Arvamus

Teie 27.10.2015 nr 3-2-8-1-1000-15 Priit Pikamäe Meie 08.12.2015 nr 10-3/7331 Riigikohus [email protected] Arvamuse esitamine tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 I. Kokkuvõte Vaidlustatud riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 3 ja selle alusel Advokatuuri juhatuse poolt kehtestatud tasude ja kulude kord on käesolevas vaidluses asjassepuutuvad ning riivavad advokaadi kutse- ja ettevõtlusvabadust ning omandiõigust. Vaidlustatud tasude ja kulude kord ei oma vahetut mõju haldusvälistele kolmandatele isikutele, sh riigi õigusabi saajale, kuivõrd tasude ja kulude korrast ei tulene riigi õigusabi saanud isikule riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustust. Samuti ei reguleeri tasude ja kulude kord riigi õigusabi tasude ja kulude isiku poolt riigile hüvitamise aluseid ega korda. Seega ei riiva vaidlustatud RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude kord riigi õigusabi saaja ega muude menetlusosaliste õigusi. Küsimus sellest, millised normid kuuluvad konstitutsioonilise seaduse reguleerimisalasse PS § 104 lg 2 mõttes, on väga oluline riigiõiguslik küsimus. Konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisalasse kuuluvad kõige olulisemad riigi põhikorda reguleerivad küsimused. Konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisala põhjendamatu laiendamine muudab PS § 73 sätestatud Riigikogu lihthäälteenamusega otsustamise põhireegli sisutühjaks ja viib konstitutsioonilise seaduse mõiste devalveerumiseni. Vaidlustatud sätted ei reguleeri riigi õigusabi saaja ega teiste menetlusosaliste õigusi ega kohustusi, mistõttu ei saa neid pidada kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise regulatsiooniks. Vaidlustatud sätted ei reguleeri ka kohtu pädevust ega riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise protseduuri kohtus, vaid määravad kindlaks üksnes advokaadi nõude piirid, kui advokaat esitab taotluse tema poolt osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks. Seetõttu leiame, et RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude kord ei kuulu kohtumenetluse seaduse reguleerimisalasse PS § 104 lg 2 p 14 mõttes. Vaidlustatud RÕS § 21 lg 3 annab Advokatuuri juhatusele volituse kehtestada üldkorraldusena kulude ja tasude kord, mis määrab advokaadi nõude piirid riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks. Justiitsministeeriumil ei ole põhjust kahelda tasude ja kulude korra formaalses õiguspärasuses. II. Asjaolud ja menetluse käik Tartu Ringkonnakohtu menetluses oli Jõhvi valla (hageja) apellatsioonkaebus Viru maakohtu 28.04.2014 otsuse peale Jõhvi valla hagis Aune Poki (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pooled sõlmisid 11.11.2014 toimunud kohtuistungil kompromissi. Tartu Ringkonnakohus kinnitas kompromissi 24.11.2014 määrusega. Viru Maakohus andis 10.06.2013 määrusega kostjale tsiviilasjas nr 2-12-51758 riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kostjat esindas vandeadvokaat Veljo Viilol osaühingust Veljo Viiloli Advokaadibüroo. Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Vandeadvokaat Veljo Viilol esitas 24.07.2014 ja 14.11.2014 ringkonnakohtule taotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks kostjale riigi õigusabi osutamise eest ringkonnakohtu menetluses. Muuhulgas taotles Veljo Viilol Tartu Ringkonnakohtu istungile sõidu kulu 118 euro 20 sendi hüvitamist. Kokku palus Veljo Viilol välja mõista tasu ja kulud 869 eurot 60 senti, millele lisandub käibemaks. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 28.11.2014 määrusega advokaadi taotlused osaliselt, määrates riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuseks 312 eurot, sh käibemaks. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata sõidukulude hüvitamise osas, sest advokaadi sõidukulud ei ole kuludokumentidega tõendatud. Vandeadvokaat Veljo Viilol esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada sõidukulu välja mõistmata jätmise osas ning teha tühistatud osas uus määrus. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3-liikmeline kohtukoosseis otsustas 20.05.2015 määrusega, et arvestades riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 alusel advokatuuri juhatuse kehtestatud tasude ja kulude korra kohaldamisel tekkivat küsimust Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 määruse nr 3-2-1-153- 13 p 74 valguses, tuleb asi anda kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis 14.10.2015 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 teise lause alusel üle Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumil tekkis kahtlus, kas RÕS § § 21 lg 3 ja selle alusel advokatuuri juhatuse poolt kehtestatud tasude ja kulude kord on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. III. Vaidlustatud sätted Riigi õigusabi seadus „§ 21. Riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra (edaspidi tasude ja kulude kord) kehtestab advokatuuri juhatus igaks eelarveaastaks, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. Advokatuuri juhatus võib eelarveaasta kestel riigi õigusabi eest makstava tasu arvestamise aluseid, maksmise korda ja tasumäärasid ning kulude hüvitamise ulatust ja korda muuta. Advokatuuri juhatus kehtestab tasumäärad ja kulude hüvitamise ulatuse arvestusega, et riigi õigusabi oleks tagatud eelarveaasta lõpuni. Advokatuuril on kohustus tagada riigi õigusabi kohane ja katkematu osutamine ka juhul, kui riigieelarvest eraldatud rahast eelarveaasta lõpuni ei jätku.“ Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on muudetud Eesti Advokatuuri juhatuse 09.02.2010, 15.06.2010, 13.12.2011, 14.06.2012, 19.02.2013, 16.04.2013, 18.06.2013, 30.09.2014 1 otsustega (01.11.2014 – 30.04.2015 redaktsioonis). IV. Justiitsministri seisukoht A. Vaidlustatud sätte asjassepuutuvus Käesolevas vaidluses tekkis Riigikohtu tsiviilkolleegiumil kahtlus RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude korra põhiseadusele vastavuses ning kolleegium andis asja lahendamiseks üle Riigikohtu üldkogule. Menetlusosalised ei ole esitanud taotlust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Iga kohtu kohustus tunnistada asjassepuutuv seadus, muu 1 Avaldatud vastavalt RÕS § 21 lg 31 Eesti Advokatuuri kodulehel http://www.riigioigusabi.ee/dokumendid-2 (16.11.2015). õigusakt või toiming põhiseaduse vastaseks tuleneb PS § 15 lg-st 2 ja § 152 lg-st 1. See kohustus 2 on kohtul ka siis, kui menetlusosalised ise sellist nõuet oma kohtuasja arutamise käigus ei esita. Konkreetse normikontrolli käigus kontrollitakse, kas õigustloov akt rikub isiku õigusi ja vabadusi. Kohtute pädevuses ei ole algatada konkreetset normikontrolli, kui see ei riku menetlusosaliste õigusi 3 ja vabadusi. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt tõstatatud RÕS § 21 lg 3 annab Advokatuuri juhatusele volituse kehtestada riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra (edaspidi 1 tasude ja kulude kord). Tulenevalt advokatuuriseaduse § 64 lg-st 1 on riigi õigusabi osutamine advokaadi kohustus, mille täitmisest saab ta keelduda üksnes RÕS-s sätestatud juhul ja korras. Riigi õigusabi andmisega kaasnevate kulude hüvitamata jätmine võib advokaadi õigusi riivata. Antud vaidluses on küsimuse all advokaadi sõidukulude hüvitamine tasude ja kulude korra alusel. Juhul kui RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude kord on põhiseadusega vastuolus, peab kohus lähtuma mitte korrast, vaid RÕS § 21 lg sätestatud üldpõhimõtetest. Seega on vaidlustatud RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude kord käesolevas asjas asjassepuutuvad. B. Normikontrolli põhjendatus 1. Asjakohane põhiõigus ja selle kaitseala riive Vaidlustatud RÕS § 21 lg 3 volitab ja ühtlasi