Pöördumine

Majandus- ja 20.02.2023 nr 7-9/23/746 Kommunikatsiooniministeerium Rahandusministeerium Pöördumine loomaläbipääsude ja nende kaitsevööndite teemal Austatud ministrid Vastavalt Keskkonnaministeeriumi, Rahandusministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vahel kokkulepitule on Keskkonnaministeerium koostanud maanteedele ja raudteedele rajatavate loomaläbipääsude toimivuse tagamise parandamiseks lahendusettepaneku. Oleme selle saatnud teile eelnevalt (2022. a ja 2023. a) tutvumiseks ja ettepanekute tegemiseks ning saadud tagasiside põhjal lahendusettepanekut täiendanud. Palume teil lahenduse üldkontseptsiooni puudutavate küsimuste korral neist teada anda 28. veebruariks 2023. Palume Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, kelle tegevusvaldkonda kuuluva teede- ehituse reguleerimist lahendusettepanek puudutab, astuda vajalikke samme kontseptsiooni õigusloomesse viimiseks, võimaldamaks selle peatset rakendamist. Palume teil teavitada selleks kavandatavast ajakavast. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Kallas Minister Lisa: Loomaläbipääsude ja nende kaitsevööndite lahendusettepaneku memo Merit Otsus, 626 2903 [email protected] Maris Pärn, 626 9730 [email protected] Paldiski mnt 96/ Tallinn 13522/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231  Memo : lahendus ettepanek suurulukite läbipääsude toimimise tagamiseks 1. Probleemi kirjeldus Riigi transpordiinfrastruktuuri planeerimisel ja väljaehitamisel tehakse kaasneva olulise keskkonnamõju leevendamiseks riigi tasandil arvestatavaid jõupingutusi ja kulutusi. Loomade hukkumisest ja liikumisteede katkestamisest tekkiva keskkonnakahju kompenseerimiseks ja leevendamiseks rajatakse teedele, eelkõige suure liiklussagedusega põhi- ja tugimaanteedele ning raudteedele , eritasandilisi alt- ja ülepääse , st tunneleid ja ökodukte . Siinne memo käsitleb nii alt- kui ülepääse (edaspidi läbipääse ), mille ülesanne on tagada suurulukitele ohutu liikumistee. Need on ressursikulukad rajatised, mis suurendavad ühtlasi ka liiklusohutust. Läbi pääsu asukohavalik ja sidusus suur ulukite elupaikadega (lisaks rajatise teistele , nt tehnilistele näitajatele) mõjutab rajatise pikaajalist eesmärgipärast toimimist. Eriti tähtis on seejuures rajatise juurdepääsu- või suudmeala (edaspidi suudmeala ) maastiku sobivus liikumisteena. Kui loomad ei suuda ökoduktini või tunnelini jõuda, ei toimi rajatud läbipääs isegi juhul, kui see on eeskujulikult rajatud. Ulukipääsude rajamise vastutus tuleneb arendaja kohustusest leevendada olulisi keskkonnamõjusid (vastavalt KeHJS-le ) ning rakendada sobivad leevendusmeetmed. Tänaseks on ilmnenud, et rajatud läbipääsude pikaajaline toimimine ei ole piisavalt tagatud, kuna ulukiläbipääsu suudmealal on toimunud tugev elupaigahäiring (metsa lageraie vms). Ulatuslik maastikumuutus vähendab rajatiste toimivust ja tehtud investeeringu tasuvust . Sellisteks maastikku muutvateks tegevusteks võivad olla ulatuslik metsaraie, teede, hoonete ja asulate rajamine, maavarade kaevandamine jms. Kirjeldatud olukorra põhjuseks võib pidada asjaolu, et transpordiinfrastruktuuri keskkonnamõju leevendamiseks nähakse arendusprojektides ette loomade läbipääsuna toimivate rajatiste ehitamist , kuid ei kavandata nende rajatiste toimimiseks vajalikke täiendavaid meetmeid , milleks on rajatist mõjutava suudmeala määratlemine, sellel kasutustingimuste seadmine ning nende täitmiseks meetmete võtmine, sh vajadusel ühekordsete või pikaajaliste investeeringute tegemine. Puudu on ka selge õiguslik alus nende m eetmete rakendamiseks. Infrastruktuuriprojektid katavad otseselt rajatisega seotud tegevused (projekteerimine, rajamine, korrashoid jm). Ökoduktide ja tunnelite planeerimiseks koostatud ekspertiisides antakse enamasti ka üldised nõuded maakasutusele rajatise ümbruses. Seejuures soovitakse rajatise toimimiseks vajalike tingimuste sisse viimist üldplaneeringutesse. Selle tulemusel jääks vastutus ulukipääsude toimimiseks vajalike kasutustingimuste kehtestamise ja täitmise eest, kuid ka võimalikud rahalised kohustused, kohalikele omavalitsustele. Kuna suurte transpordi infrastruktuuriprojektide taga on eeskätt riiklik huvi, siis ei pea kohalikud omavalitsused õigustatuks, et peavad kandma rahalis i jm kohustus i , mis tulenevad infrastruktuuri projektide keskkonnamõjude leevendusvajadusest. Nii on kujunenud olukord, kus pääsude toimimiseks vajalikke täiendavaid meetmeid rajatise ümbruses ei võeta kasutusele, sest arendusprojektide tellijad ega kohalikud omavalitsused ei pea seda enda vastutuseks. 2. Hetkeolukorra ülevaade 2.1. Praegune õigusruum Suurulukiläbipääse praegu seaduse tasemel ei defineerita. Ka ei tulene seadustest ega muudest õigusaktidest suurulukiläbipääsude kasutustingimused. Kuna läbi pääsud on seotud nii teeinfrastruktuuri rajamise, liiklusohutuse, keskkonnamõjude, keskkonnasäästliku ehitamise, ruumilise planeerimise ja elustiku kaitsega, siis on mitmetel seadustel selle teemaga kokkupuutepunkte, millest olulisemaid käsitletakse alljärgnevalt. Vaatleme, milliseid võimalusi suurulukiläbipääsude käsitlemise ks ja kasutustingimuste seadmiseks pakub praegune õigusruum ja kus on puudu sed. 2.1.1. Ehitusseadustik ( EhS ) EhS-i eesmärk on soodustada jätkusuutlikku arengut ning tagada ohutus, ehitatud keskkonna eesmärgipärane toimivus ja kasutatavus. § 92 defineerib tee: T ee on rajatis, mis on ette nähtud inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks. Tee osaks loetakse tunnel, sild, viadukt ja muud liiklemiseks kasutatavad ning tee toimimiseks vajalikud rajatised . § 71 lg 1 määrab, et a valikult kasutatava tee kaitsevöönd on teed ümbritsev maa-ala, mis tagab tee kaitse, teehoiu korraldamise, liiklusohutuse ning vähendab teelt lähtuvaid keskkonnakahjulikke ja inimestele ohtlikke mõjusid. ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu poolt nimetatud maantee (edaspidi Euroopa teedevõrgu maantee ) kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 50 meetrit. Transpordiameti hinnangul kehtib teekaitsevöönd ka tunnelite ja sildade puhul samamoodi, 50 meetri ulatuses. Ülejäänud maanteede kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 30 meetrit. Maantee omanik võib kaitsevööndi laiust põhjendatud juhul vähendada. § 72 lg 1 loetleb kaitsevööndis keelatud tegevused: 1) paigaldada liiklejat häirivat valgustusseadet või teabe- ja reklaamivahendit; 2) korraldada spordivõistlust või muud rahvaüritust; 3) kaevandada maavara ja maa-ainest; 4) teha metsa lageraiet ; 5) teha veerežiimi muutust põhjustavat maaparandustööd. § 73 määrab raudtee kaitsevöönd i , mis ulatub (äärmise) rööpme teljest 30 meetri kaugusele , ja selle kasutustingimused ning vajalikud tööd. EhS järgi saab suurulukiläbipääsuks mõeldud rajatisi pidada tee osaks, kuigi EhS neid otseselt ei nimeta. Ainus õigusakt, kus ökodukti ja ökotunneli mõistet kasutatakse, on majandus- ja taristuministri 05.08.2015 määruse nr 106 “Tee projekteerimise normid” lisa , ptk 6 Rajatised : p 6.1. Rajatiste üldnõuded nimetab ökodukti ja ökotunneli kui teega seotud rajatist . Rajatise korrashoiu ja toimimise eest vastutab tee omanik . Suurulukiläbipääsude kasutusnõudeid ei ole seaduse ega muu õigusaktiga määratud. K õige põhjalikum ad eestikeels e d ülevaated elustikurühmade kaupa nõue test ja tehnilistest lahendustest , mida on tarvis läbipääsude puhul jälgida, on Transpordiameti tellimisel koostatud käsiraamat “Loomad ja liiklus Eestis”(2011) ja uluki õnnetuste kohtade tehniline analüüs „Ulukiohtlikud teelõigud“ (2017) . EhS § 72 lg 1 punkti 4 kohaselt on tee kaitsevööndis keelatud lageraie , kuid raieteatisi siiski väljastatakse. Laekunud metsateatisi Keskkonnaamet Transpordiametiga ei kooskõlasta, kuna Transpordiametiga (toonane Maanteeamet) lepiti kokku (ca 3 a tagasi), et teatud tingimustel on siiski võimalik raied tee kaitsevööndis teha. Kokkulep p e s ei käsitlet ud r aietingimusi suurulukiläbipääsudel, kuigi on oluline lageraieid tee kaitsevööndisse jääval suurulukiläbipääsu suudmealal keelata. Avalikus kasutuses teede ehitamiseks on vajalik ehitusluba. Ehitusloa saab anda ehitisele, mis vastab ehitusloa andmise aluseks olevale ehitusprojektile. EhS § 12 ( Ehitamisele esitatavad nõuded ) lg 1-st tuleneb, et ehitada tuleb ehitusprojekti kohaselt, järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid nõudeid. EhS § 99 (Ehitusprojekt ja projekteerimistingimused ) sätestab, et kui planeeringuga ei ole tee asukoht täpselt määratud, on ehitusloakohustusliku tee ehitusprojekti koostamiseks vajalik anda projekteerimistingimused . Riigitee projekteerimistingimused annab Transpordiamet, muudel juhtudel kohalik omavalitsus (KOV) . M itut KOVi läbiva joonehitise trassi planeeringu täpsustamiseks annab projekteerimistingimus ed Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ( EhSRS § 13 lg 4-5 alusel ) . Ehitusloa annab kas KOV , Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (vastavalt EhS § 39) või Transpordiamet ( EhS § 101 lg 2 ja 3 alusel) . Kui riigiteede ehitamiseks annab ehitusloa Transpordiamet, siis neile ehitistele, mis vajavad riigi eriplaneeringut või on nii riigi kui KOV tasandi pädevuses või on mitme riigiasutuse pädevuses, annab ehitusloa TTJA . Kui tee ehitusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju, tuleb vastavalt KeHJS - ele hinnata ka ehitusprojekti keskkonnamõju. Lähtuvalt EhS § 12 lg 2 peab e hitatav ehitis, asjakohasel juhul ka ehitamine, olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga ( seega kõikide planeeringute ga, mis antud asukohas kehtivad ) . Detailplaneeringu puudumisel peab ehitatav ehitis olema kooskõlas üldplaneeringuga ja projekteerimistingimuste olemasolu kohustuse korral ka projekteerimistingimustega. Plan S-is sätestatud juhul peab ehitatav ehitis olema kooskõlas riigi või KOV eriplaneeringuga. 2.1.2. Planeerimisseadus ( PlanS ) R iigimaanteede – ja ka RB – planeerimise aluseks on maakonnaplaneeringud või neid täpsustavad teemaplaneeringud. Juhul kui riigimaantee või avalik raudtee vastab PlanS § 27 lg 1 nimetatud tingimustele (oluline ruumiline mõju, suur riiklik huvi), on nende rajamise aluseks riigi eriplaneering. PlanS § 75 lg 1 punkti 1 kohaselt on üldplaneeringu ülesanne transpordivõrgustiku ja muu infrastruktuuri , sealhulgas kohalike teede, raudteede, sadamate ning väikesadamate üldise asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine . Lisaks sätestab PlanS § 75 lg 1 punkt 10, et ÜP ülesanne on rohevõrgustiku asukoha ja toimimist tagavate tingimuste täpsustamine ning nendest tekkivate kitsenduste määramine . Nende punktide alusel oleks KOV-idel võimalik määrata ka kasutustingimusi ja kitsendusi suurulukiläbipääsude suudmealadele, kuid tänasel päeval valdav osa KOV-e seda teha ei soovi, KOV-id ei ole ka ette näinud rahalis i vahend e id kitsenduste talumise kompenseerimiseks . N äitena võib tuua Kõue valla (liitunud Kose vallaga) üldplaneeringu , kus seletuskirjas on seatud konkreetsed kitsendused ning põhijoonisel on määratud ökodukte ümbritsev piiranguvöönd ehk ala, kus on antud ökodukti kasutustingimused. Paraku ei taga need seatud kasutustingimused alati meetmete rakendamist nt planeering ei ole otseselt kaevandamisloa andmisest keeldumise alu s, konkreetsed tingimused metsade majandamisele planeeringutes puuduvad, esitatud tingimused on pigem üldised ja soovituslikud suunised kui konkreetsed tingimused jmt. Loataotluste menetlejad rakendavad vaid konkreetselt määratletud tingimusi ega tegele üksikjuhtumite lahendamisel üldiste suuniste (nt rohevõrgustik peab jääma toimima) ja põhimõtete tõlgendamisega. Sisuliselt peaksid suurulukiläbipääsud olema PlanS -i alusel maakonnaplaneerin g uga määratud ja üldplaneeringuga täpsustatud rohelise võrgustiku osad . Rohelise võrgustiku eesmärk on säilitada ökosüsteemide ja maastike sidus vöönd (mis seob kaitstavaid alasid). Rohelise võrgustiku juriidilise definitsiooni annab PlanS , § 6 p 17: roheline võrgustik on eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagav ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustav looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosnev süsteem, mis koosneb tugialast ja tugialasid ühendavatest rohekoridoridest. Ulukipääse või nende toimimist PlanS eraldi ei maini. PlanS -i alusel määratakse maakonna- ja üldplaneeringutes rohevõrgustiku kasutustingimused , seejuures üldplaneeringud täpsustavad maakonnaplaneeringus seatud tingimusi ja määravad neist tulenevad kitsendused . Vastavalt PlanS § 74 lg 3 on üldplaneeringu alusel võimalik seada kinnisomandile ka kitsendusi, kuid sageli maaomandi kasutamisele rohevõrgustikus üldplaneeringutega kitsendusi ei seata. Konkreetsemad tingimused ja kitsendused on valdavalt seatud ainult tarastamisele ja hoonestusele. Kitsendusi kinnisomandile on võimalik seada veel ka riigi eriplaneeringuga ( P lan S § 27 lg 5) ning kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga ( P lan S § 95 lg 4). Praktikas on rohevõrgustiku toimivuse tagamisel määravaks, kas ja millised on üldplaneeringus seatud kitsendused. Rohevõrgustiku juriidiline analüüs (Hendrikson ja Ko, Siim Vahtrus , 2018) järeldas , et kehtivad õigustloovad aktid annavad piisava võimaluse kaitsta rohevõrgustiku alasid, kuid probleemid on rakenduspraktikas, kus õigusaktidega loodud võimalusi ei kasutata. Üldplaneeringutes rohevõrgustiku toimimise tagamiseks seatud tingimused on oma olemuselt sageli soovitused või üldpõhimõtted (nt: vajalik on säilitada rohevõrgustiku sidusust, loamenetlejal tuleb vajadusel algatada keskkonnamõju hindamine, soovitav on säilitada põldudevahelised metsatukad jmt), mis ei anna vajalikku konkreetsust rakenduseks. Mis puudutab kaevandamist rohevõrgustikus, siis üldplaneeringus saab anda rohevõrgustiku toimivuse tagamise tingimused ja neist tulenevad kitsendused , mida kaevandusloa andja peab loataotluse KMH-s või mõju eelhinnangus analüüsil arvestama. Nõue hinnata , kas kaevandamine võib oluliselt mõjutada looduslikku mitmekesisust, sh rohevõrgustikku, tuleneb KeHJS nõuetest (kaevandamine on olulise keskkonnamõjuga tegevusvaldkond, mille puhul on KMH kohustuslik või peab loa andja andma eelhinnangu võimalikele mõjudele). KOV-i võimalused mõjutada kaevandamist, sh rohevõrgustikus, tulenevad maapõu e seaduse § 55 lg 2 p11 , mis jätab KOV-ile õiguse mitte nõustuda kaevandamisloa andmisega . Rohevõrgustiku kontekstis on k aevandusloale nõusoleku andmisest keeldumise alusena võimalik kasutada üldplaneeringus antud kasutus tingimusi. Ökoduktide ja - tunnelite su udme aladele vajalike kasutustingimuste seadmist üldplaneeringutes (kuid ka teistes planeeringutes) raskendavad praegu järgmised asjaolud: kõik olemasolevad ja planeeritavad loomapääsud või nende suudmealad ei ole kavandatud olemasolevasse planeeringuga määratud rohevõrgustikku. Läbipääsu seostamiseks planeeringus toodud rohevõrgustikuga tuleks rohevõrgustiku piire suuremal või vähemal määral muuta. Sellega võib kaasneda omakorda punktis 2 toodud olukord, nt kehtivate detailplaneeringute muutmine/tühistamine. Täna paikneb Transpordiameti rajatud või planeeritud 36-st ökoduktist ja suurulukitunnelist 12 väljaspool rohevõrgustikku , Rail Baltic raudteele planeeritu d 45 -st rajatisest paikneb väljaspool rohevõrgustikku 8 (RailBalticu andmetel) . vastuolud ÜP-s planeeritud maakasutuse ja loomapääsu suudmealal vajalike tingimuste vahel. ÜP-s suudme aladele seatud kasutustingimustest võivad tuleneda pikaajalised või ühekordsed rahalised jm kohustused, nt kompensatsioonid , olenevalt piirangute suurusest . KOV-id ei näe endal rolli läbipääsude suudmealade piirangute seadjana ja kulude hüvitajana , kuivõrd tegemist on riiklikult oluliste infrastruktuuri arendustega. ÜP-ga seatud piirangute eest vastutavad aga KOV-id , kui ei ole teisiti määratud. ÜP-de koostamise ja teerajatiste planeerimise ning ehitamise ajakavade mittesünkroonsus (osad ÜP-d on juba kehtestatud, teiste ajakava ei haaku loomapääsude kavandamise ajakavaga). Loomapääsude rajamine ja üldplaneeringute koostamine ei ole omavahel seotud või üksteisest sõltuvad protsessid: loomapääsude rajamine toimub tee taristu arendamise käigus, mis võib aga ei pruugi toimuda samal ajal asjassepuutuvate KOV-ide üldplaneeringute koostamisega. Ökoduktide ja tunnelite asukohavalik peab põhinema ulukiekspertiisi ettepanekul ning olema konkreetse koha- ja olukorrapõhine, kuid planeeringute koostamisel reeglina sellises detailsuses ekspertiise ei tehta. 2.1.3. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus ( KeHJS ) Keskkonnamõju hinnatakse, kui: 1) taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; 2) kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile, ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik. Samuti hinnatakse mõju strateegilistele planeerimisdokumentidele (sh kõik planeeringud), kas kohustuslikus korras (nt maakonnaplaneering ja üldplaneering) või KSH vajalikkuse kaalumise tulemusena (nt maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu teemaplaneeringud). Kui kavandatav infrastruktuuri objekt on olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetelus ( KeHJS § 6 lg 1 p 1-34 ), siis hinnatakse selle kavandamisel keskkonnamõju. Keskkonnamõju hindamine on kohustuslik järgmistel juhtudel: kiirtee ehitamisel; üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee ehitamisel; ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamisel vähemalt nelja sõidurajaga teeks; uue raudteeliini ehitamisel, kui ühe rajaga raudteeliini puhul on vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed; olemasoleva raudteejaama laiendamisel, kui laiendamise tulemusel on raudteejaamas ühe rajaga raudteeliini puhul vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed, või olemasoleva