Kiri

Eesti Kalastajate Selts, registrikood 80368754 [email protected] MUINSUSKAITSEAMET​ ([email protected]) Koopia: Kultuuriministeerium ([email protected]), Keskkonnaministeerium ([email protected]) 14. september 2020 Märgukiri Pöördume teie poole seoses Muinsuskaitseametis ette valmistatava kultuuriministri käskkirjaga “Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamine ning ühise kaitsevööndi kehtestamine” (14.08.2020). Me ei nõustu kaitsevööndi laiendamisega Linnamäe paisjärvele ja seda järgmistel põhjustel: 1. Looduslikus sängis aastatuhandeid voolanud jõgi omab oluliselt kõrgemat kultuurilist väärtust kui vaesustunud loodusega, napilt aastakümneid vana paisjärv. Paisjärv on tehistekkeline uusmoodustis, mis ei ole Eesti ajaloo ja kultuuripärandi osa. 2. LInnamäe paisjärve lülitamine kaitsevööndisse on sisuliselt ja formaalselt põhjendamata, tuginedes vaid Wooluwabrik OÜ, kellele kuulub Linnamäe paisu hoonestusõigus, ettepanekule. 3. Linnamäe paisjärv asub Natura kaitsealal. Paisjärve säilitamine on vastuolus EL veepoliitika raamdirektiiviga. EL elurikkuse strateegia aastani 2030 näeb ette jõgede loodusliku seisundi taastamist ja rändetõkete kõrvaldamist. Linnamäe paisjärve puhul on seda võimalik teha, säilitades paisu ehitise kuid likvideerides paisjärve. Selliseid näiteid on piisavalt nii lähiriikides, eriti Rootsis, kui Eestis (Jändja pais Pärnu jõel). 4. Arusaamatu, meelevaldne ja eksitav on eelnõu seletuskirjas esitatud väide, mille kohaselt on kaitsevööndi üheks eesmärgiks „​ ... MuKS § 14 lõike 2 punkti 2 kohaselt  tagada kinnismälestiste vaadeldavus. Vaated peavad olema tagatud mälestisele sellele sobivas keskkonnas ehk vaateid mälestisele ei saa eraldada selle ümbrusest, taustast ja ümbritsevatest objektidest. Vaadeldavus peab olema tagatud asukohas ajalooliselt väljakujunenud mälestisega seotud ja toetavale keskkonnale tervikuna koos mälestisega“. Paisjärv ei ole ajalooliselt väljakujunenud vaate osa ning jääb arusaamatuks, millist vaadet täpsemalt soovitakse kaitse alla võtta. Vaadet paisult ei saa tõlgendada muinasaegse vaate taaslavastusena. Pais ja paisjärv ei saa olla planeeritava (muinasaegse) kaitseala objektiks. Samamoodi ei ole paisu ja paisjärve kultuurimälestiseks tunnistamise eesmärgiks muinasaegsete vaadete taastamine ning segades uue aja muinsuskaitselased tingimused eeldatavalt muinasaegsete vaadete kaitsmisega. 5. Eelnõu seletuskirjas toodud väide ​„Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kaitsevööndi paisjärve poolne piir aitab säilitada mälestiste võimalikku veealust osa ning kaitsta seda järvepõhja süvendus- ja muude sekkuvate tööde mõju eest“​ on põhjendamata, meelevaldne ja vastuolus tegelike oludega. Jääb selgusetuks, mil viisil paisutuse säilitamine aitab kaitsta arheoloogilist kultuurikihti, mis on vee all olnud vaid viimase 100 aasta jookuśul ja sedagi tükati. Paisjärves tekib muda ja settimine, mille paisu omanik peab Veeseaduse kohaselt teatud aja järel välja kaevama. Paisjärve jätkuva paisutuse korral ohustatakse kultuurikihti oluliselt enam kui paisutust likvideerides. Kultuurikiht on mudasette tõttu hävimas juba täna. 6. Linnamäe tammi ja paisjärve puhul on ​kahetsusväärselt püütud vastandada loodust kultuuriväärtustega. Selline vastandamine on meelevaldne. Kui ka oleks tegemist olukorraga, kus keskkonnakaitselised ja muinsuskaitselised eesmärgid vastanduvad, tuleks otsida w ​ in-win​ lahendust. Selle eelduseks on laiaulatuslik, professionaalne ja sõltumatu keskkonnamõjude hindamine (mida ühe huvipoole raha eest tellitu kindlasti ei ole) ja kõikide huvirühmade kaasamine. Lugupidamisega, Märt Aab Eesti Kalastajate Seltsi juhatuse liige