Vaideotsus

MINISTRI KÄSKKIRI Tallinn 14.10.2020 nr 148 Reinmaa ja Partnerid Advokaadibüroo OÜ [email protected] Vaideotsus Lähtudes perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi STS) § 51 lõigetest 2 ja 3 ning haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 83, vaatas Kultuuriministeerium (edaspidi rakendusasutus) läbi vaide Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (edaspidi rakendusüksus) 17.08.2020 otsusele finantskorrektsiooni kohta, millega rakendusüksus nõuab Prem Productions OÜ-lt (registrikood 12360554) (edaspidi vaidlustaja) tagasi väljamakstud toetuse summas 3312,22 eurot. Faktilised asjaolud Vaidemenetluse käigus kogutud materjalidest nähtub, et rakendusüksus rahuldas 08.02.2016 otsusega nr 1.1-5.1/16/145, mida on muudetud 17.02.2016 otsusega nr 1.1-5.1/16/194 (edaspidi otsus), vaidlustaja taotluse nr EU49735. Vaidlustaja taotles toetust kultuuriministri 30.12.2014 määruse nr 12 „Loomemajanduse tugistruktuuride, ühisprojektide ja ekspordivõimekuse arendamise toetamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) alusel. Taotlus esitati toetuse saamiseks projektile „Näidendi „Brysselin Kaali“ Soomes esitamine“ (edaspidi projekt). Otsuse punkti 2 kohaselt on projekti kogumaksumus 71 426,46 eurot, millest vaidlustaja omafinantseering on minimaalselt summas 21 427,95 eurot ja toetus maksimaalselt 49 998,51 eurot. Rakendusüksus on teinud toetuse saajale väljamakseid summas 33 122,18 eurot. Määruse § 24 lõike 1 ning otsuse punkti 4.7 alusel esitas vaidlustaja 05.08.2019 rakendusüksusele projekti järelaruande, mida hinnates jõudis rakendusüksus järeldusele, et otsuse punkti 4.5 kohased projekti tulemusnäitajad ei ole täidetud. Rakendusüksus esitas 18.10.2019 vaidlustajale teatise mittevastavuse algatamise kohta, milles juhtis tähelepanu võimalikele rikkumistele projekti tulemusnäitajate täitmises ning lisas, et kui mittevastavusmenetluse käigus on alust asuda seisukohale, et tegemist on rikkumisega, alustatakse finantskorrektsiooni otsuse (edaspidi FKO) ettevalmistamist. Rakendusüksus esitas vaidlustajale 17.08.2020 FKO, millega nõuab väljamakstud toetuse summas 3312,22 eurot tagasi. Vaidlustaja esitas HMS-i § 40 lõike 1 kohaselt oma arvamuse ja vastuväited mittevastavusmenetluse käigus ja enne FKO andmist. Vaidlustaja lepinguline esindaja Reinmaa ja Partnerid Advokaadibüroo OÜ esitas 16.09.2020 rakendusüksuse FKO peale vaide. Rakendusüksus edastas 17.09.2020 vaide rakendusasutusele. Vaide edastamisega rakendusasutusele otsustas rakendusüksus loobuda HMS-i § 80 lõike 2 kohasest võimalusest vaie rahuldada. Vaidlustaja põhjendused ja nõue Vaidlustaja leiab, et rakendusüksus on FKO-s läbivalt viidanud pärast vaidlusalusele projektile toetuse andmist jõustunud määruse § 26 lõike 1 punktile 11, kuid samas on leidnud, et säte sellele projektile ei kohaldu, sest jõustus pärast projektile toetuse andmist. Vaidlustaja juhtis sellele vastuolule tähelepanu ärakuulamise käigus, kuid rakendusüksus on FKO-s siiski leidnud, et vaatamata määruse viidatud sätte hilisemale jõustumisele, saab sättele tuginedes anda hinnangu selles meetmes antud projekti tulemusele nii oodatavate kui ka minimaalsete tulemuste kohta. Rakendusüksuse hinnangul on vaidlusaluse sätte alusel tuvastatav määruseandja tahe, millises ulatuses on toetusel arvestatav ja piisav mõju. Seepärast on rakendusüksus jätkuvalt vaidlustajale ette heitnud miinimumnõuete täitmata jätmist, kuigi vastavad miinimumnõuded selles asjas ei kohaldu. Seega on rakendusüksuse otsus vastuoluline. Määruse § 26 lõike 1 punkt 11 on jõustunud pärast vaidlustaja taotluse rahuldamist, mistõttu