raudteejaama jaamateede pikendamine pikkuseni vähemalt 1000 meetrit, kui raudteejaamas on ühe rajaga raudteeliini puhul vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed. Kui kavandatav tegevus ei kuul u eelnevasse loetelusse, kuid tegemist on infrastruktuuri ehitamise või kasutamise valdkonnaga , peab otsustaja andma keskkonnamõju olulisuse kohta eelhinnangu. Eelhinnangu eelnõu koos KMH/KSH algatamise või algatamata jätmise otsuse eelnõuga on vajalik saata seisukoha andmiseks asjaomastele asutustele, sh KeA-le . Kui tegemist on võimaliku mõjuga kaits tavale objektile , siis tuleb KMH algatamata jätmise otsuse eelnõu kooskõlastada KeA-ga . KeHJS § 3 3 järgi on keskkonnameetmed kavandatava tegevuse elluviimisega kaasneva ebasoodsa keskkonnamõju ennetamise, vältimise, vähendamise ja leevendamise ning põhjendatud juhul heastamise meetmed. Infrastruktuuri rajamise ehitusprojektide keskkonnamõjude hindamisse (või eelhinnangu koostamisse) kaasatakse enamasti ka elustikuspetsialistid, kes selgitavad välja, kas on vajalik kavandada elustikule leevendavaid meetmeid, nt läbipääsusid (suur- või väikeulukitele, kahepaiksetele jne). Otsustaja (tegevusloa andja) peab keskkonnameetmetega tulenevalt KeHJS § 24 lg 1 arvestama. Otsustaja poolt tegevusloale määratud keskkonnameetmed on kohustuslikud meetmed. Kui otsustaja tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel keskkonnamõju hindamise aruandes sisalduvaid keskkonnameetmeid ei arvesta, peab ta tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuses andma motiveeritud põhjenduse. 2.1.4. Looduskaitseseadus (LKS) LKS eesmärk on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega. Liigi seisund loetakse soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. Seega on oluline tagada soodne seisund kõigile looduslikele liikidele, ka neile, kes ei ole kaitsealused liigid. Suurkiskjad on Eesti maastike iseloomulikud liigid, kellel on kõrge ökoloogiline ja kultuuriline väärtus. Suurkiskjatest kuuluvad pruunkaru Euroopa Liidu loodusdirektiivi (92/43 EMÜ) lisasse IV (vajab ranget kaitset) ning hunt ja ilves lisasse V (liigid, mille isendite eemaldamist looduslikust keskkonnast tuleb reguleerida kaitsekorralduslike meetmetega). Seetõttu on oluline tagada neile liikidele soodsad elutingimused ja kaitse. Infrastruktuuri rajamisel tuleb arvestada, et LKS § 52 kohaselt tuleb e hitamisel tagada kaitsealuste liikide isenditele võimalikult ohutud elu- ja liikumistingimused. 2.1.5. Metsaseadus (MS) Metsa seaduse § 41 lõike 7 kohaselt kontrollib Keskkonnaamet nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ja seaduses ettenähtud juhtudel kehtivatele inventeerimisandmetele või tegelikele andmetele metsa seisundi, vanuse, rinnaspindala ning varude suuruse kohta, kui inventeerimisandmed ei vasta tegelikkusele. Juhul, kui üldplaneeringutega on KOV seadnud osadele aladele raiepiiranguid (miljööväärtuslik al a , roheala, suurulukipääsu piirkond vms) ja seadnud raieloa andmise tingimuseks kooskõlastamise KOV-iga , siis metsateatise menetlemine kooskõlastatakse KOV-iga . Suurulukiläbipääsudele raietingimuste jõustamine läbi üldplaneeringu on võimalik , kui täpsed tingimused ja piirkonnad on üldplaneeringus määratud ning KOV on nõus selliste tingimuste seadmisega. 2.2. Ulukipääsude rajamise tänane praktika Ulukipääsusid on Eestis rajatud alates 2013. aastast. Ulukipääsude planeerimine, projekteerimine ja ehitamine on toimunud tee-ehitusprojektide raames ning põhinenud vastaval ekspertiisil. Tänaseks (2023 jaanuari seisuga) on maanteedele rajatud kokku kaheksa loomapääsu, sh viis ökodukti ja kolm suuruluki tunnel it . Viimasena valmisid 2022. a kolm suurulukiläbipääsu: kaks tunnelit (Kärevere- Kardla ) ja üks ökodukt ( Puiatu ). Projekteerimis- või planeerimisfaasis on 2 8 läbipääsu (august 2021 seis) . Loomapääse ( 45 ) kavandatakse ka Rail Baltic raudteetrassile. Riigiteede ulukipääsud Riigiteede omaniku ülesandeid täidab vastavalt EhS-le Transpordiamet, kes annab riigiteede projekteerimistingimused ja ehitusload . Tee-ehitusprojektidele hinnatakse asjakohaseid keskkonnamõjusid ning pakutakse meetmed nende leevendamiseks. Leevendusmeetmed hõlmavad ka ulukite läbipääse, nii ökodukte kui tunneleid. Kuna rajatiste suudme alade maakasutus määratakse planeeringutega, on Transpordiamet esitanud üldplaneeringutesse ettepanekud reeglite seadmiseks neil aladel. Praeguse praktika kohaselt edastab Transpordiamet KOV-dele ÜP-de koostamisel andmed planeeritud suurulukiläbipääsude kohta: eelprojektide või eskiisprojektide tasandil teadaolevad täpsed asukohad ja kogu projektilahenduse (sh ruumiandmed) üldplaneeringus arvestamiseks. Eelprojekti andmestiku puhul on asukoht väga kindel, eskiisprojekti puhul veidi vähem (st asukoht võib täpsustada eelprojekti koostamise käigus tehnilisest aspektist või KMH (ulukiuuringu) tulemustest lähtuvalt). KOV-i ja Transpordiameti vahel on ilmnenud üldplaneeringutes suudme aladele vajalike reeglite seadmisel probleeme, kus KOV ei pea selliste reeglite seadmist vajalikuks või ei ole sellest huvitatud (vt Kose vald). Rail Baltica ulukipääsud Rail Baltica raudteetrass kavandati maakonnaplaneeringu joonobjekti teemaplaneeringutega (mis on täna PlanS-i tähenduses riigi eriplaneering, EhSRS § 13 lg 2) . Rail Baltica arendamise ja Eesti riigi huvide esindamise eest vastutab Eestis Rail Baltic Estonia OÜ, kes jääb ka peale objekti valmimist selle omanikuks. Raudteetrassile kavandatakse kokku 45 ulukiläbipääsu , neist 22 läbipääsu algsed asukohad määrati maakonnaplaneeringutes ja ülejäänud pandi paika ehitusprojektidega ( ehitusprojektide mõjuhindamiste käigus selgus, et vajadus on suurem kui algselt hinnati ) . Raudteetrassi maa, sh ulukipääsude alla jääv maa, on planeeritud võõrandada riigile. Projekt määrab raudtee ja selle toimimiseks vajal ike rajatiste täpsed asukohad. Maade omandamisel lähenetakse igale juhtumile individuaalselt ja püütakse leida osapooli rahuldav kokkulepe . RB ökoduktide ja altpääsude piiritletud suudmealadele jäävate riigimetsade osas on Keskkonnaministeerium palunud RMK-l järgida neil aladel vajalikke piiranguid: mitte teha raadamist ning lage- ja turberaieid 3. Taust Eesti riigiteedel registreeritakse igal aastal ligi 3000 liiklusõnnetus t metsloomadega . 