Council of Europe Treaty Series - No. 220
Council of Europe Convention on Cinematographic Co-production
(revised)
Rotterdam, 30.I.2017
Preamble
The member States of the Council of Europe and the other States Parties to the European
Cultural Convention (ETS No. 18), signatory hereto,
Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve greater unity between its
members in order, in particular, to safeguard and promote the ideals and principles which
form their common heritage;
Considering that freedom of creation and freedom of expression constitute fundamental
elements of these principles;
Considering that fostering the cultural diversity of the various European countries is one of
the aims of the European Cultural Convention;
Having regard to the UNESCO Convention on the Protection and Promotion of the Diversity
of Cultural Expressions (Paris, 20 October 2005), which recognises cultural diversity as a
defining characteristic of humanity and strives to strengthen the creation, production,
dissemination, distribution and enjoyment of cultural expressions;
Considering that cinematographic co-production, an instrument of creation and expression of
cultural diversity on a global scale, should be reinforced;
Aware that film is an important means of cultural and artistic expression with an essential role
in upholding the freedom of expression, diversity and creativity, as well as democratic
citizenship;
Determined to develop these principles and recalling the recommendations of the Committee
of Ministers to member States on the cinema and the audiovisual field, and particularly
Recommendation Rec(86)3 on the promotion of audiovisual production in Europe and
Recommendation CM/Rec(2009)7 on national film policies and the diversity of cultural
expressions;
Acknowledging that Resolution Res(88)15 setting up a European Support Fund for the Co-
production and Distribution of Creative Cinematographic and Audiovisual Works
“Eurimages” has been amended to allow the accession of non-member States;
Resolved to achieve these objectives thanks to a common effort to foster co-operation and
define rules which adapt themselves to cinematographic coproductions as a whole;
Considering that the adoption of common rules tends to decrease restrictions and encourage
co-operation in the field of cinematographic co-production;
Considering the technological, economic and financial evolution of the film industry since the
opening for signature of the European Convention on Cinematographic Co-production (ETS
No. 147) in 1992;
Believing that this development necessitates a revision of the 1992 Convention in order to
ensure the continued relevance and effectiveness of this framework for cinematographic co-
production;
Acknowledging that the present Convention is intended to replace the European Convention
on Cinematographic Co-production,
Have agreed as follows:
Chapter I – General provisions
Article 1 – Aim of the Convention
The Parties to this Convention undertake to promote the development of international
cinematographic co-production in accordance with the following provisions.
Article 2 – Scope
1 This Convention shall govern relations between the Parties in the field of multilateral
co-productions originating in the territory of the Parties.
2 This Convention shall apply:
a to co-productions involving at least three co-producers, established in three
different Parties to the Convention; and
b to co-productions involving at least three co-producers established in three
different Parties to the Convention and one or more co-producers that are not
established in such Parties. The total contribution of the co-producers who are not
established in the Parties to the Convention may not, however, exceed 30% of the total
cost of the production.
In all cases, this Convention shall only apply on condition that the work meets the definition
of an officially co-produced cinematographic work as defined in Article 3, sub-paragraph c,
below.
3 The provisions of bilateral agreements concluded between the Parties to this
Convention shall continue to apply to bilateral co-productions.
In the case of multilateral co-productions, the provisions of this Convention shall override
those of bilateral agreements between Parties to the Convention. The provisions concerning
bilateral co-productions shall remain in force if they do not contravene the provisions of this
Convention.
4 In the absence of any agreement governing bilateral co-production relations between
two Parties to this Convention, the Convention shall also apply to bilateral co-
productions, unless a reservation has been made by one of the Parties involved under
the terms of Article 22.
Article 3 – Definitions
For the purposes of this Convention:
a the term “cinematographic work” shall mean a work of any length or medium,
in particular cinematographic works of fiction, animation and documentaries,
which complies with the provisions governing the film industry in force in each
of the Parties concerned and is intended to be shown in cinemas;
b the term “co-producers” shall mean cinematographic production companies or
producers established in the Parties to this Convention and bound by a co-
production contract;
c the term “officially co-produced cinematographic work” (hereafter “the film”)
shall mean a cinematographic work which meets the conditions laid down in
Appendix II, which is an integral part of this Convention;
d the term “multilateral co-production” shall mean a cinematographic work
produced by at least three co-producers as defined in Article 2, paragraph 2,
above.
Chapter II – Rules applicable to co-productions
Article 4 – Assimilation to national films
1 Cinematographic works made as multilateral co-productions and falling within the
scope of this Convention shall be entitled to the benefits granted to national films by
the legislative and regulatory provisions in force in each of the Parties to this
Convention participating in the co-production concerned.
2 The benefits shall be granted to each co-producer by the Party in which the co-
producer is established, under the conditions and limits provided for by the legislative
and regulatory provisions in force in that Party and in accordance with the provisions
of this Convention.
Article 5 – Conditions for obtaining co-production status
1 Any co-production of cinematographic works shall be subject to the approval of the
competent authorities of the Parties in which the co-producers are established, after
consultation between the competent authorities and in accordance with the procedures
laid down in Appendix I. This appendix shall form an integral part of this Convention.
2 Applications for co-production status shall be submitted for approval to the competent
authorities according to the application procedure laid down in Appendix I. This
approval shall be final except in the case of failure to comply with the initial
undertakings concerning artistic, financial or technical matters.
3 Projects of a blatantly pornographic nature or those that advocate discrimination, hate
or violence or openly offend human dignity cannot be accorded co-production status.
4 The benefits provided by co-production status shall be granted to co-producers who
are deemed to possess adequate technical and financial means, and sufficient
professional qualifications.
5 Each Contracting State shall designate the competent authorities mentioned in
paragraph 2 above by means of a declaration made at the time of signature or when
depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession. This
declaration may be modified at any time afterwards.
Article 6 – Proportions of contributions from each co-producer
1 In the case of multilateral co-production, the minimum contribution may not be less
than 5% and the maximum contribution may not exceed 80% of the total production
cost of the cinematographic work. When the minimum contribution is less than 20% or
the co-production is financial only, the Party concerned may take steps to reduce or
bar access to national production support schemes.
2 When this Convention takes the place of a bilateral agreement between two Parties
under the provisions of Article 2, paragraph 4, the miinimum contribution may not be
less than 10% and the largest contribution may not exceed 90% of the total production
cost of the cinematographic work. When the minimum contribution is less than 20% or
the co-production is financial only, the Party concerned may take steps to reduce or
bar access to national production support schemes.
Article 7 – Rights of co-producers to the cinematographic work
1 The co-production contract must guarantee to each co-producer joint ownership of the
tangible and intangible property rights of the film. The contract shall include the
provision that the film master (first completed version) shall be kept in a place
mutually agreed by the co-producers, and shall guarantee them free access to it.
2 The co-production contract must also guarantee to each co-producer the right to access
the material and the film master for use as a medium of duplication.
Article 8 – Technical and artistic participation
1 The contribution of each of the co-producers shall include effective technical and
artistic participation. In principle, and in accordance with International obligations
binding the Parties, the contribution of the co-producers relating to creative, technical
and artistic personnel, cast and facilities, must be proportional to their investment.
2 Subject to the international obligations binding the Parties and to the demands of the
screenplay, the crew involved in filming the work must be made up of nationals of the
States which are partners in the co-production, and post-production shall normally be
carried out in those States.
Article 9 – Financial co-productions
1 Notwithstanding the provisions of Article 8, and subject to the specific conditions and
limits laid down in the laws and regulations in force in the Parties, co-productions may
be granted co-production status under the provisions of this Convention if they meet
the following conditions:
a include one or more minority contributions which may be financial only, in
accordance with the co-production contract, provided that each national share
is neither less than 10% nor more than 25% of the production costs;
b include a majority co-producer who makes an effective technical and artistic
contribution and satisfies the conditions for the cinematographic work to be
recognised as a national work in his or her country;
c help to promote cultural diversity and intercultural dialogue; and
d are embodied in co-production contracts which include provisions for the
distribution of receipts.
2 Financial co-productions shall only qualify for co-production status once the
competent authorities have given their approval in each individual case, in particular
taking into account the provisions of Article 10 below.
Article 10 – General balance
1 A general balance must be maintained in the cinematographic relations of the Parties,
with regard both to the total amount invested and the artistic and technical
participation in co-production cinematographic works.
2 A Party which, over a reasonable period, observes a deficit in its co-production
relations with one or more other Parties may withhold its approval of a subsequent co-
production until balanced cinematographic relations with that or those Parties have
been restored.
Article 11 – Entry and residence
In accordance with the laws and regulations and international obligations in force, each Party
shall facilitate entry and residence, as well as the granting of work permits in its territory, of
technical and artistic personnel from other Parties participating in a co-production. Similarly,
each Party shall permit the temporary import and re-export of equipment necessary to the
production and distribution of cinematographic works falling within the scope of this
Convention.
12 – Credits of co-producing countries
1 Co-producing countries shall be credited in co-produced cinematographic works.
2 The names of these countries shall be clearly mentioned in the credit titles, in all
publicity and promotion material and when the cinematographic Works are being
shown.
Article 13 – Export
When a co-produced cinematographic work is exported to a country where imports of
cinematographic works are subject to quotas and one of the coproducing Parties does not have
the right of free entry for its cinematographic works to the importing country:
a the cinematographic work shall normally be added to the quota of the country
which has the majority participation;
b in the case of a cinematographic work which comprises an equal participation
from different countries, the cinematographic work shall be added to the quota
of the country which has the best opportunities for exporting to the importing
country;
c when the provisions of sub-paragraphs a and b above cannot be applied, the
cinematographic work shall be entered in the quota of the Party which provides
the director.
Article 14 – Languages
When according co-production status, the competent authority of a Party may demand from
the co-producer established therein a final version of the cinematographic work in one of the
languages of that Party.
Article 15 – Festivals
Unless the co-producers decide otherwise, co-produced cinematographic works shall be
shown at international festivals by the Party where the majority co-producer is established, or,
in the case of equal financial participation, by the Party which provides the director.
Chapter III – Final provisions
Article 16 – Effects of the Convention
1 This Convention shall replace, as regards its States Parties, the European Convention
on Cinematographic Co-production, which was opened for signature on 2 October
1992.
2 In relations between a Party to the present Convention and a Party to the 1992
Convention which has not ratified the present Convention, the 1992 Convention shall
continue to apply.
Article 17 – Follow-up of the Convention and amendments to Appendices I and II
1 The Board of Management of the European Support Fund for the Co-production and
Distribution of Creative Cinematographic and Audiovisual Works “Eurimages” shall
be responsible for the follow-up of this Convention.
2 Any Party to this Convention which is not a member of “Eurimages” may be
represented and have one vote in the Board of Management of “Eurimages” when the
Board carries out the tasks assigned to it by this Convention.
3 In order to promote the effective application of the Convention, the Board of
Management of “Eurimages” may:
a make proposals to facilitate the exchange between Parties of experience and
good practice;
b formulate its opinion on any question concerning the application and the
implementation of this Convention and make specific recommendations to
Parties in this respect.
4 In order to update the provisions of Appendices I and II of this Convention to ensure
their continuing relevance to common practices in the cinematographic industry,
amendments may be proposed by any Party, by the Committee of Ministers or by the
Board of Management of the European Support Fund for the Co-production and
Distribution of Creative Cinematographic and Audiovisual Works “Eurimages”. They
shall be communicated by the Secretary General of the Council of Europe to the
Parties.
5 After having consulted the Parties, the Committee of Ministers may adopt an
amendment proposed in accordance with paragraph 4 by the majority provided for in
Article 20.d, of the Statute of the Council of Europe. The amendment shall enter into
force following the expiry of a period of one year after the date on which it has been
forwarded to the Parties. During this period, any Party may notify the Secretary
General of any objection to the entry into force of the amendment in its respect.
6 If one third of the Parties notifies the Secretary General of the Council of Europe of an
objection to the entry into force of the amendment, the amendment shall not enter into
force.
7 If less than one third of the Parties notifies an objection, the amendment shall enter
into force for those Parties which have not notified an objection.
8 Once an amendment has entered into force in accordance with paragraphs 5 and 7 of
this article and a Party has notified an objection to it, this amendment shall come into
force in respect of the Party concerned on the first day of the month following the date
on which the Party has notified the Secretary General of the Council of Europe of its
acceptance of the amendment. A Party which has made an objection may withdraw it
at any time by notifying the Secretary General of the Council of Europe.
9 If the Committee of Ministers adopts an amendment, a State or the European Union
may not express its consent to be bound by the Convention without accepting at the
same time the amendment.
Article 18 – Signature, ratification, acceptance, approval
1 This Convention shall be open for signature by the member States of the Council of
Europe and the other States Parties to the European Cultural Convention which may
express their consent to be bound by:
a signature without reservation as to ratification, acceptance or approval; or
b signature subject to ratification, acceptance or approval, followed by
ratification, acceptance or approval.
2 Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the
Secretary General of the Council of Europe.
Article 19 – Entry into force
1 The Convention shall enter into force on the first day of the month following the
expiration of a period of three months after the date on which three States, including at
least two member States of the Council of Europe, have expressed their consent to be
bound by the Convention in accordance with the provisions of Article 18.
2 In respect of any signatory State which subsequently expresses its consent to be bound
by it, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the
expiration of a period of three months after the date of signature or of the deposit of
the instrument of ratification, acceptance or approval.
Article 20 – Accession of non-member States
1 After the entry into force of this Convention, the Committee of Ministers of the
Council of Europe may, after consultation of the Parties, invite any State not a member
of the Council of Europe, as well as the European Union, to accede to this Convention,
by a decision taken by the majority provided for in Article 20.d, of the Statute of the
Council of Europe, and by the unanimous vote of the representatives of the
Contracting States entitled to sit on the Committee of Ministers.
2 In respect of any acceding State or of the European Union, in the event of its
accession, the Convention shall enter into force on the first day of the month following
the expiration of a period of three months after the date of deposit of the instrument of
accession with the Secretary General of the Council of Europe.
Article 21 – Territorial clause
1 Any State may, at the time of signature or when depositing its instrument of
ratification, acceptance, approval or accession, specify the territory or territories to
which this Convention shall apply.
2 Any Party may, at any later date, by a declaration addressed to the Secretary General
of the Council of Europe, extend the application of this Convention to any other
territory specified in the declaration. In respect of such territory, the Convention shall
enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of
three months after the date of receipt of the declaration by the Secretary General.
3 Any declaration made under the two preceding paragraphs may, in respect of any
territory specified in such a declaration, be withdrawn by a notification addressed to
the Secretary General. The withdrawal shall become effective on the first day of the
month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of
such notification by the Secretary General.
Article 22 – Reservations
1 Any State may, at the time of signature or when depositing its instrument of
ratification, acceptance, approval or accession, declare that Article 2, paragraph 4,
does not apply to its bilateral co-production relations with one or more Parties.
Moreover, it may reserve the right to fix a maximum participation share different from
that laid down in Article 9, paragraph 1.a. No other reservation may be made.
2 Any Party which has made a reservation under the preceding paragraph may wholly or
partly withdraw it by means of a notification addressed to the Secretary General of the
Council of Europe. The withdrawal shall take effect on the date of receipt of such
notification by the Secretary General.
Article 23 – Denunciation
1 Any Party may, at any time, denounce this Convention by means of a notification
addressed to the Secretary General of the Council of Europe.
2 Such denunciation shall become effective on the first day of the month following the
expiration of a period of six months after the date of receipt of the notification by the
Secretary General.
