Hädaolukorra seaduse eelnõu kooskõlastamine

LISA 1 Teenuse HOS-i kuuluvuse määramise kriteeriumid vähem kui 1000 kasutajat rohkem kui 1000 kasutajat rohkem kui 5000 kasutajat rohkem kui 10 000 kasutajat rohkem kui 40 000 kasutajat rohkem kui 100 000 kasutajat I Teenuse kasutajate arv või teenusest kasu saadavate inimeste arv (aasta Palju jooksul) Mõni kasutaja -3 -2 -1 1 2 3 kasutajaid Juhuslik, kaotiline. Kasutatakse Inimene või ettevõtte kasutab Regulaarselt kindla klientide Regulaarselt enamike Igapäevaselt kindla Igapäevaselt enamike vajaduse korral, kui teenuse ainult kindla juhtumi sihtrühma või ettevõtete kasutajate/klientide poolt klientide sihtrühma või kasutajate/klientide poolt II Kasutamise vajadus eraisikute või harjupärased teenused ei ole või sündmuse korral poolt ettevõtete poolt ettevõtete poolt aasta lõikes kättesaadavad Harva Tihti -3 -2 -1 1 2 3 On olemas koheselt rakendatav Asendamiseks kulub kuni 12 Asendamiseks kulub kuni 24 Asendamiseks kulub kuni Asendamiseks kulub kuni Ei ole asendatav või III a alternatiiv tundi tundi 72 tundi neli nädalat asendamiseks kulub kuid, Asendatavuse aastaid kiirus Saab koheselt Ei ole asendada -3 -2 -1 1 2 3 asendatav III Teenuse asendatavus Alternatiiv võimaldab osutada Alternatiivi rakendamisel Alternatiivi rakendamisel Alternatiiviga on kaetud Alternatiiv võimaldab Alternatiiv puudub või teenuse samas mahus teenuse osutamine samas teenuse osutamine samas suur osa teenuse mahust osutada teenuse pooles võimaldab asendada ainult III b Alternatiivi mahus eeldab mõningaid mahus eeldab suuremaid mahus üksikud teenuse osutamise samaväärsus ümberkorraldusi ümberkorraldusi ülesannete täitmist Väga lähedane Samaväärne põhiteenusele -3 -2 -1 1 2 3 puudub Mõju puudub (ei ole vajalik Mõju väike (mõjutab ühe Mõju mõõdukas (mõjutab Mõju keskmine (mõjutab Mõju oluline (mõjutab Mõju suur (mõjutab rohkem ühiskonnale olulisema teenuse ühiskonnale olulisema kahte ühiskonnale olulisema vähemalt kolme kuni viie ühiskonnale kui viie ühiskonnale olulisema toimimiseks) teenuse toimimist) teenuse toimimist) ühiskonnale olulisema olulisema teenuse teenuse toimimist) IV a Mitmele teenuse toimimist) toimimist) teenusele avaldab mõju Seotud Ei ole seotud teiste paljude IV Seotus teiste teenustega -3 -2 -1 1 2 3 teenustega ühiskonnale oluliste teenustega Teenuse katkestusega ei Teenuse katkestuse kaasneb Teenuse katkestuse kaasneb Teenuse katkestusega võib Teenuse katkestusega Teenuse katkestusega võib (elutähtsad ja kaasene mõjutatud teenustele mõjutatud teenustele vähe mõjutatud teenustele kaasneda mõjutatud võib kaasneda mõjutatud kaasneda suure osa mõjutatud üldhuviteenused) olulisi tagajärgi tunnetatav töökorralduslik tunnetatav töökorralduslik teenuste protsessiosade teenuste olulisemate teenuste katkestus IV b mõju ulatus ebamugavus ebamugavus seisukumine, mis protsessiosade seotud põhjustab väiksemaid seisukumine, kuid mitte teenustele häireid täielik katkestus Mõju väike Mõju suur -3 -2 -1 1 2 3 V Kas teenus ise on Teenus ei ole alternatiiviks Võib osutuda mingis osas On alternatiiviks vähemalt On ainukeseks On alternatiiviks On alternatiiviks vähemalt alternatiiviks teistele ühelegile muule ühiskonnale alternatiiviks koosmõjus mõne ühele ühiskonnale olulisele alternatiiviks vähemalt vähemalt kahele kolmele ühiskonnale olulisele ühiskonnale olulistele oluliselel teenusele muu teenusega teenusele ühele ühiskonnale olulisele ühiskonnale olulisele teenusele teenustele teenusele teenusele (elutähtsad ja Ei ole ise On üldhuviteenused) alternatiiviks -3 -2 -1 1 2 3 alternatiiviks Rohkem kui neli nädalat Kuni neli nädalat Kuni üks nädal Kuni 72 tundi Kuni 24 tundi Kuni paar tundi VI Tagajärgede Lühikese aja tajumise kiirus Pikka aja jooksul -3 -2 -1 1 2 3 jooksul Teenuse katkestustus ei mõjuta Teenuse katkestus muudab Teenuse katkestuse Teenuse katkestusega võib Teenuse katkestuega Teenuse katkestuega kaasneb teenuse vajaja harjupärast teenuse vajaja elu korraldust tulemusena peab teenuse kaasneda selle teenuse kaasneb suure igal juhul selle teenuse vajaja käitumist ebamugavaks vajajal suurel määral vajaja tervisliku seisundi tõenäosusega selle tervisliku seisundi halvenemine VII Mõju teenuse vaatama üle igapäevast halvenemine või surm teenuse vajaja tervisliku või surm vajaja elu ja tervisele elukorraldust ja harjumusi seisundi halvenemine või surm Mugavus Surmav -3 -2 -1 1 2 3  Ministeeriumid Eesti Linnade Liit Eesti Maaomavalitsuste Liit Riigikantselei 16.10.2015 nr 1-6/1093-1 Eesti Pank Hädaolukorra seaduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Siseministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks hädaolukorra seaduse eelnõu. Palume eelnõu kooskõlastada või arvamus esitada 15 tööpäeva jooksul eelnõu kooskõlastamiseks esitamisest arvates. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Hanno Pevkur siseminister Sama: Häirekeskus Kaitsepolitseiamet Politsei- ja Piirivalveamet Päästeamet Sisekaitseakadeemia Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus Lisad: 1. eelnõu (Wordi fail); 2. eelnõu seletuskiri (Wordi fail); 3. eelnõu seletuskirja lisa 1 (PDF-fail); 4. eelnõu seletuskirja lisa 2 (Wordi fail); 5. eelnõu seletuskirja lisa 3 (Wordi fail). Marion Ross 6125214 [email protected] Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee Registrikood 70000562  EELNÕU 13.10.2015 Hädaolukorra seadus 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Seaduse reguleerimisala (1) Käesolev seadus sätestab kriisireguleerimise, sealhulgas hädaolukorraks valmistumise ja hädaolukorra lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise õiguslikud alused. Käesolev seadus reguleerib ka eriolukorra väljakuulutamist, lahendamist ja lõpetamist ning Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisse. (2) Käesolevat seadust kohaldatakse erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd erakorralise seisukorra seadus ja riigikaitseseadus ei sätesta teisiti. (3) Käesolev seadus ei reguleeri riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks valmistumist. (4) Teistes õigusaktides sätestatud riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste (edaspidi asutus) ning isikute pädevused ja volitused kehtivad ka hädaolukorraks valmistumisel ja hädaolukorra lahendamisel, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. § 2. Terminid (1) Hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel või elutähtsa teenuse katkestus, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist, põhjustab suure varalise kahju, suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus. (2) Kriisireguleerimine on meetmete süsteem, mis hõlmab hädaolukorra ennetamist, hädaolukorraks valmistumist, hädaolukorra lahendamist ning hädaolukorrast põhjustatud tagajärgede leevendamist. (3) Elutähtis teenus on teenus, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ning mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist. Elutähtsat teenust käsitatakse tervikuna koos selle toimimiseks vältimatult vajaliku ehitise, seadme, personali, varu ja muu taolisega. (4) Elutähtsa teenuse toimepidevus on elutähtsa teenuse osutaja järjepideva toimimise suutlikkus ja järjepideva toimimise taastamise võime pärast elutähtsa teenuse katkestust. 2. peatükk KRIISIREGULEERIMISE KORRALDUS § 3. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon (1) Vabariigi Valitsus moodustab alaliselt tegutseva Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni. 1 (2) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon: 1) koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste kriisireguleerimistegevust; 2) paneb Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni kuuluvate asutuste kriisireguleerimistegevuste koordineerimiseks neile ülesandeid ja jälgib nende täitmist; 3) täidab muid õigusaktidest ja tema põhimäärusest tulenevaid ülesandeid. (3) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni koosseis, ülesanded ja töökord sätestatakse põhimääruses, mille kehtestab Vabariigi Valitsus. § 4. Regionaalne kriisikomisjon (1) Kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister moodustab neli alaliselt tegutsevat regionaalset kriisikomisjoni. (2) Regionaalne kriisikomisjon: 1) koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste piirkondlike struktuuriüksuste ja kohalike omavalitsuste kriisireguleerimistegevust regioonis; 2) moodustab vajaduse korral alalise või ajutise territoriaalse või valdkondliku alakomisjoni; 3) täidab muid seadusest ja tema põhimäärusest tulenevaid ülesandeid. (3) Regionaalse kriisikomisjoni koosseis, juhtimine, ülesanded ja töökord sätestatakse põhimääruses, mille kehtestab kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister. § 5. Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon (1) Valla- või linnavalitsus moodustab kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil alaliselt tegutseva kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni. (2) Valla- või linnavalitsus võib moodustada ühise kriisikomisjoni ühe või mitme kohaliku omavalitsuse üksusega. (3) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon: 1) koordineerib kriisireguleerimist kohaliku omavalitsuse üksuses; 2) esitab regionaalsele kriisikomisjonile kord aastas kokkuvõtte kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni tegevusest ning järgmise aasta tööplaani või tegevuskava; 3) täidab muid seadusest ja tema põhimäärusest tulenevaid ülesandeid. (4) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni esimeheks on vallavanem või linnapea. (5) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni koosseis, ülesanded ja töökord sätestatakse põhimääruses, mille kehtestab valla- või linnavalitsus. Põhimääruse eelnõu kooskõlastatakse Päästeametiga. § 6. Siseministeeriumi ülesanded kriisireguleerimise koordineerimisel Kriisireguleerimisvaldkonna koordineerimiseks Siseministeerium: 1) töötab välja riigi kriisireguleerimispoliitika ning kavandab riigi üldiseid kriisireguleerimistegevusi; 2) nõustab asutusi ja suunab nende tegevust kriisireguleerimise korraldamisel; 3) teostab käesoleva seadusega asutustele pandud ülesannete täitmise üle järelevalvet käesoleva seaduse §-s 48 sätestatu kohaselt ning koostab ja esitab Vabariigi Valitsusele ülevaateid ülesannete täitmise seisust; 2 4) korraldab Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni tööd; 5) täidab muid õigusaktidest tulenevaid kriisireguleerimisülesandeid. § 7. Ministeeriumi ülesanded kriisireguleerimise korraldamisel Ministeerium korraldab kriisireguleerimist oma valitsemisalas. 3. peatükk HÄDAOLUKORRA ENNETAMINE, SELLEKS VALMISTUMINE JA SELLE LAHENDAMINE § 8. Hädaolukorra riski hindamine (1) Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega nimekirja ohtudest, mis võivad põhjustada hädaolukorra ja mille kohta koostatakse riskianalüüs, ning määrab hädaolukorra riskianalüüsi koostamist juhtivad ja selle koostamisse kaasatavad täidesaatva riigivõimu asutused. (2) Hädaolukorra riskianalüüs on dokument, milles hinnatakse hädaolukorra tekkimise tõenäosust ja hädaolukorra tagajärgi ning esitatakse ettepanekud hädaolukorra ennetamiseks ja hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks. (3) Hädaolukorra riskianalüüs kooskõlastatakse enne kinnitamist ministeeriumidega, kelle valitsemisalas on hädaolukorra riskianalüüsi koostamisse kaasatud asutused. (4) Hädaolukorra riskianalüüsi koostamist juhtival ja selle koostamisse kaasatud asutusel on õigus saada teiselt asutuselt ja isikult hädaolukorra riskianalüüsi koostamiseks vajalikku teavet. (5) Hädaolukorra riski hindamise nõuded ja korra kehtestab kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister määrusega. (6) Ministeerium rakendab meetmeid hädaolukorra riskianalüüsis tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks ning arvestab hädaolukorra ennetamiseks ja hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks vajalike tegevustega ministeeriumi valitsemisala tegevuste planeerimisel. (7) Kui asutus või kohaliku omavalitsuse üksus analüüsib oma kriisireguleerimisülesannete täitmiseks riske, mida ei ole nimetatud käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud korralduses, ei pea riski hindamisel lähtuma käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetest. § 9. Riskikommunikatsioon (1) Riskikommunikatsiooni korraldab käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud asutus. (2) Riskikommunikatsioon on elanikkonna teavitamine hädaolukorda põhjustada võivatest ohtudest ja hädaolukorra tagajärgedest ning elanikkonnale käitumisjuhiste andmine, et suurendada elanikkonna teadlikkust hädaolukordadest ja valmisolekut nendeks. § 10. Riigi tegevusvaru (1) Riigi tegevusvaru on hädaolukorras kasutusele võetav riigi omandis olev või lepingutega tagatud ressurss hädaolukorra lahendamiseks või selle tagajärgede leevendamiseks. Riigi 3 tegevusvaru moodustatakse hädaolukorra riskianalüüsist ja hädaolukorra lahendamise plaanist lähtudes. (2) Riigi tegevusvaru moodustamise, varu moodustaja ning varu moodustamise eesmärgi ja viisi otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega. (3) Riigi tegevusvaru moodustaja vastutab varu hoidmise, kasutamise, kontrollimise, uuendamise ja aruandluse korraldamise eest. § 11. Hädaolukorrast teavitamine (1) Füüsiline isik on kohustatud viivitamata teatama hädaabinumbril 112 talle teatavaks saanud hädaolukorrast või hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, kui ei ole alust arvata, et hädaolukorra lahendamiseks pädevat asutust on juba teavitatud. (2) Asutus või juriidiline isik on kohustatud viivitamata teatama Siseministeeriumile oma ülesannete täitmisel või tegevusalal tekkinud hädaolukorrast või sellise hädaolukorra tekkimise vahetust ohust. (3) Avalikkust peab viivitamata teavitama hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, hädaolukorrast ja selle lahendamisest, kui teavitamata jätmine võib ohustada inimeste elu või tervist, tekitada suure varalise kahju või häirida muul viisil oluliselt tavapärast elukorraldust. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste täitmist ning asutustevahelist teabevahetust hädaolukorras korraldab käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud asutus. § 12. Massiteabevahendi valdaja kohustused hädaolukorrast teavitamisel Massiteabevahendi valdaja avaldab muutmata kujul ja tasuta Vabariigi Valitsuse, kriisikomisjoni, eriolukorra juhi, eriolukorra tööde juhi ja ministeeriumi või muu hädaolukorda lahendava asutuse teate hädaolukorra tekkimise vahetu ohu, hädaolukorra ja selle lahendamise kohta, sealhulgas teate eriolukorra väljakuulutamise, muutmise või lõpetamise kohta. Teade avaldatakse viivitamata või teate esitaja määratud ajal. § 13. Hädaolukorra lahendamise juhtimine (1) Hädaolukorra lahendamist juhib (edaspidi hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus): 1) Vabariigi Valitsuse määratud täidesaatva riigivõimu asutus või 2) kui hädaolukorra on põhjustanud elutähtsa teenuse raskete tagajärgedega või pikaajaline katkestus, siis elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus. (2) Vabariigi Valitsus määrab korraldusega käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse. (3) Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus otsustab, millal on tegemist hädaolukorraga. Kui hädaolukorra on põhjustanud elutähtsa teenuse raskete tagajärgedega või pikaajaline katkestus, määratakse hädaolukorra algus käesoleva seaduse § 37 lõike 2 alusel kehtestatava määruse kohaselt. (4) Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus juhib hädaolukorra lahendamist õigusaktides ning hädaolukorra lahendamise plaanis sätestatu kohaselt. 4 § 14. Hädaolukorra lahendamise plaan (1) Hädaolukorra lahendamiseks koostatakse hädaolukorra lahendamise plaan. (2) Hädaolukorra lahendamise plaan on koostöökokkulepe, milles hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus ja hädaolukorra lahendamisse kaasatud asutus või isik lepivad kokku hädaolukorra lahendamise korralduse. (3) Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega nimekirja hädaolukordadest, mille kohta koostatakse nende lahendamise plaan, ning määrab hädaolukorra lahendamise plaani koostamist juhtiva asutuse. (4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule koostab hädaolukorra lahendamise plaani elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus elutähtsa teenuse raskete tagajärgedega või pikaajalisest katkestusest põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks. (5) Hädaolukorra lahendamise plaan kooskõlastatakse enne allkirjastamist asjassepuutuva ministeeriumi ning Siseministeeriumiga. Käesoleva seaduse § 36 lõikes 4 nimetatud elutähtsa teenuse katkestuse lahendamiseks koostatud hädaolukorra lahendamise plaan kooskõlastatakse enne allkirjastamist asukohajärgse päästekeskusega. (6) Ministeerium või asukohajärgne päästekeskus jätab hädaolukorra lahendamise plaani kooskõlastamata, kui hädaolukorra lahendamise plaan ei vasta nõuetele, ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega või ei võimalda hädaolukorda piisavalt kiiresti ja tulemuslikult lahendada. (7) Hädaolukorra lahendamise plaani koostamist juhtival ja selle koostamisse kaasatud asutusel on õigus saada muult asutuselt ja isikult hädaolukorra lahendamise plaani koostamiseks vajalikku teavet. (8) Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise nõuded kehtestab kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister määrusega. § 15. Ulatuslik evakuatsioon (1) Ulatusliku evakuatsiooni otsustab ja seda korraldab Politsei- ja Piirivalveamet. Ulatusliku evakuatsiooni otsustamise korral kohaldatakse korrakaitseseaduse §-s 44 sätestatud riikliku järelevalve erimeedet või käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 sätestatud meedet. Kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 sätestatud meedet, otsustab evakuatsiooni viidatud sättes nimetatud isik. (2) Ulatuslik evakuatsioon käesoleva seaduse tähenduses on hädaolukorra ajal asutuse juhtimisel toimuv paljude inimeste ajutine lahkumine ohustatud alalt ohutusse asukohta. (3) Kohaliku omavalitsuse üksus aitab kaasa isikute evakueerimisele ning evakueeritute majutamisele, toitlustamisele ja neile arstiabi andmisele. (4) Kui inimestel soovitatakse ohustatud alalt lahkuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meedet kohaldamata, kohaldatakse evakuatsiooni läbiviimisel käesoleva paragrahvi lõikes 2 ning § 16 lõike 1 alusel kehtestatud määruses evakuatsiooni läbiviimise kohta sätestatut. 5 § 16. Hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö (1) Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, hädaolukorra lahendamise juhtimise, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise korra. (2) Vabariigi Valitsuse, regionaalne ja kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon abistavad vajaduse korral hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamisel. § 17. Kriisireguleerimisõppus (1) Kriisireguleerimisõppus (edaspidi õppus) korraldatakse hädaolukorra lahendamise võime kontrollimiseks või harjutamiseks ning seal osalevad kõik pädevad asutused. (2) Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus korraldab õppuse vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. (3) Siseministeerium korraldab vähemalt üks kord nelja aasta jooksul kahe või enama hädaolukorra või eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise õppuse. (4) Kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister kehtestab määrusega õppuse läbiviimisele ning õppuse korraldamisele esitatavad nõuded. (5) Õppuse korraldamisega seotud kulud kaetakse õppuse korraldaja eelarvest. Õppusesse kaasatud asutuste õppusel osalemise kulud kaetakse nende eelarvest. 4. peatükk ERIOLUKORD 1. jagu Eriolukorra väljakuulutamine ja lõpetamine § 18. Eriolukorra väljakuulutamise alus ja tingimused (1) Vabariigi Valitsus võib loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks kuulutada välja eriolukorra, kui hädaolukorda ei ole võimalik lahendada ilma käesolevas jaos sätestatud juhtimiskorralduse või meetmete rakendamiseta. (2) Katastroof käesoleva seaduse tähenduses on eelkõige inimtegevusest põhjustatud ulatuslik õnnetus või avarii või muu sarnase mõjuga sündmus, sealhulgas elutähtsa teenuse raskete tagajärgedega või pikaajaline katkestus. (3) Nakkushaigus käesoleva seaduse tähenduses on nakkushaigus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse tähenduses ning loomataud loomatauditõrje seaduse tähenduses. § 19. Eriolukorra väljakuulutamine (1) Eriolukorra väljakuulutamise otsustamiseks kutsub peaminister või tema äraolekul teda asendav minister viivitamata kokku Vabariigi Valitsuse istungi. 6 (2) Vabariigi Valitsuse korralduse eriolukorra väljakuulutamise kohta esitab Vabariigi Valitsusele otsustamiseks peaminister või tema äraolekul teda asendav minister. (3) Vabariigi Valitsus kuulutab eriolukorra välja kogu riigis, ühe või mitme maakonna või kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil (edaspidi eriolukorra piirkond). § 20. Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta (1) Vabariigi Valitsuse korralduses eriolukorra väljakuulutamise kohta sätestatakse: 1) eriolukorra väljakuulutamine; 2) eriolukorra väljakuulutamise põhjus; 3) eriolukorra piirkond; 4) eriolukorra juht; 5) asutused ning avaliku halduse ülesandeid täitvad isikud, kes on kohustatud rakendama meetmeid eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks ning juhinduma eriolukorra juhi korraldustest; 6) muud Vabariigi Valitsuse kasutusele võetavad meetmed eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks; 7) massiteabevahendite valdajate kohustus avaldada korraldus viivitamata ja muutmata kujul. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korraldusega määratakse ka eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja avaliku halduse ülesandeid täitvate isikute eelarvest kaetavad kulud või Vabariigi Valitsuse reservist kaetavad kulud ning nende kulude suurus, samuti asutus, kes koondab kulud ja esitab taotluse Vabariigi Valitsusele. (3) Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta jõustub selle allakirjutamisel, kui korralduses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Korraldus avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites. § 21. Vabariigi Valitsuse korralduse muutmine (1) Vabariigi Valitsus võib otsustada korraldusega muuta käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktides 3–7 sätestatud eriolukorra asjaolusid. Eriolukorra asjaolude muutmist ei loeta uue eriolukorra väljakuulutamiseks. (2) Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra asjaolude muutmise kohta jõustub selle allakirjutamisel, kui korralduses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Korraldus eriolukorra piirkonna muutmise või isikute põhiõigusi piiravate meetmete kasutamise kohta avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites. § 22. Eriolukorra lõpetamine (1) Vabariigi Valitsus otsustab eriolukorra lõpetamise pärast eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamist. (2) Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra lõpetamise kohta jõustub selle allakirjutamisel, kui korralduses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Korraldus avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites. 2. jagu 7  Eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise juhtimine ja eriolukorra tööd § 23. Eriolukorra juht (1) Eriolukorra väljakuulutamisel määrab Vabariigi Valitsus ühe ministri juhtima ja koordineerima eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamist (edaspidi eriolukorra juht). (2) Eriolukorra juhil on õigus anda korraldusi eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks eriolukorra tööde juhile ning Vabariigi Valitsuse määratud asutustele ja muudele avaliku halduse ülesandeid täitvatele isikutele, arvestades nende asutuste ja isikute pädevust ning volitusi. (3) Eriolukorra juht allub Vabariigi Valitsusele ning on Vabariigi Valitsuse ees aruandekohustuslik. Eriolukorra juht teeb Vabariigi Valitsusele ettepanekuid eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisega seotud selliste ülesannete täitmiseks ja meetmete rakendamiseks, mis ei kuulu tema pädevusse. (4) Vabariigi Valitsuse, regionaalne ja kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon abistavad vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidavad muid eriolukorra juhi antud ülesandeid. (5) Eriolukorra juht annab oma pädevuse piires haldusaktidena korraldusi. (6) Kui eriolukord on välja kuulutatud erakorralise seisukorra ajal, allub eriolukorra juht erakorralise seisukorra juhile. § 24. Eriolukorra tööd ja eriolukorra tööde juht (1) Eriolukorra tööd on: 1) avarii-, pääste- ja taastamistööd loodusõnnetuse ja katastroofi korral; 2) tööd nakkushaiguste leviku tõkestamiseks; 3) tööd kannatanutele abi osutamisel loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning nakkushaiguste leviku tõkestamisel. (2) Eriolukorra juht määrab ühe või mitu eriolukorra tööde juhti, kes juhivad eriolukorra tööde tegemist eriolukorra piirkonnas, koordineerivad avaliku korra ja liiklusohutuse tagamist ning täidavad muid eriolukorra juhi antud ülesandeid. (3) Eriolukorra tööde juht allub oma ülesannete täitmisel eriolukorra juhile. (4) Eriolukorra tööde juht annab oma pädevuse piires haldusaktidena korraldusi. (5) Eriolukorra tööde juht vastutab eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks tema juhtimisel tehtava töö läbiviimise ohutuse eest ning tagab võimaluse korral abinõude rakendamise loodus- ja muinsuskaitseobjektide säilitamiseks ning kaitsmiseks. 3. jagu Eriolukorra ajal rakendatavad meetmed 8 § 25. Töökohustus (1) Eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht või muu eriolukorra juhi määratud ametiisik võib eriolukorra ajal kohustada füüsilist isikut eriolukorra tööd tegema, kui pädevad asutused või nende poolt vabatahtlikult kaasatud isikud ei saa seda teha või ei saa seda õigeaegselt teha. (2) Isikule võib töökohustuse panna, kui ta on vähemalt 18-aastane ning selle töö tegemiseks oma teadmistelt, oskustelt ja terviseseisundilt võimeline. (3) Töökohustus lõpeb eriolukorra juhi, eriolukorra tööde juhi või muu eriolukorra juhi määratud ametiisiku määratud ajal, kuid kõige hiljem eriolukorra lõpetamisel. Isikut tohib töökohustuse täitmisele rakendada järjest kõige kauem 30 päevaks. (4) Eriolukorra tööle ei kohustata: 1) keskmise, raske või sügava puudega isikut ja tema hooldajat; 2) rasedat; 3) isikut, kes kasvatab keskmise, raske või sügava puudega last; 4) üht alla 12-aastase lapse vanemat või hooldajat; 5) alla 30-aastast naissoost isikut, kui tööd tehakse ioniseeriva kiirgusohu piirkonnas; 6) kaitseväelast. (5) Vabariigi Valitsus võib kehtestada määrusega eriolukorra ajal füüsiliste isikute suhtes töökohustuse rakendamise täpsema korra. § 26. Vallasasja sundvõõrandamine (1) Eriolukorra juht või eriolukorra tööde juht võib otsustada kütteaine, toiduaine, ravimi või muu äratarvitatava vallasasja sundvõõrandamise riigi omandisse, kui asi on vältimatult vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks ning muud võimalused asja õigeaegseks saamiseks puuduvad või on ebamõistlikult koormavad. (2) Käesolevas paragrahvis sätestatud korras ei sundvõõrandata raha ega isikule kuuluvat vara, millele ei saa pöörata täitemenetluses sissenõuet. § 27. Asja sundkasutus (1) Eriolukorra juht või eriolukorra tööde juht võib otsustada kinnisasja või selle osa, ehitise, sõiduki, masina, seadme või muu käesoleva seaduse §-s 26 nimetamata vallasasja ajutisse sundkasutusse võtmise, kui asja kasutamine on vältimatult vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks ning muud võimalused asja õigeaegseks kasutamiseks puuduvad või on ebamõistlikult koormavad. (2) Asja sundkasutus lõpeb eriolukorra juhi või eriolukorra tööde juhi määratud ajal, kuid kõige hiljem eriolukorra lõpetamisel. § 28. Asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine (1) Asja sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise viib läbi eriolukorra juhi või eriolukorra tööde juhi määratud ametiisik. 9 (2) Eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht või asja sundvõõrandamist läbiviiv ametiisik võib kohustada sundvõõrandatava või sundkasutusse võetava asja omanikku või valdajat toimetama vallasasi selle üleandmiseks määratud kohta. (3) Asja sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise kohta koostatakse protokoll kahes eksemplaris. Protokolli üks eksemplar antakse asja omanikule või valdajale. (4) Vabariigi Valitsus võib kehtestada määrusega eriolukorra ajal asjade sundvõõrandamise ja sundkasutusse võtmise täpsema korra. § 29. Valdusesse sisenemine (1) Eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht või muu eriolukorra juhi või eriolukorra tööde juhi määratud ametiisik võib siseneda eriolukorra piirkonnas valdaja nõusolekuta valdaja valduses olevale kinnisasjale, ehitisse või ruumi, sealhulgas avada uksi, väravaid või kõrvaldada muid takistusi, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. (2) Eriolukorra juht või eriolukorra tööde juht võib otsustada eriolukorra piirkonnas valdaja nõusolekuta valdaja kinnisasjal, ehitises või ruumis eriolukorra tööde tegemise, sealhulgas teha lammutustöid, maha raiuda puid ja tõkestada veekogusid. (3) Kui valdaja isik on tuvastatav, peab teda esimesel võimalusel teavitama piiratud või tähistatud kinnisasjale, ehitisse või ruumi sisenemisest või tema valduses eriolukorra tööde tegemisest. (4) Piiratud või tähistatud kinnisasjale, ehitisse või ruumi sisenemise kohta, kui sellega kaasnes valduses oleva vara kahjustamine, samuti valduses eriolukorra tööde tegemise kohta koostatakse protokoll. § 30. Viibimiskeeld ja muud liikumisvabaduse piirangud (1) Vabariigi Valitsus, eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht või eriolukorra juhi määratud ametiisik võib kohustada isikut eriolukorra piirkonnast või selle osast lahkuma ning keelata tal eriolukorra piirkonnas või selle osas viibimise, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks (edaspidi viibimiskeeld). Võimaluse korral peab säilitama isiku juurdepääsu tema elu- või tööruumile. (2) Kui viibimiskeeld kehtestatakse määramata arvu isikute suhtes üldkorraldusena, tagab viibimiskeelu kohaldamise otsustaja viibimiskeelu koha tähistamise arusaadaval viisil. Teave määramata arvu isikute suhtes kehtestatud viibimiskeelu kohta, mis hõlmab suuremat kui ühe ruutkilomeetri suurust ala, avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites. (3) Vabariigi Valitsus või eriolukorra juht võib kehtestada korraldusega käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata liikumisvabaduse piirangu eriolukorra piirkonnas, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. Korraldus avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites. (4) Vabariigi Valitsuse korraldus viibimiskeelu või muu liikumisvabaduse piirangu kehtestamise kohta jõustub selle allakirjutamisel, kui korralduses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. 10 (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud viibimiskeeld või muu liikumisvabaduse piirang kehtib korralduses määratud ajani, kuid kõige kauem eriolukorra lõpetamiseni. § 31. Avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamise piirangud (1) Vabariigi Valitsus või eriolukorra juht võib korraldusega piirata avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamist eriolukorra piirkonnas või keelata nende pidamise eriolukorra piirkonnas, kui see on vältimatult vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korraldus jõustub selle allakirjutamisel, kui korralduses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Korraldus avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korraldus kehtib selles määratud ajani, kuid kõige kauem eriolukorra lõpetamiseni. § 32. Ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine (1) Eriolukorra ajal on eriolukorra juhil ja eriolukorra tööde juhil õigus panna elutähtsa teenuse osutajale ettekirjutusega kohustus osutada elutähtsat teenust ettekirjutuses märgitud viisil ja ulatuses, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. (2) Vabariigi Valitsusel või eriolukorra juhil on õigus eriolukorra ajal panna sideettevõtjale ettekirjutusega kohustus piirata lõppkasutajale sideteenuse osutamist või juurdepääsu sidevõrgule, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. (3) Kui elutähtsa teenuse osutaja ei täida tähtaegselt lõike 1 nimetatud ettekirjutust või sideettevõtja ei täida lõikes 2 nimetatud ettekirjutust, võib selle täita asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud vahenditega ja korras. § 33. Politsei kohustused eriolukorra ajal kehtestatud meetmete tagamisel Politsei annab vajaduse korral eriolukorra juhile, eriolukorra tööde juhile või muule pädevale ametiisikule käesolevas jaos sätestatud meetmete tagamiseks halduskoostöö seaduses sätestatud korras ametiabi vahetu sunni rakendamisega. 4. jagu Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisse § 34. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine (1) Kaitseväge ja Kaitseliitu võib eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisel kaasata järgmiste ülesannete täitmisse: 1) eriolukorra tööde tegemine; 2) liikluse korraldamine eriolukorra ajal ja turvalisuse tagamine eriolukorra piirkonnas. 11 (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud ülesande täitmisse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (3) Kaitseväe või Kaitseliidu kaasamise käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud ülesande täitmisse otsustab Vabariigi Valitsus Vabariigi Presidendi nõusolekul korraldusega. (4) Ettepaneku kaasata Kaitseväge või Kaitseliitu käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud ülesande täitmisse teeb Vabariigi Valitsusele kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister. Enne ettepaneku esitamist kooskõlastatakse see riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministriga. (5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud ülesande täitmisse võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata kuni eriolukorra lõppemiseni. (6) Kaitseväge või Kaitseliitu võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesande täitmisse kaasata üksnes juhul, kui asutus ei saa või ei saa õigel ajal seda ülesannet täita ja puuduvad muud vahendid ülesande täitmiseks. (7) Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel antud korralduses märgitakse: 1) ülesanne, mille täitmisse Kaitseväge või Kaitseliitu kaasatakse; 2) ülesande täitmisel osalevate kaitseväelaste või Kaitseliidu tegevliikmete arv või arvu ülempiir; 3) Kaitseväe või Kaitseliidu kaasamise tähtaeg; 4) territoorium, kus Kaitsevägi või Kaitseliit ülesannet täidab; 5) ametiisik, kellele ülesande täitmisel osalevad kaitseväelased või Kaitseliidu tegevliikmed alluvad; 6) vajaduse korral muud andmed. § 35. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise kord (1) Käesoleva seaduse § 34 lõike 3 alusel antud korraldus esitatakse viivitamata Kaitseväe juhatajale või Kaitseliidu ülemale, kes allutab Kaitseväe või Kaitseliidu üksuse käesoleva seaduse § 34 lõikes 1 nimetatud ülesande täitmist puudutavates küsimustes üksuse ülema kaudu Vabariigi Valitsuse määratud ametiisikule. (2) Käesoleva seaduse § 34 lõike 3 alusel antud korraldusest teavitatakse viivitamata Riigikogu juhatust ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimeest. (3) Käesoleva seaduse § 34 lõike 1 punktis 2 nimetatud ülesande täitmisel kohaldatakse kaitseväelase, Kaitseliidu tegevliikme ja Kaitseväe või Kaitseliidu sõiduki tähistamisele korrakaitseseaduse § 162 lõiget 3 ja lõike 4 alusel kehtestatud määrust. (4) Kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige võivad käesoleva seaduse § 34 lõike 1 punktis 2 nimetatud ülesande täitmisel kohaldada vahetut sundi korrakaitseseaduse 5. peatükis politseile ettenähtud alustel ja korras. (5) Käesoleva seaduse § 34 lõike 1 punktis 2 nimetatud ülesande täitmisse võib kaasata vaid selle ülesande täitmiseks vajaliku väljaõppe läbinud kaitseväelase või Kaitseliidu tegevliikme. 5. peatükk ELUTÄHTSATE TEENUSTE TOIMEPIDEVUSE KORRALDUS 12 § 36. Elutähtsate teenuste nimekiri ja nende toimepidevust korraldavad asutused (1) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium korraldab järgmiste elutähtsate teenuste toimepidevust: 1) elektriga varustamine; 2) maagaasiga varustamine; 3) vedelkütusega varustamine; 4) riigiteede sõidetavuse tagamine; 5) telefoniteenus; 6) mobiiltelefoniteenus; 7) andmesideteenus; 8) elektrooniline isikustamine ja digitaalne allkirjastamine. (2) Sotsiaalministeerium korraldab vältimatu abi toimepidevust. (3) Eesti Pank korraldab järgmiste elutähtsate teenuste toimepidevust: 1) makseteenus; 2) sularaharinglus. (4) Kohaliku omavalitsuse üksus, kelle korraldavat teenust osutab elutähtsa teenuse osutaja ja kelle territooriumil elab rohkem kui 10 000 elanikku, korraldab oma haldusterritooriumil järgmiste elutähtsate teenuste toimepidevust: 1) kaugküttega varustamine; 2) kohalike teede sõidetavuse tagamine; 3) veega varustamine ja kanalisatsioon. § 37. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustused (1) Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus: 1) koordineerib elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamist, arvestades elutähtsate teenuste ristsõltuvust, ja nõustab elutähtsate teenuste osutajaid; 2) teostab ise või määrab oma allasutuse teostama järelevalvet elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise, sealhulgas elutähtsa teenuse katkestusi ennetavate meetmete rakendamise üle; 3) juhib hädaolukorra lahendamist, korraldab riskikommunikatsiooni ning kriisireguleerimisõppusi käesoleva seaduse 3. peatükis sätestatu kohaselt. (2) Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse juht või kohaliku omavalitsuse üksuse organ kehtestab määrusega elutähtsa teenuse kirjelduse ja elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuded. Määruses sätestatakse: 1) teenuse kirjeldus ehk see, millisele teenuse osale elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuded kehtivad; 2) nõuded teenuse tasemele ja valmisolekule osutada teenust ka teiste elutähtsate teenuste katkestuse korral ja hädaolukorras ning ennekõike see, millised protsessid, ehitised, seadmed, personal, varu ja muu taoline peavad olema igas olukorras tagatud; 3) tingimused, millal on tegemist elutähtsa teenuse katkestusega, mille lahendamist korraldab elutähtsa teenuse osutaja, samuti teenuse katkemisest teavitamise ning teenuse taastamise korraldus; 4) tingimused, millal on tegemist ulatusliku või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestusega, mille lahendamist korraldab elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus; 5) muud elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks olulised nõuded. 13 § 38. Elutähtsa teenuse osutaja määramine ja tema kohustused (1) Elutähtsa teenuse osutaja on juriidiline isik, kelle pädevuses on käesoleva seaduse §-s 36 elutähtsa teenusena määratletud avaliku halduse ülesande täitmine, või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul elutähtsat teenust osutav ettevõtjana tegutsev isik. (2) Seadusega määratakse kindlaks tingimused, mille täitmise korral loetakse ettevõtjana tegutsev isik elutähtsa teenuse osutajaks. (3) Elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud: 1) koostama tema osutatava elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani käesoleva seaduse §-des 39 ja 40 sätestatu kohaselt; 2) rakendama elutähtsa teenuse katkestusi ennetavaid meetmeid; 3) teavitama viivitamata elutähtsat teenust korraldavat asutust või tema määratud allasutust elutähtsa teenuse katkestusest, katkestuse ohust, elutähtsa teenuse toimepidevust oluliselt häirivast sündmusest või sellise sündmuse toimumise vahetust ohust; 4) andma elutähtsat teenust korraldavale asutusele või tema määratud allasutusele tema nõudmisel teavet elutähtsa teenuse osutamise kohta; 5) korraldama tema osutatava elutähtsa teenuse toimepidevuse kontrollimiseks õppusi vähemalt üks kord kahe aasta jooksul; 6) täitma muid õigusaktides elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks sätestatud kohustusi. § 39. Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüs ja plaan (1) Elutähtsa teenuse osutaja koostab elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamise planeerimiseks, riski hindamiseks ja toimepidevuse taastamiseks elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani. (2) Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsis kirjeldatakse teenuse osutamise katkestust põhjustavaid ohte, nende tõenäosust, teenuse katkestuse tagajärgi ning muud olulist teavet. (3) Elutähtsa teenuse toimepidevuse plaanis kirjeldatakse meetmeid, mida rakendatakse elutähtsa teenuse katkestuse korral teenuse taastamiseks, katkestuse tagajärgede leevendamiseks ning muid olulisi küsimusi. (4) Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani kinnitab elutähtsa teenuse osutaja juht, juhatus või seda asendav organ. (5) Kui elutähtsat teenust osutab mitu elutähtsa teenuse osutajat, võivad nad elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse või tema määratud allasutuse koordineerimisel koostada ühise toimepidevuse riskianalüüsi. (6) Elutähtsa teenuse toimepidevuse plaani ei koostata, kui elutähtsa teenuse osutaja on koostanud ühise toimepidevuse riskianalüüsi käesoleva paragrahvi lõike 5 kohaselt ning kui raskete tagajärgedega või pikaajalise elutähtsa teenuse katkestuse lahendamiseks on koostatud hädaolukorra lahendamise plaan käesoleva seaduse §-s 14 sätestatu kohaselt. (7) Toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani nõuded ning nende esitamise ja uuendamise korra kehtestab kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister määrusega. § 40. Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani kooskõlastamine 14 (1) Elutähtsa teenuse osutaja esitab toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani kooskõlastamiseks elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavale asutusele või tema määratud allasutusele. (2) Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või tema määratud allasutus kontrollib toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele ning kooskõlastab toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani 30 päeva jooksul. (3) Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või tema määratud allasutus võib kooskõlastamise tähtaega mõjuval põhjusel pikendada kuni 30 päeva võrra. (4) Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või tema määratud allasutus edastab toimepidevuse plaani arvamuse avaldamiseks asutusele, kes kaasatakse või tõenäoliselt kaastakse elutähtsa teenuse katkestuse korral teenuse taastamisse. (5) Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või tema määratud allasutus jätab toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani kooskõlastamata, kui esitatud dokumendid ei vasta nõuetele, dokumentides esitatud kirjeldused ja hinnangud on puudulikud, need ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega või ei taga elutähtsa teenuse toimepidevust piisaval määral. (6) Kui toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani ei kooskõlastata, võib elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või tema määratud allasutus teha elutähtsa teenuse osutajale ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks ja määrab puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras käesoleva seaduse § 50 lõikes 2 sätestatud ulatuses. (7) Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või tema määratud allasutus edastab toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani teadmiseks Siseministeeriumile, kui Siseministeeriumil on seda teavet vaja oma ülesannete täitmiseks. Siseministeeriumil on õigus saada täpsustusi toimepidevuse riskianalüüsis ja plaanis esitatud teabe kohta. (8) Asutus ja isik hoiavad saladuses neile edastatud teavet, mille kohta on elutähtsa teenuse osutaja teatanud, et tegemist on ärisaladusega. § 41. Elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse tagamine (1) Elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud tagama elutähtsa teenuse osutamiseks kasutatavate infosüsteemide ning nendega seotud infovarade turvameetmete alalise rakendamise. (2) Kui elutähtsa teenuse toimimist tagavad infosüsteemid asuvad välisriigis, peab elutähtsa teenuse osutaja tagama elutähtsa teenuse toimepidevuse viisil ja vahenditega, mis ei sõltu välisriikides asuvatest infosüsteemidest. (3) Elutähtsa teenuse infosüsteemide ning nendega seotud infovarade turvameetmed kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. § 42. Riigi osutatava teenuse toimepidevus (1) Kui riigi osutatav teenus vastab käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud tunnustele, tagatakse teenuse toimepidevus teenust reguleeriva õiguse üldakti, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud määruse või üksikakti alusel. 15 (2) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega tema valitsemisalas oleva käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teenuse toimepidevuse nõuded. § 43. Elutähtsa teenuse osutamisega seotud riigikaitseobjekt Elutähtsa teenuse osutamisega seotud riigikaitseobjekti kaitse sätestatakse riigikaitseseaduses. 6. peatükk KULUDE HÜVITAMINE JA ISIKU SOTSIAALSED TAGATISED § 44. Hädaolukorra lahendamisega kaasnevate kulude hüvitamine (1) Hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ning avaliku halduse ülesandeid täitvate isikute hädaolukorra lahendamisega kaasnevad kulud kaetakse hädaolukorra lahendamisel osalevatele asutustele selleks eelarveaastaks eraldatud vahenditest. (2) Eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ning avaliku halduse ülesandeid täitvate isikute hädaolukorra lahendamisega kaasnevad kulud kaetakse käesoleva seaduse § 20 lõike 2 järgi Vabariigi Valitsuse korralduses eriolukorra väljakuulutamise kohta sätestatud jaotuses ja mahus. (3) Tervishoiuteenuse osutajatele kaetakse tervishoiuteenuse osutamise kulud ravikindlustuse eelarvest või riigieelarves vältimatu abi osutamiseks ettenähtud vahenditest. Vahendite mittepiisavusel kohaldatakse riigieelarve seaduse §-s 58 sätestatut. (4) Vabariigi Valitsus võib kehtestada määrusega hädaolukorra lahendamisega kaasnevate kulude arvutamise ja hüvitamise täpsema korra. § 45. Eriolukorra ajal tekkinud kahju hüvitamise tingimused (1) Riik hüvitab isikule eriolukorra ajal isiku vara sundvõõrandamisest või sundkasutusest tekkinud kulud õiglases ulatuses. (2) Riik ei hüvita: 1) loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaiguse leviku toimest põhjustatud kahju; 2) eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorras süüdi oleva isiku kulusid; 3) omanikule kuulunud ainete ja materjalide väärtust, kui neid aineid ja materjale kasutati tema omandis oleva vara päästmiseks; 4) käesoleva seaduse § 29 lõikes 2 nimetatud töödega tekitatud kahju. (3) Isikule eriolukorra ajal tema vara sundvõõrandamisest või sundkasutusest tekkinud kulude hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. § 46. Eriolukorra ajal tööle rakendatud füüsilise isiku tasustamine (1) Käesoleva seaduse § 25 alusel tööle rakendatud füüsilisele isikule (edaspidi eriolukorra tööle rakendatud isik) maksab riik töötatud aja eest töötasu. (2) Eriolukorra tööle rakendatud isikule töötasu maksmise ulatuse ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 16 (3) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui tööandja säilitab töötajale eriolukorra tööle rakendamise ajal tema senise töötasu. § 47. Eriolukorra tööle rakendatud isiku sotsiaalsed tagatised (1) Tööandja ei või lõpetada teenistussuhet või töölepingut isikuga põhjusel, et isik on rakendatud eriolukorra tööle. (2) Eriolukorra tööle rakendatud isiku hukkumise või eriolukorra tööl saadud vigastuse tagajärjel saabunud surma korral maksab riik perekonnaseaduse alusel tema ülalpidamisel olnud isikule toetust kokku isiku kümne aasta palga ulatuses. (3) Eriolukorra tööle rakendamise tõttu hukkunud või eriolukorra tööl saadud vigastuse tagajärjel surnud isiku matuse korraldamiseks maksab riik isiku matuse korraldanud isikule tehtud kulude hüvitamiseks toetust. Toetust makstakse riikliku matusetoetuse seaduse §-s 3 nimetatud kulude hüvitamiseks riikliku matusetoetuse seaduse § 6 lõikes 1 sätestatud ulatuses. (4) Eriolukorra tööl saadud vigastuse tõttu isiku osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral makstakse isikule hüvitist, lähtudes Eesti Töötukassa poolt töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest järgmiselt: 1) osalise töövõime korral – tema kuni kahe aasta palga ulatuses; 2) puuduva töövõime korral – tema kuni seitsme aasta palga ulatuses. (5) Hüvitise maksmisel võetakse ühe kuu palga arvutamise aluseks töölepingu seaduse alusel arvutatud keskmine kuupalk. (6) Kui isik hüvitise määramisele eelneval perioodil ei töötanud, arvutatakse hüvitise suurus hüvitise määramise ajal kehtiva töötasu alammäära alusel. (7) Hüvitis makstakse isikule välja osade kaupa. Osa suurus sõltub töövõime esmakordsel või kordushindamisel tuvastatud osalise või puuduva töövõime kestusest. (8) Hüvitist ei maksta kokku rohkem töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusele vastavast hüvitise maksimummäärast. (9) Kui isiku töövõime ulatus muutub, lähtutakse hüvitise edasisel maksmisel töövõime kordushindamisel tuvastatud töövõime ulatusele vastavast käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud hüvitise määrast, võttes arvesse juba välja makstud hüvitist. (10) Kui töövõime kordushindamise tulemusena on isikul õigus saada hüvitist väiksemas ulatuses, kui talle on välja makstud, siis enam makstud summat tagasi ei nõuta. (11) Isikul, kellele töövõime kordushindamise tõttu enam hüvitist ei makstud, kuid kelle töövõime on uue töövõime kordushindamise alusel vähenenud, ei tohi makstava hüvitise aeg koos ajaga, mille eest hüvitist ei makstud, kokku olla pikem tema hüvitise maksimummäära arvutamise aluseks olevast ajast. (12) Kui töövõime kordushindamisel tuvastatud osalise või puuduva töövõime periood algab töövõime esmakordsele tuvastamisele järgneval kalendriaastal, korrigeeritakse hüvitise arvutamise aluseks olevat palka osalise või puuduva töövõime esmakordse tuvastamise aasta tarbijahinnaindeksiga. Kui töövõime kordushindamisel tuvastatud osalise või puuduva töövõime periood algab hiljem, korrigeeritakse hüvitise arvutamise aluseks olevat palka 17 tarbijahinnaindeksitega alates osalise või puuduva töövõime esmakordse tuvastamise aastast kuni viimasele töövõime kordustuvastamisele eelneva aastani. (13) Eriolukorra tööle rakendatud isiku hukkumise ning püsivalt või osaliselt töövõimetuks tunnistamise korral makstavate hüvitiste taotlemisel ja määramisel kohaldatakse riigieelarve seaduse §-s 58 sätestatut. (14) Kui eriolukorra tööle rakendatud isik on saanud vigastada või on haigestunud, kannab tema ravi- ja ravimikulud riik. Ravikindlustusega hõlmatud isikutele osutatud tervishoiuteenuse kulud kaetakse ravikindlustuse seaduses sätestatud alustel ja korras. Ravikindlustusega hõlmamata isikutele osutatud tervishoiuteenuse kulud kaetakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 6 lõikes 4 kehtestatud korras. (15) Käesolevas paragrahvis ettenähtud hüvitiste ja kulude arvutamise, määramise ja maksmise korra kehtestab kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister määrusega. (16) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–15 sätestatut ei kohaldata, kui eriolukorra tööle rakendatud isik oli hukkumisel või vigastuse saamisel: 1) pannud toime süüteo; 2) pannud toime enesetapu või enesetapukatse; 3) pannud toime enesevigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses haigusliku seisundiga ega tulenenud teiste isikute õigusvastasest käitumisest; 4) oli enda põhjustatud joobeseisundis. 