2021.a. näiteks toimus üle 5000 kokkupõrke sõidukite ja suurulukite vahel. Aastatel 2009-2018 registreeriti 19 126 põdra, metssea ja metskitsega toimunud õnnetust, mis moodustavad 99,4% kõigist suurulukitega registreeritud õnnetustest. Enim õnnetusi juhtub metskitsega (ca 80%, vähem põdra (8%) ja metsseaga (7%) . Ulukiõnnetuste ja maastikunäitajate seoste a nalüüs näitas , et ulukiõnnetuste risk väheneb oluliselt tiheda inimasustuse naabruses ning on tunduvalt suurem metsaga ümbritsetud teelõikudel . Teede ja raudteede tõenäoliselt suurima negatiivse ökoloogilise mõjuga efekt on barjääriefekt. Barjääriefekt on transpordi infrastruktuurist tulenev ja elusolenditele mõjuv liikluses hukkumise, füüsilise barjääri ja vältimise koosmõjus toimiv efekt, mis vähendab liikide vaba liikumist ja edukat infrastruktuuriületust. Liikide säilimisel on võtmetähtsusega isendite leviku- ja migratsioonivõimalus. Liikumisbarjäärid takistavad isendite toidu- ja varjeotsinguid ning sigimispartneri leidmist, samuti vähendavad noorloomade ellujäämist. Põhjustatud isolatsioon mõjutab populatsioonide dünaamikat, ohustades koguni liikide säilimist . Parim võimalus barjääriefekti vältida ning leevendada barjääriefekti negatiivseid mõjusid, on muuta infrastruktuur elusloodusele läbipääsude abil läbitavaks. Ulukipääsude toimivuse tagamiseks on oluline nende asukohavalik ja sidusus ümbritsevate elupaikadega. Kuna suurulukitega kokkupõrked kujutavad inimeludele suuremat ohtu, siis on vajalik eelkõige keskenduda suurulukitele mõeldud läbipääsudele, millega saab leevendada ka mõjusid väikeulukitele, sest liigid saavad samuti teede ületamiseks kasutada suurulukitele mõeldud läbipääse. Kuna liiklussagedus teedel, aga ka maanteede ja raudteede tarastamine on Eestis tõusu trendil, siis on tehislikud levikutõkked ja/või nendega seotud hukkumine suure kodupiirkonna ja kolmest liigist suurima hajuvate noorloomade rändeulatuse tõttu hundi puhul perspektiivis keskmise tähtsusega ohutegur, ilvese ja karu puhul sarnastel põhjustel samuti keskmise tähtsusega ohutegur. Varasemalt on tegemist olnud pigem väikese tähtsusega ohuteguriga . 3.1. Sihtliigid Olulisimad s ihtlii gid on arvestades liiklusõnnetuste hulka sõralised : põder, metskits, metssiga . Suurkiskjatele (hunt, ilves, pruunkaru) sobivad enamasti samas mõõdus loomaläbipääsud ja tarad kui sõralistele. Lisaks võivad nii ilves kui ka hunt kasutada erandina ka väikeulukitunneleid , kui need on paigutatud sobivalt nende liikumisradadele. Siiski ei ole Eesti tingimustes tuvastatud väikeulukitunneli ja sillaaluste kallasradade läbimist hundi poolt. Juhuslikult on neid aga kasutanud metskitsed ja pruunkarud. Ilveste läbimine on sage. Sillaaluseid kallasradasid on mõnel korral kasutanud ka põdrad (Valdmann. Oja jt 2022 seired). Inimpelgliku liigina liigub põder valdavalt hoonetest ja asulatest eemal, suurema metsa varjus. Majade lähedust väldib ka metssiga, kuid võrreldes põdraga vähem. Liiklusõ nnetus i toim u b mõlemal liigil peamiselt suurema metsasusega maastike s . Võrreldes põdra ja metsseaga liigub metskits ka hajaasustuse piirkondades. Kuigi enamus õnnetusi toimub metskitsega samuti metsases ja vähese inimasustusega piirkondades, toimub märkimisväärne hulk õnnetusi ka lagedamatel aladel ja rohumaarikastes piirkondades. Pruunkaru, hunt ja ilves satuvad liiklusõnnetustesse harva. Maastikuühenduse rajamisel soovitatakse põtrade jaoks jälgida, et : − see ei paikneks lagedal, vaid ühendaks põtradele omaseid elupaiku ja meelsasti kasutatavaid nn ülekäigukohti; − see paigutatakse seireandmeile tuginedes teelõigule, kus põtrade jäljerajad enim koonduvad, kus on senini olnud põtrade teeületuskoht ja kus seetõttu võib olla toimunud liiklusõnnetusi põtradega; − seda ääristaksid vähemalt kahe meetri (soovitavalt isegi 2,5 m) kõrgused müra- ja valgustõkkeseinad, mis välistaksid maastikuühendust läbivate põtrade häirimise liiklusmürast ja valgusest; − see saaks võimalikult kiiresti ümbritseva taimestikuga sarnase taimkatte, sulandudes teed ümbritsevaisse elupaikadesse; − selle suudmete ja keskosa pinnakõrguste vahe ei ületaks põdra silmade kõrgust, ehk 2 meetrit; erijuhul, kui tegu on nt maastikuühendusega spetsiaalselt sesoonse rände tarvis, võib see kõrguste vahe olla ka kuni 3 meetrit, kuna liikumistung summutab ohutaju; tingimuseks on, et mõlemalt poolt lähenedes peab ühenduse suudme juurest 2 meetri kõrguselt paistma vähemalt pool ees paikneva metsa kõrgusest; − mõne aasta vältel käiku andmisest vältida rajatise vahetus naabruses ja ümbruses metsa uuendades lageraiet, asendades selle muu raiega, mis ei põhjusta nii järske muutusi elupaikades ja ulukite paiknemises ; probleem võib tekkida nii rajatiste vahetus naabruses kui sidusa metsamassiivi või rohekoridori puhul, kus samuti on soovitav vältida ulatuslike tühimike tekitamist, hajutades uuendamise ühelt-kahelt 5-10 aastale; metsa uuendamine loob uusi toitumisvõimalusi ega ole seega uluk itele ohuks. 3.2. Ulukipääsude kasutamise seire Alljärgnevalt on näite i d ulukipääsude toimivuse kohta , sh seireandmete põhjal. Näide 1 . Kolu ökodukt Tallinn-Tartu maantee 34. kilomeetril. Ökodukti toimivuse hindamiseks tehti Transpordiameti tellimusel piirkonnas ulukite jäljeloendust ja kasutati ka rajakaameraid. 