Article 24 – Notifications
The Secretary General of the Council of Europe shall notify the member States of the Council
of Europe, as well as the European Union and any State which has acceded to this Convention
or has been invited to do so, of:
a any signature;
b the deposit of any instrument of ratification, acceptance, approval or accession;
c any date of entry into force of this Convention in accordance with Articles 19,
20 and 21;
d any reservation and withdrawal of reservation made in pursuance of Article 22;
e any declaration made in accordance with Article 5, paragraph 5;
f any denunciation notified in accordance with Article 23;
g any other act, notification or communication relating to this Convention.
In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this
Convention.
Done at Rotterdam, this 30th day of January 2017, in English and French, both texts being
equally authentic, in a single copy which shall be deposited in the archives of the Council of
Europe. The Secretary General of the Council of Europe shall transmit certified copies to the
States mentioned in Article 18, paragraph 1, as well as to the European Union and any State
which has been invited to accede to this Convention.
Appendix I – Application procedure
In order to benefit from the provisions of this Convention, the co-producers established in the
Parties must, in due time before principal photography or principal animation commences,
submit an application for provisional co production status and attach the documents listed
below. These documents must reach the competent authorities in sufficient number for them
to be communicated to the authorities of the other Parties at the latest one month before
shooting commences:
- a declaration of the situation of the authors’ rights;
- a synopsis of the film;
- a provisional list of the technical and artistic contributions from each of the countries
involved;
- a budget and a provisional financing plan;
- a provisional production schedule;
- the co-production contract or a short-form agreement (“deal memo”) made between
the co-producers. This document must include clauses providing for the distribution of
receipts or territories between the co-producers.
Final co-production status is granted on completion of the film and after examination of the
following definitive production documents by the national authorities:
- a complete chain of title;
- a final script;
- a definitive list of the technical and artistic contributions from each of the countries
involved;
- a final cost report;
- a definitive financing plan;
- the co-production contract made between the co-producers. This contract must include
clauses providing for the distribution of receipts or territories between the co-
producers.
National authorities can request any other document necessary for the evaluation of the
application in accordance with national legislation.
The application and other documents shall be presented, if possible, in the language of the
competent authorities to which they are submitted.
The competent national authorities shall send each other the application and attached
documentation once they have been received. The competent authority of the Party with the
minority financial participation shall not give its approval until the opinion of the Party with
the majority financial participation has been received.
Appendix II – Definition of a qualifying cinematographic work
1 A cinematographic work of fiction qualifies as an official co-production in the sense of
Article 3, sub-paragraph c, if with regard to the elements originating in the States
Parties to the Convention, it obtains at least 16 points out of a possible total of 21,
according to the list of elements set out below.
2 Having regard to the characteristics of the co-production, the competent authorities
may, after consulting each other, grant co-production status to a work with a number
of points that is less than the normally required 16 points.
Elements originating in States Parties to the Convention Weighting
points
Director 4
Scriptwriter 3
Composer 1
First role 3
Second role 2
Third role 1
Head of Department – cinematography 1
Head of Department – sound 1
Head of Department – picture editing 1
Head of Department – production or costume design 1
Studio or shooting location 1
Visual effects (VFX) or Computer-generated imagery (CGI) location 1
Post-production location 1
N.B. _____
First, second and third roles are determined by number 21
of days worked.
3 A cinematographic animation work qualifies as an official co-production in the sense
of Article 3, sub-paragraph c, if it obtains at least 15 points out of a possible total of
23, according to the list of elements set out below.
4 Having regard to the characteristics of the co-production, the competent authorities
may, after consulting each other, grant co-production status to a work with a number
of points that is less than the normally required 15 points.
Elements originating in States Parties to the Convention Weighting points
Conception 1
Script 2
Character design 2
Music composition 1
Directing 2
Storyboard 2
Chief decorator 1
Computer backgrounds 1
Layout (2D) or layout and camera blocks (3D) 2
75% of expenses for animation in States Parties to the Convention 3
75% of the cleaning, inter-betweening and colouring in States
Parties to the Convention (2D)
or 3
75% of the colouring, lighting, rigging, modelling and texturing in
States Parties to the Convention (3D)
Compositing or camera 1
Editing 1
Sound 1
______
23
5 A cinematographic documentary work qualifies as an official co-production in the
sense of Article 3, sub-paragraph c, if it obtains at least 50% of the total applicable
points according to the list of elements set out below.
6 Having regard to the characteristics of the co-production, the competent authorities
may, after consulting each other, grant co-production status to the work with less than
the normally required 50% of the total applicable points.
Elements originating in States Parties to the Convention Weighting points
Director 4
Scriptwriter 1
Camera 2
Editor 2
Researcher 1
Composer 1
Sound 1
Shooting location 1
Post-production location 2
Visual effects (VFX) or Computer-generated imagery (CGI) location 1
_____
16
Välisministeerium
[email protected] 22.09.2020 nr 1-11/1828-1
Eelnõu esitamine
Kultuuriministeerium esitab Välisministeeriumile Vabariigi Valitsuse istungile esitamiseks
Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud) ratifitseerimise seaduse
eelnõu.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tõnis Lukas
minister
Lisad: 1. Eelnõu 1 lehel
2. Seletuskiri koos lisadega
3. Konventsioon inglise ja eesti keeles
Merle Põld 628 2347
[email protected]
Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 /
[email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941
EELNÕU
Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni
(uuendatud) ratifitseerimise seadus
§ 1. Ratifitseerida Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsioon (uuendatud), mille
Eesti Vabariigi valitsus on heaks kiitnud 2020. aasta 02. aprillil ja millele Eesti Vabariik on alla
kirjutanud 2020. aasta 08. juulil.
§ 2. Kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõikega 5 määrab pädeva asutuse valdkonna eest vastutav
minister käskkirjaga.
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Tallinn, ”…” …………….. 2020. a
Algatab Vabariigi Valitsus....................... 2020
Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud)
ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1 Sisukokkuvõte
Eelnõuga ratifitseeritakse Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise uuendatud konventsioon 1
(edaspidi konventsioon). Vabariigi Valitsus kiitis konventsiooni heaks ja andis volituse selle alla
kirjutamiseks 2. aprillil 20202. Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja
Euroopa Nõukogu juures kirjutas Eesti Vabariigi nimel konventsioonile alla 8. juulil 2020.
Konventsioon asendab 2. oktoobri 1992 Euroopa filmialase koostöö konventsiooni (edaspidi
1992. aasta konventsioon), millega on praeguseks liitunud 43 riiki. Selle peamine eesmärk on
filmialase koostöö edendamine Euroopas. Eesti ratifitseeris 1992. aasta konventsiooni seadusega3
(RT II 1997, 11, 41) 19. märtsil 1997 ja see jõustus Eesti suhtes 1. septembril 1997. See konventsioon
on tõlgitud kui „Euroopa filmialase koostöö konventsioon“. Uuendatud konventsiooni puhul
võetakse eesti keeles kasutusele mõiste „kaastootmine“, sest see on tänapäevasem ning annab
täpsemalt edasi konventsiooni sisu ja mõtte, kui mõiste „koostöö“, mis on laiema sisulise
tähendusega.
Uuendatud konventsiooni eesmärk ei muutu. Igakülgne ja tõhus koostöö filmialal jääb prioriteediks.
1992. aasta konventsiooni uuendamise tingis asjaolu, et alates 1992. aastast on filmitööstus olulisel
määral nii tehniliselt, majanduslikult kui ka kunstiliselt edasi arenenud. Uus tehnoloogia on muutnud
filmide tootmise-, levi- ja linastusmeetodeid ning riiklikud filmivaldkonna rahastuskeemid on
muutunud mitmekesisemaks. 1992. aasta konventsiooniosalistes on lisandunud mitmeid
filmivaldkonda soodustavaid maksu- ja muid soodustusi ning paljud väiksemad Euroopa riigid
püüavad suurendada oma filmitööstuse rahvusvahelist tegevust. Näiteks kasvas Euroopa
filmitoodang 2007.–2017. aastal 1422 täispikalt filmilt 2200 täispika filmini, kusjuures kümme riiki4
kahekordistasid oma filmitoodangut. Ligikaudu 20% kogu Euroopa filmitoodangust ning 55% kogu
Euroopa kinolevi ekspordist on kaastoodangud (mõõtes filmide pealkirjade järgi). Vaatamata sellele,
et kõigist Eestis toodetud filmidest on alates 2015. aastast vaid 39% kaastoodangud, on Eestist
eksporditavatest filmidest lausa 75% kaastoodangud. Euroopas on kaastoodetud filmidel keskmiselt
1,6 korda rohkem kinokülastusi, kui vaid ühe riigi toodetud filmidel.5
Eeltoodut arvestades uuendati 1992. aasta konventsiooni, et pidada sammu muutuva filmitööstusega
ja tagada konventsiooni jätkuv ajakohasus. Uuendatud konventsioon annab endiselt õigusliku aluse,
et määratleda riikide kahe- ja mitmepoolseid kaastootmisi ning konventsiooni tulemusel on Eesti
filmitootjatel võimalik rahvusvaheliste kaastootmise projektidega lihtsamini ühineda, laiendades
seeläbi filmiprojektide tegemiseks loomingulisi ja rahastamise võimalusi. Tagamaks konventsiooni
asjakohasust ja tõhusat rakendamist ka praegu, oli selle uuendamine vältimatu.
1
https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/treaty/220
2
Vabariigi Valitsuse 02.04.2020 korraldus nr 99; https://www.riigiteataja.ee/akt/203042020001
3
https://www.riigiteataja.ee/akt/78654
4
Rumeenia, Bulgaaria, Läti, Leedu, Bosnia ja Hertsogoviina, Türgi, Sloveenia, Soome ja Põhja-Makedoonia
5
International film co-production in Europe, A European Audiovisual Observatory publication, mai 2018
1
1992. aasta konventsiooni asjakohasuse üle arutleti 2011. aastal Euroopa Nõukogu kultuurikomisjoni
täiskogu istungil. Seal lepiti kokku konventsiooni võimalikus läbivaatamises ning hindamisuuringu
korraldamises. Hindamisuuringu tegi Suurbritannia konsultant Jonathan Olsberg, kes intervjueeris
rahvuslikke filmifonde, ametiasutusi ning erasektori spetsialiste (nt produtsente ja kaastootmise
läbirääkimistele spetsialiseerunud advokaadibüroosid). Konsultatsioonide tulemusena avaldati
aruanne „Euroopa filmialase kaastootmise konventsiooni läbivaatamine ja muudatusettepanekud“,
mis näitas, et 1992. aasta konventsioon oli paindlik ja kergesti kasutatav vahend, mis suhestus
lihtsasti riikide õigussüsteemide ja olemasolevate kahepoolsete kaastootmislepingutega. Samuti
näitas raport, et 1992. aasta konventsioon on aidanud arendada riiklike asutuste ja filmitootjate
parimaid praktikaid filmivaldkonnas. Konventsioon oli aidanud suurendada kaastootmiste arvu ja
paremat levi väljaspool riike, kes kaastootmises osalesid. Olsbergi uuring näitas ka vajadust
1992. aasta konventsiooni ajakohastada, et see vastaks uutele tehnoloogiatele, riikide praegustele
mitmekesistele rahastamisvõimalustele, filmitööstuse majanduslikele ja rahalistele muutustele ning
üha kasvavale trendile toota filme koos riikidega väljaspool Euroopat.
2012. aastal kohtus viiest eksperdist koosnev Euroopa sõltumatut filmisektorit esindav ekspertgrupp
kahel korral, et Olsbergi raportit ja selle ettepanekuid analüüsida. Raporti järeldustega nõustuti ühel
häälel ja leiti, et 1992. aasta konventsiooni on vajalik uuendada, viimaks see vastavusse sektoris
kehtiva praktika ja tehnoloogia arenguga. Ekspertgrupp tegi Olsbergi raporti järgi oma ettepanekud
1992. aasta konventsiooni nüüdisajastamiseks.
Euroopa Nõukogu kultuurikomisjoni plenaaristungil 2012. aasta mais võttis kultuurikomisjon
ekspertgrupi ettepanekud teadmiseks ning leppis kokku vajaduses koostada konventsiooni uuendatud
versioon. Konventsiooni uuendasid 43 liikmesriigi nimetatud eksperdid (CPP-CINE), kes
moodustasid väiksema, 15 eksperdist koosneva töögrupi, kes valiti välja 43 CPP-CINE eksperdi
hulgast. Töögrupp kohtus kaks korda ja esitas oma ettepanekud CPP-CINE grupile, kes esitas enda
ettepanekud omakorda Euroopa Nõukogu kultuurikomisjonile.
Konventsiooni tekst võeti vastu 29. juunil 2016 ja avati allkirjastamiseks 30. jaanuaril 2017.
2. septembri 2020 seisuga on konventsioon jõustunud Bulgaarias, Horvaatias, Taanis, Gruusias,
Ungaris, Iirimaal, Lätis, Leedus, Maltal, Montenegros, Hollandis, Norras, Poolas, Serbias,
Slovakkias, Sloveenias, Rootsis ja Šveitsis. 2. septembri 2020 seisuga on konventsioonile alla
kirjutanud Armeenia, Austria, Belgia, Eesti, Küpros, Tšehhi, Kreeka, Itaalia, Luksemburg, Põhja-
Makedoonia6, Portugal , Hispaania ja Ühendkuningriik.7
Eesti jaoks on konventsiooniga ühinemine oluline selleks, et osaleda kaastootmisprojektides, kus
tootja panus jääb alla 10% filmi tootmiskuludest, aga ei ole väiksem kui 5%. Võrreldes 1992. aasta
konventsiooniga on minimaalset vajalikku vähemuskaastootja rahalist panust vähendatud ning see
avab eelkõige Eesti-sarnasele väikeriigile võimaluse osaleda senisest enamates
kaastootmisprojektides.
Ratifitseerimise seaduse eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.
1.2 Eelnõu ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kultuuriministeeriumi kunstide osakonna audiovisuaalnõunikud
Mati Kaalep (teenistussuhe peatunud) ja Siim Rohtla (
[email protected]; 628 2238) ning õigus- ja
6
Jõustub 01.10.2020
7
Nimekiri kättesaadav siit: http://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-
/conventions/treaty/220/signatures?p_auth=dorfvYJG
2
varahaldusosakonna juhataja Merle Põld (
[email protected]; 628 2347). Seletuskirja on keeleliselt
toimetanud Kultuurministeeriumi kantselei sekretär-keeletoimetaja Anni Viirmets
(
[email protected]; 628 2220). Välisministeeriumis vaatas lepingu materjalid üle juriidilise
osakonna rahvusvahelise õiguse büroo jurist Triin Tirp (
[email protected]; 637 7434).
Eelnõu väljatöötamisse kaasati Sihtasutus Eesti Filmi Instituut (edaspidi ka EFI).
Konventsiooni ingliskeelse teksti on tõlkinud eesti keelde vandetõlk Katrin Selbak
(
[email protected]; 5624 2050).
1.3 Märkused
Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja
normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskavatsust.
Eelnõu toetab Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktis 10.14 seatud eesmärki toetada eesti
filmikunsti ja audiovisuaaltööstust.
Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.
2. Seaduse eesmärk
Seaduse eesmärk on ratifitseerida Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise uuendatud
konventsioon ja teha võimalikuks selle rakendamine.
Konventsiooni on vajalik ratifitseerida seadusega Riigikogus, sest VäSS-i § 25 lõike 1 kohaselt
muudetakse välislepingut selle sõlmimisega samas korras, kui välislepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Konventsioon on 1992. aasta konventsiooni uuendamine, mis toob juurde täiendavad elemendid,
kuid ei muuda 1992. aasta konventsiooni täielikult. Selliste konventsioonide puhul on praktikas
järgitud varasemat menetluskorda. Kuna 1992. aasta konventsioon on Riigikogus ratifitseeritud, on
vajalik seadusega ratifitseerida ka uuendatud konventsioon.
