Eelnõu kooskõlastamine

Riigikogu sotsiaalkomisjon Meie 07.10.2022 nr 5-1/271-4 [email protected] Sotsiaalministeerium [email protected] Eelnõu kooskõlastamine Eesti Linnade ja Valdade Liit esitab alljärgnevalt oma märkused ja ettepanekud sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 704 SE kohta. 1. Üldhooldusteenus on sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud kohaliku omavalitsuse (KOV) korraldatav teenus, mida omavalitsused korraldavad praegu ja korraldavad eelnõu kohaselt ka edaspidi. 2. Oluline muudatus on, et riik paneb seadusega omavalitsustele kohustuse alates 01.07.2023 osaleda kõigi isikute teenuskoha maksumuse tasumises (kvalifitseeritud hooldustöötaja kulu osas), kes seda soovivad ja kelle puhul KOV on tuvastanud teenuse vajaduse. Seega on eksitav seletuskirja väide, et üldhooldusteenuse korraldamine jätkub seadusemuudatuse järel samasugusena. Kavandatava muudatusega kohustab riik KOVe kandma kulusid ka nende isikute eest, kes oleksid suutelised ise oma teenuse eest tasuma. Praegu peavad KOVid toetama neid, kes ise või koos lähedastega ei suuda maksta teenuse eest. Ka edaspidi peab KOV endiselt kandma kulud, mille tasumiseks kliendil või tema ülalpidajatel vahendeid ei piisa, sest abivajaja ei tohi jääda abita. 3. Märgime, et vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvile 154 võib kohalikule omavalitsusele panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Menetletava eelnõuga paneb riik KOVile kohustuse maksta hooldustöötajate kulud kõigi üldhooldusteenusel olevate isikute eest , kes seda vajavad ja soovivad, aga hüvitab toetusena selle vastavalt riigieelarve võimalustele . Eelnõu § 1 p. 6 „Riigieelarves määratakse vastavalt riigieelarve võimalustele kohaliku omavalitsuse üksustele toetus pikaajalist hooldust vajavatele täisealistele isikutele teenuste osutamiseks.“ Eelnõule lisatud selgitused ei anna KOVidele kindlust, et lubatav toetus katab KOVile lisanduva kulu. 4. Eelnõuga kavandatavad muudatused toovad kaasa KOVide koormus tõusu. Ka seletuskirjas on märgitud: kokkuvõttes võib hinnata, et muudatus toob kaasa olulise mõju KOVide eelarvele ja töökoormusele; muudatus mõjutab oluliselt KOVi poolset rahastust. 5. Täpsemalt väljendub KOVide töökoormuse tõus järgnevas: • 01.juuliks 2023 tuleb ära hinnata kõigi teenusel olevate klientide hooldusvajadus . Kindlasti ka nende, kes on KOVi poolt teenusele suunatud, kuna on vaja hinnata ka hooldusvajaduse raskusastet. • Lisandub pidev koormus seoses juba hinnatud kliendi ümberhindamisega tema hooldusvajaduse muutumisel. KOVid peavad seni küll hindama teenuse vastavust kliendi vajadustele vähemalt 1x aastas või vastavalt muutunud vajadusele, kuid KOVid ei ole pidanud üldhooldusteenusel hindama hooldusvajaduse raskusastet. Raskusaste võib muutuda kiiresti. Inimene läheb teenusele, olles keskmise hooldusvajadusega, kuid paari kuu möödudes võib ta olla juba suure või väga suure hooldusvajadusega, mis toob kaasa uue hindamisvajaduse, sest sellest hakkab sõltuma rahastus. • Täiendavalt peab KOV hindama uute ja nende isikute teenuse vajaduse, kes on läinud hooldekodusse ilma KOVi suunamiseta. • Lisaks teenuse ja hoolduse raskusastme vajaduse hindamisele peab KOV hindama ka isiku või tema ülalpidamiskohuslase maksevõimet, kui kliendil ei piisa omaosaluse