2016 aasta lõpu seisuga oli ökodukti ületanud 13 liiki imetajaid (suurulukitest ilves, metssiga, hunt, metskits). Välja on toodud ka mõningad rajatud ökodukti puudused (vt Aruvalla-Kose lõigu ulukiseire aruanne, 2016), nagu sobiva haljastuse puudumine esimestel aastatel, ebapiisav laius (keskmises osas laius 21-22 m, vajalik minimaalne laius oleks 50 m), silla järsk nõlv, paiknemine põtrade liikumiskoridoridest eemal. Need võisid olla põhjused, miks esimestel aastatel põdrad ökodukti ei kasutanud. Kolu ökodukti seiratakse uuesti alates 2020. aastast. Seire tulemused kinnitasid põtrade esmakordse ökodukti ületuse 2021. a suvel. Ületusi registreeriti 20, lisaks uue li igina 3 punahirve ületust. Kolu näite puhul möödus peale ehitust põtrade ületusest 8 aastat, kuid põdrad võivad ökodukti ka lühema ajaga kasutusele võtta. Näiteks Rõõsa ja Nõmmeri ökoduktid (Tallinn-Tartu km 49 ja 57) võeti põtrade poolt kasutusele nende valmimisaastal (2020) ning Kohatu ökoduktil (Tallinn-Pärnu km 3 5 ) toimus esimene põdra ületus 2022. a juulis, s.o 5 aastat peale rajatise valmimist. Näide 2 . Soomes riigimaantee E18 seire Pernajas . Riigimaanteele nr 7 ( Koskenkylä ja Loviisa vahele) rajati 1996–1998 uus kiirtee. Sellele rajati põllumajandus- ja metsandusotstarbeks 11 teetunnelit ja kaks viadukti. Seire näitas, et loomad kasutasid liikumiseks kõiki seiratud läbipääse. Seire tulemustest selgub, et kolme seireaasta jooksul läbipääse kasutavate loomade arv järjest kasvas. Esimesest seireaastast (1999) teiseni (2000) kasvas läbipääse kasutavate põtrade arv 47% ja edasi aeglasemas tempos. Muude jahiulukite lumikattel seiratud jäljeradade arv kasvas teisel aastal 16%, kuid kolmandal aastal vähenes. Loomaliigid, kes tunneleid ja viadukti kasutasid, olid põder, ilves, rebane, valgejänes, halljänes, mäger, kährik, kärp, nirk, metsnugis ja orav. Piirkonnas registreeriti juhukülalistena veel hunt, pruunkaru, metssiga ja metskits, aga nende jälgi tunneleis ei leitud. Loomade jaoks rajatud läbipääsud osutusid edukaiks. Põdrad j a teised jahiulukid õppisid kolme aasta jooksul pärast ehitust läbipääse kasutama. Tunnelid on piirkonna põtradel kujunenud eluala osaks. Tunnelite kaudu on tekkinud põtrade ränderadade korduvkasutuses olev katkematu võrgustik. Näide 3 16 . Kirde-Hispaanias läbib Katalooniat transpordikoridor C65. Kolmerajaline kiirtee avati liikluseks aastal 1995 ning see oli Hispaanias üks esimesi teid, kuhu olid rajatud loomadele kohandatud tunnelid ja teetruubid. Seire käigus selgus, et esimese kuue kuu jooksul ei kasutanud sihtliigid paljusid läbipääse, aga vaid mõni kuu hiljem oli enamik läbipääse sihtliikide aktiivses kasutuses. 4. Suuruluki t e läbipääsude toimivuse tagamise lahendus ettepanek Meie pakutud lahenduse s sätesta takse üldised piirangud ulukite läbipääsude su udme aladel (läbipääsu kaitsevööndis) edaspidi EhS -ga . Kitsendustega seotud andmed , sarnaselt avalike teede ja nende kaitsevööndi andmetele, kantakse maa katastrisse ja Maakatastriseaduse § 12 tähenduses kitsenduste kaardile, mis on kitsendusi põhjustavate objektide graafilise ning tekstilise informatsiooni andmebaas. Piirangud kuvatakse Maa-ameti kitsenduste kaardil ning need edastab sinna vastavalt EhS §70 rajatise omanik ( Transpordiamet või arendaja, ÜP-ga või KOV eriplaneeringuga määratava piirangu puhul KOV). Samuti on vajalik kuvada kitsendused ka Metsaregistris. Siin ne lahendus ettepanek on mõeldud nii maanteed ele kui raudteed ele (sh RB). Lahendus koostatakse selleks , et tagada teele rajatud looma läbipääsu terviklik toimivus maastikus. Vajalike tingimuste tagamiseks läbipääsu suudmealal teeme e ttepanek u muuta ehitusseadustikku ja anda selles üldised kasutus tingimused läbipääsude suudmetele – sarnaselt tee kaitsevööndile – , mis taga ksid suudme a l al loomade liikumiseks vajalike tingimuste säilimise ja läbipääsu pikaajalise toimivuse. Seega, t eeme ettepaneku muuta EhS -st ja sätestada loomapääs ja selle k aitsevööndi tingimused EhS-is , kuivõrd see käsitleb ehitamist, teid, teerajatisi, kaitsevööndeid ja nende projekteerimist. Võimalik seaduse muudatus e sisu on selgitatud Lisas 1 ja muudatus esitatud Lisa s 2 . Läbipääsu r ajatise planeerimisel on selle asukohavaliku ja tehnilise kavandamise ga koos vajalik planeerida ka läbipääsu le ulukite ligipääsu tagav piisava ulatuse ja kasutustingimuste ga kaitsevöönd. Lahendusettepanek näeb ette, et l äbipääsu de suudmeala de l , rajatise keskpunktist kuni 500 m kauguseni , moodustub EhS - st tulenevalt läbipää su kaitsevöönd, kus hakkavad kehtima seadusjärgsed läbipääsu toimivust tagavad tingimused. Läbipääsu kaitsevööndi kaitsekord peab tagama suudmeala piirkonna atraktiivsuse liikidele , kelle liikumisvõimalusi teearendus halvendab või läbi lõikab . Selleks seatakse kaitse vööndis piirangud senise, liikumisteed võimaldanud maakasutuse muutmisele : ehitamisele, kaevandamisele, metsaraiele ning jahipidamisele ( täpsemad piirangud on esitatud L isas 1 ) . Ne n d e piirangu te vajalikkuse on välja toonud ulukieksperdid. Piiramist vajava d sellised tegevused, mis põhjustavad maastikus ulatuslikke ja pikaajalisi või pöördumatuid muutusi. Kuivõrd iga läbipääs paikneb erinevas maastikus, ei pruugi siiski seadusega seatud ühtsed piirangud olla iga le olukorrale kõige paremini vastavad . Seetõttu on m eie ettepanek anda võimalus koostada konkreetset olukorda arvestav loomapääsu kaitsevööndi nn erilahendus. Meie ettepaneku järgi on a rendajal võimalik KSH -st või KMH-st tuleneva st ekspertiisist lähtuvalt juba läbipääsurajatis e planeerimise või projekteerimise käigus koostada läbipääsu suudme alale seaduses ettenähtu d üldlahendusest erinev kaitsevööndi lahendus : põhjendatud ja otstarbekas ruumikuju, piir ning piirangute ulatus, mis oleks sobiv ja toimivust tagav just konkreetsele objektile ja piirkonna maastiku le omaseid tingimusi arvestades. Erilahenduses võib reguleerida tegevusi seaduses antust erinevalt, arvestades just konkreetse asukoha vajadusi. Erilahendus e saab välja pakkuda üksnes uluki e ksperdi poolt koostatud ekspertiisi ja ettepanekute alusel. Vajadust erilahenduseks on otstarbekas hinnata ja see koostada juba koos suurulukiläbipääsude asukohtade kavandamisega, kuivõrd