7. peatükk JÄRELEVALVE § 48. Järelevalvepädevus (1) Teenistuslikku järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teostatakse Vabariigi Valitsuse seaduses ja teiste õigusaktides sätestatud korras. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule teostatakse käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle haldus- või riiklikku järelevalvet järgmiselt: 1) haldusjärelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teostab Siseministeerium; 2) haldus- või riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse §-de 38–40 ja nende alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teostab elutähtsat teenust korraldav asutus või tema allasutus, finantsjärelevalve subjektide suhtes teostab haldus- või riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse §-de 38–40 ja nende alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle Finantsinspektsioon; 3) haldus- või riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 41 ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teostab Riigi Infosüsteemi Amet. § 49. Riiklik järelevalve Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30–32, 49 ja 50–53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. § 50. Ettekirjutus ja sunniraha 18 (1) Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuete rikkumise või järelevalve teostamise takistamise korral on järelevalveametnikul õigus teha elutähtsat teenust osutavale asutusele või isikule ettekirjutus rikkumise kõrvaldamiseks või järelevalve teostamise takistamise lõpetamiseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib järelevalveasutus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha kohaldamise igakordne ülemmäär on 2000 eurot. 8. peatükk VASTUTUS § 51. Hädaolukorraks valmistumise nõuete rikkumine Hädaolukorra riskianalüüsi või hädaolukorra lahendamise plaani koostamise, õppuse korraldamise või elutähtsa teenuse korraldamisega seotud kohustuse täitmata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. § 52. Elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumine (1) Elutähtsa teenuse osutajale käesoleva seaduse § 38 lõike 3 punktides 1–5 kehtestatud kohustuste rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 6400 eurot. § 53. Elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse nõuete rikkumine (1) Elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot. § 54. Riigi tegevusvaru ebaseaduslik kasutamine (1) Riigi tegevusvaru ebaseadusliku kasutamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot. § 55. Eriolukorra ajal kehtestatud nõuete rikkumine (1) Eriolukorra juhi, eriolukorra tööde juhi või eriolukorra juhi määratud ametiisiku seadusliku korralduse eiramise või eriolukorra piirkonnas käesoleva seaduse §-de 25–29 alusel kehtestatud kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot. 19 § 56. Menetlus (1) Käesoleva seaduse §-des 51, 52, 54 ja 55 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Politsei- ja Piirivalveamet. (2) Käesoleva seaduse §-s 53 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Riigi Infosüsteemi Amet. 9. peatükk RAKENDUSSÄTTED 1. jagu Üleminekusätted § 57. Üleminekusätted (1) Käesoleva seaduse § 8 lõike 2 alusel kehtestatud korraldusega määratud asutus peab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastava riskianalüüsi koostama 2018. aasta 1. juuliks. (2) Käesoleva seaduse § 14 lõike 3 alusel kehtestatud korraldusega määratud ja käesoleva seaduse § 14 lõikes 4 nimetatud asutus peavad käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastava hädaolukorra lahendamise plaani koostama 2019. aasta 1. jaanuariks. (3) Elutähtsa teenuse osutaja peab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastava elutähtsa teenuse toimepidevuse plaani ja riskianalüüsi koostama 2019. aasta 1. jaanuariks. 2. jagu Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine § 58. Digitaalallkirja seaduse muutmine Digitaalallkirja seaduse § 18 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Sertifitseerimisteenuse osutaja on hädaolukorra seaduse § 36 lõike 1 punktis 8 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja.“. § 59. Ehitusseadustiku muutmine Ehitusseadustiku § 97 täiendatakse lõigetega 7–9 järgmises sõnastuses: „(7) Riigiteede korrashoidu teostav ettevõtja on hädaolukorra seaduse § 36 lõike 1 punktis 4 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. (8) Tiheasustusega kohaliku omavalitsuse üksuses, kus elab rohkem kui 10 000 elanikku, on kohalike teede korrashoidu teostav ettevõtja hädaolukorra seaduse § 36 lõike 4 punktis 2 nimetatud kohalike teede sõidetavuse tagamise elutähtsa teenuse osutaja. (9) Kohalike teede korrashoidu teostav ettevõtja on üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses.“. 20 § 60. Elektrituruseaduse muutmine Elektrituruseaduse § 211 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Hädaolukorra seaduse § 36 lõike 1 punktis 1 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja on:“. § 61. Elektroonilise side seaduse muutmine Elektroonilise side seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 122 järgmises sõnastuses: „122 ) katkematu side on elektroonilise side teenus Vabariigi Valitsuse määratud asutustele ja isikutele vajalike sõnumite katkematuks ja töökindlaks edastamiseks;“; 2) seadust täiendatakse peatükiga 71 järgmises sõnastuses: „ 71 . peatükk KATKEMATU SIDE § 861 . Katkematu side kasutajad ja nõuded (1) Asutuste ja isikute loetelu ning asutuste ja isikute objektide täpse loetelu, kellele katkematut sidet osutatakse, ning turvaklassi kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud korralduses nimetatud asutused ja isikud peavad täitma katkematu side nõudeid. (3) Katkematu side nõuded ja katkematu side tagamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“; 3) paragrahvi 87 lõiked 4 ja 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Sideteenuse osutaja, kelle teenust tarbib vähemalt 1000 lõppkasutajat, on hädaolukorra seaduse § 36 lõike 1 punktides 5–7 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja vastava teenuse puhul. (5) Multipleksimisteenuse osutaja on üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses.“; 4) paragrahvi § 115 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks; 5) paragrahvi 133 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51 ) Riiklikku järelevalvet §-s 861 ja selle alusel kehtestatud nõuete täitmise üle teostab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.“; 6) seadust täiendatakse §-ga 1664 järgmises sõnastuses: „§ 1664 . Katkematu side nõuete rikkumine (1) Katkematu side nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. 21 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 6400 eurot.“. § 62. Hädaolukorra seaduse kehtetuks tunnistamine Hädaolukorra seadus (RT I 2009, 39, 262; RT I, 01.09.2015, 7) tunnistatakse kehtetuks. § 63. Jäätmeseaduse muutmine Jäätmeseaduse § 66 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Vähemalt 40 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses olmejäätmete veo teenust osutav ettevõtja on üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses.“. § 64. Kaugkütteseaduse muutmine Kaugkütteseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 4 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Soojusettevõtja on üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses.“. 2) paragrahvi 7 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Soojusettevõtja, kes tegutseb võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on üle 50 000 MWh, ja osutab teenust vähemalt 10 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses, on hädaolukorra seaduse § 36 lõike 4 punktis 1 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja.“; 3) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud soojusettevõtja, kelle tegevusalaks on soojuse tootmine, on kohustatud tagama soojuse tootmiseks reservkütuse kasutamise võimaluse, mis kindlustab soojusvarustuse kolme ööpäeva jooksul.“. § 65. Kiirgusseaduse muutmine Kiirgusseaduse § 57 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks. § 66. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduse § 3 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal on hädaolukorra seaduse § 36 lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:“. § 67. Lennundusseaduse muutmine 22 Lennundusseaduse § 591 tunnistatakse kehtetuks. § 68. Maagaasiseaduse muutmine Maagaasiseaduse § 22 lõige 15 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(15) Hädaolukorra seaduse § 36 lõike 1 punktis 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutajaks on ettevõtja: 1) kelle jaotusvõrguga on ühendatud vähemalt 10 000 tarbijat; 2) kes osutab gaasivõrgus ülekandeteenust.“. § 69. Postiseaduse muutmine Postiseaduse § 5 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Universaalse postiteenuse osutaja on üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses.“. § 70. Päästeseaduse muutmine Päästeseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 5 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Hädaabiteadete menetlemise korra ja hädaabiteadete menetlemise toimimisele esitatavad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 2) paragrahv 311 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 311 . Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine päästesündmuse lahendamisse (1) Päästesündmuse lahendamisse võib kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu. (2) Päästesündmuse lahendamisse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“. § 71. Raudteeseaduse muutmine Raudteeseaduse § 4 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(11 ) Raudtee-ettevõtja, kelle kaubaveo või reisijateveo turuosa on rohkem kui 20 protsenti kaubaveo või reisijateveo turuosast, on üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses.“. § 72. Sadamaseaduse muutmine Sadamaseaduse § 13 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. § 73. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 23 1) paragrahvi 17 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(11 ) Kiirabibrigaadi pidaja on hädaolukorra seaduse § 36 lõikes 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja.“; 2) paragrahvi 22 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(41 ) Piirkondliku haigla ja keskhaigla pidaja, kaasa arvatud piirkondliku haigla ja keskhaigla pidaja, kellel on vereteenistus, on hädaolukorra seaduse § 36 lõikes 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja.“. § 74. Vedelkütuse seaduse muutmine Vedelkütuse seaduse § 3 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Kütuse müüja, kes omab kümmet või enamat tanklat ja kelle tanklad asuvad vähemalt kolmes maakonnas, on hädaolukorra seaduse § 36 lõike 1 punktis 3 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja.“. § 75. Ühistranspordiseaduse muutmine Ühistranspordiseaduse § 6 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Vedaja, kes teostab liinivedu 40 000 elanikuga või suuremas omavalitsusüksuses, on üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses. (3) Vedaja, kes teostab liinivedu Eesti mandri ja Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vahelistel parvlaevaliinidel, on üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses.“. § 76. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmine Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(11 ) Vee-ettevõtja, kes osutab teenust 10 000 või enama elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses, on hädaolukorra seaduses § 36 lõike 4 punktis 3 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja.“. 2. jagu Seaduse jõustumine § 77. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2017. aasta 1. juulil. 24  Hädaolukorra seaduse eelnõu seletuskiri SISUKORD Kasutatud lühendid ..................................................................................................................... 4 1. Sissejuhatus ........................................................................................................................... 5 2. Seaduse eesmärk ................................................................................................................. 12 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs .......................................................................................... 12 1. peatükk „Üldsätted“.............................................................................................................. 12 § 1. Seaduse reguleerimisala ................................................................................................ 12 § 2. Terminid ........................................................................................................................ 14 2. peatükk „Kriisireguleerimise korraldus“ .............................................................................. 19 § 3. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon ................................................................................ 19 § 4. Regionaalne kriisikomisjon ........................................................................................... 20 § 5. Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon .......................................................................... 21 § 6. Siseministeeriumi ülesanded kriisireguleerimise koordineerimisel .............................. 23 § 7. Ministeeriumi ülesanded kriisireguleerimise korraldamisel ......................................... 24 3. peatükk „Hädaolukorra ennetamine, selleks valmistumine ja selle lahendamine“ .............. 25 § 8. Hädaolukorra riski hindamine ....................................................................................... 25 § 9. Riskikommunikatsioon .................................................................................................. 28 § 10. Riigi tegevusvaru ......................................................................................................... 29 § 11. Hädaolukorrast teavitamine ......................................................................................... 30 § 12. Massiteabevahendi valdaja kohustused hädaolukorrast teavitamisel .......................... 32 § 13. Hädaolukorra lahendamise juhtimine .......................................................................... 32 § 14. Hädaolukorra lahendamise plaan ................................................................................ 34 § 15. Ulatuslik evakuatsioon ................................................................................................ 38 § 16. Hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koos töö kord...................... 41 § 17. Kriisireguleerimisõppus .............................................................................................. 43 4. peatükk „Eriolukord“............................................................................................................ 46 § 18. Eriolukorra väljakuulutamise alus ja tingimused ........................................................ 46 § 19. Eriolukorra väljakuulutamine ...................................................................................... 48 § 20. Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta ............................. 49 § 21. Vabariigi Valitsuse korralduse muutmine ................................................................... 50 § 22. Eriolukorra lõpetamine ................................................................................................ 51 1  § 23. Eriolukorra juht ........................................................................................................... 51 § 24. Eriolukorra tööd ja eriolukorra tööde juht ................................................................... 52 § 25. Töökohustus ................................................................................................................ 53 § 26. Vallasasja sundvõõrandamine ..................................................................................... 54 § 27. Asja sundkasutus ......................................................................................................... 55 § 28. Asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine .................................................. 55 § 29. Valdusesse sisenemine ................................................................................................ 55 § 30. Viibimiskeeld ja muud liikumisvabaduse piirangud ................................................... 56 § 31. Avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamise piirangud ....................................... 57 § 32. Ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine ........................................................ 58 § 33. Politsei kohustused eriolukorra ajal kehtestatud meetmete tagamisel ........................ 62 § 34. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine ............................................................................. 62 § 35. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise kord ..................................................................... 65 5. peatükk „Elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldus“..................................................... 66 § 36. Elutähtsate teenuste nimekiri ja nende toimepidevust korraldavad asutused .............. 66 § 37. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustused................................ 73 § 38. Elutähtsa teenuse osutaja määramine ja tema kohustused .......................................... 75 § 39. Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüs ja plaan ............................................... 77 § 40. Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani kooskõlastamine ................. 77 § 41. Elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse tagamine ............................... 79 § 42. Riigi osutatava teenuse toimepidevus ......................................................................... 79 § 43. Elutähtsa teenuse osutamisega seotud riigikaitseobjekt .............................................. 79 6. peatükk „Kulude hüvitamine ja isiku sotsiaalsed tagatised“ ................................................ 80 § 44. Hädaolukorra lahendamisega kaasnevate kulude hüvitamine ..................................... 80 § 45. Eriolukorra ajal tekkinud kahju hüvitamise tingimused .............................................. 81 § 46. Eriolukorra ajal tööle rakendatud füüsilise isiku tasustamine ..................................... 82 § 47. Eriolukorra ajal tööle rakendatud füüsilise isiku sotsiaalsed tagatised ....................... 83 7. peatükk „Järelevalve“ ........................................................................................................... 86 § 48. Järelevalvepädevus ...................................................................................................... 86 § 49. Riiklik järelevalve ....................................................................................................... 88 § 50. Ettekirjutus ja sunniraha .............................................................................................. 88 8. peatükk „Vastutus“ ............................................................................................................... 89 § 51. Hädaolukorraks valmistumise nõuete rikkumine ........................................................ 89 2  § 52. Elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumine ......................................................... 89 § 53. Elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse nõuete rikkumine .................. 90 § 54. Riigi tegevusvaru ebaseaduslik kasutamine ................................................................ 90 § 55. Eriolukorra ajal kehtestatud nõuete rikkumine............................................................ 90 § 56. Menetlus ...................................................................................................................... 91 9. peatükk „Rakendussätted“ .................................................................................................... 91 Üleminekusätted ................................................................................................................... 91 Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine ..................................................................... 91 Seaduse jõustumine .............................................................................................................. 98 4. Eelnõu te rminoloogia ......................................................................................................... 98 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele.......................................................................... 99 6. Seaduse mõjud .................................................................................................................... 99 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud........................................................................................................................ 108 8. Rakendusaktid .................................................................................................................. 111 9. Seaduse jõustumine .......................................................................................................... 112 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon........... 112 3 Kasutatud lühendid EhS – ehitusseadustik ETO – elutähtsa teenuse osutaja ETKA – elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus ErSS – erakorralise seisukorra seadus ESS – elektroonilise side seadus HOLP – hädaolukorra lahendamise plaan HOS – hädaolukorra seadus JAS – julgeolekuasutuste seadus KaLS – Kaitseliidu seadus KarS – karistusseadustik KKS – Kaitseväe korralduse seadus KKütS – kaugkütteseadus KorS – korrakaitseseadus KOKS – kohaliku omavalitsuse korralduse seadus KOV – kohaliku omavalitsuse üksus LTTS – loomatauditõrje seadus MGS – maagaasiseadus MsüS – majandustegevuse seadustiku üldosa seadus NETS – nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus PS – Eesti Vabariigi põhiseadus PäästeS – päästeseadus RES – riigieelarve seadus RiKS – riigikaitseseadus VVS – Vabariigi Valitsuse seadus TLS – töölepingu seadus TTKS – tervishoiuteenuste korraldamise seadus ÜVVKS – ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus 4 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte 2009. aasta juulis jõustus HOS, millega uuendati oluliselt kriisireguleerimisvaldkonna õigusraamistikku. Seni kehtinud hädaolukorraks valmisoleku seadus ja eriolukorra seadus liideti üheks seaduseks ning muudeti oluliselt kriisireguleerimisvaldkonna senist loogikat ja ülesehitust. 2011. aastal alustas Siseministeerium HOS-iga seotud probleemide analüüsimist, eesmärk oli hinnata, kuidas on see seadus rakendunud. Siseministeerium tellis 2013. ja 2014. aastal advokaadibüroolt SORAINEN kaks kriisireguleerimisvaldkonna õiguslikku analüüsi, et kriisireguleerimise korraldust riigis põhjalikumalt analüüsida. 1 Analüüside keskmes oli kriisireguleerimise kui horisontaalse valdkonna korraldamise ja hädaolukorra lahendamise juhtimise põhimõtted ning hädaolukorra ja eriolukorra eristamise vajalikkus. 2014. aasta mais saadeti kooskõlastamisele hädaolukorra seaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse väljatöötamise kavatsus (edaspidi VTK),2 mis käsitles järgmisi teemasid:  poolte vastutuse ja pädevuse täpsustamine kriisireguleerimisvaldkonnas,  hädaolukorra termini selgemaks muutmine,  eriolukorra juhi õiguste suurendamine,  elutähtsate teenuste regulatsiooni korrastamine,  riigi tegevusvaru korraldamise põhimõtete täpsustamine ja  suure rünnakuriskiga objektide kaitse korraldamine. Hädaolukorra seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) on koostatud VTK-s kirjeldatud probleemide lahendamiseks, kuigi näiteks suure rünnakuriskiga objektide kaitse regulatsiooniga seotud küsimused lahendati RiKS-i menetlemise käigus. Eelnõuga lahendatakse ka muud probleemid, mida VTK-s otsesõnu ei nimetatud, kuid millele on tähelepanu juhtinud kriisireguleerimisega tegelevad asutused või mis ilmnesid 2015. aasta aprillis-mais toimunud üleriigilisel kriisireguleerimisõppusel CONEX3 . Kuna probleemide lahendamiseks on kehtivat seadust vaja muuta suures mahus, on välja töötatud HOS-i uus terviktekst. Eelnõuga tehtavad olulisemad muudatused on järgmised. 1 Analüüsid on kättesaadavad Siseministeeriumi kodulehelt aadressil: https://www.siseministeerium.ee/et/siseturvalisuse-valdkond/kriisireguleerimine. 2 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0b0a237c-a188-4a45-9a02-bbf663510ab9 3 Üleriigiline hädaolukorra lahendamise õppus CONEX 2015 toimus 2015. aasta aprillis ja mais. CONEX 2015 ja Kaitseväe suurõppus SIIL 2015 moodustasid tervikpildis laiapõhjalise riigikaitse õppuse. CONEX 2015 korraldati staabiõppusena ning see koosnes viiest osaõppusest (ulatuslik küberintsident, massiline mürgistus, elektrivarustuse kui elutähtsa teenuse katkemise, rünnakud kriitilise taristu vastu ning massiline korratus). Osaõppuste korraldamine oli erinevate asutuste vastutusalas, kuid toimu sid Siseministeeriumi koordineerimisel. Osaõppused olid seotud ühe põhistsenaariumiga, mille kohaselt oli vaja olukorra lahendamiseks kaaluda eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamist. 5 1.1.1. Kriisireguleerimises osalejate vastutuse ja pädevuse täpsustamine Kriisireguleerimises osalejate vastutuse ja pädevuse täpsustamisel lähtutakse jätkuvalt neljast põhimõttest: 1) detsentraliseeritus riiklikul tasandil, mille kohaselt vastutab iga ministeerium oma valitsemisala kriisireguleerimistegevuste elluviimise eest; 2) ametkondade koostöö, mis on vajalik hädaolukordadeks valmistumisel ja nende lahendamisel; 3) ülesannete jäävuse põhimõte, mis tähendab, et kõik asutused ja isikud täidavad oma ülesandeid ka kriisiolukordades; 4) subsidiaarsus ehk lähimuse põhimõte, mille kohaselt viiakse kriisireguleerimistegevused ellu võimalikult madalal tasandil. Nende põhimõtete paremaks rakendamiseks sätestatakse eelnõuga Siseministeeriumi ning ministeeriumide kriisireguleerimisülesanded. Siseministeeriumi ülesanded on seotud ennekõike kriisireguleerimisvaldkonna kujundamisega. Siseministeeriumi üldine ülesanne on nõustada ja suunata asutuste tegevusi, töötada selleks välja nõuded ja juhendid ning jälgida kriisireguleerimisega tegelevate asutuste tegevust. Ministeeriumide ülesanded lähtuvad vastutuse ja detsentraliseerituse põhimõttest: ministeerium vastutab kriisireguleerimise korraldamise eest oma valitsemisalas. Kui Siseministeerium suunab asutuste tegevust üldiselt, st riigi tasandil, siis ministeerium teeb seda täpsemalt oma valitsemisalas ning vastutab selle eest, et vajalikud kriisireguleerimisülesanded oleksid täidetud. Siseministeeriumil on õigus teha järelevalvet HOS-is sätestatud kohustuste täitmise üle. See on detsentraliseeritud kriisireguleerimisvaldkonnas vajalik, et tagada HOS-is asutustele sätestatud ülesannete täitmine ning suunata asutusi olemasolevaid puudujääke likvideerima. Eesmärk on tagada asutuste ja riigi valmisolek võimalikeks hädaolukordadeks, see on muutunud julgeolekuolukorras äärmiselt oluline. Eelnõuga on kavas teha muudatusi Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ülesannetes. Regionaalsete ja kohaliku omavalitsuse kriisikomisjonide ülesannetes põhimõttelisi muudatusi kavandatud ei ole. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile antakse uus ülesanne panna asutuste tegevuste koordineerimiseks neile ülesandeid ja jälgida nende täitmist. Nimetatud ülesanne on vajalik, et Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon saaks kriisireguleerimisvaldkonnas asutuste tegevust koordineerida, sh anda probleemide lahendamiseks asutustele ülesandeid ning seirata nende täitmist. 1.1.2. Hädaolukorra ennetamine, selleks valmistumine ja selle lahendamine Hädaolukorra riski hindamine ja riskikommunikatsiooni korraldamine Hädaolukorra riskianalüüse on kavas muuta detailsemaks, selleks kirjeldatakse analüüsis konkreetsed ohustsenaariumid ning soodustatakse seda, et riskianalüüse saaks paremini kasutada planeerimisel, sealhulgas riigi tegevusvaru planeerimisel, ning ennetus- ja valmisoleku tegevuste kavandamisel. 6 Riskianalüüsi peab kooskõlastama asjassepuutuvate ministeeriumide ja Siseministeeriumiga. Kooskõlastamise kohustus on oluline ka selleks, et kaasata riskide hindamisse enam ministeeriume ning tagada, et ministeeriumid teadvustaksid riskianalüüside tulemusi. On oluline, et ministeeriumid kaaluvad riskianalüüsides toodud meetmete vajalikkust ning arvestavad neid oma valitsemisala tegevuste planeerimisel. Eesmärgiks on, et ministeeriumid tunnevad oma vastutust hädaolukorra riskide ennetamisel ja nende võimalike tagajärgede leevendamisel ning jälgivad ja tagavad riskide maandamiseks vajalike tegevuste tuvastamise, planeerimise ja rakendamise oma valitsemisalas. Asutusi ja KOV-e julgustatakse oma algatusel hindama oma vastutusalas kõiki võimalikke ohte, mis võivad põhjustada hädaolukorra või häirida oluliselt nende igapäevatööd. Eesmärk on suurendada üleüldist riskide hindamist ja võimalike ohtudega arvestamist, et riske ei hinnataks ainult Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud hädaolukordade puhul. Sellise riskianalüüsi koostamisel võib lähtuda riskianalüüsile kehtestatud nõuetest. Hädaolukorra riskianalüüsi koostamise nõuded on siiski kohustuslikud vaid Vabariigi Valitsuse korralduses nimetatud hädaolukordade puhul. Hädaolukorra ennetamise ja selleks valmistumise ühe olulise osana hakatakse edaspidi korraldama riskikommunikatsiooni, mis on hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse ülesanne. Riskikommunikatsioon tähendab elanike teavitamist hädaolukorda põhjustavatest ohtudest ja hädaolukorra võimalikest tagajärgedest. Riskikommunikatsiooni eesmärk on suurendada elanike teadlikkust võimalikest riskidest ning tõsta nende valmisolekut võimalikeks hädaolukordadeks. Riigi tegevusvaru korraldamise põhimõtete täpsustamine Eelnõu järgi täpsustatakse riigi tegevusvaru määratlust. Tegemist on hädaolukorras kasutusele võetava riigi omandis oleva või lepingutega tagatud ressurssiga, mis on vajalik hädaolukorra lahendamiseks või tagajärgede leevendamiseks. Riigi tegevusvaru moodustatakse edaspidi hädaolukorra riskianalüüsist ja HOLP-ist lähtudes. Praegu ei ole tegevusvaru moodustamine otsesõnu seotud riskide hindamise ja võimete planeerimisega. Kuna tegevusvaru on ette nähtud hädaolukorra lahendamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks, peab tegevusvaru moodustama hädaolukorra võimalikust mõjust ja selle lahendamiseks vajalikust ressursist lähtudes. Hädaolukorra mõju hinnatakse riskianalüüsis, vajalikud ressursid määratakse HOLP-is. Kuna riigi tegevusvaru moodustatakse HOLP-ist ja hädaolukorra riskianalüüsist lähtudes, võivad varu liigid, mida peab riigi valmisoleku tagamiseks moodustama, aja jooksul lähtuvalt riskidest ja hädaolukorra lahendamiseks vajalikest ressurssidest muutuda. Eelnõu järgi ei määrata HOS-is enam tegevusvaru liike, mille peab tingimata moodustama, vaid riigi tegevusvaru ja selle moodustaja otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega. Riigi tegevusvaru moodustamise või mittemoodustamisega otsustab valitsus ühtlasi, milliseid riske aktsepteeritakse ning milliseid mitte. Oluline muudatus on, et valitsus otsustab ka riigi 7 tegevusvaru moodustamise eesmärgi, st mille jaoks riik peab varu moodustamist vajalikuks ning mis põhjustel. Hädaolukorra lahendamise korraldus Hädaolukorra üks olulisemaid tunnuseid on see, et selle lahendamiseks on vaja mitme asutuse kiire kooskõlastatud tegevus. Hädaolukord terminina ei viita mitte erikorrale, kus kehtiksid täiendavad meetmed jms, vaid pigem koostöö korraldusele. Varasemast selgemalt sätestatakse hädaolukorra lahendamise korraldus ja hädaolukorra lahendamise juhtasutuse õigused. Olulisemad muudatused on järgmised.  Vabariigi Valitsuse korraldusega määratakse täidesaatva riigivõimu astus, kes juhib hädaolukorra lahendamist. Hädaolukorrad on üldjuhul sellised olukorrad, mille lahendamiseks peavad ülesandeid täitma mitmed asutused erinevate ministeeriumide valitsemisalades. Näiteks ulatusliku merereostuse hädaolukorra korral on ülesanded Politsei- ja Piirivalveametil, Päästeametil, Keskkonnaametil, Veeteede Ametil jne. Samuti on hädaolukordi, mille lahendamise juhtimise pädevused on erinevates faasides erinevatel asutustel. Näiteks massilise põgenike sisserände hädaolukorra korral juhib Politsei- ja Piirivalveamet menetluse läbiviimist, Sotsiaalministeerium aga põgenike majutamise korraldamist. Seetõttu on oluline enne hädaolukorra toimumist täpselt paika panna, kes olukorra lahendamist juhib, või kattuva pädevuse korral, milline asutus millises faasis hädaolukorra lahendamist juhib.  Eelnõu järgi on pikaajaline või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestus hädaolukord, mille lahendamist juhib ETKA. Ka sellise hädaolukorra lahendamiseks peab koostama HOLP-i, korraldama olukorra lahendamiseks vajalikke tegevusi jne.  Hädaolukorra lahendamist juhtivale asutusele pannakse ülesanne otsustada, millal on tegemist hädaolukorraga ning millal võib lugeda hädaolukorra lõppenuks. Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus juhib hädaolukorra lahendamist vastavalt õigusaktides ja HOLP-is sätestatule. Kui hädaolukorra on põhjustanud elutähtsa teenuse raskete tagajärgedega või pikaajaline katkestus, määratakse hädaolukorra tingimused ETKA kehtestatava määruse kohaselt, kus kehtestatakse ka elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded.  Vabariigi Valitsusele antakse volitus kehtestada määrusega hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö kord. Tegemist on uue õigusaktiga, mis reguleerib hädaolukorra lahendamise juhtimise üldiseid põhimõtteid, mis ei sõltu konkreetsest hädaolukorrast või juhtasutusest. Need on näiteks hädaolukorra juhi täpsemad õigused ja kohustused, erinevate juhtimistasandite ülesanded, staabitöö korraldus, juhtimise üleandmine jne. 8   Kui koostöömääruses sätestatakse üldine hädaolukorra lahendamise korraldus, siis HOLP-ides keskendutakse iga ohu põhjal konkreetse olukorra lahendamisele. HOLP on eelnõu järgi asutuste koostöökokkulepe, milles hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus ja hädaolukorra lahendamisse kaasatud asutused või isikud lepivad kokku, kuidas nad hädaolukorda lahendavad, sh millised on asutuste ülesanded, kaasatavad ressursid, kommunikatsiooniplaan, varude kasutamine jne. Muudatuse eesmärk on luua hädaolukorra ajal tegelikult rakendatavad plaanid, mis ei piirdu kehtiva õiguse ümberkirjutamisega, vaid panevad täpselt paika hädaolukorra lahendamiseks vajalikud tegevused.  Sätestatakse ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise regulatsioon, sh pannakse Politsei- ja Piirivalveametile ülesanne otsustada ulatusliku evakuatsiooni läbiviimine ning määratakse tema ülesanded selle korraldamisel. KOV-i ülesandena nähakse ette aidata kaasa isikute evakueerimisele ning evakueeritute majutamisele, toitlustamisele ja arstiabi andmisele. 1.1.3. Elutähtsate teenuste regulatsiooni korrastamine Eelnõuga muudetakse oluliselt elutähtsate teenuste valdkonda. HOS-is sätestatakse elutähtsa teenuse legaaldefinitsioon, et oleks selge, milliseid teenuseid peetakse HOS-i tähenduses elutähtsaks. Elutähtsad ei ole kõik teenused, mille tarbimisega on elanikkond harjunud. Elutähtis on teenus, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ning mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist. Elutähtsa teenuse määratlus põhineb Siseministeeriumi väljatöötatud metoodikal (vt lisa 1). Metoodika eesmärk oli selgitada välja teenused, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ning mille katkemisel on selge mõju inimeste elule ja tervisele või mille toimimine on aluseks teistele elutähtsate teenustele. Need on teenused, mida saab nimetada ka alusteenusteks ehk teenusteks, mille toimimise korral on väiksem tõenäosus, et teiste teenuste osutamine on häiritud, ning mis on hädavajalikud elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks kriisi ajal. HOS-is ei reguleerita elutähtsate teenustena enam teenuseid, mida osutab riik ise, kuna need teenused ei ole oma olemuselt alusteenused. Kui on tagatud HOS-is loetletud elutähtsate teenuste toimimine, on minimeeritud ohud ka riigi teenuste toimimiseks. Riigi enda osutatavate teenuste väljajätmisega HOS-i elutähtsate teenuste regulatsioonist ei tähenda seda, et teenus kaob. Jätkuvalt saab riik ise määrata, missugust teenuse väljundit oodatakse, mida on vaja teha, et teenus toimiks paremini, kas peab tegema lisainvesteeringuid ning seda kõike tehakse, lähtudes riigi vajadustest ja võimalustest. Selle, mis kujul tuleb teenus osutada ja mis nõudeid täita, saab sätestada iga valdkonna minister eriseadustega või oma määrusega. Samuti on osa riigi teenustest edaspidi kaetud hädaolukorra riskianalüüsi ja HOLP-i regulatsiooniga, näiteks vangistuse täideviimine, avaliku korra tagamine, päästetööde toimimine, merereostustõrje toimimine jne. Hädaolukorra riskianalüüsi ja HOLP-i koostavad asutused peavad analüüsima oma võimekust reageerida hädaolukordadele ja hindama oma põhitegevuse jätkamise võimalusi suurema hädaolukorra korral. Ühtlasi ei käsitata elutähtsate 9 teenustena enam selliseid teenuseid, mis on küll vajalikud ja harjumuspärased igapäevaeluks, kuid hädaolukorras tagatakse nende toimimine vaid võimaluse korral, sest nad ei ole suunatud elanikkonna esmavajaduste rahuldamisele kriisi ajal. Selliste teenuste toimepidevus on piisaval määral tagatud MsüS-i üldhuviteenuste regulatsiooni alusel. Nagu ülal märgitud, täpsustatakse eelnõu järgi hädaolukorra terminit ning sätestatakse, et hädaolukorra võib põhjustada ka pikaajaline või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestus, näiteks pikaajaline ja ulatuslik elektrikatkestus. Kuna pikaajaline või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestus on edaspidi hädaolukord, koostatakse ka pikaajalise ja raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestuse lahendamiseks HOLP ning sellise hädaolukorra lahendamist juhib ETKA. Näiteks pikaajalise ja ulatusliku elektrikatkestuse lahendamise plaani koostab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. ETKA koostab HOLP-i koostöös ETO-dega ja muude asjaomaste isikutega, keda on kavas hädaolukorra lahendamisse kaasata või kellelt oodatakse hädaolukorra lahendamiseks mingit tegevust. Täpsustatakse ka muid ETKA ülesandeid. Senisest selgemalt sätestatakse ETKA vastutus teenuse toimepidevuse tagamise korraldamisel. Ülesande täitmiseks peab ETKA-l olema teenusest ning selle osutamise seisust väga hea ja ajakohane ülevaade. Selleks sätestatakse ETKA-le ülesanne teha järelevalvet ka elutähtsa teenuse katkestusi ennetavate meetmete rakendamise üle. Samuti pannakse ETKA-le ülesandeks kooskõlastada ETO koostatud riskianalüüsid ja HOLP-id ning kehtestada elutähtsa teenuse toimepidevuse kirjeldus ja nõuded. Eelnõuga pannakse teenuse korraldajale ülesanne korraldada oma valitsemisala elutähtsate teenuste toimepidevuse õppus kord kahe aasta jooksul. Õppus on vajalik, et kontrollida ja harjutada teenuse toimepidevust ühe või mitme teenuse osutaja häire või katkestuse korral ning tagada seeläbi valmisolek elutähtsa teenuse katkestuseks. Eelnõuga täpsustatakse ka ETO ülesandeid. ETO peab rakendama meetmeid elutähtsa teenuse katkestuse ennetamiseks ning vähemalt üks kord aastas korraldama õppuse oma toimepidevuse plaani kontrollimiseks. Nagu eespool mainitud, panustab ETO ka tema tööd korraldava ETKA HOLP-i koostamisse. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja asetäitjad Tuuli Räim (tel 612 5283, [email protected]) ja Kersti Maurer (tel 612 5278, [email protected]), sama osakonna õigusnõunik Marion Ross (tel 612 5214, [email protected]) ning nõunikud Galina Danilišina (tel 612 5146, [email protected]), Marko Ild (tel 612 5219, [email protected]), Andres Parve (tel 612 5265, [email protected]) ja Iivi Luuk (teenistussuhe lõppenud). Eelnõu ja seletuskirja koostamises osalesid ka Siseministeeriumi õigusosakonna juhataja Margit Gross (tel 612 5122, [email protected]) ning Siseministeeriumi strateegiaosakonna juhataja Viola Mäemurd (tel 612 5154, [email protected]) ja sama osakonna nõunik Keaty Siivelt (tel 612 5274, [email protected]). Eelnõu ja 10 seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Siseministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Gerly Herm (tel 612 5234, [email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Siseministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Helin Kask (tel 612 5241, [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Vabariigi Valitsuse üldeesmärk, milles tegevuskavas kokku lepiti, on punkti 6.3.5 kohaselt järgmine: „Teeme täiendava inventuuri taristule, mis peab tagama elutähtsate teenuste toimepidevuse häda-, kriisi- ja sõjaolukordades, vaatame üle riskiobjektide ohutusnõuded ja järelevalve korralduse, võimalike õnnetusstsenaariumidega toimetuleku meetmed ning tihendame vastavate õppuste korraldamist.“ Tegevusprogrammis on selle eesmärgi saavutamiseks ette nähtud, et koostatakse HOS-i muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga kavandatakse muudatused järgmistes seadustes: 1. digitaalallkirja seadus (RT I, 14.03.2014, 12); 2. ehitusseadustik (RT I, 05.03.2015, 1); 3. elektrituruseadus (RT I, 30.06.2015, 43); 4. elektroonilise side seadus (RT I, RT I, 23.03.2015, 101); 5. jäätmeseadus (RT I, 23.03.2015, 204); 6. kaugkütteseadus (RT I, 12.07.2014, 60); 7. kiirgusseadus (RT I, 12.07.2014, 64); 8. krediidiasutuste seadus (RT I, 07.07.2015, 8); 9. lennundusseadus (RT I, 01.09.2015, 18); 10. maagaasiseadus (RT I, 12.07.2014, 73); 11. postiseadus (RT I, 12.07.2014, 107); 12. päästeseadus (RT I, 23.03.2015, 130); 13. raudteeseadus (RT I, 23.03.2015, 131); 14. sadamaseadus (RT I, 12.07.2014, 128); 15. tervishoiuteenuste korraldamise seadus (RT I, 30.06.2015, 23); 16. vedelkütuse seadus (RT I, 12.03.2015, 57); 17. ühistranspordiseadus (RT I, 23.03.2015, 2); 18. ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus (RT I, 23.12.2014, 23). Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus. 11 2. Seaduse eesmärk Eelnõu eesmärk on lahendada HOS-i rakendamisel kerkinud probleemid ning parandada asutuste ja riigi valmisolekut hädaolukordadeks. Kriisireguleerimises osalevate asutuste ülesannete täpsustamise üldine eesmärk on tagada, et iga asutus täidaks oma kriisireguleerimisülesandeid ning vastutaks nende täitmise eest. Kriisireguleerimisvaldkonnas on oluline vastutuse põhimõte, mille järgi iga ministeerium ja asutus vastutavad kriisireguleerimise eest oma sektoris või vastutusalas. Siseministeeriumile ja ETKA-dele pannakse sõnaselgelt ülesanne jälgida kriisireguleerimisülesannete täitmist, et tagada nende ülesannete täitmine nõutud kvaliteediga. Hädaolukorra riskide hindamise regulatsiooni täpsustamise üldine eesmärk on muuta riskianalüüsid detailsemaks, et need annaksid vajaliku sisendi ennetus- ja valmisoleku tegevuste kavandamisse. Riskikommunikatsiooni eesmärk on tõsta elanike teadlikkust hädaolukordadest ja valmisolekut nendeks. Riigi tegevusvaru regulatsiooni täpsustatakse eesmärgiga tekitada Eestis selline tegevusvarude regulatsioon, mis põhineb tegelikel asjaoludel ning on seeläbi piisav hädaolukorra lahendamiseks ja tagajärgede leevendamiseks. Hädaolukorra lahendamise ja juhtimise sätteid täpsustatakse, et hädaolukorda oleks võimalik kiiresti ja tulemuslikult lahendada olenemata sellest, milline asutus hädaolukorda juhib. Samuti kindlustada, et igal asutusel ja isikul oleks selge, mis ülesandeid nad hädaolukorra lahendamisel täidavad. Ainult siis, kui iga asutus teab, mida ta peab hädaolukorra ajal tegema, on võimalik inimesi õigeaegselt päästa ning vara- ja keskkonnakahju oluliselt vähendada. Elutähtsate teenuste puhul on üldine eesmärk tagada, et riigi ressursse kulutatakse nende teenuste toimepidevuse tagamiseks, mis on tõepoolest elutähtsad ehk vajalikud elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks kriisi ajal. Samuti on eesmärk tagada valmisolek ka elutähtsa teenuse katkestuseks, mitte vaid loodusõnnetuseks, katastroofiks või muuks selliseks sündmuseks. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb 77 paragrahvist, mis on jagatud üheksasse peatükki. Eelnõu liigendus on esitatud seletuskirja lisas 2. 1. peatükk „Üldsätted“ § 1. Seaduse reguleerimisala Paragrahvis 1 sätestatakse seaduse reguleerimisala. Lõike 1 järgi sätestab HOS kriisireguleerimise õiguslikud alused. HOS ei reguleeri iga päev aset leidvate sündmuste ennetamist, nendeks valmistumist ja nende lahendamist, vaid see 12 keskendub suurematele ja raskemate tagajärgedega sündmustele ehk hädaolukordadele. Niisamuti ei reguleeri HOS kõigi riigi ja eraõiguslike isikute osutavate teenuste toimepidevust, vaid ainult HOS-is riigi mõistes elutähtsaks teenuseks nimetatud teenuste toimepidevuse tagamise korraldust. Lisaks reguleerib seadus ka Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisse. Eelnõu §-des 34 ja 35 reguleeritakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist hädaolukorra lahendamisse siis, kui hädaolukorra lahendamiseks on välja kuulutatud eriolukord. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist siis, kui eriolukorda ei ole välja kuulutatud, reguleerivad KorS, PäästeS, KKS ja KaLS. Erakorralise seisukorra ajal saab Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata ka ErSS-is sätestatud alustel. Lõikeid 2 ja 3 tuleb vaadelda koosmõjus. Lõike 3 järgi ei reguleeri HOS riigi julgeolekut ega põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks valmistumist. Riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumist ja nende lahendamist reguleerivad RiKS, JAS ja ErSS. RiKS-ist lähtuvalt kaardistatakse ja hinnatakse ohte, tuvastatakse võimelünki ja arenguvajadusi ning reguleeritakse juhtimise ja operatiivkoostöö küsimusi. Praegu täpsustatakse riigi julgeolekut ähvardavateks ohtudeks valmistumisega seonduvat ning asutuste koostööd „Riigikaitse arengukavas 2017–2026“ ja riigi kaitsetegevuse kavas. Riigi kaitsetegevuse kava on dokument, milles ohustsenaariume arvestades määratakse omavahel seostatuna täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitselised võimed ja vajadused ning millest lähtudes saab anda asutustele ja isikutele riigikaitseülesandeid, sealhulgas ülesandeid korraldada ümber oma tegevus ja jaotada ümber vahendid. Riigi kaitsetegevuse kava eesmärk on tagada riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamine ja tõrjumine ning riigi toimimine selle ajal (RiKS-i § 6 lõige 2). HOS-i ja RiKS-i koostoimet, eesmärke ja tegevusi täpsustatakse strateegiadokumentides (Eesti julgeolekupoliitika alused, turvalisuspoliitika põhisuunad, siseturvalisuse arengukava ja riigikaitse arengukava). Lõikes 2 sätestatakse, et HOS-i kohaldatakse erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd ErSS ja RiKS ei sätesta teisiti. Eestis kehtib erinevates erikordades ülesannete ja pädevuste jäävuse põhimõte. See tähendab, et erikorra ajal lisandub isikutele ja asutustele õigusi ja kohustusi, kuid üldjuhul jäävad samal ajal kehtima ka kõik rahuaegsed igapäevaselt kehtivad õigused ja täidetavad ülesanded. Näiteks peavad elutähtsad teenused toimima ka erakorralises seisukorras või kaitsevalmiduse kõrgendamisel ning säilib ministeeriumide ülesanne korraldada kriisireguleerimistegevusi oma vastutusalas. Samuti on võimalik ja otstarbekas kasutada erinevaid riigi kasutuses olevaid meetmeid olukorra lahendamiseks, nt kasutades HOLP-e või ETO toimepidevuse plaane, kui see on erikorra lahendamisel vajalik. Võrreldes kehtiva HOS-iga on lõikest 3 välja jäetud, et HOS ei reguleeri sõjalisest ohust tingitud olukorra lahendamist. Seda põhjusel, et lõikes 2 sätestatakse, et HOS-i kohaldatakse erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal ehk siis, kui olukord on juba käes. See tähendab, et kui erikord on välja kuulutatud, siis kohaldatakse ka HOS-i nii palju kui võimalik, nt rakendatakse HOLP-i. Lõike 3 järgi ei tegele HOS riigi 13 julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtudega, selleks on teised seadused, kuid lõike 2 järgi kohaldatakse HOS-i ka teiste erikordade ajal, kui see on olukorra lahendamiseks vajalik. Lõike 4 järgi kehtivad teistes õigusaktides sätestatud asutuste ja isikute pädevused ja volitused ka hädaolukorraks valmistumisel ja hädaolukorra lahendamisel, kui HOS ei sätesta teisiti. See tähendab, et kõikide asutuste ja isikute pädevused, mis on sätestatud valdkondlikes seadustes (VVS, KorS, PäästeS, politsei ja piirivalve seadus, LTTS, kiirgusseadus, KOKS jne), kehtivad ka hädaolukorras ning erisused võivad tekkida ainult HOS-is otsesõnu sätestatud juhtudel. See on hädaolukorra lahendamise seisukohast oluline. Üldine pädevus ja volitused olukorda lahendada või selle lahendamist juhtida tuleneb asutuse valdkondlikust seadusest. Näiteks Terviseameti pädevus ja volitused epideemia hädaolukorda lahendada tulenevad tervishoiuteenuste korraldamise seadusest ja muudest õigusaktidest. HOS-i alusel saab Terviseamet õiguse hädaolukorra lahendamist juhtida ning lähtuda seejuures eelnõu § 16 lõike 1 alusel kehtestatavast määrusest ja HOLP-ist. § 2. Terminid Paragrahvis 2 sätestatakse hädaolukorra, kriisireguleerimise, elutähtsa teenuse ja elutähtsa teenuse toimepidevuse legaaldefinitsioonid. Lõikes 1 määratletakse hädaolukord. Hädaolukorral on neli tagajärgi kirjeldavat tunnust. Hädaolukorraks loetakse sündmus või sündmuste ahel, mis: 1) ohustab paljude inimeste elu või tervist (näiteks kümned hukkunud või sajad kannatanud); 2) põhjustab suure varalise kahju (näiteks kahju ületab miljon eurot); 3) põhjustab suure keskkonnakahju (näiteks inimene peab looduskeskkonna eelneva seisundi taastamiseks oluliselt sekkuma); 4) põhjustab tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses (näiteks on vältimatu abi kättesaadav vaid üksikutes haiglates või on mitmeid tunde kättesaamatu). Hädaolukorraks loetakse sündmus või sündmuste ahel seega siis, kui täidetud on üks tagajärge kirjeldav tunnus, kui ka siis, kui täidetud on mitu või kõik neli tunnust. Lisaks tagajärgedele on olukorra hädaolukorrana käsitamise eeldus ka see, et olukorra lahendamiseks ei piisa vaid ühe asutuse ressurssidest või tegevusest. Hädaolukorraks saab lugeda sellise sündmuse, kus on vajalik asutuste ja isikute kiire kooskõlastatud tegevus. Hädaolukorra definitsioonis ei ole otsest viidet hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuurile, küll aga eeldab asutuste ja isikute kiire kooskõlastatud tegevus täiendava juhtimisstruktuuri loomist. Võrreldes kehtiva HOS-iga täpsustatakse hädaolukorra terminit, sest see ei ole praegu loogiliselt seotud elutähtsa teenuse katkestuse terminiga. Praegu käsitatakse hädaolukorrana 14 sündmust või sündmuste ahelat, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist, põhjustab suure varalise kahju, suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus. See tähendab, et elutähtsa teenuse katkestus on üks hädaolukorra tagajärgedest, aga ei ole iseenesest hädaolukord. Kuna ka elutähtsa teenuse katkestus ise võib kaasa tuua ohu inimeste elule või tervisele (näiteks pikaajaline ja ulatuslik elektrikatkestus talvisel ajal), peaks ka selline olukord olema hädaolukorra definitsiooniga hõlmatud. Muudatuse järgi on elutähtsa teenuse katkestus üks võimalik hädaolukorra tekkimise põhjus. Otsuse selle kohta, kas ja millal on tegemist hädaolukorraga, teeb hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus. See tähendab, et hädaolukorraga võib olla tegemist ka juhul, kui sündmus ei ületa varem analüüsitud stsenaariumides kirjeldatud kahjude määrasid, kuid olukorra lahendamist juhtiv asutus otsustab, et tegemist on hädaolukorraga (näiteks on hädaolukorra lahendamiseks vaja muuta asutuse tavapärast töörežiimi, rakendada administratiivsest juhtimisstruktuurist erinevat juhtimisstruktuuri), ning kaasab olukorra lahendamisse teised asutused ja isikud ning juhib lahendamist eelnõu § 16 lõike 1 alusel kehtestatud määruse ja HOLP-i järgi. Elutähtsa teenuse pikaajalise või raskete tagajärgedega katkestuse puhul määrab ETKA hädaolukorra kriteeriumid eelnõu § 37 lõike 2 alusel kehtestatavas määruses. See on vajalik, sest elutähtsa teenuse katkestuse lahendamisel osalevad ka ETO-d, kes on eraõiguslikud juriidilised isikud. Neile peab olema selge, mis hetkest alates hakatakse katkestust lahendama HOLP-i järgi. HOS-i rakendamisel on paljudel kriisireguleerimisega tegelevatel asutustel tekkinud küsimus, mis on hädaolukorra vahetu oht ning kas ka vahetu ohu korral võib HOS-i rakendada, et vältida olukorra eskaleerumist. Probleemi ilmestamiseks on järgnevalt kirjeldatud ühte näidet. Soome tuumajaamas on toimunud õnnetus ning ilmaoludest lähtudes on selge, et radioaktiivne pilv jõuab järgmiste tundide jooksul Põhja-Eestisse ning võib põhjustada keskkonna ulatusliku radioaktiivse saastumise ja elanikele olulise kiirgusdoosi. Olukorras, kus radioaktiivne pilv ei ole veel Eestisse jõudnud, kuid seda võib pidada piisavalt tõenäoliseks, võib juba HOS-i rakendada, moodustada HOLP-ile vastava juhtimisstruktuuri, määrata sellest tulenevalt ülesandeid, korraldada avalikkuse teavitamine jne. Hädaolukord võib KorS-i termineid kasutades tähistada nii ohtu kui ka korrarikkumist. See tähendab, et hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus võib ka ohu faasis otsustada, et tegemist on hädaolukorraga. Hädaolukorra üks olulisemaid tunnuseid on see, et selle lahendamiseks on vaja mitme asutuse kiire kooskõlastatud tegevus. Olukorra lugemine hädaolukorraks on ennekõike tähtis riigiasutuste ja KOV-ide puhul – kui tegemist on hädaolukorraga, lähtutakse HOS-ist ning koostööd reguleerib koostöö kord. Hädaolukorras ei teki täiendavaid aluseid isikute põhiõiguste piiramiseks. See tähendab, et hädaolukord terminina ei viita mitte erikorrale, kus kehtiksid täiendavad meetmed jms, vaid pigem koostöö korraldusele. Ka ohu faasis peavad asutused sündmuse eskaleerumise vältimiseks koostööd tegema. Seega lähtudes hädaolukorra 15 regulatsiooni eesmärgist, hõlmab hädaolukord ka selle tekkimise ohtu ning hädaolukorraks ei saa lugeda vaid korrarikkumist. Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus saab otsustada, kas ja millal on tal vaja sündmuse lahendamisel lähtuda HOS-ist ning millal ei piisa sündmuse lahendamiseks asutuse tavalistest koostööd reguleerivatest aktidest. Lisaks eelkirjeldatule on tekitanud küsimusi ka see, kas KorS-i ja HOS-i vahetu oht on kattuvad terminit. KorS-i ja HOS-i vahetu oht ei ole kattuvad terminid. KorS-i vahetu oht on korrarikkumisele eelnev seisund, hädaolukorra vahetu oht aga hädaolukorrale eelnev seisund. Seda ning hädaolukorra ja KorS-i ohu faaside seoseid iseloomustab järgmine skeem. KorS-i vahetu oht Näide: suurõnnetuse ohuga ettevõttes lekib Näide: suurõnnetuse ohuga ettevõttes mahuti, kus hoitakse tuleohtlikku ainet, ning tekib plahvatus KorS tekib plahvatusoht Oht Korrarikkumine Hädaolukord = oht + korrarikkumine HOS Näide: suurõnnetusohuga ettevõttes on tuvastatud ulatuslik kemikaalileke ning paljud inimesed võivad saada mürgistuse või tekkida võib väga suure ulatusega plahvatus Hädaolukorra vahetu oht Joonis 1. Hädaolukord ja KorS-i ohutõrje faasid Lõikes 2 kehtestatakse kriisireguleerimise termin. Kriisireguleerimise all mõeldakse meetmete süsteemi, mis hõlmab hädaolukordade ennetamist, hädaolukordadeks valmistumist, hädaolukordade lahendamist ning hädaolukorrast põhjustatud tagajärgede leevendamist. Ennetamine hõlmab tegevusi, mille eesmärk on kas vältida hädaolukordade teket või vältida sündmuste eskaleerumist hädaolukordadeks. Tegevused võivad olla:  füüsilised, näiteks tehniliste tõkete rajamine üleujutuse ohu vähendamiseks;  õiguslikud, näiteks tuletegemise keeld metsas või jäälemineku piiramine;  muud, sealhulgas koolitused, elanikkonna teavitamine. Ennetustöösse peaksid olema kaasatud nii kõik riigiasutused kui ka eraõiguslikud juriidilised isikud. Oluline on siinkohal elanikkonna teavitamine ehk riskikommunikatsioon, et elanikkonna teadlikkuse tõstmise ja käitumise muutmise kaudu oleks võimalik vältida elanike sattumist hädaolukorda või õpetada neid hädaolukorras hakkama saama. 16 Valmistumise all mõeldakse tegevusi, mille eesmärk on pädevate asutuste ja isikute ning laiemalt elanikkonna ettevalmistamine hädaolukorra kiireks ja tulemuslikuks lahendamiseks. Valmistumise aluseks on hädaolukorra riskianalüüsid, mille koostamise käigus hinnatakse võimalikke ohte ja hädaolukordade tekkimise tõenäosust, hädaolukorra võimalikku ulatust ja tagajärgede raskust ning kavandatakse vajalikud tegevused riskide vähendamiseks. Riskianalüüside kõrval on oluliseks hädaolukorraks valmistumise tegevuseks HOLP-ide koostamine ja õppuste korraldamine. Valmistumise hulka loetakse ka toetavad tegevused, näiteks hädaolukorra lahendamise regulatsioonide ja juhendmaterjalide koostamine, aga ka valmisoleku suurendamisele suunatud tegevused, näiteks koolituste läbiviimine, hädaolukorra lahendamise tehnilise võimekuse (sõidukid, isikkoosseisu varustus, sidesüsteemid, staabitöökeskkonnad jne) arendamine. Hädaolukorra lahendamise all mõeldakse olukorda, kus hädaolukord on juba tekkinud ning eri asutuste tegevus on suunatud hädaolukorra põhjuste ja tagajärgede likvideerimisele. Hädaolukorra lahendamisel on alati prioriteet ohus olevate inimeste elu ja tervis. Seejuures on oluline asutuste ja isikute kiire ja kooskõlastatud tegevus, et oleks välistatud sündmuse eskaleerumine eriolukorraks. Hädaolukorrast põhjustatud tagajärgede leevendamise eesmärk on pehmendada hädaolukorrast põhjustatud tagajärgede mõju elanikkonnale ja keskkonnale. Näiteks tagatakse evakueeritud või muul põhjusel kodust ilma jäänud elanikele ajutine elukoht, toit ja muu eluks vajalik. Tagajärgede leevendamise meetmete hulka arvatakse ka taastamistööde korraldamine ja tegevused, mis on seotud ühiskonnas hädaolukorraeelse olukorra taastamisega. Samuti on olulisel kohal hädaolukordadest õppimine ja õppetundidega arvestamine edasistes tegevustes. Tagajärgede leevendamine tähendab ka hädaolukorraeelse olukorra taastamist, mis võib seisneda näiteks selles, et rongiõnnetuse järel vabastatakse raudtee liikluseks. Taastavad tegevused võivad aga olla pikemaajalised ja kesta aastaid, näiteks looduskeskkonna taastamine ja taastumine ulatusliku naftareostuse või põlengu tagajärjel. Lõikes 3 sätestatakse, mis on elutähtis teenus. Definitsiooni ja elutähtsate teenuste loetelu määramiseks töötas Siseministeerium välja HOS-i reguleerimisalasse kuuluvate teenuste metoodika. Metoodika väljatöötamisse kaasati asjassepuutuvad asutused ning selle koostamisel lähtuti Taani elutähtsate funktsioonide metoodikast, mis omakorda on välja töötatud USA ja Suurbritannia kogemusi arvestades. Kokkuvõtlikult hinnati teenuste elutähtsust seitsmes kategoorias: 1) teenuse kasutajate arv – hinnati, kui palju inimesi kasutab teenust aasta jooksul või kui palju inimesi saavad teenusest kasu. Näiteks merereostusseire ja -tõrje puhul saab hinnata ainult kasusaajate arvu, mitte kasutajate arvu; 2) kasutamise sagedus – hinnati, kui tihti kasutavad teenust kas eraisikud või ettevõtted (kas iga päev, regulaarselt, juhuslikult, kindla sihtrühma poolt jne); 3) teenuse asendatavus – hinnati, kas teenus on asendatav või mitte. Kui teenus on asendatav, hinnati asendatavuse kiirust ja alternatiivse teenuse samaväärsust; 4) teenuse mõju teistele teenustele – hinnati, kui paljudele teistele teenustele avaldab teenuse katkemine mõju; 17  5) teenus kui asendusteenus – hinnati, kas teenust ennast saab kasutada alternatiivse teenusena mõne teise teenuse katkestuse korral. Näiteks elekter on üheks alternatiiviks kaugküttesüsteemi häire korral; 6) tagajärgede saabumise kiirus – hinnati, kui kiiresti avalduvad teenuse katkestuse tagajärjed teenuse kasutajatele või selle teenusega seotud teistele teenustele; 7) mõju inimeste elule ja tervisele – hinnati, kas teenuse katkestusega kaasnevad üksnes elukorralduslikud ebamugavused või mõjutab katkestus inimeste elu või tervist. Iga kategooria puhul olid oma kriteeriumid ja kindel punktijaotus. Metoodika ja selle alusel tehtud teenuste hindamise järgi sisustati ka elutähtsa teenuse termin. Elutähtsaks teenuseks on teenus, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ehk selline teenus, mis on kõigis seitsmes kategoorias saanud keskmisest kõrgemaid punkte (teenusel on suur kasutajaskond, seda kasutatakse sageli, on vähesel määral asendatav, tagajärg saabub kiiresti jne). Ühtlasi on elutähtis selline teenus, mille katkemine võib viia teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse katkemiseni või mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist. Oluline on siinjuures see, et teenuse katkestusel peab olema otsene mõju inimeste elule või tervisele ja teistele elutähtsatele teenustele või üldhuviteenustele ehk teenuse katkemine võib põhjustada doominoefekti. Seega saab elutähtsaks pidada selliseid teenuseid, millel on: a) ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist; b) ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist. Kuna elutähtsa teenuse osutamiseks on enamikul juhtudel vältimatult vajalik ka töökorras taristu, varude olemasolu (eeskätt ettevõtete enda varu, nt kütusevaru generaatorite tööks vms), siis tehakse eelnõuga ettepanek hõlmata teenuse definitsiooniga ka ehitis, seade või varu. Oluline on, et elutähtsat teenust käsitatakse tervikuna koos selle toimimiseks vältimatult vajalike ehitiste, seadmete, personali, varu ja muu taolisega. Näiteks on oluline mitte üksnes sidevõrgu või soojuselektrijaama olemasolu, vaid ka selle kasutatavus, vajaliku personali olemasolu, seadmete ja protsesside töö, et saaks teenust osutada. Lõikes 4 sätestatakse, mis on elutähtsa teenuse toimepidevus. Elutähtsa teenuse toimepidevus on teenuse osutaja järjepideva toimimise suutlikkus ja järjepideva toimimise taastamise võime pärast katkestust. Täpsemini, elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamine on suunatud sellele, et elutähtis teenus oleks kättesaadav tarbijatele igal ajahetkel, ka hädaolukorra ajal. Selleks peab ETO olema võimeline osutama teenust katkematult olenemata olukorrast ehk omama vastavaid vahendeid, tehnilist ettevalmistust jne ning olema suuteline võimalikult kiiresti taastama teenuse katkematu osutamise. 18 2. peatükk „Kriisireguleerimise korraldus“ Peatükis sätestatakse kriisireguleerimisega seotud asutuste ja kriisikomisjonide pädevus kriisireguleerimistegevuste korraldamisel. § 3. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon Paragrahvis 3 sätestatakse Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ülesanded, mida kehtiva seadusega võrreldes täpsustatakse. Kriisikomisjoni ülesandeid täpsustatakse lähtuvalt kriisikomisjoni tegelikust rollist. Lõikes 1 pannakse Vabariigi Valitsusele kohustus moodustada Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon. Lõikes 2 sätestatakse Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ülesanded. Kriisikomisjoni peamine ülesanne on koordineerida asutuste kriisireguleerimistegevust. Oma olemuselt on Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon ennekõike üleriigiline kriisireguleerimise koostöökoda, kus koordineeritakse ja suunatakse kriisireguleerimisega seotud asutuste tegevusi. Kriisikomisjon ei juhi hädaolukorra ega eriolukorra sündmuste lahendamist. Hädaolukorra lahendamist juhib juhtasutus, eriolukorra puhul eriolukorra juht. Hädaolukorras abistab kriisikomisjon vajaduse korral olukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel. Kriisikomisjoni üldine roll sätestatakse sõnaselgelt § 3 lg 2 punktis 1. Punktis 2 sätestatakse Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile uus ülesanne – panna asutuste tegevuste koordineerimiseks neile ülesandeid ja jälgida nende täitmist. Nimetatud ülesanne on vajalik, et Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon saaks kriisireguleerimisvaldkonnas asutuste tegevust koordineerida, sh anda probleemide lahendamiseks asutustele konkreetseid ülesandeid ning seirata nende ülesannete täitmist. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon on valitsuskomisjon, kus ministeeriume esindavad kantslerid ning ameteid peadirektorid. Komisjoni liige on ka riigisekretär. See tähendab, et komisjoni liikmetel on õigus võtta asutuse nimel täitmiseks ülesandeid. Punktis 3 sätestatakse, et kriisikomisjon täidab ka muid õigusaktidest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid. Eelnõust jäetakse välja mitmed Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ülesanded. Enamik praegustest ülesannetest on õigem sätestada põhimääruses. See, et kriisikomisjon annab arvamusi eri dokumentide kohta, ei pea olema reguleeritud kriisikomisjoni üldise, seaduses sätestatud pädevuse juures. Kõik ülesanded, mis täpsustavad kriisikomisjoni rolli ja pädevust, peaks sätestama põhimääruses. HOS-ist jäetakse välja ka kriisikomisjoni ülesanne anda arvamus eriolukorra väljakuulutamise või lõpetamise vajaduse kohta. Üleriigiline kriisireguleerimisõppus CONEX ning mitmed laiapõhjalise riigikaitsega seotud õppused tõid esile, et eriolukorra peab välja kuulutama võimalikult kiiresti. Seetõttu loobutakse seaduse 19 tasandil kohustusest kuulata ära Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni arvamus. Valitsus võib kriisikomisjonilt arvamust küsida, kui ta seda vajalikuks peab. Samuti jäetakse seadusest välja Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ülesanne teha ettepanek rahvusvahelise abi kaasamiseks hädaolukorra lahendamisel. Rahvusvahelist abi kaasatakse kas kahe- või mitmepoolsete välislepingute alusel, sealhulgas Euroopa Liidu, NATO või muu koostööformaadi raames. Rahvusvaheline abi kaasatakse igal juhul kooskõlas välissuhtlemisseadusega. Kehtiv säte loob eksitava arusaama, nagu hakkaks hädaolukorras rahvusvahelise abi kaasamisega tegelema kriisikomisjon. Lõikes 3 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni põhimäärus, kus sätestatakse kriisikomisjoni koosseis, täpsemad ülesanded ja töökord. Võrreldes kehtiva HOS-iga ei määra enam seadusandja, kes on kriisikomisjoni esimees. Seda teeb Vabariigi Valitsus põhimääruse kehtestamisel. Tegemist on töökorraldusliku küsimusega, mida ei pea reguleerima seaduses. § 4. Regionaalne kriisikomisjon Samamoodi Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoniga on ka regionaalne kriisikomisjon kriisireguleerimise koostöökoda, kuid komisjoni tegevus keskendub ühele konkreetsele Eesti piirkonnale, mis hõlmab üht või enamat maakonda. Regionaalsete kriisikomisjonide moodustamise kohustus kehtestati 2009. aastal, kui jõustus praegu kehtiv HOS. Regionaalsete kriisikomisjonide loomise tingis mitmete oluliste kriisireguleerimisasutuste regionaalne ülesehitus, mistõttu oli otstarbekas läheneda ka hädaolukordadeks valmistumisele ja hädaolukordade lahendamisele maakondadeüleselt. Samuti on ka hädaolukordi põhjustavad ohud ja riskid tihti maakonnaülesed, mistõttu on hädaolukordadeks valmistumisel vajalik laiem regionaalne koostöö. Eelnõus muudetakse regionaalse kriisikomisjoni ülesandeid lähtuvalt kriisikomisjoni rollist ja õigustest samamoodi nagu Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni puhul. Lõikes 1 sätestatakse, et Eestis moodustatakse neli alaliselt tegutsevat regionaalset kriisikomisjoni. Regionaalsed kriisikomisjonid moodustab kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister. Kasutatud on sellist terminit, kuna kriisireguleerimise korraldamise eest vastutab iga minister on valitsemisalas (eelnõu § 7). Kui lõike sõnastamisel kasutada terminit „valdkonna eest vastutav minister“, ei ole selge, milline minister peab kriisikomisjonid moodustama. Lõikes 2 sätestatakse regionaalse kriisikomisjoni ülesanded. Regionaalse kriisikomisjoni roll on üldjoontes sama nagu Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonil: oma liikmete kaudu koordineerida ja suunata kriisireguleerimisega seotud tegevusi. Samamoodi valitsuse kriisikomisjoniga ei juhi regionaalne kriisikomisjon sündmuste lahendamist, vaid abistab vajaduse korral hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel. Regionaalse kriisikomisjoni üldine roll on sõnastatud punktis 1. 20 Punktiga 2 täpsustatakse regionaalse kriisikomisjoni õigust moodustada alakomisjone. Kehtiva HOS-i järgi võib regionaalne kriisikomisjon moodustada territoriaalse kriisikomisjoni, mis hõlmab väiksemat territooriumi, näiteks maakonda või mitut KOV-i. Kriisikomisjon võib oma põhimääruse järgi moodustada ajutisi või alalisi eriala eksperte koondavaid valdkondlikke töörühmi või alakomisjone. Muudatusega sätestatakse varasemast selgemalt erinevate alakomisjonide, territoriaalse komisjoni ja regionaalse kriisikomisjoni omavaheline seos. Territoriaalne kriisikomisjon on regionaalse kriisikomisjoni alakomisjon, mis on ellu kutsutud kindla piirkonna KOV-ide paremaks kaasamiseks või piirkonnale eriomaste küsimuste paremaks lahendamiseks. Eelnõu koostamise ajal on Eestis territoriaalne kriisikomisjon moodustatud Saaremaal, Läänemaal ja Raplamaal. Üldjuhul juhib territoriaalset kriisikomisjoni maavanem (kui territoriaalse kriisikomisjoni piirid ühtivad maakonnaga), kes määrab territoriaalse kriisikomisjoni koosseisu. Regionaalse kriisikomisjoni ja territoriaalse kriisikomisjoni omavaheline koostöö, andmevahetus ja muud olulised detailid sätestatakse asjassepuutuvate komisjonide põhimäärustes. Lisaks territoriaalsele alakomisjonile võib regionaalne kriisikomisjon moodustada ka valdkondliku alakomisjoni, näiteks kriisikommunikatsiooniga tegelemiseks. Samamoodi Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ülesannete muutmisega jäetakse ka regionaalse kriisikomisjoni täpsemad ülesanded seadusest välja ning need sätestatakse kriisikomisjoni põhimääruses, näiteks milliseid dokumente kriisikomisjon läbi vaatab või kuidas nõu annab jms. Lõikega 3 antakse kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutavale ministrile volitus kehtestada kriisikomisjoni koosseis, juhtimine, ülesanded ja töökord põhimääruses. Võrreldes kehtiva HOS-iga jäetakse seadusest välja säte, et regionaalset kriisikomisjoni juhib päästekeskuse juht. See määratakse regionaalse kriisikomisjoni põhimääruses. § 5. Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon KOV-i kõige olulisem ülesanne on KOKS-i järgi korraldada kohaliku elu küsimusi KOV-is, seda ka kriisireguleerimisvaldkonnas. Iga KOV peab olema võimalikult suurel määral valmis hädaolukorras oma elanike eest hoolitsema, tagama tema korraldatavate elutähtsate teenuste toimimise jne. HOS näeb KOV-ile oma kriisireguleerimisega seotud ülesannete täitmise abistamiseks ette kohustuse moodustada kriisikomisjon. Iga KOV otsustab ise, mis täpsemalt on kriisikomisjoni pädevuses ning kui suur on kriisikomisjoni roll. Näiteks võib KOV anda hädaolukorras mõne ülesande täitmise korraldamise kriisikomisjoni ülesandeks, kui see on tema hinnangul mõistlik ja põhjendatud. Küsimustes, mis ei ole KOV-i korraldada, on KOV-i kriisikomisjon aga selgelt nõuandvas rollis. Näiteks abistab KOV-i kriisikomisjon vajaduse korral eriolukorra juhti hädaolukorra lahendamise koordineerimisel. Lõikes 1 sätestatakse iga KOV-i kohustus moodustada alaliselt tegutsev kriisikomisjon. Eelnõu koostamise ajal on enamik KOV-idest selle kohustuse täitnud ning kriisikomisjoni 21 moodustanud. Riigi Teatajas on avaldatud 164 KOV-i kriisikomisjoni põhimäärust, nende hulgas on ka ühiselt moodustatud kriisikomisjonide põhimäärused. Lõikes 2 sätestatakse, et KOV võib moodustada ühise kriisikomisjoni ühe või mitme KOV-iga. Kehtiva HOS-i § 5 lõike 2 järgi võivad KOV-id ühise kriisikomisjoni moodustada siis, kui KOV-is on alla 40 000 elanikku. Selline piirang ei ole põhjendatud, kuna Eestis on vaid neli KOV-i, kus elab rohkem kui 40 000 inimest. Samas on väga oluline, et kõik KOV-id moodustaksid kriisikomisjoni või osaleksid kriisireguleerimisega seotud tegevustes ning oleksid teadlikud regioonis toimuvatest kriisireguleerimistegevustest. Näiteks võiks Narva või Kohtla-Järve moodustada ühise kriisikomisjoni oma lähivaldadega ning need väiksemad vallad ei pea omaette kriisikomisjoni moodustama. Ühiste kriisikomisjonide moodustamisel peab aga silmas pidama, et iga KOV-i eriomased probleemid saaksid lahenduse. Enesekorraldusõiguse tõttu on igal KOV-il õigus ise otsustada, kuidas kohaliku elu küsimusi, sealhulgas kriisireguleerimist, KOV-is kõige paremini korraldada. Lõikes 3 sätestatakse KOV-i kriisikomisjoni ülesanded. Punkti 1 järgi on KOV-i kriisikomisjoni üldiseks ülesandeks koordineerida kriisireguleerimist KOV-is. Eelnõu järgi ei sätestata KOV-ile täpseid ülesandeid, mida KOV-i kriisikomisjon peab täitma. Tegemist on selliste ülesannetega, mida KOV peab täitma kohaliku elu korraldamisest tulenevalt või mis on juba sätestatud HOS-is või teistes seadustes. Näiteks ei pea seaduse tasandil reguleerima seda, et KOV-i kriisikomisjon koordineerib elutähtsa teenuse toimepidevust tagamist. See on KOV-i ülesanne eelnõu § 36 lõike 4 järgi. Viidatud säte tugineb omakorda KOKS-i § 6 lõikele 1, kus on sätestatud KOV-i kohustus teatud teenused tagada. Seega jäetakse eelnõus KOV-ile küllalt suur vabadus otsustada, millised on tema kriisikomisjoni ülesanded. Punktiga 2 sätestatakse kriisikomisjonide muidu ühetaolistest ülesannetest erinevalt KOV-i kriisikomisjoni kohustus esitada regionaalsele kriisikomisjonile kord aastas kokkuvõte kriisikomisjoni tegevusest ning järgmise aasta tööplaan või tegevuskava. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon ja regiooni kriisikomisjonid on seotud esindajate ja aruandluse kaudu ning on tagatud piisav ülevaade nende eri tasandite tegevusest. Regioonides ei ole aga selget ülevaadet kõigi KOV-i kriisikomisjonide tegevusest ning kriisireguleerimise üldisest seisust. Regionaalsel kriisikomisjonil on seda teavet vaja regiooni kriisireguleerimise suunamiseks. Kuna KOV-idel on kriisireguleerimises väga oluline roll, on regiooni kriisireguleerimise jälgimiseks ja suunamiseks vaja arvestada teabega KOV-ide kohta. Selleks sätestatakse eelnõus KOV-i kriisikomisjoni kohustus esitada kord aastas regionaalsele kriisikomisjonile kokkuvõte oma tegevusest. Koos kokkuvõttega esitatakse regionaalsele kriisikomisjonile ka järgmise aasta tööplaan või tegevuskava. Täpsemad üksikasjad, mis peaks ülevaates sisalduma, kui täpset teavet kriisikomisjon vajab jne, lepivad regionaalsed ja KOV-i kriisikomisjonid omavahel kokku. Lõikes 4 sätestatakse, kes on KOV-i kriisikomisjoni esimees – selleks on vallavanem või linnapea. Kui KOV-id moodustavad ühise kriisikomisjoni, otsustavad nad kokkuleppel, milline vallavanem või linnapea on KOV-i kriisikomisjoni esimees. Näiteks Muhu, Orissaare, Pöide, Laimjala, Valjala ja Leisi valla ühise kriisikomisjoni esimeheks on nimetatud ühe 22 KOV-i vallavanem. Esimees valitakse esimesel koosolekul poolthäälte enamusega komisjoni töös osalevate vallavanemate vahel. Tõrva linna, Helme ja Põdrala valla ühise kriisikomisjoni esimees on põhimääruse järgi Tõrva linnapea. Lõike 5 järgi kehtestab KOV-i kriisikomisjoni põhimääruse valla- või linnavalitsus. Kui KOV-id moodustavad ühise kriisikomisjoni, on KOV-ide otsustada, kuidas nad soovivad põhimääruse kehtestada. Võimalik on lahendus, et iga KOV kehtestab sama sõnastusega põhimääruse oma määrusega, nii on põhimäärus kehtestatud näiteks Muhu, Orissaare, Pöide, Laimjala, Valjala ja Leisi valla ühise kriisikomisjoni puhul. Võimalik on ka see, et põhimääruse kehtestab üks KOV, kuid kooskõlastab selle enne teiste KOV-idega. Nii on näiteks kehtestatud Tõrva linna, Helme ja Põdrala valla ühise kriisikomisjoni põhimäärus: põhimääruse on kehtestanud Tõrva Linnavalitsus, kuid põhimäärus on enne kooskõlastatud Helme ja Põdrala valdadega. KOV-i kriisikomisjoni põhimääruse eelnõu kooskõlastatakse Päästeametiga. Kooskõlastamise eesmärk on tagada, et põhimäärused oleksid ühtlaselt hea kvaliteediga ning seal oleksid kajastatud kõik olulised kriisireguleerimistegevused. Nii on see kehtestatud ka kehtivas HOS- is. § 6. Siseministeeriumi ülesanded kriisireguleerimise koordineerimisel Hädaolukorra ennetamiseks, hädaolukorraks valmisoleku suurendamiseks ja hädaolukorra lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kooskõlastatud tegevus. Kuna kaasatud asutused asuvad eri ministeeriumide valitsemisalades, on kriisireguleerimistegevuste edukaks elluviimiseks vajalik ministeeriumide hea koostöö ja tegevuste omavaheline koordineerimine. Seejuures on määravaks vastutuse põhimõte, mille kohaselt vastutab iga ministeerium ja asutus kriisireguleerimise eest oma sektoris või vastutusalas.4 Siseministeeriumi ülesanne on kriisireguleerimistegevuste üldine suunamine riigis. Selleks et eristada Siseministeeriumi ja ministeeriumide ülesandeid ning tagada kriisireguleerimisülesannete parem täitmine ja et iga ministeerium tunneks enda vastutust oma valitsemisala kriisireguleerimistegevuste eest, sätestatakse HOS-is Siseministeeriumi ja teiste ministeeriumi ülesanded. Paragrahvis 6 sätestatakse Siseministeeriumi ülesanded kriisireguleerimise koordineerimisel. Punkti 1 järgi kujundab Siseministeerium riigi kriisireguleerimispoliitikat ning koordineerib asutuste kriisireguleerimisega seotud tegevusi. Nimetatud ülesanne tähendab valdkonna strateegiliste eesmärkide seadmist ja nende saavutamiseks üldiste tegevuste kavandamist. Näiteks töötab Siseministeerium välja põhimõtted, kuidas hädaolukordadeks valmistutakse, valmistab ette Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni istungeid jms. Samuti on Siseministeeriumi ülesanne jälgida, et kõikide kriisireguleerimisega seotud asutuste kriisireguleerimistegevused 4 Vt näiteks „Kriisireguleerimise valdkonna juriidiline analüüs”. SORAINEN 2013, lk 6–31. Kättesaadav Siseministeeriumi veebilehel: https://www.siseministeerium.ee/et/siseturvalisuse-valdkond/kriisireguleerimine. 23 oleksid omavahel kooskõlas. On oluline, et kriisireguleerimisvaldkonnaga seotud asutused tegutsevad kokkulepitud raamides ja samu strateegilisi eesmärke silmas pidades. Punkti 2 järgi nõustab Siseministeerium asutusi ja suunab nende tegevust kriisireguleerimise korraldamisel. Siseministeeriumi ülesanne on suunata riigiasutuste ja KOV-ide tegevust hädaolukordadeks valmisoleku tõstmisel ja elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamisel. Punktis 2 sätestatud ülesannet täidab Siseministeerium esmajärjekorras juhendmaterjalide ja nõuete kehtestamise kaudu. Näiteks kehtestatakse siseministri määrusega nõuded riskianalüüside ja HOLP-ide koostamisele, elutähtsate teenuste toimepidevuse riskianalüüsile ja plaanile, kriisireguleerimise õppuste läbiviimisele jne. Punkti 3 järgi teostab Siseministeerium HOS-iga asutustele pandud ülesannete täitmise üle järelevalvet (vt § 48 selgitus), samuti koostab ja esitab Vabariigi Valitsusele ülevaated ülesannete täitmise seisust. Valdkonna arendamiseks ja tegevuste koordineerimiseks peab Siseministeeriumil olema ülevaade, kas ja kuidas HOS-is sätestatud ülesandeid täidetakse. See võimaldab tagada asutuste tegevuste kooskõla ning töötada välja tulemuslikku ja ajakohast poliitikat. Samuti on Siseministeeriumi ülesanne koostada Vabariigi Valitsusele ülevaateid kriisireguleerimisvaldkonna tegevuste kohta, näiteks ülevaade hädaolukorra riskidest riigis, elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise seisust jne. Punktiga 4 sätestatakse Siseministeeriumi roll Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni tööd korraldava asutusena. Siseministeeriumi ülesanne on valmistada sisuliselt ette kriisikomisjoni istungi teemad, valmistada ette kriisikomisjoni protokolliliste otsuste eelnõud, rääkida läbi otsuste eelnõud asjassepuutuvate asutustega jms. § 7. Ministeeriumi ülesanded kriisireguleerimise korraldamisel Paragrahvis 7 sätestatakse iga ministeeriumi üldine ülesanne korraldada kriisireguleerimist oma valitsemisalas. See tähendab, et ministeerium vastutab valdkonna korraldamise eest oma valitsemisalas ning viib selleks ellu vajalikud tegevused. Näiteks peab ministeerium kriisireguleerimise korraldamiseks määrama oma valitsemisala asutuste kriisireguleerimisülesanded. Samuti vastutab ministeerium selle eest, et tema valitsemisalas tehakse riskianalüüside põhjal riskide maandamiseks vajalikke tegevusi ning on tagatud valmisolek hädaolukordadeks, sh elutähtsate teenuste katkestusteks. Ministeeriumi ülesanne on tagada, et tema valitsemisalas korraldatakse valmisoleku tagamiseks vajalikke õppusi ning et õppustel ilmnenud puudused kõrvaldatakse. Ministeeriumi roll on mõnes mõttes sarnane iga asutuse üldise kohustusega olla valmis kriisiolukorras toimima. Kuigi seaduses ei ole otsesõnu sätestatud, et iga asutus peab olema valmis kriisideks ning olema võimeline oma tööd jätkama võimalikult suurel määral, on see iga asutuse iseenesestmõistetav ülesanne. Iga asutuse juht vastutab selle eest, kuidas tema organisatsioonis tööd korraldatakse. Kui asutus ei ole valmis hädaolukorras tegutsema, lasub vastutus juhi õlul. Ministri vastutus ministeeriumi juhina on sarnane: iga minister peab tagama, et tema asutus on hädaolukorraks valmis. Samas on ministril ka üldine kohustus 24 korraldada tema valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi tema pädevuse ja vastutusvaldkonna piires ning otsustada ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad küsimused (VVS-i § 49 lg 1 punktid 1 ja 3). 3. peatükk „Hädaolukorra ennetamine, selleks valmistumine ja selle lahendamine “ § 8. Hädaolukorra riski hindamine Paragrahvis 8 sätestatakse hädaolukorra riski hindamise kord. Riigi vastupidavus hädaolukorra riskidele eeldab terviklikku riskihaldustsüklit, mis hõlmab ohtude tuvastamist, riskide hindamist ning ennetus- ja valmisolekumeetmete tuvastamist, planeerimist, rakendamist ja jälgimist. Esimene etapp ehk ohtude tuvastamine on praegu määratud Vabariigi Valitsuse kehtestatud korraldusega, milles on nimetatud ohud, mis võivad põhjustada hädaolukordi, ning määratud hädaolukorra riskianalüüsi koostamiseks pädevad täidesaatva riigivõimu asutused. Riskianalüüsi koostamist juhtivateks ehk juhtasutusteks on kolm ministeeriumi5 ning 11 riigiametit6 . Kehtiva seaduse alusel peavad juhtasutused uuendama riskianalüüse vähemalt üks kord kahe aasta jooksul ja Siseministeerium koostab nende alusel riikliku riskianalüüside kokkuvõtte, mille kiidab heaks Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon. Hädaolukorra riskianalüüsi peab arvestama asjassepuutuvate asutuste arengukavade koostamisel. Euroopa Liidu liikmesriikidest on Eestil üks pikaaegsemaid riskianalüüsi riiklikke regulatsioone. HOS-i regulatsioon, sealhulgas nõue arvestada riskianalüüsiga asutuste arengukavade koostamisel, on kooskõlas OECD soovitustega. Eelnõus tehakse kehtiva HOS-iga võrreldes olulisi muudatusi. Hädaolukorra riskianalüüsid on kavas muuta detailsemaks, sealhulgas konkreetsete ohtude või stsenaariumide põhiseks. See võimaldab riskianalüüsi paremini kasutada planeerimise ja valmisoleku tegevuste planeerimisel. Näiteks saab siis edaspidi kasutada riskianalüüsi tulemusi tegevusvaru planeerimisel jne. Osa muudatustest on kavas teha eelnõu § 8 lõike 5 alusel kehtestatavas rakendusaktis. Eelnõu koostamisel on konsulteeritud OECD ja Ühendkuningriigi ekspertidega. Arvesse on võetud OECD soovitusi kriitiliste riskide haldamiseks ning Austraalia, Ungari, USA, Ühendkuningriigi ja Madalmaade valdkondlikke süsteeme. Lisaks on arvestatud Euroopa Komisjoni riskide hindamise ja kaardistamise juhistega ning Saksamaa kriitilise taristu kaitse metoodikaga. Lõike 1 alusel kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega nimekirja nendest ohtudest, mis võivad põhjustada hädaolukorra ning mille kohta peab koostama riskianalüüsi. Oluliseks muudatuseks on, et eespool nimetatud nimekirjas loetletakse ohud, mis võivad põhjustada hädaolukorra, st hinnatakse ohu realiseerumisel selle tõenäosust ja võimalikke tagajärgi. Koostatud riskianalüüside ja selle käigus antud riskihinnangute põhjal otsustatakse, millisteks 5 Justiitsministeerium, Sotsiaalministeerium ja Välisministeeriu m. 6 Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Keskkonnaamet, Maanteeamet, Tehnilise Järelevalve Amet, Veeteede Amet, Lennuamet, Veterinaar- ja Toiduamet, Terviseamet ja Riigi Infosüsteemi Amet. 25 olukordadeks on vaja valmistuda, sh milliste olukordade kohta on vaja koostada HOLP eelnõu § 14 lõike 3 alusel. Kui koostatakse nimekirja ohtudest, mis võivad põhjustada hädaolukorra, võetakse aluseks Eestis ja mujal maailmas aset leidnud sündmused, samuti arvestatakse teiste riikide kogemusi hädaolukordadeks valmistumisel. Vabariigi Valitsus määrab ka riskianalüüsi koostamiseks pädevad asutused. Pädevate asutustena nimetab korraldus nii hädaolukorra riskianalüüsi koostamise juhtasutused kui ka kaasatavad asutused. Riskianalüüsi ei pea koostama elutähtsa teenuse katkestuse analüüsimiseks. Kuna iga ETO analüüsib oma teenuse riske eraldi riskianalüüsis, ei ole vaja koostada veel üht eraldi dokumenti. ETKA-d saavad enda korraldatavate teenuste riskide ülevaate, sealhulgas HOLP-i koostamiseks vajaliku teabe ETO-de riskianalüüsidest. Iga ETKA võib riskianalüüsi koostada omal soovil, kuid sellist kohustust ei ole. Seda, et ETKA-d ei pea riskianalüüsi koostama, ei ole otsesõnu seaduses sätestatud, kuid sellega arvestatakse nimekirja koostamisel. Võrreldes kehtiva HOS-iga jäetakse lõikest 2 välja lause, mille järgi hindab Vabariigi Valitsus vähemalt üks kord kahe aasta jooksul vajadust muuta nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta on vaja koostada riskianalüüs. Siseministeerium peab valdkonna koordineerijana tagama, et Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud hädaolukordade nimekiri oleks ajakohane. Seda peab Siseministeerium hindama järjepidevalt ehk mitte vaid iga kahe aasta tagant, vaid iga kord, kui üldine keskkond muutub, ilmnevad uued riskid või kui varem kõrgeks hinnatud riskid muutuvad vähem oluliseks. Lõikes 2 sätestatakse riskianalüüsi sisu. Riskianalüüsi konkreetne sisu on otstarbekas avada määruses, sest see võib ajas muutuda ning nii üksikasjalikku regulatsiooni ei pea seaduses kehtestama. Seetõttu avatakse riskianalüüsi sisu eelnõus ühe lausega: hädaolukorra riskianalüüsis hinnatakse hädaolukorra tekkimise tõenäosust ja tagajärgi ning esitatakse ettepanekud hädaolukorra ennetamiseks ja hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks. Lõike 3 järgi ei kohaldata riskianalüüsi nõudeid siis, kui asutus või KOV hindab omal algatusel võimalikke muid riske oma kriisireguleerimisülesannete täitmiseks. Asutus või KOV võib pidada vajalikuks hinnata oma vastutusalas esinevaid ohte, mis ei ole nimetatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud ohtude nimekirjas, et saada riskidest kõikehõlmav ja täpne ülevaade. Näiteks on Tallinn koostanud riskianalüüse, milles käsitletakse riske Vabariigi Valitsuse korralduses nimetatud hädaolukordadest laiemalt. Sellist algatust tuleb soodustada ning asutusi ja KOV-isid julgustada oma riske süsteemselt hindama. Seetõttu ei kohaldata omaalgatuslikule riskide hindamisele riskianalüüsi nõudeid, sest see võib riskide vabatahtlikku hindamist piirata. See ei tähenda, et asutused ja KOV-id ei võiks soovi korral riskianalüüsi nõudeid järgida. Lõikes 4 sätestatakse, et pädeval asutusel on õigus saada muudelt asutustelt ja isikutelt hädaolukorra riskianalüüsi koostamiseks vajalikku teavet. Nimetatud õiguse sätestamine on 26 oluline, et tagada riskianalüüsi koostavale asutusele vajalikud alusandmed riskide õigeks hindamiseks. Lõike 5 järgi kehtestab hädaolukorra riski hindamise nõuded ja korra kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister määrusega. Eelnõu järgi kehtivat volitusnormi veidi laiendatakse. Kehtiva HOS-i § 6 lõike 7 järgi kehtestatakse hädaolukorra riskianalüüsi koostamise juhend, eelnõu järgi kehtestatakse riski hindamise nõuded ja kord. Rakendusaktiga on kavas täpsustada mitte vaid riskianalüüsi koostamist, vaid täpsemad nõuded riskide hindamisele laiemalt. Näiteks sätestatakse määruses juhtasutuse tegevused riskianalüüsi muutmise algatamiseks ning riskianalüüsi kooskõlastamise kord juhul, kui riskianalüüsi koostab juhtasutuse tellimusel teadus- või uurimisasutus. Samuti on kavas määruses sätestada, et riskianalüüsis hinnatakse konkreetsete ohtude realiseerumise tõenäosust ning kirjeldatakse võimalikke ohustsenaariume. Lisaks on kavas määruses reguleerida seda, millised osad hädaolukorra riskianalüüsist tuleb avalikustada. Vastavalt avaliku teabe seadusele (§ 28 lg 1 punkt 7) on teabevaldaja kohustatud avalikustama andmed ohu kohta inimeste elule, tervisele ja varale. Lõike 6 järgi peavad ministeeriumid rakendama meetmeid hädaolukorra riskianalüüsides tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks ning arvestama hädaolukorra ennetamiseks ja hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks vajalike tegevustega valitsemisala tegevuste planeerimisel. Eesmärk on tagada, et ministeeriumid vastutaksid riskide ennetamise ja nende maandamise eest ning tuvastaksid riskide maandamiseks vajalikud tegevused ning planeeriksid ja rakendaksid neid oma valitsemisalas. Siseturvalisuse arengukavas märgitakse, et „riskianalüüsi tulemusi ei kasutata piisavalt juhtimistasandi otsuste tegemisel ega vajalike maandamistegevuste või asutuste eelarve kavandamisel“.7 Samuti peaksid riskianalüüsid vastavalt OECD soovitustele olema selgemini seotud üldise planeerimise, eelarve ja juhtimisotsustega. Selleks et seda kohustust ka täidetaks, peab riskianalüüsi kooskõlastama asjassepuutuvate ministeeriumide ja Siseministeeriumiga. Kooskõlastamise kohustus on esiteks oluline selleks, et lahendada eelmise punkti juures selgitatud kvaliteedi probleem. Teiseks on oluline ka selleks, et kaasata riskide hindamisse enam ministeeriume ning tagada, et ministeeriumid teadvustavad riskianalüüside tulemusi. Siseturvalisuse arengukavas on probleem sõnastatud järgmiselt: „Riskianalüüside koostamise eesmärk on hinnata riigis süsteemselt, millised on elanikke ohustavad hädaolukorrad, nende toimumise tõenäosus ja võimalikud tagajärjed ning millised on vajalikud tegevused hädaolukordade ennetamiseks või vajaduse korral nende tagajärgede paremaks leevendamiseks. Praegu on probleemiks see, et riskianalüüse küll koostatakse, kuid need jäävad sageli ekspertide töödokumentideks, ka ei ole riskianalüüside koostamisse kaasatud teadusasutusi.“8 7 „Siseturvalisuse arengukava 2015–2020“, lk 73. 8 „Siseturvalisuse arengukava 2015–2020“, lk 73. 27 Praegu ei ole hädaolukorra riskide maandamise vastutus ministeeriumides selgelt teadvustatud. Samas peab ministeerium korraldama kriisireguleerimist oma valitsemisalas ning vastutama selle eest, et kõik vajalikud ülesanded oleksid täidetud. Valitsemisalaüleselt saab vaid ministeerium otsustada, milliseid riskianalüüsis esitatud riske maandavaid tegevusi plaanitakse lähitulevikus ellu viia, milliseid riske aktsepteeritakse jne. Lõikes 7 sätestatakse üldine põhimõte, et kui asutus või KOV analüüsib oma kriisireguleerimisülesannete täitmiseks riske, mida ei ole nimetatud kõnesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud korralduses, ei pea riski hindamisel lähtuma kõnesolevas paragrahvis sätestatud nõuetest. Asutus või KOV võib pidada vajalikuks hinnata oma vastutusalas esinevaid ohte, mis ei ole nimetatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud hädaolukordade nimekirjas, et saada riskidest kõikehõlmav ja täpne ülevaade. Näiteks on Tallinn koostanud riskianalüüse, milles käsitletakse riske Vabariigi Valitsuse korralduses nimetatud hädaolukordadest laiemalt. Sellist algatust tuleb soodustada ning asutusi ja KOV- isid julgustama oma riske süsteemselt hindama. Seetõttu ei kohaldata omaalgatuslikule riskide hindamisele riskianalüüsi nõudeid, mis võivad riskide vabatahtlikku hindamist piirata. See ei tähenda, et asutused ja KOV-id ei võiks soovi korral riskianalüüsi nõudeid järgida. § 9. Riskikommunikatsioon Paragrahvis 9 sätestatakse riskikommunikatsiooni korraldamine. Lõike 1 järgi korraldab riskikommunikatsiooni hädaolukorra lahendamist juhtiv astus. Eelnõu koostajate hinnangul on see vajalik, kuna riskide teavitamine suurendab elanike valmisolekut võimalikeks hädaolukordadeks. Riskikommunikatsiooni korraldamisel ja sellealaste tegevuste planeerimisel on vaja lähtuda riskianalüüsist ning seal ohu realiseerumise tõenäosusele ja tagajärgedele antud hinnangust. Hädaolukordade puhul, kus riskianalüüsi koostajaks on üks asutus ning hädaolukorra lahendamist juhtivaks asutuseks teine, on oluline, et riskikommunikatsiooni korraldatakse asutuste koostöös. Näiteks kui raskete tagajärgedega õhusõidukiõnnetuse riski hindab Lennuamet ning hädaolukorra lahendamise juhtasutuseks ning vastava HOLP-i koostajaks on Päästeamet, siis on oluline, et riskikommunikatsiooni korraldatakse Lennuameti ja Päästeameti koostöös. Lõike 2 järgi on riskikommunikatsioon elanikkonna teavitamine hädaolukorda põhjustada võivatest ohtudest ja hädaolukorra tagajärgedest ning elanikkonnale käitumisjuhiste andmine, et suurendada elanikkonna teadlikkust hädaolukordadest ja valmisolekut nendeks. Oluline on, et elanikud teavad, millised on neid ümbritsevad ohud ning milline on erinevate poolte suutlikkus hädaolukord lahendada ja neid aidata. Samuti on oluline, et elanikud teavad, mida nad ise saavad hädaolukorra ajal teha. 28 § 10. Riigi tegevusvaru Paragrahvis 10 sätestatakse riigi tegevusvaru regulatsioon. Lõike 1 järgi on riigi tegevusvaru hädaolukorras kasutusele võetav riigi omandis olev või lepingutega tagatud ressurss hädaolukorra lahendamiseks või selle tagajärgede leevendamiseks. Võrreldes kehtiva HOS-iga täpsustatakse, et tegevusvaru võib olla kas riigi omandis või lepingutega tagatud. Samuti täpsustatakse riigi tegevusvaru määratlust. Määratlusega ei ole seni olnud hõlmatud tegevusvaru kasutamine hädaolukorra lahendamiseks, kuid see on oluline eesmärk, milleks tegevusvaru kasutada. Näiteks võib tervishoiuvaru vaja minna kannatanute elu päästmiseks, see aga kuulub hädaolukorra lahendamise termini, mitte tagajärgede leevendamise alla. Seetõttu täpsustatakse, et riigi tegevusvaru võetakse kasutusele ka hädaolukorra lahendamiseks. Kuna eelnõu järgi on ka elutähtsa teenuse katkestus hädaolukord, ei eristata riigi tegevusvaru definitsioonis seda, kas tegemist on hädaolukorra või elutähtsa teenuse katkestusega. Oluliseks muudatuseks on, et riigi tegevusvaru moodustatakse edaspidi hädaolukorra riskianalüüsi ja HOLP-i alusel. Praegu ei ole tegevusvaru moodustamine otseselt seotud riskide hindamise ja hädaolukorra lahendamise planeerimisega. Kuna tegevusvaru on ette nähtud hädaolukorra lahendamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks, peab tegevusvaru moodustama hädaolukorra võimalikust mõjust ja selle lahendamiseks vajalikust ressursist lähtudes. Teisisõnu, selleks et tegevusvaru oleks moodustatud piisavas ulatuses, vajaliku nomenklatuuriga jne, on vaja teada, millised hädaolukorra tagajärjed võivad olla ning milliseid ressursse on hädaolukorra lahendamiseks vaja. Hädaolukorra võimalikke tagajärgi hinnatakse riskianalüüsis. Hädaolukorra lahendamiseks vajalikud ressursid tehakse kindlaks HOLP-i koostamise käigus. Tegevusvaru moodustamisel peab seetõttu lähtuma nii riskianalüüsist kui ka HOLP-ist. Eelnõu § 8 lõike 5 ja § 14 lõike 8 alusel kehtestatavates rakendusaktides saab täpsustada, millist riigi tegevusvaru moodustamiseks vajalikku teavet peab riskianalüüsis ja HOLP-is kajastama. Tegevusvaru paneerimisel tuleb arvestada kõikide kaasatud asutuste vajadustega, et hädaolukord kiiresti lahendada. Lõike 2 järgi otsustab riigi tegevusvaru moodustamise, varu moodustaja ning varu moodustamise eesmärgi ja viisi Vabariigi Valitsus korraldusega. Eelnõu järgi ei määrata HOS-is enam varu liike, mille peab tingimata moodustama. Nagu eelmises punktis selgitatud, moodustatakse varu hädaolukorra riskianalüüsist ja HOLP-ist lähtudes. See tähendab, et varu liigid, mida peab riigi valmisoleku tagamiseks moodustama, võivad aja jooksul lähtuvalt riskidest ja hädaolukorra lahendamiseks vajalikest ressurssidest muutuda. See on näiteks kui hädaolukordade riskihinnangud muutuvad, tekivad uued ohud, hädaolukorra lahendamiseks võetakse kasutusele uus tehnika ja vahendid jne. Riigi tegevusvarud hädaolukordade lahendamiseks ja nende tagajärgede leevendamiseks peavad muutuma koos üldise keskkonnaga. Selle, millise tegevusvaru peab moodustama, otsustab riskianalüüsidest ja HOLP-idest lähtuvalt Vabariigi Valitsus. 29 Riigi tegevusvaru moodustamise või mittemoodustamisega otsustab valitsus ühtlasi, milliseid riske aktsepteeritakse ning milliseid mitte. Näiteks kui riskianalüüsis tehakse ettepanek moodustada operatiivteenistuste kütusevaru, on see valitsuse otsus, kas suunata varu moodustamiseks lisavahendeid või riski aktsepteerida ja varu mitte moodustada. Valitsus küll teadvustab hädaolukorra võimalikke tagajärgi, kuid seab prioriteedid riigi raha kulutamisele ning otsustab raha riigi tegevusvaru moodustamiseks mitte kulutada. Sama kehtib hädaolukorra lahendamiseks vajalike ressursside puhul. Näiteks kui HOLP-i järgi on vaja tagada hädaolukorra lahendamises osalevatele asutustele ja isikutele isikukaitsevahendite varu, on see valitsus otsusus, kas selline varu moodustatakse või mitte. Seeläbi kaasatakse riskide hindamisse ja võimeplaneerimisse ning eri tegevuste prioriseerimisse poliitiline tasand. Oluliseks muudatuseks võrreldes kehtiva korraldusega on ka see, et Vabariigi Valitsus otsustab, mis eesmärgil ja viisil varu moodustatakse. See tähendab, et Vabariigi Valitsuse korralduses sätestatakse, kui kauaks peab varu jätkuma, et see täidaks oma eesmärgi. Riigi tegevusvaru moodustamise viis tähendab, kas varu moodustatakse näiteks lepingutega tagatult, nagu on praegu moodustatud toiduvaru, kas varu ostetakse riigi omandisse vms. Riigi tegevusvaru üldine eesmärk on sätestatud lõikes 1, kuid valitsus määrab korralduses varu moodustamise täpsema eesmärgi. Näiteks võib Vabariigi Valitsus otsustada, et moodustatakse vedelkütusevaru, mille eesmärk on tagada operatiivametkondade sõltumatu toimimine. Lõikes 3 sätestatakse, et riigi tegevusvaru moodustaja vastutab varu hoidmise, kasutamise, kontrollimise, uuendamise ja aruandluse korraldamise eest. Sättes loetletakse varu moodustaja ülesanded, mida ta peab tegevusvaru moodustamisel täitma. Kehtiva HOS-i järgi määrab riigi tegevusvarusse kuuluvate ressursside nomenklatuuri ja kogused riigi tegevusvaru moodustaja kooskõlastatult Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoniga. Samuti kehtestab riigi tegevusvaru hoidmise, kasutamise, kontrollimise, uuendamise ja aruandluse korra Vabariigi Valitsus. Mõlemast põhimõttest on loobutud, kuna vastutus varu moodustamise, hoidmise ja muude tegevuste eest on varu moodustajal. § 11. Hädaolukorrast teavitamine Paragrahvis 11 sätestatakse hädaolukorrast teavitamise kord. Füüsiline isik on lõike 1 alusel kohustatud hädaolukorrast teatama hädaabinumbril 112. Sätte eesmärk ei ole kohustada iga inimest hindama, kas ja millal võib tegemist olla hädaolukorraga. Sätte mõte on anda inimestele teada, et hädaabinumbril 112 tuleb igal juhul suuremast olukorrast teatada, sest vaid siis on riigil võimalik hädaolukorrale reageerida ning vajaduse korral alustada elanikkonna teavitamist. Lõikes 2 sätestatakse juriidiliste isikute kohustus teavitada hädaolukorrast või selle vahetust ohust Siseministeeriumi. Nimetatud säte ei tähenda, et hädaolukorrast ei pea teatama hädaabinumbril 112. Häirekeskuse kaudu on võimalik edastada teave kõige kiiremini reageerivatele asutustele, päästjatele, politseile ja kiirabile. Sätte eesmärk on tagada kiire teabevahetus hädaolukorrast ja selle lahendamisest asjassepuutuvate asutuste vahel ning teabe 30 liikumine sündmuskohalt riigi strateegilise juhtimistasandini. Keskne teabe vastuvõtja ja edastaja on Siseministeeriumi teabeseireosakond (mis toimib ööpäev ringi ja seitse päeva nädalas), seetõttu on sätestatud ka asutuste ja juriidiliste isikute kohustus teavitada hädaolukorrast Siseministeeriumi. Kohustuse täitmiseks on loodud veebileht, mille kaudu on asutustel mugav Siseministeeriumit teavitada ning ka omavahel teavet vahetada. Lõike 3 järgi tuleb avalikkust viivitamata teavitada hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, hädaolukorrast ja selle lahendamisest, kui teavitamata jätmine võib ohustada inimeste elu või tervist, tekitada suure varalise kahju või häirida muul viisil oluliselt tavapärast elukorraldust. Elanikke peab teavitama selleks, et igal inimesel oleks võimalik enda kaitsmiseks astuda vajalikke samme, et elanikud ei paneks end ohupiirkonnas ohtu, et inimesed oskasid arvestada, et tekkinud hädaolukord võib nende elukorraldust mõjutada. Sätte puhul on oluline see, et avalikkust ei pea igal juhul teavitama. Avalikkuse teavitamise kohustus on siis, kui on täidetud lõikes 3 sätestatud tingimused ehk teavitamata jätmine võib omakorda kaasa tuua ohu või kahju. Sellised tingimused on seatud seetõttu, et võib olla olukordi, kus elanikke ei tohiks teavitada kas julgeoleku kaalutlustel või nende endi kaitsmiseks. Näiteks pantvangi võtmise olukorras ei pruugita avalikkust kohe teavitada, sest uudishimulikumad inimesed võivad sündmuskohal oma elu või tervise ohtu seada või takistada hädaolukorra kiiret lahendamist. Kui aga olukorrast teavitamata jätmine ohustab inimeste elu või tervist, tuleb seda teha. See, et HOS-is sätestatakse kindlad tingimused, millal peab avalikkust teavitama, ei tähenda, et korrakaitseorganid ei võiks avalikkust muudes olukordades teavitada. Igal korrakaitseorganil on KorS-i § 26 alusel oma pädevuse piires õigus teha toiminguid, millega teavitatakse avalikkust või isikut ohu ennetamisest, ohukahtlusest, ohust või korrarikkumisest (teadaanded, soovitused, hoiatused). Seega võib asutus ka juhul, kui teavitamata jätmine ei sea näiteks ohtu inimeste elu või tervist, avalikkust siiski teavitada. Lõike 4 järgi teavitab Siseministeeriumit ja avalikkust hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus. Praegu teavitatakse avalikkust ja Siseministeeriumi kehtiva HOS-i § 9 lõigete 4 ja 5 alusel kehtestatud määruste kohaselt, nendes määrustes on loetletud hädaolukorrad ja asutused, kes vastutavad iga konkreetse hädaolukorra puhul avalikkuse teavitamise eest. Avalikkuse teavitamise korraldus hädaolukorra lahendamisel on kajastatud ka HOLP-ides ning hädaolukorra lahendamise juhtasutuste koostatud teavituskavades. Seaduses ja määruses on sätestatud kriisikomisjonide roll avalikkuse teavitamisel, samuti on määruses sätestatud Riigikantselei nõustav roll teavitustegevuse korraldamisel. Selline mitmekordne teavitustegevuse reguleerimine on tekitanud segadust ning võib põhjustada hädaolukorras ebaselguse, kes ja mille alusel peab avalikkust teavitama. Seetõttu täpsustatakse eelnõuga, et avalikkuse teavitamist ja asutustevahelist teabevahetust hädaolukorras korraldab hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus. Hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse ülesanne on avalikkuse teavitamisel anda õigeaegset ja täpset teavet hädaolukorra lahendamise kohta. Riigikantselei ülesanne on valitsuskommunikatsiooni ning psühholoogilise kaitse korraldamine, mis ei ole HOS-i reguleerimisala küsimus. 