Vastus pöördumisele

Eesti Linnade ja Valdade Liit Teie 07.10.2022 nr 5-1/271-4/ [email protected] Meie 18.10.2022 nr 1.2-2/128-6 Vastus pöördumisele Lugupeetud Veikko Luhalaid Täname sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 704 SE kohta esitatud märkuste ja ettepanekute eest. Alljärgnevalt selgitame kirjalikult liidu poolt tehtud märkusi vastavalt nummerdatud punkidele. Punktid 1 ja 2. Üldhooldusteenus on sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud kohaliku omavalitsuse (KOV) korraldatav teenus, mida omavalitsused korraldavad praegu ja korraldavad eelnõu kohaselt ka edaspidi. Oluline muudatus on, et riik paneb seadusega omavalitsustele kohustuse alates 01.07.2023 osaleda kõigi isikute teenuskoha maksumuse tasumises (kvalifitseeritud hooldustöötaja kulu osas), kes seda soovivad ja kelle puhul KOV on tuvastanud teenuse vajaduse. Seega on eksitav seletuskirja väide, et üldhooldusteenuse korraldamine jätkub seadusemuudatuse järel samasugusena. Kavandatava muudatusega kohustab riik KOVe kandma kulusid ka nende isikute eest, kes oleksid suutelised ise oma teenuse eest tasuma. Praegu peavad KOVid toetama neid, kes ise või koos lähedastega ei suuda maksta teenuse eest. Ka edaspidi peab KOV endiselt kandma kulud, mille tasumiseks kliendil või tema ülalpidajatel vahendeid ei piisa, sest abivajaja ei tohi jääda abita. Teenuse korraldamine jääb samaks – KOV peab hindama inimese abivajadust ja õigustatust teenust saada; tagama, et teenus oleks inimesele kättesaadav ja osalema teenuse rahastamises. Muutub üksnes rahastamisega seonduv, sest KOV osaleb nüüdsest kõigi nende inimeste teenuse rahastamisel, kes teenust KOV hinnangul vajavad. Riik eraldab selleks ka vajalikud vahendid. Punkt 3. Märgime, et vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvile 154 võib kohalikule omavalitsusele panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Menetletava eelnõuga paneb riik KOVile kohustuse maksta hooldustöötajate kulud kõigi üldhooldusteenusel olevate isikute eest, kes seda vajavad ja soovivad, aga hüvitab toetusena selle vastavalt riigieelarve võimalustele. Eelnõu § 1 p. 6 „Riigieelarves määratakse vastavalt riigieelarve võimalustele kohaliku omavalitsuse üksustele toetus pikaajalist hooldust vajavatele täisealistele isikutele teenuste osutamiseks.“ Eelnõule lisatud selgitused ei anna KOVidele kindlust, et lubatav toetus katab KOVile lisanduva kulu. KOV kohustus rahastada hooldustöötajate kulusid kehtib vaid juhul, kui inimene vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust. Rahastamise eelduseks ei ole inimese soov, vaid KOV peab olema eelnevalt välja selgitanud, kas inimene vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust või on võimalik tema abivajadus katta mõne muu teenusega. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  2 Eelnõuga kavandatavate kohustuste katmiseks eraldab riik omavalitsustele täiendavad vahendid. Need vahendid annavad võimaluse panustada iga ööpäevaringse üldhooldusteenuse teenuskoha tasumisse, katta muudatuse rakendamisega sh KOVide töökoormuse kasvuga kaasnevaid kulusid kui parandada pikaajalise hoolduse teenuste kättesaadavust üldisemalt. Ülemineku aastal (2023. a) jaotatakse omavalitsustele riigieelarvest 39,1 mln eurot kohalike läbi riigieelarve toetusfondi, võttes arvesse 65–84-aastaste ning 85-aastaste ja vanemate isikute jaotust ning üle 85-aastaste kõrgemat kuluvajadust. Alates 2024. aastast jaotatakse omavalitustele 56,7 mln eurot tulubaasi ja tasandusfondi kaudu. Selleks muudetakse laekuva tulumaksu arvestust selliselt, et omavalitsustele tulumaksu jaotamisel hakatakse arvesse võtma ka riikliku pensioni tulusid. Alates 2024. aastast laekub KOVidele riiklikult pensionitulult tulumaksu 1,88%, arvestamata tulumaksu mahaarvamisi. Sellist tulumaksu arvestust rakendatakse ka järgnevatel aastatel. Tulumaksu mahaarvamised vähendavad riigieelarvesse laekuvat osa ega mõjuta tulumaksu jaotust kohalike omavalitsuste vahel. Meetmeks ette nähtud vahenditest ca 5% suunatakse tasandusfondi, mis aitab tasandada tulude ja kulude ebaühtlast jaotust kohalike omavalitsuste vahel. Tasandusfondis jagatakse üle 65-aastased kaheks vanuserühmaks: 65–84-aastased ja 85-aastased ja vanemad, kuna vastavates vanuserühmades on üldhooldekodusse sattumise tõenäosus erinev – 65–84- aastaste vanuserühmas on üldhooldekodus 2% inimestest ja 85-aastastest ja vanematest juba 9,5%. Kaheks jaotamine aitab arvestada olukorraga, kus üle 85-aastaste suurema osakaalu puhul on ka kuluvajadus suurem. Toetusfondi sätte sõnastus „…riigieelarves määratakse vastavalt riigieelarve võimalustele“ on tehtud põhimõttel, et kuna tulumaksuseaduse muutmise säte jõustub 1. jaanuarist 2024. a tulude pealt, siis tulumaksu laekumist hakkab see mõjutama veebruarist. See tähendab, et esimene aasta saavad omavalitsused tulumaksu juurde 11 kuu osas. Puuduoleva ühe kuu peab riik KOVidele toimetama muul viisil, kas makstes jaanuari osa jätkuvalt toetusfondist või siis läbi tasandusfondi. Toetusfondi säte kehtib kuni 2024. aasta lõpuni ehk kaotab kehtivuse peale seda kui raha jaotamine hakkab olema tulubaasi ja tasandusfondi kaudu. Selline lahendus kindlustab, et vastavalt tulumaksu laekumiste kasvule suurenevad ka KOV tulud. Tulumaksu ja tasandusfondi vahendite kasutamise üle otsustab KOV. Punktid 4 ja 5. Eelnõuga kavandatavad muudatused toovad kaasa KOVide koormus tõusu. Ka seletuskirjas on märgitud: kokkuvõttes võib hinnata, et muudatus toob kaasa olulise mõju KOVide eelarvele ja töökoormusele; muudatus mõjutab oluliselt KOVi poolset rahastust. Täpsemalt väljendub KOVide töökoormuse tõus järgnevas:  01. juuliks 2023 tuleb ära hinnata kõigi teenusel olevate klientide hooldusvajadus. Kindlasti ka nende, kes on KOVi poolt teenusele suunatud, kuna on vaja hinnata ka hooldusvajaduse raskusastet.  