Konventsiooni eesmärk on ametlike filmialaste kaastootmiste arendamine konventsiooniosaliste
vahel. Eesmärgi saavutamiseks loob konventsioon paremad võimalused kaastootmisfilmide
loomiseks.
Konventsiooni ratifitseerimisega jääb teatud ulatuses kehtima ka 1992. aasta konventsioon.
Konventsioonis sätestatud juhtudel kohaldatakse kaastootmisprojektidele endiselt 1992. aasta
konventsiooni ja Eesti huvides on, et filmialane kaastootmine toimuks võimalikult paljude
osapooltega. Näiteks jääb 1992. aasta konventsioon kehtima juhul, kui mõlemad osapooled ei ole uue
konventsiooniga ühinenud.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Seadus koosneb kahest paragrahvist. Paragrahviga 1 ratifitseeritakse konventsioon. Paragrahvis 2
antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus määrata käskkirjaga konventsiooni artikli 5
lõike 5 järgi pädev asutus.
Konventsioon koosneb preambulist, 24 artiklist ja kahest lisast. Esimene peatükk määrab kindlaks
üldsätted, teine kaastootmisprojektidele kehtivad reeglid ja kolmas lõppsätted. Kahes konventsiooni
3
lisas on sätestatud tehniline info konventsiooni reeglite rakendamise kohta – lisa I käsitleb
taotlusmenetlust ja lisa II sobiva filmi määratlemist.
Preambul koosneb konventsiooni tausta selgitavast avaldusest ning toob eesmärgina välja Euroopa
riikide kultuurilise mitmekesisuse soodustamise. See tuleneb UNESCO kultuuri väljendusvormide
mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsioonist, mille Vabariigi Valitsus kiitis heaks
23. novembril 20068 ning mis tunnustab kultuurilist mitmekesisust ja toetab selle loomist, tootmist,
levitamist, turustamist ja kasutamist. Kuivõrd film on oluline vahend kultuuriliseks ja kunstiliseks
väljendamiseks ning kannab tähtsat rolli sõnavabaduse, mitmekesisuse ja kodanikudemokraatia
kaitsel, on filmialase koostöö tagamine ja selle tugevdamine vajalik.
I peatükk. Üldsätted
Artiklis 1 sõnastatakse konventsiooni üldised eesmärgid, milleks on rahvusvahelise filmialase
kaastootmise edendamine ja arendamine. Seejuures käsitletakse filmialase kaastootmise arendamist,
mitte audiovisuaalsete teostega seotud koostööd. Audiovisuaalsed teosed on konventsiooni skoobist
välistatud kahel põhjusel. Esiteks ei ole nende tootmine riikidevaheliste kaastootmise lepingutega
reguleeritud ja seega puudub vajadus rahvusvaheliste reeglite harmoneerimiseks. Teiseks,
tehnoloogia kiire arengu tõttu puudub praegu laialt aktsepteeritud audiovisuaalsete teoste
definitsioon ja seetõttu tekib konventsiooni rakendamisel praktiline takistus.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on käesoleva konventsiooni eesmärgina sõnastatud
rahvusvahelise filmialase kaastootmise edendamine, mitte enam Euroopa filmialase koostöö
edendamine. Muudatuse põhjuseks on asjaolu, et Euroopa filmitootjad ja filmitööstus toodavad üha
enam filme koos riikidega väljaspool Euroopat.
Artiklis 2 on määratletud konventsiooni kohaldamisala. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga jääb
konventsiooni kohaldamisala samaks.
Lõikes 1 on sätestatud, et konventsioon kohaldub poolte suhetele mitmepoolsete
kaastootmisprojektide elluviimisel nende riikide territooriumil. Täpsemalt on riigi territoriaalne
tingimus reguleeritud konventsiooni artiklis 21.
Sättega viidatakse, et konventsioon kehtestab rahvusvahelise õiguse reeglid eesmärgiga reguleerida
vähemalt kolme riigi filmialaste teoste tootjate vahelisi suhteid. Konventsioon kehtib ka kahepoolsete
ehk bilateraalsete kaastootmiste suhtes eeldusel, et riikide vahel ei ole sõlmitud kahepoolset
filmialase kaastootmise lepingut ning kumbki riik ei ole konventsiooni artikli 22 kohaselt
kehtestanud sätte osas reservatsiooni.
Lõikes 1 nimetatud konventsiooniosaliste territooriumilt pärinevad mitmepoolsed kaastootmis-
projektid ei viita, et eksisteerib üks asukohamaa kinnitus, vaid et iga kaastootmise riigi kohta kehtib
vastav kinnitus. Konventsioonile saavad tugineda ainult need tootjad, kes on konventsiooniosalisest
riigist pärit ning suudavad seda tõestada, näiteks konventsiooniosalise äriregistri kinnitusega.
Lõige 2 sätestab konventsiooni rakendamise kaks üldreeglit. Esiteks, punkti a kohaselt kohaldub
konventsioon nendele kaastootmisfilmidele, milles osaleb vähemalt kolm tootjat kolmest
liikmesriigist ning film vastab konventsiooni artiklis 3 sätestatud kriteeriumitele (st mängu-, anima-
ja dokumentaalfilmid, mis on mõeldud kinos levitamiseks). Teiseks, punkti b kohaselt kohaldub
8
https://www.riigiteataja.ee/akt/12754904
4
konventsioon nendele kaastootmisfilmidele, millel on lisaks kolmele liikmesriigile tootjaid ka
konventsiooniga mitteliitunud riikidest, kui viimaste panus ei ületa 30% filmi kogueelarvest. Ehk,
konventsiooniosalise filmitootjad peavad selleks, et konventsiooni saaks rakendada, panustama
kaastootmisfilmi vähemalt 70% selle kogumaksumusest. Määramaks teose päritoluriiki, lähtutakse
artikli 3 punktist c ja lisast II, mis on konventsiooni lahutamatu osa.
Lõige 3 piiritleb konventsiooni kohaldamisala, sätestades, et kahepoolse kaastootmise puhul
kohalduvad täielikult riikide vahel sõlmitud kahepoolsed kaastootmisi reguleerivad lepingud.
Seevastu mitmepoolsete kaastootmiste puhul kohalduvad kahepoolsed lepingud konventsiooni-
osaliste vahel vaid eeldusel, et need ei lähe konventsiooni sätetega vastuollu. Vastuolu korral
kahepoolse lepingu ja konventsiooni vahel on konventsioon otsekohalduv ning vastuolus olevate
sätete puhul lähtutakse konventsioonis sätestatust.
Lõike 4 kohaselt kohaldub konventsioon ka kahepoolsete suhete korral eeldusel, et kaastootvate
konventsiooniosaliste vahel puudub kahepoolseid filmialase kaastootmissuhteid reguleeriv leping
ning kumbki osapool ei ole teinud reservatsiooni artikli 22 kohaselt. Artikli 22 alusel võib riik
deklareerida, et artikli 2 lõige 4 ei rakendu tema ning ühe või mitme konventsiooniosalise
kahepoolsetele kaastootmissuhetele. Seni on reservatsiooni teinud Leedu ja Norra, kuid Eestil ei ole
see kavas.
Artiklis 3 defineeritakse konventsioonis kasutatavad mõisted.
Punktis a defineeritakse mõiste „film“. Filmiks loetakse erineva pikkusega ja erinevate vahenditega
toodetud filmid – eeskätt mängu-, anima ja dokumentaalfilmid –, mis on kooskõlas konventsiooniosalise
filmitööstust reguleerivate õigusnormidega ning mõeldud kinos näitamiseks. Kui film ei peaks
kinoekraanidele jõudma, siis selle tõttu ta oma kaastootmisfilmi staatust ei kaota. Konventsiooniga
ei ole seni kasutatud filmi definitsiooni muudetud.
Eesti riigisiseses õiguses on filmi defineeritud autoriõiguse seaduse (edaspidi AutÕS) § 731 lõikes 2,
mille kohaselt on film audiovisuaalne teos või liikuvad kujutised koos neid saatvate helidega või ilma
helideta, mis ei ole teos. See definitsioon tugineb omakorda Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivile 2006/116/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta artikli 3
lõikele 3. See lähtub omakorda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja
laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas
artiklist 2(1)c. Kuna tegemist on üsna laia tõlgendamisvõimalust pakkuva määratlusega, ei ole
vastuolude tekkimist konventsioonist tuleneva regulatsiooni rakendamisel ette näha.
Punktis b defineeritakse mõiste „kaastootjad“ – see on filmitootmisega tegelev ettevõtja või tootja,
kelle on registreerinud käesoleva konventsiooni pooled ja kes on seotud kaastootmislepinguga.
Senisega võrreldes ei ole konventsioon kaastootjate mõiste sisu muutnud.
Punktis c defineeritakse mõiste „ametlikult kaastoodetud film“. 1992. aasta konventsioon defineeris
siinkohal mõistena „Euroopa film“, mis pidi vastama konventsiooni lisa II tingimustele, kuid kuna
uue konventsiooni eesmärk on avardada ka konventsiooni rahvusvahelist mõõdet ning hõlbustada
mitte-Euroopa riikide kaasamist, on siinkohal loobutud mõistest „Euroopa film“ ja asendatud see
üldisema väljendiga „ametlikult ühiselt toodetud film“. See peab vastama konventsiooni lisa II
tingimustele.
5
Lõikes 4 defineeritakse mõiste „mitmepoolne kaastootmisprojekt“ – see on film, mille on tootnud
vähemalt kolm kaastootjat kooskõlas artikli 2 lõikes 2 sätestatuga. Senisega võrreldes konventsioon
mõiste tähendust ei muuda.
II peatükk. Kaastootmisprojektidele kehtivad reeglid
Artiklis 4 on käsitletud kaastootmisprojektide raames valminud filmide võrdsustamist kodumaiste
filmidega.
Lõige 1 sätestab tingimuse, mille kohaselt saavad filmid, mis on valminud mitmepoolse
kaastootmisprojekti tulemusena ning kuuluvad konventsiooni rakendusalasse, õiguse kodumaistele
filmidele antavatele soodustustele.
1992. aasta konventsiooni kohaselt kohaldati seda sätet Euroopa filmidele. Uues konventsioonis on
sättest loobutud ning kaastootmisprojekte vaadatakse laiemalt.
Soodustused (ingl benefits) ei ole konventsioonis defineeritud ega piiritletud, kuid praktikas
tähendavad need eelkõige tootjate võimalust taotleda toetusi filmiprojektide teostamiseks ning
kaastoodetavate teoste hõlmamist kodumaise teletoodangu ja tellitavate teenuste miinimummahu
hulka, mis on paljudes riikides kvoodina määratletud. Nimelt on Eestis sarnaselt teiste Euroopa Liidu
liikmesriikidega televisiooniteenuse osutamisel reguleeritud minimaalne Euroopa teoste maht.
Meediateenuste seaduse (edaspidi MeeTS) § 8 lõikes 3 on sätestatud, et televisiooniteenuse osutaja
varub teleprogrammi aastamahust, millest on maha arvatud uudiste-, spordi- ja mänge sisaldavate
saadete ning reklaami, otsepakkumise ja teleteksti maht, vähemalt 51% Euroopa päritoluga
audiovisuaalsete teoste edastamiseks. MeeTS-i § 11 lõike 1 kohaselt on Euroopa päritoluga
audiovisuaalne teos Euroopa Liidu liikmesriigist pärinev teos; piiriülese televisiooni Euroopa
konventsiooniosaliseks olevast kolmandast Euroopa riigist pärinev teos, või teos, mis on toodetud
ühistoodanguna Euroopa Liidu liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud lepingu raames ja vastab
seal määratletud tingimustele. Järelikult võib konventsiooni alusel kaastootmisena valmiv film olla
käsitletav Euroopa teosena.
Lõike 2 kohaselt antakse toetus riigis, milles kaastootja on registreeritud. Eestis on
kaastootmisfilmide toetuste andmine reguleeritud kultuuriministri 31. detsembri 2018. a määrusega
nr 25 „Filmikunsti arendamise, tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“ (edaspidi EFI
määrus). Määruse rakendamise eest vastutab ja toetust annab Eesti Filmi Instituut. Samuti jagab
filmide tootmiseks ja filmikunsti toetamiseks toetusi Eesti Kultuurkapital (edaspidi KULKA).
Praktikas on kaastootmise peamine toetaja EFI, kus vahendid on eraldatud vähemuskaastootmise
toetamiseks. KULKA audiovisuaalse kunsti sihtkapitali tegevuse eesmärk on Eesti
audiovisuaalkultuuri edendamine. See tähendab eestkätt filmide tootmise, filmiürituste korraldamise
ja muude tegevuste toetamist, mis tugevdavad audiovisuaalkunsti kandepinda.
Artiklis 5 määratletakse kaastootmisprojekti staatuse määramise tingimused.
Lõigetes 1 ja 2 määratakse, et kaastootmisprojektid tuleb kinnitada kaastootjad registreerinud
konventsiooniosaliste pädevates asutustes, milleks Eestis nimetatakse EFI. Kaastootmisprojekti
staatuse saamise taotlus esitatakse kinnitamiseks pädevatele asutustele konventsiooni lisas I
sätestatud taotlusmenetluse reeglite järgi. Pädeva asutuse otsus on lõplik, v.a juhul, kui projekti
elluviijad ei täida võetud kunstilisi, rahalisi või tehnilisi kohustusi.
6
EFI hindab rahvusvahelisi kaastootmise projekte järgmiselt: kui toetust taotleb Eesti peatootja, on
taotluses välja toodud peaprodutsendi (Eesti-poolne) ja kaastootjate andmed, nende osalused filmi
rahastusplaanis, eelarve jagunemine kaastootjate vahel ning kirjalike kokkulepete koopiad, sh
kaastootmislepingud või -memod, finantseerimis- ja kaasfinantseerimislepingud jm. Kui toetust
taotleb Eesti vähemuskaastootja, on taotluses välja toodud peatootja (välismaise ettevõtja),
peaprodutsendi (välismaise ettevõtja produtsendi), Eesti vastutava produtsendi ja teiste maade
tootjate andmed, nende osalused filmi rahastusplaanis, eelarve jagunemine kaastootjate vahel ning
kirjalike kokkulepete koopiad, sh kaastootmislepingud või -memod, finantseerimis- ja
kaasfinantseerimislepingud jm. Eesti vähemuskaastootja loomingulist ja tootmisalast osalust
kontrollitakse vähemuskaastootmise punktitabeli abil (konventsiooni lisa II).
EFI kontrollib dokumentide sisu. Lõplik osaluste jagunemine kinnitatakse enne toetuse otsuse
tegemist ja filmivõtete algust.
Kui filmile on määratud Euroopa Nõukogu kultuuritoetuse fondi Eurimages’i toetus, küsib
Eurimages alati kõikide konventsiooniosaliste fondidest kinnituskirja filmi rahastusplaani vastavuse
kohta Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni tingimustele. Eurimages küsib sellist
kinnituskirja kaks korda: enne toetuse esimest väljamakset ning lõpparuande kinnitamisel pärast filmi
valmimist. Eurimages’i taotluses tuleb märkida ka kaastootmise punktid (et filmi teevad
konventsiooniga ühinenud maad, mitte suures osas näiteks konventsiooniga mitteliitunud riik). Eestis
neid punkte seni arvutatud ei ole, sest kõik kaastootmised on hõlmanud vaid Euroopa riike.
