Sissetulev kiriAvalik

Karistusseadustiku jt seaduste muutmise seaduse eelnõu (väärteokaristuste reform, EL õigusest tulenevad rahatrahvid) esitamine kooskõlastamiseks

Tartu Ringkonnakohus · 18. august 2017

Viit: 10-3/17/84-1
Registreeritud: 18. august 2017
Dokumendi liik: Sissetulev kiri
Saabumis/saatmisviis: e-post

Funktsioon: 10 Õigusemõistmise üldküsimused ja õigusteabe analüüs
Sari: 10-3 Arvamused õigusaktide eelnõude kohta
Toimik: 10-3/2017
Vastutaja: Mai Kurul (Tartu Ringkonnakohus, Kohtudirektori juhtimisvaldkond, Kantselei)

Failid

Sisu (failidest)

EELNÕU 01.08.2017 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad rahatrahvid) § 1. Karistusseadustiku muutmine Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 14 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Süüteo toimepanemise eest võib ette näha ka üksnes juriidilise isiku vastutuse.“; 2) paragrahvi 44 lõikes 8 asendatakse arv „16 000 000“ arvuga „40 000 000“; 3) paragrahvi 44 lõike 9 teine lause tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 47 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. (2) Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. (3) Käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud juhul võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada päevamäära. (4) Rahatrahvi päevamäär on käesoleva seadustiku § 44 lõigetes 2–4 sätestatud korras arvutatud rahalise karistuse päevamäära jagatis kahega. Rahatrahvi miinimumpäevamäära suurus on 5 eurot. (5) Juriidilisele isikule võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi 100–400 000 eurot.“; 5) seadustikku täiendatakse §-ga 471 järgmises sõnastuses: „§ 471. Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv (1) Põhjendatud juhul, eelkõige kui see on vajalik Eestile siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks, võib käesolevas seadustikus või muus seaduses väärteo eest ette näha kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi. Sellisel juhul võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kuni: 1) 20 000 000 eurot või 2) kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Juriidilisele isikule võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kuni: 1) 20 000 000 eurot; 2) kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või 3) 15 protsenti juriidilise isiku käibest. 1 (3) Kui käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses ei sätestata teisiti, on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 sätestatud käibeks juriidilise isiku käive väärteomenetluse alustamise aastale vahetult eelneval majandusaastal või kui isik on tegutsenud alla aasta, siis väärteomenetluse alustamise aastal.“; 6) paragrahvi 68 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „trahviühikut“ sõnadega „või päevamäära“; 7) paragrahvi 72 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Rahatrahvi kümnele trahviühikule või päevamäärale vastab üks päev aresti. Kui süüdlasele määratud või mõistetud rahatrahv on kolm kuni üheksa trahviühikut või päevamäära, arvestatakse rahatrahv üldkasuliku tööga asendamisel vastavaks ühele päevale arestile.“; 8) paragrahvi 72 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Aresti või üldkasuliku tööga ei asendata rahatrahvi, mis on mõistetud käesoleva seadustiku § 471 kohaselt.“; 9) seadustikku täiendatakse §-ga 731 järgmises sõnastuses: „§ 731. Väärteokaristusest tingimisi vabastamine (1) Kui kohus või kohtuväline menetleja, arvestades väärteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, keda ei ole varem süüteo toimepanemise eest karistatud, leiab, et mõistetud või määratud aresti ärakandmine, rahatrahvi tasumine, põhikaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine või lisakaristuse kohaldamine ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tingimisi jäetakse karistus süüdlase suhtes kohaldamata. Sellisel juhul ei pöörata karistust täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdlane ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut süütegu. (2) Kui kohus või kohtuväline menetleja otsustab, et mõistetud või määratud karistust ei pöörata osaliselt täitmisele, määrab kohus või kohtuväline menetleja, milline osa rahatrahvist, arestist, põhikaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmisest või lisakaristusest kantakse ära või tasutakse kohe ja millist osa tingimisi ei pöörata täitmisele. Väärteo toimepanemise ajal noorema kui kaheksateistaastase isiku kohe ärakandmisele kuuluva aresti kestus on kuni kaks päeva. (3) Kui väärteokaristusest tingimisi vabastatud süüdlane paneb katseajal toime uue süüteo, pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud karistus täitmisele. Karistus viiakse täide iseseisvalt.“; 10) paragrahvi 78 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) käesoleva seadustiku §-des 73, 731 ja 74 sätestatud juhtudel kohtulahendi kuulutamisest või kohtuvälise menetleja lahendi kättesaadavaks tegemisest, välja arvatud käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuete suhtes, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist;“; 11) paragrahvi 82 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast arvu „73“ tekstiosaga „, 731“; 12) paragrahvi 398 lõikes 1 ja § 3981 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega 2 „kuni 5 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas“; 13) paragrahvi 398 lõikes 3 ja § 3981 lõikes 3 asendatakse sõnad „400 000 eurot“ sõnadega „15 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni 15 protsenti juriidilise isiku käibest“; 14) paragrahve 398 ja 3981 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav. (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juriidilise isiku käive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aastaaruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud raamatupidamise aruandeid, siis on käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud kogukäive kas aastane kogukäive või asjaomase tululiigi kogukäive viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan.“. § 2. Karistusregistri seaduse muutmine Karistusregistri seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 12 lõike 4 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „mõistmise“ sõnadega „või määramise“; 2) paragrahvi 24 lõikeid 1 ja 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) väärteo eest mõistetud või määratud karistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud üks aasta;“. § 3. Liiklusseaduse muutmine Liiklusseaduse § 201 lõikes 2, § 224 lõikes 2 ning § 227 lõigetes 3 ja 4 asendatakse sõna „trahviühikut“ sõnaga „päevamäära“. § 4. Tuleohutuse seaduse muutmine Tuleohutuse seaduse § 52 tunnistatakse kehtetuks. § 5. Väärteomenetluse seadustiku muutmine Väärteomenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Vähetähtsa väärteona võib käesoleva paragrahvi tähenduses käsitada ka väärtegu, mille puhul ei ole selle toimepannud isiku karistamine otstarbekas ja seaduse nõuete edaspidine täitmine on võimalik tagada riikliku järelevalve meetmete kohaldamisega.“; 2) paragrahvi 31 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 3 „(4) Eeldatakse, et väärtegu ei ole vähetähtis, kui selle toimepanemisega on tekitatud kahju või kui väärteoteates on osutatud tekitatud kahjule.“; 3) paragrahvi 19 lõiget 1 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses: „41) taotleda rahatrahvi tasumist või aresti kandmist ositi;“; 4) seadustikku täiendatakse §-ga 291 järgmises sõnastuses: „§ 291. Väärteomenetluse lõpetamine väärteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu (1) Kui kohtuvälises menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on väärteo toime pannud, ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas, lõpetatakse menetlus. Menetluse võib mõne menetlusaluse isiku või väärteo suhtes lõpetada ka osaliselt. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud aluste äralangemise korral uuendatakse menetlus käesoleva seadustiku §-s 58 sätestatud korras.“; 5) paragrahvi 30 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) menetlusaluse isiku karistamine ei ole otstarbekas ja seaduse nõuete edaspidine täitmine on võimalik tagada riikliku järelevalve meetmete kohaldamisega;“; 6) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Kui isik kutsutakse menetleja juurde käesoleva seadustiku § 41 lõike 1 kohaselt telefoni või muu tehnilise sidevahendi abil, märgitakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud teatisele telefoni või muu sidevahendi number, millel on kutse edastatud.“; 7) paragrahvi 41 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kutse edastatakse telefoni või muu tehnilise sidevahendi abil, antakse isikule allkirja vastu kätte käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt, toimetatakse isikule kätte postiga väljastusteatega tähtkirjana lõike 3 kohaselt, saadetakse elektrooniliselt lõike 4 kohaselt või tehakse kättesaadavaks e-toimiku süsteemi kaudu lõike 41 kohaselt.“; 8) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kutse toimetatakse kätte kirjalikult, kui isik avaldab selleks soovi.“; 9) paragrahvi 55 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kiirmenetluse otsusega määratavat rahatrahvi vähendatakse pärast kõigi väärteo asjaolude kaalumist ühe kolmandiku võrra.“; 10) paragrahvi 57 lõiget 1 täiendatakse punktidega 111 ja 112 järgmises sõnastuses: „111) milline osa karistusest jäetakse tingimisi kohaldamata, ning katseaja kestus, kui karistus jäetakse tingimisi kohaldamata; 112) karistuse vähendamine ühe kolmandiku võrra käesoleva seadustiku § 55 lõike 2 4 kohaselt;“; 11) paragrahvi 57 lõike 1 punktis 16, § 74 lõike 1 punktis 17 ning § 204 lõike 1 punktides 1 ja 2 asendatakse arv „15“ arvuga „45“; 12) paragrahvi 57 lõike 1 punktis 17 asendatakse sõnad „otsuse kättesaamisest alates 15 päeva jooksul“ sõnadega „tähtaegselt“; 13) paragrahvi 73 lõike 1 punkti 2 ja § 75 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast arvu „29“ tekstiosaga „, 291“; 14) paragrahvi 73 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud lahendiga võib otsustada ka väärteomenetluse lõpetamise, kui see on vajalik üksnes mõne menetlusaluse isiku või väärteo puhul. Sellisel juhul juhindutakse kohtuvälise menetleja otsuse koostamisel käesoleva seadustiku §-dest 74 ja 75.“; 15) paragrahvi 74 lõiget 1 täiendatakse punktiga 112 järgmises sõnastuses: „112) milline osa karistusest jäetakse tingimisi kohaldamata, ning katseaja kestus, kui karistus jäetakse tingimisi kohaldamata;“; 16) paragrahvi 74 lõike 1 punkt 18 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „18) teave selle kohta, et rahatrahvi otsus pööratakse täitmisele, kui menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tähtaegselt tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale tähtaegselt kaebust esitanud;“; 17) paragrahvi 75 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Väärteomenetluse lõpetamisel võib jätta määruses käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud põhjenduse esitamata. Lihtsustatud määruses märgitakse menetlusosalise ja menetlusvälise isiku õigus esitada kümne päeva jooksul alates määruse saamisest kohtuvälisele menetlejale taotlus põhistatud määruse saamiseks. Viieteistkümne päeva jooksul taotluse saamisest koostab kohtuväline menetleja põhistatud määruse.“; 18) seadustikku täiendatakse §-ga 812 järgmises sõnastuses: „§ 812. Andmete nõudmine keskmise päevasissetuleku arvutamiseks (1) Kui väärteoasjas on vaja otsustada päevamäärades arvestatava rahatrahvi kohaldamine, nõuab kohtuväline menetleja enne kohtuvälise menetluse lõpuleviimist Maksu- ja Tolliametilt või vajaduse korral tööandjalt või muult isikult või asutuselt välja menetlusaluse isiku keskmise päevasissetuleku arvutamiseks vajalikud andmed. (2) Kohtuväline menetleja ja kohus võivad vajaduse korral nõuda keskmise päevasissetuleku arvutamiseks täiendavaid andmeid. (3) Isik või asutus, kellelt menetleja on nõudnud keskmise päevasissetuleku arvutamiseks andmeid, peab järelepärimisele vastama selle saamisest alates seitsme päeva jooksul. (4) Menetlusalusel isikul on õigus esitada menetlejale andmeid oma tulu ja võlgade kohta.“; 5 19) paragrahvi 90 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Menetlusaluse isiku nõusolekul võib ta väärteoasja arutamisest osa võtta audiovisuaalses vormis vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 69 lõike 2 punktile 1.“; 20) paragrahvi 111 täiendatakse punktiga 42 järgmises sõnastuses: „42) milline osa karistusest jäetakse tingimisi kohaldamata, ning katseaja kestus, kui karistus jäetakse tingimisi kohaldamata;“; 21) paragrahvi 111 punktis 10 asendatakse sõnad „edasikaebamise tähtaja jooksul,“ tekstiosaga „45 päeva jooksul“; 22) paragrahvi 111 punktis 11 asendatakse sõnad „edasikaebamise tähtaeg“ tekstiosaga „45 päeva“; 23) seadustikku täiendatakse §-ga 1201 järgmises sõnastuses: „§ 1201. Väärteomenetluse lõpetamine väärteomenetlusest loobumisel (1) Maakohtunik lõpetab väärteomenetluse käesoleva seadustiku § 29 lõike 1 punktis 1 sätestatud alusel kohtuistungit korraldamata ja menetlusosalisi välja kutsumata, kui kohtuväline menetleja loobub menetlusalust isikut väärteo toimepanemises süüdistamast. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul võib jätta väärteomenetluse kohtulikus eelmenetluses lõpetamata, kui see on vajalik muu kaebuses esitatud taotluse lahendamiseks.“; 24) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Menetlusaluse isiku nõusolekul võib ta kaebuse kohtulikust arutamisest osa võtta audiovisuaalses vormis vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 69 lõike 2 punktile 1.“; 25) paragrahvi 189 täiendatakse pärast sõna „vaidlustada“ tekstiosaga „kohtuvälise menetleja poolt tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise määruse või“; 26) paragrahvi 190 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kohtuvälise menetleja poolt tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise peale määruskaebuse esitamise õigus on süüdlasel ja tema kaitsjal.“; 27) paragrahvi 192 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Määruskaebus kohtuvälise menetleja poolt tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise peale esitatakse sellele maakohtule, kelle tööpiirkonda jääb süüdlase elukoht.“; 28) paragrahvi 192 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) selle kohtu või kohtuvälise menetleja nimetus, kelle määrus vaidlustatakse, määruse kuupäev ja selle kohtumenetluse poole või süüdlase nimi, kelle suhtes määrus vaidlustatakse;“; 6 29) paragrahvi 193 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohtumenetluse pool võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates vaidlustatava kohtumääruse tegemisest. Kui kohtumäärus tehti kirjalikus menetluses või kui vaidlustatakse kohtuvälise menetleja määrus, siis võib kohtumenetluse pool või süüdlane esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, millal ta sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama.“; 30) paragrahvi 194 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „poolte“ sõnadega „või süüdlase“; 31) paragrahv 195 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 195. Määruskaebuse läbivaatamine kohtu määruse koostanud kohtus ja süüdlase elukoha järgses maakohtus (1) Kohtu määruse koostanud kohus vaatab määruskaebuse läbi selle saamisest alates viie päeva jooksul. Süüdlase elukoha järgne maakohus vaatab kohtuvälise menetleja määruse peale esitatud määruskaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul. (2) Kui vaidlustatud kohtu määruse teinud kohtukoosseis või süüdlase elukoha järgne maakohus peab määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud määruse oma määrusega ja vajaduse korral teeb uue määruse. Vaidlustatud määruse tühistamisest ja uue määruse tegemisest teatatakse viivitamata kaebuse esitajale. (3) Kui vaidlustatud kohtu määruse teinud kohtukoosseis peab määruskaebust põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtu määruse ja määruskaebuse viivitamata vastavalt kohtualluvusele.“; 32) paragrahvi 203 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kohtuvälise menetleja otsuse ja kohtuotsuse, millega karistati süüdlast rahatrahviga, täitmisele pööramise erisused on sätestatud käesoleva seadustiku §-s 204.“; 33) paragrahvi 204 lõikes 3 asendatakse sõnad „kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul“ sõnadega „45 päeva jooksul ajast, millal kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav,“; 34) paragrahvis 207 asendatakse tekstiosa „§-des 201, 203 ja 204“ tekstiosaga „§-s 204“; 35) seadustikku täiendatakse §-ga 2111 järgmises sõnastuses: „§ 2111. Tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramine (1) Karistusseadustiku § 731 kohaselt tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise otsustab kohtulahendi teinud kohus või kohtuvälise menetleja lahendi teinud kohtuväline menetleja oma määrusega süüdlast kohtusse või kohtuvälise menetleja juurde kutsumata kirjalikus menetluses. Aresti täitmisele pööramise lahendab maakohus süüdlase osavõtul. Kohtusse kutsutakse süüdlase taotlusel kaitsja ning kuulatakse ära tema arvamus. (2) Kohus või kohtuväline menetleja otsustab tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise kümne päeva jooksul katseajal toimepandud süüteo kohta jõustunud otsusest teadasaamisest arvates. 7 (3) Kui süüdlane on karistusest tingimisi vabastatud esimese astme kohtu või apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsusega, koostab karistuse täitmisele pööramise määruse samas väärteoasjas esmakordselt kohtulahendi teinud maakohus kohtuvälise menetleja avalduse alusel. (4) Kaebemenetluses maakohtus või kassatsioonimenetluses tehtud jõustunud kohtuotsusega tingimisi karistuse kohaldamata jätmise otsuse pöörab täitmisele samas väärteoasjas esmakordselt lahendi teinud kohtuväline menetleja. (5) Kohtuvälisel menetlejal ja kohtul on õigus tutvuda süüteoasjas tehtud jõustunud lahendiga, et selgitada välja väärteo toimepanemise aeg. (6) Määruse koopia saadetakse viivitamata süüdlasele. (7) Täitmisele pööratud karistuse sissenõudmisele ja täitmisele kohaldatakse käesolevas peatükis sätestatud korda, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi.“. § 6. Ühistranspordiseaduse muutmine Ühistranspordiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 85 pealkirjast jäetakse välja sõnad „ja taksosõidu eest tasu maksmisest keeldumine“; 2) paragrahvi 85 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 95 lõike 2 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „§ 85 lõikes 3 ja“. § 7. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2018. aasta 1. jaanuaril. Eiki Nestor Riigikogu esimees Tallinn, 2017 Algatab Vabariigi Valitsus „ „ 2017 nr 8 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu seletuskirja juurde Lisa 1 Kavand VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. aasta määruse nr 264 „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise kord“ muutmine Määrus kehtestatakse karistusseadustiku rakendamise seaduse § 32 lõike 2 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. aasta määruses nr 264 „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 täiendatakse pärast sõna „lähtudes“ sõnadega „menetlusaluse isiku,“; 2) paragrahvi 4 lõikes 1, § 5, § 6 lõikes 2 ja § 12 lõikes 3 asendatakse sõna „kriminaalmenetlus“ sõnaga „süüteomenetlus“ vastavas käändes; 3) paragrahvi 7 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „kuriteos“ sõnadega „või väärteomenetluse seadustiku § 812 lõikes 1 sätestatud juhul“; 4) paragrahvi 8 lõikes 3 asendatakse sõna „kriminaaltoimikusse“ sõnaga „süüteotoimikusse“; 5) paragrahvi 10 lõike 2 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „viide kriminaalmenetluse seadustiku § 220 lõikele 3 või väärteomenetluse seadustiku § 812 lõikele 3, mis kohustab järelepärimise saajat andmeid esitama ja näeb ette järelepärimisele vastamise tähtaja.“. § 2. Määrus jõustub 1. jaanuaril 2018. aastal. Jüri Ratas peaminister Urmas Reinsalu justiitsminister Heiki Loot riigisekretär Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Seaduseelnõuga reformitakse väärtegude toimepanemisele järgnevaid õiguslikke tagajärgi ning luuakse võimalus Euroopa Liidu õiguses sätestatud haldustrahvide kohaldamiseks väärteomenetluses. 1.1.1. Üldised muudatused Väärteo toimepanemisele järgnevate õiguslike tagajärgede reformimiseks nähakse ette järgmised suuremad muudatused: 1) Trahviühiku sidumine süüdlase sissetulekuga ohtlikumate väärtegude korral 2) Kiirmenetluses kohaldatava karistuse vähendamine 1/3 võrra 3) Väärteokaristusest tingimisi vabastamine 4) Rahatrahvi vabatahtliku tasumise tähtaja pikendamine ning rahatrahvi ositi tasumise tähtsustamine 5) Väärteokoosseisudest loobumine seal, kus isiku karistamine ei ole õiguskuuleka käitumise tagamiseks vajalik Lisaks loetletud suurematele muudatustele väärivad märkimist ka järgmised väiksemamahulised muudatused:  Võimaldatakse menetlusaluse isiku osavõttu väärteoasja või kaebuse kohtulikust arutamisest audiovisuaalses vormis.  Sätestatakse võimalus isiku menetleja juurde kutsumiseks telefoni või muu tehnilise sidevahendi abil.  Sätestatakse võimalus menetluse lõpetamiseks kaebemenetluses kohtuistungit korraldamata ja menetlusosalisi välja kutsumata, kui kohtuväline menetleja loobub menetlusalust isikut väärteo toimepanemises süüdistamast.  Sätestatakse võimalus väärteomenetluse lõpetamiseks väärteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu.  Sätestatakse võimalus lõpetada väärteomenetlus lihtsustatud määrusega.  Sätestatakse võimalus otsustada kohtuvälise menetleja otsusega ka väärteomenetluse lõpetamine, kui see on vajalik üksnes mõne menetlusaluse isiku või väärteo osas.  Karistusõiguse ultima ratio põhimõtte järgimiseks tunnistatakse kehtetuks: o tuleohutuse seaduse (TuOS) §-s 52 sätestatud väärteokoosseis (elamu või korteri autonoomse tulekahjusignalisatsioonianduriga varustamata jätmine). o ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 85 lg-tes 2 ja 3 sätestatud väärteokoosseisud (piletita sõit mere- või siseveetranspordi liinilaeval või õhusõidukis, taksosõidu eest tasu maksmisest keeldumine). 1 23.11.2015 algatati Riigikogus seaduseelnõu, mille sisuks oli kehtiva trahviühiku kahekordistamine.1 Trahviühiku kahekordistamise ettepaneku aluseks oli asjaolu, et aastate jooksul on paranenud oluliselt elatustase, mida näitab stabiilselt tõusnud töötasu alammäär. Samal ajal on aga väärteotrahvid püsinud muutumatuna ja seetõttu avaldavad süüdlastele vähem mõju. Eelnõu tekitas avalikkuses ulatusliku diskussiooni, pälvides sealjuures kriitikat. Riigikogu lõpphääletusel lükati see tagasi. Eesti Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsusliidu 2016–2019. aasta aluspõhimõtetes sätestatakse valitsusliidu tegevusena raskemate liiklusrikkumiste puhul trahvide sõltuvusse seadmine sissetulekust.2 Võttes arvesse trahviühiku tõstmisega kaasnenud debatis avaldatud arvamusi, samuti valitsusliidu aluspõhimõtetes sätestatut, esitas justiitsminister 09.02.2017 Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel ettepanekud väärtegude toimepanemisele järgnevate õiguslike tagajärgede reformimiseks.3 Justiitsministri ettepanekud kiideti heaks.4 Ettepanekud tuginesid kolmel ideel: 1) Keskenduda tuleb tegelikule ohule. Enam ohtlike väärtegude korral peab riigil olema suurem võimalus ja suutlikkus reageerida. 2) Vähem ohtlikele väärtegudele peab riik suutma reageerida väiksema ressursikuluga ning senisest paindlikumalt. Vähem ohtliku väärteo toimepanemisega ei tohi isikule kaasneda ülemäära koormavat tagajärge. 3) Väärteokaristuse tähtsaimaks eesmärgiks tuleb seada tegelik õiguskuulekus karistuse individualiseerituse ja mõjususe kaudu. Võrreldes valitsuskabinetis arutatud ettepanekutega ei sisalda eelnõu muudatust, mis võimaldaks vähem ohtlike väärtegude eest kohaldada fikseeritud suuruses mõjutustrahvi, sest kokkuleppe kohaselt valmistas nimetatud osas eelnõu ette Siseministeerium. Kõnesolevat muudatust kavandatakse 21.03.2017 Siseministeeriumi poolt kooskõlastusele esitatud väärteomenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga.5 Arvestades kavandatava muudatuse sisu, ei peetud eelnõu koostamisel erinevalt valitsuskabinetis arutatust vajalikuks sätestada karistusseadustiku üldosas täiendavat erisust, mis võimaldaks teatud niinimetatud standardrikkumiste6 eest kohaldada 1 Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 146 SE. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/64f54788-8951-4ec5- b8be- .35d64a1c7137/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise %20seadus,%20millega%20suurendatakse%20trahvi%C3%BChikut/ 2 Eesti Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsusliidu aluspõhimõtted 2016-2019, lk 14. Arvutivõrgus https://valitsus.ee/sites/default/files/content- editors/failid/eesti_keskerakonna_sotsiaaldemokraatliku_erakonna_ning_isamaa_ja_res_publica_liidu_valitsusliidu_alus pohimotted_2016-2019.pdf. 3 Konkreetsemalt olid ettepanekud väärtegude toimepanemisele järgnevate õiguslike tagajärgede reformimiseks järgmised: 1) Fikseeritud suuruses mõjutustrahvi kohaldamine vähem ohtlike väärtegude eest. 2) Trahviühiku sidumine süüdlase sissetulekuga ohtlikumate liiklusväärtegude korral. 3) Niinimetatud standardrikkumiste karistusmäära fikseerimine ja sidumine objektiivselt mõõdetavate rikkumiste asjaoludega (nt kiirus) 4) Kiirmenetluses kohaldatava karistuse vähendamine 1/3 võrra 5) Väärteokaristusest tingimisi vabastamine 6) Rahatrahvi asendamine üldkasuliku tööga kohtuvälises menetluses 7) Väärteokoosseisudest loobumine seal, kus isiku karistamine ei ole õiguskuuleka käitumise tagamiseks vajalik 8) Vähem tähtsate väärtegude andmete välistamine karistusregistrist 4 Arvutivõrgus https://valitsus.ee/et/uudised/valitsuskabineti-noupidamise-paevakord-9-veebruar-2017. 5 Arvutivõrgus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9f932f9c-5b2c-4ccc-b992-eec9f20ea5d3. 6 Standardrikkumiseks peetakse 1) vähem ohtlikku väärteokoosseisu, mille ebaõigussisu saab varieeruda üksnes vähesel määral (nt parkimine vales kohas, mis ei ohusta liiklust jmt), ja 2 fikseeritud suuruses või objektiivsetelt mõõdetavate rikkumise asjaoludega (nt kiirus) seotud määras rahatrahve, sest muudatuse eesmärk saavutatakse mõjutustrahvi instituudiga. Valitsuskabinetile esitatud memorandumis oli ettepanek, mis võimaldaks süüdlasel taotleda rahatrahvi asendamist üldkasuliku tööga rahatrahvi vabatahtliku tasumise perioodi jooksul. Sel viisil saaks süüdlane, kelle puhul on rahatrahvi tasumine ilmselt perspektiivitu, vältida täitemenetlusega kaasneda võivaid kulusid ning teha rahatrahvi tasumise asemel üldkasulikku tööd. Eelnõu koostamisel leiti, et sellise muudatusega kaasnev töökoormuse kasv oleks saavutatava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalne. Esiteks tuleks sellisel juhul määratleda kriteeriumid, mille alusel süüdlase maksejõuetust hinnata. Teiseks peaks kohtuvälisel menetlejal olema võimalus süüdlase poolt esitatavaid andmeid kontrollida. Kolmandaks peaks süüdlasel olema võimalik rahatrahvi asendamata jätmine kohtus vaidlustada. Viimaks on vaieldav, kuidas tuleks talitada üldkasuliku töö tegemise kohustuse rikkumise korral – kas rahatrahv tuleks asendada kohe arestiga sõltumata sellest, et rahatrahvi sissenõudmist täitemenetluses ei ole isegi proovitud, või peaks süüdlane siiski saama võimaluse rahatrahvi tasumiseks. Eelnõu koostamisel leiti, et sellist eesmärki on võimalik saavutada rahatrahvi tasumise tähtaegade pikendamisega ning rahatrahvi ositi tasumise võimaluse tähtsustamisega. Loobuti ka eraldiseisvatest muudatustest vähem tähtsate väärtegude välistamiseks karistusregistrist. Selle tingis esmalt see, et karistusregistrisse kantavate tegude arvu aitab oluliselt vähendada eespool viidatud mõjutustrahvi instituudi loomine. Teiseks on Justiitsministeeriumi 2017. aasta tööplaanis karistusregistri seaduse muudatusvajaduste analüüsi (ning vajaduse korral eelnõu) koostamine7 ning sisulised muudatused karistusregistri seaduses on põhjendatud teha kompleksselt. 1.1.2. EL-i õiguses sätestatud haldustrahvide kohaldamine Eesti õiguses Eelnõuga täiendatakse karistusseadustiku üldosa nii, et see võimaldaks täita Euroopa Liidu õiguses sätestatud nõudeid ja kohaldada konkreetsetes valdkondades (eeskätt finantssektor8 ja andmekaitse) teatud rikkumiste eest senisest oluliselt suurema rahatrahvi ülemmääraga väärteokaristusi. Sellest tulenevalt nähakse ette võimalus kohaldada rahatrahve: - füüsilisele isikule: 1) kuni 20 000 000 eurot või 2) kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule vastavas summas - juriidilisele isikule: 1) kuni 20 000 000 eurot; 2) kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule vastavas summas 3) kuni 15% juriidilise isiku käibest Ülalkirjeldatud muudatusega seoses tehakse kaks üldisemat juriidilise isiku vastutust puudutavat muudatust: 2) vähem ohtlikku väärteokoosseisu, kus teos seisnev ebaõigus või selle kahjulikud mõjud võivad küll erineda (nt erinevad jalakäija poolt toimepandud süüteod), kuid teo eest ette nähtud karistusraamid on sedavõrd kitsad, et karistuse individualiseerimine omab vähe reaalset mõju ega kaalu üles sellele kuluvat menetlusressurssi. 7 Arvutivõrgus: http://www.just.ee/et/ministeerium-kontaktid/arengukavad-ja-tooplaanid. 8 Vt ka A. Ahven. Finantsalaste rikkumiste eest kohaldatavad rahalised sanktsioonid Euroopa Liidu riikides. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüs. Arvutivõrgus: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/finantsalaste_rikkumiste_ees t_kohaldatavad_rahalised_sanktsioonid_el_riikides_ahven_2011.pdf. 3  Täpsustatakse KarS § 14 lg 2 sõnastust selliselt, et see võimaldaks sätestada süüteokoosseise, milles on vastutus ette nähtud üksnes juriidilisele isikule.  Tõstetakse juriidilisele isikule kuriteo eest ette nähtud rahalise karistuse ülemmäära 16 000 000 eurolt 40 000 000 euroni ning loobutakse põhimõttest, mille kohaselt ei tohi käibe põhjal arvutatud rahaline karistus olla suurem rahalise karistuse fikseeritud ülemmäärast. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunikud Markus Kärner (620 8124, [email protected]) ja Einar Hillep (620 8222, [email protected]). Juriidilise isiku vastutust käsitleva osa (KarS § 14 lg 2 muutmine) eelnõus ja seletuskirjas on koostanud sama talituse nõunik Mare Tannberg (620 8237, [email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud õiguspoliitika osakonna toimetaja Taima Kiisverk (620 8181, [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu on seotud 21.03.2017 Siseministeeriumi poolt kooskõlastusele esitatud väärteomenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga.9 Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi X punkti „Siseturvalisus ja õigusruum“ alapunkti 10.6 „Vähendame õnnetussurmasid ning -juhtumeid läbimõeldud ennetustegevuse ja tõhusama järelevalvega“ tegevusega „Analüüs ja ettepanekud väärteomenetluses kohaldatavate sanktsioonide reformimiseks“ ning X punkti alapunktiga 10.12, mille kohaselt seatakse raskemate liiklusrikkumiste puhul trahvid sõltuvusse sissetulekust. Riigikogu poolt 09.06.2010 vastu võetud kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 201810 on seadnud üheks eesmärgiks korduvkuritegevuse ennetamise. Euroopa Liidu õiguses sätestatud haldustrahvide osas on eelnõu seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõuga muudetakse karistusseadustikku redaktsioonis RT I, 31.12.2016, 14; karistusregistri seadust redaktsioonis RT I, 30.12.2015, 17; liiklusseadust redaktsioonis RT I, 28.03.2017, 8; tuleohutuse seadust redaktsioonis RT I, 30.12.2015, 52, väärteomenetluse seadustikku redaktsioonis RT I, 16.06.2017, 42 ja ühistranspordiseadust redaktsioonis RT I, 16.05.2017, 5. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus (PS § 104 p 14), sest muudetakse väärteomenetluse seadustikku. 2. Seaduse eesmärk 2.1. Üldised muudatused 2.1.1. Trahviühiku sidumine süüdlase sissetulekuga Kuigi kuritegude eest ette nähtud rahaline karistus on sissetulekupõhine olnud juba enam kui 20 aastat, põhineb väärtegude trahviühikute süsteem fikseeritud suuruses trahviühikul. 9 Arvutivõrgus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9f932f9c-5b2c-4ccc-b992-eec9f20ea5d3. 10 Arvutivõrgus https://www.riigiteataja.ee/akt/13329831. 4 Eelnõuga sätestatakse karistusseadustiku üldosas võimalus karistada teatud väärtegude eest rahatrahviga, mille suurus sõltub süüdlase sissetulekust. Kuigi tulevikus võib sissetulekupõhise rahatrahviga karistatavate väärtegude ring laieneda, sätestatakse kõnesoleva eelnõuga sissetulekupõhine rahatrahv üksnes raskemate liiklusrikkumiste eest. Kõnesolev muudatus rakendab Eesti Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsusliidu 2016– 2019. aasta aluspõhimõtetes valitsusliidu tegevusena sätestatut, mille kohaselt seatakse raskemate liiklusrikkumiste puhul trahvid sõltuvusse süüdlase sissetulekust. Keskendumine ohtlikumatele liiklusrikkumistele seondub ka Riigikogu poolt hiljuti vastu võetud seadusega, millega karmistati suhtumist sõiduki joobes juhtimisse.11 Eelnõuga tagatakse, et joobes juhtimise eest kohaldatavad väärteokaristused ja teiste raskemate liiklusrikkumiste eest kohaldatavad karistused oleksid senisest mõjusamad. Väärteod on oma olemuselt kuritegudega võrreldes vähem ohtlikud. Siiski on ka väärtegude hulgas võimalik eristada enam ja vähem ohtlikke tegusid. Mõnel juhul võib vahetegu väärteo ja kuriteo vahel sõltuda 1 euro suurusest vahest vara väärtuses (vrd KarS § 218 lg 1 ja § 199 lg 1) või 1 mg/l suurusest vahest sõidukijuhi joobes (vrd LS § 224 lg 2 ja KarS § 424 lg 1). Mida ohtlikum väärtegu, seda vältimatum on vajadus, et teo eest sätestatud karistus oleks tõhus. Fikseeritud suurusel põhinev rahatrahvisüsteem mõjutab paratamatult erineva sissetulekuga isikuid erinevalt. Sarnastel asjaoludel teo toime pannud isikuid karistatakse samasuguses suuruses rahatrahviga. Samas sõltub süüdlase individuaalne karistustundlikkus tema varalisest seisust ehk teisisõnu väljendub rahatrahvi mõju selle proportsioonis süüdlase sissetulekust.12 Näitena võib tuua vahetult kuriteokoosseisuga (KarS § 424) külgneva väärteokoosseisu LS § 224 lg 2 (sõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi). Nimetatud väärteo eest on võimalik karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut (1200 eurot). Rahatrahvi ülemmäär on kolm korda suurem töötasu alammäära saava isiku kuu netosissetulekust13, ligi 1,3 korda suurem keskmist töötasu saava isiku netokuupalgast14 ning rahatrahvi ülemmäär moodustab kõigest veidi enam kui kolmandiku Eesti Vabariigi ministri kuu netopalgast15. Rahatrahvi mõjusust erinevat sissetulekut teenivate süüdlaste vahel saab võrrelda rahatrahvi maksimumi ja kuu netopalga jagatisega.16 Miinimumtöötasu saajale on maksimumtrahvi mõju 2,3 korda raskem kui keskmise töötasu saajale ning tervenisti 8,6 korda raskem kui Eesti Vabariigi ministri töötasu saavale süüdlasele. Graafik 1. Maksimumrahatrahvi suhe kuu netopalgaga 11 Riigikogu XIII koosseisu vastu võetud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (suhtumise karmistamine sõiduki joobes juhtimisse). Arvutivõrgus https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6548ce0b-43f4-49a7-b670- e984917fae72/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise% 20seadus%20(suhtumise%20karmistamine%20sõiduki%20joobes%20juhtimisse). 12 Vt ka RKKKo 17.05.2013, nr 3-1-1-44-13, p 23, Sootak, J. Sanktsiooniõigus. Juura: Tallinn 2007, lk 89-90 ja Sootak, J. Rahatrahvi päevamäärasüsteem. Eesti Jurist 1992, nr 1, lk 16–23. 13 Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määruse nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“§ 1 lg 2 – töötasu alammäär on 470 eurot, netokuupalk on 398,46 eurot. 14 Statistikaameti veebilehel olevate andmete kohaselt oli keskmine brutokuupalk 2017. aasta I kvartalis 1153 eurot, mis teeb isiku netosissetulekuks 925,19 eurot. Arvutivõrgus https://www.stat.ee/13105. 15 Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 2 lg 1 ja § 3 lg 9 – ministri töötasu on 4420 eurot, netokuupalk 3444,7 eurot. 16 Sajandikeni ümardatult on miinimumtöötasu saaja puhul suhe 3,01, keskmise töötasu saaja korral 1,30 ning Eesti Vabariigi ministri puhul 0,35. 5 Maksimumrahatrahvi suhe kuu netopalgaga 4 3 2 1 0 Töötasu alammäär Keskmine töötasu Ministri töötasu Toodud võrdlus ilmestab fikseeritud trahviühikul põhineva karistuse puudusi. Lisaks ohtlikumatele väärtegudele võib sissetulekupõhine rahatrahv osutuda tulevikus põhjendatuks ka valdkondades, mille puhul võib senine rahatrahvi ülemmäär eelduslikult osutuda väheheidutavaks (nt finantssektori väärteod). Eelnõus käsitletavad ohtlikumate liiklussüütegude menetlemine toimub harilikult üldmenetluses, mistõttu ei ole päevasissetuleku väljaselgitamise näol tegemist olulise aja- ega ressursikuluga. Ei ole välistatud, et infotehnoloogilise suutlikkuse paranedes otsustatakse sissetulekupõhine rahatrahv sätestada kõikide väärtegude korral. 2.1.2. Kiirmenetluses kohaldatava rahatrahvi vähendamine 1/3 võrra Eelnõuga sätestatakse, et kiirmenetluses kohaldatavat rahatrahvi vähendatakse karistuse mõistmisel või määramisel kolmandiku võrra. Regulatsiooni eeskujuks on kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud lühimenetlus (KrMS § 238 lg 2). Kehtivas õiguses erineb väärtegude kiirmenetlus üldmenetlusest selle poolest, et kiirmenetluses koostatakse väärteoprotokolli asemel kohe kiirmenetluse otsus. Erinevalt üldmenetlusest ei anta menetlusalusele isikule võimalust tutvuda väärteoprotokolli sisuga ning esitada sellele 15 päeva jooksul vastulause. Sel viisil jõutakse otsuseni kiiremini kui üldmenetluses. Samuti ei saa kiirmenetluse otsusega määrata füüsilisele isikule suuremat trahvi kui 200 trahviühikut ning juriidilisele isikule suuremat trahvi kui 13 000 eurot. Peale selle ei saa kiirmenetlust kohaldada, kui on vaja otsustada konfiskeerimine, põhikaristusena aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise või lisakaristuse kohaldamine. Arvestades, et kiirmenetlust kohaldatakse sageli erinevate väärtegude korral, mille sanktsiooni ülemmäär ei ületa 200 trahviühikut või mille eest ei ole aresti või lisakaristust isegi võimalik kohaldada, puudub sisuline põhjus, miks menetlusalune isik peaks kiirema menetlusliigiga nõustuma. Kiirmenetlusega nõustumise kahjuks võib rääkida ka see, et kiirmenetluse otsuse koostamine käivitab 15-päevase rahatrahvi tasumise tähtaja. Nõudes üldmenetlust, koostatakse maksmistähtaja käivitav väärteomenetluse otsus üldjuhul alles 30 päeva pärast väärteoprotokolli koostamist. Arvestades, et üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll ning kiirmenetluses koostatav otsus sisaldavad sarnaseid andmeid, ei ole üldjuhul olulist vahet ka kohapeal kuluvas menetlusajas. Kuna karistamise aluseks on süü suurus (KarS § 56), siis menetlusliigi valik kiir- või üldmenetluse vahel ei tohiks kehtiva õiguse järgi sanktsiooni suurust mõjutada.17 Võttes arvesse, et kiirmenetluse kohaldamise eelduseks on menetlusaluse isiku nõusolek, mille tulemusena loobub ta võimalusest esitada vastulause, samas hoiab kokku kohtuvälise menetleja ressurssi, peaks nõusoleku andmine kaasa tooma riigipoolse vastutuleku karistuse kohaldamisel. Sellisest põhimõttest lähtutakse ka kriminaalmenetluses 17 Vt analoogiliselt kokkuleppemenetluse kohta RKKKm 14.12.2009, nr 3-1-1-96-09, p 9. 6 kohaldatavas lühimenetluses.18 Seeläbi suurendatakse eelduslikult kiirmenetluste osakaalu ja hoitakse kokku kohtuvälise menetleja ressurssi ning kiirmenetlusega nõustujale tagatakse parem õiguse prognoositavus teadmise kaudu, et kohaldatavat rahatrahvi vähendatakse kolmandiku võrra. 2.1.3. Väärteokaristusest tingimisi vabastamine Erinevalt kuritegudest puudub kehtivas õiguses väärtegude puhul võimalus karistusest tingimisi vabastamiseks. Nii nagu kriminaalkaristuse on ka väärteokaristuse üks eesmärke mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusest tingimisi vabastamise instituudi (algselt küll vangistusest vabastamise kontekstis) ajaloolised alused seonduvad pöördega karistusfilosoofias, mis seisnes rõhu asetamises karistuse eripreventiivsele eesmärgile ning karistuse kasvatavale või parandavale mõjule.19 Ka väärtegude puhul on tulenevalt teost ja isikust mõistlik tingimisi vabastamise võimalus ette näha. Sarnaselt kriminaalmenetlusega võib see kõne alla tulla olukordades, kus karistuse põhieesmärk – uute süütegude toimepanemise ärahoidmine – on saavutatav mõistetud karistust reaalselt täitmata. Ühelt poolt on tegemist riigi võimalusega reageerida toimepandud süüteole kergemini, kui seda võimaldab kehtiv õigus. Isikut küll karistatakse väärteo toimepanemise eest, kuid ta vabastatakse teatud tingimustel osaliselt või täielikult karistusest. Teiselt poolt on riigi vastutulek tingimuslik ning kehtib vaid juhul, kui süüdlane ei riku katseaja tingimusi. Juhul kui süüdlane rikub katseaja tingimusi, nt paneb toime uue väärteo, pööratakse varasem karistus täitmisele ning sellele lisandub uue teo eest mõistetud karistus. Tingimisi karistuse mõistmisel rakendatav katseaeg on aeg, mis annab isikule hea võimaluse oma käitumist parandada ning asuda seaduskuulekale teele. Alles siis, kui toimepanija riigi poolt võimaluse andmisest hoolimata jätkab uute süütegude toimepanemist, pööratakse tingimisi karistus reaalselt täitmisele. Tingimisi karistus võib osutuda asjakohaseks ka kõrgendatud ülemmääradega rahatrahvide korral, mis võivad oluliselt ületada seni kehtivas õiguses kohaldatavate rahatrahvide suurust. 2.1.4. Rahatrahvi tasumise tähtaja pikendamine ja ositi tasumine Muudatuse eesmärgiks on vähendada majanduslikult vähekindlustatud isikutele rahatrahvi kohaldamisega kaasnevaid üleliigseid negatiivseid tagajärgi. Kehtivas õiguses tuleb rahatrahv tasuda 15 päeva jooksul otsuse kättesaadavaks tegemisest, kui otsust ei vaidlustata. Sealjuures on ka otsuse vaidlustamise aeg 15 päeva. Üldjuhul saavad isikud töötasu ühe korra kuus. 15-päevase rahatrahvi tasumise tähtaja sisse ei pruugi alati jääda palgapäeva ning rahatrahvi tasumine võib sellisel juhul olla raskendatud või võimatu. Seega võib osutuda vajalikuks pöörata rahatrahv täitmisele. Sellega kaasneb riigile täiendav ressursikulu ning süüdlane peab tasuma täitemenetluse alustamise kulud. Selleks et leevendada vähem kindlustatud isikute olukorda ning samuti tasakaalustada sissetulekupõhise trahvi ja kõrgendatud ülemmääraga rahatrahviga kaasnevat mõju, on mõistlik pikendada rahatrahvi tasumise tähtaega praeguselt 15 päevalt 45 päevani ning 18 Lühimenetluses karistuse vähendamise kohta vt ka RKKKo 24.10.2011, nr 3-1-1-77-11, p 14. 19 Sootak, J. Sanktsiooniõigus. Juura: Tallinn 2007, lk 159. 7 soosida senisest enam rahatrahvi ositi tasumise võimalust. Ositi tasumise võimalus on kehtivas õiguses küll olemas, kuid sellest ei pruugi kõik menetlusalused isikud olla teadlikud ja seetõttu ei osata sellele kiirmenetluses ka tähelepanu pöörata. 2.2. EL-i õiguses sätestatud haldustrahvide kohaldamine Eesti õiguses Eelnõu eesmärgiks on võimaldada EL-i õiguses sätestatud haldustrahvide kohaldamist väärteomenetluses. Euroopa Parlament ja nõukogu on eri valdkondades (eeskätt finantsõigust ja andmekaitset puudutavates valdkondades) võtnud vastu arvukalt direktiive ja määrusi, milles kohustatakse liikmesriike võimaldama teatud nõuete rikkumise eest kohaldada halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid. 20 Direktiivides ja määrustes on halduskaristustena käsitatud rahatrahve nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele. Rahatrahvide ülemmäärad ning nende arvutamise alused ei sobitu kehtiva riigisisese õigusega. Kõikides nimetatud õigusaktides (edaspidi koos viidatud kui EL-i õigusaktid) loetletakse halduskaristused ja muud haldusmeetmed, mida liikmesriik peab suutma õigusakti teatud sätete rikkumise korral kohaldama. Finantsvaldkonnas on peamised haldustrahve sisaldavad EL-i õigusaktid järgmised:  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (edaspidi CRD).21 – Artikkel 66, halduskaristused ja muud haldusmeetmed (inglise keeles administrative penalties and other administrative measures), sealhulgas rahalised halduskaristused (inglise keeles administrative pecuniary penalties) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/50/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvusnõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti kohta ja komisjoni direktiivi 2007/14/EÜ, milles sätestatakse direktiivi 2004/109/EÜ teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (edaspidi läbipaistvusdirektiiv).22 – Artikkel 28b, haldusmeetmed ja halduskaristused (administrative measures or sanctions), sealhulgas rahalised halduskaristused (inglise keeles administrative pecuniary sanctions) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (edaspidi MAR). 23 – Artikkel 30, halduskaristused ja muud haldusmeetmed (inglise keeles administrative sanctions and other administrative measures), sealhulgas rahalised halduskaristused (inglise keeles administrative pecuniary sanctions) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. 20 Vt ka Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Sanktsioonide tõhustamine finantsteenuste sektoris. 08.12.2010, KOM(2010) 716 lõplik. Arvutivõrgus http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=COM:2010:0716:FIN. 21 ELT L 176, 27.06.2013, lk 338–436. 22 ELT L 294, 06.11.2013, lk 13–27. 23 ELT L 173, 12.06.2014, lk 1–61. 8 Samal kuupäeval võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/57/EL turukuritarvituste korral kohaldatavate kriminaalkaristuste kohta (edaspidi MAD).24  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (edaspidi BRRD).25 – Artikkel 111, halduskaristused ja muud haldusmeetmed (inglise keeles administrative penalties and other administrative measures), sealhulgas haldustrahv (inglise keeles administrative fine) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (edaspidi MiFID II).26 – Artikkel 70, halduskaristused ja muud meetmed (inglise keeles administrative sanctions and measures), sealhulgas haldustrahv (inglise keeles administrative fine) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/91/EL, millega muudetakse direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta seoses depositooriumi ülesannete, tasustamispoliitika ja karistustega (edaspidi UCITS V).27 – Artikkel 63, halduskaristused ja muud meetmed (inglise keeles administrative sanctions and other measures), sealhulgas rahaline halduskaristus (inglise keeles administrative fine) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 909/2014, mis käsitleb väärtpaberiarvelduse parandamist Euroopa Liidus ja väärtpaberite keskdepositooriume ning millega muudetakse direktiive 98/26/EÜ ja 2014/65/EL ning määrust (EL) nr 236/2012 (edaspidi CSDR).28 – Artikkel 63, halduskaristused ja muud haldusmeetmed (inglise keeles administrative sanctions and other measures), sealhulgas rahaline halduskaristus (inglise keeles administrative pecuniary sanctions) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente (edaspidi PRIIP-määrus).29 - Artikkel 24, halduskaristused ja -meetmed (inglise keeles administrative sanctions and measures), sealhulgas haldustrahvid (inglise keeles administrative fine) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2015/849/EL, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (edaspidi AMLD IV).30 – Artikkel 59, halduskaristused ja -meetmed (inglise keeles administrative sanctions and measures), sealhulgas rahalised halduskaristused (inglise keeles administrative pecuniary sanctions) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. – Artikkel 33, 24 ELT L 173, 12.06.2014, lk 179–189. 25 ELT L 176, 12.06.2014, lk 190–348. 26 ELT L 173, 12.06.2014, lk 349–496. 27 ELT L 257, 28.08.2014, lk 186-213. 28 ELT L 257, 28.08.2014, lk 1-72. 29 ELT L 352, 09.12.2014, lk 1-23. 30 ELT L 141, 05.06.2015, lk 73-117. 9 halduskaristused ja muud meetmed (inglise keeles administrative sanctions and other measures), sealhulgas rahalised halduskaristused (inglise keeles administrative pecuniary sanctions) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist (edaspidi IDD).31 – Artikli 58 lg 2, parandusvolitused (inglise keeles corrective powers) ja artikkel 82, trahv/haldustrahv (inglise keeles administrative fines). Lisaks finantsvaldkonnale nähakse sarnased meetmed ette ka andmekaitseõiguses:  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (edaspidi isikuandmete kaitse üldmäärus).32 – Artikli 58 lg 2, parandusvolitused (inglise keeles corrective powers) ja artikkel 82, trahv/haldustrahv (inglise keeles administrative fines). Rahaliste sanktsioonide kõrval on ülaltoodud EL-i õigusaktides toodud ka mitmeid teisi meetmeid, nagu näiteks isiku kohustamine rikkumise lõpetamiseks, tegevusloa äravõtmine, aktsiatega seotud hääleõiguse piiramine jpm. Selliseid meetmeid näevad kehtivas õiguses ette mitmed finantsvaldkonna seadused: nt krediidiasutuste seaduse (KAS) § 18 (avalikustamine); väärtpaberituru seaduse § 234 (ettekirjutus rikkumise kõrvaldamiseks); kindlustusasutuste seaduse (§ 31 lg 6 ja investeerimisfondide seaduse (IFS) § 48 lg 4 (õigus ettekirjutusega hääleõiguse teostamist piirata); KAS § 17 ja IFS § 21 (tegevusloa kehtetuks tunnistamine) ning KAS § 201 lg 8 ja IFS § 32 (ettekirjutusega teenuste osutamise keelamine); KAS § 50 lg 1 (ettekirjutusega krediidiasutuse juhi tagasikutsumine) ning IFS § 290 lg 1 p 10 (fondivalitseja töölt kõrvaldamise nõudmine). Käsitletud EL-i õigusaktid kohustavad liikmesriike muude meetmete kõrval sätestama teatud rikkumiste korral haldustrahvidena rahalisi sanktsioone. Sealjuures on minimaalsed sanktsiooni ülemmäärad sätestatud erinevaid aluseid kasutades. Esiteks on nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul teatud juhtudel ette nähtud konkreetne minimaalne sanktsiooni ülemmääraks olev rahasumma (fikseeritud ülemmäär). Teiseks on sätestatud relatiivsed sanktsiooni ülemmäärad. Nii füüsilise kui ka juriidilise isiku minimaalse sanktsiooni ülemmäära arvutamise üheks aluseks on kahe- või kolmekordne rikkumise tulemusena saadud kasu. Osadel juhtudel on kasu kõrval välja toodud ka välditud kahju (inglise keeles erinevalt benefit derived, profits gained ja losses avoided). Lisaks eelnimetatud alusele on juriidilisele isikule kohaldatava rahalise sanktsiooni minimaalse ülemmäära arvutamisel ette nähtud ka teine relatiivse ülemmäära liik – kindel protsent juriidilise isiku aastasest käibest. Kokkuvõtvalt on käsitletavates EL-i õigusaktides sätestatud rahaliste sanktsioonide minimaalsete ülemmäärade alused võimalik esitada tabeli kujul: Tabel 1. EL-i õigusaktidest tulenevate rahaliste sanktsioonide minimaalsete ülemmäärade alused EL-i õigusakt Füüsilisele Juriidilisele Juriidilise isiku Füüsilisele ja isikule isikule aastase juriidilisele kohaldatava kohaldatava netokäibe isikule rahalise rahalise protsent, mis kohaldatava sanktsiooni sanktsiooni on rahalise rahalise minimaalne minimaalne sanktsiooni sanktsiooni 31 ELT L 26, 02.02.2016, lk 19-59. 32 ELT L 119, 04.05.2016, lk. 1–88. 10 ülemmäär ülemmäär minimaalseks minimaalse ülemmääraks ülemmäära suhe saadud kasu või ärahoitud kahjuga CRD 5 000 000 - 10% 2:1 eurot Läbipaistvusdirektiiv 2 000 000 10 000 000 5% 2:1 eurot eurot MAR 500 000 eurot, 1 000 000 2% või 15%, 3:1 1 000 000 eurot, sõltuvalt eurot või 2 500 000 rikkumisest 5 000 000 eurot eurot või sõltuvalt 15 000 000 rikkumisest eurot sõltuvalt rikkumisest BRRD 5 000 000 - 10% 2:1 eurot MiFID II 5 000 000 5 000 000 10% 2:1 eurot eurot UCITS V 5 000 000 5 000 000 10% 2:1 eurot eurot CSDR 5 000 000 20 000 000 10% 2:1 eurot eurot PRIIP-määrus 700 000 eurot 5 000 000 3% 2:1 eurot AMLD IV 1 000 000 1 000 000 10% 2:1 eurot või eurot või 5 000 000 5 000 000 eurot sõltuvalt eurot sõltuvalt rikkumisest rikkumisest IDD 700 000 eurot 5 000 000 5% 2:1 eurot Isikuandmete kaitse 10 000 000 10 000 000 2% või 4% - üldmäärus eurot või eurot või sõltuvalt 20 000 000 20 000 000 rikkumisest eurot sõltuvalt eurot sõltuvalt rikkumisest rikkumisest Eelnõu väljatöötamiskavatsuses pakuti välja kaks võimalikku regulatiivset lahendust: haldustrahvide kohaldamise võimaluse sätestamine haldusmenetluses või karistusõiguse regulatsiooni täiendamine. Väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides toetati osaliselt karistusõiguse regulatsiooni täiendamist ning osaliselt väljendati arvamust, mille kohaselt võiks täiendavalt analüüsida võimalust kohaldada nimetatud trahve haldusmenetluses. Eelnõu koostamisel otsustati karistusõiguse täiendamise kasuks ning seda järgmistel põhjustel. 11 Seni on EL-i õigusest tulenevaid kohustusi kohaldada teatud rikkumiste korral kõrgema määraga rahalisi sanktsioone Eesti õiguses üle võetud sunniraha instituudi33 kaudu, mis ei pruugi tagada EL-i õigusest tulenevate kohustuste täitmist nõutaval määral. Sunniraha kohaldamine eeldab asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) kohaselt eelnevat ettekirjutust, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost. Samuti peab sunnirahale eelnema hoiatus. Kirjeldatud mitmeastmeline menetlus täispikas vormis ei sobi vahetu ohu situatsioonides. Paljudel juhtudel nõuab konkreetne situatsioon korrakaitseorgani kohest tegelikku sekkumist, et kõrvaldada ohuolukord. Haldussunni puhul, mida nimetatakse ka haldustäiteks, on tegemist ühelt poolt täitemenetlusega avalik-õiguslike rahaliste nõuete tõttu ning teiselt poolt selliste haldusaktide jõustamisega, mis eeldavad isikult teatud tegutsemist, tegevusetust või talumist (vrd ATSS § 5 lg 1 ls 1). Haldussund ei ole karistus, vaid on ohutõrjeõiguslik vahend materiaalse õiguse tegelikuks ellurakendamiseks. Haldustäitel on seega n-ö materiaalõiguse ellurakendamist teenindav funktsioon ning seda saab kirjeldada kui põhiasjas aset leidva haldusmenetluse jätkumenetlust. Seetõttu on oluline rõhutada, et tegemist ei ole karistuse ega muu repressiooniga (vrd ATSS § 3 lg 2), vaid sellel on üksnes ennetav ülesanne. Sunniraha funktsioon on astuda vastu täitevõlgniku tahtele, mis takistab haldusorgani poolt seaduse alusel antud korralduse elluviimist. Seetõttu saab sunniraha rakendada ka korduvalt ning karistusena määratud rahatrahvi kõrval. Sunniraha kohaldamine langeb ära siis, kui täitevõlgnik tuleb vastu haldusorgani poolt antud põhihaldusaktis määratud nõudele. Sunniraha rakendamisest tuleb isikut hoiatada ning sunniraha rakendamise hoiatuses tuleb ära märkida ettenähtud sunniraha summa (ATSS § 7 lg 5 ls 1). Kui hoiatus ei anna soovitud tulemust, järgneb sellele täitekorralduse tegemine (ATSS § 9 lg 1). Sunniraha nõutakse sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue, s.t võlgnikuks on adressaat ja sissenõudjaks sunnivahendit rakendanud haldusorgan (vt ATSS § 15 lg 1). Sunniraha tuleb kohaldada ennekõike seal, kus haldusakti täitmine eeldab selle adressaadilt teatud tegutsemist, tegevusetust või talumist (vrd ATSS § 5 lg 1 ls 1) või kus adressaadil tuleb täita kohustus, mida ei saa täita olemuslikult teised isikud (nn mitteasendatavad kohustused) ning mis on seega isikuga lahutamatult seotud. Sunniraha kuulub seega rakendamisele seal, kus kohustuse saab täita meetme adressaat vahetult ise. Haldussunnivahendi rakendamise materiaalse õiguspärasuse üldise lubatavuse eelduseks on, et haldustäite aluseks olev põhihaldusakt ise on nii materiaalselt kui formaalselt täidetav, s.t tegemist ei tohi olla õigusliku täidetavuse võimatuse situatsiooniga. Samuti peab täidetav põhihaldusakt ise olema kehtiv. Riigikohus on selgitanud, et sunnivahendit ei tohi rakendada karistusena. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks.34 Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne.35 Eelnevalt käsitletud EL-i õigusaktid kohustavad liikmesriike ette nägema rahalisi sanktsioone ka mitmete rikkumiste kõrval, mida olemuslikult ei ole võimalik enam kõrvaldada. Samuti võib esineda rikkumisi, mida on küll põhimõtteliselt võimalik kõrvaldada, kuid rikkumise iseloomu tõttu oleks põhjendatud kohaldada rahatrahvi. Seega kokkuvõttes ei saa Eestis valitud sunniraha süsteemi pidada EL-i õigusaktides sätestatud 33 Vt nt väärtpaberituru seaduse § 2341 lg 2, krediidiasutuste seaduse § 1041 lg 2 ja finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 91 lg 2. 34 RKHK0 22.04.2015, nr 3-3-1-72-14, p 14, 27. Sellel teemal põhjalikumalt vt J. Jäätma. Sunniraha kui kohustatud isiku sundimise vahend ja sunnivahend. – Juridica X/2015, lk 720–722. 35 RKHKm 27.10.2015, nr 3-3-1-31-15, p 18. 12 rahaliste sanktsioonide kohaldamise nõudele üldiselt vastavaks, sest sunniraha ei saa rakendada selliste rikkumiste korral, mida ei ole võimalik enam kõrvaldada. EL-i õigusaktides ei ole halduskaristusi ja -meetmeid kirjeldav keelekasutus ühtlane (administrative sanctions, penalties, measures, fines).36 Samas on meetmete ühiseks nimetajaks nende riikliku sekkumise iseloom. Rikkumise tagajärgede sätestamist haldusmenetluses peetakse piisavaks. Eesti õiguses oli väärteole eelnenud mõistena kasutuses haldusõigusrikkumine. 01.09.2002 jõustunud karistusõiguse reform ühendas seni formaalselt haldusõiguseks peetud (kuigi sisuliselt karistusõiguse põhimõtetele vastanud) haldusõigusrikkumiste regulatsiooni väärteoõiguse nime all karistusõiguse ja -menetluse süsteemi. Sellega tehti põhimõtteline õiguspoliitiline otsustus, et isikute karistamine toimepandud õigusrikkumiste eest on karistusõiguse osa ja ei ole osa haldusõigusest.37 EL-i õigus ei ole seni nõudnud muudatuste tegemist karistusõiguslike ja haldusõiguslike sisuliste eristamiskriteeriumite osas.38 Haldusmeetme või -karistuse mõistes on „halduse“ määratlus funktsionaalne ja organisatsiooniline – tegu on haldusorgani enda poolt kohaldatava karistuse või muu meetmega.39 EL-i finantsõiguses lähtutakse arusaamast, et finantsjärelevalveasutusel on iseseisev pädevus ja volitused koguda teavet ja uurida rikkumiste asjaolusid ning vajadusel iseseisvalt või koostöös muu pädeva asutuse või kohtuga määrata karistusi või rakendada muid haldusmeetmeid. Mõne EL-i õigusakti puhul on sõnaselgelt sätestatud, et haldustrahvide asemel võib ette näha karistusõigusliku vastutuse (nt CSDR art 61 lg 1, MAR art 30 lg 1). Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduspunktis 151 on Eestit ja Taanit puudutav erand, milles selgitatakse, et määruses sätestatud trahve võib kohaldada ka kriminaal- või väärteomenetluses.40 Haldusmenetluse kasuks on argumenteeritud väitega, et enamik Euroopa Liidu liikmesriike kohaldavad finantsvaldkonnas toime pandud õigusrikkumiste eest rahalisi sanktsioone järelmina niinimetatud haldusõigusrikkumiste eest. Arvestades õigussüsteemide ja -traditsioonide erinevusi ei ole siiski täpne vahetegu eri liikmesriikide kriminaal- ja haldusõiguse vahel selge. Kuigi osa riike nimetab vastavat menetlust haldusmenetluseks (eristades mõisteid administrative procedure ja criminal procedure), siis ei saa ka EIK lahendites sageli kasutatud terminist administrative offence 36 Nimetatud valdkonna ebaühtlast terminikasutust ning sanktsioonide süsteemset ja sisulist ebakoherentsust on käsitletud ka õiguskirjanduses, vt M. Kairjak. Karistus- ja haldusõiguse piiride hägustumine Euroopa Liidu finantsturgude õiguse uues sanktsioonisüsteemis. - Juridica V/2015, lk 354; varasema EL-i regulatsiooni sõnakasutuse kohta: O. Jansen (toim.). Administrative Sanctions in the European Union. Cambridge: Intersentia Publishing Ltd, 2013, lk 613 (A. de Moor-van Vugt). 37 S. Põllumäe. Karistusõiguse revisjoni ettepanekutest tulenevad muudatused haldussunnivahendites ja haldustrahvi vms meetme võimalus. Memorandum. Justiitsministeerium: 2014, lk 3. 38 Euroopa Komisjon esitas 2017. aasta alguses ettepaneku Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks ja tagada siseturu nõuetekohane toimimine. Direktiivi artikli 12 lg-s 1 soovitakse, et liikmesriigid tagaksid, et nende konkurentsiasutustel oleks võimalik teatud juhtudel kohaldada rahatrahve haldusmenetluses tehtud otsusega või muus kohtumenetluses kui kriminaalkohtus. Arvutivõrgus http://ec.europa.eu/competition/antitrust/proposed_directive_et.pdf. 39 S. Põllumäe. Asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud sunniraha instituudi kohaldamine finantsvaldkonna eriseadustes. Memorandum. Justiitsministeerium: 2014, lk 4. Valikust administratiivsanktsioonide ja karistusõiguse vahel vt ka J. Matikkala. Criminal law and competition infringements. Scandinavian Studies in Law. Stockholm Institute for Scandinavian Law: 2009, lk 274–279. 