katmiseks vahendeid. • Seletuskirja kohaselt kaasneb KOVidele täiendav töökoormus, sest nende poole pöörduvate abivajajate hulk uue rahastusmudeli rakendumisel suureneb 6. Puudub selgus, kuidas lahendada probleem, et KOVidel puudub ülevaade, kui palju on teenusel inimesi, kes ei ole KOVi suunamisega, st kui palju on teenusel neid, kelle eest maksab isik ise või tema lähedane. Samuti puudub KOVidel info, millistes asutustes need inimesed viibivad, sest kõigi teenusel olijate viibimiskoht ei ole rahvastikuregistrisse kantud. Inimesed võivad olla üle Eesti erinevates hooldekodudes ja hindamiseks tuleb kohale sõita, mis nõuab aega, raha ja KOVidel lisatööjõudu, sest juba praegu on KOVi sotsiaalvaldkonna töötajad ülekoormatud. - Näiteks toob Tallinn välja: „Probleemiks on see, et kõik isikud ei ole kantud STAR-i ja meil puudub täna ülevaade, kui suur hulk inimesi on vaja Tallinnal hinnata ja menetleda. Oleme teinud kontrolli ja avastanud, et Tallinna linna rahastusel olevatest inimestest on STAR-i sisse kandmata (teenuseosutajatel) 348 isikut. Lisaks oleme praeguseks tuvastanud 8 üldhooldusteenust pakkuvat asutust (Haraka Kodu, Kuuda Hooldekodu, Kuusiku Hooldekodu ( Ardis Konsultatsioonid), Kuusiku Iira , OÜ Nemesten (Kunda Alfred), Valga Haigla, Varbla Hooldekodu, Vääna- Viti Kodu, Hoolekandeteenused), kes pole ennast registreerinud STAR-i . Sellest tulenevalt puudub meil ülevaade, kui suur hulk inimesi vajab hindamist( abivajaduse ja maksevõime osas). - Viljandi vald: „ STAR-ist tulev info pole õige, sest kahjuks paljud hooldekodud panid eelmise aasta lõpuga andmed sisse, kuid ei ole infot uuendanud. Surnud isikud võtab programm automaatselt maha, kuid seda, kui isik vahetab hooldekodu või on peale 2 kuud saanud uuesti jalule ja läheb koju – siis seda ei saa hooldekodud maha võtta. See on Sotsiaalkindlustusametil vaja STAR-is kiiresti korda teha. Muret teeb ka see, et osad hoolekandasutused ei esita STAR-i andmeid ja ei uuenda neid nii nagu peab – 2 nädala jooksul.“ 7. Piirmäär. KOV peab kehtestama 01. juuliks 2023.a kvalifitseeritud hooldustöötajate kulude tasumise piirmäära. KOVidel puudub kindlus, kuidas täpsemalt see toimuma hakkab, sest eelnõu ega seletuskiri ei anna selget juhist, valemit. Kuna kliendid on teenusel üle Eesti hooldekodudes, siis kas KOV peaks kehtestama erinevad piirmäärad, arvestades piirkonna, kus klient asub, iseärasusi st kas peab hindama iga asutuse kulusid, kus KOVi inimene on teenusel? Nimetatud kulud on hooldekodude lõikes väga erinevad. 8. Vastavalt eelnõule peavad kõik KOVid kehtestama 1. juuliks piirmäärad. Antud olukorras võib tekkida probleem selles, et mõne KOVi piirmäär on suurem ning teenuse saajad soovivad enda elukoha andmeid rahavastikuregistris hakata muutma, et saada registrisse elukoha kanne soovitud piirkondadesse. Piirmäär võiks olla riigi poolt kehtestatud üle Eesti ühtlaselt, sest endiselt on Eestis suured piirkondlikud erinevused. Või teise variandina peaks riik andma piirhinna arvestamise alused, et ühtlustada omavalistuste lõikes, millest lähtutakse võrdsetel alustel piirhinna kehtestamisel ja tagaks inimeste võrdse kohtlemise, näiteks sotsiaalhoolekande seaduse § 89 rakendamisel tekkinud erisuste ja ebavõrdse kohtlemise vältimiseks . Selle ennetamiseks tuleks kehtestada kvaliteedi mahu tingimused teenuse osutamiseks, et see oleks teenuse eesmärkidele ja kliendi vajadustele vastav ning samas annaks raamistiku piirhindade ühtlasemale väljatöötamisele, ühtlustades teenuste kvaliteeti üle Eesti erinevate hooldekodude vahel. Oleks vaja, et riik sätestaks ka teenuse maksimaalse maksumuse. 