ei ole see asjakohane ja puudub mistahes põhjendus sellele sättele tugineda. Tugineda saab taotluse rahuldamise ajal kehtinud õigusele. Rakendusüksus on FKO-s viidanud, et Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (edaspidi ühendmäärus) § 21 lõike 1 kohaselt vähendatakse toetust sõltuvalt rikkumise raskusest 2, 5, 10 või 25 protsenti tegevustele või tegevuste kogumile eraldatud toetusest sõltuvalt asjaolude mõjust kulu abikõlblikkusele. Seega on toetuse vähendamine rakendusüksuse kaalutlusotsus. HMS-i § 56 lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Rakendusüksus on küll vaidlustaja osadele vastuväidetele tuginedes vähendanud vähendamise protsenti, kuid on jätkuvalt põhjendamata jäänud, miks on rakendusüksus valinud vähendamise protsendiks 10, mitte aga näiteks 2. Rakendusüksuse viidatud õigusakt annab võimaluse arvestada toetuse vähendamisel rikkumise raskust ja seepärast valida toetuse vähendamise protsent. Praegusel juhul on rakendusüksus FKO projektis selgitanud, et võttes arvesse kõiki asjaolusid, sh haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, samuti toetuse saaja pahatahtlikkuse puudumist, toetuse saaja jätkuvaid ekspordisuunalisi tegevusi, on proportsionaalne kohaldada 25-protsendilist finantskorrektsiooni määra. Seejärel leidis rakendusüksus FKO-s, et kaaludes toetuse saaja selgitusi ja põhjendusi, leiab ta, et õiguspärane on rakendada 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra, rõhutades, et toetuse saaja jätkab oma tegevusi ekspordi suunal. Arusaamatuks jääb, milliseid konkreetseid vaidlustaja väljatoodud asjaolusid rakendusüksus kaalutlusotsust tehes arvestas ja millised asjaolud jäid arvestamata. Rakendusüksus on jätkuvalt toonud FKO tekstis välja ainult kõige madalamat finantskorrektsiooni määra toetavad argumendid, kuid valinud korrektsiooni määraks siiski 10%, mitte 2% või 5%. Vaidlustaja hinnangul on FKO vastuoluline ning kõik kaalutlused ei ole haldusaktis selgelt välja toodud. Rakendusüksuse rakendatud toetuse vähendamise määr (10%) ei ole proportsionaalne. Nad on FKO-s õigesti välja toonud, et arvestama peab muu hulgas haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule. FKO-l on väga negatiivne mõju vaidlustaja majandustegevusele. Vaidlustaja tegevusalaks on teatrietenduste lavastamine ja esitamine. COVID-19 leviku tõttu on teatrietenduste korraldamine nii Eestis kui ka mujal maailmas olnud juba pool aastat väga raskendatud, sh ajutiselt täielikult keelatud. Seega on arusaadav, et enamikel teatrietendustega tegelevatel ettevõtjatel on käesoleval ajal majanduslikult väga raske, mistõttu raskendaks FKO vaidlustaja majanduslikku olukorda veelgi. Lisaks, rakendusüksus on küll põgusalt välja toonud, et väidetav rikkumine ei ole olnud pahatahtlik, kuid arvestades toetuse vähendamise määra, ei ole rakendusüksus seda asjaolu reaalselt arvesse võtnud. Vaidlustaja on selgitanud, milliste asjaolude tõttu jäi vaidlusaluse projekti müügitulu eeldatust väiksemaks. Tegemist ei olnud vaidlustaja pahatahtliku tegevusega. Samuti on vaidlustaja kinnitanud, et eesmärk on jätkata ekspordiga niipea kui COVID-19 kriis on selles sektoris seljatatud, mistõttu arendatakse jätkuvalt oma tegevusi ekspordi suunal. Kõiki neid asjaolusid tuleks toetuse vähendamise protsendi määramisel arvesse võtta, kuid rakendusüksus ei ole seda praegusel juhul teinud. Vaidlustaja taotleb 1) rakendusüksuse 17.08.2020 FKO kehtetuks tunnistamist vaidlustaja suhtes; 2) alternatiivselt juhul, kui vaidlustatud FKO jääb kehtima, tagasinõutava summa ajatamist maksegraafiku alusel 12 kuu jooksul võrdsetes osades. Rakendusasutuse seisukohad