40 (151) The legal systems of Denmark and Estonia do not allow for administrative fines as set out in this Regulation. The rules on administrative fines may be applied in such a manner that in Denmark the fine is imposed by competent national courts as a criminal penalty and in Estonia the fine is imposed by the supervisory authority in the framework of a misdemeanour procedure, provided that such an application of the rules in those Member States has an equivalent effect to administrative fines imposed by supervisory authorities. Therefore the competent national courts should take into account the recommendation by the supervisory authority initiating the fine. In any event, the fines imposed should be effective, proportionate and dissuasive. 13 tõsikindlalt järeldada, et vastav menetlus liigitataks riigisiseselt tingimata haldusõiguslikuks. Saksamaal käsitletakse EL-i finantsvaldkonna õigusaktidest tulenevaid kõrge määraga rahalisi sanktsioone sisaldavaid teokoosseise haldusõigusrikkumistena (Ordnungswidrigkeit), mis on oma olemuselt võrreldavad Eestis kasutatava väärteo mõistega. Haldusõigusrikkumistega seonduv on Saksamaal reguleeritud süüteomenetlusest eraldi seaduses (vrd Strafprozessordnung ja Gesetz über Ordnungswidrigkeiten), mis viitab mitmes osas siiski ka süüteomenetluses kohalduvatele reeglitele. Kõrge määraga trahvid on sätestatud haruseadustes, millega on EL-i õigusaktid üle võetud: nt Gesetz zur Sanierung und Abwicklung von Instituten und Finanzgruppen § 172; Gesetz über das Kreditwesen § 56. Portugalis käsitletakse sarnaselt Saksamaaga EL-i finantsvaldkonna õigusaktidest tulenevaid kõrge määraga rahalisi sanktsioone sisaldavaid teokoosseise haldusõigusrikkumistena (contra-ordenaçãoi), mis on oma olemuselt võrreldavad Eestis kasutatava väärteo mõistega. Haldusõigusrikkumiste korral kohalduv materiaal- ja menetlusõigus on koondatud ühte seadusesse (433/82, 27.10.1982, Institui o ilícito de mera ordenação social e respectivo processo). Nimetatud seaduses sätestatakse muu hulgas ka kriminaalmenetluse seadustiku ja karistusseadustiku subsidiaarse kohaldamise põhimõte (art 32). Haldusõigusrikkumiste eest mõistetud trahvi ei asendata vabadusekaotusega. Trahvi tasumata jätmisel alustatakse täitemenetlust (art 89). Portugali põhiseaduse (Constituição da República Portuguesa) artikkel 32, mis sätestab kriminaalmenetluses kohaldatavad garantiid, näeb ühtlasi ette, et isikul peab olema võimalus kaitseõigust teostada ka haldusõigusrikkumiste korral. Austria õiguses on kõrge määraga trahve sisaldavaid koosseise üle võetud haldusõigusrikkumistena (Verwaltungsübertretung): nt Börsegesetz § 95a. Sarnaselt Saksamaaga on ka Austrias haldusõigusrikkumistele kohaldatav õigus kriminaalmenetlusest eraldi reguleeritud (Verwaltungsstrafgesetz) ning see on oma sisult võrreldav Eesti väärteoõigusega. Soome õiguses kohaldatakse teatud finantsvaldkonna rikkumiste eest rahalisi sanktsioone (seuraamusmaksu) haldusmenetluses: nt Laki Finanssivalvonnasta § 41a. Sama tee on valinud ka Läti (vt nt Kredītiestāžu likums art 198), Ungari ja Leedu. Liikmesriikide poolt kohaldatavate rahatrahvide õigusliku regulatsiooni erinevusest annab tunnistust ka Euroopa Komisjoni poolt konkurentsivaldkonnas tehtud mõjuhinnang, milles võrreldi liikmesriikide õiguses konkurentsieeskirjade rikkumise eest kohaldatavaid rahatrahve.41 Mõjuhinnangus järeldati, et enamikes liikmesriikides kohaldatakse haldustrahve (administrative fines), tsiviiltrahve (civil fines)42 kohaldatakse Austrias, Soomes ja Rootsis ning kriminaal- või kvaasi-kriminaaltrahve (quasi-criminal) kohaldatakse Iirimaal, Taanis, Eestis, Sloveenias ja Saksamaal. Eesti ja Sloveenia õiguses kohaldatavaid väärteotrahve loeti kvaasi-kriminaalõiguslikeks, sest karistuse kohaldamiseks on pädev kohalik konkurentsiamet, kuid trahve kohaldatakse kvaasi- kriminaalõiguslikus väärteomenetluses. Saksamaa puhul järeldati mõjuhinnangus, et tegemist haldustrahviga, mida kohaldab kohalik konkurentsiamet, kuid trahvi vaidlustamisel hindab asja kohus lähtudes kriminaalõiguslikest standarditest. 41 Commission Staff Working Document. Impact assessment accompanying the document Proposal for a directive of the European Parliament and of the council to empower the competition authorities of the Member States to be more effective enforcers and to ensure the proper functioning of the internal market. COM(2017) 142 final. Arvutivõrgus http://ec.europa.eu/competition/antitrust/impact_assessment_annexes_en.pdf. 42 Selle all peetakse silmas trahve, mida kohaldatakse mitte-kriminaalõiguslikus kohtumenetluses. 14 Haldusmenetlus erineb oma põhimõtete ja menetluspõhiõiguste poolest (nii Eestis kui ka üldjuhul teistes riikides) oluliselt süüteomenetlusest. Karistusliku iseloomuga sanktsioonide kohaldamine haldusmenetluses tähendab siiski seda, et sellisele menetlusele tuleks laiendada ka süüteomenetluses kohalduvaid menetluspõhiõigusi. 43 See seaks aga kahtluse alla kahe menetluse edasise eristamise, sest sanktsiooniga päädiva menetluse nimi (haldusmenetlus või süüteomenetlus) on isikule tagatavate menetlusõiguste ulatuse määramisel vaid üks kriteeriumitest. EIK on lähtunud kuriteo autonoomsest mõistest ning sisustanud selle niinimetatud Engeli kriteeriumite kaudu. Esimene kriteerium on rikkumise formaalne liigitus riigisiseses õiguses, teine on rikkumise laad ning kolmas on selle karistuse laad ja raskusaste, mille asjaomane isik võib saada.44 2014. aastal tegi EIK kõnesoleval teemal lahendi ka konkreetselt finantssektoris kohaldatava halduskaristuse kohta. Lahendis Grande Stevens jt vs. Itaalia45, leidis EIK, et turumanipulatsiooni eest Itaalia õiguses ettenähtud „halduskaristus“ oli oma olemuselt siiski karistuslik, mistõttu etteheidetud rikkumine langes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni mõttes kuriteo autonoomse mõiste alla ning välistas sama teo eest karistamise kriminaalkorras (ne bis in idem). Kuigi Itaalia õiguses liigitati see halduskaristuseks, märkis EIK, et turumanipulatsiooni eest karistamise eesmärk ei olnud ainult reparatiivne, vaid selle eesmärgiks oli toimepanijat karistada, et vältida teo uuesti toimepanemist. Seega ei olnud tegemist vaid rikkumisele eelnenud olukorra taastamisega, vaid sellega karistati keelatud teo toimepanemise eest. Sealjuures määrati karistus vastavalt teo raskusele, mitte investoritele tekitatud kahjule. Kolmanda kriteeriumi raames analüüsis EIK nimetatud teo eest ette nähtud maksimumkaristust (5 000 000 eurot) ning teisi meetmeid. Vaatamata asjaolule, et rahatrahvi tasumata jätmise korral ei saanud seda Itaalia õiguse kohaselt vangistusega asendada ning samuti, et teo toimepanijale ei määratud maksimumkaristust, leidis EIK, et sedavõrd suure ülemmääraga karistuse korral on tegemist konventsiooni mõistes kuriteoga. Samamoodi on ka Euroopa Kohus leidnud, et haldusmenetluses kohaldatud sanktsioon (inglise keeles penalty) võib oma olemuselt olla karistuslik ning tuua kaasa ne bis in idem põhimõtte rakendumise.46 Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendites pidanud nii Saksa47, Austria48, Soome49 kui ka Läti50 õiguses kõnesolevas diskussioonis nn haldusrikkumisteks peetud tegusid teatud juhtudel vastavaks kuriteo autonoomsele mõistele konventsiooni tähenduses. Seda ka olukorras, kus trahvisumma on olnud väga väike.51 Eeltoodust tulenevalt võib ka riikides, kus esmapilgul tundub, et selliseid karistusi kohaldatakse haldusmenetluses, täheldada sisu poolest haldus- ja karistusõiguse segunemist. Kasutusel võib olla kriminaalmenetlusele omane tõendamiskoormus. Samuti on karistuse eelduseks isiku süü (erinevalt nt võib õigusvastase olukorra kõrvaldamise 43 Vt nt RKÜKo 12.06.2008, nr 3-1-1-37-07, p 21.2 jj; RKÜKo 25.10.2004, nr 3-4-1-10-04, p 17-18. 44 Engel jt vs. Holland, 08.06.1976, § 82, Series A no. 22. 45 EIKo 04.03.2014, nr 18640/10, Grande Stevens jt vs. Itaalia, §-d 94-101. 46 Aklagaren vs. Hans Akerberg Fransson, C-617/10. 47 EIKo 21.02.1984, nr 8544/79, Öztürk vs. Saksamaa. 48 EIKo 23.10.1995, nr 16841/90, Pfarrmeier vs. Austria, § 30–32. 49 EIKo 23.11.2006, nr 73053/01, Jussila vs. Soome, § 29–39. 50 EIKo 31.07.2007, nr 65022/01, Zaicevs vs. Läti, § 23, § 50–55. 51 Samas ei ole EIK samale seisukohale jõudnud Portugalis ilma ehitusloata ehitustegevuse eest määratud haldustrahvi kontekstis. Leides, et kriminaalmenetluses kohalduvad garantiid ei ole kõnesoleval juhul asjakohased, tugines EIK järgmistele argumentidele: trahv liigitati riigisiseselt haldusõiguse valdkonda kuuluvaks (kuigi EIK möönis, et haldustrahvide ja kriminaalkaristuste vahetegu Portugalis ei ole absoluutne); tavaarusaama järgi hõlmab karistusõigus süütegusid, mille eest on ette nähtud vabadusekaotused ja trahvid ning mille eesmärk on inter alia toimepanijaid heidutada; kohustus hankida enne ehitamist ehitusluba on tasakaalustatud linnaplaneerimise eesmärgi saavutamise vahend, mille rikkumise eest ette nähtud sanktsioon ei ole karistusliku (punitive) iseloomuga kõikide isikute suhtes üldiselt kohalduv meede (seda vaatamata sellele, et rikkumise eest oli ette nähtud maksimumtrahvina ligi 100 000 eurot, mida EIK pidas märkimisväärseks (substantial)). – EIKo 11.01.2001, nr 43862/98, Inocencio vs. Portugal. 15 kohustuse teatud juhtudel asetada ka isikule, kes seda tekitanud ei ole). Lisaks tagatakse tavalise haldusmenetlusega võrreldes oluliselt laiem kaitseõigus ning kohaldatakse mitmeid kriminaalmenetluses kohalduvaid põhiõigusi.52 53 Suur osa EL-i õigusaktides sätestatud kohustustest on suunatud juriidilistele isikutele. Seetõttu kohustavad EL-i õigusaktid liikmesriike rahalisi sanktsioone ette nägema ka juriidilistele isikutele. Kuigi kõik füüsiliste isikute põhiõigused ei ole üks ühele ülekantavad juriidilistele isikutele (PS § 9 lg 2), on EIK mitmeid kriminaalmenetluses kohaldatavaid põhiõigusi omistanud ka juriidilistele isikutele. Seda on tehtud ka olukorras, kus tegemist on olnud haldusmenetluses kohaldatud rahatrahviga, mille EIK on liigitanud kuriteo autonoomse mõiste alla.54 Kokkuvõtvalt võivad mitmed EL-i õigusaktides sätestatud halduskaristused oma iseloomult olla käsitatavad karistuslikena, mistõttu tuleks nende puhul tagada süüteomenetlusega analoogsed menetluspõhiõigused. Arvestades asjaolu, et süüteomenetlusõiguses on sellised menetlusõigused juba tagatud, samuti vajadust tagada Eesti õiguskorra süsteemsus, ei peetud uue eraldiseisva menetlusliigi loomist käesoleval hetkel põhjendatuks. Seega luuakse võimalus kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahve väärteomenetluses. Kriitikana saab välja tuua, et sedavõrd suure karistusähvardusega teod võiksid põhimõtteliselt kuuluda kuritegude hulka.55 Samas ei saa EL-i õigusaktides sätestatud tegusid oma iseloomult üldjuhul pidada karistusõiguse tuumikusse kuuluvateks.56 Sellegipoolest tuleb silmas pidada, et finantssektori sujuv ja tõrgeteta toimimine on finantsstabiilsuse alus. Ilma finantsstabiilsuseta ei ole võimalik riigi majanduse korrapärane toimimine ja isikute põhiõiguste ja vabaduse normaalne kasutamine. 57 Välistatud ei ole, et teatud juhul võib selline käitumine evida endas piisavat ohtu või kaasa tuua piisava kahju, et õigustatud on sellise teo sätestamine kuriteona (näiteks siseteabe väärkasutamine ja turumanipulatsioon). Valdavalt siiski ei ole põhjendatud nimetatud tegude eest sätestada rangeimat riiklikku hukkamõistu – kuriteokaristust. 2.3. Väljatöötamiskavatsusest 2.3.1. Üldised muudatused Seadusele ei ole tervikuna koostatud väljatöötamiskavatsust. Seaduseelnõu põhineb 09.02.2017 Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel heaks kiidetud ettepanekutel väärtegude toimepanemisele järgnevate õiguslike tagajärgede reformimiseks. Sellel nõupidamisel otsustati muu hulgas, et seadusele ei koostata väljatöötamiskavatsust.58 52 R. Widdershoven, Encroachment of Criminal Law in Administrative Law in the Netherlands, p 2.3., Electronic Journal of Comparative Law (December 2002), vol 6.4. Arvutivõrgus http://www.ejcl.org/64/art64-25.htm. 53 E-M. Fodor. Administrative Sanctions and the Concept of „Criminal Charge“. Romanian Perspective in a Comparative Law Study. 2011 Acta Universitatis Danubius. Juridica No. 2/2011, lk 21–29. 54 Vt koos viidetega konkreetsetele kohtuasjadele P.H.P.H.M.C. van Kempen, Human Rights and Criminal Justice Applied to Legal Persons. Protection and Liability of Private and Public Juristic Entities under the ICCPR, ECHR, ACHR and AfChHPR, Electronic Journal of Comparative Law (December 2010), vol 14.3, lk 13–16. Arvutivõrgus: http://www.ejcl.org/143/art143-20.pdf - vt „administratiivkaristuste“ kontekstis nt EIKo 23.03.2000, nr 36706/97, Haralambidis, Y. Haralambidis-Liberpa S.A. & Liberpa Ltd vs. Kreeka ja EIKo 12.11.2002, nr 32559/96, Fortum Oil and Gas Oy vs. Finland. 55 Sellel teemal on arutletud ka Saksa õiguskirjanduses, vt M. Kairjak. Karistus- ja haldusõiguse piiride hägustumine Euroopa Liidu finantsturgude õiguse uues sanktsioonisüsteemis. - Juridica V/2015, lk 357, edasiviitega S. Laudien. 50 Millionen Euro Geldbuße. Ein ordnungswidrigkeitenrechtliches Novum – Anmerkungen zum neuen Sanierungs-und Abwicklungsgesetz (SAG) aus strafrechtlicher Sicht. – Zeitschrift für die International Strafrechtsdogmatik (ZIS) 2015/4, lk 246. 56 Vt selle kohta J. Sootak. Kriminaalpoliitika. Tallinn: Juura 2015, lk 127, edasiviitega E. Schmidhäuser. Strafrecht AT. Tübingen: Mohr (Siebeck) 1982, lk 122. 57 Vt ka RKÜKo 12.07.2012 nr 3-4-1-6-12, p 155-169. 58 Arvutivõrgus https://valitsus.ee/et/uudised/valitsuskabineti-noupidamise-paevakord-9-veebruar-2017. 16 Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (HÕNTE) § 1 lg 1 kohaselt koostatakse seaduseelnõu väljatöötamise vajaduse kooskõlastamiseks üldjuhul eelnevalt väljatöötamiskavatsus. HÕNTE § 1 lg 2 loetleb erandid, millal väljatöötamiskavatsuse koostamine ei ole nõutav. HÕNTE ülesanne on täidesaatva riigivõimu asutuste omavahelise õigusloometegevuse ühtlustamine, enne kui eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsusele arutamiseks. Kuna HÕNTE kehtestamine pole osa põhiseaduses ette nähtud seadusandlikust protseduurist, siis ei mõjuta HÕNTE-s kehtestatud nõuded PS § 87 p-s 4 sätestatud pädevust esitada Riigikogule seaduseelnõusid ega seaduste vastuvõtmist Riigikogus. Seega ei mõjuta väljatöötamiskavatsuse koostamata jätmine seaduse põhiseaduspärasust.59 Siiski on mitmed eelnõuga kavandatavad muudatused tegelikult sisaldunud varasemates väljatöötamiskavatsustes või eelnõudes. 2016. aasta kevadel kooskõlastusringi läbinud väljatöötamiskavatsuses (suhtumine karmistamine joobes juhtidesse)60 pakuti välja võimalus väärteokaristuse tingimisi kohaldamata jätmiseks ning see leidis toetust. Trahvide sidumist süüdlase sissetulekuga on varem käsitletud Riigikogule esitatud ning kooskõlastusringi läbinud seaduseelnõu seletuskirjas.61 Rahatrahvi vabatahtliku tasumise tähtaja pikendamist ning rahatrahvi ositi tasumise tähtsustamist kavandati Riigikogu poolt tagasi lükatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, millega suurendatakse trahviühikut, eelnõus.62 2.3.2. EL-i õiguses sätestatud haldustrahvide kohaldamine Eesti õiguses Osas, mis puudutab EL-i õiguses sätestatud haldustrahvide kohaldamist Eesti õiguses, on seadusele koostatud väljatöötamiskavatsus, mis 2016. aasta sügisel läbis kooskõlastusringi. 63 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu § 1 näeb ette karistusseadustiku muutmise Eelnõu § 1 punktiga 1 (KarS § 14 lg 2) täpsustatakse juriidilise ja füüsilise isiku paralleelselt vastutusele võtmise põhimõtet. Muudatus on valdavas osas ajendatud kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvide sätestamisest ning seotud väljatöötamiskavatsuses pakutud ideest muuta juriidilise isiku vastutuse aluseid, millel reageeriti positiivselt. Eesti õiguses on juriidilise isiku süüteovastutuse alused reguleeritud KarS §-des 14, 37 ja 371. Juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus baseerub tuletatud ehk derivatiivse vastutuse põhimõtetel, mille kohaselt juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu.64 Tegemist on omistamisnormiga, mille kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku vastutuse 59 RKPSJKo 20.12.2016, nr 3-4-1-3-16, p 110. 60 Arvutivõrgus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/05a1f682-72d0-46bc-8e68-1d256cc3b24e 61 Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 146 SE. Arvutivõrgus https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/64f54788-8951-4ec5-b8be- 35d64a1c7137/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise% 20seadus,%20millega%20suurendatakse%20trahvi%C3%BChikut. 62 Arvutivõrgus https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/64f54788-8951-4ec5-b8be- 35d64a1c7137/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20 muutmise%20seadus,%20millega%20suurendatakse%20trahviühikut. 63 Arvutivõrgus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d640ee98-511c-4540-9d75-3cc7e3a6aa7f. 64 RKKKo 13.11.2014, nr 3-1-1-66-14, p 6; RKKKo 14.01.2005, nr 3-1-1-131-04, p 8; RKKKo 15.04.2005, nr 3-1-1-22- 05, p 12; RKKKo 12.05.2011, nr 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2 jt. 17 küsimuse lahendamiseks tuleb esiteks tuvastada KarS § 2 lõikest 2 tulenevad karistusõigusliku vastutuse üldised eeldused konkreetse teo toime pannud füüsilise isiku käitumises.65 See tähendab, et tuleb välja selgitada, kas selle füüsilise isiku käitumine, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline.66 Juhul kui füüsilise isiku tegu ei ole kas koosseisupärane, õigusvastane või süüline, on süüteo omistamine juriidilisele isikule välistatud. Seetõttu tuleb rääkida kahest ühe ja sama teo eest eraldi vastutavast isikust, eristades seda osavõtust ja kaastäideviimisest.67 KarS § 14 lg 2 kohaselt ei välista juriidilise isiku vastutusele võtmine süüteo toime pannud füüsilise isiku vastutust. Riigikohus on selgitanud, et see ei anna õigust süüteoasja menetleja kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas alustada süüteomenetlust konkreetse füüsilise isiku suhtes või mitte. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb juriidilise isiku huvides tegutsenud füüsilise isiku (organi liikme, juhtivtöötaja) ja juriidilise isiku paralleelset vastutusele võtmist pidada juriidilise isiku vastutuse normaaljuhuks, sest juriidiliste isikute kriminaalvastutuse kehtestamise eesmärk ei ole olnud mitte asendada õigusvastaselt toiminud füüsilise isiku kriminaalvastutust juriidilise isiku kriminaalvastutusega, vaid vältida kuritegude toimepanemist juriidilise isiku kui õiguslikult konstrueeritud subjekti varjus.68 Õiguskirjanduses on toodud aga välja, et KarS § 14 lg 2 ei välista võimalust, et teo eest vastutab vaid juriidiline isik ning faktilisest toimepanijast füüsiline isik jäetakse vastutusele võtmata (nt juriidilise isiku kollektiivse organi salajase hääletuse puhul).69 Seega lähtudes KarS § 14 grammatilisest tõlgendusest, kohtupraktikast ja õiguskirjandusest toodust, on selge, et teatud juhtudel on kehtiva õiguse alusel võimalik piirduda vaid juriidilise isiku vastutusele võtmisega. Ka kehtiv õigus sisaldab mitmeid väärteokoosseise, kus vastutus on ette nähtud üksnes juriidilisele isikule (VPTS §-d 2379–23720, 23724, 23727, 23732-23733, 23735–23737, 23740, 23742, 23744). Karistusõiguse revisjoni raames on aga selgitatud, et kuna KarS-s sätestatud põhimõtete kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutusele võtmiseks kontrollida füüsilise isiku tegevust ja füüsilise isiku tegevuse kaudu kanda see üle juriidilisele isikule, siis peab füüsilise isiku vastutus olema ette nähtud, isegi kui kohustav norm kehtib oma olemuselt üksnes juriidilise isiku kohta.70 Riigikohus ei ole küsimuses, kas ainult juriidilise isiku vastutust ette nägev süüteokoosseis on lubatav, oma seisukohta väljendanud.71 Küll on OECD hindamisaruandes Eestil soovitatud täpsustada kehtivat seadust ja kindlustada, et praktikas ei oleks füüsilise isiku suhtes toimuv süüteomenetlus eelduseks, et alustada juriidilise isiku suhtes süüteomenetlust.72 Väärteokaristus on üldjuhul ette nähtud konkreetse riikliku regulatsiooni rikkumise eest. Näiteks finantsvaldkonnas sätestatakse arvukalt nõudeid, mida peab täitma või millele peab vastama juriidiline isik (nt aruannete esitamise kohustus, erinevad kapitalinõuded jpm). Samuti sätestatakse paljud nõuded valdkondades, kus teenuse pakkumine on võimalik vaid juriidilise isiku poolt. Sellisel juhul ei pruugi füüsilise isiku karistamine või isegi tema käitumisele vastava väärteokoosseisu sätestamine olla alati kriminaalpoliitiliselt 65 P. Pikamäe, J. Sootak (koost.), Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2015, § 14, komm 6 (P. Pikamäe). 66 RKKKo 09.12.2011, nr 3-1-1-100-11, p 13; RKKKo 13.11.2014, nr 3-1-1-66-14, p 6. 67 RKKKo 06.05.2005, nr 3-1-1-137-04, p 14.3. 68 RKKKo 06.05.2005, nr 3-1-1-137-04, p 15. 69 P. Pikamäe, J. Sootak (koost.), Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2015, § 14, komm 6 (P. Pikamäe). 70 Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 554 SE (karistusõiguse revisjon) seletuskiri, lk 116, 117, 122, 131. 71 Riigikohus on lahendanud kaebust väärteoasjas IFS § 307 lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse üksnes juriidilisele isikule. Riigikohus jättis juriidilise isiku süüditunnistamise muutmata ning ei käsitlenud sellise süüteokoosseisu lubatavust (samas ei olnud see kõnesoleval juhul kaebuse esemeks) – RKKKo 25.10.2013, nr 3-1-1-84-13. 72 OECD altkäemaksuvastase töögrupi poolt 2014. a koostatud Eesti III hindamisaruande soovitus 3 (a), lk 57. 18 nõutav. Avalikkusel on kõrgendatud huvi, et juriidiline isik vastaks seaduses sätestatud nõuetele. Eeltoodut arvesse võttes täpsustatakse eelnõuga tehtava muudatusega juriidilise ja füüsilise isiku paralleelselt vastutusele võtmise korda ning KarS § 14 lg 2 täiendatakse teise lausega selliselt, et süüteo toimepanemise eest võib ette näha ka üksnes juriidilise isiku vastutuse. Seega on seaduses võimalik vajadusel ette näha vaid juriidilise isiku süüteovastutus. Kui süüteokoosseis näeb ette vaid juriidilise isiku vastutuse, on füüsilise isiku vastutus selle süüteokoosseisu alusel välistatud. Juhul kui füüsilise isiku teos esinevad mõne muu süüteokoosseisu tunnused, võib füüsiline isik vastutada selle koosseisu alusel. Kui seaduses on ette nähtud nii füüsilise isiku kui ka juriidilise isiku vastutus, jääb kehtima paralleelse vastutuse põhimõte, mille kohaselt ei välista juriidilise isiku vastutusele võtmine süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutusele võtmist. KarS § 14 lg 2 täiendamine on põhjendatud sellega, et konkreetsele füüsilisele isikule etteheite tegemine ei ole juriidilisele isikule suunatud kohustuse rikkumises seisnevate väärtegude puhul alati kriminaalpoliitiliselt vajalik ning teatud juhtudel paralleelsest vastutusest loobumine lihtsustab juriidilise isiku suhtes läbiviidavat süüteomenetlust. See, millised kohustused on oma olemuselt suunatud juriidilisele isikule ning milliste rikkumiste korral piisab vaid juriidilise isiku vastutusele võtmisest, jääb seadusandja otsustada. Eelnõu koostamise raames kaaluti, kas oleks põhjendatud loobuda ka konkreetse füüsilise isiku tuvastamise nõudest. Vaatamata positiivsele tagasisidele väljatöötamiskavatsuses, leiti eelnõu koostamisel, et praegu ei ole üksnes menetluse lihtsustamise huvides kriminaalpoliitiliselt põhjendatud muuta kehtivaid ja kohtupraktikas väljakujunenud juriidilise isiku vastutuse aluspõhimõtteid. Siiski ei ole välistatud, et sellise muudatuse tegemine võiks osutuda põhjendatuks tulevikus. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga kirjutatakse lahku ka sõnad „vastutusele võtmine“, sest kõnesolevas kontekstis puudub keeleliselt põhjus alaleütleva käände ja –mine liite kokku kirjutamiseks. Eelnõu § 1 punktidega 2 ja 3 (KarS § 44 lg-d 8 ja 9) tõstetakse juriidilisele isikule kuriteo eest kohaldatava rahalise karistuse ülemmäära ning loobutakse ülemmäärast juhtudel, kui karistus on seotud juriidilise isiku käibega. Muudatuse eesmärgiks on tagada kuriteo eest kohaldatava rahalise karistuse ning väärteo eest kavandatava kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi loogiline vahekord. Kehtivas õiguses on juriidilisele isikule võimalik kuriteo eest mõista rahaline karistus 4000 – 16 000 000 eurot. Samuti on seaduses sätestatud juhtudel võimalik mõista juriidilisele isikule karistus, mille suurus arvutatakse protsendina juriidilise isiku käibest (seda võimalust on kasutatud üksnes KarS §-s 400). Samas ei tohi ka sellisel viisil mõistetud karistus ületada 16 000 000 eurot. Juriidilistele isikutele rahaliste karistuste või rahatrahvide kohaldamine erineb füüsiliste isikute karistamisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine.73 Samas on selge, et sellist lähenemist ei saa üle kanda juriidiliste isikute karistamisele. Karistusseadustiku eriosa paragrahvid ei sätesta juriiidilise isiku rahalise karistuse määrasid. Seega võiks keskmiseks määraks pidada 8 000 000 eurot. Samas tuleb arvesse võtta, et juriidilise isiku vastutus on ette nähtud väga erineva ebaõigussisuga tegude puhul (vrd nt mõrv ja dokumendi võltsimine). Samuti ei oleks sanktsiooni 73 RKKKo 06.06.2014, nr 3-1-1-28-14, p 29; RKKKo 17.06.2013, nr 3-1-1-58-13, p 7. 19 keskmäära jääva rahalise karistuse tasumine enamikele Eestis registreeritud juriidilistele isikutele jõukohane. Kuigi juriidilistele isikutele rahalise karistuse mõistmise kohta puudub põhjalik Riigikohtu praktika, on selge, et arvesse tuleb võtta ka juriidilise isiku varalist seisu. See on ka mõistetav, sest kui juba füüsilise isiku rahaline karistus on seotud tema sissetulekuga, peaks seda enam olema võimalik arvesse võtta ka juriidilise isiku varalist seisu. Sobivat juriidilise isiku rahatrahvi ja rahalise karistuse ülemmäära on viieteistkümne aasta jooksul korduvalt otsinud ka seadusandja:  01.09.2002 jõustunud karistusseadustik nägi juriidilisele isikule ette rahalise karistuse kuni 25 000 000 krooni (1 597 784 eurot) ning rahatrahvi kuni 50 000 krooni (3195 eurot)  24.10.2002 jõustunud muudatusega tõsteti juriidilisele isikule kohaldatava rahalise karistuse ülemmäära kümnekordselt 250 000 000 kroonini (15 977 841 eurot). Eelnõu seletuskirja kohaselt tingis muudatuse Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistel tõusetunud küsimus konkurentsirikkumiste eest määratavate karistuste ühtlustamise osas.74  01.08.2004 jõustunud muudatusega tõsteti konkurentsialaste väärtegude korral juriidilisele isikule kohaldatava rahatrahvi ülemmäära 500 000 kroonini (31 956 eurot). Eelnõu seletuskirjas leiti, et konkurentsiseaduse rikkumisega seotud ettevõtjate käibed on tavaliselt suured ja seetõttu on nii Euroopa Komisjonil kui ka praktiliselt kõikidel riikidel võimalus mõjusate trahvidega parandada konkurentsiolukorda kaubaturgudel. 50 000-kroonise ülemmääraga trahvi kohaldamisel saab ettevõtja ebaseaduslikku kasu vaatamata sellele, et seaduserikkumine on tuvastatud, kuna konkurentsiseadust rikkudes on võimalik kaubaturul teisi diskrimineerides teenida väga suuri kasumeid. Sanktsiooni ülemmäära tõstmine aitab efektiivsemalt ära hoida selliseid konkurentsiõiguse rikkumisi, mis muul juhul oleksid ettevõtjale kasulikud.75  15.03.2007 jõustunud muudatustega tõsteti kõikide väärtegude korral juriidilistele isikutele kohaldatava rahatrahvi ülemmäära 500 000 kroonini (31 956 eurot). Sellega seonduvalt tunnistati kehtetuks erand konkurentsialaste süütegude osas. Eelnõu seletuskirja kohaselt peaks rahatrahvi ülemmäära suurendamine kaasa tooma üldpreventiivse mõju ja vähendama majandusalaste väärtegude toimepanemise atraktiivsust. Välistada sooviti olukord, kui väärteo eest määratav rahatrahv oleks juriidilise isiku jaoks käsitatav majandustegevuses aktsepteeritava ärikuluna.76  27.02.2010 jõustunud muudatusega nähti ette võimalus kohaldada juriidilisele isikule rahalist karistust, mis arvutatakse tema käibe põhjal. Seletuskirjas märgiti, et juriidilise isiku rahalise karistuse määra sidumine selle isiku varalise seisundiga on maailma praktikas levinud. Eelnõus sisalduv määr kuni 10% eelmise majandusaasta käibest on kooskõlas Euroopa Liidu konkurentsiõigusega, nimelt kohaldatakse seda rahatrahvi ülemmäärana konkurentsialase rikkumise korral. Täiendavalt selgitati, et eriosas konkreetse kuriteo eest juriidilisele isikule kohaldatava rahalise karistuse määra arvestamise aluse kehtestamine on esmakordne ning seondub otseselt 74 Riigikogu IX koosseisu seaduseelnõu 1147 SE seletuskiri, lk 1. 75 Riigikogu X koosseisu seaduseelnõu 355 SE I seletuskiri, lk 7. 76 Riigikogu X koosseisu seaduseelnõu 931 SE I seletuskiri, lk 25, 27. 20 leebusprogrammi kasutuselevõtuga – et kartelliosalisel oleks võimalik konkreetsemalt arvestada, millise kahjuga ta süüdimõistmise korral riskib.77  01.01.2011 jõustunud muudatustega ning tulenevalt euro kasutuselevõtust ümardati juriidilisele isikule kohaldatava rahalise karistuse ülemmäär 16 000 000 euroni ning rahatrahvi ülemmäär 32 000 euroni.  01.01.2015 jõustunud muudatusega (karistusõiguse revisjon) tõsteti juriidilisele isikule kohaldatava rahatrahvi ülemmäära 400 000 euroni. Seletuskirja kohaselt oli uus ja oluliselt kõrgem rahatrahvi maksimummäär mõeldud erandina eelkõige teatud spetsiifiliste rikkumiste jaoks, kus on rikkumise laadist tulenevalt oluline mõista tõhus karistus ning kus senine karistus seda ei ole (nt majandus- või finantsalased väärteod, sh konkurentsiõiguse rikkumisega seotud väärteod). Finantssektori kontekstis suhteliselt madal rahatrahvi ülemmäär ei võimalda alati kinni pidada põhimõttest, et õigusrikkumise toimepanemine ei tohi anda võimalust tulu teenimiseks ega taga ka üldpreventiivsete eesmärkide saavutamist. Madala ülemmäära tõttu võib olla raskendatud rahatrahvide konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest lähtuv diferentseerimine. Neile vajakajäämistele on meie tähelepanu juhtinud Rahandusministeerium, OECD eksperdid Eesti OECD-ga ühinemise läbirääkimiste käigus, aga ka Euroopa Liidu vastavate komiteede, näiteks Euroopa Panganduse Järelevalvekomitee (CEBS) eksperdid. Karistusseadustiku revisjoni käigus kaaluti ka võimalust kehtestada juriidilise isiku rahatrahvimäär käibe arvutamise kaudu. Kuna see nähtaks ette erijuhtudel ning üldjuhul valdkondades, kus käive on suur, olnuks muudatus sisutühi, sest trahvi ülemmäär oleks siiski seotud üldosas sätestatud ülempiiriga.78 Juriidilise isiku rahalise karistuse fikseeritud ülemmäära sätestamine ei oleks karistuse eesmärkide saavutamise seisukohalt põhjendatud. Kuigi kohtupraktikast ei ole teada juhtumeid, kus juriidilisele isikule oleks kohaldatud rahalist karistust karistusseadustiku üldosas sätestatud sanktsiooni ülemmäära lähedases suuruses, peaks karistusõiguse üldosa tagama kuritegude puhul võimaluse karistada juriidilist isikut vastavalt tema individuaalsele karistustundlikkusele, mis väljendub tema varalises seisus. Meedias avaldatud andmete põhjal oli 2014. aastal Eesti suurima käibega ettevõtja käive 1 362 900 000 eurot. Sellest moodustaks rahalise karistuse ülemmäär 16 000 000 eurot vaid 1,17%. Suurima kasumiga ettevõtja teenis kasumit 188 000 000 eurot, millest 16 000 000 eurot moodustab 8,5%.79 Karistuse ülemmäära fikseerimise ainus funktsioon on karistusõiguse määratletuse põhimõtte tagamine. EL-i õigusaktidest tulenevate kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvide korral oleks teatud juhtudel juriidilisele isikule kohaldatava rahatrahvi ülemmäär väärteo eest kõrgem rahalise karistuse ülemmäärast, mida kohaldatakse kuritegudele. Kuna kavandatava eelnõuga nähakse ette võimalus sätestada juriidilistele isikutele teatud väärtegude eest kuni 20 000 000 euro suurune rahatrahv (teatud käibest või rikkumise tulemusena saadud kasust sõltuva piirmäära korral isegi enam), mis on suurem kui seni kuriteo eest ette nähtud rahalise karistuse ülemmäär, on süsteemsuse tagamiseks põhjendatud kuriteo eest kohaldatavat ülemmäära tõsta. Arvestada tuleb ka seda, et EL-i õigusest tulenevad teatud väärteokoosseisud võivad kvalifitseerivate asjaolude esinemisel 77 Riigikogu XI koosseisu seaduseelnõu 438 SE seletuskiri, lk 1-2, 7. 