9. Eelnõu kohustab hoolekandeasutusi avalikustama oma teenuse hinnad komponendipõhiselt (teenuskoha maksumuse) st eraldi kvalifitseeritud hooldustöötajate kulude maksumuse ühe teenusesaaja kohta. Segadust tekitab, et seletuskirjas on toodud kohustus avalikustada kulud ühe teenuskoha kohta. Kas õigem on rääkida kuludest teenuse saaja või teenuskoha kohta. Teeme ettepaneku kasutada läbivalt sarnast sõnastust. Vastavalt eelnõule peab teenuse osutaja seda tegema 01. juuliks 2023. Juhime tähelepanu olulisele probleemile. Nimelt seletuskirja kohaselt võimaldab kulude avalikustamine omavalitsustel kasutada seda ilma täiendavate arvestusteta oma piirmäärade üle otsustamisel. Kuid ka piirmäärad peab KOV kehtestama 01. juuliks 2023.a. Teeme ettepanku pikendada kohalike omavalitsuste kohustuste jõustumist 01. jaanuarini 2024.a. 10. Eelnõu § 1 punkt 8 sätestab, et muudatuse kohaselt isikute eest, kes olid suunatud ööpäevaringsele erihooldusteenusele enne 2001. aasta 1. jaanuari ja kelle rahvastikuregistrisse kantud elukohaks on erihoolekandeteenuse osutaja tegevuskoht vähemalt KOVi täpsusega ning kellele ei jätkata riigieelarvest rahastatava erihoolekandeteenuse osutamist teenusevajaduse äralangemise tõttu ja saadetakse üldhooldusteenusele , nende teenuse kulusid enam SKA ei hüvita ja seletuskirja kohaselt rakenduvad nende inimeste puhul üldised põhimõtted, sest erihoolekandeteenuse vajaduse muutumine üldhooldusteenuseks on tavapärane east tuleneva abivajaduse muutus. Juhime tähelepanu sellele, et eelmainitud klientide olukord ei ole tavapärane. Seni kehtiv kord viidi sisse sellepärast, et leevendada nende KOVide olukorda, kelle territooriumil asusid suured erihoolekandeasutused, kuhu vastavalt seadusele registreeriti kuni 2001.a teenusel olevate klientide elukohad. Suurel osal neist klientidest ei ole nn koduomavalitsus tuvastatav, aja jooksul on nad liikunud edasi üle Eesti teistesse asutustesse, enamus neist endistest suurtest asutustestki on likvideeritud, aga inimese elukoht on ikka registreeritud vastavalt kunagisele korrale. KOVid , kus on palju n.ö 2001. aasta inimesi, pannakse muudatusega raskesse olukorda, sest eelnõuga kohustatakse teenuse saaja rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgseid KOVe osalema teenuskoha maksumuse rahastamises. Leiame, et omavalitsustele lisavahendite andmisel tuleb kindlasti eraldi arvestada ka seda, kas tegemist on omavalitsusega, kellel on enne 2001.a 1.jaanuari hooldekodu aadressil registreeritud isikuid, kes liiguvad erihoolekandest üldhooldusele . Juba täna on osadel omavalitsustel nende isikute arvelt oluline lisahalduskoormus, tulenevalt eestkoste korraldamisest ning ei ole põhjendatud, et omavalitsuste kanda jäävate kulude osakaal veelgi kasvaks Teeme ettepaneku : jätkata SKA poolt nende inimeste üldhooldusteenuse kulude tasumist. 