ja põhjendused FKO-ga on vaidlustajalt tagasi nõutud toetus summas 3312,22 eurot ehk rakendusüksus on vähendanud eraldatud toetust 10%. Tagasinõude õiguslikuks aluseks on rakendusüksus märkinud määruse § 29 ja STS-i § 45. Määruse § 29 lõike 1 kohaselt tehakse FKO STS-i §-des 45–47 ning ühendmääruse §-des 21–23 sätestatu kohaselt. STS-i § 45 lõike 1 punkti 3 kohaselt tehakse FKO toetuse vähendamiseks või tühistamiseks, kui toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata kohustuse või nõude ja see on mõjutanud kulu abikõlblikkust. STS-i seletuskirjas on täpsustatud, et silmas peetakse olukorda, kus toetuse saaja ei järgi menetluskorda või ei täida kohustust või nõuet. Toetuse saaja kohustused saavad toetuse saajale siduvaks tema suhtes kohalduva otsuse või siduva lepingu alusel. Otsuse punkt 5.4 sätestab projekti tulemus- ja väljundnäitajad numbriliselt aastateks 2016 ja 2018. STS-i § 24 punkt 1 sätestab, et toetuse saaja kohustub tagama projekti elluviimise ettenähtud tingimustel ja kavandatud tulemuse saavutamise. STS-i seletuskirjas on täpsustatud, et toetuse saaja peab viima projekti ellu heakskiidetud taotluse kohaselt ehk seal nimetatud eesmärkidel ning saavutama tema enda kavandatud tulemused. Kohustuste tagamine tähendab, et kohustus peab olema täidetud. Kui toetuse saaja ei saavuta enda lubatud tulemusi, eirab ta kohustust ning tal ei ole õiguspärast ootust, et otsuses nimetatud toetuse summa jääb kehtima. Ühendmääruse § 21 lõige 1 sätestab, et kui ilmneb, et toetuse saaja on eiranud oma kohustusi või talle kehtestatud nõudeid ja FKO tegemisel ei ole võimalik kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist tulenevalt selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis vähendatakse toetust sõltuvalt rikkumise raskusest 2, 5, 10 või 25 protsenti tegevustele või tegevuste kogumile eraldatud toetusest sõltuvalt asjaolude mõjust kulu abikõlblikkusele. See, kas rahalise mõju suurust on võimalik hinnata või mitte (juhul kui mitte, siis millist protsendimäära rakendada), on rakendusüksuse kaalutlusõigus, mida tuleb rakendada kooskõlas HMS-i § 56 lõikega 3. Selle kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vaidlustatud otsusest ja poolte selgitustest järeldub, et rakendusüksus on toetuse osalisel tagasinõudmisel aluseks võtnud STS-i § 45 lõike 1 punkti 3 – toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata kohustuse või nõude ja see on mõjutanud kulu abikõlblikkust. Vaidlust poolte vahel ei ole selles, et vaidlustatud otsuse puhul on tegemist kaalutlusotsusega ning ka selles, et vaidlustaja on jätnud kohustuse osaliselt täitmata. Kohustuste täitmata jätmine on faktiküsimus, mis toob kaasa õiguses ette nähtud tagajärje. Antud juhul finantskorrektsiooni. Vaidlustaja on vaides juhtinud tähelepanu, et kuna määruse § 26 lõike 1 punkt 11 on jõustunud pärast vaidlustaja taotluse rahuldamist, ei ole asjakohane ja puudub mistahes põhjendus, et rakendusüksus saaks kaalutlusõiguse rakendamisel viidatud sättele tugineda. Rakendusasutus nõustub vaidlustajaga, et määruse § 26 lõike 1 punkt 11, mis sätestab tulemusnäitajate miinimumtasemed, ei saa olla vaidlustatud otsuse puhul toetuse tagasinõudmise õiguslikuks aluseks. Sellele on osundanud FKO-s ka rakendusüksus, kes ütleb, et nimetatud säte ei kohaldu antud projektile, sest jõustus pärast projektile toetuse andmist. STS-i § 8 lõike 2 punkti 5 kohaselt otsustab rakendusüksus otsuse täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistamise. Sama lõike punkti 6 kohaselt teeb rakendusüksus FKO ja nõuab tagasi aluseta väljamakstud toetuse. Viidatud säte kohustab