selle käigus analüüsitakse ümbritseva maastiku sobivust rajatise toimimiseks (arvestades seejuures ka planeeritud, kuid ehitamata objektide võimalikku mõju) ja loomade liikumisteid ning selgitatakse konkreetse rajatise jaoks vajalikud toimimistingimused. Juhul, kui arendaja (riigiteede ja raudtee puhul riik või selle volitatud esindaja) kaitsevööndi lahendus piirdub seadusest tulenevate üldiste piirangutega, on kohalikul omavalitsusel võimalik uluki ekspertiisi alusel välja pakkuda läbipääsu maastikulisi tingimusi mittehalvendavaks, reeglina väikesemahuliseks ehitustegevuseks nn KOV- erilahendus, mis kinnitatakse üldplaneeringuga või üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga . Nii arendaja - kui KOV- erilahendus on võimalik välja pakkuda üksnes ekspertiisi alusel ning tuleb kooskõlastada Keskkonnaametiga (vastavalt EhS , vt ettepanekud L isas 2 ). Arendaja väljapakutud kaitsevööndi erilahenduse väljatöötamise protsessi tuleb kaasata KOV. Läbipääsu kaitsevööndi piir ja tingimused kehtestatakse kas ehit usprojekti (soovitavalt põhiprojekti ga) või planeeringu vastuvõtmisega ja andmed ehitise kaitsevööndi kohta esitatakse ehitise omaniku poolt maakatastrisse kandmiseks. Kokkuvõttes on lahendus kolmeastmeline. Esiteks – kaitsevööndi piirangud tulenevad otse seadusest ( EhS ) (nn üldlahendus ); teiseks – arendaja poolt ekspertiisi alusel välja pakutud erilahendus, mis võib muuta seaduses antud piirangute vormi ja sisu ; ning kolmandaks – kohaliku omavalit s use välja pakutud erilahendus ehituse reguleerimiseks. Eesmärk on, et kaitsevööndi ulatus ja piirangud hakkaksid kehtima koos rajatise (võimalikult) täpse asukoha kindlaks määramisega ja kaitsevööndi on kooskõlastanud ka KeA . Praegu on loomaläbipääsu täpset asukohta võimalik paika panna planeeringu (riigi eriplaneering, KOV eriplaneering) kehtestamisel või tee/raudtee ehituse projektis (hinnanguliselt oleks selleks sobiv põhiprojekt) , seega on selles etapis vajalik selgitada, kas kaitsevööndis j äädakse seaduses antud kitsenduste juurde või luuakse eelpool kirjeldatud erilahendus. KOV-erilahenduse saab kehtestatud üldlahendusele või arendaja-erilahendusele välja pakkuda ka hiljem, ÜP või detailplaneeringu koostamisel. Läbipääsu muldkeha ja suudme ehitusala haljastatakse, selle eest vastutab rajatise omanik. Nii erilahenduse koostamine kui koostamata jätmine on vajalik kooskõlastada Keskkonnaametiga. Lähtudes sarnasest loogikast teekaitsevööndi või looduskaitseliste piirangutega, ei põhjusta s eadusega antavad üldised piirangud suurulukiläbipääsu kaitsevööndis maade riigile omandamise vajadust, sest kitsenduste iseloom ei piira tõenäoliselt maaomanikul maatulundusmaal tegutsemist nii suures ulatuses, et maa sihtotstarbeline kasutamine ei ole võimalik. Enne EhS -i s loomapääsude kaitsevööndi regulatsiooni kehtestamist rajatud ja ehitusloa saanud loomapääsude rajatiste ümber moodustuvad seadusest tulenevalt samuti kaitsevööndi d, kus hakkavad kehtima EhS järgsed kitsendused, kuid need on otstarbekas kehtestada uutele, mitte juba loa saanud tegevustele ( nagu nt aktiivse tele mäeeraldis t e le ). Samuti tulek s ne nde loomapääsude jaoks ette näha võimalus luua erilahendus. Täpsemalt tuleb olemasolevad tegevused reguleerida rakendussätetega , mille lühiülevaade on antud lisas 2 . Suurulukiläbipääsude pikaajaliseks toimimiseks on vajalik, et ka läbipääsu kaitsevööndist kaugemal püsiksid loomade liikumiseks sobivad tingimused. Läbipääsu ja selle kaitsevööndit kavandades tuleks käsitleda selle seost rohevõrgustiku g a , vajadusel and a vastavad soovitused . Suurulukiläbipääsude puhul on vajalik , et üld planeeringus võimalusel ühendatakse ulukiläbipääs rohevõrgustikuga. Eeldatavasti siiski ongi suurulukite läbipääsud e planeeri misel muuhulgas arvestatud ka rohevõrgustiku paiknemist ja läbipääsud rajatakse rohevõrgustiku piires. EhS - ga määratud tee kaitsevööndi kitsendusi loomaläbipääsu moodustamine ei muuda , need jäävad kehtima . Vajalik on koondada läbipääsude toimivuse teemalised uued teadmised ja juhiseid, näiteks uuendades käsiraamatut , et kaasajasta da teadmised toimivate loomapääsude rajamise st ja toeta da otsuste tegemis t . Siinesitatu annab üldise loogika ja lahenduskontseptsiooni, mille õigusloomesse viimisel võib olla vajalik teha kohandusi ja tä psustusi , tagamaks parim rakenduspraktika Kokkuvõttes saab välja tuua pakutud lahenduse tugevused: - regulatsioon loob probleemi lahendamiseks õigusselguse; - läbipääsu tervikliku toimivuse tagamine; - tagatud piisav kohapõhiseid tingimusi arvestav paindlikkus; - KOV-il võimalus ala ehitustegevuse täpsemaks planeerimiseks; - suure tõenäosusega puuduvad kulutused maade omandamiseks . Lisa 1. Suurulukiläbipääsu kaitsevööndi le seadusega määratavad tingimused Ökoduktide jt suurulukite läbipääsude toimimiseks on oluline, et läbipääsu alal ja ühendusteedel ümbritsevate elupaikadega oleks tagatud loomadele soodne ja turvaline keskkond. Selleks tuleb ulukiläbipääsude ümber 500 m raadiuses kehtestada kaitsevöönd. Suurulukite läbipääsude kaitsevööndis tuleb ekspertide soovitustest ja teaduskirjanduses toodust lähtudes kehtestada järgmised piirangud: • Keelatud on jahipidamine. Põhjus: Jahipidamine hirmutab loomad läbipääsust eemale. Jahikeelualad tuleb määrata kohapõhiselt ja maastikus selgelt eristuvate piiridega. Jahipiirangust tuleb teavitada maaomanikku ja kohaliku jahimaa valdajat. Keskkonnaamet võib loa anda põhjendatud juhul nagu nuhtlusisendi küttimiseks või võõrliikide arvukuse reguleerimiseks juhtudel, kui kaitsetsoonist väljaspool pole võimalik või on raskendatud taotletava tegevuse läbiviimine. • Keelatud on ulatuslike lagealade tekitamine (vt lisa 2.) . Põhjus: Paljud liigid vajavad liikumiseks sidusat kõrgpuistut ja väldivad lagedaid alasid. Enamus läbipääse asuvad metsaelupaikades või nende läheduses, neid rajatakse peamiselt metsaliikidele. Metsa majandamisel