Lisandub pidev koormus seoses juba hinnatud kliendi ümberhindamisega tema hooldusvajaduse muutumisel. KOVid peavad seni küll hindama teenuse vastavust kliendi vajadustele vähemalt 1x aastas või vastavalt muutunud vajadusele, kuid KOVid ei ole pidanud üldhooldusteenusel hindama hooldusvajaduse raskusastet. Raskusaste võib muutuda kiiresti. Inimene läheb teenusele, olles keskmise hooldusvajadusega, kuid paari kuu möödudes võib ta olla juba suure või väga suure hooldusvajadusega, mis toob kaasa uue hindamisvajaduse, sest sellest hakkab sõltuma rahastus.  Täiendavalt peab KOV hindama uute ja nende isikute teenuse vajaduse, kes on läinud hooldekodusse ilma KOVi suunamiseta.  Lisaks teenuse ja hoolduse raskusastme vajaduse hindamisele peab KOV hindama ka isiku või tema ülalpidamiskohuslase maksevõimet, kui kliendil ei piisa omaosaluse katmiseks vahendeid.  Seletuskirja kohaselt kaasneb KOVidele täiendav töökoormus, sest nende poole pöörduvate abivajajate hulk uue rahastusmudeli rakendumisel suureneb  3 Oleme arvestanud omavalitsuste töökoormuse tõusuga. Põhiline koormus langeb üleminekuajale (2023. a) ja on ühekordne, sest tuleb hinnata teenusesaajaid, kes pole KOV kaudu teenusele liikunud. Samuti kasvab menetluse maht uute pöördumiste ja olemasolevate haldusaktide muutmise ning uute haldusaktide menetluse tõttu. Ühekordne koormus peaks stabiliseeruma 2023 IV kvartalis, mil praktika on välja kujunenud ja inimesed teadlikumad. Ümberhindamine seoses inimese hooldusvajaduse muutumisega ei ole midagi uut, ka praegu tuleb seda teha, täna küll ei tule seda teha nende puhul, kes KOV rahastusel ei ole. Siinkohal on oluline välja kujundada hea koostöö teenuseosutajatega ja tõhus hindamise praktika. Töökorralduse kiirendamiseks soovitame kaaluda ametiasutuse sisemiste tööprotsesside ülevaatamist, näiteks määrata haldusorgani siseselt ametnikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel (vt HMS § 8 lg 2). Rakendamisega seotud ettevalmistuskulud on arvestatud riigieelarvest antavasse lisaressurssi – 2023. aastal kokku 16,9 mln eurot, mis jaotatakse toetusfondi kaudu juba 2023. a jaanuarist. Lisavahendid võimaldavad lisaks muude sotsiaalteenuste korraldamisele, alustada lisatööjõu planeerimist, värbamist, tööprotsesside ülevaatamist ja muutmist jms. Punkt 6. Puudub selgus, kuidas lahendada probleem, et KOVidel puudub ülevaade, kui palju on teenusel inimesi, kes ei ole KOVi suunamisega, st kui palju on teenusel neid, kelle eest maksab isik ise või tema lähedane. Samuti puudub KOVidel info, millistes asutustes need inimesed viibivad, sest kõigi teenusel olijate viibimiskoht ei ole rahvastikuregistrisse kantud. Inimesed võivad olla üle Eesti erinevates hooldekodudes ja hindamiseks tuleb kohale sõita, mis nõuab aega, raha ja KOVidel lisatööjõudu, sest juba praegu on KOVi sotsiaalvaldkonna töötajad ülekoormatud. Need andmed on võimalik saada STAR päringu teel. Seal saab teha hoolekande klientide otsingut: 1) KOV territooriumil olevate hoolekande asutuste klientide kohta 2) KOVi sissekirjutusega klientide kohta Tulemused saab välja võtta Excel failis: Tulemuses on nii need isikud keda KOV on STARis teenusele sisestanud, kui ka need isikud keda teenuseosutaja on STARi sisestanud. Nõustume, et andmekvaliteedi osas on mõningad probleemid, näiteks kuvatakse ka need isikud nimekirja, kelle puhul teenuseosutaja ei ole teinud teenuse lõpetamist kui isik on surnud või teenuselt lahkunud. Samuti kui KOV ei ole teenuse lõpetamise märget teinud, on isikud jätkuvalt nimekirjas. Nimekirjas võivad olla ka need, kellel RR aadressi KOV väli on  4 tühi, näiteks surnud isikud või arenduse alguses teenuseosutaja poolt lisatud mõned isikud, kes polnud eelnevalt STAR kliendid ehk et KOV polnud ühtegi toetust või teenust lisanud. Sotsiaalkindlustusamet tegeleb teemaga, eesmärgiks on võetud, et teenuseosutajad teeksid andmed korda 2022. aasta lõpuks. Andmete korrastamine on vajalik ka teiste meetmetega seonduvalt (nt energiatoetuse meede). Sellest tulenevalt on ka teenuseosutajatel motivatsioon andmete korrastamiseks. Punkt 7. KOV peab kehtestama 01. juuliks 2023.a kvalifitseeritud hooldustöötajate kulude tasumise piirmäära. KOVidel puudub kindlus, kuidas täpsemalt see toimuma hakkab, sest eelnõu ega seletuskiri ei anna selget juhist, valemit. Kuna kliendid on teenusel üle Eesti hooldekodudes, siis kas KOV peaks kehtestama erinevad piirmäärad, arvestades piirkonna, kus klient asub, iseärasusi st kas peab hindama iga asutuse kulusid, kus KOVi inimene on teenusel? Nimetatud kulud on hooldekodude lõikes väga erinevad. Eelnõus nimetatud piirmäära tuleb vaadelda riigi ja KOV vaates erinevalt. Riigi vaatest tähendab piirmäär miinimumpiiri (vastavalt suhtarvudele), mida KOV peab rahastama ja mis tagab inimesele kvaliteetse teenuse ja sellega seotud kulude katmise. KOV/inimese vaates on KOV kehtestatud