rakendusüksust nõudma tagasi toetuse saanud isikult toetus, kui selgub, et toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata kohustuse või nõude ja see on mõjutanud kulu abikõlblikkust, määramata tagasinõudmise täpseid juhiseid. Seega on rakendusüksusel lai kaalutlusruum toetuse osalisel tagasinõudmisel selle suuruse määramisel. Kaalutluse aluseks saab rakendusüksus võtta määruseandja seisukoha oodatavate ja ka minimaalsete tulemuste kohta ehk arvestada neid kaalutlusotsuse tegemisel. Rakendusasutus ei loe seda õigusvastaseks. Vaidlustaja on vaides juhtinud tähelepanu, et COVID-19 leviku tõttu on teatrietenduste korraldamine nii Eestis kui ka mujal maailmas olnud juba pool aastat väga raskendatud ning seda asjaolu oleks rakendusüksus pidanud protsendi määramisel arvesse võtma. Rakendusasutus ei nõustu vaidlustajaga, et ühendmääruse § 21 lõikes 1 toodud protsendi määramisel saanuks antud projekti puhul arvestada COVID-19 puhanguga seotud asjaolusid. Vaidlustajal lasus kohustus saavutada tulemusnäitajate sihttasemed kaks aastat pärast projekti lõppu ehk 2018. aastal. COVID-19 puhangust tingitud probleemid maailmas ja Eestis ilmnesid kaks aastat hiljem. FKO aluseks olevaid õigusakte ei ole COVID-19 valguses tagasiulatuvalt muudetud. Vaidlustaja väitega, et FKO on vastuoluline ning kõik kaalutlused ei ole haldusaktis selgelt välja toodud, rakendusasutus ei nõustu. Rakendusüksus on põhjendanud vaidlustatud otsuse punktis 2 (rikkumise alused ja sisu) rikkumist sisuliselt. Vaidlustaja on ka ise vaides osundanud, et rakendusüksus vähendas vastuväidetele tuginedes finantskorrektsiooni määra. Vastuväiteid esitas vaidlustaja rakendusüksuse põhjendustele. Vähendatud finantskorrektsiooni määra puhul tugines rakendusüksus juba esitatud põhjendustele ning lisas, et võttes arvesse vaidlustaja menetluse ja vastuväidete kestel antud selgitusi ja põhjendusi on õiguspärane rakendada 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra. Rakendusasutus ei hinda, kas finantskorrektsiooni määr 10% on vaidlustaja suhtes ebaproportsionaalselt suur või mitte ning ei asenda rakendusüksuse otsuses tehtud järeldusi enda subjektiivse hinnanguga. Rakendusasutuse hinnangul on vaidlustatud otsus õiguspärane ja rakendusüksus ei ole otsuse tegemisel kaalutlusreegleid rikkunud. HMS-i § 72 lõike 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist, haldusakti osa kehtetuks tunnistamist, kui seadus ei piira haldusakti osalist vaidlustamist ja ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. HMS-i § 71 lõike 1 kohaselt saab isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, esitada vaide. Isik saab vaidlustada haldusakti või toimingut. Tagasinõutava summa ajatamist vaidemenetluse käigus nõuda ei saa. STS-i § 48 lõike 4 kohaselt võib tagasimaksmisele kuuluva toetuse ajatada toetuse saaja põhjendatud taotluse alusel, kui korraga maksmine seab toetuse saaja olulisel määral makseraskustesse. Toetuse tagasimaksmise ajatamise regulatsioon, sh ajatamistaotluse esitamise kord, on sätestatud ühendmääruse §-s 24. Otsuse, kas ajatamistaotlus rahuldada, teeb rakendusüksus arvestades STS-i § 48 lõikes 5 ja ühendmääruse §-s 24 toodud piiranguid. Otsus Eeltoodut arvestades ning olles tutvunud rakendusüksuse antud selgitustega, asjas tähtsust omavate kogutud materjalidega ja võttes aluseks HMS § 85 punkti 4, otsustab rakendusasutus: 1) jätta vaie rahuldamata; 2) teha otsus teatavaks vaide esitajale ja rakendusüksusele. Käesolevat vaideotsust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras halduskohtus. (allkirjastatud digitaalselt) Tõnis Lukas Kadri Kilvet, [email protected], 6282224