kohustab Advokatuuri juhatust kehtestama igaks eelarveaastaks Advokatuuri poolt advokaadile riigi õigusabi osutamise eest riigieelarvest advokatuurile selleks eraldatud vahenditest makstava tasu arvestamise alused, määrad ja tasu maksmise korra ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude riigi poolt advokaadile hüvitamise ulatuse ja korra, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. Meie hinnangul on tasude ja kulude korra näol tegemist Advokatuuri haldusaktiga, millega Advokatuur reguleerib oma liikmete tasustamist ja kulude hüvitamist arvestusega, et riigi õigusabi kohane ja katkematu tasumine oleks tagatud eelarveaasta lõpuni. Nagu eelpool mainitud, on riigi õigusabi osutamine advokaadile kohustuslik ning riigi õigusabi 1 osutamisest saab advokaat keelduda vaid RÕS-s sätestatud alustel ja korras (AdvS § 64 lg 1) . Kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (RÕS § 19 lg 1). Riigi õigusabi osutamise kohustus riivab advokaadi PS § 29 lg 1 tulenevat kutsevabadust ning § 31-st tulenevat ettevõtlusvabadust, kuivõrd olles kohustatud osutama riigi õigusabi, ei saa advokaat osutada õigusteenust enda poolt valitud isikutele ja kokkulepitud tingimustel. Riigi õigusabi osutamise kohustus riivab ka advokaadi või advokaadibüroo pidaja omandiõigust (PS § 32), kuna igasugune õigusteenuse osutamine toob kaasa kulusid ning kui riigi õigusabi osutamisega seotud kulusid ei hüvitata, siis peab advokaat või advokaadibüroo pidaja kandma need oma omandi arvelt. RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud tasude ja kulude korra alusel makstava advokaaditasu ja kuluhüvitiste suurusest oleneb see, kui intensiivne on eelnimetatud kutse- ja ettevõtlusvabaduse ning omandiõiguse riive. Seega riivab RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude kord advokaadi ettevõtlusvabadust ja omandiõigust. Oluline on märkida, et vaidlustatud tasude ja kulude kord ei oma vahetut mõju vahetut mõju haldusvälistele kolmandatele isikutele, sh riigi õigusabi saajale, kuivõrd tasude ja kulude korrast ei tulene riigi õigusabi saanud isikule riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustust. Samuti ei reguleeri vaidlustatud tasude ja kulude kord riigi õigusabi tasude ja kulude isiku poolt riigile hüvitamise aluseid ja korda. Viimati nimetatud regulatsioon sisaldub RÕS § 21 lg-s 5, mille kohaselt pärast isikule õigusteenuse osutamise lõpetamist määrab kohus RÕS §-s 23 ettenähtud korda järgides kindlaks riigi õigusabi saaja kohustuse hüvitada riigile täielikult või osaliselt advokaadile määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega määrab riigi õigusabi 2 RKPJKm 28.05.2008 nr 3-4-1-4-08, p 16. 3 Samas, p 18. saaja poolt hüvitamisele kuuluva summa suuruse kindlaks kohus, kes enne otsustuse tegemist on kohustatud RÕS § 25 lg 1 alusel hindama hüvitamisele kuuluva summa põhjendatust ja vajalikkust, olemata seejuures seotud RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatava korraga. Juhime tähelepanu asjaolule, et RÕS § 25 lõike 1 sõnastust muudeti seoses advokatuuriseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse jõustumisega 01.01.2010.a. Vastavate muudatuste 4 eesmärgiks oli eelnõu (253 SE) seletuskirjast nähtuvalt muuta riigi õigusabi rahastamise süsteemi selliselt, et riigi õigusabi tasumäärade suurusi hakkab igal aastal pärast riigieelarve vastuvõtmist kehtestama advokatuuri juhatus, arvestades seejuures riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust. Seletuskirjas leiti, et advokatuuril on olemas vajalik oskusteave, millest lähtuvalt on tal võimalik välja töötada ja kujundada olemasolevate eelarvevahendite piires kõige mõistlikumad ja advokaate sõltuvalt asja keerukusest kõige paremini motiveerivad tasumäärad. Veel leiti seletuskiri, et uus korraldus muudab riigi õigusabi rahastamise paindlikumaks ning loob eeldused