piirmäär ülempiir kuni milleni on KOVil kohustus teenust rahastada (vastavalt suhtarvudele). KOV seatav piirmäär ei pea tagama hooldustöötajate kulude katmist iga teenuseosutaja juures. Eesmärk on, et teenus peab inimesele olema KOV piirmääraga kättesaadav. Inimesele peab jääma alles võimalus hooldekodu ise valida ja seda valikut teha vähemalt mõne sobiva hinnaga (kus KOV piirmäär katab hooldustöötaja kulud) hooldekodu vahel. Teenuse rahastamisel võetakse arvesse tegelik kulu teenuse saaja kohta, kuid mitte rohkem kui KOV kehtestatud piirmäär. Juhul kui inimene teeb valiku kallima hinnaga hooldekodu kasuks, katab ta KOV piirmäärast puuduoleva osa omavahenditest või ülalpidajate abiga. Näide: KOV piirmäär on kuni 700 eurot. Mari saab teenust hooldekodus, kus hooldustöötajate kulu teenuskoha kohta on 400 eurot, KOV katab 400 eurot. Jüri on hooldekodus, kus hooldustöötajate kulu on 500 eurot, KOV 500 katab eurot. Madis on hooldekodus, kus hooldustöötajate kulu on 800 eurot, KOV katab 700 eurot ja sellest puuduoleva summa katab Madis omavahenditest või ülalpidajate abiga. KOVid kehtestavad piirmäära arvestusega, et teenuse saajale on tagatud piisava kvaliteediga teenus (maksimaalselt 12 või 9 klienti hooldustöötaja kohta). Eelnõu tekst: kulude arvestamise aluseks on vähemalt 0,25 hooldustöötajat ühe teenusesaaja kohta ja vähemalt 0,33 hooldustöötajat suure hooldusvajadusega teenusesaaja kohta keskmiselt ööpäevas. Näide: hooldekodus on 72 kohta, Majandustegevuse registri (edaspidi MTR) andmetel 6 hooldustöötajat. Kvaliteeditõus eeldab, et oleks 22 hooldustöötajat. KOV piirmäär peab kindlustama kuni 22 töötaja kulude kandmise. Üle selle KOVil kohustust rahastada ei ole ja jääb teenust saava inimese kanda. Eelnõu järgi peab teenuseosutaja avalikustama teenuskoha maksumuse ja hooldustöötajate kulud ühe teenusesaaja kohta. Sealjuures on eesmärk korrastada tänane praktika – viia MTRis olevad teenuskohtade arvud kooskõlla tegeliku olukorraga. Teenuseosutaja avalikustab hooldustöötaja kulud teenusesaaja kohta tegelike kulude pealt, st arvestab olemasolevate hooldustöötajate arvu ja nendega seotud kulud ja jagab need teenuskohtade arvuga (MTR andmetel) ning saab kulu ühe teenusesaaja kohta. Kui teenusosutaja värbab uusi hooldustöötajaid juurde avalikustab muutunud kulud ja teavitab muutusest ka KOVi. Hetkel ei ole kavas kehtestada teenuseosutaja vastukohustust tagada sellised töötajad. Eesmärk on motiveerida teenuse rahastamise kaudu hooldekodusid hooldustöötajaid juurde  5 värbama, et jõuda eelnõus sätestatud suhtarvudeni. KOV otsustab ise milliste teenuseosutajate kulusid arvesse võttes ta piirmäära seab – kas võtab aluseks piirkonnas tegutsevate teenusepakkujate hinnad või arvestab ka nende pakkujatega, kus täna juba nende inimesed teenusel on. Punkt 8. Vastavalt eelnõule peavad kõik KOVid kehtestama 1. juuliks piirmäärad. Antud olukorras võib tekkida probleem selles, et mõne KOVi piirmäär on suurem ning teenuse saajad soovivad enda elukoha andmeid rahavastikuregistris hakata muutma, et saada registrisse elukoha kanne soovitud piirkondadesse. Piirmäär võiks olla riigi poolt kehtestatud üle Eesti ühtlaselt, sest endiselt on Eestis suured piirkondlikud erinevused. Või teise variandina peaks riik andma piirhinna arvestamise alused, et ühtlustada omavalistuste lõikes, millest lähtutakse võrdsetel alustel piirhinna kehtestamisel ja tagaks inimeste võrdse kohtlemise, näiteks sotsiaalhoolekande seaduse § 89 rakendamisel tekkinud erisuste ja ebavõrdse kohtlemise vältimiseks. Selle ennetamiseks tuleks kehtestada kvaliteedi mahu tingimused teenuse osutamiseks, et see oleks teenuse eesmärkidele ja kliendi vajadustele vastav ning samas annaks raamistiku piirhindade ühtlasemale väljatöötamisele, ühtlustades teenuste kvaliteeti üle Eesti erinevate hooldekodude vahel. Oleks vaja, et riik sätestaks ka teenuse maksimaalse maksumuse. Lähtudes omavalitsuste autonoomsusest ja enesekorraldusõigusest ei saa riik ette öelda, mis peab olema teenuse maksimaalne maksumus või kehtestatav piirmäära summa vms. Sellisel juhul ei oleks enam tegemist enam KOV korraldatava teenusega. Taolist lähenemist saab kasutada ainult riigi korraldatavate ja rahastatavate teenuste puhul. Ööpäevaringne üldhooldusteenus on kohalike omavalitsuste korraldatav sotsiaalteenus. Ka täna on mõni omavalitsus asunud universaalselt toetama kõigi üldhooldusteenuse saajate teenust. Sotsiaalne turism on pigem üksikjuhtumid. Kui KOV kehtestatud piirmäär võimaldab inimesel valida sobiva ja kvaliteedile vastava hooldekodu, siis puudub inimesel vajadus sotsiaalrändeks. Punkt 9. Eelnõu kohustab hoolekandeasutusi avalikustama oma teenuse hinnad komponendipõhiselt (teenuskoha maksumuse) st eraldi kvalifitseeritud hooldustöötajate kulude maksumuse ühe teenusesaaja kohta. Segadust tekitab, et seletuskirjas on toodud kohustus avalikustada kulud ühe teenuskoha kohta. Kas õigem on rääkida kuludest teenuse saaja või teenuskoha kohta. Teeme ettepaneku kasutada läbivalt sarnast sõnastust. Vastavalt eelnõule peab teenuse osutaja seda tegema 01. juuliks 2023. Juhime tähelepanu olulisele probleemile. Nimelt seletuskirja kohaselt võimaldab kulude avalikustamine omavalitsustel kasutada seda ilma täiendavate arvestusteta oma piirmäärade üle otsustamisel. Kuid ka piirmäärad peab KOV kehtestama 01. juuliks 2023.a. Teeme ettepanku