Kui film ei taotle või ei saa Eurimages’i toetust, siis kodumaised filmifondid konventsioonile
viitavaid rahastusplaanide kinnituskirju üksteisele ei saada. Kaastootmisi tehakse Euroopas
tuhandeid ning nende kirjade saatmine tekitaks kõigile osapooltele ebamõistlikku halduskoormust.
Sätted kaastootmisfilmide staatuse kinnitamise kohta tulenevad EFI määrusest, mis on viidud
konventsioonist tulenevate nõuetega kooskõlla. 9 Määruse § 5 lg 3 kohaselt peab vähemuskaas-
tootmise toetuse taotlusele olema lisatud kogu projekti eelarve ja rahastuse plaan, Eesti filmitootja
eelarve ja rahastuse plaan ning kaastootjate vaheline koostööleping. Vähemuskaastootmise toetuse
lõpparuanne peab sisaldama ka kasumiaruannet, mis võrrelduna eelarve ja rahastuse plaaniga
kajastab kogu projekti tulusid, kulusid, kasumit või kahjumit, valdusahelat, tehnilise ja kunstilise
panuse lõplikku nimekirja ja kaastootjate vahelist koostöölepingut (määruse § 19 lg 141).
Lõike 3 kohaselt ei saa kaastootmisprojekti staatust anda filmidele, mis on pornograafilise sisuga,
diskrimineerimist, viha või vägivalda õhutavad või inimväärikust solvavad. EFI määruse § 3 lõike 4
alusel ei anna EFI toetust muu hulgas ilmselgelt pornograafilise sisuga või diskrimineerimist, viha
või vägivalda propageerivale või avalikult inimväärikust solvavale projektile.10
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on laiendatud kaastootmisfilmi staatuse mitteandmise
aluseid. 1992. aasta konventsioon nägi ette, et kaastootmisprojekti staatust ei anta filmile, mis on
ilmselgelt pornograafilise sisuga või vägivalda propageeriv või inimväärikust solvav. Uue
konventsiooniga on sinna lisatud diskrimineerimist või viha õhutavad filmid. EFI määruse § 4 lõige 3
on sellega kooskõlas.
9
Muudatused jõustusid 06.06.2020; https://www.riigiteataja.ee/akt/103062020011
10
Sätte sõnastust täpsustatud, vt allmärkus nr 9.
7
Sarnaselt EFI ja konventsiooniga ei eralda KULKA toetust filmi tootmiseks, mis on pornograafilise
sisuga, vägivalda propageeriv, avalikult inimväärikust solvav, õhutab vaenu või vihkamist rahvuste
või rasside vahel või on muul viisil seadusevastase sisuga.11
Lõike 4 kohaselt antakse kaastootmisprojekti staatusest tulenevad soodustused kaastootjatele, kelle
puhul on pädev asutus veendunud, et neil on projekti teostamiseks vajalikud tehnilised ja rahalised
vahendid ning piisav erialane pädevus. Sätte eesmärk on tagada, et kaastootmisega tegelevad
produtsendid on võimelised projekti ellu viima. Senisega võrreldes konventsioon muudatusi kaasa ei
too. See on kaetud EFI määruse § 13 lõigetes 1 ja 2.
Lõike 5 kohaselt tuleb konventsiooniosalisel nimetada pädevad asutused deklaratsioonis, mis
esitatakse konventsioonile allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja
hoiule andmisel. Dokumenti võib hiljem igal ajal muuta. Senisega võrreldes konventsioon muudatusi
kaasa ei too.
Konventsiooni ratifitseerimise seaduse §-s 2 nähakse ette volitusnorm valdkonna eest vastutavale
ministrile (kultuuriministrile) pädeva asutuse määramiseks. Eestis on riigi asutatud Sihtasutus Eesti
Filmi Instituut, kes on ellu kutsutud, et luua tingimused Eesti rahvusliku filmikultuuri arenguks,
toetada Eesti professionaalsete filmide loomist, tootmist ja levitamist. EFI-l on olemas vajalik
pädevus ja oskusteave, et täita konventsioonist tulenevaid kohustusi ja ülesandeid kohasel viisil. EFI
on ka 1992. aasta konventsiooni kontekstis sama rolli seni juba täitnud ning on põhjendatud, et EFI
nende ülesannete täitmist jätkab. Konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjale on
lisatud kultuuriministri käskkirja kavand.
Artiklis 6 on reguleeritud kaastootjate panuse osakaal kaastootmisfilmi rahastamises.
Lõike 1 kohaselt ei või mitmepoolse kaastootmisprojekti väikseim panus olla alla 5% ja suurim panus
ületada 80% filmitootmise kogumaksumusest. Kui väikseim panus on alla 20% või kui koostöö on
üksnes rahaline, võib asjaomane pool vähendada rahalist toetust oma riigi toetusprogrammidest või
subsideerimisest loobuda. Võrreldes praegu kehtiva regulatsiooniga on kaastootjate panuste osakaalu
muudetud. 1992. aasta konventsioon nägi ette, et väikseim panus ei või olla alla 10% ning suurim
panus ei või ületada 70% filmitootmise kogumaksumusest. Sellised piirmäärad on muutunud väikeste
riikide, kus kinotööstus on haavatavam ja sageli alarahastatud, osalemise (eelkõige ambitsioonikates)
kaastootmisprojektides keeruliseks. Seetõttu on artiklit muudetud nii, et väikseim võimalik panus on
5% ning suurim panus 80% filmitootmise kogumaksumusest. Kuna suurtel riikidel on rohkem
kogemusi, võimaldab alampiiri alandamine anda väikeste riikide filmitootjatele väärtuslikke
kogemusi ja kasulikke kontakte. Samuti aidata neid seeläbi rahaliselt ja loominguliselt. Väiksem
lävend muudab atraktiivsemaks kaastootmise nende riikide filmitootjatega, kelle avalik filmirahastus
on väiksem.
Lõikes 2 sätestatakse, et kui konventsioon asendab kahe riigi vahelist ehk bilateraalset kaastootmise
kokkulepet, ei tohi väikseim panus olla alla 10% ja suurim panus ületada 90% kogumaksumusest.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on konventsioon muutnud paindlikumaks ka kahepoolsete
lepingute puhul ettenähtud panuseid, tuues minimaalse nõutava panuse 20%-lt 10%-ni ja
maksimaalse nõutava panuse 80%-lt 90%-ni. Kui väikseim panus on alla 20% või kui koostöö on
üksnes rahaline, võivad riigid toetusi vähendada või nende andmisest keelduda.
11
https://www.kulka.ee/sihtkapitalid/audiovisuaalne-kunst/raha-jagamise-kord-kehtiv-alates-15-04-19
8
Artiklis 7 määratletakse kaastootjate õigused filmile.
Lõike 1 kohaselt peab kaastootjale olema tagatud filmi varaliste ja mittevaraliste õiguste ühine
omand. Pooltevahelise lepinguga reguleeritakse küsimused filmi originaali säilitamise kohta ning
igale kaastootjale tagatakse originaalile vaba juurdepääs. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on
säte ümber sõnastatud. 1992. aasta konventsioonis on sätestatud, et kaastootjale peab olema tagatud
originaalpildi ja -heli ühine omand.
Kaastootmise eesmärk on luua ühine omand kõigi filmi õiguste kohta, mis on vajalikud teose
tootmiseks, levitamiseks ja kasutamiseks.
Seda rakendab EFI määruse § 3 lõike 1 punkt 4, mille kohaselt on vähemuskaastootmise toetus Eesti
filmitootjale rahvusvahelise täispika mängufilmi, täispika dokumentaalfilmi, täispika animafilmi või
lühianimafilmi projektis osalemiseks tingimusel, et projekti peatootja ei ole Eestis registreeritud
juriidiline isik ja Eesti filmitootjale kuuluvad filmi varalised autoriõigused ühise omandina teiste
projektis osalenud kaastootjatega. Rahvusvahelises vähemuskaastootmises valmiv film on
eestikeelsete subtiitritega või eestikeelne ning linastub Eesti kinodes ühe aasta jooksul pärast filmi
rahvusvahelist esilinastust.
Lõike 2 kohaselt hõlmab pooltevaheline kaastootmisleping ka kaastootja juurdepääsuõigust
materjalile ja filmi originaalile koopiate tegemiseks. Ligipääs materjalidele hõlmab enamat kui
lõpetatud teost selle originaalkeeles – lisaks hõlmab õigus kõiki teisigi materjale, mis on vajalikud
teose tõlkimiseks teistesse keeltesse. Samuti lepivad kaastootvad pooled kokku originaalteose
hoiustamise koha, mis on igale kaastootjale vabalt ja tasuta ligipääsetav.
Filmitööstuse praktikas lepitakse tingimustes kokku kaastootmise lepingus. EFI kontrollib vastavate
lepingutingimuste olemasolu toetuse taotluse menetlemisel. Juhul, kui lepingutingimused on
puudulikud, teeb EFI toetusotsuse kõrvaltingimusega ning selle osaks on dokumentide nimekiri,
mida nõutakse lõpliku otsuse tegemiseks (EFI määrus § 14 lg-d 4 ja 5).
Artiklis 8 määratletakse kaastootmisfilmide tehniline ja kunstiline osalus. Võrreldes 1992. aasta
konventsiooniga jääb artikkel samaks.
Lõike 1 kohaselt hõlmab iga kaastootja panus tehnilist ja kunstilist osalust. Kaastootja riigi kunstilise
ja tehnilise personali osalus filmiprojektis peab olema proportsionaalne selle riigi investeeritud
summaga. Kui panused ei ole proportsionaalsed, võivad konventsiooniosalise pädevad asutused jätta
filmile kaastootmise staatuse andmata. Konventsiooniosalise pädevad asutused tõlgendavad
kaastootja kunstilist ja tehnilist osalemist riigisisesest õigusest ja filmitööstuses kehtestatud
standarditest lähtudes (EFI määrus § 13 lg 2).
Lõike 2 kohaselt peab filmimisel osalev tehniline ja oskustööliste personal koosnema nende riikide
kodanikest, kes on kaastootmisprojektis kaastootjad ning ka järeltootmine peab toimuma nendes
riikides. Selle piirangu eesmärk on vältida olukorda, kus filmivõtetel kasutatakse tööjõudu
välisriikidest, kelle kaitstus võib olla kehvem kui kohalikel töötajatel. Seetõttu võib
konventsiooniosaline sätestada, et residendist mittekodanikud on kodanikega võrdsustatud.
Juriidilised isikud, kes on asutatud konventsiooniosalises riigis ning panustavad kaastootmisprojekti,
on konventsiooni mõttes samuti kodanikud.
9
EFI määruse § 21 punkti 9 kohaselt on vähemuskaastootmise toetuse saaja kohustatud kulutama
majandustegevusele Eestis sellele filmiprojektile eraldatud EFI toetusest 100%.
Artiklis 9 määratletakse osalus kaastootmisprojektis ainult rahalise osaluse korral.
Lõike 1 kohaselt võib projektile anda kaastootmisprojekti staatuse, kui panus on vaid rahaline, kuid
ainult eeldusel, et on täidetud lõike 1 punktides a–d sätestatud tingimused. Konventsiooni eesmärk
ei ole soodustada kaastootmisi, milles üks või mitu osalist osaleb ainult rahaliselt. Artiklis 8
sätestatud proportsionaalne kunstiline, tehniline ja rahaline osalus on üldreegliks, millest
kõrvalekaldumine on võimalik pigem erandlikel juhtudel. Pakkumaks õiguslikku raamistikku ka
sellistele kaastootmise projektidele, kus filmi kultuurilise identiteedi säilitamiseks on vajalik teha
sarnaseid kunstilised otsused läbivalt, saab kaastootmise staatust omistada ka riigile, kes osaleb
projektis ainult rahaliselt.
Selles küsimuses on otsustusõigus konventsiooniosalise pädeval asutusel. Eestis teeb vastava otsuse
EFI. EFI määrus ei välista toetuste andmist kaastootmisfilmidele, millesse teise riigi kaastootja
panustab ainult rahaliselt. Määruse § 5 lõike 13 kohaselt peab vähemuskaastootmise toetuse taotluses
olema eraldi välja toodud Eesti osapoole eelarve ja rahastusplaan.
Kaastootjad peavad siiski arvestama, et kui kaastootmisfilmi puhul on ühe kaastootja panus ainult
rahaline ja ületab 25% või on alla 10% filmi kogueelarvest, ei saa sellist filmi lugeda
kaastootmisfilmiks konventsiooni mõistes.
Lisaks on võrreldes 1992. aasta konventsiooniga uuendatud konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti c
ja loobutud nõudest arendada Euroopa identiteeti. See on asendatud nõudega aidata arendada
kultuurilist mitmekesisust ja kultuuridevahelist dialoogi.
Lõige 2 näeb ette, et kaastootmisprojektid kvalifitseeruvad kaastootmisprojekti staatusele üksnes siis,
kui pädevad asutused on andnud oma kinnituse, arvestades seejuures konventsiooni artikli 10
sätetega. Iga kaastootmisprojekti tuleb hinnati eraldi, võttes arvesse konkreetse asja olusid.
Artiklis 10 sätestatakse üldise tasakaalu põhimõte.
Paljudes riikides, nagu Eestiski, saab filmitööstus taotleda kaastootmise projektide teostamiseks
toetust avalikest vahenditest. Käesolev säte annab konventsiooniosalisele võimaluse nõuda, et
filmiprojekti rahaline, kunstiline ja tehniline tasakaal säilitatakse või taastatakse, kui
konventsiooniosalise hinnangul on projekti kunstiline, tehniline ja rahaline tasakaal
ebaproportsionaalseks muutunud.
Lõike 1 kohaselt peavad poolte filmialased suhted olema üldises tasakaalus nii kaastootmisfilmi
projekti investeeritud raha kui ka tehnilise ja kunstilise osaluse vallas. Tasakaalupõhimõtet tuleb
tõlgendada paindlikult ja avatuna. EFI määruses on vastav põhimõte sätestatud § 13 lõikes 2, mille
kohaselt hinnatakse vähemuskaastootmise toetuse taotluse puhul lisaks filmi teemale, sisulistele ja
kunstilistele kavatsustele, eelarvele ja rahastusplaanile, levile, festivalide potentsiaalile ning taotleja
varasematele filmialastele kogemustele ja tulemustele ka Eesti tootja loomingulist ja tehnilist osalust.
Lõikes 2 nähakse ette võimalus, et pool võib keelduda edasisest kaastootmisest kuni tasakaalustatud
filmialaste suhete taastamiseni.
10
Artiklis 11 sätestatakse kaastootmisprojektis osaleva personali riiki sisenemise ja seal ajutiselt
elamise põhimõtted.
Konventsiooniga nähakse ette, et iga konventsiooniosaline hõlbustab riikide vahel
kaastootmisfilmide võttemeeskonna ja varustuse liikumist. Abi hõlmab eelkõige riiki sisenemist, seal
elamist ja tööloa saamist. Samuti peab konventsiooniosaline lubama ajutiselt importida ja
reeksportida varustust, mis on vajalik filmi tootmiseks ja levitamiseks.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga sätet muudetud ei ole.
Artiklis 12 määratletakse kaastootmises osalenud riikide äramärkimine.
Lõigetes 1–2 sätestatakse, et kaastootmisena valminud filmides tuleb ära märkida kõik osalenud
riigid – seda nii filmi tiitrites, reklaammaterjalides kui filmi näitamisel. Filmitööstuse praktikas
lepitakse märkimine kokku kaastootmislepingutes.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga sätet muudetud ei ole.