31 Avalikkuse ja Siseministeeriumi teavitamise ning asutustevahelise teabevahetuse täpsem kord reguleeritakse eelnõu § 16 lõike 1 alusel kehtestatavas määruses. Avalikkuse teavitamine ja teabevahetus asutuste vahel on väga olulised osad hädaolukorra lahendamisest. Seetõttu täpsustatakse määruses sellisele teabele esitatavad nõuded, näiteks millist teavet ja kuidas peab avalikkusele ja hädaolukorra lahendamisse kaasatud või sellest mõjutatud asutusele edastama. Hädaolukorra lahendamisega seotud tegevused ja põhimõtted on kavas reguleerida ühes määruses, et vältida rakendusaktide paljusust ning sellest tulenevat ebaselgust. § 12. Massiteabevahendi valdaja kohustused hädaolukorrast teavitamisel Paragrahvis 12 sätestatakse massiteabevahendite valdajate kohustused hädaolukorrast teavitamisel. Massiteabevahendajate kaudu on võimalik operatiivselt esitada vajalik teave kogu elanikkonnale või selle osale. Seetõttu on sätestatud massiteabevahendi valdaja kohustus avaldada muutmata kujul ja tasuta paragrahvis nimetatud asutuste ja isikute teated hädaolukorra tekkimise vahetu ohu, hädaolukorra ja selle lahendamise kohta, sealhulgas teated eriolukorra väljakuulutamise, muutmise või lõpetamise kohta. Teate peab avaldama viivitamata või teate esitaja määratud ajal. See tähendab, et hädaolukorra lahendamisse kaasatud asutustel on õigus kasutada vajaduse korral massiteabevahendeid kiirete teadete edastamiseks. Massiteabevahendi valdaja on kohustatud asutuste teated avaldama. Lisaks seaduses sätestatule on kindlasti vaja arendada igapäevast koostööd pädevate asutuste ja meediaväljaannete vahel, et avalikkuse teavitamisel oleks tagatud olulisemate nõuete täitmine. § 13. Hädaolukorra lahendamise juhtimine Kehtiva HOS-i alusel on hädaolukorra lahendamist juhtival asutusel õigus saada muudelt täidesaatva riigivõimu asutustelt ja ametiisikutelt abi hädaolukorra lahendamiseks HOLP-is sätestatud alustel ja korras. HOS ei anna hädaolukorra lahendamist juhtivale asutusele õigust anda korraldusi teistele olukorra lahendamises osalevate asutustele. Hädaolukord lahendatakse üldjuhul kokkuleppe ja konsensuse alusel. Siiski on hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse õigusi vaja käsitleda koosmõjus HOS-i § 1 lõikega 4, mille alusel kehtivad teistest õigusaktidest tulenevad pädevused ja volitused ka hädaolukorra lahendamisel. See tähendab, et kui asutusel on oma valdkondliku eriseaduse alusel õigus anda teistele asutustele ja isikutele korraldusi, kehtib selline korralduste andmise õigus ka hädaolukorra lahendamisel. Samas tuleb arvestada, et valdkondlikud eriseadused annavad hädaolukorra lahendamist juhtivatele asutustele erinevad õigused. Näiteks on PäästeS-i alusel päästetöö juhil õigus anda päästetööl korraldusi teistele riigi- ja KOV-i asutustele ning eraõiguslikele juriidilistele isikutele, arvestades nende asutuste ja isikute pädevust ning volitusi. Ka vangistusseaduses on sätestatud, et vanglas alluvad hädaolukorra lahendamisse kaasatud politseiametnikud, päästeametnikud ja tervishoiuteenuse osutajad hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse, s.o vangla või Justiitsministeeriumi õiguspärastele korraldustele. Teistel hädaolukorra lahendamise juhtasutustel selline õigus puudub. 32 Kuna hädaolukord ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju, on väga oluline, et kõigil hädaolukorra lahendamist juhtivatel asutustel on vähemalt teatud määral samad õigused ja kohustused ning kõigile asutustele on selge, kuidas hädaolukord lahendatakse. Selleks sätestatakse eelnõuga hädaolukorra lahendamist juhtivale asutusele hädaolukorra lahendamiseks hädavajalikud õigused ning kehtestatakse hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste koostöö kord. Hädaolukorra lahendamise juhtimise regulatsiooni puhul on kerkinud mitmeid probleeme, mis tulenevad sellest, et kehtivas õiguses ei ole kirjeldatud üldiseid hädaolukorra lahendamise juhtimise põhimõtteid. Erinevate terminite, juhtimisstruktuuride, põhimõtete jms kasutamine võib takistada hädaolukorra kiiret lahendamist, sest hädaolukorra lahendamisse kaasatud asutuste koostöö ja vastava väljaõppe korraldamine on keeruline. Lõikes 1 sätestatakse, et hädaolukorra lahendamist juhib Vabariigi Valitsuse määratud täidesaatva riigivõimu asutus või elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus, kui hädaolukorra on põhjustanud elutähtsa teenuse raskete tagajärgedega või pikaajaline katkestus. Kuna elutähtsad teenused ja neid korraldavad asutused on loetletud eelnõu §-s 36, sätestatakse eelnõus selgelt, et elutähtsa teenuse katkestusest põhjustatud hädaolukorda juhib ETKA ning Vabariigi Valitsusel ei ole vaja neid eraldi määrata. Lõikes 2 aga sätestatakse, et muu asutuse määrab Vabariigi Valitsus korraldusega. Hädaolukorrad on üldjuhul sellised olukorrad, mille lahendamiseks peavad ülesandeid täitma mitmed asutused erinevate ministeeriumide valitsemisalades. Näiteks ulatusliku merereostuse hädaolukorra korral on ülesanded Politsei- ja Piirivalveametil, Päästeametil, Keskkonnaametil, Veeteede Ametil jne. Samuti on hädaolukordi, mille lahendamise juhtimise pädevused on erinevates faasides erinevatel asutustel. Näiteks juhib massilise põgenike sisserände hädaolukorra korral Politsei- ja Piirivalveamet menetluse läbiviimist, Sotsiaalministeerium aga põgenike majutamise korraldamist. Seetõttu on oluline enne hädaolukorra toimumist täpselt paika panna, kes olukorra lahendamist juhib, või kattuva pädevuse korral sätestada, milline asutus millises faasis hädaolukorra lahendamist juhib. Kui tekib sündmus, mille kohta ei ole valitsus hädaolukorra lahendamist juhtivat asutust määranud, juhib olukorra lahendamist asutus, kelle pädevuses on vastava olukorra lahendamine. Kui olukorra lahendamine ei ole ühegi korrakaitseorgani pädevuses, juhib olukorra lahendamist üldkorrakaitseorganina Politsei- ja Piirivalveamet KorS-i § 6 lõike 2 alusel. Kui olukorra lahendamist võiks oma pädevuse järgi juhtida mitu asutust, lepitakse sündmuse lahendamise juhtimine kokku asjassepuutuvate asutuste vahel, tuginedes vastutuse määramisel valdkondlikele seadustele. Kui asutused kokkuleppele ei jõua, lahendatakse vaidlus VVS-i §-s 101 sätestatud korras. Kui asutused asuvad samas valitsemisalas (nt Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet), otsustab hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse siseminister. Kui asutused kuuluvad erinevate ministeeriumide valitsemisaladesse (nt Keskkonnaamet ja Päästeamet), lahendavad vaidluse ministrid. Kui ministrid kokkulepet ei saavuta, lahendab vaidluse Vabariigi Valitsus. Vajaduse korral võib otsuse tegemiseks kokku kutsuda ka Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni erakorralise istungi, kus arutatakse asutuste pädevusvaidlust. Kriisikomisjoni esimees (siseminister) esitab otsuse 33 Vabariigi Valitsuse korralisele või erakorralisele istungile, kus olukorra lahendamist juhtiva asutuse määramine vormistatakse Vabariigi Valitsuse korraldusena. Lõikes 3 sätestatakse sõnaselgelt, et hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus otsustab, millal on tegemist hädaolukorraga ning millal võib hädaolukorra lõppenuks lugeda. Tegemist on sättega, millega ei looda uut õigust, sest ka praegu teeb otsuse hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus. Hädaolukorda ei kuulutata välja ega kehtestata haldusaktiga. Siiski on praegu juhenditest ja selgitustööst hoolimata jäänud hädaolukorra alguse ja lõpu määramine ebaselgeks. Seetõttu sõnastatakse eelnõus selgelt, et selle otsustab juhtiv asutus. Kui hädaolukorra on põhjustanud elutähtsa teenuse raskete tagajärgedega või pikaajaline katkestus, määratakse hädaolukorra algus eelnõu § 37 lõike 2 alusel kehtestatava määruse kohaselt. Lõikes 4 sätestatakse, et juhtiv asutus juhib hädaolukorra lahendamist õigusaktides ning HOLP-is sätestatu kohaselt. HOLP-ides on kirjeldatud hädaolukorra lahendamisse kaasatud asutuste ülesannete täitmise täpne korraldus. Sisuliselt lepivad asutused HOLP-is kokku, kuidas nad oma ülesandeid täidavad. Seega saavad hädaolukorra lahendamist juhtivad asutused korraldada kaasatud asutuste tegevusi osas, mis on omavahel kokku lepitud HOLP-i koostamise käigus. Kui asutusel on oma valdkondliku eriseaduse alusel õigus anda teistele asutustele ja isikutele korraldusi, kehtib selline korralduste andmise õigus ka hädaolukorra lahendamisel. Näiteks on vangistusseaduses sätestatud, et vanglas alluvad hädaolukorra lahendamisse kaasatud politseiametnikud, päästeametnikud ja tervishoiuteenuse osutajad hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse, s.o vangla või Justiitsministeeriumi õiguspärastele korraldustele. Päästesündmuse lahendamisel luuakse käsuliin PäästeS-i kohaselt – päästetööde või demineerimistööde juhile alluvad kõik päästesündmusel osalevad riigi- ja KOV-i asutused ning eraõiguslikud juriidilised isikud. Oluline on rõhutada, et kõikidel juhtasutustel, näiteks Politsei- ja Piirivalveametil, Riigi Infosüsteemi Ametil või Terviseametil, sellist õigust ei ole. Seetõttu on vaja tagada olukord, kus ka nimetatud asutustele on loodud kõik vajalikud õigused hädaolukorra lahendamise juhtimiseks. § 14. Hädaolukorra lahendamise plaan Paragrahvis 14 sätestatakse HOLP-i koostamise regulatsioon. Lõike 1 järgi koostatakse hädaolukorra lahendamiseks HOLP. Lõike 2 järgi on HOLP-id koostöökokkulepped, milles hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus ning hädaolukorra lahendamisse kaasatud asutused ja juriidilised isikud lepivad kokku, kuidas hädaolukord lahendatakse. Praegu kehtestatakse HOLP kehtiva HOS-i § 7 lõike 4 järgi Vabariigi Valitsuse korraldusega. Sellises vormis kehtestatud aktid on hädaolukorra lahendamise korraldamiseks liiga üldised 34 ning nende muutmine on keeruline ja ajamahukas. Selleks et tagada asutuste parem valmisolek hädaolukordadeks, on eelnõuga kavas HOLP-ide koostamise põhimõtteid oluliselt muuta. Eelnõu järgi on HOLP asutuste koostöökokkulepe, milles hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus ja hädaolukorra lahendamisse kaasatud asutused või isikud lepivad kokku hädaolukorra lahendamise korralduse. Muudatuse eesmärk on muuta HOLP-id üksikasjalikumaks, hädaolukorra ajal tegelikult rakendatavateks dokumentideks, mis ei piirdu pelgalt kehtiva õiguse ümberkirjutamisega, vaid panevad täpsemalt paika hädaolukorra lahendamiseks vajalike ülesannete täitmise ja muud olulised küsimused. Samuti peab olema HOLP-i võimalik kiiresti muuta vastavalt sündmustel või õppustel saadud kogemustele. „Siseturvalisuse arengukavas 2015–2020“ kirjeldatakse probleemi järgmiselt: „Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud HOLP-ides on määratletud konkreetse hädaolukorra kirjeldus, juhtasutus, kaasatud asutused ja nende rollid olukorra lahendamisel. Tegemist on pigem üldisel tasemel kehtiva õiguse kokkuvõttega. Paljude poolte hinnangul on vaja plaane täiendada ning muuta need operatiivsemaks või tuleks operatiivsed plaanid eraldi täiendavalt koostada.“9 HOLP ei loo uut õigust, asutuste pädevused ja volitused olukorda lahendada tulenevad valdkondlikest seadustest. VVS-i § 41 lõike 5 järgi kehtestatakse valitsusasutuste pädevus seadusega või seaduse alusel nende asutaja poolt. Valitsusasutused ei tohi delegeerida nende pädevusse antud õigusi ja kohustusi teistele riigi- või KOV-i asutustele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti või kui seda ei näe ette seaduse alusel sõlmitud haldusleping. See tähendab, et HOLP-iga kui koostöökokkuleppega ei saa asutused oma pädevust laiendada, kitsendada või jagada, kuid saab asutuste õigusi ja pädevusi täpsustada. Koostöökokkuleppes tuleb selgelt sätestada, millises ulatuses ja mis tingimustel koostöö toimub – HOLP reguleerib koostööd konkreetse, Vabariigi Valitsuse korralduses nimetatud hädaolukorra lahendamiseks. Oluline muudatus võrreldes kehtiva õigusega on, et HOLP koostatakse ka pikaajalise või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestuse lahendamiseks. 2015. aastal läbiviidud CONEX-i õppus näitas, et olukorras, mis puudutab üksnes üht ETO-t, saab ettevõte üldjuhul olukorra lahendamisega ise hakkama ja lähtub enda toimepidevuse plaanist. Olukord on teine, kui tegu on ulatuslikuma teenuse katkestusega ning puudutatud on erinevad ETO-d ja asutused. Praegu on aga ETO-d teadlikud üksnes enda riskidest ja tegevustest teenuse katkestuse korral. Eriti olulised on HOLP-id selliste teenuste puhul, kus teenus koosneb osadest, mida osutavad erinevad ETO-d, näiteks elektri või maagaasiga varustamise puhul. HOLP on oluline ka selliste teenuste puhul, kus teenuse osutajad jagavad teenuse osutamiseks vajalikku taristut, saavad vajaduse korral teatud mahus üksteist turul asendada jms. See on nii näiteks sideteenuste, vedelkütusega varustamise, vältimatu arstiabi, makseteenuste, sularaharingluse, veevarustuse, kaugkütte, maanteede ja tänavate läbitavuse tagamise puhul. Elutähtsa teenuse pikaajalise või raskete tagajärgedega katkestuse lahendamise HOLP-is kirjeldatakse, kuidas tagatakse teenuse toimimine, kui üks või teine teenuseosutaja ei ole suuteline elutähtsa teenuse osutamist jätkama, kuidas jaotatakse teenuse osutamine toimivate teenuseosutajate vahel, kuidas lahendatakse hädaolukord, kui see puudutab tervet Eestit või 9 „Siseturvalisuse arengukava 2015–2020“, lk 77. 35 üksnes teatud piirkonda jne. Näiteks ulatusliku ja pikaajalise kaugkütte katkestuse korral saab teenuseosutaja teha kõik endast oleneva, et tema osutatav teenus kiiresti taastada. Samas ei ole teenuseosutaja pädevuses näiteks elanike evakueerimine ohutusse piirkonda. Kõik need tingimused tuleb HOLP-i koostamisel läbi mõelda ja võimalikud lahendused kokku leppida. Raskete tagajärgedega või pikaajalise elutähtsa teenuse katkestuse lahendamiseks koostab HOLP-i ETKA, kes vastava hädaolukorra lahendamist juhib. Vaid ETKA-l on terviklik ülevaade kõigi enda korraldatavate teenuste toimepidevuse tagamisest riigis, sest ETKA-l on kõikide ETO-de toimepidevuse riskianalüüsid ja plaanid. ETKA saab nimetatud riskianalüüsid ja plaanid HOLP-i koostamisel ja hädaolukorra lahendamisel aluseks võtta. Samuti on ETKA ehk ministeeriumi pädevuses elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalike strateegilis-poliitiliste otsuste langetamine ning elluviimine. Näiteks ulatusliku elektrikatkestuse korral on ETKA ülesanne otsustada, kellele tuleb esmajärjekorras elektrivarustus taastada, kui sellised prioriteedid ei ole varem kokku lepitud. Eelnõu § 37 lõike 1 punkti 3 järgi juhib oma korraldatava teenuse lahendamist ka KOV, kes peab samuti hädaolukorra lahendamiseks HOLP-i koostama. HOLP-i koostamisel peab KOV hindama, kas sündmuse lahendamisse tuleb suure tõenäosusega kaasata naaberomavalitsusi, Päästeametit, teisi elutähtsa teenuse osutajaid jne. Näiteks saab Tallinna linn HOLP-i abil planeerida, kuidas tagatakse elanikele joogivesi, kui Tallinna Vee teenus nädalateks katkeb. Samuti saab määrata, kas vee tarnimiseks sõlmitakse kokkulepped naabervaldadega, lepitakse kokku teiste vee-ettevõtjatega, et nemad kataksid teatud mahus tarbijate vajadusi Tallinna Vee teeninduspiirkonnas, või leitakse muu lahendus. Iga ETKA peab eelnõu § 37 lõike 2 alusel kehtestatavas määruses sätestama, mis loetakse pikaajaliseks katkestuseks. Teisisõnu on see ETKA otsustada, millal ei piisa olukorra lahendamiseks vaid ETO enda toimepidevuse plaanist ning on vaja koostada HOLP. See, millal on tegemist pikaajalise või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestusega, on iga teenuse puhul erinev ja sätestatakse ETKA kehtestatavas toimepidevuse nõuete määruses. Näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium määrab, mis tingimustel on tegemist pikaajalise või raskete tagajärgedega elektriga varustamise katkestusega. Selleks saab olla näiteks üks kriteerium või mitme kriteeriumi koosmõju: katkestus kestab rohkem kui 48 tundi, mõjutatud on 10 000 või rohkem inimest, suudetakse toota üksnes teatud kogus elektrienergiat, elektritootmist või jaotamist ei toimu vms. Näiteks kui esineb tõrkeid elektrienergia tootmisel, võetakse kasutusele avariielektrijaam, võib tekkida ka vajadus otsustada osta elektrienergiat naaberriikidest kõrgema hinnaga või piirata ulatuslikumalt elektritarbimist. Sellisel juhul ei pruugi teenuse katkemise lahendamine piirduda ühe ettevõtja toimepidevuse plaaniga või pädevusega ning tuleb tegutseda koostöös teiste ETO-dega ja ETKA-ga. Lõikes 2 on kaasatavate puhul kasutatud sõnu „asutus ja isik“, sest ei ole välistatud, et kokkuleppes osalevad ka muud kui vaid riigi- ja KOV-i asutused, nt elutähtsa teenuse katkestuse lahendamiseks koostatavas HOLP-is lepitakse kokku ETKA, ETO ja kaasatavate isikute tegevused raskete tagajärgedega või pikaajalise elutähtsa teenuse katkestuse korral. 36 Üldiselt on HOLP-id haldusesisesed koostöökokkulepped, kuid, nagu öeldud, kaasatakse teatud juhul ka eraõiguslikud juriidilised isikud ning nemad peavad samuti koostöökokkuleppe sõlmima. Sel juhul ei ole enam tegemist haldusesisese, asutuse pädevusi täpsustava lepinguga, vaid tsiviilõigusliku või halduslepinguga. Eelnõus ei täpsustata, kas lepingu eraõiguslikke juriidilisi isikuid puudutav osa on käsitatav halduslepinguna või mitte, sest see sõltub konkreetsest isikust ja ka valdkonnast. Näiteks sõlmitakse KOV-i korraldatavate elutähtsate teenuste puhul ilmselt haldusleping, nagu praktikaski. Samas kui Terviseamet soovib oma juhitavasse hädaolukorra lahendamisse kaasata haiglad, võib tegemist olla tsiviilõigusliku lepinguga. Halduskoostöö seaduse § 3 lõike 4 järgi võib sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi, riiki või KOV-i ei vabastata temal lasuvatest kohustustest ja ülesande täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. Seega kui kõik neli tingimust on täidetud, võib HOLP-i eraõiguslikku juriidilist isikut puudutav osa olla ka tsiviilõiguslik leping. Kui asutused nii soovivad, siis võib see olla ka haldusleping. Nagu öeldud, oleneb see valdkonnast ja lepingupoolte soovist. Lõike 3 järgi kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega hädaolukordade nimekirja, mille lahendamiseks koostatakse HOLP, ning määrab HOLP-i koostamist juhtiva asutuse. Lõikes 4 sätestatakse, et lisaks Vabariigi Valitsuse korralduses sätestatule koostab HOLP-i ka ETKA. Hädaolukorra nimekirja koostamisel võetakse aluseks hädaolukorra riskianalüüside käigus läbi analüüsitud ohustsenaariumid. Kui nende põhjal selgub, et oht hädaolukorra tekkimiseks on väga väike, võib otsustada, et HOLP-i koostamine ei ole vajalik ning seda nimekirja ei lisata. Vajaduse korral saab pärast riskianalüüside tulemuste saamist Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon arutada, milliste olukordade kohta on vaja koostada HOLP. Kuna HOLP-i koostamisega kaasneb tööjõukulu, peab HOLP-i koostamine olema põhjendatud. HOLP-i koostamise kohustus on seega: 1) nende hädaolukordade puhul, mis on Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud nimekirjas, ning 2) elutähtsa teenuse pikaajalise või raskete tagajärgedega katkestuse korral, mille kriteeriumid määrab ETKA oma määruses. See ei välista, et HOLP-i ei või koostada ka muude hädaolukordade lahendamiseks. Vabariigi Valitsus määrab korralduses ka need asutused, kes HOLP-i koostamise eest vastutavad. Kuigi HOLP-i peab üldjuhul koostama juhtasutus, peab valitsus seda kohustust täpsustama, sest on hädaolukordi, mida juhivad eri faasides mitu juhtasutust. Näiteks juhib raskete tagajärgedega maanteeõnnetust alguses Päästeamet ning pärast päästesündmuse lõppemist Keskkonnaamet, põgenike massilist sisserännet juhivad eri faasides Politsei- ja Piirivalveamet ja Sotsiaalministeerium. Vabariigi Valitsus määrab oma korralduses, milline asutus HOLP-i koostamist juhib. 37 Lõikes 5 sätestatakse, et HOLP tuleb kooskõlastada ministeeriumidega, kelle valitsemisalasse hädaolukorra lahendamisel osalevad asutused kuuluvad, ning Siseministeeriumiga. KOV-i juhtimisel koostatud HOLP kooskõlastatakse päästekeskusega. Päästekeskusel ehk Päästeameti regionaalsel struktuuriüksusel on oma piirkonna KOV-idega hea koostöö ning päästekeskuste kriisireguleerimisbürood nõustavad elutähtsate teenuste teemal KOV-isid juba praegu. Samuti juhib regionaalne päästekeskus regionaalse kriisikomisjoni tööd. Seetõttu on eelnõu koostajate hinnangul mõistlik, et KOV kooskõlastab oma HOLP-id regionaalse päästekeskusega. Samuti sätestatakse lõikes 6 selguse huvides, millal jätab ministeerium või päästekeskus HOLP-i kooskõlastamata. Kooskõlastamise kohustuse eesmärk on tagada, et HOLP vastaks nõuetele, ei ületaks asutuste pädevuse piire, tagaks hädaolukorra tulemusliku ja kiire lahendamise jne. Näiteks kui asutused ei ole HOLP-is kokku leppinud hädaolukorra lahendamiseks kasutatavaid ressursse, võib ministeerium või päästekeskus jätta HOLP-i kooskõlastamata. Lepingu peab kooskõlastama enne allkirjastamist. Kui ministeerium või päästekeskus lepingut ei kooskõlasta, ei tohi lepingut allkirjastada. Lõikes 7 sätestatakse, et HOLP-i koostamist juhtival ja selle koostamisse kaasatud asutusel on õigus saada muudelt asutustelt ja isikutelt HOLP-i koostamiseks vajalikku teavet. Lõikes 8 antakse kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutavale ministrile volitus kehtestada HOLP-i koostamise nõuded. Nõuetega on kavas täpselt kindlaks määrata, mida HOLP peab sisaldama, et see oleks konkreetse ohu põhine ning seda saaks rakendada konkreetse hädaolukorra lahendamisel. Muu hulgas on kavas sätestada, millised on hädaolukorra lahendamisse kaasatud asutuste täpsed ülesanded, kuidas teavitatakse avalikkust, võetakse kasutusele tegevusvaru jne. § 15. Ulatuslik evakuatsioon Eesti elanike ja siin viibijate ulatusliku evakueerimise korraldust ei ole otsesõnu reguleeritud.10 Ainus õigustloov akt, kus on evakuatsiooni korraldust mõnevõrra reguleeritud, on Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. aasta määrus nr 5 „Päästesündmusel osalevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute koostöö kord“. See määrus kohaldub vaid päästesündmustele ning ka seal ei ole reguleeritud kõiki evakuatsiooniga seonduvaid küsimusi. On selge, et suuremate kriisiolukordade korral peab riik elanike evakueerimisega tegelema. Ebaselgust on tekitanud see, kes mis ülesannet ulatusliku evakuatsiooni korraldamisel peaks täitma ning kas selleks on olemas piisavad õiguslikud alused. Evakuatsiooni läbiviimisega enam seotud asutused on seisukohal, et evakuatsiooni regulatsioon ei ole piisav ning seda on vaja täpsustada. Näiteks on vaja sätestada, mis tegevusi 10 Tulekahju korral toimuvat evakuatsiooni reguleerivad tuleohutuse seadus ja selle rakendu saktid. See aga ei ole hädaolukorras toimuva evakuatsiooni kontekstis üldiselt asjassepuutuv. 38 evakuatsioon hõlmab, kes tagab evakuatsioonikohtade töö, kes elanikke teavitab jne. Ebaselgus võib takistada evakuatsiooni kiiret ja tõhusat läbiviimist. Evakuatsiooniga seotud selge regulatsioon on oluline ka inimestele, keda võidakse oma kodust evakueerida. Kuna evakueerimine sekkub inimeste põhiõigustesse küllalt intensiivselt, peab see olema inimesele piisavalt selge ja ettenähtav. Regulatsiooni koostamisel on analüüsitud ka Taani, Soome, Läti ja Leedu õigust. Paragrahvis 15 kehtestatakse ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise regulatsioon. Lõikes 1 sätestatakse, et ulatusliku evakuatsiooni otsustab ning seda korraldab Politsei- ja Piirivalveamet. Ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise aluseks on viibimiskeeld. Politseil on üldkorrakaitseorganina õigus kohaldada kõiki KorS-is sätestatud riikliku järelevalve meetmeid. Kui asutusel või isikul ei ole õigust viibimiskeeldu kohaldada, ei ole tal ka õigust evakueerimist otsustada. Näiteks ei saa Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium elutähtsa teenuse ulatusliku katkestuse korral evakuatsiooni otsustada, sest tal ei ole KorS-ist tulenevat viibimiskeelu kehtestamise õigust. Sellisel juhul saab evakueerimise otsustada Politsei- ja Piirivalveamet. KorS-i § 44 lõike 1 järgi võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan ajutiselt keelata isiku viibimise teatud isiku läheduses või teatud kohas, kohustada teda selle isiku lähedusest või sellest kohast lahkuma või isikule või kohale teatud kaugusele lähenemisest hoiduma. KorS-i § 44 lõike 3 järgi tuleb inimesele säilitada võimaluse korral juurdepääs elu- ja töökohale. Oluline on see, et juurdepääs elu- või tööruumile tuleb säilitada võimaluse korral. On selge, et kui inimese elu või tervis võib elu- või töökohas ohtu sattuda, ei saa sinna juurdepääsu säilitada. Samuti sätestatakse KorS-i § 44 lõikes 4, et viibimiskeeldu võib rakendada kuni aluse äralangemiseni. Seni kuni püsib põhjus, miks inimesed on evakueeritud, võib nende viibimise ohustatud alal keelata. Seejuures tuleb loomulikult arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. KorS-i viibimiskeelu puhul on tegemist isiku õiguste lühiajalise piiramisega ehk ajutise meetmega. Kui on selge, et hädaolukorda ei saa lahendada tavapäraste meetmetega, siis on täpselt selleks eelnõus ja kehtivas HOS-is sätestatud eriolukorra meetmed. Kui viibimiskeeldu peab kohaldama pikemat aega või suuremale alale, tuleb kaaluda eriolukorra väljakuulutamist eelnõu § 18 lõike 1 alusel. Eriolukorras on viibimiskeeldu võimalik eelnõu § 30 lõike 1 alusel ulatuslikumalt rakendada – kohustada isikut eriolukorra piirkonnast või selle osast lahkuma ning keelata tal eriolukorra piirkonnas või selle osas viibimine. Eriolukorra piirkond on ala, kus on eriolukord välja kuulutatud, kas terves riigis, ühe või mitme maakonna või KOV-i territooriumil (eelnõu § 19 lg 3). Kuna eelnõu § 30 lõikes 1 sätestatud meedet on õigus kohaldada Vabariigi Valitsusel, eriolukorra juhil, eriolukorra tööde juhil või eriolukorra juhi määratud ametiisikul, sätestatakse lõikes 1, et kõnealuse meetme kohaldamisel otsustab ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise vastav organ või isik. 39 Ulatusliku evakuatsiooni korraldab alati Politsei- ja Piirivalveamet. Politsei- ja Piirivalveamet on üldkorrakaitseorgan, kes saab kasutada kõiki KorS-is sätestatud riikliku järelevalve meetmeid. Lisaks sellele on õppused näidanud, et tavaliselt määratakse evakuatsiooni läbiviijaks politsei. Näiteks üleriigilisel kriisireguleerimisõppusel CREMEX määras evakuatsiooniotsuse Päästeamet, evakuatsiooni viis läbi politsei. 2014. aastal Sisekaitseakadeemia korraldatud kriisireguleerimisõppusel (õnnetus Tallinna Veepuhastusjaamas) tegi samuti evakuatsiooniotsuse Päästeamet, kuid evakuatsiooni viis läbi politsei. Politsei ülesanded evakuatsiooni läbiviimisel on kavas sätestada eelnõu § 16 lõike 1 alusel kehtestatavas määruses. Ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise vajaduse näitena võib tuua elektrivarustuse või kaugküttega varustamise pikaajalise või raskete tagajärgedega katkemise. Elektrivarustuse katkestusest tingitud hädaolukorra lahendamist juhib vastavalt eelnõu § 13 lõikele 1 majandus- ja taristuminister. Samal põhimõttel juhib linnapea või vallavanem kaugküttega varustamise katkestusest tingitud hädaolukorra lahendamist. Nii elektrivarustuse kui ka kaugküttega varustamise pikaajaline ja raskete tagajärgedega katkestus hakkab mõjutama inimeste igapäevast ja tavapärast toimetulekut ning teatud juhtudel võib see ohustada ka inimeste elu või tervist. Inimeste elu võib olla ohus ennekõike olukorras, kus elektrivarustuse või kaugküttega varustamise taastamine on pikaajaline protsess ning samal ajal valitsevad ekstreemsemad ilmastikuolud. Näiteks kui elektri- või kaugküttekatkestus võib prognoosi kohaselt kesta mitu päeva kuni nädalaid ning ilmastikutingimustena valitseb samal ajal talviselt külm ilm või on muudmoodi tormine ilm, siis hakkab selline olukord mingil ajahetkel ohustama piirkonna lähiümbruses elavate inimeste toimetulekut ning nende elu või tervist. Seetõttu otsustatakse, et lähiümbruses elavad inimesed tuleb evakueerida. Tegemist oleks ulatusliku evakuatsiooniga, kuna see hõlmaks KOV-i territooriumil paljude inimeste evakueerimist. Selle näite puhul teeb otsuse inimesed evakueerida Politsei- ja Piirivalveamet, kes kohaldab KorS-i §-s 44 sätestatud meedet. Politsei peab pärast viibimiskeelu kohaldamist teavitama elanikke, kes viibimiskeelu piirkonnas elavad või viibivad. Politsei peab tagama, et ka kõigil hädaolukorra lahendamises osalevatel asutustel oleks vajalik teave. Ohualas viibivad inimesed otsustatakse evakueerida teise KOV-i. Politsei peab kõik evakueeritavad registreerima ning korraldama neile vajaduse korral transpordi ja tagama, et neid oleks võimalik teises KOV-is majutada. KOV peab politseid kõigis nendes tegevustes aitama. KOV-il, kelle territooriumilt inimesed evakueeritakse, on kõige täpsem teave selle kohta, millised on erivajadustega evakueeritavad, kus asuvad koolid ja lasteaiad jne. KOV-il, kuhu inimesi evakueeritakse, on omakorda kõige parem ülevaade võimalikest kohtadest, kuhu saab inimesed evakueerida ja neid majutada. Lõikes 2 sätestatakse ulatusliku evakuatsiooni määratlus. Ulatuslik evakuatsioon on hädaolukorra ajal asutuse juhtimisel toimuv paljude inimeste ajutine lahkumine ohustatud alalt ohutusse asukohta. 40 Oluline on see, et evakuatsiooniga on tegemist siis, kui inimeste lahkumine ohualalt ohutumasse asukohta toimub asutuse juhtimisel. Kui inimesed liiguvad täiesti omapäi ning ilma riigi juhtimiseta, ei ole tegemist evakueerimisega. Termin „paljud inimesed“ on täpsustamata suurus, seda peab Politsei- ja Piirivalveamet tõlgendama. Juhiseks on aga terminis täpsustatud määratlus, et ulatusliku evakuatsiooniga on tegemist siis, kui evakuatsioon viiakse läbi hädaolukorra ajal. Kui juhtiv asutus ei ole otsustanud, et tegemist on hädaolukorraga, ei käsitata inimeste evakueerimist ulatusliku evakuatsioonina HOS-i tähenduses. Lõikes 3 sätestatakse KOV-i abistav roll evakuatsiooni korraldamisel. Sõnastus on sama, nagu see on koos RiKS-i muudatustega jõustuvas KOKS-i § 6 lõikes 21 . Näiteks aitab KOV teha kindlaks evakuatsioonialal elavate inimeste hulga, teeb kindlaks täiendavat abi vajavad inimesed (näiteks evakuatsioonialal elavad vanurid või puuetega inimesed). Lisaks saab KOV evakuatsiooni läbiviivat asutust abistada evakuatsioonikoha leidmisel. Evakuatsioonikoht on ettevalmistatud koht, kuhu evakueeritud majutatakse ning kus tagatakse inimeste viibimiseks esmavajalikud tingimused. KOV saab abistada majutamisel (näiteks koolimajad, kultuurimajad vms), toitlustamisel (näiteks kasutatakse KOV-i lepingulisi partnereid või toitlustajaid) ning arstiabi andmisel (näiteks kasutatakse KOV-i territooriumil tegutsevaid perearste). Eelnõu § 16 lõike 1 alusel kehtestatavas määruses on kavas täpsemalt sätestada, millised teenused tuleb evakuatsioonikohas tagada ja kuidas seda tehakse. Lõikes 4 sätestatakse, et kui inimestel soovitatakse ohustatud alalt lahkuda lõikes 1 nimetatud meedet kohaldamata, kohaldatakse lõikes 2 ning eelnõu § 16 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatut. Evakuatsioon ei pruugi alati olla kohustuslik. Korrakaitseorgan võib inimestel soovitada ohualast lahkuda, kehtestamata viibimiskeeldu. Sellisel juhul ei ole õige lahendus, kus vabatahtlikult evakueerunud inimesi ametkondlikult ei juhita ning teatud ülesandeid ei täideta. Selline lahendus, kus korrakaitseorgani soovituste kohaselt käitunud inimesed jäävad kaitseta, ei ole kohane. Oluline on siinkohal see, et nendele, kellel ei ole ohutut asukohta, tuleb tagada koht, kuhu evakueeruda. Selleks on ikkagi vaja luua evakuatsioonikohad ning tagada seal vajaliku abi andmine. Samuti peab vabatahtlikult lahkujatele vajaduse korral tagama transpordi ohutusse asukohta. Näiteks tuleb transport tagada vanematele inimestele või liikumispuudega inimestele, kui nad ei ole ise suutelised ohutusse kohta liikuma. Sättega seatakse kohustus hoolitseda evakueerunute eest ka siis, kui nad on järginud korrakaitseorgani soovitusi. § 16. Hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö kord Paragrahvi 16 lõikes 1 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada määrusega hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö kord. 41 Koostöö kord on vajalik, kuna hädaolukorra lahendamise korraldamiseks on vaja rakendada üldiseid juhtimispõhimõtteid, mis ei sõltu konkreetsest hädaolukorrast või juhtasutusest. Need on näiteks hädaolukorra juhi täpsemad õigused ja kohustused, erinevate juhtimistasandite ülesanded, staabitöö korraldus jne. Sellised põhimõtted on samad iga hädaolukorra lahendamise juhtimise puhul. Praegu kirjeldatakse neid põhimõtteid eraldi igas HOLP-is. Sisuliselt tähendab see seda, et põhimõtted, mis peavad olema tagatud sõltumata hädaolukorra liigist või juhtasutusest, on kirjeldatud 28 korral. Selline olukord on tekitanud mitmeid probleeme. Peamine probleem on see, et kehtiva õiguse alusel on olemas üheksa juhtasutust, mistõttu juhitakse hädaolukordasid üheksal põhimõttel. Näiteks on asutused erinevalt kirjeldanud juhtimistasandite ülesandeid. Ka on asutuste valmisolek juhtimise korraldamiseks erinev. Juhtimise korraldamisel kasutatakse termineid, mida asutused erinevalt tõlgendavad. Näiteks on Politsei- ja Piirivalveametis ning Päästeametis erinev arusaamine operatiivse juhtimistasandi ülesannetest, staapidest jne. Erinev on ka töötajate väljaõpe ja palju muud, mistõttu peavad hädaolukorra lahendamisse kaasuvad asutused arvestama erinevate põhimõtetega. Koostöö korra kehtestamise eesmärk on kirjeldada riigis ühtsed hädaolukorra liigist ja juhtasutusest sõltumatud hädaolukorra lahendamise juhtimise põhimõtted, et parandada asutuste koostööd ja korraldada ühtset väljaõppesüsteemi. Seeläbi tagatakse, et hädaolukorra lahendamisse kaasatavad asutused saavad sõltumata hädaolukorra liigist ja juhtasutusest arvestada ühtsete põhimõtetega. Ka on HOLP-i alusel kaasatavatel asutustel võimalus enne hädaolukorra tekkimist luua juhtimise korraldamiseks vajalik võime või enne läbi mõelda, kuidas seda olemasoleva ressursiga korraldatakse. Näiteks kindla juhtimistasandi kindlaksmääramisel on asutustel teada, milliseid pädevusi on hädaolukorra lahendamise korraldamiseks vaja. Samuti ei ole hädaolukorra lahendamise juhtimise üldiseid põhimõtteid enam vaja kirjeldada erinevates HOLP-ides, mistõttu saab HOLP-is kirjeldada konkreetseid tegevusi hädaolukorra lahendamiseks. HOLP-id muutuvad selle kaudu üksikasjalikumateks konkreetse hädaolukorra lahendamise plaanideks. Koostöö korras sätestatakse ka teabevahetuse ja avalikkuse teavitamise, hädaolukorra juhtimise ning evakuatsiooni läbiviimise täpsem kord. Koostöö korras on kavas sätestada näiteks järgmist:  hädaolukorra juhi ülesanded (asutuste kaasamine, juhtimistasandi või -struktuuri määramine, tööjaotuse määramine, asutuste tegevuste kooskõlastamine, ülesannete määramine jne);  hädaolukorra lahendamisse kaasatud asutuste ülesanded (vajalike pädevustega esindaja kaasamine, tegevuste kooskõlastamine hädaolukorra juhiga jne);  juhtimistasandid ja ülesanded (taktikaline, operatiivne ja strateegiline juhtimistasand, võimalik ka muud nimetused);  staabitöö üldine korraldus (teabe käitlemine, planeerimine, lahendusettepanekute koostamine, tegevuste dokumenteerimine); 42   teabevahetuse korraldus (teabevahetus asutuste kaasamisel ja hädaolukorra lahendamisel, nõuded edastatava teabe sisule).  avalikkuse teavitamise korraldus (nõuded teabe sisule, mis edastatakse avalikkusele).  juhtimise üleandmise korraldamine (ettepaneku tegemine juhtimise üleandmiseks või vastuvõtmiseks, selle vormistamine). Lõikes 2 sätestatakse, et Vabariigi Valitsuse, regionaalne ja KOV-i kriisikomisjon abistab vajaduse korral hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamisel. Selline kohustus on sätestatud ka kehtivas HOS-is kriisikomisjonide ülesannete juures. § 17. Kriisireguleerimisõppus Paragrahvis 17 sätestatakse kriisireguleerimisõppuste korraldamine. Kriisireguleerimisõppuste korraldamise eesmärk on tagada valmisolek lahendada elutähtsa teenuse katkestus või hädaolukord kiirelt ja tulemuslikult. Lõikes 1 sätestatakse kriisireguleerimisõppuse termin. Kriisireguleerimisõppusi korraldatakse hädaolukorra lahendamise võime kontrollimiseks või harjutamiseks. Hädaolukorra lahendamise võime all on mõeldud inimesi, oskuseid, väljaõpet, varustust, juhtimist ja protseduure, sidet, varusid ja muid HOLP-is kajastatud komponente. Õppus korraldatakse HOLP-i testimiseks, st tegelikule hädaolukorrale või elutähtsa teenuse katkestusele lähedastes tingimustes, ning selle käigus võib harjutada ka hädaolukorra või elutähtsa teenuse katkestuse tegelikku lahendamist. Õppused hõlmavad kõiki hädaolukorra lahendamisega seotud asutusi ja isikuid. Protseduuride ja võimekuste kontrollimise kaudu saab hinnata protseduuride toimimist ja võimalikke võimelünkasid. Vajaduse korral tuleb pärast õppusi protseduurireegleid muuta või riigi võimet hädaolukordi lahendada kindlas suunas arendada. Õppuste korraldamise sagedus, korraldaja ja õppuste korraldamise protseduur sätestatakse eelnõu § 17 lõike 4 alusel kehtestatavas rakendusaktis. Esiteks ei ole nii üksikasjalik korraldus seaduse tasandil vajalik, teiseks on õppuste korraldamine aja- ja ressursimahukas. Seetõttu on väga oluline, et õppused omavahel ajaliselt ei kattuks ning oleksid eesmärke silmas pidades optimaalselt korraldatud. Rakendusakt võimaldab seda paremini kui seadus. Eelnõu § 17 lõike 4 (kehtiva HOS-i § 8 lõike 6) alusel kehtestatud määruses sätestatakse, et õppuste korraldamisel lähtutakse kriisireguleerimisõppuste tegevussuundadest ja õppuste kavadest. Kriisireguleerimisõppuste tegevussuunad kehtestab Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon neljaks aastaks. Õppuste kavad kehtestatakse üheks aastaks, üleriigiliste õppuste kava kehtestab Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon, regionaalsete ja KOV-ide õppuste kava regionaalne kriisikomisjon. Näiteks kinnitatakse 2016. aasta kolmandas kvartalis tegevussuunad 2017.–2020 aastaks. 2017. aasta õppuste kohta koostatakse ka õppuste kava. 2017. aastal vaadatakse kehtivad tegevussuunad üle, 2018. aasta kohta koostatakse õppuste kava, 2019. ja 2020. aasta prioriteete täpsustatakse ning seatakse prioriteedid ka 2021. aastaks, mis enne tegevussuundadega hõlmatud ei olnud. Kavades nähakse ka ette, kes õppuse 43 korraldab, mis teemal ning mis ajal. Seega ei ole vaja seaduses sätestada riigiasutuste kohustusi õppusi korraldada. Erandiks on lõikes 3 sätestatud õppuse korraldamise kohustus (vt selgitust lõike 3 juures). Lõikes 2 sätestatakse, et hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus korraldab õppuse vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus on Vabariigi Valitsuse määratud täidesaatva riigivõimu asutus või ETKA, kes juhib oma korraldatava teenuse pikaajalise või raskete tagajärgedega katkestuse lahendamist. Lisaks sätestatakse eelnõu § 38 lg 3 punktis 5, et ETO korraldab õppuse oma toimepidevuse plaani kontrollimiseks vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. Kui asutus on mitme hädaolukorra lahendamise juhtasutus (näiteks Päästeamet või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium), siis on asutuse otsustada, millise hädaolukorra lahendamise võimekuse kontrollimist või harjutamist ta üks kord kahe aasta jooksul vajalikuks peab. Kuna ka KOV on ETKA, peab ta täitma samu kohustusi nagu teised. KOV korraldab neid elutähtsaid teenuseid, mis on KOV-i ülesannetena loetletud ka KOKS-i § 6 lõikes 1. Tegemist on kohaliku elu korraldamisega, mis on KOV-i olemuslik ülesanne. Selle ülesande täitmist täpsustatakse HOS-is. Siiski on eelnõu § 36 lõikes 4 täpsustatud, et KOV korraldab õppuse (ja täidab muid ETKA kohustusi) siis, kui: 1) tema territooriumil osutab teenust ETO ning 2) tema territooriumil elab 10 000 või rohkem inimest. Näiteks osutab Maardus ühisveevärgiteenust AS Tallinna Vesi, kes on ETO. Kuna Maardus elab ka üle 10 000 elaniku, peab ta õppuse korraldama. Õppuse peab korraldama iga KOV, kes eespool nimetatud tingimustele vastab. See tähendab, et AS Tallinna Vee osutatavat teenust puudutava õppuse peab korraldama ka Tallinn ja teised KOV-id, kus ta teenust osutab. KOV-id võivad õppuse ka koos korraldada, seadus seda ei takista. Kehtiva kaugkütteseaduse § 7 lõike 3 kohaselt on ETO soojusettevõtja, kelle tootmise prognoositav maht aastas ületab 500 000 MWh võrgupiirkonna kohta. Praegu on selle valdkonna ETO-sid seitse. Eelnõuga on kavas muuta kaugkütteseadust ja sätestada, et ETO-ks loetakse selline ettevõte, kes tegutseb võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on üle 50 000 MWh. Selle tulemusena hakkab ETO-sid olema 13. ETKA-d ehk KOV-id, kelle territooriumil ETO tegutseb ning kes edaspidi peavad selles valdkonnas õppusi korraldama, on 12: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Sillamäe, Viljandi, Jämejala, Kuressaare, Võru, Haapsalu ja Paide. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lõike 11 kohaselt on ETO-ks vee-ettevõtja, kui: 1) tema tegevuspiirkonda jääb ühisveevärgisüsteem, mis teenindab 40 000 või suurema elanike arvuga tiheasustusala, või 2) reovesi juhitakse tema hallatavasse üle 2000 inimekvivalendi suuruse koormusega reoveepuhastisse. 44 Selliseid KOV-isid, kelle territooriumil osutab teenust eespool nimetatud kriteeriumidele vastav teenuseosutaja, on 43: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Elva, Haapsalu, Jõgeva, Kehra, Keila, Kunda, Kuressaare, Kärdla, Loksa, Otepää, Paldiski, Põltsamaa, Põlva, Rakvere, Rapla, Räpina, Sillamäe, Tapa, Türi, Valga, Viljandi, Võru, Raasiku vald, Aseri vald, Haljala vald, Järva-Jaani vald, Järvakandi vald, Kadrina vald, Kiili vald, Kohila vald, Kose vald, Märjamaa vald, Paide vald, Rae vald, Rummu alevik, Viimsi vald, Tamsalu vald, Vändra alevik. Eelnõuga on kavas muuta ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadust ning sätestada, et ETO-ks loetakse selline vee-ettevõtja, kes osutab teenust vähemalt 10 000 elanikuga tiheasustusalal. Sellisel juhul oleks ETO-sid 21 ja ETKA-deks, kes peavad õppusi korraldama, on: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Maardu, Sillamäe, Jõhvi, Haapsalu, Rakvere, Kuressaare, Valga, Viljandi ja Võru ning Saue, Harku, Rae ja Viimsi vallad. Kohalike teede sõidetavuse tagamise osas jääks ETKA-de ring samasuguseks nagu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni puhul ehk: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Maardu, Sillamäe, Jõhvi, Haapsalu, Rakvere, Kuressaare, Valga, Viljandi ja Võru ning Saue, Harku, Rae ja Viimsi vallad. Kui KOV-il on mitu elutähtsat teenust, mille puhul ta peab õppuse korraldama üks kord kahe aasta jooksul, võib KOV kõigi teenuste kontrollimiseks korraldada ühe õppuse. Ühtlasi võivad KOV-id, kelle territooriumil elutähtsat teenust osutab sama ETO, teha samuti ühise õppuse. Lõikes 3 sätestatakse, et vähemalt üks kord nelja aasta jooksul korraldab Siseministeerium kahe või enama hädaolukorra või eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise õppuse. Sellise õppuse peab korraldama vähemalt korra nelja aasta jooksul. Lõikes 3 nimetatud õppus nõuab palju aega ja raha ning sellel peavad osalema paljud riigiasutused ja võimaluse korral ka eraisikud. Seetõttu on oluline, et seadusandja määraks sellise õppuse korraldamise minimaalse sageduse ning õppuse korraldamisest ei saaks hoiduda ajutiste takistuste tõttu. Lõikes 4 antakse ministrile volitus kehtestada täpsemad õppuste korraldamise nõuded määrusega. Lõikes 5 sätestatakse, et õppuse korraldamisega seotud kulud kaetakse õppuse korraldaja eelarvest ning õppusele kaasatud asutuse kulu kaetakse nende eelarvest. Õppuse korraldusega seotud kulud on näiteks planeerimisürituste läbiviimise kulud (seminariteenus), õppuse osalejate märgistuse ja meenetega seotud kulud, logistikaga seotud kulud (toit, vesi, transport, majutus jm) ja personalikulud (lisatasud korraldusmeeskonna liikmetele). Selliselt on kulude katmine sätestatud ka kehtivas HOS-is, kuid sõnastust täpsustatakse. Kehtiva sõnastuse kohaselt katab õppuse korraldamisega seotud kulud õppust korraldav asutus ja õppusel osalevate asutuste kulud kaetakse nende omavahenditest. Kuna ETO on 45 üldjuhul eraõiguslik juriidiline isik, siis ei ole termin „asutus“ korrektne ning sõnastust on vastavalt muudetud. Selguse huvides on täpsustatud ka kulude katmise allikat. Nimelt eristatakse nii riigi- kui ka KOV-i eelarves olevaid vahendeid vastavalt laekumisele, näiteks laekub vahendeid riigieelarvest, teistelt asutustelt siiretena, välisvahenditest jne. Omavahenditena käsitatakse riigiasutuste puhul pigem vahendeid, mis on saadud riigiasutuste majandustegevusest, näiteks tasulistest teenustest, mis ei laeku riigitulusse. Krediidiasutuse seaduse kohaselt käsitatakse krediidiasutuse omavahenditena näiteks aktsia- või osakapitali, ülekurssi, õigusaktide ja põhikirja kohaselt kasumi arvel moodustatud reserve ja reservkapitali jne. Kehtiva HOS-i seletuskirjas ei ole täpsustatud, miks nähakse osalevate asutuste kulude katteallikana ette nende omavahendeid. Ilmselt on seadusandja soovinud rõhutada, et kui õppuse korraldamise kulud kaetakse korraldava asutuse eelarvest, siis kaasatud asutuste kulusid korraldaja ei kata ehk asutused katavad kulud oma (ehk neile kuuluvatest) vahenditest. Kuna terminile „omavahendid“ on siin antud kahetine tähendus, tehakse eelnõuga selguse huvides ettepanek loobuda nimetatud termini kasutamisest ning sätestada, et õppusel osalemise kulud kaetakse õppusel osaleja eelarvest. 4. peatükk „Eriolukord“ § 18. Eriolukorra väljakuulutamise alus ja tingimused Eriolukorra väljakuulutamise õiguslikud alused on sätestatud PS-i § 87 punktis 8. PS-i järgi kuulutab Vabariigi Valitsus loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas. Eelnõuga kehtivat regulatsiooni oluliselt ei muudeta. Paragrahvis 18 sätestatakse, et Vabariigi Valitsus võib loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks kuulutada välja eriolukorra, kui hädaolukorra lahendamine ei ole võimalik ilma kõnesolevas jaos sätestatud juhtimiskorralduse või meetmete rakendamiseta. Eriolukorra väljakuulutamine on tõsisemate tagajärgedega ning ulatuslikema hädaolukordade korral lisameede, millega saab tõhustada hädaolukorra lahendamist, koondades kogu sündmuse või sündmuste ahela juhtimise ühtse juhtimise alla (määrates eriolukorra juhi ja eriolukorra tööde juhid) ning rakendades eriseadustega võrreldes ulatuslikumaid meetmeid olukorra lahendamiseks. Eriolukorra väljakuulutamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) tegemist on loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorraga ning 2) hädaolukord ei ole lahendatav ilma eriolukorra juhtimiskorralduseta või 3) hädaolukorra lahendamiseks on vaja rakendada eriolukorra meetmeid. Definitsiooni järgi kuulutatakse eriolukord välja hädaolukorra lahendamiseks. Eriolukord on õiguslik raamistik, mille kaudu pikaajalist või raskete tagajärgedega hädaolukorda lahendatakse. See tähendab, et hädaolukorra lahendamise sätetes kavandatu kehtib ka 46 eriolukorra ajal, väljaarvatud osas, kus eriolukorra puhul on ette nähtud teistsugune regulatsioon. Lõigetes 2 ja 3 täpsustatakse katastroofi ja nakkushaiguse terminit. Nagu eelmises punktis öeldud, võib valitsus eriolukorra PS-i § 87 punkti 8 järgi välja kuulutada loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Loodusõnnetuse terminit ei pea seadusandja täpsustama, sest seda kasutatakse tavakeeles levinud tähenduses. Katastroof eelnõu tähenduses on eelkõige inimtegevusest põhjustatud ulatuslik õnnetus või avarii või muu sellesarnase mõjuga sündmus, sealhulgas elutähtsa teenuse raskete tagajärgedega ja pikaajaline katkestus. Häda- ja eriolukorra erinevuste ja eristamise vajalikkuse analüüsimisel tegi advokaadibüroo SORAINEN ettepaneku „kaaluda katastroofi määratluse ümbersõnastamist abstraktseks katastroofi mõistemääratluseks, et tagada võimalikult lai kaitse“.11 Katastroofi määratlus peab olema võimalikult paindlik, et riigil oleks võimalik reageerida tekkinud ohtudele, mille tõrjumiseks ei piisa tavapärastest vahenditest. Abstraktne määratlus aga ei tähenda, et tekiks suurem oht võimu kuritarvitamiseks. Eriolukorra väljakuulutamiseks peavad igal juhul olema täidetud eelnõu § 18 lõikes 1 sätestatud tingimused – hädaolukorra lahendamine ei ole võimalik ilma eelnõus sätestatud juhtimiskorralduse või meetmete rakendamiseta. Nakkushaigusena eelnõu tähenduses mõistetakse nakkushaigust NETS-i tähenduses ning loomataudi LTTS-i tähenduses. Selle kaudu mahutatakse ühe termini alla nii inimeselt inimesele ja loomalt inimesele levivad nakkushaigused kui ka loomalt loomale levivad nakkushaigused. Nakkushaigus on NETS-i § 2 punkti 2 järgi haigus või haigustunnusteta kandlusseisund, mis on põhjustatud nakkustekitaja sattumisest organismi ja mis levib või mille puhul on alust oletada levikut inimeselt inimesele või loomalt inimesele otseselt või kaudselt. Eriti ohtlikuks loetakse nakkushaiguse levik olukorras, kus see on suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik. Eriti ohtlikud nakkushaigused on seaduse järgi katk, koolera, kollapalavik, viiruslikud hemor- raagilised palavikud ja tuberkuloos. Loomataud on LTTS-i § 3 alusel loomahaigus, mille on põhjustanud bioloogilised haigu- setekitajad, mis võivad kas otseselt või keskkonna vahendusel kanduda ühelt loomalt teisele, loomalt inimesele ja vastupidi. LTTS-i järgi on loomataud ka selline loomade massiline haigestumine, mida põhjustaval teguril puudub omadus üle kanduda. Loomataud loetakse loomatauditõrjeseaduse alusel eriti ohtlikuks, kui selle tekitajal on omadus kiiresti levida looma populatsioonis, põhjustada ulatuslikku haigestumist ja suurt suremust ning millega võib kaasneda suur majanduslik kahju, samuti kui loomataud kujutab tõsist ohtu inimese elule ja tervisele. 11 Advokaadibüroo SORAINEN (2013). „Hädaolukorra ja eriolukorra erinevused ning eristamise vajalikkus, lk 18. Katastroofi terminist põhiseaduse tähenduses vt lk 9–17. Kättesaadav Internetis: https://www.siseministeerium.ee/et/siseturvalisuse-valdkond/kriisireguleerimine. 47 § 19. Eriolukorra väljakuulutamine Paragrahvis 19 sätestatakse eriolukorra väljakuulutamine. Lõike 1 järgi kutsub eriolukorra väljakuulutamise otsustamiseks peaminister või tema äraolekul teda asendav minister viivitamata kokku Vabariigi Valitsuse istungi. VVS-i § 16 lõike 2 järgi on Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa peale peaministri vähemalt pool valitsuse koosseisust. Seletuskirja koostamise ajal on valitsuses koos peaministriga 15 liiget – eriolukorra väljakuulutamiseks peab istungist osa võtma peaminister ja vähemalt 7 ministrit. See, kuidas teave peaministrini jõuab, on Riigikantselei töökorralduslik küsimus. Praktikas koguneb valitsus juba ilmselt varem, enne eriolukorra väljakuulutamise otsustamist, et arutada toimuvaid sündmusi. Eriolukorra väljakuulutamise vajadus ilmneb üldjuhul aja jooksul ja sündmuse arenemise käigus. See tähendab, et peaminister on sündmustega kursis ka enne, kui ilmneb istungi kokkukutsumise vajadus. Peaministrile võib teha ettepaneku kuulutada välja eriolukord minister, kelle valitsemisalas sündmus toimub, kui on selge, et tavapärase juhtimiskorralduse või tavapäraste meetmetega ei ole võimalik sündmust lahendada. Kehtivas HOS-is on sätestatud, et valitsuse istungil kuulatakse ära Vabariigi Valituse kriisikomisjoni arvamus eriolukorra väljakuulutamise kohta. Eelnõu järgi ei pea Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni arvamust ilmtingimata ära kuulama. Kriisireguleerimisõppus CONEX näitas, et eriolukorra peab vajaduse korral kuulutama välja võimalikult kiiresti. Vabariigi Valitsusel võib olla vaja langetada otsus eriolukorra väljakuulutamise kohta kohe, et vältida olukorra eskaleerumist. Sellises olukorras ei pruugi olla aega kriisikomisjoni arvamust koostada ning seda protokollilise otsusega kinnitada. Kuigi kriisikomisjon ei pea istungiks tingimata füüsiliselt kogunema, istungi võib pidada ka sidevahendite teel, kuid kriisi ajal ei pruugi ka selleks aega olla. Seetõttu loobutakse eelnõus Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni arvamuse ärakuulamise kohustusest. See ei tähenda, et valitsus ei võiks vajaduse korral kriisikomisjoni arvamust küsida. Lõikes 2 määratakse, kes esitab Vabariigi Valitsuse korralduse eriolukorra väljakuulutamise kohta. Seda teeb peaminister või tema äraolekul teda asendav minister. Lõikes 3 sätestatakse, et eriolukorra kuulutab Vabariigi Valitsus välja kogu riigis, ühe või mitme maakonna või KOV-i territooriumil. Piirkonda, kus eriolukord välja kuulutatakse, nimetatakse eriolukorra piirkonnaks. Eriolukorra piirkonna suurus oleneb hädaolukorra geograafilisest ulatusest, mis võib hõlmata mitut KOV-i, tervet maakonda, ulatuda üle maakondade piiride või mõjutada tervet riiki. Oluline on, et eriolukorda ei kuulutataks välja suuremal alal kui on vaja. Samuti kehtib põhimõte, et eriolukorra piirkonna piiritlemisel lähtutakse KOV-i piiridest ning KOV-isid eriolukorra piirkonna piiritlemisel ei poolitata. 