pikendada kohalike omavalitsuste kohustuste jõustumist 01. jaanuarini 2024. a. Täname ettepaneku eest. Kuna teenuse saajate arv on kõikuv, siis kulude avalikustamise aluseks peab olema teenuskoht ehk fikseeritud kohtade arv, mille järgi nii teenust, vajaminevaid hooldustöötajaid kui hooldustöötajatega seotud kulusid planeeritakse. Eelnõu loogika on järgmine: hooldustöötajate arv x hooldustöötajate kulud / teenuskohtade arv (MTR järgi)= kulu teenusesaaja kohta. KOV katab kulu konkreetse teenusesaaja eest vastavalt enda kehtestatud piirmäärale. Sotsiaalministeeriumi, Sotsiaalkindlustusameti ja Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoja 04.10.2022 kohtumisel arutati muu hulgas teenuse maksumuse ja kulude avalikustamise aega. Lepiti kokku, et teenuseosutajatel tuleb MTRis andmed kooskõlla viia tegeliku teenuskohtade arvuga. Täna on tegevusload võetud maksimaalsele teenuskohtade arvule (vastavalt ruutmeetritele), praktikas jäetakse näiteks 10 kohta täitmata ja nende täitmist ei planeeritagi. Reformi rakendamisega seoses muutub praktika - iga teenuseosutaja peab prognoosima paljudele ta oma asutuses reaalselt teenuskohti avab ja vastavalt sellele ka töötajad planeerima. MTR-s andmete muutmine ei ole keeruline. Lisaks kinnitasid ESJN esindajad, et hindade avalikustamine saaks võimalik olla juba 01.04 2023. aastal. See annab  6 KOVidele piisava aja tegeleda piirmäärade kehtestamisega. Vastav teavitustegevus ja arutelud kõigi teenuseosutajatega on planeeritud. Punkt 10. Eelnõu § 1 punkt 8 sätestab, et muudatuse kohaselt isikute eest, kes olid suunatud ööpäevaringsele erihooldusteenusele enne 2001. aasta 1. jaanuari ja kelle rahvastikuregistrisse kantud elukohaks on erihoolekandeteenuse osutaja tegevuskoht vähemalt KOVi täpsusega ning kellele ei jätkata riigieelarvest rahastatava erihoolekandeteenuse osutamist teenusevajaduse äralangemise tõttu ja saadetakse üldhooldusteenusele, nende teenuse kulusid enam SKA ei hüvita ja seletuskirja kohaselt rakenduvad nende inimeste puhul üldised põhimõtted, sest erihoolekandeteenuse vajaduse muutumine üldhooldusteenuseks on tavapärane east tuleneva abivajaduse muutus. Juhime tähelepanu sellele, et eelmainitud klientide olukord ei ole tavapärane. Seni kehtiv kord viidi sisse sellepärast, et leevendada nende KOVide olukorda, kelle territooriumil asusid suured erihoolekandeasutused, kuhu vastavalt seadusele registreeriti kuni 2001.a teenusel olevate klientide elukohad. Suurel osal neist klientidest ei ole nn koduomavalitsus tuvastatav, aja jooksul on nad liikunud edasi üle Eesti teistesse asutustesse, enamus neist endistest suurtest asutustestki on likvideeritud, aga inimese elukoht on ikka registreeritud vastavalt kunagisele korrale. KOVid, kus on palju n.ö 2001. aasta inimesi, pannakse muudatusega raskesse olukorda, sest eelnõuga kohustatakse teenuse saaja rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgseid KOVe osalema teenuskoha maksumuse rahastamises. Leiame, et omavalitsustele lisavahendite andmisel tuleb kindlasti eraldi arvestada ka seda, kas tegemist on omavalitsusega, kellel on enne 2001.a 1. jaanuari hooldekodu aadressil registreeritud isikuid, kes liiguvad erihoolekandest üldhooldusele. Juba täna on osadel omavalitsustel nende isikute arvelt oluline lisahalduskoormus, tulenevalt eestkoste korraldamisest ning ei ole põhjendatud, et omavalitsuste kanda jäävate kulude osakaal veelgi kasvaks. Teeme ettepaneku jätkata SKA poolt nende inimeste üldhooldusteenuse kulude tasumist. 2001. aasta inimesed on aastakümneid tagasi kehtinud seaduse tõttu jäänud teatud omavalitsuste elanikeks, paljud neist ei pruugigi koduomavalitsust omada, sest nad on liikunud erinevate teenuste vahel, nt lastekodust erihoolekandeteenusele. Täna saavad üldhooldusteenust 117 inimest 13st erinevast omavalitsusest. Tegemist ei ole jätkuva olukorraga, sest 2001. aasta inimeste hulk on ajas vähenev, lähiaastatel võiks erihoolekandest üldhooldusteenusele liikuda veel umbes 167 sellist inimest. Riigi antavad vahendid aitavad katta kõigi üldhooldusteenust vajavate inimeste kulusid osaliselt. Lisavahendite jaotamisel on võetud aluseks eakate inimeste osakaal (vt tabel 1). Nagu näha on jaotamine olnud omavalitsuste lõikes võrdne – võttes aluseks eakate inimeste osakaalu konkreetses omavalitsuses. Täiendavalt KOVide tulubaasi lisanduvale üldhooldusteenuseks mõeldud vahenditele arvestatakse tasandusfondist iga üle 65-aastase elaniku eest lisakuluvajadust (2022. a 749 eurot aastas). Tabel 1. 2001. a inimeste jaotus KOVide lõikes, SKA hüvitatav maksumus ja riigi antavad lisavahendid KOVidele 2023/2024. KOV (13 2022 a Inimesi Jääb puudu 2023 a 2024 a Üldhooldusteenusel Raha per KOVi) eelduslikud teenusel omaosalusest toetusfond tulubaas, Eesti keskmise 65+ SKA 2022 a tasandusfond järgi vanuses väljamaksed II kvartal inimene kokku Järva VV 7 815,06 € 1 1 288 000 € 424 000 € 59 214 Kambja VV 14 672,56 € 2 2 207 000 € 313 000 € 42 213 Kanepi VV 51 709,11 € 9 4 178 000 € 257 000 € 37 224 Kose VV 30 685,53 € 4 4 197 000 € 292 000 € 41 221 Kuusalu VV 54 945,86 € 8 3 178 000 € 272 000 € 37 220 Lääne-Nigula 24 11 47 213 VV 173 729,94 € 231 000 € 344 000 € Märjamaa VV 6 769,36 € 1 1 247 000 € 365 000 € 51 209 Põltsamaa 19 4 79 226 LV 134 090,36 € 385 000 € 558 000 € Saaremaa 222 303,88 € 34 15 974 000 € 1 453 000 € 200 220  7 VV