riigi õigusabi osutava advokaadi töö paremaks tasustamiseks. Muudatuste sisust nähtuvalt arvestati ka asjaoluga, et kolmandatele isikutele riigi õigusabi tasude ja kulude hüvitamise otsustuse tegemisel hindaks kohus hüvitatavate tasude ja kulude põhjendatust advokatuuri korraga kehtestatust eraldiseisvalt. Justnimelt sel põhjusel muudeti ka RÕS § 25 lg 1 sõnastust, kehtestades varasema regulatsiooniga võrreldes kohtule uue kohustusena hinnata isikule hüvitamiskohustuse panemisel hüvitatavate tasude ja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Enne 01.01.2010 muudatusi lähtus kohus RÕS § 25 lg 1 alusel isikult riigi õigusabi tasude ja kulude väljamõistmisel advokaadile makstavast summast ning määras summa kindlaks samaaegselt advokaadile makstava riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude advokaadile hüvitamise 5 ulatuse kindlaksmääramisega. Seega ei saanud kohus varasema regulatsiooni alusel riigi õigusabi saaja poolt hüvitatavate tasude ja kulude põhjendatust advokaadile makstavast tasust eraldiseisvalt hinnata ja oli antud otsustusega seotud. 01.01.2010 jõustunud RÕS redaktsioonis anti riigi õigusabi tasumäärade ja arvestamise aluste kehtestamise õigus advokatuurile ning samaaegselt nähti ette kohtu kohustus hinnata hüvitatavate riigi õigusabi tasude ja kulude põhjendatust nn advokaaditasu kindlaksmääramisest eraldiseisvalt ning sõltumatult advokatuuri kehtestatud tasumääradest ja arvestamise alustest ning kulude hüvitamise piirmääradest. Eeltoodut on eelnõu ettevalmistaja poolt selgitatud ka advokatuuriseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (253 SE) seletuskirjale lisatud arvestamata jäetud ettepanekute ja kommenteeritud märkuste tabelis, vastates õiguskantsleri tõstatatud kahtlustele, justkui oleks 6 eelnõuga antud advokatuurile õigusloome pädevus haldusväliste isikute õiguste reguleerimisel . Seega ei riiva vaidlustatud RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud Kord riigi õigusabi saaja ega muude menetlusosaliste õigusi. 2. Formaalne põhiseaduspärasus Põhiõiguse riive formaalne õiguspärasus tähendab, et riive vastab kõigile põhiseaduse pädevus-, 7 menetlus- ja vormieeskirjadele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele . Käesolevas asjas tekkis Riigikohtu tsiviilkolleegiumil kahtlus, kas RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel advokatuuri juhatuse poolt kehtestatud tasude ja kulude kord on formaalselt põhiseaduspärased. 4 Advokatuuriseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus 253 SE, arvutivõrgus http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/60554af5-67f1-8fdf-8636- ea3b59a31594/Advokatuuriseaduse%20ja%20sellega%20seonduvate%20seaduste%20muutmise%20seadus/ (16.11.2015) 5 Enne 01.01.2010 kehtinud RÕS § 25 lg 1 esimese lause sätestas, et samaaegselt käesoleva seaduse § 22 lõikes 1 ettenähtud advokaadile makstava riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude advokaadile hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisega määrab kohus käesoleva seaduse §-s 23 ettenähtud korda järgides kindlaks riigi õigusabi saaja kohustuse hüvitada riigile täielikult või osaliselt advokaadile makstav summa. 6 253 SE seletuskirja Lisa 1, arvutivõrgus http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/60554af5-67f1- 8fdf-8636- ea3b59a31594/Advokatuuriseaduse%20ja%20sellega%20seonduvate%20seaduste%20muutmise%20seadus/ (16.11.2015) 7 RKPJKo 13.06.2005 nr 3-4-1-5-05, p 8. Tsiviilkolleegiumi kahtlus RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude korra põhiseaduspärasuse suhtes tugineb Riigikohtu üldkogu otsuse nr 3-2-1-153-13 väljendatud seisukohale, et lepingulise esindaja kulude hüvitamise näol on tegemist kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamisega, mistõttu see küsimus kuulub üldkogu hinnangul olemuslikult kohtumenetluse seaduse