11. Üldhoolekande teenusel on ka tööealisi, sh on neid, kes on erihoolekande teenuskoha järjekorras . Seletuskirja mõjude osas on välja toodud, et teenusel olijatest 10 % on nooremad kui 65 aastat. Tööealiste hooldekodus olijate 10% on oluline suurus, samas ei arvestata neid KOVile rahaliste vahendite eraldamisel. Erihoolekande teenuse järjekorras ootavate inimeste kulude katmine, kes on ooteajal KOVi poolt paigutatud üldhooldusteenusele , vajab eraldi tähelepanu. Tegemist on klientidega, kellel on tuvastatud riiklikult rahastatava teenuse vajadus, aga koha või riigi rahastuse puudumisel, on sunnitud aastaid ootama. Üldhooldusteenuse kulud on aga suures osas KOVi kanda, mis on omavalitsuse suhtes ebaõiglane. 12. Leiame, et niivõrd suure muudatuse puhul peaksid olema täidetud ka eeltingimused, mis aitaksid KOVidel üle riigi reformi ühtlaselt rakendada: vajalik oleks ühtne hindamisinstrument, STARi valmisolek jmt. Seletuskirja kohaselt on Sotsiaalministeerium koostöös SKAga käivitanud arendustegevused (sh hindamisvahendite testimine KOVides 2022. aastal), et pakkuda KOVle ühtne hindamismetoodika ning standardiseeritud tõenduspõhine abi- ja toetusvajaduse hindamisvahend STARi keskkonnas (STAR arendusega alustatakse eelduslikult 2023. aastal) Seletuskirja kohaselt on KOVide ja teenuseosutajate omavahelise töökorralduse lihtsustamiseks planeeritud 2024.aastal alustada STARi keskkonna arendusi (teenuseosutajate portaal). Eeltoodud viited näitavad, et STARi arendusi, mis toetaksid reformi ellu viimist KOVide poolt, alles planeeritakse tulevikus. 13. Seletuskirjas puudub selge arvestuse alus, et KOV saaks ise hakata välja arvestama, kui palju peaks KOV oma eelarvest edaspidi üldhoolduse korraldamiseks kavandama. Rahandusministeerium on teinud arvutuse pensionäride tulumaksu eraldamise kohta. Kuna seni pole KOVile pensionäride tulumaksu eraldatud, pole ka võrreldavaid algandmeid. Probleem on selles, et kui toetusfond on täna omavalitsuste vahel jaotatud ühtlasemalt (Rahandusministeeriumi andmetel), siis ühe ja sama protsendi tulumaksu eraldamine samaks eesmärgiks, tekitab KOVide vahel suuremat ebavõrdsust. Teeme ettepaneku: vältida seda, et minnes toetusfondilt üle tulumaksu eraldamisele, tekib võrreldes senise rahastamisega oluline ebavõrdsus omavalituste vahel. 14. Eelnõus ei ole selgitatud, kuidas toimub üleminek ühelt lähenemiselt teisele. Seletuskirjas „ KOV-ile partneriks olevate püsivate teenuseosutajate võrgustiku olemasoluks on soovitav sõlmida pikaajalised kokkulepped.“ Milliseid kokkuleppeid täpsemalt on silmas peetud? Tegemist on avaliku sektori poolt teenuste ostuga või teenuste rahastamise toetusega, seega tuleb paljudel KOVidel läbi viia teenuste ostmise riigihange või inimestele toetustena maksmisel kontsessioonilepingu hange. Viimase puhul ei ole võimalik raamlepinguid sõlmida. Selgitamist vajaks, kuidas suhestub kogu loodav süsteem riigihangete seadusega? Ebaselge on, kuidas ja kas üldse saab olemasolevate, riigihangete seadusega kooskõlas, lepingutega uue korra kohaselt jätkata. KOVi kommentaar: „Viimase hanke järgselt oli meil vaja kohe ümber sõlmida ca 25 varasema hankelepingu järgi teenusel olnud isiku hoolduslepingud. Selleks, et hooldekoduga kõik andmed klappima saada ja uued lepingud ära sõlmida, läks meil mitu kuud. Ja seda olukorras, kus meil vallavalitsuse korraldusi muuta ei tulnud. Nüüd tuleb aga olukord, kus üle tuleb vaadata kõik hindamised, ümber teha kõik korraldused, kõik juba sõlmitud lepingud + teha hindamised, otsused ja lepingud kõigi nende kohta, kes on täna teenusel enda ja lähedaste rahaga. + samal ajal tulevad uued abivajajad, kellega tuleb tegeleda. Piirmäärad tuleb enne kehtestada, kui uusi otsuseid ja lepinguid saab tegema hakata. Ma arvan, et see on paras hullumaja nii meie kui teenuse vajajate jaoks.