Artiklis 13 sätestatakse kaastootmisfilmi eksport.
1992. aasta konventsioon näeb ette, et kui kaastootmisfilm eksporditakse riiki, kus filmiimpordile on
kehtestatud kvoodid ning ühel kaastootjal ei ole õigust sinna filme vabalt importida, lisatakse
kaastootmisfilm selle riigi kvoodile, kellel oli suurem osalus. Kui riikide osalus kaastootmisfilmi
tootmisel on olnud võrdne, lisatakse film selle riigi kvoodile, kellel on paremad võimalused filmi
ekspordiks kõnealusesse riiki. Kui eelnevat ei saa rakendada, lisatakse kaastootmisfilm selle poole
kvoodile, kust on pärit režissöör.
Võrreldes praegu kehtiva konventsiooniga jääb uue konventsiooniga kirjeldatud olukord samaks.
Eestis mainitud kvoote ei ole.
Artiklis 14 sätestatakse konventsiooniosalise pädeva asutuse õigus nõuda kaastootjalt filmi
lõppversiooni, mis on selle poole keeles. 1992. aasta konventsiooni kohaselt võib pädev asutus nõuda
kaastootjalt filmi koopiat. EFI määruse § 3 lõike 1 punkti 4 kohaselt on rahvusvahelises
vähemuskaastootmises valmiv film eestikeelsete subtiitritega või eestikeelne ning linastub Eesti
kinodes ühe aasta jooksul pärast filmi rahvusvahelist esilinastumist.
Artiklis 15 reguleeritakse festivalidega seonduv.
Nii 1992. aasta konventsioon kui ka uuendatud konventsioon näevad ette, et rahvusvahelistel
festivalidel näitab filme see pool, kus on registreeritud suurima osalusega kaastootja. Võrdse osaluse
puhul näitab kaastootmisfilmi see pool, kust on pärit režissöör. Filmitööstuse praktikas lahendatakse
need küsimused kaastootmislepingus.
III peatükk. Lõppsätted
Artiklis 16 on määratletud konventsiooni mõju.
Lõigetes 1–2 sätestatakse, et uuendatud konventsioon asendab konventsiooniosaliste jaoks
1992. aasta konventsiooni. Seni, kuni konventsiooniosaline ei ole ratifitseerinud uuendatud
11
konventsiooni, kehtib tema suhtes 1992. aasta konventsioon. Konventsiooniosaliste vahelistele
suhetele, kus üks on uuendatud konventsiooni pool ning teine 1992. aasta konventsiooni pool,
kohaldub jätkuvalt 1992. aasta konventsioon. Uuendatud konventsiooni kohaldatakse
konventsiooniosaliste vahel vaid siis, kui mõlemad on selle ratifitseerinud.
1992. aasta konventsioon jääb paralleelselt uuendatud konventsiooniga kehtima ning selle kehtima
jäämine on ka Eesti huvides, sest see reguleerib tulevikus suhteid nendega, kes uuendatud
konventsiooniga ühinenud ei ole. Kuna Eesti huvides on filmialase kaastootmise tagamine
võimalikult paljude riikidega, ei ole kirjeldatud olukorras mõistlik 1992. aasta konventsiooni
denonsseerida.
Artiklis 17 määratletakse järelmeetmed ja muudatused konventsiooni lisades.
Lõikes 1 sätestatakse, et Euroopa filmialaste ja audiovisuaalsete teoste ühise tootmise ja levitamise
toetusfondi Eurimages’i juhatus vastutab konventsiooni järelmeetmete eest. 1992. aasta
konventsioon järelmeetmete mehhanismi ette ei näinud. Euroopa Nõukogu kaastootmis-
fondi Eurimages’i 12 juhatusele antakse pädevus konventsiooni üle järelevalve tegemiseks ning
konventsiooni lisades I ja II märgitud filmitööstuse praktika ühtlustamiseks.
Eurimages on 1988. aastal loodud toetusfond, mille eesmärk on toetada Euroopa filmitööstust
tootmise ja turundamise kaudu. Eurimages’i töös osaleb 39 Euroopa riiki, mille seas ka Eesti, kes
ühines sellega 2004. aastal.13
Toetusfond Eurimages on toetanud mitmeid Eesti kaastootmisfilme – näiteks filme „Mandariinid“,
„November“, „Supilinna salaselts“, „Skandinaavia vaikus“, „Viimased“ ja „Vehkleja“.
Lõikega 2 nähakse ette, et konventsiooni pool, kes ei ole Eurimages’i liige, võib olla Eurimages’i
juhatuses esindatud ühe häälega. Vajadus selle järele tuleneb asjaolust, et konventsiooni pool ei
pruugi olla Eurimages’i liige ning seetõttu ei ole konventsiooniosaline seal esindatud. Selle küsimuse
lahendamiseks võimaldatakse konventsiooniosalisel saata üks või mitu delegaati Eurimages’i
juhatuse koosolekutele, kui juhatus arutab konventsiooniga talle määratud ülesandeid. Iga pool
kannab oma delegaatide kulutused ise ning iga konventsiooniosaline on esindatud ühe häälega.
Lõige 3 täpsustab Eurimages’i juhatuse võimalusi konventsiooni tõhusaks kohaldamiseks.
Eurimages’i juhatusel on pädevus teha ettepanekuid poolte vahelise kaastootmise soodustamiseks.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on tehtud muudatus, mille kohaselt on toetusfondi juhatusel
õigus teha ettepanekuid parema praktika juurutamiseks liikmesriikide vahel ning sõnastada
ettepanekuid liikmesriikide taotluste ja konventsiooni rakendamise suhtes.
Lõigetes 4–5 sätestatakse, et konventsiooni lisade ajakohasuse tagamiseks võib iga
konventsiooniosaline, Ministrite Komitee või Euroopa filmialaste ja Eurimages’i juhatus esitada
muudatusettepanekuid. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab ettepanekud konventsiooni pooltele.
Pärast vastava muudatusettepaneku esitamist ja pooltega konsulteerimist võib Ministrite Komitee
Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punktis d ettenähtud häälteenamusega muudatuse vastu võtta.
Muudatus jõustub aasta jooksul arvates selle pooltele edastamisest. Kuni jõustumiseni võib pool
edastada peasekretärile vastuväited muudatuse jõustumisest tema suhtes.
12
The Board of Management of the European Support Fund for the Co-production and Distribution of Creative
Cinematographic and Audiovisual Works „Eurimages“
13
https://www.riigiteataja.ee/akt/807340
12
Lõigetes 6–7 sätestatakse, et kui Euroopa Nõukogu peasekretärile esitab vastuväite muudatuse
jõustumise kohta vähemalt kolmandik pooltest, siis muudatus ei jõustu. Kui poolte hulk, kes teatavad
vastuväidetest, on kolmandikust väiksem, siis muudatus ei jõustu vastuväite esitanud poolte suhtes.
See tähendab, et muudatus jõustub vaid nende poolte suhtes, kes vastuväidet ei esitanud.
Lõikega 8 täpsustatakse vastuväite ja muudatuse jõustumise osa. Kui muudatus on kooskõlas
konventsiooni artikli lõigetega 5 ja 7 ning osapool on teatanud vastuväitest, võib see poole suhtes
jõustuda, kui pool teavitab Euroopa Nõukogu peasekretäri muudatusega nõustumisest. Konventsioon
näeb ette võimaluse, mille kohaselt võib pool vastuväite igal ajal tagasi võtta. Muudatus jõustub
poole suhtes järgmise kuu esimesel päeval arvates sellest, kui ta Euroopa Nõukogu peasekretäri
nõustumisest teavitas.
Lõige 9 on seotud käesoleva paragrahvi lõigetega 4 ja 5. Nende kohaselt on võimalik konventsiooni
lisade muutmine, mille kord on eelpool lahti seletatud. Lõikest 9 nähtub, et kui muudatusettepanek
on vastu võetud, ei ole osapoolel või Euroopa Liidul võimalik end konventsiooniga siduda, olemata
nõus muudatuste vastuvõtmisega.
Artiklis 18 reguleeritakse konventsiooni allakirjutamine, ratifitseerimine ja heakskiitmine.
Lõike 1 järgi on konventsioon avatud allakirjutamiseks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ning
teistele Euroopa kultuurikonventsiooni osalistele. Teised Euroopa kultuurikonventsiooni osalised
saavad nõusolekut konventsiooniga sidumiseks avaldada kahel viisil.
Lõike 1 punkti a kohaselt võib riik avaldada nõusolekut konventsiooniga sidumiseks konventsiooni
allakirjutamisega ratifitseerimis- või heakskiitmistingimuseta. Lõike 1 punkti b kohaselt võib riik
seda teha ka allakirjutamisega ja sellele järgneva ratifitseerimise või heakskiitmisega. Eesti
ratifitseerib konventsiooni.
Lõike 2 alusel antakse ratifitseerimis- või heakskiitmiskiri hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.
Artiklis 19 käsitletakse konventsiooni jõustumist ja jõustumise tingimusi.
Lõike 1 kohaselt jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu
möödumisele päevast, mil kolm riiki, kelle seas on vähemalt kaks Euroopa Nõukogu liikmesriiki, on
väljendanud nõusolekut lugeda end konventsiooniga seotuks. Konventsioon jõustus 1. oktoobril
2017.
Lõike 2 kohaselt jõustub konventsioon riigi suhtes, kes on nõusolekut konventsiooniga seotuse kohta
väljendanud hiljem, kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele allakirjutamise
päevast või ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja deponeerimise päevast. Nimekiri konventsiooniga
ühinenud praegustest liikmesriikidest on esitatud käesoleva seletuskirja sisukokkuvõttes.
Artiklis 20 selgitatakse mitteliikmesriikide ühinemist.
Lõigetega 1–2 nähakse ette, et pärast konventsiooni jõustumist ja pooltega konsulteerimist võib
Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee teha ühinemisettepaneku kas riigile, kes ei ole Euroopa
Nõukogu liige, või ka Euroopa Liidule. Ühinemisettepanek tehakse juhul, kui see on otsusega ja
Ministrite Komitee istungil ühel häälel vastu võetud.
13
Iga ühineva riigi või Euroopa Liidu kohta jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis
järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil nad andsid hoiule ühinemiskirja Euroopa Nõukogu
peasekretäri juures.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on laiendatud nende riikide hulka, kellel on võimalik
konventsiooniga ühineda. 1992. aasta konventsioonis oli sätestatud, et konventsiooniga võib ühineda
mistahes Euroopa riik, kes ei ole Euroopa Nõukogu või Euroopa Majandusühenduse liige. Sellega
võimaldatakse konventsiooniga ühinemist ka riigile, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige ja keda on
konventsioonis ettenähtud korras kutsutud sellega ühinema. Konventsiooniga liitumine eeldab, et riik
on varem ühinemise vastu huvi üles näidanud.
Muudatuse põhjused olid järgmised kaalutlused:
1) suurenenud hulk kahepoolseid kaastootmise kokkuleppeid Euroopa ja mitte-Euroopa riikide vahel;
2) üldine suurenenud rahvusvahelistumine nii projektide rahastuse kui ka avaliku rahastuse
kontekstis. Näiteks Eurimages lubab juba alates 2014. aastast mitte-Euroopa riikidel fondiga ühineda;
3) aja jooksul on enamik Euroopa Nõukogu konventsioone avatud ühinemiseks mitte-Euroopa
riikidele.
Artiklis 21 sätestatakse territoriaalne tingimus.
Lõike 1 kohaselt võib iga riik allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja
hoiule andmisel täpsustada territooriumi või territooriumid, mille suhtes käesolevat konventsiooni
rakendatakse. Eestil puudub vajadus sellekohase täpsustuse tegemiseks.
Lõikega 2 nähakse ette võimalus, millega konventsiooniosaline võib hiljem igal ajahetkel laiendada
deklaratsioonis nimetatud territooriumile. Selleks tuleb riigil esitada Euroopa Nõukogu
peasekretärile vastavasisuline deklaratsioon. Sellise territooriumi suhtes jõustub konventsioon selle
kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär sai käesolevas
lõikes nimetatud deklaratsiooni.
Lõikega 3 on loodud võimalus eelmistes lõigetes esitatud deklaratsioon igal ajal tagasi võtta. Selleks
tuleb riigil esitada Euroopa Nõukogu peasekretärile vastavasisuline teade. Tagasivõtmine jõustub
päevast, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär tagasivõtmise teate kätte sai.
Artiklis 22 nähakse ette reservatsioonid.
Konventsiooni kohaselt saab teha kahte liiki reservatsioone. Esiteks on võimalik välistada artikli 2
lõike 4 kohaselt konventsiooni kohaldumine kahepoolsete kaastootmiste suhtes. Teiseks on võimalik
näha ette reservatsioon artikli 9 lõike 1 punktist a, millega sätestatakse ainult rahalise osalusega
kaastootmiste maksimaalne rahaline panus.
Eestil ei ole kavas reservatsioone teha.
Riik, kes on reservatsiooni teinud, võib selle igal ajal tagasi võtta. Reservatsiooni tagasivõtmiseks
tuleb riigil esitada sellekohane teade Euroopa Nõukogu peasekretärile. Tagasivõtmine jõustub
päevast, mil peasekretär teate kätte sai.
Artiklis 23 on määratletud denonsseerimise tingimused.
14
Lõigete 1–2 järgi võib riik igal ajal konventsiooni denonsseerida, edastades sellekohase teate
Euroopa Nõukogu peasekretärile. Denonsseerimine jõustub päeval, mis järgneb kolme kuu
möödumisele päevast, mil peasekretär teate kätte sai.
Artiklis 24 on sätestatud Euroopa Nõukogu liikmesriikide, Euroopa Liidu ja konventsiooniosaliste
teavitamine Euroopa Nõukogu peasekretäri poolt. Võrreldes kehtiva konventsiooniga on lisandunud
teavitamine liikmesriikide tehtud reservatsioonidest.
Filmialase konventsiooni lisad
Konventsiooni lahutamatud osad on kaks lisa. Neist esimene käsitleb konventsiooniosaliste
taotlusmenetlust ja teine sobiva filmi määratlust.
Lisa I. Taotlusmenetlus
Lisas I on määratud pädevale asutusele esitatavad dokumendid, dokumentide esitamise tähtaeg ning
kaastootmisprojekti staatuse andmine. 1992. aasta konventsioon nägi ette üheastmelise
kaastootmisprojekti staatuse andmise protsessi. Võrreldes sellega on kaastootmisprojekti staatuse
andmine muutunud kaheastmeliseks. Esmalt tuleb esitada vajalikud dokumendid enne filmivõtete
algust ning filmi valmimise järel tehakse lõplik otsus kaastootmisprojekti saatuse andmise kohta.
Säärane muudatus järgib paremini pädevate asutuste senist praktikat. EFI määruses sätestatud
menetluskord on konventsiooni lisa I nõuetega kooskõlas.
Taotlus ja muud dokumendid, mille esitamist nõutakse, tuleb võimaluse korral esitada pädeva asutuse
keeles, kellele need esitatakse. Keeleseaduse § 10 lõike 1 alusel toimub riigiasutuse, sh riigi asutatud
sihtasutuste asjaajamine eesti keeles.
Lisa II. Sobiva filmi määratlus
Konventsiooni lisas II on määratletud kvalifitseeriva filmi definitsioon. Konventsiooni lisale II
viidatakse konventsiooni artikli 3 punktis c, mille kohaselt on ametlikult ühiselt toodetud film teos,
mis vastab konventsiooni lisa II tingimustele. Lisas II eristatakse mängufilmi, animafilmi ja
dokumentaalfilmi.
