav kohtueelne ettekanne peaks olema senisest paindlikum, võib see tähendada mõningast koolitusvajadust selle sihtgrupiga töötavatele kriminaalhooldusametnikele. Kohtueelse ettekande tellimises ja selle kasutamises kohtuotsuse tegemiseks muutusi ei plaanita. Küll aga toob muudatus kaasa kohtueelsete ettekannete arvu suurenemise, kuna praegu ei tehta kõigile seksuaalkuriteo toime pannud isikutele ettekannet. Kuna seksuaalkuriteo eest mõistetakse süüdi aastas keskmiselt 100 isikut, võib selle võrra suureneda ka ettekannete tegemise vajadus. Siiski ei too see kaasa täiendavate kriminaalhooldusametnike palkamise vajadust, kuna kriminaalhooldusaluste arv on pidevalt vähenenud ja ülejääva ressursi saab suunata uuele kohustuslikule sihtgrupile ettekande tegemiseks. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Kavandatav muudatus VII: seksuaalkurjategijate kompleksravi ja narkomaanide sõltuvusravi rahastamise aluste muutmine Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: Justiitsministeerium, kelle eelarvest ravi rahastatakse ning vanglateenistus, kes reaalselt tegeleb ravi pakkuvate asutuste leidmise, hindamise ja nendega lepingute sõlmimise ettevalmistamisega. Konkreetselt on tegevustega seotud 2-3 ametnikku Justiitsministeeriumi vanglate osakonnast ning 4-5 ametnikku finants ja hangete ning õigusteenistuse valdkonnast. Lepinguid sõlmitakse 1-2 aastaks ja lepingupartnereid on hetkel seksuaalkurjategijate kompleksraviga seoses üks ja narkomaanide sõltuvusraviga seoses neli. o Mõju sihtrühm II: Sotsiaalministeerium ning Haigekassa, kelle koordineerimisel tulevikus seksuaalkurjategijate ravi rahastus toimuks ja Tervise Arengu Instituut, kes koordineerib narkomaanide sõltuvusravi. 33 o Avalduv mõju. Seksuaalkurjategijate kompleksravi ja narkomaanide sõltuvusravi rahastatakse hetkel Justiitsministeeriumi eelarvest. Justiitsministeeriumil ei ole kompetentsi nimetatud ravi korraldusega sisuliselt tegeleda. Nn raviparagrahvi kaotamisega see muutuks ning ravi korraldus, arendus, rahastamine ning osutamine toimuks Sotsiaalministeeriumi kaudu (läbi Haigekassa ja Tervise Arengu Instituudi). Arvestades, et KarS § 69² alusel 2015. ning 2016. aastal ühtegi isikut seksuaalkurjategijate kompleksravile ei allutatud, ei ole Haigekassale lisanduv koormus suur. Narkomaanide sõltuvusravi senine kulu on olnud vahemikus 30000-60000 eurot aastas. Samas muutuks ravi osutamine Sotsiaalministeeriumi koordineerimisel kvaliteetsemaks, süsteemsemaks ning paremini korraldatuks (sh järelevalve). Regulatsiooniga kaasnev muudatus on siinjuures väike, kuna sihtrühm, sagedus ning ulatus on väikesed. Sotsiaalministeeriumi ning Haigekassa ja Tervise Arengu Instituudi jaoks ei too muudatus kaasa ka märkimisväärset töö sisu muutust, kuna neid tegevusi tehakse ka praegu. Näiteks narkomaanide (sh ka kuriteo toime pannud narkomaanide, kes on karistatud muu kui nn raviparagrahvi alusel) sõltuvusravi korraldus toimubki läbi Tervise Arengu Instituudi ja võimalik lisanduv sihtgrupp on marginaalne. Seksuaalkurjategijate kompleksravi teenust küll täna Sotsiaalministeerium otseselt ei koordineeri, kuid on olnud selle teemaga seotud Justiitsministeeriumi partnerina ning arvestades sihtgrupi väiksust, ei too muudatus kaasa olulist töökoormuse kasvu. Raviteenuse osutajate jaoks on muudatuse mõju minimaalne, kuna neil ei ole vahet, kellega suhelda ning leping sõlmida. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Kokkuvõttes on tegemist väikese sihtgrupi ning väheolulise mõjuga. Kavandatav muudatus VIII: alkoholi tarvitamise keelu sätestamine KrMS § 202 lg-s 2 Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju: o Mõju sihtrühm I: Elektroonilist alkoholi tarvitamise keeldu ning sellest kinnipidamist kontrollivat seadet saaks kasutada isikute suhtes, kelle õigusrikkumised on tugevalt seotud alkoholi kuritarvitamisega ning kes vastavad KrMS § 202 tingimustele ehk tegemist on teise astme kuriteoga ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur. o Avalduv mõju. Elektroonilise alkoholi tarvitamise keelu ning seda kontrolliva seadme kasutuselevõtt kriminaalmenetluse tingimuslikul lõpetamisel vähendab meetmele allutatud isikute retsidiivsust kuna alkoholi kuritarvitamise häire on enim levinud uue kuriteo toimepanemist soodustav tegur. Kuna elektrooniline alkoholi kontroll on suhteliselt uus tehnoloogia siis on selle võimalik edukuse hindamiseks tugineda ainult välisriikide kogemustele. Suurbritannias läbi viidud uuringud kinnitavad, et 70-90 % elektroonilisele alkoholi tarvitamise keelu kontrollile allutatutest täidab määratud tingimused positiivselt ja seega väheneb vähemalt kontrollitava perioodi jooksul tunduvalt uue õigusrikkumiste risk ja isikute alkoholi tarvitamise harjumus. 41 o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond II: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele 41 Alcohol Abstinence Monitoring Requirement A process review of the proof of concept pilot. Arvutivõrgus https://www.london.gov.uk/sites/default/files/aamr_final.pdf. 34 o Avalduv mõju. Mõju sisejulgeolekule ja võitlusele kuritegevusega seisneb selles, et alkoholi kuritarvitamisele, mis on üks enamlevinumaid kuritegelikku käitumist soodustavaid tegureid, pööratakse senisest enam tähelepanu juba peale isiku esmaseid õigusrikkumisi. Seeläbi luuakse paremad eeldused alkoholi kuritarvitamise häire kontrolliks tulevikus, misläbi väheneb ka isikute edasine retsidiivsus. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: kriminaalhooldus (ligikaudu 190 ametnikku) o Mõju sihtrühm II: prokuratuur (prokuröre on ligikaudu 190) o Avalduv mõju. Elektroonilise alkoholi tarvitamise keelu kontrolliseadme kasutusele võtmine kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise ühe võimalusena toob kaasa täiendava kriminaalhoolduse sihtrühma. Kuna selle seadme kasutamine eeldab süüaluse nõusolekut ja seni puudub Eestis selle seadme kasutamise praktika, siis on täpsemat mõju ulatust keeruline prognoosida. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Kavandatav muudatus IX: üldkasuliku töö tundide kaetuks lugemine uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes osalemisega Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju: o Mõju sihtrühm I: Isikud, kes on allutatud ÜKT tegemise kohustusele. 2016. aasta lõpul oli ÜKT-l 1088 hooldusalust, kes jagunesid süüdimõistetuteks (82%) ja KrMS-i § 202 alusel ÜKT-d tegevateks hooldusalusteks (18%). KrMS-i § 202 alusel määratud mediaan tundide arv oli 69 ja keskmine töötundide arv 77. Karistusseadustiku § 69 alusel määratud tundide arvu mediaan oli 380 ja keskmine ÜKT tundide arv 398. 2016. aasta lõpul oli ÜKT kohustusega kriminaalhooldusalustele kokku määratud tundide arv 371 893.42 o Avalduv mõju. Võimalus üldkasuliku töö tundide senisest paindlikumaks asendamiseks muudab üldkasuliku töö enam riskipõhiseks. Kuna ÜKT tundide sooritamine on süüdlasele lisakohustus, siis stimuleerimaks süüalust kriminaalhoolduse katseajal tegelema ka kuritegevuse põhjusriskidega on mõistlik neid pingutusi tunnustada lugedes nendele tegevustele kulunud aeg teatud osas kaetuks ÜKT tundidega. Muud rehabiliteerivad tegevused soodustavad karistuse eesmärkide saavutamist ning aitavad seeläbi eelduslikult vähendada retsidiivsust. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond II: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele 42 Krister Tüllinen. Kriminaalstatistika kogumik „Kuritegevus Eestis 2016“ 35 o Avalduv mõju. Muudatusel ei ole otsest puutumust välissuhetega, küll aga käsitlevad Euroopa Nõukogu soovitused üldkasuliku töö korraldamist ja toovad soovitusena välja, et üldkasulik töö ei tohiks olla pelgalt füüsiline lihttöö vaid eelistada tuleks kombineeritud variante töö ja rehabiliteerivate tegevuste vahel. 43 Osalemine rehabiliteerivates tegevustes aitab eelduslikult vähendada isikute retsidiivsust ning seeläbi mõjub positiivselt sisejulgeolekule. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades mõju ulatust ja sagedust ei ole tegemist olulise mõjuga. Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: kriminaalhooldus (ligikaudu 190 ametnikku) o Mõju sihtrühm II: ÜKT tööandjad (ligikaudu 600) o Avalduv mõju. Muudatusega väheneb võimalike tööga sooritatavate ÜKT tundide arv maksimaalselt kuni neljandiku võrra. Samas ei saa kindlasti väita, et selline tundide asendamine maksimaalses piiris on kõikidele ÜKT kriminaalhooldusalustele otstarbekas. Seega võib mõju pidada väheoluliseks. Muudatusega väheneb ÜKT tundide arv, mida sooritatakse reeglina füüsilise lihttööna. ÜKT tööandjad on reeglina kohalikud omavliitsused või nende allasutused. Seega väheneb tundide arv, mis panustatakse kogukonna töösse (maksimaalselt kuni neljandiku võrra). Samas ei ole ÜKT töö olnud kasumlik, seega ei kaasne muudatusega negatiivset mõju tööandjate kuludele ja ÜKT ei tohikski käsitleda, kui odavat (tasuta) tööd. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades sihtrühma suurust ning mõju esinemise sagedust ja selle iseloomu, võib mõju pidada väheoluliseks. Muudatuste mõju ettevõtete ja kodanike halduskoormusele Muudatused ei oma ettevõtete ega kodanike halduskoormusele mõju. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Võimalikud kulud Eelnõuga kavandatavad muudatused võivad teatud määral suurendada kinnipeetavate arvu. Riigi kulud ühe kinnipeetava kohta on 1482 eurot kuus. Kuna aga vangistuse kulude arvestamisel tuleb alati arvestada mastaabiefektiga, siis ei too kinnipeetavate arvu kasv olukorras, kus vanglates on vabu kohti automaatselt kaasa kulude kasvu täies ulatuses. Sama efekti ei teki ka siis, kui vange jääb vanglas vähemaks. Kuna vanglat tuleb siiski käigus hoida, ei vähene kulud üks-ühele kinnipeetavate arvuga. Peale uue Tallinna vangla valmimist on Eesti vanglates ca 3000 kohta. Hetkel on vanglates ca 2700 kinnipeetavat. Seega ei kaasneks kavandatavate muudatuste mõjul täiendavate vanglakohtade loomise vajadust. Samas oleks olemasolevad vanglad oma mahutavuse piirini täis. 43 Recommendation CM/Rec (2017) of the Committee of Ministers to the member states on the European Rules on community sanctions and measures 36 Vältimatu kulude kasv tuleneb kinnipeetavatega otseselt seotud majanduskuludest (nt toit, hügieen, meditsiin), mis moodustavad 10 % kogu ülalpidamiskuludest. Seega tähendaks 300 täiendava kinnipeetava ülalpidamine aasta kulu 300x12x148 ehk 532 800 eurot. Kohtueelse ettekande koostamisele kuluv optimaalne aeg on 8 tundi. Kriminaalhooldaja keskmine brutopalk on momendil ca 850 eurot ehk tööandja kogukulud kuus on 1 137 eurot ja ühes tunnis ca 7 eurot. Elektroonilise alkoholi tarvitamise keelu kontrollimise seadmete kasutamisega tekib kulu Vanglateenistusele. Vastavad seadmed