reguleerimisalasse. Tulenevalt PS § 104 lg-st 2 peab kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise küsimus olema seega reguleeritud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seaduses. Seega on käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve vaidluse põhiküsimuseks, kas RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud tasude ja kulude kord kuulub olemuslikult kohtumenetluse seaduse reguleerimisalasse PS § 104 lg 2 p 14 mõttes. Kui vaidlustatud sätted kuuluvad olemuslikult kohtumenetluse seaduse reguleerimisalasse, siis on küsitav, kas seadusandja saab delegeerida selle kehtestamist täitevvõimule või era- või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule või peab seadusandja reguleerima selle korra ise seadusega. Küsimus sellest, millised normid kuuluvad konstitutsioonilise seaduse reguleerimisalasse PS § 104 lg 2 mõttes, on väga oluline riigiõiguslik küsimus. Ehkki Riigikogu menetluses võib selle taandada 50 või 51 saadiku poolthääle olemasolu küsimuseks, omab see siiski palju laiemat mõju Eesti õiguskorra ülesehitusele. PS § 104 lg 2 nimetatud seaduste kehtestamiseks ja muutmiseks on vaja Riigikogu kvalifitseeritud ehk koosseisu häälteenamust ning need seadused omavad suuremat kaitset, sest PS § 110 kohaselt ei saa neid seadusi kehtestada, muuta ega tühistada Vabariigi 8 Presidendi seadlusega. Konstitutsioonilised seadused reguleerivad põhikorrale olulisi küsimusi. Tegemist on põhiseaduse aluspõhimõtteid järgiva riigielu stabiilse ja kestva toimimise seisukohast 9 kõige olulisemaid küsimusi reguleerivate seadustega, põhiseaduse nn käepikendusega. Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõue on seaduse formaalse põhiseaduspärasuse eeldus. Samas ei ole põhiseadusega kooskõlas see, kui koosseisu häälteenamuse nõuet rakendatakse seaduste puhul, mis põhiseaduse kohaselt seda ei vaja. Selline „igaks juhuks“ kõrgema häälteenamuse nõude rakendamine muudab sisutühjaks PS § 73 sätestatud põhireegli, mille kohaselt Riigikogu aktid 10 võetakse vastu poolthäälte enamusega, kui põhiseadus ise ei näe ette teisiti. Seetõttu peab seadusandja iga kord seadust vastu võttes tegema selgelt vahet, kas kõnealune seadus kuulub või ei kuulu PS § 104 lg 2 järgi konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. Riigikohtu viimase aja 11 praktika ei ole siinkohal üleliia järjekindel , mistõttu on äärmiselt tervitatav, kui Riigikohus annab seadusandjale selgemad juhised selle küsimuse edaspidiseks käsitlemiseks. PS kommentaar jagab kohtumenetluse normid kolme gruppi: kohtusse pöördumist reguleerivad normid (õigus, alused, kord ja piirangud), kohtus asja läbivaatamise protseduuri reguleerivad normid 12 ning kohtu pädevust reguleerivad normid. Vaidlustatud RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude kord ei kuulu neist ühessegi gruppi. Nagu kirjeldasime ülalpool punktis B.1, ei reguleeri vaidlustatud sätted riigi õigusabi saaja ega teiste menetlusosaliste õigusi ega kohustusi – nende õigused ja kohustused riigi õigusabi saamisel ja hüvitamisel on reguleeritud RÕS teistes sätetes või menetlusseadustikes. Vaidlustatud RÕS § 21 lg 8 Maruste, R. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn: Juura 2004, lk 74. 9 Saarmets, V. Konstitutsioonilistest seadustest. Õiguskeel 2009/4, lk 3. Arvutivõrgus: http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/virgo_saarmets._konstitutsioonilistest_seadustest.pdf (09.11.2015) 10 Mõttus, A jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2012, § 104 komm 4. Arvutivõrgus: http://pohiseadus.ee/ptk-7/pg-104/ (16.11.2015) 11 Nii näiteks leidis Riigikohus veebruaris 2015 (RKPJKo 27.12.2015 nr 3-4-1-54-14) krediidiasutuste seaduse (KAS) § 50 lg 2 kohta, mille järgi Finantsinspektsioonil on õigus nõuda krediidiasutuse juhi tagasikutsumist kohtu poolt, et tegemist on kohtumenetluse