Punktides 1–2 ja nende juurde kuuluvas tabelis on määratletud mängufilmi kvalifitseerimise
tingimused. Mängufilm kvalifitseerub kaastootmisena, kui see saab vähemalt 16 punkti 23
võimalikust punktist. Kui mängufilm saab vähem kui 16 punkti, võib see saada sellegipoolest
kaastootmisprojekti staatuse, kui pädevad asutused teevad vastava otsuse pärast omavahelist
konsulteerimist.
Punktides 3–4 ja nende juurde kuuluvas tabelis on määratletud animafilmi kvalifitseerimise
tingimused. Animafilmina kvalifitseerub teos, mis saab vähemalt 15 punkti 23 võimalikust punktist.
Kui animafilm saab vähem kui 15 punkti, võib see saada kaastootmisprojekti staatuse, kui pädevad
asutused teevad vastava otsuse pärast omavahelist konsulteerimist.
Punktides 5–6 ja nende juurde kuuluvas tabelis on määratletud dokumentaalfilmi kvalifitseerimise
tingimused. Dokumentaalfilmina kvalifitseerib teos, mis saab asjakohastest punktidest vähemalt
50%. Asjakohased on punktid, mida saab filmi suhtes tegelikult kohaldada. Näiteks kui
15
dokumentaalfilm ei ole vajanud heliloojat, võib selle eest anda ühe punkti. Kuna dokumentaalfilmid
on eriilmelised, võib juhtuda, et dokumentaalfilmi hindamiseks ette nähtud kõiki elemente ei ole
võimalik tabelis toodud alustel hinnata.
Kui dokumentaalfilm saab punktidest vähem kui 50%, võib see saada kaastootmisprojekti staatuse,
kui pädevad asutused teevad vastava otsuse.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga eristatakse nüüd konventsiooni lisas II filme nende liikide
alusel. Selliselt arvestatakse enam filmiliikidega ning neist tingitud eripäradega, mis tagavad filmide
võrdsema ja õiglasema hindamise.
Juhul kui tekib olukord, kus produtsendid on uuendatud konventsiooniosalistest ja kohaldatakse
uuendatud konventsiooni, kuid tootmiseks kasutatakse personali ja vahendeid, mis pärinevad
1992. aasta konventsiooni osapooltelt, lähtub konventsiooniosalise pädev asutus kaastootmisprojekti
hindamisel konventsiooni hindamistabelist. 1992. aasta konventsiooni tingimustega arvestatakse
niivõrd, kui see on võimalik.
Muutunud on ka punktide määrad. Režissööri kasvava osatähtsuse tõttu antakse mängu- ja
dokumentaalfilmide hindamisel režissööri eest varasema 3 punkti asemel 4 punkti. Stsenaristi
osakaalupunktid on jäänud samaks ehk 3 punktile. Stsenaristi osakaalupunkte võib jaotada
kodakondsuse alusel või erinevate autorite (originaalidee autor, dialoogide autor jne) vahel.
Võttegrupi puhul on konventsioonis arvestatud tehnika ja filmitööstuse arenguga ning seetõttu on
osakaalupunktid mängufilmidele ette nähtud näiteks ka visuaalsete efektide eest. Võttekohta
arvestatakse vaid juhul, kui stuudiot ei ole kasutatud.
Animafilmide kriteeriumite aluseks on võetud toetusfondi Eurimages’i rahalise toetuse eraldamise
kriteeriumid, mida on konventsioonis kohaldatud paindlikumalt, ning valdkonna spetsialistide
soovitused. Hindamistabeli kohaselt tuleb 3 osakaalupunkti saamiseks kanda konventsiooniosalistel
vähemalt 75% animatsiooni kuludest. Seejuures annab 25% täitmine ühe punkti. Näiteks kui
konventsiooniosalised kannavad 50% kuludest, antakse neile 2 punkti 3st.
Dokumentaalfilmi hindamistabelis on suurendatud ühe punkti võrra režissööri punkte, rõhutamaks
tema olulisust dokumentaalfilmi tegemisel. Stsenaristi osakaalupunkte on seevastu vähendatud, mis
peegeldab dokumentaalfilmides tema osatähtsuse vähesust.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ega lepingu eelnõus ei kasutata kehtivates õigusaktides varem kasutamata termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on vastavuses Euroopa Liidu õigusega.
6. Seaduse mõjud
6.1 Sotsiaalsed ja demograafilised mõjud. Mõju kultuurile
Sihtrühm: filmivaatajad
16
Mõju kirjeldus ja hinnang mõju olulisusele:
Konventsioon loob paremad võimalused väiksemate toetustega riikide filmitootjatele
rahvusvahelistes projektides osalemiseks, mistõttu laieneb eelduslikult filmide valik, kus Eesti
filmitegijad osalevad ja mida saab lugeda „Eesti filmiks“. Nimelt võib uue konventsiooniga olla
väikseim panus vähemalt 5% kaastootmisfilmi kogumaksumusest ning suurim kuni 80%
kogumaksumusest. Sellega luuakse väikeriikidele, kus filmitööstus on rahastatud väikeses mahus,
paremad võimalused osalemaks suurtes filmiprojektides ning omandamaks seeläbi kasulikke
kogemusi ja kontakte.
Eeltoodust tõttu võib eeldada teatavat positiivset mõju kultuurivaldkonnale ja kultuurialasele
suhtlusele. Samuti laieneb eelduslikult filmivaatajate jaoks filmide hulk, kus Eesti on osalenud ning
kus seeläbi kandub edasi ka Eesti kultuur. Samas tuleb silmas pidada, et EFI rakendatav
vähemuskaastootmistele suunatud taotlusvoor on võrreldes teiste voorudega väiksema mahuga.
Lisaks on praegu Eesti filmidest kaastoodangud vaid 39%, mistõttu enamiku Eesti publikule toodetud
filme on tootnud Eesti enda tootjad.
6.2 Majanduslikud mõjud. Mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele
Sihtrühm: filmitootjad, muud filmitootjatele tugiteenuseid pakkuvad ettevõtjad ja isikud
Mõju kirjeldus ja hinnang mõju olulisusele: Kaastootmise piirmäära alandamine (väiksem lävend
5%) omab positiivset mõju Eesti filmitootjatele, kes osalevad kaastootmisfilmide tootmises.
1992. aasta konventsiooni kohaselt oli madalaim lävend kaastootmises osalemiseks 10%, mida on
Eesti filmitööstuse rahastuse juures keeruline saavutada. EFI vähemuskaastootmise eelarve on
2019. aastal 500 000 eurot, mis on pärast 2017. aastat peaaegu kahekordistunud (2017. a-l oli
280 000 eurot), kuid arvestades, et mängufilmide eelarve Euroopas on keskmiselt 3,17 miljonit
eurot14, ei ole EFI-l võimalik anda 10% toetust isegi kahele kaastoodetavale mängufilmile aastas.
Aastatel 2015–2019 on rahvusvahelisi kaastootmisi peatootjana või vähemuskaastootjana läbi viinud
14 mängufilmide tootjat (Allfilm, Amrion, Homeless Bob Production, Nafta Films, Stellar Film,
Taska Production, Alasti Kino, Three Brothers, Meteoriit, F Seitse, Kopli Kinokompanii, Exitfilm,
Münchhausen Production ja Orbital Vox), viis dokumentaalfilmide tootjat (Pimik, Vesilind,
Traumfabrik, Film Tower Kuubis, Kultusfilm) ja viis animafilmide tootjat (A Film Eesti, Nukufilm,
Joonisfilm, Fork, Chintis Lundgreni Animatsioonistuudio). Huvi kaastootmise vastu on üles
näidanud veel kuus tootmisettevõtet.
Kaastootmine on olnud hädavajalik keskmiste ja suure-eelarveliste eesti filmide tegemisel, sest
ainuüksi Eesti rahastusega neid filme sündida ei saaks. Seega on kaastootmine peamine filmide
tootmisviis keskmiste ja suuremate eelarvetega filmide puhul. Eesti filmid vajavad välispartnereid
vähemuskaastootjateks ning välispartnerid vajavad vähemuskaastootjaks omakorda Eestit.
Seetõttu omab kirjeldatud lävendi muutus Eesti filmitootjatele positiivset mõju, sest EFI saab aastas
toetada senisest enam projekte. Suurem kaastootmiste hulk mõjub positiivselt tööhõivele ja aitab tuua
filmivaldkonda täiendavat oskusteavet, mis omakorda arendab valdkonda erialaliselt.
14
Fiction Film Fincancing in Europe. A sample analysis of films released in 2016, European Audiovisual Observatory,
lk 45, tabel 8
17
Kunstilise ja tehnilise ametikohtade loetelu laiendamisega võib Eesti filmitootjate jaoks tekkida
võimalus meelitada Eestisse täiendavaid filmivaldkonna teenuseid. Kuna kaastootmisfilmide
staatuse saavad ka filmid, mis on loodud koos konventsiooniga mitteliitunud riikidega, võimaldab
see Eesti filmitootjatel osaleda laiemalt kui vaid konventsiooniosaliste filmiprojektides.
Kuivõrd võib eeldada suurenevat filmialast kaastootmist Eesti filmitootjatega, omab konventsiooniga
liitumine mõju ka ettevõtjatele ja teistele isikutele, kes filmitootjatele tugiteenuseid pakuvad.
Vaatamata eeltoodud võimalikele positiivsetele mõjudele puudutavad konventsiooniga tehtud
muudatused vaid selliseid kaastootmise projekte, mis praeguste tingimuste kohaselt kaastootmise
staatust ei saaks või milles ei oleks rahalistel kaalutlustel võimalik osaleda.
Aastatel 2015–2018 linastunud filmidest on EFI toetanud kokku 19 filmi vähemuskaastootmist,
millest 11 olid mängu-, üks anima- ja seitse dokumentaalfilmid. EFI toetused moodustasid filmi
eelarvetest keskmiselt 9%. Peatootjamaad on seni olnud peamiselt Balti riigid ja põhjamaad (Läti 4,
Leedu 2, Soome 3 ja Island 2 filmiga). Eesti vaatajate jaoks on ilmselt tuntuimad 2015. aastal
linastunud „Vehkleja“ ja 2017. aastal linastunud „Igitee“, mis mõlemad valmisid koos Soome
peatootjatega. Mitmed filmid on saanud täiendavaid vähemuskaastootmise toetusi Prantsusmaalt
(5 filmi), Saksamaalt (4 filmi) ning Eurimage’ist (4 filmi). EFI vähemuskaastootmise taotlusvoorust
toetust saanud filmide eelarve oli keskmiselt 842 692 eurot ning EFI toetused olid keskmiselt 49 713
eurot.
Vähemuskaastootmistest on edu kinolinal saatnud vaid „Vehklejat“, kus film kogus 40 376 vaatajat.
„Amalimbo“, mis on ainus sel perioodil vähemuskaastootmise taotlusvoorust toetatud animafilm,
kinolevisse ei jõudnud. Dokumentaalfilmidest jõudis kinosse vaid üks, „Suguvõsa“, kogudes seal
506 vaatajat. „Vehklejat“ arvestamata on vähemuskaastootmiste voorust toetust saanud filmidel
Eestis keskmiselt 2367 kinolevi vaatajat, koos „Vehklejaga“ 6168.
Samal perioodil linastus Eestis 23 EFI toetatud mängufilmi, millest üheksal oli välisriigi kaastootja.
Seejuures on kaastootmised ka filmid „November“, kus EFI osalus oli vaid 29%, ja „1944“, kus EFI
osalus oli 23%.
Täispikki animafilme on samal perioodil toodetud vaid kaks, millest nukufilm „Kapten Morten
lollide laeval“ sai EFI toetust 800 000 eurot. Toetus moodustas Iirimaa, Belgia ja Ühendkuningriigi
panuste kõrval filmi eelarvest 11% (kogueelarve 7 332 975 mln eurot) ja film kogus Eestis 8926
kinolevi vaatajat. EV 100 programmist toetust saanud joonisfilm „Lotte ja kadunud lohed“ toodeti
koos Lätiga ning Eesti toetus 1 530 000 eurot moodustas filmi 2 722 000 eurosest kogueelarvest
53%. „Lotte ja kadunud lohed“ kogus Eestis 76 385 kinolevi vaatajat.
Dokumentaalfilmide puhul on kaastootmine haruldasem ning aastatel 2015–2018 linastunud
41 dokumentaalfilmist olid kaastootmised vaid viis. Samas – Soomega kaastoodetud „Rodeo“ ja
Saksamaaga kaastoodetud „Tuulte tahutud maa“ said suurema tähelepanu osaks kui enamik teistest
lähiaastate dokumentaalfilmidest. Neist esimene kogus 5407 ja teine 43 250 kinolevi vaatajat.
„Rodeo“ eelarvest moodustas EFI toetus 36% ja „Tuulte tahutud maa“ 57%.
6.3 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele
Sihtrühm: SA Eesti Filmi Instituut
18
Mõju kirjeldus ja mõju olulisus: Eelnõu ei mõjuta asutuste vahelisi suhteid või nende omavahelisi
pädevussuhteid. Samuti ei oma eelnõu mõju EFI senisele töökorraldusele. Konventsioon ei sätesta
täiendavaid kohustusi võrreldes kehtiva konventsiooniga, mistõttu puudub mõju asutuste
töökoormusele. Kuna asutuste töökoormus ei muutu, puudub vajadus täiendava personali järele.
7. Eelnõu rakendamiseks vajalikud kulutused ja eeldatavad tulud
Korralduse rakendamisega ei kaasne riigile lisakulutusi ega otseselt mõõdetavaid tulusid.
Konventsioon ei lisa konventsiooniosalistele rahalisi kohustusi. Samuti ei too konventsiooni
rakendamine kaasa lisakulutusi riigieelarvest. Konventsioonis nimetatud eesmärgid saavutatakse
Kultuuriministeeriumi ja EFI eelarve piires.
8. Rakendusaktid
Seadusega ei kaasne rakendusaktide kehtestamise ega muutmise vajadust.
9. Jõustumine
Seadus jõustub üldises korras.
10. Eelnõu kooskõlastamine
Välislepingute menetlemise lihtsustamise eesmärgil kooskõlastas Kultuuriministeerium
konventsiooni heakskiitmise korralduse eelnõu ja ratifitseerimise seaduse eelnõu ühes menetluses,
EIS-i toimik nr 20-0004. Seetõttu ei ole ratifitseerimise seaduse eelnõu uuesti ministeeriumidele
kooskõlastamiseks esitatud, vaid otse Välisministeeriumile Vabariigi Valitsuse istungile esitamiseks.
Kooskõlastusringil kooskõlastasid Välisministeerium ja Siseministeerium eelnõu märkusteta.
Justiitsministeerium kooskõlastas eelnõu märkustega, millega on arvestatud (kooskõlastustabel
lisatud). Teised ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu vaikimisi. Sihtasutus Eesti Filmi Instituut ja
Mittetulundusühing Eesti Filmitööstuse Klaster toetasid eelnõu ja märkusi ei esitanud. Eesti
Kultuurkapital tagasisidet ei andnud.
19
Seletuskirja lisa 1
Märkuste tabel.