78 Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 554 SE seletuskiri, lk 23-24. 79 T. Oja. T. Rekand. T. Mändmaa. Eesti 100 suurima ettevõtte edetabel peegeldab majanduse seisakut. Postimees 30.10.2015. Arvutivõrgus http://majandus24.postimees.ee/3380169/eesti-100-suurima-ettevotte-edetabel-peegeldab- majanduse-seisakut. 21 täita kuriteokoosseisu.80 Kriminaalpoliitiliselt ei oleks soovitav olukord, kus juriidilise isiku karistust silmas pidades oleks väärteo toimepanemisest majanduslikult otstarbekam täita ka mõni kvalifitseeriv tunnus, mis tooks kaasa väiksema karistuse ülemmääraga kuriteokaristuse. Juriidilise isiku rahalise karistuse ülemmäär tõstetakse seega 40 000 000 euroni, mis on kaks korda suurem kui KarS § 471 lg 2 p-s 1 sätestatud juriidilisele isikule kohaldatav kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi fikseeritud ülemmäär. Samuti loobutakse piirangust, mille kohaselt on juriidilise isiku käibe põhjal arvutatavat rahalist karistust võimalik kohaldada üksnes KarS § 44 lg-s 8 sätestatud sanktsiooni ülemmäära (kehtivas õiguses 16 000 000 eurot, eelnõu kohaselt 40 000 000 eurot) ulatuses. Olukorras, kus käibe põhjal arvutatav rahaline karistus peab siiski jääma KarS § 44 lg-s 8 sätestatud ülemmäära piiresse, ei ole karistuse sidumine juriidilise isiku käibega eesmärgipärane, sest kohus võib ka KarS § 44 lg 8 alusel mõistetava rahalise karistuse suuruse määramisel tugineda juriidilise isiku käibele.81 Seega on muudatuse järel juriidiliste isikute puhul fikseeritud rahalise karistuse ülemmäär 40 000 000 eurot juhul, kui karistust ei ole seotud protsendiga käibest. Kui seadusandja on juriidilise isiku karistuse sidunud protsendiga tema käibest (kehtivas õiguses üksnes KarS § 400 lg-tes 3 ja 4), ei ole rahalisel karistusel fikseeritud ülemmäära. Eelnõu § 1 punktiga 4 (KarS § 47) sätestatakse võimalus kohaldada väärtegude eest sissetulekupõhist rahatrahvi. Selleks kehtestatakse KarS § 47 uues sõnastuses. KarS § 47 lg 1 sätestab muutmata sõnastuses üldreegli, mille kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Fikseeritud suurusega trahviühikul põhinev rahatrahv on väärteo eest tavapäraselt kohaldatav sanktsioon. KarS § 47 lg-s 2 sätestatakse, et trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kehtivas redaktsioonis on see reguleeritud KarS § 47 lg teises lauses. Muudatuse põhjus seisneb selles, et KarS § 47 uuel sõnastamisel on sellisel juhul võimalik järgida loogilist struktuuri, mille kohaselt sätestatakse esmalt rahatrahvi aluseks olev ühiku või määra liik (trahviühik või päevamäär) ning sellele järgnevas lõikes avatakse vastava ühiku või määra sisu. KarS § 47 lg-s 3 sätestatakse, et karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhul võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada päevamäära. Muudatus võimaldab teatud väärteokoosseisude korral sätestada sissetulekupõhise rahatrahvi. Eelnõu koostamisel ei peetud vajalikuks sätestada täpsemaid kriteeriume, millal võiks trahviühikutes arvutatava rahatrahvi asemel kehtestada sissetulekupõhise rahatrahvi. Sissetulekupõhine rahatrahv on põhjendatud eeskätt nende väärteokoosseisude puhul, mille korral on eriliselt oluline tagada, et rahatrahvil oleks ka tegelik potentsiaal mõjutada iga süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorda. Üldjuhul on tegemist raskemate või ohtlikumate väärtegudega. Samuti võib sissetulekupõhise rahatrahvi sätestamine olla vajalik, et tagada väärteokaristuste mõju valdkonnapõhiselt. Näiteks võivad trahviühikutel põhinevad väärteokaristused osutuda ebapiisavaks finantsvaldkonnas. 80 Nt siseteabe väärkasutamine ja turumanipulatsioon, vt MAR ja MAD ning KarS §-d 398 ja 3981. 81 Vt ka P. Pikamäe, J. Sootak (koost.), Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2015, § 44 komm 6.3 (P. Pikamäe). 22 KarS § 47 lg-s 4 sätestatakse, et rahatrahvi päevamäär on KarS § 44 lõigetes 2–4 sätestatud korras arvutatud rahalise karistuse päevamäära jagatis kahega. Rahatrahvi miinimumpäevamäära suurus on 5 eurot. Seega toimub väärteo eest kohaldatava sissetulekupõhise rahatrahvi päevamäära arvutamine täpselt samal viisil, nagu seda tehakse kuritegude korral. Ainsa erisusena jagatakse saadud tulemus kahega, mille tulemusena on väärteo eest kohaldatav rahatrahvi päevamäär alati kaks korda väiksem kui samale isikule kuriteo eest kohaldatava rahalise karistuse päevamäär. Lisaks poole väiksemale päevamäärale eristavad sissetulekupõhist rahatrahvi rahalisest karistusest ka rahatrahvi ülem- ja alammäär. Kui rahalise karistuse alam- ja ülemmäär on vastavalt 30 kuni 500 päevamäära, siis rahatrahvi korral on alammääraks 3 päevamäära ning ülemmääraks 300 päevamäära. Seega trahviühiku ja rahatrahvi päevamäära alam- ja ülemmäär on samad. Viide KarS § 44 lõigetes 2–4 sätestatud korrale tähendab seda, et ka sissetulekupõhiste väärtegude korral on kohaldatav KarS § 44 lg 2 teises lauses sätestatud põhimõte, mille kohaselt võib päevamäära suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdlase elatustasemest lähtudes. Vaatamata KarS § 44 lg 2 teises lauses sätestatule, justkui kuuluks päevamäära suurendamise või vähendamise ainupädevus kohtule, on väärtegude korral päevamäära erandlikuks kohandamiseks pädev ka kohtuväline menetleja. KarS § 44 lg 2 teise lause sõnastuse eesmärgiks ei ole anda päevamäära erandliku kohandamise ainupädevust kohtule, vaid sõnastus on tingitud asjaolust, et kuritegude korral ongi rahalise karistuse mõistmise pädevus üksnes kohtul (vt ka KarS § 44 lg-s 1 sätestatud „Kohus võib…“). Keskmise päevasissetuleku arvutamine on täpsemalt reguleeritud karistusseadustiku rakendamise seaduse § 32 lg 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruses nr 264 „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise kord.“ Kõige lihtsam on aastanetosissetuleku leidmine isiku tuludeklaratsioonis esitatud andmete põhjal tema suhtes menetluse alustamise aastale eelnenud aasta kohta, kui need andmed on Maksu- ja Tolliametist kättesaadavad. Kui aga andmed tulu kohta ei ole Maksu- ja Tolliametist süüdlase tuludeklaratsiooni põhjal kättesaadavad, tuleb leida aastanetosissetulek isikule tehtud tulumaksuga maksustatavate väljamaksete põhjal menetluse alustamise aastale eelnenud aastal. Päevasissetulek on üks neljasajandik süüdlase aastanetosissetulekust. Päevasissetulekut vähendatakse: 1) 10 protsendi võrra süüdistatava iga alaealise ülalpeetava kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 30 protsenti; 2) kuni 20 protsendi võrra, kui süüdlane tõendab, et tal on võlad, mis oluliselt vähendavad tema maksevõimet; 3) 3,20 euro võrra elamiseks hädavajalike kulude katmiseks. Näiteks otsustab kohtuväline menetleja karistada rahatrahviga 100 päevamäära keskmist palka saavat mootorsõidukijuhti, kes pani toime väärteo. Statistikaameti veebilehel olevate andmete kohaselt oli keskmine brutokuupalk 2017. aasta I kvartalis 1153 eurot, mis teeb isiku netosissetulekuks 925,19 eurot. Lihtsuse mõttes võtame näites aluseks summa 925 eurot ja seega tulenevalt süüdlase aastanetosissetulekust väärteomenetluse alustamisele vahetult eelnenud aastal (12 x 925 = 11 100 eurot) arvutatakse välja süüdlase keskmine päevasissetulek (11 100 : 400 = 27,75 eurot). Kui süüdlasel on nt üks alaealine ülalpeetav, vähendatakse saadud keskmist päevasissetulekut kümme protsenti alaealise ülalpeetava 23 kohta (27,75 x 0,9= 24,975 eurot). Leitud tulemusest lahutatakse veel elamiseks hädavajalike kulude summa (24,975 ─ 3,20 = 21,775 eurot). Saadud tulemus jagatakse kavandatava regulatsiooni puhul väärtegude korral kahega (VTMS § 47 lg 4 esimene lause) (21,775 / 2 = 10,8875 eurot). Päevamäära suurus väljendatakse kümne sendi täpsusega (KarS § 44 lg 4), seega on näites toodud juhul päevamääraks 10,9 eurot. Nüüd saamegi päevamäära suuruse, mille korrutamisel trahviühikute arvuga saadakse süüdlase poolt tasumisele kuuluv tegelik rahatrahvi summa (10,90 x 100 = 1090) 1090 eurot. Eelnõu § 1 punktiga 5 (KarS § 471) täiendatakse karistusseadustiku üldosa võimalusega sätestata väärteo eest kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv. EL-i õigusaktides sätestatud rahatrahvide kõrge ülemmäär ning samuti ülemmäära arvutamise põhimõtted ei sobitu täielikult karistusõiguse üldosas süütegude eest kohaldatavate karistuste liikide ja määradega. Riigikohus on selgitanud, et karistusõiguse üld- ja eriosa normid ei ole üld- ja erinormi vahekorras ning vastuolu korral tuleb lähtuda üldosa normist. Üldosa õigusriiklik ülesanne on tagada eriosa normide ühetaoline kohaldamine ja süüteo toimepannud isikute võrdne kohtlemine ning määrata kindlaks kriminaalvastutuse piirid. Eriosa normis sätestatu ei tohi väljuda üldosas sätestatud piiridest: eriosa norm ei tohi raskendada isiku olukorda võrreldes üldosa normiga. Kui seda on tehtud, tuleb kohaldada üldosa sätet.82 Ilma karistusõiguse üldosa muutmata ei ole seega võimalik EL-i õigusaktides nõutavaid karistusi karistusseadustiku eriosas ega eriseadustes sätestada ega neid ka kohaldada. Eelnõu koostamisel kaaluti (ja väljatöötamiskavatsuses pakuti välja) mitmeid võimalusi karistusõiguse üldosas sätestatava kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi legitimatsioonialuse sõnastamiseks. Ühe võimalusena kaaluti lihtsat legitimatsioonialust, mis võimaldaks teatud väärtegude eest sätestada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvid, piiramata samas seda, millistel alustel selliseid valikuid teha tuleks. Positiivsest küljest tagaks see teistsuguste sanktsiooni ülemmäärade ning nende arvutamise aluste sätestamisel võimalikult suure paindlikkuse. Sellise lahenduse kasuks ei otsustatud seetõttu, et niisuguse muudatuse järel oleks KarS §-s 47 sätestatud rahatrahvi määrad sisuliselt vaid näide, millest võib, kuid ei pea väärteokoosseisu sätestamisel juhinduma. Seetõttu leiti, et seadus peaks sisaldama kriteeriume, mis võimaldavad väärteokoosseisu kehtestamisel KarS §-s 47 sätestatud üldregulatsioonist kõrvale kalduda. KarS § 471 lg-s 1 on rõhutatud, et tegemist on erandliku rahatrahvi liigiga, mis sätestatakse väärteo eest põhjendatud juhul ning eeskätt siis, kui see on vajalik Eestile siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks. Rahvusvahelise kohustuse mõiste ei hõlma üksnes sõlmitud välislepinguid, vaid lisaks Euroopa Liidu õiguse allikaid, mis ei ole tehniliselt Eestile siduvad lepingud, vaid lepingu alusel antud sekundaarõigus.83 Sõnastuse „eelkõige kui see on vajalik Eestile siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks“ kasutamise tingib vajadus säilitada põhimõte, mille kohaselt sätestatakse väärteo eest 82 RKKKo (kriminaalkolleegiumi kogu koosseis) 05.03.2001, nr 3-1-1-20-01, p 6.1. ja RKKKo 06.06.2005, nr 3-1-1-48- 05, p 6. Vt samas hilisemat otsust, mille kohaselt on võimalik haruseaduses sätestada väärteo eest pikem aegumistähtaeg, kui seda võimaldaks karistusseadustiku üldosa, sest mõlema näol on tegemist lihtseadusega ning vaatamata KarS § 1 lg-le 1 kohaldub õigusnormide kollisioonireegel lex specialis derogat legi generali. Kolleegium märkis aga, et teatud juhtudel võib kõrvalekaldumine KarS § 1 lg-st 1 tuua kaasa PS §-st 10 ja § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse nõude rikkumise. – RKKKo 11.06.2008, nr 3-1-1-32-08, p 9-15. Pärast nimetatud lahendit on seadusandja sellegipoolest pidanud vajalikuks haruseaduse säte kehtetuks tunnistada ning kõik aegumisega seonduv karistusseadustiku üldosas reguleerida, pidades seda karistusseadustiku üldossa kuuluvaks regulatsiooniks – Riigikogu XI koosseisu seaduseelnõu seletuskiri 360 SE, lk 2. 83 Vt analoogiliselt selgitusi KarS § 8 kohta – Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 393 SE seletuskiri, lk 5. 24 üldjuhul rahatrahvina senisel trahviühikul põhinev rahatrahv kuni 300 trahviühikut (eelnõu kohaselt teatud juhtudel kuni 300 päevamäära). Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvid on erandlikud ning mõeldud eelkõige Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Siiski võib kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi sätestamise vajadus sõltuvalt valdkonnast esineda ka siis, kui Euroopa Liidu õigusaktis ei ole konkreetseid minimaalseid sanktsiooni ülemmäärasid kehtestatud, kuid nõutakse lihtsalt tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi (effective, proportionate and dissuasive sanctions) ning tulenevalt reguleeritavast valdkonnast peaksid sanktsioonid olema võrreldaval tasemel nende rikkumiste eest kohaldatavate trahvidega, mille ülemmäära miinimumid on EL-i õigusaktis välja toodud. Kuigi kavandatav norm sisaldab seadusandjale suunatud kriteeriume, millal võiks väärteo eest sätestada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi (põhjendatud juhus ning eelkõige, kui see on vajalik Eestile siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks), ei ole nimetatud eelduse näol tegemist asjaoluga, mille esinemist tuleb konkreetse karistusõigusnormi kohaldamisel eraldi kontrollida. Juhul kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses on sätestatud KarS § 471 lg 1 p-des 1-2 või lg 2 p-des 1–3 nimetatud rahatrahvi ülemmääradele vastav väärteokoosseis, ei mõjuta väärteokoosseisu kehtivust see, kas karistuse kohaldaja hinnangul oli kõrgendatud rahatrahvide ülemmäära sätestamine põhjendatud. Juhul kui väärteokoosseisus sätestatud rahatrahvi määr peaks osutuma sedavõrd kõrgeks, et see ei võimalda süüteo raskusega proportsionaalset karistust kohaldada, saaks kohus tunnistada väärteo eest ette nähtud sanktsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks. Arvestades, et väärteokoosseisudes ei sätestata karistuse alammäära, on selline olukord aga ebatõenäoline. Kavandatav paragrahv näeb ette, et kõrgendatud ülemmääraga rahatrahve on võimalik sätestada järgmiselt. - Füüsilisele isikule: 1) kuni 20 000 000 eurot või 2) kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. - Juriidilisele isikule: 1) kuni 20 000 000 eurot; 2) kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või 3) kuni 15% juriidilise isiku käibest. Sanktsiooni ülemmäärad võimaldavad eriseadustes sätestada väärteokoosseise, mille karistuse ülemmäärad vastavad EL-i õiguses nõutavale (vt tabel 1). Eelnõu koostamisel kaaluti sanktsiooni ülemmäärade osas ka üldisema sõnastusega regulatsiooni. Näiteks kaaluti võimalust täiendada karistusseadustiku üldosa paragrahviga, mis lubab erandlikel juhtudel sätestada karistusseadustiku eriosas või muus seaduses teistsugustel alustel kohaldatavaid rahatrahve. Sellist lahendust ei peetud piisavalt määratletuks. Tulenevalt asjaolust, et juriidilise isiku aastase netokäibe arvutamise alused ei ole kõikides EL-i õigusaktides samad, nähakse KarS § 471 lg-s 3 ette, et üldreeglina mõistetakse juriidilise isiku käibe all tema käivet väärteomenetluse alustamise aastale vahetult eelneval majandusaastal või kui isik on tegutsenud alla aasta, siis väärteomenetluse alustamise aastal. Siiski on konkreetse väärteokoosseisu juures võimalik sätestada käibe arvutamise täpsem kord. Seega järgitakse KarS § 471 lg-s 3 sätestatud käibe arvutamise üldkorda (käive väärteomenetluse alustamise aastale vahetult eelneval majandusaastal või juhul, kui isik on tegutsenud alla aasta, siis väärteomenetluse alustamise aastal) nendel juhtudel, kui 25 väärteokoosseisus ei ole sätestatud teistsugust korda. Näiteks sätestavad EL-i õigusaktid üldjuhul, et käivet tuleb arvestada viimase kättesaadava majandusaasta aruande põhjal. Samuti on sätestatud erireeglid ettevõtetele, kes peavad koostama konsolideeritud majandusaasta aruande. Käibe arvutamise erisusi konkreetsetes väärteokoosseisudes kavandatakse kõnesoleva eelnõuga ka KarS § 398 ja 3981 lg-tes 8 (vt selgitusi eelnõu § 1 punktide 12-14 kohta). Kõik EL-i õigusaktid ei reguleeri, kumb rahatrahvi ülemmäär tuleks karistuse mõistmisel aluseks võtta, kui väärteo eest on ette nähtud mitmel alusel arvutatav rahatrahvi ülemmäär (nt nii fikseeritud ülemmäär 15 000 000 eurot kui ka juriidilise isiku käibe protsendist sõltuv ülemmäär). Ülemmäärade loogikast tulenevalt peaks sellisel juhul lähtuma kõrgemast ülemmäärast. Selline nõue on osas EL-i õigusaktides ka välja toodud (nt läbipaistvusdirektiivi art 28b lg 1 p c). Eelnõu koostamisel kaaluti ka seda, kas kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamisel tuleks sätestada erisusi karistusseadustiku üldosas sätestatud karistuse mõistmise aluste suhtes. Kõrgendatud ülemmääraga väärteokoosseisude korral on teo eest kohaldatav sanktsioon vähem selgelt määratletud kui kehtivas õiguses teiste süütegude korral. Kuigi see ei tulene seaduse tekstist, tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine.84 Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvide korral võib ka sanktsiooni keskmine määr osutuda väga kõrgeks (nt 2 500 000 eurot). Seega ei pruugi sanktsiooni keskmisest määrast lähtumine igal üksikjuhtumil tagada karistuse proportsionaalsust. Riigikohus on märkinud (lahendades küsimust KarS § 141 lg 2 põhiseaduspärasusest), et inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip).85 Ka EIK on leidnud, et kuigi nimetatud küsimuses on riikidel laialdane kaalutlusõigus86, on konventsiooni esimese protokolli art-s 1 sätestatud omandiõiguse rikkumisega tegemist juhul, kui isikule kohaldatav trahv kahjustab taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalselt isiku varalist seisundit.87 Olukorras, kus ühe teo eest on võimalik kohaldada kuni 5 000 000 euro suurust rahatrahvi, peab vältimatult tagama karistuse proportsionaalsuse ka siis, kui see tähendab, et karistuse mõistmisel ei ole võimalik lähtepunktiks võtta sanktsiooni keskmist määra. EL-i õigusaktidest tuleneb (erinevates sõnastustes) nõue võtta karistuse mõistmisel arvesse mitmeid tegureid. Kokkuvõtvalt on arvesse võetavad asjaolud järgmised: a) rikkumise raskusaste ja kestus; b) rikkumise toime pannud isiku vastutuse ulatus (the degree of responsibility); c) rikkumise toime pannud isiku finantsseisund (nt juriidilise isiku kogukäibe või füüsilise isiku aastase sissetuleku alusel); 84 RKKKo 06.06.2014, nr 3-1-1-28-14, p 29; RKKKo 17.06.2013, nr 3-1-1-58-13, p 7. 85 RKPSJKo 23.09.2015, nr 3-4-1-13-15, p 39. 86 EIKo 16.09.2003, nr 60243/00, Balaz vs. Slovakkia. 87 “[…]l'imposition de l'amende en question a porté une telle atteinte à la situation financière du requérant qu'il s'agissait d'une mesure disproportionnée par rapport au but légitime qu'elle poursuivait.” - EIKo 11.01.2007, nr 35533/04, Mamidakis vs. Kreeka, § 40–48 (kättesaadav prantsuse keeles). Proportsionaalsuse nõudest Euroopa Kohtu praktikas (harmoneerimata karistuste osas) vt Robert Michal Chmielewski vs. Nemzeti Adó- és Vámhivatal Dél-alföldi Regionális Vám- és Pénzügyőri Főigazgatósága – C-255/14, p 15 jj. 26 d) rikkumise toime pannud vastutava isiku teenitud kasum või välditud kahju suurus, kui seda saab kindlaks teha; e) rikkumisega kolmandatele isikutele tekitatud kahju, kui seda on võimalik kindlaks teha; f) rikkumise toime pannud isiku ja pädeva asutuse koostöö tase; g) rikkumise toime pannud isiku varasemad rikkumised; h) rikkumise muud võimalikud süsteemsed tagajärjed (any potential systemic consequences of the breach); i) abinõud, mille rikkumise eest vastutav isik on kasutusele võtnud, et ära hoida selle kordumine. Samuti sätestab osa EL-i õigusakte ka seda, et arvesse võib võtta teisi asjaolusid (vt nt MiFID II art 72). Eelnõu koostamisel leiti, et selliste aluste sätestamine karistusseadustiku üldosas ei ole vajalik, sest neid on ühel või teisel moel võimalik ka kehtiva regulatsiooni kohaselt karistuse mõistmisel arvesse võtta. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused). KarS §-d 57 ja 58 sätestavad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Sealjuures on karistust kergendavate asjaolude loetelu mitteammendav. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest.88 Süü suurust võivad iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Lisaks saab arvestada isiku käitumist vahetult enne ja pärast väärteo toimepanemist, kuna ka see näitab menetlusaluse isiku suhtumist kaitstavasse õigushüvesse.89 Seega saab enamusi EL-i õiguses sätestatud asjaolusid arvesse võtta ka süü suuruse hindamisel (nt CRD art 70 p-s h märgitud rikkumise muud võimalikud süsteemsed tagajärjed kui tagajärje raskus) tuginemata sealjuures KarS §-des 57 või 58 sätestatud karistust kergendavatele või raskendavatele asjaoludele. Olukorras, kus nimetatud aluseid on võimalik juba kehtiva regulatsiooni kohaselt arvesse võtta, tekitaks EL-i õigusaktidest tulenevate karistuse suurust mõjutavate aluste eraldiseisev sätestamine kõrgendatud rahatrahvi ülemmääraga väärteo korral segadust ning võimaluse tõlgenduseks, justkui ei oleks samaväärsete aluste arvesse võtmine võimalik teistel juhtudel süüteo eest karistuse mõistmisel või määramisel (argumentum a contrario). Tulenevalt kõrgendatud ülemmääraga sanktsioneeritud väärtegude erilisest iseloomust ei ole aga välistatud karistuse mõistmisel teatud asjaoludele (nt isiku majanduslik seisund ning sellest tulenev karistuse eripreventiivne mõju) suurema või teistsuguse tähtsuse omistamine. Erinevalt tavapärastest sissetulekust sõltumatutest ning fikseeritud trahviühikute süsteemil põhinevatest väärteotrahvidest tuleb kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamisel oluliselt suurem kaal asetada toimepanija majanduslikule seisundile. Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvid on oma iseloomult seega lähedased kehtivas õiguses juriidilisele isikule süüteo eest kohaldatavale rahatrahvile ja rahalisele karistusele. Ka viimaste korral ei lähtuta karistuspraktikas sanktsiooni keskmisest määrast (rahalise karistuse korral oleks see ligikaudu 8 000 000 eurot). Karistuse kohaldaja peab tagama, et karistus on kõiki asjaolusid arvesse võttes proportsionaalne. Kuna karistuse 88 RKÜKo 18.05.2010 nr 3-1-1-116-09, p 20. 89 Mutatis mutandis RKKKo 12.10.2012, nr 3-1-1-76-12, p 7. 27 alammäärade sätestamist ei kavandata, on karistuse kohaldamisel avar kaalutlusruum. Seetõttu puudub vajadus EL-i õigusaktides sätestatud ülemmääradega väärteokoosseisude puhul ette näha erisusi karistuse kohaldamise alustes. Karistuse kohaldamisel tuleb silmas pidada isiku karistustundlikkust, mis rahatrahvi korral väljendub ennekõike füüsilise või juriidilise isiku majanduslikus seisus.90 Eesmärgipäraseks ega üldjuhul ka proportsionaalseks ei saa pidada isiku karistamist rahatrahviga, mille tasumine ei ole temale selgelt jõukohane. Rahatrahvide kohaldamise ühtse praktika tagamiseks saab kohtuvälise menetleja juht kasutada VTMS § 10 lg-s 21 sätestatud võimalust anda kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamiseks üldiseid juhiseid. Finantsvaldkonnas on haldustrahvide kohaldamiseks sellised juhised ette nähtud näiteks Saksamaal91 ja Soomes92. Väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamisel avaldati arvamust, et kõrgema rahatrahvi ülemmääraga karistatavate väärtegude korral tuleks sätestada senisest pikem aegumistähtaeg. Eelnõu koostamisel leiti siiski, et kuna kehtiv õigus võimaldab teatud väärtegude korral sätestada kaheaastase aegumistähtaja asemel kolmeaastase aegumistähtaja (KarS § 81 lg 3) ning suurema ebaõigussisuga teise astme kuritegu aegub viie aastaga (KarS § 81 lg 1 p 2), ei ole praegu erisuse loomine vajalik. Eelnõu § 1 punktiga 6 (KarS § 68 lg 2) täiendatakse KarS § 68 lg-t 2 tulenevalt võimalusest kohaldada teatud väärtegude eest sissetulekupõhist rahatrahvi. Kehtivas sõnastuses sätestab KarS § 68 lg 2, et kinnipidamine väärteomenetluses arvatakse karistusaja hulka ning kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti või rahatrahvi kümme trahviühikut. Kuna eelnõu kohaselt on teatud väärtegude korral võimalik rahatrahvi arvestada päevamäärades, täiendatakse lõiget pärast sõna „trahviühikut“ sõnadega „või päevamäära“. Eelnõu § 1 punktiga 7 (KarS § 72 lg 2) muudetakse KarS § 72 lg 2 sõnastust tulenevalt võimalusest kohaldada teatud väärtegude eest sissetulekupõhist rahatrahvi. Kehtivas sõnastuses reguleerib KarS § 72 lg 2 üksnes aresti ja trahviühikute vahekorda. Muudatuse järel on trahviühiku kõrval nimetatud ka päevamäärades arvestatav rahatrahv. Eelnõu § 1 punktiga 8 (KarS § 72 lg 4) välistatakse võimalus kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi asendamiseks aresti või üldkasuliku tööga. Üldreeglina on rahatrahvi tasumata jätmise korral võimalik see KarS § 72 kohaselt asendada arestiga või üldkasuliku tööga. KarS § 72 lg 2 kohaselt vastab rahatrahvi kümnele trahviühikule üks päev aresti. Seega on rahatrahvi maksimummäärale vastav 300 trahviühiku suurune rahatrahv võimalik asendada aresti ülemmäärale vastava 30 päevase arestiga. Kavandatavat kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi ei oleks võimalik samasugustel alustel asendada. Samuti ei ole põhjendatud sellise rahatrahvi asendamine pikemaajalise arestiga, mis oleks kehtivas õiguses omasem kuriteo eest mõistetavale vangistusele. Võttes arvesse ühelt poolt rahatrahvide kõrgendatud ülemmäära ning nimetatud väärtegude erandlikku iseloomu ja teiselt poolt EL-i õigusaktide regulatsiooni, mis ei kohusta ette 90 Vt ka Riigikohtu selgitusi rahalise karistuse kohta – RKKKo 17.05.2013, nr 3-1-1-44-14, p 23. 91 Nt Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsicht. Leitlinien zur Festsetzung von Geldbußen bei Verstößen gegen Vorschriften des Wertpapierhandelsgesetzes, November 2013. Arvutivõrgus http://www.bafin.de/SharedDocs/Downloads/DE/Leitfaden/WA/dl_bussgeldleitlinien_2013.pdf?__blob=publicationFile &v=6. 92 Finanssivalvonta. Seuraamus- ja rikemaksujen suuruuteen vaikuttavia tekijöitä, 25.02.2015. Arvutivõrgus http://www.finanssivalvonta.fi/fi/Valvonta/Hallinnolliset_seuraamukset/Pages/Default.aspx. 28 nägema karistusõiguslikke sanktsioone,93 ei oleks kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi asendamine arestiga või üldkasuliku tööga ilmselt põhjendatud. Eelnõu väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamisel pakuti välja lahendust, mille kohaselt saaks kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi asendada arestiga 300 trahviühikule vastavas osas. Eelnõu koostamisel ei peetud ka seda põhjendatuks. Arvestada tuleb, et rahatrahvid võivad teatud juhtudel olla senisest oluliselt kõrgemad. Olukorras, kus füüsilist isikut on näiteks karistatud rahatrahviga 100 000 eurot, mida ei ole suudetud tasuda, oleks kohatu asendada rahatrahv 1200 euro ulatuses 30-päevase arestiga, jättes pärast aresti kandmist süüdlasel kohustuse tasuda veel 98 800 eurot. Eelnõu § 1 punktiga 9 (KarS § 731) täiendatakse karistusseadustikku võimalusega väärteokaristusest tingimisi vabastamiseks. Normi loomisel on eeskujuks võetud KarS § 73. Kehtivas õiguses ei ole väärtegude puhul erinevalt kuritegudest ette nähtud võimalust karistusest tingimisi vabastamiseks. Sellise võimaluse sätestamiseks on mitmeid põhjuseid ka väärtegude korral. Esiteks võimaldab see esmakordse rikkumise korral väärtegudele senisest kergemini reageerida. Eriti asjakohaseks võib seda pidada olukorras, kus sissetulekupõhine või kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv võib osutuda oluliselt kõrgemaks kui senised trahviühikupõhised trahvid. Teiseks on karistusest tingimisi vabastamine seotud otseselt õigusrikkuja õiguskuuleka käitumise motiveerimisega. Juhul kui õigusrikkuja vabastatakse esmakordse rikkumise korral karistuse kandmisest osaliselt või täielikult, peab ta arvestama, et järgmise rikkumise korral pööratakse uue karistuse kõrval täitmisele ka varasem karistus. Eelnõu koostamisel kaaluti ka võimalust sätestada regulatsioon kehtivas §-s 73 („Karistusest tingimisi vabastamine“), kuid jõuti siiski järeldusele, et õigusselguse huvides tuleks väärtegude karistusest tingimisi vabastamise võimalus sätestada eraldi paragrahvina. Kavandatud regulatsiooni kohaselt juhul, kui kohus või kohtuväline menetleja, arvestades väärteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, keda ei ole varem süüteo toimepanemise eest karistatud, leiab, et mõistetud või määratud aresti ärakandmine, rahatrahvi tasumine, põhikaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine või lisakaristuse kohaldamine ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tingimisi jäetakse karistus süüdlase suhtes kohaldamata. Väärteokaristusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes juhul, kui süüdlasel puuduvad kehtivad süüteokaristused. Tingimisi karistus määratakse alati üheaastase katseajaga. Kuritegude puhul on katseaeg KarS § 73 lõike 3 kohaselt üks kuni viis aastat, § 74 lõike 3 järgi kuus kuud kuni kolm aastat (alates 1. novembrist 2017 kuni viis aastat). Väärtegude korral on katseaja pikkus valitud tulenevalt arvestusest, et katseaeg peaks olema lühem võrreldes kuritegude toimepanemise eest mõistetud karistusest vabastamise katseajaga. Karistusregistri seaduse § 24 lõike 1 punkti 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed karistusregistrist ning kantakse karistusregistri arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta. Sellest lähtudes on mõistlik pidada üheaastast tähtaega piisavaks, mille jooksul isik peab end ülal pidama korralikult, mitte panema toime uut väärtegu. Erinevalt kuritegudest ei ole 93 Juhul kui teo eest ette nähtud karistus on vabadusekaotus, kuulub see EIK-i praktikas eelduslikult alati kuriteo autonoomse mõiste alla – nt EIKo 31.07.2007, nr 65022/01, Zaicevs vs. Läti, §-d 31–36 (3 päeva “haldusaresti”); EIKo 09.03.2006, nr 59261/00, Menesheva vs. Venemaa, § 96. EIK-i praktikas on kuriteo autonoomse mõistega hõlmatud ka selline tegu, mille eest mõistetava rahatrahvi saab arestiga asendada – EIKo 22.05.1990, nr 11034/84, Weber vs Šveits, § 34. Samas on EIK hiljem leidnud, et kui rahatrahvi arestiga asendamine leiab aset vaid piiratud tingimustel ning eraldi menetluses, ei pruugi rahatrahviga karistatav tegu iseenesest olla käsitatav kuriteona konventsiooni mõttes – vt EIKo 23.03.1994, nr 14220/88, Ravnsborg vs. Rootsi, § 35. 29 väärtegude korral antud katseaja pikkuse osas menetlejale kaalutlusruumi, sest ühest aastast lühemat katseaega ei peetud otstarbekaks. Katseajal peab süüdlane vältima uue süüteo (st nii väärteo kui ka kuriteo) toimepanemist. Eelnõu koostamisel kaaluti seda, mida tuleks lugeda katseaja tingimuste rikkumiseks. Sama väärteo toimepanemist peeti liiga kitsaks. Üksnes väärteo toimepanemine oleks samuti liiga kitsas, sest ei võtaks arvesse samalaadseid kuritegusid (nt võib joobes juhtimine olla sõltuvalt joobe suurusest nii väär- kui ka kuritegu). Kõige eesmärgipärasem oleks siduda karistuse täitmisele pööramine uue samalaadse süüteo toimepanemisega. Samalaadse süüteo mõiste oleks aga ebaselge ning võiks tekitada palju vaidlusi. Samuti ei ole samalaadset süütegu võimalik ammendavalt defineerida. Arvestades muuhulgas katseaja lühikest kestust ning väärteovastutuse iseloomu, samuti seda, et õiguskuulekat käitumist tuleb pidada tavapäraseks, otsustati lugeda katseaja tingimuste rikkumiseks igasuguse süüteo toimepanemist. Väärteokaristusest tingimisi vabastamise võimaluse loomisel tuleb silmas pidada, et menetlejale ei tekiks liigset töökoormust. Karistusest vabastamise korraldus peab olema piisavalt lihtne. Seetõttu ei ole eelnõuga ette nähtud käitumisnõudeid või muud järelevalvemehhanismi. KarS § 731 lg 2 võimaldab jätta karistuse osaliselt täitmisele pööramata. Näiteks võib karistuse kohaldamisel otsustada, et 200 trahviühiku suurusest rahatrahvist jäetakse 100 trahviühikut tingimisi täitmisele pööramata. Samuti on võimalik, et tingimisi jäetakse täitmisele pööramata üksnes lisakaristus. Lõike teises lauses sätestatakse, et väärteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule kohe ärakandmisele kuuluva aresti kestus on kuni kaks päeva. Alaealise puhul erandi tegemisel on eeskuju võetud KarS § 73 lõikest 2 ning § 74 lõikest 2, mis näeb noorema kui kaheksateistaastase isiku puhul ette vangistuse kestuse kuni 30 päeva. KarS § 731 lg 3 annab materiaalõigusliku aluse karistuse täitmisele pööramiseks ning sätestab, et tingimisi kohaldamata jäetud karistus viiakse täide iseseisvalt. Tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise täpsem kord sätestatakse väärteomenetluse seadustiku §-s 2111 (vt põhjalikke selgitusi eelnõu § 5 punkti 35 (VTMS § 2111) juures). Tingimisi kohaldamata jäetud karistuse iseseisvalt täide viimise näol on tegemist olulise erisusega kuritegude eest tingimisi kohaldatud karistuste täitmisele pööramisega. Väärteo eest tingimisi kohaldatud karistuse täitmisele pööramisel ei liideta karistusi. Katseaja rikkumisena käsitatava uue väärteo korral on põhjendatud lähtuda KarS § 63 lg-s 3 sätestatud põhimõtte analoogiast, mille kohaselt ei toimu karistuste liitmist. Ka juhul, kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, pööratakse väärteokaristus täitmisele eraldiseisvalt. Eelnõu § 1 punktiga 10 (KarS § 78 p 1) täiendatakse KarS § 78 p 1 loetelu §-ga 731. Paragrahvi 78 punkti 1 kohaselt hakkab karistusest tingimisi vabastamise korral katseaeg kulgema kohtulahendi kuulutamisest. Luues KarS §-ga 731 võimaluse väärteokaristusest tingimisi vabastamiseks, tuleb katseaja kulgemise algus ette näha ka KarS §-s 78. Väärtegude puhul hakkab katseaeg kulgema kohtulahendi kuulutamisest või kohtuvälise menetleja lahendi kättesaadavaks tegemisest. Eelnõu § 1 punktiga 11 (KarS § 82 lg 2 p 2) täiendatakse otsuse täitmise aegumise peatumise aluseid tulenevalt väärteokaristuse tingimisi kohaldamise võimalusest. KarS § 82 sätestab otsuse täitmise aegumise. Lõikes 2 on toodud alused, millal otsuse täitmise aegumine peatub. Punkti 2 kohaselt peatub otsuse täitmine KarS §-s 73 või 74 sätestatu alusel määratud katseajaks. Eelnõuga kavandatakse ka väärtegude osas karistusest 30 tingimisi vabastamise võimalust. Isikule kohaldatakse katseaega üks aasta. Seega on vajalik täiendada KarS § 82 lõike 2 punkti 2 loetelu ka viitega KarS §-le 731. Eelnõu § 1 punktidega 12–14 (KarS §-d 398 ja 3981) sätestatakse kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvid siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni väärtegude eest. Kehtivas õiguses on siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni kergemad juhud karistatavad väärteona (KarS § 398 lg 1 ja § 3981 lg 1) ning raskemad juhud kuriteona (KarS § 398 lg 2, § 3981 lg 2). Siseteabe väärkasutamine (siseteabe ebaseaduslik avaldamine, siseteabe alusel kauplemise või teisele isikule siseteabe alusel kauplemise soovitamine, teise isiku mõjutamine siseteabe alusel kauplemisele) ja turumanipulatsioon on reguleeritud nii turukuritarvituse määrusega kui ka turukuritarvituse direktiiviga. Turukuritarvituse direktiiv, mis võeti Eesti õigusesse üle 22.06.2016 jõustunud seadusega, asetab liikmesriikidele kohustuse sätestada raskemad siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni juhtumid kuritegudena. Siseteabe väärkasutamine on keelatud turukuritarvituse määruse artikli 14 kohaselt ning artikkel 15 keelab turumanipulatsiooni sooritamise. Kui turukuritarvituse direktiivis kohustab raskemaid turukuritarvituse juhtumeid käsitama kuritegudena, siis ülejäänud juhtudel näeb turukuritarvituse määrus ette kohustuse kohaldada selliste tegude eest „halduskaristusi.“94 Turukuritarvituse määruse artikli 30 lõike 2 punkti i alapunkti i ja punkti j alapunkti i kohaselt on artiklite 14 ja 15 rikkumise korral:  füüsilise isiku puhul rahalise halduskaristuse maksimummäär vähemalt 5 000 000 eurot;  juriidilise isiku puhul on rahalise halduskaristuse maksimummäär vähemalt 15 000 000 eurot või 15% juriidilise isiku aastasest kogukäibest viimase olemasoleva raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud juhatus. Samuti näeb turukuritarvituse määruse artikli 30 lõike 2 punkt h ette, et mõlema rikkumise korral peab olema võimalik kohaldada maksimaalset rahalist halduskaristust, mis vastab vähemalt kolmekordsele õigusrikkumisega saadud kasu või ära hoitud kahjumi summale, kui kõnealust kasu või kahjumit on võimalik kindlaks määrata. Eeltoodust tulenevalt on vajalik sätestada siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni väärteokoosseisude eest kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvid. Siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni koosseisud sisustatakse ka kehtivas seaduses vahetult kohaldatava turukuritarvituse määruse kaudu ning seetõttu puudub koosseisude muutmiseks vajadus.95 Eelnõuga sätestatakse KarS § 398 lg-s 1 ja § 3981 lg-s 1, et füüsilisele isikule kohaldatav väärteokaristus on kuni 5 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Mõlema paragrahvi lõikes 3 sätestatakse, et väärteokaristus juriidilisele isikule on rahatrahv kuni 15 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni 15% juriidilise isiku käibest. Turukuritarvituse määruse artikkel 14 keelab siseteabe alusel kauplemise katsed. Turukuritarvituse määruse artikkel 15 keelab turumanipulatsiooni katse. KarS § 251 94 Turukuritarvituse määruse art 30 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid mitte kehtestada halduskaristusi, kui kõnesolevate õigusrikkumiste eest kohaldatakse juba riigi õiguse kohaselt kriminaalkaristusi. 95 Vt täpsemaid selgitusi Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 220 SE seletuskirjas. Arvutivõrgus https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/bae4a511-3ce3-4d70-b5e1- 4672d7ca5b07/Karistusseadustiku%20muutmise%20seadus%20(turukuritarvituse%20direktiivi%20%C3%BClev%C3% B5tmine). 31 kohaselt on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Seega täiendatakse KarS §-e 398 ja 3981 lõikega 7, mis näeb ette vastutuse ka väärteokatse eest. KarS §-de 398 ja 3981 lõikes 8 sätestatakse juriidilise isiku käibe arvutamise erisus. Turukuritarvituse määruse artikli 30 lõike 2 punkti j kohaselt on käibe näol tegemist juriidilise isiku aastase kogukäibega viimase olemasoleva raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud juhatus. Sama artikliga kooskõlas sätestatakse, et kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud raamatupidamise aruandeid, siis on käesoleva lõike eelmises lauses nimetatud kogukäive kas aastane kogukäive või asjaomase tululiigi kogukäive viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan. Käibe arvutamise erisust võimaldab eelnõus kavandatud KarS § 471 lg 3 (vt selgitusi eelnõu § 1 punkti 5 kohta). Samal alusel arvutatakse juriidilise isiku käivet sunniraha kohaldamisel väärtpaberituru seaduse § 2341 lõike 3 kohaselt. Eelnõu § 2 näeb ette karistusregistri seaduse muutmise Eelnõu § 2 punktiga 1 (KarRS § 12 lg 4 p 10) täiendatakse KarRS § 12 lõike 4 punkti 10 sõnadega „või määramise“. Paragrahv 12 reguleerib karistusregistrisse kantavaid andmeid. Siiamaani on katseaega kohaldanud ainult kohus kuritegude puhul ja seepärast on lõike 4 punktis kasutatav sõna „mõistmine“ olnud õige. Eelnõus pakutud KarS-i uue § 731 kohaselt saab hakata ka väärtegude puhul karistust tingimisi kohaldama. Väärteomenetluses on VTMS § 8 kohaselt menetlejaks kohtuvälises menetluses kohtuväline menetleja ning kohtumenetluses kohus. Kohtuväliseks menetlejaks on seadusega sätestatud juhul täidesaatva riigivõimu volitustega asutus ning valla- ja linnavalitsus (VTMS § 9). Kuna kohtuväline menetleja ei mõista õigust, vaid määrab karistuse, siis tulebki KarRS §-s 12 käsitleda ka määramist. Eelnõu § 2 punktiga 2 (KarRS § 24 lg 1 p 11 ja lg 2 p 11) täiendatakse KarRS § 24 lg-d 1 ja 2 seonduvalt võimalusega väärteokaristuse tingimisi kohaldamiseks. KarRS § 24 sätestab registrisse kantud karistusandmete kustutamise tähtajad. Eelnõuga luuakse võimalus vabastada süüdlane väärteokaristusest tingimisi. Kehtivas õiguses saab seda teha vaid kuritegude puhul. KarRS § 24 lõike 1 punkti 6 kohaselt kantakse karistusandmed karistusregistri arhiivi, kui tähtajalisest vangistusest või rahalisest karistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. Muudatusettepanekutega nähakse ette KarRS § 24 lõigete 1 ja 2 täiendamine punktiga 11. Täienduse kohaselt kustutatakse karistusandmed karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud karistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud üks aasta. Eelnõu §-ga 3 muudetakse liiklusseadust (LS § 201 lg 2, § 224 lg 2, § 227 lg-d 3 ja 4) Eelnõuga sätestatakse sissetulekupõhine rahatrahv nelja liiklusväärteo eest. LS § 201 lg-s 2 sätestatakse sissetulekupõhine rahatrahv mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või 32 kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud. Juhtimisõiguseta isiku poolt sõiduki juhtimine on ohtlik tegu. Sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest isiku poolt, keda pole varem juhtimiselt kõrvaldatud või kelle juhtimisõigust pole ära võetud, peatatud või kehtetuks tunnistatud, on ette nähtud kuni 200 trahviühiku suurune rahatrahv või arest (LS § 201 lg 1). Juhul kui isik on varem juhtimiselt kõrvaldatud või tema juhtimisõigus on ära võetud, peatatud või kehtetuks tunnistatud, karistatakse juhtimisõiguseta juhtimise eest rahatrahviga kuni 300 päevamäära või arestiga. Seega on teo eest sätestatud kõrgeimad võimalikud karistuse ülemmäärad. Süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine on kuritegu (KarS § 4231). Eeltoodut arvesse võttes on selge, et seadusandja on juhtimisõiguseta juhtimist pidanud ohtlikuks väärteoks. LS § 201 lg 2 on LS § 201 lg 1 suhtes kvalifitseeritud ehk ohtlikum koosseis. Juhul kui isik, kel pole juhtimisõigust kunagi olnud, tabatakse sõiduki juhtimiselt, kõrvaldatakse ta juhtimiselt (LS § 91 lg 2 p 3) ning võib järgneda väärteovastutus LS § 201 lg 1 järgi. Kui sama juht, olles varem juhtimiselt kõrvaldatud, juhib sõidukit taas ilma juhtimisõiguseta, vastutab ta LS § 201 lg 2 järgi. Järgnevate rikkumiste osas võib sõltuvalt asjaoludest järgneda juba vastutus kuriteo toimepanemise eest (KarS § 4231). Eelnõu koostamisel leiti, et LS § 201 lg-s 1 sätestatud vähem ohtliku väärteokoosseisu puhul on võimalik jääda trahviühikul põhineva rahatrahvi juurde, kuid LS § 201 lg-s 2 sätestatud koosseisu korral on tugev vajadus tagada normikuulekus efektiivsema karistuse näol, mis võimaldab arvesse võtta rikkuja varalist olukorda. Seega asendatakse LS § 201 lg 2 sõnastuses sõna „trahviühikut“ sõnaga „päevamäära“. LS § 224 lg-s 2 sätestatakse sissetulekupõhine rahatrahv mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50– 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Kehtivas õiguses on sellise teo eest sätestatutud kõrgeim võimalik sanktsiooni ülemmäär – rahatrahv kuni 300 päevamäära, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Kehtivas õiguses sõltub joobes juhtimise eest sätestatud karistus joobe suurusest. Väärteod: 1) juhi ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni (LS § 224 lg 1); 2) juhi ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut päevamäära, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni (LS § 224 lg 2); Kuritegu: 3) juhi ühes grammis veres on alkoholisisaldus rohkem kui 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus rohkem kui 0,74 milligrammi – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega (KarS § 424)96. 96 Riigikogu poolt vastu võetud seadusega täiendatakse KarS § 424 teise lõikega, mille kohaselt oleks korduv joobes juhtimine karistatav kuni neljaaastase vangistusega. – vt Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 328 SE. Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6548ce0b-43f4-49a7-b670- 33 Seega eristab väärtegu kuriteost üksnes 0,01 mg/g või mg/l suurune erinevus juhi joobes. Samas on sanktsioonide ülemmäärade erinevus arvestatav.97 Arvestades vajadust senisest tõhusamalt võidelda joobes juhtimise vastu, on põhjendatud sissetulekupõhise trahvi kohaldamine ka sõiduki joobes juhtimise väärteo korral. LS § 227 lg-tes 3 ja 4 sätestatakse sissetulekupõhine rahatrahv mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest rohkem kui 41 kilomeetrit tunnis. Kehtivas õiguses sõltub lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldatava rahatrahvi ülemmäär kiiruse ületamise suurusest: 1) lubatud suurima piirkiiruse ületamine kuni 20 km/h – karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut (LS § 227 lg 1); 2) lubatud suurima piirkiiruse ületamine 21–40 km/h – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni (LS § 227 lg 2); 3) lubatud suurima piirkiiruse ületamine 41–60 km/h – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni (LS § 227 lg 3); 4) lubatud suurima piirkiiruse ületamine üle 60 km/h – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni (LS § 227 lg 4). Eelnõuga ei muudeta karistusi, mis on ette nähtud lubatud piirkiiruse ületamise eest kuni 40 km/h. Sissetulekupõhine rahatrahv sätestatakse alates 41 km/h suurusest lubatud piirkiiruse ületamisest. Lubatud piirkiiruse ületamine enam kui 40 km/h on sõidukijuhi teadlik otsus, mis asetab teisi liiklejaid ohtu. Kiirus on peamine liiklusõnnetuste faktor ja seostub 30% hukkunutega. Ka vigastuste risk suureneb kiiruse kasvades oluliselt ning vigasaanute arv on aasta-aastalt tõusnud.98 Tugevama liiklusjärelevalve kõrval peab riik võtma meetmeid, et ka teole järgnev karistusõiguslik reaktsioon oleks senisest efektiivsem. Seetõttu sätestatakse eelnõuga, et lubatud suurima piirkiiruse ületamise korral 41–60 km/h on aresti ja juhtimisõiguse äravõtmise kõrval võimalik isikut karistada kuni 200 päevamäära suuruse rahatrahviga. Kiiruse ületamisel enam kui 60 km/h on eelnõu kohaselt võimalik kohaldada rahatrahvi kuni 300 päevamäära. Eelnõu §-ga 4 muudetakse tuleohutuse seadust (TuOS § 52) Eelnõu kohaselt tunnistatakse kehtetuks tuleohutuse seaduse (TuOS) §-s 52 sätestatud väärteokoosseis. TuOS § 32 lg-s 3 on sätestatud, et elamu või korteri omanik peab vähemalt ühe ruumi elamus või korteris varustama autonoomse tulekahjusignalisatsioonianduriga. TuOS § 52 sätestab, et elamu või korteri autonoomse tulekahjusignalisatsioonianduriga varustamata jätmise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot. e984917fae72/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise% 20seadus%20(suhtumise%20karmistamine%20s%C3%B5iduki%20joobes%20juhtimisse) 97 Väärteo korral on rahatrahvi ülemmäär 300 trahviühikut (1200 eurot), kuriteo korral 500 päevamäära, mis sõltub sissetulekust, kuid on minimaalselt 5000 eurot. Väärteo korral on võimalik kohaldada kuni 30-päevast aresti, kuriteo korral kuni 3-aastast vangistust. 98 Maanteeameti kampaania „Liitu kiirusjälgijatega!“. Arvutivõrgus: https://www.mnt.ee/et/liitu-kiirusjalgijatega 34 Karistusõiguse revisjoni üheks põhieesmärgiks oli ülemäärase karistatavuse kõrvaldamine. Laiendati haldussunni – ettekirjutuse, sunniraha ja asendustäitmise – rakendusala ning vähendati väärteokoosseisude hulka, kõrvaldades seega ülekriminaliseerimine. Ultima ratio kui riikliku sunni ökonoomsuse põhimõttest lähtudes saab karistusõigus sekkuda üksnes siis, kui muud õigusliku regulatsiooni vahendid – tsiviilõiguslik hüvitamine ja haldussund – ei ole rakendatavad. Eelnõu seletuskirjas märgiti, et Eesti õiguskorra areng näib praegu muret tekitavalt liikuvat vastupidises suunas: esmase õigusliku regulatsiooni vahendina ei nähta mitte tsiviil- ja haldusõigust, vaid karistusõigust oma repressiivset laadi normidega. Selline areng pärsib ühiskonna iseregulatsiooni ning lisab indiviidi ja riigi vahelistesse suhetesse üha enam konfliktsust.99 Tulekahjusignalisatsioonianduri (edaspidi suitsuandur) olemasolu on tulekahju õigeaegse avastamise seisukohalt hädavajalik. Päästeamet on suitsuanduri olemasolu ja korrasoleku tagamiseks teinud arvukalt teavituskampaaniaid.100 TuOS § 52 eesmärgiks on tagada, et isikud varustaksid oma kodud suitsuanduritega, kuid väärteomenetlus ning rahatrahv ei ole taotletava eesmärgi saavutamiseks kohased vahendid. Kui päästeamet avastab, et isik ei ole oma kodu suitsuanduriga varustanud, on teda võimalik ettekirjutusega kohustada seaduse nõudeid täitma. Kui isik jätab ettekirjutuse täitmata, on võimalus kohaldada sunniraha (TuOS § 40). Tabel 2. TuOS § 52 lg 1 järgi registreeritud väärteod 2014–2016 2014 2015 2016 Tuleohutuse seadus § 52 lg 1 40 26 37 Täiendavalt väärib märkimist, et sunniraha on võimalik kohaldada ka korduvalt. Seevastu välistab PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõte isiku korduva karistamise TuOS § 52 järgi.101 Eelnõu §-ga 5 muudetakse väärteomenetluse seadustikku Eelnõu § 5 punktidega 1-2 (VTMS § 31 lg-d 31 ja 4) täiendatakse VTMS § 31 uue lõikega, mille kohaselt võib vähetähtsa väärteona VTMS § 31 mõistes käsitada ka väärtegu, mille puhul ei ole väärteo toimepannud isiku karistamine otstarbekas ja seaduse nõuete edaspidine täitmine on võimalik tagada riikliku järelevalve meetmete kohaldamisega. Samuti muudetakse VTMS § 31 lg 4 sõnastust selliselt, et ainuüksi asjaolu, et väärteo toimepanemisega on tekitatud kahju või väärteoteates on osutatud kahjule ei välistaks automaatselt väärteo käsitamist vähetähtsana. Karistusõiguse ultima ratio põhimõttest tulenevalt ei ole üldprintsiibina karistusnorm nõutav sellise tegevuse korral, mille puhul on piisavad mitterepressiivsed haldusmeetmed. EL-i õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks ei ole alati võimalik väärteokoosseisu sätestamist vältida. Olukorras, kus tegemist on oma iseloomult kõrvaldatava seaduse nõuete rikkumisega, on põhimõtteliselt võimalik näha ette EL-i õiguses sätestatud rahaliste sanktsioonide suurustele vastav sunniraha. Samas ei ole välistatud, et mõni olemuselt 99 Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 554 SE seletuskiri, lk 7, 16. 100 Vt viimati nt https://www.rescue.ee/et/paasteamet/uudised/uudis.html?id=tulekahju-eest-hoiatab-ainult-toeoetav- suitsuandur. 101 Vt ne bis in idem põhimõtte kohta täpsemalt koos täiendava kohtupraktikaga ja vrd selle põhimõtte kohaldamist tegevusdelikti korral RKKKo 25.02.2014, nr 3-1-1-10-14, p 7. 35 kõrvaldatav seaduse nõuete rikkumine toob kaasa piisava ohu või kahju, et vajalik on ka väärteokoosseisu sätestamine.102 Ka juhul, mil rikkumine ei ole kõrvaldatav, kohustab EL-i õigus lisaks rahalise sanktsiooni sätestamisele riike ette nägema ka erinevaid teisi haldusmeetmeid. Seega on riikliku järelevalve teostajal EL-i õigusaktides sätestatud õigusrikkumiste korral võimalik kasutada oluliselt laiemaid meetmeid kui enamikes teistes riikliku järelevalve valdkondades (nt juhatuse liikme tagasikutsumine, tegevusloa äravõtmine, aktsiatega seotud hääleõiguse piiramine jpm). Süüteomenetlust ja haldusmenetlust toimetatakse erinevatel eesmärkidel. Siiski ei pruugi isiku karistamine süüteo eest osutuda vajalikuks, kui riikliku järelevalve meetmeid saab pidada piisavaks, et tagada seaduse nõuetest kinnipidamine ning mõjutada isikut ka seda edaspidi tegema. Ka kehtiv õigus võimaldab jätta väärteomenetluse alustamata, kui tegu on menetleja hinnangul vähetähtis. Arvestades kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvide sanktsioonimäära, on kaheldav et praktikas peetaks võimalikuks selliseid väärtegusid teatud juhtudel väheoluliseks pidada. Seega täiendatakse väärteomenetluse seadustikku võimalusega jätta väärteomenetlus alustamata, kui isiku karistamine ei ole otstarbekas ning seaduse nõuetest kinnipidamise tagamiseks on võimalik kohaldada riikliku järelevalve meetmeid. Tegemist on menetleja diskretsiooniotsusega, mitte kohustusliku menetlust välistava asjaoluga. Muudatus on eeskätt suunatud kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvidele, kus väärteokaristuse kõrval on võimalik kohaldada arvukalt erinevaid mittekaristuslikke haldusmeetmeid. Siiski võib nimetatud alus osutuda asjakohaseks ka mujal. Ainuüksi võimalus kasutada teisi haldusmeetmeid, et tagada seaduse nõuetest kinnipidamine, ei tähenda automaatselt, et väärteomenetlus tuleks jätta alustamata. VTMS § 31 lg 31 kohaldamisel tuleks teiste seas arvesse võtta väärteotunnustega teo asjaolusid, võimaliku karistusega saavutatavaid eesmärke ning kohaldatavate riikliku järelevalve meetmete iseloomu ja mõju. Kuivõrd tegemist on menetluse alustamisel tehtava otsustusega, ei pruugi alati esineda piisavat teavet, et menetluse alustamata jätmise põhjendatust hinnata (siiski võib esineda ka olukordi, kus enne menetluse alustamist on juba kohaldatud erinevaid riikliku järelevalve meetmeid ning nende taustal ei pea menetleja väärteomenetluse toimetamist enam nõutavaks). Seetõttu sätestatakse VTMS § 30 lg 1 p-s 11 analoogne võimalus ka juba alustatud väärteomenetluse lõpetamiseks. VTMS § 31 lg-ga 31 seonduvalt muudetakse VTMS § 31 lg-t 4. Kehtivas õiguses sätestatakse, et väärtegu ei ole vähetähtis, kui väärteo toimepanemisega on tekitatud kahju või kui väärteoteates on osutatud tekitatud kahjule.103 Senine regulatsioon muudetakse paindlikumaks ning sätestatakse, et kahju tekitamise või väärteoteates kahjule osutamise korral üksnes eeldatakse, et väärtegu ei ole vähetähtis. Sellisel juhul saab menetleja konkreetset juhtumit hinnates otsustada, kas siiski esineb asjaolusid, mis võimaldavad pidada väärtegu vähetähtsaks. Kõnesolev muudatus võimaldab kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvidega karistatavate väärtegude korral tugineda menetluse alustamata jätmisel kavandatavale VTMS § 31 lg-le 31 ka siis, kui teoga on kaasnenud kahju või väärteoteates on osutatud kahjule, kuid riikliku järelevalve meetmete kohaldamist saab pidada teole piisavaks reaktsiooniks. Kavandatava muudatuse kohaldamisala on laiem ning võimaldab menetluse alustamata jätmist ka teistel juhtudel, kus karistusõiguslik sekkumine võib sõltumata tekitatud kahjust olla ilmselgelt ebavajalik (nt on alaealine kaupluses 102 Vt ka J. Sootak. Karistusõiguse revisjon kuriteo-, väärteo- ja haldusõiguse piirimail. Juridica 2013/4 lk 247 ja J. Jäätma. Sunniraha kui kohustatud isiku sundimise vahend ja sunnivahend. – Juridica X/2015, lk 720–722. 103 Vt selle kohta pikemaid selgitusi Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 770 SE seletuskiri teise lugemise juurde. Arvutivõrgus https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d5492f26-424d-42ad-83e4- cce202a5524d. 36 ebaseaduslikult tarbinud ühe kaalukommi104 – KarS § 218). Kuigi üldjuhul puudub kahju kannatanul subjektiivne õigus nõuda isiku karistamist väärteomenetluses,105 on väärteomenetluse alustamata jätmist võimalik siiski vaidlustada VTMS § 59 lg-s 4 sätestatud korras. Eelnõu § 5 punktiga 3 (VTMS § 19 lg 1 p 41) täiendatakse menetlusaluse isiku õiguste loetelu õigusega taotleda rahatrahvi tasumist või aresti kandmist ositi. KarS § 66 lõike 1 kohaselt võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata aresti kandmise ositi. Korraga ärakantava aresti kestuse määrab kohus. Järjest kantava aresti kestus peab olema vähemalt kaks päeva. KarS § 66 lõige 2 lubab kohtul või kohtuvälisel menetlejal mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. KarS § 66 lõige 3 näeb ette, et ositi tasumise tähtaeg võib olla kuni üks aasta. Ositi tasumise võimalus on välja toodud ka VTMS-s nii kiirmenetluse otsuse (VTMS § 57 lg 1 p 12) kui ka üldmenetluse otsuse juures (VTMS § 74 lg 1 p 13). Arvestades seda, et kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvide, samuti sissetulekupõhiste rahatrahvide kohaldamine võib oluliselt tõsta määratava või mõistetava rahatrahvi summat, on oluline, et isik teaks kohe menetluse alguses seaduses sätestatud võimalust rahatrahvi tasumiseks ositi. Kui isik seda ei tea, teda neist õigustest kohe ei teavitata, saab ta näiteks kiirmenetluse puhul ositi tasumist taotleda alles siis, kui otsuse peale edasi kaebab. Üldmenetluses on tal võimalik ositi tasumist taotleda vastulauses, kuid alati ei pruugi isik vastulauset koostades sellest teadlik olla. Sätestades vastava õiguse VTMS §-s 19, teavitab kohtuväline menetleja isikut osalise tasumise võimalusest menetlust alustades. Eelnõu § 5 punktiga 4 (VTMS § 291) täiendatakse seadustikku võimalusega väärteomenetluse lõpetamiseks väärteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu, kui ei ole võimalik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas. Paragrahvi eeskujuks on KrMS § 2001 ning kasutatud on sama sõnastust mutatis mutandis. Kehtivas õiguses puudub võimalus väärteomenetluse lõpetamiseks väärteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu. Nii näiteks puudub alus pisivarguse (KarS § 218 lg 1) uurimiseks alustatud väärteomenetluse lõpetamiseks, kui väärteo toimepanijat ei ole suudetud tuvastada ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas. Seevastu juhul, kui varastatu väärtuse tõttu menetletakse asja kriminaalmenetluses (KarS § 199 lg 1), on vastav kriminaalmenetluse lõpetamise alus olemas (KrMS § 2001). Nii nagu kuritegude, ei ole ka väärtegude korral otstarbekas, et perspektiivituid menetlusi tuleks hoida üleval kuni väärteo aegumiseni. KrMS § 2001 lg 2 eeskujul võimaldab ka kavandatav VTMS § 291 lg 2 uute asjaolude ilmnemisel väärteomenetlust uuendada. Väärteomenetluse uuendamiseks ei ole tarvis vormistada eraldi määrust, vaid menetlus uueneb esimese menetlustoiminguga.106 104 VTMS § 31 lg 4 muutmist kavandatakse ka Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (alaealiste õigusrikkujate kohtlemise muutmine) eelnõuga. Eelnõus kavandatakse VTMS § 3 1 lg-t 4 täiendada pärast sõna „kahjule“ tekstiosaga „, välja arvatud juhul, kui väärteo toimepannud isik on kahju vabatahtlikult hüvitanud või heastanud.“ Arvutivõrgus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/2dc19f11-ceac-4cb9-9ce5- 371ec0edfe5c. Eelnõu menetlemisel tuleb seega jälgida ka viidatud eelnõu menetlemise kulgu Riigikogus. 105 Kannatanu õiguse kohta nõuda riigilt süüteomenetluse toimetamist vt T. Ploom. M. Kärner. Kannatanu huvide realiseerimine kriminaalmenetluses. Juridica 2015/7, lk 508-511. 106 Vt ka põhjalikumaid selgitusi KrMS § 2001 kohta ning selle suhestumisest KrMS §-ga 199 (selgitused on asjakohased ka eelnõuga kavandatava VTMS § 291 korral) - E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost), Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2012, § 200 1 (N. Aas). 37 Eelnõu § 5 punktiga 5 (VTMS § 30 lg 1 p 11) täiendatakse väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise aluseid. Muudatuse kohaselt võib menetleja väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku karistamine ei ole otstarbekas ja seaduse nõuete edaspidine täitmine on võimalik tagada riikliku järelevalve meetmete kohaldamisega. Tegemist on VTMS § 31 lg-s 31 sätestatava menetluse alustamata jätmise alusega analoogilise muudatusega, mis sätestatakse, võimaldamaks samadel kaalutlustel menetluse lõpetamist, kui väärteomenetlus on juba alustatud. Eelnõu koostamisel kaaluti, kas kavandatav menetluse lõpetamise alus võiks olla hõlmatud juba VTMS § 30 lg 1 p-ga 1, kuid leiti, et tulenevalt kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvide eripärast võib esineda juhtumeid, kus isiku süüd ei saa pidada väikeseks, kuid arvestades teisi kohaldatavaid riikliku järelevalve meetmeid ei ole tema karistamine otstarbekas ega vajalik (vt ka selgitusi eelnõu § 5 punktide 1 ja 2 (VTMS § 31 lg-d 31 ja 4) juures). Eelnõu § 5 punktidega 6–8 (VTMS § 40 lg 4, § 41 lg-d 1 ja 11) luuakse väärteomenetluses võimalus isiku menetleja juurde kutsumiseks telefoni või muu sidevahendi abil edastatava kutse abil. Regulatsiooni eeskujuks on KrMS § 163 lg 3 ning § 164 lg-d 1 ja 2. Kriminaalmenetluses näeb kutse kättetoimetamise üldkord ette, et üldjuhul kutsutakse isik uurimisasutusse, prokuratuuri ja kohtusse telefoni või muu tehnilise sidevahendi kaudu edastatud kutsega. Kuni 01.07.2004 nägi kriminaalmenetluse regulatsioon ette üldjuhul kirjaliku kutse saatmise ning lubas telefoni ja muu sidevahendi abil kutse saata vaid erandlikel juhtudel. Alates 01.07.2004 lähtutakse vastupidisest regulatsioonist, mille kohaselt on isiku kutsumine telefoni või muu sidevahendi abil üldreegliks. Muudatuse eesmärk oli bürokraatia vähendamine.107 Samasisulist muudatust ei tehtud väärteomenetluse seadustikus, mistõttu kehtib väärteomenetluses endiselt põhimõte, mille kohaselt antakse kutse isikule allkirja vastu kätte, toimetatakse isikule kätte postiga väljastusteatega tähtkirjana, saadetakse elektrooniliselt või tehakse kättesaadavaks e-toimiku kaudu. Eelnõuga kehtestatakse VTMS § 41 lg-s 1 võimalus edastada kutse telefoni või muu tehnilise sidevahendi abil. Võrreldes kehtiva õigusega täiendatakse VTMS § 41 lg 1 teksti ka viitega kutse kättetoimetamisele e-toimiku kaudu. 15.07.2008 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 41 lõikega 41, mis võimaldas kutse kättetoimetamist e-toimiku kaudu.108 Samas ei märgitud uut kutse kättetoimetamise viisi VTMS § 41 lg 1 tekstis. Erinevalt KrMS § 164 lg 2 regulatsioonist ei sätestata väärteomenetluse seadustikus kohustust toimetada kutse kätte kirjalikult, kui on alust arvata, et isik hoidub kõrvale menetleja juurde ilmumisest. Seega jäätakse menetlejale diskretsiooniõigus otsustamaks, milline kutse kättetoimetamise viis on konkreetseid asjaolusid arvestades kõige mõistlikum. Siiski tuleb arvestada, et telefoni teel kutsutu ilmumata jäämise korral võib praktikas olla kutse kättetoimetamise tõsikindel tuvastamine raskendatud. Seetõttu tuleks sellisel juhul eelistada kutse kättetoimetamist muul viisil. KrMS § 164 lg 2 eeskujul sätestatakse VTMS § 41 lg-s 11, et kutse toimetatakse kätte kirjalikult, kui isik avaldab selleks soovi. Näiteks võib esineda olukord, kus isik soovib lisaks telefoni teel kutse edastamisele saada kutse ka kirjalikult (nt esitamiseks tööandjale). Kutse kättetoimetamiseks kirjalikult tuleb pidada kutse kättetoimetamise viise, mis ei 107 Riigikogu X koosseisu seaduseelnõu 295 SE I seletuskiri, lk 27. 108 Riigikogu XI koosseisu seaduseelnõu 218 SE. 38 toimu suuliselt, so kutse andmist isikule allkirja vastu, kutse toimetamist isikule kätte postiga väljastusteatega tähtkirjana, kutse saatmist elektrooniliselt ning kutse kättesaadavaks tegemist e-toimiku süsteemi kaudu lõike. VTMS § 40 täiendatakse lõikega 4 tulenevalt võimalusest edastada kutse telefoni või muu tehnilise sidevahendi abil. Lõikes sätestatakse, et juhul, kui kutse edastatakse telefoni või muu tehnilise sidevahendi abil, siis märgitakse VTMS § 40 lg-s 3 sätestatud teatisele telefoni või muu sidevahendi number, millel on kutse edastatud. Sätte eeskujuks on KrMS § 163 lg 3.109 Eelnõu § 5 punktiga 9 (VTMS § 55 lg 2) sätestatakse põhimõte, mille kohaselt vähendatakse kiirmenetluse otsusega määratavat rahatrahvi pärast kõigi väärteo asjaolude kaalumist ühe kolmandiku võrra. Muudatuse eeskujuks on KrMS § 238 lg 2. Ka muudatuse järel jääb kiirmenetluses kohaldatava ühikupõhise rahatrahvi ülemmääraks 200 trahviühikut või päevamäära, sest 300 trahviühiku või päevamäära vähendamisel ühe kolmandiku võrra on tulemuseks 200 trahviühikut või päevamäära. Kiirmenetluse kohaldamisel tuleb menetlusalusele isikule määrata rahatrahv samadel alustel, nagu seda tehtaks üldmenetluses. Kiirmenetluses karistuse mõistmisel ei tohi mõista isikule raskemat karistust üksnes seetõttu, et VTMS § 55 lg 2 alusel seda ühe kolmandiku jagu vähendatakse. Ka kiirmenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra.110 Seda põhimõtet kajastab KrMS § 238 lg-ga 2 analoogne sõnastus, mille kohaselt vähedatakse rahatrahvi kolmandiku võrra pärast kõigi väärteo asjaolude kaalumist. Teoreetiliselt on kiirmenetlust teiste eelduste esinemise korral võimalik kohaldada ka sissetulekupõhise rahatrahvi korral, kui kohtuvälisel menetlejal on võimalik otsuse tegemisel arvutada ka menetlusaluse isiku päevasissetulek. Muudatuse järel on kiirmenetlust endiselt võimalik kohaldada ka juriidilistele isikutele ning ka nendele kiirmenetluses määratavat või mõistetavat karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra. Kehtivas õiguses on juriidilisele isikule kiirmenetluses kohaldatava rahatrahvi ülemmäär 13 000 eurot, mis moodustab kehtivast rahatrahvi ülemmäärast (400 000 eurot) 3,25%. Samas on 13 000 kordades suurem, kui mitmes väärteokoosseisus sätestatud juriidilise isiku rahatrahvi ülemmäär 2000, 3200 või 6000 eurot ning ligi kaks korda väiksem levinud rahatrahvi ülemmäärast 32 000 eurot. Juriidilise isiku ja füüsilise isiku erinevaks kohtlemiseks pole põhjust. Karistuse prognoositavuse huvides vähendatakse ka juriidilisele isikule kiirmenetluses kohaldatava rahatrahvi suurust ühe kolmandiku võrra. Eelnõu § 5 punktiga 10 (VTMS § 57 lg 1 p-d 111 ja 112) täiendatakse kiirmenetluse otsusele sätestatud nõudeid seoses võimalusega vabastada isik karistuse kandmisest tingimisi ning kohustusega vähendada kohaldatud karistust 1/3 võrra. VTMS § 57 lg 1 p 111 kohaselt tuleb karistuse tingimisi kohaldamata jätmise korral kiirmenetluse otsuses märkida, milline osa karistusest jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. Märkida tuleb ka katseaja kestus. Katseaja kestuse näitamist ei nõuta 109 Kuigi KrMS § 163 lg-s 3 tehakse viide tervikuna KrMS §-s 164 sätestatud korrale, on eelduslikult silmas peetud just KrMS § 164 lg-s 1 sätestatud kutse edastamise viisi – vt selle kohta E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost), Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2012, § 163 komm 2 (A. Soo). 110 Vt mutatis mutandis RKKKo 24.10.2011, nr 3-1-1-77-11, p 14. 39 kuupäevaliselt, kuid otsuses tuleks märkida, mis ajast alates hakkab katseaeg KarS § 78 p 1 kohaselt kulgema.111 VTMS § 57 lg 1 p-s 112 sätestatakse, et kiirmenetluse otsuses tuleb märkida karistuse vähendamine ühe kolmandiku võrra VTMS § 55 lõike 2 kohaselt. Punkti eeskujuks on KrMS § 313 lg 1 p 5. Eelnõu § 5 punktidega 11-12 ja 16 (VTMS § 57 lg 1 p-d 16 ja 17, § 74 lg 1 p-d 17 ja 18, § 204 lg 1 p-d 1 ja 2) tehakse muudatused, mis seonduvad rahatrahvi vabatahtliku tasumise aja pikendamisega. VTMS § 57 reguleerib seda, mis on märgitud kiirmenetluse otsuses. Lõike 1 punkti 16 kohaselt juhul, kui rahatrahv ei ole määratud ositi tasumiseks, peab olema otsuses teave selle kohta, et rahatrahv tuleb tasuda panka otsuse kättesaamisest alates 15 päeva jooksul, märkides ära panga nimetuse, koodi, arvelduskonto valdaja nimetuse ja arvelduskonto numbri, millele rahatrahv tuleb kanda. Punkti 17 kohaselt peab kiirmenetluse otsuses olema teave selle kohta, et otsus pööratakse täitmisele, kui isik ei ole otsuse kättesaamisest alates 15 päeva jooksul rahatrahvi täies ulatuses tasunud või otsuse peale maakohtule kaebust esitanud. Muudatusega asendatakse VTMS § 57 lõike 1 punktis 16 praegune 15-päevane vabatahtlik rahatrahvi tasumise tähtaeg 45-päevase tähtajaga. Arvestades, et kõnesoleva eelnõuga kavatsetakse kehtestada osa rikkumiste korral sissetulekupõhine rahatrahv, samuti nähakse ette võimalus kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamiseks, võib senine 15- päevane tasumise tähtaeg jääda lühikeseks. Eesmärgiks on võimaldada isikul vabatahtliku täitmise aega pikendada vähemalt ühe palgaperioodi pikkuseks. Sama rõhutati ka nt 18.02.2015 Riigikogu poolt vastuvõetud kohtutäituri seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 750 SE seletuskirjas112, kus öeldi mh järgmist: „Vabatahtliku täitmise soodustamiseks ning täitemenetluse kulude minimeerimiseks nähakse muudatusega ette senisest oluliselt pikem kohustuslik vabatahtliku täitmise tähtaeg. Praegu kohustab seadus kohtutäiturit andma võlgnikule vähemalt 10 päeva vabatahtlikuks täitmiseks alates täitmisteate kättetoimetamisest või kättetoimetatuks lugemisest. Muudatusega pikendatakse seda tähtaega 30 päevani. Muudatuse eesmärgiks on võimaldada võla tasumist ühe palgaperioodi jooksul, mis peaks suurendama võimalust tasuda võlg omavahenditest ja ühekorraga ning ühtlasi suurendama vabatahtliku täitmise osakaalu.“. VTMS § 57 lõike 1 punkt 17 sõnastatakse rahatrahvi tasumise tähtaja pikenemisest tulenevalt ümber. VTMS § 74 sätestab kohtuvälise menetleja otsuse sisu. Paragrahvi 74 punkti 17 kohaselt juhul, kui rahatrahv ei ole määratud ositi tasumiseks, märgitakse otsuses teave selle kohta, et rahatrahv tuleb täies ulatuses tasuda panka 15 päeva jooksul alates päevast, mil 111 Vt analoogiliselt E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost), Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2012, § 313 komm. 5.1 (S. Lind). 112 Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 750 seletuskiri, lk 10. Arvutivõrgus http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/737d8dc1-68b0-417b-ba13- b9e35ae72dbd/Kohtut%C3%A4ituri%20seaduse%20ja%20t%C3%A4itemenetluse%20seadustiku%20muutmise%20sead us/. 40 kohtuvälise menetleja otsus on kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav, märkides panga nimetuse, koodi, arvelduskonto valdaja nimetuse ja arvelduskonto numbri, millele rahatrahv tuleb kanda. Punkti 18 kohaselt peab otsuses olema teave selle kohta, et otsus rahatrahvi osas pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalistele kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav, on möödunud 15 päeva ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Muudatusega asendatakse VTMS § 74 lõike 1 punktis 17 praegune 15-päevane tähtaeg 45- päevase tähtajaga. VTMS § 74 lõike 1 punkt 18 sõnastatakse rahatrahvi tasumise tähtaja pikenemisest tulenevalt ümber. VTMS § 204 reguleerib kohtuvälise menetleja otsusega määratud ja kohtuotsusega mõistetud rahatrahvi täitmisele pööramist. Paragrahvi 204 lõike 1 punkti 1 kohaselt loetakse kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi kohaldamise kohta täidetuks ja otsust ei pöörata täitmisele, st ei saadeta kohtutäiturile, kui süüdlane on tasunud rahatrahvi täies ulatuses 15 päeva jooksul kiirmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamisest alates või tasub osastatud rahatrahvi korral osamaksed tähtaegselt. Paragrahvi 204 lõike 1 punkti 2 kohaselt loetakse kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi kohaldamise kohta täidetuks ja otsust ei pöörata täitmisele, st ei saadeta kohtutäiturile, kui süüdlane on tasunud rahatrahvi täies ulatuses 15 päeva jooksul alates päevast, mil üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalistele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav, või tasub osastatud rahatrahvi korral osamaksed tähtaegselt. Muudatusega asendatakse VTMS § 204 lõike 1 punktides 1 ja 2 praegune 15-päevane tähtaeg 45-päevase tähtajaga. Kehtiva redaktsiooni kohaselt tuleb rahatrahv tasuda 15 päeva jooksul kohtuvälise menetleja tehtud otsuse kättesaamisest arvates. Sama tähtaeg on ette nähtud ka edasikaebamiseks. Kui kaebust ei esitata, siis otsus jõustub. Kui isik loobub edasikaebamisest 15 päeva jooksul otsuse kättesaamisest ning tasub rahatrahvi enne otsuse jõustumist, on see tema õigus. Täitmisele pööramiseks ehk kohtutäiturile saatmiseks saab kohustuslik olla üksnes jõustunud lahend. Edasikaebamise aeg on 15 päeva. Eelnõus tehakse ettepanek, mille kohaselt on süüdlasel võimalus rahatrahviga karistamise otsust täita vabatahtlikult pikema aja jooksul ehk pärast edasikaebamise tähtaja (15 päeva) möödumist veel 30 päeva. Kui liita 15 päeva enne otsuse jõustumist 30 päevaga pärast jõustumist, saadaksegi kokku 45 päeva, mis sätestatakse eelnõus vabatahtliku tasumise tähtajana. Kui otsuse kättesaamisest on 45 päeva möödunud, kogu rahatrahvi summat ei ole tasutud ning otsust ei ole ka vaidlustatud ja edasi kaevatud, pööratakse otsus täitmisele ehk saadetakse kohtutäiturile. VTMS-s käsitletud muudatuste tegemise korral on oluline välja tuua, et ka kriminaalmenetluse seadustiku § 417, mis reguleerib kuriteo eest karistuseks mõistetud rahalise karistuse täitmisele pööramist, näeb vabatahtliku täitmise ajaks ette ühe kuu alates kohtuotsuse jõustumisest. 41 Eelnõuga kavandatav rahatrahvi tasumise tähtaja pikendamine ei mõjuta kohtuvälise menetleja ega kohtu otsuse peale kaebuse esitamise tähtaega. Eelnõu § 5 punktiga 13 (VTMS § 73 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 p 2) täiendatakse kohtuvälise menetleja lahendi ning lõpetamise määruse regulatsioone viitega eelnõuga kavandatavale uuele menetluse lõpetamise alusele VTMS §-s 291 (vt selgitusi eelnõu § 5 punkti 4 juures). Eelnõu § 5 punktiga 14 (VTMS § 73 lg 11) täiendatakse seadustikku võimalusega otsustada kohtuvälise menetleja otsusega ka väärteomenetluse lõpetamine, kui see on vajalik üksnes mõne menetlusaluse isiku või väärteo osas. Kehtiv seadus kohustab kohtuvälises menetluses väärteomenetluse lõpetamisel koostama määruse. Samas esineb olukordi, kus menetluse lõppjärgus on vaja teha nii otsus isiku karistamise kohta kui ka otsus väärteomenetluse lõpetamise kohta. Näiteks, kui isikule on väärteoprotokollis heidetud ette kolme erineva väärteo toimepanemist, kuid otsuse koostaja leiab, et tõendatud on ainult kahe väärteo toimepanemine. Kehtiva seaduse kohaselt tuleks esmalt koostada väärteomenetluse osalise lõpetamise määrus (tõendamata jäänud väärteo osas) ja alles seejärel karistamise otsus. Nõue koostada otsus ja määrus eraldi ei ole kohtuvälise menetleja töökoormust silmas pidades mõistlik. Seega võimaldatakse VTMS § 73 lg-ga 11 otsustada kohtuvälise menetleja otsusega ka väärteomenetluse lõpetamine, kui see on vajalik üksnes mõne menetlusaluse isiku või väärteo osas. Sellisel juhul peab otsus vastama VTMS §-des 74 ja 75 sätestatud kohtuvälise menetleja otsusele ja väärteomenetluse lõpetamise määrusele esitatud nõuetele. Mõistagi ei ole tarvis sama informatsiooni kahel korral esitada (nt menetlusotsuse koostamise aeg ja koht jmt). Eelnõu § 5 punktiga 15 (VTMS § 74 lg 1 p 112) täiendatakse kohtuvälise menetleja otsusele sätestatud nõudeid seoses võimalusega vabastada isik karistuse kandmisest tingimisi. VTMS § 74 lg 1 p 112 kohaselt tuleb karistuse tingimisi kohaldamata jätmise korral kohtuvälise menetleja otsuses märkida, milline osa karistusest jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. Märkida tuleb ka katseaja kestus (vt selgitusi eelnõu § 5 punkti 10 (VTMS § 57 lg 1 p-d 111 ja 112) juures). Eelnõu § 5 punkti 16 (VTMS § 74 lg 1 p 18) kohta vt selgitusi eelnõu § 5 punktide 11-12 ja 16 (VTMS § 57 lg 1 p-d 16 ja 17, § 74 lg 1 p-d 17 ja 18, § 204 lg 1 p-d 1 ja 2) juures. Eelnõu § 5 punktiga 17 (VTMS § 75 lg 31) sätestatakse võimalus väärteomenetluse lõpetamiseks lihtsustatud määrusega. Lõike eeskujuks on KrMS § 206 lg 11. Kehtivas õiguses teatud juhtudel lubatud jätta väärteomenetluse alustamata jätmise teates põhistus esitamata (VTMS § 59 lg 3), kuid samasisulist võimalust ei ole väärteomenetluse lõpetamise määruse koostamise korral (VTMS § 75 lg 2 p 1). Kriminaalmenetluse lõpetamisel on seevastu võimalik koostada ka lihtsustatud määrus (KrMS § 206 lg 11). Vähendamaks menetlejate töökoormust sätestatakse VTMS § 75 lg-s 31, et väärteomenetluse lõpetamisel võib jätta menetlusotsuse põhjenduse esitamata. Põhjendusteta määrust nimetatakse lihtsustatud määruseks. Lihtsustatud määruses märgitakse menetlusosalise ja menetlusvälise isiku õigus esitada kümne päeva jooksul alates määruse saamisest kohtuvälisele menetlejale taotlus põhistatud määruse saamiseks. Viieteistkümne päeva jooksul taotluse saamisest koostab kohtuväline menetleja põhistatud määruse. Selline regulatsioon on vajalik eeskätt juhuks, kui menetlusosaline või menetlusväline isik soovivad väärteomenetluse lõpetamise vaidlustada. Otsuse 42 vaidlustamise tähtaeg hakkab sellisel juhul kulgema põhistatud määruse koopia kättesaamisest.113 Eelnõu § 5 punktiga 18 (VTMS § 812) reguleeritakse väärteomenetluse seadustikus andmete saamine keskmise päevasissetuleku arvutamiseks. Regulatsiooni eeskujuks on KrMS § 220. Päevasissetuleku arvutamise täpsem kord on sätestatud Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruses nr 264 „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise kord.“ VTMS § 812 lg 1 sätestab, et kui väärteoasjas on vaja otsustada päevamäärades arvestatava rahatrahvi kohaldamine, nõuab kohtuväline menetleja enne kohtuvälise menetluse lõpuleviimist Maksu- ja Tolliametilt või vajaduse korral tööandjalt või muult isikult või asutuselt välja menetlusaluse isiku keskmise päevasissetuleku arvutamiseks vajalikud andmed. VTMS § 812 lg 1 lauseosa „Kui väärteoasjas on vaja otsustada päevamäärades arvestatava rahatrahvi kohaldamine“ tuleb mõista selliselt, et päevasissetulek tuleb väärteomenetluse lõpuleviimisel arvutada sõltumata sellest, kas menetleja määrab isikule rahatrahvi, taotleb isiku karistamist arestiga või kohaldab põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kui rahatrahvi kohaldamisel on päevasissetuleku arvutamise vajadus ilmne, siis teistel juhtudel tingib päevasissetuleku arvutamise vajaduse asjaolu, et kohus võib otsustada siiski karistada isikut aresti asemel rahatrahviga, samuti võib menetlusalune isik vaidlustada põhikaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmise ning kohus võib selle asemel isikut karistada rahatrahviga. Praktikas toimub andmete nõudmine üldjuhul Maksu- ja Tolliametile tehtava elektroonilise päringuga. Seadus võimaldab siiski teha päringut ka teistele juriidilistele või füüsilistele isikutele. VTMS § 812 lg 2 võimaldab päevasissetuleku arvutamiseks nõuda täiendavaid andmeid. Selline võimalus on asjakohane eeskätt siis, kui esineb vajadus päevamäära suurendamiseks menetlusaluse isiku elatustasemest lähtudes (KarS § 44 lg 2). VTMS § 812 lg 3 kohustab päringu adressaati päringule seitsme päeva jooksul vastama. VTMS § 812 lg 4 annab menetlusalusele isikule õiguse esitada menetlejale andmeid oma tulu ja võlgade kohta. Kuigi üldreeglina on päevasissetuleku arvutamine kohtuvälise menetleja ülesanne, on menetlusaluse isiku õiguste seisukohast tähtis tagada, et ka temal oleks võimalik esitada andmeid, mis võivad päevamäära suurust mõjutada. Näiteks vähendatakse päevasissetulekut kuni 20 protsendi võrra, kui menetlusalune isik tõendab, et tal on võlad, mis oluliselt vähendavad tema maksevõimet (Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruse nr 264 „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise kord“ § 7 lg 3 p 2). Eelnõu § 5 punktidega 19 ja 24 (VTMS § 90 lg 11, § 126 lg 11) täiendatakse väärteomenetluse seadustikku võimalusega arutada väärteoasja või kaebust ilma 113 Vt analoogiliselt RKKKm 09.11.2012, nr 3-1-1-91-12, p 13. 43 menetlusaluse isiku füüsilise kohalolekuta, kui ta on nõustunud kohtulikust arutamisest osavõtuga audiovisuaalses vormis. Menetlusaluse isiku osavõtt kohtumenetlusest on reguleeritud VTMS §-des 89, 90 ja 126. Seadustik näeb ette võimalusi väärteoasja arutamiseks kirjalikus menetluses ja ilma menetlusaluse isikuta. Kaebemenetluses võib menetlusaluse isiku poolt kohtuistungile ilmumata jätmine tuua kaasa kaebuse läbi vaatamata jätmise.114 Võrreldes KrMS § 269 lg- ga 2 on VTMS-s sätestatud alused kohtumenetluse läbiviimiseks menetlusaluse isiku osavõtuta kasinad.115 Juhul kui menetlusalune isik on vahistatud või kannab vangistust, võiks põhjendatud olla tema osavõtu tagamine väärteoasja kohtulikust arutamisest audiovisuaalses vormis. Kuivõrd kehtiv VTMS sellist võimalust ette ei näe, on menetlusaluse isiku osavõttu audiovisuaalses vormis peetud kohtupraktikas menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.116 Sätte eeskujuks võetakse KrMS § 269 lg 2 p 4. See sätestab, et kriminaalasja võib arutada süüdistatava osavõtuta, kui tema kohtusse toimetamine on raskendatud ja süüdistatav on nõustunud kohtulikust arutamisest osavõtuga audiovisuaalses vormis vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 69 lõike 2 punktile 1. Asjaolu, et kriminaalmenetluses nõutakse lisaks süüdistatava nõusolekule ka seda, et tema kohtusse toimetamine oleks raskendatud, on põhjendatud sellega, et riigil on põhjendatud huvi, et süüdistatav ilmuks kohtuistungile. Seda nii seetõttu, et tagada tema õigus tunnistajaid küsitleda, kui ka veenduda tema ütluste tõepärasuses. Seega peab seadus püüdma välistada põhjendamatuid istungilt puudumisi.117 Eelnõuga kavandatakse VTMS §-de 90 ja 126 täiendamist lõikega 11, mis sätestab, et menetlusaluse isiku nõusolekul võib tema osavõtt väärteoasja või kaebuse kohtulikust arutamisest toimuda audiovisuaalses vormis vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 69 lõike 2 punktile 1. Kuigi ka väärteomenetlusele kohaldatakse kriminaalmenetlusega sarnaseid menetlusgarantiisid, on menetlusõiguste tagamisel võimalik arvesse võtta õigusrikkumise kaalu.118 Seega loobutakse väärteomenetluse seadustikus KrMS § 269 lg 2 p-s 4 sätestatud lisatingimusest, mille kohaselt on nõutav ka asjaolu, et isiku kohtusse toimetamine on raskendatud. Isiku kohustamine osalema kohtuistungil audiovisuaalses vormis riivab PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures.119 EIK praktikas ei ole süüdistatava (konventsiooni autonoomses tähenduses) kohustamine kohtumenetlusest audiovisuaalses vormis osalemiseks välistatud, kui selleks esinevad kaalukad julgeolekupõhjused.120 Kõnesoleval juhul sõltub audiovisuaalse vormi kasutamine menetlusaluse isiku nõusolekust. Kuivõrd EIK on aktsepteerinud isiku loobumist istungil osalemisest121, on seda enam võimalik loobuda füüsilisest osalemisest audiovisuaalse vormi kasuks. Audiovisuaalse vormi kasutamine on lõppastmes kohtu diskretsioonotsus. Seega saab 114 Sellega seotud probleemide kohta vt ka EIKo 09.07.2015, nr 73748/13, Tolmachev vs. Eesti ja Riigikogu XIII seaduseelnõu 453 SE seletuskirja lk 24–26. 115 Sellele on tähelepanu juhitud ka I. Koolmeister, A. Kangur et al. Väärteomenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2007, § 89 komm 2. (T. Ploom, I. Sirk). 116 TlnRngKm 03.11.2016, nr 4-16-3823. 117 EIKo 23.11.1993, nr 14032/88, Poitrimol vs. Prantsusmaa, § 35. 118 EIKo 23.11.2006, nr 73053/01, Jussila vs. Soome, § 43. 119 EIK on sama õiguse tuletanud EIÕK art 6 lg-st 1 – vt EIKo 12.02.1985, nr 9024/80, Colozza vs. Itaalia, § 27. 120 Süüdistatava osalemise kohta audiovisuaalses vormis vt EIKo 02.11.2010, nr 21272/03, Sakhnovskiy vs. Venemaa, § 96 jj; EIKo 05.102.006, nr 45106/04, Marcello Viola vs. Itaalia, § 66 jj Lõhmus, U. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Teine, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2014, lk 44. 121 EIKo 18.10.2006, nr 18114/02, Hermi vs. Itaalia, § 73. 44 kohus sellest ka sõltumata menetlusaluse isiku nõusolekust keelduda. Näiteks võib kohus pidada menetlusaluse isiku füüsilist osavõttu tähtsaks tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamise või avaliku huvi seisukohalt. Eelnõu § 5 punktiga 20 (VTMS § 111 p 42) täiendatakse kohtuotsusele sätestatud nõudeid seoses võimalusega vabastada isik karistuse kandmisest tingimisi. VTMS § 111 p 42 kohaselt tuleb karistuse tingimisi kohaldamata jätmise korral kohtuvälise menetleja otsuses märkida, milline osa karistusest jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. Märkida tuleb ka katseaja kestus (vt selgitusi eelnõu § 5 punkti 10 (VTMS § 57 lg 1 p-d 111-112) juures). Eelnõu § 5 punktidega 21 ja 22 (VTMS § 111 p-d 10 ja 11) tehakse muudatused, mis seonduvad rahatrahvi vabatahtliku tasumise aja pikendamisega. VTMS § 111 sätestab maakohtu otsuse lõpposas märgitavad andmed. Punkti 10 kohaselt peab otsuses olema teave selle kohta, et rahatrahv tuleb tasuda panka edasikaebamise tähtaja jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, märkides panga nimetuse, koodi, arvelduskonto valdaja nimetuse ja arvelduskonto numbri, millele rahatrahv tuleb kanda. Punkti 11 kohaselt peab otsuses olema teave selle kohta, et kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Vastavalt VTMS § 114 lõigetele 3 ja 4 on edasikaebamise tähtajaks 15 päeva. Kuna eelnõuga pikendatakse rahatrahvi vabatahtliku tasumise tähtaega 15 päevalt 45 päevale, siis ei vasta VTMS § 111 sõnastus enam tegelikule olukorrale. Edasikaebamise tähtaja asemel, mis on 15 päeva, sätestatakse nüüd, et kohtuotsuses peab olema kirjas otsuse täitmisele pööramine 45 päeva möödumisel päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Muudatus ei mõjuta kohtuotsuse peale kaebuse esitamise tähtaega. Eelnõu § 5 punktiga 23 (VTMS § 1201) täiendatakse väärteomenetluse seadustikku võimalusega väärteomenetluse lõpetamiseks kohtuistungit korraldamata ja menetlusosalisi välja kutsumata, kui kohtuväline menetleja loobub menetlusalust isikut väärteo toimepanemises süüdistamast. Kehtiva seaduse kohaselt on kohtuvälise menetleja osavõtt väärteoasja arutamisest maakohtus üldjuhul kohustuslik. Samas esineb juhtumeid, kus kohtuväline menetleja tutvub kaebusega ning nõustub kohtule esitatud kirjalikus seisukohas väärteomenetluse lõpetamisega. Riigikohus on leidnud, et kuigi VTMS ei reguleeri, kuidas peab kohus toimima olukorras, kus kohtuvälise menetleja esindaja vähendab kohtuistungil väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid, tuleb sellisel juhul juhinduda kriminaalmenetlusõiguse analoogiast ning lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.122 Juhul, kui kohtuväline menetleja otsustab väärteoetteheitest loobuda juba kohtulikus eelmenetluses, on kohtuliku arutamise korraldamine tarbetu ressursikulu kohtuvälisele menetlejale, kohtule ja kaebuse esitajale. Seega sätestatakse VTMS § 1201 lg-s 1, et juhul, 122 RKKKo 29.01.2008, nr 3-1-1-94-07, p 8. 45 kui kohtuväline menetleja loobub väärteoetteheitest, lõpetatakse väärteomenetlus VTMS § 29 lõike 1 punktis 1 sätestatud alusel kohtuistungit korraldamata ja menetlusosalisi välja kutsumata. VTMS § 1201 lg 2 annab kohtule diskretsiooniõiguse jätta väärteomenetlus kohtulikus eelmenetluses lõpetamata, kui see on vajalik muu kaebuses esitatud taotluse lahendamiseks. Näiteks võib menetlusalune isik olla esitanud ka taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, mille lahendamiseks võib kohus pidada vajalikuks istungi korraldamist. Sõltumata VTMS § 1201 lg-s 2 sätestatud võimaluse kasutamisest ning väärteomenetluse lõpetamata jätmisest kohtulikus eelmenetluses, kuulub väärteomenetlus väärteoetteheitest loobumise korral siiski kohtumenetluse tulemusena lõpetamisele. Eelnõu § 5 punkti 24 (VTMS § 126 lg 11) kohta vt selgitusi eelnõu § 5 punkti 19 ja 24 (VTMS § 90 lg 11, § 126 lg 11) juures. Eelnõu § 5 punktidega 25-31 (VTMS § 189, § 190, § 192 lg 1, § 192 lg 2 p 3, § 193 lg 1, § 194 lg 2, § 195) nähakse ette võimalus vaidlustada kohtuvälise menetleja määrus, mis on koostatud tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramiseks. Tingimisi karistuse täitmisele pööramise määruse koostamise kord on reguleeritud eelnõuga kavandatud VTMS §-s 2111 (vt selgitusi eelnõu § 5 punkti 35 (VTMS § 2111) juures). VTMS 16. peatükis on sätestatud määruskaebuse lahendamise menetlus. Paragrahvi 189 kohaselt võib määruskaebusega vaidlustada esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtu määruse. Kohtuvälise menetleja koostatud määruse vaidlustamist 16. peatükk praegu ei reguleeri. Üldjuhul toimub kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamine VTMS 3. jao 6. jaotise sätete kohaselt (nn uurimiskaebemenetlus). VTMS § 76 lg 1 kohaselt on viidatud korras võimalik kaebus esitada kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni. Eelnõu koostamisel kaaluti võimalust vaidlustada kohtuvälise menetleja poolt koostatud tingimisi karistuse täitmisele pööramise määrus uurimiskaebemenetluse regulatsiooni kohaselt. Sellisel juhul saanuks kohtuvälise menetleja määrust vaidlustada kohtuvälise menetleja juhi juures (VTMS § 77). Kohtuvälise menetleja juhi otsustusega mittenõustumise korral oleks süüdlasel võimalik esitada kaebus maakohtule (VTMS § 78). Maakohtu tehtud määrus oleks lõplik (VTMS § 191 p 12). Eelnõu koostamisel leiti, et kohtuvälise menetleja määrus tingimisi karistuse täitmisele pööramise kohta sarnaneb oma sisult pigem kiir- või üldmenetluses tehtud otsusega, mille vaidlustamine toimub kohtus. Seetõttu peeti põhjendatuks võimaldada selline määrus vaidlustada VTMS 16. peatüki (määruskaebuse lahendamise menetlus) sätete kohaselt. Viidatud peatükis tuleb seega teha muudatusi, mis võimaldaksid kohtuvälise menetleja koostatud karistuse täitmisele pööramise määruse vaidlustada. VTMS § 189 täiendatakse selliselt, et määruskaebusega oleks võimalik vaidlustada ka kohtuvälise menetleja poolt tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise määrus. VTMS § 190 täiendatakse teise lausega, mille kohaselt on kohtuvälise menetleja poolt tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramisele määruskaebuse esitamise õigus süüdlasel ja tema kaitsjal. VTMS § 16 kohaselt on menetlusosaline menetlusalune isik ja tema kaitsja. Määrus tingimisi karistuse täitmisele pööramise kohta tehakse juba süüdlase suhtes, sest menetlusalune isik, kelle karistamise kohta on jõustunud kohtuvälise menetleja otsus või kohtuotsus, on süüdlane. VTMS § 192 lg-s 1 reguleeritakse kohtuvälise menetleja poolt tingimisi karistuse täitmisele pööramise vaidlustamise kohtualluvust. Eelnõu kohaselt esitatakse kaebus 46 sellele maakohtule, kelle tööpiirkonda jääb süüdlase elukoht. VTMS § 192 lg 2 p 3 täiendatakse viidetega kohtuvälisele menetlejale ja süüdlasele. VTMS § 193 lg-s 1 sätestatakse, et kohtuvälise menetleja poolt koostatud tingimisi karistuse täitmisele pööramise määruse peale on võimalik kaebus esitada 15 päeva jooksul alates päevast, millal süüdlane sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi sellest teada saama. VTMS § 194 lg-t 2 täiendatakse viitega süüdlasele. VTMS § 195 täiendatakse selliselt, et seal sätestatud kohtu pädevus määruskaebuse lahendamisel kohalduks ka kohtuvälise menetleja tingimisi karistuse täitmisele pööramise määruse vaidlustamisele. Kehtiva § 195 lõike 1 kohaselt vaatab kohtu määruse koostanud kohus määruskaebuse läbi selle saamisest alates viie päeva jooksul. Kui kohtuvälise menetleja poolt koostatud määrus vaidlustatakse süüdlase elukohajärgses kohtus, kuid väärteoasja menetles teises piirkonnas asuv kohtuväline menetleja, siis ei ole võimalik alati tagada, et viie päeva jooksul väärteotoimik ja lisamaterjalid kaebust läbivaatava kohtu kätte jõuavad. Seetõttu pikendatakse praegu ettenähtud viiepäevast tähtaega kümne päevani. Kümnepäevane tähtaeg on määruskaebuse läbivaatamiseks praegu ette nähtud §-s 196, mille kohaselt kõrgema astme kohus vaatab määruskaebuse läbi selle kättesaamisest alates kümne päeva jooksul. Eelnõu § 5 punktiga 32 (VTMS § 203 lg 2) tehakse muudatus, mis seondub rahatrahvi vabatahtliku tasumise aja pikendamisega. Eelnõuga pikendatakse ka väärteomenetluses tehtud otsuse täitmisele pööramise ehk kohtutäiturile täitmiseks saatmisele eelnevat aega 15 päevalt 45 päevale. Kehtiva VTMS § 203 lõike 2 kohaselt pööratakse kohtuvälise menetleja otsus ja määrus ning kohtuotsus ja määrus täitmisele kümne päeva jooksul pärast seda, kui see on jõustunud. Eelnõus kavandatava muudatuse kohaselt täiendatakse VTMS § 203 teise lausega, milles öeldakse, et rahatrahvi täitmise osas on erisus üldisest tähtajast, viidatakse VTMS §-le 204 ja nähakse sellega rahatrahvi täitmisele pööramiseks ette pikem aeg. VTMS § 204 kohaselt pööratakse rahatrahvi otsus täitmisele 10 päeva jooksul pärast seda, kui on möödunud 45 päeva otsuse kättesaamisest. Eelnõu § 5 punktiga 33 (VTMS § 204 lg 3) tehakse muudatus, mis seondub rahatrahvi vabatahtliku tasumise aja pikendamisega. Kehtiva sõnastuse kohaselt saadab lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtulahendi koopia kohtutäiturile, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses VTMS § 204 lõike 1 punktis 1 või 2 toodud tähtaja jooksul või kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul või ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu. Paragrahvi 204 lõike 1 punkti 1 kohaselt loetakse kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi kohaldamise kohta täidetuks ja otsust ei pöörata täitmisele, st ei saadeta kohtutäiturile, kui süüdlane on tasunud rahatrahvi täies ulatuses 15 päeva jooksul kiirmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamisest alates või tasub osastatud rahatrahvi korral osamaksed tähtaegselt. Paragrahvi 204 lõike 1 punkti 2 kohaselt loetakse kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi kohaldamise kohta täidetuks ja otsust ei pöörata täitmisele, st ei saadeta kohtutäiturile, kui süüdlane on tasunud rahatrahvi täies ulatuses 15 päeva jooksul alates päevast, millal üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsus on 47 menetlusosalistele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav, või tasub osastatud rahatrahvi korral osamaksed tähtaegselt. Eelnõuga kavandatakse VTMS § 204 lõike 1 punktides 1 ja 2 asendada praegune 15- päevane tähtaeg 45-päevase tähtajaga. Kuna kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaeg on 15 päeva, rahatrahvi vabatahtlik tasumise tähtaeg hakkab aga olema 45 päeva, siis on mõistlik sama tähtaeg ette näha ka VTMS § 204 lõikes 3 kohtuotsuse kohta. Muudatusega asendatakse § 204 lõikes 3 tekstiosa „või kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul“ tekstiosaga „või 45 päeva jooksul ajast, millal kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav“. Eelnõu § 5 punktiga 34 (VTMS § 207) täpsustatakse rahaliste nõuete täitmisele pööramise korda. VTMS § 199 lõike 1 kohaselt jõustub kohtuvälises menetluses tehtud otsus, kui selle peale ei ole kaebust esitatud ja kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Kohtuvälises menetluses tehtud otsuse edasikaebamise tähtaeg on VTMS § 114 lõigete 3 ja 4 alusel 15 päeva. Seega jõustub otsus 15 päeva möödumisel, kui seda edasi ei kaevata. Vastavalt VTMS § 201 lõikele 1 pööratakse jõustunud otsus täitmisele. Kehtivast § 207 sõnastusest ei ole võimalik üheselt aru saada, millal tuleb otsuses määratud menetluskulud täitmisele pöörata. Paragrahv 207 viitab §-des 201, 203 ja 204 sätestatud korrale, kuid ei ole selge, millist korda täpselt peaks järgima. Võimalusi seda sätet tõlgendada on mitmeid. Paragrahvi 201 kohaselt pööratakse otsus täitmisele, kui see on jõustunud ja kui täitmisele pööramist ei ole edasi lükatud vastavalt VTMS §-le 209. Tekib küsimus, kas menetluskulude otsus tuleb täitmisele pöörata 15 päeva möödumisel kiirmenetluse otsuse kätteandmisest või üldmenetluses lahendi kättesaamise kuupäevast. Paragrahvi 203 kohaselt pööratakse otsus täitmisele kümne päeva jooksul otsuse jõustumisest. Sellest võib järeldada, et ka menetluskulud tuleb täitmisele pöörata otsuse jõustumisest alates kümne päeva jooksul. Eelnõuga kavandatakse rahatrahvi vabatahtliku täitmise aja pikenemine, otsuse jõustumisest alates on isikul võimalik tasuda rahatrahvi 30 päeva jooksul, enne kui otsus täitmisele pööratakse. Muudatusega jäetakse §-st 207 välja viited VTMS §-dele 201 ja 203. Oluline on, et väärteomenetluses ettenähtud või määratud rahalised kohustused, olenemata sellest, kas need on karistused või muud nõuded, oleksid sissenõutavad ühesugusel viisil ja isikul on ühesugune aeg nende täitmiseks. Seega ei ole asjakohane viidata VTMS §-le 201, mille sisuks on täitmise lubatavus, või §-le 203, mille sisuks on üldine täitmisele pööramise tähtaeg. Menetluskulude sissenõudmine toimub edaspidi vastavalt VTMS §-s 204 sätestatule ehk järgitakse rahatrahvi täitmisele pööramise sätteid. Ka täitemenetluses on väärteomenetluse kulude ja väärteoasjas muude avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete täitmine ettenähtud rahatrahvi sissenõudmise reeglite järgi (TMS § 209). Eelnõu § 5 punktiga 35 (VTMS § 2111) sätestatakse tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise kord. Tingimisi kohaldatud väärteokaristuse täitmisele pööramisel ei ole võimalik võtta aluseks kriminaalmenetluse analoogiat. Kriminaalmenetluses toimub tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramine katseajal toime pandud kuriteo eest karistuse mõistmisel ning tulemusena mõistetakse liitkaristus (KarS § 73 lg 4, § 74 lg 5). Väärtegude reaalkogumi korral liitkaristust ei moodustata (KarS § 63 lg 3). Väärtegude puhul tuleb lisaks arvesse võtta asjaolu, et karistusi kohaldavad kohtud ja erinevad kohtuvälised menetlejad. Sealjuures on kohtuvälised menetlejad ka rahatrahvi sissenõudjad. Samuti esineb väärteomenetluses vajadus ja võimalus karistuse määramiseks kohe rikkumise toimepanemise järel (kiirmenetluses). Juhul kui menetleja peaks samal ajal pöörama 48 täitmisele ka varasema karistuse, ei oleks võimalik kiirmenetlust efektiivselt toimetada. Täiendavalt tuleb arvestada, et eelnõu kohaselt toob ka katseajal toime pandud kuritegu kaasa tingimisi kohaldamata jäetud väärteokaristuse täitmisele pööramise. Eeltoodust tulenevalt on eelnõu koostamisel valitud lähenemine, mille kohaselt vastutab tingimisi täitmisele pööramata jäetud karistuse täitmisele pööramise eest menetleja, kes süüdlase tingimisi vabastas. Sõltuvalt sellest, kes on teinud otsuse karistuse tingimisi kohaldamata jätmise kohta, pöörab kas kohtulahendi teinud kohus või kohtuvälise menetleja lahendi teinud kohtuväline menetleja oma määrusega otsuse täitmisele. Üldjuhul tehakse tingimisi karistuse täitmisele pööramise määrus süüdlast kohtusse või kohtuvälise menetleja juurde kutsumata kirjalikus menetluses. Ainsa erisusena sätestatakse, et aresti täitmisele pööramine lahendatakse süüdlase osavõtul. Samasisuline nõue on ette nähtud ka rahatrahvi arestiga asendamise korral (VTMS § 211 lg 11). Seaduses ei sätestata määrusele täpsemaid nõudeid. Järgida tuleb VTMS §-s 48 määrusele sätestatud nõudeid ning määrusest peavad nähtuma asjaolud, mis võimaldavad kontrollida karistuse täitmisele pööramise seaduslikkust. Katseajal toime pandud uue süüteo tuvastamine toimub karistusregistri andmete abil. Kui isik on väärteokaristusest tingimisi vabastatud, tuleb tema karistusregistri andmeid teatud perioodi jooksul jälgida. Nimetatud kohustuse täitmiseks kavandatakse luua teenus, mis saadab karistuse tingimisi kohaldamata jätnud kohtuvälisele menetlejale automaatse teavituse, kui isikut on pärast katseaja kohaldamist uue süüteo eest karistatud. Kui isikut karistatakse selle perioodi jooksul uue süüteo eest, tuleb välja selgitada, kas karistuse aluseks olev tegu pandi toime katseajal või mitte. Nimetatud periood ei ole siiski üksnes katseaja kestus (üks aasta), vaid kaks aastat. Väärteokaristuse täitmisele pööramine on KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt võimalik ühe aasta jooksul väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest arvates. Eelnõuga kavandatakse, et otsuse täitmise aegumine peatub üheaastaseks katseajaks (KarS § 82 lg 2 p 2 muudatus). Kui katseaeg on läbi, langeb otsuse täitmise aegumise alus ära ning hakkab kulgema KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud aastane tähtaeg, mille vältel on veel põhimõtteliselt võimalik karistus täitmisele pöörata, kui peaks selguma, et isik on siiski katseajal toime pannud uue süüteo. Näiteks võis isik uue süüteo toime panna katseaja viimasel kuul ning selle eest mõistetav või määratav karistus võis jõustuda mitu kuud hiljem. Kui uue teo eest mõistetav karistus peaks jõustuma pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaega, ei ole tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramine võimalik sõltumata sellest, et uus tegu pandi toime katseajal. Samuti väärib märkimist, et ka katseaja kestel karistusregistrisse kantud uus karistus ei tähenda tingimata seda, et tingimisi kohaldamata jäetud karistus tuleks täitmisele pöörata. Juhul kui uus karistus on mõistetud või määratud teo eest, mis pandi toime enne katseaja algust, ei ole tingimisi karistuse täitmisele pööramiseks alust. VTMS § 2111 lg-s 2 sätestatakse, et tingimisi karistus pööratakse täitmisele kümne päeva jooksul katseajal toimepandud süüteo kohta jõustunud otsusest teadasaamisest arvates. Seega on ka seaduse tekstis rõhutatud, et katseajal toime pandud süütegu on võimalik õiguslikult siduvalt tuvastada üksnes jõustunud kohtu või kohtuvälise menetleja lahendiga. VTMS § 2111 lg 3 reguleerib tingimisi karistuse täitmisele pööramist olukorras, kus isik on karistusest tingimisi vabastatud kohtu poolt. Sellisel juhul pöörab karistuse täitmisele kohus, kuid kohtuvälise menetleja avalduse alusel. Kohtuvälise menetleja all tuleb kõnesoleva lõike tähenduses mõista seda kohtuvälist menetlejat, kes koostas konkreetses väärteoasjas väärteoprotokolli. Sellise regulatsiooni tingib asjaolu, et eelnõuga ei soovita asetada kohtule õigusemõistmise funktsiooni kõrvale kohustust jälgida, kas karistusest tingimisi vabastatud isik on katseajal süüteo toime pannud või mitte. Seaduses ei 49 reguleerita avalduse vormi. Tegemist on kohtuvälise menetleja poolt kohtule adresseeritava avaldusega, milles sisalduvad piisavad asjaolud, mis võimaldavad kohtul otsustada tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise. Sätte eeskujuks on VTMS § 202 lg 4. VTMS § 2111 lg 4 kohaselt pöörab kohtuväline menetleja tingimisi karistuse täitmisele ka siis, kui süüdlane on karistusest vabastatud kaebemenetluses maakohtus või kassatsioonimenetluses tehtud jõustunud kohtuotsusega. Näiteks juhul, kui kohtuväline menetleja on isikule määranud rahatrahvi ning kohus otsustab kaebemenetluses jätta rahatrahvi osaliselt või täielikult tingimisi täitmisele pööramata. Kõnesolevas lõikes mõistetakse kohtuvälise menetlejana seda menetlejat, kes koostas kohtuvälises menetluses otsuse, mille peale kaebus esitati. Sätte eeskujuks on VTMS § 202 lg 3. Tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise saab kokku võtta tabelina: Tabel 3. Tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramine Tingimisi karistuse Tingimisi karistuse kohaldaja täitmisele pööraja Kohtuväline menetleja Kohtuväline menetleja Kohus kaebemenetluses Kohtuväline menetleja Kohus (VTMS 11. ptk) Esmakordselt lahendi teinud maakohus kohtuvälise menetleja (väärteoprotokolli koostanud kohtuvälise menetleja) avalduse alusel VTMS § 2111 lg 5 annab kohtuvälisele menetlejale ja kohtule õiguse tutvuda süüteoasjas tehtud jõustunud lahendiga, et selgitada välja väärteo toimepanemise aeg. VTMS § 2111 lg 6 kohaselt saadetakse nii kohtu kui ka kohtuvälise menetleja poolt koostatud määruse koopia viivitamata süüdlasele. Määruse viivitamatu saatmine on ette nähtud ka näiteks VTMS § 77 lõikes 5. VTMS § 2111 lg-s 7 reguleeritakse, et täitmisele pööratud karistuse sissenõudmisele ja täitmisele kohaldatakse VTMS 17. peatükis sätestatud korda, arvestades VTMS §-s 2111 sätestatud erisusi. Regulatsiooni eesmärgiks on tagada, et täitmisele pööratud karistus oleks selle sissenõudmise ja täitmise osas käsitatav samaväärsena kohtuvälise menetleja või kohtu otsusega isiku karistamise kohta. Näiteks tuleb täitmisele pööratud rahatrahvi tasumisel järgida samu tähtaegu nagu vastavalt kiir- või üldmenetluses tehtud otsusega määratud või mõistetud trahvi tasumisel. Tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramise määrust on võimalik vaidlustada VTMS 16. ptk kohaselt sõltumata sellest, kas määruse koostas kohtuväline menetleja või kohus (vt ka selgitusi eelnõu § 5 punktide 25-31 (VTMS § 189, § 190, § 192 lg 1, § 192 lg 2 p 3, § 193 lg 1, § 194 lg 2, § 195) kohta). Eelnõu §-ga 6 muudetakse ühistranspordi seadust 50 Eelnõuga § 6 p-dega 1 ja 2 (ÜTS § 85 lg-d 2 ja 3) tunnistatakse kehtetuks ÜTS § 85 lg- tes 2 ja 3 sätestatud väärteokoosseisud ning muudetakse ÜTS § 85 pealkirja. ÜTS §-s 85 sätestatakse kolm erinevat väärteokoosseisu. ÜTS § 85 lg 1 näeb ette väärteovastutuse kehtiva piletita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis. ÜTS § 85 lg 2 sätestab kvalifitseeritud koosseisu sama teo eest mere- või siseveetranspordi liinilaeval või õhusõidukis. ÜTS § 85 lg 3 näeb ette väärteokaristuse taksosõidu eest tasu maksmisest keeldumise korral. ÜTS § 85 sanktsioneerib tsiviilõigusliku kohustuse (sõidupileti ostmine või taksosõidu eest tasumine) täitmata jätmist. Võrreldes arvukate teiste tsiviilõiguslike kohustustega, mille täitmata jätmine süüteokoosseisu ei täida, on ÜTS § 85 näol tegemist anomaalse väärteoga, mis on vaevalt ühitatav karistusõiguse ultima ratio põhimõttega (ultima ratio põhimõtte kohta vt selgitusi eelnõu § 4 juures). Sama on väljendatud näiteks Riigikohtu arvamuses korrakaitseseaduse, ühistranspordiseaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta123: „[…] ilmselt oleks seadusandjal põhjust kaaluda, kas ühissõidukis pileti eest tasumise kohustus kui klassikaline tsiviilõiguslik kohustus – võrreldav mistahes muu teenuse eest tasumisega –, väärib süüteokoosseisuga tagamist1,[…] 1 Nii ei ole näiteks eraparklas parkimistasu maksmata jätmine väärtegu, vaid selle puhul kohaldatakse tsiviilõiguslikku leppetrahvi.“ Üldjuhul peaks ühistransporditeenuse osutaja olema huvitatud selliste infotehnoloogiliste või füüsiliste meetmete kasutamisest, mis välistaksid piletita sõidu või sõidu eest tasumata jätmise. Nii näiteks on ebatõenäoline sõita piletita õhusõidukis või kaugliinibussis, kus pileti olemasolu kontrollitakse enne sõiduteenuse osutamist. Ka taksosõidu puhul on sagenemas teenuse tellimine mobiiltelefoni tarkvaralahenduse abil, mis tagab sõidu eest tasumise. Samuti on seadusandja otsustanud reguleerida ja seeläbi soodustada elektroonilise vahendi vahendusel tellitavate kokkuleppevedude osutamist.124 Tabel 4. ÜTS § 85 lg-tes 2 ja 3 sätestatud väärtegude arv 2015. ja 2016. aastal Väärteokoosseis 2015 2016 ÜTS § 85 lg 2 0 2 ÜTS § 85 lg 3 31 117 Eelnõu koostamisel leiti, et ÜTS § 85 lg-tes 1 ja 2 sätestatud koosseisud erinevad üksteisest seetõttu, et lõikes 1 nimetatud ühistransporditeenuse osutamine, täpsemalt reisijate peale- ja mahatulek, peab toimuma kiiresti. Näiteks ei pruugi olla ajaliselt mõistlik seada linnaliini bussis, trammis või trollis olustikulisi takistusi, mis välistaksid piletita sõidu (nt kontrolliks bussijuht, kas igal sisenejal on pilet). Ühistransporditeenust osutatakse ilma teenuse osutaja esindaja ja sõitja vahelise vahetu kontaktita. Kuigi seadusandja peaks tulevikus leidma võimaluse ka ÜTS § 85 lg-s 1 sätestatud teole reageerimiseks üksnes tsiviil- või haldusõiguslike vahenditega, oleks praegu ennatlik väärteokoosseisust täielikult loobuda. Siiski tegi Justiitsministeerium Siseministeeriumile esitatud kooskõlastuskirjas 123 Arvutivõrgus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b5315b80-ea9e-4584-8101-b5efa9854290. 124 Vt Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 188 SE. 51 ettepaneku võimaldada kavandatava mõjutustrahvi kohaldamist ka ÜTS § 85 lg-s 1 sätestatud väärteole.125 ÜTS § 85 lg-s 2 sätestatud juhtudel on tegemist piletita sõiduga mere- või siseveetranspordi liinilaeval või õhusõidukis. Erinevalt ÜTS § 85 lg-s 1 sätestatud tegevusest on vee- ja õhutranspordi korral sõiduõiguse olemasolu kontrollimine enne teenuse osutamist jõukohane. Tegemist on seega tavapärase teenuse osutamisega, mille puhul ei ole väärteokoosseis nõutav. Veelgi vähem on väärteokoosseis nõutav ÜTS § 85 lg-s 3 sätestatud taksosõidu eest tasumata jätmise korral, kus teenuseosutaja ja sõitja vahel on vahetu suhtlus. ÜTS § 85 lg 3 väärteokoosseis on ebavajalik ka seetõttu, et olenevalt asjaoludest võib taksosõidu eest tasumata jätmine olla käsitatav kelmusena KarS § 209 (KarS § 218) mõttes.126 Lisaks on ÜTS § 85 lg-s 3 kehtestatud lõigetega 1 ja 2 võrreldes kvalitatiivselt erinev süüteoosseis. Karistusseadustikus kehtib põhimõte, mille kohaselt ühes paragrahvis sisaldub üks süüteokoosseis. Kui viimasel on enam ohtlikke koosseise (ehk kvalifikatsioone), siis on põhikoosseis (vastava süüteo mõiste) esimeses, enam ohtlikud koosseisud aga järgnevates lõigetes. Eri lõigetes sisaldub seega sama tegu erineval raskusastmel. Lõiked ei erine üksteisest kvalitatiivselt, vaid üksnes kvantitatiivselt. Lõiked ei moodusta omavahel kogumit, nad konkureerivad omavahel ning raskem lõige neelab kergema. 127 Karistuspoliitikas on oluline, et süüteokoosseise sisaldava eelnõu ettevalmistamisel arvestataks karistusseadustiku põhimõtteid. Seega tuleb ka haruseadustes järgida seda põhimõtet, et lõigetes käsitletakse sama tegu, kuid eri raskusastmetes, punktides sätestatakse üksnes kvalifitseerimist kergendavad või raskendavad asjaolud.128 Eelnõuga § 6 p-ga 3 (ÜTS § 95 lg 2 p 1) jäetakse ÜTS § 95 lg 2 p-st 1 välja viide ÜTS § 85 lg-s 3 sätestatud väärteokoosseisule, sest nimetatud väärteokoosseis tunnistatakse kehtetuks. Eelnõu §-ga 7 (seaduse jõustumine) sätestatakse seaduse jõustumise tähtajaks 2018. aasta 1. jaanuar (jõustumistähtaja kohta vt käesoleva seletuskirja p 9). 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. Väärteomenetluses siiamaani päevamäära terminit ei ole olnud, kuid tulenevalt asjaolust, et sama termin on kriminaalmenetluses aastatega piisavalt kasutusel olnud, ei saa seda pidada Eesti õigussüsteemis uueks. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvide kohaldamise võimaluse osas on eelnõu vahetult seotud Euroopa Liidu õigusega ning seeläbi võetakse Eesti õigusesse üle käesoleva 125 Justiitsministeerium. Väärteomenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine, p 21.3. Arvutivõrgus http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9f932f9c-5b2c-4ccc-b992- eec9f20ea5d3. 126 Vt analoogiliselt restoraniarve tasumata jätmise korral RKKKo 09.06.2011, nr 3-1-1-45-11, p 11. Konkludentse kelmuse kohta vt ka M. Kairjak, J. Sootak. Varavastased süüteod. 3., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2012, lk 146. 127 J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010: Kirjastus Juura, lk 86-87 ja Riigikogu IX koosseisu seaduseelnõu (Karistusseadustiku eelnõu) seletuskiri 119 SE I, lk 138. 128 Normitehnika käsiraamat, § 16 komm. 3. Arvutivõrgus http://www.just.ee/et/2-jagu-seaduseelnou-keel-vormistus-ja- ulesehitus. 52 seletuskirja punktis 2.2. nimetatud Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud nõuded rahaliste halduskaristuste osas. 6. Seaduse mõjud Eelnõuga kavandatakse järgmisi suurema mõjuga muudatusi: 1) Trahviühiku sidumine süüdlase sissetulekuga 2) Kiirmenetluses kohaldatava rahatrahvi vähendamine 1/3 võrra 3) Väärteokaristusest tingimisi vabastamine 4) Rahatrahvi ositi tasumise võimaluse tähtsustamine ja rahatrahvi vabatahtliku tasumise tähtaja pikendamine 5) Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv Kavandatav muudatus I: trahviühiku sidumine süüdlase sissetulekuga Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju o Mõju sihtrühm: sissetulekupõhiste rahatrahvidega karistatavate väärtegude toimepanijad Eelnõuga kavandatakse sätestada sissetulekupõhine rahatrahv nelja väärteo eest: - LS § 201 lg 2 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud); - LS § 224 lg 2 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi); - LS § 227 lg 3 (mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 41– 60 kilomeetrit tunnis); - LS § 227 lg 4 (mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine üle 60 kilomeetri tunnis) Tabel 5. 2016. aastal registreeritud väärteod LS § 201 lg 2, § 224 lg 2, § 227 lg 3 ja § 227 lg 4 järgi Väärteokoosseis 2016. aastal registreeritud väärteod LS § 201 lg 2 2355 LS § 224 lg 2 3009 LS § 227 lg 3 1938 LS § 227 lg 4 273 Kokku 7575 Kokku registreeriti selliseid väärtegusid 2016. aastal 7575 korral. Registreeritud väärtegude arv on suurem kui muudatuse sihtrühm, sest seal kajastuvad ka samade isikute korduvad väärteod. o Avalduv mõju. Eeldatav positiivne mõju on see, et isikud käituvad edaspidi seaduskuulekamalt ja hoiduvad väärtegude toimepanemisest, sest rikkumise eest määratav karistus avaldab otsest survet isiku toimetulekule, tema rahalistele vahenditele. Muudatuse 53 tulemusena saab ohtlike väärtegude toimepanijaid karistada senisest tõhusamalt ning võttes arvesse nende individuaalset karistustundlikkust. Muudatusega kaasnev ebasoovitava mõju risk on see, et suuremat rahatrahvi ei suudeta tasuda. Sissetulekupõhiste rahatrahvide korral on rahatrahvid senisest suuremad, ka miinimumpäevamäär on ühe euro võrra suurem kehtivast trahviühikust. Ebasoovitava riski realiseerumisel väheneks trahvide laekumine ja seega ei oleks karistusel soovitud eesmärki. Ebasoovitava mõju riski maandab sissetulekupõhise rahatrahvi süsteemi aluspõhimõte, mille kohaselt sõltub rahatrahvi suurus isiku sissetulekust. Samuti maandab ebasoovitava mõju riski rahatrahvi ositi tasumise võimaluse tähtsustamine, rahatrahvi tasumise tähtaegade pikendamine ning võimalus jätta väärteokaristus täielikult või osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Muudatus avaldab ka üldpreventiivset mõju nii sihtrühmale kui ka elanikkonnale laiemalt. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Võttes arvesse, et sissetulekupõhiste rahatrahvidega karistatavaid väärtegusid toime panevad isikud moodustavad vaid väikse osa Eesti elanik- ja liiklejaskonnast, võib mõju sihtrühma pidada väikeseks.129 Süüdlasele, kes peab maksma senisest suurema rahatrahvi, võib kaasneda tõhusam eripreventiivne mõju. Üldpreventiivse mõju puhul tuleb arvestada seda, et on sissetulekupõhiste rahatrahvidega karistatavad väärteod on sellised, mille puhul õigusrikkuja eelduslikult loodab vahelejäämist vältida. Seega ähvardava rahatrahvi suurusel võib küll teatav mõju olla, kuid õigusrikkumiste ärahoidmisel on tähtsam karistuse tõenäosus. Arvestades sihtrühma suurust ja teisi tegureid võib mõju kokkuvõtvalt pidada väheoluliseks. Mõju valdkond II: majanduslik mõju o Mõju sihtrühm: sissetulekupõhiste rahatrahvidega karistatavate väärtegude toimepanijad ning nende leibkond o Avalduv mõju. Sissetulekupõhised rahatrahvid on senistest trahviühikutel põhinevatest rahatrahvidest suuremad ning seega mõjutavad leibkonna toimetulekut enam. Kohustus tasuda senisest suurem rahatrahv võib seega negatiivselt mõjutada ka süüdlase ja tema leibkonna majanduslikku toimetulekut ja võimet rahuldada teiste võlausaldajate nõudeid. Ebasoovitava mõjuna võib välja tuua võimaluse, et isikud hakkavad oma sissetulekuid senisest enam varjama, teades, et trahviühiku suurus sõltub sissetulekust. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Sissetulekupõhise rahatrahviga karistatava väärteo toime pannud süüdlase jaoks võib mõju olla märgatav. Võttes arvesse, et sissetulekupõhiste rahatrahvidega karistatavaid väärtegusid toime panevad isikud moodustavad vaid väikse osa Eesti elanik- ja liiklejaskonnast, võib mõju sihtrühma pidada väikeseks. Mõju olulisust vähendab rahatrahvi ositi tasumise võimaluse tähtsustamine, rahatrahvi tasumise tähtaegade pikendamine ja võimalus jätta rahatrahv osaliselt või täielikult tingimisi täitmisele pööramata. Kokkuvõttes võib mõju pidada väheoluliseks. Oluliseks ei saa pidada ka võimalikku ebasoovitavat mõju isiku tulude varjamise osas. On äärmiselt vähe tõenäoline, et isikud võtavad tarvitusele keerukaid meetmeid oma tulude varjamiseks eesmärgiga panna toime neid raskeid väärtegusid, mille eest eelnõu kohaselt kavatsetakse sissetulekupõhise rahatrahviga karistada. Kuritegude puhul mõistetav rahaline 129 31.12.2016 seisuga oli Eestis ligikaudu 636 500 juhiloa omanikku. Arvutivõrgus: https://www.mnt.ee/sites/default/files/news-related-files/liiklusaasta_kokkuvote.pdf, lk 38. 01.01.2017 seisuga oli Eesti rahvaarv 1 315 635. Arvutivõrgus: http://www.stat.ee/34266?highlight=rahvaarv 54 karistus on juba üle 20 aasta olnud seotud isiku sissetulekuga ning ei saa täheldada, et isikud varjaksid massiliselt tulusid, lootes seega kuriteo toimepanemisel saada väiksemat rahalist karistust. Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: kohtuvälised menetlejad (PPA) o Mõju sihtrühm II: kohtud o Mõju sihtrühm III: arestimajad Kõnesoleva eelnõuga sätestatakse sissetulekupõhine rahatrahv neljale väärteokoosseisule, mille kohtuväline menetleja on PPA. o Avalduv mõju. Kohtuvälistele menetlejatele avalduv mõju seisneb selles, et sissetulekupõhiste rahatrahvide korral tuleb väärteo menetlemisel selgitada välja ka menetlusaluse isiku varaline seisund. See suurendab menetleja töökoormust väärtegude menetlemisel. Kuigi elektroonilisel kujul päringu, mahaarvamiste ja arvutuse tegemine võib olla lihtne, võib teatud juhtudel osutuda vajalikuks täiendavate päringute tegemine, samuti võib menetlusalune isik soovida esitada oma sissetuleku, ülalpeetavate või võlgade kohta täiendavaid andmeid. Ebasoovitav risk on see, et senisest suuremaid rahatrahve ei suudeta tasuda. Kui süüdlased jätavad karistusena mõistetud rahatrahvi tasumata ning neil puudub ka vara, millest nõuet täita, siis tuleb nende suhtes kohaldada vastavalt KarS §-le 72 asendusaresti. Asendusaresti saab küll asendada süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga, kuid juhul, kui isik üldkasuliku tööga ei nõustu või küll nõustub, aga ettenähtud üldkasuliku töö tunde ära ei tee, tuleb mõistetud asendusarest pöörata täitmisele. See suurendab arestimajade töökoormust. See tähendab, et suureneb maakohtute töökoormus karistuse asendamise asjade arutamise tõttu, samuti suureneb arestimajade koormus. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Kuigi muudatus suurendab kohtuväliste mentlejate töökoormust, selgitatakse sissetulek välja üldjuhul lihtsa päringuga, mille tegemine ei võta oluliselt aega. Samasisulist päringut tehakse ka kriminaalmenetluses. Seega ei ole isiku sissetulekute väljaselgitamine oma iseloomult midagi uut. Arvestades sihtrühma suurust võib avaliku sektori tasandil avalduvat mõju hinnata pigem väheoluliseks. Asendusaresti suurenemise ebasoovitava riski olulisust vähendab rahatrahvi ositi tasumise võimaluse tähtsustamine, rahatrahvi tasumise tähtaegade pikendamine ning võimalus jätta rahatrahv osaliselt või täielikult tingimisi täitmisele pööramata. Seega võib mõju ka selles osas pidada väheoluliseks (võimaliku mõju kohta riigi tuludele vt seletuskirja 7. osa). Sissetulekupõhise rahatrahvi mõjude osas kavandatakse teha järelhinnang kahe aasta möödumisel muudatuste jõustumisest. Kavandatav muudatus II: kiirmenetluses kohaldatava rahatrahvi vähendamine 1/3 võrra Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju: o Mõju sihtrühm: väärtegude toimepanijad, kelle suhtes on võimalik kohaldada kiirmenetlust. 2016. aastal määras PPA kiirmenetlustes ligi 90 000 rahatrahvi. o Avalduv mõju. Muudatuse tulemusena muutub kiirmenetluses kohaldatav rahatrahv senisest täpsemini prognoositavaks. See võib motiveerida väärtegude toimepanijaid kiirmenetlusega nõustuma. Riigipoolne kergem reaktsioon juhul, kui väärteo toimepanija 55 loobub üldmenetlusest, võib jätta väärteomenetlusest ja selle lõpptulemusest õiglasema mulje, mis võib aidata parandada karistuse eesmärkide saavutamist. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Mõju on ebaoluline, kuna puudutab ühiskonnast vaid neid isikuid, kes panevad väärteo toime ja kelle suhtes hakatakse kiirmenetlust läbi viima. Mõju valdkond II: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm: kohtuvälised menetlejad. Peamised kohtuvälised menetlejad on PPA, kohalikud omavalitsused, Maksu- ja Tolliamet ning Keskkonnainspektsioon. Nende kõrval on kohtuvälisteks menetlejateks ka Päästeamet, Kaitsevägi, Tarbijakaitseamet, Kaitseressursside Amet, Justiitsministeerium, Keeleinspektsioon, Tehnilise Järelevalve Amet, Veterinaar- ja Toiduamet, Andmekaitse Inspektsioon, Tööinspektsioon, Põllumajandusamet, Kaitsepolitseiamet, Veeteede Amet, Maanteeamet, Ravimiamet, Rahandusministeerium, Lennuamet, Konkurentsiamet, Terviseamet, Muinsuskaitseamet ja Finantsinspektsioon. o Avalduv mõju. Muudatus toob kohtuvälistele menetlejatele uue täiendava kohustuse vähendada kiirmenetluses määratud trahvi 1/3 võrra. Samas võib muudatus suurendada isikute arvu, kes on nõus kiirmenetluse kohaldamisega ning seega hoida kokku üldmenetlusele kuluvat aega ja ressurssi. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Muudatus vajab kohtuvälistelt menetlejatelt mõningat harjumist ning valmisolekut teha kiirmenetluse otsusel matemaatiline tehe määratava trahvi vähendamiseks. Tehte tegemiseks võib olla vajalik kasutada tehnilist abivahendit (nt kalkulaatorit). Samas on harilikult isikutel kasutada ka mobiiltelefonid, millel on kalkulaatori rakendus. Muudatused võivad tõsta inimeste arvu, kes nõustuvad kiirmenetluse kohaldamisega, ning seeläbi vähendada kohtuvälise menetleja koormust. Siiski ei mõjuta muudatus eelduslikult nende isikute valmisolekut kiirmenetluse kohaldamiseks, kes leiavad, et nad ei ole süütegu toime pannud. Ühiskonna tasandil võib avalduva mõju hinnata pigem väheoluliseks. Kavandatav muudatus III: väärteokaristusest tingimisi vabastamine Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju o Mõju sihtrühm I: väärtegude toimepanijad 2016. aastal registreeriti 168 148 väärtegu. Eelnõu kohaselt on väärteokaristusest tingimisi karistamine võimalik üksnes juhul, kui isikut pole varem süüteo eest karistatud (st tal ei ole kehtivat karistust). Kehtivaid väärteokaristusi oli 2017. a veebruari seisuga Eestis 274 847 (kehtivad karistusregistri kirjed, ühel isikul võib olla mitu kehtivat karistust). o Avalduv mõju. Eelkõige esmakordselt väärteo toime pannud süüdlased võivad karistuse kandmisest tingimisi vabaneda. Neil on võimalik katseajal korralikult käitudes säilitada nt vabadus, st pääseda aresti kandmisest. Väärteokaristusest tingimisi vabastamist võib kohaldada ka rahatrahvi ning juhtimisõiguse äravõtmise suhtes. Karistusest tingimisi vabastamisel määratakse katseajaks üks aasta. Eelduslikult on süüdlane sel perioodil senisest motiveeritum vältima süütegude toimepanemist, sest uue süüteo toimepanemine tooks kaasa ka varasema karistuse täitmisele pööramise. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Mõju on väärtegude toimepanijate jaoks tajutav, kuna Eesti õigussüsteemi luuakse kuriteokaristusest tingimisi vabanemise võimaluse kõrvale võimalus taotleda ja kohaldada seda ka väärtegude osas. Arvestades siiski mõju ulatust 56 (väärteokaristust ei jäeta alati tingimisi kohaldamata, karistus võidakse jätta osaliselt täitmisele pööramata vmt) saab mõju pidada väheoluliseks. Mõju valdkond II: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: kohtuvälised menetlejad o Mõju sihtrühm II: maakohtud o Mõju sihtrühm III: kohtutäiturid o Avalduv mõju. Muudatus toob endaga kaasa selle, et kohtuvälised menetlejad peavad hakkama senise töökorraldusega võrreldes täiendavalt kaaluma ja hindama isiku karistamisel, kas on põhjendatud süüdlase karistusest tingimisi vabastamine, katseaja kohaldamine. Täiendav koormus kaasneb ka sellega, et süüdlase tingimisi karistusest vabastamise korral peab kohtuväline menetleja jälgima, kas süüdlane paneb katseajal toime uue süüteo. Kuigi selle kohustuse täitmine kavandatakse lahendada läbi automaatse teavituse (vt pikemaid selgitusi eelnõu § 5 punkti 35 (VTMS § 2111) juures), tuleb siiski uue süüteo toimepanemise korral koostada karistuse täitmisele pööramise määrus. Kohtutäiturite töökoormus ja sissetulek võib väheneda seetõttu, et süüdlane vabastatakse kohtuvälise menetleja määratud või kohtu poolt mõistetud rahatrahvi tasumisest tingimisi. Süüdlane käitub katseajal korralikult ning seeläbi ei tulegi tal seda rahatrahvi tasuda. Ebasoovitav risk on see, et suureneb maakohtute töökoormus nende kaebuste arvelt, kus süüdlased ei nõustu kohtuvälise menetleja kohaldatud karistusega ja taotletakse karistusest vabastamist tingimisi. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Kuigi muudatused võivad avaldada märkimisväärset mõju kohtuväliste menetlejate ja kohtute igapäevasele tegevusele, suurendada nende töökoormust, on sihtgrupp piisavalt väike, et ühiskonna ja avaliku sektori tasandil võib avalduva mõju hinnata pigem väheoluliseks. Kavandatav muudatus IV: rahatrahvi tasumise tähtaja pikendamine ja rahatrahvi ositi tasumise võimaluse tähtsustamine Mõju valdkond I: majanduslik mõju: o Mõju sihtrühm I: väärtegude toimepanijad o Avalduv mõju. Kehtivas õiguses peab väärteo eest karistusena määratud rahatrahv olema tasutud 15 päeva jooksul otsuse kättesaamisest. Üksnes siis, kui menetlusalune isik taotleb rahatrahvi tasumist osade kaupa, saab seda teha pikema aja jooksul. Selleks et isikud oleksid rahatrahvi osade kaupa tasumise võimalusest teadlikud kohe menetluse alustamisel, oskaksid seda võimalust taotleda, lisatakse see menetlusaluse isiku õiguste loetelusse, mis kohtuvälisel menetlejal tuleb menetlusalusele isikule teada anda. Isikud on paremini oma õigustest teadlikud ja seega on nende õiguskuulekus parem. Kui isikul on võimalik rahatrahvi tasuda osade kaupa, jääb tema teenitud sissetulekust rohkem tema kasutada ja seega ei muutu riigi poolt sissenõutav rahatrahv isiku toimetulekule liiga koormavaks. Samuti paraneb rahatrahviga karistatud isikute olukord, kuna rahatrahvi on võimalik vabatahtlikult tasuda pikema aja, senise 15 päeva asemel 45 päeva jooksul. See tähendab, et töötavad isikud saavad rahatrahvi tasuda rikkumisele järgneval perioodil, millesse jääb palgapäev. Vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamisel on positiivne mõju leibkondade eelarvele ja toimetulekule, kuna täitemenetluse kulud jäävad ära. Suureneb võimalus 57 tasuda võlg oma palgast; väheneb vajadus võtta täiendav laenukohustus rahatrahvi tasumiseks. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Mõju on ebaoluline, kuna puudutab ühiskonnast vaid neid isikuid, kes panevad väärteo toime ja kelle suhtes hakatakse väärteomenetlust läbi viima ja kelle puhul on rahatrahvi ositi tasumine põhjendatud. Kõigi rikkujate puhul ei ole rahatrahvi osade kaupa tasumine põhjendatud tulenevalt rahatrahvi suurusest. Osaline tasumine on oluline sel juhul, kui isiku ja tema leibkonna toimetulek tõsiselt kannatab. Vabatahtliku tasumise tähtaja osas on rahatrahviga karistatud isikute jaoks mõju märgatav, kuna isikutel on võimalik vältida rahatrahvi sundtäitmisega kaasnevaid lisakulutusi. Arvestades siiski asjaolu, et väärteotrahv tekitab üksnes vähestele olulisi probleeme sissetulekuga, võib mõju tervikuna pidada väheoluliseks. Mõju valdkond II: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: kohtuvälised menetlejad o Mõju sihtrühm II: maakohtud o Mõju sihtrühm III: kohtutäiturid o Avalduv mõju. Muudatus toob kohtuvälistele menetlejatele uue täiendava kohustuse selgitada menetlusaluse isiku õiguste juures ka seda, et rahatrahvi on võimalik tasuda osade kaupa. Kohtuvälistel menetlejatel tuleb arvestada ka sellega, et kui osade kaupa rahatrahvide tasumise hulk suureneb, tuleb senisest tähelepanelikumalt seda jälgida. Kuna see arvestus on eelduslikult automatiseeritud, ei tohiks olulisi probleeme tekkida. Osalise tasumise võimalus on ka kehtivas õiguses olemas. Rahatrahvide vabatahtliku tasumise tähtaja pikendamise eeldatav mõju seisneb selles, et määratud rahatrahvid tasutakse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Sellest tulenevalt väheneb kohtuvälise menetleja lahendite peale esitatavate kaebuste arv, sest väheneb vajadus otsuse vaidlustamiseks ainuüksi seetõttu, et lükata rahatrahvi tasumist edasi või taotleda rahatrahvi vähendamist. Samuti väheneb vajadus otsuste kohtutäiturile saatmiseks ja sundtäitmiseks, samuti vajadus rahatrahvi asendamiseks aresti või üldkasuliku tööga. Kokkuvõtvalt võib muudatusega väheneda kohtuväliste menetlejate, kohtute ja kohtutäiturite töökoormus. Tabel 6. Andmed PPA nõuete sundtäitmisele suunamise kohta aastatel 2014–2016 2014 2015 2016 Sundtäitmisele edastatud nõudeid kokku 38 222 34 798 34 873 sh rahatrahve summas 4 189 945,00 4 376 997,00 4 645 091,00 sh menetluskulu summas 177 774,07 72 152,51 102 529,48 Kohtutäituri menetluses konkreetse aasta 23 441 20 853 19 756 nõudeid (hetkeseis) sh rahatrahve summas 3 062 374,60 3 090 455,28 3 108 779,31 sh menetluskulu summas 95 377,50 58 649,39 81 898,01 Täitemenetluses kohtutäituri poolt tasutud 2 454 912,11 2 804 396,80 3 012 873,79 summad 58 2015. aastal registreeritud väärtegude puhul on rahatrahve tasumata summas 1 948 764 € ja 2016. aastal registreeritud väärtegude puhul summas 1 847 380 €. Ebasoovitava riskina võib välja tuua võimaliku maakohtute töökoormuse kasvu. Rahatrahvi osade kaupa tasumise võimaluse andmise otsustab kohtuväline menetleja tulenevalt konkreetse rikkumise asjaoludest, määratava karistuse suurusest. Kui menetleja leiab, et osade kaupa rahatrahvi tasumise määramine ei ole põhjendatud, sest karistusena määratav rahatrahv on väike, selle täies suuruses tasumine ei mõjuta märkimisväärselt süüdlase toimetulekut, välistab menetleja osade kaupa tasumise võimaluse. See tähendab seda, et rahatrahv tuleb vabatahtlikult tasuda täies ulatuses 15 päeva, eelnõus väljapakutu kohaselt 45 päeva jooksul. Kui rahatrahvi vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei tasuta, saadetakse otsus kohtutäiturile. Isikud, kellele kohtuväline menetleja ei võimaldanud osade kaupa tasumist, võivad otsuse vaidlustada osade kaupa tasumise võimaluse määramata jätmise tõttu ning pöörduda maakohtusse. See tähendab omakorda kohtute töökoormuse kasvu. Tõenäoliselt on aga kohtuvälised menetlejad võimelised karistusena rahatrahvi määrates hindama asjatundlikult süüdlase selgitusi ja taotlusi ning tegema õiglase otsuse, mis ei nõua edasikaebamist. Infosüsteemid peavad arvestama senisest rohkem rahatrahvi osade kaupa tasumisega, samuti vabatahtliku täitmise tähtaja pikenemisega 15 päevalt 45 päevale. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Mõju on ebaoluline. Kuigi muudatused võivad avaldada mõju kohtuväliste menetlejate ja maakohtute igapäevasele tegevusele, suurendada nende töökoormust, on riski tasakaalustavad meetmed olemas ning sihtgrupp ühiskonna tasandil sedavõrd väike, et ühiskonna tasandil võib avalduva mõju hinnata pigem väheoluliseks. Mõju on väheoluline ka infosüsteemidele, kuna tegemist on infosüsteemide ühekordse arendusega, mida ei pea tegema pidevalt. Rahatrahvi vabatahtliku tasumise tähtaja pikendamise ja rahatrahvi ositi tasumise tähtsustamise mõjude osas kavandatakse teha järelhinnang kahe aasta möödumisel muudatuste jõustumisest. Kavandatav muudatus V: kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvid Eelnõu koostamise ajaks ei ole täpset ülevaadet, mitme väärteokoosseisu puhul on kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi sätestamine vajalik. Siiski on võimalik välja tuua, et üldjuhul saavad selliste väärtegude kohtuvälisteks menetlejateks Finantsinspektsioon, Andmekaitse Inspektsioon ja Rahapesu Andmebüroo. Võimalik on välja tuua nimetatud asutuste väärteomenetluste statistika. 2016. aastal ei toimetanud Finantsinspektsioon ühtegi väärteomenetlust. 2017. aastal on kohaldatud üks rahatrahv juriidilisele isikule summas 3000 eurot. Aastatel 2009–2015 menetles Finantsinspektsioon keskmiselt 3 väärteomenetlust aastas ning kohaldas keskmiselt 2 rahatrahvi aastas. Aastatel 2009–2015 on Finantsinspektsioon sunniraha kohaldanud kokku viiel korral. Aastatel 2012–2016 on Andmekaitse Inspektsioon sunniraha või väärteokaristust kohaldanud 100 korral, seega keskmiselt 20 korda aastas. Väärteomenetlusi on lõpetatud 115 korral.130 130 Andmekaitse Inspektsiooni kodulehel avaldatud statistika. Arvutivõrgus kättesaadav http://www.aki.ee/et/inspektsioon/statistika 59 Aastatel 2014–2016 on Rahapesu Andmebüroo alustanud kokku 21 väärteomenetlust, so keskmiselt 7 väärteomenetlust aastas. Sunniraha on nimetatud aastate jooksul kohaldatud ühel korral (summas 650 eurot). Mõju valdkond I: majanduslik mõju o Mõju sihtrühm I: kõrgendatud rahatrahvi ülemmääraga väärtegude toimepanijad o Mõju sihtrühm II: kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvidega reguleeritud valdkonnas tegutsevad isikud Kõrgendatud rahatrahvi ülemmääraga väärteod on üldjuhul ette nähtud vaid spetsiifilistes valdkondades (eeskätt nt finantsvaldkond), kus üldjuhul töötavad eriteadmistega inimesed. Samas võimaldab muudatus riigisiseses õiguses tulevikus rakendada ka EL-i andmekaitseõiguses nõutavaid trahve, mida on teoreetiliselt võimalik kohaldada laiemale sihtrühmale (erinevad valdkonnad, kus tegeletakse isikuandmete töötlemisega). Samas ei ole nendes valdkondades toime pandud väärtegude arv märkimisväärne. Kaudselt on sihtrühmaks kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvidega reguleeritud valdkonnas tegutsevad isikud. o Avalduv mõju. Eeldatav positiivne mõju seisneb selles, et isikud võivad suurema karistuse ähvardusel käituda õiguskuulekamalt. Muudatusega kaasnev ebasoovitav risk seisneb võimalikus suutmatuses senisest suuremat rahatrahvi tasuda. Ebasoovitava riski vältimiseks tuleb karistuse määramisel või mõistmisel tagada selle vastavus karistusseadustiku üldosas sätestatud põhimõtetele. Karistus peab olema proportsionaalne ning arvestama isiku individuaalset karistustundlikkust. Karistuste preventiivse mõjuga seonduvalt võib positiivne majanduslik mõju seisneda kõrgemate väärteotrahvidega reguleeritud majandussektori usaldusväärsuse kasvus. Suurte käivetega finantssektoris võib kõrgematel rahatrahvimääradel olla üldpreventiivne mõju, heidutades isikuid süütegusid toime panemast ning samuti kinnitades teistele majandustegevuses osalevatele isikutele, et õigusrikkumistele reageeritakse 131 proportsionaalsete karistustega. Samasugune mõju võib kaasneda isikuandmete töötlemisega seonduvates valdkondades. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Arvestades kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi erandlikkust ning valdkonnaspetsiifilisust, ei ole ühiskonna mõttes tegemist olulise mõjuga. Oluliseks ei saa pidada mõju ka vastavatele tegevusvaldkondadele tervikuna, sest seaduses sätestatud nõuete tagamine väärteokoosseisudega moodustab vaid väikese osa konkreetse tegevusvaldkonna usaldusväärsusest. Ebasoovitava mõju riski aitavad tasakaalustada ka teised eelnõuga kavandatavad muudatused (rahatrahvi tasumistähtaegade pikendamine, rahatrahvi ositi tasumise võimaluse tähtsustamine ja võimalus jätta karistus osaliselt või täielikult tingimisi täitmisele pööramata). Mõju valdkond II: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: kohtuvälised menetlejad (arvestades valdkonda, on kohtuvälised menetlejad eeskätt Finantsinspektsioon, Andmekaitse Inspektsioon ja Rahapesu Andmebüroo) o Mõju sihtrühm II: kohtud o Mõju sihtrühm III: kohtutäiturid 131 Negatiivsest ja positiivsest üldpreventsioonist vt lähemalt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura, 2010, lk 44-45. 60 o Avalduv mõju. Muudatus mõjutab vähesel määral asutuste ülesandeid ja töökorraldust. Muudatustega ei kavandata üldiste väärteomenetluse põhimõtete olulist muutmist. Väärteomenetlust toimetataks kehtiva väärteomenetluse seadustiku kohaselt sõltumata sellest, milline on väärteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäär. Peamine erisus seisneb karistuse määramises, kus menetlejal on senisest suurem kaalutlusõigus ja erinevad alused karistuse ülemmäära kindlaks tegemiseks. Sellega seonduvalt tuleb senisest veelgi enam tähelepanu pöörata karistuse individualiseerimisele ning karistuse ülemmäära arvutamise alustele, mis võib vähesel määral suurendada menetlejate töökoormust. Samas näevad EL-i õigusaktid kõrgendatud ülemmääraga rahatrahve ette vaid teatud rikkumiste korral. Töökoormuse suurenemise riski vähendamiseks on kohtuvälise menetleja juhil võimalik VTMS § 10 lg-s 21 alusel anda kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamiseks üldiseid juhiseid. Tulenevalt suuremast kaalutlusõigusest, samuti võimalusest kohaldada senisest kõrgemat rahatrahvi, võib suureneda kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule esitatud kaebuste arv. Võttes arvesse, et ka kehtiva õiguse järgi ei määrata rahatrahvi üldiselt maksimummääras, ei tähenda kõrgendatud ülemmäära olemasolu, et reaalselt kohaldatav rahatrahv oleks tingimata kõrgem sellest, mida sama teo eest on kehtivas õiguses võimalik kohaldada. o Järeldus mõju olulisuse kohta. Võttes arvesse asjaolu, et väärteomenetlus toimub samadel põhimõtetel nagu seni, samuti finants- ja andmekaitse valdkonnas toimetatavate väärteomenetluste vähest arvu, on kokkuvõtvalt mõju väheoluline. Muudatuste mõju ettevõtete ja kodanike halduskoormusele Tervikuna omavad muudatused ettevõtete ja kodanike halduskoormusele vähest mõju. Muudatustega ei muutu väärteomenetlus menetlusaluse isiku jaoks oluliselt rohkem või vähem koormavaks. Koormavamaks võib menetlus muutuda siis, kui tegemist on sissetulekupõhise rahatrahviga, sest menetlusalune isik võib teatud juhtudel soovida enda sissetulekute kohta täiendavaid andmeid esitada. Kutse edastamine sidevahendi abil ning võimalus osaleda kohtuistungil audiovisuaalses vormis muudavad menetluse teatud juhtudel vähemkoormavaks. Teatav halduskoormuse kasv võib kaasneda ka menetlusvälisele isikule, kui menetlusaluse isiku päevasissetuleku arvutamisel osutub vajalikuks esitada päring tema tööandjale. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Võimalikud kulud Kulutused kaasnevad infosüsteemide arendustes seoses väärteokaristuse tingimisi kohaldamise võimaluse loomisega, samuti sissetulekupõhiste ja kõrgendatud ülemmääradega rahatrahvide kohaldamisega. Eelnõu sisaldab järgmisi Kohtute Infosüsteemi (KIS) ja e-toimiku (ET) arendusvajadust vajavaid muudatusi: Eelnõu sisaldab vähemalt järgmisi KIS ja ET arendusvajadust vajavaid muudatusi: 61 1) Väärteokaristustest tingimisi vabastamise funktsionaalsuse loomine ning aluste (klassifikaatorite) tellimine; 2) Tingimisi kohaldamata jäetud väärteokaristuse täitmisele pööramise funktsionaalsuse loomine ning aluste (klassifikaatorite) tellimine; 3) Väärteokaristustest tingimisi vabastamiste ja täitmisele pööramiste lahendite mõjutamine kohtus ja kõrgemas kohtuastmes; 4) Kuivõrd täiendatakse väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise aluseid VTMS § 30 lg 1 p 11-ga, siis on vaja ka antud alus (klassifikaator) tellida ning teha KIS-s muudatused seoses teiste VTMS-i sätete sõnastuse muutumisega ning vajadusel tellida uued klassifikaatorid või muuta nende sõnastust (kui sätteid ei hoita KIS-s lokaalselt); 5) Seoses KarS sätete sõnastuse ja lisanduvate sätetega on vaja teha KIS-s muudatused sätete sõnastuses ning vajadusel tellida uued klassifikaatorid või muuta nende sõnastust (kui sätteid ei hoita KIS-s lokaalselt); 6) Seoses LS sätete sõnastuse muutmisega on vaja teha KIS-s muudatused sätete sõnastuses või muuta klassifikaatorite sõnastust (kui sätteid ei hoita KIS-s lokaalselt); 7) Trahviühikute kõrvale lisandub teatud väärteokoosseisude osas ühikuna päevamäär, mille osas on vaja tellida võimalus päevamäära sisestamiseks. Varasemalt on Registrite ja Infosüsteemide Keskus andnud väärteokaristuste tingimisi kohaldamise osas arvamuse karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu132 kohta, mille kohaselt oleks tarvis muudatusi kohtute infosüsteemis, e-toimikus ja karistusregistris. Väärteokaristuste tingimisi kohaldamise osas hinnati, et kohtute infosüsteemi arendus 25 000 eurot, karistusregistri arendus maksaks 18 000 eurot ja e-toimiku arendus 2000 eurot. Lisaks kuludele kaasneb IT-süsteemide arendamisega ka arvestatav ajakulu. Eelnõu vastuvõtmise ja jõustumise vahele peab jääma mõistlik aeg, mis võimaldaks vajalikud arendused teostada. Eeldusel, et infosüsteemide on võimalik asuda arendama kohe peale seaduse väljakuulutamist, kuluks tellimuse, ärianalüüsi, süsteemianalüüsi, arenduste, arenduste testimise, juhendi koostamise, arenduse toimivasse keskkonda paigutamise ja kasutajate teavitamise ja koolitamise peale minimaalselt pool aastat. Lisaks KIS ja ET arendustele võivad arendusi vajada ka erinevate kohtuväliste menetlejate poolt kasutatavad infosüsteemid (nt MIS, VMP, VTR, TAKIS jne). Võimalikud tulud Kriminaalpoliitikat ei teostata riigieelarve vahendite suurendamise eesmärgil. Riigi peamine huvi on suunatud õigusrikkumiste arvu vähendamisele. Eelnõu eesmärgid saab lugeda täidetuks, kui toimepandud väärtegude arv väheneb. Siiski ei ole ka karistusõiguslikke muudatusi võimalik vaadata ülejäänud õigusvaldkondadest täiesti eraldi seisvana. Sõltumata ülekaalukast eesmärgist, et õigusrikkumiste arv väheneks, on riigi rahanduspoliitika seisukohalt tähtis, et ka karistusõiguslike muudatuste korral antaks hinnang muudatuste mõjule riigi kuludele ja tuludele. Karistusena määratavate rahatrahvide laekumisel on paratamatult roll riigieelarve tulude kujunemisel, sest rahatrahvid määratakse riigi poolt ja need laekuvad riigieelarvesse. Kui rahatrahvi määrab valla- või linnavalitsus, siis laekub rahatrahv kohaliku omavalitsuse eelarvesse. 132 Arvutivõrgus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/fd127af5-e19e-4394-82f5-038cf12a0f32 62 Kohaldatavad rahatrahvid suurenevad nende väärteokoosseisude puhul, mille osas sätestatakse sissetulekupõhine rahatrahv. Kuivõrd ka miinimumpäevamäär on suurem kui trahviühik (5 eurot vs. 4 eurot), suureneb kohaldatav trahv minimaalselt 1 euro trahviühiku kohta. Senisest suuremate või sissetulekupõhiste trahvide kohaldamisel on eelkõige loodetavaks mõjuks isikute õiguskuulekuse paranemine. See tähendab, et vaatamata sissetulekupõhiste trahvidega kaasneda võivatele suurematele rahatrahvidele, ei pruugi vältimatult kaasneda riigieelarvesse igal aastal laekuvate trahvisummade kasvu. Kui teatud väärtegude eest kohaldatakse sissetulekupõhist rahatrahvi, võib loota, et isikud muudavad oma käitumisharjumusi ja panevad toime senisest vähem väärtegusid. Paratamatult jääb teatud hulk ühiskonnaliikmeid selgitustööst ja karistusähvardusest hoolimata väärtegusid toime panema ja nad saavad nende tegude eest ka karistada. Võimalike riigieelarve tulude väljaselgitamiseks võib üldistatud kujul aluseks võtta 2016. aasta andmed registreeritud väärtegude ja keskmise kohaldatud trahviühiku kohta: Tabel 7. Keskmised rahatrahvid LS § 201 lg 2, § 224 lg 2, § 227 lg 3 ja § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritavate väärtegude eest 2016. aastal Väärteokoosseis Registreeritud Keskmine Keskmine 2016. aastal rahatrahv rahatrahv 2016. 2016. aastal aastal (eurodes) (trahviühikud) LS § 201 lg 2 2355 642,9 160,725 LS § 224 lg 2 3009 735,84 183,96 LS § 227 lg 3 1938 425,37 106,3425 LS § 227 lg 4 273 796,69 199,1725 Järgmiseks tuleks leida võimalik keskmine rahatrahvi päevamäär. Aluseks saab võtta keskmise brutokuupalga põhjal arvutatud päevamäära suuruse, eeldusel et isikul pole alaealisi ülalpeetavaid ega võlgasid, mis oluliselt vähendaksid tema maksevõimet. Statistikaameti veebilehel olevate andmete kohaselt oli keskmine brutokuupalk 2017. aasta I kvartalis 1153 eurot, mis teeb isiku netosissetulekuks 925,19 eurot. Eelnõu kohaselt oleks sellisel juhul väärteotrahvi päevamääraks 12,3 eurot. 12,3 eurot on kehtivast trahviühiku suurusest 3,075 korda suurem (12,3/4=3,075). Eeldusel, et rikkumiste arv jääb samaks ning samaks jääks ka keskmine kohaldatav trahviühiku (päevamäära) suurus, suureneks trahvisumma iga väärteokoosseisu puhul 3,075 korda. Tuginedes lihtsustatud eeldusele, et igale registreeritud rikkumisele järgneb rahatrahv, mille trahviühikute (päevamäärade) suurus vastab 2016. aasta keskmisele, saab võrrelda võimalikku vahet rahatrahvide kogusummas järgmise arvutuskäiguga (aluseks on võetud LS § 201 lg 2 rikkumised): Esmalt arvutatakse 2016. aasta rahatrahvide hinnanguline kogusumma: 2355 (rikkumiste arv) x 642,9 (keskmine rahatrahv eurodes 2016. aastal) = 1 514 029,5 eurot. Seejärel leitakse prognoositav sissetulekupõhiste rahatrahvide kogusumma: 2355 (rikkumiste arv) x 642,9 (keskmine rahatrahv eurodes 2016. aastal) x 3,075 (kordaja, 63 mis võtab arvesse suuremat sissetulekupõhist rahatrahvi) = 4 655 640,713 eurot. Viimaks lahutatakse prognoositavast sissetulekupõhiste rahatrahvide kogusummast 2016. aasta rahatrahvide hinnanguline kogusumma: 4 655 640,713 - 1 514 029,5 = 3 141 611,213 eurot. Tulemuseks saab, et sissetulekupõhiste rahatrahvide korral võib LS § 201 lg 2 väärteo eest kohaldatavate rahatrahvide kogusumma kasvada hinnanguliselt 3 141 611,2125 euro suuruses. Samasuguse arvutuse saab teha ka teiste väärteokoosseisude kohta. Tabel 8. Võimalik rahatrahvide kogusumma kasv Väärteokoosseis Võimalik rahatrahvide kogusumma kasv (eurodes) LS § 201 lg 2 3 141 611,213 LS § 224 lg 2 4 582 084,998 LS § 227 lg 3 1 705 996,717 LS § 227 lg 4 450 100,5816 Kokku 9 879 793, 509 Seega võib sissetulekupõhiste trahvide kohaldamisega kaasneda ligi 10 000 000 euro suurune rahatrahvide kogusumma kasv. Kuivõrd muudatuste tulemusena on sissetulekupõhist rahatrahvi võimalik sätestada ka teistes valdkondades (nt finantsvaldkond), siis võib rahatrahvide kogusummat mõjutada ka selliste väärtegude eest kohaldatud kõrgemad karistused. Lisaks sissetulekupõhistele trahvidele võib trahvide kogusummat suurendada ka võimalus kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahve, samuti pikemad rahatrahvi tasumise tähtajad ning rahatrahvi ositi tasumise võimaluse tähtsustamine, mis annavad isikutele parema võimaluse rahatrahvide õigeaegseks tasumiseks Tulusid vähendav potentsiaal on eelnõuga kavandataval muudatusel, millega vähendatakse kiirmenetluses kohaldatavat rahatrahvi 1/3 võrra. 2016. aastal kohaldas PPA, kes menetleb valdava osa väärteoasju, kiirmenetluses ligi 90 000 rahatrahvi kogusummas veidi üle 8 miljoni euro. Siiski ei saa prognoosida, et kiirmenetlustes kohaldatud rahatrahvide laekumine peaks 1/3 (s.o 2,66 miljonit eurot) võrra vähenema. Kiir- ja üldmenetlustes kohaldatavad keskmised rahatrahvid erinevad. Näiteks avaldati Maanteeameti ja Politsei- ja Piirivalveameti ülevaates „Liiklusaasta 2014“ võrdlused prioriteetsete rikkumiste eest määratud keskmiste rahatrahvide kohta kiir- ja üldmenetluses aastatel 2012–2014.133 Nii näiteks moodustas LS § 227 lg-s 1 sätestatud väärteo (kiiruse ületamine kuni 20 km/h) puhul kiirmenetluses kohaldatud keskmine rahatrahv 64,8% üldmenetluses kohaldatud keskmisest rahatrahvist. Turvavöö mittekasutamise (LS § 239 lg 1) puhul oli vastav protsent 66,8%, alkoholi piirmäära ületamise (LS § 224 lg 1) puhul 80,8%, juhtimisõiguseta juhtimise (LS § 201 lg 1) puhul 79,4%. Kergliiklusega seotud rikkumiste (LS § 259 lg 1) puhul on keskmise rahatrahvi summa menetlusliikide vahel ligikaudu võrdne. 133 Arvutivõrgus https://www.politsei.ee/dotAsset/580435.pdf, lk 32. 64 Suuremad vahed on kvalifitseeritud koosseisude puhul. Nii näiteks moodustas LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo (kiiruse ületamine kuni 40 km/h) puhul kiirmenetluses kohaldatud keskmine rahatrahv kõigest 55% üldmenetluses kohaldatud keskmisest rahatrahvist. Turvavöö mittekasutamise kvalifitseeritud koosseisu (LS § 239 lg 2) korral oli protsent 67%, kergliiklusega seotud raskemate rikkumiste (LS § 259 lg 2) puhul 69,5%. Kuigi see ei ole iga koosseisu puhul nii (ning mõnel juhul võib olukord olla isegi vastupidine), võib sageli siiski täheldada, et kiirmenetluses kohaldatakse väiksemaid rahatrahve kui üldmenetluses. Ülaltoodud protsentide puhul oli ka kehtiva õiguse kohaselt mitmel korral vahe ligi 1/3. Osalt võib see olla põhjendatav sellega, et kiirmenetluses lahendataksegi üldjuhul juhtumeid, mis on tehioludelt lihtsamad ning kus isiku süü on väiksem. Teiselt poolt on ilmselt siiski tegemist ka menetlusliigist tingitud vastutulekuga. Seega ei ole kokkuvõttes põhjust järeldada, et muudatuse tagajärjel võiks trahvilaekumiste summa oluliselt väheneda. Samuti võib riigieelarve tulusid senisega võrreldes vähendada võimalus karistuse kohaldamiseks tingimisi, sest sellisel juhul jäetakse rahatrahv täitmisele pööramata. 8. Rakendusaktid Eelnõu jõustumisel seadusena on vaja muuta karistusseadustiku rakendamise seaduse § 32 lg 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrust nr 264 „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise kord.“ Kuigi viidatud korda kohaldatakse analoogia korras seaduse alusel (KarS § 47 lg 4), tuleks sealset sõnastust muuta neutraalsemaks, et võimaldada korra ning selle lisade kasutamist päevasissetuleku arvutamiseks ka väärteomenetluses. Rakendusakti kavand on eelnõu lisas. 9. Seaduse jõustumine Seadus on kavandatud jõustuma 2018. aasta 1. jaanuaril, arvestades eelnõu menetlemisele kuluvat aega, samuti IT-arenduste väljatöötamiseks kuluvat aega. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse ministeeriumitele kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ja arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, ringkonna- ja maakohtutele, õiguskantslerile, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Sisekaitseakadeemiale, Finantsinspektsioonile, Andmekaitse Inspektsioonile, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Eesti Linnade Liidule, Eesti Maaomavalitsuste Liidule, Tallinna Linnavalitsusele, Pärnu Linnavalitsusele, Riigi Tugiteenuste Keskusele ja Registrite ja Infosüsteemide Keskusele. Vabariigi Valitsuse nimel (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik 65 66 Ministeeriumid Meie 18.08.2017 nr 8-1/5990 Karistusseadustiku jt seaduste muutmise seaduse eelnõu (väärteokaristuste reform, EL õigusest tulenevad rahatrahvid) esitamine kooskõlastamiseks Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning huvirühmadele arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu. Eelnõu ja seletuskirja leiate eelnõude infosüsteemist (EIS) aadressil: http://eelnoud.valitsus.ee Palume Teie kooskõlastust või arvamust 15 tööpäeva jooksul arvates eelnõu avaldamisest eelnõude infosüsteemis Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Lisaadressadid: Riigikohus Eesti Advokatuur Õiguskantsleri Kantselei Tartu Ülikooli õigusteaduskond Sisekaitseakadeemia Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Eesti Linnade Liit Eesti Maaomavalitsuste Liit Riigi Tugiteenuste Keskus Registrite ja Infosüsteemide Keskus Viru Maakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Riigiprokuratuur Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Finantsinspektsioon Andmekaitse Inspektsioon Pärnu Linnavalitsus Tallinna Linnavalitsus Markus Kärner 620 8124 [email protected] Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Pealkiri: Karistusseadustiku jt seaduste muutmise seaduse eelnõu (väärteokaristuste reform, EL õigusest tulenevad rahatrahvid) esitamine kooskõlastamiseks Registreerimise kuupäev: 18.08.2017 Registreerimise number: 8-1/5990. Tõnismägi 5a, 15191, Tallinn Tel. (372) 620 8100, Faks (372) 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee

Allikas: Tartu Ringkonnakohus dokumendiregister →

Karistusseadustiku jt seaduste muutmise seaduse eelnõu (väärteokaristuste reform, EL õigusest tulenevad rahatrahvid) esitamine kooskõlastamiseks

Tartu Ringkonnakohus · 18. august 2017

Viit: 10-3/17/84-1
Registreeritud: 18. august 2017
Dokumendi liik: Sissetulev kiri
Saabumis/saatmisviis: e-post

Funktsioon: 10 Õigusemõistmise üldküsimused ja õigusteabe analüüs
Sari: 10-3 Arvamused õigusaktide eelnõude kohta
Toimik: 10-3/2017
Vastutaja: Mai Kurul (Tartu Ringkonnakohus, Kohtudirektori juhtimisvaldkond, Kantselei)