Saue VV 6 472,00 € 1 0 474 000 € 735 000 € 97 213 Tallinn 6 472,00 € 1 0 11 840 000 € 16 460 000 € 2435 198 Tori VV 19 364,00 € 5 0 307 000 € 462 000 € 63 211 Väike-Maarja 8 0 42 215 VV 56 648,52 € 204 000 € 298 000 € KOKKU 117 45 Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, rahandusministeerium Eeskätt tekib muudatus konkreetselt nende inimeste omaosaluses – tal tuleb rohkem maksma hakata, kuivõrd majutusele ja toitlustusele lisaks tuleb katta ka nt abihooldajate/tugispetsialistide/halduspersonali kulud jms. Kui osadel inimestel jääb omaosaluse katmiseks vahendeid puudu, siis võimaldavad riigi antavad vahendid ka seda kulu katta. Vabanevad vahendid SKAle võimaldavad panustada erihoolekandeteenuse järjekordade vähendamisse. Punkt 11. Üldhoolekande teenusel on ka tööealisi, sh on neid, kes on erihoolekande teenuskoha järjekorras. Seletuskirja mõjude osas on välja toodud, et teenusel olijatest 10 % on nooremad kui 65 aastat. Tööealiste hooldekodus olijate 10% on oluline suurus, samas ei arvestata neid KOVile rahaliste vahendite eraldamisel. Erihoolekande teenuse järjekorras ootavate inimeste kulude katmine, kes on ooteajal KOVi poolt paigutatud üldhooldusteenusele, vajab eraldi tähelepanu. Tegemist on klientidega, kellel on tuvastatud riiklikult rahastatava teenuse vajadus, aga koha või riigi rahastuse puudumisel, on sunnitud aastaid ootama. Üldhooldusteenuse kulud on aga suures osas KOVi kanda, mis on omavalitsuse suhtes ebaõiglane. Riik tegeleb erihoolekandeteenuse järjekordade vähendamisega. Lisavahendite jaotamisel on aluseks võetud kõik üldhooldusteenusel olijad, sh ka tööealised. Toetust ei jaotata hooldekodudes viibivate inimeste arvu alusel, vaid elanike koguarvu alusel ehk isikupõhist toetuse arvestamist KOVidele ei toimu. Seega saavad KOVid kasutada saadud vahendeid kõigi vastava vajadusega elanike abistamiseks, sh ka kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks. Vahendite jaotamisel on arvestatud eakate osakaaluga, sest eakamate inimeste puhul on suurem tõenäosus ööpäevaringset üldhooldusteenust vajada, kuigi ka kõik eakad ei pruugi üldhooldusteenusele jõuda. Tööealiste sattumine üldhooldekodudesse on niivõrd madala tõenäosusega, et nende arvestamine vahendite jaotamisel KOVide vahel ei mõjuta saadud tulemust, mistõttu ei ole otstarbekas jaotust keerulisemaks teha. Punkt 12. Leiame, et niivõrd suure muudatuse puhul peaksid olema täidetud ka eeltingimused, mis aitaksid KOVidel üle riigi reformi ühtlaselt rakendada: vajalik oleks ühtne hindamisinstrument, STARi valmisolek jmt. Seletuskirja kohaselt on Sotsiaalministeerium koostöös SKAga käivitanud arendustegevused (sh hindamisvahendite testimine KOVides 2022. aastal), et pakkuda KOVle ühtne hindamismetoodika ning standardiseeritud tõenduspõhine abi- ja toetusvajaduse hindamisvahend STARi keskkonnas (STAR arendusega alustatakse eelduslikult 2023. aastal). Seletuskirja kohaselt on KOVide ja teenuseosutajate omavahelise töökorralduse lihtsustamiseks planeeritud 2024. aastal alustada STARi keskkonna arendusi (teenuseosutajate portaal). Eeltoodud viited näitavad, et STARi arendusi, mis toetaksid reformi ellu viimist KOVide poolt, alles planeeritakse tulevikus. Abivajaduse hindamine on olnud KOVide töö ka seni, mistõttu riigi arenduste taha hindamine ei saa jääda. KOVidel on võimalik kasutada abi- ja toetusvajaduse hindamisvahendit – 28 KOVi kasutavad seda täna ISTE projekti raames. 2022. a lõpeb pilootprojekt, mille käigus valideeritakse nn ISTE abi- ja toetusvajaduse seda hindamisvahendit, piloteeritakse KOVides eesmärgiga täiendada seda vastavalt, et oleks võimalik KOV tasandil hakata seda üldisemalt kõigi abivajajate puhul kasutama. Ainus kitsaskoht on, et hindamisvahend on Exceli kujul ja STAR IT arendusse jõuab 2024. aastal. Kuniks IT arendust pole, tuleb leppida paberkujul hindamisvahendiga. Sotsiaalministeerium on võtnud teadmiseks 07.10 toimunud ELVL, Pärnu linna, Saue valla, Tallinna linna ja Rahandusministeeriumi osalusel toiminud  8 kohtumisel, et hindamisvahendit oleks vaja juba 2023. a veebruaris. Teeme kõik oleneva, et vajalik hindamisvahend võimalikult kiiresti KOVidele kättesaadavaks teha. Punkt 13. Seletuskirjas puudub selge arvestuse alus, et KOV saaks ise hakata välja arvestama, kui palju peaks KOV oma eelarvest edaspidi üldhoolduse korraldamiseks kavandama. Rahandusministeerium on teinud arvutuse pensionäride tulumaksu eraldamise kohta. Kuna seni pole KOVile pensionäride tulumaksu eraldatud, pole ka võrreldavaid algandmeid. Probleem on selles, et kui toetusfond on täna omavalitsuste vahel jaotatud ühtlasemalt (Rahandusministeeriumi andmetel), siis ühe ja sama protsendi tulumaksu eraldamine samaks eesmärgiks, tekitab KOVide vahel suuremat ebavõrdsust. Teeme ettepaneku vältida seda, et minnes toetusfondilt üle tulumaksu eraldamisele, tekib võrreldes senise rahastamisega oluline ebavõrdsus omavalituste vahel. Keskmine pension on elanike lõikes väga sarnane üle Eesti. Seetõttu pensionidelt KOVidele tulumaksu arvestamine ei tekita ebavõrdset jaotust KOVide lõikes. Lisaks võimaldab see raha suunata piirkonda, kus on ka rohkem pensionisaajaid. Arvestused, et kui palju suurusjärgus laekuks KOVidele pensionituludelt tulumaksu edaspidiselt, on KOVidele saadetud. Täpsem laekumine 2024. a sõltub ka pensioniindeksi muudatustest. Punkt 14. Eelnõus ei ole selgitatud, kuidas toimub üleminek ühelt lähenemiselt teisele. Seletuskirjas „ KOV-ile partneriks olevate püsivate teenuseosutajate võrgustiku olemasoluks on soovitav sõlmida pikaajalised kokkulepped.