48 § 20. Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta Paragrahvis 20 sätestatakse, mida peab sätestama Vabariigi Valitsuse korralduses, millega eriolukord välja kuulutatakse. Lõike 1 järgi määratakse korralduses: 1) eriolukorra väljakuulutamine; 2) eriolukorra väljakuulutamise põhjus – põhjuse juures märgitakse, miks on vaja eriolukord välja kuulutada ehk miks ei ole hädaolukorra lahendamine võimalik ilma eriolukorra meetmeid või juhtimiskorraldust rakendamata; 3) eriolukorra piirkond – nagu ka eelmise paragrahvi juures selgitatud, võetakse eriolukorra piirkonna määramisel arvesse hädaolukorra mõjuala, et vältida eriolukorras rakendatavate kitsendavate meetmete rakendumist aladel, kuhu hädaolukorra mõju ei ulatu; 4) eriolukorra juht – eelnõu § 23 lõike 1 järgi määratakse eriolukorra juhiks üks ministritest. Vabariigi Valitsusel on õigus valida minister, kes eriolukorra juhiks määratakse. Eriolukorra juhi määramisel kõrvutatakse ministeeriumide vastutusalasid ning üldjuhul määrab valitsus eriolukorra juhiks ministri, kelle vastutusalaga on hädaolukorra lahendamine kõige rohkem seotud; 5) asutused ning avaliku halduse ülesandeid täitvad isikud, kes on kohustatud rakendama meetmeid eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks ning juhinduma eriolukorra juhi korraldustest – asutuste ja isikute määramise otsus peab olema põhjalik, et kõik hädaolukorra lahendamisse puutuvad asutused ja isikud oleks korralduses nimetatud, sest eriolukorra juhil ei ole õigust anda korraldusi asutustele ja isikutele, keda Vabariigi Valitsuse korralduses nimetatud ei ole; 6) muud Vabariigi Valitsuse kasutusele võetavad meetmed eriolukorra väljakuulutamist põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks – Vabariigi Valitsus võib juba eriolukorra väljakuulutamisel otsustada mõne eriolukorra meetme kohaldamise, näiteks keelata avalike ürituste või koosolekute pidamise eriolukorra piirkonnas eelnõu § 31 alusel; 7) massiteabevahendite valdajate kohustus avaldada korraldus viivitamata ja muutmata kujul – Vabariigi Valitsuse korralduses korratakse sisuliselt eelnõu § 20 lõike 3 teises lauses sätestatud kohustust. Lõike 2 järgi määratakse korraldusega ka eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamises osalevate asutuste ning avaliku halduse ülesandeid täitvate isikute eelarvetest kaetavad kulud või Vabariigi Valitsuse reservist kaetavad kulud ning nende kulude suurus, samuti asutus, kes koondab kulud ja esitab taotluse Vabariigi Valitsusele. Praegu on sama ülesanne sätestatud kehtiva HOS-i § 20 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 13. oktoobri 2011. aasta määruse nr 134 „Eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise finantseerimise alused ja kord“ § 1 lõikes 2. Kehtivat kulude hindamise ja katmise põhimõtteid ei muudeta, küll aga muutub seaduse rakendamise reageerivatele asutustele lihtsamaks, sest eelnõu lõike 2 järgi on selge, et valitsus otsustab kulude katmise põhimõtted eriolukorra väljakuulutamisel. 49 Määruse kohaselt teeb Vabariigi Valitsus eriolukorra väljakuulutamisel esialgse otsuse eriolukorraga seotud kulude katmise kohta. Otsuse aluseks on eriolukorra juhiks määratava ministri arvamus eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise eeldatavate kulude kohta ja rahandusministri arvamus võimalike kulude katmise allikate kohta. Rahandusminister hindab, kui palju on reservis raha, mida on võimalik olukorra lahendamisega kaasnevate kulude katmiseks kasutada, eriolukorra juht hindab seda, kui suur on olukorra lahendamisega kaasnev kulu. Otsuses märgitakse eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamises osalevate asutuste ning avaliku halduse ülesandeid täitvate isikute eelarvetest kaetavad kulud või Vabariigi Valitsuse reservist kaetavad kulud ning nende kulude suurus. Otsuses määratakse ka asutus, kes koondab eriolukorra lõppemisel eriolukorra lahendamisse kaasatud asutuste ja isikute kulud ning esitab Vabariigi Valitsusele lõplikuks otsustamiseks. Eelnõu § 47 lõikes 2 sätestatakse samuti, et eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamises osalevate asutuste ning avaliku halduse ülesandeid täitvate isikute hädaolukorra lahendamisega kaasnevad kulud kaetakse eelnõu § 20 lõike 2 järgi Vabariigi Valitsuse korralduses eriolukorra väljakuulutamise kohta sätestatud jaotuses ja mahus. Viidatud säte ei välista, et reservist ei võiks korralduses märkimata kulude katmist taotleda. Siiski peab arvestama, et lisakulude katmiseks enam Vabariigi Valitsuse reservis piisavalt raha ei ole ning nende katmiseks peab kasutusele võtma stabiliseerimisreservi või võtma laenu (vt eelnõu § 47 selgitus). Lõike 3 järgi jõustub Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta selle allakirjutamisel, kui korralduses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Säte kordab sisuliselt VVS-i § 30 lõikes 5 sätestatut, mille järgi jõustub Vabariigi Valitsuse korraldus selle allakirjutamisest, kui korralduses ei sätestata hilisemat tähtpäeva või korraldus tuleb teatavaks teha vastavalt haldusmenetluse seadusele. Vabariigi Valitsuse korraldus on VVS-i § 30 lõike 1 järgi üksikakt. Korraldusega võidakse piirata isikute põhiõigusi ning kui ka neid vahetult korraldusega ei piirata, luuakse võimalus inimeste põhiõiguste täiendavaks piiramiseks. Seega võib olla tegemist haldusaktiga, mille peab jõustumiseks teatavaks tegema. Eelnõu § 20 lõike 3 eesmärk on seetõttu tagada, et igal juhul jõustub korraldus selle allkirjastamisel, hoolimata sellest, kas korraldus võib olla haldusakt, mis tuleb teatavaks teha. Korraldus avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites. Vabariigi Valitsuse korraldused avaldatakse üldjuhul Riigi Teatajas. Eriolukorra väljakuulutamise otsuse puhul tuleb korraldus avaldada ka massiteabevahendites. Sätte eesmärk on tagada, et eriolukorra väljakuulutamise otsus ja selle tingimused jõuaksid viivitamata olukorrast puudutatud inimesteni. § 21. Vabariigi Valitsuse korralduse muutmine Paragrahvis 21 sätestatakse Vabariigi Valitsuse korralduse muutmine. Eriolukorra asjaolude muutmine võib eriolukorra lahendamise jooksul olla vajalik, et reageerida varem teadmata 50 olnud ohtudele ning tagada võimalikult paindlik ja otstarbekas olukorra lahendamise korraldus. Lõikes 1 sätestatakse, et eriolukorra asjaolude muutmist ei loeta uue eriolukorra väljakuulutamiseks. Vabariigi Valitsus võib muuta eriolukorra piirkonda (seda kitsendada või laiendada), määrata uue eriolukorra juhi, lisada nimekirja uusi asutusi ja isikuid või neid eemaldada või täpsustada muid Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud meetmeid. Eriolukorra väljakuulutamise korraldusega ei ole võimalik muuta eriolukorra väljakuulutamise põhjuseid. Eriolukorra asjaolude muutmise korralduse jõustumise ja avalikustamise kord on lõike 2 järgi sama nagu eriolukorra väljakuulutamise korralduse puhul. § 22. Eriolukorra lõpetamine Paragrahvis 22 sätestatakse eriolukorra lõpetamise kord. Lõike 1 järgi otsustab eriolukorra lõpetamise Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus võib enne eriolukorra lõpetamist paluda Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni arvamust, kuid otsest kohustust selleks seaduses ei sätestata. Lõike 2 järgi jõustub eriolukorra lõpetamise korraldus selle allakirjastamisel ning see tuleb viivitamata avalikustada. § 23. Eriolukorra juht Paragrahvis 23 sätestatakse eriolukorra juhi instituut. Lõike 1 järgi määrab Vabariigi Valitsus eriolukorra juhiks ühe ministritest ning sätestab, et eriolukorra juht annab oma tegevusest aru Vabariigi Valitsusele. Eriolukorra juhi valimisel lähtutakse sellest, kelle vastutusalasse eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamine kõige otsesemalt kuulub. Näiteks kui eriolukorra väljakuulutamise on põhjustanud epideemia või loomataud, määratakse eriolukorra juhiks vastavalt sotsiaalminister või maaeluminister. Lõikes 1 nimetatakse, et eriolukorra juht nii juhib kui ka koordineerib olukorra lahendamist. Kuigi esmapilgul tundub, et sõna „juhtima“ hõlmab ka koordineerimist, ei ole see päris nii. Eriolukorra juhile alluvad küll kõik sündmuse lahendamisel osalevad asutused ja isikud, kuid valitsuse ehk poliitilisel tasandil koordineerib eriolukorra juht eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud sündmuse lahendamist, aga ei juhi seda selle sõna otseses tähenduses. Samuti koordineerib eriolukorra juht tegevusi Riigikoguga ja teiste asutustega, kes talle ei allu. Lõike 3 järgi allub eriolukorra juht Vabariigi Valitsusele ning eriolukorra juhil on õigus teha valitsusele ettepanekuid ülesannete täitmiseks või meetmete rakendamiseks. Vabariigi 51 Valitsus kehtestab eriolukorra juhi ettepanekul mõne meetme või otsustab korraldusega hädaolukorra lahendamiseks vajalikke küsimusi, mida saab otsustada ainult Vabariigi Valitsus. Näiteks kui kulude hüvitamist soovitakse taotleda Vabariigi Valitsus reservist, teeb selleks Vabariigi Valitsusele ettepaneku eriolukorra juht. Lõikes 2 sätestatakse, et eriolukorra juhil on õigus anda korraldusi eriolukorra väljakuulutamise korralduses märgitud asutustele ja muudele avaliku halduse ülesandeid täitvatele isikutele. Lõike 5 järgi annab eriolukorra juht oma pädevuse piires haldusaktidena korraldusi. Kuigi mõlemas lõikes räägitakse korralduste andmisest, on siin õiguslikult oluline erinevus. Lõikes 2 räägitakse haldusesisestest korraldustest, mis ei puuduta haldusväliseid isikuid. Lõike 2 eesmärk on tekitada haldusesisene alluvussuhe. Lõikes 5 peetakse silmas korraldusi, mille adressaat on halduseväline isik. Haldusaktidena saab eriolukorra juht anda korraldusi siis, kui tal on selleks õiguslik alus ehk kui ta kohaldab mõnd 3. jaos sätestatud eriolukorra meedet, näiteks töökohustuse rakendamist. Lõike 4 järgi abistavad Vabariigi Valitsuse, regionaalne ja KOV-i kriisikomisjon vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidavad muid eriolukorra juhi antud ülesandeid. Eriolukorra ja erakorralise seisukorra samaaegsel kehtimisel allub eriolukorra juht lõike 6 järgi erakorralise seisukorra juhile. Sama põhimõte on sätestatud ka ErSS-is. § 24. Eriolukorra tööd ja eriolukorra tööde juht Paragrahvis 24 sätestatakse eriolukorra tööde tähendus ning eriolukorra tööde juhi õigused ja kohustused. Eelnõu järgi kehtivat regulatsiooni ei muudeta. Eriolukorra tööd on lõike 1 järgi tööd, mis on vaja teha eriolukorra põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. Täpse tegevuste nimekirja, mida eriolukorra tööde käigus ellu viiakse, määrab eriolukorra juht ja eriolukorra tööde juht. Eriolukorra tööde juhi või juhid määrab lõike 2 järgi eriolukorra juht. Nimetatud isikud juhivad eriolukorra piirkonnas eriolukorra tööde elluviimist, kuid koordineerivad ka eriolukorra piirkonnas avaliku korra ja liiklusohutuse tagamist ning täidavad muid eriolukorra juhi antud ülesandeid. Eriolukorra tööde juhid on isikud, kes viivad vahetult ellu eriolukorra juhi korraldusi hädaolukorra lahendamisel ning annavad samuti vahetut tagasisidet eriolukorra juhile hädaolukorra lahendamise kohta. Lõike 3 järgi allub eriolukorra tööde juht eriolukorra juhile. Kui eriolukorra juhiks määratakse üks ministritest, siis eriolukorra tööde juhiks määratakse mõne ameti (näiteks Terviseamet, Politsei- ja Piirivalveamet) peadirektor või tema asetäitja või vajaduse korral ka ameti piirkondliku struktuuriüksuse juhtkonna liige, KOV-i juht või muu ametiisik. Eriolukorra tööde juhi või juhtide määramisel lähtutakse põhimõttest, et enne eriolukorra väljakuulutamist moodustatud hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri 52 muudetakse võimalikult vähe ning et toimuks võimalikult sujuv üleminek hädaolukorra lahendamise juhtimiselt eriolukorra lahendamise juhtimisele. Näiteks kui loodusõnnetuse (torm, üleujutus) tõttu on aktiveeritud ulatuslike päästetööde tegemiseks päästetööde regionaalsed staabid ja päästetööde üleriigiline staap, siis eriolukorra väljakuulutamisel jätkavad staabid oma tegevust. Lõike 4 järgi annab ka eriolukorra tööde juht oma pädevuse piires haldusaktidena korraldusi. Nagu eriolukorra juht, võib ka eriolukorra tööde juht anda haldusaktidena korraldusi, kui selleks on õiguslik alus. Lõike 4 alusel ei ole eriolukorra tööde juhil õigust anda mis tahes korraldusi. Lõikes 5 sätestatakse üldine põhimõte, et eriolukorra tööde juht kui vahetult olukorra lahendamisega tegelev isik vastutab eriolukorra lahendamiseks tema juhtimisel tehtava töö läbiviimise ohutuse eest ning tagab võimaluse korral abinõude rakendamise loodus- ja muinsuskaitseobjektide säilitamiseks ning kaitseks. § 25. Töökohustus Paragrahvis 25 sätestatakse eriolukorra ajal füüsilistele isikutele töökohustuse seadmise võimalus. Kehtiva HOS-iga võrreldes on eelnõu sõnastus sisult sama. Eriolukorra ajal rakendatav töökohustus on meede, mis võimaldab eriolukorra juhil, eriolukorra tööde juhil või muul eriolukorra juhi määratud ametiisikul kaasata füüsilisi isikuid eriolukorra tööde tegemisele. Töökohustuse rakendamisega riivab selleks pädev ametiisik PS-i § 29 lõikes 2 sätestatud põhiõigust, mille järgi ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse. Siiski lubab PS nimetatud õigust rikkuda, kui isikut sunnitakse tegema tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse või katastroofi korral. Seega lubab PS sõnaselgelt isikut tööle sundida, kui välja on kuulutatud eriolukord. Lõike 1 järgi tohib töökohustust rakendada siis, kui pädevad asutused või nende kaasatud vabatahtlikud ei saa seda teha või ei saa seda teha õigel ajal. Töökohustuse meedet võib rakendada eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht või muu eriolukorra juhi määratud ametiisik. Lõikes 3 sätestatakse, et isikut ei või töökohustuse täitmisele rakendada järjest kauemaks kui 30 päevaks. Eelnõus ei ole täpsemalt määratud, milliste tööajapiirangutega võib isikut tööle kohustada. Vabariigi Valitsusel on õigus seda lõike 5 alusel kehtestatavas määruses täpsustada. Töökohustuse rakendamisega tööle kohustatav isik peab olema võimeline tööd tegema. Lõikes 2 on sätestatud isikud, keda võib eriolukorra töödele kaasata, ning lõikes 4 isikud, keda ei tohi kaasata. Tegemist on oluliste sätetega, mis välistavad eriolukorra töödele selliste isikute kaasamise, kes ei ole suutelised eriolukorra tööd tegema või kes tuleb välistada eriolu- korra töö tegemisest nende erilise seisundi tõttu (tervis, füüsiline võime jne). Kui näiteks puudega isik soovib eriolukorra tööd teha, ei saa teda eelnõu sõnastuse järgi eriolukorra tööle rakendada. 53 Paragrahv 25 ei piira teiste isikute õigust panna oma pädevuse piires isikutele töökohustust, näiteks säilib päästetööde juhil õigus kaasata asutusi ja isikuid päästetöödele PäästeS-i alusel. Samas võivad eriolukorra tööd olla palju laiaulatuslikumad kui päästetööd ning hõlmata tegevusi, mis päästetöö alla ei mahu. Päästetöö on seotud päästesündmuse lahendamisega – ohu tõrjumise ja korrarikkumise kõrvaldamise või päästesündmuse tagajärgede leevendamisega. Seega saab päästetööd teha kuni ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamiseni. Selliseks tööks, mis ei mahu PäästeS-i päästetöö termini alla, võib olla näiteks katastroofi tagajärgede likvideerimine. § 26. Vallasasja sundvõõrandamine Paragrahvi 26 lõikes 1 sätestatakse äratarvitatavate vallasasjade sundvõõrandamise õigus eriolukorra ajal eriolukorra juhi või eriolukorra tööde juhi otsusel. Kehtiva HOS-iga võrreldes on eelnõu sõnastus sisult sama. Säte on loodud juhuks, kui riigi tegevusvarud on ebapiisavad või kui võõrandamine osutub vajalikuks muudel hädaolukorra lahendamisega seotud juhtudel. Äratarvitatav vallasasi on see, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse. Äratarvitatavad vallasasjad on näiteks eelnõus nimetatud kütteaine või toit. Eriolukorra juht või eriolukorra tööde juht võib asja sundvõõrandada, kui asi on vältimatult vajalik eriolukorra lahendamiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks ning muud võimalused asja saamiseks oleksid ebamõistlikud. Näiteks kui riigi tervishoiuvarus on vaja- minev ravim ning tegevusvaru on võimalik õigel ajal kasutusele võtta, ei tohi riik sundvõõrandada eraisikule kuuluvat ravimit. Lõike 2 järgi ei tohi sundvõõrandada raha ega isikule kuuluvat vara, millele ei saa pöörata sissenõuet täitemenetluses. Vara, millele ei saa sissenõuet pöörata, on sätestatud täitemenetluse seadustikus. Nimetatud seadustiku järgi ei saa üldjuhul sissenõuet pöörata erinevatele sissetulekutele, nagu riiklik peretoetus või puudega inimese sotsiaaltoetus, aga ka vallasasjadele. Vallasasjad, mida kohtutäitur ei saa arestida ega täitemenetluses müüa, on sätestatud täitemenetluse seadustiku §-s 66. Sellised vallasjad on näiteks isiklikud asjad, nagu riided või pesu, aga ka prillid või raamatud, mida isik kasutab õppetööks või kultustoiminguteks. Mittearestitavad asjad on ka näiteks sellised vallasasjad, mida isik vajab elementaarseks toimetulekuks, nagu üheks kuuks vajalikud toiduained ja eluruumi kütmiseks üheks kütteperioodiks vajaminev küte. Isikule peab ka eriolukorras jääma ellujäämist ja hädavajalikku toimetulekut võimaldav vara. Sundvõõrandamisega riivatakse PS-i §-s 32 sätestatud põhiõigust, mille järgi on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omanikul on õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. PS lubab omandit omaniku nõusolekuta võõrandada, kuid selline võimalus peab olema sätestatud seaduses, sundvõõrandamine peab teenima üldisi huve ning selle eest peab olema ette nähtud õiglane ja kohene hüvitis. Eelnõus on sätestatud sundvõõrandamise seaduslik alus ning vara võib sundvõõrandada vaid eriolukorra lahendamiseks või selle tagajärgede leevendamiseks (ehk üldistes huvides). Sundvõõrandatud 54 vara hüvitatakse eelnõu § 45 alusel, täpsem hüvitamise kord sätestatakse Vabariigi Valitsuse määruses. § 27. Asja sundkasutus Paragrahvi 27 lõikes 1 sätestatakse, et eriolukorra juhil või eriolukorra tööde juhil on võimalus nii kinnis- kui ka vallasasju sundkasutusse võtta. Kehtiva HOS-iga võrreldes on eelnõu sõnastus sisult sama. Nimetatud meetme alusel on võimalik paindlikult kasutada eraisikutele kuuluvaid transpordivahendeid, kinnisasju, ettevõtete sisseseadet ja muid asju avalikes huvides eriolukorra põhjustanud sündmuse lahendamiseks. Sundkasutusse ei saa võtta äratarvitatavaid vallasasju, sest äratarvitatav vallasasi lakkab otstarbekohasel kasutamisel olemast. Asja võib sundkasutusse võtta, kui: a) asja kasutamine on vältimatult vajalik eriolukorra lahendamiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks ning b) muud võimalused asja õigeaegseks kasutamiseks puuduvad või oleksid ebamõistlikult koormavad. Lõikes 2 sätestatakse, et asja sundkasutus lõpeb eriolukorra juhi või eriolukorra tööde juhi määratud ajal, kuid kõige hiljem eriolukorra lõpetamisel. Kinnis- või vallasasja sundkasutus riivab, nagu sundvõõrandaminegi, PS-i §-s 32 sätestatud omaniku õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. PS lubab omandiõigust seadusega kitsendada – seda on seadusandja ka kehtivas HOS-is teinud, lubades teatud tingimustel isikute omandipõhiõigust piirata. § 28. Asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine Paragrahvis 28 sätestatakse asjade sundvõõrandamise ja sundkasutusse võtmise täpsem kord ning täpsustatakse, kes võib asju sundvõõrandada või -kasutusse võtta ning kuidas asja võõrandamine fikseeritakse. Samuti antakse volitus, et Vabariigi Valitsus võib kehtestada sundvõõrandamise ja sundkasutusse võtmise täpsema korra. § 29. Valdusesse sisenemine Paragrahv 29 reguleerib eriolukorra piirkonnas valdusesse sisenemist. Kehtiva HOS-iga võrreldes on eelnõu sõnastus sisult sama. Lõikes 1 sätestatakse, et eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht või muu eriolukorra juhi või eriolukorra tööde juhi määratud isik võib siseneda eriolukorra piirkonnas valdaja nõusolekuta tema valduses olevale kinnisasjale, ehitisse või ruumi, kui see on vajalik olukorra lahendamiseks. Vajaduse korral võib lõike 2 järgi teha valduses lammutustöid, eemaldada sisenemist takistavaid tõkkeid või teha muid hädavajalikke toiminguid. Lõigetes 3 ja 4 55 sätestatakse, et valdusesse sisenemisel tuleb sellest võimaluse korral valdajat teavitada ning valdusesse sisenemine tuleb protokollida. Valdusesse sisenemise meede riivab kõige otsesemalt kodu puutumatuse põhiõigust. PS-i § 33 järgi on kodu puutumatu ning ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida. PS lubab nimetatud põhiõigust piirata seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Kuna valdusesse tohib siseneda vaid eriolukorra põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks, on kodu puutumatuse riive põhjendatud teiste inimeste põhiõiguste ja -vabaduste ning avaliku korra ja tervise kaitsega. Kui eriolukorra põhjustanud hädaolukorda ei lahendata piisavalt kiiresti ja tulemuslikult, võib sündmus eskaleeruda ning ohustada suurema hulga inimeste elu või tervist. Samuti on hädaolukorra lahendamine üldiselt avalikes huvides, et tagada riigi sisemine rahu. Valdaja juuresviibimiseta tohib kinnisasjale, ehitisse, eluruumi või ruumi siseneda vaid erandjuhul – kui valdaja isik on tuvastatav, tuleb teda valdusesse sisenemisest teavitada. Sätte eesmärk on tagada, et isik oleks enda põhiõiguste riivest teadlik ja tal oleks võimalik kasutada asjassepuutuvaid õiguskaitsevahendeid. Samuti on haldusorganil (kelleks on eriolukorras ka eriolukorra juht ja eriolukorratööde juht) kohustus anda isikule võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks enne isiku suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib tema õigusi kahjustada. See tähendab, et üldjuhul peab avalik võim enne, kui ta isiku põhiõigusi riivab, teda sellest teavitama, et isikul oleks võimalik oma õigusi kaitsta. Valdusesse sisenemise meede on sätestatud ka KorS-i §-s 50. KorS-is ja HOS-is sätestatud valdusesse sisenemise meetmed on sarnased, kuigi mõned erinevused siiski on (lisaks sellele, et eriolukorras on tõrjutav oht suurem ning proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes võib ka riik intensiivsemalt reageerida). KorS-i regulatsioon on siiski mõnevõrra täpsem ning sätestab näiteks kindlad eesmärgid, mille saavutamiseks võib meedet kohaldada, ning meetme kohaldamise täpsemad tingimused, näiteks ajavahemiku ja eluruumi sisenemise korra valdaja teavitamiseta. Kuigi ka HOS-i alusel võib valdusesse siseneda vaid kindlatel tingimustel, on eriolukorras valdusesse sisenemise meetmel laiem eesmärk ning seda on võimalik kohaldada kogu eriolukorra piirkonnas. § 30. Viibimiskeeld ja muud liikumisvabaduse piirangud Paragrahvis 30 sätestatakse viibimiskeelu ja muude liikumisvabaduste piirangute kehtestamise alused. Sisult sätestatakse paragrahvis kaks alust isikute põhiõiguste piiramiseks. Kehtiva HOS-iga võrreldes on eelnõu sõnastus sama. Vabariigi Valitsus, eriolukorra juht või eriolukorra tööde juht või viimati nimetatu määratud ametiisik võib lõike 1 alusel piirata inimeste liikumist eriolukorra piirkonnas, kui see on vajalik hädaolukorra lahendamiseks. Lõikes 2 sätestatakse, et kui viibimiskeeld kehtestatakse määramata arvu isikute suhtes (üldkorraldusena), tagab viibimiskeelu kohaldamise otsustaja 56 viibimiskeelu koha tähistamise arusaadaval viisil. Teave määramata arvu isikute suhtes kehtestatud viibimiskeelu kohta, mis hõlmab suuremat kui ühe ruutkilomeetri suurust ala , avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites. Lõikes 3 antakse Vabariigi Valitsusele ja eriolukorra juhile õigus kehtestada korraldusega lõikes 1 nimetamata liikumisvabaduse piiranguid eriolukorra piirkonnas, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjuseks olnud hädaolukorra lahendamiseks. Korraldus avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites. Lõike 3 alusel on seega võimalik mitte ainult keelata inimeste viibimine teatud piirkonnas või kohas, vaid kehtestada ka muid liikumispiiranguid. Näiteks võiks selle alusel seada piirangud sõiduvahendite kasutamisele, samuti piirata liikumist kindlatel tänavatel jne. Kui eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukord on väga raskete tagajärgedega, võib proportsionaalse meetmena kõne alla tulla ka inimeste liikumise keelamine kindlal ajavahemikul. Lõike 4 järgi jõustub Vabariigi Valitsuse korraldus viibimiskeelu või muu liikumisvabaduse piirangu kehtestamise kohta selle allakirjastamisel, kui korralduses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Lõikes 5 sätestatakse, et viibimiskeeld või muu liikumisvabaduse piirang kehtib kuni selle kohaldaja määratud ajani, kuid kõige kauem kui eriolukorra lõpetamiseni. Viibimiskeelu kehtestamine ja muu liikumisvabaduse piirang riivab PS-i §-s 34 sätestatud õigust vabalt liikuda. PS lubab nimetatud õigust piirata muu hulgas loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Seega on riive võimalus eriolukorras otsesõnu ette nähtud PS-is. Viibimiskeeld on riikliku järelevalve meetmena kehtestatud ka KorS-i §-s 44. KorS-i alusel on võimalik kehtestada viibimiskeeld konkreetse isiku läheduses või konkreetse koha suhtes. Eriolukorras saab viibimiskeeldu kohaldada kogu eriolukorra piirkonnas. Seega võib eriolukorras viibimiskeeldu kohaldada suurema ulatusega kui KorS-i alusel. Kuigi ka tavaolukorras võib vajaduse korral kehtestada viibimiskeelu laiemas ulatuses, näiteks suure metsa- ja maastikutulekahju puhul, on eriolukorras õigus isikute liikumisvabadust veel intensiivsemalt riivata. § 31. Avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamise piirangud Paragrahvis 31 sätestatakse avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamise piirangud. Kehtiva HOS-iga võrreldes on eelnõu sõnastus sisult sama. Lõike 1 järgi võib Vabariigi Valitsus või eriolukorra juht korraldusega piirata avalike ürituste ja koosolekute pidamist eriolukorra piirkonnas või keelata avalike ürituste ja koosolekute pidamise eriolukorra piirkonnas, kui see on vältimatult vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjuseks olnud hädaolukorra lahendamiseks. Lõikes 2 sätestatakse, et korraldus jõustub selle allakirjastamisel, kui korralduses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Korraldus 57 avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites. Lõike 3 järgi kehtib korraldus selles ettenähtud ajani, kuid kõige kauem eriolukorra lõpetamiseni. Avalike koosolekute ja ürituste pidamise piiramine riivab PS-i §-s 47 sätestatud kogunemisvabadust, mille järgi on kõigil õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Kogunemisvabadust võib PS-i järgi seadusega piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Ainsana eriolukorra väljakuulutamise alustest on PS-is nimetatud otsesõnu nakkushaigust ning selles ei ole viidatud katastroofile ega loodusõnnetusele. Nakkushaigust on eraldi nimetatud seetõttu, et inimeste omavahelise läbikäimise ja kohtumise tõkestamine on nakkushaiguse leviku peatamisel esimene oluline samm. Katastroofist või loodusõnnetusest põhjustatud hädaolukorra lahendamisel võib kogunemisvabadust piirata avaliku korra tagamiseks. Samuti võib eriolukorra ajal olla vaja tagada liiklusohutus ja koosolekust osavõtjate ohutus. Eelnõus on kõik nimetatud võimalikud alused koondatud ühe eesmärgi alla nii, et avalike ürituste ja koosolekute pidamise võib eriolukorra piirkonnas keelata või seda piirata, kui see on vältimatult vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. KorS-is sätestatakse koosoleku korraldamise ja pidamise nõuded ning sellega seotud meetmed, HOS võimaldab eriolukorras koosolekute pidamist täiendavalt piirata. KorS-i §-s 61 on sätestatud, et koosoleku korraldamine ja pidamine eriolukorra ajal toimub KorS-is sätestatud korras HOS-is nimetatud erisustega. Eriolukorras on võimalik koosolekute ja avalike ürituste pidamist piirata ulatuslikumalt, kui see on KorS-i alusel lubatud. § 32. Ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine Paragrahvis 32 sätestatakse uus eriolukorra meede: ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine. Suurt osa riigile ja ühiskonnale hädavajalikest teenustest osutavad eraõiguslikud juriidilised isikud. Riigil on võimalik teenuse osutamisse sekkuda vaid seaduses sätestatud juhtudel, kui riigi sekkumine on põhjendatud ja proportsionaalne. Tavaolukorras määrab turg ehk pakkumine ja nõudlus selle, kuidas teenust osutatakse. Eriolukorras võib aga riigil olla vaja sekkuda ning otsustada, kuidas tuleb teenust osutada selleks, et tagada avalik kord, kaitsta inimeste elu või tervist, tõkestada vaenuliku propaganda levitamist ja vaenu õhutamist jne. Oluline on meeles pidada, et eriolukord kuulutatakse välja seetõttu, et tavapäraste meetmetega ei ole õnnestunud olukorda lahendada. Kui olukord on eriolukorra väljakuulutamiseni eskaleerunud, peab riigil olema õigus seada teenuseosutajatele tingimusi, kuidas peab olukorra lahendamiseks teenust osutama. Kuigi Vabariigi Valitsusel, eriolukorra juhil ja eriolukorra tööde juhil on hädaolukorra lahendamiseks õigus kohaldada erinevaid eriolukorra meetmeid, puudub neil üldisem õigus anda korraldusi eraõiguslikele isikutele ja sideettevõtetele. Eelnõu §-s 32 sätestatakse õigus teha ettekirjutus: 58  1) ETO-le elutähtsa teenuse osutamiseks; 2) sideettevõtjale piirata lõppkasutajale sideteenuse osutamist või juurdepääsu sidevõrgule. Osa side-ettevõtjatest on ESS-i § 87 lõike 4 järgi ETO-d ning sideteenuse osutamise või võrgule juurdepääsu piiramine võib olla käsitatav teenuse osutamise tingimustena. Siiski ei ole kõik sideettevõtjad ETO-d. Samuti avaldab sideteenuste või sidevõrgule juurdepääsu piiramine vahetult mõju teenuse tarbijatele. Seetõttu ja selguse tagamiseks sätestatakse ettekirjutuse tegemise õigus eraldi lõigetes – üldine lõige 1 ETO-de kohta ning täpsustav lõige sideettevõtjate kohta. Mõlemal juhul on meetme kohaldamise eesmärk eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamine. ETO-le ettekirjutuse andmise vajadus võib tekkida igas olukorras, kus olukorra lahendamisel osaleb ETO, kes pole KorS-i mõistes avaliku korra eest vastutav isik (vt ka selgitus all). Näiteks tekib vajadus tervishoiualase hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorras. TTKS-i alusel, mis reguleerib muu hulgas tervishoiualaseks hädaolukorraks valmistumist ja selle lahendamist, ei ole eriolukorra juhil õigust anda korraldusi eraõiguslikele juriidilistele isikutele. See tähendab, et nakkushaiguse leviku tõkestamiseks väljakuulutatud eriolukorras puudub õigus kohustada haiglaid kui eraõiguslikke juriidilisi isikuid, kellega on riik tsiviilõiguslikus suhtes, midagi tegema. Eriolukorra juhil peab vähemalt teatud ulatuses olema käsuõigus haiglate üle, sest riigil peab olema olukorras, kus arstiabi vajavate inimeste hulk on eelduslikult palju suurem tavaolukorrast, võimalik anda haiglatele korraldusi tervishoiuteenuste osutamiseks. Seda, et ETO-dele peab olema võimalik kriisi ajal teha ettekirjutusi teenuse osutamiseks kindlal viisil ja ulatuses, näitas ka kriisireguleerimisõppus CONEX. Peamine infovahetus toimub praegu andmesidevõrgu kadu ning muude uute andmevahetuskanalite kaudu, mis võimaldavad ligipääsu ka sotsiaalmeediale. Vabariigi Valitsusel või eriolukorra juhil võib tekkida vajadus anda sideettevõtjale ettekirjutus piirata lõppkasutajale sideteenuse osutamist või juurdepääsu sidevõrgule nt ulatuslikust küberrünnakust põhjustatud hädaolukorra puhul, millega kaasneb ka raskete tagajärgedega või pikaajaline elutähtsa teenuse (telefoniteenus, mobiiltelefoniteenus, andmesideteenus jne) katkemine ning mille lahendamiseks on välja kuulutatud eriolukord. Kriitilise tähtsusega sideteenuste, sidevõrgu ja nendega seotud infosüsteemide ning teiste struktuuride kaitseks peab Vabariigi Valitsusel või eriolukorra juhil olema võimalus kohustada sideettevõtjaid rakendama sideteenuste ja -võrgu lõpptarbijatele piiranguid, et vältida poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse süsteemi õõnestamist ning elanikkonna seas vaenuliku ja ühiskonda lõhestava ning paanikat tekitava propaganda ja ideede levitamist. Näiteks telefonikõnede ülekoormuse korral saab Vabariigi Valitsus või eriolukorra juht anda ettekirjutused, et ainult määratletud isikutel või numbritele helistades on võimalik telefonivõrku kasutada. Näiteks võib olla vaja tagada juurdepääs 112 teenusele või tagada, et 59 operatiivteenistustel (kiirabi, politsei ja pääste) oleks võimalik sidevõrgu kaudu omavahel ja Häirekeskusega suhelda. Sidevõrgu piiramise õigus aitab vältida ka ülekoormust ja kõigi võrkude maha kukkumist, mis võib kriisisituatsioonis reaalseks osutuda. Sideteenuste osutamise ja sidevõrgule juurdepääsu piiramise vajadust kriisi ajal näitas kriisireguleerimisõppus CONEX ning küsimusega tegeleti ka õppusel Kübersiil12 . Kuivõrd eelnõu §-s 32 sätestatud ettekirjutusega riivatakse isikute põhiõigusi, peab, lähtuvalt seadusliku aluse põhimõttest, ettekirjutuse andmise õigus tulema seadusest ning olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Eelnõu §-s 32 sätestatud meede võib riivata: 1) PS-i §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust, sest ettekirjutusega võib piirata ettevõtja õigust oma omandiga vabalt ringi käia; 2) PS-i §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest ettekirjutusega on võimalik seada piiranguid teenuse osutamisele. 3) PS-i §-s 45 sätestatud sõna- ehk väljendusvabadust, sest ettekirjutusega on võimalik piirata isikute ligipääsu sideteenustele ja -võrgule, sh sotsiaalmeediale. Punktides 1 ja 2 nimetatud õigused on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused. Sõnavabadus on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigus, mida on õigus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Eriolukorra ajal piiratakse sõnavabadust avaliku korra kaitseks. Riigil peab vähemalt kõige olulisemate ettevõtete ja teenuste puhul olema võimalik otsustada, kuidas ja mis tingimustel teenust osutatakse, ning piirata lõppkasutajale sideteenuse osutamist või juurdepääsu sidevõrgule riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks või tervise kaitseks. Meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest kui riigil on eriolukorra ajal õigus teha ettekirjutus, kus määratakse kindlaks teenuse osutamise tingimused, sealhulgas sideteenuse osutamise ja sidevõrgule juurdepääsu tingimused, peab ettevõtja teenust nendel tingimustel osutama. Kui ettevõtja seda ei tee, on võimalik rakendada haldussunnivahendeid. See tähendab, et meetme kaudu on võimalik eesmärk saavutada. Meede on vajalik, sest KorS-is sätestatud meetmed ei ole piisavad. Isegi kui Vabariigi Valitsust, eriolukorra juhti või eriolukorra tööde juhti võiks käsitada korrakaitseorganina KorS-i § 6 lõike 1 tähenduses, on eriolukorras vaja kehtestada paindlikum regulatsioon korralduste andmiseks, kui see on võimalik KorS-i §-de 16 ja 28 alusel. Iga korrakaitseorgan võib ohu või korrarikkumise korral KorS-i § 28 alusel panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustuse ning 12 Õppusest saab ülevaate nt siit: Lõugas, H. „Õppus Kübersiil. Eestit tabas totaalne küberapokalüpsis “, Eesti Päevalehe online-versioon: http://epl.delfi.ee/news/forte/oppus -kubersiil-eestit-tabas-totaalne- kuberapokalupsis?id=72564597 60 hoiatada teda asendustäitmise või sunniraha kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul. Siiski tuleb tähele panna, et avaliku korra eest vastutav isik on isik, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus (KorS-i § 15 lõige 1). Näiteks võib avaliku korra eest vastutav isik olla elektriettevõtja, kui oht on tekitatud elektri katkemisest, samuti suurõnnetusohuga ettevõte, kui hädaolukorra on tekitanud kemikaalileke jne. Teistele ei ole KorS-i § 28 alusel võimalik ettekirjutusi teha. Näiteks ei saa haiglatele või sideettevõtjatele teha ettekirjutust, sest nad ei pruugi olla avaliku korra eest vastutavad isikud. Muid isikuid saab KorS-i järgi kaasata § 16 alusel. KorS-i §-s 16 sätestatud õigus on iseloomult ultima ratio ehk äärmisel vajadusel kohaldatav meede, mille kohaldamiseks peavad olema täidetud kindlad tingimused. Meede on ka mõõdukas, sest kui eriolukord on välja kuulutatud, on tegemist suurema kriisiga, hädaolukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega. See tähendab, et ohus võib olla riigi julgeolek, avalik kord, väga paljude inimeste elu või tervis ning tekkida võib väga suur majanduslik või keskkonnakahju. Tegemist on suure ohuga, mille tõrjumiseks võib kasutada ka intensiivsemalt isikute põhiõigustesse sekkuvaid meetmeid. Selleks et põhiõiguste riive oleks piisavalt selge ja ettenähtav, on meetme kohaldamist kitsendatud nii, et ettekirjutuse võib teha ETO-dele vaid elutähtsa teenuse osutamiseks (lõige 1) või sideettevõtjale lõppkasutajale sideteenuse osutamise või sidevõrgule juurdepääsu piiramiseks (lõige 2). ETO-d osutavad teenuseid, mis vastavad eelnõu § 2 lõikes 3 sätestatud tunnustele ehk millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ning vahetu mõju elule või tervisele või muudele olulistele õigushüvedele. Ülejäänud ettevõtjatele ning teenuse osutamisega mitte seotud tegevuste korraldamiseks ei ole eelnõu § 32 alusel õigust ettekirjutust teha. Lõike 1 järgi on eriolukorra ajal on eriolukorra juhil või eriolukorra tööde juhil õigus panna ETO-le ettekirjutusega kohustus osutada elutähtsat teenust ettekirjutuses märgitud viisil või ulatuses. ETO-d on ettevõtjad, kes osutavad eelnõu §-s 36 loetletud teenust ning vastavad eriseaduses sätestatud ETO tingimustele. ETO on ettevõtja, kes osutab sellist teenust, mis vastab eelnõu § 2 lõikes 3 sätestatud tunnustele. Ta osutab teenust, mis on erilise tähtsusega riigi ja elanikkonna jaoks. Sellel tegevusalal tegutsev ettevõtja peab seega arvestama, et ühiskonna toimimise tagamiseks ning inimeste elu või tervise kaitseks või teise elutähtsa või üldhuviteenuse toimimise tagamiseks on võimalik teenuse osutamisele seada täiendavaid tingimusi. Kui riigis on välja kuulutatud eriolukord, muutuvad ühiskonna toimimiseks hädavajalikud teenused eriti oluliseks. Eelnõu järgi peavad ETO-d arvestama, et eriolukorras võib eriolukorra juht või eriolukorra tööde juht seada teenuse osutamiseks täiendavaid tingimusi. Lõike 2 järgi on Vabariigi Valitsusel või eriolukorra juhil õigus eriolukorra ajal panna sideettevõtjale ettekirjutusega kohustus piirata lõppkasutajale sideteenuse osutamist või juurdepääsu sidevõrgule. Sideettevõtja on ESS-i § 2 punkti 5 kohaselt isik, kes osutab lõppkasutajale või teisele üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutajale üldkasutatavat elektroonilise side teenust (edaspidi sideteenus). Sideteenus on ESS § 2 punkti 68 kohaselt teenus, mida sideettevõtja pakub vastaval sideteenuse turul üldistel alustel kõikidele isikutele, 61 ilma et isikud peaksid vastama mingitele neid teistest sarnastest isikutest eristavatele tunnustele. Sidevõrk on ESS § 2 punkti 71 kohaselt võrk, mille kaudu osutatakse üldkasutatavat elektroonilise side teenust (sideteenus), mis võimaldab teabe edastamist elektroonilise side võrgu lõpp-punktide vahel. Elektroonilise side võrk on ESS § 2 punkti 8 kohaselt ülekandesüsteem koos selle tööks vajalike lülitusseadmete ning muude tugisüsteemidega, mis võimaldab signaalide edastamist ja suunamist kaabli kaudu, samuti raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahenditega. Muu hulgas on elektroonilise side võrkudeks, sõltumata nende kaudu edastatava informatsiooni iseloomust, satelliitvõrk, telefonivõrk, andmesidevõrk, mobiiltelefonivõrk, ringhäälinguvõrk, kaabellevivõrk ja elektrikaablisüsteem, kui seda kasutatakse signaalide edastamiseks või suunamiseks. Lõikes 2 sätestatud meetme kohaldamise õigus antakse Vabariigi Valitsusele või eriolukorra juhile, sest meetme kohaldamine võib piirata sõnavabadust ning seega on vaja otsus teha kõrgemal tasandil kui lõikes 1 sätestatud meetme puhul. Vabariigi Valitsus või eriolukorra juht võib piirata nii sideteenuse osutamist kui juurdepääsu sidevõrgule. Juurdepääsu piiramisega on tegemist näiteks siis, kui võrku saavad esmajärjekorras kasutada määratud numbrid. Praegu on kõrgem prioriteetsus antud näiteks hädaabikõnedele. Kui võrk on ülekoormatud, siis tagatakse, et hädaabikõne Häirekeskusega ühendatakse. Selleks võidakse katkestada mõni madalama prioriteetsusega kõne. Sideteenuse piiramise puhul piiratakse teenuse kättesaadavust. Näiteks siis, kui kindlas piirkonnas piiratakse levi või andmesidet. Lõikes 3 sätestatakse haldussunnimeetmed, kui elutähtsa teenuse osutaja või sideettevõtja ei täida ettekirjutust. Kui ETO või sideettevõtja ei täida tähtaegselt ettekirjutust, võib selle täita asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud vahenditega ja korras. KorS § 28 lõike 2 järgi sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär sätestatakse riikliku järelevalve eriseaduses. Seaduses sätestamata juhul on sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär 9600 eurot. HOS sunniraha ülemmäära ei sätestata ning sunniraha määramisel lähtutakse KorS-s sätestatud sunniraha ülemmäärast 9600 eurot. § 33. Politsei kohustused eriolukorra ajal kehtestatud meetmete tagamisel Paragrahvis 33 sätestatakse politsei kohustus abistada eriolukorra juhti, eriolukorra tööde juhti ja muud pädevat ametiisikut eriolukorra meetmete rakendamisel. Politsei abi võib olla vajalik olukorras, kus isikud hakkavad vastu ning keelduvad meetmete rakendamisele allumast. Sarnane põhimõte on sätestatud ka KorS-i § 6 lõikes 6. Selguse huvides sätestatakse see aga ka eriolukorra meetmete juures HOS-is. § 34. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine Paragrahvis 34 sätestatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine hädaolukorra lahendamisse eriolukorra ajal. Regulatsioon on samasugune nagu see on 1. jaanuaril 2016. aastal jõustuvas RiKS-i redaktsioonis. Sõnastust on veidi keeleliselt täpsustatud. 62 Kaitseväe ja Kaitseliidu pädevus on üldiselt piiratud riigikaitses osalemisega. Kaitseväe peamised ülesanded on KKS-i § 3 lõike 1 järgi Eesti riigi sõjaline kaitse, selleks valmistumine ning osalemine sõjalises koostöös ja kollektiivses enesekaitses. Kaitseliit on KaLS-i § 2 lõike 1 järgi Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Kaitseliidu pädevus on Kaitseväe omast siiski veidi laiem – KaLS-i § 4 lõike 1 punkti 3 järgi on Kaitseliidu ülesanneteks ka näiteks Eesti elanike turvalisuse suurendamises ja tagamises osalemine. Kui Kaitseväge ja Kaitseliitu kasutatakse väljaspool riigikaitset, eelkõige tsiviilkriisidele reageerimisel, tegutsevad nad väljaspool enda tavapärast pädevust. Kui muidu on riigiasutuste omavaheline koostöö ja ametiabi andmine võimalik HKTS-i alusel, ei saa seda igas olukorras kaitsejõudude kaasamisele kohaldada. HKTS-i § 17 lõike 1 järgi on ametiabi olukord, kus haldusorgan annab akti või sooritab toimingu oma pädevuse piires teise haldusorgani taotlusel selle haldusorgani ülesande täitmise toetamiseks. Seega saab haldusorgan ametiabi anda vaid oma pädevuse, s.o oma tavapäraste ülesannete piires. Kaitseväge ja Kaitseliitu ei saa üldjuhul kaasata ametiabi korras HKTS-i alusel, nende kasutamiseks peab olema konkreetne seaduslik alus. Selline tõlgendus on ka kooskõlas PS-i § 126 lõikega 2, mille järgi sätestab Eesti Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse seadus. Kokkuvõttes peavad ülesanded, mille täitmiseks on võimalik Kaitseväge ja Kaitseliitu kasutada ning mis jäävad väljapoole nende tavapärast pädevust, olema sätestatud seaduses. Selline lahendus, kus seaduses sätestatakse kindlad alused ja piirid relvajõudude kasutamiseks riigi sees, on kooskõlas demokraatia ja sellest tuleneva võimude lahususe põhimõttega. Demokraatlikus riigis tuleb vältida võimalikku võimu kuritarvitamise ohtu, mis võib kaasneda relvajõudude ulatusliku kasutamisega. Klassikaliselt on riigi relvajõudude põhiülesanne tagada reageerimine sõjalistele ohtudele, siseturvalisuse tagavad muud pädevad asutused, näiteks Päästeamet või politsei. Siiski ei ole rahvusvahelises ega ka Eesti riigisiseses õiguses üldist keeldu, mille järgi ei tohiks neid kasutada ka muude ülesannete täitmiseks. Vastupidi, nii KKS kui KaLS lubavad Kaitseväel ja Kaitseliidul täita ka muid seaduses sätestatud ülesandeid. Seega eeldusel, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamiseks on Eestis olemas seaduslik alus, nende kasutamisel järgitakse seaduses sätestatud piire ning neid ei kasutata äärmise vajaduseta, võib neid kasutada ka siseturvalisuse tagamiseks. Lõikes 1 sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu on võimalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise eesmärgil kaasata eriolukorra tööde tegemisse ning liikluse korraldamisse eriolukorra ajal ja turvalisuse tagamiseks eriolukorra piirkonnas. Punkt 1 võimaldab Kaitseväge ja Kaitseliitu kasutada eriolukorra tööde tegemisel. Eriolukorra tööde all mõeldakse eelnõu § 24 lõikes 1 nimetatud töid. Eriolukorra tööde tegemisel ei ole Kaitseväel ja Kaitseliidul vahetu sunni kohaldamise õigust. Punktis 2 sätestatud ülesande täitmiseks ehk liikluse korraldamiseks ja turvalisuse tagamiseks kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit vahetu sunni kohaldamise õigusega. Enne HOS-i jõustumist 2009. aastal kehtinud eriolukorra seaduse § 16 järgi võis Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma otsusega anda Vabariigi Valitsusele loa kasutada eriolukorra ajal Kaitseväge ja Kaitseliitu eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud sündmusest tuleneva ohu kõrvaldamiseks ja selle sündmuse tagajärgede likvideerimiseks. Tol 63 ajal kehtinud rahuaja riigikaitse seaduse järgi võis Kaitsevägi osaleda ka pääste- ja hädaabitöödel – inimese või vara päästmises või keskkonna kaitsmises õnnetuse korral, õnnetuse ennetamiseks või õnnetuse järel elutähtsate valdkondade toimimise taastamiseks tehtavas töös. Kaitsejõududele ei olnud eriolukorras ega pääste- ja hädaabitöös ette nähtud jõu kasutamise õigust. Seega oli enne HOS-i jõustumist võimalik kaitsejõude kasutada ilma jõu kasutamise õiguseta. Kuna liikluse korraldamiseks ja turvalisuse tagamiseks on suure tõenäosusega vaja kohaldada vahetut sundi, on alates 2009. aastast see ka nii sätestatud. Lõikes 2 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada määrusega Kaitseväe ja Kaitseliidu eriolukorra töödesse kaasamise täpsem kord. Seletuskirja koostamise ajal on Vabariigi Valitsus ülalnimetatud korra kehtestanud oma 26. novembri 2009. aasta määrusega nr 177 „Päästetööde ja eriolukorra tööde tegemisel Kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamise kord“. Määrust uuendatakse seoses RiKS-i jõustumisega. Määruses sätestatakse, kuidas Kaitseväe või Kaitseliidu kasutamist taotletakse, kes kasutamise üle otsustab, kellele kaasatud kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed allutatakse ning kuidas taotleda hüvitist kasutamisest tekkinud kulude eest. Lõike 3 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu liikluse korraldamisse ja turvalisuse tagamisse kaasata Vabariigi Valitsus presidendi nõusolekul korraldusega. Sellega tagatakse otsuse tegemine täitevvõimu kõrgeimal tasandil ja poliitiline vastutus otsusest tulenevate võimalike tagajärgede eest. See on eriti oluline, võttes arvesse seda, et nimetatud ülesannete täitmiseks võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kasutada vahetu sunni kohaldamise õigusega. Lõike 4 järgi teeb Vabariigi Valitsusele vastava ettepaneku siseminister, sest liikluse korraldamine ja turvalisuse tagamine on Siseministeeriumi vastutusalasse kuuluvad küsimused, mille lahendamisse kaasatakse Kaitsevägi või Kaitseliit vaid abijõuna. Seetõttu on põhjendatud, et kaitsejõudude kaasamise initsiatiiv lähtub sisejulgeoleku eest vastutavalt ministrilt. Kaitseministri roll on hinnata ettepaneku puhul eelkõige seda, kuidas osutub kaitsejõudude riigisisesel kasutamisel võimalikuks Kaitseväe ja Kaitseliidu põhiülesande täitmine – riigi sõjaline kaitsmine ja rahvusvaheliste sõjaliste kohustuste täitmine. Lõikes 5 sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib liikluse korraldamiseks ja turvalisuse tagamiseks kasutada kuni eriolukorra lõpuni. Lõike 6 järgi on Kaitseväe või Kaitseliidu kaasamise eeldus see, et pädev asutus ei ole võimeline ülesannet täitma või ei saa seda teha õigel ajal ning puuduvad muud vahendid ülesande täitmiseks. Sisejulgeolekusündmuste lahendamisse kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit vaid äärmise vajaduse korral. Kaitsejõudude kasutamine riigisiseste ohuolukordade lahendamiseks peab olema erandlik ning seotud sellise ohu tõrjumiseks tegelikku ja esmast pädevust omava organi (politsei, kaitsepolitsei jne) võimetusega oma ülesannet tõhusalt täita. Põhimõtte sätestamine väldib Kaitseväe või Kaitseliidu kasutamist kergekäeliselt ning sisejulgeoleku tagamise militariseerimist. Kuigi otsesõnu sätestatakse selline põhimõte vaid liikluse korraldamise ja turvalisuse tagamise puhul, peab sarnasest põhimõttest lähtuma ka kaitsejõudude kasutamisel eriolukorra töödel. Lõike 2 alusel kehtestatud määruse järgi peab 64 Kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamiseks esitatavas taotluses põhjendama, kas ja miks puudub võimalus teha eriolukorra töid Kaitseväge või Kaitseliitu kasutamata. Selline säte viitab üldreeglile, mille järgi ei saa relvajõude kaasata ilma äärmise vajaduseta. Kuna pääste- ja eriolukorra tööde tegemisele kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit ilma jõu kasutamise õiguseta, siis ei ole relvajõudude kasutamine nii piiratud nagu teiste ülesannete puhul. Mida intensiivsemalt riivatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisel isikute põhiõigusi, seda enam peab relvajõudude kasutamine olema põhjendatud. Lõikes 7 sätestatakse, mis märgitakse korralduses, millega Kaitsevägi ja Kaitseliit kaasatakse. Korralduses käsitletavate küsimuste loetelu on lahtine ning võimaldab valitsusel vajaduse korral kaitsejõudude kasutamise tingimusi täpsustada, näiteks määrata lisaks kaasatavate kaitseväelaste arvule ka konkreetne struktuuriüksus, mida kasutatakse. § 35. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise kord Paragrahvis 35 täpsustatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise korda. Lõige 1 määrab kindlaks Kaitseväe või Kaitseliidu üksuse allumise. Korrakaitseorganite ametnike korraldused kaitseväelastele ei ole käsud kaitseväeteenistuslikus mõttes, kuid korralduse täitmine on kaitseväelastele kohustuslik Kaitseväe ülema antud käsu tõttu. Näiteks vastutab kasutatava üksuse ülem tsiviilisiku antud õiguspärase korralduse täitmata jätmise korral tegelikult Kaitseväe juhataja käsu täitmata jätmise eest. Samasuguseid reegleid on võimalik rakendada ka kaitseliitlaste puhul. Samuti tuleneb lõikest selgelt, et kaitseväelane või kaitseliitlane allub tsiviilametnikule üksuse ülema kaudu. Kaitseväe või Kaitseliidu kasutamist juhtival ametnikul ei ole võimalik muuta üksusesiseseid alluvussuhteid või juhatada üksusesse kuuluvaid kaitseväelasi või kaitseliitlasi üksuse ülemast mööda minnes. Lõikes 2 sätestatakse, et korraldusest teavitatakse viivitamata Riigikogu juhatust ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimeest. Lõike 3 järgi kohaldatakse kaitseväelase, Kaitseliidu tegevliikme ja Kaitseväe või Kaitseliidu sõiduki tähistamisele KorS-i § 162 lõiget 3 ja lõike 4 alusel kehtestatud määrust. KorS-i § 162 lõike 3 järgi peab ülesande täitmisel osalev kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige kandma vormiriietust koos ohutusvestiga. Ohutusvestil ning kasutataval Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukil peab olema selgelt nähtav tähistus. Valdkonna eest vastutav minister võib teha vormiriietuse ja ohutusvesti kandmisel ja sõiduki tähistamisel erandeid, kui see on vajalik kaasatud isiku ohutuse tagamiseks. KorS-i § 162 lõike 4 alusel kehtestatakse määrusega ohutusvesti ja tähistuse kirjelduse ja kasutamise nõuded ning vormiriietuse ja ohutusvesti kandmise erandid. Lõikes 4 sätestatakse, et kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige võivad eelnõu § 34 lõike 1 punktis 2 nimetatud ülesande täitmisel kohaldada vahetut sundi KorS-i 5. peatükis politseile ettenähtud alustel ja korras. Kaitsevägi ja Kaitseliit kaasatakse HOS-i alusel korrakaitsetegevusse, see tähendab, et kaasatud relvajõud peavad oma tegevuses lähtuma 65 KorS-ist. KorS-i järgi saab muu korrakaitseorgan peale politsei riikliku järelevalve erimeetmeid kohaldada vaid juhul, kui selleks on volitus seaduses. See on kaitseväelastele ja Kaitseliidu tegevliikmetele antud HOS-iga. Vahetu sund on KorS-i § 74 lõike 1 järgi füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi või relvaga. Relv on tulirelv või muu relv relvaseaduse tähenduses. Erivahend on loom või asi, mis on ette nähtud isiku, looma või asja füüsiliseks mõjutamiseks ja mis ei ole relv. Kaitsevägi ja Kaitseliit peavad arvestama relvade kasutamisel korrakaitseorgani antud juhistega, kuna on kaasatud korrakaitse tegevusse ning seda juhib pädev korrakaitseorgan. Kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamisel on oluline see, et HOS-is ei ole relvajõududele antud iseseisvat õigust kohaldada teisi riikliku järelevalve meetmeid peale vahetu sunni kohaldamise. See tähendab, et kaitseväelane või kaitseliitlane ei saa iseseisvalt kehtestada viibimiskeeldu, isikuid läbi vaadata või valdusesse siseneda. Riikliku järelevalve erimeetmete kohaldamise pädevus on politseil kui üldkorrakaitseorganil KorS-i alusel või erikorrakaitseorganil oma valdkondliku seaduse alusel (näiteks Päästeametil PäästeS-i alusel). Võiks analüüsida, kas relvajõududel võiks siiski olla iseseisev pädevus kohaldada HOS-is sätestatud eriolukorra meetmeid. Nimelt on mitme eriolukorra meetme, näiteks töökohustuse, valdusesse sisenemise ja viibimiskeelu puhul meetme kohaldamise õigus ka eriolukorra juhi määratud ametiisikul. Kuna kaitseväelased ja Kaitseliidu tegevliikmed on ametiisikud, võib eriolukorra juht anda ka neile õiguse vastavaid meetmeid kohaldada. Selline lahendus on aga vastuolus PS-iga – relvajõude võib küll tsiviilkriiside lahendamiseks kasutada, kuid neile ei tohiks anda iseseisvat õigust olukorra lahendamist juhtida. Kaitseväel ja Kaitseliidul ei ole vastavat pädevust. Kuna kaitseväelased ja kaitseliitlased ei saa oma baasväljaõppes koolitust vahetu sunni kasutamiseks, on lõikes 5 sätestatud, et vahetu sunni kasutamist eeldavate ülesannete täitmisele saab rakendada vaid sellekohase lisaväljaõppe läbinud kaitseväelasi ja kaitseliitlasi. Vahetu sunni kohaldamisel on oluline vahe, kas seda tehakse korrakaitses sisejulgeoleku tagamise eesmärgil või sõjalises kaitses Eesti riigi kaitseks. Riigikaitse puhul tegutsevad kaitsejõud rahvusvahelise õiguse reeglite järgi ning jõu kasutamisel ei kehti nii ranged reeglid nagu jõu kasutamisel sisejulgeoleku tagamiseks. Seega on oluline, et kui relvajõude kasu- tatakse tsiviilkriiside lahendamiseks, lähtuvad nad vahetu sunni kohaldamisel korrakaitse põhimõtetest, mitte rahvusvahelistest lahingureeglitest. 5. peatükk „Elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldus“ § 36. Elutähtsate teenuste nimekiri ja nende toimepidevust korraldavad asutused Paragrahvis 36 loetletakse, mis teenused loetakse elutähtsateks teenusteks HOS-i alusel ja kes on nende teenuste korraldajad. Siinkohal tuleb eristada teenuse osutajat (ETO) ja teenuse korraldajat (ETKA). ETO ülesandeks on teenuse igapäevase toimimise tagamine. ETO täpsete ülesannete kirjeldus on esitatud eelnõu §-s 38. ETKA-ks on vastava elutähtsa teenuse eest vastutav ministeerium, KOV või Eesti Pank, kelle ülesanne on nõustada enda vastutusse määratud elutähtsa teenuse ETO-sid, kehtestada nõuded elutähtsa teenuse toimepidevuse 66 kohta ja teostada järelevalvet elutähtsa teenuse toimepidevuse üle. ETKA ülesanded on täpsemalt kirjeldatud eelnõu §-s 37. Nagu § 2 lõike 3 juures kirjeldatud, võimaldas metoodika kasutamine ja teenuste hindamine välja selgitada need teenused, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ning mille katkemisel on selgem mõju inimeste elule või tervisele või mis on aluseks teiste elutähtsate teenuste või üldhuviteenuste toimimisele. HOS-is käsitletavad teenused on metoodika järgi saanud enamiku hindamiskriteeriumite eest kõrgeid punkte ja hindamisel on tulnud välja nende teenuste katkemise otsene mõju inimeste elule või tervisele või teiste elutähtsate teenuste toimimisele. Need on teenused, mida saab nimetada ka alusteenusteks ehk teenusteks, mille toimimisel on väiksem tõenäosus, et teiste teenuste osutamine on häiritud. Ühtlasi on need teenused suure tähtsusega ja hädavajalikud elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks hädaolukorra ajal. Selliseid teenuseid on 14. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium korraldab järgmisi elutähtsaid teenuseid: 1) elektriga varustamine – teenus, mis seisneb tarbijate elektrienergiaga varustamises Eesti territooriumil ning mille toimimiseks on vajalik katkematu elektrienergia tootmine, põhivõrgu (sh ühendused teiste riikide võrkudega) ja jaotusvõrgu toimimine; 2) maagaasiga varustamine – teenus, mis seisneb tarbijate maagaasiga varustamises Eesti territooriumil ning mille toimimiseks on vaja piisavas koguses maagaasi, selle ülekandmiseks rõhu olemasolu ning võrgu katkematut toimimist; 3) vedelkütusega varustamine – teenus, mis seisneb vedelkütuse kättesaadavuse tagamises tarbijatele Eesti territooriumil ning mille osutamiseks on vajalik kütusetanklate katkematu toimimine ja vedelkütuse varu olemasolu vedelkütusevaru seaduse tähenduses; 4) riigiteede sõidetavuse tagamine – teenus, mis seisneb tingimuste tagamises transpordi ja inimeste ohutuks liikumiseks ja liiklemiseks Eesti maanteedel (sh kõrvalmaanteedel) ning mille osutamiseks on tagatud maanteede ja vajalike rajatiste korrashoid ning vajaduse korral tehtud parandustöid. Elutähtsa teenuse osana ei käsitata maanteede ehitamist ja projekteerimist; 5) telefoniteenus – üldkasutatav elektroonilise side teenus, mis võimaldab lõppkasutajatel riigisiseste ja rahvusvaheliste kõnede tegemist ning vastuvõtmist Eesti või rahvusvahelisse numeratsiooniplaani kuuluva numbri abil ning mille osutamiseks on vajalik telefonivõrgu katkematu toimimine; 6) mobiiltelefoniteenus – üldkasutatav elektroonilise side teenus, mis võimaldab lõppkasutajatel kindlaks määramata asukohas riigisiseste ja rahvusvaheliste kõnede tegemist ja vastuvõtmist Eesti või rahvusvahelisse numeratsiooniplaani kuuluva numbri abil raadioside loomise teel ning mille osutamiseks on vajalik mobiiltelefonivõrgu katkematu toimimine; 7) andmesideteenus – üldkasutatav elektroonilise side teenus, mis võimaldab lõppkasutajatel edastada informatsiooni pakettkommutatsiooni abil ning mille osutamiseks on vajalik elektroonilise sidevõrgu katkematu toimimine; 67  8) elektrooniline isikustamine ja digitaalne allkirjastamine – teenus, mis võimaldab elektroonilises keskkonnas tõendada isikut ja kontrollida isikusamasust ning anda digitaalallkirja ning mille osutamiseks peab katkematult toimima ja olema kättesaadav isikutuvastamise ja digitaalallkirjastamise sertifikaatide kehtivuskinnituse teenus. Teisisõnu peab olema võimalik digitaalse isikutuvastamise (autentimise) või allkirjastamise käigus kontrollida, kas selleks kasutatavad sertifikaadid on sellel ajahetkel kehtivad. Sotsiaalministeerium on vältimatu abi korraldav asutus. Vältimatu abi definitsioon on sätestatud TTKS-i §-s 5. Vältimatu abi on teenus, mida osutatakse Eesti territooriumil ja mis seisneb abi andmises olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse, samuti eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgistuse esmases diagnoosimises ja ravis, vajaduse korral abivajaja transportimises haiglasse ja ravimises ööpäev ringi haiglas. Vältimatu abi toimimiseks on vaja vastava väljaõppega personali, kiirabiautode, varustuse, vahendite, ravimite olemasolu ning vereteenistuse toimimine. Eesti Pank korraldab makseteenuse ja sularaharingluse toimimist: 1) makseteenus – teenus, mis seisneb maksetehingu täitmises, sealhulgas raha ülekandmises makseteenuse pakkuja juures avatud maksekontole ning kui raha on makseasutuse kliendile antud laenuna, maksetehingu täitmises telekommunikatsiooni-, digitaalse või infotehnoloogilise seadme abil. Makseteenuse osutamiseks on vajalik telekommunikatsiooni võrgu, infotehnoloogilise süsteemi või muu sellesarnase võrgu, maksekaartide või muu samasuguste vahendite katkematu toimimine, mis võimaldab täita makseid; 2) sularaharinglus – teenus, mis seisneb sularaha sissemaksete tegemises maksekontole ja sularaha väljavõtmises maksekontolt ning mille osutamiseks on vajalik ehitiste, seadmete (näiteks pangaautomaatide, pangakontorite jne) või muu taolise, sealhulgas sularahaveo katkematu toimimine, mis võimaldab tarbijatel Eesti territooriumil sularaha kätte saada. KOV-ide korraldada on: 1) kaugküttega varustamine – teenus, mis seisneb kaugküttega liitunud tarbijate soojusega varustamises Eesti territooriumil ning mille osutamiseks on vajalik soojuse katkematu tootmine, kaugküttevõrgu kaudu soojuse jaotamine ning tarbijate soojuse ja sooja veega varustamiseks tehniliste vahendite, seadmete ja nendega seotud ehitiste katkematu toimimine; 2) kohalike teede sõidetavuse tagamine – teenus, mis seisneb tingimuste tagamises transpordi ja inimeste ohutuks liikumiseks ja liiklemiseks valla teedel, linnas, alevis või alevikus paiknevatel teedel ehk tänavatel ning mille toimimiseks tuleb tänavad ja valla teed hoida korras, tagada teede nõuetekohane tähistamine, teha vajaduse korral parandustöid jne. Elutähtsa teenuse osana ei käsitata tänavate ja valla teede ehitamist ja projekteerimist; 68  3) veega varustamine ja kanalisatsiooni toimimine – teenus, mis seisneb liitunud tarbijate varustamises joogiveega ühisveevärgi kaudu ning reovee, sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimises ühiskanalisatsiooni, sealhulgas sademeveekanalisatsiooni kaudu ning mille osutamiseks peab toimima pinna- või põhjavee haaretest veevõtmine, pinna- või põhjavee puhastamine, veesurve tagamine ja ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni taristu toimimine ning ärajuhitud reovee puhastamine reoveepuhastis. Lõikes 4 sätestatakse, et veevarustuse, kanalisatsiooni, kohalike teede sõidetavuse ning kaugküttega varustamise osas on ETKA-ks sellised KOV-id, kelle territooriumil elab 10 000 või rohkem elanikku ning kelle korraldavat teenust osutab ETO. See, mis ettevõtted on elutähtsa teenuse osutajad, tuleneb eriseadustest. Veevarustuse ja kanalisatsiooni puhul tuleneb vastav kriteerium ÜVVKS-ist. Eelnõu kohaselt sätestatakse ÜVVKS-i § 7 lõikes 11 , et ETO-ks on vee-ettevõtja, kes osutab teenust 10 000 või rohkema elanikuga KOV-is. Kohalike teede sõidetavuse puhul on ETO-ks kohalike teede korrashoidu teostav ettevõtja, kes osutab teenust KOV-is, kus elab 10 000 või rohkem elanikku. See tuleneb EhS-ist. Kaugküttega varustamine on reguleeritud kaugkütteseaduses ja eelnõu kohaselt on ETO-ks soojusettevõtja, kes tegutseb võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on üle 50 000 MWh, ja kes osutab teenust 10 000 või rohkema elanikuga KOV-is. Kokkuvõttes on veevarustuse, kanalisatsiooni, teede sõidetavuse tagamise ja kaugküttega varustamise puhul ETO-deks ettevõtjad, kes osutavad oma teenust üldjuhul vähemalt 10 000 elanikule. KOV aga täidab ETKA ülesandeid, kui tema territooriumil elab vähemalt 10 000 inimest ja teenust osutab ettevõtja, kes vastab ETO tunnustele. Sarnane piir on ka teiste elutähtsate teenuste puhul. Näiteks maagaasiseaduses on sätestatud, et ETO-ks on selline võrguettevõtja, kes osutab teenust vähemalt 10 000 tarbijale. Elektrituruseaduses on sätestatud, ETO-ks on muu hulgas jaotusvõrguettevõtja, kes teenindab vähemalt 10 000 tarbijat. 10 000 tarbija või elaniku piir ei ole juhuslik. HOS-i reguleerimisalasse ei kuulu kõik ettevõtted ja ka KOV-id, vaid üksnes sellised, kelle territooriumil võib elutähtsa teenuse katkestus põhjustada hädaolukorra ehk viia pikaajalise või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestuseni. Ka väiksemad KOV-id ja ettevõtjad peavad korraldama elutähtsaid teenuseid, osutama veevarustuse, kanalisatsiooni, kohalike teede sõidetavuse, kaugküttega varustamise teenust ja tagama nende toimepidevuse. Vahe aga seisneb sellest, et nende puhul ei ole vaja täita täiendavaid nõudeid taristu suuremaks vastupidavuseks ja teenuse toimepidevuse tagamiseks. Väiksemates piirkondades on ka sõltuvus tsentraliseeritud taristust väiksem, kuna kasutatakse palju ka individuaalseid lahendusi või on lähiümbruses maapiirkond, kust saab vajaduse korral abi. 69 Vähemalt 10 000 elanikuga KOV-i territooriumil paikneb üldjuhul teenuse osutamiseks kasutatav taristu kontsentreeritult, see on üle antud monopoolsele ettevõttele ja alternatiivseid võimalusi teenuse osutamiseks ei ole. Sõltuvus taristust on märkimisväärne. Vähemalt 10 000 elanikuga piirkondades võib elutähtsa teenuse katkestus põhjustada hädaolukorra ja avaldada mõju kogu riigile. Maagaasi ja kaugkütte puhul on ka leitud, et sellistes piirkondades peavad elutähtsa teenuse osutajad läbima ka julgeolekukontrolli, just lähtudes nende piirkondade olulisusest siseturvalisusele ja julgeolekule. Regulatsiooniga on veevarustuse, kanalisatsiooni ja kohalike teede sõidetavuse tagamise puhul hõlmatud 18 KOV-i: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Jõhvi, Maardu, Sillamäe, Haapsalu, Rakvere, Kuressaare, Valga, Viljandi, Võru ning Saue, Harku, Rae ja Viimsi vallad. Kaugkütte puhul on KOV-ide ring kitsam ehk regulatsiooniga on hõlmatud 12 KOV-i: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Jõhvi, Maardu, Sillamäe, Haapsalu, Kuressaare, Viljandi, Võru. Ring on kitsam sellepärast, et kaugkütte ETO puhul vaadatakse lisaks elanike arvule ka müügimahtu. Müügimaht on oluline, kuna see näitab, kui suur osakaal kogu KOV-i elanikkonnast on kaugküttega ühendatud. Suuremates KOV-ides on väike müügimaht üldjuhul tingitud sellest, et elanikkond kasutab soojuse saamiseks väga palju individuaalseid süsteeme ja ei kasutagi kaugkütet. Näiteks Viimsi valla puhul on vaatamata sellele, et elanikkonna arv on üle 10 000 inimese, soojuse müügimaht kaks korda väiksem kui teistes sama suurtes KOV-ides ja individuaalsete süsteemide osakaal on suurem. Seega kui sellises piirkonnas kaugkütte teenus katkebki, ei anna selle tagajärjed üldjuhul välja hädaolukorra mõõtu. Käesoleva aasta 7. oktoobril korraldas Siseministeerium KOV-idele infopäeva, kus Siseministeerium tutvustas HOS-i muudatusi. Infopäeval osales 22 KOV-i esindajat, kellega arutati ka 10 000 elanikku kriteeriumit. Arutelul jõuti järelduseni, et väiksem elanike arv ei ole piiranguna mõistlik, kuna väiksemates KOV-ides on üha enam kasutusel individuaalsed lahendused. Ühtlasi on väiksema tarbijaskonna ja taristu hajutatuse tõttu teenuse katkemise riskid väiksemad. Väiksemates KOV-des on näiteks lihtsam taastada kaugkütte katkestust, kuna turul on olemas mobiilsed katlamajad, mille võimsusest piisab, et kiiremas korras teenus taastada. Suuremates KOV-ides on see raskem, sest mobiilsest katlamajast ei pruugi elanikele sooja tagamiseks piisata. Infopäeval leiti samuti, et alla 10 000 elanikuga KOV-il on igatahes õigus oma äranägemise järgi korraldada kõnesolevate teenuste toimimist, isegi siis kui seaduses ei ole otsesõnu sätestatud, kuidas seda peab tegema. Kõigi KOV-i korraldatavate teenuste puhul kehtima ka üldhuviteenuse regulatsioon. See tähendab, et teenuse osutamise üle teostatakse järelevalvet, teenuseosutaja ei saa turult kergesti lahkuda jne. HOS-i elutähtsate teenuste regulatsiooni eesmärk on tugevdada ja suurenda elutähtsate teenuste toimepidevust. Eesmärk saavutatakse täiendavate teenuse toimepidevuse nõuete kehtestamise, järelevalve teostamise võimalikkuse ja järelevalvemeetmete rakendamise 70 kaudu. Kõik need meetmed võimaldavad riigil suunata eraõiguslikke juriidilisi isikuid tegutsema avalikes huvides ja panustama osutatava teenuse toimepidevusse, et teenus oleks tarbijatele kättesaadav ka kriisi ajal. Kehtiva HOS-i kohaselt loetakse elutähtsateks teenusteks 46 teenust. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga ei käsitata elutähtsa teenusena enam järgmisi riigi enda osutatavaid teenuseid:  vangistuse täideviimine;  avaliku korra tagamise toimimine;  päästetöö toimimine;  hädaabi õnnetusteadete menetlemise toimimine;  lennu- ja merepääste toimimine;  merereostusseire ja -tõrje toimimine;  operatiivraadiosidevõrgu toimimine;  õhuseire ja varajase hoiatamise toimimine;  hüdroloogilise ja meteoroloogilise seire ja varajase hoiatamise toimimine;  kiirgusohust varajase hoiatamise süsteemi toimimine;  jäämurdetööde toimimine. Need ei ole elutähtsad teenused, sest keskendutakse üksnes alusteenustele. Kui eelnõus nimetatud 14 elutähtsat teenust toimivad, siis on minimeeritud ohud ka riigi enda osutatavate teenuste toimimisele. Riigi enda osutatavate teenuste väljajätmisega HOS-i elutähtsate teenuste regulatsioonist ei tähenda seda, et teenus kaob. Nimetatud teenuste osutamine jätkub ja nende olemus ei muutu. Ühtlasi jäävad kehtima eriseadused, mis kirjeldavad ja reguleerivad nende teenuste osutamist. Riik määrab jätkuvalt, kuidas peab teenust osutama, mida tuleb teha, et teenus toimiks paremini, ning kas teenuse tagamiseks peab tegema lisainvesteeringuid, et viia teenuse osutamine kooskõlla riigi vajaduste ja võimalustega. Oma suuniseid riigi tagatava teenuse osutamiseks saavad valdkonna ministrid anda eriseadusega või määrusega. Osa riigi teenuste puhul on võimalik nende toimepidevus tagada ka hädaolukorra riskianalüüsi ja HOLP-i regulatsiooni kaudu. Eelkõige on nendeks teenusteks: vangistuse täideviivime, avaliku korra tagamise toimimine, päästetöö toimimine, merereostusseire ja -tõrje toimimine ning kiirgusohust varajase hoiatamise süsteemi toimimine. Hädaolukorra riskianalüüsi ja HOLP-i koostavad asutused peavad analüüsima oma võimekust reageerida hädaolukordadele ja hindama oma põhitegevuse jätkamise võimalusi suurema hädaolukorra korral. Kohustus osutada tavapärast teenust tuleneb asutusele seadusest ja põhimäärusest, olenemata sellest, kas ressurss on suunatud suurema sündmuse lahendamiseks või mitte. Ühtlasi on eelnõuga ja selle alusel kehtestatava hädaolukorra riskianalüüsi ja plaani koostamise nõuetega kavas täpsustada hädaolukorra riskianalüüsi ja plaani sisu. Eesmärk on oluliselt vähendada riigiasutuste koostatavate dubleeriva sisuga dokumentide arvu. Vaatamata sellele, et eelnõu koostamisel tehtud hinnangu kohaselt jäävad riigi enda teenused HOS-i regulatsioonist välja, on tähtis meeles pidada, et kui riik annab olulise teenuse 71 erakätesse, tuleb erastamisprotsessi käigus hinnata, kas uute asjaolude ilmnemisel tuleb teenus lisada HOS-i ehk sätestada teenus HOS-i mõistes elutähtsa teenusena. Vajaduse korral tuleb kavandada ka vastavate õigusaktide muudatused. See on oluline, kuna teenuse ulatus, osutamise käsuliin võivad muutuda jne. Kuna HOS-is keskendutakse üksnes nendele teenustele, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teiste elutähtsate teenuste toimimist või üldhuviteenuste toimimist, siis ei reguleerita elutähtsate teenustena teenuseid, mis on harjumuspärased ja vajalikud igapäevaseks toimimiseks, kuid hädaolukorra ajal tagatakse nende toimimine vaid võimaluse korral. Need teenused on muutunud tavaelus harjumuspärasteks, kuid elanikkond suudab vajaduse korral teatud ajaperioodi (nädalad või kuud) ilma selle teenuseta olla. Seega ei pea ka nende teenuste toimepidevusse nii palju panustama, näiteks suurendama tehnilist võimekust, dubleerima teenuse erinevaid osasid. Piisab sellest, et MsüS-i regulatsiooni kohaselt on üldhuviteenuse osutajal keelatud lahkuda turult, kui talle ei ole leitud asendajat. Teenuse osutamine peab olema järjepidev ja vastavatel ametkondadel on õigus teha põhjalikku järelevalvet nende teenuste osutajate tegevuse üle. Sellised teenused on eelkõige:  raudteeveo, sealhulgas avaliku reisijateveo toimimine;  postivõrgu toimimine;  jäätmehoolduse toimimine;  valla- või linnasisese ühistranspordi toimimine;  parvlaevaliikluse toimimine. Elutähtsate teenustena ei käsitata teenuseid, mille toimimine on tagatud RiKS-i alusel riigikaitseobjekti ja riigikaitseülesannete regulatsiooni kaudu, näiteks lennuväljade, sadamate toimimine. Oluline on rõhutada, et eelnõus loetletud 14 elutähtsat teenust on aluseks nii tavatarbijale kui ka ettevõtetele ning arusaadavalt on nad olulised ka riigikaitse valdkonnale. See tähendab, et elutähtsad teenused peaksid olema kättesaadavad kõikidele sihtrühmadele sõltumata kriisiolukorrast. ETKA-d, kehtestades enda korraldatavate teenuste toimepidevuse nõuded, saavad vajaduse korral määrata ka teenuse osutamise prioriteedi kriisiolukorras. Näiteks suurema loodusõnnetuse korral varustatakse elektriga esmajärjekorras haiglad, joogiveepuhastusjaamad, olulisemad strateegilised objektid jne. Kehtiva seaduse alusel korraldab elutähtsa teenuse toimepidevust seitse ministeeriumi, KOV- id ja Eesti Pank. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium korraldab 20, Siseministeerium seitsme, Sotsiaalministeerium nelja, Keskkonnaministeerium kolme, Maaeluministeerium, Rahandusministeerium ja Justiitsministeerium korraldavad igaüks ühe, Eesti Pank kahe ja KOV viie elutähtsa teenuse toimepidevust. Kui seadus jõustub eelnõus kavandatud kujul, väheneb ETKA-de arv neljani: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium jääks kaheksa teenuse, Sotsiaalministeerium kahe, Eesti Pank kahe ja KOV kolme elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajaks. See vähendab oluliselt asutuste töökoormust ja ettevõtete halduskoormust ning annab võimaluse pöörata rohkem tähelepanu kõige olulisemate elutähtsate teenuste toimepidevuse tõstmisele. 72 § 37. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustused Paragrahvis 37 sätestatakse ETKA kohustused. Lõike 1 punkti 1 järgi on ETKA ülesanne koordineerida elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamist ja nõustada ETO-sid. Näiteks nõustada toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamist või toimepidevuse üldist korraldust, anda soovitusi toimepidevuse parandamiseks jne. Punkti 2 järgi on ETKA ülesanne teostada järelevalvet elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamise üle ehk ETO tegevuse üle. Kui ETKA peab seda otstarbekas, saab ta oma järelevalveülesanded delegeerida oma allasutusele. Siiani on seda võimalust kasutanud Sotsiaalministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Üks oluline muudatus on see, et ETKA teeb järelevalvet ka elutähtsa teenuse katkestusi ennetavate meetmete rakendamise üle. Nimelt peab ETO ka praegu koostama elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja toimepidevuse tagamise plaani. Kehtiva korra probleem on see, et kuigi riskianalüüsides ja plaanides nimetatakse teenuse toimepidevuse puudused, ei jälgi kõik ETKA-d süsteemselt tuvastatud puudujääkide kõrvaldamist. Muudatuse eesmärk on tagada, et ETO hindaks koostöös ETKA-ga järjepidevalt võimalikke ohte ning katkestusi ennetavaid ja tagajärgi leevendavaid meetmeid ning otsustaksid prioriteetsete meetmete rakendamise. Edaspidi kontrollib ETKA järelevalvet teostades muu hulgas otsustatud meetmete rakendamist. Muudatus võimaldab ETKA-l saada parema ülevaate toimuvast ja rääkida rohkem kaasa tema korraldatavate teenuste toimepidevuse tõstmise osas. Punkti 3 kohaselt juhib ETKA pikaajalise või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestuse kui hädaolukorra lahendamist. Nagu eespool kirjutatud, antakse ETKA-le ülesanne koostada tema korraldatava teenuse katkestuse HOLP. HOLP koostatakse üksnes pikaajalise või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestuse kohta. See, millal loetakse elutähtsa teenuse katkestuse pikaajaliseks või et see on raskete tagajärgedega, määrab ETKA enda kehtestatavas toimepidevuse nõuete määruses. Toimepidevuse nõuete määrusest on pikemalt kirjutatud järgmise punkti juures. Punkti 3 kohaselt juhib ETKA elutähtsa teenuse katkestusest põhjustatud hädaolukorda, võttes aluseks HOLP-i. Hädaolukorra lahendamisel juhib ETKA ka pooltevahelist kommunikatsiooni ning seda, mis sõnum edastatakse avalikkusele. Ühtlasi on ETKA ülesanne ka ennetavalt teavitada avalikkust elutähtsa teenusega seotud asjaoludest ning ohtudest, mis võivad ohustada inimeste elu või tervist. HOLP-i rakendatavuse kontrollimiseks ja selleks, et tulla paremini toime hädaolukorras, korraldab ETKA vähemalt üks kord kahe aasta jooksul kriisireguleerimisõppuse. See, kas korraldatakse lauaõppus või väliõppus, on ETKA enda otsustada. Samuti on ETKA otsustada, kas õppuse raames kontrollitakse ühe või mitme tema korraldatava elutähtsa teenuse toimepidevust. ETKA korraldatavate õppuse korraldamise vajadus tuleneb sellest, et kehtiva 73 korra järgi korraldavad ETO-d ise õppusi, kuid ETKA-sid kaasatakse harva ning paraku puudub ETKA-l täielik ülevaade tema korraldatavate teenuste toimepidevusest ja kitsaskohtadest. Veelgi enam, valdavalt kontrollib iga ETO õppusel üksnes enda osutatava teenuse toimepidevuse toimimist. Kui elutähtsat teenust osutab mitu ETO-t, on oluline analüüsida kitsaskohti ja planeerida tegevusi üheskoos. Vajadust korraldada elutähtsa teenuse toimimist tervikuna käsitlevaid õppusi kinnitas ka 2015. aastal läbiviidud CONEX-i õppus, kus harjutati muu hulgas erinevate elutähtsate teenuste katkestusi. Lõikes 2 sätestatakse, et ETKA peab määrusega kehtestama elutähtsa teenuse kirjelduse ja toimepidevuse nõuded. Võrreldes kehtiva HOS-iga sätestatakse punktis 1 imperatiivselt, et elutähtsa teenuse kirjelduse peab kehtestama igal juhul. Kehtiva seaduse kohaselt võib kirjelduse kehtestada vaid vajaduse korral. Elutähtsate teenuste regulatsiooni ülevaatamisel selgus, et HOS-is loetletud elutähtsate teenuste sisu on ebaselge. Teenuse kirjeldused on kehtestatud erinevates seadustes ja määrustes ning ei selgu üheselt, millist teenuse osa käsitatakse elutähtsana, või puudub teenuse kirjeldus üldse. Samuti on eriseadustes üldjuhul esitatud teenuse kirjeldus, lähtudes tavaolukorra tingimustest. On ilmselge, et hädaolukorras ei ole võimalik tagada teenuse kõikide osade täies mahus toimimine, vaid üksnes nende osade toimimine, mis on mõeldud elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks. Näiteks makseteenuste ja sularaharingluse puhul on hädaolukorras oluline, et oleks võimalik teha ülekandeid, võtta vastu makseid, võtta välja sularaha, vajaduse korral katkestada hoiuseid või panna raha kontole. Küll on vähem prioriteetne hoiuste avamise võimalus, otsekorralduste ja püsikorralduste automaatne toimimine vms. Vältimatu abi puhul on oluline, et kriisi ajal saaks elanikkonnale osutada kiireloomulist arstiabi ja on küsitav, kas plaanilisi protseduure peab samas mahus läbi viima. Teede korrashoiu puhul on oluline olemasolevate teede läbitavuse tagamine, uute teede ehitamine on vähem oluline. Seega peab teenuse kirjeldus võimaldama määrata ja selgeks teha, mis teenuse osad on vajalikud elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks hädaolukorras. Seetõttu on oluline, et iga elutähtsa teenuse puhul kehtestatakse nende kirjeldus. Punktis 2 sätestatakse nõuded elutähtsa teenuse tasemele, ennekõike määratakse kindlaks, millised protsessid, ehitised, seadmed, personal, varu ja muu taoline peavad igas olukorras olema tagatud, et teenus saaks osutatud igas olukorras (nii pisimate häirete kui ka hädaolukorra korral). Näiteks kui elutähtsa teenuse kirjeldusest selgub, et elektriga varustamine kui teenus hõlmab elektri tootmist, ühendusi välismaaga, põhivõrgu ja jaotusvõrgu toimimist, siis teenuse taseme juures täpsustatakse näiteks, mis protsessiosad, nagu katelde töö, jahutusvee olemasolu, turbiinide töö jne, peavad toimima ja seda katkematult või teatud ajalise vahega, võimsusega vms, et teenus oleks hädaolukorra ajal kättesaadav. Lihtsustatult öeldes peab selgitama, mis komponendid ja kui suures ulatuses peavad olema tagatud igal juhul, olema kõrgema toimepidevusega, et elutähtis teenus oleks tagatud ka raskemates oludes. Toimepidevuse nõuete määrusega kehtestatakse nõuded valmisolekule osutada teenust teiste elutähtsate teenuste katkestuse korral. Selle kaudu suunab ETKA ETO-sid paremini ette 74 valmistuma enda teenuse osutamiseks teiste, kriitiliste teenuste katkestuste korral. Näiteks kui ETO toimimiseks on ajakriitiline elektri olemasolu, siis toimepidevuse nõuete määruses sätestatakse ETO-le nõue omada autonoomset elektertoitesüsteemi, mis võimaldab tagada elektritoite teatud tundide jooksul. Vajaduse korral saab määruses kehtestada ka teised olulised nõuded, näiteks kommunikatsioonnõuded vms. Punktis 3 täpsustatakse, et toimepidevuse nõuete määruses tuleb sätestada, millal on tegemist elutähtsa teenuse katkestusega ehk tingimus, mis hetkest alates tuleb ETO-l rakendada enda koostatud toimepidevuse plaani. Samuti täpsustatakse kuidas ja keda peab ETO katkestusest teavitama ning kui kiiresti peab teenuse taastama. Nimetatud kriteeriumid on olulised mitte üksnes ETO-le ja ETKA-le, vaid ka teistele teenuseosutajatele ja elanikele, kes teenusest sõltuvad. Teades elutähtsa teenuse maksimaalset lubatud katkestuse ja selle taastamise aega, saavad elanikud ja teised teenuseosutajad planeerida oma tegevust ja ise selliseks olukorraks paremini ette valmistuda. Näiteks on Häirekeskusel vaja teada, millega ta peab arvestama ja milleks valmistuma elektriga varustamise ja andmeside teenuse võimalike katkestuste ja nende taastamise aegu arvestades. Elutähtsast teenusest sõltuvad isikud, eriti teised teenuseosutajad, saavad pöörduda ka asjaomase ETO poole ja täiendavalt teenuse korralduse kohta uurida, et paremini enda riske mõista ja elutähtsa teenuse katkestuseks ette valmistuda. Punktis 4 tuuakse välja, et toimepidevuse nõuete määruses tuleb sätestada, mis tingimuste realiseerimisel ehk mis hetkest alates on tegemist pikaajalise või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestusega. Täpsemini sätestatakse, mis hetkest alates tuleb rakendada ETKA koostatud HOLP-i ja millal läheb olukorra juhtimine üle ETKA-le. Seega tuleb teha vahet: a) katkestusel, mille lahendamine on ETO enda pädevuses ja mille likvideerimiseks kasutatakse ETO koostatud toimepidevuse plaani, ja b) üleriiklikul katkestusel, mille lahendamiseks rakendatakse HOLP-i. Punktist 5 tuleneb, et tegemist ei ole kinnise loeteluga, ETKA saab kehtestada ka muud toimepidevuse tagamiseks olulised nõuded. Näiteks saab ETKA piiritleda teenuse osutamise lubatud häire või katkestuse ulatuse, seada nõudmisi oluliste süsteemikomponentide dubleerimisele või sätestada muid teenuse toimepidevuse tagamiseks hädavajalikke tingimusi. § 38. Elutähtsa teenuse osutaja määramine ja tema kohustused Paragrahvi 38 lõikes 1 sätestatakse, kes on ETO. ETO-ks on juriidiline isik, kes osutab HOS-is nimetatud elutähtsat teenust. Kuna eelnõus nimetatud elutähtsaid teenuseid osutavad üksnes juriidilised isikud, ei peeta ETO-ks näiteks ametiasutust. Lõikes 2 on täpsustatud, et ettevõtja on ETO siis, kui ta vastab eriseaduses sätestatud tingimustele. See tähendab seda, et mitte kõik ettevõtted, kes osutavad elutähtsat teenust, ei ole ilmtingimata HOS-i mõistes ETO-d. ETO-deks loetakse üksnes olulisemaid ettevõtteid, mille mõju ja osakaal teenuse osutamisel on märkimisväärne. Need kriteeriumid tulenevad eriseadustest. Näiteks elektrituruseaduse §-s 211 on sätestatud, et elektriga varustamise teenuse ETO-d on: 75  1) tootja, kelle elektrijaama netovõimsus on suurem kui 200 MW; 2) liinivaldaja, kelle riigipiiri ületava elektriliini ülekandevõimsus on suurem kui 100 MW; 3) põhivõrguettevõtja; 4) jaotusvõrguettevõtja, kes osutab võrguteenust 10 000 elanikuga või suuremas KOV-is. Lõikes 3 on loetletud ETO ülesanded. ETO ülesanne on koostada toimepidevuse riskianalüüs ja plaan (eelnõu § 39), rakendada elutähtsa teenuse osutamise katkestuste ennetamiseks meetmeid, teavitada viivitamata ETKA-t teenuse katkestusest ja muudest sündmusest, anda ETKA-le teavet elutähtsa teenuse osutamise kohta ning korraldada enda teenuse toimepidevuse kontrollimiseks kord kahe aasta jooksul õppusi. Õppuste korraldamise sagedus on seotud toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamisega. Korraldatava õppuse eesmärk on kontrollida koostatud toimepidevuse plaani rakendatavust ja selgitada välja muud asjaomased teenuse toimepidevuse riskid. Õppuse tulemused on sisendiks toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani täiendamisele. Seepärast on oluline, et kui planeeritakse õppuste korraldamist ning toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamist, siis arvestatakse, et õppus toimuks enne riskianalüüsi ja plaani uuendamist. Eelnõu kohaselt on õppuste korraldamise ja toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani vaja uuendada vähemalt kord kahe aasta jooksul. Eelnõu koostamisel on esile kerkinud ka ETO-de kulude hüvitamise küsimus. Nimelt ei ole paljud ETO-d huvitatud investeeringute tegemisest oma teenuse toimepidevuse suurendamiseks, kui see ei toeta nende konkurentsivõimet või kui seda tuleb teha kasumi arvelt. Paljude ETO-de teenuse hinnakujundus on reguleeritud eriseadustega, sealhulgas on piiratud kasumi suurus, mida ettevõtjad tohivad osutatava teenuse eest saada. Näiteks tohib ÜVVKS-i § 14 lõike 2 alusel sisaldada veeteenuse hind vaid põhjendatud tegevuskulusid, investeeringuid olemasoleva ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks, keskkonnanõuete täitmiseks, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmiseks, põhjendatud tulukust ja vanades piirkondades tarbijate liitmist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Veeteenuse hinna kooskõlastamisel lähtub Konkurentsiamet enda väljatöötatud veeteenuse hinna arvutamise soovituslikest põhimõtetest. Kulud, mis on seni olnud seotud teenuse toimepidevuse tagamisega, näiteks autonoomse elektertoite tagamine, dubleerivad lepingud, varud, tuleb ettevõttel katta oma kasumist. Sama teenusekujundamise põhimõte on sätestatud ka MGS-i § 10 lõikes 4 ja § 23 lõikes 3, elektrituruseaduse § 71 lõikes 4 ja § 76 3 lõikes 1, KKütS-i § 8 lõikes 3, ESS-i § 52 lõigetes 3 ja 5 jne. Tervishoiuteenuse osutajate puhul kaetakse osa kulusid Haigekassa eelarvest ravikindlustuse seaduse §-s 32 kehtestatud tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika alusel. Haigekassa eelarvest kaetakse eelkõige need kulud, mis on seotud miinimumnõuete täitmisega statsionaarse tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike töötajate, aparatuuri, sisustuse, ravi- ja diagnostika põhiruumide tagamisega, mis tulenevad tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 22 lõikest 4. Toimepidevusega seotud kulud katab tervishoiuteenuse 76 osutaja oma vahenditest, see tähendab vahenditest, mis laekuvad teenuse tarbijalt otse, näiteks plaanivälised visiiditasud, protseduuride tasud jne. Kooskõlastamisele esitatud eelnõule ei ole lisatud eespool nimetatud eriseadustes sätestatud hinnakujunduse muudatusi. Eelnõu koostajatel on probleemi lahendamiseks kavas enne HOS-i eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele käsitleda seda teemat vastutavate ministeeriumitega. Eelnõu koostajad peavad vajalikuks, et ETO-de toimepidevuse suurendamiseks vajalikud kulutused saaksid tehtud ning ettevõtted oleksid motiveeritud tegema avalikes huvides olulisi investeeringuid teenuste toimepidevuse tagamiseks. Täpsemalt on eelnõu koostajate hinnangul vaja kajastada turvalisuse ja toimepidevusega seotud kulusid ETKA eelneval heakskiidul teenuse hinnas ja seda mitte kasumi arvelt. § 39. Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüs ja plaan Paragrahvis 39 sätestatakse elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamise nõuded. Sätestatakse, et toimepidevuse riskianalüüsis kirjeldatakse teenuse osutamise katkestust põhjustavaid ohte, nende tõenäosust, teenuse katkemise tagajärgi ning muud olulist teavet. Toimepidevuse plaanis kirjeldatakse meetmeid, mida rakendatakse elutähtsa teenuse osutamise katkestuse korral teenuse taastamiseks, katkestuse tagajärgede leevendamiseks ning muid olulisi küsimusi. Täpsemad toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani nõuded ning nende esitamise ja uuendamise kord kehtestatakse kriisireguleerimist koordineeriva ministri määruses. Selles määruses on muu hulgas kavas täpsustada, et toimepidevuse riskianalüüs on võimalik koostada kas eraldiseisvate dokumentidena või ühe dokumendina. See annab ETO-dele suurema paindlikkuse ja võimaldab seadustada juba olemasolevat praktikat. Praegu on praktikas kasutatud mõlemat lahendust. Toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani kinnitab ETO juhatus või seda asendav organ. Kui elutähtsat teenust osutab mitu ETO-t, võivad ETO-d eelnõu kohaselt koostada ühise toimepidevuse riskianalüüsi. Seda on praeguseks teinud Eesti Pank ja Maanteeamet enda teenuste toimepidevuse korraldamisel. Taoline lahendus on mõistlik siis, kui näiteks ühe elutähtsa teenuse puhul on mitu ETO-t, nende riskid on sarnased ja ettevõtted osutavad sisult samasugust teenust. Sellise lahenduse korral ei pea ETKA ja ETO-d koostama eraldi elutähtsa teenuse toimepidevuse plaani, piisab sellest, kui on koostatud üleriigiline HOLP, kus on detailselt kirjeldatud, kuidas teenus taastatakse, kuidas tegutsetakse häire korral üle Eesti või kindlas piirkonnas, kindlas ettevõttes. § 40. Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani kooskõlastamine Paragrahvis 40 sätestatakse elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani kooskõlastamise kord. Eelnõu kohaselt esitab ETO dokumendi ETKA-le kooskõlastamiseks. Kehtiva seaduse järgi peab ETO riskianalüüsi lihtsalt ETKA-le esitama ja ei pea seda ETKA- ga kooskõlastama. Samuti ei ole kehtiva õiguse järgi ETKA-l otsesõnu alust nõuda dokumentide mittevastavusel nende ümbertegemist. Kuna ETKA vastutab enda valitsemisala 77 korraldatavate elutähtsate teenuste toimepidevuse eest ning juhib raskete tagajärgedega või pikaajalise elutähtsa teenuse toimepidevuse katkestuse lahendamist ning vastava HOLP-i koostamist, siis on ka õigustatud, et ETKA-l on õigus riskianalüüse ja plaane kooskõlastada või põhjendatud juhtudel nende kooskõlastamisest keelduda. ETKA-l on kooskõlastamiseks (või kooskõlastamata jätmise otsuse tegemiseks) aega 30 päeva. ETKA-l on õigus mõjuval põhjusel kooskõlastamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra. See võib tulla kõne alla mahukate materjalide korral või kui kooskõlastamiseks vajatakse lisateavet või arvamust teistelt asutustelt, sest ETKA edastab toimepidevuse plaani arvamuse avaldamiseks asutusele juhul, kui asutust võidakse kaasata teenuse katkestuse lahendamisse. Muudatus võimaldab sellistel asutustel nagu Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Riigi Infosüsteemide Amet, Kaitsepolitseiamet jne arvestada, mil määral peab asutus teenuse taastamisel osalema ning mis ülesandeid täitma ühe või teise elutähtsa teenuse katkestuse korral, et paremini valmistuda elutähtsa teenuse katkestusest põhjustatud õnnetuseks. Eelnõuga sätestatakse kooskõlastamisest keeldumise alused. ETKA jätab riskianalüüsi ja toimepidevuse plaani kooskõlastamata, kui esitatud dokumendid ei vasta nõuetele või dokumentides esitatud kirjeldused ja hinnangud on puudulikud, ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega või ei taga elutähtsa teenuse toimepidevust piisaval määral. Eelnõu annab ETKA-le varasemast suurema võimaluse osaleda elutähtsa teenuse toimepidevuse parandamises. Samuti saab ETKA koostöös ETO-dega vaadata üle elutähtsa teenuse katkestusi ennetavad ja leevendavad meetmed ning otsustada, mis meetmeid rakendatakse toimepidevuse tagamiseks või tõstmiseks. Puuduste kõrvaldamiseks võib ETKA teha ettekirjutuse ning määrata puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja. ETKA võib saata toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani ETO-le korrigeerimiseks korduvalt. Oluline on märkida, et ETKA-l on õigus ettekirjutuse täitmata jätmise korral kohaldada sunniraha. Eelnõuga täpsustatakse, et Siseministeeriumil on õigus tutvuda enda tööülesannete täitmiseks toimepidevuse riskianalüüside ja plaanidega. Vastava valdkonna planeerimisel või erinevate osaliste ülesannete täitmisest ülevaate saamiseks peab Siseministeeriumile olema tagatud nimetatud dokumentidele ligipääs. Igakord ei pea neid Siseministeeriumile edastama. Vajaduse korral küsib Siseministeerium vajalikud dokumendid. Avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 punkti 181 kohaselt on elutähtsa teenuse riskianalüüsi ja toimepidevuse plaani puudutav teave asutusesiseseks kasutamiseks. Kui toimepidevuse riskianalüüsid ja plaanid jõuavad riigiasutustesse, tuleb need tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks ja täita kõik asjakohased kohustused selle teabe säilitamisel. Tuleb arvestada ka sellega, et asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabele on juurdepääsuõigus riigi ja KOV-i ametnikul üksnes oma ametiülesannete täitmiseks. Seda teavet ei tohi edastada kolmandatele isikutele juurdepääsupiirangu kehtestanud asutuse loata. Ametiisik, kes soovib sellise teabega tutvuda, peab oma teadmisvajadust põhjendama. 78 Lihtsustatult öeldes saavad üldjuhul ETO-de toimepidevuse riskianalüüsides ja plaanides sisalduvale teabele ligipääsu ETKA, Siseministeeriumi ametnikud ja nende asutuste ametnikud, kellele esitatakse toimepidevuse riskianalüüs arvamuse avaldamiseks. Kõik ametnikud peavad teavet kasutama üksnes enda teenistus- või tööülesannete täitmiseks ja hoidma seda asutussiseseks. § 41. Elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse tagamine Paragrahvis 41 sätestatakse elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse tagamise nõuded. Selle paragrahvi kohaselt on ETO kohustatud tagama elutähtsa teenuse osutamiseks kasutatavate infosüsteemide ning nendega seotud infovarade turvameetmete alalise rakendamise. Kui elutähtsa teenuse toimimist tagavad infosüsteemid asuvad välisriigis, peab ETO tagama elutähtsa teenuse toimepidevuse ka viisil ja vahenditega, mis ei sõltu välisriikides paiknevatest infosüsteemidest. Elutähtsa teenuse infosüsteemide ning nendega seotud infovarade turvameetmed kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. § 42. Riigi osutatava teenuse toimepidevus Paragrahvis 42 sätestatakse riigi osutatava teenuse toimepidevuse regulatsioon. Lõikes 1 sätestatakse, et kui riigi osutatav teenus vastab eelnõu § 2 lõikes 3 sätestatud tunnustele, tagatakse teenuse toimepidevus teenust reguleeriva õiguse üldakti või üksikaktiga ning eelnõu § 42 lõike 2 alusel kehtestatud määrusega. Sätte eesmärk on selgitada, et üldjuhul ei ole ETO-ks riigiasutus, vaid ettevõte. Kui teenust osutab riik, on riigil kõik võimalused osutada teenust nii, et selle toimimine oleks igas olukorras tagatud. Näiteks päästeteenuse puhul – Siseministeeriumil on Päästeameti tegevust korraldava asutusena õigus seada tingimusi päästeteenuse osutamisele jne (vt ka eelnõu § 36 selgitus). Sellest hoolimata antakse lõikes 2 volitus kehtestada määrusega kõnesoleva teenuse toimepidevuse nõuded. Eelnõu koostamisel on juhitud tähelepanu, et mõnes valdkonnas võib olla vaja reguleerida teenuse osutamist õiguse üldaktiga. Selleks antakse eelnõuga ministritele volitus kehtestada vajaduse korral toimepidevuse nõuded. § 43. Elutähtsa teenuse osutamisega seotud riigikaitseobjekt Paragrahvis 43 sätestatakse, et elutähtsa teenuse osutamisega seotud riigikaitseobjekti kaitse sätestatakse RiKS-is. See tähendab seda, et kui ETO teenuse osutamiseks kasutatakse selliseid objekte, mis on riigikaitselised objektid, peab ETO kui nende objektide valdaja hindama nende objektide riske ja koostama turvaplaani RiKS-i järgi. Oluline on see, et nimetatud nõue puudutab üksnes neid objekte, mis on ETO valduses. 79 6. peatükk „Kulude hüvitamine ja isiku sotsiaalsed tagatised“ § 44. Hädaolukorra lahendamisega kaasnevate kulude hüvitamine Paragrahvis 44 sätestatakse hädaolukorra lahendamisega kaasnevate kulude hüvitamine. Eelnõuga täpsustatakse kehtiva HOS-iga võrreldes hädaolukorra ja eriolukorra lahendamisse kaasatud asutuste kulude katmise tingimusi. Kehtivaid kulude katmise põhimõtteid ei muudeta. Samas on hädaolukorra lahendamisel osalevatel asutustel tekkinud õppustel sageli küsimusi kulude katmise kohta, seetõttu võib arvata, et regulatsiooni praegune sõnastus ei ole piisavalt selge. Seetõttu on kulude katmise põhimõtted koondatud ühte paragrahvi, samuti on seaduses sätestatud praegu HOLP-ides sätestatu. Üldiselt lähtuvad kulude katmise põhimõtted RES-ist, mis sätestab riigieelarve koostamise, vastuvõtmise ja selle vahendite kasutamise tingimused ning korra, samuti Vabariigi Valitsuse reservi ja stabiliseerimisreservi kasutamise tingimused. Riigiasutuste jooksva aasta eelarve määratakse selle aasta riigieelarve seadusega ning kasutatavate vahendite hulk sõltub asutuste täidetavate ülesannete mahust ja riigi rahalistest võimalustest. Vabariigi Valitsuse reservist (RES-i § 58) kaetakse ettenägematud kulud, kusjuures ettenägematu kulu on RES-i tähenduses kulu, mis on ettenägematu jooksva aasta eelarve mõttes (näiteks ei olnud eelarve koostamisel võimalik prognoosida kohtuvaidluse kaotamist) või kulu, kui see tuleneb ettenägematust sündmusest (näiteks õnnetusest). Stabiliseerimisreserv (RES-i § 71) võetakse muu hulgas kasutusele eriolukorra, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või muu erakorralise olukorra või olulise mõjuga kriisi lahendamiseks või ennetamiseks. Vabariigi Valitsusel on ka õigus osaliselt piirata riigieelarves ettenähtud väljamaksete tegemist, et oleks tagatud riigi toimimine hädaolukorras, erakorralises seisukorras, eriolukorras ja sõjaolukorras (RES-i §-d 64 ja 66).Vabariigi Valitsuse reservist vahendite eraldamise ja kasutamise täpsem kord on sätestatud Vabariigi Valitsus 31. juuli 2014. aasta määruses nr 123 „Vabariigi Valitsuse reservist vahendite eraldamise ja eraldatud vahendite kasutamise kord“, kus sätestatakse, kuidas toimub kuludokumentide koondamine, taotluste menetlemine ja koondtaotluse esitamine Rahandusministeeriumile ning Vabariigi Valitsusele otsustamiseks. Eelnõus neid põhimõtteid täpsustatakse ning sätestatakse erisused hädaolukorra ja eriolukorra kulude katmisel. Lõike 1 järgi kaetakse hädaolukorra lahendamisse kaasatud asutuste kulud asutuste eelarvesse planeeritud vahenditest. Lõike 3 järgi kaetakse tervishoiuteenuse osutajate tervishoiuteenuse osutamise kulud ravikindlustuse eelarvest või riigieelarves vältimatu abi osutamiseks ettenähtud vahenditest. Kui nimetatud vahenditest ei piisa, esitatakse taotlus katta kulud Vabariigi Valitsuse reservist (Vabariigi Valitsuse 31. juuli 2014. aasta määrusega nr 123 kehtestatud korras). Praegu on nimetatud põhimõte sätestatud HOLP-ides. Lõikes 2 sätestatakse, et eriolukorra lahendamises osalevate asutuste ning avaliku halduse ülesandeid täitvate isikute hädaolukorra lahendamisega kaasnevate asutuste kulud kaetakse eelnõu § 20 lõikes 2 nimetatud Vabariigi Valitsuse korralduses eriolukorra väljakuulutamise kohta sätestatud jaotuses ja mahus. Eriolukorra lahendamise rahastamise alused on praegu 80 sätestatud HOS-i § 15 alusel kehtestatud määruses. Kulude katmisel lähtutakse eeldusest, et eriolukorra lahendamise kulude kogumahtu on enne eriolukorra lahendamise lõppemist raske, kui mitte võimatu prognoosida. Ka ei ole teada, kui suures ulatuses on vaja vahendeid hädaolukorraeelse seisundi taastamiseks või kas riigil üldse on kulude katmiseks piisavalt vahendeid. Samas on eriolukorra juhil ja olukorra lahendamises osalevatel asutustel oluline teada, kas või mis ulatuses nende tehtud kulud kaetakse. Seetõttu on sätestatud, et eriolukorra väljakuulutamisel langetab Vabariigi Valitsus esialgse otsuse eriolukorraga seotud kulude katmise kohta. Vabariigi Valitsus kuulab ära eriolukorra juhiks määratava ministri esialgse arvamuse eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise eeldatavate kulude kohta ja rahandusministri arvamuse võimalike kulude katmise allikate kohta (sh arvamuse olemasolevate vahendite kohta, näiteks mis on Vabariigi Valitsuse reservi ja stabiliseerimisreservi suurus). Otsuses märgitakse eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamises osalevate asutuste ning avaliku halduse ülesandeid täitvate isikute eelarvetest kaetavad kulud, Vabariigi Valitsuse reservist kaetavad kulud ning nende suurus, vajaduse korral tehakse Riigikogule ettepanek võtta kasutusele stabiliseerimisreserv. Samuti määratakse asutus, kes kuludokumendid koondab ja Vabariigi Valitsusele esitab. Oluline on siin põhimõte, et Vabariigi Valitsus hindab eriolukorra väljakuulutamisel oma võimalusi kulud katta ning langetab esialgse otsuse kulude katmise kohta või otsustab kulude katmist piirata. Lõplik otsus kulude katmise kohta tehakse kulutaotluste laekumisel. Lõikes 4 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada vajaduse korral hädaolukorra lahendamisega kaasnevate kulude arvutamise ning hüvitamise täpsem kord. § 45. Eriolukorra ajal tekkinud kahju hüvitamise tingimused Paragrahvis 45 sätestatakse eriolukorra ajal tekkinud kahju hüvitamise tingimused ehk millised eriolukorra ajal tekkinud kulud isikutele hüvitatakse. Lõike 1 järgi hüvitab riik vara sundvõõrandamisega seotud kulud (kütteaine, toiduaine, ravimi või muu äratarvitatava vallasasja kulu) või sundkasutamisest (kinnisasja või selle osa, ehitise, sõiduki, masina, seadme) tekkinud kulud. Lõike 2 punktis 1 sätestatakse põhimõte, et isikule ei hüvitata eriolukorra põhjustanud hädaolukorrast tulenevaid kulusid. See tähendab, et riik ei hüvita kulusid, mille on otseselt põhjustanud eriolukorra väljakuulutamise tinginud sündmus. Näiteks võib siin tuua eriolukorra, mis on välja kuulutatud ulatusliku üleujutuse tõttu. Mitmed tuhanded inimesed on sunnitud kodust põgenema ning riigi toiduvaru on ammendunud. Inimeste päästmiseks peab riik sundkasutusse võtma ettevõtete toiduained ja joogivee, et seda hädasolijatele jagada. Pärast eriolukorra lõppemist on nendel ettevõtetel õigus nõuda riigilt hüvitist äratarvitatud toiduainete eest. Samas ei ole riigil kohustust hüvitada inimestele kulud, mille peab kandma üleujutusest kahjustatud kodude taastamiseks. Punkti 2 järgi ei hüvitata eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorras süüdi oleva omaniku või valdaja kulusid. See põhimõte on sätestatud ka kehtivas seaduses. Säte on oluline 81 õigluse tagamise seisukohast ning sellega tagatakse, et isik, kes on kahju põhjustanud, ei saaks panna vastutust kahju hüvitamise eest riigile. Punkti 3 järgi ei hüvitata omanikule kuulunud ainete ja materjalide väärtust, kui neid aineid ja materjale kasutati tema omandis oleva vara päästmiseks. Kui sama paragrahvi lõige 1 näeb ette, et riik hüvitab omanikule vara sundvõõrandamisega seotud kulud, siis kõnesoleva sättega täpsustatakse, et ära kasutatud materjali kulu ei hüvitata, kui materjali kasutati omaniku omandis oleva vara päästmiseks. Näiteks kui põleva maja kustutamiseks kasutatakse maja torustikust tulevat vett või maja juurde kuuluvast tiigist võetavat vett, siis kannab kulu ikkagi vara omanik. Sama kehtib ka muu äratarvitatava vallasasja korral, nagu liiv, kruus jm. Analoogne säte on ka PäästeS-is. Punkti 4 järgi ei hüvitata eelnõu § 29 lõikes 2 nimetatud töödega tekitatud kahju. Nimetatud punkt tähendab, et kui eriolukorra põhjustanud hädaolukorra leviku tõkestamiseks või inimelude päästmiseks on vaja teha lammutustöid või muid töid, mille käigus hävib vara, käsitatakse seda kulu kui eriolukorrast põhjustatud kahju ning seda ei hüvitata. Meetme rakendamine on eriolukorra juhi või eriolukorra tööde juhi kaalutletud otsus ning seda rakendatakse vaid juhul, kui selle meetme rakendamata jätmisel oleksid tagajärjed hullemad (kahjud suuremad). Näiteks kui avarii või õnnetuse tagajärjel on inimene jäänud mingisse ruumi lõksu ning tema päästmiseks on vaja lõhkuda aken või lammutada maha uks või vahesein, siis on kahju tekitamine põhjendatud, kuna lammutustööde tegemata jätmisel ei oleks võimalik inimest ruumist kätte saada ning ta sureks või saaks tervisekahjustuse. Analoogne säte on ka PäästeS-is. Lõikes 3 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada isikule eriolukorra ajal tema vara sundvõõrandamisest või sundkasutusest tekkinud kulude hüvitamise täpsem kord. Kehtiva HOS-i alusel on rakendusakti kehtestatud Vabariigi Valitsuse 31. märtsi 2011. aasta määrusega nr 44 „Isikule eriolukorra ajal tema vara sundvõõrandamisest või sundkasutusest tekkinud kulude hüvitamise kord ning eriolukorra tööle rakendatud isikule töötasu maksmise ulatus ja kord“. Määruses on sätestatud, et riik hüvitab asja ajutisse sundkasutusse võtmisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Kui sundkasutusse võetud asi on eriolukorra tööl muutunud kasutamiskõlbmatuks, asendatakse see samaväärse asjaga või hüvitatakse omanikule asja harilik väärtus selle asja kohaliku keskmise müügihinna (turuhinna) alusel. Nimetatud turuhinna arvutamise põhimõte tuleneb otseselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 65, kus on sätestatud, et eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Asja sundvõõrandamisest tekkinud kulud hüvitatakse analoogselt asja sundkasutamisega tekitatud kuludega. Kui odavam on asendada asi samaväärse asjaga, siis rahalist hüvitist ei maksta. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles isik oleks siis, kui tema asi ei oleks sundkasutusse võetud ega sundvõõrandatud. § 46. Eriolukorra ajal tööle rakendatud füüsilise isiku tasustamine Paragrahvis 46 sätestatakse tööle rakendatud füüsilise isiku tasustamise kord. 82 Lõike 1 järgi maksab riik eelnõu § 25 alusel eriolukorra tööle rakendatud füüsilisele isikule töötatud aja eest töötasu. Töötasu määramisega püütakse luua olukord, kus isik oleks siis, kui teda ei oleks eriolukorra tööle rakendatud. See tähendab, et isikule makstakse eriolukorra tööl töötamise ajal tema senist keskmist töötasu, mida arvestatakse vastavalt TLS-i § 29 lõike 8 alusel kehtestatud korrale. Isikule, kes ei tööta töölepingu alusel ega ole avalik teenistuja, on töötasu maksmise aluseks TLS-i § 29 lõikes 5 sätestatud töötasu alammäär. Isikule ei maksta töötasu juhul, kui tema tööandja säilitab talle töötamise ajaks tema senise töötasu. Eelnõu § 25 kohaselt rakendab isiku tööle eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht või muu eriolukorra juhi määratud ametiisik. Siinkohal on oluline, et isikut rakendatakse tööle vaid juhul, kui see on vältimatult vajalik eriolukorra tööde tegemiseks. See tähendab, et isik või isikud võivad ka vabatahtlikult oma abi pakkuda, kuid kui nende abi ei vajata, siis neid ei rakendata ning sel juhul ei teki alust ei töötasu maksmiseks ning ei ole ka õigust HOS-is sätestatud sotsiaalsetele tagatistele. Nimetatud põhimõte kehtib ka juhul, kui isik jääb ikkagi vabatahtlikult kohale midagi tegema. Säte on vajalik selleks, et eriolukorra juhil või eriolukorra tööde juhil või tema määratud ametiisikul oleks ülevaade toimuvast ja tema vastutuse ulatusest. See on eriti oluline töö tegemise ohutuse seisukohast. Isikut tööle rakendades hindab tööle rakendaja lisaks töö vajalikkusele ka rakendatava võimekust ja pädevust tööd teha ning töö tegemise ohutust. Isikut ei või rakendada tööle, mis on talle põhjendamatult ohtlik või mille tegemiseks tal puudub väljaõpe või pädevus. Seega tähendab isiku tööle rakendamine selle lõike tähenduses seda, et isiku töö tegemine fikseeritakse. Tegemist ei ole uue põhimõttega, ka kehtivas seaduses on sätestatud, et nii vabatahtlikult kui kohustuslikus korras tööle rakendatud isikule makstakse töötasu. Lõikega 2 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada määrusega täpsemalt eriolukorra tööle rakendatud isikule töötasu maksmise ulatus ja kord. Lõige 3 täpsustab, et eriolukorra tööle rakendatud isikule ei maksta töötasu, kui tööandja säilitab töötajale tema sissetuleku. § 47. Eriolukorra ajal tööle rakendatud füüsilise isiku sotsiaalsed tagatised Paragrahvis 47 sätestatakse eriolukorra ajal tööle rakendatud füüsilise isiku sotsiaalsed tagatised. Kehtivat regulatsiooni muudetakse nii, et see vastaks töövõime hindamise ja töövõimetoetuste maksmise üldisele süsteemile. Lõikes 1 sätestatakse, et tööandja ei või lõpetada töölepingut või teenistussuhet isikuga põhjusel, et isik täidab sundtöökohustust. Selle lõike eesmärk on tagada inimesele sotsiaalne ja majanduslik turvalisus ehk teadmine, et tema töökoht säilib ka juhul, kui ta eriolukorra töö tegemise tõttu oma põhitöökohale minna ei saa. Eriolukorra tööle rakendamine on meede, mida rakendatakse vaid äärmise vajaduse korral. Isikute suunamine eriolukorra tööle põhjustab tööandjale vähemal või rohkemal määral ebamugavusi. Kuid kui töö tegemine on vajalik üldsuse huvides (eeldusel, et töö tegemata jätmisel ja isiku rakendamata jätmisel on 83 kahju ühiskonnale ja majandusele suurem), siis on sellise meetme rakendamine põhjendatud ning on põhjendatud ka tööandja kohustus võimalikke negatiivseid tagajärgi taluda. Lõike 2 järgi maksab riik eriolukorra tööle rakendatud isiku hukkumise või eriolukorra tööl saadud vigastuse tagajärjel saabunud surma korral perekonnaseaduse alusel isiku ülalpidamisel olnud isikule toetust kokku isiku kümne aasta palga ulatuses. Võrreldes kehtiva HOS-iga on hüvitise suurus ja hüvitise saajad samad, küll aga täpsustatakse sätte sõnastust. Sätestatakse selgelt, et ühekordse toetuse arvutamisel võetakse aluseks isiku keskmine brutokuupalk. Sõna „perekonnaliige“ asemel kasutatakse täpsemat sõnastust „perekonnaseaduse alusel tema ülalpidamisel olnud isik“. Lõikes 3 sätestatakse, et eriolukorra tööle rakendamise tõttu hukkunud või eriolukorra tööl saadud vigastuse tagajärjel surnud isiku matuse korraldamiseks maksab riik isiku matuse korraldanud isikule tehtud kulude hüvitamiseks toetust. Toetust makstakse riikliku matusetoetuse seaduse §-s 3 nimetatud kulude hüvitamiseks riikliku matusetoetuse seaduse § 6 lõikes 1 sätestatud ulatuses. Võrreldes kehtiva HOS-iga sätestatakse matusetoetuse suurus ja täpsustatakse, kes võib toetust saada. Kehtiva HOS-i järgi on jäetud lahtiseks matuse korraldamiseks eraldatava toetuse suurus. Üldjuhul reguleerib riigi kaetavaid matusekulusid riikliku matusetoetuse seadus, mille kohaselt katab riik matusekulud vaid piisavate elatusvahenditeta isikutele (määratakse matusekorraldajale, kui tema perekonnale määrati matusetoetuse taotlemise kuul või sellele eelnenud 12 kuu jooksul vähemalt ühel korral toimetulekutoetus ja ta ei saa matusetoetust mõne teise seaduse alusel). Matuse korraldamise kuludeks loetakse surnu transportimise, tuhastamise ja matmise ning leinatalituse kulusid. Riiklikku matusetoetust rahastatakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu ning matusetoetuse suurus määratakse kindlaks igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Näiteks 2015. aastaks on matusetoetuse suurus 250 eurot. HOS-i § 45 lõike 2 sätestamisel oli seadusandja eesmärk tagada eriolukorra töödele rakendatud isiku hukkumise korral tema matuse korraldamine. Seega ei ole esmatähtis hukkunu ja matuse korraldaja seos perekonnaseaduse alusel, vaid see, kes hukkunu mattis ja kandis matuse korraldamisega seotud kulu. Eriolukorra ajal võib olla hukkunute arv suur (sh võivad olla hukkunud ka eriolukorra tööle rakendatud isiku lähisugulased), mistõttu ei ole õigustatud isikute ringi piiramine perekonnaseaduse alusel ülalpidamisel olnud isikutega. Seega sätestatakse eelnõus, et hukkunu matuse korraldanud isikule makstakse toetust riikliku matusetoetuse seaduse alusel kehtestatud määras ning matuse korraldamise kulud on surnu transportimise, tuhastamise ja matmise ning leinatalituse kulud. Lõike 4 järgi makstakse eriolukorra tööle rakendatud isikule osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral hüvitist, lähtudes Eesti Töötukassa poolt töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest järgmiselt: 1) osalise töövõime korral – tema kuni kahe aasta palga ulatuses; 2) puuduva töövõime korral – tema kuni seitsme aasta palga ulatuses. 84 Sätet muudetakse kehtiva HOS-iga võrreldes nii, et see oleks kooskõlas Eesti töövõimetoetuse maksmise põhimõtetega. Kehtiva HOS-i § 45 lõike 3 järgi makstakse isikule ühekordset hüvitist, mis makstakse välja võrsete osadena (HOS-i § 45 lõige 7). See ei ole kooskõlas üldise põhimõttega, et toetuse osade suurus peab sõltuma arstliku ekspertiisi määratud töövõime kaotuse kestusest ning et toetuse edasisel maksmisel peab arvestama isiku töövõime kaotuse muutusega. Sellele, et HOS-i § 45 ei ole kooskõlas üldiste töövõimetoetuse maksmise põhimõtetega, juhtis Sotsiaalministeerium tähelepanu oma 17. oktoobri 2011. aasta kirjas, millega ei kooskõlastatud Siseministeeriumi välja töötatud eelnõu „Eriolukorra tööle rakendatud isiku hukkumise või eriolukorra tööl saadud vigastuse tagajärjel saabunud surma või töövõimetuks jäämise korral ettenähtud toetuste ja kulude arvutamise, määramise ja maksmise kord“.13 Lõiget 4 on täpsustatud nii, et hüvitise maksmisel lähtutakse Eesti Töötukassa poolt töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest. Töövõimet hindab Eesti Töötukassa, kaasates vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid. Toetuse ulatus määratakse isiku töövõimest lähtuvalt. Sellise põhimõtte rakendamine oli töövõimereformi üks olulisematest eesmärkidest. Samuti on täpsustatud, et hüvitise suurus on kuni kahe või kuni seitsme aasta keskmise palga ulatus. Eelnõu § 47 lõikes 4 ei sätestata enam, et isikule makstakse ühekordset hüvitist, vaid hüvitis makstakse välja vastavalt lõigetele 7–12. Lõike 5 järgi võetakse hüvitise maksmisel ühe kuu palga arvutamise aluseks TLS-i alusel arvutatud keskmine palk. Keskmine palk arvutatakse TLS-i § 29 lõike 8 alusel kehtestatud määruse järgi. Lõikes 6 sätestatakse, et kui isik hüvitise määramisele eelneval perioodil ei töötanud, arvutatakse hüvitise suurus hüvitise määramise ajal kehtiva töötasu alammäära alusel. Kui muidu tööl käivale ja töötasu saavale isikule makstakse hüvitust ulatuses, mis tagab tema tavatöö tegemisega võrdse sissetuleku säilimise, siis isikule, kes ei tööta, võetakse hüvitise määramisel aluseks hüvitise määramise ajal kehtiva töötasu alammäär. Säte on oluline selleks, et kõik isikud, kes teevad tööd, saaksid selle eest tasu ning et isikud oleks motiveeritud tööd tegema. Kehtiv töötasu alammäär on võetud aluseks seetõttu, et selle väärtus eurodes on kõigile pooltele selge. Eelnõu koostamise ajal on selle väärtus 390 eurot. Lõigetes 7–12 sätestatakse hüvitise maksmise kord. Sätete sõnastamisel on lähtutud PäästeS-i §-s 41 sätestatust. Hüvitis makstakse selle saajale välja osadena. Kui isiku töövõime ulatus muutub, lähtutakse hüvitise edasisel maksmisel töövõime kordushindamisel tuvastatud töövõime ulatusele vastavast eelnõu § 47 lõikes 4 sätestatud hüvitise määrast, võttes arvesse juba välja makstud hüvitist. Kehtiva HOS-i järgi ei ole hüvitise suurus seotud isiku töövõimega. See tähendab, et olenemata sellest, kas ja kui palju on võimalik isikul tööd teha, makstakse isikule välja kogu hüvitis võrdsete osadena. Eelnõuga seda muudetakse. Tegemist ei ole enam ühekordse 13 EIS-i toimik nr 11-0955. Eelnõu menetlus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/06e518c1-24e3- 4dd1-a410-dc5d68eede55. 85 hüvitisega, mis makstakse isikule välja võrdsetes osades kuni kolme aasta jooksul. Hüvitise osa suurus sõltub isiku töövõimest. Hüvitist ei maksta kokku rohkem töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusele vastavast hüvitise maksimummäärast. See tähendab, et kui isiku töövõime muutub, jääb hüvitise maksimummäär samaks, mis määrati töövõime ulatuse esmakordsel hindamisel. Kui kordushindamise tulemusena on isikul õigus saada hüvitist väiksemas ulatuses, kui talle on välja makstud, siis enam makstud summat tagasi ei nõuta. Isikul, kellele töövõime kordushindamise tõttu enam hüvitist ei makstud, kuid kelle töövõime uue kordushindamise alusel on vähenenud, ei tohi makstava hüvitise aeg koos ajaga, mille eest hüvitist ei makstud, kokku olla pikem tema hüvitise maksimummäära arvutamise aluseks olevast ajast. Hüvitise maksmise aeg jääb seega samaks ning ei pikene selle aja võrra, mille jooksul hüvitist ei makstud. Lõikes 13 sätestatakse, et eriolukorra tööle rakendatud isiku hukkumise ning püsivalt või osaliselt töövõimetuks tunnistamise korral makstavate toetuste taotlemisel ja määramisel kohaldatakse RES-i §-s 58 sätestatut. Tegemist on haldusesisese küsimusega, kuidas toetusi makstakse ning kas selleks saab kasutada Vabariigi Valitsuse reservi. Lõikes 14 sätestatakse, kuidas riik vigastada saanud või haigestunud isikute ravi- või ravimikulud katab. Üldine põhimõte on see, et kui eriolukorra tööle rakendatud isik on saanud vigastada või on haigestunud, kannab tema ravi- ja ravimikulud riik. Eelnõu kohaselt kaetakse ravikindlustusega hõlmatud isikutele osutatud tervishoiuteenuse kulud ravikindlustuse seaduses kehtestatud korras ja ravikindlustusega hõlmamata isikutele osutatud tervishoiuteenuse kulud kaetakse TTKS-i § 6 lõikes 4 kehtestatud korras. Lõikes 15 antakse siseministrile volitus kehtestada eelnõu §-s 47 ettenähtud toetuste ja kulude arvutamise, määramise ja maksmise kord. Lõikes 16 sätestatakse juhud, millal eelnõu § 47 lõigetes 1–15 sätestatut ei kohaldata ehk millal ei ole isikul õigust eelnõu §-s 47 sätestatud sotsiaalsetele tagatistele. Eelnõu järgi on kehtiva HOS-iga võrreldes sätte sõnastust täpsustatud ning lisatud on uus alus – sätteid ei kohaldata ka siis, kui isik on hukkumisel või vigastuse saamisel pannud toime süüteo. 7. peatükk „Järelevalve“ § 48. Järelevalvepädevus Paragrahvis 48 sätestatakse järelevalvepädevus. Lõige 1 sätestab, et teenistuslikku järelevalvet HOS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teostatakse VVS-is ja teistes õigusaktides sätestatud korras. See tähendab seda, et 86 iga riigi- ja KOV-i asutus teostab järelevalvet oma valitsemisala asutuste ja isikute HOS-ist tulenevate kohustuste täitmise üle. Vabariigi Valitsus valvab ministeeriumi ja Riigikantselei tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle, minister valvab ministeeriumi struktuuriüksuste, valitsemisala valitsusasutuste ja nende ametiisikute, samuti muude ministeeriumi hallatavate riigiasutuste tegevuse üle. Ministeeriumi ameti ja inspektsiooni peadirektor teostavad teenistuslikku järelevalvet ameti ja inspektsiooni kohalike asutuste ja nende ametiisikute tegevuse üle. Lõikes 2 sätestatakse haldus- ja riikliku järelevalve teostajad. Haldusjärelevalve on avaliku halduse sisene järelevalve, see tähendab järelevalve, mida teostab üks haldusorgan teise haldusorgani üle. Haldusjärelevalve ei ole sama, mis teenistuslik järelevalve. Teenistusliku järelevalve puhul kontrollib asutus alluvusvahekorras enda all asuva organi või üksuse tegevuse seaduslikkust ja otstarbekust. Haldusjärelevalvet riigi haldusorgani üle teostatakse juhul, kui see haldusorgan ei ole järelevalve teostaja alluvuses. Haldusjärelevalve teostaja võib seaduse alusel kontrollida nii sellise haldusorgani tegevust, mis asub teise ministeeriumi valitsemisalas, kui ka haldusorganit, mis on temast kõrgemalseisev. Näiteks on haldusjärelevalve Riigikontrolli teostatav majanduskontroll – Riigikontroll ei ole kontrollitavate asutustega alluvusvahekorras. Riiklik järelevalve on korrakaitseorgani tegevus ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Korrakaitseorgan on haldusorgan, kellel on valdkondliku seaduse alusel õigus teostada riiklikku järelevalvet ehk kellele on antud õigused ohtudele või korrarikkumistele reageerida ja kohaldada selleks seaduses sätestatud meetmeid. Seega on haldusjärelevalve avaliku halduse sisene järelevalve, kus järelevalvatav ei ole järelevalve teostaja alluvuses, riiklik järelevalve on korrakaitseorgani tegevus ohu ennetamisel, ohukahtlusele, ohule ja korrarikkumisele reageerimisel. Haldusjärelevalve teostamist reguleerib VVS, riikliku järelevalve teostamist KorS. Kõnesoleva sättega antakse nii riikliku kui haldusjärelevalve tegemise pädevus. Punktis 1 sätestatakse, et haldusjärelevalvet HOS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teeb Siseministeerium. Kriisireguleerimine on detsentraliseeritud valdkond, mille korraldamisel on määravaks vastutuse printsiip. See tähendab, et Siseministeerium koordineerib kriisireguleerimist, kuid seda korraldavad valitsemisalades ministeeriumid ning iga asutus, kellele on HOS-iga pandud kohustus, vastutab selle täitmise eest. Praegu ei tehta kriisireguleerimise üle üldist järelevalvet, järelevalve on seotud konkreetsete valdkondadega. See on loonud olukorra, kus kriisireguleerimistegevusi viiakse kohati läbi vaid formaalselt või üldse mitte. Muutunud julgeolekukeskkonnas on oluline, et riik oleks valmis võimalikeks hädaolukordadeks. Selleks peab kriisireguleerimise keskne koordineerija tagama, et HOS-is sätestatud ülesandeid täidetakse, juhtima tähelepanu puudustele ning tegema vajaduse korral ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks. Näiteks kui riskianalüüs ei ole kooskõlas HOS-i alusel kehtestatud nõuetega, on Siseministeeriumil haldusjärelevalve korras õigus teha ettekirjutus riskianalüüsi uuendada või täpsustada. Kriisireguleerimine on ka edaspidi detsentraliseeritud valdkond, kuid Siseministeerium peab senisest enam tagama ning tal on senisest enam õigusi tagada, et HOS-is sätestatud ülesandeid täidetaks. 87 ETO-de kohustuste täitmise üle teostab punkti 2 järgi haldus- ja riiklikku järelevalvet ETKA. Krediidiasutuste kui makseteenuste ja sularaha ringluse eest vastutavate elutähtsate teenuste osutajate üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon. Elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse tagamise üle teostab punkti 3 järgi järelevalvet Riigi Infosüsteemide Amet. Viidatud järelevalvepädevusi ei ole eelnõuga muudetud. § 49. Riiklik järelevalve Paragrahvis 49 sätestatakse, milliseid KorS-is sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid võib korrakaitseorgan HOS-is sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks kohaldada. Riikliku järelevalve meetmed jagunevad üld- ja erimeetmeteks. Riikliku järelevalve üldmeetmeid võib kohaldada iga korrakaitseorgan vastavalt oma pädevusele. Riikliku järelevalve üldmeetmed on näiteks avalikkuse või isiku teavitamine ohu ennetamisest, ohukahtlusest, ohust või korrarikkumisest (teadaanded, soovitused, hoiatused). Riikliku järelevalve erimeetmete kohaldamiseks on vaja anda korrakaitseorganile vastav volitus eriseaduses. HOS võimaldab korrakaitseorganil riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada küsitlemist ja nõuda dokumentide esitamist (KorS-i § 30), kutsuda isik ametiruumi või kohaldada sundtoomist (§ 31) ja kontrollida isiku andmete vastavust (isikusamasuse tuvastamine, § 32), kui on alust arvata, et isikul on andmeid, mis on vajalikud ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Näiteks teostab Riigi Infosüsteemi Amet järelevalvet elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse tagamise üle. Kui Riigi Infosüsteemi Ametil tekib põhjendatud kahtlus, et näiteks mõni finantsasutus ei ole taganud infosüsteemidele nõuetekohaseid turvameetmeid, võib olla vaja kutsuda selle asutuse esindajad ametiruumi ja neid küsitleda. Kuna finantsasutus on eraõiguslik juriidiline isik, peab nende esindajate küsitlemiseks olema seaduses vastav volitus – kõnesoleval juhul kommenteeritavas paragrahvis sätestatud viited KorS-i §-dele 30 ja 31. Samuti võib korrakaitseorgan valdaja nõusolekuta kontrollida vallasasja (KorS-i § 49), siseneda valdusesse (§ 50) ja ehitise või ruumi läbi vaadata (§ 51), sealhulgas on lubatud avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi. Korrakaitseorganil on õigus võtta vallasasi hoiule (§ 52) või see hävitada (§ 53), kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks või kui vallasasi võib ohustada isikut ennast või teisi isikuid. Näiteks võib Riigi Infosüsteemi Ametil olla elutähtsa teenuse katkemisel vaja infosüsteemi töö kontrollimiseks siseneda serveriruumi, kontrollida sellele ja infosüsteemile ligipääsu. Selleks võib neil olla vaja valdusesse siseneda ning vallasasi ja ruum läbi vaadata. Seejuures on oluline, et korrakaitseorgan võib neid meetmeid kohaldada vaid kindlatel, KorS-is sätestatud tingimustel. § 50. Ettekirjutus ja sunniraha Paragrahvis 50 sätestatakse ettekirjutuse tegemine ja sunniraha ülemmäär, mida on ettekirjutuse täitmata jätmisel võimalik kohaldada. 88 Järelevalvet teostaval ametnikul on HOS-i ja selle alusel kehtestatud nõuete rikkumise või järelevalve teostamise takistamise korral õigus teha ETO-le ettekirjutus rikkumise kõrvaldamiseks või järelevalve teostamise takistamise lõpetamiseks. Kuna ettekirjutus on haldusakt, siis tuleb selle tegemisel arvestada haldusakti andmiseks kehtestatud üldisi nõudeid, mis on sätestatud haldusmenetluse seaduses. Ettekirjutus peab olema selge ja üheselt mõistetav. See tähendab, et peab olema arusaadav, millise teo tegemiseks või tegemata jätmiseks isikut kohustatakse. Ettekirjutus esitatakse kirjalikult, kiiret lahendust nõudval juhul võib edasilükkamatuid korraldusi anda muus vormis (näiteks suuliselt), kuid sellisel juhul tuleb ettekirjutus vormistada kirjalikult esimesel võimalusel. Ettekirjutus hakkab kehtima (ehk muutub õiguslikult siduvaks) hetkest, millal selle sisu adressaadile teatavaks tehti või kätte toimetati (või haldusaktis sätestatud hilisemast tähtajast arvates). Ettekirjutuses peab olema märgitud aeg, mille jooksul peab puudus või rikkumine olema kõrvaldatud. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib järelevalveasutus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha kohaldamise igakordne ülemmäär on 2000 eurot. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 2 lõike 1 järgi rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse ettekirjutuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Sunniraha määramine tähendab, et ettekirjutuse saajat kohustatakse ettekirjutuse täitmata jätmisel maksma ettekirjutuses nimetatud rahasumma. Sunnivahendit võib kuni eesmärgi saavutamiseni rakendada korduvalt. Sunnivahendi rakendamist ei käsitata karistusena (selleks on ette nähtud eraldi karistusnormid järgmises, 9. peatükis). 8. peatükk „Vastutus“ § 51. Hädaolukorraks valmistumise nõuete rikkumine Paragrahvis 51 sätestatakse vastutus hädaolukorraks valmistumise nõuete rikkumise eest. Karistatav on HOLP-i või riskianalüüsi koostamata jätmine, õppuste mittekorraldamine või elutähtsa teenuse korraldamisega seotud kohustuste täitmata jätmine. Tegemist on kohustava normiga, mille järgi on karistatav tegevusetus. KarS-i § 13 lõike 1 järgi vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma. Seega peab isik väärteomenetluse vältimiseks midagi tegema – koostama nõutud dokumendid, korraldama õppuse või täitma elutähtsa teenuse korraldamisega seotud kohustused. Maksimaalne karistus väärteo eest on 100 trahviühikut. Üks trahviühik on KarS-i § 47 lõike 1 järgi 4 eurot. § 52. Elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumine Paragrahvis 52 sätestatakse vastutus ETO kohustuste rikkumise eest. Karistatav on elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi või toimepidevuse tagamise plaani koostamata jätmine, samuti see, kui elutähtsa teenuse osutaja ei teavita elutähtsa teenuse korraldajat elutähtsa teenuse toimepidevuse häirest või selle ohust ega anna elutähtsa teenuse korraldajale või järelevalvet teostavale asutusele nõutud teavet. Nagu ka eelmise väärteokoosseisu puhul, 89 karistatakse ka eelnõu § 52 alusel tegevusetuse eest. Maksimaalne karistus on 100 trahviühikut ning juriidilise isiku puhul kuni 6400 eurot. § 53. Elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse nõuete rikkumine Paragrahvis 53 sätestatakse vastutus elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse nõuete rikkumise eest. ETO peab turvameetmete rakendamisel muu hulgas tagama, et ligipääs kriitilisele infosüsteemile oleks vaid selleks õigustatud isikutel ning et oleks tagatud kontrolljälgede ja turvaraportite olemasolu ning elutähtsa teenuse osutamiseks vajalike andmete koopia säilitamine. Samuti peab ETO määrama isiku, kes jälgib turvanõuete täitmist. Väärteo subjektiks ehk teo toimepanijaks on üldjuhul ETO, kelle ülesanne on tagada nõuete täitmine (näiteks on jäetud määramata turvanõuete täitmise eest vastutav isik). Teatud juhtudel võib väärteo subjektiks olla ka muu isik, näiteks töötaja, kes hooletusest jätab nõutud koopiad tegemata. Maksimaalne karistus on 200 trahviühikut, juriidilise isiku puhul 20 000 eurot. § 54. Riigi tegevusvaru ebaseaduslik kasutamine Paragrahvis 54 sätestatakse vastutus riigi tegevusvaru ebaseadusliku kasutamise eest. Eelnõu § 10 lõike 1 järgi võib riigi tegevusvaru kasutusse võtta vaid hädaolukorra lahendamiseks või selle tagajärgede leevendamiseks. Kui riigi tegevusvaru kasutatakse muudel kui nimetatud eesmärkidel, võib olla väärteokoosseis täidetud. Karistatav tegu võib seisneda näiteks selles, et varus olev ravim võetakse kasutusse, kuna haiglas on see ravim otsa saanud. Vastutusele võib võtta ka juriidilise isiku, kes peab lepinguga tagama riigi toiduvaru olemasolu oma laos. Näiteks võib väärteomenetluse alustada ettevõtte suhtes, kes saadab mingi osa varust jaemüüki, kuna ettevõtja tarnija ei ole vajaminevat kaupa nõutud ajaks ettevõtjani toimetanud. Maksimaalne karistus on 300 trahviühikut, juriidilise isiku puhul kuni 20 000 eurot. § 55. Eriolukorra ajal kehtestatud nõuete rikkumine Paragrahvis 55 sätestatakse vastutus eriolukorra ajal kehtestatud nõuete rikkumise eest. Sätte puhul tuleb arvestada, et karistatav tegu – eriolukorra juhi, eriolukorra tööde juhi või eriolukorra juhi määratud isiku seadusliku korralduse eiramine – on konkreetne tegevus. Rikkumise võib toime panna füüsiline isik, kes näiteks eirab töökohustust või siseneb keelualasse. Juriidilise isiku vastutus võib seisneda näiteks selles, et asutuse juhtivtöötaja annab käsu takistada tema valduses oleval kinnistul liikumist ning takistab sellega eriolukorra tööde tegemist. Kommenteeritava paragrahvi puhul on oluline see, et vastutusele saab isikut võtta vaid seadusliku korralduse eiramise eest. Kui korralduse andnud isik ületab korraldust andes oma pädevust, ei ole tegemist seadusliku korraldusega ning selle mittetäitmise eest karistada ei saa. Väärteokoosseisust on välja jäetud, et karistada võib ka nakkushaiguste tõrje või loomatauditõrje nõuete rikkumise eest. Sellise väärteokoosseisu peaks sätestama NETS-is või 90 LTTS-is, HOS-is ei nähta ette eraldi nakkushaiguste või loomatauditõrje sätteid. Eelnõust on välja jäetud ka praegu kehtiva HOS-i §-d 28 ja 29. Maksimaalse karistusena võib väärteo eest mõista 300 trahviühikut, juriidilise isiku puhul 20 000 eurot. § 56. Menetlus Paragrahvi 56 järgi on 8. peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja Politsei- ja Piiri valveamet, väljaarvatud eelnõu §-s 53 sätestatud väärteo puhul, mida menetleb Riigi Infosüsteemi Amet. 9. peatükk „Rakendussätted“ Üleminekusätted Paragrahvis 57 sätestatakse üleminekusätted. Lõike 1 järgi peab uutele nõuetele vastava riskianalüüsi koostama 1. juuliks 2018. aastal. Kuna HOLP koostatakse riskianalüüsi alusel, koostatakse uus HOLP lõike 2 järgi 1. jaanuariks 2019. aastal. Toimepidevuse plaani ja riskianalüüsi peavad ETO-d lõike 3 järgi uuendama 1. jaanuariks 2019. aastal. Arvestades, et seadus jõustub 1. juulil 2017. aastal, on riskianalüüside, HOLP-i ja toimepidevuse plaani koostamiseks jäetud piisav aeg. Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine Paragrahviga 58 täiendatakse digitaalallkirja seaduse § 18 lõikega 3 ja sätestatakse, keda loetakse elektroonilise isikustamise ja digitaalse allkirjastamise elutähtsa teenuse osutajaks, sest HOS-i järgi peab valdkondlikus seaduses täpsustama, milline ettevõtja on ETO. Seepärast muudetakse ka digitaalallkirja seadust. Muudatuse järgi loetakse ETO-ks sertifitseerimisteenuse osutaja. Paragrahviga 59 täiendatakse EhS-i § 97 lõigetega 7–9. Muudatusega täpsustatakse, kes loetakse ETO-ks riigiteede ja kohalike teede sõidetavuse tagamise teenuse puhul. Riigiteede puhul on ETO-ks riigiteede korrashoidu teostav ettevõtja. Täpsemini on selleks need ettevõtjad, kelle Maanteeamet on leidnud riigihanke läbiviimise tulemusena ja kellega on sõlminud lepingu teenuse osutamiseks. Selliseid ettevõtjaid on praegu 18. Kohalike teede sõidetavuse tagamise puhul on ETO-deks ettevõtjad, kes osutavad korrashoiuteenust tiheasustusega KOV-is, kus elab vähemalt 10 000 elanikku. Eelnõu kohaselt on selliseid ETO-sid 18 KOV-is: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Maardu, Sillamäe, Jõhvi, Haapsalu, Rakvere, Kuressaare, Valga, Viljandi ja Võru ning Saue, Harku, Rae ja Viimsi. 91 Elutähtsa teenuse regulatsiooni eesmärk on tagada ühiskonna esmavajaduste rahuldamine kriisi ajal ehk hädavajalike teenuste osutamise suutlikkus kriisi ajal enamikule Eesti elanikest. Selleks tuleb panustada elutähtsate teenuste tagamisse ja nende teenuste osutajate toimepidevuse suurendamisse, kes osutavad teenust paljudele inimestele ning kelle teenuse katkemisel kaasneb oluline tagajärg elanikkonnale, siseturvalisusele või julgeolekule. Üldiselt on elutähtsate teenuste puhul leitud, et oluline on tugevdada selliste ETO-de toimepidevust, kellega on seotud vähemalt 10 000 elanikku. Sellisel juhul on regulatsiooniga kaetud olulisemad ETO-d, panustatakse just nende toimepidevuse suurendamisse ja nii suurendatakse võimalust tagada ühiskonna esmavajaduste rahuldamine kriisi ajal. Sarnane 10 000 elaniku kriteerium on sätestatud ka maagaasiga ja elektrienergiaga varustamise ning eelnõus ka kaugküttega varustamise ning veevarustuse ja kanalisatsiooni tagamise puhul. Olenevalt teenuse spetsiifikast on tehtud teatud järeleandmisi, näiteks elektriga varustamise puhul on elektrienergia tootja kriteeriumiks elektrijaama tootmisvõimsus või üleriigilise liinivaldaja kriteeriumiks on ülekandevõimsus. Samas jaotusvõrguettevõtja kriteeriumiks on tarbijate arv (vähemalt 10 000 tarbijat). Taoline erisus on seotud sellega, et elektriga varustamist tagavad mitmed ettevõtted, kes täidavad erinevat rolli: on tootja, kes on üle-eestiline, on põhivõrguomanik, kes on samuti üle-eestiline, ja on jaotusvõrgu omanikud, kes jagavad elektrit lõpptarbijatele. Muudatus puudutakse eeskätt Maardus, Sillamäel, Jõhvis, Haapsalus, Rakveres, Kuressaares, Valgas, Viljandis, Võrus ning Saue, Harku, Rae ja Viimsi valdades tegutsevaid korrashoiu ettevõtjaid. Nendele see tähendab kohustust koostada toimepidevuse riskianalüüs ja plaan, rakendada meetmeid osutava teenuse riskide vähendamiseks ning korraldada enda toimepidevuse kontrollimiseks kord aastas õppusi. Vastavatel linnadel ja valdadel tekib kohustus kehtestada elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuded, teostada järelevalvet ettevõtete tegevuse üle, koostada teenuse katkestuse HOLP ja korraldada kord kolme aasta jooksul ETO-dele õppuse. Täpne kulu lisanduvatele korrashoiu ettevõtetele oleneb sellest, missugused riskid selgitatakse välja toimepidevuse riskianalüüsi koostamisel. Muudatusega kaasneb töökoormuse ja halduskoormuse kasv toimepidevuse riskianalüüside ja plaanide koostamise ning nende läbivaatamisega. Vee-ettevõtja saab ise koostada toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani. Ka praegused Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve ETO-d koostavad toimepidevuse riskianalüüse ja plaane ise. Kui ettevõtja otsustab tellida toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamise konsultatsiooniettevõttelt, siis võib sellise teenuse ligikaudseks maksumuseks kujuneda 1000–4000 eurot. Õppusi saab teha nii lauaõppustena ehk teoreetilistena kui ka väliõppustena ehk praktilistena. Sellest olenevad ka tehtavad kulutused. Lauaõppuse läbiviimine piirdub valdavalt kohvipauside kuludega, mõnedel juhtudel ka ruumide rendi kuluga. Väliõppuse maksumus 92 oleneb läbimängitavast stsenaariumist ja selle kulub võib ulatuda mitmete tuhandete eurodeni. See, mis kujul õppus korraldada, on ETO ja ETKA otsustada. Kehtiva seaduse kohaselt on kohalike teede korrashoidu teostav ettevõtja üldhuviteenuse osutaja juhul, kui ta on ETO. Kuna eelnõu kohaselt piiritletakse elutähtsa teenuse osutajate ja KOV-ide ringi, kes korraldavad kohalike teede sõidetavust kui elutähtsat teenust, siis täiendatakse EhS-i § 97 lõikega 9 ja täpsustatakse, et üldhuviteenuse osutajaks ei ole ainult elutähtsa teenuse osutaja HOS-i tähenduses, vaid selleks on ka kõik muud kohalike teede sõidetavust tagavad teede korrashoiu teenust osutavad ettevõtjad. Seega isegi kui ettevõttele ei laiene HOS-ist tulenevad täiendavad toimepidevuse tagamise kohustused, peab ta järgima MsüS-is sätestatud üldhuviteenuse tagamise nõudeid, näiteks ettevõtja ei saa lahkuda turult enne, kui tema asemele on leitud teine teenuseosutaja. Paragrahviga 60 muudetakse elektrituruseaduse § 211 sissejuhatavat lauseosa, kus muudetakse viide HOS-ile. Tegemist on tehnilise muudatusega. Paragrahviga 61 muudetakse elektroonilise side seadust. Punktidega 1 ja 2, 5 ja 6 sätestatakse seni HOS-is sätestatud katkematu side regulatsioon elektroonilise side seaduses. Edaspidi on katkematu side termin kavas reguleerida ESS-i § 2 punktis 122 ja katkematu side nõuded kehtestada seaduse 71 . peatükis. Samuti sätestatakse ESS-is järelevalvepädevus ja vastutus. Tegemist on tehnilise muudatusega. Punktis 3 muudetakse ESS-i § 87 lõikes 4 viidet HOS-ile ning sätestatakse, et multipleksimisteenuse osutaja on üldhuviteenuse osutaja MsüS-i tähenduses. Kuna vastava teenuse osutaja ei ole enam ETO, peab siiski tagama, et MsüS-i nõuded teenuseosutajale jätkuvalt kehtiksid. Vastavalt MsüS-i § 5 lõikele 3 on üldhuviteenuse osutaja kas ETO või seaduses sätestatud juhul muu ettevõtja. Tegemist on tehniliste muudatustega. Punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks ESS-i § 115 lg 1 punkt 3, sest raadiosidet on võimalik eelnõu järgi piirata HOS-i § 32 lõike 2 alusel. Paragrahviga 62 tunnistatakse kehtetuks seni kehtinud HOS. Paragrahviga 63 muudetakse jäätmeseaduse § 66 lõiget 7. Edaspidi käsitatakse jäätmekäitlust üldhuviteenusena MsÜS-i alusel. Paragrahviga 64 muudetakse KKütS-i. Täpsustatakse, keda loetakse üldhuviteenuse osutajaks. Kehtiva KKütS-i kohaselt loetakse üldhuviteenuse osutajaks üksnes võrguettevõtja. Selle sõnastusega ei ole hõlmatud soojuse tootmine, mis on üks oluline protsessi osa, et soojuse müük ja jaotamine tarbijateni toimuks. Ka soojusetootjale peavad laienema üldhuviteenuse toimepidevuse reeglid, näiteks turult lahkumise piirangud, turult lahkumise kavatsusest teavitamise kohustus jne. Kui soojusetootja 93 saab turult vabalt lahkuda, siis ei aita see tagada soojusemüüja või -jaotaja teenuse toimepidevust. Soojust ei saa jaotada kui ei ole, mida jaotada tarbijatele. Ka elutähtsat teenust vaadatakse edaspidi tervikuna ehk toomist, müümist, jaotamist koosmõjus. Samuti muudetakse KKütS-i § 7 lõiget 3 ja sätestatakse, et soojusettevõtja, kes tegutseb võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, on ETO. Selguse mõttes viiakse lõike 3 teine lause lõikesse 31 , mille kohaselt soojusettevõtja, kelle tegevusalaks on soojuse tootmine, on kohustatud tagama soojuse tootmiseks reservkütuse kasutamise võimaluse, mis kindlustaks soojusvarustuse kolme ööpäeva jooksul. Kehtiva KKütS-i § 7 lõikes 3 sätestatud tootmismaht 500 000 MWh võrgupiirkonna kohta aastas ei vasta enam kehtivale olukorrale. Kaugküttevaldkonnas tegutseb seitse ETO-t viies võrgupiirkonnas: Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Ahtme-Jõhvi ja Kohtla-Järve ühendatud võrgupiirkond. Aastatega on tootmismahud vähenenud ning näiteks Pärnu ja Kohtla-Järve võrgupiirkondades jäävad tootmismahud vahemikku 200 000 – 400 000 MWh/a. Pealegi peab elutähtsa teenuse regulatsioon laienema lisaks eelnimetatud viiele võrgupiirkonnale ka teistele võrgupiirkondadele, kus tarbijate osakaal on suur. Selliseid piirkondasid on 12 ja nende aastane müügimaht ületab 50 000 MWh. Ühtlasi peetakse kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt ETO-ks üksnes soojusetootjaid, aga mitte jaotajaid ja müüjaid. KKütS-i § 4 lõike 1 kohaselt on soojusettevõtja ettevõtja, kes tegutseb vähemalt ühel tegevusalal, milleks on soojuse tootmine, jaotamine või müük, ning vastutab nende tegevustega seonduvate kaubanduslike, tehniliste või hooldusküsimuste lahendamise eest. Selleks et teenus jõuaks kriisi ajal katkematult tarbijateni, on vaja panustada nii soojuse tootja kui jagamise ja müügiga tegelevate soojusettevõtete toimepidevusse. Seetõttu nimetatakse uues sõnastuses soojusettevõtjat, kuid enam ei täpsustata, et ETO-ks on soojusettevõtja, kes tegeleb soojuse tootmisega. Nimetatud muudatus viib KKütS-i kooskõlla kehtiva olukorraga. Näiteks peavad juba praegu viies võrgupiirkonnas (Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Ahtme-Jõhvi ja Kohtla-Järve) osad KOV-id ETO-deks mitte üksnes soojusetootjaid, vaid kõiki soojusettevõtjaid. Nendes võrgupiirkondades KOV-idele või soojusettevõtjatele olulisemaid muudatusi eelnõu koostajate hinnangul ei kaasne. Suuremal määral mõjutab muudatus kuut võrgupiirkonda: Sillamäe, Viljandi ja Jämejala, Kuressaare, Võru, Haapsalu ja Paide. Nimetatud piirkondade soojusettevõtjad peavad edaspidi koostama HOS-i järgi enda osutava teenuse kohta toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani, korraldama perioodiliselt õppusi enda toimepidevuse kontrollimiseks ning juhinduma oma tegevuses KOV-ide kehtestatud teenuse toimepidevuse nõuetest. Nende kuue võrgupiirkonna KOV-idel tuleb kehtestada kaugkütteteenuse toimepidevuse nõuded ja teostada järelevalvet soojusettevõtete toimepidevuse üle. Soojusettevõtetele võivad kaasneda kulud teenuse toimepidevuse tagamiseks ja suurendamiseks. Täpne kulu oleneb sellest, missugused riskid selgitatakse välja toimepidevuse riskianalüüsi koostamisel. Eesmärk on, et 94 nii KOV-id kui ka soojusettevõtjad teaksid oma nõrkusi ja valmistuksid ette võimalikeks kriisideks ning seeläbi oleks teenus tarbijatele kättesaadav igas olukorras. Muudatusega kaasneb halduskoormuse kasv toimepidevuse riskianalüüside ja plaanide koostamise ning nende läbivaatamisega. Soojusettevõtja saab toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani ise koostada. Ka praegused viie võrgupiirkonna ETO-d koostavad toimepidevuse riskianalüüsid ja plaanid ise. Kui soojusettevõtja otsustab tellida toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamise konsultatsiooniettevõttelt, siis võib selle teenuse ligikaudseks maksumuseks kujuneda 1000–4000 eurot. Paragrahviga 65 tunnistatakse kehtetuks kiirgusseaduse § 57 lõige 2. Kuna kiirgusohust varajase hoiatamise süsteemi toimimist ei loeta enam elutähtsaks teenuseks HOS-i tähenduses, siis jäetakse ka vastav viide kiirgusseadusest välja. Paragrahviga 66 muudetakse krediidiasutuste seaduse § 3 lõike 3 viidet HOS-ile. Tegemist on tehnilise muudatusega. Paragrahviga 67 tunnistatakse kehtetuks lennundusseaduse § 51 1 . Lennujaamade toimimist ja lennuliikluse korraldamist ei peeta enam elutähtsaks teenuseks ja nende toimimist reguleeritakse RiKS-i alusel. Paragrahviga 68 muudetakse MGS-i § 22 lõiget 15 ja sätestatakse, et maagaasiga varustamise puhul loetakse ETO-ks sellist ettevõtjat, kelle gaasijaotusvõrguga on ühendatud vähemalt 10 000 tarbijat, või ettevõtjat, kes osutab gaasivõrgus ülekandeteenust. MGS-i § 22 lõige 15 sätestab, et ETO on võrguettevõtja, kelle jaotusvõrguga on ühendatud vähemalt 10 000 tarbijat ja kes osutab ülekandeteenust. AS EG Võrguteenus jagunes 11. juulil 2013. aastal. Ettevõte eraldumise teel moodustati uus äriühing AS Gaasivõrgud. AS-ile Gaasivõrgud anti üle maagaasi jaotusteenusega seotud äritegevus. Nendel klientidel, kes olid liitunud maagaasi jaotusvõrguga, on alates 1. augustist 2013. aastalk lepingupartneriks AS Gaasivõrgud. AS EG Võrguteenus jätkab süsteemihaldurina ja maagaasi ülekandeteenusega seotud äritegevusega. Seega ei ole praegu Eestis ühtegi sellist võrguettevõtjat, kelle jaotusvõrguga on ühendatud vähemalt 10 000 tarbijat ja kes ühtlasi osutaks ülekandeteenust. Teisisõnu ei ole MGS-i järgi Eestis ühtki ettevõtjat, kes oleks maagaasiga varustamise teenuse puhul ETO-ks. Konkurentsiamet on aga käsitanud ETO-na mõlemaid ettevõtteid. Eelnõuga viiakse õiguslik raamistik praktikaga kookõlla. Paragrahviga 69 muudetakse postiseaduse § 5 lõiget 5. Kuigi eelnõu koostamisel jõuti järelduseni, et ei ole otstarbekas pidada postiteenust elutähtsaks teenuseks HOS-i tähenduses, on ikkagi oluline, et see jääks üldhuviteenuseks MsüS-i tähenduses. Seda põhjusel, et seda teenust kasutab suur osa KOV-i elanikest ning neile peab teenuse tagama. Paragrahviga 70 muudetakse PäästeS-i. 95 Punktiga 1 muudetakse § 5 lõiget 4 ehk volitusnormi määruse kehtestamiseks. Muudatuse kohaselt kehtestatakse hädaabiteadete menetlemise kord siseministri määruses, mitte Vabariigi Valitsuse määruses. Volitusnormi laiendatakse ja sätestatakse, et määruses kehtestatakse ka hädaabiteadete menetlemise toimimise nõuded. Siseministeeriumi korraldatavad teenused ei ole eelnõu kohaselt elutähtsad teenused. Politsei, pääste ning Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse tööd on kavas reguleerida sisekäskkirjaga. Hädaabiteadete menetlemist aga reguleeritakse määrusega, kuna nõuded on suunatud nii Häirekeskusele kui ka alltöövõtjatele. Kuigi ka eelnõu § 42 lõike 2 alusel saaks määruse kehtestada, on seda kavas teha kõnealuses PäästeS-i alusel kehtestatavas määruses, sest see juba reguleerib hädaabiteadete menetlemist ning ei ole põhjust seda reguleerida mitmes rakendusaktis. Punktiga 2 täpsustatakse PäästeS-i § 311 sõnastust. PäästeS-i § 311 järgi võib Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasata vaid päästetöö tegemisse, mitte demineerimistöö tegemisse. Päästetöö ja demineerimistöö määratlused on sätestatud PäästeS-i §-s 3. Siiski võib Päästeametil esineda vajadus kaasata Kaitseväge või Kaitseliitu päästesündmuse korral ka demineerimistöö tegemisse. Päästeamet ja Kaitsevägi on demineerimistöö tegemisse kaasamise võimaluse ette näinud ka näiteks koostöökokkulepetes. Veelgi enam, kuna ka demineerimistöö tegemisse kaasamisel ei ole Kaitseväel ega Kaitseliidul vahetu sunni kohaldamise õigust, ei saa nad isikute põhiõigusi sel juhul piirata. Seetõttu sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu saab kaasata päästesündmuse lahendamisse. Paragrahviga 71 muudetakse raudteeseadust, sest raudteeinfrastruktuuri majandamist ning kauba- ja reisijatevedu ei loeta enam elutähtsaks teenuseks. Eelnõu koostamisel selgus metodoloogilise hindamise alusel, et raudteeinfrastruktuur peaks olema reguleeritud RiKS-is ning kauba- ja reisijatevedu peaks jääma üldhuviteenuseks MsüS-i tähenduses. Paragrahvi 72 järgi muudetakse sadamaseadust ning selle § 13 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Sadamad, kes on praegu ETO-d, on edaspidi reguleeritud riigikaitseobjektide regulatsiooniga. Paragrahviga 73 muudetakse TTKS-i. Punktiga 1 muudetakse TTKS-i § 17 lõiget 11 ja punktiga 2 § 22 lõiget 41. Täpsemini muudetakse viidet HOS-ile ja täpsustatakse, et vereteenistust omav piirkondlik või keskhaigla on ka tervishoiuteenuse ETO. Siiani ei ole see sõnaselgelt seaduses sätestatud. Paragrahviga 74 muudetakse vedelkütuse seaduse § 3 lõikes 7 viidet HOS-ile. Tegemist on tehnilise muudatusega. Paragrahviga 75 muudetakse ühistranspordiseaduse § 6 lõikeid 2 ja 3. Edaspidi jääb ühistransporditeenus üksnes üldhuviteenuseks MsüS-i tähenduses. Paragrahviga 76 muudetakse ÜVVKS-i § 7 lõiget 11 ja sätestatakse, et vee-ettevõtja, kes osutab teenust vähemalt 10 000 elanikuga tiheasustusalal, on ETO. Kehtiva ÜVVKS-i 96 kohaselt loetakse ETO-ks vee-ettevõtja, kelle tegevuspiirkonda jääb ühisveevärgisüsteem, mis teenindab 40 000 või suurema elanike arvuga tiheasustusala või kui reovesi juhitakse tema hallatavasse üle 2000 inimekvivalendi suuruse koormusega reoveepuhastisse. Praktikas on taoline lähenemine problemaatiline, kuna joogiveevarustamise puhul oodatakse suuremat toimepidevust üksnes vee-ettevõtetelt, kes tegutsevad Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus ja Kohtla-Järvel. Viimase kahe piirkonna puhul on viimaste aastate jooksul elanike arv vähenenud ja on valdavalt jäänud 40 000-st allapoole. Kanalisatsiooniteenuse puhul on vee-ettevõtjate ringkond oluliselt laiem ehk see puudutab 43 KOV-i: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Elva, Haapsalu, Jõgeva, Kehra, Keila, Kunda, Kuressaare, Kärdla, Loksa, Otepää, Paldiski, Põltsamaa, Põlva, Rakvere, Rapla, Räpina, Sillamäe, Tapa, Türi, Valga, Viljandi, Võru, Raasiku vald, Aseri vald, Haljala vald, Järva-Jaani vald, Järvakandi vald, Kadrina vald, Kiili vald, Kohila vald, Kose vald, Märjamaa vald, Paide vald, Rae vald, Rummu alevik, Viimsi vald, Tamsalu vald, Vändra alevik. Suuremat toimepidevust oodatakse ka vee-ettevõtetelt, kes osutavad kanalisatsiooniteenuse ligikaudu 2000 või rohkem inimesele. Teatud piirkondades on elanike arv isegi alla selle. Elutähtsa teenuse regulatsiooni eesmärk on tagada ühiskonna esmavajaduste rahuldamine kriisi ajal ehk hädavajalike teenuste osutamise suutlikkus kriisi ajal enamikule Eesti elanikest. Selleks tuleb panustada elutähtsate teenuste tagamisse ja nende teenuste osutajate toimepidevuse suurendamisse, kes osutavad teenust paljudele inimestele ning kelle teenuse katkemisel kaasneb oluline tagajärg elanikkonnale, siseturvalisusele või julgeolekule. Üldiselt on elutähtsate teenuste puhul leitud, et on oluline tugevdada selliste ETO-de toimepidevust, kellega on seotud vähemalt 10 000 elanikku. Sellisel juhul on regulatsiooniga kaetud olulisemad ETO-d ning panustatakse just nende toimepidevuse suurendamisse ja nii suurendatakse võimalust tagada ühiskonna esmavajaduste rahuldamine kriisi ajal. Sarnane lähenemine 10 000 elaniku kriteeriumi puhul on olnud maagaasiga ja elektrienergiaga varustamises ning eelnõus ka kaugküttega varustamises ja kohalike teede sõidetavuse tagamises (vt ka eelnõu §-de 59 ja 64 selgitused). Eelnõu kohaselt on vee-ettevõtja, kes ostab teenust vähemalt 10 000 elanikuga tiheasustusalal, on ETO. Enam ei tehta vahet veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenust pakkuvatel vee- ettevõtetel. Selliseid vee-ettevõtjaid on 21 ja nende ETKA-deks on Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Maardu, Sillamäe, Jõhvi, Haapsalu, Rakvere, Kuressaare, Valga, Viljandi ja Võru ning Saue, Harku, Rae ja Viimsi vallad. Muudatus puudutab eeskätt Sillamäel, Haapsalus, Rakveres, Kuressaarel, Valgas, Viljandis, Võrus ning Saue, Harku, Rae ja Viimsi valdades tegutsevaid vee-ettevõtjaid ning vastavaid linnu ja valdasid. Vee-ettevõtetele tähendab see kohustust koostada toimepidevuse riskianalüüs ja plaan, rakendada meetmeid osutatava teenuse riskide vähendamiseks ning korraldada enda toimepidevuse kontrollimiseks kord aastas õppusi. 97 Vastavatel linnadel ja valdadel tekkib kohustus kehtestada teenuse toimepidevuse nõuded, teostada järelevalvet ettevõtete tegevuse üle, koostada teenuse katkestuse HOLP ja korraldada kord kolme aasta jooksul ETO-dele õppuse. Täpne kulu lisanduvatele vee-ettevõtjatele oleneb sellest, missugused riskid selgitatakse välja toimepidevuse riskianalüüsi koostamisel. Muudatusega kaasneb töökoormuse ja halduskoormuse kasv teenuse toimepidevuse riskianalüüside ja plaanide koostamise ning nende läbivaatamisega. Vee-ettevõtja saab toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani ise koostada. Ka praegused Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve ETO-d koostavad toimepidevuse riskianalüüsid ja plaanid ise. Kui vee-ettevõtja otsustab tellida toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamise konsultatsiooniettevõttelt, siis võib selle teenuse ligikaudseks maksumuseks kujuneda 1000–4000 eurot. Õppusi saab teha nii lauaõppustena ehk teoreetilistena kui ka väliõppustena ehk praktilistena. Sellest olenevad ka tehtavad kulutused. Lauaõppuse läbiviimine piirdub valdavalt kohvipauside kuludega, mõnedel juhtudel ka ruumide rendi kuluga. Väliõppuse maksumus oleneb läbimängitavast stsenaariumist ja selle kulub võib ulatuda mitmete tuhandete eurodeni. See, mis kujul õppuse korraldada, on ETO ja ETKA otsustada. Seaduse jõustumine Paragrahvis 77 kavandatakse seaduse jõustumine. Seadus jõustub 1. juulil 2017. aastal. See jätab normi adressaatidele peaaegu aasta seaduse vastuvõtmisest selle jõustumiseni ning tegemist on piisava vacatio legis’ega. Eelnõu §-s 57 on sätestatud ka üleminekusätted, mis annavad teatud kohustuste täitmiseks veelgi pikema aja. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus kasutatakse järgmisi uusi termineid. Riskikommunikatsioon – riskikommunikatsioon on elanikkonna teavitamine hädaolukorda põhjustada võivatest ohtudest ja hädaolukorra tagajärgedest ning elanikkonnale käitumisjuhiste andmine, et suurendada elanikkonna teadlikkust hädaolukordadest ja valmisolekut nendeks. Riskikommunikatsioon on oma valdkonna ekspertide seas levinud termin, mida ennetava kommunikatsiooni tähistamiseks kasutatakse. Samuti kasutatakse seda terminit Riigikantselei välja antud valitsuskommunikatsiooni käsiraamatus, millest paljud asutused kommunikatsiooni korraldamisel lähtuvad. Ulatuslik evakuatsioon – on hädaolukorra ajal asutuse juhtimisel toimuv paljude inimeste ajutine lahkumine ohustatud alalt ohutusse asukohta. Inglise keeles kasutatakse enamjaolt terminit „mass evacuation“. Eestikeelse termini sõnastamisel kaaluti ka terminit „massievakuatsioon“, kuid Euroopa Liidu uuemates õigusaktides kasutatakse sõna „ulatuslik“, mistõttu otsustati ka eelnõus seda kasutada. Samuti on termin „ulatuslik evakuatsioon“ eestipärasem. 98 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. 6. Seaduse mõjud Seaduseelnõu mõjude analüüsimine on olnud mitmeetapiline. Hädaolukorra seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuses viidi läbi esmane mõjude hindamine 14 kõikide oluliste muudatuste kaupa ning jõuti järeldusele, et täiendav mõjude analüüs ei ole vajalik. Väljatöötamiskavatsuse koostamiseks telliti 2013. ja 2014. aastal advokaadibüroolt SORAINEN kaks kriisireguleerimisvaldkonna õiguslikku analüüsi, milles lahati põhjalikult kriisireguleerimise õiguslikku korraldust riigis15 . Lisaks viidi eelnõu koostamise ajal läbi üleriigiline hädaolukorra lahendamise õppus CONEX 2015 16 , kus testiti erinevate valdkondade valmisolekut hädaolukordade lahendamiseks. Tuvastatud puudused kajastati hindamisraportis, samuti esitati hindamisraportis võimalikud lahendused. Eelnimetatud tegevusi saab eelnõu koostajate hinnangul samastada poliitikavalikute kaalumisega. Eelnõu mõjude hindamine on terviklik kokkuvõte üldistest eelnõu rakendamisega seotud mõjudest. Detailsemalt on analüüsitud olulisemate eelnõuga seotud muudatuste mõju kontrollküsimustiku17 järgi eelnõu peatükkide kaupa. 6.1. Eelnõu üldiste mõjude analüüs Eelnõu eesmärk on parendada asutuste ja riigi valmisolekut võimalikeks hädaolukordadeks, see avaldab kaudset positiivset mõju nii sotsiaal-, julgeoleku-, majandus- kui ka looduskeskkonnale. Nimelt võimaldab parem valmisolek hädaolukordadeks ja oskus olukorda kiiresti lahendada vähendada kahju inimeste elule või tervisele, riigi julgeolekule, majandusele ja looduskeskkonnale. Mõju on kaudne, kuna eelnõu keskendub kriisi regulatsiooni muudatustele (eelnõu § 1), mille peamiseks sihtrühmaks on riigiasutused ja KOV-id. See tähendab, et loodav regulatsioon ei mõjuta otseselt inimeste ja ettevõtete igapäevaelu. Siiski on vaja hädaolukorraks valmistumise ja hädaolukorra lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise õiguslikke aluseid korrastada, et vähendada 14 Väljatöötamiskavatsus on kättesaadav eelnõude infosüsteemis (dokumendinumber 14-0629/01) http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0b0a237c-a188-4a45-9a02-bbf663510ab9#qXy OOM kZ. 15 Analüüsid on kättesaadavad Siseministeeriumi kodulehelt aadressil: https://www.siseministeerium.ee/et/siseturvalisuse-valdkond/kriisireguleerimine. 16 Üleriigiline hädaolukorra lahendamise õppus CONEX 2015 toimus 2015. aasta aprillis ja mais. CONEX 2015 ja Kaitseväe suurõppus SIIL 2015 moodustasid tervikpildis laiapõhjalise riigikaitse õppuse. CONEX 2015 korraldati staabiõppusena ning see koosnes viiest osaõppusest (ulatuslik küberintsident, massiline mürgistus, elektrivarustuse kui elutähtsa teenuse katkemise, rünnakud kriitilise tarist u vastu ning massiline korratus). Osaõppuste korraldamine oli erinevate asutuste vastutusalas, kuid toimusid Siseministeeriumi koordineerimisel. Osaõppused olid seotud ühe põhistsenaariumiga, mille kohaselt oli vaja olukorra lahendamiseks kaaluda eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamist. 17 Justiitsministeerium ja Riigikantselei (2012). Mõjude hindamise metoodika (lk 26‒48). Loetud aadressil http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/kontrollkusimustik.pdf 99 ebaselgust ning viimasest tulenevalt ka ebasoovitavate mõjude riski. Näiteks on 81% Eesti elanikest veendunud, et nii loodus- kui ka inimeste põhjustatud katastroofid mõjutaks negatiivselt Eesti majandust (joonis 2). Rahvusvahelise abi kaasamist peab oluliseks 94% Eesti vastajatest, mistõttu on selgema regulatsiooni loomine oluline. 83% Eesti elanikest on veendunud, et Eesti ei saa suurte katastroofide lahendamisel välisabita hakkama. 100% 1 2 0 0 2 1 2 2 0 3 2 1 3 6 1 2 4 4 3 3 1 5 4 3 5 3 2 4 2 1 5 4 2 3 3 1 6 4 7 3 6 10 8 2 5 0 3 3 3 8 3 4 5 2 5 6 9 9 8 7 5 4 10 90% 6 9 10 12 11 12 10 11 14 10 8 13 14 12 17 15 17 15 20 25 80% 9 17 70% 12 60% 50% 94 91 90 90 90 89 88 88 86 85 85 84 83 83 83 40% 82 82 81 78 78 77 76 75 75 75 74 74 71 30% 59 20% 10% 0% CY MT EL SE HR ES LU NL PT FR SK FI LT IE RO SI LV EE BE UK EU28 CZ IT HU PL DK BG AT DE jah ei sõltub katastroofi valdkonnast ei oska vastata Joonis 2. Elanike osakaal, kes leiavad, et loodus- või inimtekkelisel katastroofil nende regioonis oleks negatiivne mõju regiooni majandusele (allikas: Eurobarometer) 18 Kuna eelnõul ei ole otsest või kaudset mõju mõne üksiku ega paljude piirkondade arengule, on eelnõu mõju regionaalarengule hinnatud olematuks. 6.2. Olulisemate muudatuste mõjude analüüs Alljärgnevalt on analüüsitud eelnõus kavandatud muudatuste mõju eelnõu peatükkide kaupa. Muudatustega kaasnevaid mõjusid on analüüsitud küsimustiku alusel ning nimetatud on need muudatused, kus mõju avaldumine on tuvastatud. Kriisireguleerimise korraldus 18 TNS Political & Social (2015). Special Eurobarometer 433 – Civil Protection. Vaadatud aadressil http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_433_en.pdf 100 OECD 2011. aastal avaldatud riigivalitsemise raportis19 on soovitatud tugevdada avaliku halduse koordinatsiooni ja koostööd, kuna see on üks peamisi võimalusi liikuda ühtsema riigivalitsemise suunas. Ka 2013. aastal avaldatud OECD kriisireguleerimise analüüsis 20 rõhutatakse kriisireguleerimisvaldkonna uuendamise vajadust, sest „valitsused seisavad aina enam silmitsi kriisidega, mis eskaleeruvad halva ettevalmistuse ja koordinatsiooni puudumise tõttu.“ Kriisijuhtimise koordineerimise võimekus on üks selgeid hea valitsemise tava (inglise keeles good governance) osasid, sest see testib valitsuse võimekust olukorda lahendada, pakkudes parimaid lahendusi kriiside ennetamiseks ja kriisidele reageerimiseks. OECD koostatud analüüs sisaldab muu hulgas juhendmaterjali, et hinnata iga kriisireguleerimisvaldkonna uuendamise vajadusi. Kriisireguleerimisvaldkonna temaatikat on analüüsitud ka 2015. aasta OECD Eesti ja Soome ühises riigiraportis. Eespool kirjeldatud analüüsidest on lähtutud ka eelnõu koostamisel. Kriisireguleerimisvaldkonna strateegilised eesmärgid on kokku lepitud ja kinnitatud dokumendis „Siseturvalisuse arengukava 2015‒ 2020“, mille Vabariigi Valitsus kinnitas 26. veebruaril 2015. aastal. Eespool nimetatut arvestades võib öelda, et on toimunud kriisireguleerimisvaldkonna teadmistepõhine arendamine ning eelnõul on positiivne mõju riigiasutuste ja KOV-ide korraldusele. Eelnõuga aidatakse muuhulgas kaasa ka OECD riigivalitsemise raporti soovituste elluviimisele. Olulise muudatusena suurendatakse ministeeriumite vastutust oma valitsemisala kriisireguleerimisvaldkonnas (eelnõu § 7). Ministeeriumite töökoormus võib suureneda juhul, kui vastavaid ülesandeid praegu sisuliselt ei täideta. Mõju ulatus sõltub samuti sellest, millises ulatuses ministeeriumid praegu oma ülesandeid täidavad. Kuna muudatusega pigem täpsustatakse praegu kehtivaid kohustusi, võib eeldada, et ministeeriumid ei pea enda töökorraldust muutma või peavad seda tegema vähesel määral. Töökorralduse muudatuse mõju sagedus sõltub sellest, kuidas on kriisireguleerimisega seotud tegevused lõimitud ministeeriumite igapäevatöösse. Pigem võib negatiivne mõju avalduda olukorras, kus ministeerium ei täida tema vastutusel olevaid ülesandeid ja ei suuda detsentraliseeritud kriisireguleerimise mudelis hädaolukorrale tõhusalt reageerida. Muudatusega kaasneb oluline positiivne mõju, sest tugevdatakse riigi valmisolekut võimalikeks hädaolukordadeks. Muudatusega suureneb Siseministeeriumi halduskoormus (eelnõu § 6) seoses ülesannete täpsustamise ja lisandumisega. Siseministeeriumi koormus kasvab seoses järelevalve funktsiooni lisandumisega (eelnõu § 49 lõike 2 punkt 1). Samuti täpsustuvad hädaolukorra riskianalüüside ja lahendamise plaanide koostamise ning kooskõlastamise (eelnõu § 16) regulatsioon, kriisireguleerimisõppuste korraldamise, sh organiseerimine, ja järelmite analüüs (eelnõu § 17), tegevusvaru moodustamise regulatsioon (§ 9). Muudatuse tulemusena kujuneb Siseministeeriumist senisest selgemini kriisireguleerimisvaldkonda suunav asutus ning sellega kaasneb vajadus tööülesandeid ümber korraldada. 19 OECD riigivalitsemise raportid on kättesaadavad Riigikantselei kodulehel: https://riigikantselei.ee/et/valitsuse- toetamine/oecd-riigivalitsemise-raport 20 Baubion, C. (2013). OECD Risk Management: Strategic Crisis Management. OECD Working Papers on Public Governance, No. 23, OECD Publishing. Kättesaadav Internetis: http://dx.doi.org/10.1787/5k41rbd1lzr7- en. 101 Eelnõuga täpsustatakse Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ülesandeid ja tegevusi. Ülesannetest võetakse välja see, et Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon teeb vajaduse korral valitsusele ettepaneku taotleda hädaolukorra lahendamiseks rahvusvahelist abi, kuna rahvusvahelist abi kaasatakse välissuhtlemisseaduse alusel kas kahe- või mitmepoolsete välislepingute või Euroopa Liidu, NATO või muu koostööformaadi raames. Samuti jäetakse ülesannetest välja see, et Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon peab andma valitsusele arvamuse eriolukorra väljakuulutamise või lõpetamise vajaduse kohta. Samas pannakse Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile uus ülesanne panna asutuste tegevuste koordineerimiseks neile ülesandeid ja jälgida nende täitmist. Nimetatud ülesanne on vajalik, et Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon saaks koordineerida komisjonis esindatud asutuste tegevust kriisireguleerimisvaldkonnas, sh anda probleemide lahendamiseks asutustele ülesandeid ning seirata nende täitmist. Kuigi Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ülesannetes tehakse muudatusi, siis see ei muuda Siseministeeriumi hinnangul Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni töökoormust. Eelnõu koostajate hinnangul käib Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon koos neli korda aastas ning istungite arv oluliselt ei muutu. Hädaolukorra ennetamine, selleks valmistumine ja selle lahendamine Eelnõuga täpsustatakse hädaolukorra riskide hindamist (eelnõu § 8). Kuna riskianalüüside koostamine on ka praegu riigi- ja KOV-i asutuste tööülesanne, siis halduskoormus ei suurene. Siseministeerium peab oluliseks suurendada riskianalüüsides tuvastatud riskide maandamistegevuste elluviimist, st ministeeriumid peaksid varasemast paremini rakendama meetmeid hädaolukorra riskianalüüsides tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks. See tähendab, et hädaolukorra ennetamiseks ja hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks vajalike tegevustega peab arvestama valitsemisala eelarve ja oluliste tegevuste planeerimisel. Muudatusel on positiivne mõju riigi- ja KOV-i asutuste töökorraldusele, kui riskianalüüs ja selle maandamistegevused lõimitakse asutuse igapäevategevustesse. Eelnõu § 9 sõnastab riskikommunikatsiooni korraldamise kohustuse. Riskikommunikatsiooni eesmärk on teavitada elanikkonda hädaolukorda põhjustada võivatest ohtudest ja hädaolukorra tagajärgedest, samuti antakse riskikommunikatsiooniga elanikkonnale käitumisjuhiseid, et suurendada elanikkonna teadlikkust hädaolukordadest ja valmisolekut nendeks. Riskikommunikatsiooni nõude kehtestamise olulisust näitab Eurobaromeetri 433 tulemused (joonis 3), mille kohaselt ei oska 40% Eesti vastajatest hinnata, kas meie regioonis tehakse praegu piisavalt ennetust ja ettevalmistusi katastroofide ärahoidmiseks. Nende näitajatega ollakse Euroopas halvas mõttes selgelt esikohal. Uuringu tulemus näitab, et praegu on õppivate inimeste seas teadlikkus katastroofide ennetamisest ja valmisolekust kõrgem kui mitte õppivate inimeste seas, mistõttu on haridusvaldkonnal võtmetähtsusega roll üldiste hoiakute ja oskuste kujundamisel. 102  100% 7 5 11 9 8 9 12 11 10 18 20 20 20 15 16 14 17 18 21 14 17 15 90% 22 20 22 26 23 23 15 80% 40 19 70% 20 22 35 36 37 25 41 44 52 54 60% 43 29 45 44 57 65 62 70 65 70 46 53 58 50% 55 69 58 29 40% 78 30% 63 60 58 54 53 53 49 45 43 42 20% 40 39 38 37 35 31 31 29 27 26 26 25 25 24 10% 23 20 19 16 0% AT DK NL FI HU UK DE CZ SE FR BE EU28 SI LU LT IE PL EE SK LV HR RO EL PT CY MT IT ES BG jah ei ei oska vastata Joonis 3. Vastajate osakaal, kelle arvates tehakse looduslike ja inimtekkeliste katastroofide ärahoidmiseks regioonis piisavalt (allikas: Eurobaromeeter)21 Lisaks üldise teadlikkuse suurendamisele on oluline pöörata tähelepanu igaühe rolli täpsustamisele. Näiteks Kaitseministeeriumi küsitlusele „Avalik arvamus ja riigikaitse“ vastanutest 70% ei tea oma rolli, kui Eestit peaks ähvardama välisvaenlase kallaletung (joonis 4). Eelnõuga ei nähta ette otsest kulude kasvu, sest riigiasutused panustavad juba praegu erineval moel teavitustegevusse. Eelnõu koostajad peavad vajalikuks olemasolevate tegevuste paremat sihistamist ja erinevate tegevuste (sh erinevate asutuste tegevuste) omavahelist koordinatsiooni. 21 Vt viide number 19. 103  2015/03 10 17 4 42 27 2014/03 6 18 2 48 27 2013/03 4 16 2 47 31 naine 6 13 5 42 34 mees 14 22 4 42 18 eesti 11 19 4 44 22 muu 7 13 7 36 37 0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100% jah, piisavalt/ tean täiesti kindlasti üldiselt küll/tean ei oska öelda pigem mitte kindlasti mitte Joonis 4. Informeeritus sellest, mida saaks teha Eesti kaitseks juhul, kui Eestit peaks ähvardama välisvaenlase kallaletung (% N = kõik vastajad) (allikas: „Avalik arvamus ja riigikaitse 2015 märts”)22 Olulise muudatusena sätestatakse varasemast selgemalt hädaolukorra lahendamise korraldus ja hädaolukorra lahendamise juhtasutuse õigused (eelnõu § 13). Eelnõuga täpsustatakse hädaolukorra lahendamise plaanide koostamist (eelnõu § 14). Muudatusel on mõju riigiasutuste ja KOV-ide töökorraldusele. Väheneb Vabariigi Valitsuse töökoormus, sest HOLP-id kinnitatakse asutustevahelise kokkuleppega, mitte Vabariigi Valitsuse korraldusega. Samuti väheneb hädaolukorra lahendamises osalevate asutuste ja isikute töökoormus, sest edaspidi on sarnaseid HOLP-e võimalik ühendada. Samuti on HOLP-ide koostamine otseselt seotud hädaolukorra riskianalüüsi tulemustega ning juhul kui riskianalüüsi käigus hinnatakse hädaolukorra põhjustavaid ohtusid ja selle võimalikke tagajärgi väikseks, siis ei ole vaja koostada olukorra lahendamise plaani eelnõu tähenduses. See tähendab, et HOLP-ide arv väheneb, see omakorda vähendab halduskoormust. Samas on lisandunud kohustus kooskõlastada HOLP-id ministeeriumitega, kelle haldusalasse hädaolukorra lahendamisel osalevad asutused kuuluvad, ning Siseministeeriumiga. Tegemist on ühekordse töömahu kasvuga, sest HOLP-id on vaja uue metoodika alusel uuendada. Samas tuleb kõiki HOLP-e ka praegu regulaarselt uuendada, mistõttu ei ole tegemist püsiva koormuse kasvuga ning selle täitmine ei eelda asutuste töökorralduse muutmist. Regulatsioon on kooskõlas üldise kriisireguleerimise korraldusega, millega suurendatakse ministeeriumite rolli koordinatsiooni ja koostöö kaudu ning tagatakse kokkulepitu parem rakendamine. Varasemast selgemate HOLP-ide koostamisega väheneb dubleerimine, suureneb asutustevahelise koostöö võimekus ning selgus juhtimisahela ja vastutuse osas. Seega võib öelda, et muudatusel on positiivne 22 Saar Poll (2015, märts). Avalik arvamus ja riigikaitse. Loetud aadressil: http://www.kaitseministeerium.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/avalik_arvamus_ja_riig ikaitse_marts_2 015.pdf 104 mõju riigi ja KOV-ide töökorraldusele, sest muudatustega lepitakse kokku asutuste koostöö põhimõtted hädaolukorras. Eelnõuga sätestatakse ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise regulatsioon (eelnõu § 15), mis kehtivas HOS-is puudub. Selleks et tagada inimeste elu või tervise kaitse võimalikult suurel määral, peab asutustel olema selge, millist ülesannet keegi täidab. Samuti peab inimestele, kellel põhiõigusi evakueerimisega piiratakse, olema arusaadav, kuidas neid evakueeritakse. Oluline on, et evakuatsiooni reguleerimisel ei looda uusi põhiõiguste piiramise aluseid, mistõttu ei ole eelnõul olulist sotsiaalset mõju. Eelnõu sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on ulatusliku evakuatsiooni läbiviijaks Politsei- ja Piirivalveamet. Muudatuse tulemusena suureneb asutuse ülesannete hulk, sest asutus peab tegema kindlaks võimalikud majutuskohad, nägema ette, kuidas vajaduse korral korraldatakse vajalik transport, ning hindama evakuatsiooni läbiviimisel tekkivaid vajadusi. Muudatusega võib tekkida vajadus muuta kehtivat töökorraldust. Mõju avaldub eelkõige teenistujate töökoormusele, kes peavad püstitatud ülesande lahendama ja hoidma evakuatsiooniteabe ajakohasena. Kui ulatusliku evakuatsiooni korraldamine on läbimõeldud ning elanikkonna ülesanded sealjuures selgelt kommunikeeritud, suureneb elanike teadlikkus ja oskus evakuatsiooni korral käituda, nii avaldab muutus positiivset mõju inimeste elule ja tervisele. Mõju sagedus on väga väike, sest ulatuslik evakuatsioon viiakse läbi vaid hädaolukorra puhul. Eelnõu (§ 15 lg 4) sätestab, et KOV aitab kaasa isikute evakueerimisele ja evakueeritute majutamisele, toitlustamisele ja arstiabi andmisele. Kuigi muudatus võib mõjutada KOV-ide halduskoormust, on hädaolukorra esinemise ja evakuatsiooni meetme rakendamise tõenäosus väike ning igapäevaseid töökorralduslikke muudatusi see KOV-idele kaasa ei too. Kriisireguleerimisõppuste üldine regulatsioon sätestatakse eelnõu §-s 17. Olulise muudatusena seatakse hädaolukorra lahendamist juhtivale asutusele kohustus korraldada kriisireguleerimisõppus üks kord kahe aasta jooksul. Kehtivas seaduses on ajalise välbaga sätestatud vaid üleriigilise õppuse korraldamise sagedus. Muudatusel on mõju riigi- ja KOV-ide asutuste töökorraldusele. Võttes aga arvesse, et kriisireguleerimisõppuseid korraldatakse ka praegu igal aastal ning et neid õppusi korraldatakse eelkõige lauaõppustena, ei ole ette näha õppuste läbiviimisega seotud kulude üldist suurenemist. Samuti on võimalik õppuste läbiviimist käsitada ühe osana töötajate koolitusest, sest õppuste läbiviimisega suurenevad õppusel osalejate pädevused hädaolukordade ennetamise ks ja lahendamiseks. Eriolukord Kuna Eestis ei ole eriolukorda kunagi välja kuulutatud, siis andis õppuse CONEX 2015 stsenaariumite läbimängimine eelnõu väljatöötamisse olulise sisendi. Õiguslikud ja töökorralduslikud kitsaskohad on vormistatud õppuste järelmitena ning lisatud „Siseturvalisuse arengukava 2015‒2020“ kriisireguleerimise rakendusprogrammi. Uuendusena antakse eriolukorra juhile või eriolukorra tööde juhile õigus panna elutähtsa teenuse osutajale (nt haiglale) ettekirjutusega kohustus osutada elutähtsat teenust 105 ettekirjekirjutuses märgitud viisil või ulatuses (eelnõu § 32 lõige 1). Lisaks antakse eelnõu § 32 lõikega 2 Vabariigi Valitsusele või eriolukorra juhile õigus eriolukorra ajal panna sideettevõtjale ettekirjutusega kohustus piirata lõppkasutajale elektroonilise side teenuse (nt andmesideteenus, mobiiltelefoniteenus jne) osutamist või juurdepääsu elektroonilise side võrgule (kaabellevivõrk, telefonivõrk jne). Negatiivse mõju kaasnemise risk on väga väike, sest ettekirjutuse meedet rakendatakse vaid juhul, kui kuulutatakse välja eriolukord ning kui on vajalik elutähtsa teenuse osutajate kaasamine hädaolukorra lahendamisse või tagada elutähtsa teenuse toimepidevus või lahendada hädaolukord. Meedet rakendatakse eeldusel, et kolmandate isikute mitterakendamisega kaasnev kahju on suurem kui siis, kui lahendamisse kaasatakse ETO-d või sideettevõtjad. Elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldus Eelnõu kohaselt käsitatakse elutähtsa teenusena teenust, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ning mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teisi elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist. Eelnõu § 40 sätestab 14 elutähtsat teenust ning nende toimepidevust korraldavad asutused (ETKA-d). Olulise muudatusena sätestatakse senisest selgemalt ETKA vastutus elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamise korraldamisel. Muudatusel on positiivne mõju sotsiaalvaldkonnale, sest suunates tähelepanu elanike elu ja tervise seisukohast olulisimate teenuste toimepidevuse tagamisele, vähendatakse võimalikke tervisekahjustuste riski. Muudatuse tagajärjel võib suureneda ETKA halduskoormus, kuna talle on seatud kohustus koostada pikaajalise või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestuse lahendamiseks HOLP. Samas on muudatusel ka positiivne mõju, sest vähendatakse oluliselt elutähtsate teenuste hulka, see tähendab, et töökoormus saab suureneda vaid üksikutel juhtudel. Näiteks väheneb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi korraldatavate elutähtsate teenuste arv 20-lt kaheksale, Sotsiaalministeeriumil neljalt ühele (sisuliselt kahele), KOV-idel viielt kolmele (sisuliselt neljale). Eelnõus täpsustatakse ETKA kohustusi elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüside kontrollimisel, kooskõlastamisel ja järelevalve tegemisel, selle tulemusena võib suureneda halduskoormus juhul, kui riigiasutused või KOV-id praegu nende ülesannetega sisuliselt ei tegele. Muu hulgas näitab elutähtsate teenuste toimepidevuse kvaliteetne korraldamine KOV-i tugevust, mis Vabariigi Valitsuse memorandumi järgi seisneb eelkõige võimes iseseisvalt tagada oma elanikele kvaliteetsed seadusest tulenevad kohustuslikud põhiteenused, mida elutähtsa teenuse toimepidevus kindlasti on23 . Muudatus ei suurenda ETO-de halduskoormust. Eelnõu kohaselt peavad ETO-d üks kord kahe aasta jooksul korraldama õppuse, et veenduda oma teenuse toimepidevuse plaani asjakohasuses. Õppuse kulud kaetakse ettevõtte omavahenditest. Samas on õppuse korraldamise kohustus sätestatud juba praegu elutähtsa teenuse kirjelduse ja toimepidevuse 23 Valitsuskabineti memorandum 30.06.2015. „Kohaliku omavalitsuse reformi eesmärgid, ajakava ja põhimõtted“. Vaadatud aadressil http://www.riigikogu.ee/download/22b95448-2203-4874-a7aa-4c195f54ca41. 106 nõuete määruses, see tähendab, et tegemist ei ole uue kohustusega. Muudatuste sihtrühmaks on elutähtsat teenust osutavad ettevõtted. Sihtrühma suurust võib pidada väikeseks, sest elutähtsa teenuse osutajad ei ole kõik vastavas valdkonnas tegutsevad ettevõtted. Äriregistri värskeimate, 2015. aasta juulikuu andmete kohaselt24 on Eestis elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamisega tegelevate ettevõtete arv 370, veega varustamise ja kanalisatsiooniga tegelevate ettevõtete arv 564, telekommunikatsioonivaldkonnas tegutsevaid ettevõtteid hinnanguliselt25 489 (sh hinnanguliselt traatsideteenuse osutajaid 92, traadita sideteenuse osutajaid 132, satelliitsideteenuse osutajaid 30) ning pankadeks klassifitseeruvaid krediidiasutusi inforegistri andmetel 46. Kuna teede hooldusega tegelevate ettevõtete tegevusalade varieeruvus (EMTAK-i kategooriate määramisel) on suur, võib vaid kaudselt oletada valdkonnas tegutsevate ettevõtete arvu. Ka juhul, kui teehooldusega tegelevate ettevõtete arvuks arvestada hinnanguliselt 600, moodustab eelnõu mõjutatavate ettevõtete arv vaid ligikaudu 1% kõigist registreeritud ettevõtetest (187–470). Arvestades, et mitte kõik registreeritud võimalikud teenuseosutajad ei kvalifitseeru eriseaduse alusel ETO-deks, on mõjutatud ettevõtete hulk ettevõtjate üldarvust väga väike. Mõju ulatus on väike ka seetõttu, et ettevõtete käitumine eelnõu muudatuste tõttu ei muutu märkimisväärselt, kuna juba praegu peab ettevõtte oma riske maandama. Mõju avaldumise sagedust võib pidada keskmiseks, sest ettevõtted puutuvad õppuste läbiviimise ning riskianalüüside ja toimepidevuse plaanide uuendamisega kokku regulaarselt. Riigi tegevusvaru Eelnõuga (§ 10) täpsustatakse riigi tegevusvarude määratlust ning selle moodustamine seotakse senisest selgemini hädaolukorra riskianalüüside ja plaanidega. Muudatus võib tähendada kulu riigieelarvele, kui riskianalüüsidest ja lahendamise plaanidest lähtudes on vaja tegevusvarusid suurendada. Muudatustel on positiivne mõju inimeste elule ja tervisele, sest tegevusvarude dünaamiline moodustamine vastab ohtude ja riskide pidevale muutumisele. Teisisõnu kui muutuvad ohud ja riskide realiseerumise tõenäosused, muutuvad ka varud. Riigi tegevusvarude selgem seostamine hädaolukorra riskianalüüside ja plaanidega võimaldab edaspidi paremini arvestada võimaliku riigi tegevusvaru moodustamise vajadusega riigieelarve koostamisel. Kuna riigi tegevusvarude moodustamise otsustab Vabariigi Valitsus, on see Vabariigi Valitsuse otsus, kas varu moodustatakse ja kulu tehakse või mitte. Muudatuste tagajärjel suureneb nende ministeeriumite töökorraldus, kelle haldusalas peetakse vajalikuks moodustada varu, mida praegu ei ole, ning neil tekib kohustus varude haldamise korra sätestamiseks. Samuti kaasnevad neile varu haldamisega kaasnevad kohustused. 24 Äriregister (2015). Äriregister ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste register tegevusalati seisuga 01.07.2015. Vaadatud aadressil http://www2.rik.ee/rikstatfailid/failid/tabel.php?url=15_07tg.htm. 25 Äriregistri statistika ei kajasta info- ja sideteenuseid osutavate ettevõtete arvu alamkategooriates (telekommunikatsioon, sh traatsideteenuse, traadita sideteenuse, ja satelliitsideteenuse osutajad) mistõttu on ettevõtete hinnanguliste arvude saamiseks lähtutud Statistikaameti 2013. aasta andmete põhjal arvutatud osakaaludest (arvutuste aluseks tabel EM001: Ettevõtete tulud, kulud ja kasum tegevusala (EMTAK 2008) ja tööga hõivatud isikute arvu järgi). Näiteks: SA andmetel oli 2013. aastal info ja sideteenu ste ettevõtete koguarv 3827, millest vastavalt 4,8 % moodustasid telekommunikatsiooni ettevõtted. Äriregistri andmetel oli 2015. aastal info- ja sideteenuste ettevõtete koguarv 10 190, millest telekommunikatsiooni ettevõtted moodustasid hinnanguliselt 4,8 % ehk 489 ettevõtet. 107 Muudatuse sihtrühmaks on üksikud ministeeriumid, mistõttu võib sihtrühma suurust pidada väikeseks (osakaal kõigist riigiasutustest). Praegu on varu hoidmise ja haldamise kohustus Sotsiaalministeeriumil ja Põllumajandusministeeriumil ning ei ole teada, kas Vabariigi Valitsus peab vajalikuks selliste asutuste arvu suurendada. Mõju ulatus on väike, sest ministeeriumid ei pea oma töökorraldust senisega võrreldes oluliselt muutma. Mõju sagedus on keskmine, sest ministeeriumid peavad riigi tegevusvaru hoidmise, kasutamise, kontrollimise, uuendamise ja aruandlusega tegelema regulaarselt, kuid mitte iga päev. Ebasoovitavate mõjude risk on väike. Kulud ja sotsiaalsed tagatised Kulude hüvitamise ja isiku sotsiaalsete tagatiste põhimõtteid muudetakse vähe. Peamiselt on muudetud sätete asukohta ja täpsustatud sõnastusi. Muudetud on tööandja kohustusi. Nimelt on sätestatud ettevõtjale kohustus säilitada eriolukorra tööle rakendatud isikule töökoht. Eelnõu § 57 lõige 1 sätestab, et tööandja ei või lõpetada töölepingut või teenistussuhet isikuga põhjusel, et isik täidab sundtöökohustust. Muudatusega kindlustatakse eriolukorras tööle rakendatud isikute töökoha säilimine pärast eriolukorra lahenemist. Kuna eriolukorra tööle rakendamine on meede, mida rakendatakse vaid äärmise vajaduse korral, on selle mõju väheoluline. Järelevalve Eelnõuga antakse Siseministeeriumile pädevus teha haldusjärelevalvet eelnõus sätestatud kohustuste täitmise üle (eelnõu § 48 lõike 2 punkt 1). Muudatus on üks osa kriisireguleerimisvaldkonna horisontaalse koordinatsiooni tugevdamisest. Muudatusega suureneb Siseministeeriumi töökoormus nelja ametikoha võrra, sellel on negatiivne mõju riigieelarvele ja avaliku sektori töötajate saldole. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Kriisireguleerimise korraldus Muudatusega täpsustatakse kriisikomisjonide ja riigiasutuste rolle kriisireguleerimisvaldkonnas. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni, regionaalse kriisikomisjoni ja kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni töömahu suurenemist ning seotud kulude kasvu ette ei nähta. Muudatuste eesmärk on suurendada tegevuste tõhusust ning seda on võimalik teha olemasolevate vahendite piires. Hädaolukorra ennetamine, selleks valmistumine ja selle lahendamine Muudatuse rakendamisega kaasneb kohustus töötada välja rakendusaktid, s.o hädaolukorra riskianalüüsi koostamise nõuded, hädaolukorra lahendamise koostöö kord ja hädaolukorra 108 lahendamise plaani koostamise nõuded, samuti tuleb uue metoodika alusel koostada riskianalüüsid ning hädaolukorra lahendamise plaanid. Rakendusaktid koostab Siseministeerium (on juba töös) ning nende koostamise kulu kaetakse Siseministeeriumi tegevuskulu eelarvest. Hädaolukorra riskianalüüside ja lahendamise plaanide koostamisse on kaasatud u 15 riigiasutust, kellele kaasneb töökoormuse kasv. Samas ei ole tegemist uue ülesandega, st ka praegu peavad samad asutused riskianalüüse ja HOLP-e koostama. Erinevus tuleneb sellest, et kui muidu uuendatakse riskianalüüse ja plaane paari aasta järel, siis nüüd tuleb ühe korraga uuendada kõik. Asutuste töökoormuse ja kulude hajutamiseks on eelnõu koostajad näinud ette pikema üleminekuaja. Eelnõu seadusena jõustumine on planeeritud 1. juulil 2017. aastal ja rakendusaktid, mille alusel riskianalüüse ja hädaolukorra lahendamise plaane koostatakse, jõustuvad alles 2018. ja 2019. aastal. Seetõttu ei näe eelnõu koostajad, et eelnõu rakendamisega kaasneks kulude kasv. Õppuste korraldamisega kaasneb asutustele kulu. Näiteks üleriigilise hädaolukorra lahendamise õppuse CONEX 2015 korraldamise kulu Siseministeeriumile kokku oli u 30 000 eurot, sellest enamiku moodustas peakorraldaja töötasu, kellel kulus õppuse ettevalmistamiseks u 2000 töötundi. Õppuse ettevalmistamisega oli seotud 7–8 asutust (kaasatute arv oli suurem), mis tähendab, et õppuse korraldamise kogukulu oli kordades suurem. Üleriigiline õppus korraldatakse aga kord nelja aasta jooksul ning sellega kaasnevat lisaraha vajadust on asutustel eelarvete planeerimisel võimalik ette näha. Hädaolukorra lahendamise õppuse võib läbi viia ka ühepäevase lauaõppusena, st kulu tekib juhul, kui osalejatele tagatakse toitlustus, üldjuhul ei ole see kulu suurem kui 50 eurot osaleja kohta. Sellise õppuse korraldamiseks ei võeta tööle eraldi projektijuhti, mis tähendab, et õppuse ettevalmistamisega seotud kulud kaetakse asutuse tegevuskulude jooksvast eelarvest. Eelnõu rakendamisega kaasneb lisakohustus Politsei- ja Piirivalveametile seoses viibimiskeelu rakendamisega. Samas on evakuatsiooni korraldamise läbimõtlemine osa HOLP-ist, seega sellele tegevusele eraldi kulu ei planeerita. Päästeametile kaasneb lisaülesanne hinnata ja kooskõlastada KOV-ide HOLP-id. Kuna ülesanne jaguneb päästekeskuste vahel ning päästekeskused nõustavad KOV-isid kriisireguleerimisküsimustes juba praegu, siis ei eelda ülesande täitmine tegevuskulude kasvu. Küll aga võib asutustele kaasneda kulude kasv, kui riskianalüüside, õppuste ja hädaolukorra lahendamise plaanide koostamise ja rakendamise käigus tuvastatakse puudusi. Samas on igal juhul tegemist üksikotsusega (näiteks kas varustust soetatakse juurde või mitte) ning seetõttu seda siin ei hinnata. 109 Elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldus Eelnõuga on suurendatud elutähtsat teenust korraldavate asutuste ülesandeid, st nad peavad koostama pikaajalise või raskete tagajärjega elutähtsa teenuse katkestuse lahendamiseks HOLP-i. Muudatus puudutab (st plaani plaane peab koostama) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium, Eesti Pank ja KOV-id (vee- ja kanalisatsiooni ning kohalike teede sõidetavuse tagamisel puudutab 18 KOV-i ja kaugkutte puhul 12 KOV-i). Eelnõu seadusena jõustumisega kaasnevat kulu on keeruline hinnata, sest muudatusega vähendatakse oluliselt elutähtsate teenuste hulka. Näiteks väheneb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi korraldatavate elutähtsate teenuste arv 20-lt kaheksale, Sotsiaalministeeriumil neljalt ühele (sisuliselt kahele), KOV-idel viielt kolmele (sisuliselt neljale). Seega ei tohiks nimetatud asutuste töömaht kasvada ning ülesande täitmisega ei peaks kaasnema lisakulu. Teenuste arv ei muutu vaid Eesti Pangal. Arvestades olemasolevaid materjale, kasvab Eesti Panga töökulu hinnanguliselt vahemikus 40–80 töötundi. Eelnõus täpsustatakse ETKA kohustusi elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüside kontrollimisel, kooskõlastamisel ja järelevalve tegemisel, selle tulemusena võib suureneda töökoormus vaid juhul, kui asutused või KOV-id nende ülesannetega praegu sisuliselt ei tegele. Riigi tegevusvaru Riigi tegevusvaru moodustamise ja haldamisega kaasneb riigile kulu. Riigile kaasnevate kulude suurus sõltub varude suurusest ja sellest, kas varud ostetakse riigi omandisse või tagatakse lepingulistel alustel (st varu kuulub ettevõtjale ning riik maksab selle eest, et mingi kokkuleppeline kogus on pidevalt saadaval, samuti kaetakse kasutusse mineva kauba kulu). Varu vajadust ja selle hoidmisega kaasnevat kulu on näiteks hinnanud Maaeluministeerium (kes 2009. aastal kulutas toiduvaru hoidmisele u 63 000 eurot26 ). Kulud ja sotsiaalsed tagatised Eelnõuga ei muudeta kehtivat eriolukorra ja hädaolukorra lahendamisega seotud kulude katmise regulatsiooni. Riigieelarvest kulude tegemine ja kulude katmine on reguleeritud RES- iga. Eelnõu lähtub nimetatud seaduse põhimõtetest. Siseministeeriumi ülesanded Eelnõuga nähakse ette Siseministeeriumi ülesannete suurenemine. Praegu tegeleb Siseministeerium kriisireguleerimispoliitika kujundamisega, mis hõlmab õigusloome ja üldiste põhimõtete kujundamist, Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni töö korraldamist, õppuste koordineerimist, HOLP-ide ja riskianalüüside koostamise juhendamist ning kokkuvõtete 26 Rohkem teavet Maaeluministeeriumi kriisireguleerimistegevuste kohta leiab siit: http://www.agri.ee/et/ministeerium-kontakt/kriisireguleerimine. 110 tegemist. Eelnõu edukaks rakendamiseks ning selleks, et riskianalüüsid ja hädaolukorra lahendamise plaanid oleksid sisukamad ja täidaksid püstitatud eesmärke, on vaja oluliselt rohkem asutusi ja isikuid nõustada. Selliseid asutusi ja isikuid on ligi 100, sealhulgas hädaolukorra riskianalüüsi ja HOLP-i koostamises osalevad asutused, ETKA-d ja ETO-d, KOV-id jt. Samuti lisandub Siseministeeriumile järelevalve teostamise funktsioon, mille sisuline teostamine nõuab erinevatesse valdkondadesse süvenemist (27 erinevat hädaolukorda ja 14 erinevat elutähtsat teenust), ning aega menetlustoimingute tegemiseks. Nimetatud ülesannete täitmine eeldab kuni nelja töökoha loomist. Võttes aluseks Siseministeeriumi keskmise palgataseme, on muudatuse rakendamisega kaasnev kulu töötaja kohta ligi 30 000 eurot aastas. Kulu kaetakse Siseministeeriumi tegevuskulude arvelt. 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks peab kehtestama järgmised uued rakendusaktid või kehtivate rakendusaktide uued terviktekstid: 1) Vabariigi Valitsuse määrus „Vabariigi Valitsuse põhimäärus“ eelnõu § 3 lõike 3 alusel; 2) kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutava ministri määrus „Ida-Eesti regionaalse kriisikomisjoni põhimäärus“ eelnõu § 4 lõike 3 alusel; 3) kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutava ministri määrus „Lõuna-Eesti regionaalse kriisikomisjoni põhimäärus“ eelnõu § 4 lõike 3 alusel; 4) kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutava ministri määrus „Lääne-Eesti regionaalse kriisikomisjoni põhimäärus“ eelnõu § 4 lõike 3 alusel; 5) kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutava ministri määrus „Põhja-Eesti regionaalse kriisikomisjoni põhimäärus“ eelnõu § 4 lõike 3 alusel; 6) kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutava ministri määrus „Hädaolukorra riski hindamise nõuded ja kord“ eelnõu § 8 lõike 5 alusel; 7) kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutava ministri määrus „Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise nõuded eelnõu § 14 lõike 8 alusel; 8) Vabariigi Valitsuse määrus „Hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, hädaolukorra lahendamise juhtimise, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise kord“ eelnõu § 16 lõike 1 alusel; 9) kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutava ministri määrus „Õppuse läbiviimisele ning õppuse korraldamisele esitatavad nõuded“ eelnõu § 17 lõike 4 alusel; 10) Vabariigi Valitsuse määrus „Kaitseväe ja Kaitseliidu eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord“ eelnõu § 34 lõike 2 alusel; 11) eelnõu §-s 40 nimetatud elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse määrus „Elutähtsa teenuse kirjelduse ja elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuded“ eelnõu § 41 lõike 2 alusel – iga ETKA kehtestab enda korraldatava elutähtsa teenuse kohta; 111  12) Vabariigi Valitsuse määrus „Elutähtsa teenuse infosüsteemide ning nendega seotud infovarade turvameetmed“ eelnõu § 41 lõike 3 alusel; 13) kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutava ministri määrus „Toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani nõuded ning nende esitamise ja uuendamise kord“ eelnõu § 43 lõike 7 alusel; 14) Vabariigi Valitsuse määrus „Isikule eriolukorra ajal tema vara sundvõõrandamisest või sundkasutusest tekkinud kulude hüvitamise kord“ eelnõu § 45 lõike 3 alusel; 15) kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutava ministri määrus „Eriolukorra ajal tööle rakendatud isiku toetuste ja kulude arvutamise, määramise ja maksmise kord“ eelnõu § 51 lõike 16 alusel; 16) Vabariigi Valitsuse määrus „Katkematu side nõuded ja katkematu side tagamise kord“ ESS-i § 861 lõike 3 alusel. Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirja lisasse 3. Punktis 11 nimetatud määruse kehtestab iga ETKA oma valdkonnas. Punktis 16 esitatud määruse valmistab ette Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Nende rakendusaktide kavandeid pole seletuskirjale lisatud. Vabariigi Valitsus peab eelnõu § 8 lõike 1, § 13 lõike 2 ja § 14 lõike 3 alusel kehtestama uue korraldused. Seaduse rakendamiseks muudetakse järgmisi rakendusakte Vabariigi Valitsuse 23. veebruari 2012. aasta määrust nr 18 „Hädaabiteadete menetlemise kord ja hädaabiteadete menetlemiseks vajalikele vahenditele esitatavad nõuded“. Eelnõu jõustumisega muutuvad kehtetuks järgmised rakendusaktid, mille uuesti kehtestamiseks pole eelnõus sätestatud volitusnormi: 1) Vabariigi Valitsuse 26. mai 2010. aasta määrus nr 57 „Hädaolukorrast või hädaolukorra tekkimise vahetust ohust Siseministeeriumi teavitamise kord“; 2) Vabariigi Valitsuse 1. juuli 2010. aasta määrus nr 92 „Avalikkuse hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, hädaolukorrast ja hädaolukorra lahendamisest teavitamise kord ning nõuded edastatavale teabele“; 3) Vabariigi Valitsuse 15. oktoobri 2010. aasta määrus nr 160 „Riigi tegevusvaru hoidmise, kasutamise, kontrollimise, uuendamise ja aruandluse kord“. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 1. juulil 2017. aastal. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu kooskõlastatakse eelnõude infosüsteemi EIS kaudu ministeeriumide ja omavalitsusliitudega ning esitatakse arvamuse avaldamiseks asjassepuutuvatele asutustele. 112 Eelnõu koostamisse on kaasatud ministeeriume ja muid asutusi, samuti elutähtsa teenuse osutajaid ning kohalikke omavalitsusi. 113  LISA 1 Hädaolukorra seadus 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Seaduse reguleerimisala § 2. Terminid 2. peatükk KRIISIREGULEERIMISE KORRALDUS § 3. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon § 4. Regionaalne kriisikomisjon § 5. Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon § 6. Siseministeeriumi ülesanded kriisireguleerimise koordineerimisel § 7. Ministeeriumi ülesanded kriisireguleerimise korraldamisel 3. peatükk HÄDAOLUKORRA ENNETAMINE, SELLEKS VALMISTUMINE JA SELLE LAHENDAMINE § 8. Hädaolukorra riski hindamine § 9. Riskikommunikatsiooni korraldamine § 10. Riigi tegevusvaru § 11. Hädaolukorrast teavitamine § 12. Massiteabevahendi valdaja kohustused hädaolukorrast teavitamisel § 13. Hädaolukorra lahendamise juhtimine § 14. Hädaolukorra lahendamise plaan § 15. Ulatuslik evakuatsioon § 16. Hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö § 17. Kriisireguleerimisõppus 4. peatükk ERIOLUKORD 1. jagu Eriolukorra väljakuulutamine ja lõpetamine 1 § 18. Eriolukorra väljakuulutamise alus ja tingimused § 19. Eriolukorra väljakuulutamine § 20. Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta § 21. Vabariigi Valitsuse korralduse muutmine § 22. Eriolukorra lõpetamine 2. jagu Eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise juhtimine ja eriolukorra tööd § 23. Eriolukorra juht § 24. Eriolukorra tööd ja eriolukorra tööde juht 3. jagu Eriolukorra ajal rakendatavad meetmed § 25. Töökohustus § 26. Vallasasja sundvõõrandamine § 27. Asja sundkasutus § 28. Asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine § 29. Valdusesse sisenemine § 30. Viibimiskeeld ja muud liikumisvabaduse piirangud § 31. Avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamise piirangud § 32. Ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine § 33. Politsei kohustused eriolukorra ajal kehtestatud meetmete tagamisel 4. jagu Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisse § 34. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine § 35. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise kord 5. peatükk ELUTÄHTSATE TEENUSTE TOIMEPIDEVUSE KORRALDUS § 36. Elutähtsate teenuste nimekiri ja nende toimepidevust korraldavad asutused 2 § 37. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustused § 38. Elutähtsa teenuse osutaja määramine ja tema kohustused § 39. Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüs ja plaan § 40. Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani kooskõlastamine § 41. Elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse tagamine § 42. Riigi osutatava teenuse toimepidevus § 43. Elutähtsa teenuse osutamisega seotud riigikaitseobjekt 6. peatükk KULUDE HÜVITAMINE JA ISIKU SOTSIAALSED TAGATISED § 44. Hädaolukorra lahendamisega kaasnevate kulude hüvitamine § 45. Eriolukorra ajal tekkinud kahju hüvitamise tingimused § 46. Eriolukorra ajal tööle rakendatud füüsilise isiku tasustamine § 47. Eriolukorra tööle rakendatud isiku sotsiaalsed tagatised 7. peatükk JÄRELEVALVE § 48. Järelevalvepädevus § 49. Riiklik järelevalve § 50. Ettekirjutus ja sunniraha 8. peatükk VASTUTUS § 51. Hädaolukorraks valmistumise nõuete rikkumine § 52. Elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumine § 53. Elutähtsa teenuse osutamise elektroonilise turvalisuse nõuete rikkumine § 54. Riigi tegevusvaru ebaseaduslik kasutamine § 55. Eriolukorra ajal kehtestatud nõuete rikkumine § 56. Menetlus 9. peatükk RAKENDUSSÄTTED 3  1. jagu Üleminekusätted § 57. Üleminekusätted 2. jagu Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine § 58. Digitaalallkirja seaduse muutmine § 59. Ehitusseadustiku muutmine § 60. Elektrituruseaduse muutmine § 61. Elektroonilise side seaduse muutmine § 62. Hädaolukorra seaduse kehtetuks tunnistamine § 63. Jäätmeseaduse muutmine § 64. Kaugkütteseaduse muutmine § 65. Kiirgusseaduse muutmine § 66. Krediidiasutuste seaduse muutmine § 67. Lennundusseaduse muutmine § 68. Maagaasiseaduse muutmine § 69. Postiseaduse muutmine § 70. Päästeseaduse muutmine § 71. Raudteeseaduse muutmine § 72. Sadamaseaduse muutmine § 73. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine § 74. Vedelkütuse seaduse muutmine § 75. Ühistranspordiseaduse muutmine § 76. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmine 2. jagu Seaduse jõustumine § 77. Seaduse jõustumine 4  LISA 2 Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni põhimäärus Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 3 lõike 3 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon § 2. Komisjoni pädevus ja ülesanded § 3. Komisjoni koosseis § 4. Komisjoni esimees ja aseesimees § 5. Komisjoni esimehe pädevus § 6. Komisjoni töö juhtimine § 7. Komisjoni istungid § 8. Komisjoni otsuse vastuvõtmine § 9. Komisjoni teenindav üksus § 10. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Ida-Eesti regionaalse kriisikomisjoni põhimäärus Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 4 lõike 3 alusel. § 1. Ida-Eesti regionaalne kriisikomisjon § 2. Komisjoni pädevus ja ülesanded § 3. Komisjoni koosseis § 4. Komisjoni esimees ja aseesimees § 5. Komisjoni esimehe pädevus § 6. Komisjoni töö juhtimine § 7. Komisjoni istungid § 8. Komisjoni otsuse vastuvõtmine § 9. Komisjoni teenindav üksus § 10. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Lõuna-Eesti regionaalse kriisikomisjoni põhimäärus Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 4 lõike 3 alusel. § 1. Lõuna-Eesti regionaalne kriisikomisjon § 2. Komisjoni pädevus ja ülesanded § 3. Komisjoni koosseis § 4. Komisjoni esimees ja aseesimees § 5. Komisjoni esimehe pädevus § 6. Komisjoni töö juhtimine § 7. Komisjoni istungid § 8. Komisjoni otsuse vastuvõtmine § 9. Komisjoni teenindav üksus § 10. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Lääne-Eesti regionaalse kriisikomisjoni põhimäärus Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 4 lõike 3 alusel. § 1. Lääne-Eesti regionaalne kriisikomisjon § 2. Komisjoni pädevus ja ülesanded § 3. Komisjoni koosseis § 4. Komisjoni esimees ja aseesimees § 5. Komisjoni esimehe pädevus § 6. Komisjoni töö juhtimine § 7. Komisjoni istungid § 8. Komisjoni otsuse vastuvõtmine § 9. Komisjoni teenindav üksus § 10. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Põhja-Eesti regionaalse kriisikomisjoni põhimäärus Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 4 lõike 3 alusel. § 1. Põhja-Eesti regionaalne kriisikomisjon § 2. Komisjoni pädevus ja ülesanded § 3. Komisjoni koosseis § 4. Komisjoni esimees ja aseesimees § 5. Komisjoni esimehe pädevus § 6. Komisjoni töö juhtimine § 7. Komisjoni istungid § 8. Komisjoni otsuse vastuvõtmine § 9. Komisjoni teenindav üksus § 10. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Hädaolukorra riski hindamise nõuded ja kord Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 8 lõike 5 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Hädaolukorra riskianalüüs (edaspidi riskianalüüs) § 2. Riskianalüüsi koostamises osalevad asutused 2. peatükk OHTUDE ANALÜÜSIMINE § 3. Riskianalüüsi analüütiline osa § 4. Hädaolukorda põhjustavate ohtude väljaselgitamine § 5. Hädaolukorra tõenäosuse hindamine § 6. Hädaolukorra tagajärgede hindamine § 7. Riskiklassi määramine 3. peatükk RISKIANALÜÜSI TÄIENDAMINE, MUUTMINE JA ESITAMINE § 8. Riske maandavate täiendavate meetmete kirjeldamine § 9. Riskiankeedi täitmine § 10. Riskianalüüsi ajakohasuse tagamine § 11. Riskianalüüsi esitamine kooskõlastamiseks 4. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 12. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise nõuded Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 14 lõike 8 alusel. 1. peatükk HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE PLAANI KOOSTAMISE KORRALDUS 2. peatükk HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE PLAANI SISU 3. peatükk RAKENDUSSÄTTED § xx. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, hädaolukorra lahendamise juhtimise, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise kord Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 16 lõike 1 alusel. 1. peatükk HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE JUHTIMINE § 1. Hädaolukorra lahendamise juhtimistasandid § 2. Hädaolukorra juhi määramine § 3. Hädaolukorra lahendamise juhtimissüsteem § 4. Staabi moodustamine ja selle töö korraldamine § 5. Koostöö korraldamine sõltuvate hädaolukordade lahendamisel § 6. Hädaolukorra lahendamise juhtimise üleandmine 2. peatükk ASUTUSTE KAASAMINE HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISELE § 7. Asutuste kaasamine hädaolukorra lahendamisele § 8. Hädaolukorra lahendamisele kaasatud asutuse lahkumine 3. peatükk HÄDAOLUKORRAST TEAVITAMINE JA TEABEVAHETUS § 9. Siseministeeriumi teavitamine § 10. Teabevahetus hädaolukorra lahendamisel § 11. Avalikkuse teavitamine 4. peatükk ULATUSLIKU EVAKUATSIOONI LÄBIVIIMINE § 12. Ulatusliku evakuatsiooni korraldamine 5. peatükk HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE DOKUMENTEERIMINE JA LÕPETAMINE § 13. Hädaolukorra lahendamise dokumenteerimine § 14. Hädaolukorra lahendamise lõpetamine 6. peatükk  RAKENDUSSÄTTED § 15. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Õppuse läbiviimisele ning õppuse korraldamisele esitatavad nõuded Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 17 lõike 4 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala § 2. Kohaldamisala § 3. Terminid 2. peatükk ÕPPUSTE PLANEERIMINE § 4. Õppuse korraldamise eesmärk § 5. Õppuse planeerimise alusdokumendid § 6. Õppuse planeerimise alusdokumentide koostamine, kinnitamine ja muutmine 3. peatükk ÕPPUSE DOKUMENTATSIOON § 7. Õppuse dokumentatsioon § 8. Õppuse kavand § 9. Õppuse hindamisaruanne § 10. Õppusejärgne tegevuskava 4. peatükk ÕPPUSTE LÄBIVIIMINE § 11. Õppuste liigid § 12. Õppust korraldava asutuse ja õppusel osaleja ülesanded § 13. Õppuse läbiviimine ja õppuse toimumisest teavitamine 5. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 14. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Kaitseväe ja Kaitseliidu eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 34 lõike 2, Kaitseväe korralduse seaduse § 3 lõike 3 ja päästeseaduse § 311 lõike 2 alusel. § 1. Mõisted § 2. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise taotlemisel ja kaasamise otsustamisel arvesse võetavad asjaolud § 3. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise taotlemine § 4. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasumise otsustamine § 5. Kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme allumine § 6. Kulu hüvitamine § 7. Määruse kehtetuks tunnistamine § 8. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal. Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani nõuded ning nende esitamise ja uuendamise kord Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 39 lõike 7 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala § 2. Terminid 2. peatükk RISKIANALÜÜSI JA PLAANI KOOSTAMISE KORRALDUS § 3. Riskianalüüsi ja plaani koostamine ja uuendamine 3. peatükk TOIMEPIDEVUSE RISKIANALÜÜSI SISU § 4. Elutähtsa teenuse kirjeldus ja eesmärgid § 5. Kriitiliste tegevuste väljaselgitamine § 6. Kriitiliste tegevuste ressursside määratlemine § 7. Kriitiliste tegevuste katkestusi põhjustavate ohtude väljaselgitamine § 8. Riskide väljaselgitamine ning kriitilise tegevuse katkestust põhjustava ohu realiseerimise tõenäosuse ja tagajärgede hindamine § 9. Kriitiliste tegevuste katkestusi ennetavad ja tagajärge leevendavad meetmed 4. peatükk TOIMEPIDEVUSE PLAANI SISU § 10. Plaani kasutuselevõtu tingimused § 11. Teenuse taastamine § 12. Tagajärge leevendavad meetmed § 13. Töötajate ohutuse tagamine 5. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 14. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Elutähtsa teenuse infosüsteemide ning nendega seotud infovarade turvameetmed Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 41 lõike 3 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk § 2. Terminid § 3. Kriitilise tegevuse sõltuvus infosüsteemist § 4. Turvameetmete rakendamine infoturbe halduse süsteemi alusel § 5. Turvaintsidentidest teavitamine § 6. Riigi Infosüsteemi Ameti ja elutähtsat teenust korraldava asutuse vaheline teabevahetus § 7. Riigi Infosüsteemi Ameti õigus anda juhendeid § 8. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Isikule eriolukorra ajal tema vara sundvõõrandamisest või sundkasutusest tekkinud kulude hüvitamise kord Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 45 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala § 2. Asja sundvõõrandamisest või sundkasutusest tekkinud kulude arvutamine § 3. Taotluse esitamine ja läbivaatamine § 4. Kulude hüvitamise kord § 5. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal.  Eriolukorra ajal tööle rakendatud isiku hüvitiste ja kulude arvutamise, määramise ja maksmise kord Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 48 lõike 15 alusel. § 1. Reguleerimisala § 2. Taotluse esitamine § 3. Taotluse läbivaatamine § 4. Hüvitise maksmine ja kulude hüvitamine § 5. Hüvitise maksmine mitme õigustatud isiku puhul § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2017. aastal. -864235 -144145 0 0 Lennuamet Maanteeamet Riigi Infosüsteemi Amet Tehnilise Järelevalve Amet Veeteede Amet Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus Meie: 23.10.15 nr 2-7/ 15-00051/013 Hädaolukorra seaduse eelnõu kooskõlastamine Majandus- ja Kommun ikatsiooniministeerium edastab Siseministeeriumi poolt kooskõlastamiseks esitatud hädaolukorra seaduse eelnõu. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ootab kommentaare ja ettepanekuid hiljemalt 2015. aasta 30. oktoobriks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Ahti Kuningas a se kantsler kantsleri ülesannetes Lisa : Siseministeeriumi kiri Rando Paurson 6397660 [email protected]