“ 15. Täpsustamist vajaks, mis saab nende juhtumitega, kus KOV hinnangul saab inimene veel igati kodus hakkama, aga ta ise tahab hooldekodusse minna? Seletuskiri räägib variandist, kus inimene ei pöördugi KOVi vaid läheb teenusele ja maksab ise. Aga kui pöördub ja KOV hinnang ei näe üldhooldusteenuse vajadust? Kas sellisel juhul, kui KOVi hinnangul üldhooldust vaja ei ole, maksab inimene ise? 16. Teenusmudelis on hooldustöötajate kulude arvestuse aluseks ühe hooldustöötaja kohta ühes vahetuses kuni 12 teenuse saajat, suure hooldusvajadusega klientide puhul 9 teenuse saajat. Samas on teada (OSKA raport), et hooldajatest on suur puudus ja seetõttu ei saa olla kindel, et kõik hooldekodud suudavad seda tagada. Seletuskirja kohaselt oli 2021. aastal keskmiselt ühel hooldustöötajal ühes vahetuses 18 klienti või 0,16 hooldustöötajat teenuskoha kohta. 17. Palume sõnastada selgemalt eelnõu § 1 punktis 1 toodud muudatus, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kulude arvestamise aluseks on vähemalt 0,25 hooldustöötajat ühe teenusesaaja kohta ja vähemalt 0,33 hooldustöötajat suure hooldusvajadusega teenusesaaja kohta keskmiselt ööpäevas. Kuidas toimub arvestamine siis, kui nõutud hooldustöötajate arv ei ole tagatud. Eelnõust ei selgu, mis ajaks peab teenuseosutajatel vastav tase olem saavutatud. Seletuskirjas on viidatud prognoosile, mille kohaselt see saavutatakse aastaks 2026. Mis järgneb siis, kui prognoos ei täitu? 18. Ebakindlust tekitab sõnastus, mille kohaselt jagatakse teenusel olijad teenusesaajateks ja suure hooldusvajadusega teenusesaajaks (§ 221 lg 3 Piirmäära seadmisel tuleb võtta kulude arvestamise aluseks vähemalt 0,25 hooldustöötajat teenuse saaja kohta ja 0,33 hooldustöötajat suure hooldusvajadusega teenusesaaja kohta). Ka suure hooldusvajadusega kliendid on teenuse saajad. Ehk oleks võimalik segaduse vältimiseks need kaks gruppi selgemalt eristada? 19. Eelnõu § 1 punktiga 4 pikendatakse võimalust olla erihoolekandeteenuselt eemal kuni 4 kuud aastas (senise kahe kuu asemel). Samal aja maksab riik teenuse osutajale 95% teenuse hinnast. Oma vastuses sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusele (erihoolekandeteenuste korralduse ja rahastuse ajakohastamine) juhtis ELVL tähelepanu sellele, et võttes arvesse erihoolekandeteenuste järjekordade ja ooteaja pikkust, tuleks veel kord kaaluda, kas on mõistlik võimaldada teenuselt ära olla kuni neli kuud aastas, mille jooksul säilib teenuse saamise õigus ja rahastamine. Seletuskirjas ei ole kavandatava muudatusega kaasneva võimaliku ebasoovitava riskina analüüsitud, kas nelja kuu jooksul (kui klient teenust ei kasuta), riigi eelarvevahendite kasutamine kohamaksumuse osaliseks tasumiseks, on põhjendatud ja eesmärgipärane. Arvestades samas seda, et kohalik omavalitsus on kohustatud järjekorras olijatele ja nende lähedastele ooteajaks abi pakkuma, mis toob omavalitsusele kaasa kulu. 20. Ei ole selge, miks on aluseks võetud eeldus, et üldhoolekande teenuse rahastamiseks riigi poolt antavat raha jääb üle, mistõttu on riigieelarve vahendeid võimalik kasutada ka oletatavalt vähemkulukate ja tõhusamate kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks. Tõenäoliselt kõrge nõudlus, KOVde poolne seadusega tagatud rahastus ning energiakandjate ja ehitushindade kallinemine, toovad kaasa teenuse hinna tõusu . 21. Täiendavalt teeme ettepaneku arvestada eelnõu koostamisel väikesaarte eripära ja suurendada neile eraldatavat toetust, et ka saare eakatel on võimalus KOV toel väärikalt vananeda. Näiteks Kihnu saarel puudub hooldekodu ja suure hooldusvajadusega eakas ei taha minna mandrile hooldekodusse, sest mõni neist pole mandril käinud viimased 10 - 15 aastat. Kihnu saare eakas tahab väärikalt vananeda oma koduses saarelises keskkonnas, kus on au sees oma keel, tavad ja kombed. Seetõttu ollakse olukorras, kus vallal tuleb leida lisavahendid ööpäevaringse hooldusteenuse pakkumiseks saarel. Omavalitsuse kulu suurendab töötajate leidmine, sest kohapealt ei pruugi hooldustöötajaid leida, mujalt tulijatele tuleb pakkuda elamispinda. Kulu suurendab töötajate koolitus (hooldajad, tegevusjuhendajad), erinevate tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine, erinevate abivahendite, vaimse ja hingelise toe tagamine jne. 22. Leiame, et muudatustega KOVdele kaasnevate mõjude analüüs, sealhulgas muudatuste rakendamisel tekkivate kulutuste suuruse ja katteallikate osas, on seletuskirjas ebapiisav. Omavalitsused on seisukohal, et süsteemi muutusega kaasnevat koormust KOVidele ja teenuseosutajatele on alahinnatud. Täiesti hindamata on halduskoormuse tõusu, töötajate koolituse, lisatöötajate vajadusega kaasnevad mõjud, st hindamata on mitterahaliste ressursside vajadused ja võimalused. Ka töömahu tõus toob lisakoormuse eelarvele. Lisaks on hindamata teenuspakkumise ja teenustega seotud ressursside ebapiisavuse mõju, reaalne võimalus ja võimekus teenuste mahtu suurendada. Ettepanek: Eelnevat arvestades tuleks loobuda kavandatud eelnõu esitatud kujul edasi menetlemisest. 23. Juhul, kui eelnõud siiski edasi menetletakse, siis tuleb eelnõu seletuskirjale lisada HÕNTE § 46 lg 3 kohane mõjude analüüsi aruanne ning aruandes toodut arvestades eelnõud korrigeerida. 24. Leiame, et eelnõu vajaks täpsustamist, ei ole arusaadav, kuidas edasine tegevus korraldatakse, tähtajad on lühikesed (näiteks hindamine) jmt Ettepanek: võttes arvesse KOVi sotsiaaltöötajate suurt koormust, ei ole tõenäoline neid ülesandeid selle ajaga kvaliteetselt täita, seetõttu teeme ettepaneku rakendada sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seadust nii, et eelnõu § 1 punktis 1 esitatud muudatused jõustuksid mitte 01.07.2023 vaid alates 01.01.2024. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Veikko Luhalaid ELVL tegevdirek t or Saatja: Inga Köster <[email protected]> Saadetud: 07.10.2022 17:30 Adressaat: <[email protected]>; SM Info <[email protected]> Koopia: Mailiis Kaljula <[email protected]>; Tiina Üksvärav <[email protected]> Teema: ELVL_SHS ja TMS muutmise seaduse eelnõu kommentaarid_071022.asice Tere! Eesti Linnade ja Valdade Liit esitab märkused ja ettepanekud sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 704 SE kohta. Lugupidamisega Inga Kösterjuhiabi&#43;372 528 6974Eesti Linnade ja Valdade LiitRoosikrantsi 12/1 | 10119 Tallinn |