Märkuse tegija Märkuse sisu Arvestamine/mittearvestamine
1. Justiitsministeerium 1) Korralduse eelnõu p 3 - seletuskirja kohaselt teeb Vabariigi Arvestatud. Pädeva asutuse määramine
Valitsus deklaratsiooni, millega määratakse konventsiooni art Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõust välja
5 lõike 5 järgi kaastootmisprojekti staatuse kinnistamise jäetud. Konventsiooni ratifitseerimise seaduse
pädevaks asutuseks Sihtasutus Eesti Filmi Instituut. Juhime eelnõu on ette nähtud volitusnorm pädeva
tähelepanu, et rahvusvahelise õiguse mõttes on tõepoolest asutuse määramiseks valdkonna eest
tegemist deklaratsiooniga konventsiooni mõttes, kuid lisaks vastutavale ministrile (kultuuriminister).
tuleb arvesse võtta ka siseriiklikku õigust. Konventsiooni art Kultuuriministri käskkirja kavand lisatud
5 lõike 5 järgi määravad lepinguosalised riigid pädeva eelnõu seletuskirja juurde.
asutuse, kuid konventsioon ei räägi (ega saagi rääkida) midagi
siseriiklikust pädevusest. Vabariigi Valitsus ei saa otse
konventsioonist õigust pädeva asutuse määramiseks, see peab
tulenema siseriiklikust õigusest. Käsiloleva VV korralduse
preambulis märgitud välissuhtlemisseaduse § 16 ja § 17 lg 2
Vabariigi Valitsusele sellist pädevust ei anna.
Tavapäraselt määratakse pädev asutus rahvusvahelise lepingu
ratifitseerimise seaduses, kus see võib olla esitatud ka
volitusnormina (nt pädeva asutuse määrab Vabariigi Valitsus
korraldusega). Justiitsministeeriumi hinnangul tuleb ka
praegusel juhul sätestada pädeva asutuse määramise õigus
konventsiooni ratifitseerimise seaduses. Seejuures palume
kaaluda, kas õige tase selleks on Vabariigi Valitsus või hoopis
kultuuriminister. Palume Kultuuriministeeriumil koostöös
Välisministeeriumiga leida kõnealuse küsimuse
lahendamiseks viis, mis on korrektne nii siseriikliku õiguse
kui rahvusvahelise õiguse järgi.
2) Seletuskirjas on konventsiooni art 3 selgitustes (lk 5) Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.
öeldud, et Eesti siseriiklik õigus "filmi" mõistet ei defineeri.
Selgitame, et autoriõiguse seaduses § 731 lõike 2 kohaselt on
filmiks kõnealuse paragrahvi tähenduses (ehk seoses
autoriõigusega kaasnevate õiguste tekkimisega filmi
esmasalvestuse tootjale) „audiovisuaalne teos või liikuvad
kujutised koos neid saatvate helidega või ilma helideta, mis
pole teos“. See definitsioon omakorda tugineb Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2006/116/EÜ autoriõiguse
ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta artikli 3
lõikele 3. See omakorda lähtub Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja
laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate
õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artiklist 2(1)c. Kuna
tegemist on üsna laia tõlgendamisvõimalust pakkuva
määratlusega, siis mingite vastuolude tekkimist
konventsioonist tuleneva regulatsiooni rakendamisel ei ole
ette näha.
3) Seletuskirja osa 1.3 „Märkused“ – palume lisada teave selle Arvestatud. Konventsiooni ratifitseerimise
kohta, kas eelnõu on seotud teise menetluses oleva eelnõuga seaduse eelnõu seletuskirja täiendatud.
või Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, samuti teave
nõutava häälteenamuse kohta (HÕNTE § 41 lg 3 p 1, 2, 5).
Märgime, et eelnõu lugeja jaoks on oluline info ka see, kui
seoseid teiste eelnõude ja EL õigusega ei ole – ka see tuleb
ära nimetada.
4) Seletuskirja osa 2 „Seaduse eesmärk“ – palume lisada Arvestatud. Konventsiooni ratifitseerimise
HÕNTE § 42 lg 2 kohane viide sellele, et eelnõu kohta pole seaduse eelnõu seletuskirja täiendatud.
koostatud väljatöötamiskavatsust tulenevalt HÕNTE § 1 lg 2
p 3 sätestatud erandist.
Seletuskirja lisa 2
KAVAND
.2020
KULTUURIMINISTEERIUM
MINISTRI KÄSKKIRI
Tallinn .2020 nr
Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud) ratifitseerimise seaduse
§ 2 alusel, kooskõlas Vabariigi Valitsuse 12. novembri 1996. a määrusega nr 284 kinnitatud
„Kultuuriministeeriumi põhimääruse“ punkti 9 alapunktidega 2 ja 3
Määran Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud) artikli 5 lõikes
2 nimetatud pädevaks asutuseks Sihtasutus Eesti Filmi Instituudi.
Tõnis Lukas
Minister
TÕLGE INGLISE KEELEST
Euroopa Nõukogu lepingute seeria nr 220
Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsioon (uuendatud)
Rotterdam, 30. jaanuar 2017
Preambul
Allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriigid ning teised Euroopa kultuurikonventsiooni
(ETS nr 18) osalisriigid,
arvestades Euroopa Nõukogu eesmärki saavutada liikmesriikide suurem ühtsus, eelkõige et
kaitsta ja edendada nende ühispärandiks olevaid ideaale ja põhimõtteid;
arvestades, et loomingu- ja väljendusvabadus on nimetatud põhimõtete alus;
arvestades, et Euroopa kultuurikonventsiooni üks eesmärk on Euroopa riikide kultuurilise
mitmekesisuse edendamine;
võttes arvesse kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise UNESCO
konventsiooni (Pariis, 20. oktoober 2005), milles tunnistatakse kultuuriline mitmekesisus
inimkonnale iseloomulikuks tunnusjooneks ning millega püütakse suurendada kultuuri
väljendusvormide loomist, tootmist, levitamist, tutvustamist ja nautimist;
arvestades vajadust tugevdada filmialast kaastootmist, mis on globaalse kultuurilise
mitmekesisuse loomis- ja väljendusvahend;
olles teadlikud, et film on kultuurilise ja kunstilise väljenduse oluline vahend, millel on keskne
roll väljendusvabaduse, mitmekesisuse ja loovuse ning kodanikudemokraatia toetamisel;
otsustanud arendada neid põhimõtteid ning meenutades ministrite komitee soovitusi
liikmesriikidele filminduse ja audiovisuaalalal ning eeskätt soovitust Rec(86)3 audiovisuaalse
toodangu arendamise kohta Euroopas ja soovitust CM/Rec(2009)7 riikliku filmipoliitika ja
kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kohta;
tunnistades, et Euroopa filmide ja muude audiovisuaalteoste kaastootmise ja levitamise
toetusfondi Eurimages loomise resolutsiooni Res(88)15 on muudetud, et võimaldada ühineda
kolmandatel riikidel;
otsustanud saavutada need eesmärgid ühiste jõupingutustega, et edendada koostööd ning
määrata kindlaks reeglid, mis kehtiksid filmialasele kaastootmisele tervikuna;
arvestades, et ühiste reeglite vastuvõtmine võib vähendada piiranguid ning elavdada koostööd
filmialase kaastootmise vallas;
arvestades filmitööstuse tehnoloogilise, majandusliku ja rahastamise arengut pärast Euroopa
filmialase koostöö konventsiooni (ETS nr 147) allakirjutamiseks avamist 1992. aastal;
uskudes, et selle arengu tõttu on vajalik 1992. aasta konventsioon uuesti läbi vaadata, et tagada
selle raamistiku jätkuv asjakohasus ja tõhusus filmialase kaastootmise jaoks;
tunnistades, et praeguse konventsiooniga kavatsetakse asendada Euroopa filmialase koostöö
konventsioon,
on kokku leppinud järgmises.
I peatükk
ÜLDSÄTTED
Artikkel 1. Konventsiooni eesmärk
Konventsiooniosalised kohustuvad edendama rahvusvahelist filmialast kaastootmist järgmiste
sätete kohaselt.
Artikkel 2. Kohaldamisala
1. Konventsioonis sätestatakse konventsiooniosaliste suhted nende territooriumilt pärinevate
mitmepoolsete kaastootmisprojektide puhul.
2. Konventsiooni kohaldatakse:
a) kaastootmisprojektidele, millel on vähemalt kolm kolmes erinevas konventsiooniosalises
registreeritud kaastootjat, ja
b) kaastootmisprojektidele, millel on vähemalt kolm kolmes erinevas konventsiooniosalises
registreeritud kaastootjat ning üks või mitu konventsiooniosalistes registreerimata kaastootjat.
Konventsiooniosalises registreerimata kaastootjate kogupanus ei tohi ületada 30% tootmise
kogumaksumusest.
Konventsiooni kohaldatakse ainult juhul, kui teos vastab artikli 3 punktis c esitatud ametlikult
kaastoodetud filmi mõistele.
3. Konventsiooniosaliste vahel sõlmitud kahepoolsete kokkulepete kohaldamist jätkatakse
kahepoolsete kaastootmisprojektide suhtes.
Mitmepoolsete kaastootmisprojektide puhul asendab konventsioon konventsiooniosaliste
kahepoolsed kokkulepped. Kahepoolseid kaastootmisprojekte käsitlevad sätted jäävad kehtima
juhul, kui need ei ole konventsiooniga vastuolus.
4. Kahe konventsiooniosalise kahepoolseid kaastootmissuhteid käsitleva kokkuleppe
puudumisel kohaldatakse konventsiooni ka kahepoolsetele kaastootmisprojektidele, kui üks
konventsiooniosalistest ei ole teinud reservatsiooni artikli 22 alusel.
Artikkel 3. Mõisted
Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) film – erineva pikkusega ja erinevate vahenditega toodetud filmid, eeskätt mängufilmid,
animafilmid ja dokumentaalfilmid, mis on kooskõlas konventsiooniosalise filmitööstust
reguleerivate õigusaktidega ning ette nähtud kinos näitamiseks;
b) kaastootjad – konventsiooniosalistes registreeritud ja kaastootmislepinguga hõlmatud
filmitootmisega tegelevad ettevõtted või tootjad;
c) ametlikult kaastoodetud film (edaspidi film) – konventsiooni lahutamatuks osaks olevas II
lisas sätestatud tingimustele vastav film;
d) mitmepoolne kaastootmisprojekt – film, mille tootmises osaleb artikli 2 lõike 2 kohaselt
vähemalt kolm kaastootjat.
II peatükk
KAASTOOTMISPROJEKTIDELE KEHTIVAD REEGLID
Artikkel 4. Omamaiste filmidega võrdsustamine
1. Mitmepoolsete kaastootmisprojektidena valminud ning konventsiooni kohaldamisalasse
kuuluvatel filmidel on õigus saada selles kaastootmisprojektis osalevate konventsiooniosaliste
kehtivate õigusnormidega omamaistele filmidele antud soodustusi.
2. Kaastootjale tagab soodustused selle kaastootja registreerinud konventsiooniosaline oma
õigusnormidega ettenähtud tingimuste ja piirangute kohaselt ning kooskõlas konventsiooniga.
Artikkel 5. Kaastootmisprojekti staatuse saamise tingimused
1. Filmialane kaastootmisprojekt tuleb kinnitada kaastootjad registreerinud
konventsiooniosalise pädevates asutustes pärast asutuste omavahelisi konsultatsioone ja I lisas
sätestatud menetluse kohaselt. Nimetatud lisa on konventsiooni lahutamatu osa.
2. Kaastootmisprojekti staatuse saamise taotlused esitatakse kinnitamiseks pädevatele
asutustele kooskõlas I lisas sätestatud korraga. Kinnitus on lõplik, välja arvatud juhul, kui
projekti teostajad ei täida oma algselt võetud kunstilisi, rahalisi või tehnilisi kohustusi.
3. Ilmselgelt pornograafilise sisuga või diskrimineerimist, viha või vägivalda propageerivatele
või avalikult inimväärikust solvavatele projektidele ei saa anda kaastootmisprojekti staatust.
4. Kaastootmisprojekti staatusest tulenevad soodustused antakse kaastootjatele, kelle puhul
ollakse veendunud vajalike tehniliste ja rahaliste vahendite ning piisava erialase
kvalifikatsiooni olemasolus.
5. Lepinguosalised riigid määravad lõikes 2 nimetatud pädevad asutused konventsioonile
allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisel esitatavas
deklaratsioonis. Seda deklaratsiooni võib hiljem alati muuta.
Artikkel 6. Kaastootjate panuste osakaal
1. Mitmepoolse kaastootmisprojekti puhul ei tohi väikseim panus olla alla 5% ja suurim panus
ületada 80% filmi tootmise kogumaksumusest. Kui väikseim panus on alla 20% või
kaastootmisprojekt on ainult rahaline, võib asjaomane konventsiooniosaline vähendada
subsideerimist oma riigi toetusprogrammidest või subsideerimisest üldse loobuda.
2. Kui konventsioon asendab kahe konventsiooniosalise vahel sõlmitud kahepoolset kokkulepet
artikli 2 lõike 4 kohaselt, siis ei tohi väikseim panus olla alla 10% ja suurim panus ületada 90%
filmi tootmise kogumaksumusest. Kui väikseim panus on alla 20% või kaastootmisprojekt on
ainult rahaline, võib asjaomane konventsiooniosaline vähendada subsideerimist oma riigi
toetusprogrammidest või subsideerimisest üldse loobuda.
Artikkel 7. Kaastootjate õigused filmile
1. Kaastootmisleping peab tagama igale kaastootjale kaasomandi filmi materiaalsetele ja
immateriaalsetele omandiõigustele. Lepingus sätestatakse filmi originaali (esimese valmis
versiooni) säilitamine paigas, mille kaastootjad on ühiselt kokku leppinud, ning kaastootjatele
tagatakse sellele vaba juurdepääs.
2. Kaastootmisleping peab samuti tagama igale kaastootjale õiguse kasutada materjali ja filmi
originaali koopiate tegemiseks.
Artikkel 8. Tehniline ja kunstiline osalus
1. Kaastootja panus sisaldab tõhusat tehnilist ja kunstilist osalust. Põhimõtteliselt ja kooskõlas
konventsiooniosaliste siduvate rahvusvaheliste kohustustega peab kaastootjate panus
loominguliste, tehniliste ja kunstiliste töötajate ning osatäitjate ja tehnilise varustuse poolest
olema proportsionaalne nende investeeringuga.
2. Kooskõlas konventsiooniosalisi siduvate rahvusvaheliste kohustuste ja ekraaniteosele
esitatavate nõuetega peab teose filmimisega tegelev meeskond koosnema kaastootmisprojekti
partnerriikide kodanikest ning järeltootmine toimub tavaliselt nendes riikides.
Artikkel 9. Rahalised kaastootmisprojektid
1. Erandina artiklist 8 ning kooskõlas konventsiooniosaliste kehtivates õigusaktides sätetatud
tingimuste ja piirangutega võib kaastootmisprojektidele konventsiooni alusel anda
kaastootmisprojekti staatuse juhul, kui need vastavad järgmistele tingimustele:
a) kaasavad kaastootmislepingu kohaselt ühe või mitu vähemusosalust, mis võivad olla üksnes
rahalised, tingimusel et ühegi riigi osa ei ole väiksem kui 10% ega suurem kui 25%
tootmiskuludest;
b) kaasavad suurima osalusega kaastootja, kes annab tõhusa tehnilise ja kunstilise panuse ning
täidab oma riigis filmi rahvusteoseks tunnistamise tingimused;
c) aitavad soodustada kultuurilist mitmekesisust ja kultuuridevahelist dialoogi ning
d) on fikseeritud sissetulekute jaotamise sätteid sisaldavates kaastootmislepingutes.
2. Rahalised kaastootmisprojektid võivad saada kaastootmisprojekti staatuse ainult siis, kui
pädevad asutused on igal üksikul juhul andnud oma kinnituse, arvestades eelkõige artiklis 10
sätestatut.