võib kasutada väiksemahulisi raieid ja püsimetsanduse võtteid. • Keelatud on teede, hoonete, aedade, piirete jms objektide rajamine, mis takista va d loomade ligipääsu läbipääsule. Põhjus: Läbipääsu piirkonnas ei tohi rajada takistusi, mis piiraks läbipääsu pikaaegset toimivust. • Keelatud on maavarade kaevandamine. Põhjendus: Kaevandamisega kaasneb raadamine, müra ja tahkete osakeste heide ning teatud juhtudel vibratsioon ning veerežiimi muutused, mis võivad otseselt või kaudselt takistada loomade liikumist. Kaevandustegevusega kaasneb oluline häiring , mis muudab maastik k u pikaks ajaperioodiks või pöördumatult ja mis võib oluliselt takistada loomade liikumist, näiteks juhul , kui kaevandus ala st kujundatakse pärast kaevandustegevuse lõppemist veekogu. Kalkulatsioonid • Hetkel on maanteedel planeeritud/ehitatud ulukiläbipääsusid kokku 36 . Läbipääsu keskpunktist arvestatud 500 m raadiusega ringikujulise ala korral on ühe läbipääsu kaitse vööndi pindala 7 8,5 ha ehk kokku 2826 ha. Sellest 1850 ha on metsamaad (ETAK) ja sellest omakorda 706 ha kuulub eraomandisse. Rail Baltica on planeerinud 45 suurulukiläbipääsu , mille kaitsevööndite kogupindala on 3532,5 ha . Samasuguse puhvri korral jääb nende läbipääsude kaitse vööndisse 2651 ha metsa, millest 1020 ha kuulub eraomandisse. Kokku oleks maanteedel ja raudteel loomapääsude kaitsevööndite pindala 6358 ha, millest 4500 ha moodustavad mets ad . • Siinse lahendusettepaneku puhul näeme, et piirangute kompenseerimise ulatus vajab täiendavat analüüsi ning seoses erilahendustega võib kaasneda täiendav halduskoormus ( KeA , KOV). Mõnevõrra suureneb meie hinnangul KeA halduskoormus, metsateatiste ülevaatamisel seoses erilahenduste ülevaatamise ja kooskõlastamisega. Kokkuvõttes peaks aga ametiasutuste halduskoormus vähene ma , sest tekivad selge kaitsevöönd ja selge d kasutusreeglid, mis omakorda vähendab asutus t evaheliste päringute hulka. Lisa 2. Vajalikud õigusaktide muudatused 1) Ehitusseadustik: Täiendada tee osa käsitlust seadustiku 11. peatükis Tee § 92, tuua sisse suurulukiläbipääsu kaitsevööndi üldised tingimused vastavalt alltoodule (§ 73 1 ) ja anda võimalus erilahenduseks. Analoogselt lisada ulukiläbipääsu termin ka raudtee käsitlusse. 11. peatükk Tee § 92. Terminid (1) Tee on rajatis, mis on ette nähtud inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks. Tee osaks loetakse tunnel, sild, viad ukt, suurulukite läbipääs ja muud liiklemiseks kasutatavad ning tee toimimiseks vajalikud rajatised. 8. peatükk Ehitise kaitsevöönd § 71. Avalikult kasutatava tee kaitsevöönd § 72. Tegevus tee kaitsevööndis § 73. Raudtee kaitsevöönd § 73 1 Suurulukite läbipääsu ( edaspidi läbipääs ) kaitsevöönd Läbipääsu l on kaitsevöönd , mis hõlmab endas ringikujulist ala läbipääsu tsentrist 500 m raadiusega. Läbipääsu kaitsevööndis on keelatud: metsa raadamine ja uuendusraied, v.a. aegjärk ne raie, kuni ühe hektarine kitsa langiga (kuni 30 m) lageraie lepikutes ning raie metsakaitselise ekspertiisi alusel; maavara kaevandamine; jahipidamine , v . a . erandjuhtudel Keskkonnaameti loaga ; uute ehitiste rajamine , välja arvatud õuemaal ja tiheasustusalal . Läbipääsu kaitsevööndi § 73 1 lõikes 1 sätesta t ud piir id e st ja 2 sätestatud tingimus test erinevaid piire ja tingimusi võib läbipääsu kaitsevööndile seada 1) ulukiekspertiisi alusel t aristu ehitusprojekti ga , mis kooskõlastatakse Keskkonnaametiga keskkonnamõju hindamise või eelhindamise protsessi käigus; 2) KOV ulukiekspertiisi alusel üldplaneeringu või üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga § 73 1 lg 2 p4 loomade liikumist mitte takistavate hoonete ja rajatiste planeerimiseks , vastav eri lahendus kooskõlasta t a kse Keskkonnaametiga. 2 ) MaaPS : MaaPS tuleb viia kooskõlla EhS § 73 1 vastavalt: § 35. Üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest keeldumine 12) geoloogilist uuringut soovitakse teha suurulukiläbipääsu kaitsevööndis (1) Üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisest keeldutakse, kui esineb vähemalt üks järgmistest alustest: 12) uuringuruum või selle teenindusala asub suurulukiläbipääsu kaitsevööndis. § 55. Kaevandamisloa andmisest keeldumine (2) Kaevandamisloa andmisest keeldutakse ka juhul, kui esineb vähemalt üks järgmistest alustest: 13) mäeeraldis asub suurulukiläbipääsu kaitsevööndis. 3 ) KeHJS : ei vaja otseselt muutmist, kuid vajab läbivaatamist keskkonnameetmete jõustamise teema, kuivõrd praegu ei ole KMH/KSH poolt ette nähtud meetmed otseselt siduvad. Keskkonnameetmed saavad kohustuslikuks otsustaja poolt antud loatingimuste kaudu. Otsustajal on ka võimalus põhjendatud juhul meetmeid mitte arvestada. Vajalik on selgitada, kas keskkonnameetmete jõustamises esineb puudusi. 4 ) VV 17.12.2015 määrus nr 133 "Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused": § 3. Asutused ja nende tegevusvaldkonda kuuluvad küsimused Planeerimisalase tegevuse korraldaja teeb koostööd ja kooskõlastab planeeringu: 2) Keskkonnaametiga, kui planeeringu elluviimisega võib kaasneda oluline keskkonnamõju, välja arvatud punktis 3 nimetatud juhtudel, samuti kui planeeringualal asub kaitseala, hoiuala, püsielupaik, kaitstava looduse üksikobjekt või selle kaitsevöönd , suuruluki läbipääsu kaitsevöönd või ala, mille suhtes on Keskkonnaministeerium algatanud kaitseala, hoiuala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjekti kaitse alla võtmise; 5) Lühiülevaade vajaminevatest rakendussätetest: Seadusemuudatuse ( EhS ) jõustumise ajaks suuruluki läbipääsu kaitsevööndisse juba välja antud ehitusload, metsateatised ja keskkonnaload jäävad kehtima, piirangud puudutavad vaid kaitsevööndisse lisanduvaid tegevusi. Võib tekkida vajadus olemasolevatele loomaläbipääsudele nö tagantjärgi erilahenduse väljatöötamiseks, hetkel on EhS - i ettepaneku d kirjeldatud lähtudes poolelioleva/ kavandatava loomaläbipääsu kaitsevööndi erilahenduse kujunemi s e protsessist .