“ Milliseid kokkuleppeid täpsemalt on silmas peetud? Tegemist on avaliku sektori poolt teenuste ostuga või teenuste rahastamise toetusega, seega tuleb paljudel KOVidel läbi viia teenuste ostmise riigihange või inimestele toetustena maksmisel kontsessioonilepingu hange. Viimase puhul ei ole võimalik raamlepinguid sõlmida. Selgitamist vajaks, kuidas suhestub kogu loodav süsteem riigihangete seadusega? Ebaselge on, kuidas ja kas üldse saab olemasolevate, riigihangete seadusega kooskõlas, lepingutega uue korra kohaselt jätkata. Muutusi senises hooldekoha rahastamise praktikas eelnõu ei tekita, omavalitsused hakkavad üksnes rohkemate inimeste teenuskoha maksmises osalema. Soovitus sõlmida pikaajalisi kokkuleppeid on vajadustele vastava teenuse kiire korralduse tagamiseks, üldhoolduse teenuse vajajaid on igas omavalitsuses arvestatavas hulgas. Töökorralduse kiirendamiseks soovitame kaaluda ametiasutuse sisemiste tööprotsesside ülevaatamist, näiteks määrata haldusorgani siseselt ametnikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel (vt HMS § 8 lg 2). Hinnangu andmisel, kas tegemist on hankega, saab lähtuda Riigihanke direktiivi 2014/24/EL põhjenduspunkti 4 teisest lõigust: „Hankimist tuleks siinkohal mõista laiemas tähenduses ehitustöödest, asjadest ja teenustest tulenevate hüvede saamisena, millega ei kaasne tingimata omandiõiguse üleminekut avaliku sektori hankijale. Lisaks ei kuulu tavaliselt riigihangete eeskirjade kohaldamisalasse ka mõne tegevuse pelk rahastamine, eelkõige toetuste kaudu, mis on tihti seotud kohustusega hüvitada saadud summad, kui neid ei kasutata eesmärgipäraselt. Sarnaselt sellele ei tuleks käsitada hankena, vaid lihtsalt loa andmise süsteemina (nt loa andmine ravimite või raviteenuste puhul), olukordi, mille puhul kõikidel teatavaid tingimusi täitvatel ettevõtjatel on õigus täita teatavat ülesannet, ilma et oleks toimunud mingit valikumenetlust, näiteks tarbijate võimalus valida või teenuskupongide süsteemid.“ Riigihanget ei peaks korraldama, kui inimene saab täiesti vabalt valida hooldekodu, kuhu teenusele minna ja KOV ei sea ühtegi piirangut, kus või milline see hooldekodu peaks olema, kuhu inimene teenusele minna võib. Sotsiaalkaitse menetluses antavad hüvitised (nii toetus kui teenus) antakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 23 kohaselt haldusaktiga, halduslepinguga või toiminguga, kui seadus ei sätesta hüvitise andmist haldusakti või halduslepingu alusel.  9 Kui KOV sõlmib teenuse osutajaga lepingu ja tasub teenuse eest, siis tuleb muuhulgas järgida riigihangete seadusest tulenevat sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse korda (RHS § 126), kui hankelepingu eeldatav maksumus on võrdne sotsiaal- ja eriteenuste riigihanke piirmääraga või ületab seda (riigihanke piirmäär 300 000 sotsiaal- ja eriteenuste lepingute korral). Seda ka juhul, kui KOV ise ei ole teenuse saaja, vaid selleks on keegi teine. Vajadusel oleme valmis korraldama KOVide ja rahandusministeeriumi riigihangete osakonna spetsialistidega täiendava kohtumise, et ülaltoodud teemasid täpsemalt arutada. Punkt 15. Täpsustamist vajaks, mis saab nende juhtumitega, kus KOV hinnangul saab inimene veel igati kodus hakkama, aga ta ise tahab hooldekodusse minna? Seletuskiri räägib variandist, kus inimene ei pöördugi KOVi vaid läheb teenusele ja maksab ise. Aga kui pöördub ja KOV hinnang ei näe üldhooldusteenuse vajadust? Kas sellisel juhul, kui KOVi hinnangul üldhooldust vaja ei ole, maksab inimene ise? Jah, KOV rahastuse saamise eelduseks on eelnev abivajaduse väljaselgitamine. Kui hindamise tulemusena selgub, et inimene vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust, siis on tal õigus ka KOV poolsele kulude katmisele. Kui KOV ei tuvasta, et inimesel on ööpäevaringse üldhooldusteenuse vajadus, kuid soovib ikkagi teenusele minna, siis katab ta kõik kulud ise. Punkt 16. Teenusmudelis on hooldustöötajate kulude arvestuse aluseks ühe hooldustöötaja kohta ühes vahetuses kuni 12 teenuse saajat, suure hooldusvajadusega klientide puhul 9 teenuse saajat. Samas on teada (OSKA raport), et hooldajatest on suur puudus ja seetõttu ei saa olla kindel, et kõik hooldekodud suudavad seda tagada. Seletuskirja kohaselt oli 2021. aastal keskmiselt ühel hooldustöötajal ühes vahetuses 18 klienti või 0,16 hooldustöötajat teenuskoha kohta. Et jõuda soovitud olukorrani – 12 või 9 klienti ühe hooldustöötaja kohta, on vajalik ca 900 uut lisanduvat töötajat. Eesmärk on jõuda selleni rahastamismudeli ja välisvahendite (koolitused, ümberõpe jms ESFi ja Šveitsi rahastus) kaudu. Teenuseosutajad on huvitatud kvaliteetsema teenuse tagamisest, uute töötajate värbamisest ja konkurentsivõimelisema palga maksmisest, mis loob eeldused, et inimesed on ka motiveeritumad valdkonda tööle tulema. Punkt 17. Palume sõnastada selgemalt eelnõu § 1 punktis 1 toodud muudatus, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kulude arvestamise aluseks on vähemalt 0,25 hooldustöötajat ühe teenusesaaja kohta ja vähemalt 0,33 hooldustöötajat suure hooldusvajadusega teenusesaaja kohta keskmiselt ööpäevas. Kuidas toimub arvestamine siis, kui nõutud hooldustöötajate arv ei ole tagatud. Eelnõust ei selgu, mis ajaks peab teenuseosutajatel vastav tase olem saavutatud. Seletuskirjas on viidatud prognoosile, mille kohaselt see saavutatakse aastaks 2026. Mis järgneb siis, kui prognoos ei täitu? Hetkel ei ole kavas kehtestada teenuseosutaja vastukohustust tagada sellised töötajad. Eesmärk on motiveerida teenuse rahastamise kaudu hooldekodusid töötajaid juurde värbama, et jõuda eelnõus sätestatud suhtarvudeni. KOV lähtub teenuseosutaja avalikustatud hindadest. Teenuseosutaja omakorda avalikustab hooldustöötaja kulu, võttes arvesse tegelikku olukorda ja vastavalt juurde värvatud töötajatele muutub ka see kulu. Punkt 18. Ebakindlust tekitab sõnastus, mille kohaselt jagatakse teenusel olijad teenusesaajateks ja suure hooldusvajadusega teenusesaajaks (§ 221 lg 3 Piirmäära seadmisel tuleb võtta kulude arvestamise aluseks vähemalt 0,25 hooldustöötajat teenuse saaja kohta ja 0,33 hooldustöötajat suure hooldusvajadusega teenusesaaja kohta). Ka suure hooldusvajadusega kliendid on teenuse saajad. Ehk oleks võimalik segaduse vältimiseks need kaks gruppi selgemalt eristada?  10 Täname ettepaneku eest. Nõustume, et ööpäevaringse üldhooldusteenuse saajad on kõik suure hooldusvajadusega, vastasel juhul nad ei peaks ööpäevaringset teenust saama. Sotsiaalministeerium, koostöös SKA ja teenuseosutajate ning KOVidega lepivad kokku, milliste tunnuste alusel hooldusastmed kaheks eristada – millistele kriteeriumitele peab vastama suure hooldusvajadusega klient ja väga suure hooldusvajadusega klient. Vastavalt sellele koostatakse täpsemad juhised, mis hõlbustab hindamist ja aitab ühtlustada hilisemat praktikat. Punkt 19. Eelnõu § 1 punktiga 4 pikendatakse võimalust olla erihoolekandeteenuselt eemal kuni 4 kuud aastas (senise kahe kuu asemel). Samal aja maksab riik teenuse osutajale 95% teenuse hinnast. Oma vastuses sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusele (erihoolekandeteenuste korralduse ja rahastuse ajakohastamine) juhtis ELVL tähelepanu sellele, et võttes arvesse erihoolekandeteenuste järjekordade ja ooteaja pikkust, tuleks veel kord kaaluda, kas on mõistlik võimaldada teenuselt ära olla kuni neli kuud aastas, mille jooksul säilib teenuse saamise õigus ja rahastamine. Seletuskirjas ei ole kavandatava muudatusega kaasneva võimaliku ebasoovitava riskina analüüsitud, kas nelja kuu jooksul (kui klient teenust ei kasuta), riigi eelarvevahendite kasutamine kohamaksumuse osaliseks tasumiseks, on põhjendatud ja eesmärgipärane. Arvestades samas seda, et kohalik omavalitsus on kohustatud järjekorras olijatele ja nende lähedastele ooteajaks abi pakkuma, mis toob omavalitsusele kaasa kulu. Teenuse saajate lähedaste sõnul on kaks kuud aasta jooksul liiga piirav aeg, kui on soov ja võimalus teenust saava inimesega rohkem aega koos veeta. Eesmärk on soodustada erihoolekande teenust saava inimese võimalust säilitada isiklik kontakt oma perekonnaga. Näiteks soovitakse oma täisealine laps vanemate puhkuse ajal enda juurde koju võtta, samuti nädalavahetustel, jõulude ajal, mistõttu võib juhtuda, et kaks kuud aasta jooksul saab kiiresti täis. Pereliikmed peavad seda tähtaega jälgima, et mitte kaotada oma erihoolekannet vajava pereliikme teenusekohta. Muudatusi ette valmistades kaalusime põgusalt ka varianti tekitada võimalust inimese voodikohta, kes on ajutiselt teenuselt eemal, kasutada sama teenuse järjekorras olijal. Selle variandiga siiski edasi ei mindud, kuna majutusega teenusekohtade kasutajate jaoks on tegemist nende koduga, kuhu nad on end sisse seadnud, oma isiklikud asjad toonud jne. Ei oleks inimlik, et inimese kodus, tema voodis, elab ja magab vahepeal teine inimene. Lisaks, me ei saa olla kindlad, et eemal olijal ei teki vajadust kokkulepitud ajast varem teenusele naasta. Teenuselt ajutiselt eemalolemine ei mõjuta teenuse järjekorda, nad on juba hinnatud ja õigustatud teenust saama. Samuti ei ole selliseid inimesi, kellel on soov ja võimalus teenuselt aasta jooksul kuni 4 kuud eemal olla, palju. Käesoleval aastal on inimesi, kes on kasutanud võimalust teenuselt eemal olla 2 kuud järjest, kõigi teenusele suunatute peale kokku 10. Samuti on 10 inimest kokku neid, kes on praeguseks ära kasutanud 2 kuu ulatuses, kuid paari päeva kaupa teenuselt eemal olemise võimaluse. Punkt 20. Ei ole selge, miks on aluseks võetud eeldus, et üldhoolekande teenuse rahastamiseks riigi poolt antavat raha jääb üle, mistõttu on riigieelarve vahendeid võimalik kasutada ka oletatavalt vähemkulukate ja tõhusamate kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks. Tõenäoliselt kõrge nõudlus, KOVide poolne seadusega tagatud rahastus ning energiakandjate ja ehitushindade kallinemine, toovad kaasa teenuse hinna tõusu. Riik on KOVidele lisavahendite jaotamisel arvesse võtnud nii üldhoolduse hoolduskulude katmisega seonduvaid kulusid kui täiendavalt arvestanud lisavahendeid KOVide korralduskulude ja ka kodus elamist toetavate teenust arendamiseks – 2023. a näiteks on selleks täiendavaks kuluks arvestatud 16,9 mln eurot. Lisaks KOVidele üldhooldusteenuse rahastamiseks antavatele vahenditele on kavandatud täiendavalt 4,3 mln eurot üld- ja erihoolekandeasutustele, mis aitab katta käesoleval kütteperioodil (oktoober 2022 – märts  11 2023) täiendavaid elektrienergia, gaasi ja kaugkütte kulusid. Planeeritud energiahindade hüvitise suuruseks on 60 eurot (ca 50% inimesele kaasnevast energiakallinemise kulust) teenusel oleva inimese kohta kuus. Vaadates hoolekandestatistikat kulus 2021. aasta andmetel KOVidel kodus elamist toetavatele teenustele kokku 21,8 mln eurot. Seda kulu arvestades tekib 2023 a-l omavalitsustele juurde täiendavaid vahendeid ca 78% ja ööpäevaringsele üldhooldusteenusele ca 123%. Tabel 2. KOV kulutused teenustele (2021 a S- ja H-veebi statistika) Riigi antavad Riigi antavad lisavahendid lisavahendid KOV kulud 2021 2023 2024 Koduteenus 10,3 mln Isikliku abistaja teenus 1,6 mln Tugiisikuteenus 0,7 mln 16,9 mln 8,9 mln Päevahoiuteenus 0,36 mln Täisealise isiku hooldus 8,8 mln Kokku 21,8 mln Ööpäevaringne üldhooldusteenus 18,1 mln 22,2 mln 47,7 mln Allikas: Sotsiaalministeerium Punkt 21. Täiendavalt teeme ettepaneku arvestada eelnõu koostamisel väikesaarte eripära ja suurendada neile eraldatavat toetust, et ka saare eakatel on võimalus KOV toel väärikalt vananeda. Näiteks Kihnu saarel puudub hooldekodu ja suure hooldusvajadusega eakas ei taha minna mandrile hooldekodusse, sest mõni neist pole mandril käinud viimased 10 - 15 aastat. Kihnu saare eakas tahab väärikalt vananeda oma koduses saarelises keskkonnas, kus on au sees oma keel, tavad ja kombed. Seetõttu ollakse olukorras, kus vallal tuleb leida lisavahendid ööpäevaringse hooldusteenuse pakkumiseks saarel. Omavalitsuse kulu suurendab töötajate leidmine, sest kohapealt ei pruugi hooldustöötajaid leida, mujalt tulijatele tuleb pakkuda elamispinda. Kulu suurendab töötajate koolitus (hooldajad, tegevusjuhendajad), erinevate tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine, erinevate abivahendite, vaimse ja hingelise toe tagamine jne. Kõikidele omavalitsustele on riigieelarvelised vahendid jaotatud võrdselt arvestades eakate inimeste osakaalu. Raha kasutamine on paindlik, mistõttu on omavalitsustel võimalik ise otsustada, kuidas nad hooldust vajavate inimestele abi korraldavad. Punkt 22. Leiame, et muudatustega KOVdele kaasnevate mõjude analüüs, sealhulgas muudatuste rakendamisel tekkivate kulutuste suuruse ja katteallikate osas, on seletuskirjas ebapiisav. Omavalitsused on seisukohal, et süsteemi muutusega kaasnevat koormust KOVidele ja teenuseosutajatele on alahinnatud. Täiesti hindamata on halduskoormuse tõusu, töötajate koolituse, lisatöötajate vajadusega kaasnevad mõjud, st hindamata on mitterahaliste ressursside vajadused ja võimalused. Ka töömahu tõus toob lisakoormuse eelarvele. Lisaks on hindamata teenuspakkumise ja teenustega seotud ressursside ebapiisavuse mõju, reaalne võimalus ja võimekus teenuste mahtu suurendada. Ettepanek: Eelnevat arvestades tuleks loobuda kavandatud eelnõu esitatud kujul edasi menetlemisest. Mitte arvestatud. On selge, et iga muudatusega kaasneb osapooltele täiendav koormus kuniks praktika ja tööprotsessid on välja kujunenud. Samas on praegu võimalik ellu viia oluline reform, mis aitab hooldust vajavate inimeste ja nende lähedaste toimetulekut parandada ning pakkuda pikaajalist täiendavat rahalist tuge omavalitsustele. Riigieelarvest antavad vahendid võimaldavad omavalitsustel kasutada neid paindlikult, sh ka kasvava  12 töökoormuse katmiseks, teenuse rahastamiseks ja korraldamiseks. Kulude prognoosimisel on arvestatud nii üldhooldusteenuse saajate arvu kasvu kui ka teenuse hindade, töötajate palgakasvuga. Teenuskohtade arv ei saa tõusta hüppeliselt, sest ka täna peaksid olema teenusel vaid need, kellele on selle teenuse järgi vajadus. Edaspidiselt jääb nn filtriks omavalitsuste poolne hindamine. Selline lähenemine aitab tagada, et teenusele jõuavad vaid need, kelle abistamine kodus enam ei ole võimalik. Punkt 23. Juhul, kui eelnõud siiski edasi menetletakse, siis tuleb eelnõu seletuskirjale lisada HÕNTE § 46 lg 3 kohane mõjude analüüsi aruanne ning aruandes toodut arvestades eelnõud korrigeerida. Eelnõu seletuskiri sisaldab mõjude analüüsi. Samuti on seletuskirja täiendatud, et reformi mõjude järel hindamine viiakse läbi kolme aasta pärast peale rakendamist (2026. a). Punkt 24. Leiame, et eelnõu vajaks täpsustamist, ei ole arusaadav, kuidas edasine tegevus korraldatakse, tähtajad on lühikesed (näiteks hindamine) jmt. Ettepanek: võttes arvesse KOVi sotsiaaltöötajate suurt koormust, ei ole tõenäoline neid ülesandeid selle ajaga kvaliteetselt täita, seetõttu teeme ettepaneku rakendada sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seadust nii, et eelnõu § 1 punktis 1 esitatud muudatused jõustuksid mitte 01.07.2023 vaid alates 01.01.2024. Praegu on üle aastate väga soodne poliitiline tahe panustada pikaajalisse hooldusesse. Reformi edasilükkamine tähendaks, et hooldust vajavate inimeste ja nende lähedaste toimetulek ei parane ja positiivset muutust nende jaoks ei tule. KOVidele eraldatavad vahendid on piisavad, et KOV saaks hooldekodu elanike eest vajaliku summa ära tasuda 1. juulist ja ei ole põhjust seda kuidagi edasi lükata. Täna on juba teada, et muudatus jõustub 2023. aasta juulist, ettevalmistuseks on aega 2022 a november - 2023 a juuni ehk kokku ca 8 kuud, mis on piisav aeg. Rakendamisega seotud praktilisi arutelusid on võimalik pidada menetluse käigus. Esimesed kohtumised on juba toimunud. Täpsemad juhised, infopäevad planeeritakse samuti. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo sotsiaalkaitseminister Ketri Kupper 6269 193 [email protected]