Artikkel 10. Üldine tasakaal
1. Konventsiooniosaliste filmialased suhted peavad olema üldises tasakaalus niihästi
kaastoodetud filmidesse investeeritud kogusumma kui ka kunstilise ja tehnilise osaluse suhtes.
2. Konventsiooniosaline, kes mõistliku aja jooksul märkab puudujääke kaastootmissuhetes ühe
või mitme konventsiooniosalisega, võib jätta järgmisele kaastootmisprojektile oma kinnituse
andmata kuni tasakaalustatud filmialaste suhete taastamiseni nimetatud konventsiooniosalise
või konventsiooniosalistega.
Artikkel 11. Riiki sisenemine ja seal elamine
Kooskõlas kehtivate õigusaktide ning rahvusvaheliste kohustustega hõlbustab
konventsiooniosaline teistest kaastootmisprojektis osalevatest konventsiooniosalistest pärit
tehniliste ja kunstiliste töötajate oma territooriumile sisenemist ja seal elamist ning töölubade
andmist. Samuti lubab konventsiooniosaline ajutiselt importida ja reeksportida konventsiooni
kohaldamisalasse kuuluvate filmide tootmiseks ja levitamiseks vajalikku varustust.
Artikkel 12. Kaastootmises osalevate riikide äramärkimine
1. Kaastoodetud filmides märgitakse ära kaastootmises osalenud riigid.
2. Nende riikide nimed märgitakse selgelt ära tiitrites, kõigis reklaami- ja
müügiedendusmaterjalides ning filmi esitamisel.
Artikkel 13. Eksport
Kui kaastoodetud film eksporditakse riiki, kus filmiimpordile kehtivad kvoodid, ning ühel
kaastootjaks olnud konventsiooniosalisel ei ole õigust oma filme sinna vabalt eksportida:
a) lisatakse film tavaliselt suurima osalusega riigi kvoodile;
b) film, mis on toodetud eri riikide võrdse osalusega, lisatakse selle riigi kvoodile, kellel on
importivasse riiki parimad ekspordivõimalused;
c) kui punkte a ja b ei ole võimalik kohaldada, lisatakse film režissööri päritoluriigi kvoodile.
Artikkel 14. Keeled
Kaastootmisprojekti staatuse andmisel võib konventsiooniosalise pädev asutus nõuda selles
riigis registreeritud kaastootjalt filmi lõplikku versiooni ühes selle konventsiooniosalise keeles.
Artikkel 15. Festivalid
Kui kaastootjad ei otsusta teisiti, näitab filme rahvusvahelistel festivalidel suurima osalusega
kaastootja registreerinud konventsiooniosaline või võrdse rahalise osaluse puhul režissööri
päritoluriik.
III peatükk
LÕPPSÄTTED
Artikkel 16. Konventsiooni mõju
1. Konventsioon asendab konventsiooniosaliste jaoks Euroopa filmialase koostöö
konventsiooni, mis avati allakirjutamiseks 2. oktoobril 1992.
2. Praeguse konventsiooni ning 1992. aasta konventsiooni osaliste, kes ei ole praegust
konventsiooni ratifitseerinud, vahelistes suhetes jätkatakse 1992. aasta konventsiooni
kohaldamist.
Artikkel 17. Konventsiooni järelmeetmed ning I ja II lisa muutmine
1. Euroopa filmide ning muude audiovisuaalteoste kaastootmise ja levitamise toetusfondi
Eurimages juhatus vastutab konventsiooni järelmeetmete eest.
2. Konventsiooniosaline, kes ei ole Eurimagesi liige, võib olla esindatud ja omada ühte häält
Eurimagesi juhatuses, kui juhatus täidab temale konventsiooniga pandud ülesandeid.
3. Konventsiooni tõhusa kohaldamise edendamiseks võib Eurimagesi juhatus:
a) teha ettepanekuid konventsiooniosaliste vahel kogemuste ja hea tava vahetamise
soodustamiseks;
b) sõnastada oma arvamuse konventsiooni kohaldamist ja rakendamist puudutavates
küsimustes ning anda selle kohta konventsiooniosalistele konkreetseid soovitusi.
4. Konventsiooniosaline, ministrite komitee või Euroopa filmide ja muude audiovisuaalteoste
kaastootmise ja levitamise toetusfondi Eurimages juhatus võib teha konventsiooni I ja II lisa
uuendamiseks muudatusettepanekuid, et tagada nende asjakohasus filmitööstuse ühiste tavade
seisukohalt. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab ettepanekud konventsiooniosalistele.
5. Pärast konventsiooniosalistega konsulteerimist võib ministrite komitee lõike 4 kohaselt
esitatud muudatusettepaneku vastu võtta Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punktis d
ettenähtud häälteenamusega. Muudatus jõustub pärast ühe aasta möödumist selle
konventsiooniosalistele edastamise päevast. Konventsiooniosaline võib selle aja jooksul esitada
peasekretärile oma vastuväite muudatuse tema suhtes jõustumisele.
6. Juhul, kui kolmandik konventsiooniosalistest esitab Euroopa Nõukogu peasekretärile
vastuväiteid muudatuse jõustumisele, siis muudatus ei jõustu.
7. Juhul, kui vastuväiteid esitab vähem kui kolmandik konventsiooniosalistest, siis jõustub
muudatus nende konventsiooniosaliste suhtes, kes ei ole vastuväidet esitanud.
8. Kui muudatus on käesoleva artikli lõigete 5 ja 7 kohaselt jõustunud ning
konventsiooniosaline on esitanud sellele vastuväite, jõustub see muudatus selle
konventsiooniosalise suhtes järgmise kuu esimesel päeval pärast seda, kui konventsiooniosaline
teatab Euroopa Nõukogu peasekretärile muudatusega nõustumisest. Vastuväite esitanud
konventsiooniosaline võib selle alati tagasi võtta, teatades sellest Euroopa Nõukogu
peasekretärile.
9. Kui ministrite komitee võtab muudatuse vastu, ei või riik ega Euroopa Liit väljendada
nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta ilma samal ajal muudatust vastu võtmata.
Artikkel 18. Allakirjutamine, ratifitseerimine, heakskiitmine
1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ning teistele
Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikidele, kes võivad väljendada nõusolekut
konventsiooni siduvuse kohta:
a) allakirjutamisega ilma ratifitseerimis- või heakskiitmistingimuseta või
b) allakirjutamisega ratifitseerimis- või heakskiitmistingimusega, millele järgneb
ratifitseerimine või heakskiitmine.
2. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.
Artikkel 19. Jõustumine
1. Konventsioon jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele
päevast, mil kolm riiki, nende hulgas vähemalt kaks Euroopa Nõukogu liikmesriiki, on artikli
18 kohaselt väljendanud nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta.
2. Allakirjutanud riigi suhtes, kes väljendab nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta hiljem,
jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele
allakirjutamise päevast või ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule andmise päevast.
Artikkel 20. Mitteliikmesriikide ühinemine
1. Pärast konventsiooni jõustumist võib Euroopa Nõukogu ministrite komitee
konventsiooniosalistega konsulteerimise järel enamusotsusega Euroopa Nõukogu statuudi
artikli 20 punkti d kohaselt ning ministrite komitees osalemiseks õigustatud
konventsiooniosaliste esindajate ühehäälse otsusega teha riigile, kes ei ole Euroopa Nõukogu
liige, ning Euroopa Liidule ettepaneku konventsiooniga ühinemiseks.
2. Ühineva riigi või Euroopa Liidu suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis
järgneb kolme kuu möödumisele ühinemiskirja Euroopa Nõukogu peasekretärile hoiule
andmise päevast.
Artikkel 21. Territoriaalne kohaldamine
1. Riik võib allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule
andmisel määrata territooriumi või territooriumid, kus konventsiooni kohaldatakse.
2. Konventsiooniosaline võib hiljem alati Euroopa Nõukogu peasekretärile esitatava
deklaratsiooniga kohaldada konventsiooni muule deklaratsioonis nimetatud territooriumile.
Konventsioon jõustub sellise territooriumi suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme
kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on deklaratsiooni kätte saanud.
3. Kahe eelneva lõike alusel esitatud deklaratsiooni võib peasekretärile saadetava teatega
deklaratsioonis nimetatud territooriumi suhtes tagasi võtta. Tagasivõtmine jõustub selle kuu
esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on teate kätte
saanud.
Artikkel 22. Reservatsioonid
1. Riik võib allakirjutamise või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmise
ajal deklareerida, et artikli 2 lõiget 4 ei kohaldata tema ning ühe või mitme konventsiooniosalise
kahepoolsetele kaastootmissuhetele. Lisaks sellele võib ta jätta endale õiguse kehtestada artikli
9 lõike 1 punktis a sätestatust erinev suurim osalusprotsent. Muid reservatsioone ei või esitada.
2. Konventsiooniosaline, kes on esitanud eelmise lõike kohaselt reservatsiooni, võib selle
täielikult või osaliselt tagasi võtta, esitades Euroopa Nõukogu peasekretärile sellekohase teate.
Tagasivõtmine jõustub päeval, mil peasekretär on teate kätte saanud.
Artikkel 23. Denonsseerimine
1. Konventsiooniosaline võib alati konventsiooni denonsseerida, edastades Euroopa Nõukogu
peasekretärile sellekohase teate.
2. Denonsseerimine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kuue kuu möödumisele
päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud.
Artikkel 24. Teated
Euroopa Nõukogu peasekretär teeb Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ning Euroopa Liidule ja
riikidele, kes on konventsiooniga ühinenud või keda on ühinema kutsutud, teatavaks iga:
a) allakirjutamise;
b) ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise;
c) konventsiooni artiklite 19, 20 ja 21 kohase jõustumise kuupäeva;
d) artikli 22 alusel esitatud reservatsiooni ning reservatsiooni tagasivõtmise;
e) artikli 5 lõike 5 kohaselt esitatud deklaratsiooni;
f) artikli 23 kohaselt teatatud denonsseerimise;
g) konventsiooniga seotud muu akti, teate või teadaande.
Selle kinnituseks on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.
Koostatud 30. jaanuaril 2017 Rotterdamis inglise ja prantsuse keeles ühes eksemplaris;
mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa
Nõukogu peasekretär edastab tõestatud koopiad artikli 18 lõikes 1 nimetatud riikidele ning
Euroopa Liidule ja konventsiooniga ühinema kutsutud riikidele.
I lisa. Taotlusmenetlus
Konventsioonile tuginemiseks peavad konventsiooniosalistes registreeritud kaastootjad enne
filmimise või animeerimise algust esitama esmase kaastootmisprojekti staatuse taotluse ning
lisama järgmised dokumendid. Need dokumendid tuleb esitada pädevatele asutustele piisaval
arvul, et neid edastada teiste konventsiooniosaliste pädevatele asutustele hiljemalt üks kuu enne
filmivõtete algust:
- autoriõiguste deklaratsioon;
- filmi ülevaade;
- asjaomaste riikide tehniliste ja kunstiliste panuste esmane nimekiri;
- eelarve ja esmane rahastamiskava;
- esmane tootmiskava;
- kaastootjate vahel sõlmitud kaastootmisleping või lühivormis kokkulepe („tehingu memo“).
Selles dokumendis peab olema sätestatud sissetulekute või territooriumite jaotamine
kaastootjate vahel.
Lõplik kaastootmisprojekti staatus antakse filmi valmimisel ning pärast seda, kui riigiasutused
on kontrollinud järgmisi lõpptoodangu dokumente:
- lõplik autori õiguste olukorra deklaratsioon;
- lõplik stsenaarium;
- asjaomaste riikide tehniliste ja kunstiliste panuste lõplik nimekiri;
- lõplik kuluaruanne;
- lõplik rahastamiskava;
- kaastootjate vahel sõlmitud kaastootmisleping. Selles lepingus peab olema sätestatud
sissetulekute või territooriumite jaotamine kaastootjate vahel.
Riigiasutused võivad riigisiseste õigusaktide alusel nõuda muid taotluse hindamiseks vajalikke
dokumente.
Taotlus ja muud dokumendid esitatakse võimalusel nende pädevate asutuste keeles, kellele
need esitatakse.
Pädevad riigiasutused saadavad taotluse ja lisadokumentide saamisel need üksteisele. Rahalise
vähemusosalusega konventsiooniosalise pädev asutus ei anna oma kinnitust enne suurima
rahalise osalusega konventsiooniosalise arvamuse saamist.
II lisa. Sobiva filmi määratlus
1. Mängufilmi saab käsitleda ametliku kaastootmisprojektina artikli 3 punkti c mõttes juhul, kui
see saab järgnevast konventsiooniosalistest pärinevate elementide loetelust vähemalt 16 punkti
võimalikust 21st.
2. Kaastootmisprojekti omadusi arvestades võivad pädevad asutused pärast üksteisega
konsulteerimist anda kaastootmisprojekti staatuse tavapäraselt nõutavast 16st vähem punkte
saanud teosele.
Konventsiooniosalistest pärinevad elemendid Kaalupunktid
Režissöör 4
Stsenarist 3
Helilooja 1
Peaosatäitja 3
Teine osatäitja 2
Kolmas osatäitja 1
Osakonnajuhataja – filmimine 1
Osakonnajuhataja – heli 1
Osakonnajuhataja – pilditöötlus 1
Osakonnajuhataja – tootmine või kostüümikujundus 1
Stuudio või võtteplats 1
Visuaalsete efektide (VFX) või arvutiga loodud kujutiste (CGI) asukoht 1
Järeltootmise asukoht 1
N.B. ____
Peaosatäitja ning teine ja kolmas osatäitja määratakse töötatud päevade
arvu järgi. 21
3. Animafilmi saab käsitleda ametliku kaastootmisprojektina artikli 3 punkti c mõttes juhul, kui
see saab järgnevast elementide loetelust vähemalt 15 punkti võimalikust 23st.
4. Kaastootmisprojekti omadusi arvestades võivad pädevad asutused pärast üksteisega
konsulteerimist anda kaastootmisprojekti staatuse tavapäraselt nõutavast 15st vähem punkte
saanud teosele.
Konventsiooniosalistest pärinevad elemendid Kaalupunktid
Idee 1
Stsenaarium 2
Tegelaskujude disain 2
Helilooming 1
Režissööritöö 2
Filmiloo pildijada 2
Peadekoraator 1
Arvutitaustad 1
Kujundus (2D) või kujundus ja kaameraplokid (3D) 2
75% animatsioonikuludest konventsiooniosalistes 3
75% puhastamisest, graafilisest interpoleerimisest ja
värvimisest konventsiooni osalisriikides (2D)
või 3
75% värvimisest, valgustamisest, rigamisest,
mudeldamisest ja tekstuurimisest
konventsiooniosalistes (3D)
Komposiitimine või kaamera 1
Montaaž 1
Heli 1
____
23
5. Dokumentaalfilmi saab käsitleda ametliku kaastootmisprojektina artikli 3 punkti c mõttes
juhul, kui see saab järgnevast elementide loetelust vähemalt 50% võimalikest kogupunktidest.
6. Kaastootmisprojekti omadusi arvestades võivad pädevad asutused pärast üksteisega
konsulteerimist anda kaastootmisprojekti staatuse tavapäraselt nõutavast 50%st vähem punkte
saanud teosele.
Konventsiooniosalistest pärinevad elemendid Kaalupunktid
Režissöör 4
Stsenarist 1
Operaator 2
Monteerija 2
Eeltöö tegija 1
Helilooja 1
Heli 1
Filmimise asukoht 1
Järeltootmise asukoht 2
Visuaalsete efektide (VFX) või arvutiga loodud kujutiste (CGI) asukoht 1
____
16