seadusega PS § 104 lg 2 p 14 mõttes. Riigikohus leidis siin, et KAS § 50 lg 2 on vastu võetud selleks, et kehtestada täiendavad eeldused TsMS § 475 lg 2 sätestatud hagita menetluse eelduste kogumile. Vaid mõned kuud hiljem, juulis 2015 (RKÜKo 01.07.2015 nr 3-4-1-20-15) , leidis Riigikohus KAS § 106 kohta, mille kohaselt kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada kehtetuks seadusega […] vastuolus oleva […] juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul, et see ei ole kohtumenetluse seadus PS § 104 lg 2 p 14 mõttes, sest selle funktsioon ei ole reguleerida kohtumenetlust, vaid Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve teostamisel avaliku huvi kaitse eesmärgil. 12 Mõttus, A jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2012, § 104 komm 24. Arvutivõrgus: http://pohiseadus.ee/ptk-7/pg-104/ (16.11.2015) 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude kord määrab kindlaks advokaadi nõude piirid, kui advokaat esitab taotluse tema poolt osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks. Riigi õigusabi saaja kohustuse hüvitada riigile advokaaditasu ja kulud määrab kohus kindlaks RÕS § 25 lg 1 alusel. Selle otsustuse tegemisel on kohus seotud vaidlustatud kulude ja tasude korraga ning RÕS § 23 lg 1 alusel tehtud advokaaditasu ja kulude suhtes tehtud otsustusega üksnes niivõrd, et kohus ei saa riigi õigusabi saanud isikult välja mõiste riigi õigusabi tasusid ja kulusid suuremas ulatuses, kui on riigi õigusabi osutanud advokaadile välja makstud. Seetõttu ei saa RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude korda pidada kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise regulatsiooniks, mis kuulub Riigikohtu hinnangul olemuslikult kohtumenetluse seaduse (PS § 104 lg 13 2 p 14) reguleerimisalasse . Samuti leiame, et RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude kord ei reguleeri kohtu pädevust ega riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise protseduuri kohtus. Kohus kontrollib advokaadi esitatud taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab tasu ja kulude suuruse kindlaks RÕS § 22 lg 7 ls 1 alusel. RÕS § 22 lg 6, mille kohaselt riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus määratakse kindlaks RÕS § 21 lg 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, on materiaalõiguslik norm, mis suunab kohut RÕS § 22 lg 7 ls 1 nimetatud otsustuse tegemisel vaidlustatud korda aluseks võtma. Vaidlustatud RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude kord määrab kindlaks üksnes advokaadi nõude piirid, kui advokaat esitab taotluse tema poolt osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks, kuid kohtu tegevust advokaadi nõude lahendamisel reguleerivad teised RÕS sätted. Eeltoodust tulenevalt oleme seisukohal, et RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel kehtestatud tasude ja kulude kord ei kuulu kohtumenetluse seaduse reguleerimisalasse PS § 104 lg 2 p 14 mõttes. Vaidlustatud RÕS § 21 lg 3 annab Advokatuurile volituse kehtestada kulude ja tasude kord, mis määrab advokaadi nõude piirid riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks. Tegemist on Advokatuuri juhatuse poolt antava üldkorraldusega HMS § 51 lg 2 mõttes, mis kehtestatakse piiratud ajaks, igaks eelarveaastaks, ning mis kehtib kõigi Advokatuuri liikmete suhtes. Tulude ja kulude kord on 1 kinnitatud ja muudetud Advokatuuri juhatuse otsusega ning kord on vastavalt RÕS § 21 lg 3 14 avaldatud advokatuuri veebilehel koos seletuskirjaga . Justiitsministeeriumil ei ole põhjust kahelda tasude ja kulude korra formaalses õiguspärasuses. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Katariina Kärsten 620 8262 [email protected] Alar Must 680 3113 [email protected] 13 RKÜKm 3-2-1-153-13 p 72. 14 Eesti Advokatuuri kodulehel http://www.riigioigusabi.ee/dokumendid-2 (16.11.2015).