võetakse kasutusele 2018 aasta jooksul ja kuna seadmete hankemenetlus on momendil pooleli, ei ole täpne eelarveline kulu teada. Kulu on seotud seadmete rendimaksetega, kuid see ei sõltu otseselt kasutatavate seadmete arvust. Kui kasutatavate seadmete hulk jääb kokkulepitud fikseeritud vahemikku, siis täiendavat kulu ei teki. Kuna tegemist on ka uue kriminaalhooldusaluste sihtrühmaga, siis täiendav hooldusaluste kliendikoormus kriminaalhoolduses sõltub sellest kas ja kui palju hakkab prokuratuur ja kohus kasutama elektroonilist alkoholi keelu kontrolli seadet kriminaalmenetluse lõpetamisel otstarbekusest alternatiivina isiku tingimisi käitumiskontrollita vabastamisele (sellisel juhul oleks tegemist täiendava hooldusalusena kriminaalhooldusele) või alternatiivina käitumiskontrolliga vabastamisele (millisel juhul vahet koormuses ei ole, sest isik oleks mõlemal juhul kriminaalhooldusalune). Sõltuvalt muudatuste sisust, esineb erinevaid arendusvajadusi ka infosüsteemide osas:  Kohtute infosüsteem ja e-toimik peavad võimaldama eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastamist varem kui senise 30- aastase vangistuse järel. Samuti peavad kohtute infosüsteem ja e-toimik võimaldama isiku allutamist käitumiskontrollile koos elektroonilise valvega.  KarS § 692 kehtetuks tunnistamise korral tuleb e-toimikus sulgeda vastavasisuline klassifikaator.  KrMS § 202 aluste täiendamise korral on vajalik lisada kohtute infosüsteemi ja e- toimikusse võimalus kohaldada kohustusena alkoholi tarvitamise keeldu. E- toimikus on vajalik luua uus klassifikaator.  Välisriigi kodanikuga riigist lahkumise kokkuleppe sõlmimise korral tuleb e- toimikut ja kohtute infosüsteemi täiendada võimalusega jätta põhikaristus täitmisele pööramata, kui isik võtab endale kohustuse riigist lahkuda. Samuti, et võimaldada põhikaristus täitmisele pöörata, kui isik kohustust rikub.  Vägistamise ja muu tahtevastase sugulise iseloomuga teo sätestamine erinevates kuriteokoosseisudes tooks kaasa vajaduse uue e-toimiku klassifikaatori järgi Võimalikud tulud Muudatustega ei kaasne otseseid tulusid. 8. Rakendusaktid Eelnõu jõustumisel seadusena on vaja muuta järgmisi rakendusakte: 1) Justiitsministri 25.06.2004 määrus nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“; 2) Justiitsministri 31.05.2013 määrus nr 22 „Seksuaalkurjategijate kompleksravi ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ 37 Eelnõu jõustumisel seadusena on vaja kehtestada väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 152 lg-s 3 kavandatava volitusnormi alusel antav määrus. 9. Seaduse jõustumine Seadus on kavandatud jõustuma 01.04.2018. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse ministeeriumitele kooskõlastamiseks ja Riigikohtule, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Riigiprokuratuurile, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Tallinna Vanglale, Tartu Vanglale, Viru Vanglale, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Eesti Psühhiaatrite Seltsile ja Kriminaalhooldajate Nõukogule arvamuse avaldamiseks. 38 Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Link Eelnõude Infosüsteemi - https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4e414eb2-aba8-4033- 808a-52644fc9b01a Pealkiri: Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (ohtlikud kalduvuskurjategijad, välisriigi kodanikest kurjategijad) Registreerimise kuupäev: 11.10.2017 Registreerimise number: 8-1/7212. Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn Tel. (372) 620 8100, Faks (372) 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee