Pankrotiseaduse, krediidiasutuste seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise eelnõu (pankrotihalduri tasu eelnõu) kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine

Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 1 Eelnõu väljatöötamiskavatsusele saabunud tagasiside probleemide ja lahendusvõimaluste kaupa1 Eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta avaldasid arvamust kaksteist osapoolt. Notarite Kojal ning Maksu- ja Tolliametil sisulisi märkusi ei olnud. Märkustest tehtud kokkuvõte on dokumendi alguses. Sisulised märkused tsitaatidena eelnõu väljatöötamiskavatsuses toodud probleemide ja lahendusvõimaluste kaupa on kajastatud tabelina sellele järgnevalt. Sisulised märkused saabusid järgmistelt osapooltelt:  Maaeluministeerium (MeM)  Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM)  Rahandusministeerium (RaM)  Sotsiaalministeerium (SoM)  Eesti Advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjon (EA MJÕK)  Eesti Pangaliit (EPL)  Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda (KPK)  Riigikohus (RK)  Tartu Maakohus (Tartu MK)  Tartu Ringkonnakohus (Tartu RgK) Sisukord 1. Kokkuvõte probleemide 1 ja 2 ja nende lahendusvariantidele saabunud tagasisidest ............... 2 1.1 Kokkuvõte probleemile 1 saabunud ettepanekutest ..................................................................... 2 1.2 Kokkuvõte probleemile 2 saabunud märkustest ............................................................................ 3 2. Tabel saabunud tagasiside kohta probleemide ja lahendusvõimaluste kaupa ............................ 5 Probleem 1: pankrotihaldurite tasu kui pankrotivara ei ole ............................................................. 5 Üldised märkused ................................................................................................................................ 5 Märkused probleemi 1 lahendusvariandile 1 ....................................................................................... 6 Märkused probleemi 1 lahendusvariandile 2 ....................................................................................... 7 Märkused probleemi 1 lahendusvariandile 3 ....................................................................................... 9 Probleem 2: töötajate töötuskindlustushüvitise saamine tööandja maksejõuetuse korral ........... 11 Üldised märkused .............................................................................................................................. 11 Märkused probleemi 2 lahendusvariandile 1 ..................................................................................... 12 Märkused probleemi 2 lahendusvariandile 2 ..................................................................................... 14 Märkused probleemi 2 lahendusvariandile 3 ..................................................................................... 14 1 Kokkuvõtete all asuvate märkuste ja ettepanekute kirjaviis on muutmata. 1 1. Kokkuvõte probleemide 1 ja 2 ja nende lahendusvariantidele saabunud tagasisidest Probleem 1: pankrotihaldurite tasu kui pankrotivara ei ole Võimalikud lahendused senise ebaselguse kõrvaldamiseks küsimuses, kuidas on reguleeritud haldurile tasu maksmine, kui pankrotivarast ei piisa halduri tasu katmiseks alammääras või kui tagasivõidetavat vara ei ole, on kolm võimalikku suunda ning nende kombinatsioonid. Võimalik on: 1. ette näha erireeglid ja metoodika juhtudeks, mil pankrotivarast ei jätku haldurile tasu maksmiseks raha; 2. nihutada haldurile tasu maksmine pankrotimenetluses ajaliselt ettepoole ja maksta halduritele tasu ositi; 3. nihutada haldurile tasu maksmine pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete järjekorras kõige ette. 1.1 Kokkuvõte probleemile 1 saabunud ettepanekutest Kõigi kolme lahendusvariandi korraga rakendamist toetasid EA MJÕK ja KPK. EA MJÕK ja KPK leidsid sealjuures, et lahendusvariantide juures viidatud probleemkohad ei ole nii suured, et mõni neist kõrvale jätta, kõiki lahendusi tuleks koos rakendada ning sellest ei teki vastuolusid. RaM ja SoM leidsid, et kasutada võiks lahendusvariantide kombinatsiooni. RaM tõi välja, et halduri tasu maksmise võib ajaliselt nihutada ettepoole ja maksta tasu ositi tunnitasu alusel, pooldades sealjuures lahendust, et ajutisele haldurile makstav tasu nihutataks väljamaksete järjekorras esimeseks. EPL leidis, et puuduvad põhjendused, miks peaks haldurite tasuküsimuse lahendama eraldiseisvalt ja enne revisjoni, sest revisjoni käigus võidakse lahendused uuesti ümber muuta. Esimest lahendusvarianti, mille järgi nähtaks ette varatute pankrotimenetluste jaoks eraldi tasu arvestamise metoodika toetasid EA MJÕK, KPK, Tartu MK, Tartu RgK ning osalt RaM ja EPL. EA MJÕK leidis, et halduri tasustamine varatutes pankrotimenetlustest peaks olema analoogne ajutise halduri tasustamisega. EA MJÕK ja Tartu RgK tõid välja, et riigi täiendava abita on varatutes menetlustes halduri tasu problemaatikat keeruline kui mitte võimatu lahendada. EPL arvas, et küsimust tuleks analüüsida revisjoni raames. EPL leidis, et pankrotihalduri tasude ümberkujundamine ei lahenda varatute pankrotimenetlustega seonduvaid probleeme, ei loo juurde vahendeid, mille arvel rahuldada võlausaldajate nõudeid ega anna soovitud tulemust pankrotikuritegude tuvastamisel ja menetlemisel. Teist lahendusvarianti pooldasid RaM, EA MJÕK ja ühe seisukoha järgi ka Tartu MK, teise esitatud seisukoha järgi ei pooldanud Tartu MK lahendust, Tartu Ringkonnakohus oli lahenduse vastu. Tartu MK ühes seisukohas toodi välja, et tasu ja kulusid võiks määrata jaotusettepaneku ja lõpparuande kinnitamisel RK ja Tartu MK leidsid, et olulisem tasude korra ja kulude kindlaksmääramisest on küsimus jaotusettepaneku ja lõpparuande otsuste vahekorrast ja nende vaidlustamise võimalustest. Tartu MK leidis, et kui võlgniku varem ära ei kuulata ja tasu määratakse ositi, tekib küsimus, 2 kuidas pankrotivõlgnik vahepeal määratud tasu ja kulusid vaidlustada saab. Tartu MK pooldas aga ajutisele haldurile tasu ja kulude hüvitamist kohe pärast pankrotimääruse tegemist. Halduri aruandeperioodi pikendamist kolmelt kuult kuue kuuni toetasid EA MJÕK, KPK ja Tartu MK, ei pooldanud EPL. EPL leidis, et järelevalvet halduri tegevuse üle tuleks tõhustada, suuremates menetlustes on vajalik, et halduril oleks täpne menetlusplaan ning aruandlus peaks olema tõhusamalt kontrollitav deposiidis oleva raha kasutamisel. MKM ja Tartu MK ühe arvamuse järgi toetati mõtet, et võlgniku ärakuulamine jätta üksnes lõpparuande kinnitamise juurde. Mõtet ei pooldatud ühe Tartu MK seisukoha järgi. Kolmandat lahendusvarianti ehk halduri ja ajutise halduri tasude tõstmist väljamaksete järjekorras esimeseks pooldasid EA MJÕK ja KPK. EA MJÕK leidis, et PankrS § 148 lg 2 tagab võlausaldajate kaitse. Tartu MK oli nii pooldavaid kui ka vastuolevaid seisukohti. RaM leidis, et ajutise halduri tasu võib nihutada väljamaksete järjekorras esimesele kohale. EPL, Tartu RgK ja Tartu MK ühe seisukoha järgi olid lahenduse vastu, SoM oli osaliselt vastu leides, et sel juhul tuleks analüüsida mõju elatisnõudele. EPL rõhutas, et on kindlasti vastu halduri ja ajutise halduri tasude ettepoole tõstmisele, sest see kahjustab võlausaldajate huve. Tartu RgK leidis, et selline lahendus oleks võimalik üksnes juhul, kui muuta haldurite tasustamise süsteemi tervikuna, näha ette tasu toimingu eest või kuu kaupa, sest teisitine lahendus läheks vastuollu PankrS § 146 mõttega, et haldur saab tasu siis, kui võlausaldajatele väljamaksed tehakse. Probleem 2: töötajate töötuskindlustushüvitise saamine tööandja maksejõuetuse korral Lahendusvõimalused õiguskantsleri ettepanekute kaupa: 1. töötaja täielik või osaline vabastamine deposiidi tasumise kohustusest; 2. maksejõuetuse kui hüvitise maksmise aluse tuvastatuks lugemine pärast täitemenetluse luhtumist (või muud maksejõuetuse tuvastamise aluseid ümberkujundavad muudatused); 3. täiendavate nõudeõiguste loomine maksejõuetuks muutunud tööandja või tema juhtorganite liikmete vastu või muude pahauskse tööandja vastutust suurendavate ja toetavate meetmete kujundamine.2 1.2 Kokkuvõte probleemile 2 saabunud märkustest Üldiselt pooldati lahendust, et töötajad vabastataks tööandja vastu pankrotiavalduse esitamisel deposiidi tasumise kohustusest, et kõrvaldada töötajale seatud ebaproportsionaalsed piirangud tööandja maksejõuetuse korral kindlustushüvitise saamiseks. Esimest lahendusvarianti ehk töötajate deposiidist vabastamist pooldasid: MKM, SoM, EA MJÕK, Tartu MK, Tartu RgK. KPK ja Tartu RgK tõstatasid küsimuse, kust tuleb vajalik rahastus töötajate deposiidist vabastamiseks. Lahendust ei pooldanud RaM. 2 Õiguskantsleri 11.02.2016 seisukoht nr 6-1/121322/1600657. 3 EA MJÕK ja KPK tõid välja, et mõelda tuleks ka olukorrale, kus töötajaid on väga palju, kas ka siis peaks Töötukassaga tegelema haldur ja kuidas vältida, et sel juhul ei peaks ta tasuta tööd tegema. Tatu RgK leidis, et kui maksejõuetu tööandja vastu suunatud töötajate nõuded lahendatakse pankrotimenetluses, peaks menetluse algusfaasi rahastama riik. Teist lahendusvarianti pooldasid MKM, RaM ja RgK. MKM lisas, et deposiidi tasumise kohustusest vabastamise kõrval on ka hüvitise pankrotimenetlusest lahti sidumine põhjendatud. RaM lisas, et on kindlasti töötajate deposiidi tasumise kohustusest vabastamise vastu. Tartu RgK tõi välja, et kui töötajad suunatakse täitemenetlusse, tähendab see neile küll täiendavat ajakulu, kuid mitte rahalisi kulutusi. Kolmanda lahendusvariandi kohta avaldasid arvamust Tartu RgK ja KPK. KPK tõi välja mitte üksnes probleemi 2 lahendamiseks võimaluse nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist osas, milles nende omakapital ei vasta nõuetele. Kahju hüvitamise nõude arvelt, saaks menetlust rahastada. Tartu RgK leidis, et kahjunõuete esitamine oleks ajakulukas ja töötajaid kindlustushüvitise saamisel ei aitaks. 4 2. Tabel saabunud tagasiside kohta probleemide ja lahendusvõimaluste kaupa Probleem 1: pankrotihaldurite tasu kui pankrotivara ei ole Võimalikud lahendused senise ebaselguse kõrvaldamiseks küsimuses, kuidas on reguleeritud haldurile tasu maksmine, kui pankrotivarast ei piisa halduri tasu katmiseks alammääras või kui tagasivõidetavat vara ei ole, on kolm võimalikku suunda ning nende kombinatsioonid. Võimalik on: 1. ette näha erireeglid ja metoodika juhtudeks, mil pankrotivarast ei jätku haldurile tasu maksmiseks raha; 2. nihutada haldurile tasu maksmine pankrotimenetluses ajaliselt ettepoole ja maksta halduritele tasu ositi; 3. nihutada haldurile tasu maksmine pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete järjekorras kõige ette. Üldised märkused 1. MKM: „Halduri motivatsioon menetlus kiirelt läbi viia peab säilima, mistõttu on oluline kombineeritud lähenemise leidmine selliselt, et halduri tasustamise küsimus saab lahendatud ilma võlausaldajate positsiooni halvendamata. Ühe võimalusena protsessi tõhustamiseks on võlgniku ära kuulamise jätmine protsessi lõppu, mis on võimalusena ka välja toodud.“ 2. RaM: „Peame õigeks kombineeritud varianti, mille puhul oleks võimalik nihutada haldurile tasu maksmine ajaliselt ettepoole ja maksta neile tasu ositi tunnitasu alusel. Ajutisele haldurile võiks tasu maksta pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete järjekorras esimesena. Märgime, et võimalikke kuritarvitusi ja probleeme motivatsiooniga on võimalik ennetada tõhusate protseduurireeglite ja järelevalvega. Samas tuleks eraldi kaaluda, kas antud küsimus on vajalik lahendada eraldi maksejõuetusõiguse revisjonist, niis võib lähiaastatel tasustamise aluseid uuesti muuta. Hetkel me VTK-st selles osas veenvaid argumente ei leidnud.“ 3. SoM: „Sotsiaalministeeriumi hinnangul võiks kasutada lahenduseettepanekute kombinatsiooni, millega saavutatakse soovitud eesmärk halduritele, tegemata oluliselt liiga ülalpeetavatele lastele.“ 4. EA MJÕK: „Komisjon leiab, et kõik kolm võimalikku suunda on pankrotihaldurite tasu probleemi korrastamisel vajalikud ja õiged ning nende kõigi rakendamine omaks positiivset mõju pankrotimenetluste läbiviimisele tervikuna. /…/ Komisjon toetab seega kõiki kolme esitatud suunda ning ei näe vastuolusid nendega seotud seaduse sätete üheaegsele muutmisele.“ 5. EPL: „Soovime rõhutada, et probleemi keskmeks on varatud pankrotimenetlused, varade puudumise tõttu rahuldamata jäävad võlausaldajate nõuded ja võimalikud pankrotikuriteod, mitte pankrotihalduri tasud. Pankrotihalduri tasude ümberkujundamine ei lahenda varatute pankrotimenetlustega seonduvaid probleeme, ei loo juurde vahendeid, mille arvel rahuldada võlausaldajate nõudeid ega anna soovitud tulemust pankrotikuritegude tuvastamisel ja menetlemisel.“ /…/Leiame, et ajutise halduri tasu määramisel tuleks enamal määral arvesse võtta võlgniku staatust, s.t kas tegemist on füüsilisest või juriidilisest isikust võlgnikuga ja tegevusvaldkonda (ajutise halduri 5  töömaht erineb oluliselt nt töötu füüsilisest isikust võlgniku ja tootmist jätkava suurettevõtja pankroti puhul). Füüsiliste isikute puhul on pankrotihalduri poolt tehtavate päringute ring üsna standardne ja suuremate kuludeta, samas nõutakse tasudena 1000- 2000 eurot. Siinkohal oleks Pangaliidu hinnangul põhjendatud rakendada analoogiat pärandvara inventuuriga, mille raames tuvastatakse varade koosseis.“ Tartu RgK: „Toetades põhimõtteliselt vajadust suurendada riigi panust varatute 6. pankrotimenetluste finantseerimisel, tuleb vastavate regulatsioonide kehtestamisel riigil eraldada riigieelarves ka selliseks riigiabiks vajalikud vahendid (analoogselt riigi õigusabiga). Hetkel seda tehtud ei ole. Neil juhtudel, kui seadusandja on näinud pankrotiseaduses ette ajutise halduri või halduri tasustamise riigi arvel ja kohus selle ka määrab, kaetakse halduri kulud tegelikult selle maakohtu eelarve vahendite arvelt, kes haldurile tasu määras. Seega konkureerib haldurile riigi arvelt makstav tasu maakohtu eelarves kohtuametnikele makstavate töötasudega, seda riigi abi osutab riik kohtuametnike palgafondist. 2017. a eelarves on kohtuametnike palgafondi vähenemiseks planeeritud 5 %. Kohtute eelarve ei kanna välja uute seaduslike aluste loomist halduritele riigi arvel töötasu maksmiseks. Pankrotimenetluse kulude (sh ajutise halduri ja halduri tasu) rahastamine riigi poolt seaduses ettenähtud juhtudel peab toimuma selleks riigieelarves eraldi ettenähtud vahendite arvel.“ Märkused probleemi 1 lahendusvariandile 1 1. Ette näha erireeglid ja metoodika juhtudeks, mil pankrotivarast ei jätku haldurile tasu maksmiseks raha 1. EA MJÕK: „Komisjon toetab VKT-s esitatud mõtet, et reguleerida halduri tasu varatutes menetlustes selliselt, et viia see analoogseks ajutise halduri tasustamisega. Piisavate katteallikate puudumine praktikas võib viia siiski paratamatult selleni, et ilma riigi täiendava abita seda probleemi on keerukas kui mitte võimatu lahendada.“ 2. EPL: „Ajutise halduri töö peaks olema proportsioonis tehtava töö mahu ja turuvõrdlusega, s.t ei ole põhjendatud ajutisele haldurile sellise tasu maksmine, mida ta vabal turul töötades ei saaks (2000 euro suurune tasu on ca 4,5 kordne miinimumpalk). Kaaluda võiks ka tasu indekseerimist, nt sidumist miinimumpalgaga. Juriidiliste isikute puhul tuleks tasu määramisel eristada likvideerivat menetlust (millisel juhul oleks põhjendatud lähtuda analoogiast täitemenetlusega) ja tervendamist/kompromissi pankrotimenetluses. /…/ Kaaluda võiks erireeglite ja metoodika ette nägemist juhtudeks, mil pankrotivarast ei jätku haldurile tasu maksmiseks, kuid vastavaid erireegleid tuleks analüüsida maksejõuetusõiguse revisjoni käigus.“ 3. KPK: „Ühtlasi märgime, et halduri tasu arvestamine tunnitasu alusel peaks toimuma mitte ainult raugemisega lõppenud pankrotimenetluste puhul, nagu hetkel tuleneb VTK- st, vaid ka nende pankrotimenetluste puhul, kus vara on vähesel määral ning halduri tasu tabelitest (PankrS § 65¹) ei ole võimalik lähtuda. /…/ teeb Koda ettepaneku täiendada PankrS § 65 lõikega 12 järgnevas sõnastuses: „(12) Kui halduri tasu arvestamise aluseks olev pankrotivara puudub, selle maht on hoolimata halduri tegevusest väike või haldurit ei kinnitata võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, määrab kohus pankrotihalduri taotlusel pankrotihalduri tasu käesoleva seaduse § 23 lõigete 1–3 alusel.“/…/ Kui pankrotivara puudub, siis tabelis toodud määrasid ei ole võimalik pankrotihalduri tasu määramisel rakendada. Sellisel juhul on mõistlik määrata halduri tasu tunnitasu alusel sarnaselt PankrS sätetele, mis reguleerivad 6  ajutise halduri tasustamist. Eeltoodut arvestades teeb Koda ettepaneku muuta PankrS § 65 lõiget 5 ja sõnastada järgnevalt: "(5) Pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes arvestatud halduri tasu määrab kohus üldjuhul käesoleva seaduse § 651 lõikes 1 nimetatud alammääras. Alammäärast suurema tasu võib kohus määrata põhjendatud juhul." /…/ Antud ettepanek puudutab halduri tasu ja kulude katmist osakapitali tasumata sissemaksete arvelt, milliste tasumise kohustus on osaühingu osanikel. ÄS § 1401 lg 1 kohaselt, kui osaühingu kavandatud osakapital ei ole suurem kui 25 000 eurot, võib asutamislepinguga ette näha, et asutajad ei pea osaühingu asutamisel osa eest tasuma. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kuni osanik ei ole ÄS § 1401 lõikes 1 nimetatud kokkuleppe korral sissemakset täielikult tasunud, vastutab ta osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel. Lõike 3 kohaselt võib osaühingu pankroti väljakuulutamise korral ÄS § 1401 lõikes 2 sätestatud nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Võlgniku pankroti väljakuulutamisel on halduril õigus esitada juhatuse liikmete vastu rahaline nõue osakapitali tasumata sissemaksete ulatuses. Kui pankrotimenetlus raugeb, siis võiks kohus mõista välja võlgniku osanikult ajutise halduri tasu ja kulud kuni tegemata osakapitali sissemakse ulatuses. Vastavaks summaks oleks summa, mis ületab 397 eurot, mille ajutine haldur saab riigilt. Eeltoodut arvestades teeb Koda ettepaneku täiendada PankrS § 23 lõiget 4 kolmanda lausega: „(4) …. Kohus võib ajutise halduri tasu ja kulud välja mõista osanikult kuni tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu vara arvelt pole võimalik ajutise halduri tasu ja/või kulusid kanda ning ka riigi vahenditest saadav hüvitis ajutise halduri tasu ja kulusid ei kata.“ 4. Tartu MK: „Toetati seda, et PankrS-s oleks regulatsioon pankrotihaldurile toimingupõhise/ tunnitasupõhise tasu määramiseks. /…/ 1. lahenduste väljatöötamisel tulekski pidada silma p. I märgitud asjaolusid: riik on loonud laialdased võimalused ettevõtjatele, kuid vastutus ei ole millegagi tagatud. Seega peaks riigi osalemine olema suurem pankrotimenetluse enda faasis, s.h. halduri tasustamisel. /…/ 2. pankrotihaldurite tasustamisel ei aita üksnes need meetmed, mis tasu määramise korda muudavad. Kui raha ei ole, siis tasu määramise kord seda juurde ei too.“ 5. Tartu RgK: „Põhjendatud ning eesmärgist tulenevalt sobiv lahendus. Halduri tasu määramine üksnes pankrotivara suurusest lähtuvalt ei taga kõigis menetlustes haldurile õiglast tasu.“ Märkused probleemi 1 lahendusvariandile 2 2. Nihutada haldurile tasu maksmine pankrotimenetluses ajaliselt ettepoole ja maksta halduritele tasu ositi, aruandlusperiood 6 kuud, ära ei tule kuulata võlgnikku 1. EA MJÕK: „VKT-s toodud kahtlus suuna nr 2 juures, et haldurid võivad liiga alguses ositi saadud suurema tasu tagajärjel kaotada motivatsiooni edasiseks menetlemiseks, ei ole komisjoni hinnangul niipalju põhjendatud, et see suund jätta kõrvale. Osundame, et pankrotiseaduse muude võimalustega (sh ka tavapärastes varaga) menetlustes on tagatud menetluse läbiviimine võlausaldajate pideva järelevalve all läbi pankrotitoimkonna ja teiste organite tegevuse. Arvestades senist praktikat ei ole eluliselt võimalik, et haldur võtab täiesti passiivse positsiooni peale tasu saamist menetluse keskel. Sellisel puhul 7  riskib haldur vastutuse ja kahjude hüvitamisega. Pigem leiab komisjon, et halduri motivatsioon peaks menetluse kestel osalise tasu saamise korral tõusma, sest kogu probleemi olemus on seni olnud haldurite tasu saamise lükkumine aastate taha. Võlausaldajate poolt raha saamise määra halduri tasu varasem väljamaksmine ei mõjuta. /…/ Komisjon toetab VKT-s esitatud mõtet, et pankrotihalduri finantsaruandluse vahemik võiks olla 6 kuud.“ 2. EPL: „Mahukamate pankrotimenetluste puhul (sh tervendamine, kompromiss) n-ö menetlusplaani koostamine. Pankrotihaldur ja ka pankrotitoimkond peavad olema võimelised prognoosima ja analüüsima menetlusega seotud kulusid ja tulusid lähtudes võimalikust töömahust ja seadusega ettenähtud tasumääradest. Pankrotimenetlusega seotud tasusid ja kulusid on võimalik muuta läbipaistvamaks ja prognoositavamaks ka läbi selle, et kohus nõuab haldurilt aruannet, kuidas haldur plaanib kasutada kohtu deposiiti pankrotimenetluse kulude katteks kantud summat, s.h milline osa on planeeritud katma halduri tasu. Käesoleval hetkel on kohtu poolt pankrotimenetluse kulude katteks nõutav summa abstraktse iseloomuga, mille määramise kriteeriumid jäävad võlausaldajatele, kes vastavad kulud kannavad, sageli ebaselgeks ning mis ei loo õiguspärast ootust pankrotihalduri poolt tehtava töö sisu ja sellelt saadava tasu osas. Detailsem aruanne pankrotihaldurilt selle kohta, kuidas kavatsetakse deposiiti kantud summat kasutada muudaks menetlusega seotud kulud läbipaistvamaks ja võimaldaks ka adekvaatsemalt hinnata, kas pankrotimenetlust on võimalik ja mõttekas jätkata või peaks hoopis koheselt esitama kohtule raugemise avalduse, kes kinnitab sellisel juhul ka pankrotihalduri tasu ja kulud seoses juba tehtud tööga. /…/ Varatute ja vähese varaga pankrotimenetluste keskne probleem on n-ö menetlusplaani puudumine. Leiame, et varatute ja vähese varaga menetluste probleem algab sellest, kas pankrotihaldur soovib tegeleda võimalike tulude ja kulude prognoosimisega ehk sisuliselt menetluse efektiivsuse küsimusega juba menetluse varajases staadiumis. Leiame, et siinkohal tuleks tõhustada järelevalvet pankrotihaldurite üle, nõudes 3 kuu aruandeid ja ka PankrS § 165 toodud aruannete sisust lähtuvalt. Hetkel haldurid vastavaid aruandeid sageli ei esita, kohus aruandeid ei analüüsi.“ 3. KPK: „Kehtiva korra järgi lasub pankrotihalduril kohustus iga kolme kuu järel alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest esitada aruanne pankrotihalduri tehtud kulutuste kohta. Koja hinnangul tuleb vastavat tähtaega muuta ning sätestada kolme kuulise tähtaja asemel kuue kuuline aruannete esitamise tähtaeg. Iga kolme kuu järel aruande esitamine on ebamõistlik, sest nii lühikese perioodi jooksul kulude seis oluliselt ei muutu (mõnel juhul kolme kuu jooksul kulusid ei tekigi). Kuue kuuline periood annab parema ülevaate kõikidele menetlusosalistele ja vähendab pankrotihaldurite ning kohtute halduskoormust. Eeltoodut arvestades teeb Koda ettepaneku asendada PankrS § 66 lõike 1 teises lauses sõnad „iga kolme kuu möödudes“ sõnadega „iga kuue kuu möödudes“. 4. RK: „Leiame, et olulisem, kui küsimus sellest, kuidas saaks haldurite tasu suurendada, on küsimus jaotusettepaneku ja lõpparuande kinnitamise otsuste vahekorrast ning nende vaidlustamise võimalustest (vt mh RKTKm 3-2-1-27-16). Kuid ka need küsimused tuleks lahendada kompleksselt pankrotiõiguse revisjoni käigus.“ 5. Tartu MK: „Kuna ka praegu on võimalik haldurile 3x (tegelikult ka rohkemgi kordi – ei ole ju piirangut seaduses) tasu maksta, siis ei peaks PankrS-s olema otseviide sellisele võimalusele. Tasu otsuseid saab juba praegu mõistliku kiirusega teha – seega tasuotsuste tegemine ei peaks veel kiirem olema. /…/ Kuluaruannete esitamise perioodi pikendamine kolmelt kuult kuue kuuni on asjakohane. /…/ 8  2.2 pankrotihalduri tasu määramine ja välja maksmine teha etappide kaupa: Jaotusettepaneku kinnitamisel ja lõpparuande kinnitamisel. 2.3. võlgnik kuulata ära (arvamus võtta) üksnes lõpparuande kinnitamise faasis. /…/ Ei nähta kasutegurit selles, et haldurile etapiti tasu määramisel võlgnikult ainult menetluse lõpus küsitakse seisukoht. Tekib küsimus, kas ja kuidas menetluse lõpus saab siis võlgnik vastu vaielda ka juba varem määratud halduri tasule (määrus tasu kohta ka jõustunud)? /…/ 2.1 ajutisele pankrotihaldurile tasu välja maksta juba pankrotimääruse tegemise järgselt. Kohus küll määrab pankrotimääruse tegemisel ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused, kuid on tõsi, et enamasti seda raha siis välja ei maksta. Seda tuleks muuta ja tasu ja kulutused siis ka hüvitada. Selles on ka risk: ajutise halduri tasu aetakse suureks, kuna see võib olla ainus raha, mis reaalselt kätte õnnestub saada.“ 6. Tartu RgK: „Sellise meetmega ei saa nõustuda, liiatigi ei lahenda see peaprobleemi- kuidas rahastada varatuid menetlusi. Menetlust ei muuda varakamaks haldurile raha välja maksmise aeg. Haldur töötab nn projektipõhiselt. Kui haldur on menetluse edukalt lõpule viinud, siis saab haldur ka tehtud töö eest tasu. Keerulistes ja mahukates menetlustes (mis ei saa kindlasti olla varatud) annab seadus ka praegu kohtule õiguse otsustada haldurile esialgse tasu määramine (PankrS § 65 lg 3). Etapiviisiline haldurile tasu maksmine hägustab menetluse üldpilti ning muudaks vajadusel võimatuks tasaarvestada halduri (välja maksmata) tasuga halduri tehtud kulutused, mida kohus heaks ei kiida. Haldur peab varatutes menetlustes suutma oma tööd ja olemasolevaid rahavoogusid planeerida viisil, kus ta on võimeline pankrotimenetluse kuludeks vara nappuse (lõppemise) korral ka menetluse raugemise alusel lõpetama, st kohtule vastava ettepaneku tegema (PankrS § 158 lg 1). /…/ Kui asuda seisukohale, et halduri tasu prevaleerib pankrotivarast maksete tegemisel, tuleks muuta kogu halduri tasustamise süsteemi, st haldur peaks saama iga toimingu eest tasu ja võimalikult kohe. Jääb ebaselgeks, millisel ajahetkedel peaks kohus sellist tasu kinnitama. Meetme rakendamine eeldaks ilmselt jooksva, nn ositi makstava eeltasu (kuutasu) määramist, mis oleks praegu kehtiva menetluse loogikaga vastuolus (tasu maksmine ei saa toimuda enne, kui menetluses on saavutatud tulemus võlausaldajate jaoks).“ Märkused probleemi 1 lahendusvariandile 3 3. Nihutada haldurile tasu maksmine pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete järjekorras kõige ette. - Nihutada ettepoole ajutise halduri ja halduri tasu - Nihutada ettepoole ajutise halduri tasu 1. RaM: „Ajutisele haldurile võiks tasu maksta pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete järjekorras esimesena.“ 2. SoM: „Esimese probleemi osas peame oluliseks rõhutada vajadust kaitsta perekonnaseadusest tulenevat elatise saamise õigust. Nimelt nihutataks esimese probleemi kolmanda lahendusvariandi kohaselt (VTK p 9.1.2 alapunt 3) pankrotimenetluse kulud pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete järjekorras esimeseks, s.o muuhulgas ettepoole ülalpeetavale makstavast elatisest. Sellise lahendusettepaneku korral toetab Sotsiaalministeerium pigem selle teist alternatiivi – nihutada väljamaksete järjekorras esimesele järjekohale vaid ajutise halduri tasu. Halduri tasu järjekorras ettepoole nihutamine halvendab teiste järjekorras olevate nõuete 9  rahuldamise tõenäosust. Olukorras, kus ülalpeetavatele makstav elatis on käesoleval ajal järjekorras teine, võib antud muudatus märkimisväärselt vähendada ülalpeetavate võimalust saada elatist, kui pankrotivara kõigi pankrotimenetluse kulude katteks ei jätku. Antud lahendusvariant vajab kindlasti mõjuhinnangut – mida see tooks kaasa ülalpeetavatele lastele.“ 3. EA MJÕK: „VKT-s on nähtud probleemina suuna nr 3 juures, et halduri tasude tõstmisega massikohustustest ettepoole võib väheneda teiste järjekorras olevate nõuete rahuldamise tõenäosus ning et pigem peaks haldur suutma ennustada massikohustuste kandmise võimalikkust. Leitakse, et halduri enda tasu paiknemine teistest kuludest tagapool võib mõjutada massikohustuste prognoosimist edukamalt. Komisjon osundab, et VKT-s on tegelikult juba tehtud viide PankrS § 148 lg 2-le, mis sätestab, et kui pankrotivarast ei jätku massikohustuste täitmiseks, on haldur kohustatud hüvitama võlausaldajatele tekitatud kahju, kui ta nägi tehingu tegemisel või täitmise jätkamisel ette või pidi ette nägema, et pankrotivarast ei jätku massikohustuse täitmiseks ja ei teatanud sellest massikohustuse võlausaldajale. Komisjoni hinnangul tagab nimetatud säte juba seda, et haldur on motiveeritud massikohustusi prognoosima, asugu siis need siis kas eespool või tagapool halduri tasusid.“ 4. EPL: „Kindlasti ei saa Pangaliit nõustuda VTK-s toodud lahendusega tõsta prognoosimatud halduri tasud pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete järjekorras kõige ette kuna, nagu juba varasemalt mainitud, toimub pankrotimenetlusega seonduvate (prognoosimatute) kulude katmine ebaõiglaselt suurel määral võlausaldajate arvelt.“ KPK: „VTK-s pakutud kolmanda variandiga seonduvalt teeb Koda ettepaneku muuta 5. PankrS § 65 lõiget 1 ja sõnastada järgnevalt: „(1) Halduril on õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. Pankrotihalduri tasu määrab kohus esialgse jaotusettepaneku kinnitamise, jaotusettepaneku kinnitamise ja pankrotimenetluse lõpetamise määrusega. Halduri tasu määratakse vastavalt käesoleva seaduse § 651 lõigetes 1 või 2 toodud tabelitele tasu taotluse esitamise ajaks pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes, olles ära kuulanud pankrotitoimkonna arvamuse. Igakordselt määratavast tabelijärgsest tasust arvatakse maha samas menetluses varem määratud halduri tasu. Halduri taotlusel määrab kohus halduri tasu büroole, mille kaudu haldur tegutseb.“ PankrS § 65 lõike 3 muutmise eesmärgiks on sätte täpsustamine seoses lõikesse 1 sisseviidavate muudatustega. PankrS § 65 lõige 3 uues sõnastuses oleks järgmine: „(3) Halduri taotlusel määrab kohus pärast pankrotitoimkonna arvamuse ärakuulamist haldurile esialgse tasu, mis tasaarvestatakse esialgse jaotusettepaneku kinnitamise, jaotusettepaneku kinnitamise, pankrotimenetluse lõpetamise määrusega või muu määrusega haldurile määratud tasuga. Halduri taotlus lahendatakse määrusega“. 6. Tartu MK: „Kindlasti ei saa toetada pakutud lahendust, et halduri tasu liigutataks väljamaksete järjekorras esimeseks. Praegu PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud järjekord on loogiline ja põhjendatud. Olukorda, kus selle p-des 1-3 nimetatud väljamaksed jäävad tegemata tuleks igal juhul proovida vältida. Seejuures tuleb märkida, et halduril on näiteks PankrS § 148 lg 2 kohaselt kohustus hüvitada võlausaldajatele tekkinud kahju, kui pankrotivarast ei jätku massikohustuste täitmiseks. /…/ 2.4.luua võimalus tuua halduri tasu ja kulutuste hüvitamine väljamaksete järjekorras esimesele kohale.“ 7. Tartu RgK: „Ei toeta. Nimetatud ettepanekuga nõustumine tähendaks seda, et halduri tasu makstakse pankrotivarast välja kõigepealt, st ka enne vara välistamise ja 10  tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist, massikohustusi (sh maksud). Tuleb rõhutada, et nimetatud kord (PankrS § 146) reguleerib just pankrotivarast väljamakseid. Ettepanekuga nõustumine tähendaks seda, et välistatud ei ole kogu pankrotivara kulutamine üksnes halduri tasule, samas halduri poolt tehtud tehingutest tekkinud kohustused (massikohustused) võiksid jääda vara puudumise tõttu täitmata. Kui halduri tasu ja kulud makstakse välja võlausaldaja jms huvitatud isiku poolt kohtu deposiiti kantud rahasumma arvelt, siis toimubki halduri tasu ja kulude väljamakse nn kõigepealt. PankrS § 146 järgsed maksed toimuvad ikka pankrotivarast. Nimetatud lahendust tuleb vaadelda ka koos halduri tasu väljamakse ajaga. Kehtiva regulatsiooni kohaselt saab haldur tasu menetluse lõpus, so kooskõlas PankrS § 146 regulatsiooniga, mille kohaselt teeb haldur pankrotivara arvelt makseid PankrS § 146 järjekorras, st üldjuhul jooksvalt ja enne jaotiste väljamakset arvestab välja ka oma töötasu ning jätab selle nn reservi kohtu heakskiitu ootama. Kui asuda seisukohale, et halduri tasu prevaleerib pankrotivarast maksete tegemisel, tuleks muuta kogu halduri tasustamise süsteemi, st haldur peaks saama iga toimingu eest tasu ja võimalikult kohe. Jääb ebaselgeks, millisel ajahetkedel peaks kohus sellist tasu kinnitama. Meetme rakendamine eeldaks ilmselt jooksva, nn ositi makstava eeltasu (kuutasu) määramist, mis oleks praegu kehtiva menetluse loogikaga vastuolus (tasu maksmine ei saa toimuda enne, kui menetluses on saavutatud tulemus võlausaldajate jaoks). Kindlasti suurendab selline kord haldurite võimalikke kuritarvituste ohtu ja nõuab kohtutelt jt järelevalvajatelt oluliselt intensiivsemat järelevalvet ja kulutusi sellele.“ Probleem 2: töötajate töötuskindlustushüvitise saamine tööandja maksejõuetuse korral Lahendusvõimalused õiguskantsleri ettepanekute kaupa: 1. töötaja täielik või osaline vabastamine deposiidi tasumise kohustusest; 2. maksejõuetuse kui hüvitise maksmise aluse tuvastatuks lugemine pärast täitemenetluse luhtumist (või muud maksejõuetuse tuvastamise aluseid ümberkujundavad muudatused); 3. täiendavate nõudeõiguste loomine maksejõuetuks muutunud tööandja või tema juhtorganite liikmete vastu või muude pahauskse tööandja vastutust suurendavate ja toetavate meetmete kujundamine.3 Üldised märkused 1. MKM: „Töötajate kaitse küsimuse osas toetame Justiitsministeeriumi pakutud lahendust, kuid leiame, et põhjendatud oleks ka pankrotiseaduse ja töötuskindlustuse seaduse alusel makstavate hüvituste lahti sidumine.“ 2. RaM: „Seoses probleemiga, et töötuskindlustushüvitise saamisel on tööandja maksejõuetuse tuvastamise eeldus pankrotiavalduse esitamine ja kehtiva regulatsiooni vastuolu töötajate õiglase menetluse ja korralduse põhiõigusega, nõustume 3 Õiguskantsleri 11.02.2016 seisukoht nr 6-1/121322/1600657. 11  õiguskantsleriga, et olukord vajab kiiret lahendust. Töötajate töötuskindlustushüvitise saamine tööandja maksejõuetuse korral ei peaks ainuüksi sõltuma tööandja maksejõuetuse tuvastamisest pankrotimenetluse käigus. Töötajate töötuskindlustuse saamise õigus võiks olla seotud tööandja faktilise maksejõuetuse tuvastamisega. Kuna ettevõtjate majandustegevuse ulatus ja makseraskuste põhjused erinevad praktikas olulisel määral, peaks töötajate kaitse mehhanism töötuskindlustushüvitise saamisel olema võimalikult paindlik. Õiguskantsler kirjutas oma 22.07.2013 kirjas nr 6- 1/121322/1303275 sotsiaalministrile ja justiitsministrile: Kuigi ka eespool välja toodud kehtivas õiguses sätestatud pankrotiseaduse ja töötuskindlustuse seaduse reeglistiku eesmärgid on kaalukad, ei võta need arvesse hüvitist saada sooviva töötaja positsiooni pankrotimenetluse algatamisel tööandja maksejõuetuse juhtudel (ei erista teda pankrotivõlausaldajast üldiselt), ega saa seetõttu minu hinnangul ka seadusandja avarat kaalutlusruumi arvestades üles kaaluda töötaja õiguste riivest tulenevat võimalikku ebaõiglust. Leiame ülaltoodu valguses, et on igati põhjendatud töötaja eristamine teistest pankrotivõlausaldajatest. Töötajate positsiooni ja olukorra hindamisel tuleb lisaks rahaliste võimaluste piiratusele arvestada ka töölepingu seadusest tuleneva töötaja lojaalsuskohustusega, mis muudab pankrotiavalduse esitamise tööandja vastu keerulisemaks. Soovitame koostöös sotsiaalministeeriumiga leida optimaalne ja töötajate õigusi arvestav maksejõuetuse tuvastamise eriregulatsioon.“ 3. SoM: „Teise probleemi osas toetame algatust antud probleem lahendada. Töötuskindlustuse seaduse (edaspidi TKindlS) § 20 sätestatud kindlustushüvitisega tööandja maksejõuetuse korral hüvitatakse töötajale enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu ning töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised. TKindlS § 21 järgi on hüvitise saamise üheks eelduseks koos avaldusega tööandja maksejõuetuks tunnistamist tõendavate dokumentide esitamine Eesti Töötukassale. Kui tööandja ega teised võlausaldajad ei ole pankrotiavaldust esitanud või teised võlausaldajad puuduvad, peab töötaja selle ise esitama. /.../ Sotsiaalministeeriumi hinnangul tuleks leida lahendus veel ühele probleemile, mille tõttu töötaja võib jääda ilma maksejõuetushüvitisest. Kui tööandja on äriregistrist kustututatud näiteks majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu ning pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, ei ole töötajal võimalik pankrotiavaldust esitada enne täiendava likvideerimismenetluse otsuse tegemist. Täiendava likvideerimise avalduse esitamiseks peab töötaja pöörduma kohtusse mõistliku aja jooksul, tasuma riigilõivu jne, mis samuti koormab töötajat kindlustushüvitise saamiseks ebamõistlikult.“ 4. EA MJÕK: „Komisjon toetab VKT-s märgitud eesmärki, milleks on hõlbustada töötajatel oma töötasunõuete esitamist ja seeläbi raha saamist Töötukassast. Töötajatelt deposiidi nõudmisest loobumisel palume siiski arvestada, et teatud juhtudel võib pankrotimenetluse (või ka raugemise korral) osutuda halduri töömaht Töötukassase avalduste esitamisel väga suureks. Muudatuse sisseviimisel tuleks võibolla kaaluda erisust teatud piiridest (töötajate arvust) alates, et välistada halduri tasuta töötamine töötajate töötasu avalduste koostamisel.“ Märkused probleemi 2 lahendusvariandile 1 1. Töötaja täielik või osaline vabastamine deposiidi tasumise kohustusest 1. RaM: „Rahandusministeerium ei toetaks sellist lahendusvarianti, kus töötaja 12  vabastatakse lihtsalt deposiidi maksmise kohustusest ja ajutise halduri kulud jääksid riigi kanda. Leiame, et siin on kuritarvituste oht liiga suur ja tekiks lisamotivatsioon sundida just töötajaid pankrotiavaldust esitama, kuna neil on huvi töötuskindlustushüvitist saada, mis oleks aga täiesti ebasoovitav areng.“ 2. SoM: „Pankrotiavalduse esitamiseks peab ta tasuma riigilõivu 10 eurot ning vajadusel deposiidi. Töötaja võib jätta pankrotiavalduse esitamata seetõttu, et võimaliku kohtu poolt nõutava deposiidi tasumine ei ole talle jõukohane. Pankrotiavalduse esitamata jätmise korral jääb ta ilma TKindlS §-s 20 sätestatud hüvitisest. Sotsiaalministeerium toetab VTK punktis 9.2.2 välja pakutud lahendusvarianti nr 1, mille kohaselt vabastataks töötaja täielikult või osaliselt deposiidi tasumise kohustusest. Hüvitise saamise õigus on töötajal, kellele tööandja ei ole välja maksnud töötasu, puhkusetasu ega töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitisi. Seetõttu võib deposiidi tasumine olla talle koormav. Leiame, et töötaja ei peaks maksma deposiiti (rahastama pankrotihalduri tasu maksmist) selleks, et saada TKindlS §-s 20 sätestatud kindlustushüvitist. Kui töötaja vabastada deposiidi maksmisest, peab riik leidma muu võimaluse pankrotimenetluse rahastamiseks. Riigi kulude vähendamiseks võiks kaaluda ka võimalusi, et riigi tasutud deposiit tasaarveldatakse pankrotivara müügist saadud rahaga või esitatakse nõue tööandja või tema juhtorganite liikmete vastu. Samuti peame asjakohaseks pahauskse tööandja vastutust suurendavate meetmete väljatöötamist.“ 3. EA MJÕK: „Töötajatelt deposiidi nõudmisest loobumisel palume siiski arvestada, et teatud juhtudel võib pankrotimenetluse (või ka raugemise korral) osutuda halduri töömaht Töötukassase avalduste esitamisel väga suureks. Muudatuse sisseviimisel tuleks võibolla kaaluda erisust teatud piiridest (töötajate arvust) alates, et välistada halduri tasuta töötamine töötajate töötasu avalduste koostamisel.“ 4. KPK: „Koda on seisukohal, et Justiitsministeeriumi pakutud varianti, mille kohaselt vabastatakse töötajad deposiidi maksmisest ning ajutise halduri kulud jäetakse riigi kanda, võiks kaaluda. Samas palub Koda täpsustada, mis summas ja kust leitakse katteallikad ajutise halduri ning kulude ja pankroti väljakuulutamisel pankrotihalduri tasu ning kulude katmiseks. PankrS § 23 lg 4 kohaselt hüvitab riik ajutise halduri kulud summas kuni 397 eurot üksnes juhul, kui võlgniku avalduse alusel alustatud menetlus lõpetatakse raugemisega pankrotti välja kuulutamata. Töötaja pankrotiavaldus on käsitletav võlausaldaja avaldusena, kellele tehakse ka riigi arvelt väljamaksed. Seega pankrotiseadust ja tarvidusel teisi seadusi muutes tuleb tagada nii töötajate kui ka halduri huvide kaitse ning välistada olukordi, kus haldur jääks üldse tasust ilma või oleks näiteks alatasustatud. Ka tuleks reguleerida olukordi, kus on palju töötajaid, kellega ajutine haldur peab tegelema (ca 30 - …).“ 5. Tartu MK: „3. Töötajate töötuskindlustushüvitiste saamiseks: 3.1 kanda ajutise halduri kulud riigi vahenditest. 3.2 arvestades väljatoodud probleemi praeguse regulatsiooni vastuoluga põhiseadusega, on selle küsimuse lahendamine ilmselt vajalik. Kõige lihtsam ja töötajasõbralikum lahendus oleks ilmselt töötaja deposiidi maksmise kohustusest vabastada. Väljatoodud kulu riigile ei oleks ülemäära suur ning lisaks võib see positiivse efektina kaasa tuua maksejõuetute ühingute varasema pankroti ja sellest tuleneva raugemiste vähenemise, kui töötajad saavad lihtsamalt pankrotiavaldusi esitada. Sellega peaks muidugi kaasnema ka töötajate informeerimine sellisest 13  võimalusest.“ 6. Tartu RgK: „Töötaja huvi esitada pankrotiavaldus oma tööandja vastu põhineb eelkõige sellel, et kui töötajal jääb töötasu saamata tööandja maksejõuetuks muutumise tõttu, saab töötaja Eesti Töötukassalt vastavat hüvitist üksnes pankrotimenetluse kaudu. Kui olemasolev regulatsioon jääb samaks ja tööandja maksejõuetuse korral on töötukassalt hüvise taotlemise õigus üksnes halduril või ajutisel halduril, siis tuleb ilmselgelt panna enamus sellise menetluse algatamise kuludest riigi kanda. Töötaja tuleb vabastada pankrotiavalduse esitamisel ajutise halduri tasu deposiiti maksmise kohustusest ja ajutise halduri kulud tuleb jätta tööandja alalise maksejõuetuse tuvastamisel riigi kanda. Tuleb arvestada, et vastava regulatsiooni olemasolul võib tekkida oht, et töötajatest võlausaldajate olemasolul muutuvad töötajad peamisteks võlausaldajatest pankrotiavalduste esitajateks, sest sellisel juhul ei teki avaldajast võlausaldajal kulude ettemaksu kohustust. Võlausaldajad võivad omavahel kokku leppida, et pankrotiavalduse esitab just töötaja.“ Märkused probleemi 2 lahendusvariandile 2 2. Maksejõuetuse kui hüvitise maksmise aluse tuvastatuks lugemine pärast täitemenetluse luhtumist (või muud maksejõuetuse tuvastamise aluseid ümberkujundavad muudatused); RaM: „Töötajate töötuskindlustushüvitise saamine tööandja maksejõuetuse korral ei 1. peaks ainuüksi sõltuma tööandja maksejõuetuse tuvastamisest pankrotimenetluse käigus. Töötajate töötuskindlustuse saamise õigus võiks olla seotud tööandja faktilise maksejõuetuse tuvastamisega. Kuna ettevõtjate majandustegevuse ulatus ja makseraskuste põhjused erinevad praktikas olulisel määral, peaks töötajate kaitse mehhanism töötuskindlustushüvitise saamisel olema võimalikult paindlik.“ Tartu RgK: „Kaaluda võiks ka õiguskantsleri seisukohta maksejõuetuse kui hüvitise 2. maksmise aluse tuvastatuks lugemiseks pärast täitemenetluse luhtumist. Selline muudatus hoiaks ilmselt kokku riigi raha pankrotimenetluste läbiviimise finantseerimisel olukorras, kus võlgnikust tööandjal teisi võlausaldajaid peale töötajate ei ole, või ei ole teised võlausaldajad pankrotimenetluse läbiviimisest ja selle finantseerimisest huvitatud. Selline lahendus eeldaks, et töötaja algataks täitemenetluse tööandja vastu. Nimetatud tähendab küll täiendavat ajakulu, kuid erilisi lisakulutusi see kaasa ei too.“ Märkused probleemi 2 lahendusvariandile 3 3. Täiendavate nõudeõiguste loomine maksejõuetuks muutunud tööandja või tema juhtorganite liikmete vastu või muude pahauskse tööandja vastutust suurendavate ja toetavate meetmete kujundamine KPK: „Koda toetab VTK leheküljel 17 toodud mõtet, mille kohaselt võiks 1. pankrotimenetluse kulud kanda juhatuse liige, kes on rikkunud oma kohustusi pankrotiavalduse esitamisel või pannud toime kuriteo tunnustega teo seoses maksejõuetuse tekkimisega. Samas ei oleks sellise süsteemi eelduseks tingimata ühtse järelevalve organisatsiooni loomine, nagu on märgitud VTK leheküljel 17. Koja hinnangul piisaks selleks vastavate seadusmuudatuste tegemisest. Antud ettepaneku esitas 14  Koda ka 18.03.2016 kirjas nr 3-1/8-1.“ /…/ Antud ettepanek puudutab halduri tasu ja kulude katmist osakapitali tasumata sissemaksete arvelt, milliste tasumise kohustus on osaühingu osanikel. ÄS § 1401 lg 1 kohaselt, kui osaühingu kavandatud osakapital ei ole suurem kui 25 000 eurot, võib asutamislepinguga ette näha, et asutajad ei pea osaühingu asutamisel osa eest tasuma. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kuni osanik ei ole ÄS § 1401 lõikes 1 nimetatud kokkuleppe korral sissemakset täielikult tasunud, vastutab ta osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel. Lõike 3 kohaselt võib osaühingu pankroti väljakuulutamise korral ÄS § 1401 lõikes 2 sätestatud nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Võlgniku pankroti väljakuulutamisel on halduril õigus esitada juhatuse liikmete vastu rahaline nõue osakapitali tasumata sissemaksete ulatuses. Kui pankrotimenetlus raugeb, siis võiks kohus mõista välja võlgniku osanikult ajutise halduri tasu ja kulud kuni tegemata osakapitali sissemakse ulatuses. Vastavaks summaks oleks summa, mis ületab 397 eurot, mille ajutine haldur saab riigilt. Eeltoodut arvestades teeb Koda ettepaneku täiendada PankrS § 23 lõiget 4 kolmanda lausega: „(4) …. Kohus võib ajutise halduri tasu ja kulud välja mõista osanikult kuni tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu vara arvelt pole võimalik ajutise halduri tasu ja/või kulusid kanda ning ka riigi vahenditest saadav hüvitis ajutise halduri tasu ja kulusid ei kata.““ Tartu RgK: „Töötajatele täiendavate nõudeõiguste loomine maksejõuetuks muutunud 2. tööandja või tema juhtorgani liikmete vastu efektiivset ja mõistlikku lahendust töötajale oma kantud kulude hüvitamiseks kindlasti ei anna. Juhtorgani liikme vastutuse aluseid on töötajal vastavas hagimenetluses keeruline ja ka kulukas tõendada, samuti ei taga soodne kohtulahend veel selle täitmist ja tehtud kulude hüvitamist.“ 15  Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Rahandusministeerium Meie 17.08.2017 nr 8-1/5943 Sotsiaalministeerium Pankrotiseaduse, krediidiasutuste seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise eelnõu (pankrotihalduri tasu eelnõu) kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine Esitame Teile kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks pankrotiseaduse, krediidiasutuste seaduse ja töötuskindlustuse seaduste muutmise eelnõu (pankrotihalduri tasu eelnõu) ja seletuskirja. Kirjale on lisatud ka eelnõu väljatöötamiskavatsusele saabunud tagasiside probleemide ja lahendusvõimaluste kaupa. Kooskõlastust või arvamusavaldust ootame hiljemalt 08.09.2017. a. Eelnõu ja seletuskirjaga saate tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee/. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Arvamuse avaldamiseks: Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Pärnu Maakohus Eesti Advokatuur Eesti Advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjon Eesti Juristide Liit Eesti Kohtunikuabide Ühing Eesti Pangaliit Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Teenusmajanduse Koda Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikooli õigusakadeemia Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut Eesti Pereettevõtjate Liit Notarite Koda Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Indrek Niklus, 620 8210 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  Pankrotiseaduse, krediidiasutuste seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. SISSEJUHATUS 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga muudetakse pankrotiseadust (PankrS), krediidiasutuste seadust (KAS) ja töötuskindlustuse seadust (TKindlS), et tagada pankrotihaldurile tasu määramisel õigusselgus varatute pankrotimenetluste korral ning kõrvaldada maksejõuetu äriühingu töötajatele seatud ebaproportsionaalsed piirangud kindlustushüvitise saamiseks tööandja maksejõuetuse korral. Eelnõuga kavandatavatest muudatustest peamised on järgmised:  Pankrotihalduri tasustamisele varatutes pankrotimenetlustes nähakse ette eriregulatsioon eesmärgiga tagada õigusselgus. Eriregulatsiooni järgi makstakse pankrotihaldurile tasu tunnipõhise metoodika alusel.  Olukorras, kus kohus lõpetab menetluse ilma pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ja ajutisel pankrotihalduril ei õnnestu oma tasu- ja kulutuste hüvitise nõuet rahuldada osaühingust võlgniku vara arvelt, antakse ajutisele pankrotihaldurile õigus esitada oma tasu- ja kulutuste hüvitamise nõue sissemakseta asutatud osaühingu osaniku vastu, kes ei ole oma sissemakset ühingule tasunud.  Ajutise halduri tasustamine tuuakse sõnaselgelt menetluses ajaliselt ettepoole ja muudatustega nähakse ette, et pankrotihalduril on võimalus küllaldase pankrotivara olemasolul maksta ajutisele haldurile tasu välja pankroti väljakuulutamise faasis, kui ajutine haldur on oma ülesannete täitmise lõpetanud, mitte lõpparuande kinnitamisel. Sellega seoses lisatakse täpsustus ka väljamaksete järjekorra juurde.  Halduri tehtud kulutuste aruandlusperioodi pikendatakse kolmelt kuult kuue kuuni ning sellega ühtlustatakse kulude kontrollimisel aruandlusperiood erinevates sätetes. Arvestades, et olemasolevas kohtupraktikas on suundumus, et halduri mis tahes tasu ja kulutuste põhjendatust saab kontrollida ka lõpparuande kinnitamisel, ei ole kontroll iga kolme kuu järel praktikas sisuline ning seetõttu ei täida nii lühike ajaperiood oma eesmärki.  Kõrvaldatakse töötajatele seatud ebaproportsionaalsed piirangud hüvitise taotlemisel tööandja maksejõuetuse korral. Töötajad saavad õiguse maksejõuetushüvitist nõuda ka siis, kui nad ei tasu võlausaldaja vastu esitatud pankrotiavalduse menetlemisel deposiidina ettenähtud summat menetluse jätkamiseks või kui nad ei tasu likvideerija kulude katteks ettemaksu tööandjale likvideerija määramise menetluses. Olukorras, kus töötaja ei tasu võlausaldaja vastu esitatud pankrotiavalduse menetlemisel deposiiti ning kohus jätab seetõttu ajutise halduri nimetamata või jätab pankrotiavalduse läbi vaatamata, nähakse ette andmed, mida kohus peab kohtumääruses kajastama, et kindlustada töötajatele võimalus tõendada maksejõuetushüvitise saamise eeldusi. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi nõunik Susann Liin ([email protected], 730 9053) ja Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus ([email protected], 620 8210). Seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Uku-Mats Peedosk ( [email protected], 620 8187). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik ([email protected], 620 8270). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud mõne muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõuga muudetakse pankrotiseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I 2003, 17, 95; RT I, 22.06.2016, 25, töötuskindlustuse seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I 2001, 59, 359; RT I, 21.02.2017, 3 ja krediidiasutuste seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I 1999, 23, 349; RT I, 30.06.2017, 16. Enne eelnõu koostati väljatöötamiskavatsus (VTK)1, mis saadeti tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks ministeeriumidele ja huvirühmadele 2016. aasta lõpus. Eelnõu vastuvõtmiseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 104 lõike 2 punkti 14 kohaselt vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälte enamus, kuna eelnõu sisaldab kohtumenetlust reguleerivaid sätteid. 2. SEADUSE EESMÄRK Eelnõu väljatöötamise peamised eesmärgid on: 1. tagada õigusselgus küsimustes, millal võib ajutisele haldurile tasu ja kulude hüvitamiseks teha väljamakse, kuidas arvestada pankrotihaldurile tasu olukorras, kui pankrotivara puudub või selle maht on väike või kui haldurit ei kinnitata, ning ühtlustada pankrotihalduri aruandlustähtaegu; 2. kõrvaldada töötajatele seatud ebaproportsionaalsed piirangud hüvitise saamiseks tööandja maksejõuetuse korral. 1. Tagada õigusselgus ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu väljamaksmise ajas ja arvestamise metoodikas ning ühtlustada aruandlusperioode Väljatöötamiskavatsuses pakuti õigusselguse tagamiseks olukorras, kui pankrotivara ei ole või seda on vähe, võimalike lähenemistena välja kolm suunda: 1) näha pankrotihalduri tasustamiseks varatute pankrotimenetluste puhul ette eriregulatsioon, 2) tuua haldurile tasu määramine ajaliselt ettepoole, täpsustada aruandluskohustuse ja võlgniku ärakuulamise nõuet ning 3) tuua halduri tasu väljamaksete järjekorras ettepoole. Väljatöötamiskavatsuse tagasisides leidis kõige enam toetust2 esimene lahendusvariant, mille järgi nähtaks pankrotihaldurite tasustamiseks raugevate või varatute pankrotimenetluste korral 1 Justiitsministri 2. novembri 2016. a kiri nr 8-17863 pankrotiseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse kohta. 2 Esimest lahendusvarianti pooldasid Eesti Advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjon, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Tartu Maakohus, Tartu Ringkonnakohus ning osaliselt Rahandusministeerium ja Eesti Pangaliit. ette eriregulatsioon. Osa vastanutest3 leidis, et haldurite tasustamiseks eraldi metoodika väljatöötamine ei too varatute pankrotimenetluste puhul pankrotivarasse raha juurde, leides, et riigi täiendava abita on varatute pankrotimenetluste problemaatikat keeruline, kui mitte võimatu lahendada. Mitmed vastanutest4 leidsid, et haldurite tasu küsimust ei ole vaja lahendada eraldi käimasolevast maksejõuetusõiguse revisjonist, sest revisjoni raames võidakse kujundatud lahendus jälle ümber teha. Teist lähenemist, millega toodaks halduritele tasu määramine pankrotimenetluses ajaliselt ettepoole, pooldas osa vastanutest, kaks vastanut ei pooldanud seda lähenemist. Sealhulgas leidsid mitmed halduri aruandluskohustuse kohta arvamust avaldanutest, et halduri kulude aruandlusperiood võiks olla kuus kuud, üks vastanutest oli aruandlusperioodi pikendamise vastu. Võlgniku ärakuulamise nõude küsimuses seisukohad lahknesid.5 Küsimusi tekitas see, millisel juhul ja millises menetlusetapis saab võlgnik ajutise halduri ja pankrotihalduri ositi määratud tasu vaidlustada. Sama mõtte täiendusena viidati vastuses, et Riigikohtu hiljutise praktika6 järgi saab haldurile määratud tasu ja kulutuste põhjendatust hinnata lisaks varasemale etapile uuesti ka lõpparuande juures, mistõttu tuleks analüüsida, kuidas suhestuvad jaotusettepanek ja lõpparuanne. Kolmas lähenemine, millega eraldataks halduri tasu teistest pankrotimenetluse kuludest ja pandaks pankrotimenetluse väljamaksete järjekorras esimesele kohale, suurt toetust ei leidnud. Osa nentis, et ajutise halduri tasu võib väljamaksete järjekorras ettepoole tuua, või pidasid võimalikuks, et ajutisele haldurile makstaks tasu välja kohe pankrotimääruse tegemisel. Ajutise halduri tasu ajaliselt ettepoole toomise kohta rõhutas üks vastanutest, et see lähenemine oleks võimalik üksnes juhul, kui muudetaks ajutise halduri tasustamise süsteemi tervikuna. Väljatöötamiskavatsuses esitatud ettepanekutest lähtudes on eelnõus valitud enim toetust leidnud esimene lähenemine, millega nähakse pankrotihalduri tasustamiseks varatutes pankrotimenetlustes või raugemise korral ette eriregulatsioon. Ajutise haldurile tasu maksmise võimalus tuuakse ajaliselt ettepoole, arvestades, et pankroti väljakuulutamisega on ajutise halduri ülesanded täidetud. Aluseks võetakse seejuures osaliselt ka kolmas lähenemine ning väljamaksete järjekorras täpsustatakse ajutise halduri tasu maksmise ja tema ülesannete täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamise aega. Arvestades, et olemasolevas kohtupraktikas on suundumus, et mis tahes halduri tasu ja kulutuste põhjendatust saab kontrollida ka lõpparuande kinnitamisel, pikendatakse halduri aruandlusperioodi kuue kuuni ning sellega ühtlustatakse kulude kontrollimisel aruandlusperiood erinevates sätetes. 1.1. Tagada õigusselgus, millal võib ajutisele haldurile tasu ja kulude hüvitise välja maksta Ajutisel halduril ja pankrotihalduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, samuti nõuda kulutuste hüvitamist (PankrS § 23 lg 1, § 65 lg 1). Kehtiv õigus sätestab otsesõnu, et pankrotihaldurile makstakse tasu välja lõpparuande kinnitamisel (PankrS § 65 lg 1). Ajutise halduri puhul ei ole seaduses otsesõnu öeldud, millal tuleb talle tasu välja maksta, kuid 3 Haldurite tasuga seonduvaid küsimusi soovisid maksejõuetusõiguse revisjoni raames analüüsida Rahandusministeerium, Eesti Advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjon, Eesti Pangaliit, Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus. 4 Märkuse tegid Eesti Pangaliit ja Riigikohus. 5 Teist lahendust pooldasid Rahandusministeerium ja Eesti Advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjon. Tartu Maakohtu ühe seisukoha järgi pooldati lahendust, teises oldi selle vastu. Halduri aruandlusperioodi pikendamisele kuue kuuni oli vastu Eesti Pangaliit. 6 Riigikohtu 11. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-16. arvestades väljamaksete järjekorda, makstakse praktikas ka ajutisele haldurile tasu tavapäraselt alles menetluse lõpus (PankrS § 146 lg 1 p 4, § 150 lg 1 p 2). Varem tehakse ajutisele haldurile väljamakse, kui menetlus pankroti väljakuulutamiseni ei jõuagi ja raugeb (PankrS § 29 lg 8). Kui pankrot välja kuulutatakse, määratakse ajutise halduri tasu ja kulud enamasti kindlaks pankrotimääruses, mis küll on viivitamata täidetav (PankrS § 31 lg 7), kuid väljamakseid ajutisele haldurile tavaliselt siiski ei tehta. Ajutine haldur saab seega tavaliselt tasu alles menetluse lõppemisel, eeldusel, et pärast teiste väljamaksete järjekorras olevate eelisnõuete rahuldamist pankrotivaras piisavalt raha on. Kui ajutise halduri ja pankrotihalduri isikud ei kattu, ei sõltu seejuures ajutise halduri võimalus tasu saada tema enda tegevusest ega menetlusplaanist. Tasu saab ta hiljem olenemata sellest, et ta on enda toimingud juba pankroti väljakuulutamise ajaks ära teinud. Praktika suunamiseks nähakse väljatöötamiskavatsuse teise ja kolmanda lähenemise põhjal seaduses seetõttu selgelt ette, et ajutine haldur saab tasu, kui tema ülesanded ajutise haldurina on menetluses lõppenud. Kui tasu ei otsustata eraldi määrusega või kui pankrotiavalduse menetlus ei ole raugenud, tehakse muudatuste järgi ajutisele haldurile väljamakse seega pankrotimääruse tegemisel. Seetõttu lisatakse ajutise halduri tasu ja kuluste kohta täpsustus ka väljamaksete järjekorra juurde, mida reguleerib PankrS § 146. 1.2. Tagada õigusselgus, millise metoodika alusel määratakse pankrotihaldurile tasu varatutes menetlustes Halduri tasustamine saab toimuda peamiselt kolmel alusel: 1) kindlaksmääratud protsent realiseeritud pankrotivara ja/või võlausaldajatele väljamakstud jaotiste väärtusest; 2) halduri täidetud ülesannetele vastav tasumäär (toimingutasu); 3) tunnitasu.7 Eestis on kasutusel eri juhtudel kõik tasu määramise meetodid, kuid peamised orientiirid pankrotihalduri puhul on toimingutasu (alammäär), kus kohus hindab ka halduri tegevuse mahtu ja tulemust (PankrS § 65 lg 2; § 65¹ lg 1), ning kindlaksmääratud protsent realiseeritud varalt (PankrS § 65 lg 2; § 65¹ lg 4). Ajutisele haldurile makstakse tasu lähtudes toimingutele kulunud ajast ja tunnitasu ülemmäär on 96 eurot (PankrS § 23 lg-d 2 ja 3). Küsimusi tekitavad juhtumid, kui pankrotihaldur tulemustasu või toimingutasu meetodist lähtudes tasu ei saakski, sest nõutud mahus pankrotivara tasu maksmise ajaks enam järel ei ole. Nendel puhkudel võib olla vajalik, et seaduses oleks tasu arvestamise metoodika eriregulatsioon. Selge metoodika aitab tagada halduri tasude läbipaistvuse, aitab vähendada ohtu, et haldurid peaksid eri pankrotimenetluste läbiviimist ristsubsideerima: kompenseerima saamata jäänud tasu varakate pankrotimenetluste arvel, näiteks esitades varakates pankrotimenetlustes kulutuste kohta tegelikest kuludest suuremaid arveid. Eelnõuga täiendatakse pankrotihalduri tasu regulatsiooni ning nähakse pankrotihalduri tasustamiseks varatutes pankrotimenetlustes ette eriregulatsioon. Lahendus kogus väljatöötamiskavatsuse tagasiside järgi lahendusvariantidest enim toetust. Pankrotihalduri tasu arvestamise metoodikana varatutes menetlustes on välja pakutud tunnitasuarvestus sarnaselt ajutise halduri tasustamissüsteemiga. 1.3. Võimaldada ajutisel halduril esitada oma tasu- ja kulutuste hüvitise nõue sissemakseta osaühingu osaniku vastu 7 K. Kerstna-Vaks. Pankrotimenetluse kulud – vältimatu osa pankrotimenetlusest – Juridica 2008, nr 6, lk 390– 405, p 3.2.2. Eelnõu koostamise käigus tegi Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda ettepaneku täiendada eelnõu regulatsiooniga, mis aitaks teatud juhtudel ajutisel halduril oma tasu- ja kulutuste hüvitise nõue rahuldada. Nimelt olukorras, kus pankrotimenetlust välja ei kuulutata vara puudumise tõttu (PankrS § 29), määrab kohus võlgniku vara arvelt hüvitamisele kuuluvad ajutise halduri tasu ja kulutused kindlaks, kuid see nõue jääb sageli rahuldamata, sest võlgnikul puudub ju vara, mille arvelt nõuet rahuldada. Eelnõuga antakse sellise olukorra lahendamiseks ajutisele haldurile õigus esitada nõue sissemakseta asutatud osaühingu osaniku vastu, kes ei ole oma sissemakset pankrotistunud osaühingule tasunud. Kindlasti ei ole tegemist lahendusega, mis aitaks kõigil ajutistel halduritel saada oma tasu- ja kulutuste hüvitamise nõue rahuldatud, kuid teatud olukorras loob selline regulatsioon oma tööülesande täitnud ajutisele haldurile täiendava võimaluse nõue rahuldatud saada. 1.4. Ühtlustada haldurile seatud aruandlusperioodide ajavahemikke Menetluse kiirendamise ja otstarbekuse seisukohast tekitavad küsimusi ka halduri aruandluskohustuse ajavahemik ja võlgniku ärakuulamine (PankrS § 65 lg 1 ja § 66 lg 1). Kuna väljatöötamiskavatsuse tagasiside järgi enamasti pankrotihalduri aruandlusperioodi pikendamist pooldati (üks vastanutest oli vastu), pikendatakse eelnõuga pankrotihalduri aruandlusperioodi kuue kuuni (PankrS § 66 lg 1). Kuivõrd kõiki pankrotihalduri kulusid ja tasu suurust peab kohus kontrollima lõpparuande kinnitamisel, ei täida praktikas halduri iga kolme kuu tagant aruande esitamise kohustus oma eesmärki. Kulude ja tasu sisuline kontroll nihkub tavaliselt menetluse lõppu, mistõttu koormab aruannete esitamine haldurit ning samas menetlust tõhusamaks või läbipaistvamaks ei muuda. Kolme kuu jooksul ei pruugi pärast menetluse alguse aktiivset perioodi halduril kulusid tekkida, kohane on seetõttu lähtuda analoogiast PankrS § 165 lõikega 2 ja aruandlusperioodi pikkusena näha ette kuus kuud. 2. Kõrvaldada töötajatele seatud ebaproportsionaalsed piirangud kindlustushüvitise saamiseks tööandja maksejõuetuse korral Töötuskindlustuse seaduse muutmise eesmärk on tagada töötajale võimalus saada kindlustushüvitist tööandja maksejõuetuse korral ebaproportsionaalsete piiranguteta. Kehtiv TKindlS § 19 seob töötaja õiguse saada kindlustushüvitist tööandja maksejõuetuse korral tööandja maksejõuetuks tunnistamise eeldusega. Kehtiva TKindlS § 19 kohaselt on tööandja TKindlS tähenduses maksejõuetuks tunnistatud, kui Eesti kohus on välja kuulutanud tööandja pankroti, kui tööandja pankrotimenetlus on Eesti kohtus raugenud § 29 lõike 1 tähenduses enne pankroti väljakuulutamist või kui kohus või muu pädev organ on teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis tunnistanud tööandja maksejõuetuks. Õiguskantsler on juhtinud korduvalt tähelepanu, et kehtiv TKindlS koostoimes PankrS-ga riivab intensiivselt töötaja õigust kindlustushüvitisele tööandja maksejõuetuse korral, ning välja toonud, et töötaja kaitstuse tase töötuskindlustushüvitise väljanõudmise menetluses jääb allapoole põhiseaduses ettenähtud miinimumnõudeid.8 Töötajate ligipääsu pankrotimenetlusele on lihtsustatud, näiteks on töötaja eristatud tavapärasest võlausaldajast pankrotimenetluse riigilõivu tasumisel. Võlausaldaja peab pankrotiavalduse esitamisel tasuma riigilõivu 300 eurot riigilõivuseaduse (RLS) 9 § 59 lõike 9 järgi, kuid kui töötaja esitab tööandja vastu pankrotiavalduse tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel, peab ta tasuma riigilõivu 10 eurot (RLS § 59 lg 8). Endiselt piirab aga töötaja maksejõuetushüvitise saamise õigust kohtu võimalus nõuda pankrotiavalduse esitanud 8 Õiguskantsleri 22. veebruari 2013. a märgukiri nr 6-1/121322/1303275 sotsiaal- ja justiitsministrile pankrotiseaduse § 11 lg 1, § 27 lg 4 ja töötuskindlustuse seaduse § 19 kohta, vt sh p-d 41 ja 45. 9 Riigilõivuseadus – RT I, 30.12.2014, 1; RT I, 09.03.2017, 3. töötajalt kas enne või pärast ajutise halduri määramist ajutise halduri tasu ja kulude katteks deposiiti PankrS § 11 lõike 1 tähenduses. Õiguskantsler tõi märgukirjas välja, et deposiidinõude kaudu on piiratud töötaja võimalus pankrotimenetlust algatada ja seega ka hüvitise maksmist taotleda. Teiselt poolt piirab aga töötaja kui pankrotivõlausaldaja kohustus osaleda halduri tasu ja kulude katmisel töötaja õigust saada töötuskindlustuse seaduses ette nähtud suuruses hüvitist isegi juhul, kui töötajal on võimalik deposiidinõue täita ja pankrotimenetlus algatada, sest faktiliselt väheneb töötaja töötukassast saadav hüvitis haldurile tasutava summa võrra.10 Kui tööandja pankotimenetluses muid võlausaldajaid lisaks töötajatele ei ole või kui keegi teistest võlausaldajatest ei pea vajalikuks deposiiti maksta, on töötaja ainus võimalus maksejõuetushüvitise saamiseks tasuda enda vahenditest deposiit ajutise halduri tasu ja kulude katteks, et tagada menetluse jätkumine vähemalt kuni pankrotimenetluse raugemiseni PankrS § 29 lõike 1 tähenduses. 2.1. Maksejõuetushüvitise saamise õigus deposiidi tasumata jätmise tõttu Kui kohus on nõudnud deposiidi tasumist enne ajutise halduri nimetamist ning deposiiti ei tasuta, jätab kohus ajutise halduri nimetamata, pankrotiavalduse alusel enam edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb (PankrS § 15 lg 3 p 5; § 15 lg 7). Kui kohus on nimetanud ajutise halduri, kuid nõudnud ajutise halduri tasu ja kulude katteks deposiidi tasumist ning deposiiti ei tasuta, jätab kohus pankrotiavalduse läbi vaatamata (PankrS § 27 lg 4). Sellisel juhul ei jõua tööandja pankrotimenetlus isegi raugemiseni ning seetõttu ole täidetud ükski TKindlS §-s 19 nimetatud tööandja maksejõuetuks tunnistamise alus ja töötajal ei ole võimalust maksejõuetushüvitist saada. Niisugune tagajärg on aga töötaja õigusi ebaproportsionaalselt piirav. Õiguskantsler leidis, et eelkõige tuleb arvesse võtta asjaolu, et pankrotiavalduse esitanud töötaja puhul erineb olukord n-ö tavalise pankrotivõlausaldaja olukorrast. Menetluse alustamise põhiliseks eesmärgiks ei ole oma nõuete rahuldamine pankrotiprotsessis, vaid tööandja maksejõuetuse tuvastamine töötuskindlustuse seaduses sätestatud hüvitise väljamaksmise saavutamiseks. Kuna see õigus peab tagama ka vähekindlustatud töötajate sotsiaalse kaitsmise, võib deposiidinõudest tekkiv korraldus- ja menetluspõhiõiguse ning muude menetlusega tagatavate õiguste riive olla intensiivne.11 Eelnõuga soovitakse eelviidatud probleemkohad lahendada. Tõstatatud probleemi lahendamine enne maksejõuetusõiguse revisjoni12 on vajalik, arvestades, et õiguskantsler on öelnud, et kui Justiitsministeerium lähiajal küsimuse lahendamiseks samme ei astu, kaalub ta pöördumist Riigikogu poole ettepanekuga töötuskindlustuse seaduse ja pankrotiseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks.13 Õiguskantsler pakkus välja, et võimalikud lahendusvariandid on töötaja vabastamine täielikult või osaliselt deposiidi tasumise kohustusest, maksejõuetuse kui hüvitise maksmise aluse tuvastatuks lugemine pärast täitemenetluse luhtumist (või muud maksejõuetuse tuvastamise aluseid ümberkujundavad muudatused), täiendavate nõudeõiguste loomine maksejõuetuks muutunud tööandja või tema juhtorganite liikmete vastu, samuti muude pahauskse tööandja vastutust suurendavate ja toetavate meetmete kujundamine (esialgse analüüsi p-d 34, 42–43 ja 45).14 10 Op cit õiguskantsleri märgukiri nr 6-1/121322/1303275, vt p 42. 11 Op cit õiguskantsleri märgukiri nr 6-1/121322/1303275, vt p 41. 12 Vt maksejõuetusõiguse revisjoni kohta täpsemalt siit, seni on lõpule viidud revisjoni ettevalmistav etapp ning valminud on maksejõuetusõiguse revisjoni lähteülesande projekt. 13 Vt õiguskantsleri 11. veebruari 2016. a seisukoht nr 6-1/121322/1600657. 14 Op cit õiguskantsleri märgukiri nr 6-1/121322/1303275, vt p 47. Väljatöötamiskavatsuses pakuti probleemi lahendamiseks õiguskantsleri ettepanekuid aluseks võttes välja kolm võimalikku lähenemist: 1) töötaja täielik või osaline vabastamine deposiidi tasumise kohustusest; 2) maksejõuetuse kui hüvitise maksmise aluse tuvastatuks lugemine pärast täitemenetluse luhtumist (või muud maksejõuetuse tuvastamise aluseid ümberkujundavad muudatused); 3) täiendavate nõudeõiguste loomine maksejõuetuks muutunud tööandja või tema juhtorganite liikmete vastu või muud pahauskse tööandja vastutust suurendavad meetmed.15 Väljatöötamiskavatsuse tagasisides pooldati üldiselt16 esimest lähenemist, et töötajad vabastataks tööandja vastu pankrotiavalduse esitamisel deposiidi tasumise kohustusest. Selle kõrval leiti17, et kaalumist väärib ka teine lahendus ehk maksejõuetushüvitise lahti sidumine senistest pankrotimenetlusega seonduvatest eeldustest. Kolmanda lahenduse kohta töötajate maksejõuetushüvitisega seoses esitati teistega võrreldes vähem arvamusi ning kõlama jäi mõte, et tegemist oleks ajakuluka lähenemisega, mis töötajate huve ei kaitseks. Eelnõus pakutud lahenduse koostamisel on aluseks võetud teine lähenemine, mis tagab sarnaselt esimesega, et töötajatel võimaldatakse saada maksejõuetushüvitist nii, et nad ei pea ajutise halduri tasu ja kulude katteks deposiiti tasuma. Eelnõuga täiendatakse töötaja maksejõuetushüvitise saamise aluseid selliselt, et töötajal tekib õigus saada maksejõuetushüvitist ka määruse alusel, millega kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata või jätnud pankrotiavalduse läbi vaatamata deposiidi tasumata jätmise tõttu. Pakutud lahenduse kujundamisel on arvesse võetud, et lahendused peavad olema kooskõlas Euroopa Liidu direktiiviga töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral 18 (direktiiv). Direktiivi kohaselt loetakse tööandja maksejõetuks, kui tööandja maksejõuetuse tõttu on esitatud taotlus ühismenetluse algatamiseks ning menetlus on algatatud või on tehtud kindlaks, et ettevõte on lõplikult tegevuse lõpetanud ja kättesaadavast varast ei piisa menetluse algatamiseks (vt direktiivi art 2 lg 1, sh p-d a ja b). Põhjenduspunktis 3 on öeldud, et direktiiviga nähakse ette töötajate minimaalne kaitse tööandja maksejõuetuse korral, ning artikli 2 lõige 4 viitab, et direktiiv ei takista liikmesriike laiendamast töötajate kaitset muudele maksejõuetuse juhtudele (näiteks kui maksed on de facto jäädavalt lõpetatud), mis on kehtestatud muude kui artikli 2 lõikes 1 nimetatud menetlustega, mis on ette nähtud liikmesriigi õigusaktidega. Direktiivi eesmärgiga on kooskõlas, et töötajate olukorda leevendatakse ebaproportsionaalse deposiidi tasumise kohustuse kõrvaldamisega. Kuna maksejõuetushüvitise sisuline eeldus on tööandja maksejõuetusmenetluse algatamine või vara ebapiisavus maksejõuetusmenetluse algatamiseks, on pankrotiseadusesse lisatud täiendavad kriteeriumid (PankrS § 15 lg 4¹ ja § 27 lg 4¹), mida kohus peab ajutise halduri nimetamata jätmisel või pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmisel deposiidi tasumata jätmise 15 Vt pankrotiseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse lk-d 21–23, p 9.2. 16 Esimest lähenemist pooldasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium, Eesti Advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjon, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus. Esimest lähenemist ei pooldanud Rahandusministeerium ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda ja Tartu Ringkonnakohus tõstatasid küsimuse, kuidas on selline lähenemise rakendamisel tagatud rahastus. 17 Teist lähenemist pooldasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium ja Tartu Ringkonnakohus. Viimane tõi seejuures välja, et kui töötajad suunatakse täitemenetlusse, tähendab see neile küll täiendavat ajakulu, kuid mitte rahalisi kulutusi. 18 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral (ELT L 283, 28.10.2008, lk 36–42), kättesaadav siin. tõttu kohtumääruses kajastama. Muudatustega nähakse ette, et kohus peab hindama, kas töötaja on pankrotiavaldust põhistanud ja nõude olemasolu tõendanud, ning tooma välja asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. PankrS § 15 lg-s 4¹ ja § 27 lg-s 4¹ nimetatud kohtumääruste vormistamise nõudeid tagab töötaja edasikaebeõigus (PankrS § 15 lg 5 ja § 26 lg 4). 2.2. Maksejõuetushüvitise saamise õigus likvideerija kulude hüvitise ettemakse tasumata jätmisel Pankrotimenetluse kõrval võib töötajate võimalust saada hüvitist tööandja maksejõuetuse korral piirata ka olukord, kui juriidilisest isikust tööandja lõpetamiseks on vaja läbi viia likvideerimismenetlus. Üldreeglina on likvideerijad äriühingu juhatuse liikmed19, kuid õigustatud huvi korral saab töötaja esitada kohtule avalduse likvideerija määramiseks kohtus hagita menetluses ning kohus saab omal algatusel määrata likvideerija (TsMS §-d 602–606). Nii sundlõpetamise avalduse lahendamisel enne äriühingu registrist kustutamist hagita menetluses kui ka täiendava likvideerimise korral määratakse likvideerijad20. Väljatöötamiskavatsuse tagasisides toodi välja, et kui tööandja on äriregistrist kustututatud, näiteks majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu, ning pärast registrist kustutamist ilmneb, et vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, koormab töötajat maksejõuetushüvitise saamisel ebamõistlikult kohustus esitada täiendava likvideerimise avaldus.21 Kui pärast ühingu registrist kustutamist ilmneb, et ühingul on vara ja vajalikud on likvideerimismeetmed, saab läbi viia täiendava likvideerimise22. Selgitusena võib välja tuua, et kui ühing on registrist kustutatud majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu, kustutatakse ta registrist likvideerimismenetluseta (ÄS § 60 lg 3), kuid likvideerimise läbiviimiseks on sarnaselt täiendavale likvideerimisele vajalik, et likvideerimise taotlemise tähtaeg ennistataks (ÄS § 60 lg 5). Sundlõpetamise avalduse lahendamisel määratakse likvideerija sundlõpetamise avalduse lahendamise menetluses (TsMS § 629 lg 3). Mõlemal juhul piirab töötajate maksejõuetushüvitise saamise võimalust asjaolu, et kohus saab likvideerija määramise menetluses nõuda töötajalt likvideerija tasu ja kulude katteks ettemaksu (TsMS § 605 lg 2). Likvideerimismenetlusele järgnevas pankrotimenetluses ei ole ka välistatud, et kohus paneb töötajale kohustuse tasuda ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks ettemaks kohtu deposiitkontole. Muudatusega nähakse ette töötaja õigus saada maksejõuetushüvitist ka siis, kui töötaja likvideerija kulude katteks ettemaksu ei tasu, sarnaselt eelmise muudatusega, mille järgi töötaja saab hüvitist ka siis, kui ta pankrotiavalduse menetlemisel deposiiti ei tasu. 3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS 19 Vt äriseadustik – RT I 1995, 26, 355; RT I, 22.06.2016, 32 (ÄS) § 114 lg 1 (TÜ); § 206 lg 1 (OÜ), § 369 lg 1 (AS). 20 Vt likvideerija ning tema tasu ja kulude määramine kohtus: TÜ – ÄS § 114 lg-d 2 ja 5; OÜ – ÄS § 206 lg 3; AS – ÄS § 369 lg 3. Vt sundlõpetamine põhikirja või juhatuse koosseisu puuduste tõttu (ÄS § 59 lg-d 5 ja 6); äriühingu registrist kustutamine ja likvideerimine majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu (ÄS § 60 lg-d 3–5 ja § 59 lg 4). OÜ lõpetamine ja likvideerimine ÄS §-d 203–205. AS sundlõpetamine ja lõpetamine avalduse alusel ning likvideerimine ÄS § 366 jj; vt sundlõpetamise hagita menetlus TsMS § 629, kus likvideerijate määramise sätestab lg 3. 21 VTK tagasisidena 9. detsembril 2016 saabunud sotsiaalministeeriumi kiri nr 1.2-3/4613-2. 22 Täiendav likvideerimine pärast ühingu registrist kustutamist OÜ – ÄS § 218 lg 2; AS – ÄS § 381 lg 2, vt ka majandusaasta aruande esitamata jätmise korral ÄS § 60 lg-d 3 ja 5. § 1. Pankrotiseaduse muutmine PankrS § 15 lõike 4¹ lisamisega täpsustatakse kohtumääruse vormistamise nõudeid, kui kohus jätab ajutise halduri nimetamata tööandja vastu esitatud töötaja pankrotiavalduse menetlemisel, mille töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel. Muudatus on seotud täiendustega TKindlS §-s 19, mis võimaldavad töötajal saada maksejõuetushüvitist ebaproportsionaalsete piiranguteta. Muudatuse eesmärk on kooskõlas direktiiviga ette näha tingimused, mille täitmisel oleks töötajal võimalik saada maksejõuetushüvitist juba enne tööandja pankrotimenetluse raugemist või tööandja pankroti väljakuulutamist nii, et tema õigusi ei piiraks PankrS §-s 11 nimetatud deposiidi tasumise kohustus. Muudatuste kohaselt peab kohus ajutise halduri nimetamata jätmise määruses hindama, kas töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud. Lisaks peab kohus oma määruses välja tooma asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Nii peaks hüvitise saamiseks esitatavast kohtumäärusest olema näha, et töötaja nõudele on hinnang antud ja tööandja maksejõuetus on tõenäoline, arvestades, et varast ei jätku isegi pankrotimenetluse kulude katmiseks. Kohtutele ei too määruse vormistamine lisanõuetele vastavalt kaasa suurt töömahu kasvu, sest pankrotiavalduse põhistatust ja nõude tõendatust on kohus juba pankrotiavalduse menetlusse võtmisel hinnanud (PankrS § 14) ning asjaolu, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks, on deposiidi nõudmise eeldus (PankrS § 11). Kui kohus nõuetele vastavat määrust ei vormista ning see takistab töötaja võimalusi maksejõuetushüvitist saada, on töötajal võimalik esitada PankrS § 15 lõike 5 alusel ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale määruskaebus. PankrS § 27 lõike 4¹ lisamisega täpsustatakse analoogselt muudatustega PankrS § 15 lõikes 4¹ kohtumääruse vormistamise nõudeid, kui kohus jätab läbi vaatamata tööandja vastu esitatud pankrotiavalduse, mille töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel. Muudatus on seotud täiendustega TKindlS §-s 19, mis võimaldavad töötajal saada maksejõuetushüvitist ebaproportsionaalsete piiranguteta. Muudatuse eesmärk on kooskõlas direktiiviga ette näha tingimused, mille täitmisel oleks töötajal võimalik saada maksejõuetushüvitist ebaproportsionaalsete piiranguteta juba enne tööandja pankrotimenetluse raugemist või tööandja pankroti väljakuulutamist nii, et tema õigusi ei piiraks PankrS §-s 11 nimetatud deposiidi tasumise kohustus. Kui kohus nõuetele vastavat määrust ei vormista ning see takistab töötaja võimalusi maksejõuetushüvitist saada, on töötajal võimalik esitada PankrS § 26 lõike 4 alusel pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmise määruse peale määruskaebus. PankrS § 29 täiendamine lõikega 9 loob ajutisele haldurile nõudeõiguse sissemakseta asutatud võlgnikust osaühingu osaniku vastu, kes ei ole menetluse raugemise hetkeks tasunud osaühingule ette nähtud sissemakset. Selline nõudeõigus peaks vähemalt mõningatel juhtudel parandama ajutise halduri positsiooni oma tasu- ja kulutuste hüvitamise nõude rahuldamisel, mis praeguse praktika kohaselt jääb paljude raugemisega lõppevate menetluste puhul täielikult tasumata. Kindlasti ei lahenda loodav nõudeõigus kõiki ajutise pankrotihalduri tasuga seonduvaid olukordi, vaid üksnes leevendab teatud olukordi. Selleks et ajutine haldur saaks võlgnikust osaühingu osanikult kätte oma töötasu ja kulutuste hüvitise, peab ta esitama kohtusse sissemakse tasumata jätnud osaniku vastu nõude. Nõude eeldusteks on: kohus on PankrS § 29 kohaselt jätnud pankrotimenetluse algatamata raugemise tõttu; kohus on ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitise kindlaks määranud; kohus on määrusega jätnud ajutise halduri tasu- ja kulutuste hüvitise nõude võlgniku kanda; võlgnikuks on osaühing, mis on asutatud sissemakset tegemata; võlgnikust osaühingu osanik ei ole täitnud oma sissemakse tegemise kohustust. Ajutine haldur ei saa nõuda osanikult suuremat summat, kui on osaniku poolt tasumata jäänud sissemakse rahaline suurus. Näiteks oli võlgnikust osaühingu osakapital 2500 eurot, osaühingus oli kolm osanikku, ühele osanikule kuulus osa suurusega 1000 eurot, teisele kuulus osa suurusega 800 eurot ja kolmandale osa suurusega 700 eurot. Osanikud, kelle osade suurused on 800 ja 700 eurot, on oma osaluse osaühingule ära maksnud. Osanik, kellele kuulus kõige suurem osalus – 1000 eurot – ei ole seda hetkeks, kui kohus teeb otsuse jätta pankrotimenetlus välja kuulutamata raugemise tõttu, tasunud. Sellises olukorras saab ajutine haldur nõuda osanikult kõige rohkem 1000 eurot. Seda isegi siis, kui kohus mõistis tasu ja kulutuste hüvitisena võlgnikult välja 1800 eurot. PankrS § 31 lõikesse 6 kolmanda lause lisamise eesmärk on täpsustada aega, millal ajutisele haldurile võib tasude ja kulude hüvitamiseks väljamakse teha. Muudatusega nähakse ette, et ajutise halduri tasu ja kulud määratakse kindlaks pankrotimääruse tegemisel ning ajutisele haldurile tehakse siis ka väljamakse. Väljamakse saab pankrotihaldur teha eelkõige siis, kui ta on veendunud, et võlgniku pankrotivara hulgas on piisavalt vahendeid kandmaks ka kõik teised PankrS § 146 lg-s 1 ette nähtud kohustused. Ajutise halduri ülesanded lõpevad hiljemalt pankroti väljakuulutamisega, samuti on pankrotimäärus, kus hiljemalt määratakse kindlaks ajutise halduri tasu, viivitamata täidetav (PankrS § 31 lg 7). Praktikas ajutisele haldurile pankrotimääruse alusel siiski väljamakseid ei tehta, nähtavasti lähtudes asjaolust, et ajutise halduri tasu on välja toodud väljamaksete järjekorras (PankrS § 146 lg 1 p 4, § 150 lg 1 p 2). Nii saab ajutine haldur tasu tavaliselt alles menetluse lõpus. On põhjendamatu, et kui ajutine haldur on oma ülesannete täitmise lõpetanud ja kohus on põhjendatud kulude ja tasu suuruse kindlaks määranud, peaks ajutine haldur ootama väljamakse tegemist menetluse lõpuni, kuigi menetluses on vahendid selleks olemas. Eriti arvestades asjaolu, et ajutise halduri ja pankrotihalduri isikud ei pruugi kattuda. Sellisel juhul sõltuks ajutise halduri tasu saamise võimalus pankrotihalduri menetlusplaanist. Muudatus on seotud eelnõuga PankrS § 146 lõike 1¹ lisamisega, mis täpsustab ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamist väljamaksete järjekorras ning toob koostoimes PankrS § 31 lõike 6 kolmanda lausega selgelt välja, et ajutisele haldurile saab teha väljamakseid juba pankrotimenetluse algatamise järel, kui vajalikud vahendid on pankrotivara hulgas olemas. PankrS § 65 lõikega 12 täiendamise eesmärk on ette näha pankrotihaldurile tasu maksmiseks eriregulatsioon olukordades, kus tasu arvestamise aluseks olev pankrotivara puudub, selle maht on hoolimata halduri tegevusest väike, haldurit ei kinnitata võlausaldajate esimesel üldkoosolekul või haldur vabastatakse muul põhjusel, välja arvatud oma kohustuste rikkumise tõttu. Pankrotihalduri tasustamine võib toimuda kombineeritult, lähtudes pankrotihalduri tehtud toimingute mahust või halduri tegevuse tulemusel pankrotivarasse laekunud summadest. Olukorras, kus vara ei ole või seda on vähe, tasu arvestamise aluseks eriregulatsiooni ei ole. See ei taga õigusselgust ning tekitab ohu, et varatute menetluste arvukuse tõttu peavad pankrotihaldurid pankrotimenetlusi ristsubsideerima, mis kahjustab varakate pankrotimenetluste võlausaldajate huve. Seaduses sätestatud lähtekohti aluseks võttes (PankrS §-d 65 ja § 65¹) võib kujuneda olukord, kus pankrotihaldur ei saaks varatutes menetlustes tasu, kuid see ei oleks kooskõlas seaduses sätestatud pankrotihalduri õigusega tasu saada (PankrS § 65 lg 1). Eriregulatsiooni kehtestamisega nähakse ette, et varatutes pankrotimenetlustes ja muudatustes ettenähtud juhtudel arvestatakse pankrotihalduri tasu tunnipõhiselt nagu ajutise halduri puhul. Muudatusega luuakse uus lõige, milles tehakse viide ajutise halduri tasu arvestamise alustele. Eelkõige võiks loodavast metoodikast olla kasu olukorras, kus menetluse eel on võlausaldajad või kolmas isik tasunud pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiitkontole nõutud summa, ning olukorras, kus pankrotihaldur on teinud tööd pankrotivara suurendamiseks, kuid temast sõltumatutel põhjustel ei ole teda saatnud edu. PankrS § 66 lõike 1 muutmisega pikendatakse pankrotihalduri aruandlusperioodi kolmelt kuult kuue kuuni. Muudatuse eesmärk on vähendada kohtute ja pankrotihalduri töökoormust ning ühtlustada PankrS-s ettenähtud aruandlusperioodide pikkusi. Arvestades, et halduri tasu ja kulude kontroll koondub peamiselt lõpparuande kinnitamise faasi, kus kohus peab kõigi halduri tehtud kulutuste ja tema tasu suuruse põhjendatust hindama23, ei täida halduri iga kolme kuu tagant esitatavad aruanded oma eesmärki. Kohus kontrollib halduri kulusid ja tasu suurust põhjalikult ja sisuliselt tavapäraselt lõpparuande kinnitamise faasis, mistõttu ei ole menetluse läbipaistvuse tagamiseks vaja halduril aruandeid tingimata iga kolme kuu tagant esitada. Kolmekuulise perioodi jooksul ei pruugi pärast menetluse aktiivset algfaasi halduril ka kulusid olla tekkinud, mistõttu on põhjendatud aruannete esitamine iga kuue kuu tagant sarnaselt PankrS § 165 lõikes 2 sisalduva regulatsiooniga. See tagab kohtule piisava kontrollivõimaluse, vähendab halduri ja kohtute töökoormust ning võimaldab aruandlusperioodide pikkusi ühtlustada. PankrS § 146 lõike 1¹ lisamise eesmärk on täpsustada ajutisele haldurile tasu ja ülesannete täitmiseks vajalike kulutuste hüvitise väljamakse tegemise aega. Muudatusega nähakse ette, et ajutisele haldurile ei tehta väljamakset mitte menetluse lõpus, vaid juba siis, kui tema ülesannete täitmine on lõppenud. Uue lõikega lisatakse viide eelnõuga loodavale PankrS § 31 lõike 6 kolmandale lausele. Nii on selge, et kuigi ajutise halduri tasu ja ülesannete täitmiseks vajalikud kulutused on kajastatud pankrotimenetluse kuludena PankrS § 150 lõike 1 punktides 2 ja 5, tehakse väljamakse ajutisele haldurile hiljemalt juba siis, kui tehakse pankrotimäärus, mis on PankrS § 31 lõike 7 järgi viivitamata täidetav. Loodava regulatsiooni kohaselt saab ajutisele haldurile väljamakseid teha enne menetluse lõppu eelkõige siis, kui pankrotivaras on küllaldaselt vahendeid täitmaks ka PankrS § 146 lõikes 1 eespool olevaid kohustusi. § 2. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 126 lõike 7 esimese lause muutmisega nähakse ette, et krediidiasutuste pankrotihalduri tasu määramisel kohaldatakse PankrS § 65¹ lõikes 4 sätestatut. Muudatuse järgi ei või krediidiasutuste pankrotihalduri tasu suurus olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Muudatuse eesmärk on täpsustada krediidiasutuste pankrotihaldurile tasu määramise aluseid ning näha ette lahendus, mis oli ka varem kehtinud õiguses. Senine viide PankrS § 65 lõikele 5 on ebatäpne, sest varasemate pankrotiseaduse muudatustega jäeti viide KAS § 126 lõike 7 esimeses lauses muutmata. Kuna praegune viide ei too kaasa soovitud õiguslikke tagajärgi, parandatakse viites varasemate PankrS muudatustega ebatäpseks muutunud sättenumber. § 3. Töötuskindlustuse seaduse muutmine TKindlS § 19 muutmisega täiendatakse eeldusi, millal töötajal on õigus saada hüvitist tööandja maksejõuetuse korral, et kõrvaldada hüvitise saamisele seatud ebaproportsionaalsed piirangud. Kehtiva õiguse kohaselt saab töötaja hüvitist tööandja maksejõuetuse korral eeldusel, et täidetud on mõni TKindlS §-s 19 sätestatud tööandja maksejõuetuks tunnistamise eeldus:  tööandja pankrot on välja kuulutatud,  menetlus on raugenud enne pankroti väljakuulutamist PankrS § 29 lõike 1 tähenduses või 23 Vt ka Riigikohtu 11. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-16.   tööandja on maksejõuetuks tunnistatud nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT L 160 30.06.2000, lk 1–18) (EL maksejõuetusmäärus nr 1346/2000) tähenduses. Eelnõuga täiendatakse maksejõuetushüvitise nõudmise aluseid. Muudatuste kohaselt saab töötaja maksejõuetushüvitise nõudmise õiguse täiendavalt ka juhtudel, kui:  tööandja pankrotimenetlus on lõppenud või pankrotiavaldus on jäetud läbi vaatamata, sest töötaja ei ole tasunud deposiiti PankrS § 11 lõike 1 tähenduses;  töötaja ei ole tasunud likvideerija määramise hagita menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)24 § 602 jj tähenduses likvideerija tasu ja kulude katteks TsMS § 605 lõike 2 alusel ettemaksu. Lisaks täiendatakse teksti seoses uuesti sõnastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT L 141, 05.06.2015, lk 19–72) (EL maksejõuetusmäärus nr 2015/848) jõustumisega. Senine TKindlS § 19 tekst jaotatakse punktide alla, et tööandja maksejõuetuks tunnistamise alternatiive selgemalt eristada. Töötaja ei ole tasunud deposiiti PankrS § 11 lõike 1 tähenduses (punkt 3) TKindlS § 19 punktiga 3 saab töötaja õiguse nõuda maksejõuetushüvitist ka juhul, kui menetlus lõpeb või pankrotiavaldus jääb läbi vaatamata PankrS § 11 lõike 1 kohase deposiidi tasumata jätmise tõttu. See hõlmab nii olukordi, kui kohus on nõudnud deposiidi tasumist enne ajutise halduri nimetamist, kui ka olukordi, kui ta on nõudnud tasumist pärast nimetamist25. Kohus ei saa nõuda PankrS § 11 lõike 1 tähenduses deposiidi tasumist mitte iga pankrotiavalduse menetlemisel, vaid üksnes siis, kui on alust eeldada, et pankrotivara ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks ei jätku. Kohus saab deposiidi tasumist nõuda enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda. Kehtiva õiguse kohaselt lõpetab kohus deposiidi tasumata jätmisel esimesel juhul pankrotimenetluse ja jätab ajutise halduri nimetamata ning teisel juhul jätab pankrotiavalduse läbi vaatamata (PankrS § 15 lg 3 p 5, § 15 lg 7; § 27 lg 4). Seega menetlus lõpeb või pankrotiavaldus jääb läbi vaatamata tavaliselt eelkõige seetõttu, et pankrotivara ei jätku isegi ajutise halduri tasu ja kulude katmiseks. Sellisel juhul võib olla tõenäoline, et tööandja on maksejõuetu, kuigi menetluse raugemise või pankroti väljakuulutamiseni vara puudumise tõttu ei jõuta. PankrS § 15 lõike 4¹ ja § 27 lõike 4¹ lisamisega täpsustatakse ajutise halduri nimetamata jätmise või pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmise kohtumäärusele seatud nõudeid töötaja tööandja vastu esitatud pankrotiavalduse puhul. Koostoimes nende täpsustustega on tagatud, et töötaja saab maksejõuetushüvitise saamiseks esitada dokumendi, kust nähtub, et kohus on töötaja nõude põhjendatust hinnanud ja leidnud, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks, ning tõendada seekaudu, et maksejõuetushüvitise saamise eeldused on täidetud. Töötaja huvi pankrotiavalduse esitamisel on saada maksejõuetushüvitist, mis eeldab tööandja TKindlS tähenduses maksejõuetuks tunnistamist. Nõustuda tuleb õiguskantsleri seisukohaga, et töötaja ei ole sel juhul samas positsioonis nagu tavapärane võlausaldaja, kelle eesmärk on 24 Tsiviilkohtumenetluse seadustik – RT I 2005, 26, 197; RT I, 28.12.2016, 22. 25 Kohtul on võimalik nõuda deposiidi tasumist ka menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks PankrS § 30 tähenduses, kuid seda juhtu ei ole vaja eraldi töötaja maksejõuetushüvitise saamise alusena reguleerida, sest deposiidi tasumata jätmisel pankrotiavalduse menetlus raugeb pankrotti välja kuulutamata ja menetluse raugemine pankrotti välja kuulutamata on juba kehtivas õiguses töötaja maksejõuetushüvitise saamise alusena TKindlS §-s 19 reguleeritud. nõuete rahuldamine pankrotiprotsessis, kuna töötaja huvi on üksnes maksejõuetushüvitise saamiseks vajalike eelduste täitmine.26 Nii oleks põhjendamatu nõuda töötajalt deposiidi tasumist ja varatu või vähese varaga tööandja menetluse jätkamist. Seda olukorras, kui teisi võlausaldajaid ei ole või nemad ei näe pankrotimenetluses piisavat perspektiivi, et deposiiti tasuda. Need juhud on praktikas küll ka marginaalsed. Pankrotimenetluse peamine eesmärk on rahuldada menetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel PankrS § 2 tähenduses. Menetluse jätkamine varatu või vähese varaga tööandja puhul töötajale maksejõuetushüvitise väljamaksmiseks ei oleks suunatud selle eesmärgi täitmisele. Seetõttu on kõnesolevate muudatustega antud töötajale õigus maksejõuetushüvitist nõuda ka varasemas pankrotiavalduse menetlemise etapis. Pankrotiavalduse tööandja maksejõuetuse korral saab esitada võlgnik ehk tööandja ise või mõni tema võlausaldajatest (PankrS § 9 lg 1). Töötaja saab õiguse nõuda maksejõuetushüvitist, kui tema ise on esitanud tööandja vastu pankrotiavalduse või ta on olnud üks tööandja pankrotiavalduse esitajatest. Muudatus ei hõlma seega olukordi, kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnikust tööandja ise, sest deposiidi tasumise kohustus (PankrS § 11 lg 1) saab tekkida üksnes siis, kui pankrotiavalduse on esitanud võlausaldaja. Muudatused ei puuduta ka olukordi, kus menetluses on küll võlausaldaja pankrotiavaldus võlgnikust tööandja vastu, kuid töötaja või mõni töötajatest ei ole pankrotiavaldust esitanud. Esiteks saab kohus panna deposiidi tasumise kohustuse üksnes pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale (PankrS § 11 lg 1). Teiseks osalevad võlausaldaja pankrotiavalduse läbivaatamisel vaid võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ja kui on nimetatud ajutine haldur, siis ka tema (PankrS § 16 lg 1, § 25), teisisõnu töötajate nõudeid mõne teise võlausaldaja pankrotiavalduse läbivaatamisel ei käsitleta. Ajutine haldur edastab töötukassale töötajate kohta andmed maksejõuetushüvitise saamiseks alles siis, kui menetlus raugeb pankrotti välja kuulutamata (PankrS § 29 lg 5). Seega saab töötaja nõuda maksejõuetushüvitist sellise määruse alusel, kus ajutist haldurit ei ole nimetatud või pankrotiavaldus on jäetud läbi vaatamata, sest tööandja vastu pankrotiavalduse esitanud töötaja ei ole tasunud PankrS § 11 lõikes 1 nimetatud deposiiti. Ühtlasi tähendab see, et maksejõuetushüvitise eeldused on täidetud üksnes sellise töötaja suhtes, kes on esitanud tööandja vastu pankrotiavalduse või on olnud üks selle esitajatest. Määrusel, millega ajutine haldur jäetakse nimetamata või millega jäetakse pankrotiavaldus läbi vaatamata, saab olla toime üksnes pankrotiavalduse esitaja suhtes. Kui deposiidi tasumata jätmise tõttu menetlus lõpeb või pankrotiavaldus jäetakse läbi vaatamata (PankrS § 15 lg 4¹, § 27 lg 4¹), ei piira see teiste töötajate või muude võlausaldajate õigust pöörduda kohtusse ja esitada võlgnikust tööandja vastu pankrotiavaldus (TsMS § 426 lg 1; PankrS § 3 lg 2). Kui teised töötajad, kes ei olnud seni pankrotiavalduse esitajate seas, soovivad samuti maksejõuetushüvitist saada, peavad nad tööandja vastu pankrotiavaldusega kohtusse pöörduma. Töötaja ei ole tasunud likvideerija määramisel ettemaksu TsMS § 605 lõike 2 tähenduses (punkt 4) Kui käimas on tööandja likvideerimise menetlus ja töötaja on esitanud likvideerija määramiseks hagita menetluses avalduse (TsMS §-d 602–606), saab kohus nõuda likvideerija kulude katteks ettemaksu tasumist. See piirab töötajate võimalust saada maksejõuetushüvitist, kui tööandja on registrist kustutatud. Muudatuse eesmärk on kõrvaldada töötajatele maksejõuetushüvitise saamise piirangud sellistes olukordades. Muudatusega saab töötaja maksejõuetushüvitist nõuda ka juhul, kui kohus on töötajalt nõudnud ettemaksu tasumist 26 Vt op cit õiguskantsleri märgukiri nr 6-1/121322/1303275, vt p 41. (TsMS § 605 lg 2), töötaja ei ole ettemaksu tasunud ning seetõttu likvideerijat ei määrata. Asjakohased saavad olla eelkõige juhud, kui tööandja on registrist kustutatud likvideerimismenetluseta majandusaastaaruande esitamata jätmise tõttu, enne registrist kustutamist ei ole keegi likvideerimist taotlenud ning töötaja ei ole enda nõudest teada andnud, töötaja on esitanud pärast äriühingu registrist kustutamist likvideerija määramiseks avalduse (TsMS § 602) ning kohus on kohustanud töötajat menetluses ettemaksu tasuma (TsMS § 605 lg 2). Töötaja maksejõuetushüvitise saamisele seatud piiranguid leevendab küll asjaolu, et kohus saab likvideerija määrata omal algatusel (TsMS § 602), samuti on riigilõiv 50 eurot27 suhteliselt väike. Siiski koormab töötajaid kohustus taotleda tööandja sundlõpetamist, kui seda ei ole keegi teine teinud (TsMS § 629), või likvideerimisel pärast tööandja registrist kustutamist põhistada likvideerimistähtaja ennistamise vajadust (ÄS § 60 lg 5; § 218 lg-d 2 ja 3; § 381 lg-d 2 ja 3). Peamine takistus maksejõuetushüvitise taotlemisel on siiski likvideerija kulude katteks ettemaksu tasumise nõue (TsMS § 605 lg 2). Kui pärast äriühingu registrist kustutamist ilmneb täiendava likvideerimise vajadus, peaks kohus tõenäoliselt reeglina nõudma ettemaksu tasumist tööandjalt endalt, sest tööandja täiendava likvideerimise eeldus on, et tööandjal on jaotamata vara (ÄS § 218 lg 2; ÄS § 381 lg 2). Kui aga äriühing sundlõpetatakse, näiteks kui äriühing kustutatakse registrist majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu (ÄS § 60 lg 5), ei pruugi tööandjal likvideerija tasu ja kulude katteks vara olla28. Sellistel juhtudel oleks ebaproportsionaalne sundida töötajat kui nõrgemat poolt tööandja likvideerimismenetlust rahastama üksnes selleks, et töötaja saaks maksejõuetushüvitist nõuda. TKindlS § 19 punktis 5 täiendatakse sätet ka viitega uuesti sõnastatud maksejõuetusmäärusele, milleks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT L 141, 05.06.2015, lk 19–72) (EL maksejõuetusmäärus nr 2015/848). Uus maksejõuetusmäärus kohaldub määruse artikli 84 lõike 1 järgi ainult pärast 26. juunit 2017 algatatud maksejõuetusmenetluste suhtes. Arvestades, et sama artikli lõike 2 järgi jätkatakse enne nimetatud kuupäeva algatatud maksejõuetusmenetluste suhtes EL maksejõuetusmääruse nr 1346/2000 kohaldamist, on TKindlS § 19 alles jäetud viide ka varasemale maksejõuetusmäärusele. TKindlS § 21 lõike 1¹ lisamise eesmärk on viia TKindlS § 19 täiendava tööandja maksejõuetuks tunnistamise aluse lisamisega kooskõlla avalduse esitajate ring. Kehtiva õiguse kohaselt esitab tööandja maksejõuetuse korral TKindlS § 19 tähenduses töötukassale maksejõuetushüvitise saamiseks töötajate eest avalduse haldur: Eestis pankrotimenetluse läbiviimisel ajutine haldur või pankrotihaldur või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis määratud vastava pädevusega isik. Olukorras, kus ajutist haldurit ei nimetata või pankrotiavaldus jäetakse läbi vaatamata PankrS § 11 lõikes 1 sätestatud deposiidi tasumata jätmise tõttu (PankrS § 15 lg 4¹; § 27 lg 4¹), esitab avalduse töötaja. Halduri asemel esitab avalduse töötaja, sest kui deposiidi tasumist on nõutud enne ajutise halduri nimetamist, lõpetatakse menetlus deposiidi tasumata jätmisel ajutist haldurit nimetamata. Seega ei ole pankrotiavalduse menetlemisel veel nimetatud ajutist 27 Vt riigilõivuseadus – RT I, 30.12.2014, 1; RT I, 09.03.2017, 3 (RLS) § 59 lg 5. 28 Sarnane olukord tekib ka pankrotiavalduse menetlemise raugemisel pankrotti välja kuulutamata, mil PankrS § 29 lg 8 võimaldab likvideerimistähtaja pikendamisel nõuda taotlejalt likvideerimiskulude ja ajutise halduri tasu katteks rahasumma tasumist, mis ei või olla suurem kui 396,25 eurot. Sel juhul saab töötaja aga maksejõuetushüvitise kätte määruse alusel, millega menetlus rauges enne pankroti väljakuulutamist. haldurit, kellele saaks panna kohustuse esitada töötukassale avaldus töötajale maksejõuetushüvitise taotlemiseks. Teisel juhul, kui ajutine haldur on nimetatud ja deposiidi tasumist on nõutud pärast seda, on küll olemas ajutine haldur, kellele saaks töötukassale avalduse esitamise kohustuse panna. Siiski ei saa ajutisele haldurile panna maksejõuetushüvitise saamiseks avalduse esitamise kohustust, sest PankrS § 11 lõikes 1 sätestatud deposiidi tasumata jätmisel ei jätku ajutise halduri tasu ja kulude katteks ilmselt pankrotivara. Erinevalt võlgniku pankrotiavaldusest, mille korral ajutise halduri tasu ja kulud saab jätta mh ka riigi kanda (PankrS § 23 lg-d 4 ja 5), ei saa töötaja esitatud pankrotiavalduse korral kulusid riigi kanda jätta. Seega on ka sellisel juhul põhjendatud, et avalduse hüvitise saamiseks esitaks töötaja. Eelnevat arvestades on paragrahvi täiendatud lõikega 1¹, mis viitab, et avalduse esitab maksejõuetushüvitist taotlev töötaja. Avalduse esitab töötaja samas korras nagu haldur ja TKindlS § 21 lõikes 1 sätestatud eeldusi järgides. TKindlS § 21 lõike 2 punkti 2¹ lisamise eesmärk on viia TKindlS § 19 täiendava tööandja maksejõuetuks tunnistamise aluse lisamisega kooskõlla ka dokumentide loetelu, mis tõendavad tööandja maksejõuetuks tunnistamist TKindlS § 19 tähenduses. Kui pankrotiavalduse menetlemine on lõpetatud PankrS § 11 lõike 1 kohase deposiidi tasumata jätmise tõttu ajutist haldurit nimetamata (PankrS § 15 lg 3 p 5; § 15 lg 4¹), saab töötaja tööandja maksejõuetust tõendada ka määrusega, millega kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata. Kui pankrotiavalduse menetlemine on lõpetatud PankrS § 11 lõike 1 kohase deposiidi tasumata jätmise tõttu pärast ajutise halduri nimetamist, saab töötaja tööandja maksejõuetust tõendada ka määrusega, millega kohus on jätnud pankrotiavalduse läbi vaatamata (PankrS § 27 lg 4¹). TKindlS § 21 lõige 2 punkti 2² lisamise eesmärk on viia kooskõlla ka loetelu dokumentidest, mis tõendavad tööandja maksejõuetuks tunnistamist TKindlS § 19 tähenduses seoses lisanduva töötaja õigusega saada maksejõuetushüvitist ka likvideerija ettemaksu tasumata jätmisel (TsMS § 605 lg 2). Kui töötaja on esitanud hagita menetluses avalduse tööandjale likvideerija määramiseks TsMS § 602 tähenduses ning nõudnud likvideerija tasu ja kulude katteks ettemaksu tasumist TsMS § 605 lõike 2 alusel, saab töötaja tööandja maksejõuetust tõendada ka määrusega, millega kohus on jätnud likvideerija määramata. TKindlS § 22 lõigete 1 ja 3 muutmise eesmärk on viia TKindlS § 19 täiendava tööandja maksejõuetuks tunnistamise aluse lisamisega kooskõlla ka avalduse esitajate ja hüvitise taotlejate ring. Kuna avalduse maksejõuetushüvitise saamiseks saab tööandja TKindlS § 19 tähenduses maksejõuetuks tunnistamise korral sättesse lisatud punktide 3 ja 4 eelduste täitmisel esitada ka töötaja, on muudetavas sättes vaja läbivalt asendada viited haldurile ka töötajat hõlmava sõnastusega. TKindlS § 46 lõike 4 täiendamise eesmärk on viia TKindlS § 19 täiendava tööandja maksejõuetuks tunnistamise aluse lisamisega kooskõlla ka avalduse esitajate ja hüvitise taotlejate ring. Kui PankrS § 11 lõige 1 kohase deposiidi tasumata jätmise tõttu on ajutine haldur jäetud nimetamata või kui pankrotiavaldus on jäetud läbi vaatamata (PankrS § 15 lg 3 p 5; § 15 lg 4¹; § 27 lg 4¹), ei ole avaldust esitanud ega hüvitise taotlemiseks andmeid esitanud haldur. Seetõttu on muudetava sätte lõikes 4 ette nähtud, et kui avalduse on esitanud töötaja, saab alusetult makstud hüvitise tagasi nõuda hüvitise saajalt, mitte haldurilt. 4. EELNÕU TERMINOLOOGIA Eelnõuga ei ole kasutusele võetud uusi termineid. 5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE Eelnõuga ettenähtavad täiendavad alused, mille järgi töötaja saab õiguse nõuda hüvitist tööandja maksejõuetuse korral, reguleerib valdkonda, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral (ELT L 283, 28.10.2008, lk 36–42), kättesaadav siin. 6. SEADUSE MÕJUD Seaduseelnõuga planeeritakse kaks peamist muudatust:  tagatakse õigusselgus ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu väljamaksmise ajas ja arvestamise metoodikas;  kõrvaldatakse töötajatele seatud ebaproportsionaalsed piirangud hüvitise saamiseks tööandja maksejõuetuse korral. Muudatustega kaasneb majanduslik mõju ja mõju riigiasutuste töökorraldusele. 6.1. Muudatus I Probleem: Praktikas on sagedased olukorrad, kus võlgadesse sattunud ettevõtjal on säilinud niivõrd vähe raha, et selle arvelt ei ole võimalik rahastada isegi tema suhtes läbiviidavat pankrotimenetlust. Sellega kaasneb suur hulk negatiivseid tagajärgi, nende hulgas ka probleemid, mis seonduvad ajutisele haldurile või pankrotihaldurile tasu maksmisega. Nii võib tekkida ebaõiglane olukord ajutise halduri suhtes, kes on pankrotimenetluse väljakuulutamiseks kogunud vajalikke andmeid, kuid tasu saamise võimalus avaneb talle alles pankrotimenetluse läbiviimisel, mis mõnikord kestab aastaid. Ja isegi kui leitakse raha (näiteks võlausaldaja poolt kohtu deposiitkontole selleks otstarbeks maksud raha), siis võib tekkida probleem, kuidas teatud olukordades ikkagi pankrotihalduri tasu arvestada. Näiteks siis, kui vaatamata pankrotihalduri sisulistele ja tõsistele pingutustele ei ole pankrotivara suurenenud või on suurenenud väga vähesel määral. Sellised probleemid toovad välja, et haldurile tasu maksmise ja tema kulude kandmise reeglid ei ole läbipaistvad ega võimalda menetlust läbi viia vajadustele vastavalt. See mõjutab negatiivselt haldurite kutsetegevuse jätkusuutlikkust ja võlausaldajate huve. Muudatus. Tagatakse õigusselgus ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu väljamaksmise ajas ja arvestamise metoodikas ning ühtlustatakse aruandlusperioodid. Selleks:  Muudetakse ajutisele haldurile tasu maksmise ja kulude hüvitamise korda nii, et tasu makstakse pankrotimääruse tegemisel – sedasi vähendatakse võimalust, et ajutine haldur tasust ilma jääb.  Varatutes menetlustes tasustatakse pankrotihaldurit muudatuse kohaselt tunnitasu alusel, vältimaks olukorda, kus pankrotihaldur varatuid menetlusi teiste menetluste arvelt subsideerima peab.  Võimaldatakse ajutisel halduril esitada oma tasu- ja kulutuste hüvitise nõue sissemakseta osaühingu osaniku vastu.   Ühtlustatakse haldurile seatud aruandlusperioodide pikkust seeläbi, et pikendatakse pankrotihalduri aruandlusperioodi kuue kuuni. 6.1.1. Majanduslik mõju Sihtrühm 1: pankrotihaldurid. Koja andmetel tegutseb Eestis 117 pankrotihaldurit. Planeeritavad erireeglid hõlmavad vaid neid pankrotimenetlusi, kus pankrotivara ei ole piisavalt (või seda ei teki juurde piisavalt), et maksta haldurile tasu alammäära ulatuses, pidades seejuures kinni 1% reeglist (PankrS § 651). Maksejõuetuse menetlemise tõhususe uuringu29 andmetel lõpeb umbes 6% juriidiliste isikute ja 5% füüsiliste isikute suhtes esitatud pankrotiavalduste läbivaatamise menetlustest teisese raugemisega. 2015. aasta andmetele tuginedes tähendab see hinnanguliselt 36 juhtu aastas. Rakendatav meede parandab pankrotihaldurite tasustamise tõhusust ja hõlbustab haldurite tegevust, tunnitasust lähtumine tasu määramisel tagab ka ühtsema kohtupraktika. Senisest selgem metoodika aitab tagada halduri tasude läbipaistvust, aitab vähendada ohtu, et haldurid peaksid pankrotimenetluste läbiviimist ristsubsideerima: kompenseerima saamata jäänud tasu varakate pankrotimenetluste arvel, näiteks esitades varakates pankrotimenetlustes kulutuste kohta tegelikest kuludest suuremaid arveid. Ühtlasi tähendab see, et muudatuse tagajärjel peavad pankrotihaldurid hakkama pidama tööajaarvestust ja esitama andmeid tööajakulu kohta. Tuleb märkida, et muudatustega ei lahendata probleemi nende pankrotimenetluste puhul, kus pankrotivara halduri tasustamiseks üldse ei ole. Sihtrühm 2: võlausaldajad ja võlgnikud, vara välistamist nõudvad isikud Muudatus pankrotihaldurite tasu väljamaksmises puudutab neid võlausaldajaid, võlgnikke ja teisi isikuid, kellel on tekkinud õigus väljamaksetele pankrotivarast PankrS § 146 lg 1 p-de 1– 3 alusel, s.o vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, elatis võlgnikule ja tema ülalpeetavatele ning massikohustused. Kaudselt mõjutaks muudatus ka varakate pankrotimenetluste võlausaldajaid, kuna väheneks menetluskulude ristsubsideerimine varatute menetluste kulude katmiseks. Mõju avaldub sihtrühmale vaid nende pankrotimenetluste puhul, kus on olemas mõningane pankrotivara, kuid sellest ei piisa kõigiks pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks. Teiseseid raugemisi ehk pankrotimenetluse raugemist pärast pankroti väljakuulutamist on umbes 36 juhtu aastas. Maksejõuetuse menetlemise tõhususe uuringu kohaselt jääb ajutise halduri või pankrotihalduri tasu enamikul juhtudel alla 2000 euro (69% menetluste puhul). 6.1.2. Mõju riigiasutuste korraldusele Sihtrühm 1: kohtud. Pankrotiasja menetlemine kuulub maakohtu pädevusse. Eestis on neli maakohut (Harju, Viru, Pärnu, Tartu) ning 17 kohtumaja. Kohtutele avaldavad kaalutavad meetmed pankrotihaldurite tasustamise probleemi lahendamiseks eelkõige töökorralduslikku mõju. Meetme rakendamisel suureneb õigusselgus ning kohtule antakse selged juhtnöörid, kuidas arvestada pankrotihalduri tasu menetluse raugemise korral, kui alammäärast ja 1% reeglist otseselt lähtuda ei saa. 6.2. Muudatus II 29 Maksejõuetuse menetlemise tõhususe uuring (19.03.2013), uuringu teostaja: AS Pricewaterhouse Coopers Advisors, tellija: Riigikantselei, tarkade otsuste fond, partner: Justiitsministeerium. Probleem. Kehtiv regulatsioon seab ebaproportsionaalsed piirangud maksejõuetu tööandja töötajate võimalusele saada töötuskindlustushüvitist. Probleem seisneb asjaolus, et tööandja maksejõuetuse tuvastamise eelduseks on pankrotiavalduse esitamine, kuid olukorras, kui võlgnik või mõni teine võlausaldaja seda ei tee, peab avalduse esitama ja sellega seotud kulud kandma töötaja. Muudatus. Eelnõuga kõrvaldatakse töötajatele seatud ebaproportsionaalsed piirangud hüvitise saamiseks tööandja maksejõuetuse korral. Muudatuse kohaselt võimaldatakse töötajatel saada maksejõuetushüvitist nii, et nad ei pea ajutise halduri tasu ja kulude katteks deposiiti tasuma. Samuti tekib töötajal õigus saada maksejõuetushüvitist ka määruse alusel, millega kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata või jätnud pankrotiavalduse läbi vaatamata deposiidi tasumata jätmise tõttu. Lisaks nähakse ette töötaja õigus saada maksejõuetushüvitist ka siis, kui töötaja likvideerija kulude katteks ettemaksu ei tasu, sarnaselt eelmise muudatusega, mille järgi töötaja saab hüvitist ka siis, kui ta pankrotiavalduse menetlemisel deposiiti ei tasu. 6.2.1. Majanduslik mõju Sihtrühm 1: maksejõuetu tööandja töötajad ja nende pereliikmed Maksejõuetuse menetlemise tõhususe uuringu30 kohaselt esitab juriidilise isiku pankrotiavalduse reeglina võlgnik, võlausaldajad esitasid hinnanguliselt 2–3% pankrotiavaldustest. 2015. aasta pankrotistatistika kohaselt tähendaks see umbes 10–11 juhtu aastas31. Eeldusel, et pankrotistunud ettevõtetes on keskmiselt 8–9 töötajat, oleks sihtrühma suuruseks 89 inimest aastas. Töötaja esitatud pankrotiavaldusi on siiani praktikas olnud üksikuid, mis võib viidata sellele, et pankrotiavalduse esitamine (ja sellega seotud deposiidi tasumine) on töötajate jaoks liiga koormav. Kohus võib nõuda töötajalt deposiidi tasumist (suurusjärgus 400–1000 eurot), kui on alust arvata, et ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks pankrotivara ei jätku (PankrS § 11). Üheks võimalikuks lahendusvariandiks on töötaja täielik või osaline vabastamine deposiidi tasumise kohustusest. Selle tulemusena lihtsustuks töötuskindlustushüvitise saamine tööandja maksejõuetuse korral ning töötajate esitatud pankrotiavalduste arv tõenäoliselt suureneks. Kaudne positiivne mõju seisneb ka asjaolus, et tööandja faktilise maksejõuetuse korral esitataks kohtule pankrotiavaldus varem, kui võlgnik ise seda teeks, millega omakorda suureneb tõenäosus, et pankrotivara on alles jäänud (või tekib) rohkem. Arvestades, et töötuskindlustushüvitist makstakse isikule kuni 360 kalendripäeva jooksul (perioodi pikkus sõltub kindlustusstaažist) ning keskmine töötuskindlustushüvitise suurus oli statistikaameti andmetel 2015. aastal 342 eurot kuus, siis on muudatus sihtrühma jaoks ulatusliku majandusliku mõjuga. Sihtrühm 2: võlgnikud. Pankrotistatistika kohaselt kuulutati 2016. aastal 340 juriidilise isiku maksejõuetust (2015. aastal 376). Suureneb võimalus, et maksejõuetusse sattunud ettevõtja suhtes alustatakse pankrotimenetlust senisest varem (olukorras, kus säilinud on enam vara), maksejõuetu töötaja deposiidi kohustusest vabastamise korral võib suureneda töötajate tehtavate pankrotiavalduste arv. See peaks kaudselt distsiplineerima makseraskustesse sattunud ettevõtjat ning suunama teda 30 Maksejõuetuse menetlemise tõhususe uuring (19.03.2013), uuringu teostaja: AS Pricewaterhouse Coopers Advisors, tellija: Riigikantselei, tarkade otsuste fond, partner: Justiitsministeerium, lk 22. Menetlused, mis raugevad enne pankroti väljakuulutamist (58%), kestavad keskmiselt 90 päeva, jaotusettepanekuni jõutakse keskmiselt u 1,3 aastaga (470 päeva). 31 Pankrotid Eestis 2015, lk 24, http://www.krediidiinfo.ee/files/pankrotid2015.pdf lahendusi leidma (äriühingu ümberkorraldamine, saneerimine, likvideerimine või pankrotimenetluse algatamine). Töötajate käitumist mõjutab deposiidinõude distsiplineeriva mõju kadumine, mistõttu võidakse avaldusi esitada senisest kergekäelisemat ning ajaliselt varem. 6.2.2. Mõju riigiasutuste töökorraldusele Sihtrühm: Rahandusministeerium Olukorras, kus maksejõuetu tööandja töötajad vabastatakse deposiidi tasumise kohustusest, jäävad ajutise halduri kulud riigi kanda. Täpsed andmed ajutise halduri tasu kohta puuduvad. Maksejõuetuse menetlemise tõhususe uuringust selgus, et juriidiliste isikute pankrotimenetlustest ligikaudu 36% puhul jäi halduri tasu alla tuhande euro ning 33% puhul vahemikku 1000–2000 eurot. Regulatsiooni kehtestamine toob kaasa riigi kulude mõningase suurenemise, samas on olemasolevate andmete põhjal keeruline täiendavat ressursivajadust hinnata. Seadusega on võimalik ajutisele haldurile makstava tasu suurust piirata, näiteks sarnaselt PankrS § 11 lg-ga 2 koosmõjus § 65 lg-ga 11, mille kohaselt saab riigi poolt ajutisele haldurile hüvitada kõige rohkem 397 eurot (TsMS § 183 lg 2). Lisakulu sõltub pankrotivara olemasolust ja piisavusest, samuti töötajate esitatud pankrotiavalduste arvu muutumisest (kasvust). Seni on töötajate poolt esitatud aastas keskmiselt ligikaudu 10 pankrotiavaldust, seega oleks võimalik kulu 3970 eurot. Võib oletada, et olukorras, kus riik tasub töötaja eest pankrotiavalduse esitamisel vajaliku ajutise halduri töötasu deposiidi, suureneb töötajate esitatavate pankrotiavalduste hulk. Praegu on väga keeruline täpselt kindlaks määrata, kui palju on selliseid töötajaid, kes sooviksid pankrotiavalduse esitada, kuid ei esita, sest neil puudub ajutise halduri töötasu maksmiseks raha. Oletades, et neid juhtumeid on aastas 100, kaasneks muudatusega täiendavat kulu 39 700 eurot. Kuna tegemist oleks menetlusabiga, siis tuleks see kulu kanda kohtute eelarvest. Ebasoovitavaks riskiks on oht, et teised võlausaldajad lükkavad pankrotiavalduse esitamist edasi, teades, et töötajad on deposiidi tasumise kohustusest vabastatud. 6.3. Muudatuste koondmõju halduskoormusele Esimene planeeritav muudatus ettevõtete ega isikute halduskoormust ei mõjuta. Teine muudatus toob kaasa kodanike halduskoormuse mõningase vähenemise. Seetõttu võib järeldada, et kokkuvõttes eelnõu vähendab kodanike halduskoormust. 7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD Eelnõus kavandatud muudatuste rakendamisega kulusid ega tulusid ei kaasne. 8. RAKENDUSAKTID Seaduse rakendamiseks on vaja muuta sotsiaalministri 7. detsembri 2006 määrust nr 66 „Hüvitise taotlemise avalduse vorm tööandja maksejõuetuse korral ja avaldusele lisatavate dokumentide loetelu“. 9. SEADUSE JÕUSTUMINE Seadus jõustub üldises korras. 10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK KONSULTATSIOON Justiitsministeerium koostas enne eelnõu tegemist väljatöötamiskavatsuse, mis esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/8cb9547e-7b06-4dbd-ade2-7284414840bb kaudu. Väljatöötamiskavatsus saadeti ka Justiitsministeeriumi 2. novembri 2016. a kirjaga nr nr 8-1/7863 ministeeriumidele kooskõlastamiseks ning tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks: Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Eesti Advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjonile, Eesti Juristide Liidule, Eesti Kohtunikuabide Ühingule, Eesti Pangaliidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Teenusmajanduse Kojale, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Ülikooli õigusakadeemiale, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudile, Eesti Pereettevõtjate Liidule, Notarite Kojale, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Eesti Linnade Liidule, Eesti Maaomavalitsuste Liidule ning Maksu- ja Tolliametile. Enne väljatöötamiskavatsuse ja eelnõu koostamist suhtles Justiitsministeerium tihedalt Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga. Eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta avaldasid arvamust kaksteist osapoolt. Notarite Kojal ning Maksu- ja Tolliametil sisulisi märkusi ei olnud. Sisulised märkused ja ettepanekud esitasid Maaeluministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium, Eesti Advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjon, Eesti Pangaliit, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Riigikohus, Tartu Maakohus ning Tartu Ringkonnakohus. Väljatöötamiskavatsuse alusel kujundati tehtud ettepanekuid arvestades võimalikud seadusemuudatused. Väljatöötamiskavatsuse kohta esitatud seisukohad on välja toodud seletuskirja lisas 1 olevas väljatöötamiskavatsuse kohta saabunud ettepanekute kokkuvõttes. Eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Sotsiaalministeeriumile. Arvamuse avaldamiseks esitatakse eelnõu kõigile neile organisatsioonidele, kellele esitati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks ka eelnõu väljatöötamisele eelnenud VTK: Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Eesti Advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjonile, Eesti Juristide Liidule, Eesti Kohtunikuabide Ühingule, Eesti Pangaliidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Teenusmajanduse Kojale, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Ülikooli õigusakadeemiale, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudile, Eesti Pereettevõtjate Liidule, Notarite Kojale ja Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale.  EELNÕU 03.08.2017 Pankrotiseaduse, krediidiasutuste seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seadus (pankrotihalduri tasu eelnõu) § 1. Pankrotiseaduse muutmine Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 4¹ järgmises sõnastuses: „(4¹) Kui töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning kohus on nõudnud töötajalt käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma tasumist ja jätnud ajutise halduri käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 5 alusel nimetamata, teeb kohus ajutise halduri nimetamata jätmise kohta määruse, milles hindab, kas töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ning toob välja asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks.“; 2) paragrahvi 27 täiendatakse lõikega 4¹ järgmises sõnastuses: „(4¹) Kui töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning kohus on pärast ajutise halduri nimetamist kohustanud töötajat tasuma käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma, kuid töötaja ei ole seda teinud, teeb kohus pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmise kohta määruse, milles hindab, kas töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ning toob välja asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks.“; 3) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses: „(9) Kui osaühingu puhul, mis on asutatud sissemakseid tegemata, lõpetab kohus käesoleva paragrahvi kohaselt menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning kohus on jätnud ajutise halduri tasu ja kulutused pankrotivõlgniku kanda, on ajutisel halduril õigus nõuda osaühingu osanikult, kes ei ole täitnud sissemakse tegemise kohustust, tegemata sissemakse ulatuses tasu ja kulutuste hüvitamist, kui ajutisel halduril ei õnnestu oma nõuet rahuldada võlgniku muu vara arvelt.“; 4) paragrahvi 31 lõiget 6 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Kohus mõistab pankrotimäärusega välja ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitise ning ajutisele haldurile tehakse väljamakse.“; 5) paragrahvi 65 lõike 1 teisest lausest jäetakse välja sõna „, võlgniku“; 6) paragrahvi 65 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Kui halduri tasu arvestamise aluseks olev pankrotivara puudub, selle maht on hoolimata halduri tegevusest väike, haldurit ei kinnitata võlausaldajate esimesel üldkoosolekul või haldur vabastatakse, välja arvatud, kui halduri vabastamise põhjuseks on tema ülesannete täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, määrab kohus pankrotihalduri taotlusel pankrotihalduri tasu käesoleva seaduse § 23 lõigete 1–3 alusel.“; 7) paragrahvi 66 lõike 1 teises lauses asendatakse sõna „kolme“ sõnaga „kuue“; 8) paragrahvi 146 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses: „(1¹) Ajutise halduri tasu ja tema ülesannete täitmiseks vajalike kulutuste hüvitise väljamakse tehakse, arvestades käesoleva seaduse § 31 lõike 6 kolmandas lauses sätestatut.“. § 2. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduse § 126 lõike 7 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Krediidiasutuste pankrotihalduri tasu määramisel kohaldatakse pankrotiseaduse § 65¹ lõikes 4 sätestatut.“. § 3. Töötuskindlustuse seaduse muutmine Töötuskindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 19 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva seaduse tähenduses on tööandja maksejõuetu, kui: 1) kohus on tööandja pankroti välja kuulutanud; 2) kohus on lõpetanud tööandja pankrotimenetluse raugemise tõttu pankrotiseaduse § 29 lõike 1 tähenduses; 3) kohus on teinud pankrotiseaduse § 15 lõikes 4¹ nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise määruse või pankrotiseaduse § 27 lõikes 4¹ nimetatud pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmise määruse; 4) kohus on nõudnud töötajalt likvideerija kulude ja tasu katteks ettemaksu tasumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 605 lõike 2 tähenduses ning likvideerija on jäetud määramata või 5) kohus või muu pädev organ on teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis tunnistanud tööandja maksejõuetuks nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT L 160 30.06.2000, lk 1–18) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT L 141, 05.06.2015, lk 19–72) tähenduses.“; 2) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses: „(1¹) Kui tööandja on maksejõuetuks tunnistatud käesoleva seaduse § 19 punkti 3 või 4 alusel, esitab hüvitise taotlemiseks vormikohase avalduse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras hüvitist taotlev töötaja.“; 3) paragrahvi 21 lõiget 2 täiendatakse punktidega 2¹ ja 2² järgmises sõnastuses: „2¹) tööandja maksejõuetuks tunnistamise korral käesoleva seaduse § 19 punkti 3 alusel ametlikult kinnitatud ärakiri pankrotiseaduse § 15 lõikes 4¹ või § 27 lõikes 4¹ nimetatud kohtumäärusest; 2²) tööandja maksejõuetuks tunnistamise korral käesoleva seaduse § 19 punkti 4 alusel ametlikult kinnitatud ärakiri likvideerija määramata jätmise kohtumäärusest;“; 4) paragrahvi 22 lõikes 1 asendatakse sõna „halduri“ sõnadega „tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise“; 5) paragrahvi 22 lõikes 3 asendatakse sõna „haldurile“ sõnadega „avalduse esitajale“; 6) paragrahvi 46 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui avalduse maksejõuetuse hüvitise saamiseks esitas töötaja, võib töötukassa hüvitise saajale õigusliku aluseta määratud hüvitise tagasi nõuda hüvitise saajalt.“. Eiki Nestor Riigikogu esimees Tallinn, ... 2017 ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- - Algatab Vabariigi Valitsus ... 2017 nr ... (allkirjastatud digitaalselt) Vabariigi Valitsuse nimel Ees- ja perekonnanimi Ametinimetus Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Pealkiri: Pankrotiseaduse, krediidiasutuste seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise eelnõu (pankrotihalduri tasu eelnõu) kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine Registreerimise kuupäev: 17.08.2017 Registreerimise number: 8-1/5943. Tõnismägi 5a, 15191, Tallinn Tel. (372) 620 8100, Faks (372) 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee